Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud riigikontrolör! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, riigivastutuse seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Teiseks, Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Ka esitab Vabariigi Valitsus Riigikogu otsuse "Riigi 2009. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Annan paljude Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile mõeldud arupärimise nõrga maaelupoliitika kohta. Põhjus, miks me seda teeme, on see, et Viljandimaal asuv Kõo vald on võtnud kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega vastu valla arengukava aastaiks 2008–2015. Nimetatud kohalik omavalitsus on oma tuleviku arengukavas märkinud suure nõrkusena, et riigi maaelupoliitika on nõrk. See on mõneti kummaline, sest et ametlik infovoog üritab näidata kõike, mis puudutab maaelu, kõige paremas valguses. Kõo Vallavolikogu hinnangu valguses tekib paratamatult küsimus, kes siis infot moonutab. Põllumajandusministeeriumile meeldib välja saata pressiteateid järjekordsete Euroopa Liidust tulevate miljardite kohta, mis lähevad maapiirkondadesse. Samas ütlevad paljud, et tegelikult olukord enam hullem olla ei saa. Ja seetõttu on meil mitu küsimust, neid on kokku kaheksa.
Üks on näiteks selline: milline on maapiirkondade tööhõive ja kui palju töökohti on maal loodud viimase kahe aastaga? Palume andmeid eraldi 15 maakonna kohta. Edasi: kuidas on postkontorite ja maa-apteekide sulgemine mõjutanud maaelu kvaliteeti? Jne, jne. Nii et annan selle üle. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab samale seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 15. septembril algatatud kemikaaliseaduse, saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse, päästeseaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 16. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu kohta, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 30. september kell 16.
Riigikogu juhatus on määranud 54 Riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise uueks tähtajaks s.a 4. oktoobri kell 18.
Olen edastanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimise justiitsminister Rein Langile.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 rahvasaadikut, puudub 23.
Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel ja panen selle hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänaste päevakorrapunktide arutamist, st arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Kalle Laaneti, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Tiit Kuusmiku, Inara Luigase, Toivo Tootseni, Nikolai Põdramäe, Lembit Kaljuvee ja Toomas Vareki tänavu 2. juunil esitatud arupärimine Kliima- ja Energiaagentuuri vajalikkuse kohta praeguses majandussituatsioonis. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud kolleegid! Et te tänase päeva esimest arupärimist mõistaksite, meenutan teile natukene tausta. Nimelt: möödunud aastal sotsid lahkusid valitsuskoalitsioonist ning alles jäid isamaaliitlased ja reformistid, kellega ei olnud veel ühinenud Tarmo Mänd. Valitsusblokil oli 50 häält, aga päevakorras olnud negatiivse eelarve vastuvõtmiseks oli vaja enam toetust. Nii sündiski kokkulepe, et rohelised hääletavad tasuta üliõpilaskohtade vähendamise poolt, rohelised toetavad tudengite stipendiumide vähendamist, rohelised annavad oma hääle ranitsatoetuse ja matusetoetuse kaotamise poolt, vastu aga saavad rohelised riigieelarvest 86 miljonit krooni. Kuna riigieelarvest ei saa niisama meelehead anda, esitasimegi riigikontrolörile arupärimise. 86 miljonit krooni anti ilma, et teada oleks olnud Energia- ja Kliimaagentuuri sisu ja ülesanded. Tegelikult oli sarnast ülesannet täitev agentuur KredExi näol juba olemas. Kliimaagentuuri käsutusse antud raha oleks seal saanud märksa sihipärasemalt ning ka läbipaistvamalt kasutada.
Roheliste agentuur on sellel aastal silma paistnud vaid kolme asjaga. Esiteks lähetati Marek Strandberg koos seltskonnaga ühele soojal maal toimunud kongressile. Teiseks palgati tööle mitu roheliste erakonda kuuluvat inimest ja kolmandaks määrati Marek Strandbergi kaasale tunni eest 600-kroonine konsultatsioonitasu.
Agentuuri juhi leidmiseks ei korraldatud avalikku konkurssi. Segased on selle valiku kriteeriumid ja kes selle valiku tegi, sest nõukogu istungil arutati vaid ühe inimese kandidatuuri. Ja see inimene kuulub ka roheliste erakonna ridadesse. Minister Parts, kes käis samasisulisele arupärimisele vastamas, teatas, et talle jäi mulje, et keegi leidis, nagu oleks mõistlik teha suunatud pakkumine inimestele, kel on selles valdkonnas mingeid teadmisi. Kes see keegi on, kes nii leidis, jäi täpsustamata. Aga kas Riigikogus roheliste hääletusi koordineeriv Strandberg on ikka kõige õigem ütlema, et tema kaasale tuleb teha suunatud pakkumine? See muidugi on lihtsalt Riigikogu kõnetoolis välja öeldud retooriline küsimus.
Aga me palusime kirjalikult riigikontrolör Mihkel Oviiril vastata viiele küsimusele.
Esiteks sellele, kuidas ta hindab riigieelarvest vahendite eraldamist sellise agentuuri loomiseks, millel puudub selge visioon ning missioon? Kas ta peab sellist maksumaksja raha suunamist ratsionaalseks ja hea avaliku halduse tavaga kooskõlas olevaks? Kuivõrd on Riigikontroll selle 86 miljoni krooni otstarbekat kasutamist jälginud? Millised on need ülesanded, mida ükski juba olemasolev agentuur ei oleks saanud täita? Ning kuidas hinnatakse personalipoliitikat selles roheliste agentuuris? Aitäh!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu liikmed Kadri Simson, Kalle Laanet, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Tiit Kuusmik, Inara Luigas ja Toivo Tootsen pöördusid minu poole 2. juunil arupärimisega, mis puudutab Riigikogu heakskiidul loodud Kliima- ja Energiaagentuuri.
Arupärimisele vastamiseks analüüsis Riigikontroll agentuuriga seotud dokumente, samuti küsitlesime agentuuri juhti, nõukoja liikmeid ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energiavaldkonna ametnikke. Enne küsimusele vastamist selgitan lühidalt, kuidas sihtasutuse KredEx juurde loodi osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur.
18. juunil 2009 võttis Riigikogu vastu otsuse, millega tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek luua Kliima- ja Energiaagentuur. Otsus nägi ette, et enne agentuuri loomist esitab valitsus Riigikogule agentuuri tegevusprogrammi ja asutamisdokumendid. Samal päeval kiitis Riigikogu heaks 2009. aasta riigieelarve teise lisaeelarve. Sellega eraldati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 86 miljonit krooni energiasäästuprogrammideks. 2009. aastal raha ei kasutatud, vaid see kanti üle 2010. aasta riigieelarvesse. Riigikogu otsusest sai innustust majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes soovis agentuuri loomist kiirendada. Minister kinnitas 2009. aasta lõpus käskkirjaga Kliima- ja Energiaagentuuri tegevust nõustava 15-liikmelise nõukoja ja sõlmis riigi sihtasutusega KredEx lepingu. Lepinguga loodi riigi sihtasutusse osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur.
5. jaanuaril 2010 sõlmitud kokkuleppega anti vastloodud KredExi osakonna kasutusse 2010. aasta riigieelarvest ligi 86 miljonit krooni. Lepingus leppisid majandus- ja kommunikatsiooniminister ning KredExi juhataja kokku, et Kliima- ja Energiaagentuur peaks muutuma iseseisvaks asutuseks hiljemalt 2010. aasta teise kvartali lõpuks. Praeguseks agentuur iseseisvunud ei ole. Lepingus seati agentuuri ehk KredExi osakonna eesmärgiks algatada koordineerivad uuringud ja arendustegevus energia-kliima valdkonnas, parandada riiklikku energia- ja kliimapoliitika elluviimist, välja töötada ja rakendada säästva arengu meetmed ning ellu kutsuda näidisprojekte.
Nüüd siis esimene küsimus: "Kuidas hindate riigieelarvest sellise agentuuri loomiseks vahendite eraldamist praeguse majanduskriisi tingimustes? Kas on eetiline luua majanduskriisi tingimustes, kus riigil on töötus 19,8%, agentuur, millel puudub selge visioon ning missioon?" Riigieelarvest raha eraldamine või selle eraldamata jätmine on sõltumata riigi majanduslikust olukorrast otsustajate poliitiline valik. Riigikontroll sellele hinnangut anda ei saa. Eks te siin saalis teate ju tegelikult suurepäraselt, miks selline idee äkki tekkis ja rahastuse sai. Riigikontroll hindab, kas maksumaksja raha on kasutatud parimal võimalikul viisil, s.o seaduslikult ja tulemuslikult. Riigikontroll on oma auditites täheldanud, et tähtsate energiapoliitiliste küsimuste lahendamisel on suur takistus tõese info vähesus ja eri valdkondade poliitika mõju analüüside puudumine. Riigikontrolli hinnangul oleks Eestis vaja energiavaldkonna sõltumatut kompetentsuskeskust, kellel oleks teemast tervikpilt ja kes oleks abiks ka valdkonnaüleste probleemide lahendamisel.
Hinnates Kliima- ja Energiaagentuuri tulemuslikkust, tuleb tõdeda, et sellist agentuuri, nagu Riigikogu saalis toimunud arutelude käigus lubati, praeguseks loodud ei ole. Eestis energiateemat tervikuna haldava asutuse asemel on tekkinud riigi sihtasutuse KredEx koosseisus osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. Kuigi kaheksa tegutsemiskuud on liiga lühike aeg, et teha lõplikke järeldusi, tuleb siiski kurvastusega nentida, et seni on tegeldud põhiliselt projektide otsimisega, millele sobiks toetust anda. Saavutatud ei ole aga põhilist eesmärki: luua võimekus energiateemade terviklikuks haldamiseks.
Agentuuriga seotud inimesed on öelnud, et toetuse andmise eesmärk on saada näidisprojektide kaudu energiasäästliku ehitamise asjatundjaks. Samas ei ole agentuur seni hakanud tegelema kliimavaldkonnaga, ka pole välja selgitatud, milline peaks olema tema roll ja koostöö energia- ja kliimavaldkonnaga tegelevate ministeeriumide ning toetust jagavate asutustega. Agentuuri kesiste töötulemuste eest vastutab lepingu sõlmimisel vastutuse võtnud KredExi juhataja. Üldiselt, nagu on öelnud ka rahandusminister Jürgen Ligi, et ega keegi täpselt ei tea, mis loom see agentuur on.
Teine küsimus: "Kas peate sellisel viisil maksumaksjate raha suunamist ratsionaalseks ja hea avaliku halduse tavaga kooskõlas olevaks?" Kui vaadata raha eraldamise viisi, tuleb tõdeda, et agentuuri loomiseks ja tegutsemiseks anti 86 miljonit, ilma et olnuks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas agentuur täitma hakkab. Agentuuri loomist käsitleva otsuse kohaselt pidi valitsus esitama hiljemalt 2009. aasta 15. septembriks Riigikogule Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtted, alusdokumendid ja rollikirjelduse. Riigikogu otsus on sisuliselt täitmata jäetud. Valitsus ei ole Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtteid, alusdokumente ega ülesandeid arutanud, rääkimata nende esitamisest Riigikogule. Seega on Riigikogu eraldanud raha ilma selge eesmärgita ja võtnud ise endalt võimaluse hinnata raha kasutamise sihipärasust ja tulemuslikkust. Samuti on Riigikogu ise vähendanud riigi rahandusotsuste läbipaistvust.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd on Riigikontroll jälginud eraldatud 86 miljoni krooni otstarbekat kasutamist?" Käesoleva aasta juulis ja augustis vaatas Riigikontroll Kliima- ja Energiaagentuuris läbi raha kasutamisega seotud otsused ning analüüsis raha kasutamise korraldust. Kokkuvõtvalt oli vaatepilt muret tekitav. Augustikuu seisuga on agentuuri nõukoda kinnitanud agentuurile visioonidokumendi. Selles on seatud eesmärgiks olla muu hulgas energia- ja kliimapoliitika nõuandekeskus ning Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu partner energeetika- ja kliimaküsimustes. Kõikide nende heade eesmärkide saavutamiseks aga selget tegevuskava ja eelarvet pole.
Eelarve osas täpsustan, et nõukoda on koosolekul küll eelarve kinnitanud, kuid see ei kajasta kogu eraldatud 86 miljoni kasutamist. Üheselt ei ole kindlaks määratud ka tegevjuhi ja nõukoja otsustuspädevus. Projekte on toetatud üldjuhul ilma avalikku konkurssi välja kuulutamata ning nii mõnegi projekti toetamine on küsitav. Näiteks otsustas agentuuri nõukoda ehitada maksumaksja raha eest Jõelähtme golfikeskusesse 4,6 miljoni krooni eest kaks passiivmaja tüüpi ühepereelamut, mis väidetavalt hiljem maha müüakse. Tänaseks on 86 miljonist kroonist reaalselt kulutatud ehk KredExi raamatupidamisest välja makstud 4,3 miljonit krooni ehk 5% eraldatud rahast. Need on Kliima- ja Energiaagentuuri enda andmed. Kliima- ja Energiaagentuur saatis Riigikontrollile ka ülevaate arendus- ja koostööprojektidest ning lepingutest augustikuu seisuga. Selle järgi on planeeritud rahastada eri projekte umbes 60 miljoni krooni ulatuses.
Neljas küsimus: "Kuidas hindate agentuuri juhi valimiste toimumist, kus Energia- ja Kliimaagentuuri nõukoja liikmetel oli valida vaid üks kandidaat?" Olukord, kus nõukojale esitatakse agentuuri juhi kandidaadiks vaid üks isik, ei tähenda automaatselt, et nõukojalt on valikuvõimalus ära võetud. Nõukojale jääb alles õigus mitte toetada esitatud kandidaati. Kuid minu silmis pole kindlasti järgimist väärt praktika, et nõukoja esimees teeb ettepaneku määrata tegevjuht konkursita ning esitab agentuuri juhi kandidaadiks oma erakonnakaaslase. Riigikontrolli arvates ei ole hea haldustavaga kooskõlas, et kaheksast agentuuri töötajast on konkursi korras võetud tööle vaid üks, see on büroo juhataja. Kahe töötajaga on sõlmitud käsundusleping. Kuigi sisuliselt on sõlmitud käsunduslepingud töölepingud, ei kajastu nendega seotud kulud agentuuri tööjõukuludena. Nagu ka ajakirjanduses on juttu olnud, on üks käsundusleping sõlmitud agentuuri nõukoja esimehe elukaaslasega, ta on võetud tööle arendusnõunikuna tunnitasuga 600–1000 krooni. Täpsustusena lisan, et maksimaalselt on agentuur maksnud sellele nõunikule ühe kuu eest seni 27 000 krooni ja saanud selle eest umbes nädala jagu, umbes 45 tunni eest tööd. Juuli ja augusti töötundide eest veel aruannet esitatud ei ole.
Rõhutan sellest juhtumist tulenevalt, et alati tuleb katsuda vältida selliseid probleemseid töösuhteid. Sellest on vähe, kui kõik on tegelikult aus, asjad peavad ka näima ehk välja paistma ausad.
Viies küsimus: "Millised on teie meelest Kliima- ja Energiaagentuuri olulisemad ülesanded ning miks ei võiks neid täita mõni juba eksisteeriv institutsioon?" Riigikontroll on soovitanud Kliima- ja Energiaagentuuri loomist mitmes auditis. Sellised organisatsioonid tegutsevad enamikus Euroopa riikides, sest ministeeriumi tasandil on raske energiaküsimusi kompleksselt lahendada. Eelkõige peaks Kliima- ja Energiaagentuur olema kompetentsuskeskus, kes vaataks energia ja kliima temaatikat tervikuna, kes suudaks poliitika kujundajaid varustada kvaliteetsete andmete ja soovitustega, mille põhjal nad saaksid teha oma otsuseid, kes korraldaks vajalikke uuringuid, kes hindaks energiatoetuste tulemuslikkust ning kujundaks olulistes energiaküsimustes tervikliku visiooni. Praegu ei ole Eestis sellist asutust, kes võiks neid ülesandeid täita.
Kindlasti ei peaks agentuuri põhitegevus olema aga toetuste jagamine. Selliseid asutusi on riigis piisavalt ning veel ühe toetustejagaja ülalpidamine oleks maksumaksja raha raiskamine. Küll peaks agentuur aitama raha jagamisel luua sellised toetused, mis aitaksid kaasa riigi energiaeesmärkide täitmisele, ja välja töötama nende andmise tingimused. Ei ole mõtet loota, et neid ülesandeid saaks täita agentuur, kes tegutseb riigi sihtasutuse osakonna staatuses ning mille loomise ja juhtimise taga on sisuliselt üks erakond. Politiseeritud agentuuriga ei soovi ministeeriumid koostööd teha. Ja see ei ole minu väide, seda muret kinnitasid Riigikontrollile agentuuriga seotud inimesed ise. Ilmselt tuleb nõustuda: kildkondlikul agentuuril on igal juhul keeruline energia- ja kliimavaldkonna tegevuspoliitikat kujundada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra riigikontrolör! Teile on küsimusi. Palun, esimene küsimus, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea riigikontrolör! Kuulasin väga tähelepanelikult teie ettekannet, aga ei leidnud täpselt vastust küsimusele, kas Riigikontroll saab kinnitada lugupeetud Keskerakonna esindaja Kadri Simsoni väidet, et 86 miljonit krooni eraldati rohelistele. Ma saan aru, et mõeldi ilmselt Erakonda Eestimaa Rohelised.

Kõrgelt austatud küsija! Kui teie ise ei suuda seda kinnitada ja seda ei suutnud kinnitada ka härra Juhan Parts, kes mõni aeg tagasi samasisulisele arupärimisele vastas, siis vaevalt mina, poliitikast kauge inimene, suudaksin anda sellele mingit vastust.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud ettekandja! Kirjandusest on teada, et korruptsioonivormid lähevad üha keerulisemaks. Ilmselt me oleme siin ühe järjekordse näite ees, kus on mängus väga keeruline skeem. Meie siin ju teame, et tegelikult selle 86 miljoniga ostis valitsev koalitsioon roheliste poliitilise toetuse Riigikogus ja vastu andis siis raha ja töökohti ja hüvesid. Tegemist on tüüpilise ekvivalentsussuhtega korruptsiooni mõttes. Öelge mulle, te olete ikka silma paistnud väga selgesõnaliste ja karmide seisukohavõttudega: kas teie arvates on siin tegemist poliitilise korruptsiooniga ja kas Riigikontroll kavatseb sellest informeerida ka kaitsepolitseid?

