Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, kalapüügiseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Teiseks, meediateenuste seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister Laine Jänes. Kolmandaks, rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Neljandaks, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga ühinemiseks vajalike lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Meie fraktsiooni liikmetel on soov anda üle arupärimine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele küsimuses, mis puudutab bakalaureuse- ja magistritööde juhendamist Eesti ülikoolides. Seal ei ole harvad juhtumid, kus juhendaja, kes faktiliselt juhendab inimesi, ei ole üldse see juhendaja, kes on ametlik juhendaja. Ja enamgi veel, faktiline juhendaja ei ole ülikooli perre mittekuuluva asjatundjana üldse tasustatud selle töö eest, mida aga on inimene, kes on formaalne juhendaja. Ühtekokku on meil selles asjas neli küsimust, millele soovime ministrilt vastust saada.

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud esimees! Head kolleegid! Annan üle riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu algatavad Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Riigikogus Eestimaa Rahvaliitu esindavad saadikud Mai Treial ja Ester Tuiksoo. Meie eesmärk on tõsta keskmisest töötasust madalamat sissetulekut saavate isikute pensioni, võrdsustades nende pensioniosaku aastakoefitsiendi 1-ga, ehk alampalka saavate inimeste pensioniosaku arvestamise aluseks oleks 1. Praegu on süsteem selline, mis siiski süvendab ebavõrdsust. Me teame, et teine, kohustuslik sammas suurendab ebavõrdsust tulevaste pensionäride hulgas, kuna see sõltub täiesti sissetulekust ja kus ka riik täiendab sissemakseid vastavalt sissetulekule. Samuti on rohkem teenivatel inimestel võimalus ühineda kolmanda sambaga, neil aga, kelle palk on alla keskmise, ei ole see lihtsalt reaalne, nad ei suuda kulutusi kolmandale sambale teha. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Koos kolleegide Jaan Õunapuu, Sven Mikseri ja Karel Rüütliga anname üle arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Oktoobri esimestel päevadel jõudis Eesti avalikkuse ette Tartu Ülikooli rektoraadi otsus Türi kolledži keskkonnaeriala õpetamise lõpetamise ja selle Tartusse üleviimise kohta. Otsus tuli täieliku ootamatusena nii Järva Maavalitsusele kui ka Türi Vallavalitsusele. Külma dušina mõjus see ka Türil õppivatele tudengitele ja kolledži juhtkonnale.
Alates 1990. aastate keskpaigast on Eestis olnud väga kindel hariduspoliitiline suund asutada regionaalseid kolledžeid ja nii on asutatud kolledžid Türile, Pärnusse, Haapsalusse, Viljandisse, Narva – päris mitmesse kohta. Lisaks nn emaülikoolidele on nende tegevust kui regionaalpoliitiliselt olulist suunda toetanud ka riik. Seda on toetatud riiklike eelarvevahenditega. Nüüd seistakse kahjuks probleemi ees, et nende kolledžite tegutsemise järjepidevus võib olla ohus. Türi kolledži sulgemisega saab kindlasti kannatada riikliku regionaal- ja hariduspoliitika järjepidevus, samuti võib ka seniseid kulutusi asjatuteks lugeda.
Meil on siin kokku kuus küsimust, milles palume kõigepealt hinnangut Tartu Ülikooli rektoraadi otsusele. Samuti soovime teada, mida tähendab näiteks Türi kolledži sulgemine Eestile hariduspoliitiliselt, kui oluliseks peab minister selliste kolledžite tegutsemist, ja on veel mitu küsimust.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Olen siin algatamaks arutelu õiguskantsleri tehtud ettepaneku nr 11 üle, mis käsitles avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumiskohustuse ja talumiskohustuse eest makstava tasu põhiseaduspärasust. Riigikogu nõustus õiguskantsleriga, kuid samal ajal leidsid Riigikogu komisjonid, et Riigikogule endale on vastavate seadusmuudatuste tegemine üle jõu käiv. Ilmselt tuleb siis seda reaalsust tunnistada ja seetõttu algatab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon Riigikogu otsuse eelnõu, kus kohustus sellise seadusalgatusega välja tulla pannakse Vabariigi Valitsusele. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad seadusele, siis saadan nad otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid.
Esiteks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 29. septembril algatatud looduskaitseseaduse ja ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; teiseks, keskkonnakomisjoni s.a 29. septembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekuva raha kasutamiseks asutatud sihtasutuse nõukogu liikmete nimetamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon.
Lugupeetud kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel.
Head kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame päevakorras olevatele arupärimistele vastamist. Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa ja Kadri Simsoni 3. augustil s.a esitatud arupärimine Guantánamo vangide vastuvõtmise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Augustikuus sai kaheksa Riigikogu liikme nimel antud välisminister Urmas Paetile üle arupärimine, mis puudutas Guantánamo vangilaagrit ja seal kinnipeetavaid inimesi. Nagu te kõik teate, 2001. aastal avasid USA president ja tema administratsioon taas Guantánamo vangilaagri, kus viimasel kümnel aastal on kokku olnud üle 775 kinnipeetava ja neist 420 on vabastatud ilma igasugust süüdistust esitamata. Guantánamo vangilaagri sulgemine on tänase USA presidendi Barack Obama kõige esimene otsus. Tema jaoks oli suurim probleem aga see, et paljud kinnipeetavad ei saanudki süüdimõistvat otsust, kuid samas on nende tagasisaatmine päritolumaale neile endile ohtlik. Lahenduse leidmiseks saatis USA Euroopa Liidu riikidele ametliku palve võtta vastu endisi Guantánamo kinnipeetavaid. Euroopa Liidu liikmesriigid, nende hulgas ka Eesti, leppisid kokku sellesisulises igakülgses infovahetuses. Eestis võttis Vabariigi Valitsus 2009. aasta jaanuari lõpus vastu otsuse olla valmis läbirääkimisteks USA-ga võimaliku Guantánamo vangi vastuvõtmise üle. Sellele järgnes Eesti ametnike tutvumiskäik Guantánamo vangilaagrisse, kus oli võimalus tutvuda nelja kinnipeetavaga, kelle seast oleks Eestil olnud võimalik välja valida see üks, keda siin n-ö majutada. Eesti avalikkus jäeti sellest ametlikust visiidist teavitamata ja info jõudis avalikkuse ette tänu USA väljaandele The Miami Herald.
Välisminister Urmas Paet on avalikkusele väitnud, et teemat pole arutatud, sest Eestile ei ole ameeriklased kunagi ühtegi ametlikku ettepanekut teinud. Samas on tänane USA suursaadik Eestis Michael C. Polt intervjuus väitnud, et Ameerika Ühendriikide huvides on viia läbi Guantánamo sulgemine vastutustundlikul viisil, ning selleks, et leida kohad, kuhu saata need inimesed, keda enam Guantánamos ei hoita, tuleb partneritega läbi rääkida. Suursaadik lisas, et USA pool üritab partnereid veenda ja on üritanud ka Eestit veenda sellise vastuvõtmise vajalikkuses. Tsiteerin suursaadikut veel. Ta ütles, et tõeliste sõprade ja partnerite puhul on mõnikord tarvis nõustuda ka sellega, et jäädakse eriarvamustele. Järelikult need läbirääkimised on toimunud.
Endisi Guantánamo kinnipeetavaid on vastu võtnud 40 riiki, nende seas meie lõunanaaber Läti, meie tihe välissuhtluspartner Gruusia ja teiste seas ka Ungari, Itaalia, Šveits, Prantsusmaa, Hispaania, Belgia, Taani, Saksamaa, Rootsi ja Suurbritannia. Pärast seda, kui selle aasta juulis saadeti üks kinnipeetav Lätisse ja teine Hispaaniasse, jäi Guantánamosse 176 kinnipeetavat, neist ligi 110 on tunnistatud üleviimiskõlblikuks, aga otsitakse riike, kes neid vastu võtaksid. On selge, et otsingud nende inimeste vastuvõtmiseks jätkuvad, tõenäoliselt peetakse konsultatsioone. Kuna senised läbirääkimised on Eestis toimunud avalikkuse eest kiivalt varjatuna, esitasimegi välisministrile viis küsimust, et ta annaks ülevaate, kuidas Eesti selle laagri sulgemisse suhtub ja millised on olnud Eesti-poolsed konsultatsioonid pärast seda, kui valitsus möödunud aasta jaanuaris seda omakeskis arutas. Aitäh!

Tänan, kolleeg Kadri Simson! Ma palun kõnepulti lugupeetud välisministri!

Tere, lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastus esimesele küsimusele. Guantánamo Bay kinnipidamiskohas on vangistuses isikud, keda Ameerika Ühendriigid süüdistavad terrorirünnakute kavandamises, samuti on seal kinnipeetavaid, kelle kohta USA-l on tõendid, mis kinnitavad nende seotust terrorismiga. Mis puudutab kinnipeetavaid, kelle suhtes Ameerika Ühendriigid on pöördunud Euroopa Liidu liikmesriikide poole palvega uurida võimalusi ja võimalusel osutada abi uue elukoha leidmiseks, siis nende kinnipeetavate kohta puuduvad piisavad tõendid süüdistuse esitamiseks. Ükski riik ei kahjusta teadlikult oma julgeolekut ning Guantánamo kinnipidamiskohast vabastab Ameerika Ühendriigid isikud, kelle kohta puuduvad süütõendid ja keda ei loeta ohuks julgeolekule, kuid kes ei saa tagasi pöörduda oma kodumaale.
Eesti on nii nagu teisedki Euroopa Liidu riigid toetanud Guantánamo kinnipidamisasutuse sulgemist. Euroopa Liit on kujundanud ühisseisukoha, mille kohaselt on Euroopa Liidu riikidesse põhimõtteliselt võimalik vastu võtta endisi kinnipeetavaid, kelle kohta puuduvad tõendid süüdistuse esitamiseks. Iga riik peab otsuse tegema eraldi, võttes arvesse oma seadusi ja võimalusi. Kinnipidamiskoha sulgemise protsessist ülevaate koostanud Ameerika Ühendriikide valitsuse rakkerühm kirjutab oma 2010. aasta jaanuaris valminud raportis, mida Kongress arutas selle aasta maikuus, et käesoleva aasta alguse seisuga saadetakse kodumaale või kolmandatesse riikidesse 126 kinnipeetavat, 36 antakse kohtu alla ja 48, kelle vabastamist peetakse jätkuvalt julgeolekuohuks, jäetakse vahi alla. Kinnipeetavatele, kelle kohta on olemas tõendid, mis kinnitavad nende seotust terrorismiga, esitatakse süüdistus ja nende süüasja arutab edasi kohus. USA valitsuse hinnangu kohaselt on 530-st vabastatud isikust 74 osalenud uuesti terrorismiaktides, tänaste hinnangute alusel arvatakse, et umbes 100 endist kinnipeetavat on pöördunud tagasi terrorismi juurde.
Teine küsimus. Välisministeerium ja Siseministeerium analüüsisid Eesti riigisisest õigust ja toimusid ka eelarutelud valitsuskabineti liikmetega pärast seda, kui valitsus põhimõtteliselt arutas küsimust 19. veebruari 2009. aasta istungil ja otsustas toetada Euroopa Liidus kujunevat ühisseisukohta suhtuda võimalikult positiivselt Guantánamost vabastatavate vastuvõtmisesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse, jättes lõpliku otsuse iga liikmesriigi enda pädevusse. Eesti riigisiseste kaalutluste arutamisel oli kasutada kogu tol hetkel olev informatsioon, muu hulgas ka Eesti ametnike hinnangud, mis saadi kinnipidamiskoha külastamise tulemusel.
Kolmas vastus. Kui Guantánamo Bay endise kinnipeetava kohta puuduvad süütõendid ja ei ole süüdistust, siis on kinnipidamiskohast vabanenu vaba inimene, kellele laieneksid Eestisse elama asumisel kõik seadusega ettenähtud õigused ja liikumisvabadus nagu igale teisele seaduslikul alusel Eestis viibivale isikule.
Neljas vastus. Iga riigi õigusruum seab raamid, kuhu konkreetse endise kinnipeetava saab vastu võtta, ja vastuvõtmine peab olema kooskõlas Eesti seadustega. Konkreetse kinnipeetava vastuvõtmise sobivus tuleneb konkreetse isiku taustast, mis on igal kinnipeetul erinev. Lõpliku hinnangu, kas kinnipeetut on võimalik vastu võtta Eesti õigusruumi, saab anda seega alles konkreetse kinnipeetu andmeid Eesti seaduste kontekstis analüüsides. Üldise analüüsi tulemusel jõudsime koostöös Siseministeeriumiga  järeldusele, et kõnealuste isikute meile teadaolevat tausta arvestades ei ole nende vastuvõtmine seadusi järgides võimalik, ja konkreetse isiku üle ametlike läbirääkimiste pidamiseni Ameerika Ühendriikidega me ei jõudnud.
Kui rääkida teoreetiliselt võimalikust protseduurist, siis oleks vabastatud kinnipeetava vastuvõtmise lähtepunktiks eelkõige saanud olla konkreetse isiku sooviavaldus asuda elama Eestisse. Avalduse alusel võetaks elamisloa taotlus menetlusse, kuid ka sel juhul näeb välismaalaste seadus ette kriteeriumid, millele taotleja peab vastama. Lisaks sellele oleks tulnud kaaluda isiku võimekust ja soovi integreeruda, isikule antavaid sotsiaalseid garantiisid ja tema privaatsust puudutavaid küsimusi.
Kui vastata küsimusele Läti õigusruumi kohta, siis nagu ma ütlesin, lõpliku hinnangu kinnipeetu vastuvõtmise võimalikkusest ja õigusruumi sobilikkusest saab anda alles pärast konkreetsete andmete analüüsi. Kui me tegime üldist analüüsi Eesti õigusruumile vastavuse kohta, siis me ei analüüsinud Läti õigusruumi, kuna Lätil ei olnud sellel hetkel poliitilist otsust endise kinnipeetava vastuvõtmiseks, ja tänases olukorras on sellise analüüsi tegemise otstarbekus ka küsitav.
Viies vastus. Alates 2009. aasta veebruarist on teemat arutatud nii Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide kui ka kahepoolsetel transatlantilistel kohtumistel mitmesugustes formaatides. Kohtumistel USA valitsusliikmete ja valitsuse esindajatega oleme rääkinud Guantánamo Bay kinnipidamiskoha sulgemisest ja endiste kinnipeetavate saatusest, nii nagu me oleme pidanud arutelusid kõikide teiste Euroopa Liidu, USA, Eesti ja USA vaheliste teemade üle.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Te mainisite, et Eesti õigusruum ei luba Guantánamo vangilaagris kinnipeetavaid vastu võtta. Kas see on midagi, mis selgus pärast seda, kui Välisministeerium saatis oma delegatsiooni Guantánamo kinnipidamiskeskusesse konkreetsete Eestisse tulevate kandidaatidega kohtuma? Selline delegatsioon seal ju käis. Mis põhjustel siis need inimesed üldse sinna olukorraga tutvuma saadeti?

Kõigepealt, Eesti Välisministeeriumi delegatsioon ei ole kunagi Guantánamos käinud, seal on küll käinud Eesti riigiametnikud, aga mitte Välisministeeriumi delegatsioon. Selliseid n-ö Guantánamo kinnipidamiskoha tutvustamisi on Ameerika Ühendriigid järjekindlalt teinud ka väga paljude teiste maade riigiametnikele või teiste riikide esindajatele, aga antud juhul ei olnud see küll Eesti Välisministeeriumi delegatsioon. Nagu ma küsimustele vastamisel juba nimetasin, tuli sellise põhimõttelise seisukoha väljakujundamisel muidugi arvesse võtta kogu informatsiooni, sealhulgas ka nende Eesti ametnike muljeid või hinnanguid, kes Guantánamos viibisid. Aga põhiline on muidugi siiski meie endi õigusruum ja kõige olulisem selles õigusruumis on meie välismaalaste seadus, kus on väga selgelt kirjas, millisel juhul ei saa elamisluba välja anda. Elamisluba ei saa välja anda näiteks inimestele, kes on kuulunud kuritegelikesse või terroristlikesse ühendustesse, ei saa anda inimestele, kes on saanud eriväljaõpet relvaformeeringute ülesehitamiseks, ka neile, kes on kuulunud välisriigi sõjajõududesse. Need sätted, millistele inimestele üldse, ükskõik mis põhjustel, ei saa anda elamisluba, on meie oma seaduses must valgel kirjas.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Lugupeetud välisminister! Eesti Vabariik on kindlasti üsna ebameeldivas olukorras seoses sellega, et meie suur liitlane on ka meie tagasihoidlikul, küll üsna vähesel kaasabil üles ehitanud inimõiguste seisukohalt talle mitte kõige suuremat au tegeva süsteemi, on nüüd ise sellega hädas ja palub jälle meilt abi. Mina ausalt öeldes ei küsigi mitte niivõrd selle probleemi, ebameeldiva kahvlis oleku lahendamise kohta, vaid esitan rohkem tulevikku suunatud küsimuse, et selliseid asju vältida. Kas teile ei tundu, et Eesti Vabariik on rahvusvaheliselt inimõiguste teemal natuke liiga vaikne? Kui inimõiguste olukord oleks kas või sealsamas Usbekistanis või Hiinas parem, siis me ei peaks kartma Guantánamost vabastatute kodumaale saatmist. Teisest küljest, kui meie liitlased, eelkõige USA, peaksid korralikult inimõiguste nõuetest kinni, siis ei oleks jälle selliseid häbiväärseid asju nagu Guantánamo laager, mille likvideerimine nii palju probleeme tekitab.

