Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu viienda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja! Proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, notariaadiseaduse, päästeseaduse, riigilõivuseaduse, tuleohutuse seaduse, äriseadustiku ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Teiseks, Finantsinspektsiooni seaduse, investeerimisfondide seaduse, krediidiasutuste seaduse ja väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kolmandaks, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Ja neljandaks, perioodi 2007–2013 struktuuritoetuste seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahanduskomisjon algatab Riigikogu otsuse "Tagatisfondi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu. Vastavalt seadusele on Tagatisfondi nõukogul kaheksa liiget, kellest kaks nimetab Riigikogu. Rahanduskomisjon on omalt poolt välja pakkunud kandidaadid, kelleks on samad ametikaaslased, kes juba neli aastat on Tagatisfondi nõukogus olnud, ehk Tatjana Muravjova ja Eiki Nestor. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle seaduseelnõu, mis annab tööturuteenuste ja -toetuste seaduses võimaluse aidata neid ilma tööta inimesi, kes elavad maapiirkondades. Nimelt peab ametliku töötu staatuse säilitamiseks käima kord kuus töötukassas vastuvõtul ja samas on meil olukord, kus peale üheksa kuu täitumist töötuna ei saa töötukassast enam mingisugust rahalist toetust ja ainsaks abiks jääb haigekassa kindlustus. See paneb paljusid inimesi käega lööma. Käegalöömist nimetatakse ametlikus keeles sanktsioonidega kustutamiseks ja selle aasta üheksa kuuga on sanktsioonidega kustutatud ametlikus töötute statistikas üle 31 000 inimese. Seda on märksa rohkem kui terve 2009. aasta peale kokku. Samas, nagu te kõik väga hästi teate, kõik eksperdid hoiatavad meid pikaajalise tööpuuduse ja selle mõjude eest.
Meie eelnõu aitab riigil omada ülevaadet, kes on tööd otsivad inimesed. Kui maapiirkondades elavaid inimesi praegu ei aidata, kui neid ei aidata säilitada töötu staatust, siis tuleb arvestada, et pikaajalisele töötule võib käega löömine tähendada üldse töötahte kadumist. Me peame endale aru andma ka sellest, et pikaajaline töötu peab toime tulema 1000-kroonise toimetulekutoetusega, mis maal võib tähendada seda, et inimene ei saa enam sõita mõnes asulas asuvasse töötukassa esindusse.
Lihtsalt teile teadmiseks niipalju, et neli kuud tagasi hääletas Riigikogu koalitsiooni häältega sarnase sisuga eelnõu välja. Sellest ajast saadik on veel 16 000 inimest sanktsioonidega töötute statistikast kustutatud. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogu õiguskomisjon algatab sihtasutuste seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud seitse seaduseelnõu ja kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 teise lugemise jätkamise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 18. oktoobri kell 18.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 14. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu hoiuste tagamise skeeme käsitleva direktiivi eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 28. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 14. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu suhtes, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 28. oktoober kell 16.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 rahvasaadikut, puudub 16.
Läheme tänase päevakorra kinnitamise juurde. Lugupeetud Riigikogu, selle töönädala päevakorra projekt on teie laudadele jaotatud. Palun nüüd tähelepanu! Vabariigi Valitsusest on tulnud üks ettepanek tänase päevakorra kohta. Soovitakse viia tänase istungi 5. päevakorrapunkt – arupärimine nr 504 – 10. punktiks, pärast arupärimist nr 496. Panen selle täpsustusega praeguse töönädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 79 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud. Alustame tänase päevakorra arutamist – arupärimistele vastamine.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Jüri Tamme ja Eiki Nestori tänavu 17. juunil esitatud arupärimine õigusloome kvaliteedi kohta. Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Püüan teile tutvustada arupärimist, mille me esitasime koos kolleeg Eiki Nestoriga viimasel kevadistungite päeval. Me väidame, et viimastel aastatel on Vabariigi Valitsusest Riigikogu menetlusse antud eelnõude kvaliteet märksa langenud. Suur osa Riigikogu majanduskomisjoni menetlusse antud eelnõudest saadetakse esimesele lugemisele muudetud kujul. Võin näiteks tuua audiitortegevuse seaduse, raudteeseaduse, riigilõivuseaduse, meresõiduohutuse seaduse jne. Põhjus on sageli see, et arutelude tulemusena on eelnõudes leitud nii sisulisi kui tehnilisi ebatäpsusi. Vaatamata sellele on vaja teha teiseks lugemiseks või selle jätkamiseks palju muudatusettepanekuid, millest suur osa on eelnõu algataja esindaja muudatusettepanekud. Näiteks võib tuua riigivaraseaduse ja audiitortegevuse seaduse. Eelnõude ettevalmistamisel tekkinud vead on tingitud kas siis liigsest kiirustamisest või pikast kooskõlastusajast.
Lisaks sisulistele ebatäpsustele esinevad mõlemal juhul eelnõus sarnased vead. Muudetakse või tunnistatakse kehtetuks sätteid, mis on juba kehtetuks tunnistatud, või täiendatakse eelnõusid sätetega, mis on juba teiste muudatustega seadustesse sisse viidud. Seadustes on muudetud mõisteid või sõnastusi, kuid osas sätetes on jäänud need muutmata. Eelnõude väljatöötajad ei ole alati osanud näha, kuidas üks või teine seadussäte rakendub tegelikus elus, st jätab soovida erialainimeste kaasamine eelnõude ettevalmistamise protsessi. Seaduste ulatusliku muutmise korral on vormistatud eelnõud muutmise seadusena, kuigi tulnuks anda uus terviktekst.
Lisaks eelöeldule tuleb eelnõudes teha ka tehnilisi korrastusi, kuna Vabariigi Valitsuse kinnitatud õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri erineb Riigikogu juhatuse kehtestatud Riigikogu menetletavate eelnõude normitehnika eeskirjadest. Samas on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses öeldud, et eelnõu peab vormistuselt vastama Riigikogu juhatuse kehtestatud normitehnilistele eeskirjadele. Samuti, kui tekst on muutunud 2/3 ulatuses, siis vastavalt kehtivale korrale peaks selle algataja eelnõu tagasi võtma ja läbima uue kooskõlastusringi ning tulema tagasi Riigikogu ette. Praegu see nii pole ja näiteks isegi sisuliselt uut eelnõu tutvustavad seletuskirjad valmistavad ette komisjonide töögrupid ise. Sellisel puhul on raske rääkida objektiivsest mõjude analüüsist.
Sellest tulenevalt esitame koos Eiki Nestoriga teile, austatud peaminister, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel järgmised küsimused.
Kas peaministril ja vastavate valdkondade ministritel on ülevaade olukorrast, kus valitsusasutustes juba tehtud kärped personalikuludes on mõjutanud negatiivset õigusloome kvaliteeti? Milliseid samme peate vajalikuks astuda, et tagada vähemalt rahuldav tase Vabariigi Valitsuse poolt ette valmistatud õigusaktides? Kas on uuritud kärbete mõju ministeeriumide põhifunktsioonide täitmisele?
Ja viimane küsimus: kas Vabariigi Valitsusel on plaanis teha ministeeriumidevahelisi ümberpaigutusi, lähtudes kompetentsi ja ressursi olemasolust? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jüri Tamm! Palun teid, lugupeetud peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud arupärimise esitajad heidavad Vabariigi Valitsusele ette eelnõude kehva kvaliteeti, mis väljendub suurel hulgal muudatusettepanekute esitamises valitsuse algatatud eelnõude kohta ning nende mittevastavuses normitehnika eeskirjale.
Vabariigi Valitsus esitab Riigikogu menetlusse õigusaktide eelnõud, mis peavad vastama normitehnika eeskirjale samamoodi, nagu peavad eeskirjale vastama Riigikogu liikmete, fraktsioonide ning komisjonide esitatud õigusaktide eelnõud. Riigikogu põhiseaduslik ülesanne on seadusandliku võimu teostamine. See pädevus on nii õigus kui ka kohustus, mille täitmisel ei tohi lähtuda eeldusest, et Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõud peaksid läbima Riigikogus menetluse muudatusettepanekuteta. Seadusandliku menetluse käigus võetakse vastu uusi otsuseid, mis ei pruugi olla kooskõlas eelnõu esialgse kontseptsiooniga ning millele ministeeriumid peavad reageerima, esitades muudatusettepanekuid, mõnikord lausa uue teksti. Eesmärk on aidata kaasa seadusandlikule protsessile, mida ilma muudatusettepanekute esitamiseta alati teha ei ole võimalik. Kuid selleks, et õigusloomet edasi arendada, on Vabariigi Valitsus koostanud Justiitsministeeriumi ettepanekul õiguspoliitika arengusuunad, mis sisaldavad ka ettepanekuid õigusaktide mõjude analüüsi tõhusamaks korraldamiseks. Tutvustan õigusaktide mõjude analüüsi eesmärki teisele küsimusele vastates. Aga nüüd võtan küsimused järjekorras.
Esimene küsimus: "Kas peaministril ja vastavate valdkondade ministritel on ülevaade olukorrast, kus valitsusasutustes juba tehtud kärped personalikuludes on mõjutanud negatiivselt õigusloome kvaliteeti?" Viimaste aastate riigieelarve kulude vähendamist ja tulupositsiooni parandamist ei ole kohane samastada õigusloome kvaliteedi võimalike muutustega. Ei ole võimalik tõmmata seoseid, et riigieelarve kulude vähendamine x krooni võrra toob kaasa y ühikus vähem kvaliteetset õigusloomet. Sellist arvutust ei ole teadaolevalt üheski valitsusasutuses tehtud. Et viia ellu valitsuse eelarvepoliitilised otsused personalikulude kärpimiseks, on asutused esmalt üldise poliitikana lõpetanud mitmesuguste erisoodustusmaksudega maksustatavate motivaatorite kasutamise, erinevate hüvitiste ja toetuste maksmise, seejärel lõpetanud tulemustasude ja muude ühekordsete lisatasude maksmise, sõlminud ametnikega kokkuleppeid tasustamata puhkusepäevade kasutamise osas ning viimase võimalusena vähendanud igakuist töötasu. Ministeeriumid on märkinud, et personalikulude kärpimise tõttu on ametnikud mõnest ministeeriumist erasektorisse lahkunud ja sellest tulenevalt on tunduvalt töökoormus kasvanud. Töökohustused on ümber jaotatud ning pikaajaliste tööülesannete täitmise tähtajad pikenenud.
Ei ole siiski kuidagi tõendatud, et ministeeriumide õigusaktide sisuline kvaliteet oleks varasemate aastatega võrreldes langenud. Ametnike koolitamisega tegeldakse laiemalt kui ainult asutustekeskselt. Vabariigi Valitsuse 28. septembri 1999. aasta määruse nr 279 "Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri" nõuetekohase täitmise ning Justiitsministeeriumi juhendamisel valminud õigusaktide mõjude analüüsi juhendi – see on mõeldud õigusloomega tegelevatele ametnikele – rakendamise toetamiseks töötati 2009. aastal Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud programmi "Keskne koolitus" raames välja ministeeriumide ametnikele suunatud õigusaktide mõjude analüüsi teemalised koolitusprogrammid, samuti e-õppe materjal iseseisva õppe toetamiseks. Koolituse "Parem õigusloome ja õigusaktide mõjude hindamine" läbiviimist jätkab Rahandusministeerium ka perioodil 2010–2011. Eesmärk on koolitada igast ministeeriumist n-ö tuumikgrupp eelnõude ettevalmistamisega tegelevaid spetsialiste.
Otsuste tegemise ja õigusloome kvaliteedi tõstmist toetavad ühtlasi regulaarselt korraldatavad kaasamise koolitused, kus selgitatakse kaasamise rolli poliitika kujundamisel ja õigusloomes. Alates 2009. aastast on niisugustel koolitustel osalenud kokku 168 riigiametnikku. Perioodil 2010–2011 on mõjude hindamise ja kaasamise koolitusi kavas rahastada ca 1,2 miljoni krooni ulatuses.
Lisaks viiakse õigusvaldkonna koolitusi läbi asutuste tellimusel. Võrreldes 2008. aastaga suurenes 2009. aastal avalikus teenistuses toimunud õigusalaste koolituste maht tundides circa 22%. Koolitusi rahastasid ametiasutused kokku ligikaudu 3,9 miljoni krooni ulatuses. Ministeeriumiametnike koolituse kogumahust moodustasid õigusalased koolitused 2009. aastal circa 9%. Viimati oli õigusalastel koolitustel ministeeriumides nii suur osakaal 2003. aastal. Võttes aluseks aktiivsete teenistuslepingute koormust ja kogusumma dünaamikat 2009. ja 2010. aastal ministeeriumides ja Riigikantseleis kui peamistes õigusloomega tegelevates asutustes, väidab Rahandusministeerium asutustelt kogutud andmete põhjal, et sisutöödes vähenes ametikohtade arv aeglasemas tempos kui tugitöödes: 35 versus 77. Seega on võimalik järeldada, et personalikulude kärpimise võimalusi otsitakse eelkõige tugifunktsioonide arvel.
Teine küsimus: "Milliseid samme peate vajalikuks astuda, et tagada vähemalt rahuldav tase Vabariigi Valitsuse poolt ette valmistatud õigusaktides?" Rahandusministeerium on iga-aastastes kvaliteediauditites jälginud rahulolu õigusalase nõustamisega, õigusliku sisuga märkuste tõttu kooskõlastamata jäänud eelnõude, vaidlusi põhjustanud lepingute, ministeeriumi koostatud tühistatud haldusaktide ja toimingute ning ministeeriumi koostatud õigusaktide osakaalu, mis on tunnistatud põhiseadusvastaseks. Neid näitajaid on jälgitud alates 2008. aastast ning seni ei ole olnud põhjust kvaliteediga mitte rahul olla. Aga alati saab paremini. Selleks, et tagada õigusloome kvaliteedi jätkuv tõus, on Vabariigi Valitsus välja töötanud õiguspoliitika arengusuunad.
Praeguse õigusloome probleem on, et seadusega soovitavate mõjude küsimusele, samuti seaduse võimalikele alternatiividele ei pöörata piisavat tähelepanu. Seetõttu juhtub tihti, et ministeeriumide, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu väärtuslikku aega kulutatakse vaidlustele seaduseelnõude nüansside üle, mille puhul ei ole teada, kas sellega tervikuna on võimalik soovitatavat eesmärki või tulemust üldse saavutada.
Teiseks kulub ühiskonna kui terviku ressurss olulisel määral seaduste täitmise ning täitmise järelevalve peale. Kolmandaks tuleb arvestada neid kulusid, mis nõuavad kodanikelt või ettevõtjatelt otsest täiendavat raha või ajakulu. Sellised kulud tekivad eelkõige üldisest riigi asjaajamise bürokraatlikust kujundusest, mille vältimise korral oleks võimalik kokku hoida nii otseseid riigieelarve kulusid kui ka seaduse adressaatide aega ja raha.
Õiguspoliitikat puudutavate lähtealuste ning arengupõhimõtete ühtse väljundina on koostatud dokument "Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2013". Arengusuunad annavad edasi kavandatavate muudatuste põhisisu, mille sobivuse korral on võimalik täiendada ja muuta õigusaktide väljatöötamist puudutavaid detailseid norme, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu normitehnika eeskirju, Vabariigi Valitsuse reglementi jne. Muudatuste eesmärk on tõsta õigusloome kvaliteeti, nõudes põhjalikumat ja rohkem läbimõeldud tegutsemist õigusakti väljatöötamise protsessi esimestes etappides, et hoida kokku ressursse, mis seni on kulunud õigusakti eelnõu väljatöötamise hilisemates etappides selle korduvale kooskõlastamisele, avalikkusele eelnõu eesmärkide selgitamisele ja ka vastuvõetud õigusaktide puuduste parandamisele. Kogu õigusloome protsess on ettepanekute kohaselt üles ehitatud selliselt, et esimestes etappides tehtav töö osutub eelnõu väljatöötamise järgmistes etappides vajalikuks.
Õigusloome protsessi puudutavate muudatusettepanekute kohaselt, esiteks, koostavad õigusakti algatajad edaspidi kõigi olulisi mõjusid kaasa toovate seaduseelnõude väljatöötamise esimeses etapis seaduseelnõu väljatöötamise kavatsused (lühend VTK),  milles määratletakse probleem, analüüsitakse selle lahenduse võimalusi, seatakse eelnõu eesmärk ning identifitseeritakse olulised kaasneda võivad mõjud.
Teiseks, väljatöötamiskavatsused kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega. Kooskõlastamise eesmärk on teadvustada teistele ministeeriumidele akti algataja kavatsus ning koguda enne põhjalikuma mõjude analüüsi läbiviimist ja eelnõu teksti koostamist asjaomastelt ministeeriumidelt tagasisidet ettepanekute ja juhiste näol. Justiitsministeerium hindab kooskõlastamise käigus ka uue regulatsiooni üldisemat vajalikkust probleemi lahendamiseks.
Kolmandaks, olukorras, kus on otstarbekas enne eelnõu teksti koostamist esmalt valitsuse tasandil leppida kokku kavandatava eelnõu sisulistes põhimõtetes ja kasutatavates meetmetes, koostavad õigusakti algatajad enne normide sõnastamist õigusakti kontseptsiooni koos oluliste kaasnevate mõjude hindamisega, mida arutatakse Vabariigi Valitsuses enne õigusakti eelnõu koostamist.
Neljandaks, õigusakti algataja analüüsib õigusakti rakendamisega kaasneda võivaid mõjusid enne õigusakti eelnõu kooskõlastamist ja selle vastuvõtmist, kasutades selleks õigusloome koordineerija ja valdkonnaministeeriumide koostatud abimaterjale, viidatud metoodikaid, asjasse puutuvaid uuringuid ning konkreetse valdkonna eksperte.
Viiendaks, õigusakti algataja kohus on olulisemate õigusaktidega seotud huvirühmade kaasamine õigusakti väljatöötamise käigus ning avaliku konsultatsiooni läbiviimine kas enne ministeeriumidevahelist kooskõlastusringi või sellega samal ajal.
Kuuendaks, õigusakti algataja viib pärast õigusakti rakendamist läbi sellega kaasnenud mõjude järelhindamise, juhul kui õigusakti algataja või selle vastuvõtja peab seda vajalikuks.
Lisaks õigusloome protsessi puudutavatele põhimõtetele sisaldavad arengusuunad ka põhimõtteid kehtiva õiguse ülevaatamiseks, selle lihtsustamiseks ja kodifitseerimiseks ning algatusi õigusloome kvaliteeti toetava organisatsiooni arendamiseks. Näiteks võib tuua ministeeriumidevahelise juristide rotatsiooni võimaldamise. Seadusloomes on enamasti tegevad vähemalt kaks iseseisvat põhiseaduslikku organit: Riigikogu ja Vabariigi Valitsus. Kusjuures viimane valmistab ette peamise osa Riigikogu arutatavatest seaduseelnõudest. Hoolimata nende institutsioonide funktsionaalsest lahutatusest ning iseseisvusest on selge, et mõlemad on osalised ühes seadusloomeprotsessis. Ei ole võimalik esile kutsuda kvantitatiivseid muutusi ainult ühe institutsiooniga tegeldes. Nii otsustaja kui ka ettevalmistaja peavad õigusaktide kvaliteedile vajalikku tähelepanu pöörama, samuti peavad sellele eesmärgile olema allutatud mõlema institutsiooni tegevused, organisatsioon ja juhtimine.
Kolmas küsimus: "Kas on uuritud kärbete mõju ministeeriumide põhifunktsioonide täitmisele?" Riigieelarve kulude piiramine ja tulupositsiooni parandamine ei tohi muuta ministeeriumide põhifunktsioone täidetamatuks ega tekitada sellise olukorra tekkimise ohtu. Ministeeriumid analüüsivad jooksvalt oma põhifunktsioonide täitmist ning peavad enesekorraldusõiguse realiseerimisel arvestama lisaks finantsilistele riskidele ka muude negatiivsete mõjudega. Ükski ministeerium ei ole eraldi uurinud, kas kärped on mõjutanud otseselt ministeeriumide põhifunktsioonide täitmist.
Neljandaks: "Kas Vabariigi Valitsusel on plaanis teha ministeeriumidevahelisi ümberpaigutusi, lähtudes kompetentsi ja ressursi olemasolust?" Täidesaatva riigivõimu funktsioonidega asutuste tegevuste ümberkorraldamine on muutuvaid elulisi asjaolusid arvestades paratamatu. Vabariigi Valitsus on Riigikogu menetlusse esitanud näiteks seaduseelnõu, mis reguleerib ametnikega seonduvaid õigusi ja kohustusi ning tööülesannete täitmist avalikus sektoris – avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Lisaks on Justiitsministeeriumi tööplaanis uus Vabariigi Valitsuse seaduse eelnõu ning halduskorralduse seaduse eelnõu, mille raames on võimalik täidesaatva võimu ülesehitus efektiivsemaks muuta. Nende eelnõudega ei tehta selliseid muudatusi, mis nõuaksid ministeeriumide personali ümberpaigutamist, kuid eelnõud mõjutavad siiski täidesaatva võimu ülesehitust ning seal tegutsevate ametnike staatust. Selleks, et ministeeriumid omavahel õigusloomealast informatsiooni saaksid vahetada, on ministeeriumid moodustanud töörühmasid eelnõude väljatöötamiseks, kaasates eksperte ja õigusloomega tegelevaid isikuid eri ministeeriumidest. Eelnõu töörühmade esindajad viibivad ka Riigikogu komisjonide istungitel ning Riigikogu komisjonide moodustatud alatöörühmades. Näiteks on selliste alatöörühmade moodustamise praktika Riigikogu majanduskomisjonil.
No nii! 15 minutist jääb väheks, et süüvida õigusloome kvaliteedi temaatikasse, küll aga tahan väljendada siin veendumust, et õigusloome kvaliteedi temaatika peab olema edaspidi nii valitsuse kui ka Riigikogu südameasi. Tegemist ei ole valdkonnaga, kus mingil ajahetkel langetatakse lõplikud otsused ja siis on kvaliteet tagatud igavesti. See on pidevalt muutuv ja arenev protsess ning siin võidukat lõppu ei saabu kunagi. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Austatud peaminister! Tõepoolest on väga-väga raske mõõta seadusloome kvaliteeti numbrite või tähistega ja selle seost rahaliste võimalustega, kuid istudes kaheksandat aastat siin Riigikogus, võin ma küll kinnitada, et tundub, et vahel valitsuses parem käsi ei tea, mida vasak teeb. Võtame näiteks kalapüügiseaduse. Kalapüügiseaduse muutmiseks on meil keskkonnakomisjonis praegu kolm eelnõu, mis on valitsusest tulnud. Kaks nendest on koostanud Põllumajandusministeerium, ühe Keskkonnaministeerium. On täiesti ilmne, et omavahel neil kontakti ei ole, ja ma üldse ei imesta, kui neid homme-ülehomme veel tuleb. Me oleme püüdnud neid komisjonis ühendada, aga mõnega on kiire ja mõnega ei ole kiire. Samas me räägime kogu aeg komplekssest seaduste muutmisest. Kas siin tõesti ei anna natuke midagi parandada?

Küllap annab. Ma ei saa praegu anda ammendavat hinnangut nendele kolmele eelnõule, selleks peab nendesse süüvima, kuid tavaliselt on eri eelnõudel ikka erinev reguleerimisobjekt. Kalanduse valdkond on meil paraku jagatud kahe ministeeriumi vahel. Kui Keskkonnaministeerium lähtub keskkonnakaitselistest eesmärkidest, siis Põllumajandusministeerium peab silmas eelkõige kalanduse kui tööstusharu aspekte. Ei ole välistatud ka mingisugused vääritimõistmised ja möödarääkimised, kuid kõik eelnõud läbivad väga põhjaliku kooskõlastusringi nii ametnike tasemel kui ka poliitilisel tasemel ning printsiibis peaksid sellised möödarääkimised, vääritimõistmised, topeltreguleerimised olema välistatud.

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Lugupeetud peaminister! Suur tänu põhjalike vastuste eest! Ma tahaksin teie tähelepanu veel kord juhtida meie arupärimises toodud ühele väga olulisele momendile: Vabariigi Valitsuse kehtestatud normitehnilised nõuded eelnõude kohta ja Riigikogu vastuvõetud normitehnilised nõuded eelnõude kohta on erinevad. Mul on täna siin väga erakordne võimalus pöörduda vabariigi peaministri ja Riigikogu esimehe poole ning kutsuda neid üles need normitehnilised nõuded siiski kooskõlla viima, et eelnõude tehnilises vormistamises ei tuleks pidevalt arusaamatusi ette.

Ma olen teiega täiesti ühte meelt. Loomulikult ei tohiks valitsusel olla ühtesid normitehnilisi eeskirju ja Riigikogul teisi. Valitsus ja Riigikogu tegelevad käsikäes meie ühtse seadusandlusega ja see eeldab seda, et lähtutakse ikkagi ühest ja samast eeskirjast. Kui geneesis on mingisugused lahknevused tekkinud, siis tuleks need kiires korras ära parandada.
Kuid oma vastuses teie arupärimisele ei pööranud ma tähelepanu peamisele ehk siis sellele, et arupärijad püüavad minu meelest kahetsusväärselt siduda hiljutisi eelarve kärpimisi eri ministeeriumides õigusloome kvaliteediga. Nendele järeldustele võinuks jõuda, kui vastanuks tõele see, et tõepoolest kärped on olemuslikud ja suured ja sügavad. Aga nagu me teame, riigieelarve kulude maht 2007. aastal oli vaid 76 miljardit krooni, 2008. aastal kulude maht kasvas hüppeliselt. Nüüd on peaaegu kõik inimesed Eestis veendunud, et see 2008. aasta eelarve kulude hüppeline kasv oli viga. See kasv viis kulud 90,1 miljardi kroonini ja 2009. aastal kulud võrreldes 2008. aastaga vähenesid, aga see vähenemine oli ainult 2,8 miljardit krooni. Ehk siis 2009. aasta kulude maht oli 87,3 miljardit krooni. Tunnistagem, seda on märksa rohkem kui buumiaegse 2007. aasta 76 miljardit krooni. Aga mida me siis kangesti kärpisime 2,8 miljardi krooni võrra? Kärpisime õhkõrna lootust, et tormiline eelarve mahu kasv jätkub igavesti. See ei osutunud tõeks. Suuresti me ikkagi kärpisime neid lootusi, mida eelarve tulude ja kulude poolde kirjutasime ja millel polnud antud reaalsuseks muutuda.
Mõtleme veel kord tagasi sellele 2,8 miljardile, mille võrra 2009. aasta eelarve kulud olid väiksemad kui sellele eelnenud aastal. 1,3 miljardit sellest 2,8 miljardist oli riigipoolsete sissemaksete lõpetamine teise pensionisambasse. Me räägime summa summarum 1,5 miljardist kroonist 90 miljardi kroonise eelarve mahu juures, kusjuures veel aasta tagasi, 2007 oli kulutuste maht vaid 76 miljardit krooni. Ei saa olla niiviisi, et viga on tehtud nii siis, kui eelarvesse prognoositi külluslikku raha laekumist, kui ka siis, kui need prognoosid vähendati reaalsusega enam-vähem kooskõlas olevale tasemele. Kui ühel juhul tehti viga, siis ei saa vigade parandus ka viga olla. Aga praegu kiputakse väitma, et eelarve liiga optimistlik tulude kasv oli viga, ja samas öeldakse, et kärpimisega nad tegid veel hullema vea. Mida me kärpisime? Kui palju kärpisime? Summa summarum see kogu kärpimine 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga oli 2,8 miljardit krooni, millest 1,3 miljardit krooni tuleb pelgalt teise pensionisamba sissemaksete riigipoolsest peatamisest.
Nii et ei ole mõtet seostada kärpimisega mingeid valusaid tagajärgi õigusloome kvaliteedis või töökohtade kaotamist või mida iganes. Tänu sellele, et meie riigi rahandus on korras, on mõningate ekspertide arvates Eesti üksikisikud ja ettevõtjad saanud krediidiressursi kätte umbes 3 miljardit krooni odavamalt, kui saadakse nendes riikides, kus eelarvedefitsiit on suur.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Härra peaminister! Oma vastuses te rääkisite pikalt ametnike koolitusest ja väitsite, et kärped ei ole mõjutanud seadusloome kvaliteeti. Üks kõige eredam näide arupärimise loetelus oli raudteeseaduse eelnõu, kus oli tõesti niimoodi, et ka pärast teist lugemist esitas ministeerium suure hulga muudatusi, mis olid seotud Euroopa Komisjoni otsustega, mis olid juba kaks aastat tagasi vastu võetud. Siis nad lõpuks ärkasid. Meie küsimusele, miks see nii on, vastas ministeeriumi esindav ametnik selgelt, et probleem on ressursi puuduses. Enne oli meil üheksa inimest raudteeosakonnas, nüüd on ainult kaks ja needki uued. Me lihtsalt ei jõua. Nii et ikkagi on kvaliteeti mõjutanud ressursi puudus, inimeste vähesus. Kuidas te seda kommenteeriksite?

Ma ei öelnud oma vastuses, et kärped ei ole mõjutanud. Aga ma leian, et praaki on tehtud kahetsusväärselt ka varasematel aegadel, siis, kui eelarve mahud kasvasid 20% aastas ja ka palgad kasvasid 20% aastas. Ma väidan, et kärpimine ei tohi mõjutada ministeeriumide põhifunktsioone. Oli lühike hetk, kus palgad olid pisut kõrgemad, kui nad olid 2009. aastal või on 2010. aastal – see oli ainult 2008. aastal ja seegi sai tegelikult, nagu me teame, teoks patuga pooleks. Osa toonasest valitsusest tahtis riigieelarvest väljamaksed kohe külmutada ja tekkis diskussioon selle üle, kas me käitume põhiseadusega kooskõlas või mitte, kui me peatame vastavalt riigieelarve seadusele väljamaksed riigieelarvest senikauaks, kuni tehakse negatiivne lisaeelarve. Mäletate, osa nn eksperte arvas, et nii tekib meil ka põhiseaduslik kriis, ja otsustati väljamakseid siiski mitte külmutada, vaid koostada kohe negatiivne lisaeelarve, aga 1. aprillist 2008 avalikus sektoris palgad kasvasid hüppeliselt. See oli siis selle nn võimaliku põhiseadusliku kriisi tagajärg, väga halb tagajärg riigi rahandusele. Praegu on palgakulud, tegevuskulud avalikus sektoris suurusjärgus samal tasemel kui 2007. aastal. Jah, aastal 2008 me lootsime põhjendamatult saada tulusid rohkem kui varasematel aastatel, aga kriis tegi oma töö. Aastal 2009 meil neid tulusid enam ei olnud, mis meil buumiaegadel olid, järelikult tuleb oma kulud seada uute oludega vastavusse.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi, Mailis Repsi, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Jaak Aabi, Nikolai Põdramäe ja Evelyn Sepa tänavu 2. augustil esitatud arupärimine Eesti inimvara uuringu tulemuste kohta. Palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! See arupärimine on teile, head kolleegid, ja see puudutab Eesti inimarengu teemat. Arupärimine on sisse antud juba 2. augustil, nii et üpris ammu. Aga meie süsteem on selline, et läheb tihtipeale aega, enne kui arupärimine jõuab siia pulti või saali tagasi. Jutt on Eesti rahva viletsast seisust või viletsast elust, kuigi praegu just kuulsime peaministri suust, et kõik on äärmiselt hästi. Kõik on väga hästi läinud, valitsus on teinud ainult õigeid otsuseid ja teab kõike paremini, kui meie siin saalis oma küsimusi esitades mõtleme. Ma tahaksin oma arupärimisega tuua valitsusjuhi maa peale tagasi ja paluda, et ta meile lühidalt vastaks küsimustele, miks nii heast ja kenasti arenevast riigist, nagu Eesti praegu on – meil on nii õige rahanduspoliitika ja eelarvega on hästi ümber käidud –, inimesed ikkagi massiliselt lahkuvad. Mispärast meilt oskustöölised lahkuvad? Mispärast noored siin tööd ei leia, kuigi on kõrghariduse saanud? Mispärast meil on ääremaastumise oht, seda eriti Kagu-Eestis? Kagu-Eesti rahvas on selle probleemiga hästi kursis. Ja nagu selles inimvara uurimuses leiti, on väga nõrgalt siiski meie ellu kaasa tõmmatud vene vähemus või vene keeles rääkiv elanikkond. Ja lõpuks me küsime, miks likvideeriti rahvastikuministri ametikoht, kui teadlased peavad seda valdkonda erakordselt tähtsaks. Aitäh, peaminister, et tulite vastama! Loodame, et saame ammendava pildi Eesti elust. Aitäh!

Tänan, kolleeg Heimar Lenk! Palun teid, härra peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Ma aja kokkuhoiu mõttes seekord küsimusi ette ei loe, sest teil on kõigil küsimused kirjalikult käes. Ka see vastus on küllalt mahukas, ent sedaviisi loodan mahtuda 15 minuti ajalimiidi sisse.
Ma vastan esimesele ja teisele küsimusele koos. Esiteks seetõttu, et mõlemad puudutavad rännet, ja teiseks seetõttu, et nii lahkuvad kui tagasi tulevad noored ja keskealised võivad olla nii tippspetsialistid, oskustöölised kui ka lihttöölised. Kolmandaks seetõttu, et on võimalik tuua välja positiivseid aspekte nii ajutise kui ka alalise väljarände puhul, ja neljandaks seetõttu, et mõlema küsimuse esitamise ajend on Eesti Koostöö Kogu Eesti inimvara raport, milles väljatoodud võtmeprobleemid kattuvad suures osas strateegias "Eesti 2020" esile toodud võtmeprobleemidega.
Statistikaameti enda rändeuuringute kohaselt lahkus aastatel 2007–2009 Eestist 4400–4700 inimest aastas. Kuna samal ajal toimus ka sisseränne, millest väiksema või suurema osa moodustasid tagasipöördujad, siis on rände negatiivne mõju meie rahvaarvule märksa väiksem. Statistikaameti hinnangul vähenes Eesti rahvaarv väljarännu ülekaalu tõttu 2007. aastal 643, 2008. aastal 735 ja 2009. aastal 774 inimese võrra. Võrreldes aastatega 2005 ja 2006 on seda 4–5 korda vähem.
See, et rändavad eelkõige nooremad inimesed, pole mitte Eestile spetsiifiline, vaid see on globaalne seaduspärasus. Seda teemat on muide päris huvitavalt käsitletud Human Development Reporti 2009. aasta väljaandes "Overcoming Barriers: Human Mobility and Development". Hinnangute kohaselt on viimastel aastatel töötanud välisriigis põhikohaga meie tööjõust 2,3–2,5%, see on 15 000 – 17 000 inimest, kellest veidi üle 60% moodustavad oskustöölised. Eestisse tagasipöördumisest annab teatava ülevaate töötukassa statistika. 2009. aastal taotles töötuskindlustushüvitise määramisel välisriigis kogutud kindlustusstaaži arvesse võtmist näiteks 1484 inimest, neist 843 olid töötanud Soomes ja naasnud Eestisse. 2010. aasta esimese kuue kuu vastavad numbrid olid 699 ja 388. Erinevate varasemate uuringute põhjal, näiteks võib tuua Sotsiaalministeeriumi väljarände potentsiaali uuringud ja Eesti Panga rändeuuringu, võib öelda, et enamik välismaale tööle minevaid Eesti alalisi elanikke soovib välismaal tööd teha ajutiselt ega kavatse sihtriiki alaliselt elama jääda.
Eesti inimvara raportis on juttu ka rände positiivsest poolest. Välisriigis õppimine ja töötamine võimaldab saada uusi teadmisi ja töökogemusi, mida hiljem rakendatakse kodus. Samuti leiavad raporti autorid, et ka alaliselt välismaale elama jääda kavatsevad inimesed ei pruugi olla Eesti riigile kadunud. Nad võivad olla sillaks Eesti avanemisel ülejäänud maailmale. Raporti autorid soovitavad luua senisest aktiivsemalt õppimisvõimalusi Eestist emigreerunutele ja nende järglastele. Käivitatud on programm tippspetsialistide Eestisse naasmise soodustamiseks, nn "Talendid koju!". Eestis on loodud töökohti välismaal töötanud tippspetsialistidele, on olemas ettevõtlusvõrgustikud välisriikides jne. Samu probleeme käsitletakse ka koostamisel olevas strateegias "Eesti 2020", mis peaks valmima 2011. aasta suveks.
Vastus kolmandale küsimusele. Eesti tööjõu uuringu andmed ei kinnita kõrgema oskus- ja haridustasemega töötajate hulgalise väljarändamise kartust, kuid päris kindlasti on noorte tööpuudus suur probleem ning selle vähendamisega tuleb edaspidigi tõsiselt tegelda. Endiselt korreleerub tööpuudus haridustasemega. Kui kõrgharidusega tööealiste inimeste töötus kasvas tööjõu uuringu andmete järgi aastail 2006–2009 3%-lt 6%-le, siis keskharidusega, sealhulgas omandatud kutsealase ettevalmistusega inimeste töötus kasvas 6%-lt 16%-le ja põhiharidusega inimeste töötus 13%-lt 29%-le. Seega ei saa kuidagi nõustuda küsijate väitega, et korraliku haridusega noored peavad otsima tööd mujal maailmas.
Vastus neljandale küsimusele. Üks valitsuse regionaalpoliitika võtmeülesandeid on väljaspool suuremaid kasvukeskusi terviklike linnaregioonide arengu tugevdamine. Keskuslinn peaks oma lähema ja kaugema tagamaaga võimalikult tihedasti funktsionaalselt seotud olema. Selline arengumudel on kõige realistlikum lahendus, vältimaks liigset ääremaastumist ning tungi püsivalt lahkuda töö ja vaba aja veetmise võimaluste pärast suurematesse keskustesse. Lisaks kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate ja suuremat lisandväärtust loovate töökohtade loomisele väljaspool Tallinna ja Tartut tuleb teedevõrgu ja ühistranspordi arendamisega soodustada ääremaade elanike igapäevast ligipääsemist töökohtadele ja teenustele, ilma et nad peaksid oma varasematest kodukohtadest pikemaks ajaks või jäädavalt lahkuma. Regionaalministri eestvedamisel on näiteks algatatud regionaalsete kompetentsuskeskuste programm, millega suunatakse sadu miljoneid kroone suurema lisandväärtusega töökohti loovate kompetentsuskeskuste väljaarendamiseks kohalike omavalitsuste haridus- ja teadusasutuste ning ettevõtete koostöös väljaspool Tallinna ja Tartut.
Loodud on toetusskeem regionaalsete tööstusalade infrastruktuuri väljaarendamiseks. Kohapealse elukvaliteedi ja teenuste kättesaadavuse parandamiseks on kohalike avalike teenuste parendamise programmi raames alates 2008. aastast suunatud ligemale 1,5 miljardit krooni kohalike avalike teenuste infrastruktuuri arendamisse. Alustatud on kõigi maapiirkondade katmist kiire internetiühendusega, millega antakse eeldatavalt uus impulss kohaliku ettevõtluse arenguks, teenustele ligipääsuks ning ka kaugtööks ääremaal ja muudes maapiirkondades. Põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika vahenditest on suunatud miljardeid kroone maapiirkondade põllumajanduse, maaettevõtluse, teenuste ja kultuurilise omaalgatuse toetamiseks. Seegi poliitika on jätkuv. Valitsus jätkab ka mitmete regionaalarengu programmide elluviimist, mis on suunatud ainuüksi ääremaade spetsiifilisele arenguvajadusele nagu kohaliku omaalgatuse programm, Setumaa, Kihnu ja Peipsiveere regionaalarengu programmid ning hajaasustuse vee- ja elektriühenduse programmid. Äsja kiitis valitsus heaks eraldiseisva Ida-Virumaa programmi.
Vastus teie viiendale küsimusele. Eesti riigile on ääretult tähtis kõigi elanike kaasamine. Siin ei tehta vahet eesti- ja venekeelsete inimeste vahel. Haridust antakse ning sotsiaaltoetusi ja -teenuseid osutatakse kõikidele siin elavatele inimestele. Mingil juhul ei saa nõustuda väitega, et senised integratsiooniprogrammid pole andnud tulemusi. Teame sedagi, et määratlemata kodakondsusega isikute arv on vähenenud 1992. aasta 32%-lt 2010. aastaks 7,3%-le. Integratsioon ei ole olnud kunagi ja kusagil kiire protsess. Lõimumiskava 2008–2013 elluviimist koordineerib Kultuuriministeerium, selles osalevad omavalitsused, kodanikuühendused, ettevõtted ja mitmed riigiasutused. Lõimumiskava järgmise rakendusplaani, see on aastate 2011–2013 rakendusplaani koostamist juhib Sihtasutus Poliitikauuringute Keskus Praxis, kes osales ka lõimumiskava koostamisel. Et kõigil osapooltel oleks võimalus panustada uute tegevuste planeerimisse, on kavandatud temaatilised aruteluseminarid lõimumiskava teemade lõikes, nagu hariduslik lõimumine, sotsiaalne lõimumine jt. Kokku on kavandatud kuus aruteluseminari, millest saavad osa võtta asjaomase valdkonna sihtrühmade esindajad, tegevuste elluviijad, eksperdid. Temaatiliste aruteluseminaride järel korraldatakse kolm regionaalset ümarlauda, milles saavad osaleda lõimumisega tegelevate asutuste esindajad, kodanikuühendused, sihtrühmad ja teised huvilised. Seejärel on kavandatud aruteluseminar erakondadega, et saada tagasisidet rakendusplaani tööversiooni kohta ja ettepanekuid selle edasiarendamiseks.
Vastus teie kuuendale küsimusele. See, et likvideeriti rahvastikuministri ametikoht, ei tähenda mingil juhul kõnealuse valdkonna alatähtsustamist. Integratsioonipoliitikaga seotud ülesanded on pandud Kultuuriministeeriumile ning lõimumiskava tegevuste koordineerimise ja elluviimise eest vastutajaks määrati kultuuriminister, kelle seljataga on erinevalt pisikese bürooga rahvastikuministrist terve ministeerium. Lõimumisvaldkond on tihedalt seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja teiste lõimumiskava elluviimisega seotud osapoolte valitsemisaladega, kus tegeldakse rahvusvähemustega seotud teemade ja lõimumispoliitika elluviimisega. Lõimumiskava viiakse ellu kolmes valdkonnas: hariduslik-kultuuriline, sotsiaalmajanduslik ja õiguspoliitiline valdkond. Üks rahvastikuministri ametikoha likvideerimise põhjusi oli asjaolu, et mitmed rahvastikuministri büroo tegevused olid dubleeritud teiste ministeeriumide samale sihtrühmale suunatud tegevustega. Näiteks rahvusvähemuste kultuuriseltsidega tegeles ja seda tööd rahastasid nii rahvastikuministri büroo kui ka Kultuuriministeerium. Muide, rahvusvähemuste kultuuriseltside esindajad on ajakirjanduses toetanud otsust viia valdkond Kultuuriministeeriumi haldusalasse, kus see oli ka varem. Ministeeriumi haldusalas olles on tagatud valdkonnaga tegelemise jätkusuutlikkus ja järjepidevus. Tuleb ju tunnistada, et valitsuste vahetused tõid kaasa ka suuresti politiseeritud rahvastikuministri büroo töötajaskonna paratamatu vahetumise, mille all kannatas tegevuste järjepidevus.
Vastus teie seitsmendale küsimusele. Küsimusele, kes peaks keelitama Eesti arste kodumaale jääma, ei saa anda ühest vastust. Oma roll on siin kõigil osapooltel, ka küsijail endil. Tervishoiutöötajate palkade ennakkasv käesoleva kümnendi keskel vähendas tunduvalt välisriiki tööle minemise soovi nii õdede kui arstide seas. 2008. ja 2009. aastal ületas keskmine palk tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas lõpuks ka riigi keskmise, 2009. aastal näiteks 6% võrra. Võrdluseks tuleks märkida, et aastal 2002 oli see näitaja 19%-ga tervishoiutöötajate kahjuks.
Teine tegur, mille kaudu saab mõjutada välismaale minekut, on töötingimuste parandamine. Võimalus selles küsimuses kaasa rääkida ja arste motiveerida on otseselt tööandjatel ja perearstide puhul ka kohalikel omavalitsustel. Päris kindel on seegi, et ka tervishoius tuleb arvestada üldiste võimalustega. Küll on Sotsiaalministeeriumil kavas alustada koostöös Tervisekaitseametiga tõendi võtnud isikute lahkumise põhjuste kaardistamist, saamaks paremat selgust, milliseid tegureid on vaja, et mõjutada arste Eestisse tööle jääma, ning sellele tuginedes ennetavaid tegevusi kavandada. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun kõigepealt, kolleeg Jaak Aab!

Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab just seda viimast teemat ehk arste. Teades, et tervishoiuküsimuste vastu olete te alati huvi tundnud, on huvitav seda teie käest küsida. Tõesti, peale 2007. ja 2008. aasta tublisid palgatõuse (ka varasemal paaril aastal olid need päris suured) hakati tõendeid välismaale tööle minekuks välja võtma kohe hüppeliselt vähem. Viimasel ajal on see aga uuesti kasvanud ja midagi tuleks ette võtta. Küsimus on suhteliselt lihtne: residentuurikohtadele on viimasel paaril aastal arstitudengeid pretendeerinud kõvasti rohkem, kui residentuurikohti on. See on tõenäoliselt varasemate aastate ülejääk. Miks ei võiks kas või mõneks aastaks riiklikku residentuurikohtade tellimust suurendada? Muidu lähevad noored residentuuri tegema tõesti Soome ja mujale välismaale ning võivad meie jaoks kadunud olla.

Küsimus on igati õigustatud. Jah, Eesti residentuuri vastuvõtmise ja residentuuris õppimise süsteem ei ole soosinud ülikooli lõpetanud arstide Eestisse residentuuri jäämist. Paljud või küllalt mitmed on eelistanud minna Soome. Seaduseelnõu olukorra muutmiseks on aga Riigikogu menetlusse juba antud ja ma usun, et praegused residentuuriga seotud takistused või ebasoovitavad nähud saavad kõrvaldatud ning tulevikus tahavad arstid pärast ülikooli lõpetamist siia jääda.
Samas ei saa nõus olla sellega, mida siin aeg-ajalt väidetakse, et iga tõendi väljavõtmine tähendab seda, et arst on Eesti jaoks jäädavalt kadunud. Nagu juba vastuses teie arupärimisele sai öeldud, enamik arste soovib töötada väljaspool Eestit lühikest aega. Ka Eesti inimvara raport, mille ma täna kaasa võtsin, juhib tähelepanu sellele, et lühiajaline väljaspool Eestit töötamine on Eesti riigile kasulik. Ma tunnen Tallinnas mitut arsti, kes on materiaalselt väga hästi kindlustatud ja töötavad juhtivatel kohtadel siin Eestis, ent käivad mõned päevad kuus Helsingis töötamas. Ning põhjus on eelkõige see, et nad saavad seal märksa suurema patsientuuri tingimustes selliseid kogemusi, mida on hiljem võimalik Eesti meditsiinisüsteemi parandamiseks rakendada. Rääkides nendest tõenditest ja arstide lühiajalisest väljaspool Eestit töötamisest, võin ma peatuda ka oma perekonnal. Ka minu abikaasa on 1990. aastatel töötanud Helsingi haiglas, aga tal ei ole hetkekski tulnud pähe mõtet jääda sinna pikemaks ajaks. Ent silmaringi laiendamiseks on see väga hea kogemus olnud.
Veel arstidest. Ilmselt need, kes räägivad massilisest väljarändest, ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et alates 2007. aastast on Eestis töötavate arstide arv väga kiiresti kasvanud. 2007. aasta lõpus oli Eestis 4297 arsti, 2008. aasta lõpus 4353, aastal 2009 oli neid 4357 ja nüüd, aastal 2010 töötamas Eestis 4510 arsti. Seega, Eestis töötavate arstide arv on viimase kolme aasta jooksul väga kiiresti kasvanud. Nagu te ise ka mõistate, on statistika ja ka küsijate meelestuse vahel teatud käärid. Statistika kõneleb sellest, et Eestis on arstide arv kasvanud, küsijad on meelestatud umbes nii, et kõik lähevad minema. No ei nad lähe!