Ma tänan selle küsimuse eest! Siin on minu ette asetatud kaksikmõiste: poliitika ja korruptsioon. Ma veel korra rõhutan, et see, mis puutub poliitilisse korruptsiooni, on eelkõige teie enda otsustada. Mina suhtun suure ja sügava lugupidamisega kõikidesse parlamendi otsustesse ja ma pean ütlema, et olin tõesti natukene üllatunud, kui lugesin, et Riigikogu on niisuguse otsuse teinud. Lugesin ka lugupeetud Juhan Partsi arvamust – tema oli samuti üllatunud, et Riigikogu tegi järsku niisuguse otsuse. Ainult et tema oli positiivselt üllatunud, et Riigikogu andis 86 miljonit ühe loodava agentuuri jaoks. See on minu vastus.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Ma olen lihtsalt üllatunud selle ettekande sisu üle, kuna suurem osa sellest jutust, mis te faktidena esitasite, ei vasta tõele. Aga sellest ma räägin oma sõnavõtus. Minu tagasihoidlik küsimus on seotud sellega, et ühtäkki te mainisite, et 4 miljonit krooni on ainult välja makstud, aga tervelt 60 miljoni krooni osas on tehtud mingeid plaane. Kas need plaanid teie hinnangul ei lähe ükski kokku selle eesmärgiga, mida te ise korduvalt Riigikogus ja ka oma aruannetes olete kinnitanud, et Eesti vajab väga sihikindlat kliima- ja energiapoliitikat ning selle elluviimiseks ka niisugust agentuuri, nagu see meil kõne all on?

Kõrgelt austatud härra Strandberg! Teie küsimuses oli kaks poolt. Üks pool oli väide, et ükski siin minu vastustes toodud fakt ei vasta tõele. See on äärmiselt huvitav ja me analüüsime väga tõsiselt teie esitatud pretensioone.
Seda, kas teie sõlmitud lepingud vastavad nendele ülesannetele, mis kliimaagentuuri ette on püstitatud, on mul väga raske öelda. Te pidite nende ülesannetega valitsuse kaudu Riigikogu ette tulema. Niikaua, kuni valitsus ei ole neid heaks kiitnud, niikaua, kuni Riigikogu ette ei ole tuldud, on minul väga raske öelda, millised on need ülesanded, mis kliimaagentuurile pandud on. Siiamaani me oleme vaadanud ainult ühte poolt, seda, mis on seni tehtud, ja see on seal golfiväljaku lähedal nende ühepereelamute ehitamine, mis on nn passiivelamud, nagu kolleegid on mind informeerinud.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Hea ettekandja! Mind paneb mõtlema teie kõne sügav kriitilisus just selles osas, et oodatud tegevused ei ole käivitunud. Seda kuulates ma mõtlesin paralleelselt, et eks iga vanema unistus on olnud, et tema lapse esimesed sõnad on "dekompressiivne trepanatsioon" või midagi sarnast või et ta räägiks suisa ladina keeles. Kui me täna arvestame seda, et selle agentuuri käivitamiseks on olnud aega just nii palju, nagu on olnud, ja kuulame teie sõnu – ma tsiteerin, see oli teie väide –, et politiseeritud agentuuriga ei soovi ministeeriumid koostööd teha, siis kas see ei ole äkki üks nendest põhiprobleemidest üldse? Ehk ongi selle probleemi juur tõsiasi, et see protsess, mis on tegelikult ühiskonnaülene ja poliitikaülene, on vägisi politiseeritud? Seda just väidetega, et raha, mida on meie kõigi tuleviku heaoluks vaja ühel või teisel viisil, on antud ühele või teisele erakonnale?

Lugupeetud küsija! Mina vastasin teile seda, mida on minu kolleegidele rääkinud eri inimesed, sealhulgas agentuuri nõukogus, sealhulgas ministeeriumis jne. Ma edastasin teile praegu selle informatsiooni. Ma ei lisanud sellele informatsioonile midagi, ma ei võtnud sellest informatsioonist midagi välja. Seda esiteks. Ja teiseks: ma ütlesin ka, kui te tähelepanelikult kuulasite, et kaheksa kuud ei ole kuigi pikk aeg veel mingite lõplike järelduste tegemiseks, ja konstateerisin ka seda, kuidas oleks selle agentuuri asutamise protseduur tulnud lõpule viia. Seadsin kahtluse alla, kas on kõige õigem, et see agentuur on KredExi osakond, kelle eest vastutab KredExi juhataja. Kuidas näiteks seostuvad omavahel KredExi nõukogu, agentuuri nõukoda jne? Tekib terve rida juriidilisi komplikatsioone, mille tagajärjel on minu arvates suhteliselt keeruline neid võib-olla häid ideid ellu rakendada.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud riigikontrolör! Vähemalt ühe asja ma lugesin sellest ettekandest küll välja ja järeldasin seda ka teie vastustest küsimustele. Nimelt seda, et valitsus ei ole täitnud mitut oma lubadust ja mitut Riigikogu otsust. Kas on võimalik selle valitsusega midagi muud ka teha peale selle, et on võimalus talle lihtsalt umbusaldust avaldada, kuna ta ei täida Riigikogu ees antud lubadusi?

Kindlasti on. Ja ma jään väga suure põnevusega ootama, mida lugupeetud Riigikogu sellise valitsusega ette võtab.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Austatud riigikontrolör! Te andsite küll päris põhjaliku faktoloogilise ülevaate sellest, mis on seni toimunud Kliima- ja Energiaagentuuris, aga samas te hoidute andmast hinnangut sellele, kes on toimunus süüdi. Mulle tundub, et viimase vastusega te põiklesite kõrvale hinnangust, kas Kliima- ja Energiaagentuur tohiks praegu üldse mingit tegevust arendada. Eesmärgid on ju seadmata ja tegevuskava koostamata, kuigi see oli ette nähtud.

Lugupeetud küsija! Teie teatud mõttes retoorilisele küsimusele, kes on süüdi, ma oma teada selles kokkuvõttes siiski vastasin. Riigikogu eraldas ootamatult 86 miljonit energiaagentuuri loomiseks. Samas kohustas ta valitsust esitama Riigikogule agentuuri tegevuse eesmärgid ja põhisuunad. See on Riigikogu tahe, see on poliitiline tahe. Ärge siiski lootke, et riigikontrolör hakkab ütlema, et poliitiline otsustaja on süüdi. Sellisel juhul minu koht ei oleks siin. Siin väljas on peegel, pigem vaadaku inimesed sinna.

Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Austatud riigikontrolör! Ma mäletan 1996. aastast – see on 14 aastat tagasi –  umbes kümne juhtiva energiateadlase kirja tollasele majandusministrile. Ma ei mäleta, kes see minister oli, aga selles kirjas pandi ette luua niisugune agentuur. See asutati 14 aastat hiljem. Aga ma tahaksin esitada küsimuse teie väite kohta, et selle agentuuri juhtimise taga on üks erakond. Kuna siin on palju räägitud rohelisest erakonnast, siis ilmselt Erakond Eestimaa Rohelised. Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esimehena ja Riigikogu liikmena, olles ka selle agentuuri nõukoja liige, ma tean, et selle nõukoja liikmed on kõik Riigikogus esindatud erakondade esindajad ja selle nõukoja otsuste juures küll erakondlikkust ei märka. Kust Riigikontroll selle erakondliku juhtimise on välja võtnud?

Kõrgelt austatud küsija! Kõigepealt teie väitest, et 14 aastat tagasi tegid meie tunnustatud energiapoliitikud ja nii edasi ettepaneku luua niisugune agentuur. Ma ei oleks nii kategooriline sõna "niisugune" kasutamisel. Võtame selle maha. Aga agentuuri loomine on tõesti tükk aega olnud päevakorral ja sellest on ka Riigikontroll oma auditites rääkinud. Ja on rääkinud ka ülesannetest, mida selline agentuur täitma peab.
Mis puutub selle agentuuri politiseeritusse, siis mina ei võtnud rohelisi isegi mõttesse mitte. Ma rääkisin politiseeritusest kui niisugusest ja ütlesin, et politiseeritud agentuuriga ei soovi ministeeriumid koostööd teha. See on väide, mida on kinnitanud agentuuriga seotud inimesed ise, ja oma mures ma pidasin vajalikuks selle mure teie ette tuua. Te ütlete, et see on täiesti vale, agentuur ei ole politiseeritud, kõik kahe käega soovivad seda ellu viia. Aga ma pidasin vajalikuks tuua teie ette selle, mida inimesed on arvanud ka teiste niisuguste asjaolude kohta. Küsimus ei ole ju ainult 86 miljonis – ma loodan, et te saate sellest aru. Küsimus on tunduvalt komplitseeritum, laiem ja keerulisem.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud ettekandja! Mul on võib-olla ka retooriline küsimus, aga kuidas te oma kogemuste alusel hindate: kas agentuuri tulevikutegevuses võib efektiivsust siiski oodata? Või kui kasutada härra Ligi sõnu, siis see elukas on geneetiliselt loodud ja sellest elukast midagi rohkem ei maksagi oodata?

Me võib-olla laskume nüüd energiapoliitika sügavustesse, mida tänapäeva industriaalmaailmas suudavad rohelised paremini seletada, kui mina teile seletan. Nagu paljudes teistes Euroopa riikides, oleme meiegi veendunud, et selline agentuur oleks otstarbekas. Energia- ja kliimaküsimused ei lähe minu arvates mitte kergemaks, vaid aina komplitseeritumaks ja komplitseeritumaks. Küsimus on agentuuri positsioonis, selles, kus kohas ta on. Ma võin teile öelda, et ma isiklikult ei kujuta ette, et see oleks KredExi osakond – alates sellest peale, kes tema tegevuse eest vastutab, millised on asutuse ja selle agentuuri juhtide omavahelised suhted, jne, jne. Neid probleeme on ääretult palju. Teiseks, me oleme rääkinud, et agentuur peaks olema nagu ministeeriumideülene kompetentsuskeskus, kes kogub ja analüüsib informatsiooni ja suudab anda oma seisukohad nii valitsusele kui ka eelkõige teile, kes te teete kõige olulisemad otsused energiavaldkonnas. Sellepärast oleks teil vaja ka niisuguseid seisukohti saada. See on minu isiklik arvamus selle asja kohta.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Austatud riigikontrolör! Mul on selline filosoofilis-praktiline küsimus. Kui on tekkinud teie kirjeldatud olukord, et mõni ministeerium või muu riigiasutus keeldub koostööst ühe teise riigiasutusega, kelle poole siis pöörduda? Kas politsei poole või mida peaks tegema?

Kõigepealt ma tänan selle küsimuse eest! Täna on korduvalt läbi käinud küsimus, kas keegi teine peaks midagi tegema, kas tuleb näiteks kapo poole pöörduda. Te esitasite jälle küsimuse, kelle poole pöörduda. Istuge kõik maha ja arutage seda küsimust. Kui küsitletud meile vastasid, siis arvasid nad, et on tekkinud säärane probleem. Saate aru, kui nad meie inimestele selle probleemi välja tõid, siis meie arvates see probleem olemas on ja te vähemalt peaksite seda teadma. Aga tuleb välja, et te ei tea selle probleemi olemasolu! See on minu arvates hästi üllatav. Ma lihtsalt tõin teile selle välja. Te võite öelda, et ei ole mingit probleemi, te kõik teete koostööd – teete koostööd KredExi endaga, teete koostööd Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, teete koostööd Keskkonnaministeeriumiga jne, energiasäästu kompetentsuskeskus on KredExil likvideeritud, need ülesanded on teile üle antud jne. On nii, eks?

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra riigikontrolör! Teie esinemine siin parlamendis on minu meelest täiesti epohhi loov. Siit ka minu küsimus. On varemgi ette tulnud, et Eesti parlament on vastu võtnud riigile kahjulikke otsuseid, kuigi suur osa parlamendist on selle vastu olnud. Praegu on samasugune olukord. Siin on hulk parlamendiliikmeid, kes ei olnud nõus selle raha eraldamisega kliimaagentuurile. Ja nüüd mina küsin teie käest, kuidas siis edasi olla. Kas Eesti riik peakski niimoodi jätkama, et parlament teeb riigile kahjulikke otsuseid ja meil pole rohkem võimalusi kui kuulda riigikontrolöri käest, et nii on olnud ja nii jääbki? Mida siis edasi teha? Minister allus parlamendile ja tegi ka vale otsuse, saan ma aru. Ja ongi suletud ring. Kas nii me jätkamegi edaspidi? Mida te arvate selle kohta?

See on minu jaoks tõeliselt epohhi loov küsimus. Kunagi varem ei ole mind selle eest pjedestaalile tõstetud, et ma epohhi loon. Kas me tõesti mõtleme, et me teeme veel ühe parlamendiülese institutsiooni? Me ütleme, et näete, parlament jaguneb kaheks, et seal on head ja halvad, ning asutame veel midagi seal üleval? Ma ei leia seda. Tavakodaniku jaoks on parlament Eesti riigi parlament. Ja tema võtabki neid otsuseid kui otsuseid, mis parlament on teinud. Ta ei jaga tegelikult vasakule ja paremale: sikud ja lambad. Ju te siis ei suutnud seda teist poolt küllaldaselt veenda, et see otsus ei ole kõige õigem, et see otsus tuleks edasi lükata, et seda otsust tuleks veel lihvida ja täpsustada. Ma ei tea. Ma ei ole kunagi poliitikas olnud. Ma olen poliitikakauge inimene olnud ja ma ei tea, kuidas teie sisemised mehhanismid käivad. Aga ma arvan, et nii see peaks olema. Ent seda, et parlamendi kohal peaks veel keegi olema, ma küll ei ütle. Aitäh, aga niisuguse epohhi looja ma ei taha olla!

Palun, kolleeg Erki Nool!

Austatud eeskõneleja! Mina olen Kliima- ja Energiaagentuuri nõukogu liige ja ma möönan, et teatud asjadega võiks kiiremini edasi minna, aga nagu te ise ka ütlesite, energiapoliitika koos energiaprobleemidega on järjest rohkem tulevikku suunatud. Ja niipalju, kui mina selle nõukogu töökorraldusest aru olen saanud, ongi väga paljud projektid suunatud tulevikku ja monitooringute peale, mida peakski riik kasutama ja tulevikus energiasäästlikul majandamisel aluseks võtma. Ilmselt olete ka teie mõnes nõukogus istunud ja teate, et mida rohkem teadlasi, seda raskem on otsuseid teha. Nii võib-olla ka siin. Kui te süvenesite selle nõukogu tegevusse, kas tuli välja ka moment, et teatud takistusi loob erinevate arvamuste olemasolu?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt, loomulikult ma täielikult toetan seisukohta, et energiaküsimused on tähtsad ja nende lahendamine on pika vinnaga. Samas on Eestil terve rida energiaküsimusi, mille lahendust ei ole võimalik lõpmatult kuhugi kaugusesse edasi lükata. Me arutame siin tervet rida probleeme: arutame Eesti Energia tulevikku, arutame üldse elektrienergia arendamise tulevikku jne, kui võtta ainult üks küsimus. Need küsimused tuleks lahendada. Eestis on terve rida probleeme. Kui me räägime kompetentsuskeskusest, siis see on väikese riigi suur probleem. Ikka on teatud spetsialistid seotud ühe või teise poolega, pidevalt annavad nad kellelegi eksperdiarvamusi jne. Väikeses riigis on suur probleem, kust leida sõltumatuid kõrge kvalifikatsiooniga eksperte.
Siin on mängus kaks tegurit. Ühest küljest me ütleme, et jah, see võtab aega, mis on täiesti õige. Aga teisest küljest aeg ei oota. Eesti otsused energiavaldkonnas on vaja kiiresti teha, sest nendega ei anna venitada. Me oleme paljude otsuste tegemisel ajast maha jäänud. Võib-olla tulnuks niisugune agentuur luua juba 14 aastat tagasi.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud riigikontrolör! Tahaksin puudutada veel üht selle teema tahku. Nimelt: 2009. aasta lisaeelarvesse kirjutati sisse energiaagentuurile 86 miljonit krooni kulusid. Riigieelarve baasseadus näeb ette, et igasugune maksumaksjate raha eraldus nõuab analüüsi, nõuab põhjendusi jne. Ei analüüse, põhjendusi ega isegi mitte selgitusi selle vajaduse kohta rahanduskomisjonis ei esitatud. See summa lükati 2010. aasta riigieelarvesse ja see raha eraldati. Kas teie kui riigikontrolör ei näe, et sisuliselt rikuti Eesti riigieelarve baasseadust? Tahaksin veel lisada, et see imeloom muutus väga ahneks, algselt oli muudatustega sisse kirjutatud veel sadu miljoneid lisakroone Energia- ja Kliimaagentuurile.

Ma tänan küsimuse eest! Seda, kas see loom, nagu te väljendasite, muutus ahneks või ei muutunud ahneks, on mul praegu raske kommenteerida. Mu isiklik arvamus on, et see menetlus ei olnud kõige korrektsem. Te ise ka nimetasite praegu, mis kõik oli puudu, aga ometi te võtsite niisuguse eelarve vastu. Selles on probleem.

Ma palun, kolleeg Rein Ratas!

Tubli riigikontrolör! Korruptsioon on õiguslik termin, kui ma ei eksi, aga see ilmselt võib olla ka eetikatermin. Seega lubage, auväärt riigikontrolör, eelnevat arutelu silmas pidades küsida: kas teie hinnangul on olemas ka seadustatud korruptsioon? Olen rääkinud.

Ma tänan selle küsimuse eest! Pean ütlema, et see on eriti huvitav küsimus. Kas on olemas seadustatud korruptsioon? See oleneb kõigepealt korruptsiooni definitsioonist. Mida te mõtlete korruptsiooni all, selles on küsimus. Jah, see on juriidiline termin ja see on ka eetikatermin, aga kui mõne inimese arvates see pool, mis tekitab kelleski kahtlust, seadustatakse, siis minu arvates on raske nimetada seda korruptsiooniks. Siis kerkib ju küsimus, kes see korruptant on. Ma olen vastanud.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud riigikontrolör! Te mainisite, et Riigikogu on eraldanud raha ilma selge eesmärgita ja nii on Riigikogu institutsioonina ise vähendanud riigi rahanduse läbipaistvust. Ja te ütlesite ka, et opositsioon on olnud nõrk, et otsus oleks tulnud edasi lükata. Samas te nimetasite oma ettekandes, et see otsus võeti vastu 18. juunil 2009 – mõtlen Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemist selline agentuur luua. See oli poolteist tundi enne seda, kui roheliste häältega võeti vastu töölepingu seadus ja kärped teise negatiivsesse lisaeelarvesse. Ilmselgelt ei olnud Riigikogu enamusel soovi seda otsust edasi lükata. Ja nüüd on olukord selline, et see raha on eraldatud ja see on majandusminister Juhan Partsi haldusalas. Kas tõepoolest minister ei ole kuidagi vastutav selle eest, kuidas tema haldusalas raha kulutatakse? Kui summad on antud, kui eelarve on antud hea eesmärgi nimel, siis me ju eeldame, et minister käib sellega heaperemehelikult ümber. Kas ta võib praegu pugeda selle taha, et tema ei tea midagi?

