Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu erakorralist istungjärku, mille on Riigikogu esimees kokku kutsunud vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 68 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 51 lõikele 1 29 Riigikogu liikme ettepanekul nende esitatud päevakorraga.
Kõigepealt küsin, kas headel ametikaaslastel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmist. Palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Koos nelja Keskerakonna fraktsiooni liikmega annan üle arupärimise siseminister Marko Pomerantsile kodanike juurdekasvu kohta. Politsei- ja Piirivalveameti andmetel on Eesti kodanike juurdekasv jätkuvalt vähenemas. Esimesel poolaastal andis Vabariigi Valitsus kodakondsuse 518 inimesele, mida on ligi kaks korda vähem kui mullu samal ajal. Tänavu kuue kuuga oli Eesti kodakondsuse saanud inimeste seas määratlemata kodakondsusega inimesi 478, Venemaa kodanikke 34 ja Ukraina kodanikke kaks. Eesti kodanikuks said esimeses kvartalis ka üks Valgevene, üks Kasahstani, üks Gruusia ja üks Usbekistani kodanik. Selle aasta 1. juuli seisuga oli Eestis kehtiv elamisluba või elamisõigus 102 749-l määratlemata kodakondsusega inimesel. Suur määratlemata kodakondsusega inimeste arv ja vähenev kodanike juurdekasv näitavad selgelt, et riik ei ole teinud piisavalt tööd, et siduda siin elavaid etnilisi vähemusi Eesti riigiga ning pakkuda neile võimalusi positiivseks enesemääratluseks. Seda märgib ka hiljuti avaldatud inimvara raport, mis ütleb: "Riikliku integratsioonipoliitika põhiülesanne on kõigi Eesti elanike ühise euroopaliku Eesti riigiidentiteedi tugevdamine. Samas tunnetavad rahvusvähemuste esindajad nii sotsiaalset kui ka kultuurilist tõrjumist. EIA 2008 andmetel ei pea ligi pooled mitte-eestlastest ennast põhiseaduslikus mõttes Eesti rahva hulka kuuluvaks, s.o ei tunneta endal vastutust Eesti ühiskonna arengu eest. Eesti riiki usaldab täielikult vaid veerand ja poliitilisi institutsioone napilt kümnendik mitte-eestlastest." Seoses eeltooduga on meil kaheksa küsimust, millele me soovime vastust saada. Aitäh!

Rein Ratas, palun!

Proua juhataja! Auväärt Riigikogu! Esitan arupärimise siseminister Marko Pomerantsile. See arupärimine käsitleb krooni ja euro võltsimise ohtu ning võimalusi selle ohu minimeerimiseks. 10. mai s.a ajalehes Pealinn kirjutas Akadeemia Nord professor Ivar Raig sellest, et pärast euro kasutuselevõttu võib organiseeritud kuritegevuse surve Eestis suureneda. Samuti viitas professor Raig sellele, et kui Eesti krooni võltsijaid on suhteliselt vähe, siis valeeurode kasutusele võtmise püüd hakkab olema ilmselt palju suurem. "Me ei tunne eriti eurosid ja meie kogenematust võidakse ära kasutada," kirjutas ta. Tulenevalt sellest ohust, mis meie ees suuremal või vähemal määral terendub, on arupärijatel kolm küsimust. Kas minister näeb võimalust, et euro tulek võib luua Eestis senisest soodsama pinnase organiseeritud kuritegevusele ja organiseeritud kuritegevuse imbumisele meie majandusse? Kas Eesti politsei julgeolekustruktuurid on võtnud lisameetmeid, et piirata organiseeritud kuritegevuse imbumist Eestisse ja võltseurode kasutuseletulekut Eestis? Olen rääkinud.

Lauri Laasi, palun!

Austatud proua juhataja! Austatud Riigikogu! Viie Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel on mul üle anda arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine käsitleb ühiskonna süvenevat vaesumist. 8. juuli Eesti Päevaleht kirjutas uudisloos "75 000 inimest teenib töö eest miinimumpalka või vähem" järgmist: "Eelmise nädala lõpu seisuga (Juuli alguses. – L. L.) oli Eestis 80 751 registreeritud töötut. Peaaegu teist sama palju käib küll tööl, kuid ei teeni piisavalt, et sellega ära elada. Maksu- ja Tolliameti andmeil sai tänavu maikuu deklaratsioonide alusel brutotöötasuks täpselt miinimumpalka ehk 4350 krooni 19 448 inimest ja sellest veelgi vähem 54 889 inimest." Lisaks tuuakse loos välja, et kui Eesti miinimumpalk on eurodesse arvestatuna 278 eurot, siis Lääne-Euroopas on miinimumpalk enamasti üle 1000 euro, USA-s eurodesse arvestatuna 872 eurot. Muu hulgas küsime sotsiaalministrilt, kuidas tema arvates on võimalik 75 000 inimesel, kes saavad miinimumpalka, selle summaga ära elada. Aitäh!

Palun, Enn Eesmaa!

Austatud istungi juhataja! Kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel (ma usun, et see küsimus huvitab väga paljusid inimesi) esitan arupärimise välisminister Urmas Paetile Guantánamo vangide vastuvõtmise teemal. Tulenevalt Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama ja USA juhtkonna otsusest Guantánamo vangilaager sulgeda, on mitmed maad kaalunud sealsete vangide oma riiki vastuvõtmist. Mõned neist ongi USA palvel seda juba positiivselt otsustanud. Nende riikide hulka kuulub Läti, kuhu siirdub üks Guantánamo vangilaagris kinnipeetav. Tegemist on Usbekistani taustaga vangiga, kes hakkab elama üsnagi rangelt valvatavas vabaduses. Leedu on ametlikult kinnitanud, et esialgu ei kavatse Vilnius kaaluda Guantánamo vangide vastuvõtmist. Otsus on igati loogiline, kuna Leedut on avalikult kahtlustatud USA Luure Keskagentuuri salavangla võimaliku riigis tegutsemise pärast. USA samasisulisele palvele on otsustanud vastu tulla mitmed riigid, kuid mitte Eesti. Samas on Ühendriikide suursaadik Eestis Michael C. Polt avaldanud selle otsuse pärast avalikult kahetsust. Samas on meie valitsus avaldanud toetust USA otsusele Guantánamo vangilaager sulgeda. Seoses sellega on meil ministrile viis küsimust. Nendest võib-olla keskseim on järgmine: kui selgeks on tänaseks saanud Guantánamo vangide tegelik osalus terrorismiaktides? Suur aitäh!

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on kaheksa Keskerakonna liikme nimel väga tõsine arupärimine peaministrile. See on seotud riigieelarve olukorraga ja tuleneb sellest, et Rahandusministeeriumi 29. juulil väljastatud pressiteates seisab, et aastaks planeeritud eelarvedefitsiit on tegelikkuseks saanud viie kuuga. Põhjuseks tuuakse ühekordsed mõjud, st tulumaksutagastus ja aasta alguse aktsiisilaekumised. Aasta teises pooles oodatakse maksulaekumiste paranemist, eelarve seisu peaksid parandama ka saadavad dividendid. Meil on väga tõsised küsimused. Esiteks, kui suured olid 2010. aastal tulumaksutagastus ja tulumaksu juurdemaksed? Teiseks tahame, et nimetataks ettevõtted, kellelt planeeritakse saada 2010. aastal dividende, ja nende dividendide suurus ettevõtete kaupa. Kui nimetatavad ettevõtted planeerivad võtta käesoleval aastal laenu, siis tahame teada, millised ettevõtted seda planeerivad ja millises mahus. Kõige lõpuks on järgmine küsimus. Rahandusministeeriumi prognoos näeb ette, et aasta teises pooles eelarvedefitsiit ei suurene. Kas peaminister on valmis tagasi astuma, kui eelarvedefitsiit peaks siiski kasvama ja ületama 2010. aasta riigieelarve seadusega planeeritu enam kui 100 miljoni krooniga? Aitäh!

Jüri Ratas.

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Annan koos 13 Keskerakonna fraktsiooni liikmega üle arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Arupärimine on 2011. aasta riigieelarve koostamise kohta kohalike omavalitsuste osas. Teatavasti toimuvad igal aastal riigi ja kohalike omavalitsuste vahel eelarveläbirääkimised järgmiseks eelarveperioodiks ja nii on see ka käesoleval aastal. Arvestades eeskätt viimase kahe aasta jooksul just kohalike omavalitsuste arvel toimunud eelarvekärpeid, on paljud omavalitsused pidanud vähendama teenuste mahtu ning teisi oma tegevusi. Väga oluline on omavalitsuste haldussuutlikkuse seisukohalt, missuguseks kujuneb valitsuskoalitsiooni positsioon omavalitsuste eelarvete osas järgmiseks aastaks. Omavalitsusliitude koostöökogu on teinud mitmeid ettepanekuid, parandamaks omavalitsuste positsioone, sealhulgas kohalike omavalitsuste tulubaasi taastamine ning teehooldesummade suurendamine. Tulenevalt eeltoodust esitame regionaalministrile viis küsimust. Tänan!

Lembit Kaljuvee, palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Teadaolevalt alandas reitinguagentuur Moody's selle aasta juulis Eesti Energia krediidireitingut ühe astme võrra. Samal ajal teatas ettevõtte juhatus, et see nagu ei tähenda midagi, et see Eesti Energia ega tarbija olukorda meie riigis ei muuda. Tegelikult muudab küll. Me teame, et Eesti Energial on väga suured, kümnetesse miljarditesse ulatuvad investeeringuplaanid. Krediidireitingu muutmine tähendab seda, et ettevõtte laenuraha hind tõuseb tunduvalt. Seoses sellega on meil majandusminister Juhan Partsile neli küsimust. Need küsimused on järgmised. Milliseks kujuneb elektri hind Eesti tarbijale ning tööstustarbijale järgmise kolme aasta jooksul? Me teame, et sellel aastal on elektri hind suurtarbijatele tõusnud mõne kuuga umbes 40%. Kodutarbijale on elektri hind tõusnud poolteise aasta jooksu 1.50-le praktiliselt krooni pealt. Me tahame teada, kuidas ministeerium lähemal kolmel aastal planeerib elektri hinna tõusu. Praktiliselt seda päris hästi planeerida ei saa, aga mingisugused indikatsioonid peaksid ministeeriumil olema. Seoses sellega on veel kolm küsimust. Aitäh!

Tiit Kuusmik, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuus Keskerakonna fraktsiooni liiget on esitanud arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine käsitleb Sonda ja Kiviõli vahelise kergliiklustee projektist väljajätmist. See küsimus oli aktuaalne aasta tagasi. Eellepetes ja eelkoosolekutel, mis toimusid 15. oktoobril 2007 ja septembris 2009, küsimus kergliiklustee väljajätmisest ei kajastunud, küll aga teatati s.a 17. juunil ajalehes Põhjarannik, et sel teelõigul on teetööd lõppenud. Refereeringust võib välja lugeda, et kergliiklustee olevat esialgse mõttena projektist välja jäetud juba enne teetööde algust. Vastavalt sellele on koostatud ka küsimused. Arupärijad soovivad saada vastuse kuuele küsimusele. Eelpäringus, mis tehti ja millele vastas majandusministeeriumist Juhan Partsi asendanud Siim Valmar Kiisler, lükati mängu kahte liiki teed, kergliiklus- ja jalgrattateed, ning selle segaduse taustal tekkis vajadus esitada uus arupärimine. Aitäh!

