Tere päevast, austatud ametikaaslased! Tere päevast, lugupeetud ministrid! Alustame 15. septembri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, ei registreerunud 62 rahvasaadikut.
Tänases infotunnis on registreeritud neli teemat. Ministritest osalevad infotunnis peaministri ülesandeid täitev haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja välisminister Urmas Paet. Võime nüüd asuda küsimuste juurde.

Esimesena saab küsimuseks sõna Evelyn Sepp ja küsimus on Tõnis Lukasele. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Uue õppekava teemadel on teiega kirjavahetust ja arutelu peetud pikka aega. Ka mina olen teiega terve suve sellel teemal pikka ja põhjalikku kirjavahetust pidanud, nagu ka kultuuriministriga. Kui me vaatame kehalise kasvatuse ainekava, mille te olete uue õppekavaga kehtestanud, siis näeme seal nelja põhiainet: kergejõustik, pallimängud, võimlemine ja suusatamine. Kui me vaatame seda suve ja vaatame ka viimast kümmet aastat, siis näeme, et selle suve jooksul on igas kuus uppunud kolm inimest. Me oleme umbes kümne aasta taguses ajas tagasi. Minu küsimus on selline: mis on takistanud ujumise algõpetust võtta tõsisemalt, seada seda prioriteetsemaks kui seni ja võtta ta kehalise kasvatuse ainekava raames põhiõppeainete hulka?

Austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Ka uutes õppekavades on ujumisel kindel koht ning esimesel ja teisel põhikooliastmel võib koolis ujumisega tegelda õppe-eesmärke saavutades. Teise kooliastme lõpuks peab olema ujumise õppekava läbitud nii, et õpilane pärast selle kursuse läbitegemist suudab ujuda vabalt valitud stiilis 25 meetrit. Ujumine on õppeteemade hulgas nii põhikooli esimeses kui ka teises astmes, see on siin välja kirjutatud, on rõhutatud ka tundide mahtu, mis ujumisõpetusele tuleb kasutada, lisaks sellele võib kool vabaks jäetud tundide arvu piires ujumisõppe mahtu veel suurendada.

Täpsustavaks küsimuseks saab sõna Evelyn Sepp. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Teie teate seda niisama hästi kui mina, et nendes kooliastmetes on ette nähtud ujumisõpetuseks 24 koolitundi. 25 meetri ujumine, kui seda ka tehakse, ei näita kindlasti mitte ujumisoskust. Samas on aruteludel Kultuuriministeeriumiga olnud pikka aega üleval küsimus, miks ei ole õppekava täitmiseks ette nähtud spetsiaalne rida haridusministeeriumi eelarvesse (see vaidlus peeti vist 2004. aastal). Kas te kaaluksite siiski tundide arvu suurendamist, tõstmist eri kooliastmetesse ja selle õpetuse täies mahus riigieelarvelisele rahastamisele võtmist? Mis on teid seni takistanud seda tegemast?

Aitäh! On neid koole, kus kooli õppekavas on ujumine sees ka hilisematel kooliastmetel. Mis puudutab 24 tunni piisavust, siis nii ujumistreenerite kui ka kehalise kasvatuse õpetajate arvates on 8–24 tunniga võimalik, vastavalt õpilase võimetele ja huvidele, vastavalt klassikomplekti suurusele, ujumisoskus selles kooliastmes nõutaval tasemel omandada. Mis puudutab üldse laste kehalist tublidust, siis ega kogu seda raskust ei saa panna kooli õlule. Nii omavalitsused kui ka lastevanemad püüavad leida võimalusi, kuidas ujumisvõimalusi ära kasutada nii talvel ujulates kui ka suvel veekogudes. See on mõistetav ja selleks ma kutsun kindlasti üles. Te viitasite ka kurvale statistikale. Te teate väga hästi, et osaliselt on uppumised seletatavad oludega, küll päästevahendite vähese kasutamisega, küll muude asjadega. Enamasti on see väärtushinnangute ja kasvatuse küsimus. See, kui näiteks vanaisa purjus peaga tiiki ära upub, ei tulene sellest, et lapselapsel on koolis olnud vähe ujumistunde või et ta ei ole piisavat ujumisoskust omandanud.

Teine täpsustav küsimus Evelyn Sepalt, palun!

Aitäh! Ma küsin veel kord täpsustuseks üle: mis on teid takistanud lisamast veeohutus- ja ujumisõpet kui ainet kohustuslike põhiainete hulka kehalise kasvatuse ainekavas?

Aitäh! Ujumine on mõlemas nimetatud kooliastmes, esimeses ja teises, teemade hulgas, mis on täpselt samamoodi rõhutatud kui muud, esimesel astmel on seitse, teisel astmel kaheksa teemat. Nii et ujumine on õppekavas olulisel kohal. Muidugi arendatakse kehalise kasvatuse tundides ka muid oskusi, aga, nagu ma ütlesin, valitud ainemahu piires saavad koolid vastavalt võimalusele ka ujumistundide mahtu suurendada. Osa koole on seda teinud. Mis puudutab üldse õppekava mahtu, siis te teate niisama hästi kui kõik, et selle üle, kui palju kohustuslikke tunde on õppekavasse võimalik panna, on palju vaidlusi. Koolide õppekavas on ka teised ained lisaks kehalisele kasvatusele ja ka nemad tahavad oma tunnimahtu täis saada. Nii et tõepoolest, mingi ühtlane tunnijaotusplaan peab Eesti riigis olema. Aga uskuge mind, ujumisel on kehalise kasvatuse tundides oma koht täiesti olemas.

Selle teema kohta on neli kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Heimar Lenk. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Mul on selline küsimus. Enne valimisi kuuleb alati selliseid imeasju. Minu teada olete teie ministriks oleku ajal rääkinud ikka sellest, et meil on vaja kõrghariduses hoida suund rohkem tasulise hariduse poole. Mõni päev tagasi kuulsin ma järsku teie erakonnakaaslase, kõrge riigiametniku suust, et oleks vaja minna tagasi tasuta hariduse juurde. Kas seda loosungit on mõeldud märtsikuuni üleval hoida või on teie ministeerium võtnud uue suuna, et minna Eestis kiiresti ja seitsmepenikoormasaabastega tasuta kõrghariduse poole?

Aitäh! Hea küsija ja vastaja! Ma juhin tähelepanu, et teema, mida me hetkel käsitleme, on õppekava. Ma palun püsida selle teema raames! Nüüd, hea minister, on teil võimalus vastata, aga kuna küsimus ei puudutanud otseselt teemat, siis on võimalus ka mitte vastata.

