Tere päevast, head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 22. septembri infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, puudub 62.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Laine Jänes ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Head ametikaaslased, mul on teile palve, et esitame iga küsimuse juures kuni kolm kohapeal registreeritud küsimust. Meil on täna esitatud üpris palju küsimusi ja et me jõuaksime neist võimalikult paljud läbi arutada, siis palun kuni kolm kohapeal registreeritud küsimust.

Läheme esimese küsimuse juurde, selle on esitanud Riigikogu liige Kadri Simson ja sellele vastab minister Laine Jänes. Teema on ERSO rahastamine. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud kultuuriminister! 2009. aasta augustikuus tegite te ettepaneku muuta ERSO ja Eesti Kontserdi struktuuri, andes Eesti Kontserdi halduses oleva Estonia kontserdisaali ERSO hallata ning liites Eesti Rahvusmeeskoori ja Hortus Musicuse ERSO-ga. Selle aasta 9. septembril te väitsite Postimehe intervjuus, et liidetud pidid teadma, et nende 2010. aasta eelarve on 2,95 miljonit krooni väiksem, kui oli eelmise aasta eelarve kolmekesi eraldi olles. Samas andsite te liitumist toetava ministrina lubaduse, et töötajate palku väiksema eelarvega ei vähendata. Minu küsimus on: millised olid teie juhtnöörid ERSO juhile, kuidas viia läbi keerukad ja kulukad ümberkorraldused ning samas hoida kokku ligi kolm miljonit krooni? Aitäh!

Head kolleegid! Eks tuleb nüüd tõde ikkagi jalule seada. Nendes väidetes, mis te esitasite, on kindlasti väga palju fantaasiat, mida on ajakirjanduse kaudu vahendatud. Tegelik olukord on selline, et kõik allasutused, mis kuuluvad Kultuuriministeeriumi alla, said nagu teiste ministeeriumidegi allasutused ülesandeks eelarvet koostades teha 9%-line tegevuskulude kärbe. See kärbe ei ole mitte mingil moel seotud mingisuguste ümberkorraldustega, mis olid plaanitud kunstilises ja loomingulises plaanis. Ma kinnitan, et mingit ettepanekut ega kindlat lubadust anda Estonia kontserdisaal mõne kollektiivi käsutusse või allasutuse käsutusse ei ole olnud ega ole saanudki olla, sest Estonia puiestee 4 tervikuna on avalik-õigusliku Rahvusooperi Estonia kinnisvara, mida tuleb hallata ja seal kõiki asju korraldada. Siiamaani on seal hakkama saadud ja ma usun, et koostöös on võimalik hakkama saada ka edaspidi.
Mis puutub eelarve lisamisse või mingisugustesse mahavõtmistesse, siis tegelikult kõik kollektiivid liikusid koos omaenda eelarvetega. Need lihtsalt tõsteti Eesti Kontserdi alt ERSO alla ja pärast tagasi. Need ümbertõsted ei ole mitte mingil moel ERSO eelarvet kahjustanud. Kui direktor Siitan on saatnud ametliku kirja järelepärimisele ministeeriumist, siis ta ütleb seal, tsiteerin ...

Austatud minister! Ma palun vabandust, aga vastamiseks ette nähtud aeg on läbi. Esimene täpsustav küsimus. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister! Õiguskindluse printsiibist tulenevalt peab igaühel olema võimalus tegutseda mõistlikus ootuses, et talle antud õigused ja talle pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. 1. jaanuaril said ERSO, Hortus Musicus ja RAM üheks asutuseks, teie käskkirjaga lahutati nad 1. juulil jälle kolmeks. Teie meelemuutus on põhjustanud ERSO-le tõsise majandusliku probleemi. ERSO jäi 3-miljonilisse eelarvepuudujääki ja te olete ise ka hiljem tunnistanud, et see 2,95 miljonit oligi teil planeeritud. Kuidas te nüüd kavatsete tekkinud olukorra lahendada? Ma saan aru, et te tahate mulle kirja tsiteerima hakata, aga kirja võin ma lugeda ka ise. Mina palun teilt vastust, millise lahenduse te välja pakute?

Ma siiski ei loobu kirja tsiteerimisest, ja see on vastus ka teie küsimusele. Direktor Siitan on saatnud Kultuuriministeeriumisse kirja, kus ta ütleb: "ERSO on 2010. aastal kulutanud eelarvelisi vahendeid rohkem, kui eelarve seda lubaks." Minu meelest tunnistab direktor, et ta on finantsdistsipliini rikkunud, ja siin ei ole mitte midagi pistmist kõikide nende süüdistuste ja etteheidetega, mida me oleme siin juba pikemat aega kuulnud.

Teine täpsustav küsimus, Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister, te ei pakkunud välja lahendust! Aga te olete ennegi andnud teatri- ja kontserdiorganisatsioonide juhtidele lubadusi ja neist hiljem taganenud. Meenutagem või lubadust kompenseerida kultuuriürituste piletite käibemaksu tõus. ERSO sai lubaduse, et liitumise mõju mahendamiseks antakse 4,1 miljonit krooni. See lubadus on tänaseks tühistatud ja te ei ole ka soostunud kohtuma ERSO juhiga, et leida olukorrale väljapääs. Kuidas te kommenteerite reformiga seotud osapooltevahelist kommunikatsiooni? Kas see on teie hinnangul vastanud kaasamise heale tavale?

4,1 miljonit krooni pole kunagi olnud ette nähtud ERSO eelarvesse nende olukorra parandamiseks. See on sihtotstarbeline raha, mis otsustati Riigikogus eraldada kontserdikoori loomiseks. Kontserdikoori ERSO enda juurde loodud ei saanud. See tulenes ERSO juhi juhtimisvigadest ja probleemidest. Kuna Riigikogu otsus ja poliitiline tahe oli luua Eestis kontserdikoor ja seda ootasid ka kõik muusikaringkonnad, siis loodi see teise allasutuse juurde, milleks on Eesti Kontsert ja kes on selle ülesandega suurepäraselt hakkama saanud.

Ja nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Eiki Nestor, palun!

Proua minister! Asi pole ainult ERSO-s, me oleme arupärimisi esitanud ka muuseumide ja spordialaliitude murede pärast, sest toimib kogu aeg üks skeem. On mingid lubadused, neid arutatakse ja neid jäädakse uskuma ning neid täidetaksegi mingil moel. Ent pärast selgub, et need lubadused pole lubadused olnud. Tänagi te ütlete, et ei ole lubadusi andnud. Teiste kultuuriministrite ametiajast ma ei mäleta, et oleks kerkinud üles suhtlusprobleem ministri ja asutuste juhtide vahel. Millest see on?

