Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Keit Pentus

Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Kas ametikaaslastel on soov üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Lauri Laasi!

Lauri Laasi

Proua juhataja! Head kolleegid! Kümne Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel on mul üle anda arupärimine siseminister Marko Pomerantsile. Arupärimine puudutab Politsei- ja Piirivalveameti eelarvet. Nimelt on meile teada olevatel andmetel Politsei- ja Piirivalveameti piiri valvamisega seotud isikkoosseisu palgafondis tekkinud 20 miljoni kroonine puudujääk. Nimetatud puudujääk võib põhjustada Politsei- ja Piirivalveametis järjekordseid sundpuhkusi. Vabariigi Valitsuse seaduse § 41 lõige 7 sätestab, et ametite, inspektsioonide ja muude ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste eelarved kinnitab, muudab ja eelarve täitmist kontrollib minister seaduses kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse seaduse § 73 lõike 1 punkti 5 kohaselt esitab ameti või inspektsiooni peadirektor ministrile ettepanekud ameti ja inspektsiooni ning nende kohalike asutuste tulude ja kulude eelarvete kohta ning valvab eelarve täpse ja otstarbeka täitmise üle. Siit tulenevalt on meil ministrile järgmised küsimused. Kas see informatsioon vastab tõele? Kui suur on puudujääk Politsei- ja Piirivalveameti piiri valvamisega seotud isikkoosseisu palgafondis ning kas ametnikke hakatakse saatma sundpuhkustele? Kuidas on see puudujääk eelarves tekkinud? Ja viimaseks, kuidas kavatseb minister nimetatud olukorra lahendada?

Aseesimees Keit Pentus

Rohkem eelnõude ega arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise ja kui see vastab meie kodu- ja töökorras sätestatud nõuetele, edastatakse arupärimine adressaadile viivitamatult.
Teated. Homme, kolmapäeval, 29. septembril osalevad infotunnis valitsuse liikmetest peaminister Andrus Ansip, siseminister Marko Pomerants ning sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Tänases päevakorras on üks täpsustus: päevakorra kolmandas punktis, seaduseelnõu 788 esimesel lugemisel teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Maret Merisaar.
Head ametikaaslased! Võime asuda tänase päevakorra juurde.


1. 10:04 Õiguskantsleri ettekanne õiguskantsleri tegevusest järelevalve teostamisel õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse, põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle, õiguskantsleri tegevusest ennetusasutusena

Aseesimees Keit Pentus

Esimene punkt tänases päevakorras on õiguskantsleri ülevaade järelevalvest õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle, põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle ning õiguskantsleri tegevusest ennetusasutusena.
Tutvustan lühidalt selle arutelu korda. Õiguskantsleril on ülevaate tegemiseks aega kuni 30 minutit. Seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalik õiguskantslerile esitada üks suuline küsimus ja pärast küsimuste esitamist ja küsimustele vastamist avame läbirääkimised, mille käigus on võimalik sõna võtta fraktsioonide esindajatel.
Head ametikaaslased! Alustame tänase päevakorra arutelusid. Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Indrek Teder!

Õiguskantsler Indrek Teder

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Loomulikult ei hakka ma ümber jutustama aastaülevaadet, mis on teile juba kevadel elektrooniliselt edastatud. Ma puudutan ainult neid teemasid, millel on olnud üldine tähendus paljude aastate jooksul.
Üks üldine teema on majanduse reguleerimine avaliku võimu poolt. Majandusajakirjas Economist on avaldatud mõtet, et tegelikult sekkuvad peaaegu kõik riigid majandusse, püüdes pärast majanduskriisi oma meetmetega majandust taas jälle elavdada. Kust jookseb riikliku sekkumise piir vabaturumajanduses, see on alati olnud suure diskussiooni küsimus. Liigne sekkumine võib kaasa tuua hoopis negatiivseid tagajärgi. Majandusse saab ju sekkuda väga erineval viisil, klassikaline viis on kehtestada reegleid, anda riiklikke toetusi, dotatsioone teatud ettevõtetele ja ettevõtlusvaldkondadele.
Ma lugesin hiljuti Riigikontrolli auditit "Riigi ettevõtlustoetuste mõju riigi konkurentsivõimele" ja sellest auditist nähtub, et riigi ettevõtluspoliitika valdkonnas on riigil ikkagi väga suur arenguruum. Riik, täpsemalt seadusandja võiks siin arutleda ja määrata kindlaks need strateegilised valdkonnad, mis Eestis vajaksid eelisarendamist ja kuhu tuleks paisata märkimisväärne ühiskondlik ressurss, on see siis Eesti maksumaksja raha või on see Euroopa Liidu raha. Spetsialistide abiga saaks siis teha nii, et KredExi ja EAS-i kaudu ettevõtjate abistamiseks minev raha oleks tõhusalt kasutatud ja aitaks kaasa väikeriigi konkurentsivõime kasvule. Praegusel juhul on ju tõstatatud küsimus, et sihtasutused keerutavad suurt hulka avalikku raha suhteliselt suvaliselt. See ei ole mitte ainult majanduslik probleem, millega tegeleb Riigikontroll, vaid seal on ka õiguslikud probleemid, kuna see on riigielu oluline küsimus ja vastavalt põhiseadusele tegeleb kõigi riigielu oluliste küsimustega Riigikogu. Lisaks eeldan, et ühiskond soovib saada selget ülevaadet, kus, kuidas ja kui efektiivselt kasutatakse avalikku ressurssi, ükskõik, on see siis Eesti maksumaksja raha või tuleb see Euroopa Liidust. Kas ühiskond ikka teab täna, miks kedagi toetatakse ja kedagi mitte? Kuidas ja kui läbipaistev on avaliku raha transformatsioon erarahaks?
Ei, ma ei taha tõmmata siin mingeid seoseid igikestva lugulauluga teemal "parteide rahastamine", oh ei. Aga ei tohiks ära unustada põhimõtet, et peale selle, et asjad peavad ausalt käima, peavad nad ka ausad näima.
Majanduse mõne valdkonna eelisarendamine ning ettevõtjate toetamine otsetoetuste ja garantiidega on ainult üks paljudest riigi majandusse sekkumise viisidest. Maksupoliitika ning ettevõtjate tegevuse mõjutamine mitmesuguste õiguslike regulatsioonide kaudu puudutab ju ettevõtjaid igapäevaselt. Kui palju võib avalik võim piirata isikute põhiõigusi ja -vabadusi, seejuures ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust, viidates näiteks vajadusele võtta teatud kuupäevast kasutusele ühisraha euro? Üldistatuna saab väita, et 2009. aasta tõstatas need küsimused vägagi selgelt. Ebamõistlikult kiiresti kehtestati käibemaksutõus, mis rikkus ettevõtjate põhiseaduslikke õigusi, ja ma juhtisin sellele ka Riigikogu tähelepanu. Mul on lootus, et edaspidi järgib Riigikogu ka kriisiajal siiski põhiseaduslikku nõuet jätta ettevõtjatele ja kogu ühiskonnale uute regulatsioonidega kohanemiseks piisav aeg. Samuti tuleks laiemalt hoiduda maksukeskkonna äkilistest muudatustest.
2009. aastal tõusetus küllaltki teravalt temaatika, mida saab kokku võtta nimetuse alla "Universaalteenuste hinnad". Näiteks vee hind, ma sain selle kohta üle 50 avalduse. Ja see problemaatika ei ole mitte ainult majanduslik, vaid ka õiguslik. Paratamatult on nii, et kui valijatel on suur, üldine majanduslik probleem, näiteks vee või elektri kõrge hind, siis ei saa valitud poliitik selle probleemi suhtes kurdiks jääda. Poliitik peab reageerima mingil kujul seadusandliku initsiatiiviga. Samas tõusetub selle reageerimisega ja kiire reageerimisega suur hulk probleeme. Kuidas ja mis reeglite järgi me saame reguleerida ja peame reguleerima turul toimuvat? Kas avaliku või eraõiguse raames või äkki kasutada nende kombinatsiooni? Küsimus on ka, kas avalik võim peab ennetama võimalikku seadusrikkumist või reageerima rikkumisele tagantjärele.
Eestis on üldiselt domineerimas seisukoht, et avaliku võimu toimimine peab olema võimalikult täpselt seadusega reguleeritud ja praktiliselt igal sammul peab olema selge seaduslik alus. Avaliku võimu toimimiseks on ju see põhimõte väga õige, aga majandus, sealhulgas ka universaalteenuste osutajate tegevus, toimib eraõiguse põhimõtete järgi – mis ei ole seadusega keelatud, on lubatud –, samuti üldise majandusloogika järgi. Kas ja kuidas neid kahte põhimõtet, loogikat kokku viia?
Vaieldamatult on vaja kaitsta tarbijat, eriti kui tarbija on monopoli mõjusfääris. Küsimus on, kas sellist kaitset on nutikas pakkuda eraõiguse raames või oleks seda võimalik ja mõistlik teha avaliku õiguse jäikade reeglite abil, sekkudes majandusprotsessidesse, ehk ammendavalt kõike reguleerida? See ei ole ju pelgalt teoreetiline küsimus. Näiteks kui universaalteenust osutav ettevõte on turul domineerivas seisundis – ja kuna ta on võrguettevõtja, siis seda ta tavaliselt on –, vajab tarbija kaitset ka selle eest, et talle müüdava teenuse või kauba hind ei sisaldaks selliseid ettevõtja kulutusi, mida ettevõtja turusituatsioonis ei teeks.
Mida see tähendab era- või avaliku õiguse kasuks otsustamise kontekstis? See tähendab seda, et kui otsustada avaliku õiguse kasuks, siis tuleb teha valik, kas lasta avalikul võimul sekkuda hinnakujundusse ennetavalt hinna kehtestamise või kooskõlastamise teel või tagantjärele seadusele vastavuse kontrollimise teel, lähtudes sellest, et arvestatakse põhistatavaid kulusid ja mõistlikku ärikasumit, seega kahte komponenti. Kui seadusandja otsustab sellise variandi kasuks, siis ta saab tulenevalt sellest, et ettevõtja tegutseb eraõiguse loogika järgi, konkreetses seaduses kehtestadagi, et hind peab sisaldama põhjendatud kulusid ja tulukust. Seaduse rakendajal tuleb neid kahte komponenti kontrollida igal konkreetsel juhtumil, andes avalikule võimule laia kaalutlusõiguse. Selline lai kaalutlus on aga senini meie avaliku õiguse klassikaliste kaanonite järgi küsitav, kuigi praktikas on Konkurentsiamet seda ka rakendanud.
Seadusandjal on võimalik otsustada ka eraõiguse kasuks ning sätestada üldised reeglid, milline peab ettevõtja hinnakujundus olema, ning selliselt, andes tarbijale otsese õiguse ebaõiglase hinnakujunduse pärast kohtusse pöörduda, kutsuda turgu valitsevas seisundis olevat ettevõtjat korrale.
Lähen järgmise teema juurde. Laste õigused, sõltuvuslaste rehabilitatsioon ja laste ombudsman. Ligikaudu aasta tagasi esitasin ma austatud parlamendile ettekande põhjendusel, et sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooni teenus on õiguslikult kättesaamatu ja ka õiguslikult reguleerimata. Nüüd on Sotsiaalministeeriumis eelnõu valmimas, kuigi väga aeglaselt, ma loodan, et ta ikkagi valmib ja jõuab selle parlamendikoosseisu töölauale.
Juhul kui õiguskantsleril oleks laste ombudsmani pädevus, oleks see küsimus võib-olla natuke kiiremini lahendatud. Siis ei oleks õiguskantsler mitte ainult õiguslik analüüsija, vaid ta saaks vaadata asja laiemalt, näiteks lastepsühholoogia aspektist, ja konkreetne projekt oleks läbi viidud kiiremini.
Ma jõuangi nüüd laste ombudsmani temaatikani. Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, kus laste ombudsmani ei ole. Ma arvan, et austatud parlament peaks selles küsimuses langetama otsuse, sest mulle on paratamatult jäänud mulje, et laste õigustest ainult räägitakse, et see on ainult õhu võngutamine konverentsidel ja poliitilistel diskussioonidel. Aga reaalsuses ei ole ju laste ombudsman mingi formaalne ametipost, selle kaudu tutvustatakse laste õigusi ja selle kaudu saab reaalselt ellu viia ka konkreetseid projekte. Näiteks oleks võimalik erialaspetsialistide, nagu juba öeldud, lastepsühholoogide kaasamise kaudu anda hoopis suurem panus juba regulatsiooni koostamise aluseks olevate kontseptuaalsete suundade väljatöötamiseks. Sellega oleks ühiskonnas tunduvalt suurem tõenäosus, et sõltuvushäired kõrvaldatakse. Meie rahakeskses maailmas saab peale humanistliku ja ühiskonna jätkusuutlikkuse argumendi tuua sisse ka selle, et laste ombudsmani eduka tegevuse tulemusel oleks kohtutel, vanglatel ja sotsiaalsüsteemil vähem "kliente", seega ka vähem kulutusi. Paraku saaks püstitada teesi: kuna lapsed ei ole valijad, siis vist nendesse puutuv poliitikuid ei huvita. Ma loodan, et see ei ole nii.
Järgmine teema, kohtusüsteemi sõltumatus ja juurdepääs õigusemõistmisele. Ma pean kohtusüsteemi sõltumatust ja toimimist üheks oluliseks demokraatia ja omariikluse tagatiseks. Ma ei taha väita, et õigusemõistmine Eesti riigis ei toimi. Samas ei saa sellega ka täielikult rahul olla. Teatavasti on kohtusüsteemi sõltumatuse temaatika üleval olnud aastaid ja reformimise idee ei ole üldse uus. Idee viia esimese ja teise astme kohtute administreerimine täievvõimu, täpsemalt Justiitsministeeriumi alt täielikult kohtusüsteemi endasse on juba vana. Diskussioon sellel teemal on olnud väga pikk ja ma loodan, et selles ei alga vaikuse periood. Pärast teravaid diskussioone kohtusüsteemi sees ja ka väljaspool algatas Riigikogu uue kohtute seaduse eelnõu, mis ei ole veel läbinud esimest lugemist. Olen andnud selle eelnõu kohta oma arvamuse, mis peale selle, et põhimõtteliselt ma sellist kohtureformi toetan, sisaldab ka mitmeid kriitilisi märkusi. Ma ei toeta seda, et võim koonduks ilma vajalike tasakaalustusmehhanismideta Riigikohtusse, täpsemalt Riigikohtu esimehe kätte. Seda oleks vaja veel analüüsida. Samuti ei nõustu ma ka sellega, et kohtunike arvu vähendatakse. Aga kahjuks on eelnõu tõenäoliselt n-ö uppunud, kuna poliitiline tahe on liialt eripalgeline. Kuid austatud rahvasaadikud peaksid ikkagi mõtlema sellele, kas on mõistlik, kui see eelnõu upub ja diskussioon selle üle lõpeb.
Kuigi eelnõu sisaldab mitmeid probleeme, on kohtute arendamine ja kohtusüsteemi reformimine vajalik. Sõltumatu kohtuvõim ja selle korrakohane toimimine on liiga suur väärtus, et sellele käega lüüa. Pealegi võib kujuneda olukord, et Justiitsministeerium ei taha enam kohtutega tegelda ja Riigikohus ei tegele, kuna selleks puudub õiguslik alus.
Minule esitatud avaldustes kerkib üha laialdasema küsimusena ligipääs õigusemõistmisele. Näiteks on korduvalt avaldatud nördimust riigilõivude suuruse üle või muude kulude üle tsiviilkohtumenetluses. Inimesed väidavad, et see takistab ligipääsu õigusemõistmisele. Samuti on viidatud probleemidele seoses kvaliteetse menetlusabi kättesaadavusega. Aastast aastasse korduvad avaldused, kus kirjeldatakse aastatepikkust kohtumenetlust ilma lahenduseta – see on küsimus õigusemõistmisest mõistliku aja jooksul. Uurinud asjaolusid lähemalt – selleks on õiguskantsleril teatavasti volitus olemas, see käib kohtuniku distsiplinaarmenetluse algatamise õiguse kaudu –, ei saa ma üldjuhul teha etteheiteid konkreetsele kohtunikule, vaid süsteem tervikuna võimaldab ebakõlasid, mis päädivad ebamõistlikult pika menetlusega. Seega, kui me tahame sõltumatut ja toimivat kohtuvõimu, mis tagaks õiguste kaitse ja üldisemas plaanis õigusrahu, siis ei tohiks kohtute reformi järjekordselt kergekäeliselt määrata unustusse tolmu koguma. Meil igaühel võib kunagi vaja minna sõltumatut kohut.
Järgmine teema – jälitustegevuse kontroll. Paar aastat tagasi sai jälitustegevuse kontroll tõstetud õiguskantsleri prioriteetsete teemade hulka. Vaieldamatult on jälitustegevuse näol tegu vajaliku abinõude kompleksiga. Sellised volitused on vastavatel riigiasutustel kõikjal Euroopas ja mujalgi, kuid rõhutan, et demokraatlikus riigis peab ka vähem läbipaistvates riigi tegevuse valdkondades olema loodud nii õiguslikult kui ka korralduslikul, täidesaatval tasemel tasakaalumehhanism, mis arvestaks põhiõigusi ja annaks ühiskonnale kindlustunde, et erandlikke volitusi kasutatakse vaid vajalikel eesmärkidel ja lubatud ulatuses. Õigusriigis eeldab see esimeses järjekorras selget õiguslikku regulatsiooni.
Tuletan meelde, et 10. juunil 2008 algatatud nn jälituspakett läbis esimese lugemise sama aasta novembris ja seejärel on seda menetletud vaid komisjoni tasemel. Andsin 2008. aasta novembris eelnõu kohta oma kriitilise arvamuse ja juhtisin tähelepanu hulgale probleemidele, mida eelnõu ei lahenda. Samuti on minu nõunikud osalenud eelnõu menetlemisel komisjoni istungitel. Soovin parlamendi täiskogu ees välja tuua, et seni olen lähtunud konstruktiivse koostöö põhimõttest eesmärgiga aidata kaasa eelnõu viimisele sellisesse seisu, et see lahendaks olemasolevates seadustes, eeskätt jälitustegevuse seaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus, olevad tõsised õiguslikud probleemid.
Toon mõned neist välja. Ettevalmistatavate kuritegude kohta teabe kogumise vajadus kui jälitustoimiku alus peab olema sõnastatud viisil, et see välistaks väärtõlgenduse ja seeläbi võimuvolituste kuritarvitamise ohu. Tõsist tähelepanu vajab jälitustoimingu tegemisega riivatud põhiõiguste kaitseks kaebuste esitamise kord ning menetlusgarantiide süsteem, et tagada kontrollitavus kõigis teabe kogumise ja töötlemise etappides ja piiritleda selgelt erinevate järelevalveorganite – jälitusasutuse juht, prokuratuur, kohus, parlamendi erikomisjon – pädevus. Ma ei saa jätta osutamata eelnõu pikale menetlusajale, kuid loodan siiralt, et seadusandjal ei puudu tahe töötada välja selge põhiseaduslik regulatsioon valdkonnas, mis riivab väga intensiivselt isikute põhiõigusi ja -vabadusi.
Järgmine teema – põhiseaduspatriotism. Möödunud aastal teie ees esinedes tõstatasin teema, mida ma defineerisin rahvusvaheliselt arusaadava mõistega "põhiseaduspatriotism". Lihtsalt öeldes, Eestis peaks inimeste ühendajaks olema kodakondsus ja mitte eelkõige etniline päritolu – rahvus. Teemade tõstatamisel lähtun vajadusest näha ja tugevdada Eesti omariiklust. Kas me näeme Eesti omariiklust igikestvana, kui me tõrjume sisuliselt eemale Eestis elavad teised rahvused?
Minu lähtepunkt on lihtne: kõik on võrdsed, ühiskonda tuleb positiivselt haarata kõik ühiskonna liikmed, näha just kodakondsuses ühendajat. Näha Eesti õiguskorras ühendajat ja mitte rõhuda vastandumisele. Maailmas on ju küllaldaselt kogemust, kus vastandumine viib vägagi negatiivse tagajärjeni. Leian, et Eesti riik peaks tegema kas või mõnegi positiivse sammu, mõne emotsionaalse sammu, näitamaks kõigile, et ta hoolib kõigist inimestest. Tegin ka aasta tagasi teie ees väikese ettepaneku: anda kodakondsuseta lastele vanemate nõusolekul naturalisatsiooni korras kodakondsus. See idee tõi ühiskonnas kaasa laialdasema arutelu, kuid kahjuks puudusid seal poliitikute seisukohad. Mu daamid ja härrad! Miks te sellel teemal vaikite? Teretulnud on igasugused arvamused, me oleme vaba ühiskond, kus puudub poliitiline korrektsus. Ma ei poolda poliitilist korrektsust arutelus, arutame kõiki teemasid.
Muidugi saab ju välja tuua mõningaid positiivseid arenguid ühiskonnas. Näiteks on valitsus vastu võtnud Ida-Virumaa programmi, mis ei ole ju mitte ainult territoriaalne, vaid on seotud ka erineva etnilise päritoluga inimeste kaasamisega. Äkki võiks näiteks Eesti riik innustada mitte-eesti etnilise päritoluga noori rohkem kandideerima avalikku teenistusse? Avalik teenistus on tegelikult atraktiivne. Selleks tuleks anda lihtsalt teatud emotsionaalne signaal. Ma ei poolda kvoote ja neid ei peaks sisse seadma, kuid erinevate inimeste kaasamisel on ju väga head mitteformaalsed meetodid – mõistaandmine, teatud deklaratsioonid. Tegelikult oleme ju rohkem sarnased kui erinevad ja mina kui vabadusühiskonna veendunud pooldaja ei saa tõesti aru, miks peaksime endale pähe panema rahvuslikud silmaklapid.
Austatud parlament! Lõpetuseks tahan ma öelda järgmist. Käesolev on minu viimane aastaettekanne Riigikogu sellele koosseisule. Teie saadikukoosseis on toonud Eesti läbi majanduskriisi ülimalt raskest ajast, kus avalikku ressurssi on tulnud väga valusalt kärpida, lähtudes paratamatult pragmaatilistest ellujäämisvajadusest, meie väikeriigi omariikluse jätkusuutlikkusest. Põhimõtteliselt olete selles osas õigesti toiminud ning minu tunnustus teile! Kui sellele etapile tagasi vaadata, siis tuleb tõdeda, et riiki pole meil valitsetud mitte ainult ilusate teooriate abil, vaid paljudel juhtudel ka n-ö katse-eksituse meetodil – ma mõtlen seda täiesti positiivselt. Üldjuhul on see ka ennast õigustanud. Kui otsustajad tunnetavad ühiskonda ja tunnevad n-ö sotsiaalset vastutust, st tunnetavad oma otsustuste seoseid ja tagajärgi ning ei vaata Eesti ühiskonda kõrvalseisja turvalisest positsioonist. Selline kiire otsustusprotsess on meie kiirelt muutuvas maailmas paratamatu. Kuid samas toob kiire otsustus kaasa ka vigu, mida on vaja parandada. Siin on vigade konstruktiivseks kriitikuks õiguskantsler õigusküsimustes ja Riigikontroll majandusküsimustes.
Analüüsides koostööd Riigikoguga, tõden ma, et see on olnud igati konstruktiivne ka väga keerukate eelnõude menetlemisel. Riigikogu ei ole mitte ainult põhiseaduslik institutsioon, vaid põhiseaduse kohaselt me oleme parlamentaarne demokraatia. Lihtsustatult öeldes, parlamendis vaieldakse ja otsustatakse kõigi riigielu oluliste küsimuste üle. Ja just nimelt vaieldakse, mitte pelgalt ei vormistata. Vaidlused teatavasti saavad olla nii destruktiivsed, ilma positiivse tulemita ühiskonnale, kui ka konstruktiivsed – ühiskond saab pärast vaidlusi ja mõistlikke kompromisse reaalse otsustusega ühiskonnale kasuliku tulemi. Eesti on parlamentaarne riik ja parlamendi liikmed on näidanud ennast parlamentaarse riigi seadusandliku kogu liikmetena. Ma tänan!