Ma pean ikkagi oma kohuseks sellele küsimusele vastata. Härra Lenk! Te olete tuntud propagandist ja sellena läbi löönud eri režiimide tingimustes. See, kuidas te väga sujuvalt suudate ujumisõpetuse teemasse tasuta või tasulise kõrghariduse teema põimida, on muidugi kadestamisväärne. Ma loodan, et te oma oskusi Eesti riigi vastu ei kasuta. Mis puudutab tasulisest õppest rääkimist, siis ei ole mina iialgi olnud üldise tasulise kõrghariduse pooldaja. Kui te tahate sellel teemal tõsiselt rääkida, siis täna on üks selline küsimus siin infotunni plaanis. Kindlasti tuleb väga tõsiselt käsitleda kõrghariduse küsimusi, nii õppekulude katmist ülikoolidele riigi poolt kui ka üliõpilaste sotsiaalseid garantiisid. Võin öelda, et kui me säilitame praeguse riikliku koolitustellimuse mahu, mida me oleme paar aastat säilitanud, tingimustes, kus gümnasistide-lõpetajate arv väheneb, siis me liigume praegu tõesti tasuta kõrghariduse poole. Igast aastakäigust saab järjest suurem hulk noori tasuta kõrgharidust. Kui see rütm säilib, siis 2015. aastal oleme me 100%-lise tasuta kõrghariduse juures.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma loodan, et keegi meist siin saalis ei kasuta oma oskusi riigi vastu, me oleme selleks andnud lausa vande, ma loodan, et ka teie olete seda teinud. Õppekavaga seoses sooviksin ma natuke täpsemat ülevaadet, kui üldsusel praegu on, selle kohta, mis kajastub 2011. aasta eelarves seoses uue õppekavaga. Kahjuks oleme kuulnud selliseid, ütleme, loosungi tasandil jutte või väga üldist juttu eelarvest, aga kuna järgmisest õppeaastast peavad rakenduma I, IV, VII ja X klassis uued õppekavad, sooviksin ma teada, millises mahus tuleb selleks ka tuge (õpikute ettevalmistus, e-vahendid jne).

Aitäh väga hea küsimuse eest! Mõnes mõttes ongi meie rollid erinevad. Mina ei pea käsitlema asja ainult loosungite tasemel, sellepärast et mul on informatsiooni ka taotluste kohta järgmise aasta eelarvesse ja läbirääkimiste käigu kohta. Järgmise aasta eelarves on täiendavaid vahendeid õpikute tellimiseks iga õpilase kohta vastavalt lisaks 20%. Nii et õppevahendite ja õpikute finantseerimine uuele õppekavale üleminekul kasvab, nii nagu me oleme kokku leppinud. Lisaks sellele on kavas algatada loodus- ja täppisteaduste ainete jaoks, just konkreetselt nende õppeainete jaoks õppevahendite muretsemiseks riiklik programm ja seda ka rahastada. Aga ühe uudise võin tuua eilsest päevast: valitsus leppis kokku, et suurendatakse omavalitsustele tehtavaid hariduseraldisi, mis lähevad just nimelt õppekulude finantseerimiseks, õppekeskkonna loomiseks ja koolis töötavate inimeste tasustamise jaoks. Neid vahendeid on suurendatud olulisel määral. Praegu käivad omavalitsustega läbirääkimised, kui täpselt nende kasutamine fikseeritakse, aga omavalitsustel on seaduse alusel võimalik kasutada õppekeskkonna loomiseks, kaasa arvatud õppevahendite hankimiseks, õpetajate täienduskoolituseks, ütleme siis, uuele õppekavale üleminekuks ka uusi vahendeid.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus täpsustab teie vastust. Väga hea on kuulda, et ministeerium on arvestanud ja ka valitsuse arutelul on arvestatud sellega, et uus õppekava nõuab õppekeskkonna parandamist. Põhiliselt peavad sellega tegelema koolipidajad koos nende koolidega. Enamikus on koolipidajad omavalitsused. Te ütlesite, et õppekeskkonnaks nähakse vahendid ette. Saate te nimetada ka mingeid summasid, kui suures ulatuses seda tehakse, ja kas siin olete te läbirääkimistel ühel meelel omavalitsustega või näevad omavalitsused ette suuremat vajadust, kui teie pakute?

Aitäh! Õppekeskkonna jaoks on vahendeid ette nähtud kogu aeg. Siin tuleb vahet teha, kas jutt on investeeringutest või on jutt nendest summadest, mis antakse omavalitsuse käsutusse eraldistena, millest osa on fikseeritud õpetajate palkade alammäära maksmiseks. Aga seal on ka nn lõtk, mis fikseeritakse ja mida koolid saavad vabalt täiendavalt kasutada õppekeskkonna ja tegevuste finantseerimiseks koolis. Mis puudutab investeeringute poolt, siis järgmisel aastal tõepoolest lähevad haridusinvesteeringud suurelt osalt rõõmustavalt üldharidusse, nii Riigi Kinnisvara AS-i rahastamisel kui rahastatakse ka saastekvootide müügist tulenevatest vahenditest ja seda nii riigikoolides kui ka omavalitsuskoolides. Mis puudutab omavalitsustele ehk koolipidajatele suunatud riiklikke eraldisi, siis ma ütlesin, et lisaks praegustele tuleb siin selge tõus. See raha jaguneb omavalitsuste vahel nagu ikka: suuremad saavad rohkem, väiksemad saavad vähem. See on just nimelt selle lõtku tõus, mida ei kirjutata väga konkreetselt ette, see on mõeldud koolipidaja ülesannete täitmiseks, mida koolid saavad vabamalt kasutada. Muidugi, minu huvi on fikseerida valitsuse määrusega konkreetselt, et seda raha peab just hariduskuludeks kasutama, mitte mujal. See summa võib mõne miljoni võrra eelarve kokkukirjutamisel muutuda, see saab teatavaks konkreetselt järgmisel nädalal, kui valitsus eelarve vastu võtab.

