Austatud ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt küsin: kas on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei ole. Seega võime kohe minna teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud söödaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on maaelukomisjon; teiseks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni üleeile algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjoniks on määratud majanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on registreerinud kaasaegsete hoonete toetusrühma.
Head ametikaaslased! Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26 rahvasaadikut.
Päevakorra täpsustamise osas on mul teile edastada järgmine teade: nimelt teeb tänase päevakorra 17. punkti, s.o seaduseelnõu 744 teise lugemise arutelul ettekande keskkonnakomisjoni liige Katrin Karisma-Krumm.

Lugupeetud Riigikogu! Eile jäi meil istungiaja lõppemise tõttu pooleli seaduseelnõu 740 esimese lugemise arutelu. Me jõudsime ära kuulata küll eelnõu algatajate esindaja ettekande, kuid küsimustele vastamine jäi pooleli. Nii et ma palun Riigikogu kõnetooli uuesti ettekandja Kadri Simsoni! Esimesena saab küsimuseks sõna Marika Tuus. Palun!

Kadri, miks ikkagi on koalitsioonisaadikud ja valitsus nii väga selle eelnõu vastu? Tegelikult, kui me vaatame, pole ju töökohti üldse palju loodud. Eelmine aasta ei tegeldud selle teemaga üldse. Ühendati küll Tööturuamet töötukassaga, koondades mõttetult ja makstes koondamisraha ligi 300 inimesele. Kui me vaatame praegu ka neid toetatud töökohtasid ja palgatoetusega loodud kohtasid, siis see kõik on ikkagi piiratud. Uusi kohti ei tule kuigi palju. Mis selle põhjus võib olla?

Aitäh!

Palun vabandust, austatud ettekandja! Head ametikaaslased! Me alustasime tänase päevakorra arutamist ja käimas on seaduseelnõu 740 arutelu. Ma palun saalis pisut vaiksemalt! Hea ettekandja! Nüüd on sõna teil. Palun!

Ma pean kõigepealt ütlema, et meil oli Riigikogu majanduskomisjonis päris tõhus ja konstruktiivne arutelu. Seejuures ka koalitsioonisaadikutel oli päris rohkelt küsimusi. Jäid kõlama kaks seisukohta, miks koalitsioonisaadikud ei saanud meie eelnõu toetada – kõrvale jättes seda ühte ja põhilist, et algatajaks oli opositsioonierakond. Need olid esiteks see, et pole põhjalikku mõjude analüüsi. Aga nagu me teame kõik väga hästi, tuleb küllalt seaduseelnõusid ka valitsusse kuuluvatelt erakondadelt, kellel samuti mõjude analüüsi pole tehtud. Ometi hoitakse neid eelnõusid jätkuvalt, kas või teist lugemist katkestades, päevakorral. Teine argument, mis küsimustest läbi käis, oli see, et kas meie pakutud viis, kuidas töökohti luua, ikka töötama hakkab. Aga mõnes mõttes on Euroopas need katsetused tehtud. Nagu ma enne mainisin, paljudes Euroopa riikides kehtivad näiteks teatava elanikkonnagrupi töölevõtmisel tööandjale sotsiaalmaksu soodustused. Tõenäoliselt Belgias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ungaris, Portugalis, Rootsis, Poolas ja Slovakkias just sellepärast neid toetusi antaksegi, et see aitab töökohti säilitada ja ka luua. Aitäh!

Erki Nool, palun!

Austatud eeskõneleja! Selguse huvides tahaksin küsida järgmist. Siin on tegemist töökohtade loomise seadusega, millega muudetakse sotsiaalhoolekande seadust, sotsiaalmaksuseadust, tööturuteenuste ja -toetuste seadust ning ka Eesti Arengufondi seadust. Lõpuks, kui me võtame selle seaduse vastu, siis töökohtade loomise seaduses ei ole ühtegi punkti. Mida me siis vastu võtame? Kui Riigi Teataja kuulutab selle töökohtade loomise seaduse välja, siis seal ei ole ühtegi punkti.

Aitäh, Erki! See on väga nutikas küsimus. Kui sa vaatad laiemalt meie päevakorras – mitte konkreetselt tänases, vaid kogu selle istungjärgu päevakorras olevaid seaduseelnõusid, siis tõenäoliselt lähipäevadel annad sa ise koos oma fraktsioonikaaslastega poolthääle ühele seadusele. See on monopolide ohjeldamise seadus, mis ei ohjelda mingeid monopole ega muuda mingit muud seadust kui olemasolevaid seadusi, mis ei kanna seda nime. Ma tean, et selle pärast on teil koalitsioonis tüli, aga mitte pealkirja pärast.
Meie põhjus need neli sammu ühe seadusega teha on väga lihtne: me arvame, et üksikute meetmetega sellist olukorda, kus Eestis on Statistikaameti väitel 137 000 töötut, enam ei lahenda. Vaja on väga sihikindlat tegevust ja seetõttu oleme me välja käinud erinevad paketid. Ühe seaduse muutmisega sellisest olukorrast enam välja ei tule.
Miks on vaja jõulist tegevust? Ma arvan, et kõige ilmekamalt illustreerib olukorda Rahandusministeeriumi kevadprognoos, kus on öeldud, milline oli tööpuudus eelmisel aastal, s.o 13,8%, ja ennustatakse tööpuudust selleks aastaks: 15,5%. Ka prognoositakse, et tööpuudus veel vähenema ei hakka, vähemalt mitte märgatavalt. Aastal 2011 arvatakse see olevat 13,9%, aastal 2012 aga 11,9%. Ütlen selle suurusjärgu lihtsalt teadmiseks, protsendid võivad ju teised tulla. Aastal 2008 oli Eestis töötuse näitaja 5,5%, aastaks 2012 ennustatakse selle jäämist 11,9%-le.
Öelda, et täna on kõik korras, lepime sellega, ärme muudame enam ühtegi seadust, las need inimesed, kes on töö kaotanud, jäävadki pikaaegseteks töötuteks – me ei ole sellega nõus. Seetõttu ongi siia seaduseelnõusse kirja pandud erinevad meetmepaketid, mitte enam üksiklahendustega välja tuldud.

Vladimir Velman, palun! Kuna küsijat ei ole saalis, siis saab järgmisena küsimuseks sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Hea kolleeg! Eile tekkis meil rahanduskomisjonis üks huvitav diskussioon või õigemini räige rünnak meie eelnõule, millega me põhjendatult tahtsime taastada seda 11,93%, mis omavalitsustelt ära võeti ja mis on asendatud 11,4%-ga. Selle räige rünnaku põhjus oli küsimus, et kui 410 miljonit võeti omavalitsustelt ära, siis kuidas võiks seda taastada – me ei leia seda raha. Mina küsiksin täna nii. Tegelikult pakub see meie fraktsiooni esitatud eelnõu lahenduse, kust seda raha leida. Kui see eelnõu vastu võetakse, siis me selle 410 miljonit leiaksime. Kuidas veenda koalitsiooni inimesi, et see ongi eelnõu, mis tegelikult eile taga otsitud väljapääsu pakub?

Seda saab kõige veenvamalt esitada numbrite keeles. Iga inimene, kes on ära päästetud töötusest ja on saanud maksumaksjaks ehk tal on töö Eesti Vabariigis,  panustab tööd tehes Eesti Vabariigi ja ka kohalike omavalitsuste eelarvesse. Eile ma siin kõnetoolis juba tutvustasin meie eelnõu, aga kuna eile olid saalis teised inimesed, siis kordan üle. Näiteks üks meie pakutud meede on, et kui tööandja võtab tööle inimese, kes praegu on töötu, siis aasta jooksul saab ta tööandjana sotsiaalmaksuvabastuse. Selle sotsiaalmaksu osa, ravikindlustuse osa ja pensionikindlustuse osa maksab tööandja asemel riik ja see on tegelikult nullsumma mäng. Kui praegu on inimene töötu, siis tema eest makstakse 13% sotsiaalmaksu või ravikindlustuse osa pluss minimaalselt toimetulekutoetust 1000 krooni kuus. See läheb riigile maksma 18 787 krooni aastas. Kui nüüd see inimene saab miinimumpalgaga tööle ja riik maksab lisaks veel pensioniosa, siis tähendab see riigile kulu 17 226 krooni aastas. See on riigile odavam, aga inimene töötab, ta on aktiivne, ta ei ole enam kodus abisaaja. See peaks veenma, et riik võib aktiivseid meetmeid kasutades saada ise kasu, lisaks saavad tööandjad kasu ja kasu saab ka inimene, kes praegu on ilma tööta ja kes aktiivsete meetmete abil saaks taas tagasi töötahte ja ka töökoha.

Kaia Iva, palun!

Austatud ettekandja! Kahtlemata on väga oluline, et kõikvõimalikud meetmed töökohtade loomiseks ja tööpuuduse vähendamiseks põhjalikult läbi kaalutakse. Te oma ettekandes rõhutasite, et riigi pakutavad meetmed on aeglased ja vähetõhusad, teie pakutavad abinõud aga kiired ja tõhusad. Praegu võimaldab riik saada töökohtade loojatel ja neil, kes võtavad pikaajalisi töötuid tööle, palgatoetust. Sellel rahal ei ole silti küljes, milleks ettevõtja või tööandja seda kasutab, kindlasti maksab ta ka maksud selle töötaja eest. Teie olete välja käinud meetme, mis näeb ette, et ettevõtja eest makstakse ära sotsiaalmaks. Sellel rahal on silt küljes. Miks te arvate, et see meede on tõhusam kui palgatoetus? Milles te näete olulist erinevust?

Esiteks, meie meede on tööandjale kasulikum kui palgatoetus. Palgatoetust on tänavu makstud või vastav leping sõlmitud 4298 juhtumi puhul. Seda makstakse tööandjale, kes võtab tööle vähemalt kuus kuud töötukassas arvel olnud inimese. Selle toetuse suurus on 50% töötaja brutotöötasust, kuid mitte rohkem kui miinimumpalk ehk 4350 krooni kuus. Tähtajalise töölepinguga töötaja puhul makstakse palgatoetust poole aja vältel. Meie sotsiaalmaksuvabastus kehtib aasta vältel, palgatoetus kehtib poole palga ulatuses poole aasta vältel. Kuna ma tean, kui raske on kuulajail siit kõnetoolist etteloetud arve haarata, on mul siin kaasas ka väga detailne arvutus, mis näitab, et palgatoetus näiteks miinimumpalga puhul tähendab riigi panust ühe aasta jooksul 13 050 krooni, aga meie pakutud sotsiaalmaksuvabastus tähendab miinimumpalga puhul riigi toetust 17 226 krooni. Ütleme nii, et see on ettevõtjale soodsam kui praegune palgatoetus. Ma tean, et palgatoetust antakse suhteliselt napilt sellepärast, et eelkõige kasutatakse selleks Euroopa Liidu raha, aga soovijaid on kindlasti rohkem. Veel enam, ma tean, et ettevõtluse alustamise toetust on saanud ainult 320 inimest. Minu poole on pöördunud mitmed inimesed, kellel on toimiv äriplaan, kellel on vastav haridus ja kes seega võiksid kvalifitseeruda ettevõtluse alustamise toetusele, aga raha ei ole. Nii et riik annab vaid näpuotsaga – see 4000 ühte toetust ja 300 teist toetust on saja ja enama tuhande töötu puhul on liiga vähe. Seda me tahamegi öelda.

Georg Pelisaar, palun!

Hea ettekandja! Kui kuulata meie ministreid, siis sageli kostab, et tööpuudus juba väheneb. Kui lugeda ajalehte, siis näiteks täna anti teada, et keskmine tunnipalk juba suureneb ja et tööpuuduse vallas paistab tunneli lõpus justkui päike, uued töökohad koidavad jne. Kas sul ei ole tekkinud mõtet, et võib-olla me muretseme ilmaasjata? Et kõik on paremuse poole pööranud ja varsti pole enam mingeid uusi töökohti vaja luua, need on juba olemas?

Optimiste on alati vaja! Mulle tuleb praegu meelde, kuidas 2008. aasta suvel konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing ütles, et majanduse rasked ajad on möödas, ega Eestis enam halvemaks minna ei saa. Aeg on näidanud, kui suuresti ta eksis. Praegu väheneb ametlik töötuse statistika eelkõige seetõttu, et sanktsioonidega kustutatakse päris suur hulk inimesi ametlike töötute hulgast. Neid on esimese nelja kuuga kustutatud üle 12 000. Mitmed teadlased hoiatavad, et noorte inimeste väljaränne on hoogustunud. Aga kõige suurem oht on see, et inimesed, kes on otsinud tööd juba liiga kaua – ja neid inimesi, kes on otsinud tööd üle aasta, on liiga palju –, varsti kaotavad soovi üldse tööd teha. Mitu meedet selles töökohtade loomise seaduses on meil just nendele inimestele. Mis puutub avalikesse töödesse, siis me ei arva, et inimesed peaksid sellist tööd tegema aastaid. See on mõeldud hoidmaks neid aktiivsena praegusel ajahetkel, kui tööpuudus on nii suur, nagu see pole veel sellel sajandil Eesti riigis olnud.

Mark Soosaar, palun!

Hea ettekandja! Eesti on sellises mahus tööpuuduse probleemiga silmitsi esmakordselt. Mis on sinu hinnang: kuidas Eesti riik kasutab ära teiste riikide kogemusi? Põhjamaade ja Lääne-Euroopa jaoks pole selline tööpuuduse temaatika üllatus ja neil on palju suuremad kogemused. Kas meie riik arvestab ka neid kogemusi, kuidas sellisest kriisist välja tulla?

Mitme meie pakutud meetme algidee on teistest Euroopa Liidu riikidest. Eesti neid aga kasutusele ei kavatse võtta. Miks me peame praeguse poliitika jätkumist ohtlikuks? Me näeme selles ohtu eelkõige sellepärast, et taasiseseisvuse aja statistika näitab, et nii väikest hõivatute arvu – 554 000 inimest käib tööl – pole Eestis varem olnud. Me võime rõõmustada ametliku töötuse statistika vähenemise üle, kuid me näeme, et ametlikult tööl käivaid inimesi on jäänud väga väheks. Te peate kõik siin saalis minuga nõustuma, et inimressursiga ei ole meil siin Eestis laristada. Kui me laseme tööpuudusel kesta veel aastaid, kujunevad meil selle majanduskriisi hinnaks liiga suured inimvara kaotused. Need inimesed kas heituvad või lähevad Eestist ära. Ja, härra Soosaar, teie küsimuse vastuseks: ei, me ei õpi teiste Euroopa Liidu riikide kogemusest. Me üritame siin Eestis lahendada probleeme omal moel ja selle oma lahenduse tagajärg on väga suur inimeste kadu.

Teine küsimus Erki Noolelt. Palun!

Hea eeskõneleja! Ma sain oma eelmisele küsimusele ilusa vastuse. Mul aga tekkis küsimus, kuidas põhjendada seda, et kui töötus aina kasvab, on sotsiaalmaksu laekumine ikkagi parem kui eelmisel aastal. Aga öelge, kas see uus seadus parandaks ka sellist situatsiooni: kui me jälgime vene meediat, siis järjest rohkem tuleb ette selliseid kuulutusi: "Otsin töökohta. Töötukassa toetus olemas." Kas saaks selle seadusega vähendada selliseid kuulutusi lehtedes?

Kõigepealt on mul hea meel, et minu esimene vastus oli ilus. Ma usun, et teie hea kolleeg Ken-Marti Vaher vastab teise seaduseelnõu puhul samale küsimusele veel ilusamini. Mis puutub sellesse, et inimesed väidavad, et töötukassa toetus on olemas, siis siin on küsimus, mis toetust nad silmas peavad. Kui nad peavad silmas palgatoetust, siis tõepoolest olen ka mina rääkinud sel teemal mitme ettevõtjaga. Kõigil tööandjatel on teadmine, et palgatoetuse puhul või ka praktikale võetud inimese puhul on tööandjale soodsam, kui see inimene tuleb väikese palga peale. Ma arvan, et te olete kujundanud oma seisukoha mõne töökuulutuse põhjal. Palgatoetusega on tööl üle 4000 inimese.
Kas meie seaduseelnõu peaks olukorda parandama? Tõepoolest, selles on erinevatele töötutele ette nähtud erinevad meetmed. Esiteks inimesed, kes kohe täiskohaga tööle ei saa – neile on avalikud tööd. Praegu on ainult mõnes üksikus Eesti omavalitsuses võimalik teha avalikku tööd, ülejäänud omavalitsused seda ei pakugi. Minu meelest see juba iseenesest tekitab ebavõrdsust ja kindlasti peaks selliste tööde korraldamise kergemaks tegema.
Teiseks, sotsiaalsed töökohad. Ilmselt nende puhul ei pea kuulutama ajalehtedes, et ma tahaksin tööle tulla. Peaks pöörduma just nimelt riigi ja omavalitsuste poole.
Kolmandaks, sotsiaalmaksu kate. Kindlasti on ettevõtjad väga taiplikud ja arvutavad kohe välja, et sotsiaalmaksuvabastus aasta jooksul on neile soodsam kui palgatoetus. Ma usun, et see toob ettevõtjatele kasu, aga kindlasti toob see kasu ka Eesti riigile. Needsamad arvutused näitasid, et eelarvest vähem makstud toimetulekutoetuse raha läheb sotsiaalmaksu maksmiseks inimeste eest, kes on tööle saanud.
Mis puutub aga arengufondi, siis ma arvan, et kunagi, kui meil on Eestis oma Nokia, nii nagu president Lennart Meri tahtis, siis meil on kõigil hea meel, et me ei lasknud arengufondil välja surra, vaid aitasime tal majanduskriisis rasked ajad üle elada, et ta saaks nutikatele firmadele edasi toetust anda.

Heljo Pikhof, palun!

Austatud ettekandja! Nagu me kõik teame, kulutatakse Euroopa Liidus aktiivsetele tööturumeetmetele kümneid kordi rohkem riigi raha, kui seda teeb Eesti. Kas sulle ei tundu, et Eesti kulutab tööturumeetmetele liiga vähe raha ja et see on ka üks põhjuseid, miks meil on nii suur tööpuudus ja miks inimesed ei saa koolitustel käia ning jäävad üldse aktiivsest tööturupoliitikast eemale?

Lühike vastus on, et tundub küll. Mulle tundub, et Eesti või praegune Eesti valitsus ei hooli töötuse probleemist. Meil on vaja mõttemalli muutust: tuleb hakata aru saama, et töötav inimene ei pruugi riigile kallim olla, et ta on hoopis riigile kasulikum. Kui see muutus on saavutatud, siis hakkab Eesti teadlikult töökohti looma. Ma loodan, et see arutelu siin Riigikogus aitas nii mõnegi koalitsioonisaadiku mõtteotsa peale ja ehk varsti tuleb koalitsioon välja ka protsendiosakese võrra optimistlikuma ja tegusama tegevuskavaga.

Väino Linde, palun!

Austatud ettekandja! Ma saan muidugi aru, et tegemist on opositsiooni eelnõuga, kuid kohati mulle tundub, et niisugune seadusega töökohtade loomine on võib-olla võimalik Valgevenes, kus võib üritada presidendi otsusega midagi ära teha. Aga mitte täielises Eesti Vabariigis, kus töökohad peaksid siiski olema seotud eelkõige ettevõtluse ning riigi ja kohalike omavalitsuste rahaliste võimalustega. Ma küsingi seetõttu: kust eelnõu algatajad on plaaninud niisuguste teatud mõttes ikkagi ajutiste, näiliste töökohtade jaoks raha leida?

Hea kolleeg Väino Linde! Ma olen väga kurb! Teie küsimus näitab, et ma olen eile ja täna täiesti ilmaasjata kõigile küsimustele vastanud, et te ei kuulanud või te ei kuulnud. Aga lühike vastus on see, et kõige ebaefektiivsem riigi jaoks on hoida inimesed töötud, sõltuvad abirahadest. Isegi toetatud töökohad, mille puhul inimene ikkagi elab omaenda teenistusest ja maksab teatud makse, on riigile tulusamad. See ei ole rahaliselt kallim. Ja mis on veel väga tähtis: see aitab ära hoida sedasama inimvara kadu. Lõppkokkuvõttes, kui me mõtleme, mis on siin Eestis kõige defitsiitsem ressurss, siis selle rahvaarvu juures, mis meil on, on laristav suhtumine inimestesse kindlasti kõige suurem oht.

Väino Linde, teine küsimus.

Hea ettekandja! See retoorika oli muidugi kena ja kõrvale ilus kuulata, aga vastust siiski ei tulnud. Kui palju selleks peaks kohaliku omavalitsuse ja riigi raha kulutatama ja kust me selle ressursi ikkagi leiame?