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Koos mitme Keskerakonna fraktsiooni liikmega on mul arupärimine siseminister Marko Pomerantsile. Arupärimine puudutab politseinike tööaega. Meedia vahendusel on meile teada, et Politsei- ja Piirivalveameti selle aasta eelarves ei ole küllaldaselt vahendeid kõigile töötajatele töötasu täies mahus maksmiseks. Seetõttu on politseiametnikud sunnitud viibima puhkusel, mille eest tasu ei maksta, ehk nn palgata puhkusel, seda vaatamata sellele, et tööd oleks neil küllaldaselt ning nad ka ise sooviksid töötada ja selle eest tasu saada. Selline meeletu ja põhjendamatu kokkuhoid inimeste turvalisuse arvel on juba andnud oma esimesed tagajärjed kaotatud elude ja jooksvalt sageneva kuritegevuse näol. Sisuliselt on Siseministeerium jätnud täitmata oma ülesanded inimeste turvalisuse kaitsel, mis on talle pandud Vabariigi Valitsuse seadusega. Parafraseerides ühe koalitsioonierakonna valimislubadust maksuvabadest reedetest, on Siseministeerium politseivaldkonnas millegipärast sisse viinud töövabad reeded. Seoses eelkirjeldatud olukorraga on mul koos kolleegidega terve hulk küsimusi. Kõige tähtsam neist (kuigi teised on ka tähtsad) on see: kui palju politseiametnikke on sellisel sunnitud puhkusel viibinud, milline on selle puhkuseaja kogukestus ja kuidas mõjub selline olukord siseministri arvates turvalisuse olukorrale Eestis? Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. See seaduseelnõu on oluline just praeguses majanduskliimas, kus vaatamata pikale majandusseisakule ja ülisuurele tööpuudusele on kasvamas inflatsioon, ja oma osa inflatsioonis on riigipoolsetel maksutõusudel. Meie soov on alandada toasooja käibemaksu 20%-lt alandatud määrale – 9%-le. Millest selline soov? Kuni 2007. aastani oli toasooja käibemaks 5%, siis tõsteti see 18%-le ja tänaseks on toasooja käibemaks nii nagu ka enamikul muudel kaupadel 20%. Samas te kõik teate, et toasoe ei ole kallinenud ainult 15% käibemaksu lisandumise pärast, vaid mitmetele energiaallikatele on lisatud ka tugevalt aktsiise. Selle seaduseelnõuga me aktsiise ei puuduta. Nii on näiteks pliivaba bensiini aktsiisi alammäär Euroopa Liidus 5620 krooni, aga Eestis kehtib aktsiis 6615 krooni. Maagaasi aktsiisi alammäär Euroopa Liidus on 157 krooni tuhande kuupmeetri kohta, aga Eestis on see 367 krooni. Elektrienergial on alammäär megavatt-tunni kohta 15,65 krooni, meil on see 70 krooni. Nii et aktsiisid on meil  mitu korda kõrgemad, kui nõuab Euroopa Liit. Aga aktsiiside kohta me praegu seaduseelnõuga välja ei tule, me tuleme välja toasooja käibemaksu alandamisega, et see taas alandada 20%-lt madalamale määrale. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe eelnõu ja üheksa arupärimist. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatule, siis otsustatakse eelnõu menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul ning arupärimised edastatakse adressaatidele viivitamatult.
Enne kohaloleku kontrolli on mul üsna mitu teadet. Nimelt on Riigikogu juhatus võtnud menetlusse järgmised eile algatatud eelnõud ja on määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse eile algatatud Ülemaailmse Postiliidu 24. kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks sai majanduskomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse, Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks sai rahanduskomisjon. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Hiina Rahvavabariigi vahelise lepingu vastastikusest õigusabist kriminaalasjades ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks sai õiguskomisjon. Viiendaks, Vabariigi Valitsuse algatatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks sai põhiseaduskomisjon. Kuuendaks, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks sai õiguskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud järgmised Riigikogu liikmete esitatud arupärimised: kaks arupärimist peaminister Andrus Ansipile, viis arupärimist majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, kolm arupärimist haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele, kaks arupärimist keskkonnaminister Jaanus Tamkivile, kaks arupärimist kaitseminister Jaak Aaviksoole ning üks arupärimine regionaalminister Siim Valmar Kiislerile, üks arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile, üks arupärimine Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile, üks arupärimine kultuuriminister Laine Jänesele ja üks arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head ametikaaslased! Meil tuleb teha kohaloleku kontroll. Teatavasti on Riigikogu erakorralisel istungjärgul otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 92 Riigikogu liiget, puudub 9.
Võime asuda tänase istungi juurde. Kuid enne seda tuleb meil kehtestada erakorralise istungjärgu ajagraafik. Päevakorra on esitanud erakorralise istungjärgu kokkukutsujad. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 52 kohaselt kehtestab Riigikogu erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku poolthäälteenamusega.
Panen hääletusele Riigikogu juhatuse ettepaneku töötada ilma vaheajata, kuni päevakorra ammendumiseni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Vaheajata, päevakorra ammendumiseni töötamist toetas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.

Võime asuda tänase päevakorra punkti käsitlemise juurde, milleks on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse teistkordse menetlemise teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Majanduskomisjon pidas oma istungi eile pärastlõunal. Lisaks majanduskomisjoni liikmetele osalesid istungil Riigikogu liikmed Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher kui eelnõu esitajate esindajad ning Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots. Enne seda oli koos käinud ka töörühm, kes analüüsis laekunud muudatusettepanekuid.
Muudatusettepanekuid laekus komisjonile fraktsioonidelt ja Riigikogu liikmetelt kokku viis, nendest neli Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja üks Jaan Kundlalt. Ühe ettepaneku võttis Eesti Keskerakonna fraktsioon komisjoni istungil tagasi, nõustudes komisjoni töögrupi pakutud kompromissettepanekute sõnastusega. Neli ettepanekut esitas majanduskomisjoni töörühm majanduskomisjoni ettepanekutena. Ma lühidalt tutvustan neid muudatusettepanekuid, millega me soovime menetletava seaduse muuta eeskätt korralikumaks ja paremaks ning likvideerida puudused, millele president seaduse välja kuulutamata jätmise otsuses osutas.
Esimene muudatusettepanek tuli majanduskomisjonilt ja see täpsustas küsimusi, mis olid seotud kaugkütteseaduse §-ga 14¹ ehk soojuse ostu korraldusega. Nüüd on lõikes 5 kirjas, et majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestab määrusega konkursi korraldamise korra ja pakkumiste hindamise metoodika. Enam ei kehtesta ta konkursi tingimusi ja enam ei anna talle selleks sisendit Konkurentsiamet, nagu enne seaduses kirjas oli. Nii et see vastuolu põhiseadusega peaks olema kaotatud.
Lisaks muutsime ära need pügalad, mis oleksid võinud tekitada olukorra, et ettevõtjad oleksid justkui pidanud tegema mingisuguseid tegusid, mis on kantud seaduse mõttest, enne seaduse jõustumist. Nii et seaduse jõustumise ajaks (see tuleb ühes täiendavas muudatusettepanekus) on nüüd 1. november ning kõik need muudatused ja tingimused hakkavad kehtima 1. novembrist. Selleks et aru saada, kas vahepealsel perioodil ei ole sõlmitud mitteõiguspäraseid lepinguid, peavad vastavalt sellesama paragrahvi lõikele 9 kõik võrguettevõtjad esitama Konkurentsiametile loetelu kehtivatest lepingutest, mis on tema ja soojusetootja vahel sõlmitud enne 2010. aasta 1. novembrit, mille alusel Konkurentsiamet saab vaadata, kas on uusi ja huvitavaid lepinguid sõlmitud ning vajaduse korral nende osas järelevalvemenetluse algatada.
Teine muudatusettepanek, mida me ka vaatleme, tuli Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. See rääkis veeteenuse hinnast ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses. Oma muudatusettepanekuga soovis Keskerakond lisada paragrahvi 14 lõike 4, mille järgi oleks Keskkonnaministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil, Terviseametil ja omavalitsusel võimalik lisada vee- ja kanalisatsiooniteenuse kvaliteedinõuetele täiendavaid keskkonna-, kvaliteedi- ja ohutusnõudeid. Komisjon analüüsis seda ettepanekut. Leiti, et kõik õigused saavad ikkagi tulla seadusest ja niisama vaba voliga ei saa anda ühelegi ministeeriumile ega omavalitsusele õigust lisanõudeid esitada, see ei oleks vastavuses praeguse Eesti seadusloome ja õiguskorraga. Nii et see Keskerakonna fraktsiooni ettepanek jäi arvestamata.
Kolmas muudatusettepanek tuli meie kolleegilt Riigikogus Jaan Kundlalt. Niipalju kui me aru saime, tegi Jaan Kundla ettepaneku, et kohalik omavalitsus hakkaks kandma kõiki kulusid, mis on tehtud omavalitsuse territooriumilt sademe-, drenaaži- ja muu pinnasevee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks. Komisjonis see toetust ei leidnud. Me olime ka kokku leppinud, et me ei ava uusi teemasid, aga see on täiesti uus ja täiendav teema. See ettepanek ei leidnud komisjoni toetust.
Tagasi tulles nende kvaliteedinõuete juurde, mis olid toodud teises muudatusettepanekus, mille esitas Keskerakond, peab ütlema, et leiti, et oleks siiski asjalik, kui Keskkonnaministeerium kehtestaks ühtsed kvaliteedinõuded veeteenuse osutamiseks, tuleks välja töötada n-ö standard, millest kõik vee-ettevõtted peaksid juhinduma. See standard ei peaks puudutama vee kvaliteeti mitte ainult selles mõttes, millest joogivesi koosneb, vaid ka seda, milline on tarnekindlus, tarnepüsivus, millised on katkestuste maksimaalsed ajad jne. See on väga oluline sisend ka vee hinna määramisel. On ju selge, et kui te saate vett lepingu alusel, mille järgi maksimaalne veekatkestuse aeg võib olla kaks tundi, on vee hind ilmselt veidi teistsugune, kui siis, kui teie lepingus on kirjas, et kui on katkestus, siis üks kord kahe nädala jooksul võib-olla tuuakse teile vett ja parandamise aega kirjas ei ole. Nii et veeteenuse kvaliteedi ühtsed nõuded oleks küll mõistlik välja töötada.
Aga läheme muudatusettepanekutega edasi. Neljas muudatusettepanek oli majanduskomisjonilt. See tulenes tegelikult ühest järgnevast Keskerakonna ettepanekust. Selle sisu on see, et veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted koostab ja ka avalikustab oma veebilehel (avalikustamine on siis see muudatus) Konkurentsiamet. Need hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted peab seaduse jõustamisel Konkurentsiamet ka välja pakkuma. See on igati mõistlik ettepanek, selleks et kõik vee-ettevõtted saaksid oma uute hindade puhul sedasama metoodikat kasutada.
Viies ettepanek tuli Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Muudatuse sisu oli see, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14² "Veeteenuse hinnaregulatsioon" tuleks lisada kohalikule omavalitsusele õigus kontrollida ja läbi vaadata hinnataotlusi.  Ettepaneku teine osa oli see, et hinnataotluste läbivaatamiseks on Konkurentsiamet kohustatud rakendama ühtset metoodikat, mille on kinnitanud rahvusvahelised eksperdid. Lisaks sellele pandi ette, et vee-ettevõtjal oleks õigus taotleda, et Konkurentsiameti järeldusotsuse kinnitaks erapooletu audiitor. Kindlasti on olemas omavalitsuse roll veeteenuste hindade läbivaatamisel ja ka seaduse teksti kohaselt on sama paragrahvi lõikes 10 kirjas, et Konkurentsiamet on kohustatud küsima valla- ja linnavalitsuselt arvamust hinnataotluse vastavuse kohta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavale. Nii et see omavalitsusega kooskõlastamise mehhanism on juba seaduse tekstis olemas. Nüüd sellest, et Konkurentsiamet rakendaks ühtset metoodikat, mille rahvusvahelised eksperdid on kinnitanud. Komisjon arvas, et kindlasti on Konkurentsiametil väga mõistlik kasutada rahvusvahelisi eksperte ühtse metoodika väljatöötamiseks ehk soovituslike põhimõtete väljatöötamiseks, küll aga ei lähe Eesti õigusruumiga kuidagi kokku see, et sõltumatu regulaator, Konkurentsiamet, saab midagi teha alles siis, kui meile tundmatud rahvusvahelised eksperdid on selle metoodika kinnitanud. Kindlasti ei mahu Eesti halduskorralduse raamistikku idee, et vee-ettevõtjal oleks õigus taotleda, et Konkurentsiameti järeldusotsuse kinnitaks erapooletu audiitor. See tooks ikkagi täiesti uued instituudid meie õiguskorda. Kindlasti on audiitori otsused ettevõtjale väga olulised ja kindlasti on nendest abi, kui mingisugune vaidlus peaks jõudma kohtusse, aga ei ole võimalik, et audiitorid kinnitaksid Konkurentsiameti järeldusotsuseid. See ahendaks oluliselt Konkurentsiameti kui sõltumatu regulaatori tegevusruumi. See ettepanek ei leidnud komisjoni toetust.
Kuues ettepanek oli Keskerakonna fraktsioonilt ja puudutas sedasama teemat ehk seda, et Konkurentsiamet peaks oma hinnakujunduse metoodika avalikustama. Seda me arvestasime muudatusettepanekus nr 4 sisuliselt.
Seitsmes muudatusettepanek tuli majanduskomisjonilt. Sellega me parandame selle vea, millele president osutas seaduse välja kuulutamata jätmisel. Seadusmuudatuse kohaselt on hinnaregulatsioon sellel perioodil, kui seadus kehtima hakkab ja omavalitsus enam ei kehtesta vee- ja kanalisatsiooniteenuse hindu ega liitumistasusid, korraldatud selliselt, et kehtima jäävad selle seadusmuudatuse jõustumisel kehtinud hinnad. Kui vee-ettevõte soovib neid muuta, peab ta selle muutuse taotluse esitama Konkurentsiametile ja Konkurentsiamet siis kas kiidab selle heaks või lükkab tagasi, käivitub tavaline hinna kooskõlastamise protsess. Samuti on Konkurentsiametil õigus sekkuda kehtivasse veeteenuse hinda, kui see ei vasta vastuvõetavas seaduses kehtestatud tingimustele, teisisõnu, kui see on kas liiga kõrge või liiga madal. Seda madalat hinda ei maksaks ka alahinnata, sest ei saa üldse välistada, et mõnel pool on kohalik omavalitsus mingitel poliitilistel põhjustel kehtestanud vee hinna, mis tegelikult ei ole veeteenuse osutamise seisukohalt jätkusuutlik. Seda ettepanekut majanduskomisjon toetas.
Need olid majanduskomisjonis eile menetluses olnud ettepanekud. Majanduskomisjoni otsus oli saata Riigikogu täiskogu poolt 2010. aasta 2. augustil uuesti arutlusele võetud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks tänaseks, 3. augustiks, teha täiskogule ettepanek seaduse teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine on lõpetatud, siis panna seadus lõpphääletusele ja vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Näib, et küsimusi ei ole. Siiski on ka küsimusi. Palun vabandust! Esimesena saab küsimuseks sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vaatame § 14, mis käsitleb veeteenuse hinda. Punktis 9 on öeldud, et veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted koostab Konkurentsiamet. Samas oleme me seadusega pannud vee hinna kujundamise põhimõtted paika. Millised soovituslikud põhimõtted lisanduvad Konkurentsiameti poolt?

