Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Kas soovitakse üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Seni vähemalt püsib Eesti riigikorraldus kolmel sambal, kolmel võimuharul: nendeks on täitevvõim, seadusandlik võim ja kohtuvõim. Tohutus põhiseaduse muutmise tuhinas kipub mõnikord ehk meelest ära minema, milleks iga võimuharu mõeldud on ja mis on tema koht demokraatlikus riigikorralduses. On üsna selge, et nõrgestades ühte neist, seatakse tegelikult kahtluse alla väga olulised demokraatia põhiväärtused.
7. septembril vahendas uudisteagentuur BNS meile uudise sellest, mis toimub Eesti kohtusüsteemis, kui palju on seal täitmata kohtunike kohti. Meie asi on nüüd küsida, miks need kohad on täitmata. Miks on Justiitsministeerium asunud selle võimuharu arvel kokku hoidma? Sisuliselt tähendab see ühelt poolt nii õigusemõistmise võimetust, õigusemõistmise kättesaamatust kui ka lisaks sellele kohtu autoriteedi langust. Institutsioon, mis ei ole töövõimeline, ei saa paraku täita talle püstitatud eesmärke. Ja kui selle taga on poliitiline tahe, siis vajab see kindlasti selgitamist. Oleme koos kuue kolleegiga koostanud arupärimise justiitsministrile, mis sisaldab viis seda temaatikat puudutavat küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd üks teade. Olen edastanud kaks Riigikogu liikmete esitatud arupärimist sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 rahvasaadikut, puudub 26.

Alustame tänase päevakorra arutamist. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun kõigepealt kõnepulti kolleeg Helle Kalda Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse näol on kindlasti tegemist ühe olulisima omavalitsuse tegevust reguleeriva õigusaktiga. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 157 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus. Nimetatud eelnõu on paraku pälvinud põhjendamatult vähest tähelepanu nii omavalitsuste kui laiema avalikkuse poolt.
Arvestades asjaolu, et praegu omavalitsuste eelarvekorraldust reguleeriv valla- ja linnaeelarve seadus kehtib üsna väheste muudatustega alates 1994. aastast, on uut, ajakohastatud, kuid sealjuures läbimõeldud ja toimivat regulatsiooni hädasti vaja. Samuti oleme seisukohal, et omavalitsuste finantstegevuse käsitlemine laiemal alusel, kui seda teeb kehtiv valla- ja linnaeelarve seadus, on ülimalt tervitatav. Ka loob eelnõu õiguslikud alused nii tekke- kui ka kassapõhise eelarve koostamiseks.
Eelnõu autorid on seaduseelnõu seletuskirjas väitnud, et kohaliku omavalitsuse eelarvekorraldust käsitleva seaduse VLES pealkirja muutumine on tingitud asjaolust, et uue seadusega kavatsetakse kohaliku omavalitsuse finantstegevust laiemalt käsitleda ning nimetatud regulatsioon väljub kitsamast eelarvekorralduse kontekstist. Eelnõu on aga ebaproportsionaalselt kontsentreeritud pigem aruandluse vajadusele ning finantsdistsipliini tagamise meetmetele. Siinkohal võiks juhtida tähelepanu asjaolule, et ka praeguse majandussurutise ja riigipoolse tulubaasi kärbete tingimustes on omavalitsuste finantsdistsipliini rikkumisi vaid üksikuid.
Eelnõu puudused on veel järgmised. Seadus ei korrasta omavalitsuse finantsjuhtimist ning rahuldab vaid Rahandusministeeriumi aruandevajadust. Eelnõu seletuskirjast loen, et eelarve struktuur lähtub vaid aruandevajadusest ning eelnõu kujundab omavalitsuste eelarvete struktuuri ja liigenduse vajaduse stabiilsuse aruannetega.
Tekkepõhise eelarve printsiipe ei ole ka sisuliselt käsitletud. Tekkepõhist eelarvet saaks käsitletava eelnõu kohaselt koostada suurte lihtsustustega. Näiteks kohustuste osas nõutakse ainult laenukoormuste muutmise planeerimist, finantsnõuete planeerimine ei ole nõutav. Meie arvamus: eelnõu sätete alusel koostatud eelnõu puhul on tegemist kaugenemisega eelarvestamise heast tavast ning fiskaalse läbipaistvuse nõuetest. Eelnõus on seatud selged prioriteedid vaid riigi statistilise aruandluse tarbeks.
Samuti on vastutustundetu kujundada eelarve struktuur, lähtudes eeskätt arvestuse lihtsustamise vajadusest. Jääb mõistmatuks, miks on lähtutud raamatupidamises rakendatavatest esitusviisidest, kuna teadaolevalt raamatupidamise arvestus tegeleb kitsalt toimuvate majandussündmuste kirjeldamisega, mitte planeerimisega. Samuti ei ole selgitatud, mida mõeldakse erasektori finantsjuhtimises rakendatavate eeskirjade esitusviiside all. Eelarvet ei koostata finantsvaldkonna spetsialistide jaoks, tegemist on laiale avalikkusele suunatud dokumendiga. Tekkepõhist eelarvet eelnõus sisuliselt sätestatud ei ole.
Eelnõu ei ole ka tasakaalustatud. Kui osa eelnõu sätteid reguleerib kohaliku omavalitsuse üksuse eelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise põhimõtteid, siis hiljem finantsdistsipliini tagamise meetmete käsitluses vaadeldakse kohaliku omavalitsuse üksuse arvestuse aruandlust, finantsdistsipliini tagamise meetmeid ning raske finantsolukorra menetlust kohaliku omavalitsuse üksuse arvestuses. Finantsdistsipliini meetmete rakendamisel võetakse lisaks kohaliku omavalitsuse üksuse enda finantsmeetmetele arvesse omavalitsuse valitseva mõju all olevate üksuste finantsandmeid. Selliste piirangute eesmärk on ebasoodsa konjunktuuri tingimustes tagada keskvalitsusele hoovad valitsussektori puudujäägi ohjeldamiseks, et mitte rikkuda Maastrichti defitsiidikriteeriumi, ja kehtestada need vaid ühe valitsussektori osalise, see on kohaliku omavalitsuse suhtes, ei ole õiglane. Keskvalitsuse eelarvele niisuguseid piiranguid seaduse tasandil seatud ei ole.
Eelnõust ei selgu, kuidas peaks kohaliku omavalitsuse üksus oma arvestusüksusesse kuuluvaid üksusi juhtima, kuidas võiks see regulatsioon tegelikkuses toimida. Eelnõus sätestatud seaduse täitmise tagamise meetmed on kohati ebaadekvaatsed, võrreldes rikkumise suurusega, ja suunatud kodaniku, mitte aga rikkumise toime pannud isiku vastu. Meie arvates on karistusmeetmed arusaamatud ja ebaadekvaatsed, sest eelnõu võimaldab peatada või vähendada tulumaksu tasandusfondi ülekandeid, kui kohalik omavalitsus ei ole avalikustanud koduleheküljel või ei ole esitanud tähtajaks kõiki nõutavaid aruandeid, seletuskirju, protokolle. Tegemist on arusaamatute karistusmeetmetega. Puhtalt tööalase lohakuse või valede otsuste tegemise eest ei määrata karistust ametnikule, vaid karistatakse kodanikku, teenuse saajat, kes on maksumaksja ja kellelt kinnipeetud tulumaksu rahaga osutatakse avalikku teenust.
Tulenevalt meie eile toodud põhjendustest ja tulenevalt sellest, et me palusime teise lugemise katkestada, et teha muudatusettepanekuid ja arutada eelnõu kohalike omavalitsustega, ei saa Keskerakond seda eelnõu toetada. Põhjendasime seda täiendavalt ka tänases ettekandes.

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 26, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Arengufondi tegevuse aruanne. Enne, kui ma kutsun kõnepulti Eesti Arengufondi juhatuse esimehe, selgitan teile, kuidas me menetleme seda ülevaadet. Ülevaadet Eesti Arengufondi tegevuse kohta aastal 2009 me menetleme vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 155. Kõigepealt on Eesti Arengufondi juhatuse esimehe ettekanne, järgnevad küsimused ettekandjale. Palun tähelepanu! Võib esitada ühe suulise küsimuse. Seejärel toimuvad läbirääkimised, kus sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun, lugupeetud Eesti Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna!

Tere hommikust! Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed ja teised eestimaalased, kes te seda ettekannet kuulate! Teie ees laual on arvult kolmas arengufondi aruanne Riigikogule. Selle esikaanel on eestlaste unistus, unistus Eestist. Need sõnapaarid, mis siin ees on, peaksid väljendama või iseloomustama eestlaste arvates Eesti tulevikku. Selle raporti kaante vahelt leiate mõtteid, kuidas selles suunas võiks liikuda. Raporti lõpus on ka majandusaasta aruanne 2009 ja teile on jagatud slaidid, mida te saate ettekande käigus jälgida. Riigikogu ajutrustina tahame käesoleva raportiga sisuliselt algatada n-ö Eesti tuleviku debati, milleks ka president meid kõiki siin mõne päeva eest üles kutsus. Raportis on viis sisuosa, mis kõik peaksid erinevatest nurkadest mõjutama meie tulevikku.