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra peaminister! Mul on ettepanek: te peaksite sagedamini käima siin Riigikogu saalis. Teate, tuju läheb nii heaks, kui teid kuulata – kõik on nii hästi! Ja kui ei peaks pärast tänavale välja minema ja nägema seda tõelist elu, siis jääkski tuju heaks. Ma arvan, et tulevikus, kui teil võib-olla peaministritööd enam ei ole, te võiksite praktiseerida lavakunstikateedris ja õpetada seal noortele näitlejatele kõnekunsti. See tuleb teil haruldaselt hästi välja! Ja siit konkreetne küsimus. Teie vastus oli nii hea, et öelge mulle palun, kas kõik need kursused ja arstide koju jäämine ja kõik need fondid, mis on töötute abistamiseks avatud – kas need kõik sai tehtud kolme viimase kuuga pärast seda, kui see aruanne ilmus? Sest teadlased ütlevad, et ei ole üldse lootustki, et Eesti asjad lähevad paremaks lähematel aastatel. Kas nüüd kolme kuuga on kõik teistpidi minema hakanud?

Hea arupärija! Ma ei tahaks teie pessimistliku meelestatuse ja paastumise vahele mingeid sidemeid ehitama hakata, aga mulle tundub, et teie seda Eesti inimvara raportit ei ole lugenud. Aga tasuks lugeda, sest see on väga hea lugemisvara. See raport juhib muu hulgas tähelepanu positiivsetele trendidele Eesti ühiskonnas. Ja kindlasti ei ütle see raport, et valdavas enamikus on trendid valed, et nende suunda tuleks muuta. Ei, vastupidi! Raport kinnitab, et arengud on õiges suunas, nii tulekski jätkata. Võtame näiteks tervena elatud eluaastate arvu. Seesama raport nii nagu ka kõik statistilised uuringud kinnitavad seda, et tervena elatud eluaastate keskmine arv on Eestis viimase seitsme aasta jooksul kasvanud seitsme aasta võrra. Oli 50, nüüd on 57. Mis me tegema peaksime? Peaks midagi kardinaalselt muutma? Tervena elatud eluaastate arv kasvab liiga kiiresti? Või siis sünnihetkest arvutatav eeldatav eluiga – see on kasvanud väga kiiresti. Mis me härra Lengi meelest peaksime nüüd tegema hakkama, murdma seda trendi kuidagimoodi või? Meil sünnihetkest arvutatav eeldatav eluiga kasvab aastas aasta võrra, kas me peaksime olema rahulolematud?
Jah, alati saab asju paremaks muuta, aga me ei tohiks eitada vaieldamatut edu, mis on saavutatud. Räägitakse sündimusest, selle kehvast tasemest. Aga samas Eesti inimvara raport ütleb ühemõtteliselt, et vanemahüvitise toel on sündimuskordaja aastatel 2003–2008 suurenenud 1,3-lt 1,7-le. Tasuks lugeda! Tasuks mõelda sellele, millest Eesti inimvara raport kirjutab. Mina olen selle põhjalikult läbi töötanud, ma olen enda jaoks nii positiivsed trendid meie ühiskonnas kaardistanud kui ka need valdkonnad, kus me peaksime otsustavamalt tegutsema. Ma näeksin seda inimvara raportit pigem positiivsena, optimistlikuna. Kohe kindlasti ei ole see Eesti elu maha tegev raport.
Kui nüüd võrrelda kahte asja, inimarengu aruannet ja seda inimvara raportit, siis ma inimvara raportit pean märksa ühtlasema kvaliteediga dokumendiks, kui on inimarengu aruanne. Mõlemad põhinevad suhteliselt ammustel uuringutel. Need ei räägi tänasest päevast ega ka eilsest päevast, need räägivad natuke varasemast perioodist, kuid ajaline puude praeguse olukorraga on inimvara raportil parem kui inimarengu aruandel 2009. Siin on peatükid kõik ühtlased, siin ei ole mingisugust soovi statistikat kuidagi väänata, kohandada oma veendumuse järgi statistikat, mida paraku leiab inimarengu aruandest. Ja siin ei ole ka selliseid mitteteaduslikke kirjutisi, nagu näiteks maksupeatükk inimarengu aruandes kahtlemata on.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud peaminister! Teie vastustes on väga palju optimismi ja öeldakse, et optimism on hea asi. Aga sageli ei vii optimism meid kuigi kaugele. Tegelikult tuntakse mõlemas dokumendis siiski väga tõsist muret ikkagi meie inimvara jätkusuutlikkuse pärast. Kui rääkida väljarändest, siis näiteks Tartu Ülikooli teadlased räägivad palju suurematest väljarände näitajatest. Te räägite terviseprobleemidest ja kinnitate, et kõik asjad on väga hästi, ometi oleme selles vallas mitmekümne aasta taguses ajas ja meie edasiliikumine on hulga aeglasem kui paljudes muudes Euroopa Liidu riikides. Mis puutub haridussüsteemi kadudesse ja töötuse tõttu inimvara kaosse, siis need on väga tõsised ohumärgid. Minu küsimus on: kuidas te ikkagi näete tulevikku ja kunas võiks Eesti rahva elujärg paraneda, nii et me ei satuks sellisesse olukorda, nagu see on olnud Portugalis või Kreekas?

Üks minut on küsimuseks!

Jah, küsimus oli kõiksusest ja küsiti minu meelest kõige üldisemat informatsiooni kõiksuse kestmisest. Teie lahkel loal ma valiksin sellest teemade loetelust ühe teema, väljarände teema, ja kui teil on aega, võin ka teisi teemasid käsitleda. Teie kinnitusel Tartu Ülikooli teadlased väidavad, et väljaränne on hoopis suurem, kui mina seda kirjeldanud olen. Niisuguse väite puhul tasuks alati nimetada konkreetne uurimus, konkreetne artikkel, millele teie väide tugineb. Mingile konkreetsele uuringule te ei viidanud ja ma järeldan, et te kõnelete sellestsamast Eesti inimvara raportist ja siin kirjas olevatest arvudest. Aga need peavad põhiliselt silmas väljaspool Eestit elavate inimeste arvu, mitte Eestist välja rännanud arstide arvu – seda näitajat mina siit ei ole leidnud. Kui te räägite ülikooli teadlastest ja see küsimus on seotud Eesti inimvara raportiga, siis mida ülikooli teadlased väidavad? Ülikooli teadlased väidavad, et väljaspool Eestit elab 130 000 ennast eestlasena identifitseerivat inimest. Meenutuseks: ülikooli teadlased väitsid sedasama ka 1992. aastal. Nad väitsid ka siis, et väljaspool Eestit elab 130 000 ennast eestlasena identifitseerivat inimest. Me teame, et 1897. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse tulemusel selgus, et 125 000 ennast eestlasena määratlenud isikut elas juba aastal 1897 väljaspool Eestit. Samas me teame, et hiljem juhtus nii mõndagi, kas või 1944. aasta massiline põgenemine Eestist. See pidi ometi suurendama väljaspool Eestit elavate eestlaste arvu. Aga ei, see arv püsib juba enam kui sajandi jooksul ikka seesama: 125 000 – 130 000 ennast eestlasena identifitseerivat inimest elab väljaspool Eestit.
Peep Mühlsi sõnul annab see, et väljaspool Eestit elab 130 000 eestlast, põhjust suureks mureks. Ma ei ole sellega nõus. Minu arvates see ei ole suur mure, et nii palju eestlasi või Eesti juurtega inimesi peab ikka veel ennast eestlaseks. Ka minu oma perekonnas on palju neid inimesi, kes ei valda enam sugugi eesti keelt, kes on juba kolmandat põlve ingliskeelsed inimesed, aga kes ennast endiselt identifitseerivad eestlastena. Minu meelest see on ühele rahvale suur väärtus, et väljaspool riiki tahavad endiselt inimesed pidada ennast eestlasteks. Kui ma räägin nendestsamadest oma sugulastest, siis jah, mõned nendest on eelkõige kanadalased, aga nad kannavad endas samuti eestlase identiteeti ja kannavad ka iirlase identiteeti. On see kellegi jaoks murekoht? Minu jaoks ei ole murekoht. Nad olid sunnitud siit lahkuma ja nad peavad ikka ennast eestlasteks.
Vene Föderatsiooni territooriumil elavate eestlaste arv on viimasel ajal küllalt kiiresti vähenenud. Ma arvan, et pigem on just see murekoht. Inimesed läksid ülemöödunud sajandi vahetusel, 1900. aastate alguses maad saama. Nad lahkusid Siberisse või Krimmi. Pikka aega nad identifitseerisid ennast eestlastena ja oleks väga tore, kui nende järeltulijad ikkagi peaksid ennast seotuks Eestiga. Pressis esitleti Eesti inimvara raporti rahvastikutemaatikat, tuues välja, et 130 000 eestlast elab väljaspool Eestit. Ja siis pandi järgmisse lausesse väide, et viimasel ajal on hakanud lahkuma kõrgelt haritud naisterahvad. Andke andeks, ei ülikooli teadlased ega see inimvara raport ei seo seda 130 000 ennast eestlasena identifitseerivat isikut kuidagi viimase aja trendidega. Mitte kuidagi!
Lõpetuseks. Ma ei ole kunagi kuulnud, et näiteks rootslased või norrakad muretseksid selle pärast, et ainuüksi USA Minnesota osariigis elab neid tervelt üks miljon. Nad ei ole pidanud seda murekohaks, nad pigem rõõmustavad, et ammu kodust lahkunud inimesed tunnevad ennast ikka veel norrakate või rootslastena. Ma soovitan kõigil nendel, kes neid numbreid kergekäeliselt kasutavad – 130 000 inimest elab väljaspool! –, lugeda läbi käesoleva aasta juulikuine Akadeemia number, kus Jüri Saar kirjutab kurjadest konstantidest. Lugege läbi, see on üks väga hea lektüür, annab palju mõtteainet ja ilmselt sunnib ka edaspidi kaaluma, kui õigustatud on niisuguste näitajate kasutamine suvalises kontekstis.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea peaminister! Aitäh väga pika ja hariva loengu eest! Ma loodan, et kõik, kes on hoolega jälginud, on saanud nii mõnegi õpetliku suunise, kuidas kõnesid pidada. Te rääkisite siin pikalt sellest, kuidas 1944. aastal läksid inimesed Eestist ära ja kui uhked me nende üle oleme. Tõepoolest, ka minul on olnud au korduvalt väliseesti kogukondadega kohtuda ja rääkida laste hariduse teemadel, nii et ma usun, et me peame tõepoolest uhked olema. Aga kui minna praegu eesti kooli Rootsis, siis nad räägivad suurenevast murest, kui palju on sinna lapsi eile ja üleeile tulnud. Need on nood hilised väljarändajad, kes on viimase aasta jooksul lisandunud. Nende mure ongi, et me ei suuda neid tagasi meelitada. Aga mu küsimus puudutab migratsiooni laiemalt. Vaadates sündimuskordajat 1,7, tekkis mul küsimus: kas me siin Eestis täidame lüngad väliskülalistega?

Mis külalistega? Küsimus jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Kui te räägite odava võõrtööjõu Eestisse toomisest, siis minu vastus on selge "ei". Ma ei pea seda lahenduseks. Praegu tunnistavad mitmed Lääne-Euroopa riikide valitsusjuhid, et omaaegne kergema vastupanu teed minek, tuues odavamate vähem tasustatud tööde tegemiseks sisse võõrtööjõudu, on tekitanud ühiskondades küllalt suuri ja kulukaid probleeme. Ma arvan, et me võiksime teiste kogemustest õppida, ei ole vaja ilmtingimata kõiki asju ise katse-eksituse meetodil läbi proovima hakata. Nii et vastus on ei. Küll aga tuleks rakendada veelgi meetmeid selleks, et sündimus Eestis suureneks, et tervena elatud eluaastate arv Eestis suureneks. Sama inimvara raport juhib tähelepanu õnnetussurmade rohkusele – selleski vallas on trend tegelikult positiivne, aga neid on ikka liiga palju –, alkoholi liigpruukimisele ja sellega seotud negatiivsetele tagajärgedele. Meil on küll ja küll teha, et demograafiline situatsioon siinsamas Eestis paraneks ilma kusagilt mujalt abi otsimata.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Lugupeetud peaminister! Ei olnud mul plaan küsida, aga ei saa mitte vaiki olla. Olen teid juba 15 aastat tundnud ja mõtlen hirmuga, kas Tallinn ka minu nii ära rikub kui teid. Nii sinisilmne jutt teie suust! 4500 arsti Eestis – jah, aga paljud neist siiski ei tööta meil või kui töötavad, siis vaid osalise tööajaga. Paar nädalat töötavad Eestis, paar Soomes. Miks meil muidu on nii pikad järjekorrad arsti juurde saamiseks? Isegi Tartus on järjekord perearsti juurde pääsemiseks kuni seitse päeva, eriarsti juurde kaks ja enamgi kuud. Te teate väga hästi, et üle poolte praegustest arstiteaduskonna lõpetanutest otsivad võimalusi teistes riikides töötamiseks.

Teiega tuleb muidugi nõus olla, et kõik need 4510 arsti, kes Eestis töötavad, ei tööta mitte meie sihtasutustes, haigekassa finantseeritavas meditsiinisüsteemis täiskohaga. Küllalt mitmed töötavad seal osalise tööajaga ja teise osa oma tööajast sisustavad erapraksisega või, nagu ma juba oma varasemates vastustes ka nimetasin, tööga väljaspool Eestit. Väljaspool Eestit töötamise puhul, kordan veel kord, ei saa lihtsustada seda temaatikat selliselt, et arvata, et need inimesed töötavad seal puhtmateriaalsetel kaalutlustel. Julgen väita vastupidist: kui meie suure haigla osakonnajuhataja käib tööl Soomes ja seal on tal küll väga väike koormus, siis ta kinnitab, et sealt saadud kogemuste rakendamine Eestis ei ole kasulik mitte ainuüksi talle. See ei paku loovust mitte ainuüksi talle, vaid sellest võidab terve Eesti meditsiinisüsteem.
Kodanike vaba liikumine, tööjõu vaba liikumine on üks Euroopa Liidu alusprintsiipe. Minu meelest on täiesti vale keskenduda, kõneldes kodanike vabast liikumisest, ainult Eesti rahvamajandusele suhteliselt primitiivses võtmes ja mitte pidada samas silmas seda, kui palju väljaspool töötamine mingit lühikest aega rikastab seda konkreetset töötajat ja kui palju ta annab tänu oma teadmiste taseme tõusule tagasi Eesti riigile ja rahvale. Kutsuksin head küsijat üles teemasse süvitsi minema ja mitte piirduma loosunglikkuse ja pealkirjadega.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud peaminister! Seni, kuni te eitate fakti, et needsamad circa 130 000 inimest, kellega te statistiliselt opereerite, ei ole mitte aastal 1944 või 1899 Eestist lahkunud inimesed, vaid need on valdavalt viimasel paaril-kolmel aastal Eestist lahkunud inimesed. Ehk siis inimesed, kes on oma karjääriplaanid või eluplaanid mingil väga põhimõttelisel põhjusel sidunud mõne teise riigiga või olnud sundolukorras, nii et nad on olnud sunnitud seda tegema. Nii kaua, kui te seda probleemi eitate, te tegelikult ehitate sellist rahvastikualast sundlõksu üles. On päris selge, et nendest inimestest täitmata kohad Eestis ei jää täitmata. Tulevad kolmandatest riikidest inimesed – kui nad ei tule tööjõukvootide alusel, siis nad tulevad peresidemete alusel. Vastasel juhul lähevad ka need inimesed ära, kes ei suuda siin peret luua.

Küsimus!

Mida teil on kosta selle lõksu vältimise kohta?

Hea küsija! Mis mul on kosta? Peaministril ei ole ilus hakata Riigikogu liiget õpetama, aga ma siiski kasutaksin seda võimalust ja ütleksin, et parem oleks olnud, kui te seda küsimust poleks esitanud. Väita, et viimase paari-kolme aasta jooksul on Eestist lahkunud 130 000 inimest, on rumalus. Ärge enam nii tehke!

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Ei saa nõustuda sellega, et rahvastikuministrit ei ole vaja riigis, kus elab 30% inimesi, kelle jaoks eesti keel ei ole emakeel. Härra peaminister, kas te võiksite kommenteerida, miks ikkagi iga aastaga väheneb inimeste arv, kes taotlevad Eesti kodakondsuse saamist?

Selle arvu vähenemise põhjus on eelkõige selles, et alates 1992. aastast, nagu ma juba oma vastuses varem olen nimetanud, on määratlemata kodakondsusega isikute arv Eestis väga kiiresti vähenenud. Praegu me räägime, et 7,3% Eesti elanikest on määratlemata kodakondsusega, ja seda on ikka märksa vähem kui omaaegne 32%. Ehk siis baas on jäänud väiksemaks.
Teine põhjus, millest on ka Eesti ajakirjanduses väga palju juttu olnud ja millele viitavad samuti uuringud, on see, et need määratlemata kodakondsusega isikud lähtuvad oma kodakondsuse võtmise või võtmata jätmise otsuses väga pragmaatilistest kaalutlustest. Ja pragmaatika ütleb küllap paljudele määratlemata kodakondsusega isikutele, et omada halli passi on kasulikum, kui omada Venemaa Föderatsiooni passi või Eesti passi. Nad saavad vabalt reisida Schengeni viisaruumis, nad saavad vabalt reisida Venemaa Föderatsioonis ja nad leiavad, et puhtpragmaatilistel kaalutlustel nad ei ole Eesti kodakondsusest huvitatud. Muide, sellest on kirjutanud suurepärase arvamusloo Iivi Anna Masso hiljaaegu Postimehes, ma soovitan ka teil seda lugeda.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud minister! Aitäh pika ettekande eest! Te mainisite, et raport osutab väga positiivselt sellele, mida on teinud Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus on justkui väga õigel teel ja seda justkui kinnitaks ka see raport. Aga ma loen teile ette ka mõningad lõigud, mis väidavad, et elu Eestimaal pole kaugeltki nii ilus. Näiteks § 3 räägib ühiskonna sidususe, sotsiaalse ja kultuurilise kapitali suurendamisest kokkuvõttes järgmist. Eesti kaotab inimvara geograafilise ja sotsiaalse ääremaastumise tõttu ligikaudu 140 000 inimesega kogukondi, kes elavad poolel Eesti territooriumil. Neid kammitseb haridus-kultuuriline mahajäämus, oluliselt suurem tööpuudus ja suuremad toimetulekuprobleemid. Jne, jne. Siin on päris palju loetletud kõiki neid ohte ja antud ka poliitikasoovitused Vabariigi Valitsusele. Minu küsimus on: miks te ei ole järgmise aasta riigieelarvet kavandades seda inimvara raportit arvesse võtnud?

Lugupeetud kolleegid, ühe minuti sees palun esitada küsimus!

Ma üldse ei ole teie väitega nõus. Eks siis kordan veel kord varem öeldut. See inimvara raport toob välja väga paljud positiivsed trendid Eesti ühiskonnas. Ei ole mina öelnud, et need trendid on valitsuse tekitatud. Need on ka Riigikogu tekitatud, need on Eesti ühiskonna tekitatud trendid – ei ole mina tahtnud seda au valitsusele võtta. Aga riigi eelarvepoliitika peab kindlasti silmas neidsamu eesmärke, mida selle raporti koostajad on silmas pidanud. Ja selles olen ma kindel, et kui kõik need Eesti riigieelarved, kui kogu meie seadusloome oleks suunatud nende positiivsete trendide lämmatamisele, mis meie riigis ka selle raporti järgi on positiivsed, küllap me oleksime selle asjaga ka hakkama saanud. Ainult et ma ei usu, et ükski Riigikogu koosseis või ükski valitsus võiks endale niisugust eesmärki püstitada. Nii et lähtugem ikka sellest, et kui Riigikogu kehtestab eelarve, siis ta soovib Eesti rahvale head, ja need soovid kattuvad sellesama inimvara raporti soovidega.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Austatud peaminister! Ma tuleksin tagasi teie küsimuste-vastuste juurde, kus te mainisite seda, et Vabariigi Valitsus kinnitas Ida-Virumaa programmi või nii nagu seda varem nimetati, Ida-Virumaa memorandumi. Küsimus on sedasorti: kui elujõuliseks te peate seda programmi ja selle elluviimist?

See programm pole mitte klassikaline programm, kus oleks igal eesmärgil konkreetne rahasumma taga. See on pigem koordineeriva iseloomuga. Ma usun niisugustesse kokkulepetesse üksjagu palju. Usun, et eesmärkidele, mis programmiga on seatud – peamine eesmärk on ikkagi venekeelsete Eestimaa elanike suurem lõimumine Eesti ühiskonda – me jõuame selle programmi rakendamise abil märksa lähemale.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Austatud härra peaminister! Hea ametikaaslane Mai Treial kiitis äsja teie optimismi ja seda teen minagi. Optimism on ikkagi valgus, pessimism pimedus. Aga samas on tasakaalustatult mõlemat vaja. Öelge palun, härra peaminister, kas on olnud olukordi, ükskõik, kas praegu arutatava temaatikaga seonduvalt või ka väljaspool seda, kus te olete pidanud Eesti rahvast üles kutsuma selleks, et rohkem higi valada ja vöörihma pingutada? Olen rääkinud.

Küllap hea küsija teab, et ma olen seda teinud, ja korduvalt teinud. Majandusbuumi ajal läks kõik libedalt, libedamini, kui oleks pidanud minema. Sellest edujoovastusest kainenemine ei ole kerge olnud kellelegi. Aga kui vaadata pikemat ajaperioodi, Eesti arengut alates 1991.-92. aastast, siis me näeme, et sisemajanduse kogutoodang on kasvanud. Vahepeal on tekkinud üks muhk: see sirge pööras väga teravalt veel suuremale tõusule ja langes siis hetkeks tagasi. Aga ma usun, et see Eesti edu peegeldav diagonaaljoon üles ei hakka olema ainult punktiirina tulevikku pikendatav joon meie graafikutel, vaid et see saab olema pidev joon, mis kajastab Eesti majanduskasvu ka lähema kümne aasta jooksul. Isegi arvestades möödunudaastast väga suurt majanduslangust, on Eesti majanduskasv ikkagi Euroopa Liidu kõige kiiremaid. Me oleme seal eesotsas koos Slovakkia, Läti ja Leeduga. Väga paljudele Eestimaa inimestele meeldib praegu arvata, et Läti ja Leedu on kuhugi kaugele maha jäänud, aga see ei vasta tõele.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Ma ei taha oma küsimusega eriti midagi kommenteerida, vaid täpselt teada, mida te arvate. Võtan aluseks teie lause, et mitte-eestlasi on vaja maksimaalselt lõimida Eesti ühiskonda. Ja siit minu küsimus: kas meil Eestis on eesti ühiskond ja mitte-eestlased on kuidagi väljaspool seda ühiskonda ega kuulu sinna praegu?

See oli nüüd küll konstruktsioon, millest mina väga hästi aru ei saanud. Meil on Eesti ühiskond ja siin ei ela mitte ainult eesti keelt kõnelevad inimesed. Eesti ühiskonnas elavad ka teisi keeli kõnelevad inimesed ja loomulikult oleme me huvitatud sellest, et siin elavad soomlased, valgevenelased, ukrainlased, venelased jagaksid samu väärtushinnanguid, mida jagavad eesti keelt kõnelevad eestlased.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Ma võtsin paberi igaks juhuks kaasa, sest ma ei suuda oraatorikunstis meie peaministriga võistelda. Täiesti siiralt ütlen, sellist head kõnemeest pole Eestis ammu olnud. Üldiselt eestlased ei ole väga suured kõnemehed, nüüd meil üks on ja see on väga tore.
Ma panen teised prillid ette, et tuletada saalis olijaile ja peaministrile meelde, milles see meie arupärimine seisneb. Tsiteerin siit ainult kahte lauset. Küsimus on äärmiselt tõsine, mitte selline, millele võiks kerge huumoriga vastata. See inimvara raport maalib, nagu arupärimises kirjas on, Eesti rahva tulevikust "kurva, et mitte öelda dramaatilise pildi. Eestis elab eestlasi ainult 930 000 ehk alla miljoni inimese. Põhjamaa väikerahvast ohustab kiire väljasuremise oht." Ma arvan, et see viimane lause ei ole mitte selline, mille üle tasuks nalja visata, ja eriti valitsusjuhi tasemel. Mul on siiski hea meel, et me võtsime seda natuke kergemalt. Esimest korda ma kuulsin siin saalis, et peaminister või keegi meie ministritest tunneb rõõmu selle üle, et Eesti rahva keskmine eluiga on tõusnud. Muidu me oleme järjest rääkinud, härra Ansip, siin ainult ühest: "Oi-oi-oi, meie ühiskond vananeb! Meil ei ole raha teda üleval pidada!" Vanainimestel on sees selline hirm, et parem ära näita ennast tänaval, sest sa oled vana ja noortele koormaks kaelas. Nüüd me kuulsime, et küll on tore, et inimeste keskmine eluiga Eestis tõuseb.
Teie kõnes on väga palju vasturääkivusi, härra peaminister! Te praegu petsite inimesed ära. Nad kuulasid ja noogutasid, et küll on tore, me oleme kõige kiiremini tõusva majanduskasvuga Euroopa riik. Samal ajal te ei lisanud juurde, kust kohalt me tõuseme, härra Ansip. Teie valitsemise ajal viidi meid 14%-lisse langusse, mis tähendab, et me olime maailmas majandusarengult üks kõige kiiremini kukkuvaid riike. Muidugi tõuseme nüüd kiiremini üles.
Et mitte pikalt aega raisata, siis ma tahaksin öelda: me võime rääkida, et kõik on hästi ja kõik on väga tore, kuid me ei saa mööda vaadata sellest, et Eesti on riik, kus on praegu kõige kiiremini tõusvad hinnad Euroopas. Eesti on riik, kus on kogu Euroopa kõige väiksemad palgad. Meil on kõige väiksemad pensionid, meil on kõige väiksem lastetoetus. Me anname kõige väiksemaid summasid meditsiini toetamiseks. Meie sotsiaaltoetused on peaaegu et olematud, toimetulekutoetus 1000 krooni ei ole mitte mingisugune raha, et ellu jääda. Jne, jne. Puuetega inimeste toetused on nii väikesed, et nendest ei julge Euroopas rääkida. Ja, härra peaminister, pärast 1. jaanuari on keskmine pension 270 eurot, mis on enamikus riikides täiesti vaese inimese elatustase.
Ma ei hakka rohkem aega raiskama. Aga tahan teile öelda, head kolleegid, mispärast me oleme mures ja mispärast me neid arupärimisi nii palju esitame. Minu arvates saab Eestist lähiajal üks väike ja vaene Euroopa riik, kus on väga kallis elada. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister soovib veel üles astuda. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Härra Lenk, ka teie olete jaganud valitsusvastutust – mitte küll otseselt, aga toetades valitsuskoalitsiooni, kuhu on kuulunud ka Keskerakond. Ka Keskerakonnal on olnud väga selge panus Eesti arengusse. Ja see areng on olnud kiire. Minu meelest ei ole Riigikogu liikmele kohane soovida seda, et Eesti oleks üks väike ja vaene riik, kus inimesel on väga kallis elada. Eesti on jõukust kogunud väga kiiresti. Jah, me ei ole saavutanud veel Soome ja Rootsi taset, aga me oleme nendega samal pildil. Mõelge korraks meie omaaegsetele saatusekaaslastele, ja te olete sunnitud tunnistama, et vähemalt ühes riigis on sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta koguni kümme korda väiksem, kui see on Eestis. Omaaegsete saatusekaaslaste hulgas on Eesti vaieldamatult kõige edukam riik.
Jah, hindade tõus on Eesti probleem, kuid seda tuleb võrrelda langusega. Eestis tõusid hinnad kiiresti kuni 2008. aasta oktoobrini, mil need saavutasid oma kriisieelse maksimumtaseme, sealt edasi järgnes hindade langus. Hindade languse kõige sügavam tase saavutati 2009. aasta juunikuus. Hinnad jäid väga madalale tasemele ehk deflatsioonilisele tasemele kuni tänavuse veebruarikuuni. See kõige suurem langus oli selline, et hinnad langesid oktoobrist 2008 2,8%. Märtsist alates on hinnad jälle Eestis tõusnud. Samas, võrreldes maksimumtasemega oktoobris 2008 on Eestis hinnad tõusnud 0,9%, Euroopa Liidus keskmisena aga 2,3%. Kui võtta isegi aastane arvestus, aga aastane võrdlusbaas on deflatsiooniline baas, ka siis, tuginedes Eurostatile, ei ole õige väita seda, et Eestis hinnad tõusevad kõige kiiremini Euroopas. See väide ei ole tõene.
Ma ei saa aru teie võltsrõõmust selle üle, et peaminister rõõmustab eestlaste eluea pikenemise üle. Nagu ma juba varem ütlesin, on tervena elatud eluaastate arvu kiires kasvus ja ka eluea kiires kasvus omad teened kindlasti ka Riigikogul ja valitsusel. See on ka teie ja valitsuse töö vili. Teie aga olete samas üritanud pensionäre hirmutada ja hirmude läbi nende eluiga lühendada või tervena elatud aastate arvu vähendada. Näiteks olete hirmutanud neid krooni devalveerimise ja pensionide kärpimisega. Valitsus on seisnud pensionide suurendamise eest. Mõni inimene võib oma elu elada, justkui viibiks ta lõputul matusetseremoonial. Ma tahaksin neid inimesi aidata, aga ilmselt pole ma selleks võimeline. Ma kategooriliselt ei nõustu teie väitega, et eestlasi ähvardab kiire väljasuremise oht. Just äsja Heimar Lenk seda väitis. Ja veel kord vastukaaluks: tänu vanemahüvitisele on sündimus Eestis väga kiiresti kasvanud. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Toivo Tootseni, Marika Tuusi, Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Heimar Lengi ja Valeri Korbi 2. augustil esitatud arupärimine Saksamaale ümberasujatele kuulunud vara tagasitaotlejate avalduste lahendamise korra kohta. Palun, kolleeg Helle Kalda, kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed, kes te olete veel saali jäänud! Kaheksa Riigikogu liiget esitas tänavu 2. augustil arupärimise peaministrile Saksamaale ümberasujatele kuulunud vara tagastamise avalduste lahendamise korra kohta. See on sama kord, mille kohta Riigikohus langetas 10. märtsil 2008. aastal otsuse, et valitsus võiks sellega tegelda. 22. märtsil 2010. aastal esitas Vabariigi Valitsus Riigikogu menetlusse omandireformiga seonduvate seaduste muutmise eelnõu, mille väidetav eesmärk on omandireform kiiremini lõpetada. Nimetatud seaduseelnõu 715 võeti Riigikogus muudatustega vastu 10. juunil koalitsiooni häältega. Tolle seaduse § 1 käsitleb 1941. aastal NSV Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele vara tagastamise korra muutmist. Seadusega muudeti ka Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 16 lõiget 2. Seadusega kohustati Vabariigi Valitsust vastu võtma regulatsioon 1941. aastal Saksa riiki lepingute alusel lahkunud järelümberasujate osas. Ja nagu ma juba viitasin, samasisulised märkused tegi oma otsuses 10. märtsil 2008 Riigikohus. Seoses sellega on meil kaheksa küsimust. Ma loen need küsimused ette, kuna peaminister neid aega kokku hoida soovides ette ei loe.
Esiteks: "Kas Vabariigi Valitsus on kehtestanud avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra?" Teiseks: "Kes kuuluvad Harju maavanema moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjoni?" Kolmandaks: "Millised kokkulepped on saavutatud Saksa riigiga ümberasujate suhtes, kes said Eestisse mahajäetud vara eest kompensatsiooni Saksa riigilt?" Neljandaks soovime teada, kas Saksa riik väljastab Eestile arhiividest nimekirjad kompensatsiooni saanute ja nende vara kohta, nii nagu ka Riigikohus soovis. Viiendaks: "Milline regulatsioon on valitsusel ette valmistatud nende isikute osas, kes ei ole avaldust esitanud mõistliku aja jooksul, ja kuidas komisjonid hakkavad seda menetlema?" Kuuendaks: "Millise regulatsiooni on Vabariigi Valitsus välja töötanud Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud majades elavate üürnike probleemi lahendamise osas?" Ma väga loodan positiivset vastust just sellele arupärimise küsimusele. Loodan, see on meil väga heal järjel. On ju viimane aeg – 21 aastat on möödas – ka need küsimused lahendada. Seitsmendaks: "Kui palju läheb Saksamaale ümberasunute vara tagastamise protsess maksma Eesti Vabariigi maksumaksjale?" Kaheksanda küsimuse kohta võin öelda, et asi on nelja kuu jooksul edasi liikunud. See küsimus oli Neitsitorni kohta, kas see õigusjärgsele omanikule tagastatakse. Meeldiv on, et Neitsitorni osas on linnal tagastamise nõudeõigus juba olemas, kuid kahjuks millegipärast riik või õieti Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ei anna sellest hoolimata vara üle Tallinna linnale. Kahjuks Neitsitorn iga päevaga laguneb. Ma loodan ka selles selgust saada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun nüüd lugupeetud peaministri kõnetooli vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Hakatuseks tahan rõhutada, et Riigikogus 10. juunil 2010 vastu võetud ja 1. septembril 2010 jõustunud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seadus ei sisalda sätteid, mis kohustaksid Vabariigi Valitsust kehtestama eriregulatsiooni 1941. aastal nn järelümberasujatena Eestist lahkunud isikute vara tagastamisega seonduva kohta. Teie viidatud muudatus, omandireformi aluste seaduse § 16 lõikes 2 sätestatud uus norm käsitleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjonide likvideerimist ning nende ülesannete üleandmist asukohajärgsetele maakonnakomisjonidele.
Nimetatud lõike 1 lause, mille kohaselt avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, on püsinud muutumatuna alates seaduse 1991. aastast pärinevast algtekstist. Järgnevalt vastan mulle esitatud üksikküsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on kehtestanud avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra?" Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. aasta määrusega nr 161 ning kõneks olevad seadusmuudatused ei nõua selle rakendusakti muutmist.
Teine küsimus: "Kes kuuluvad Harju maavanema moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjoni?" Harju Maavalitsuse andmetel kuuluvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni koosseisu esimehena Priidu Kalbre ning liikmetena Jaan Mark, Aarne Mesilane, Maret Mets ja Kaire Vingel. Pole välistatud, et seoses lisanduvate tööülesannetega võib komisjoni koosseis ja liikmete arv lähiajal muutuda.
Kolmas küsimus: "Millised kokkulepped on saavutatud Saksa riigiga ümberasujate suhtes, kes said Eestisse mahajäänud vara eest kompensatsiooni Saksa riigilt?" Ajendatud omandireformi aluste seaduse § 7 varem kehtinud lõikest 3, on Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad pidanud pikaajalisi kõnelusi Saksamaa Liitvabariigi ametiisikutega, et sõlmida riikidevaheline kokkulepe nende isikute vara suhtes esitatud nõuete lahendamiseks, kes lahkusid Eestist ümberasustamislepingute alusel, mis Saksa riik sõlmis 1939. aastal Eesti Vabariigiga ja 1941. aastal Nõukogude Liiduga. Saksamaa Liitvabariik ei pidanud niisuguse kokkuleppe sõlmimist võimalikuks ning kuna nimetatud seadussäte tunnistati 2006. aastal kehtetuks, kadus selleks ka vajadus. Saksamaa Liitvabariigi saatkond ja mitmed muud asutused, iseäranis sealne riigiarhiiv, on osutanud Eestile abi, et koguda informatsiooni natsirežiimiaegsele Saksamaale saabunud isikute õigusliku staatuse ja varaliste õiguste kohta.
Neljas küsimus: "Kas Saksa riik väljastab Eestile arhiividest nimekirjad kompensatsiooni saanutest, et need esitada komisjonidele?" Tallinna Linnavalitsuse ja mitme maavalitsuse palvel saatis Rahandusministeerium Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivile koondpäringu, et saada arhiivi dokumente Nõukogude Liidu ja Saksa riigi vahelise ümberasustamise lepingu alusel Saksamaale saabunud isikute vara hüvitamise kohta. Riigiarhiiv saatis Rahandusministeeriumile iga nimekirja kantud isiku kohta leitud dokumendid või kinnituse, et soovitud dokumente ei leitud. Need materjalid on edastatud ka Tallinna Linnavalitsusele.
Viies küsimus: "Milline regulatsioon on valitsusel ette valmistatud nende isikute osas, kes ei ole avaldust esitanud mõistliku aja jooksul ja kuidas komisjonid hakkavad seda menetlema?" Täiendavat regulatsiooni avalduste esitamiseks vaja ei ole. Avaldusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks võeti omandireformi aluste seaduse kohaselt vastu 17. jaanuarini 1992, erijuhtudel ka mõne hilisema tähtajani. Riigikohtu halduskolleegium märkis oma 14. mai 2008. aasta otsuses, täpsemalt selle punktis 18 kohtuasjas 3-3-1-23-08, et juhul, kui mõni isik ei esitanud oodates omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, tähtajaks avaldust või kui isikult ei võetud tähtajaks esitatud avaldust vastu põhjendusega, et vara, mille tagastamist või hüvitamist taotletakse, kuulus Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist lahkunud isikule, siis võib kohalik omavalitsus temalt nüüd avalduse vastu võtta, kui see esitatakse mõistliku aja jooksul pärast varasema keeldumise motiiviks olnud sätte kehtetuks tunnistamist. Mõistliku aja hindamine oli ja on vara tagastamist menetleva linna- või maakonnakomisjoni pädevuses, kuid ses suhtes tuleks nõustuda Justiitsministeeriumi arvamusega, mis on esitatud ministeeriumi kirjas 12.06.08 nr 10.1-17/6962 Lääne-Viru Maavalitsusele, et avalduse vastuvõtmine poolteist aastat pärast omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamist Riigikohtu poolt ei tohiks enam kõne alla tulla.
Kuues küsimus: "Millised regulatsioonid on Vabariigi Valitsus välja töötanud Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud majades elavate üürnike probleemide lahendamise osas?"  Pärast omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamist ei eksisteeri meie õigusaktides enam Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel lahkunud isiku mõistet. Kui selles sättes määratletud isikutele kuulunud vara võõrandati õigusvastaselt, siis tuleb selle vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitatud nõudeid käsitleda samade põhimõtete alusel ja samas korras nagu kõiki teisi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlusi. Ka nendele isikutele kuulunud elamute üürnike puhul kehtivad samad õigused ja soodustused nagu kõigi tagastamisele kuuluvate elamute üürnike puhul.
Seitsmes küsimus: "Kui palju läheb Saksamaale ümberasunute vara tagastamise protsess maksma Eesti Vabariigi maksumaksjale?" Valitsus möönab, et pikaajaline poliitiline vastasseis ja osalt ka sellest tingitud õiguslik ebaselgus järelümberasujate vara tagastamise küsimuses on põhjustanud vigu nii riigi kui ka omavalitsusasutuste tegevuses. Tallinna Linnavalitsus on näiteks erastanud mitmeid kõnealuse vara hulka kuuluvaid eluruume, jättes arvestamata omandireformi aluste seaduse § 18 lõikes 1 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes sätestatud võõrandamiskeelu. Ebaseaduslike ja probleemsete erastamisjuhtude arv ulatub Tallinna Linnavalitsuse andmetel paarikümneni. Niisuguste juhtude lahtiharutamine võib tuua riigile ja Tallinna linnale hüvitusnõudeid nii vara tagastamist taotlevailt isikutelt kui ka elamute praegustelt omanikelt. Kulude tegelik suurus sõltub sellest, kuidas linnavõimud ja kohtud need vaidlusküsimused lahendavad. Võiks ka öelda, et just Tallinna Linnavalitsuse pikaajaline tegutsemine nn järelümberasujate kontekstis on muutnud neile kui Eesti kodanikele seisuga 16. juuni 1940 seadusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise aja jooksul maksumaksjaile üha kallimaks.
Kaheksas küsimus: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud vara õigusjärgsed omanikud taotlevad Neitsitorni (Lühike jalg 9, Tallinn) ja teisi endistel kinnistutel asuvaid ehitisi tagasi. Kas Vabariigi Valitsus tagastab need varad?" Vabariigi Valitsuse sekkumiseks Neitsitorni kui riigile ja Tallinna linnale olulise kultuuriobjekti tagastamata jätmiseks puudub vajadus. Tallinnas aadressil Lühike jalg 9 asuva endise kinnistu nr 573 AB tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud isik loovutas maa ja ehitise tagastamise nõudeõiguse Tallinna linnale. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 4. augustist 2010. aastast, nr 1195-k tagastatakse maa ja sellel asuvad hooned ja rajatised Tallinna linnale. See osa endisest kinnistust, millel asub Neitsitorn, kuulub praegu Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile, kuid omandireformi aluste seaduse § 12 lõike 1 kohaselt tuleb ka see kinnistuosa üle anda Tallinna linnale kui vara tagastamise õigustatud subjektile. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile ei ole. Suur tänu veel kord! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma nimelt ei esitanud küsimusi. Teades peaministri sõnaosavust, teades peaministri esinemist – kui inimene räägib küsimusele vastates millestki muust, mitte küsimuse teemast –, ei ole mõtet küsimust esitada. Samamoodi pole mõtet inimesele küsimusi esitada, kui inimene ei ole tänase päevani saanud aru, millist ülekohut tehti tagastatud majades elavatele inimestele. Need inimesed on Eestis elanud, nad ei ole läinud võõrriikidesse, nad on olnud kõik need aastad siin. Nad pole mitte kunagi võtnud kelleltki mingit vara, nad ei kolinud nendesse elamistingimustesse, need olid nende kodud.
Mul on hea meel, et peaminister väga hindab oma sugulasi ja muid inimesi, kes on läinud võõrriikidesse. Ka mina hindan neid. Aga ma hindan ka Eestisse jäänud inimesi, kes olid samuti repressiooniohus ja kes ei ole teinud mitte mingisugust ülekohut Eesti riigile. Vähemalt pole seda seni tuvastatud.
Nüüd aga vastuste juurde. Ma ei saa kuidagi nõus olla väitega, et küsimust, kas Vabariigi Valitsus on kehtestanud avalduste esitamise läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra, ei peaks esitama. Kahjuks just seesama eelnõu, mis võeti vastu tänavu juunikuus, reguleeris seda ja seal oli öeldud väga selgelt, et Vabariigi Valitsusel on kohustus koostada vastava sisuga kord.
Tuletan meelde ajalugu, et inimesed mõistaksid ja peaminister ei saaks demagoogitseda ja öelda, et Vabariigi Valitsus on kõik võimaliku teinud. Eesti Vabariigi peaministril on õigus, et 20. juunil 1991 hakkas kehtima omandireformi aluste seadus ja säte NSV Liidu ja Saksamaa riikidevahelise lepingu alusel lahkunud isikute kohta kehtis kuni 12. oktoobrini 2006. Tühistati see säte seoses sellega, et Vabariigi Valitsus ei olnud suutnud sõlmida lepingut kahe riigi vahel. Selgusetu on tänase päevani, milliseid meetmeid on võetud – mitte ühtegi vastust ma pole selle kohta saanud, ei kirjalikult ega suuliselt –, kuidas on toimunud läbirääkimised, et saavutada kokkulepe Saksa riigiga.
Kuna see säte oli nii kaua aega omandireformi aluste seaduses, tühistas Riigikohus selle sätte. Kuid mitte kunagi ta pole tühistanud seda – ja ta ütleb seda ka oma otsuses –, et Vabariigi Valitsus peab kehtestama korra. ORAS-e § 17 lõige 5 ütleb väga selgelt, et kõik need, kes on saanud kompensatsiooni, olenemata sellest, kust kohast kompensatsiooni, ei ole õigustatud subjektid. Praeguses situatsioonis kehtib kord, et näiteks Tallinna arhiivides või Tartu arhiivides saavad komisjonid kontrollida, kas inimesed on saanud kompensatsiooni. Kuid kord, kuidas kontrollitakse kas meie või teiste riikide arhiivides, peab olema sätestatud täpselt, peab olema paika pandud, kuidas need komisjonid peavad töötama. On ka väidetud, et Rahandusministeerium on pöördunud Saksa riigi poole korduvalt. Minu teada on pöördunud üks kord. Ja see kiri, mida mina nägin, see pöördumine Saksa riigi poole – sellele ei saanudki teistsugust vastust tulla. Seal küsiti ainult, kas on kompensatsiooni saadud või mitte. Selleks, et selgust saada, peab arhiivist asjaomased materjalid saama. Selles suhtes ma kahjuks, härra peaminister, teilt vastust ei saanud. Ma lootsin, et need aastad on teinud teid natuke inimlikumaks nende inimeste suhtes, kuid kurb küll, peab tõdema, et inimlikkust jääb teil kahjuks veel väheks. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Helle Kalda! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootseni, Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Toomase Vareki, Vladimir Velmani ja Nelli Privalova 3. augustil esitatud arupärimine riigieelarve kohta. Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! See arupärimine on, tõsi küll, tehtud suvel ja sisse antud augusti alguses. Tsiteerime Rahandusministeeriumi 29. juulil väljastatud pressiteadet, kus seisab, et aastaks planeeritud eelarve defitsiit on tegelikkuseks saanud viie kuuga. Põhjuseks tuuakse ühekordsed mõjud, see on siis tulumaksu tagastus ja aasta alguse aktsiisimaksu laekumised. Aasta teises pooles eeldatakse maksulaekumiste paranemist ja eelarve seisu peaksid parandama ka saadavad dividendid. Nende dividendide maksmise või mittemaksmise ümber on kindlasti üsna palju poleemikat. Selge on see, et kui Eesti Energia peab järjest rohkem dividende maksma, siis on ta sunnitud hindu tõstma. Nii see majanduses käib: kui tahetakse rohkem kasumit saada, siis kuskilt peab ju see kasum tulema. Tegelikult ületas eelarve defitsiit aastaks planeeritu 100 miljoni krooniga.
Siit tulenevalt on teile järgmised küsimused. Esiteks: "Kui suur oli 2010. aastal tulumaksu tagastus ja tulumaksu juurdemaksed?" Edasi: "Nimetage palun ettevõtted, kellelt planeeritakse saada 2010. aastal dividende, ja dividendide suurus ettevõtete lõikes." Eks see dividendide küsimus meid üsna palju huvitabki ja huvitab ka muidugi see, et kui ettevõtted plaanivad võtta käesoleval aastal laene, siis millised ettevõtted, kes nad on, millises mahus laenu võetakse ja loomulikult ka see, kuhu see laen läheb, milleks laenu kasutatakse. Üsna oluline on ka see, et ei juhtuks näiteks nii, nagu on korduvalt mitme ettevõttega olnud, et võetakse laenu, siis makstakse laenust dividende välja ja jääb niisugune mulje, justkui asjad lähevad päris hästi. Edasi: nimetatud pressiteates kinnitatakse, et selline eelarve defitsiidi saavutamine viie kuuga oli ootuspärane. Me tahaksime neid dokumente näha. Ja milles see ootus seisnes? Nii et ootame head vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun, härra peaminister, veel kord kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Nagu ma arupärija sõbralikust muigest aru sain, saab ka arupärija ise aru, et arupärimine kuulub rohkem ajaloo valdkonda ja praegusel ajahetkel pole küsimus enam aktuaalne. Aga kui tööd on tehtud, aru on päritud ja vastuski koostatud, siis ma selle vastuse teile ka esitan.
Esimene küsimus: "Kui suur oli 2010. aastal tulumaksu tagastus ja tulumaksu juurdemaksed?" Käesoleval aastal esitatud füüsilise isiku tuludeklaratsioonidel deklareeriti 2009. aasta kohta enam makstud tulumaksu 1,75 miljardit krooni ning juurdemääramisele kuulus 250 miljonit krooni.
Teine küsimus: "Nimetage palun ettevõtted, kellelt planeeritakse saada 2010. aastal dividende, ja dividendide suurus ettevõtte lõikes. Kui nimetatavad ettevõtted planeerivad võtta käesoleval aastal laene, siis nimetage, palun, millised ettevõtted ja millises mahus?" Riigi otsustusõigusega äriühingute dividendide summad on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 2010. aasta aprilli korraldusega nr 164 kogumahus 2,23 miljardit krooni. Sellele lisanduvad omanikutuluna dividendid AS-ilt Levira – augustis tasutud 15,1 miljonit krooni –, aktsiaseltsilt Eesti Metsataim – prognoositult 1 miljon krooni –, Riigimetsa Majandamise Keskuselt – eelarves planeeritult 40 miljonit krooni – ning kasumieraldis Eesti Pangalt: juunis tasutud 171,4 miljonit krooni. Kokku laekub omanikutulusid 2,46 miljardit krooni, millele üldjuhul lisandub juriidilise isiku tulumaks. Tulumaksu ei maksta Eesti Panga kasumieraldistelt. Dividendide plaanimisel hinnatakse äriühingu võimekust dividende maksta. Võin kinnitada, et mitte ühelegi riigi äriühingule ei ole määratud üle jõu käivaid dividende. Enamikul dividende maksvatel riigi äriühingutel on ka laenukohustusi, mis on igati otstarbekas optimaalse kapitalistruktuuri saavutamiseks. Mitmed neist, näiteks Eesti Energia ja Tallinna Sadam, rahastavad investeeringuid laenude abil ka 2010. aastal. Laenude võtmise ajagraafik sõltub äriühingu rahavoogude juhtimise vajadusest.
Kolmas küsimus: "Nimetatud pressiteates (Rahandusministeeriumi pressiteade 29. juulil k.a) kinnitatakse, et selline eelarve defitsiidi saavutamine viie kuuga oli "ootuspärane". Nimetage palun dokument, mis sisaldas sellist ootust?" Rahandusministeerium koostab reeglina kaks korda aastas majandusprognoose, mida soovi korral võibki pidada dokumendiks, kus on kirjas ministeeriumi ootused. Ma olen nõus, et juuli lõpus oleks Rahandusministeeriumi kommentaar võinud olla veelgi positiivsem. Seda põhjusel, et vaid kuu aega hiljem valminud suvine majandusprognoos vähendas 2010. aasta eeldatavat defitsiiti kaks korda ehk 5,4 miljardilt 2,7 miljardi kroonini.
Neljas küsimus: "Rahandusministeeriumi prognoos näeb ette, et aasta teises pooles eelarvedefitsiit ei suurene. Kas olete valmis tagasi astuma, kui eelarvedefitsiit peaks siiski kasvama ja ületama 2010. aasta riigieelarve seadusega planeeritu enam kui 100 miljoni krooniga?" Arupärimise ajendiks olnud eelarve puudujäägi maikuine tase oli Rahandusministeeriumi hinnangul 5,3 miljardit krooni, tänaseks ongi puudujääk märkimisväärses ulatuses vähenenud. Poolaasta seisuga oli puudujääk vähenenud 4,2 miljardi kroonini ja juuli lõpuks Rahandusministeeriumi hinnangul koguni 2,1 miljardi kroonini. Ma olen kindel, et aasta kokkuvõttes ei ületa puudujääk suvises majandusprognoosis pakutud 2,7 miljardit krooni. Viimase aja maksulaekumiste alusel võib eeldada aga veelgi paremat tulemust. Seetõttu jääb väga elukaugeks arupärijate mure, et käesolev aasta võib lõppeda veelgi suurema puudujäägiga kui 2010. aasta riigieelarve seaduse koostamisel eeldatud 5,745 miljardit krooni. Veel kord: puudujääk ei tule mitte 100 miljonit krooni suurem, vaid üle 3 miljardi krooni väiksem. Aitäh!

