Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole, seega võime minna teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub 51.

Esimene päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Ma tuletan tagasivaatavalt meelde, et Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu oli esimesel lugemisel 16. juunil. Üsna üksmeelsete toetusavaldustega otsustas Riigikogu esimese lugemise lõpetada. Muudatusettepanekud laekusid 2. juuliks, pärast mida on komisjon arutanud eelnõu koguni kolmel korral: 20. septembril, 27. septembril ja 11. oktoobril.
Tagasivaatavalt veel niipalju, et eelnõu sisu puudutab ühte täpselt reguleerimata jäänud protseduuri: kui Vabariigi Presidendi valimine läheb Riigikogust edasi valimiskogusse, siis kuidas kohalike omavalitsuste volikogud täpselt valivad oma esindajad valimiskogusse. On häirinud see praktika nendes volikogudes, kus esindajaid on rohkem kui üks, et volikogu enamus võtab endale kõik kohad, hääletades kandidaate läbi ükshaaval. Teoreetilise põhistuse kohta niipalju, et parlamendil lasub üldiselt kohustus otsustada kõik avaliku võimu toimimise ja põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. See küsimus on otsustamata jäänud. Nagu siin kuulamiste käigus on välja tulnud, omal ajal ka päris kummalisel põhjusel. Nimelt, kui Vabariigi Presidendi valimise seadust omal ajal arutati ja ette valmistati, siis selle protseduuri läbitöötamiseks ei jätkunud lihtsalt aega.
Nüüd aga muudatusettepanekute ja komisjoni arutelude juurde. Muudatusettepanekute tabel on meil kõigil olemas, kuid enne, kui ma lähen nende probleemide juurde, mis muudatusettepanekute tabelis kajastuvad, peaks puudutama mõnda probleemi, mis komisjonis kõne alla tulid, kuid mida komisjon muudatusettepanekutena siiski ei esitanud. Need on need kaks küsimust, mida Vabariigi Valimiskomisjoni esindaja Alo Heinsalu meie ette tõi. Need kajastuvad ka Vabariigi Valimiskomisjoni põhiseaduskomisjonile esitatud arvamuses. Siin vajaksid need probleemid markeerimist, kuid seaduse muutmisele me selles kontekstis ei läinud. Kõigepealt on probleem selles, mis saab juhul, kui Vabariigi Presidendi valimise viiendas hääletusvoorus, see on valimiskogu teine hääletusvoor, ükski kandidaat valituks ei osutu. Nimelt, praeguse seaduse § 26 lõige 2 ütleb, et valimiskogu teises hääletusvoorus osutub valituks kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus. Ehk lahtiseks jääb küsimus, mis saab siis, kui on väga palju kehtetuid sedeleid, mis ei anna häält kummalegi kandideerivale kandidaadile. Sellist patiseisu saaks ära hoida, kui valimiskogu valiks Vabariigi Presidendi lihtsalt poolthäälte enamusega. Teine küsimus, mille Vabariigi Valimiskomisjon samuti põhiseaduskomisjoni ette tõi, on see, mis saab siis, kui Riigikogu, adudes seda, et 2/3 häälteenamust ühel kandidaadil ei õnnestu saada, jätab kas esimeses, teises või kolmandas hääletusvoorus lihtsalt kandidaadid esitamata. Ka siin oli Vabariigi Valimiskomisjoni ettepanek minna teise ja kolmanda hääletusvooru puhul niisugusel juhul otse valimiskogusse edasi. Miks komisjon, pidades neid probleeme teoreetiliselt küll täiesti põhjendatuks, ei vormistanud selle kohta muudatusettepanekuid? See tuleneb nimelt sellest praktikast, et me oleme hoidunud üldiselt aasta ja vähem enne valimisi valimiskorras oluliste muudatuste tegemisest. Võib-olla oleme siin olnud kohati n-ö pühamad kui paavst ise, kuid komisjon asus siiski seisukohale, et selleks, et lahendada küsimus, mille regulatsioon ilmselgelt puudub, ei laienda me selle eelnõu konteksti probleemidele, mis annaksid seaduses ja valimiskorras olemasolevaga võrreldes täiesti teistsuguse lahendi.
Nüüd muudatusettepanekutest. Need jagunevad suures osas kaheks. Ühed on need, mille on algatanud komisjon ja mille vajalikkust käis komisjonis põhjendamas Vabariigi Valimiskomisjon. Need muudatusettepanekud on tabelis numbrite 1, 2 ja 7 all. Need puudutavad valijameeste valimisel seda põhimõtet, et valitakse volikogu istungil üles seatud kandidaatide hulgast. Seaduseelnõus, nii nagu erinevad fraktsioonid seda esitasid, ei olnud selgelt esitatud see põhimõte, et volikogu peab kõigepealt esitama kandidaadid, mistõttu võis jääda mulje, et on võimalik langetada valik kõigi volikogu liikmete hulgast. Sama puudutab põhimõtet, et liisku heidetakse üksnes juhul, kui kandidaatide häälte arvud on võrdsed ja selle tõttu pole kõik vajalikud volikogu esindajad valijameeste kogusse valitud, mille puhul algse sõnastuse järgi võinuks jääda mulje, et liisku tuleb heita ka juhul, kui tegelikult on kõik valitud. Need on üsna tehnilist laadi täiendused, millega muudetakse ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadust nii, et tekib viide Vabariigi Presidendi valimise seadusele.
Teine muudatusettepanekute osa, millel siin tuleb kindlasti peatuda, on need muudatusettepanekud, mille ettenähtud tähtajaks esitas Riigikogu liige Evelyn Sepp. Neist ettepanekud nr 3 ja 4 näevad tegelikult ette valimiskogu koosseisu suurendamise. Nendes muudatusettepanekutes esitatud protseduuri järgi antakse suuremate omavalitsuste volikogudele täiendavalt valijameeste kohti juurde. Me tegime kiire arvutuse. Kui praegust omavalitsuste struktuuri arvestades oleks valimiskogu liikmete arv 347, kellest 246 tuleb kohalikest omavalitsustest ja 101 Riigikogust, siis muudatusettepaneku alusel suureneks see arv 404-ni ehk 303 liiget tuleks kohalikest omavalitsustest. Muudatusettepanekute tabelis on võimalik seda skeemi ka jälgida. See algab sellest, et kõige suuremates omavalitsustes hakkab 10 liikme asemel olema 20 jne. Kui praeguse seaduse järgi on 10 sellist omavalitsust, kust tuleb rohkem kui üks valimiskogu liige, siis muudatuse järgi oleks selliseid omavalitsusi koguni 29 ja liikmete arv oleks tunduvalt suurem. Komisjon asus seisukohale, et ka see muudab olemasolevaga võrreldes olulisel määral valimiskorda ning muudab valimiskogu proportsiooni oluliselt Riigikogu kahjuks ja kohalike omavalitsuste suunas. Lähtudes jällegi sellest põhimõttest, et me ei tee valimiskorras muudatusi sellel lühikesel ajal enne tuleval aastal toimuvaid presidendivalimisi, jõudsime seisukohale, et me neid muudatusettepanekuid ei arvesta, nagu mitte ka neid Evelyn Sepa ettepanekuid, mis annavad suuremates volikogudes, kus valitakse rohkem valijamehi, ka volikogu liikmetele rohkem kui ühe hääle.
Põhiseaduskomisjoni debatid olid sisukad ja huvitavad, jõudes kohati ka selliste probleemideni nagu Vabariigi Presidendi pädevus ja tema funktsioonid ning võimalused teda tagasi kutsuda, selle otstarbekus või otstarbetus, aga need ei puuduta esitatud muudatusettepanekuid, seetõttu ma nendel aruteludel pikemalt ei peatu. Aitäh!

Tänan, austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Valijameeste kogu moodustamine ja valimine selle kaudu on teatud modifikatsioon presidendi otsevalimistest. Sa oma komisjoni arutelu tutvustuses ka märkisid, et komisjoni enamus pidas üldiselt halvaks seda, et omavalitsuste osakaal ehk rahva osakaal selles valimises suureneb ja Riigikogu, n-ö juhitud demokraatia osakaal selles väheneb, et see on justkui halb. Mis on halba selles, kui pidada see debatt ära nüüd, muuta seadust minu parandusettepanekute suunas ja jõustada see muudatus 1. jaanuarist aastast 2012, nagu ka parandusettepanekud ise ette näevad? Kuidas see võiks küll mõjutada eelolevaid presidendivalimisi ja kuidas see võiks minna vastuollu põhimõttega, et vahetult enne valimisi valimisseadust ei muudeta?

Täiesti õige, küsimus on mõistetav. Tõepoolest, jätsin ütlemata, et Evelyn Sepal on ka muudatusettepanek, mis juhul kui eelnevad muudatusettepanekud aktsepteeritakse, jõustaks need mitte eelolevate presidendivalimiste ajaks, vaid järgmiste valimiste ajaks. Ma arvan, et me seda diskussiooni siin mingil moel ka peame. Komisjonis esitati siiski ka sisulisi vastuargumente. Ilmselt võib vaielda selle üle, kas Vabariigi Presidendi valimine valijameeste kogus on modifikatsioon otsevalimistest või on see n-ö täiendav abimehhanism, mis lahendab olukorra, kui Riigikogu presidenti valida ei suuda. Üldiselt jäi komisjoni liikmete hulgas peale arusaam, et me ei taha oluliselt muuta valimiskogu olemasolevat proportsiooni kohalike omavalitsuste esindajate ja Riigikogu liikmete vahel. Kahtlemata on tegemist poliitilise otsusega, mida me täna siin muudatusettepanekut hääletades langetame. See ettepanek suurendaks, nagu ma eespool ütlesin, oluliselt kohalike omavalitsuste osakaalu ja seda suuremate omavalitsuste suunas, milles on kahtlemata ka teatud loogika, kui arvestada elanike arvu proportsiooni. Teiselt poolt võib öelda ka seda, et see mudel, mis alguses pakuti, et omavalitsused on küllalt võrdsed, annab just nimelt väiksematele omavalitsustele selle küsimuse lahendamisel tugevama hääle ja tugevama väljundi. Regionaalse balansseerituse seisukohalt see vahest ei olegi halb mõte. Aga see on kaalumise koht. Nagu ma ütlesin, komisjon otsustas selle ettepaneku päris kindlalt tagasi lükata.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Enne küsimuse esitamist tahan rõhutada, et ma absoluutselt ei taha, et mu küsimus kõlaks, ma ei tea, selektiivselt. Aga siiski, arvestades teatud suurte omavalitsuste eripärasid, tuues näiteks kas või Tallinna või Narva, kuigi ei ole küsimus, kui me saaksime osaliselt venekeelse presidendi, kas ei või tekkida ohtu, et me võime saada ka venemeelse presidendi ja siis tekivad juba vastuolud täitevvõimuga? Kas sa selles regulatsioonis säärast ohtu näed?