Aitäh! Ei, ma ei arva, et me oleme sel teemal liiga tagasihoidlikud, arvestades nii meie valitsuse kui ka parlamentaarsete välisesinduste ja esindamise võimekust. Ma ei jaga seda arvamust, et me oleme inimõiguste teemal kuidagi liiga tagasihoidlikud.

Palun, kolleeg Mailis!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kindlasti sa tead, et päris mitu viimast päeva või ligi nädal on olnud Ameerikas üsna palju diskussiooni kohtulahendi üle, mis oli väga karm – kahekordne eluaegne, ilma edasilükkamiseta. See oli Ameerika tavalises kohtusüsteemis määratud kohtuotsus terroristile, kel oli kaitse jne. Ja sellega paralleeli luues hüütakse Obamale väga selgelt, et mis siis ülejäänud Guantánamoga on. Sellest tulenevalt on mul küsimus. Sa nimetasid mitmeid seaduspügalaid, mis ei võimalda neid kinnipeetuid siia tuua. Kahjuks inimõiguste organisatsioonide raporti järgi nad ei vasta sellele, nad ei ole olnud liitlasvägedes, neil ei ole otsest terrorisüüdistust, tihti on tegu pigem kahtlusega. Kas sul selle pärast ei ole muret?

Mured on alati, ega mured ei kao kuhugi. Aga fakt on, et me ei saa tekitada ka vastupidist olukorda, kus meil on midagi seaduses kirjas, aga me tõlgendame seda kuidagi leebemalt ja siis tagantjärele ilmneb, et äkki ikka oli süüdi. Sellist olukorda ei saa ka kindlasti lasta tekkida. Seda küsimust on ametkondlikul tasandil tõepoolest väga tõsiselt arutatud. Siseministeerium on teinud koostöös Välisministeeriumiga oma analüüsi tulenevalt Eesti õigusruumist ja sellest seadussättest, mida ma nimetasin. Selle analüüsi järeldus oli, et sisuliselt puudub siin n-ö poliitiline mänguruum, et seadus on selle koha pealt ikkagi väga ühene ja selge. Selleks, et siia alla midagi mahutada, peab suutma väga kindlalt tõestada, et need asjad ühe või teise võimaliku inimese puhul ei ole niisugused, mis seaduse järgi välistaksid näiteks elamisloa saamise.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Hea minister! Sa oled kirjeldanud, milline olukord on olnud ja milline on praegu. Kuidas sa arvad, kas nende kinnipeetavate võimalik Eestisse tulek võiks olla näiteks lähituleviku läbirääkimiste teema?

Ma ei usu. Selles mõttes on sama analüüs, millest ma teile siin räägin. Eesti seadusruumi olemus selles küsimuses on ka meie Ameerika kolleegidele väga selgelt edasi antud, need kõnelused on toimunud. Niikaua, kuni meie õigusruum ei ole selles osas muutunud, ma ei näe väga põhjust ega võimalust hakata neid kõnelusi uuesti pidama, ja Ameerika pool teab seda väga hästi.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud minister! Kas olete kogenud meie liitlaste poolt mingisugust survet – surve on vahest palju öelda, aga mõjutust Eesti seadusruumi vastavalt muuta, nii et me saaksime vange vastu võtta?

Ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra välisminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Peeter Kreitzbergi, Indrek Saare, Mark Soosaare, Karel Rüütli ja Heljo Pikhofi 2. augustil s.a esitatud arupärimine Läänemaa Muuseumi direktori ametist vabastamise kohta. Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg, kõnepulti!

Lugupeetud esimees! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Meedia on viimasel ajal ohtrasti tähelepanu pööranud segadustele Kultuuriministeeriumis, eriti personalipoliitika valdkonnas. Kõik on jätnud kitsalt parteipoliitiliste jõuvõtete mulje, muul viisil on seda üha  raskem seletada. Mitmete ajakirjanike ja muuseumitöötajate arvates vallandati endine Läänemaa Muuseumi direktor Rea Raus tegelikult sellepärast, et ta seisis vastu Kultuuriministeeriumi kavandatud muuseumide ühendamise reformile. Teatavasti reformist ei saanudki tema üsna hõreda põhjendatuse tõttu asja.
Rea Rausi vallandamise protsessi tõmmati üsna taunitaval moel sisse Ilon Wikland, kuulus Astrid Lindgreni teoste illustreerija. Väärinformatsiooni andmine Ilon Wiklandile, justkui oleks Rea Raus tõstatanud Ilon Wiklandi teoste autoriõiguste võõrandamise küsimuse ja mitte ministeeriumi töötaja Toomas Seppel, motiveeris Ilon Wiklandit allkirjastama ingliskeelset pöördumist ministeeriumi poole, milles avaldati usaldamatust Rea Rausi suhtes. Väidetavalt on Ilon Wikland saanud aru rullunud intriigidest Läänemaa Muuseumi ja perekond Tammerite ärihuvide ümber ning lõpetanud praeguseks suhtlemise Kultuuriministeeriumiga. Raske on midagi ette heita kellele tahes, kui küsitakse, kas te soovite võõrandada oma autoriõigused muuseumile või mitte. Ilon Wikland vastaski sellele Kultuuriministeeriumi enda sõnastatud küsimusele eitavalt. Milles saab siin üldse olla küsija süü, küsigu seda kes tahes?
Nüüd on töövaidluskomisjon, toetudes Ilon Wiklandi algsele kirjale, mille sisu on alguse saanud tegelikult ministeeriumist endast, lükanud Rea Rausi avalduse otsus tühistada tagasi. Ees on kohtutee, mis tõenäoliselt ei lähe nii lihtsalt, nagu toimus arutelu töövaidluskomisjonis, kes ei saagi süüvida kogu loo telgitagustesse, vaid ainult esitatud dokumentidesse. Ministeeriumi ainus huvi oli Rea Raus kiiresti vallandada, asjaolusid kontrollimata ja seletusi võtmata, mis sest, et Läänemaa Muuseumi kogu kollektiiv üksmeelselt ja üsna üllatunult Rea Rausi vastu suunatud süüdistustest palus seda teha, et mitte öelda nõudis. Asjale lisab vürtsi kantsler Siim Suklese hoiatus võimalikest komplikatsioonidest uue töökoha leidmisel, kui Rea Raus lahkumisavaldust ei kirjuta.
Seoses eelöelduga esitan enda ja kolleegide Indrek Saare, Mark Soosaare, Karel Rüütli ja Heljo Pikhofi nimel rea küsimusi, mida ma aja kokkuhoidmise huvides ei hakka siin ette lugema, ma loodan, et seda teeb minister ise. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Palun proua kultuuriministri kõnepulti!

Väga austatud eesistuja! Head kolleegid! Arupärimine, mille härra Kreitzberg just praegu ette luges, sisaldas päris mitmeid räigeid süüdistusi, millel tõepõhja all ei ole, mis on spekulatiivsed. Ma usun, et nendele vastuste andmisega on võimalik faktidele toetudes täiesti kiretult selgitada, missugune on siis olukord tegelikult. Ehkki ma pean ütlema, et erakordselt kummaline on see, et ühe inimese personaalküsimus on toodud parlamendisaali, see tundub kuidagi ebaeetiline. Päris mitmed teemad, mis on isikuga seotud ja ei pruugiks olla arutamiseks tervele maailmale, tuleb nüüd siin läbi rääkida, sest küsimustes on esitatud valeväiteid, mis tuleb tõe huvides kindlasti kummutada.
Läheme küsimuste juurde. "Kuidas on võimalik, et riigiasutus teeb inimesele, keda on alust usalduse kaotuse tõttu ametist vabastada, ettepaneku lahkuda omal soovil koos sellega ettenähtud kompensatsiooniga?" Kõigepealt täpsustuseks. Küsimuses viidatakse ekslikult valele punktile töölepingu seaduses. Rea Raus vabastati, kuna ta on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Töötajale tehtud ettepanek lõpetada tööleping poolte kokkuleppel või töötajale soovitatud töölepingu ülesütlemise avalduse esitamine oli korrektne ning vastavuses seadusega. Ühel lepingupoolel on alati õigus teha teisele lepingupoolele ettepanek lepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel või arutada alternatiivseid lahendusi lepingu lõpetamiseks. Kuna kõnealuse küsimuse osapooled on avaldanud soovi seda teemat avalikult mitte käsitleda – Ilon Wikland suusõnaliselt, Rea Raus oma avalduses töövaidluskomisjonile, milles ta märkis, et meediasse jõudnud konflikt heidab varju tema mainele, ning oma esindaja kaudu töövaidluskomisjonis, kus palus kohal viibinud ajakirjanikel komisjoni istungit mitte lindistada, mis on ka protokollitud –, siis peaksime tõesti neid soove austama ja ma katsun esitatud küsimustele küllaltki lühidalt vastata.
"Kas Rea Rausilt on võetud olukorra kohta selgitusi?" kõlab teine küsimus. Töötajal oli võimalik esitada kohtumisel kantsler Siim Suklesega 5. juulil 2010. aastal või ka pärast seda ministeeriumile dokumentaalseid või teisi tõendeid, mille kogumise puudumist töötaja oma avalduses töövaidluskomisjonile ja tööandjale ette heidab. Niisuguseid tõendeid ei ole siiamaani esitatud. Töötaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et muuseumil oli õigus trükis "Ilon. Pikk teekond koju" välja anda, ning tänaseni ei ole töötajal olnud esitada ka nõusolekut trükise levitamise jätkamiseks. Samas andis töötaja 28. juulil 2010. aastal ilma ühelegi õiguslikule argumendile tuginemata käskkirja, millega käskis trükise müüki jätkata. Olukorras, kus töötaja oli saanud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse usalduse kaotuse tõttu tööandja vastu, jätkas töötaja tööandja kahjustamist ja sellega nii moraalse kui võimaliku varalise kahju tekkimise soodustamist.
Kolmas küsimus: "Kas Läänemaa Muuseumi direktori Rea Rausi ametist vabastamisele usalduse kaotuse tõttu eelnes juriidiline ekspertiis kõnealuse paragrahvi kasutamise õigustatusest? Kes selle teostas ja mida see näitas?" Taas kord täpsustan: küsimuses viidatakse ekslikult valele punktile töölepingu seaduses. Töötaja vabastati, kuna ta on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu. Kultuuriministeeriumi õigusosakonna hinnangul on töölepingu erakorraline lõpetamine õiguspärane ja põhjendatud. Samale seisukohale jõudis ka töövaidluskomisjon oma 15. septembri 2010. aasta otsuses, millega jäeti rahuldamata Rea Rausi nõuded Kultuuriministeeriumi vastu. Kolmas isik on väljendanud oma koostöötahte ja usalduse puudumist selgelt ja kindlalt kohtumisel kultuuriministriga 17. juunil. Ehk siis Ilon Wikland, kes kohtus kultuuriministriga ja saatis järgmisel päeval, 18. juunil kultuuriministrile ka e-kirja ning 23. juunil samasisulise käsitsi kirjutatud kirja, on Kultuuriministeeriumiga jätkuvalt usalduslikes ja normaalsetes töösuhetes. Seega ei vasta tõele väide, et ta on Kultuuriministeeriumi ja ministriga kuidagimoodi tülli või pahuksisse läinud. Samuti on ausalt öeldes päris laimav väide, et teda sunniti seda kirja kirjutama või kirjutati see talle kuidagimoodi valmis, et ta siis sellele alla kirjutaks. See on tõesti erakordselt absurdne süüdistus. Usalduse kaotamine Ilon Wiklandi poolt Rea Rausi suhtes oli faktiliselt toimunud. Tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses olid tinglikuna toodud vaid tagajärjed, mis töötaja töö jätkudes riigile tekivad ja mille tekkimist kultuuriminister lubada ei saa. Järgmise küsimuse vastuses räägin täpsemalt nendest numbritest.
Neljas küsimus: "Kui Kultuuriministeerium peaks kaotama võimaliku kohtuvaidluse Rea Rausiga, siis millistest summadest ja kelle arvel on kavas riigile tekitatud kahju hüvitada?" See küsimus on hetkel spekulatiivne, kuna kohtuvaidlust Kultuuriministeeriumi ja Rea Rausi vahel ei ole, siis mingitest summadest ei ole võimalik konkreetselt rääkida. Küll on aga selge, et juhul kui Ilon Wikland keelaks oma tööde kasutamise Iloni Imedemaal, mis tähendaks muuseumi sulgemist, tekitaks niisugune olukord lisaks korvamatule riigi maine kahjustamisele riigile varalist kahju umbes 12,8 miljoni krooni ulatuses, mis on investeeritud Iloni Imedemaa arendamiseks, sealhulgas struktuurivahenditest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu sihtotstarbelise toetusena. See kõik tuleks ju tagastada, kui Iloni Imedemaad enam ei ole. Ja Iloni Imedemaad ei ole sel juhul, kui Ilon Wikland viiks ära oma teosed, mille osas ta oli väga järjekindel ja kategooriline, juhul kui sama juhataja sellel kohal jätkab.
"Mida on ministeerium teinud hajutamaks ajakirjanduses tõstatatud kahtlusi, et valitsusasutuse poolt teostatakse kättemaksupoliitikat ministrist erinevail seisukohtadel olnud alluvate suhtes?" Selliste teemade ühendamine on tõesti vägivaldne, siduda muuseumijuhi ja kunstniku vahelist tüli kuidagi muuseumireformiga on pahatahtlik ja destruktiivne. Ma väidan täie teadlikkusega, et nendel asjadel ei ole omavahel mitte mingisugust seost. Töölepingu lõpetamise põhjuseks on otseselt Rea Rausi tegevus sellel kevadel, mis pani Ilon Wiklandi muret tundma oma autoriõiguste säilimise pärast ning viis maailmakuulsa raamatuillustraatori ja temanimelise teemakeskuse koostöö katkemiseni. Kultuuriminister saatis 22. juulil e-postiga kõikidele maakonnamuuseumidele ja Eesti Muuseumiühingule omapoolse selgituskirja, andmaks teada, et need asjad on omavahel lahus, kuna need küsimused tõepoolest kerkisid. Ministeerium on austanud Ilon Wiklandi soovi seda teemat avalikult mitte esile tõsta.
Kuna siin on võimalus rääkida sellest, kuidas igat asja püütakse siduda muuseumireformiga, kõiki personaal- ja isikuküsimusi, siis ma tahan siinkohal väita, et tegelikult on praegu maakonnamuuseumide osas väga konstruktiivne koostöö Eesti Rahva Muuseumi ja selle juurde moodustatud osakonnaga. Asi ei ole mitte formaalses, vaid sisulises muuseumireformis ja see töö on hetkel väga hästi käimas. Ma loodan, et sellest tõuseb tulu tervele muuseumimaastikule. Mis veel on käimas? Nimelt selgus hiljuti, et on otsustatud sulgeda Sõru muuseum, mis kuulub Emmaste vallale, see on Emmaste valla allasutus, ja ka seda on püütud siduda Kultuuriministeeriumi tegevusega. Nimelt on volikogu esimees Avo Kail artiklis eksitavalt teatanud, et Kultuuriministeerium kavatseb hakata korraldama eksponaatide üleandmist mõnele teisele muuseumile. See väide ei vasta tõele, see on valla allasutus, kohaliku omavalitsuse muuseum ja Kultuuriministeerium ei ole sellega mitte kuidagimoodi seotud. See muuseum on loodud proua Milvi Vanatoa eestvedamisel eesmärgiga koguda ja säilitada paikkonnale iseloomulikku rannaküla eluolu ja traditsioone. Eksponaadid on üle antud Sõru muuseumile, et nad saaksid seal eksponeeritud. Lihtsalt on otsustatud see muuseum sulgeda, mispärast täpselt, eks seda räägib Emmaste vald juba ise. Nii et paluks mitte siduda kõiki terves kultuurivaldkonnas toimuvaid asju ühe ja sama teemaga, mis tundub olevat kuidagimoodi populaarne. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Suur tänu täiesti ootuspärase vastuse eest! Aga ma arvan, et te läksite mõnest asjast päris selgelt üle. Need küsimused, mis püstitati autoriõiguse võõrandamise kohta ja mis põhjustasid hiljem Ilon Wiklandi sellise reaktsiooni, tulid ministeeriumist endast. Minu küsimus on väga lihtne: kas teil on mingi selge kolmandate isikute ring, kes ütleb ühe või teise Kultuuriministeeriumi süsteemis töötava inimese kohta, et ta ei vääri usaldust, ja te lasetegi siis ta ilma asjaolusid selgitamata usalduse kaotamise tõttu lahti? Niimoodi on ju tegelikult iga inimene ohus! Kultuuriministeeriumi kantsler küsis tegelikult Rea Rausilt ainult lahkumisavaldust, mitte mingit selgitust. Kes kuulub teie kolmandate isikute ringi? Et kui mina tahan näiteks kellestki Kultuuriministeeriumi süsteemis lahti saada, kas on võimalik seda avaldust teile esitada?

