Tere hommikust! Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed ja teised eestimaalased, kes te seda ettekannet kuulate! Teie ees laual on arvult kolmas arengufondi aruanne Riigikogule. Selle esikaanel on eestlaste unistus, unistus Eestist. Need sõnapaarid, mis siin ees on, peaksid väljendama või iseloomustama eestlaste arvates Eesti tulevikku. Selle raporti kaante vahelt leiate mõtteid, kuidas selles suunas võiks liikuda. Raporti lõpus on ka majandusaasta aruanne 2009 ja teile on jagatud slaidid, mida te saate ettekande käigus jälgida. Riigikogu ajutrustina tahame käesoleva raportiga sisuliselt algatada n-ö Eesti tuleviku debati, milleks ka president meid kõiki siin mõne päeva eest üles kutsus. Raportis on viis sisuosa, mis kõik peaksid erinevatest nurkadest mõjutama meie tulevikku.
Esmalt, kasvuvisioon ehk see jagatud pilt või visioon tulevikust, mille poole me õigupoolest teel oleme. Teiseks, kasvualad – mis on need valdkonnad, milles me maailmas üldse suudaksime edukad olla. Kolmandaks, kapital – mis on see raha, mille eest seda uut kasvu ja tulevikku finantseeritakse. Neljandaks, haridus, inimesed – kes on see ressurss tegelikult, kellega me selle ära teeme. Ja viiendaks, juhtimine. Nii riigi juhtimine kui ettevõtte juhtimine peab ju tegelikult ka sellele n-ö tulevikutasemele jõudma, kui me sinna jõuda tahame.
Need on need sambad, millest juttu tuleb ja millest raport räägib.
Järgmisena teen ülevaate majandusaasta aruandest 2009. Juhin tähelepanu, et sisuraport on jooksva aasta kohta septembrist septembrini, majandusaasta aruanne on 2009. aasta kohta.
Sellel kriisiaastal tehti neli uut investeeringut. Seitse ettevõtet on rahvusvahelises äriinkubaatoris SeedBooster selleks, et nende investeerimisküpsust kasvatada, vastasel juhul oleks see nagu raha põletamine, kui neisse raha panna. Ja kaks ettevõtet olid eelmise aasta lõpus läbirääkimiste faasis. Tänases seisus on meil üheksa ettevõtet portfellis ja SeedBooster töötab edasi neid n-ö ette valmistades. Ja see on just nimelt rahvusvahelise äri inkubaator, mitte lihtsalt inkubaator ruumide pakkumise mõttes. See on tegelikult aasta otsa sisulist tööd, et nende start up'ide äriplaan küpsetada sellisesse faasi, et neisse saaks raha panna.
Me tegime eelmisel aastal algust Eesti Riskikapitali Assotsiatsiooniga. Praegu on seal 16 täisliiget, 26 toetajaliiget. See töötab päris hästi, turuosalised on kaasa tulnud. Me tegime rahvusvahelise investeeringutesuuna vahehindamise, et saada objektiivne hinnang meie töö tulemustele, võib-olla probleemkohtadele ja ka tuleviku mõttes soovitustele. Turg on meid hästi vastu võtnud ja selle üle, mis sellest välja tuli, oli hea meel. Mida tuleb täiendada, on rahvusvaheline kompetents, mis on jube kallis ja mida Eestis tegelikult üldse ka ettevõtetel pole. Just nimelt see rahvusvaheline turukompetents – kuidas seda sisse tuua? Oma eksperdikomiteesse oleme seetõttu ka kolm täiendavat liiget toonud, kes on kõik kas USA Silicon Valley või Skandinaavia kogemusega.
Me loovutasime riigile tagasi Telekomi aktsiad, ühtlasi algatasime ka protsessi n-ö selle investeerimiskapitali taastamiseks: 4 korda 100 miljonit krooni, millest üks 100 miljonit on selle aasta riigieelarves sees.
Seire poolelt niipalju, et mitmed seired tehti eelmise aasta käigus ära: "Tööstusvedurid 2018", teile endile koostasime "Valge paberi" selle kohta, kuidas kriisi selgroogu murda, eelmise aasta kevadel analüüsiti finantsteenuste ekspordi võimalusi, tervishoiuteenuste ekspordi võimalusi ja kõrghariduse rahvusvahelistumise trende. Need kõik tööd on täna kaante vahel. Tervishoiuteenuste ekspordi lõppfoorum on 7. oktoobril.