Aitäh! Komisjon kindlasti ei arutanud seda, millised ohud või võimalused valitsevad venekeelse või venemeelse presidendi saamisel Eesti Vabariigis. Ma usun, et Eesti Vabariigis valitakse ikkagi Eesti Vabariigi presidenti. Küll on juhitud varasemates aruteludes teema üle tähelepanu sellisele kaudsele mehhanismile, et volikogud, mis valivad Vabariigi Presidendi valijamehi, on ise valitud teise põhimõtte järgi, kui siis, kui me valime Riigikogu, kus osalevad ainult kodanikud. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on teatavasti hääleõigus ka teistel Eesti residentidel.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! Minule teadaolevatel andmetel teie komisjon tõepoolest ei arutanud seda küsimust, kas Eesti president peaks olema ameerikameelne, venemeelne, lätimeelne või eestimeelne, aga minu küsimus on niisugune. Kas teine muudatusettepanek, mida juhtivkomisjon täielikult arvestas, on tingitud tahtmisest kohalike omavalitsuste volikogude tööaega kokku hoida või oli selleks ka rohkem põhjusi? Olen rääkinud.

Aitäh! Mul võtab nüüd natuke aega teise muudatusettepaneku ülesleidmine, see puudutab kohalikes omavalitsustes ...

Hea ettekandja! Mul on see siin olemas. Kas soovite? Palun!

Aitäh! ... et valitakse volikogu istungil ülesseatud kandidaatide seast ühes hääletusvoorus. Ei, see ei ole tingitud mitte niivõrd aja kokkuhoiu põhimõttest, kuivõrd õigusselguse põhimõttest. Kandidaadid esitatakse tõepoolest kõigepealt protseduuriliselt ja siis toimub hääletamine, igaühel on üks hääl.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Saan aru, et praegu on ainus tee selgema ja demokraatlikuma protseduuri poole liikumiseks seesama eelnõu. Aga kas arutati ka seda, et kaugemas perspektiivis võiks minna ka põhiseadusliku muudatuse poole, liikuda presidendi otsevalimise poole, mida pooldab märkimisväärne osa rahvast, kas või vähemalt kompromissina praegusega, et juhul kui Riigikogu presidenti ära ei vali, siis läheb otsevalimiseks, selle asemel et tekitada seda keerulist mehhanismi valijameestega?

Aitäh! See küsimus komisjonis esile ei tõusnud. Ma ütleksin, et see mehhanism võib olla keeruline, kuid annab tegelikult lahenduse ka juhul, kui valimine Riigikogus ei õnnestu. Alternatiiv võiks olla põhimõtteliselt see, et Riigikogu viimases hääletusvoorus osutub kandidaat valituks poolthäälte enamusega, nagu mõnes riigis on, aga kindlasti on Eesti süsteem selline, mis erinevalt mõne teise riigi presidendi valimise süsteemist, kus ka ei ole rakendatud otsevalimist, tagab lõpuks lahenduse.

Evelyn Sepp, palun!

Hea ettekandja! Minu teine küsimus puudutab olukorda, mille kirjeldamiseks sobiks näide Tallinnast, kus on ümmarguselt 80 volikogu liiget, valitakse 10 valijameest ja igaühel on 1 hääl. Ka eelnõus on ette nähtud, et võrdselt hääli saanute vahel tõmmatakse loosi. Selle skeemi puhul on küllaltki tõenäoline, et viimased kandidaadid ei pruugi koguda ühtegi häält või siis äärmisel juhul saab mitu kandidaati ühe hääle, mis jätab kahtlusi nende legitiimsuses või n-ö valitavuses. Kuidas võiks mõjutada nende valijameeste autoriteeti see, kui mitu neist ei saanud ühtegi häält, siis tõmmatakse loosi ja keegi neist läheb valijameeste kogusse kedagi esindama?

Aitäh! Ma arvan, et see, kui volikogu liikmetel on hääli rohkem kui üks, ei suurenda kuidagi seda legitiimsust, sest see on matemaatiline tehe. Teiseks, ma pean üpris teoreetiliseks konstruktsiooniks seda, et keegi Tallinna volikogust osutub null häälega valituks kas liisu heitmise teel või kuidagi teisiti. Kui vaadata, kui palju fraktsioonidel on liikmeid, ja kui fraktsioonid teevad eelnevalt ära selle töö, et esitavad oma kandidaadid, siis küllap nad teevad seda ka nõnda, et antakse kandidaatidele hääli. See küsimus Evelyn Sepa esitatuna tuli ka komisjonis kõne alla, aga komisjoni üldine arusaam oli see, et siin on tegemist, esiteks, teoreetilise ohuga, mille realiseerumise praktiline võimalus on küllaltki väike, ja, teiseks, kui ka niimoodi juhtub, siis valijamees tegelikult valimata ei jää.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, et te usute niisama palju kui mina, et kõik kohalike omavalitsuste volikogud on Eestis valitud demokraatlike valimiste tulemusel. Kahjuks või õnneks on mõnes kohalikus omavalitsuses juhtunud niimoodi, et praegusele valitsuskoalitsioonile see valimistulemus ei sobi, ja me teeme ei tea mitmendat korda parlamendis järjekordset demokraatiat reguleerivat seadust. Öelge, kas teil piinlik ei ole.

Ei ole. Teiseks, teie eeldused on mulle täiesti arusaamatud. Jah, ma olen nõus sellega, et omavalitsused on valitud täiesti demokraatlikul moel, vähemalt me tahaksime seda loota, minu kõrvu ei ole jõudnud ka juhtumeid, et oleks teisiti olnud. Aga ma osutan veel kord sellele, millel ma alguses peatusin võib-olla väga lühidalt, kuna minu ülesanne ei ole siiski siin esitada eelnõu algatajate seisukohta. Ma pean eelmisest debatist meelde tuletama seda, et siin on olulise kaaluga küsimus avaliku võimu toimimisest jäetud seadusandjal varem üheselt lahendamata. Sellele on juhtinud tähelepanu nii õigusteadlased (viitan Nele Parresti artiklile Juridicas nr 9/2009) kui ka Vabariigi Valimiskomisjoni esindajad, kelle puhul see mälupilt oli säärane, et Riigikogu omal ajal jättis valijameeste valimise korra täpselt reguleerimata lihtsalt ajapuudusest tulenevalt. Nii et, härra Riisalu, mul ei ole mitte sugugi piinlik teie ees esineda, liiatigi mitte komisjoni esindajana.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, hea pinginaaber komisjonis! Komisjonis püüdsin ma aru saada, miks me seda eelnõu menetleme. Kahjuks ei saanud ma aru ega saa ka praegu aru, milleks täna sellega on vaja tegelda. Minu teine komisjonikaaslane Igor Gräzin räägib, et kui toru ei leki, siis ei ole mõtet seda torkima minna, et siis hakkabki lekkima. Mis sina sellest arvad, kas tõesti ikka on vaja? Sa komisjonis püüdsid rääkida, aga ma kahjuks ei saanud aru. Võib-olla räägid mulle üle.

Aitäh! Komisjoni üldine arusaam oli säärane, et see toru lekib küll. Nimelt, kui tekivad niisugused olukorrad, kus suure omavalitsuse volikogul on vaja valida kümme kandidaati valijameeste kogusse, ja siis valitsev koalitsioon või valitsev erakond otsustab, et valimisprotseduur on säärane, et need isikud valitakse ükshaaval, kõigepealt üks esindaja, siis teine, kolmas, neljas, viies jne, ja siis otsustatakse see asi nõnda, et kõik kümme esindajat on valitsevast erakonnast, siis on asi proportsionaalsuse printsiibist kaugel ja valijamehed ei esinda volikogu kogu spektrit. Ühtlasi viitan ma oma vastusele härra Riisalu küsimusele. Nii et, hea pinginaaber komisjonist, võib-olla oleks mõtet seda Juridica artiklit lugeda!

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tallinna volikogu liikmete arvu suurendamisega tuli see Riigikogu mängleva kergusega toime. See ei olnud üldse mingi küsimus – niuhti ja tehtud! Sellega, et suurendada valijameeste kogu suurust, ei tule me toime. Ometi oleks vaja just seda proportsionaalsust Riigikogu liikmete ja omavalitsusest valitud valijameeste vahel muuta. Sest kui Riigikogu ei ole juba ei tea mitmendal korral toime tulnud põhiseaduses ette nähtud ülesande täitmisega, et valida siin ära president, siis ongi vaja proportsioone muuta ja siis ongi vaja volikogudele rohkem võimu ja voli anda. Kas sa ei leia, et oleks õige keskenduda just sellele muudatusettepanekule?

Aitäh! See küsimus on pigem minule kui ettekandjale, mitte minule kui komisjoni esindajale, seetõttu, kuna komisjonis seda küsimust niimoodi ei tõstatatud, ei läheks ma selle aruteluga väga pikalt kaasa. Küll aga ei saa märkimata jätta, et see, et Tallinnas volikogu liikmete arv suurenes, ei ole suurendanud Tallinna elanike arvu, nii et see iseenesest ei ole ilmselt põhjendus proportsioonide muutmiseks.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ka see küsimus on sulle kui ettekandjale, sest ma kahtlen, kas te komisjonis seda arutasite. Sa just hetk tagasi küsimusele vastates selgitasid, et demokraatiat tuleb juhtida seetõttu, et kui valijamehi valitakse ükshaaval, siis võib juhtuda, et saadakse valitsevale koalitsioonile sobivad esindajad. Kas sa võid tuua välja, mis oli see põhimõtteline erinevus näiteks teisipäeval, kui me valisime KIK-i nõukogu, ja kui meile selgitati, et see on äärmiselt demokraatlik, kui valitakse täiesti juhuslikult kaks Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvat inimest nõukogu liikmeks ja just ükshaaval tulebki valida, sest nii saab koalitsioon välja valida just need, kes neile meeldivad?

Aitäh! Komisjon seda ei arutanud, aga erinevates kohtades, kus on mulje, et rikutakse mingisugust demokraatia põhimõtet, on ilmselt otstarbekas algatada reeglite muudatusi. Neid näiteid võib tuua väga palju, ka Tallinna kohaliku võimu toimimise kohta, halduskogude kohta, aga ma ei läheks selle küsimusega kaasa, sest komisjon seda kindlasti ei arutanud. Lähtume sellest, et praegu on Vabariigi Presidendi valimiskogu näol tegemist avaliku võimu toimimise olulise riikliku küsimusega, kus regulatsioon peab olema ühene ja selge.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! See, et valijamehed valitakse ühes hääletusvoorus ja igal volikogu liikmel on üks hääl, ja see seletus, mis sa andsid, et eelnevalt võiks fraktsioon ju ära määrata, kes kui palju hääli saab – kas see on sinu arvates demokraatia kõige kõrgem tipp, et eelnevalt rehkendatakse ja öeldakse, kui palju hääli saadakse ja kes kelle poolt hääletab?

