Tere päevast, austatud Riigikogu! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 29. septembri infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63. Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, siseminister Marko Pomerants ja sotsiaalminister Hanno Pevkur. Head ametikaaslased! Lepime kokku, et iga küsimuse puhul on lubatud kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Esimene küsimus. Riigikogu liige Raivo Järvi, palun! Kahjuks ma ei näe teda meie hulgas. Palun valitsusliikmetelt vabandust!

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Nikolai Põdramägi. Sellele vastab valitsusliige Hanno Pevkur, teemaks on arstiabi kättesaadavus. Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Ma olen korra seda siin Riigikogu saalis oma arupärimises teilt juba küsinud, aga siis ma vastust ei saanud. Nüüd infotunnis küsin uuesti: kui palju meil Eestis on arste tänavuse aasta seisuga ja kui paljud nendest on läinud teistesse riikidesse tööle kas täielikult või osalise tööajaga?

Nii nagu esmaspäeval ühele arupärimisele vastates juttu oli, me saadame teile Terviseameti täpsed andmed kirjalikult. Mis puutub välismaale minejatesse, siis need täpsed arvud sai esmaspäeval ette loetud. Suurusjärk on veidi üle 100 arsti, circa 60 õde ja 10–15 hambaarsti. Nii paljud on tänavu Terviseameti registrist tõendi võtnud. Esmaspäeval sai räägitud sellestki, et see, kas inimene asub välismaal tööle või mitte, ei ole üheselt tuvastatav, küll on Terviseamet ise püüdnud seda analüüsi teha, niipalju kui tal on võimalik haiglatelt ja arstidelt tagasisidet saada. Circa 50% nendest arstidest on reaalselt välismaale tööle läinud. Kui jälgida viimase aja muutusi, siis pigem eelistavad arstid ajutist töötamist välismaal – kas nädalate või nädalavahetuste kaupa. Enamasti soovitakse Eestis suhteid oma haiglaga hoida.

Head ametikaaslased! Ma palun teid, lepime kokku, et kuna täna on kuus küsimust, siis esitame kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust. Esimene täpsustav küsimus. Nikolai Põdramägi, palun!

Lugupeetud minister! Kuna meil on arste vähemaks jäänud, siis on ka loogiline, et arstiabi kättesaadavus on halvenenud. Rahva hulgas on see suurt nurinat tekitanud ja tihti kallatakse viha ja pahameel teenimatult nende arstide kaela, kes siin veel kohusetruult ja südamega oma tööd teevad. Sotsiaalministeerium on ette näinud, et eriarsti juurde peab saama vähemalt kuue nädala ja haiglaravile vähemalt kaheksa kuu jooksul, aga nendest tähtaegadest ei ole võimalik kinni pidada. Paljude eriarstide juurde on järjekord üle kahe kuu ja haiglaravi järjekord üle ühe aasta. Milliseid võimalusi näete teie, et olukord paraneks?

Aitäh väga konkreetse küsimuse eest! Näeme selgelt, et rahastamist tuleb suurendada. Rahastamise ja ravi kättesaadavusega hakkab haigekassa nõukogu tegelema umbes kolme nädala pärast, kui ta koguneb arutama järgmise aasta täpset eelarvet. Aga juba üle-eelmisel nädalal arutas haigekassa nõukogu nelja aasta perspektiivi ja vaatas selle nelja aasta perspektiivi raames otsa ka järgmisele aastale. Lepiti kokku, et ravi kättesaadavuse parandamiseks või vähemalt selleks, et ravi kättesaadavus mõnel erialal praegusel tasemel hoida, tuleb mõnel erialal võimaldada ravijuhtusid juurde osta. Nii panustatakse ravi kättesaadavusse 2% suuruses mahus rohkem raha. See 2% tähendab 120–140 miljonit krooni. Selleks, et nii ravi kättesaadavust parandada kui ka võimaldada mõistlikult tasuda haiglate suurenenud elektri- ja küttearveid, on ka hinnakomponendis 1% järeleandmist. Seega kokku panustatakse järgmisel aastal tänavuse aastaga võrreldes 3% rohkem raha selleks, et arstiabi kättesaadavus oleks parem, järjekorrad mõistlikud ja haiglad ei peaks tõusnud hindade pärast muretsema ning saaksid kõik oma kütte- ja elektriarved makstud.

Teine täpsustav küsimus. Nikolai Põdramägi, palun!

Lugupeetud minister! Esmatasandi ehk perearsti tasandi arstiabis ei ole ka lood head. Perearstid on loobunud koduvisiitidest nädalavahetustel, õhtusel ja öisel ajal. Eriti maakohtades on arsti raske kätte saada. Olen ise arst ja saan suurepäraselt aru, et arst on ka inimene. Aga haige on haige ja tema peab saama igal juhul abi. Isegi Tartus, kus on arstide kontsentratsioon kõrgem kui mitmel pool mujal Eestis, tuleb ette, et perearsti juurde on järjekord tervelt nädal. Talv on tulemas, gripp ja külmetushaigused ohustavad inimesi. Telefoninõuannetega ei lahenda probleemi. Millised on teie lahendused?

Tänavu on lepingud perearstidega sõlmitud, järgmise aasta lepingumahtude kohta läbirääkimised kõikide perearstidega käivad. Perearstidel on selged normid ees: kiireloomuline patsient tuleb vastu võtta samal päeval, üldjuhul peab saama perearsti vastuvõtule kolme päeva jooksul ja perearstid peavad oma tööd niimoodi korraldama, et see oleks tagatud. Mis puutub perearstide rahastamisse järgmisel aastal, siis ka neile ehk esmatasandi arstiabile on summa summarum rohkem raha planeeritud kui tänavu. Me tõesti püüame haigekassaga tagada, et arstiabi kättesaadavus järgmisel aastal ei halveneks, samuti seda, et tulenevalt elanikkonna vananemisest ja ravivõimaluste kasvamisest oleks nii üldarstiabis kui eriarstiabis võimalik ravijuhtude arvu suurendada, et inimestele oleks normaalne arstiabi tagatud.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud minister! Kaks päeva tagasi, päris esmaspäeva hilisõhtul, me arutasime teiega, kuidas on lood perearstindusega Valgamaal. Siis te ütlesite mulle, et seal on puudu üks perearst. Ma väitsin küll vastupidist, et rohkem on puudu, ja selgus, et mul on õigus. Värskes ajalehes Valgamaalane on kirjas, et seal on teie määrusega ette nähtud 21 nimistut, aga praegu on olemas 17 perearsti. Nii et neli perearsti on puudu, sealhulgas Tõlliste ja Õru vallas. Kohalik sotsiaaltöötaja nendib, et midagi pole teha, noored eelistavad kõrgemat palka ja normeeritud tööaega välismaal. Ja siit minu küsimus: mida teha, et rohkem noori arste jääks Eestisse?

Kui me räägime Valga juhtumist, siis konkreetselt seal on tõesti olukord, et ühes perearstikeskuses, kus perearst koos abiarstide ja õdedega töötas, on praegu perearsti surma tõttu arstita umbes 2400 inimest, kes ootavad kiiret lahendust. Eile toimus laiapõhjaline arutelu haigekassa, Sotsiaalministeeriumi, Valga Maavalitsuse ja Terviseameti vahel ning prooviti mingi väljapääs leida. Eilse nõupidamise tulemusel on lahendus see, et OÜ-ga Terviseagentuur, kes seal toimetab, sõlmitakse ajutine leping. Maavanem peaks täna andma korralduse OÜ-ga Terviseagentuur see leping sõlmida ja pärast seda saab Tartu haigekassa sõlmida Terviseagentuuriga esmatasandi tervishoiuteenuse tagamise lepingu.
Samas käivad ministeeriumi ja Terviseameti korraldatud läbirääkimised Tartu Ülikooli perearsti õppetooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga, et esimesel võimalusel saata Valka vähemalt üks arst-resident ja vähemalt üks õppiv õde, et saaks juba noored meedikud sinna kohapeale. Seejärel otsime ka püsivamat lahendust, et oleks tagatud kokku 4300 inimese teenindamine OÜ Terviseagentuuri poolt. Ajutine lahendus on olemas, pikaajalisem tuleb siis, kui on lõppenud maavanema korraldatud konkurss – ehk tuleb sealt hea pakkumine – või saame kokkuleppele perearsti õppetooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga.

Mark Soosaar, palun!

Austatud sotsiaalminister! Eelmine küsija siiski ei saanud vastust ja ka mina siin saalis ei saanud vastust, mida teha selleks, et riik, kes on palju panustanud arstide koolitusse, nendest omal maal koolitatud arstidest ilma ei jääks. Millised võiksid olla siin lahendused? Kas üks lahendus ei võiks olla selline, et tasuta arstikoolituse saab see noor inimene, kes kohustub pärast Eestisse tööle jääma? Või siis saab ta riigilt korraliku stipendiumi, et ta saaks õppida maailma parimates ülikoolides, aga selle stipendiumi eest võtab ta kohustuse tulla tagasi Eestisse oma rahvast ravima? Millised võiksi olla need suured lahendused, et me ei piirduks ainult ühe üksiku Valga juhtumi lahendamisega?

Mul on väga kahju, et te esmaspäeval ei olnud saalis, kui ma arupärimistele vastasin. Me arutasime siis Keskerakonna fraktsiooni nende liikmetega, kes kohal olid, neid teemasid väga pikalt. Esmatasandi jaoks on erinevad lahendused ja ka eriarstiabi  jaoks on erinevad lahendused, sealhulgas haiglates töötavate arstide jaoks. Mis puutub haiglas töötavatesse arstidesse, siis minu esimene eelistus on kindlasti haiglatepoolne stipendiumilepingute sõlmimine noorte arstide värbamiseks. Seda võib teha residentuuri astumisel. Loodetavasti parlament kiidab heaks arstiabi käsitleva eelnõu, mis paneb ette, et noored arstid saaksid pärast neljandat kursust haiglatesse tööle minna. Kui see nii läheb, siis saaks pärast neljandat kursust hakata noorte arstidega stipendiumilepinguid sõlmima. Pärast residentuuri läbimist läheks noor arst, kes on saanud ühest või teisest haiglast stipendiumi, sellesse asutusse teatavaks ajaks tööle. Ühest riiklikku sundi aga on väga keeruline rakendada. Euroopas kehtib inimeste vaba liikumine ja ka tööjõu vaba liikumine. Sellepärast oleksid sellised võlaõiguslikud kokkulepped kahe poole ehk konkreetse noore residendi ja haigla vahel väga mõistlikud.
Mis puutub üldarstiabisse, siis eri vallad on lahendanud selle erinevalt. Osa valdu pakub perearstile rohkem tuge, näiteks korteri sisustuse, vastuvõtukeskuse sisustuse või auto näol, osa valdu pakub sellist abi vähem. Riigi panus on kauguskoefitsiendi arvestamine, et selle abil ka maapiirkondadesse noori perearste saada. See süsteem on väga hea. Praegu koos perearstidega kavandatav uus skeem aga näeb ette võimaluse paisutada nimistu suhteliselt suureks, et oleks võimalik pearahasid arvestav nimistu ka väiksemates kohtades kokku panna.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi järgmise küsimusega, mille on esitanud Riigikogu liige Lauri Laasi. Sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige Marko Pomerants, küsimuse teema on 2011. aasta riigieelarve. Lauri Laasi, palun!

Austatud siseminister! Meile teada olevatel andmetel on Politsei- ja Piirivalveameti piiri valvamisega seotud isikkoosseisu palgafondis tekkinud puudujääk 20 miljonit krooni. Siit ka küsimus: kas see informatsioon vastab tõele? Kui suur see puudujääk tegelikult on ja kas nüüd hakatakse ametnikke saatma sundpuhkusele?

Aitüma! Kui me räägime 2011. aasta eelarvest, siis selle koostamise protsess käib alles, mistõttu probleemi suurusest on praegu raske rääkida. Kindel on aga see, et 2011. aastal me vaatame Politsei- ja Piirivalveametit eelarve mõttes suurema tervikuna kui 2010. aastal, mil on tegu olnud ka organisatsiooni käivitamisega ja eelarved on olnud märksa rohkem üksteisest eraldatud. Praegu mul ei ole informatsiooni, et oleks tegemist 20 miljoni krooni suuruse puudujäägiga.

Nüüd läheme kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud minister! Tänavuse eelarve kinnitamisel andis palju kõneainet päästjatele eraldatava rahasumma vähesus. Kas tuleva aasta eelarveprojektis on päästjatele eraldatud piisavalt raha? Ja samas ka küsimus: kas riigi sisejulgeolekule tervikuna on pööratud piisavat tähelepanu?

Aitüma! Sellele küsimusele vastamisel on kõige suurem konks mõiste "piisavalt" defineerimine. Sellele võib vastata "jah" ja sellele võib vastata, et loomulikult on vajadusi palju rohkem, kui eelarves on raha ette nähtud. Tegelikkus on see, et 2011. aastal on eelarve maht enam-vähem sama kui 2010. aastal. Kasv on üsna pisikene, päästeametil näiteks 1,6%, mis puudutab igapäevast tegevust. Kindlasti aga on meile abiks investeeringud, mida saame teha tänu CO₂ kvoodi müügile. Tänu sellele saame lisaks suurejoonelisematele ehitistele, mis meil on näiteks Jõhvis ja Narvas kerkimas, parandada töötingimusi ka väiksemates depoodes. Aitüma!

Kalle Laanet, palun!

Hea siseminister! Vaatasin siseturvalisuse eelarvet 2011 ja eriti jäi selles silma personalikulu osa. Personalikulud vähenevad võrreldes 2010. aastaga – küll mitte palju, aga vähenevad. Kui ma aga vaatan riigieelarve seletuskirja Siseministeeriumi osa, siis näiteks riigisaladusega seotud kuludeks on eraldatud 53 miljonit krooni ja natuke peale. Minu küsimus on: kas 2011. aasta riigieelarve toetab siseturvalisuse töötajate motivatsiooni ja kui ta ei toeta, siis mismoodi teie arvates neid inimesi saaks motiveerida? Minu arvates on nende motiveeritus üsna tõsiselt kahanenud.

Aitüma! Kõige suurem küsimus riigis on, kuidas motiveerida maksumaksjat. Mida teha, et meie riigis oleks rohkem töökohti, et meie riigis oleks rohkem maksutulu, et me saaksime teha niisuguse eelarve, millega oleks võimalik katta rohkem kulusid. 2011. aasta tuleb tegevuse mõttes 2010. aastaga sarnane. Mis puutub motiveerimisse, siis nagu ma ütlesin, me soovime mitmel pool parandada töötingimusi. Seegi võiks tähendada motiveerimist. Ja järelejäänud kuud tänavu pühendame sellele, et saada selgust, kui vähe või palju peaksid meie haldusala töötajad nn masupäevadel palgata puhkusel olema. Ka nende päevade vähendamine võiks olla üks motivatsiooni tõstev tegur.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma pean nii ametikaaslastelt kui ka Vabariigi Valitsuse liikmetelt vabandust paluma, ma ei näe järgmist arupärijat saalis. Läheme edasi viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Georg Pelisaar, keda ma paraku ka ei näe siin saalis.

Läheme kuuenda küsimuse juurde, mille on esitanud Mai Treial. Sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige Hanno Pevkur, küsimuse teema on toimetulek. Olgu vahepeal niipalju öeldud, et ma palun veel kord selliste juhtumite pärast vabandust. Riigikogu juhatus palub Riigikogu liikmetel tulevikus, kui küsimus on ette registreeritud, kindlasti infotunni ajal saalis viibida. Palun, Mai Treial!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Järgmise aasta riigieelarve projekt on üle antud ja nüüdseks on selgunud, et järgmisel aastal toimetulekupiiri ei tõsteta. Kevadel me käsitlesime Riigikogu sotsiaalkomisjonis laste vaesust ja eriti nende perede vaesust, kus üks vanematest või kaks vanemat on töötud, ja sellega seoses Rahvaliidu ettepanekut asjaomast seadust muuta ja nendele peredele täiendavalt toetust maksta. Siis te ütlesite, et me lahendame selle probleemi toimetulekupiiri tõstmisega.
Milles on nüüd küsimus? Kas meie pered elavad väga hästi, et ei ole vaja toimetulekupiiri tõsta? Ja mis te arvate, kuidas need pered peaksid toime tulema?

Kindlasti toimetulek on praegu inimeste jaoks väga oluline. Kui me vaatame natuke statistikale otsa, siis kaheksa kuu kokkuvõte on selline, et me oleme toimetulekutoetust kogusummas välja maksnud tänavu 216,4 miljonit krooni. Kui meenutada, et 2007. aasta tegelik väljamakse oli 90 miljoni ringis, siis on selge, et kasv on olnud suur. Ja kõige suurema osa sellest kasvust on saanud pered, kus on kas üks vanem või mõlemad täiskasvanud töötud. Neid leibkondi, kus on vähemalt üks pereliige töötu, on toimetulekutoetuse taotlejate hulgas peaaegu 80%, täpsemalt 79%.
Kindlasti on meie esmane eesmärk ka järgmise aasta eelarve puhul tagada vähemalt praeguses mahus toimetulekutoetuste väljamaksmine. Tegelikult on peredele makstavad toimetulekutoetuse summad suurenenud. Keskmine toetussumma ühe taotluse kohta on olnud 1929 krooni, kui võrrelda seda eelmise aasta näitajaga, siis see on circa 15–16% suurenenud. See kasv on näha nii ühe väljamakse kohta keskmiselt kui ka kogusummas. Loomulikult tahaks rohkem, aga me saame välja maksta nii palju, kui meil riigieelarvesse tulusid tuleb. Praegusel juhul tuleb lähtuda sellest, et 350 miljonit on väga suur arv ning sellega me peame tagama kõikidele abivajajatele hädavajaliku sissetuleku.

Mai Treial, esimene täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud minister! Ma arvan, et kindlasti see seletus neid kümneid tuhandeid Eesti peresid ei aita. Ja mind paneb imestama ka see, et opositsioon on juhtinud valitsuse tähelepanu tõsistele lünkadele sotsiaalpoliitikas, aga seda ei ole tähele pandud. Samas on sellist kriitikat teinud ka organisatsioonid väljastpoolt, näiteks WHO ja OECD. OECD on soovitanud järgmisel aastal töötu abiraha suurendada. Meie pensionid on väikesed, vanemahüvitise lagi aga väga kõrge. Maikuus te ütlesite, et nende soovituste kallal juba töötatakse. Öelge, palun, mis täpsemalt on töös ja mis on valmis.

Te nimetasite OECD-d. Kui te seda raportit loete, millele te ilmselt viitasite, siis minu mäletamist mööda seal ei ole öeldud, et meie pensionid on liiga väikesed. On öeldud, et meie kõige väiksem rahvapension võiks olla suurem, et rahvapensioni määr on liiga madal. Kui aga võrrelda meie pensioni keskmise sissetulekuga, siis see suhtarv on üle 40% ja see on täiesti võrreldav Euroopa riikide näitajaga. Loomulikult on ka meie palgad väiksemad ja seetõttu on valitsuse eesmärk kindlasti majandust elavdada, mis aitaks inimeste sissetulekuid suurendada ja seeläbi ka pensione tõsta. Siin ei ole mingit kahtlust.
Kui te vaatate praegust Eesti Panga prognoosi, siis Eesti Pank ennustab tänavuseks oma varasema prognoosiga võrreldes 1,5% suuremat majanduskasvu, kokku 2,5%. See kindlasti mõjub ka inimeste sissetulekule ja riigi võimekusele tervikuna. Kõik sellised abivahendid on väga olulised ja meie jaoks on ka järgmisel aastal töötusega võitlemine väga tähtis. Ning seda väidavad kõik nii rahvusvahelised eksperdid kui meie enda asjatundjad, et inimeste toimetuleku tagab kõige paremini töö, võimalus tööl käia. Jah, töökohti ei ole praegu nii palju, kui me vajaksime, ja selle nimel tulebki väga palju pingutada nii eraettevõtetel, töötukassal kui ka seadusandjatel.

Teine täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!

Lugupeetud minister! Viimastel nädalatel on olnud palju juttu sellest, mis hinnad on tõusnud ja mis võivad veel tõusta. Täna loen ma uudistest, et Eesti Energia soovib tõsta elektrienergia hinda, mis omakorda viib kõik hinnad kõrgemaks, nii et tekib lumepalliefekt. Samas me teame, et on tõusnud näiteks ravimite käibemaks jne. Arvestades seda, kui palju inimesed on olnud sunnitud omast taskust maksutõusude tõttu välja käima ja kui palju neil nüüd tuleb veel välja käia, kas te saate anda retsepti, kuidas on võimalik 1000 krooniga kuus ära elada?

Ega keegi ei räägigi sellest, et 1000 krooniga on lihtne ära elada. Kui me räägime toimetulekutoetusest, siis toimetulekutoetuse määr on jah 1000 krooni. See on n-ö arvestuslik alus. Kui ma võtan keskmise makstava toetuse ühe taotluse kohta, siis see on 1929 krooni. Ning see summa on kogu aeg kasvanud. Loomulikult, kui elektri hind on kogu aeg tõusnud – ma ei mõtle siin konkreetselt mingit kuupäeva, vaid seda, et see on pidevalt tõusnud, siis see avaldab mõju ka toimetulekutoetuse väljamaksmisele. On teada, mis kulud toimetulekutoetuse arvestamisel maha arvestatakse ja mis tulud sisse arvestatakse – sealt tekib ka see summa. Loomulikult, kui kommunaalkulud kasvavad, siis see mõjutab ka väljamakstavaid toimetulekutoetuste summasid. Nendele inimestele, kes on raskustes, tuleb toimetulekutoetuste abil tagada kõige hädapärasem toimetulek. Samas see ei tähenda seda, et kohalikud omavalitsused ümbritseva kogukonnana või töötukassa või inimesed ise ei peaks iga päev tegelema sellega, et oleks võimalik leida tööd. Töökohti loovad loomulikult ettevõtjad ja selleks on vaja soodsat ettevõtluskeskkonda. Kui ettevõtluskeskkond on hea ja majandus areneb, siis need töökohad ka tulevad. Kui te vaatate viimaseid andmeid, siis majanduskeskkonna paranemine ja töökohtade lisandumine Eesti tööturul on täiesti olemas ja nii on alust loota, et olukord liigub paremuse suunas. Praegu see kindlasti ei ole veel hea.

Ja nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud sotsiaalminister! Teie kodupartei ehk Reformierakond on olnud aastaid Eestis võimul ja kui me praegu kuulame küsimusi teile, siis ilmneb nendestki, et vaesus on meil pidevalt kasvanud. Laste vaesus on kasvanud ja pensionäride elatustase on alla läinud, kuna hinnad tõusevad räigelt ja kiiresti. Viimasel ajal kuuleb uudiseid, et lapsed ei saa Eestis jälle kõhtu täis süüa ja koolis käib palju poolnälginud lapsi. Kuidas te seda selgitaksite? Samas, praegu istub teie vasakul käel peaminister, kes kinnitab, et Eestil läheb väga hästi ja kohe-kohe oleme jällegi kiireimini arenev Euroopa riik. Kuidas te neid kääre selgitaksite, pidades silmas oma valdkonna, sotsiaalvaldkonna seisu?

Kui vaadata statistikat ja teie sõnavõtu emotsionaalne pool välja jätta – et vaesus on suurenenud ja kõik muud hirmsad asjad, mis te ette lugesite –, siis statistika seda kindlasti ei toeta. Kui me vaatame näiteks tulukvintiilide vahet ehk kõige suurema sissetulekuga ja kõige väikesema sissetulekuga inimeste suhtarvu, siis see on viimase kümmekonna aasta jooksul vähenenud: üle 6 ta oli ja praegu on 5. Selle näitaja kukkumisega me oleme Euroopas esirinnas. Keskmine tulukvintiilide vahe 5 aga on Euroopa Liidu keskmine näitaja. Nii et pigem on tõsi see, et ka majanduskriisi ajal on tänu toetuste säilitamisele ja universaalsetele lastetoetustele meie olukord paranenud. Seda on ka OECD kinnitanud. Ja mitte ainult, Euroopa Komisjoni lapsetoetusi käsitlev raport nendib samuti, et lapsetoetused on aidanud laste vaesust Eestis vähendada. Ning kui me vaatame vaesemate inimeste sissetulekuid, siis kahtlemata ei tohiks ära unustada pensionide tõusu, mis viimase viie aastaga on olnud märkimisväärne. Paneme need arvud kõik kõrvuti, ja me näeme, et tegelikult see seis ei ole kindlasti mitte halvemaks läinud. Seis on raske, aga me liigume õiges suunas, paremuse suunas. Emotsionaalne pilt on üks asi, faktid ja statistika on teine asi.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud sotsiaalminister! Mul on hea meel, et ma saan selle küsimuse esitada praegu, mil teie kõrval istub siseminister. Nimelt meil Pärnumaal juhtus möödunud aasta novembris selline lugu, et noor, 30-aastane kalur uppus merel. Päästeameti helikopterid käisid teda otsimas, aga ei leidnud. 30-aastane noor naine koos 8-kuuse pojaga jäi leseks. Nüüd on talle alates aprillist määratud toitjakaotuspension, sest mehe surnukeha õnnestus alles nüüd merest leida. See õnnetu naine on nüüd pidanud jooksma pensioniameti ja politseiameti vahet, sest ametnikud kummaski asutuses ei taha asja võtta sisuliselt ega tunnistada seda, et väike 8-kuune laps jäi isata juba novembris. Mida te ütleksite nendele ametnikele, kes lahendavad probleeme formaalselt? Kui kusagil mõnes žurnaalis ongi mõni sissekanne tegemata, kas siis selliseid asju ei saaks tagantjärele korda ajada?

Kindlasti on ametniku ülesanne järgida seadust ja surma tuvastamise kohta on kehtestatud selged kriteeriumid. Antud juhtumit me saame käsitleda kui teadmata kadumise juhtumit. Selleks, et tunnistada kadunud inimene surnuks, on kehtestatud väga selge protsess ja väga selged ajalised piirid. Elu on vahel väga keeruline ja karm, aga seni, kuni ei ole sada protsenti kindlust, ei saa inimese surma tõendit välja anda ja sellest tulenevalt ei saa ka Sotsiaalkindlustusamet tõesti toitjakaotuspensioni määrata. Võin viimase näitena tuua avalikkuse eest läbi käinud juhtumi, kus inimene kuulutati tagaotsitavaks, pärast aga selgus, et ta oli läinud end ühte raviasutusse ravima ega soovinud, et ei tema pere ega ka keegi muu sellest teada saaks. Seega, enne kui politsei või ka Sotsiaalkindlustusamet saab mõne juhtumi lukku lüüa, tuleb kontrollida kõiki fakte. Kui leitakse inimese surnukeha, siis väljastatakse ju kohe surmatunnistus ja Sotsiaalkindlustusamet saab kohe ka toitjakaotuspensioni maksma hakata. Igal asjal on mingi põhjus. Loomulikult, inimlikult on tolle naise mure mõistetav – lähedane inimene on kadunud, suure tõenäosusega hukkunud. Aga seaduse koha pealt said ametnikud ainult nii talitada ja ma usun, et nad talitasid õigesti.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Oleme nüüd kõik registreeritud küsimused läbi menetlenud. Samas näen ma saalis neid Riigikogu liikmeid, kes ei olnud oma küsimuse esitamise ajal saalis. Hea ametikaaslane Raivo Järvi! Kas soovite oma küsimuse küsida või ei soovi? Ja kas peaminister on nõus vastama? Selge! Raivo Järvi, palun! Küsimuse esitab Riigikogu liige Raivo Järvi, vastab peaminister Andrus Ansip. Küsimuse teema on Kyoto saasteühikute müük. Palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Minu vabandused kõigile saalis viibijatele – see on ebakorrektne, kui üks rahvasaadik hilineb! Ma tunnistan seda. Kuid nüüd minu küsimus. Esmaspäeval pidas peaminister eelarvet üle andes kõne ja viitas seal üldteada tõele, et ühes normaalses riigis kujunevad riigi sissetulekud maksude laekumisest. Meie õuele aga, kui maakeeli ennast väljendada, on tulnud ootamatu õnn Kyoto saasteühikute müügi näol. Kuidas ikkagi Eesti-sugune väike riik selle saavutanud on? Milles seisneb meie erisus? Teatavasti on niisuguseid riike äärmiselt vähe. Aitäh!

Riigieelarvesse laekuvad summad muidugi eelkõige maksudest. Mittemaksuliste tulude ühine nimetaja on aga see, et seegi raha tuleb maksumaksja taskust ja tuleb ära kasutada riigi kodanike heaks. Konkreetselt Kyoto saasteühikute müügist laekunud summad tulevad Eesti riiki Luksemburgist, Austriast, Hispaaniast ja Jaapanist. See on nende maksumaksjate raha meie riigieelarvesse. Meie müügimeeskond on teinud head tööd. Neid riike, kellel on Kyoto saasteühikuid üle, on väga palju. Tänavusest kümnest viimasest tehingust on tehtud kaheksa selliselt, et üks osapool on Eesti, kaks tehingut on sõlmitud Tšehhiga. Me planeerisime eelarvesse 500 miljonit krooni Kyoto saasteühikute müügist, kuid praeguseks on juba ühes optsioonidega lepinguid sõlmitud 2,5 miljardi krooni ulatuses. Loomulikult on see suurepärane, et meil on õnnestunud üleliigseid saasteühikuid müüa, kuid müüa on veel palju ja riike, kellel on saasteühikuid üle, on väga palju. Eestis tuleks minu meelest praegu keskenduda sellele, kuidas leida usaldusväärseid investeerimisvõimalusi nendele, kes tahavad Eesti üleliigseid saasteühikuid osta. Peaksime sellega tõsiselt tegelema. Ma tahaksin seda tribüüni praegu kasutada ka selleks, et kutsuda meie kohalikke omavalitsusi üles välja sõeluma energiasäästlikke objekte.

Raivo Järvi, esimene täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Kui parafraseerida piiblit, siis on tegemist omamoodi taevamannaga, ehkki, nagu peaminister juba mainis, on selle nimel ka vaeva nähtud. Nüüd minu teine küsimus. Säärane õnn on meie õuele tulnud, aga kui seotud on meie käed selle raha kasutamisega? Kuhu see on suunatud? Vaevalt et me saame neid summasid n-ö mööda riigieelarvet oma suva järgi laiali jaotada.

Ei saa välistada taevaisa osalust selle õnne saabumisel, aga ma arvan, et eelkõige tuleb tänada ikkagi neid Eesti inimesi, kes on näinud vaeva selle nimel, et kasvuhoonegaase vähem atmosfääri paisata. Teatavasti võetakse baasina aluseks 1990. aasta ja Kyoto lepinguga oleme võtnud kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist 8%. Tegelikkuses oleme vähendanud kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist koguni 50%. Sealt see vahe tuleb, sealt see ressurss tuleb, mida me praegu müüa saame.
Raha kasutamine on väga selgelt ette nähtud, selleks aluseks on roheline investeerimisskeem. Neid summasid saab kasutada ainult kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamise vähendamise eesmärgil, rohelise energia kasutusele võtmise eesmärgil jne. Ostjate silmis on nendest meetmetest, mis me oleme välja töötanud, kõige atraktiivsem energiasäästu meede. Ja loomulikult ostjad dikteerivad, milleks nende raha saab kasutada. Me oleme riigile kuuluvate avalike hoonete meetme raames saanud päris ulatuslikult investeeringuid. Nüüd tuleks edasi minna kohalike omavalitsuste objektide juurde. Kohalikud omavalitsused võiksid vaadata oma hooned üle: oma koolimajad, lasteaiad, haiglad, hooldekodud ja raamatukogud energia kulukuse seisukohalt ära inventeerida. Eelistatakse neid investeerimisvõimalusi, mille puhul on võimalikult väikese summaga saavutatav võimalikult suur energeetiline efekt. Uste-akende vahetus, lagede-keldrite soojustus, majade täielik soojustamine – sellised projektid kõik on teretulnud.

Raivo Järvi, teine täpsustav küsimus palun!

Suur tänu! Kevadel viibisin välislähetuses Austrias ja kuulasin seal loengut, kus üks Austria professor rääkis n-ö uudisest, kuidas luua passiivmajade süsteem. Pärast loengut avaldas ta mulle tunnustust, et Eesti on sellega väga hästi hakkama saanud. Peaminister viitas praegu ka hoonetele. Kas meie omavalitsustel on ikka pädevust säärase projektiga edasi minna? Saame me hakkama omavahenditega või eeldab see ka välisinvesteeringute tulekut?

Energiasäästuga me kellelegi eeskujuks küll ei suuda praegu olla. Teatavasti on Eestis mitte ainult avaliku sektori hoonete energiakulukus, vaid ka korterelamute energiakulukus pindalaühiku kohta või kuupmeetri kohta kaks korda suurem kui Soomes. Ehkki eeldada võib, et Soomes on pisut külmem kui Eestis ja seal kulub talvel korteri või koolimaja kütmiseks rohkem energiat kui Eestis. Seega energiasäästu vallas on meil väga palju võimalik ära teha. Siiani tundub, et kompetents on projektide esitamisel vähemalt riigi tasemel, ministeeriumide tasemel olnud olemas. Meie pakutud objektid on olnud investeerimiskõlblikud ka ostjate silmis. Nüüd ongi nii, et kõige suuremat efekti andvad objektid, mis on leitud keskvalitsuse tasemel, hakkavad otsa lõppema. Seepärast kutsungi kõiki kohalikke omavalitsusi üles leidma selliseid objekte, kus võimalikult väikeste investeeringutega oleks võimalik energiakulusid hästi palju kokku hoida. Kui meil siiani on õnnestunud müüa umbkaudu veerand võimalikest üleliigsetest saasteühikutest ja sellega me oleme teeninud 2,5 miljardit krooni – see on ühes optsioonidega –, siis tegelikult saada olev summa on päris suur. Kuid ma muidugi ei usu, et Eestist saab ainus riik kogu maailmas, kes kõik oma üleliigsed saasteühikud suudab maha müüa, sest müüjaid on märksa rohkem kui ostjaid.

Ja nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Lauri Luik, palun!

Hea peaminister! Minu küsimus puudutab teie eelmise vastuse lõppu, pean silmas Kyoto ühikute müügi potentsiaalset mahtu. Mis summadest me võiksime rääkida, kui me vaatame tulevikku?

Raske ennustada, kui suured need summad on. Kui umbes veerand on umbes 2,5 miljardit krooni – ma täpseid summasid ei saa öelda, sest need on üldiselt konfidentsiaalsed, näiteks ühiku maksumus on kindlasti konfidentsiaalne –, siis kogu üleliigse koguse müügist me peaksime saama suurusjärgus 10 miljardit krooni. Aga need on kõik umbkaudsed summad. 2,5 miljardit on praeguseks lepingutega, optsioonidega kindlustatud, ülejäänu on puhtalt müügitehniline küsimus. Kindlasti peab ka ostusoov olemas olema. Ostusoove väga palju ei ole, ülemaailmne finantskriis on neid paljude riikide puhul kõvasti kärpinud. Kindlasti on äärmiselt oluline, et kõik meie rohelise investeerimisskeemi objektid ja meetmed oleksid usaldusväärsed ka siis, kui raha on juba investeeritud. Praegu on meil kõrge usaldusväärsus, kõrge kredibiilsus ja me ei tohiks seda kindlasti kaotada. Meie senised investeerimisvõimalused, mis me oleme selle Green Investments skeemi kaudu pakkunud, on olnud usaldusväärsed ja atraktiivsed ning ma usun, et nõudlust uute objektide järele jätkub edaspidigi.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma loodan väga, et Eesti energiapoliitika on ka tulevikus selline, et me oleme müüja ja mitte ostja rollis. Teatavasti kvootide ostu-müügi puhul ostja dikteerib, milleks tema makstavat raha saab kasutada. Milline on teie arusaam: kas neid summasid, mida me Jaapanist juba saame, oleks võimalik kasutada näiteks kirikute restaureerimiseks ja soojustamiseks? Ja kas oleks võimalik laiendada seda ringi korterelamutele ja korteriühistutele ning sealt edasi võib-olla lausa eramutele? Näiteks maaküte ja teised sellised energiasäästlikud lahendused on ju ka arvatavasti aktsepteeritavad.

Loomulikult ostja dikteerib, kuidas tuleb kasutada seda raha, mis tema on maksnud üleliigseid saastekvoote ostes. Kuid ostja ei tule ostma niiviisi, et ta hakkab mööda riiki ringi vaatama ja otsima objekte, kuhu tema raha tuleks investeerida. Eesti riik müüb üleliigseid saastekvoote ja selleks on ta koostanud prospekti, kus on sees kõik meetmed, kõik objektid, kuhu on võimalik raha investeerida. Ostja valib sealt midagi välja. Ta võib valida ka mitu objekti. Tavaliselt militaariaga, relvadega seotud, võimuga seotud objektid kuigi atraktiivsed ei ole, humaanse sisuga projektid aga küll. Kõige olulisem on ostja jaoks võimalikult suur energiasääst võimalikult väikese investeeringu abil. Eks asjaomased pingeread energiasääste võimekuse järgi koostataksegi.
Teine oluline aspekt ostja jaoks on investeeringu tegemise kiirus. Investeeringud tuleb ära teha 2012. aasta jooksul. Kolmas oluline aspekt ostja jaoks on tavaliselt see, et tehtavad investeeringud, mis tehakse Kyoto ühikute müügi abil, ei tohi asendada riigi prioriteete, mis on eelarves või eelarve strateegias juba oma prioriteetsuse kindlustanud. Kyoto ühikute müügi raha ei tohi asendada eelarve raha – selleks ostjad valmis ei ole. Korterelamutele on see Kyoto ühikute müügist saadav raha juba kasutatav. KredExil on välja töötatud asjaomane meede ja seal seda kasutatakse.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea peaminister! See on tore, et me suudame niimoodi elada ja töötada, et me loodust vähe reostame. Aga kas valitsuses on arutatud, et võib-olla me ei peaks sellisel määral neid ühikuid müüma? Ehk me saaksime neid ise siin Eestis kasutada, näiteks Narva Elektrijaamades, Kundas jne?

Teatavasti Kyoto leping sõlmiti 2005. aasta esimeses pooles, kuupäeva täpselt ei mäleta, ja periood kestab kuni 2012. aastani. Eestis ei ole võimalik üleliigseid saasteühikuid ära kasutada. Meile on ette antud teatud limiit, kui palju me võime Kyoto ühikuid kasutada. Ja me teame, kui palju me kindlasti ära kasutame. Veel on ette nähtud teatud kohustuslik reserv, mille arvel ei tohi ühikuid müüa. Ja ülejäänu on siis vaba jääk, mis on turul vabalt kaubeldav. Praegu me räägime vabast jäägist, kui me räägime kõikidest nendest suurtest summadest, mis meil on võimalik teenida. Aga Eestil on suhteliselt vähe Kyoto ühikuid müüa võrreldes näiteks Poola, Ukrainaga või eriti Venemaaga. Meie oleme siiani edukad olnud. Võib-olla riigi väiksus ongi osaliselt meie edu põhjus, sest me suudame olla paindlikud ja samas suudame olla ka usaldusväärsed oma projekte ette valmistades. Aga kindlasti ei oleks meil olnud võimalik ära kasutada aastaks 2012 neid saasteühikuid, mis me oleme juba 2,5 miljardi krooni eest müünud. See on täiesti välistatud! Suure tõenäosusega meil jääb väga suur osa saasteühikutest müümata, sest ostjate nõudlus on tagasihoidlik.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Hea ametikaaslane Heljo Pikhof, kas te soovite oma küsimuse esitada? Austatud minister, kas olete nõus vastama? Järgmine küsimus on Riigikogu liikmelt Heljo Pikhofilt, sellele vastab valitsusliige Hanno Pevkur, teemaks on vaesuses elavad lapsed. Heljo Pikhof, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea sotsiaalminister! Nagu me kõik teame, on töötuid Eestis hinnanguliselt 100 000 ja pooled nendest enam ei saa ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust, aga nendes peredes on lapsed. Enam kui 42 000 last elab vaesuses või lausa süvavaesuses ja suur osa neist elab toimetulekutoetust saavates peredes. See tähendab, et need lapsed peavad läbi saama 27 krooniga päevas ja nii võib-olla kuid ja aastaid. Kui ma lugesin 2011. aasta riigieelarvet, siis ma ei näinud seal, et kavatsetakse tõsta toimetulekutoetuse piiri. Minu küsimus ongi: kas Reformierakond ei hooli karvavõrdki lastest?

Mul oleks väga hea meel olnud, kui auväärt arupärija oleks siin saalis olnud ka siis, kui me Mai Treiali püstitatud teemat käsitlesime. Siis me rääkisime toimetulekutoetusest. Kindlasti Reformierakond hoolib väga palju lastest. Reformierakonna eestvedamisel on teatavasti kehtestatud Eesti riigis vanemahüvitis, tänu millele on sündimus 25% kasvanud. Kui me vaatame toimetulekutoetust, siis selle väljamaksmiseks planeeritud summasid on riigieelarves suurendatud peaaegu neli korda Reformierakonna valitsuses oleku ajal. Praeguseks on jõutud 350 miljoni kroonini.
Kui vaadata aga selliseid väga üksikuid väikseid toetusi, siis neid on eri projektide alusel samuti makstud ja eriti kriisiolukorras. Näitena võin tuua, et Tartu Laste Tugikeskus on saanud töötutele lapsevanematele toimetulekuoskuste õpetamise ning perenõustamise ja psühhoteraapia läbiviimiseks Võru, Valga, Põlva ja Tartumaal korraliku projektitoetuse. Nõmme Lastekaitse Liit on saanud raha nn suvesupi projektiks, et vähemalt 500 lapsele tagada täiendav sooja toidu võimalus. Läänemaa kriisiabikeskus on saanud raha, et riskigrupi peredega tegelda jne, jne. Selles mõttes teie hüpotees, et Reformierakond ei väärtusta lapsi, on küll täiesti arusaamatu. Reformierakond väärtustab lapsi ja peresid väga ning meie laste- ja perepoliitika on väga korralik.

Esimene täpsustav küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Paraku ma oma küsimusele vastust ei saanud. Aga ma sooviksin teada, millised on need lisameetmed, mida Sotsiaalministeerium kavandab 2011. aastal, et leevendada laste ja noorte vaesust ja sotsiaalset tõrjutust? Need olid üksikud näited, mis te ette lugesite, aga tervikuna, palun!

Üksikutest koosneb ja saab kokku tervik. Kui me vaatame eri tegevusi, siis neid on ministeeriumi ja ka riigi tasandil päris palju. Üks suur töö, millest koorub välja ka ettekujutus, kuidas oleks võimalik vanemlust paremini arendada, kuidas oleks võimalik töö- ja pereelu paremini ühitada, kuidas oleks võimalik lastekaitset paremini korraldada, hakkas pihta eelmisel nädalal. Eelmise nädala esmaspäeval sai avalöögi laste ja perede arengukava kirjutamine. Kõik Eesti spetsialistid – ma loodan väga, et kõik spetsialistid, sest esimesel üritusel oli kohal väga suur hulk laste õiguste ja lastekaitsega tegelevaid inimesi – annavad sellesse oma panuse ja nii kujuneb järgmisteks aastateks Eesti riigi poliitika, kuidas vaesuses elavaid lapsi tõhusamini aidata. Kindlasti jätkuvad kõik projektitoetused ja toimetulekutoetuse väljamaksmine ning kui vähegi võimalik, tuleks vaadata ka peretoetustele tervikuna otsa, nii et meil oleks võimalik rohkem maksta peredele, kes toetust rohkem vajavad, ja nendele peredele, kes seda toetust nii palju ei vaja, maksta natuke vähem, lähtudes aga seejuures senisest universaalsuse põhimõttest, mis on meile ka Euroopa Komisjoni hinnangutes edu toonud.

Teine täpsustav küsimus, Heljo Pikhof, palun!

Arengukavad laste kõhtu ei täida. Ma räägin tänasest päevast ja järgmisest aastast. Mis saab nendest lastest, kes peavad 27 krooniga päevas läbi ajama? Kohe annaks seadustada sotsiaaldemokraatide ettepaneku tõsta üksikvanema lapse toetus 300 kroonilt 1050 krooni peale, täiendava 450-kroonise lapsetoetuse maksmise nendele lastele, kelle töötud vanemad ei saa enam ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust, samuti lõpetada riikliku lastetoetuse mahaarvamise toimetulekutoetuse määramisel. Minu küsimus ongi: miks te sotsiaaldemokraatide hüva nõu pole kuulda võtnud? Need eelnõud olid planeeritud järgmiseks aastaks.

Aitäh huvitava küsimuse eest ja sellise poliitilise sõnavõtu eest! Ühe minutiga ette lugeda kõik suured sotside lubadused on omaette kunst. Aitäh selle eest!
Mis puutub teie ettepanekutesse, siis kindlasti tahaks hea meelega kuulda, kust sotsid sellele kõigele katteallikad võtavad. See vastus muidugi võib-olla ühte minutisse ei mahu. Kõige lihtsam arvutus näitab, et kui näiteks üldine toimetulekupiir tõsta 1000 kroonilt 1200-le, siis läheb praeguse toimetulekutoetuste hulga juures vaja 60–65 miljonit krooni. Kui te tahate üksikvanema toetust kolm korda suurendada ja sealt edasi teisi toetusi samuti, äkki te ütlete selle katteallika ka. Kas te tahate tulumaksu tõsta või mis te teha tahate? Riigieelarvesse koguneb raha kõikide Eesti töökate inimeste käte abil ja mida rohkem me suudame majanduses töökohti luua ja mida rohkem ettevõtjad suudavad inimestele palka maksta, seda paremini läheb ka Eesti riigil. Läbi selle prisma tuleb vaadata ka kõiki toetusi. Toetuste määramisel on minu arvates väga oluline aspekt see, et kõik Eesti toetussüsteemid peavad olema ikkagi suunatud sellele, et abi saavad need, kes abi rohkem vajavad, ja need, kes vähem abi vajavad, saavad riigi käest ka vähem toetusi. Selle nimel tuleb järgmistel aastatel kindlasti palju tööd teha ja kindlasti järgmine parlamendikoosseis, kes 6. märtsil valitakse, saab selles osas oma sõna sekka öelda.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud minister! Ajuti siiski tundub, et te hoolite lastest küll, aga valikuliselt. Rikaste perede lapsi te toetate vanemahüvitisega tunduvalt rohkem kui vaeste perede omi. Ja viidates sellele, et kõik pered ju ei vaja näiteks ranitsatoetust, jätsite te ranitsatoetuse hoopis ära. Aga neid peresid, kes ei vaja ranitsatoetust, on võib-olla peredest pooled, aga ka see teine pool jääb sellest hoopis ilma. Teine probleem on seesama 300-kroonine lastetoetus. Seda ei ole suurendatud, sest väga palju on neid, kes ei vaja seda. Seda on nähtud ka nendes teleintervjuudes, kui üks rikas reformlane küsib teise käest, kas sinu laps vajab seda. No ei vaja. Ja kolmas probleem. Te olete kogu aeg rääkinud, et on vaja üle minna diferentseeritusele. Te olete seda rääkinud viis või kümme aastat, millal siis minnakse üle?

Mina kindlasti viis või kümme aastat ei ole seda rääkinud, ma ei ole nii kaua Riigikogu tasemel poliitikas olnud. Vajaduspõhisus on muidugi äärmiselt oluline märksõna. Oma küsimuse sissejuhatuses te rääkisite vanemahüvitisest. Vanemahüvitise süsteem on just selline süsteem, mis aitab vaeseid peresid rohkem kui suurema sissetulekuga peresid. Kui me vaatame vanemahüvitise statistikat, siis te teate väga hästi, et inimesi, kellel üldse varasem sissetulek puudus, on selle saajate hulgas 20–25%. Inimesel sissetulek puudus, aga lapse saamisega saab ta endale sissetuleku vanemahüvitise näol. Neid, kes kehtestatud lae tõttu hakkavad seni teenitust vanemahüvitist vähem saama, on 5–6%. Selles mõttes on selge, et need, kellel on väiksem sissetulek või ei ole üldse sissetulekut, hakkavad rohkem saama, ja neil, kellel on olnud suur sissetulek, elatustase kukub. Selles mõttes on vanemahüvitise süsteem väga mõistlikult üles ehitatud.
Mis puutub teistesse toetustesse ja vajaduspõhisusse, siis loomulikult mina loodan ka, et järgneva valimisdebati jooksul me saame eri erakondade asjaomased visioonid läbi arutada. Meil on selle kohta oma visioon ja pärast valimisi, kui on olemas piisav toetus ja inimeste mandaat, siis kindlasti viime selle ellu.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head ametikaaslased, ma tänan teid küsimast! Austatud valitsusliikmed, ma tänan teid vastamast!