Kindlasti ei ole võimalik võrrelda praeguse valitsuse tööd tervikuna eelmiste valitsuste tööga. Ükski teine valitsus pole pidanud rinda pistma keeruliste majandusprobleemidega ja tegelema suurte kärbetega. Kui eelarve 10 või 20% kasvas, siis väga paljud teemad ei tõusnudki üles. Kärpimine on igal juhul valulik. Iga allasutus, kes teab, et ta ei saa oma unistusi teoks teha, tunneb, et teda ja tema unistusi on petetud.
Mis puutub lubadusse seoses käibemaksu kompensatsiooniga, millest siin juttu oli, siis see lubadus sai teatrite ja kontserdiasutuste puhul täidetud. Lubadus oli, et see on ühekordne, ja nii see on ka olnud. Seega pole õige väita, et seda lubadust ei ole täidetud. Ja kindlasti ei maksa võtta lubaduse või garantiina asju, mille üle on arutatud. Kui on arutatud võimaluste üle ja kui eelarves on reaalsed võimalused olemas, siis neid on ka arvestatud. Kui eelarves võimalusi ei ole, siis ma ei kujuta ette, millisest rahakotist saaks seda oodatud hunnikusse tõsta. See oleks nagu minu küsimus Riigikogule.

Heimar Lenk, palun!

Proua minister! Ma arvan, et siin saalis pole mõtet tõestada, kellel on õigus ja kellel mitte. Teema on olnud meedias üleval väga pikalt ja mõlemal poolel on olnud toetajaid. Väga huvitav on olnud seda diskussiooni jälgida, aga samal ajal ka väga ebameeldiv. Mispärast teie majast sellised probleemid üldse meediasse jõuavad? Miks te ei saa neid omavahel ära klaarida, et Eesti kultuuri ümber säärast soovimatut oreooli ei tekiks, seda isegi väljaspool meie riiki, nagu ma olen raadiost kuulnud?

Minu meelest on see väga hea ettepanek, et ei maksa arutada neid asju meedia vahendusel.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud minister! Mõni aeg tagasi oli ETV eetris saade "Kahekõne", kus väga pikalt aeti juttu Neeme Järviga. Ma eeldan, et teie ministeerium teavitas teid sellest jutuajamisest või vähemalt te teate selle sisu. Ma olin väga pettunud, et sellele ei järgnenud ministeeriumipoolseid seisukohti. Muu hulgas viitas Neeme Järvi seal sellele, et ta ei ole teiega isegi kohtunud, et põgusalt on vist kokku saanud, aga teil ei ole olnud temaga põhjalikku jutuajamist. Kas te tõepoolest kultuuriministrina ootate seda, et Neeme Järvi tuleks ja koputaks alandlikult teie ukse peale, või jätkuks teil taktitunnet suur kunstnik ise visiidile kutsuda ja temaga asju arutada?

Head kolleegid! Mul on härra Neeme Järviga erakordselt head isiklikud suhted. Kahjuks ma sel päeval, kui see "Kahekõne"  eetris oli, Eestis ei viibinud ja seetõttu seda otse vaadata ei saanud. Küll aga tõepoolest mind teavitati, et selline saade toimus. Neeme Järviga ei olegi olnud terve aasta jooksul võimalik reaalselt kohtuda, sest Neeme Järvi sõidab mööda maailma ringi ja juhatab suurepäraseid orkestreid. On ta ju erakordselt suur muusik.
Aga mul on olnud Neeme Järviga väga tihe kirjavahetus meili teel. Ta on väga hea vastaja. Kui ma talle midagi kirjutan, siis vastused tulevad kiiresti. Ja samuti olen mina püüdnud vastata tema küsimustele. Meil on olnud väga tihe ja sisukas kirjavahetus ja terve selle aja jooksul ei ole olnud kordagi probleemiks, et ma ilmtingimata ei sõida mõnele kontserdile kohale, kus tema juhatab. Meie kohtumised on olnud põgusad, aga sisukad ja soojad. Mineval südasuvel olin puhkuse ajal mõnda aega ka Pärnus ja sõitsin spetsiaalselt kohale Kristjan Järvi juhatatud kontserdile, kus viibis ka maestro Neeme Järvi oma perega. Vahetasime seal mõtteid kogu eeloleva hooaja üle.
Kultuurivaldkondades ongi nii, et ei pea ilmtingimata tulema visiidile ministri kabinetti, vaid asju aetakse inimlikul, normaalsel tasandil. Nii et kindlasti ei võta ma endale seda süüks või mureks, et me ei ole saanud Neeme Järviga kohtuda ministri kabinetis. Suhtlemine Neeme Järviga on olnud täiesti normaalne, vaba ja tihe ning see on toimunud nii virtuaalsel kui isiklikul tasandil. Selle kinnituseks võin lisada, et kui mul oli suvel sünnipäev, siis helistas ta mulle omal algatusel ja laulis suurepärase sünnipäevalaulu. Nii et meil on väga head suhted.

Tänan! Siinkohal on juhatajal sobiv hetk soovida kõigile sünnipäevalastele, kes meid jälgivad, palju õnne! Sellega lõpetan esimese küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi teise küsimuse juurde, mille on esitanud Arvo Sarapuu. Sellele vastab valitsusliige Siim Valmar Kiisler, teemaks on kohalike omavalitsuste olukord. Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kohalike omavalitsuste olukord on keeruline olnud juba mitu aastat. Kõige keerulisemad on olnud viimased aastad. Väiksemates piirkondades on teenuste kättesaadavus märksa halvenenud ja selle põhjus on teada: riik on omavalitsustelt raha ära võtnud. Nüüd hakkab uus riigieelarve kuju võtma ning sellega seoses ma soovin teada, kuidas on kohalike omavalitsuste huvide ja soovide arvestamine tagatud 2011. aasta riigieelarve koostamisel. Seni on hea tava olnud, et valitsuskomisjon ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsioon kohtuvad omavahel, riigieelarveprotsessi kõik etapid räägitakse läbi ja tavaliselt on need läbirääkimised lõppenud teatud kompromissiga. Minu küsimus on selline: kui need läbirääkimised on praegu toimunud, kuidas on siis läbi viidud lõpp-protokolli allkirjastamine?