Aitäh! Kindlasti ei ole seaduse loetelu ammendav. Me räägime seaduse tekstis sellest, et hind koosneb abonenttasust, tasust võetud vee eest, tasust heitvee ärajuhtimise eest jne. Küsimus on selles, et needsamad asjad koosnevad omakorda mingitest hinnakomponentidest, nagu ettevõtte kulud, ettevõtte juhtimiskulud, ettevõtte tehnilised opereerimiskulud, ettevõtte kasumlikkus jne. Näiteks opereerimiskulud omakorda koosnevad ju tuhandest pisiasjast. Kui ettevõtted hakkavad oma hindu kooskõlastama Konkurentsiametiga, siis on küll väga hea, kui neil on ees soovituslik metoodika, mil moel seda hinnaarvutust teha. Ma olen täiesti veendunud, et praegu Eestis tegutsevad ettevõtted teevad seda kindlasti väga erinevate meetoditega. Näiteks see küsimus, millest saab kindlasti üks tuline vaidlusküsimus ning mida see metoodika peab analüüsima ja mingisuguse lähenemise välja pakkuma: milline on vee- ja kanalisatsioonitorude amortisatsioon, kui pika aja peale seda kulumit ehk amortisatsiooni arvestada? See on kindlasti üks oluline küsimus selle metoodika puhul. Minu meelest arutelu selle metoodika üle, mille koostamisel peavad kindlasti osalema lisaks Konkurentsiametile kõikide teiste ametkondade esindajad ja ka vee-ettevõtted ise, tuleb üsna tõsine.

Küsimuseks saab sõna Jüri Tamm. Palun!

Aitäh! Austatud kaasettekandja! Sa oled kogu selles protsessis aktiivselt osalenud ja tublit tööd teinud. Mul on küsimus, mis puudutab mõjude analüüsi. Kas selles pikas protsessis on eri tasanditel – algataja, ministeeriumi, valitsuse tasandil – mõeldud sellele, et sellise olulise seaduse puhul peaks tegema ja võiks teha mõjude analüüsi?

Seda küsimust otseselt analüüsitud ei ole, aga loomulikult, kogu selle eelnõu menetluse käigus on neid mõjusid korduvalt ja pidevalt analüüsitud. Kuna see puudutab õige mitut eluvaldkonda, eeskätt kaugkütet ning ühisveevärki ja -kanalisatsiooni, siis need mõjud on vältimatult olemas. Küll aga oleme kogu aeg oma tegevuses ikkagi üritanud jõuda selliste mõjudeni, et need oleksid tarbijale soodsad, aga samas saaksid ettevõtted tegutseda jätkusuutlikult. Nii et vastates otse sinu küsimusele: seda tehtud ei ole, küll on aga mõjudest pidevalt räägitud.
Ma üksiti kasutan seda kõnepulti selleks, et tänada kõiki ministeeriumiametnikke ja Riigikogu ametnikke, kes vaatamata palavale suveajale väga intensiivselt selle seadusmuudatuse ja paranduste sisseviimise kallal töötasid ja tegutsesid.

Aitäh! Nüüd on küsimused saanud vastuse. Suur tänu, austatud ettekandja! Avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Kui me seda eelnõu eelmisel korral siin saalis arutasime ja enamus meist selle eelnõu poolt hääletas, siis mina jätsin hääletamata. Ma jätsin hääletamata, sest põhimõtteliselt on see paljuski n-ö mõttetu seadus. Kolleeg Kallo ütles eile väga ilusasti, et selle seaduse puhul on tegelikult ju tegemist propagandistliku mulliga. Ma ei kavatse ka täna selle seaduse poolt hääletada just nimelt sellel põhjusel. Ma ei räägi sellest, et monopolidega ei pea võitlema, aga monopolidega võitlemine on üks suhteliselt tühi töö ja vaimunärimine. Paljuski on maailma ja teiste riikide praktika näidanud, et tegelikult on selle võitluse tulemus võitlus ja võitu ei saa keegi, kui saab, siis ikkagi monopol. Monopol saab võidu sellepärast, et ta on alati sellest riigiasutusest, kes teda kontrollib, sel hetkel üle. Tal on rohkem raha, tal on suuremad huvid ja ta saab oma tahtmise.
Eile küsisin ma kolleeg Astoki käest, kas komisjon arutas seda algpõhjust. Mina pean selle teema ülestõstmise algpõhjuseks üht aastaid tagasi tehtud erastamisotsust. Olen kogu aeg olnud seisukohal, et infrastruktuuriettevõtted peaksid olema riigi või omavalitsuste käes. Tegelikult saavad ettevõtte, just monopoolse ettevõtte hinnapoliitikat mõjutada ettevõtte juhtkond ja omanik. Omaniku tahe peab olema väga selgelt välja öeldud. Probleem tekkis ju Tallinna Veega. Nõukogude ajal öeldi, et tõstata probleem ja vähe aja pärast hakka siis kangelaslikult selle probleemiga võitlema. Tallinna Vesi on täpselt seesama näide. Isamaa eesotsas Jüri Mõisaga müüs selle maha ja kirjutas sisse, et peab 51% kasumit saama. Nüüd me siis võitleme sellega, mis tegelikult selle erastamise tagajärg on.
Teine näide tuleb ju kohe sügisel seoses gaasiga. Gaasitorud on vaja riigile tagasi osta. Tegelikult on Eesti Gaas selle probleemi, mis Euroopa Liidu nõuetest tuleneb, et trassid peavad ühe ettevõtte omad olema ja tootja ei tohi trasse omada, lahendanud. Aga seal on üks väga huvitav propagandistlik moment. Räägitakse, et siin on tegemist Vene Gazpromi huvidega. Vaatame, kes siis Eesti Gaasi omanikud on. Seal on üle 60 omaniku. Sügisel hakkame me kindlasti võitlema gaasi hinna eest, aga selle võitluse tulemus on ikka teada, ega gaasi hind sellest ei alane.
Muidugi, parlamendisaal on selleks, et teha propagandat, esineda ja rääkida (eks minu jutus on ka pisikene selline nüanss sees), aga ma tahan meelde tuletada, miks ma siia pulti tulin. Ütlen sellele ja järgmistele koosseisudele, et ärgem erastagem infrastruktuuriettevõtteid, ärgem tekitagem endale probleeme monopolidega, sest võitluses monopolidega me jääme alla ja hinnad niikuinii tõusevad. Aga tänaseks tööks meile kõigile jõudu! Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Igor Gräzini!