Aitäh! Proua Ilon Wikland ja tema loodud muuseum on Eesti kultuuriruumis erakordselt oluline. Ja seetõttu, et meile väga tuntud kunstnik on annetanud Eesti riigile ja Läänemaa Muuseumile väga olulise osa oma töödest, lähtub Eesti riik ja Kultuuriministeerium siinkohal Eesti riigi mainest ja selle konkreetse kolmanda isiku, kelleks seekord on siis Ilon Wikland, tegevusest ja tähtsusest. Pealegi on kogu Iloni Imedemaa kontseptsioon, muuseumi ülesehitamine ja projekt, mis kirjutati Euroopa raha saamiseks, rajatud koostööle proua Ilon Wiklandiga ja tugineb tema materjalile, mis ta on annetanud Eesti riigile. Siinkohal väga konkreetne vastus: sellepärast et oli konkreetne juhtum, vaadeldi seda konkreetselt. Ja kui siin tuleb tõepoolest valida, et kas Eesti riigi maine, siis Kultuuriministeerium valib kindlasti selle, et mitte kahjustada ei finantsiliselt ega emotsionaalselt Eesti riigi mainet.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Kas teie ministrina kartsite asjaolude selgitamist seetõttu, et Ilon Wikland oleks saanud teada, et suhtehäirete taga pole mitte Rea Raus, vaid Kultuuriministeerium?

Palun vabandust! Ma ei saanud sellest küsimusest ja sellest väitest aru.
(Heljo Pikofi selgitus ei ole kuuldav.)
Ei vasta tõele, kõiki asjaolusid selgitati väga põhjalikult. Neid on selgitatud nii inimese endaga kohtudes kui ka vaadeldes, missugused tagajärjed on, kui Kultuuriministeerium ei tegutse või otsuseid vastu ei võta.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas ma sain õigesti aru, et Ilon Wikland on konkreetselt nõudnud, et muuseumi juht Rea Raus peab vahetuma või tema viib kõik oma teosed Ilon Wiklandi nimelisest muuseumist ära? Kui see nii on, siis palun öelge, millal ja millises vormis on Ilon Wikland sellise nõudmise teile esitanud.

Aitäh! Vastab tõele, see on täpselt nii, nagu te selle sõnastasite. See toimus 17. juunil suuliselt, 18. juunil e-kirjaga ja 23. juunil kirjalikult eraldi kirjaga.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda, et maakonnamuuseumide juhid tulid avalikkuse ette seoses teie planeeritud muuseumireformiga. Rea Raus oli üks neist, kes osales Vikerraadio saates ja juhtis tähelepanu sellele, et muuseumireformiga plaanitakse kokkuhoidu, aga kokkuhoid on juba kohustus muuseumijuhtidele. Vägisi paistab, et sellised inimeste lahtilaskmised on n-ö ministeeriumi karistusaktsioon oma haldusalas olevatele töötajatele, kes on julgenud panna ministeeriumi otsuste õigsuse kahtluse alla. Kas te nimetaksite, mitu maakonnamuuseumi juhti on alates selle aasta märtsist kuni tänase päevani oma ametist lahkunud või lahkuma pidanud ja kas on plaanis teha veel selliseid kaadripoliitilisi muudatusi?

Aitäh! Teie süüdistused on spekulatiivsed ja ei vasta tõele. Rea Rausi juhtum on seotud usalduse kaotamisega ja initsiatiiv tuli siin proua Ilon Wiklandi poolt. See ei ole mitte kuidagi seotud muuseumireformiga või inimese arvamustega ühe või teise asja kohta. Seda võin ma täiesti kindlalt väita.
Kui te küsite, kes konkreetselt on maakonnamuuseumi juhi kohalt lahkunud, siis praeguseks saab nimetada kahte inimest, üks on Juurust, Mahtra Muuseumi direktor ja teine on Läänemaa Muuseumi direktor Rea Raus.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Proua minister! Juhul kui nüüd Rea Raus pöördub oma tööle ennistamiseks kohtusse – ma loodan, et ta teeb seda – ja saab õiguse, siis on tal ka õigus saada raha töölt eemal oldud aja eest? Kes maksab selle raha? Kuna te olete sel juhul inimest lahti lastes vea teinud, kas olete valmis siis need kulutused enda kanda võtma või jäävad nad maksumaksja kanda?

Aitäh! Selle, kas me oleme teinud vea või mitte, otsustab kohus ja seejärel saab otsustada kõiki muid asju.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Lugupeetud minister! Jagamata üldse siin kõlanud süüdistusi, ei saa ma siiski aru, milles konkreetselt seisnes Rea Rausi süü. Kas siin ei ole mitte tegemist hoopiski arusaamatusega väljapaistva kunstniku ja kohaliku muuseumi direktori vahel? Ja kui see tõesti on arusaamatus, siis kas ministeerium proovis enne radikaalseid meetmeid ka osapooli lepitada? Ja kui seda ei tehtud, siis miks?

Aitäh! Püüti lepitada läbirääkimistel Ilon Wiklandiga. Minister helistas, rääkisime läbi, saime kokku, aga oldi seda meelt, et niisugust koostööd jätkata ei ole võimalik. Peensustesse ei hakka ma praegu laskuma.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan! Auväärt kultuuriminister! Palun öelge, kas teile teadaolevalt oli meie maakonnamuuseumide juhtide hulgas peale Rea Rausi veel neid, kes olid muuseumireformi tegemise vastu ja ütlesid oma seisukoha selgelt välja. Olen rääkinud.

Jah, oli küll ja see on teada. Diskussioonides võivad kõik inimesed esitada oma arvamusi ja seisukohti. Need vaidlused toimusid ümarlauas. Nagu praeguseks on kõikidele teada, toimub muuseumide töö uuendamine sellises vormis, mis rahuldab kõiki osapooli. Ütlen veel kord: Kultuuriministeeriumi idee ei ole mitte lihtsalt vormiliselt igal juhul midagi muuta, vaid oluline on maakonnamuuseumide sisulise töö parandamine, et kõik see, mis muuseumide maailmas toimub, oleks ajakohane ja Eesti kultuuriruumi vääriline.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Proua minister! Ma tunnistan, et mind on teie esinemised Riigikogus pannud ebameeldivasse olukorda. Nii on see olnud ühe arupärimise puhul ühe spordialaliidu asjus ja ka infotunni küsimustega. Nimelt on reaktsioonina teie vastustele mulle pärast öeldud, kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et minister ei rääkinud Riigikogus tõtt. Kaunis ebameeldiv on seletada, mis peaks olema sellisel juhul käitumisnorm. Kas te praegusel juhul olete kindel, et kõik, mis te täna arupärimise küsimustele vastasite, on kindel ministri seisukoht, et siin ei olnud eksimisi kuupäevades, dokumentides ega milleski muus?

Aitäh küsimuse eest! Ma vastasin vastavalt kõikidele faktidele ja toimunule.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eks need segadused Kultuuriministeeriumi tegevuse ümber on juba pikemat aega varjutanud kogu ministeeriumi. Võtame kas või sellesama maakonnamuuseumide teema, ERSO, orkestrandid jne. Kas te ei karda, et sellised karistusaktsioonid, kus te ühest küljest soovite võib-olla korda luua, võivad hoopis hakata üleüldiselt pärssima kultuuriinimeste loometegevust?

Aitäh! Mina arvan, et olgu need loomeinimesed või kes tahes töötajad Eesti Vabariigis, Euroopas ja terves maailmas, oluline on, et töö käiks vastavalt seadustele, kokkulepetele ja toetuks usaldusele. Kui seda ei ole, siis on keeruline.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua kultuuriminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kolleegid! Tegelikult asi, mis vastustes puudu jäi, oli ikka see, et milles Rea Raus süüdi oli. Nagu ei olnud huvi süüvida Ilon Wiklandi kirja. Seal on tõepoolest süüdistused olemas, aga ma olen seda kirja inglise keeles lugenud ja ma ei leidnud sealt ühtegi fakti. Niipalju kui mina tean, ei ole ka ministeerium püüdnud selgusele jõuda, mida Ilon Wikland silmas peab ja mida Rea Raus silmas peab. Ma pean erakordselt ohtlikuks seda lähenemist, mida küll seadus lubab, aga mida tuleb ilmselt kasutada endale väga kõrgeid moraalseid standardeid esitades. See on kolmandate isikute usalduse kaotamine, sest siin on väga raske piiri tõmmata. Mõned arvavad, et näiteks Laine Jänes on Eesti kultuurile õudselt palju halba teinud, on nagu paljude silmis usalduse kaotanud. See tähendaks väga suurt moraalset survet tagasi astuda, aga ma arvan, et Laine Jänes on sama enesekindel, nagu ta puldis oli, edasi ja ei kavatse seda üldse teha.
Sellisel juhul, kui  tegemist on ikka usalduse kaotamisega, peaks inimesega väga põhjalikult rääkima, mitte võtma üleolevat positsiooni ja viitama sellele, et näed, tal oli piisavalt aega esitada õigustusi, ta ei ole seda absoluutselt kasutanud. Ma arvan, et pigem peaks käituma selliselt, et kantsler või minister kutsub inimese enda juurde, üritab selgitada ja pigem tõesti ära lahendada selle segaduse, mis on tekkinud suhetes Ilon Wiklandiga.
Segadus oli ju tegelikult selles, et Rea Raus käis ministeeriumi nõuniku juures, ma ei mäleta ta nimegi, ja küsis, millised küsimused peaks esitama Ilon Wiklandile, et saada selgeks juriidilised vahekorrad Ilon Wiklandi teoste kasutamise koha pealt. Küsimused, mis ta Ilon Wiklandile esitas, sai ta ju tegelikult ministeeriumist endast. On väga imelik, kui ministeerium seda ei selgitanud, sest Ilon Wiklandi vastus oli tõesti väga reaktiivne. Ta ütles ei, aga isegi sellisel juhul ei saa see kuidagi olla aluseks süüdistusele, et inimene on usalduse kaotanud.
Ma arvan, et peaksime oma inimestega ringi käima ikka natuke paremini, kui me seda teeme. Nii et mina soovitan olla väga põhjalik sellistes küsimustes, mis võivad kellelegi liiga teha. Kiita võib kõiki põhjuseta, aga kritiseerida ja lahti lasta põhjuseta ei tohi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Toivo Tootseni, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu ja Arvo Sarapuu 2. augustil s.a esitatud arupärimine kassettlahingumoona konventsiooni jõustumise ning Eesti seisukoha kohta selles küsimuses. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, 2. augustil andsime Keskerakonna fraktsiooni liikmetega  kaitseminister Jaak Aaviksoole üle arupärimise, mis puudutab kassettlahingumoona konventsiooni jõustumist ja Eesti seisukohti selles küsimuses. Nimelt 19.–30. maini toimunud diplomaatilisel konverentsil Dublinis, kus osales 107 riiki, võeti vastu konventsioon, mis keelustab kassettlahingumoona kasutamise. Praeguseks on konventsioonile alla kirjutanud 20 Euroopa Liidu liikmesriiki, seitse liikmesriiki, nende hulgas ka Eesti, ei ole sellele konventsioonile alla kirjutanud. Kassettlahingumoona konventsioon jõustus 1. augustil 2010. Euroopa Parlament võttis 8. juulil s.a vastu resolutsiooni kassettlahingumoona konventsiooni jõustumise ja Euroopa Liidu rolli kohta. Resolutsioonis kutsutakse üles kõiki Euroopa Liidu liikmesriike ja kandidaatriike, kes ei ole veel konventsioonile alla kirjutanud, sealhulgas ka Eestit, konventsioonile esimesel võimalusel alla kirjutama ja ratifitseerima selle enne 2010. aasta lõppu. Siit tulenevalt on meil ministrile kolm küsimust. Lühidalt öeldes tahame teada, kuidas kavatseb Eesti käituda selles küsimuses edaspidi.

Suur tänu, Lauri Laasi! Palun, härra kaitseminister, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Head küsijad! Minu vastused on järgmised.
Esimene küsimus: "Kuna pärast käesoleva aasta 1. augustit on kassettlahingumoona konventsiooniga liitumine oluliselt keerulisem, siis mis on need põhjused, miks Eesti siiani pole sellega liitunud?" Eesti näeb vajadust vähendada kobarlahingumoona kasutamisest tingitud humanitaarohte. Samas peame relvastuskontrolli initsiatiividega liitumisel silmas pidama vajadust mitte nõrgendada meie kaitsevõimet ning arvestama kobarlahingumoona hävitamise ja asendamisega kaasnevate kuludega, mistõttu Eesti ei ole praeguseks hetkeks kobarlahingumoona konventsiooniga liitunud.
Kobarlahingumoonast ei kavatse loobuda ja kobarlahingumoona konventsiooniga liituda meie lähinaabritest ka Venemaa, Soome ja Poola. Kobarlahingumoona konventsiooniga liitunud riikide kasutuses on vaid 15–20% kogu maailma kobarmoonast. Ülerõhutamist väärib seejuures tõsiasi, et Eesti ei ole kunagi kobarlahingumoona tootnud ega kasutanud. Kobarlahingumoona kasutaks kaitsevägi ainult Eesti ja liitlaste iseseisvuse territoriaalse terviklikkuse kaitsmiseks, mitte näiteks rahvusvahelistel operatsioonidel. Ühtlasi püüdleme ÜRO egiidi all toimuva ebahumaansete tavarelvade keelustamise konventsiooni valitsusekspertide töögrupi raames võimalikult laiapõhjalise instrumendi poole, millega oleksid seotud ka maailma suurimad kobarlahingumoona tootjad ja omajad, nagu Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Hiina, India, Pakistan, Iisrael, kes kobarlahingumoona keelustamise konventsiooniga ühineda ei kavatse.
Teine küsimus: "Kas Eestil on kavas selle konventsiooniga liituda?" Eesti ei saa kobarlahingumoona konventsiooniga liituda eelseisva kümne aasta jooksul. Kehtivates kaitseväe arengu dokumentides ei ole ette nähtud kobarlahingumoona asendamist ning sellest johtuvalt ei ole selleks järgmise kümne aasta jooksul planeeritud ka rahalisi vahendeid.
Kolmas küsimus: "Kui Eesti liitub kassettlahingumoona keelustamise konventsiooniga, siis kas tekib vajakajäämine meie kaitsevõimes, ning kui, siis millega asendatakse eeldatav kaitseväe nõrgenemine?" Kobarlahingumoon on sõjaliselt väga tõhus laskemoon, kuna seda kasutades on suurtükiväe tule algusmomendil sihtmärki tabavate mürskude arv väga suur. See võimaldaks oluliselt pärssida vastase lahinguvõimet. Kobarlahingumoona asendamine mõne ligilähedaselt sama efektiivse vahendi või relvasüsteemiga oleks Eesti jaoks vähemalt lähima kümne aasta jooksul üle jõu käiv. Kobarlahingumoona konventsiooni rakendumine Eestile tähendaks aga lisaks eelöeldule, et ka olemasoleva moona kasutamine kohe keelatakse ning varud tuleb hävitada hiljemalt kaheksa aasta pärast, millega kaasneksid lisakulud.
Sellega, head kolleegid, olen küsijate küsimustele vastanud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud kaitseminister! Teile on ka küsimus. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud minister! Mulle kui riigikaitsekomisjoni liikmele tunduvad teie vastused sümpaatsed. Aga siit ka küsimus: kui peaks tekkima rahvusvaheline surve, et Eesti kobarlahingumoonast loobuks, kas olete siis valmis sellele rahvusvahelisele survele vastu seisma?

Ma arvan, et Eesti peab oma kaitsevõime kavandamisel eelkõige lähtuma rahvuslikest huvidest ja oma rahvuslikust ohuhinnangust, arvestades ka enda ümber toimuvat. Seega rõhutan veel kord: püüdleme ühtse, kõiki riike haarava konventsiooni allkirjastamise poole. Loodame, et saavutatakse selline lepe, millega kobarlahingumoon kuuluks keelustamisele ja seejärel hävitamisele kõigis meie naaberriikides. Käesoleva konventsiooniga liitumise osas, nagu juba öeldud, eelseisva kümne aasta jooksul me edasiminekut ei näe.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Lugupeetud minister! Meie ja meie kõige tõenäolisema potentsiaalse ründaja, keda ei ole poliitiliselt korrektne nimetada, tulejõud kobarmoona osas on radikaalselt erinevas suurusjärgus. Kas seda arvestades ei oleks olnud meie julgeolekule siiski soodsam hoopiski see, et me konventsiooniga liitume? Siis oleksime ehk ka tugevamal positsioonil selles küsimuses, et see üldohtlik laskemoonagrupp rahvusvaheliselt keelustatakse.