Aseesimees Keit Pentus

Suur aitäh, austatud õiguskantsler, ettekande eest! Parlamendiliikmetel on teile õige mitmeid küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Urmas Reinsalu. Palun!

Urmas Reinsalu

Aitäh! Austatud härra õiguskantsler! Minu küsimus puudutab universaalteenuste hinnaregulatsiooni võimalikke alternatiive, n-ö valikutena avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud mudelid. Avalik-õiguslik mudel tuleneb paljudel juhtudel Euroopa Liidu õigusest, nagu näiteks Euroopa Liidu kolmas energiapakett. Kas ja millisel moel me läheksime vastuollu Euroopa Liidu õigusega, on iseküsimus. Teine küsimus on, kui palju üldse on eraõiguslikel isikutel, tavatarbijatel kompetentsust ja võimalust otsustada selle üle, kui otstarbekas on hind. Minu esimene küsimus ongi, et kas näiteks teie tarbijana olete kompetentne analüüsima, kas need teenused universaalteenustena on põhjendatud tulukusega, nagu seadus nõuab. Aga minu küsimuseasetus on ka selline, et kas me lisaks avalik-õiguslikule mudelile ei peaks universaalteenuste valdkonnas kaaluma ka eraõigusliku pöördumise, sealhulgas populaarhagide võimalust tarbijate huvide kaitseks?

Õiguskantsler Indrek Teder

Tänan! Põhimõte on ju selles, et isikute põhiõigused oleksid kaitstud ja samas need piirangud, mis tehakse ettevõtlusvabadusele ja omandipõhiõigusele, oleksid mõistlikud. Kas see toimub eraõiguse või avaliku õiguse abil – siin peab minu arvates olema niisugune mõistliku kompromissi võimalus, mis põhimõtteliselt toimiks. Kompetentsuse küsimus on laiem teema. Et kas praegu, kui ühiskond tõesti soovib, et majandust mingil kujul reguleeritaks, on juristidel olemas vajalik majanduspädevus? Me peame selle omandama. Valitsus on Riigikogusse saatnud majandushaldusõiguse üldosa seaduse eelnõu, kus põhimõtteliselt ju reguleeritakse ka majandust. Kas eelnõu ettevalmistajatel oli siis peale majandusliku hariduse või pädevuse ka pädevus nendes eridistsipliinides, ma toon näiteks elektrituru seaduse, pädevuse selles, mida reguleeritakse, kas need piirangud on mõistlikud või nad peavad olema väiksemad või suuremad – väga raske öelda. Ma kahtlen, kas eelnõu autoritel oli see pädevus, ma ütlen, et ma kahtlen, ma ei tea täpselt, ma loodan, et oli. See tähendab seda, et õigus hakkab sisenema millessegi, mida praegu veel täielikult ei hoomata, seonduvalt just majandusregulatsiooniga. Ma arvan, et see on lähima aja diskussiooni küsimus. Ma ei välista, et seda võiks teha näiteks ka eraõiguse abil, aga selle üle peaks veel vaidlema ja seda arutama. See ei ole niimoodi, et otsustatakse ära ja nii ta on, see on ka üks võimalus, aga võib-olla tuleb siis pärast korrigeerima hakata.

Aseesimees Keit Pentus

Mai Treial, palun!

Mai Treial

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Oma ettekandes olete märkinud, et ajutise töövõimetuse hüvitise süsteemi muutmine võimaldab haigekassal küll teatud hulga raha kokku hoida, nimelt ca 700 miljonit krooni käesoleval aastal, aga millised on selle tagajärjed, ei ole teada. Kuidas see mõjub näiteks krooniliste haiguste puhul ja kuidas muutub kõrgema taseme ravi kättesaadavus. Samas teame, et pikaajaliste töötute arv Eestis kasvab jätkuvalt, neid on töötute hulgas ca 46%, ja nende võimalused ravi saada on väga kasinad. Teie büroo tellimusel avaldati kevadel üks uuring, kus olid välja toodud väga kurvad arvud. Nendele inimestele ei ole tagatud õigust tervisekaitsele. Minu küsimus ongi: kas praegune riigi võimaldatav tervisekaitse ravikindlustusega hõlmamata isikutele on põhiseaduse ja Euroopa sotsiaalhartaga kooskõlas?

Õiguskantsler Indrek Teder

Selles uurimuses olid, jah, need arvud välja toodud. Aga ma osutan sellele, et tegelikult läheb see teema laiemaks. Milline on Eesti riigi sotsiaalpoliitika, millised on selle alused? Minule teadaolevalt on Justiitsministeeriumis tahetud koostada või koostatakse sotsiaalkoodeksi projekti. Aga see on põhimõtteliselt toppama jäänud. Algselt oli kava tõsta erinevad õigusaktid lihtsalt kokku, teha kodifitseerimine. Aga siis hakati analüüsima, millised on need algpõhimõtted, et tagada isikute sotsiaalsed õigused, et oleksid tagatud nende põhiseaduslikud õigused. Sealt edasi ei ole asi liikunud. Mida me tahame? Riigieelarve on piiratud. Kuidas jaotatakse avalikku ressurssi? See on minu arusaamist mööda avaliku võimu teostamise olulisimaid küsimusi, et avalik ressurss oleks jaotatud õiglaselt. Ma arvan, et sotsiaalvaldkonnas on küllaldaselt korraldamisruumi, et see süsteem toimiks. See on üldisem ja laiem küsimus, et see süsteem toimiks paremini, et isikute põhiseaduslikud õigused oleksid tagatud. Ei saa leppida ka sellega, kui teoreetiliselt öeldakse, et tuleb tagada, aga riigil ei ole selleks vahendeid ja riik annab tühja lubaduse. See ei ole lahendus. Lubadusel peab olema kate, siis on see reaalne sotsiaalriik.

Aseesimees Keit Pentus

Marika Tuus, palun!

Marika Tuus

Aitäh, austatud õiguskantsler! Te rääkisite era- ja riigi raha segamini ajamisest ja üks niisugune valdkond on ka tervishoid. Me teame, et tervishoius on suur rahapuudus. Kärped selleks aastaks olid kolm korda suuremad kui teistes valdkondades. Samas rahastatakse avalik-õigusliku haigekassa kaudu maksumaksja rahaga ka erahaiglaid, osale erahaiglatele antakse ka seda raha. Eksperdid ütlevad, et just need erahaiglad võtavad praegu endale selle kõige parema teenuse, riisuvad koore. Samas on erahaiglate teenus patsiendile ebamõistlikult kallis ja äriettevõttele jälle ebamõistlikult odav. Kuidas te suhtute sellisesse riigi ja eraraha segamini ajamisse?

Õiguskantsler Indrek Teder

Ma leian, et iga selline avaliku raha transformatsioon erarahaks peaks olema rohkem läbipaistev. Maksumaksja peaks sellest rohkem teadma. Ma ei taha öelda, et seal on alati midagi valesti. Aga miks midagi teha, miks on olemas mingisugune rahastamine sellisel kujul – see peaks olema läbipaistvam ja selgem. Pärast seda saaks siis otsustada, kas see on otstarbekas või mitte.

Aseesimees Keit Pentus

Mari-Ann Kelam, palun!

Mari-Ann Kelam

Suur aitäh! Ettekandes te tõstsite esile mitmeid teemasid, mille kohta tahaks küsimuse kaudu oma arvamust avaldada, aga ma pöördun teie poole oma ainsa küsimusega ühel teemal, mille kohta ma olen teile juba kord küsimuse esitanud. See on seotud noorte või laste ombudsmani teemaga. See on minu meelest väga vajalik teema, mis vajaks tõesti põhjalikku läbiarutamist, kaalumist ja kõigi ühiskonnakihtide kaasamist aruteludesse. Selle ameti pidaja kohustuste hulgas võiks olla ka see, et ta kaitseb ühiskonna absoluutselt kõige nõrgemate õigusi, ja need on sündimata lapsed. Kas te arvate, et tema funktsioone saaks laiendada, haarates ka seda osa? Mina näen küll, et seda positsiooni oleks võimalus kasutada ühiskonnas selleks otstarbeks.

Õiguskantsler Indrek Teder

Ma ei välista seda. Mälu järgi ütlen, et õiguskantsler on seda teemat aastal 2002 juba analüüsinud. See on põhimõtteliselt ju võimalik ja seda võib arutada, ma ei välista seda.

Aseesimees Keit Pentus

Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra õiguskantsler! Teie tööpõld on väga suur ja loomulikult te ei jõudnud täna kõiki asju käsitleda. Näiteks jäi ju puudutamata selline üsna oluline asi nagu kaitsevägi ja kaitseväelased. Siiamaani ei ole päris ühele meelele jõutud näiteks selles, kui palju on võimalik ja kui palju saaks piirata kaitseväelaste põhiõigusi. Seoses viimaste traagiliste sündmustega on järjest rohkem räägitud ka sellest, kas kaitseväelaste, eriti haavata saanud kaitseväelaste sotsiaalsed ja tervisetagatised on piisavad või ei ole. Mida te saate selle viimase kohta öelda, ilmselt olete sunnitud ka sellega tegelema?

Õiguskantsler Indrek Teder

Jah, mul on vastav menetlus valmimas ja ma loodan, et see valmib lähikuude jooksul. See käsitleb just haavatasaanuid ja hukkunuid, seda, kas nende juhtumite uurimine on õiguslikult piisavalt reguleeritud ja kas sotsiaaltagatised on piisavad.
Kui rääkida kaitseväest, siis minu meelest on paljud asjad kaitseväes väga hästi organiseeritud, võib-olla ühiskond lihtsalt ei tea sellest piisavalt. Õiguskantsler kontrollib kaitseväeosi regulaarselt just isikute põhiõiguste ja -vabaduste seisukohalt, ning kui ma lähen tagasi põhiseaduspatriotismi juurde, siis me küsitleme alati ka isikuid, kaitseväelasi, ajateenijaid, kes ei ole eesti rahvusest. Üks küsimus on, kas on mingeid probleeme rahvuse pinnal. Alati on vastus, et mitte mingisuguseid. Nii et sellisel kujul on kaitsevägi väga hea integreerija. Kaitseväelaste omavahelised suhted baseeruvad seadusel ja headel, kollegiaalsetel suhetel. See on mul alati olnud uurimisobjektiks ja ma ei ole selles osas tuvastanud kaitseväes mingisuguseid rikkumisi. See oli küll natukene küsimusest mööda vastamine, aga esimesele poolele ma vastasin ära.

Aseesimees Keit Pentus

Jaan Kundla, palun!

Jaan Kundla

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te puudutasite ettekandes ka monopolidega seonduvat. Siiani kehtis ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus, mille järgi puhta vee tarbijalt ei võetud tasu sademevee ärajuhtimise eest. Uue, monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusega see tasu lisati ja minu küsimus ongi selle kohta. Ma pöördusin ka Tarbijakaitseameti poole, kust sain vastuse, et Tarbijakaitseamet ei toeta kindlasti põhimõtet, kus tarbija tasub kulusid, mis seonduvad teenusega, mida tarbija ei ole saanud. Antud juhul see nii on. Milline on teie seisukoht selles?

Õiguskantsler Indrek Teder

Igasugused teemad, mis seonduvad turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja – ja igasugune võrguettevõtja seda on – hinnakujundusega, on tõeliselt keerukad. Saab välja tuua kaks alust, mida kontrollitakse. Kõigepealt peab olema põhistatud, et kulud seonduvad ettevõtlusega, ja tulu peab olema mõistlik. See on just selline kaasuse põhjal hindamine, otsustamine, mis on tõeliselt keerukas. Aga kuna see teema kerkib ühiskonnas üha teravamalt, siis ei saa õiguskantsler sellest mööda vaadata ja ka Konkurentsiameti rolli selles ei saa alahinnata. Aga siin ei ole tavaliselt sellist tõeliselt head, ühtset reeglit, mille alusel otsustada – igat konkreetset juhtumit peab eraldi käsitlema ja siis saab otsustada.

Aseesimees Keit Pentus

Palun, Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Lugupeetud juhataja! Austatud õiguskantsler! Te puudutasite põgusalt oma ettekandes põhiseaduse § 20 temaatikat, s.o igaühe õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Meie, sotsiaaldemokraadid, oleme täheldanud viimasel ajal juhtumeid, kus käivitub eelmisesse ühiskonda kuuluv käitumisahel, kus arstid soovivad tülika patsiendi puhul rakendada tahtevastast sundravi ja kohalik omavalitsus, ilma patsienti nägemata, soostub sellega. Kohtunik teeb määruse samuti paberite põhjal ja ravi käivitub. Tegime suvel sellekohase järelepärimise nii justiitsministrile kui ka sotsiaalministrile, kes andsid oma kirjalikud arvamused, et see on toimiv süsteem ja selles ei ole vaja midagi muuta, kõik on korras. Kuidas teie vaatate sellistele eelmisest ühiskonnast päritud igandlikele mõtteviisidele ja käikudele?

Õiguskantsler Indrek Teder

Kuna õiguskantsler kontrollib oma volituste piires kõiki suletud asutusi, sealhulgas ka psühhiaatriaasutusi, siis me oleme selle teemaga kursis. Põhimõtteliselt võib ju öelda, et see süsteem toimib. Võib-olla on küsimuseks just inimeste sisuline koolitus ja arendus. Me kontrollime seda väga põhjalikult ja üldjuhul me ei ole avastanud, et süsteem oleks väär. Küll aga ma rõhutan, et alati on võimalik arendada süsteemi inimliku suhtumise poole, sisulise suhtumise poole, ja seal on teatud juhtudel tõesti arenguruumi. Tänan!