Omavalitsusliitude koostöökogu ja valitsuskomisjoni läbirääkimiste loodetavasti viimane voor toimub täna õhtul. Kell neli me koguneme ja arutame veel kord õhku jäänud küsimusi. Me kogunesime ka möödunud nädalal ning arutasime läbi kõik töörühmade ettekanded oluliste valdkondade kohta. Tulemus oli see, et kuigi pretensioone ja üksikküsimusi jäi küll töörühmade töö osas õhku, peaks need tänaseks kõik lahendatud olema. Positiivseid näiteid on õige mitu. Näiteks teehoiu toetamine absoluutarvudes mõnevõrra kasvab, ühistransport jääb samale tasemele jne, jne. Aga üks murekoht selgelt on, see on tulumaksu protsent ja tasandusfondi suurus. Nende üle me kindlasti ka täna veel arutame.
Mis puutub üldse olukorra keerulisusse, siis õnneks viimased kuud on näidanud, et enam omavalitsustele laekuvad tulumaksusummad nii palju ei vähene kui möödunud aastal, et iga kuu läheb see number järjest paremaks. Ja ei maksa ära unustada, et meil on väga järsult kasvanud mitmesugused regionaalsed toetusprogrammid. Möödunud aastal maksime üle 1 miljardi krooni toetust, mis põhiliselt läks omavalitsustele, ja tuleval aastal plaanime seal veel kõige radikaalsemat kasvu kõigis valdkondades. See on omavalitsustele kindlasti väga suur tugi, näiteks koolimajade, lasteaedade ja kultuurimajade kordategemisel.

Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus. Palun!

Lugupeetud minister jättis tagasihoidlikkusest ütlemata, et tegelikult läbirääkimised on seni lõppenud sellega, et omavalitsused ei soovinud lõpp-protokollile alla kirjutada. Ja ei soovinud alla kirjutada sellepärast, et omavalitsusjuhtide arvates on ühest küljest nende huve riivatud, teisest küljest aga on tunne, et see toetuste süsteem, mis praegu on tasandusfondi kaudu üles ehitatud, ei ole õiglane. On kahtlus, et selle kaudu saab oma sõpradele-erakonnakaaslastele raha anda. Veel on tekkinud niisugune mõte, et kas ei võiks kohalike omavalitsuste partner olla Rahandusministeerium ja regionaalminister asuda Rahandusministeeriumis? Mis te sellest arvate?

Läbirääkimised lõpevad siis, kui koostööprotokollile alla kirjutatakse. Sinnamaani läbirääkimised kestavad. Möödunud nädalal lepiti kokku, nagu ma teile selgitasin, et see nädal toimub meil uus läbirääkimiste voor. Loodan, et me täna õhtul jõuame üksmeelele ja kirjutame kokkuleppele alla. Kindlasti jäävad mõningad lahkarvamused püsima. See on loomulik, et me kõiges 100% kokkuleppele ei jõua. Aga minu arvates on tähtis, et see protokoll, nii nagu tavaks on ja kord ette näeb, lisatakse valitsuse esitatavale eelarve eelnõule ja sellega saab tutvuda iga Riigikogu liige, et ise võrrelda, millised omavalitsusliitude nõudmised on riigieelarves kajastatud ja mille osas jäid lahkarvamused.
Tasandusfondi puudutav süüdistus on minu jaoks üllatav. Minu arust on üldised tasandusfondi põhimõtted laias plaanis kehtinud juba päris pikka aega, 2004. aastast, kui ma ei eksi. Seda laadi süüdistused minu arust ei ole objektiivsed, need põhimõtted on üsna selged ja läbipaistvad ja on eri pooltele sobinud.

Teine täpsustav küsimus, Arvo Sarapuu. Palun!

Austatud minister! Teil on suhteliselt keeruline omavalitsustega läbi rääkida selle pärast, et Riigikohtu 16. märtsi 2010 otsusest selgub, et õigusaktid, mis panevad omavalitsustele täiendavad riiklikud kohustused ilma vastava rahastamiseta riigieelarvest, on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Tuletan meelde seda praktikat, mille puhul omavalitsustele öeldi, et me võtame teilt kohustusi ära või anname kohustusi juurde, aga vastavalt sellele raha ei liikunud. Tegelikult oleks väga selgelt vaja paika saada, millised on valdade ja linnade kohustused ning millised on riigi kohustused. Kuidas see töö on käinud? Kas need otsused on selged ja kas vastav analüüs on omavalitsustel juba teada?

See on korduvalt olnud arutusel ka valitsuskabinetis. Vastavalt Riigikohtu lahendi resolutiivosale oleme me pöördunud kõigi valdkonnaministeeriumide poole, et nad teavitaksid meid, millised on nende hinnangul riiklikud ülesanded, mida praegu täidavad kohalikud omavalitsused. Sellele eelnes ka analüüs ja juhendmaterjal ministeeriumidele, millistest kriteeriumidest lähtuda riiklike ülesannete defineerimisel. Samuti pöördusime selle küsimusega omavalitsusliitude poole, nendesamade heade partnerite poole, kellega me läbirääkimisi peame ka eelarve küsimustes.
Ma pean tunnistama, et ega ka meie partnerid ei ole üldiselt väga soovinud rahale kindla sihtotstarbe määramist. Pigem rõhutatakse omavalitsuste finantsautonoomiat ja tahetakse saada võimalikult selget tulubaasi ja võimalikult suurt vabadust selles, mis ülesandeid kui suures osas nende summade eest täidetakse. Te näete ka sel aastal riigieelarve eelnõus näiteks regionaalvaldkonnas konkreetset rida, kus riiklike ülesannete täitmiseks nähakse ette kohalikele omavalitsustele konkreetne summa, mis lähtub Riigikohtu lahendist.

Ja nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Marika Tuus, palun!

Austatud minister! Minu küsimus puudutab AS-i Emajõe Veevärk tegevust – see on väga tihedalt kohalike omavalitsustega seotud. Me teame, et kuus aastat tagasi pidi 22 omavalitsust Keskkonnaministeeriumi survel hakkama selle osanikeks ja oma vara üle andma, et siis Euroopa raha vastu saada. Samas ei olnud tol korral lepingus kirjas, et Emajõe Veevärk tahab ka tulevikus opereerimise ainuõigust endale saada. Aga nii läks. Mingit konkurssi ei korraldatud ja too aktisaselts määrati n-ö opereerivaks. Ning nüüd on siis tagajärg käes. Millised on hinnad? Näiteks Tabiveres tõuseks hind Emajõe Veevärgi haldamise korral ligi 50% – 49% – ja nii mitmel pool mujalgi. Ma küsin: miks inimestele surutakse kallimat hinda peale? Ja kuidas see pilt tundub teie poolt vaadatuna monopolide ohjeldamise seaduse taustal?