Lugupeetud küsija! Mul on tunne, et majandusminister ei poe selle taha, et ta midagi ei tea. Ta on protsessidega oma haldusalas kursis ja kursis ka selle teemaga nii kaua, kui see agentuur on tema haldusalas. Ja ma kujutan ette, et te võite majandus- ja kommunikatsiooniministrile esitada kõiki küsimusi, mis puudutavad tema valitsemisala – koos kõikide sellest tulenevate järeldustega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra riigikontrolör! Läheme läbirääkimiste juurde. Kutsun kõigepealt kõnepulti Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! Ministrit ei ole praegu, aga lugupeetud riigikontrolör, suur tänu selle põhjaliku ülevaate eest!
Erinevalt kolleeg Marek Strandbergist ei taha ma sugugi väita, et kõik öeldu ei vasta tõele. Ma alustan sellest, mis oli minu meelest lugupeetud riigikontrolöri jutus väga oluline, ja see on see, et Riigikontroll on korduvalt soovitanud Kliima- ja Energiaagentuuri loomist ja seda on teinud ka mitu sõltumatut eksperti. Seetõttu on ausalt öeldes natukene kummaline järeldus, et see idee tekkis äkki. See idee tekkis tõesti päris kaua aega tagasi ja ka rohelised käisid korduvalt selle idee välja. Fakt, et see idee sai teoks alles siis, kui tekkis teatud poliitiline vaakum, on iseasi. Idee ei tekkinud siis, idee tekkis märksa varem nii paljudel energeetikaekspertidel, Riigikontrollil kui ka Erakonnal Eestimaa Rohelised.
Ja täpselt samal eesmärgil, mida ka Riigikontroll on arvanud – et loodav agentuur peaks olema sõltumatu kompetentsuskeskus – see ka loodi. Tõepoolest, sooviti asutada täiesti sõltumatu agentuur, kuid see realiseerus lõpuks sihtasutuse KredEx osakonnana. See ei olnud roheliste poliitiline tahe, selline oli lihtsalt reaalsus.
Mõelgem ka sellele, millised sisinad oleksid kostnud ühe väga suure fraktsiooni ridadest, kui oleks loodud täiesti uus riigiasutus! Milliseks raiskamiseks oleks siis seda peetud! Tõepoolest, ka meie arvates on probleem, et agentuur praeguseks iseseisvunud ei ole, kuid arvestades seda, et riigil ei ole eriti palju raha, tuleb leppida sellega, et ta on praegu KredExi all.
Veidi üllatav on väide, et agentuur ei ole hakanud tegelema kliimavaldkonnaga. Nagu me kõik teame ja nagu on ka Riigikontroll rõhutanud, peamine Eesti majanduse mõju kliimale on seotud just nimelt ebatõhusa energeetikaga. Agentuur ei ole loodud veel ühe toetusi jagava asutusena, see on loodud vedama pilootprojekte, mis näitaksid edaspidi näidisprojektidena eeskuju, mille alusel saaks tulevikus käivitada suuremaid programme, mida rahastatakse teistest võimalikest allikatest.
Nüüd pisut sellest, et asjad peavad olema ausad ja ka näima ausad. Tegi see muret minulegi ja kuna ma olen saatuse või, täpsemalt, erakonnakaaslaste tahtel erakonna esimene eestkõneleja, siis võtsin ette ja teostasin ühel suvisel päeval inkvisitsiooni, mis puudutas Marek Strandbergi. Tõsi, võib-olla on meie erakonnas sisemine inkvisitsioon mõnevõrra nõrgem kui mõnes teises, aga minul igatahes ei õnnestunud tuvastada korruptiivseid sidemeid. Me oleme väike ühiskond, meil on paljud inimesed seotud perekondlikult, kas on ametlikult abielus või niisama elukaaslased. Võib ju küsida, et kui on tegu näiteks kõrge riigiametniku ja tegevpoliitikuga, kas seal tekib mingeid küsimusi. Näiteks minu abikaasa töötab Keskkonnaametis. Kas sellepärast ma ei tohiks enam keskkonnaasjadega tegelda?
Nii et loomulikult, siin on asju, millest rääkida, aga ehk ei ole asju, mille ümber nii palju lokku lüüa. Olen minagi olnud mures selle pärast, et see agentuur on ehk avalikkuse silmis liiga palju seotud meie erakonnaga, sest kuigi see oli meie erakonna idee, ei ole me tahtnud asutada seda mingi erakondliku agentuurina. Ja ma informeerin teid, et agentuuri juht Kristiina Rebane on mõni aeg tagasi esitanud lahkumisavalduse: ta soovib Erakonnast Eestimaa Rohelised välja astuda. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Aleksei Lotman! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Kui me meenutame, siis lugu on niimoodi, et esimest korda me tõstatasime selle teema kolm aastat tagasi ehk 2007. aasta augustis. Tookord me ütlesime, et me peaksime siin ruumis istuma nii kaua, kuni on kõik Eestile olulised energiaküsimused ära räägitud. Nüüd aga tuleb nõustuda riigikontrolöriga ja tahan juba ette vabandust paluda, et mitte kõik siin faktide pähe esitatud väited ei ole ekslikud. Päris paljud nendest väidetest on kahjuks osutunud olema ebatäpsed, aga kindlasti mitte kõik.
Aga küsimus on ju ka milles? See, millele riigikontrolör korduvalt osutas, ongi ju tõsiasi, et kultuuris ja riigis, kus ei ole harjutud toimima vähemusvalitsuse käe all, ongi poliitikat teostada väga raske. Nii meie, riigikontrolöri kui ka paljude ekspertide soov on olnud, et Eestisse tekiks Kliima- ja Energiaagentuur. Ja selle saigi ju teoks teha säärasel moel, nagu me seda tegime: me tegime Riigikogule ettepaneku seda otsustada.
Loomulikult meie sidemed valitsusega ei ole varem nii tugevad olnud kui valitsuses olles. Pole parata! Ka see kultuur nõuab õppimist. Ka meie etteheited valitsusele on samasugused nagu riigikontrolöril. Põhimõtteliselt agentuur, mis pidanuks olema sõltumatu, oleks võinud olla sõltumatu juba algselt, mida ka kolleeg Lotman siin kirjeldas. Väga raske oleks olnud sellises poliitilises situatsioonis, nagu see valitses 2009. aasta sügisel, öelda, et me oleme ühe uue riigiasutuse tekitamise poolt. Ja seetõttu saigi lepitud valitsuse ettepanekuga, et see tegevus käivitatakse KredExi osakonnana.
See tegevus ei ole tänase päevani lõppenud. Praegu valmistataksegi ette eraldiseisvat agentuuri, millest vastavalt sellele, kuidas jõud ja oskused kannavad, loodetavasti kujunebki iseseisev agentuur, mis tegeleb Eestis kliima- ja energeetikaküsimustega. See, et hakati auditeerima asutust, mis oli tegutsenud vaevalt kolm kuud oma sellises mehituses, nagu see praegu enam-vähem on, on muidugi pretsedent. Siinkohal ei jää muud üle kui nõustuda Mart Jüssi väitega, et loota, et vastsündinu kohe räägib ladina keeles ja kirjutab seina peale keerulisi valemeid, võrrandeid ja lahendab neid, on kerge liialdus. Väita ka seda, et agentuuril ei ole selget visiooni või tegevusplaani, on ekslik. Väga paljude maailmas, ennekõike Euroopas tegutsevate agentuuride tegevus on lihtne, kõige paremini õpetab ühiskonda näidiste tegemine ja nende näidiste kaudu õppimine. Mõnevõrra utreeritult ja ülimalt lihtsakoeliselt on riigikontrolör välja toonud mudeli, et mõte olekski õppida selle kaudu, et teha näidiseid. See ei ole päris nii lihtne – selles mõttes, et agentuur on palganud tööle küllaltki kompetentseid inimesi ja õppimine seal on natuke teisel tasemel kui lihtsalt liivakastis plätserdamine, mida sellest aruandest võiks välja lugeda.
Nüüd näidistest ja eesmärgist. Agentuuril on terve rida erinevaid tegevusvaldkondi. Kliimavaldkond, kuigi see on agentuuri nimes esimesel kohal, ilmselt muutub kompetentsivaldkonnaks kõige viimasena. Kõige olulisemad probleemid, mida agentuur praegu üritab lahendada ja lahendabki koostöös teiste, sealhulgas KredExi ja loodetavasti ka EAS-iga, on need, millisel moel ehitada selliseid hooneid ja renoveerida hooneid niisuguseks, et need ei tekitaks tulevikus suuri kulusid. Ma ei arva, et see oleks pelgalt rahastamisprojekt. See on ennekõike projekteerijate, korteriühistute, ehituse järelevalvajate õpetamise väga lai projekt. Suhteliselt pentsik oleks ette kujutada, et kui selle abi andmisel paranevad elamistingimused, siis oleks see nagu mahavisatud raha. Vastupidi, see raha läheb sinna, et arendada konkreetselt ehitusteenuse ja renoveerimisteenuse kvaliteeti.
Mul on südamest kahju, et kõikide muude inimeste hulgas ei olnud ka austusväärsel riigikontrolöril aega minuga sekunditki vestelda. Ma oleksin talle püüdnud selgitada neid laiemaid protsesse, mida kahjuks tema audiitorid väga suure tõenäosusega ei suutnud lihtsalt ära tabada. Nagu öeldud, kliima- ja energiavaldkond on väga keeruline ja me ei eelda kunagi, et üks või teine riigiamet suudaks detailideni nendest küsimustest aru saada. Väga paljude märkustega, mis agentuuri kohta tehtud on, tuleb paratamatult nõusse jääda. Valitsus võiks olla julgem ja jõulisem nende protsesside käivitamisel ja sel moel edukamalt toimida. Aga nagu me nägime juba 2007. aastal, kui me augustikuus kutsusime kokku – toona küll ka Keskerakonna toel – energeetikateemalise arutelu, ei ole see asi, millega tahetakse kaasa minna.
Nüüd mul oleks hea meel avada asja laiemat, võib-olla ka poliitilist tausta. Vaadake, et ega see, kui keegi teile konnasilma peale astub, ei ole mõnus. Kindlasti ei ole see mõnus. Konnasilm, millega praegu tegu on, on minu meelest Eestis täpselt seesama soov jätkata – ja väga pikalt jätkata – puhtpoliitilistel põhjustel seda raiskavat ja pruuni energiapoliitikat. See on nii koalitsiooni huvi – me kuulsime siin, et ega põlevkivienergeetikast nii lihtsalt loobuda ei taheta – kui ka opositsioonierakondade huvi, kes ütlevad, et põlevkivi on piisavalt ja kogu see pruun ja raiskav energeetika meie õnne ja edu alus.
Ma arvan, et me peaksime olema korrektsed ja otsima selliseid vaidluse põhjusi väga sageli ka sealt. Eesti ei ole energiauuenduseks loomu poolest veel valmis, ja kahjuks ka poliitiliselt mitte. Riigikontroll on oma varasemates aruannetes teinud tõepoolest väga kardinaalseid ja sisukaid avaldusi. Näiteks ütleb Riigikontroll oma aruandes riigi tegevuse kohta kasvuhoonegaaside koguste vähendamisel, et Riigikontrolli hinnangul puudub riigil eesmärgistatud kliimapoliitika ja keskkonnaminister pole suutnud täita oma ülesannet olla kasvuhoonegaaside koguste vähendamise eestvedaja. Kõik need kriitilised märkused, mis seal välja öeldud on, on õiged. Paraku ma näen, et tänaseks on see kriitika muutunud ka meie roheliste tagasihoidlike püüdluste avalikuks materdamiseks. Meie tagasihoidlik soov teha midagi, mida Eestis seni tehtud ei ole, on põhjustanud suuri probleeme.
Ja kui nüüd lõpuks tulla sellesama küsimuse juurde, et kas asjad peavad olema või ka näima ausad, siis vaadates seda hõredat riigikontrolöri aruannet ja selle minu jaoks üllatavalt poliitilise alamaiguga teksti, võin ma ju siin küsida, kas Keskerakonna juhtpoliitiku ja riigikontrolöri seosed on lihtsalt niisama seosed või oleks ka selle kohta põhjust mingisuguseid arvamusi avaldada. Kui erakondlik kuuluvus on selline patt, mille tasub siin tõstatada vaatamata sellele, et erakonnad on ju meil ikkagi maailmavaatelised, siis on minu küsimus: kas riigikontrolöri ja Keskerakonna juhtpoliitiku kohtumine magamistoas on probleem või mitte?

Härra riigikontrolör, ma palun teilt vabandust! Palun nüüd järgmisena kõnepulti kolleeg Toomas Trapido! Kaheksa minutit.

Austatud riigikontrolör! Austatud kolleegid! Nagu näha, on teema emotsionaalne. Seda on ainult rõõm tõdeda, et lõpuks ometi on energia selline teema. Umbes 4–5 aasta eest, rääkimata 10 aasta eest, see erilisi emotsioone ei põhjustanud. Inimesed ei teadnudki üldse, mis teema see säärane on. Nii et selles mõttes ma tänan arupärimise esitajaid ja riigikontrolöri, et me saame nüüd asju selgitada ja arutada.
Ma tõesti ei taha olla kuri inimene ja ma loodan, et ma ei ole ka, aga ma ütleksin Keskerakonnale kui arupärijatele, et te käitute praegu tolle modifitseeritud Eesti vanasõna järgi, et kus viga näed laita, seal tule ja laida. Ja te teete seda täiega. Aga kuna see aitab kogu energiateema arengule kaasa, siis jõudu tööle!
Nüüd sellest, et energiaagentuur loodi äkki. See võib nii tunduda, aga ma tuletan meelde, et Eesti liitus 1992. aastal kliimakonventsiooniga, millele kirjutas alla Arnold Rüütel. See oli 18 aastat tagasi. Valdur Lahtvee viitas teadlaste kirjale 14 aastat tagasi, ja see kiri ei olnud kindlasti üksik kiri. Ühesõnaga, see teema on olnud maailmas õhus sõna otseses mõttes umbes 30 aastat ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest alates, mis toimus 18 aastat tagasi, on see teema olnud kogu aeg olemas. Nii et kus on siin see üllatus?
See, et erakonnad ei loonud varem energiaagentuuri, ongi küsimus nendele erakondadele, kes seda ei loonud. Ma tahaksin selle ettekande peale keskse küsimusena retooriliselt küsida: kelle poole siis pöörduda? Meil ei olegi kellegi poole pöörduda! Seda muuseas ütles ka meie endine kolleeg siin Riigikogus Villu Reiljan umbes viis aastat tagasi, kui mina olin tegev nagu paljud teised meie seast keskkonnaga seotud kodanikuühendustes. Reiljan ütles siis meile, et mis te siin hüppate; kui te tahate, et need asjad teostuksid, millest te räägite, siis otsige rahva toetust, laske ennast valida ja tehke siis see ära. No me siis tegime seda.
Kuidas me siis peaksime probleemile lähenema? Kui on võetud rahvusvahelised kohustused, kogu maailm räägib sellest, et on vaja kliimakaose või kliima ebastabiilsuse leevendamiseks midagi ette võtta, on vaja energeetikat muuta, aga Eestis seda ei tehta. Lihtsalt ei tehta.
Kusjuures kogu selles valdkonnas on tohutud majanduslikud võimalused, mida me oleme näinud ka sel aastal, mil jälle mõnes mõttes täiesti ootamatult ainukene suur tuluallikas riigieelarvesse oligi sellesama kuuma õhu müük. Kusjuures see saab toimuda ainult tingimustel, et on olemas head projektid, kuhu seda raha panna, muidu ükski jaapanlane, hispaanlane ega mõne muu rahvuse esindaja neid kuuma õhu kvoote meilt lihtsalt ei osta. Ja kust need projektid tekivad, kui neid ette ei valmistata? Keegi peab neid ette valmistama. Praegu ongi tekkinud olukord, kus võib-olla ei olegi enam piisavalt hästi ettevalmistatud projekte. Nii et tööd on rohkem kui küll.
Nüüd küsimus, kes seda teeb. Ma ei julge päris kindlalt öelda, aga ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui väidan, et Eesti oli üks viimaseid riike Euroopa Liidus, kes endale sellise kliima- ja energiaagentuuri asutas. Kusjuures vahemärkusena olgu öeldud, et agentuuri eraldiseisva riigiasutusena ei olegi veel asutatud, ja see ongi suur probleem. Ma loodan väga, et see varsti juhtub. Kas me tõesti peame nagu täiesti vastuvoolu ujuma, et kogu Eesti kliima- ja energiapoliitikat koordineerib ja kujundab krediidi finantseerimiseks loodud ekspordi-krediidiasutus? See ei kõla juba nime poolest kuigi mõistlikult. Aga kõigest hoolimata keegi peab seda tööd tegema.
Mina hoiaksin kogu selles dispuudis lahus ja palun ka arupärijaid hoida lahus sisulised eesmärgid, mille osas minu arust ei ole nagu üldse erilist vaidlemiskohta või kui on, siis vaidleme väga hea meelega, ja personaalia, kogu selle agentuuri töö korraldamise. Loomulikult me oleme nõus rääkima sellest, mis on teie arvates valesti või halvasti ja mida saaks parandada. Eelmisel aastal, kui teist riigieelarvet menetleti – ma lihtsalt korrigeerin –, siis ma rahanduskomisjonis isiklikult selgitasin, milleks on energiaagentuuri vaja ja mida see tegema hakkab. See selgitus sisaldus ka Riigikogu otsustes. On kaks põhiteemat: energiasääst korterelamute renoveerimise kaudu ja katlamajade üleviimine taastuvenergia allikatele, mis vähendab kütuse importi ja inimeste soojaarveid ning loob ka töökohti. See juba toimub. Kui te selles osas vastu vaidlete, siis vaidleme hea meelega.
Lõpetuseks tahan ma kinnitada nõusolekut riigikontrolöriga ja rõhutan üle, et see ongi väga suur probleem, et valitsus ei ole täitnud Riigikogu otsust. Tõepoolest, jälle tekib küsimus, kelle poole pöörduda. Mina ka ei tea, kelle poole pöörduda. Ma loodan, et tulevikus valitsus siiski võtab Riigikogu otsuseid tõsiselt ja teeb midagi, mis otsustes kirjas on. Nii et ma ütleksin, et jõudu meile kõigile Eesti energia- ja kliimapoliitika kavandamisel ja selle ellurakendamisel. Tänan teid!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mart Jüssi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud riigikontrolör! Head kolleegid! Väga hea on rääkida oma fraktsioonist viimasena. Tänu sellele saan ma oma kõne lühemaks teha ja säästa väärtuslikke minuteid siin saalis teisteks diskussioonideks.
Tahaksin aga lisada arutellu natuke võib-olla sellist kogemuslikku mõõdet, just sellele soovin tähelepanu juhtida. Suures osas on asjaomased ajaloolised aspektid tegelikult siiski kajastatud. Kliimakokkulepped ja vajadus selle teemaga tegelda on aktuaalsed olnud juba terve inimpõlve jooksul ja nii on tõesti kummaline kuulda siin saalis seda ootamatuse ja üllatuse juttu.
2007. aastal otsustati luua ja 2008. aastal loodigi Läänemere Parlamentaarne Konverents, mis on koostöökogu, kuhu kuuluvad Läänemere maade parlamendid, Põhjamaade Nõukogu ja ka autonoomsete haldusüksuste – on nad siis oblastid, osariigid, linnad – valitud kogud. Eesmärk on ühtlustada ning arendada kliima- ja energeetikavaldkonda Läänemere maades. Mina olin selle koostöökogu töörühma juhataja, mind valisid selleks sinna saadetud delegaadid. Võib-olla sellepärast, et ma olen loodusteadlasena kokku puutunud nii kliima- kui energiaküsimustega.
See poolteist aastat tööd oli väga viljakas ja ma tahaksin sellest välja tuua ühe olulise aspekti. Me kohtusime eri riikide, eri parlamentide esindajatena ja kunagi ei olnud meil laua peal ühtegi mõne erakonna märki või silti. Meil ei olnud viiteid, mida üks või teine erakond asjast arvab, me tegelesime probleemidega, mis olid kogu regiooni ja võib-olla laiemalt ka kogu inimkonnale olulised ja millele me tahtsime saada optimaalseid lahendusi. Mitmel koosolekul kuulasime ära hulga eksperte, kelle hulgas olid muide mitmete riikide kliima- ja energiaagentuuride spetsialistid, kes tegid meile sellest valdkonnast ülevaateid. Ega me kõik sellega ju iga päev kokku ei puutunud.
Töö tulemusena me üllitasime väikese raamatukese, mis praegu on Riigikogu hoones juba rariteet, sest selle vastu on tuntud väga suurt huvi. Neid on viidud siit kõikjale. See on minu eksemplar. Ma seda ei saa kellelegi anda, aga ma loodan, et seda saab raamatukogus vaadata. Tolles raamatus on selle töörühma töö kokku võetud. Siin on vahearuanded, töörühma koosseis, lähteülesanded ja mandaadid. Aga põhiline, mis siin on, on soovitused Läänemere maade valitud kogudele oma kliima- ja energiapoliitika arendamisel. Me leiame neli põhisoovitust ja hulgaliselt alamaid punkte. Neli põhisoovitust vaatavad sellesse suunda, et tuleb kavandada ühtne kliima-energiapoliitika Läänemere ruumis. Tuleb alustada konkreetset tegevust, et ellu viia nii elamute energiasäästu programm kui ka katlamajade küttesüsteemide ümberehitamine koostootmisvõimsuste kasutamiseks, kasutada ära majanduskriisi kui võimalust tegelike muudatuste tegemiseks majanduses ja ühiskondades ning käivitada õpetusliku sisuga protsesse, et otsustajad saaksid oma otsuseid langetades rohkem toetuda teadmistele ja kogemustele.
Need on üldised küsimused praeguses kontekstis, aga minu arust näitavad need hästi, milleks on Eestis vaja Kliima- ja Energiaagentuuri. Näiteks Taanis on olemas kliimaminister ja kliimaministeerium. Minu arust on meie praegune tasand minimaalne, kuid kindlasti mittepiisav selleks, et neid probleeme lahendada. Ka meie töörühmas kerkis üles küsimus, kes vastutab. Kes peab otsuste eest vastutama? Nagu teada on, majandus mõjutab keskkonda tugevalt. Kas majanduse hoobasid tõmmates ja keskkonnahoobasid tõmmates saame ka kliima-energiaküsimusi arutada? Üldiselt jäi kaalukeelele arvamus, et peab vastutama peaminister ehk valitsus tervikuna.
Nii et kui kellelegi tuleb üllatusena, et me sellise asjaga praegu tegeleme, siis ei tohiks see olla tõeline üllatus. Masueelses ülessööstus me lihtsalt arvasime, et see teema on miski, millega saame tegelda tulevikus. Masujärgses või masuaegses languses aga leidsime, et oleme midagi tähtsat maha maganud ja võib-olla on juba hilja midagi muuta.
Kokkuvõttes on ajastus minu arust üsna hea. Aga oodata, et üks selline agentuur hakkab poole aastaga tööle ja vilju kandma, on tõeliselt ennatlik. Ma ise tegelen ühe teise riigieelarvet puudutava otsuse elluviimisega juba üheksandat kuud ja see ei ole lihtne olnud, kuigi seal ei ole tegu poliitilise vastuseisuga. Nii et bioloogina ma väidan, et tegemist ei ole loomaga. Tegemist on nõiaga, keda täna jahitakse, et tal suu ja jalad kinni siduda ja ta vette visata, et näha, kas jääb ujuma. Kui see oleks loom, siis me teaksime, kuidas temaga käituda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Jüssi! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Võib-olla läheb kaheksa minutit.

Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Lugupeetud riigikontrolör! Täna meie lugupeetud riigikontrolör härra Mihkel Oviir rääkis, et Eesti vajab energiaagentuuri ja et ta vajas seda juba varemgi. Sedasama kinnitas ka lugupeetud minister, kui ta vastas meie arupärimisele Eesti energiaagentuuri kohta. Et energiaagentuuri on vaja, on eksperdid, energiaasjatundjad rõhutanud aastaid.
Muidugi on hea, et meil selline agentuur on olemas. Õigemini mitte selline agentuur, vaid energiaagentuur kui niisugune. Ent milles on aga? Ka mina osalesin kahel esimesel energiaagentuuri nõukoja koosolekul. Ma olen ministri käskkirjaga sinna määratud ja püüdsin seal rääkida, kuidas võiks seda agentuuri teha. Mitte nii, nagu üritasid tegijad seda teha. Minu arvates hakati pükse üle pea jalga ajama. Käisin veel teisel nõukoja koosolekul, püüdsin seda suunata ja küsida osalenud asekantsler Kiselilt, kas nad ministeeriumis ei oska ühte agentuuri teha. Milleks on mingisugust nõukoda vaja ja kuidas üldse juhtimisega jääb?
Juhtimise küsimuse tõstis üles ka kolleeg Palling, kes väitis, et tuleks teha konkurss. Aga ei, meil on siin üks osakonnakene olemas, paneme talle sildi külge ja küll me jõuame neid konkursse teha, kevadeks on kindlasti kõik korras, konkursid on tehtud, juht olemas. Aga praegu on vaja kiiresti saadud raha kulutada, hakata tegema projekte. Rahastada neid projekte selleks, et tõesti kiiresti hakata raha kulutama. Selline mulje jäi minul.
Ma nägin sellises tegutsemises väga palju ohte. Kahjuks ma pean tunnistama, et ma rohkem nõukoja koosolekutel pole käinud. Seda põhjusel, et ka minister siin näpuga näidates süüdistas mind, et näe, Kaljuvee oli kohal ja tema on nende asjadega nõus, kuigi ma väga konkreetselt seal ütlesin, et ma nende asjadega nõus ei ole. Kusjuures ma millegipärast protokollis ei näinud, et see kirjas oleks. Selles osas ma olengi nagu süüdi, et ma ei ole rohkem püüdnud seal asju enda arust õigetele rööbastele lükata. Aga ma nägin selle kahe esimese koosolekuga, et seda lihtsalt ei ole võimalik teha. See rong on läinud.
Mul on ka see kogemus – ma olen seda tähele pannud –, et meie lugupeetud minister Juhan Parts ei saa oma haldusalas olevate energeetikaettevõtete suunamise ja juhtimisega hakkama. Esimese hooga ma mõtlesin, et sellest agentuurist saab ministrile suur abi, aga vastupidi, see on hakanud teda energeetikaküsimuste osas hoopis segama.
Rohelised tahaksid nüüd kindlasti öelda, et Kaljuvee on põlevkivi mees ega soovi rohelisi projekte näha ega toetada. Ma olen jälginud neid protokolle. Ei saa tõesti öelda, et see agentuur tegeleb ainult mingisuguse jamaga ja seal on töös teemasid, millega ei peaks tegelema. Paljud projektid, mis sealt läbi käivad, on vajalikud ja ma arvan, et nendel on tulevikku. See lõik agentuuri töös on vajalik ja hea. Aga teistpidi, agentuur ei ole ju ainult selleks loodud!
Energiaagentuur peab olema kompetentsuskeskus. Ta ei pea tegelema ainult ühe pisikese lõiguga, ta peab töötama välja poliitika, kui palju meil peab olema üht või teist või kolmandat selle järgi, mis on energeetika arengukavas kirja pandud. See on päris hea arengukava, siinsamas saalis vastu võetud. Aga agentuur tegeleb lihtsalt projektidega.
Mina näiteks olen juba natuke elanud inimene ja ettevaatlik. Kui ma vaatan seda projekti, siis esimese hooga tundub see päris hea projekt olevat. Kui ma hakkan aga vaatama, kes seal tegevad on, siis mul tekivad kohe küsimused ja kahtlused. Ma ei saa anda oma nõusolekut, kui ma ei saa usaldada seda seltskonda. Nad ei ole valitud, nad on lihtsalt kohale pandud, ja seda nende poolt, kes on käivitanud sellise süsteemi, mille järgi tolle agentuuri ehitamine on käinud.
Need on niisugused mõtted siit ja sealt. Mul ei ole kirja pandud isegi mitte mingisuguseid märksõnu. Aga ma võtsin kaasa Rene Tammisti ettepanekud. Temal on täpselt samasugused märkused. Millal ükskord kuulutatakse konkurss välja? Millal hakatakse seda agentuuri üles ehitama nii, nagu ühte agentuuri üles ehitama peab? Millal koostatakse talle plaanid, tegutsemiskavad? Jne, jne. Need on asjad, mis on vaja paika panna.
Energiaagentuuri on tõesti Eestile vaja, nagu ka paljudele teistele riikidele. Aga nii, nagu meie oskasime ta teha, alustades siin Riigikogus, nii nagu valitsus on sellega tegelnud, nii nagu minister või ministeerium on sellesse suhtunud – niimoodi sellest asja ei saa. Sealt võib need üksikud projektid üles korjata, need on agentuurile toeks, aga tuleb teha nii, nagu üht agentuuri ikka tehakse. See ei ole mitte mingi maailmaavastus: konkurss, programmid, põhikirjad ja muud sellised asjad paika, ja asi läheb.
Kokkuvõtteks tahan avaldada soovi, et kõik asjaosalised mõtleksid hoolega. Seda nõukoda pole vaja. Ühel agentuuril on nõukogu ja on oma juht ja juhatus. Nende valimiseks-määramiseks on riigis olemas seadused ja korrad. Selle järgi tuleks käia ja siis me ehk saame ühe hea asja. Aga muidugi ma tänan tänast ettekandjat, kes minu arvates tegi väga asjaliku ettekande, näidates ära kitsaskohad, mis ka mulle haiget teevad. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu!

Austatud proua juhataja! Hea riigikontrolör! Head kolleegid! Mina olen selline emotsionaalne inimene ja minu sõnavõtt päris kindlasti ei esinda minu erakondlikku maailmavaadet ja kindlasti ei esinda ma siin praegu oma erakonda.
See tänase arupärimise käsitlus läks uskumatult inetuks. Läks inetuks ja ausalt öeldes läks inetuks inimese süül, kelle puhul ma poleks elus arvanud, et asi võiks nii inetuks minna. Ma arvan, et nii valuliselt reageerib inimene aga ainult sellises olukorras, kus ta tunneb, et tõepoolest asjad ei ole nii, nagu ta tahaks, et oleksid.
Loogiline on see, et energiaagentuur on täiesti selge ja klaar asi. Sellele keegi vastu ei vaidle. Täiesti selge on, et järgmised sõjad maailmas peetakse kas energiakandjate pärast või siis religioossel pinnal. Täiesti selge on ka see, et põlevkivi lõputult põletada ei saa. Ja täiesti selge on seegi, et Eestimaa inimene ei jõua kasvavaid elektriarveid varsti enam maksta ja Eesti ettevõtted ei suuda väga kaua taluda 40%-list elektri hinna tõusu seoses vabale turule üleminekuga.
Nüüd ongi mul tekkinud küsimusi. Põhitegevus selles lugupeetud agentuuris on olnud kahe maja ehitamine golfiväljaku äärde, nagu ma täna kuulsin. See meie agentuur ei ole suutnud meile oma tegutsemisaasta jooksul välja käia mitte ühtegi sisulist ettepanekut, millega me peaksime homme tegelema hakkama, et meie elektriarved ei kasvaks. 2013. aastal, kui mu mälu mind ei peta, hakkab ka kodutarbija maksma elektri eest börsihinda ehk 40% kasvab meie elektriarve. Me ju räägime praegu mingisugusest säästlikust renoveerimisest. Kus on konkreetsed projektid? Kus need on?!
Mina tahtsin ka koos oma sõpradega välja töötada passiivmaja projekti. Ma anusin energiaagentuuri juhtpoliitikuid kaks kuud, et saame kokku, räägime sellest, võib-olla ma saaksin ka sellele projektile ja sellele näidisele tuge. Ma ei saanud nendega isegi kokku – me ei suutnud aega leida. Tegelikult tähendab see seda, et me oleme loonud uue EAS-i, oleme loonud uue KredEx-i, kust normaalse mõistusega inimene abi ei saa. Riigikontroll andis ju hinnangu ka EAS-i tegevusele. Jah, pärast seda, kui ma siit Riigikogu puldist EAS-i suunas kriitikanooli lasksin, leiti aeg ja kohtuti minuga. Ja siis ma sain aru, et ma ei saagi sealt abi ja seda sellel lihtsal põhjusel, et ma olen mõttetu 30 töötajaga Eesti väikeettevõtja, kes töötab välisturgudele. Ja see on minu isiklik tragöödia, et ma sellega praegu Eestis tegelen.
Küsimus ongi selles, et Eestis on edukas see, kes suudab kuidagiviisi oma mingisuguse plaani või mõtte läbi suruda. Tuulikute omanikud naeravad täna ülejäänud inimeste üle ja ütlevad, et jõle sünge äri – pensionisammas. Nüüd hakatakse vaikselt rääkima, et me vist tuuleenergiat doteerime liiga palju.
Kuulge, kullakesed, me ei ole ju lõppude lõpuks mingid tulnukad! Lepime kokku, arutame läbi, mismoodi me sellel väikesel maalapil elame! Siis ehk oleks välistatud ka see, et lugupeetud parlamendiliige solvab Riigikontrolli esimeest selle pärast, et Riigikontrolli esimees ütleb välja tõe, mis talle juhuslikult ei meeldi. Anna andeks, hea Marek, ma ei tahtnud siia pulti tulla, aga sa sundisid mind seda tegema! Praeguseks oled sa vist küll juba koju läinud.

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Tahaksin siin kõnetoolis alustada kolleeg Toomas Trapido sõnavõtus kõlanud vanasõnaga. Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Toomas Trapido on hea inimene. Isegi siis, kui ta kurja teeb, ikka on hea inimene. Meie oleme selle arupärimisega välja tulnud just sellepärast, et aidata, sest retoorikas on see agentuur küll olemas, aga sellist agentuuri, nagu ta sõnades olema peab, pole loodud. Selle asemel on tehtud üks tehing: hääled valitsusele ja teatud rahaeraldus nendele poliitikutele, kes oma lisahääli pakkusid.
Ma tuletan meelde: 18. juunil möödunud aastal, poolteist tundi enne töölepingu seaduse lõpphääletust ja teise negatiivse lisaeelarve lõpphääletust võeti siin vastu otsus ettepaneku tegemise kohta Vabariigi Valitsusele, mis ühe punktina sisaldas ka energia- ja kliimaagentuuri asutamist. Ja tõepoolest, selle poolt oli rohkem Riigikogu liikmeid kui vastu. Samas ma ei ole nõus sellega, et kogu vastutus selle eest, et riigi rahandusotsuste läbipaistvus on muutunud halvemaks, peaks olema Riigikogul kui tervikul. Paraku on meil siin saalis olemas koalitsioon, kes on mitmel korral kippunud eraldama ilma selge eesmärgita raha, ja on opositsioon, kes peab kasutama selliste väärkasutuste avalikuks toomiseks kõiki opositsiooni käes olevaid vahendeid. Sellised vahendid on ka arupärimised, mida me esitame kas ministritele või riigikontrolörile või õiguskantslerile, ja kui meie esitame arupärimisi, siis ei maksa selle eest hakata süüdistama sõnumitoojat. Sõnumitooja sõnum oli päris selge: rahandusotsused on olnud mitteläbipaistvad ja vaatepilt on muret tekitav. Ja isegi kui eesmärgid on head, siis nende elluviimiseks tegevuskava ei ole.
Tahaksin nüüd tulla detailide juurde. On tõsi, et Riigikogu selle otsuse tegi ja et Riigikogu enamus selle rahaeralduse eelarvesse tõesti kirjutas. Samas me siiski ei arva, et me oleme olukorras, kus mitte keegi enam ei vastuta või et vastutab vaid KredExi juhataja, kelle nime meist enamik tõenäoliselt ei teagi. Aga tõe huvides olgu ka tema nimi nimetatud: ta on Andrus Treier. Ma arvan, et siiski majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes siin selle arupärimise käsitlust rõõmsalt muiates on jälginud, vastutab ka. Ta peab vaatama, mis tema haldusalas toimub. Eelarvest on ju eraldatud 86 miljonit krooni ja praegu on suudetud ära näidata ainult 4,3 miljoni krooni väljamaksmine. Aasta viimasel kolmel kuul olevat plaanis veel 60 miljonit krooni välja maksta. See kõik näitab, et projekte, mis on lauale jõudnud ilma konkursita, on ülisuures mahus. 60 miljonit krooni ei ole isegi riigieelarvele mitte pisku, selle eest saaks teha palju head, kui kõik oleks läbipaistev ja õiglane.
Teha nägu, et see pole meie kellegi asi, me küll jälgime ja muretseme, aga sõna ei võta – see oleks vale lähenemine. Nagu ütles riigikontrolör, toetusi jagavaid agentuure on juba küllaga. Selle agentuuri mõte ei saanud olla see, et rohelistele lähedal seisvad inimesed hakkavad teenima 600–1000 krooni tunnis. Mul ei ole midagi kõrgepalgaliste inimeste vastu, aga sellised tunnitaksid ilma selge missioonita on ilmselgelt üle makstud ja tegelikult need mitte ainult ei näi ebaausad, vaid ongi ebaausad, sest inimesed on ju palgatud ilma konkursita.
Head kolleegid rohelisest erakonnast! Me tegelikult selle arupärimisega tulimegi teile appi. Me tulime ja aitasime näidata, kuidas te oma missiooni ja kaunist retoorikat räpaste tegudega määrite. Ja ma loodan, et te mitte ainult ei ründa sõnumitoojaid, vaid mõtlete ka selle peale, miks te sellises olukorras olete. Aitäh!