Aitäh! Võib rehkendada, aga ma ei rääkinud mitte midagi rehkendamisest. Ma arvan, et kui inimene esitatakse kandidaadiks, siis on tal vähemalt üks esitaja, tõenäoliselt ka rohkem.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pean tunnistama, et selle arutelu alguses ei kavatsenud ma siia kõnepulti tulla ja leidsin, et ehk ei ole vaja lihtsaid asju üle selgitada. Aga ma kahjuks eksisin. Hea kolleeg Raivo Järvi muretses venekeelsete inimeste ja demokraatia pärast ja selle pärast, et, kujutage ette, nad tõesti valivad Eestis kohalikke volikogusid ja järelikult tuleb kohalike volikogude esindajate arv hoida võimalikult väike, muidu ei ole president demokraatlikult valitud. See ei ole tegelikult sellele saalile kohane arutelu tase. Ka volinikud, kes esindavad piirkondi, kus suur osa elanikest on venekeelsed, esindavad Eesti hääleõiguslikke kodanikke. Teha siin vahet emakeele alusel – see ei vaja vist lisakommentaare.
Kui tulla nende parandusettepanekute juurde, mille alt te leiate tabelis minu nime, siis kindlasti vääriks pisut selgitamist ja tähelepanu juhtimist paar seika. Komisjoni esindaja viitas ühele artiklile ja soovitas selle läbi lugeda. See soovitus oleks kohane ka temale endale, sest Nele Parresti üks kandvamaid artikleid selles Juridica numbris juhib meie tähelepanu kahele asjale. Üks on tõepoolest see puuduv kord, mis omal ajal jäi reguleerimata (seda võib öelda stenogrammile ja protokollile tuginedes) tõepoolest ajapuuduse tõttu. See probleem on suures osas selle eelnõuga lahendatud, ei saa etteheiteid teha. Kuid teine probleem, millele see teoreetiline artikkel tähelepanu juhib, on seesama proportsionaalsus. Ma usun, et te olete minuga nõus, et valijamehed ei esinda oma küla puid ja põõsaid, vaid nad esindavad selle omavalitsuse hääleõiguslike kodanike häält, nende arvamust. Kui on oluline proportsionaalsus, siis kahtlemata kannavad ka nemad seda proportsionaalsust selle piirkonna valijate võimalike arvamuste suhtes, kust nad tulevad. Kui me vaatame mõningaid tabeleid, siis arvestades omavalitsuste suurust n-ö 2006. aasta mudeli järgi, esindasid omavalitsused, kus oli rohkem kui 10 000 hääleõiguslikku kodanikku (neid oli üheksa), 11% valijatest ja omavalitsused, kus oli vähem kui 10 000 hääleõiguslikku kodanikku (neid oli 218), võtsid enda alla 89% esindatusest valijameeste kogus. Parandus, mille mina välja pakkusin, lähtub kahest asjast. Esiteks on pisut ümber modelleeritud esindajate arvu. Parandusettepanekutest saate näha, et kuni 5000 hääleõigusliku Eesti kodanikuga omavalitsus saadab valijameeste kogusse ühe esindaja, kui omavalitsuses on 5001 kuni 10 000 kodanikku, siis saadetakse kaks esindajat, kui on 10 001 kuni 20 000 kodanikku, siis neli esindajat, kui on 20 001 kuni 50 000 kodanikku, siis kaheksa esindajat, kui on 50 001 kuni 200 000 kodanikku, siis kümme esindajat, ja kui on üle 200 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku, siis 20 esindajat. Kui me paneme siia juurde tinglikult omavalitsuste arvu, siis kuni 5000 hääleõiguslikku kodanikku esindavaid omavalitsusi oli 164, kuni 10 000 kodanikku esindavaid omavalitsusi oli 16, kuni 20 000 kodanikku esindavaid omavalitsusi oli viis, kuni 50 000 kodanikku esindavaid omavalitsusi oli kaks, kuni 100 000 kodanikku esindavaid omavalitsusi oli üks ja üle 100 000 kodaniku esindavaid omavalitsusi oli üks (see on Tallinn).
Mida selle kohta veel öelda? Kahtlemata on tegu presidendi otsevalimiste modifikatsiooniga, kahtlemata on tegu väga olulise probleemiga, mis vajab lahendamist. Parandusettepanekud näevad selle muudatuse võimaliku jõustumise ajaks ette jaanuari 2012, mis tähendab, et see ei lähe kuidagi vastuollu nende põhimõtetega, mida Riigikohus on meile korduvalt kinnitanud.
Mida ma veel pean ütlema? Kui komisjonis kõlavad arvamused, et kellele on vaja presidenti, et ega presidenti ei ole vaja rahvale, presidenti on vaja Riigikogule, siis ...

Hea ettekandja! Kas soovite lisaaega? Kolm minutit lisaaega.

... siis ma arvan, et see president, kes kandideerib eelolevatel valimistel ja osutub valituks, peab päris mõru pilli alla neelama, sest ta ei ole kellegi president, ta on lihtsalt Riigikogu käepikendus. Ma arvan, et see ei ole päris see põhiseaduslik väärtus, mida Riigikogu on vandunud siin kaitsta. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Väino Linde!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu puhul võis headelt kolleegidelt kõike oodata, aga see, et meie presidenti ja tema institutsiooni üritatakse pidada Riigikogu käepikenduseks, üritab minu arvates ületada kaine mõtlemise taset. Aga see selleks.
Kutsun üles ikkagi seda eelnõu asjakohaselt vaatama ja lahendama neid küsimusi, mida see eelnõu käsitleb. Tahan öelda, et põhiseaduse § 79 1. lõikes on märgitud, et Vabariigi Presidendi valib Riigikogu, ja alles siis öeldakse, et kui kolmes voorus ei saa Riigikogu selle ülesandega hakkama, tulevad kokku kohalike omavalitsuste esindajad, valijamehed, moodustades valimiskogu. Sellest tulenevalt saab teha ühe ja ainukese järelduse, et põhiseadus näebki tegelikult presidendi valijana esmalt ainult Riigikogu ja n-ö tagavaraväljapääsuna on mõeldud juurde tuua omavalitsuste esindajad.
Kui siin rääkida võimalike muudatusettepanekute pinnalt omavalitsuste esindajate arvu suurendamisest valimiskogus, siis see on kindlasti otseselt põhiseadusega vastuolus. Aastaid on töötanud selline kooslus, kus Riigikogu osatähtsus on ca 30%, muudatusettepanekute nr 4 ja 5 alusel väheneks see 25%-ni. Riigikogu osatähtsus väheneks oluliselt ja seda ei saa kindlasti õigeks pidada.
Mida veel tahaks öelda? Täna on räägitud sõnast "proportsionaalsus". Need muudatusettepanekud oleksid just sellised, mis muudaksid selle valimiskogu suhte ebaproportsionaalseks, mitte ei oleks nii, nagu meile üritati väita.
Viiendas muudatusettepanekus on ära toodud võimalus, et väikeste omavalitsuste volikogu liikmetel on valijamehe valimisel üks hääl ja suuremates omavalitsustes on kuni neli häält. Seda muudatust on iseenesest tõesti väga raske mõista, põhistada seda praktiliselt võimalik ei ole. Ma kutsun üles muudatusettepanekuid nr 4 ja 5 igal juhul mitte toetama. Aitäh teile!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mul on väga lühikene kõne. Ei maksa selle eelnõu pärast nii palju närveerida. Neid olukordi, kus volikogul on võimalik valida rohkem kui üks valijamees, ei ole eriti palju. Ilma valijameheta on kõik jäänud. Ehk, teisisõnu, seda võimalust, et võitja võtab kõik valijamehe kohad, on kasutanud ükskõik millise presidendi toetajad. Kui me seda seadust muudame, siis on asi lihtsam, demokraatlikum ja õiglasem, volikogu ja valijad ei tunne ennast petetuna ja asi töötab. Nii et siin ei ole küsimus Tallinnas. Võtame asja rahulikult ja teeme mõistlikult ära.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Lauri Vahtre!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma ühinen sedakorda väga eelkõneleja Eiki Nestoriga. Asi on võrdlemisi lihtne. See fokuseerimata virin, mida võis aknapoolsest saaliosast kuulda nii kõnede kui ka küsimuste kaudu, ei olnud minu arvates küll Eesti Riigikogule kohane. Ei ole mõtet siin saalis esitada küsimusi, mille vaimne tase on umbes selline nagu küsimusel, et ma küll klaverimängust suurt ei taipa, aga vabandage, kummad siis võitsid, kas mustad või valged. Ma pean siin silmas kolleeg Lembit Kaljuvee küsimust, miks te selle seaduseelnõu esitate – pärast seda, kui inimene on ise istunud kõigil istungitel ja on kuulanud ära ettekanded.
Asi on ju väga lihtne. Kas me valime esindajad majoritaarse printsiibi või proportsionaalse printsiibi järgi. See vahe peaks meil kõigil küll üsna hästi selge olema. Nii on valitud ka meid endid. Ei ole ju valimisringkondades kandidaadid valimisvõitluses ükshaaval, vaid just sellesama proportsionaalsuse tagamiseks ikka n-ö partiide kaupa. Üldine reegel meie elus ja demokraatias on see, et esindajad tuleb valida proportsionaalselt, otsused tuleb paraku teha majoritaarselt. Kui on vaja langetada otsus, kes saab presidendiks, siis on küll nii, jah, et võitja võtab kõik, me ei saa valida presidendiks näiteks 53% Toomas Hendrik Ilvest ja 47% Arnold Rüütlit, vaid ikka kas härra Ilvese või härra Rüütli või kellegi kolmanda-neljanda, kes on esitatud, aga need valijad peavad olema valitud proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes.
Karta siin mingit olupoliitilist kasu või kahju, see näitab minu meelest lihtsalt n-ö konnaperspektiivi. Kõik erakonnad võivad sattuda sellega kas paremasse või halvemasse olukorda, sõltuvalt sellest, mida tulevik toob. See on täiesti n-ö pime otsus, mis ei taotle ühegi poliitilise jõu kasu ega kahju, vaid paremat esindatust. Ma tänan!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Kõnealuse eelnõu puhul paistab tõepoolest ka siit kõrvalt kuulates nii, et on räägitud sellest, et tegemist on mingisuguse valimiskiusu või muuga. Kui olla väga puhtalt ja selgelt aritmeetiline ja ei midagi muud – aritmeetika ei ole ühelgi moel kallutatud ei paremale, vasakule, ette ega taha –, siis on näha, et see inimeste poolt väga sageli välja öeldud huvi, et president võiks olla võimalikult otsevalitav, selle eelnõu puhul ka selliselt välja paistab. Tõepoolest saab suurem hulk (küll, jah, kohalike omavalitsuste volikogude kaudu, aga ikkagi) rahva tahet esindatud.
Küsimused selle kohta, kas valida presidenti otse või mitte, on arusaadavalt üldse täiesti eraldi küsimused, mis puudutavad põhiseadust. Küsimus on ka selles, et meie parlamentaarse riigi üks traditsioon on püüda valida kõikvõimalikke põhiseaduslikke institutsioone, teha neid valikuid siiski Riigikogus. Mida tähendaks presidendi otsevalimine, selle üle võib pikalt diskuteerida. Veelgi laiem küsimus on see, kas me näiteks peaksime diskuteerima ka selle üle, kas meie niigi juba põhiseaduslike institutsioonide rohkel riigil üldse presidenti vaja on. Aga see ei ole hetkel arutelu objekt. Me arutame selle üle, millisel moel muuta presidendivalimisi vahetumaks, mismoodi presidendivalimised oleksid esindatumad ja esindaksid valijaid paremini. Ma arvan, et eelnõu sellisel moel, nagu ta täna siin meie ees on, seda ka võimaldab teha.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 776 muudatusettepanekute läbivaatamist. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. Teine muudatusettepanek on samuti juhtivkomisjonilt. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Evelyn Sepp, juhtivkomisjon seisukoht on jätta arvestamata. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma palun seda ettepanekut hääletada.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Evelyn Sepp. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 26 Riigikogu liiget, vastu 58, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Evelyn Sepp, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma palun seda parandusettepanekut hääletada.

Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Evelyn Sepp. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 26 Riigikogu liiget, vastu 57 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Viienda muudatusettepaneku on esitanud Evelyn Sepp, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda parandusettepanekut hääletada.

Tänan! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Evelyn Sepp. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 26 Riigikogu liiget, vastu 58, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Evelyn Sepp, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud juhtivkomisjon ja seisukoht on täielikult arvestada.
Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Jaanus Marrandi ja Jaan Õunapuu algatatud vanemahüvitise seaduse ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelnõuga 785 soovivad sotsiaaldemokraadid muuta peretoetuste kasutamise efektiivsemaks, suurendades toetusi vaesusriskis olevate perede abistamiseks. Hiljutine OECD põhjalik Eesti sotsiaalprogrammide analüüs näitas, et vähene raha, mida sotsiaaltoetusteks eraldatakse, jõuab tõeliste abivajajate asemel hoopis päris heal järjel olevate inimeste taskusse. Nõnda on riigi poliitika suunatud pigem nende perede toetamisele, kes endaga niigi hakkama saavad. Seda risti vastu mitu head aastat tagasi valminud sotsiaalse kaasatuse riiklikule tegevuskavale, mille pikaajaline eesmärk on lastega perede vaesuse vähendamine ja ärahoidmine, sealhulgas vaesusriskis peredele mõeldud toetuste suurendamine ka peretoetuste sees.
Kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale inimeste grupile tervelt 59%, samal ajal näitab statistika, et suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas grupis. Mis peretoetuste raha jagunemise nii suuresti rikkamate poole kaldu lööb, on vanemahüvitis, mille maksimaalne summa on tänavu 35 316 krooni ja minimaalne 4350 krooni. Igat masti uuringud on meile aga selgeks teinud, et kui töötus kõrvale jätta, elavad kõige suuremas vaesusriskis üksikvanemaga ja paljulapselised pered.
Ühe vanemaga perede suurem vaesusrisk tuleneb ennekõike pere koosseisust. Ühe vanemaga perede suhteline vaesuse määr on nii Eestis kui ka mujal Euroopa riikides lastega leibkondade seas kõige kõrgem. Tõsi on seegi, et ühe lapsevanemaga peredest elab 40% suhtelises vaesuses. See on mõne aasta tagune hinnang ega kajasta praegust suurt tööpuudust, mis on sissetulekuta jätnud hulga pere ainsaid leivateenijaid.
Seega, sotsiaaldemokraatide ettevalmistatud eelnõu vähendab nende peretoetuste osa, mida makstakse heal järel olijatele, ning suurendab vaesuses või vaesusriskis olevate perede lastele makstavat osa.
Eelnõuga tuuakse vanemahüvitise ülempiir üle-eelmise aasta kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordsele keskmisele palgale. Ettepaneku järgi rakendatakse uut korda kümme kuud pärast seaduse väljakuulutamist, mis arvestab perede õigustatud ootusega ning võimaldab sellest tulenevaid muudatusi arvestada riigieelarve koostamise protsessis.
Vanemahüvitise lae allatoomine võidab riigieelarves raha juurde peretoetuste sees ja see võimaldaks tõsta üksikvanema lapse toetust 300 kroonilt 1050 kroonile. Üksikvanema lapse toetuse suurus on püsinud muutumata 2000. aastast. Riiklike peretoetuste seaduse § 7 järgi on üksikvanema lapse toetusele õigus lapsel, kelle sünniaktis puudub kanne isa kohta või see on tehtud ema ütluse alusel. Üksikvanema lapse toetust saab seega vaid teatud osa üksikvanemaga peredes kasvavatest lastest ning see ei puuduta neid peresid, kus laps või lapsed kasvavad ühe vanemaga kas vanemate lahkumineku tõttu või teise vanema surma tagajärjel. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2008. aasta lõpu seisuga üksikvanema lapse toetust 25 188 last. Statistikaameti andmetel on aastate järgi võttes tuvastamata isadusega sündide arv ning osakaal kõikide elussündide hulgas vähenenud. Kuna ühe vanemaga peres on ainult üks võimalik töölkäija, on töötavate ja ülalpeetavate suhe halvem kui näiteks kahe vanemaga peredes. Eurostati 2007. aasta andmete järgi oli Eestis töötavate ühe vanemaga perede suhtelise vaesuse määr 28%, seevastu kõigis töötavates sõltuvate lastega leibkondades kokku oli suhtelise vaesuse määr vaid 9%.
Kuna üksikvanema toetusele õigust omava lapse peres on ainus sissetulekusaaja naine, siis esineb nendes peredes ka kõige rohkem töist vaesust. See tähendab, et sissetulek ei taga isegi töölkäimise korral elamist ülevalpool vaesuspiiri. Eurostati 2006. aasta andmetel oli Eestis naiste ja meeste palgalõhe 30%, mis oli üks kõrgemaid näitajaid Euroopa Liidu liikmesriikides. Seega kahjustab lastega perede vaesus materiaalses mõttes nii laste elukvaliteeti ja heaolu kui kokkuvõttes ka kogu ühiskonna jätkusuutlikkust, tekitades sotsiaalset tõrjutust ja taastootes vaesust.
Samas ei ole majandusliku toimetuleku raskused ühe vanemaga perede ainus probleem. Uuringute kohaselt mõjutab ühe vanema puudumine nii lapse sotsiaalset toimetulekut ja heaolu kui suurendab ka üksi last kasvatava vanema stressi. Ühe vanemaga perede toimetulek on ühiskonna arengu ja jätkusuutlikkuse seisukohalt oluline, kuna puudutab olulise osa laste heaolu ja elukvaliteeti.
Kutsun teid toetama sotsiaaldemokraatide algatatud vanemahüvitise seaduse ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 785! Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitab, kust võtad sina või võtab sinu fraktsioon selle, et vanemahüvitise seadus on just nimelt vaesuse vastu võitlemise seaduste paketi üks osa. Sellest loogikast lähtudes peaksite sinna nimekirja arvama ka näiteks palgaseaduse, mis ju oma rakendamise kaudu tagab inimestele näiteks töö eest palga maksmise, mis omakorda vähendab lõppkokkuvõttes vaesust.

Aitäh küsimuse eest! IMF on juba juhtinud tähelepanu sellele, et peretoetuste sees tuleks raha ümber jagada ja tuleks ümber jagada neile, kes halvemini toime tulevad. Praegu on peretoetused meil paraku sätitud rikkamate heaolu kindlustamiseks.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Muidugi, hea küsija ajas viimasele küsimusele vastates mõned asjad sassi. Vanemahüvitis, nagu nimigi ütleb, ei ole mitte toetus, vaid on hüvitis ja seetõttu on peretoetuste ülevaatamine hoopis teine teema. Aga mind teeb murelikuks see, et sotsiaaldemokraadid saadavad sisuliselt igal nädalal välja signaale selle kohta, kuidas võiks vanemahüvitist ühest või teisest otsast kärpida, kuidas võiks süsteemi muuta. Kõigi nende sõnumitega me tegelikult ju tekitame ebakindlust selle meetme suhtes, mis on loodud just selleks, et inimestel oleks kindlus. Kas sotsiaaldemokraadid tõesti soovivad siis riiki, kelle peale isegi lapseootel vanemad ei saa kindlad olla, nii et nad peavad kogu aeg kartma, mis järgmisena välja mõeldakse?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaaldemokraadid soovivad riiki, kus lapsed ka üles saaks kasvatada, mitte nii, et kogu toetuste summa oleks sünnile orienteeritud. Sa ütlesid, et iga nädal tuleb erinevaid signaale. Ei tule. Me oleme kogu aeg rääkinud sellest, et lagi tuleks kolmekordselt keskmiselt palgalt tuua kahekordse keskmise palgani. Nii et siin ei ole erinevaid signaale. Oleme ka öelnud, mis selle raha eest teha.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Erinevalt eelküsijatest suhtun ma sellesse eelnõusse mõnevõrra suurema sümpaatiaga, aga mõni asi tekitab ikkagi küsimusi. Täiesti arusaadav on, et üksikvanemate lapsed on suuremas riskis, ja täiesti arusaadav on, et nendel on õigustatult kõrgem lapsetoetuse määr kui teistel. Aga kas just seitsmekordselt? Millest tuleneb see seitsmekordne vahe ja millest tuleneb see, et hõlmatakse ainult üksikvanemad? Teistest sotsiaal-majanduslikest põhjustest tulenevalt on teisi lapsi, kelle vanemad ei suuda neile tagada mitmesuguseid hüvesid, mis on meil paraku raha eest ostetavad.

Aitäh! Lapsetoetus on kõigil ühesugune, esimesele ja teisele lapsele 300 krooni ja sealt edasi 900 krooni. Aga üksikvanema lapse toetus on mõeldud nende perede lastele, kus sünniaktis puudub kanne isa kohta või on see tehtud ema ütluste järgi. See toetus on tõesti 2000. aastast üks ja sama – 300 krooni. Seda on liiga vähe.

Igor Gräzin, palun!

Hea ettekandja! Ma olen kogu aeg mõtisklenud, mis tingib selle sotside sinna-tänna rabelemise lastetoetuste ja sotsiaalabiga seoses. Täna proovime nii, siis proovime naa, kui midagi välja ei tule, siis proovime edasi, ja ikkagi ei tule midagi välja. Võib-olla on asi põhimõttes? Ütle mulle, palun, millised on veel põhjused. Tuleme selle klassivõitluse juurde normaalselt tagasi. Mispärast on vaja rikastelt raha ära võtta? Üks motiiv on selge, see on sama põhjus, miks on vaja panku röövida: sellepärast, et seal on raha. Teisest motiivist rääkides: kas ma saan õigesti aru, et inimene, kellel on raha keskmiselt või sellest rohkem, on suli, varas jne, keda on vaja millegipärast karistada ja ära võtta tema isiklik raha? Sain ma sust õigesti aru? On see motiiv, miks te tahate selle alandamise peale minna?