Hea küsija! Ma mõistan seda sümpaatset loogikat, mis teie küsimuse tagant aimub, kuid olen seisukohal, et ka ülekaaluka vastase ees ei ole mõistlik ühepoolselt täielikult desarmeeruda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Mailis Repsi, Kalle Laaneti, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku ja Nikolai Põdramäe 2. augustil s.a esitatud arupärimine andmete varjamise kohta Kaitseministeeriumis. Palun, kolleeg Lauri Laasi, kõnepulti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud kaitseminister! Tõepoolest, 2. augustil sai kaitseministrile üle antud  arupärimine, mis puudutab meie arvates andmete varjamist Kaitseministeeriumis. 14. ja 20. juulil tegid Kaitseministeeriumi ametnikud töösõite Lõuna-Eestis, mõlemal juhul fikseeris kiiruskaamera nendepoolse rikkumise ning Politsei- ja Piirivalveamet esitas Kaitseministeeriumile trahvid. Jääb selgusetuks, miks Kaitseministeerium keeldus vastamast ajakirjanike küsimustele ja seega avalikkusele selgitamast, kuhu ametiautoga sõites seadust rikkunud ametnikud kiirustasid. Kaitseministeeriumi kinnitusel ei kiirustanud ametiautoga kihutanud ametnikud ajanappuse tõttu. Kuigi riigiametnikud sõitsid ametiautodega tööasjus, ei näe ministeerium põhjust nende nimesid avalikustada. Kihutajate nimesid keeldusid avalikustamast nii Kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras kui ka avalike suhete osakonna spetsialist Hannes Krause. Siit ka ministrile neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun, härra kaitseminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud eesistuja! Hea küsija! Olen teiega üsna ühte meelt, et riigiametnikud peaksid oma töösõite tehes liikluseeskirju järgima, ja avalikkuse tähelepanu sellele probleemile on igati õigustatud. Olen kindel, et selline tähelepanu parandab liiklusohutust meie teedel. Ühtlasi väljendan hämmastust ja pean märkima, et selle temaatika sidumine riigireeturi paljastamisega kaks aastat tagasi on pehmelt öeldes kohatu. Kaitseministeerium ei kuluta aega ega energiat oma töötajate liiklusrikkumiste salastamisele ja Kaitseministeeriumi dokumendiregistrist on võimalik leida kogu avalik informatsioon ministeeriumi tegevuse kohta, sealhulgas töösõite teinud ametnike toimepandud rikkumiste trahviteated.
Täpsustan, et kaks Kaitseministeeriumi ametnikku ületasid tõepoolest töösõite tehes sõidukiirust vähem kui 10 kilomeetrit tunnis. Nad on toimepandud rikkumist kahetsenud ja ka rahatrahvi tasunud ning seeläbi oma karistuse ära kandnud. Lähtudes isikuandmete kaitse seaduse § 11 lõikest 2, mis väidab, et isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega, ning et andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi, otsustasid Kaitseministeeriumi ametnikud kõnealuste Kaitseministeeriumi ametnike nimesid ajakirjandusele mitte avalikustada. Märgiksin, et samasugune mitteavalikustamise põhimõte kehtib kõigi kodanike kohta, kes kiiruskaamerate vaatevälja jäävad. Need isikuandmed jäävad avalikkusele teadmata ja me ei näe siin tõepoolest avalikkuse ülekaalukat huvi, et ametnike puhul erand teha. Ühtlasi mainin, et kui jõutakse üldisele seaduslikule arusaamisele, et niisugused andmed kuuluvad avalikustamisele, kas siis ametnike või kõikide kodanike puhul, siis me loomulikult järgime vastavat regulatsiooni. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni, Jaak Aabi ja Nikolai Põdramäe 2. augustil s.a esitatud arupärimine tervishoiu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Üheksa Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimine puudutab suvel avalikustatud rahvastiku tervise arengukava 2009. aasta tegevusaruannet, mis toob välja, et ulatuslikud kärped sotsiaalsfääris on avaldanud laastavat mõju inimese tervisele. Lühidalt võibki kokku võtta, et positiivset on selles aruandes väga vähe. Ravijärjekorrad kasvavad ja aina enam tervishoiutöötajaid suundub välismaale tööle. Hambaravihüvitise kaotamine ja ravimite käibemaksu kasv on avaldanud äärmiselt negatiivset mõju. Ka on haiguspäevade kompenseerimise vähendamine ja omavastutuse kasv sundinud aina enam inimesi haigest peast tööl käima. Suurenenud on enesetappude arv. Järjest on kasvanud pikaajaliste töötute ja heitunute arv. Suur hulk inimesi on ravikindlustuseta. Alkoholi tarbimine on küll pisut vähenenud, kuid seda just rahanappuse tõttu. Samas rõhutatakse, et Eestil pole jätkuvalt oma alkoholipoliitikat. Samuti taunitakse investeeringute vähendamist rahva sportimisvõimaluste arendamisse. Kõik needsamad tendentsid on kirjas ka Eesti inimvara raportis, kus on öeldud, et me käime inimvaraga pillavalt ümber, mistõttu prognoositakse, et aastaks 2050 väheneb meie rahvaarv 100 000 inimese võrra.
Arupärimises on suur hulk küsimusi, ma ei hakka neid ette lugema. Kui härra ministril peaks ajapuudus tekkima, siis võib ravimite küsimuse ehk hetkel kõrvale jätta, sest seda me käsitleme tänase päevakorra viimases punktis nagunii. Aitäh!

Aitäh! Palun härra sotsiaalministri kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Püüame teha tempokalt, et jõuaksime kõik esitatud küsimused läbi käia.
Esimene küsimus puudutab tervishoiutöötajate arvu eelmisel, üle-eelmisel ja sel aastal. Ma olen sellele hästi mitmel korral vastanud, aga ma kordan veel kord üle. 2008. aastal võttis tõendi välja 79 arsti, 97 õde ja 23 hambaarsti, eelmisel aastal 106 arsti, 134 õde ja 40 hambaarsti ning selle aasta 1. septembri seisuga, mis on praegu viimane seis, mis me oleme kokku pannud, on seda teinud 96 arsti, 32 hambaarsti ja 121 õde. Nende väljavõetud tõendite puhul tahaksin ma eriti rõhutada aga hoopis teist arvu, mis on arstide hõivesoleku arv. Need arvud ma saatsin ka teie kolleegi Nikolai Põdramäe meili peale. Ma loodan, et te saite nad kätte. Sealt on väga selgelt näha, et 2007. aasta lõpu seisuga oli meil hõives ehk siis töötas Eestis 4297 arsti ja 2008. aasta lõpus 4353. 2009. aasta lõpu seisuga, kui oli kõige suurem kriis, oli hõivatud arstide arv siiski suurenenud ehk neid töötas 4357. Püüdsime saada andmed 1. oktoobri seisuga ja nägime, et Tervishoiuameti andmetel töötab 4510 arsti. Ehk tänasel päeval on hõives ja reaalselt Eestis töötamas peaaegu 250 arsti rohkem, kui oli 2007. aastal. Nii et üks asi on see, kui palju võetakse registrist pabereid välja, teine asi on see, kui palju reaalselt töötab. Ja tõesti, reaalselt tööl on meil iga aasta rohkem arste.
Teine küsimus puudutab ambulatoorse ja statsionaarse ravi järjekorda. Riigikogule peaks kindlasti olema teada, et eelmise aasta märtsist on haigekassa kehtestanud ambulatoorse ravi järjekorra maksimumpikkuseks kuus nädalat ning statsionaarses eriarstiabis, päevakirurgias ja viljatusravis kaheksa kuud. Kindlasti on siin arstide ja erialade vahel erinevusi, aga kui me vaatame puhtalt haiglatest saadud infot, siis haigekassas kokkupandud info kohaselt on 2010. aasta esimese poolaasta lõpus eriarsti ambulatoorse vastuvõtu järjekorras olnud 792 isikut. See järjekord oli ambulatoorsel poolel eelmisel aastal märksa suurem, aga kindlasti on siin oluline mõju olnud ka sellel, keda haiglad ja arstid järjekorda panevad. Kui vaadata haiglavõrgu arengukava haiglaid spetsiifilisemalt, siis haiglavõrgu haiglates, vaadates rahalist poolt, oli selle aasta esimesel poolaastal järjekorras kuus inimest. Aga nagu ma ütlesin, kui me võtame lihtsalt järjekorras olevate isikute arvu, siis see ei näita meile päris korrektset pilti. See on seotud ka ravijuhtudega. Kui vaadata haiglavõrgu haiglate võimsust, mitte rahalist poolt, vaid seda, milline on nende võimsus, siis sellest tulenevalt oli järjekorras 832 inimest, mis on ka siiski vähem kui eelmisel aastal. Aga ravijärjekordade lühendamine ja ravi saamise kiirus on järgnevatel aastatel kindlasti oluline väljakutse.
Järgmine küsimus on ravimite käibemaksu tõusu kohta. Me käsitleme seda veel, aga lihtsalt mõned märksõnad. Suurem probleem on kindlasti käsimüügiravimitega, mitte retseptiravimitega. Kui võrrelda käsimüügiravimeid ja retseptiravimeid, siis Ravimiameti statistika kohaselt, mida käsimüügiravimite hulgimüügi kohta tehakse, on pakendite hinna keskmine muutus olnud +2,7 krooni. Kui vaadata pakendite kaupa, siis suuremal osal käsimüügipakenditel on kahjuks hind tõusnud ja väiksemal osal langenud. Aga kui vaadata retseptiravimeid, siis siin on jaotus enam-vähem pooleks ehk pooltel ravimitel on hind langenud ja pooltel tõusnud. Kui võtta selline hinnamuutuste keskmine, siis see on isegi negatiivne ehk miinuspoole peal, mis tähendab, et hinnakokkulepped, mis on õnnestunud sõlmida, ja hinnaläbirääkimised on viinud hindasid alla.
Järgmine küsimus: "Kuidas on mõjutanud hooldus- ja taastusravi järsk hinnatõus teenuse kättesaadavust?" Siinkohal tuleb taas kord vahet teha taastusravil ja hooldusravil. Taastusravi on aktiivravi liik, siin ei ole hinnad kasvanud ja ka kättesaadavus ei ole muutunud. Kindlasti peavad arupärijad pigem silmas hooldusravi ja hooldusravi omaosalust. Nagu ma siin juba varem olen mitu korda öelnud, 2004. aastal Eestis kehtima hakanud hooldusravi arengukava kohaselt planeeriti juba 2007. aastaks ravikindlustuse osa vähenemist 65%-le ja tulevikus circa kolmandikule. Haiglatest saadud tagasiside põhjal ei ole hooldusravi 15%-line omaosalus tekitanud märkimisväärset muret seoses teenuse kättesaadavusega. Kui vaadata statistika poole pealt, siis ka statistika kinnitab seda. Näiteks kui võrrelda 2009. aasta esimese poolaasta ja 2010. aasta esimese poolaasta statsionaarse hooldusravi ravijuhtude arvu, siis on 2010 selges plussis – kui 2010. aasta esimesel poolaastal oli 7151 ravijuhtu, siis eelmise aasta samal perioodil oli 6934 ravijuhtu. Ambulatoorses hooldusravis on teenindamine veelgi kasvanud: selle aasta esimesel poolaastal oli ravijuhtusid 11 478  ja eelmise aasta samal perioodil 9699. Niisiis on kättesaadavus selgelt paranenud. Samasugune paranemistendents on ka koduõenduses. Koduõenduses on visiitide arv kasvanud 62 017-lt 71 139-le. Kui vaadata isikute arvu, siis eelmise aasta esimesel poolaastal sai koduõendusabi 2523 isikut, selle aasta esimesel poolaastal aga juba 2923 ehk 400 inimest rohkem.
Küsimus enesetappude kohta. Statistikaameti andmetest on näha, et 1994. aastast, kui enesetappude arv oli Eestis väga kõrge – 615 enesetappu –, kuni 2006. aastani oli selline stabiilne langus ja 2006. aastast kuni praeguse ajani on enesetappude arv stabiliseerunud. Nende arv on kõikunud 260 ümber aastas, pluss-miinus kümme. Riskigrupp on siin vanemad meesterahvad. Väga raske öelda, mis on olnud selle põhjuseks, väga raske on siin enesetappude põhjusi välja tuua. Aga kui vaadata seda, kas enesetappude arv on märkimisväärselt kasvanud, siis seda ta ei ole. See arv on püsinud stabiilselt 260 ümber.
Küsimus alkoholipoliitika kohta. Ma usun, et ka sellest olen siin Riigikogu suure saali ees varemgi rääkinud. Mäletatavasti arutas valitsus eelmise aasta jaanuaris alkoholimemorandumit. Memorandumi koostamisel osalesid peale Sotsiaalministeeriumi ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Justiitsministeerium, Siseministeerium, Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium ja loomulikult olid töösse kaasatud ka mitmed MTÜ-d. Kui vaadata selles memorandumis kirjeldatud meetmete elluviimist, siis on hakatud neid päris kenasti ellu viima. Mitmed meie institutsioonid on alkoholi liigtarvitamise probleemiga järjepidevalt tegelnud ja selle vastu võidelnud. Meenutuseks võib öelda, et 1. juulist 2006 tõendab aktsiisi maksmist kangelt alkoholilt müügipakendile, üldjuhul korgile kinnitatud maksumärk, st tuli maksumärgi regulatsioon. 2008. aastast hakkas kehtima uus aktsiiside kord, mille alusel 2008. aastal tõusis aktsiisimäär isegi kaks korda, ühel korral 20% ja siis veel 10%. 2010. aasta alguses tõusis aktsiisimäär veel 10%. Aktsiis ja alkoholi hind on väga selgelt üks mõjusamaid faktoreid alkoholiga võitlemisel. Kui me vaatame veel edasi, siis 14. juulist 2008 on alkohoolse joogi jaemüük kauplustes ja rändkauplustes lubatud kellaajaliselt. Kindlasti mäletate ise väga hästi, kuidas see seadus siin vastu võeti. 1. novembrist 2008 on uus reklaamiseadus, mis seab lisapiirangud reklaamile ringhäälingus, teatavasti kella 7-st kella 9-ni. Samamoodi on keelatud alkoholi välireklaam, välja arvatud vähese etanoolisisaldusega alkohoolse joogi välireklaam. Täiendatud on piiranguid reklaami sisule. Alkoholireklaamis ei tohi matkida ega kasutada üldtuntud näitlejaid jne. Neid meetmeid on reklaamiseaduses väga palju. Alkoholireklaam peab sisaldama hoiatavat teksti "Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist". Kui rääkida veel viimastest muudatustest, siis 1. juulist eelmisel aastal karmistus karistusseadustik, mille kohaselt teatavasti mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Lisaks on alustatud alkoholi liig- ja kuritarvitamise varajase avastamise nõustamise arendamist Eestis. Koolitatud on perearste, õdesid. Esimene pilootprojekt patsientide nõustamiseks on samamoodi ellu viidud. Tervise Arengu Instituut viis läbi kampaania "Palju sina jood?", mis sai meedias väga palju tähelepanu. Neid kampaaniaid tuleb kindlasti tulevikus veelgi. Kui me vaatame alkoholi tarbimist, siis 2007. aastal mäletatavasti tuli 12,6 liitrit puhast alkoholi inimese kohta, 2009. aastaks on see kukkunud juba 10,2 peale. Kindlasti on Eesti riigil olemas alkoholipoliitika ja Eesti riik on oma sellealases tegevuses ka väga palju juba teinud. Aga kui on soovi, siis võib sellel teemal alati veel edasi mõelda.
Järgmine küsimus on, milliseid järeldusi teeme inimvara raporti alarmeerivatest näitajatest ja mida kavatseme ette võtta. Meil on olemas väga selge tegevuskava. Meil on rahvastiku tervise arengukava ja peamised tegevused selles arengukavas on ka väga selgelt kirjas. Samamoodi on olemas inimressursside arendamise rakenduskava, mis on seotud Euroopa Sotsiaalfondi kasutamisega. Teisisõnu, asjad on töös ja läheme edasi.
Milline probleem on tervishoius kõige põletavam? Lühike vastus: tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et  praegu töötab umbes 250 arsti rohkem kui 2007. aastal, ja alati on ka öeldud, et järjekorrad on meil küll pikad, aga et see pole raha tõttu, raha pole see põhiline probleem. Mis on põhiline probleem, et need järjekorrad pikenevad?

Aitäh! Mina ei ole küll öelnud või ma ei mäleta, et ma oleksin öelnud, et raha pole probleem. Raha on kindlasti probleem. Kui meil on raha rohkem, siis suudame osta rohkem ravijuhtusid, Eestis on arste ja võimekust pakkuda ka rohkem tervishoiuteenust. Kuskil on mõistlik tasakaal pakkumise ja nõudluse vahel. Kui tervishoius rohkem raha oleks, siis suudaksid meie arstkond ja haiglad kindlasti teenindada rohkem patsiente.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Ka minu küsimus puudutab ikkagi sedasama raha poolt ja haigekassa eelarvet, mis mõjutab nii ravi kättesaadavust kui ka haiglatele eraldatavaid summasid, mille sees on arstide-õdede palgad jne. Eelmisel aastal vähendati koefitsienti, millega eraldatakse haiglatele raha, 6% protsendi võrra. Ka nüüd oli haigekassa nõukogus ju arutelul, et mitte võtta reserve kasutusele täisulatuses, mida tegelikult ju võimaldab seadus, see on 560–570 miljoni ümber, vaid ainult 340 miljonit. Mis on teie isiklik arvamus, kas seda reservi tuleks kasutada täies mahus, et saaks aidata haiglaid ja parandada ravi kättesaadavust?

Aitäh küsimuse eest! Isegi kui me võtaksime reservi kasutusele seaduses lubatud täies mahus, siis me 6% hinda ei suudaks tagasi anda. Need arvutused ju sellised täpselt on, sa ise nägid samamoodi neid arvutusi, mis haigekassa juhatus olid ette valmistanud. Minu isiklik arvamus on, et see on mõistlik, kui me jätame sinna väikese tagavarapuhvri. Rahandusministeeriumi sügisene makroprognoos ja ka mõningate pankade makroprognoosid näitavad, et tööturu seis ei taastu nii kiiresti, kui arvati näiteks kevadprognoosis, mis tähendab seda, et ka sotsiaalmaksu laekumine on siiski riskiküsimus. Me väga loodame, et see arv, mis on riigieelarves, on saadud suhteliselt mõistlike arvutuste baasil, aga väike varu tagataskus võiks olla, et me ei peaks järgmise aasta oktoobris-novembris tulema haigekassa nõukokku samasuguse murega, mis oli eelmisel aastal, ehk hinnakärbet arutama. Seetõttu oli mõistlik anda 3% tagasi hinna ja teenuste või ka ravijuhtude pealt ja liikuda järgmisel aastal edasi.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Rääkisite natuke retseptidest, aga me mäletame, et aasta alguses räägiti palju digitaalsete retseptide süsteemi käivitamisest ja muidugi nendest kitsaskohtadest selles süsteemis. Tahaksin teilt, lugupeetud minister, küsida, kuidas on tänasel päeval olukord selle süsteemi käivitamisega ja mida selle poole aasta jooksul sai teha.