Aseesimees Keit Pentus

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Te peatusite ettekandes üsna pikalt kohtute teemal. Ma püstitaksin selle küsimuse natukene teise nurga alt. Nimelt olete oma kirjalikus tegevusülevaates puudutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid ja võib-olla siin tuleks üldistada natuke pikemat perioodi kui ühe aasta lahendeid. Kas nende lahendite valgel torkab silma, et Eesti kohtusüsteemis ja õiguses on mingeid süsteemseid hädasid ja defekte, ja kas nende kaasuste põhjal saaks öelda, mis on need asjad, mis meil ei toimi ja mida tuleks ilmtingimata muuta, mis paistavad ka väljapoole?

Õiguskantsler Indrek Teder

Tänan! Kui võtta laiemalt, siis ega see pilt teiste riikidega võrreldes põhimõtteliselt halb ei ole. Aga kui ma käsitlesin kohtusüsteemi, siis ma vaatasin tulevikku, aastate peale ette. Me peame sellise suure ja stabiilse süsteemi arengule pöörama piisavalt tähelepanu. See on oluline teema ja ei tohiks kujuneda selline situatsioon, et me sellega ei tegele ja umbes viie aasta pärast on siis probleemid nii suured, et neid ei suudeta paari aastagagi lahendada. Aga näiteks mõistliku aja põhimõttega on ju ka Euroopa teised riigid väga hädas, ja kui vaadata neid inimõiguste kohtu lahendeid, ega siis Eesti negatiivsete näitajate poolest esirinnas küll ei ole, ta on seal suhteliselt mõistliku koha peal. Rahvusvaheliselt oleme jätkuvalt heas kirjas, aga see ei tähenda, et me võiksime rahul olla ja mitte midagi teha. Väike riik ei saa seda endale mitte kunagi lubada.

Aseesimees Keit Pentus

Toomas Trapido, palun!

Toomas Trapido

Aitäh! Hea ettekandja, tänud sisuka ettekande eest! Ma toetan igati teie algatust luua laste ombudsmani amet. Lisaks võiks küll luua ka teiste haavatavate gruppide ombudsmani ametikohad, näiteks patsientidele, millises rollis me kõik võime olla ja ilmselt kunagi olemegi. Minu küsimus on: kuidas te kujutate ette näiteks laste ombudsmani asetust Eesti õigusruumis?

Õiguskantsler Indrek Teder

Nagu ma olen korduvalt öelnud, on see lõppkokkuvõttes parlamendi otsustus. Üks võimalus on luua eraldiseisev laste ombudsman. Eesti on läinud seda teed, et väga sarnaseid ja kattuvaid funktsioone ühendatakse. Ma möönan, on võimalik luua see iseseisva üksusena õiguskantsleri pädevuse raames, see läheks rohkem kokku Eesti mudeliga. Ja mul on ka väga selge plaan, mida peab tegema ja kuidas peab tegema. Ühiskonnale oleks eraldiseisev laste ombudsman, esiteks, kallim ja, teiseks, nagu on näha teiste riikide praktikast, sel juhul teatud pädevused, selleteemalised arutelud kattuvad. Võib-olla suuremates riikides see ei olegi probleem, kui avalikku ressurssi on tunduvalt rohkem. Väike riik peab riiki pidama tunduvalt mõistlikumalt. Minu seisukoht on, et mõistlik oleks teha seda õiguskantsleri pädevuse raames, aga ma ei tahaks, et juhtub selline olukord, kus kohustusi pannakse juurde, kuid eelarvet ei suurendata, sellega ei tahaks ma kuidagi nõus olla.

Aseesimees Keit Pentus

Küsimuseks saab sõna Urmas Klaas. Palun!

Urmas Klaas

Aitäh, proua juhataja! Härra õiguskantsler! Te kutsute väga meeldivalt üles diskussioonile ja see on kena. Diskussioonis osaleda on alati hea, kui osapooled oma platvormi ja seisukohti lähemalt tutvustavad. Tuleksin teie ettekande esimese osa juurde, mis puudutas ettevõtlust. Te rääkisite ettevõtlustoetustest, ettevõtluspoliitikast. Ma tahtsin täpsustada, et ega te ometi ei arva, et riigi ettevõtluspoliitika väljendubki vaid ettevõtlustoetustes. Viidates Riigikontrolli auditile, võib pahatihti selline mulje jääda. See oli esimene küsimuse pool.
Teine küsimuse pool on selline: kui me nüüd tõesti peaksime välja valima mõned eelisarendatavad majandusharud, kas siis ei teki näiteks universaalse ettevõtlusvabaduse riivet, sellepärast et mõni teine valdkond võib jääda tähelepanu alt välja?

Õiguskantsler Indrek Teder

Loomulikult ma ei näe selles olulist rolli riigil, et riik peakski ainult ettevõtlust toetama, see on ikkagi erandlik tegevus. Aga nagu ma ka viitasin, toimub see terves maailmas ja ega Eesti ei saa ka kõrvale jääda. Kuigi ma leian, et klassikalises mõttes oleks ikkagi kõige õigem, et riik on ainult reeglite kehtestaja – see oleks väga ilus. Aga reaalsus  ei ole alati selline. Samas, kui riik toetab kedagi, siis peaks olema ka ülevaade, miks üht valdkonda toetatakse ja teist valdkonda ei toetata. Võiks diskuteerida, mis suunas see riigi avaliku ressursi ettevõtjatele andmine, toetamine siis toimub. Muidugi, see on terves maailmas diskussiooni objektiks, kuidas seda õiguslikult reguleerida, milline on majanduslik mõju. Jah, sellega tekib riive, sest kellelegi antakse ju suur eelis, ta saab riigi toetuse. Ma nõustun sellega, et sellega tekivad mitmed põhiõiguste riived. Aga see ongi nii oluline teema, nagu ma rõhutasin, see on riigile oluline küsimus, kuidas liiguvad sisuliselt miljardid, on see siis Eesti maksumaksja raha või Euroopa Liidu raha. Need on suured rahasummad. Ehk siis järelikult oleks siin parlamendil arutlusruumi küll.

Aseesimees Keit Pentus

Olga Sõtnik, palun!

Olga Sõtnik

Aitäh, proua juhataja! Austatud õiguskantsler! Eelkõige tänan teid, et olete ka sellel aastal oma ettekandes pööranud tähelepanu kodakondsuse küsimustele ja vajadusele rohkem kaasata mitte-eestlasi kõigis eluvaldkondades! Samuti toetan seda seisukohta, et Eesti venelased vajavad kas või mingisugust väikest, sümboolset emotsionaalset signaali, et Eesti riik vajab neid. Näiteks meie erakond on küll sellise signaali välja saatnud kodakondsuse seaduse muutmise ettepaneku näol, mis me tegime 2. augustil. Seda, et mingisugust muutust on vaja, näitab ka hiljuti valminud lõimumiskava monitooring, mille kohaselt 40% mittekodanikest ei soovigi ühegi riigi kodakondsust.
Mis teie arvates on selle fenomeni põhjus, miks inimesed ei taha ennast ei Eesti riigi ega mingi muu riigiga siduda?

Õiguskantsler Indrek Teder

Väga raske öelda. Siin võib ju oletada, et ega sellel, kas võtta kodakondsus või jääda kodakondsusetuks, näiteks praktiliste küsimuste lahendamisel väga suurt vahet ei ole. Kuigi mina pooldan ikkagi seda, et inimesed võtaksid kodakondsuse ja see arv – ligi 90 000 kodakondsuseta inimest – peaks vähenema. Ja ma arvan, et see peaks vähenema Eesti kodakondsuse kasuks. See oleks ikkagi parem, kui tekib side selle riigiga, kus sa elad. Aga selleks, et öelda, mis on need tegelikud põhjused, peaksin ma läbi viima mingi sotsioloogilise uurimuse, milleks mul pädevust ei ole. Mina osutan probleemile just õiguslikust aspektist, aga kaasama, proovima kaasata peaks tõepoolest kõiki inimesi.

Aseesimees Keit Pentus

Küsimuseks saab sõna Kalev Kallo. Palun!

Kalev Kallo

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Ka mina küsin just nimelt selle põhiseaduspatriotismi osa kohta. Olen täiesti seda meelt, et Eestis peaks inimeste ühendajaks olema kodakondsus. Vaat just selles valguses küsingi. Meil tehakse väga tihti kõikvõimalikke uuringuid, küsitlusi, kus tulemustes rõhutatakse, et nii palju eestlasi, mõnikord mitte-eestlasi, mõnikord öeldakse selgelt välja, et nii palju venelasi oli seda meelt või teist meelt. Kuidas te arvate, kas teie püstitatud probleemi valguses on igasugustes uuringutes alati väga õige rõhutada, et just nimelt ühed rahvused olid seda meelt, teised seda meelt, kui on küsitud selle kohta, mis ainult kodanikke puudutab? Kas ei peaks piirduma lihtsalt sellega, et nii palju kodanikke poolt, nii palju vastu?

Õiguskantsler Indrek Teder

Jah, see oleks üks võimalus, aga samas on rahvused olemas. Kui seda tehakse väärikalt ja isikuid lugupidavalt käsitledes, võib-olla siis seal ei ole probleemi. Kui kedagi ei vastandata, siis ma selles probleemi ei näeks, sellepärast et isikute rahvuskuuluvus on ju olemas. Kui me räägime aga riiklusest, siis on küll ühendajaks kodakondsus. See on väga arusaadav Ameerika Ühendriikide kodanikele, nad on kõik väga erineva etnilise taustaga, aga neid ühendab see, et nad on kõik Ameerika kodanikud. Inglise keeles on seda väga raske ka öelda, nationality tähendab laias mõistes kõike, seal peab siis kasutama ethnic nationality või midagi taolist. Muidugi, suurriigi ja väikeriigi vahel ei saa paralleele tõmmata, aga Eesti peaks ikkagi suunama oma pilgu just tulevikku ja minu ettepanek ja käsitlus on just tulevikku vaatav. Kui rahvuseid ei vastandata, siis ma leian, et sellise uurimuse võib ju teha, kuigi tõepoolest, eelistatum peaks olema ikkagi selline käsitlus, et kodanikud ja need, kes ei ole kodanikud, selline juriidiline käsitlus võiks olla rohkem esiplaanil.

Aseesimees Keit Pentus

Raivo Järvi, palun!

Raivo Järvi

Suur tänu, hea juhataja! Austatud õiguskantsler! Siin on vestlus n-ö põhimõttelisel tasemel ehk laias laastus. Sellepärast ma ei lasku detailidesse, vaid küsin, kas õiguskantsler peab õigeks olukorda, mis sai Eestis alguse kolm aastat tagasi. Üks Eesti kaadrikaitseväelane esitas raporti, et päästa inimelusid. Kompetentsed uurimisorganid leidsid, et ta on rikkunud seadust, löögi alla sattus nii tema karjäär kui ka tema perekond. Teada on, et  läänemaailmas saavad inimesed säärastel puhkudel, kui süü tõestust ei leia, märkimisväärseid kompensatsioone. Ehk minu küsimus on selline. Läänemaailmas, kas või nendessamades Ameerika Ühendriikides, kus tegemist on sadade miljonite inimestega, võideldakse iga üksiku inimelu päästmise eest. Kumb on siis ülimuslikum, kas see, et see raport säästis inimelusid, või see, et justkui rikuti reglement, mistõttu algas uurimine?

Õiguskantsler Indrek Teder

Nagu ma aru saan, puudutab see ühte konkreetset kohtuasja. Pikaajalise juristina tean ma väga hästi, et kohtuasja materjale teadmata ei saa seda üldse kommenteerida. Ma ei saa ka sellele küsimusele vastata, sest ma ei tea, kas küsimust saab üldse nii asetada. Seal võib olla selliseid nüansse, mis meediakajastuses on jäänud natuke tagaplaanile. Selleks, et anda juristi arvamus, peaksin ma seda menetlema, aga õiguskantsler ei saa menetleda kohtuasju. Niipalju kui ma tean, on see seotud konkreetse kohtuasjaga. Nii et ma jään kahjuks vastuse võlgu.

Aseesimees Keit Pentus

Jaan Õunapuu, palun!

Jaan Õunapuu

Aitäh, proua juhataja! Austatud õiguskantsler! Ma tänan teid selle mõtlemapaneva ettekande eest! Tulen oma küsimusega siia Eestimaa peale tagasi. Võib-olla see on natuke selline üldfilosoofiline, aga see käsitleb inimeste põhiõigusi ja võrdseid võimalusi, näiteks teenuste ja hüvede kättesaamisel. Me teame, et kõigis Eesti paigus ei ole võrdseid võimalusi teenuseid kätte saada, ma mõtlen siin posti- ja sideteenuseid, kaubandus-, ühistranspordi-, meditsiini- ja hoolekandeteenuseid jne. Te olete tähelepanu juhtinud probleemidele vanglates, hooldekodudes, erikoolides, arestimajades jne. Mu küsimus tuleneb Eesti Vabariigi põhiseadusest: kuidas tagada inimestele võrdsed võimalused saada ükskõik millises Eestimaa paigas kvaliteetset ja inimväärset teenust?

Õiguskantsler Indrek Teder

See on selline lai filosoofiline küsimus. Teatavasti ütleb põhiseaduse § 14, et põhiõiguste tagajad on riik, kohalik omavalitsus ja muud avalik-õiguslikud institutsioonid. Samas koosneb väikeriik väga konkreetsetest inimestest, 1,3 miljonist inimesest. Miks õiguskantsler tegeleb just n-ö kõige nõrgematega, kes enda eest seista ei saa? Just sellepärast, et nad enda eest seista ei saa. Neil peab olema keegi, kes neid toetab, aitab ja vaatab, kas järgitakse nende põhiõiguste ja -vabaduste põhimõtet. Teiste isikute suhtes kerkib selline laiem küsimus, et kui palju peab riik olema n-ö isalik eesthoolija, riik tähendab ju teisi inimesi. Peab olema mingisugune mõistlik piir, et riik aitab, kui inimene on hädas, aga samas, kui ta on aidatud jalule, siis tegutseb ta iseseisvalt edasi. Et ei saa tekkida sellist situatsiooni, et riik, mis ei ole ju tegelikult anonüümne, vaid konkreetsetest inimestest koosnev, on ainult abistaja. Selline süsteem ei toimi. Järelikult on ühiskonnas vajalik ikkagi mõistlik kompromiss, mõistlik kokkulepe, et süsteem toimiks, et inimesed oleksid toetatud, aga ei saa loota sellele, et teised igikestvalt kedagi toetavad. Toetatakse, aga toetatakse just eesmärgiga, et inimene tõuseks jalule ja saaks ise hakkama.

Aseesimees Keit Pentus

Maret Merisaar, palun!

Maret Merisaar

Suur tänu! Ma tulen veel kord teema juurde, mis hõlmab majanduse reguleerimist avaliku võimu poolt. Kui ühendati töötukassa ja Tööturuamet, siis läksid töötukassa rahad ka Tööturuameti kontrolli alla ja me teame, et töötuskindlustusmeetmest rahastatakse ka töötute ümberõpet ja koolitust. Kas see on kuidagi vastuolus nende inimeste õigustega, kes on selle raha maksnud, et riik otsustab, kui palju peaks töötukassa rahast suunama meetmesse, mis puudutab töötute ümberõpet?

Õiguskantsler Indrek Teder

Hoobilt on väga raske sellele vastata, see nõuaks täiendavat analüüsi ja asja täiendavat käsitlemist. Ma ei tahaks siit kõnepuldist sellisel teemal küll lõplikku vastust anda, sest see tähendaks, et ma ilma teemat väga põhjalikult käsitlemata ütleksin vastuse partsti ära.

Aseesimees Keit Pentus

Väino Linde, palun!

Väino Linde

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Õiguskantslerile on meie põhiseadusega antud või tagatud väga väärikas positsioon ja kõik õiguskantslerid on samm-sammult seda institutsiooni ka kohusetundlikult edasi arendanud. Küsin sellise rahvusvahelise mõõtme kohta: kuidas õiguskantslerile tundub, kas nüüd võiks õiguskantslerit ja tema ametkonda pidada ka nn Pariisi printsiipidele vastavaks?

Õiguskantsler Indrek Teder

See on arutluse objektiks olnud, aga me ei ole praegu neid Pariisi printsiipe n-ö formaalselt aktsepteerinud. Lihtsalt põhjusel, et meie head kolleegid Põhjamaadest ei ole samuti neid vastu võtnud ja seal on aktsepteeritud väga mitmed ombudsmanid. Me oleme seda mõelnud, aga me ei ole selles osas midagi otsustanud just selle tõttu, et väga paljud sellised klassikalised ombudsmanid ei ole seda aktsepteerinud. Ma mõtlen siin Soomet, Rootsit, Taanit, Hollandit, kellega meil on väga sügav koostöö ja kes on tõeliselt tasemel. See on praegu lahtine teema. Aga ma arvan, et see ei ole takistuseks õiguskantsleri toimimisel, sest põhiseadus annab õiguskantslerile tõelise sõltumatuse ja see on üks oluline garantii tema ülesannete täitmisel.

Aseesimees Keit Pentus

Imre Sooäär, palun!

Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Võib-olla minu küsimus vajaks põhjalikumat analüüsi, ei ole otseselt selle teemaga viimasel aastal tegelnud, aga sellegipoolest ma küsin. Püsiasustusega väikesaarte seadus reguleerib meil kõike, mis toimub väikesaartel, ja tänu sellele on sinna tulnud hulgaliselt päris suuri investeeringuid. Kohati on elu mõnel väikesaarel, ütleme, elukvaliteet on mõnes mõttes isegi kõrgem kui märksa suurematel saartel. Kas on üldse õige, et me jaotame Eesti saared niimoodi väikesaarteks ja kolmeks suuremaks saareks? Kui vaadata Lissaboni lepingut, siis seal ei jagata saari väikesteks ja suurteks, on põhjaalad, mägialad ja saarelised alad, mis on ühte gruppi pandud. Ka põhjanaabril Soomel on ainult üks saarteseadus. Võib-olla on väikesaarte seadus ajale jalgu jäänud, võib-olla me peaksime vaatama Eesti saari tervikuna ühes kontekstis? Mis te sellest arvate?

Õiguskantsler Indrek Teder

Austatud seadusandja on sellise seaduse vastu võtnud. Kas ta on selline või teistsugune, õiguskantsler peab oma menetlustes sellest lähtuma. Mina ei saa öelda parlamendile, et ta peab midagi vastu võtma või ei pea, põhiseaduse raames saab teha asju nii- ja naapidi. Niikaua, kui väikesaarte seadus kehtib, mina oma menetlustes sellega arvestan. Näiteks Ruhnu saare laevaühenduse menetlus, mille lahend on mu kodulehel saadaval ja mis tekitas ka teatavat diskussiooni. Ma rõhutan just, et väikesaarte seadus on olemasolev seadus, ja kui austatud Riigikogu on selle vastu võtnud, siis tuleb seda ka täita. Kui midagi muutub, siis midagi muutub.

Aseesimees Keit Pentus

Georg Pelisaar, palun!