Kui te vaatate hoolega eelnõu seletuskirja, siis seletuskirja punkt 6 on eelnõu mõjude kohta ja seal on kõik arvutused ära toodud. Ma usun, et te olete vaevunud selle eelnõu endale laua peale võtma. Kui vaadata eelarve üldmahtu, siis ei ole need kulutused suured. Pealegi tööle saavate inimeste kasu ei saa mõõta rahas. Näiteks arengufond kulutab aastas riigieelarvest 0,3%, aga arengufond on oma põhikirjas öelnud, et nad mõõdavad oma tulukust aastate jooksul ja arvestavad, et üks edukas projekt võib tuua katte kõigile seni tehtud kulutustele. Arengufondi puhul on veel huvitav see, et nad plaanivad tänavu oma investeeringute mahuks sada miljonit krooni, aga nad jätkavad diskussiooni ja ettevalmistavat tegevust, et finantseerimise puudulikkust lahendada. See, kas eelmisel aastal oli õigustatud näiteks arengufondi tegevuse tagatiseks olnud Telekomi aktsiate müük, millest arengufond oleks saanud ligi 385 miljonit krooni, pluss 28 miljonit krooni Telekomi makstavate lisadividendide näol, ongi küsimus. Kui me hoiame söötis ka need valdkonnad, mille puhul on võimalik eeldada järgmist majanduskasvu ja majanduse arengut, ja ütleme, et me hakkame selle valdkonna pealt kokku hoidma, siis meie kasv on märksa aeglasem kui lähikonnas asuvates riikides, kus arengu pealt kokku ei hoita.

Teine küsimus, Heljo Pikhof, palun!

Hea ettekandja! Ma läheksin edasi Väino Linde küsimusest. Minu arvates me peame mõtlema kaugemale. Me ei saa mõelda ainult sellele, kui palju mingi asi täna maksab. Me peame mõtlema ka sellele heitunute hulgale, kes ei loodagi enam tööd saada ja kes varsti enam tööd teha ei oskagi. Samuti nende lastele, kellel jäävad võimed arendamata sellepärast, et vanematel ei ole piisavalt raha. Mu küsimus tulenebki sellest. Kas te olete mõelnud teha midagi ka selleks, et lastega inimesi saaks paremini tööle rakendada, et nendel oleks tööle saamisel mingid eelisõigused?

Ma olen tõepoolest seda meelt, et Eesti riik ei tohi lähtuda teesist, et pole inimest, pole probleemi. Paljud inimesed on meil ametlikust statistikast kaduma läinud. Paljude puhul polegi riigi seisukohalt näiliselt tegu väga palju suurema kuluga kui ainult tuhat krooni toimetulekutoetust. Aga tegelikult on see riigile väga palju suurem kulu, sest nende inimeste võimalik ressurss on kasutamata. Mis puutub lastega peredesse, siis praegu on tööpuudus nii kõikehõlmav probleem, et töökohtade loomise seisukohast ei ole me eelistusi lapsevanematele plaaninud, küll aga on mitmeid teisi sotsiaalprojekte, mis peaksid aitama lapsi. Seda alates koolkodudest juhul, kui lapsevanem on leidnud tööd väljaspool Eestit, ja lõpetades kõigile lastele tasuta sooja koolilõunaga. See on kindlasti eelkõige oluline just nendele lastele, kellel kodus on puudus.

Lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Ettekandeks juhtivkomisjoni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töökohtade loomise seaduse eelnõu oma 3. juuni istungil. Eelnõu algataja esindajana jagas selgitusi kolleeg Kadri Simson. Kuna Keskerakonna fraktsiooni esindaja juba eile ja täna seda eelnõu põhjalikult siin teie ees tutvustas, siis ma sellel osal meie komisjoni arutelust põhjalikult ei peatu. Küll ütlen seda, mida kolleeg ei öelnud, ja see on vastuseks Väino Linde küsimusele, mis võiks olla eelnõuga seotud kulutuste katteallikad. Seaduseelnõu seletuskirjas seisab, et eelnõu algatajad näevad eelnõuga seotud kulutuste katteallikana astmelise tulumaksu kehtestamist.
Et mitte unustada, annan teada, et komisjoni otsus oli häältega viis poolt ja kolm vastu saata Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töökohtade loomise seaduse eelnõu täiskogu istungile esimeseks lugemiseks 8. juunil ning teha täiskogule ettepanek eelnõu tagasi lükata.
Komisjoni liikmed esitasid küsimusi seoses arengufondi rahastamisega ning sellega, mil määral seondub arengufondi kohta käiv muudatus töökohtade loomisega. Samuti tundsid kolleegid huvi, milliseid mõjusid tooks see seadus kaasa kohalikele omavalitsustele, kelle eelarvest peaks avalike töökohtade organiseerimist finantseeritama. Arutelu käigus märgiti ka, et rahanduskomisjoni menetluses olev sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 760 vastab ka eelnõus 740 püstitatud küsimustele.
Vabariigi Valitsus seda Keskerakonna fraktsiooni eelnõu ei toetanud. Vabariigi Valitsuse otsuse vormistas Sotsiaalministeerium, kes oli konsulteerinud ka teiste asjasse puutuvate ministeeriumidega. Ma mõne sõnaga refereeringi Vabariigi Valitsuse seisukohti.
Tehes ettepaneku seda seaduseelnõu mitte toetada, on Vabariigi Valitsus lähtunud järgmistest asjaoludest. Esiteks, toimetulekutoetuse määramisel ei ole põhjendatud töötasu väljaarvamine taotleja sissetulekute hulgast. Avaliku töö eest saadava tasu näol on tegemist töötasuga. Ühe töötasu liigi väljaarvamine sissetulekute hulgast toimetulekutoetuse taotlemisel on vastuolus toetuse eesmärgiga tagada inimesele pärast eluasemekulude tasumist summa toimetulekupiiri ulatuses.
Teiseks ütleb Vabariigi Valitsus, et seda eelnõu välja töötades ei ole arvestatud juba olemasolevate meetmetega, mis toetavad töökohtade loomist ning säilitamist ja ennetavad pikaajalise töötuse teket. Me teame, et Eesti Töötukassa kaudu makstakse tööandjale palgatoetust vähemalt kuus kuud töötuna arvel olnud inimese tööle võtmisel, noorte inimeste puhul on see kolm kuud. Kordan veel kord üle, et Rahandusministeerium on algatanud eelnõu, mis on meie registris saanud numbri 760 ja mille kohaselt saab vähemalt kuus kuud töötuna arvel olnud isiku osalise ajaga tööle rakendamisel tööandja õiguse tasuda sotsiaalmaksu temale makstud tasult, mitte kuumääralt.
Eelnõu seletuskirjas puudub kulude mõjude analüüs, on hindamata lisanduvate kulude suurus ja võimalik tööhõive kasv. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud vaid ühe töötu tööle rakendamisel tekkiv kulu, aga me ei näe, mida tuleks teha riikliku pensioni- ja ravikindlustuse piisava finantseerimise tagamiseks. Välja arvatud astmelise tulumaksu kehtestamine. Rahandusministeerium arvutab, et negatiivne mõju järgmise aasta eelarvele oleks 830 miljonit krooni.
Eelnõu ei ole arvestanud avaliku töö eesmärki. Avaliku töö eesmärk peaks majanduslanguse olukorras, kus töötute arv on suur, olema avalikul tööl osalevate töötute arvu suurendamine, mitte selle töö kestuse pikendamine. Ning kohaliku omavalitsuse üksus võiks töö puhul, mis kestab 80 tundi kuus, rakendada töötu juba töölepingu alusel. Ei ole sätestatud uue tööturuteenuse "Sotsiaalne töökoht" eesmärki, sisu ega kulutusi. Samamoodi märgitakse, et juba olemasolevate aktiivsete tööturumeetmetega, millest on ka siin juttu olnud, ei ole arvestatud. Mina aga ütlen teile, head kolleegid, et käesolevaks, 2010. aastaks on meil nendeks aktiivseteks tööturumeetmeteks plaanitud 3,8 miljardit krooni, mis lihtsa arvutuse järgi on ligi 5% meie riigieelarve mahust. Ning need meetmed on rakendatud nii töötukassa, EAS-i, Sotsiaalministeeriumi kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu.
Arengufondi rahastamise sidumine kindla osakaaluga riigieelarvest on problemaatiline, kuna see on vastuolus avaliku raha tõhusa ja läbipaistva kasutamise põhimõtetega. Arvutuste järgi läheks 2011. aastal siis n-ö ilma pikemate analüüsideta ja arvutusteta arengufondile 250 miljonit krooni. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on sõnastanud seisukoha, et see ettepanek on selle seaduseelnõu kontekstis võõrelement, mis ei seostu tööhõiveküsimustega. Komisjoni aruteludes kerkis ka küsimus, kas just nimelt sellise konkreetse summa järele ikka on reaalne vajadus. Tänan!

Aitäh! On ka küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud majanduskomisjoni esimees! Kui me Keskerakonna esitatud töökohtade loomise seaduse eelnõu majanduskomisjonis arutasime, siis tõepoolest tõusis üles arengufondi küsimus. Te teate paremini kui mina, et arengufondi eesmärk on stimuleerida ja toetada Eesti majanduses muutusi, mis aitavad majandust ajakohastada, ekspordi kasvu tagada ning uusi, kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti luua. Komisjonis jäi üles teema, et praegu on arengufondi jätkusuutlik rahastus lahendamata. Kui te ei toeta Keskerakonna eelnõu, millist lähenemist arengufondi jätkusuutlikkuse tagamisele te siis toetate?

Komisjonis me ei vaidlustanud seisukohta, et arengufondi tegevusele ja selle rahastamisele tuleb leida optimaalsed lahendused. Küll aga vaidlustasime arutelude käigus sellise fikseeritud summa määramise. See summa on ju läbi rääkimata nii arengufondi nõukoguga kui ka Rahandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Kas me ei tegele siin nn mitteläbipaistva raha laotamisega? Konkreetselt komisjonis seekord juttu ei olnud, milline peaks asjaomane metoodika olema ja mis summadest konkreetselt me arengufondi puhul räägime.

Kalev Kallo, palun!

Hea kolleeg, komisjoni esimees! Komisjonis repliigi korras oli küll sellest juttu, aga siis ma küsimust esitada ei saanud. Mind huvitab väga, millest tuleb sinu juhitud komisjoni nii erinev suhtumine seaduseelnõudesse. On ka üks teine eelnõu – monopolide ohjeldamise seadus, millest pole tänaseks isegi pealkirja järele jäänud ning mida on lõpututes töörühmades ja komisjoni istungitel muudatustega väga palju parandatud. Nüüd on see tõesti võib-olla mõistlikuks seaduseks hakanud muutuma. Enamjagu parandusi on seejuures tehtud ministeeriumi spetsialistide poolt. Miks sama käiku ei oleks võinud selle eelnõu puhul teha? Kindlasti oleks töörühmades ja ministeeriumidega koostöös võimalik eelnõu teise lugemise muudatusettepanekutega paremaks teha. Miks ühest eelnõust püütakse läbi nõelasilma pugedes midagi saada, aga teist ei taheta üldse käsitlusele võtta?

See küsimus komisjonis tõepoolest tõstatus repliigi tasemel ja sellisele üldistusastmele see ka jäi.

Küsimuseks saab sõna Toivo Tootsen. Palun!

Lugupeetud ettekandja! Sinu ettekandest käis läbi ka see, just nagu oleks 3,8 miljardit krooni plaanitud aktiivseteks tööturumeetmeteks. See on mõneti eksitav – see jätab mulje, nagu kulukski valitsusel 3,8 miljardit tööturu elavdamiseks, uute töökohtade loomiseks. Lõviosa sellest summast kulub tegelikult töötuabirahaks. Ütle, palun, kui palju riik kulutab tõepoolest uute töökohtade loomiseks, soodustamiseks, milleks iganes. Kui suur on see summa?

Me otseselt majanduskomisjoni sellel koosolekul näpuga eelarves järge ei ajanud. Küll aga võib öelda, et näiteks 2010. aastal on muudetud palgatoetuse maksmise tingimusi ning selleks on kavandatud tunduvalt rohkem raha: kui 2009. aastal eraldati selleks 1,3 miljonit, siis 2010. aastal 79,95 miljonit krooni. See on konkreetne summa, mis on mõeldud palgatoetuse maksmiseks. Mis puutub 3,8 miljardisse krooni – see on ligikaudu 5% meie riigieelarve mahust –, siis selle eest on tõepoolest erinevad tegevused ette nähtud, aga nii või teisiti on see kõik tööjõu konkurentsivõime kasvatamiseks mõeldud. Muu hulgas on see mõeldud selleks, et inimesed alustaksid ettevõtlusega tegelemist ja oleksid tööjõuturul konkurentsivõimelised.

Teine küsimus Kalev Kallolt, palun!

Hea kolleeg! Sellepärast ma küsisingi, et komisjonis jäi teema repliigi tasemele. Nüüd ma küsin konkreetselt sinu kui komisjoni esimehe käest, miks sinu juhitav komisjon käsitleb eelnõusid erinevalt ehk püüab ühte kõikvõimalike vahendite abil muuta mõistlikuks eelnõuks, aga teisega ei taha tegelda. Sellele ma ootan vastust.

Kuna see küsimus selle eelnõu menetlemise käigus ei kasvanud välja suuremaks aruteluks, suuremaks diskussiooniks ja ma praegu ikkagi annan ülevaadet selle eelnõu kontekstis toimunud aruteludest, siis ma ei pea vajalikuks selleteemalist diskussiooni siin avada.

Teine küsimus Kadri Simsonilt, palun!

Lugupeetud ettekandja! Täiendan Toivo Tootseni küsimust. Et 3,8 miljardist läheb osa raha nii töötutoetuseks kui ka töötute haigekassamaksu katteks, on küll tänuväärne, aga seda ei saa nimetada tööjõu konkurentsivõime suurendamiseks. Ettevõtluse alustamise toetuseks eraldatakse näiteks 25 miljonit krooni. Aga minu küsimus on selline. Avalikud tööd on ainuke vahend suunata töötu vabatahtlikult mingit tööd tegema, näiteks lumekoristust. Ta saab selle eest 27 krooni tunnis ja ta senine sissetulek on ainult tuhat krooni toimetulekutoetust. Mida te majanduskomisjoni esindajana arvate, mis võiks olla selle inimese motivatsioon minna ja rügada raskel ajal omavalitsuse kasuks lumekoristusel, kui kogu teenitud raha võetakse talt ära, sest see läheb toimetulekutoetuse arvestusel arvesse?

Majanduskomisjon probleemi selle nurga alt ja konkreetselt seda sätet ei käsitlenud. Meie laudadel olnud Sotsiaalministeeriumi vastus, mis on ka teil, lugupeetud kolleeg, kindlasti olemas, räägib avaliku töö eesmärgist ja mõnevõrra teistsugusest eesmärgipüstitusest, kui teie sellest aru saate. Vabariigi Valitsuse seisukoht aga hõlmab ka arvamust, et sotsiaalse töökoha eesmärgi sisu ja asjaomaseid kulutusi ei ole selles eelnõus piisavalt kajastatud. Aga minu põhivastus on ikkagi see, et me komisjonis sellel punktil säärases kontekstis ei peatunud.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea ettekandja! Võib-olla minu küsimus tundub kiuslik, aga mulle jääb arusaamatuks, et kui kõikvõimalikud meie poolt aktsepteeritud Euroopa eksperdid räägivad, et Eesti kõige suurem probleem on tööpuudus, siis meie parlamendi majanduskomisjon tahab eelnõu, mis puudutab tööpuuduse likvideerimist ja tööpuuduse vähendamisele kaasaaitamist, juba esimesel lugemisel välja hääletada. Miks me niimoodi teeme? Tegelikult on täna arutatava eelnõu mõte päris sügav ja seda võiks edasi menetleda, aga majanduskomisjon ei taha seda. Komisjon tahab selle välja lülitada. Miks see nii on?

Ma refereerisin komisjoni arutelu ja ka valitsuse seisukohta selles küsimuses. Me tegime oma otsuse demokraatliku hääletuse tingimustes – komisjoni liikmed väljendasid just sellist seisukohta, nagu hääletustulemus kajastab. Miks, võin ma vaid oletada, kuigi oletamine ei ole kuigi vettpidav tegevus. Aga mulle jäi mulje, et kuna kavandatud meetmed ja ka plaanitud katteallikas pööraks põhimõtteliselt senise süsteemi ümber, siis leiti, et oleks tark tegu tegelda olemasoleva süsteemi edasiarendamisega. Ja tuleks näha ka olemasoleva süsteemi tulemusi, mitte liigse turbulentsiga nendele asjadele läheneda. See tuli, muide, selgelt välja ka majanduskomisjoni väljasõiduistungil töötukassas.

Eldar Efendijev, palun!

Mul on sisult sama küsimus nagu minu kolleegil. Mina ikkagi ei saanud aru, kas eelnõu on seadustevastane või kinnitatud programmide vastane või mille vastu ta üldiselt on. Ainult see on arusaadav, et enamuse arvamus on selline ja et enamus ei toeta Keskerakonna eelnõu. Aga kui ikkagi hinnata tõstatatud probleemi, siis mingit süsteemset ettepanekut selle lahenduseks siiamaani pole. Mispärast ei võiks eelnõu arvatavaid miinuseid edaspidi arutada ning eelnõu parandada ja täpsustada? Koos seda menetledes võiks ühises tegevuses sündida hea eelnõu.

Ma viitasin, et töös on juba üks konkreetne eelnõu – eelnõu 760 –, mida rahanduskomisjon menetleb. Ma usun, et sellega liigutakse kiiresti edasi. Ma tõin siin oma ettekande käigus välja mitmeid aspekte, mis komisjoni arutelus kõlasid, nii et peaks olema teada, mis on selle eelnõu probleemid. Üks probleem, millest on minul võib-olla kõige parem rääkida, kuna see on majanduskomisjoniga otseselt seotud, on arengufondi rahastamisega seotud. Siin on palju küsimärke.

Teiseks küsimuseks saab sõna Marika Tuus. Palun!

Hea esineja! Öelge, palun, kas valitsusliitu esindavad rahvasaadikud ikka saavad aru, et meil oli I kvartalis tööpuudus 20% ja et meil on pikaajalisi töötuid, kes on tööta olnud üle aasta ja isegi üle kahe aasta, kokku 51 000. Kui meenutada, siis OECD arvamus oli ka, et me ei võta vist üldse reaalselt kogu seda problemaatikat. Me teeme justkui nalja, et kümme aastat võib minna, enne kui me jõuame tagasi tasemele, mis meil oli mõni aasta tagasi. Kas ei oleks ikkagi vaja arutada ka opositsiooni ettepanekuid ja konkreetselt seda tänast eelnõu märksa tõsisemalt ja mõelda, vahest võiks mingit asja siiski koos teha? Tehke siis parandusettepanekuid! Kas te sel moel ei ole asjale lähenenud?

Proua Tuus! Ma pean kahjuks ütlema, et te vist pole hoolega kõiki OECD raporteid lugenud. Seda esiteks. Ja teiseks: majanduskomisjon käsitles oma esmaspäevasel istungil väga põhjalikult koos haridus- ja teadusministriga ning  teiste Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega võimalusi ja meetmeid, mida on võimalik meie haridussüsteemi vahendusel teha. Me arutasime, mida juba tehakse, ja ka seda, mida on vaja teha tõhusamalt selleks, et reageerida olukorrale, kus töötute hulgas 50% inimestel ei ole erialast haridust, on ainult kas põhiharidus või üldkeskharidus. On rakendatud mitu riiklikku programmi just nimelt ilma erialata ja haridustee pooleli jätnud inimeste tagasitoomiseks kooli ja seeläbi ka nende konkurentsivõime parandamiseks tööjõuturul. Käivitatud tegevusi on väga palju, neid on erinevaid ning koosmõjus avaldavad need kindlasti väga positiivset mõju töötuse vähenemisele. Te küsisite, kas saadakse aru, kui tõsine on olukord. Ma olen kindel, et sellest saadakse väga hästi aru. Aga sellest minu arvates küll aru ei saada, kuidas astmeline tulumaks võiks soodustada ettevõtluskeskkonda Eestis.

Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 740 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut tuleb meil hääletada. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töökohtade loomise seaduse eelnõu 740 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 36, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Seaduseelnõu 740 on menetlusest välja langenud.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 240. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu nr 240 on seadusena vastu võetud.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Lauri Luige!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Oluline samm haridusmaastiku korrastamisel on uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse peatse vastuvõtmisega astutud, kuid Eesti haridusvaldkond vajab jätkuvalt reformimist. Riigikogus ligi poolteist aastat väldanud töö tulemusena kujunes PGS-ist üks põhjalikumalt arutatud seadusi selle koosseisu ajal. Kaasatud olid väga mitmed osapooled ja huvigrupid, mis pani aluse laiapõhjalisele arutelule ning mille tulemusena sai esialgu üsna palju küsimusi tekitanud reformikavast suhteliselt hea seaduseelnõu. Uus PGS tagab parema üldhariduse kvaliteedi ning suunab omavalitsusi koolivõrku korrastama, toetades kodulähedaste põhikoolide säilimist ning kvaliteetsema gümnaasiumihariduse teket. Seaduses on defineeritud õppekava alusväärtused, lahutatud on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, olulist rõhku on pööratud õpilaste koolikohustuse täitmise parandamisele ja väljalangevuse vähendamisele, samuti hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisele ning vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise tagamisele koolis. Kehtival kujul säilib senine koolikohustuslik iga, milleks on 17 aastat. Kohalike omavalitsuste vaheline tasaarveldamine jääb samuti praegu kehtivale kujule, lisandub veel erakoolidega arveldamine samadel alustel munitsipaalkoolidega arveldamisega. Ettevõtlusõpetus on nüüdseks gümnaasiumiastmes kooli jaoks kohustuslik, kuid õpilase jaoks vabatahtlik. Gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb edaspidi praeguse viie riigieksami asemel sooritada kolm (eesti keel, võõrkeel ja matemaatika) ning lisaks teha uurimistöö ja sooritada komplekseksam. Edaspidi peab gümnaasiumiastmes olema tagatud vähemalt kolm õppesuunda.
Kuigi suur töö on PGS-i väljatöötamisega ära tehtud, peame hariduse kvaliteedi edasiseks parandamiseks jätkama haridussüsteemi jõulist ja kiiret arendamist. Reformierakonnal on selleks selge plaan. Senisest enam tuleb rõhku panna õpetajakoolitusele ja koolipraktikale, et tagada veelgi parem õpetajate ja õpetamise kvaliteet. Siinkohal ei tohi unustada õpetajaameti enamat väärtustamist ja väärilist tasustamist. Noorte ettevõtlikkuse, leidlikkuse ja omaalgatuslikkuse arendamiseks on oluline muuta õppekavad veelgi paindlikumaks ning õpilasele enamat vabadust pakkuvaks, et õpilane saaks ise oma haridusteed kujundada. Paindlikud õppekavad peavad looma ka võimalused mitmekesiseks huvihariduseks. E-kooli arendamine digitaalsest hinnetelehest multifunktsionaalseks e-õppe keskkonnaks, kus on kättesaadavad vajalikud õppematerjalid ja on loodud võimalused interaktiivseks õppetööks, peab olema üks prioriteetidest. Selleks et vähendada õpilaste väljalangevust põhikoolist ning parandada koolikohustuse täitmist, peab senisest enam rõhku panema kvaliteetsele alusharidusele. Senised seadused, mis käsitlevad haridust koolitüüpide või majakarpide kaupa, tuleks muuta haridusastmeid sisuliselt käsitlevateks. Uus alus-, põhi-, kesk- ja kõrghariduse seadustik kehtestaks standardid haridusastmete sisule ja jätaks vabaduse koolivormide osas. Kindlasti on tarvis enam rõhku panna ka vähemusrahvusest õpilastele, et nemadki oleksid edukalt lõimitud kvaliteetset haridust andvasse Eesti haridussüsteemi.
Kui me tahame Põhjamaade parimat haridussüsteemi, siis peame reformidega jätkama. Reformierakonnal on selleks selge plaan. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Lauri Vahtre!

Austatud kolleegid! Kui eelkõneleja, nimekaim Lauri Luik, kõnelema asus, siis valitses siin saalis võrdlemisi suur sumin ja palju inimesi lahkus. Ma arvan, et see ei olnud põhjustatud kindlasti mitte sellest, et jutt ei oleks olnud kuulamist väärt, vaid pigem sellest, et seda seadust ja seda teemat oleme me käsitlenud lausa mitu aastat ja ongi raske täna siit puldist öelda veel midagi sellist, mida juba poleks öeldud. Sellegipoolest tulin ma siia, et vähemalt ühte mõtet või aspekti n-ö jumalagajätuks tehtud tööle ja võib-olla sissejuhatuseks järgnevale tööle meelde tuletada.
Selle seaduse menetlemisel nagu ka paljude teiste seaduste menetlemisel, aga seekord võrdlemisi eredalt, oli näha, et ei ole olemas seda inimkihti, inimhulka, inimgruppi Eestis, kes valdaks kogu teemat otsast lõpuni võrdse põhjalikkusega. Siin oli eriti selgelt näha, kuidas ristusid erinevad huvid, mis ei olnud tingimata vastandlikud, aga vahetevahel natuke erineva suunaga. Oli selgesti näha, kuidas väga eduka, n-ö eesrindliku kooli huvid peituvad eelkõige sellesama kooli edasises edukuses ja selle kooli juht ei pruugi tegelikult väga palju muret tunda Eesti haridussüsteemi kui terviku pärast. Need huvid võivad minna eri suundadesse. Eri suundadesse võivad minna õpetajate huvid ja koolijuhtide huvid. Eri suundadesse võivad minna linnade huvid, kuhu tullakse kooli, ja valdade huvid, kust kiputakse ära minema. Eri suundadesse võivad minna põhikoolide ja nn täistsüklikoolide huvid. Vastuollu võivad minna noorte või õpilaste huvid omavahel või ka lastevanematega ja ka lastevanemate huvid võivad olla väga erinevad. Kelle huvi siis õieti on see, et gümnaasium oleks tingimata kodu lähedal, et sinna saaks kõndida oma kodust, vanemate hoolitsuse alt? See oleks just nagu noore inimese huvi. Samas on noore inimese huvi ka see, et gümnaasium oleks tasemel, seal antav haridus kvaliteetne ja valmistaks inimest eluks ette. Aga sellise gümnaasiumi jaoks tuleb võib-olla loobuda kodust jala kooli minekust ja hommikusöögist ema-isa seltsis. Kumb huvi on siis suurem ja tähtsam? Kõikide nende erinevate huvide keskmes olid meie kultuurikomisjon, Haridus- ja Teadusministeeriumi spetsialistid ja ka minister. Meie olime kutsutud ja seatud neid erinevaid huvisid kokku panema nagu pusletükke. On täiesti selge, et selles tervikpildis on igal juhul mõni tükk, mis kellelegi ei meeldi. Aga ma loodan, et me oleme selle pildi kokku pannud parimal mõeldaval moel, nii nagu see praegu võimalik oli. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Kõnealune põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, kui ta vastu võetakse, ei tähenda kindlasti mitte Eesti hariduse reformi. See on esimene samm suunas, et meie riigi hariduselu võiks hakata kujunema enam-vähem selliseks, nagu moodsa aja ja aina edeneva moodsa aja nõuded ette näevad. Küsimusi, mis hariduselus ka pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist lahendamata jäävad, on väga palju. Samas, mingi hulk neist küsimustest, mis enne seda uut seadust olid, leiab loomulikult lahenduse. Osutan mõnele tõsiasjale, mille lahendamine ei ole kõnealuse seadusega veel lõpule jõudnud, aga mille lahendusi ühiskond kindlasti vajab.
Esimene asi on ühiskonnas aina kasvav digitaalne lõhe, digitaalne lõhe mitte vaeste ja rikaste vahel, vaid õpetajate ja õpilaste vahel. Õpilased oma igapäevases keskkonnas elavad ja toimetavad hoopis mujal kui õpetajad. Selleks et me ei peaks pidevalt rääkima gümnaasiumide ühendamisest, kuhugi viimisest, pidevast õpilaste vedamisest üle riigi ühte ja teise kohta, on möödapääsmatu, et meie õpetuse ja koolikorralduse osaks saaksid tänapäevased, just nimelt digitaalsel põhjal põhinevad õpikeskkond, õppematerjalid ja muu selline, nagu ka juhendid õpetajatele, mismoodi juba olemuslikult digitaalsesse keskkonda sündinud lastega toime tulla. Praegustest õpetajatest väga paljud on sündinud ajal, kui digitaalne keskkond alles kujunes.
Edasi, kool kui sõbralik, tervislik ja mõistlik elukeskkond. Ka selle kujundamiseks ei anna praegune põhikooli- ja gümnaasiumiseadus palju võimalusi, küll aga peaksime sellele eraldi keskenduma. Kui me peame silmas näiteks koolihoonete ümberehitamist ja muudatusi, mille käigus koolihooneid renoveeritakse või laiendatakse või uuesti ehitatakse, siis ei ole mina ainus ega ka siin saalis olijad vist ainsad, kes on koolides, ka renoveeritud koolides loenguid pidades tundnud, kuidas umbes esimese 15 minutiga ruumis õhk otsa saab. Me ei saa uuendada koole sellisel moel, et me teeme seda laste tervise ja õppimisvõime arvel. Enamgi veel, kool peaks kaugemas perspektiivis kujunema selliseks kohaks, et vanematel, kellel on aina vähem aega, oleks võimalik kindel olla, et lapsel on seal turvaline ka pärast tunde, ta saab tegelda oma kooliasjadega ja tema aeg on hõivatud mõistlikul moel.
Valdkond, mida põhikooli- ja gümnaasiumiseadus tegelikult üldse ei puuduta ja mida ka eelkõneleja veidike mainis, on õpetajate kui loovisikute teema ehk õpetajate loomevabadus ja tegevusvabadus. Seda võiks seadusandja oluliselt rohkem ette näha, ta võiks ette näha selged karjäärimudelid ja mehhanismid, mille alusel õpetaja kui tegelikult koolist olulisemgi isik ja nähtus saaks areneda ja edeneda erinevaid teid ja võimalusi pidi ning loomulikult seista ka oma loomevabaduse ja võime eest, mida tal siis õpilastele pakkuda on, ja saada hästi makstud.
Need on need teemad, mida me peame väga oluliseks ja mida see seadus hetkel ei sätesta, kuid tuleb öelda, et selleks, et kuhugi pärale jõuda, tuleb astuda esimesed sammud. Ütleme siis nii: see mitme aasta jooksul visalt kujunenud esimene samm Eesti hariduselu ümberkorraldamise, tänapäevastamise ja tulemuslikumaks muutmise suunas on tõenäoliselt pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist tehtud. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea haridus- ja teadusminister! Täna oleme jõudnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kolmanda lugemiseni. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu väga pika menetlemise ajal on tehtud täpsustusi nii õpilaste kui ka õpetajate õigustes ja kohustustes, oluliselt selgemalt on välja toodud erivajaduste küsimus ja koolikohustuse küsimus, on täpsustatud, kuidas seatakse kooli ja koolipidaja omavahelisi suhteid. Üldise vundamendina on see eelnõu kindlasti parem, ta annab selgemaid juhiseid ja seal on selgemad sätted selle kohta, kuidas peaks määrusi täidesaatval tasandil välja töötama.
Väga paljudelt organisatsioonidelt on tulnud mitmeid muudatusettepanekuid, osa neist otse kultuurikomisjoni, aga sadu muudatusettepanekuid on tulnud ka eri fraktsioonide kaudu. Pean ütlema, et sadakond muudatusettepanekut, mille esitas Keskerakonna fraktsioon, on kas täielikult või osaliselt arvestatud. Seetõttu on eelesinejatel kindlasti õigus selles, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on väga suures osas kõikide väljatöötatud kompromiss, mis osaliselt rahuldab kindlasti meid kõiki. Samas on selge, pean siinkohal rõhutama, et mitmeid põhimõttelisi küsimusi, mida Keskerakonna fraktsioon ja Keskerakond on alati toetanud, ei ole täna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sees. Me kahjuks ei leia sellest eelnõust gümnaasiumiõpilaste koolitoidu rahastamist, me ei ole täpsustanud kohustust õppida edasi pärast põhikooli, me ei ole täpsustanud koolieelset ettevalmistust, kahjuks ei viinud me sisse pikapäevakoolide süsteemi, me ei suutnud sisse viia lähtetoetuse täpsustust, mis on eriti oluline, arvestades, et näiteks kutsehariduses on ka Tallinna ja Tartu kutsekoolides puudu spetsialistidest õpetajaid.
Mis on aga täna kolmandale lugemisele tulnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse probleemid? Esimene ja kõige valusam probleem, mis väga selgelt välja tuleb, on see, et me paneme kooli pidajale ehk kohalikule omavalitsusele väga selgeid kohustusi, millega ei anta kaasa rahalisi vahendeid. Siinkohal toon välja mõned. Kohalikule omavalitsusele paneme me §-ga 13 kohustuse tagada kõikidele täiskasvanutele, kes ei ole omandanud põhiharidust, põhihariduse saamise võimalus. Me paneme kohustuse tasuta tagada õpilastele riiklikus õppekavas väljatoodud õpiruumid ja uued õppevahendid. Paragrahviga 37 paneme me kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada kõigile soovijatele eripedagoogi, psühholoogi, sotsiaalpedagoogi teenused. Paragrahv 38 näeb ette: "Hoolekogu ettepanekul on kool koostöös pidajaga kohustatud korraldama pikapäevarühma moodustamise." Paragrahviga 43 paneme kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada tervishoiuteenuse osutamine koolis vastavalt uuele määrusele, uue määrusega aga pannakse kohalikule omavalitsusele selgeid kohustusi, mis nõuavad rahalisi ressursse. Paragrahv 47 nõuab tavakoolides erivajadustega laste õppe tagamist kõigile lastele, kui lapsevanem seda soovib. Need on vaid osa näidetest, mis kooli pidajale, kohalikule omavalitsusele, loovad uusi nõudeid, nõudeid, millega me kõik menetluse käigus oleme olnud nõus, ainult me ei ole olnud nõus sellega, et kui kohalikule omavalitsusele kohustuse panemisega peab kaasnema ka rahaline kate, siis täna kolmandal lugemisel olev eelnõu ütleb, et rahalisi kohustusi riik endale ei võta, kuigi me paneme kohalikule omavalitsusele kohustusi.
Teine ja väga selge probleem on see, et päris menetluse algusest peale on haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas toonud selle eelnõu siia ju selleks, et läbi viia haridusreform põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise ja gümnaasiumivõrgu nn korrastamise näol, mille tõttu sadakond gümnaasiumi, eriti maal, suletaks. Kui seni võisime olla selgel seisukohal, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetluse käigus on eelnõust kõik haridusreformiga seonduvad viited välja võetud, siis tänasest Postimehest võime lugeda, et Haridus- ja Teadusministeerium tõlgendab seda veidi teisiti. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja sõnul annab Riigikogu põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega teadliku ja avaliku heakskiidu põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamiseks ning, viitega õppekavale, kolme paralleelklassi olemasoluks 2013. aastaks. Kolme õppesuuna nõuet on Haridus- ja Teadusministeeriumi ja ka koolide esindajad tõlgendanud väga erinevalt, kuid täna (ma viitan Postimehele) ei ole meil enam kahtlust, et sellesama põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega võtab Riigikogu endale tegelikult sellise kohustuse, et annab haridus- ja teadusministrile mandaadi siiski läbi viia reform just nii, nagu ta algusest peale on plaaninud.
Seega, kahjuks, vaatamata menetluse väga keerulisele käigule, peame me täna ütlema, et sellist mandaati, läbi viia haridusreform, mille sisu ei ole üldsusele teada, me Tõnis Lukasele anda ei saa. Just seetõttu me põhikooli- ja gümnaasiumiseadust sellisel kujul toetada ei saa.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Peeter Kreitzbergi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Me oleme viimastel aastatel elanud suurte plaanide ja üsna väheste sisuliste hariduslike uuenduste saatel. Me vaatame pealt koolide ebavõrdset võistlust või võitlust õppivate peade eest, samuti riigi süvenevat taandumist koolivõrgu ja kogu koolikorralduse kujundamisest. Oleme teinud hulgaliselt katseid jõuda kokkuleppele hariduse edasises arengus, kuid ebaõnnestunult. Katsed ei ole õnnestunud paljudel põhjustel. Üks põhjus on erakondade vähene huvi, domineerib vastandumise ja ainuautorluse soov, millega me Riigikogus kokku puutume. Teine põhjus on kujutlus kokkuleppest kui kõigi vaadete ja seisukohtade summast. Tulemuseks on üks kümnetest arengukavadest, milliseid Riigikogu on korduvalt arutanud ja mida kunagi ellu ei viida. Pakutavad lahendused ei sobi mõnikord omavahel kokku ja kõigeks ei jätku raha. Kolmandaks võib nimetada arusaamise puudumist, et hariduskorraldusest ja hariduse eesmärkidest on võimalik mõelda väga erinevalt, seetõttu alahinnatakse kokkuleppimise raskust. Ei olda valmis kompromissideks. Peale hea tahte ja dialoogilise eetika järgimise pole mingit garantiid kokkuleppele jõudmiseks. Kokkulepe on küps, kui ta on võrdselt vilets kõigile, mitte aga väga hea üksikutele. Ma arvan, et seda seadust see iseloomustabki. See ongi põhiline, mida kokkuleppijad ei suuda sageli taluda. Ses suhtes, ma arvan, astuti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisel samm edasi. Peame jätkuvalt aru saama, et hariduslikud muudatused on pikaaegsed ja nõuavad laialdast konsensust erakondade vahel.
Vaatame korraks veidi tahapoole ja näeme tõelist Eesti haridusimet – riigieksamisüsteemi, mis kindlustas gümnaasiumi lõpetamise positiivse tulemusega, kui saadakse 1 punkt 100 võimalikust. Seda ei tunne ükski riik. Hiljem muutus see 20 punktiks. Mõlemal juhul loobuti sellest, et eksamiga tuleb kontrollida seda, mida õpetatakse. Eesti gümnaasiumid on ju väga erineva tasemega, mis teeb mõttetuks lähtumise ülikoolidesse sisseastumise nõuetest. Nüüd astusime sammu normaalsuse suunas: eksamid lähtuvad kõigile ühtsetest nõuetest ja riigieksamite positiivse sooritamise kriteerium on 50% maksimumsooritusest. Me ei vaja haridusimesid, vaid igakülgselt ja pragmaatiliselt läbikaalutud lahendusi.
Poliitiline võitlus on hea, kuid teatud määrani ja teatud viisil. Võitlus, kus puudub enam-vähem selge, sarnane arusaam võitluse iseloomust ja eesmärkidest, on vastastevaheline võitlus, mis edasi ei vii. Poliitiline võitlus erakondade reitingu ja autorluse eest peaks käima käsikäes võitlusega hariduse sujuva ja suunatud arengu eest. Ehk astusime põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemisega sammu normaalsuse suunas.
Oleme jõudnud olukorda, kus madal sündimus hakkab mõjutama gümnaasiumi ja varsti ka kõrgkooli. Kui laseme koolivõrgul kujuneda jätkuvalt omasoodu ja õhutame ebavõrdset võistlust õppivate peade eest, siis elab vähegi ettevõtlikum publik varsti kümmekonnas suuremas Eesti linnas ning maapiirkond getostub. Haridus asub võimendama majanduslikku kihistumist, selle asemel et seda veidigi pehmendada. Austraalia sotsiaalliberaalid märkasid juba enam kui sada aastat tagasi, et majandusvabadus süvendab väga kiiresti ja pöördumatult majanduslikku kihistumist ning kui sellele ei astuta vastu võrdsete haridusvõimaluste poliitikaga, siis paljude inimeste kõik muud vabadused ja inimõigused muutuvad olematuks.
Sellega seoses olen veendunud, et tasaarveldussüsteem omavalitsuste vahel tuleb kiiresti kaotada. Kahju, et me ei suutnud seda sel korral. Linnade huvid versus maavalitsuste huvid ei anna kindlasti kokku Eesti haridushuvi. Kas meil sellist otsustuskogu siis polegi, kes seisaks kogu riigi haridushuvide eest? Siin, selles kogus vastanduvad kahjuks tõesti linnade ja valdade huvid.
Üha enam ja enam tõusetub hariduskorralduse juures meie haldussüsteemi küsimus, nii nagu see tõstatub ka tervishoius, teedeehituses ja muudeski valdkondades. Kas iga vald peab endale soovima gümnaasiumi? Kas koolivõrku tuleb planeerida valla- või maakonnatasandilt? Kui palju miljoneid kroone oleme tuulde visanud koolide renoveerimisega, kus mõne aasta pärast pole õpilasi või on neid väga vähe? Kas riiklikud kutsekeskkoolid ja omavalitsuslikud gümnaasiumid peavad võistlema õpilaspeade eest või peaksid nad asuma ühel ja samal haldustasandil ning koostöös sama asja ajama? Mis saab koolidesse tehtavatest investeeringutest väikeste valdade omavahelises võistluses, kellele jääb kool alles, kellele mitte? Kas Tallinn peab rahasüstide kaasabil jätkuvalt tühjendama ümberkaudsed vallad õpilastest või peaks ta oluliselt vähendama hoopis oma koolivõrku? Lõppude lõpuks, kas õppijad on kooli jaoks või kool õppijate jaoks? Haridusalased ja tervishoiualased vaidlused on viinud juba ammu ühesele järeldusele: maakonnatasand peab muutuma omavalitsustasandiks. Meie haldussüsteem muudab hariduse korraldamise kunstlikult kalliks, takistab paindlike lahenduste rakendamist ja koolivõrgu normaalset korrastamist.
Põhiline dilemma hariduskorralduses on aga see: kas elitaarne või egalitaarne koolisüsteem, kas võistlus õppivate peade eest, mis viib elitaarse koolisüsteemini, või hariduslike võimaluste võrdsus, mille musternäidis on Soome ja mis põhijoontes on Euroopas domineeriv stiil? Ehk: kas kvaliteetne haridus kõigile või vähestele? Võistlus ei kao, kui seda isegi maha suruda, nii nagu ei kao inimlik edevus, soov olla teistest parem ja näidata ennast sellisena. Küsimus on selles, kummale poole me oleme rohkem kaldu ja kummale poole me peaksime liikuma. Eesti, mis liigub võistluse ja elitarismi süvendamise suunas, peaks kurssi korrigeerima ja võtma suuna hariduslike võimaluste suurema võrdsuse suunas. Pole kahtlust, et hulk lahendamata probleeme sunnib meid õige pea tagasi pöörduma põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse juurde, enne kui jõuab kätte mitmete sätete planeeritud jõustumise tähtaeg. Selles mõttes olen ma natuke optimistlikum kui Mailis Reps, kes arvab, et kõik asjad selliselt ka kolme aasta pärast ellu viiakse. Ma loodan, et see nii ei lähe. Ma olen veendunud, et kolme õppesuuna nõue gümnaasiumis ei ole põhjendatud.
Võtame täna seaduse siiski vastu ja anname eluõiguse sellele, mis on seaduses head, seda ei olegi nii vähe. Väga tähtis on see, et see on sündinud tõesti eri fraktsioonide kompromisside tegemise vaimus. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja! Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Palun kolm minutit lisaks!