Strateegiliste algatustena algatasime rahvusvahelise IT Akadeemia pilootprojekti Eestis, et tõesti teha üks n-ö haridusvaldkond Eestis rahvusvaheliselt tugevaks. IT-seirest kasvasid välja kolm teekaarti IT rakendamisest: IT rakendamine hariduses, tervishoius ja finantsteenustes. Ja n-ö tiigri teise tulemise raport tuli ka hiljaaegu välja, mis ka teile minu teada laiali saadeti. Praegu on arvuti kooli viidud, aga kuidas ta õppeprotsessi tegelikult integreerida selleks, et hariduse andmise taset ühtlustada, ainetevahelist seost tugevdada? Jne. Nimetada võib veel rida tugitegevusi, foorumeid, ettekandeid ja muud – kokku korraldame aastas 100 ettevõtmist. Arengufondis töötas 2009. aastal 15 inimest.
Nüüd läheme edasi sisu juurde. Kasvuvisioon – mis ta on ja mida ta pole. Kindlasti ei ole ta slogan, et teeme Eestist Euroopa Hongkongi või teadmistepõhise majanduse või midagi muud sellist. Tegu on pigem sisulise debatiga sellest, milline on pilt Eestist, mida me saavutada tahame ja mis on tegelikult need teed ja valdkonnad, millest peaks midagi tegema, et midagi juhtuma hakkaks. See ei ole üks kang, mida tõmmata, ja asjad lähevad paremaks. See ei ole üks maks, mida muuta, või üks lennuühendus, mida juurde teha.
Jah, me alustasime, nagu lubasime, aasta alguses sisukat ja laiapõhjalist debatti. Me alustasime ka majandusdebatti, aga üsna kiiresti tõmmati see laiemaks. Mõtlev Eesti inimene tahab tegelikult laiemalt arutada, mis see tuleviku Eesti õigupoolest ikkagi on. Seda on ka selle raporti kaanelt näha, et hakkad majandusest pihta, aga lähed ühiskonda välja – need asjad on omavahel seotud. Üheskoos jõuti selleni, et Eesti peaks olema üheaegselt maailmas edukas ja koduselt armas. Need võivad olla sõnakõlksud, aga kui me vaatame nende taha, siis maailmas edukas olla tähendab seda, et me tegelikult suudame rahvusvahelist äri teha. Praegu annab sadakond ettevõtet poole Eesti ekspordist ja needki on enamasti välisinvestorite omanduses. Meie, eestlased, ei oska rahvusvahelist äri teha. Koduselt armas aga ei tähenda mitte ainult seda, et meil endal oleks hea ja mõnus siin elada, vaid ka nendel, keda me siia ootame, ehk nendel talentidel. Ühiskonna avamine ka selles mõttes on täiesti teema.
2018 võeti orbiiti seetõttu, et siis on Eesti riigi juubel ja me oleme Euroopa Liidu eesistujamaa. Meil peab olema ka sellele n-ö suuremale kogukonnale midagi näidata. Lisaks on see kaks parlamenditsüklit, nii et tegu on kõikidele eestimaalastele hoomatava ajaga.
Me oleme alustanud tulevikutrendide ja keskkonna kaardistamist. Nende erinevate mõjujõudude pealt joonistusid Eestile välja neli erinevat arengustsenaariumi. Osa teist on neid näinud eri foorumitel, kes ei ole, siis need on arengufondi veebis üleval. Vaadake videona, millised stsenaariumid Eestit võivad ees oodata just nimelt väliskeskkonnast tulenevalt ja kuidas meie neile reageerima peaksime, et tõesti riigina edukaks muutuda. Üks suur oht, mis seal välja tuli, oli oht, et meil selline Skandinaaviat teenindava ühiskonna ja majanduse mudel jätkub. Et me oleme kogu aeg väiksema venna staatuses ja me ei saa sellest üle ega ümber. Hiljem ma jõuan selleni, et kriisi tõttu pole struktuurimuutused pihta hakanud. Jah, me oleme kulud-tulud tasakaalu saanud, aga struktuurimuutuste nihke saavutamine on tegelikult suur väljakutse ehk võtmeküsimus.