Nüüd palun kõnetooli lugupeetud riigikontrolöri!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad ja muud Riigikogu liikmed! Ma tahaksin ainult rõhutada mõnda probleemi. Siin vahepeal nagu kadus ka minul ots käest ära, kui ma mõnda ettekandjat kuulasin. Ma tahan öelda ühte: keegi ei ole siiamaani pannud kahtluse alla agentuuri loomise vajalikkust. Küsimus on pigem selles, kuidas seda agentuuri tööle rakendada. Me konstateerisime fakti, et kõik need ülesanded, mis on arvatud agentuuri tegevuse käivitamise eeldusteks, on täitmata. Ei ole esitatud tegevusprogrammi ega asutamisdokumente, hiljemalt 2010. aasta teise kvartali lõpuks pidi agentuur muutuma iseseisvaks jne.
Me ei ole puudutanud veel seda, mille kallal peaks see agentuur töötama hakkama, mis nende dokumentide sisu on. Minu arvates on väga hästi selle kaardistanud lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Tema lahkel loal ma tsiteerin, mis see võiks olla. Esiteks, energia- ja kliimavaldkonda puutuv analüütiline tegevus. Siis energiasektori trendide analüüs. Energiasektori varustuskindluse analüüs. Elektritootmise viiside toetuste vajaduse ja ulatuse analüüs. Energiaauditite monitooring ja analüüs. Energiasektoris kasutatavate seadmete efektiivsuse analüüs. Säästva arengu alase tegevuse toetamise meetmete tulemuslikkuse analüüs ja monitooring. Taastuvenergiaalane tegevus. Jne, jne. Tähendab, majandusministril on täiesti olemas visioon, millega see agentuur peaks tegelema hakkama, ja need on asjad, millele ma kirjutaksin kahe käega alla.
Ma jään ikkagi oma seisukoha juurde: toetuste jagamiseks veel ühte institutsiooni Eesti ei vaja. Kui lugupeetud minister suudaks mind ümber veenda, see oleks kena. Aga tuleb kaks asja lahus hoida. Me räägime siin agentuurist. Keegi ei ole seadnud kahtluse alla selle agentuuri vajalikkust, ükskõik, mis värvi te olete, rohelised, mustad või valged.
Ma mõtlesin ka, kas ma vastan ühele lugupeetud Strandbergi väitele minu poliitilise seotuse kohta. Ma ei tahaks otseselt, lugupeetud Strandberg, vastata, ma vastan ainult nii. Mitte ühelgi tingimusel, mitte mingil juhul ma ei võtaks Riigikontrolli tööle ei oma abikaasat, oma tütreid, oma väimehi, oma lapselapsi ega ühtki muud sugulast ega hõimlast, sest ma olen veendunud: ka Riigikontroll ei pea mitte ainult olema aus, vaid ta peab ka väljastpoolt paistma absoluutselt aus. Ma tänan tähelepanu eest! (Aplaus.)

Aitäh, lugupeetud riigikontrolör! Marek Strandberg, palun!

Kuna mu nime mainiti, siis repliigi korras ma kinnitan riigikontrolörile, et mina ei ole Kliima- ja Energiaagentuuri tööle võtnud mitte ühtegi inimest ja mul puudub igasugune kokkupuude kõnealuse asutuse kaadripoliitika ja faktilise tegevusega. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Kalev Kallo, Mailis Repsi ja Ain Seppiku 2. augustil esitatud arupärimine probleemide kohta seoses Tallinna–Kuressaare lennuliiniga. Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma usun, et me läheme edasi vähem emotsionaalse arupärimisega, kuigi minu jaoks on kindlasti siingi emotsionaalsust  omajagu. Meie arupärimise sisu on järgmine. Saaremaa transpordikorralduse survegrupp – MTÜ Saaremaa Ettevõtjate Liit ja SA Saaremaa Turism – tegi 20. juulil käesoleval aastal avaliku pöördumise seoses probleemidega Tallinna–Kuressaare lennuliinil. Avalikus pöördumises viidatakse asjaolule, et 2008. aasta oktoobrist, st pärast seda, kui Tallinna–Kuressaare liinil asus opereerima Saare Maavalitsuse korraldatud hankekonkursi võitnud lennufirma Estonian Air, on lennuühenduse usaldusväärsus ja lendude tihedus varasemaga võrreldes vähenenud, kuid nii keskmine piletihind kui ka lennufirmale makstav dotatsioon on kasvanud. Saare Maavalitsuse statistika kohaselt oli eelmise vedaja ärajäänud reiside osakaal 2007. ja 2008. aastal 4–5% (siin ja edaspidi opereeritakse ainult doteeritud reisidesse puutuva statistikaga). Estonian Airi ärajäänud reiside osakaal oli esialgu ligikaudu sama suur, ent hakkas alates 2009. aasta novembrist kasvama ja moodustas 2010. aasta esimesel neljal kuul juba 18% (kui jätta arvestusest välja aprillikuus tuhapilvedest tingitud lennuseisaku tõttu ärajäänud lennud, siis 14%). Alates maist 2010, pärast teravat kriitikat on olukord siiski paranenud. Ärajäänud lennud kahjustavad aga ikkagi lennuliini usaldusväärsust. Saarlaste jaoks on oluline ka lendude tihedus, kohaliku kogukonna ja mujalt tulevate reisijate (ärireisijad, turistid) jaoks on oluline reiside toimumine seitsmel päeval nädalas ja kaks korda päevas.
Seoses eeltooduga on majandusministrile viis küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema, sest ma usun, et härra minister, enne kui ta vastama hakkab, loeb küsimuse ette.

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Lugupeetud minister, palun nüüd vastata küsimustele!

Lugupeetud proua Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. Esimene küsimus: "Milline on teie üldine hinnang Tallinna–Kuressaare lennuliini kvaliteedile ja usaldusväärsusele ning kas sellega võib rahul olla?" Minu hinnang on selline, et loomulikult on taunitav ja ebameeldiv, kui kavandatud lennud jäävad toimumata või lükkuvad edasi. Oluline on teada, mis põhjusel see nii on. Kui lendude ärajäämisel või hilinemisel on seos ilmastikuoludega ja silmas peetakse lennuohutuse tagamise eesmärki, siis kindlasti võiks see olla mõistetav. Üldistatult on ministeeriumi jaoks peamised probleemid seoses Tallinna–Kuressaare–Tallinna lennuliiniga olnud ilmastikuoludest tingitud reiside ärajäämine või hilinemine ja üheks põhjuseks on see, et maandumine Kuressaare lennujaama toimub visuaaltingimustes. Ma loodan, et selle aasta sees saab see probleem lahendatud. Nimelt peaks Kuressaare lennuväljale selle kvartali jooksul paigutatama ILS-süsteem, mis elektrooniliselt toetab lennukite maandumist, tagades täisohutuse ka ilmastikutingimustest sõltumata.
Tehnilistel põhjustel tegemata jäänud lende annaks vähendada, kui suurendada õhusõidukite arvu ja hankida rohkem varuosi kodulennujaama lattu. Loomulikult oleks see nii lennuettevõttele kui tellijale ka kulukam. Saare Maavalitsuse ja AS-i Estonian Air vaheline leping näeb ette, et kui vedaja osutatava teenuse kvaliteet on madalam turul väljakujunenud kvaliteeditasemest või tema teenuse hind on kõrgem turuhinnast, on tellijal õigus taotleda teenuse kvaliteedi või hinna vastavusse viimist teenuseturul pakutava tasemega. Seega on Saare Maavalitsusel lepingu kohaselt võimalik reageerida, kui lepingus viidatud olukord esineb.
Teine küsimus: "Kas teie hinnangul on Saare maavanem Tallinna ja Kuressaare vahelise lennuühenduse korraldamisega hakkama saanud?" Kui tutvuda lepinguga ning jälgida lennuliikluse kulgemist lähtuvalt ka Estonian Airi statistikast, selgub, et Saare maavanem on täitnud temale antud volitustest tulenevad kohustused. Probleemid, mis on tekkinud lendude ärajäämise või hilinemise tõttu, ei ole suures plaanis otseses seoses maavanema tegevuse või tegevusetusega.
Kolmas küsimus: "Kas Tallinna–Kuressaare lennuliinil on plaanis fikseerida kindel lennupileti hind?" Kehtiva Saare Maavalitsuse ja Estonian Airi vahel sõlmitud lepingu punktis 5.3.5 on toodud välja, et kulude põhjendatud kasvu korral on vedajal õigus nõuda toetuse ja piletihindade vastavat muutmist, esitades tellijale, s.o Saare Maavalitsusele põhjendatud taotluse koos tõenditega kulude kasvu kohta. Samas punktis on ka kirjas, et tellijal on õigus nõuda makstava toetuse vähendamist juhul, kui vähenevad teenuse osutamisega seotud kulutused, näiteks kütuse hind, lennujaamatasud. Leping annab võimaluse vajaduse korral piletihinda muuta. Hetkel doteerib riik 15 istekohta (15 istekohta igal lennul) ja hind on 252 krooni üks suund. Juhul kui kõik 15 doteeritud istekohta on välja müüdud, tuleb reisijal, kes selle 15 sisse ei mahtunud, maksta kõrgemat piletihinda. Seega soodushind on fikseeritud, kuid ülejäänud kehtestab lennuettevõtja.
Järgmine küsimus: "Kas lennufirma Estonian Air on rikkunud Saare Maavalitsusega sõlmitud lepingut seoses suure ärajäänud lendude arvuga?" Ma korrigeeriksin ühte arusaamist ka arupärijate sissejuhatuses. Nimelt, vähemalt selle statistika järgi, mis on meil ministeeriumis – ma eeldan, et see on õige, see baseerub nii Estonian Airi kui ka Saare Maavalitsuse andmetel –, ei ole Estonian Airi ärajäänud lendude protsent suurem eelmise vedaja omast. Mis ei tähenda, et see protsent ei võiks olla veel väiksem. Estonian Airi  koostatud statistikast järeldub, et suurem osa  lendude ärajäämisest on tingitud ilmastikuoludest või tehnilistest riketest.
Viimane küsimus: "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on olemas analüüs Tallinna–Kuressaare liini lennuvajadustest või on see plaanis koostada?" Nagu me teame, on süsteem ikkagi niisugune, et hetkel korraldab lennuliiklust liinil Tallinn–Kuressaare–Tallinn Saare Maavalitsus. Majandusministeeriumi andmetel on Saare Maavalitsusel kavas teha analüüs, mis selgitaks lennuvajadust mainitud liinil. Lennuliini vajalikkusele viitab kindlasti ka reisijate arvu kasv, mitte ainult sellel aastal, vaid viimasel kahel-kolmel aastal on lennureisijate arv Kuressaare–Tallinna liinil kasvanud.

Aitäh, härra minister! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt tänud sisuliste vastuste eest! Mul tekkis küsimus seoses sellega, kui te tsiteerisite maavalitsuse ja Estonian Airi vahelise lepingu seda punkti, mis puudutab lepingu rikkumist, just nimelt hinnatemaatikat ja ärajäänud lendude osa. See on nii ujuv punkt, et sealt midagi, ütleme siis, vedaja kahjuks välja lugeda on suhteliselt keeruline, vähemalt mulle tundus niimoodi, kui ma teid kuulasin. Kas te ei arva, et maavalitsus oleks pidanud tegema tunduvalt rohkem eeltööd selleks, et leping oleks olnud tarbijasõbralikum, ehk vedaja oleks pidanud natuke rohkem pingutama, et täita inimeste ootusi?

Kindlasti oleks saanud seda lepingut paremini teha. Ma ei tea üldse ühtegi asja elus, mida ei annaks paremini teha. Kui te tahate, et ma ütleksin midagi kriitilist Saare Maavalitsuse kohta, siis selle ma jätan täna tegemata. Ma tean, et Saare Maavalitsus ei ole rahul selle olukorraga ja rahul ei ole ka lennuettevõte Estonian Air. Ajakirjanduses on väga palju selliseid uudiseid, et  lennud jäävad pidevalt ära. Statistika räägib sellest küll natuke leigemalt. Ma arvan, et mõlemal on piisavalt järelemõtlemise ruumi. Estonian Air sai ju selle doteeritud lepingu ikkagi riigihanke kaudu. Nii et küllap siis need lepingu põhitingimused tulenevad ka vastavatest riigihanke tingimustest – millised on võimalikud sanktsioonid, kui lennuteenuse kvaliteet mingil moel halveneb, lendude ärajäämise protsent kasvab või on hilinemisi, ja mis on need põhjused. Ma olen nõus selles suhtes, et kui anda siit puldist mingisuguseid juhtnööre, siis loomulikult tuleks rääkida ikkagi nendes kategooriates, kui me räägime teenuse kvaliteedist, siis ei ole mõtet rääkida abstraktsest teenuse kvaliteedist. Lennuteenuse kvaliteedi puhul on väga selged asjad, mis inimesi huvitavad, need on täpsus, regulaarsus ja loomulikult ka see, et ta kohale jõuab, aga sellest ei ole mõtet rääkida. Nii et selles mõttes peaks need asjad tunduvalt täpsemalt paika panema ja ma usun, et kindlasti on see õppetund Saare Maavalitsusele. Ma arvan, et ka Hiiu Maavalitsusele, seal korraldatakse analoogseid lende ja kindlasti on samasuguseid probleeme. Anname Saare Maavalitsusele edasi sõnumi, et tuleks üritada asja parandada.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mina küll usun, et Saare Maavalitsus on piisavalt pädev neid asju korraldama. Aga siin võib olla hoopis teine olukord. Ma ütleksin nii, et mõnes mõttes on see olukord päris naljakas. Ma tean, seal on kokku lepitud graafik, et buss peab lennuki ära ootama, aga kunagi ei tea seda, kas lennuk ilmub või ei ilmu. Selle ümber on päris palju nalja saanud. Minu küsimus on aga sellega seotud, et järsku on maavalitsus päris keerulises olukorras, et näiteks kui tehagi uus konkurss, juhul kui see üldse võimalik on, siis polegi konkureerijaid. Võib-olla on tegemist niisuguse suhteliselt keeruka olukorraga, et ei saa uut konkurssi teha, pead olema rahul praeguse vedajaga. Või annab siin midagi ette võtta, mis teie hinnang on?

Aitäh! Kui ma õigesti mäletan, siis ka sellel Kuressaare–Tallinna liini konkursil oli ikkagi mitu osalist, viimasel konkursil. Selles osas on praktika näidanud, et siiski on osalejaid. Kui me vaatame veel mõnda väikesaart, siis kas või näiteks Ruhnule ja Kihnule on samuti teenuseid pakutud, need on küll natuke erinevat laadi teenused, natuke spetsiifilisemad kui see regulaarne Kuressaare–Tallinna reis, aga ka seal on mitmeid pakkujaid. Ma arvan, et see võib olla võimalik, iseasi, kui palju see maksab. Rääkida uuest konkursist, kui Saare Maavalitsus ei leia õiguslikku alust, saab aga ikka siis, kui see leping on oma aja täis teeninud. Ma arvan, et maavalitsusel on kindlasti võimalused olemasoleva teenuse üle vedajaga rohkem kõnelda. Ma tean, siin on olnud väga palju juttu lennugraafikutest, sellest, kas need hommikused ja õhtused lennud ikka lähevad õigel ajal. Ma küll loodan, et sellise asjaga – ma tahaksin selles asjas härra Sarapuuga väga nõustuda – saab üks maavalitsus hakkama. Kui me peaks nüüd ka selle võtma Tallinna enda kätte korraldada, mida me tegime näiteks Ruhnu laevaliini puhul, siis see oleks küll kurb. Loodame väga, et Saare Maavalitsus saab nende mõistlike rahaliste toetustega, mida me eelarvest pakume, sellise asjaga ikkagi hakkama. Tõepoolest, see toetus on ju ennekõike mõeldud selleks, et just nimelt saare elanike vajadused oleksid rahuldatud. Selle tõttu on ka kasutusel skeem, et mitte kõik istekohad ei ole doteeritavad, ja see sõltub jällegi vajadusest jne.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma muidugi nõustun teiega, et reformierakondlastest Saare ja Hiiu maavanem ei saa lihtsalt transpordi korraldamisega hakkama, piisab sellest, kui lugeda nende maakondade ajalehti. Aga minu küsimus on pigem selles, et kuna Estonian Air on nüüd riigi omandis, kas siis võib oodata – mina loen ajalehti, informatsioon tuleb mulle ainult sealt –, et lennuliiklus saartega oluliselt paraneb? Või on ikka kõik kinni Saare ja Hiiu maavanemas?