Aitäh! Lühike vastus on, et retseptikeskkond on üha paremas töökorras. Meie võimsused ja läbimüügid on pidevalt suurenemas. Ka viimased andmed kuu algusest, kus läbimüük on pidevalt suurem, näitavad, et süsteemis ei ole väga suuri tõrkeid ilmnenud. On olnud sellised mikroveakesed, aga need on jooksvalt parandatud. Nii et kolm korda üle õla sülitades võib praegu ütelda, et süsteem toimib. Küll on veel aga ruumi selleks, et arstid ja ka patsiendid digiretsepti rohkem kasutaksid. On veel arste, kes kirjutavad paberil, ja see on loomulikult arsti ja patsiendi vaheline kokkulepe, kumba pidi siis tehakse. Minu enda isiklik seisukoht on samuti, et paberretsepti kasutamise võimalus peaks olema veel üsna mõnda aega, ei peaks riskima sellega, et inimestel jääb ravim saamata.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Eestis on omaosalus tervisekulutustes väga kõrge, ligi 40%. Samas panustab Eesti riik tervishoiule riigieelarvest tunduvalt vähem kui teised Euroopa Liidu riigid. Need on põhjused, miks arstiabi kättesaadavus on nii halb, miks meil on nii pikad ravijärjekorrad ja miks meditsiinitöötajad Eestist lahkuvad. Millised oleksid teie esmased ülesanded olukorra parandamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt pean sissejuhatuseks ütlema, et teie väide ei ole korrektne. Eesti inimeste omaosalus tervishoiukulutustes ei ole kindlasti 40%, see on 23-24%. Mis puudutab retseptiravimeid, siis retseptiravimite puhul on see praegu umbes 36%, ja kui käsimüügiravimid juurde panna, siis on see, jah, tõesti umbes 40% ja peale selle. See puudutab aga ainult ravimeid, need ei ole tervishoiukulutused ja sellest tervishoiukulutuste omaosaluse 23–24%-st väga suure osa moodustabki just ravimite omaosalus.
Te küsite, mis on vajalikud tegevused. Neid vajalikke tegevusi asub muu hulgas homme arutama Riigikogu sotsiaalkomisjon. Nagu ma ütlesin viimasele küsimusele vastates, on Eesti tervishoiu kõige põletavam, kõige olulisem küsimus tervishoiusüsteemi rahastamise jätkusuutlikkus. Eks lähimatel aastatel tuleb need otsused langetada, mismoodi tervishoiusüsteemi laias laastus edasi rahastatakse.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Ministri vastustest tuli välja, et tervishoius on meil kõik korras, järjekorrad aina vähenevad, ravimihinnad langevad ja aina rohkem arste võtab meie patsiente vastu. Ometigi me teame, et olukord tervishoius on kehv. Vaadake, kui palju kärpeid on olnud, kahe viimase aasta jooksul on need ikkagi väga-väga suured olnud ja selleks aastaks olid just tervishoius kärped kaks korda suuremad kui teistes valdkondades. Kärbiti tõesti selle lubadusega, et  6%-line hinnakärbe antakse järgmise aasta eelarvega tagasi. Sama ütleb ka arstide liit ja haiglate liit. Aga ometigi me näeme, et midagi ei taastata ehk seda on õige vähe, vaid 2% kättesaadavusse, see on üliväike protsent, ja 1% teenuse koefitsienti. Nii et me võime öelda, et kättesaadavus järgmisel aastal kohe kindlasti ei parane, ja võime ka öelda, et praegu tuleb euro ikkagi inimeste tervise arvel, inimeste tervise hinnaga. Arstide liidu hinnangul on nende kärbete tõttu ravi kvaliteet halvenenud, inimeste omaosalus on kasvanud, järjekorrad on pikenenud. Tervise Arengu Instituudi andmeil – meil on kättesaadavad olnud esimese kvartali andmed – oli näiteks ambulatoorseid vastuvõtte 14% vähem kui aasta tagasi, perearsti juures käidi 19% vähem ning koduvisiite tehti 28% vähem kui aasta tagasi ja 38% vähem kui kaks aastat tagasi. Samas kasutatakse rohkem erakorralise meditsiini abi. Järeldusi pole siin küll raske teha.
Ei ole mõtet pidevalt rääkida ka seda müüti, et arstiabi on meil hästi kättesaadav, rõhutades siis perearsti ja erakorralist abi. Küsimus on ikkagi eriarstiabi kättesaadavuses ja siin on pilt sootuks teine. Kui ametlikult pikendati ambulatoorse ravi järjekordi kuue nädalani, siis tegelikult on olukord hoopis süngem. Arstijärjekorras on Eestis hetkel keskeltläbi iga üheksas, kümnes inimene. Näiteks silmaarsti järjekord on Tartu Ülikooli Kliinikumis viis ja pool kuud. Ise ma olen olnud silmaarsti järjekorras kevadest, aprillist saadik ja nüüd kolmapäeval saan siis tema vastuvõtule. Näiteks nefroloogile on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas järjekord 112 päeva, neuroloogile Tartus üle nelja kuu ja kliinikumis on näiteks oftalmoloogi järjekord 155 päeva, aga raha eest saate kõik kindlasti kohe järgmisel päeval, uksed on avatud. Eriti pikad on järjekorrad uroloogide ja endokrinoloogide vastuvõtule.
Ka WHO eksperdid toonitasid, et viimastel aastatel on Eestis finantskaitse ja õiglus rahastamisel vähenenud ja et õiglus teenuse kättesaadavuses ei ole tagatud ei hambaravis ega ka ambulatoorses eriarstiabis. Maailma Terviseorganisatsioon, nagu me mäletame, on pidevalt toonitanud, eriti selles suures analüüsis, et Eesti tervishoid ei ole jätkusuutlik. WHO tegi väga tõsiseid järeldusi, kuigi meil eriti ei taheta sellest rääkida. Me oleme teinud ettepaneku seda siin saalis arutada, kuid siiani me ei ole seda saanud teha. Eksperdid on öelnud, et kaoseni on kümme aastat, kui me midagi kohe ja kiiresti ette ei võta. Öeldi, et Eestil on palju õppida, sellise tervishoiusüsteemiga edasi minna ei saa. Ka Eurostat on välja toonud, et Eesti madal oodatav eluiga on seotud Euroopa ühe kõige madalama tervishoiukulutuste tasemega. Eesti kulutab nii eraraha kui riigi raha tervishoiule Euroopa Liidus kõige vähem üldse. Ma ei hakka eraldi nimetama neid tohutuid kärpeid, enamik inimesi teab neid ise. Omaosaluse kohta ma siiski ütleks niipalju, et omaosalus tervishoiukulutustes on Eestis kümne aastaga kahekordistunud ja on 27%. Siia sisse ei ole arvestatud rahvatervise riiklikke kulutusi, sellepärast et inimeste omaosalus on seal väga väike. Aga 27 on see õige protsent, mis näitab just nimelt inimeste omaosalust. Ravimite osas on see siis 43%. Need on ülikõrged näitajad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Vladimir Velmani, Toivo Tootseni ja Olga Sõtniku 3. augustil s.a esitatud arupärimine ühiskonnas süveneva vaesuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! 3. augustil andsid Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine käsitleb ühiskonna süvenevat vaesumist. 8. juuli Eesti Päevaleht kirjutas oma uudisloos "75 000 inimest teenib töö eest miinimumpalka või vähem" järgmist: "Eelmise nädala lõpu seisuga (See oli siis juuli alguses. – L. L.) oli Eestis 80 751 registreeritud töötut. Peaaegu teist sama palju käib küll tööl, kuid ei teeni piisavalt, et sellega ära elada. Maksu- ja Tolliameti andmeil sai tänavu maikuu deklaratsioonide alusel brutotöötasuks täpselt miinimumpalga ehk 4350 krooni 19 448 inimest ja sellest veelgi vähem 54 889 inimest." Lisaks tuuakse selles loos välja, et kui Eesti miinimumpalk on eurodesse arvestatuna 278 eurot, siis Lääne-Euroopas on miinimumpalk enamasti üle 1000 euro, USA-s eurodesse arvestatuna 872 eurot ja isegi näiteks Türgis 338 eurot. Tahame sotsiaalministrilt muu hulgas teada, kuidas on tema arvates võimalik 75 000 inimesel, kes saavad miinimumpalka, selle summaga ära elada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun härra sotsiaalministri kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Esimene küsimus puudutab äraelamist. Alustaksin hea meelega tegelikult sellestsamast miinimumpalgast. Teatavasti saame rääkida töötasu alammäärast. Töötasu alammäär lepitakse väga pikaajalise traditsiooni kohaselt kokku Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu vahel laiendatud kollektiivlepingu vormis. Ka praegu on teatavasti ametiühingute keskliit teinud tööandjate keskliidule ettepaneku neid läbirääkimisi pidada. Valitsus on selle kokkuleppe töölepingu seaduse kohaselt Vabariigi Valitsuse määrusega ka kehtestanud. Kehtiv töötasu alammäär, 4350 krooni, on ametiühingute ja tööandjate kehtiv kokkulepe ning kindlasti on see kompromiss võimaluste ja soovide vahel. Loomulikult on väga raske selle summaga hakkama saada, aga on olemas toimetulekutoetuste süsteem, mis peaks lisaabi ja -tuge pakkuma, et inimestel oleks võimalik toime tulla. Kui vaadata veel kord teie viidatud artiklit, siis tuleb täpsustada, et konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing on seda küsimust kommenteerinud ja on öelnud, et tema hinnangul on väikese sissetuleku taga tihtipeale osaajatöö ja ka n-ö juhutöö, mille tunnipalk on väike. Ei ole 100% võimalik väita, et väikese sissetulekuga inimestel on alati täistööaeg või et nad saavad töötasu alammäära. Aga loomulikult ei muuda see probleemi olematuks, inimeste sissetulekud võiksid olla ja peaksid olema suuremad. Küll jääb esimese küsimuse puhul arusaamatuks, mida te mõistate sobiva statistika all. Meil on olemas töötukassa ametlik registreeritud töötute statistika ja ILO ehk Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni metoodika alusel Statistikaameti koostatav töötute statistika. Kindlasti ei Sotsiaalministeerium ega Vabariigi Valitsus ei salga kumbagi arvu ja tegutseb nende arvude alusel, mis on. Mingisugusest sobivast statistikast juttu olla ei saa.
Teises küsimuses küsitakse, kuidas seletada, et Türgis on elatustaseme miinimumstandard kõrgem kui Eestis, kuigi Türgi ei ole Euroopa Liidu liikmesriik. Ka Norra ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, kuid ka seal on elatustase kindlasti kõrgem. On veel teisigi riike, kus on kõrgem elatustase kui Eestis. Ma usun, et see võrdlus ei ole päris kohane. Kui me vaatame sisu poolele, siis me jällegi saame töötasu alammäära puhul rääkida sellest, et ametiühingud ja tööandjad peavad läbirääkimisi, vaatavad ja arutlevad, mis on võimalik kompromiss. Selle kompromissi suurus praegu on 4350 krooni. Türgis on omad reeglid alammäära kehtestamiseks. Kui neil on see 338 eurot, siis see on 338 eurot.
Kolmas küsimus: "Kui suur on Sotsiaalministeeriumi andmetel vaesuses elavate inimeste hulk Eestis ning kuidas see puudutab Eestis elavaid lapsi?" Sellele küsimusele vastates alustan sellest, et kindlasti on Eesti leibkondade sissetulekud vähenenud. Kui me vaatame ka statistika poole pealt, siis nominaalpalk 2009. aastal langes 4,5% ja Rahandusministeeriumi prognooside kohaselt võib see ka sellel aastal langeda, aga eks seda näitab täpsem statistika. Mis puudutab vaesuses elavate inimeste hulka, siis me teame, et on olemas suhteline vaesus. Me saame rääkida sellest, kui palju meil on toimetulekutoetuse taotlejaid. Kui vaadata toimetulekutoetuse saajaid, siis 2009. aastal sai toimetulekutoetust natuke rohkem kui 20 000 peret ja 2009. aastal sai toimetulekutoetust 38 000 inimest. See arv on suurenenud. Kui vaadata laste osakaalu, siis ka seda olen ma varem korduvalt öelnud, et lastega pered on kindlasti suuremas riskis, eelkõige need pered, kus üks vanem on töötu või mõlemad vanemad on töötud. Nii et selle kohaselt on Eestis lastega pered loomulikult riskirühmas. Riigi ülesanne on eelkõige tagada toimetulekuvahendite olemasolu, et kõik omavalitsused saaksid toimetulekuvahendid välja maksta, ja see on riigieelarves ka tagatud.
Viimaseks küsite, millised on olnud kõige tõhusamad meetmed võitluses kasvava vaesusega. Kindlasti on kõige tõhusamad kõik tööturule suunatavad meetmed, selleks et inimesi tööle tagasi aidata. Vaesusest väljatulekul on kõige tõhusam vahend inimeste tööle saamine. Seetõttu ongi esmatähtsad tööturuteenused, mis aitaksid tööturule naasta ja inimest aktiivsena hoida. Tööturumeetmete eelarve on samamoodi üle kahe korra suurenenud. Kui 2008. aastal oli see summa 213 miljoni krooni juures, siis selle aasta summa ületab 500 miljonit krooni. Te olete kindlasti kursis kõikide aktiivsete meetmetega, nii palgatoetuse kui ka muude meetmetega, mis on inimestel aidanud tööturule naasta. Lisaks on kõikvõimalikud nõustamisteenused ja muud programmid. Kindlasti võib ühe positiivse meetmena nimetada Euroopa Sotsiaalfondi programmi töölesaamist toetavaid hoolekandemeetmeid, kus on ette nähtud nõustamiskeskused erivajadustega inimestele nende tööleaitamisel. Eelmisel korral arupärimistele vastates mainisin erinevaid programme, millega reaalselt püütakse inimeste toimetulekut soodustada ja neid aidata, olgu selleks näiteks kas või Nõmme Lastekaitse Liidule antud toetus suvise supiköögi pidamiseks.
See ongi kõik. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Vaesus on meil loomulikult üks kõige suuremaid probleeme. Seda on toonitanud OECD, eksperdid on toonud välja, et 61% töötutest ja koguni 43% eakatest elavad vaesusriskis. Me teame, et Eestis on rohkem kui 10 000 last, kes elavad toimetulekutoetust saavates peredes. Muide, vaesusriskis elavate inimeste arv on meil ka ikkagi teada – 200 000, selle on toonud välja haigekassa esimees Hannes Danilov. Nüüd ma ikkagi küsin, mida on siis tulevikus planeeritud vaesuse vähendamiseks teha. Sest tööturumeetmetest ei piisa, töötus on ju kogu aeg kasvanud ja midagi head seal ei ole, see jääb pikaks ajaks veel raskeks probleemiks. Aga mida veel on tehtud vaesuse vähendamiseks, mis on meil probleem nr 1?