Aitäh küsimuse eest! Me ei rabele. Sotsiaaldemokraadid tegelevad laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Tõepoolest, nendes peredes on olukorda vaja leevendada. Mis meie eelnõusid puudutab, siis me oleme esitanud eelnõusid selle kohta, et nende perede lapsed, kus vanemad on töötud ja ei saa enam töötuskindlustushüvitist või töötutoetust, saaksid lisatoetust 450 krooni kuus, et toimetulekutoetus ja lapsetoetus hoitaks lahus. See eelnõu puudutab üksikvanemaid. Ma arvan, et need on kõik selliste perede lapsed, kes elavad sageli süvavaesuses või vaesusriskis.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mulle tundub, et teie mälu on küllalt valikuline, sest kõik siin saalis võivad olla tunnistajaks, et sotsiaaldemokraadid on tõepoolest välja saatnud erinevaid signaale, kuidas vanemahüvitist ära vussida. Küll olete teinud ettepaneku vähendada ülempiiri 5000 krooni võrra, küll olete teinud ettepaneku vähendada 12 000 krooni võrra. Keegi ei ole kindel, et järgmisena te ei tee ettepanekut tuua ülempiir üldse 6000 kroonile. Küll olete teinud ettepanekuid muuta vanemahüvitise väljamaksmise aega siia-sinnapoole. Neid ettepanekuid ja segaseid signaale tuleb liiga palju. Sellepärast ma küsin: kas teie jaoks ei ole peret planeerivate vanemate kindlustunne mingi väärtus?

Aitäh, Taavi, küsimuse eest! Väärtus on igal juhul see, et kui lapsed on perre sündinud, siis need lapsed saaksid ka üles kasvatatud, et oleksid võrdsemad tingimused laste üleskasvamisel jne. Sotsiaaldemokraadid ei ole siin segaseid signaale välja saatnud. Me tahame vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada kaheksa aasta peale, see tähendab, et kaheksa aasta jooksul saab selle poolteist aastat välja võtta lastevanematele sobival ajal, ja samamoodi vanemahüvitise lage alla tuua, nagu ma enne ütlesin.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Austatud ettekandja! Kui inimene käib tööl, siis saab ta palka. Kui inimene jääb vanemahüvitise saamise perioodil lapsega koju, siis on see inimene enamasti naine. Kui me muretseme selle pärast, miks naiste ja meeste palgavahe Eesti Vabariigis on nii suur, siis jääb mulle arusaamatuks, miks te soovite seda sissetulekute vahet naiste puhul viia maksimumpiirist allapoole. Eelküsijad on palga kohta juba küsinud, aga palun selgitage, miks te soovite veelgi süvendada palgalõhet või sissetulekulõhet meeste ja naiste vahel.

Ma ei oska sellele isegi vastata, küsimus on nii jabur. Kui palgalõhest rääkida, siis, tõepoolest, naiste palgad on väga väikesed. Kui me räägime üksikvanematest, siis see tähendab seda, et kui naine peab käima tööl ja saab võib-olla ainult miinimumpalka, siis on tõesti väga raske, kui peres on veel mitu last, neid lapsi kasvatada, nende toimetulekut ja nende huviharidust tagada.

Igor Gräzin, palun!

Üldiselt olen ma väga suur naisõigusluse pooldaja ja sellepärast teeb mind väga murelikuks, kui naiste diskrimineerimine tuuakse sisse nurga tagant, sellest rääkimata. Pange nüüd ennast tööandja asemele, sõbrakesed. Mis hakkab juhtuma? Kas ma võtan tööle naise, kes kaheksa aasta jooksul võib mulle igal aastal eelnevalt ette teatamata poolteist kuud tünga teha, sest tal on võimalik seda puhkust välja võtta siis, kui talle parasjagu sobib (päike paistab, Egiptuses on sinised lained jne), või ma võtan tööle mehe, kellega mul seda riski ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Aga üldiselt pole see üldse selle eelnõu teema, arutelu läheb nagu liiga laiaks.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud eelnõu algataja! Minu arvates oli kolleeg Pakosta küsimus täiesti asjalik, võib-olla natuke liiga terav, aga täiesti asjalik ja täiesti põhjendatud. Statistika näitab, et naiste keskmine sissetulek on väiksem kui meeste oma, ja teie eelnõu muudab tegelikkuses selle vahe veel suuremaks. Miks te tahate seda teha?

Ma kommenteerin Liisa küsimust. Palgalõhest ei saa me rääkida sellisel juhul, kui naine on kodus. Me räägime palgalõhest sellisel juhul, kui naine ja mees töötavad, üks saab vähem palka ja teine saab rohkem palka. See on palgalõhe.

Silver Meikar, teine küsimus, palun!

Aitäh! Tegelikult on siin ikka oluline vahe. Ma toon teile hästi konkreetse näite. On täiesti tavaline, et liberaalses avatud ühiskonnas on nii, et naine teenib rohkem kui mees, ja siis, kui juhtub selline tore asi, et perre sünnib laps, siis väga tihti on naine, vähemalt lapse esimesed elukuud, lapsega kodus. Kasutades sellist piltlikku lähenemist: kui püksid on olnud alati naise jalas, miks te nüüd tahate neid ära võtta?

Aitäh küsimuse eest! Aga ma jään endale kindlaks, et lapsed on võrdsed.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Täpsustan oma küsimust. Me ei ole saanud ka mitme peale sellele vastust. Hea küll, naiste ja meeste sissetulekud on Eestis erinevad, ka seda näitab statistika. Miks te soovite seda naiste ja meeste sissetulekute vahet veelgi suurendada?

Ma juba vastasin sulle sellele küsimusele. Me räägime sissetulekute vahest ja palgalõhest siis, kui naine ja mees käivad tööl, kui samaväärse töö eest makstakse erinevat palka.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 785 27. septembri koosolekul. Lisaks komisjoni liikmetele osales arutelul Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna analüütik Hede Sinisaar. Eelnõu tutvustas sotsiaaldemokraadist sotsiaalkomisjoni liige Heljo Pikhof. Seda tutvustamist ei hakka ma refereerima, sest me kuulsime seda siin kõik. Vabariigi Valitsus andis oma arvamuse eelnõu 785 kohta juulis ja otsustas 15. juulil toimunud istungil seda eelnõu mitte toetada.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud menetlusse kaks samasisulist vanemahüvitise seaduse muutmise eelnõu: 11. juunil 2009 eelnõu 525, ning 17. juunil 2010 eelnõu 785. Ka eelnõu 525 otsustas Vabariigi Valitsus 9. juulil 2009 mitte toetada ja 15. juulil 2010 otsustas valitsus samadel põhjustel mitte toetada ka eelnõu 785.
Need põhjused on järgmised. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et eelnõu mõjutab neid vanemahüvitise saajaid, kes saavad vanemahüvitist maksimaalses suuruses. Tegelikult mõjutab vanemahüvitise maksimaalse suuruse kolmekordselt keskmiselt kahekordsele keskmisele toomine tunduvalt suuremat vanemahüvitise saajate gruppi kui maksimaalses suuruses hüvitist saavad isikud. Eelnõu seletuskirjas ei ole välja toodud, kui paljusid vanemahüvitise saajaid eelnõu mõjutab, ja seletuskirjas puudub ka mõjude analüüs. Eelnõu algataja ei ole eelnõuga kaasnevate mõjudena arvestanud makstud vanemahüvitiselt riigieelarvesse laekuva tulumaksu vähenemist ning samuti ei ole selge, millistest andmetest on lähtutud seletuskirjas toodud eeldatava kokkuhoiu arvutamisel.
Samuti ei toeta Vabariigi Valitsus riiklike peretoetuste seaduse muudatusi. Analüüsimata on, kuidas mõjutaks üksikvanema toetuse suurendamine vabaabielupaaride motivatsiooni märkida sünniaktis ära lapse isa. Lisaks eeltoodule ei ole seletuskirjas selgelt kindlaks määratud eelnõu rakendamiseks vajalikud kulud ega nende katteallikad.
Poliitikad või meetmed ei tohiks soodustada n-ö isata laste sündimist. Lapsel on õigus mõlemale vanemale ning isa andmete puudumine sünniaktis riivab lapse õigust tunda oma isa ja temaga võimaluste piires suhelda.
Sotsiaalkomisjoni arutelu eelnõu 785 üle toimus põhiliselt teemal, kas vanemahüvitis toimib ja kas ta on mõjus. Vanemahüvitise kehtivuse ajal on Eesti sündimuskordaja tõusnud tasemelt 1,47 (need on 2004. aasta andmed) tasemele 1,65 2008. aastal. Tegemist on märkimisväärse tõusuga, mis eristub selgelt näiteks meie naabritest Soomest, kus tõus on olnud 0,05 protsendipunkti, ja Rootsist, kus tõus on olnud 0,16 protsendipunkti, ja absoluutnumbrites loomulikult märkimisväärselt Lätist ja ka Leedust. Leedu sündimuskordaja on niisama suur, kui meil oli aastal 2004, Lätil veelgi väiksem. Sündide arv on kasvanud 2003. aasta tasemelt 13 000 last aastas tasemele 16 000 last 2009. aastal ehk vanemahüvitise kehtivuse ajal on sündinud 3000 last aastas rohkem. Sellest tulenevalt on ka loogiline, et loomuliku iibe miinus, milleks 2003. aastal oli tervelt 5000 inimest, on langenud üle kümne korra, küündides 2009. aasta andmetel vaid 318 inimeseni.
Eelnõu ettekandja komisjonis viitas, nii nagu ka siin saalis, IMF-i uuringule, mis näitab, et suur osa sotsiaalkulutustest ehk lapsega seotud väljamaksetest tehakse mitte kõige vaesemale ühiskonnaosale. Sotsiaalkomisjonile on sellel aastal tutvustatud OECD aruannet meie sotsiaalpoliitika kohta, mille tegijad olid sotsiaalkomisjoni koosolekul ja vastasid küsimustele. Uuringu tegijad möönsid komisjonis täpsustavale küsimusele vastates, et Eestis toimunud positiivne muutus sündimuses on märkimisväärne, see eristub selgelt teistest OECD riikidest ja on n-ö rahvusliku eesmärgina täiesti aktsepteeritav. OECD ei ole hinnanud meie sotsiaalpoliitikat sellest vaatenurgast, nemad näitasid meid võrdluses n-ö tavaliste liikmesriikidega. Ükski OECD liikmesriik ei ole olnud sellises olukorras nagu meie. ÜRO rahvastikuprognoos näitas vähem kui kümme aastat tagasi, et aastaks 2050 jääb meid alles vaid 900 000 inimest. 2008. aastal tehtud uus prognoos, mis arvestas vahepealseid positiivseid muudatusi, näitab, et inimeste arv 2050. aastal on 1,2 miljonit. Prognoos näitab, et senised tegevused on viinud meid selles suunas, et me sõna otseses mõttes ei sure välja.
Seega ei ole midagi imestada, et sotsiaalkomisjon jõudis oma arutelu lõpus järeldusele, et vanemahüvitisesüsteemi ei tohi pakutud moel muuta. Hääletustulemus vastas sellele järeldusele: 5 komisjoni liiget olid sotside esitatud eelnõu 785 tagasilükkamise poolt, 3 olid vastu ja 1 jäi erapooletuks. Sotsiaalkomisjoni ettepanek oli eelnõu 785 suures saalis tagasi lükata. Lisaks otsustas komisjon saata eelnõu lugemisele täna, 14. oktoobril ja määrata komisjoni ettekandjaks Tõnis Kõivu. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Nagu ma aru saan, arutas komisjon üsna põhjalikult, miks vanemahüvitisesüsteemi ei tohi muuta. Aga kas komisjon arutas võrreldava põhjalikkusega ka üksikvanemate laste toimetulekuküsimusi?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma komisjoni ettekandjana ettekande alguses ütlesin, selle eelnõu arutelul läks põhirõhk selle peale, mis on vanemahüvitis, milline on tema mõju, kuidas ta töötab ja kas seda süsteemi saab muuta või mitte. Üksikvanemate olukord oli küll ka kõne all, aga seda me ei ole arutanud mitte selle eelnõu kontekstis, vaid oleme arutanud seda varasemalt, teiste eelnõude kontekstis. Seda me kindlasti arutame ka edaspidi erinevate eelnõude kontekstis, kas või riigieelarve seaduse eelnõu kontekstis.

