Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie küsimustele ükshaaval, kuid sissejuhatuseks tahan öelda, et ei ole kujundanud selles küsimuses lõplikku seisukohta. Me viime praegu läbi – meie all ma mõtlen majandusministeeriumi – põhjalikku analüüsi, mis tuleneb kahest põhjusest.
Esiteks, Euroopa Liidu gaasituru direktiiv ja selle rakendamise detailsemad küsimused Eestis, sealhulgas kindlasti maagaasi ülekandevõrgu võimaliku eraldamise õiguse õiguslikud ja praktilised aspekti, plussid ja miinused.
Teine argument, miks me kindlasti seda analüüsi teeme, mida me peame silmas, on muidugi täiesti ebanormaalne olukord Eesti gaasiturul. Nimelt on reaalne olukord selline, et Eestisse imporditava gaasi hind on oluliselt kõrgem mitmetesse teistesse Euroopa riikidesse imporditava gaasi hinnast ja sealhulgas ka Euroopa Liidu keskmisest. Ja selles olukorras meie põhiline gaasiettevõte ei näita üles mitte niivõrd jõuetust, kuivõrd võimetust pidada Eesti tarbijate huvides läbirääkimisi, mis arvestaksid gaasi maailmaturuhinda. See ei ole käsitletav mingisuguse süüdistuse ega kriitikana, vaid see on konstateering. Teisisõnu, seda analüüsi läbi viies peame küsima, kus need eesmärgid põrkuvad, tulenevalt Euroopa Liidu uuest maagaasi direktiivist ja tänasest tarbijate olukorrast, ja kas me siis midagi teha ei saa, et olukorda gaasiturul normaliseerida.
Mõnedest aspektidest siis veel allpool.
Esimene küsimus: "Näeme, et riigi poolt arvutatud ja võrguomanike poolt pakutud hindade vahe on piisavalt suur, siit küsimus: kui riigile sobivas hinnas kokku ei lepita, kas riik läheb siis sundvõõrandamisele?" Nagu ma eespool ütlesin, ei saa selliste järeldustega sündmustest ette rutata. Kui Eesti otsustab oma siseriiklikus õiguses kehtestada gaasi ülekandevõrgu omandilise eraldamise nõude, siis on põhimõtteliselt mitmeid viise, kuidas seda nõuet täita. Võrguomanikuks ei pea tingimata olema riik või riigi omanduses olev äriühing. Ka see võimalus vajab muidugi läbikaalumist, aga omandilise eraldamise nõude laiem eesmärk on luua paremad eeldused konkurentsi tekkeks gaasiturul. Sellest vaatepunktist lähtuvalt on oluline pigem see, et gaasi ülekandevõrgu omanik oleks turuosalistest sõltumatu ja kohtleks neid võrdselt, kuid see ei pea tingimata tähendama riigi omandit.
Teine küsimus: "Millest tuleneb võõrandamise soov, sest Euroopa Liidu maagaasi direktiiv ei nõua, et Eestis tuleks teostada gaasi müügiga tegeleva firma ja gaasi transpordiga tegeleva firma omanike lahutamine, ja AS EG võrguteenus on kohustatud kindlustama vaba ligipääsu kõigile turule tulla soovijatele?" Eesti taotles maagaasi ühiseeskirju käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 73 2009. aastast menetlemisel erandit ülekandesüsteemi halduri omandilise eraldamise suhtes. Lähtuvalt meie positsioonist sätestab sellesama direktiivi artikli 49 lõike 1 punkt 3, et Eestile ei kohaldata direktiivi artikleid 4, 9, 37 ja/või 38, kuni mis tahes Balti riik või Soome on otseselt ühendatud muu liikmesriigi kui Eesti, Läti, Leedu ja Soome ühendatud maagaasivõrku. Samas ei ole see erand Eestile keelava iseloomuga. Erandi olemasolu on seega võimalus, mida Eesti võib kasutada, kuid ei pea kasutama. Kui seadusandja peab seda otstarbekaks, võib Eestis seadusega sätestada direktiivi omadega analoogsed normid. Ja sellest kaalutlusest lähtudes me praegu analüüsi teemegi.
Arutelu selle üle, kas maagaasi ülekandevõrgu eraldamine võiks siiski olla tarvilik, on tingitud sellest, et olukord gaasimajanduses on erandi taotlemise ajaga võrreldes muutumas. Ma rääkisin hinna näitest kui heast katalüsaatorist. Kuid tollal, kui me seda direktiivi Euroopas arutasime, oli peamine argument erandi vajalikkuse tõestamiseks olukord, kus meil olid ühendused ainult Venemaa süsteemiga (ka läbi Läti), st üks tarnija, kes on turgu valitsevas seisus olev vertikaalselt integreeritud gaasiimportija ja -müüja. Tänaseks on olukord muutunud või muutumas nii globaalselt kui meie regioonis. Tänu veeldatud maagaasi valdkonna ning ka kildagaasi ammutamise kiirele arengule maailmas on viimase viie aasta jooksul loodud paljudes piirkondades reaalne alternatiiv maagaasile ning seetõttu on mitmel pool tekkinud hinnasurve olemasolevale gaasivarustussüsteemile, kus gaas tuleb mööda torusid, tavaliselt ida poolt. Eestis see paraku veel nii ei ole, mistõttu tänane olukord Eesti gaasiturul ei ole kindlasti rahuldav ja tuleks astuda samme selle parandamiseks. Pean silmas seda, et monopoolse pakkuja kehtestatud maagaasihind on Eestis kõrgem kui Saksamaal. Sellistes oludes ei ole gaas meile energiaallikana kindlasti turvaline valik, mille kasutamisega me saaksime strateegiliselt arvestada. Õigupoolest olemegi seda juba väga konsensuslikult nii või teisiti otsustanud, sõltumata sellest hinna omapärast, kui tagasihoidlikult väljenduda. Oma energeetika arengukavades ei ole me gaasi osakaalu suurendamist mitte mingil juhul võimalikuks pidanud. See ei tähenda aga, et me ei võiks otsida lahendusi, me võiksime rohkem gaasi kasutada, aga me saame seda teha ainult olukorras, kus me ei sea ennast sõltuvusse ühest monopoolsest gaasitarnijast ja kogu sellega seotud infrastruktuurist.