Tänan! Kas on täiendavaid küsimusi? Ei ole.

Küsige julgesti!

Tänan, austatud peaminister! Meil on kombeks üks juhataja siin Riigikogu istungil korraga. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Läbirääkimisi ei avata. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi viienda arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mailis Reps, Vladimir Velman, Eldar Efendijev, Nelli Privalova, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramägi, Evelyn Sepp, Kadri Simson ja Valeri Korb. Arupärimine on esitatud 2. augustil 2010 ja see on erakoolide rahastamise kohta. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mailis Repsi!

Hea lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisega on tekkinud mitu küsimust. Ma usun, et võib-olla ajavahemikul augustist tänaseni on küll nii mõnigi küsimus saanud ministri poolt ühel või teisel moel vastatud, aga hea oleks saada selgitust ka mõnel vahest vähem arutatud teemal.
Nimelt, uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-ga 105 nõutakse, et koolipidajad toetaksid erakoolide tegevuskulusid samaväärselt munitsipaalkoolidega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlus Riigikogus kestis tõepoolest pikalt. Originaaltekstis, mille Vabariigi Valitsus esitas, oli ettepanek tegevuskulude katmisel omavaheline arveldamine lõpetada. Kultuurikomisjoni menetluse ja kahe esimese lugemise jooksul leiti, et omavalitsuste vahel arveldamine peaks jätkuma, ning sealjuures lisati juurde erakoolide tegevuskulude katmine.
Ühelt poolt on kahju, et erakoolide tegevuskulude katmine ei saanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlusel piisavalt tähelepanu, ja seda peamiselt seetõttu, et tegevuskulude katmise ja omavahelise arveldamise ümber käisid põhimõttelised vaidlused. Ning oli ka kokkulepe, et tegevuskulude omavahelise arveldamise juurde, näiteks riigigümnaasiumide küsimuses ja mujal, tullakse tõenäoliselt varsti tagasi, mida ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kultuurikomisjoni istungil välja ütles.
Samal ajal on 1. jaanuar ja uus eelarve üsna lähedal. Omavalitsused on teinud asjaomaseid arvutusi ja ka meedia vahendusel on läbi käinud, et Tartu linn usub tegemist olevat umbes 20-miljonilise kuluga. Samas on selge, et nii täpset meedia vahendatud arvu ei tahaks tsiteerida ja võib-olla härra ministril on täpsemaid andmeid. Ka Tallinna linn on teinud sellekohaseid arvutusi ja samuti ei ole asi veel selge, sest vaja on täpset kulude ülevaadet, erakoolidega läbirääkimisi jne. Kuid finantsteenistuse andmetel võib see summa kõikuda orienteerivalt 20–40 miljoni vahel, olenevalt sellest, kas kõik erakoolid esitavad taotluse.
Arvestades omavalitsuste praegust rahaseisu, on selge, et kõnealune rahastamine tuleb ülejäänud koolide arvel, sest mingit sellist suurt lisasummat ei ole 2011. aasta eelarves ette näha. Või siis tuleb ta näiteks, mida me ka täna võime teada, 2011. aasta eelarves nn uue õppekava rakendamise lisakomponendi või mõne muu teguri arvel, mis kindlasti pole ei Riigikogu ega ka haridus- ja teadusvaldkonna inimeste soov.
Sellest tulenevalt ongi ministrile küsimused, kuidas Haridus- ja Teadusministeerium ning minister edaspidist arveldamist ette kujutavad. Kuidas me erakoolidega peaksime kaugemas perspektiivis käituma? On ju selge, et  erakoolide tegevuskulude katmine ei tähenda sugugi seda, et see kool automaatselt muutub lapsevanematele odavamaks või saab seal õppida päris tasuta. Sel jutul pole mingit kinnitust, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses niisugune nõue tegelikult puudub. Kui me toome paralleele mõne teise Euroopa riigiga, siis tõepoolest toimub rahastamise mõttes erahariduse, riikliku ja munitsipaalhariduse võrdne kohtlemine. Ka lapsevanemad peavad saama lähtuda samadest alustest. Näiteks võib tuua Soome erakoolid – ma arvan, et paljud lapsed ei teagi, et nad erakoolis käivad. Lihtsalt need on sellise suunaga koolid, mis riiklikku süsteemi ei sobi, näiteks kristlikud koolid.
Sellest tulenevalt on meil viis küsimust ja oleks hea meel teada saada ministri lähenemist sellele teemale. Lähikuudel ja ka riigieelarve menetluses on see üsna valusalt üleval. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Väga austatud stenogramm! Haridus- ja Teadusministeerium ei ole teinud asjaomaseid täpseid arvestusi selle kohta, kui palju üks või teine omavalitsus peaks täiendavalt eelarvest kulusid katma. Üks põhjus on selles, et vastav säte hakkab kehtima 2011. aasta 1. septembrist. Väga täpseid arvutusi selle kohta, kui palju siis õpilasi erakoolides on, ei ole praegu võimalik teha. Ja teine põhjus on, et osa omavalitsusi katab niigi erakoolide kulusid, Pärnu näiteks Sütevaka kooli kulusid. Siis veel Rakvere ja on ka teisi omavalitsusi, kes osa erakoolidega seotud tegevuskulusid praegu oma eelarvest katavad. Meil on teada küll õpilaste arv, kes eelmisel õppeaastal erakoolides käisid ja kes tänavu neis käivad. Eelmisel õppeaastal oli see 5565, sealhulgas Keila koolis 1036 õpilast. Tegevuskulude maht on erakoolides väga erinev. Valitsus kehtestab 2011. aastaks tegevuskulu piirmäära, et omavalitsused saaksid omavahel arveldada tegevuskulude osas, mis on 967 krooni kuus õpilase kohta ehk 11 604 krooni aastas õpilase kohta, kui on terve aasta peale rehkendatud. Üle selle piirmäära ei pea tegevuskulu katma ka erakoolides.
Riigieelarve tasandusfondi ja hariduskulude üldine maht ning õpilase pearaha selle täienduse tõttu ei vähene. Haridus- ja Teadusministeerium ei arva, et selline kohustus toob kaasa teiste õpilaste ja munitsipaalkoolide võimaluste vähenemise. Kohalikud omavalitsused peavad oma haldusterritooriumil elavatele õpilastele hariduse võimaldamise eest seisma. Ja praegu ei esita näiteks riik ühegi omavalitsuse haldusterritooriumil elava õpilase osas kohalikule omavalitsusele ettepanekuid tegevuskulude arveldamise osas, kui õpilane õpib riigikoolis. Kui õpilane õpib erakoolis, on see seni justkui omavalitsusele olnud kasulik, sest tegevuskulusid, mis tuleb oma munitsipaalkoolides õppivate õpilaste pealt kanda, nende õpilaste puhul ei ole, kes sama omavalitsuse territooriumil erakoolis käivad.
Avaliku sektori poolne erakoolide rahastamine ei ole põhimõtteliselt midagi uut. Tasandusfondi kaudu on erakoolidele raha juba aastaid eraldatud. Tasandusfondi hariduskulude hulgas on lisaks munitsipaalkoolidele arvestatud samadel alustel toetust ka erakoolidele õpetajate palgakuludeks ja täienduskoolituseks, õpikute ja õppevahendite soetamiseks, investeeringuteks ja koolilõunate kulude katmiseks. Erakoolidele arvestatud riiklik toetus eraldatakse asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle otsustada on hariduskulude toetuse jaotus piirkonna munitsipaal- ja erakoolide vahel. Reeglina eraldavad kohalikud omavalitsused toetusi ka erakoolidele edasi, kuid sellega on olnud aeg-ajalt ka probleeme. Eeskätt investeeringutoetuse ja koolilõunate toetuse jätavad omavalitsused erakoolidele vahel edastamata.
Tegevuskulude katmise nõude kehtestamine, juhul kui omavalitsus ja erakoolipidaja ei ole kokku leppinud teisiti, aitab loodetavasti kaasa sellele, et ka kohalikud omavalitsused kohtlevad erakoole edaspidi võrdselt munitsipaalkoolidega kõikide toetusliikide osas, mis on seni olnud arvestuses. Ma võin siin ütelda, et riigi poolt vaadates ei ole selles vallas kõik nii libedalt läinud. Siinjuures võiks veel rõhutada, et nõue erakoolidega arveldada kehtib juhul, kui omavalitsus ja erakoolipidaja ei ole kokku leppinud teisiti, kaasa arvatud ka määra, mis jääb maksimaalse piirmäära alla. Seda määra on võimalik diferentseerida, kokku on võimalik leppida erinevates määrades. Waldorfkoolides näiteks on õppemaks praegu suhteliselt sümboolne, kui seda nii võib ütelda – see on märksa väiksem kui mõnes teises erakoolis.
Erakoolide käsitlemine võrdsetena munitsipaalkoolide ja riigikoolidega on ses mõttes väga oluline, et see annab meie haridussüsteemile mingigi paindlikkuse. Erakoolid on tihti erineva metoodilise baasi ja erineva õppekavade struktuuriga. Väiksemad klassikomplektid annavad hea võimaluse nendele lastele, kellele mingil põhjusel – kas neile endile või nende vanematele nende hariduspoliitiliste vaadete tõttu – suuremad munitsipaalkoolid ei sobi.
Haridus- ja Teadusministeerium esitas uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tegemisel ettepaneku arveldamine üldse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest välja jätta. Kui see oleks nii läinud, siis me ilmselt ei oleks praeguse lahenduse juures. Praeguse lahenduse pakkus Riigikogu diskussiooni käigus välja sellelt baasilt, et omavalitsuskoolidevaheline tasaarveldus käib. Kui see oleks ära kadunud, siis ilmselt ei oleks erakoolidele tasaarveldust või omavalitsuste poolt erakoolide tegevuskulude maksmist kellelegi pähe tulnud. Fantaasialend ei oleks nii kaugele ulatunud. Seega on, jah, seda, kui palju on konkreetsetel omavalitsustel vaja eelarves kõnealust raha ette näha, võimalik prognoosida omavalitsustel endil paremini kui üleriigiliselt.
Kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tekstist tulenevalt ei saa nõuda seda, et erakoolid kaotaksid õppemaksu. Samas ma pean õppemaksu vähendamist praeguses olukorras igati normaalseks, sest õppemaksuga katavad vanemad osa tegevuskulusid. Ja kui tegevuskulud katab omavalitsus, siis peaks see omavalitsuse territooriumil elavatele kodanikele tooma kaasa õppemaksukoorma kergenemist ehk siis õppemaksude vähenemist. See oleks normaalne. Nii et eeldan, et õppemaksud nüüd erakoolides vähenevad.
Viies küsimus on väga huvitav: kas põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega sooviti tekitada selline olukord, et ei oleks enam vahet erakooli ja munitsipaal- või riigikooli vahel? Sellise regulatsiooni loomise eelduseks võiks olla põhimõte, et kui erakooli mingi kulu katab riik või kohalik omavalitsus, siis selle kulu katmist õpilase õppemaksuga erakoolipidaja enam nõuda ei saa. Haridus- ja Teadusministeerium ongi seisukohal, et asjaolude kujunemist tuleks jälgida ning et ühe ja sama kulu mitmekordset katmist eri isikute poolt ei saa õigeks pidada.

Härra minister, kas te lõpetasite?

Jaa.

Selge! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Mailis Reps, palun!

Hea minister! Ma tahaksin täpsustust. Küsimus tõi sisse ühe peamise teema: waldorfkoolid. Tõepoolest, sellest oli menetluse ajal päris põhjalikult juttu ka kultuurikomisjonis. Mis puutub eripedagoogikasse või näiteks religioossetesse koolidesse või mingeid erimetoodikaid kasutavatesse koolidesse, siis ma usun, et siin Riigikogus ei ole kedagi, kes nende vastu on. Või vähemalt enamus on selgelt selle poolt, et eraharidusel on kindlasti oma nišš olemas. Aga kas te hariduspoliitikuna jagate seda muret, mida osa Euroopa riike on kogenud, kui nad on tekitanud tavahariduse kõrvale erastruktuuri, mis võib-olla pakub paremat haridust. Ma pean silmas neidsamasid tavalapse pearahasid. Keegi kuskil peab ju seda majakarpi üleval. Võtame näiteks, sellesama Rocca al Mare kooli kõrval on ju Õismäel koolid olemas. Need õpilaskohad on olemas! Kas siis peab ikkagi veel olema kohustus katta ka erakoolide kulusid?

Nagu ma ütlesin, minu meelest võiks vähemalt põhikooli ulatuses tasaarveldus ära kaduda. Hariduspoliitilist vajadust ka omavalitsustevaheliseks tasaarvelduseks põhikooli laste ulatuses mina ei näe. Kui me räägime erakoolide, munitsipaalkoolide ja riigikoolide võrdlusest, siis seda paradigmat, kes pakub paremat õppevõimalust või haridust, me ei tohiks praegu puudutada. Neid võrrelda on lihtsalt väga raske. Üks või teine haridus on kellegi jaoks parem kui mõni teine. Kui lapsele sobib väike klassikomplekt või waldorfpedagoogika, siis on see temale parem kui võib-olla mõni väga hea ja tunnustatud kesklinnakool. Nii et ma pean vajalikuks paindlikkust ning erinevate meetodite ja võimaluste pakkumist. Korraldada enda sees erinevaid variatsioone – seda riiklik suur mammutsüsteem või omavalitsus tihti ei saa, seda nišši täidab justkui eraharidus, mis loksutab suurt ühetaolist süsteemi nii, et see kodanikele rohkem sobib.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea minister! Lühidalt kokku võttes on selge, et eraharidusel on Eesti Vabariigis ja Eesti haridussüsteemis selgelt oma koht. Eelnõu menetluse ajal Riigikogus sai seda teemat korduvalt arutatud. Niisugune on ka Euroopa riikide kogemus. Ja kui rahastamisega hõlmata ka waldorfkoolid ning muud erimetoodikaid kasutavad koolid, siis kindlasti me toetame seda. Eriti kui me vaatame erivajadustega lapsi, siis eraharidus on pakkunud neile väga paindlikke võimalusi haridust saada, vahel andes väga head eeskuju riigile endale. Riigikoolid on ju muutunud üsna moodsaks ja võib-olla nüüd tänu uutele investeeringutele veel moodsamaks, samuti on kasutusel uued võtted. Aga tihti on just erakoolid pakkunud eriti rasketele lastele seda nišši, mida riik pole jõudnud. Lihtsalt lapsevanemad on käinud välismaal kogemusi omandamas ja on pakkunud hoopis paremaid võimalusi. Näiteks võtame Tartu Maarja Kooli – kindlasti on see oma väga paindlike vormide ja võtetega eeskujuks mõnelegi teisele põhjamaade koolile. Nii et küllap siin saalis ei kahtle keegi, et selliseid koole tuleb toetada ja tuleb võib-olla toetada enam kui seni.
Aga nüüd on küsimus erahariduses kui sellises. Kui me vaatame Iirimaa kogemust, siis Iirimaa haridusminister mõne aasta eest ütles välja, et neil on väga häid kogemusi, mida jagada, aga neil on ka mõni väga kurb kogemus. Ja neil võttis ühe kurva kogemuse likvideerimine väga palju aega ja raha. Nimelt tuli enam kui 20 aastat teha väga suuri investeeringuid, et tagasi saada ühtlane hea koolivõrk. Mis siis juhtus? Ma räägin nüüd olukorrast päris mitukümmend aastat tagasi, kui Iirimaal tekitati maksumaksjate survel enam rahastatud keskuste koolid, mis said väga hea maine. See surve tekkis sellest, et need, kes vähem maksu maksid ja ka vähem otsuste tegemise juures olid, said oma lastele paratamatult lubada veidi vähem rahastatud kooli. Ja mida rohkem inimesed ise investeerisid haridusse, seda rohkem said nad tagasi ja neil oli väga vähe huvi maksta kõrval olevasse külakooli. Iirlased õppisid sellest veast. Nad said aru, et neil on vaja ühtlaselt tarka ühiskonda, ja nad investeerisid paarkümmend aastat väga jõuliselt haridusse. Enne kriisi oli Iirimaa haridussüsteem kindlasti paljudele eeskujuks just sellega, et külakoolis, väikeses koolis – seal on väga palju väikesi koole säilinud ja ma usun, et ka minister teab seda – said lapsed väga hea hariduse.
Või võtame näiteks mõne teise huvitava Euroopa riigi, kes samuti on nõndanimetatud võrdsete võimaluste tagamisega tekitanud üsna erinevad olukorrad.
Meie arupärimise eesmärk ongi pöörata tähelepanu valitsevale trendile. Meie eesmärk kindlasti ei olnud selle muudatusettepaneku tegemine. Aga loodame, et me ühiselt, vaadates tähelepanelikult, mis hariduses edasi saab, väldime vigu, mis mõned riigid on teinud, ega tekita hariduses veel suuremat kihistumist, kui seal praegu on. Meil on paraku juba tõsine mure kihistumise pärast. Samas võime uhkusega öelda, et põhihariduses on meil siiski suhteliselt ühtlane tase, aga põhihariduse lõpuastmes ja gümnaasiumis on vahed juba selgelt näha. Usutavasti me oleme kõik ühte meelt, et me peaksime selles osas olema ettevaatlikud.
Mis puutub arveldamisse, siis selle kohta tõepoolest ei ole väga täpseid andmeid. Aga kuna omavalitsused on oma eelarved juba kas kokku pannud või neid kokku panemas, siis on selge, et näiteks Tallinna ja ma usun, et Tartu puhul on asjaomased summad üsna suured. Ja mitte kõik need summad ei ole suunatud eripedagoogika või mõne teise alternatiivse ja väga põneva ning lastele vajaliku suuna võimaldamiseks, vaid hoopis elitaarse hariduse huvide teenimiseks. See ongi meie küsimus. Sest kui samas kõrval on munitsipaalkool, kus lapsele on tegelikult koht tagatud, kus tal on haridus tagatud, kus on õpetajad, ruumid on köetud ja valve all, siis miks peab kohalik omavalitsus maksma mõnesaja meetri kaugusel oleva erakooli ülalpidamiseks, kellel võib-olla ei olegi midagi paremat pakkuda, välja arvatud see, et ta on erakool. Aitäh!

Tänan! Härra minister, teil on võimalus läbirääkimiste voorus samuti sõna võtta. Nii et palun teid Riigikogu kõnetooli!

Aitäh! Ma tahan täpsustada, et kuvand erakoolidest kui kröösuste kogunemiskohtadest on vildak. Kui me vaatame elitaarsust, siis selle maine annavad tõepoolest investeeringud. Investeeringud on tähelepanu all olnud võib-olla Rocca al Mare kooliga seotult. Aga kui me vaatame, mida munitsipaalkoolidega on samal ajal tehtud, siis ka nendest on suur osa löödud läikima kui prillikivid. Kui me räägime elitaarsuse tulemustest, siis erakoolidest on näiteks Sütevaka Pärnus küllalt tähelepanuväärne ja sinna on omavalitsus maksnud aegade jooksul päris suured summad, vaadates seda kui Pärnu koolivõrgu normaalset osa. Ülejäänute puhul me võime aga ütelda, et need erakoolid ei ole üldplaanis orienteeritud niivõrd võistlusele teiste koolidega, kuivõrd tõepoolest sellele, et lapsed oleksid õnnelikud. On muidugi erinevaid variante, aga üldiselt püütakse luua koolile eriomane õhkkond ja katsetada mitmesuguseid sotsiaalseid keskkondi, anda võimalusi, mida mujal ei ole. Vähemalt praegu veel on Eestis erahariduse pakkujad orienteeritud võimaluste paljususele ja erinevustele, oma niši täitmisele, et anda lastevanematele paindlikke valikuvõimalusi. Aga veel kord: jah, põhimõtteliselt oleks õige tasaarveldus põhikooli osas üldse ära kaotada.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Viiendale arupärimisele on vastatud.

Läheme kuuenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mailis Reps, Inara Luigas, Eldar Efendijev, Vladimir Velman, Nelli Privalova, Olga Sõtnik, Nikolai Põdramägi, Rein Ratas ja Kadri Simson 2. augustil 2010. Arupärimine on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamise kohta. Vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mailis Repsi, et arupärimist avalikkusele tutvustada!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Ka seda arupärimist ajendas esitama uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Siingi tekkis küsimus selle seaduse tõlgendamisest. Nimelt §-ga 38 nõutakse koolipidajalt, et ta avaks vastavalt vanemate soovile vajaliku arvu pikapäevarühmasid. Kui võtta välja eri omavalitsuste pikapäevarühmade ülevaade, siis selgub, et neid on avatud üsna erinevalt. Mõnest piirkonnast teatatakse, et enamik lapsi käib pikapäevarühmas, kuid sisuliselt on asjade seis üsna erinev. Väiksemates omavalitsustes on pikapäevarühmal tihti see roll, et pakkuda lastele sisulist tegevust bussiringi bussi ootel, samal ajal mõnes teises omavalitsuses on pikapäevarühmal ka selline lastevanemate jaoks üsna oluline roll, et laste päev on kuni tööpäeva lõpuni täidetud.
Kui sisuline pool kõrvale jätta, siis kõige suurem vaidlus või arusaamatus seoses paragrahviga 38 tekkis juba menetluse ajal. Kultuurikomisjonis tekkisid küsimused järgmisel põhjusel. Õiguskantsler on kirjavahetuses omavalitsustega, peamiselt siis Tallinna linnaga, leidnud, et pikapäevarühm peaks olema iga põhikooli vanuses lapse põhihariduse lahutamatu osa ehk siis lapsele tasuta. Samal ajal kultuurikomisjonis välja käidud ministeeriumi esindajate tõlgendus oli selline, et pikapäevarühm põhiõppe alla ei kuulu. Seega see ei kuulu ka tasuta hariduse alla, mille andmise kohustus on põhiseaduses kirjas. Sellest tulenevalt oli esimene vaidlus rahastamise ümber: kas pikapäevarühmade rahastamine peaks tulema riigieelarvest, olema hariduskulude all omavalitsustes või peaks selle eest maksma lapsevanemad. Põhimõtteliselt saime vastuse, et loomulikult ideaalis võiks olla kõik tasuta, aga praeguses seisus, kus eelarve on piiratud, võiks see olla osaliselt omavalitsuste ja osaliselt lastevanemate rahastada.
Teine moment, mis tekitas väga palju küsimusi, oli, kui suur on tegelikult vajadus pikapäevarühmade järele. Millal on lapsevanemal õigus nõuda pikapäevarühma avamist? Kui paljud lapsevanemad seda tegelikult soovivad? Milline saab olema sellega seotud lisakulu ja mida see omavalitsusele korralduslikult tähendab? Kui palju kool neid rühmi peab avama, kui palju ja mida seal lastele pakutakse, kas peaks olema mingi süsteemne lähenemine lisaks selle otsustamisele, mitu last peab ühes rühmas olema – sellised küsimused tekkisid.
Toetudes pilootprojektile "Pikapäevakool", võib öelda, et omavalitsuste soov saada riigilt rahatuge oli pilootprojekti kahe aasta jooksul üsna suur. Raha küsiti väga erinevate vajaduste rahuldamiseks alates laste toitlustamisest kuni rühmaõpetajate või liikumisõpetajate palkadeni, aga ka süsteemsete metoodiliste materjalide ja abivahendite väljatöötamiseks. Omavalitsused ja koolid olid siin üsna erinevad. Samas oli selge, et kui pikapäevakooli pilootprojekt lõppes ja süsteemne rahastamine samuti, siis paljudes koolides laste arv pikapäevarühmades vähenes. Vanemaid, kes selle ise suutsid tasuda, oli üsna vähe.
Sisuliselt võib öelda, et ametlikult pikapäevarühmasid tasuliseks ei ole muutnud keegi peale ühe kooli. Aga kui me sirvime koolide kodulehekülgi, siis näeme, et tegelikkuses küsitakse pikapäevarühma tasu kas söögirahana või teenuste tasuna. Nagu ma ütlesin, on üsna selgelt näha, et sisuline tegevus pikapäevarühmades on erinev. Meie küsimused ongi mahtude kohta. Milliseid lisakohustusi see omavalitsustele tähendab, kui palju sellise vajadusega lapsi tegelikult on ning millisena haridus- ja teadusminister näeb tulevikus pikapäevarühmade rolli? Aitäh!

Tänan! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli sellele arupärimisele vastamiseks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Jah, pikapäevarühma ja õppekavavälise tegevusega seonduv oli üks neid valdkondi, mida siin põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse debatis laiendati. Te kõnelesite, et haridusministeeriumi ametnikud esitasid positsiooni, et riik ei pea selles vallas täiendavalt midagi maksma. See seisukoht tulenes tol ajal kehtinud seadusest ja ametnikud ei võtnud poliitilisest debatist osa.
Mina saatsin kirjalikult ministri ametliku seisukoha, et pikapäevarühm või ütleme siis õppekavaväline tegevus, mis on õppekava täitmisel abiks – osaliselt on sellise sisuga ka pikapäevarühm –, peaks olema lastele tasuta. Niipalju siis poliitilistest seisukohtadest.
Haridus- ja Teadusministeerium ei plaani täiendavate summade eraldamist kohalikele omavalitsustele pikapäevarühmade töö korraldamiseks, kuna seadusega ei panda kohalikele omavalitsustele sellega seoses täiendavaid kohustusi. Viimaste aastate trendid ei näita ka vajadust enamate pikapäevarühmade järele. 2009/10. õppeaastal olid pikapäevarühmad moodustatud 338 koolis ning pikapäevarühmas käis 13 316 õpilast. Nendest õpilastest 9958 olid esimeses kooliastmes ja riburada vastavalt märksa vähem teises ja kolmandas kooliastmes. Nii et kõige suurem huvi pikapäevarühmade tegutsemise vastu on 1.–3. klassi õpilaste vanematel. Võrreldes 2006/07. õppeaastaga on pikapäevarühmas käivate laste arv märksa vähenenud. Nimetatud õppeaastal osales pikapäevarühmade tegevuses 24 820 last, sealhulgas esimeses kooliastmes 13 608. Nii et esimeses kooliastmes on asetleidnud vähenemine ka kõige väiksem.
Omavalitsustel on aga võimalik riiklikust rahastamisest lisavahendeid saada, kasutades suurenenud nn vabade vahendite lõtku, mis järgmise aasta eelarves suureneb omavalitsustele eraldatavate vahendite puhul seniselt 8%-lt proportsioonis kogu omavalitsustele suunatud hariduseraldisega. On pakutud kokku leppida 11%-s, aga rahaliselt tuleks välja ka 12%.
Pikapäevarühmas osalemine on lapsevanemate vaba valik. Suunamisest saab kõnelda vaid alaealise mõjutusvahendite seaduses sätestatud juhul, mispuhul see on üks koolikorralduslikke mõjutusvahendeid. Seda on kasutatud üha vähem: 2008. aastal suunas komisjon niimoodi pikapäevarühma 106 korral, 2009. aastal 59 korral. Sotsiaalkomisjoni raportis, mille pani kokku Liisa Pakosta, on tehtud Sotsiaalministeeriumile ülesandeks analüüsida koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga pikapäevarühma meetme tõhusust.
Kui küsija peab silmas praegu kõigi pikapäevarühmades käivate õpilaste arvu, siis eelmisel õppeaastal käis nendes 12% kõigist põhikooli õpilastest. Alates tänavusest 1. septembrist ei ole pikapäevarühma täitumise ülemist piirnormi enam ministri määruses ette nähtud, see piirnorm on kehtestatud seaduses ja näeb ette, et rühmas ei tohi olla üle 24 õpilase. Sellist piirnormi, mitu pikapäevarühma kool võib moodustada, riiklikud õigusaktid ette ei näe. Nagu öeldud, vajaduse suurenemist ei kinnita ei arvud ega sätesta ka seadus ning seetõttu ei ole ka 2010. aastal lisaeelarvet olnud plaanis koostada.
Vabariigi Valitsusel ei ole ka plaanis eraldada pikapäevarühmade töö korraldamiseks kohalikele omavalitsustele raha valitsuse reservist, nagu seda veel augustikuus küsiti. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 38 lõike 1 viimases lauses sätestatut ei saa käsitada täiendava kohustuse panemisena kohalikele omavalitsustele, kuna selle sätte olemasolu seaduses ei too kaasa vajadust ega kohustust ühtegi täiendavat pikapäevarühma moodustada. Pikapäevarühmade moodustamise ja pidamise määrust ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis täiendada, kuna vastav määrus kaotas 1. septembril 2010 kehtivuse ning uus seadus ei näe ka seda volitusnormi ette.
Sotsiaalministri 27. märtsi 2001. aasta määrus "Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele" näeb juba 2001. aastast ette kohustuse tagada pikapäevarühmas osalevatele õpilastele koolis lõunasöök või muu täiendav eine. Selle peab tagama koolipidaja. Vabariigi Valitsuse 18. veebruari 2010. aasta määrus kohaliku omavalitsuse üksustele eelarvete tasandusfondi määratud toetuste jaotuse kohta arvestab kohaliku omavalitsuse üksustele toetust koolilõuna kulude katmiseks, kuid mitte täiendavate söögikordade katmiseks. Järgmise, 2011. aasta eelarves on rahalised võimalused loodud, et koolilõuna riigipoolne eraldis ühe õpilase kohta praegusega võrreldes pisut kasvab. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Mailis Reps, palun!

Hea minister! Ma tahaksin küsida § 38 tõlgendust. Te ütlesite, et teie arusaama järgi § 38 alusel uusi kohustusi ei tule, et 1. septembri seisuga – ja ka hilisemad, 1. novembri seisuga andmed täpsustavad seda – tundub, et sellist tungivat soovi ei ole tekkinud. Aga kuidas tõlgendada § 38: kui lapsevanemad võtavad oma ettepanekud kokku ja teevad hoolekogule selgeks, et selline vajadus on olemas, kas hoolekogu otsuses on koolipidajal ehk omavalitsusel võimalus keelduda näiteks 100 lapsele pikapäevarühma moodustamast?

Lõige 1 sätestab, et koolidirektor võib koolipidaja nõusolekul moodustada koolis pikapäevarühmi põhiharidust omandavatele õpilastele ja hoolekogu ettepanekul on kool koostöös koolipidajaga kohustatud korraldama pikapäevarühma moodustamise. See konkreetne säte ei näe ette, kui palju neid rühmasid peab olema, aga see on kindlasti kohaliku hoolekogu ja kooli ühine ettevõtmine. Kui soovitakse pikapäevarühma moodustada, siis minu arvates praegune seadus näeb ette, et see tuleb koolis asutada. Kui paljudele lastele ja kui mitu rühma, on iseasi.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Seaduse menetluse käigus püstitus ettepanek, et pärast seda, kui seadus vastu võetakse, tuleks gümnaasiumide ja muude koolide olukord kaardistada ja vaadata, kuidas nad saavad kõiki neid nõudeid, mis seaduses on, paremini täita. Kas teie oskate ütelda, millised probleemid praeguse seisuga on ja kuidas saavad omavalitsused ja ministeerium aidata koolidel kõiki nõudeid täita?

Pikapäevarühmaga võib seonduda mitmesuguseid tegevusi. Võib juhendada õpilasi, pakkuda neile lihtsalt võimalust kodused tööd järelevalve all ära teha. Kui läheb pikaks, siis võib pakkuda mingit einet ja ka huviringe. Eri omavalitsustes ja eri koolides on pikapäevarühma kestused erinevalt liigendatud vastavalt eri vanuseastmetele. Väga raske on täpselt öelda, mis veel puudu on või mida peaks tegema. See, millised vajadused kusagil on, sõltub väga palju kohapealsest elust. Oma kogemustest võin öelda – ma tean väga paljusid perekondi ja jälgin ka ise lapsevanemana olukorda –, et on klasse ja ilmselt ka kooliastmeid ja koole, kus pikapäevarühma vajab mõni üksik õpilane. Kogu transport asula sees on korraldatud kas vanemate poolt või on see muidu hästi korraldatav ja lapsed lähevad hoopis väljaspool kooli igasugustesse trennidesse ja huvikoolidesse. Sellistes asulates massiline pikapäevarühmade tegemine ei ole otstarbekas ja seda ka ei tehta. Aga kui koolilapse buss läheb kahe tunni pärast, siis on vaja tema ooteaega sisustada. Nii et selles mõttes on olukorrad väga erinevad ja see, kuidas aeg sisustada, milliste vahendite eest, on omavalitsuse otsustada.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus ...

Palun vabandust, minu süü! Meil on igaühel õigus küsida üks küsimus arupärimiste voorus. Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja ja head Riigikogu liikmed! Hea minister! Pikapäevarühmade teema on, ma usun, mitmele Riigikogu liikmele üsna südamelähedane ja ma olen selle teemaga tegelnud mitu aastat. Kui me pikapäevakoolide pilootprojekti mõne aasta eest alustasime, siis oli samasuguseid arvamusi, nagu täna minister siin välja ütles, et tõenäoliselt on lapsi, kes vajavad pikapäevarühma, üsna vähe. Arusaam pikapäevarühmast on kaunis pealiskaudne. Seda võetakse kui äraolemise kohta, kus lapsed saavad nn kaitstult aega veeta, natuke mängida. Mõnes koolis toimub ka ettevalmistustöö, aga seda ei nähta süsteemina.
Ma usun, et üsna silmi avav on käia näiteks Rootsi eesti koolis. Seal saab eesti keeles selgitusi, kuidas Rootsi pikapäevakool kui süsteem toimib. Nimelt, kõik lapsed saavad automaatselt koha pikapäevakoolis, kus kõigepealt on peale tundide lõppu ette nähtud liikumistegevus. Lastele on tagatud loomulikult erinevad sportimisvõimalused, aga peaasi on, et nad liiguksid. Need lapsed, kes spordiga nii sinasõbrad ei ole, viivad liikumisõpetajad lihtsalt jalutama värskesse õhku. Nii et kõigile on tagatud liikumine. Peale seda õpivad lapsed järgmiseks päevaks ära ja tänu sellele ei pea nad oma õpikuid koju viima. Õpikud jäetakse kooli, need pannakse sellistesse kappidesse, mida meie rohkem filmides oleme näinud. Rootsis ma nägin, et need olid puidust, mitte plekist. Lapse koolikott aga on seega märksa kergem. Lisaks sellele on esimestes klassides ka mänguaeg, vanemates klassides aga toimub kõikvõimalik huvitegevus. Need lapsed, kes soovivad minna väljapoole kooli huviringi või spordikooli ja kelle vanematel on võimalus selle eest maksta, seda ka teevad.
Kui me vaatame praegust majanduslikku olukorda ja seda, kui paljud lapsed on lahkunud huvikoolidest – see on väga suur probleem –, siis küllap meil pole mingil juhul alust ütelda, et neid lapsi on vähe, kes vajaksid tasuta korralikku huvitegevust kooli juures. Ma usun, et selliste valikute laiendamine pikapäevakooli abil on hädasti vajalik. Huvitegevuse vallas on meil ju praegu surnud ring: ühtepidi ei teki seda kooli juures sellepärast, et huvipakkuvaid ringe on vähem, kui huvilisi oleks, aga teistpidi neid ei saagi enne tekkida, kui ollakse kindlad, et on rahastamine ja on lapsed, kes midagi teha soovivad. Tehnikaringi näiteks ei ole võimalik üles ehitada ühe aastaga, need on väga kallid investeeringud ja seal peab olema kindlustunne, et tagatakse süsteemne töö ja õpetaja olemasolu.
Kolmas pikapäevakooli väga suur pluss on see, et lapsed on seal tõepoolest kaitstud. Ja nende tegevus on igatpidi süsteemne ka selles mõttes, et see on kontrollitav. Lapsevanem teab kindlalt, kus ta laps kuni tööpäeva lõpuni on. Pikapäevakool töötab 7-st hommikul 7-ni õhtul. Loomulikult võib iga laps vastavalt ema-isa ja kooli kokkuleppele pikapäevarühmast varem ära minna. Ta võib lahkuda ka vahetult pärast tunde, keegi ei sunni teda kooli jääma.
Miks ma sellest räägin? Esiteks näitas pilootprojekt ühe aastaga, et peaaegu 10 000 last tuli pikapäevarühmadesse juurde. Teiseks näitas see aasta investeeringute vajadust – taotlusi huvitegevuse laiendamiseks oli väga palju. Ja kolmandaks näitas pilootprojekt seda, et arusaam pikapäevarühmadest kui bussi ootamise paikadest muutus kapitaalselt. Väga paljudes paikades hakati rääkima, et bussiring peaks olema hilisem, et lapsed saaksid huvitegevusest osa võtta.
Nii et võib-olla oleks aeg see teema uuesti käsile võtta ja seda sisuliselt analüüsida. Aga ilma rahata seda kindlasti haridussüsteemis praegu ei sünni. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mailis Reps, Valeri Korb, Helle Kalda, Eldar Efendijev, Nelli Privalova, Vladimir Velman, Olga Sõtnik, Toivo Tootsen, Nikolai Põdramägi ja Rein Ratas. Arupärimine esitati 2. augustil 2010 ning on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamise kohta. Vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi, et ta arupärimist tutvustaks!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sees säte, mis viitab ka õppekavale (õppekava kinnitas Vabariigi Valitsus juba selle aasta jaanuaris). Need mõlemad toovad sisse uue, kolme õppesuuna nõude. Nimelt öeldakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 7 ja ka uues õppekavas väga selgelt, et gümnaasiumiastmes peab olema kolm õppesuunda. Küsimus on selles, kuidas minister näeb tulevikus gümnaasiumivõrku.
Haridusreformi üle on viimased aastad väga tõsiselt ja tuliselt vaieldud, ka Riigikogu saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu raames. Arusaamu gümnaasiumide tuleviku kohta on üsna seinast seina. Seetõttu ei ole imestusväärne, et kolme õppesuuna nõuet hakkasid haridusvaldkonna inimesed, eriti koolijuhid, väga mitmes piirkonnas kiiresti tõlgendama kui nõuet, et peab olema kolm paralleelklassi. Iga kool vaatas oma statistikat ja nägi väga kiiresti, et kolme paralleelklassi on laste arvu vähenedes gümnaasiumiastmes järgmisel viiel või kuuel aastal väga vähe lootust kokku saada. Lisaks sellele on tekkinud mure, mida see rahaliselt tähendab. Juhul, kui see isegi ei tähenda kolme paralleelklassi, vaid näiteks ka kahe paralleelklassiga saab kolm õppesuunda avada, siis on selge, et vaevalt riik kõiki neid õppesuundi pearahaga katta suudab. Aga igaks juhuks küsime siiski ministrilt, võib-olla on plaanis gümnaasiumiastmes nn pearaha ehk klassi arvestuslikku maksumust oluliselt suurendada või on plaanis suurendada lausa sellisel määral, et on võimalik ühe paralleelklassiga kolm õppesuunda luua. See nõuab selgelt juba väga suuri lisafinantse.
Vaadates statistilisi trende, tekib tõsiseid küsimusi, kuidas tagada sellisel tasandil õppekeskkond, kuidas tagada konkurentsivõime gümnaasiumides ja gümnaasiumihariduses olukorras, kui iga laps kui selline on väärtus või iga noor kui selline on väärtus. Ma usun, et ka minister on üsna teadlik kutsekoolide tagasisidest. Need lapsed ja noored, kes konkursi tõttu kutsekooli ei pääsenud, suundusid tihti tagasi gümnaasiumisse, mis tõenäoliselt ei ole selle reformi eesmärk, pigem ikkagi vastupidi.
Lisaks sellele on küsimus § 37 kohta. Selles paragrahvis nõutakse, et igale lapsele tagataks eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenused. Ma usun, et jälle on kõik Riigikogu liikmed nõus, et neid teenuseid on vaja, aga vaidlusi tekitab see, kes selle kinni maksab ja millises ulatuses on omavalitsustel lootust näha siin riigi finantseeringut. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Kolme õppesuuna nõuet, mis hakkab kehtima 2013. aastast, ei saa käsitleda nõudena, et oleks kolm paralleelklassi. Gümnaasiumide rahastamine ei arvesta samuti paralleelklasside arvu, rahastamine sõltub õpilaste arvust. Nii näiteks võimaldab 28 õpilase olemasolu ühes aastakäigus korraldada 147 kursust kolme aasta jooksul, õppekava näeb minimaalse vajadusena ette 122 kursust kolme õppesuuna kohta kokku kolme aasta jooksul. Sellele lisandub rühmatundide vajadus. Kooli töökorralduse küsimus on eelkõige see, kuidas nõudmised kõige otstarbekamalt täidetud saavad, näiteks nii kohustuslike kui ka kattuvate valikainete osas saab tunde läbi viia mitmes õppesuunas korraga.
On selge, et suurematel gümnaasiumidel on lihtsam pakkuda kvaliteetseid valikuvõimalusi. Gümnaasiumi riikliku õppekava seletuskirja kohaselt ei näe aga uus õppekava ette vajadust rahastamismudelit muuta. Nagu öeldud, paralleelklasside arv ei ole rahastamise alus. Uue õppekava järgi peab ühele aastakäigule olema tagatud ligipääs keskmiselt 46 kursusele õppeaastas. Praegune rahastamismudel võimaldab pakkuda 50 kursust riigieelarveliste vahendite eest siis, kui klassis on 28 õpilast. Selles kontekstis uue õppekava juurutamine lisavahendeid ei vaja. Juhul kui klassis õpib vähem kui 28 õpilast, peab kooli pidaja õppekava nõuete täitmiseks lisama vahendeid, nii nagu ka seni kehtinud korra järgi, ja peamiselt on neid vaja siis, kui klasse on üks. Samas on selge, et 50 õpilasest on endiselt võimalik moodustada kaks hästi toimivat paralleelklassi, 75 õpilasest saab moodustada kolm paralleelklassi jne. Toimiva rahastamismudeli korral on sellise õpilaste arvuga klassikomplektides võimalik korraldada õppetööd täiendavate omavahendite lisamiseta ja ainult riigi eraldiste baasil.
See, kui palju gümnaasiume järgmistel aastatel teistega ühendatakse, sõltub ainult kohalike omavalitsuste otsustest. Seadus selleks kriteeriume ei sätesta. See sõltub sellest, kas väikese gümnaasiumi pidamine on kohaliku omavalitsuse jaoks otstarbekas või peab omavalitsus mõistlikuks koostöös naaberomavalitsustega oma gümnaasiumieas lastele suuremaid valikuid ning paremat kvaliteeti pakkuda ja ühiselt gümnaasiumivõrku korraldada.
Korraliku õppekeskkonna kindlustamine on kogu aeg kooli pidaja ülesanne olnud. Nõudeid õppekeskkonnale on juba varem rakendatud ning 1. septembrist 2010 jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning uued riiklikud õppekavad üksnes täpsustavad õppekeskkonnaga seonduvat. Sellel õppeaastal ei mõjuta nad ka siis, kui võib olla käsitlus, et nendega seoses oleks vaja lisavahendeid, koolide finantseerimist, sest üleminek uutele õppekavadele kestab aastatel 2011–2014.
Riigieelarvest on igal aastal toetatud kohalikke omavalitsusi õppevahendite kulude katmisel. Näiteks eraldas riik 2009. aastal kohalikele omavalitsustele õppevahendite soetamise toetuseks kokku 95,5 miljonit krooni, munitsipaalüldhariduskoolide kogukulu õppevahendite soetamiseks 2009. aastal oli ca 108 miljonit krooni. Seega sai riigi toetusega kaetud ca 87% kõigist koolide õppevahendite kuludest. 2010. aasta riigieelarveline toetus õppevahendite soetamiseks õpilase kohta on niisama suur, kokku siis vähem, kuna õpilasi on vähem. Kuid sellele lisaks eraldati veel sellel sügisel 39 miljonit krooni kohalikele omavalitsustele ühekordset lisatoetust munitsipaalkoolide loodusainete, matemaatika ja tehnoloogia ainevaldkondade füüsilise õppekeskkonna parandamise toetuseks. 2011. aastal kuni uue õppekava rakendumiseni on kavas õppekirjanduse (õpikud, töövihikud, töölehed, tööraamatud) toetust suurendada 20% õpilase kohta ja laiendada seda gümnaasiumiastmele, et rahuldada vajadus õppekavamuudatustest tuleneva uue, täiendava õppekirjanduse järele. Lisavahendid on ka järgmise aasta eelarves planeeritud. Haridus- ja Teadusministeerium on seisukohal, et õppekeskkonna arendamisse peavad senisest rohkem panustama nii kohalikud omavalitsused kui ka riik. Lisaks taotletakse vahendeid e-õppe programmi "Tiigrihüpe 2" jätkamiseks summas 18,1 miljonit krooni, millega toetatakse tänapäevase IT-varustuse soetamist koolidele ning õppetarkvara ja e-õppekeskkondade arendamist, arvestades eriti vajadust arendada loodus- ja tehnoloogiaõpet ning parandada selle kvaliteeti. Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekul on Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2010. aasta määrusele ""2010. aasta riigieelarve seaduses" kohaliku omavalitsuse üksustele eelarvete tasandusfondi määratud toetuste jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord" lisatud lõige, mille kohaselt arvestatakse omavalitsuste kohustust katta uutele õppekavadele üleminekuks õpikute ja õppevahendite soetamise kulud. Lisatoetust kooli pidajatele loodusainete, matemaatika ja tehnoloogia ainevaldkondade füüsilise õppekeskkonna parandamiseks arvestatakse õpilase kohta esimeses ja teises kooliastmes 140 krooni, kolmandas kooliastmes 280 krooni, gümnaasiumis 560 krooni. Laste- ja üldhaiglas ning sõltuvushäiretega õpilaste klassis õppiva õpilase kohta arvestatakse toetuseks 280 krooni. Riigikoolide õppevahendite soetamise kulud nähakse ette Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarves. Kui rääkida õppekeskkonnast, mille kohta küsijad küsivad, siis peale selle, millest ma juba kõnelesin, toimub riigikoolide õppekeskkonna arendamine ka Euroopa Regionaalarengu Fondi rahaga RKAS-i poolt koolihoonete renoveerimise kaudu ja saastekvoodi plaanitavast müügist laekuva raha kasutamise kaudu. Gümnaasiumidest on Nõo Reaalgümnaasium võetud RKAS-i investeeringute kavasse täiemahuliselt. Kui veel riigigümnaasiumidest rääkida, siis Narva Vanalinna Riigikool, mis on eelmisest aastast riigigümnaasium, osaliselt renoveeritakse ka nende vahenditega ja Tallinna Muusikakeskkooli tarbeks kavandatakse uut koolihoonet koos balletikooli ja Georg Otsa nimelise kooliga.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõike 2 kohaselt tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Nimetatud sätet ei saa vaadelda lahus haridus- ja teadusministri määrusest, millega kehtestatakse koolitöötajate miinimumkoosseis ja mis on praegu kooskõlastusringil. 2011. aasta 1. septembrist hakkab kehtima nimetatud uue seaduse säte, mis tugispetsialistide olemasolu reguleerib, see praegu ei kehti. 2011. aasta riigieelarve seaduse eelnõus on kavandatud tasandusfondi hariduskulude hulgas vahendid omavalitsusele uuele õppekavale ülemineku toetamiseks, lisaraha õpikute soetamiseks, nagu ma ütlesin, õpetajate täienduskoolituseks või ka tugipersonali palkamiseks. Psühholoogid ja eripedagoogid on juba praegu hõlmatud koolipersonali miinimumkoosseisu. Uue spetsialistina lisandub sotsiaalpedagoog. Kuigi nii sotsiaalpedagoogi kui ka psühholoogi teenuse puhul eksisteerib kahtlemata valdkondi, kus need pole teineteisega asendatavad, on need paljuski siiski kattuvad tegevusalad. Ministeeriumis ettevalmistatav koolitöötajate miinimumkoosseisu sätestav määrus võimaldab osta teenust sisse, st kõigis koolides ei pea kõik kolm seaduses nimetatud spetsialisti täiskohaga palgal olema ning see võimaldab inimressursse paindlikumalt kasutada, lähtudes konkreetse kooli vajadusest. Kasutada saab ka õppenõustamiskeskuste teenust, millega on kõikides maakondades nende kolme tugispetsialisti teenus kättesaadavaks tehtud. Kuna 2011. aasta eelarves on planeeritud vahendid, mis võimaldavad suurendada omavalitsustele eraldatavates hariduskuludes nn vabade vahendite ehk õppekulude lõtku, tõsta seda 8%-lt 11%-le või 12%-le, olenevalt sellest, kuidas omavalitsuste liidud seda aktsepteerivad ja millisest normist nad huvitatud on, saab omavalitsus lisavahendeid ka tugispetsialistidele töötasu maksmiseks. Aitäh!

