Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelnõu 767 käsitleb mõnes mõttes teile tuttavat teemat. Me oleme seda arutanud ka varem, aga seekord lubage see sisse juhatada värskete andmetega. Need andmed on pärit uuringust, mille on koostanud Tartu Ülikoolis rakendusuuringutega tegelevad inimesed ja Poliitikauuringute Keskus Praxis. Soovitan kõigil, kes tahavad lähemas tulevikus kasutada sellist sõnaühendit nagu "turvaline paindlikkus tööturul", selle uuringuga tutvuda. Seal on antud päris tõsine ja sisuline hinnang. Selle eelnõuga seoses tahan teile tutvustada kahte slaidi sellest uuringust.
Nimelt, kõigepealt tööpoliitika kulutustest ühe töötu kohta SKT-st 2008. aasta andmetel nii toetuste, meetmete kui ka teenuste osas. Te näete, et kõige suuremad kulutused Euroopa Liidus on Belgias ja kõige väiksemad kulutused on Eestis. See on ka üks selle uuringu selge järeldus, mis inimliku poole pealt lähtub tõsiasjast, et kui tahetakse õppida uut ametit või leida uut tööd, siis on vajalik ka teatud toimetulek sellel ajal, ja kui seda toimetulekut ei ole, siis need inimesed lähevad tööturule lihtsalt kaduma. Toetuste osa on vist kõigile selge, selleks on nii töötuskindlustus kui ka riigi makstav abiraha neile, kellel kindlustusõigust ei ole. Meetmete osa näitab seda hulka rahast, mis läheb aktiivsele tööhõivepoliitikale ehk ümber- ja täiendusõppeks ning ka näiteks toetatud töökohtade loomiseks tööandja juures. Teenuste osa näitab seda, mida pakutakse tööealisele inimesele eriteenusena, kas või näiteks lasteaiakoha näol, et ta saaks tööl käia, või siis näiteks, et tema vanemad, kes hoolitsust vajavad, saaksid hoolitsetud. Eesti on siin ülekaalukalt kõige vähem kulutav riik.
Teine, sellest tulenev slaid pärineb samast uuringust ja räägib 18–64-aastastest tööealistest inimestest ja sellisest mõistest nagu "suhteline vaesus". Eesti töötud inimesed vanuses 18–64 eluaastat on võrreldes töölkäivate inimestega suhteliselt kõige nigelamas seisus terves Euroopa Liidus. Ma palun vabandust! Need slaidid ei meeldi inimestele, kes tahavad Heritage Fondi uuringuid lugeda, aga see on Eesti olukorra karm reaalne võrdlus teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega.
Kui turvalisest paindlikkusest rääkida, siis juba siis, kui need debatid algasid, oli asja sõlmküsimus selles, et see on tõesti tõhus süsteem ainult sellisel juhul, kui me vastavalt sellele kulutame inimeste ümber- ja väljaõppesse, toetatud töökohtade loomisesse ja nende toimetuleku kindlustamisse sellel ajal, kui nad töötud on.
Selle eelnõuga püütakse lahendada ühte probleemi ehk toimetulekuprobleemi ja selle lahenduse katteallikaks on needsamad maksed, mida praegu töötuskindlustusse tehakse. Töötuskindlustuse loogika on selline, et tema tulud peavad ületama kulusid sellel ajal, kui majanduses on hea aeg ja tööpuudus on väike. Töötuskindlustus teeb valitsussektori eelarve tasakaalustamise selles mõttes tõesti keerukaks, et kulutused ületavad seal tulusid siis, kui on suur tööpuudus, nii nagu praegu on. Aga meil on täiesti ebaloogiline olukord, mida on nimetanud ebaloogiliseks ka rahandusminister isiklikult. Ausalt, selle eest talle suur aitäh, et valitsusliidus leidub vähemalt üks mees, kes julgeb tunnistada, et tegemist ei ole loogilise asjaga. Meil ületavad töötuskindlustuse tulud praegu kulutusi. Nii et kogu selle eelnõu kulud saaksid kaetud sellesama rahaga, mis praegu töötuskindlustusse läheb ja mingit täiendavat maksetõusu tarvis ei oleks.