Kaheksa minutit.

Head Riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel. On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk Riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt. Viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma rahulolu saavutatud tulemusega.
Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse. Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamust küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga, nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.
Seaduse kõige olulisem osa on uudne käsitlus õppekavast. Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud. See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada. Seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.
Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib olla koolidele koormav. Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva. Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt. Samuti võib võõrkeelekallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises loodusaineid jne. Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on: emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained. Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid ju koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas. Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid kaheksa kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad klassikaaslaste omadest erineda vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas, ja ongi kahe suunaga klass olemas. Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu. Tartus näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium kahe klassikomplektiga teevad seda ka praegu. Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat. Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näite põhjal üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima kolme paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav. See seadus ja ka kolme suuna nõudmine ei tähenda sugugi kolme paralleelklassi.
Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata. Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi eri ainete vastu. Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikese kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sealhulgas kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi. Õpilastel on õigus kokkuleppel kooliga osa õpet viia läbi teistes õppeasutustes, sealhulgas huvikoolides. Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimalus on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimus ja mida näiteks Värska Gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt. Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013/14. õppeaastal. Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks on aega ettevalmistusi teha. On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et juurida sealt välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.
Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad. Muide, valitsus tuli Riigikokku eelnõuga, kus nähti ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel ette erandeid, nii regionaalseid erandeid kui ka õppekava erinevustest lähtuvaid erandeid. See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.
Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin. Aga selleks peab koolis lapsi olema. Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealise eest vastutab vanem ja vähemalt põhikooli ajal peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa. Seaduses on loetletud, mida loetakse põhjusega puudumiseks. Kui põhjuseta puudumisi on viiendiku võrra õppetööst kogu veerandi jooksul, siis saab seda vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab tegelikult vastutust ka vanem. Karistust ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada ja on avatud lahendustele. Trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolituse või lapsega koostegevusega. Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. Väljalangevus on praeguste, juba võetud meetmete alusel ka oluliselt vähenenud. Kui 2005/06. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370. Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus.
Õpetaja staatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Võime asuda eelnõu 412 lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 412. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 55 Riigikogu liiget, vastu 28 Riigikogu liiget ja 1 jäi erapooletuks. Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu 412 on vastu võetud. (Aplaus.)
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu nr 736. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 63 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Kultuurikomisjoni algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 736 on seadusena vastu võetud.
Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni artikli 14 lõike 1 alusel deklaratsiooni tegemise seaduse eelnõu teine lugemine. Mul on hea meel näha juba Riigikogu kõnetoolis väliskomisjoni liiget Silver Meikarit. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu saatis väliskomisjon täna siia suurde saali ja palub teie toetust. Meile ei olnud suureks üllatuseks, et selle eelnõu kohta ei esitatud komisjoni arutluse ajaks ühtegi muudatusettepanekut. Seda ei tehtud peamiselt kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et tegemist on ühe väga hea eelnõuga. Teiseks seetõttu, et mida seal üheparagrahvilises eelnõus ikka nii väga palju muuta on. Ma lisan vaid, et eelnõuga anname me ühele rahvusvahelisele nõukogule pädevuse läbi vaadata kaebusi, mida Eesti elanikud teevad rassilise diskrimineerimise konventsioonis sätestatud küsimustes. Seda tehes suurendame me inimeste õigusi ja vabadusi seista oma õiguste ja vabaduste eest. Seetõttu palun ma teil kõigil seda eelnõu toetada!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 731 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Äsja kuulsime ka juhtivkomisjoni seisukohta, et see eelnõu tuleks panna tänasel istungil lõpphääletusele. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 731. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 55 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni artikli 14 lõike 1 alusel deklaratsiooni tegemise seaduse eelnõu 731 on seadusena vastu võetud.
Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 15. rotatsiooni koosseisus" eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Trivimi Velliste!

Austatud härra aseesimees! Head kolleegid! Tegemist on eelnõuga, mis on otseselt Eesti rahvuslikes huvides. Eesti osalemine NATO reageerimisjõududes NRF tuleneb Eesti NATO-liikmesusest. NRF on olulisim vahend NATO kollektiivse enesekaitse operatsioonide kiirel käivitamisel, juhul kui seda peaks vaja olema. Seega on NRF-is osalemine otseselt seotud Eesti julgeolekuga. NRF-i käivitamise otsustab NATO nõukogu ühehäälselt, mis tähendab, et NRF-i kasutamine saab toimuda ainult Eesti nõusolekul.
Selle eelnõu, mille järjekorranumber on 751, esimene lugemine lõpetati 19. mail 2010. Riigikaitsekomisjon arutas otsuse eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma s.a 31. mai istungil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ühtegi ettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb otsuse eelnõu teisel lugemisel lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist ehk algtekstist.
Komisjon otsustas 31. mai istungil üksmeelselt kiita heaks eelnõu teise lugemise seletuskiri ning teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 9. juuni 2010. aasta istungi päevakorda. Eelnõu ettekandjaks määrati siinkõneleja. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon üksmeelselt teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu 751 teine lugemine lõpetada, panna eelnõu täna lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan teid, ettekandja! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 751 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Äsja kuulsime juhtivkomisjoni esindaja käest, et soovitakse panna see eelnõu täna lõpphääletusele. Tulenevalt sellest alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 751. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 52 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 15. rotatsiooni koosseisus" eelnõu 751 on otsusena vastu võetud.
Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on justiitsministri poliitiline avaldus. Head ametikaaslased! Enne kui me seda punkti menetlema hakkame, lubage mul lühidalt tutvustada menetlemise korda. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 155 kestab justiitsministri poliitiline avaldus kuni kümme minutit, Riigikogu liige võib esitada ministrile ühe suulise küsimuse ja läbirääkimiste käigus võivad sõnavõttudega esineda fraktsioonide esindajad. Ma palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Me asume varsti käsitlema päevakorrapunkti, milleks on Riigikogu otsuse ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine" eelnõu. Teatavasti võimaldab Riigikogu kodu- ja töökorra seadus fraktsioonidel esitada Riigikogu otsuse eelnõusid, mis sisaldavad ettepanekuid Vabariigi Valitsusele. Sellise konsensuse üle on justiitsministril ja kogu valitsusel tervikuna väga hea meel.
Minu eelkäija Märt Rask tuli 2002. aastal välja ideega kriminaalpoliitika arengusuundade dokument ellu kutsuda. 2003. aastal sai see teoks, kui Riigikogu kiitis heaks kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010. Toona opositsiooni esindanud Ain Seppik ütles 2005. aastal Riigikogu istungil, kui ma esitasin ülevaadet arengusuundade täitmisest, järgmist: "Keskerakonna fraktsioon soovib selgelt välja öelda, et meie arvates on riigi kriminaalpoliitika tänu Riigikogu 21. oktoobri 2003. aasta otsusele üks selgemaid poliitikaid riigis üldse, ning meile teeb rõõmu, et selle poliitika elluviimist ka tegelikkuses pidevalt analüüsitakse. Arvame, et selliselt tegutsedes ei jää edu tulemata." Ei jää üle muud kui auväärt kolleegiga nõustuda.
Ilmselt toob tänane päev kaasa küsimuse, kas nüüd on siis oodata mingit radikaalset pööret kriminaalpoliitikas. Sellest annavad tunnistust ka Postimees Online'i ja teiste väljaannete telefoninumbrid minu mobiiltelefonis vastamata kõnede hulgas. Kindlasti mitte, sest see pööre on juba toimunud ning eelmiste arengusuundade tekst ja mõte olidki selle ehedaim väljendus. Vastupidi. Arengusuunad, mida me täna siin arutame, aitavad selliseid äkkpöördeid ära hoida ning tagada kriminaalpoliitika stabiilsuse. Arengusuunad on visioonidokument, mis kehtib kuni 2018. aastani. Kui Riigikogu dokumendi oma otsusega heaks kiidab, on see abiks vähemalt kolmele Riigikogu koosseisule kriminaalpoliitika ja valitsuse otsuste suunamisel.
Kriminaalpoliitika eesmärgina oleme sõnastanud ühiskonna turvalisuse tagamise süütegude ennetamise, nendele reageerimise, tekitatud kahju vähendamise ja õigusrikkujatega tegelemise abil. Kuritegevust me kaotada ei suuda, seda oleks üsna absurdne lubada. Seni, kuni me korraldame oma elu ühiskondlikel alustel, on olemas need, kes mängivad kaasa reeglite järgi, ning need, kes seda kas ei taha või ei suuda. Sotsioloog Émile Durkheim on öelnud, et ka inglite ühiskonnas on olemas oma valged ja mustad lambad. Ühiskonna kriminaalpoliitika peab tegema kõik selleks, et neid viimaseid oleks võimalikult vähe.
Justiitsministeerium viib otseselt ellu vaid väikest, aga kõige karmimat osa kogu kriminaalpoliitikast. Seega on mõneti paradoksaalne, et just Justiitsministeerium veab kogu seda valdkonda, teeb iga-aastaseid ettekandeid ning seoses sellega peab maha ka vihaseid võitlusi ministeeriumidega. Aga suurem osa kriminaalpoliitikast toimub meie kodudes, peredes, koolides – seal, kuhu justiitssüsteemil ei peaks üldse asja olema. On selge, et ei politsei, prokuratuur ega kohus suuda lahendada probleeme, mis on lapsel tekkinud kasvu- ja koolikeskkonnas. Loodame, et nii Haridus- ja Teadusministeerium kui ka Sotsiaalministeerium ja eriti kohalikud omavalitsused tulevad arengukavas väljatoodud teemadega aktiivselt kaasa ning me suudame peredele ja lastele enam tuge pakkuda.
Vaadates maailmas ringi, näeme, et suhteliselt sarnase ühiskonnakorraldusega riikide võime kuritegevusega hakkama saada on märkimisväärselt erinev. Milles siis asi? Tulemusteta on kampaaniatega elluviidav ning paanikat külvav kriminaalpoliitika, millest Eestis on seni õnneks peaaegu täielikult hoiduda suudetud. Tulemuslik kriminaalpoliitika on selline, kus äkklahendused ei toimi ning ressursid ja tähelepanu suunatakse olulisele. Me võime seada kui tahes lühikesi menetlustähtaegu ja neid ka saavutada, aga on selge, et menetlustähtaegade puhul on tegemist vaid tagajärgedega, mis võivad muidugi ühel hetkel ka põhjuseks saada, näiteks kui menetlus muutub kannatanule koormavaks. Kahjuks tuleb aga meil siiski jätkata põhjuste kõrval ka tagajärgedega tegelemisega ja seda kardetavasti üsna pikalt.
Mis on meie jaoks üldse oluline? Ma toon siin kujundina nelinurga. Nelinurk tähistab nelja voorust: mõistlikkust, mõõdukust, meelekindlust ja õiglust. Aga tähistagu see lisaks ka kriminaalpoliitika nelja prioriteeti: alaealiste kuritegude, isikuvastaste kuritegude, korduvkuritegude ja organiseeritud kuritegude ärahoidmine.
Esiteks, tegelemine alaealistega. Tuleb aidata neid, kelle kodudes (kui need kodud üldse olemas on) on nad samasuguse väärtusega nagu nurgas seisev taburet, millele möödaminnes jalaga mõni tohlakas antakse. Seesama tou on tavaliselt põhjuseks, miks laps seda võtet koolis kordab. Alaealiste komisjon, erikool, vangla – kõik need institutsioonid on alaealise õigusrikkuja teel vältimatud, aga praegu nad erilisi muutusi tema elus esile ei kutsu. Aga peaksid kutsuma, nii et vältimatust saaks välditav. Sellele oleme oma arengusuundades ka olulist tähelepanu pööranud. Uuringud on veenvalt tõestanud, et vanemate joomise ning teineteise vastu rusika tõstmise kombeid kannavad järjekindlalt edasi lapsed. Ma väga loodan, et 2018. aastaks, millal, muide, Eesti on just Euroopa Liidu eesistujamaa, oleme me vägivalla mõttes paariariigi staatusest üle saamas ning Eesti kodude õhkkond on rahulikum ning turvalisem kui praegu.
Teiseks, vähendada just isikuvastaseid kuritegusid, mille hulgas on perevägivald, on lähiaastate prioriteet. Sealhulgas on rõhk ohvrite abistamisel ning tähelepanu pööramisel sellele, et riik ise omakorda kannatanutest ohvreid ei tekitaks. Kuigi meie õiguskaitse suhtlusoskused on varasemaga võrreldes kindlasti paranenud, ei saa olla sugugi kindel, et riik ise alati parimal viisil käitub.
Kolmas oluline teema on korduvkuritegevus. Korduvkuritegevuse vähendamisega seoses tuleb meeles pidada, et üldiselt on kuritegevusele viivad tegurid sarnased nii esma- kui ka korduvkurjategijate puhul. On öeldud, et suur osa Tallinna varavastastest kuritegudest tuleks kirjutada narkomaanide arvele. Praegu on meil nendele kuritegudele reageerimisel kaks põhilist valikut: kas saata teo toimepannu vangi või määrata talle rahaline karistus. Kumbki ei aita ilmselt lahendada seda probleemi, mis sunnib narkomaani teise inimese vara kallale minema. Narkoravi võimaldamine on meie oluline prioriteet järgnevatel aastatel. Arengukavaga püüame jõuda ka sinna, et töö vangist vabanenuga ei lõpeks hetkel, kui ta astub välja vanglauksest, nagu see on praegu. Me tahame ellu viia tugiisikusüsteemi ning luua juurde ja kasutada paremini seniseid rehabilitatsiooniprogramme.
Nüüd tavakuritegude juurest struktuuridesse, kus tekitatav kahju pole enam otseselt kogetav üksikisiku tasemel, vaid annab endast märku riigikassas ning murendab usalduslikke suhteid ühiskonna tasemel. Olemegi neljandas nurgas, neljanda prioriteedi juures. Arengukavas oleme sellele pühendanud punktid, mis räägivad organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamisest. Eesmärgid puudutavad, esiteks, kriminaaltulu tõhusat konfiskeerimist, mis sisuliselt tähendab, et kurjategija ei saa loota, et tema kurja tööga saadud raha tema või tema lähedaste käsutusse jääb. Teiseks, peame oluliseks menetlusasutuste töö tõhustamist. Ametkondlikud piirid ei tohiks takistada ühegi kuriteo lahendamist. Kolmandaks, soovime, et paraneks uurimisasutuste ja prokuratuuri võimekus lahendada raskeid ning suure kahjuga majandus- ja korruptsioonikuritegusid, seda ka küberruumis. Küberkuritegevusest rääkisin ma põhjalikult oma veebruari ettekandes ja ma ei hakka siin ennast kordama.
Riigikohtu esimees Märt Rask juhtis siitsamast kõnetoolist austatud Riigikogu tähelepanu asjaolule, et Eesti karistuspoliitika nõuab põhjalikku analüüsi. Ma nõustun Riigikohtu esimehega. Justiitsministeeriumil on kavas seda analüüsi alustada veel sel aastal ja kaasata sinna nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelise taustaga eksperte ja teadlasi. Kuid ma julgen väita, et paljuski tänu kriminaalpoliitika raamdokumendi olemasolule ei pea me häbenema oma karistuspoliitikat kriminaalkuritegudele reageerimisel. Hoopis teine on aga olukord väärteokoosseisude konstrueerimisega ja sanktsioonidega väärtegude toimepanijate suhtes. Korrakaitset riigis ei pea tagama ainult riikliku menetlusega, saab ka teisiti.
Ma lõpetangi tõdemusega, et Eesti vajab hädasti korrakaitseseadust, ja kutsun üles Riigikogu seda kindlasti veel sel aastal vastu võtma. Soovin teile turvalist tulevikku! Tänan!

Tänan! Head ametikaaslased! Kas teil on ministrile küsimusi? On. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Küsin natukene jätkuks tänasele infotunnile, sest seal esitatud küsimus on otseselt seotud ettekande teemaga. Juttu oli kuritegelikul viisil saadud vara konfiskeerimisest. Kui paljudel juhtudel on riik näiteks inimeste orjastamise ja inimkaubandusega saadud vara kallale läinud ja kui paljudel juhtudel see kuritegelikul viisil saadud vara tegelikult on kuritegelike omanike käes?