Georg Pelisaar

Aitäh, lugupeetud istuja! Austatud ettekandja! Teame, et põhiseaduse järgi peaksid olema kõik Eesti Vabariigi kodanikud võrdsed. Vaatame aga olukorda, kus Eesti Vabariigi kodanikud elavad praegu Eesti poolt mittekontrollitaval territooriumil, näiteks Petseri rajoonis. Kui nad tulevad pensionipõlve pidama Eesti Vabariiki, siis peaksid nad hakkama saama siin pensioni võrdsetel alustel teiste Eesti Vabariigi kodanikega, arvestades, et Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad Eestis, võetakse tööstaaži puhul arvesse ka Nõukogude Liidus töötatud aastad. Aga nendel kodanikel, kes tulevad Eestisse ja on töötanud Petseri rajoonis ehk jurisdiktsiooni alusel ka Eesti Vabariigi territooriumil, Nõukogude Liidus töötatud aastaid pensionistaažis arvesse ei võeta. Kas te näete siin vastavust põhiseadusele?

Õiguskantsler Indrek Teder

Tänan! Võrdsusõiguse puhul on põhimõte, et võrdsetel asjaoludel koheldakse võrdselt. Mainitud kaasuse puhul ma ütlen, et peaksite selle mulle konkreetselt edastama, ma saaksin seda menetleda ja siis vastata. Siit otsekohe lahendus anda – punkt üks, see ei ole võimalik, ja punkt kaks, see oleks veavõimalusega.

Aseesimees Keit Pentus

Silver Meikar, palun!

Silver Meikar

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Poolteist aastat tagasi pöördusin teie poole ühe juhtumi pärast, kus Eesti kaitsepolitsei kutsus noori aktiivsele vestlusele seoses nende aktiivsusega loomaõiguslastena. Vastusena sain teilt teada, et te võtate selle küsimuse, kuidas kontrollida kapo tegevust, mismoodi nad peaksid selliseid aktiivseid vestlusi korraldades toimima ja muud sellised küsimused, oma luubi alla. Poolteist aastat on möödas ja ma küsin: kas tänaseks on toimunud mingi muudatus selles osas, mismoodi kaitsepolitsei võib inimestega käituda? Mismoodi tema tegevust saab kontrollida? Mismoodi koostatakse protokolle selleks, et inimeste põhiõigused oleksid rohkem tagatud?

Õiguskantsler Indrek Teder

Selles valdkonnas lähtub kaitsepolitsei kui avaliku võimu asutus haldusmenetluse seadustikust ja seal on olemas vastavad normid, menetlusreeglid, kuidas peab toimima. Ja minu teada kaitsepolitsei neid ka arvestab ja järgib.

Aseesimees Keit Pentus

Austatud õiguskantsler, suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Head ametikaaslased! Nüüd on fraktsioonide esindajatel võimalus avada läbirääkimised, kui kõnesoove on. Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


2. 11:06 Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (742 SE) esimene lugemine

Aseesimees Keit Pentus

Asume nüüd arutama tänases päevakorras olevaid eelnõusid. Esimene eelnõu tänases päevakorras on 67 Riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegu on selle eelnõu esimese lugemisega. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Mark Soosaar

Lugupeetud juhataja! Ma pean pöörduma teie poole palvega. Arvuti ümberlülitamisel kadus pilt eest ära, selle tagasisaamine võtab natuke aega. Kas tohib paluda väikest vaheaega?

Aseesimees Keit Pentus

Juhataja võtab kaheminutilise vaheaja. Istung jätkub 11.09.
V a h e a e g

Aseesimees Keit Pentus

Juhataja võetud vaheaeg on läbi. Loodan, et vahepealsed tehnilised probleemid on saanud lahenduse ja me võime alustada 67 Riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Riigikogu kõnetoolis on ettekandeks Riigikogu liige Mark Soosaar, kellele nüüd ka sõna annan. Lugupeetud ettekandja! Kas meil on võimalik alustada seaduseelnõu 742 esimest lugemist?

Mark Soosaar

Lugupeetud kolleegid! Kolme aasta töö põhiseaduse kultuuripärandi paragrahviga on siis lõpuks jõudnud meie parlamendi täiskogu ette. Hoolimata manitsustest ning kehtiva põhiseaduse autorite skeptitsismist on 67 rahvasaadikut seda meelt, et põhiseadus pole piibel või soeng vanajumala peas, kus juuksekarvagi muuta ei tohi. Mure meie rahva kultuuripärandi saatuse pärast on tõeliselt suur. Tuhanded hävivad mälestised, mille hulgas on väga palju Eesti rahvale ainuomaseid väärtusi – rehielamuid, veskeid, kõrtse, talumeeste kätega laotud kivisildu, tuletorne, muinaskalmeid –, vajavad palju suuremat tähelepanu ja hoolt, kui kehtiv muinsuskaitseseadus võimaldab. Viimast on hinnatud kui ühte Euroopa rangeimat.
Homme Riigikogus esimesele lugemisele tulev mahukas muinsuskaitseseaduse muudatuste pakett on püüdlik, kuid taas kosmeetilist laadi, sest hoolimata teatud leevendustest, ei sisalda see muudatusi kultuuripärandi hoidmise paradigmas. Endiselt ripuvad kõik kohustused omaniku kaelas ning riigi abi selles, et kultuuripärand alles jääks, on marginaalne. Hoolimata sellest, et põhiseaduse preambuli järgi just riik ja ainult riik peaks vastutama meie esivanemate loodud pärandi säilimise eest, hoolimata sellest, et meile kõigile tuttav hümnina kõlav tekst ütleb: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /.../, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade ..."
Niisiis, kui Eesti Vabariigi territooriumil asuv kultuuripärand peaks tõesti olema Eesti kultuuri lahutamatu osa, siis vastavalt põhiseaduse preambulile, millesse Riigikogu X ja XI koosseis on lisanud ka eesti keele, on meie riik loodud selleks, et see väga mitmekihiline materiaalsetest ning vaimsetest väärtustest koosnev kultuurikooslus säiliks ja areneks läbi aegade. Pole raske märgata, et põhiseaduse piduliku preambuli ning konkreetsete seaduste vahel haigutab auk ning et see auk võimaldab täpsustavates seadustes, olgu selleks siis looduskaitse- või muinsuskaitseseadus, 180-kraadilist kannapööret. Põhiseaduse preambulis on riigi ülesandeks tagada meie kultuuri ja selle lahutamatu osise – pärandi – säilimine läbi aegade. Muinsuskaitseseaduse järgi ei vastuta pärandi säilimise eest sugugi mitte riik, vaid hoopis omanik. Kus siis asub see auk, mis lahutab kaht täiesti vastandlikku käsitlust? Astronoome abistab gravitatsiooniseadus, sest senitundmatuid taevakehi või anomaaliaid universumis reedavad naabruses liikuvate tähtede trajektoorid. Tühikut Eesti seadusruumis aitab selgitada võrdlus teiste Euroopa põhiseadustega – enamikul riikidest on kultuuripärandi hoidmise paragrahv paigutatud igaühe põhiõiguste, -vabaduste ning kohustuste peatükki. Pole mõeldav, et ükski riik või rahvas suudaks hoida ning arendada oma esivanemate pärandit, kui see jäetakse vaid riigi hooleks või veeretatakse kohustusena üksnes omanike kaela.
Meie, põhiseaduse kultuuripärandi paragrahvi algatajad, oleme lisanud eelnõu lisasse ülevaate Euroopa riikide põhiseaduste kultuuripärandi hoidmise paragrahvidest ja seepärast ei pea ma vajalikuks seda siinkohal kordama hakata. Vahest ehk niipalju, et 90%-l Euroopa riikidest on põhiseaduslikul tasemel väärtustatud kultuuri- ja looduspärand ning selle hoidmine on igaühe püha kohus. Esile tõstaksin vaid Šveitsi ning Hispaania põhiseadust, kus on karmimad regulatsioonid nende suhtes, kes ei hooli rahvuslikust kultuuripärandist. Nimelt võib Šveitsis loodus- ja kultuuripärandit eksproprieerida, kui sellel on rahvuslik tähendus, ning Hispaanias on pärandi vastu sooritatud kuriteod kriminaalkorras karistatavad.
Kolm aastat tagasi Viljandi raekojas alanud debatid põhiseaduse kultuuripärandi paragrahvi loomise üle on tänaseks läbinud Riigikohtu Tartus, presidendilossi Kadriorus, arutelud on olnud Riigikogu kultuurkomisjonis ja põhiseaduskomisjonis Toompeal. Oleme kuulnud väga vastakaid arvamusi. Põhimõttelisi ettepanekuid on fraktsioonidevaheline töörühm ka arvestanud ja oleme kindlasti valmis arvestama kõiki heasoovlikke ideid ning praktilisi juriidilisi nõuandeid kahe lugemise vahel, kui esimene lugemine täna lõpetatakse.
Ma ei tahaks Riigikogu aega viita meie põhiseaduse muudatuste kritiseerijate kritiseerimisega akadeemilistele ringkondadele tuttavas Villem Ernitsa stiilis. Siiski hämmastavaim neist oli vahest kehtiva põhiseaduse ühe autori arvamus, nagu peaks meie põhiseadusest kõrvaldama loodus- ja elukeskkonna hoidmise paragrahvid, kuna need on aegunud ühel lihtsal põhjusel – põhiseaduse loomise ajal oli meil fosforiidiprobleem, mis tänaseks on lahendatud. Olen seisukohal, et inimlikel kiusatustel, aga ka ahnusel ja hoolimatusel ei tule kunagi lõppu ning meie elukeskkonna säilimise temaatika ei leia iialgi ideaalset lahendust. Kui tol ajal sirutas maavarade järele oma käe võõrvõim, siis kas täna pole ohuks meie eneste ahnus, ühepäevaperemehe mõttelaad, kus unustatakse kohustus hoida Eesti metsa, saari, kultuurmaastikku, unikaalseid ehitusansambleid, säilitada neid meie lastele ja lastelastele.
Siinkohal on paslik küsida: kelle kohus on sellele mõelda? Kas see on iga paari aasta tagant vahelduva kultuuriministri kohus või meist igaühe kohus, kes me tahame, et Eesti jääks omapärase, ainult meile igiomase kultuuriga maaks? Võib-olla just seepärast ongi kultuuripärandi hoidmise paragrahvi koht siin, põhiseaduse § 53 ja § 54 vahel, kohas, mille pakkus välja meie hea kolleeg Ene Kaups. Eelnev paragrahv ütleb, et igaüks meist peab säästlikult kasutama loodus- ja elukeskkonda, ning järgnev tuletab meelde, et me kõik peame olema ustavad põhiseaduslikule korrale.
Meie erakonnaülese töörühma põhjalikult lihvitud kultuuripärandiparagrahv on teie ees laudadel, head kolleegid. See jagab vastutuse Eesti identiteeti kindlustava, meie rahvusliku mälu tagava pärandi säilimise, ennistamise ning arendamise kohustuse nii üksikisikute kui omavalitsuste ja riigi vahel. See on faas, millelt on võimalik luua uus muinsuskaitseseadus, uus looduskaitseseadus, teha parandusi paljudes teisteski seadustes, mis kaasab kõiki kolme osapoolt ning ei veereta ülimalt rasket koormat vaid ühe osapoole, omaniku kaela või, nagu see praegu põhiseaduses on, ei aseta seda riigi kukile.
Meilt on korduvalt küsitud, kas ei saaks sellist olukorda, kus piiranguid ja kitsendusi tuleb pidevalt juurde ning soodustusi ja toetusi ei paista kusagilt kasvamas, lahendada ilma põhiseadust muutmata. Vastus on lihtne: saab küll. Näiteks Inglismaal pole üldse põhiseadust, ent seal ei tule kellelgi pähe Kensingtoni pargist kuninganna Victoria aegseid puid küttepuudeks maha saagida või Stonehenge'i vahetusse lähedusse päikesetõusu varjavat villat ehitada. Meil aga ei lõpe kahjuks sügelus nende inimeste peades, kes ihkavad Pärnu vanimal kaitsealusel puiesteel, mida mööda Konstantin Päts koolipoisina Pärnu Poeglaste Gümnaasiumisse jalutas, oma uut mootorsaagi proovida või siis Pihelga laiu linnuriiki ebaseaduslikku hiigelsuvilat püstitada või siinsamas Tallinnas Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumi külge tulutoovat spaad kavandada.
Eesti puhul on vastus sellele retoorilisele küsimusele seega vastupidine: jah, ei saa ilma põhiseaduslikku nurgakivi teistsugusele alusele, teistsugusele paradigmale asetamata tuua muutusi seadusloomesse ning inimeste teadvusse. Meie eelnõu on meeleheitlik katse teha pööre lootusetus olukorras, kus tuhanded avariilised mälestised varisevad, murenevad, muutuvad vormituteks hunnikuteks kiiremini, kui me tänase tempoga neid päästa suudame. Me usume, et ainsaks päästerõngaks on siin rahva kaasamine, igaühe arusaam, et varasemate põlvede loodud väärtuste hoidmine, neis eluhinguse hoidmine on eluliselt tähtis meie vaimsele ja materiaalsele eksistentsile.
Muide, mitte juhuslikult pole muudatusettepaneku esimeses lauses öeldud, et igaüks on kohustatud hoidma nii Eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. See on loomulik mõttekäik 21. sajandi Euroopas, võib-olla kogu maailmas, kus vaid üksteise kultuuride tundma õppimine, iga rahva kultuuripärandi ühine väärtustamine ja austamine viib meid vihkamisvabasse, sõdadeta maailma. Et aga meis elab siiski veel üsna palju sallimatust teiste rahvaste kultuuride suhtes, põhjustatud Eesti väga keerulisest ja raskest ajaloost, tuleb tõenäoliselt konsensuse nimel meil isegi seda nappi seadusmuudatuse teksti veelgi kärpida. Ehk teisisõnu kahe lugemise vahel tulla välja muudatusega, kus kultuuripärandit ei liigitata enam ei Eesti ega teiste rahvaste omaks. Sellise kärpega muutuks tegelikult uus paragrahv veelgi mahukamaks, sest on ju maailma rahvaste kultuuripärand tulevikus kogu rahumeelse inimkonna ühisosa.
Meie eelnõu kriitikud on teinud etteheiteid, nagu oleksime vähe aupaklikud Eesti põhiseaduse suhtes, nagu püüaksime selle muudatusettepanekuga lõhkuda põhiseadust, mille kultuuriväärtus on suurem kui Koguva küla, Pädaste mõis ning Tallinna vanalinn kokku. Uskuge mind, meie, 67 Riigikogu liiget, ei ole täna esimest lugemist läbiva eelnõuga tulnud pühadust teotama ega riikluse alustugesid õõnestama! Me usume, et ei Muhumaa ehitusmälestised ega Setu ja Kihnu rahvalaulud pole muumiad, nii nagu ka põhiseadus ise pole rändrahn, mis ajas ja ruumis muutuda ei tohi. Nii nagu looduseski, kus pea kõikjal on elu teise elu sees, elavad oma elu ka mälestised ning põhiseadus. Põhiseadus ei tohi elust maha jääda, tema ajaloolised kandevseinad ja tugisambad ei pruugi uute aegade raskusi taluda ja siis ei jää muud üle kui uusi kontraforsse lisada. Nii on talitatud kõikjal maailmas.
Prantsuse 1958. aasta põhiseadust on 50 aasta jooksul muudetud 15 korda. Tema tuumaks on aga siiani 1789. aastast pärit inimõiguste deklaratsioon – vabadus, võrdsus, vendlus –, mis oma 17 artikliga on olnud nurgakiviks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonile ja ka meie põhiseaduse teisele peatükile. Prantsuse Vabariigi põhiseadus on kui Peetri majake Kadriorus koos hiiglasliku juurdeehituse Kumuga, kus autentselt säilinud ajalugu elab ühes ansamblis tänapäevaga.
Iga riigi põhiseadus on omamoodi elav kultuuriväärtus, mille tundmaõppimine on suurepärane ekskurss tema kodumaa ja rahva kujunemisloosse ja põhiväärtustesse ning nende muutumisse. Kas oleme teadlikud, head kolleegid, et näiteks meie hõimurahva soomlaste põhiseaduses on ainukese Euroopa riigina antud saamide kõrval auväärne koht ka mustlastele ning et teise sugulasrahva, ungarlaste konstitutsioon toob esile need ülitähtsad küsimused, mille puhul parlament võib langetada otsuseid vaid 2/3 häälteenamusega, ja nendeks teemadeks on avalik meedia, haridus ja kõik omavalitsuste elusse puutuvad küsimused. Seega on põhiseadus värav õigusriiki, põhiseaduse kehtestanud rahva tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailma. Põhiseadus on kui valguskaabel teiste riikide õigusruumi, põhiseadused on sillad riikide vahel ning neid ehitades loome suuremat üksteisemõistmist ühiste väärtuste kaitsmisel. Täna arutusele tulev eelnõu ehitab edasi üht Eesti rahva suurt kultuuriväärtust, meie põhiseadust, et selle kaitsva katuse alla mahuks palju teisigi kultuuriväärtusi. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on küsimusi? Küsimusi ei näi olevat. Suur aitäh selle ettekande eest! Põhiseaduskomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Väino Linde