Austatud juhataja! Keskerakond kohe norib tüli. Ma ei tahtnud sellest alustada, aga klaarime ära selle, mida Lembit praegu ütles. Kõik Euroopa direktiivid on täidetud. Vaadake, täidetud on see direktiiv aastast 2004. Võtke välja võrguteenuste kodulehekülg ja te näete, millal nad direktiivi täitsid – 2006. Millest meie räägime? 13. juuli 2009, mille kohta Neelie Kroes, kes oli Tallinnas, ütles: "Eesti Gaas position on Estonian market is outrageous." Eesti Gaasi positsioon Eesti turul on talumatu! Ei vihjet ega midagi. Seda ütles Euroopa Liidu konkurentsivolinik. Niisiis, pärast vaadake, et paber nr 1 on täidetud, paber nr 2, millega see tühistatakse, täidetud ei ole. Vaatame kodulehekülge. Aktsiaselts EG Võrguteenus, mis sajaprotsendiliselt kuulub kellele? Eesti Gaasile. Kui palju sa ütlesid, et on omanikke? 60? Jäta jama! 55 nendest kuuluvad selle 1,75% hulka, sealhulgas Jürgenson ja kes seal on, kellel on väikeaktsiad. Kellele kuulub 98,5% – räägime sellest!
Hea küll, see on teine asi. See maagaasiteema, mis oli seal sees, on jäänud seadusest välja. Hannesel on õigus. Asi on keeruline ja palju keerulisem, Lembit, kui sina ja meie kahe peale kokku ette kujutame. Selle jaoks meil ongi vaja väga palju aega. Me peame kaua aega mõtlema. Meil on aega kolm kuni neli nädalat, mitte rohkem, aga see on pikk aeg.
Järgmine küsimus. Mispärast see seaduseelnõust välja kukkus? Mispärast see teema nüüd üles kerkis? Aga just sellepärast, et enamik meist mõtles vana direktiivi peale. See oli aeg, mil gaasil puudus maailmaturuhind. Gaasi hind oli selline, nagu see toru tagumises otsas kujunes. Mis kasu mul on sellest, et Arizona otsas on mingi toru? See ei mõjuta Eesti Gaasi mitte kuidagi. Mis on juhtunud viimase kahe aasta jooksul? Tekkis turg. Kas hea turg? Ei. Kas ta on täiesti tasakaalus? Ei ole. Aga kas see turg on tulemas? Jah, gaasil on maailmaturuhind. Mis on selle tulemus? Teiste sõnadega: enam ei ole see asi mitte kuskil otsas, vaid see määratakse nii. See on nüüd Eesti Gaasi aruanne. Seal on öeldud, et ta on Euroopa Liidu riikidega samal tasemel. See on Eesti Gaasi aruanne 2008. Ma ei kahtle üldse, et seal töötavad tublid, ausad inimesed, kes lihtsalt pole maailmaturust midagi kuulnud, ja nad tõesti lootsid, et nii juhtub. Läheme edasi. Mis juhtus? Mida need nooled seal tähendavad? Punane on lühend väljendist German border price. Mida tähendab sinine? See on enam-vähem maailmaturuhind, Henry Hub, see on gaasi hind New Yorgi börsil. Aga mitte sellel, mis Wall Streetil on, vaid sellel, mis, kui punasel liinil metrooga sõita, vasakule jääb. See on New York Mercantile Exchange ja NBP on national balancing point. Kõlab imelikult, aga see on rahvusliku tasakaalu piir ja see on gaasi hind kus kohas? Õige, Inglismaal.
Vaadake, aga Eesti Gaas annab teile Euroopa hinna. Kus kohas on see ühtne Euroopa hind? Kusjuures pange tähele, et isegi sakslastel on hind keevitatud 270 juurde, Eesti maksab 340 miinus 55 dollarit, transpordikulud, mida Eestil ei ole, me oleme nimelt õnneks Venemaa naabrid. Reaalne tulemus hinnas, nagu ma ütlesin, on keskmise Mustamäe korteri peale umbes 100 krooni kuus. Kui Eesti Gaas kipub näitama oma kasumimarginaali, siis ärgem jälle väga pahandagem, Eesti Gaasi kasumimarginaal on tõepoolest tühine, sest raha pumbatakse sisse Vene piiride sees. Kui kasumimarginaal oleks suur, siis tuleks Eesti riigile makse maksta.
Edasi, üldiselt on riikide vahel kehtivad lepingud sõlmitud ...
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! On sõlmitud 25-aastased lepingud ja Eesti Gaasil Gazpromiga täpselt samamoodi. Targemad ja kõvemad on need lepingud ümber ja läbi rääkinud. Nendest kaks kõige tähtsamat firmat on Eni (Itaalia), see on kambamees Nord Streamis, ja muidugi E.ON. Seal on 25-aastased lepingud tühistatud ja hinnad on oluliselt all, selle Saksa joone peal te nägite, kuskil 270 meie 340 kõrval. See on juba pärast läbirääkimisi tehtud.
Ühesõnaga: "Kurb lugu, lilleke," nagu ütlevad tänapäeva noored. Mida siis teha? Ainus väljapääs on tekitada turg. On olemas maailmaturuhind. Kuidas see turg tekitatakse? Ma kujutan täiesti ette, et näiteks Eesti Gaasis või kuskil võis olla hiljuti tekkinud paanika. Juhatuse esimees härra Kotov ütles, et tema kuulis sellest asjast üldse esimest korda. Mul on selline palve, et kui keegi siin tunneb kedagi, kes tunneb härra Kotovit, öelgu talle, palun, edasi, et septembris me hakkame seda asja arutama, sõbralikult, rahumeelselt, ja me leiame väljapääsu, mis eeskätt teenib Eesti Vabariigi tarbijate huve, teiseks teenib Eesti Vabariigi huve ja kolmandaks ka Eesti Gaasi huve.
Siin oli, muide, juttu (see on viimane asi, mida ma tahtsin nimetada), et "Ah, keerutatakse poliitikat, Gazprom ja Venemaa," jne. Gazprom ei ole Venemaa – ma ütlen seda venelasena. Venemaa on ka Puškin, Tšaikovski ja paljud teised. Gazprom on episood Venemaa tuhandeaastases ajaloos, mitte midagi enamat. Sellepärast tahan ma lõpetada ingliskeelse klassikalise tsitaadiga. Mäletate, kui Marlon Brando ütles Al Pacinole filmis "Ristiisa": "Nothing personal, just business." Ühtlasi küsin ma Hannese käest: kuna me oleme seda asja sinuga ka erakonnas ja igal pool arutanud, siis ütle, palun, kas sa saad püsti tõusta, vaadata oma seltsimeestele näkku ja öelda: "See gaasiteema tuleb septembris üles. Ausõna!" Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Erinevalt eelkõnelejast tulen gaasiteema juurest tagasi selle seaduse juurde, sest gaasiteemat me sellest seadusest ei leia. Peatun Keskerakonna fraktsiooni tehtud muudatusettepanekul, mis loetelus kannab numbrit 2 ja mis kahjuks toetust ei leidnud, kuid meie arvates ei ole piisavalt tähtsustatud just nimelt kvaliteedinõudeid. Konkurentsiameti poolt praegu teistes majandusvaldkondades rakendatavad metoodikad ei käsitle kvaliteedi- ja keskkonnanõuete täitmise ega järelevalve küsimusi. Seni on teiste majandusvaldkondade reguleerimisel olnud kasutusel valdavalt vaid kulupõhise raamatupidamise põhimõtted, õigustatud kuluna arvestatakse vaid õigusaktides sätestatud nõuete täitmist. Seega on tähelepanu keskmes olnud nn sisendväärtused, kulud ja tulud, kuid mitte väljundväärtused, st ei ole täielikult arvesse võetud, et ettevõtted peaksid tegema seda, mida tarbija soovib teenuse kvaliteedi osas. Ei ole mõistlik lihtsalt eeldada, et tarbija soovib kõige madalama hinnaga mis tahes kvaliteediga teenust. Tuleb märkida, et veemajandus on kommunaalmajanduse sektorite seas unikaalne selle poolest, et toote ja teenuse kvaliteet ei seisne pelgalt selles, et vett antakse ning reovett juhitakse ära. Praegu sätestavad kehtivad õigusaktid, sealhulgas Sotsiaalministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi antud õigusaktid, minimaalsed nõuded veemajandusele. Näiteks võrgu toimimist ja hooldust, lekete taset, avariide reguleerimise ja ummistuste likvideerimise kiirust ning muud seesugust ei ole õigusaktidega detailselt reguleeritud. Seda möönis ka komisjon oma istungil ja fikseeris protokolliliselt, et selles asjas tuleks pöörduda ministeeriumi poole, et sellised regulatsioonid välja töötataks. Kuid vaatamata sellele ettepanek kahjuks ikkagi toetust ei leidnud. Asjaomastel institutsioonidel ning ka kohalikel omavalitsustel, kes esindavad tarbijate huve, peaks olema võimalus taotleda täiendavate kvaliteedi- ja keskkonnanõuete täitmist ning siis, kui vee-ettevõtjad selliseid täiendavaid nõudeid täidavad, peaks seda ka järgmise perioodi hinna kujundamisel arvesse võtma, näiteks muu hulgas lekete tase, kanalisatsiooniummistused, katkestused jne, kuna need on teenuse olulised aspektid. Standardid peavad olema täielikult kindlaks määratud enne monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse jõustumist. Muidu ei saa kliendid aru, mille eest nad maksavad, ning loomulikult võib siis juhtuda, et tariifide põhjal tehtavad võrdlused ei ole adekvaatsed, kuna erinevad ettevõtted pakuvad eri kvaliteediga teenust. Efektiivseid ettevõtteid tuleks motiveerida veelgi paremaks soorituseks ning ebaefektiivseid ettevõtteid tuleks sanktsioneerida tariifi kaudu selle eest, et nad kvaliteedi- ega keskkonnanõudeid ei täida.
Keskkonnaministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi ning kohalike omavalitsuste roll oleks tagada, et teenuse kvaliteedi tase oleks selgelt kindlaks määratud. Kui eelnevalt selgelt mitte kindlaks määrata, mida soovitakse, et vee-ettevõtja teeks, siis kuidas saab tuletada seda, mis võiks olla teenuse õiglane hind? On tehtud ettepanek, et Tervishoiuamet, juba eksisteeriv asutus, mis samuti teatud moel juba reguleerib veemajandust (joogivee kontrollikavad jne), täidaks erapooletu järelevalvetalituse rolli, et kontrollida vastavust kvaliteedi- ja keskkonnanõuetele. Eelmiste ja kestva perioodi kvaliteedi- ja keskkonnanõuete vastavuse aruannet tuleks kohalikel omavalitsustel ja Konkurentsiametil võtta arvesse järgmise perioodi hindade kehtestamisel.
Kahjuks see meie muudatusettepanek toetust ei leidnud. Kogu selle eelnõuga on muidugi jällegi järsult vähendatud kohalike omavalitsuste rolli oma territooriumil vee- ja kanalisatsioonitariifides ja hindades kaasarääkimisel. Aitäh!

Marika Tuus, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nii paljulubavast ja kaunisõnalisest monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusest ootavad ja loodavad inimesed ilmselt väga palju. Kahjuks tuleb tõdeda, et seaduse tähtsaimaks osaks jäigi vaid populistlik ja tarbijaid eksitav pealkiri. Tegelikku kaitset hindade tõusu vastu see seadus ei anna, võib aga hoopis hindu tõsta. Selge, et ka selle seadusega tahtis koalitsioon veel kord omavalitsuste õigusi vähendada, sest kui seadus oleks sellisel kujul vastu võetud, nagu see presidendile läks, oleksid kohaliku omavalitsuse määratud veeteenuste hinnad kaotanud 15. juulist kehtivuse ja hindade üle oleks hakanud otsustama vaid vee-ettevõtja ise. Mõistagi oleks see kaasa toonud kontrollimatu hinnatõusu. Aga ilmselt see oligi valimiseelsel aastal taotlus, et Tallinnas hinnad suuresti kerkiksid. See on üks osa Tallinna vastu suunatud paketist.
Võimuparteide valimiseelseid populistlikke loosungeid näeme igal hetkel. On lausa silmakirjalik, kuidas kolleegid Res Publicast tegutsevad riigi rahaga Eesti Omanike Keskliidu sildi all, võitlevad soojusenergia parema hinna eest, samal ajal teise käega soojuse hinda teadlikult tõstes. Mart Laari jutt kommunaalteenuste hindade raugematust reguleerimisest on osutunud täpselt niisama petlikuks kui tema lubatud 50 000 uut töökohta. Reformierakond on korduvalt saatnud välja kõikvõimalikke pressiteateid selle kohta, kuidas nad otsivad Eesti rahvale võimalikult odavat energiat ja toasooja. Eks me mäletame veel kõik neid telereklaame enne valimisi, kus lubati lausa poole väiksemaid küttearveid. Mis aga tegelikult juhtus? Tuletame meelde. 2007. aasta juulist tõusis soojusenergia käibemaksu määr 5%-lt 18%-le. Jah, see pandi küll varem paika, aga ka selles osales Reformierakond. Samas kergitas praegune valitsus mullu koos roheliste häältega toasooja käibemaksu määra veel 2%. Vähe sellest, jaanuaris 2008 panid valitsusliitlased roheliste toel maagaasile aktsiisi peale, 157 krooni tuhande kuupmeetri kohta. Juulis 2009 tõsteti maagaasi aktsiisi veelgi ja koguni üle kahe korra – 367 kroonile tuhande kuupmeetri kohta, mis ületab Euroopa Liidu alammäära 2,4 korda. Keskküttega korteri toasooja arve on mõne ajaga tõusnud keskeltläbi 2,5 korda. Selge, et kõrgete hindade taga on muu hulgas ja eelkõige kõrged riigimaksud.
Kuna küttehinnad on talumatult kõrged, esmalt just maksude tõttu, algatas Keskerakonna fraktsioon, nagu te mäletate, jaanuaris seaduse, et käibemaksumäära langetada, nagu me seda tegime ka täna. Tol korral hääletati see 52 häälega, Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Erakonna Eestimaa Rohelised liikmete häältega välja. Vastuargumendina soovitati meile kodude renoveerimist, seda olukorras, kus pikaajaline töötus kasvab päev-päevalt ja inimesed peavad hakkama saama 1000-kroonise toimetulekutoetusega.
Ent kui juba monopolidest jutt, siis vaatame, kuidas on näiteks elektriaktsiisi selle valitsuse ajal korduvalt ja mitmekordseks tõstetud. Seda on praegune valitsus tõstnud õige mitu korda, kohe pärast Andrus Ansipi valitsuse moodustamist ja lausa kaks korda eelmisel aastal, nii et elektriaktsiis kodutarbija jaoks on praegu viis ja äritarbija jaoks üheksa korda kallim kui Euroopa Liidu nõutud miinimummäär. Mismoodi me siis ikkagi selle seadusega vee hinda ohjeldame? Seadus ütleb küll, et vee-ettevõtja peab piirhinna Konkurentsiametiga edaspidi kooskõlastama, ent Konkurentsiameti hinnakujunduse kontrolli, kas või näiteks elektri puhul, oleme ju pidevalt näinud. Kahe aastaga on elektri hind tarbija jaoks tõusnud 50%. Kõik need hinnatõusud on toimunud Konkurentsiameti heakskiidul. Mäletame, et Eesti Energiast võeti välja 1,4 miljardit krooni dividende. Aga eks see siis nii ongi, et mida kõrgem monopoolne hind, seda kasulikum valitsusele. Samas teame, et peaaegu kõikides Euroopa riikides ja arenenud maailma riikides on levinud printsiip, mis seab monopolidele kasumi suuruse piirangud. See oli nii ka esimese Eesti Vabariigi ajal. Seda on meil tõesti vaja, me vajame seadust, mille sisu ja pealkiri läheksid kokku ja mis ka tõeliselt hindu ohjeldaks, mis ei tegeleks pelgalt ühe-kahe monopoolse valdkonnaga. Sellist populismi me aga ei vaja.
Tuletame ikkagi meelde Res Publicale, et sellised populistlikud loosungid, mäletate – ministrite ametiautod oksjonile, rahvas valigu ise presidenti, depolitiseerime ametkonna, murrame läbi, kodanikualgatuse seadus, heale õpetajale topeltpalk ja teised – kukkusid ju haledalt läbi. Aga uskuge, rahvas mäletab! Mina sellise populismiga ühineda ei saa. Aitäh!