Nendest stsenaariumidest omakorda joonistusid välja üheksa visioonihooba, n-ö teemavaldkonda, milles tuleks midagi ette võtta. Neist igaühes käivad täna koos eksperdigrupid tõesti Eesti targimate inimeste juhtimisel. Sellesse kogu visioonitöösse on seni kaasatud olnud 250 inimest, aasta lõpuks räägime umbes 2500-st, kes on olnud kaasatud eri ürituste kaudu ja kelle seas me tegelikult seda ühtset tulevikutunnetust paika ajame. Need lugupeetud inimesed, kes neid tiime juhivad, on tõesti nimekad: välismajanduse teemat Marina Kaljurand, majanduse teemat Urmas Varblane, juhtimist ja riigivalitsemist Annika Uudelepp, ühiskonna teemat Iivi Masso jne. Me tõesti anname endast parima, et see debatt oleks sisukas ja visioon, milleni välja jõutakse, kannaks laiemat konsensust ning oleks argumenteeritud ja sisuga täidetud.
Siit edasi tuleb hakata otsima majanduse kasvualasid. Üks on selge, et me peame määratlema oma fookused. Jah, me peame ettevõtluskeskkonna pidevalt soodsa hoidma, aga meil peavad samal ajal olema ka fookused. Ilma fookusteta on teinekord raske ka seda keskkonda tasemel hoida. Näiteks kui me tahame saada finantsvahendusteenuste ekspordis mingisuguseks tegijaks, siis on terve plejaad seadusi, mis peavad omavahel koos töötama selleks, et see võimalik oleks. Ja mitte ainult seadused, vaid ka riigi turundustegevus, era- ja avaliku sektori koostöö. See tähendab seda, et võib-olla 90% meie õigusruumist kannab seda, aga kui seal on väike tõrge sees, siis kogu süsteem ei tööta. Selliste kasvualade keskselt vaadata oma õigusruumi ja ühiskonna erinevaid pooli, haridust jne – see on teema.
President kutsus Eesti sõbrad kokku arutama Eesti tuleviku üle. Harvardi professor Ketels ütles seda, et soodsate tingimuste loomine on okei, aga te peate fokuseerima ja ressursse mobiliseerima, kui te tahate tõesti milleski tasemele jõuda. See on sama kui see, et kui sa tahad saada südamekirurgiks, siis üks asi on minna arstiks õppima ja hästi õppida, teine asi on spetsialiseerumine sellele, milles sa tõesti tahad parim olla.
Nagu ma ütlesin, et mingit valdkonda selliseks võtta, see eeldab ühtset haridus- ja talendipoliitikat, sealhulgas talentide migratsiooni poolt, välispoliitikat, majanduspoliitikat. Peab otsima sünergiat eri valdkondade vahel. Näiteks rahvusvaheline finantsvahendusteenus on vajalik selleks, et rahvusvaheline kaubandus saaks Eestis toimida, et me saaksime Aasia ja Euroopa vahel näiteks kaubandust juhtida mingis osas siitkaudu. See aga eeldab eri valdkondade sünergiat, kaasa arvatud finantsteenused ja üldse teadusmahukad teenused.
Kust neid n-ö kasvualasid otsida? Töötleva tööstuse seirest joonistusid välja kaks kasvuala: heaolutooted ja tehnoloogiad, mis pakuvad praktiliselt kõigile Eesti tööstussektoritele võimalusi. Kogu rikas maailm vananeb ja see avab tee erinevatele toodetele ja teenustele. Sama lugu on keskkonnatoodete ja -teenustega. Puhta vee nappus, keskkonnaprobleemid, energiakandjate ja energiaressursside nappus – kõik need probleemid tegelikult loovad võimalusi töötleva tööstuse väga erinevatele valdkondadele.
Üks asi, millest Eestis on vähe räägitud, aga mis sobib ilmselt nagu rusikas silmaauku paljudele väikestele ja turismialtidele riikidele, on MICE-kontseptsioon, mida väiksed Aasia riigid on kasutanud: meetings, incentives, conventions, exhibitions. Me ei subsideeri mõnda lennuliini sellepärast, et keegi ei taha enam lennata, vaid me loome keskkonna, kus ärituristid tahavad käia. Kui meie linnahall oleks praegu suur rahvusvaheliste konverentside keskus ja siin toimuks näiteks hambaarstide ülemaailme konverents, kuhu sõidaks nädalaks ajaks 3000 kuni 5000 inimest koos abikaasadega, siis need lennuühendused ka tekiksid. Lennutada 10 000 inimest Eestisse ja sealt tagasi, see oleks stiimul. Tuleb luua argumente, miks siia lennata. Seda mudelit on kasutatud just nimelt väikestes edukates Aasia riikides, aga ka mõnel pool Euroopas. Ka meil on konverentsikeskused, aga need on liiga väikesed selleks, et selles kategoorias kaasa rääkida. On teada, et Läti lennujaama lähedale plaanitakse ühte sellist ehitada ja sama lugu on Helsingi Vantaa lennujaama juures. Messikeskused, suured konverentsikeskused on magnetid, mis suuri gruppe rikkaid turiste kohale tõmbavad. Meie eelis nende riikide ees on see, et meil tegelikult lennuk maandub enam-vähem vanalinna. Mujal on lennujaamad enamasti linnast kaugel. Meil on eelised, mida välja mängida, aga seda tuleb tõsiselt teha, et see asi tervikuna töötaks.