Aitäh! Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Põhiseaduse muutmine on üks väga keeruline, tõsine protsess Riigikogus, selle alustamiseks ja läbiviimiseks on meil ette nähtud eraldi menetluskord. Oma kodu- ja töökorra seadusest me näeme, et see ei käi mitte päris tavapäraste normide järgi.
Põhiseaduskomisjon valmistas seda põhiseaduse võimaliku muutmise eelnõu ette oma kahel istungil, nii 8. juunil kui ka 20. septembril. Tegime menetluslikud otsused selle eelnõu kohta ära just nüüd mõni päev tagasi ja ma loen need teile kohe praegu ka ette: teha täna Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada (poolt olid kõik kaheksa kohal olnud komisjoni liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi) ja Riigikogu juhatusel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. november kell 18. Seega oleks muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kaks kuud. Seadus nõuabki, et kui tegemist on põhiseaduse muutmisega, peab vahe esimese ja teise lugemise vahel olema vähemalt kolm kuud. Siis on meil veel vähemalt üks kuu võimalik muudatusettepanekuid juba koos algatajate esindajatega komisjonis läbi vaadata. Selle eelnõu algatajaid, head kolleegid, on Riigikogus tõesti hulgaliselt. Ma ei mäletagi teisi põhiseaduse võimalikke muudatusi, kus neid nii palju oleks olnud.
Tulen tagasi komisjoni istungi juurde, mis toimus 8. juunil, selle aasta suve alguses. Me olime palunud komisjoni istungile ekspertidena Eesti Vabariigis tunnustatud juristid, isikud, kellel on kas tööalane või erialane puutumus põhiseadusega, nii nüüd kui ka varasemalt, selle ettevalmistamise ajal. Peale eelnõu algatajate esindajate, kelleks olid head kolleegid Trivimi Velliste, Imre Sooäär ja Mark Soosaar, olid külalistena kohal Oliver Kask, Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, kes on päris mitmete põhiseaduse sätete oluliste kommentaaride autor; Ülle Madise, Vabariigi Presidendi õigusnõunik, professor ja eksperdina Jüri Adams, omaaegse Põhiseaduse Assamblee liige, kes on olnud praeguse põhiseaduse sünni juures päris vahetult. Osalesid veel Justiitsministeeriumi ametnikud ning meie justiitsminister Rein Lang. Päris mitmed eksperdid on andnud ka kirjalikke seisukohti selle eelnõu osas, aga kõik nad ei tulnud põhiseaduskomisjoni istungile. Siin võin nimetada näiteks Uno Lõhmust ja professor Kalle Meruskit. Nende arvamused on põhiseaduskomisjonil olemas.
Komisjoni esimene istung algas täpselt samamoodi nagu meil tänagi siin. Eelnõu algatajad selgitasid vajadust põhiseadust muuta, sest kultuuripärandi olukord Eestis on muret tekitav, selle olukorra parandamiseks oleks tarvis põhiseaduslikku diskussiooni. See põhiseaduse võimaliku muutmise ettevalmistamine on kestnud kolm aastat ja palju toetust on eelnõu ettevalmistamisele andnud Riigikogu muinsuskaitse ühendus. Meie kultuuripärandi kaitse olukord ei pruugi euroopalikus mõistes olla kõige parem. Nagu hea kolleeg Velliste lisas, on eelnõu algatajate eesmärk teha midagi sellist, et olukord paraneks, ja on leitud, et seda oleks kõige õigem teha põhiseaduse sätte juurdekirjutamise kaudu.
Justiitsminister märkis, et teemapüstitus on kindlasti vajalik. Huvitaval kombel olid kõik riigiõiguse spetsialistid ja eksperdid, kes võib-olla paljudes igapäevastes juriidilistes küsimustes, sealhulgas ka riigiõiguslikes küsimustes, on päris erinevatel seisukohtadel, olid selles küsimuses, kas on otstarbekas põhiseadust selle ühe paragrahviga täiendada või mitte, kõik ühel seisukohal ega toetanud algatajate initsiatiivi. Nad olid seisukohal, et algatajate poolt väljatoodud küsimust, kuidas paremini reguleerida kultuuripärandi kaitset, on võimalik lahendada teiste meetoditega, reguleerides või täiendades-muutes alamalseisvaid seadusi, olgu selleks siis muinsuskaitseseadus, planeerimisseadus, looduskaitseseadus või karistusseadustiku sätted, mis sätestavad vastutuse kultuuriväärtusevastaste rünnakute eest. Nende arvamus oli, et kõigi nende sätete täiendamisega, muutmisega on võimalik saavutada see eesmärk, mida algatajad soovisid saavutada põhiseaduse muutmise kaudu. See oli ekspertide üldine seisukoht. Eksperdid tõid ka päris erinevalt välja põhistused, miks nad niimoodi arvavad.
Nagu ma ütlesin, meie justiitsminister märkis samamoodi, et see teemapüstitus on talle sümpaatne, kuid ta ei pea õigeks alustada ühiskonnas väärtushinnangute muutmist just nimelt põhiseaduse kaudu. Ta tõi ühe võib-olla natuke lihtsakoelise näite, kui näiteks sportlaste ühendus teeks ettepaneku täiendada põhiseadust spordi seisukohalt, et kindlasti on mingid spordi, sporditegemise või sportlastega seonduvad väärtushinnangud meil põhiseaduses ka suhteliselt nõrgalt kajastatud ja neil oleksid argumendid, miks seda osa peaks põhiseaduses rohkem käsitlema. Igal juhul leidis tema, et ka kultuuriväärtuste, kultuuripärandi kaitseks tuleks siiski kasutada muid teid.
Juttu oli sellest, et jah, põhiseaduse preambulit on täiendatud ja lisatud eesti keele kaitse. Oli lühikene diskussioon, kui otstarbekas see omal ajal oli, kuid siiski oldi seisukohal, et arutatavat sätet ja preambulisse juba lisatud sätet siiski ei saa nii üksüheselt võtta. Preambul on selline hoopis deklaratiivsem osa ja ka põhistused on teistsugused kui kultuuripärandi sätte lisamisel põhiseadusesse teiste sätete juurde. Märgiti ka seda, et meil on juba praegu elu- ja looduskeskkonna kaitse kohustus, ja kindlasti saab tõlgendada nii – juristidel on mitu tõlgendamisviisi, üks on grammatiline tõlgendus –, et elukeskkond hõlmab ka kultuuripärandit. Juttu oli veel sellest, kuidas Eesti rahvusvahelises mõõtmes vaatab kultuuripärandi kaitset. Ratifitseeritud on mitu UNESCO sellesisulist konventsiooni, kus just nimelt öeldakse, et kultuuripärand on ehitusmälestised ja -ansamblid, vaatamisväärsed paikkonnad. Me arutasime ka selle tõlgendusi.
Mis veel oli? Oli juttu konkreetse muudatuse sõnastusest: igaüks on kohustatud hoidma nii Eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. Küsimus oli, et kas see ei ole mitte suurem ülesanne, kui me kõige parema tahtmise juures jõuame kanda nii siseriiklikult kui ka väljaspool. Nagu hea kolleeg Andres Herkel ütles, on see võib-olla lausa globaalne väljakutse. Kas me kanname seda ikkagi välja? Ülle Madise lisas, et meie põhiseadus on abstraktsete väärtuste kandja. Tema soovitus on muuta põhiseadust tõesti siis, kui selleks on hädavajalikud põhjused, ja ta ei leidnud praegu selliseid põhistusi, miks peaks selle sätte lisamisega põhiseadust muutma. Ta tõi välja varasemaid muudatusettepanekuid ja leidis nende jaoks ka põhistusi, näiteks omavalitsuste volituste tähtaja pikendamine kolmelt aastalt nelja aastani, kuid ütles, et praegusel juhul tema küll ei leia, et põhiseaduses oleks midagi sellist, mis eelnõu algatajate seatud eesmärgi saavutamist takistab. Omandit käsitlev § 32 ütleb meile, et igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, aga kitsenduse sätestab seadus, kui põhiseaduses on niimoodi kirjutatud. Põhiseadus annab ühtlasi retsepti, kuidas neid kitsendusi välja mõelda, öeldes, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ja tõesti see, et kultuuripärand läheb ka üldiselt elu- ja looduskeskkonna alla. Kohalikul omavalitsusel on samuti õigus seadusega koormisi peale panna, mis samamoodi peaks ju teenima seda eesmärki, milleks algatajad on soovinud seda põhiseaduse muudatust  teha. Ta leidis, et kavandatav põhiseaduse täiendus ei loo konkreetseid õigusi ja kohustusi ega sunni seadusega kultuuripärandi kaitseks senisega võrreldes täiendavaid meetmeid võtma.
Jüri Adams oli samuti seisukohal, et kultuuripärandi kaitse definitsioon sellisel kujul, nagu algatajad seda sooviksid, ei sobi oma olemuselt ikkagi põhiseadusesse. Oliver Kask väljendas samu seisukohti.
Lõppkokkuvõtteks ütlen, et ekspertide arvamus selle muudatuse vajalikkuse kohta ei olnud mitte väga positiivne.
Tulen veel kord tagasi komisjoni järgmise, 20. septembri istungi juurde. Kui me tegime need menetluslikud otsused, siis me rääkisime algatajate esindajatega veel ka eelnõu edasise menetluse perspektiividest. Loomulikult, head algatajad, õnn on selles mõttes kindlasti meie kätes, et seda eelnõu on võimalik edasi menetleda, kuid taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ka teiste vahenditega, kui te peate seda õigeks. Ja nagu ütles kolleeg Trivimi Velliste 20. septembri istungil, on võib-olla võimalik ja otstarbekas, arvestades õigusekspertide seisukohti, arutada kultuuripärandi, muinsuskaitse ja  kultuuripärandi kaitse teemat Riigikogus hoopis riiklikult olulise küsimusena. Võib-olla annaks see avalikkusele hoopis laiema ja tõsisemalt võetava informatsiooni, et riik tahab selle probleemiga tegelda. Peeti võimalikuks, nagu ma ütlesin, täiendada vajaduse korral madalamal seisvaid akte, teisi seadusi. Kolleeg Trivimi Velliste ja Mark Soosaar leidsid ka seda, et võib-olla on otstarbekas, kui Riigikogu esineks kultuuripärandi kaitse küsimuses ühisdeklaratsiooniga, mis samuti annaks avalikkusele vajaliku signaali. Loomulikult ei saanud meie, kuigi oleme põhiseaduskomisjon, üle sellest, et paljuski määrab küsimuse lahendamise ära raha, ja on raske öelda, kas riik suudab riigieelarvest muinsuskaitsele eraldatavaid summasid suurendada. Aga isegi kui kõnealune põhiseaduse säte saaks niisugusel kujul vastu võetud, ei pruugi ka see üksüheselt riigieelarvet selles suunas mõjutada. Selleks on ikkagi võib-olla tarvis kasutada teisi hoobasid.
Nagu ma ütlesin, meie ettepanek on eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 29. novembril kell kuus õhtul. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! On vähemalt kaks küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Imre Sooäär. Palun!

Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Sa ise mainisid ja ka enne sind kõnelnud Mark Soosaar mainis, et Riigikogus on olnud juttu selle eelnõu teksti võimalikust lihtsustamisest, rääkides eesti ja kõigi rahvaste kultuuripärandi asemel lihtsamalt kultuuripärandist. Kas komisjon võttis mingi seisukoha teksti lihtsustamise kohta, kas seda oleks otstarbekas teha? Kas komisjon toetas seda põhimõtet, et edasise menetlemise käigus võiks teksti kohendada?

Väino Linde

Aitäh! Põhiseaduse muutmise puhul, head kolleegid, on ka muudatusettepanekute esitamise puhul üks eraldi nõue, et sellel peavad all olema vähemalt 21 Riigikogu liikme allkirjad, ja komisjon ise ei saa ühte ega teist muudatust esitada. Sellest tulenevalt me seda teemat pikemalt ei arutanud selles kontekstis, kas komisjon toetab seda muutmist või mitte. Küll aga möönsime tõesti, et praegune tekst, kus on räägitud ka teiste rahvaste kultuuripärandi kaitsest, on igal juhul laialivalguvam ja seda on võimalik vähem täita kui seda teksti, kus oleks juttu siiski just nimelt eesti kultuuripärandi säilitamise kohustusest. Kui selleks on poliitilist tahet, kui selleks on Riigikogul soovi, siis seda oleks ilmselt lihtsam menetleda. Kindlasti oli ka õigusekspertide suundumus see, et sellisel juhul on see siiski märksa arusaadavam ja põhjendatum, kuigi lõppkokkuvõttes ei pidanud nad ka sellist lähenemist kõige õigemaks. Nagu ma ütlesin, peeti vajalikuks ikkagi seda eesmärki, mida algatajad on soovinud saavutada põhiseaduse muutmisega, saavutada teiste seaduste muutmisega.

Aseesimees Keit Pentus

Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud ettekandja! See ühele või teisele rahvale kuuluva kultuuripärandi teema on äärmiselt vaieldav. Vaatame näiteks Kõmsi õigeusu kirikut. Selle on projekteerinud keegi tundmatu vene arhitekt (selle tüüpprojekti järgi on üsna palju hooneid ehitatud), aga selle hoone ehitasid valmis Muhu ehitusmeistrid väga unikaalses ehitusstiilis. Juba selle lihtsa näite puhul, muide, kokkuvariseva näite puhul, võime öelda, et väga sageli ei olegi kultuuripärandil üheainsa rahvuse või ühe kultuuri tunnuseid, seal on neid tunnuseid väga palju. Need ekspertide arvamused läksid kõik nagu ühte väravasse. Samal ajal me teame, et näiteks kultuuriminister on siinsamas saalis korduvalt toetanud põhiseadusesse kultuuripärandi hoidmise paragrahvi lisamist. Kuidas ekspertide valik toimus ja kes nad komisjoni kutsus?

Väino Linde

Aitäh! Põhiseaduskomisjon on aastaid töötanud ja koos tegutsenud sellisel moel, et me oleme enda juurde kutsunud põhiseaduse eksperte, ja me ei ole selleks kindlasti mingit riigihanget kavatsenud teha ja seda ei tehtagi. Küll aga oleme komisjonis arutanud, keda me võiksime kutsuda. Riigikogu eri koosseisudes on komisjoni liikmed teinud selle kohta ettepanekuid. Oleme arvestanud seda, kes need inimesed on, kas nad õpetavad õppejõududena riigiõigust põhiseadusega seonduvalt, kas nad on ise põhiseaduse tegemise juures olnud ja selle menetlemises omal ajal osalenud või on nende amet niisugune, mis kohustab teadma ja tundma põhiseadust, mitte ainult üksikuid sätteid, vaid ka kõike seda, mis ridade vahel on ja kuidas see kõik kommenteeritult välja näeb. Nii et nende nimede taga on meie arvates küll lugupeetud isikud, kes tunnevad põhiseadust. See ei keela aga kindlasti algatajatel pöörduda, kui nad peavad vajalikuks, mõne teise tunnustatud isiku poole. Aga nagu ma ütlesin, põhiseaduskomisjon tervikuna oli siiski seda meelt, et ekspertide seisukohtadele on väga raske vastu vaielda. Suuresti tuleb nende seisukohtadega meil päri olla ka seda eelnõu täna edasi menetledes. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kaks kuud. Kui peetakse vajalikuks eelnõu edasi menetleda, siis kindlasti saame kolme kuu pärast siin juba uuesti kokku.

Aseesimees Keit Pentus

Trivimi Velliste, palun!

Trivimi Velliste

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan sind kõigepealt väga põhjaliku ja väga ülevaatliku ettekande eest! Aga minu küsimus puudutab selle eelnõu menetlemise poliitilist tausta. Enamik eelnõusid, mida me siin saalis arutame, on harilikult poliitilised selle sõna kitsas tähenduses või n-ö päevapoliitilised, kus rindejoon jookseb valitsusliidu ja vastasrinna vahel. Kuidas sa hindad selle eelnõu poliitilist tausta, millisel määral on see päevapoliitiline ja millisel määral on see pigem erakonnaülene ja igavikuhõnguline? Kui suur on koosmeele osakaal selle eelnõu puhul?

Väino Linde

Jah, koosmeele osakaal, hea küsija, on selle eelnõu algatamisel kindlasti tuntav. Kui me loeme põhiseaduse muutmise seaduse teksti esimest lauset, et igaüks on kohustatud hoidma nii eesti kui ka teiste rahvaste kultuuripärandit, siis mina usun küll, et Riigikogu 101 liikme seas ei ole mitte ühtegi, kes vaidleks sellele lausele vastu. Kindlasti ongi meie kohus hoida eesti kultuuripärandit, aga ka teiste rahvaste kultuuripärandit. Ma usun, et see ongi see ajend, mille pärast selle eelnõu algatamine nii palju allkirju sai. Omaette küsimus on see (see läheb rohkem õigusteaduslikumale maale), kas selle lause või deklaratsiooni täitmiseks on vaja muuta põhiseadust või tuleks muuta teiste seaduste sätteid või mida selleks vaja teha on. See on diskussiooni teema. Aga seda ei saa käsitleda niimoodi, et kõik, kes sellele algatamisele oma allkirja ei andnud, on kultuuripärandi kaitse vastased. Kindlasti mitte. Näiteks mina ei andnud allkirja, ma võin seda teile öelda, head kolleegid, aga mitte selle tõttu, et ma ei oleks kultuuripärandi kaitse poolt, vaid ikkagi nendele juriidilistele argumentidele toetudes, mida ma juba varem oskasin arvata ja mida ka õiguseksperdid välja tõid.

Aseesimees Keit Pentus

Helmer Jõgi, palun!

Helmer Jõgi

Aitäh! Hea ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, küll vabas tõlkes, aga päris mitmeid paralleele teiste Euroopa riikide kultuuripärandi kaitse ja hoidmise kohustustega nende riikide põhiseadustes. Kas komisjon vaatas neid paralleele ja analooge, seda, kuidas need võiksid sobituda meie põhiseaduse konteksti, et sealt mingit eeskuju võtta ja mõtteid edasi arendada?

Väino Linde

Aitäh! Algatajate esindaja, vist oli selleks hea kolleeg Mark Soosaar, selgitas meile põhjalikult, milliste teiste riikide põhiseadustes on kultuuriväärtuste kaitse säte või paragrahv eraldi välja toodud. Me võiksime jällegi poliitikaüleselt küsida, miks Eesti põhiseadusesse ei võiks niisugust lauset lisada, et mis siis juhtuks. Siin tulevad mängu juba õiguslikud argumendid. Igal riigil on oma põhiseadus, oma põhiseaduse ülesehitus, ma tahan öelda, et konkreetsuse aste on eri põhiseadustel erinev. Eesti põhiseaduse üldistuse tase on mõnevõrra teistsugune ja ta on ka deklaratiivsuselt teistsugune, kui on teiste riikide põhiseadused. Nii et me ei saa päris üheselt öelda, et see, mis sobib, ma ei tea, Gruusia, Saksamaa või Prantsusmaa põhiseadusesse, võiks automaatselt olla ümber tõstetud ka Eesti Vabariigi põhiseadusesse. See päris niiviisi ei ole, siin tuleb hakata vaatama juba põhiseadust tervikuna, tema teksti. Siis me saame hakata mõnes mõttes paralleele tooma. See oleks juba omaette magistritöö teema, näiteks.

Aseesimees Keit Pentus

Jüri Tamm, palun!

Jüri Tamm

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te väitsite eespool, et põhiseaduses peaks kirjas olema ainult see, mida alamaktide või seadustega ei ole võimalik realiseerida. Mul on põhiseadus käes ja ma vaatan näiteks § 18, kus on kirjutatud, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Minu meelest on ka see punkt ju muudes seadustes väga täpselt ära reguleeritud. Tahan ikkagi küsida teie käest, mis on see vastuolu, mida teie ja teie nimetatud eksperdid näete, miks ei ole võimalik kultuuripärandi osas põhiseadusmuudatust teha.

Väino Linde

Head kolleegid! Seda ei saa kindlasti poliitikaüleselt öelda, et ei ole võimalik põhiseaduses seda muudatust teha. Küsimus on selles, kas see on otstarbekas, kas see on vajalik ja kas see täidab seda eesmärki, milleks algatajad selle eelnõu on algatanud. Siit tulenevalt leiti põhiseaduskomisjoni istungil, et ei ole otstarbekas seda sätet niisugusel kujul põhiseadusesse lisada. Nagu ma ütlesin, kultuuriväärtuste kaitse on tuletatav juba põhiseaduses märgitud sätetest, samamoodi nagu §-st 18 (millele sa õigesti viitasid) on tuletatud karistusseadustiku sätted selle kohta, kui keegi kedagi lööb, peksab või kasutab muid piinamisvahendeid.