Õppekavade teema raames saab viimaseks küsimuseks sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis oleme rääkinud laskmise õpetamisest ja lasketiirudest koolides. Minu küsimus on selles, milline roll, milline osa on uutes õppekavades laskmise õpetamisel koolides.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Laskmine ei ole algkoolis, põhikooli esimeses ega teises astmes muidugi rõhutatud teema. See ei ole ka kehalise kasvatuse osana rõhutatud teema. Selle tõttu see õppekavas näiteks ujumise või mõne muu valdkonnaga võrreldav ei ole, kui see teie küsimus haakida selle üldise küsimuse külge. Küll aga on laskmisega võimalik tegelda nii riigikaitseõpetuse raames kui ka siis, kui kool hilisemates kooliastmetes selleks leiab kehalise kasvatuse raames, n-ö vabade tundide arvel võimaluse, kui lasketiir on lähedal ja võimalus on seda korraldada. Aga seda otsustab iga kool eraldi. See ei ole õppekava kohustuslik komponent ühelgi üldhariduse astmel.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema on tööpuuduse likvideerimine maal, põllumajanduses ja kalanduses. Küsimuseks saab sõna Mark Soosaar ja küsimus on Helir-Valdor Seederile. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder! Meie ühine probleem siin riigis on tohutu töötute armee. Mitte ainult 100 000 meest või naist, kes on töötud, ei ole probleemiks, vaid ka nende perekonnad. Eestis on olemas kaks suurt ressurssi. Üks ressurss on võssa kasvanud endised põllumajandusmaad, hooldust vajavad metsad, pooltühjad rannakülad, ja teisel poolel, nagu ma juba ütlesin, on 100 000 töö järele sügelevat kätepaari. Mida teeb Põllumajandusministeerium selleks, et need kaks ressurssi kokku viia?

Aitäh! Kõigepealt, statistika järgi oli 2010. aasta teise kvartali seisuga tööpuudus Eesti linnades 19,7% ja maal 15,8%. Ma ei taha sellega öelda, et siit peaks tegema mingi tõsise järelduse, justkui maal oleks tööpuudust vähem, sest tegelikult enamik töökohti asub nii või naa linnades ja suur osa maainimestest peab linnades tööl käima. Seetõttu selline lahutamine meid väga palju ei aita. Aga konkreetselt teie küsimusele vastates: jah, me oleme päris palju meetmeid võtnud just nimelt loodavaid töökohti silmas pidades ja enamik toetusi, investeeringutoetusi ja meetmeid on suunatud töökohtade loomisele. Kuigi peame tõdema, et väga paljudel juhtudel investeering suurendab tootmise efektiivsust ja säilitab n-ö ettevõtja jätkusuutlikkuse, aga võib vähendada töökohti. Nii et see on ka omaette probleem, investeerimispoliitika abil me tegelikult töökohti vähendame. Metsad on tõepoolest üks ressurss. Otseselt metsanduspoliitika Põllumajandusministeeriumi valitsemisala alla ei kuulu, sellega tegeleb Keskkonnaministeerium, aga ka siin me oleme ühise põllumajanduspoliitika toetusi – ühena vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest – suunanud metsadesse, Natura metsaaladele, ja on veel mitmeid teisi meetmeid. Nii et me oleme kõikide nende toetusmeetmete puhul silmas pidanud just nimelt uusi, loodavaid töökohti ja eelkõige neid töökohti, mis on n-ö jätkusuutlikud ja mis on ka innovatiivsed.

Esimene täpsustav küsimus Mark Soosaarelt, palun!

Aitäh esimese vastuse eest! Tegelikult võib see arv olla isegi palju suurem. Sellepärast, et võib-olla 100 000 või isegi rohkem Eesti inimest on tööpuuduse tõttu läinud tööle välismaale. Üsna paljud nendest ongi läinud tööotsingutele just küladest ja ääremaadelt, kus tööd ei ole. Nii mõnigi mees või naine, kes võiks oma koduküla põllul maasikaid korjata, teeb seda hoopis Soomes või mõnes teises riigis. Tõenäoliselt tuleks ka selle peale mõelda, kuidas need inimesed kodumaale tagasi tuua. Eile helistas mulle üks kartulikasvataja Pärnumaalt Häädemeestest. Teatavasti kasvavad seal liivases pinnases kurgid ja kartulid väga hästi. Ta oli kuulnud, et Venemaa tahab osta 5 miljonit tonni kartuleid. Tema küsimus oli see, kas Eesti ei saaks midagi ette võtta, et me saaksime oma põllumajandustooteid idanaabrile paremini müüa.

Aitäh! Nendest töökohtadest veel niipalju, et me oleme ka teid huvitavas valdkonnas, mis puudutab kalandust, eraldi rakendanud kalanduspiirkondade arengu meedet. Eesti on jagatud kaheksaks kalanduspiirkonnaks. 400 miljonit krooni suunatakse sadamate korrastamiseks, kalade esmatöötlemiseks, hoiustamisvõimaluste laiendamiseks jne. Kõik see teenib tegelikult uute töökohtade loomise eesmärki. Aga jah, maapiirkondades on tööpuudus tõsine probleem, nii nagu maa-ettevõtjatele on probleem ka kvalifitseeritud tööjõu puudus. Erialaspetsialistide puudus on maal väga oluline, seda on tööandjad rõhutanud Põllumajandusministeeriumiga suheldes. See on vastastikune protsess. Põllumajanduse suhteliselt kiire areng viimasel kümnel aastal on üks tööpuuduse põhjus maal. Nimelt, investeeringute tõttu, eriti pärast Euroopa Liiduga liitumist, on töökohti oluliselt vähemaks jäänud. Kui paarkümmend aastat tagasi ligi 30% inimestest oli seotud põllumajandussektoriga, siis praegu on see protsent vaid 4.
Mis puudutab Venemaaga kauplemist, siis see on eelkõige ettevõtjate ja tootjate võimalus ja risk. Riik ja valitsus on omalt poolt teinud maksimumi, on loonud soodsa keskkonna, meil on olnud kontakte ka kõige kõrgemal tasemel. Mina olen sellel aastal kohtunud ka Venemaa põllumajandusministriga. Ma võin öelda, et nii head aega Venemaaga põllumajandussaaduste turul kauplemiseks, kui on praegu, ei ole viimase 20 aasta jooksul Eestis olnud. See võib loomulikult hetkega muutuda. Venemaa turu eripära on ääretult suur ebastabiilsus. Aga praegu on meil suhtlemine Venemaaga, mis puudutab kaubavahetust põllumajandusvaldkonnas, tõepoolest ülimalt hea.

Teine täpsustav küsimus Mark Soosaarelt, palun!