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Ma tahan täpsustust kolme õppesuuna kohta. Ma sain aru, et küsimusele vastates te viitasite, et 28 õpilast ühes klassis on piisav selleks, et avada kolm õppesuunda. Kas see tähendab, et valikaineid tuleb pakkuda õpilastele piisaval arvul ja siis näiteks on olemas tehnikakallak või keelekallak ja kõik lapsed valivad täiesti juhuslikult ühe õppesuuna või peab lisaks sellele olema see suund ka reaalselt avatud, nii et kolm last õpivad matemaatika suunal, kaheksa last õpivad keelte suunal ja osa humanitaarsuunal?

Koolil peab kahtlemata olema võime pakkuda neid kolme suunda. Kui rääkida sellest, kuidas see kõikidel puhkudel praktiliselt välja kujuneb, eriti kui tegemist on näiteks piirkonnaga, kus koole on suhteliselt tihedalt, siis tõenäoliselt toimub seal mingi spetsialiseerumine, kusjuures laps läheb ju mingi konkreetse suunaga klassi või kollektiivi ja eeldab, et tal on kaaslastega suhteliselt sarnane õppekava. Aga me lähtume ikkagi sellest, et õpilastele ei pakutaks koolides n-ö ilma valikuvõimaluseta sundmenüüd ja et ainete valik oleks siiski võrdlemisi lai.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Mõni aeg tagasi olid Narvas ministeeriumi töötajad härra Küttis ja proua Käosaar. Nende sõnul oli Narva tulevik, mis puudutab gümnaasiumi, selline, et suures linnas aitab ühest gümnaasiumist ja teised peavad olema ainult põhikoolid. Siit minu esimene küsimus: kas tõesti on juba suured omavalitsused piirkondlikult kaardistatud, kuidas see struktuur edaspidi optimaalselt võib toimida ja on see ainult teie ministeeriumi ametnike vaba nägemus või on see ministeeriumi positsioon?

Aitäh! Käisin ise eelmisel nädalal Narvas ja rääkisin seal koolijuhtidega. Mulle on üllatus see, mida te räägite haridusministeeriumi inimeste kindla ettepaneku kohta ühe kooli, ühe gümnaasiumi tegemiseks. Ma arvan, et siin võib olla probleeme arusaamisega. Kalle Küttis võis nimetada erinevaid variante. Ma tean, et pigem on linnavalitsusega räägitud õpilaste arvust lähtuvalt, sellisel juhul ikkagi venekeelsete koolide baasil, võimalik et kahest suurest gümnaasiumist, aga see on ikkagi omavalitsuse otsustada. Meie ei mudelda linnasiseseid gümnaasiumivõrke. Kindlasti peab alles jääma eestikeelne gümnaasium. Meil ei ole teisi plaane ka vanalinna riigigümnaasiumiga. Nii et kindlasti ei saa see arv olla üks.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et järgmise aasta riigieelarves on suurendatud tasandusfondi. Kas te oskate öelda, kas järgmise aasta riigieelarves on kuskil olemas see rida, kus on näidatud ära tasandusfondi suurendus, kui suures mahus see toimub, ja kas eelarve seletuskiri on loetav nii, et kõik õpetajad ja kõik koolijuhid saavad üheselt aru, et see summa ongi mõeldud selleks, et koolis minnakse üle uuele õppekavale?

Mis puudutab näiteks õpikuid, siis on see tõesti üheselt väljaloetav. Mis puudutab neid omavalitsuste nn vabu vahendeid, siis see ei ole selles mõttes riigieelarve seadusest üheselt väljaloetav, see on seletuskirjas ja see reguleeritakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Nagu ma tsiteerisin, kehtiv määrus näeb ette, et neid vahendeid peab kasutama ka uuele õppekavale üleminekuks. Nii et seal on hulgaliselt tegevusi. Te teate, et uuele õppekavale üleminekuga on hariduseraldistest seotud peamiselt täienduskoolituse summad ja õppevahendite summad. Tegelikult, ütleme ausalt, ka pedagoogide palkade summad, mis peaksid neid motiveerima. Aga need summad, mille puhul me ajame näpuga järge, et omavalitsused kasutaksid neid otstarbekalt uuele õppekavale üleminekuks, on õppematerjali hankimiseks antud lisasummad ja, nagu ma ütlesin, täienduskoolituseks antud lisasummad ja üldse täienduskoolituse summad. Kui mõnes omavalitsuses õpilaste arv suureneb (rõõmustavalt on ka järgmisel aastal mitmeid omavalitsusi, kus õpilaste arv suureneb, näiteks prognoositavalt Tallinnas, nii et Tallinn saab ka absoluutnumbrites järgmise aasta eelarvest lisavahendeid), siis suureneb näiteks 3% ulatuses täienduskoolituseks suunatav raha. Me oleme väga huvitatud, et need summad läheksid täienduskoolituse jaoks. On kahjuks signaale, et need ei lähe täienduskoolituse jaoks, vaid need jagatakse mingite muude kulude katteks.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Lõunaraha eraldame praegu koolides vähem kui 12 krooni päevas ühe lapse peale. Hinnad on viimastel kuudel hüppeliselt kasvanud, aga lapsed peavad saama sooja toitu. Koolidel ei ole võimalust täita kõiki neid nõudmisi. Hea minister! Mis ootab meie koole, gümnaasiume järgmisel aastal koolitoiduvaldkonnas?

Aitäh! Järgmisel aastal eraldab riik koolilõunatoetust ikkagi põhikoolilapsi arvestades, ka kutsekoole arvestades, aga kui me räägime üldhariduskoolist, siis põhikoolilapsi arvestades. See toetus järgmisel aastal suureneb, küll mitte väga palju, aga siiski. Praeguse prognoosi järgi ei saa ma seda täpselt öelda, kuna praegu ei saa väga täpseid arvutusi terve järgmise aasta kohta teha, sest sügisel kooli tulevate laste arv ei ole väga täpselt teada, aga see summa võib ulatuda järgmisel aastal ka 12 kroonini. Jah, see, mida selle raha eest saab konkreetses koolis pakkuda, on erinev. Aga kui me võtame mingi standardi, siis peaks see toiduainete muretsemiseks olema piisav summa. Täpselt võrrelda, et selle eest saaks igal pool võrdselt toitlustada, me ei saa, sest tingimused on võrreldamatud. Ma olen korduvalt siin ka juba eelnevatel aastatel Inara Luigasele otsa vaadates öelnud, et ma tean, et on koole, kus juba enne, kui riiklik lõunatoetus sisse viidi, oli lastel tasuta toit olemas. Nii on ka praegu erinevusi, kas arvestatakse sinna sisse rendikulud, köögipersonali palgakulud või on see ainult toiduainete tellimiseks vajalik kulu. Nii et siin on arvestused väga erinevad ja tingimused on erinevad. Standard on see, et toiduained peaksid olema selle raha eest enam-vähem tagatud.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma palun, et te täpsustaksite, kas 2011. aasta riigieelarve formeerumise käigus omavalitsuste ja Vabariigi Valitsuse vahel peetud läbirääkimistel said kõik omavalitsuste soovid rahalise katte või millises ulatuses jäi puudu selles osas, mis puudutab tegevusi seoses uue õppekavaga järgmisel aastal. Kas omavalitsuste soovid said kõik rahuldatud?

Ei, omavalitsuste soovid kindlasti kõik rahuldatud ei saanud. Omavalitsused taotlesid riigieelarve vahendeid kahtlemata rohkem. Kui me peame silmas uuele õppekavale üleminekut, siis need kulud ei olnud valitsuse ja omavalitsusliitude delegatsioonide tasemel nii detailselt arutusel, kuid omavalitsuste taotlus oli lõtku või neid vabu vahendeid suurendada. Kokkulepet ei ole sõlmitud. Kokkuleppeid ei ole sõlmitud mitme asja puhul. Ma ei tea, kas hariduskulud on selleks põhjuseks, väidetavalt on ikkagi rohkem tasandusfondi üldine suurus, toetuste üldine jagamine ja ka maksuprotsendi arvestus see, mis omavalitsusi ei rahulda ja seetõttu nad alla ei kirjuta. Aga mis haridusvaldkonda puudutab, siis taotleti 8%-lise lõtku asemel 9%-list. Kui me esitasime küsimuse, et kui täiendavast 110 miljonist kroonist 20 miljonit läheb õpikutele, et mis siis teha selle 90 miljoni krooniga täiendavate vabade vahenditega, mis klassikomplektide ja õpilaste arvu vähendamisel justkui üle jääks, siis nende väide oli, et mitte jagada seda niivõrd sihtotstarbeliselt, vaid anda lõtkuna vabade vahenditena. Praegu on selles kokkuleppes, mida haridusministeerium pakkus või mille nad kinnitasid, see, et 3% ehk 8%-lt 11%-le võiks tõusta see vabade vahendite protsent, võrreldes kogu finantseerimisega. Nii et minu teada ei ole kokkuleppe sõlmimine mitte hariduskulutustes kokkuleppimatuse taga, vaid n-ö üldkontseptsiooni, tulumaksuprotsendi ja muude selliste suuremate jagamiste taga.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas soovite pidada läbirääkimisi? Soovi on, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetluse ajal, aga ka veidi enne, kui me olime jõudnud seaduse teksti juba siin näha, käisid ühiskonnas väga elavad arutelud selle üle, milline hakkab olema gümnaasium mõne aasta pärast. Peamine vaidlus oli siis nn koolireformi kava üle, mis nägi ette, et põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisel jääksid eraldi gümnaasiumid alles vaid juhul, kui nad on eraldiseisvana võimelised nii rahaliselt kui ka sisuliselt ellu jääma. Tehti erinevaid arvutusi, oli erinevaid arusaamu, kuid nii või teisiti olid vastuolud väga suured ning üsna suure vaidluse tulemusena, võib öelda, põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest see lahutamise säte ka välja jäi.
Seda murelikumalt jälgivad üsna mitmed omavalitsused kolme õppesuuna nõuet. Küsimustes viidati kohtumistele Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega. See ei ole aga kindlasti üksik erand, kus tõsiselt räägitakse, et konkurentsivõimeline gümnaasium on suur, jõuline, mitme paralleelklassiga ja mitmeid õppesuundi pakkuv. Näiteks Viljandi ümberkaudsed vallad näevad väga selgelt, et Viljandi keskgümnaasiumi või riigigümnaasiumi tekkimisega kaovad ümberkaudsed väiksemad gümnaasiumid paari aasta jooksul ära. Samasugune küsimus on praegu peaaegu igas maakonnas. Igas omavalitsuses on need arvutused üht- ja teistpidi tehtud.
Ma usun, et ilma valusate küsimuste ja vaidlusteta ei saagi vaadata hariduse tulevikku. Tõepoolest, gümnaasiumivanuses laste arv on vähenemas, aga teiselt poolt, kui me praegu lõikame ära gümnaasiumiosa, siis me kaotame väga paljudes paikades aineõpetajate olemasolu maal, me kaotame selgelt noorte võimaluse valida kutsekooli- ja gümnaasiumihariduse vahel ning võib juhtuda, et noor inimene ei saa valida ülikooli, aga ta ei saa valida ka kutsekooli, sest kutsekoolides on paljud erialad keskkooli baasil.
Sellest tulenevalt selgitus, et 28 lapsega ehk ühe paralleelklassiga võib olla kolm õppesuunda, on veelgi arusaamatum, sest sellisel juhul tekib küsimus, mis asi see õppesuund on. Kui me räägime fiktsioonist, mida me paberile kirjutame, siis ma usun, et aastakümneid on Eesti inimest õpetatud loovalt kirjutama. Me oleme eri aegadel osanud kirjutada igasuguseid pabereid ja eri keeltes, täitmaks neid norme, mida vaja oli, ja täitmaks neid aruandeid, mida vaja oli. Kui tegemist on järjekordse paberitööga, kus me kirjutame paberile võimalikult ilusad valikained, mida täiesti juhuslikult lastele tegelikkuses ei pakuta, aga ristike on paberil, siis minu küsimus on: milleks, miks me seda teeme? Kui küsimus on aga sisuliselt selles, et me soovime nendele lastele pakkuda vähemalt seitset valikainet, siis ma usun, et kui me teeme ära väikese arvutustöö, siis näeme, et rahaliselt ei ole võimalik 28 niimoodi jagamine. Esiteks, lapsed ei lähe täpselt proportsionaalselt nendesse rühmadesse. Et kolme või nelja lapsega hoida seitset valikainet pidevalt töös, et tõepoolest kujuneks välja mingi arusaadav õppesuund, selleks me peaksime ikka väga rikkad olema. Juba praegu tuleb gümnaasiumiastmes pearaha või klassile arvestatav raha tegelikult põhikooli arvel. Tegelikkuses ei kata see juba praegu rahastamist.
Nii et on väga palju arusaamatusi. Kindlasti ei ole see ministrile üllatav, et enamik ühiskonnast mõistab seda siiski kui haridusreformi jätku, mis näeb ette maagümnaasiumide sulgemise, see on lihtsalt ümbervormindatud õppesuundade nime alla. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seda ma kõige rohkem kardangi, et on kujunenud normiks pidada gümnaasiumiosa ülal põhikooliosa arvel, mida ka eelkõneleja nimetas. Tingimustes, kus meil on ühtluskool ja põhikooliharidus peaks mingil keskmisel tasemel olema kõikjal kättesaadav, tuleb neid vahendeid, mida kasutatakse põhikoolis erineva ettevalmistusega lastega tegelemiseks, nende juhendamiseks, enam-vähem sellele keskmisele tasemele viimiseks ja ka järeleaitamiseks, kui vaja, kasutada põhikooli hüvanguks, aga mitte öelda, et meil on uhkuse pärast nelja või viie õpilasega gümnaasiumiosa ja me finantseerime seda nende põhikooli laste nn ühtluskooli põhimõttele vastava võrdse võimaluse arvel. Seda me kindlasti teha ei tohi.
Kui peame silmas maakonnakeskustes ühisgümnaasiumide teket, siis ma pean seda kindlasti mõistlikuks. Ma arvan, et väheneva õpilaste arvu puhul, kui vanemate otsuste jaoks on kooli suurused riski piiril, kui on 20–30 õpilast gümnaasiumiosa igal tasemel, on maakonnakeskuses olev üks gümnaasium demokraatlikum kui see, kui maakonnakeskuse kaks või kolm gümnaasiumi omavahel võistlevad ja püüavad ümbritsevaid koole täiesti ära hävitada. Selles mõttes on puhtad gümnaasiumid maakonnakeskustes minu meelest perspektiivsed ja tagavad demokraatlikult ka ülejäänud koolivõrgu tasakaalustatud arengu. Kui on kaugemad piirkonnad ja omanäolised gümnaasiumid, siis saavad seal gümnaasiumid alles jääda. Kindlasti hoiab maakonnakeskuse puhas gümnaasium ümbritsevaid põhikoole palju rohkem elus kui täistsüklikoolid, kes tõmbavad ümbritsevaid põhikoole juba eesmärgikindlalt tühjaks.
Me oleme ühe väitluse siin läbi teinud. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega otsustati, et koolivõrk ja selle kujundamine on kohapealsete omavalitsuste asi ja et mingeid arvulisi nõudeid ega nõudeid klassikomplektide kohta, eeltingimusi gümnaasiumi pidamiseks ei seata. Seetõttu on sisuliste tingimuste enda kasuks kallutamine ja kujundamine võimalik, kui väga püütakse. On võimalik pidada suhteliselt väiksemat gümnaasiumi ka uute õppekavanormide järgi. Seda enam, et kui siin vahepeal jällegi hirmsasti leili mindi ja natuke hüsteeriliselt läheneti nendele kolme suuna nõuetele, siis oli deklaratsioonides üks väike eksitus. Köeti publik üles, teatades neile, et juba 2011. aastast peab olema kolm suunda. Ma jahutan teie meeli: 2013. aastast alates. Sinnani on aega atra seada küll.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme kaheksanda arupärimise juurde. Selle arupärimise on esitanud Evelyn Sepp, Rein Ratas, Tiit Kuusmik, Ester Tuiksoo, Heljo Pikhof, Nikolai Põdramägi, Georg Pelisaar, Kalle Laanet, Olga Sõtnik, Mai Treial, Jüri Tamm ja Kadri Simson. Arupärimine esitati 3. augustil 2010. Arupärimine on kohustusliku ujumise algõpetuse kohta. Vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun arupärimist avalikkusele tutvustada arupärijate esindajal Evelyn Sepal!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud haridus- ja teadusminister! Päris veider on pidada kõnet hilisõhtul ja suhteliselt tühjale saalile, aga ilmselt vajab see veel harjutamist.
Ma usun, et keegi ei kahtle selles, et õppekavad peavad sisaldama kõige otstarbekamal viisil neid eesmärke, mida avaliku raha eest on võimalik täita, või nende eesmärkide täitmiseks suunatavaid vahendeid, mida avaliku raha eest on võimalik eraldada. Ressurss on nii aeg, mida kulutatakse õppekava läbimiseks, kui ka raha, mis selle õppekava täitmise võimalikuks muudab. Kuid see arupärimine ei puuduta mitte kitsalt õppekavasid ja õppekavareforme, vaid tegelikult puudutab see Eesti inimeste eluõpetuse osa – ujumisoskust, samuti päästeoskust või -oskusi.
Võib-olla ei ole see avalikkusele nii laialt teada, aga kooliujumist on Eestis ühel või teisel viisil edendatud enam kui 40 aastat. Kuid kõigele vaatamata oleme ikka selles seisus, et aastas hukkub uppumise läbi keskeltläbi 100 inimest. Meenutagem sellekevadist Euroopa Komisjoni uuringut, mis arvutas välja inimelu hinna Euroopa Liidu eri liikmesriikides. Eestis oli see, tõsi, üks madalamaid – 7 miljonit krooni. Ma ei sea kahtluse alla seda metoodikat, aga mingil alusel on need andmed võrdlusesse seatud. Seega, me kaotame igal aastal ainuüksi uppumiste tõttu enam kui 700 miljonit krooni. Ma ei räägi sellest, et on veel mitusada inimest, kes ennast vigastavad.
Mis on lühikesed järeldused sellest kõigest? Ilmselt on kuskil jäänud midagi tegemata, kuskil on väga tõsised puudujäägid. Kui me tuleme tagasi sellesama õppekava juurde, millest arupärimine kitsalt võttes alguse sai, siis 1. septembrist 2011 osaliselt jõustuma hakkav õppekava näeb kehalise kasvatuse raames ette neli õppeainet, neli põhiõppeainet, olgem täpsed. Need on kergejõustik, pallimängud, võimlemine ja suusatamine. Me oleme haridus- ja teadusministriga ning kultuuriministriga, kelle valdkonda see küsimus ka kuulub, pidanud pikemat sorti kirjavahetust ja arutelude käigus ka erinevaid küsimuste-vastuste voore. Nendest vastustest on selgunud üks. Nimelt, kehtima hakkava õppekava kohaselt ei ole ujumine põhiõppeaine, see ei kuulu nende nelja aine hulka. Tõsi, on ette nähtud üks 24-tunnine kohustuslik koolituse osa ujumiseks, mis ilmselt peaks sisaldama ka päästeõpet ja kõike muud. Kuid kui me vaatame seda dünaamikat, fakte ja Eesti inimeste ujumisoskust, siis on selge, et 24 tunniga ujuma ei õpi. Kui haridus- ja teadusministri parteikaaslasest siseministri haldusalasse kuuluva Päästeameti juht suvel ühte uuringut tutvustades rääkis muu hulgas seda, millega saab ainult nõustuda, et ujumisoskuseks ei saa pidada 25 meetri läbimist, mille õppekava seab eesmärgiks, vaid 500 meetri läbimist, mis on minimaalne, siis meil tõepoolest on, kuhu liikuda, ja kõik need küsimused, mis on suunatud selle eesmärgini jõudmisele, on väga asjakohased.
Kui kirjalikule küsimusele vastates minister muu hulgas juhtis tähelepanu, et ega kool ei ole ainukene koht, kus laste füüsilist võimekust ja oskusi arendada, siis teatud mõttes võib sellega ju nõustuda. Aga paraku matemaatika õppimise puhul me ei eelda, et koolis õpetatakse selgeks numbrid ja ülejäänu õpetagu vanemad ise kodus. Järelikult on ka põhjust selle kõige olulisema eluõpetuse osas võtta ehk samasugune seisukoht. Tõsi, jutt käib kohustusliku õppe mahust, mis on absoluutselt ebapiisav, ja jutt käib rahastamisest. 3,6 miljonit krooni on see summa, mida Eesti riik on suutnud panustada, millest selgelt ei piisa, ja ka baasid puuduvad peaaegu täielikult.
Ma olen koos kolleegidega esitanud ministrile kuus küsimust. Ma loodan, et ministril on olnud aega täiendada oma kirjaliku küsimuse lähtekohti, et me saaksime hiljem asuda väga sisukatele aruteludele nendel teemadel, mis on Eesti inimeste jaoks olulised, rääkides sellest, milliseid puudujääke Eesti haridussüsteemis peab kohe parandama. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud küsijad! Hea stenogramm! Kohustuslik ujumise algõpetus ei ole Eesti õppekavadest kadunud ja sisaldub alates 1996. aastast kõikides vastuvõetud õppekavades. Kohustuslik ujumise algõpetus oli sisse kirjutatud ka 2002. aasta riiklikusse õppekavasse ja on ka uutes õppekavades, mis hakkavad kehtima 2014. aastast.
Õppekava tehniline pool ei peagi olema kõigile, kes õppekavast oma märksõna otsivad, ühteviisi arusaadav, aga kinnitan, et uue õppekava esimese kooliastme õppesisu ja õppetulemused on lahti kirjutatud seitsme õppeteemana, nendest üks on ujumine, teises kooliastmes (kuni 6. klassini) on kaheksa õppeteemat, sealhulgas ujumine. Ainekavas on öeldud, et kohustuslik ujumise algõpetus tuleb läbi viia esimeses või teises kooliastmes. Ujumise õppesisu on ohutusnõuded ja kord basseinis ning ujumispaikades, ujumise hügieeninõuded, veega kohanemine, rinnuli ja selili ujumine. Õpilane peab pärast kursuse läbimist ujuma vabalt valitud stiilis 25 meetrit. Seega kuulub ujumisoskus põhioskuste hulka, mida koolis omandatakse.
Kas üldse debateerida selle üle, et kõige eest siin ühiskonnas vastutab kool? Maitsed võivad olla erinevad, eriti sellest lähtuvalt, kus istutakse ja kui retoorilisi küsimusi kellelegi tahetakse esitada. Ütleme ausalt, kas või seesama matemaatika näide – jah, õpilaste päeva jaotus on üles ehitatud niimoodi. Võib-olla peaks seda muutma, nagu eelnevates debattides viide oli? Aga see on üles ehitatud nii, et osa õppetegevusest toimub tegelikult väljaspool koolitunde koduseid töid tehes.
Mina lapsevanemana kindlasti kinnitan, et ega ma ei kujuta hästi ette, et laps, kes koolitunnis selle 25 meetri ujumise omandab (ega nüüd kõigil ei lasta pikemaid maid selle ajaga ujuda), ainult sellelt baasilt säilitaks ükskõik millises olukorras, kas basseinis, järves, jões või meres, ujumisoskuse ja mingi ime läbi suurendaks läbitud meetrite hulka, kui tal ei ole hiljem kokkupuudet ujumisega või kui tema vanemad temaga ei tegele või mingil muul põhjusel ei ole tal võimalik oma oskusi arendada.
Ma võin ise oma kogemusest ütelda, et käisin need tunnid kenasti ära. Teises klassis olid meil need õppetunnid, küllap ma sealt mingi krundi alla sain ja küllap olin ka muidu meres seda saanud. Aga ma ei mäleta seda eduelamust niivõrd sellest basseinist, ma mäletan seda, et pärast kolmandat klassi spordilaagris ma mingil põhjusel tundsin, et ma esimest korda läbin päris edukalt 25 meetrit. Mina seostan oma ujumisoskuse algust sellega. Nii et me ei saa pidama jääda ainult sellel, et kool õpetagu ja kellelgi teisel mingit rolli ei ole.
Ujumisoskuse kujundamine on niisama prioriteetne kui teiste kehalise kasvatuse õpitulemuste saavutamine. Haridus- ja Teadusministeeriumi otseste kohustuste hulka pole, jah, seniajani kuulunud otse arvepidamine, kui palju ujumisbasseinid investeeringuid vajavad. Spordibaaside rahastamine on tihti ka haridusobjektide juures käinud Kultuuriministeeriumi kaudu ja lisarahastamine ujumise algõpetuse võimaluste loomiseks on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas ja toimub tema eelarve kaudu.
Õppekavaväline tegevus on väga lai ja piiritlemata mõiste. See, millises keskkonnas õpilane väljaspool õppetunde viibib ja millega tegeleb, mõjutab kindlasti ka õpilase arengut. Üleriigilisi reegleid-normatiive õppekavaväliste tegevuste sisu ja mahu kohta ei ole seetõttu mõistlik kehtestada, kuid tõepoolest on neid koole, kus toimub organiseeritud ujumine gümnaasiumiosas, kus ka väljaspool kohustuslikku kehalise kasvatuse kursust pakutakse ujumisvõimalusi. On igati kiiduväärne, et seda tehakse.
Mitte ükski erialaorganisatsioon ega ekspert ei ole soovitanud muuta ujumise algõpetust vabatahtlikuks valikaineks. Ujumise algõpetus on ainekavas kohustusliku teemana, olgu see siin üle kinnitatud. Eesti haridussüsteem toimib detsentraliseeritud juhtimise põhimõttel, vastutus on delegeeritud eri tasanditele. Lisavõimaluste loomine mingiks tegevuseks sõltub omavalitsuse ja kooli valikutest. Nagu ma juba ütlesin, on hea meel, et on neid koole, kus võimaldatakse ujumist ka väljaspool kohustuslikku kehalise kasvatuse kursust. Aitäh!

Tänan! Mailis Reps, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te ütlesite päris oma ettekande alguses, et teie lapsevanemana ei kujutaks ette, et te ei õpetaks last lisaks sellele, mida koolis õpetatakse, või et te ei viiks last vee äärde ega jälgiks, kuidas laps ujuma õpib. Ma kardan, et mitte kõigil lastevanematel ei ole praegu neid võimalusi. Kas natuke ei ole probleem selles, et kui see õpetus on põhiaineväline või, ütleme, selle põhiosa väline, siis tekib alati rahastusküsimus? Siis tuleb konkureerida näiteks võõrkeeltega või mõne muu asjaga. Praeguse ujumisõpetuse kõige valusam probleem on ju hind. Kui näiteks maakoolil, väikekoolil ei ole endal ujulat, siis mujale sõit, üür, bussiühendus ja kõik see on väga kallis.

Aitäh! Jah, finantseerimise alused on ikka vaidluse all. Ega ma ei väida, et kõik omavalitsused on praegu võrdses seisus, arvestades nii ujulaid kui ka kaugust mingist keskusest, kus ujula on. Kahtlemata on võimalused erinevad. Need on tegelikult erinevad mitmeski valdkonnas, mitte ainult ujumise osas. Muidugi, kui rääkida kohustusliku programmi sees suurema ujumisvõimaluse pakkumisest, siis konkureerib see teiste valdkondadega, võimalike valikainetega õpilase ajakasutuses, millega iganes. Aga kõrvaliseks asjaks ujumist koolis kindlasti nimetada ei saa. Ujumine on õppeprogrammi oluline osa ja võrdväärne teiste õppeteemadega.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mitmed spetsialistid ja eksperdid on öelnud, et see riigi eraldatav 3,6 miljonit krooni aastas ujumise algõpetusele on ainult umbes kolmandik vajalikust rahast, ülejäänu peaksid jälle omavalitsused ja inimesed juurde panema. Aga kui ikkagi mõelda nendele arvudele, mida ka kolleeg Evelyn Sepp välja tõi, kui palju ujumissurma läbi kaotatud inimelu maksab, ja kui mõelda sellele, kuidas me oma inimelusid ja inimesi hoiame, siis kindlasti oleks riigilt raha ujumiskursustele või ujumisõpetusele juurde vaja. Samas ütlevad ka eksperdid, et sellest, mis praegu õppekavas on, ajaliselt ei piisa. Missugused oleksid siiski võimalused, pidades silmas selle aasta kurbi kogemusi, võimalikult kiiresti midagi teha?

Aitäh! Kindlasti on ujumise algõpetuse olemasolu koolis väga oluline. Ma ei usugi, et keegi seda kahtluse alla seab. Kindlasti oleks hea, kui ujumisega tegeldaks ka kooli n-ö ülejääva tunniressursi arvel. Tõenäoliselt ei ole mõtet süüdistada kooli, et kool valib oma meelisalaks näiteks saalihoki või midagi muud. Ikka on põhjust süüdistada valitsust, et koolid seda teevad. Aga nendel puhkudel, kui ujula on lähedal, soovitan ma siiski ka seda ülejäänud, vabaks lastud tunniressurssi just ujumisele kasutada, juhul kui tunnetatakse, et see on väga oluline. Ainult et sellise dramaatilisuse baasilt, nagu teie küsisite (nii on ilus siin ju praegu küsimust püstitada ja te tunnetate ilmselt opositsioonis teatud õlg-õla-tunnet), peame nägema, et ainult algklassides toimuvast ujumisõppest ei lähtu ka kogu uppumissurmade arv. Väärtuskasvatus ja palju muid aspekte on siin ka juures, millest osa on kahtlemata kooli õlul, aga mitte kõik. Nii et minu väide, et perekonnad peavad ka tegelema võimaluste loomisega, et see oskus rooste ei läheks, on suunatud sellele, et me saaksime aru, et kõiki koormaid ühiskonnas ei saa 100% kanda kool.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Pole vist mingi suur saladus, et Eestis on ujulapilet keskmiselt kaks korda kallim kui ükskõik millises Põhja- või Lääne-Euroopa riigis. Tavaliselt riik ja omavalitsused doteerivad seal seda ja nii ongi kasvatatud ujumisharjumust, mis võimaldabki odavamalt majandada. Kui Eestis on umbes 550 või pisut enam üldhariduskooli, siis kooliujulaid, nagu te ühele varasemale küsimusele vastasite, on 39, nendest 14 on kahe rajaga (25-sega loomulikult), 18 on nelja rajaga ja seitse on kuue rajaga. Eestis on peale selle võib-olla veel 20–30 ujulat, mida saaks ujulaks nimetada, ehk kokkuvõttes liiga vähe. Seesama 3,6 miljonit krooni on ainuke riigi toetus praegu kogu selle programmi rahastamisele. Kas te tõesti väidate, et see on prioriteetne, et see võimaldab välja arendada ujulate võrku ja et Eesti riigi võimekus piirdub selle 3,6 miljoni krooniga miljardi taustal, mis ta igal aastal kaotab?

Ei, seda ma ei väida, et selle raha eest ujulate võrku välja arendataks. Kahtlemata on ujulaid liiga vähe. Teil on õigus.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Koolmeister Lukas kindlasti teab, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Nii on selle ujumise algõpetusega ilmselt ka. Kui finantseerimine on Kultuuriministeeriumi all, mis katab umbes kolmandiku, kas te ei ole kaalunud siis seda, et kas ei annaks siin midagi võib-olla haridusministeeriumi, võib-olla ka Siseministeeriumi või mingite muude ministeeriumide peale kokku ära teha, et seda finantseerimise probleemi lahendataks ühiselt?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Eks jääbki, kui me räägime lisarahastamisest, tihti mulje, et miks siis programmid "Tagasi kooli" ja "Noored kooli" peavad olema eraalgatus, miks riik sellega ei tegele. Tähelepanuta jääb see, et riik tegelikult tegeleb sellega palju massiivsemalt. Samamoodi makstakse ka ujumise algõpetus tunniressursi mõttes, palkade mõttes kinni suurelt osalt haridussüsteemist, kaasa arvatud sellisel juhul, kui haridussüsteemi kaudu on tulnud investeeringud, ujulaid ka hallatakse. Nii et ei saa öelda, et haridusministeerium selle õppekava osa täitmisel üldse ei osaleks. Osaleb, ja tegelikult suuremate summadega kui Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi toetus on suunatud sellele kui spordialale ja see on traditsiooniliselt nii jäänud. Kas see peaks olema teisiti? Võib-olla võtta see tõepoolest haridusministeeriumi alla? Sellest on ka palju räägitud. Aga ette tulid need majanduskriisi aastad, kui keegi ei tahtnud midagi üle anda või üle võtta. See, et rahastamine peaks suurenema, on elementaarne. Peaks küll, jah.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa!