Aitäh! Siin peame me silmas pidama, et kuritegelikult saadud vara puhul on kaks konfiskeerimise liiki, üks on otseselt kuriteoga saadud vara konfiskeerimine ja teine on nn laiendatud konfiskeerimine. Mis seal salata, just seda laiendatud konfiskeerimist ei ole meie õiguskaitseorganid suutnud rakendada, ehkki seadusandlik baas selleks on olemas. See on tõendamise küsimus. See nõuab õiguskaitseorganitelt väga häid ajusid ja metoodilist tööd. See on raske, aga selleni tuleb ühel hetkel jõuda.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Oleme seitsmenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunktiga, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud mõned Riigikogu liikmed! Kõigi kuue fraktsiooni algatatud otsuse ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine" eelnõu on täna meie ees. Nimetatud eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek viia riigis ellu eesmärgipärast kriminaalpoliitikat, mis lähtub heakskiidetud arengusuundadest, samuti tehakse valitsusele ettepanek esitada Riigikogule iga aasta 1. märtsiks ettekanne kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimise kohta.
Nimetatud arengusuundade eelnõus määratakse kriminaalpoliitika pikaajalised eesmärgid. Väga lühidalt kokku võttes on kriminaalpoliitika eesmärk ühiskonna turvalisuse tagamine süütegude ennetamise ja nendele reageerimise, süütegudega tekitatud kahju vähendamise ja õigusrikkujatega tegelemise kaudu. Tegemist on nn visioonidokumendiga, mis kehtib 2018. aastani eelmise, 2003. aastal vastuvõetud visioonidokumendi alusel. Kui Riigikogu täna selle dokumendi oma otsusega heaks kiidab, on see suuniseks vähemalt kolmele parlamendikoosseisule ja valitsusele kriminaalpoliitika otsuste suunamisel.
Vabariigi Valitsusel tuleb oma poliitikate väljatöötamisel nende arengusuundadega arvestada. Iga ministeerium annab kord aastas vastutavale ministeeriumile, milleks on Justiitsministeerium, arengusuundade täitmisest aru ja selle põhjal tehakse iga-aastane aruanne, mida meil on juba olnud võimalus mitmel aastal parlamendis arutada ja mille üle vaielda.
Kriminaalpoliitika hindamisel tuleb nii uuringute kui ka statistika põhjal vaadata kuritegude, kuriteoohvriks langemise, alaealiste kurjategijate, korduvkuritegevuse ning kriminaalmenetluse kohta käivaid, aga ka teisi andmeid. Seega ei põhine kriminaalpoliitika tulemuslikkuse hindamine mitte üksnes kuritegevuse statistikal, vaid ka iga-aastastel ohvriuuringute andmetel, s.t et see põhineb suures osas ühiskonnaliikmete turvatunde muutumisel.
Kriminaalpoliitika esmased eesmärgid on korduvkuritegevuse ning alaealiste kuritegevuse ennetamine. Peatada tuleb uute kurjategijate pealekasv, probleemsete noortega tuleb teha sihipärast ennetustööd, see võimaldab ära hoida kuritegusid täiskasvanueas. Eestis panevad 13% kuritegudest praegu toime alaealised, Eestis registreeritakse ca 3000 alaealiste kuritegu aastas, mis moodustab 5–6% kogu kuritegevusest.
Korduvkuritegevuse ennetamine vähendab kuritegude arvu tervikuna, samuti kuriteoohvriks langemise riski. Üle 60% Eesti kinnipeetavatest ja kriminaalhooldusalustest on korduvkurjategijad, kuid samas lõpetab siiski ca 70% kriminaalhooldusalustest kriminaalhoolduse positiivselt. Igal aastal vabaneb vanglatest üle 2500 inimese, nendest paneb ca 40% aasta jooksul toime uue kuriteo ning ligi 26% satub aasta jooksul vanglasse tagasi. Uue kuriteo paneb aasta jooksul toime 11% ühiskondlikult kasulikule tööle suunatud isikutest.
Suuremat tähelepanu tuleb nimetatud dokumendi alusel pöörata organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, küber- ja inimkaubanduskuritegude, isikuvastaste kuritegude, sealhulgas perevägivalla ennetamisele ja neile kuritegudele reageerimisele. Esmatähtsaks peetakse võitlust organiseeritud ning isikuvastaste kuritegudega, kuigi valdava osa registreeritud kuritegudest moodustavad varavastased kuriteod, ca 55% registreeritud kuritegudest, tekitavad ühiskonnale enim kahju surma või tervisekahjustusega lõppevad kuriteod ja kuritegevuse organiseeritud vormid.
Varavastaste kuritegudega puutuvad elanikud kõige vahetumalt kokku. Rasked peitkuriteod, nagu korruptsioon, äriühingutega seotud kuriteod ja muud, jäävad inimestest aga kaugemale ning otsest kahju inimesed endal ei tunneta, samas ei saa ega tohigi arvata, et selle tõttu tuleks nimetatud peitkuritegudele vähem tähelepanu pöörata. Vastupidi, ühiskonna ja riikliku julgeoleku seisukohalt on korruptiivse kokkuleppe tagajärjed vägagi traagilised nii isikule kui ka ühiskonnale tervikuna ja need puudutavad igal tasandil ka meie igapäevaelu. Korruptsioonil ja majanduskuritegudel on mitmeid alaliike ja sellega on seotud teisi kuritegusid. Mainida saab rahapesukuritegusid, mis on sageli seotud korruptsiooniga, samas kuuluvad need karistusseadustikus formaalselt majandusalaste kuritegude peatükki.
Ka perevägivalda ei saa kaugeltki pidada isikute nn eraasjaks, vägivald lähisuhetes vähendab töövõimet ning toob kaasa suuri kulutusi meditsiinile ja sotsiaalsfäärile. On selge, et perevägivalla käsitlemine nõuab väga suurt professionaalsust ka riigi poolt, võimekust nimetatud kuritegusid avastada ja loomulikult ka ohvreid käsitleda. Nimetatud konfliktsetest olukordadest tekkiv kahju on jällegi tunnetatav palju laiemalt kui ainult ühe leibkonna piires.
Nüüd mõni sõna ka kriminaalpoliitika arengusuundade põhimõtetest. Kriminaalpoliitika kavandamisel ja elluviimisel on äärmiselt oluline koostöömõõde, avaliku sektori koostöö era- ja mittetulundussektoriga. Loomulikult, nii nagu juba aastaid, võimalikult paljud (ma loodan, et me jõuame kunagi ka sinna, et sada protsenti) meie kriminaalpoliitilistest otsustest ja seadusmuudatustest põhinevad võimalikel mõju-uuringutel ja kvaliteetsel statistika analüüsil, samuti sotsioloogilistel uuringutel ehk kõigel sellel, mille alusel on võimalik teha põhistatud järeldusi. Kriminaalpoliitikas tuleb loomulikult arvestada võimalikke tulevikuriske, peab olema valmis Eestis seni veel tundmatu taustaga probleemide ja vähem levinud probleemide lahendamiseks, ennetamiseks ja neile reageerimiseks. Samuti on kriminaalmenetluses oluline kannatanu ja tunnistaja kohtlemine, mis suurendab usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu, aitab ära hoida teiseseid kannatusi ning leevendada kuriteoga tekitatud kahju. Lisaks on oluline kohtuekspertiisiliikide arendamine. Nende kasutamine on vaja Eestis järjepidevalt viia uuele tasemele, et tagada kvaliteetsem, säästlikum ning isikute põhiõigusi vähem riivav kriminaalmenetlus. Samuti on oluline digitaalse e-toimiku menetlusinfosüsteemi arendamine, mis aitab kaasa kriminaalmenetluse osapoolte paremale koostööle ja loomulikult vähendab ka halduskoormust. Riigil on kohustus neid infosüsteeme järjepidevalt arendada, hoida Eestit siin innovaatiliste riikide esirinnas ja tagada sealjuures ekspertiisi ja karistusandmete rahvusvahelise kasutamise võimalus.
Nüüd, kõige olulisemaid esmaseid eesmärke silmas pidades mõni sõna ka kõrgendatud tähelepanu pälvivatest kuriteoliikidest, millele see arengusuundade dokument on peamiselt suunatud.
Kõigepealt alaealiste kuritegevusest. Alaealiste kuritegevuse ennetamiseks ning riskilaste varajaseks tuvastamiseks on arengusuundades ette nähtud kohalike omavalitsuste jaoks kasvukeskkonnas esinevate probleemide varajase tuvastamise süsteemi väljatöötamine, mitmed meetmed on välja pakutud Sotsiaalministeeriumi ja haridusministeeriumi valitsemisalasse, nagu näiteks alaealiste komisjonide ja nende kohaldatavate mõjutusvahendite ühtlane kvaliteet ja selle tagamine üle Eesti, samuti keskendumine lastevanemate vanemlikele oskustele ja loomulikult ka kohalike omavalitsuste valdkonnaspetsialistide koostöö arendamine. Haridus- ja Teadusministeeriumil on vaja keskenduda erikoolidele, selleks et muuta need toimivateks õppe- ja kasvatusasutusteks ning panustada sinna loomulikult ka riigieelarve vahendeid. Prokuratuuril ja politseil ehk kriminaalasutustel tuleks tagada, et alaealiste kriminaalasjade kohtueelne menetlus ei kestaks üldjuhul üle ühe kuu.
Nüüd korduvkuritegevusest. Korduvkuritegevust mõjutavad eelkõige sõltuvusprobleemid ja süüdimõistetute hilisem toimetulematus. Justiitsministeeriumil on arengukavade kohaselt vaja tagada koostöös Sotsiaalministeeriumiga narkomaania sõltuvushäirega kurjategijate ravikohad ja -võimalused, samuti tuleb Sotsiaalministeeriumil arendada narkomaanide ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste kvaliteedistandardit. On teada, et Eestis on ligi 15 000 narkosõltlast. Tõsine küsimus sellega seonduvalt on asendusravitemaatika ja tegeliku uimastivõõrutuse omavaheliste suhete ja tasakaalu teema. Hea meel on, et Riigikogu menetlusse on esitatud eelnõu, mis käsitleb narkosõltuvusega kurjategijate ravimist. On selge, et ka nimetatud arengukava alusel on vaja võtta väga tõsiselt lahendamise alla nii eri ministeeriumide koostöö narkomaaniaprobleemi vähendamisel kui ka sellega seonduv rahastamine. Kinnipeetavate vabanemisjärgse toimetuleku soodustamiseks on Justiits- ja Sotsiaalministeeriumi koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühendustega ette nähtud luua üle-eestiline tugiisikusüsteem vanglast vabanenute iseseisva toimetuleku toetamiseks ning korduvkuritegevuse vähendamiseks ka rehabilitatsiooniprogrammid raskematele kurjategijatele, oluline on Justiitsministeeriumi koostöö teadusasutustega, mis puudutab korduvkurjategijate seiret, lisaks loomulikult vanglate pidev uuendamine ja tänapäevastamine ning selge suund laagervanglate arvu vähendamisele kuni nende sulgemiseni (konkreetselt puudutab see Tallinna Vangla küsimust, samuti vanglareformiga seonduvat Murru Vangla temaatikat).
Kolmandaks, isikuvastaste kuritegude ennetamine. Alkoholi liigtarvitamine on üks peamisi isikuvastaste kuritegude toimepanemist soodustavaid tegureid. Riikliku alkoholipoliitika raamdokumendist on palju räägitud. Vabariigi Valitsusel on kohustus vastava kriminaalpoliitika arengusuundade dokumendi alusel heaks kiita konkreetne raamdokument, mille eesmärk on suunatud eelkõige alaealiste alkoholitarvitamise ja sellest tulenevate kahjude vähendamisele, samuti alkoholi riskitarvitamise ja sellest tekkivate kahjude vähendamisele. Väga raske isikuvastane kuritegu on perevägivald. Laialdane teavitamine perevägivallast kui raskest isikuvastasest kuriteost aitab kaasa selle kuriteo suhtes negatiivse hoiaku kujundamisele ühiskonnas ning loodetavasti ka perevägivallasüütegude vähendamisele. Sotsiaalministeeriumil on kohustus nimetatud teavitamissüsteem välja töötada ja selle läbi suurendada ühiskonna teadlikkust nimetatud süüteost, prokurörid, kui võimalik, peaksid sobivatel juhtudel koos ohvriabitöötajatega rakendama ohvri ja kurjategija lepitamist. Koostöös kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga on isikuvastaste kuritegude ohvritele vaja tagada üle Eesti piisaval hulgal varjupaiku, sealhulgas perevägivalla ohvritele ja Eestis siiani veel vähem levinud inimkaubanduse ohvritele.
Lõpetuseks, organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamise temaatika. On selge, et organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses on üks keskseid mõisteid kurjategijate poolt kuritegevusest saadav tulu. Õiguskaitseasutustel tuleb keskenduda nendelt kriminaaltulu äravõtmisega seotud meetmetele, muu hulgas vastavate spetsialistide koolitamisele ja motiveerimisele, ja tagada kriminaaltuluvaldkonnaga tegelevate ametnike piisav hulk ning võimalused nende spetsialiseerumiseks. Tuleb jätkuvalt panustada rahvusvaheliste organisatsioonide koostöösse, see puudutab nii justiits-, politsei- kui ka tollikoostööd, ning prokuratuuri- ja uurimisasutused peavad ühiselt planeerima ressursse prioriteetsete valdkondadega tegelemiseks. Raskete ning suure kahjuga majandus- ning korruptsioonikuritegude vastu võitlemiseks tuleb tagada igas uurimisasutuses ning ringkonnaprokuratuuris piisav arv nimetatud kuritegude menetlemisele spetsialiseerunud uurijaid ja prokuröre, kusjuures korruptsioonikuritegudele spetsialiseerunud uurijad peaksid tegelema vaid nimetatud kuritegude uurimisega ja majanduskuritegudele spetsialiseerunud uurijad ja prokurörid vastavate kuritegudega. Seni on mitmes kohas jätkuvalt see praktika, et nimetatud kuritegudega tegelemine on ühendatud, mis tähendab tegelikult spetsialiseerumise ja kompetentsi väljaarendamise puudumist. Küberkuritegevusvastases võitluses keskendutakse peamiselt alaealiste seksuaalse kuritarvitamise vastasele võitlusele, mille osas on viimasel ajal eri otsustega astunud samme ka parlament, samuti suurte arvutikelmuste tõkestamisele ning arvutiviiruste ja häkkimise leviku tõkestamisele. Küberkuritegevuse paremaks piiramiseks tuleb loomulikult tagada piisava hulga infotehnoloogiaspetsialistide olemasolu kriminaalasutustes.
Otsuse eelnõu heakskiitmine täna ei too kaasa eraldi kulutusi, küll aga peavad ministeeriumid, kes on vastutama pandud, ja teised asutused arvestama eelarve planeerimisel nende ressurssidega, mida vastavate ülesannete elluviimine peaks nõudma. Tänan!

Hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tõsi, peame tõdema, et Eestis on süüdimõistetute kohta suhteliselt palju kinnipeetavaid. See ei ole mitmel põhjusel võib-olla kõige mõistlikum lahendus. Ma olen seda juba mitme aasta jooksul korduvalt küsinud. Rahaliste karistuste ainukene n-ö alternatiiv või asenduskaristus on praegu samuti kinnipidamine. Küsimuse sisu on see: mis on seni takistanud alternatiivkaristusena või asenduskaristusena seadustamast ühiskondlikult kasulikku tööd, millest on väga pikalt räägitud ja mis oleks võib-olla ainukene võimalus, mis võtaks ühiskonnalt ära kohustuse süüdimõistetule ehk kurjategijale n-ö hotelliteenuse eest täiendavalt peale maksta?

Tänan küsimuse eest! Ma väga loodan, et me saame järgmisel nädalal sellele küsimusele vastuse, sest õiguskomisjoni menetluses olnud eelnõu, mis puudutab üldkasuliku töö rakendamist ka väärtegude suhtes, on järgmisel nädalal lugemistel ja loodetavasti me selle ka vastu võtame, mis tähendab, et rakendamise aeg on 2012. aasta 1. jaanuar ja osa nimetatud eelnõust läheb rakendamisele juba järgmisest aastast. Äärmiselt õigustatud lähenemine. See on nõudnud ka teatud ametkondlikke läbirääkimisi, mis puudutab eelkõige Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi valitsemisala. Seda hakkab väärtegude puhul koordineerima Siseministeeriumi valitsemisalas olev Politsei- ja Piirivalveamet. Eraldi teema on muidugi kriminaalhooldussüsteem, see puudutab kuritegusid. Väärtegude eest asenduskaristuste mõistmise koordineerimine läheb politsei pädevusse.

Austatud ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Hea istungi eesistuja! Head kolleegid! Otsuse ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine" eelnõu esmaettekandmine toimus täiskogu ees juba 9. veebruaril s.a. Selle eelnõuga määratletakse kriminaalpoliitika pikaajalised eesmärgid ja tegevused, rõhutan, millest avalik sektor peab lähtuma oma tegevuse kavandamisel ning elluviimisel. See puudutab loomulikult ka ministeeriumideülest koostööd, milles kindlasti on varem olnud probleeme. Siinkohal on vägagi tervitatav Justiitsministeeriumi praegune initsiatiiv ja aktiivsus nii kuriteoennetus- kui ka rehabilitatsioonitöö koordineerimises. Komisjonis tuli lisaks jutuks see, et Riigikohtu esimees väljendas muret ühiskonna ülekriminaliseerituse pärast, kuid kuna Justiitsministeerium on juba karistusõiguse süvaanalüüsi oma lähiaja tööplaani lülitanud, ei pidanud komisjon vajalikuks kriminaalpoliitika dokumendi täiendamist selles osas.
Õiguskomisjon oma 31. mai istungil kiitis konsensusega heaks esitatud eelnõu, otsustas teha ettepaneku panna eelnõu 757 täna lõpphääletusele ja see Riigikogu otsusena vastu võtta. Ma väga loodan, et me teeme seda vähemalt 51 poolthäälega. Täna langetatava otsusega tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek esitada hiljemalt iga aasta 1. märtsiks meile ülevaatamiseks ja ärakuulamiseks ettekanne kriminaalpoliitika elluviimise kohta. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Hea ettekandja! Ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Puht halastusest, sest ehk jõuab koalitsioon end siis kohale rebida, et tuleks kokku 51 häält, pean ma kõnet pidama nende päästmiseks. Distsipliiniga on, nagu on.
On väga hea, et me täna siin saalis arutame kriminaalpoliitika arengusuundi aastani 2018. Hea on see mitmes mõttes. Esiteks peab tunnistama, et erinevad spetsialistid on ära teinud väga põhjaliku töö kriminogeense situatsiooni analüüsimisel koos põhjaliku statistika esitamisega. Selle töö eest peab minu meelest neid inimesi tunnustama. Teiseks on arengusuundades märgitud teaduslikul alusel prognoositud tulevikuarengud selles valdkonnas ning on toodud ka võimalikke tagajärgi meie ühe või teise otsuse ehk poliitika puhul. Kolmandaks on antud väga huvitav ja põhjalik ülevaade ennetustegevuse eri vormidest ja meetoditest eri maades. Kuriteoennetus on aga üks nimetatud moodsa kuriteotõrjumise strateegia põhiosi. Seega võime kaudselt öelda, et käsitletavad arengusuunad on väga tänapäevane dokument. Neljandaks tahan ära märkida arengusuundade alguses ära toodud eesmärkide ja põhimõtete täpset ja selget sõnastamist. See on parlamendi selge juhis täitevvõimule kuritegude tõrjumise kavandamisel. Praeguse Riigikogu puhul on see suhteliselt erandlik nähtus. Tavaliselt teeb valitsus praegusele Riigikogule ettekirjutusi. Viiendaks juhin tähelepanu neljale väljatoodud arengusuunale: alaealiste kuritegevus, korduvkuriteod, isikuvastased kuriteod ning organiseeritud ja rasked peitkuriteod. Nendes suundades väljendub Riigikogu selge tahe ja suunis, et täitevvõim tegeleks just eelkõige nende aladega. Pean ka märkima, et professionaalsest küljest on need põhisuunad põhjalikult analüüsitud ning põhistatud. Kuuendaks on mul nende arengusuundade puhul hea meel, et menetlus Riigikogus kulgeb vastastikuse mõistmise ja usalduse õhkkonnas eri poliitiliste jõudude vahel. Meile meeldib, tähendab, Keskerakonna fraktsioonile meeldib, et aasta enne valimisi suudame me siin saalis tegelda peale Tallinna kiusamise, müügi- ja paadimaksu kaotamise, valimissüsteemi järjekordse remontimise ja valijameeste arvu ümber kemplemise ka millegi muuga, sisulisemaga. Tahan tunnustada ka Justiitsministeeriumi põhjaliku ettevalmistustöö eest. Viimasel ajal ei kannata sellest ministeeriumist tulevad eelnõud mingit kriitikat, kuid selle dokumendi ettevalmistamine tõendab, et saavad küll, kui tahavad ja kui neile kõike poliitiliselt ette ei kirjutata.
Keskerakonna fraktsioon toetab kriminaalpoliitika arengusuundade vastuvõtmist Riigikogus. Loodame, et eelnõu võetakse vastu suurema arvu häältega, kui on praegu Riigikogu saalis Riigikogu liikmeid. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Robert Antropovi!

Loodame, et need hääled ikkagi tulevad.
Reformierakonna fraktsiooni nimel edastan sellised mõtted. Ülitähtsa töötuseprobleemi kõrval peame me tähelepanu suunama ka sellega tihedalt seotud ühiskonna turvatundele. Alles mõni aeg tagasi esitasid Riigikogus läinud aasta tegevuse aruande kaks meie riigi jõuministrit: justiitsminister Rein Lang kriminaalpoliitika saavutustest ja siseminister Marko Pomerants turvalisuse tagamisest. Statistika ja arvamusuuringud näitavad elanikkonna turvatunde suurenemist ning suurt usaldust jõustruktuuride töö vastu. See pole juhuslik ega ka lühiajaline saavutus. Siinkohal tahangi tänada mõlema ministeeriumi nii mundris ametnikke kui ka teisi töötajaid, sest eeskätt võlgneme tänu just neile.
Veel 2005. aastal leppisid justiits- ja siseminister kokku kuriteovastase võitluse eelistused, mis võimaldaksid õiguskaitseasutustel paremini ressursse planeerida ja tööd paremini teha, nii et see vastaks ühiskonna ootustele. Esitatud kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018 on need kokkulepitud eelistused ka säilinud: alaealiste ja korduvkuritegevuse vähendamine, võitlus organiseeritud ja isikuvastaste kuritegudega. Siinjuures pole tähtis niivõrd karistamine kui see, et oht avalikule korrale saaks kõrvaldatud. Kriminaalpoliitika muutub üha rohkem ennetavaks ja sotsiaalsüsteemi arendavaks.
Ülioluline on, et ühiskonnas tekiks mõistmine sellest, et peamised kuritegevuse vähendamise mõjutajad on sotsiaal- ja haridussüsteem, mitte aga karmid karistused ja vanglakaristuse soosimine. Targem on kasutada vabaduse piiramist kui selle äravõtmist. Vangistus on ebaefektiivne vahend retsidiivsuse vähendamiseks. Seetõttu oleme juba leidnud muid, odavamaid ja isikut vähem hävitavaid vahendeid.
Täiskogu heakskiitmise lõpusirgel juba on seaduseelnõud, mis puudutavad erinevaid asenduskaristusliike, näiteks kinnipeetavate narkosõltuvusravi, elektrooniline valve või üldkasuliku töö rakendamine. Seega, üldstrateegias peame käsitlema kuritegevusteemasid alates ennetusest kuni rehabilitatsioonini.
Kriminaalpoliitilised otsused ning seadusmuudatused peavad põhinema teaduslikel uuringutel, maailmapraktikal ja kvaliteetsel statistika analüüsil. Kuid kahjuks ohustavad praegu Eesti kriminaalpoliitikat ja selle alavaldkonda karistuspoliitikat emotsionaalsed otsused, mis väljenduvad soovis karistusi karmistada. Siinkohal tuleb nõustuda Riigikohtu esimehe kriitikaga, et me oleme kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse seadustikuga ühiskonna ülekriminaliseerinud. Muidugi, sellist masendavat ühiskonnapilti mõjutab veelgi ka praegune karistusregistri olemus, kus teatavasti kajastuvad kõik süüteod, nii kriminaalkuriteod kui ka väärteod. Aga tähtis on teadmine, et ka karistusteemadega tuleb edasi tegelda. Justiitsministeerium oma töörühma kaudu käivitab veel sellel aastal karistuspoliitika analüüsimise ja selle edasiste arengute väljatöötamise.
Millised need arengusuunad võiksid olla? Võiks pisut fantaseerida. Me teame täpselt, et suure osa kõikidest süütegudest ja nendest andmetest, mis on karistusregistris, moodustavad liikluseeskirja vastu patustanud isikud. Nende osakaal on umbes 35%. Seega, üks teema tulevikus võiks olla, et jätkata vaidlemist ja õige tee otsimist, kuidas liikluskaristusi määrata ja millised nad võiksid olla. Veel vanast ajast on üleval idee, mis puudutab näiteks trahvipunktide määramist liikluseeskirja vastu patustanutele. Samuti võiks mõelda lastele ja noortele hoiatusmenetluse rakendamisest. Tulevikus võiksid kõne alla tulla, miks ka mitte, sellised ideed nagu mõnede süütegude dekriminaliseerimine, näiteks kartellikokkulepped, konkurentsi- ja ametialased rikkumised, mis kõik võiks tulevikus allutada hoopis tsiviilmenetlusele. Näiteks võlaõiguses on selleks juba tekkimas mõjuvõimsad instrumendid, nagu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamine, seda vägagi märkimisväärsetes summades.
Seega, tegemist ja ideid on meil palju, paljud ideed on juba valatud ka seaduseelnõudesse, mis siia saali on jõudnud ja ootavad teilt heakskiitmist. Näiteks võlaõigusseaduse muudatused, mille puhul praegu kasutatakse nimetust "ennetavad trahvid" ja mida käsitletakse koos allikakaitse seadusega.
Nii et loodan, et meil on õigus paremale ja turvalisemale elule. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nagu juhtivkomisjoni ettekandja ütles, soovitakse panna täna see otsus lõpphääletusele. Head ametikaaslased! Eelnõu 757 nõuab koosseisu häälteenamust. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Enne lõpphääletust, head ametikaaslased, teeme tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 57 Riigikogu liiget, puudub 44.
Panen lõpphääletusele eelnõu 757. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 59 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine" eelnõu 757 on otsusena vastu võetud.
Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Tatjana Muravjova!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud inimgeeniuuringute seaduse muutmise seaduse eelnõu 741 muudatusettepanekute arutelu teisele lugemisele saatmiseks toimus sotsiaalkomisjoni istungil 1. juunil. Komisjon tegi ettepaneku täiendada eelnõu uue punktiga 3, millega tunnistatakse kehtetuks § 30 lõige 2, selleks et viia inimgeeniuuringute seadus kooskõlla õigusruumiga. See on tingitud sellest, et Kindlustusinspektsioon, kes lahendas kaebusi kindlustussuhetes pärilikkusriskide tõttu ilmnenud diskrimineerimise kohta, ei eksisteeri juba 1. jaanuarist 2002. aastast. Eraõiguslikke vaidlusi reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätted ehk kohus. Seaduseelnõu algataja oli ettepanekuga nõus. Komisjon otsustas üksmeelselt saata eelnõu Riigikogu täiskogu saali teisele lugemisele 9. juunil ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Tänan!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi, head ametikaaslased? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Ka läbirääkimisi pidada ei soovita. Asume eelnõu 741 muudatusettepanekute juurde. On laekunud üks muudatusettepanek sotsiaalkomisjonilt, seisukoht on, et arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada, siis on teine lugemine lõpetatud.
Üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni liikme Leino Mägi!