Mul on väga hea meel, et te kalurite teema ise üles võtsite. Tõepoolest, ka kalurid on minu poole pöördunud, et ma teile nende peamised probleemid edasi annaksin. Euroopa Liidus on kalandusreformi raames mõeldud sellele, et rannakalandust oluliselt toetada ja sisse seada ka individuaalsed kvoodid kaluritele, et igaühel tekiks võimalus püüda oma kvoot täis ja kindlustada oma pere merelt saadud teenistusega. Teine kalurite väga tõsine probleem on see, et kui kalapüük on ülimal määral reguleeritud, siis miks ei suuda Eesti riik reguleerida kokkuostu. Näiteks räime eest saab ainult 1.50, aga kui see räim jõuab paarikümne kilomeetri kaugusele turule, siis tema hind kümnekordistub. Kas riik ei võtaks ka siin midagi ette, et oleks reguleeritud kala kokkuostuhinnad?

Aitäh! Teine küsimus: kala kokkuostuhinnad. Meil riiklikku kokkuostu ei toimu ja riiklikke hindu me kindlasti kehtestada ei kavatse. See saab olla ikkagi turul kujunev hind, millega Eestis kala müüakse. Üks lahendus on ühistegevus, selle abil saaksid kalurid ise oma positsioone turul tugevdada, andes oma püütud toodangule ise lisaväärtust. Selle kaudu on võimalik tõsta ka lõpptoodangu hinda ning suurem osa sellest rahast ja kasumist jääks püüdjatele endile. See on eelkõige esmatöötlemine ja ühistegevus, mille kaudu kalurid saavad oma majanduslikku seisu parandada. Põllumajandusministeerium seda laadi tegevust igati toetab. Meil on erinevad meetmed selle tegevuse toetamiseks ja esimesed pääsukesed on ka olemas. Alles mõni nädal tagasi avasin Paldiskis kala säilitamise ja tootmise uue hoone, mis on majandusliku ühistegevuse näide kalandussektoris. Ma loodan ja olen kindel, et neid tuleb lähitulevikus veelgi, ilmselt üks Pärnumaal ja teine Läänemaal. Nii et see on see tee. Aga riiklikke kokkuostuhindu me Euroopa Liidus kindlasti kehtestama ei saa hakata.

Aitäh! Et me jõuaksime infotunnis ära käsitleda kõik eelnevalt registreeritud teemad, siis selle teema raames võtame veel kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Tööpuudus maal on tõesti väga tõsine probleem ja eriti noorte hulgas, 40% on noorte hulgas töötuid. Külad on lausa meestest tühjad ja põhiline on just pikaajaline töötus. Eestis on praegu 56% pikaajalised töötud, see tähendab, et nad on töötud juba üle aasta, eriti just maapiirkondades. Need on registreeritud töötud, aga on ka teine osa, kes ei ole registreeritud. Me oleme teinud ettepaneku maksta nendele toetust, et nad saaksid sõita ennast registreerima, et olla ka töötuna kirjas, aga see on valitsuses maha hääletatud. Aga ma küsin niimoodi. Mart Laar on ju välja käinud, et tohutu hulk, 50 000 või ma ei tea, kui palju, on loodud töökohti. Kui paljud neist on loodud maal? Meie ei ole näinud, et neid töökohti oleks loodud. Mis aladel neid maal on loodud?

Aitäh! Töökohti maal loovad mitmed ministeeriumid oma eri meetmete kaudu, mitte ainult Põllumajandusministeerium. Seda teevad ka Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja teised ministeeriumid, Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kaudu tehakse seda. Nii et mitmed ministeeriumid tegelevad selle probleemiga. Mina saan täna rääkida eelkõige ikkagi Põllumajandusministeeriumi nimel. Mul on hea meel tõdeda, et mitmed meetmed on väga hästi käivitunud, näiteks asendustaluniku meede, mille maht on mitmekordistunud. Kui kolm aastat tagasi maht, mis me eelarves planeerisime, oli 500 000 krooni, ja sealt jäi ülegi, siis järgmiseks aastaks me planeerime enam kui 6 miljonit krooni ja ma ei ole kindel, kas sellestki jätkub. Nii et see asendustaluniku meede on reaalselt käivitunud, on välja koolitatud inimesed, kes seda tööd teha oskavad. Loomulikult, nii nagu ma ütlesin, tõsine probleem on see, et lihttööjõudu, hooajalist tööjõudu maal küll vajatakse, aga järjest vähem. Järjest rohkem on protsessid mehhaniseeritud ning vajatakse suurte teadmiste ja oskustega tööjõudu. Neid inimesi napib, alates agronoomidest ja lõpetades veterinaararstidega. On erinevad põhjused, miks neid inimesi napib. Need erialad eeldavad kõik väga põhjalikku ettevalmistust, erialaseid teadmisi ja erialast haridust. Nii et see on tõsine probleem. Ka maal ei ole enam võimalik rakendada n-ö lihtsat tööd tegevat inimest, vaid on vaja rohkem erialaseid oskusi. Koolitus ja täiendusõpe on need märksõnad, millele ka maainimeste hulgas tuleb ilmselt rohkem rõhku panna.

Rein Ratas, palun!

Tänan, proua juhataja! Auväärt minister! Eesti on üpris metsarikas maa ja mets on kõigi muude väärtuste hulgas tõsine tegur põllumajanduse toetamises ja maaelu üldises edendamises. Valitsuse liikmena palun öelge, kuivõrd on meie mets andmas oma panust tööhõivesse maal, sealhulgas põllumajandussektoris, kas nii, et töötatakse metsas endas, või ka metsast tooduga oma talus, oma värkstoas tegeldes. Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Mets ja metsanduspoliitika on eelkõige Keskkonnaministeeriumi pärusmaa, aga meil on seos küll olemas. Nii nagu ma ütlesin, ühise põllumajanduspoliitika toetused Eesti metsadesse tulevad Põllumajandusministeeriumi kaudu ja minu arvates on need päris hästi käivitunud. Metsa rolli hinnata on väga keeruline, seda ei ole kindlasti võimalik üle hinnata. Ta on andnud ka majanduslikus mõttes väga olulise panuse Eesti põllumajanduse arengusse, eelkõige talude arengusse. Rasketel aegadel on talumehed ikka pöördunud oma metsa poole ja ka praegu võin öelda, et väga mitmed põllumajandustootjad, talunikud jäävad vee peale tänu sellele, et neil on olemas oma talumets, mida nad saavad üles töötada ja siis puidumaterjali müüa. Praegu on see tegevus intensiivistunud Eestis tervikuna, sealhulgas taludes. Metsa ülestöötamine on intensiivistunud just nimelt raskuste tõttu põllumajandussektoris, nende raskuste tõttu, mis majanduskriisi ajal paari-kolme aasta jooksul on toimunud. Nii et metsa panus on oluline. Ma olen nõus Mark Soosaarega, kes küsis, kas mets ei paku täiendavat tööd. Pakub küll. Ma tean, et Keskkonnaministeeriumis on selle peale mõeldud ja osaliselt ka rakendatud lisatööjõudu Eestimaa metsade korrastamisel, nii võsast puhastamisel kui ka selleks, mis puudutab lanke. Kui me võrdleme meie metsa ülestöötamist näiteks sellega, mis toimub Skandinaavia maades, siis meil on veel suur arenguruum nii selle ressursi kasutamisel – olgu need kännud või mis tahes muu – kui ka tööjõu rakendamisel. Siin on veel potentsiaali, mida rakendada.