Toivo Tootsen, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt õnnitlen ma eelnõu algatamise taga seisvaid agaraid noorpoliitikuid! Käesolev eelnõu on juba tegelikult täitnud selle algatajate eesmärgi ning toonud nendele kustumatu kuulsuse rahva huvide eest võitlejatena. Meie ohjeldame monopole! See kõlab ju väga uhkelt, eks ole? Umbes niisama uhkelt, nagu sama seltskond ohjeldas ühe teise eelnõuga poevargaid. Ainult küsin: kui palju on poevargused tänaseks vähenenud? See, et monopolide ohjeldamisega sellel seadusel enam mingit pistmist pole, ei olegi nende jaoks enam oluline. Oluline on, et käivitus mitme noorpoliitiku valimiskampaania, üks osa võitlusest Tallinna elanike häälte pärast. Tuletan meelde, mis oli selle eelnõu algatamise ajend, nimelt jutt, et AS Tallinna Vesi saab ülisuurt kasumit ja tallinlased tuleks selle monopoli kõrgetest hindadest päästa. Veel eile kuulsin, kuidas üks eelnõu algatamise taga olev inimene ütles, et Tallinnas peaks vee hind nüüd langema 25%. Vaatame, mis aasta pärast on juhtunud. Seejuures jäi täiesti mainimata, et Tallinna naaberomavalitsuses Viimsis on vee hind kaks korda kõrgem, aga kvaliteet halvem kui Tallinnas.
Tuleme siis tagasi selle juurde, millel mitmeid kordi on peatutud, nimelt selle juurde, kuidas siis Tallinn ikkagi oma vee-ettevõttest ilma jäi ja kes nende linnale väga kahjulike lepingute taga siis olid. Kuna Tallinna vee-ettevõte vajas kümme aastat tagasi arenguks üsna suuri investeeringuid, siis käidigi ühe võimalusena välja mõte raha saamiseks müüa osa Tallinna Vee aktsiatest. Ma mäletan, et tookord telliti vastavad analüüsid ning 6. juulil 1999. aastal võttis Tallinna tookordne volikogu, mille esimees oli Edgar Savisaar, vastu otsuse AS-i Tallinna Vesi vähemusosaluse müügiks. Vähemusosaluse, 33% aktsiate erastamise konkursi tingimustega tehti potentsiaalsele erainvestorile ülesandeks esitada hinnapakkumisele lisaks tegevuskava, tehtavad investeeringud, investeeringute ajakava ja selle täitmise garantiid. Selle otsuse taga oli Keskerakonna fraktsioon. Selge seisukoht oli mitte erastada enamusaktsiaid ja säilitada linna täielik kontroll Tallinna Vee üle. Aga sellesama aasta sügisel Tallinnas võim vahetus. Pärast 1999. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimisi moodustasid Tallinnas valitsuskoalitsiooni tuumiku Isamaaliit, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid (tookord siis mõõdukate nime all). Kaldun arvama, et sellise koalitsiooni sündimisel oligi otsustava tähtsusega just see asjaolu, et nii Reformierakond kui ka Isamaaliit tahtsid erastada Tallinna Vee enamusaktsiaid ja Keskerakonna osalemise korral koalitsioonis oleks see olnud võimatu. Rõhutan, et Tallinna Vee enamusaktsiate müügi otsustas tolleaegne Tallinna Linnavolikogu võimukoalitsioon: isamaaliitlased, reformierakondlased, mõõdukad, koonderakondlased ja valimisliidu Rahva Usaldus liikmed. Mäletate, Tallinnas oli siis nn seitsme päkapiku võim. Paari aasta pärast see küll kukkus, aga korvamatu kahju Tallinnale oli tehtud.
Korvamatu kahju Tallinnale oli AS-i Tallinna Vesi enamusaktsiate müügiga ning linnale äärmiselt kahjulike erastamislepingute ja teenuslepingute sõlmimisega tehtud. Isamaaliidu linnapea Jüri Mõis oli kirjutanud kergel käel alla lepingutele, millega anti erainvestorile õigus saada AS-ist Tallinna Vesi täiendavat tulu nõustamistasuna. Pange tähele! Nõustamise mahuks esimesel viiel aastal kavandati kuni 20 000 tundi, järgmisel kümnel aastal kuni 6000 tundi ja nõustamistasu keskmine suurus oli 125 dollarit tunnis. Mäletan, et kokku kulus nõustamisele igal aastal mitukümmend miljonit krooni tallinlaste raha. Lisaks kohustus Tallinn täielikult korvama sademevete ärajuhtimise ja puhastamise, milleks omakorda kulub igal aastal mitukümmend miljonit krooni. Aga veel hullem oli see, et lepingutega tagati AS-i Tallinna Vesi 15 aasta keskmiseks kasumimarginaaliks 49% käibest. Just see on see konks, mille taga on praegu kinni kõik läbirääkimised vee hinna langetamise üle ning mis muudab mõttetuks nn monopolidevastase seaduse ja õiguskantsleri jutu. Ma usun, et õiguskantsler teab suurepäraselt, millistele lepingutele isamaaliitlane Jüri Mõis alla kirjutas, ja teab ka seda, et neid lepinguid ei ole Tallinnal võimalik ühepoolselt muuta. Jah, pingsate läbirääkimiste tulemusena on õnnestunud Tallinna praegusel juhtkonnal siiski järske hinnatõuse vältida. Tõepoolest, see on toimunud läbirääkimistes teiste osapooltega. Linna algatusel vähendati 30. septembril 2002. aastal kavandatud hinnatõusu 20%. See oli sellel ajal suur asi, sõbrad! See on see, mis on hoidnud hinnatõusu ka praegu veel kontrolli all, see ei ole olnud nii järsk, nagu isand Mõis oma allakirjutatud lepingutes seda omal ajal kavandas.
Aga nagu öeldud, lepingut saab muuta ainult kahe poole kokkuleppel. Algselt lepingusse sissekirjutatud taak on seal tegelikult tänaseni alles ja seda ei muuda mitte sendi võrra ka siin praegu käsitletav seadus, kui see ka vastu võetakse. Siin, sõbrad, ei muutu mitte midagi ja tuleb süüdistada ainult neid, kes Tallinnale sellise koorma kaela võtsid. Miks nad seda tegid? Ma ei saa arvata, et isand Mõis oleks olnud rumal inimene. Küllap tal olid selleks oma põhjused, küllap olid oma põhjused Isamaaliidul selleks, miks nad selliseid lepinguid tegid. Ehk jõutakse kunagi ka nende põhjuste väljaselgitamiseni. Aitäh!

Palun, Olga Sõtnik!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mina jätkan sealt, kus lõpetas kolleeg Kalev Kallo. Keskerakonna fraktsioon esitas neli muudatusettepanekut, üht ta teile tutvustas, mina tutvustan ülejäänud kolme.
Meie teine muudatusettepanek puudutas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14² ja meie sõnastuses kõlas see järgmiselt: "Kui vee-ettevõtja tegevuspiirkond asub reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või enam, koostab ta veeteenuse hinna ettepaneku ning esitab selle enne veeteenuse hinna kehtestamist koos põhiteenustega seotud teenuste hinnakirja ja muu hinnataotluse aluseks oleva dokumentatsiooniga kooskõlastamiseks Konkurentsiametile. Hinnataotluse läbivaatamisel kohaliku omavalitsuse poolt kontrollib kohalik omavalitsus, et taotletud hind sisaldaks üksnes käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust. Hinnataotluse läbivaatamisel Konkurentsiameti poolt, et kontrollida, kas taotletud hind sisaldab käesoleva seaduse § 14 lõikes 2 ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust, on Konkurentsiamet kohustatud rakendama ühtset metodoloogiat, mille rahvusvahelised eksperdid on kinnitanud rahvusvaheliselt parima majandusliku regulatsiooniga vastavuses olevaks. Vee-ettevõtjal on õigus taotleda, et Konkurentsiameti järeldusotsuse kinnitaks erapooletu audiitor." Põhjendus selleks muudatuseks on see, et selleks, et võrreldavate teenuste eest oleks kehtestatud võrreldavad hinnad, peaks hinnakujunduse metoodika olema ühtne kogu veemajanduses. Seadusandja on otsustanud, et kõige otstarbekam oleks, kui Konkurentsiamet reguleeriks suuremaid vee-ettevõtjaid ning väiksemate reguleerimine jääks kohalike omavalitsuste pädevusse. Läbipaistvuse eesmärgil ja selleks, et tagada tarbijate õiguste kaitse ning välistada kokkuleppemenetlusi, peaks Konkurentsiamet rakendama kõigi tema regulatsioonialas olevate vee-ettevõtjate suhtes ühtset metoodikat. See metoodika peaks järgima rahvusvahelist, parimatel majanduslikel põhimõtetel põhinevat regulatsiooni, st rakendama samasuguseid majanduslikke põhimõtteid kõigi ettevõtete suhtes, olenemata kapitali struktuurist. Seni on teiste majandusvaldkondade reguleerimisel olnud kasutusel valdavalt vaid kulupõhise raamatupidamise põhimõtted. Konkurentsiameti poolt praegu teistes majandusvaldkondades rakendatavad metoodikad ei käsitle õigusaktides sätestatud kvaliteedi- ja keskkonnanõuete täitmise ja järelevalve küsimusi. Veelgi enam, Konkurentsiameti poolt teistes majandusvaldkondades kasutatavad metoodikad investeeritud kapitali väärtuse ja selle tootlikkuse arvutamise osas tunduvad olevat tõsiste puudustega. Kui hakata senist praktikat rakendama ka veemajanduses, kus lähiaastatel on ette näha olulisi kapitalipaigutusi, siis suurendaks läbipaistvuse puudumine vee-ettevõtete ja kohalike omavalitsuste laenukulusid.
Konkurentsiameti loodud metoodika peavad kinnitama rahvusvahelised eksperdid, et tagada tarbijale soovitud teenuse tarbimine põhjendatud hinnaga. Rahvusvaheliste ekspertide hinnang suurendab metoodika usaldusväärsust. Paljudes riikides kontrollivad kehtestatud metoodikaid või nende kohaldamise tulemust audiitorfirmad. Selleks ka ettepanek, et vee-ettevõtjal oleks õigus taotleda, et erapooletu audiitor hindaks ja kinnitaks metoodika rakendamise korrektsust. Nagu kolleeg Hannes Astok ütles, jäi see muudatusettepanek teatud põhjustel arvestamata, eelkõige sellepärast, et väidetavalt ei ole ei rahvusvaheliste ekspertide ega audiitori kaasamine kooskõlas kehtiva halduskorralduse ja õigusega. Samas usun, et hea tahtmise korral oleks võimalik küll neid mõlemaid aspekte seaduses arvestada, aga siin, tundub, ei olnud seaduse algatajatel seda soovi.
Meie kolmas muudatusettepanek puudutab eelnõu § 2 punkti 15 alapunkti 7: "Käesoleva seaduse § 14² lõikes 1 sätestatud hinnakujunduse ühtse metodoloogia peab Konkurentsiamet avalikustama hiljemalt 2011. aasta 1. jaanuaril." Põhjenduseks on see, et Konkurentsiamet vajab aega, et luua ühtne metoodika, lasta see rahvusvahelistel ekspertidel kinnitada ning seejärel see avaldada. Kui seadus jõustub 1. oktoobril 2010. aastal, siis võiks metoodika valmida 1. jaanuariks 2011. Alles pärast metoodika valmimist saab selle alusel hakata esitama tariifitaotlusi.
Palun kaks lisaminutit!

Kaks minutit lisaaega.

Aitäh! Seda muudatusettepanekut oli arvestatud sisuliselt. Mingil määral muudatusettepanek nr 4, mille oli ette valmistanud majanduskomisjoni töörühm, tõepoolest katab selle temaatika ja lahendab avalikustamisega seotud probleemi.
Neljas muudatusettepanek, mille me küll tagasi võtsime, puudutab rakendussätteid. Esiteks tegime ettepaneku, et seadus võiks jõustuda 1. oktoobril 2010. aastal, ja teiseks panime ette täiendada rakendussätteid punktiga 3, mille järgi seaduse § 2 punkt 9 jõustuks 1. jaanuaril 2011 ning seni, kuni kehtestatakse veeteenuse hind ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14¹ ja § 14² alusel, kehtiksid vastavad kohalike omavalitsuste veeteenuse hinda kehtestavad haldusaktid ning veeteenuse hindu kehtestataks nende alusel. Selgitus on selline, et seaduse § 2 punkt 9 sätestab veeteenuse hinna kehtestamise ja regulatsiooni muudatused. Nagu ka president osutas, on puudu üleminekusätted. Tähendab, on selgusetu, mis hinda rakendatakse seni, kuni uue hinnakujunduse kohaselt kehtestatakse uus hind, eriti arvestades, et hinnakujundust seni reguleerinud kohalike omavalitsuste haldusaktid peaksid loogiliselt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 14¹ ja § 14² muudatuste jõustumisel kaotama oma kehtivuse. Juhul, kui sätestada, et kuni uue hinna kehtima hakkamiseni kehtib seni kehtestatud hind, siis seiskaks see mis tahes investeeringud veemajandusse, muu hulgas seaks ohtu KIK-i projektid, sest kohalikud omavalitsused oleksid kohustatud projektide rahastamise omafinantseeringu finantseerimiseks tariife tõstma. Seetõttu on mõistlik, et kõigepealt kehtestatakse hinnakujunduse ühtne metoodika, seejärel saab teha uusi hinnataotlusi ning seni, kuni uus hind kehtestatakse, kehtiksid nn vana regulatsioon ja hinnakujunduse põhimõtted edasi. Aga kuna see probleem sai tõesti teiste muudatusettepanekute abil lahenduse, siis me otsustasime selle ettepaneku tagasi võtta. Aitäh!