Eiki Nestor, palun!

Ma kõigepealt tänan kolleeg Lotmanit õige küsimuse eest! See komisjoni ettekanne oli rohkem poliitpropaganda, pool eelnõu jäigi arutamata, mulle jäi ka selline mulje. Euroopas on teatavasti vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aasta. Eesti Vabariigi valitsusel on geniaalne kuluartikkel, umbes 3 miljonit krooni on ette nähtud, et paar seminari sellel teemal korraldada. Mina ei ole täheldanud, et Riigikogu saali oleks vaesuse asjus jõudnud mingisugune valitsuse eelnõu. Kas komisjon on täheldanud, et me oleksime teinud sellel aastal, kui Euroopas vaesusega tegeldakse, rohkem kui muidu mõne sammu nende inimeste elu leevendamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalkomisjoni ettekandjana saan ma vastata nii, et sotsiaalkomisjoni arvates ei ole see eelnõu mitte sellepärast edasiseks menetlemiseks sobimatu, et koht, kuhu raha tahetakse panna, pole hea. See eelnõu on edasiseks menetluseks sobimatu seetõttu, et sobimatu on see, millisest kohast tahetakse raha ära võtta, mida tahetakse ära rikkuda.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kindlasti vanemahüvitis mingil määral mõjutab sündimust. Kas aga nii suurel määral, nagu sa väidad? See vist ei pea paika, sest meie sündimus on laias laastus sünkroonis sama kõveraga, mis Soomes on, see tõuseb ja langeb samamoodi, kuigi nendel sellist vanemahüvitisesüsteemi nii suurtes käärides, nagu meil on, ei ole. Kas sa võid öelda, et kui sellel aastal on vanemahüvitise ülemmäär kõrgem, kas ka sündimuse tase on esimesel poolaastal olnud kõrgem kui eelmise aasta esimesel poolaastal?

Aitäh küsimuse eest! Selles vastuses märgin ma ära kaks poolt. Kõigepealt, Eesti vanemahüvitisesüsteemi üks tulemus on see, et me oleme suutnud eristuda üleeuroopalisest trendist, üle 30-aastased, kõrgelt haritud naised on hakanud Eestis sünnitama, mida mujal Euroopas ei toimu. Teine pool puudutab vanemahüvitise maksimummäära kõikumist. Sellest kõikumisest olulisem on kindel põhimõte: vanemahüvitise määr arvestatakse üle-eelmise aasta sotsiaalmaksu põhjal. Selleks aastaks see natuke tõusis, järgmiseks aastaks langeb. Süsteem on tähtis, mitte konkreetne arv. Konkreetne arv sõltub sellest, milline olukord meil tööturul on.

Eiki Nestor, palun!

Mul on küsimuse vormis ettepanek. Võib-olla on sotsiaalkomisjonil aega kutsuda ka mõni demograaf oma istungile. Ta teeks teile selgeks, et üle 30-aastased naised saavad heameelega lapsi eelkõige seetõttu, et loodus kutsub. See on see põhjus, miks lapsed sünnivad. Arusaadav, et ühel hetkel võib see soov üle minna. Kas teil mõni demograaf ka vahel komisjonis käib?

Aitäh küsimuse eest! Jah, loomulikult meil on komisjoni koosolekutel käinud esinemas ka demograafid. Vähemalt seni ei ole ükski demograaf suutnud väita seda, mida sina praegu, hea kolleeg, väitsid, et looduse kutse Eestis on kuidagi teistsugune kui mujal Euroopas. Eks see loodus kutsub inimesi ikka igal pool ühtemoodi, aga Eestis on millegipärast mingid poliitikad need, mis on lubanud seda kutset kuulda võtta. Meil on vägagi selge veendumus, et selleks üheks väga positiivseks mõjuriks on olnud kehtiv vanemahüvitisesüsteem.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Mul on tõesti naljakas kuulata siin saalis noorepoolseid mehi väitmas, et vanemahüvitis on see hoob ja see ainuke hoob, mis toob Eestisse rohkem lapsi. Naisena ütlen ma ikkagi seda, et eelkõige mõtleb naine sellele, kuidas laps üles kasvatada. Aga sellele pole mitte sugugi mõelnud Reformierakond!

Head ametikaaslased! Nüüd on küsimuste voor.

Aitäh arvamuse eest!

Järgmine küsimus. Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Me kuulsime järjekordselt seda mantrat, kuidas vanemahüvitis sündimuskordajat tõstab. Aga kolleeg Tootsen ei saanud siiski vastust oma küsimusele, sellepärast ma küsin natuke teistmoodi üle. Kui te selleks aastaks tõstsite vanemahüvitise lage paari tuhande krooni võrra, aga sellel aastal sündimus tegelikult hoopis väheneb, siis kus on loogika?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt peab õiendama ära selle, et meie ei tõstnud midagi. Meie kinnitasime aastaid kehtiva süsteemi alusel selle piirmäära, mis ei ole pärast seda, kui ta kehtestati, sõltunud ühestki poliitilisest otsusest. See ongi selle süsteemi väärtus, et igal aastal ei pea poliitiliste kempluste ja vaidlustega kokku leppima, et kas kehtestame nii või naa. See ei oleks kindlustunne, mida me tahame lastevanematele anda. See on kindlustunne, et süsteem kehtib aastast 2004 ja iga lapsevanem, ka tulevane lapsevanem, saab sellega arvestada.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Sa enne küsisid, miks Eesti on erilises olukorras ja miks meie naised hakkasid alles nüüd 30-aastaselt sünnitama. Me olemegi erinevas olukorras kui muu stabiilne Euroopa, sest, kui sa mäletad, meil oli riigikorra muutus, meil oli süsteemi muutus. Meil tahtsid kõik kiirelt hakata uut elu ehitama, kõik mehed ja naised tormasid tööle ja nad ei mõelnud muule, kui saaks jalad alla, kui saaks maja, kui saaks korteri, ja alles siis mõeldi lastele. Nüüd on sinnani jõutud. Aga me ei ole sinnani jõudnud mitte tänu vanemahüvitisele. Ma küsin veel kord: kas sündimus suureneb või väheneb?

Aitäh küsimuse eest! Kas sündimus suureneb või väheneb? Mina olen veendunud, et me kõik, mitte ainult meie siin saalis, vaid me kõik oleme huvitatud sellest, et sündimus suureneks. Ma tuletan meelde, et rahvastiku taastootmiseks on vaja, et sündimuskordaja oleks 2,1, mitte 1,65, kuhu me oleme jõudnud. 1,47 on väga väike, sellega ei taastooda üldse midagi. Aga mis puudutab veel sündimust, siis jah, Euroopas jääb teatud vanuses naistel laps sündimata, meil ei sünni selles vanuses aga ainult esimesed lapsed, vaid sünnivad ka teised ja kolmandad lapsed. Reformierakond ei ole tegelikult väitnud, et vanemahüvitis on üks ja ainuke meede. Me oleme väitnud seda, et see on mõjus meede, mis on aidanud sündimuse kasvule kaasa. Meie hoiame seda mõjusust, hoiame sellest mõjususest kinni ja tahame anda väga selget kindlustunnet kõikidele Eesti elanikele. See on üks kindel asi, mille peale võib loota, millega võib arvestada. Nii peaks see jääma.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Korduvalt on viidatud sellele, et Eestis on sünnid võrdlemisi heldelt toetatud, aga lapse kasvamine sugugi mitte niisama heldelt, vaid, vastupidi, see on võrdlemisi kasinalt toetatud. Kas te olete selle väitega nõus ja kui jah, siis kuidas te sellega kavatsete toime tulla? Tegelikult, kui rääkida rahvastiku taastootmisest (kasutades sellist mõnevõrra tehnitsistlikku terminit), siis on väga oluline ka sündinud põlvkonna üleskasvatamine, et nad oma võimed, potentsiaali ja anded saaksid maksimaalselt välja arendada.

Aitäh küsimuse eest! Ega see rahvastiku taastootmine ei ole mitte meie väljamõeldud termin, see, mida see täpselt tähendab, on rahvusvaheline arusaam. Aga eelnõu ettekandja ettekandest võis jääda mulje, nagu sünniksidki meil riigis n-ö riigi lapsed, mitte vanemate omad. Ei tohi ära unustada, et lapsel on vanemad. Lapsel on lausa õigus mõlemale vanemale ning isa puudumine sünniaktis riivab lapse õigust tunda oma isa ja temaga võimaluste piires suhelda. See, et lapsel on isa ja lapsel on ema, kes teda üles kasvatavad, on väärtus omaette. Polegi nii tähtis, kas riik teeb ühte või riik teeb teist. See on ka ilma riigita väärtus omaette.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Sa ikka ei vastanud küsimusele, kas sündide arv suureneb või väheneb. Ma võin sinu eest vastata, et selle aasta esimesel poolaastal sündide arv kindlasti vähenes. Ma arvan, et üks põhjus on siin ka see, et vanemahüvitis on küll hea asi, vanemad näevad seda, aga nad kardavad, mis saab edasi, kui ei ole järgnevaid toetusi, kui riik nendega enam ei tegele. Kas sina ei näe selles üldse probleemi?

Aitäh, hea kolleeg! Ma küll vastasin sellele küsimusele, kas sündide arv suureneb või väheneb, ja vastus oli, et sündide arv suureneb. Ma olen kaugel sellest rõõmuhõiskest, et näed, tegelikult väheneb. See ei tee rõõmu, see teeb kurvaks, kui see lühikese ajaperioodi andmetele tuginedes niimoodi peaks olema. Aga kõik need sammud, mida me astume siin seoses nende poliitikatega, mis mõjutavad sündimust, on kaugemas perspektiivis lahendused. Kaugemas perspektiivis on sündimus kasvanud, märkimisväärselt kasvanud. Meie kõigi ülesanne peaks olema see, et mitte luua ebakindlust juurde, mitte anda signaale praegustele ja tulevastele lastevanematele, et ärge olge kindlad, kas te ikka võtate selle ette või mitte. Meie peaksime looma siin kindlust ja andma positiivseid sõnumeid, et lapsed on Eestisse oodatud ja vanemahüvitis kui üks meetmetest ei saa mitte rikutud.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Kurb on kuulata seda palliveeretamist, kas sündide arv suureneb või väheneb. Teadaolevalt elab praegu Eestis suhtelises vaesuses enam kui 42 000 last ja neist ümmarguselt 40% elab ühe vanemaga peres. Te enne siin vastasite küsimusele, mis puudutab üksikvanemaid, et, jah, komisjon on seda küll arutanud ja komisjon kavatseb seda ka tulevikus teha ja võib-olla ka eelarve menetluse juures, 2011. aastat silmas pidades. Kas te olete nõus sellega, et sotsiaalkomisjon on liialt vähe üksikvanemate teemale tähelepanu pööranud ja võib-olla on see mattunud selle kolmekordse vanemahüvitise teema alla?