Aseesimees Keit Pentus

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekande eest! Avan läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Trivimi Velliste! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Trivimi Velliste

Lugupeetud proua aseesimees! Head kolleegid! Kolleeg Igor Gräzin rõhutas põhiseaduskomisjonis seda eelnõu arutades korduvalt, et meie põhiseadus ise on mälestis, see on osa kultuuripärandist, see on püha tekst ja seda tuleb sellisena kaitsta. Ma olen Igor Gräziniga nõus, tal on täiesti õigus. Põhiseadus on püha tekst ja seda tuleb kaitsta. Kuid ma täiendan Gräzinit ja lisan, et põhiseadus, olles püha tekst, ei ole siiski surnud tekst, vaid see on elav tekst. Ka elava tekstina on see väga stabiilne tekst, see tähendab, et kui seda muudetakse, siis tuleb seda muuta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. See tähendab, et püha teksti muutmisel tuleb ääretult hoolikalt järgida põhimõtet, et kirik olgu keset küla. Nii nagu see püha tekst on ise mälestis, elav mälestis, nõnda on tegelikult kõik mälestised, mis meil on, elavad mälestised. Meil on üle 5000 kinnismälestise. Isegi, kui nad on varemed, on nad ikkagi elavad mälestised.
Kui kaks kolmandikku Riigikogu liikmetest on algatanud põhiseaduse muutmise, siis on alati põhjust küsida, miks nad seda on teinud, sest kahe kolmandiku Riigikogu liikmete algatatud eelnõu ei ole kindlasti mitte igapäevane asi. Kolleeg Väino Linde juba selgitas siit kõnetoolist, et põhjus on selge. Riigikogu liikmed näevad probleemi olemasolu, probleem on reaalselt olemas, olukord meie kultuuripärandiga ei ole nii hea, nagu see võiks olla. Viimase veerandsajandi jooksul on sellel maastikul toimunud väga olulisi muudatusi.
Õige varsti, paari nädala pärast, möödub 24 aastat sellest päevast, kui algas organiseeritud muinsuskaitseliikumine. Jüri kirikaias oli muinsuskaitseklubide esimene kokkutulek ja sellest sai alguse väga jõuline läbimurre meie ühiskondlikus teadvuses. Tegemist oli sisuliselt meie rahvusliku mälu justkui uue ärkamisega ja ajaloolise mälu tugevnemisega väga lühikese aja jooksul. See väljendus eriti jõuliselt näiteks enamiku Vabadussõja mälestussammaste taastamises, mis kahtlemata manifesteeris selle mälu tugevnemist ja oli väga tugev sõnum meie ühiskonnale ja isegi väljapoole Eesti ühiskonda. See kõik kokku on moodustanud teatava meie rahvusliku mälu aegruumi või pidevalt kulgeva ajakanga.
Ühiskonnas toimus järsk muudatus pärast seda, kui Eesti läks rubladelt üle kroonidele ja kui väga lühikese aja jooksul suri välja talguvaim. Kui üleminekuaastate alguses tehti talgute abil väga palju, siis edasi järgnesid sellised aastad, kus ühiskond oli just nagu pihustunud liivateradeks. Igal üksikul kodanikul, igal üksikul perekonnal oli nii palju muresid omaenda eluga, et kellelgi ei jäänud enam üle raha ega aega, et tulla näiteks talgutele, nii nagu seda tehti nn laulva revolutsiooni aastatel.
See kõik kajastus muidugi ka riigieelarves, kus näiteks Muinsuskaitseametile paljude aastate jooksul eraldati umbes 15 miljonit krooni, st üks miljon krooni maakonna kohta aastas. Üks miljon krooni aastas – see on paremal juhul umbes kolme keskmise sõiduauto hind, ja see oli see raha, mida riik suutis eraldada muinsuskaitse kiirabiks. Aga muinsuskaitse kiirabiga on niimoodi, et kui sa õigel hetkel ei suuda 40 000 krooni eraldada, siis mõne kuu pärast või paremal juhul mõne aasta pärast tuleb võib-olla leida 4 miljonit, et ära parandada see asi, mida oleks saanud parandada kiiresti 40 000 krooniga. Siia ongi koer maetud. Siin on väga suured käärid.
Asjaolu, et Tallinna vanalinn on kuulutatud ülemaailmse tähtsusega pärandiks, on väga petlik. Isegi Tallinna vanalinna kaitsmisel on väga suuri probleeme, kuid Tallinna vanalinn on kõigest hoolimata siiski veel visiitkaart. Hoopis paremini kirjeldas meie muinsuste tegelikku olukorda veidi rohkem kui aasta tagasi aset leidnud näitus "Ultima memoria" – viimne mälu või viimne mälestus. See näitus andis palju adekvaatsema pildi meie mälestiste olukorrast üle terve riigi eri maakondades. Seal me võisime näha, mismoodi meie kõige väärtuslikumad mälestised üksteise järel lagunevad kiiremini, kui me neid päästa suudame. Siin on väga suur probleem. Kuid ma rõhutan: meie peamine probleem ei ole siiski mitte rahas, vaid inimeses. Peamine probleem on teadvuses, ühiskonna teadvuses tervikuna.
Eile võisime "Aktuaalses kaameras" näha kaht uudislõiku. Üks rääkis sellest, kuidas Irina Kolmkant rikkus ära haruldase rahvusvahelise pärli, Olev Siinmaa elamu Pärnus. Teine uudis oli selle kohta, mismoodi metalliotsijatega pööratakse pahupidi Kagu-Eesti kalmistud. Need kaks näidet on ainult jäämäe veepealne osa.
Niisiis, ühiskond vajab sõnumit. Eile oli keskkonnakomisjonis arutusel keskkonnaseadustiku üldosa seadus. See arutelu oli väga filosoofiline ja kõige olulisem sõnum seal oli, et keskkonnakaitse on mõeldud selleks, et inimesel oleks hea olla. Keskkond on kõikide asi, mitte ühe ministeeriumi asi. See on kõikide tasandite, see on kodaniku, see on kohaliku omavalitsuse, see on riigi asi. Täiuslik keskkond on rahvuslik rikkus. Eramets näiteks on muidugi selle eraomaniku rikkus, aga eramets on samal ajal ka rahvuslik rikkus. Täpselt samamoodi on eramõisaga. Kui kellelgi on mõis, siis on see mõis muidugi selle mehe või naise rikkus, aga kui see mõis on hästi hoitud ja korras, siis on see kogu Eesti rahva rikkus ja see on meie kõigi uhkuseasi.
Sellepärast peame käsitlema tavalist keskkonda, tavalist keskkonnakaitset ja muinsuskaitset tervikkontekstis, ühtses mõistete süsteemis ja ühesuguse mõisteaparaadiga. Teisisõnu: me peame keskkonnakaitse ja muinsuskaitse omavahel lõimima ning tõlgendama õigusi ja kohustusi ühtemoodi. Seega, me peame pärandi kaitseks kasutama kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid, olgu selleks seaduste alusmüüri tugevdamine, olgu selleks suhtumise ja meie hoiaku parandamine või olgu selleks raha eraldamine. Ma väga toetan mõtet, et siinsamas saalis tuleks algatada riiklikult tähtsa küsimusena ka meie kultuuripärandi hoidmise teema. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! Palun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Eiki Nestor

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tahan meie fraktsiooni nimel öelda, et me oleme mitme aasta vältel näinud, kuidas see eelnõu on sündinud, ja tahan avaldada tõsist tunnustust Riigikogu muinsuskaitse ühendusele, Mark Soosaarele ja Trivimi Vellistele selle töö eest. Palun vabandust, ka Imrele! Kolm meest on näinud tõsist vaeva, teinud tõsist tööd ja valmistanud seda eelnõu ette, nad on käinud, rääkinud, vestelnud, suhelnud.
Õnnetus on minu meelest mingit pidi see, et eelnõu lugemine jõudis suurde saali ajal, kui põhiseaduse muutmine ise on teatud debattide tõttu mingit pidi natukene devalveerunud. Kellelegi on see muutunud valimishobuseks ja kellelegi jälle mingi muu ambitsiooni väljaelamiseks. Kindlasti peame põhiseaduse muutmisesse kui sellisesse suhtuma just sellise tõsidusega, nagu Riigikogu muinsuskaitse ühendus seda teinud on.
Kui vaadata arvamusi, siis ma alustan sellest, kas muuta või mitte muuta. Vaadake, väga sageli, mitte küll alati, aga väga sageli need riigiõiguslased, kes peavad õigeks põhiseadust üldse mitte puutuda, on ju ka need, kelle näputöö põhiseadus suures osas on. Väga sageli soovivad kõige suuremat revolutsiooni need, kelle isiklik ambitsioon jäi võib-olla kunagi rahuldamata. Nemad peavad ääretult vajalikuks põhiseadust muuta. Tõde on ilmselt kuskil seal vahepeal. Me oleme ju vahepealsetel aastatel põhiseadust muutnud, oleme teinud seda minu meelest iga kord väga mõistlikul ja tarvilikul moel. Ka mulle meeldib see lähenemine põhiseadusele, mis on ju mitmes riigis, et iga põhiseadust kirjutatakse ja koostatakse teatud ajal ja teatud kohas. Põhiseaduse vastuvõtmise ajal, kui me kõik selle poolt hääletasime, oli sel üks tähendus. Ka mulle meeldib see, et aja jooksul võib mõte ühes või teises põhiseaduse paragrahvis muutuda, mis on täiesti loogiline ja arusaadav. Aga see ei tähenda ju lõppkokkuvõttena, et teatud juhtudel, kui tõesti on mõistlik ja vajalik, ei peaks seda muutma. Ma palun vabandust kõikidelt õpetatud juristidelt, aga selles kontekstis mõtleb üks insener nii, et see arutlus põhiseaduse preambuli ja teiste osade omavahelisest suhtest, mille eelnõu algatajate nimel esitas Mark Soosaar, näib loogiline. See näib loogiline sellel lihtsal põhjusel, et tõesti ei ole niisama lihtne teiste seadustega reguleerida valdkonda, kus põhiseaduses riigile antud kohustused ja eraomanikule antud õigused vajavad tasakaalustamist. Võib-olla võiks seda teha kuidagi teistmoodi, ma ei oska öelda. Mulle väga meeldib, et komisjon otsustas eelnõu esimese lugemise lõpetada, võib-olla leiab parema variandi. Aga teisest küljest annab ka see tekst, mis sai esitatud, minu meelest tunnistust sellest, et me suhtume kõikide kultuuride pärandisse avatult, me ei ole mingi foobiatega maa, ja miks peaks meie põhiseadus selline olema. Nii avatud me võiksimegi olla. Teades aga, kuidas Riigikogus põhiseaduse muudatusi menetletakse, on mul kolleeg Lindele suur palve. Meie kodukorraseadus annab küllalt selged piirid, aga minu ettepanek on, et põhiseaduskomisjon kasutaks neid piire selle eelnõu menetlemiseks, mitte vastupidi. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu  742 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 742 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. novembri kell 18.


3. 12:06 Teeseaduse muutmise seaduse eelnõu (788 SE) esimene lugemine

Aseesimees Keit Pentus

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegu on esimese lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Maret Merisaare!

Maret Merisaar

Lugupeetud kuulajad! Teeseaduse muutmise seaduse kaks teemat on mõlemad tulenenud inimeste pöördumisest roheliste fraktsiooni poole. Teeseaduse muudatuste eesmärk on suurendada liiklusohutust liiklusmärkide nähtavuse parandamise abil ning samuti on eesmärk lahendada kodanike kirjades esiletoodud muret, et erateede omanikud teevad takistusi nende teede kasutamiseks, läbipääsuks kinnistutele, millele see tee on ainus juurdepääs.
Kõigepealt liiklusmärkide nähtavusest. Meie ettepanek oleks lisada teeseadusesse § 10 lõige 21: "Liikluse korraldamisel kasutatavad liikluskorraldusvahendid peavad olema valmistatud ja paigaldatud märgatavalt ja nähtavalt. Liikluskorraldusvahendite märgatavuse ja nähtavuse kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed reeglid ja rakendamise korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister." Keerulistes liiklussõlmedes ning linnakeskkonnas olevate erinevate tehniliste taustade puhul võib liiklust reguleerivate märkide märgatavus olla halb ja seetõttu nähakse neid liiga hilja, mis võib olla liiklusõnnetuse põhjuseks. Loodame, et liiklusmärkide märgatavust parandatakse ning märgatavust hakatakse ka objektiivselt hindama ning mõõtma. Praegu on liiklusmärkide paigaldamine sätestatud määrustes ja Vabariigi Valitsus arvab, et see loob piisava õigusliku regulatsiooni liikluskorraldusvahendite nähtavuse ja märgatavuse tagamiseks. Neid määrusi on kolm (2002., 2003. ja 2004. aastast) ja üks neist oli nii pikk, et seda oli tülikas printida. Me näeme, et teeseaduse § 34 määrab väga täpselt kindlaks kõik, mis puudutab mitteliiklusmärgi väljapanemist. Paragrahvis 34 "Liiklusväline teabevahend" on lausa kümme sätet, mis kõik ütlevad, kuidas seda teabevahendit paigaldada, kes selle eest vastutab, kui see liiklusväline teabevahend asub eramaal, kuidas selleks loa saab võtta ja kas ta on rööpselt tee teljega või mitte ja kuivõrd nähtav ta peab olema, ta ei tohi kedagi pimestada jne. Samas ei ole liiklusmärkide kohta seaduses mitte midagi. Me toome välja lihtsalt selle, et asi ei ole päris ühtemoodi reguleeritud, selle võiks ühtlustada.
Teine punkt, millest me tahtsime rääkida, on eramaal asuvate erateede ligipääsetavus. Meie ettepanekud on järgmised. Praegu öeldakse nii, et on kaks juhtumit, kui erateed võib kasutada kinnisasja omaniku loata. Esiteks, kui alarmsõiduk tahab sealt läbi sõita, teiseks, kui on sõjaseisukord ja mingi sõjamasin tahab sealt läbi sõita. Samuti võib ajutiselt tekkida olukord, et mingi õnnetuse tõttu ei ole avalik tee läbipääsetav ja siis tuleb sel ajal ajutiselt lubada ka eramaal asuva eratee kasutamist. Meie tahame lisada siia veel ühe sätte, nimelt sätte 9, mis sõnastatakse järgmiselt: "Tee puhul, mis enne eraomandisse üleminekut on olnud avalikus kasutuses, ei tohi eratee omanik takistada läbipääsu kinnistutele, millele eratee on ainsaks juurdepääsuks, sõltumata sellest, kuidas tee aluse maa sihtotstarvet on hiljem muudetud." Selgitan veel kord. Pärast maareformi lõpuleviimist on sageli ilmnenud juhtumeid, kus osale kinnistutele on ainus juurdepääsutee eratee, mille omanik on selle tee kas sulgenud või keelab seda kasutada teistel kasutajatel, sealhulgas pääsuks kinnistutele, millele see eratee on ainus juurdepääs. Nad keelduvad servituudi seadmisest olemasoleva tee kasutamiseks või uute juurdepääsu tagavate teede ehitamiseks või pole uue tee ehitamine võimalik ega majanduslikult otstarbekas. Tagamaks omanike põhiõigusi oma kinnistu kasutamiseks, sealhulgas sellele juurdepääsemise õigust, peab sellised konfliktid lahendama ja kinnistule juurdepääsu tagamise ainsa võimaluse, teisele omanikule eratee kasutamise õiguse andmise sätestama teeseadusega. Siin on olnud oponentide vastuväide, et riik hakkab ebaproportsionaalselt kaitsma ainult ühe omaniku huve ja samas teise eraomaniku huve ei kaitse ning sellega on ohustatud eraomand, omaniku põhiseadusest tulenev õigus eraomandi puutumatusele ja kaitstusele. Aga tuleme keskkonnaseadustiku üldosa seaduse juurde, mis hakkab ka sama olukorda lahendama. Siin on öeldud järgmiselt. § 33 "Võõral maatükil asuva tee või raja kasutamine", lõige 3: "Omanik ei või keelata eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. Eratee või raja kasutamise liigset koormavust eeldatakse õuemaal asuva eratee või raja korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti." § 32 "Võõral maatükil viibimine", lõige 2: "Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest." Lõige 3: "Võõral maatükil viibides tuleb järgida seaduses sätestatud piiranguid ja maatüki omaniku õiguspäraseid nõudeid ning võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringute teket, sealhulgas jälgede jätmist loodusesse." Tuleb vältida omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu seletuskirjas tuuaksegi välja, et praegu on seadus selles osas veel väga lünklik ja õigust viibida võõral maal käsitletakse nii asjaõigusseaduses, veeseaduses kui ka veel mitmes teises seaduses. Juhul kui omanik siiski seadusvastaselt piirab kellegi ligipääsu oma kinnistule, võib isik, kelle liikumist on takistatud, pöörduda tsiviilkohtusse. Teede kui ehitiste kasutamine on reguleeritud teeseaduses. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse jõustumisel tuleb teeseadust muuta, et viia eratee kasutamine kooskõlla võõral maal viibimise üldreeglitega.
Lõpetuseks ütlen veel, et eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu on vastavuses Euroopa Liidu õigusaktidega ja selle rakendamisega ei kaasne lisakulutusi riigieelarvest. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! On küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Jaan Kundla. Palun!

Jaan Kundla

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te kasutate eelnõus sellist topeltväljendit, et liiklusmärgid peavad olema märgatavad ja nähtavad. Ma palun selgitada nende sõnade tähendust ja vahet! Kui märk on hästi nähtav, kas on võimalus, et ta ei ole märgatav, või siis vastupidi, märk on märgatav, aga samas ei ole nähtav? Palun selgitage seda!

Maret Merisaar

Seletuskirjas on ka öeldud, et need on psühholoogiliselt kaks eri asja. Enne peab asi olema märgatav ja siis saab ta olla nähtav.

Aseesimees Keit Pentus

Jüri Tamm, palun!

Jüri Tamm

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud eelnõu kaasettekandja! Minu küsimus puudutab kompensatsiooni, mida võiks saada või peaks saama erateede kasutamise eest omanik, et tee korras hoida ja taastada need kahjustused või tekitatud vead, mis transpordiga tavaliselt kaasnevad. Roheliste eelnõud on alati väga kirkad, aga kui lähemalt vaatad, siis nad tuhmuvad. Kuidas te kavatsete seadusesse sisse kirjutada sellise kohustuse, et erateede omanikud peavad tagama juurdepääsu, samas lahti seletamata seda, kuidas see neile kompenseeritakse, missuguse metoodika alusel ja kes seda teeb, kas tee kasutaja, omavalitsus või riik?

Maret Merisaar

Need tasud on juba sätestatud nendes lepingutes, mis eraomanikul tuleb sõlmida selle tee kasutajaga. Järelikult, lepingu sõlmimisest ei pääse ja see on talle kohustuslik. Selle lepingu sõlmimise käigus lepitakse kokku, kuidas nad jagavad omavahel hooldamiskulud, näiteks tee lumest lahtilükkamise talvel.