Jaan Kundla, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme täna siin jällegi arutamas monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadust, mille Riigikogu enamushäältega juunis vastu võttis ja mille Vabariigi President kui põhiseadusega vastuolus oleva, tarbijat ebapiisavalt kaitsva seaduse täiesti põhjendatult välja kuulutamata jättis. Pöördusin varem oma selgitustega Vabariigi Presidendi Kantselei poole ja kiidan presidendi otsust.
Kõigepealt peab märkima, et seaduse pealkiri varem vastuvõetud kujul ei olnud ega ole ka praegu kooskõlas seaduse sisuga, kuigi nüüdseks on seadusesse sisse viidud mitmeid parandusi, mis muudavad seaduse oluliselt paremaks, kui ta oli. Kahjuks peab tõdema, et seadus muudab ära kehtiva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätted, mis puudutavad veeteenuse hinna kujundamist. Praegu kehtib ikkagi ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus, mille kohaselt veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind moodustub abonenttasust, tasust võetud vee eest ja tasust heitvee ärajuhtimise eest, kusjuures vee-ettevõtjal peab olema tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnatingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Senine seadus on kehtinud juba aastaid ja on veetarbija suhtes õiglane. Paraku lisandub uue seaduse järgi vee hinnale uus komponent – tasu sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise eest. Tasu suurus sõltub puhta vee tarbitud kogusest ehk, teisisõnu, mida rohkem tarbid puhast vett, seda rohkem maksad lisatasu teenuse eest, mida puhta vee tarbija pole tellinud ega saanud. See tähendab, sademevee ja drenaaživee ärajuhtimise eest vee-ettevõtte teeninduspiirkonnast, sõltumata sellest, kas maa-ala kuulub riigile või kohalikule omavalitsusele, nagu teed, tänavad, väljakud, parklad, haljasalad, omavalitsuse kinnistud jne. Sademe- ja drenaaživee kogus ei sõltu mingil määral tarbitava puhta vee kogusest, see on täielik absurd. Siin peab kiitma Tallinna Linnavalitsust. Tallinna näite varal võib väita, et käesoleva seaduse vastuvõtmise korral võib puhta vee hind veelgi tõusta. Lähtudes kehtivast ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusest, ei maksa Tallinna puhta vee tarbija kulutusi, mis tehakse sademe- ja drenaaživee ärajuhtimiseks ja puhastamiseks, sest Tallinna linn maksab selle eest ca 50 miljonit krooni oma eelarvest. Täites uut, täna vastuvõetavat seadust, peab tulevikus selle kinni maksma puhta vee tarbija. Kuidagi ei ole mõistetav nimetatud tegevuse eest võetava tasu sõltuvus puhta vee tarbimise kogusest. Teisisõnu: kui muidu võrdsetes tingimustes kahest veetarbijast üks tarbib vett ühe kantmeetri kuus, teine kümme korda rohkem, siis osaleb suurem tarbija kümme korda suurema summaga drenaaživee ärajuhtimise kulutustes. Sellega on räigelt rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Pöördusin tõstatatud probleemiga Tarbijakaitseameti poole, kust sain väga ühemõttelise vastuse: "Kindlasti on Tarbijakaitseamet selle poolt, et tarbijad, tasudes veeteenuse eest, omaksid ka selget ja üheselt mõistetavat arusaamist sellest, millest koosneb veeteenuse eest makstav tasu ning milline on ühe või teise komponendi osakaal veeteenuse tasu määras ning millistel alustel see kujuneb. Tarbijakaitseamet ei toeta kindlasti põhimõtet, kus tarbija tasub kulusid, mis seonduvad teenusega, mida talle osutatud ei ole."
Hoopis hämmastama paneb kujunenud olukord teises mõttes. Kuidas sai võimalikuks, et Riigikogu võttis vastu põhiseadusega mitmekordselt vastuolus oleva seaduse? Varemgi on olnud juhtumeid, kui president pole Riigikogus vastu võetud seadust mittevastavuse tõttu põhiseadusele välja kuulutanud, kuid praegu parandamisel olevat monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadust võib julgelt nimetada Riigikogu praagiks. Kus olid nende 52 Riigikogu liikme, sealhulgas juriidilise haridusega liikmete ja mõnede nimekate juristide mõtted, kui nad hääletasid praakseaduse vastuvõtmise poolt? Kus olid õiguskomisjon ja põhiseaduskomisjon, kui mitte keegi ei märganud vastuolu põhiseadusega? Mis võib veel rohkem kahjustada Riigikogu mainet kui selline kollektiivne prohmakas? Järjekordselt saab selgeks, et kui Riigikogu koalitsioonis käputäis inimesi soovib, võib Riigikogu vastu võtta igasuguseid jaburaid seadusi. Tuletan meelde, et seaduse vastuvõtmise vastu hääletas toona vaid kolm Riigikogu liiget. Samuti näitab eeltoodud loo puhul oma "võimekust" meedia. Kui keegi riigikogulastest viskab juhuslikult maha nööpnõela või ületab selleks mitteettenähtud kohas sõiduteed, siis on meedia tagajalgadel, peaaegu kõik väljaanded, kaasa arvatud mõni telekanal, kajastavad seda kui suursündmust, kuidas rikutakse Riigikogu mainet. Praegusel juhul, kui seda tehakse sisuliselt ja kollektiivselt, ei sekku ükski ajakirjanik, sest puudub pädevus. Kuid rahva usaldus Riigikogu vastu väheneb praakseaduste tõttu oluliselt, sest Riigikogu põhitöö on ju seaduste loomine ja õigusruumi korrastamine. Sellised möödalaskmised lõpevad ettevõtluses pankrotiga, seaduse väljatöötajad ja vastuvõtjad käivad aga ringi süüdimatute nägudega.
Lõpetuseks meenutan kõigile tuttavat lõbusat lugu ühest rahvaesindajate koosolekust, kus kinnitati miljardilist eelarvet. Siis ei olnud kellelgi küsimusi ja kõik tõstsid poolthääletamiseks käe. Kui aga hakati arutama jalgrattakuuri ehitamist ja maksumust, siis ei tahtnud küsimusterahe ja vaidlused kuidagi lõppeda. Kallid kolleegid! Vältigem tulevikus selliste praakseaduste vastuvõtmist ja ärgem tehkem seda ka täna, töötame veel, kuni leiame ühise keele eespool nimetatud seisukohtades! Tänan teid!

Maret Merisaar, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma tahan roheliste nimel juhtida teie tähelepanu mõnele globaalsele aspektile, millega me täna tegeleme. Tahan rääkida sellest, et ÜRO säästva arengu foorum võttis 2002. aastal Johannesburgis vastu otsuse, et aastaks 2015 tuleb poole võrra vähendada nende inimeste arvu, kellel ei ole juurdepääsu mõistliku hinnaga puhtale veele, ja aastaks 2025 tuleb poole võrra vähendada ka nende inimeste arvu, kellel ei ole juurdepääsu mõistliku hinnaga kanalisatsiooniteenusele. See on maailmas väga tähtis asi. Maailma Terviseorganisatsioon räägib tervishoiu ja puhtale veele juurdepääsu seostest, samuti räägitakse väga palju vaesusega võitlemise vahenditest. Nii et tegelikult on monopolidega võitlemine ikkagi väga oluline.
Enne Riigikokku tulemist töötasin ma Eesti Veeühingu sekretärina. Muu hulgas pidasime me sidet sellise organisatsiooniga nagu Global Water Partnership ehk Ülemaailmne Veepartnerlusühendus, mis ühendab nii vee-ettevõtjaid kui ka puhta vee eest seisvaid ühiskondlikke organisatsioone üle kogu maailma. See organisatsioon loodi kunagi Haagis Hollandi kuninga eestvõttel. Väga huvitav oli minu jaoks just see, et ühel päeval saime me kirja monopolidelt, kes, muide, seda organisatsiooni väga palju rahastavad. Nad küsisid vee-ettevõtjate organisatsioonide juhtidelt, kas neil on olnud oma riigis probleeme seadusandjatega, kes võib-olla teevad takistusi vee hinna tõstmisel, et siis saavad nad võib-olla veepartnerlusühenduse kaudu osutada mingisugust abi, kuidas mõjutada riikide parlamente, et ei saaks võtta vastu seadusi, mis piiravad vee hinna tõstmist, seda nagu ei tohiks riigid kontrollida. See tegi mind väga tähelepanelikuks. Järelikult on maailmas olemas väga suured jõud, kes tahavad kontrollida seda, et riigid ei saaks oma kodanikke kaitsta, ja tahavad valitsusi neid kanaleid pidi mõjutada, et ei saaks kontrollida vee hinda.
Ma tahtsin veel rääkida sellest, et Euroopa rohelistel on programmis selline punkt, et on olemas terve hulk teenuseid, mille puhul ei tohi väga intensiivselt tegelda äriga, nende hulka kuulub ka veeteenus. Ka ühistransport on seal kirjas, muide, ka haridus ja tervishoid on selle järgi kunagi tulevikus sellised ettevõtlusliigid, kus ei tohiks inimeste õiguste pealt ülemäärast kasu teenida. Aga kindlasti ei tohiks me ära unustada, et õigus puhtale veele ja kanalisatsiooniteenusele on inimõigus ning sellel puhul on lausa meie kohus vaadata, et me saaksime need seadused korda ja et me saaksime Konkurentsiameti ikkagi kontrollima hinnakujunemise mehhanismi. Aitäh!