Esmalt, kasvuvisioon ehk see jagatud pilt või visioon tulevikust, mille poole me õigupoolest teel oleme. Teiseks, kasvualad – mis on need valdkonnad, milles me maailmas üldse suudaksime edukad olla. Kolmandaks, kapital – mis on see raha, mille eest seda uut kasvu ja tulevikku finantseeritakse. Neljandaks, haridus, inimesed – kes on see ressurss tegelikult, kellega me selle ära teeme. Ja viiendaks, juhtimine. Nii riigi juhtimine kui ettevõtte juhtimine peab ju tegelikult ka sellele n-ö tulevikutasemele jõudma, kui me sinna jõuda tahame.
Need on need sambad, millest juttu tuleb ja millest raport räägib.
Järgmisena teen ülevaate majandusaasta aruandest 2009. Juhin tähelepanu, et sisuraport on jooksva aasta kohta septembrist septembrini, majandusaasta aruanne on 2009. aasta kohta.
Sellel kriisiaastal tehti neli uut investeeringut. Seitse ettevõtet on rahvusvahelises äriinkubaatoris SeedBooster selleks, et nende investeerimisküpsust kasvatada, vastasel juhul oleks see nagu raha põletamine, kui neisse raha panna. Ja kaks ettevõtet olid eelmise aasta lõpus läbirääkimiste faasis. Tänases seisus on meil üheksa ettevõtet portfellis ja SeedBooster töötab edasi neid n-ö ette valmistades. Ja see on just nimelt rahvusvahelise äri inkubaator, mitte lihtsalt inkubaator ruumide pakkumise mõttes. See on tegelikult aasta otsa sisulist tööd, et nende start up'ide äriplaan küpsetada sellisesse faasi, et neisse saaks raha panna.
Me tegime eelmisel aastal algust Eesti Riskikapitali Assotsiatsiooniga. Praegu on seal 16 täisliiget, 26 toetajaliiget. See töötab päris hästi, turuosalised on kaasa tulnud. Me tegime rahvusvahelise investeeringutesuuna vahehindamise, et saada objektiivne hinnang meie töö tulemustele, võib-olla probleemkohtadele ja ka tuleviku mõttes soovitustele. Turg on meid hästi vastu võtnud ja selle üle, mis sellest välja tuli, oli hea meel. Mida tuleb täiendada, on rahvusvaheline kompetents, mis on jube kallis ja mida Eestis tegelikult üldse ka ettevõtetel pole. Just nimelt see rahvusvaheline turukompetents – kuidas seda sisse tuua? Oma eksperdikomiteesse oleme seetõttu ka kolm täiendavat liiget toonud, kes on kõik kas USA Silicon Valley või Skandinaavia kogemusega.
Me loovutasime riigile tagasi Telekomi aktsiad, ühtlasi algatasime ka protsessi n-ö selle investeerimiskapitali taastamiseks: 4 korda 100 miljonit krooni, millest üks 100 miljonit on selle aasta riigieelarves sees.
Seire poolelt niipalju, et mitmed seired tehti eelmise aasta käigus ära: "Tööstusvedurid 2018", teile endile koostasime "Valge paberi" selle kohta, kuidas kriisi selgroogu murda, eelmise aasta kevadel analüüsiti finantsteenuste ekspordi võimalusi, tervishoiuteenuste ekspordi võimalusi ja kõrghariduse rahvusvahelistumise trende. Need kõik tööd on täna kaante vahel. Tervishoiuteenuste ekspordi lõppfoorum on 7. oktoobril.
Strateegiliste algatustena algatasime rahvusvahelise IT Akadeemia pilootprojekti Eestis, et tõesti teha üks n-ö haridusvaldkond Eestis rahvusvaheliselt tugevaks. IT-seirest kasvasid välja kolm teekaarti IT rakendamisest: IT rakendamine hariduses, tervishoius ja finantsteenustes. Ja n-ö tiigri teise tulemise raport tuli ka hiljaaegu välja, mis ka teile minu teada laiali saadeti. Praegu on arvuti kooli viidud, aga kuidas ta õppeprotsessi tegelikult integreerida selleks, et hariduse andmise taset ühtlustada, ainetevahelist seost tugevdada? Jne. Nimetada võib veel rida tugitegevusi, foorumeid, ettekandeid ja muud – kokku korraldame aastas 100 ettevõtmist. Arengufondis töötas 2009. aastal 15 inimest.
Nüüd läheme edasi sisu juurde. Kasvuvisioon – mis ta on ja mida ta pole. Kindlasti ei ole ta slogan, et teeme Eestist Euroopa Hongkongi või teadmistepõhise majanduse või midagi muud sellist. Tegu on pigem sisulise debatiga sellest, milline on pilt Eestist, mida me saavutada tahame ja mis on tegelikult need teed ja valdkonnad, millest peaks midagi tegema, et midagi juhtuma hakkaks. See ei ole üks kang, mida tõmmata, ja asjad lähevad paremaks. See ei ole üks maks, mida muuta, või üks lennuühendus, mida juurde teha.
Jah, me alustasime, nagu lubasime, aasta alguses sisukat ja laiapõhjalist debatti. Me alustasime ka majandusdebatti, aga üsna kiiresti tõmmati see laiemaks. Mõtlev Eesti inimene tahab tegelikult laiemalt arutada, mis see tuleviku Eesti õigupoolest ikkagi on. Seda on ka selle raporti kaanelt näha, et hakkad majandusest pihta, aga lähed ühiskonda välja – need asjad on omavahel seotud. Üheskoos jõuti selleni, et Eesti peaks olema üheaegselt maailmas edukas ja koduselt armas. Need võivad olla sõnakõlksud, aga kui me vaatame nende taha, siis maailmas edukas olla tähendab seda, et me tegelikult suudame rahvusvahelist äri teha. Praegu annab sadakond ettevõtet poole Eesti ekspordist ja needki on enamasti välisinvestorite omanduses. Meie, eestlased, ei oska rahvusvahelist äri teha. Koduselt armas aga ei tähenda mitte ainult seda, et meil endal oleks hea ja mõnus siin elada, vaid ka nendel, keda me siia ootame, ehk nendel talentidel. Ühiskonna avamine ka selles mõttes on täiesti teema.
2018 võeti orbiiti seetõttu, et siis on Eesti riigi juubel ja me oleme Euroopa Liidu eesistujamaa. Meil peab olema ka sellele n-ö suuremale kogukonnale midagi näidata. Lisaks on see kaks parlamenditsüklit, nii et tegu on kõikidele eestimaalastele hoomatava ajaga.
Me oleme alustanud tulevikutrendide ja keskkonna kaardistamist. Nende erinevate mõjujõudude pealt joonistusid Eestile välja neli erinevat arengustsenaariumi. Osa teist on neid näinud eri foorumitel, kes ei ole, siis need on arengufondi veebis üleval. Vaadake videona, millised stsenaariumid Eestit võivad ees oodata just nimelt väliskeskkonnast tulenevalt ja kuidas meie neile reageerima peaksime, et tõesti riigina edukaks muutuda. Üks suur oht, mis seal välja tuli, oli oht, et meil selline Skandinaaviat teenindava ühiskonna ja majanduse mudel jätkub. Et me oleme kogu aeg väiksema venna staatuses ja me ei saa sellest üle ega ümber. Hiljem ma jõuan selleni, et kriisi tõttu pole struktuurimuutused pihta hakanud. Jah, me oleme kulud-tulud tasakaalu saanud, aga struktuurimuutuste nihke saavutamine on tegelikult suur väljakutse ehk võtmeküsimus.
Nendest stsenaariumidest omakorda joonistusid välja üheksa visioonihooba, n-ö teemavaldkonda, milles tuleks midagi ette võtta. Neist igaühes käivad täna koos eksperdigrupid tõesti Eesti targimate inimeste juhtimisel. Sellesse kogu visioonitöösse on seni kaasatud olnud 250 inimest, aasta lõpuks räägime umbes 2500-st, kes on olnud kaasatud eri ürituste kaudu ja kelle seas me tegelikult seda ühtset tulevikutunnetust paika ajame. Need lugupeetud inimesed, kes neid tiime juhivad, on tõesti nimekad: välismajanduse teemat Marina Kaljurand, majanduse teemat Urmas Varblane, juhtimist ja riigivalitsemist Annika Uudelepp, ühiskonna teemat Iivi Masso jne. Me tõesti anname endast parima, et see debatt oleks sisukas ja visioon, milleni välja jõutakse, kannaks laiemat konsensust ning oleks argumenteeritud ja sisuga täidetud.
Siit edasi tuleb hakata otsima majanduse kasvualasid. Üks on selge, et me peame määratlema oma fookused. Jah, me peame ettevõtluskeskkonna pidevalt soodsa hoidma, aga meil peavad samal ajal olema ka fookused. Ilma fookusteta on teinekord raske ka seda keskkonda tasemel hoida. Näiteks kui me tahame saada finantsvahendusteenuste ekspordis mingisuguseks tegijaks, siis on terve plejaad seadusi, mis peavad omavahel koos töötama selleks, et see võimalik oleks. Ja mitte ainult seadused, vaid ka riigi turundustegevus, era- ja avaliku sektori koostöö. See tähendab seda, et võib-olla 90% meie õigusruumist kannab seda, aga kui seal on väike tõrge sees, siis kogu süsteem ei tööta. Selliste kasvualade keskselt vaadata oma õigusruumi ja ühiskonna erinevaid pooli, haridust jne – see on teema.
President kutsus Eesti sõbrad kokku arutama Eesti tuleviku üle. Harvardi professor Ketels ütles seda, et soodsate tingimuste loomine on okei, aga te peate fokuseerima ja ressursse mobiliseerima, kui te tahate tõesti milleski tasemele jõuda. See on sama kui see, et kui sa tahad saada südamekirurgiks, siis üks asi on minna arstiks õppima ja hästi õppida, teine asi on spetsialiseerumine sellele, milles sa tõesti tahad parim olla.
Nagu ma ütlesin, et mingit valdkonda selliseks võtta, see eeldab ühtset haridus- ja talendipoliitikat, sealhulgas talentide migratsiooni poolt, välispoliitikat, majanduspoliitikat. Peab otsima sünergiat eri valdkondade vahel. Näiteks rahvusvaheline finantsvahendusteenus on vajalik selleks, et rahvusvaheline kaubandus saaks Eestis toimida, et me saaksime Aasia ja Euroopa vahel näiteks kaubandust juhtida mingis osas siitkaudu. See aga eeldab eri valdkondade sünergiat, kaasa arvatud finantsteenused ja üldse teadusmahukad teenused.
Kust neid n-ö kasvualasid otsida? Töötleva tööstuse seirest joonistusid välja kaks kasvuala: heaolutooted ja tehnoloogiad, mis pakuvad praktiliselt kõigile Eesti tööstussektoritele võimalusi. Kogu rikas maailm vananeb ja see avab tee erinevatele toodetele ja teenustele. Sama lugu on keskkonnatoodete ja -teenustega. Puhta vee nappus, keskkonnaprobleemid, energiakandjate ja energiaressursside nappus – kõik need probleemid tegelikult loovad võimalusi töötleva tööstuse väga erinevatele valdkondadele.
Üks asi, millest Eestis on vähe räägitud, aga mis sobib ilmselt nagu rusikas silmaauku paljudele väikestele ja turismialtidele riikidele, on MICE-kontseptsioon, mida väiksed Aasia riigid on kasutanud: meetings, incentives, conventions, exhibitions. Me ei subsideeri mõnda lennuliini sellepärast, et keegi ei taha enam lennata, vaid me loome keskkonna, kus ärituristid tahavad käia. Kui meie linnahall oleks praegu suur rahvusvaheliste konverentside keskus ja siin toimuks näiteks hambaarstide ülemaailme konverents, kuhu sõidaks nädalaks ajaks 3000 kuni 5000 inimest koos abikaasadega, siis need lennuühendused ka tekiksid. Lennutada 10 000 inimest Eestisse ja sealt tagasi, see oleks stiimul. Tuleb luua argumente, miks siia lennata. Seda mudelit on kasutatud just nimelt väikestes edukates Aasia riikides, aga ka mõnel pool Euroopas. Ka meil on konverentsikeskused, aga need on liiga väikesed selleks, et selles kategoorias kaasa rääkida. On teada, et Läti lennujaama lähedale plaanitakse ühte sellist ehitada ja sama lugu on Helsingi Vantaa lennujaama juures. Messikeskused, suured konverentsikeskused on magnetid, mis suuri gruppe rikkaid turiste kohale tõmbavad. Meie eelis nende riikide ees on see, et meil tegelikult lennuk maandub enam-vähem vanalinna. Mujal on lennujaamad enamasti linnast kaugel. Meil on eelised, mida välja mängida, aga seda tuleb tõsiselt teha, et see asi tervikuna töötaks.
Finantsvahendusteenuste ekspordist ma rääkisin. Teatud niššides on Eestis selles vallas võimalusi, aga see tahab era- ja avaliku sektori tõsist koostööd. Me oleme välja pakkunud platvormi ning läheme rahanduskomisjoni varsti rääkima, kuidas see käima tõmmata. Rahanduskomisjoni esimehega oleme sel teemal juba rääkinud.
Tervishoiuteenuste eksport on teema, mida on raportis pikemalt käsitletud, ja seetõttu ma siin süvitsi ei lähe. Aga võimalused on olemas. Me näeme, et meie naaberriikide eelarved on suure surve all ja ravi või järelravi vajav patsient hakkab liikuma. Kas me mõtleme praegu oma haiglasüsteemi arendamise peale selliselt, et see suudaks teenuseid väljapoole müüa? Tervishoiuteenus ei tähenda meile ju mitte ainult kulu, vaid ka üksjagu tulu teenimise võimalusi. Selle valdkonna inimesed – ettevõtjad, haiglajuhid, Sotsiaalministeeriumi inimesed – on koos käinud, et selle äri võimalusi mudelina mõtestada. On selge, et ükskõik millise valdkonna eelisarendamisega tegu on, eeldab see seda, et haridusasutused, riigivalitsejad ja riigiasutused ning erasektor teevad koostööd. Konkreetsel juhul peavad tervishoiuturistide siia toomise nimel omavahel koostööd tegema haiglad ja erasektor, minu pärast kas või Tallink. Seni meil väga häid praktilisi kogemusi ei ühiskonnas ega riigijuhtimises ei ole, kuidas see võiks toimuda. Nii palju nendest kasvualadest, raportis on nendest pikemalt räägitud.
Üks suur probleemvaldkond on kapital. Seda eelkõige seetõttu, et viimase 3,5 aasta jooksul Eestisse ja siit välja liikunud rahavooge vaadeldes me näeme, et majanduskasvu toetavat välisraha on praegu viis korda vähem. Raportis on ka seda ilmestav joonis selle kohta, slaidi peal on ta väikselt näha. Seega raha, millega praegust heaolutaset hoida ja uut kasvu finantseerida, on meil nii palju vähem. Ja isegi kui me oma ekspordi jälle kriisieelsele tasemele viime, on ekspordi osakaal kogu selles rahas nii väike, et see ei asenda näiteks laenurahana sisse tulnud raha. Omaette teema on, et need vanad laenud tahavad teenindamist, need ei olnud lühikesed laenud.
Väljakutseid on kapitali vallas palju ja on arvatud, et kui me saame euro, siis neid tuleb veelgi. Tegelikult on euro sõnum turul juba olemas. Aga kui me vaatame, millised välisinvesteeringud on läinud näiteks Leetu riigi kahe aasta pikkuse väga aktiivse töö tulemusena, siis müts maha! Mina olen küll kade. Kui Google läks Soome, siis ma mõtlesin, et okei, meie oleme väike vend, meieni ei jõuta. Aga kui IBM, Barclays Bank ja muud sellised tegijad lähevad Leetu, siis on nagu midagi äkki valesti. Äkki see põhimõte, kuidas meie välisinvesteeringuid otsime, on vale? Ja isegi kui nad tuleksid ise, siis millised nad on? Nad tulevad tegelikult ju siseturu peale. Kui me vaatame viimast kümmet aastat, siis enamik välisinvesteeringuid, 60% on tulnud kinnisvarasse või finantsvahendusse. Vaid 15% on tulnud töötlevasse tööstusse ja ka seda paljuski nendesse sektoritesse, mis on Eesti siseturule midagi tootnud. On üksikud suured asjad ka, ma ei vaidle vastu, aga tegelikult välisinvesteeringute nimel töötamise lahtimõtestamine ja sellele teistmoodi lähenemine on absoluutne nõue. Me peame sellega tegelema. Me ju näeme, et Leedu reklaamib ennast teenusemajanduse hub'ina siin regioonis täpselt samade argumentidega mis meie ja tõmbab need investeeringud ära. Kui IBM ennast Leetu maha paneb, ega ta siis natukese aja pärast sealt Eestisse ei tule. See on asi, kus võib tegelikult hiljaks jääda.
Teine pool on lihtsama koega välisinvesteeringud. Eile oli debatiks – lätlased võtsid selle üles –, et ehk tuleb hakata latti devalveerima. Teoreetiline võimalus on, et kui latt devalveeritakse, siis tähendab see seda, et Läti muutub lihtsakoeliste välisinvesteeringute jaoks atraktiivseks. Siis ongi nii, et targemad lähevad Leetu, lihtsakoelisemad lähevad Lätti ja meie oleme kuival. Selle üle tuleb mõelda. Niisugune kuival olek tähendab stagnatsiooni. Mõtleme kas või Jaapani stagnatsiooni või mida iganes. Majandus seisab või on kasv suhteliselt aeglane ja riigi majandus muutub noorte jaoks tegelikult igavaks. Nad võtavad hea meelega kuskil mujal midagi ette. On hästi oluline, et riigis oleks tasemel töökohti. Nii palju sellest teemast.
Üks joonis, mis oli ka kaks aastat tagasi raportis ja mis on võib-olla kõige olulisem joonis üldse, mis ma siin täna näitan, on need neli teed, mida restruktureerimise tarbeks kasutada on võimalik. Vasakul all nurgas on olemasolevate ettevõtete keerukustaseme ja lisandväärtuse tõstmine, tee lihtsast koostööst rohkem disaini suunas või rohkem jaekaubanduse suunas. All paremal on tee n-ö metsast masinaehitusse, mida mööda on soomlased astunud. Nad olid metsatootjad, siis aga hakkasid seal metsamasinad tekkima. Kasvati teise ja rohkem lisandväärtust loovasse sektorisse. Eesti peab põhiliselt oma poliitika fokuseerima olemasoleva keerukuse tõstmisele. See on odav ja aeg tulemuseni on nende ettevõtete mõttes nii ja naa, aga saavutatakse kallimad ja mõjusamad asjad. Mis puutub uue majanduse riiki importimisse uute ettevõtete kaudu, siis mitte Ericsson ei tule osta Elcoteqi üles, vaid tegelikult tulevad uued ettevõtted. Mis iganes riiki vaadata – on see Iirimaa, Singapur – kõik nad on seda teed läinud, et on mingil viisil uue majanduse riiki importinud.
Neljas teema on uute ettevõtete ehitamine teadus-arendustegevuse baasil – kõik see, millega arengufond tegeleb, mida EAS toetab: uute ettevõtete nullist üles ehitamine. See on võimalus, mille puhul tulemuseni on pikk tee, aga just uued ettevõtted restruktureerivad majandust, see on jumala selge. Kui vaadata praegusi Euroopa abipakette, siis need on paljuski läinud vanadesse ettevõtetesse, mitte uutesse, noortesse ja vihastesse, kes võiksid struktuuri muutumise kaasa tuua. Me peame kõigis neljas komponendis mõttega tegutsema ja vastavalt oma visioonile tegutsema.
Nüüd riskikapitalist. Investeeringute tegemisest ma rääkisin, aga meie visioon, kuidas Eestis start-up kultuuri laiemalt arendada, on avaram. Kuidas meist võiks tekkida selle regiooni n-ö start-up nation? Kui me mõtleme, mis on Iisrael. Iisraeli riigi ettevõtteid on NASDAQ-il registreeritud või noteeritud rohkem kui kogu Euroopa omi kokku. Ja see on tehtud 25 aastaga. See ongi täiesti tehtav, kui õigesti fokuseerida. Konkurendid meil muidugi ka ei maga. Soomlased on selle pärast oma Aalto ülikooli moodustamist, millega nad panid Helsingis kokku disainikõrgkooli, majanduskõrgkooli ja tehnikaülikooli, selle väga tõsiselt käsile võtnud. Nad on toonud sinna Silicon Valleyst kõvasti ameeriklasi sisse asja edendama. Siht on ehitada sellesse uude ja interdistsiplinaarsesse kooli sisse kogu ettevõtluskultuur. Siin on pilt ühest Aalto venture garage'ist, kus tegelikult selliseid tudengiettevõtteid kasvatatakse ja tudengeid innustatakse.
Hea on selle juures see, et ega soomlased üksi hakkama ei saa. Kogu meie regioon on tegelikult sama suur kui Lõuna-Korea: laias laastus elab ümber Balti mere 47 miljonit inimest. Siin on ilmtingimata vaja regiooniülest koostööd. Hea on ka see, et see on vähemasti valdkond, kus me oleme soomlastega samal tasemel. Meiegi oleme alustanud nullist, meil on üksikud edulood, meil Skype, neil mingid muud asjad. Me räägime ühte keelt. Aasia vaatab nüüd siiapoole just nimelt sooviga saada aru, kuidas seda start-up ettevõtete kultuuri on arendatud. Nad ütlevad, et sealsamas Singapuris – ma ei taha küll palju seda näidet tuua –, aga et seal on liiga palju vasaku ajupoolkera majandust tehtud ja nüüd tuleks ka paremat, loovat poolt arendada. Meil on see palju rohkem arenenud ja meil on siin võimalusi asjast pilt saada. Aga sellegi nimel tuleb tööd teha, iseenesest see ei juhtu.
Veel tahan öelda seda, et arengufond on mandaadi järgi riskikapitali fond oma ühe poolega, aga seda võiks laiendada selliselt, et kogu agressiivse ettevõtluse arendamine toimub Eestis ühe vastutaja käe all, EAS aga tegeleb ettevõtluse n-ö pehme poolega. Praegu on ette nähtud ühesed meetmed mõlemale poole. Pehmesse poolde kuuluvad sellised elustiiliettevõtted, mis on pigem perekonna toitmiseks käivitatud, näiteks kohvikud, poekesed, autotöökojad. Teise poole moodustavad agressiivsed maailma minevad ettevõtted. Kõik need on aga ühe pulga järgi võetud. Võiks tõmmata selge piiri vahele, et agressiivsete poolega tegeleb arengufond ja n-ö laia massiga EAS. Seda viimast tuleb ka teha, aga selle eesmärk on teine ja vahendid on teised. Ja sellel teemal on meil nii EAS-i kui majandusministeeriumiga jutt pooleli. Arengufond sooviks oma vastutust ja mandaati laiendada, et tõesti midagi ära teha. Me ei konkureeri siin Eestis omavahel, meil on vaja teha paremini, kui soomlased teevad, ütleme nii. Konkurent ei maga, me peame ennast liigutama. Arengufond on valmis endale selle vastutuse võtma.
Nüüd hariduse teemast. Nagu ma ütlesin, on see üks oluline nurgakivi. Me arengufondis kõiki haridusteemasid loomulikult ei puuduta, aga kolmest nurgast me oleme seda vaadanud. Me oleme vaadanud kõrghariduse rahvusvahelistumise võimalusi, me oleme oma IT-seeriast väljakasvanud tööga vaadanud, kuidas IT võiks baasharidust või üldharidust parandada – pean silmas selle kättesaadavust, kvaliteeti. Praegu ei ole ühtegi tehnoloogilist tõket, et kuskil maal keskmises koolis ei võiks kättesaadavad olla loengud ja materjalid, mis näiteks Tallinna Reaalkoolis või 21. koolis loetakse. Tehnoloogiliselt on kõik võimalused olemas. Me oleme arvuti kooli viinud, et saaks teha samamoodi ettekannet, nagu ma siin teen praegu. Aga me tegelikult ei rakenda seda taseme ühtlustamiseks. Ja samamoodi me ei rakenda seda selleks, et ainetevahelisi seoseid luua. Meil on rahvusvahelise IT Akadeemia projekt. Aasta tagasi sai alguse rektorite, infotehnoloogia assotsiatsiooni ja arengufondi arutelu, kuidas IT-s ühe eelisvaldkonnana see haridus rahvusvahelisele tasemele viia. Asjaomane äriplaan saab kaante vahele lähinädalal või -nädalail ning seal on selgelt kirjas neli komponenti, kuidas seda teha. Üks nendest on olemasolevate põhidistsipliinide taseme tõstmine. Siht on, et kogu raha, mis läheb IT haridusele tänastes ülikoolides, suunataks ühe ümarlaua kaudu, kus otsustatakse, mida me õpetame Tartus, mida Tallinnas ja mida mõlemas kohas, kuhu toome professoreid ja kuidas seda taset tõsta.
Teine komponent on täiesti uuele turule minek ehk interdistsiplinaarsele turule minek. IT pluss meditsiin, IT pluss avalik haldus, IT pluss logistika ja äri. Me tegelikult ei ole seal praegu kohal. Meil on kaks programmi sellest interdistsiplinaarsest lähenemisest ja sellel otstarbel tasuks teha samamoodi spetsiifiliselt, nagu me kunagi tegime IT-kolledžis. Nüüd tuleks luua tõeliselt rahvusvaheline kool, kus pooled inimesed on väljastpoolt Eestit, valdav enamik professoreid väljast ja kus me proovime läbi erinevad üldise kõrghariduse taseme tõstmise mudelid.
Eestis üldiselt kasutatakse selliseid pilootprojekte vähe, aga see äriplaan on nüüd koos ja täiesti teostatav. Küsimus on jällegi: kas me teeme selle ära? Rootsis on Umeås, mis asub jumal teab kus, disainikool. See avati 1989. aastal, praegu aga konkureerib see tasemelt Royal College of Arts'iga Londonis. Valdav osa professoreid on seal väljast ja valdav osa tudengeid samuti. Miks ma räägin sellest, et tudengid on väljast? Sellepärast, et demograafilise situatsiooni tõttu meie oma tudengite arv väheneb, ka nende oma, kes lähevad IT-d õppima. Meil on vaja seda ala õppima minejate arvu suurendada. Omaette teema on see, et kogu IT-äri on rahvusvaheline ja mida rohkem saadakse koolipingist kogemust, seda parem on tulevikus elus. Jah, rahvusvahelise IT Akadeemia võiks tõesti käima lükata ja see võiks olla pilootprojekt kogu Eesti kõrghariduse uuele tasemele viimiseks.
Ma hakkan lõpule jõudma. Tahan veel käsitleda juhtimise teemat. Natuke aega tagasi käis arengufoorumil Mikko Kosonen, kes nüüd on Sitra president. Aga ta oli Nokia strateegiajuht Nokia hiilgeaegadel ja on kirjutanud hea raamatu "Nopea strategia", mis räägib strateegilisest väledusest. Tema arvates lihtsalt väledus on see, et kiirelt reageerida ja kohanduda, strateegiline väledus aga see, et sa tegelikult ise lood oma tuleviku. Sa käid nagu sammu ees, mitte lihtsalt ei korralda ega administreeri, vaid juhid targalt oma muutusi.
Minu väide on, et me ei saavuta oma kõrgliiga taset, kui me ei saavuta seda ka oma riigijuhtimises, ärijuhtimises, haridusjuhtimises. See taseme tõstmine on väga oluline. Tegu on erinevate komponentidega, ma ei hakka neis siin süvitsi minema, lugege see juhtimise peatükk läbi. Selle kirjutas Siim Sikkut ja see on väga hästi kirjutatud. Süvenege! Seal on mõte sees. Seekordne raport on üldse kirjutatud artiklite vormis. Seda on kerge mõista ja kerge läbi lugeda, võtke nädalavahetusel natuke aega, lugege see läbi. Tõsiselt head artiklid on, head mõtted on.
Mul on väga hea meel selle üle, et Riigikantselei on OECD-lt tellinud riigi juhtimise uuele tasemele viimise töö. OECD-l on üksjagu kompetentsi ja nad on äsja sellise töö Soomele teinud. Loodetavasti saame sealt mõjusaid ideid. Valitsemisvisiooni alal käib meil koos ka töögrupp Praxise juhi Annika Uudelepa eestvedamisel. Ma usun, et uue aasta alguseks on üksjagu mõtteid, kuidas riigi valitsemine uuele tasemele viia. Üks suurimaid väljakutseid, mis sel alal on, on see, et meil valitseb tegelikult vertikaalne riigi juhtimine, aga enamik probleeme on horisontaalsed ja läbivad paljusid teemasid. Meil puuduvad mudelid, kuidas selliste asjadega tegelda. Nii probleemid kui võimalused on selles mõttes läbivad. Võimaluste poolest ja välisinvesteeringutest ma juba rääkisin. Jah, välismajanduspoliitika tähendab ju tegelikult Välisministeeriumi, EAS-i ja välisesinduste poolt, kogu talendipoolt. Barclays Bank läks Leetu. Meiegi tooks välisinvesteeringuid küll, aga meil lõpetab IT-koolituse 500 inimest aastas. Kogu IT-koolituse maht on 500 inimest aastas! Meil tegelikult ei ole inimesi. Seega meie talendipoliitika peab välisinvesteeringute poliitikaga koos käima. Jällegi: mis mudeli järgi ikkagi juhtida sellist ministeeriumideüleste teemade käsitlemist?
Veel üks probleemivaldkond on tööpuudus. Sellega on täpselt sama asi. Töötud on justkui Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa probleem, kutseõppeasutused on jälle haridusministeeriumi hallata. Ühelt poolt on 100 000 töötut, teiselt poolt oleme investeerinud kutseharidusse, aga need asjad ei käi päris käsikäes. Just nimelt ka seetõttu, et nad jällegi ei paigutu ühte või teise asutusse.
Sellised on võib-olla meie väljakutsed. Iga sellise asja lahendamine tahab eestvedamist: keegi võtab vastutuse tõesti midagi ära teha. Asjad iseenesest ei juhtu ja lihtsalt mingid korraldavad komiteed suuri ettevõtmisi korda ei saada. Mis puutub arengufondi, siis arengufondi te lõite ka selleks, et me teeksime seireid, otsiksime Eesti majandusele võimalusi siit ja sealt. Me oleme seda teinud, ring on peale saanud. Selle pakk, mis on tegelikult ära tehtud, on siin. Mõtteid on üksjagu, mida teha. Küsimus on selles, mida me ise näeme – et hakkavad juhtuma need asjad, kus me läheme ise edasi. IT-seirest kasvasid mõtted välja, me läksime ise edasi. Tegime IT Akadeemia äriplaani, IT teekaardid koostasime, aga kuidas nüüd edasi? Kui me võtame ka seal tagasi, siis tegelikult need asjad jäävad seal pidama. Kuidas tegelikult saavutada see, et sellest seirest jõuavad asjad ka päris ellu? Selles mõttes majanduspoliitilise eksperimenteerimise üksus Eestis ju puudub. Ma ei tea. See on küsimus teile, kas arengufond näiteks järgmisel neljal aastal võiks sellist rolli täita. Muidugi me leiame järjekordselt huvitavaid teemasid, mida uurida. Ma olen ikka toonud näite, et mina uuriksin hea meelega popkultuuri arengut linnastumise kontekstis. See on kihvt teema iseenesest ja väga kihvt lugemine ka pärast, aga meil on tükk maad rohkem baasasju, mis on vaja ära teha.
Sellega ma siinkohal lõpetan. Ma kutsun teid tegelikult arengufondi külla ja kutsuge meid külla. Ma tean, et te kõik panete oma platvorme kokku, mõtlete Eesti tuleviku peale. Me oleme väga paljudel teemadel valmis kaasa mõtlema. Kui arengufondi kodulehele minna, siis on näha, mis valdkondades meil teadmisi ja mõtteid on. Ja seda on ka sellestsamast raportist näha. Me hea meelega tuleme ja mõtleme kaasa. Just nimelt mõtleme kaasa, mitte ei tule ega räägi. Mind kutsutakse pidevalt kuhugi rääkima, aga väga harva kutsutakse, et Ott, me tahame ühe asja ära teha, tule mõtle kaasa, kuidas ära teha. Head ettekannet on ka hea teha ja teistpidi on seda hea kuulata, aga ma rõõmuga paneksin oma käed rohkem külge ja aitaksin midagi konkreetselt ära teha. Siis oleks villa rohkem ja oleks Eesti jaoks ka tulemust rohkem.
Lõpetuseks tahan öelda, et järgmised neli aastat on võtmetähtsusega, kas me riigina mängime end esiliiga teele, kas me hakkame esiliigas kellegagi kohti jagama, või mängime end kõrgliiga teele. See on murrangukoht Eesti majanduses, enda hästi palju maailmale avamise koht. Selles küsimuses, kuidas Eesti maailmale avada sisu mõttes, on järgmised neli aastat, järgmine parlamenditsükkel väga olulised. Seetõttu on käivitatud tulevikudebatt, mida me siin tahtsime natuke sisuga täita, minu meelest hästi asjakohane. On väga oluline, et peale poliitiliselt vajalike teemade arutataks järgmise valimiseelse poolaasta jooksul ka Eesti tuleviku küsimusi. Aitäh minu poolt!