Selle teema raames viimane kohapeal registreeritud küsimus. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab ühte väga konkreetset projekti, mille raames oli planeeritud rajada maale väga suur hulk töökohti. Nimelt, Audrusse planeeriti kalakasvatust ja sinna oli ette nähtud 1000 töökohta, mis on kogu maapiirkonna töökohtade arvu vaadates väga suur arv. Ka teie pühendasite sellele suurt tähelepanu ja ilmselt õigustatult. Teie poliitiline nõunik läks seda projekti sinna juhtima. Tänaseks on see projekt n-ö pankrotistaadiumis. Päris hulk töökohti jääb ilmselt tekkimata. Missugune on teie informatsioon nende töökohtade tekkimise võimaluse kohta seal ja selle projekti saatuse kohta täpsemalt, missugused on selle projekti arengud?

Aitäh! Mina üksikprojektidega ei ole küll tegelnud ja konkreetselt selle projektiga praegu ei tegele. Küll aga tean, et selle projekti seis on olnud selline, et planeeringud, mis siin pikka aega probleemiks olid, on saanud kohalikelt omavalitsustelt ja riiklikelt institutsioonidelt kõik vajalikud kooskõlastused, aga reaalseid investeeringuid käivitunud ei ole. Kuna Põllumajandusministeerium sellega ise ei tegele, vaid seal taga on erakapital, siis rohkem ma seda kommenteerida ei oska. Tegemist ei ole riikliku projektiga.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine teema on hindade tõus ja teema tõstataja on Arvo Sarapuu. Küsimus on suunatud Helir-Valdor Seederile. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Augustis küttis Eesti ajakirjanduses kirgi viljaikaldus Venemaal ja sellega seonduvalt leiva hinna võimalik tõus. Õli lisas tulle muidugi ka leivatootjate katusorganisatsiooni leivaliidu teadaanne, et lähiajal on oodata leiva, saia ja teiste pagaritoodete hinna 10–20%-list tõusu. Tegemist on muidugi äärmusliku avaldusega. Tegemist ei ole ju mitte ühe ettevõttega, vaid katusorganisatsiooniga, kes selliseid asju teha ei tohiks. Teadaolevalt on sellised lepped ju seadusega keelatud. Ma tahan teada, kuidas teie hindate: kas see on erandjuhtum või hakkavad järgmised hinnatõusud edaspidi toimuma nii, et sellise lapsesuuga neid asju välja ei öelda, hinnad aga tõusevad?

Kõigepealt, üldise hinnatõusu teemal peaks natuke rääkima ka taustast. Jah, sellel aastal on mitmes maailma piirkonnas tegemist ikaldusega, eelkõige Venemaal ja Kasahstanis, aga ka mõnes teises piirkonnas. Selle tagajärjel jääb saak kindlasti kesisemaks ja see on juba mõju avaldanud. Eri teraviljade hinna tõus on olnud erinev, aga kokkuostuhinnad on umbes 30% kõrgemad, kui need olid möödunud aastal. Kõik me teame selle arutelu taustal, mis meedia vahendusel on toimunud, et leiva ja saia hinnad on tõusnud. Ma võtsin välja Eesti Konjunktuuriinstituudi analüüsi ja siit selgub, et kui me võrdleme 2010. aasta augusti hindu hindadega augustis 2009, siis pilt on iseenesest selline, et enamiku toiduainete hinnad on tõusnud, välja arvatud üksikud toiduained, mille hind on alanenud. Need, mis on alanenud, on järgmised: sealiha kokkuostuhinnad kuni 5%, leiva jaehind on vähenenud 7,3% ja saia jaehind on vähenenud 14%. See on reaalsus. Aga kui te küsite minu kommentaari selle võimaliku kartellikokkuleppe kohta, siis ma ei tahaks seda kuidagi kommenteerida. Selleks on olemas organid, kes sellega tegelevad, ja ma loodan, et nad selgitavad tõe välja. Aga kindlasti ei tohiks Eestis olla kohta ja ei saa olla kohta kartellikokkulepetele. Meie ettevõtjad ei tohiks hinnatõusudeks ära kasutada muudatusi, on need siis ikaldused, on need siis rahareformid või mis tahes muud muudatused. Ma loodan, et Eesti tarbija seda ka ei võimalda.

Esimene täpsustav küsimus Arvo Sarapuult, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Valitsuse ülesanne on ikkagi analüüsida hinnatõuse ja mõelda selle peale, mida oleks võimalik ette võtta, et hinnad nii ei tõuseks. Näiteks meie naabrite juures, ma pean silmas eriti Soomet, tehakse väga suurt tööd, et analüüsida õiglast hinda, tootja, töötleja, kaupmehe panust väärtusahelas, just selleks, et välja töötada õiglased hinnad ja rahva jaoks vastuvõetavad hinnajaotused. Tõsi küll, see on tõesti väga keeruline ja ega seda lihtne teha ei ole. Aga mis meil toimub? Meil sageli vastandatakse: tootja ja töötleja, tootja ja kaupmees jne. Minu küsimus on: kas Põllumajandusministeerium on viimasel ajal teinud analoogseid analüüse või konsulteerinud tootjatega, teadlastega ja ka tarbijatega või leiate, et seda tööd ei ole vaja teha?