Austatud kolleegid! Nagu oligi karta, kujunes äsja lõppenud arutelu ministri poolt tema eelneva kirjaliku küsimuse ümberjutustamiseks, kuigi oleks olnud aega sellest teha hulga rohkem järeldusi ja ehk läheneda natuke loovamalt.
Selles valdkonnas on tõesti palju probleeme. Võib-olla mõned nendest johtuvad sellest, et kooliujumine on sattunud kummalisel kombel n-ö kahe ministeeriumi valitsemisalasse ehk sisuliselt on see nagu kahe tooli vahele istumine. Haridusminister möönab, et kooliujulaid on vähe. Arvestades ka meie koolivõrku ja omavalitsuste väiksust, on see mõneti arusaadav, aga järeldus sellest on see, et igasse kooli ei saa ujulat teha. Sellega saan ma nõustuda. Kultuuriminister ütleb, et see on kooliujumine, see pole nagu tema asi, see on üldse omavalitsuste probleem ja vaadaku ise, kuidas saavad, õppekavas on 24 kohustuslikku tundi, see on piisav ja kõik on rahul. Meenutame kas või sedasama suvist mõneti epideemilist olukorda või täiesti skandaalset olukorda ja neid arutelusid, mis siis toimusid. Tõsi, see oli mõneti kriisiaegne arutelu ja võib-olla kohati liigagi emotsionaalne. Ligi 100 perekonda on oma pereliikmest ilma mingil väga rumalal või, ütleme, väga mõttetul põhjusel. See paneb ikka mõtlema küll ja peaks mõtlema panema ka meid.
Arupärimise tekstis sai päris põhjalikult kirjeldatud teiste riikide praktikat, peamiselt Saksamaa näitel. Kui Eestis õppekava kohaselt ja haridusministri kindla veendumuse järgi saab 25 meetri läbimist ilma ajavõtuta ja stiilimääratluseta turvalises basseinivees pidada ujumiseks, mis on justkui piisav, siis Saksamaal on see näitaja 15–20 minutit järjest. Sinna lisanduvad veel sellised muud oskused nagu sukeldumisoskus, päästeoskus jne. Aga mida see meie kontekstis tähendaks? See tähendaks seda, et oluliselt erinev on tundide maht, mis on avalikest vahenditest finantseeritud-koordineeritud, mille metoodika on järelevalvatud, analüüsitud ja mille juurde kuulub kõik muu, mis ühe protsessi hindamiseks on kohustuslik ja vajalik.
Aga me räägime ikkagi sellest, et Kultuuriministeeriumi eelarves on 3,6 miljonit krooni. Me räägime ikkagi sellest, et millegipärast Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium ei saa omavahel kokkuleppele selles, et tegemist on prioriteetse valdkonnaga. Mina elu aeg sporti teinud inimesena ei alaväärtustaks mitte kuidagi võimlemise, suusatamise või pallimängude osatähtsust ja vajalikkust lapse füüsilise arengu seisukohalt, kuid paraku ühegi nende mitteoskamise tõttu ei sure inimene ära, kui ta satub paadiõnnetusse või ükskõik millisesse ekstreemsesse olukorda veekogul. Siin ei ole muid lahendusi. Ainukene, esmane ja selles mõttes kõige efektiivsem vahend on ujumisoskuse parandamine. Siin ei ole midagi muud teha kui püüda riiklikult koordineerida ujulavõrgu arendamist ja investeerida sellesama kohustusliku ujumisõpetuse osa suurendamisse, sest praktikas annavad need tunnid suure osa väikeujulate käibest. Kui neid ei ole, siis ei suudeta ujulaid majandada, kui neid ei suudeta majandada, siis pannakse need kinni, mida juba ka massiliselt juhtub, ja sportimise võimaluse kaotavad needki vähesed, kes seni seda kasutanud on.
Ma ei hakka loomulikult rääkima sellest, et Eestis puudub sisuliselt ühistransport. Ei ole võimalik sõita külakohast keskusesse, et minna ujuma, lapsed ise ei saa sinna kohale. Selleks korraldavad omavalitsused tellitud bussiringe ja on selge, et see on kallis ja väga keeruline.
Ma võtan lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Mis järeldusi me veel teha saame? Üks asi on loomulikult kool, seesama riiklik õppekava, selle mahtude oluline suurendamine, rahastamine, baaside parandamine, aga on veel palju olulisi nüansse. Hiljuti tutvustas Eesti Tervise Fond ühte uuringut, mis peaks meid mõtlema panema. See puudutab seda probleemide ringi märksa laiemat ja seda saab ainult tervitada. See puudutab alkoholipoliitikat. Loomulikult, kui me vaatame kas või suvist statistikat, siis 80–90% õnnetustest juhtusid inimestega, kes olid alkoholijoobes. Aga mööngem, et see on ainult n-ö õnnetust soodustav tegur. Inimesed upuvad siiski sellepärast, et nad ei oska piisavalt hästi ujuda. Nii et siis alkoholipoliitika. Edasi, seesama hinnakujundus. Ka täiskasvanud inimestele, kes tahaksid oma elu säästa ja ujuma õppida, ei ole see võimalus sageli kättesaadav. On mitmed niisugused võtted, mis võib-olla on ka seadusandlikult mõjutatavad ja ümber kujundatavad, on selleks siis päästevahendite olemasolu või turvalist paadi- või meresõitu puudutavad küsimused. Aga ikka ja jälle jõuame lõpuks, ükskõik kust otsast me ei alusta, sinna, et kõik on ju hästi. Kõik ju toimib. Olen rääkinud paljude treeneritega. Nad väidavad, et ei toimi ikka küll. Kui me vaatame neid inimesi, kes on täna 30, 28 või 27, siis nemad olid koolis sellel ajal, kui kõik pidi justkui ka toimima, aga järelikult ei toiminud. Kui me jätame praegu need olulised sammud tegemata, siis 10–20 aasta pärast mööname sedasama olukorda, ent tõenäoliselt progresseeruvalt.
Nii et, head kolleegid ja ka haridus- ja teadusminister, lugupeetud Tõnis Lukas! Midagi sõltub ka teist, ja sõltub kindlasti teie võimest teha koostööd Kultuuriministeeriumiga. Võib-olla oleks tõesti aeg jõuda sinnamaale, et kogu see kohustusliku ujumise rahastamise osa jõuaks haridusministeeriumi eelarvesse, siis oleks selge vastutaja, oleks selge side baasidega, oleks selge side õppekavaga, järelevalvega, mis peab olema sisuline. Praegu võib sellele teha väga palju etteheiteid just kvaliteedi osas. Aitab niisugusest formaalsest rahulolust ja mugavusest, sest väga palju tööd on tegemata! Aga selle töö tegemine saab alata alles pärast seda, kui on mööndud, et probleem tõepoolest on, ja on kinnitatud, et on poliitilist tahet seda olukorda muuta. Esmalt on vaja poliitilist tahet, siis analüüsi ja lõpuks tegusid. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis kannab järjekorranumbrit 9. Arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Mailis Reps, Nikolai Põdramägi, Kadri Simson, Vladimir Velman, Toivo Tootsen, Nelli Privalova, Evelyn Sepp ja Georg Pelisaar 3. augustil 2010. Teemaks on kõrghariduse kättesaadavus. Vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea haridus- ja teadusminister! Eesti Üliõpilaskondade Liit on teinud mitmeid uuringuid. Ta korraldas uuringu ka üliõpilaste sotsiaalse staatuse kohta ja kõrghariduse kättesaadavuse kohta ning leidis üliõpilaste toetusi ja praeguste ja tulevaste üliõpilaste olukorda analüüsides, et Praxise tehtud uuring kinnitab ka Eesti Üliõpilaskondade Liidu varem tehtud uuringuid ning teateid, et vaid 5% üliõpilastest on pärit madalama sotsiaalse staatusega peredest. Praxise uuringut, millele Eesti Üliõpilaskondade Liit viitas, on tutvustanud ka Praxis ise. Nad tõid välja erinevaid analüüsi all olevaid momente, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ning sellest tulenevalt tegid ettepanekuid.
Selge on see, et kui me vaatame meie üliõpilaste olukorda, siis on see üsna erinev olukorrast mitmetes teistes ümberkaudsetes riikides. Meie üliõpilased töötavad täiskohaga, meie üliõpilaste võimalus pühenduda täielikult õppimisele on teistsugune. Aga ka ühiskonna ootus üliõpilastele ja üliõpilaste endi ootus ühiskonnale on veidi erinev, olgu see siis materiaalse baasi, erialase praktika võimaluste või muus osas.
Sellest tulenevalt on meil küsimus, kas Praxise ja üliõpilaskondade liidu tõstatatud teemad on olnud ministeeriumis arutusel. Teades, et minister on nii sellel kui ka eelmisel ametiajal üsna palju tegelnud õppetoetuste teemaga, siis on ka küsimus, millest tulenevalt me oleme olukorras, et me endiselt nendime, et probleemid on meile kõigile teada, aga lahendusi kui selliseid on üsna vähe näha. Mis aga kaugemas perspektiivis muret teeb, on see, et üsna selgelt meie noored valivad, kus nad edasi õpivad. Siin ei konkureeri ju ainult Eesti ülikoolid, vaid suurem osa noortest soovib minna õppima väljapoole Eestit. Meie konkurentsivõime pakkuda noortele tasuta väga head haridust tundub noorte silmis aasta-aastalt vähenevat. Nagu peaminister täna ütles, me oleme igati rõõmsad selle üle, et aina suurem hulk noori leiab olevat võimalik minna oma teadmisi laiendama väljapoole Eestit. Aga sealjuures on muret tekitav see, et võib-olla mitte kõik nendest noortest ei soovi end tulevikus Eestiga siduda. Seetõttu võiksime püüda leida võimalusi, et meie noored saaksid konkurentsivõimelist haridust siiski ka Eestis. Mis sellest Praxise uuringust välja tuli ja millest Eesti Üliõpilaskondade Liit väga murelikult suvel rääkis (see tekitas üsna olulist debatti), oli see, et praegu võib majanduslikult vähem kindlustatud ja tihti väiksema sissetulekuga ja tagasihoidlikumast perest pärit noor inimene olla andekas, aga ülikooli ta ei jõua. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Pärast Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellimusel uuringukeskuses Praxis tehtud uuringu lõppraporti "Missugune on Eesti üliõpilaskond?" valmimist korraldas Haridus- ja Teadusministeerium arutelu, kus osalesid uuringu tellija, läbiviija uuringukeskus Praxis ning kõrgharidusvaldkonnaga seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud. Ise osalesin uuringu lõppfaasis sotsiaalsetele partneritele korraldatud mõttekojas ja seega on selle uuringu baasil toimunud arutelud mulle kaunis tuttavad.
Eesti on oma näitajatega, mida rahvusvaheliselt peetakse üliõpilase sotsiaal-majanduslikku olukorda peegeldavaks (näiteks üliõpilaste isade haridustase ja ametijärk võrrelduna meeste üldiste näitajatega) Euroopa keskmiste hulgas. Regionaalne mõõde nõuab ka analüüsimist ja tegelikult ei kirjelda see praegu, et oleks tõkkeid, ehk üliõpilaste päritolu maakondlik jaotus peegeldab rahvastiku jaotust üldiselt.
Suur osa uuringust on pühendatud üliõpilaste vanemate haridusliku ja ametialase tausta uurimisele, erinevuste esitamisele õppeasutuste kaupa. Järeldatakse, et Eestis on kõrgharidus segregeerunud, millega ei saa nõustuda. Nagu ikka, ühest uuringust võib teha erinevaid järeldusi, nii nagu keegi parasjagu õigeks peab. Sellise järeldusega ministeerium aga kindlasti nõustuda ei saa. Väite kinnituseks on toodud kirjeldus üliõpilaskonna sisemise jaotuse erinevustest õppeasutustes. Kunstiakadeemias on suurem osakaal kõrgema haridustasemega vanemate lastel, kuid maaülikoolis ja rakenduskõrgkoolides on suurem osakaal mõnevõrra madalama sotsiaal-majandusliku staatusega üliõpilastel, seda lastevanemate näitajate põhjal. Uuringu tulemusel selgunud tõsiasja põhjal, et näiteks maaülikoolis õpib rohkem keskharidusega vanemate lapsi, ei ole põhjendatud järeldada segregatsiooni õppeasutustes. Põhjendust on õige otsida põllumajandusliku hariduse traditsioonist, seda haridust on valdavalt omandatud tehnikumides keskerihariduse tasemel. Vanemate haridusliku tausta põhjal võib oletada, et üliõpilase valik lähtus pigem perekondlikust traditsioonist ja huvist põllumajanduslike erialade vastu. See, kuivõrd on sotsiaal-majandusliku tausta ja regionaalse mõõtme alusel kujunenud jaotuse puhul tegu ebavõrdsusega või eelistuste erinevusega, vajaks lisaanalüüsi, mida on ka plaanis teha.
Uurijad märgivad, et üle 25-aastaste üliõpilaste osakaalu kasvuga kaasneb madalama majandusliku staatusega üliõpilaste osakaalu vähenemine, sest keskmisest vanemad üliõpilased töötavad ning on seetõttu kõrgema sotsiaal-majandusliku staatusega. Soodustades elukestvat õpet ja vanemaealiste pöördumist kõrgkooli ei saa sellega kaasnevat suundumust üliõpilaskonna majanduslikus taustas pidada ju negatiivseks.
Üks olulisemaid järeldusi, mille põhjustesse ning millele lahenduste leidmisse tuleb süveneda, on üliõpilaste paralleelne täiskohaga töötamine ja õppimine. Seejuures on muret tekitav asjaolu, et Eesti üliõpilane pühendab õppetöös osalemisele Euroopa üliõpilastest kõige vähem aega. Üliõpilaste töökoormuse tõttu kannatab akadeemiline edukus. Selgitamist vajab, millised tegurid vähest õppetöös osalemist soodustavad. On selge, et kui rahalised võimalused on piiratud, siis on tõenäolisem, et üliõpilane töötab toimetuleku eesmärgil. Kuid uuring tõi välja, et üliõpilased töötavad enam-vähem võrdsel määral toimetuleku eesmärgil, lisaraha teenimise eesmärgil ja töökogemuse saamiseks. Positiivsete järelduste poolelt on tähelepanuväärne see, et ca 90% üliõpilastest õpib soovitud erialal ja soovitud õppeasutuses.
Olen esitanud lahenduse, mille puhul nominaalaja jooksul õpingud lõpetanud noored tulevikus oma õppekulusid katma ei pea ehk eestikeelne kõrgharidus täiskoormusega õppes oleks tasuta. Selle kindlustamiseks tuleb avalik-õiguslikele ülikoolidele ja riiklikele rakenduskõrgkoolidele eraldada riigieelarvest piisavad lisavahendid, kokku 450 miljonit krooni aastas, mis kompenseerivad neile seni õppemaksust laekunud raha. Nimetatud õppeasutustes saavad tulevikus õppemaksuta õppida kõik need, kes vastuvõtutingimusi täidavad. Uuele süsteemile üleminekul saab riikliku koolitustellimuse mehhanismi kasutada edaspidigi, kuid kindlasti tuleb tellimuse haaret ja suunda mõnevõrra muuta. Uuele süsteemile üleminek eeldab riikliku tellimuse senisest suuremas mahus esitamist erakõrgkoolidele valdkondades, milles seda seni on esitatud minimaalselt. Selleks, et võimaldada ka vaesematest peredest pärit üliõpilastel kõrgharidust omandada, tuleb senine õppetoetuste süsteem muuta vajaduspõhiseks, luues selle kõrvale ka senisest mahukama ja õppeedukust rohkem arvestava riiklike stipendiumide süsteemi.
Siiski ei piisa ainult täiendavate tasuta üliõpilaskohtade loomisest ja õppetoetustest. Väga oluline on eraldada täiendavalt raha ka igapäevaste õppekulude katmiseks, mis annab õppeasutustele võimaluse tõsta õppejõudude palku rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisele tasemele ning täiustada õppevahendeid. Rahvusvahelises konkurentsis pinnalejäämiseks peavad õppekulud kasvama vähemalt 10% aastas.
Kõrgharidusstrateegia raames on olnud edukamaid valdkondi ja vähem edukaid valdkondi. Aga eelmisel aastal muudeti näiteks õppetoetuste seadust ning varasema 5% asemel võib kõrgkool kuni 20% ulatuses õppetoetuste kogumahust jagada eritoetuste fondist ehk arvestades üliõpilase majanduslikku olukorda. See tähendab liikumist vajaduspõhisema õppetoetuste süsteemi poole. Keeleõppe toetamise programmi abil on kõrgkoolides juba kümme aastat soodustatud eesti keele süvendatud omandamist paindlike ja tänapäevaste metoodikate alusel. Kui me räägime ebavõrdsest piirkondlikust jaotusest, siis üks tasand on olnud erineva keele baasil õppida soovivad üliõpilased või erineva koduse emakeelega üliõpilaste juurdepääs kõrgharidusele. Tegelikult on juba kümme aastat olnud võimalus, et muukeelsetest perekondadest noortel maksab riik kinni ühe aasta võrra kauem kestvad õpingud kui eestikeelsetest perekondadest noortel.
Nüüd vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhimõtetest ja eelarvest. 2008. aastal töötati välja vajaduspõhise õppetoetuste süsteemi põhialused, mille rakendamiseks vajalik seadusmuudatus tuleb teha ühena uue Riigikogu koosseisu esimestest otsustest. Eelarvest nõuab uus toetuste süsteem täiendavalt 110 miljonit krooni aastas.
Küsimus: "Kas peate olukorda, kus sedavõrd suur osa tudengeid on sunnitud kõrghariduse omandamise ajal veel ka tööd tegema, normaalseks?" See olukord ei ole normaalne. Ma pisut seda juba puudutasin. Eestis on palju töötavaid tudengeid ka seetõttu, et meil on palju vanemaealisi õppijaid. Me oleme Euroopa tipus üliõpilaste arvu poolest, kes soovivadki samal ajal õppida ja töötada. Kõrgkoolid pakuvad väga erinevaid paindlikke õppevorme, mis ongi mõeldud üliõpilastele, kes nii õpivad kui ka töötavad. Töö kõrvalt kõrgharidusse suundujad ei peaks oma karjääri katkestama, kuid õppeasutuses tuleb jälgida, et õppetöökoormus ja õppetöös osalemine lubaks üliõpilastel saavutada õppekavas seatud eesmärgid ning tööturul vajaliku kompetentsuse. See on paljuski õppeasutuse teha, tema peab õppetöö kvaliteedi tagama. Kuid noortel, kes otse gümnaasiumist või kutsekoolist tulevad kõrgkoolidesse, peab olema eestikeelsete õppekavade puhul täiskoormusega õppimine õppemaksuta ja seda tuleb toetada ka korralike õppetoetuste süsteemiga, sest ülikoolilinnas elamine nõuab ka mingeid vahendeid, ei piisa ainult õppekulude katmisest riigieelarvest. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Nikolai Põdramägi. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Arupärimine on kõrghariduse kättesaadavuse kohta. Millisest kõrghariduse kättesaadavusest me saame rääkida, kui meil on juba probleeme põhihariduse ja keskhariduse kättesaadavusega? Paljud maakoolid on kadunud või kadumas, koolid on maalastele kauged ja kulukad. Vaesel maapoisil ei ole küll vist asja Tartusse Mauruse kooli, küll aga võib rikas jõuda ülikooli ja saada diplomigi A4 paberil pigem raha kui teadmiste eest. Väidan, et kõrgharidus ei ole Eestis kõigile kättesaadav, eriti maapiirkondades elavatele vaesematele inimestele. Olukorras, kus pooled üliõpilased õpivad tasulises õppes ja neist omakorda pooled töötavad, on kõrghariduse omandamine ülimalt probleemne. On teil veel mõni tõhus retsept olukorra parandamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Jah, on. Ma kordan hästi lühidalt, härra Põdramägi. Eks minu asi ongi ju korrata, kui küsitakse. Loomulikult peab haridus olema Eestis tasuta kättesaadav – põhiharidus, gümnaasiumiharidus. Sellest on palju räägitud ja me oleme saanud sellest rääkida ka eelmistele arupärimistele vastamise ajal tänasegi päeva jooksul. Kui me räägime kõrgharidusest, siis seegi peab eestikeelsete õppekavade puhul olema tasuta kättesaadav. Sellest ma kõnelesin. Õppemaksuta õpe ja suuremad vajaduspõhised õppetoetused on meie eesmärk. Ma saan aru küsimuse retoorikast, meie lähenemine langeb kokku ja meil on sarnased eesmärgid tasuta hariduse osas.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Aitäh väga heade vastuste eest! Tihti, mitmetel debattidel oleme arutanud kõrghariduse teemat. Mäletan, et eelmiste Riigikogu valimiste eel ei olnud ja tõenäoliselt ei ole järgmistegi valimiste eel erakondade seisukohad kõrghariduse kohta väga erinevad. Aga mul on küsimus: kas te usute, et sotsiaalsetest vajadustest tulenev õppetoetuste süsteem on praegust maksutaset arvestades võimalik?

On võimalik, sest ega see süsteem iseenesest ei nõua niivõrd palju lisaraha. See ei ole selline pakett, mida on ka lubaduste ja eriseaduste alusel käivitatud, kus oleks vaja miljard krooni või rohkem. Nagu ma ütlesin, vajaduspõhine õppetoetus vähemalt 20%-le noortest, kuni 2000 krooni kuus, on võimalik 110 miljoni krooni lisamisega eelarvesse. 110 miljoni krooni lisamine on tegelikult prioriteetide küsimus ühe eelarve piires. Mina siin ei püstitaks hüpoteesi, et maksupoliitikat sellepärast muutma peab. Kui seda 110 miljonit soovitakse 10, 20 või 30 valdkonna jaoks, siis tekib maksupoliitiline küsimus. Aga kõrghariduse uuenduse saaksime läbi viia ka praeguste maksudega.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! 7. oktoobril avaldas Tartu Ülikooli rektor arvamust, et ülikooli tudengite arv võiks olla kolmandiku võrra väiksem. Lugupeetud rektor täpsustas, et tänapäeval me ei tea, mis spetsialiste ja kui palju me täpselt vajame. Ma tahan küsida teilt, härra minister: kas tõesti on olukord nii paha, et meil ei ole ettekujutust, kui palju meil on vaja noori inimesi välja õpetada?

Aitäh! See, et noored inimesed peaksid õppima kauem kui ainult gümnaasiumi või kutsekooli lõpetamiseni, on praegu fakt. Mida varem ja ettevalmistamatumalt noored tööjõuturule satuvad, seda kaitsetumad nad seal on. Nii et elus on vaja õppida 15 ja rohkem aastat. Kas see toimub ülikoolis või rakenduskõrgkoolis (paljudes riikides on ka sisuliselt kaheaastased kõrghariduskursused), see on süsteemi ja meie kokkuleppe küsimus. Aga noored inimesed peaksid haridussüsteemis veetma suhteliselt kauem aega kui 10–20 aastat tagasi. Elu läheb keerulisemaks ja võimet ümber õppida, olla paindlik, teha otsuseid erinevatel erialadel peab noorel rohkem olema. Kui omal ajal õpiti teatud valdkonda, omandati eriala ja töötati seal 40 aastat, siis praegu see tihti nii ei ole. Tihti minnakse õppima, kuid eriala vahetatakse õpingute käigus ja saadav kutsetunnistus või eriti veel amet, kus töötatakse, ei pruugi üldse kattuda selle eriala nimetusega, mida koolis õpiti. Selles mõttes peab olema paindlik võimalus. Tõesti, seda, milliseid spetsialiste või kui palju on kümne või ka seitsme või viie aasta pärast ühiskonnas vaja, kui palju saab neid rakendada ja kui palju sellealaseid töökohti on, täpselt ette öelda ei saa. Seda ei saa üheski ühiskonnas teha. Kui te räägite sellest, et Tartu Ülikoolis soovitakse üliõpilaste arvu vähendada, siis mina näeksin seda ikkagi ühe ülikooli otsusena. Tartu Ülikooli tulevikku saab Riigikogu tõenäoliselt lähiajal arutada, kui Tartu Ülikooli seadus tuleb siia arutusele. Ei tohi ära unustada, et lisaks võimalikule eliitülikoolile on meil terve lai kõrgharidussüsteem oma rakenduskõrgkoolidega. Üliõpilasi ei ole praegu ühiskonnas liiga palju või vähemalt ei ole liiga palju ülikoolide lõpetajaid, väljalangemus on suur. Kui Euroopas on ühiseks eesmärgiks võetud jõuda 2020. aastaks selleni, et 40% eagrupist omandaks resultatiivselt kõrghariduse, mitte ainult ei käiks ühe semestri kõrgkoolist läbi, siis sinna me ei ole veel jõudnud. Nii et kõrgharidust ei ole Eestis veel liiga palju.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Härra minister! Arupärijad peavad siiski peamiselt silmas olukorda, millele analüüside tulemusel viitavad nii Praxise kui ka mitmete muude gruppide põhjalikud teaduslikud uuringud. Kokkuvõttes tähendab see seda, et praegune õppetoetuste süsteem ei võimalda kehvas majanduslikus olukorras olevatele lastele sisuliselt juurdepääsu kõrgharidusele. Teie räägite, et kõik on hästi, et õppetoetuste süsteem toimib peaaegu laitmatult, vaatamata sellele, et 20% nendest lastest, kes on niikuinii eelduslikult natukene paremal majanduslikul järjel, saavad sotsiaaltoetusi. Kas te olete sügavalt veendunud, et õppetoetuste süsteem ei vääri ümberkorraldamist ja rahaliselt sinna rohkem panustamist, et ligipääs haridusele, sõltumata nii majanduslikest oludest kui ammugi ka regionaalsetest teguritest, ei oleks takistatud vaesusest tulenevatest põhjustest?

Ma analüüsisin ligipääsu kaunis pikalt ja põhjalikult oma vastuse esimeses osas. Oma vastuse teises osas ma ütlesin: õppetoetuste süsteemi tuleb oluliselt muuta. Nimetasin ka ära, mis suunas ja kuidas seda muuta ning milliseid vahendeid on selleks juurde vaja.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Kümnes arupärimine tänases päevakorras on 13 Riigikogu liikme esitatud arupärimine maaelupoliitika kohta. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud põllumajandusminister! Meil on tõepoolest esitatud arupärimine, mis puudutab nõrka maaelupoliitikat. Ja miks, seda ma kohe põhjendan. Toome näitena Viljandimaal asuva Kõo valla, kus kohalik omavalitsus on volikogu otsusega vastu võtnud valla arengukava aastateks 2008–2015. Nimetatud kohalik omavalitsus on oma tulevikuperspektiivides märkinud peamise nõrkusena, et riigi maaelupoliitika on nõrk. See on kummaline, sest ametlik infovoog üritab näidata kõike, mis puudutab maaelu, parimas valguses. Kõo Vallavolikogu otsuse valguses tekib paratamatult küsimus, kes siis infot moonutab. Põllumajandusministeeriumile meeldib väga saata välja pressiteateid järjekordsete Euroopa Liidust tulevate miljardite kohta, mis lähevad maapiirkondadesse, aga samas, kummaline-kummaline, maapiirkondade kohalikud omavalitsused näevad oma, ütleme, suurema nõrkusena just seda, et ei ole selget ja konkreetset maaelupoliitikat ega ole selgeid riiklikke seisukohti. Muidugi, tuleb arvestada meie riigi väikest võimekust. Võib tõesti öelda nii, et Euroopa Liidu vahenditeta oleks meie maaelu veelgi halvemas olukorras.
Me oleme esitanud mitmeid küsimusi, millest tõsisemat vastust ootaks näiteks sellele, kuidas on võimalik arvudega näidata, et kohalike teede korrashoid on kõvasti paremaks läinud, kui kohalike omavalitsuste vahendeid on tõsiselt kärbitud. Kuidas saab olla kohalike teede korrashoid paremaks läinud, kui veel mõni aasta tagasi said kohalikud omavalitsused 15% laekuvast aktsiisist, nüüd saavad 5%? Täpselt samamoodi ootan põnevusega vastust küsimustele, kuidas on mõjunud postkontorite ja maa-apteekide sulgemine maaelu kvaliteedile ja milliseid piirkondi on see kõige rohkem puudutanud. Kokku on kaheksa küsimust ja kena on, kui lugupeetud põllumajandusminister nendele põhjalikult vastab. Aitäh!

Suur aitäh! Palungi nüüd Riigikogu kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi, kellel on võimalus arupärimisele vastata!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Sissejuhatuseks tänan küsijaid esitatud küsimuste eest! Samas olen mõnevõrra üllatunud, kuigi ma loomulikult ühtpidi tunnustan arupärijad järjepidevuse eest, millega te jätkuvalt omistate Põllumajandusministeeriumile tegelemise kogu maapiirkonna olukorraga ja maaeluga.
Aga kuna teie pöördumine on ajendatud Kõo valla arengukavast, siis toon selle ilmestamiseks mõne arvu. Kui Kõo valla arengukavas ettenähtud investeeringute maht aastateks 2008–2015 on 16,2 miljonit krooni, siis ainuüksi alates 2007. aastast on erinevaid, Põllumajandusministeeriumi kaudu ja Põllumajandusministeeriumi vahendusel makstavaid toetusi Kõo vallas tegutsevatele ettevõtjatele, mittetulundusühingutele ja teistele aktiivsetele taotlejatele makstud üle 41 miljoni krooni. Seetõttu oleks kasulik, kui arupärijad tutvuksid lisaks omavalitsuse arengukavadele kogu tegeliku elu korraldusega ja rahastamisega maal, et saada adekvaatne ülevaade olukorrast maapiirkondades.
Aga nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus. Vanuselist struktuuri põllumajanduses iseloomustatakse üldjuhul alla 35-aastaste ja üle 55-aastaste ettevõtjate suhtarvuga. Viimaste kättesaadavate andmete kohaselt (2007. aasta) oli see näitaja Eestis 0,11. Alla 35-aastased põllumajandusettevõtete ainuomanikud moodustasid Eestis 2007. aastal 10% põllumajandusettevõtjatest, vanemad kui 55-aastased 55%. Võrdluseks: 27 Euroopa Liidu riigi keskmine näitaja on samuti 0,11. Seega kattub vanuseline struktuur Eesti põllumajanduses Euroopa Liidu keskmise struktuuriga. Põllumajandusministeerium on pidanud põllumajandustootjate tegevuse alustamise hõlbustamist ja põlvkondade vahetusele kaasaaitamist põllumajanduses prioriteediks. Seetõttu on käivitatud noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetus. Käesoleval programmiperioodil toetame noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamist ligikaudu 185 miljoni krooniga, millega hinnanguliselt on võimalik toetada 350 noore põllumajandustootja tegevuse alustamist. Seni on toimunud taotlusvoorude raames toetatud 230 noore tegevuse alustamist. Lisaks noortaluniku alustamise toetusele on noortalunikele ette nähtud ka kõrgemad toetusmäärad mitmetes investeeringumeetmetes. Samuti antakse neile eelis mitmete investeeringumeetmete paremusjärjestuse koostamisel.
Teine küsimus. Kohalikud teed ei kuulu Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse, vaid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse, seega on küsimuse adressaat vale. Aga arupärijatele vastates pean mainima, et oma panuse kohalike teede korrashoidu annab ka riik, eraldades selleks igal aastal lisavahendeid riigieelarvest. 2009. ja 2010. aastal oli selleks ette nähtud 178 miljonit krooni, 2011. aastal suurenevad need vahendid 20 miljoni krooni võrra, seega 198 miljoni kroonini. Kohalikku arengut tasakaalustava tegurina võib välja tuua, et Harjumaa osakaal vahendites on alla veerandi, samas kui seal elab ligikaudu 40% rahvastikust, rääkimata liiklustihedusest teedel. Valitsusliidu tegevusprogrammi maaelu regionaal- ja infrastruktuuri arendamise peatükis oleme pidanud oluliseks ka riigimaanteede tolmuvabaks muutmisele kaasa aidata. Ametis oleva valitsuse ajal tehti 2007. aastal tolmuvabaks 315 kilomeetrit, 2008. aastal 233 kilomeetrit, 2009. aastal 273 kilomeetrit riigimaanteid. Kattega teede osatähtsus on selle tulemusena maapiirkondades suurenenud 60,2%-st 2008. aastal 61,8%-ni 2009. aastal.
Kolmas küsimus käsitleb tööhõivet. Lühike vastamisaeg ei võimalda kõikide maakondade kaupa kõiki näitajaid välja tuua. See info on kättesaadav nii Põllumajandusministeeriumi kui ka Statistikaameti koduleheküljel. Aga hästi lühidalt tööhõive määrast maakondade kaupa rääkides ütlen, et 2008. aastal ulatus see 48%-st Põlvamaal 70,6%-ni Hiiumaal ning töötus ulatus 4%-st Pärnumaal 10%-ni Ida-Virumaal. 2009. aastal olid tööhõive näitajad vahemikus 45,2% (Põlvamaal) kuni 62,9% (Harjumaal). Töötus oli 2009. aastal maakondades vahemikus 10,4% (Saaremaal) kuni 20,1% (Jõgevamaal). Viimase aja arengutest rääkides: 2010. aasta teises kvartalis oli maa-asulates 163 100 hõivatut, 2009. aasta samal ajal oli aga 160 100 hõivatut. Seega on nimetatud ajavahemiku jooksul maapiirkonnas hõivatute arv kasvanud 3000 inimese võrra, millest võib järeldada, et tööhõive olukord maa-asulates on hakanud paranema. Veel üks oluline näitaja, FIE-de osakaal kõigis tegutsemisvormides vähenes aastatel 2004–2008 märkimisväärselt, umbes 19%-st ligikaudu 12%-ni. Samas toimus 2009. aastal Statistikaameti andmetel FIE-de arvu järsk kasv (80,9%) võrreldes 2008. aastaga. Nüüdseks on saavutatud FIE-de osakaal 2004. aasta tasemel.
Neljas küsimus. Postkontorid ja apteegid ei kuulu Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse, seega on küsimuse adressaat jällegi veidi vale, aga teenuste kättesaadavuse küsimust tuleb kindlasti käsitleda kompleksselt, arvestades ka demograafilist arengut. Põllumajandusministeerium rakendab teenuse kättesaadavuse parandamise eesmärgil erinevaid põllumajandusele ja väljapoole põllumajandust suunatud maaettevõtlusmeetmeid. Me toetame külade uuendamist ja arendamist eraldi meetmena ligikaudu 900 miljoni krooni ulatuses sellel Euroopa Liidu finantsperioodil seitsme aasta jooksul ning edendame kohalikku algatust Leader-programmi kaudu ligikaudu 1,3 miljardi krooni ulatuses. Nende meetmete raames toetatavatel ühiskondlikel hoonetel on potentsiaali täita multifunktsionaalset rolli ning luua võimalus erinevate kogukonnateenuste pakkumiseks. Lisaks, lairiba internetivõrgu katvuse parandamise kaudu annab Põllumajandusministeerium oma panuse e-teenuste arendamisse, mis võivad pakkuda alternatiivi just avalikele teenustele. Põllumajandusministeerium panustab lairiba internetivõrgu katvuse parandamisse 100 miljonit krooni, millega hinnanguliselt peaks lairiba internetivõrk laienema enam kui 500 kilomeetri võrra maapiirkondadesse, kus see seni on puudunud. Lisaks tahan kindlasti mainida, et Põllumajandusministeerium ei ole läinud avalike teenuste osutamisel n-ö regionaliseerimise või tsentraliseerimise teed. Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas on ainult üks allasutus, mille keskus asub Tallinnas, kõikide ülejäänud ametite, inspektsioonide, allasutuste keskused asuvad väljaspool Tallinna, on need siis Sakus, Jõgeval, Tartus või kus iganes mujal. Nii et oleme säilitanud oma esindused kõikides maakondades, ei ole Eestit regionaliseerinud ei neljaks, viieks ega kaheks regiooniks. Me peame seda poliitikat õigeks ja põhjendatuks ning kavatseme jätkata nii, et meie teenused on ka füüsiliselt kättesaadavad kõikides Eesti maakondades.
Viies küsimus. Euroopas ei ole ühtegi riiki, kus arengud oleksid vastupidised, kui arupärijate küsimuses mainitud. Absoluutselt kõikjal liigub enamik inimesi maalt linna, mitte kahjuks vastupidi. Kuid mina olen veendunud, et kõik inimesed linna ära ei mahu ja ei Eestis ega teistes riikides ei tule aega, mil viimane maainimene ületab linnapiiri. Põllumajandusministeerium investeerib maaelu arengukava kaudu aastas ligikaudu 4 miljardit krooni maaelu arendamiseks kõige laiemas mõttes: põllumajanduslik tootmine, muu ettevõtlus maal, sotsiaalkultuurilise infrastruktuuri toetamine, tehnilise infrastruktuuri toetamine. Küllap avaldab see kõik positiivset mõju ka tulevikus.
Kuues küsimus: "Milliste indikaatorite järgi mõõdate väikeettevõtluse arengut maal ning kuidas olete viimase kahe aasta jooksul väikeettevõtluse arengule kaasa aidanud?" Kõigepealt peab ütlema, et kõik need 4 miljardit krooni, mis Põllumajandusministeeriumi vahendusel maale jõuavad, on otseselt või kaudselt mõeldud maaettevõtluse toetamiseks, sest ka tehniline ja sotsiaalne infrastruktuur, mida maal arendatakse, teenib tegelikult ettevõtjat ja teenib seda, et noored haritud inimesed, spetsialistid oleksid maal, et neil ja nende lastel oleks maal võimalik vaba aega veeta. Nii et iseenesest see 4 miljardit krooni ja kokku enam kui 80 meedet, millest ei ole võimalik siin selle lühikese aja jooksul ülevaadet anda, teenivad maapiirkondades ettevõtluse arendamise eesmärki. Lisaks nendele meetmetele, mille kohta on arupärijatel võimalik saada üksikasjalik ja põhjalik informatsioon PRIA kodulehekülje kaudu või Põllumajandusministeeriumi kodulehekülje kaudu, oleme viimastel aastatel seadusandluse kaudu väga oluliselt toetanud väikeettevõtlust maal ja ka talu kui tootmisüksust. Seadustatud on toiduainete ja metsamaterjali realiseerimisest saadava tulu tulumaksuvaba osa 45 000 krooni ulatuses. Seadustatud on maa kasutusvalduse väljaostmine, mille tõttu saavad nüüd põllumajandustootjad ja teised maaettevõtjad ka maaomanikuks ning seda soodsatel tingimustel ja kiiresti. Oleme seadustanud maa ostueesõigusega erastamise võimaluse kohalikele ettevõtjatele, kui nad on erastatava maaüksuse piirinaabrid. Oleme parlamenti saatnud ja sellel nädalal, ma olen selles veendunud, kiidab Riigikogu heaks tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega seadustatakse talu pärandamine või üleandmine järglastele tasuta, mis on olnud tegelikult talupidajate probleem ligi 20 aasta jooksul, mida ei ole erinevad koalitsioonid ja valitsused suutnud seadustada. Ma usun, et selle nädala lõpuks on see seadus vastu võetud, millega me kindlasti loome oluliselt parema võimaluse noortele talu ülevõtmiseks oma esivanematelt ja seal tootmise jätkamiseks. Nii et lisaks nendele meetmetele oleme ka seadustes teinud olulisi muudatusi. Ma arvan, et nende paari-kolme aasta jooksul on päris palju edasi liigutud.
Seitsmes küsimus. Põllumajandusministeerium on tellinud uuringuid tarbijate ostueelistuste ning toidukaupade sortimendi ja hindade kohta Eesti Konjunktuuriinstituudilt, sealhulgas eraldi maapiirkondi välja tuues. Maapiirkondades on kauplustes müügil olevate toidukaupade nimetuste arv tavaliselt oluliselt väiksem kui näiteks Tallinnas. Samas on enamiku toidukaupade puhul maapiirkondade kaupluste hinnad mõnevõrra madalamad kui Tallinnas. Eranditeks olid 2010. aasta mais naturaaljuust, või ja kohupiim. Kui võrrelda maapiirkondade valdade ja Eesti keskmist sissetulekut, siis üle-eestiline palgatöötaja kuu keskmine brutotulu oli 2009. aastal Statistikaameti andmetel 12 057 krooni, maapiirkonnas 10 780 krooni.
Viimane küsimus puudutab PRIA inimressursse. Tõepoolest on viimastel aastatel PRIA töömaht märkimisväärselt kasvanud, samal ajal on eelarve vähenenud, mis on seadnud PRIA väga raskesse seisu. Kuid kinnitan, et selle tõttu ei ole välja maksmata jäänud mitte ükski toetuskroon. Kogu raha on jõudnud põllumeheni. Aitäh!

Aitäh! Jätkame küsimuste ja vastustega. Esimesena saab küsimuseks sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Suur tänu ministrile vastuste eest! Siin on niisugune stiil välja kujunenud, et kogu aeg tuuakse näiteks seda 4 miljardit, mis maaelule läheb. Aga võtame teistsuguse näite, räägime erikütuse aktsiisist. Ma ikkagi ei saa aru sellest, miks on erikütuse aktsiis meil Eestis tunduvalt kõrgem, kui see on Euroopa Liidu teistes liikmesriikides. Ja siis me peaksime veel rääkima meie tootjate võrdsetest võimalustest! Ma ei hakka täpselt välja tooma neid arve, kui palju see kõrgem on. Seda on siin varemgi käsitletud. Näiteks Belgias on see 21 eurot ja Lätis on 21 eurot, meil aga 67 eurot, jne. Küll aga ütlen nii, et meie tootjatele on see toonud 70–80 miljonit krooni lisakulutusi. Minu küsimus ongi selline: mis selle kulutuse kataks, kas top-up või mis asi?

Aitäh! Hea Riigikogu liige, hea küsija! Seda küsimust oled sa korduvalt siitsamast saalist küsinud ja ma olen sellele vastanud ning eks ma vastan ikka ja jälle sellele küsimusele. Kõigepealt, stenogrammi täpsuse huvides ütlen, et Eestis ei ole kõige kõrgem erimärgistatud kütuse aktsiis. On riike, kus see on kõrgem, on riike, kus see on samal tasemel, ja on riike, kus see on madalam. Aga jah, erimärgistatud kütuse aktsiis on probleem ja teema. Miks see just selline on, nagu see on, ja miks see nii kõrge on, nagu on, selle peamine põhjus on selles, et Eestis on väga lai erimärgistatud kütuse aktsiisi soodustuse saajate ring, palju laiem kui paljudes teistes riikides, kus see erimärgistatud kütuse soodustus on n-ö suurem ehk aktsiisi tase on madalam. Meil saavad lisaks põllumeestele ja kaluritele seda soodustust kasutada raudtee ja kaevandused, samuti transport, väikekatlamajad jne. See on otsustamise koht, kas võimaldada seda laiale ringile ja väiksema soodustusena või on see soodustatute ring väga kitsas ja soodustus on siis suurem. Eesti on valinud laiema soodustatute ringi tee ja seetõttu on ka soodustus väiksem. Kui te küsite, mis seda kompenseeriks, siis ega seda miski otseselt ei kompenseeri. Eelmisel aastal, kui Riigikogu menetles selle aasta eelarvet, lisati Riigikogu menetluse ajal n-ö selle kompensatsiooniks top-up'idele 20 miljonit krooni. Aga iseenesest ei ole see väga tasakaalustatud lähenemine, sest top-up'i kaudu toetuste saajad on teised põllumehed kui erimärgistatud kütuse kõrge aktsiisi tõttu n-ö kaotajate ring. Näiteks köögiviljakasvatajatel, kellel top-up'i toetused on tavaliselt väga tagasihoidlikud ja kelleni top-up'i toetused sageli ei jõua, on just suurem kaotus erimärgistatud kütuse aktsiisi tõttu ehk nemad kasutavad kütust hektari kohta rohkem. Nii et see ei ole korvamine, top-up'i toetusel on ikkagi teised eesmärgid.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma tean, kui suure osa moodustab Eesti SKT-st põllumajandus, ja enam-vähem tean ka, kui palju on Põllumajandusministeeriumis ametnikke. Sellepärast esitan teile hella küsimuse. Kas nii väikese eelarvega ministeeriumi, nagu seda on Põllumajandusministeerium, Eestile üldse tarvis on? Äkki võiks kaaluda Põllumajandusministeeriumi liitmist näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga? Niikuinii käivad paljud rahastamised PRIA kaudu ja pole ju enam ka põllumajanduse kõrgkooli, ei põllumajandusakadeemiat ega põllumajandusülikooli. Maaülikool on õnneks veel jäänud.

Aitäh! Teie küsimuses oli küll mitu suurt vastuolu. Te rääkisite kõigepealt põllumajandussektori väikesest osakaalust SKT-s ja siis rääkisite järsku Põllumajandusministeeriumi eelarve mahust. Need on täiesti erinevad asjad. Põllumajandusministeeriumi eelarve ei ole väike ega võrreldav üldse mitte suhtega SKT-sse. Põllumajandusministeeriumi eelarve on üks suuremaid eelarveid tänu Euroopa Liidu rahalistele vahenditele, see maht on juba viimased 3–4 aastat olnud enam-vähem püsivalt üle 5 miljardi Eesti krooni. Mina küll ei saa olla nõus teie ettepanekuga, et Eestis ei ole Põllumajandusministeeriumi vaja. Tegelikult on selle 5 miljardi krooni otstarbekas kasutamine eri meetmete abil (ma ütlesin, et on üle 80 erineva meetme) hästi mahukas töö. Põllumajandusministeeriumi ametnike arv, kui me ministeeriumi ennast silmas peame, on umbes 250. Lisaks on PRIA, kelle vahendusel käib otseselt raha väljamaksmine ja administreerimine, Euroopa Liidu kõige odavam ja efektiivsem makseagentuur üldse. Nii et ma arvan, et meil on põhjust olla päris uhke selle üle ja olla rahul selle tööga, mida teevad inimesed nii PRIA-s kui ka Põllumajandusministeeriumis. Mina ei arva, et nii hästi toimivat süsteemi on mõistlik kuidagigi likvideerida või praegu reorganiseerida. Nii et mina ei nõustu selle ettepanekuga, mille te tegite, et Põllumajandusministeeriumi peaks Eestis likvideerima.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Oleks igati loogiline, et enamik kütuseaktsiisist läheks teede korrashoiule, sealjuures eriti kohalike teede korrashoiule, et ka maapiirkondades võiksid teed olla tolmuvabad ja sõidetavad nii suvel kui ka talvel. Ma kuulsin teid iseloomustamas, kui palju oleks sinna investeeringuteks raha vaja. Mida te arvate, kui kaua võiks aega võtta, kuni maal on ka tolmuvabad sõidetavad teed?

Aitäh! Ma olen kindlasti küsijaga nõus, et maale ja teedesse on vaja investeerida ning on vaja investeerida senisest rohkem. Ma usun, et see on tulevikus üks Eesti riigi prioriteete. Aga pakkuda seda kuupäeva või aastat, millal me maal tolmuvabalt liikuda saame, mina küll ei julge, vaatamata positiivsetele arengutele, et mustkattega teede osakaal Eestis tervikuna suureneb ja suureneb nii kohalike teede kui ka riigiteede osas. Seda, millal me jõuame täieliku mustkattega teedevõrguni Eestis, ei oska mina pakkuda. Võib-olla Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oskab anda sellele täpsema vastuse. Soovitan pöörduda selle küsimusega Juhan Partsi poole.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Olen põhiliselt linnaelanik. Eks linnades ole ka vanu ehitisi ja varemeid, mis muidugi ei tekita linnadest ilusat pilti, aga mõnikord, kui sõidad ühest linnast teise, siis on näha ka neid varemeid, mis on jäänud endistest karjalautadest ja sigalatest. Neid on päris palju. Te rääkisite suurest rahast. Hea minister! Võib-olla te soovitate, kuidas võiks lahti saada varemetest nii linnades kui ka maal.

Kuidas vabaneda nendest mahajäetud tootmishoonetest, lagunevatest ohtlikest hoonetest? Jah, see on tõsine probleem nii linnades kui ka maal. Praegu on meil üks meede, see on Leader-meede, mille vahendusel on Põllumajandusministeeriumi kaudu võimalik taotleda toetust näiteks vanade või lagunevate, tootmisest kõrvale jäänud hoonete lammutamiseks. Minu teada ei ole ühtegi sellist taotlust esitatud, sest Leader-piirkonnad leiavad, et alati on olulisemad mingid teised tegevused kui nende vanade mahajäetud hoonete lammutamine. Tavaliselt on ikkagi kas spordiväljakute, kultuurimajade või mingite muude ehitiste-hoonete rajamine või ka sisuline tegevus olulisem kui mahajäetud hoonete lammutamine. Aga ma arvan, et mõistlik on vähemalt järgmisel finantsperioodil (selle finantsperioodi rahalised vahendid on ära suunatud ja eri meetmete vahel ära jagatud) selleks Eesti riigis välja töötada eraldi meede, kust oleks loomulikult koos omanikupoolse kaasfinantseerimisega võimalik taotleda toetust ja abi, et saada nende mahajäetud hoonete ja ohtlikuks muutunud hoonete lammutamiseks abirahasid. See on võimalik. Ma arvan, et see kindlasti tuleb järgmise finantsperioodi alguseks välja töötada. Mina seda toetan ja pean õigeks.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea minister! Maaelukomisjon oli hiljuti Saare maakonnas väljasõiduistungil. Kohtusime seal hästi paljude tublide maaettevõtjatega. Kerge polnud kellelgi, aga nuttu ja hala eriti kuulda ei olnud. Muu hulgas ei nutnud ega halanud selle aasta Saaremaa aasta põllumees, kes on üks väga tubli talumees, kellele minu hinnangul on riik tegelikult väga tugevalt liiga teinud. Tema ei nutnud, aga minul oli küll väga piinlik riigi esindajana temaga rääkida, kuigi ma olen tema probleemi proovinud korduvalt lahendada. Kuidas me saame teha nii, et meil edaspidi ei oleks selliseid juhtumeid, et PRIA nõuab tagasi toetusi inimestelt, kes on tegelikult oma kohustused korralikult täitnud?

Nende probleemide puhul ei ole kindlasti õige või ei ole täpne üldistada. Mul ei ole selles mõttes võimalik vastata üldistatud kujul. Kindlasti on eesmärk iga üksikjuhtumi puhul vaadata ja põhjalikult analüüsida, millised on lahendused. Loomulikult, nende taotlejate puhul, kes on täitnud kõik nõuded, ei rakendata mingeid ülekohtuseid sanktsioone ega nõuta toetusi tagasi. See saab olla üldine põhimõte, millest PRIA kindlasti lähtub. Ma tean küll, kellest ja millest on jutt, ja me oleme sellel teemal rääkinud, aga ma arvan, et neid üksikjuhtumeid siin saalis lahendada võimalik ei ole.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te rääkisite siin maaelust ja füüsilisest isikust ettevõtjatest. Te teate ise ka väga hästi, et füüsilisest isikust ettevõtjad on tublid inimesed, kes toimetavad maal ja teenivad endale sissetulekuid just nii palju, kui nad parasjagu teenivad. Kuid paar aastat tagasi kehtestati neile väga kõrge sotsiaalmaksu maksmise määr ja nad on sellega päris hädas. Sellest tulenevalt võtsid väga paljud füüsilisest isikust ettevõtjad ennast arvelt maha. Paljud isikud tegelevad turismiteenuste osutamisega jne. Kas teie kui põllumajandusminister, kes te valutate südant maaelu pärast, võiksite teha koostööd sotsiaalministriga ja võiksite teha sotsiaalministrile ettepaneku, et sotsiaalmaksumäära natuke vähendataks, nii et füüsilisest isikust ettevõtjad saaksid edasi tegelda kas või turismiteenuste osutamisega maal?

Aitäh! Kõigepealt, nagu ma siin ütlesin, 2009. aastal füüsilisest isikust ettevõtjate arv Eesti riigis järsult kasvas, võrreldes 2008. aastaga üle 80%. See tähendab, et Eesti rahval on jätkuvalt ettevõtlikkust ka maapiirkondades. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsetakse, püütakse ja soovitakse tegutseda kõigele vaatamata. Aga see on küsimus üldisest maksupoliitikast. Ma sain aru, et teil oli ettepanek makse alandada ja selle kaudu, kui te ei paku alternatiivi, kust see tulu riigieelarvesse võetakse, siis riiki õhemaks hööveldada. Mina tean, et erakond, millesse te kuulute, on alati pigem vastupidiseid ettepanekuid teinud, soovitakse makse tõsta ja muretsetakse liiga õhukese riigi pärast, aga teie tänases küsimuses oli nagu vastupidine ettepanek. Alati, kui me kusagil tulubaasi vähendame, peame mõtlema, millega me selle katame. Ma võin vastata, et, jah, sotsiaalministriga on meil päris hea koostöö ja nendel teemadel on ka räägitud. Millised on lahendused tulevikus, on täna vara öelda, aga riigieelarve on Riigikogule esitatud ning Riigikogul on võimalik seda menetleda ja riigieelarvet parandada. Ma usun, et kui muudatusettepaneku kaudu leitakse valitsuskoalitsioonile ja valitsusele selline alternatiiv, et tulud tegelikult ei vähene ja riigieelarve tasakaalu ei halvendata, siis on see täiesti arutamist väärt ja võimalik lahendus.

Austatud minister! Küsimused on otsas. Aitäh küsimustele vastamise eest! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kümnenda arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Üheteistkümnes arupärimine tänases päevakorras on kümne Riigikogu liikme 2. augustil s.a esitatud arupärimine ruumilise planeerimise kohta tulenevalt planeerimisseaduse § 1 lõikest 3. Arupärimine on esitatud regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Arupärimise tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Juhataja! Auväärt regionaalminister! Ruumiplaneerimine on üks üliväga oluline tegevussektor, selleks et ühiskonnaelu edasi viia, seda alal hoida. Seetõttu, härra regionaalminister, palun vastata meie s.a 2. augusti arupärimise neljale küsimusele! Olen rääkinud.