Suur tänu, härra Ott Pärna! Tänan ettekande eest, aga teile on ka küsimusi. Alustame kolleeg Rein Ratasest.

Hea ettekandja! Te tõite näite Soomest, kus mindi metsast masinatesse: kasutati metsa, ja siis hakati järsku metsamasinaid tegema. Miks te tõite näitena ainult poolringi, jättes välja täisringi teise poole? Soomlased viisid oma masinad metsa selleks, et seda suurt loodusvara paremini kasutada. Loomulikult oma metsast üle jäävaid masinaid on nad ka eksportinud. Tahan rõhutada just seda, et ka uue majanduse aluseks on loodusvara – olgu selleks siis mets või inimene, mitte masinad. Olen rääkinud.

Jumala õige tähelepanek, et me peame loodusressursiga nii säästlikult kui võimalik ümber käima. Samas ei ole loodusressurss üksi ühtegi riiki edukaks teinud. Seda me ka teame, et väga lihtne puu ahju ajamine või nafta väljavedamine ei tee kedagi rikkaks. Me teame, et Nigeeria on vist maailma kümnes naftavarudelt, aga majandus on seal kulgenud täpselt horisontaalselt kõik viimased 30 aastat. Samas seesama Singapuri riik, kes Malaisiast laias laastus välja visati, neil ei olnud isegi puhast vett, rääkimata ühestki maavarast. Seega edukaks võib saada ka täiesti ilma maavaradeta. Aga jah, kui see on vastus teie küsimusele, siis ressursiga tuleb korralikult ümber käia. Keerukuse suunas arenemise mudel ongi, kuidas põlevkivi ahju ajamise asemel põlevkivikeemiat hakata tegema. See on üks mudel, kuidas oma majandust suurema lisandväärtuse suunas arendada ja selle läbi riiki rikkamaks teha.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Teie esitatud majandusaasta aruandest, mille on allkirjastanud audiitor Veiko Hintsov, aga kus millegipärast puudub teie enda allkiri, selgub, et kulud on suhteliselt suurenenud. Kui vaadata juhatuse esimehe palka, siis see on suurenenud, kuude järgi vaadates, 60 000 kroonist 76 000 kroonini. See on muidugi nõukogu pädevuses, aga tööjõukulud on üldse suurenenud 9,7 miljonist 10,17 miljonini. Üldiselt on riigis toimunud suur kokkuhoid ja ka ministrite palgad on 20% langenud. Millise signaali annab see väljapoole, et arengufondis on kulud kasvanud, ja kuidas te üldse hindate oma võimekust positiivset sõnumit genereerida? Hästi palju on meediakajastust saanud see teie veidi untsu läinud investeering kasside ja koerte portaali. Kas te suudate selle äkki positiivseks pöörata? Või mis on teil selle kohta öelda?