Mart Laar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Muude põhjuste kõrval tõid mind siia kõnetooli Keskerakonna liikmete eilsed ja tänased sõnavõtud, mille järel mind haaras sügav kurbus ja kaastunne.
Hea Keskerakond! IRL-i liikmena on mul tõesti kahju, et me oma arusaamisega, et majanduslanguse ja üldiste kärbete tõttu oleks aus ja õiglane kärpida ka Riigikogu liikmete palka, teid niimoodi häirinud oleme. Ma saan teist aru ja mul on tõesti kahju, et me teid niimoodi kiusame. Teie soov oma privileegidest kinni hoida on ju üldteada.
Kuid tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest, sest palju huvitavam on see, kuidas Keskerakond üritab erinevatel põhjustel ja erinevaid küsimusi ette tuues seista monopolide tegevust piirava seaduse vastuvõtmise vastu. Ma ei taha siin rääkida nendest eile ja täna esitatud arupärimistest ja suurepärastest küsimustest Guantánamo vangide ja teiste kohta. Ma tahan rääkida hoopis nendest paljuräägitud Keskerakonna parandusettepanekutest, mis on seaduse kohta tehtud ja mille tegelik sisu seisneb selle seaduse tühiseks muutmises ja Konkurentsiameti pädevuse piiramises. Kui need vastu peaks võetama, siis monopolide tegevusele piire peale ei panda. Mõni ütleks selle kohta, et need ettepanekud oleks nagu Tallinna Vee kontoris kokku pandud, mõni teine, pahatahtlikum inimene võib küsida, kui palju raha Keskerakond nende eest loodab saada, või, veel hullem, kas need Keskerakonna pakutud spetsialistid tuleb kutsuda Venemaalt või otse Gazpromist. Mina selliseid kahtlusi tõeks ei pea ja ma ei usu, et Tallinna Vesi nii madalale laskuks.
Selle seaduse vastuvõtmist on kindlasti vaja, sest vaid seda tehes võime loota, et suudame ära hoida järjekordse eluasemekulude kasvu ning asuda praegu juba tekkinud monopole ohjeldama. Olulised on selle eelnõu puhul ka need sammud, mis astutakse õiglasema konkurentsi tagamiseks gaasiturul. Vaadates äsjast hinnatõusu, on vajadus selle järele ilmselge ning selle küsimuse juurde tuleb Riigikogul tagasi pöörduda.
Me oleme täna kuulnud ja ilmselt kuuleme veel sõnavõtte sellest, kuidas tegelikult on kõik teised süüdi. Soovin ka nende sõnavõttude puhul Keskerakonna kolleegidele jõudu ja kindlameelsust sõnavõtte pidada, teades kõiki ekspertide seisukohti, mille kohaselt ei ole probleem mitte Tallinna Vee erastamises, vaid suutmatuses või tahtmatuses, mida Tallinna Linnavalitsus on üles näidanud nende monopolide ohjeldamisel. Selles suhtes on pilt ju tegelikult selge. Sellest võib rääkida, võib kasutada uhkeid sõnu, võib sõimata oma kolleege idiootideks jne. Lugupeetud keskerakondlased! Sellest ei ole mingit kasu. Me võtame selle eelnõu vastu, me kaitseme Eesti inimeste huve, me paneme selle hinnatõusu seisma. Teil tuleb selle teadmisega lihtsalt edasi minna. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Armsad Riigikogu liikmed ja eriti mu kallid Keskerakonna fraktsiooni liikmed! Monopolide ohjeldamisest. Kui me eelmisel septembrikuul selle seaduse eelnõu parlamendi menetlusse andsime, siis poleks osanud arvata, et sellest tuleb nii suure diskussiooni objekt. Paar kuud pärast selle eelnõu menetlusse andmist ilmusid otsekui juhuslikult eri vandeadvokaatide õiguslikud analüüsid, et seda valdkonda on võimatu reguleerida, et see valdkond niisugust tüüpi õiguslikule regulatsioonile ei allugi. Hiljem tuli ilmsiks, et need advokaadid olid ka eri äriühingute huvide esindajad, mis oli täiesti loomulik, ning koos Konkurentsiametiga me kummutasime nende väite. Sellel seadusel on olemas regulatsiooniese, see on euroopaliku konkurentsiõigusega kooskõlas ja kohaldatav.
Teine väide, mis esile kerkis, oli selline, et sellel seadusel ei ole otsekui mõju, see on mõjutu seadus. Ma arvan, et Lembit Kaljuvee andis sellele hoiakule täna väga selge moto, öeldes, et monopolidega ei saa võidelda, monopolid on alati tugevamad ja saavad oma tahtmise. Ma arvan, et see hoiak on avaliku võimu asutusi varem paljudel juhtudel nende tegevuses saatnud. Ma arvan, et sellele mõtteviisile me peamegi vastu astuma.
Huvitav oli see, et kui oli korduvalt rõhutatud, otsekui see seadus oleks mõjutu ja sellel seadusel poleks tähendust, siis kui me seaduse olime vastu võtnud, algas otsekohe tohutu hala ja kisa: nüüd see seadus kukutab kokku kõikmõeldavad senised konstruktsioonid ja saabub täielik segadus hindade reguleerimisel.
Mis puudutab selle meie poolt muutma asutud seaduse õiguslikku tähendust, siis eri juristidel on erinevad seisukohad. Ma arvan, et tegelikult oli ühemõtteline Konkurentsiameti ja vandeadvokaat Villu Otsmanni järeldus, et kui see seadus oleks 15. juulist jõustunud, siis oleks Konkurentsiamet hakanud hindu kontrollima ja mingit interregnumi võimalust põhjendamatute hindade jaoks tekkinud ei oleks. Me läksime muutmise teed selleks, et me saaksime venitusteta selle asja jõustada, mitte takerduda õiguslikesse vaidlustesse. See oli tervemõistuslik valik.
Nüüd küsimus, kas sellel seadusel on mõju või mitte. Ma tuginen nüüd erinevate erapooletute autoriteetsete ekspertide hinnangutele. Esiteks, võtame Tallinna Vee juhtumi. Nii Eesti Konkurentsiamet kui ka Eesti Vabariigi õiguskantsler on jõudnud selgetele ühemõttelistele järeldustele. Vee hind Tallinnas on põhjendamatult kõrge, sisaldades endas põhjendamatult suurt kapitali tootlikkuse määra. Kui me räägime senisest Tallinna Vee enamusaktsionärist United Utilities, siis õiguskantsleri analüüsi järgi on nende teenitava kapitali tootlikkus Tallinna Vees üle 2,5 korra suurem kui Suurbritannia ettevõtetes, kus United Utilities on aktsionär. Olgu see selle konteksti iseloomustamiseks toodud. Keskerakond ei ole sugugi mitte sellest patust vaba, et vee hind Tallinnas nii kõrge on. Õiguskantsleri analüüs ütleb ühemõtteliselt, et Tallinna Linnavalitsus on jätnud Tallinna tarbijate huvid kaitseta. (Mõista, mõista, kes seda linnavalitsust Tallinnas praegu juhib!) Seaduse järgi on kohalik omavalitsus see regulaator.
Mis jäi meil üle? Kui üks regulaator ei tahtnud tarbijate huvisid teenida, siis õiguskantsler algatas menetluse kohtus. Meil on seadusega lahendatud see küsimus, et Konkurentsiamet hakkab vee hinda kontrollima. Praeguste eksperdihinnangute järgi on lõpptarbija hinnas õhku ehk põhjendamatut kasumit Tallinna Vee puhul umbes 25%.
Rääkida, et sellel seadusel ei ole mõju, on naeruväärne. Kui me suudame selle põhjendamatu tulukuse määra võtta kontrolli alla, siis see tähendab reaalselt vee hinna kahanemist.
Ei ole juhus, et Tallinna Vesi võttis eelmisel aastal dividende täpselt 500 miljonit krooni, rekordilised dividendid keset majanduskriisi. Ei ole juhus ka see, et Eesti Panga hinnangul, mis puudutab Eestis reguleeritud hindade kasvu, on keskmises kontekstis näiteks soojusenergia hind tõusnud Eestis 13%, aga Euroopa Liidus on see keskmiselt langenud 5% referentsperioodi, eelmise aasta maikuuga võrreldes. Seda rõhutab ka Rahandusministeerium, öeldes, et riik peab silma peal hoidma tegevusaladel, kus on loomulik monopol. Ka Swedbanki analüütiku Maris Lauri sõnul peaks riik kindlasti hinnatõusu ohjeldamiseks midagi ette võtma, sest 3,5%-line inflatsioon on praeguses majandusseisus ohtlikult kõrge. Tallinna Vee dividendid eelmisel aastal, kus oli sees põhjendamatu tulukuse määr, tähendasid meie riigile, mitte Tallinnale, vaid riigile inflatsiooni, tarbijahindade tõusu umbes 0,2%.
Mis puudutab kõlanud väiteid, otsekui see seadus võiks kusagil kaasa tuua vee hinna tõusu, siis ma ütlen, et see on vale ja see on jama. Seadus ei too kaasa mingit vee hinna tõusu. Kes viitsib selle seaduse läbi lugeda, see saab aru, et vee hinda hakkab vee-ettevõtja tulevikus ise kehtestama ja seda Konkurentsiametiga kooskõlastama. Kui vee-ettevõtja soovib hoida ühte hinnataset ja kui see on põhjendatud hinnatase, siis Konkurentsiamet ei algata mingit menetlust vee hinna tõstmiseks, ja vastupidi. Teisisõnu: selles protsessis ei muutu võrreldes senise olukorraga midagi. Muutub ainult see, et kui vee hind on põhjendamatult kõrge, siis Konkurentsiamet saab pädevuse algatada oma järelevalvemenetlus. Kui selle järelevalvemenetluse alusel ettevõte ei langeta seda hinda ja ettekirjutusele ei allu, saab kehtestada ajutise, eeldatavalt siis madalama vee hinna. Mulle tundub, et see on ka üks põhjus, mis on selle seaduse kriitikutes paanikat tekitanud.
Mis puudutab kaugkütet, siis see seadus teeb väga lihtsa asja: kõik soojatootjad Eestis allutatakse Konkurentsiametile. Mis puudutab soojuse müügil konkurentsi tekitamist ja küsimust, kas see muudab midagi või mitte, siis on mul siin ees Konkurentsiameti eksperdiarvamus. Ma loen ette need tulemused, mis sellest seadusest tulenevad, reaalsetes protsentuaalsetes hinnatasemetes, et me saaksime aru, milliste võimalike põhjendamatute hinnatõusude ärahoidmisest või võimalikest hinnalangustest me kõneleme. Soojuse hind Tallinnas. On võimalik soojuse hinna langus 15% lähema kahe-kolme aasta jooksul. Me loome selle seadusega reaalse võimaluse, et saaks tekkida prügipõletusjaam Tallinnas ning see tähendab kindlasti ka mõju prügiveo hinnale Tallinnas. Teiseks, gaasiga köetavates omavalitsustes (Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva ja teised) tekib reaalne avaliku konkursi korraldamise võimalus ja see võib tähendada kohalike kütuste kasutuselevõttu ja hinnalangust 15–20%. Kes sõnavõtjatest on Ida-Virumaalt? Lembit Kaljuvee. Selle seadusega hoitakse ära kuni 60%-line soojuse hinna tõus Kohtla-Järvel. Armas Lembit Kaljuvee! Kelle huve sa siin seda seadust kritiseerides kaitsed või kaitsmata jätad?
Nii et see on mõistlik seadus, sellel seadusel on olemas mõju ja on olemas reaalne vajadus. Võtame selle seaduse vastu ja kogu lugu! Aitäh!

Kadri Simson, palun! Kolm lisaminutit, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Hea on siin saalis vaadata, kuidas mõned kolleegid muutuvad aja jooksul targemaks, kasutavad oma kõnedes keerulisemaid sõnu, aga halb on vaadata, et ei tunnistata oma eksimusi. Tõenäoliselt tuleks meilt siin targemaid otsuseid, kui vigade parandust tehtaks ausalt ja öeldaks, et me teeme täna selle seaduse selle jaoks, et kunagi kümme aastat tagasi tehtud valeotsuseid heastada.
Kindlasti ei ole opositsiooni poolt selle seaduse puhul olnud mingit mõttetut hala. Mis siin ikka halada, kui seadusest on alles jäänud ainult pealkiri ja kasu seadusest ei ole. Eks need kõned, mida siin Riigikogus peetakse, teevad ka hinnakujundusmehhanismid meile seadusandjatena selgemaks. Üks asi on kindlasti selge: see seadus suurte vee-ettevõtete puhul ja suurte ettevõtete veetarbijatele hinnalangust ei tähenda, sest nendel ettevõtetel on välja käia erapooletuid, autoriteetseid hinnanguid, millega nad näitavad vee hinna kujunemist nii praegustele kui ka tulevastele regulaatoritele. Selge on ka see, et väiksematele ettevõtetele ja väiksemate asulate veetarbijatele tähendab selle seaduse vastuvõtmine hinnatõusu. Nii et miks hääletada seaduse poolt, mis paljudele tarbijatele ei tähenda hinnalangust ja paljudele tähendab hinnatõusu?
Aga tuletades meelde Eesti suurimat vee-ettevõtet ehk Tallinna vee-ettevõtet, ei saa me kuidagi mööda minna sellest, et see ettevõte on erastatud ja erastamisel sõlmiti ka leping, erastamisleping. Hea kolleeg Toivo Tootsen juba rääkis selle vee-ettevõtte erastamise ajaloost. Aga mulle tundub, et Urmas Reinsalu ei kuula opositsiooni sõnavõtte, sest tal on oma seltskonnas nii tore ja rõõmus olla. Ma tuletan meelde. Urmas, ole kallis, kuula! 1999. aasta sügisel toimusid kohalikud valimised ja Tallinnas tuli pärast 1999. aasta valimisi võimule kurikuulus seitsme päkapiku koalitsioon. Koosnes see toona Isamaaliidust, Reformierakonnast, sotsidest (tookord mõõdukate nime all) ja seal oli paar väiksemat vene nimekirja ka. See koalitsioon otsustas müüa Tallinna Vee enamusaktsiad ja sõlmis selle jaoks ka lepingu. Oli tugev vastasseis, sest Keskerakond oli toona enamusaktsiate müügi vastu, aga meie vastuväiteid ei võetud juba toona kuulda. Need viimased kümme aastat oleme selle korvamatu kahju all elanud, sest Tallinna Vee enamusaktsiate müügiga tehti ääretult kahjulik erastamisleping. Jüri Mõis kirjutas alla lepingud, millega anti erainvestorile õigus saada AS-ist Tallinna Vesi täiendavat tulu nõustamistasudena. Nõustamise mahuks esimesel viiel aastal kavandati kuni 20 000 tundi ja järgmisel kümnel aastal kuni 6000 tundi. Selle nõustamise tunnitaks oli 125 dollarit tunnis. Sellisele lepingule kirjutas Isamaaliidu linnapea alla. Lisaks, kui me need nõustamiskulud kokku loeme, näeme, et see tähendas Tallinna elanikele, kes kasutavad vett, mitukümmend miljonit krooni nõustamistasudeks makstud raha. Nüüd me räägime kaunite retooriliste lausetega sellest, et Tallinna Vesi maksab välja kasumit, aga täpselt seesama erastamisleping kohustus täielikult korvama sademevee ärajuhtimise ja puhastamise, milleks kulub igal aastal mitukümmend miljonit krooni linna raha, ja, veel hullem, selle lepinguga tagati AS-ile Tallinna Vesi 15 aasta keskmiseks kasumimarginaaliks 49%. Te võite öelda, et praegune regulaator ei suuda seda lepingut muuta. Aga kas tulevane suudab? Erastamise puhul tuleb lepinguid sõlmida vastutustundlikult, mida ei tehtud. See ongi see konks, see ongi see lepingu punkt, 15 aastat on tagatud 49% käibest kasumimarginaaliks, mis võib retooriliselt küll kenasti kõlada, aga tegelikult tähendab see raha.
See seadus, millest on alles jäänud küll pealkiri, aga sisu ei ole, ei lahenda seda probleemi, ei lahenda seda, et Tallinna Vesi müüdi enamusaktsiate näol maha. Kena on, et Isamaaliidu mantlipärijatena üritate te neid vigu parandada, aga targem on vead tegemata jätta. Te ei kuulanud 1999. aastal hoiatust. Mõtelge, tehke järgmine kord targemalt, analüüsige läbi. Sellel seadusel puudub ju analüüs.
Teine argument, miks see seadus on lombakas, on see, et see tähendab hinnatõusu väiksemate asulate veetarbijatele. Mõtelge nende peale sellel hetkel, kui te tahate jälle Tallinnale ära teha. Liiga sageli teete te oma seadusi silmaklappe kandes, ärategemise rõõmust. Saage üle oma valimiskaotusest möödunud aasta kohalikel valimistel, mõelge kogu Eesti peale! Aitäh!