Finantsvahendusteenuste ekspordist ma rääkisin. Teatud niššides on Eestis selles vallas võimalusi, aga see tahab era- ja avaliku sektori tõsist koostööd. Me oleme välja pakkunud platvormi ning läheme rahanduskomisjoni varsti rääkima, kuidas see käima tõmmata. Rahanduskomisjoni esimehega oleme sel teemal juba rääkinud.
Tervishoiuteenuste eksport on teema, mida on raportis pikemalt käsitletud, ja seetõttu ma siin süvitsi ei lähe. Aga võimalused on olemas. Me näeme, et meie naaberriikide eelarved on suure surve all ja ravi või järelravi vajav patsient hakkab liikuma. Kas me mõtleme praegu oma haiglasüsteemi arendamise peale selliselt, et see suudaks teenuseid väljapoole müüa? Tervishoiuteenus ei tähenda meile ju mitte ainult kulu, vaid ka üksjagu tulu teenimise võimalusi. Selle valdkonna inimesed – ettevõtjad, haiglajuhid, Sotsiaalministeeriumi inimesed – on koos käinud, et selle äri võimalusi mudelina mõtestada. On selge, et ükskõik millise valdkonna eelisarendamisega tegu on, eeldab see seda, et haridusasutused, riigivalitsejad ja riigiasutused ning erasektor teevad koostööd. Konkreetsel juhul peavad tervishoiuturistide siia toomise nimel omavahel koostööd tegema haiglad ja erasektor, minu pärast kas või Tallink. Seni meil väga häid praktilisi kogemusi ei ühiskonnas ega riigijuhtimises ei ole, kuidas see võiks toimuda. Nii palju nendest kasvualadest, raportis on nendest pikemalt räägitud.
Üks suur probleemvaldkond on kapital. Seda eelkõige seetõttu, et viimase 3,5 aasta jooksul Eestisse ja siit välja liikunud rahavooge vaadeldes me näeme, et majanduskasvu toetavat välisraha on praegu viis korda vähem. Raportis on ka seda ilmestav joonis selle kohta, slaidi peal on ta väikselt näha. Seega raha, millega praegust heaolutaset hoida ja uut kasvu finantseerida, on meil nii palju vähem. Ja isegi kui me oma ekspordi jälle kriisieelsele tasemele viime, on ekspordi osakaal kogu selles rahas nii väike, et see ei asenda näiteks laenurahana sisse tulnud raha. Omaette teema on, et need vanad laenud tahavad teenindamist, need ei olnud lühikesed laenud.
Väljakutseid on kapitali vallas palju ja on arvatud, et kui me saame euro, siis neid tuleb veelgi. Tegelikult on euro sõnum turul juba olemas. Aga kui me vaatame, millised välisinvesteeringud on läinud näiteks Leetu riigi kahe aasta pikkuse väga aktiivse töö tulemusena, siis müts maha! Mina olen küll kade. Kui Google läks Soome, siis ma mõtlesin, et okei, meie oleme väike vend, meieni ei jõuta. Aga kui IBM, Barclays Bank ja muud sellised tegijad lähevad Leetu, siis on nagu midagi äkki valesti. Äkki see põhimõte, kuidas meie välisinvesteeringuid otsime, on vale? Ja isegi kui nad tuleksid ise, siis millised nad on? Nad tulevad tegelikult ju siseturu peale. Kui me vaatame viimast kümmet aastat, siis enamik välisinvesteeringuid, 60% on tulnud kinnisvarasse või finantsvahendusse. Vaid 15% on tulnud töötlevasse tööstusse ja ka seda paljuski nendesse sektoritesse, mis on Eesti siseturule midagi tootnud. On üksikud suured asjad ka, ma ei vaidle vastu, aga tegelikult välisinvesteeringute nimel töötamise lahtimõtestamine ja sellele teistmoodi lähenemine on absoluutne nõue. Me peame sellega tegelema. Me ju näeme, et Leedu reklaamib ennast teenusemajanduse hub'ina siin regioonis täpselt samade argumentidega mis meie ja tõmbab need investeeringud ära. Kui IBM ennast Leetu maha paneb, ega ta siis natukese aja pärast sealt Eestisse ei tule. See on asi, kus võib tegelikult hiljaks jääda.