Aitäh! Mis puudutab arengufondi, siis me oleme mõne inimese koondanud, see oli aasta tagasi, mul on kahju, aga seda tuli teha. Mis puudutab palku, siis minu palk on olnud täpselt üks ja sama – 60 000 krooni. Nõukogu otsustas, jah, mulle maksta ühekordset preemiat, mis tulenes sellest lepingust, mis oli tegelikult vist neli või kolm ja pool aastat tagasi minuga sõlmitud. Ta maksis seda preemiat selle võimaluse alumisel piiril. Päris alguses, kui ma alustasin, oli nõukoguga kokku lepitud tegelikult teine palganumber: 60 000 asemel 80 000 krooni. Seda ei ole kunagi realiseeritud. Ka seekord nõukogu arutas seda ja see jäeti realiseerimata ehk minu palk on samal tasemel. Tõsi, ühel hetkel, kui lahkus meie investeeringute divisjoni juht Markku Mäenpää, kes oli suhteliselt kallis inimene, siis ma täitsin ca pool aastat kahe juhi funktsiooni ja seda vahet kuigivõrd kompenseeriti, aga kindlasti mitte selles ulatuses, vaid mõnekümne protsendi ulatuses. See on kogu lugu. Arengufondi keskmine palk, ma palusin selle välja võtta, on 31 500 krooni. Arvestades, et me oleme eksperdiorganisatsioon ja investeerimispank, on see tegelikult absoluutne alumine piir. Ma ei saa just koolipingist tulnutega seda raportit koostada või neid investeeringuid teha. Te mainisite ühte untsu läinud investeeringut, mis tegelikult ei ole veel täiesti maha kantud, me üritame seda saiti püsti hoida ja mingil kujul selle asja lahendada. Aga riskikapitali olemuses on, et osa asju läheb untsu ja peabki minema. Kui ükski ei läheks, siis tekiks küsimus, miks me nii palju riske maandame. Selles mõttes on mul hea meel, et sellest ettevõttest United Dogs and Cats on palju kirjutatud, ühiskond on sellest hästi palju õppinud. Start-up'i liidrite endi seltskond ja võib-olla ka avalikkus laiemalt on aru saanud ja mõistnud, et untsuminemine on üks osa teest. Toivo Tänavsuu, Eesti Ekspressi ajakirjanik, kirjutas ka hästi, et start-up on riskantsem kui mööblitööstus ja vaadake, kui palju mööblitööstusi on viimase ajaga põhja läinud. See on osa riskikapitali mängust. Seda tõstatati ka alguses kui ohtu, et kuidas avalikkus hakkab suhtuma, kui midagi põhja läheb. Me peame selle välja kandma ja ma ütlen kätt südamele pannes tõsiselt, et me juhime oma tööd vähemalt parimal tasemel, mis Eesti turul on, selleks et võimalikult paljudest asjadest asja saada ja ka turul võrdväärne partner olla. Eesti turg võtab meid võrdväärse partnerina, mitte kui rumalamat riigi raha omanikku. Selle üle on mul hea meel ja see, et mu töötajad on seda tööd selliselt teinud, on hea.

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Ott Pärna! Mina küsin hoopis vastupidi, eelküsija sõnavõtust lähtuvalt. Missugune on teie arvamuse järgi arengufond oma ideaalis praeguses kontekstis? Ma arvan, et ideaali ei ole saavutatud ega ole erinevatel põhjustel püütudki selleni jõuda. Kui suur peaks olema portfellimaht, kui palju peaks olema inimesi tööl ja missuguse potentsiaaliga või palgaga need inimesed võiksid olla?

Investeerimismaht sõltub sellest, kui palju selliseid start-up'i ettevõtteid turul on. Aastas on arengufondi mõttes tehtav, ma olen seda kogu aeg öelnud, viis kuni kaheksa projekti. Läbirääkimised võtavad iga projekti puhul umbes aasta, et sinnamaani jõuda: ettevalmistamine, kaasinvestorite ja ettevõtte endaga selle tehingu läbirääkimine ja äriplaani läbirääkimine. Ideaalis võiks olla rohkem tegevusrahu, sest me teeme tegelikult pikaajalist asja. Kui ühe korra otsustati, et riik läheb riskikapitaliturule seda tööd tegema, siis see, et seda asjalikult teha, võtab aega 10, 15, 20 aastat. Need on kõige kiiremate riikide näited. USA on tänaseks seda teinud 50 aastat, Iisrael 30 aastat, soomlased 20 aastat. See on pikaajaline töö, see ei ole toetuste jagamine. Tihti aetakse sassi, on EAS-i grandid, kus tõesti on nii, et kõik, kes tahavad uut tehnikat osta, kirjutage avaldus, ja siis me kanname teile raha üle. Meie aga läheme nagu osanikuks ettevõttesse, meie ainus eesmärk on seda ettevõtet kasvatada, tulevikus edukamalt ja kallimalt maha müüa ja sellega nii untsuläinud asjade kulusid katta kui ka kapitali omanikule ehk riigile see raha tagasi maksta. Ehk kogu meie tegevus on tegelikult ju isetasuv, see ei ole ärapõletatud raha, nagu on toetus, see on investeering, mis toob tagasi. Isegi, kui me kõige kehvemat tööd teeme, siis sellesama kapitali võiks ikkagi tagasi teenida, küsimus on selles, kui palju tulupoolele teenitakse. Me teeme seda ju koos kaasinvestoritega, kelle igaühe mõte on ka see, et okei, ta võtab suuri riske, aga ta tahab ka, et õnnestub, st panustatakse ikkagi õnnestumise peale. Aga filosoofia on see, et kümnest kaks on need, kes lähevad lendu, kümnest neli-viis on need, kes lähevad põhja, ja vahepealsed on need, kes toovad raha enam-vähem tagasi. See ongi selle äri võlu ja valu. Aga ma julgen küll lubada, et selle raha, mis riik on arengufondile andnud, saab ta igal juhul tagasi, küsimus on selles, kui palju kasvu peale tuleb. Kas kõik riigiasutuste juhid võiksid sellise jutuga tulla, et riik tegelikult ei kuluta seda raha ära, mis eelarves on, vaid see raha tuleb kuskilt tagasi, kas otseselt või kaudselt?
Näiteks IT-akadeemia teema. Arvutifirmade assotsiatsioon on öelnud, et kui oleks rohkem IT-spetsialiste (ja selle probleemi lahenduseks seda kooli pakutakse), siis juba otsestest maksudest saadav tulu kataks ära selle kooli tegemise raha. Nii et ka sellised return on investment'id on riigi poliitikas mõistetavad. Alati tuleb küsida, et okei, kulutame raha, aga kust see tagasi tuleb. Arengufondi puhul ta võiks tulla ja peaks tulema otse. Aga jällegi, portfelliteooria ütleb, et edukamad projektid müüakse maha viimasena ehk untsuminevad tulevad enne pinnale. Raha põletatakse ära ja on küsimus, kas panna raha juurde, et edasi põletada, või tõmmata otsad kokku, tulla välja, müüa maha või kanda maha. Selles mõttes tulevad untsuminevad enne välja, edukad tulevad perioodi lõpus. Ehk seda vilet ja valu me näeme, ma arvan, nii ajakirjanduse vahendusel kui igat muud moodi pikalt. Aga teistpidi, see on üks osa sellest tööst, ja kui me tahame tõesti vähemasti selles valdkonnas kas või oma põhjanaabritega sammu pidada, siis valikut nagu ei ole.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Sel nädalal toimus Riias ulatuslik innovatsioonialane konverents, mille korraldasid Eesti, Läti ja Leedu tehnopargid ja tehnopolid. Minu küsimus teile ongi: kuidas te näete Eesti, Läti ja Leedu innovaatilist koostööd ja kas need kolm riiki on omavahel konkurendid või partnerid? Küsimuse teine pool: kuna kõigist kolmest riigist on toimunud väga suur ajude väljaränne, siis kas väliseestlased, välislätlased ja -leedulased saaksid panustada meie innovatsiooni? Kas arengufond ning Läti ja Leedu kolleegid saaksid midagi teha selleks, et me saaksime sellest ajupotentsiaalist, mis on välja läinud kolmest Balti riigist, midagi siia tagasi? Küsimus on kaheosaline.

Aitäh! Mul on hea meel, et need tehnopargid koostööd teevad. Ma tean, et see koostöö on umbes kümne aasta vanune. Ma ise olin kunagi Tallinna Tehnopoli asutamise taga. See on vana asi, juba Sten Tamkivi isa tegeles sellega kümme aastat tagasi. Ma ütlen seda, et kui me tahame Eesti või Tallinna Tehnopoli arendada, siis võrdluseks peaksid olema tipud: on see siis Silicon Valleys, on see siis Skandinaavias, see, mida Aalto juures praegu tehakse, või on see mõnes muus kohas. Me peaksime võrdlema ennast tippudega. Koostööd tuleb loomulikult teha, sest meil ressursse nii ideede poolest kui ka inimeste poolest napib. Aga ikkagi, mida paremal tasemel, n-ö maailmataseme mõttes, me seda teeme, seda suurem tõenäosus on, et need n-ö väljast tulejad siia tagasi tulevad. Selles mõttes ma arvan, et me võiksime olla selles vallas kindlasti Baltikumis liider, mitte n-ö võrdne partner ja rahulduda sellega. Nii riskikapitali poolest kui ka tehnopolide poolest oleme me tegelikult praegu aktiivsemad. Meil on n-ö see suur vend kõrval, kes püüab ka seda maailmaklassi. Ja kui me vaatame start-up'i üritusi, mis on Eestis või ümber Balti mere toimunud, siis siin on ikkagi pigem ahel: Stockholm, Helsingi, Tallinn, võib-olla Kopenhaagen. Pigem on see ring selline. Mina teen enda poolt kõik, et Eesti osa just selles ringis tugevdada. Selles mõttes ma ütleksin, et on partnerlus ja konkurents samal ajal. Pluss on see, et kui eestlastel läheb hästi, siis see mõjutab ju lätlasi ja leedulasi, ja vastupidi. Lõppude lõpuks need investeeringud, mis Leetu läksid, näitavad ju maailmale, et siin regioonis tasub midagi teha. Küsimus on selles, et me ei tohi sellepärast neist ilma jääda, meie peame ka töötama.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Lugedes teie raportit, leidsin ma siit ühe väga huvitava kirjelduse, mis ka teie ettekandest välja tuli, just Leedu tegevuse kohta kõrgtehnoloogiliste investeeringute meelitamisel riiki. Mulle on jäänud mulje, et Eesti on selles suhtes ikkagi maha jäämas või tagasihoidlikult esinenud. Kui me vaatame riikide tegevust, siis Eesti on keskendunud natuke nagu teistele asjadele, rääkides peamiselt eelarve tasakaalu seadustamisest või kirjutamisest põhiseadusesse ja millest iganes, aga tegelike investeeringute, tugevate investeeringute riiki meelitamisel on justkui seisak tekkinud. Kas te jagate minu arvamust ja mida peaks Eesti riik ikkagi tegema, et sellisest kergest stagnatsiooni eelaimusest jagu saada, et need investeeringud, kas või võrreldes Leeduga, edukalt meie riiki tuleksid?

Aitäh küsimuse eest! Arengufondi poolt me tegelikult selle teema tõstatasime, mõtlesime selle peale tõsiselt ühes töögrupis, mis tõi selle "Valge paberi" poolteist aastat tagasi ka teie lauale, seal olid need mõtted kirjas. Me peame eesmärgi püstitama ja oma ressursid selle nimel mobiliseerima. Me ei saa seda asja lihtsalt nii teha, et meil on kuskil Välisministeeriumi diplomaadid ja siis on meil EAS-i välisesindajad kuskil ja siis me vaatame juhuslikke välisinvesteeringuid, golfiklubi või midagi muud. Meil peab olema strateegiline eesmärk, mida me saada tahame, meil peavad olema ressursid ehk inimesed, kes tegelikult ju tunnevad üksteist Eestis, kes koos selle eesmärgi nimel tegutsevad, ja kindlasti peab olema eestvedamine. Leedu näide on see, et peaminister käib tegelikult nende ettevõtete uste taga. See on väikeriigi eelis, et peaministrid käivad sellistes kohtades, suured riigid võib-olla nii ei tee. Me peame vähemalt samal tasemel seda asja tegema. Nagu ma ütlesin, kui IT on majanduse närvisüsteem, siis raha on paljuski nagu veri, ja kui välisraha sissevool on  takerdunud, siis me peame tegema, nui neljaks, mis iganes võimalik, et seda sissevoolu saavutada. Ma arvan, pilt on üheselt selge, me peame liigutama. Mis puudutab seda, et kulud ja tulud tuleb tasakaalu viia, siis seda tuleb ju ka teha, see on selge, see on selline talupoja tõsiasi. Hea, et me selle asja ära tegime. See on võib-olla meie üks eelis teiste Balti riikidega võrreldes, et meie avaliku sektori rahandus on korras. See on tegelikult hea, riik on hoitud, aga põhiseadus käsib riiki arendada, seda teist poolt ka teha. Ma arvan, et täna ja võib-olla järgmised neli aastat ongi see tsükkel, kus peaks mõtlema, kuidas seda teha, ja tõesti teha ka. Meil ei ole aega siin väga pikalt arutada. Mõtet on üksjagu toodetud, nüüd tuleb ümber laua istuda ja arutada, kuidas see siis ära teha. Me oleme selle ettevõtmisega Leedust kaks aastat maas.

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Suur tänu! Lugupeetud esineja! Mai lõpus toimus maaülikoolis konverents, kus teie ka osalesite. Seal räägiti roheliste töökohtade loomise võimalusest toiduainetööstuses, metsanduses, kalanduses ja mujal bioloogiliselt taastuvate ressursside ärakasutamise valdkondades. Lisaks saime sealt Innove trükise, kus räägiti rohelise kutsehariduse edendamisest energeetikas, ehituses ja transpordis. Eriti tore oli seal Maive Rute ettekanne, kus räägiti, kuidas saab innovatsiooni arendada Euroopa toetustega. Kas arengufondis on pärast seda konverentsi olnud ka mingeid arendusi või koostööd just selles Maive Rute mainitud valdkonnas? Teine küsimuse pool on see. Hamburgis on olemas kontor, mis tegeleb säästvate tööturgude võrgustikuga. Vilniuses oli kevadel üks konverents, kus sotsiaalkomisjon käis. Nad tahavad tekitada innovatsiooni tööturgudel. Kas nendega saaks koostööd arendada, et edendada Eesti kogemust, mida me siit Innove brošüürist loeme?