Aitäh küsimuse eest! Ei, sotsiaalkomisjon ei ole lastele liiga vähe tähelepanu pööranud. Vastupidi, ma saan sotsiaalkomisjoni esindajana kinnitada, et lapsed on sotsiaalkomisjoni erilise tähelepanu all.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Võib-olla te olete puldis pisut liiga erutunud, aga te vastasite minu esimesest küsimusest totaalselt mööda. Ma ei rääkinud sõnagi vanemate nimedest sünniaktis. Ma rääkisin sellest, et korduvalt on viidatud asjaolule, et Eestis on sünnid riiklikult võrdlemisi heldelt toetatud, lapse kasvamine alates lapse poolteiseaastaseks saamisest kuni lapseea lõpuni on jällegi võrdlemisi kiduralt toetatud. See proportsioon on paigast ära. Kas te olete komisjonis arutanud, kuidas seda proportsiooni rohkem paika saada? Loomulikult on lapse vanematel lapse ees kohustused nii siis, kui nad peret planeerivad, kui ka siis, kui nad last kasvatavad. Aga kui me räägime laste riiklikust toetamisest ja lastega perede riiklikust toetamisest, siis kuidas teie arvates need proportsioonid võiks paika saada?

Aitäh, hea küsija! Ma loodan, et sa oma küsimuse käigus ka liigselt ei erutunud, kuid ma juhin su tähelepanu sellele, et kui küsija ei saa oodatud vastust, siis see ei tähenda veel seda, et vastati mööda. Seetõttu ma ütlen, et kordamine on tarkuse ema, ja rõhutan veel kord, et lapsel on vanemad, kelle rolli ei saa alahinnata ega veel vähem sellest mööda vaadata. See ongi meie positsioon. Kusjuures ka sotsiaalkomisjonis, kui me teemat arutasime, pidasime seda muu hulgas silmas.

Keit Pentus, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja ja hea juhataja! Kõigepealt jäi mu kõrva kangesti kriipima üks eelküsijate väide, justkui vanemahüvitiseks väljamakstavad summad sõltuksid Riigikogu otsusest. Vanemahüvitiseks väljamakstavad summad ühe naise kohta ei kasva ju mitte Riigikogu suva- või mingist muust õigusest tulenevalt tehtud otsuse põhjal, vaid kasvavad siis, kui naised hakkavad teenima rohkem palka. See on ainult positiivne, kui see nii on. Minu küsimus puudutab viimaste küsijate palju spekuleeritud väidet, justkui vanemahüvitisesüsteemi lõhkumine võiks kuidagi kaasa aidata sündide trendi parandamisele. Kui me räägime sellest, kas sündide arv on kasvanud või mitte, siis milline on sotsiaalkomisjoni esindaja seisukoht või arvamus: kui me peaksime täna sotsiaaldemokraatide eelnõu toetama ja vanemahüvitisesüsteemi ära lõhkuma, kas siis hakkaksid sünnid meil näitama tõusvat trendi?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei ole sotsiaalkomisjoni arvamus selline, et kui me lõhume ära mõjusa poliitilise meetme, mis on sündimuse kasvule kaasa aidanud, et siis selle tagajärjel muutub midagi paremaks ja sündimus kasvab. Vastupidi, me oleme väga selgel arvamusel, et kui me mõjusa meetme ära rikume, siis saab see mõju ainult kaduda, loogiliselt võttes, ja seetõttu sündimus tõesti väheneb. Ma arvan, et ka sõnumite andmine avalikkusele selle koha, et see mõjus meede võib saada rikutud, võib-olla ongi juba mõju avaldanud, kahetsusväärselt halba mõju.

Marek Strandberg, palun!

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas demograafid aeg-ajalt külastavad komisjoni, on minu küsimus see: kui läbi arvutatud-hinnatud igas mõttes, kultuurilises, majanduslikus jne mõttes on üldse meie vajadus sündimust kasvatada sellisel moel, et meie rahvaarv kasvaks? Kas see rahvaarvu kasvu argument oludes, kus me teame, et kulud laste ülalpidamiseks ja kulud haridusele on väga suured, on selline baasuskumus Eesti riigis või põhineb see mingisugusel teadmisel?

Aitäh, hea küsija! Sotsiaalkomisjon, kelle ettekandja ma siin praegu olen, ei ole arutanud (keegi ei ole teinud ka sellist ettepanekut), et me võiksime Eesti rahva demograafilist olukorda parandada kuidagi teistmoodi, näiteks (see koorus sellest küsimusest välja) mõnest maailma ülerahvastatud piirkonnast siia elanikke tuua. Selliseid ettepanekuid ei ole sotsiaalkomisjonile esitatud ja me ei ole õnneks pidanud neid arutama.

Marek Strandberg, palun!

Kaugel sellest, kaugel sellest! Isegi minu mõtetes ei liikunud seda kujutluspilti, et me peaksime ülerahvastatud piirkondadest siia inimesi tooma. Minu küsimus on selles, et on ikkagi 21. sajand. Inimtöö muutub kvaliteetsemaks mitte ainult inimeste rohkuse, vaid ka mõistuse rohkuse tõttu. See on nagu minu mõte. Küsimus: kas, nui neljaks, rahvaarvu kasvatamine on, ütleme, mitte sotsiaalkomisjoni, aga su enda meelest selline oluline eesmärk, mille poole pürgida, või me võiksime pürgida selle poole, et meie vaim, tööviljakus ja muu oleksid ka selle väiksema ja püsivalt väikse rahvaarvu juures, mis tegelikult tagab meile väga head keskkonnatingimused, oluliselt suuremad?

Aitäh veel kord selle küsimuse eest! Ma saan sellele vastata selliselt, et sotsiaalkomisjoni jaoks on oluline, et riigis oleks tööealiste ja ülalpeetavate suhe selline, et tööealised suudaksid ülalpeetavaid ülal pidada. Rahvastiku taastootmine aitab loomulikult seda suhet mõistlikul tasemel hoida. Kui indeks on väike, sünnib lapsi vähem juurde, tuleb juurde ka vähem tööealisi ja arusaadavalt läheb ülalpeetavate ülalpidamise koormus sellest suuremaks ja see võib kaasa tuua, et ülalpidamisvõimekus väheneb. Selles võtmes, võib öelda, me oleme seda tõesti vaadanud.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Loomulikult on väärtus omaette, kui lapsel on mõlemad vanemad ja kui mõlemad vanemad lapse kasvatamises osalevad, aga paraku see alati nii ei ole. Nagu sa isegi kindlasti tead, Eestis kasvavad ligi pooled lapsed ühe vanemaga peres. Kas Reformierakonnal on mõni võluvits, mis paneks vanemad koos elama, lapsi koos kasvatama ja mõlemaid lapse kasvatamises osalema?

Aitäh! Sotsiaalkomisjonile tutvustati andmestikku pealkirjaga "Ühe vanemaga pered: probleemid, vajadused ja poliitikameetmed". See toimus sotsiaalkomisjoni koosolekul, kus sa ka ise, hea küsija, viibisid. Seal toodud andmed näitavad, et üksikvanemaga peres elavate laste osakaal pidevalt kahaneb.

Keit Pentus, palun!

Aitäh! Ma olen jälginud mõnes mõttes huviga, kuidas mitmed eelküsijad on üritanud debatti viia Reformierakonna väljapakutud võluvitsa teemale. Ma kinnitan eelküsijale, et meil on pakkuda väga mitu lahendust teie tõstatatud küsimusele ja kindlasti võime seda arutelu jätkata pärast tänase päevakorra ammendumist. Aga, lugupeetud ettekandja, kuna sotsiaaldemokraadid on suutnud nüüd vanemahüvitise kontekstis rääkida praktiliselt kõigest, kuna see teema on läinud selliseks pudruks ja kapsaks kätte ära, siis on mul lihtsalt palve, et te veel üks kord räägiksite sellele saalile lühidalt lahti, mis on vanemahüvitise mõte ja miks komisjon ei pidanud mõistlikuks selle süsteemi äravussimist.