Teine pool on lihtsama koega välisinvesteeringud. Eile oli debatiks – lätlased võtsid selle üles –, et ehk tuleb hakata latti devalveerima. Teoreetiline võimalus on, et kui latt devalveeritakse, siis tähendab see seda, et Läti muutub lihtsakoeliste välisinvesteeringute jaoks atraktiivseks. Siis ongi nii, et targemad lähevad Leetu, lihtsakoelisemad lähevad Lätti ja meie oleme kuival. Selle üle tuleb mõelda. Niisugune kuival olek tähendab stagnatsiooni. Mõtleme kas või Jaapani stagnatsiooni või mida iganes. Majandus seisab või on kasv suhteliselt aeglane ja riigi majandus muutub noorte jaoks tegelikult igavaks. Nad võtavad hea meelega kuskil mujal midagi ette. On hästi oluline, et riigis oleks tasemel töökohti. Nii palju sellest teemast.
Üks joonis, mis oli ka kaks aastat tagasi raportis ja mis on võib-olla kõige olulisem joonis üldse, mis ma siin täna näitan, on need neli teed, mida restruktureerimise tarbeks kasutada on võimalik. Vasakul all nurgas on olemasolevate ettevõtete keerukustaseme ja lisandväärtuse tõstmine, tee lihtsast koostööst rohkem disaini suunas või rohkem jaekaubanduse suunas. All paremal on tee n-ö metsast masinaehitusse, mida mööda on soomlased astunud. Nad olid metsatootjad, siis aga hakkasid seal metsamasinad tekkima. Kasvati teise ja rohkem lisandväärtust loovasse sektorisse. Eesti peab põhiliselt oma poliitika fokuseerima olemasoleva keerukuse tõstmisele. See on odav ja aeg tulemuseni on nende ettevõtete mõttes nii ja naa, aga saavutatakse kallimad ja mõjusamad asjad. Mis puutub uue majanduse riiki importimisse uute ettevõtete kaudu, siis mitte Ericsson ei tule osta Elcoteqi üles, vaid tegelikult tulevad uued ettevõtted. Mis iganes riiki vaadata – on see Iirimaa, Singapur – kõik nad on seda teed läinud, et on mingil viisil uue majanduse riiki importinud.
Neljas teema on uute ettevõtete ehitamine teadus-arendustegevuse baasil – kõik see, millega arengufond tegeleb, mida EAS toetab: uute ettevõtete nullist üles ehitamine. See on võimalus, mille puhul tulemuseni on pikk tee, aga just uued ettevõtted restruktureerivad majandust, see on jumala selge. Kui vaadata praegusi Euroopa abipakette, siis need on paljuski läinud vanadesse ettevõtetesse, mitte uutesse, noortesse ja vihastesse, kes võiksid struktuuri muutumise kaasa tuua. Me peame kõigis neljas komponendis mõttega tegutsema ja vastavalt oma visioonile tegutsema.
Nüüd riskikapitalist. Investeeringute tegemisest ma rääkisin, aga meie visioon, kuidas Eestis start-up kultuuri laiemalt arendada, on avaram. Kuidas meist võiks tekkida selle regiooni n-ö start-up nation? Kui me mõtleme, mis on Iisrael. Iisraeli riigi ettevõtteid on NASDAQ-il registreeritud või noteeritud rohkem kui kogu Euroopa omi kokku. Ja see on tehtud 25 aastaga. See ongi täiesti tehtav, kui õigesti fokuseerida. Konkurendid meil muidugi ka ei maga. Soomlased on selle pärast oma Aalto ülikooli moodustamist, millega nad panid Helsingis kokku disainikõrgkooli, majanduskõrgkooli ja tehnikaülikooli, selle väga tõsiselt käsile võtnud. Nad on toonud sinna Silicon Valleyst kõvasti ameeriklasi sisse asja edendama. Siht on ehitada sellesse uude ja interdistsiplinaarsesse kooli sisse kogu ettevõtluskultuur. Siin on pilt ühest Aalto venture garage'ist, kus tegelikult selliseid tudengiettevõtteid kasvatatakse ja tudengeid innustatakse.