Alustan tagantpoolt: koostööd tasub kindlasti arendada. Arengufond iseenesest on ainult needsamad 15 inimest ja meile on seadusega pandud ülesanded, mida me täitma peame. Me igal alal ise koostööd teha ei saa. Maive Rutet tunnen isiklikult, ta on väga tore inimene, jumal tänatud, et see inimene sellisel kohal seal on. Kuidas arengufond selle teemaga tegeleb? Üks asi on see, et seiretöödes me oleme seda välja toonud kui kasu võimalust Eestile. Ka mõned meie investeeringud on läinud sinna suunda. Goliath Wind, kes arendab uue generatsiooni tuulegeneraatorit, samuti BiotaP, kes tegelikult pakub biotehnoloogilisi lahendusi keskkonnaseires, näiteks kuidas mulla kvaliteeti mõõta mitte seda laborisse vedades, vaid kohapeal ja palju odavamalt. See on biotehnoloogia kasutamise äri. Me näeme, et neid asju tuleb ka meie portfelli, me hea meelega tegeleksime nendega rohkem, kui neid oleks rohkem. Aga tõsi on see, et laias laastus tekitab see valdkond ärivõimalusi ja selle kaudu ka töökohti. Ent jällegi, need asjad ei teki nagu iseenesest, nende suunas tuleb vaadata. Olemasolevate ettevõtete võimalus on ka ju nende valdkondade suunas vaadata, seda ei tee ainult uued ettevõtted. Teistpidi on see seotud haridusega. Kui me tõesti näeme, et need on tulevikuvaldkonnad, siis äkki me peaksime muudes distsipliinides inimestele selgeks tegema, mida see tegelikult tähendab. Seega, ärikoolis õpetamine, turundus, finantsid, juhtimine versus, ütleme, ma ei tea, tuulepargi juhtimine, need on kaks täiesti iseasja. Tuulepargi juhtimisel pead sa üksjagu teisi asju ka teadma. Rohelise äri võimaluste integreerimine põhidistsipliinidesse võiks olla hariduses üks võimalus, kuidas Eesti inimesed ja ettevõtted sellest tulevikus rohkem kasu lõikaksid.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan selle teemaga, mille kohta Jaanus Marrandi oma küsimuse esitas. Teiegi nõustusite mõttega, et Lätti lähevad lihtsad projektid ja Leetu lähevad targad ideed. Olen ise Lätis käinud. Ma ausalt öeldes täiesti jahmusin, nähes, kui tugevalt vaene Läti on investeerinud ja milliseid suuri ettevõtteid ja objekte on ta üles ehitanud. Jumal hoidku selle eest, kui Läti otsustab devalveerida, see muudab ikkagi maa väga atraktiivseks ja siis me sõna otseses mõttes jäämegi nagu kolmandaks riigiks Baltimaades. Minu küsimus on järgmine. Me peame tõesti midagi tegema hakkama, et investoreid ligi meelitada, et investeeringud siia tuleksid. Meil ei ole mõtet lihtsalt jahuda, et euro annab meile kindluse. Kui me vaatame selja taha, siis näeme, et ka Venemaal, siinsamas Peipsi taga investeeritakse põllumajandusse. Kes peab konkreetselt midagi tegema, et need investeeringud tõesti juba järgmisel aastal tuleksid Eesti riiki?

Ma arvan, et see on meie kõigi ühine oskus seda euroga kaasnevat positiivset sõnumit ära kasutada oma majanduslike eesmärkide nimel. Kindlasti on see eelis, kui me selle saame. Kes peaks mida tegema? Ma arvan, et see, kuidas seda teha, on väljakutse kõigile, kes me siin ümber laua või selles ruumis oleme, kes Toompeal istuvad ja kes uut valitsust kokku hakkavad panema. Küsimus on asjade ärategemises. Riigis on palju asju, mida me teeme, aga me teeme seda hästi horisontaalselt, igale poole natukene. Ma ei ole veendunud, et just selle pealt need terad kasvavad. Ma tõin selle arsti näite. Lihtsalt arstikooli minekust ei piisa tippkirurgiks saamiseks, seal on spetsiifilisemaid väljakutseid. Aga jah, see tahab tugevat annust eestvedamist ja vastutuse võtmist kellegi poolt. Samamoodi tähendab see tegelikult juhtimis- ja tööviise, mis on nende valdkondade ülesed. Kuidas seda tegelikult teha? Sellist n-ö task force'i põhist juhtimismudelit Eestis ei kasutata. Ega me ei saa ministeeriume iga päev ümber teha, ühte ja teist. Need moodulid peaksid olema kiiremini ümberpaigutatavad kui Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine. Peaksid olema paindlikud löögiüksused mingite asjade ärategemiseks. Nad peavad olema mandaadiga ja nad peavad olema eestveetud võimalikult kõrgel tasemel. Ministri tase on miinimum, et välisinvesteeringuid tuua.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt suur aitäh selle ettekande eest ja selle raporti eest! See on tõepoolest väärt lugemine, loodame, et valitsusliikmed ka loevad selle põhjalikult läbi. Tahan küsida koostöö kohta. Kindlasti kohtute te üsna tihti kas või Sitra inimestega ja teistega. Kas peale sellise infovahetuse on ka võimalik, et te võtate mõne projekti ühiselt ette? Tõepoolest, meie enda rahalised ressursid on üsna piiratud, näiteks Sitral on need tunduvalt suuremad, samal ajal on meie majandused üsna hästi põimunud. Kas tuleks kõne alla ka selles laadis koostöö?

Tuleb kindlasti kõne alla. Jah, me kohtume, me suhtleme, me tunneme üksteist ja see tuleb kõne alla eri mudelites. Selle n-ö start-up'i kommuuni ehitamisel on üks viis, et me teeme teatud tüüpi projekte koos. Natuke finantseerib arengufond, natuke erasektor, natuke eri riikide asutused. See on üks võimalus. Seetõttu oleme me püüdnud ka arengufondiga üritustele, kuhu me tahame oma sõnumi viia, pigem kohale minna ja natuke partnerlussuhteid luua, mitte hakata kõiki asju ise tegema, kogu raha ja töömahu osas. Me oleme kaalunud, kas initsieerida mõnda piiriülest fondi mingi valdkonnaspetsiifikaga, olgu selleks näiteks kas või roheline tehnoloogia. Kogu Skandinaavia häda on ka tegelikult see, et riskikapitaliturud on lokaliseeritud, rootslased teevad oma asja, taanlased oma asja, soomlased oma asja. Need turud on liiga väikesed, suur kasv on kuskil mujal. Sünergiat saab luua siis, kui sa paned Eesti vastava ettevõtte, Soome vastava ettevõtte, Rootsi vastava ettevõtte kokku, siis me jõuame kaliibri mõttes mingile tasemele. Jah, see on nii kapitali poole peal, start-up'i kultuuri ehitamise poole peal, aga ka kas või mõne seire poole peal. Näiteks, meie teeme kasvuvisiooni nime all, aga on ükskõik, mis selle asja nimi on, räägitakse tulevikuteedest, soomlastel on see Finnish Vitality projekt, mida ka Sitra omamoodi veab, sest ka nemad näevad, et nende n-ö postindustriaalne majandusmudel on omadega otsas. Nokia vist jääb veel oma peakorteriga sinna pidama. Aga neil on selles mõttes mure veel suurem, sest nende heaolulubadus, mis nad on ühiskonnale andnud, on nii suur, et ükski poliitik ei julge öelda, et järgmised neli aastat tulevad kõik asjad allapoole. Lühiajaliselt on võimalik välislaenudega seda defitsiiti finantseerida, aga kaugemas perspektiivis jõutakse Kreekasse. Sellesama Sitra pealik ütles ju, et viie kuni kümne aasta pärast on nad Kreeka olukorras, kui nad jätkavad oma praeguse majandusmudeliga ja praeguse heaolutasemega. Väga tõsiselt mõeldakse, kuidas edasi minna.
Me räägime siin klastritest. Ka see klaster on tegelikult eilne päev, tekib klastri lock-in. Seesama metsaklaster tähendab metsa ja masinaid jne, aga kasvualad on maailmas justkui teistsugused ja ta hästi ei sobitu sinna. Nii et tegelikult otsitakse sellist postindustriaalset filosoofiat, kuidas seda teha. Meie riigina ei saa päris vahele jätta seda faasi, mis Soome 1990. aastatel läbi käis, aga me võiksime paralleelselt seda uut mõtet evida. Koostöö tegemine on ainus viis. Kui võrrelda kas või neid asju, arengufondi mingit mõttetööd, mida me oleme Eesti ekspertidega teinud ja kuhu kas või soomlased selle Vitality projekti ja Paul Krugmani kaasabil on jõudnud, siis mõtted on suhteliselt lähedased. See pilt hakkab välja joonistuma. Aga see pilt ei sobitu võib-olla olemasolevasse administratiivstruktuuri ja olemasolevasse majandusmõtlemisse, see on keerukam. Kindlasti on avaliku ja erasektori koostöö järgmises etapis kõvasti suurem, sest küsimus on see, kuidas asjad ära teha, konkurendid on kuskil mujal. See ei tähenda mitte üksteisele koolide ehitamist või midagi sellist, see tähendab seda, kuidas mingil turul midagi ära teha. See, et Nokia on India turul, ma ei tea, 80%-lise turuosaga, on tegelikult paljuski Soome valitsuse töö tulemus, mis nad on Indias teinud. Nii et need asjad käivad käsikäes, heas mõttes käsikäes.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ka minu tänu selle põhjaliku ülevaate eest, mis te meile täna andsite! Aga ma soovin teie käest saada kommentaari arengu ja ühendusteede kohta, see puudutab punkte Euroopa ja maailma eri piirkondades ja liikumise kiirust. Pole ju saladus, et meie enda rahvuslik lennukompanii on päris mitmed ajad olnud keerulises olukorras. Viimased uudised võivad küll võib-olla tekitada optimismi, kuigi ma ei ole selles väga kindel. Seda enam, et selle nädala alguses tuli informatsioon, et on võimalik, et Hiina suur kompanii ostab airBalticu aktsiaid. Palun öelge, milline on teie arvamus sellest, kui näiteks ka hiinlased tulevad Baltikumi lennundusturule.

Iga konkurendi tulek peaks pingutama sundima. Aga sellel asjal on kaks poolt. Ma ütlesin, et lennundus on ka mingis kontekstis toimiv asi. Kõige kallim on seda subsideerida. Odavam on eeldusi luua, et lennud toimuksid. Ma arvan, et see tähendab ühelt poolt ilmselt Tallinna lennujaama agressiivsemat müügitegevust, et saada siia rahvusvahelisi lennukompaniisid, kindlasti ka tarka Estonian Airi arendamist, aga seda ilma rahata ei tee ja ilma korraliku plaanita ka ei tee ja ka mitte ilma loogikata, kuidas me tegelikult sellesse ahelasse sobitume. Ma mõtlen Helsingi Vantaa lennujaama, Riia lennujaama ja meid. Vantaa lennujaam on tegelikult meist 20 lennuminuti kaugusel, sealt väljuvad suured rahvusvahelised mandritevahelised lennud. Võib-olla meie lennujaam on teatud tüüpi regionaallennujaam, aga las ta selles mõttes olla. See tähendab väga kiireid ühendusi teiste, suurte, kontinentidevaheliste lendudega lennujaamadega. See tähendab strateegilist mõtlemist, kuidas teha, peamurdmist. See asi lihtsalt ei tule. Mis puudutab seda, et me tagasi ostsime, siis meil polnud ju valikut. Aga jah, pead tööle, kuidas teha, mis siin muud. Mis ma tahtsin veel öelda? Kasvuvisioonist me räägime majanduse ja ühiskonna mõttes. Õnneks töö planeeringuga "Eesti 2030+" Siseministeeriumis käib. See inimene, Kaur Lass, kes seda projekti veab, on ühtlasi meie projekti n-ö tsüklis, me püüame neid asju omavahel sünkroonis hoida: Eesti majanduse unistused ja tulevik ning ka need ühendused, nii riigisisesed kui ka välisühendused.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Loomulikult on mõistlik õppida nendest sammudest, mida meie naabrid on teinud meist paremini. Ma arvan, et see investeeringute tsaari idee Leedus tundub mõistlik ja me võiksime tõesti kaaluda ka arengufondi juurde sellise ametikoha loomist. Aga ma usun, et esmatähtis ei ole mitte müüa, vaid see, et oleks midagi müüa. Ma ei jaga kindlasti nende kolleegide arvamust, kes on Lätis käinud ja ilusatest majadest õhinasse sattunud. Kui me võrdleme kolme Balti riiki tervikuna, nende arengueeldusi, tulevikukasvu vundamente, siis kas ma eksin, kui ma ütlen, et Eesti arengueeldused on pika puuga teistest Balti riikidest ette läinud?

Ma hakkan tagantpoolt pihta. Läti on kindlasti kehvemas seisus kui meie, see on jumala selge. Leedu ja Eesti on mõnes mõttes erinevad. Leedu kõrval on Valgevene, teisel pool on Poola, nende kultuuriruum ja tegelikult nende äriruum on natuke teine. Argumendid, miks mingid ärid lähevad Leetu või Eestisse, on mõnel juhul erinevad. Mängitakse natuke sarnast mängu ja natuke erinevat mängu. Ma ütleksin, et laias laastus on nii nagu igasuguse indeksiga: absoluutnumber ei pruugi suurt midagi näidata. On teatud asjad, milles me oleme Leedust kindlasti paremas seisus, ja on teatud asjad, mis on nende eelised, kas või see, et nad on mõne asjaga varem pihta hakanud. Optimistina ütlen, et kui me Lätile ja Leedule ära ei tee, kellele me siis veel ära teeme! Ega ka nemad ei maga, aga me peaksime ennast pidevalt ikkagi veel edumeelsematega võrdlema. Lõpuks saad sa selleks, kellega sa ennast võrdled. Optimismi ja tegutsemist, küll saame!

Palun, kolleeg Keit Pentus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühest küljest on hästi tore kuulata neid mõtteid ja juttu sellest, et keegi peaks midagi tegema, aga ajaloost meenub, et seesama saal kutsus ka arengufondi ellu just sellepärast, et tehtaks, ja ka arengufond peab olema see, kes teeb, kes müüb meie lahendusi Eestist välja, ja kes toob Eestisse ka välisinvesteeringuid. Minu arvates on üks arengufondi praegustest hädadest see, et te tegelete kõigega ja teie fookus on suhteliselt killustunud. Ma viskan nüüd õhku ühe idee ja küsin teie arvamust või seisukohta. Meie erinevad e-lahendused tekitavad igas riigis imetlust ja positiivset kadedust. Meil on hästi tubli e-Riigi Akadeemia, kes teeb tänuväärset tööd nende lahenduste tutvustamisel, aga puudub see keegi, kes koordineeritult tegeleks nende lahenduste müügiga väljapoole. Kas arengufondist ei võiks kujuneda üks selline asutus, mis tegelebki kontsentreeritult mitte ainult meie ainulaadsete IT-lahenduste tutvustamise, vaid ka müügiga?