Ettepanekud kordan ka teile üle, need ei ole teile uued. Kõige olulisem ja kõige tähtsam on, et me soovime laiendada nende inimeste ringi, kellel praegu on töötuskindlustushüvitise saamise õigus. Sisuliselt anname tagasi sellesama kuju, mis oli siis, kui töötuskindlustus 2000. aastal sellessamas saalis seaduseks sai, ehk see õigus peaks olema nii nendel inimestel, keda koondatakse, kui ka nendel inimestel, kes lahkuvad töölt tööandja ettepanekul mingi muu töölepingu seaduse paragrahvi alusel. Sisuliselt ei saaks töötuskindlustusest raha ainult need inimesed, kes vahetavad töökohta, või need inimesed, kes on toime pannud mingi rikkumise, mistõttu nende töösuhe lõpetatakse. Kõigil muudel juhtudel oleks õigus töötuskindlustusest raha saada. Praegu on sajast pöördunust see õigus 20–30 inimesel. Kui töötuskindlustus loodi, siis selle loojate mõte oli, et selliseid inimesi oleks vähemalt 60–70, siis oleks nagu uba olemas.
Teine oluline ettepanek on suurendada makstavate toetuste suurust, nii nagu töölepingu seaduse muutmisel Vabariigi Valitsusega kokku lepiti. Seda kokkulepet on jätkuvalt rikutud. Vaatamata kõigele peaks kokkulepetest kinnipidamise kultuur lõpuks ka Eestisse jõudma, ükskõik, kuidas valijad sellesse ka suhtuvad, aga muidu tekib küsimus, miks üldse valitsusega läbirääkimisi pidada ja kokkuleppeid sõlmida ning siis peaksid ühiskonna mõjutamise meetodid olema hoopis teistsugused. Ehk meie ettepanek on, et esimesel poolel aastal oleks toetuse suurus 70% varasemast palgast ja hiljem 50%. Madalamad määrad ja pikem ooteaeg oleks neil inimestel, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel või on sunnitud seda tegema omal soovil, et vältida olukordi, et ka töökohavahetuse tõttu peaks töötuskindlustusest raha saama.
Oluline ja sisuline muudatus on ka see, et tööandjate osafondist praegu väljamakstav koondamishüvitis, mida makstakse mitme kuu jooksul, makstaks inimestele välja korraga. See annaks koondamishüvitisele tagasi tema mõtte. Koondamishüvitis ei ole oma sisult töötuskindlustushüvitis teatud perioodiks, vaid tema mõte ongi selles, et korvata inimesele töökoha kaotus. Praegu maksavad Eesti tööandjad selle ühe kuu ulatuses kinni üksinda ja ülejäänud osas kõik koos. Meie ettepanek on lihtne: selle suurus ei peaks muutuma ja vastab sellele kokkuleppele, küll aga tuleks ta korraga välja maksta.
Viimane ettepanek ei ole ka mitte kulukas, kuna sisuliselt me toetame praegu neid inimesi teises vormis. Nimelt on Eesti osaline ka sellises dokumendis nagu Euroopa sotsiaalkindlustuse koodeks. Selle alusel loetakse riikliku töötu abiraha miinimumsuuruseks pool alampalga suurust. Meil on see toetussumma praegu oluliselt väiksem ehk ainult 1000 krooni. Tegelike kulutuste koha pealt sel olulist mõju ei ole, kuna 1000 krooni saajad on tavaliselt kõik ka toimetulekutoetuse saajad. Mitte ainult ülalmainitud Tartu Ülikooli ja Praxise uuring, vaid ka paljud muud uuringud näitavad, et avaliku võimu suhtlus töötutega ka abiraha osas on mõistlik sellisel moel, et selle riikliku abiraha saamiseks oleks õige, kui töötu külastab neid kohti, kus talle pakutakse väljaõppevõimalust, toetatud töökohta, muid teenuseid, mis on seotud sellega, et teda rutem tööle saada. Toimetulekutoetus on ka tänuväärne, aga selle maksmisel paraku selliseid teenuseid keegi ei osuta ja osutama ei peagi, sest see on ette nähtud lihtsalt vaesuse leevendamise meetmena ja seal seda ei tehta. Nii et riikliku töötu abiraha tõstmine pooleni alampalgast vähendaks vajadust maksta toimetulekutoetusi, küll aga oleks avaliku võimu suhe töötu inimesega aktiivne, mitte passiivne, selles mõttes, nagu ta toimetulekutoetuse maksmisel on.
See on lühidalt kõik. Ma arvan, et tegu on väga hea eelnõuga, ja loodan, et Eesti riik, Riigikogu kaasa arvatud, saab ükskord aru, et töötud inimesed vajavad tõhusat abi, selleks et tööle naasta. Muidu me raiskame ressursse, mida riigis niigi napib. Aitäh!