See on Põllumajandusministeeriumi üks olulisemaid tegevusi, millega me tegeleme kogu aeg. Teatud mahus on see Euroopa Liidu liikmesriikidele kõigile ühiselt kohustuslik. Nagu te teate, kohustuslik hinnainfo kogumine, analüüs, süstematiseerimine ja Brüsselisse saatmine on kõikide liikmesriikide põllumajandusministeeriumide möödapääsmatu ja alaline ülesanne. Seda me teeme ise Põllumajandusministeeriumis ja selle ülesande täitmiseks on meil pikaajaline leping Eesti Konjunktuuriinstituudiga, kes suure osa sellest analüüsist ära teeb. Lisaks sellele, täpselt samuti, nagu te viitasite, nagu Soomes, nii ka Eestis ja mitmes teises liikmesriigis, püütakse analüüsida kogu selle ahela – põllumajandustootja, töötleja, kokkuostja ja kaubandus – hinnakujundust, millisesse osasse jääb milline osa kasumist jne. See on tõsine globaalne probleem. Euroopa Komisjon on seda arutanud, ministrite nõukogu on seda korduvalt arutanud. Nagu te teate, hindade vabakujundus ja kaupade vaba liikumine on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid, seda protsessi on väga keeruline reguleerida, sest riiklikke hindasid ei kehtestata mitte üheski liikmesriigis. Hinnakujunduse protsess ja õiglase hinna küsimus on tõsine teema ja siin tuginetakse headele tavadele, koostöölepetele. Ka Eestis on seda Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel alustatud, et saavutada kogu ahelas kokkulepe ja hinna kujunemise läbipaistvus.

Teine täpsustav küsimus Arvo Sarapuult, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Te väidate, et te teete neid analüüse. Minule jääb siis mõistmatuks, kuidas sai juhtuda, et 1. jaanuarist tõsteti erimärgistatud kütuse aktsiisi määra 1056 kroonilt 1736 kroonile 1000 liitri kohta. See tähendab, et põllumehele on hind 5,2 korda kõrgem, kui nõuab Euroopa Liit. Siin võiks väga selgelt ju arutleda nii. Kütuse hind on üks tõsine asi, mis tõstab hindu. Kui teil on analüüsid olemas, miks siis valitsus otsustas ikkagi erikütuse aktsiisi tõstmise kasuks? Mujal riikides kaalutakse suure hoolega, enne kui aktsiise suurendatakse, sest maksude osa kütuse hinnas on väga suur. Miks te seda olete teinud?

Aitäh! Maksupoliitika on üks tervik. Kui me vaatame maksukoormust, siis Eestis on see viimastel aastatel küll mõnevõrra tõusnud, aga kui me vaatame kogu meie maksupoliitikat, ettevõtluskeskkonda, siis näeme, et Eesti on jätkuvalt üks lihtsamate ja madalamate maksudega riik. Mis puudutab erimärgistatud kütuse aktsiisi, siis seda ei tõstnud valitsus. Valitsus ei ole sellist eelnõu parlamenti saatnud ega ka vastavat eelarvet parlamenti saatnud. Nii et täpsustuseks, kuna teie küsimus oli, miks valitsus tõstis: valitsus ei ole seda tõstnud. Minu isiklikku seisukohta te teate, seda ma olen ka siit kõnetoolist teile öelnud. Aga kõiki neid asju arvestatakse hinnakujunduses ja loomulikult võetakse ka arvesse, milline on maksupoliitika, kuidas see mõjutab ühe või teise ahela osa kasumit ja temale jäävat tuluosa. Seda me kindlasti arvestame, meile on teada, milline on reaalsus.

Ka selle teema puhul kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Heimar Lenk. Palun!

Aitäh! Ma tahtsin täna peaministri kohustusi täitvale ministrile öelda, et järgmine küsimus ei ole mõeldud riigivastasena, nagu ta hetk tagasi minu ühe küsimuse kohta formuleeris, kuigi ma ütleksin niimoodi, et ohjeldamatu hinnatõus Eesti kauplustes, mida praegu kaupluseomanikud teevad, on minu meelest Eesti riigi autoriteeti alla viiv tegevus. Siit minu küsimus. Härra Seeder! Te ütlesite, et hinnakujundust analüüsitakse põhjalikult. Kui palju maksab kilo tilli Eesti turgudel praegu, näiteks Tallinna Keskturul? Vaevalt te teate, ma ütlen seda ise: 150 kuni 180 krooni kilo, isegi 190 on olnud, ma kuulen selja tagant. Eile ühes Tallinna Säästumarketis astus minu juurde ostja ja ütles: "Kuulge, Riigikogu liige, tulge nüüd ja vaadake!" Ja näitab sellist 25-grammist pakendatud tilli pakki, sellist, mis on seisnud nädal aega ja ära ligunenud, ja selle hind oli 400 krooni kilo. Kuidas saab selline tilli hind Eestis tekkida, kuidas on see kujunenud?

Härra Lenk! Teie küsimuseks ette nähtud aeg on läbi. Palun nüüd vastuseks sõna minister Helir-Valdor Seederile!

Aitäh! Tilli hinna analüüsi ma teile siit puldist praegu küll kohe esitada ei suuda. Aga kui te tunnete huvi üksikute ja konkreetsete toodete hindade vastu, siis Põllumajandusministeeriumis on ametnikud, kes kindlasti suudavad selgitada seda osa, mis meie võimuses on, ja selle informatsiooni kohaselt, mis meile teada on, teile seda ka selgitavad. Aga nagu ma ütlesin, riiklikke hindu ei ole võimalik kehtestada mitte ainult Eestis, vaid üle Euroopa Liidu. See ei sõltu valitsuse tahtest. Mina küll tean, et paar aastat tagasi, kui hinnatõusuteema väga oluliselt esile kerkis, siis Tallinna linnapea härra Savisaar lubas Tallinnas asutada munitsipaalkauplused ja võtta hinnad kontrolli alla. Mul puudub informatsioon, kas Tallinnas on munitsipaalkauplusi asutatud ja kas hinnad on kontrolli alla võetud, aga ma saan teie etteheitest aru, et seda ei ole siiski tehtud. Ma arvan, et seda ka ükski omavalitsus ei suuda.

Järgmisena saab küsimuseks sõna Rein Ratas. Palun!

Tänan, proua juhataja! Auväärt põllumajandusminister! Kuidas on meil lood teravilja riigireservi loomisega ja kas see võimaldaks mingil määral leevendada hinnatõusu? Olen rääkinud.