Kui vaadata meie lähipiirkonda ehk Soomet, Lätit ja Leedut, siis võib pidada tõenäoliseks, et siia piirkonda ehitatakse üks veeldatud gaasi impordi terminal. See koos uute riikidevaheliste ühenduste rajamisega on võetud eesmärgiks Balti energiaturgude ühendamise plaanis, mis allkirjastati Euroopa Komisjoni presidendi ja üheksa Läänemere maa peaministri poolt 2009. aasta juunis, et arendada ja integreerida regiooni energiaturgu. Selle koostöö raames on moodustatud eraldi töörühmad, mis tegelevad ka alternatiivsete gaasiallikate majandusliku tasuvuse ja tehnilise teostatavuse küsimustega, mitte ainult veeldatud maagaasiga, millest me oleme rääkinud, vaid ka alternatiivsete infrastruktuuride rajamisega, et saavutada tegelik sõltumatus tänasest olukorrast. See töö on pooleli.
On selge, et uued tarnijad ja ühendused lõhuksid Gazpromi hinnamonopoli ning tagaksid tulevikus tarbijatele parema hinna ja suurema varustuskindluse. Nende projektide realiseerumise eelduseks on aga gaasituru kujundamine avatud konkurentsi turuks, ja just sellises kontekstis tuleb vaadelda ka gaasi ülekandevõrgu võimalikku eraldamist. Seejuures võib osaliselt olla tegemist nn muna-kana tüüpi probleemiga ehk alternatiivse tarneallika tekkimise eelduseks on garanteeritud ja takistuseta juurdepääs turule, mille kindlustamise üks võimalus on ülekandevõrgustiku omandiline eraldamine, ilma seda tegemata ei pruugi alternatiivset pakkumist tekkida.
Viimasena juhin tähelepanu, et küsimus ei ole üksnes selles, kas kasutada võrke mõnda turuosalist diskrimineerival viisil. Kõnealuse Euroopa Liidu direktiivi preambul ütleb, et kui võrke ei eraldata tegelikult tootmis- ja tarnetegevusest (juriidiline termin "tegelik eraldumine"), siis on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud ettevõtetel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida. See on aga väga oluline uute välisühenduste, näiteks ka Eestit ja Soomet ühendava Baltic Connectori rajamisel.
Kolmas küsimus: "Teame, et kohe pärast eraldamist Eesti Energiast tõstis võrguteenust osutav firma Elering 20% võrguteenuste tasu, mida tundsid kõik kodanikud oma elektriarvet tasudes. Kas riigil on tulnud soov tõsta ka gaasi võrguteenuse tasusid?" Ei tea te midagi, on vastus. Ei vasta tõele. Kindlasti puudub riigil soov tõsta ilma põhjuseta mis tahes võrguteenuse tasu. Ja kuigi see pole selle arupärimise põhiteema, lükkan ümber küsimuse, mis on esitatud justkui teave, nagu oleks Eleringi võrgutasude kasv keskmiselt 2-3 senti kilovatt-tunni eest olnud seotud sellega, et aasta algusest alates sai Eleringist riigi äriühing. Tuletan ühtlasi meelde, et elektrituruseaduse kohaselt kuulub võrguteenuse tasude kooskõlastamine Konkurentsiameti pädevusse, kes tegutseb sõltumatu regulaatorina ja võtab tasude suurust kooskõlastades arvesse üksnes põhjendatud kulusid. Eleringi võrgutasude kasv on seotud investeeringutega elektrisüsteemi arendamisse, seejuures vähenevad Eleringi tegevuskulud 2010. aastal planeerituga võrreldes 72 miljonit krooni. Võrgutasude suurendamise üheks põhjuseks on elektri ülekandemahtude järsk vähenemine Konkurentsiameti 2007. aasta sügisel tehtud prognoosiga võrreldes. Suurimad eelseisvad investeeringud on Estlink 2, maksumus üle 2 miljardi krooni, ühe avariireservjaama ehitamine elektrisüsteemi toimimise tagamiseks erakorralistes olukordades ja Estlink 1 väljaostmine. Paremad ühendused võimaldavad edaspidi pidurdada hinnatõusu seni piiratud likviidsusega Balti elektriturul.
Neljas küsimus: "Kas tingimustes, kus riik on teinud valusaid lõikeid ühiskonna kõige nõrgemate, laste ja vanurite osas, ikka viidates raskele ajale ja rahapuudusele, on nüüd esimene prioriteet kulutada raha gaasijaotusvõrkude riigistamisele?" Ei eksisteeri mitte mingisugust plaani kulutada asjatult raha. Ma usun, et riik võtab gaasivõrgu eraldamise ette vaid juhul, kui tegemist on strateegiliselt tasuva ettevõtmisega ja me oleme läbi kaalunud kõik plussid ja miinused. Aitäh!