Monopolide ohjeldamise seaduse mõte ongi vältida selliseid olukordi, kus saaks, nagu nimigi ütleb, ohjeldamatult hinda tõsta. See peab olema kontrolli all, nagu ka mõned on siin lubanud, aga kahjuks ei ole see mitmel pool veel õige kontrolli alla jõudnud. Ma paraku ei oska vastata teie küsimusele AS-i Emajõe Veevärk konkreetsetest probleemidest. Ma ei ole otseselt oma töö käigus selle küsimusega kokku puutunud ja detaile ei tea. Aga vastan teile hea meelega hiljem täiendavalt või siis järgmine kord suuliselt siit. Kuna te seda küsimust enne ei esitanud, siis ma tõesti ei oska öelda, millised olid Keskkonnaministeeriumi nõudmised tol ajal.

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud minister! Hiljuti te külastasite Põlvamaad ja kohtusite seal mõnede vallajuhtidega. Nendel vallajuhtidel olid üsna ühesugused probleemid. Kas te võiksite nendest ka siin saalis rääkida ja kas te olete valmis neid lahendama?

Ma olen korduvalt Põlvamaad külastanud ja seal korduvalt rääkinud väga erinevatest probleemidest. Ma tõesti ei tea, milliseid konkreetseid küsimusi te silmas peate. Alati on omavalitsusjuhte ka Põlvamaal väga huvitanud teehoiu olukord, sest teedega on Põlvamaal mõnevõrra hullemad lood kui mõnes teises maakonnas. Loomulikult räägitakse alati omavalitsuste tulubaasist. Ma praegu konkreetsemalt küll vastata ei oska, võib-olla täpsustate oma küsimust?

Lembit Kaljuvee, palun!

Härra juhataja! Hea minister! Septembri alguses oli väga paljudes kohalikes lehtedes ja keskajakirjanduses juttu sellest, et omavalitsused ei suuda tähtajaks remontida koole ja lasteaedu. Igal aastal on 1. septembril üha rohkem lasteaedu ja koole olukorras, kus lapsed saadetakse laiali mööda linna või valda. Siin on kindlasti tegemist mitme probleemiga, aga kas ministeerium on selle peale mõelnud, et omavalitsustele tuleks appi minna? Milliseid lahendusi te siin näete? Kas on vaja midagi seadustes muuta või mida teha, et lapsed saaksid ikkagi 1. septembril, kui meil kool algab, remonditud kooli ja lasteaeda minna?

Me olemegi omavalitsustele appi läinud. Meil on toetusprogramm, mida tuntakse nime all KOIT kava. Otsuste alusel toetatakse ainuüksi selle programmi raames kohalikke omavalitsusi umbes 1 miljardi krooni ulatuses koolide ehituseks, koolide remondiks, rekonstrueerimiseks. See on enneolematu maht. Sellist asja ei ole taasiseseisvunud Eestis olnud, et nii suurtes mahtudes saab säärast toetust jagada. Väga paljud koolid saavad selle abil korda.
Need juhtumid, millest on juttu olnud, kus tööd on viibinud, seal on olnud laias laastus kaks põhjust. Üks põhjus on see, et omavalitsus on võtnud riski ja kasutanud rahastamisskeemi, mis lõpptulemusena ei ole välja vedanud. Näiteks on üritatud teha public-private partnership'i – palun vabandust ingliskeelse väljendi pärast! – mõne firmaga, nii et see firma vastutaks kooli valmimise eest, ja siis see skeem on poole pealt raha puuduse tõttu kokku kukkunud. Teine viivituse põhjus on olnud see, et tööde teostajad on tihti riigihankesse tulnud suhteliselt madalate hindadega ja hiljem on selle raha eest tööde teostamisel hätta jäänud. Siis on käivitunud keerulised läbirääkimised, mis on venitanud ehitustööde valmimist. Need on laias laastus kaks peamist põhjust, kui sellised juhtumid tekkinud on. Aga enamikus kohtades on ikkagi hästi läinud ja tõesti on juba palju korda tehtud, nagu te ka ise näete.

Sellega lõpetan teise küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Mark Soosaar. Sellele vastab valitsuse liige Laine Jänes, küsimuse teema on kultuuripärandi saatus. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuuriminister Laine Jänes! Te kindlasti teate Eesti Vabariigi hümni sõnu peast ja võib-olla teate peast ka järgmist teksti: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ..." Kindlasti tundsite ära, kust see tekst on – see on meie põhiseaduse sissejuhatav osa. Ma tahaksin küsida: milline on meie kultuuripärandi tulevik nüüd, mil riik vastavalt põhiseadusele peab tagama selle säilimise, kuigi alama astme seadused, nagu näiteks muinsuskaitseseadus paneb kogu selle kohustuse omanikele. Mida aga riik oma kõhna rahakotiga saaks teha selleks, et esivanemate materiaalne pärand meie maastikus, meie linnades säiliks?

Aitäh küsimuse eest, hea kolleeg! Kultuuripärandi olukord ja selle säilitamine paneb meid kõiki muretsema. Kui me sõidame mööda Eestimaad, siis näeme suurt hulka materiaalseid kultuuriväärtusi, mida saab käega katsuda ja mille seisukord ei ole kõige parem. Eks ajahammas ja Eestist üle käinud sõjad on räsinud nii kirikuid kui mõisaid. Aga loodetavasti varsti olen ma siin Riigikogu ees muinsuskaitseseaduse muutmise seadusega. Just eile arutati kultuurikomisjonis selle seaduse muudatusi, millega tahetakse kultuuripärandi temaatikat laiendada, nii et see hõlmaks ka veealust kultuuripärandit ja hakkaks puudutama ka detektoriga metalli otsivate seltside või inimeste tegevust. Samuti kergendab see kultuuripärandi omanike olukorda, seadusest tulenevalt saavad nad oma kultuuripärandit remontides rohkem ise otsustada.
Mis puutub meie riigi rahakotti, siis on teada, milline selle seis on. Siin saalis olijatele ei ole see mingi üllatus. Kuid riik on otsinud ja otsib edaspidigi võimalusi kasutada euroraha nii olemasolevate suurte kultuuriasutuste renoveerimiseks ja täiendamiseks kui ka kirikute remontimiseks. Usun, et järgmise küsimustevooru ajal on mul ehk võimalik natukene pikemalt kirikutest rääkida.

Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus, palun!

Kirikud kirikuteks, need on muidugi tähtsad ja paistavad kaugele, aga Eestimaa on kaetud väga erinevate kultuuripärandi objektidega. Võtame kas või Pärnumaal asuva Tihemetsa, kus ühel pool teed seisab kultuurimälestis Voltveti loss, mis on heas olukorras, aga kohe samas paigas teisel pool teed on Eesti pikim kõrts, mis on peaaegu täielikult kokku varisenud ja millel pole mingit silti, kuigi ka see on kaitsealuste objektide nimekirjas. Sellest oleme me siin saalis palju kordi rääkinud, et ilma rahvast, inimesi kaasamata tõenäoliselt muudatusi ei toimu. Kui me saime rahvusvaheliselt kuulsaks Eestimaa puhtaks tegemisel, prügi ärakoristamisel, kas ei ole Kultuuriministeeriumis mõeldud sellele, et võiks rahvast paremini kaasata ka meie ajaloopärandi kaitsmisele ja hoidmisele?

Eks selle kaasamisega ole niimoodi, et see saab olla ainult vabatahtlikkuse alusel. Paljud inimesed on ju omandanud kultuuriväärtusi, ostes neid või erastades, kasutades võimalusi, mis meie riigi ajaloo jooksul on avanenud. Need inimesed on üles näidanud huvi hoida seda kultuuripärandit vastavat oma materiaalsetele võimalustele. Selle eest neile suur tänu!
Kindlasti on aga oluline rääkida sellest, et meie riigil on selles vallas erakordselt suured kohustused võrreldes meist suuremate Skandinaavia riikidega, kus kultuuripärandi nimistud on kordades lühemad. Riikliku kaitse alla ei ole võetud mitte kümneid tuhandeid objekte nagu Eestis, vaid tegemist on ainult sadadega – näiteks Norras või mõnes teises Skandinaavia riigis. Nii et meil on erakordselt suur kohustus.
Nagu eile kolleeg Trivimi Velliste kultuurikomisjonis rääkis, meie asi on säilitada, tagada säilimine. Ei ole vaja ilmtingimata objekt ära restaureerida, võib ka piirduda varemete konserveerimisega. Võimaluse korral võib neid eksponeerida sellisena, nagu need on.
Tahan ka öelda, et näiteks CO₂ kvootide müügi tulemusel on terve riigieelarve tulevaks aastaks tublisti kosunud ja võimalused investeeringuteks paremad. Ka Kultuuriministeeriumi eelarve on sealt saanud väga toreda osa. Võime öelda, et järgmisel aastal Kultuuriministeeriumi eelarve koos investeeringutega kasvab 18,5% ja selle üle olen ma muidugi väga rõõmus.

Teine täpsustav küsimus, Mark Soosaar, palun!

Teatavasti kvootide müümisel on väga tähtis, et ostja oleks ka nõus sellega, et me seda raha kasutame kirikute taastamiseks. Aga eks kogu meie vaimne kultuur ole ka väga tähtis. Teie paremal käel istuv regionaalminister on siin saalis öelnud, et me jääme peaaegu kümnekordselt maha avalike teenuste tellimiselt kolmandalt sektorilt. Kui me räägime näiteks muinsuskaitsest, siis miks ei võiks seda muinsuskaitseteenust, ütleme nõustamist jms, kolmandalt sektorilt tellida? Teatavasti Belgias ja Hollandis osutatakse 10–13% avalikest teenustest kolmanda sektori poolt, meil on see näitaja 2% ringis. Äkki oleks see üks reserv ja inimeste kaasamine oleks ka sellega ühtlasi tagatud?

Kindlasti on kolmanda sektori kaasamine väga teretulnud. Ma tean konkreetselt Tartu linnas mitut MTÜ-d, kes püüavad kätt pulsil hoida ja olla eestvedajateks, et näiteks Karlova linnaosas kõik restaureeritav oleks miljööväärtuslik. Ja seda head eeskuju tasuks kindlasti järgida. Nii et ega ma muud ei oska teie küsimusele vastata, kui et see on väärt ettepanek ja sellega tuleb aktiivselt tegelda.

Ja nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Mart Jüssi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teemade kattuvuse tõttu olete te juba minu ootel olevale küsimusele väga paljus ära vastanud ja ma palungi istungi juhatajal kuues küsimus pärast minu küsimuse esitamist maha võtta, sest suur osa vastusest on kõlanud. Ma proovin selle küsimuse täpsustavalt vormistada: Euroopa merenduspoliitika ja Eesti suundumused on näidanud, et meist on saamas mitte mereriik, vaid mereäärne riik. Väga palju kultuuripärandit on mere taga või mere all. Tänavu suvel ma tutvusin nii meretaguse kui merealuse kultuuripärandiga ja nägin, et nende olukord on halb. Ma konsulteerisin Muinsuskaitseametiga nendes küsimustes. Kunagi me siin saalis rääkisime sellest valdkonnast ja selgus, et tegelikult nende tahe on meeletu, aga nende võimekus on olematu ja nende mured väga aktuaalsed. Ma küsingi, kas praegu on võimalusi ulatada päästerõngas just sellesse konkreetsesse sektorisse, nii et saaks teha hädapäraseid uuringuid ja muid töid merelise kultuuripärandi säilimiseks?

Lühike ja konkreetne vastus teie küsimusele on, et Muinsuskaitseamet sai Interregi programmi kaudu kolmeks aastaks toetust 15 miljonit krooni ja see läheb tehnoloogia täiustamiseks, registri koostamiseks, rahvusvaheliseks koostööks just nimelt merealuse kultuuripärandi uuringute vallas. Vastav täpsem regulatsioon ongi üks osa muinsuskaitseseaduse muutmise seadusest, mis varsti tuleb siia saali lugemisele. See on täiesti uus lõik. Siiamaani on need tõepoolest jäänud tagaplaanile. Aga seoses ka sellega, et me valmistame ette UNESCO konventsiooniga liitumist, tuleb need tööd ära teha. Läänemere-äärsetest riikidest on selle konventsiooniga jõudnud liituda ainult Leedu, teistes riikides käib samasugune ettevalmistav protsess. Me teeme seda sünkroonis ja meie muinsuskaitseseaduse muudatused on sellele heaks aluseks.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Teadaolevalt kevadel esitas grupp Riigikogu liikmeid põhiseaduskomisjonile eelnõu, kus soovitakse kultuuripärandi kaitse meie põhiseadusesse pikemalt sisse kirjutada. Kuidas teie ministrina ja isiklikult suhtute sellesse, et põhiseadust hakata selles osas muutma?