Aitäh! Ma kasutan võimalust ja ütlen, et see informatsioon – ma ei tea, millist ajalehte te lugesite, neid on ju rohkem kui üks – ei vasta tõele. Lepingud, mis valitsus on sõlminud SAS-iga, jõustuvad ikkagi siis, kui Riigikogu kiidab need heaks. Teil tuleb jällegi otsustada selle küsimuse üle, tõsi küll, jaa-ei vormis.
Ma arvan, et selline doteeritud lennuühendus saartega on minu arvates hästi vajalik, keegi ei kahtlegi selles, et see peab olema ja et see peab olema pidev. Kuigi, ma pean ütlema, on ka selliseid arvamusi, et Saaremaaga peaks olema võimalik korraldada see ühendus täielikult kommertsalustel.Teisisõnu, ei ole vaja, et osa pileteid on odavamad. Ma ei arva, et see mõistlik on, mingi osa peab olema ja see peaks jääma kehtima umbes analoogsel põhimõttel. Estonian Airi aktsionäride koosseis ei peaks mõjutama selliste teenuste korraldamist ja me ei peaks mingil juhul andma ka siin eeliseid, kui Estonian Air saab 90% ulatuses riigi omandiks. Siin me peame ikkagi arvestama, et lennuettevõtted peavad omavahel konkureerima. Nii et jah, härra Seppik, teil oli õigus, aga ma ei ütle, milles.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avame nüüd läbirääkimiste vooru. Ma palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Jah, te ei ole selle teema puhul vist tõesti kõige õigem adressaat, majandusministrina te ei peaks selle kohta aru andma. Aga kui maavalitsejate käest ausalt öeldes vastuseid ei saa, siis Riigikogu liikmel on kõige lihtsam ja otstarbekam küsida aru ministrilt, see paneb maavalitsuse töötajad jooksma. Sest paraku on olnud nii, et kui Saaremaal on järjekordselt tekkinud probleem mõne lennu ärajäämise või hilinemisega, siis maavalitsus ütleb alati, et probleeme ei ole, kõik on väga hästi, suurepärane, väga head partnerid on. Ja ma siiralt ei saa aru, kelle või mille huve eesotsas maavanemaga kaitstakse. Kas kaitstakse nende inimeste huve, kes tegelikult peaksid olema konkreetsel kellaajal konkreetses kohas, kas Saaremaal või Tallinnas, või kaitstakse konkreetselt ühe eraettevõtte huve?
Kõige naljakam selle asja juures oli see, et kui 8. septembril toimus Kuressaare Linnavalitsuses osapoolte kokkusaamine, siis Estonian Airi esindaja ütles, et kevadest alates on olnud kaks eriti positiivset sündmust, esiteks on reisijate arv kasvanud ja teiseks on nad vastanud ettevõtjate ühispöördumisele. Ma ei kujuta ette, miks need peaksid olema tarbija jaoks väga positiivsed sündmused, kui kõik muu on jäänud samaks. Võib-olla vähemal määral on lendude ärajäämisi, aga kindlus ju puudub! Ütlen ausalt, et mina sõidaksin hea meelega esmaspäeva hommikul Kuressaarest Tallinna tööle ja reedel Tallinnast tagasi lennukiga, aga ma ei tea kunagi, millal see lennuk lendab või millal ta ei lenda. Ja katsu sa siis seletada oma kurjale ülemusele fraktsioonist, Ainile, kes ütleb, et Kalle, sa oled jälle hiljaks jäänud või ei ole kohale jõudnud.
Tõesti, augustis kasvas lennureisijate arv 23% ja loomulikult, mida rohkem lennureisijate arv kasvab, seda odavamaks peaks teoreetiliselt minema ka lennupilet ja vähenema lennufirma kulud. Ja kui lennufirma koostöös lennujaamaga, ma pean silmas just Kuressaare lennuvälja, kiiremas korras saavad täppismaandumiseks vajalikud elektroonilised seadmed, siis loodetavasti kasvab ka see lennukindlus.
Ma rääkisin eelmisel korral härra ministrile kommunikatsioonist. Ma arvan, et väga paljus on ka selle probleemi sisu kommunikatsioonis. Ma ei saanud kuidagi aru, kui ajalehes väideti, et kui 15 piletit on ostetud, siis piletihind kasvab. Ma mõtlesin, loogiliselt võttes on ju nii, et kui ostetakse rohkem pileteid, siis peaks pileti hind odavamaks minema. Aga nüüd selgub, et 15 kohta on doteeritud, ja sellepärast hakkab hind pärast kasvama. Lugeda ei ole seda küll mitte kusagilt olnud. Kui see oleks kusagil avalikkuses välja öeldud, et 15 kohta on doteeritud, olge nobedad ja jookske kähku oma pileteid ostma, siis oleks see minu arvates päris hea turundusnipp, aga millegipärast ei ole seda ära kasutatud.
Aga lõpetuseks ma küll väga loodan, et tulevikus saab lennukindlus olema parem, olgu see vedaja siis Estonian Air või mis iganes lennufirma, ja et maavanem pöörab oma näo ka tarbijate poole, sest see on eriti tähtis. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee ja Eldar Efendijevi 2. augustil esitatud arupärimine Kauksi–Vasknarva maantee olukorra kohta. Palun kolleeg Valeri Korbi kõnepulti!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine on suunatud härra Juhan Partsile, majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Arupärimise teema on Kauksi–Vasknarva maantee olukord. Vasknarva on küla Ida-Viru maakonnas Alajõe vallas Narva jõe lähte vasakul kaldal. Küla tekkis 14. sajandil Vana-Liivimaa kirdepiirile rajatud ordulinnuse juurde. Praegu on Vasknarva külas paadisadam, piirivalvekordon, kalmistu, nunnaklooster ja Vasknarva Ilja Prohveti apostlik-õigeusu kirik. Põhilised tegevusalad on seotud turismiga ja kalapüügiga. Vaatamisväärsuseks on Vasknarva kindluse varemed. Leiame, et Vasknarva on riigile strateegiliselt väga tähtis koht, kuid Vasknarva külla pääsemiseks on ainult kaks teed ning mõlemad on küllaltki kehvas seisus. Kauksi–Vasknarva ja Karjamaa–Vasknarva vaheline tee on ehitatud 20. sajandi alguses, kruusatee on ehitatud risti teega olevatele palkidele, mis on omakorda kaetud kruusaga.
Mõni aeg tagasi oli ajalehes Põhjarannik artikkel "Alajõe ja Illuka elanikud nurisevad kehvade teeolude pärast", kus Vasknarva elanikud räägivad teede olukorrast. Artikli viimases lõigus on juttu sellest, et 2009. ja 2010. aastal, kui Tallinna–Narva maatee Jõhvi–Kukruse lõigul algavad suured ehitustööd, saadakse vanast teekattest arvatavasti palju asfaldipuru, millega on kavas korda teha Alajõe ja Illuka valla riigile kuuluvad kruusateed, mille seisund pole praegu rahuldav, sest pärast igat autot on mõned minutid üleval tolmupilv, mis läheb nii silma kui ka hingamisorganitesse. Sellel suvel oli päris palju jalgratastega reisijaid, kes kannatavad samuti selle tolmu käes. Alajõe valla elanikud, kelle elamud jäävad Kauksi–Vasknarva maantee äärde, on kirjutanud juba mitmeid avaldusi selle kohta, et ei saa isegi oma maja hoovis ega õues korralikult viibida.
Meil on härra ministrile kolm küsimust. Esiteks, millal on plaanis alustada Alajõe vallas Kauksi–Vasknarva maantee remonti ja tolmuvaba katte paigaldamist? Teiseks, kas ettevalmistustööd on juba alanud? Kolmas küsimus: kas Kauksi–Vasknarva maantee remontimist ja tolmuvaba katte paigaldamist planeeritakse teha riigi või eurofondide raha eest?

Aitäh, kolleeg Valeri Korb! Palun, lugupeetud minister, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad, Riigikogu liikmed! Ma vastan kolmele küsimusele korraga.
Maanteeametil on juba 2000. aastal koostatud Ida-Viru kruusateedele katete ehituseks pingerida, mille alusel tehakse objektide valik. Valiku peamine kriteerium on liiklussagedus. Tänase päeva seisuga on Ida-Viru maakonnas prioriteetide pingereas esikohal riigimaantee number 32, Jõhvi–Vasknarva, ja järgmisena riigimaantee 13111, Kauksi–Vasknarva kilomeetrite vahemikus 17,3–21 ja 21,6–29,6. Need maanteed on olulised nii kaitseotstarbelises kui ka Peipsi põhjaranniku turismi arendamise mõttes. Kavandatud tegevused sealses piirkonnas on kooskõlastatud nii Ida-Viru Maavalitsuse kui ka kohalike omavalitsustega ning omavalitsusi on olukorraga kursis hoitud.
Riigimaanteel Kauksi–Vasknarva, mille kohta te olete küsinud, alustati juba 2006. aastal ettevalmistustöid katte ehitamiseks kruusateele. On rajatud ja puhastatud piki- ja ristkraavid, vahetatud välja truubid, taastatud kruusakatet. 2003. aastal ehitati ka Remniku küla vahelisele teele, mis on sellelsamal Kauksi–Vasknarva teelõigul, tolmuvaba kate ning tehti Kauksi–Karjamaa teelõigul korduspindamine. Aastail 2005–2008 koostati Smolnitsa küla ja Vasknarva teeristi vahelise kruusatee remondi projektdokumentatsioon ning vastavalt sellele dokumentatsioonile puhastati vee äravoolu tagamiseks teeäärseid pikikraave 13 km ja ristikraave 1 km. Tehti metsa- ja võsaraiet, vahetati välja truubid, taastati kruuskatet, tehti raadamistöid piki- ja külgnähtavuse parandamiseks. Tallinna ja Narva vahelise riigimaantee Kukruse–Jõhvi lõigu rekonstrueerimisel oli esialgu ette nähtud kasutada objektilt saadavat freesipuru Ida-Viru maakonna riigimaanteede kruusateede tolmuvabaks tegemiseks. Kuid ehituse käigus kasutati freesipuru ära sama objekti tarbeks, mistõttu ei olnud võimalik seda kruusateede tolmuvabaks muutmiseks kasutada. Kehtiva teehoiukava 2010–2013 kohaselt on Ida-Viru maakonnas kruusateede katte ehitus kavandatud järgmiselt: nagu ma juba ütlesin, Jõhvi–Vasknarva, mis on tänaseks ka tehtud, ja riigimaantee Kauksi–Vasknarva, kus see töö on praegu planeeritud aastateks 2011 ja 2012.
Minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et selle pingerea koostamisel on aluseks liiklussagedus. Kas te ise peate seda samuti kõige tähtsamaks näitajaks? Kas mõned muud argumendid ja asjaolud võiksid ka arvesse tulla ja mõni asi tõstetakse pingereas ettepoole,  juhul kui seda nõuavad näiteks kas või kaitseolud või inimeste tervis, heaolu või mis iganes?

Ma ütlesin, et liiklussagedus on see põhiline, teatud mõttes universaalne kriteerium, mis näitab, kui palju seda teed tegelikult kasutatakse. Minu kogemus ütleb ka, et Eestis võib olla kohti, kus ühe või teise tee olulisus võib sõltuda muudest asjaoludest. Kui me mõtleme aga ikkagi mustkatte panemist kruusateede peale, siis see on suhteliselt kapitaalne teeremont. Ma usun, et see eeldab jällegi ka liiklussagedust. Meil ei ole mõtet panna mingile teejupile mustkatet, olgu see natuke kõvem või pehmem mustkate, olukorras, kus seal keegi ei sõida. Ma arvan, et see teeb kõiki kadedaks seal, kus tolmuteid on jätkuvalt palju.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Praegu on remonditud umbes 10 km teed ja see on tõesti hästi remonditud jupp. Aga te vist teate, et kõige halvemas olukorras on teeosa, mis läheb Vasknarvast Jõhvi poole. Seal on kõige halvem tee ja see amortiseerub praegu väga kiiresti. Ma just laupäeval sõitsin seda teed mööda ja võin ütelda, et kevadel laguneb see osa, mis on Vasknarva juures, üldse ära. Kuidas kavatsetakse seda teed edaspidi remontida? Võib-olla oleks otstarbekam alustada nüüd Vasknarvast?

Aitäh! Mina  sattusin viimati sinna kanti, kui mälu mind ei peta, 2006.–2007. aastal. Seetõttu on mul on väga raske vahetada teiega selle kandi teedel sõitmise kogemusi, sest elu muutub. Aga ma saan tugineda oma kaastöötajate informatsioonile ja võin vastata sellele küsimusele niimoodi, et riigimaanteede hoolde töid teeb AS Lemminkäinen, loomulikult regionaalse maanteeameti järelevalve all. Vastavalt sõlmitud hooldelepingutele tagatakse ööpäev läbi ohutud ja normaalsed sõidutingimused vastavalt teeseisundi nõuetele, sõltumata sellest, mida kevad või sügis või talv ühe või teise teega teeb. Nii et vastus sellise tee puhul, millega on midagi juhtunud, kus midagi laguneb, on see, et ta peab vastama teeseisundi nõuetele.
Teie arupärimise põhiküsimus oli, kas tolmustele teedele pannakse peale mustkate, mis nõuab natuke kapitaalsemat remonditööd. Kui seda teha, siis oleks loogiline tee mingist punktist A punktini B ära teha, kui me räägime sellest Kauksi ja Vasknarva vahelisest teelõigust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Kalle Laaneti, Mailis Repsi, Toivo Tootseni, Valeri Korbi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Nikolai Põdramägi, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Marika Tuusi ja Tiit Kuusmiku 2. augustil s.a  esitatud arupärimine gaasifirma põhivõrgu riigistamise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Peaminister Andrus Ansipi suu läbi tuli keset kõige kuumemat suveaega nagu välk selgest taevast, aga seda suvel ikka juhtub, valitsusliidu kavatsus riigistada gaasifirma Eesti Gaas põhivõrk. Me oleme nende aastate jooksul tänaste valitsuskoalitsioonipartnerite suust, nende juhtide suust kuulnud majanduse kohta küll igasuguseid mõtteid, aga refrään on alati olnud põhiliselt üks – see on kõlanud nii, et riik on halb peremees. Ja seda suurema üllatusena see kavatsus meile tuli. Põhjendusi tuuakse mitmeid, nagu gaasi müügi ja gaasi transpordi lahutamine ning uute gaasimüüjate turule tulemise soodustamine. Tollase informatsiooni järgi, mida ajakirjandusest lugeda võib, oli arvatud, et torud võiks üle võtta 600–700 miljoni krooni eest. Samas arvab tänane torude omanik, et tema varandus on väärt 4–5 miljardit Eesti krooni. Nagu näeme, on tegemist seitsmekordse hinnavahega. Kindlasti on tegemist esmaste reaktsioonidega ja läbirääkimiste käigus on võimalik üksteisele lähemale jõuda, aga sama kindel võib olla, et alla miljardi see summa vist ei jää. Samas on ju teada, et gaasi müüvad ja gaasivõrgu ülekande- ja jaotusteenust osutavad meil eraldi juriidilised isikud. Gaasivõrgu ülekande- ja jaotusteenust osutab juriidiliselt iseseisev ettevõte AS Eesti Gaasi Võrguteenus. AS Eesti Gaasi Võrguteenus, toimides gaasivõrgu haldurina, lähtub oma tegevuses Euroopa Liidu regulatsioonist, täidab Euroopa Liidu määrusi ja direktiive ning Eesti Vabariigi õigusakte nii gaasituru arendamisel kui ka gaasivõrgule vaba juurdepääsu tagamisel. Kõik turu osalised, tarnijad, müüjad ja tarbijad, ostavad temalt võrguteenust võrdsetel alustel, vastavalt maagaasiseadusele. Vastavalt samale maagaasiseadusele on maagaasiturg Eestis alates 1. juulist 2007 avatud. Tahtmatult tekib küsimus, milles on point. Meil on veel mitu küsimust, mis me siis alljärgnevalt esitame.
Esimene. Näeme, et riigi poolt arvutatud ja võrguomaniku poolt pakutud hindade vahe on piisavalt suur. Siit küsimus: kui riigile sobivas hinnas kokku ei lepita, kas riik läheb siis sundvõõrandamisele? Teiseks, millest tuleneb võõrandamise soov? Euroopa Liidu maagaasidirektiiv ei nõua, et Eestis tuleks gaasi müügiga tegeleva firma ja gaasi transpordiga tegeleva firma omanikud lahutada, ja AS Eesti Gaasi Võrguteenus on ju kohustatud kindlustama vaba ligipääsu kõigile turule tulla soovijatele. Kolmandaks. Teame, et kohe pärast eraldamist Eesti Energiast tõstis võrguteenust osutav firma Elering ligi 20% võrguteenuse tasu, täpsemalt oli see vist 17%, mida tundsid kõik kodanikud oma elektriarvet tasudes. Kas riigil on tulnud soov tõsta ka võrguteenuse tasusid? Ja neljandaks. Kas tingimustes, kus riik on teinud valusaid lõikeid ühiskonna kõige nõrgemate, laste ja vanurite osas, viidates ikka raskele ajale ja rahapuudusele, on nüüd esimene prioriteet kulutada raha gaasijaotusvõrkude riigistamisele? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister, palun kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie küsimustele ükshaaval, kuid sissejuhatuseks tahan öelda, et ei ole kujundanud selles küsimuses lõplikku seisukohta. Me viime praegu läbi – meie all ma mõtlen majandusministeeriumi – põhjalikku analüüsi, mis tuleneb kahest põhjusest.
Esiteks, Euroopa Liidu gaasituru direktiiv ja selle rakendamise detailsemad küsimused Eestis, sealhulgas kindlasti maagaasi ülekandevõrgu võimaliku eraldamise õiguse õiguslikud ja praktilised aspekti, plussid ja miinused.
Teine argument, miks me kindlasti seda analüüsi teeme, mida me peame silmas, on muidugi täiesti ebanormaalne olukord Eesti gaasiturul. Nimelt on reaalne olukord selline, et  Eestisse imporditava gaasi hind on oluliselt kõrgem mitmetesse teistesse Euroopa riikidesse imporditava gaasi hinnast ja sealhulgas ka Euroopa Liidu keskmisest. Ja selles olukorras meie põhiline gaasiettevõte ei näita üles mitte niivõrd jõuetust, kuivõrd võimetust pidada Eesti tarbijate huvides läbirääkimisi, mis arvestaksid gaasi maailmaturuhinda. See ei ole käsitletav mingisuguse süüdistuse ega kriitikana, vaid see on konstateering. Teisisõnu, seda analüüsi läbi viies peame küsima, kus need eesmärgid põrkuvad, tulenevalt Euroopa Liidu uuest maagaasi direktiivist ja tänasest tarbijate olukorrast, ja kas me siis midagi teha ei saa, et olukorda gaasiturul normaliseerida.
Mõnedest aspektidest siis veel allpool.
Esimene küsimus: "Näeme, et riigi poolt arvutatud ja võrguomanike poolt pakutud hindade vahe on piisavalt suur, siit küsimus: kui riigile sobivas hinnas kokku ei lepita, kas riik läheb siis sundvõõrandamisele?" Nagu ma eespool ütlesin, ei saa selliste järeldustega sündmustest ette rutata. Kui Eesti otsustab oma siseriiklikus õiguses kehtestada gaasi ülekandevõrgu omandilise eraldamise nõude, siis on põhimõtteliselt mitmeid viise, kuidas seda nõuet täita. Võrguomanikuks ei pea tingimata olema riik või riigi omanduses olev äriühing. Ka see võimalus vajab muidugi läbikaalumist, aga omandilise eraldamise nõude laiem eesmärk on luua paremad eeldused konkurentsi tekkeks gaasiturul. Sellest vaatepunktist lähtuvalt on oluline pigem see, et gaasi ülekandevõrgu omanik oleks turuosalistest sõltumatu ja kohtleks neid võrdselt, kuid see ei pea tingimata tähendama riigi omandit.
Teine küsimus: "Millest tuleneb võõrandamise soov, sest Euroopa Liidu maagaasi direktiiv ei nõua, et Eestis tuleks teostada gaasi müügiga tegeleva firma ja gaasi transpordiga tegeleva firma omanike lahutamine, ja AS EG võrguteenus on kohustatud kindlustama vaba ligipääsu kõigile turule tulla soovijatele?" Eesti taotles maagaasi ühiseeskirju käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 73 2009. aastast  menetlemisel erandit ülekandesüsteemi halduri omandilise eraldamise suhtes. Lähtuvalt meie positsioonist sätestab sellesama direktiivi artikli 49 lõike 1 punkt 3, et Eestile ei kohaldata direktiivi artikleid 4, 9, 37 ja/või 38, kuni mis tahes Balti riik või Soome on otseselt ühendatud muu liikmesriigi kui Eesti, Läti, Leedu ja Soome ühendatud maagaasivõrku. Samas ei ole see erand Eestile keelava iseloomuga. Erandi olemasolu on seega võimalus, mida Eesti võib kasutada, kuid ei pea kasutama. Kui seadusandja peab seda otstarbekaks, võib Eestis seadusega sätestada direktiivi omadega analoogsed normid. Ja sellest kaalutlusest lähtudes me praegu analüüsi teemegi.
Arutelu selle üle, kas maagaasi ülekandevõrgu eraldamine võiks siiski olla tarvilik, on tingitud sellest, et olukord gaasimajanduses on erandi taotlemise ajaga võrreldes muutumas. Ma rääkisin hinna näitest kui heast katalüsaatorist. Kuid tollal, kui me seda direktiivi Euroopas arutasime, oli peamine argument erandi vajalikkuse tõestamiseks olukord, kus meil olid ühendused ainult Venemaa süsteemiga (ka läbi Läti), st üks tarnija, kes on turgu valitsevas seisus olev vertikaalselt integreeritud gaasiimportija ja -müüja. Tänaseks on olukord muutunud või muutumas nii globaalselt kui meie regioonis. Tänu veeldatud maagaasi valdkonna ning ka kildagaasi ammutamise kiirele arengule maailmas on viimase viie aasta jooksul loodud paljudes piirkondades reaalne alternatiiv maagaasile ning seetõttu on mitmel pool tekkinud hinnasurve olemasolevale gaasivarustussüsteemile, kus gaas tuleb mööda torusid, tavaliselt ida poolt. Eestis see paraku veel nii ei ole, mistõttu tänane olukord Eesti gaasiturul ei ole kindlasti rahuldav ja tuleks astuda samme selle parandamiseks. Pean silmas seda, et monopoolse pakkuja kehtestatud maagaasihind on Eestis kõrgem kui Saksamaal. Sellistes oludes ei ole gaas meile energiaallikana kindlasti turvaline valik, mille kasutamisega me saaksime strateegiliselt arvestada. Õigupoolest olemegi seda juba väga konsensuslikult nii või teisiti otsustanud, sõltumata sellest hinna omapärast, kui tagasihoidlikult väljenduda. Oma energeetika arengukavades ei ole me gaasi osakaalu suurendamist mitte mingil juhul võimalikuks pidanud. See ei tähenda aga, et me ei võiks otsida lahendusi, me võiksime rohkem gaasi kasutada, aga me saame seda teha ainult olukorras, kus me ei sea ennast sõltuvusse ühest monopoolsest gaasitarnijast ja kogu sellega seotud infrastruktuurist.
Kui vaadata meie lähipiirkonda ehk Soomet, Lätit ja Leedut, siis võib pidada tõenäoliseks, et siia piirkonda ehitatakse üks veeldatud gaasi impordi terminal. See koos uute riikidevaheliste ühenduste rajamisega on võetud eesmärgiks Balti energiaturgude ühendamise plaanis, mis allkirjastati Euroopa Komisjoni presidendi ja üheksa Läänemere maa peaministri poolt 2009. aasta juunis, et arendada ja integreerida regiooni energiaturgu. Selle koostöö raames on moodustatud eraldi töörühmad, mis tegelevad ka alternatiivsete gaasiallikate majandusliku tasuvuse ja tehnilise teostatavuse küsimustega, mitte ainult veeldatud maagaasiga, millest me oleme rääkinud, vaid ka alternatiivsete infrastruktuuride rajamisega, et saavutada tegelik sõltumatus tänasest olukorrast. See töö on pooleli.
On selge, et uued tarnijad ja ühendused lõhuksid Gazpromi hinnamonopoli ning tagaksid tulevikus tarbijatele parema hinna ja suurema varustuskindluse. Nende projektide realiseerumise eelduseks on aga gaasituru kujundamine avatud konkurentsi turuks, ja just sellises kontekstis tuleb vaadelda ka gaasi ülekandevõrgu võimalikku eraldamist. Seejuures võib osaliselt olla tegemist nn muna-kana tüüpi probleemiga ehk alternatiivse tarneallika tekkimise eelduseks on garanteeritud ja takistuseta juurdepääs turule, mille kindlustamise üks võimalus on ülekandevõrgustiku omandiline eraldamine, ilma seda tegemata ei pruugi alternatiivset pakkumist tekkida.
Viimasena juhin tähelepanu, et küsimus ei ole üksnes selles, kas kasutada võrke mõnda turuosalist diskrimineerival viisil. Kõnealuse Euroopa Liidu direktiivi preambul ütleb, et kui võrke ei eraldata tegelikult tootmis- ja tarnetegevusest (juriidiline termin "tegelik eraldumine"), siis on oht, et võrke mitte üksnes ei kasutata diskrimineerival viisil, vaid vertikaalselt integreeritud ettevõtetel puudub ka stiimul oma võrkudesse piisavalt investeerida. See on aga väga oluline uute välisühenduste, näiteks ka Eestit ja Soomet ühendava Baltic Connectori rajamisel.
Kolmas küsimus: "Teame, et kohe pärast eraldamist Eesti Energiast tõstis võrguteenust osutav firma Elering 20% võrguteenuste tasu, mida tundsid kõik kodanikud oma elektriarvet tasudes. Kas riigil on tulnud soov tõsta ka gaasi võrguteenuse tasusid?" Ei tea te midagi, on vastus. Ei vasta tõele. Kindlasti puudub riigil soov tõsta ilma põhjuseta mis tahes võrguteenuse tasu. Ja kuigi see pole selle arupärimise põhiteema, lükkan ümber küsimuse, mis on esitatud justkui teave, nagu oleks Eleringi võrgutasude kasv keskmiselt 2-3 senti kilovatt-tunni eest olnud seotud sellega, et aasta algusest alates sai Eleringist riigi äriühing. Tuletan ühtlasi meelde, et elektrituruseaduse kohaselt kuulub võrguteenuse tasude kooskõlastamine Konkurentsiameti pädevusse, kes tegutseb sõltumatu regulaatorina ja võtab tasude suurust kooskõlastades arvesse üksnes põhjendatud kulusid. Eleringi võrgutasude kasv on seotud investeeringutega elektrisüsteemi arendamisse, seejuures vähenevad Eleringi tegevuskulud 2010. aastal planeerituga võrreldes 72 miljonit krooni. Võrgutasude suurendamise üheks põhjuseks on elektri ülekandemahtude järsk vähenemine Konkurentsiameti 2007. aasta sügisel tehtud prognoosiga võrreldes. Suurimad eelseisvad investeeringud on Estlink 2, maksumus üle 2 miljardi krooni, ühe avariireservjaama ehitamine elektrisüsteemi toimimise tagamiseks erakorralistes olukordades ja Estlink 1 väljaostmine. Paremad ühendused võimaldavad edaspidi pidurdada hinnatõusu seni piiratud likviidsusega Balti elektriturul.
Neljas küsimus: "Kas tingimustes, kus riik on teinud valusaid lõikeid ühiskonna kõige nõrgemate, laste ja vanurite osas, ikka viidates raskele ajale ja rahapuudusele, on nüüd esimene prioriteet kulutada raha gaasijaotusvõrkude riigistamisele?" Ei eksisteeri mitte mingisugust plaani kulutada asjatult raha. Ma usun, et riik võtab gaasivõrgu eraldamise ette vaid juhul, kui tegemist on strateegiliselt tasuva ettevõtmisega ja me oleme läbi kaalunud kõik plussid ja miinused. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Oma küsimusega tahaksin täpsustada, millal on plaanis ja kas üldse on täpselt paika pandud see eksperdirühma otsuse langetamine või ministeeriumi otsuse langetamine, kas see on sel aastal või läheb tulevikku?