Aitäh! Selles mõttes ma olen teiega nõus, et arengufond oma seire poolest on laia skoobiga, sest majandus iseenesest on lai, ülesanne, mis meile on antud, on selline. Me oleme püüdnud seda mingisse raami panna, et need seired mingis loogikas oleksid: töötlev tööstus, teenusemajanduse valdkonnad. Välisinvesteeringute riiki toomise mandaati meile pole antud, see on selgelt EAS-i mandaat ja kuigivõrd Välisministeeriumi mandaat. Eesti e-lahenduste müügi kõige suurem küsimus on see, millest Taavi Rõivas enne rääkis. Üks asi on müüa, teine asi on see, et oleks, mida müüa. Paar päeva tagasi rääkisin ma Marina Kaljurannaga Välisministeeriumist. Tema ütles ka, et tegelikult kogu aeg tuleb Eestisse keegi, kes on huvitatud sellest n-ö Eesti e-lahendusest. Aga tihtipeale on nii, et ühes ministeeriumis on ainult üks või kaks inimest, kes teavad, kuidas mingisugune andmebaas on tehtud. Teadmiste kontsentratsioon on hästi väike, ta on väikestes tükkides ja ka Eesti IT-ettevõtted on liiga väikesed, et seda rahvusvahelist teenust tegelikult pakkuda. Webmedia on ainuke, kellel sellise teenuse müük on Kataris ja seal kandis õnnestunud. Need tooted ei ole väga tihti paketeeritavad, nad on nagu rätsepaülikonnad, mis on tehtud teatud konteksti, neid ei ole võimalik CD-plaadi peale panna ja müüa. Igasuguse uue n-ö sellise rätsepaülikonna tegemine eeldab tohutuid ressursse ja ka riskide võtmist. Mobiilparkimine on üks asi, mis on läinud rohkem lendu, Belgias on seda ja USA-s vaadatakse ja püütakse sellega tegelda. Aga seal on tegelikult see kontekst, milles sa pead hakkama saama, teistsugune. Eesti ettevõtted on väikesed. Kui sa teed panuse ühele riigile, lähed näiteks Londonit püüdma, siis kui me vaatame Londoni mastaape ja meie keskmist IT-ettevõtet, kus on ainult 10–15 töötajat, siis see tähendab, et kõigil neil töötajatel peab olema seda ressurssi, et minna seda müüki sinna tegema ja nad peavad olema veendunud, et see õnnestub.
Ühesõnaga, Eesti IT-loo müügi keerukus on pigem selles ressursis, kes seda tööd tegelikult teeb, ja seda, nagu ma ütlesin, tuleb meil juurde hästi vähe, 400 inimest tuleb koolipingist juurde, ja meie IT-ettevõtted on hästi väikesed. See lugu on tore, aga kuidas seda rahastada? See ei ole lihtsalt nii, et hakkame müüma. On vaja ka toodet, mida müüa, aga just see pool on keerulisem. Me oleme selle peale väga palju mõelnud ja üksikute start-up'i ettevõtete kaudu me püüame seda ka teha ehk investeerida mõnda sellisesse ettevõttesse, kellel on tõesti veenev mudel. Aga kui me ütleme, et teeme Eesti e-riigi lahenduste müümise poe, siis see ei tööta. Objektid, mida müüa, ei ole sellisel kujul, et neile saaks sellisel moel ostja leida. See on see kõige suurem väljakutse. Aga mis puudutab seda, et meil on e-riigi kuvand, siis see on üks väheseid valdkondi, kus meil kuvand on. Seetõttu on oluline ka see rahvusvahelise IT-akadeemia idee. Koolitame neid inimesi siis rohkem. Praegu IT-sektor ütleb, et 2000 inimest paneks kohe tööle, kriisi ajal on portaalides 300–400 kuulutust, IT-inimesi otsitakse. Kui me räägime IT-st eri valdkondades ja investeeringutest, mis võiksid Eestisse tulla ja mis on IT-ga seotud, siis on selge, et inimesi tuleks rohkem koolitada, talente tuleks siia tuua, selleks et meie n-ö löögirusikad, kes tegelikult midagi Eestist välja müüvad, oleksid sellises mastaabis, et nad tõesti müüksid, ja et ka mahu mõttes see asi Eesti riigile oluliseks muutuks. IT-sektor on iseenesest hästi väike, kui me räägime tarkvara ja riistvara müügist Eestist välja. Suur IT osa on tegelikult telekomid, kes on siseturu suunitlusega.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Üks osa sellest kolmandast raportist on pühendatud avalikule sektorile ja avaliku sektori juhtimisele. See räägib sellest, et on vaja uuendusi teha, uusi meetodeid kasutada jne. Samas on meil praegu Riigikogus menetluses avaliku teenistuse seadus, mille kaudu ongi võimalik seadusandlikul tasandil kõiki neid uuendusi sisse viia. Kas te olete selle eelnõu läbi töötanud sellise pilguga, et kas ta sisaldab teie ettepanekuid, või ehk on praegu võimalik, kui ta on veel menetluses, midagi sinna sisse viia ja muudatusi teha?

Aus vastus on, et ma ise seda sellise pilguga lugenud ei ole. Küll aga olen ma natuke avalikku haldust tudeerinud ja ilmselt jagan seda süsteemi üsna hästi. Meil on tegelikult väljakutsed natuke süsteemsemad kui avaliku teenistuse kesksed, oluline on just nimelt valitsusasutuste koostöö. Avaliku teenistuse seaduses võiks rotatsioon olla küll oluline teema, et inimesed ei saaks ühe koha peal püsida. Sul on seadusest tulenev tõke: üle kolme aasta ühel postil ja üle viie aasta ühes ministeeriumis ei saa olla. See sunnib inimesed liikuma. Inimesed on jäänud paigale, neil on stabiilsed töökohad, aga need on kohad, mis peaksid Eesti riiki arendama, kus peaks olema pidev kaadri voolavus, et paremad pead sinna tuleksid. Kriisi ajal on nii palju häid inimesi liikvel. Keegi ei keela meil mehitada oma aparaati parimate inimestega. Aga minule teadaolevates ministeeriumides on väga väike kaadri liikuvus. Uuele tasemele minek eeldab uute mõtete pealetoomist. Mitte halvas mõttes, aga just heas mõttes. Nii et rotatsiooniteema on see, mille mina sinna üht- või teistmoodi sisse keevitaksin.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu ettekande eest ja aitäh raporti eest! On, mida lugeda, ja on, mille üle mõelda. Minu küsimus on väga konkreetne. Kui sagedasti te Eesti Vabariigi peaministriga arutate neid ideid, mis arengufondis on sündinud või mis on sündimas? Kas teil on regulaarne koostöö peaministri bürooga, selleks et neid kasvuvisioonist tulnud ideid reaalselt praktikas rakendada või vähemalt arutada seda, kuidas neid oleks võimalik rakendada?

Tänan! Peaministriga kohtun ma suhteliselt harva, mõne korra oleme kohtunud. Peaministri bürooga aga kohtun küll, see puudutab just Keit Kasemetsa strateegiabürood. Meie arvamused võib-olla alati ei kattu, aga me suhtleme hästi tihedasti. Arvamused ei kattu eelkõige selles osas, et on kaks lähenemist. Üks asi on teha kõiki asju nii nagu täna ja teha natuke paremini. Aga me näeme, et tuleb millelegi kontsentreeruda, midagi suuremas mahus ära teha, selleks et tõesti teatud asjades esiliigasse jõuda. Kõikide asjade natuke paremini tegemisest ei piisa. Seetõttu on meil sellist maailmavaatelist või majanduspoliitilist, filosoofilist diskussiooni ka, aga samas on teatud valdkonnad, kus ei ole kahtepidi mõtlemist, näiteks ühte või teist liiki haridus. Mida kiiremini me selle maailmatasemele saame, vähemasti ärihariduse, tehnoloogiahariduse, seda parem. Küsimus on selles, kui palju riik saab teha. Ülikoolid on sõltumatud, ometi me maksame selle asja kõik kinni. Kodanikuna on meil ometi õigus ju tellida. Ma arvan, et on teatud asjad, kus tuleb kiiremini hakkama saada. Tehnikaülikool sai uue rektori, väga tore, ma tunnen härra Keevallikut kümme aastat, aga küsimus on: mis on plaan? Kas plaan on see, et majandusteaduskond on kolme aasta pärast korralik maailmatasemel ärikool? Maja ehitati valmis, maja maksab umbes sada miljonit krooni. Saja miljoni eest saad viieks aastaks neli maailmatasemel professorit koos doktorantidega kohale tuua. Neli professorit viie aastaga teeb ühe suure teaduskonna asjalikuks. See peab olema juhtkonna tasemel tahe, et me tahame selle ära teha. Just see tegemine ja ärategemine – see on see vahe. Ja korraliku eesmärgi püstitamine. Me ei lepi keskpärasusega. Teeme siis jupikaupa, me ei saa kõiki asju teha, aga teeme need kõige olulisemad ära! Senikaua kui ärikoolides istuvad ikkagi ainult Eesti tudengid või peaasjalikult Eesti tudengid, tehakse Eesti-keskseid äriplaanitöid, ei saa me eeldada, et need inimesed lähevad pärast tegema rahvusvahelist äri. Samas, kui on koolipingis ikkagi, ma ei tea, Peterburi poiss, Stockholmi poiss või keegi kaugemalt, siis mõttemaailm läheb teiseks. Samamoodi on tähtis, kes õpetavad. Kui õpetavad needsamad, kes oskavad Eesti sees äri teha, siis oskab see järgmine seltskond ka väga hästi võib-olla autot müüa, aga mitte rahvusvahelist äri teha. Meie üldine haridustase on hästi kõrge, aga kui parafraseerida: kas me oskame sellega n-ö ristsõna lahendada või rahvusvahelist äri teha? See on, ütleme, fine-tuning'u küsimus, aga see on hästi põhimõtteline küsimus. Muidugi, kogu see teema ei tähenda seda, et eesti keelt ja kultuuri peaks hävitama hakkama. On terve hulk erialasid, mis on eesti keeles ja jäävad eesti keelde. Aga seal, kus kogu teema on globaalne, tuleb keelt vahetada või suures osas vahetada. Näiteks bakalaureusetaset võib teha eesti keeles, magistritase võib olla see, mis läheb inglise keelde. Terminoloogia ei kao kuskile.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Suur aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus jätkab arengufondi tegevuste fokuseerimist. Riigikogu delegatsioon viibis hiljuti Hiinas ja me käisime ka Shanghais Expol, kus võisime tõdeda, et kui Soome paviljonis oli minu mälu järgi esindatud 72 firmat, siis Eesti paviljonis ei olnud esindatud ühtegi Eesti firmat. Meie diplomaadid, ka majandusdiplomaadid, kes Hiinas töötavad, niipalju kui neid on, ütlevad, et meie probleem on selles, et me oleme kole ambitsioonikad, me arvame, et me peame oma väikeste ettevõtetega, väikese riigiga vallutama kogu Hiina turu, et kui me läheme, siis peame võtma sealt ikka hästi suure ampsu. Meil puudub see teadmine, et piisab ka ühe linnaosa või linnaosa väiksema osa vallutamisest ja oma äri tegemisest seal. Minu küsimus on see: kuidas arengufond oma tarkust oskaks ja saaks viia rohkem Eesti ettevõtjani? Meil ei ole ju plaanikomiteed ja me ei juhi riiki käskudega sel tasandil, ettevõtjani on vaja minna.

Hästi hea küsimus! Ma arvan, et see, et seal ei olnud Eesti ettevõtjaid, näitab eelkõige seda, kui väikesed need Eesti ettevõtted on. Kui nad oleksid seal, siis samal ajal nad tööd ei teeks. Me teame, et Eesti IT-ettevõtete rentaablus, neil, kes siseturul töötavad, on kogu aeg olnud 10–15%. Ehk sul ei ole seda rasva tekkinudki, et sa saaksid endale lubada seda, et oled kuu aega Shanghais, kusjuures mess kestab mitu kuud. See on üks pool asjast. Hiina on loomulikult kolossaalselt suur. Ma isegi ei ütleks, et linnaosast piisab, ma ütleksin, et ühes haiglas jätkub teinekord tervele IT-ettevõttele mitmeks aastaks tööd. Soome valitsus on seda puhverdanud ja on hakanud spetsiifiliste kohtadega läbirääkimisi pidama, on joodud kohvi ja aetud muidu head juttu, siis on toodud IT-ettevõtted laua taha, on mõistetud, mis on selle konkreetse organisatsiooni probleem, ja siis on tehtud väga konkreetne tehing või asi on kuidagimoodi hoomatavaks tehtud. Teine teema on teatud valdkonnad, kus ilmselt tasuks võib-olla rihtida üldse neid Aasia väikeriike või n-ö semiriike või kuidas neid nimetada, näiteks Hongkong. See on Hiina majanduse eritsoon, aga samas on teatud tüüpi rahvusvaheline äri hästi palju sinna kontsentreerunud ja seal on seda teadmist, kuidas suhelda teiste piirkondadega, teha seda suurt hoomatavaks, et minna sinna, kus otsad mõnes mõttes kokku jooksevad – finantsvahendus, kogu rahvusvaheline kaubandus, tehnoloogia. Singapur on teine samasugune koht ja siis tulevad juba suuremad järele. Võib-olla tasuks tegutseda ka nende kaudu. Aga see sõltub jällegi sellest, mida me tahame ära teha. Kas me tahame lihtsalt hiina kultuuri ja keelt õppida või mida? Sellest sõltub ka see, kus tuleks need sammud astuda. Fokuseerimine on jumala õige, aga need fookused ei ole kogu Eesti jaoks ühesugused, eri sektoritel on need fookused väga erinevad.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulasin seda paljusõnalist ettekannet ja ka pikki vastuseid, vaatan seda kirevat raportit ja üha rohkem tekib küsimus, kas arengufond on mures sellepärast, et teid ei võeta kuulda või teid ei taheta kuulata või teid ei tunnustata. Võib-olla ongi see üks põhjus, miks see kõik on hästi paljusõnaline, konkreetsust on võib-olla liiga vähe. Te olete praegu Riigikogu ees, seadusandja ees. Millised on näiteks teie kolm ettepanekut Riigikogule, mida seadusandja saaks ära teha? Sealt edasi, milline on konkreetne plaan, mida saaksite välja tuua selle aasta ja ka järgmise aasta kohta, mida konkreetselt arengufond saab ja tahab ära teha, mitte pugedes selle taha, et ollakse liiga väikesed, raha ei ole ja mida kõike ei ole. Mida te saate ära teha, konkreetselt?