Härra Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 746 oli maaelukomisjonis arutusel 31. mail. Ükski fraktsioon ega Riigikogu liige muudatusettepanekuid muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitanud. Juhtivkomisjon koos Põllumajandusministeeriumi kui eelnõu algataja esindajaga oli sõnastanud kaks muudatusettepanekut. Ministeeriumi asekantsler härra Nõvandi ja komisjoni nõunik Ülle Särgava selgitasid muudatuste eesmärki ja sisu. Komisjon otsustas saata taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 746 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 9. juunil 2010 ja teha täiskogule ettepanek eelnõu 746 teine lugemine lõpetada ning kui täna meil õnnestub see lõpetada, siis kolmandale lugemisele suunata eelnõu 10. juunil 2010. See oli komisjoni konsensuslik otsus.

Tänan! Head ametikaaslased! Nüüd asume küsimuste juurde. Hea ettekandja! Teile on küsimus. Margus Lepik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli arutusel või on teil teadmisi selle kohta, kas geneetiliste ressursside säilitamiseks ettenähtud sordiseemet ja seemnekartulit on ka Eestis kasutatud?

See on väga hea küsimus, aga komisjonis otseselt sellega ei tegeldud, kuna komisjonis oli eesmärgiks viia meie seadused kooskõlla kahe Euroopa Liidu direktiiviga. Geneetikasse me selle seaduseelnõu arutelul ei tunginud.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame eelnõu 746 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud kaks muudatusettepanekut, mõlemad juhtivkomisjonilt ja mõlema kohta on seisukoht, et tuleb arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleb lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi 11. päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seda seaduseelnõu arutas põhiseaduskomisjon kahel korral: 1. juuni ja 7. juuni istungil. Selle põhjuseks oli paari täpsustuse sisseviimine ning menetluslike otsuste ülevaatamine, et eelnõu oleks igati korrektne tänase arutelu ajaks ja kui Riigikogu otsustab teise lugemise täna lõpetada, siis ka homseks seaduse vastuvõtmiseks.
Paari sõnaga tuletan meelde, et seaduseelnõu 749 esitas Vabariigi Valitsus, et leevendada piiriületusel tekkinud järjekordi ja mõningaid teisi tehnilisi probleeme. See puudutab maismaapiiri ja see puudutab Euroopa Liidu välispiiri. Eeskätt on kõne all Narva ja Kagu-Eesti piiriproblemaatika.
Ei tahaks üle korrata seda, mida esimesel lugemisel arutati, aga toon meeldetuletuseks välja paar aspekti. Üks põhiline vaidlusteema, mis esimese lugemise eel tõstatus ja esimese lugemise käigus komisjonis ka arutelul oli, oli õiguskantsleri tõstatatud küsimus, kas tasude võtmine riigipiiriületusel on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Esimese lugemise käigus rõhutasin ma seda, et piiriületus ei ole Eestis tasuline, küsimus on ooteajal parkimise korraldamises. Komisjon oli selles mõttes kindlal ja üksmeelsel veendumusel, et see vaidlusküsimus tuleb lahendada enne, kui teisele lugemisele tulla. Siis ei teki tarbetuid arusaamatusi puhtjuriidiliste detailide üle, sest mingisuguseid eriarvamusi selles osas, et piiriületus peab ladusamalt sujuma, tegelikult ei olnud, ei olnud ka õiguskantsleril.
Teine küsimus, mis tõstatus seoses Keskerakonna esitatud kahe muudatusettepanekuga, seondus sellega, kes on lepingut sõlmivad osapooled, ja, teiseks, kuidas peaksid olema korraldatud järjekorrad, kas peaks olema üks järjekord või saab eelregistreerimise puhul olla mitme järjekorra variant. Arutelul viibis ka Eldar Efendijev, kes oma isiklikest kogemustest Narvas seda probleemi hästi tunneb. Komisjoni istungil jõuti ühelt poolt Siseministeeriumi ja teiselt poolt ettepaneku esitajate ja komisjoni liikmete vahel igati üksmeelele. Ma ei hakka arutelu detaile täpsemalt ette lugema, kui on soovi midagi täpsustada, siis selle lugemise käigus on selleks igati võimalus olemas.
Igal juhul jõudis põhiseaduskomisjon oma arutelude käigus nende eelnõude suhtes konsensusele. Keskerakonna esitatud kaks ettepanekut said kaetud komisjoni enda esitatud ettepanekutega. See oli otstarbekas, kuna nimetatud seaduseelnõu tekst tehniliselt, vormiliselt poolelt muutus palju, sisulisest küljest mitte nii väga palju ja seetõttu, et Keskerakonna esitatud ettepanekud sobiksid üldisesse seaduseelnõu konteksti, jõudsime kompromissile selles, et ühe ettepaneku võttis Keskerakond kui ettepaneku algataja tagasi, kuna see oli juba kaetud, ja teise ettepaneku puhul me märkisime, et see on sisuliselt arvestatud, kuna see oligi sisuliselt arvestatud, aga see sõnastus, mille komisjon on välja pakkunud, on mõnevõrra teistsugune.
Mainin veel ära, et komisjoni istungile olid arutelu juurde kutsutud ka Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja asetäitja piirivalveasjade alal Rando Kruusmaa ning õiguskantsleri vanemnõunik Kaarel Eller. Rõhutan veel üle, et küsimused, mis olid tõstatatud õiguskantsleri poolt õiguskantsleri nõuniku suu läbi, on lahendatud selles eelnõu variandis, mida me täna siin Riigikogu saalis teisel lugemisel arutame.
Seega on muudatusettepanekute tabelisse jäänud praeguse seisuga seitse muudatusettepanekut. Neist üks, Keskerakonna fraktsiooni esitatud ettepanek, on sisuliselt arvestatud ja ülejäänud kuus ettepanekut on esitatud juhtivkomisjoni poolt ja on samuti täielikult arvestatud.
Menetluslikud otsused, mida põhiseaduskomisjon nimetatud seaduseelnõu suhtes tegi, olid järgmised: teha juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu teise lugemise arutelu päevakorda täna, 9. juunil, ettepanek on seaduseelnõu teine lugemine lõpetada, ning kui Riigikogu otsustab täna teise lugemise lõpetada, siis viia kolmas lugemine läbi homme, 10. juuni istungil. Kõik need otsused tehti põhiseaduskomisjonis konsensuslikult (7 poolt, vastu 0 ja 0 erapooletut). Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja! Ametikaaslastel on teile küsimusi. Urmas Klaas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kõne all olevat eelnõu arutas oma korralisel istungil ka majanduskomisjon. Majanduskomisjoni arvamus oli selline, et seda eelnõu, seaduseks saanuna, on meile kindlasti väga vaja, sest pikad piiriületusjärjekorrad vajavad leevendamist, ja probleem leiab kindlasti mõnevõrra leevendust, aga mitte otseselt lahendust, sest piirijärjekordade põhjus ei ole n-ö siitpoolt ellu kutsutud. Aga minu küsimus on selline. Seda seadust on meil kiiresti tarvis, ometigi saab selle rakendamine lõplikult paika mitmete alamastme õigusaktidega. Kas teil komisjonis on informatsiooni, millal tulevad järgmised õigusaktid, et need head mõtted saaksid korralikult ellu viidud?

Aitäh, austatud küsija! Seaduseelnõus on märgitud, et see peaks jõustuma vist 1. augustil s.a, mis tähendab seda, et need rakenduslikud õigusaktid, mis on vajalikud seaduse rakendamiseks, peavad olema selleks hetkeks välja töötatud. Mõned neist õigusaktidest olid ka põhiseaduskomisjonile näidistena esitatud. Loomulikult ei saa valitsus kehtestada neid enne, kui seadus on jõustunud. Siin on päris mitu mitmeastmelist etappi, aga on ka mõned teised asjaolud. Üks on seotud valitsuse võimaliku jätkuva tegevusega, arvestades seda, et ei ole saanud ju välja kuulutada konkurssi selle leidmiseks, kes seda tööd jätkuvalt teeks. Selleks on seaduseelnõus antud piisavad delegatsioonid. Valitsusel on alamaktide vastuvõtmise õigus vastavalt sellele, millal vajadus nende järele tekib. Teine küsimus on seadusest endast tulenev, arvestades, et kuna 1. jaanuarist hakkab Eestis väga suure tõenäosusega kehtima euro, minnakse siin 1. jaanuarist kroonidelt eurole üle. Ma loodan, et ma vastasin piisavalt.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma esmalt täiendan su vastust. Eelnõu lõpus on tekst: "Käesolevas seaduses sätestatud nõuded piiriületuse ootealale ja piirületuse ootejärjekorra andmekogule rakendatakse pärast siseministri poolt vastavate lepingute sõlmimist ja rakendamist." Keegi ei pea päris konkreetset kuupäeva ootama, tehakse nii kiiresti, kui on võimalik. Küsin selle eelnõu teise lugemise ajal sedasi. Äkki sa selgitad, mil viisil on nüüd võimalik piiri ületada soovinud isikul, kui see seadus rakendub, ennast piiriületajaks registreerida? Millised võimalused seaduse järgi hakkavad selleks olema?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt mainin ära selle, et on kindlad kategooriad, kes võib-olla üldse registreerima ei peagi, nagu diplomaadid, meditsiinilist abi vajavad isikud, ühistransport – need lähevad piirile elavasse järjekorda ja liiguvad sealt üle esimesel võimalusel. Aga isikutel, kes soovivad piiri ületada üldises korras, on põhimõtteliselt võimalus registreerida end väga erinevaid tehnilisi mooduseid kasutades. Toon siin näiteks välja kolm. Esiteks, internetis, teiseks, telefoni teel, kolmandaks, kirja teel. See viimane on võib-olla kõige keerulisemalt teostatav, sest üks pool asjast on see, et kiri jõuab kindlasti sinna parkimist korraldavale poolele õigel ajal kohale, aga kas sellele kirjale on võimalik õigel ajal vastust anda, on küsimus. Kui on olemas näiteks kas meiliaadress või telefoninumber, siis teatamine kahtlemata aset leiab. Eeldatud on, et põhilised järjekorda seadmise moodused on ikkagi internet ja telefon.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas ma mäletan õigesti, et eelnõu menetlemise ajal oli juttu ka sellest, et vähemalt ühes alamastme aktis, Vabariigi Valitsuse määruses näiteks, on plaanis ära tuua ka teatud isikukategooriad, näiteks elukohajärgselt, kes saaksid edaspidi tasuta piiriületusõiguse, et tõepoolest ei saaks keegi väita, et selle seaduse rakendumisel kehtestatakse mingisugune tasuline piiriületus?

Aitäh! Täiesti õige. Ma täpsustan ainult seda, et tasulist piiriületust iseenesest ei ole ette nähtud mitte kellelegi. Küsimus on ikka ootealal viibimises. Piiriäärsete valdade elanikud ei pea sellele ootealale sisenema, järelikult ei pea nad ka selle eest tasuma, nad suunatakse võimaluse korral otse piirile.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Meie ees on parandatud eelnõu, mille kohta võib ütelda, et tekst sai paremaks ja et Siseministeeriumi töötajad, kes selle eelnõuga tegelesid, suutsid maksimaalselt kiiresti ja hästi läbi töötada kriitilised märkused ja ettepanekud. Tahan tänada ka komisjoni ettekandjat Mart Nutti, nii esimesel lugemisel kui ka täna andis ta tõesti väga hea ülevaate.
Aga ma tahan teie tähelepanu juhtida ühele probleemile, millega on vaja arvestada. See seaduse muutmise seaduse eelnõu sündis pärast piiriületusskeemi väljatöötamist. Skeem oli aluseks seaduse muudatustele. Küsimus ei ole praegu selles, mis millest peaks lähtuma ja mis peab olema nagu eespool. Küsimus on selles, et tänapäevasel mudelil on ka nõrku külgi, ja me peame sellest ette teadma. Näiteks, kui skeem ei tööta ettenähtud täisvormis, siis võib terve skeem seisma jääda, või kui on vaja operatiivselt reageerida toimuvale olukorrale, mis ei ole ette nähtud pakutud skeemi kaudu ja seadusega, siis on vaja teada, mida operatiivselt teha. Need küsimused on praegu praktiliselt programmeeritud. Peab olema võimalik, et ühel või teisel poolel, kes selle olukorra eest vastutab, oleks võimalus operatiivselt reageerida ja see toimuks seaduse kaudu. Mudeli optimaalse eksisteerimise elluviimiseks on vaja aega, on vaja ka aega, et skeemi korrigeerida. Vist oleks vaja seaduse kaudu anda ministrile rohkem võimalusi sellistes situatsioonides operatiivselt käituda. Aga hea on see, et me saame seaduse homme vastu võtta ja et keeruline situatsioon saab tasapisi lahendatud.
Nüüd praegusest situatsioonist. Eile langetas Riigikohus otsuse, et Narva normatiivsed aktid on vaja teatud osades tühistada. Seetõttu võib tänapäevane skeem, mudel, seisma jääda ja, mis kõige halvem, tekkida kaos Narva territooriumil transpordivahendite puhul, mis ületavad piiri, sest see võib pidurdada näiteks elektroonilise järjekorra moodustamist ja ka veel paljusid teisi mudeleid, mis praegu töötavad. Mida teha? On kaks varianti. Esiteks, Siseministeerium viib halduslepingusse sisse lisapunktid (ma praegu utreerin), neid võib olla mitu, ja delegeerib Narvale skeemi jätkamise ja teenuste eest kinnitatud tasu võtmise, mis on ette nähtud seadusmuudatustega, mis tehti eelmise aasta sügisel ja millest on juba korduvalt räägitud. See skeem võiks töötada kuni uue seaduse jõustumiseni. Teine variant ei ole hea: Narva, et reguleerida transpordijärjekorda ja et ei tekiks kaost, võtab järjekordselt vastu otsuse, mille õiguskantsler loomulikult protestib, nagu ka enne. Situatsioon püsib kuni uue seaduse jõustumiseni. Muidugi, esimene variant oleks kõigile pooltele parem lahendus, sest on seaduslik, hoiab head imagot ja annab ka võimaluse mittekonfliktselt valmistuda üleminekuks uuele skeemile, vastavalt uuele seadusele, mis on praegu arutelu all. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Võime asuda eelnõu 749 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.
On laekunud seitse muudatusettepanekut. Esimene on põhiseaduskomisjonilt. Teine on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on, et arvestada sisuliselt. Kolmandast kuni seitsmenda muudatusettepanekuni on laekunud juhtivkomisjonilt ja seisukoht on, et arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
11. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Mul on suur rõõm näha juba Riigikogu kõnetoolis majanduskomisjoni liiget Hannes Astokit.