Marek Strandberg, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Lisaks paljudele regulatsioonidele, mis võimaldavad liigset hinnatõusu pidurdada, on sellel seadusel ka üks teine mõju. Sellest mõjust ma räägingi.
Nimelt, kontrollimatu ja meelevaldne hinnakäsitlus, mida ühel või teisel moel monopoolsena toimivad ettevõtted oma allesoleku ja turuhõivamise jaoks kasutavad, on halb ka teises mõttes. See ei lase tekkida konkurentidel. Kui me peame silmas küll kütet, küll elektrit, siis me märkame seda, kuidas tehnoloogia areneb ja võetakse kasutusele sellisel moel, et paljudel puhkudel ei olegi vaja väga suuri võrke, selleks et üht või teist mugavust tagada, ei kütte puhul, ei elektri puhul. Tegelikult puudub teatud juhtudel vajadus ka väga suurte kanalisatsioonivõrkude järele, kuna tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad ka heitveekäitlust oluliselt väiksemal või, kuidas öelda, kammerlikumal moel.
Näeme, et kõnealune seadus, mis vastuvõtmise korral täiesti selgelt piirab võimalust meelevaldselt hindu kehtestada, tekitab ka olukorra, kus kompaktsemad, käepärasemad, jõukohasemad ja tegelikult kaugemas perspektiivis ka odavamad tehnoloogiad saavad endale eluõiguse ja kasutuse. See on eriti oluline veel selles kontekstis, et, nagu teame, 2013. aastast on Eestis vaba elektriturg ning oludes, kus harjumused on väga pikka aega olnud sellised, et elektrit on võimalik vaid suures mahus toota, on sellele turule minek küllaltki raske ja ebamugav. Just nimelt see tulevikku suunatus ja võimalus, ka ettevõtjatel, aga mitte ainult ettevõtjatel, vaid ka soojuse ja elektri tarbijatel olla ise tulevikus aktiivsemad, on see, millele kõnealune seadus teatavaid aluseid ja eeldusi loob.
Mida ma silmas pean? Tekib võimalus loota selle peale, et riiklikud regulatsioonid panevad hinna paika paremini, kui see toimuks monopoli enda tahtest lähtuvalt, ja tekib võimalus, et näiteks nii elektri kui ka sooja tootmiseks hakkavad tekkima tarbijate ühistud. Me teame, et ühistuline majandus kohtades, kus seda pruugitakse, näiteks põllumajanduses paljudes riikides, kus seda tehakse rohkem kui Eestis, on andnud väga tugevaid kohalikke ja rahvusvahelisi konkurentsieeliseid. Just nimelt samalaadset eelist ja võimekust loodame me tulevikus näha siin. Loomulikult saab öelda, et aeg annab arutust, aga ma ei käsitleks seda seadust mitte kui mingisuguse kunagi kellegi tehtud vigade parandust, sest kui ka need vead olid, siis neid vigu tegid teised inimesed kui need, kes siin saalis täna istuvad.
Toon ühe näite sellesse seadusse sisse jäänud põhimõtte kohta, mille ka meie esitasime ja millel näen olevat olulist perspektiivi. See on tõsiasi, et nüüd on ettevõtjatel, kui nad suudavad pakkuda soojust, mis on toodetud kütusevabadest taastuvatest allikatest, õigus kaugküttepiirkondades, mis olid ühed monopoolse hinnakujundusmehhanismi alused, pakkuda tarbijatele kütusevabadest taastuvatest allikatest loodud soojusenergiat. Väga sageli kuuleme retoorikat, kuidas küttearved on suured, ja arvatakse, et küttearved on suured ennekõike seetõttu, et kütte hind on kõrge. See ei ole nii, kütust lihtsalt kasutatakse arulagedalt palju ja monopolidel on võimalus hoida seda hinda väga kõrgel. Me loodame, et selle seaduse jõustamine ja toimima hakkamine tagab selle, et juba järgmisel aastal võime näha esimesi ettevõtjaid, kes asuvad kas majakatustel olevatest tuulikutest või päikesekollektoritest müüma soojust korteriühistutele ja muudele tarbijatele ning nad saavad seda teha kindlasti odavamalt, kui on mis tahes kaugküttevõrgus oleva soojuse hind. Just nimelt selline positiivne panus tehnoloogia arengusse on see, mille abil õnnestub oludes, kus näib, et loomulik monopol oma võrgu tõttu on monopol ja jääbki selleks, pakkuda konkurentsi ja mõistlikku majandusarengut. Aitäh!

Ken-Marti Vaher, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Me oleme täna siin saalis kuulnud üsnagi enneolematuid väiteid. Lugupeetud opositsiooni liikmed on ärganud. Kahetsusväärselt on nad ärganud tibakene vales kohas. Ma oleksin, ausalt öeldes, oodanud teie käest, lugupeetud Keskerakonna liikmed, konstruktiivsust ja asjalikku suhtumist, et me suudaksime lahendada selle probleemi, millega te olete võidelnud aastast 2004, kui üks siin olev, täna mittekõnelnud rahvasaadik ronis vanni ja rääkis vee hinna kontrollimisest – sellest ei ole tulnud mitte midagi välja. Proovime täna teha Riigikogus monopolide ohjeldamise seadusega seda, et hoiame vähemalt ära järgmise aasta algusest ähvardava järjekordse vee hinna tõusu Tallinnas ja anname võimaluse Konkurentsiametile ka selleks, et Tallinna Vee üüratut kasumlikkust piirata.
Millised need ennekuulmatud väited täna olnud on? Kordame nad ükshaaval üle. Esiteks, esimene kõneleja väitis, et monopolidega võitlemine on tühi vaev ja vaimunärimine, monopolidega võitlus ei vii mitte kuhugi, kohe mitte kuhugi ei vii. Täiesti õige. Kui seisukoht lähtub sellest, et seesama omavalitsus, võtame Tallinna, saab ka ise konkreetset kasu monopoli tegutsemisest, võttes välja 150 miljonit krooni dividende, mida saab rahulikult jagada mitmesugustele programmidele, olgu selleks Tallinna Televisioon, olgu selleks muud meeldivad propagandaüritused, mida Tallinna linnas korraldatakse, siis on selge, et ei ole mõtet selle monopoliga võidelda, sest see monopol toob ju omavalitsusele kasu. See ongi see huvide konflikt, mis on esimene asi, mida selle seadusega tahetakse muuta. Üle 50 Eesti suurema vee-ettevõtte järelevalve viiakse omavalitsuse käest ära Konkurentsiameti alla. See on põhimõtteline muudatus ja peaks kaasa tooma selle, et me edaspidi näeme suutlikkust konkreetset järelevalvet läbi viia. Me täna eeldame, et ainuke asutus, kellel on vastav kompetents ja pädevus, on Konkurentsiamet ja et ta suudab suruda oluliselt alla praegu Euroopas ikkagi üüratu nn põhjendatud tulukuse, mis ju teatavasti ulatub kuni 20%-ni.
Teine väide, mis on kõlanud, mida on püütud eri kõnedes n-ö üleolevalt välja tuua, rõhutada, on see, et võtame seaduse vastu, aga selle seadusega ei muutu ju mitte midagi, täiesti tühi seadus, mitte midagi sellest paremaks ei lähe. Te teate suurepäraselt, lugupeetud opositsiooni liikmed, mornide nägudega, nagu te täna olete, et selle seadusega muutub palju, selle seadusega muutub vähemalt viis asja. Esiteks, nagu me ütlesime, Konkurentsiamet saab oma järelevalve alla kõik Eesti soojaettevõtted, kõik vee-ettevõtted. Selle seadusega antakse esimest korda võimalus ajutiste hindade kehtestamiseks, juhul kui vee-ettevõtjad või soojatootjad ei ole koostööaltid ega kehtesta õiglasi, seadusest tulenevaid hindu, mille kohta on teile esitanud väga põhjaliku analüüsi nii Konkurentsiamet kui ka õiguskantsler, selgitades, mis asi on õiglane hind. See on väga konkreetselt sisustatud mõiste ka praeguste seaduste kohaselt. Kolmandaks sätestatakse sanktsioonid. Nagu te teate, praegustes Eesti seadustes on sanktsioonid nõrgad, sellised, mis tegelikult neid hiiglaslikke, väga suurtesse Euroopa kontsernidesse kuuluvaid ettevõtteid mitte kuidagipidi ei ohjelda. Sanktsioonid ei mõju. Need sanktsioonid on praegu sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad. Seda piirmäära tõstetakse kuni 250 miljonini. Siis on järelevalveasutusel võimalus reaalselt kehtestada sanktsioon, mis ka monopoolsele ettevõttele avaldab sellist mõju, et loodetavasti hoiab ka ennetavalt ära tulevased õigusrikkumised ja tarbijate kahjuks tehtavad otsused. Neljandaks, soojaturul kehtestatakse vägagi selge ja praegusest oluliselt läbipaistvam regulatsioon, kuidas on võimalik tegelikult kaugkütteturule siseneda. Konkurentsiametile antakse konkursside korraldamise õigus ja tegelikult ka igal ajal sekkumise võimalus, kui ta näeb, et mingis Eesti paigas toodetakse soojust ebaefektiivselt. Viiendaks, selle seadusega sätestatakse ka väga oluline tarbijakaitse, tarbija saab praegusest erinevalt tegelikult oma õiguste eest seista. Ta saab väga selgelt aru, et edaspidi on kõikide veehindade eest vastutav vee-ettevõte. Praeguses olukorras ei ole tarbijal tegelikult võimalust oma õiguste eest seista, kuna ta ei tea reaalselt seda vastaspoolt ehk subjekti, kelle poole pöörduda, et kurta ja konkreetselt kaevata ebaõiglaste hindade üle, kui talle see vajalik tundub. Tuletame meelde, õiguskantsler on asunud seisukohale, et Eesti suurimas omavalitsuses Tallinnas kehtivad põhiseadusvastased veehinnad, ja Konkurentsiamet on asunud seisukohale, et tegemist on selgelt seadusvastaste, ebaõiglaste veehindadega, mida tuleb muuta.
Keskerakonna esitatud muudatusettepanekud, andke andeks, lugupeetavad, näitavad väga selgelt kahjuks seda, kuhu te suundute. Teie ettepanek, mida eile tutvustati majanduskomisjonis, ütleb ju väga üheselt: te tahate teha kõik, et Konkurentsiamet ei saaks teostada oma pädevust, mida me seadusega ette näeme. Täiesti ennekuulmatu on arusaam, et Konkurentsiameti metoodikat hakkaksid kinnitama mingisugused anonüümsed rahvusvahelised eksperdid, kelle kohta ei ole selles seadusmuudatuses mitte midagi täpsustavalt öeldud, ja lisaks kinnitaks Konkurentsiameti järeldusotsuse audiitor. Sellist asja pole Eesti õiguses varem kuuldud ega nähtud. Kõik see on jällegi selleks, et Konkurentsiametil ei oleks võimalik tegelikult teha oma tööd ja asuda täitma neid kohustusi, mida me ette näeme.
Lõpetuseks: me anname selle seadusega võimaluse vee hinna oluliseks korrigeerimiseks ja tulukuse piiramiseks ning soojuse hinna korrigeerimiseks ekspertide sõnutsi loodetavasti 10–15% ulatuses. Me hoiame konkreetselt ära vee hinna tõusu järgmise aasta alguses ja samuti hinnatõusud soojuseturul mitmes Eesti paigas, kaasa arvatud Ida-Virumaal. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Asume läbi vaatama laekunud muudatusettepanekuid, mille sisu komisjoni ettekandja eelnevalt põhjalikult tutvustas.
Kokku on eelnõu kohta laekunud seitse muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon ise. Teise muudatusettepaneku esitas Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mille esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 47 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Jaan Kundla. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata, kuid tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest see ettepanek saalis hääletamisele ei kuulu. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Viienda muudatusettepaneku esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime minna hääletamise juurde? Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 29 Riigikogu liiget, vastu oli 47 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kuuenda muudatusettepaneku esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon ja seda ettepanekut on juhtivkomisjon sisuliselt arvestanud. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon.
Oleme läbi vaadanud kõik eelnõu kohta laekunud muudatusettepanekud.
Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse teine lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! On lõppenud ka meie tänane esimene erakorraline istungjärk. Kuid järgmine erakorraline istungjärk toimub täna, 3. augustil algusega kell 13.10 ehk üks tund ja neli minutit pärast teise lugemise lõppu. Selle erakorralise istungjärgu päevakorras on Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse teistkordse menetlemise kolmas lugemine. Kohtume siin saalis kell 13.10.

Istungi lõpp kell 12.07.