Hea on selle juures see, et ega soomlased üksi hakkama ei saa. Kogu meie regioon on tegelikult sama suur kui Lõuna-Korea: laias laastus elab ümber Balti mere 47 miljonit inimest. Siin on ilmtingimata vaja regiooniülest koostööd. Hea on ka see, et see on vähemasti valdkond, kus me oleme soomlastega samal tasemel. Meiegi oleme alustanud nullist, meil on üksikud edulood, meil Skype, neil mingid muud asjad. Me räägime ühte keelt. Aasia vaatab nüüd siiapoole just nimelt sooviga saada aru, kuidas seda start-up ettevõtete kultuuri on arendatud. Nad ütlevad, et sealsamas Singapuris – ma ei taha küll palju seda näidet tuua –, aga et seal on liiga palju vasaku ajupoolkera majandust tehtud ja nüüd tuleks ka paremat, loovat poolt arendada. Meil on see palju rohkem arenenud ja meil on siin võimalusi asjast pilt saada. Aga sellegi nimel tuleb tööd teha, iseenesest see ei juhtu.
Veel tahan öelda seda, et arengufond on mandaadi järgi riskikapitali fond oma ühe poolega, aga seda võiks laiendada selliselt, et kogu agressiivse ettevõtluse arendamine toimub Eestis ühe vastutaja käe all, EAS aga tegeleb ettevõtluse n-ö pehme poolega. Praegu on ette nähtud ühesed meetmed mõlemale poole. Pehmesse poolde kuuluvad sellised elustiiliettevõtted, mis on pigem perekonna toitmiseks käivitatud, näiteks kohvikud, poekesed, autotöökojad. Teise poole moodustavad agressiivsed maailma minevad ettevõtted. Kõik need on aga ühe pulga järgi võetud. Võiks tõmmata selge piiri vahele, et agressiivsete poolega tegeleb arengufond ja n-ö laia massiga EAS. Seda viimast tuleb ka teha, aga selle eesmärk on teine ja vahendid on teised. Ja sellel teemal on meil nii EAS-i kui majandusministeeriumiga jutt pooleli. Arengufond sooviks oma vastutust ja mandaati laiendada, et tõesti midagi ära teha. Me ei konkureeri siin Eestis omavahel, meil on vaja teha paremini, kui soomlased teevad, ütleme nii. Konkurent ei maga, me peame ennast liigutama. Arengufond on valmis endale selle vastutuse võtma.
Nüüd hariduse teemast. Nagu ma ütlesin, on see üks oluline nurgakivi. Me arengufondis kõiki haridusteemasid loomulikult ei puuduta, aga kolmest nurgast me oleme seda vaadanud. Me oleme vaadanud kõrghariduse rahvusvahelistumise võimalusi, me oleme oma IT-seeriast väljakasvanud tööga vaadanud, kuidas IT võiks baasharidust või üldharidust parandada – pean silmas selle kättesaadavust, kvaliteeti. Praegu ei ole ühtegi tehnoloogilist tõket, et kuskil maal keskmises koolis ei võiks kättesaadavad olla loengud ja materjalid, mis näiteks Tallinna Reaalkoolis või 21. koolis loetakse. Tehnoloogiliselt on kõik võimalused olemas. Me oleme arvuti kooli viinud, et saaks teha samamoodi ettekannet, nagu ma siin teen praegu. Aga me tegelikult ei rakenda seda taseme ühtlustamiseks. Ja samamoodi me ei rakenda seda selleks, et ainetevahelisi seoseid luua. Meil on rahvusvahelise IT Akadeemia projekt. Aasta tagasi sai alguse rektorite, infotehnoloogia assotsiatsiooni ja arengufondi arutelu, kuidas IT-s ühe eelisvaldkonnana see haridus rahvusvahelisele tasemele viia. Asjaomane äriplaan saab kaante vahele lähinädalal või -nädalail ning seal on selgelt kirjas neli komponenti, kuidas seda teha. Üks nendest on olemasolevate põhidistsipliinide taseme tõstmine. Siht on, et kogu raha, mis läheb IT haridusele tänastes ülikoolides, suunataks ühe ümarlaua kaudu, kus otsustatakse, mida me õpetame Tartus, mida Tallinnas ja mida mõlemas kohas, kuhu toome professoreid ja kuidas seda taset tõsta.