Aitäh! Palun vastamiseks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Sissejuhatuseks ütlen, et läbimõeldud ja konsensuslike plaanide olemasolust sõltub regionaalareng loomulikult kõige otsesemalt. Nendest plaanidest saavad ettekujutuse tulevaste arengute kohta ettevõtjad, kes soovivad luua piirkondadesse töökohti, ja ka inimesed oma isikliku vara ja elu kohta plaane tehes. Regionaalarengu toetuste puhul hinnatakse projekti vastavust kehtivatele planeeringutele ning muudele strateegilistele dokumentidele. Regionaalarengut mõjutavad loomulikult oma poliitikate kaudu kõik ministeeriumid. Ka vastupidi, ruumiline planeerimine ehk ruumiline mõõde ning regionaalne tasakaalustatus väljendub erinevates sektoripoliitikates.
Esimene küsimus on konkreetsete tulemuste kohta, mis on saavutatud planeerimistegevuse kaudu regionaalarengu valdkonnas. Alates 2008. aastast on valminud kõigi 15 maakonna sotsiaalse infrastruktuuri planeeringud, mis on üks alus ka riiklike toetuste suunamisel inimeste elukeskkonna parandamiseks kõikjal Eestis. Praegu on maakondades koostamisel maanteede planeeringud, mis loovad võimaluse ettevõtluse arendamiseks Eesti eri regioonides. Samuti oleme toetanud planeerimisalast tegevust omavalitsustes. Alates 2008. aastast on valminud 62 kohaliku omavalitsuse üldplaneeringud, mis annavad nii kohalikele elanikele kui ka ettevõtjatele kindlustunde selle kohta, mis nende ümbruskonnas toimuma hakkab. Norra toetusrahast said omavalitsused ja maavalitsused taotleda kas mitme omavalitsuse või mitme maakonna planeeringute koostamiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Neljas maakonnas koostatakse maavalitsuste eestvedamisel tuuleenergeetika teemaplaneeringuid, mis suurendavad Eesti energiajulgeolekut ning täidavad taastuvenergeetika arendamise eesmärke. Omavalitsused on taotlenud vahendeid rannaalade planeerimiseks, transpordivõrgu planeerimiseks omavalitsusteüleselt jne. Sel aastal algatasime üleriigilise planeeringu "Eesti 2030+" koostamise, mis annab sisendi uuendatavasse regionaalarengu strateegiasse ja ruumilise sisendi teistele sektori arengukavadele. Üleriigiline planeering tegeleb näiteks küsimustega, milliseid rahvusvahelisi transpordi- ja energeetikaühendusi me vajame, et olla paremini sidustatud Euroopa ruumistruktuuriga, kuidas Eesti-siseselt parandada ühendusi, et teenuste kättesaadavus inimeste jaoks paraneks ehk kuidas Eesti aegruumiliselt väiksemaks muuta, milline peaks olema asustuse funktsionaalne jaotus, kuidas seal teenused jagunevad jne. Kordan, et kõik need plaanid muudavad elu kindlamaks ja stabiilsemaks nii kodanikel kui ka ettevõtjatel. Viimaste kindlustundest aga sõltub see, kui palju tekib Eestisse uusi töökohti, ja selle kaudu paraneb ka kõigi kodanike heaolu.
Teine küsimus: "Kas Teie Vabariigi Valitsuses oleku ajal toimunud metskondade arvu vähendamine ligi neli korda tulenes üleriigilise planeeringu korrektsioonist ja oli regionaalarenguliselt õigustatud?" Üleriigilises planeeringus ei ole kavandatud ega kavandata metskondade arvu. Otsuseid tehes peab iga minister kaaluma eri aspekte, millest üks on regionaalpoliitiline aspekt. Seda sammu ei astunud Keskkonnaministeerium mitte regionaalpoliitilistel kaalutlustel, vaid eelkõige metsanduspoliitilistel kaalutlustel ning sellisena tuleb seda otsust ka vaadata.
Kolmas küsimus: "Kas poleks õigem tuua planeerimistegevus tagasi Keskkonnaministeeriumi, kus korraldatakse peamiste loodusvarade kasutamist, või hoopis Sotsiaalministeeriumi, kus sihtgrupiks on Eesti elanikkond?" Mina ei arva nii, ma ei jaga teie seisukohta. Planeerimistegevus on kindlasti laiem kui loodusvarade kasutamise korraldamine. Regionaalpoliitika puudutab samuti kogu Eesti elanikkonda. Ruumilise planeerimise viimine selgelt valdkonnapõhise ministeeriumi koosseisu võib pigem tekitada olukorra, kus ruumiline planeerimine tegeleb eelkõige valdkonnatemaatikaga, mis on planeerimise ühe peamise põhimõtte ehk tasakaalustamise põhimõttega vastuolus nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis. Euroopa Liidus on suund ühtekuuluvuspoliitika ja ruumilise planeerimise lähenemisele. Regionaalarengus on rahvusvahelises kontekstis olulisel kohal linnapiirkondade arendamine ning ka planeerimisalases tegevuses on raskuskese eelkõige linnadel ja nende lähialadel. Aga loomulikult, palju olulisem küsimusest, kus paikneb planeeringute osakond, on ministeeriumide omavahelise koostöö võime ning arusaam, et oma poliitikatega mõjutavad nad kõik Eesti territooriumi ja kujundavad ruumilist sidusust Euroopas tervikuna.
Neljas küsimus: "Enne kohalike omavalitsuste valimisi läinud aastal andis Eesti omanike liidu esimees Urmas Reinsalu fundamentaalse lubaduse – anda põliselanikele vetoõigus planeerimismenetluses. Kui kaugele olete jõudnud vastavate korraldamistega Eesti õiguses, ilmselt ka põhiseaduse muutmises, sest määratlemist vajab põliselaniku kui privilegeeritud institutsiooni olemus?" Valitsuse tööplaanis sellist ülesannet praegu ei ole. Täpsemalt võite küsida Riigikogu liikme Urmas Reinsalu käest. Mis puudutab põliselanike õiguste tagamist, siis ma informeerin teid, et 1. juulil 2009. aastal kehtima hakanud planeerimisseaduse muudatustega laiendati puudutatud isikute ringi, laiendati elektroonilisel teel suhtlemist ja parandati informeerimise võimalusi planeeringute koostamise käigust, näiteks on nüüd hõlmatud asumiseltsid. Eesmärk oli inimeste senisest parem kaasamine planeerimisprotsessi ja parem võimalus oma õigusi kaitsta. Puudutatud isikuks nimetati planeerimisseaduse muudatustega lisaks teistele ka planeeritava maa-ala naaberkinnisasja omanik. Kui veel rääkida põliselanike õiguste kaitsest omavalitsustes kohalike valimiste kontekstis, nagu te olete küsinud, siis kohalikel omavalitsustel on siin hea võimalus. Minu soovitus on näiteks Tallinnas anda linnaosade halduskogudele vetoõigus detailplaneeringute ja ka muude planeeringute menetlemisel. Et ei oleks nii, et halduskogu annab eitava seisukoha, aga pärast võetakse see planeering ikkagi sellest sõltumata vastu. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Küsimuseks saab sõna Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kas äraostmatute vahelt on mingi must kass läbi jooksnud, et te käsite meil küsida hoopis Reinsalu käest nende põliselanike kohta? Olete te tülis või ei tea vastust?

Minul on härra Reinsaluga väga hea läbisaamine, nagu, ma loodan, ka teil, härra Seppik. Ma vastasin sellele küsimusele. Ma kohe kindlasti soovitan ka härra Reinsalu poole pöörduda.

Rein Ratas, palun!

Tänan! Auväärt minister! Te mainisite ministeeriumi koostöövajadust planeeringute valdkonnas. Öelge, palun, kas teie osalusel mingil moel ka arutati metskondade kui suhteliselt võimsate riigile kuuluva tulundusasutuse üksuste regulaarset kasutamist regionaalarengu edendamiseks, seda just riigipoolse sihipärase võimaliku finantseerimise abil. Olen rääkinud.

Metskondade ümberkorraldamist arutasin keskkonnaministriga. Teostatavate muudatustega hoidis mind pidevalt ja operatiivselt kursis RMK juhtkond. Sel ajal, kui neid muudatusi läbi viidi, vastasin korduvalt ka Riigikogus sellega seotud küsimustele.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mind ajendas küsima Ain Seppiku küsimus, kuna ma tean ja ka teie vastasite ühele arupärimisele, et omanike keskliit sai projektideks raha. Kas omanike keskliit kui kodanikuühendus saigi teie ministeeriumist raha nimetatud projektiks, et muuta planeeringute õiguslikku alust vetoõiguse osas?

Ma ei saanud aru, mis projektist te räägite, ma ei tea sellest projektist midagi. Te olete kuidagi eksiteele sattunud, meie ei ole sellist projekti ellu viinud.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Teadaolevalt on planeeringute järelevalvet kohustatud tegema maavanem. Arvestades seda, millises rahalises seisus praegu maavalitsused on, ja seda, et võib-olla ka nende koosseisud ei pruugi olla kõige pädevamad ja piisavamad planeeringute järelevalve tegemiseks, küsin: kas te peate praegu järelevalvemenetluse protsessi kvaliteetseks ja kui ei pea, siis kas selle parandamiseks on vaja maavalitsustesse mingit vaimset potentsiaali juurde?

Alati oleks tore, kui riigiasutus saaks ressursse juurde, eelkõige raha näol. Mina ei ole veel kohanud ühtegi avaliku sektori asutust, kes ütleks, et neil on raha piisavalt. Kui te küsite pädevuse kohta, siis mina ühtegi pädevamat asutust kui maavalitsused praegu Eestis ei näe. Kindlasti on ka kurtmisi, et kõik ei ole sujunud. Aga siiski saab üldjuhul küsimus lahendatud. Meil on praegu menetluses kaks juhtumit, kus maavanem ja kohalik omavalitsus ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud, kas järelevalve on olnud korrektne või mitte. Teatavasti peab sellises olukorras lahenduse leidma regionaalminister. Aga üldjuhul on siiski läbirääkimiste käigus tulemuseni jõutud. Rõhutan veel kord: alati saab paremini teha, aga kindlasti on pädevus praegu eelkõige maavalitsustes.

Hea minister! Rohkem küsimusi teile selle arupärimise raames ei ole. Aitäh vastamast! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? On. Avan läbirääkimised ja palun esimesena Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Proua juhataja! Auväärt minister! Austatud Riigikogu! Äsja andis üks ambitsioonikas isand teada oma tagasihoidliku soovi, et ta tahab ehitada oma pere elamu Tallinna kesklinna metsajärve kaldale, kus naabermaja on vaid kaugusest hoomatav. Aga õnneks tuli sinna juurde ruumiplaneerija ja jahutas miljardäri tormilist hinge, öeldes: "Sa tahad ideaalset, aga mina pakun sulle reaalset. Seesugust maja võib sulle planeerida kusagil Harjumaa äärealal või Võrumaal."
Jah, planeerimine on tõepoolest üks olulisemaid ja terviklikumaid vahendeid meie eluruumi sihipärasel kujundamisel, selle seisundi kaitseks ja parandamiseks, loodusvarade ratsionaalseks kasutamiseks. Ruumiplaneerimise kaudu saab edendada ettevõtlust, samas parandada ka elukvaliteeti ja korrastada oma eluruumi kohalikest oludest ning ajaloo- ja kultuuripärandist lähtudes. Meie neljatasandiliste planeeringute ülesanne on ruumilise arengu suundade ja sektorite kindlaksmääramine keskkonnaalastest võimalustest lähtudes, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide tasakaalustamine. Planeering on ühiskondlik kokkulepe, mille peab tagama huvitatud isikute õigeaegne informeerimine ja kaasamine planeeringuprotsessi.
Planeerimistegevus, eeskätt üleriigiline ja maakonnaplaneering ning linnade ja valdade üldplaneeringud, on oluline hoob ka regionaalse arengu edendamiseks. Kuidas seda on suudetud teha viimastel aastatel, sellest äsja kuulsime. Milline valitsusasutus on parim planeerimistegevuse juhtimiseks riiklikul tasandil, see küsimus jääb ikkagi õhku. Viimase 18 aasta jooksul on planeerimistegevuse juhtimine riiklikul tasandil olnud kolme ministeeriumi pärisosa. Ise arvan, et selleks võiks ikkagi olla Keskkonnaministeerium, mis haldab suuremat osa meie eluruumist: õhku, vett ja maad. Lihtsustatult öeldes ei ole planeerimistegevus ju midagi muud kui meie eluruumi, meie keskkonna, loodusvarade kasutamise korraldamine, selle kavandamine.
Metskonnad on olnud ja on 17 metskonna näol ka praegu kohaliku aktiivse elu tõmbekeskuseks. Hiljaaegu vestlesin ühe ligi 40 aastat metsaülemaks olnud mehega. Ta väitis, et omal ajal kujundasid kohaliku elu aktiviteeti kohaliku elu keskusena, kuhu pöörduti ja kes pöördusid ka ise elanike poole, esiteks sovhoos ja teiseks metskond. Pärast iseseisvuse taastamist metskonna osatähtsus kohaliku elu edendajana suurenes märgatavalt. Eesti ainuke tulundusasutus Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK ei ole mitte RRK – riigi regionaalarengu keskus. Ta peab teenima tulu ega saa oluliselt tegelda filantroopiaga. Samas näib, et Eesti on paraja suurusega riik selleks, et tema ainuke tulundusasutus võiks tegelda ka teatud regionaalarenguliste küsimustega, kui riik tagab kas või metsatulust rahastamise.
Ruumiplaneerimine on praeguste vajaduste ja soovide kooskõlla viimine oma praeguste ja tulevaste võimalustega, tulevaste põlvkondade huvidega arvestades. Seetõttu on see tegevussektor erakordselt tähtis. Olen rääkinud.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. 11. arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Järgmise arupärimise on esitanud 13 Riigikogu liiget ja see on suunatud samuti regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Arupärimine on esitatud 2011. aasta riigieelarve koostamise kohta kohalike omavalitsuste osas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Teatavasti toimuvad igal aastal riigi ja kohalike omavalitsuste vahelised eelarveläbirääkimised järgmiseks eelarveperioodiks. Ka sel aastal on Omavalitsusliitude Koostöökogu esitanud oma seisukohad 2011. aasta riigieelarve koostamiseks. Arvestades eeskätt viimase kahe aasta jooksul toimunud eelarvekärpeid just kohalike omavalitsuste arvel, on paljud omavalitsused pidanud vähendama teenuste mahtu ning teisi oma tegevusi. Väga oluline omavalitsuste haldussuutlikkuse seisukohalt on see, missuguseks kujuneb valitsuskoalitsiooni positsioon omavalitsuste osas järgmiseks aastaks. Omavalitsusliitude Koostöökogu on teinud mitmeid ettepanekuid, parandamaks omavalitsuste positsioone, sealhulgas kohalike omavalitsuste tulubaasi taastamine (11,93%-le) ning teehooldesummade suurendamine.
Seoses sellega on meil viis küsimust. Esiteks, millises seisus on läbirääkimised valitsuse ja omavalitsusliitude vahel? Teiseks, missugune on ministri seisukoht nõude kohta taastada omavalitsustele mineva üksikisiku tulumaksu osa (11,93%) ning teehooldevahendid (15%)? Palun kirjeldage oma plaane ja tegevusi 2011. aasta eelarve osas, et parandada omavalitsuste teovõimelisust. Kas minister saab juba praegu öelda, milliste ettepanekutega ta on kindlasti nõus ja millistega ei ole? Missuguseid lahendusi ta näeb kohalike omavalitsuste investeeringute osas eurorahade omaosaluse katmisel, näiteks vee- ja kanalisatsiooniprojektides?
Kuna arupärimine esitati 3. augustil ja sellest ajast on palju aega mööda läinud, siis loodame, et vastused on ammendavad ja selged. Aitäh!

Suur aitäh! Lugupeetud regionaalminister! Palun teid arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Sissejuhatuseks ütlen, et tõepoolest käivad meil pidevalt läbirääkimised omavalitsusliitude ühiskomisjoni ja valitsusdelegatsiooni vahel nii eelarveküsimustes kui ka muudes küsimustes. Praegu on olukord selline, et kui me loeme Eesti seadusi, siis sellist läbirääkimiste vormi kirjeldab vaid riigieelarve baasseadus, mis ütleb, et delegatsioonid räägivad läbi tasandusfondi jaotuse küsimuses. Kõik muud valdkonnad on sinna vähehaaval lisandunud, kuni selleni välja, et 2011. aasta riigieelarve arutelu lõpp-protokoll on 32 lehekülge pikk. Aga mul on hea meel, et see protsess on laienenud ja ka süvenenud. Võib-olla on selle seaduslik regulatsioon lihtsalt ajast maha jäänud.
Nüüd konkreetsed küsimused. Esimene küsimus: "Millises seisus on hetkel läbirääkimised valitsuse ja omavalitsusliitude vahel?" 2011. aasta eelarve üle on läbirääkimised lõppenud. Kokkuvõtte läbirääkimiste tulemustest esitas valitsus Riigikogule 27. septembril koos 2011. aasta riigieelarve eelnõuga. Tavapäraselt toimub see protsess aasta ringi ja töörühmad kohtuvad vastavalt vajadusele. Seega võib ka teistpidi öelda, et läbirääkimised jätkuvad ja järgmised kokkuvõtted tehakse 2012. aasta eelarveprotsessis.
Teine küsimus: "Missugune on Teie seisukoht nõudele taastada omavalitsustele üksikisiku tulumaksu osakaal 11,93%-le ning teehooldevahendite taastamine 15%-le?" Minu seisukoht on, et see peaks toimuma võimalikult kiiresti. Aga me peame aru saama, et üleilmne majanduskriis mõjutas lisaks omavalitsustele ka riiki ja ennekõike kodanikke. Eesti Ühispanga Baltimaade leibkondade värske analüüsi kohaselt on Eesti perede sissetulek oluliselt vähenenud. Poolteise aastaga on Eesti leibkondade kvartaalne tööturult saadud sissetulek kahanenud umbes 300 miljoni euro ehk ligi viiendiku võrra. Tööturu viimased arengud ei luba siin paraku järske muutusi prognoosida. Üldine arusaam on ja seda loodan ka mina, et 2012. aastal lähevad asjad siiski paremaks. On selge, et kui perede, leibkondade sissetulekud vähenevad, siis vähenevad ka omavalitsuste sissetulekud. Juhin siiski tähelepanu, et otsus taastada näiteks omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa tasemel 11,93% ei mõjutaks omavalitsuste tulusid oluliselt. 2011. aasta puhul tähendaks selline otsus, et kogu laekuvast füüsilise isiku tulumaksust laekuks omavalitsustele 74% asemel 77,4%. See vahe moodustaks 2,2% omavalitsuste kõigist tuludest. Ma arvan, et selle protsendi suurust ei ole paljud teadvustanud, arvatakse, et see on palju suurem. Tegelikud probleemid on ikka perede sissetulekus, millelt tulumaksu makstakse. Kui siin toimuvad muutused, siis mõjutab see automaatselt omavalitsusi. 2011. aasta eelarves on kohalikule omavalitsusele laekuva üksikisiku tulumaksu osaks arvestatud 11,4% brutotulust. Teehoolderaha on 2010. aastaga võrreldes 20 miljoni krooni võrra suurem ehk 198 miljonit krooni. 2012. aasta riigieelarves on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul võimalik kohalikele omavalitsustele eraldada teede jaoks juba 10% laekunud aktsiisist. Tulumaksu osa käsitletakse kindlasti ka 2012. aasta eelarve läbirääkimiste käigus.
Kolmas küsimus: "Palun kirjeldage oma plaane ja tegevusi 2011. aasta eelarve osas, et parandada omavalitsuste teovõimelisust." 2011. aasta riigieelarve nagu ka selle aasta eelarve tagab inimestele oluliste teenuste pakkumise omavalitsuste poolt. Eelkõige pean silmas haridusvaldkonda, mida toetatakse kokku ligi 3,1 miljardi krooniga. Omavalitsuste tulubaaside ühtlustamiseks on kavandatud 1,1 miljardit krooni, mis tagab, et omavalitsused ei sõltu vaid neile laekuvast tulumaksust, mis on omavalitsuseti suhteliselt erinev, vaid kaetakse ka nende tegelikud kuluvajadused, mis lähtuvad iga omavalitsuse eripärast. Toimetulekutoetustele kavandatakse 350 miljonit krooni. Ühistranspordile, mis tagab inimeste liikumisvõimalused, kavandatakse ligi 314 miljonit krooni. Eraldi tuleb rõhutada, et regionaaltoetused kasvavad 2,2 miljardi kroonini, mida on 76% enam kui sel aastal. Need investeeringud aitavad ühelt poolt tugevdada kohalikku ettevõtluskeskkonda, luues uusi tööstusalasid, kompetentsikeskusi ja turismiatraktsioone, ning teiselt poolt toetavad omavalitsuste poolt avalike teenuste pakkumiseks vajalikku infrastruktuuri, nagu koole, lasteaedu, kultuuriasutusi ja palju muid objekte. Lisaks tahan ma rõhutada, et paljud laiemad omavalitsuste teovõimelisuse probleemid ei ole kokkuvõtvalt lahendatavad riigieelarvega. Siin on vaja astuda palju tõsisemaid samme. Omavalitsuste teovõimelisuse parandamise võtmeküsimus on minu hinnangul eelkõige meie omavalitsussüsteemi killustatuse vähendamine. Kahjuks näitavad uuringud, et praegune omavalitsusmudel ei suuda eluga kaasas käia ja elu läheb, piltlikult öeldes, paljudest omavalitsustest lihtsalt mööda. Ma ei hakka siin neid probleeme üle kordama, olen neist saali ees korduvalt rääkinud, viimati 23. septembril riiklikult olulise küsimuse arutelul.
Neljas küsimus: "Kas saate juba praegu öelda, milliste ettepanekutega olete kindlasti nõus ja millistega ei ole?" Nagu ma ütlesin, Riigikogule on läbirääkimiste kokkuvõte esitatud koos 2011. aasta riigieelarve eelnõuga ning seal on läbirääkimiste tulemused kirjas. Mul on hea meel, et paljudes küsimustes jõudsid osapooled sisuliste kokkulepeteni, mis on ka fikseeritud. Näiteks see, et riik tagab elanike toimetulekutoetusteks eraldatavate rahaliste vahendite vastavuse omavalitsuste vajadustele, õpilaskodutoetus vastab omavalitsuste soovidele, samuti näiteks see, et fiiberoptilise lairibavõrgu planeerimisse maakondades kaasatakse omavalitsuste esindajaid. Selliseid sisulisi kokkuleppeid on palju. Kindlasti pean ma omavalitsuste jaoks heaks tulemuseks ühistransporditoetuste säilimist 2010. aasta tasemel. Kokkuvõttes ei ole see tulemus omavalitsuste soovitud maksimum, aga on kindlasti samm õiges suunas.
Viies küsimus: "Missuguseid lahendusi näete kohalike omavalitsuste investeeringute osas eurorahade omaosaluse katmisel (näiteks vee- ja kanalisatsiooniprojektides)?" Kohalikud omavalitsused saavad investeeringuid teha ja europrojektide omaosalust katta oma eelarverahast. Teine võimalus on võtta laenu, kui omavalitsuse finantsnäitajad ja seadus seda võimaldavad. Europrojektide kaasfinantseerimisele ei laiene ka valla- ja linnaeelarve seadusega pandud laenupiirangud. Need piirangud lõpevad 2012. aastal. Samuti jõustuvad 2012. aastal kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse omavalitsuste lubatud laenukoormust puudutavad sätted, mis annavad omavalitsustele vabamad käed. Konkreetselt veemeetme kaasrahastamiseks on loodud täiendav krediidiliin, kus Keskkonnainvesteeringute Keskus vahendab Rahandusministeeriumi loodud krediidiliiniressurssi veemajanduse arendamiseks antavate struktuuritoetuste kaasrahastamiseks. Laenutingimused on mõnevõrra soodsamad kui turul, sest tegemist on kitsa sihtotstarbeliselt suunitletud finantseerimisinstrumendiga. Laenu taotlejaks võivad olla kõik juriidilised isikud, kes on Ühtekuuluvusfondist rahastust taotlenud ja positiivse rahastamisotsuse saanud. Laenusumma võib olla kuni 100% Ühtekuuluvusfondi veeprojekti omafinantseeringu summast. Regionaaltoetuste puhul on omaosaluse määraks tavaliselt 15%. Kindlasti tuleb silmas pidada seda, et toetuse saaja peab olema võimeline tulevikus objekte ka üleval pidama. Juhul, kui isegi 15% omaosalus ei ole taotlejale jõukohane, on äärmiselt kaheldav ka objekti majandamise jõukohasus tulevikus. Meenutan, et tegemist on enamasti objektidega, mis on mõeldud kohalike ülesannete täitmiseks. Seega, otsest põhjust lisatoetusteks omaosaluse katmisel regionaaltoetuste osas ei ole. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kuldsed sõnad kohalike omavalitsuste killustatuse vähendamise kohta, lausa kuldsed sõnad! Selle eest tuleb teile ausammas panna, te olete seda meile kogu aeg rääkinud. Öelge mulle, kas siis saab asja, elulooma sellest teie suurimast poliitilisest algatusest ehk haldusreformist või ei saa? Järsku olete ministrina loobunud oma suurimast poliitilisest algatusest, käega löönud ning ootate paremaid ja mõistvamaid koalitsioone?

Aitäh! Rohkem mõistvust on siin küll tarvis. Kindlasti ei ole käega löönud, kindlasti tuleb haldusreform Eestis niikuinii. Küsimus on, millal Riigikogu enamus asub seda toetama. Kui mitte varem, siis ma loodan, et järgmine koosseis teeb seda kindlasti.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Olin täielikult teiega nõus, kui te väitsite, et Eesti perede sissetulek pidevalt väheneb ja tööpuudus suureneb. Samuti ütlesite, et seoses eeltooduga väheneb pidevalt ka kohalike omavalitsuste tulubaas. Aga lapsed koolis ei suuda oodata aastat 2012, mille kohta te arvasite, et siis läheb paremaks. Te enne ütlesite, milles ei saavutanud valitsus ja kohalike omavalitsuste liidud kokkulepet, ja väga oluline punkt on koolilõuna. Me teame väga hästi, et praegusest koolilõunatoetusest ei ole võimalik lapsi toita. Kas tõesti ei leitud siis raha? Oleks võinud võtta raha näiteks kliimaagentuurilt, mis ei funktsioneeri, mida pole vaja, või leida mingi muu positsioon ja leida raha koolilõuna jaoks.

Aitäh! Ma viitasin ja tõin teile välja ka arvud, et toetus haridusele ei ole sugugi halvas seisus. Need arvud on väga head, minu teada omavalitsusi need arvud rahuldasid. Küsimus on haridusvaldkonna sees olevas täpsemas eelarveridade jaotuses, mille juurde pöördub läbirääkimisdelegatsiooni hariduse töörühm tagasi pärast seda, kui eelarve on vastu võetud ja see arv on Riigikogus täpselt selgunud. Selline oli kokkulepe läbirääkimistel, et siis arutatakse selles töörühmas täiendavalt läbi, kuidas haridusraha täpsemalt jaotub.

Mai Treial, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Riik kärbib küllaltki oluliselt omavalitsuste võimalusi. Muidugi on selge, et omavalitsused on ju oma arengukava teinud ja nad on arvestanud nende võimalustega, mis kas või ülesannete panemisega omavalitsustele on eelnevalt teatavaks saanud, aga hiljem raha järele ei tule. Ühelt poolt julgen ma öelda, et riik ei käitu omavalitsuste suhtes sugugi partnerina. Mulle teeb muret ka see, et jätkuvalt ei saa omavalitsused siiski oma nõudmistele vastuseid. Kui mõelda sellele, et te olete olnud ise tööl omavalitsusjuhina, siis minu küsimus on: kui teie peaksite praegu olema näiteks kas Rõngu või Pajusi vallavanem või Mustla või Kallaste linnapea, kas te ka siis räägiksite sama juttu eelarve kohta kui praegu ministrina?

Aitäh! Kindlasti räägiksin sedasama juttu, et kui inimestel ei ole sissetulekuid, siis peab ka avalik sektor koomale tõmbama. Midagi ei ole parata. Ma loeksin teile ette, kui suured on Eestis olnud omavalitsuste summaarsed eelarved kokku aastate kaupa: 2005 – 14 miljardit 656 miljonit krooni, 2006 – 18 miljardit 104 miljonit krooni, 2007 – 20 miljardit 149 miljonit krooni, 2008 – 22 miljardit 753 miljonit krooni, 2009 – 20 miljardit 212 miljonit krooni, 2010 – 20 miljardit 200 miljonit krooni. Kui te seda aegrida jälgite, siis näete, et tegelikult on meil olnud omavalitsuste eelarvete kogusummas üks erakordne aasta, see oli aasta 2008, sinnamaani see summa kasvas ja siis hüppas tõeliselt tippu. Tegelikult on 2011. aasta tase sisuliselt sama ning ka 2009. aasta ja 2010. aasta tase on sisuliselt sama mis 2007. ja 2006. aastal. Kui omavalitsusel on vähegi mõistlikud, talupojamõistusega tehtud ratsionaalsed, konservatiivsed arengukavad, siis on neid võimalik täita. Ainult üks aasta on olnud erandlik. Kui selle peale n-ö kasvasid tiivad ja tehti ebarealistlikud arengukavad, siis need omavalitsused said seda kahjuks väga valusalt tunda. Aga üldiselt tahaksin ma Eesti omavalitsusi kiita, näitajad on ikkagi paremad, kui siin ennustati. Omavalitsused on olnud konservatiivsed. 2010. aastaks tehti juba suhteliselt konservatiivsed eelarved, mille täitumine on olnud suhteliselt hea. Lohutuseks saan öelda, et ka tulumaksu laekumise alanemine võrreldes möödunud aastaga on järsult pidurdunud, suvel oli küsimus juba mõnes protsendis. Nii et need, kes on teinud konservatiivsed plaanid, tulevad väga hästi toime. Probleemid on tegelikult väga üksikutel omavalitsustel.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ilma igasuguse irooniata ja täiesti siiralt ütlen, et ma imetlesin teie pingutusi, kui te olite värske minister ja üritasite haldusreformiga edasi liikuda. Aga siis tuli peaminister Andrus Ansip, kes ütles, et niikaua, kui tema on peaminister, haldusreformi ei tule. Nüüd te ütlesite, et pärast valimisi saab haldusreform siiski teoks. Siit ka minu küsimus: mis siis pärast valimisi juhtub, et haldusreform saab teoks?

Ma usun, et elu sunnib siin muudatused peale. Minu teada ei ole peaminister midagi sellist öelnud, millele te viitasite. Vaatame olukorda ka teistes riikides. Läti viis läbi oma haldusreformi ja Lätis räägitakse võimalusest teha uus ja veelgi radikaalsem haldusreform. Leedus on meiega võrreldes väga suured omavalitsused, keskmiselt 60 000 elanikku omavalitsuses, Taanis vähemalt 20 000 jne. Neid näiteid võib palju tuua. See on paratamatu suund, kui me tahame efektiivselt majandada. Selleks et omavalitsustele ka näiteks tasandusfondist antav toetusraha läheks selleks, et teenuste osutamist parandada, mitte lihtsalt selleks, et aparaati üleval pidada, on muudatusi vaja. Kui me tahame, et teised piirkonnad lisaks Tallinnale ja Tartule ja nende ümbrusele suudaksid võrdselt areneda, siis on vaja tasakaalustajat suurematele keskustele, on vaja koondada potentsiaali, et olla konkurentsivõimeline.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis räägitakse haldusreformist ja mõeldakse haldusterritoriaalset reformi, aga tegelikult peab kogu seda temaatikat võtma oluliselt laiemalt. Üks nendest komponentidest on kindlasti kohalike omavalitsuste funktsioonid ja rahalised vahendid nende funktsioonide katmiseks. Homme saame seda meeldivat diskussiooni jätkata rahanduskomisjonis. Aga ma arvan, et see allkirjade mittesaamine kohalike omavalitsuste üleriigilistelt liitudelt on paljuski tingitud sellest, et riik on väga ühepoolselt omavalitsuste kraane kinni keeranud. Kas või seesama laenupiirangute teema. Ei saa rääkida kohalikust autonoomiast. Seda enam, et raskustes on need omavalitsused, kellel laenukoormus tegelikult kõike veel võimaldaks. Mul on teile küsimus: kas te oskate nimetada veel selliseid riike Euroopas, kes on oma kohalike omavalitsustega analoogselt käitunud?

Euroopa Nõukogu kaasab praktiliselt kõiki Euroopa riike. Euroopa Nõukogus toimus just üks suur konverents "Omavalitsuste finantsiline toimetulek majanduskriisis". Seal mööndi, et riikidel on vajaduse korral õigus ja otstarbekas teha seda laadi drastilisi kärpeid. Toodi välja, et üldiselt on siin selles mõttes olnud rangemad ja teinud valusamaid otsuseid just Ida-Euroopa riigid, paljuski oli juttu Balti riikidest.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et te ei toeta kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa tõstmist 11,93%-le, ja arvasite, et aastaks 2012 on inimeste elatustase juba nii hea, et palgad on suuremad ja ka üksikisiku tulumaksu laekub selle võrra kohalikesse omavalitsustesse rohkem. Kui te oleksite täna olnud Riigikogu rahanduskomisjonis, siis teie ootused ja lootused oleks auklikuks lastud, sest Eesti Panga esindajad prognoosivad, et töötuse määr on jätkuvalt kõrge ja töötus on meie probleem pikemaks ajaks. See tähendab, et elatustase meil samuti ei tõuse ja ka inimeste sissetulekud ei suurene. Minu küsimus on: miks te olete tegemas kohalikke omavalitsusi, kes on kohaliku elu arendajad, pigem institutsioonideks, kes lahendavad vaid sotsiaalseid probleeme?

Aitäh! Proua Luigas! Kuidagi raske on sellele küsimusele vastata. Ma ei tea, kas teile oli nõunik selle küsimuse ette kirjutanud. Ma ei tea, kuidas sellest aru saada. Ma loen uuesti ette vastuse küsimusele, kas ma toetan seda, et omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa taastatakse. Minu vastus oli, et minu seisukoht on, et see peaks toimuma võimalikult kiiresti. Ma ei tea, kuidas te sellisest sõnade kombinatsioonist saite teha vastupidise järelduse. Mind see väga üllatas.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ei ole just tavapärane, et Vabariigi Valitsus võtab ühe maakonna kohta vastu programmi või memorandumi. Teie kui regionaalminister olete loomulikult selles asjas sees. Kui ma täna küsisin Andrus Ansipi käest, siis ta vastas väga ebalevalt. Aga küsimus on selles, millised vahendid selleks on ja kes on see vedur, kes selle memorandumi või programmi käima tõmbab, kui elujõuline see üldse on või jääb see jälle programmiks programmi pärast.

Käimatõmbaja on eelkõige Siseministeerium nii siseministri kui ka regionaalministri isikus. Selline oli ka valitsuse seisukoht, et vähemalt kord poole aasta tagant annavad ministeeriumide juhid ehk ministrid ülevaate oma tegevusest Ida-Viru tegevuskava raames ning seda tegevust koordineerivad siseminister ja regionaalminister. Kindlasti on raske raha leida, sest eraldi sellist eelarverida selle aasta eelarves ju juurde ei tekkinud, nagu te näete. See peab toimuma ministeeriumide sisemiste vahendite arvel. Ma arvan, et parim uudis selles tegevuskavas oli see, et fikseeriti seisukoht, et järgmisel Euroopa Liidu finantseerimisperioodil peab olema eraldi Ida-Viru tegevusprogramm struktuurivahendite kasutuselevõtuks. Sellist asja Eestis ei ole seni tehtud, et ühele piirkonnale oleks tehtud struktuurivahendite kasutamiseks eraldi programm, aga see oli valitsuse seisukoht. Ma arvan, et suured rahalised võimalused tulevad eelkõige sealt. Jah, see võtab aega, aga ma arvan, et see on suur samm edasi.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Peab ütlema, et teie osavus iga kuuga järjest kasvab. Ma vaatan, kuidas te küsimustele vastate. Näiteks selline vastuolu, et ühelt poolt on aktsiisid meil tõusnud, teiselt poolt on kohalikele teedele eraldatav raha vähenenud. Inimestele, kes ei ole asjaga kursis ega tea, et see oli 15% ja nüüd on see vähenenud 5%-ni, võib jääda mulje, et, näed, meile ikka eraldatakse raha ja polegi midagi hullu. Minu küsimus on seotud sellega, kuidas te konkreetselt lahendate selle vastuolu, et ühelt poolt kütuseaktsiisid järjest kasvavad, teiselt poolt kohalikele teedele eraldatav rahahulk järjest väheneb ja talv on tulemas. Me teame, mis eelmisel talvel juhtus.

Aitäh! Ma tõin siin välja, et kohalikele teedele järgmisel aastal riigieelarvest eraldatav raha 20 miljoni krooni võrra kasvab, võrreldes selle aastaga. Seda esiteks. Teiseks, ma loodan, et see protsent hakkab taas kasvama. Aga ma vastasin hiljaaegu ühele arupärimisele siinsamas saalis, kus ma tõin välja, et need väited, et kui riigi eraldatav toetus kohalike teede hoiuks on justkui ära kasutatud, siis ongi kogu raha otsas, on eksitavad, sest läbi aastate on olnud mitmekordne erinevus riigi eraldatava summa ja omavalitsuste enda rahastuse vahel. Alati on kohalikud omavalitsused ise panustanud mitu korda rohkem tulumaksust ja tasandusfondist saadavast rahast teehoiuks, kui on see riigi eraldatav spetsiaalne toetus, suurusjärgud on olnud üldjuhul erinevad 3–5 korda. Nii et kindlasti ei ole siin otsustav mitte see, kui suur on riigi täiendav toetus kohalike teede hoiuks, vaid küsimus on selles, kui palju omavalitsused ise otsustavad teehoidu panustada.

Aitäh, hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. 12. arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Järgmise arupärimise on esitanud seitse Riigikogu liiget. Arupärimine on suunatud samuti regionaalminister Siim Valmar Kiislerile ja puudutab süvenevat ääremaastumist. Arupärimise tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Meie arupärimine on seotud Eesti inimvara raportiga (2010), mis kinnitab varasemate uuringute õigsust ka regionaalpoliitika aspektist. Millest seal siis juttu on? Ääremaade ettevõtlus on nõrk, tööpuuduse, heitumuse ja püsiva töövõimetuse näitajad oluliselt suuremad. Ääremaal on Tallinna linnastuga võrreldes üle kümne korra rohkem pidevast toimetulekutoetusest sõltuvaid inimesi. Ääremaade sotsiaalsed indikaatorid näitasid 2000. aastatel elukvaliteedi ja heaolu suhtelist langust.
Mis probleemid seal on? Sageli on omavalitsuste olukord muutunud selliseks, et tegijate ja otsustajate vähesuse tõttu õiget demokraatiat omavalitsustes ei ole, sisuliselt opositsioonita vallavolikogus on võimul ühed ja samad ehk tegelikult inimeste ring on suhteliselt piiratud. Kui meil enne oli siin natuke juttu ka teehoiust, siis ma ei saa jätta ütlemata, et jah, võib-olla toimealades ei olegi teehoiu raha kõige suurem küsimus, aga väga paljudes omavalitsustes on. Tuletame meelde, et kui tippajal, ja see ei olnudki väga ammu, oli see rahasumma 700 miljonit, siis täna me räägime 198 miljonist. Kui me nüüd hakkame selle 198 miljoni kasutamist kavandama edaspidi nii, et sinna paneme 20 miljonit juurde ja sinna 20 miljonit juurde – jõudmata ligilähedalegi sellele 700 miljonile –, siis inimestel jääb mulje, et ei olegi viga, näed, meile antakse raha järjest juurde, kõik tegutsevad, näevad nii hullusti vaeva. Aga olukord on hoopis selline, et kui peaks tulema tõsine talv, siis on väga keeruline lume lükkamisega hakkama saada jne, rääkimata aukude lappimisest.
Mis siis inimestel valida on? Inimesed kolivad ääremaadelt ära Harjumaale või nendesse nelja toimealasse, mille kohta ma ütleksin nii, et ilmselt tuleks tõsiselt mõelda selle peale, kas Eesti on siis neli keskust – Tartu, Pärnu, Tallinn ja Jõhvi – ja ülejäänud 11 maakonnakeskust on sellised, nagu nad on. Järsku tasuks tõsiselt hakata kaaluma ja mõtlema selle peale, kuidas maakonnakeskusi arendada?
Meie küsimused ongi seotud kõige eelöelduga. Kokku on neli küsimust ja ma loodan, et regionaalminister vastab nendele selgelt ja konkreetselt.

Aitäh! Regionaalminister Siim Valmar Kiisler, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ääremaastumise kohta ma tahaksin sissejuhatuseks öelda, et kõigepealt tuleb meil endale tunnistada ühte asja: meie inimesed ei koli mõnest kandist minema mitte riigi poliitika tagajärjel, vaid kahjuks pigem meie ühistest jõupingutustest hoolimata. Ja see ei ole sugugi mitte ainult Eesti eripära. Kuigi Eestis on see protsess jätkunud juba aastaid, ei ole see kindlasti Eesti eripära. Me näeme sedasama naaberriikides, näiteks Soomes on kindlasti samasugused protsessid. Seal on väga suured regionaaltoetused ja sellest hoolimata ei ole seal seda protsessi suudetud peatada.
Aga nüüd konkreetsed küsimused. Esimene küsimus: "Millised on olnud Teie kui regionaalministri konkreetsed algatused, et ääremaastumist vähendada?" Kõigepealt, nagu ma ütlesin, Eesti riigi kogu tegevus on suunatud ääremaastumise pidurdamisele ja regionaalse arengu tasakaalustamisele. See väljendub pidevas ümberjaotamises tugevamatelt regioonidelt nõrgematele, suurtelt linnadelt väiksematele linnadele ja valdadele. Selle ümberjaotamise tulemusena ehitatakse teid, peetakse ülal koole, lasteaedu ja kultuurikeskusi, ning tuleb ausalt välja öelda, et peetakse ülal ka omavalitsusi, mille ülalpidamiseks ei piisaks isegi 100%-st kohalike inimeste ja ettevõtete makstavate maksude piirkonda suunamisest.
Kui vaadata kitsamalt regionaalministri tegevusvaldkonna eelarvet, siis meie tegevuses on kaks põhisuunda. Esiteks, kohalike avalike teenuste pakkumise toetamine. Me toetame koolide, lasteaedade ja kohalike keskuste püsimist investeeringutoetuste kaudu. Tegemist on kõigi aegade suurima riikliku investeerimisprogrammiga. Teiselt poolt on meie tegevus suunatud töökohtade loomisele erasektoris, seda kompetentsikeskuste, tööstusalade ja kohalike turismiatraktsioonide loomise toetamise kaudu. Ka Eesti inimvara aruanne, millele küsijad on viidanud, rõhutab, et ääremaade ellujäämise tagatiseks on eelkõige tugevad regionaalsed keskused, kus inimesed leiavad tööd ja meelelahutust.
Lisaks sellistele suurtele programmidele tegeleme loomulikult ka konkreetsete ääremaade probleemidega, meil on näiteks Setumaa, Kihnu ja Peipsiveere arenguprogrammid, kohaliku omaalgatuse programm, samuti hajaasustuse vee- ja elektriprogramm. Nende programmide vahendusel oleme suunanud miljoneid kroone mitmesugusteks arendustegevusteks ääremaadel. Näiteks vee kättesaadavust või kvaliteedi parandamist hajaasustuspiirkondades oleme toetanud ligi 2200 korral 5576 inimese jaoks. Kohaliku omaalgatuse programmist on viimase kolme aasta jooksul toetatud ligi 4000 kogukonnaliikmete ühistegevuse projekti, kokku ligi 69 miljoni krooni ulatuses.
Teine küsimus: "Millised on täna ääremaade kohalike omavalitsuste võimalused, loomaks perspektiivseid töökohti? Kuidas te olete neid abistanud?" Esmalt tuleb rõhutada, et eelkõige on ääremaade probleemiks erasektori töökohtade puudus. Töökohti paljudes ääremaade asutustes peab jätkuvalt üleval riik tasandusfondi ja muude riiklike toetuste abil, (näiteks toetus õpetajate palkade maksmiseks). See on kindlasti aidanud säilitada ääremaal avaliku sektori töökohti. Erasektori töökohtade loomisel on aga võtmeroll ikkagi erasektoril ning riik ja omavalitsus saavad siin eelkõige abiks olla eelduste loomisel kohaliku ettevõtluskeskkonna arendamise kaudu. Arvestades, et meie tänased vallapiirid ei ulatu enamasti kaugemale kui kümmekond kilomeetrit, ei pea töökohad tingimata paiknema koduvallas. Seepärast on töökohad ja nende kättesaadavus ääremaal paljuski ka kohaliku koostöö küsimus, sõltudes sellest, kuidas suudetakse kohapeal leida mitme valla peale tõmbekeskused, nii tööstusalad kui turismiobjektid – mõlemaid me toetame –, kuhu siis ka ettevõtjad tuleksid. Paraku on paremad eeldused perspektiivsemateks töökohtadeks seal, kus on suurem kriitiline mass inimesi ja teisi ettevõtteid. Tähelepanu pööramine ka maakonna- ja muude olulisemate kohalike keskuste arendamisele võimaldab ääremaa inimestele aga paremat ligipääsu oma piirkonnakeskuses paiknevatele töökohtadele, nii et poleks vaja kolida oma kodukohast mujale, enamasti Tallinna või Tartu linnapiirkonda ja sealt edasi välismaale.
Loomulikult on olulised siin muudki meetmed, sealhulgas sellised, mis keskust ja tema kaugemat tagamaad aegruumiliselt paremini sidustada aitavad. Tootlike töökohtade vähesus muudes regioonides väljaspool Tallinna ja Tartut on olnud mitme regiooni puhul kindlasti üks arengu kitsaskohti. Võimalused perspektiivseid töökohti luua on minu hinnangul kohalikes omavalitsustes viimasel ajal riigi kaastoel kindlasti paranenud ja see protsess on arvatavasti jätkumas. Seda paljuski uuemate regionaalarengu programmide toel, mida oleme viimase aasta jooksul algatanud. Näiteks võib tuua 300 miljoni kroonise kogumahuga piirkondlike kompetentsikeskuste arendamise programmi, mille selge eesmärk on luua ka väljaspool Tallinna ja Tartut kohalike omavalitsuste, teadus- ja haridusasutuste ning kohalike ettevõtete otseses koostöös mitmekesisemaid ja kõrgemat lisandväärtust loovaid kvalifitseeritud töökohti.
Muudest olulisematest regionaalarengu meetmetest, mis aitavad luua perspektiivseid töökohti väljaspool suuremaid tõmbekeskusi, nimetaksin veel piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi regionaalse külastuse ja ettevõtluskeskkonna infrastruktuuri väljaarendamiseks. 2009. aastal rahastati sellest meetmest kokku 27 projekti 438 miljoni krooni ulatuses. Eelmisel aastal valmis meie ministeeriumi tellimusel ka spetsiaalne uuring – Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos. Selle üks ülesanne oli anda regioonidele ja omavalitsustele soovitusi kohaliku ettevõtluskeskkonna ja tööturu kujundamiseks ning kohandamiseks prognoositavate majandusstruktuuri muutustega kaasnevate uute väljakutsete valguses. Ka sellest oleme oodanud abi omavalitsustele, aitamaks tuua edaspidi perspektiivsemaid ja jätkusuutlikke töökohti Eesti äärealadele.
Kolmas küsimus: "Nimetage konkreetseid töökohtade loomise näiteid, mida ääremaade kohalikel omavalitsustel on võimalik realiseerida." Kõigepealt kordan taas, et võtmeküsimus ääremaade eluolu parandamisel on toetada ääremaa arengut soodustavaid tugevaid regionaalseid keskusi, kuhu tekivad ka uued erasektori töökohad. Tõesti, nagu inimvara aruande autoridki on leidnud, on ääremaade omavalitsustel siin vähe ära teha. Juba põhjusel, et enamasti ei asu need keskused nende territooriumil. Seega peame vaatama pigem laiemalt ja lähtuma sellest, et töökohti on vaja ääremaadel elavatele inimestele, püüdma leida lahendusi, mis aitavad inimesi.
Konkreetselt töökohtade loomise näiteid, mida kohalikel omavalitsustel on olnud võimalik nii struktuurifondidest kui riigieelarvest rahastatavate regionaalarengu meetmete toel realiseerida, on palju. Võib julgelt väita, et enamik rahastamisotsuseid kohalike omavalitsuste regionaalsete arendusprojektide toetuseks on toonud endaga kaasa ka otseseid või kaudseid töökohti tööstuse, avalike teenuste, turismi ja muude vaba aja teenuste alal. Konkreetsemalt: aastatel 2008–2010 oleme toetanud 14 piirkondliku tööstusala rajamist või renoveerimist, millega on loodud eeldused sadade uute töökohtade tekkeks väljaspool suuremaid tõmbekeskusi. Näiteks 2009. aastal lõppes Viljandi Kantermaa ettevõtlusala infrastruktuuri arendamise projekt, millega riigi regionaalpoliitika meetme ja omavalitsuse toel on tänaseks loodud 28 uut kohalikku töökohta ja järgmise aasta alguses luuakse veel 102 töökohta. Samuti võib näiteks tuua samal aastal lõppenud Paikuse valla ettevõtlusala väljaarendamise, millega praeguseks on piirkonnas loodud kaks uut ettevõtet ja kümme uut töökohta. Kuna töökohtade loomine toimub vähemalt üheaastase viitajaga tööstusala väljaarendamisest, siis ei ole enamiku toetust saanud projektide puhul veel avaldunud mõjust võimalik rääkida, sest nende teostamine veel kestab.
Näiteid saab tuua ka töökohtadest, mis on loodud ettevõtluse täiendavaks stimuleerimiseks ja uute töökohtade tekitamiseks ääremaale. Näiteks mentori-konsultandi töökoha loomine Setumaale sealsete ettevõtjate nõustamiseks Setumaa arenguprogrammi toetusel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et piirkondlike arendusprojektide võimekust luua täiendavaid töökohti oleme pidanud väga oluliseks regionaalarengu meetmete väljundeesmärgiks. Sellest võimekusest on üldiselt lähtutud ka arendusprojektide hindamisel, kui tehakse rahastamisotsuseid.
Neljas küsimus: "Kas olete nõus, et kohaliku tulubaasi kärpimine läbi tulumaksuseaduse vähendas oluliselt just ääremaade võimekust majanduskriisi regionaalselt pehmendada?" Selle väitega ma nõus ei ole. Esiteks mõjutas tulumaksuseaduse muutmine omavalitsuste tulumaksu laekumist umbes 3,4% ulatuses. Teiseks on tulumaksu tulude osakaal ääremaade omavalitsuste eelarves madalam kui keskmisel omavalitsusel nii madalamate palkade kui demograafilise olukorra tõttu. Pigem on neil mitteääremaaliste omavalitsustega võrreldes suurem osakaal just tasandusfondist saadud ressurssidel. Arvestades, et keskmiselt on tulumaksu laekumise vähendamise osakaal omavalitsuste eelarve mahus umbes 2,2%, saame ääremaade puhul rääkida, et see mõju on umbes 1-2% kogu eelarve mahust. Kindlasti oli see mõju suurem, nagu ma ütlesin, suuremate omavalitsuste puhul, mis on keskustes. Seega ei saa me siin rääkida väga olulisest mõjust muude majanduskriisist tulenevate mõjude kontekstis.
Samuti on oluline rõhutada, et säilitamaks kohaliku omavalitsuse toimimisvõimet, on 2010. aasta eelarvesse tasandusfondi kaudu lisatud 120 miljonit krooni, millega toetatakse kohalikke omavalitsusi, kus tulubaas on kõige rohkem vähenenud. Sellega sätitakse n-ö põrand, kust allapoole omavalitsus kukkuda ei saa. Majanduskriisi regionaalseid mõjusid inimestele sai riik pehmendada ja ka pehmendas töötukassa kaudu ning  toimetulekutoetuse kulude suurendamise ja muude tööturumeetmete kaudu. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Oma etteaste alguses te ütlesite, et ega siin midagi teha ei olegi, et igal pool maailmas on ääremaastumine loomulik protsess, et inimesed lihtsalt ei taha elada maapiirkondades. Samas on poliitikate mõju ikkagi väga selge ja see väljendub ka 2009. aasta inimarengu aruandes, kus on toodud väga ilus tabel Euroopa kohta, õieti kurb tabel Eesti jaoks. Selle põhjal on Eesti Läti järel tagantpoolt teisel kohal ja Makedoonia ees, üsna kehvas naabruses, eelviimasel kohal sissetulekute erinevuselt ääremaade ja riigi peamiste kasvukeskuste vahel. See on selgitatav üksnes riikliku poliitika nõrkusega. Kuidas te seda ikkagi kommenteerite, seda Eesti eripäraselt kehva positsiooni selles tabelis?