Kultuuripärandi kaitse on kindlasti oluline ja ma olen siin Riigikogu saalis kultuuriministrina korduvalt öelnud, et sellise teema tõstatamine Riigikogu saalis on kindlasti väga tervitatav ja tänuväärne. Aga meil on olemas päris mitmeid seadusi ja muid regulatsioone, mis kultuuripärandi kaitset juba praegu hästi reguleerivad ja mis on suunatud selle säilitamisele. Ma usun, et sisuline arutelu sellel teemal seisab ees just siin muinsuskaitseseaduse muutmise arutelu käigus. Aga vajaduse korral saab kultuuripärandi teema seadustikku ka jõulisemalt sisse kirjutada, kui austatud Riigikogu selleks ettepaneku teeb.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Hea ametikaaslane Mart Jüssi, ma tänan teid teie ettepaneku eest ja ma võtan kuuenda küsimuse maha.

Läheme nüüd neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Georg Pelisaar. Sellele vastab kultuuriminister Laine Jänes, teemaks on raamatukogude rahastamine. Georg Pelisaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma tean, et kui Euroopa Liidus tervikuna on tänavune aasta kuulutatud vaesusega võitlemise aastaks, siis Eestis on tänavune aasta ka raamatuaasta. See on igati tervitatav, sest ihutoidu nälja kõrval tuleb püüda leevendada ka vaimutoidu nälga. Võiks eeldada, et riik on sel puhul ka omalt poolt teinud kõik selleks, et raamatud oleksid rahvale kättesaadavad. Kahjuks on aga tänavuseks aastaks näiteks raamatukogude toetus vähenenud 26%. Omamoodi mõjutab olukorda loomulikult ka see, et raamatute käibemaks on vahepeal tõusnud. Mida olete teie, lugupeetud minister, teinud selleks, et raamatukogudel oleks raamatuid taas võimalik osta nõnda palju kui näiteks kaks aastat tagasi?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt täpsustuseks: käesolev aasta on lugemisaasta. Ja kindlasti on see mõnevõrra erinev raamatuaastast, mis oli meil aastal 2000. Erinevad on võib-olla just rõhuasetused.
Mis puutub teie küsimusse, kuidas saaks raamatukogud raamatuid niisama palju osta kui kaks aastat tagasi, siis ma loen teile ette mõned arvud. Aastal 2009 oli eelarves teavikute ostuks 26,2 miljonit krooni, aastal 2010 samuti 26,2 miljonit ja ka aastaks 2011 on planeeritud 26,2 miljonit krooni teavikute ostuks. See tähendab seda, et kahe viimase aasta jooksul ei ole vähendatud raamatute ostmise raha mitte sentigi. See hõlmab teavikute soetamist rahvaraamatukogudele ja kõikidele teistele raamatukogudele. Need faktid on siin must valgel olemas ja kõigil on võimalik seda meie eelarveseadustest kontrollida.

Esimene täpsustav küsimus, Georg Pelisaar, palun!

Lugupeetud minister! Absoluutsummasid silmas pidades võib ju teie jutt tõele vastata, aga raamatud on vahepeal kallimaks läinud ja seetõttu on neid saanud märksa vähem osta. Seda väidavad ka raamatukogutöötajad ise. Aga küsimus on aktuaalne ka näiteks sellest seisukohast, et te olete vähendanud raamatukogudele tervikuna eraldatud summasid. Näiteks rahvusraamatukogu ütleb, et praegu on väga oluline e-raamatukogu käivitamine, elektroonilised infoteenused selles vallas. Paraku on aga rahvusraamatukogus nende väitel kasutusel näiteks 150 arvutit, mille vanus on viis ja enam aastat ning vähemalt 80 nendest oleks vaja järgmisel aastal välja vahetada. Selleks oleks järgmiseks aastaks vaja täiendavalt 1,2 miljonit krooni. Kas te väidate, et selle summa järgmise aasta eelarvest rahvusraamatukogu ka saab?

Esiteks soovin täpsustada, et statistiliselt on välja arvutatud, et eelmisel aastal kõikide kaupade hinnad tegelikult läksid odavamaks, pigem toimus deflatsioon. Nii ei ole alust väita, et ilmtingimata kõik raamatud läksid kallimaks. Ma arvan, et konkurents kirjastuste vahel on nii tugev ja pakkumine nii suur, et sellega ei taha küll nõus olla, et viimastel aastatel on raamatute hinnad tõusnud.
Mis aga puutub investeerimisrahasse, arvutite ja IT-tarkvara soetamisse, siis tõepoolest on meil järgmiseks aastaks plaanis niisugune asi. Kuna rahvusraamatukogu remondiks on meil loota raha CO₂ kvootide müügist, siis muud investeeringud, mis olid siiamaani eelarvesse planeeritud ja mis on baasiks, on võimalik kasutada ka nende tarvikute uuendamiseks. Rahvusraamatukogus on tõesti väga suur hulk riistvara. Midagi ei ole teha, seda ei saa ilmselt korraga vahetada, see ettevõtmine saab olla järkjärguline. Tegemist võib olla lihtsalt rendilepingutega, on mõistlik mitte osta endale uusi arvuteid, vaid sõlmida firmadega lepingud, nagu on paljudes allasutustes olemas. Aga arvuteid on neil tõesti väga suur hulk.
Ma aga usun, et seda probleemi saab hakata lahendama just tänu sellele, et CO₂ kvootide müügist saadud raha kergendab kinnisvarasse investeerimist.

Teine täpsustav küsimus, Georg Pelisaar, palun!

Lugupeetud minister! Rahvaraamatukogu seadus paneb Kultuuriministeeriumile ja omavalitsustele mitmeid ülesandeid raamatukogude tegevusega seotult. Üks ülesanne, mis on pandud selle seadusega Kultuuriministeeriumile, on keskraamatukogude nelja töötaja finantseerimine toetuse kaudu. Ka seda summat on ministeerium, täpsemalt küll valitsus oma eelarvega viimastel aastatel vähendanud ja see on seadnud mitu keskraamatukogu fakti ette, et kedagi tuleks koondada. Mida te ütlete nendele? Kas keskraamatukogudele ettenähtud toetussummat nelja töötaja ülalpidamiseks suurendatakse või see pigem väheneb ja tõepoolest tuleb hakata inimesi koondama?

Raamatukogusid on käsitletud sarnaselt kõikide teiste kultuuriasutustega ja need ülesanded, mis ministritele eelmistel aastatel eelarvete koostamisel pandi, on hõlmanud kõiki võrdselt ja on ka kuulunud võrdse kohtlemise printsiibi alusel elluviimisele. Kõik allasutused on pidanud leidma väljapääsu, kuidas hakkama saada olemasoleva eelarve raames, ja ma olen tegelikult ääretult tänulik kultuurivaldkonna inimestele, kes on väga keerulises situatsioonis siiski lahendusi leidnud. Olen nendele tõesti selle eest väga tänulik.

Ja nüüd kuni kolm kohapeal registreeritud küsimust. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud kultuuriminister! Ma arvan, et ülejäänud 26 kultuuriministrit Euroopa Liidu riikides on samuti mures inimeste lugemisharjumuse drastilise vähenemise pärast. Vastavad protsendid avaldati hiljuti Le Monde'is: ainult 10–15% inimesi loeb veel raamatuid. Ei ole ka enam hoiuraamatut, mida lugeda, üksvahe inimesed vähemalt seda hoidsid peos ja lugesid. Aga Itaalias on näiteks välja mõeldud selline asi, et rongidesse ja lennukitesse, metroosse, laevadele jäetakse pisikesi, 8–10-leheküljelisi raamatukesi, kus on väga selges kirjas suurte tähtedega ümber jutustatud parajasti teatrites mängitavate ooperite libretod ja ballettide sisud, samuti draamaetenduste kirjeldused. Nii et nagu mitu kärbest ühe hoobiga. Inimesed väga aktiivselt loevad neid. Mida kavatsete teie Eestimaal ette võtta, et lugemisharjumus taastada?

Koostöös Eesti Lugemisühingu ja väga mitme MTÜ-ga, kolmanda sektori asutustega, on lugemisaasta jooksul tehtud väga palju toredaid ettepanekuid just nimelt inimese lugemise juurde tagasitoomiseks. Ei ole küll selliseid väikesi raamatukesi, küll aga on bussides ja trammides väikseid lõike luuletustest, meie luuletajad loevad oma luulet ise pärast AK uudiseid jne. Niisugust raamatu lugemise ja luuletuste ettelugemise populariseerimist on seega ette võetud.
Usun aga, et väga suures osas on see ikkagi kodutöö koolidele ja ka meile, lapsevanematele, et meil oleks aega oma lastele raamatuid ette lugeda, kui nad veel ise lugeda ei oska, ja aidata neil veerida nende esimesi raamatuid. Ei peaks olema nii, et kui inimesed on täisealised, siis antakse neile ikka veerida väga suurte tähtedega teksti. Ma loodan, et Eestis on üldine intelligentsustase niisugune, et inimesed hea meelega käivad teatris ja vaatavad neid etendusi kohapeal, et nad ei pea piirduma ainult libreto lugemisega rongis. Aga niisugust teavitustööd ja aktiviseerimist on koostöös lugemisega tegelevate MTÜ-dega tehtud ja ma usun, et kui lugemisaasta aastaga 2010 ka lõpeb, siis need tegevused jätkuvad. Käesolevaks aastaks oli lisaraha nende väga keeruliste finantstingimuste ajal leitud 3 miljonit, et lugemisaasta üritused kõik läbi viia.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et meie rahval on siiski lugemisharjumus säilinud. Ja veel parem meel on mul sellest, et Eesti riik ja omavalitsused on suutnud säilitada meie raamatukogude väga korraliku süsteemi ja võrgustiku. Aga lisaks tavaraamatule on nüüd väga jõuliselt tulnud esile ka e-raamat. Ma tahangi küsida, kuidas rahastatakse näiteks meie raamatukogusid seoses e-raamatuga. Ehk ei ole siin üldse mingeid plaane ja e-raamat jääb individuaalselt igaühe enda mureks või jõuab ta kuidagimoodi ka raamatukogudesse?

E-raamatu osas kindlasti on niisugune olukord, et inimene ise otsustab. Sundida selleks ei saa, inimestel on erinevad harjumused. Kes on ikkagi harjunud lugema paberi pealt ja võib-olla ei saa arvutist dokumentigi loetud, prindib selle välja, siis ... Ka väsitab ekraan silmi päris kõvasti. Ma arvan, et iga inimene peab ise otsustama. E-raamat on mugav, alla saab laadida palju raamatuid ja kanda neid endaga kaasas kus iganes, aga see ei pruugi igaühele sobilik olla. Mina personaalselt eelistan küll trükilõhnalist, paberi peal raamatut, mida saab käes hoida ja lehitseda ja võib-olla paar lehte tagasi keerata ja mõnele kohale lipiku juurde panna, et seda mõtet tahaks veel lugeda. Aga igaüks ise otsustab.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Jaan Õunapuu. Sellele vastab Siim Valmar Kiisler ja teemaks on kohalike omavalitsuste tulubaas. Jaan Õunapuu, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Kui te enne kolleeg Sarapuu küsimusele vastasite, siis väitsite, et omavalitsuste läbirääkimistel on jäänud veel üksikküsimused lahendamata. Minu teada on tegelikult olukord drastiliselt keerulisem. Kui te eelmise nädala reedel omavalitsustega istusite ja püüdsite sellele lõpp-protokollile alla kirjutada, siis te seda ei suutnud. Sama päeva jooksul esitasid mõlemad üleriigilised liidud teile kirjaliku ettepaneku uuesti täiendava vooru kokkukutsumiseks, mis toimubki täna kell 4. Kui omavalitsused kirjutavad, et sisulisi kõnelusi pole veel alustatud, siis minu jaoks on see täiesti pretsedenditu juhtum Eesti omavalitsus- ja riigi poliitikas. Mul on nüüd konkreetne küsimus: kas te peate praegust ja 2011. aasta omavalitsuste finantseerimist piisavaks ja jätkusuutlikuks?