Teine komponent on täiesti uuele turule minek ehk interdistsiplinaarsele turule minek. IT pluss meditsiin, IT pluss avalik haldus, IT pluss logistika ja äri. Me tegelikult ei ole seal praegu kohal. Meil on kaks programmi sellest interdistsiplinaarsest lähenemisest ja sellel otstarbel tasuks teha samamoodi spetsiifiliselt, nagu me kunagi tegime IT-kolledžis. Nüüd tuleks luua tõeliselt rahvusvaheline kool, kus pooled inimesed on väljastpoolt Eestit, valdav enamik professoreid väljast ja kus me proovime läbi erinevad üldise kõrghariduse taseme tõstmise mudelid.
Eestis üldiselt kasutatakse selliseid pilootprojekte vähe, aga see äriplaan on nüüd koos ja täiesti teostatav. Küsimus on jällegi: kas me teeme selle ära? Rootsis on Umeås, mis asub jumal teab kus, disainikool. See avati 1989. aastal, praegu aga konkureerib see tasemelt Royal College of Arts'iga Londonis. Valdav osa professoreid on seal väljast ja valdav osa tudengeid samuti. Miks ma räägin sellest, et tudengid on väljast? Sellepärast, et demograafilise situatsiooni tõttu meie oma tudengite arv väheneb, ka nende oma, kes lähevad IT-d õppima. Meil on vaja seda ala õppima minejate arvu suurendada. Omaette teema on see, et kogu IT-äri on rahvusvaheline ja mida rohkem saadakse koolipingist kogemust, seda parem on tulevikus elus. Jah, rahvusvahelise IT Akadeemia võiks tõesti käima lükata ja see võiks olla pilootprojekt kogu Eesti kõrghariduse uuele tasemele viimiseks.
Ma hakkan lõpule jõudma. Tahan veel käsitleda juhtimise teemat. Natuke aega tagasi käis arengufoorumil Mikko Kosonen, kes nüüd on Sitra president. Aga ta oli Nokia strateegiajuht Nokia hiilgeaegadel ja on kirjutanud hea raamatu "Nopea strategia", mis räägib strateegilisest väledusest. Tema arvates lihtsalt väledus on see, et kiirelt reageerida ja kohanduda, strateegiline väledus aga see, et sa tegelikult ise lood oma tuleviku. Sa käid nagu sammu ees, mitte lihtsalt ei korralda ega administreeri, vaid juhid targalt oma muutusi.
Minu väide on, et me ei saavuta oma kõrgliiga taset, kui me ei saavuta seda ka oma riigijuhtimises, ärijuhtimises, haridusjuhtimises. See taseme tõstmine on väga oluline. Tegu on erinevate komponentidega, ma ei hakka neis siin süvitsi minema, lugege see juhtimise peatükk läbi. Selle kirjutas Siim Sikkut ja see on väga hästi kirjutatud. Süvenege! Seal on mõte sees. Seekordne raport on üldse kirjutatud artiklite vormis. Seda on kerge mõista ja kerge läbi lugeda, võtke nädalavahetusel natuke aega, lugege see läbi. Tõsiselt head artiklid on, head mõtted on.
Mul on väga hea meel selle üle, et Riigikantselei on OECD-lt tellinud riigi juhtimise uuele tasemele viimise töö. OECD-l on üksjagu kompetentsi ja nad on äsja sellise töö Soomele teinud. Loodetavasti saame sealt mõjusaid ideid. Valitsemisvisiooni alal käib meil koos ka töögrupp Praxise juhi Annika Uudelepa eestvedamisel. Ma usun, et uue aasta alguseks on üksjagu mõtteid, kuidas riigi valitsemine uuele tasemele viia. Üks suurimaid väljakutseid, mis sel alal on, on see, et meil valitseb tegelikult vertikaalne riigi juhtimine, aga enamik probleeme on horisontaalsed ja läbivad paljusid teemasid. Meil puuduvad mudelid, kuidas selliste asjadega tegelda. Nii probleemid kui võimalused on selles mõttes läbivad. Võimaluste poolest ja välisinvesteeringutest ma juba rääkisin. Jah, välismajanduspoliitika tähendab ju tegelikult Välisministeeriumi, EAS-i ja välisesinduste poolt, kogu talendipoolt. Barclays Bank läks Leetu. Meiegi tooks välisinvesteeringuid küll, aga meil lõpetab IT-koolituse 500 inimest aastas. Kogu IT-koolituse maht on 500 inimest aastas! Meil tegelikult ei ole inimesi. Seega meie talendipoliitika peab välisinvesteeringute poliitikaga koos käima. Jällegi: mis mudeli järgi ikkagi juhtida sellist ministeeriumideüleste teemade käsitlemist?