Aitäh! Ma väga loodan, et me saame mingi aruande sellisele tasemele, et me võime viia selle valitsuskabinetti ja vajaduse korral kindlasti ka laiemalt tutvustada. Ma väga loodan, et me suudame seda selle aasta jooksul teha, aga kindlasti on ka oluline, et me kaalume kõiki aspekte, mida ma eespool nimetasin. Küsimus ei ole ju ainult selles, mis meediast läbi käis, mis oli selline südasuvine müra, kus üks ütles, et hind on selline, ja teine ütles, et hind on näed selline. See on kindlasti liiga pinnapealne temaatika sellise otsuse langetamiseks ja õige viisi valimiseks. Aga ma tõesti loodan, et me n-ö esialgse nägemuse, mille järgi võiks tegutseda, suudame selle aastanumbri sees valitsusele esitada.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et teid kannustavad õilsad eesmärgid ja et gaasi hind peaks selle tulemusel ju langema, mitte nii nagu elektriga, kus seoses turu avanemisega läks teistpidi. Aga minu küsimus on, et kas selle ostu puhul kavatsetakse see küsimus, kui plaan on juba konkretiseeritud, tuua ka Riigikokku, nagu tehakse teiste selliste suurte ostude puhul, kas või jah või ei ütlemiseks.

Kindlasti on vastus jaatav. Veel kord, me ei räägi mingisugusest sundvõõrandamisest või muudest siltidest, mida tavaliselt armastatakse kleepida, vaid esimeses faasis me räägime n-ö Euroopa gaasituru korraldamise ühtse kokkuleppe toomisest Eesti seadusandlusse ja siis selle rakendamisest. Sõltuvalt sellest seadusandlusest ühel või teisel moel ta Riigikogu saali tuleb, seda otsustab Riigikogu. See seadus võib ette näha ühte või teist viisi, kuidas seda korraldada. Ma ei tea, kas sellest tulenevalt peab seal mingeid täitmise otsuseid olema, eks seda näitab tulevik.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Aivar Riisalu! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Gaasiproblemaatika päevakorrale kerkimine suvel oli üsna-üsna kummaline. Minule tundus esimeses lähenduses, et valimised on alanud, leiti vene nimega Igor Gazprom Gräzin, kes asus usinasti erastama gaasivõrku ja võitlema Eesti rahva gaasihindade eest. Mis oleks parem kui vene nimega mees võitlemas Eesti rahva madala gaasihinna eest ja võitlemas Gazpromiga? Kahjuks tuleb tunnistada vana tõde, et infrastruktuuri, ei raudteed, ei gaasitorusid ja veel väga paljusid asju ei olekski omal ajal tohtinud erastada. Aga see on tagantjärele tarkus, mis teatavasti on täppisteadus. Nüüd keerutas Igor Gazprom üles hirmsama vile. Inimesed vaatavad, et ohhoo, päästeingel tuleb, aga tegelikult ju ilmselt ei tule. Põhjus on väga lihtne. Eesti Gaas ei ole Gazprom, Eesti Gaasis on Gazpromi osalus ainult umbes kolmandik. Lisaks sellele on suuromanik veel Ruhrgas, mis on Saksamaa üks lugupeetavamaid ettevõtteid, ja mis seal salata, ka Nord Streami üks osanikke. Samas on seal 17%-ga osanik ka veel Soome riik, mis tegelikkuses tähendab seda, et kõik emotsionaalselt Eesti rahva gaasihindade alandamise eest võitlejad on läinud otsesesse vastuollu nii Saksa riigiga kui ka Soome riigiga. Kas see nüüd Eestile väga mõistlik on, selles ma väga kindel ei ole. Sest nüüd me hakkame jõudma kõige olulisema tõeni. Ehk gaasivõrgu erastamisest või taasriigistamisest rääkimine on praegu natuke nagu sedamoodi, et pea valutab, aga seome varba kinni. Sest alternatiive Eestil ei ole ja alternatiivid ei ole ka kusagil väga käeulatuses. Mingit muud varianti gaasi toomiseks meil täna ju kuskilt ei paista.
Esimene võimalus, mis mulle kui ettevõtjale kohe meelde tuleb, on see, et vedeldatud maagaasi toodetakse maailmas praegu umbes kümme korda rohkem, kui teda suudetakse tarbijani toimetada. Tooksin tankeri reidile, paneksin ta sinna kolmeks kuuks seisma, viiks väikese toru selle külge, Eesti Gaas lubab rahulikult oma võrku kasutada – ma saaks hinna võib-olla poole odavamaks. Aga küsimus on selles, et keegi ei anna mulle seda suurt tankerit nii kauaks siia seisma. Järelikult oleks mul vaja terminali. Eestis on praegu kaks ärigruppi, kes vedeldatud maagaasi vastuvõtmise terminali asja ajavad. Mitte kumbki neist ei ole väga kaugele jõudnud. Ühel on juba maa olemas, teisel pole veel maadki. Probleem on keeruline, sest see terminal maksab 5 miljardit krooni. Tunnen päris hästi ühte ettevõtete gruppi, kes on selle projektiga vaeva näinud – seda 5 miljardit krooni ei paista väiksesse Eestisse kusagilt tulevat. Euroopa Liit oleks isegi nõus selle terminali ehitamiseks rahakopika andma, aga Euroopa Liit ei ole mitte teps otsustanud, kas varustuskindluse tagamine või õigemini selle parandamine selles regioonis toimub Soomes, Leedus või Eestis. Igal pool on natukene vett, igale poole saaks natuke laevaga tulla. Kellele see tugi anda, ei ole kindel. Suhteliselt suure tõenäosusega Eestisse see asi ei tule sellel lihtsal põhjusel, et eestlased ju omavahel milleski kokku ei lepi. Võtame aga jälle ainult otse nendestsamadest torudest, mis tulevad sealt Venemaa poolt, ja hind on ikka selline, nagu ta on. Võib-olla oleks selle hinna peale pidanud hoopis niimoodi mõtlema, et vahest oleks mõistlikum olnud proovida naabriga natukenegi suhteid luua, sest lisaks sellele, et energiakandjad on seal kallid, võiks me järsku oma vilja- ja piimanatukestki sinna müüa.
Aga nüüd me läheme nagu teemast kõrvale. Seetõttu, annaks jumal Eestile ja valitsusele tarkust mitte käituda niimoodi, et valimiste eel lubama hakata, üks suur erakond lubas ükskord vee hinna kontrolli alla võtta, nüüd lubatakse gaasi hind kontrolli alla võtta. Oleme siis riigimehed ja ärme käitume kumbki nõmedalt, ärgem lubagem seda, mida me täita ei suuda. See gaasiterminali ja vedelgaasi maaletoomise asi tuleks aga võimalikult kiiresti ära lahendada sellel lihtsal põhjusel, et Eesti Gaasi gaasivõrk lubaks sellel voolata ja oleks väga õnnelik, et see seal voolaks, sest neil ei ole vahet, kuidas äri teha, neile on tähtis, et oleks kasum. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Meie viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Arvo Sarapuu, Eldar Efendijevi ja Evelyn Sepa 3. augustil s.a esitatud arupärimine Sonda ja Kiviõli vahelise kergliiklustee kohta. Palun kõnepulti Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Jah, veel üks küsimus, mis puudutab tee-ehitust Ida-Virumaal. Ajendatud on see teatud mõttes sellest, et kui inimesele, kes aru ei saa, ei suudeta asja arusaadavaks teha, siis kipub ta uuesti küsima. Nimelt esitasime 14. juunil  härra majandus- ja kommunikatsiooniministrile arupärimise seoses Sämi–Sonda–Kiviõli tee remondiga. Kuna härra Parts oli tol hetkel puhkusel, siis võttis tema eest vastutuse kanda härra Siim Valmar Kiisler ja andis vastuse kaunis ulatuslikule arupärimisele selle teelõigu ehituse kohta. Tõsi, meid huvitas küll see teelõik, mis puudutab Sonda ja Kiviõli vahelist ala, ja kui veel täpsem olla, siis see, mis puudutab kunagi projektis ette nähtud kergliiklusteed ehk siis jalgrattateed. Ega me sellest, mis härra Siim Valmar Kiisler vastas, suurt sotti ei saanudki, kumb tee siis kumb on. Üks tee on see, mis tuleb riigieelarvest ja on riigi hooldada, teine tee on see, mille peavad kohalikud omavalitsused oma kulu ja kirjadega paika panema.
Tõsi, küsimust esitama ajendas veel üks asjaolu. Uus tee on alati ilus ja hea, selle tee peal kipub alati rohkem transpordivahendeid liikuma. Aga mis kõige hullem, tavaliselt on need uued teed tunduvalt kitsamad. Isegi kui teepeenralt mõõta seda serva, kus autod liiguvad, siis jääb napp 35 cm, mille peal sõidavad koolilapsed jalgratastega kooli, Sonda ja Kiviõli vahel inimesed tööle, kas siis tehasesse või karjääri. Ausalt öeldes, kui seal autoga sõita, ja ma sõidan seal päris tihti, siis on natuke kahju vaadata neid inimesi, kes seal liiguvad, sest see peab ikka päris meisterlik mees olema, kes selle asjaga hakkama saab.
Kui nüüd veel puudutada seda küsimust, siis 17. juulil raporteeris ajaleht Põhjarannik, et tööd Kiviõli ja Sonda vahelisel teel on lõppenud. Seda imelikum oli tõdeda, et ei arutatud küsimust, et kergliiklustee ehk jalgrattatee, millest oli juttu nii 15. oktoobril 2007 kui 9. septembril 2009, mis oli maha mõõdetud ja projektiga paika pandud, sisuliselt teetööks küps teelõik, hoopistükkis tegemata jääb. Tänane Ida Regionaalse Maanteeameti direktori asetäitja Rainer Kuldmaa ütles selle peale, et juba ehitustöö alguses tõmmati sellele mõttele kriips peale. Kui ehitustöödel hakatakse mõtteid maha kriipsutama ja tööd jäetakse tegemata, siis sellest ausalt öeldes päris hästi aru ei saa. Nii nagu ma ütlesin, et kui asi jääb arusaamatuks, siis kiputakse jälle küsima.
Küsimus tundub seda enam aktuaalne, kui mööda Eestimaad ringi liikuda. Vaatamata kõikidele arvudele ja arvutustele ja igasugustele eurodirektiividele, osutus see viiekilomeetrine lõik millegipärast ületamatuks takistuseks nii rahaliselt kui ka ilmselt siis teostuselt. Kui me vaatame Paide ja Türi vahelisi teid, Väike-Maarja teid, kas või Tartusse sisenevaid ja sealt väljuvaid teid ja veel paljusid-paljusid muid tänapäevaseid teid, kus garanteeritakse jalgsi liiklejate või jalgratturite ohutus, siis lihtsalt tekib küsimus, kas selle Ida-Virumaa kandiga on jälle nii, et kui korralikult küsida ja nõuda ei oska, siis lihtsalt antakse sulle korralikult vastu pükse. Ma tänan!
Esitatud on kuus küsimust, millele me heameelega sooviksime vastuseid.