Kõigepealt ma täpsustaksin. Mina ei öelnud, et inimesed ei taha elada maapiirkondades, see oli teie väide. Ma arvan, et väga paljud inimesed tahaksid elada maapiirkondades, aga küsimus on selles, kas nad saavad elada selles kohas, kus neile meeldib, ja samal ajal teha tööd, mida nad armastavad ja mille eest nad saavad ka väärilist tasu – need kaks komponenti peaksid omavahel kokku saama. See on see, mida ka arupärimise esitajate nimel esinenud härra Sarapuu minu meelest väga õigesti puudutas, et kas meil on peale Tallinna, Tallinna ümbruse ja mõnevõrra ka Tartu muid tugevaid keskusi. Ma arvan küll, et meil tuleb maakonnakeskustele rohkem tähelepanu pöörata. Kuigi osa omavalitsuste jaoks ei olegi täna enam nii hull probleem mitte väljaränne, vaid pigem see, et varasemate aastate jooksul kohapeale jäänud inimeste ealine struktuur on selline, et uusi inimesi sünnib seal väga vähe. See iseenesest juba, tingituna n-ö loomulikust iibest, vähendab ääremaal elanikke, mitte enam nii väga väljaränne. Kindlasti tuleb tunnistada, et varasematel aastatel on vähe või, ütleme, mitte piisavalt pööratud tähelepanu maakondlike regionaalsete keskuste tugevdamisele, et ääremaal elav inimene saaks temale sobivat tööd mõõdukas kauguses elukohast.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! See luud, mis käivitus ligi 20 aastat tagasi Eestis, on nii jõhkralt pühkinud, et tahaks hüüda: "Tule taevas appi!" Professor Mihkel Zilmeri loodud laulus on sõnad: "Oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla elab, elad sina ka." Aga Eesti küla ei ela enam, vaid hingitseb, teeb viimaseid agonaalseid tõmbeid. Vaadake Setumaa või Võrumaa külasid, mis neist on saanud või mis järele jäänud! Teine tuntud lauluke räägib depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Arstina tean, depressioonile ja stressile võib järgneda šokk, kooma, krambid ja surm. Nii võib juhtuda, et ka väikelinnad surevad välja. Kolmas tuntud laul ütleb "Mulgimaal, sääl on hea elada. Sääl on uhked metsasalud, suured jõukad Eesti talud." Kus need jõukad talud on, kui pole enam ei koole, poode, postkontoreid? Lõpuks on kogu Eesti üks ääremaa.
Lugupeetud regionaalminister! Milline on teie panus, et seda ei juhtuks? Kunas tuleb regionaalreform?

Ma ei tea, mis luuda te täpselt silmas pidasite, mis teie meelest ligi 20 aastat tagasi käivitus. Püüan vähehaaval neid väiteid kommenteerida. Kindlasti ei ole jõukad külad Eestimaalt kuhugi kadunud. Ma näen Eestis kohti, kuhu sünnivad uued külad, väga jõudsalt sünnivad uued külad, väga suured ja tugevad külad. Paraku ei toimu see mitte igal pool, vaid ebaühtlaselt üle Eesti. Mis puudutab Setumaa külasid, siis ma arvan, et Setumaa arenguprogramm on päris kõvasti abiks olnud, vähemalt kinnitavad Setumaa valdade esindajad, et toetusprogrammid on neid tublisti aidanud. Nende sõnul on olukord Setumaal paremaks läinud. Mis puudutab koole, siis Eestis oma töö tõttu päris palju ringi sõitnuna julgen kinnitada, et paljudes Eesti väikestes kohtades, mida ka see raport, millele te viitate, on nimetanud ääremaaks, on koolid palju paremas seisukorras kui näiteks Lasnamäel. Nende õpikeskkond on minu arust tunduvalt meeldivam, paljud inimesed hoiaksid palju parema meelega oma lapsi nendes koolides. Kahjuks, nagu ma siin enne viitasin, on meil vaja mõlemat komponenti – nii heas korras koolimaja lastele kui ka töökohta isale, et ta saaks lähedal tööl käia ja samal ajal ka last kooli aidata.
Viimane küsimus oli, et millal tuleb haldusreform. Kahjuks täpset vastust ei oska anda, aga nagu ma ütlesin, loodan väga, et kui ta varem ei tule, siis ta võiks tulla juba järgmisel aastal.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Rääkides elektriprogrammist 21. sajandil, on päris kurioosne, et on inimesi, kes peavad küünlavalgel toimetama. Te alustasite üsna jõudsalt ühe programmiga. Kui kaugele te olete sellega jõudnud ja kui palju on Eestimaal neid talusid, neid peresid, kus täna elektrit ei ole? Mis neist saab?

Aitäh! Kahjuks ma ei taibanud täpseid numbreid kaasa võtta, aga põhimõtteliselt võin teile öelda, et me oleme selle programmi elluviimise lõpusirgel. Meil on olnud kolm taotlusvooru kõigile, kelle alaline elukoht oli hajaasustusega piirkonnas ja kellel kas ei ole kunagi elektrit olnudki või olid elektriliinid segastel aegadel vahepeal ära kadunud. Kõik esitasid oma taotlused ja ma kinnitan teile, et kõik nad saavad oma toetuse ka kätte. Nii et selles mõttes suur tänu Riigikogule, kes elektrituruseaduses meie ettepanekul selle muudatuse heaks kiitis. Kõik inimesed, kes nendele tingimustele vastavad ja on taotluse esitanud, saavad oma taotlusele positiivse lahenduse. Selles suhtes on ainult rõõmusõnumid. (Vahelehüüe saalist.) Kuidas? Valgust ei ole võib-olla nendel, kes suuliselt väidavad, et nad elavad alaliselt selles kohas, aga rahvastikuregistris ei ole seda oma elukohana näidanud. On inimesi, kes suuliselt ütlevad, et elavad hajaasustuses, aga kirjalikult kinnitavad Eesti riigile, et nad elavad näiteks mõnes linnas, hoopis teises kohas. Selliste leibkondade toetamist me selles programmis ette ei näinud ja selleks on ka selge põhjus, sest vastasel juhul me suunaksime need toetusrahad, mis on Eesti riigi jaoks ikkagi väga suured, lihtsalt kinnisvaraarendusse. Need inimesed, kes on ausalt oma hajaasustuses asuva alalise elukoha kirja pannud ja seal ka tegelikult elavad ning on olnud ilma elektrita, selle elektri saavad.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Teid isiklikult tuleb muidugi kiita, olete selle rahvastiku taastootmisega hästi hakkama saanud, aga kahjuks ka ei ela ääremaal. Mis siis selle ääremaaga lahti on, et seal lapsi ei sünni? Reformierakond ärandas teie erakonnalt ja kelleltki teiselt veel selle suurepärase emapalga ja mina olen seniajani aru saanud, et see peaks ju igal pool täie hooga lapsi sünnitama panema. Aga nüüd te ütlete, et ääremaal sünnib lapsi vähe. Mis probleemid siis on? Emapalk on, valitsus on justkui kõik teinud, aga lapsi ei sünni. Mis puudu on?

Kõigepealt, suhtarvuna on suuri peresid ääremaadel rohkem kui keskustes. Niipalju, kui mina olen suutnud statistikat meelde jätta, on maakondadest suhtarvu järgi kõige rohkem lasterikkaid peresid Saaremaal ja näiteks Tallinna elanike arvus on lasterikaste perede protsent väga tagasihoidlik. Tallinnas on väga vähe lasterikkaid peresid. Nii et tegelikult sünnib pigem hajaasustusega, pigem ääremaadel rohkem lapsi, kui me vaatame suhtarve. Probleem on selles, et laste arv pere kohta võib olla küll suur, aga neid peresid, kellel on alaealised lapsed, on suhteliselt vähe, sest paraku on mõnda piirkonda, mõnda omavalitsusse jäänud sellises vanuses elanikkond, kellel ei ole enam alaealisi lapsi. Nii et siin on teistsugused põhjused. Lihtsalt need inimesed, kes on sellises vanuses, et neil võiks olla alaealisi lapsi ja olla neid palju, on varem sellest omavalitsusest või piirkonnast lahkunud – see on see põhjus. Kutsun kõiki üles mõtlema selle peale, et küsimus ei pea alati olema riigi toetusprogrammides, oma perre võib lapsi soetada ka ilma toetuseta. Kutsun kõiki üles sellele mõtlema!

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Inimene elab seal, kus on töö, ja eks sellest tulevadki paljud probleemid, et töökohad on maalt läinud. Aga nad on läinud sellepärast, et kohalikul omavalitsusel on raske ettevõtluskeskkonda luua ja et neilt on raha ära võetud. Olgu, me saime aru, et omavalitsuselt võeti raha ära siis, kui riigil oli raske. Täna me kuulsime siin saalis, et eelarve tulude laekumine on väga hea. Ma küsin siis niimoodi: mis te arvate, miks ei võiks praegu omavalitsuste tulubaasi taastada ja neile raha tagasi anda, kui laekumine on hea? Miks me seda ei tee?

Ma olen nõus selle algusega, küsimuse sissejuhatusega, et inimene elab seal, kus on töökoht. Nagu ma ennegi ütlesin, me mõtleme väga ühtemoodi selles küsimuses, et sotsiaalsest infrastruktuurist üksi ikkagi ei piisa. Inimestele on vaja tööd ja töökoht peab olema elukohast mõistlikus kauguses.
Te ütlete, et omavalitsused ei suuda enam ettevõtluskeskkonda luua, et raha on ära võetud. Selle väitega mina ei nõustu. Kõige rohkem raha võeti ära nendelt omavalitsustelt, kus oli suhteliselt suur üksikisiku tulumaksu laekumine, näiteks Tallinn kindlasti. Vaatame, kes reaalselt ettevõtluskeskkonda loovad, millised omavalitsused suudavad luua ettevõtluskeskkonda, ettevõtlusinkubaatoreid kõige paremini, anda toetusi töökohtade loomiseks. Need on need omavalitsused, mis on kõige suurema eelarvega ja kõige tugevamad, kõige võimekamad. Nii et siin küll seost ei ole. Paraku on ettevõtluskeskkonna loomisel palju raskemas seisus need omavalitsused, kelle tulukärped ei ole sugugi nii olulised olnud. Näiteks Piirissaarel ei ole mingeid erilisi tulukärpeid märgata, aga sellest hoolimata on neil ettevõtluskeskkonna loomisega väga suuri probleeme. Me toome ühelt poolt äärmusliku näitena Tallinna ja teiselt poolt Piirissaare. Eelarve laekumiste kohta te saite siin täna juba täiendavat infot. Kindlasti ei ole eelarve laekumised sellisel tasemel, nagu nad siin vahepeal olid. Tegin küll omalt poolt ettepaneku omavalitsuste tulubaasi mõnevõrra tõsta, aga kahjuks ei leidnud me valitsuses võimalust seda veel sel aastal teha.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud minister! Ma palun vabandust kõigilt neilt, kelle unistuste tiibu ma oma järgneva küsimusega kärbin, aga on üsna selge, et Eestist ei saa kunagi Hongkongi ega Singapuri. Küll võib meil olla mõningaid muid eeliseid. Meil on metsas palju sigu, palju puid ja palju rohelust, mida mujal võib-olla enam ei ole – see on unikaalne.
On selge, et ääremaastumise vastu suunatud poliitikat kannavad peamiselt kolm asja – need on koolivõrk, töökohad ja elamiseks oluline infrastruktuur. Ma tulen nüüd tagasi sellesama elektriprogrammi juurde. Kui me ääremaale töökohtade loomiseks panustame mitmesugustesse programmidesse, kas me ei peaks siis just nimelt panustama ka elamiseks vajalikku infrastruktuuri? Inimene ei tule ju 21. sajandil enam oma elu sisse seadma kohta, kus tal ei ole elektrit. See ei ole nagu kannatuste mõõdupuu, et kui sa oled seal juba kannatanud, siis me toome sulle nüüd elektri majja. See võib-olla, vastupidi, elavdaks selle kandi eluolu ja motiveeriks inimesi sinna minema.

Meil on hajaasustuse toetusprogramm viimastel aastatel siiski väga hästi toiminud. Oleme toetanud uute kaevude ja veevärgi rajamist, on elektriprogramm. Ma arvan aga, et isegi kui on hea koolivõrk, kui on olemas elekter, kui on olemas vesi ja muu eluks vajalik, siis kõige kriitilisem on siinjuures ikkagi töökoht. Et töökoht oleks niisuguses kauguses, et inimene saab kodust, kus talle meeldib elada, millest puud, rohelus ja sead, nagu te ütlesite, ei ole kaugel, mõistliku ajaga tööle sõita. Seetõttu, veel kord nõus arupärijatega, et me peame rohkem tähelepanu pöörama töökohtade loomisele maakondlikes ja regionaalsetes keskustes.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Selge see, et koalitsioonis olekul on oma hind, et valitsus ei koosne ju teist üksinda. Millistest algatustest te olete pidanud loobuma ja kuivõrd te regionaalministrina olete saanud selles koalitsioonis oma plaane realiseerida? Ühest asjast ma rääkisin juba, haldusreformist. Kindlasti oleks olukord palju parem, kui te saaksite need plaanid, millest te olete meile siin rääkinud, ellu viia. Millised on need asjad, head algatused, millest te olete pidanud selle koalitsiooni nimel loobuma?

Aitäh! Üldiselt on ju toetusprogrammidega ikkagi väga hästi läinud. Võtkem seesama näide elektriühenduste toetamisest, millest oli palju aastaid räägitud ja mille me saime nüüd ära teha, selleks leiti rahalised vahendid. Nagu ma siin eelmisele arupärimisele vastates rääkisin – ei mäletagi enam, võib-olla oli see isegi sama arupärimine –, on regionaaltoetused järgmisel aastal, võrreldes selle aastaga, protsentuaalselt kõige rohkem kasvav valdkond kõigi ministeeriumide üleselt. Kasv on 76%. Selles suhtes ei saa kurta, toetusprogrammide osas läheb hästi. Võin uhkust tunda, et meie valdkonnas on nende plaanide ellurakendamise ja eurorahade kasutuselevõtu näitajad väga head, võrreldes teiste valdkondadega. Võime statistikast tuua välja väga häid arve.
Kahju on tõesti, et haldusreformiga ei ole õnnestunud edasi liikuda. Kui te küsite, kas olen pidanud loobuma, siis ei, loobunud ma jätkuvalt ei ole. Ka seesama teema, millest me selle arupärimise raames räägime, taandub ju ka lõpuks sellele, kas meil on osas piirkondades väga killustunud, väga pisikesed omavalitsused, kes ei suuda ettevõtluskeskkonda sisuliselt toetada, selle loomisele kaasa aidata, või on meil ka nendes piirkondades omavalitsused, millel on võrreldavas suurusjärgus eelarved, võrreldavas suurusjärgus spetsialistide arv ja nad suudavad konkureerida meie ühe-kahe suurema omavalitsusega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister, küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Rein Ratase, Tiit Kuusmiku, Jüri Ratase, Arvo Sarapuu ja Nikolai Põdramäe 3. augustil esitatud arupärimine krooni ja euro võltsimise ohu kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Nikolai Põdramäe!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni viis liiget esitasid 3. augustil s.a siseministrile arupärimise krooni ja euro võltsimise ohu kohta. Lugupeetud siseminister Marko Pomerants! Pärast euro kasutuselevõttu võib Eestis organiseeritud kuritegevuse surve suureneda. Kindlasti proovib rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus meie peal ära kõik trikid, mida on varem mujal kasutatud. Võltsitud euroga võitlemise raskusi on tunnistanud ka euroala rahandusministrid. Organiseeritud kuritegevuse kasutada on piisavalt head trükimasinad, et toota ükskõik milliseid rahatähti. Organiseeritud kuritegevusele loob õitsva pinnase ka Eesti majanduskriis.
Seetõttu on meil teile kolm küsimust. Kas te näete võimalust, et euro tulek võib luua Eestis senisest soodsama pinnase organiseeritud kuritegevusele ja organiseeritud kuritegevuse imbumisele meie majandusse? Kas Eesti politsei julgeolekustruktuurid on võtnud tarvitusele täiendavaid meetmeid, et piirata organiseeritud kuritegevuse imbumist Eestisse ning võltseurode kasutuseletulekut Eestis? Küsimused on esitatud ministrile ka kirjalikult.

Suur tänu, kolleeg Nikolai Põdramägi! Palun, härra siseminister, vastamiseks kõnepulti!

Tere õhtust! Järgmised tunnid me veedame koos, teie küsides ja mina arupärimistele vastates. Kõigepealt esimene arupärimine, mis puudutab krooni ja euro võltsimise ohtu. Austatud Riigikogu liikmed Rein Ratas, Tiit Kuusmik, Jüri Ratas, Arvo Sarapuu ning Nikolai Põdramägi! Kõigepealt tänan teid, et te 3. augustil mulle sellise arupärimise esitasite ja tunnete muret euro võltsimise ohu pärast. Sissejuhatuseks teema käsitlusele võin öelda, et eurorahatähtedel kasutatakse mitmeid kõrgtehnoloogilisi turvaelemente, mis muudab nende reprodutseerimise ja võltsimise äärmiselt keeruliseks. Ehtsa pangatähe saab sularaha kasutaja kindlaks teha mõne sekundiga. Selleks tuleb rahatähte vaid katsuda, kallutada ja vaadata erineva nurga alt. Nägemispuudega inimestel on võimalik ehtne rahatäht tuvastada kompamise teel, sest eurorahatäht sisaldab ka kombitavaid turvaelemente. Eesti Pangal on 2010. aasta jooksul kavas korraldada mitmesuguseid koolitussarju sularaha käitlejatele, see puudutab siis kaupmehi ja ettevõtjaid. Koolituse raames jagatakse ka laiale avalikkusele massimeedia, brošüüride, reklaami, otsepostituse, näituste ja muude eurorahaprojektide vahendusel teavet euro turvamärkide kohta. Koolituse eesmärk on jagada teavet euro sularaha turvaelementide kohta, et minimeerida euro sularaha võltsingute levikut. Eesti Panga poolt praeguseks läbiviidud küsitluste järgi on Eesti inimene eurorahaga juba piisavalt hästi kursis ning teab, milline see välja näeb ning millised on turvaelemendid, mida kahtluse korral kontrollima peab. Muide, soovitan kõigile minna homme, kui teil on veidike aega, Ahhaa keskusesse Vabaduse platsil, seal on parasjagu üleval näitus, kus on väga detailselt selgitatud, mismoodi euro välja näeb, alates sellest, millest tehakse paber, ja kuidas selle turvalisusega on. Nii et väga õpetlik ja ülevaatlik näitus.
Nüüd küsimuste juurde. Esitatud arupärimises sooviti saada vastust küsimusele, kas ma siseministrina näen võimalust, et euro tulek võib luua senisest soodsama pinnase organiseeritud kuritegevuse imbumisele Eestisse ning võltseurode kasutuseletulekule Eestis. Üha laiema üleilmastumise olukorras ei ole riigipiirid rahvusvahelisele organiseeritud kuritegevusele juba enam aastaid takistuseks. Nii nagu ei ole üleilmastumisest puutumatud enamik riike maailmas, ei ole seda kindlasti ka Eesti. See käib ka rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse kohta. See, et euro kasutuselevõtt loob senisest eriliselt soodsama pinnase organiseeritud kuritegevusele Eestis, ei tundu tõenäoline, sama puudutab ka majandusse imbumist.
Teine küsimus: "Kas Eesti politsei julgeolekustruktuurid on võtnud tarvitusele täiendavaid meetmeid, et piirata organiseeritud kuritegevuse imbumist Eestisse ning võltseuroste kasutuseletulekut Eestis?" Eesti politsei tegeleb igapäevaselt rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega, kriminaalpolitsei rakendab kõiki seadusega antud võimalusi piiramaks võltsitud eurokupüüride Eestisse jõudmist. Selles osas tehakse aktiivset koostööd naaberriikide kriminaalpolitsei ning Europoliga, samuti koolitame Eesti politseinikke ja piirivalvureid ning õpetame neid võltseurosid kiiresti ära tundma.
Kolmas küsimus: "Kui palju politsei prognooside hinnangul võltseurosid saab kahe aasta pärast ringluses olema ja kui palju on see valeraha protsent suurem, võrreldes kroonidega?" Kui palju saab kahe aasta pärast võltsitud eurokupüüre Eestis ringluses olema, on konkreetselt prognoosida raske. Arvestades aga eurotsooni kuuluvate riikide senist kogemust, saab neid kindlasti olema senisest oluliselt rohkem. Seni on Eestis aastas ringlusest kõrvaldatud sõltuvalt aastast 50–100 võltsitud eurokupüüri ning ca 250 ühikut võltsitud kroone. Politsei kavatseb reageerida iga avastatud võltsitud eurokupüüri uurimisse tõsiselt.
Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra siseminister! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, esimees! Hea politseiminister! Palun alandlikult vabandust, auväärt siseminister! Kas te peate piisavaks meie Politsei- ja Piirivalveameti rahvusvahelist koostööd jõulise internatsionaalse kuritegevuse tõkestamiseks Eestis, eriti pärast meie üleminekut ühisrahale? Olen rääkinud.

Aitüma! Koostöö on politseil olemas igas suunas, kui ma ilmakaari silmas pean, kõikide naaberriikidega ja Europoli kaudu ka kõikide nende riikidega, kes meie vahetud naabrid ei ole. Koostöö puudumise üle me küll kuidagi kurta ei saa.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Tiit Kuusmiku ja Evelyn Sepa 3. augustil esitatud arupärimine kodanike juurdekasvu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Meie arupärimine puudutab kodanike juurdekasvu. 16. juulil avaldas Politsei- ja Piirivalveamet pressiteate, mis ütles, et Eesti kodanike juurdekasv on jätkuvalt vähenemas. Esimesel poolaastal andis Vabariigi Valitsus kodakondsuse 512 inimesele, mida on ligi kaks korda vähem kui mullu samal ajal. Suurem osa nendest inimestest olid enne kodakondsuseta inimesed ja Venemaa kodanikke oli 34. Selle aasta 1. juuli seisuga oli Eestis kehtiv elamisluba või elamisõigus 102 749 määratlemata kodakondsusega inimesel ja see suur määratlemata kodakondsusega inimeste arv ei vähene. Kodanike juurdekasv näitab selgelt, et riik ei ole teinud piisavalt tööd, et siduda siin elavaid etnilisi vähemusi Eesti riigiga ning pakkuda neile võimalusi positiivseks  enesemääratluseks.
Sedasama märgib ka hiljuti avaldatud inimvara raport, mis ütleb, et "riikliku integratsioonipoliitika põhiülesanne on kõigi Eesti elanike ühise euroopaliku Eesti riigi identiteedi tugevdamine. Samas tunnetavad rahvusvähemuste esindajad nii sotsiaalset kui ka kultuurilist tõrjumist. Eesti inimarengu aruande (2008) andmetel ei pea ligi pooled mitte-eestlastest ennast põhiseaduslikus mõttes Eesti rahva hulka kuuluvaks, s.o ei tunneta endal vastutust Eesti ühiskonna arengu eest. Eesti riiki usaldab täielikult vaid veerand ja poliitilisi institutsioone napilt kümnendik mitte-eestlastest."
Arupärimine on esitatud augustikuus ja septembrikuus esitleti lõimumiskava monitooringut, mis kinnitas neid andmeid ja tegelikult tõi välja ka selle, et umbes 40% nendest mittekodanikest ei soovi saada ühegi riigi kodakondsust. Lähtuvalt kõigest sellest on meil kaheksa küsimust, millele loodame saada ammendavad vastused. Aitäh!

Suur tänu, Olga Sõtnik! Palun, härra siseminister, kõnepulti vastama!

Head küsijad! Tänan ka selle arupärimise eest! Ma vaatasin, kas küsimusi oli tõesti nii palju, aga neid on tõepoolest kokku kaheksa. Niisiis, 3. augustil olete mulle esitanud mitu küsimust, mis puudutavad kodanike juurdekasvu riigis. Hakkame otsast peale. Esitatud arupärimises soovite saada vastust küsimusele, millega ma põhjendan tendentsi, et Eesti kodanike juurdekasv on aastast aastasse vähenemas, kuigi määratlemata kodakondsusega inimeste arv on jätkuvalt suur – üle 100 000 isiku.
Minu arusaamad. Enamik määratlemata kodakondsusega isikuid, kes on soovinud taotleda Eesti kodakondsust, on seda juba teinud ja kindlasti ei saa üks õigusriik anda kodakondsust ühepoolselt, vägisi. See eeldab inimese isiklikku tahet, soovi kodakondsust saada, ja olenevalt sellest, millised on kodakondsuse taotlemise võimalused, ka omapoolset panustamist. Üldiselt võib öelda, et määratlemata kodakondsusega isikute arv on aastast aastasse selgelt vähenemas. Näiteks ajavahemikus 2000–2010 on 2010. aasta 1. juuli seisuga naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud ligi 40 000 (39 269) määratlemata kodakondsusega isikut. Kui vaadata statistikat, siis tõepoolest, maksimumaasta oli 2005. aasta, kus naturalisatsiooni korras sai kodakondsuse 6635 inimest. 2006. aasta 4300 inimesega oli juba tagasihoidlikum ja möödunud aastal lisandus neid 556. Ka kehtiva elamisloaga määratlemata kodakondsusega isikute arv on viimastel aastatel pidevalt vähenenud, alates 2006. aastast umbes viiendiku võrra.
Kui nüüd edasi minna, siis Siseministeerium ja tema valitsemisala asutused on iga aasta tõhustanud teavitustööd ja selgitanud Eestis elavate kodakondsuseta isikute kodakondsuse saamise tingimusi ja vajalikkust. Näiteks hakati juba 2008. aasta veebruaris koostöös perekonnaseisuametnikega määratlemata kodakondsusega lapsevanemaid lapse sünni registreerimisel teavitama, et neil on võimalus taotleda oma lapsele lihtsustatud korras Eesti kodakondsust. Teavitustegevuse tulemusena on enamik vanemaid asunud oma äsja sündinud lapsele Eesti kodakondsust taotlema. Samuti on vene õppekeelega koolides läbi viidud Eesti kodakondsuse alaseid infotunde. Infotundides on jagatud Eesti kodakondsust ja selle saamist tutvustavaid bülletääne ning selgitatud eri vanuserühmadele Eesti kodakondsuse saamise võimalusi. Nimetatud teavitustegevus on saanud koolidelt positiivse tagasiside ning andnud häid tulemusi.
Siseministeerium on saatnud nendele koolidele, kus õpib enim alla 15-aastaseid määratlemata kodakondsusega õpilasi, kirju palvega teha Politsei- ja Piirivalveametiga koostööd ning edastada pärast vastava päringu saamist Politsei- ja Piirivalveametile koolis õppivate määratlemata kodakondsusega õpilaste andmed. Politsei- ja Piirivalveamet planeerib koolidelt küsida andmeid seal õppivate määratlemata kodakondsusega laste kohta, et neid personaalselt nõustada, selgitada Eesti kodanikuks olemise eeliseid ning  teavitada Eesti kodakondsuse saamise võimalustest. Lisaks nõustatakse Politsei- ja Piirivalveameti prefektuuride kodakondsus- ja migratsioonibüroode teenindustes kodakondsuse taotlemise võimalustest personaalselt kõiki inimesi, sõltumata vanusest. Mina siseministrina panustasin sellesse protsessi viimati sellel laupäeval, sealt ka minu arusaamine, et Ahhaa keskuses on huvitav euroraha näitus. Nimelt olime kutsunud sinna need vanemad, kellel endal on kodakondsus määratlemata ja kelle lapsed võiksid saada  kodakondsuse lihtsalt, ainult avaldust kirjutades.
Teine küsimus: "Kogu 2009. aasta jooksul andis valitsus Eesti kodakondsuse 1670 inimesele (mis on väiksem kodakondsuse saanud inimeste hulk iseseisvuse taastamise järel), samas määratlemata kodakondsusega inimeste arv vähenes mullu 5502 inimese võrra. Kui eeldada, et suurem osa uutest kodanikest on endised määratlemata kodakondsusega isikud, siis mis on saanud ülejäänud 3800 inimesest, kelle võrra määratlemata kodakondsusega isikute arv vähenes?" 2009. aastal registreeriti 1775 Eesti kodakondsuse soovi avaldust. Nendest 1670 oli selliseid inimesi, kellele Vabariigi Valitsus otsustas anda Eesti kodakondsuse, mis on tegelikkuses suur osakaal, võrreldes esitatud  sooviavaldustega. 2010. aasta esimese poolaasta andmete analüüsimisel on selgunud, et kõige olulisem määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemise põhjus oli mõne teise riigi kodakondsuse saamine. Nimetatud põhjustel tunnistati elamisluba kehtetuks või muudeti infosüsteemis välismaalase kodakondsuse andmeid 493 juhul. Kui me viime nüüd selle 2009. aastasse, mille kohta meil otse selliseid andmeid ei ole, siis proportsioon on natuke üle poole. 51% ehk umbes 1900, 1916 võiks olla selliseid inimesi, kes on võtnud mõne teise riigi kodakondsuse.
Teine oluline määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemise põhjus oli isiku surm. Sellel põhjusel vähenes määratlemata kodakondsusega isikute arv 345 juhul ja see on ca 36%. Eesti kodakondsuse saamine oli määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemise põhjuseks 124 juhul – me räägime 2010. aasta esimesest poolaastast –, ja kui me selle viime tagasi 2009. aastale, siis on suurusjärk umbes 500 isikut ja võib öelda, et need inimesed on meil enam-vähem üles leitud.
Niimoodi see vähenemine kolmes jaos toimubki: surm, mõne muu riigi kodakondsus, Eesti kodakondsus.
Kolmas küsimus: "1992. aastal oli määratlemata kodakondsusega isikuid 32%, 1999. aastal 13% ja praegu alla 9% elanikkonnast. Kui paljud nendest inimestest on saanud Eesti, Vene Föderatsiooni ja teiste riikide kodanikeks?" 2010. aasta esimeses ja teises kvartalis on mõne teise riigi kodakondsuse omandanud määratlemata kodakondsusega isikute jaotus järgmine. Venemaa Föderatsioon – esimeses kvartalis 488 taotlejat, s.o 99%, teises kvartalis 349 taotlejat, mis on 98. Kogu taotlejate arv on esimeses kvartalis 493 ja teises kvartalis 355. Ülejäänud juhud on väga üksikud: esimeses kvartalis Ukrainast 2, teises 5; Valgevenest mõlemas kvartalis 1; Leedust esimeses kvartalis 1, teises 0; Lätist esimeses kvartalis 1, teises 0. Niisiis, põhiliselt Vene kodakondsus.
"Milline on kodakondsuseta inimeste vanuseline, sooline ja regionaalne jaotus?" Soolise jaotusega me jääme hätta, sellist statistikat meil ei ole. Määratlemata kodakondsusega isikute vanuseline ja regionaalne jaotus 1. juuli seisuga 2010. aastal on järgmine. Harjumaal alla 15-aastaseid määratlemata kodakondsusega isikuid on 1040, see arv on suurim, 15-aastaseid ja vanemaid on 59 000 ja kokku on määratlemata kodakondsusega 60 159. Ida-Virumaal on kokku 29 582, nendest alla 15-aastaseid 671; Tartumaal 3485, alla 15-aastaseid 77; Lääne-Virumaal 2432, alla 15-aastaseid 45; Pärnumaal 1706, alla 15-aastaseid 44; Valgamaal 1756, alla 15-aastaseid 67; Läänemaal 815, alla 15-aastaseid 12; Raplamaal 471, alla 15-aastaseid 7; Viljandimaal 479, alla 15-aastaseid 9; Jõgevamaal 446, alla 15-aastaseid 7; Järvamaal 361, alla 15-aastaseid 3, Võrumaal 247 ja üks alla 15-aastane kodakondsuseta isik; Põlvamaal vastavalt 272 ja 5; Saaremaal on määratlemata 164 ja alla 15-aastaseid 0; Hiiumaal 14 ja alla 15-aastaseid 0. Need inimesed, kelle kontaktaadress on väljaspool Eesti Vabariiki, on siin veel eraldi, neid on kokku 309 ja 7 nendest on alla 15-aastased. Nii et kokku on see arv 102 698, kellest alla 15-aastaseid on 1995 ja üle 15-aastaseid 100 703. Nagu ma ütlesin, soolise jaotuse kohta meil andmeid ei ole. Seda arvu 1995 tuleb hinnata positiivsena. See on õnneks ikkagi selline tagasihoidlik arv. Aga eks peredes on ka väga erinevaid juhtumeid, ühes peres võib olla nii ühe riigi kodakondsusega, määratlemata kodakondsusega kui ka peagi naturalisatsiooni korras kodakondsust saavaid järeltulijaid. Nii et maailm on väga mitmekesine. Vastavalt seadusele ja võimalustele seda kodakondsust võetakse.
Viies küsimus: "Mis on peamised põhjused, miks määratlemata kodakondsusega inimesed ei võta Eesti või muu riigi kodakondsust?" On mitmesuguseid põhjusi, miks paljud Eestis elavad inimesed ei ole veel omandanud Eesti või mõne muu riigi kodakondsust. Enamikul inimestel ei ole kas oma igapäevaelus praktilist vajadust kodakondsuse järele või meeldiks neile pigem topeltkodakondsuse võimalus. 2008. ja 2009. aastal tegi Turu-uuringute AS Siseministeeriumi tellimusel uuringu "Hinnangud Eesti kodakondsuspoliitikale 2008". Uuringu eesmärk oli leida vastused küsimustele, miks ei ole määratlemata kodakondsusega isikud taotlenud Eesti kodakondsust ja millised on tegurid, mis ajendaksid määratlemata kodakondsusega isikuid seda taotlema. Määratlemata kodakondsusega inimesed nimetasid põhjusena, miks nad pole seni kodakondsust taotlenud, eelkõige suutmatust sooritada kodakondsuse ja põhiseaduse tundmise eksamit või eesti keele eksamit. Selgitusena nimetati järgmisi põhjuseid: esiteks, vähene eesti keele oskus (puuduliku keeleoskuse põhjusena nähti nii iseenese vähest motiveeritust, keele omandamiseks vajaliku suhtluskeskkonna puudumist kui ka keeleõppe võimaluste vähesust); teiseks, vajadus kodakondsuse järele puudub (eelkõige tõid seda välja eakamad vastajad, kes olid pensionil ning ei näinud kodakondsuses enam väärtust). Tuleb siiski lähtuda põhimõttest, et kodakondsuse taotlemine on isiku subjektiivne õigus, mitte kohustus. Riik saab üksnes julgustada määratlemata kodakondsusega isikut kodakondsust taotlema. Samuti ei ole võimalik olla riigi kodanik, oskamata riigikeelt ning tundmata põhiseaduslikku korda.
Kuues küsimus: "Milline on olnud Eesti kodakondsusest loobumise tendents? Palume tuua andmed alates 1991. aastast. Millised on peamised põhjused, miks inimesed loobuvad kodakondsusest, ning milliste riikide kodanikuks nad saavad?" 1991. aastal ei tehtud ühtegi Eesti kodakondsusest vabastamise otsust, sest kodakondsuse seadus taasrakendati alles 26. veebruaril 1992. aastal. Eesti kodakondsusest vabastamise esimesed otsused tehti alles 1993. aastal. Seega alates 1991. kuni 1992. aastani Siseministeeriumil kahjuks puuduvad igasugused andmed Eesti kodakondsusest loobumise kohta, neid ei saagi olla. Ajavahemiku kohta 1993–2010 august on meil informatsioon Eesti kodakondsusest vabastatud isikutest olemas. Kui vaadata seda aega, siis nähtub, et sel ajavahemikul loobuti Eesti kodakondsusest enim 1999., 2000. ja 2002. aastal. Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga on Eesti kodakondsusest loobunute arv oluliselt vähenenud. Oluliseks Eesti kodakondsusest loobumise vähenemise põhjuseks on kindlasti asjaolu, et paljud riigid on sätestanud topeltkodakondsuse võimaluse. Seega ei taotle sünnijärgsed kodanikud mõne teise riigi kodakondsuse taotlemisel Eesti kodakondsusest vabastamist.
Minu aeg on läbi.

Aeg on läbi, lugupeetud minister. Teile on ka küsimus. Aitäh ettekande eest, aga selle aeg on 15 minutit! Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Mida kavatseb valitsus ette võtta, et inimesed hakkaksid Venemaa Föderatsiooni kodakondsusele Eesti kodakondsust eelistama? Või ei ole valitsus sellest huvitatud?

Aitüma! Valitsus omalt poolt nende institutsioonide isikus, kes kodakondsuspoliitikaga või määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähendamisega tegelevad, panustab igati sellesse, et võetav kodakondsus oleks Eesti kodakondsus. Aga nagu ma ütlesin, tegemist on inimese vaba tahtega ja põhjusi võib olla väga erinevaid, siin mingisuguse dekreedi või määrusega kätt ette panna ei saa.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Tänan teid vastuste eest! Väga kahju, et teie aeg lõppes ära enne, kui te jõudsite kõikidele küsimustele vastata. Ma väga loodan, et te saate mulle meilile saata oma vastuste ettekande teksti, kus on tõesti palju huvitavaid fakte ja numbreid, ma oleksin väga tänulik.
Minu küsimus on selline. Kui mu mälu ei peta, siis üks integratsiooni- või lõimumiskava eesmärkidest on õiguslik-poliitiline integratsioon, mis näeb ette kodakondsuseta isikute arvu vähenemist. Kuidas teile kõikide nende arvude valguses tundub, kas integratsiooniprotsess on olnud Eestis selles osas tulemuslik või ei?

Kõigepealt see esimene asi, mis puudutab andmestikku. Kindlasti võite selle saada, seal on ka tabelid, mis on ülevaatlikud ja on teile kindlasti abiks. Määratlemata kodakondsusega isikute arv on aastast aastasse vähenenud. Kui võtta lihtsalt kriteerium kui fakt, siis võib öelda, et selles osas on ta olnud edukas. Aga kindlasti on integratsioon palju enamat kui lihtsalt kodakondsuse statistika, see on ikkagi sisuline protsess, kus inimesed saavad selle riigiga lähedasemaks.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas teid kui siseministrit ei häiri olukord, kus rohkem kui 100 000 inimesel ei ole Eestis üldse kodakondsust? Tahakski teada, härra minister, missugune on teie prognoos, kui kaua niisugune olukord meil Eestis kestab.

Kõigepealt ma tahan öelda, et see arv on olnud oluliselt suurem ja vähenemistendents on olnud pidev. Selline olukord, kus meil on kodakondsuseta isikuid, kestab Eesti riigis ikkagi veel mitukümmend aastat. Protsendina on see ju kogu aeg vähenenud, seda näitab ka statistika. Kindlasti on see, ma julgen öelda, väga väike probleem, mis puudutab just nimelt nooremat põlvkonda, alla 15-aastaseid. Vanemad valivad, kui vähegi võimalik, oma lastele Eesti kodakondsuse. Me saame aru, et vanemale põlvkonnale või tänapäeva tööealistele ei ole naturaliseerimisprotsess nii lihtne kui kooliealisele, kellel on võimalik oma keeleeksam näiteks koos põhikooli eksamiga sooritada, see läheb neil palju loomulikumat teed pidi. Nii et arv väheneb ja ma arvan, et järjest rohkem uut põlvkonda, kes peale kasvab, on Eesti kodakondsusega ning saab osaleda Eesti riigi elus igakülgselt.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud minister! Riigikogu kodukord on küll sedavõrd jäik, et määrab ajaliselt ettekande maksimaalpikkuse, aga mitte vastuste maksimaalpikkust. Vastastikuse vastutuleku korras ma palun teil ära vastata ka need seni vastamata küsimused. Täiendan muu hulgas oma küsimust veel ühe elulise näitega, millele ma ootan samuti teie kommentaari. Nimelt selline lugu Eestist: laps on alla 15-aastane, sündinud Eestis, vanematel ei ole Eesti kodakondsust, nad on kodakondsuseta isikud. Olukord, millesse see laps sattus, oli selline, et tema vanemad ei saanud taotleda talle mitte kodakondsust, vaid said esitada taotluse, kodakondsuse saab laps aga siis, kui üks tema vanematest kodakondsus- ja keeleeksami ära teeb. Ja kuna vanem kukkus eksamil läbi, siis see alla 15-aastane laps Eesti kodakondsust ei saanud.  Tõsi, tänaseks on ta 15-aastane ja on ise eksami ära teinud. Nii et lihtsalt pisut eksitav info. Palun teie kommentaari, millega võib tegemist olla.

Kui see laps oli alla 15 aasta vana, mõlemad vanemad on määratlemata kodakondsusega ja laps on sündinud hiljem kui 1992, siis vist ei peaks seaduse järgi olemagi vaja muud, kui et tuleb kirjutada see avaldus. Nüüd juhtumil, kui üks vanem on mingisuguse muu kodakondsusega, ei ole Eesti kodanik – ka mina puutusin laupäeval kokku sellise juhtumiga –, ja tegemist on väikelapsega, siis ei olegi lühivaates mingisugust muud varianti, kui et üks kodakondsuseta vanem ikkagi oma naturalisatsiooni korras eksami ära teeb ja taotleb siis kodakondsust nii iseendale kui ka oma lapsele. Hetkel siin seaduslikult mingit muud varianti ei ole. Nii et motivatsioon on siis õppida nii enda kui lapse eest.
Aga tuleme nüüd vastuste juurde. Mis kodakondsusesse siis minnakse, kui Eesti kodakondsusest vabastatakse või vabastust küsitakse? Vastus on, et ennekõike võetakse Soome, Venemaa Föderatsiooni, Rootsi või Saksamaa kodakondsus. Kui võtta üldarvud, siis näiteks Soome puhul on see arv 1993. aastast alates 1707, Venemaa puhul 471, Rootsi puhul 425 ja Saksamaa puhul 253.
Seitsmes küsimus: "Milline on olnud määratlemata kodakondsusega inimeste juurdekasv viimastel aastatel?" Aastas sünnib ligikaudu 600 määratlemata kodakondsusega last. Siseministeerium teeb pidevalt teavitustööd määratlemata kodakondsusega laste vanematele. Mina ise ministrina olen kirjutanud ka alla kirjale, kus on personaalne pöördumine. Mitmesugused teavitusüritused on oma eesmärgi täitnud, nii et 80% sündinud lastest saab Eesti kodanikuks esimese eluaasta jooksul, st enne, kui nad elamisloa saavad.
Viimane küsimus: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus ette võtta, et kodakondsuseta inimeste arv väheneks märkimisväärselt?" Sellele ma juba vastasin, et kiiret arengut siin kindlasti olla ei saa. Aga me tegeleme ennekõike nendega, kes sünnivad Eesti riigis, nende puhul on see võimalus kõige lihtsam. Endiselt jäävad alles kõik need meetmed, mis puudutavad keeleõpet ja ka tasumist eksami sooritamisel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnetooli kolleeg Olga Sõtniku.