Aitäh! Investeeringute suunas on see, mida me teeme, väga konkreetne. Seda tasuks teha laiemalt, et selle mõju oleks laiem. Ehk mitte ainult ühte fondi investeerida, aga lihtsalt neid pehmeid tegevusi seal ümber teha, et see start-up'i kultuur rohkem areneks. See on investeeringute pool. Mis puudutab seiret, siis kui me loeme seaduse preambulit, siis esimene ring on, et analüüsitakse võimalusi, kust Eesti majanduse uut kasvu võiks leida. Nüüd on see ring tegelikult peale tehtud, tunnetus on selgemaks saanud. Ühelt poolt on väga konkreetsed asjad, mis on seiretest välja kasvanud, see on rahvusvaheline või kogu äriplaan, kuidas IT-haridus tasemele viia, need neli komponenti, mis sealt välja kasvasid, ja kuidas need tegelikult ellu viia. Siin on paljuski asi ka selles, nagu ma enne ütlesin, et meil ju puudub Eestis selline eksperimentaalüksus, kes teeb selliseid asju, mis ei sobitu olemasolevasse süsteemi. Kas arengufond võiks selle rolli võtta või mitte, see on väga paljus teie otsustada. Mina pean seadust täitma. Härra Rõivas tõstatas välisinvesteeringute tsaari teema, teema mobiliseerimisest. See on samamoodi teema. See ongi selles mõttes debati küsimus, et nüüd, kui kolm aastat on tegutsetud tõesti mõnes mõttes võib-olla laial rindel, aga see lai rinne on andnud selle, et on mingi tervikpilt tekkinud, siis edasi võiks otsustada, kus seda tarkust kõige mõttekam on kasutada, et villa oleks. Selline avalikkuse harimine, erigruppides rääkimine, käib ka asja juurde. See on mulle lausa seadusega pandud kohustus, et ma pean kogu aeg käima siin ja seal ettekandeid tegemas. See ongi see, et me suurendame üldist teadlikkust, aga teistpidi me muretseme selle pärast, et väga konkreetsed asjad tehtud saaksid. Ma arvan, et väiksemas grupis võiks seda täiesti arutada, nii fraktsioonides kui ka Riigikogu juhatuses näiteks või ka valitsuse juures, kuidas arengufondi järgmise nelja aasta jooksul kõige paremini ära kasutada. See, mis on tänaseks loodud, see investeeringute teema on omaette teema, aga seires on üks ring peale saanud.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma tänan väga sisuka ettekande eest! Ma olen ise ka päris palju suhelnud arengufondi inimestega ja väga paljud vestlused on alanud või lõppenud tõdemusega, et arengufond peab võib-olla õppima paremini hindama ka poliitilisi riske. Üks asi on see agenda, mida võiks teha ja peaks tegema. Teine asi on n-ö riskikohad. Kui ikka üks inimene võtab ja põrutab, et üks või teine huvirühm või dokument ei vääri üldse arutamist, siis see on poliitiline risk ja see tähendab ka pidurit teatud arengutes. Aga minu küsimus on suunatud sellele, et eelmine pikem ja põhjalikum dokument, mis Riigikogu ette tuli, oli see "Valge paber". Kas te olete vahepeal analüüsinud seda, kui paljud nendest ettepanekutest on näiteks jõudnud kas poliitilisse retoorikasse, tegevuskavadesse, teaduses kuskile programmidesse või on juba lausa tegemisel?

Aitäh! Kolm aspekti. Eks ma olen harjunud sellega, ma olen õppinud tundma seda poliitilist poolt. Üks asi, mis töötab, on see, et tuleb inimestega rääkida. Mida rohkem teadmatust, seda rohkem on ka sellist lahmivat suhtlemist. Üks asi, mida ma siin saalis tahaksin välja öelda, on see, et on kaks eri tasandit riigiasjades, on n-ö policy ja on politics. Policy tähendab riigi üldisi eesmärke, mida teha, kuhu jõuda, see on see, millega fond tegeleb. Politics tähendab poliitilisi meetmeid, millega mingit asja saavutada, on see siis emapalk või mõni muu asi, selleks et naised rohkem sünnitaksid, või on see mõni muu meede, aga see on ikkagi eesmärgi saavutamiseks. Inglise keeles on kaks head sõna, eesti keeles on üks – poliitika. Me tegeleme selle üldosaga, mis iseenesest võiks olla valimisplatvormides see üldosa, millisest Eestist me unistame, ja siis on mingid sammud, mida selle nimel tehakse. See on üks asi. Teine asi on, et Eesti üks väljakutse on, kuidas sellist tarka diskussioonikultuuri üldse kasvatada. Meil on niimoodi, et ühest äärest midagi öeldakse, teisest äärest öeldakse ja siis ongi nii. Selle "Valge paberiga" kukkus välja täpselt samamoodi, et nüüd keegi ütleb midagi. Tegelikult algatas see diskussiooni, et meil on väljakutsed nendes kolmes teemas – välisinvesteeringud, eksport ja inimesed –, ja pakkus mõned mõtted, algatas diskussiooni, aga seda võeti kui absoluutset tõde. Arengufond tegelikult ju ei sobitu süsteemi, ta on loodud selleks, et ta kogu aeg püüaks süsteemi irriteerida, et asjad paremuse poole läheksid. Me võib-olla peaksimegi vaatama, kuidas selliseid asju tegelikult riigis korraldada. Tööandjate manifestiga on samamoodi, tegelikult on see tööandjate mure millegi pärast. See manifest ei ole tingitud sellest, et lihtsalt tahetakse hirmsasti manifesti kirjutada. Need on Eesti ettevõtted lõppude lõpuks, aga me ei saavuta selles diskussioonis kuidagi ühist keelt. See on väljakutse. Kuidas seda parandada? Oma kasvuvisiooniga me püüame seda teha. Need grupid, kes on olnud kaasatud, räägivad rohkem ühte keelt. Ega ma muud ei oskagi öelda.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Päris huvitav on siin saalis olla ja kindlasti viib see arutelu elu edasi. Aga mulle torkas nagu natuke imelikuna kõrva, et meie hulgast paljusid huvitab see, kas arengufond on peaministriga kohtunud või kas peaminister käib isiklikult firmasid Eestisse kutsumas. Me ei räägi palju sellest, et tegelikult käib elu ikka laial ühiskondlikul tasapinnal. Küsin niipidi: kas olete analüüsinud, kuidas Eesti ühiskond on arengufondi ja teie tegevused vastu võtnud ja teadvustanud ning milline on olnud senine tegevustaktika, et võiks nii olla, et teid laiemalt teataks ja aktsepteeritaks, või tuleb ka siin, selles taktikas midagi teistmoodi teha?

Aitäh! Ma olen hästi palju mõelnud, kes on arengufondi sihtgrupp, kes peaks ühtemoodi aru saama. Kui Eesti politsei peab olema usaldusväärne kõikide inimeste jaoks ja inimesed peavad teadma, mida Eesti politsei teeb ja kus ta on, siis arengufondi põhisihtgrupp iseenesest on tegelikult ettevõtluse, ma ei taha öelda, et eliit, aga see, kes ettevõtlust Eestis veab, kes riiki valitseb, kes haridust juhib. Nende kolme aasta jooksul oleme me kalkuleerinud, et 1000–1500 inimest on olnud vahetult seotud sellega, alates investeerimisprojektidest, aga peaasjalikult on nad olnud seotud seiretega. IT-seirega on olnud seotud mitusada inimest, kes on tegelikult selle külge kasvanud, see on paljuski selline kollektiivne õppimisprotsess, mille lõpuks tegelikult saadakse asjadest ühtemoodi aru ja räägitakse ühte keelt. See ring, kes on arengufondiga selliselt kokku puutunud, saab väga selgelt aru, mida arengufond teeb, ja saab aru selle töö vajalikkusest. Aga mida ring edasi, seda fragmentaarsemaks asi läheb. Teie siin saalis teate ka, mis arengufond on, eks? Kui me räägime ajakirjandusest (ma püüan ajakirjanikega suhelda nii palju kui võimalik, seda võiks tegelikult rohkem teha, võiks toimetustes lihtsalt kas või rääkidagi Eesti majandusest jne), siis tuleb meeles pidada, et lehemeistritel on vaja lehte müüa. Ma võin leppida suvekuul Äripäeva reporteriga kokku, et räägime Eesti majandusest. Nad küsivad, kas teeme intervjuu või tahan ma online küsimusi-vastuseid. Ma ütlen, et teeks sisulise jutuajamise Eesti majandusest. See piirdub sellega, et kui saadakse teada mingi selline asi, et arengufondi nõukogu arutas (see on tema kohus) arengufondi juhi palga või preemia või mis iganes küsimust, siis on pealkiri olemas ja sellest hetkest ei ole vaja enam tegelikult sisust rääkida. Nii on olnud mitu korda, et kui on ikkagi vaja punase tooli hinda, siis on vaja punase tooli hinda ja see on vaja panna pealkirjaks. See on seotud, ütleme, tasemel ajakirjanduse puudumisega. Ilmselt on sellist ajakirjandust ka vaja, selliseid ajalehti ju on, aga tõsine majandusajakirjandus on see, mis Eestit edasi viib. Pätid pannakse vangi, meil on selleks olemas institutsioonid. Kui iga Äripäeva esikaas kajastab ühte või teist sellist asja, siis küsigem, kui palju see tegelikult viib Eesti ettevõtlust edasi. Kas see aitab grammi võrragi mõnel ettevõttel mõnel rahvusvahelisel turul edasi jõuda? See ongi see kõige suurem väljakutse. See on väikeriigi väljakutse. Ma olen alati öelnud, et maailmatasemel majandus eeldab maailmatasemel haridust ja maailmatasemel majandusajakirjandust. Nii lihtne see ongi. Aga kuidas seda tagada, see on keeruline. Nii see on.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud esineja! Võtan sõnasabast kinni. Mainin kõigepealt, et minu arvates oli arengufondi loomine väga hea idee. Aga kas nüüd, kolm aastat hiljem võib tunduda, et ühel hetkel see, et ta on nagu riigisüsteemi osa, pidurdab arengufondi tegevust ja võimalusi? Just seetõttu, et kui rääkida kas või palgaküsimusest, siis tegelikult nende inimeste palk, kes tegelevad maailmas riskikapitaliga, on ju kümneid ja sadu kordi kõrgem, kui tahetakse head spetsialisti saada. Aga siin tuleb samamoodi vahele see avalikkuse huvi, mis ei luba sellisel tasemel palgaga tõeliselt head spetsialisti palgata. Ka kogu see muu asi, riskivõtmine – kõik ei õnnestu, kui sa riski võtad. Kas mingil kujul võib öelda, et tänaseks on riigi osalus, ütleme, riigi roll teataval määral mitte arengule kaasaaitaja, vaid arengu pidurdaja?

Aitäh! Seirepoolel ei ole küsimust, neid seireid tehakse tegelikult ju riigi edendamiseks, muidugi, ettevõtjad käivad ka kaasas, aga see on puhtalt selline asi, ütleme, et riik tahab oma tulevikku analüüsida. Mis investeeringute poolt puudutab, siis mudeleid, kuidas seda tehakse, on erinevaid. Selge on see, et eraturg varases faasis ei tööta. Juhtimis- või management-kompaniidega on nii, et kui nad suudavad fondi kokku saada (näiteks BaltCap, 100 miljoni euro suurune fond), siis nad hea meelega teevad suuremaid investeeringuid, sest neid on odavam juhtida, lihtsam juhtida. Kui sa teed 5–10 miljoni euro suuruseid investeeringuid, siis sa teed 10–20 investeeringut, kui sa teed ühemiljonilisi või väiksemaid, nagu arengufond teeb, siis see tähendab seda, et ühest fondist sa teed 100 investeeringut. Selleks, et 100 investeeringut juhtida, on vaja vähemasti 15–20 inimest. Seetõttu on see häda, et varases faasis, et üldse kasvatada kõrgema taseme ettevõtteid, eraturg ei tööta, see ei tööta USA-s ja ei tööta siiamaani, kuigi 50 aastat on seda asja aetud.
Kuidas seda arendada, selleks on erinevaid viise. Üks on see, et võiks teha riiklikke fonde, aga töötavad need, mis on puhtalt eraturupõhiselt tehtud, kas või nagu arengufond. Alati kaasinvesteerib keegi, juhtimispraktikad on täpselt samad, kõik on täpselt nagu eraturg. Teine viis on see, et riik teeb rahasüste olemasolevatesse juhtimiskompaniidesse, aitab neil fonde kokku saada, Martinsoni fondi paneb nurgakivi, ma ei tea, 30% näiteks. See on teine loogika. Ma arvan, et kui kümne aasta pärast meil õnnestuks teha niimoodi, et riik saab kunagi selle raha tootlikult tagasi, riik ainult n-ö toetab erafondi haldureid, siis oleks jumala hea. Praegune häda on see, et neid juhtimiskompaniisid on hästi vähe. On Martinson, BaltCap ja see on praktiliselt kõik. Ambient teeb midagi, ta investeerib rohkem oma raha. Kaasinvestorite puhul on väljakutse ka see, et rohkem juhtimisfirmasid tekiks. Kui riik ütleb, et ta on valmis nelja riskikapitalifondi raha paigutama, siis on need juhtimisfirmad olemas, kes on valmis selle töö turul ära tegema. Ma ütlen, et kui arengufond teeb korralikult oma tööd, ütleme, kümmekond aastat, siis võiks minna rahulikult mudelisse kaks. See on see seisukoht. Praegu, kui arengufond lihtsalt tagasi tõmmata, siis lihtsalt keegi varases faasis ei investeeri. Arengufond on tegelikult ainuke Eesti-keskne riskikapitalifond. Kõik teised teevad, kui nad üldse teevad, Eestis hästi juhuslikke investeeringuid. Nemad võivad vaadata igale poole, meie peame vaatama Eestisse.
Üks asi, mida ma tahan veel ära märkida, kui me vaatame ahelat – EAS-i grandid ja investeeringud –, siis EAS-i edukad projektid on tegelikult need, mis on arengufondi n-ö riskikapitalisüstiga turule läinud, on maailmas auhindu saanud, Euroopas või USA-s. Riskikapital on just see, mis viib ettevõtte turule. Kõikvõimalik arendustegevus on lahe, aga sellest on vähe villa majandusele, kui see ettevõte turule ei jõua. Selles mõttes on kogu Euroopa probleem see, et palju pannakse raha arendustegevusse, n-ö TA-raha (grandid, abi) ja väga vähe riskikapitali. USA-s on need osakaalud suhteliselt võrdsed. Nende osakaalude tasakaalustamine Eestis on kindlasti väljakutse, aga teistpidi, ega neid ettevõtteid Eestis väga palju ei ole. Et neid ambitsiooniga ettevõtteid rohkem oleks, selleks tuleks seda kultuuri laiemalt arendada. See on hästi mitmetahuline tegevus.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, härra Pärna, ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Nüüd on aeg läbirääkimisteks, kui fraktsioonide volitatud esindajad seda soovivad. Palun, kolleeg Urmas Klaas Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Proua esimees! Head kolleegid! Head arengufondi töötajad! Olles lugenud arengufondi raportit, kuulanud tänast ettekannet ning jälginud küsimustevooru, markeerin ma Reformierakonna fraktsiooni nimel mõned seisukohad, mida on oluline esile tuua.
Kõigepealt on mul väga hea meel selle üle, et arengufond mõistab ja näeb Eesti ettevõtluspoliitikat laiemalt, näeb, mida tähendab ettevõtluskeskkond laiemalt, mitte ei rebi sealt välja üksikuid fragmente, näiteks toetusi, ja ei võimenda seda, vaid ka oma raportis juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ettevõtluskeskkonna arendamisel meie stabiilne riigirahandus, korras riigirahandus, kui oluline on õiguskeskkond, kui oluline on haridussüsteem jne, jne. Nii et see on positiivne. Kuulates siin mõningaid küsimusi, mida täna ka kolleegid esitasid ja Ott Pärna vastuseid nendele, mõistsin, et seda enam väärib selline laiem käsitlusviis kiitust.
Arengufondi raport viitab ka sellele, et maailma majandusfoorumi äsjase konkurentsivõime edetabeli järgi on Eesti Euroopa Liidu uutest liikmesriikidest majanduse konkurentsivõime poolest kõige edukam, mis kahtlemata teeb meile kõigile siin saalis heameelt ning taas kord kinnitab, et panustades usaldusväärsele ja stabiilsele riigirahandusele, meie trumbiks olnud ettevõtjasõbralikule majanduspoliitikale, oleme me kahtlemata õigel teel.
Ma juhin tähelepanu veel ühele mõttele arengufondi raportis, mis käsitleb maksupoliitikat ning just nimelt seoses majandus- ja rahanduskriisiga. Küsimuseks on see, kuidas eri Euroopa riigid käituvad olukorras, kui nad on toonud välja n-ö stiimulpakette ning paljud on olnud sunnitud üle vaatama oma maksusüsteemi selliselt, et ollakse sunnitud makse tõstma. Meie kindel seisukoht on, et just nimelt see, et Eesti on väga operatiivselt oma riigieelarvet üle vaadanud, et me oleme avaliku sektori kulutusi hoidnud kindla kontrolli all, et need ei ole läinud isevooluteed, et Eesti on kõige väiksema riigivõlakoormaga riik, on meile eelis ja võimaldab kindlasti säilitada madala maksukoormuse. Kui siia liita seesama, millest me ka täna oleme siin rääkinud, eurotsooniga ühinemine, siis loob see laiema keskkonna, mis võimaldab kindlasti Eestisse uusi investeeringuid tuua.
Nüüd küsimus sellest, mitmel tasapinnal me töötame. Kahtlemata pean õigeks seda, et lisaks sellisele üldisele, väga olulisele ettevõtluskeskkonna arendamisele ja sinna panustamisele on loomulikult vajalik ka fokuseeritud tegutsemine, nagu täna siin saaliski mitmes küsimuses ja mitmes sõnavõtus on kõlama jäänud. Tõepoolest, siis me võime öelda, et Eestil on lootust saada Läänemere piirkonna kõrgelt arenenud maade klubi täisväärtuslikuks liikmeks.
Arengufond on tegutsenud arengufondi seaduse alusel kolm aastat. Oleme täiesti päri sellega, et debatt, kuidas arengufondiga edasi minna, on vajalik. Vajalik on mõtestada, kuidas arengufond just nimelt oma tegevuse fokuseerimise käigus saaks teha tihedamat koostööd ettevõtetega, ettevõtlusorganisatsioonidega. Selle tarkuse viimine konkreetse ettevõtjani on väga oluline. Ma ei usu tsentraalselt juhitud tarkuse kapaga pähe panemisse, vaid oluline on selle dialoogi tõsisem arendamine just ettevõtlusorganisatsioonidega ja ettevõtetega.
Teie lahkust arvestades palun lisaaega!