Veel üks probleemivaldkond on tööpuudus. Sellega on täpselt sama asi. Töötud on justkui Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa probleem, kutseõppeasutused on jälle haridusministeeriumi hallata. Ühelt poolt on 100 000 töötut, teiselt poolt oleme investeerinud kutseharidusse, aga need asjad ei käi päris käsikäes. Just nimelt ka seetõttu, et nad jällegi ei paigutu ühte või teise asutusse.
Sellised on võib-olla meie väljakutsed. Iga sellise asja lahendamine tahab eestvedamist: keegi võtab vastutuse tõesti midagi ära teha. Asjad iseenesest ei juhtu ja lihtsalt mingid korraldavad komiteed suuri ettevõtmisi korda ei saada. Mis puutub arengufondi, siis arengufondi te lõite ka selleks, et me teeksime seireid, otsiksime Eesti majandusele võimalusi siit ja sealt. Me oleme seda teinud, ring on peale saanud. Selle pakk, mis on tegelikult ära tehtud, on siin. Mõtteid on üksjagu, mida teha. Küsimus on selles, mida me ise näeme – et hakkavad juhtuma need asjad, kus me läheme ise edasi. IT-seirest kasvasid mõtted välja, me läksime ise edasi. Tegime IT Akadeemia äriplaani, IT teekaardid koostasime, aga kuidas nüüd edasi? Kui me võtame ka seal tagasi, siis tegelikult need asjad jäävad seal pidama. Kuidas tegelikult saavutada see, et sellest seirest jõuavad asjad ka päris ellu? Selles mõttes majanduspoliitilise eksperimenteerimise üksus Eestis ju puudub. Ma ei tea. See on küsimus teile, kas arengufond näiteks järgmisel neljal aastal võiks sellist rolli täita. Muidugi me leiame järjekordselt huvitavaid teemasid, mida uurida. Ma olen ikka toonud näite, et mina uuriksin hea meelega popkultuuri arengut linnastumise kontekstis. See on kihvt teema iseenesest ja väga kihvt lugemine ka pärast, aga meil on tükk maad rohkem baasasju, mis on vaja ära teha.
Sellega ma siinkohal lõpetan. Ma kutsun teid tegelikult arengufondi külla ja kutsuge meid külla. Ma tean, et te kõik panete oma platvorme kokku, mõtlete Eesti tuleviku peale. Me oleme väga paljudel teemadel valmis kaasa mõtlema. Kui arengufondi kodulehele minna, siis on näha, mis valdkondades meil teadmisi ja mõtteid on. Ja seda on ka sellestsamast raportist näha. Me hea meelega tuleme ja mõtleme kaasa. Just nimelt mõtleme kaasa, mitte ei tule ega räägi. Mind kutsutakse pidevalt kuhugi rääkima, aga väga harva kutsutakse, et Ott, me tahame ühe asja ära teha, tule mõtle kaasa, kuidas ära teha. Head ettekannet on ka hea teha ja teistpidi on seda hea kuulata, aga ma rõõmuga paneksin oma käed rohkem külge ja aitaksin midagi konkreetselt ära teha. Siis oleks villa rohkem ja oleks Eesti jaoks ka tulemust rohkem.
Lõpetuseks tahan öelda, et järgmised neli aastat on võtmetähtsusega, kas me riigina mängime end esiliiga teele, kas me hakkame esiliigas kellegagi kohti jagama, või mängime end kõrgliiga teele. See on murrangukoht Eesti majanduses, enda hästi palju maailmale avamise koht. Selles küsimuses, kuidas Eesti maailmale avada sisu mõttes, on järgmised neli aastat, järgmine parlamenditsükkel väga olulised. Seetõttu on käivitatud tulevikudebatt, mida me siin tahtsime natuke sisuga täita, minu meelest hästi asjakohane. On väga oluline, et peale poliitiliselt vajalike teemade arutataks järgmise valimiseelse poolaasta jooksul ka Eesti tuleviku küsimusi. Aitäh minu poolt!