Aitäh! Eestis teraviljareservi sellisel kujul, nagu see oli aastaid tagasi, enam ei ole, seadust on muudetud. On olemas ühine viljareserv, üle-euroopaline reserv interventsiooniladudes. Selle suurus viimase seisuga, ma peast ütlen, on umbes 5,5 miljonit tonni, millest 2011. aastal on planeeritud 2,5 miljonit tonni jagada Euroopas puudust kannatavatele inimestele ja ülejäänu, umbes 3 miljonit tonni on see osa, mida potentsiaalselt on võimalik paisata turgudele müüki turu tasakaalustamiseks. Seda komisjon enne novembrit arutama ja otsustama kindlasti ei hakka, aga kui hinnad peaksid jätkuvalt tõusma, siis tõenäoliselt komisjon selle otsuse ühel hetkel teeb. Mis Eestit puudutab, siis jah, meil on olemas n-ö julgeolekureserv, mis ei ole vilja kujul, vaid mis on olemas erinevate toiduainete kujul, alates puhtast joogiveest ning lõpetades kuivikute ja konservidega. Need normatiivid on kehtestatud, aga mõistetavatel põhjustel, kuna tegemist on riigisaladusega, ma teile siit avaldada ei saa, kui suur kogus seda on. Nii-öelda teraviljareservi, teravilja, mida riik säilitaks, Eesti riigil enam ei ole. Seda poliitikat väga mitmed riigid enam ei viljele, sest see on hästi töömahukas ja riskantne, sest selleks, et vili säiliks, peab see olema kindlal temperatuuril, kindla niiskustasemega, vilja peab regulaarselt vahetama jne, see on hästi töömahukas. Lihtsam on, nii nagu ka teiste riikide praktika näitab, juba valmis tooteid, pooltooteid, kuivaineid säilitada. Neid on kriisihetkel palju mugavam kasutusele võtta ja seda saab teha kiiremini, vili tuleb aga jahvatada jahuks, jahu tuleb küpsetada leivaks jne, see on hästi töömahukas ka kriisihetkel.

Selle teema raames on viimane küsimus Jaanus Marrandilt. Palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Väga meeldiv oli kuulda, et ministeerium kogu toiduahelas analüüsib hindade kujunemist, küll aga ei saa ma olla nõus teie jutuga, et erimärgistatud kütuse aktsiisi tõstmisel ei ole teie osaline olnud ja et te olete sellele vastu olnud. Te olete poliitikavaldkonna juht ja erimärgistatud kütuse aktsiisi tõsteti valitsuskoalitsiooni häältega. Teie enda erakonna esimees Mart Laar oli see, kes rahanduskomisjonis selle tõstmist väga palavalt toetas. Ma ei tahaks uskuda, et teil ei ole oma analüüsidega mitte mingisugust mõju asjade tegelikule korraldamisele. Milleks neid analüüse siis tehakse, kui pooleldi umbes võetakse otsuseid vastu! Minu küsimus ongi: millal tegelikus majanduse korrastamise protsessis, et hindade kujunemine oleks selgem ja läbipaistvam, hakatakse ka arvestama neid analüüse, mida te seal Põllumajandusministeeriumis teete? Kunas seda analüütilist poolt ikkagi tegelikult valitsuse töös arvestama hakatakse?

Aitäh, austatud kolleeg! Te olete küll vahetanud erakonda, aga küsimused on ikka samad. Ma olen sellele küsimusele siin saalis juba korduvalt vastanud. Mis puudutab erimärgistatud kütuse aktsiisi tõstmist, siis ma saan aru, miks seda tehti, kuigi ma seda ei toeta. Ma arvan, et see ei olnud siiski väga mõistlik, aga ma saan aru, et selle probleemi olemus on see, et Eestis on erimärgistatud kütuse aktsiisi soodustus ette nähtud väga laiale ringile, palju laiemale ringile kui enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. See ei ole nii ainult põllumajanduses ja kalanduses, see on nii metsanduses, see on nii raudteel, see on nii kaevandustes, see on nii väikekatlamajades jne. Kuna see soodustuse saajate ring on hästi lai, siis oleme valiku ees, kas kitsendada ringi või vähendada seda soodustust. Praegusel juhul valiti siis see tee, et vähendati seda soodustust, seetõttu see soodustus vähenes ka põllumeestel. Minu isiklik arvamus on, et tuleks tõsiselt vaadata see ring üle ja seda kitsendada. Aga see on poliitiline küsimus, mille juurde, ma olen kindel, tullakse tagasi ikka ja jälle. Iga eelarveaasta eel, kui riigieelarve koos maksuseadustega on siin Riigikogus, see kindlasti arutelu leiab ja ühel hetkel võib-olla vaadatakse see otsus ka üle. Mis puudutab Põllumajandusministeeriumi arvestuste mõjusid, siis ma pean tunnustama kolleege nii parlamendis kui ka valitsuses: sellega on arvestatud ja arvestatakse ka praegu, sellel on oma mõju ja ma võin sellega küll väga rahule jääda.

Aitäh! Palun vabandust nendelt küsijatelt, kelle küsimus ajapuudusel küsimata jääb! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Viimane registreeritud teema tänases infotunnis on kõrgharidus. Teema tõstataja on Nikolai Põdramägi ja küsimus on Tõnis Lukasele. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister Tõnis Lukas! Meie ülikoolides põhiõppes õppivatest üliõpilastest üle poole töötavad õppetöö kõrvalt ja osa neist koguni täiskohaga. Seega on meie õppiv noorsugu väga üle koormatud ega suuda võtta õpingutest maksimumi. Kas on plaanis suurendada stipendiume või võtta muid meetmeid, mis parandaksid üliõpilaste majanduslikku olukorda ja võimaldaksid neil rohkem õppetööle pühenduda?

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Teie läbitöötatud kaks uuringut, üks neist on Praxise toimetatud "Õiglane ligipääs kõrgharidusele Eestis", teine on tudengite sotsiaal-majandusliku hetkeolukorra uuring, mille on teinud Eesti Üliõpilaskondade Liit, näitavad tõepoolest, et Eesti üliõpilastest töötab õppimise kõrvalt suhteliselt suur osa. Samas uuringute paketis on toodud ka põhjused, miks see niimoodi on. Võib öelda, et kolmandikul juhtudel on töölkäimine tingitud, ütleme nii, sotsiaalsetest raskustest. See on suur hulk inimesi. Loomulikult, Eesti haridussüsteem on piisavalt demokraatlik ja minu meelest natukene liialt palju võimaldab üliõpilastel lausa töötamisele keskenduda ja õppida töötamise kõrvalt. Sellest tuleneb ka päris suur väljalangevus. See võiks olla mitmete erialade puhul, eriti nendel juhtudel, kui inimene riigi raha eest õpib, siiski pisut piiratud. Aga nagu ma ütlesin, paljudel juhtudel on tegemist sotsiaalsete garantiide vähesusega. See kolmandik töötavatest tudengitest tuleks tõesti varustada riiklike õppetoetustega. Me oleme ka Eesti Üliõpilaskondade Liiduga süsteemi välja töötades ette näinud, et nende puhul peaksid võrdsete võimaluste pakkumiseks tulevikus olema riiklikud õppetoetused, mis just nimelt nende sotsiaalset seisundit arvestavad.

Küsimuseks saab sõna Heimar Lenk. Palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi tasuta kõrghariduse juurde. Ma ei saanud enne täpselt aru, kas praegu on tegemist sellega, et lihtsalt õpilasi on vähe, nagu te enne ütlesite, ja seetõttu hariduspoliitika muutub, või on see praeguse valitsuskoalitsiooni suund tasuta kõrgharidusele.

Aitäh! Praegune valitsuskoalitsioon, nagu te teate, väga pikalt neid suundi enam läbi ei vii. Tõenäoliselt demograafilise põhjuse ajel muutuv proportsioon kestab ka järgmiste valitsuste ajal. See on tõepoolest niimoodi, et 2010. aastal saab riiklikel, tasuta õppekohtadel õppida või alustada esimesel õppeaastal õpinguid 69% gümnaasiumilõpetajatest, kui arvestada, et osa riiklikke kohti ei täitu, siis soovijatest lausa 77% saab riiklikel kohtadel õppida. Kui arvestada korrelatsiooni, siis see tähendab, et 2013. aastaks on lausa kõigil tasuta õppekohad käes. Arvestada tulebki seda, et me oleme paar aastat hoidnud riiklikku koolitustellimust ühe koha peal ja kui me hoiame seda seal mõnda aega, siis üliõpilased saavad tõepoolest otsa, nii et tasuta saavad õppida kõik gümnaasiumilõpetajad 2015. aastal, kui arvestada aastakäigu suurust, aga kui arvestada tõenäosust, kui paljud nendest sooviksid õppida, siis 2013. aastal. See on poliitika. Haridusministeerium on tellinud ülikoolidest vastavalt õppekohti ega ole tellimust vähendanud, kuigi aastakäigud on hakanud vähenema. See on hariduspoliitika.

Täpsustav küsimus Nikolai Põdramäelt, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Tundub, et arstide väljaõppes jätab üldkoordineerimine soovida. Osal erialadest on nn ületootmine. Mille või kelle jaoks? Kas tõesti jätkame tasuta väljaõpet teistele riikidele? On teada, et kõigile ülikoolilõpetanutele ei jätku residentuurikohti. Seega peabki osa lõpetanuid otsima kohti mujalt, kuna nad on osutunud üleliigseks. Tuleks siiski tagada kõigile lõpetanutele residentuurikoht. Mida te sellest arvate?

Aitäh! Härra Põdramägi! Teie küsimus on väga tõsine. Teie küsimustes oli kaks suhteliselt vastuolulist poolust. Üks oli märkus, et mida me tellime, et kas riik ikka teab, kui palju on vaja, et näete, suur osa arste, kes saavad Tartu Ülikoolist väga hea arstihariduse, lähevad õppima hoopis teistesse riikidesse ja seega annavad oma sotsiaalse panuse teistes ühiskondades, aga meie kõrgharidussüsteem, meie maksumaksja maksab selle kõige eest. Teiselt poolt te ütlesite, et kuna soov on veel suurem, siis tuleks neid kohti luua veel rohkem. Tõepoolest, meie väikese rahvana peame balansseerima seal vahepeal, me ei saa keelata inimestel, kes on saanud selle hea hariduse, millega nad teistes riikides vabalt läbi löövad, oma otsuseid teha ja teistesse riikidesse minna. Küll aga peame oma tellimust seades natuke arvestama ikkagi meie ühiskonna vajadusi. Meie ühiskonna vajadustest lähtudes on minu hinnangul riiklik koolitustellimus päris hästi sisse seatud. Me oleme riikliku koolitustellimusega just nimelt suunanud üliõpilasi õppima valdkondadesse, mis võiksid olla ühiskondlikult olulised, meie ühiskonnale olulised. Probleem on pigem selles, et nendes valdkondades, mida me tihti riikliku koolitustellimusega katame, ei ole palju soovijaid, näiteks tehnoloogiaalad, loodusteaduslikud valdkonnad, insenerierialad. Ka väljalangevus on seal päris suur. Tõepoolest, riikliku tellimuse seadmisel me peame pidevalt analüüsima. Saab ainult paremaks minna, aga kuskil on piir. Üliõpilased teevad ise oma otsuseid, meie neid takistada ei saa.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle teema käsitlemise.

Infotunni lõpuni on mõni minut aega. Jõuame võtta ühe kohapeal registreeritud küsimuse. Palun küsijal nimetada kõigepealt ministri nimi, kellele küsimus on suunatud, ja seejärel esitada küsimus! Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Minu küsimus on härra välisministrile, et ta ei tunneks ennast siin mahajäetuna. Teatavasti toimuvad sellel nädalavahetusel Afganistanis parlamendivalimised. Ilmselt peame me kõik pöialt, et need hästi läheksid. Need on esimesed valimised, mille nad ise korraldavad, tähendab, oma jõududega. Loodame kõige paremat, et parlament saab ilusasti kokku ja hakkab korralikult tööle. Kui ma aasta või pool aastat tagasi olin koos riigikaitsekomisjoniga nende parlamendis, siis nad rääkisid uhkusega, et kohe-kohe on valmimas uus parlamendihoone ja et Eesti abiga peaks sinna tulema ka korralik elektrooniline hääletussüsteem. Tahan küsida, et kui nende uus parlament kokku tuleb, kas meie süsteem hakkab siis seal ka varsti tööle.

Kõigepealt aitäh küsimuse eest! Tasus siia tulla. Aitäh! Aga mis puudutab meie arengukoostööprojekti Afganistani parlamendi tehnoloogiliseks arendamiseks, siis, jah, see kava on meil jätkuvalt. Nii et kui Afganistani parlamendil on valmisolek selle projektiga edasi minna, siis meie oleme valmis jätkama. Vahepeal, parlamendivalimiste ettevalmistamise tõttu, mis on nõudnud Afganistani parlamendilt tähelepanu teistes valdkondades, on see peatunud. Aga niipea kui uus parlament on valitud, ja kui nad jätkuvalt seda abi soovivad ning kui ka uue parlamendisaali ehitus tõepoolest toimub, siis me oleme valmis selle projektiga edasi minema.

Aitäh, head ametikaaslased! Infotunniks ettenähtud aeg on läbi. Tänan küsijaid ja ministreid infotunnis osalemise eest! Infotund on lõppenud.