Mitu minutit?

Võtame kolm.

Kolm minutit.

Tänan väga, väga lahke teist! Siin räägiti tihedamast koostööst EAS-iga. Nõukogu tasemel on seda nüüd planeeritud, aga ma usun, et just nimelt väikese riigi tingimustes mõlema organisatsiooni võimaluste ärakasutamine fokuseeritumalt, tihedamas koostöös, annab päris kindlasti parema efekti.
Kindlasti on tähtis ka see, et arengufond teeks tõsisemat koostööd Riigikogu teiste komisjonidega peale majanduskomisjoni. Majanduskomisjonil on tihe kontakt arengufondiga, aga väga paljud teemad, mis vajavad läbirääkimist ja kokkuleppimist, on ka teiste komisjonide pädevuses. Kui me ikkagi räägime, et haridussüsteem on ettevõtluskeskkonna oluline osa, ja kahtlemata on haridusse panustamine ja koolireformi jätkamine ainuvõimalik ja ainuõige tee, siis peame seda teemat käsitlema koos haridusministeeriumiga, koos meie parlamendi kultuurikomisjoniga, see ei saa jääda üksi majanduskomisjoni pädevusse, mitte üksi meie pädevusse.
Ilmselt nüüd nende viimaste juttude valguses arengufondi tegevuse üle käib ka debatt Eesti ajakirjanduses. See on kahtlemata väga teretulnud ja vajalik, sest debatti on vaja, diskussiooni on vaja. Aga ilmselt tuleks arengufondis mõelda selle peale, kuidas oma tegevust ja oma sõnumit laiemale üldsusele paremini ja selgemalt selgitada. Kahtlemata on põhjendamatu kriitika demotiveeriv. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg! Palun, kolleeg Jüri Tamm Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud arengufondi töötajad! Kõigepealt tahan sotsiaaldemokraatide nimel kinnitada, et me toetame täielikult neid arenguid ja tegevusi, mis arengufondis toimuvad. Me jätkuvalt usaldame teid ja ootame häid tulemeid nii lühi- kui ka pikas perspektiivis.
Mis puudutab neid mõtteid, mida majanduskomisjoni esimees siin ette kandis, siis mul on väga hea jätkata just nendel teemadel ehk räägin Riigikogu rollist koostöö osas arengufondiga. Sotsiaaldemokraadid arvavad täpselt samuti, et praegu on kõik eeldused selleks, et arutada teatud küsimusi palju laiemalt ja mitte piirduda majanduskomisjoniga, vaid kaasata ka sotsiaalkomisjon, kui me räägime ravist ja tervisest, kaasata kultuurikomisjon, kui me räägime haridusest.
Mõte, millest ma olen teile väga palju siit puldist rääkinud, on see, et Riigikogus tuleks siiski moodustada tulevikukomisjon. Härra Pärna mainis, et me vajame tulevikudialoogi, me vajame arutelusid. Kus seda paremini teha kui mitte parlamendis? Ma kutsun teid üles veel kord mõtlema väga sisuliselt sellele, et järgmises Riigikogu koosseisus oleks arengufondil ka informeeritud, kompetentne ja mõttealdis partner tulevikukomisjoni näol. Pärna ju mainis, et sellised koostöövormid ei tee meid ja meie riiki mitte ainult paremaks, vaid teevad meid ka targemaks. Kindlasti see informatsioon, mida me siin kord aastas saame, vajab sügavamat juurdlemist komisjonide igapäevase töö tasemel.
Teine oluline punkt, mida täna ka mainitud sai, on inimesed, kes arengufondis töötavad. Jah, me oleme seadnud lati väga kõrgele ja meie ootused arengufondile on väga suured. Umbes sellised nagu Eesti Televisioonis näidatud reklaamklipis, kus 19. sajandi talumees ehitab ühe päevaga sauna, korjab kokku kivid, kaevab järve ja kõike seda Eesti liha toel. Ma arvan, et elu on ikkagi muutunud, me vajame tugevamat mehitamist ja rohkem ressursse just inimkapitali, sest kõik me oma valimisplatvormides ja mõtetes peame silmas seda, et meil on vaja teha tarka tööd ja meil on vaja arendada inimesi, innovatsiooni ja kõike sellega kaasnevat.
Kolmas asi, millest siin juba kõneldi ja mis kõlama jäi, on arengufondi imago. Mina oleksin küll palju julgem ja ütleksin, et see ei ole ainult arengufondi asi. On kõigi meie, nii poliitikute kui ka avalikus sektoris tegutsevate inimeste asi toetada kõiki neid tegevusi ja eesmärke, mis me oleme arengufondile ülesandeks pannud, ja püüda mitte halvustada või nahutada, ükspuha missugusel ajendil, vaid luua institutsioon, mida rahvas usaldab ja tänu usaldusele ka paremini mõistab. Nii et olgem tähelepanelikud oma sõnakasutuses ja väga konkreetsed oma mõtete väljendamises.
Veel kord: suur tänu tugeva töö eest ja edu edaspidiseks! Aitäh teile kõigile!

Suur tänu, kolleeg Jüri Tamm! Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud arengufondi töötajad! Kuna arengufond annab aru Riigikogu ees, siis võib ju piltlikult väljendada, et arengufond on Riigikogu aju ja mõistus Eesti tulevikuvisioonide väljatöötamiseks. Sellest põhimõttest tulenevalt peaks olema ju meie kõigi hool luua tingimused, et arengufond saaks kaasata parimaid ajusid maailmast visioonide väljatöötamiseks. Teatavasti, Eesti enda ajupotentsiaal ei ole piisav. Teame, et praegu on sellega probleeme, eelkõige loomulikult rahalisi, nagu alati.
Ka Keskerakonna fraktsiooni nimel julgen kinnitada, et arengufond on teinud head tööd, ja see töö peab jätkuma. Olen sunnitud tunnistama, et ka meie ühineme eelmiste kõnelejatega selles, et arengufondi koostöö Riigikoguga võiks olla tõesti tihedam, koostöö võiks olla enamiku komisjonidega. Kindlasti ei peaks majanduskomisjon olema see ainuke, sest arengufondi tööpõld haarab kõigi Riigikogu komisjonide valdkondi ühel või teisel määral. Siis saab temast tõeline Riigikogu tulevikuvisiooni aju.
Ettekandes olid mõned niisugused, nagu öeldakse, väga tõsiseks tegevad näited, et tõusu ajal läks välisinvesteeringutest ainult 15% tootmisse, eks selle tagajärjel ongi langus nii suur. Teine väga muret tekitav asjaolu, mis välja öeldi, on see, et targemad investorid lähevad Leetu, väiksemad ja lihtsamad lähevad Lätti ja meie jääme kuivale.
See võtab väga selgelt kokku meie valitsuse tegevuse tegeliku tulemuse. See on fakt ja vaatamata lõputule enesekiitusele, mida me peaministri suust siin saalis pidevalt oleme kuulnud, kaldun ma arvama, et iseenda imetlemisest, kui rahvusvahelised investorid seda tähele ei pane, on üsna vähe kasu. On vaja aktiivseid tegusid, mitte juttu. Me oleme ületamas väga rasket kriisi, mis oli Eesti jaoks oluliselt raskem kui mujal maailmas ja selles on süüdi ka meie enda vead. Nendest vigadest tuleks õppida ning teha vajalikud järeldused.
Siinkohal on tõenäoliselt asjakohane tsitaat Vabariigi Presidendi kõnest Riigikogu istungjärgu avamisel: "Loodan, et kriisi leevenemine lubab kõigil erakondadel, aga ka kõigil valijatel hakata süvitsi tegelema kriisi Eesti-siseste põhjustega. Vaid nii saaksime ränki tagasilööke tulevikus vältida või nende mõju pehmendada." Pole ju teadmata, et vähemalt osaliselt oli majanduslanguse ulatus, meie maksulaekumiste kärbumine, tööpuuduse kasv ja paljude inimeste laenulõksu sattumine programmeeritud meie tõusuaegse majanduse rahandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitika olemusse ja, nagu eespool öeldud, ainult 15% investeeringuid jõudis tootmisse.
Eesti ei saa olla universaalne väikeriik, me võime sellest unistada, kuid isegi Rootsi, kes on meist kümme korda suurem ja 30 korda jõukam, on valinud 5–6 prioriteetset valdkonda, milles olla tugev. Eesti on väike riik ning meil ei ole ressursse olla igal alal korraga tegija. Oluline on maailmas ringi vaadata ning leida oma turunišš. Sellega ma kriipsutan alla ka ettekandes rõhutatud fokuseerimise vajadust.
Lõpetuseks. Üheski riigis ei ole toimunud majandusstruktuuri muutumist ilma riigi aktiivse toetuseta ja tõenäoliselt ei toimu seda ka meil. Tahaksin kindlasti rõhutada, et riigi sekkumine ja toetus on kindlasti olnud ebapiisav ja ka arengufondi hinnalisi ettepanekuid ei ole väga tõsiselt kaalumisele võetud. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kalev Kallo! Palun kõnepulti kolleeg Maret Merisaare Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana!

Ma ütlen paar mõtet roheliste nimel veel juurde. Kõigepealt rõhutan rohelise majanduse ja rohelise innovatsiooni edendamise olulisust teie tulevases töös ja nende võimaluste ärakasutamist, millest räägiti maikuisel konverentsil maaülikoolis. Seal räägiti väga paljudest võimalustest, mis Eesti jaoks lahti on, ja sellest, et sellel sügisel avanes uus taotlusvoor. Alguses saavad teadlased küsida rohkem raha, et uurida innovatsioonivõimalusi, ja hiljem saab selle abil ka rohelist ettevõtlust tugevasti edendada. Meil on tõesti vaja, nagu härra Jüri Tamm ütles, nii haridus-, majandus- kui ka sotsiaalküsimusi ühendada ja uute töökohtade loomine on väga oluline.
Ma tahtsin rääkida sellest, et kevadel, kui Vilniuses korraldati Läänemere maade säästvate tööturgude arendamise konverents, siis meilt käis seal ainult kolm sotsiaalkomisjoni liiget. Liisa Pakosta, Heljo Pikhof ja mina käisime seal. Seal oli messikeskuses väga suur näitus selle kohta, millega Leedu rohelised innovatiivsed ettevõtted tegelevad. Nad said seal väga palju sidemeid sõlmida. Seal oli üks spetsiaalne töögrupp, kus räägiti sellest, et see võrgustik (www.bslabour.net, seda rahastab ilmselt Euroopa Liit) tahab midagi uut välja mõelda, midagi innovatiivset, et uusi tööturge luua. Küsiti, mis toimumas on. Sel hetkel mul veel ei olnud seda Innove brošüüri, mis maikuu lõpus ilmus, kust ma sain teada, et Eesti riik ja Eesti riigi strateegiabüroo on läinud juba palju kaugemale kui rohelised. Meie siin kuuekesi oleme jõudnud rääkida rohelisest majandusest, meil on nii palju kogemusi juba Eestis. Kui me siin täna oleme rääkinud, millega Eesti saaks silma paista Läänemere piirkonnas, siis minu meelest üks võimalus, mida arengufond võiks kasutada, on see, et võiks ju võtta kontakti selle säästvate tööturgude võrgustikuga, mis otsib võimalusi, ja tutvustada Eestis olemasolevaid kogemusi. Miks ei võiks siis Eesti olla see Läänemere tiiger rohelise majanduse edendamise alal? Meil on selle kohta tõesti juba väga palju infot olemas.
Soovin ka palju jõudu! Tahtsin veel seda öelda, et esmaspäeval oli Eesti Päevalehes väga tore Villu Zirnaski artikkel. Mulle see väga meeldis, et ta rääkis hamstri kasvukõverast. Võib-olla tuleks mõelda arengufondis ka sellele, kas on ikka võimalik lõputu kasv kuni lõhkiminemiseni, sest 9-tonnist hamstrit meile vaja ei ole. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 11.59.