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun, härra minister, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma olen ülimalt tänulik selle arupärimise eest. Ma vastaksin niimoodi, et ma küsimusi ette ei loe, ma vastaksin sisuliselt. Usun, et see rahuldab ka küsijaid ning Sonda ja Kiviõli kandi inimesi.
Nimelt see projekt, mis nägi ette jalgrattatee rajamise kogu ulatuses, sai teoks tänu sellele, et me suunasime 2009. aastal sinna Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid. Nende vahendite puhul kehtib nõue, et teede investeeringud peavad olema majanduslikult tasuvad. Majandusliku tasuvuse jaoks on eraldi metoodikad, tarkvarad, kasutatakse nn tulu-kulu analüüsi, selle põhjal peab see investeering olema majanduslikult tasuv. Ärme läheme praegu liiga detailidesse, kogu seda teede ökonoomikat jne võime arutada väljaspool seda saali. Ja see tasuvuse arvestus näitas, et Sonda–Kiviõli maanteelõigu remondi osas tuli esialgses projektis kavandatut vähendada. Selleks, et Sonda–Kiviõli lõigu põhiosa ikkagi ära teha, tuli tööde teostajatel jagada see töö mingil moel kaheks etapiks ja selle tulemusena see teie poolt markeeritud kergliiklustee või jalgrattatee – need on muide erinevad asjad, üks on juriidiline mõiste, teine on pigem selline ehituslik mõiste – jäeti välja.
Praeguseks on see tee põhiosas tehtud, kuid Ida Regionaalne Maanteeamet ei ole loobunud projekti teise etapi täiemahulisest realiseerimisest ja on valmis tegema kohalike omavalitsustega koostööd, et leida piisavalt vahendeid ja ka see kergliiklustee lõpuni välja ehitada.
Üldiselt mulle meeldivad need kergliiklusteed, ma ütlen ausalt. Ma pean neid isegi vaata et üheks olulisemaks investeeringuks rahvasporti. Mõtlesin, et võtan oma ilusate sõnade kinnituseks ka statistikat. Viimase kolme aasta jooksul oleme Eestis rajanud sada kilomeetrit kergliiklusteid eri kohtadesse, enamasti loomulikult koos mõne suurema tee remondi või väljaehitamisega ja tavaliselt ka koostöös kohalike omavalitsustega, kes ikkagi midagi panustavad, kuna tihtipeale on kergliiklusteed omavalitsuse maa peal ja omavalitsused on nendest õige huvitatud. Nii et see suund on väga õige.
Niipalju kui ma viisin ennast kurssi selle asjaga, julgen kahelda selles teie mures, et Ida-Virumaale või sellele kandile tahetakse kohta kätte näidata. Ma usun, et nende otsuste puhul mitte. Tuleb otsida võimalusi selle kergliiklustee lõpuni rahastamiseks.
Arvestades Keskerakonna teravust küsimuste esitamisel, on Maanteeameti töötajad esitanud mulle ridamisi vabandusi. Ma loen ühe vabanduse ka ette, et meid ühisesse kommunikatsiooniruumi viia. Nimelt päädib see vabandus sellega, et võrreldes eelmise teelõiguga ja tee laiusega, mis oli kuni 7,2 meetrit, on pärast põhitee remonti tee laius selline: 7 meetrit põhiosa, mõlemal pool täiendavalt veel 0,5-meetrine asfaltkattega teepeenar ja 0,5-meetrine ridakillustikust tugipeenar. Ehk teisisõnu, tavalise tee laius kasvas – 7 meetrit, pluss 1, pluss 1 – üheksa meetrini, nii et väga olulisel määral. See argument on ministrile kaasa antud just selle kaalutlusega, et näidata varasemaga võrreldes siiski laienenud liikumisruumi. Tõenäoliselt saavad jalgratturid nüüd seal põhiteel suurema kindlusega liigelda, mis ometi ei tähenda, et kergliiklustee ehitamine sinna oleks halb mõte. See on vastus teie küsimusele.

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Seda on küll tore kuulda, et Sonda ja Kiviõli vahelisele alale ikkagi kergliiklustee tekib. Vähemalt olete teie kui optimist selle poolt ja ju ta siis tuleb ka. Olgu teil õnne seal toimetada! Ma vaatasin, et Haapsalust on juba teadmata suunas kergliiklustee välja veetud, ma ei tea, kuidas see majanduslikult ära tasub, aga tänu parteile ja valitsusele muidugi ka selle eest! See tuleb Uuemõisast siia Tallinna poole, nii et peaaegu paralleelselt Tallinna maanteega. Muidugi, seal on üks väike nõks, selles Ridala vallas on nimelt väga õige vallavalitsus ja vallavolikogu, Sondas ja Kiviõlis siis seda vist ei ole. Aga ma tahaksin siiski küsida, kas sinna tuleb siis see kergliiklustee või te ainult toetate kergliiklusteede ehitamist üldiselt.

Aitäh, härra Seppik, selle küsimuse eest! Teate, ärge võtke seda absoluutselt isiklikult, aga millegipärast esimene asi, mis mul teie sissejuhatuse peale pähe lõi, on see Eesti vanasõna, et küürakat parandab ainult haud. Igal pool, kus midagi toimub, te näete mingisuguseid parteilisi sepitsusi. Ma tõesti ei kujuta seda isegi kõige keerulisemas olukorras ette. Ma ei tea, kes see Ridala vallavanem on või kes veel kuskil vallavanem on, seal Haapsalus on ju tohutud "mafioossed struktuurid" – ma panen igaks juhuks jutumärkidesse, et kui ajakirjanik, kes õhtul hilja meie stenogrammi loeb, ei tõlgendaks seda valesti, et Haapsalus on mafioossed struktuurid, seda on lihtsalt rääkinud kirjanikud –, aga ma tõesti ei kujuta ette, et see on kuidagi sellega seotud. Kaugeltki mitte.
Ma selgitan tasuvuse küsimuse veel kord üle. Niipalju kui mina sellest aru sain, oli ikkagi mõeldud kogu projekti tasuvust, nii nagu teeinvesteeringute tulude-kulude analüüse hinnatakse. Selle Sonda ja Kiviõli vahelise tee projekti rahastamise eripära oli see, et me saime kasutada Euroopa regionaalfondi vahendeid, milleks me tegime eraldi projekti 2008. aastal 700 miljoni mahus, ja nende rahadega kaasnevad teatud täiendavad nõuded. Riigieelarvest rahastatavatel teedeobjektidel selliseid nõudeid juures ei ole. Tõenäoliselt ei ole mõtet rääkida kergliiklustee tasuvusest. Me räägime ikkagi transporditee tasuvusest üldisemalt, või konkreetsemalt, kuidas soovite.
Teie küsimus oli, kas see tee tuleb või ei tule. Ma vastasin sellele küsimusele, rääkisin tervelt viis minutit. Kas ma pean veel pikemalt rääkima? Selle nimel, et see tee saaks olema, töötavad inimesed, Eesti inimesed. Selle nimel tuleb töötada omavalitsusel, kus on kindlasti palju tublisid keskerakondlasi.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Et saaks asja juurde tagasi minna, siis niisugune küsimus, mis puudutab kergliiklusteid ja sellega seotud valgustust. Muidugi on Eestimaal väga häid ettevõtmisi ja kergliiklusteid on ka palju tehtud. Paraku vaatad vahel, kui neist mööda sõidad, et jah, tee on olemas, valgustid on olemas, aga pimedus on ka olemas.  Kas ei tuleks vaagida, kuidas võiks edaspidi teha ja kuidas ka olemasolevate kergliiklusteede puhul saaks kasutada sellist rahastamisskeemi, et valgustid seal ikka põleksid?

Aitäh! Eks see niisugune standardi küsimus ole. Me peame lihtsalt arvestama, et see teeb jällegi projekti kallimaks. Ideaalne oleks olukord, kus Eestis poleks mitte üksnes kergliiklusteed, vaid kõik teed pimeda ajal valgustatud. Aga kujutame ette, mis see maksab ja kui palju sellest kasu on. Nii et see on jällegi seotud selle projekti maksumusega, selle investeeringuga, ülalpidamise maksumusega. Ütlen veel kord, et kergliiklusteede puhul on n-ö keskmine reegel olnud ikkagi riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöö, kus siis kõik need küsimused on suudetud ära lahendada, et koormus ei oleks mitte mingil moel ühele või teisele poolele väga suureks läinud.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jätkaksingi teie vastusest ja pinginaabri küsimusest. Nagu te mainisite, on väga paljudes kohtades niisuguseid teid rajatud just koostöös omavalitsustega. Kas te oskate öelda, milline on keskeltläbi riigi panus ja milline on omavalitsuste panus, kuidas need on jaotunud kas või kergliiklusteede rajamisel?

Ma usun, et see on väga erinev. Ma kordan veel kord üle, et me oleme viimase kolme aastaga riigi raha eest ehitanud ligi 100 km teid, panustanud suurusjärgus 175 miljonit krooni. Kui selle vastu on huvi, siis võiks kindlasti lasta sellise praktika arvuliselt välja tuua. See sõltub ikkagi väga paljudest olukordadest. Tihtipeale ehitab riik teed oma maale, projektis nähakse ette vastav tee, selleks on nii liiklusohutuslikud kui ka muud kaalutlused, omavalitsus kinnitab vaid planeeringu. Riik ehitab, sõltuvalt olukorrast või sellest projektist ja asukohast paigaldab ka valgustuse ja hooldab seda. Mõne väiksema tee puhul kuulub maa tõesti omavalitsusele, aga omavalitsusel ei ole seda raha, olgu see siis 2 miljonit või 5 miljonit. Siis on mõistlik, kui riik tee ehitab, ta teeb selle valmis, lepitakse kokku n-ö rahastamise tasaarveldamine, sõlmitakse kokkulepped Maanteeameti ja omavalitsuste vahel. On olnud väga erinevaid asju, on olnud juhtumeid, kus riik ehitab ja tegelikult omavalitsus finantseerib 100%, aga ehitusressurssi kasutatakse n-ö piirnevalt. Nii et on olnud erinevaid lahendusi ja ma arvan, et kuna lahendused on võrdlemisi paindlikud, siis on neid kergliiklusteid ka tekkinud.
Me oleme üritanud teha ka ühte suurejoonelisemat kergliiklusteede programmi või sellist programmi, kuhu kõik on kokku võetud. Aga ma pean ausalt tunnistama, et ma väga ei usu, et sellel programmil mingisugust suuremat tulemust oleks. Üldine lähenemine on ikkagi see, et tehakse seal, kus on nõudlus rahvaspordivõimaluste järele, kus on olemas teatud arv inimesi. Ain Seppik tõenäoliselt mäletab Haapsalu elanike arvu, oskab seda enam-vähem võrrelda ka Kiviõli elanike arvuga ja kujutab siis ette, kes seal Ridala vallas jalgratta, rulluiskude ja millega iganes sõita või jalutada võib.
Nii et on erinevad lahendused. Muidugi on selge, et selliste mitte väga suurte teede, väiksemate teede puhul on tõepoolest ikkagi kõige olulisem omavalitsuse huvi ka ise investeerida. Kui see on olemas, kui ollakse valmis investeerima kas või 50%, siis on Maanteeametil, arvestades tavalist projekti maksumust, üsna keeruline olla nii kalk ja mitte arvestada seda oma huvi, kui seal korra juba midagi remonditakse.
Niisugune segane vastus, mitte ehk segane, aga erilaadne vastus. Lihtsalt rääkisin nii, nagu asjad tegelikult on.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tahaksingi saada nüüd selget vastust Sonda–Kiviõli kergliiklustee kohta. Kas valitsus panustab sinna omalt poolt raha või loodab ainult kohalike omavalitsuste peale? Kas valitsuse osalus tuleb või ei tule?

Aitäh! Härra Tootsen, ma ju vastasin sellele küsimusele. Ma ei hakkaks praegu siin teie aega kuritarvitama, ma peaksin siis kogu selle viieminutilise vastuse jälle ette lugema. Ma ju väljendasin selgelt valitsuse soove ja vastavalt valitsuse seadusele võib ju minu esinemist käsitleda valitsuse soovi väljendusena.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Minu küsimus on puhtpraktiline ja võib-olla ka tehniline. Küsima ajendas see vastuse osa, kus te lugesite, et Maanteeameti inimene on kirjutanud, kui mitu meetrit läks tee laiemaks. Mina olen isiklikult igal suvel sõitnud paar-kolm tuhat kilomeetrit jalgrattaga ja ütlen, et need remonditud teed, kus on tehtud kraav ja teeperv on tehtud kitsaks, on jalgratturile tunduvalt ohtlikumad kui vanad teed, mis on rekonstrueerimata. Praegu on niimoodi, et kui asulate vahel on tee rekonstrueeritud, siis on seal jalgrattaga sõita suhteliselt ohtlik. Kas seda on arutatud, milleks üldse sellised konstruktsioonid väikeste asulate vahelistel teedel?

Aitäh! Seda, milline üks või teine remonditud tee välja näeb, määravad ikkagi teede ehituse ja projekteerimise nõuded ja standardid. Minu loogika ütleb, et kui tee alus läheb laiemaks, nagu see on kõnealuse juhtumi puhul, ja lausa kuni kaks meetrit, siis peaks härra Kaljuvee taolistel jalgratturitel olema ka rohkem ruumi sõita. Aga ka mina olen selle probleemi puhul, millele te osutate, märganud ja Eesti inimesed on astunud aeg-ajalt ligi ja rääkinud, et paremini ärapuhastatud kraaviperved, selgemini välja joonistatud langemisnurgad tekitavad sellise visuaalse efekti, nagu oleksid kõrgemad. Ma arvan, et see võib olla niisugune visuaalne efekt. Mul ei ole küll õnnestunud jalgrattaga kukkuda, aga võib-olla on teede projekteerijad ette näinud sellise kraavinurga, kus kukkuda on ka pehmem. Sest vaadake, need vanad teed, kus kraave ei ole puhastatud – me ei tea, mis seal sees on, seal võib tihtipeale olla suuri kive, igasuguseid muid asju. Ma arvan, et me peame siiski harjuma selliste selgemini projekteeritud ja välja joonistatud teedega, kus me näeme, mis meie ümber on. Muidu tundub küll, et kõik on ühtne ja tasane, aga äkki on seal paksu heina sees suured kivid ja kujutame ette, mis siis juhtuda võib, kui mõni jalgrattur sinna kukub. Hea pehme maanduda, näeb, et midagi ees ei ole – seal jääb inimene vahest ikkagi ellu, kui mingi selline õnnetus peaks juhtuma.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku.

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma tahaksin tänada härra ministrit selle vastuse eest. Sest nii nagu ma mainisin, jäi see suvekuine vastus nii ebamääraseks, et ausalt öeldes ei saanud sealt küll sotti, kas seda teed tehakse või ei tehta, kas seda tahetakse teha või ei taheta. Nüüd vähemalt on mingisugune lootus, mis teadagi sureb viimasena.
Miks ma ütlesin välja sellise väite, et jälle tahetakse Ida-Virumaa kanti lohku tõmmata? Asi on väga lihtne. Kevadel olin Narva-Jõesuus seminaril, kus üks meie ministritest põhimõtteliselt tõi välja sellise versiooni ja ütles, et Ida-Virumaa ei oska raha küsida. Ta rääkis, et valitsusringkondades on niisugused väljaütlemised, et on olemas setu maffia, Kesk-Eesti maffia, Lääne-Eesti maffia, Saaremaa maffia, aga Ida-Virumaa maffia on millegipärast ära kadunud. Kui Põhjaranniku korrespondent selle peale küsis, et huvitav, millist maffiat härra minister silmas peab, siis hiilis ta paraku vastusest kõrvale. Nii et see oli ajendiks, miks ma arvasin, et teemehed on ka järjekordselt teinud natuke soomust. Ja kui kurjad keeled ütlevad, et Roela kanti olevat samal ajal mingisugune muu tee kerkinud, siis tekibki kahtlus, et äkki ongi jälle mööda mindud sellest, kellel seda teed tegelikult tarvis oli. Nii et mitte midagi isiklikku. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Tiit Kuusmik! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Pärast minu haamrilööki saab registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, akadeemik-esimees! Hea Riigikogu! Me elame kiirenduskursil paisuvas eluruumis. Kui 800 aastat tagasi, Lõhavere Lembitu päevil ulatus meie haarde fragmentsus Raikküla kärajate, võiduka Pihkva sõjakäigu, Turaida ja Sigtunani ning ilmselt ka Modenani, siis paarsada aastat tagasi me avastasime juba kuuenda mandri, Antarktika. Meie haare muudkui aga kasvas ja me saatsime oma inimese Tansaaniasse, kus ta siis lõi masai kirjakeele ja koostas esimese masaikeelse aabitsa. Juba mõnevõrra hiljem asus Umbusi külast pärit mees Ranguunis elama buda kloostrisse, kus ta pühakuna ka suri. Nüüdisajalgi oleme usinasti lülitunud üleilmastumise podisevasse katlasse, mis nii mõnigi kord ajab paraviisi ka üle ääre. Samas oleme tõsiselt andnud oma konsolideerivaid ehituskive sellesse protsessi, ühena neist olgu nimetatud kas või "Aadama itku".
Aga asi on ülimalt muret tekitav, sest oleme oma riigiga üks lahutamatu osa sellest üleilmsest katlast. Meie kaunis maailm kasutab praegu kuni kolmandiku võrra rohkem loodusvarasid, kui ta seda võiks teha. Aga milliseks kujuneb see ennast hävitav looduskasutus siis, kui hiinlased ja hindud hakkavad elama samal materiaalse heaolu tasandil kui näiteks sakslased ja kanadalased? Vabadust, vendlust ja võrdsust sügavalt austades ma loodan, et elutaseme praegune üliväga suur erinevus kaob peagi. Realistlikke võimalusi arvestades oleks meil selle võrdsuse jaoks vaja veel vähemalt kolme planeeti Maa. Siit jõuame kosmose sinavasse kaugusesse, hoopis kaugemale Linnutee tuultest. Päike – nagu kõik tähed – muutub üha kuumemaks ja lõpuks ta ka plahvatab. Päikese paisumise tulemuseks on aga ka see kurb tõsiasi, et süsihappegaas kaob atmosfäärist sootumaks ja selle neelavad mineraalid. Kui optimistidest astronoomid väidavad, et Päike plahvatab umbes 5 miljardi aasta pärast, siis Pennsylvania ülikooli tõsised teadlased on jõudnud seisukohale, et Maa muutub kõrbeks juba poole miljardi aasta pärast, ja ühe miljardi aasta pärast on maapinna temperatuur pluss 60 sentikraadi. Aga inimene tahab ju elada hoopis kauem.
Mida siis teha? Ja jälle jõuame kaugemale Linnutee tolmust ja tuultest. Aastakümneid tagasi sai alguse liikumine, mida hakati nimetama demograafiliseks utopismiks. Liikumise leitmotiiv oli: kui praegusel koduplaneedil enam elada ei saa, leiame uue kodu kosmoses. Õige mõte. Kuid mitte uus ega uudne. 1886. aastal lõpetas Friedrich Engels oma "Looduse dialektika" kirjutamise. Seal ta väidab, et ükski mateeria atribuut ei või eales kaduma minna ja peab niisama raudse paratamatusega, millega ta kunagi hävitab maakeral oma ülima õie, mõtleva vaimu, selle kusagil mujal ja muul ajal jällegi sünnitama. Siin jääb mul üle vaid ühineda võimaliku tegevusskeemiga – mõtle kosmiliselt ja tegutse adekvaatselt! Seetõttu oli vägagi julgustav kuulda meie auväärt spiikri avakõnet nädal aega tagasi siin saalis. Koostööleppe sõlmimine Euroopa Kosmoseagentuuriga annab toitu kõrgtehnoloogilisele ettevõtlusele, teadusuuringutele ja ka meie haridusele. Miks mitte! Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas, suur tänu! Ei tasu nii pessimistlik olla. Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.06.