Lugupeetud proua esimees! Head kolleegid! Härra minister! Tänan teid veel kord vastuste eest! Te olite integratsioonipoliitikale hinnangu andmises küllaltki optimistlik, aga mina olen siiski veendunud, et meie lõimumispoliitika on kahjuks läbi kukkunud. Me oleme 20 aasta jooksul kulutanud miljoneid kroone nii Eesti kui ka Euroopa Liidu maksumaksjate raha integratsiooniks, kuid oleme jätkuvalt olukorras, kus 100 000 inimest on mittekodanikud ja nendest 40% ei soovigi ühegi riigi kodakondsust. Naturalisatsiooni tempo on iga aastaga aeglustumas ning üha rohkem halli passi omanikke võtab kolmandate riikide kodakondsuse.
Kakskümmend aastat integratsiooni on viinud selleni, et 50% venekeelsetest eestimaalastest ei tunne ennast Eestisse kuuluvat ehk ei tunneta vastutust Eesti ühiskonna arengu eest. Ainult 16% usaldab Eesti riiki ning Vabariigi Valitsust ja Riigikogu veelgi vähem – alla kümnendiku. Venekeelse elanikkonna eesti keele oskus pole samuti märkimisväärselt paranenud. Ainult 50% arvab, et nende eesti keele oskuse tase on kas hea või keskmine. Dokumentides me raporteerime oma koostööpartneritele Euroopa Liidus ja mujal, kui edukad on meie integratsioonikavad. Tegelikkuses aga näeme, et Eesti riik ei ole suutnud Eestis elavaid etnilisi vähemusi riigi arengusse piisavalt kaasata ega luua toimivat multikultuurset ühiskonda, kodakondsusetuse probleemi lahendamisest rääkimata.
Miks siis mittekodanikud pole huvitatud Eesti kodakondsusest? Minister tõi mõningad põhjused, miks inimesed ei kiirusta Eesti kodakondsust võtma. Laias laastus võib need põhjused jagada kolmeks. Esiteks, keeleeksamiga seotud põhjused, teiseks, pragmaatilised põhjused ning, kolmandaks, emotsionaalsed kaalutlused. Integratsiooni monitooringu andmetel on kõige suurem probleem eesti keele äraõppimine, samuti on eksam liiga keeruline. See on muidugi omamoodi fenomen, sest siiamaani pandi integratsiooniprotsessis suuremat rõhku just keelele ning sellele kulutati kõige rohkem ka raha. Siit võime teha järelduse, et tõenäoliselt ei ole keeleõpe olnud sugugi efektiivne ning kasutatavad meetodid ja metoodika ei toimi.
Teine osa sellest probleemist on see, et keeleeksam on keeruline. Ise ma pole pidanud eesti keele eksamit kvalifikatsioonikeskuses sooritama, kuid olen kuulnud oma tuttavatelt ja sõpradelt, kes on seda teinud. Vestlusteemad on väga elukauged, vestelda näiteks autokarburaatoritest ei oska suurem osa inimestest emakeeleski, rääkimata võõrkeelest. Samuti on väga raske teha kuulamisülesandeid, sest kasutatavate salvestiste kvaliteet on väga vilets jne. Need eksamiprobleemid ei ilmne mitte ainult kodakondsuse taotlejate puhul, vaid ka eesti keele kategooria eksamite puhul. Kui tuhanded inimesed on käinud kursustel ja eksamitel kaks, kolm, neli ja isegi viis-kuus korda ning pole suutnud eksamit ära teha, siis tõenäoliselt on probleem süsteemis, mitte inimestes.
Milline oleks lahendus? Ma arvan, et riik peaks välja töötama, vajaduse korral koostöös välisspetsialistidega, korraliku eesti keele õpetamise metoodika. Samuti tuleks seada karmimad nõuded keelekursuste korraldajatele ning kontrollida nende tegevust. Ka tuleb üle vaadata eksamite vastuvõtu kord ja nõuded ning muuta need elulähedasemaks ja inimestele arusaadavamaks.
On osa inimesi, kes pole võtnud Eesti kodakondsust sellepärast, et nende eluviis eeldab pidevat reisimist, sealhulgas SRÜ riikidesse, mida mittekodaniku staatuses olev inimene saab külastada ilma viisata. Samas annab alaline elamisluba õiguse liikuda ilma viisata Schengeni ruumis. Majanduslik kasu on silmanähtav. Ka seda probleemi oleks võimalik lahendada, kui Euroopa Liit ja Venemaa leiaksid ühise keele viisavabaduse küsimuses, sest olgem ausad, kehtiv viisarežiim ahistab praegu ainult Eesti kodanikke, SRÜ kodanikud ja mittekodanikud saavad reisida ilma viisata. Ma arvan, et tehniliselt oleks täiesti võimalik lahendada seda juba praegu, puudu on ainult poliitilisest tahtest.
Kolmas suur kodakondsuse mittevõtmise põhjuste plokk on seotud emotsioonidega ja selles sfääris on kõige raskem teha kiireid muudatusi. Inimeste hoiakud muutuvad ajas üsna aeglaselt ning selleks, et inimesed hakkaksid usaldama Eesti riiki, valitsust ja Riigikogu ning väärtustama kodakondsuse institutsiooni, tuleb töötada igapäevaselt ja süsteemselt. Õnneks ei ole tegemist raketiteadusega ja Eesti venelaste ootused riigile ei ole teab kui kõrged. Mida ootavad inimesed riigilt? Ega väga palju ei ootagi – abi, mõistmist ning inimlikku suhtumist, mitte aga kõrgete nõudmiste esitamist ja pidevat hirmutamist. Samas on muidugi naiivne arvata, et praegusele võimule oleksid uued kodanikud kasulikud ja neil on siiras soov muuta lõimumisprotsess efektiivsemaks.
Palun pool minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Seega ei ole minul illusioone, et kodakondsuseta inimeste arv hakkab lähiajal vähenema, ning kui pärast valimisi koalitsioonis muudatusi ei tule, siis jääb selline suur halli passi omanike osakaal elanikkonnas veel paljudeks-paljudeks aastateks. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Olga Sõtnik! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Tiit Kuusmiku, Kalle Laaneti, Marika Tuusi, Helle Kalda, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Arvo Sarapuu ja Nikolai Põdramäe 3. augustil esitatud arupärimine politseiametnike tööaja kohta. Palun kõnepulti kolleeg Ain Seppiku!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Sellel hilisel õhtutunnil meie ette jõudnud arupärimise tingis praeguse valitsuse suur novell politseinike töölerakendamises. Nimelt, pärast taasiseseisvumist ei olegi meie arvates sellist asja rakendatud, et politseinikud saadetakse keset kibedat tööaega palgata puhkusele, ja niimoodi nädalateks. Ei ole seda ükski valitsus julgenud. Sellel valitsusel ei ole mingit kartust. Sest nagu me kuulsime enne peaministrilt, me elame roosamannariigis ja siin on kõik võimalik. Me oleme ka arupärimises meenutanud, kuidas üks koalitsioonierakond lubas maksuvabasid reedeid, nüüd said politseinikud millegipärast töövabad reeded.
See arupärimine sai esitatud 3. augustil ja ma arvasin muidugi, et Marko Pomerants tuleb siia, taob trummi, nagu sellel valitsusel kombeks on – Marko on tõesti tubli minister, aga sellel valitsusel on üldiselt kombeks trummi taguda –, ja ütleb, et kõik probleemid on lahendatud, mis te siin muretsete, suvi on möödas, sügis on saabunud, pimedus on saabunud koos sügisega ja politseinikud ka. Aga täna loeme, et seda eksperimenti kavatsetakse järgmisel aastal jätkata.
Nii me esitasimegi küsimused suures mures ja hirmsas vaevas, et ei julge pimedas enam tänavale minna. Mitu politseiametnikku on olnud sunnitud sellist puhkust, mida nad ei ole tahtnud, kasutama ja milline on ministri hinnangul ja arvutustes sellise puhkuse kestus? Kuidas mõjub selline puhkuste süsteem riigi turvalisuse olukorrale ja kas te siseministrina kavatsete jätkata sellist süsteemi? Nagu ma ütlesin, tänased ajalehed kirjutavad, et pidi jätkatama, milles me veendusime ka ise politseiametis käies. Nii et ootame ministrilt vastuseid nendele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ain Seppik! Palun, härra siseminister, vastuseks kõnetooli!

Aitüma! Mul on väga hea meel, et teil südamevalu on ja et teie ka muretsete, mis ei tähenda seda, et olukorra üle peaks kuidagi hea meel olema. Hakkame siis vastama arupärimisele, mis puudutab politseiametnike tööaega. Enne kui läheme selles arupärimises esitatud küsimuste-vastuste juurde, soovin teie tähelepanu juhtida asjaolule, et Siseministeerium ja tema valitsemisala asutused saavad tagada riigi sisejulgeolekut vastavalt sellele, kui palju on selleks riigieelarves raha ette nähtud. Siseministeerium ja tema valitsemisala asutused on täitnud oma kohustusi ja ülesandeid inimeste turvalisuse kaitsel nii hästi, kui see on ettenähtud rahaliste ressursside valguses võimalik. Nii lihtne see ongi! Maksumaksjad ei ole käesoleval hetkel võimelised rohkem maksuraha riigikassasse tooma, vaid väga paljud inimesed ise vajavad abi, et toime tulla. Peame saama hakkama nende vahenditega, mis meie käsutuses on. Oma seadusjärgseid kohustusi pole takistanud täitmast ka nn töövabad reeded. Siseministeeriumi valitsemisala 2010. aasta eelarve on, võrreldes 2009. aasta lõpliku eelarvega, 279 miljoni krooni võrra väiksem, see on siis 6,7% väiksem. Samuti juhime teie tähelepanu asjaolule, et 2010. aasta eelarvet koostades on Siseministeerium arvestanud Vabariigi Valitsuse otsust vähendada oma valitsemisalas personalikulusid 2009. aasta seaduses kavandatuga võrreldes 9%. Riigikogu liikmetena te ju loodetavasti teate, et riigieelarvet ja valitsemiskulusid on kõikides ministeeriumides vähendatud, samuti peaksite aktiivsete Riigikogu liikmetena hästi teadma selle põhjuseid.
Aga nüüd esimene küsimus. Esitatud arupärimises soovite saada vastust küsimusele, mitu politseiametnikku on mõõdutundetu kärpimise tõttu olnud sunnitud viibima sunniviisiliselt palgata puhkusel ning milline on sellise puhkeaja kogukestus käesoleval aastal. Kahjuks on nii nagu opositsiooni ja koalitsiooni hinnangute puhul ikka, et mis ühele on mõõdutundetu, see teisele nii kohutav ei näi, kuigi midagi rõõmustavat siin ka ei ole. Tõde on see, et kärpima me oleme pidanud. Siseministeerium on pidanud valitsemiskulusid vähendama käesoleva aasta eelarves 9%. Andmed käesoleval aastal, s.o alates 1. jaanuarist kuni augusti lõpuni, kasutatud tasustamata puhkepäevade, puhkuste kohta on järgmised. Politsei- ja Piirivalveameti 6345 teenistujast on mainitud perioodil tasustamata puhkusel viibinud 5855 teenistujat, see on 92%. Kokku on Politsei- ja Piirivalveametis tasustamata puhkust kasutatud 31 323 tööpäeva ulatuses. 4628 politseiametnikust on tasustamata puhkusel viibinud 4253, mis on 92%. Kokku on politseiametnikud tasustamata puhkusel olnud 20 604 tööpäeva. Rehkendustes tähendab see seda, et ühe politseiametniku kohta on kaheksa kuuga kasutatud keskmiselt 4,45 tasustamata puhkusepäeva.
Teine küsimus: "Kuidas mõjub Teie arvates selline politseiametnike palgata puhkuse süsteem, mida te Eesti politseis rakendate, turvalisuse olukorrale riigis?" 2010. aasta alguses otsustasime personalikulude kärpimisega toimetuleku ühe meetmena rakendada tasustamata puhkuse andmist, et säilitada Politsei- ja Piirivalveameti senine võimekus ja vajalik kompetents organisatsioonis järgnevateks aastateks. Meetme eesmärk oli säilitada maksimaalselt olemasolev politseiametnike koosseis. Teine alternatiiv oleks olnud rakendada politseiametnike koondamist, mis oleks tähendanud olemasolevate politseiametnike koosseisu vähendamist. Koondatud inimeste asemele uute värbamine ja väljaõpe oleks tulevikus riigi jaoks oluliselt kallim meede. Loomulikult meeldiks mulle siseministrina olukord, kus Siseministeeriumi ja tema valitsemisala asutuste eelarved täiel määral rahuldatud oleksid. Kahjuks pean siseministrina oma otsustes arvestama Riigikogu poolt sisejulgeolekule eraldatavat rahalist ressurssi.
Kolmas küsimus: "Kas siseministrina kavatsete jätkata sellist töötasustamise ja turvalisuse poliitikat ka järgmisel aastal?" Mis puudutab 2011. aastat, siis kõigepealt soovin seista selle eest, et meie võimekus kaitsta Eesti inimeste turvalisust oleks vähemalt samal tasemel, kui ta on 2010. aastal. Mis puudutab metoodikat, siis laias laastus saab metoodika olla sama. Mis puudutab tasustamata puhkusepäevi, siis meie eesmärk on kindlasti vaadata läbi kõik võimalused, mis viiksid tasustamata puhkusepäevade arvu miinimumini. Alternatiivid on oluliselt kehvemad. Alternatiivid oleks väiksem politseinike arv, mis ei ole mõistlik otsus, teiseks ei oleks mõistlik otsus ka politseinike astmepalka vähendada, mis tähendaks suuremat tagasilööki kõiges selles, mis puudutab nende tulevikku ja pensionivõimalusi. Aitäh!

Suur tänu! Kas küsimusi on? Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud minister! Kas te nõustute minuga, et kasutada selles kontekstis väljendit "võimekuse säilitamine" ei ole päris asjakohane? Kui vähendatakse inimeste palka, sundides neid kasutama tasuta puhkust – jah, tõesti selleks, et mitte neid koondada –, siis nende töövõimekus igal juhul ei säili ja turvalisuse tase ka mitte. Võib-olla te leiutate selle probleemi tarvis ka retoorikas mingi kohasema väljendi kui võimekuse säilitamine, mis on kaugel tegelikkusest.

Jah, kuidas öelda, terminoloogiline küsimus. Mis on parem ja kui palju see asja muudab? Meie saame lähtuda sellest, milline on olukord kuritegevusega. Vaatamata sellele, et meil on olnud oluliselt vähem inimesi välja panna, julgen ma öelda, et turvalisuse olukord on siiski aktsepteeritav, ja loodan, et see jätkub ka 2011. aastal. Millega ma ilmselgelt rahul ei ole, on see, et see toimub tegelikult nende inimeste arvel, kes siiamaani on saanud oma tööd teha paremates tingimustes, mis puudutab näiteks ületundide tasustamist või kas või võimalust igapäevaselt, vastavalt oma vahetustele tööpäevad täis teha ja sellega perele leiba teenida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Nendel IRL-i, varem Isamaaliidu ministritel lasub nagu mingi needus. Nii kui nad Siseministeeriumi etteotsa asuvad, peab hakkama politseinikke koondama. Jüri Mõis ei teadnud, et see needus on raske, ja koondaski, mille järel jäi kohe Keila lähedal kiiruse ületamisel vahele. Kära kui palju ja silmad ka häbi täis! Marko Pomerants, kellest ma sügavalt lugu pean, on muidugi kogenum ja kavalam poliitik. Pealegi on ta olnud sotsiaalminister ja teab väga hästi, et politseiga ei maksa nalja teha, suur organisatsioon ja võivad vihaseks saada. Nii et koondama ei ole ta hakanud, aga on valinud teise väga huvitava vormi.
Teiseks tahan öelda, et täna me näeme siin juba teist õnnetut IRL-i ministrit. Õnnetu regionaalminister Siim Valmar Kiisler, keda siin küll ei ole, ei saa Ansipiga mitte midagi teha, oma põhilist poliitilist lubadust – haldusreformi – ei saa ta ellu viia, ootab paremat koalitsiooni. Siseminister Marko Pomerants peab jätkama politseinike piinamist rahakoti tühjendamise ja palgavabade päevadega ka järgmisel aastal, sest Ligi ei anna raha – Ansip keelab ilmselt. Vaat nii see elu seal koalitsioonis on. Ega ei ole lihtne. Ma ütlen, olles ka turvalisuse nõukoja liige siseministri juures, et Marko Pomerants teeb tõepoolest kõik, et seda raha saada, aga mida ei ole, seda ei ole. Marko Pomerants ja teised peavad tõesti ootama, et ehk läheb märtsikuus paremini. Nagu meile ütles ka Siim Valmar Kiisler, loodab ta haldusreformi ellu viia, järelikult paistab, et Ansipil läheb olukord kahtlaseks. Aga see selleks, muidugi on see võimalik ja ka vajalik.
Kuid mida öelda nende tohutute päevade kohta? Te kuulsite arve, see on päris hirmus! Kokku annab see päris hirmsa arvu, mille võrra tänavatel on vähem politseinikke. Mida teeb kuritegevus täna? Kasvab. Peabki kasvama, kuritegevus peab kasvama, kui majandus langeb, see on paratamatu. Nüüd majandus kasvab, aga ega siis kuritegevus sellepärast veel langema ei hakka. Kriminoloogias on see tavaliselt umbes kaheaastase hambaga. Politseinikke on vähem. Küll ma nuputasin, miks koalitsioon tahab anda abipolitseinikele selliseid tohutuid õigusi, nagu praegu antakse. Tulirelva kandmise õigus, 40 tundi antakse õpetust, siis hakkab kõmmutama. Teleskoopnuiad – ma saan aru, me peame ilmselt selle poolt hääletama, sest tänaval ei ole enam kedagi. Muidugi, reformierakondlast Atoneni ei julgeks lasta tänavale isegi selle 40-tunnise õpetusega, meenutades, mis tal seal Viljandi pargis juhtus koera ja koeraomanikuga. Aga ma ütlen põhimõtteliselt, et ilmselt on riigil kitsas käes. Ega siis tavalist pätti ju, andke andeks, veekahuriga taga ei aja. Mis me teame taskuvarastest? Need on jälle Viru tänaval tagasi. Korterivargused, mis on põhimass, need kuriteod on tuhandetes kasvamas, aga siseministril ei ole raha.
Lugupeetud kolleegid! Te teate seda summat, mis on tegelikult vaja, et selliseid puhkepäevi ei oleks, minister teab ka. Meile öeldi seda ka politseiametist. See on kõigest 31 miljonit, mis see siis Siseministeeriumi eelarve juures on? Ehk neljandik sellest sambast, mis seal Vabaduse platsil on ja Vabadussõda peaks meenutama. 31 miljonit ei leita ja politseinikud saadetakse kümneteks tuhandeteks tundideks ja päevadeks tänavatelt inimesi kaitsmast ära. Need on selle koalitsiooni valikud, millest mina mitte midagi aru ei saa. Mina ei saa aru, miks me politseinike silmis oma riiki järjekordselt õõnestame, sest see mõjub töömoraalile, see mõjub kõigele ja see mõjub lõppkokkuvõttes ka meie turvalisusele, kui me täna õhtul siit välja läheme. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Kadri Simsoni, Ain Seppiku, Tiit Kuusmiku, Kalev Kallo ja Aivar Riisalu 21. septembril esitatud arupärimine Siseministeeriumi politiseerimise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Ain Seppiku!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Alates käesoleva aasta 1. juunist töötab Siseministeeriumi personaliosakonna juhatajana Isamaa ja Res Publica Liidu liige Eero Kosk. Enne nimetatud ametikohale asumist  töötas Eero Kosk Tallinna volikogu IRL-i fraktsiooni nõunikuna ja siis me avastasimegi, et nii meeldiv inimene, nagu on Eero Kosk, on järsku sealt kadunud. Hakkasime otsima ja leidsime ta Siseministeeriumist. Arupärimise tingis see, et personaliosakonna juht on Siseministeeriumis tegelikult personalistrateegia kujundaja. Algfaasis käivad tema käest läbi kõik kõrgemad ametikohad, mida siis kas minister määrab või mida minister mõjutada saab, aga ta saab väga palju.
Küsimus ei ole mitte selles, et me kahtlustaksime konkreetset inimest. Arupärimise tingis, nagu ma arvan, põhimõtteline küsimus, et kas me oleme astunud jõuministeeriumide politiseerimisega järgmisse etappi. Ja kus on see piir? Siit kerkib edasi muidugi küsimus, kas me peaksime seda kuidagi seadusandlikult reguleerima. Oleks ehk selgem. Ma toon ühe näite. Vaene riigi peaprokurör väidab kogu aeg, et ta ei ole poliitik, ta ei tea poliitikast mitte midagi, aga kohati tekib ju selliseid küsimusi, mida me talle seetõttu esitada ei saa. Võib-olla oleks siis parem, kui ta oleks poliitik, vähemalt poliitiliselt määratletud. See on põhimõtteline küsimus ja ega see pole ainult meie riigi küsimus.
See tingis ka meie arupärimise ja me esitame terve rea küsimusi. Kas tegemist on ministri hinnangul juhusega, et ministeeriumi personaliosakonnas töötavad ministriga ühte parteisse kuuluvad isikud? Kuidas tööle võtmine toimub? Kes tegi sellise otsuse ja kas konkurss ikka oli? Konkurssidega on muidugi ka nii, nagu selle valitsuse ajal on. Kas Siseministeeriumi personaliosakonna politiseerimisega on alustatud kogu ministeeriumi politiseerimist? Kas see uus suund, see novell Siseministeeriumi personalipoliitikas on kuidagi seotud uue avaliku teenistuse seadusega? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Ain Seppik! Palun, härra siseminister, kõnepulti!

Aitüma! Tänan komplimendi eest! Ma näen, et ma ei ole siin saalis ainuke kogenud poliitik. Kui eelmise punkti juurde veidi tagasi minna, siis kindlasti koalitsiooni ühel kroonil on suurem ostujõud kui opositsiooni lubatud kümnel miljonil, mis reaalsuseks ei saa.
Esitatud arupärimises soovite saada vastust küsimusele, kas minu hinnangul on tegemist juhusega, et ministeeriumi personaliosakonnas töötavad ministriga ühte parteisse kuuluvad isikud. Sissejuhatavalt julgen Riigikogu liikmetele meelde tuletada, et põhiseaduse § 48 kohaselt – ja mul on väga hea meel, et põhiseaduskomisjoni esimees on ka isiklikult kohale saabunud – on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja liitudesse. See õigus laieneb ka erakondadesse kuulumisele. Kedagi ei tohi diskrimineerida, sealhulgas jätta tööle võtmata põhjusel, et ta kuulub mõnda erakonda, samuti ei tohi erakonda mittekuulumine olla töösuhet välistav asjaolu. Kõigest eeltoodust oleme Siseministeeriumis ka lähtunud. Siseministeeriumisse tööle võtmisel on küll kontrollitud, ega isik ei ole kantud karistusregistrisse, järgimaks avaliku teenistuse seaduse §-s 16 sätestatut, karistatud isikute teenistusse võtmise keeldu, kuid me ei tee äriregistrist päringut inimeste erakondliku kuuluvuse kohta, mida ilmselt arupärijad on käesoleval juhul teinud, või nad lihtsalt tunnevad ju inimesi, et oli Tallinna volikogus, et miks me siis ei tea.
Mina võin muuseas teile öelda, et mina ei tundnud seda inimest üldse enne, kui ta meil kandideeris. Esimesed jutuajamised pidasimegi n-ö kandideerimisvestluses. Sellest hoolimata tean, et Siseministeeriumis töötab tänasel päeval mitmeid inimesi, kes kuuluvad mõnda erakonda, näiteks Keskerakonna liige töötab lausa ministeeriumi osakonnajuhatajana, seda juba alates 2003. aastast, mil siseministri portfell kuulus Keskerakonnale. Siinjuures soovin rõhutada, et tegemist on väga tubli ametnikuga, keda hindavad kõrgelt nii ministeeriumi praegune juhtkond, tema osakonna töötajad kui ka tema kureeritavad asutused. Ääremärkusena võib mainida, et nii nagu personaliosakonna juhataja ametikoht 2010. aastal, täideti eelviidatud osakonnajuhataja ametikoht 2003. aastal avaliku konkursi kaudu. Sellel konkursil osales toona ka Eero Kosk, kes jõudis küll välja lõppvooru, kuid siseminister langetas otsuse teise kandidaadi kasuks. Mäletatavasti ei süüdistanud seepärast keegi Keskerakonda Siseministeeriumi politiseerimises ega olnud ka pretensioone Eero Kosel endal. Valituks osutunud kandidaat oli sellele ametikohale lihtsalt sobivaim.
Kuna elus on paljud asjad tegelikult hulga lihtsamad, kui nad näivad, siis ei saa juhuslikkust kunagi täielikult välistada. Nimetan asjaolu, et  Siseministeeriumi personaliosakonnas töötab tubli nõunik Riina Maat, IRL-i liige juba 2005. aasta septembrist ehk ajast, mil siseministriks oli Kalle Laanet. Personaliosakonna parteitu nõuniku Karina Jõemaa lapsepuhkusel oleku ajal on tema asemel ametisse nimetatud ajutise asendajana Merike Soosalu.
Teine küsimus: "Kes tegi otsuse võtta tööle personaliosakonna juhatajana Isamaa ja Res Publica Liidu liige Eero Kosk?" Ka personaliosakonna juhataja otsinguks korraldati avalik konkurss, millega seonduvalt olen ma juba avalikkusele s.a 28. mai Eesti Päevalehes selgitanud, et lõpuks jäid sõelale kaks inimest. Kokku kandideeris 26 inimest. Tegin siseministrina, kelle pädevuses on osakonnajuhatajate ametisse nimetamine, otsuse Eero Kose kasuks, kuna tal on üle 19 aasta avaliku teenistuse staaži, sellest kaheksa aastat politseiteenistuses. Varasemat ministeeriumikogemust on Eero Kosel kolm aastat ja ma tegin otsuse eeldusel, et Eero Kosel on oma seniste kogemuste pinnalt selget ettekujutus avaliku sektori, sealhulgas Siseministeeriumi politseisüsteemi ja muude valitsemisala asutuste toimimisest, nende rõõmudest, muredest ja probleemide lahendamise võimalustest. Kordan siinkohal varem Eesti Päevalehele öeldut, et oleks tobe, kui inimest ei saaks nimetada ametikohale põhjusel, et ta on ministri erakonnakaaslane. Mis puudutab neid 26 inimest, siis nendest ma kohtusin kahega, keda peeti sellele ametikohale kõige perspektiivikamateks, ja nende hulgas oli ka Eero Kosk.
Kolmas küsimus: "Kas Siseministeeriumi personaliosakonna politiseerimisega on alustatud terve ministeeriumi politiseerimist?" Eero Kose erakondlikust kuuluvusest on meelevaldne jõuda järelduseni, nagu oleks Siseministeeriumi personaliosakonnal uus poliitiline suund. Niisamuti on Eero Kose ametissenimetamisest pahatahtlik järeldada, nagu oleks Siseministeeriumis alanud laiem politiseerimine ning haldusala areng läbi poliitilise filtri. Usun, et arupärijad saavad ise ka sellest aru, eriti veel olukorras, kus järgmisel päeval pärast arupärimise esitamist kinnitas Tallinna Linnavalitsus Keskerakonda kuuluva Otto Popeli linna keskkonnaameti juhatajaks. Pealinna keskerakondlikku võimuparteisse kuuluvad ka Tallinna munitsipaalpolitsei ameti, ettevõtlusameti, linnaplaneerimisameti, transpordiameti, sotsiaal- ja tervishoiuameti, spordi- ja noorsooameti, linnaarhiivi ning linnavolikogu kantselei juhatajad, rääkimata muudest asjameestest. Kas tõesti on tegu juhusega või on Tallinn üks hoopis teine asi?
Neljas küsimus: "Kas Siseministeeriumi personaliosakonna uus poliitiline suund on kuidagi seotud uue avaliku teenistuse seadusega?" Loodan, et ma ei pea sellele küsimusele vastama. Aitäh!

Aitäh, härra siseminister! Nüüd küsimused. Kolleeg Lauri Laasi, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud siseminister! Kas tohiks teada, mis põhjusel lahkus ametist Eero Kose eelkäija? Kas see vastab tõele, et ta ei teinud seda päris omal soovil?

See, mis puudutas lahkumisavaldust, oli kindlasti tema vaba tahte avaldus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Ain Seppik! Kaheksa minutit tervenisti.

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Nii magusal teemal ma ei saa jätta sõna võtmata, sest vaat selle arupärimise puhul ei pidanud minister praegu vastu. Eelmine arupärimine, külma rahuga politseiametnikud tänavalt ära – see ei tekita sellist emotsiooni. Aga vaat erakonnakaaslase asjad – see pani tõsiselt probleemi ette. Mul on muidugi väga kahju, härra minister, et te peate Tallinna ametnikest nende erakondliku kuuluvuse järgi kartoteeki. Minu meelest on selliste andmekogude koostamine maailmavaatelisel alusel põhiseadusvastane ja teie kui minister peaksite seda teadma. Seda ei tohiks teha, ükskõik, kus nad on. Ma tean, et see pärineb ajalehest Äripäev. Me kavatseme küsida õiguskantslerilt, kas põhiseadusega on kooskõlas koostada andmekogusid inimese erakondliku kuuluvuse ja maailmavaate järgi. Aga see selleks. Erinevalt ministrist siin mõned meist Eero Koske tunnevad. Asi ei ole üldse Eero Koses. Kindlasti on oma inimlikelt ja professionaalsetelt omadustelt tegemist sobiva inimesega, selles ei ole kahtlust. Õige on ka see, härra minister, et Siseministeeriumis on alati sallitud erinevaid vaateid ja erinevaid parteisid. Sellel ajal, kui mina olin siseminister – mul õnnestus seal küll lühikest aega olla, mind suudeti sellest majast väga efektselt välja puksida, ma mõtlen, tõesti efektselt ja siin tuleb ikka jagada tunnustust Eesti poliitikale –, kasvas Siseministeeriumi Sisekaitseakadeemias rektor Loodi käe all rahulikult üles terve Res Publica äraostmatute seltskond. Ja ma arvan, et see oli täiesti loomulik, inimesed peavad ju kuskil töötama. Küsimus ei ole praegu mitte selles. Küsimus on selles, et Eero Kosk täidab strateegilist kohta. Te mõelge ikka natuke Siseministeeriumi valitsemisala peale! Seal on 10 000 – 12 000 (võib-olla nüüd on vähemaks jäänud) inimest, kelle saatuseniite see inimene tõmbab. Ma pean ütlema, et keegi siseministritest – kuigi kindlasti oli soov, kindlasti oli kirg ja mõte – ei ole julgenud sellele kohale panna oma parteikaaslast. Mitte keegi! Pean tunnistama, pean lausa üles tunnistama, et mul oli ka selline mõte ja väike erakonnapoolne soovitus, aga siis ma mõtlesin, et see ei ole päris õige.
Sõltumata inimesest, asi ei ole üldse inimeses, asi on kohas, mida ta täidab. Jah, Siseministeeriumis on kohti, kus kogu süsteemi suhtes ei otsustata suurt midagi. Tähtis koht küll, osakonna juhataja jne, kuid süsteemi ta mõjutada ei saa. Kuidas saab suurt süsteemi mõjutada? Selleks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Üks on eelarve ehk finantsid ja teine on kaadrid. Ma ei hakka kordama oma nooruspõlvest kuulsat lauset "Kaadrid otsustavad kõik!", kuid üht-teist ikka otsustavad, eriti Siseministeeriumis.
Miks me seda küsime ja miks me seda torgime? Sest Eero Kosk on tõesti meeldiv inimene, isegi vaatamata sellele, kas ta on IRL-i liige või Reformierakonna liige või Keskerakonna liige. Kuigi Keskerakonna liikmed on, ma saan aru, vähemalt meie meedia andmetel kõik halvad, aga see on teine küsimus. See on inimeste n-ö poliitilise kultuuri küsimus. Minu meelest on kõik erakonnad, mis meil olemas on, mis tegutsevad seaduse alusel, head ja nende liikmed on ka kõik toredad inimesed. Tuletan meelde, et erakonna liige saab ju olla ainult Eesti Vabariigi kodanik, see on põhiseaduse nõue. Siin ei ole kahtlust! Küsimus on pigem selles, millise määrani me läheme keskasutuste politiseerimisel. Me mäletame eelmist suurt politiseerimist, mida me ametlikult teinud ei ole. Need on kes? Maavanemad! Me ju teame täpselt, milline maakond on praegu millise partei, ütleme, vasallriik. Mina näiteks oma piirkonnas ei käi enam üldse maavanemate juures, sest miks ma pean käima kohaliku parteikomitee esimese sekretäri juures. Mul on seal kaks reformikat, üks on sots, aga see on rudiment, see lihtsalt jäi sinna, kohe ei saa teda maha ka võtta ja pole vajagi, tore mees on. Iseenesest on nad ju inimestena toredad, nii nagu Eero Koskki. Aga mida ma nendega räägin, Eero Kosel nii nagu ka maavanematel on ju kaksikalluvus, üks on oma ülemus ja teine on partei, konkreetses IRL-i kontekstis peasekretär. Kui partei ütleb, et ära tee nii, aga ülemus ütleb, et tee, kuidas siis inimene selle koalitsiooniga hakkama saab? Mõlemalt poolt võib tulla niisugune lätakas, et mitte ainult palgata puhkus, vaid edaspidi ka palgata elu.
Miks see veel on tähtis? See on riigiõiguslik küsimus. Jah, nõus, paneme seadusse sisse, et maavanemad ongi poliitilised, koalitsioon määrab ja ütleb, et sulle niipalju kohti, sulle niipalju. Mis me siin pimesikku mängime? Me enda kolleegid on läinud nendestsamadest pinkidest maavanemateks. Ütleme, et kui tuleb uus koalitsioon, siis maavanem vahetub, ja ütlemegi, et ministeeriumi teatud osakonna juhataja on poliitiline ametikoht, nii nagu see on Saksamaal. Teemegi nii ja mäng on selge! Läheb minister, läheb ka osakonnajuhataja. Aga mis praegu on? Praegu läheb uus minister, aga osakonnajuhatajana istub seal opositsioonipartei esindaja. Me eeldame, et ta on aus, kena ja korralik, aga ta allub igal juhul parteidistsipliinile. Need on need probleemid, millest me peaksime riigiõiguslikult endale aru andma ja mida me peaksime lahendama. Pole mõtet edasi mängida sellist mängu, et konkursil võidetakse. Eesti Loto kõige paremaks juhiks osutus konkursi korras kes – Heiki Kranich. Tänan!

Tänan! Palun, härra siseminister, teil on ka võimalus läbirääkimistes osaleda!

Aitüma! Kui me oleme juba jäänud siia õhtut veetma, siis teeme seda täiega ja ma võtan ka omalt poolt läbirääkimistest osa. Mõiste "Kaadrid otsustavad kõik!" on väga õige, ajakohane ja mina seda mõistet ka regulaarselt kasutan, sest sisejulgeoleku valdkonnas eriti peavad need inimesed, kes seal töötavad, olema tõepoolest professionaalid ja see saabki olla põhiline kriteerium. Mis puudutab n-ö omade eelistamist, siis seda saab teha ainult ühel juhtumil: kui nad kannatavad konkurentsis välja selle professionaalsuse kriteeriumi. Kuidas nendesse suhtuda? Ma arvan, et nii nagu Aavo Pikkuus kunagi ütles, kuidas oli olla Nõukogu Liidu jalgrattakoondises. Ta ütles, et eestlasel oli vaja seal oluliselt rohkem vaeva näha kui näiteks venelasel. Seetõttu ma arvan ka, et kui omad on ametis, siis tuleb olla nende suhtes ekstra nõudlik.
Mis puudutab Äripäeva lugemist, siis ma arvan, et see ikkagi on põhiseadusega lubatud ja sellega on kõik korras. Nii et ka siseminister võib endiselt  Äripäeva lugeda, kuigi ma seda väga harva teen, aga näed, vahel tuleb ette. Täiesti demagoogiline on muidugi see fakt, nagu tegeleks ühe ministeeriumi personaliosakonna juhataja 12 000 inimese värbamise küsimustega isiklikult. Politsei- ja Piirivalveametis saadakse kindlasti politseinike ja piirivalvurite värbamisega hakkama ja see oleks ilmselgelt ressursi ebaotstarbekas kasutamine, kui seda teeks ühe ministeeriumi personaliosakonna juhataja. Mis puudutab maavanemate temaatikat, siis ma tean küll isiklikult ühte maavanemat, kes vahetas sellepärast erakonda, et ta lootis, et Keskerakond tuleb võimule ja see aitab tal koha säilitada. Aga ei läinud niimoodi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Meie viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Mailis Repsi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni, Nikolai Põdramäe, Rein Ratase, Helle Kalda ja Georg Pelisaare 28. septembril esitatud arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti eelarve kohta. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti eelarve kohta. Meile teadaolevatel andmetel on käesoleval aastal Politsei- ja Piirivalveameti piiri valvamisega seotud isikkoosseisu palgafondis tekkinud puudujääk 20 miljonit krooni. Nimetatud puudujääk võib põhjustada Politsei- ja Piirivalveametis järjekordseid sundpuhkusi. Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lõige 7 sätestab, et ametite, inspektsioonide ja muude ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste eelarved kinnitab, neid muudab ja eelarvete täitmist kontrollib minister seadusega ettenähtud korras. Seoses sellega on meil ministrile ka neli küsimust. Näiteks, kuidas nimetatud puudujääk on eelarves tekkinud ning kuidas kavatseb minister olukorra lahendada?

Aitäh, kolleeg Lauri Laasi! Härra siseminister, me ootame teid veel kord kõnepulti!

Head arupärijad! Seekord puudutab arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti eelarvet. Esitatud arupärimises väidate, et teile teadaolevatel andmetel on Politsei- ja Piirivalveameti piiri valvamisega seotud isikkoosseisu palgafondis tekkinud puudujääk 20 miljonit krooni. Pean teid kurvastama, sest teile teadaolevad andmed ei vasta tõele ning on kahjuks eksitavad. Ma ütlesin seda ka 29. septembril toimunud Riigikogu infotunnis. Esitatud arupärimises soovite veel saada vastust küsimusele, kui suur puudujääk on Politsei- ja Piirivalveametis piiri valvamisega seotud isikkoosseisu palgafondis ning kas ametnikke hakatakse saatma sundpuhkusele. Politsei- ja Piirivalveameti piiri valvamisega tegeleva isikkoosseisu personalikulude eelarve puudujääk moodustas 2010. aasta alguses 11,3 miljonit krooni, mille katmiseks otsustati 2010. aastal rakendada palgata puhkuse andmist keskmiselt 12 päeva inimese kohta aastas. Täiendavat eelarve puudujääki ei ole tekkinud ning seega ei ole ka täiendavaid sundpuhkuse päevi kavandatud.
Kuidas on nimetatud puudujääk eelarves tekkinud? Puudujääk tuleneb Politsei- ja Piirivalveameti personalikulude vähenemisest 2010. aastal 10,5%, võrreldes 2009. aastaga.
Kolmandaks, kuidas kavatseb minister nimetatud olukorra lahendada? 2010. aasta alguses otsustasime personalikulude kärpimisega toimetuleku ühe meetmena rakendada palgata puhkuse andmist, et säilitada Politsei- ja Piirivalveameti senine võimekus – see on nüüd see sõna, mis preili Evelyn Sepale ei meeldi, aga selline ta on – ja vajalik kompetents organisatsioonis järgnevateks aastateks, samuti säilitada maksimaalselt olemasolevad koosseisud. On ju koondatud inimeste asemel uute värbamine ja koolitamine oluliselt kallim meede. Samas pean siseministrina arvestama oma otsustes rahalist ressurssi, mis Riigikogu sisejulgeolekule eraldab. Siseministeerium ja tema valitsemisala saab pakkuda riigis turvalisust nii palju, kui selleks on vahendeid ette nähtud.
Kas ja kui palju mõjutab puudujääk Politsei- ja Piirivalveameti eelarves Eesti inimeste turvalisust? Puudujäägi mõju turvatundele avaldub pikaajaliselt, tänase puudujäägi mõju oskame hinnata kolme-nelja aasta pärast. Käesoleval ajal läbiviidud uuringud inimeste turvatunde langust ei näita, samas on selge, et sisejulgeolekule eraldatava ressursi ja tajutud turvalisuse vahel valitseb siiski seos. Siseministeerium ja tema valitsemisala saab pakkuda turvalisust just sellises mahus, kui palju on eelarvelisi vahendeid, ja siseministrina olen omalt poolt andnud parima, et valdkond oleks rahastatud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra siseminister! Nüüd küsimus. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud siseminister! Rõõm on kuulda, et olete viimasel hetkel, vahetult enne aasta lõppu suutnud ikkagi selle 20-miljonilise augu ära lappida. Aga mida teil on öelda järgmise aasta kohta? Meile teadaolevalt on Politsei- ja Piirivalveametil järgmise aasta personalieelarves puudu orienteerivalt 31 miljonit krooni ja see eeldab, et koondatakse vähemalt 500 töötajat. Mida teil on öelda neile 500 töötajale, keda on järgmisel aastal ees ootamas koondamine?

Aitüma! Mul on öelda niipalju, et 500 töötajat ei ole sellest organisatsioonist võimalik koondada sel lihtsal põhjusel, et neid inimesi on igapäevastes töödes vaja. Tõepoolest, see suurusjärk, millest te rääkisite, on õige ja meetodid selle puudujäägiga toimetulekuks saavad olla kahesugused. Punkt 1, selleks on lisaraha, millesse on väga raske uskuda. Punkt 2 on see, et lisaraha ei ole, ja sellisel juhul tuleb vaadata, kuidas organisatsioon tervikuna jällegi nende tasustamata puhkusepäevade kaudu 2011. aasta läbib.
Mis on erinevus 2010. aastaga võrreldes, seda ma Riigikogu infotunnis kajastasin. Kui me 2010. aasta alguses olime sellises organisatsiooni loomise olukorras, kus kõik eelarved olid eraldi ja paindlikkust nende sammaste vahel oli vähem, siis 2011. aasta eelarvet me paneme kokku kui ühe ameti ühtset tervikeelarvet ja vaheseinu eri valdkondade vahel – piirivalve, politsei, omakorda korrakaitse ja kriminaalpolitsei – sellisel kujul ei ole. See kindlasti lihtsustab meil üldise vaate saamist. Nii et november on kindlasti see kuu, kus me oleme oluliselt targemad. Aga kindlasti ei ole mõtet hirmutada sellise 500 inimese koondamisega, sest see ei ole lihtsalt võimalik ega otstarbekas, see oleks rumal. Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me oleme nüüd viimase arupärimisega jõudnud lõpuni.

Mul on tunne, et soovitakse osaleda vabas mikrofonis. Ainult pärast minu haamrilööki. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Igaks juhuks mõned minutid lisaaega, äkki ei jõua.

Ei saa, vaba mikrofoni sõnavõtt on ainult viis minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Vaatamata sellele, et meie ajakirjandus, kaasa arvatud avalik-õiguslik ja see eriti, tegeleb võimuliidu kiitmisega mitu korda usinamalt kui meie suure idanaabri ajakirjandus, on mul õnnestunud leida mõningaid kilde, mis viisid mind järgmistele mõtetele.
Seda, et valitsuskoalitsioon ei kuula ära ega võta arvesse Riigikogu opositsiooni arvamusi ja ettepanekuid, on harjutud võtma juba paratamatusena nagu loodusseadusi. Samuti ei pane meid enam ammugi imestama võimupoliitikute üleolev suhtumine ühiskonnateadlaste ekspertiisi ja nõuannetesse. Viimasel ajal on jäänud mulje, et valitsusliidule on järjest enam vastukarva Riigikontrolli ja õiguskantsleri tegevus. Ometi on tegemist kahe põhiseadusliku institutsiooniga, mille otsene ülesanne ongi just järelevalve riigivõimu tegevuse üle ja ettepanekute tegemine selle parandamiseks. Oleme jõudmas olukorda, kus iga seisukoht, mis ei lange ühte võimuliidu poliitiliste arusaamadega, tembeldatakse juba eos ebapädevaks ning iga ettepanekut asja parandada käsitletakse poliitilise rünnakuna.
Kui Riigikontroll leidis auditis, et Riigimetsa Majandamise Keskus raiub riigimetsa parimat osa, vanu metsi viljakatel muldadel, hoogsamalt, kui selline mets jõuab end taastoota, lükkas keskkonnaminister need etteheited üleolevalt tagasi traditsioonilise jokk-argumentatsiooniga, väites, et metsamajandamisel järgitakse pikaajalist arengukava, rikutud ei ole mingit seadust ja pikaajalised strateegiad peaksid metsade majandamise jätkusuutlikkuse tagama. Ei kritiseerinud Riigikontroll RMK-d ju mitte seaduse rikkumise, vaid ebamõistliku majandamise eest.
Auditis täiskasvanute täiendus- ja ümberõppe korralduse kohta leidis Riigikontroll, et tegevus selles valdkonnas ei ole süsteemne ega toeta kvalifikatsiooni omandamist või täiendamist. Kuigi riigil on täiskasvanute koolitamiseks aastatel 2008–2013 kasutada kaks miljardit krooni Euroopa Liidu raha, puudub ettekujutus, millise kvalifikatsiooniga tööjõudu muutuvas majanduskeskkonnas vajatakse. Samuti puudub riigil ülevaade toimunud koolitusega saavutatud tulemustest. Näib, et valitsuse jaoks on esmatähtis koolitusrahad ära kulutada ning saavutada koolitusel osalejate võimalikult suur arv, mõtlemata selle peale, kas tehtud kulutustest mingit kasu on. Ka haridusminister tõmbus kaitsesse, väites, et Riigikontroll pole asjadest lihtsalt õigesti aru saanud.
Eelnenuga üsna sarnane oli Riigikontrolli kriitika ka ettevõtlustoetuste aadressil, mille kasutamise positiivses mõjus Eesti majanduse ekspordivõimele on põhjust kahelda. Riigikogus esinenud õiguskantsler kritiseeris aga ettevõtlustoetuste eraldamist ka vähese läbipaistvuse pärast, mille peale reformierakondlasest majanduskomisjoni esimees Urmas Klaas kostis, et ega ettevõtlustoetused pole riigi ainus viis majanduse arengut toetada. Muidugi ei ole, aga kas see õigustab puudusi toetuse jagamisel?
Veidi valutumalt käis Riigikogus õiguskantsler Indrek Tederi käsi, kui ta oma iga-aastast ettekannet tegi. Mõnele n-ö poliitiliselt süütumale ettepanekule, näiteks laste ombudsmani institutsiooni loomisele, avaldasid võimupoliitikud koguni toetust, ent ebamugavaid ettepanekuid eitati või lihtsalt ignoreeriti. Õiguskantsleri jutt oli igati õige, kuid sellest pole mingit kasu. Pole ühtki märki, et valitsuskoalitsioon tahaks kuidagi oma senist suhtumist ja poliitikat muuta. Võib-olla tahaks Riigikogu enamus ebamugavaks muutuva õiguskantsleri hoopis ametist tagandada? Ometi püüdis Indrek Teder esineda võimalikult diplomaatiliselt ning avaldas Riigikogule koguni tunnustust, et majanduskriisi aegadel on poliitikud suutnud riigis toimuvat ohjes hoida. Ta möönis, et riigi juhtimine otsekui katse-eksituse meetodil on praegustes keerulistes oludes mõneti paratamatu, aga katse-eksituse meetod toimub edukalt vaid siis, kui eksimusi tunnistatakse, neist õpitakse ja püütakse neid edaspidi vältida. Kui aga eksimus kuulutatakse ainuvõimalikuks lahenduseks ja ülimaks riiklikuks tarkuseks, siis on midagi viltu.
Viimasel ajal on kõlanud võimuliidu poliitikute poolt üha sagedamini ettepanekud ühes või teises punktis Eesti Vabariigi põhiseadust muuta. Kui nii Riigikontrolli kui õiguskantsleri seisukohad on võimupoliitikute jaoks niikuinii nagu hane selga vesi, võib-olla sooviksid nad siis põhiseadust muuta ühe kunagi eksisteerinud riigi konstitutsiooni § 6 eeskujul ja must valgel kirja panna, et Eesti ühiskonna juhtiv ja suunav jõud ning tema poliitilise süsteemi riiklike ja ühiskondlike organisatsioonide tuumik on Reformierakond koos Isamaaliidu ja Res Publicaga, kes üheskoos määravad kindlaks meie ühiskonna arenemise perspektiivid, sise- ja välispoliitika suuna, juhtides Eesti rahva loovat tegevust teel igakülgsele riiklikule õitsengule. Ka selline sõnastus aitaks ehk ära hoida tülikaid katseid riigivõimu eksimustele tähelepanu juhtida. Aitäh!

Kahjuks on aeg läbi! Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 22.54.