Aseesimees Keit Pentus

Väino Linde, palun!

Väino Linde

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin kõigepealt eelnõu esimese osa kohta, kus § 10 täiendatakse lõikega 21. Kas sa võid kommenteerida, mida te mõtlete selle all, et liikluskorraldusvahendite märgatavuse ja nähtavuse kvantitatiivsed reeglid tuleb kellegi poolt kehtestada? Mis need kvantitatiivsed reeglid on? Kui te räägite liikluse korraldamisel kasutatavatest liikluskorraldusvahenditest, siis on nõue, et need peavad olema loodud nähtavalt. Mida te selle nähtavalt loomise all mõtlete?

Maret Merisaar

Ma arvan, et siin on tegemist halva sõnastusega. Mõeldud on seda, et need peavad olema valmistatud selliselt, et lõpptulemus oleks nähtav. Mis puutub kvantitatiivsesse mõõtmisse, siis on olemas uuringuid selle kohta, kui märgatavad mingisugused liiklusvahendid ja liiklusmärgid on. Mina ise ei ole kordagi istunud ei seisva ega veel vähem liikuva auto roolis, aga ma olen vestelnud mõne inimesega ja olen teada saanud, et on olemas inimesi, kes sõidavad niivõrd automaatselt, et nad ei vaata ühtegi liiklusmärki, ja on olemas inimesi, kes kurdavad märkide halva nähtavuse pärast. Üks näide. Kino Kosmose juurest Pärnu maanteele välja sõites on katkendjoon, mis ütleb, et võib põhimõtteliselt pöörata nii vasakule kui ka paremale, aga kusagil kõrgel posti otsas on märk, mis ütleb, et tohib pöörata ainult paremale. Kui see märk oleks üle tee ja madalamal, siis see oleks märgatav, aga see on seal kuskil üleval ja seda lihtsalt ei saa märgata ning kui seda ei märka, siis seda ei näe. See märk on vales kohas. Nii et ilmselt on sellega probleeme.

Aseesimees Keit Pentus

Teine küsimus, Väino Linde, palun!

Väino Linde

Aitäh! Teie eelnõu kolmas punkt räägib erateest ja teise kinnistuomaniku õigusest sõita läbi teise isiku kinnistu. Kas te ei arva, et teie tekst võib olla vastuolus põhiseaduse omandi puutumatuse sättega ja kõige sellega, mis on asjaõigusseaduses toodud? Mittejuriidiliselt küsin veel järgmist. Te ütlete, et tee võib ka siis läbi selle kinnistu minna, kui teealuse maa sihtotstarvet on hiljem muudetud, mis võib näiteks tähendada, et see maa on muutunud elamumaaks ja sinna on elamu ehitatud. Kas teie eelnõu järgi peab kinnistu omanik ikkagi tagama selle, et see teine inimene võib ka elamust läbi minna? Mida te niisuguse sätte all konkreetselt mõtlete?

Maret Merisaar

Me mõtleme seda, et kui ei ole mitte mingisugust muud võimalust selle eramaa taga oleva kinnistuni pääsemiseks, ei ole näiteks võimalik ehitada selle kinnistu ümber mingisugust teed, siis tuleb ikkagi sellel eramaa omanikul, keda asi puudutab, võimaldada mingisugune läbipääs. Võib-olla siis, kui uus maja on täpselt selle endise tee peal, tuleb teha mingisugune väike uus läbipääsukoridor ümber maja. Muidugi tuleb leida mingisugune võimalus, et ei häiritaks otseselt kodurahu ega tuldaks otse akna alla. Aga seal on kindlasti ümberringi kas metsa või on võib-olla mingi künkatagune piirkond ja on võimalik korraldada see asi selliselt, et ei häiritaks inimeste igapäevaelu. Selle inimese õigused, kelle maja on nimetatud kinnistu taga, on aga ju täpselt niisama suured. Kui praegu seadus seda ebamõistlikult piirab, siis tuleb see olukord kuidagi ära lahendada.

Aseesimees Keit Pentus

Teine küsimus Jaan Kundlalt.

Jaan Kundla

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmisele küsijale vastates te jätkasite vastamist minu eelmisele küsimusele. See puudutab märgatavat ja nähtavat. Kui märk on liiga kõrgel, siis on ta küll märgatav, aga ei ole hästi nähtav. Aga liiklusmärkide paigaldamise nõuded, nende kõrgused ja kaugused, kujud ja suurused jne on standardiga konkreetselt määratud. Palun ikkagi veel kord selgitada, mis on selle märgatavuse ja nähtavuse vahe, kui üks märk on märgatav, aga samas ei ole hästi nähtav. Kas siin ei ole vastuolu?

Maret Merisaar

Küsimus ei ole vastuolus, vaid lihtsalt selles, et mõlemad asjad on olemas, nii märgatavus kui ka nähtavus. Ma arvan, et uuringuid tehakse märgatavuse kohta. Kindlasti oskab teile täpsemalt vastata eelnõu sõnastuse autor Marek Strandberg, sest nagu ma ütlesin, mina ise ei ole autoroolis istunud ja mul on tohutult raske praegu hinnata seda, kuidas üks asi võib olla autojuhile märgatav või nähtav. Jah, ma arvan, et märgatavus on oluline. Seda ei ole praegu teeseaduses liiklusmärkide kohta sätestatud, see on jäänud määruste tasandile. Nii et me võiksime vaadata seda asja lihtsalt nii, et toome määruse tasandilt selle põhimõtte, et liiklusmärk peab olema nähtav, seadusesse. Me praegu räägime ainult sellest, et liiklusväline teabevahend peab olema nähtav, aga liiklusmärgi nähtavust ei ole meil seaduses sätestatud, see on määrusesse jäetud.

Aseesimees Keit Pentus

Lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Terje Trei!

Terje Trei

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 788 20. septembri istungil. Eelnõu algatajat esindas Riigikogu liige Marek Strandberg ja selgitusi jagas komisjoni istungile kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. Eelnõu kohta andsid arvamuse Vabariigi Valitsus ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond.
Vabariigi Valitsus esitatud eelnõu ei toeta, kuna leiab, et on olemas mitu õigusakti, mis liikluskorraldusvahendite temaatikat reguleerivad. Vastavalt vajadusele parendatakse liiklusmärkide nähtavusega seonduvaid probleeme koostöös Maanteeametiga. Eratee kasutamisega seonduva osas on parim lahendus sundvalduse seadmine, arutlusel oleva eelnõu kohaselt minnakse aga vara natsionaliseerimise teed ilma hüvitisteta.
Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamuses on samuti välja toodud, et eelnõus sätestatu on reguleeritud teiste õigusaktidega. Seega ollakse Vabariigi Valitsuse arvamuses tooduga samal seisukohal.
Erateede kasutamise temaatikat käsitleti ka 13. septembril, kui Riigikogus vastas arupärimistele justiitsminister Rein Lang. Oma vastustes käsitles ta seda temaatikat üsna põhjalikult ja leidis samuti, et seda probleemi ei lahendata teeseaduse muudatusega.
Nagu öeldud, komisjon kogunes 20. septembril. Arutelude käigus leiti, et erateede temaatika on aktuaalne ja oleks vaja leida lahendus eelkõige kohaliku omavalitsuse tasandil ka juhul, kui osapooled ei saavuta kokkulepet. Nimetatud juhtumi lahendamine koormab kohtuid, samuti on juhtumeid, kus eratee valdaja ei suuda tagada enne üldises kasutuses olnud eratee korrashoidu. Seega on lahenduse leidmine nimetatud probleemile vajalik.
Majanduskomisjon otsustas poolthäälte enamusega saata Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 788 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 28. septembril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Majanduskomisjon teeb ettepaneku määrata eelnõu 788 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. oktoober kell 12.

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 788 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 788 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. oktoobri kell 12.


4. 12:26 Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu (769 SE) esimene lugemine

Aseesimees Keit Pentus

Järgmine eelnõu tänases päevakorras on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Algab eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Heljo Pikhof

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise tingis vajadus parandada töö ja pereelu ühitamist. Vanemahüvitise seaduse eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö ja pereelu ühitamist. Vaatamata püstitatud eesmärgile, on kehtiv vanemahüvitise seadus töö ja pereelu ühitamise osas arutult jäik. Vanemahüvitise saamise perioodil alampalgast suurema sissetuleku teenimise korral isikule makstav vanemahüvitis väheneb. Samuti piirab kehtiv seadus vanemahüvitisega hüvitatavate päevade kasutamist üksnes lapse poolteiseaastaseks saamiseni, sundides lastevanemaid kõik päevad ühe jutiga välja võtma. Kui laps on poolteiseaastaseks saanud, visatakse noor pere üleöö vette – õppigu kõik ujuma! Kui süsteemile paindlikkust lisada, tooks see pisut leevendust meie tasakaalutule perepoliitikale ja mõjuks hästi kõigile, nii lapsele, emale, isale kui ka sündimusele ja ühiskonnale üldse.
Sotsiaaldemokraadid ongi ette valmistanud vanemahüvitise skeemi reformiva eelnõu. See näeb ette, et hüvitist saab osadeks jagatult välja võtta mis tahes ajal kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Näiteks võib vanemapuhkust hädasti vaja minna siis, kui laps harjub lasteaiaga või läheb esimesse klassi. Põhjusi, miks emal või isal oleks tarvis pikemalt lapse kõrval olla, on veel ja veel.
Teine oluline muudatus on see, et vanemahüvitist saaks välja võtta ka päevade kaupa, jagades ema ja isa vahel kas nädalad või suisa nädalapäevad, mil emb-kumb neist on lapsega kodus. See ergutaks mõlemat vanemat lapsega tegelema. Praegu saab vanemahüvitise saajat vahetada vaid kuulise intervalliga. Nende päevade eest, kui ema või isa on tööl, maksaks talle palka mõistagi tööandja, lapsega kodus oldud päevade eest tasuks vanemahüvitist riik. Seesugune süsteem toimib kenasti näiteks Rootsis.
Igas vanuses lastele oleks mõistagi hea, kui vanemad saaksid neile töö kõrvalt rohkem aega pühendada. Lapsepuhkuse lõpp tähendab aga nii vanema kui ka lapse jaoks pahatihti seda, et senisest täisajaga kodusest elust sukeldutakse ülepeakaela täisajaga tööellu. Mõelgem: tegemist on õige pisikese, poolteiseaastase põnniga, kes ei mõista oma soove arusaadavalt väljendada. Liiatigi pole saladus, et lapsehoiuvõimalusi meil napib ja muret sellega on maa ja ilm. Nii suure kui ka väikese inimese elumuutuse šokki aitaks pehmendada see, kui vanem saaks sujuvamalt, osaajaga töötades oma kutsetööd ja kodust elu kokku klapitada.
Naiste jaoks (see selgus ka vastsest inimarengu aruandest) tähendab juba rohkem kui pooleaastane tööturult eemalviibimine seisakut ametitöös. 97% lastevanematest aga, kes lapsega poolteiseks aastaks koju jäävad, on naised. Nende tööalane konkurentsivõime saab pärsitud, võrreldes omavanuste mees- ja karjäärikatkestuseta naiskolleegidega. Kõigist võrdõiguslikkuse juttudest hoolimata eelistavad tööandjad uut töötajat valides ikka meest, sest naisinimene võib poolteiseks aastaks koju jääda. Et aga naiste keskmine haridustase on meil meeste omast kõrgem, aitaks paindlikum perepoliitika paremini ära kasutada nn kvalifitseeritud inimvara.
Meeste puhul (sellest on vähem räägitud) võib võrdsem osalemine laste kasvatamises ja pereelus pikendada eluigagi. Hoolitsevaks isaks olemine, tugev emotsionaalne side lastega mõjub hästi mehe heaolule ja tervisele.
Ühe naise kohta sünnib Eesti peredes 1,6 last – seda loomulikult statistiliselt. Sellest arvust ei piisa kaugeltki rahvastiku taastootmiseks ja liiati jääb see kõvasti alla perede enda soovile. Ehkki esmapilgul on see paradoksaalne, näitab Põhjamaade kogemus, et naiste tööhõive ja laste suurem arv perekonnas käivad rõõmsasti käsikäes. Igatseb ju tänapäeva naine lisaks pereõnnele ka eneseteostust. Üks toetab teist, kui vaid luua soodsad tingimused töö- ja pereelu ühitamiseks.
Seega, sotsiaaldemokraatide pakutud uutest valikuvõimalustest võidavad nii lapsed kui ka emad ja isad. Seadus jõustuks 1. jaanuaril 2011. Ma palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud eelnõu toetada! Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh! On vähemalt üks küsimus. Küsimuseks saab sõna Mark Soosaar. Palun!

Mark Soosaar

Hea kolleeg Heljo Pikhof! Sinu ettekandest kostis üks selline rõõmustav noot, et selle eelnõu rakendamisel võib isade eluiga pikeneda. Kas seda eelnõu ja kogu seda temaatikat ei saaks nii laiendada, et ka vanaisade ja vanaemade eluiga pikeneks selle läbi, et laiendada vanemahüvitist üks põlvkond veel kõrgemale? Teatavasti on ka selliseid perekondi, kus kas ema või isa puudub, see on üksikvanema pere, kus ei olegi võtta n-ö puhkuse andjat lapse kasvatamise juures, sellist inimest, nagu meil taludes viimasel ajal on hakanud tekkima, nimelt vahetusperemehi.

Heljo Pikhof

Aitäh küsimuse eest! Kui me lapsehooldustasu kunagi seadusena jõustasime, siis oli see mõeldud nii ja on ka täna nii mõeldud, et lapsehoolduspuhkusele võib jääda ka vanaema või vanaisa. Ma arvan, et see on igati kaalumist vääriv mõte.

Aseesimees Keit Pentus

Maret Merisaar, palun!

Maret Merisaar

Suur tänu! Kas teil on olemas ka valmisolek välja arvutada, kui palju suurenevad sotsiaalkindlustuskulud juhul, kui tuleb leida mingid IT-lahendused? Aja möödudes muutuvad ju keskmised töötasud. Me rääkisime komisjonis ka sellest, et on olemas osaajaga töötamine. Neid asju tuleks arvestada. Seda praegu eelnõus ei olnud.

Heljo Pikhof

Aitäh! Kui vanemahüvitise suurus on välja arvutatud, siis kehtib see kogu selle kaheksa aasta jooksul.

Aseesimees Keit Pentus

Mart Jüssi, palun!

Mart Jüssi

Aitäh! Mina olen üks selle sihtgrupi esindaja, sest mul on parasjagu 1,5-aastane tütar kodus, ja on just selline murranguline, dramaatiline hetk elus. Ma mõistan selle eelnõu mõtet, aga küsin ettenägemisvõime kohta. Kui see on kaheksaks aastaks ette nähtud, kas vanematel on siis ikkagi võimet seda hüvitist nii pika aja peale jagada, päris kooliminekuni? Ma ise küll ei kujuta täpselt ette, mis on saanud kolme või nelja aasta pärast.

Heljo Pikhof

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kui su perre sünnib teine laps, siis sa tead täpselt, kuidas seda jagada.

Aseesimees Keit Pentus

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh, lugupeetud ettekandja, ettekande eest! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta!

Liisa-Ly Pakosta

Austatud kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas nimetatud eelnõu 21. septembril ja otsustas hääletustulemuse põhjal eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.
Nüüd on niisugune piinlik lugu, et kui ma kuulasin Heljo Pikhofi ettekannet, siis ma nõustusin iga sõnaga, mida ta ütles. Ettekanne oli hea. Kahjuks aga see konkreetne eelnõu ei ole lihtsalt praktikas rakendatav, praktikas rakendamiseks peaks eelnõu olema vähemalt seitse korda pikem. Siin on terve hulk küsimusi, mis on lahendamata ja mille lahendamiseta ei ole võimalik vanemahüvitist välja maksta. See oli ka peamine põhjus, miks sotsiaalkomisjon otsustas nimetatud eelnõu mitte toetada.
Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas sotsiaalkomisjoni istungil, et ka Sotsiaalministeerium tegeleb vanemahüvitise paindlikumaks muutmisega. Kõige esimeses järjekorras koostatakse analüüs, mida ja millises ulatuses tuleks Sotsiaalministeeriumi arvates paindlikumaks muuta. Sotsiaalkomisjon asus seisukohale, et esmalt tuleks oodata ära see ministeeriumi koostatud analüüs ja siis võib selle teemaga edasi minna.
Kui markeerida neid punkte, mida see eelnõu ei reguleeri, siis ma nimetan vaid mõned. Näiteks tasu arvestus, mida viimane küsija puudutas, on nendes riikides, kus vanemahüvitist on võimalik pikemat aega kasutada ja kus see on paindlikumalt korraldatud, tegelikult põhimõtteliselt teistsugune, ka tööandjale etteteatamine peaks olema reguleeritud, samuti puhkuste ja haiguste aja arvestus, reguleerimist vajaks olukord, kui kaheksa aasta jooksul sünnib peresse uusi lapsi, on vaja reguleerida lapsehoolduspuhkuse kasutamine. Arusaamatuks jääb see, miks sünnitushüvitise puhul on juttu ainult emast, kui selles suhtes on Eestile tehtud soolise diskrimineerimise osas lausa ettekirjutus. Ebaproportsionaalne on kasutada ka summeeritud tööaega, silmas pidades 40 nädalatunni arvestust. Sotsiaalkomisjonis jäi arusaamatuks, mis asjad on need eelnõus nimetatud töötamise asjaolud, mida eelnõu nimetab kui Politsei- ja Piirivalveameti poolt kontrollitavaid ja mida peaksid kinnitama tunnistajad. Kujutagem endale ette näiteks loodusfotograafi, kellel ei pruugi tööaja kasutamise kohta rohkem tunnistajaid ollagi kui karud või mägrad. Need olid lihtsalt näited sellest pikast loetelust selle kohta, mida eelnõu ei käsitle.
See on lühidalt kõik.

Aseesimees Keit Pentus

Aitäh, hea ettekandja! On ka mõned küsimused. Kõigepealt saab küsimuseks sõna Kalvi Kõva. Palun!

Kalvi Kõva

Aitäh, hea ettekandja! Hea istungi juhataja! Te ettekandjana ütlesite, et kõik see, mida Heljo Pikhof siin puldis ütles, on sulatõde ja õige ja seda peaks tegema. Riigikogus seaduste menetlemisel ongi see võimalus olemas. Seadusi tehakse lugemise käigus paremaks, tehakse muudatusettepanekuid, lisatakse üht-teist, et saaks hea seaduse. Sellest tingituna ma küsingi: miks siis ikkagi sotsiaalkomisjon leidis, et see seadus tuleb tagasi lükata ja mitte seda menetluse käigus paremaks teha?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh küsimuse eest! Seda põhjust ma nimetasin. Põhjuseks oli Sotsiaalministeeriumi tööplaanis juba olev analüüs. Otsustati ära oodata, kuni see analüüs valmib.