Aitäh! Veel kord: üks asi on loomulikult tööturumeetmed ja teine asi on väga selgelt see, et me peame tagama toimetulekutoetuste vahendite olemasolu, et tõesti aidata neid, kes kõige rohkem abi vajavad. Kolmandaks, mis puudutab tulevikku, siis mina julgen küll öelda, et minu arvates on eri toetuste, sealhulgas lastetoetuse solidaarsusel põhinemine väga hea, aga seda toetust on võimalik muuta paremini sihitatuks, et need pered ja need lapsed, kes vajavad rohkem toetust, saaksid rohkem toetust, ja need pered, kes vajavad vähem toetust, saaksid proportsionaalselt vähem. Minu arust on see kindlasti teema, mis järgmisel Riigikogul tuleb läbi vaielda ja võimalik, et ka vastavad seadusmuudatused teha. Riigi tugi on üks asi, teine asi on loomulikult omavalitsuste tugi ja kolmandaks on kogukondlik või lähedaste tugi. See, kui inimesed on vaesusriskis, ei tähenda veel automaatselt seda, et nad on ka absoluutsesse vaesusesse langenud, see on suhteline vaesusrisk. Selle nimel ongi vaja nii riigil, omavalitsusel kui ka kogukonnal oma jõud ühendada, et inimesi aidata, kas või kõige lihtsamate vahenditega. Kui on vaja hooldust korraldada, siis omavalitsused saavad inimesele määrata hooldaja ja teda nii aidata. Meie kõikide ühine töö ja suur vaev on see, mis meid edasi aitab.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et teie kohustus on tagada lihtsalt vahendid toimetulekutoetuste väljamaksmiseks. Aga ometi ei ole toimetulekutoetus, 1000 krooni pere esimese liikme kohta, viimase nelja aasta jooksul kasvanud. Me näeme, et esmatarbekaupade ja toiduainete hinnatõus on olnud märkimisväärne. Sel kevadel Riigikogu ees olles lubasite, et toimetulekutoetused peaksid kasvama. Ometi oleme olukorras, kus need summad on endised, kuigi isegi praegusel kuul on toiduainete hindade tõus võrreldes aastatagusega 6,6% ja te ütlete, et teil jääb toimetulekuvahendeid üle, et need kantakse järgmise aasta eelarvesse, et ei kasutata kõike ära. Kuhu kadus see lubadus suurendada toimetulekutoetust?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ma ei öelnud, et on vaja lihtsalt tagada toimetulekutoetuste vahendite olemasolu. Ma ütlesin, et see on üks oluline faktor. Mis puudutab toimetulekumäära tõstmist, siis loomulikult, jah, see oli üks minu prioriteetidest. Küll on tõsiasi see, et valitsus koostab eelarvet tervikuna ja vaadatakse kõiki sektoreid. Toimetulekutoetuse määra tõstmine riigieelarve menetlemise käigus, rahalisi vahendeid arvestades, ei ole kahjuks veel teoks saanud. Mis puudutab seda, kas järgmisel aastal võiks 350 miljonist kroonist tekkida n-ö ülejääke, siis selle kohta saame natukene selgema pildi esimese kvartali lõpus, kui esimese kvartali toimetulekutaotlused on esitatud. Väga palju sõltub ka sellest, milline talv meil tuleb, millised on küttearved, millised on elektriarved. Sellest sõltub omakorda see, kui palju on toimetulekutoetuste reaalseid väljamakseid. Ma olen korduvalt öelnud, et toimetulekutoetuste reaalsed väljamaksed on suurenenud ka avalduse kohta, olles jõudnud juba peaaegu 2000 kroonini avalduse kohta. Nii et need summad loomulikult kasvavad. Kindlasti oleks mul väga hea meel selle üle, kui inimeste vajadus toimetulekutoetuse järele ei oleks nii suur, mis annaks võimaluse ka nende praeguste eelarveliste vahendite kogusummast suurendada kas teiste, järgnevate pereliikmete toetust 80%-st 100%-ni või tõsta üldist toimetulekumäära. Riigieelarve menetlemise käigus, ma usun, tuleb see debatt ka siin saalis. Lühike vastus on see, et niipalju, kui meil on võimalusi, niipalju, kui meil on maksumaksjate raha, niipalju saame seda ümber jaotada. Pikem vastus on, et ootaks ja vaataks, mis järgmise aasta esimeses kvartalis toimub, kas selle 350 miljoni krooni sees on võimalik teemat ümber mängida või mitte.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Tõesti, ka sotsiaalkomisjonis on olnud arutusel seesama toimetulekuteema. Keskerakonna fraktsioon on esitanud eelnõusid, et tõsta toimetulekutoetuse piiri ja et lastetoetust ei arvestataks toimetulekutoetuse arvestamisel tulude hulka. See oleks olnud suunatud just lastega peredele. Ise te möönsite ka, et vaesusriskis on just lastega pered. Pikaajaliste töötute arv kasvab väga usinasti. Kui üldine töötute arv on võib-olla püsima jäänud, siis pikaajaliste töötute arv kasvab, sest järjest rohkem on inimesi, kes on pikka aega tööta olnud. Neid saaks aidata sihitatud toimetulekutoetusega. Teine variant on muidugi töötutoetus, kui see üle vaadata, et see oleks endise töötegevusega kuidagi seotud, ning võiks tõsta töötutoetust või maksta seda pikemalt. Tõsine vaesus ähvardab siiski väga paljusid inimesi. Te räägite, et teiste sektoritega võrreldes ei õnnestunud läbirääkimistel raha saada. Aga see on üks tõsisemaid probleeme.

Aitäh! See oli nagu kommentaari vormis küsimus. Loomulikult, ma nõustun teiega. See, et pikaajaline töötus põhjustab inimestele toimetulekuraskusi, on ju päevselge. Kui sul ei ole sissetulekut, siis järelikult on väga raske ka igapäevaste toimetamistega normaalselt toime tulla. Kõik need meetmed koos peavad tagama selle, et inimestele toimetulekut võimaldada ja abi osutada. Ma olen korduvalt öelnud, et omavalitsustel on siin samamoodi ikkagi palju teha, alustades kõige lihtsamast asjast, millest ma olen siin ka korduvalt rääkinud, aga ma ei saa sellest ei üle ega ümber: kõige lihtsam asi on, kui lastele oleks tagatud lasteaiakoht ja seal oleks omakorda tagatud näiteks toidu eest maksmisest vabastamine, mis oleks lasteaia hoolekogu ehk kõikide lastevanemate esindajate ühine otsus. See aitaks oluliselt vaesusriski vähendada. Need lapsed saaksid käia lasteaias, saaksid kolm korda päevas sooja toitu ja neil oleks palju kergem.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud minister! Nüüd, kui on selgeks saanud, et enamik valitsuse meetmeid, mis on mõeldud tööpuuduse vähendamiseks, kahjuks vilja ei ole kandnud, küsin: miks siiamaani ei ole riiklikul tasandil hakatud looma sotsiaalseid töökohti, nagu on loodud Tallinnas, kus need on väga paljudele inimestele abiks olnud?

Aitäh küsimuse eest! Siin ma teiega küll kohe kuidagi nõustuda ei saa. Riiklikud meetmed on päris kenasti aidanud töötust vähendada. Vaatame kas või palgatoetusi, tööpraktikat või seda, kui inimesed on ise ettevõtlusega alustanud. Kui me paneme siia kõrvale Tallinna sotsiaalsete töökohtade meetme, siis me saame rääkida sadadest töökohtadest. Kui me vaatame, et Tallinnas elab umbes kolmandik Eesti elanikest ja registreeritud töötuse tipp oli 96 000 inimese peal, siis peaks Tallinnas olema 40 000 töötut. Kui Tallinna Linnavalitsus on sotsiaalsete töökohtadega loonud mõnesajale inimesele võimaluse neoonvesti kanda, siis see kindlasti ei ole olnud efektiivne. Need inimesed vajavad pikemat ja jätkusuutlikumat tööd. Ma soovitan Tallinnal siiski suhelda töötukassaga, mida ta ka on teinud. Teiselt poolt ei peaks Tallinn käituma niimoodi, et ta läheb töötukassasse, küsib sealt meetmeid ja siis pakub need oma meetmetena välja. Parem ja mõistlikum oleks see, kui Eestis tegeleks tööturukorraldusega üks asutus – Eesti Töötukassa. Kui Tallinn tahab aidata, siis ta võiks töötud inimesed suunata töötukassasse.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui Eesti standardeid arvestada, siis elab meil vaesuses teatavasti umbes viiendik ehk 20% inimestest, kui aga aluseks võtta Euroopa standardid, siis on pilt hoopis teine. Olukord ei ole läinud paremaks, pigem on see läinud halvemaks. Kas või administratiivsed hinnad on eelmise aasta septembriga võrreldes Statistikaameti andmetel kasvanud 8,1%. Soomes elavat 13% inimesi vaesusriskis, aga seal peetakse vaesuspiirist allpool elavateks inimesteks neid, kelle sissetulek on alla 1100 euro kuus. Öelge, palun, millal ja kuidas me võiksime jõuda Euroopa standardeid arvestades enam-vähem normaalse sissetulekuni ja Euroopa mõistes vaesuspiirist ülevalpool olevaks riigiks.

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et kui te eelmisel nädalal sirvisite ajakirjandust, siis te leidsite sealt ühe artikli, mis rääkis Soome vaesusesse langenud lastest, kelle arv on kolmekordistunud. Selles mõttes on elatusstandardid kindlasti erinevad. Loomulikult, meie keskmine palk on ka erinev, miinimumpalk on erinev. Kui me vaatame näiteks Gini indeksit, siis kõige rohkem ja kõige vähem palka saavate inimeste vahe on vähenenud ehk me oleme võrdsemaks muutunud. Millal me jõuame Euroopale järele? Tuleb jätkata senist kurssi. Näiteks Itaalias, kus on samamoodi suhteliselt kõrge elatustase, on SKT viimase kümne aastaga, kui ma õigesti mäletan, kasvanud 1%, 100%-lt 101%-le, meie oma aga, ma ei mäleta täpselt, kas kaks ja pool korda, 250%, või veel rohkem. Nii et tuleb jätkata senist kindlat majanduspoliitikat, tuleb jätkata seda, mida Reformierakond ja valitsus on teinud, ja siis me kindlasti jõuame sinna.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kuulan seda debatti siin ja minu meelest on väheke kummaline see, et uuest aastast on töötu toimetulekumäär jämedalt öeldes 65 eurot. See tundub nii väike summa olevat. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Minu küsimus on selle kohta, kas riigil on olemas kriisiplaan. Selge on see, et 1000 krooniga ei ole praegustes oludes võimalik ära elada. Kui need inimesed ühel hetkel murduvad ja see protsess läheb käest ära, kuidas me siis käitume, kui inimesed hakkavad sõna otseses mõttes näljamässe korraldama?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab mässe, siis nendega tegeleb Eesti riigis politsei, ma selle koha pealt midagi ei ütleks. Ma räägin natuke veel toimetulekust. Toimetulekumäär 1000 krooni ei tähenda seda, et toimetulekutoetus, mis inimestele välja makstakse, on 1000 krooni. Toimetulekutoetuse arvestamisel vaadatakse inimese tulusid ja kulusid ning siis makstakse tal kinni vajalikud kulutused. Keskmine toimetulekutoetus praegu ühe avalduse kohta on umbes 1900 krooni. Mul ei ole neid arve praegu peas. Riik ja omavalitsused peavad loomulikult abistama inimesi, kes on jäänud sissetulekuta, ja nad peavad tegema seda nii palju kui vähegi võimalik. Eks iga Riigikogu liige saab samamoodi anda oma panuse selleks, et Eesti inimestel oleks hea elada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Nagu me äsja kuulsime sotsiaalministri suust, inimesed, kes on vastu seina surutud ja lõpuks murduvad, võivad saada politseilt lihtsalt nuuti. Nagu te kuulsite, inimestega, kes on hätta sattunud, tegeleb edaspidi Eesti Vabariigis politsei. Tahan öelda, et pärast seda, kui Reformierakond on kümme aastat siin riigis valitsusvastutust kandnud, on pilt väga kurb. Septembri lõpus oli Eestis peaaegu 70 000 registreeritud töötut, iga päev kasvab nende arv, kes ei ole enam töötuna arvel, kuid tegelikult on jätkuvalt töötud. Keegi isegi õieti ei tea, kui palju neid inimesi on, võimalik, et see arv ületab 100 000 inimese piiri. Me ei tea ka seda, kui paljud inimesed töötavad osalise tööajaga, on sundpuhkusel või keda tööandja sundis augustis-septembris näiteks välja võtma nn palgata puhkuse päevi.
Veelgi piinlikum probleem on meie riigis lokkav massiline töötav vaesus. Väga suur hulk inimesi praeguses Eestis käib küll tööl, kuid ei teeni piisavalt, et sellega ära elada. Eelmise nädala Õhtuleht kirjutas: "Endine Euroopa Parlamendi saadik Marianne Mikko viibis möödunud nädalavahetusel Narvas ja sai paraja vapustuse osaliseks, kuuldes, millised on seal naiste palgad. Mikko sõnul suhtles ta Narva tänavatel tavaliste inimestega ja sattus rääkima kohalike naistega. "Üks, teine ja kolmas rääkis, et teenib vaid 3000 krooni kuus."" Kui tegu ei ole orjastamisega, mis see siis on? Huvitav, kas valitsusliikmetel vahetevahel ka süda valutab ülalnimetatud tendentside pärast või on see nende arvates lihtsalt turg-paneb-kõik-paika-poliitika? Kuidas selle taustal suhtuda ettevõtjate kaeblemisse, et meil on justkui tööjõupuudus? Pole kordagi kuulnud, et meie valitsus oleks nendele tendentsidele tähelepanu juhtinud, rääkimata katsetest olukorda parandada. Millal küll valitsus ärkab tardumusest ja hakkab inimeste peale mõtlema? Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lauri Laasi! Ma palun nüüd sotsiaalministri kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad! Hoolimata kogu austusest teie vastu ütlen, et palun ärge tõlgendage mu sõnu valesti. Mina pole öelnud, et Eestis tegeleb vaestega politsei. Seda esiteks. Teiseks, sellist demagoogilist juttu on ausalt öeldes ikka piinlik kuulata. Kui teil on mingeid sisulisi etteheiteid, siis palun! Ei ole aus Eesti inimeste, Eesti tööinimeste ja kõikide teiste suhtes rääkida sellist juttu, et me oleme katastroofi äärel. Palun vaadake natukene üldist statistikat ja vaadake natukene maailmas ka ringi! Eesti ei ole mingi eriline oaas, kus kõik on väga halvasti. Vaadake kas või meie lähinaabreid, ka seal on probleemid. Jah, majanduskriis mõjub ühiskondadele laastavalt. Jah, mõjub. Ka Eestile mõjus. Aga Eesti tuleb sealt välja. Vaadake kas või viimaseid numbreid. Loomulikult, nii Riigikogu liikmete kui ka valitsuse ülesanne on tagada, et me tuleksime nendest keerulistest oludest välja võimalikult valutult. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised.
Ka kuues arupärimine on käsitletud.

Järgmine arupärimine on esitatud samuti sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimise esitajad on Jaak Aab, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramägi, Evelyn Sepp, Marika Tuus, Valeri Korb, Toomas Varek, Mailis Reps, Georg Pelisaar, Inara Luigas, Eldar Efendijev, Nelli Privalova ning Olga Sõtnik. Palun Riigikogu kõnepulti Jaak Aabi arupärijate esindajana!

Austatud juhataja! Head saali jäänud kolleegid! Lugupeetud minister! Mõni nädal tagasi kirjutati ajakirjanduses ühest järjekordsest infotehnoloogilisest segadusest Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Andmekaitse Inspektsioon tegi Sotsiaalministeeriumile ettekirjutuse, kuna tervise infosüsteemi patsiendiportaalis võib kasutaja näha enne teda portaali kasutanud isiku kontot ja tema delikaatseid isikuandmeid, äärmisel juhul peale isikuandmete ka meditsiinilisi andmeid. Andmete lekkimist võimaldab eri brauserite ning Eesti ID-kaardi utiliidi versiooni koosmõju.
Probleem avaldub siis, kui kasutaja eirab turvakäitumise tavasid ehk arvuti antakse ühelt inimeselt teisele kasutamiseks üle sama kasutajakonto all olukorras, kus osa rakendusi on lahti jäetud, veebilehte ei ole suletud. Samas leiab Andmekaitse Inspektsioon, et Eesti E-tervise Sihtasutus ei tohiks kohustada inimest turvameetmeid looma ning tehnilised probleemid ei õigusta seaduse mittetäitmist. Terviseandmed on väga delikaatset laadi isikuandmed, mistõttu pidanuks ministeerium Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul juba patsiendiportaali loomisel võtma meetmeid, mis tagaksid selliste andmete konfidentsiaalsuse. Võrdluseks võib tuua näiteks e-panga kasutamise, kus see kasutajakonto teatud aja tagant sulgub automaatselt ja teine inimene nendele andmetele ligi ei pääse. Turvaauk tervise infosüsteemis võib viia terviseandmete kui delikaatsete isikuandmete volitamata levikuni.
Eelnevale tuginedes palume teil vastata järgmistele küsimustele. Esiteks, millal said Sotsiaalministeeriumi töötajad teada, et tervise infosüsteemis on turvaauk, kuidas sellele reageeriti, milliseid tegevusi võeti ette? Teiseks, kuidas plaanite edaspidi tagada terviseandmete konfidentsiaalsuse, milliseid muudatusi patsiendiportaalis plaanitakse teha? Kolmandaks. Ülaltoodu pole esimene probleem Sotsiaalministeeriumi haldusala infotehnoloogiliste lahendustega. Segadust on olnud nii puuetega inimeste toetuste väljamaksmisega kui ka e-retsepti projektiga. Mida ministrina olete ette võtnud selliste probleemide ärahoidmiseks? Aitäh!

Aitäh! Vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hääd arupärijad! Esimene küsimus oli, millal saime probleemist teada ja mida tegime. Andmekaitse Inspektsioon saatis meile 6. augustil teate ja me edastasime selle kohe Eesti E-tervise Sihtasutusele, kes on selle andmekogu volitatud töötleja. 23. augustil vastasime Andmekaitse Inspektsioonile, et see probleem on tõesti põhjustatud just nimelt Eesti ID-kaardi utiliidi versioonist ja selle käitumise eripäradest ning see puudutab kõiki internetikeskkondi, kus on vajalik ID-kaardiga logimine. See ei ole digiloo või e-tervise eripära, ID-kaardi utiliidi selline käitumine ilmnes ka teistes sarnastes keskkondades. Pärast seda, kui see probleem ilmnes, on sinna kohe tehtud parandused. Need parandused väljenduvad selles, et kui inimene lõpetab e-tervise keskkonnas oma töö, siis brauseriakna sulgemisel suletakse kogu brauser, mis sellel hetkel lahti on, või kogu brauseriakende jada, mis sellel hetkel lahti on. See välistab selle võimaluse, et need andmed võiksid jääda seal näha. Meil on vaja seal veel mõningaid töid teha, need puudutavad eelkõige cookie'de või küpsiste automaatset kustutamist. Need tööd saavad kindlasti Andmekaitse Inspektsiooniga kokkulepitud tähtajaks ehk 30. novembriks valmis. Praegu on selline esimene turvalisuse tase või n-ö täiendatud turvalisuse tase tagatud. Proovisin ka ise enne siiatulekut järele, logisin sisse ja väljalogimisel või vajutades nupukest "Välju", tuli kohe soovitus, et eemaldada ID-kaart ja sulgeda kõik brauseriaknad. Selles mõttes on patsiendile soovituste jagamise või tema teavitamise osa täiustatud. Kokkuvõttes tähendab see seda, et kui me ka edasi kõiki neid muudatusi teeme, siis me peame arvestama faktiga, et selle keskkonna kasutajasõbralikkus läheb kehvemaks, aga turvalisus suuremaks. Iga patsient peab sellega arvestama, et tuleb teha mõni täiendav nupuvajutus, kui keskkonda siseneda või keskkonnast väljuda.
Teine küsimus: "Kuidas plaanite edaspidi tagada terviseandmete konfidentsiaalsuse? Milliseid muudatusi patsiendiportaalis plaanitakse teha?" Ma tegelikult sellest alustasin. See puudutab peamiselt HTTPS-ühenduse lõppemisel brauseri sulgemist, lisateavitusi ja n-ö cookie'de või küpsiste automaatset kustutamist. Nii et töö käib ja koos AKI-ga me vaatame kindlasti need asjad kõik üle. Aga tasuks meelde tuletada, et enne kui digilugu käima pandi, küsiti selleks ka Andmekaitse Inspektsiooni nõusolekut ja Andmekaitse Inspektsioon vaatas turvalisuse tasemed üle. Eri süsteemide rakendamisel vahel tõesti ilmneb eri brauserite ebakooskõla ja sellest tulenevalt ka mõne utiliidi mittesobitumist teatud süsteemidega. Need on jooksvad probleemid, millega tuleb tegelda.
Viimane küsimus: "Mida ministrina olete ette võtnud selliste probleemide ärahoidmiseks?" Päris palju. Üks asi on loomulikult rahaline küsimus, mida saab IT-investeeringutesse arvestada, aga me oleme püüdnud keskenduda rohkem selliste IT-spetsialistide värbamisele, kes oleksid sellise taustaga, et nad suudaksid olla võrdväärsed partnerid tellimuste täitjatele ehk IT-firmadele, kes reaalselt ühte või teist keskkonda loovad. On oluline, et meil oleks see võimekus olemas, ja selle võimekuse suurendamiseks me tõesti igapäevaselt tööd teeme. Keerukate infosüsteemide puhul, olgu selleks digiretsept või kogu e-tervise keskkond, sõltub väga palju ikkagi sellest, kuidas tellimus vormistatakse. Teisisõnu, töö on tellija materjalist, nagu öeldakse. Seda võimekust tuleb jätkuvalt parandada. Me oleme värvanud ka ajutisi konsultante, selleks et võimalikke probleemkohti selgeks teha. Töö jätkub. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on võimalus jätkata küsimustega. Esimesena saab küsimuseks sõna Georg Pelisaar. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te olete optimistliku loomuga inimene. Mäletan, et digiretsepti käivitamise aegu olite päris kindel selles, et asi läheb tõrgeteta käima ja midagi ei juhtu. E-tervise keskkonna loomine näitas, et ka teine katse digiajastule üle minna ei lähe ikka ka päriselt nii, nagu peaks. Te olete saanud nüüd kaks korda kõrvetada. Ega te ei ole valitsusliikmena teinud ettepanekut või äkki olete seda tegemas, et kui valitsus edaspidi käivitab mis tahes protsesse IT-maailmas, et siis enne turvalisust ikka topelt kontrollitaks? On see võimalik?

Aitäh küsimuse eest! E-tervis lükati käima ikka väga palju aega enne seda, kui mina ministeeriumisse läksin. Jaak Aab mõnusalt muheleb ja võib rääkida sellest ajast, kui e-tervis käivitati. Me võime need daatumid kõik välja tuua. Loomulikult võib suurte projektide töölehakkamisel esineda mõningaid tõrkeid. Nagu ma ütlesin, minu jaoks on ka valitsussektorit tervikuna vaadates ikkagi oluline see, et projekt ehk asja sisu ja soovi kirjeldus oleks väga hea ja kvaliteetne. Selle saavutamiseks oleks minu hinnangul väga mõistlik arutada, et suured tellimused võiks kokku panna kas siis ministeeriumideülene töörühm või vähemalt ministeeriumide koostöörühm. Meil on praegu Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse ehk RIA-ga koostöö käimas, samamoodi RIK-iga ehk Registrite ja Infosüsteemide Keskusega, üks on Justiitsministeeriumi ning teine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Seoses sellesama e-tervisega on meil väga tihe vajadus kogu aeg RIA-ga suhelda, sest ID-kaardi utiliit tervikuna on nende valitsemisalas ja X-tee on seal. Ministeeriumidevaheline tihedam koostöö on kindlasti väga mõistlik selliste suurprojektide puhul, kus eri projektid sõltuvad eri andmekogudest. Võin viimase näitena tuua, et ka Haridus- ja Teadusministeerium oleks andmekogus ühte muudatust tehes võinud meile varem teatada, et see mõjutab näiteks ka Sotsiaalkindlustusameti andmebaasi. Need asjad peavad riigis toimima koostöös ja kindlasti saab seda koostööd parandada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Jah, hea minister, need algatused, mis on olnud, eriti just e-tervishoiu süsteemis, on olnud suhteliselt unikaalsed Eesti avaliku sektori jaoks, see on arusaadav. Tihtipeale ei oska ka majandusministeeriumi ehk RIA spetsialistid soovitada lahendusi. Neid algatusi on tõesti väga pikalt ette valmistatud. Aga kas teile ei tundu siiski, et ka ministeeriumi kaadripoliitikas on tehtud mingisuguseid vigu nende projektide juhtimisega, kogu selle asja kontrollimisega? Kõige suurem kaadrimuutus oli enne teid, kui vahetati välja kantsler, kes tegelikult seda struktuuri ministeeriumis juhib. Mulle on jäänud selline mulje, et see struktuur ei toiminud sel ajal korralikult ja sellest ka need vead tulid, see puudutas ka Maret Maripuu tagasiastumist puuetega inimeste toetustega seoses.

Aitäh! Siin on tegelikult väga lihtne vastus, vähemalt mis puudutab Sotsiaalministeeriumi valitsemisala. Ma usun, et sa tead ise väga hästi, milline on palgatase ministeeriumis. Tõsiasi on see, et IT arhitektuuri valdavaid kõrgtasemel spetsialiste ministeeriumi palgataset arvestades ei ole võimalik palgata. Sellest kindlasti tulenebki see, et kui ei ole võimalik ühte või kahte väga head inimest palgata, siis tuleb mitmekesi proovida ja koos tellida, et saada võimalikult hea tulemus. Erasektor on IT-alal kindlasti oluliselt võimelisem palkama endale tugevamaid spetsialiste. Meie ülesanne ongi vaadata, et me suudaksime neile võrdväärsed inimesed vastu panna. Teiselt poolt, kindlasti suur hulk nendest IT-spetsialistidest teeb seda tööd praegu paljuski missioonitundest.

Suur tänu, austatud minister! Hetkel rohkem küsimusi ei ole. Küsin nüüd kolleegidelt, kas on soovi pidada läbirääkimisi. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Seitsmenda arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Järgmise arupärimise on esitanud üheksa Riigikogu liiget. Arupärimine käsitleb Tööturuameti tegevuse lõpetamist ja on samuti esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimine puudutab Tööturuameti tegevuse lõpetamisega seotud varaküsimust, täpsemalt, kaotsiläinud varasid. Nimelt, Riigikontroll oma auditis "Sotsiaalministeeriumi 2009. aasta raamatupidamise aastaaruande õigsus ja tehingute seaduslikkus" tõi välja mitmeid puudusi seoses varadega. Tööturuameti valduses oleva riigivara inventeerimise kohustus pandi ameti peadirektorile. Riigikontroll ei saanud tegelikult kinnitust, et ameti likvideerimisel oleks inventeeritud kogu ameti kasutuses olnud vara. Näiteks selgus, et ministeeriumi aastainventuurikomisjon oli tuvastanud eelmise aasta lõpu seisuga, et Tööturuameti kasutuses olnud 74 varaobjekti (arvutid, printerid, projektorid, kontoriseadmed jm) on lihtsalt kadunud. See kadunud vara kanti ministeeriumi vara hulgast aasta lõpu seisuga lihtsalt välja. Meil ongi küsimus, kuhu see vara kadus ja millise hinnangu minister annab riigivara kadumisele. Aitäh!

Aitäh! Ehkki üheksast arupärijast on Riigikogu saali alles jäänud ainult üks, palun vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Alustades esimesest küsimusest, mis sai 74 arvutist, tuleb täpsustada, et Riigikontrollil oli küsimuse all 73 objekti, aga see on detaili täpsustus. Kuna kõik oli IT-vara, siis pean ma mainima seda (me selgitasime seda küll ka Riigikontrollile, aga Riigikontroll oma aruandes sellest väga pikalt ei rääkinud), et IT-vara oli Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas juba enne Tööturuameti likvideerimist konsolideeritud. Likvideerimiskomisjon IT-vara ei ole inventeerinud, see oli aastainventuuri käigus üle vaadatud ja sellest tulenevalt tuvastati ka see erinevus Tööturuameti likvideerimisel toimunud inventuuri ja IT-inventuuri vahel. Kui vaadata seda, milline see vara loetelu on, siis see loetelu hakkab pihta 1995. aastast. Üks objekt on 1995. aastast, üks objekt 1998. aastast, on objekte 2000., 2001., 2002. aastast jne. See vara loetelu puudutab peamiselt arvuteid ja mõningaid printereid. On vale väita, et need arvutid või need IT-objektid on kadunud. Need olid konsolideeritud ministeeriumi kogu IT-bilanssi ja IT-bilansi aastainventuuri käigus need 73 objekti kanti raamatupidamisarvestusest välja. Ma tulen selle teema juurde, mis neist sai, tagasi neljanda küsimuse juures.
Ma vastan kiiresti ära teise küsimuse: "Kui suureks on ministeerium hinnanud mahakantud objektide koguväärtuse?" Kuna need objektid on nii vanad ja amortiseerimisperiood oli möödas, siis neil raamatupidamislikku jääkväärtust ei olnud. Loomulikult on väga raske hinnata, milline võiks olla ühe 1995. aasta arvutiseadme maksumus tänasel päeval, 15 aastat hiljem. Kindlasti tal mõningane väärtus on, aga raamatupidamislikku jääkväärtust neil ei olnud.
Kolmas küsimus: "Millise hinnangu annate ministrina Tööturuameti likvideerimisega kaasnenud riigi vara kadumisele?" Ma ütlen veel kord: Tööturuameti likvideerimise käigus IT-vara ei inventeeritud, 2009. aasta korralise inventuuri käigus kanti see vara maha ja nüüd me oleme alustanud 2010. aasta eelinventuuriga. Tuleb küll öelda, et 2008. ja 2009. aasta inventuurid oleksid võinud olla kvaliteetsemad. Selle eelinventuuri käigus on need objektid, mis maha kanti, osalt inventarina n-ö uuesti tuvastatud, on tuvastatud nende reaalne asukoht. IT-vara puhul on eriline veel see, et kuna meie IT-vara on konsolideeritud, siis konsolideerimise käigus on ka hoolduslepingute raames osa töökohti hoolduses. Mingi osa nendest objektidest, mille puhul inventuuri käigus tuvastati, et need tuleb maha kanda, oli meie oma IT-osakond võtnud lahti ja pannud kaks arvutit kokku üheks töötavaks arvutiks. See on täiesti ratsionaalne ja kokkuhoidlik käitumine, et me püüame arvutimaailmas vanarauaks muutunud arvutitest kokku panna midagi, millega on võimalik tööd teha.
Vastuseks neljandale küsimusele ütlen, et mis puudutab ministeeriumis uurimise algatamist või süüdlaste väljaselgitamist, siis nagu ma ütlesin, augustis me alustasime eelinventuuri tegemist, et inventeerimine oleks korrektsem. Sellesse protsessi on kaasatud nii siseauditi osakond kui ka raamatupidamise eest vastutavad isikud. Tõesti, arvestades kogu IT-valdkonna konsolideeritud vara mahtu, kus on üle 1000 töökoha, mis tähendab, et objektide hulk on väga suur, on alustatud selle oluliselt paremat inventeerimist. See on oluline. Kui vaadata veel kord tagasi nende 73 varaobjekti saatusele, siis osa neist on tuvastatud, osa on olnud tõesti vaja maha kanda, osast on mingi aja jooksul ehitatud töötavad masinad ja osa on hävitatud. Selline see seis füüsiliselt on. Aitäh!

Jätkame küsimustega. Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Aitäh! Kui nendel arvutitel-printeritel ja varadel mingit jääkväärtust ei olnud ja teie arvates nagu erilist probleemi ei ole, miks siis Riigikontroll selle ikkagi oma aktis välja tõi? Kas ta pingutas üle või tunnistate oma lohakust?

Aitäh! Ma kindlasti ütlen seda, et 2009. aasta inventuur oleks võinud olla kvaliteetsem. Selleks, et aastal 2010 ei ilmneks selliseid murekohti nagu 2009. aasta inventuuri käigus, oleme alustanud sellesama eelinventuuri tegemist. Eelinventuuri käigus peab iga ministeeriumi varaobjekt, millel on oma reaalne tunnus, olema seostatud isikuga. See töö praegu käib. Me püüdsime seda olukorda Riigikontrollile selgitada ja anda ka vastused eelkõige selles valguses, et seda ei saa võtta kui Tööturuametist kadunud inventari, sest Tööturuamet oli üks hallatav asutus ja seal oli üks konsolideeritud IT-objektide nimistu. Piltlikult öeldes, kui Põhja-Eesti Regionaalhaiglal on korpus ka Hiiul, siis Hiiul olev vara on samamoodi PERH-i vara. Konsolideeritud grupi vara peab olema paremini märgistatud ja inventeeritud. Loodame, et järgmistel aastatel või juba aastal 2010 selliseid muresid meil ei ole.

Küsimusi rohkem ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Kas ametikaaslastel on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.
Kaheksanda arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Viimane tänases päevakorras käsitlemist leidev arupärimine on 13 Riigikogu liikme arupärimine samuti sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine käsitleb ravimite hinda. Ma palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

See arupärimine puudutab järjekordselt meie ravimite kõrget hinda. Me küsime, miks on patsientide omaosalus ravimite ostmisel Eestis mitu korda suurem kui teistes Euroopa Liidu riikides, sealjuures on meie inimeste sissetulekud aga tunduvalt väiksemad. Me toome välja näiteks Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professori Raul-Allan Kiiveti tõdemuse arstide liidu eetikakonverentsil, kus ta ütles sedasama, et omaosaluse protsent on meil ülisuur. Samuti on Hannes Danilov, haigekassa juhatuse esimees, tõdenud, et meil on omaosalus arstiabis ikkagi katastroofiliselt suur. Meil on mitmeid küsimusi. Ma ei hakka neid ette lugema. Nii et, palun, minister!

Aitäh! Palun taas Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Esimene küsimus: "Kas peate loomulikuks, et Eestis kulutavad kõige vaesemad ravimitele kõige rohkem ja et 33% elanike olukord on lausa katastroofiline, nagu tõi välja haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov?" Kindlasti on väiksema sissetulekuga inimeste jaoks proportsionaalselt kõik kulutused suuremad kui suurema sissetulekuga inimeste jaoks. Selles mõttes pole vahet, kas inimene ostab ravimeid või toitu, proportsionaalselt moodustab see tema sissetulekust kindlasti suurema osa kui suurema sissetulekuga inimesel. Nii et meie tähelepanu ei peaks olema suunatud mitte sellele, kas ja kui palju vaesem elanikkond oma palgast või sissetulekust proportsionaalselt rohkem kulutab ravimitele, vaid sellele, kuidas ravimihindu allapoole tuua. See peaks olema põhiline.
Teine küsimus: "Millest tuleneb Eestis retseptiravimite omaosaluse kõrgem määr võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega?" Seda temaatikat on kindlasti päris palju ka varem siin käsitletud. Nagu ma esimesele arupärimisele vastates ütlesin, soodusravimite puhul on tegelikult see protsent allapoole tulnud. See oli retseptiravimite puhul 38 peal, 38,5, kui ma õigesti mäletan, ja praeguseks on see kukkunud 36,2 peale. Retseptiravimite keskmine on tõesti kõrgem, aga see tuleneb peamiselt sellest, et käsimüügiravimite ja mõne retseptiravimi puhul, millel soodustust ei ole, on omaosalus suurem. Eesti süsteem on sarnane meie lõunanaabrite süsteemiga. Meie süsteemi eripära on selles, et kui on soodusravim, siis me ei soodusta seda alati 100%-liselt, vaid astmeliselt, kas 50%, 75%, 90% või 100% ulatuses. See sõltub eelkõige haiguse raskusest ja vajalike ravimite hinnaklassist. See, et omaosalus kõrgeks läheb, tuleneb väga palju ka patsientide käitumisest. Kui on valida näiteks viis ravimit, nende hind on vahemikus 40–100 krooni ja nendele on määratud soodusprotsent, siis sõltub omaosalus sellest, konkreetselt millise ravimi inimene ostab. Kui ta ostab 100-kroonise ravimi, siis piirhind on kehtestatud kindlasti allapoole ja sellest tulenevalt läheb aritmeetiline keskmine ülespoole. Selle jaoks, et suurendada patsientide teadlikkust, millised on nende võimalused ravimite hinda mõjutada, on haigekassal ja ministeeriumil tegevused planeeritud ja juba ka töös. Üks asjaolu on see, et 50%-liselt soodustatud ravim ei tähenda patsiendi jaoks 50%-list soodustust, see tähendab, et meil on 200-kroonine piir retsepti kohta ja sealt ülespoole kindlasti ka omaosalus suureneb. Kui meil on kallimad ravimid, siis ka seetõttu aritmeetiline keskmine tõuseb.
Kolmas küsimus on käibemaksu kohta. Praegu ei ole valitsusel plaanis ravimite käibemaksu alandada.
Neljas küsimus puudutab Hannes Danilovi ja Raul-Allan Kiiveti seisukohti. Selle koha peal jään ma üsna napisõnaliseks. See oli nende inimeste arvamus ja kindlasti on nende arvamus ministrile teada. Eks me igapäevases töös ja tegemistes püüame vaadata, mida ja kuidas me paremaks saame muuta. Hannes Danilovil haigekassa juhatuse esimehena on kindlasti võimalik ka mõningaid protsesse juhtida.
Viies küsimus on tuleviku kohta. Esimene ja kõige lihtsam viis omaosaluse vähendamiseks ongi kindlasti just nimelt seesama asi, millest ma rääkisin, ehk patsientide teadlikkuse suurendamine. Patsient peaks kindlasti küsima apteegist sarnaseid odavamaid ravimeid, ta peaks küsima kogu valikut, mis selle toimeainega saadaval on, ja siis kindlasti ka omaosalus väheneb. Ministeerium järgib hinnakokkulepete tegemisel üldiselt põhimõtet, et me püüame piirhinna kehtestada kogu ravimigruppi silmas pidades ja kui piirhind on kehtestatud, siis konkreetsete ravimite piirhinna kokkulepped hakkavad sellest lähtuma ja sealt tuleb ka siis inimeste omaosalus. Kui nad ostavad piirhinnast ülespoole, siis on ka nende omaosalus suurem, kui nad ostavad piirhinnast allapoole, siis on see väiksem. Selleks, et see ei oleks ainult patsientide n-ö õigus, vaid ka arstide ja apteekrite kohustus, on teatavasti nii arstile kui ka apteekrile pandud kohustus kirjutada välja toimeainepõhine retsept. Toimeainepõhise retsepti korral saab patsient koostöös apteekriga valida talle sobivaima ravimi. Kui konkreetses apteegis ei ole soodsaimat ravimit ja kui patsient seda soovib, siis on apteegil kohustus retsept vastu võtta (digisüsteemis ei ole vaja vastu võtta, sest digisüsteemis on retsept juba keskkonnas olemas), apteek peab seda ravimit tellima ja siiski patsiendile seda võimaldama. Kindlasti olete tänaval näinud, et praegu on käimas haigekassa kampaania "Erinevus on ravimi hinnas". See ongi otseselt mõeldud selleks, et suurendada inimeste teadlikkust geneeriliste ravimite kohta, geneeriliste ravimite hindade või miks mitte ka originaalravimi hinna kohta, kui see näiteks mingil põhjusel peaks olema odavam kui geneeriline ravim, mis on küll peaaegu võimatu. Kui te meenutate eelmist aastat, siis tehti üks ravimiseaduse muudatus, mis kehtestas 50%-lise soodustusega ravimitele samamoodi hinnakokkulepped. Nagu ma esimesele arupärimisele vastates ütlesin, hinnakokkulepete mõjul on retseptiravimite hinnad vähenenud. Kui vaadata veel edasisi tegevusi, siis tulevikus, kui haigekassa rahakott läheb natukene paksemaks ja tekib võimalusi juurde, siis lisaks ravijuhtude rahastamisele võiks mõelda ka näiteks sellesama 200-kroonise ülempiiri kaotamisele. Aga sellel on oma selge hind ja praegu haigekassa eelarves selleks kahjuks raha pole, kuid see aitaks kindlasti inimeste omaosalust vähendada. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimuste juurde. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Tegelikult ma ikkagi soovisin teada, miks on meil see ravimite omaosalus mitu korda suurem kui teistes Euroopa Liidu riikides. Me teame, et kui meil on see 43%, siis on riike, kus see on 0,1%, kus on 5% jne. Keskmine on 10% ringis, aga meil on see 43%. Miks meil niimoodi on ja miks ei tuleks ikkagi kõne alla taas langetada seda käibemaksu, mida te kriisi ajal tõstsite? Veel mõni aasta tagasi oli see protsent ju 0.

Aitäh! Ma püüdsin vastata, aga ma siis hästi lühidalt ütlen veel. Esiteks, me ei anna kõigile ravimitele 100% soodustust ehk meil on astmeline süsteem. Meil on 50%-line, 75%-line, 90%-line ja 100%-line ravimisoodustus. See on esimene põhjus. Teine põhjus on see, et meil on ülempiir 200 krooni retsepti kohta, kui me soodustust arvestame. Kolmas põhjus on kahtlemata see, et meie käsimüügiravimid on suhteliselt kallimad kui retseptiravimid. Kui retseptiravimeid riik kontrollib, siis käsimüügi puhul on seda väga keeruline teha. Nagu ma ütlesin, retseptiravimite puhul me oleme hindu isegi alla saanud. Ka sellest nädalast on hulk hinnakokkuleppeid, konkreetsete ravimite ja ravimipakendite hinnad lähevad 10%, 15%, 20%, 30% allapoole. Järgmine argument on inimeste tarbimiskäitumine. Kui sul on valida ühes ravimigrupis viis ravimit ja kui sa tarbid seda kõige kallimat, siis kõige kallima ostmise korral aritmeetiline keskmine automaatselt tõuseb üles, sest piirhind on üks, soodusprotsenti arvutatakse ühelt tasandilt ja selle, mis läheb sealt ülespoole, maksavad inimesed, piltlikult öeldes, ise kinni. Nii see on. Loomulikult, kõige lihtsam vastus on see, et kui meie ravimiturg praegu on üle 4 miljardi krooni ja haigekassa vahendusel toimib sellest umbes 2,5 miljardit krooni, siis kui ravikindlustusel raha on, siis me võime selle kõik patsientidele kinni maksta ja polegi probleemi, aga ma usun, et see ei ole väga mõistlik tegevus. Tuleb leida mõistlik tasakaal kompenseerimise ja inimeste vajaduste vahel. Inimeste teadlikkus on väga oluline.

Küsimuseks sõna Georg Pelisaarele, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Te jätsite ikkagi vastamata sellele küsimusele, miks Eesti riik mõni aasta tagasi otsustas ravimitelt eraldi teenima hakata, kehtestades ka ravimitele käibemaksu. Kas te ei leia, et praeguses olukorras, selleks et inimestele oleksid ravimid kättesaadavamad, oleks mõttekas ravimite käibemaks siiski taas kaotada, ja kas te isiklikult seda otsust toetaksite?

Aitäh küsimuse eest! Need otsused, millega ravimite käibemaksu tõsteti, ei langetatud küll minu ajal, aga kui te küsite minu isiklikku seisukohta, siis, loomulikult, kui vaadata ravikindlustuse rahastamist, siis see tähendaks ju ka haigekassale väiksemat kulu, teisisõnu võiks see maks olla kas väike või 0%. Aga see ei tähenda seda, et mina valitsusliikmena ütlen, et nüüd ongi kõige õigem see nulli peale tõmmata. Me peame arvestama seda, et ravikindlustust rahastatakse ka riigieelarvest. Meil rahastatakse riigieelarvest kiirabi, töötute ravikindlustust ja vaktsiine. Riigieelarvesse kogunevad maksud muu hulgas käibemaksulaekumisest. Nii et teiselt poolt, valitsuse laua taga olles me peame terviklikku pilti vaatama. Tõsi on see, et näiteks ARV-ravi tagamiseks kulub meil järgmisel aastal 120 miljonit krooni, kiirabi rahastamiseks kulub 400 miljonit krooni või natukene rohkem, arstitudengite õpetamiseks kulub peaaegu 130 miljonit krooni. Kui me need summad kõik kokku liidame, siis me näeme, et riigieelarvest tuleb ravikindlustusse siiski märkimisväärne summa. Riigieelarve on ju maksudest kogunenud. Loomulikult, ühest küljest oleks see kena, kuid pilti tuleb vaadata tervikuna ja arvestada seda, et kõik valdkonnad vajavad rahastamist, rahastamist vajab kiirabi, töötute ravikindlustus, noorte arstide väljaõpe ja muu, kõik, mis saab raha otse riigieelarvest.

Aitäh, lugupeetud minister! Küsimused on otsas, küll aga avan nüüd läbirääkimised. Esimesena palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi! Läbirääkimistel on võimalus kõnelda kuni kaheksa minutit.

Igaks juhuks võtan kaheksa minutit.

Lisaaeg, kokku kaheksa minutit. Palun!

Austatud kolleegid! Vastus küsimusele, miks on meil arstirohud mitu korda kallimad, kui on teistes Euroopa riikides, ja miks omaosalus on mitu korda suurem, ei olnud rahuldav. Kuulsime vastuseks, et see on sellepärast nii, et meil on astmeline süsteem ja et on ülempiir 200 krooni retseptiravimi kohta. See ei ole vastus. Ma küsisin tegelikult, miks teised riigid on pidanud oluliseks seda, et ravimid oleksid kõikidele inimestele kättesaadavad. Te pidevalt räägite siin hästi palju sellest, et ravimite hinnad on justkui langenud ja et tegelikult tähendas ravimite piirhinna langus ka ravimite hindade langust. Tegelikult on tegemist ikkagi hinnatõusuga, sest paljud inimesed peavad ju loobuma harjumuspäraseks saanud ravimist, mis on neile hästi sobinud. Paraku ei saa alati originaal- ja koopiaravimi vahele võrdusmärki panna. Geneerilise ravimi patendikaitse on ju aegunud, seda võib toota kuskil suvalises kohas maailmas. Patendikaitse kestab 10–20 aastat. Kas meie eesmärk ongi siis kõrvaldada turult kõik tänapäevased ravimid? Minister soovitab koopiaravimite kasutamist. Mujal see päris niimoodi ei ole, uute ravimite kompenseerimise poolest oleme Euroopas koos Poolaga kõige viimased.
Aga see arupärimine oli siiski rohkem põhjustatud arstide liidu eetikakonverentsist ja seal kõneldust. Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov on sotsiaalkomisjonis olles tavaliselt ikkagi rääkinud sellest, et ravimid on meil kättesaadavad ja tervishoiuteenus samuti. Seal konverentsil tuli ta aga välja täiesti erakordse seisukohaga. Ta ütles väga selgelt: "Kui inimesel kulub muude hädavajalike kulutuste tegemisest ülejäävast rahast üle 40% arstiabile, siis loetakse tema olukorda katastroofiliseks, meil on aga selliste kuludega inimesi 33% elanikkonnast." Danilov ütles veel, et just vaesemad kulutavad ravimitele kõige rohkem ja 33% elanike olukord on kõige raskem. Ta lisas, et meil on vaesusriskis umbes 200 000 inimest. Danilov tõi ka välja, et kõige rohkem saavad kulutada ravimitele rikkamad, nagu juba öeldud. Ta ütles, et rikkamad saavad lubada endale hambaarsti, taastusravi ja ka uusi prille, aga vaesemad kahjuks mitte.
Ma olen juba varem korduvalt siin saalis välja toonud, et Eestis on ühed Euroopa Liidu kõige kallimad ravimid. Seekordsel arstide eetikakonverentsil tõi sama asja välja Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet. Ta tõdes, et Eesti on retseptiravimite omaosaluse poolest Euroopas esirinnas ja see protsent on 43. Aga sama on kõik toonitanud ja seda on teinud väga mitmed foorumid, küll WHO, küll Praxis, küll inimvara raport – kõik see on kõlanud justkui kurtidele kõrvadele. Näiteks Saksamaal tasuvad patsiendid ise keskmiselt 7,1% neile määratud ravimite maksumusest, Prantsusmaal 3,6%, Itaalias 3%, Hollandis saavad haiged ravimid kätte peaaegu tasuta ja inimese omaosalus on 0,1% ravimite hinnast. WHO eksperdid toonitasid mulluses uuringus, et ebatavaliselt kõrge on ravimite hind just eakatele. Ekspert Sarah Thomson ütles, et see summa on nende sissetulekuga võrreldes tohutu. Samuti võiks küsida, miks me ei saa tellida ravimeid internetist või posti teel, see võimalus võiks meil siiski olla, see oleks hajaasustuspiirkonnas hädavajalik ja pealegi saaks siis kasutada ka odavamaid ravimeid. Üldine olukord on praegu selline, et 40–50% retseptiravimitest jääb apteekrite liidu peaproviisori Kaidi Sarve hinnangul inimestel lihtsalt välja ostmata, kuid need andmed on ka veel pärit kriisieelsest ajast. Milline olukord praegu on, me ei tea, sest uuringuid meile vähemalt ei ole tutvustatud ja ma arvan, et neid pole ka tehtud.
Seda kummalisem oli see, et paari aasta eest otsustas valitsus ravimite käibemaksu tõsta. Veel seitse aastat tagasi oli see protsent 0, siis tõsteti see 5 peale ja nüüd on see 9. Nagu me kuulsime, valitsusel ei ole mõtteski seda protsenti vähendada. Aga olgu siinkohal öeldud, et kui Keskerakond tuleb kevadel võimule, siis see on üks esimesi asju, mille me kindlasti ära teeme. Aitäh!

Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis annan sõna uuesti sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Ma ei tahtnud siia pulti tulla, aga kuna puldist kõlas väide, mille ma pean kummutama, siis ma pidin tulema. Auväärt arupärija! Geneerikuid ei toodeta kusagil põlve otsas. Geneeriliste ravimite tootmine peab vastama kõikidele samasugustele kvaliteedinõuetele nagu originaalravimite tootmine. Teile teadmiseks, et ka originaalravimite tootjad valmistavad geneerilisi ravimeid. Ükskõik millise ravimitootja me võtame, on üsna suur tõenäosus, et kui ta valmistab originaalravimit, siis valmistab ta ka mõne teise ravimitootja geneerilist ravimit. See oli väga väär väide. Mis puudutab geneeriliste ja originaalravimite võrdlust, siis spetsialistide väga selge arvamus on ikkagi see, et me ei saa rääkida siin väga olulisest vahest. Jah, inimestel on erinevad arvamused, inimestel on erinevad harjumused, aga meditsiinilist tõendust siin ei ole.
Te mainisite ka, et eakate jaoks on ravimite hind oluliselt kõrgem. See nii ei ole. Ravimite hind on kõigi jaoks ühesugune. Jah, nende sissetulekust tulenevalt, proportsionaalselt võttes, on nende kulutused ravimitele suured, aga ravimite hind on Eesti riigis kõikidele ühesugune. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.
Head ametikaaslased! Täna päevakorras olnud üheksa arupärimist on käsitletud.

Avan vaba mikrofoni ja palun registreeruda sõnavõtuks kõigil neil, kes vaba mikrofoni raames sõna võtta soovivad! Registreeruda on võimalik pärast haamrilööki. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Täna me oleme siin Riigikogus rääkinud nii välispoliitilistel teemadel, sotsiaalteemadel, kultuuriteemadel kui ka riigikaitseteemadel. Mina käisin eelmisel nädalal mitmes Eesti suurettevõttes, elektri suurtarbijate juures, ja nii nagu ma viimastel kordadel olen pahatihti pidanud siit puldist elektri hinnast rääkima, tahan ka täna rääkida elektri hinnast.
Kui me natuke ajaloos tagasi läheme, siis elektri hinnast on opositsioon ja eriti Keskerakond rääkinud juba selle aasta algusest peale. Me nägime väga suurt ohtu meie majandusele ja meie inimeste rahakottidele nendes tendentsides, mida nii Rahandusministeerium kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium soodustasid ja juhtisid. Nüüd oleme jõudnud selleni, et Eestis on tööstuslikele suurtarbijatele elektri hind 25% kõrgem kui Soomes. Konkreetsed arvud on sellised, et kui Soomes maksab praegu elektri suurtarbija kilovatt-tunni eest 75 Eesti senti, siis meie suurtarbijad maksavad krooni, me oleme jõudnud selleni.
Aga ma tahan juhtida tähelepanu, et ega koalitsioon ja võimuparteid ei ole maganud. Eelmisel kuul hakkas lugupeetud majandusminister rääkima sellest, et tuleks taastuvenergia osas väga tõsiseid samme astuda. Peaminister ütles alguses jah, et tuleks, aga siis arvas, et tegelikult veel ei tuleks. Ja laupäeval lugesin, et lugupeetud Mart Laar arvas, et Juhan Parts kui minister on pandud valitsuse poolt tanki, tal ei lasta muuta taastuvenergiamaksu ja kehtestada uut, normaalset või n-ö taluvuse piiri tasemel olevat taastuvenergiamaksu.
Mu jutt läheb võib-olla natuke keeruliseks. Mida ma tahan öelda? Selline hinnaralli, mis on toimunud tööstustarbijate osas, ootab kahjuks ees meie kodutarbijaid. Tegelikult on see kätte jõudnud, me oleme kolme aasta jooksul kilovatt-tunni hinnast 1 kroon jõudnud hinnani 1 kroon 50 senti. Aga kui me arvestame ja vaatame seda, millest koosneb elektri hind kodutarbijale ja millest koosneb elektri hind tööstustarbijale, siis siin on kolm komponenti. Esimene komponent on see, mida elektri tegemine maksab. Teine komponent on see, mida maksab tema ülekandmine ja kojutoomine. Kolmas komponent on see, mis maksud riik juurde paneb. Esimene komponent on turuhind, selles ei saa me 2013. aastast peale mitte midagi kaasa rääkida, turg ütleb, et selline on, ja kõik. Teine osa puudutab kojutoomist, siin me oleme näiteks Soomest juba kaks korda kallimad. Mis puudutab maksustamist, siis siin me oleme neli korda kallimad. Tähendab, tegelikult on riigimeeste käes küsimus, kuidas me maksustame elektrit nii kodutarbijale kui ka suurtarbijale, ja teine küsimus on see, kuidas me tehniliselt teeme nii, et kojutoomine oleks odavam. See on praegu Eesti Energia, Eleringi käes ja majandusministri käes, kuidas nad neid asju oskavad korraldada. Aitäh!

Aitäh! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis sulgen vaba mikrofoni. Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.59.