Härra juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas eelnõu 727 oma istungil teisipäeval, 1. juunil. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid istungil majandusministeeriumi sideosakonna juhataja asetäitja Mart Laas ja siseturuosakonna tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse peaspetsialist Mario Sõrm. Me vaatasime läbi meile laekunud ettepanekud, samuti kuulasime ära, mis vahepeal kõik toimunud on. Kontakteerusime n-ö asjaosalistega. Meie töörühma koosolekutel käisid Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindajad, Andmekaitse Inspektsiooni esindajad ja mõistagi eelnõu esitajad. Töörühma töö tulemusena on tehtud eelnõu kohta mitmed muudatusettepanekud. Esimene neist nimetab seda, et elektroonilise side seaduse §-s 1 öeldakse täpsemalt, et see seadus reguleerib elektrooniliste kontaktandmete otseturustuseks kasutamist. Teine muudatusettepanek muudab kroonid eurodeks, nagu paljudes teisteski eelnõudes. Kolmas muudatusettepanek, mille tegi Andmekaitse Inspektsioon, on väga mõistlik ja sisuline, nimelt täpsustatakse, et rämpspostituse või kaubanduslike teadaannete edastamise nõusoleku tõendamise kohustus on isikul, kelle nimel otseturustust tehakse. Seni oli see veidi ebaselge, oli ka arvamusi, et see kohustus võiks olla hoopis sideettevõttel, aga see kindlasti sideettevõttel olla ei saa. Nii et kui teile mõni  kauplus saadab elektronposti teel mingeid reklaame, siis teadke, et tõendamise kohustus, et te olete sellele kauplusele andnud nõusoleku oma andmeid otseturustuseks kasutada, lasub sellel kauplusel. Neljandas muudatusettepanekus täpsustame seda, et kui kodanik on andnud ühele või teisele ettevõttele nõusoleku kasutada tema andmeid otseturustuseks, siis need nõusolekud jäävad kehtima, ei pea hakkama uusi nõusolekuid korjama.
Arutasime komisjonis ka Andmekaitse Inspektsiooni kirjas tehtud ettepanekut, kus Andmekaitse Inspektsioon palus endale õigust, et riikliku järelevalvemenetluse või väärteomenetluse läbiviimiseks oleks neil õigus kohustada sideettevõtjat andma neile kliendi nime, aadressi, kõne alguse ja lõpu andmeid, sideseansi alguse ja lõpu andmeid, asukohta ja kõike muud. Selline õigus on praegu jälitus- ja julgeolekuametkondadel. Me leidsime nii töögrupis kui ka komisjonis, et selle järele tundub praegu vajadus puuduvat, sest need andmed ei aita kindlasti kaasa, vähemalt mitte olulisel määral, nende rämpspostitajate leidmisele. Kuna kogu see regulatsioon ja seadused on uued, siis leidsime, et küllap tekib praktika ja kui Andmekaitse Inspektsioon siiski selliseid õigusi vajab, siis Vabariigi Valitsuse kaudu saab ta kindlasti Riigikogule teha ettepaneku seadust sellisel moel muuta. Nii et see ettepanek jäi toetuseta ega tulnud ka muudatusettepanekute nimekirja.
Komisjon otsustas konsensuslikult saata eelnõu 727 tänaseks Riigikogule teisele lugemisele, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja viia kolmas lugemine läbi 10. juunil ning eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Ka läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu 727 kohta on laekunud neli muudatusettepanekut, kõik juhtivkomisjonilt ja need on täielikult arvestatud. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
12. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 13. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku statistika seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun kõnetooli hea ametikaaslase, Riigikogu majanduskomisjoni liikme Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon on menetlenud riikliku statistika seadust arvukates töörühmades ja majanduskomisjoni istungitel. Kõnealuse eelnõu lõplik menetlemine teisele lugemisele saatmiseks toimus teisipäeval, 1. juunil. Kohal olid majanduskomisjoni liikmed ja Rahandusministeeriumi esindajad ning Statistikaameti esindajad. Varem olid sellesse töösse kaasatud nii Siseministeeriumi kui ka Andmekaitse Inspektsiooni esindajad. Eelnõu aspekte tutvustasid nii Rahandusministeeriumi asekantsler Marek Helm kui ka Statistikaameti peadirektor Priit Potisepp. Arutelud olid sisukad. Peamine probleemidering oli ühel või teisel moel seotud Statistikaameti rolli, tema poolt kogutavate andmete ja saadud informatsiooni kaitstuse küsimustega. Muu hulgas oli arutelu all see, kui detailselt või põhjendatult peaksid olema sõnastatud rahvaloenduse küsimused ja eesmärk. Komisjoni arutelude käigus jõuti arusaamale ja otsustati konsensusega, et see nimistu peab olema täpne ja selge, et vältida võimalikku põhiseaduse riivet juhtudel, kui seaduses on sõnastatud küsimuste teemad liiga laialt ja neid hakatakse muutma küllaltki täpseks ja detailseks sellisel moel, mis ei ole seaduses täpselt kirjeldatud, ja sellest võiks tekkida riive.
Järgmine teemadering oli seotud küsimusega, kellele, millisel moel ja millistel tingimustel on võimalik edasi anda konfidentsiaalseid statistilisi andmeid ja toorandmeid ning kuidas neid töödelda. Ka neid muudatusettepanekuid kaaluti väga põhjalikult.
Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon tegi ühe ettepaneku, mille kohaselt oleks pidanud rahvaloendusel küsima seda, milliste lemmikloomadega leibkond koos elab, aga see ettepanek ei leidnud komisjoni ega Statistikaameti toetust.
Töögrupi tegevuse käigus leiti, et seaduse rakendamiseks vajalikud ümberkorraldused kõnealuses eelnõus oleks mõistlik teha niimoodi, et ei oleks vaja rakendada ja muuta mitut seadust korraga. Täpsustati veel nõuete rikkumist, seda, et juhul kui statistikaandmete konfidentsiaalsusnõudeid või mida iganes rikutakse, millised on siis trahvid, karistused ja ettekirjutused sellest lähtuvalt. Täpsustati muu hulgas seda, millistel tingimustel ja kuidas on võimalik Statistikaameti kogutavate andmete kasutamine ja edasiandmine näiteks rahvastikuregistrile. Jõuti järeldusele, et seda saab teha vaid sellisel moel, kui rahvaloenduse käigus esitatud küsimuste juures on ka küsimused ja selgitused selle kohta, et andmete omanik ehk vastav subjekt on andnud sellekohase nõusoleku.
Muu hulgas täpsustati Statistikaameti peadirektori ametisse määramise küsimusi ja loomulikult kooskõlastati ära ka need punktid, mis puudutavad kõikvõimalikke rahalisi suhteid, ning viidi need kooskõlla euro tulekuga.
Komisjoni töö tulemusena esitati väga heas koostöös nii ministeeriumide kui ka ametitega 12 asjakohast parandusettepanekut. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et see seadus sai piisavalt hää.
Komisjon tegi konsensusliku ettepaneku saata eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 9. juunil ehk täna, täiskogule tehakse ettepanek eelnõu teine lugemine täna lõpetada, kui teine lugemine lõpetatakse, siis tehakse ettepanek viia kolmas lugemine läbi 10. juunil, homme, ja seadus vastu võtta. Lühidalt ongi kõik. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu 739 kohta laekunud muudatusettepanekud. Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Teise ettepaneku on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud, tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest see muudatusettepanek saalis hääletamisele ei kuulu. Kolmanda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on seda ettepanekut sisuliselt arvestanud. Viienda muudatusettepaneku on esitanud samuti Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, ka seda muudatusettepanekut on juhtivkomisjon sisuliselt arvestanud. Kuuenda muudatusettepaneku, ka seitsmenda ja kaheksanda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Urmas Klaas ja juhtivkomisjon on seda ettepanekut sisuliselt arvestanud. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Oleme seaduseelnõu 739 muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon käsitles Vabariigi Valitsuse algatatud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 715 teisele lugemisele saatmist komisjoni 3. juuni s.a istungil. Komisjoni istungile olid palutud Rahandusministeeriumi esindajana ministeeriumi nõunik Uku Hänni ja Justiitsministeeriumi esindajana nõunik Vaike Murumets ning täpsuse huvides tuleb öelda, et komisjoni koosolekust võttis kolleeg Aivar Riisalu asendusliikmena osa kolleeg Helle Kalda ning kolleeg Margus Lepiku asendusliikmena kolleeg Leino Mägi. Kolleeg Helle Kalda esitles ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid.
Komisjoni menetluslike otsuste kohta tuleb öelda, et oli kaks ettepanekut, mis pandi hääletusele vastavalt esitamise järjekorrale. Kõigepealt minu ettepanek saata kõne all olev eelnõu täiskogusse teisele lugemisele 9. juunil s.a ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia kolmas lugemine läbi 10. juunil ning eelnõu seadusena vastu võtta. Kolleeg Helle Kalda tegi ettepaneku saata kõne all olev eelnõu täiskogule teiseks lugemiseks 9. juunil ettepanekuga eelnõu teine lugemine katkestada. Toetust leidis minu ettepanek (poolt 6, vastu 3, erapooletuid 0). Nii et majanduskomisjoni ettepanek täiskogule on täna teine lugemine lõpetada ning kui seda tehakse, siis viia kolmas lugemine läbi 10. juunil ning eelnõu seadusena vastu võtta.
Pärast eelnõu esimese lugemise lõpetamist, head kolleegid, esitas Eesti Keskerakonna fraktsioon eelnõu kohta kaheksa muudatusettepanekut ja eelnõu algataja esindajana vormistas Rahandusministeerium neli muudatusettepanekut. Rahandusministeeriumi muudatusettepanekud lähtusid parlamendi kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamuses toodud märkustest ja ka töögrupi nõupidamiste käigus selgunud sõnastuse täpsustamise vajadusest. Juhin teie tähelepanu sellele, et mitmed töögrupi nõupidamised toimusidki nimetatud sõnastuse väljatöötamiseks ning ühel töögrupi nõupidamisel enne majanduskomisjoni istungit arutati läbi Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekud. Eelnõu algataja esindajana osalesid töögrupi nõupidamistel esindajad Rahandusministeeriumist ja Justiitsministeeriumist ning pärast muudatusettepanekute esitamise tähtaja lõppemist toimunud töörühma nõupidamisel osalesid ka linnade liidu esindajad ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja.
Majanduskomisjoni istungile esitasime me muudatusettepanekute loetelu, kus oli 12 muudatusettepanekut koos ettepanekute autorite selgitustega ning eelnõu algataja kommentaaridega või selgitustega nende muudatusettepanekute kohta. Muudatusettepanekute arutelul majanduskomisjonis 3. juunil s.a osalesid nii eelnõu algataja esindajad kui ka muudatusettepanekute esitaja esindajad ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja.
Komisjon arvestas täielikult nelja muudatusettepanekut ja arvestamata jäeti kaheksa muudatusettepanekut.
Peatungi lähemalt muudatusettepanekutel ja käsitlen neid nõnda, nagu nad leiavad äramärkimist või käsitlemist eelnõus, ning ütlen ka, et teil oleks lihtsam jälgida, muudatusettepaneku numbri.
Kõigepealt, eelnõu on täiendatud uue §-ga 2. Seetõttu on ka järgnevat paragrahvide numeratsiooni muudetud. See uus paragrahv on selleks, et volitada Vabariigi Valitsust likvideerima erastamisväärtpaberite keskregistrit. Muudatus tuleneb sellest, et see on kooskõlas eelnõu eesmärgiga kiirendada omandireformiprotsessi lõpetamist. See on muudatusettepanekute loetelus ettepanek nr 8.
Edasi, eelnõu §-s 3 muudetakse maareformi seadust. Nimelt täiendatakse seda rakendussättega, mis aitaks vältida võimalikku vastuolu põhiseadusega. See puudutab põhiliselt pärimisõigusega seotud küsimusi ning võimaldab kohalikel omavalitsustel taastada nõudeõiguse ning uuendada maa tagastamise menetluse juhtudel, kui pärand on avanenud rohkem kui üheksa kuud enne selle seadusmuudatuse jõustumist, kuid pärijad ei ole seaduses nõutud pärimisõiguse tunnistust tähtajaks esitanud. Maareformi seaduse täiendavaid muudatusi toetasid ka linnade liidu esindajad. See on muudatusettepanek nr 9.
Nüüd üks tehniline, aga vajalik muudatus. Eelnõu esimese lugemise tekstis olnud § 2 on viidud §-ks 4 (see on muudatusettepanek nr 10).
Eelnõu on täiendatud §-ga 5, mis sätestab seaduse jõustumise. Selleks tähtajaks on s.a 1. september (see on muudatusettepanek nr 12).
Lisaks nendele muudatustele on Keskerakonna fraktsioon esitanud muudatusettepanekud, mis on seotud sundüürnike problemaatikaga, linnakomisjonide ja maakonnakomisjonide töö ümberkorraldusega või ümberjaotusega, nende ülesannete ülevaatamisega ning riigi poolt asenduskorterite andmise või korterite kompenseerimisega.
Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Sellega sooviti muuta Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 2 lõiget 2 ning täpsustada hüvitise reguleerimist, kui vara tagastamisel endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustatakse huvisid või tekitatakse ülekohut. Siin on ühemõtteliselt mõeldud, et seda on kohustatud hüvitama riik. Eelnõu algataja esindajad ei toetanud seda muudatusettepanekut. Toon välja ühe kaalukama vastulause. Mõningatel juhtudel ei näe seadus kahju hüvitajana ette mitte riiki, vaid ka teisi isikuid, ning selliselt see regulatsioon, mida see muudatusettepanek taotleb, ei suurendaks õigusselgust, vaid pigem vähendaks seda. Arutelu tulemusel otsustas majanduskomisjon jätta selle muudatusettepaneku arvestamata.
Nii töögrupi nõupidamistel kui ka majanduskomisjoni istungeil arutati mitmel korral omandireformi aluste seaduse § 7 lõikega 2 seonduvat. See teema vaatab meile vastu Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekust, mis on loetelus numbri all 2. Eelnõu § 7 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, see reguleeris varem välismaalastele kuulunud vara omanike järeltulijatele vara tagastamise ja kompenseerimise korda, aga õigusselguse huvides, kuna see muudetakse kehtetuks, see võimalus kaob. Eesti Keskerakonna fraktsioon põhimõtteliselt jagab seda seisukohta, aga nad tahavad oma muudatusettepanekuga veelgi selgemalt seda seisukohta väljendada. Eelnõu algataja esindaja seisukohalt tekitaks hoopiski see muudatusettepanek uusi probleeme tulevikus ega töötaks kaasa õigusselguse huvidele. Seda arutati nii töörühmades kui ka komisjonis põhjalikult ning me jõudsime järeldusele, et muudatusettepanekul ei ole mingit eelist juba pakutud lahenduse ees.
Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. See käsitleb linna- ja maakonnakomisjonide tööjaotust, toimikute maakonnakomisjonidele üleandmise korda ning õigustatud subjektide määramise korraldamist. Eelnõu algataja ei toetanud seda muudatusettepanekut, sest seaduseelnõuga kavandatav linnakomisjonide likvideerimine ei ole põhimõtteline muudatus reformi käigus, see on korralduslik muudatus, mille vajadus tuleneb otseselt reformiprotsessi senisest käigust ning esilekerkinud probleemidest, ja kuna omandireform on oma kulminatsiooni juba saavutanud, selle üle elanud, siis on mõttekas ka tööd ümber korraldada, kui mõned komisjonid on oma ülesande täitnud ja vajadus nende järele on järk-järgult kadunud. Majanduskomisjon kuulas oma istungil ära loomulikult mõlemad osapooled, esitati täpsustavaid küsimusi ja anti täpsustavaid selgitusi. Arutelu tulemusel leidis majanduskomisjon, et maakonnakomisjonid on oma tööd teinud juba pikki aastaid ja mingeid uusi komisjone ei ole tarvis moodustada. Nii töörühmas kui ka komisjoni istungil tekkis küsimus, kes ikkagi ja mis moel vastutab oma otsuste eest. Majanduskomisjon leidis, et iga haldusorgan vastutab ise oma tehtud otsuste eest. Loomulikult, iga haldusorgan oma pädevuse piirides. Linnakomisjoni otsuste eest peab vastutama siis vastav omavalitsus. Ettepanek jäeti arvestamata.
Järgmised kolm muudatusettepanekut, loetelus nr 4, 5 ja 6, taas Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, olid seotud üürnike eluruumide ja nende vabastamise probleemidega. Näiteks soovitakse täpsustada, et üürnik peab enda kasutuses oleva eluruumi vabastama alles pärast nõuetele vastava eluruumi saamist või pärast selle kompenseerimist turuhinnas. Järgmise muudatusettepanekuga on täpsustatud, et laenu või toetuse taotluse korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Kuuenda muudatusettepanekuga on soovitud seadusesse kirja panna need võimalused, mille korral isikule hüvitatakse tekitatud kahju turuhinnas. Eelnõu algataja esindaja ei toetanud neid muudatusettepanekuid ning ka majanduskomisjonis leiti, et kõiki omandireformiga seonduvaid olukordi ei saa tagasi pöörata ja hakata täiendavaid probleeme tekitama. Need kolm muudatusettepanekut jättis majanduskomisjon arutelu tulemusel arvestamata.
Järgmise muudatusettepaneku, muudatusettepaneku nr 7, on omandireformi aluste seaduse § 17 lõikest 5 johtuvalt teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Põhiliselt käsitleb see n-ö Saksamaale ümberasujate ja n-ö hilisemate ümberasujate temaatikat ning Vabariigi Valitsusele teatud kontrollimise reeglistiku kehtestamist. Eelnõu algataja ei toetanud seda muudatusettepanekut, sest ettepanek ei muuda olemasolevat regulatsiooni kuidagi toimivamaks. Eelnõu algataja esindaja selgitas komisjonile, et sellise kontrollimise reeglistiku kehtestamine ei ole praktiliselt võimalik ning see ei ole ka vajalik, sest olemasolevad õigusnormid ja hulk Riigikohtu otsuseid annavad nende juhtumite menetlemiseks piisava aluse ja vajaliku selguse. Pakutud ettepanekud ei muuda olemasolevat regulatsiooni toimivamaks ning kui siin ka peaks tekkima lisakulusid, siis arhiivipäringute või muude tõendite hankimisega seotud kulud on võimalik katta Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist ning selleks ei ole vaja täiendavat seadusmuudatust teha. Majanduskomisjon kuulas ära osapoolte arvamused ja jättis muudatusettepaneku arvestamata.
Muudatusettepanek nr 11 on Eesti Keskerakonna fraktsiooni viimane muudatusettepanek. Sellega sooviti muuta erastamisest laekuva raha kasutamise seadust. Seda algataja samuti ei toetanud, sest erastamisest laekuva raha kasutamise seadus võimaldab ka praegu katta selles muudatusettepanekus nimetatud kulusid Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist. Majanduskomisjon arutles põhjalikult selle teema üle ja jättis muudatusettepaneku arvestamata.
Selliselt olen andnud ülevaate komisjoni istungil arutatust ja muudatusettepanekutest. Tänan!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun esimesena Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle Kalda! Ma ütlen lihtsalt täpsustuseks, et kuna meil oli vahepeal ühe seaduseelnõu hääletus, mis nõudis koosseisu häälteenamust, ja toimus kohaloleku kontroll, siis need kolleegid, kes sel hetkel saalis ei viibinud, peaksid oma kaardi uuesti hääletuspulti sisestama, hääletuspuldi aktiviseerima. Seetõttu ilmselt kõnepuldid ei töötanudki. Aga nüüd palun kõnetooli kolleeg Helle Kalda! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu seletuskirjast võib lugeda, et eelnõu eesmärk on omandireformi kiire lõpetamine. Head kolleegid! Tuletan teile meelde, et eelnõu esimesel lugemisel ei suutnud rahandusminister selgitada ega anda vastuseid, kuidas esitatud eelnõu oma eesmärke tegelikult täidab. Pärast esimest lugemist toimus Rahandusministeeriumis ümarlaud. Majanduskomisjoni töönõupidamisel, kuhu mindki oli korra kutsutud, valitsus kahjuks ei suutnud põhjendada oma seisukohta, mis on seaduse eesmärgid.
Oleme linnade liiduga ühisel seisukohal, et valitsuse esitatud seaduseelnõu seda eesmärki kahjuks õiguslikul teel ei reguleeri ja omandireformi lõpetamist ei kiirenda. Kui palju aga omandireformi lõpetamine maksma läheb, selle kohta ei suutnud eelnõu algataja meile vastuseid anda. Väide oli ainult see, et kulud kaetakse omandireformi reservfondist.
Ka meie kindel soov ja seisukoht on, et omandireform tuleb kiiremini lõpetada. Aga seda tuleb teha õiguslikul teel ja omandireformi aluskontseptsiooni muutmata. Samuti oleme kindlal seisukohal, et omandireformi saab lõpetada, kui vastu on võetud regulatsioon 1941. aastal Saksa riiki lepingute alusel lahkunud järelümberasujate osas, kes said kompensatsiooni juba Saksa riigilt, ning lahendatud on ka sundüürnike probleemid.
Tuletan meelde, et omandireformi aluste seadus võeti vastu 1991. aasta 13. juunil (pühapäeval saab sellest 19 aastat). Omanikele tagastatakse nende vara või makstakse kompensatsiooni ainult siis, kui nad ei ole saanud juba varem vara eest kompensatsiooni ning kui on õiguslikul teel lahendatud nendes majades elavate üürnike eluasemeprobleemid.
Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas eelnõu kohta kaheksa muudatusettepanekut. Kuna mul on aega ainult kaheksa minutit, siis ma selgitan muudatusettepanekuid, mis on seotud Saksamaale ümberasujatele vara tagastamisega ja nende probleemidega, ning hea kolleeg Heimar Lenk räägib sundüürnike probleemide lahendamise võimalikkusest.
Esiteks, valitsus soovib tühistada omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 2. Valitsus väidab, et sellega soovib ta välismaalaste restitutsiooninõudeid mitte rahuldada, kuna ei ole suudetud sõlmida riikidevahelist lepingut. Poola, muide, suutis. Meie seisukoht on, et sätte kehtetuks tunnistamine võib selles nimetatud isikutele tekitada ebaõige ettekujutuse, et sel moel luuakse neile õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist üldistel alustel nagu teiste omandireformi aluste seaduse sätete puhul. Meie seisukoht on, et omandireformi aluste § 7 lõike 2 kehtetuks tunnistamisega ei tohiks seda ettekujutust luua. Ja miks? Kehtetuks tunnistamisega ei tohi isegi mitte näiliselt luua uusi aluseid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Meie ettepanek on hoopis lisada seadusesse, et nimetatud isikutel ei ole õigust taotleda vara tagastamist ega kompenseerimist. Eesti riigil ei ole kohustust nende isikute ees.
Teiseks, Vabariigi Valitsuse eelnõu kohaselt soovitakse lõpetada kohalike komisjonide töö ja anda vara tagastamise otsuse tegemine üle maakonnakomisjonidele. Sissejuhatuseks rõhutan, et kehtib põhimõte, mille kohaselt reformi lõpus ei tehta kardinaalseid muudatusi, mis omandireformi lõpetamisele kaasaaitamise asemel hoopis pikendavad reformi läbiviimist ja toovad kaasa uusi kulutusi. Selgitan, miks tuleks kavandatud muudatusest loobuda. Eelnõuga linnakomisjonidele antav kolmekuuline tähtaeg pooleliolevate toimikute üleandmiseks maakonnakomisjonidele on väga lühike aeg, mis ei pruugi olla piisav üleantavate materjalide kohaseks komplekteerimiseks ning teiste üleandmistoimingute teostamiseks. Tallinn vajab tunduvalt lisaressursse. Praeguses situatsioonis, kui Tallinnale öeldakse, et ta kulutab liiga palju raha ja peab kokku hoidma, on see kahjuks üle jõu käiv. Teiseks, kohalikud linnakomisjonid, eriti Tallinna linnakomisjon, on välja kujunenud pika aja jooksul, neil on väga hea praktika ning pikaajaline kogemus, mida on öelnud ka Riigikohus. Maakonnakomisjonid peavad alustama aga oma tööd nullist ja peavad hakkama end sisse töötama. Kolmandaks, linnakomisjonide tegevuse lõpetamisega ja senise tegevuse maakonnakomisjonidele üleandmisega lähevad viimastele üle ka seniste linnakomisjonide õigused ning kohustused. (Võib-olla oleks hea, kui ka komisjoni esimees kuulaks.) Sellega seoses on oluline märkida, et eri kohtuastmete menetlusse on antud hulgaliselt kohtuasju, kus üks menetlusosaline on Tallinna linnakomisjon. Linnakomisjoni tegevuse lõppemisel ei saa ta olla menetlusosaline pooleliolevates kohtuasjades, seda on öelnud ka Riigikohus. Sellest tulenevalt tuleks eelnõus kõigepealt reguleerida, kuidas hakkab toimuma kohtus esindamine.
Jah, me tegime täiendusettepaneku omandireformi aluste seaduse § 17 lõike 5 osas. Muudatuse eesmärk on täpsustada omandireformi aluste seaduse § 17 lõikes 5 ettenähtud kontrollimiskohustust ning anda Vabariigi Valitsusele ülesanne kontrollimise reeglistiku kehtestamiseks. Omandireformi aluste seaduse § 17 lõike 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, v.a juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Kompensatsioonina omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik, st Saksa riik. Sellele viitas ka Vabariigi Valitsus 1999. aastal, kui ta väga selgelt kirjutas seletuskirjas: "Mahajäänud vara eest sai osa ümberasujaid Saksa riigilt hüvitust." Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-84-09 ütleb täpipealt samuti. Riigikohus märgib otsuses, et omandireformiga ei tohi keegi rikastuda teise arvel.
Järgmise muudatusettepanekuga soovime me erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muutmist. Jah, väga selge, erastamisest laekuva raha kasutamise seadus reguleerib omandireformiga seonduvate kulude katmist, millest osa moodustavad vara tagastamise ja kompenseerimise protsessiga seotud kulud. Aga omandireformi aluste seadus ei reguleeri kohaliku omavalitsuse kohtukulusid, mis selle protsessi jooksul on tekkinud. Seetõttu me teemegi selle ettepaneku. Ma arvan, et see saal mäletab, kui palju kohtuotsuseid on tulnud meie seaduste puudulikkuse tõttu ja seoses omandireformi aluste seaduse § 7 lõikega 3 15 aasta jooksul. Meie selge seisukoht on, et need kulutused tuleb kinni maksta erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel.
Aeg on piiratud, kell juba kõlas. Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 715 teine lugemine katkestada.