Kõigepealt täpsustus, et eelkõige on küsimus rahanduse töörühma töös, kui jutt on, nagu te siin viitate, omavalitsuse tulubaasist. Rahanduse töörühm on regulaarselt koos käinud ja neid probleeme arutanud. Teie küsimus on, kas finantseerimine on piisav. Alati tahaks rohkem, aga me peame arvestama sellega, kui palju kahaneb üksikisiku tulumaksu laekumine ja ka seda, et sellest omavalitsustele üle kantav osa on vähenenud. Praegu teenivad Eesti inimesed, Eesti pered vähem raha. Ja kui Eesti inimesed teenivad vähem raha ja inimestel on raskem ja peredel on raskem, siis on ilmselge, et ka omavalitsustel on selle võrra raskem. Omavalitsuste põhiline tuluallikas on ju seesama tulumaksust saadav protsent. Rõõmustav on see, nagu ma juba ütlesin, et see summa vähenemine pole sel aastal enam nii suur. Jaanuaris kahanes see 15,6% võrreldes möödunud aastaga, kõige hullem oli märtsis, –16,62%, aga viimased kolm suvekuud on need näitajad paremad olnud: juuni –6,88%, juuli –4,55% ja august –3,84%. Rahandusministeeriumi prognoos ütleb, et need näitajad pööravad tuleval aastal jälle tõusule ja ka kokkuvõttes omavalitsuste tulu kokku kasvab järgmisel aastal.

Jaan Õunapuu, esimene täpsustav küsimus, palun!

Jah, võib-olla te neid protsente siin välja tuues püüate omavalitsusi rahustada ja veenda, et kõik on suurepärane ja hakkab kohe paremaks minema, aga reaalsus on selline, et tulud on kahanenud võrreldes 2008. aastaga üle viiendiku ja kindlasti on osas omavalitsustes langus veel suurem olnud. On välja arvestatud, et 2009.–2010. aastal on kohalike eelarvete summad vähenenud 1,3 miljardi ringis. Ja kui see järgmisel aastal samamoodi jätkub, siis omavalitsused on arvestanud 740 miljoni kroonise puudujäägiga. Kas te saate praegu öelda või on see saladus, mida Riigikogu kuulda ei tohiks, milliste seisukohtadega te lähete täna kella neljasele omavalitsustega kohtumisele ja kas seal on omavalitsustel midagi loota? Ma mõtlen üksikisiku tulumaksu ja tasandusfondi osas.

Te tõite siin võrdluse aastaga 2008, mis oli tõesti absoluutne tipp. On selge, et praegu ei saa 2008. aasta kuludega samas mahus kulutada. Võrdlusena ma aga ütleksin, kui suure protsendi meie sisemajanduse kogutoodangust on omavalitsuste eelarved moodustanud: aastal 2008 oli see 9,05% ja aastal 2010 – 9,17%. Kuigi absoluutarv on vähenenud, siis meie kogurikkusega võrreldes on omavalitsuste kulude protsent suurem. Selge see, et lõpmatult seda kasvatada praeguses olukorras ei ole võimalik. Äsja me kuulsime kultuuriministri vastuseid küsimustele, miks teatud valdkondades on summasid kärbitud. Positiivne on see, nagu ma ütlesin, et prognoosi järgi tulumaksu laekumine pöörab tõusule. See langemine aeglustub väga kiiresti ja trend pöörab tõusule. Ka on väga hea kindlasti see, et täiendavalt on kasutada nii suures mahus Euroopa struktuurifondide toetusi.
Tänasel läbirääkimisel ma saan omavalitsusliitudele öelda seda, et omavalitsuste tulubaasi teema on meil mitu korda olnud valitsuses arutusel. Praeguses raskes olukorras saame me nagu mitmes teiseski valdkonnas tagada sama suured mahud nagu tänavu. Täiendava kasvu võimalust meil kahjuks ei ole.

Teine täpsustav küsimus, Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, härra minister, ausa vastuse eest! Oma kolmanda küsimuse ma suunaksin kohalike maksude teemale. Teadaolevalt on Eestis äärmuslikult tsentraliseeritud maksusüsteem ja kohalike maksude osakaal kohalikes eelarvetes on seni väga marginaalse mahuga, võib-olla paari protsendi piires. Ma tean ka seda, et valitsuskomisjon on läbirääkimistel ühe võimaliku valdkonnana ka kohalike maksude teemat soovinud käsitleda. Kas on midagi konkreetselt lauale pandud või pandamas Siseministeeriumi poolt ja kui on, kas te seda ka meile tutvustate? Ning kas see haakub Riigikohtu otsusega, mis puudutab kohalike omavalitsuste täidetavaid riiklikke funktsioone, mis te pidite esitama?

Ei haaku. Selles mõttes, et Riigikohus ütleb, et kui pannakse omavalitsustele riiklikke ülesandeid, siis tuleb ka selgelt riigieelarvest näha ette vahendid nende teostamiseks. See puudutab riiklikke ülesandeid, mida täidavad kohalikud omavalitsused. Täiendavaid kohalikke makse me ei ole praegu ette näinud, valitsus ei ole arutanud täiendavate kohalike maksude kehtestamist.

Jaak Aab, palun!

Hea minister! Nii nagu ka täna juttu on olnud, on põhiline tulubaasi mõjutaja tulumaksu vähesem laekumine omavalitsustele. Üks tegur on inimeste sissetulekute kahanemine, teine aga tulubaasi laekuva üksikisiku tulumaksu protsendi vähendamine. Viimase mõju omavalitsuste eelarvetele on siiski suurem kui elanike tulude vähenemise mõju. Lisaks on ka teatud eraldised riigi poolt vähenenud, näiteks summad teedehoiule. Seega põhiline vaidlus ja põhilised läbirääkimised käivad rahasummade üle. Paljudes riikides on suhetes omavalitsustega pealäbirääkija rahandusminister. Mida teie sellest arvate, kas meil ei peaks ka niimoodi olema, et rahandusminister on omavalitsustega läbirääkimiste pealäbirääkija, valitsusdelegatsiooni juht? Mis on teie isiklik arvamus?

Ma ei ületähtsustaks seda rollijaotust. Rahandusministeerium veab rahanduse töörühma läbirääkimistel kohalike omavalitsuste esindajatega. Aga te eksite selles, et languse põhiosa moodustab protsendi vähendamine. Ma vaatasin praegu arve. Kui me näiteks võrdleme 2007. aastaga, siis isegi kui oleks võimalik rahuldada omavalitsusliitude soov ja taastada protsent samal tasemel, siis absoluutarvudes oleks omavalitsustele laekuvad tulumaksu summad ikkagi väiksemad kui 2007. aastal. Ma ei räägi üldse 2008. aastast. Hinnanguliselt moodustab protsendi muutusest tulenenud puudujääv osa umbes veerandi kogu puudujäägist.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastamast ja, head ametikaaslased, teid küsimast! Tänane infotund on lõppenud.