Aseesimees Keit Pentus

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et eelnõus on kirjutatud, et sünnitushüvitist saavad ainult emad. Isad ju ei sünnita, seda hüvitist saavadki ainult emad. Mismoodi sa seda siis näed, kas isad peaksid ka seda saama, kui emad sünnitavad?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh küsimuse eest! See küsimus ei olnud sotsiaalkomisjonis detailselt arutluse all. Aga kui lugupeetud saal lubab, siis ma toon sellise näite. Tõepoolest, meil on ette nähtud neljakuuline haigushüvitise periood ehk sünnituspuhkuse periood lapse sünni puhul. Praktika näeb tavaliselt välja niimoodi (eespool oli korduvalt juttu ka meeste eluea pikkusest). Mida enne lapse sündi kodus tehakse? Remonti tehakse. Vaene isa rabab hommikust õhtuni tööl, siis ta tuleb koju ja vehib seal remonti teha või mingeid muid asju korraldada. Tegelikult oleks mõistlik, kui perekonnal endal oleks võimalik otsustada, kuidas ta seda neljakuulist perioodi kasutab, näiteks nii, et kolm kuud on ema puhkusel ja ühe kuu enne lapse sündi on puhkusel ka isa, kes aitab rahulikult lapse sünniks valmistuda. See on lihtsalt üks näide. Seegi süsteem võiks olla märksa paindlikum.

Aseesimees Keit Pentus

Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Aitäh! Ma küll astuks sinuga kui vanemahüvitise spetsialistiga väiksesse vaidlusesse. Sa tõid argumente, et eelnõu nagu ei kajasta ühte ega teist asja. Aga neid ei kajasta ka kehtiv vanemahüvitise seadus. See on esimene vastuväide. Teine vastuväide on see, et kui meie vanemahüvitise kord erinebki oluliselt mõne teise riigi korrast, siis see ei tähenda, et me ei peaks võimaldama seda korda, mis meil on, paindlikumalt kasutada.

Liisa-Ly Pakosta

Jah, põhimõtteliselt olen ma loomulikult nõus sellega, et iga riik peab tegema seadusi oma vajadustest lähtuvalt. Aga kui näiteks lastevanemad on otsustanud jääda vanemapuhkusele sellisel moel, et seda kombineeritakse osalise töötamisega, siis peaks olema ikkagi reguleeritud tööandjale etteteatamine. Mõistlik oleks ette teada vähemalt kaks kuud, kuidas tööaega konkreetselt soovitakse kasutada. Või puhkuste ja haiguste aja arvestused. Näiteks, kui jääb see 0,5 päeva nädalas (kuigi ka seda ma ei pea mõistlikuks, see võiks olla ka paindlikum), siis mis juhtub siis, kui lapsevanem, kes vanemahüvitise saamist ja töötamist korraga kasutab – korraga mitte selles mõttes, et ühe tunni mõistes korraga, vaid ööpäeva mõistes korraga –, jääb ise haiguslehele? Sellised elementaarsed asjad peaksid siiski olema reguleeritud, juhul kui see süsteem läheb paindlikumaks. Muidu see süsteem ei hakka lihtsalt tööle või tekib praktikas palju probleeme.

Aseesimees Keit Pentus

Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen

Aitäh! Hea kolleeg! Riigikogu töötab sellisel kujul juba paarkümmend aastat ja me peaksime tõesti juba olema leidnud oma töömeetodid ja teadvustama endale seda, et Riigikogu on seadusandlik kogu ehk ta tegelebki seaduste loomisega, mitte ainult sellega, et ministeeriumid valmistavad ette mingi eelnõu ja siis pannakse siin sellele tempel peale. Sellest johtuvalt ma küsingi: kui ka sina leidsid, et selles eelnõus on väga palju mõttekaid asju, siis miks ei menetleta seda edasi ehk miks Riigikogu ei tee oma tööd? See on väga kena, et Sotsiaalministeerium teeb analüüsi. Riigiasutused peavadki meid aitama, andma meile kõik andmed ja kõik vajaliku, et me saaksime seadusloomega tegelda. Miks te hääletate siis selle eelnõu välja ega tee oma tööd?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh! See küsimuste ring, mis komisjoni istungil arutelu all oli, sealhulgas vajadus muuta teisi eelnõusid, osutus sedavõrd mahukaks, et peeti otstarbekaks kõigepealt ministeeriumi analüüs ära oodata. Ma ei välista, et sotsiaalkomisjon mingil hetkel algatab selle eelnõu seitse korda pikemana või vajalikul määral pikemana, kui ministeeriumist konkreetset algatust ei tule või kui see algatus tuleb komisjoni arvates liiga hilja. Esialgu otsustati ära oodata see analüüs ja minna siis küsimusega edasi.

Aseesimees Keit Pentus

Jaanus Marrandi, palun!

Jaanus Marrandi

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Ka mina tahan küsida samade motiivide kohta, mille kohta äsja kolleeg Tootsen küsis. Meil on ju Riigikogus selline praktika, et eelnõu läbib esimese lugemise ja kogub mõnikord väga pikalt, vahel aastate viisi häid ideid sinna juurde ning kui aeg on küps, siis minnakse selle ideega edasi. Täna te tõite komisjoni põhjendusena välja, et ministeerium koostab mingisuguse analüüsi ja see on see põhjus. See ei kõla siiralt, sest varasem tööpraktika seda ei kinnita. Kui on olemas poliitiline idee, mis on vastuvõetav, siis sellega tegeldakse, kogutakse sinna liha luudele, kui ta kasinake on, ja minnakse siis edasi. Teie ütlesite praegu, et täitevvõimu ettepanekul lükatakse see lihtsalt kõrvale. Öelge ikkagi päris ausalt, mis on see põhjus, miks selle eelnõu teist lugemist lõpetada ei või. Teie eelnevalt toodud põhjus ei ole veenev.

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh küsimuse eest! Ma ei öelnud kordagi, et me selle täitevvõimu ettepanekul tagasi lükkasime. Ma isegi ei toonud oma ettekandes täitevvõimu põhjendusi esile, kuna tervet hulka eelnõu puhul täitevvõimu poolt välja toodud põhjendusi komisjoni liikmed väga üksmeelselt ei toetanud. Pigem on probleem lisaks sellele analüüsile ka konkreetse eelnõu, ma ütleksin, kehvas kvaliteedis. Üle poole eelnõu punktidest ei leidnud komisjoni liikmete kas mõistmist või toetust ja näiteks nendesamade töötamise asjaolude kohta ei saanud me eelnõu esitajalt selgitust. Ka eelnõu esitaja ise tõdes, et eelnõu raames tuleks lisaks muuta teisi seadusi, et tegemist on märksa mahukama tööprotsessiga. Sotsiaalkomisjon hoiab kindlasti vanemahüvitise paindlikumaks muutmise teemat oma tähelepanu all. Ma ei oska praegu öelda konkreetset kuupäeva, millal sotsiaalkomisjon võiks seda teemat uuesti menetleda, kuid komisjoni liikmetel selle teema vastu huvi oli.

Aseesimees Keit Pentus

Eiki Nestor, palun, teine küsimus!

Eiki Nestor

Hea ettekandja! Meil on teisi seadusi veel, näiteks töölepingu seadus. Tegelikult ei ole tööandja ja töövõtja töösuhetes tähtsust sellel, kas töötaja jääb lapsega koju ja võtab vanemahüvitist, läheb õppima või läheb palgata puhkusele, mis iganes. Võib-olla tuleb tal tuju üldse mitte tööd teha. Selles mõttes ei ole ju mingisugust vahet, meil on regulatsioonid olemas teistes seadustes. Mis seos on sellel vanemahüvitisega?

Liisa-Ly Pakosta

Töölepingu seadusega seondub lisaks etteteatamisele ka lapsehooldustasu, vähemalt Sotsiaalministeeriumi kinnitusel. Minu enda kohtumised tööandjatega või tööandjate keskliiduga on näidanud, et tööandjatele üldiselt sobiks rohkem selline variant, kus nad ei pea otsima asendustööjõudu ja nad ei pea seda asendustööjõudu välja koolitama, vaid nad saaksid kasutada edasi sama tööjõudu osalise tööajaga. See sobiks mõlemale poolele. Ent siiski peaks olema reguleeritud mingisugune etteteatamise aeg, kui ka selles paindlikus vanemahüvitise kasutamise süsteemis soovib perekond teha mingisuguseid muudatusi. Mõte on ju selles, et see peab sobima kõikidele osapooltele ja süsteem peab olema tõepoolest paindlik. Ma olen tõesti sellel seisukohal ja sellel seisukohal oli ka komisjon, et see on üks küsimustest paljude hulgas, mis peaks olema reguleeritud.

Aseesimees Keit Pentus

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh! Hea ettekandja! Kui ma enne küsisin su käest sünnitushüvitise kohta, siis ma mõtlesin, et sul läks keel sõlme ja sa ütlesid kogemata vanemahüvitise asemel sünnitushüvitis. Aga sünnitushüvitis on ikkagi ette nähtud selleks, et naine taastuks ja igal juhul sellel ajal kodus oleks. Periood sõltub ka sellest, kas on tegu mitmikega, jne. Ma ei ole mitte kuidagi nõus sellega, et vanemahüvitist (kui sa mõtlesid vanemahüvitist) saaks isa juba enne sünnitust välja võtta, sest teinekord võib juhtuda nii, et laps ei jäägi elama. Vanemahüvitist sellistel puhkudel ei maksta. Kuidas sa seda kommenteerid?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh! Me oleme selles küsimuses Heljo Pikhofiga otsustavalt eri meelt. Ma pidasin silmas ikkagi seda neljakuulist sünnitushüvitise perioodi. Ei ole ühtegi meditsiinilist, sotsiaalset või mingit muud põhjust, miks see peaks ilmtingimata olema ainult naisega seotud, ja ma ei ole nõus sellega, et sünnitus on tingimata mingisugune haigust tekitav seisund.

Aseesimees Keit Pentus

Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud ettekandja! Kui me vaatame seda, mis toimub teistes Euroopa Liidu riikides, siis me näeme, et parlamendid tegelevad seaduste viimistlemisega, paindlikumaks muutmisega, olgu kõne all maksusüsteem või mis tahes valdkonnad. Te ise olete planeerimisala spetsialist. Seda seadustki on Eestis püütud võimalikult paindlikuks teha, et kõigi õigused oleksid kaitstud ja huvid tasakaalus. Kas te võite mulle selgitada, mis seal sotsiaalkomisjonis toimub, et vanemahüvitise seadust tahetakse jäigalt hoida ühes teatud staadiumis ega taheta seda muuta paindlikumaks, selliseks, et seal oleks rohkem valikuid, ja kas sotsiaalkomisjon ei usalda Eesti inimest, kas kardetakse, et ta ei pane ausalt kirja neid päevi, mil ta tegelikult oma last hoiab ja millal ta tööl käib? Kas me suhtume kõigisse inimestesse kui petturitesse, kes hakkavad seda paindlikku süsteemi kurjalt ära kasutama?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh küsimuse eest! Siin oli kaks küsimust. Mis puudutab teist küsimust, kas sotsiaalkomisjon ei usalda lastevanemaid, siis, vastupidi, mulle tundus, et suhteliselt üksmeelselt oldi vastu nendele punktidele, mille järgi politsei peaks hakkama kontrollima hüvitise saaja töötamise asjaolusid, eriti, kui jäi selgusetuks, millised need asjaolud on. Me võiksime tõesti inimesi usaldada ja eeldada, et nad oma tööaega ja lapse kasvatamise aega õigesti näitavad. Selles mõttes ei ole sotsiaaldemokraatide eelnõu osa minu arvates sobiv. Selline oli ka komisjoni seisukoht. Mis puudutab küsimuse esimest poolt, siis nii sotsiaalkomisjoni liikmed kui ka Sotsiaalministeeriumi esindajad, kes sotsiaalkomisjoni istungil olid, olid kõik seda meelt, et seda süsteemi tuleks muuta paindlikumaks, aga et see konkreetne eelnõu jääb selleks liiga napiks või sisaldab sätteid, mis tekitasid olulist diskussiooni. See vajaks natuke pikemat ettevalmistusaega.

Aseesimees Keit Pentus

Taavi Rõivas, palun!

Taavi Rõivas

Aitäh! Diskussioon sünnitushüvitise teemal on kahtlemata väga huvitav ja ma ei ole päris kindel, kumma poolega ma siin sooviksin ühineda. Aga minu küsimus on ikkagi vanemahüvitise kohta, mida see eelnõu käsitleb. Ma mäletan sotsiaalkomisjoni liikmena selle koosseisu algusest paari aasta jooksul väga mitut sotsiaaldemokraatide katset vanemahüvitise süsteemi oluliselt muuta, millega nad, mis seal salata, nendes vanemates, kes juba olid lapseootel või kes olid lapse sündi kohe kavandamas, suurt ebakindlust tekitasid. Ma püüdsin kokku lugeda, mitmes katse vanemahüvitist vussida see sotsidel juba on. Äkki te aitate mind ja loeme koos kokku, kui mitmes kord seda katset midagi ära rikkuda tehakse?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh küsimuse eest! Ma vaatan, kas sotsiaalkomisjoni ametnik saab mind aidata näppude tõstmisega, kuid ta raputab pead. Me jääme kahjuks sellele konkreetsele küsimusele vastuse võlgu. Mis puudutab vanemate turvalisust, siis see teema oli tõesti sotsiaalkomisjonis eraldi arutluse all. Kuna paralleelselt on olnud menetluses ka vanemahüvitise summa vähendamine ja selles eelnõus viidatakse Rootsis kehtivale seadusele, siis lihtsalt meeldetuletuseks kolleegidele, et Rootsi süsteemi kohaselt on vanemahüvitise suurus 80% eelneva kuue kuu sissetulekust. Tõsi, on olemas ka miinimum- ja maksimummäärad. Miinimummäär on umbes 8600 Eesti krooni kuus ja maksimummäär umbes 45 400 krooni kuus. Ehk mingisugust vanemahüvitise vähendamist vanemahüvitise süsteemi muutmise kaudu sotsiaalkomisjon ei toetanud ja pidas oluliseks, et kui selle süsteemi paindlikumaks muutmise juurde jõutakse, siis oleksid kõik asjasse puutuvad detailid üksikasjadeni selged, sealhulgas see, et vanemahüvitise mõte on toetada seda, et pere sissetulekud ei vähene.

Aseesimees Keit Pentus

Jaan Õunapuu, palun!

Jaan Õunapuu

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et teil seal puldis praegu kõige kergem olla ei ole, sest tuleb valget mustaks rääkida, seda enam, et te ise väitsite oma jutu alguses, et kõike seda, mida Heljo Pikhof siin ette kandis, te väga toetate. Minu küsimus tuleneb nendest võimalikest tähtaegadest. Kas te seda komisjonis arutasite, millal Sotsiaalministeerium oma analüüsiga võib välja tulla ja kui ta tuleb, kas siis sellega saaksid teie arvates kõik need seitse korda suuremad või mahukamad probleemid lahendatud?

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh hea küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et teie küsimus on väga asjakohane. Tõepoolest, selles osas tunnen ma ennast ebamugavalt, et see konkreetne tähtaeg jäi Sotsiaalministeeriumiga kokku leppimata. Me kindlasti pärime nende käest järele, millal nad täpselt sellega valmis jõuavad. Kas see Sotsiaalministeeriumi ettevalmistatav eelnõu ka sotsiaalkomisjoni toetust leiab või mitte, sellele ma ei oska vastata. Siin on esialgse info kohaselt erinevaid seisukohti paindlikumaks muutmise kohta. Sotsiaalministeerium on siiamaani rääkinud pikendamisest kolme aastani, sotsiaaldemokraadid ning Isamaa ja Res Publica Liit peavad mõistlikumaks kaheksa-aastast perioodi, mis hõlmab ka esimest kooliaastat. Tõenäoliselt on see üks suurem debattide teema, mida üleöö otsustada ei ole tõesti mõistlik.

Aseesimees Keit Pentus

Mai Treial, palun!

Mai Treial

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vanemahüvitise ülempiir on kõrge, sellele on tähelepanu juhtinud ka OECD oma raportis. Kui vaadata meie eelarve arvandmeid, siis on näha, et kaks kolmandikku lastele ja peredele minevast rahast makstakse välja vanemahüvitisteks. Kui muuta vanemahüvitise väljamaksmise perioodi, seda pikendades, siis see annaks võimaluse maksta teisi peretoetusi hetkel rohkem. Mida sa ise arvad, millest on ikkagi tingitud, et opositsiooni eelnõud lükatakse lihtsalt tagasi? Probleemi tunnistatakse, aga tegelikult sellega asi piirdubki, sest lahenduseni ju keegi ei soovigi jõuda.

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kindlasti nõus selle viimase lausega, et lahenduseni keegi ei soovi jõuda. Nii komisjon kui ka Sotsiaalministeerium olid seisukohal, et paindlikumaks muutmine on ühine eesmärk ja lahenduseni soovitakse jõuda. Lisaks teoreetilisele võimalusele, et vanemahüvitise perioodi paindlikumaks muutmine selle osalise kasutamise võimalust pakkudes vähendaks iga-aastast väljamaksete hulka, võib juurde tuua ka asjaolu, et kindlasti tooks lastevanemate osaline või paindlikum naasmine tööjõuturule kaasa suurema maksutulu riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse. Sellel on lisaks teie poolt nimetatule kindlasti veel positiivseid mõjusid. Selle süsteemi muutmisega on muidugi seotud ka teatud kulutused. Sotsiaalministeerium on välja toonud, et 1,2 miljonit krooni läheks maksma olemasoleva infosüsteemi muutmine, selleks et suudetaks hallata paindlikku tööajakasutust. Sotsiaalkomisjoni istungil oli juttu ka sellest, et eelmisel aastal umbes kümme miljonit krooni ja sellel aastal pisut üle viie miljoni krooni on olnud eelarvesse tagasimakseid nendelt lastevanematelt, kelle igakuine töine tulu on ületanud 4350 krooni. Rahaline arvutus nõuaks kindlasti rohkem süvenemist, et selgeks teha, mis need kulud ja tulud on. Kuid nii sotsiaalkomisjoni liikmete kui ka ministeeriumi arvates, vähemalt minu mulje põhjal, ei olnud see rahaline küsimus mitte peamisena fookuses, vaid oluline oli ikkagi see, mida see paindlikumaks muutmine tähendaks üldiselt lastevanematele, iibele, tööjõuturule ja kõikidele nendele asjadele, mida ka eelkõneleja juba välja tõi.

Aseesimees Keit Pentus

Austatud ettekandja! Head ametikaaslased! Kuna meie tänaseks istungiks ettenähtud aeg on lõppenud, siis jääb seaduseelnõu 769 esimene lugemine siinkohal pooleli. Me jätkame seda arutelu homme täpselt sealt, kus see täna katkes.
Tänane istung on lõppenud. Aitäh, lugupeetud ettekandja, ettekande eest!

Istungi lõpp kell 13.01.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee