Tere päevast, austatud Riigikogu, Vabariigi President, president Rüütel, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid, külalised! Meid tervitavad Virumaa Poistekoor ja Virumaa Noorte Meeskoor dirigent Elo Üleoja juhatusel.
(Kõlab eesti rahvaviis "Mats alati on tubli mees". Aplaus.)

Laulukoor esitas Eesti rahvaviisi Tõnu Kõrvitsa seades ja Ado Reinvaldi sõnadele "Mats alati on tubli mees". Selles meeldivas õhkkonnas lubage mul avada meie Riigikogu XI koosseisu VIII istungjärk.

Austatud Vabariigi President, president Rüütel, Riigikogu liikmed, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, teie ekstsellentsid, daamid ja härrad! Täna alustame Riigikogu XI koosseisu viimast parlamendihooaega. Vaadates tagasi siin saalis tehtud kolme ja poole aasta pikkusele tööle, annan sellele positiivse hinnangu. Kogu maailma haaranud finants- ja majanduskriis pani Eesti keeruliste valikute ette, kuna optimistlikult tehtud plaane lähitulevikuks ei olnud enam võimalik täita. Eesti pingutused kandsid vilja, ja mitte ainult pingutused selle nimel, et Eesti täidaks Maastrichti kriteeriumid eurole üleminekuks, vaid ka selle nimel, et riigi võlakoormus oleks nii väike kui võimalik. Tuli langetada mitu ebamugavat ja ebapopulaarset otsust – muuta töölepingu seadust, vähendada miinusmärgiga eelarvetega riigi kulutusi ning suurendada maksukoormust, kergitades riigi sissetulekuid. Loomulikult võib lõpmatuseni vaielda, kas need teed, mis praegune koalitsioon valis, olid kõige õigemad, kuid tulemus on nähtav. Eesti on üks kolmest Euroopa riigist, mille eelarvedefitsiit on alla kolme protsendi. Pole kahtlust, et Eesti üleminek eurole on märkimisväärne saavutus.
Tõstan esile ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmise, mis loob võimalused koolivõrgu korrastamiseks. Me näeme juba selle seaduse vilja – põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisega on tehtud algust mitmetes omavalitsustes. Selle seaduse vastuvõtmine näitab, et poliitiliste eriarvamuste ületamine on võimalik. See annab lootust, et kunagi jõuame näiteks valdade ja linnade seaduse vastuvõtmiseni, mis võimaldaks korrastada Eesti haldussüsteemi.
Sügisel tuleb meil vastu võtta järgmise aasta riigieelarve, mille realiseerimine jääb juba järgmise valitsuse kanda. Lähiaastad ei tule Eestile kerged. Meil läheb paremini kui viimasel kahel aastal, kuid peadpööritavat majanduskasvu praegused prognoosid ei näita. Töökohti tuleb küll juurde, kuid töötute arv jääb siiski märkimisväärseks. Tööpuuduse leevendamine on praegu Eesti üks suuremaid väljakutseid. Suur tööpuudus näitab, kui tähtis on inimestele hariduse andmine, sest ehkki noorus on parim aeg õppimiseks, ei saa keegi elus uusi teadmisi omandamata hakkama. Tööturul on nõudlus nende inimeste järele, kes on saanud hariduse, mis on seotud tehnoloogia, loodusteaduste, keskkonna-, info- või isegi nanotehnoloogiaga. Meie riigi konkurentsivõime sõltub meie inimeste haridustasemest ja professionaalsusest.
Head kolleegid! Paratamatult poeb valimiskampaania Toompea lossi seinte vahele. Kõikidel erakondadel on suurepärane võimalus saada uutele ideedele mandaat rahvalt. Samas tuleb oma praegune mandaat auga lõpuni pidada. Püüdkem hoida Riigikogu töö ja kandideerimine selgelt lahus. Enne valimisi tahaksin meile kõigile soovida: lubame vähem! Pole mõtet niigi defitsiidis eelarvet koormata täiendava meeleheaga ühele või teisele valijaterühmale. Kümne päeva pärast jõuab siia saali ka 2011. aasta riigieelarve projekt, mille menetlemine võib tekitada selleks kiusatust. Meie riigi rahaline seis soosib õnneks tugevat reaalsustaju – pole midagi jagada, sest kõik on juba ära jagatud ja natukene jääb isegi puudu. Me ei saa kulutada seda, mida meil ei ole. Eesti peab järgmiseks aastaks saama konservatiivse riigieelarve. Riigi juhtimine tähendab valikute tegemist, mis on piiratud vahendite ja tihti ristuvate huvide tõttu alati keeruline. Kõike korraga ei saa ja seepärast tuleb teha otsuseid, mis seaksid tänased ootused tasakaalu tuleviku vajadustega.
Äsja rõõmustasime, et meie majandus kasvas selle aasta teises kvartalis, võrreldes eelmise aasta teise kvartaliga, kolm ja pool protsenti. See kasv tuli ekspordist, Eesti inimesed suutsid luua midagi, mida mujal maailmas osta sooviti. Selleks, et Eesti suudaks oma konkurentsivõimet hoida ja kasvatada, peame jätkama panustamist meie inimeste ja riigi konkurentsivõimesse. Riik peab olema heaks keskkonnaks meie töökate ja haritud inimeste mõtete elluviimiseks.
Head kuulajad! Mul on hea meel teid informeerida, et kümne päeva pärast kirjutatakse Pariisis alla Euroopa Kosmoseagentuuri ja Eesti vaheline koostöölepe, mille sõlmimiseni viis viie aasta pikkune ettevõtete ning riigi- ja teadusasutuste koostöö. Käivitub tosin väikest Eesti kosmoseprojekti, millest üheksa on seotud kõrgtehnoloogilise ettevõtlusega, kaks on teadusprojektid, on ka üks hariduslik projekt – Tartu ja Tallinna noored ehitavad tudengisatelliidi. Just need noored hakkavad Eestis arendama kosmosemajandust, kõlagu see pealegi veidi liiga suurejooneliselt. Mul on hea meel, et Riigikogu ei ole sellest protsessist eemale jäänud ja kosmoseuuringute toetusrühm on aktiivselt tutvunud kosmosele suunatud tegevusega. Loodan, et veel sel aastal jõuab siia saali kosmose arendamise nõukogu ja kosmosepoliitika komisjoni poolt ette valmistatud Eesti kosmosevaldkonna arengukava järgmiseks kümneks aastaks. Kui peaminister on seadnud ilusa ja ambitsioonika sihi – Eesti viie rikkaima riigi hulka, siis mina pakun natuke tagasihoidlikuma eesmärgi – Eesti viie aasta pärast Euroopa Kosmoseagentuuri täisliikmeks. Teadusmahukas majandus ei ole sõnakõlks, see tuleb täita reaalsete tegudega. Riik saab oma konkurentsivõimet kasvatada ennekõike teaduspotentsiaali kasvatamise kaudu.
Head kolleegid! See, et märtsis on valimised, ei tähenda, et parlamendi selle koosseisu töö oleks tehtud. Inimesed on meid usaldanud enda huve kaitsma ja me peame seda ülesannet täitma. Me peame siin saalis tegema otsuseid, mõeldes homsele ja ülehomsele. Järgmise aasta märtsist tuleb vaadata kaugemale. Meie töö on hoida lootust paremale homsele, leevendada inimeste muret nende käekäigu ja tuleviku pärast ning hoida nende usku helgemale homsele, et homme on parem. Ja seda lootust ei tohi me petta.
Kuulutan parlamendiaasta avatuks. Jõudu tööle kõigile! (Aplaus.)

Härra president, ma palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatav Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed, peaminister ja valitsuse liikmed, mu daamid ja härrad, head sõbrad! Öeldakse, et kordamine on tarkuse ema, aga vahel on kordamine parim viis end tüütuks teha. Seepärast jätangi ma kordamata oma arvamuse erinevate seaduste ühes pakis vastuvõtmise, õigusloome praagi, põhiseaduse teadliku eiramise ja seaduste abil ärihuvide teenimise kohta. Kinnitan vaid, et mu arvamus ei ole muutunud. Keskendugem täna tulevikule!
Head Riigikogu ja valitsuse liikmed! Poolteist aastat tagasi osutasin iseseisvuspäeval Jõhvis, et hindan valitsuse ja parlamendi töö tulemuslikkust selle alusel, kas Eestil õnnestub täita eurole üleminekuks vajalikud Maastrichti kriteeriumid, kas Eesti saab 2011. aasta alguses euroala liikmeks. See oli latt, mille ületamine pidi näitama nii teistele kui eelkõige meile endile, kas tegime piisavalt ja kas tegime õigel ajal. Ma tänan ja tunnustan teid, head Riigikogu liikmed, see eesmärk on saavutatud! Sellest latist saime üle. Ma kiidan ka valitsuse otsustavust ja üksmeelt, sest tean, et eelarvepuudujäägi vaoshoidmine, kulude pidev kärpimine majanduslanguse ajal ja nende otsuste selgitamine pole kerge ei poliitiliselt ega emotsionaalselt. Ma tunnustan Riigikogu kõigi fraktsioonide, eriti opositsiooni kuuluvate parlamendisaadikute vastutustunnet. See säästis Eestit tarbetust sisepoliitilisest lisapingest ja inetutest nääklustest teemadel, mis pole partei-, vaid riigipoliitilised. Loodan, et kriisi leevenemine lubab kõigil erakondadel, aga ka kõigil valijatel hakata süvitsi tegelema kriisi Eesti-siseste põhjustega. Vaid nii saaksime ränki tagasilööke tulevikus vältida või nende mõju pehmendada. Pole ju teadmata, et vähemalt osaliselt oli majanduslanguse ulatus, meie maksulaekumiste kärbumine, tööpuuduse kasv ja paljude inimeste laenulõksu sattumine programmeeritud meie tõusuaegse majandus-, rahandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitika olemusse.
Austatav Riigikogu! Eesti üleminek eurole märgib täiesti uue etapi algust Eesti sise- ja välispoliitikas. Oleme kohale jõudnud. Eesti ligi 20 aastat väldanud teekond tagasi Euroopasse on vähemalt vormiliselt ja institutsionaalselt lõppenud. Lihtsamalt öeldes – Eesti üleminekuperiood on läbi ning koos sellega ei kehti enam ka meie raskest minevikust otsitud ettekäänded ja vabandused. Keegi teine ei kehtesta meile enam ei reegleid ega eesmärke. Me täidame oma kohustusi ja kokkuleppeid liitlaste ja partneritega ja kaasotsustajana sõnastame ka ühiseid sihte, ent põhiosas on meie eesmärkide sõnastamine ja lattide seadmine edaspidi meie endi teha. Kes me tahame ühiskonna ja riigina olla, kelleks saada, kuhu pürgida? Mis on me paleus? Ja mis peaasi – kas uus arengufaas nõuab muutusi meie mõtlemises ja teguviisis? Selleks tulebki Eesti rahval koos erakondadega algava valimiskampaania ajal selgeks vaielda, kas oma riigi taastamise töödel hästi kõlvanud silmamõõdust, kirvest ja labidast meile edasiseks piisab. Või oleks mõistlikum võtta kasutusele parimad täppismõõtmise ja peenviimistluse tööriistad, olgu kas või materjalikao vähendamiseks? Kindlasti peaksime omaks võtma suhtumise, et ühe riigi ja rahva pikaajalist head käekäiku ei kindlusta kaelamurdvate tõusude ja languste vahel pendeldamine. Elu pole poisikeste spordivõistlus. Eelarve kärpimise tšempioni tiitel pole ju päris see, mida ükski normaalne riik võita ihaldaks. Täpselt niisamuti ei näe küps ühiskond ja tema poliitiline juhtkond tööpuudust üles-alla liikuva statistilise kõverana, vaid pigem iga majanduslanguses töötuks jäänu ja tema pere tragöödiana. Äikesetormis minema lennanud majakatus ei peaks alati käivitama süüdlase otsingut. Kannatada saanud maja inimlik mõõde on vihma käes istuv perekond ja just nende mure tuleb lahendada esimeses järjekorras. Nüüdsest viivad Eestit edasi oskus kuulda pooltoone ja tõlkida makrotasandi otsused mikrotasandi mõjudeks.
Mu daamid ja härrad! Ma kutsun parlamenti üles jõuliselt täitma ka oma kohust ühiskondlike protsesside mõtestaja ja järelevalvajana. Tunnustan Riigikogu inimarengu aruande, tööpuuduse ja teiste kogu ühiskonda puudutavate küsimuste avaliku arutelu eest. Ühtki Eesti ühiskonna probleemidest ei saa lahendada ühe lihtsa otsuse või loosungiga. Ükski lahendus ei ole kõikide meelest õige. Täiskasvanuks saanud riigis ei näita parlamendi töö tulemuslikkust seaduseks saanud sõnade summa. Rahva esinduskogu põhitööks jääb ka edaspidi uute seaduste vastuvõtmine ja olemasolevate kohendamine. Siiski näitab Riigikogu professionaalsust tema liikmete tahe ühiskonna üldtähtsaid probleeme arutada, lahendusi otsida ja läbi rääkida. Eesti vajab edasi liikumiseks põhjalikku, avalikku ja otsekohest arutelu, milles iga kodanik ka oma seisukohad ära võib tunda. Riigikogu teine tähtis roll on järelevalvaja oma. Mida lähemale jõuame 1. jaanuarile, seda suuremaks paisub paljude hirm ähvardava hinnatõusu ees. Vähemalt osaliselt on neil hirmudel ka alust, sest meil ei tasu alahinnata osa kaupmeeste soovi peita oma kasumiahnust uute rahatähtede taha. Samas pole võimalik jääda ükskõikseks ka juhul, kui hirmu võimaliku hinnatõusu ees asuvad teadlikult külvama poliitikud. Sestap julgustan Eesti rahva esindust, eriti aga tarbijakaitset ja kodanikuühiskonda, käituma küpse riigi küpsete kodanikena. Väljapressijatega koostööd ei tehta! Neilt kaupa ja teenuseid ei osteta. Hirmutajatele valimispäeval hääli ei anta.
Daamid ja härrad! Põhiseaduse preambula ütleb poeetiliselt ja sisendusjõuliselt: “Eesti riik peab olema kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.” Seepärast kutsun meie arengu uuel etapil kõiki poliitilisi jõude keskenduma ühiskonnale. Põhiseadus kohustab meid edendama Eestit nii, et siin oleks eesti keele ja kultuuri kindel kants; turvaline ja salliv paik, kus on hea elada. Ma ei pea silmas üksnes riiki ja selle institutsioone. Eestit rikastavad suurepärased vabatahtliku ühistegemise vormid, nagu Kaitseliit, kogukonna- ja külaliikumised ning rahvakultuuri seltsingud. Me peame neid senisest veelgi rohkem toetama. Me võiksime neid palju julgemini kaasata ühiste eesmärkide saavutamisse. Meie Euroopasse naasmise teel tekkinud mured vajavad tähelepanu veel terve inimpõlve. Kaaskodanikku on raske kiiresti aidata, kui töötuse või tõrjutuse on põhjustanud ühekülgne, viletsapoolne haridus ja õpetatud abitust kätkev ellusuhtumine. Eriti siis, kui abistamise asemel peibutatakse valedega, kui hädasolija taandatakse almusepalujaks, kui tema murest saab mõne populistliku poliitiku rõõm. Eesti rahvas on arvult väike. Seepärast ei tohi mitte ühegi inimese saatusele käega lüüa. Kuidas vähendada siirdeajastul tekkinud kaotajate hulka, on üks meie ees seisvatest keerulistest küsimustest. Loosungid nagu “haldusreform” ja “haridusreform” iseenesest ei aita. Eesti pole reformidest ja muutustest väsinud, nagu teinekord tavatsetakse nentida, pigem on Eesti tüdinenud lähenemisviisist, kus ratsionaalne võit ja ühiskasu mattub kohe emotsionaalse ning kaotustele keskenduva vastasseisu alla. Eesti vajab jätkuvalt nii haldusreformi kui ka sisulisi ümberkorraldusi haridusmaastikul. Mida me ei vaja, on suured sõnad ja naeruväärsed katsetused, mille ainsaks tulemuseks on riigi kahanenud tõsiseltvõetavus.
Austatav Riigikogu! Teie olulisimaks tööks on 2011. aasta riigieelarve ja läbirääkimised rahvaga järgmise nelja aasta tegevuskava üle. Ma rõõmustan koos teiega, et hullemad ajad majanduses paistavad olevat möödas. Lootkem sellele, ent samas olgem valmis, et käimasoleva kriisi ohud meie välisturgudest sõltuvale majandusele pole lõplikult kadunud. Seepärast on äärmiselt oluline, et tuleva aasta eelarve oleks pigem ettevaatlik kui optimistlik. Saagu see teie pärandiks märtsis kogunevale uuele Riigikogu koosseisule ja seejärel ametisse astuvale uuele valitsusele. Olgu see signaal, et vastutustunnet vajame ka edaspidi nii järgmisel aastal kui järgmistel kümnenditel.
Põhiseadusest. Põhiseadus ei ole pelk juriidiline tekst, vaid ühiskonda koos hoidev aluskokkulepe. Eesti rahvas võttis põhiseaduse vastu 1992. aasta rahvahääletusel ja täiendas seda Euroopa Liiduga ühinemiseks aastal 2003. Seni on põhiseadus aidanud hoida Eestit heal kursil. Kas on nüüd aga tekkinud olukord, kus rahvas vajab edasi minemiseks päris uut aluslepet, uut põhiseadust? Mina sellist vajadust praegu ei taju ega adu ka Eesti kodanikkonna tungivat sellekohast soovi. Akadeemiline arutelu põhiseaduse tähenduse, tõlgenduste ja muutmise vajaduse üle on põhiseadusega sama vana. Kahtlemata on vaja seda arutelu jätkata, võimalik, et selle arutelu tulemusel sünnib kunagi Eesti rahva uus kokkulepe riigi ja rahva eesmärkide ja nende saavutamise viisi asjus. Aga, mu daamid ja härrad, põhiseadus ei ole enam põhi seadus, kui teda muudetakse hetkeemotsiooni ja hetkevajaduse ajel. Põhiseaduse iga säte peab olema ühisel nõul heaks kiidetud. Vaid nii toimib see praeguste ja tulevaste põlvede hüvanguks. Seda enam, et meil on palju pakilisemaid küsimusi, millele algava valimiskampaania ajal ühiselt vastuseid otsida.
Valimistest. Jah, valimisheitlus ja debatt on juba alanud. Oma ideid Eesti elu edendamiseks käivad välja nii poliitikud kui erinevad huvigrupid. Tööandjate poolt paar nädalat tagasi välja käidud manifestist on tänaseks juba palju räägitud. Paljusid nende seisukohtadest ma kodanikuna ei jaga, sest need lihtsalt ei haaku siirdefaasist väljunud ja avatud Euroopas toimiva ühiskonna tegelikkusega. Ent ma ei saa nõus olla sellega, et ettepanekute tegijat tabab materdav kriitika. Eesti vajab mõtete vahetust ja edasiviivat vaidlust. Kriitikast ei piisa, kui seejuures ise konkureerivaid ideesid ja alternatiivseid lahendusi ei pakuta. Ärgem tahtkem silmakirjalikku, halvas mõttes poliitkorrektset ühiskonda, kus meeldida tahtmiseks öeldakse üht, kuid seejuures mõeldakse teist. Meil ei ole ideid ja vaatenurki üle, vaid puudu. Seega tuleb inimesi julgustada, mitte arutelust eemale peletada. Avaliku arutelu osaliste vastu suunatud rünnaku tulemuseks on majanduslike ja maailmavaateliste huvide varjatud läbisurumine. Sisulise diskussiooni alustamiseks peavad oma ideede ja soovidega erakondade kõrval julgelt, alandusi kartmata esile astuma kõik need, kellele Eesti korda läheb. Vaid nii leiame uue vaatenurga oma probleemide nägemiseks ja seni saavutatu hindamiseks. Vaid nii on ka sellest saalist kasu kõigele ja kõigile, kelle ühisnimetajaks on Eesti.
Head Riigikogu liikmed! See on Riigikogu XI koosseisu viimase parlamendihooaja avaistung. Veidi vähem kui kuue kuu pärast annavad Eesti Vabariigi kodanikud teie tööle hinnangu. Nemad otsustavad, kelle tööleping rahvaga oma esinduskogus järgmiseks neljaks aastaks pikeneb ja kelle oma mitte. Panen teile südamele, et valimiste lähedus ei peata Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtivust. Valimiste lähedus ei kahanda teie vastutust veel langetamata otsuste ees. Soovin teile siiralt palju ja sisulist tööd, vastutustunnet ja hakkama saamist. Riigikogu on selleks võimeline, nagu oleme nii sel aastal kui ka varem korduvalt kogenud. Soovin teile kõigile jõudu tööle! Ma tänan! Head uut aastat! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president!
(Lauldakse hümni).

Head kolleegid! Nüüd on aeg eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Ma palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 18 seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. 1) käibemaksuseaduse muutmise seadus, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; 2) kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi; 3) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang; 4) raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur; 5) Eesti Vabariigi valitsuse ja Albaania Vabariigi ministrite nõukogu vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; 6) maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; 7) majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang; 8) täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet; 9) rahuaja riigikaitse seaduse ja kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo; 10) muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister Laine Jänes; 11) Euroopa Liidu lepingu, Euroopa Liidu toimimise lepingu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu üleminekusätteid käsitleva protokolli muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet; 12) keeleseaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas; 13) keskkonnatasude seaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi; 14) Finantsinspektsiooni seaduse, krediidiasutuste seaduse ja Tagatisfondi seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; 15) ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; 16) 2010. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; 17) võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang; 18) prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang; 19) Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu piraatlusevastase operatsiooni Atalanta ning NATO mereoperatsiooni Active Endeavour koosseisus" eelnõu, Riigikogus esindab otsuse eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Head kolleegid! Üheksa kolleegi nimel annan üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine on Eesti elanike kodumaalt lahkumise kohta. Teile võib see teema tuttavana tunduda, sest tegelikult oli sellele arupärimisele vastamise tähtaeg täna. Aga kuna minister pidi täna viibima Riigikogu ees esinemise asemel hoopis Moskvas, võtsime arupärijatega selle arupärimise tagasi ja andsime uuesti sisse kokkuleppega, et minister tuleb sellele vastama esimesel võimalusel.
Mida me siis soovime teada? Statistikaameti hinnangul vähenes Eestis rahvaarv 2009. aastal üle 17 000 inimese ning 2008. aastal 16 000 inimese võrra. On alust arvata, et märkimisväärse osa sellest moodustavad inimesed, kes on läinud võõrsile tööd otsima. Tartu Ülikooli demograafid on lausa hinnanud, et väljaspool Eestit elab ligi 130 000 eestlast. Ja kui varem olid peamised väljarändajad parimas tööeas mehed, siis nüüd on selleks ülikooli lõpetanud ja parimas tööeas naised, vanuses 25–35 eluaastat. Nende puhul on oht, et välismaal luuakse pere ning jäädaksegi sinna. Muret tekitav on ka see, et tervishoiusektori töötajad on asunud veel innukamalt kui varasematel aastatel taotlema kvalifikatsiooni tunnustamist, ja see tagab neile õiguse ja võimaluse töötada väljaspool Eestit oma erialal. Me tahame sotsiaalministri käest teada, milline on tema seisukoht: kas Eesti inimesed peaksid asuma tööle välismaal, nii nagu on üks tema kolleege valitsusest soovitanud, ja kuidas ta sotsiaalministrina näeb võimalust motiveerida inimesi tagasi tulema, eelkõige tervishoiutöötajaid? Küsimusi on kokku seitse.

Aitäh! Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Auväärsed saalisviibijad! Minul on üle anda kaks arupärimist sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Esimene on meditsiinitöötajate Eestist lahkumise kohta. Teeb murelikuks, et juba 2010. aasta esimese nelja kuuga on välismaal tööd leida soovivate tervishoiutöötajate arv poole suurem kui möödunud aastal samal ajal, siis oli see arv 85, nüüd väljastati juba 150 sertifikaati välisriiki tööle minekuks. Just Soome on noortele arstiteaduskonna üliõpilastele meelepärane sihtriik, kuna seal on võimalik pärast neljandat kursust praktiseerida abiarsti ametikohal. Abiarsti eest vastutab juhendav arst, kuid näiteks kuuendal kursusel õppides saab tudeng juba peaaegu iseseisvalt ravida. Nii Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilased kui raviõppe akrediteerimismeeskond ja õppeprorektor on tõdenud, et ülikool võimaldab praktilist tööd liialt vähe, mistõttu meie üliõpilastel kujuneb juba varakult harjumus käia piiri taga tööl. Seetõttu on meil rida küsimusi. Kui suur on hetkel puudus tervishoiutöötajatest? Millistes valdkondades on suurim puudus? Millal on lootust, et ka meie arstiteaduskonna üliõpilased saavad abiarstina oma teadmisi praktiseerida? Kui palju on neid Eesti üliõpilasi, kes käivad õpingute ajal piiri taga tööl? Ja on veel kaks küsimust. Allkirja on andnud 16 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget.
Teine arupärimine käsitleb koduõendust ja on samuti esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Tervishoiuteenuste kättesaadavus on meie inimeste tervise jaoks esmatähtis. Hooldusravi üks osa on kindlasti ka koduõendus, patsiendil on võimalus viibida kodus ja saada sellest hoolimata vajalikku ravi ja nõustamist. Sotsiaalministeerium propageerib järjest rohkem koduõendust, kuid selle rakendamine on tänasel päeval raskendatud. Selle tõttu on meil mitu küsimust. Näiteks üks küsimus on selline. Sotsiaalministeerium on oma prioriteediks seadnud koduõenduse, kuid ala edendamiseks ei ole ette nähtud koolitust. Eesti riigis on kolm tervishoiukõrgkooli, kuid riiklik tellimus nimetatud koolitusele puudub. Kas ja millal on plaanis olukorda muuta ja võtta ka see koolitus riiklikku tellimusse? Praegu on võimalik koduõenduse koolitust saada vaid ühe erakoolitaja juures, mis on märkimisväärne kulu, arvestades meditsiiniõdede sissetuleku suurust. Miks on erakoolitajaid vaid üks? Kas huvi vastava koolituse vastu on tõesti nii väike? Koduõendus on paberil toiminud tänaseks päevaks juba mitmeid aastaid, kuidas on aga olukord tegelikkuses? Kui palju on tänasel päeval koduõenduse koolituse läbinuid? Alla on kirjutanud jälle 14 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget. Ma tänan!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud 19 eelnõu ja kolm arupärimist. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimised vastavad seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid! On üsna palju teateid. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: 1) Vabariigi Valitsuse s.a 2. augustil algatatud Ülemaailmse Postiliidu 24. kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; 2) Vabariigi Valitsuse s.a 2. augustil algatatud riigieelarve seaduse, Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; 3) Vabariigi Valitsuse s.a 2. augustil algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon; 4) Vabariigi Valitsuse s.a 2. augustil algatatud Eesti Vabariigi ja Hiina Rahvavabariigi vahelise lepingu vastastikusest õigusabist kriminaalasjades ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; 5) Vabariigi Valitsuse s.a 2. augustil algatatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; 6) Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 2. augustil algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; 7) Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 3. augustil algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; 8) Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 3. augustil algatatud kodakondsuse seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi "Kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral" eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. september kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 3. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi "Kolmandate riikide kodanike hooajatöö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta" eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. september kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. septembril esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a  23. september kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse poolt s.a 9. septembril esitatud seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis võimaldab liikmesriikidel piirata või keelata oma territooriumil GMO-de kasvatamist, eelnõu kohta ja Euroopa Komisjoni teatise kohta, mis annab liikmesriikidele vabaduse otsustada GMO-de kasvatamise üle, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade, eelnõu ja teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a  23. september kell 16.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (777 SE) teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 13. septembri kell 18.
Olen edastanud Riigikogu liikmete esitatud kolm arupärimist majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, kolm arupärimist siseminister Marko Pomerantsile, kaks arupärimist regionaalminister Siim Valmar Kiislerile, kaks arupärimist haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele ning ühe arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, välisminister Urmas Paetile, peaminister Andrus Ansipile, justiitsminister Rein Langile ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivile.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed võtsid tagasi kolm sotsiaalminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimist – nr 441, 450 ja 452. Riigikogu liige Mai Treial võttis arupärijate nimel tagasi sotsiaalminister Hanno Pevkurile esitatud arupärimise nr 445.
Palun, head kolleegid, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel ja panen selle kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame tänases päevakorras olevatele arupärimistele vastamist. Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Arvo Sarapuu, Toomas Vareki, Valeri Korbi, Mailis Repsi, Aivar Riisalu ja Eldar Efendijevi 13. mail s.a esitatud arupärimine kohalike teede halva olukorra kohta. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud istungi juhataja! Austatud ministrid! Head kolleegid! See arupärimine regionaalminister Siim Valmar Kiislerile on esitatud juba mai algul ja puudutab teede olukorda, samuti teehoiu rahastamist.
Me teame, et teede korrashoid on seadusega pandud kohustus ja maakondlikud omavalitsusliidud on ka korduvalt teinud ettepanekuid teeseaduse täitmiseks, nimelt selleks, et määrataks lisavahendeid teede hooldamiseks. Paljudel omavalitsustel lõppes teede hoolduse raha juba veebruaris ära ja need summad, mis on aastaks pandud, said isegi ületatud. Seetõttu on juurde küsitud, aga loomulikult on kõik need märgukirjad saanud eitava vastuse.
Me küsimegi muu hulgas, milliste valdkondade arvel on kohalikud omavalitsused pidanud ressursse kokku tõmbama, et täita teeseadusest tulenevaid ülesandeid ja teid korras hoida, ning kas selle kohta on ka mingi analüüs valminud. Samuti küsime, kas kiidetakse heaks olukord, et kohalikud omavalitsused peavad hakkama laenuraha investeerimise asemel kasutama seda kohalike teede korrashoiuks. Mida on minister viimase kuue kuu jooksul teinud, et tagada kohalike omavalitsuste finantsiline jätkusuutlikkus?
Muidugi oleks me hea meelega oodanud sellele vastust juba kevadel, sest siis tuli välja, et just erakorralise lumerohkuse tõttu need rahad eelmisel talvel nii varakult otsa said.

Suur tänu! Palun, härra regionaalminister, kõnepulti vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele järjekorras. Esimene küsimus: "Milliste valdkondade arvel on kohalikud omavalitsused pidanud ressursse kokku tõmbama, et täita teeseadusest tulenevaid ülesandeid? Kas vastav analüüs on valminud?" Kohalike teede hoiu korraldamine on teeseaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt tee omaniku ehk antud juhul vastava kohaliku omavalitsuse ülesanne, seetõttu peab omavalitsus planeerima ise vajalikud finantsvahendid. Omavalitsuse teehoiu eelarve võib koosneda mitmesugustest tuluallikatest ja selle määrab omavalitsuse volikogu. Kuna omavalitsuste eelarved on vähenenud eelkõige majanduslangusest tuleneva tulumaksu laekumise vähenemise tõttu, aga ka tulumaksumäärade, toetuste mahtude muutumise tõttu, siis ei ole võimalik välja tuua, milliseid kulusid omavalitsused milliste tulude vähenemise tõttu vähendasid. Seetõttu ei ole sellise analüüsi koostamine ka võimalik, kuna küsitud seoseid tõenäoliselt ei eksisteeri.
Kui vaadata kohalike omavalitsuste kuuaruandeid, siis on kohalike teede hoiu kulude osakaal kohalike eelarvete kuludes viimase kahe aasta võrdluses stabiilne ja eelmiste aastatega võrreldes on see pigem vähenenud. Seega ei saa rääkida vahendite võtmisest teiste valdkondade arvel. Ei ole võetud teiste valdkondade arvel, vaid on pigem vähendatud.
Ma nõustun, et tänavused erakorralised talveolud aasta alguses on mõjunud üle Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetele pingestavalt. Siiski peab omavalitsus olema suuteline oma eelarve koostamisel arvestama ka täiendavate ja erakorraliste kulutustega, kui selleks on vältimatu vajadus, ja üldiselt on omavalitsused sellega ka toime tulnud. Minu arust on arupärijad teenimatult keskendunud just sellele riigipoolsele toetusele. Kui teie arupärimist lugeda, siis te räägite sellest summast, mis on riigipoolne toetus. Ma juhin teie tähelepanu, et näiteks aastal 2006 ületasid omavalitsuste omavahendid teedele 4,7 korda riigipoolse toetussumma, aastal 2010 5,7 korda. Nii et ma rõhutan: suur osa teehoiule minevatest summadest tuleb omavalitsuse oma eelarvest, mitte riigi toetusest, mida te siin silmas olete pidanud. Vahepealsetel headel aastatel, 2007., 2008. aastal suutis riik tõesti omapoolset toetuse osa suurendada, nii et see vahe oli kolmekordne ja kahekordne, aga üldiselt on see pigem viie korra piires – väga suur erinevus. Pigem tuleb see summa omavalitsuste enda vahenditest.
2010. aastal oli riigipoolne toetussumma 178 miljonit krooni. Kohalike omavalitsuste kuuaruannete põhjal, mis on leitavad Rahandusministeeriumi kodulehelt, on omavalitsused kokku selleks aastaks vallateede ja -tänavate korrashoiuks planeeritud 1,19 miljardist ära kulutanud esimese seitsme kuu jooksul 534 miljonit krooni ehk 45% planeeritud kuludest. Möödunud aastal samaks ajaks olid omavalitsused ära kulutanud 60% eelarvest, aasta enne seda samuti 45% nagu tänavugi. Aga olukord on maakonniti väga erinev, üle poole teederahast on ära kulutatud kaheksas maakonnas, kõige rohkem Raplamaa, Lääne-Viru ja Järvamaa omavalitsustes.
Teine küsimus: "Milliseid meetmeid kavatsete võtta, et teeseadust oleks võimalik korralikult täita, ilma et see nõrgestaks teiste kohaliku tasandi teenuste korraldamist?" Nagu ma eespool mainisin, ei ole omavalitsused tervikuna suurendanud teehoiukulude osakaalu eelarves, võrreldes varasemate aastatega. Seega ei ole ka võetud vahendeid teehoiuks teiste valdkondade arvel. Ma võin siin jällegi võrdluse tuua, et kui 2006. aastal olid koguvahendid teedele 8,4% omavalitsuste eelarvest, siis 2010. aastal 5,7%. Samamoodi on vähenenud ka omavalitsuste endipoolne teehoiu rahastamine, 6,9%-lt 4,9%-le.
Üldine soovitus nii riigile kui omavalitsustele on koguda raha headel aegadel, milleks võivad teehoiu kontekstis olla ka lumevaesed talved, ja kasutada seda raha siis raskematel aegadel. Pikaajalisema lahendusena näen siin eelkõige tugevamaid omavalitsusi, kes suudavad erakorralisteks juhtudeks, nagu erakordselt lumerohke talv või muud sellised olukorrad, puhvreid koguda ja kellel on paremad võimalused oma eelarve sees raha vastavalt sellistele vajadustele ümber paigutada.
2011. aasta riigieelarveks on majandus- ja kommunikatsiooniminister taotlenud raha protsentuaalselt samal tasemel ehk absoluutnumbrina teatud kasvu, võrreldes 2010. aastaga. Riigieelarve strateegias on majandusminister Parts ette näinud, et 2012. aastal toetataks omavalitsusi teehoius 10% ulatuses aktsiisist laekuvatest summadest. Samas on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tulnud vastu kohalikele omavalitsustele, et omavalitsustega koostöös vaadata läbi teede seisundi nõuded, mis peaks pingelist olukorda leevendama.
Kolmas küsimus: "Kas kiidate heaks olukorra, et kohalikud omavalitsused peavad hakkama laenuraha investeerimise asemel kasutama kohalike teede korrashoiuks? Riik ise seadust ei täida ja eeskujuks ei ole." Vastus sellele küsimusele on, et vastavalt valla- ja linnaeelarve seaduse § 8¹ lõikele 1 selliseks otstarbeks kuni 2011. aasta lõpuni laenu võtta ei tohi. Nii et teie küsimus ei ole selles mõttes asjakohane. Ei ole takistatud võtta laenu tee-ehituseks, kui selle finantseerimine tuleb välisabi projekti kaudu, aga jooksvaks teedehoiuks ei saa laenu võtta.
Nagu ma viitasin ka eelmises vastuses, ei saa ministeeriumid sekkuda omavalitsuste eelarve liigendamise küsimustesse, täpsemalt, kohalike prioriteetide määramisse. See ülesanne on kohapeal valitud rahvaesindajate ülesanne. Küsimuse teisele poolele kõlab vastus, et mina küll ei tea, millist kahjulikku eeskuju riik oleks oma käitumisega andnud või milliseid seadusi ei täidetaks. Tuletan meelde, et riik hakkas oma kulusid koomale tõmbama juba 2008. aastal, mil omavalitsuste eelarved nii tulude kui kulude poole pealt veel kasvasid jõudsalt, samuti kasvas tol aastal ka riigipoolne toetus.
Neljas küsimus: "Mida olete viimase kuue kuu jooksul ministrina teinud, et tagada kohalike omavalitsuste finantsiline jätkusuutlikkus?" Kohalike omavalitsuste finantsiline jätkusuutlikkus oli tagatud kuus kuud tagasi ja on tagatud ka praegu. Käesoleva aasta riigieelarves on kohalikele omavalitsustele ette nähtud 120 miljonit krooni suurima tulubaasi vähenemisega omavalitsuste toetamiseks, millest käesoleva aasta juunis on kohalikele omavalitsustele eraldatud 39 miljonit krooni toetust just tulubaasi stabiliseerimiseks, ning ülejäänud summa jaotatakse käesoleva aasta järelejäänud kuudel. Käesoleva aasta 26. augusti seisuga oleme eraldanud kohaliku elu arendamiseks kokku 646 miljoni krooni eest välisvahendeid ja üle 70 miljoni krooni eest siseriiklikke vahendeid. Ma ei peatu nendel pikemalt, sest aasta on veel käimas ja summad kindlasti suurenevad. Näiteks eelmisel aastal rakendasime regionaalarengu toetamiseks 25 toetusmeedet ja programmi ning toetuste kogumaht 2009. aastal oli üle 2 miljardi krooni. Ja kohaliku elu toetuste abil loodud töökohtade kaudu paraneb ka tööhõive nendes omavalitsustes, kuhu on toetusi antud. Siiski pean rõhutama, et peamine pädevus kohtadel on kohaliku omavalitsuse juhtide käes, kes kujundavad kohaliku omavalitsuse näo ja tegevused vastavalt neile antud mandaadile.
Viies küsimus: "Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on soovitanud kohalikel omavalitsustel kaaluda teehooldeks pikaajaliste lepingute sõlmimist, millega on võimalik maandada ilmastikust tingitud riske teehoolde kuludele. Nii näiteks riigimaanteede hooldelepingutes ei sõltu teehoolde eest makstavad tasud lumetõrje erinevatest töömahtudest või muudest ilmastikuoludest. Kuidas te antud väidet kommenteerite ning kuidas see aitaks tänast olukorda lahendada?" Tõepoolest, kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium või tema allasutused, eelkõige Maanteeamet, sõlmib selliseid lepinguid ning need lepingud on oma kasulikkust aja jooksul tõestanud, siis kindlasti väärib see eeskuju ka kohalikes omavalitsustes kaalumist. Kindlasti oleks viimase talve puhul sellistest lepingutest kasu olnud. Hooldelepingute hind on Maanteeameti puhul seotud ka hinnaindeksiga, et siduda lepingu hind üldiste hinnakõikumistega. Juhin teie tähelepanu, et Eesti suurim omavalitsus, Tallinna linn, on Kommunaalameti kaudu sõlminud teehooldelepingud nüüd juba seitsmeks aastaks, mis on minu arust positiivne eeskuju, see vähendab riske ja väärib järgimist. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja härra minister! Teed teevad kõigile meile muret ja ega asjata ei pärita üle ühe arupärimise nii teilt kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministrilt just teede kohta. Sest teed – see on eluline asi kohalikule omavalitsusele, nii need kohalikud teed kui ka riigiteed. Ja nii ongi endastmõistetav, et kui riik on oma abi vähendanud, siis kohalikud omavalitsused on vastavalt pidanud oma osa kohalike teede hooldamisel suurendama ja võtma selleks muudest valdkondadest raha ära.
Nüüd, miks seda küsitakse teie käest? Ilmselt on kõik omavalitsused pöördunud ka teie poole küsimusega, mis juhtub edasi – kas riigi abi suureneb või ei suurene.

Aitäh! Ma kas väljendasin ennast segaselt või ei jätkunud teil tähelepanu minu vastuste kuulamiseks. Kohalikud omavalitsused ei ole omapoolset panust suurendanud. Ma võin teile tuua siin võrdluseks arvud: omavahendid teedele aastal 2006 – 1 miljard 234 miljonit; 2007 – 1 miljard 316 miljonit; 2008 – 1 miljard 238 miljonit; 2009 – 1 miljard 21 miljonit; 2010 – 1 miljard 10 miljonit. Tegelikult siis, kui riik on omapoolset toetust vähendanud, on ka omavalitsused oma vahenditest kulutusi teehoiule vähendanud. Eelkõige ma näen probleemi selles, et pigem vähenevad nende teede ehituse, rekonstrueerimise investeeringud, jooksev teehoid ei ole võib-olla seeläbi nii palju kannatanud, vaid just investeeringud on ilmselt mõnevõrra peatunud ja jätkuvad taas, kui olukord muutub paremaks. Ja tõesti, nagu te ütlesite õigesti, probleem puudutab ju nii riigiteid kui ka kohalikke teid. Ma ei ole kuulnud, et riigiteedele oleks taotletud lumerohke talve tõttu täiendavaid vahendeid. Pikaajalised lepingud ikkagi aitavad olukorda lahendada ja teiselt poolt on võimalus oma vahendeid alati ka nii planeerida, et oleks olemas teatud puhver.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud minister! Meil on sellel aastal seljataga väga pikk ja lumerohke talv ja vähemalt Pärnumaal on päris mitu valda, kes on oma lumekoristussummad juba ära kasutanud ning kasutusse võtnud ka selle puhversumma. Mulle jäi teie vastusest kõrvu selline number nagu 120 millegagi, mis on teil mõeldud tulubaasi vähenemise kompenseerimiseks. See, ma saan aru, on fond, mida teie jagate ja millest te olete ära jaganud 39 miljonit. Kas te tutvustaksite, mis põhimõtetel te praegu olete selle 39 miljonit omavalitsustele andnud? Ja juhul, kui see ülejääk jääb jagamata, kas seda võiks siis kasutada just nimelt n-ö lumeoludest tingitud kulude kompenseerimiseks, kui novembris-detsembris tuleb lumi maha ja omavalitsustel ei ole lihtsalt seda raha, et teid lumevabana hoida?

Aitäh! Kõigepealt rõhutan veel kord, et maakonniti olid küll lumeprobleemid erinevad, aga ega vahet ei tehtud, kas oli riigitee või kohalik tee. Küsimus on ikkagi vahendite planeerimises. Ka maakonna sees käituvad omavalitsused erinevalt. Mõned on hoidnud suuremat reservi, planeerinud kohe suurema summa, mõned on võtnud riski, esiteks ei ole pikaajalisi lepinguid, teiseks ei ole ka planeeritud väga suurt summat. See on omavalitsuse enda otsustada, kui suurt riski on nad valmis võtma. Nagu ma tõin positiivse näite, Tallinnal on seitsmeaastane leping ja need riskid on suuresti maandatud.
Kas te täpsustaksite, mida te teiseks küsisite? Palun vabandust, see küsimus oli natuke teisest valdkonnast, läks meelest ära. Seda toetust otsustab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepanekul ja see toetus on mõeldud neile omavalitsustele, kelle tulubaas on võrdluses 2008. aastaga, mis oli kõige enam selline hea aasta, rohkem vähenenud. Need omavalitsused saavad valitsuse otsuse kohaselt täiendavat toetust, et stabiliseerida oma tulud, et see kukkumine ei ületaks kuskil kriitilist piiri. Ma arvan, et see meede on päris hästi ära hoidnud selle, et meil ei ole olnud mitmeid saneerimisjuhtumeid, et oleme praegusel kriitilisel ajal piirdunud Eestis ainult ühe saneerimisjuhtumiga.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Üks võimalus kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendada on kehtestada seaduses antud võimaluste piires kohalikud maksud. Seda on kunagi Rahandusministeerium lausa soovitanud ja seda teed on paljud omavalitsused läinud –  Haapsalu, Maardu, Harku jne. Millest on tingitud, et nii IRL kui Reformierakond astusid selle vastu, kui seda Tallinnas tõesti taheti ja ka rakendati? Õnneks olete küll tänase seisuga pannud selle seaduse seisma või lükanud edasi. Millest niisugune suhtumine?

Aitäh! Kuni käesoleva aastani ei olnud sellist kohalikku maksu nagu müügimaks rakendatud nii lausaliselt. Te juhtisite tähelepanu Harku vallale. Harku vald ei rakenda seda maksu mitte kaupadele, vaid väga üksikutele teenustele. IRL-i ja Reformierakonna seisukoht oli see, et ka kohalikud maksud peavad olema mõistlikud. Nende rakendamine peab olema läbipaistev, kõigile arusaadav ja ei tohi külvata täiendavat segadust.

Head kolleegid! Meil on arupärimine kohalike teede halvast olukorrast, palun jääme selle piiridesse. Palun järgmine küsija, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on selline väga konkreetne näide, et Narva linnas on mitu teed ühel marsruudil, suured veokid sõidavad piirini ja üle piiri ning ida poolt tulevad ka suured veokid Eestisse. On arusaadav, et see kohalik tee eksisteerib riigi rahvusvahelise tähtsusega teena. Arusaadav on ka, et ta amortiseerub väga kiiresti. Väga pika tee remondiks ja hooldamiseks kohalikul omavalitsusel oma raha ei piisa. Kas riik kavatseb aidata sellises konkreetses situatsioonis omavalitsusel konkreetset teed või seda marsruuti korras hoida?

Aitäh! Nagu ma rõhutasin, lähtub riik oma eelarves üldistest põhimõtetest ja omavalitsustele antakse toetust ühe põhimõtte kohaselt. Kuidas ja millise tee korrashoidmiseks omavalitsus seal oma eelarve sees ja ka kitsamalt niisuguse valdkonna sees seda raha kasutab, on omavalitsuse enda otsustada. Riigiasutuste ja omavalitsuste vahel peetakse ju ka pidevalt läbirääkimisi selle üle, millised teed on kohalikud ja millised on riigiteed. Ja nagu te teate, toimub siin aeg-ajalt ka teatud muudatusi, mõni tee muutub riigi omaks ja mõni tee jälle vastupidi, riigi omast kohalikuks teeks. Omanik vahetub. Kindlasti tasub alati, kui omavalitsus leiab, et tee omanik peaks muutuma, ka seda laadi läbirääkimisi pidada. Aga eks seal peab hindama reaalselt neid mahtusid, kui palju kasutatakse teed kohalikuks otstarbeks ja kui palju transiidiks.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esimees! Austatud minister! Ma kuulasin ja kuulasin teid, kui te ütlesite, et teie ei tea, et riigiteedelt lumelükkamiseks või hoolduseks oleks mingit lisaraha küsitud. Minu meelest see on täiesti ebakohane võrdlus sellel lihtsal põhjusel, et rahakott on ju üks, et siis jääb ju kuskil midagi muud selle tõttu tegemata. Ma mõtlen, ka riigi teede osas. Aga ega ei ole ju saladus, et kohalikel omavalitsustel on laekumised, võrreldes 2008. aastaga, praegu ju viiendiku, neljandiku ulatuses väiksemaks jäänud. Seetõttu on täiesti loogiline, nagu teiegi ütlesite, et omavalitsused ei suuda enam nii suures osas teede hooldust finantseerida. Kas te saate siin Riigikogu ees praegu öelda, et kui aasta teises pooles see vajadus tekib ja eelarvevahendeid ei jätku, tuleks riik mingis osas omavalitsustele appi?

Aitäh! Nagu ma juba ütlesin, on meil selle aasta eelarves planeeritud stabiliseerimisreserv, millest osa on kasutusele võetud ja üks kord sel aastal juba täiendavalt toetatud omavalitsusi, kelle tulubaas on teistega võrreldes rohkem vähenenud. Ma eeldan, et meil on vajadus seda sel aastal vahest veel teha. Omavalitsus ise otsustab siis, kuidas seda täiendavat toetust kasutada, see on nende oma valiku koht olenevalt sellest, kas oluline puudujääk on hetkel teehoius või mõnes teises valdkonnas.
Ma ei leia, et võrdlus riigiteedega kuidagi ebakohane oleks. Kui teile see rohkem meeldib, siis ma võin võrrelda Tallinna linnaga, kus tänu nendele pikaajalistele lepingutele on riskid paremini maandatud. Lihtsalt see sõltub ikkagi omavalitsuste endi käitumisest, kas minnakse riski peale välja või riskitakse vähe ja kas tehakse pikaajaline leping või hoitakse selleks eraldi reservi. Mõlemad variandid on ju põhimõtteliselt võimalikud. Reserve hoida on alati keerulisem ja raskem.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Küllap te olete isegi ringi liikudes märganud, et mõnes paigas Eestis on teed üleüldse paremad kui teises, see käib nii riigiteede kui ka kohalike teede kohta. Aga samas tuleneb see ajaloolisest tagapõhjast, mõnel pool on see töö kunagi juba ära tehtud ja mõnes paikkonnas on teede olukord mingist ajast jäänud halvemaks. Teisalt, raha jagatakse praegu kilomeetrite järgi ja teede klassist lähtudes omavalitsustele sisuliselt võrdselt. Kas piirkonniti oleks võimalik erinev rahajaotus, et tasandada mahajäämust ja teede olukorda tervikuna Eestis?

Vastus on jah, see on võimalik. Seda näitab see, et praegu kohalikele omavalitsustele antav teehoiu toetus on neljal Setumaa vallal suurem kui teistel omavalitsustel – seal on spetsiaalne lisatoetus. Ma arvan, et kõige paremini iseloomustab teede erinevat seisundit see, milline on ilma mustkatteta teede osakaal maakonnas. Tõsi ta on, et Kagu-Eestis on seni olnud olukord suhteliselt halvem. Mul on väga hea meel, et viimasel ajal on Kagu-Eesti teedesse, ka riiklikesse teedesse päris palju investeeritud, sinna on läinud väga suuri summasid. Ja nagu ma rõhutasin, toetus kohalikele omavalitsustele on suurem kui teistes piirkondades.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Tagasihoidlik küsimus. Teede kvaliteet on paljudel puhkudel kehv ka selle tõttu, et tehnoloogilised nõuded teedele ja kasutatavatele materjalidele on sageli hüplikud ja valikud tehakse hinnast lähtuvalt. Kas seoses kohalike teede ja tee-ehitusega on teile teada, et oleks tõstatatud sellesama ehitusstandardi küsimus just nimelt põhjusel, et kasutada materjale ja ehitusviise, mis võib-olla oleksid kallimad, kuid vähendaksid pidevat vajadust teeremondi järele? Näiteks väga suur muutus võib tulla paekivi asendamisel graniidiga jne. Kas see teema on teile tuttav ja mida te olete teinud selle heaks?

Jah, teema on tuttav. Eelkõige on seda tõstatanud siiski riigiasutuste tellimused. Pigem on seda initsiatiivi hoidnud Maanteeamet, mitte niivõrd kohalikud omavalitsused. Aga eks on ka ajakirjandusest lugeda saanud, kuidas tööde teostajad hea meelega otsiksid siiski odavamaid variante. Eks see on selline pidev võitlus. Ma arvan, et teie tähelepanek on väga õige, seda suunda peab hoidma. Aga see on investeeringute küsimus, jooksev lumekoristus ja teehoid seal muudatusi ei too.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Mul jäi üks koht segaseks. Te ütlesite, et juba 2008. aastal hakkasime kõvasti kokku hoidma. Minu meelest on peaminister Andrus Ansip siitsamast kõnepuldist korduvalt öelnud, et tema ei näe mingit kriisi, tema ei hakka tegema negatiivset eelarvet ja niikaua, kui tema on peaminister, negatiivset eelarvet ei tule. Te räägite kokkuhoiust, millist kokkuhoidu 2008. aastal te silmas pidasite?

Ma nõustun teiega, et suurem kokkuhoid oli 2009. aastal. Aga riigi toetus 2008. aastal kohalikele teedele oli suurem kui iial varem.

Rohkem küsimusi ei ole. Soovitakse avada läbirääkimisi ja ma palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ministrid! Head kolleegid! Me teame, et kohalike omavalitsuste paljude põhifunktsioonide, lasteaedade ja koolide käigushoidmise kõrval, sotsiaalabiteenuste, hoolekande, elamu- ja kommunaalmajanduse ja muu kõrval on vägagi olulisel kohal liiklemisvõimaluste tagamine ehk teede korrashoid. Ja kuna ma olen maapiirkonnast, Jõgeva- ja Tartumaalt valitud rahvasaadik, siis teeb nii mind kui ka minu valijaid murelikuks just olukord maapiirkondades, kuna vahemaad on suured ja elanikel on vaja jõuda tööle, poodi, lastel kooli. Teede seisukord on seetõttu loomulikult eriti oluline. Maal on väga palju kruusakattega teid, mis nõuavad perioodilist greiderdamist, sest vastasel korral muutuvad nad lihtsalt auklikuks ja trepiliseks. Väga oluline on ka teede remont, st uue kattekivikihi pealevedu, sest vastasel korral ei ole teed varsti enam üldse olemas, seda eriti sügisvihmade ja kevadise teede lagunemise perioodil, rääkimata loomulikult teede lahtilükkamisest lumesaju ja tuisu korral.
On selge, et kõigeks selleks on vaja kohalikele omavalitsustele raha, millest teatavasti kogu teedele ettenähtud osa kulutati väga paljudes omavalitsustes erakorralise lumerohkuse tõttu juba talvel ära. Me teame, et kohalike omavalitsuste eelarved on väga pingelised seoses maksutulude vähenemisega, aga ka riigipoolse, ütleme siis, "hoolitsuse" tõttu, kus eraldisi on aina vähendatud. Tean, et Tartumaa Omavalitsuste Liit on korduvalt valitsusele märgukirju teinud ja palunud raha juurde just samal põhjusel. Tartumaal kulutati ainuüksi jaanuaris ja veebruaris talihoolduseks juba peaaegu kahekordne summa võrreldes sellega, mis oli ette nähtud. Tartumaal kokku kulus 31 miljonit krooni ja valitsus oli eraldanud 17 miljonit.  Siin on palju näiteid, kes kõik hädas olid – Tartu vald, Luunja, Nõo vald, Ülenurme ja paljud teised kohad. Aga raha on muidugi ka teistes kohtades rohkem kulutatud. Siin on nimekiri, mis on ilmselt ministrilgi olemas, aga tänaseni ei ole mitte midagi muutunud ja teede olukord aina halveneb.
Teame, et kui riik paneb omavalitsustele mingid funktsioonid peale, tuleb selleks ka raha anda. Selliselt kõlas ka Riigikohtu otsus, kui Tallinn andis asja kohtu pädevusse otsustada. Mis puudutab neid märgukirju, siis siin on tulnud näiteks majandusminister Juhan Partsilt eitav vastus – see on tõesti pigem sümboolne ja ei aita kedagi edasi. Ja lõpuks võibki tõesti küsida, et kus siis riigi vastutus üldse lõpeb ja mille eest peab linna- või vallavalitsus tagama tingimused ohutuks liikumiseks teedel. Aitäh!

Aitäh, rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja lähme järgmise arupärimise juurde.

Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Eiki Nestori, Jaan Õunapuu, Mark Soosaare, Jüri Tamme, Karel Rüütli, Peeter Kreitzbergi, Sven Mikseri, Jaanus Marrandi, Indrek Saare ja Kalev Kotkase 17. juunil s.a esitatud arupärimine naistevastase vägivalla kohta. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud istungi juhataja! Ministrid! Head ametikaaslased! Meie küsimused olid ajendatud minister Langi seisukohast, et tegelemine naistevastase vägivallaga olla mehi diskrimineeriv. See kõlab kangesti Delfi kommentaaride moodi. Juristina arvan, et näiteks alaealiste kuritegevuse ennetamine ei sisalda eeldust, et kõik alaealised on kurjategijad, ega ole ilmsesti kõiki alaealisi diskrimineeriv. Miks peaks siis naiste kaitsmine kuidagi mehi, mehi üldiselt ahistama? Teiseks hämmastas meid ühe Justiitsministeeriumi ametniku vastus Eesti naisorganisatsioonidele. Nimelt vastas ta, et nemad tegelevad kuritegude ennetamisega, mitte soolise ebavõrdsusega. Minister väitis ka, et naistevastane vägivald ei ole ohtlikum kui lastevastased kuriteod. Jälle üks veider võrdlus. Nagu võiks üks kuritegu olla natuke hea või vähemalt teisest parem. Nii tekkiski küsimus, millistele eelarvamustele, teadmistele või uuringutele selle teema puhul toetutakse, kui nii väidetakse. Tekkis kahtlus selleski, kui efektiivsed võivad olla nn ennetusmeetmed, need, millega Justiitsministeerium tegeleb. Justiitsminister on siinsamas saalis öelnud, et perevägivald on lähiaastate prioriteet, seega ei saa perevägivalda pidada üksikisikute eraasjaks või mustaks pesuks, mida küla peal pesemas ei käida.
Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik, ÜRO piinamisvastane komitee, inimõiguste komitee ja naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on kõik juba 2000-ndate aastate algusest peale juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti seadused ei kaitse naist perevägivalla eest. Eeskätt just sellepärast, et naistevastane vägivald ei ole meil seadustes eraldi defineeritud ja seda ei käsitleta kriminaalkuriteona. Jah, meil ei ole sõnu "perevägivald", "paarissuhte vägivald", "kohtinguvägivald" üldse seadustes eraldi esile toodud, seega pole võimalustki käsitleda neid kui spetsiifilist kuriteo liiki. Probleemi defineerimisest aga kõik algabki. Enamik Euroopa riike peab perevägivalda iseenesest inimõiguste rikkumiseks. Eesti, erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, ei ole seni leidnud, et naisi tuleks kaitsta ajalooliselt ja kultuuriliselt väljakujunenud vägivallavormide eest. Koduse vägivalla eriseaduse järele puudub vajadus, on seni arvatud, kuna praegune karistusseadustik andvat naistele piisava kaitse. Kas see ikka on nii? Eesti kohtulahendid ja lihtmenetluse kokkulepped on ilmselgelt äärmiselt leebed isegi surmaga lõppenud juhtumite korral ning saadavad ühiskonnale sõnumi: vägivallatseja tappis kogemata ja ettekavatsematult. Aga muidu on vägivald aktsepteeritud ja kahe inimese vaheline asi. Kui ka mõni prokurör või kohtunik põhjendab isegi naise tapmise eest määratud väikest karistusmäära nn kogemata surmamisega, justkui mõnda tööõnnetust, tekib hirm, et meil ei teata, tunta elementaarseidki inimõigusi. Aga mehe varasemad vägivallateod, kõlab põhjendus, olevat ju lõppenud ilma traagiliste tagajärgedeta. Ja tõsiasi, et mees on juba korduvalt oma naise vastu vägivalda tarvitanud, ei muutu kohtu silmis mitte raskendavaks asjaoluks, vaid hoopis põhjenduseks, et mees ei võinud oma naise surma kuidagi ette näha.
Võitlus karistamatustundega, mis paljudel juhtudel Eestis kõlama jääb, eeldaks igal juhul nii politseinike, prokuröride kui kohtunike koolitamist. Kuna tegemist on inimõiguste rikkumisega, tuleks kaaluda tasuta õigusabi andmist, rakendada ohvrite ja tunnistajate kaitse meetmeid ja luua sellised tingimused, milles ohvrid ei sõltu majanduslikult enam vägivallategude toimepanijast. Ja ärgem unustagem, vägivalda tuleb näha ikkagi võimusuhete kontekstis, struktuurilise ebavõrdsuse kontekstis.
Tegelemine spetsiifiliselt naistevastase vägivallaga ei tähenda ju, et ei võiks tegelda spetsiifiliselt ka meestevastase vägivallaga. Kentsakas tundub ettekujutus, et kui ühele rahvastikurühmale tagatakse inimõigused, peab see miskipärast toimuma teise rühma arvel. Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid esitanud terve rea küsimusi antud teemal.

Aitäh! Härra justiitsminister, palun kõnepulti!

Väga austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Enne, kui ma asun vastama nendele konkreetsetele küsimustele, pean küll kahetsusega ütlema, et eelkõnelejal on kogu see mõisteaparaat segi nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul.
Aga vastame nendele küsimustele siis järjekorras.
Esimene küsimus: "Kas inimõigused on Eestis kuidagi nii piiratud, et kui need ühele grupile tagada, siis teisele enam ei jätku? Kas inimõigused polegi universaalsed, vaid on nagu pirukatükk, et kui keegi küljest hammustab, siis teisele ei jätku?" Teeme nii, et ma ei hakka analüüsima selle küsimuse semantilist tähendust. Nii nagu põhiseadus ütleb, kuuluvad põhiseaduses loetletud õigused võrdselt kõigile ja igaühele. Paralleel pirukaga on küll humoorikas, kuid paraku täiesti kohatu. Tulles tagasi põhiseaduse juurde, mis on siiski tõsine asi, tuleneb mainitud võrdsuspõhimõttest omakorda ka põhiseaduslik keeld diskrimineerida üht isikute gruppi, võrreldes mõne teisega. Ja Justiitsministeeriumi ja justiitsministri kindel eesmärk on seista selle eest, et seda keeldu ei rikutaks. Põhiseaduse § 13 ütleb, et igaühel – toonitan, igaühel – on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Ka seda võrdsuspõhimõtet tuleb pidada silmas, kui riik valib meetmeid oma inimeste kaitseks vägivalla eest. Kavandades seda, kuidas kaitsta ühiskonna liikmeid vägivalla eest, peab riik mõtlema kõigi inimeste peale, sõltumata ohvri soost või tema juuksevärvist. Nii et kui tulla tagasi küsimuse juurde, mis puudutas pirukat, siis riigi kaitset peab jaguma kõigile võrdselt, nii nais- kui meessoo esindajatele.
Teine küsimus: "Mil viisil oleks naiste põhiliste inimõiguste kaitsmine meestele diskrimineeriv? Kas minister on arvamusel, et kõik Eesti mehed on vägivaldsed?" Selle küsimuse esimene pool on üsna uudne diskussiooni algatus ja ei taha hästi uskuda, et küsija seda üldse tõsiselt mõtleb. Võimalik, et selle küsimuse taga on mingi muu mõte, mida sellega üritatakse salamisi edasi anda, võib-olla TV 14 vaatajatele. Naiste õiguste kaitsmine mõistagi mehi ei diskrimineeri ja sellepärast ongi Justiitsministeeriumi koostatud vägivallavastases arengukavas nähtud muu hulgas ette mitmed konkreetsed tegevused, mis kõik on kooskõlas laiemalt aktsepteeritud naistevastase vägivallaga võitlemise eesmärkidega, ehk vägivalla vältimine, ohvrite kaitse ja toetamine ning kohtumõistmine vägivallategude toimepanijate üle. Siia alla käivad ennetus- ja teavitustöö, õigusteadlikkuse suurendamine, perevägivalla, sealhulgas naistevastase vägivalla ulatuse ja olemuse regulaarne kaardistamine, protseduurireeglite väljatöötamine ohvrite tuvastamiseks ja abistamiseks, neile pakutavate teenuste analüüs ja arendamine, ohvrite ja vägivallatsejatega töötavate spetsialistide baasväljaõppe programmide analüüsimine ning koolitamine, lepitusmenetluse rakendamise analüüs, lähenemiskeelu regulatsioonide korrastamine, vägivaldse vanema hooldusõiguse piiramise vajaduse analüüs, rehabilitatsiooniprogrammide rakendamine vägivallatsejatele jne. Planeeritud tegevuste nimekiri on pikk ega lange üksnes Justiitsministeeriumi õlgadele. Arengukavas on mured ja lahendused toodud esile ohvri kuvandit naissoole kui tervikule vägisi külge pookimata. Justiitsministeerium on üritanud teadlikult vältida seda, et konkreetsete probleemidega tegelemise asemel saaks omaette eesmärgiks naistesse kodeeritud abituse ja erilise kaitse vajaduse rõhutamine. Viimane üksnes õõnestaks veel omakorda soolise võrdõiguslikkuse mõtet.
Kui tulla küsimuse teise poole juurde, siis kõik Eesti mehed ei ole kindlasti vägivaldsed, küll aga näitab nii Eesti kui ka välisriikide statistika, et vägivallakuritegudes on ründajaks pooleks enamasti mehed. See aga ei tähenda, et kõigile meestele tuleks soopõhiselt ajujaht korraldada. Vägivalla kontekstis tuleb aidata kõiki ohvreid, sõltumata soost, rahvusest, vanusest, haridustasemest või kodukohast. Meeste elu ja tervis on meie ühiskonnas sama oluline väärtus kui naiste elu ja tervis. Statistika näitab, et on võimalik tuua esile nii neid elusituatsioone, kus vägivalla ohvriks on pigem naised, kui ka neid, kus kannatavad pigem mehed. Näiteks tuleb uuringutest välja, et mehed langevad pigem ohvriks avalikes kohtades, samas kui kodustes oludes aset leidnud kallaletungide puhul on ohvriteks enamasti naised. Eestis on sellist arusaama toetanud ka 2008. aasta kriminaalstatistika põhjal tehtud analüüs. See on leitav raamatust "Kuritegevus Eestis 2008", välja andnud Justiitsministeerium, kättesaadav Justiitsministeeriumi kodulehekülje peal.
Kui perevägivalla puhul on naised tõenäolisemad ohvrid, siis tulebki tegelda selle konkreetse probleemiga, mitte aga oodata, et sõnade "naistevastane vägivald" maagia ja selle vastu võitlemine kõik mured ära klaarib. Ohvrid on nii mees- kui naissoost kannatajate seas. Kuna nende osakaal on aastati kõikuv, siis ei ole tegevuste planeerimine ja kellegi õiguste esile toomine teiste arvel pelgalt ohvrite soolise kuuluvuse järgi õige. 1990. aastatel läbiviidud ohvriuuringud on näidanud, et meestel on naistega võrreldes suurem tõenäosus kallaletungide ja ähvarduste ohvriks langeda. 2003. aasta uuring näitas aga tugevat meeste ohvriks langemise vähenemist, vägivallaohvrite osakaal meeste seas langes 7,3%-lt 2,6%-ni. Samas 1999. aastani kasvanud naiste osakaal langes 2003. aastaks märgatavalt vähem, 5,5%-lt 3,8%-ni. 2008. aasta kriminaalstatistika andmeil oli 61% kõigi kuritegude ohvritest mehi, kehalise väärkohtlemise all kannatanuist oli 52% mehi ja 48% naisi. Statistikaameti 2009. aasta ohvriuuring näitab, et vägivallakuriteo ohvrite seas oli peaaegu võrdselt naisi ja mehi, perevägivalla ohvrite seas aga mehi rohkem kui naisi.
Kokkuvõtteks. Kui mehed on vähemalt sama suures vägivallaohus, siis ei saa riik naistevastast vägivalda esmatähtsaks seada. Küsiksin omakorda vastu: kas teie arvates on siis tõesti naise tervis tähtsam kui mehe tervis? Kas võrdõiguslikkuse nimel tuleks teha eraldi arengukava meestele ja naistele või minna veel spetsiifilisemaks ja teha eraldi arengukavad võitlemaks vägivallaga maal ja linnas, põhjas, lõunas, idas, läänes?
Kolmas küsimus: "Kas on teada, et mõnes riigis, kus selle teemaga sügavalt ja tõsiselt tegeletakse, on rohkem mehi, kes on pöördunud kohtusse oma õiguste kaitsmiseks?"  Õiguskaitse poole pöördumine ei ole soolistel alustel piiratud õigus. Kui keegi tunneb, et tema õigusi on riivatud, on tal õigus vastavate organite poole pöörduda. Eri riikides, sealhulgas Eestis, on tehtud uuringuid üldise õigusteadlikkuse kohta, teadaolevalt ei ole tehtud uuringuid selle kohta, kuidas on naistevastase vägivalla temaatika aktiivsem käsitlemine mõjutanud meeste soodumust oma õiguste eest seista. Väikestest erinevustest saab siiski rääkida vägivallajuhtumist teatamise osas. 2009. aasta ohvriuuringust selgub, et mõnevõrra enam annavad juhtumitest teada naised. Vigastuste korral pöördus abi saamiseks arsti või mõne teise tervishoiutöötaja poole vaid 30% kõigist vigastatutest. Nende seas oli naiste osakaal märgatavalt suurem, naistest pöördus 40%, meestest 15%. Selle põhjal võime oletada, et kui me tugevdame naise kui ohvri kuvandit, võib juhtuda, et mehed tunnevad ühiskondlikku survet mitte teatada ohvriks langemisest ei meditsiinitöötajatele ega politseile, kartes, et neid hakatakse seetõttu alaväärtuslikeks pidama.
Neljas küsimus: "Kas selleks, et Eesti riigi tegevus oleks kooskõlas nii Euroopa Liidu kui ka laiemal rahvusvahelisel tasandil kokkulepituga, ei peaks siiski järgima ka neid määratlusi ja definitsioone, mis üldiselt kehtivad?" Eesti riigi, sealhulgas ka Justiitsministeeriumi tegevus on kooskõlas nii Euroopa Liidu kui ka laiemal rahvusvahelisel tasandil kokkulepituga. Justiitsministeerium ei kavatse vastandada naisi ja mehi, kuulutades ühed ohvriteks ja teised kurjategijateks. Justiitsministeerium tegeleb kuritegude ennetamisega, mitte soolise võrdõiguslikkuse küsimusega. Meie eesmärk on võidelda vägivallaga, sõltumata sellest, kas ohvriks on naine, mees või laps. Ma ei saa pidada otstarbekaks koostada mitut eraldi strateegiat vägivalla vähendamiseks, seda enam, et meetmed olude parandamiseks on ohvri soost või päritolust sõltumata suuresti ühed ja samad. Üks terviklik arengukava, mis tegeleb sellega, et vähem inimesi satuks nii kuritegelikule teele kui ka kurjategijate ohvriks, sõltumata nende soost ja vanusest, on parem kui mitu erinevat.
Viies küsimus: "On teil mõni muu ettepanek, kuidas siis seda struktuurse ebavõrdsuse poolt alal hoitud nähtust, mis väljendub soolisest ahistamisest füüsilise ja seksuaalse vägivallani, peaks nimetama?" Vastus on nüüd kirja pandud lähtudes meie arusaamast, mida küsija mõtles. Nagu öeldud, on Justiitsministeeriumi vastutusalas kuritegude ennetamine, mitte soolise võrdõiguslikkuse küsimuse koordineerimine riigis tervikuna. Viimane on Sotsiaalministeeriumi pärusmaa ning Justiitsministeerium ei taha siin kindlasti võõralt laualt leiba võtta. Kõneldes konkreetselt kuritegude ennetamisest, peame mõistagi silmas seda vägivalda, millest räägib karistusõigus. Olen ise veendunud võrdõiguslikkuse pooldaja ja mul ei ole midagi selle vastu, kui võrdõiguslikkuse eest vastutavad institutsioonid Eesti Vabariigis selles vallas tegevuskavasid koostavad või uusi definitsioone loovad. Nagu öeldud, see vägivallavastane võitlus, mida Justiitsministeerium peab, on väga konkreetne ja karistusõigusega piiritletav. Ministeerium eelistab tulemuslikumaid ja sisulisemaid tegevusi ega pea õigeks naistevastase vägivallaga võitlemise taandamist mõistetega opereerimisele.
Kuues küsimus: "Euroopa Liidus kaalutakse ettepaneku koostamist direktiivi kohta, mis käsitleb naistevastase vägivalla kõigi vormide ärahoidmist ja sellise vägivalla vastu võitlemist. Kas Eesti jääb selles suhtes eitavale seisukohale?" Eelnevat silmas pidades ei ole alust väita, nagu ei tegeldaks Eestis naiste vastu suunatud vägivalla vähendamisega. Samuti ei ole kohane väita, nagu käituksime me Euroopa Liidus kokkulepitu vastaselt või hoiaksime kõrvale naistevastase vägivalla ärahoidmisest ja selle vastu võitlemisest. Nõukogu kohustab liikmesriike võitlema naistevastase vägivalla vastu strateegiliselt ja täpselt seda aitab teha vägivalla vähendamise arengukava. Mitmele ministeeriumile antakse konkreetsed ülesanded perevägivalla, sealhulgas naistevastase vägivalla ennetamise, juhtumite uurimise ja ohvrite abistamise alal. Lisaks on Eestis kohustus leida nendeks tegevusteks ka vajalikke ressursse. Arengukavas on perevägivallaga võitlemiseks kavandatud järgnevaks neljaks aastaks enam kui 13 miljonit krooni. Arengukava sätestab nõuete kohaselt hulgaliselt ülesandeid teavitustööga tegelemiseks, perevägivalla ohvritele pakutavate teenuste arendamiseks ja ohvreid abistavate spetsialistide koolitamiseks. Lisaks näeb arengukava ette, et Justiitsministeerium analüüsiks perevägivalla ulatust ja olemust ning täiustaks lähenemiskeeldu ja lepitusmenetlust. Kõik need meetmed ja tegevused on suunatud muu hulgas sellele, et vähendada ka naiste vastu suunatud vägivalda.
Tänan väga!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Kas teile on teada või te olete võrrelnud, kas Eestis on sellise koduse agressiivsuse või mis tahes agressiivsuse määr kõrgem kui muudes riikides ja kas on ka võimalust olnud analüüsida võimalikke põhjusi? Kui see on kõrgem, siis mille tõttu see kõrgem on? Milliste n-ö faktoritega selline agressiivsus kaasas või koos käib?

Aitäh! Meil ei ole mingisugust spetsiifilist uuringut, mille tulemusi õnnestuks võrrelda teiste riikidega üks-ühele. Neid uuringuid on tehtud eri riikides erinevate metoodikate alusel ja nende kokkusobitamine on üpris keeruline. Nüüd, milliseid järeldusi võib teha olemasolevate uuringute baasil? Olemasolevate uuringute baasil võib öelda, et me oleme selles küsimuses üpris tavaline, igav Euroopa maa. Mis oli meie jaoks veidikene üllatav, oli tõesti see 2008. aasta Statistikaameti uuring, mille põhjal võib teha järelduse, et mehed kannatavad lähisuhtevägivalla all rohkem kui naised. Sellest tulenevalt oleme tõesti plaaninud läbi viia ühe uuringu. Me ei tea täpselt, millal me saame seda teha ja kuidas me seda teeme. Tuleb täpsustada, milles see ikkagi seisneb, mis on see lähisuhtevägivalla täpne vorm, on ta rohkem psühholoogiline või füüsiline. Selle koha pealt ma jääksin siin reserveerituks, enamasti on tegemist spekulatsioonidega.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Lugupeetud justiitsminister! Teie vastustest jääb mulje, justkui Eesti peredes perevägivalda ei olegi, ja kui on, siis enamasti on kannatajaks mehed, mitte naised. Kas teie arvates puudub Eestis vajadus eriseaduse järele, mis käsitleks kodust perevägivalda kuriteona? Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides räägitakse ikkagi naistevastasest vägivallast, peresisesest vägivallast.

Aitäh! Esiteks ei ole ma üldse mitte kunagi mitte kuskil, kaasa arvatud siin, väitnud, nagu ei oleks Eestis perevägivalda. Ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud! See on probleem ja sellega tuleb tegelda, kuid mitte soopõhiselt. Mis puudutab koduvägivalda, siis Eesti karistusõiguses on olemas väga selged õigusnormid, mille eest saab karistada ka vägivallatsejaid, kes panevad toime kuriteo kodus. See on müüt, kui arvatakse, et kui kuritegu pannakse toime kodus nelja seina vahel, näiteks kehaline väärkohtlemine, siis see ei ole karistatav. Veel kord: see on müüt, see on karistatav. Küsimus on rohkem selles, et ohvrid peavad sellest õiguskaitseorganitele teada andma, ja probleem on, et sellest tihtipeale teada ei anta.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus tundub võib-olla natuke groteskne. Teie vastusest tuli välja, et meeste vastu suunatud vägivald on siiski üpris suur. On olemas naiste turvakodud, laste turvakodud – kas on mõeldud ka selle peale või eksisteerivad äkki kuskil meeste turvakodud, kuhu koduvägivalla eest saaks peitu pugeda?

Kui Eesti mehed samasuguses vormis nagu täna jätkavad, siis varsti muutub see küll aktuaalseks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avame läbirääkimised. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud istungi juhataja, justiitsminister, Riigikogu liikmed! Ma arvan, et on viimane aeg hakata suhtuma perevägivalda kui avalike huvide kaitsesse, mitte aga kui era- või perekondlike huvide kaitsesse. Meil on hea võimalus arvesse võtta teiste riikide kümnete aastate pikkusi kogemusi nii õigusloomes kui praktilistes meetmetes. Ärme unustame, et vägivald on võimu ja kontrolli kehtestamise mehhanism. Paari- ja peresuhetes on sellisel järjekindlal ja sihiteadlikul käitumisel väga kaugele ulatuv sotsiaalne mõju. Esiteks puudutab igasugune vägivald ohvri kõige sügavamat enesemääratlust ja inimväärikust, tingib enesehinnangu languse, enesekindluse vähenemise, tervise- ja psüühikahäiretest rääkimata. Kui inimene, ka naine ja tütarlaps, on keskmisest madalama enesehinnanguga, kaotamas eneseväärikust ja elab hirmu all, siis ei maksaks loota, et temast või tema lastest kasvaksid julged, enesekindlad, enda ja teiste väärikust austavad ettevõtlikud inimesed. Seega takistab naistevastane vägivald ühiskonna arengut tervikuna.
Justiitsministeerium võiks oma strateegiate koostamisel olla teistele heaks eeskujuks, analüüsida ja hinnata, kuidas üks või teine tegevussuund mõjutab naiste ja meeste olukorda ühiskonnas. On ju siin saalis vastu võetud seadussäte kohustuslik kõigile riigiasutustele. Selleks ei ole vaja olla keegi eriline, et mõista: poisid ja tüdrukud, naised ja mehed käituvad erinevalt, käituvad erinevalt nii kurjategijate kui ohvritena ja paljuski on see käitumine seotud just nende soorolli ootustega, mis keskkond neile ette seab. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Georg Pelisaare, Kalle Laaneti, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Inara Luigase ja Tiit Kuusmiku 3. augustil esitatud arupärimine erateede kasutamise võimalikkuse kohta. Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Arupärimine on ajendatud tekkinud olukorrast Eestis, kus maade tagastamise ja erastamise tulemusena on sageli sattunud eraomandisse teed, mis võimaldavad peale teeomaniku kinnistu ligipääsu ka naaberkinnistule või koguni -kinnistutele. Niisugusel puhul on maade tagastamise otsuses enamasti ka servituudinõue, mõnel puhul on see aga tegemata jäänud. Reaalne elu näitab, et sageli ei jõuta kokkuleppele ja kinnistu omanik, kellele kuulub üks või teine jupp teest, lihtsalt ei võimalda seda teed läbida. Teeseaduses on nüüd sätestatud ka võimalus sõlmida eratee omanikuga leping, mille alusel reguleeritakse tee läbimist, aga paraku tegelikus elus ei pruugi omavalitsus ikkagi eratee omanikuga kokkuleppele jõuda. Teeseaduse § 4 lõige 3 toetab eratee omanikku: see seadussäte ütleb selgelt, et eratee saab avalikuks kasutamiseks määrata üksnes kokkuleppel eratee omanikuga.
Siit tulenevalt ongi meil mitu küsimust justiitsministrile. Kuidas ikkagi võimaldada niisuguses olukorras ühe või teise kinnistu omaniku pääs oma kinnistu krundile ja kuidas oleks võimalik see pääs võimaldada nõnda, et poleks mitte ainult omavalitsus ja naabrid seatud kiusliku erateeomanikuga vägikaigast vedama, vaid riik oma seadusega tuleks appi? On küll ette nähtud võimalus kinnisasja, sealhulgas ka tee sundvõõrandamiseks, ent selline sundvõõrandamine on üsna keeruline. Peab lähtuma täpselt seadustest ja see ei ole sugugi mitte odav, kui keegi üksik inimene või omavalitsus tahab seda läbi viia. Kogu protsess võib maksma minna umbes sama palju, kui maksaks uue tee rajamine. Aitäh!

Suur tänu! Palun, härra justiitsminister, veel kord kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Kõigepealt ma tänan väga selle asjaliku küsimuse eest ja üritan ka vastata. Ma kujutan ette, et see arupärimine on tingitud sellest, et Eesti seadusi pole loetud nende koosmõjus. Aga hakkan siis küsimustele nende järjekorras vastama.
"Kuidas saab kinnistu omanik, kellel puudub luba naabri eratee kasutamiseks, Teie hinnangul normaalse ühenduse riigi- või omavalitsuse teega?" Seda küsimust reguleerib asjaõigusseadus, mis kehtib meil juba alates 1993. aastast. Asjaõigusseaduse § 156 lõike 1 kohaselt saab juhul, kui puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt kinnisasjale, kinnisasja omanik nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kinnisasjade omanike kokkuleppel. Kui aga kokkuleppele ei jõuta, määrab juurdepääsu tingimused ja tasu kohus. Avalikult kasutatavatele teedele juurdepääsu asjad lahendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 475 lõike 1 punkti 13¹ järgi hagita menetluses. Seejuures on Riigikohus oma 17. mai 2010. aasta otsuses number 3-2-1-42-10 leidnud, et asja lahendamisel hagita menetluses on piisav, kui avaldaja soovib, et kohus määraks kindlaks tema kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. See tähendab, et isik ei pea taotlema oma kinnisasjale konkreetse juurdepääsu asukoha määramist, vaid kohus lahendab asja ka siis, kui avalduses on märgitud üksnes see, et soovitakse oma kinnisasjale juurdepääsu. Samas ei ole avaldajal kindla juurdepääsu asukoha määramise palve avalduses keelatud, kuid tuleb arvestada sellega, et hagita menetluses ei ole kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 477 lõike 5 kohaselt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
Lisaks võib märkida, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 477 lõike 7 järgi selgitab kohus hagita menetluses asjaolud ja kogub tõendeid ise. Samuti kaasab kohus hagita menetluse osalised tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 198 lõike 3 järgi omal algatusel.
Arupärimises viidati teeseaduse § 5 lõikele 2, mille kohaselt tohib erateed kasutada ainult omaniku loal. Siin ma täpsustan, et tegemist on teeseaduse §-ga 5². Tegemist ei ole erinormiga asjaõigusseaduse suhtes, vaid sellega korratakse tegelikult niigi kehtivat üldpõhimõtet, et asja kasutamiseks on vaja omaniku nõusolekut. Nagu juba eelnevalt öeldud, kehtestab asjaõigusseadus ise sellest üldpõhimõttest vajalikud erandid.
Lisaks juhin tähelepanu sellele, et käesoleva aasta 5. augustil kiitis Vabariigi Valitsus heaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu, mis peaks peagi Riigikogusse jõudma. Tegelikult andis proua Heili Tõnisson selle täna Riigikogu menetlusse üle. Selles eelnõus sisaldub säte, mis reguleerib võõral maatükil asuva tee ja raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ja muul sarnasel viisil liikumiseks. Erinevalt asjaõigusseadusest ei puuduta see mitte ainult kinnisasja omanike vahelisi suhteid, vaid igaühe õigust kasutada erateed või -rada. Seejuures tuleb siiski silmas pidada, et selline kasutamine on lubatud ainult niikaua, kuni see ei muutu kinnisasja omaniku jaoks ülemäära koormavaks.
Teine küsimus: "Milliseid võimalusi näete omavalitsustel täna varasematest servituudi seadmise otsustest kinnipidamise tagamiseks?" Nagu eelnevalt öeldud, toimub alates 2009. aasta 1. jaanuarist avalikule teele juurdepääsu asjade lahendamine hagita menetluses. Hagita menetluse algatab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 476 lõike 1 järgi omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel. Huvitatud asutuseks võib sellises olukorras pidada ka kohaliku omavalitsuse üksuse asutust.
Kolmas küsimus: "Kuidas on Teie arvates tagatud õiglus, kui näiteks maa tagastamise käigus on eratee omanikuks saanud kinnisasja omanik, kes pole ise tee ehitamisse ja korrashoidu panustanud ning tee on varem rajatud mitme pere liikumisvajaduste rahuldamiseks?" Siin saab vastata väga lakooniliselt. Nagu on juba eelnevalt selgitatud, on kehtiva õiguse kohaselt olemas võimalus kõigi osapoolte huve arvestava ja seega eelduslikult ka õiglase tulemuse saavutamiseks. Selle tulemuseni peab jõudma kohus.
Neljas küsimus: "Kes peaks Teie hinnangul korvama kahju kinnistu omanikele, kelle kinnistu väärtus on normaalse juurdepääsu puudumise tõttu oluliselt langenud ja kes peab juurdepääsu tagamiseks investeerima täiendavalt tee ehitamisse?" Siin peab küll vastama, et kuna kehtivas õiguses on lahendused juurdepääsu saamiseks olemas, siis ei tohiks ühegi kinnisasja väärtus püsivalt langeda ainuüksi seetõttu, et see kinnisasi ei paikne vahetult avalikult kasutatava tee ääres. Ka kohtumenetluse ajal ei tohiks see juurdepääs olla takistatud, sest kohus saab juurdepääsu küsimuse lahendada esialgse õiguskaitse korras.
Muidugi võib siia lisada, et keegi ei ole Eestis kaitstud naabrite tülide pika kestmise eest. Teinekord on need tülid inimlikult äärmiselt kahetsusväärsed ja sel juhul ongi kohtulik sekkumine hädavajalik.
Viies küsimus: "Milliseid seadusandlikke muudatusi toetaksite, et nii paljude kinnistuomanike probleem lahendada pikaajaliste ja sageli tulutute kohtuprotsessideta?" Nagu juba öeldud, on kehtivas õiguses vahendid olukorra lahendamiseks olemas ja mingil moel pakub uusi lahendusi ka keskkonnaseadustiku üldosa seadus, mis täna Riigikokku anti.
Ja veel üks asi, mis ma tahaksin lisada: see hagita menetlus uue tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi peaks võimaldama need asjad tõepoolest väga kiirelt kohtus läbi vaadata. Kui need jäävad venima – ja tihtipeale on need venimised seotud protsessiosaliste tahtliku venitamisega –, siis on paha lugu. Justiitsministeerium analüüsib pidevalt kõikvõimalike kohtumenetluste pikkust ja põhjusi, miks need venivad. Tahaksin siinkohal küll kinnitada, et kohtute ja kohtunike taha tsiviilvaidluste lahendamine kindlasti ei jää, ja eriti veel hagita menetluste lahendamine. Aga nagu ma juba ütlesin, teinekord on naabritevahelised suhted lihtsalt nii sassis, et kui see asi lõpuks servituudi seadmiseks kohtusse jõuab, siis üritab üks või teine osapool protsessi tahtlikult venitada ja sel juhul tõusetuvad kõikvõimalikud dokumentide kättetoimetamise probleemid ja muud probleemid. Üldiselt on asi ikkagi väga paljuski kinni kohalike elanike omavahelistes suhetes ja võimes jõuda rahumeelsete kokkulepeteni ilma riigi sekkumiseta. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Hea eesistuja! Hea minister! Te pakkusite arupärimises tõstatatud probleemile lahenduseks kohtus käimise, ise aga ütlesite sinna juurde, et see võib minna pikaks. Erakond Eestimaa Rohelised pakkus lahenduseks teeseaduse muutmise selliselt, et sätestatakse põhimõte, et erateed võib kasutada ilma kinnisasja omaniku loata, kui nimetatud tee on enne eraomandisse üleminekut olnud avalikus kasutuses ja kui nimetatud eratee on ainus juurdepääs kinnistule. Valitsus arvas, et see ei ole hea plaan. Seda väljendas ta oma kirjas, mille on allkirjastanud majandus- ja kommunikatsiooniministri ametiülesannetes olnud rahandusminister Jürgen Ligi ja kus öeldakse, et antud juhul peab olema tagatud ka eraomaniku põhiseaduse §-st 32 tulenev õigus eraomandi puutumatusele ja kaitstusele. Minu küsimus puudutab põhiseaduse § 32 proportsionaalsust. Kuidas saab olla, et kui ühte naabrit lubada erateed kasutada, on see ebaproportsionaalne põhiseaduse rikkumine, aga kui sama seaduse paragrahv ütleb, et näiteks teeremondi korral võib erateed kasutada luba küsimata lugematu arv möödasõitjaid, siis see ei ole proportsionaalne riive?

See teie pakutud parandusettepanek väga hea plaan ei ole. Tõepoolest tõusetub siis küsimus, millises ulatuses konkreetse eratee vaba kasutus toimub. Ma võin tuua hüpoteetilise näite: kui ma alustan juurdeehitise ehitamist ja minu krundile pääseb mööda üht erateed, kas ma võin seal siis takistamatult sõita 30-tonniste kraanade ja suurte veoautodega, nii et omanikule jääb siis ainult rõõm seda teed pärast parandada? Seepärast on asjaõiguses toodud regulatsioon hulga mõistlikum: seatakse servituut ja servituudi puhul lepitakse kokku ka servituuditasu. Kehtestada erateede omanikele nõue, et nad peavad vabalt andma tee teiste kasutusse, saamata selle eest mingit kompensatsiooni – niimoodi me teha kindlasti ei saa.
Aga mis puutub selle asja teise poolde ehk sellesse, mida ma siin ka rääkisin, et keskkonnaseadustiku üldosas nähakse ette igaühe õigus kasutada erateed liikumiseks jalgsi, jalgrattaga või ka muul viisil tingimusel, et see ei muutu kinnisasja omanikule liigselt koormavaks, siis ma veel kord ütlen, et suurte kraanade ja muude suurte mehhanismidega sõitmist see tõenäoliselt ei puuduta. Nii et mõnes mõttes see ideestik, mida te pakkusite, on keskkonnaseadustiku üldosas sees, aga kindlasti teistsugusel kujul.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud minister! Näiliselt oleks kõik justkui korras, aga kõik ei ole korras – muidu ei pöörduks inimesed oma murega meie poole. Küsimus ongi selles, et esiteks kohtus läheb väga pikalt aega, et üldse lahendit saada, ja teiseks, kui lahend on tulnud, siis ega teeomanikud väga ei tõtta seda lahendit ellu viima. Ketid ja tõkkepuud jäävad ikka suletuks ja jamamine käib edasi. Ütelge, palun, millised on sanktsioonid juhul, kui maaomanik, kelle valduses eratee on, servituudinõudeid ei täida.

Kui kohtuotsust ei täideta, siis saab riik sekkuda küll. Siis on vaja kohtutäituri poole pöörduda ja kui vaja, sekkub ka politsei. Kui ikkagi kellegi omandiõigust riivatakse selliselt, et seatud servituuti millekski ei peeta, siis riigivõim saab sekkuda. Nagu ma enne ütlesin, hagita menetluse puhul on kohtud päris operatiivsed. Selle taha ei jää, et kohtus asi ette ei tule. Tuleb küll! Aga nagu ma ütlesin, on teinekord inimestevahelised suhted nii sassis, et see pool, kes tunneb, et teda võidakse ahistama hakata, teeb kõik võimaliku selleks, et protsessi venitada. Ja see on küll problemaatiline küsimus. See seondub, nagu ma enne ütlesin, kõikvõimalike kättetoimetamise regulatsioonidega ja kõige muu sellisega, kaasa arvatud rahvastikuregistri temaatikaga. Meie kohtud teevad tohutuid jõupingutusi, et toimetada inimesteni mingeid menetlusdokumente. Ainukene seaduslik alus on praegu rahvastikuregister, kuhu need kirjad saadetakse, ja tihtipeale neid lihtsalt ei võeta vastu. Nii et siin on mõtlemist veel kuhjaga. Aitäh!

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Lugupeetud juhtaja! Hea minister! Probleem ilmselt ei ole üldse nende teedega, mille puhul näiteks täna rajatakse kinnistu ja sinna juurde tehakse tee. Probleemid on tõusetunud peaasjalikult seal, kus näiteks kolhoosi ajal on rajatud mingi tee või on tegu juba 40, 50 või 60 aastat tagasi talude juurde viinud teega, mis nüüd on maade tagastamise ja erastamiste käigus sattunud kellegi eraomandisse. Algselt on võib-olla kaks või kolm kinnistut kasutanud seda teed koos, aga ühest heast hetkest nüüd see enam ühte kinnistuomanikku ei rahulda, et justkui tema teelt minnakse läbi. Kas poleks niisugusel juhul siiski õigem või õiglasem, kui me äkki kaaluksime võimalust teha sellised erateed omavalitsuse teeks, nii et need olekski omavalitsuse hooldada ja oleks tagatud juurdepääs kõikidele kinnistutele?

Aga ma võin vastu küsida: kuidas sa seda ette kujutad, et tükike kinnistut eraldatakse mingist eraomaniku kinnistust? See on ju sundvõõrandamine! Sundvõõrandamiseks on ette nähtud seadusandlik mehhanism küll, avalike huvide korral saab omavalitsus alustada sundvõõrandamise menetluse, kui kuidagi teisiti sugugi ei saa. Aga ma ei näe, et see probleem oleks üldse nii suur, et me peaksime siin rääkima mingitest sundvõõrandamistest. Iseenesest on seadustes kõik mehhanismid olemas, mismoodi servituutide probleemid ja teekasutusõigused lahendatakse. Selles osas mina ikkagi ootan, et kohalikud omavalitsused täidavad nendele pandud ülesannet korraldada kohalikku elu, mitte ei ütle lihtsalt inimestele, et pöörduge kohtusse – pole meie asi, meie siin selle küsimusega ei tegele.
Nagu ma siin enne rääkisin, võib asjast huvitatud isik, kes üldistes huvides kohtusse pöördub, olla ka kohalik omavalitsus. Kui ta näeb, et kuskil on probleem, mis tuleks ära lahendada, võib ta ise kohtusse pöörduda nende isikute tulevaste õiguste kaitseks. Ma ütlen tulevaste, mitte konkreetsete. Nii et see on lahendatav küsimus, aga teinekord on meie kohalike omavalitsuste ametnikud lihtsalt nii mugavad, et ütlevad: mis meie siin tegeleme, minge vaielge ise! Aga sellist eksproprieerimist nüüd tagantjärele, nende teejuppide kinnistutest eraldamist ja eraldi omavalitsuse teede moodustamist – seda ma küll ei pea perspektiivseks. Iseküsimus on see muidugi, miks omal ajal omavalitsused nii kerge käega üldse maareformi niimoodi läbi viisid, et nad nendest teedest loobusid ja need kõik lahedasti erakätesse andsid. Nüüd on siis ise suure portsu otsas.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Valdur Lahtvee küsimus ei saanud päris selget vastust. Kuidas saab käsitleda proportsionaalselt ühetaoliselt sellist olukorda, kus eratee kasutamine juhtudel, kui kinnistule ei ole mingit muud ligipääsu, on seaduse mõttes keerukam kui näiteks juhtudel, kui erateed kasutatakse tee-ehituse otstarbeks? Sellisel puhul ju ei saa teeomanik tee koormust üleüldse mingit moodi piirata, kuna seadus praegusel kujul sallib seda kasutust. Kas selline olukord on teie hinnangul proportsionaalne? Jutt on riigitee remondist, kui täpne olla.

Niipalju kui ma olen ette valmistatud sellele sinu küsimusele vastama, siis ma ütleksin niimoodi, et eratee kasutamist tee ehituseks ei ole jah võimalik ära keelata. Aga see ei tähenda seda, et selle eest ei tuleks maksta õiglast tasu ja tee pärast korda teha. Seda ju tegelikult ka tehakse. Kui teefirma sealt läbi sõidab, siis pärast seda teeb ta selle tee oma kulu ja kirjadega korda. Ning see saab toimuda ikkagi kokkuleppel. Ja kui seda ei tehta, siis tekib üldise kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Ka soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Enn Eesmaa, Helle Kalda, Toomas Vareki, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Georg Pelisaare, Eldar Efendijevi, Mailis Repsi, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe ja Evelyn Sepa tänavu 12. mail esitatud arupärimine Maksu- ja Tolliameti töö kohta. Palun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud juhataja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Nagu istungi juhataja mainis, 12. mail esitas 11 Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise Maksu- ja Tolliameti töö kohta rahandusminister härra Jürgen Ligile. Arupärimise sisu on järgmine.
Maksu- ja Tolliameti 2009. aasta eelarve oli võrreldes 2008. aasta omaga märksa väiksem, mistõttu amet pidi otsima võimalusi kulutuste vähendamiseks. Kulutuste vähendamise käigus koondati ligikaudu 200 töötajat, kelle hulgas oli nii kõrgemaid ametnikke kui ka vanemametnikke. Majanduslik olukord on kindlasti Maksu- ja Tolliametile tööd juurde toonud. Ühest küljest on kasvanud ettevõtete maksuvõlgnevused: aprilli alguse seisuga on maksuvõlg 6 miljardit krooni. Õnneks on Maksu- ja Tolliamet käitunud küllaltki mõistlikult ning tulnud paljudele ettevõtetele maksuvõlgade ajatamise näol vastu. Teisest küljest on suurenenud ka salakauba toimetamine üle piiri, mis nõuab täiendavat Maksu- ja Tolliameti tähelepanu. See kõik nõuab lisainimesi. Seoses sellega on arupärijad esitanud härra rahandusministrile kolm küsimust ja mul on härra ministrile palve, et ta loeks ka küsimused ette – sel juhul on eeldatavalt mugavam nii kuulata kui ka vastata. Ma tänan!

Suur tänu! Palun härra rahandusministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eks Maksu- ja Tolliameti probleemid nende kulude, koondamiste ja palkadega on loomulikult osake Eesti riigiaparaadi üldisest kitsikusest. Ja nagu arupärijad ütlesid: maksuameti töö on kahe otsaga. Ühelt poolt peab maksud kokku korjama, teiselt poolt jällegi vaatama, et maksja ka liiga palju ei kannataks. Mõnes mõttes on see optimumi otsimine. Ma arvan, et üldiselt on maksuamet selle tööga hästi hakkama saanud. Maksuameti ülesanne on tagada ka maksumaksjate võrdne kohtlemine ja aus konkurents. Kriisi tingimustes on olud kahtlemata kriitilised, sest nii maksumaksjate suutlikkus kui ka valmidus makse maksta on kannatanud.
Kui seda tööd hinnata, siis üks näitaja on, et maksuamet on suutnud maksuvõla taseme stabiliseerida. Maksuvõlg kasvas 2009. aasta jooksul umbes poole võrra. 2010. aasta jooksul on see praktiliselt samal tasemel olnud ja väiksed märgid on vähenemise suunas. Nagu ka arupärimises väideti, on maksuvõlgasid menetlevate teenistujate töökoormus kasvanud. Sissenõudmiseks vajalike toimingute arv oli 2009. aastal 11 677. 2010. aasta esimesel poolaastal oli sundtäitmise korraldusi 39 133. Mis puutub maksuvõlgade ajatamisesse, siis kui 2009. aasta alguses oli ajatatud 1588 isiku maksuvõlg 250 miljoni ulatuses, siis 2010. aasta septembri seisuga oli selliste isikute arv 4741 ja summa 670 miljonit. Sellega seotud tööd, näiteks taotluste menetlemine ja graafikute jälgimine-tühistamine, on kõik kasvanud. Kohtuasjade arv oli 2007. aastal 173, 2009. aastal 318 ja 2010. aasta esimesel poolel 391.
Rahandusministeerium on kogu selle aja jooksul maksuhalduri tegevuse olulisust ja eripära arvestanud, maksuametnik on pigem eeliskoheldud. Näiteks 2009. aasta eelarve koostamisel vähendati tervikuna valitsemisala tegevuskulusid 8%, kuid vastavalt valitsuskabineti otsusele jäeti tolliametnike töötasud kärpimata. 2009. aasta negatiivsete lisaeelarvete käigus valitsemisalale seatud kärbete kohustusi ei rakendatud kõigile asutustele võrdselt ja maksuhalduri tegevust püüti võimalikult vähe kahjustada. Näiteks ministeeriumi tegevuskulud vähenesid 2009. aasta jooksul 24%, maksuhalduril seevastu vaid 8%. 2010. aastaks eraldasime Maksu- ja Tolliametile lisaraha 10,7 miljonit krooni. Ja me plaanime samasuguse summa Maksuametile eraldi lisada ka 2011. aasta eelarvesse. Seda eesmärgiga saada sealt tagasi kordades rohkem. Üldiselt on ju tegevuskulude kasvatamise keeld, see on praegu ainus erand.
Maksu- ja Tolliameti viimaste aastate ümberkorraldused ja investeeringud on aidanud kaasa halduri tegevuse tõhustamisele, kuigi ressursid on vähenenud. Nii et see personalikulu ei ole kõige parem näitaja üldpildi saamiseks. 2008. aasta detsembris viidi läbi Maksu- ja Tolliameti struktuuri reform, koondati 350 ametikohta. Tõsi, täidetud oli neist 155. Hiljem on mitmel juhul efektiivsuse suurendamise eesmärgil tehtud ümberkorraldusi, koosseisu muudatusi veel, viimane neist seoses tugiteenuste konsolideerimisega Rahandusministeeriumi valitsemisalas ...

Härra minister, teie mobiil!

... selle aasta juulis. (Helistavad niisugusel ajal, aga ma ei tea, mitte mulle.) Maksuamet panustab jätkuvalt töö efektiivsust tõstvatele infosüsteemide arendustele. Näiteks on automatiseeritud infosüsteemide abil vähendatud võlgade sissenõudmisega tegelevate ametnike rutiinsete toimingute koormust, mis tähendab ju ka võimalust personali kokku hoida. On rakendatud maksuvõlgade lihtsustatud ajatamise süsteem väiksemate võlasummade puhul, kusjuures taotlusi saab esitada ka Maksu- ja Tolliameti teeninduspunktides. 2009. aastal vormistasid teenindajad 3219 lihtsustatud ajatamist, 2010. aasta esimesel poolaastal 1870. Kõige pingelisemate valdkondade huvides, nagu maksuvõlgade ajatamine ja sissenõudmine, maksude kontroll, on Maksu- ja Tolliameti siseselt ressursse ja tööjõudu ümber paigutatud, rakendatud on vajadusel ümberõpet. Alates 2008. aasta lõpust on asutusesiseselt sissenõudmise valdkonda üle viidud 12 ja kontrolli valdkonda 22 ametnikku. Personali arvu suurendamisest olulisemaks peab Maksu- ja Tolliamet ise olemasolevale tööjõule nii erasektoriga kui ka teiste riigiasutustega võrreldes konkurentsivõimelise töötasu maksmist ja see on meiegi soov. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Palun nüüd küsimusi, kui neid on! Küsimusi ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Georg Pelisaare, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani ja Toivo Tootseni tänavu 2. juunil esitatud arupärimine Rõngu kooli renoveerimise kohta. Palun kõnetooli kolleeg Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Tegemist on väga vana ja kõigile teada-tuntud probleemiga. Rõngul pole remondi tõttu juba teist kooliaastat järjest koolimaja. Esitasime arupärimise 2. juunil ja mõned aspektid – ma pean siin silmas valla laenuvõtmist – on küll pisut muutunud, aga probleemi põhiolemus on samaks jäänud. Seejuures tundub, et see probleem riiki ei huvitagi. Meil on õige mitu küsimust. Millist lahendust näete olukorrale, kus Rõngu õpilased käivad koolis kuues eri kohas üle valla, kaasa arvatud eramaja? See oli nii veel kevadel, sel aastal on olukord natuke muutunud. Kuidas on Vabariigi Valitsuse hinnangul võimalik Rõngu kool lõpuni valmis ehitada? Kas Vabariigi Valitsus on seisukohal, et Rõngu valda ei peagi kooli tulema? Aitäh!

Suur tänu! Palun teid, härra rahandusminister, kõnetooli!

Ma pean tunnistama, et ma ei saa täpselt aru, miks minult küsitakse seda küsimust, ja vist mitte esimest korda! Mina ei ole Rõngu hariduse ega ehituse korraldaja ja ma ei saa sinna kuidagi sekkuda, küll aga on minu ülesanne täita seadusi, mida ma olengi selle käigus teinud. Minu kokkupuude Rõnguga on olnud ebaproportsionaalselt suur, aga see saab olla ainult teatud piirini. Ma ei saa siin teha mingisuguseid väga subjektiivseid otsuseid. Kui ma sellest siiski pean rääkima, siis ju te olete seda mitu korda kuulnud, et Rõngus toimus 2009. aastal omamoodi valimisafäär. Anti suured lubadused kool valmis ehitada, jäeti seejuures riigihange korraldamata ja jäeti ka kuulamata Rahandusministeeriumi hoiatused, et laen, mida selleks kavandati, on ebaseaduslik ja seda võtta ei tohi.
Kõigele vaatamata muutis Rõngu vallavõim ise kooli kasutuskõlbmatuks, nii et minu arvamus, kas Rõngus peaks kool olema või ei peaks, ei maksa siin mitte midagi. See oli nende valik. Ja remonti alustati selliselt, et kooli kasutada ei saa, ja see alustamine oli ebaseaduslik mitmes mõttes.
Mis sai siis sellele minu reageering olla? Ainult see, mis seaduses on kirjas. Kohustus oli sanktsioneerida Rõngu tulumaksu kinnipidamine, mida ma ka tegin. Vahepeal on Rõngus vallavõim ja suhtumine oluliselt muutunud, oma eksimusi ja avantüüre on tunnistatud ja vastavalt on paranenud ka suhtlemine Rahandusministeeriumiga ja meie suhtumine neisse. Meiepoolne samm on olnud vähendada seda kinnipidamise määra 20%-lt 5%-le, aga ikkagi on see kinnipidamine selline kohustus, mida tuleb täita.
Selle detailidega, mis seal praegu toimub, ma kursis olla ei saa. Minu teada käib seal vaidlus ehitaja ja vallavõimu vahel. Mis täpselt sellest saab, ma ei tea, küll aga on nad veel vahepeal siiski sanktsioneerinud ka laenu, mis ei ole päris laitmatu. 1. märtsi reegel lubab võtta laenu kaasrahastamiseks ja refinantseerimiseks. Minu arust on küll natukene vaieldav, kas ebaseadusliku laenu refinantseerimine on seaduslik, aga juristid on siiski näinud võimalust selleks luba anda, mida me oleme ka teinud.
Nii et palju jõudu uuele Rõngu valla võimule! Loodan, et lahkarvamused ehitajaga ületatakse. Ka rahapuuduse taha minu andmetel asi praegu jääda ei saa – Rõngu rahaline seis, valla maksevõime on suhteliselt hea. Kuid jah, võlakoormust ületatakse üksjagu.

Suur tänu, härra rahandusminister! Palun, Marika Tuus, küsimus!

See arupärimine esitati teile kevadise seisuga, kui küsimus oligi selles laenus. Nüüd on olukord pisut muutunud, aga lahenenud ta ei ole ju ikka. Eks probleem sai alguse juba enne eelmisi valimisi, kuid nüüd kevadise seisuga sai võimu vahetatud ja lubati seda laenu võtta. Aga küsimus ongi selles, et see laen ei läheks nii suureks, et ta ületaks juba 60% eelarve kogusummast. Kuidas te ikkagi näete, kas seda võib üks vald teha? Ja teisest küljest: see haridusprobleem, et õpilased ei saa seal õppida, peaks ju ikkagi riigi oma olema?

Kindlasti on see, kus õpilased õpivad, eelkõige valla valik. Rahandusminister kindlasti siin sekkuda ei saa. Võib-olla haridusministril on mingid ideed investeeringuid suunata, aga minu teada seda mõtet ei ole. Koolimaja on ju olemas, see on lihtsalt muudetud kasutuskõlbmatuks ja vaja on üksnes ehitus või remont, mida bravuurikalt ja ebaseaduslikul alustati, lõpule viia. Nagu ma ütlesin, Rõngu valla võlakoormuse piir on ületatud, aga refinantseerimine ei suurenda seda võlakoormust. Selles mõttes oli see refinantseerimise lubamine igatahes seaduslik. Küsimus on selles, kas keegi hakkab vaidlema selle üle, kas ebaseadusliku laenu refinantseerimine on seaduslik. Mina leidsin, et kui juristid on eri meelt, siis anname selle loa lõpuks. Ja nagu otsest vastuseisu nõuandjatel ei olnud.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Austatud minister! Tõepoolest on see, mida te kirjeldasite, väga kahetsusväärne. See on väga pikalt veninud ja see on veninud laste, õpetajate ja kogu kogukonna arvel. Ilmselt on paljud vanemad teinud otsuse oma lapsed kuskile mujale kooli saata, selle asemel et nad võiksid oma kodu lähedases koolis käia. See, et vallavõim ja ehitaja praegu omavahel ei suuda nendes võimalikes arvudes kokku leppida, ilmselt mõjutab ka pankade ja finantsasutuste lähenemist kogu sellele probleemile ja tekitab ebakindlust. Kas Rahandusministeeriumi inimesed on ise kaalunud sellise kolmanda arbiitri seisusesse minekut ja oma seisukoha väljaütlemist ehk, ütleme, heas mõttes riigivõimu sekkumist kogu sellesse probleemi?

Põhimõtteliselt ma ei kaalu sellist asja ja mulle on küllaltki vastik olnud see, kuidas kogu seda probleemi on kajastatud meedias. Eks ma olen enda kohta näinud ka väga inetuid kommentaare ja kuulnud intervjuudes küsimusi, kus süüdistatakse mind probleemi tekkes. See on hästi tülgastav ja seda vähem olen mina see, kes läheb ja patsutab kohapeal õlale, et kuulge, leppige ära, et see arv on paras. Ei iial! Eestis on üle 220 omavalitsuse; koole ja muid asutusi, kus võivad ehitajaga vaidlused olla, on veelgi rohkem. Riike on aga üks ja rahandusministreid on üks. Nii et ma ei arva, et ma peaksin kuidagi sinna panustama. Saage, mehed, ikka omavahel hakkama ja jätke riigivõim rahule! Küllalt inetusi on juba öeldud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Marika Tuus!

Head kolleegid! See Rõngu kooli probleem on tõesti juba habemega ja õige kuulus. Mäletame, kuidas eelmisel sügisel meid mõnevõrra ehmatas uudistesaate pilt ja samas ka liigutas hingesoppe, kuidas Rõngu lapsed asusid 1. septembril õppima ühe tubli ja muretseva Rõngu proua kodus, mille elamine oli selleks ümber kohandatud. Sel aastal see proua sellega enam nõus ei olnud. Peale selle olid õpilased eelmisel aastal veel laiali väga paljudes hoonetes ja ikka sellepärast, et remonti ei saadud valmis. Nüüd on aasta möödunud ja Rõngu õpilastele jäid ka tänavu oma kooli uksed suletuks. Kooliklassid on jagatud viide eri hoonesse: lasteaeda, kooli kantseleisse, kultuurimajasse ja veel mitmesse kohta. Söömas käiakse veel kuuendas kohas, see on oma 500 meetrit eemal ja lastel tuleb sööma minemiseks ületada veel väga ohtlik Rõngu risttee, kus on juba kahjuks õnnetusi juhtunud.
Ka ei saa õpetajad kasutada kõiki vajalikke näitlikke õppevahendeid, sest eri hoonetes toimuv õppetöö seda lihtsalt ei võimalda. Eelmise aasta novembrist saadik pole seal ühtegi ehitustööd tehtud, remont seisab. Algul ei lubatud vallal laenu võtta, nüüd siis lubati, kuid nagu öeldud, see summa on ikkagi väga suur ja ületab selle 60%. Asi on ka selles, et vald ei taha või õigemini nagu ei tohikski ühele firmale remonditellimust anda, sest remondi tegija pole kirja pandud summasid tõestanud, eelarvet pole lahti kirjutatud. Aga see on loomulikult nende omavaheline küsimus. Võrdluseks võib tuua, et tõesti need remonditööd, mis Rõngus tehakse, on võrreldes teiste kohtade samaväärsete töödega tunduvalt kallimad. Üks vallavanem on juba tagasi astunud ja väljapääsu pole olnud.
Aga selle arupärimise eesmärk pole selgitada, kes on süüdi. Tehke tõepoolest see kindlaks, karistage, keda vaja, aga ennekõike ei tohi lapsed selle kõige pärast kannatada. Lastel peab ju olema koolimaja, mida nad ka täiskasvanuna mäletavad.
Olgu ka mainitud, et Rõngu kool on õppetasemelt olnud ju üks väga tugev kool. Lahendus peaks tulema siiski, ma arvan küll, riigi poolt, aga praegu pole seda lahendust näha. Nädal tagasi käis osa volikogu liikmeid Tallinnas õiguskantsleri juures abi otsimas, sest kuhugi enam pöörduda ei ole. Minu arvates on Rõngu kool lihtsalt kurb näide, kuidas valitsus suhtub praegu laste võimalustesse haridus omandada. Tõepoolest, Rõngu on ääremaa, aga meil on ju iga inimene tähtis. Haridusminister Lukas on öelnud, et Rõngu kooli probleemi on ületähtsustatud. Haridusministri poolt on see ikka väga kummaline seisukoht! Nii et sõnades on valitsus küll hariduse tähtsust rõhutanud, aga tegusid me näinud ei ole. Ja ega me ka täna selle arupärimisega targemaks ei saanud.

Aitäh! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

See oli üks hea arupärimine! Tegelikult tuli siit välja hoopis muu asi, kui küsiti. Loomulikult on kõigil teil, kes te ütlete, et laste arvel ei tohiks vaielda ei ehitajate ega kelle iganes muuga, vägagi õigus. Siinkohal ma tahaksin meenutada haldusjaotust, mis Eestis on olnud väga pikka aega. See on küll olnud erineval moel piiritletud, aga püsinud siiski ühel põhimõttel: just ühise asjaajamise piirid on tekitanud erinevaid n-ö kihelkondlikke jaotusi. Jaotuse aluseks on olnud kirikud ja kool. Ning tegelikult joonistus meil täna ministri öeldus ja ka saalis küsitus väga selgelt välja oluline arusaam, et tegelikult on koolide ja hariduse korraldamiseks omavalitsus juba ammu üks pagana väike üksus.
Ma ei tea, kelle vastutada on selle lihtsa tõsiasja arvestamine, et laste ja nende hariduse arvel ei ole mõistlik elada. Kui on keegi, kes suunab kriitika riigi pihta, siis peaks riik ütlema, et kogu koolikorraldus läheb riigi kätte, ja siis ehk neid probleeme ei oleks. Ma usun, et paljudel puhkudel on omavalitsejatel tõesti omavahelises kempluses põhjust hinge tõmmata ja aru saada, et haldusreform on küll ehk riigi huvides, aga kindlasti ei teki kunagi olukorda, kus riik on suuteline väga täpselt sõnastama, milline haldusreform olema saab.
Riigi haldusreformi, omavalitsuste haldusreformi sündimise kõige pehmem tee on ennekõike omavalitsuste omavaheline koostöö, et leppida kokku mitu pikaajalist strateegiat, mille hulgas tõenäoliselt on kaks väga olulist strateegiat. Üks on haridusstrateegia ja teine täiesti selgelt kohaliku energeetika ja energiamajanduse strateegia, mis tänase maailma oludes on möödapääsmatu. Selliste arengukavade olemasolul, uskuge või mitte, ei ole selle haldusvõrrandi kõige loomulikum lahendus miski muu kui loomulikul moel tekkiv uus kihelkond – piirkond, kus inimestel on põhjust asju ajada, piirkond, kus inimestel on põhjust lapsi koolitada. Sellise uue kihelkonna või struktuuri tekkel me ei kuuleks siin kõnealuseid vaidlusi ja küsimusi, mille puhul tõepoolest ei tea, milline saab olla riigi roll kohalike omavalitsuste omavahelise koostöö puudumise klaarimisel. Võimalus kõikvõimalikel viisidel selliseid ühinemisi tekitada, võimalus mitte elada laste hariduse arvel ja oma kaklemise huvides, on meie omavalitsustes olemas. Ja on täiesti selge, et kui see kasutusse ei lähe ja kui selliseid ühiseid haridusprogramme ning koolikavasid ja koolistruktuure ei looda, siis jäädakse vaidlema selle üle, kas süüdlane on riik või üksik omavalitsus. Tegelikult on kõige taga koostöö puudumine, visiooni puudumine ja see, et hariduse ühtset strateegiat kõigis omavalitsustes ei peeta oluliseks. Just see on koht, kust hakkab elamine laste arvel, kust hakkab elamine meie majanduse tuleviku arvel. Ja seda ei saa kuidagi õigeks pidada.

Suur tänu! Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma ei kavatsenud sel teemal pikemalt sõna võtta, aga ministri vastused või vastamata jätmised tekitasid mitu täiendavat küsimust. Kui meil on üks ühine riik, milles on hulk omavalitsusi, milles on hulk koole, siis me tunnistame, et meil on ühtne hariduspoliitika. Me räägime palju sellest, et Eesti peaks andma ühtlaselt hea hariduse igal pool. Aga kui me tegelikult probleemi süveneme, siis minu arvates on see paljude kodanike jaoks väga ebamugav, et riik suhtub siiski eri inimestesse, eri lastesse erinevalt. Ka praegu, kus meil on suhteliselt kitsas käes, me tunnistame, kuidas me oma eelarve rahaga ümber käime.
Võib-olla kõik ei tea, aga osa inimesi kindlasti teab, et praegu, kus Rõngus ei ole koolimaja, on valitsus andnud nõusoleku Põlvasse uue koolimaja ehitamiseks. Põlvas on olemas kaks koolimaja, mõlemad ehitatud keskkooliks. Ja praegu mahuksid kõik need õpilased neisse kahte kooli ära. Tõsi küll, see kolmas kool tuleb mitte Põlva linna, vaid Põlva valla kool. Põlva vallal on olemas algkoolihoone, aga see jäävat väikeseks. Riik aktsepteerib nüüd Põlva linna kolmanda kooli ehitust ja rahastab seda. Kohalikud inimesed seda hästi ei mõista. Samas Rõngus riik ei näinud võimalust kooli renoveerida. Tegemist on ju ühesuguste riigi kodanikega, aga vahe on võib-olla selles, et Põlva valda juhib hetkel koalitsioonierakonda kuuluv poliitik, Rõngu valda ei juhtinud koalitsioonipoliitik.
Niisuguseid näiteid võib Eestist tuua rohkemgi ja see teeb mulle haiget. Kui liikuda omavalitsustes ja vaadata, kes kus mida endale lubada on saanud ja kas ise oma eelarvest – harva küll! –, laenu toel või veel veidram, riigieelarve toetusel, siis on näha, et mõned on saanud koolimaja, kultuurimaja ja staadioni, mõned ei saa aga koolimajagi. See on kummaline ja seda ma ei taha, et Eestis tehakse!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme nüüd järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Marika Tuusi ja Heimar Lengi s.a 16. juunil esitatud arupärimine euro infokampaania kohta. Palun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Niisiis, 16. juunil esitas 15 Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise, mis puudutas euro infokampaaniat. Tõsi, sellest ajast on nüüd palju vett merre voolanud ja kuuma suvega mõni jõgigi ära kuivanud. Euro tuleb, tuleb 1. jaanuaril ja nii, nagu looduski on pingutanud, on pingutanud ka Eesti rahvas selle nimel. Euro tulekuga on järeleandmisi tehtud kaunis paljudes valdkondades, see puudutab hariduses nii ranitsa- kui koolitoetust kui üliõpilaste põhitoetust ja sõidutoetust, matusetoetusi, õppelaenu osalist kustutamist, pensionisammast ja kõikvõimalikke muid soodustusi, mis on puudutanud nii noori kui vanu, nii perekondi kui ka kohalikke omavalitsusi, kellel teatavasti tulumaksuosa kärbiti 11,93%-lt 11,4%-le. Tõstetud on aktsiise ja käibemaksu ning ka vanemahüvitise ülemmäära.
Siis selgus, et valitsus plaanib kulutada üle 11 miljoni krooni propagandaks. Kõige suurem osa sellest summast oli mõeldud aasta teises pooles ettevõetavale reklaamikampaaniale, kokku 4,5 miljonit krooni. Ja nüüd, kui suunduda küsimuste juurde, siis need on välja toodud kaheksas osas ja keskenduvad reklaamikampaaniale. Selle kampaania korraldamiseks kuulutas Rahandusministeerium välja riigihanke, mille võitis Age Reklaam OÜ. Mitu konkurenti vaidlustasid selle otsuse ja paljuski just seetõttu, et nimetatud ettevõtte juhataja Janar Toomesso on Reformierakonna liige. Paljuski jäi selles asjas mulje, et hankekonkurss kuulutati välja ja viidi läbi erakonnasiseselt.
Siit tulenevalt on meie arupärijad esitanud kaheksa küsimust. Ette lugema ma neid ei hakka, ehk härra minister loeb küsimusele vastamisel ette ka küsimuse enda. Ma tänan!

Suur tänu! Härra rahandusminister, palun veel kord kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuulates seda sissejuhatust, hakkasin ma kartma, et olen vastamas valele arupärimisele. Siin räägiti küll maa ja ilma teemal – euro nimel ohverdamine ja teab mis kõik veel –, aga siis lõpuks kõlasid need räpased süüdistused konkreetse hanke teemal, mis väga vähe seostusid eelneva jutuga. Ütlen selle sissejuhatuse kohta niipalju, et kirjutage endale see ka üles, et kui Eesti ei oleks teinud neid kärpeid, mis ta tegi, oleks ta sama käpuli, kui on käpuli olnud Kreeka ja Läti. Meie eelarve defitsiit oleks olnud sama suur, kui oli Kreekal, ja meie laenuvõime kindlasti palju halvem seda defitsiiti finantseerima, kui oli Kreekal, sest me oleme lihtsalt nii nurgatagune maa. Läti ja Kreeka ei saanud ju enam turult raha sel põhjusel, et nad jäid oma kärbetega hiljaks. Nii et ärge halvustage seda, mida Eesti tegi! Ärge taandage seda eurole üleminekule ja ärge kompromiteerige sedasama protsessi, mis on kindlasti väga oluline, aga mille juures eelarveprotsess on küll täiesti sõltumatu ja hädavajalik tegevus, et riigi asjad saaks üldse rahastatud. Nüüd küsimused – nähtavasti võiks öelda, et küsimused asja kohta.
"Kellele nimetatud reklaamikampaania on suunatud?" Kõigepealt mulle näib, et ma olen kevadel enamikule nendele küsimustele ära vastanud, aga ju te siis vajate teleülekande jaoks nende uuesti vastamist. Teavituskampaania on suunatud kõigile Eesti elanikele, aga tegelikult ka turistidele. Üks suurem või eraldi sihtrühm on muide ettevõtjad, sest neil on väga praktilised ülesanded, mis ka tegelikult maksavad meile raha ja sellest sõltub palju, kuidas nemad sellega hakkama saavad. Infovajadusest lähtuvalt on sihtrühmadena eraldi defineeritud veel näiteks pensionärid, ajakirjanikud, koolieelikud ja õpilased.
Kui te küsite, mismoodi see käib, siis on ette nähtud multifilmid, raadio- ja telesaated koolieelikutele, õpilastele spetsiaalne ajaleht, materjalid koolitundide jaoks, pluss euronäitus Narvas, Tallinnas ja Tartus. Ka puuetega inimesed on eraldi sihtgrupina määratletud, näiteks koostatakse materjale vaegnägijaile. Teavitus keskendub ülemineku praktilistele aspektidele, nendele küsimustele, mis tõenäoliselt euro kasutuselevõtuga seoses tekivad. Avalikkusele suunatud materjalid sisaldavad ülemineku ajakava, vahetuskursiga seotud teemasid, uue raha visuaalset väljanägemist ja turvaelemente, informatsiooni tarbijahindade kohta jne. Ettevõtjatele mõeldud informatsioon hõlmab muudatusi seadusandluses, raamatupidamisreegleid IT kohaldamisel, ümardamisreegleid, hindade topeltesitamist jne. Riskigrupid saavad ülemineku kohta infot, mille koostamisel on lähtutud nende erivajadustest.
Teine küsimus: "Kuivõrd otstarbekaks peate miljonite kroonide kulutamist rahvale jagatavatele kalkulaatoritele? Kas teie hinnangul puuduvad Eesti rahval piisavad teadmised ja oskused teha iseseisvalt matemaatilisi tehteid?" Ma olen teadlikult jätnud arvamuse sel teemal kujundamata, sest siin on kasutusel olnud rahvusvahelised kogemused ja soovitused. Euroopa Komisjon finantseerib poolt sellest projektist, mis näitab ise, et see ei ole mingisugune ministeeriumis välja mõeldud asi. Ma ei pea ennast eksperdiks teemal, mis puudutab kampaaniaid ja reklaami, aga ma püüan toetuda inimestele, keda ma usaldan sel teemal endast rohkem. Eks rahalised detailid on alati tüli tekitavad, nii et on parem, kui keeruline tehe, mis on seotud arvuga 15,6466, oleks laitmatu ja las eurokalkulaatorid aitavad sellele kaasa. See ei ole meie välja mõeldud asi. See on meile soovitatud asi ja inimeste huvi selle vastu on suur. Mina kardan küll, et arupärijad ei saa selle tehtega väga hõlpsalt ise ka hakkama. Kui aga ei saa hakkama, siis see võib ilma kalkulaatorita minna raha maksma.
Kolmas küsimus: "Kas kavatsete kampaaniaks ettenähtud vahendite arvel soetada ka teisi kontoritarbeid?" Ei kavatse kontoritarbeid soetada. Õigupoolest ma ei tea veel nende asjade koosseisu, aga nende asjade mõte ei ole kindlasti kontoritarbed. Need on reklaammaterjalid. Ma ei küsi ka Keskerakonnast, kas te ostate valimisteks inimestele kontoritarbeid. Eelarves on euroteemaliste meenete tootmiseks ette nähtud 100 000 krooni. Olen reklaamist rohkem teadvatelt inimestelt juba kuulnud etteheiteid, et seda on liiga vähe.
Neljas küsimus: "Euro infokampaania projektijuhtimiseks korraldatud hanke võitnud Age Reklaam OÜ tegi ebarealistlikult madala pakkumise. Kuivõrd realistlik on, et nii suuremahulise kampaania projekti juhtimine viiakse läbi 30 000 krooni eest? Kas teie hinnangul võib olla tegemist peidetud tasustamisega?" Sihuke lause. Süüdistus või see kahtlustus on muidugi meelevaldne ja pahatahtlik. Age Reklaam oli valmis sellise raha eest tööd tegema ja mina ei oska neid selle pärast küll kahtlustada. Kõrvalt on kuulda olnud, et nad on pidanud seda selliseks maine- ja missiooniürituseks ning teadlikult nõus olnud tegema seda väikese raha eest. Aga too hange on vaidluste tõttu tänaseks lõpetatud. Meil ei olnud aega kogu protsessi läbi käia ja me tühistasime selle. Kogu kohtuvaidlust aga Rahandusministeeriumi ametnikud ja spetsialistid teavad. Ausa hinnastamise kampaaniat alustati juba augusti lõpus, üleriigilisi praktilisi aspekte tutvustav reklaamikampaania algab septembri lõpus.
Viies küsimus: "Kes on need ettevõtted, mis on koondunud Age Reklaam OÜ hanke pakkumise taha?"  Ausalt, see ei oleks mind kunagi huvitanud ja ütlen välja ka, et ega see meelde ei jää. Age Reklaam OÜ partnerid on ametlikel andmetel Inspired Communications – kirjutage see üles! –, kes tegeleb meediapindade planeerimisega, ja AGM Interactive, kes tegeleb internetiturundusega. Ma ei tea, kas see on teile abiks.
Kuues küsimus: "Kuivõrd näete huvide konflikti selles, et euro infokampaania projekti juhtimise riigihanke võitis Age Reklaam OÜ, mille juhatuse liige on samal ajal Reformierakonna liige?" Ma ei kujuta küll ette, miks Reformierakonna liige ei võiks võita mingit hanget, ei võiks olla selleks valmis. Aga kui siin mingit huvide konflikti otsida, siis mina jäin küll mõtlema, kuidas võisite teie teada 16. juunil või veelgi varem, kui arvestada selle arupärimise koostamise aega, kes võitis, kes olid osanikud, mis oli nende parteiline kuuluvus. Ma näen siin mingit huvide konflikti küll, et keegi on urgitsenud sellistes detailides. Mina selle inimese nime ei suutnud isegi meelde jätta, kelle kohta te ütlesite, et üks nendest inimestest kuulub Reformierakonda. Ma täna sain seda teada paberilt lugedes ja jahmatusega siis fikseerisin selle tobeda küsimuse peale ka kellaaja, see oli 13.44, kuupäeva teate ise. Pole minul aimu, mis firmad konkureerivad mingil hankel ega ole minul aimu, mis on nende firmade töötajate või juhtide parteiline kuuluvus, ja ma pean täiesti välistatuks, et ma seda uurima hakkan. Hoian ennast hangetest eemale, see pole minu töö. Ma usaldan inimesi, kes on selleks spetsialiseerunud ja selleks on vastavad komisjonid. Üldiselt on riigihangete ebaõnnestumine Rahandusministeeriumi puhul esmakordne, küll aga on teada, et need alati vaidlustatakse. Selle taga on lihtsalt rahaline huvi.
"Kui suured on ministeeriumide ja nende allasutuste kulud teavituseks ning kampaaniakuludeks sel ja eelmisel aastal?" Kogu riigisektori üle Rahandusministeerium täpset arvestust ei pea, seal on väga palju sellist tavapärast igapäevast kulu, mille sees ka euroalast tööd tehakse. Raske on omahinda niimoodi välja arvutada ja ammugi ei ole see kunagi vaieldamatu. Spetsiaalseid ametikohti selleks loodud ei ole. Euro kasutuselevõtuks valmistumine on asutuste igapäevane töö ja vastavad kampaaniakulud on valitsus eraldanud. Summa on 12,6 miljonit, üleriigilise reklaamikampaania maht on 4,5 miljonit.
"Kas ning kuidas tuleks valitsusel Teie hinnangul kärpida erinevaid teavitus- ja kampaaniakulusid?" Kärbitakse kulusid siis, kui need on natukene varem määratud, aga me tegelikult planeerisime minu mälu järgi eelarvesse umbes 13 koma midagi – vist 13,6 –, nii et üldiselt see summa on miljoni võrra väiksem. Mälu järgi otsustades olen ma siit teile seda juba rääkinud, et tegelikult me tulime natuke odavamalt välja. Aeg selle summa otsustamise vahel oli nii lühike, et oli võimalik paindlikult reageerida.
Ma meenutan teile ka Euroopa Komisjoni üldist juhtnööri, et tuleks arvestada 1 euro ühe meie elaniku kohta. Kui me arvestame seda koos Eesti Panga otseste kuludega sellele valdkonnale, siis see saab olema mõnevõrra väiksem. Samas, arvestades meie rahvaarvu, võiks olla hoopis vastupidi, sest üldiselt need muutuvkulud on ainult osake kampaaniast. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Tiit Kuusmik, palun!

Palun vabandust, ma siin vestlesin korra! Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma esmalt tahan tänada nende õpetlike manitsevate sõnade eest – need kuluvad ikka marjaks ära. Sest midagi ei ole teha, eksisteerivad kõrvuti ikka õige tõde ja vale tõde. Mu küsimus on aga natuke teisest vallast. Laupäevases Põhjarannikus andis intervjuu Rahandusministeeriumi kantsler Tea Varrak, kes ühe mõttena jättis kõlama infokampaanias sellise lause, et praegu on kõige targem mitte midagi teha. Ma paluksin teie hinnangut, kuidas infokampaania siiski sujub.

Kõigepealt: eksisteerivad tõde ja vale. Ma ei tea, mis on parteiline definitsioon sellele valele tõele. Aga olgu, jätke see teadmine endale. Tea Varraku kontekstist välja rebitud sõnu on mul väga keeruline kommenteerida. Ma ei tea, mis seoses need olid öeldud, ja ma ei tea, kas need liigituvad sellise asja alla, nagu vale tõde. Kindlasti ei peegelda see mitte midagi terviklikku sellest, mida ta tegelikult ütles, nii et ma ei hakka seda hindama.

Jaak Salumets, palun!

Repliik! Natuke aitan rahandusministrit. Janar Toomesso ei ole Reformierakonna liige.

Hea ametikaaslane Jaak Salumets, teie küsimus, palun! Selles voorus ei ole repliike, selles voorus on ainult küsimused. Repliigid on läbirääkimistes. Kalle Laanet, palun!

Hea minister! Ma saan aru, et kõik on ilus ja tore ja objektiivne, aga miks teid need küsimused nii kangesti ärritavad? Kas on mingeid tagapõhjasid, mida meie ei tea?

Vaadake, räpane tunne tekib, kui esitatakse selliseid küsimusi. Nüüd selgub – muidugi võib kontrollida –, et tegemist ei ole Reformierakonna liikmega, aga minule on see solvav, kui te süüdistate mind selles, et ma sekkun riigihangetesse ja teen hankeid oma partei kasuks. Mulle on eriti solvav, kui seda teeb Keskerakond. Ma teen nalja pärast õhtuti lahti Tallinna Televisiooni, et sealt vaadata, millist oma inimest promotakse maksumaksja raha eest täna. Valik ei ole väga suur, tavaliselt ühed ja samad näod. See on stiil, mille üle ma naeran, ja te omistate seda mulle! Mul on vastik, ausõna! Tõesti on vastik ja mul on põhjust olla solvunud.

Minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Seega on kuuendale arupärimisele vastatud.

Läheme edasi seitsmenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lembit Kaljuvee, Lauri Laasi, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb, Kadri Simson, Tiit Kuusmik, Helle Kalda ja Arvo Sarapuu. Arupärimine on esitatud 11. mail 2010 ja see käib Eesti Energia reklaamikampaania kohta. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, et arupärimist tutvustada. Lembit Kaljuvee, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Jah, järjekordselt olen ma puldis ja pärin lugupeetud majandusministri käest aru energeetikateemadel. Käesolev arupärimine on esitatud 11. mail ja puudutab Eesti Energia reklaamikampaaniat, mis sel ajal väga jõuliselt esile tuli nii trüki- kui ka telemeedias. Võis näha ilusat rohelist värvi – peaaegu samasugune roheline värv nagu Keskerakonna värv, ainult natukene tumedam – ja seda reklaami Eesti Energia kohta oli tõesti palju.
Kui aga inimesed samal ajal vaatasid oma kuuarvet, siis nägid nad, et arve on jälle suuremaks läinud, kilovatt on kallimaks läinud. Ja kahjuks on olnud niimoodi, et viimase kolme ja poole aasta jooksul, nii kaua, kui lugupeetud Juhan Parts on juhtinud majandusministeeriumi ja esindanud kui omanik Eesti Energiat, on elektri tarbijahind kiirtempos tõusnud. Tehakse juttu, et meil tuleb hirmsasti investeerida, ja räägitakse miljarditest ja kümnetest miljarditest, aga tegelikult tõstetakse hinda ja tehakse minu arvates mõttetuid kulutusi. Ja üks mõttetu kulutus tehti käesoleva aasta kevadel ning me tahame teada, kui suur see kulutus oli ja miks seda ikkagi tehti. Mis selle asja tagamõte oli?
Rohkem ma praegu ei räägikski. Küsimused on kirjas, aga ma loen need veel igaks juhuks ette, et ministril oleks kergem ja parem vastata. Seoses praeguse situatsiooniga ja seoses selle reklaamiga oli meil neli küsimust ja need olid järgmised. "Millised eesmärgid on laialdasel reklaamikampaanial? Kas reklaamikampaania oli tehtud seoses võimaliku Eesti Energia avaliku aktsiaemissiooniga?" Teine küsimus: "Millist kasu toob selline laialdane reklaamikampaania ettevõttele? Millist kasu toob reklaamikampaania elektritarbijatele, kes selle kampaania omast taskust kinni maksavad?" Kas nad tahtsid seda reklaami? Mina ei tahtnud. "Miks peetakse õigeks kulutada ajal, kus võib pidevalt kuulda, et Eesti Energial ei ole investeeringuteks raha, suuri summasid reklaamikampaaniale? Kas Eesti Energial ei oleks alternatiivseid võimalusi, kuhu seda raha paigutada?" Ja neljas küsimus: "Kui suur on kogu reklaamikampaania eelarve ning kuidas see jaotub? Milline reklaamiagentuur on reklaamikampaania teostaja ning kuidas teostaja valiti?"
Nii et sellised küsimused ja palume neile vastust, härra minister!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Ma vastan küsimustele. Esiteks: "Millised eesmärgid on laialdasel reklaamikampaanial? Kas kampaania oli seotud võimaliku Eesti Energia avaliku aktsiaemissiooniga?" Eesti Energia turundustegevuse ja reklaamikampaaniate eesmärk on olnud toetada ettevõtte toodete ja teenuste müügi eesmärkide saavutamist. Eesti Energia brändikommunikatsiooni teavituskampaaniate eesmärk on toetada ettevõtte ärieesmärkide saavutamist. Juba teist aastat järjest on suuremad Eesti Energia avalikud reklaamikampaaniad ajastatud kevadesse: 2009. aasta aprillis-mais uuenenud rohelise energia ja elektritööde lansseerimise kampaaniad, 2010. aasta aprillis-mais rohelise energia turunduskampaania, Eesti Energia tegevust tutvustav teavituskampaania "Oma ja mitmekesine tootmine", elektri ohutuse temaatikat tutvustav sotsiaalse vastutuse teavituskampaania. Sügisesse jäi 2009. aasta energiamärgise auditi kampaania ning elektritööde teenuse jätkukampaania.
Teine küsimus: "Millist kasu toob selline kampaania ettevõttele? Millist kasu toob kampaania elektritarbijatele, kes selle kampaania omast taskust kinni maksavad?" Eesti Energia tegutseb lisaks reguleeritud elektrienergia võrguteenuse müügile mitmete toodete ja teenuste turgudel vaba konkurentsi tingimustes. Näiteks elektritööde ja internetiteenuse pakkumine, energiamärgise väljastamine, energiaauditi teostamine. Reklaami tegemine on konkurentsile avatud ettevõtluse loomulik osa. Selle kinnituseks tasub vaadata teiste Eesti suuremate ettevõtete tegevust, kes korraldavad regulaarselt reklaamikampaaniaid nii oma toodete kui ka üldise maine toetuseks. Turundustegevuse tulemusena suurendatakse Eesti Energia müügitulu, genereeritakse klientide tellimusi või kogutakse huviliste andmeid, parandatakse üksikute toodete või teenuste tuntust, toetatakse toodete ja teenuste personaalset müüki. Samuti toetatakse reklaami tulemusena Eesti Energia üldist tuntust, kujundatakse positiivset fooni, mis aitab otseselt kaasa nii Eesti Energia toodete müügile kui ka teiste Eesti Energia ärieesmärkide saavutamisele, ettevõtete väärtuse kasvatamisele, klientide hoidmisele.
Rõhutan: Eesti Energia ei ole reklaaminud reguleeritud turu elektriteenust või võrguteenust, mille osas konkurents puudub. Vaba turu toodete reklaami paigutatud raha teenitakse tagasi nendesamade toodete ja teenuste müügilt ning reklaamikulud ei mõjuta elektrivõrgu teenuse hinda reguleeritud turul. Igaks juhuks veel kord kordan härra Kaljuveele, kellel on parajasti huvitav vestlus käsil, et vaba turu toodete reklaami paigutatud raha teenitakse tagasi nendesamade toodete ja teenuste müügilt ning reklaamikulud ei mõjuta elektri ja võrguteenuste hinda reguleeritud turul. Loodetavasti kolmandat korda ei pea kordama.
Kolmas küsimus: "Miks peetakse õigeks kulutada ajal, kus võib pidevalt kuulda, et Eesti Energial ei ole investeeringuteks raha, suuri summasid reklaamikampaaniale? Kas Eesti Energial ei oleks alternatiivseid võimalusi, kuhu seda raha paigutada?" Investeeringud ja reklaamikampaaniatega ettevõtte müügiedu toetamine avatud turul on kaks eri asja. Toote reklaami eesmärk on aidata saavutada ärieesmärke nendes konkreetsetes ärivaldkondades, mille teenuseid ja tooteid reklaamitakse. Seejuures reklaami paigutatud raha teenitakse teenuste ja toodete müügist tagasi ja brändi reklaam on investeering ettevõtte mainesse. Eesti Energia investeerimisplaani eesmärgid on sootuks teised. Samuti on investeeringuteks vajaliku raha hulk võrreldamatult erinevas suurusjärgus, mistõttu reklaami eelarve ja investeerimisplaani koos käsitlemine ei ole lihtsalt mõistlik. Eesti Energia viimase aja reklaamitegevus on olnud peamiselt seotud kahe asjaoluga. Esiteks on ettevõte sisenenud uutele tegevusaladele, teiseks avaneb turg. Seega on kampaaniate eesmärk olnud avalikkuse teavitamine ettevõttes toimuvatest muutustest ning samuti avaneval turul klientide hoidmine.
Neljas küsimus: "Kui suur on reklaamikampaania eelarve ja kuidas see jaotub? Milline reklaamiagentuur on kampaania teostaja ja kuidas see valiti?" Eesti Energia andmetel on nende turundus- ja teavitamiskampaaniate kulud 2010. aastal olnud järgmised. Esiteks, rohelise energia turunduskampaania – 0,6 miljonit krooni. Teiseks, Eesti Energia tegevust tutvustav teavituskampaania "Oma ja mitmekülgne tootmine" – 1,5 miljonit krooni. Elektri ohutuse sotsiaalne teavituskampaania – 0,9 miljonit krooni.
Eesti Energia kasutab tooteturunduse kampaaniate korral reklaamiagentuuri Der Tank abi, kes valiti Eesti Energia reklaamipartneriks konkursi teel 2008. aastal. Leping on sõlmitud kolmeks aastaks. Rohelise energia 2010. aasta reklaamikampaania puhul ei kasutatud reklaamiagentuuri abi, kuna reklaamimaterjalid olid valminud juba aasta varem. Korporatiivsete teavituskampaaniate korral kasutab Eesti Energia reklaamiagentuur Division abi, kes on Eesti Energia strateegiline reklaamikommunikatsiooni partner alates 2006. aasta sügisest, mil toimus konkurss Eesti Energia brändi uuendusprojektide partneri leidmiseks. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Eesti Energia selle aasta kampaania oli ajastunud samasse perioodi, kui käis jutt Eesti Energia võimalikust aktsiaemissioonist. Eesti Energial ei ole väga palju konkureerivaid teenuseid, mida reklaamida, seda enam on taastuvenergia reklaami kampaania selgelt mainekujunduslik. Eesti Energia on küll ehk Eesti suurim taastuvenergia tootja, kuid tema kavadesse taastuvenergeetiliseks muutumine esialgu ei kuulu. Kas võib olla nii, et see reklaamikampaania oli suunatud lootusele parandada Eesti Energia mainet ja püüda sellega aktsiaemissioonis paremat lõikust võtta?

Kindlasti mitte. Ma nimetasin ka küsimustele vastates, millised on kampaaniad, mida ettevõte on tavaliselt teinud kevadel ja sügisel. Ja ma usun, et te võite piisavalt järeldusi teha, et nendel kampaaniatel on olemas oma selge loogiline, äriline mõte, olgu tegu rohelise energia või muude Eesti Energia tegevusvaldkonnas käivitatud äridega.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud minister! Te ütlesite umbes nii, et üks nende kampaaniate läbiviimise eesmärk on Eesti Energia mitmesuguse, mitmekesise tootmise tutvustamine. Huvi pärast: mis on see mitmekesine tootmine?

Kõige konkreetsem siht puudutab kindlasti rohelise energia kampaaniat. Selle energia osakaalu oma portfellis on Eesti Energia oluliselt suurendanud ja selle osas on Eesti Energial ka eraldi pakkumine klientidele, kes soovivad teadlikult osta või tarbida rohelist energiat. Ja muide, selliseid tarbijaid on piisaval hulgal, kes on nõus vabatahtlikult maksma rohkem, teades, et see energia on tunduvalt keskkonnapuhtam.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Minu meelest Eesti Energia on Eesti turul monopolist ja kõik me oleme isiklikult seotud selle suure Eesti firmaga. Selles mõttes on väga raske hinnata, kuidas ta veel võib ennast paremini reklaamida. Teiselt poolt on pragmaatiline hinnang, et mõni kuu pärast kampaaniat tõusis hind. Tekib küsimus: mida siis ikkagi reklaamis Eesti Energia? Kas oma toodangu hinna tõusu või midagi muud? Ja viimane küsimus: kas te oskate praegu öelda, kas see reklaamifirma võtab osa ka poliitilistest valimiskampaaniatest?

Minu teada mitte. Ma ei tea, kui ta just Keskerakonnale midagi ei tee. Ma arvan, et Eesti Energia juhatus ja nõukogu on selleks ellu kutsutud, et juhtida seda äriettevõtet. Kui ma vaatan neid reklaamikampaaniaid, siis iga asi on maitse asi. Minu arust on täiesti ebaadekvaatne püüda seda demonstreerida teie valijaskonnale kui hästi olulist elektri hinna mõjutajat. Ma püüdsin ka asjaomaseid suurusjärke ette lugeda. Need mõned miljonid kroonid, mis on ühe või teise kampaania jaoks eraldatud – miks ettevõte seda teeb, see on kindlasti juhatuse ja nõukogu otsus. Ma usun, et neid tasub selles osas usaldada.
Aga kas konkreetselt need reklaamiettevõtted, mis ma nimetasin – üks oli vist Der Tank ja teine oli Division –, poliitreklaami teevad, seda ma ei tea. Ma ei tea, et nad kellelegi teevad, aga võib-olla ka teevad. Erakondi on palju ja ma tõesti ei tea, kes on näiteks Keskerakonna reklaamifirma. Ja ausalt öeldes mind see ei huvita ka.

Kalle Laanet, palun!

Hea minister! Te praegu seletasite meile, nii palju kui meid siin saalis veel on, enam-vähem lahti, miks seda reklaamikampaaniat vaja oli ja ka selle kulutuste poole. Aga sel ajal, kui see reklaam avalikkuses jooksis, vähemalt minu poole pöördus küll n+1 tarbijat ja kurtis, et nemad küll aru ei saa, milleks on monopoolsel ettevõttel sellist reklaami vaja. Et see tuleb ju lõppude lõpuks meie taskust. Vähemalt nende arvamus oli niisugune. Mis on teie seisukoht, kas sellist reklaami oli vaja? Ehk oleks pidanud seda vähemalt rohkem lahti seletama?

Veel kord: ma teeksin suure vea, kui arvaksin, et me siin Riigikogus oleme väga targad inimesed ja peame arutama, kas ühel või teisel ettevõttel on seda või teist reklaami vaja. Samamoodi me võiksime – ma palun vabandust selle paralleeli eest – arutada Telekomi ettevõtteid. Hommikust õhtuni me näeme väga intensiivset reklaami. Loomulikult on sellel turul teenuste osas ka tunduvalt rohkem reaalset konkurentsi.
Samas on täiesti selge, et ka Eesti Energia, olgu küll väiksemates valdkondades, kus on olemas reaalne konkurents – võtame kas või Kõu teenuse –, võistleb samamoodi teiste teenuseid pakkuvate ettevõtetega. Ja on täiesti selge, et kui Eesti Energia teeb seda oma üldise kaubamärgi taustal, siis selles osas on reklaam ühe või teise toote või teenuse müügiks vajalik. Võtame kas või erinevad elektrihooldustööd või sellesama rohelise energia müügi.
Teile võib see meeldida või mitte, aga kui me vaatame neid kulusid, siis mulle pigem tundub, et selline on ettevõtte äristrateegia valik. Ettevõte peab hindama muutusi turul ja mõtlema, kuidas ta oma kliente hoiab, neid rohkem teavitab või millised on tema muud eesmärgid. Ma ei usu, et Riigikogu on pädev hindama ühe või teise ettevõtte juhatuse või nõukogu otsuseid.
Jah, meie asi on kindlasti arutada seoses ühe või teise ärivaldkonnaga, millised on tegelikud äritulemused. Samas ma olen vestelnud teiega korduvalt Eesti Energia ja Eesti energeetika teemadel, ent minu arust pole te kunagi vaevunud võtma ette kogu selle ettevõtte erinevaid teenuseid, et lahata Eesti Energia tegelikke majandustulemusi ja siis rääkida ühe või teise otsuse mõjust nendele tulemustele. Te ei vaevu sellisel tasemel isegi küsimusi esitama.
Siis oleks jutt hoopis teine, kui me ka täna räägiksime, kuidas toimib tegelikult rohelise energia müügi turg, millised on erinevad tarbijasegmendid, millised on erinevad kliendid, mismoodi seis muutub, mismoodi mõjutab rohelise energia areng Eesti Energia ekspordivõimalusi, müües ühele või teisele turule. Need asjad teid ei huvita. Teid huvitab lihtsalt see, et te saate esitada mingeid kaunis omapäraseid küsimusi ning Põhjarannikus ja Narvskaja Gazetas seda tsiteerida. Räägime ikka asjast, siis te aitate kaasa selle ettevõtte parematele äritulemustele.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Saan aru, et reklaamikampaania korraldatakse siis, kui kaupa keegi eriti ei osta. Kas siis Eesti riigis elektriturul, ma mõtlen sise-elektriturul, enam elektrit ei osteta ja kas elektri kasutamise näitajad on kõvasti langenud?

Teie küsimuse eeldus on vale. Kui te vaatate praegust seisu – ma ei tea, keda te siis usaldate. Ehk näiteks Coca-Colat? Kas Coca-Colat keegi ostab või ei osta? Miks ta teeb suuri reklaamikulutusi mitte ainult Eestis, vaid ka igal pool mujal? Nii on see alates pesupulbrist ja hambapastast ning lõpetades meie telefoniettevõtetega. Ettevõte võib reklaamikampaania korraldada väga erinevatel eesmärkidel. On ju sihtturud väga erinevad ja ka tarbijad on väga erinevad. Püüdke neid mõista! Selline järeldus, mida te alguses nimetasite, et elekter on monopoolne kaup, ei vasta osaliselt enam tõele. Oleneb, millisest allikast elekter on toodetud, ka sihtrühmad on erinevad, samuti kliendid. Neid asju tuleb vaadata natuke detailsemalt. Teile tunduvad asjad olevat nii, nagu need olid 30 aastat tagasi. Sellist olukorda lihtsalt ei ole enam.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Jah, härra minister Juhan Parts, sinu  vastustes oli päris palju tõde. Tõesti, on suur tõde, et kui firma, kes teenib 2 miljardit kasumit ja kelle käive on üle 10 miljardi, kulutab reklaamiprojektidele 3 miljonit krooni, siis see ei ole üldse jutt, mida Riigikogus rääkida või millest ka minister rääkima peaks. Aga me püüame siin üht- ja teistpidi, ühte või teist nippi ja küsimusi kasutades teha ministrile ja valitsusele selgeks, kuhu nad tegelikult Eesti energiamajanduse viinud on.
Sellest siin püüdis ka minister meile rääkida, et me küsime tühja-tähja ja tegelikult asjadega ei tegele. Valitsus tegeleb tegelike asjadega. Tegelikud asjad on näiteks sellised, et ma käisin eelmisel teisipäeval Narvas ja küsisin, kuidas lugu on. Jah, me töötame täie võimsusega, 1300 megavatti on meil võimsust. Viis aastat tagasi oli Narva jaamade projektvõimsus 3200 megavatti. Vahepeal osa katlaid võeti käigust ära ja praegu on projektvõimsus veidi üle 2600 megavati. Et me tegelikult täie võimsusega töötame ja suudame ainult 1300 megavatti ehk 50% ära kasutada.
Miks see nii on? Sellepärast, et firma tegeleb reklaamiga, tegeleb Jordaaniaga, tegeleb igasuguste muude asjadega, aga mitte sellega, et Narvas tootmise pool korras hoida. Elektrijaamade katlad on kehvas seisus, need ei suudagi rohkem kui 1300 megavatti toota. Selles on küsimus, mitte selles, et kulutatakse 0,9 miljonit ühe reklaamiprojekti peale või midagi taolist. Asi on sisuliselt käest ära lastud. Narva jaamades on tehtud muudatusi n-ö efektiivsuse nimel: mängitakse üks või teine struktuuriüksus ühtedest kätest teistesse, antakse Eesti Põlevkivile või likvideeritakse üldse ja tehakse muid selliseid nippe. Hea küll, me võime ju koristajad koondada. Me laseme koristajad lahti ja hakkame seda teenust sisse ostma ning ütleme, et näete, nii palju inimesi on vähem, efektiivsus on kasvanud. Jah, teoreetiliselt on nagu kasvanud, aga sisuliselt me oleme Narva jaamad käest ära lasknud. Me ei ole viie aasta jooksul seal teinud seda, mis oleks vaja teha olnud.
Samas oli seal Narvas ka midagi rõõmustavat. Ma käisin õlitehase ehitusel ja vaatasin, rõõm südames, et vundament kerkib. Ja päris jõudsalt kerkib! Võib-olla nüüd tõesti hakkab asi liikuma selles suunas, et midagi hakatakse tegema, lihtsalt ei tegelda ainult reklaamimise ja igasuguste muude projektidega. Kas või näiteks see Kõu projekt jne.
Ma ei taha kogu aeg kritiseerida. Kui jutt juba selle peale läks, siis hea on energeetikamajanduses ka see, et lõpuks on peaministrile nagu kohale jõudnud, et selline tuuleenergiale pealemaksmine Eestis on mõttetu. Ning pärast seda ka majandusminister ärkas, tuli televisiooni ja ütles, et jah, asi on tõesti niimoodi, et sellist kasumit ei tohiks küll keegi Eestis teenida. Me maksame kaks korda rohkem tuuleenergiale peale, kui maksame Narva jaamadele elektri eest.
Sisu on aga selles, et sisulisi asju ei tehta. Ma võtan siin ette oma tütre eelmise kuu elektriarve. 564 krooni makstakse maja elektri eest ja kokku arve on 1253 krooni. 700 krooni on maksnud lihtsalt mitte küll reklaam üksi, aga seal on igasugune pudi-padi, millega tegeldakse. Aga sisuga ei tegelda. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Mina küll selle üle heameelt ei tunne, et Narvas põlevkivi edasi kasutatakse. Ma arvan, et need põhjused on väga selged ja kõigile teada. Selles mõttes on lootust andev, kui Eesti Energia reklaamib ennast kui rohelise energia ettevõtet.
Kuna see teema juba jutuks tuli, on põhjust seda siinkohal veel kord avada. Asi on nimelt selles, kui kallis on siis tegelikult elekter. Toetussummad, mida tasutakse taastuvenergia tootmise eest Eestis, on lähedased – neid võiks muidugi muuta – nende riikide omadele, kellega koos me oleme praegu osaliselt ja aastast 2013 täielikult vabal turul. Juhul, kui Eesti riik ja Eesti tarbija oma n-ö taastuvenergia tootmist toetama ei hakka, siis teatud turumoonutus tekib paratamatult.
Eesti maksumaksja on juba pikemat aega olnud – ja see suundumus aina süveneb – põlevkivimajanduse kohustusliku toetaja rollis. Aastaid tagasi Eesti Energia enda poolt EXTERNE-nimelise mudeliga tehtud väliskulude hinnang näitas väga selgelt, et elektrijaamas põlevkivist ühe kilovatt-tunni energia tootmine võib maksumaksjale maksma minna umbes kaks krooni. Seega, Lembit Kaljuvee näiteks toodud arve, milles on 500 krooni elektri eest, tähendab tegelikult maksumaksja taskust kuni 1000 krooni väljaminekut. Ja seda selle tõttu, et põlevkivi- ehk pruuni elektri sees ei ole kulusid, mis on vajalikud põlevkivi transpordiks ja asjaomase infrastruktuuri rajamiseks, ei ole kulusid, mis on seotud tervise- ja sotsiaalkulutustega, ega ole kulusid, mida maksumaksja maksab nende jäätmete kõrvaldamiseks, mis põlevkivitööstuses tekkinud on. Taastuvenergia puhul on need kulud märkimisväärselt väiksemad, mõnikümmend Eesti senti, kui sedagi ühe kilovatt-tunni kohta.
See on pruuni elektri needus, mis meie peal on. Kõik jutud sellest, et taastuvenergia on kallis, aga vaat meie põlevkivi on väga odav, on lihtsalt silmapete. Silmapete, mis on eksisteerinud väga pikka aega, ja selles mõttes on selle silmapette esiletoomine nendes reklaamikampaaniates minu meelest iseäranis õigustatud. Enamgi: ka riik võiks väga selgelt oma maksumaksjatele selgitada, mida üks või teine tarbimine tähendab.
Just selle tõttu, et on toetatud taastuvenergia tootmist ja et, imede ime, inimesed, kes sellega tegelnud on, on saanud jõukamaks, on nende ettevõtted hakanud edenema. See on tegelikult märk tulevikust. Tulevikust, mis peaks maksumaksjat senisel varjatud ja petval kujul koormama märgatavalt vähem.
On tõsiasi, et põlevkivitööstus tegelikult muudab meid pisitasa vaesemaks, ja see ei anna põhjust rõõmustada. See ei ole koht, kus öelda, et vaat kui vahva, näete, põlevkivi kasutamine aina kasvab. Selle üle võiks rõõmu tunda sel juhul, kui kogu selle põlevkivist toodetud elektri hinna sees oleksid tõepoolest ka needsamad kulutused, mida maksumaksja on sunnitud tegema, ilma seda mõistmata.
Uskuge, ka minu arvamus on, et tegelikult õigesti üles ehitatud majandus ei vajagi mingisuguseid subsiidiume, ja seda ka energiatootmises. Majandus vajab õige hinna arvutamist. Ja on täiesti ilmne, et kui põlevkivist toodetud pruun elekter või muust fossiilsest toormest toodetud must elekter saaks endale õige hinna, kus kulutused, mis sellega seotult maksumaksja igal pool tegema peab, oleks hinna sisse arvestatud, siis puuduks vajadus toetada ka taastuvenergeetikat. Selle järele ei ole lihtsalt vajadust, kuna maksumaksja kulutuste arvamisest hinna sisse piisaks, et need hinnad muutuksid konkurentsivõimeliseks. Uskuge, see probleem on meie ees paratamatult järgneva kümmekonna aasta jooksul.
Kuna tegelikult arupärimine oli seotud reklaamiga, siis ma oleksin väga õnnelik, kui kogu see reklaami- ja teavituskampaania endas sedagi tõsiasja ehk seda, kui palju maksumaksjale tegelikult pruun elekter maksma läheb, samuti sisaldaks.
Ma usun, et kui inimesed teadvustaksid endale, et tasuta koolisöök, tasuta haridus ja muud sellised väärtused, mis võiksid ühiskonnaliikmetele olla tasuta kättesaadavad, ei ole seda selle tõttu, et me sihikindlalt kasutame näiliselt odavaks nõiutud pruuni elektrit, siis nad käituksid teistmoodi. Me nõuaksime rohkem taastuvat energiat, olles täies teadmises, et mõne aja jooksul kõrgem hind on tulevikus täiesti taskukohane.
Ja kui te kuulete, et kogu energiamajanduse tervikpildi kulud ehk energia muundamise, transpordi ja tarbimisega seotud kulud aina kasvavad ja kasvavad, siis on selge, et mida kiiremini me maksumaksjat koormavalt elektrimajanduselt läheme üle mõistlikule ja tulevikku suunatud elektrimajandusele, seda parem saab olema meie keskkonna, sotsiaalne ja haridusseisund. Sellepärast et pruun elekter sellisel moel, nagu teda praegu toodetakse, on selge raiskamine. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme kaheksanda arupärimise juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kotkase! Arupärimine esitati 11. mail 2010 ja teemaks on parvlaevaliikluse probleemid Rohuküla–Heltermaa liinil. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Selle aasta kevadeks olid hiidlaste ootused uue, kvaliteetse praamiühenduse osas viimase piirini üles kruvitud. Selleks oli ka põhjust, sest praamiliiklust teenindavad sadamad said just rekonstrueeritud ja liinile oli tulnud uus, senisest suurem ja võimekam parvlaev. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et möödunud kevadet võib pidada üheks viimase kümne aasta ebastabiilsemaks ja närvilisemaks perioodiks Hiiumaa praamiühenduses. Probleeme oli mitu. Arupärimise esitajad on kaugel sellest, et kõigis hädades valitsust süüdistada. Kui meres on vett vähe, siis valitsusele kurva kirja kirjutamine palju ei aita. Küll aga peaks valitsus tegema tõsised järeldused kevadistest õppetundidest, sest madal veeseis võib korduda. Arupärimise esitamisest on tänaseks möödas üle nelja kuu ja mõni toona aktuaalne küsimus on tänaseks juba lahenduse saanud. Siiski, arvestades olukorra tõsidust ja hiidlaste kõikuma löönud usku Eesti riigi võimekusse, palume ministril vastata seitsmele küsimusele. Esiteks, millal taastatakse Rohuküla–Heltermaa liinil kehtiva sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu järgne olukord, st liini teenindavad kaks parvlaeva mahutavusega vähemalt 400 liinimeetrit? Möönan, et see küsimus on oma aktuaalsuse tänaseks minetanud, sest see olukord on tagatud. Teiseks, millal lahendatakse Rukkirahu kanali ebakvaliteetse süvendamisega kaasnevad probleemid? Kolmandaks, kuidas kavatseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tagada Hiiumaa liinil praamiliikluse tulevaste madalate veeseisude korral? Neljandaks, kas on plaanis Hiiumaa liinil sadamaid täiendavalt süvendada? Viiendaks, kas on plaanis ehitada Heltermaa sadamasse lainemurdja, lahendamaks sildumisprobleemid tormise ilma korral? Kuuendaks, kas reisija poolt makstud üleveo hind ja üleveo kvaliteet esimesel poolaastal on olnud omavahel kooskõlas? Seitsmendaks, kes vastutab ebakvaliteetse praamiliiklusega Hiiumaa mainele ja majanduselule tekitatud kahju eest? Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Vastan arupärimisele.
Esimene küsimus, nagu härra Kotkas ütles, on juba natuke aegunud, aga sellele vaatamata kasutan ma siiski võimalust ja kordan ka siit puldist üle, mis oli selle põhjuseks (kui madal veetase kõrvale jätta), et uus liinile mõeldud laev Muhumaa oli sunnitud sõidud neljaks päevaks katkestama. Tegemist oli Heltermaa sadama põhja plaadistuste nihkumisega. See katkestas neljaks päevaks selle liini teenindamise parvlaevaga Muhumaa. Sel perioodil teenindas kõnealust liini vaid parvlaev Harilaid. Järgnevaks perioodiks edastas Saarte Liinid vedajale navigeerimistingimused parvlaeva Muhumaa jaoks Heltermaa sadamas, misjärel alustas Muhumaa taas liini teenindamist. AS-i Saarte Liinid hinnangu kohaselt tekkisid probleemid Heltermaa sadamas mere põhja pandud plaatidega projekteerija ebapiisavate uuringute ja sellest tulenevate valede ehitusmeetodite tõttu. Tänase päeva seisuga on AS Saarte Liinid vastavalt projekteerijaga, AS-iga Merin sõlmitud lepingule esitanud kahjunõuded AS-i Merin ja tema kindlustusandja ERGO Kindlustuse vastu, kuna projekteerijal oli loomulikult sõlmitud ka vastutuskindlustuse leping.
Teine küsimus: "Millal lahendatakse Rukkirahu kanali ebakvaliteetse süvendamisega kaasnenud probleemid?" Rukkirahu kanali süvendamine toimus kaheksa aastat tagasi. Kanali süvendamise järgne sügavus oli viis meetrit. Kanali kontrollmõõdistused toimuvad igal aastal, et tagada selle kvaliteet ja normidele vastavus. Tähelepanuväärne on, et kaheksa aasta jooksul on Rukkirahu kanali sügavus muutunud vaid 10 sentimeetrit, mille tulemusel on kanali tagatud sügavus praegu 4,9 meetrit.
Kolmas küsimus: "Kuidas kavatseb majandusministeerium tagada Hiiumaa liinil praamiliikluse tulevaste madalate veeseisude korral?" Veetaseme alanemine piirini, mis ei võimaldaks parvlaevade liiklust, on erandolukord, aga seda tuleb ikkagi ette. Aastatel 2007–2008 Heltermaal meretaset alla –50 cm ei fikseeritud. 2009. aastal fikseeriti vastavaid päevi erandkorras 11. Rohukülas oli meretaseme langemist alla –50 cm 2007. aastal ühel päeval, 2008. aastal kahel päeval, 2009. aastal erandlikult 19 päeval. Eelnevast tulenevalt võib väita, et 2009.–2010. aasta talv oli merevee madala taseme seisukohast erandlik, mistõttu ei tohiks veetasemest tulenevaid parvlaevaliikluse katkestamisi lugeda tavapäraseks ja sageli ettetulevaks. Ma usun, et me kõik loodame seda. Oleme seisukohal, et liinivedu suuremate parvlaevadega, mis on võimelised sõitma ka tavapärasest madalama veetasemega (kuni –50 cm) on end õigustanud.
Neljas küsimus: "Kas on plaanis Hiiumaa liinil sadamaid täiendavalt süvendada?" Nii akvatooriumide laevatatavas osas kui ka kaide ääres, välja arvatud Rohuküla 7. kai, kus sügavus on –4,6 meetrit, on vee sügavus –5,2 meetrit, mis arvestab olemasolevate laevade süvistega. Seega, sadamate süvendamist ei ole lähiajal plaanis, kuna veetee, mis praegu on sadamatest madalam, ei võimalda suurema süvisega laevade kasutamist. 2008.–2009. aastal süvendati koos Heltermaa ja Rohuküla sadamate rekonstrueerimisega akvatooriume. Küll tuleb perioodiliselt sadamaid sinna kandunud setetest puhastada ja seda teeb AS Saarte Liinid oma igapäevase majandustegevuse korras.
Viies küsimus: "Kas on plaanis ehitada Heltermaa sadamasse lainemurdja?" Rajamiseks on vajadus, kuna ükski sadam ei ole ilma kaitserajatisteta piisavalt turvaline. Saarte Liinide arengukavas kuni 2006. aastani oli Heltermaa sadamasse kavandatud nii lõuna kui ka põhja poole kaitsemuuli rajamine, milleks planeeriti ka raha – 32 miljonit krooni. Nelja sadama rekonstrueerimise tehnilise ettevalmistuse projekti raames uuriti lainemurdja rajamist põhja poole, kuid selgus, et lainemurdja maksumus osutub seoses rajatise alla jääva nõrga kandevõimega pinnase (nimelt ulatuvad seal pehmed kihid kuni 17 meetri sügavuseni) tõttu mitu korda kallimaks esialgu planeeritust. Sarnane pinnase olukord on ka lõuna pool. Kuna esmane eesmärk oli rekonstrueerida kaid ja sinna juurde kuuluvad ootealad, ei osutunud lainemurdja rajamine suure maksumuse tõttu võimalikuks. Heltermaa sadam ise paikneb kõva kivikünka peal, mis viitab targale asukohavalikule, kuid sadama planeerimise ajal polnud lainemurdjate järele ilmselt vajadust. Oleme siiski seisukohal, et lainemurdja rajamise tehnilist lahendust tuleb lähitulevikus hakata välja töötama.
Kuues küsimus: "Kas reisija poolt makstud üleveo hind ja üleveo kvaliteet viimasel poolel aastal on omavahel kooskõlas?" Parvlaevaliikluse kvaliteeti Rohuküla–Heltermaa liinil on parandatud uue laeva liinile toomisega, mis võimaldab reisijate üleveo mahu suurendamist ja vähendab ooteaegu sadamas. Viimase poole aasta jooksul tekkinud tõrked sel liinil on tekkinud eelkõige vääramatu jõu tingimustes (ebasoodsad ilmastikuolud, madal veetase ja jääolud), mida polnud võimalik vältida. Kuna laevaliiklus merel sõltub suuresti ilmastikuoludest, ei ole reaalselt kahjuks võimalik sajaprotsendiliselt tagada tõrgeteta laevaühendust. See jääb nii tõenäoliselt sadadeks aastateks. Seejuures on tõrgete tekkimise korral vedaja ja ministeerium püüdnud võimalike meetmete abil operatiivselt tagada püsiühendus saartega. Tegime seda ka seekord.
Seitsmes küsimus: "Kes vastutab praeguse ebakvaliteetse praamiliiklusega Hiiumaa mainele ja majanduselule tekitatud kahju eest?" Küsimuses esitatud hinnangu aluseks on tõenäoliselt võetud erandolukorrad, kus vääramatu jõu tingimustes on parvlaevaliiklus Rohuküla–Heltermaa liinil olnud häiritud. Tõrked parvlaevaühenduses on tekkinud siiski ainult erandolukordades, mida praktikas esineb harva. Tavaolukorras on Rohuküla–Heltermaa liinil tagatud kvaliteetne, tõrgeteta parvlaevaühendus. Aitäh!

Austatud minister! Teile on ka küsimus. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Selge on see, et tegijal juhtub mõndagi, ja on ka arusaadav, et kõikide tegevuste puhul ei ole garanteeritud, et see tegevus on sada protsenti õige, nii nagu ka seekord on juhtunud. Aga selle arupärimise üks olulisemaid põhjusi oli kindlasti see, et pikka aega ei antud hiidlastele adekvaatset informatsiooni. Mida te arvate, kas parem kommunikatsioon, kui aru saadi, et plaat on nihkunud (tegelikult saadi sellest ju varem teada, kui see avalikkuse ette toodi), õige ja tark kommunikatsioon oleks päästnud või, ütleme siis niimoodi, oleks hiidlasi tunduvalt rohkem rahustanud?

Võimalik. Ma üldse arvan, et kommunikatsioonis, eriti Hiiumaa suunas, on palju möödalaskmisi, sealhulgas vedaja poole pealt. Me oleme Saaremaa Laevakompanii esindajatega arutanud, et paljuski need hirmud, millele ka härra Kotkas viitas, ja sellises fataalses sõnastuses, et hiidlased on kaotanud usu Eestisse jne, on kindlasti kommunikatsiooniprobleemid ja mitte ainult sellel konkreetsel n-ö erandjuhtumil, kus midagi juhtus sadamarajatisega, aga ma arvan, et ka laiemas mõttes. Olgem ausad! See on n-ö esimene katsetuslaev, mis on mõeldud hiidlasi teenindama pikki aastaid, vähemalt niikaua, kui riigil on leping ja ei ole muud varianti. Vist on kommunikatsioonihäire. Ma arvan, et selliseid apsakaid on tehtud. Ma loodan, et ka vedaja tajub seda vastutust, et ikkagi asjad on siis mõistlikud, kui klient ehk ennekõike hiidlane ja Hiiumaa külaline on rahul ja kõikvõimalikel inimestel, kes tihtipeale teevad n-ö vastupidist kommunikatsiooni, ei ole selleks väga palju pinnast. Kahjuks on sellist vastupidist kommunikatsiooni olnud ja see on ka minule muret teinud. Ma olen käinud Hiiumaal, olen püüdnud neid asju lahti rääkida. Kui inimestele need lahti rääkida, siis inimesed saavad vägagi hästi aru, aga kohati on esmane reaktsioon selline, et majandusministeerium koos Saaremaa Laevakompaniiga tahab hiidlastele meelega halba. Ei ole niimoodi. Ma usun, et ka vedaja tahab parimat, rääkimata ministeeriumist, rääkimata minust, kes ma samuti naudin Hiiumaad. Ma olen nõus, et tuleb seda asja parandada, et hiidlased tõepoolest tunneksid, et see teenus on praegu parim, arvestades Eesti rikkust ja tehnika võimalusi. Pikk vastus, aga see oli hea küsimus.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma olen sinuga ühte meelt, ma usun, et nii Saaremaa kui ka Hiiumaaga oleme sel aastal sammunud uude sajandisse, piltlikult öeldes, sest on tegelikult saadud uued sadamad, uued laevad. Riik koos erainvestoriga on investeerinud sinna ümmarguselt kolm miljardit krooni, mis on ääretult suur raha. Kindlasti juhtub ka selliseid tõrkeid, mis ei sõltu ei valitsusest, ei Riigikogust ega ka Hiiumaal ja Saaremaal elavatest inimestest, pigem on need loodusest tingitud. Ise, olles sõitnud juba 2002. aastast alates pidevalt Saaremaa vahet ja mitte nii tihedalt Hiiumaa vahet, olen tunnetanud edasiminekuvõimekust. Aga mõlemal saarel on väga palju selliseid inimesi nagu mina ja Kalev, kes käivad mandril tööl, on piisavalt palju neid inimesi, kes käivad välismaal tööl, ja sellest tulenevalt peaks astuma järgmise sammu ehk looma nendele inimestele mandriinimestega võrdsed võimalused tööl käimiseks ehk piletihind koju ja tööle sõidul peaks olema mõistlik. See eelnõu, mille on teatud hulk Riigikogu liikmeid Riigikogu menetlusse andnud, võiks leida toetust, sest tegelikult ei ole tegemist ju Eesti riigieelarve mõistes riigieelarvele nii meeletu koormusega, kui mõningatel puhkudel poliitilises kontekstis üritatakse välja näidata. Minister on pidanud meie eelnõu populistlikuks. Minu seisukoht on see, et populismiga ei ole seal midagi tegemist, vaid küsimus on väga tõsine ja seisneb selles, kuidas saartel elavad inimesed saaksid liikuda punktist A punkti B samasuguste kulutustega kui mandriinimesed. Ma väga loodan, et kuna kaks suurt sammu on saartel elavate inimeste jaoks astutud, siis ehk tehakse ka see kolmas pikk samm ära. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme üheksanda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Lembit Kaljuvee, Valeri Korb, Lauri Laasi, Kalle Laanet, Nikolai Põdramägi, Arvo Sarapuu, Jaak Aab, Inara Luigas ja Helle Kalda 3. juunil 2010. Arupärimine on Eesti Energia Jordaania projekti kohta. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee, et ta seda arupärimist tutvustaks!

Härra juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Eesti Energia alustas Jordaania projekti 2006. aastal, nii et veidi rohkem kui neli aastat tagasi, ja aeg-ajalt oleme me ajakirjandusest kuulnud sellest projektist, enamjagu positiivselt. Aga Keskerakonnal on mitmeid küsimusi, millele me tahaksime seoses Jordaania projektiga vastust. See arupärimine kõlab järgmiselt.
Eesti Energia on oma tarbijaid ebameeldivalt üllatanud pidevate hinnatõusudega. Viimase kahe aastaga on kodutarbijale tõusnud elektri hind ühelt kroonilt 1,5 kroonile kilovatt-tunni eest. (See arupärimine esitati 3. juunil, nüüd see enam ei ole 1,5, nüüd on kilovati hind juba 1,6–1,7, nii et siin on pisike viga. Aga see selleks.) Sellel aastal on suurtarbijatele toimunud 40%-line hinnatõus. Eesti Energia põhjendab seda hinnatõusu investeeringute ning turu avamisega. Samal ajal pole aga Eesti Energia suuri ja olulisi investeeringuid viimase viie aasta jooksul teinud. Teadaolevalt Eesti Energia aktsiaid börsil ei noteeritud, kuna nii meil kui ka koalitsioonipartneritel ja teadlastel oli pretensioone investeeringukavade kohta, üheks neist oli Jordaania projekt.
Seoses Eesti Energia Jordaania projektiga on meil teile järgmised küsimused, härra minister. Esimene küsimus: "Hiljuti käis peaminister Andrus Ansip riigivisiidil Jordaanias. Visiidi käigus allkirjastati Eesti ja Jordaania vaheline investeeringute kaitse leping ning kontsessioonileping Eesti Energia ja Jordaania valitsuse vahel kohapealsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks. Kas Jordaania parlament peab kontsessioonilepingu heaks kiitma või on meil tänaseks päevaks juba juriidiliselt kehtiv lepe olemas?" Teine küsimus: "Ajakirjandusest on läbi käinud, et Eesti riik on Jordaania projekti peale kulutanud umbes 100 miljonit krooni. Kui palju on Jordaaniasse tegelikult Eesti Energia raha investeerinud, kui suured on investeerimiskohustused seoses kontsessioonilepinguga?" Kolmas küsimus: "Eesti geoloogid on avaldanud arvamust, et Jordaaniast kaevandatav põlevkivi on väheväärtuslik ja kümme korda suurema väävlisisaldusega kui Eesti põlevkivi. Kuidas hinnatakse sealse põlevkivi kvaliteeti ning millised on tema positiivsed ning negatiivsed küljed?" Neljas küsimus: "Jordaania puhul on tegemist kõrberiigiga, mille puhul on väga tõsised mageveeküsimused. Kuidas on võimalik lahendada maardla hüdrogeoloogilised probleemid?" Viies küsimus: "Jordaania projekti osas võivad probleemideks osutuda lisaks põlevkivi kvaliteedile ning hüdrogeoloogilistele küsimustele ka meie jaoks tundmatu ärikultuur. Kuidas on hinnatud projekti riske ning millised on võimalused, et Eesti riik võib kogu projektiga suurde kahjumisse jääda?" Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie konkreetsetele küsimustele, aga veel kord avaldan imestust arupärijate põhjuslike seoste väljatoomise võimekuse üle. Igaks juhuks kordan selgelt, et Jordaania projekt ei mõjuta Eestis elektri hinda mitte sendigi võrra.
Nüüd vastused. Hiljuti käis peaminister Ansip riigivisiidil Jordaanias ja küsimus on, kas Jordaania parlament peab kontsessioonilepingu ka allkirjastama või on meil tänaseks päevaks juba juriidiliselt kehtiv lepe olemas. Nimetatud kontsessioonileping Jordaania Hašimiidi Kuningriigi ja Eesti Energia tütarettevõtte Jordan Oil Shale Energy vahel on täiel määral kehtiv. Kontsessioonileping on Jordaanias jõustatud ajutise seadusena kuninga, tema kõrgeaususe Abdullah II poolt, kuna Jordaania parlament on praegu laiali saadetud ja uue parlamendi valimised toimuvad alles novembris. Juba jõustatud kontsessiooni veelkordne kinnitamine parlamendi poolt on võimalik, kuid mitte vajalik.
Teine küsimus: "Ajakirjandusest on läbi käinud, et Eesti riik on Jordaania projekti peale kulutanud umbes 100 miljonit krooni. Kui palju on Jordaaniasse tegelikult Eesti Energia raha investeerinud ning kui suured on investeerimiskohustused seoses kontsessioonilepinguga?" Reaalselt projekti arendamise kulusid on Eesti Energial seni olnud suurusjärgus 32 miljonit krooni. Teiseks, kontsessioonilepinguga võetud investeerimiskohustus on 12 miljonit eurot, millest Eesti Energia kohustus on vastavalt projektiettevõtte praegusele omanike struktuurile 76% ehk ca 9 miljonit eurot. Etteruttavalt ütlen, te ei ole seda küsinud: see ei ole otseselt kontsessioonilepingu n-ö investeerimiskohustus, kuid loomulikult vaatab Eesti Energia seda ennekõike kui võimalust tehnoloogia, teadmiste ekspordiks. Reaalsete investeerimisotsusteni jõudmine eeldab vastava ärimudeli loomist. Loomulikult ei kavatse keegi sinna paigutada raha, mida ühel või teisel moel maksavad Eesti tarbijad. Ei kavatse ja ei ole kavatsenud seda ka üldkoosolek, ei ole kavatsenud seda Eesti Energia nõukogu ega ettevõtte juhatus. On suur palve härra Kaljuveele seda valet rohkem mitte levitada.
Kolmas küsimus: "Eesti geoloogid on avaldanud arvamust, et Jordaanias kaevandatav põlevkivi on väheväärtuslik ja kümme korda suurema väävlisisaldusega kui Eesti põlevkivi. Kuidas hinnatakse sealse põlevkivi kvaliteeti ning millised on tema positiivsed ja negatiivsed küljed?" Nii hea kvaliteediga põlevkivi kui Eestis leidub maailmas väga vähestes kohtades ning iga konkreetse maardla puhul tuleb arvestada nii positiivsete kui ka negatiivsete aspektidega ja hinnata, kas kõnealuse ressursi arendamine on majanduslikult põhjendatud või mitte. Ettevalmistusfaasis on Eesti Energia koostöös Eesti ja rahvusvaheliste spetsialistidega uurinud Jordaania erinevate põlevkivimaardlate kasutamise perspektiivikust ja on veendumusel, et Jordaania põlevkivi on tehnilises mõttes kindlasti kasutatav seatud eesmärkide nimel. Küsimus taandub pigem majanduslikule otstarbekusele. Majandusliku otstarbekuse puhul sõltub projekti mõttekus võimalike investeerijate ootusest tootlusele ja keskne küsimus on loomulikult nafta maailmaturuhind. Võrreldes Eesti põlevkiviga võib Jordaania Attarat Um Ghudrani põlevkivimaardla negatiivsete külgedena välja tuua järgmist. Esiteks, põlevkivi madalam kütteväärtus ja õlisaagis. Jordaania põlevkivi kütteväärtus ja õlisaagis on ca 30% väiksem Eesti põlevkivi vastavatest väärtustest. Teiseks, väävlisisaldus. Jordaania põlevkivi väävlisisaldus on ca 2–4 mahuprotsenti, Eesti põlevkivil ca 1,8. Erinevus tuleneb aga sellest, et kui Eesti põlevkivi puhul on tegemist valdavalt anorgaanilise väävliga mineraalides, mis pärast töötlemist jääb põlevkivituhka, siis Jordaania põlevkivi puhul on tegemist peaasjalikult orgaanilise väävliga, mis pärast töötlemist lõpetab õlis. Sellest tulenevalt on Jordaania põlevkiviõli väävlisisaldus ca 10 korda suurem kui Eesti põlevkiviõlil. Väävli eraldamiseks naftast on olemas tehnoloogiad, mida on võimalik kasutada ka põlevkiviõlist väävli eraldamiseks, ja seda on Jordaania põlevkiviõli puhul edukalt katsetatud, see on nn vesiniktöötlus. Väävli eraldamine õlist on tehnoloogiliselt lihtsam tegevus kui hapnikuühendite eraldamine, mis on üks Eesti põlevkivi omapäradest. Jordaania nimetatud maardla positiivsete külgedena võiks välja tuua järgmist. Esiteks, maardla lihtne geoloogiline ülesehitus. Horisontaalne põlevkivikiht katab maardla kogu ulatuses. Teiseks, maardla suurus. Eesti Energia kontsessiooniala on Attarat Um Ghudrani põlevkivimaardla üks osa. Kogu see maardla sisaldab hinnanguliselt 25 miljardit tonni põlevkivi. Eesti Energial on olnud võimalus valida endale asukoht nimetatud maardlas. Eesti Energia kontsessiooniala hinnanguline põlevkivimaht on ca 2,6 miljardit tonni, millele on teatavatel tingimustel võimalik juurde saada 1,8 miljardit tonni põlevkivi. Kokku kuulub seega Eesti Energia võimaliku kontsessioonialasse 4,4 miljardit tonni põlevkivi. Võrdluseks: praegu hinnatakse kogu Eesti põlevkivivaruks suurusjärgus 4,7 miljardit tonni. Teine positiivne aspekt on kindlasti see, et see põlevkivimaardla on soodne kaevandamiseks. Katendi keskmine paksus on 40 meetrit, kui näiteks Eestis Narva karjääris on see 25 meetrit. Põlevkivikihi keskmine paksus on 30 meetrit, Narva karjääris on see 2,8 meetrit. Võimalus rajada karjäär ja katendi väike põlevkivi suhtarv aitab oluliselt vähendada kaevandamisega seotud kulutusi kaevandatud põlevkivi tonni kohta.
Järgmine küsimus on põhjavee kohta. Esimene põhjaveehorisont asub ca 150 meetri sügavuses maardla all. Seda ja teist, sügavamal asuvat põhjaveehorisonti on võimalik kasutada tööstuse veetarbe rahuldamiseks. Põhjaveevaru on küllaldane. Põhjavesi on piisavalt sügaval, vältimaks selle võimalikku reostumist. Samuti ei sega see kaevandustegevust. Positiivne on kindlasti ka see, et nimetatud maardla on eemal üldisest asustusest. Lähim suurim asula asub maardlast ca 40 kilomeetri kaugusel ja juba praegu viib maardlani korralik asfaltkattega tee.
Neljas küsimus: "Kuidas on võimalik lahendada maardla hüdrogeoloogilised küsimused?" Veeressursside olemasolu ja kohaliku hüdrogeoloogia mõistmine on olnud senise projekti üks olulisemaid aspekte ja suhtlus kohaliku veeministeeriumiga on olnud tihe. Attarat Um Ghudrani maardla asub kahe võimsa põhjaveehorisondi kohal. Niinimetatud A7B2 horisont asub 150–200 meetri sügavuses ja selle paksus on 150–180 meetrit. Teine horisont asub ca 700 meetri sügavuses ja selle paksus on ca 300 meetrit. Eesti Energia on kaasanud projekti Saksamaa ja Prantsusmaa geoloogiakeskused ja hüdrogeoloogid, kes on varasemalt aastakümneid tegelnud Jordaania põhjaveehorisontide uurimise ja modelleerimisega. Mõlemad institutsioonid on kinnitanud, et kõnealused põhjaveehorisondid on võimelised varustama veega ka oluliselt suuremat tööstust kui praegu Eesti Energia puhul planeeritavad õli- ja elektritööstused. Eesti Energia on alustanud ka täiendavaid hüdrogeoloogilisi uuringuid ja põhjaveehorisontide modelleerimist koostöös Prantsusmaa geoloogiakeskusega. Jordaania valitsus on andnud kontsessioonilepingu raames nõusoleku põhjavee kasutamiseks põlevkiviprojektide tarvis.
Viies küsimus: "Kuidas on hinnatud projekti riske ning millised on võimalused, et Eesti riik võib kogu projektiga suurde kahjumisse jääda?" Küsijad viitavad põlevkivi võimalikule kvaliteedile, hüdroloogilistele küsimustele ja ka tundmatule ärikultuurile. Jordaania on avatud majandusega riik, millel ühena vähestest maailma riikidest on näiteks vabakaubandusleping Ameerika Ühendriikidega. Enamik kohalikest ettevõtjatest ja kõrgematest riigiametnikest on omandanud hariduse Inglismaa ja Ameerika ülikoolides, samuti on Jordaania Kuningriik enda sõlmitud lepingutest seni alati kinni pidanud. Euroopa või Ameerika päritolu ettevõtjatel on lihtne Jordaanias tegutseda, kuna inglise keele oskus on tavaline ja ühiskonnakorraldus Araabia regiooni kohta väga liberaalne. Senisele nelja-aastasele kogemusele tuginedes võib pigem väita, et Eesti Energial on olnud Jordaanias lihtsam tegutseda kui mõnes meie kandi Euroopa riigis. Seega ei ole Eesti Energia spetsiifilisi ärikultuuride erinevustest tulenevaid riske liialt suureks hinnanud. Aitäh!

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Teadupoolest on Eesti Energia mõnes mõttes n-ö Eesti riigi vara. Moel või teisel, kuidas see vara toimib, mõjutab see väga suurel määral meie energiapoliitilist ja faktilist käitumist. Kuidas võiks pidada õigustatuks käitumist oludes, kus ühtpidi Euroopa Liidu poolt oleme olukorras, kus me peaksime märkimisväärselt vähendama süsihappegaasiheitmeid, mis tulenevad fossiilsetest energiaallikatest, aga selle projektiga oleme me saanud kontsessiooni ja õiguse just nagu kaasa aidata 4,4 miljardi tonni süsihappegaasi atmosfääri paiskamisele? Kas selline majanduspoliitika ja sellise tegevuse soodustamine läheb kokku selle keskkonnapoliitikaga, mida Eesti riik koos teiste Euroopa riikidega ajab?

Aitäh! Ma usun, et läheb küll. Kui seda natuke lahti rääkida, siis mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka globaalselt läbiräägitavad eesmärgid süsihappegaasi õhkupaiskamise vähendamiseks ei tähenda investeeringute kaotamist fossiilsete kütuste kasutusele võtmiseks ühel või teisel moel tulevikus. See on praegune reaalsus. Euroopa Liit, keda peetakse üheks ambitsioonikamaks riigiks, on seadnud eesmärgiks vähendada süsihappegaasi õhkupaiskumist eri valdkondades elektritootmisest kuni transpordini välja kuni 20%, räägitakse 30%-st. Kui te tutvusite viimase energiaalase olulisema dokumendiga, Saksa valitsuses heakskiidetud energiakontseptsiooniga, siis teate, et ka seal on väga selgelt kirjas, et taastuvenergiate tehnoloogia ei ole sellisel määral arenenud, et oleks võimalik esitada realistlik strateegia, kus välistataks igasugused arendustööd fossiilsetel kütustel baseeruvalt, sealhulgas investeeringud. Õige on aga mõelda sellele (sinna me peaksime minu arust tunduvalt rohkem panustama ja see puudutab ka põlevkivi), kuidas võimalikult vähe emiteerida CO₂ ning kas on majanduslikult teostatav kivisöel baseeruvate elektrijaamade CO₂ kinnipüüdmise ja matmise tehnoloogiate, mida praegu paljuski Euroopa maksumaksja raha eest rahastatakse, ülekandmine ka põlevkivitehnoloogiatele. Teisisõnu: mu vastus, hea küsija, tähendab seda, et me ei saa seda välistada, aga kui me investeerime ja kui me arendame, peame tegema seda maksimaalselt keskkonnapuhtalt ja kindlasti ka maksimaalselt panustama tehnoloogia arengutesse. Jordaania projekt aitab selles osas kindlasti kaasa, sest me siiski oleme ju palju üritanud kaasata põlevkivitehnoloogiate arengusse teadlasi-insenere mitte ainult Eestist, vaid ka väljastpoolt, et muuta tehnoloogiat just nimelt keskkonnapuhtamaks ja nii ka majanduslikult toimivaks. Üks risk on kindlasti võimalik lisakulu CO₂ emissiooni tõttu. Ja nii edasi ja nii edasi. Võime siin pikalt rääkida.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te enne ütlesite, et reklaamikampaania kohaliku, Eesti tarbija jaoks elektri hinda ei tõsta. Nüüd te kriipsutasite alla, et Jordaania projekt ka ei tõsta Eesti tarbija jaoks elektri hinda. Elektri hind on aga pidevalt tõusnud. Võib-olla mõne sõnaga räägite, mis siis seda hinda on Eesti tarbija jaoks nii järsult tõstnud?

Ma juhtisin tähelepanu proportsioonidele. Veel kord: Eesti Energial on väga palju ärivaldkondi, kus ta tegutseb vabaturul ja kus toimub ka eksport. Näiteks õli töötlemine, mis annab ju väga suure osakaalu Eesti SKT-sse. Me oleme saanud rasketel aegadel Eesti Energiast võtta ka dividende, nende dividendide abil on makstud pensione, lastetoetusi, vanemapalka, toimetulekutoetusi – väga paljusid asju. Me tegelikult oleme toonud ju sellise eksportiva tööstuse kaudu maksumaksjatele raha, mitte vastupidi. Mis puudutab elektri hinda ja selle kujundamist, siis esitage mulle selle kohta arupärimine, käime need lõigud täpselt läbi. Kui me räägime täna n-ö tootmiskulude seisukohalt, siis tootmiskulude seisukohalt ei ole hinda tõstetud. Ja teie, kuid ennekõike härra Kaljuvee surve tõttu (ma ei tea, kas ma pean selle surve eest olema tänulik või mitte) on kaevurid väga pahased, sest nende palka pole tõstetud, Narva elektrikud on pahased, sest nende palka pole tõstetud. Kui me tõstaksime nende palka, siis automaatselt tõuseks elektri hind. Selle tõttu aga, et teie tõstsite elektriaktsiisi, et te tõstsite käibemaksu, tõusis tarbija jaoks ka elektri hind.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Hea minister! Põhimõtteliselt on Jordaania projekt hea asi ja nagu te mainisite, on selle eesmärk tehnoloogia ja teadmiste eksport, millele teie hinnangul oleme kulutanud juba 32 miljonit krooni. Võib arvata, et siin on ka asjakohane äriplaan, sest ega me ei ekspordi ka tehnoloogiat ja teadmisi filantroopiast tulenevalt. Kas te võite öelda, milline on selle Jordaania projekti eeldatav, väga ligilähedane kasumlikkus Eesti riigile? Olen rääkinud.

Aitäh! Vara veel. Kui me vaatame neid erinevaid äriplaane, projektsioone ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis ma arvan, et sellele küsimusele me võiksime vastata 3–4 aasta pärast, nii et mitte järgmine Riigikogu, vaid ülejärgmine võiks saada vastuse, et kõik tehnoloogiariskid on maandatud, see tehnoloogia, mida me praegu osaliselt uuendame ka Eesti põlevkiviõli jaoks Narvas, on majanduslikult tasuv ja sellisel juhul me näeme tegelikult, milline ärimudel võiks olla, ja me näeme, kui palju sellest tuleb raha Eesti Energia kaudu ka meie maksumaksjatele ja meil on järjekordselt võimalik härra Lengile anda loetelu eelarvelistest õppetundidest, kuidas riigieelarvesse raha tuleb. Umbes selline on see ajagraafik. Kuid ärge saage mu küsimusest jälle valesti aru! Kui te kirjutate mõnes ajalehes artikli ja ütlete seal, et majandusministril puudus igasugune ettekujutus, milline võiks olla see äriplaan või kust üleüldse võiks tulla raha, siis see pole absoluutselt nii. Kahjuks ei ole mul võimalik kõike rääkida, sest mingil kujul hakkab tööle ka äriseadustik. Ettevõtte võimalikke äriplaane ja stsenaariume on õigus teada juhatusel ja nõukogul ning teatud määral on informatsiooni saamise võimalus ka üldkoosolekul ehk minul.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tahaksin niisama jõuliselt kui teie süüdistasite, põrgatada palli tagasi. Mitte meie ei tõstnud aktsiisi ja käibemaksu, seda tegite ikka teie, mille tõttu ka elektri hind tõusis. Aga teie jutust päris hästi siiski ei tulnud välja, kas me läheme Eesti Energiaga Jordaaniasse tegema heategevust, on see n-ö abipakett, või on see ikkagi kasumi teenimise pakett, milles on ette nähtud äriplaan ja kasumi tootmine, või võib juhtuda, et läheme aitama ja pärast paneme selle n-ö ikkagi oma kulutustesse kirja.

Kindlasti on see Eesti Energia jaoks äriprojekt, ei saa juttugi olla muudest projektidest. Veel kord: kindlasti on see äriprojekt, mille jaoks ei ole vaja raha küsida börsilt, rääkimata Eesti tarbijatest. Veel kord kordan: Eesti tarbijatelt ei küsita mitte sentigi. Vastupidi, Eesti tarbija võib saada siit ühel või teisel moel raha tagasi. Kolmandaks, ma siiski tahaksin, härra Pelisaar, öelda teile, et mina esinen praegu Riigikogu ees, mitte Keskerakonna fraktsiooni ees.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Räägime suurest rahast, mis oli investeeritud Eesti Energiasse. Hea minister! Kas te võiksite läbi oma vaatevinkli nimetada kolm-neli suuremat objekti, mis Eesti Energia on viimase viie aasta jooksul lõplikult valmis ehitanud, ja kui palju on need nõudnud rahalisi vahendeid?

Aitäh! Jällegi vastaksin ma sellele hea meelega, aga esitage selle kohta arupärimine. Võtame välja kõik Eesti Energia investeeringukavad, ma arvan, et mõistlik oleks võtta viimase 20 aasta kohta, kusjuures ma oleksin valmis vastama küsimustele kuni nende allettevõtete juhtideni välja ja ma olen valmis rääkima ka nende allettevõtete juhtide muust tegevusest, kui investeerimiskõver meie energiasüsteemis ja meie energiaettevõtetes oli väga väike. Me oleme oma investeeringuid kasvatanud, kuid ma olen siiski nõus teie küsimuse vaatenurgaga, et meil seisavad ees väga suured investeeringud. Aga kui me vaatame laiemalt Eesti Energia investeeringute mahtu, siis jah, selle all on lisaks tootmisvõimsustele kindlasti ka võrgud, põhivõrgud, mis nüüdseks on Eesti Energiast eraldatud, investeeringud sinna on n-ö minimaalselt vajalike investeeringute tasemel.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Tulen tagasi Jordaania projekti juurde. Mul on selline küsimus. Kui on nii pikaajaline projekt ja selle projekti teostamine vajab ressursse, siis ma tahaksin täpsustada, kas ressursid on ainult Eesti Energia ressursid või on ikkagi väljastpoolt teisi ressursse ka. Oskate te öelda, mis ressursid või mis allikad üldse selles projektis osalevad?

Aitäh! Veel kord: seda projekti arendab Eesti Energia tütarettevõte, millest Eesti Energiale kuulub 76%, ja selle ettevõtte kulud jagunevad ka vastavalt proportsionaalselt. Siiamaani on Eesti Energia teinud kulutusi selles summas, mida ma varem ütlesin. Kui jõutakse projekti n-ö järgmise arendusfaasini, kui tuleb vastata küsimusele, kust leida täiendavad investeeringud, siis sõltub väga palju sellest, milline on selle projekti ärimudel, kuidas raha leida ja mismoodi peaks Eesti Energia kui selle projekti arendaja ja praegu kontrolliv partner oma huvisid täpselt esindama. Võimalusi on siin erilaadseid, ütleme ausalt.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Me kuuleme korduvalt ja korduvalt seda, et üht või teist asja on põhjust või ei ole põhjust teha majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Mis aga on need majanduslikud kaalutlused globaalsetes oludes, kus tegelikult, me teame seda väga selgelt, ka raha, mida me majandusliku kaalutluse aluseks peame, ei ole seotud millegi püsivaga siin maailmas, ei kulla, ei millegi muuga? Raha hulk tuleneb ainult sellest, mida inimesed välja suudavad mõelda. Rahapõhine hindamine ei saa olla üldse aluseks jätkusuutliku tuleviku kujundamisel, olgu siis Eestis või mujal maailmas. Jätkusuutlikkus, nagu me praegu seda looduskeskkonna mõttes mõistame, tuleneb ennekõike sellest, kui palju tarbitakse neid ressursse, mis ühel või teisel moel mõjutavad meie elukeskkonda, mõjutavad meie olemist, mõjutavad liike meie ümber jne.
Selles mõttes on tõsine enesepettus, just nimelt poliitiline enesepettus arvata, et juhul kui me kusagil kaugel Jordaanias, kus on kuninga ainuvõim ja muu voli, hakkame kaevandama, õliks muutma ja ära põletama 4 või 5 miljardit tonni põlevkivi, millest tekib 4 või 5 miljardit tonni süsihappegaasi, siis see meid mitte mingit moodi, ei majanduslikult ega keskkonna mõttes ei mõjuta. Maa ökosüsteem on üks, enamgi veel: ka kliimahoidlik majandusmudel seob meid tegelikult kõikide teiste riikidega. Ehk see 4 miljardit tonni süsihappegaasi tähendab tegelikult kellegi jaoks ja kuskil 100 miljardi dollarilist lisakulu, võib-olla suuremat, võib-olla väiksemat. See, et me emiteerime selle süsihappegaasi just nagu heale õnnele lootes Jordaanias, tähendab meie enda maksu- ja majandusruumis mingil hetkel kulutusi. See on paratamatu.
Hea majandusminister tõi võrdluse Saksamaaga ja ütles, et Saksamaal on ka arusaam, et ilma fossiilsete kütuste kasutamise arendamiseta ja kasutussevõtuta lähitulevikus toime ei tulda. See on tegelikult Saksamaa probleem, mitte meie oma. Meie olemise põhjus ei ole mitte selles, et olla nii nagu Saksamaa, vaid meie olemise põhjus on ikkagi see, et olla nii nagu Eesti. Näidata näiteks vähemalt koos Taaniga maailmale tulevikku selles osas, milline võiks olla transformeerunud roheline majandus, mis ei orienteeru mitte kasvule, vaid näiteks sellele, et lihtsalt toime tulla, raiskamata tulevikku, raiskamata ja lõhkumata Maa kliima- ja keskkonnasüsteemi.
Asjaolu, et Jordaanias on olemas põlevkivi, mis on palju paksemates kihtides, ja seal on olemas põhjavett, mida saab kasutada tööstuses, on muidugi tore geoloogiline fakt. Enamik Jordaania põhjaveest, mis on kasutatav, on oma olemuselt samuti fossiilne, nii nagu selle põhjavee kohal lasuv põlevkivigi, see on tekkinud väga pikka aega tagasi. Need varud ei uuene, selles piirkonnas ei ole sadanud tuhandeid aastaid vihma ja ei saja ka järgmised tuhanded aastad. Ehk need põhjaveed ja kihid, mis seal on, on pöördumatult kasutusse minevad ja kui need lähevad kasutusse mitte inimeste toidu ja heaolu, vaid mingi põlevkivi nimel, on see küllaltki kehv.
Loomulikult võidakse öelda, et põlevkivi ongi see heaolu, kuid tegelikult me teame, et aina vähem ja vähem. Iseenesest on ju naftaajastu suhtelises mõttes juba mööda saanud. 1980. aastate keskpaigast alates on nafta osakaal kütuste hulgas suhteliselt vähenenud ehk naftatarbimise tipp, mille kohta räägitakse, et see võib tulla varsti, on juba käes, mõningate hinnangute alusel on see kohe-kohe saabumas. See ei ole perspektiivne tegevussuund. See ei ole tegevussuund, kuhu Eesti riigi ettevõte peaks paigutama umbes 50 miljardit krooni, nii nagu Eesti Energia ise on seda hinnanud. See ei ole üldse tulevikumajandus, me ei peaks sellega tegelema. Me ei peaks tekitama olukorda, kus iga eestlase koormaks kaude, kuna see ettevõte on Eesti maksumaksjate oma, jääks 3000–3500 tonni süsihappegaasi. Seda on oluliselt rohkem, kui me iga aasta ise tekitame.
Nii et ma arvan, et küsimus ei ole pelgalt majanduslik. Küsimus on selles, millist poliitilist, millist kultuurilist, millist eetilist eeskuju Eesti näitab. See ei ole eeskuju, mis vääriks näitamist.
Vajadust on alati. Vaatamata sellele, et juba 19. sajandi alguses oli orjapidamine küllaltki taunitav ja sellega võideldi, oli terve 19. sajandi jooksul orjapidamine üks majandamise viise ja paljud, kes seda pooldasid, ütlesid, et mingit muud moodi ei olegi võimalik. Praegu on Eesti olukorras, kus muud moodi on võimalik. Seesama kompanii ehk Eesti Energia, kes reklaamis ennast aasta alguses kui rohelise energia kompanii, on järgmisel hetkel valmis tekitama 4 miljardit tonni süsihappegaasi mingisuguse aja jooksul. See ei ole kooskõlaline käitumine. Sellised firmad ei püsi pikalt. See on skisofreenia, see on äriline ja ideoloogiline skisofreenia, mida me näeme oma energiakompaniis toimuvat.
Seda kõike aktsepteeritakse heas rahus, mis ei ole minu meelest õigustatud. See, mida üks kultuurne riik saab maailmale tuua, ei ole see, mida Eesti Energia on tegemas Jordaanias. Minugi poolest võiksid need investeeringud olla suunatud hoopis teistesse valdkondadesse, mille kasv on kindlasti suurem kui valdkonnas, mis on seotud põlevkivist vedelkütuste tootmisega. Need on uued tehnoloogiad, uued materjalitehnoloogiad, uued akutehnoloogiad. Hea õnne korral – ka Jordaania projekt õnnestub hea õnne korral – toovad need uute tehnoloogiate projektid Eestile kindlasti rohkem kasu nii maineliselt ja rahaliselt kui ka näitavad maailmale suunda, mis on õige suund. See on suund, millisel moel mitte minna uuele ökoloogilisele kasvule, nagu ekslikult öeldakse, vaid transformeerida oma majandus selliseks, et selle kasv ja areng oleks samasugune nagu looduses, kus tekkimine ja kadumine on omavahel tasakaalus, kus toimitakse selle arvel, mis on olemas, ega elata tuleviku arvel. Loodus ei ela tuleviku arvel, loodus ei ela jäätmeid tekitades, ning ka inimestel on võimalik oma masinaid ja tehnoloogiaid selliseks kujundada.
Selleks on praegu Eesti Energial vara, selleks on praegu Eestil võimalik teha poliitilisi valikuid. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kuulasin teie vastuseid küsimustele ja ühes küsimuses te mind natukene nagu rahustasite. See puudutab seda, et kontsessioonilepingu on Jordaania riik seadustanud.
Mis puudutab seda, et Kaljuvee valetab, siis juristina on teil õigus. Jah, ma võtsin sellesama arve ette ja vaatasin, et selle arve peal ei ole rida, et Jordaania projekti eest nii mitu senti kilovati eest, ega üldse ei ole siin Jordaania rida. Ma loodan, et seda ka ei tule nende arvete peale, mis inimesed saavad ja mis ettevõtjad saavad. Nii et juriidiliselt on teil õigus, härra minister, nii see on.
Teine asi, milles teil kindlasti on õigus, on see, et elektrijaamadele makstakse elektri eest ka praegu peaaegu nii nagu viis aastat tagasi, see hind tõusnud ei ole. Aga tegelikult ju reainimest ega isegi ettevõtjat ei huvita see, millised read seal arve peal on. Vaadatakse seda viimast rida ja tahad või ei taha – siin on minul juriidiliselt õigus – viimane rida on suurenenud, selle kolme ja poole aasta jooksul ligemale kahekordseks. Tahad või ei taha, aga see number on selline. Te ütlesite, et me peaksime need read siin läbi käima arupärimise mõttes. Seda oleks tõesti vaja teha. Muidugi, siia, nende ridade sisse, praegu tegelikult 12 rea sisse on peidetud, mitte peidetud, aga seal lihtsalt on olemas need Jordaania kulud. Need Jordaania kulud on siin kirjas sedapidi, et kõige paremad Eesti Energia spetsialistid käivad Jordaania vahet, see ei ole selles projektis, selles 32 miljonis sees. Eesti Energias on üldse niimoodi. Neli aastat tagasi, kui ma seal viimati direktorite nõupidamisel olin, siis vaadati aastaeelarvet ja seal oli kirjas 20 väga tähtsat projekti, 20 prioriteeti. Olgu Eesti Energia nii suur kui tahes, 20 prioriteeti ei saa olla. Mälu järgi ma ütlen, et nendest projektidest on nüüd kolm jäänud püsima. Esiteks, tuulepark tuhaväljadele. Seal midagi veel ei kerki, aga see pidi tegelikult 2007. aasta lõpuks valmis olema. See oli üks prioriteet, aga seda ei ole. Mis kindlasti käima on läinud, on Kõu. Kui vaadata Kõu projekti eraldi, siis majanduslikult on see väga edukas, õige ja hea. Aga kas Eesti Energia nende asjadega peab tegelema, kas ta peab tegelema sellisel kujul Jordaaniaga, nagu ta tegeleb, raisates oma ressursse, millega peaks tegelikult arendama meie energeetikat ja just tuleviku osas?
Kui vaadata viimaseid aastaid ja arve, mis kajastavad Eesti Energia majandustulemusi, siis on siin ainult orkestrit ja trummipõrinat. Kasumid on vägevad, aga see on kõik lühiajaline rõõm. Pikaajalised otsused said meil siin kevadel tehtud, loodame, et need asjad lähevad õiges suunas ja tõesti käivitatakse ja ka tähtajaks ära tehakse.
Aga ma tulen oma eelmise sõnavõtu juurde tagasi. Tõesti võib saada suures monopoolses firmas kasumit üks aasta, kaks aastat, kui sellele kontsentreerutakse. Aga ma tahan teile kui ministrile öelda, et nende prioriteetide, nende rõhuasetuste tulemus, mis on Eesti Energias olnud, on väga suure küsimärgiga just tuleviku osas. Jah, me võime vaadata kasuminumbreid, tunda rõõmu nendest dividendidest, mis me oleme saanud. Aga tulevikus meie inimesed maksavad ja maksavad elektrienergia eest rohkem, kui nad peaksid maksma meie targa asjaajamise puhul. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Juhataja! Auväärt Riigikogu! Kõigepealt tahan tänada teid, härra minister, et andsite oma mitmetes tänaõhtustes vastustes siin viibivatele kasintarkadele Riigikogu liikmetele mitmeid häid soovitusi ja õpetussõnu, sest õpetused kuluvad alati ära!
15 aastat tagasi oli mul ühel rahvusvahelisel üritusel huvitav keskustelu Jordaania kuningliku keskkonnanõunikuga, kes väitis, et õli ja maagaasi kasutusvõimalusi arvestades nad oma põlevkivi eriti ei puuduta, see jääb ootama tulevikku, põlevkivikasutuse jaoks paremaid aegu. Ilmselt siis 4–5 aastat tagasi see parem aeg Jordaania jaoks ka tuli.
Põlevkivi on loodusvara ja ta väärib keskkonnahoidliku kasutamise uurimist ja vastavate tehnoloogiate väljatöötamist, seda ka Jordaanias. Sest meie tublid ametikaaslased ja mõttekaaslased, mitmeti rohelised, ei püstita ju eesmärki, et las põlevkivi olla ikka ja igavesti maapõues. Seda ei ole öeldud. Ikkagi on suunatud meie meeli ja mõtteid sellele ja ka mina tahaksin seda rõhutada, et küsimus on just nimelt keskkonnahoidlikus kasutamises.
Põlevkivi kasutamist on Eestis käidud õpetamas Austraaliast, Kanadast ja mujaltki. Nüüd oleme meie ühe Euroopa riigina andmas loodetavasti mõlemale poolele kasulikku abi ühele oriendi riigile, Jordaaniale. Ja see on hea, sest ära ainult mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt, vaid ka tegutse globaalselt, kui vähegi võimalik. Olen rääkinud.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme kümnenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Toivo Tootsen, Nikolai Põdramägi, Ain Seppik ja Helle Kalda. Arupärimine esitati 3. juunil 2010 ja see puudutab EAS-i toetuste maksmist. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kallo, et arupärimist tutvustada!

Austatud eesistuja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Selle aasta 28. mail ilmus majandusportaalis E24 artikkel pealkirjaga "Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jagab firmadele toetusi nagu kombinaat". Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga sai EAS üheks Euroopa Liidu struktuurifondide rakendusüksuseks Eestis, kes peaks leidma rakenduse miljarditele kroonidele Euroopa Liidu rahale. Euroopa Liidu rahastamisperioodil 2007–2013 on kokku rohkem kui 53-miljardilisest Eestile mõeldud struktuuriabist EAS-i rakendada 13 miljardit krooni. Artiklist selgub, et EAS-ist toetust saanute seas on hulk maksuvõlglasi ja viletsa maksedistsipliiniga ettevõtteid. Samuti on toetust saanute hulgas palju pankrotistunud ettevõtteid. Näiteks, 1,9 miljonit krooni toetust saanud Wallenium Grupp läks pankrotti ning tekkis uus ettevõte Wallenium OÜ, mis on saanud jälle kahel korral toetust, seejuures kulus sellest 1,9 miljonist kroonist vaid 175 000 krooni tootmisseadmetele ning ülejäänud toetus on kulunud koolituste peale. Toetusesaajate hulgas on ka mitmeid tänaseks pankrotistunud firmasid, näiteks Otepää Golf, infotehnoloogiafirma CodeWiser ja Laulasmaa Hotellid. Samuti on 3,3 miljoni krooni ulatuses saanud toetust kodukeemiatootja Mayeri Industries, millel on Krediidiinfo andmeil tõsiseid raskusi maksedistsipliiniga. Kuigi see arupärimine on esitatud eespool nimetatud majandusportaalis ilmunud informatsiooni põhjal, muudab selle võib-olla veelgi päevakohasemaks lähiminevikus avaldatud Riigikontrolli audit EAS-i tegevuse kohta, mis on üsna kriitiline ja näitab, et EAS-i tegevus ei ole olnud piisavalt tulemuslik. Aga seoses selle arupärimisega palume ministril vastata lisatud neljale küsimusele. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud arupärijad! Riigikogu liikmed!
Esimene küsimus: "EAS kinnitab, et toetuste määramisel võetakse arvesse ka taotleja maksedistsipliini ning seda kontrollitakse hindamisprotsessi ajal, pärast otsuse langetamist ja ka vahetult enne väljamakse tegemist. Kuidas on siiski võimalik, et toetust saavad viletsa maksedistsipliini ja maksuvõlgadega ettevõtted? Kas EAS-i teostatav kontroll toetust saavate ettevõtete suhtes on piisav?" Kõigepealt vaatasin igaks juhuks üldist statistikat, et saada selgust, kas teie toodud näited on mingi reegel või erand. Ma ei läinud küll kuni 2004. aastani välja, kuid alates 2008. aasta jaanuarist on pankrotti läinud 30 EAS-ist toetust saanud ettevõtet. Ma tõesti loodan, et need andmed on õiged. Arvestades, et sama aja jooksul on EAS-ist toetust saanud 2391 ettevõtet, moodustuvad pankrotistunud ettevõtted 1,25% kõigist toetust saanud ettevõtetest. Loomulikult on EAS-i pakutavad toetused erineva kaaluga ning erineva sihtotstarbega. Võttes arvesse, et täpselt sellesse aega jääb ka majanduslangus, mil paljud Eesti ettevõtted läksid hingusele, on see suhteliselt väike protsent. See ei tähenda seda, et me ei võiks taotleda, et see protsent oleks veel väiksem. Majandusolukord muutus, see oli paratamatu, et kõik uutes tingimustes ellu ei jäänud, kuid EAS-ist varasematel aastatel ühel või teisel eesmärgil toetust saanud ettevõtted on siiski paremini hakkama saanud kui Eesti ettevõtted keskmiselt. EAS-is on tavaliselt ühe või teise otsuse langetamise eel eri etapid. Kõigepealt kontrollitakse, et ettevõttel poleks maksuvõlga, et ettevõte ei oleks likvideerimisel ega pankrotis, hinnatakse ettevõtte majandusseisu, see peab olema professionaalne, toimub ekspertide ja EAS-i juhatuse tasemel hindamine, nõutakse nii värsket majandusaasta aruannet kui ka möödunud aasta auditeeritud majandusaasta aruannet, samuti kontrollitakse juhatuse liikmete ja projektijuhi tausta ja esindusõigust ning jälgitakse, kas tagasinõuded on tasutud, kui on tehtud vastavaid ettekirjutusi, kusjuures kõik need nõuded kehtivad kõigile taotlejatele. Erandite tegemine on välistatud, maksuvõla kontrolli tehakse igal etapil, ka vahetult enne reaalse väljamakse tegemist, kusjuures väljamakse ühe või teise toetuse puhul tehakse tavaliselt siis, kui ettevõte on juba teinud kulutuse, mille jaoks on ühel või teisel eesmärgil taotletud rahalist toetust. Toetuse andmise ja mitteandmise otsused teeb EAS-i juhatus. Juhatus peab kindlasti vastutama tehtud otsuste eest ja ka selliste otsuste eest, kui tulevikus selgub, et need ei olnud kõige mõistlikumad. Otsuse tegemisel peab EAS-i juhatus arvesse võtma seda, kas ettevõtjatele toetuse andmine on õiguslikult korrektne, nad peavad hindama, kas see toetuste andmine on ka sisuliselt põhjendatud või mitte ning kas see vastab ettevõtja tegelikele vajadustele. Selle jaoks on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, mis oma loomult on eraõiguslik sihtasutus, just loodudki. EAS ei ole ainult määruste täitja või toetuste jagaja, vaid on ka sisuline ettevõtluse arendamise agentuur. Otsuse tegemisel saab EAS-i juhatus tugineda eksperdiarvamustele ja hindamiskomisjoni liikmete arvamustele. Juhatuse tegevust peab kontrollima EAS-i nõukogu.
Ma tutvusin teie poolt väljatoodud ettevõtte koolitusprojektidega ja toetuste summadega. Ma leian, et koolitustoetuse jagamise tingimused peaks kindlasti kriitilise pilguga üle vaatama. Mis puudutab teie kriitikat või vihjeid nende ettevõtete kohta, siis ma ei saa teatud seadusest tulenevatel põhjendustel rääkida kõikidest otsustest, kuid mul tekkis ka küsimusi. Mitte niivõrd selle kohta, kas need toetused on eraldatud õiguslikult ja finantsiliselt korrektselt, vaid selle kohta, kas EAS-i juhatus ja eksperdid on piisavalt kaalunud ühe või teise ettevõtte äriplaani, koolitusvajadusi, ühte või teist vajadust, et selliseid otsuseid teha. Ma ei hakka detailidesse minema. Kui teil on küsimusi, siis me võime abstraktselt rääkida. Selles osas on kindlasti küsimusi. Selle tõttu peab ministeerium kindlasti selle teadmiste-oskuste arendamise meetme üle vaatama, et teha selgeks, kas viga on selles määruses või tehakse otsuseid tõepoolest liiga kergekäeliselt. Selle koolitusmeetme, millele te viitasite, eesmärk ei ole lihtsalt teha mingit koolituse asendustegevust, vaid ennekõike peab olema riigi toetatav koolitus suunatud ettevõtte uuele arengutasemele viimisele, olgu siis uute turgude hõivamiseks või uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks vajaminevate inimeste ettevalmistamisele kas täiendusõppe korras või ka kutseoskuste põhjaliku täiendamise korras. Selles osas kavatseme kindlasti seda meedet analüüsida ja vajaduse korral korrigeerida.
Teine küsimus: "Ettevõtjad on avaldanud arvamust, et EAS jagab liiga palju toetusi koolituste ja turundustoetuste jaoks ning napib võimalusi saada toetusi materiaalse vara soetamiseks. Kuidas on plaanis muuta toetuste jagamise kriteeriume selliselt, et toetuste jagamine oleks tõhusam ning need läheksid õigesse kohta?" Alates 2004. aastast on ettevõtted saanud turundus- ja koolitustoetusi erinevate programmide peale kokku 732 miljonit krooni, sellest eksporditurundustoetusteks 397 miljonit, turismiturundustoetuseks 52 miljonit krooni ja töötajate teadmiste arenduse koolituseks 283 miljonit krooni. Ma loodan, et te suutsite jälgida neid proportsioone. Julgen öelda, et üks asi on koolitustoetused, mis juhul, kui nad ka on väga vajalikud ettevõtte tööjõu ettevalmistamiseks või mingitel muudel kaalutlustel, on väiksemas proportsioonis kui tegelikult ettevõtete ekspordi toetamine. Seega, ma arvan, et nendest arvudest tuleb välja, et tunduvalt suurema osakaaluga me tahame toetada ettevõtete eksporti, ka turismi. Need on minu arvates olulised valdkonnad, pigem ma ei vähendaks neid proportsioone. Te viitasite ka ettevõtete infrastruktuuri rajamise toetustele ja tööstusettevõtete tehnoloogia investeeringutoetustele, mida EAS on viimase kahe aasta jooksul rahastanud mahus 984 miljonit krooni. Me näeme samuti, et see on proportsionaalselt oluliselt suurem osa kui töötajate teadmiste ja oskuste arendamise toetustel. Kindlasti, nagu ma eespool ütlesin, me peame vaatama, kas viga on määrustes või on viga nende määruste rakendajates. Kui mõned projektid on läinud nihu, siis kindlasti ei saa last koos veega välja visata, sest teadmised ja oskused on olulised, eriti kui me räägime teadmistepõhisele majandusele üleminekust. Me näeme erinevatest hinnangutest-uuringutest, et puudu on teadmistest uute turgude ja tehnoloogia vallas. On täiesti selge, et ilma koolituseta neid teadmisi ja oskusi ei omanda. Kindlasti kasvatab see meie ettevõtete konkurentsivõimet, kui me pakume ettevõtetele seda laadi võimalusi oma töötajaskonna oskusi ja teadmisi täiendada. Ma olen nõus, et nende otsuste puhul peab olema tunduvalt kriitilisem, et me ei rahastaks lihtsalt koolitusi, mida tihtipeale on tehtud. Liiga palju võib-olla rahastatakse niisuguseid pehmeid koolitusi, kõikvõimalikke juhtimiskoolitusi, meeskonnatöökoolitusi ja kõiki muid selliseid, mida meie arvates peaksid ettevõtted pigem ise rahastama. Aga veel kord kordan: see on selline koht, kus tuleb tõsiselt arutada, vaadata senist kogemust. Mulle tundub, et siin on mingid korrektiivid vajalikud.
Kolmas küsimus: "EAS-i kaudu liiguvad suured summad. Milline on hetkel kontroll EAS-i suhtes toetuste jagamise osas ning kas on esinenud rikkumisi?" Kontrolli on palju, ütleme niimoodi. Ma loen teile ette mõned tegevused. Esiteks, majandusministeeriumil on haldusleping EAS-iga, selle järgi toimub aruandlus kõigi meetmete kaupa kaks korda aastas, lisaks on erilaadsed kohtumised, iga nädal toimuvad probleemide arutelud majandusministeeriumi ja EAS-i vahel. Teiseks, seirearuanded. Need kinnitab rakenduskava juhtkomisjon kord aastas. Seirearuanne esitatakse Euroopa Komisjonile juhul, kui tegemist on Euroopa Liidu vahenditega. Enamikul juhtudel on tegemist Euroopa Liidu vahenditega. Kolmandaks, kõikvõimalikud auditid. Auditeerimisõigus on Rahandusministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, samuti Euroopa Komisjoni audiitoritel, Riigikontrollil ja Euroopa Audiitorite Kohtu audiitoritel. Lisaks on EAS-i enda siseaudit. Neljas kontrollivõimalus: ettevõtetel on võimalik esitada vaideid. EAS ei lahenda ise oma vaideid, vaid need lahendatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, ka see on majandusministeeriumile hea sisend võimalike kitsaskohtade ja süsteemsete vigade leidmiseks ning samuti üksikjuhtumite puhul teatud seisukohtade kujundamiseks. Viiendaks on riskide hindamine igal aastal vastavalt Rahandusministeeriumi koostatud metoodikale. Siia kaasatakse eri taseme töötajad ning see on hea kanal võimalike kitsaskohtade väljaselgitamiseks, riskimaandamisplaanide tegemiseks. Ma vaatasin eelmisel aastal EAS-is tehtud auditite arvu, ma ei hakka täpselt rääkima, kes milliseid auditeid on teinud, kuid kokku on eri audititeostajad teinud umbes 45 auditit. Need ei ole need Riigikontrolli poolt kõlavalt esile toodud tulemusauditid, mis räägivad üldisest mõju hindamisest, tegelevad rohkem poliitikaga kui reaalse finantskontrolliga. Tundub, et oleks justkui piisavalt, kontrolliga me seal midagi kindlasti paremaks ei muuda. Kuues meede on selline: EAS-i otsuste pädevuse eest vastutab nõukogu ja tema nimetatud juhatus. Juhatus võtab vastu otsused toetuste andmise kohta. Taotluste hindamisel on juhatusel abiks hindamiskomisjon, kes on valitud vastavalt meetme eesmärgile. Kui me vaatame erinevaid väiksemaid finantsrikkumisi (ma rõhutan, et mingisuguseid suuri toetusmeetmete tingimustele mittevastavaid makstud toetusi praktiliselt ei ole ükski audit ühegi meetme puhul avastanud, väiksemaid finantsrikkumisi aga küll), siis näiteks möödunud aastal tehti otsused erinevate ettevõtete toetuste kohta mahus 2 miljardit, auditid on avastanud mitte abikõlblikke kulusid, mida on lubatud ettevõttel kanda ja mis on tegelikult tagasi nõutud, 0,57 miljonit krooni, see on murdosa, mis on ka ettevõtetel tagastatud.
Viimane küsimus: "Kuidas vastab EAS-i poolt jagatavate toetuste struktuur Eesti majanduse vajadustele?" Veel kord: EAS on täitmist korraldav asutus oma pädevusega, õigusega otsustada, kuid loomulikult lähtub EAS, kasutame seda mõistet, riiklikust tellimusest, mis on sätestatud eri strateegiates ja arengukavades, olgu selleks Eesti ettevõtluspoliitika, olgu selleks ekspordi- ja välisinvesteeringute tegevuskava "Made in Estonia", "Teadmistepõhine Eesti" vm. Nendes kirjeldatud üldeesmärgid on majandusolukorra muutudes jäänud tegelikult samaks. Ikkagi ei ole need toetused mingisugused lausalised toetused, vaid neil on kolm põhieesmärki: suurendada ettevõtete tootlikkust, suurendada Eesti ettevõtete ekspordivõimekust ja sellega konkurentsivõimet ning motiveerida ettevõtete aktiivsemat innovatsioonitegevust. Ma lisaksin ka neljanda – ettevõtluse aktiivsuse kasv Eesti ühiskonnas. Majandusministeerium monitoorib pidevalt oma haldusala strateegiate ja arengukavade ajakohasust ning teeb vajaduse korral korrektiive poliitikate rakendusplaanides. Näitena võin tuua kas või ettevõtluse tugipaketi, mille me töötasime välja ühe sammuna, reageerimaks majanduskriisile. Kõik väljatöötatud toetuste liigid lähtuvad strateegias väljatoodud eesmärkidest ning panustavad nende eesmärkide saavutamisse. Kindlasti on võimalik veelgi suurendada toetuste mõju majandusele, parandades toetusskeemide mõju analüüsi ning täiustades toetuste jagamise protsessi. Loomulikult tahame me teha maksimumi, et toetuste jagamine oleks mõjus, ning kavatseme siin teha nii lühiajalisemaid kui ka pikemaid horisonte silmas pidavaid samme, läbi arutades seda Riigikoguga, vajaduse korral Riigikogu komisjonidega, ettevõtete ühendustega. Nii et see on igati aktuaalne küsimus. Riigikontrolli auditit me oleme samuti kommenteerinud. Ma ei hakka siin seda väga põhjalikku tööd üle rääkima. Kui on küsimusi, siis kindlasti vastan ka neile. Aitäh!

Austatud minister! Ma tänan teid! On üks küsimus. Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! See, mis te vastasite, oli suhteliselt põhjalik, aga EAS-i toetustega seotult jäävad mõned asjad natuke segaseks või arusaamatuks. Mulle teadaolevalt ei saa näiteks siiamaani EAS-i toetusi taotleda leivatööstused, ilmselt ei ole siiani võimalik taotleda EAS-i toetusi maakaupluste renoveerimiseks, kuigi mitmed kauplused seetõttu maal kinni lähevadki, et nad ei suuda ennast tänapäevastada, käive on väike jne. Samas toodaksid väikesed pagaritööstused kindlasti palju maitsvamat leiba, mitte sellist, mis püsib kaks nädalat või kauemgi värske. Kuidas oleks võimalik, et toetused läheksid kõikidele valdkondadele lähtuvalt vajadusest, mitte ainult ettekirjutatud reeglitest lähtudes?

Aitäh selle tõeliselt hea küsimuse eest! Aga öelge mulle mõni ettevõtja, kellel ei oleks vaja veel rohkem raha! Ikka on vaja, ikka on mõni mõte, mida tuleks arendada või üritada teoks teha. Teisisõnu, mis puudutab ettevõtete otseseid vajadusi, neid suuremaid kitsaskohti, siis nende kitsaskohtade kaotamiseks me oleme pakkunud need erinevad poliitikad ja strateegiad, mille rakenduslik väljund on needsamad meetmed oma eesmärkidega ja oma võimalustega, mida me ettevõtetele pakume. Vaatame näiteks tehnoloogia arenduskeskuste meedet. Praegu on Eestis 8 tehnoloogia arenduskeskust, nende ümber on koondunud, ma usun, 100, võib-olla 150 Eesti ettevõtet. Mõned nendest sobivad suurepäraselt ka leivatööstustele. Ma tean, et pärmivabrik tegutseb ühes tehnoloogia arenduskeskuses – ka see on teatud mõttes toetus. Eksporditurunduse puhul me tavaliselt ei tee üldse piiranguid, selleks et toetada teatud ekspordikulude osas, motiveerida, et otsitaks eksporditurge. Siin ei ole piiranguid, piirangud on pigem jae-, hulgikaubanduse ja võib-olla kinnisvaraettevõtete puhul. Kui me räägime stardi- või kasvutoetustest, mis on mõeldud ettevõtluse aktiivsuse ja juba olemasolevate väikeettevõtete kasvatamiseks, siis me ei tee ka seal erilisi piiranguid, kuigi mõned on ette nähtud. See on mõneti majanduspoliitiline valik, aga väga suuri piiranguid seal ei tehta. Kui me räägime investeeringutest tehnoloogiasse, siis paljuski on toiduainetööstuse puhul olnud võimalused ka Põllumajandusministeeriumi kaudu, arvestades nende seost põllumajandusega. Siin on püütud vältida dubleerimist. Eksporditoetuste puhul on jäänud ka Eesti avalikkuse kõrvu kuidagi kõlama, et on mingisugused lausalised toetused, mis on kõigile avatud, muudkui tule ja küsi ning antakse raha pihku. Hoidku jumal selle eest! Me ei taha seda. Me tahame ikkagi teatud tingimuste või teatud arengutakistuste ületamiseks pakkuda just nimelt sellist rahalist präänikut ja seda on püütud vastavalt disainida.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ehk EAS-i kaudu liiguvad tõesti suured rahasummad. Vähe sellest, et EAS-i toetust saavad ka viletsa maksedistsipliini ja maksuvõlgadega ettevõtted, pole harv juhtum, kui toetust saavad ettevõtted, kes sisuliselt seda ei vajaks. Kui ikka EAS-ilt tuleb näiteks 1- või 2-miljonilist toetust paluma ettevõtja, kes sõidab kohale mitu miljonit maksva sõiduautoga, siis oleks ju lihtne vastus: vaheta see kallis auto odavama vastu, sõidad niisama kaua ja niisama kaugele, ja polegi sulle toetust vaja. Jätame selle raha sellele, kes seda rohkem vajab, näiteks noorele, ettevõtet alustavale ettevõtjale, kes pealegi saab vähemaga hakkama. Mida teie sellest arvate?

Aitäh! See sõltub, ütlen veel kord, nendest erinevatest ettevõtlusprogrammidest, sellest, millise programmi toetuse järele inimene selles imeilusas autos kas kohvrite või kraanaga tuleb, see sõltub ju sellest. Lõppkokkuvõttes, kui ma vaatan meie tehnoloogia arenduskeskuste programme, siis jumal temaga, sõitku mingi kallima džiibiga või millega tahes. Ma arvan, et see, mida me soovime sellest programmist saada Eesti majandusele, panna ettevõtjad ja meie teaduspotentsiaal ühiselt töötama ikkagi suunatult turgude vajadustele, leidma uusi innovatiivseid valdkondi, on hoopis olulisem kui see, millise autoga see härra või proua parajasti sõidab. Küll olen ma nõus sellega, et kui ma vaatan neid koolitusmeetmeid, siis ka minul on teatud küsimused kindlasti nendele otsustajatele, keda ma just nimetasin, kelleks on ikkagi ennekõike EAS-i juhatus. Kuidas on võimalik olla nii pime, et mitte märgata, kas kõiki neid koolitusi ühele või teisele küsijale on mõtet anda? Siin on võimalik EAS-i juhatusel öelda ka lihtsalt ei, sest ettevõttel ei ole õigust seda toetust nõuda. Aga EAS-i juhatus peab jällegi kindlasti käituma nii, et arvestataks võrdse kohtlemise printsiipi, ta peab käituma läbipaistvalt ja ta peab olema suuteline ka oma otsust põhjendama. Kui ikkagi ettevõtja esitab projekti, mille abil ta loodab saada n-ö kergemat raha või vähendada kulusid, mille kaal on väike ja mille kohta on tõsiseid küsimusi, siis professionaalne EAS-i töötaja peab ikkagi suutma selle ära hinnata. Rääkimata starditoetusest. Kui keegi tuleb starditoetust taotlema ja sõidab oma autoga, siis ma arvan küll, et võiks täiesti rahumeeli olla piisav see, et ilma pikemalt pabereid koostamata suunataks ta kuhugi teise asutusse.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! EAS-iga seondub loomulikult väga palju erinevaid ja huvitavaid küsimusi ning osa neist haakub Riigikontrolli tehtud auditiga. Mitte et ma oleksin seda meelt, et Riigikontrolli audit on õige ja kõik see, mis EAS-is on tehtud, on vale, või vastupidi – seda asja ei saa üldse niimoodi käsitleda. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on olemasolevate seaduste, reeglite ja praktika kogum ja see, mille hiljaaegu avalikuks tulnud Riigikontrolli audit tekitas, oli väga tänuväärne diskussioon selle üle, milline peaks olema Eesti ettevõtluse toetamise tulevik. Loomulikult, niisugune lihtne tähelepanek, millise autoga sõidab see, kes arenguabi või alustamisabi küsima tuleb, on iseküsimus, kuid ma arvan, et me peame ettevõtluse riiklikest vahenditest arendamise puhul rääkima põhilisest, nimelt sellest, kust ettevõtted ise oma kasumi ja raha teenivad, s.o loomulikult riskimisest. Ilma riskita ei teki kasumit, ilma riskita ei teki uudseid lahendusi, ilma riskita ei leita uusi turge. Risk tähendab paratamatult ka seda, et osal võib minna hästi ja osal mitte nii hästi ja osal päris halvasti.
Küsimus on selles, kas sellise riskiva, tulevikku ja katsetamisse suunatud substantsiga, nagu on ettevõtted, sobib tegelema arendusettevõte, toetusettevõte EAS-i näol, mille põhikreedo on püüda olla väga konservatiivne, väga tagasihoidlik, väga hillitsetud ja justkui väga ettenägev valdkonnas, kus ettenägemist tegelikult olla ei saa – see on nimelt ettevõtlus. Turgude meelevalda me kontrollida ei saa ja õnn on ettevõtluse üks oluline koostisosa. Tegelikult, kui me räägime, et me soovime näha innovatiivsemat tegevust ettevõtlusvaldkonnas, siis me peame ise ka muutma sellesama Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja selle aluseks olevad reeglid riskijulgemaks ja riskivabamaks. Vaid siis on võimalik korrektselt ja korralikult assisteerida ettevõtteid nende tegevuses.
Teine väga oluline punkt on see, kuidas paremal moel toime tulla ettevõtetega, kes orienteeruvad innovatsioonile. Ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse enda kompetents konkreetsetes tehnoloogia- ja arendusvaldkondades peab olema suurem kui pelk administratiivne võimekus toime tulla raha ja lepingutega. Kompetents peab olema selline, et EAS suudaks ilma ekspertideta omaenda töötajatega toime tulla päris paljude projektide tasuvuse ja perspektiivikuse hindamisega. See omakorda tähendab seda, et ka ametnikele ja töötajatele, kes sellega tegelevad, peavad olema vead lubatud rohkem kui praegu. Just nimelt vigade vältimisest tunneb asutust, kus tehakse formaalseid otsuseid ja kus võib-olla tulemused ei ole sellised, nagu me loodaksime.
Lihtsam lävend, astumaks sisse EAS-i rahastamisskeemidesse lihtsamate ideede kirjeldamisega või ka keerukamate ideede kirjeldamisega lühivormis, on see, mida me vajame. See on sama mudel, mida on aastaid juba kasutanud asutus Soomes, mida EAS sageli oma eeskujuks toob, nimelt Sitra.
Lõpetuseks, küsimus on milles? Kujutame ette Bill Gatesi aastakümneid tagasi, kui ta oma arvutiäriga algust tegi, ja küsigem: kas selline inimene saanuks EAS-ist toetust? Tõenäoliselt mitte, nii nagu ka väga paljud teised, kellel on peas innovatiivsed mõtted, kuid kes sageli ei mahu administratiivsetesse ja bürokraatlikesse raamidesse. Enamik uuendusi ei mahu bürokraatlikesse ja administratiivsetesse raamidesse ja selle tõttu ongi põhjust need raamid üle vaadata. Mida kiiremini me seda teeme, seda kiiremini hakkavad need kümned ja sajad miljonid ning miljardid, mis meil ettevõtluse toetamiseks on, kuluma ja panustuma sisuliste, kasvavate ja arendatavate asjade sisse. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Palun kõiki, kes soovivad esineda vabas mikrofonis, ennast registreerida pärast haamrilööki! Palun Riigikogu kõnetooli Toomas Vareki!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mind ajendas täna kõnetooli tulema just see kümne arupärimise arutamine, mida me siin praegu viie tunniga tegime.
Täna jõudsime me Riigikogu XI koosseisu viimase poole aasta tegemisteni. Iga esmaspäev toob midagi uut, eriti just nende arupärimiste kaudu. Täna oli meil kõne all kümme arupärimist, mis olid antud üle küll pool aastat tagasi, kuid need kõik olid väga aktuaalsed. Teema, mis puudutab energeetikat, on kogu maailmas esimesel kohal. Kõik arutavad ja mõtlevad, kes haldab energeetikat ja millise hinnaga energiat edasi müüakse. Samad mured ja probleemid on ka meil.
Jah, igal medalil on kaks külge. Üks küsib, teine vastab, üks näeb asja ühest vaatevinklist, teine näeb asja teisest vaatevinklist. Täna Vabariigi Valitsuse esindajad (ministritele kõigepealt suur tänu, et nad meie küsimustele vastasid) pidasid meie küsimusi rumalaks või viibutasid näppu, et ärge selliseid küsimusi küsige. Nii ei tohiks ju! Me oleme astunud valimiseelsesse õhkkonda, kuid need arupärimised ei ole seotud valimiseelse õhkkonnaga. Me oleme toonud siia arupärimiste kaudu ainult pisku nendest muredest ja probleemidest, mida oleks vaja avalikkuse ette tuua. Meil jääb kindlasti opositsiooni poole pealt kahe silma vahele hulgaliselt teemasid, mida tuleks siin puldis arutada ja väga tõsiselt arutada. Näiteks, millest on tingitud, et on olnud vaja tõsta makse, miks on kaubad kallimaks läinud, elekter on kallimaks läinud, toasoe on kallimaks läinud? Millest on tingitud see, et meie riigieelarvesse ei laeku nii palju makse, kui algul konservatiivses eelarves planeeriti? See on valitsuse planeeritud ja kavandatud tegematajätmine.
Siin on lihtsalt märgist mööda lastud.
Tahan ära märkida teemad, mis puudutavad kohalikku omavalitsust. Ka selliseid arupärimisi oli täna mitmeid. Need on meile kõigile väga kodulähedased ja südamelähedased teemad, sest igal erakonnal on oma valijategrupp. Täpselt samuti käib ka koalitsioon valijatega kohtumas, kindlasti tõstetakse üles samad teemad, mida tõstatavad opositsioonierakondade valijad, aga koalitsioon püüab nendest teemadest üle minna ja süüdistada opositsiooni. Opositsioon peab olema aktiivsem ja tooma need kitsaskohad välja.
Miks vähendati Maksu- ja Tolliametis töötajate arvu, seda enam, kui meil on vaja rohkem makse saada just raskel ajal, kui on rohkem maksupettusi, kõrvalehiilimisi, on vaja rohkem tuge ja abi ettevõtjatele, kui makse ei suudeta maksta? Miks tehti nii, et Maksu- ja Tolliametis kaadrit vähendati? Seda teemat oleme me ka varem üles tõstnud. Või võtame kogu selle abipaketi, mida me täna siin väga pikalt arutasime. Kui palju oli arutluse all ettevõtete saneerimise valdkond? Kas ettevõtete saneerimisele on nii palju abi antud, kui oli vaja? Ma tean oma valimispiirkonnast Lääne-Virumaal tublisid ettevõtjaid, kes püüdsid saneerimiskava abil oma ettevõtet ellu jätta – see ei õnnestunud. Nad pidid leidma välisinvestoreid, väljastpoolt tulijaid, kes tulevad uuteks omanikeks.
Muret tekitavad ka meie infotehnoloogilised arengud. On positiivne, et me oleme tugev riik infotehnoloogilise taseme poolest. Kuid samas, kogu küberneetiline kaitse tekitab tõsiseid probleeme. Võtame kas või e-kooli, mis on viimaste päevade kuum teema. Ei suudeta e-kooli avada, ei suudeta e-kooli kaudu suhelda. Või e-tervis, mis lekib. Julgen ka e-valimisi välja tuua. Digitelevisiooniga on tõsised probleemid, eriti maapiirkondades, kus inimesed ei näe kõiki uudiseid, ei saa kätte kogu teavet, mida oleks vaja.
Lõpetuseks, sõbrad, tahan öelda, et opositsioon kindlasti jätkab arupärimiste esitamist nendel teemadel. Lahendus ei ole see, et ainult laenude abil tuleks edasi minna, kui me räägime viimasest teemast, et tahetakse 10 miljardit laenu võtta või võtta kasutusele teatud reservid. See ei ole ainuke lahendus, seda tuleb tõsiselt analüüsida. Kui tahetakse konservatiivset eelarvet tasakaalustada põhiseaduse muutmise kaudu, siis ollakse valel teel. Keskerakonna fraktsioon ei toeta teemat, mis puudutab põhiseaduse muutmist. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma tänan teid, head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Tänan ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 20.13.