Aitäh küsimuse eest! Tõesti tuleb sissejuhatuseks üle korrata, et ega mina ei saa siit puldist esitada Reformierakonna lahendusi. Mina olen siin puldis sotsiaalkomisjoni ettekandja. Minnes küsimuse teise poole juurde, ütlen, et vanemahüvitis sai loodud selleks, et hüvitada alguses lapse emale, hiljem ühele vanematest saamata jäänud palk alguses lapse üheaastaseks saamiseni, hiljem lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Selle kohta, kuidas see saamata jäänud palk välja arvestatakse, on püsivalt 2004. aasta 1. jaanuarist kehtinud skeem, millega saavad nii praegused kui ka tulevased lastevanemad arvestada.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Head ametikaaslased! Katseid vussida vanemahüvitist on see saal selle koosseisu ajal näinud vähemalt kümme korda. Ei ole tõsi see, et alati on need katsed täpselt ühesugused olnud. Kord on välja pakutud üks vähendamine, kord teine, kord on mõeldud, kuidas seda süsteemi keerulisemaks muuta, kord on mõeldud, kuidas seda aega muuta. Ma väidan, et iga selline ettepanek, iga selline arutelu, mida me Riigikogus peame selleks, et vanemahüvitist ära rikkuda, iga selline arutelu vähendab perede kindlustunnet, iga selline arutelu vähendab Eestis sündimust. See, kuhu vanemahüvitiselt äravõetavat raha panna, ükskõik kui üllas see eesmärk ei ole, ei ole tegelikult ühegi sotsiaaldemokraatide ettepaneku põhiteema olnud. Alati on põhiteema see, et saaks aga midagi vanemahüvitisega ette võtta, peaasi, et see ei jääks nii, nagu see omal ajal välja mõeldi.
Reformierakond on nõus, et väga tähtis on ka see, mis saab pärast vanemahüvitist. Ma võin teile isiklikust kogemusest öelda, et on erakordselt muret tekitav, kui poolteiseaastast last ei ole võimalik lasteaeda panna. Ka mina isiklikult olen pidanud oma koduomavalitsuses, kus, muuseas, sotsiaaldemokraadid on võimul, pettuma, sest mul ei ole lootustki lähiajal oma last lasteaeda saada. Sellega kaasnevad kas ühe vanema töölt ärajäämise tõttu või eralastehoiu kinnimaksmise kaudu võrreldamatult suuremad kulud kui need, millest teie siin täna olete rääkinud. Mul oleks väga hea meel, kui sotsiaaldemokraadid pisutki Tallinnas initsiatiivi näitaksid ja mõtleksid ka selle peale, mis saab pärast vanemahüvitist, sest lasteaiajärjekordade teema on ausalt öeldes muret tekitav ja ma olen kindel, et ka see vähendab noorte perede kindlustunnet.
Aga vaieldamatult on vanemahüvitis oma algusest alates olnud Eesti perepoliitika olulisim meede. Ma julgen öelda, kuna ma olin vanemahüvitise sünni juures, töötades toona minister Rummo büroo juhatajana, et enamik demograafe, kes pidasid vanemahüvitise potentsiaalset mõju väga väikeseks, toona eksisid. Mõned neist on mulle ka tunnistanud, et nad eksisid. Selle üle on ainult hea meel. Sest vaieldamatult toimus vanemahüvitise tutvustamise aastal Eesti iibes murrang. Meil ei ole enam iive –5000, me räägime mõnesajainimeselisest iibemiinusest, see murrang on olnud tohutu. 50 aasta perspektiivis (pikk vaade, mida teeb ÜRO) tähendab see seda, et aastal 2050 on Eestis üle 300 000 inimese rohkem kui prognoosis, mis tehti 2002. ja 2003. aastal, siis, kui Eestis vanemahüvitist veel ei olnud. Ma ei ole nõus nende täna sõnavõtnutega, kes väitsid, et põhjuseks on süsteemi muutus. Head kolleegid! Vaadake Läti ja Leedu näitajaid. Ka neil oli süsteemi muutus, aga ometi on nende sündimusnäitajad oluliselt halvemad.
Vanemahüvitis on vaieldamatult suurendanud noorte perede kindlustunnet ja see tähendab näiteks seda, et seitsme aasta pärast läheb 1. klassi tervelt 120 klassitäit rohkem lapsi või me võime seitsme aasta pärast siia parlamenti terve kuu aega kutsuda 1. klassi minevaid lapsi, keda ilma selleta ei oleks, ja terve kuu aega saame saalitäie lapsi.
Ma kordan veel kord: pere kindlustunne kõige olulisemal ajal, mil pere on kõige haavatavam, mil üks pere liikmetest ei saa tulu teenida, on see, mis on vanemahüvitise eesmärk. Iga katse vanemahüvitist ära vussida, iga muudatus, mida kas sotsiaaldemokraadid või kes iganes teine pakuvad, vähendab seda kindlustunnet. See vähendab seda ka neil, keda see kõige otsesemalt ei puuduta, sest kuidas saab keegi olla tulevase lapsevanemana kindel, et kui täna langetatakse ülempiiri ja homme muudetakse maksmise perioodi, et siis ülehomme ei minda süsteemi aluste kallale või ei muudeta seda ülempiiri või alampiiri või ei tehta veel midagi, mis tema jaoks isiklikult kahjulik on. Ütlen veel kord: iga muudatus vähendab kindlustunnet.
Räägime kokkuhoiust, mida soovitakse saavutada. Varasemad ettepanekud, kus sooviti langetada ülempiiri 5000 krooni võrra, annaksid kokkuhoidu alla 1% vanemahüvitise mahust. Ettepanek alandada ülempiiri ühe keskmise palga võrra annaks kokkuhoidu umbes 3% mahust. Samas, kindlustunde vähendamine on mõõtmatu. Mõelge, enne kui te selliseid ettepanekuid teete.
Reformierakonna hinnangul on asju, millega ei mängita. Eesti perede kindlustunne ja Eesti rahva püsimajäämine on kindlasti sellised asjad. Me kutsume üles mitte ainult seda eelnõu maha hääletama, vaid me kutsume kõiki Riigikogu liikmeid üles selliseid vastutustundetuid ettepanekuid tulevikus mitte esitama. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Ma räägin nüüd maailmavaatest. Teen saalile Isamaa ja Res Publica Liidu nimel neli ettepanekut, mis on maailmavaatelised.
Esimene ettepanek. Lepime kokku, et me lastetoetusi ja lastega seonduvaid rahalisi väljamakseid ei vähenda. Me võime tõsta alumist piiri ja väga mitmes kohas on riigil seda ka vaja teha. Loodame, et majandusolud lähevad paremaks. Alumist piiri tuleb tõesti tõsta. Kuid mitte ükski kulutus, mis me teeme laste heaks, ei kuulu vähendamisele. Laste kasvatamisele ei ole võimalik liiga palju ressursse kulutada. Ma rõhutan ka seda, et eelnõu jätaks näiteks viielapselise pere lapsed allapoole sissetuleku minimaalset piiri ja allapoole ka seda piiri, mis lapse kasvatamiseks välja arvutatud on. Seda kõigi viie lapse jaoks.
Teine ettepanek. Me ei tohiks toetada mitte ühtegi eelnõu, mis on suunatud perede lagundamisele. Osa Riigikogu liikmeid ei ole ilmselt siiamaani aru saanud, et mõistet "üksikvanemaga pere" on võimalik kahtemoodi tõlgendada. Need on nii need pered, kus on reaalselt üks lapsevanem, kuid seaduse mõistes on üksikvanemaga perega tegemist siis, nagu siin on mitu korda rõhutatud, kui lapse sünnitunnistusel puudub kanne isa kohta. Kui me majanduslike meetmetega soodustame seda, et isa nimi jäetakse sünniakti kandmata, siis see on vale tee. Õige tee ja maailmavaateliselt õige tee on selline poliitika, kus me toetame rahaliselt, majanduslikult, moraalselt perekondi, sõltuvalt pere sissetulekust. Üksikvanemaga pere, isegi siis, kui ta on üksikvanemaga pere seaduse mõttes ehk puudub kanne isa kohta, võib olla päris hea sissetulekuga pere. Peres, kus on olemas isa, ema ja mitu last, võib sissetulek lapse kohta olla oluliselt väiksem.
Kolmas maailmavaateline ettepanek on see, et me arvestaksime alati lastega. Eelmises punktis ma seda natukene rõhutasin. Me ei peaks tegema selliseid eelnõusid, mis lähtuvad ainult lapsevanema staatusest. Kui me räägime lastest, siis me räägime ikkagi lastest, me ei tohiks teha eelnõusid sõltuvalt ainult lapsevanema formaalsest staatusest. See on äärmiselt oluline vahe, et me suudaksime täiskasvanud inimeste asemel mõelda laste peale, sellele, mis on konkreetne sissetulek peres just ühe lapse kohta arvestatuna.
Neljas maailmavaateline ettepanek, millest on ka siin eelnevalt mitu korda juttu olnud, on see, et me peaksime ühiselt seisma naiste suurema sissetuleku eest. Mitu kolleegi on arvanud, et naise mõistuse piir lõpebki selle koha peal, kus ta entusiastlikult vastab looduse kutsele. Julgen teile siiski kinnitada, et naised on võimelised millekski enamaks. Nad on võimelised välja arvutama, kas perele tuleb poest osta üks liiter piima või viis liitrit piima ja mis see vahe on. On ka selge, et inimene saab oma töö eest palka, kuid riik on otsustanud, et päris mitmel juhul on selle palga maksjaks riik. Seda sellistel puhkudel, kui tööandja on otsustanud, et palgamaksmine ei ole mõistlik. Näiteks, kui inimene jääb haigeks, siis maksab talle palgaasendust riik, kui inimene on sünnituspuhkusel, siis maksab talle palgaasendust riik, ja kui inimene saab vanemahüvitist, siis maksab talle palgaasendust riik. Ka siis, kui vanem hooldab alla 12-aastast last, maksab talle sissetulekuasendust riik. Need on kõik sellised juhud, kus väga sageli on kojujääjaks just nimelt naine. See on ikkagi täpselt samamoodi selle naise sissetulek, mis läheb täpselt samamoodi statistilisse sissetuleku arvestusse ning me ei tohiks seda mitte mingisugusel juhul vähendada.
Niisiis, kordan lühidalt üle. Me ei tohiks lastetoetuste ülemist piiri alandada, me peaksime tõstma alumist piiri, me ei tohiks lagundada peresid, me ei tohiks teha poliitikat, mis seda soosib, me peame arvestama lastega ja naistele suuremate sissetulekute võimaldamisega. Aitäh teile!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kui me räägime Eesti n-ö suurtest eesmärkidest, siis on isegi pentsik sellest rääkida. Ühe või teise projekti (toome näiteks NATO-ga ja Euroopa Liiduga liitumise, viimati eurole ülemineku) edujoovastuses oleme silmist lasknud kõige tähtsama – riigi ja rahva püsimise. Kõige tähtsam oli ja on ja kõige tähtsamaks jääb ka tulevikus aidata kaasa sündimusele, aga koos sellega tagada igale lapsele inimväärne kasvukeskkond, parim võimalik haridus ja võimete igakülgne väljaarendamine. Vanemahüvitis ei ole iseenesest mingi võluvits. Reformierakonna liikmete sõnavõttudest on nähtunud, et isegi mis tahes arutelu Reformierakonna loosungi üle hävitab kohe Eesti riigi. Nii see ei ole. Iga arutelu on teretulnud – seda ütlevad sotsiaaldemokraadid. Ma usun, et ka teistel erakondadel on siin Riigikogu saalis sõnaõigus. Palun arvestage ka teistega!
Liisa tõi siin välja, et me riigis kangesti arvestame lastega ja laste vajadustega. Kahjuks see nii ei ole. Me arvestame vanemate huvide ja nende vajadustega, nende suhetega. See on tulnud välja parempoliitikute sõnavõttudest.
Kui rääkida Eesti elanikkonna kihistumisest, siis paarikümne aasta jooksul on see kihistumine olnud väga suur. Me oleme jõudnud olukorrani, et meil on tekkinud kastisüsteem. See on viinud selleni, et inimene sünnib ja sureb samas sotsiaalses grupis. Üha vähem sõltub lapse elutee tema võimekusest ja töökusest ning üha rohkem vanemate rahakoti paksusest ja perekonna kastikuuluvusest. Meie väikeses riigis on praegu hinnanguliselt enam kui 42 000 last, kes elavad vaesuses või suisa süvavaesuses. Need on meie Eesti riigi võõraslapsed, kelle toimetulek on paremerakondadele ükspuha.
Laste ja noorte vaesuse ning sotsiaalse tõrjutuse leevendamine peaks olema seadusandjate prioriteet, peaks olema praeguste valitsejate prioriteet. Ma arvan, et me ei saa siin oodata. Sellega tuleb tegelda täna ja kohe. Sellepärast kutsungi teid, head Riigikogu liikmed, toetama sotsiaaldemokraatide eelnõu 785. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 785 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me peame selle ettepaneku läbi hääletama.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Jaanus Marrandi ja Jaan Õunapuu algatatud vanemahüvitise seaduse ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Seaduseelnõu 785 lükati esimesel lugemisel tagasi ja langes Riigikogu menetlusest välja.
Head Riigikogu liikmed! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 11.56.