Heimar Lenk, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Ma puudutan ka mõningaid muudatusettepanekuid, mida Keskerakond välja pakub, kuid mis kahjuks komisjonis heakskiitu ei leidnud. Kui ma kuulasin majanduskomisjoni esimeest, kes kaitses seda seaduseelnõu komisjonis, siis ei saanud ma päris hästi aru, millistest osapooltest ta rääkis. Ma ei saa sellest aru. Minu meelest on omandireform kogu Eesti asi ja mingisugustest osapooltest siin küll rääkida ei saa. Ma arvan, et me peaksime kõik olema huvitatud sellest, et see asi saaks ükskord lahendatud ja üürnikele ebaõiglus heastatud.
Esimene muudatusettepanek kõlab niimoodi, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Seda on siin saalis väga palju rõhutatud. Kui see ülekohus tekib, siis riik peab selle rahaliselt hüvitama. Seda on tõepoolest siin ligi 20 aastat räägitud. Majanduskomisjoni esimees ütles, et seda ettepanekut ei saanud toetada sellepärast, et mõningatel juhtudel on ka teisi kompenseerijaid peale riigi. Ma pean ütlema, et mina selle 20 aasta jooksul ei ole küll kunagi teistest kompenseerijatest kuulnud. Võib-olla on kuskil mõni omanik üürnikule natuke raha maksnud, et ta saaks oma kolu majast välja viia. On olnud vist üks või kaks omanikku, kes polegi tahtnud oma maja tagasi saada, kuna nende õiglustunne on olnud tugevam, nad ei ole tahtnud üürnikke välja ajada. Mul on väga kahju, et seda parandusettepanekut ei arvestatud, see oleks võimaldanud edaspidi neid asju palju-palju õiglasemalt ajada. Me ei räägi praegu moraalsest kahjust, mis on tekitatud sundüürnikele, kuigi seda sõna meie majandusminister nagu ei tunnista.
Parandusettepanek nr 4 puudutab ka sundüürnikke. Jutt on uuest eluruumist. See ettepanek näeb ette, et üürnik vabastaks oma eluruumi omaniku majas alles pärast seda, kui talle on üle antud enam-vähem samaväärne eluruum kuskil mujal või kui riik kompenseerib uue eluruumi ostmise turuhinnas. Seda ettepanekut ka ei toetatud. Kui kõik jääb vanaviisi, siis sisuliselt, head kolleegid, on üürnik ikkagi samas olukorras, nagu ta on kõik need 20 aastat olnud: ta läheb otse tänavale, sest mitte keegi ei ole kohustatud talle uut eluruumi andma, mitte keegi ei ole kohustatud talle kompenseerima neid kulusid, mis ta peab tegema uue eluruumi ostmiseks. Kunagi alguses oli selle seaduse ühes versioonis sees, et omavalitsus peab enam-vähem samaväärse uue eluruumi andma, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja, sest praktiliselt kõik vabad eluruumid varastati ära omaaegsete parempoolsete valitsuste võimu ajal nii Tallinnas kui ka mujal. Neid kortereid, mida üürnikele anda, lihtsalt ei olnud.
Viienda parandusettepaneku tegime sellepärast, et aidata üürnikke uue korteri või uue elamispinna muretsemisel laenuga või toetusega, mis oleks pidanud ka riigi poolt tulema. Majanduskomisjoni esimees laitis ka selle ettepaneku maha. Kahju, kahju! Me näitasime isegi, kust seda raha võiks võtta, aga meie ettepanekut ei toetatud.
Kuues parandusettepanek puudutab ka sundüürnikke. Siin on öeldud niimoodi, et eluruumi vabastanud sundüürnikule ja temaga koos elanud isikutele, kes eluruumi õigusjärgsele subjektile võõrandamisel uut elamispinda vastu ei saanud, või elamispinna erastamise võimalusest ilma jäänud isikule hüvitatakse tekitatud kahju turuhinnas ja need määrad kehtestaks Vabariigi Valitsus. Jutt on uue korteri hinnast. Inimene leiab endale uue korteri, ta esitab selle ostu kulud Eesti riigile ja saab selle eest hüvitist. Seda ka ei tunnistatud seadusesse sobivaks.
Need parandusettepanekud, millest ma rääkisin ja mille kohta majanduskomisjoni esimees ütles, et need ei ole mitte midagi väärt asjad, on tegelikult väga sisulised, väga toredad asjad, mida oleks võinud seadusse panna. Me oleksime saanud selle suure ülekohtu, mis on praegu ligi 100 000 sundüürnikule tehtud, heastada. Siis oleksid nende rahalised kulutused kompenseeritud ega oleks seda muret ja vaidlust olnud.
Tegemist on praegu jälle, kui nüüd ka teisi asju vaadata, Tallinna-vastase seadusega. Võtame Tallinnalt ära õiguse tagastamistega tegelda, sest Tallinn tahtis tõepoolest mõnel juhul ikkagi mitte tagastada eluruume neile, kellele seadus tagastamist ette ei näinud. Kahjuks see niimoodi ei läinud. Me oleksime tahtnud oma parandusettepanekutega, mis komisjonis läbi ei läinud, teha sedasama asja, mille pakkus välja siinsamas saalis istuv kolleeg Keit Pentus, kes kirjutas kaks aastat tagasi, 15. jaanuaril 2008, Postimehes sellekohase artikli. Selle noore daami ühte lausesse mahuvad ära kõik meie parandusettepanekud. Kui majanduskomisjoni esimees oleks nende eest seisnud, neid toetanud ja püüdnud neid läbi viia, siis oleks võib-olla kogu see probleem Eesti riigis lahendatud. Keit Pentus ütles, et selleks, et omandireformi lõpetada, tuleks tagastatud majade üürnikele maksta kohe kinni nende kodu erastamise võimaluse äravõtmisega tehtud kahjud, kompenseerida need ja olukord laheneks iseenesest. Ühe lausega on öeldud ära kõik see, mille eest Keskerakond on võidelnud 20 aastat, aga millele pole ta siin saalis mitte kuidagi toetust saanud.
Ütlen lõpuks, et ka majanduskomisjoni esimees saaks meie mõttest aru. Meie ei ole selle vastu, et endistele omanikele tagastati nende kunagine vara, kuigi paljudel juhtudel tehti seda seadusvastaselt, aga okei. Me tahaksime, et üürnikud, keda on umbes 100 000 inimest, ei peaks sellepärast kannatama. See on meie mõte. Aga kahjuks nende muudatusettepanekute mittevastuvõtmisega pikendate te seda ülekohut ma ei tea kui paljudeks aastateks. Võib-olla ka teie lapsed veel arutavad seda ja küsivad, miks isa niimoodi tegi. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Head ametikaaslased! Võime hakata läbi vaatama seaduseelnõu 715 muudatusettepanekuid.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 26 Riigikogu liiget, vastu oli 39 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teise muudatusettepaneku esitaja on Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda ettepanekut arvestanud. Neljas muudatusettepanek on Keskerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Viies muudatusettepanek on Keskerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Palun seda hääletada.

Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 40, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kuues muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Teeme seda. Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused

Ettepanekut toetas 26 Riigikogu liiget, vastu oli 40 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seitsmes muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Palun muudatusettepanekut hääletada.

Teeme seda. Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille esitaja on Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 39, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kaheksas muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Üheksas muudatusettepanek on samuti juhtivkomisjoni esitatud. Ka kümnes muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. 11. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele 11. muudatusettepaneku, mille esitaja on Keskerakonna fraktsioon ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 40 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viimase muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon.
Oleme läbi vaadanud kõik eelnõu kohta laekunud muudatusettepanekud, kuid Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku seaduseelnõu 715 teine lugemine katkestada. Ka see ettepanek tuleb meil läbi hääletada. Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 715 teine lugemine katkestada. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 40, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 715 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Noorsootöö seaduse eelnõu 676 esimene lugemine toimus s.a 7. aprillil. Muudatusettepanekute tähtajaks, 21. aprilliks laekus üks muudatusettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Pärast esimest lugemist arutas kultuurikomisjon noorsootöö seaduse eelnõu  3., 11. ja 18. mai ning 7. juuni istungil, lisaks veel tänasel erakorralisel istungil. Lisaks Riigikogust laekunud ettepanekule vaatas komisjon läbi Eesti Noorsootöötajate Ühenduse, Eesti Noorteühenduste Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse tehtud ettepanekud. Mitmete arutluste tulemusena tegi kultuurikomisjon ise kokku veel 15 muudatusettepanekut.
Järgnevalt muudatusettepanekutest. Esimese muudatusettepanekuga täpsustatakse noortelaagri ja projektlaagri mõistet. Noortelaager nimetati ümber püsilaagriks. Püsilaagrid on laagrid, mis kestavad üle 60 päeva aastas. Projektlaagrid on laagrid, mis kestavad kuni 60 päeva. Seejärel täpsustati esimese muudatusettepanekuga noortelaagri pidajate ringi, sätestades, et noortelaagrit võib pidada ka avalik-õiguslik juriidiline isik ning projektlaagrit võib pidada ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutus. Samuti asendati noorte osaluskogu mõiste noorte volikogu mõistega ning tehti paar redaktsioonilist muudatust.
Teise muudatusettepanekuga asendati mõiste "formaalharidus" mõistega "tasemeharidus", sest "formaalharidus" ei ole seadusandja tasandil sisustatud termin. Kolmas, neljas ja viies muudatusettepanek. Neist kaks, neljas ja viies on redaktsioonilised. Kolmanda ettepaneku esitaja on Eesti Keskerakonna fraktsioon, kultuurikomisjon jättis selle ettepaneku arvestamata. Selle eesmärk oli lisada eelnõusse § 6, mis sätestaks noorsootöötajale põhipuhkuse andmise töölepingu seaduse § 58 kohaselt. Töölepingu seaduse paragrahv 58 reguleerib haridus- ja teadustöötajale kuni 56 kalendripäeva pikkuse põhipuhkuse andmist. Komisjon ei näinud paraku võimalust muudatusettepanekut esitatud kujul toetada, sest eelnõu ei sisalda noorsootöötaja legaaldefinitsiooni, mistõttu pole võimalik ka piiritleda nende isikute ringi, kellele pikendatud põhipuhkus kohalduks. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja selgitas, et kuigi noorsootöötaja rolli on väga oluline tähtsustada ning noorsootöötaja kutset on detailselt kirjeldatud noorsootöötaja kutsestandardis, on kutse taotlemine noorsootöötajale seni vabatahtlik. Seetõttu ministeerium ei toeta hetkel noorsootöötaja mõiste ja sotsiaalsete garantiide süsteemi sidumist kutse omandamisega. Kutse andmist alustati alles 2010. aastal, mistõttu ei ole olnud võimalik hinnata, millal tekib Eestis arvestatav hulk kutsetunnistusega noorsootöötajaid.
Kuuenda muudatusettepanekuga on asendatud sõnad "kohalik omavalitsus" vastavalt sõnadega "valla- või linnavolikogu" või siis "valla- või linnavalitsus". Täpsustatud on volitusnormi, mille kohaselt valla- või linnavalitsus kinnitab oma haldusterritooriumil tegutsevate noorteühingute, noorteprogrammide ja noorteprojektide valla või linna eelarvest toetamise põhimõtted, toetuse taotlemise ja maksmise tingimused ja korra ning nõuded toetuse kasutamise aruandlusele. Täpsustatud on ka volitusnormi, mille kohaselt tuleb valla- või linnavolikogul lisaks oma haldusterritooriumil projektlaagri pidamise tingimuste ja korra käsitlemisele reguleerida täpsemalt projektlaagri pidamise loa väljastamise korda.
Seitsmenda muudatusettepanekuga täpsustatakse noortevolikogu moodustamise korda. Uudsena on lisatud eelnõu § 9 lõige 5, mis peaks aitama noortevolikogul saada valla- või linnavolikogult piisavalt infot ja materjale, et tõhusalt tegutseda eesmärgil, milleks nad ellu kutsutakse.
Kaheksandas muudatusettepanekus on lisaks normitehnilisele muudatusele §-le 10 lisatud lõiked 7–10, mis sätestavad tegevusloa andmise, andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise alused ja menetlustähtajad. Lisatud on, et noortelaagri põhimäärus peab sisaldama laagri tegevuse eesmärki ja ülesandeid. Ka projektlaagri regulatsioonis on lisatud sätted loa andmise, andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise aluste ning menetlustähtaegade kohta.
Muudatusettepanek nr 9 puudutab järelevalvet. Noortelaagri õppe- ja kasvatustegevuse üle teostab riiklikku järelevalvet Haridus- ja Teadusministeerium või tema ülesandel maavanem, projektlaagri pidamise üle teostab järelevalvet kohalik valla- või linnavalitsus.
Muudatusettepanek nr 10. Noorteühingute aastatoetuse paragrahvi on täiendatud lõikega 1, mis sätestab noorteühingute aastatoetuse eesmärgid. Kuna tegemist ei ole kõigile noorteühingutele ühetaoliselt makstava tegevustoetusega, on paragrahvi täiendatud lõigetega, kus sätestatakse kaalumise aluseks olevad asjaolud, millest haridus- ja teadusminister aastatoetuste määramisel ka lähtub.
Muudatusettepanekud 11 ja 12. Eelnõu §-s 16 on piiritletud väärteo koosseisu. Kehtestatakse, et noortelaagri või projektlaagri pidaja poolt noorsootöö seaduse §-s 5 sätestatud piirangu rikkumise eest karistatakse rahatrahviga. Selles paragrahvis sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on vastavalt oma pädevusele kas Haridus- ja Teadusministeerium või siis valla- või linnavalitsus.
Muudatusettepanekud 14 ja 15 on seotud euro kasutuselevõtuga ning muudatus 16 sisaldab seaduse jõustumise paragrahvi, mis sätestab, et seadus jõustub s.a 1. septembril.
Nagu ma alguses mainisin, toimus täna kultuurikomisjoni erakorraline koosolek. Kuna seoses noortelaagri ja projektlaagri mõiste täpsustamisega on tarvis teha muudatused ka teistes seadustes ning tänaseks on need kahjuks jäänud muudatusettepanekutena esitamata, siis tegi kultuurikomisjon oma tänasel erakorralisel koosolekul otsuse teine lugemine katkestada. Otsus võeti vastu konsensuslikult ja ettepanek on määrata muudatusettepanekute tähtajaks kaks tööpäeva ehk 11. juuni kell 16.  Teise lugemise jätkamine on eeldatavasti 16. juunil, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis kolmas lugemine on 17. juunil s.a. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Evelyn Sepp. Palun!

Hea ettekandja! Kui esialgu planeeriti selle eelnõu jõustumist eelarveaasta sees, septembris, siis ma eeldan, et nüüd see vist enam ei jõustu septembrist, vahest ikka eelarveaasta algusest. Aga mu küsimus puudutab noortevolikogu ja selle rahastamise põhimõtteid. Millise kriteeriumi alusel hinnatakse ja kust tulevad eelarveaasta keskel esialgse eelduse kohaselt need täiendavad vahendid, et noortevolikogu rahastamine oleks jätkusuutlik? Mida tähendab sõna "jätkusuutlik"? Millistele kriteeriumidele noortevolikogu peab vastama ja millisest rahalisest summast või maksumusest komisjon või algataja on lähtunud?

Aitäh! Mis puudutab noortevolikogu, siis noortevolikogu rahastamise temaatikat komisjon eraldi ei arutanud. Nendes omavalitsustes, kus noortevolikogud või noorte osaluskogud, kuidas iganes neid parasjagu paiguti nimetatakse, toimivad, on ilmselt omavahel juba ka rahastamise tingimustes kokku lepitud. Kui nüüd peaks mingil hetkel noortevolikogusid juurde tulema, küllap siis kohalikud omavalitsused kohapeal koostöös noortega need asjad omakeskis paika panevad.

Aitäh! Evelyn Sepp, teine küsimus.

Aitäh! Kui seadusesse on kirjutatud sõna "jätkusuutlik", siis võiks ju komisjon ometigi hinnata ja sisustada selle sõna tähenduse – minu esimene küsimus oli sellele suunatud. Minu teine küsimus, loodetavasti on see jõukohane, puudutab noorteühingute aastatoetusi. Siin on säte, kus on põhjalikult kirjeldatud, millele peab vastama ühendus, kes saab aastatoetust, või siis on keeldumise aluste seadustamise õigus antud ministrile. Kas keeldumise alused ei peaks olema ühemõttelised ja kirjutatud välja seaduses, et asi oleks kõigil ühemõtteliselt selge, et see ei sõltuks ministri poliitilisest suvast tõlgendada seadust nii, nagu ta partei jaoks õigeks peab?

Aitäh! Komisjon otsustas, et noorteühingu aastatoetuse taotlemise, toetuse eraldamise ja eraldamisest keeldumise täpsemate tingimuste korda käsitleb just nimelt haridus- ja teadusminister.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Asume läbi vaatama seaduseelnõu 676 muudatusettepanekuid.
Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon, nii nagu ka teise muudatusettepaneku esitaja. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Muudatusettepanekud 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15 ja 16 on esitanud juhtivkomisjon. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Tulenevalt juhtivkomisjoni ettepanekust on seaduseelnõu 676 teine lugemine katkestatud. Määran eelnõu 676 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 11. juuni kell 16.

Järgmine punkt tänases päevakorras on riigikaitsekomisjoni algatatud relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Tarmo Kõutsi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetati 13. mail s.a. Riigikaitsekomisjon arutas seaduseelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma 31. mai istungil. Riigikaitsekomisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 9. juuni istungi päevakorda. Ettekandjaks määrati siinkõneleja. Lisaks esitas riigikaitsekomisjon seaduseelnõu 719 teiseks lugemiseks eelnõu teise lugemise teksti, seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu.
Lähemalt muudatusettepanekutest. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Riigikogu liikmed Helmer Jõgi, Igor Gräzin, Erki Nool, Mart Jüssi ja Aivar Riisalu. Muudatusettepaneku esitajad on seisukohal, et relvaseadust on kehtivas õiguses tõlgendatud selliselt, et kui tääknoal puudub lukustus, siis loetakse seda tavaliseks noaks. Oma olemuselt jääb tääknuga tääknoaks ka pärast lukustuse eemaldamist (võrdne tavalise tsiviilkäibes lubatud noaga), mistõttu ei ole ka teiste tääknugade tsiviilkäibes keelustamine otstarbekas. Riigikaitsekomisjon toetas eelnimetatud Riigikogu liikmete muudatusettepanekut ning arvestas seda sisuliselt.
Muudatusettepanek nr 2 tuleneb muudatusettepanekust nr 1, mille kohaselt lubatakse tääknoad, sõltumata tootmisaastast, piiramata tsiviilkäibesse. Samas käsitleb muudatusettepaneku nr 1 sisuks olev relvaseaduse § 18 lõike 1 punkt 6 ajaloolist külmrelva, milleks aga kõik tääknoad ei ole. Eeltoodust lähtuvalt täpsustab muudatusettepanek nr 2 muudatusettepanekut nr 1 ning paigutab vastava sõnastuse relvaseaduse § 18 lõike 1 uueks punktiks 3¹. Muudatusettepanek nr 3 tuleneb muudatusettepanekutest nr 1 ja 2, mille tulemusena loobutakse tääknoa puhul eespool mainitud tootmisaastast 1946 ja tääknuga jäetakse tsiviilkäibes keelatud külmrelvade loetelust välja. Muudatusettepanekut nr 4 riigikaitsekomisjon ei arvestanud, sest see ei ole kooskõlas seaduseelnõu eesmärgiga ning riigikaitsekomisjon ei pidanud võimalikuks laiendada käesolevas seaduseelnõus reguleeritavaid õigussuhteid. Muudatusettepanek sai riigikaitsekomisjonis ühe toetushääle, mistõttu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõike 2 kohaselt ei saa seda hääletusele panna.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 31. mai istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek seaduseelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu 719 kohta laekunud muudatusettepanekud, mida ettekandja sisulise poole pealt tutvustas. Esimese muudatusettepaneku esitajad on Helmer Jõgi, Igor Gräzin, Erki Nool, Mart Jüssi ning Aivar Riisalu, juhtivkomisjon on seda ettepanekut sisuliselt arvestanud. Teise ja kolmanda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata.
Oleme seaduseelnõu 719 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Relvaseaduse muutmise seaduse eelnõu 719 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni aseesimehe Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Esitan käesolevaga ülevaate majanduskomisjonis seoses meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõuga 653 toimunust. Majanduskomisjonile laekus pärast meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist täiskogus 7. aprillil 2010 kokku kuus muudatusettepanekut ja kõik need on Riigikogu liikmelt Kalev Kallolt. Eelnõu algataja esindaja esitas komisjonile kaalumiseks 36 ettepanekut ja ühe tehnilise ettepaneku seoses euro kasutuselevõtuga esitas komisjoni töögrupp. Mitmed algataja esitatud ettepanekutest olid komisjoni töögrupi arutelu tulemusena sõnastatud kompromissettepanekud minu esitatud muudatusettepanekutele. Riigikogu majanduskomisjoni poole pöördusid kirjalikult oma ettepanekutega Eesti Sadamate Liit, AS Saarte Liinid, Eesti Laevaomanike Liit, Viimsi Vallavalitsus ja AS Eesti Loots. Majanduskomisjoni töögrupp valmistas ette eelnõu menetlemise komisjoni istungil. Eelnõu algatajalt küsiti iga laekunud ettepaneku kohta kirjalikku seisukohta ja  need edastati tutvumiseks ettepanekute autoritele. Ühele töögrupi nõupidamisele olid kutsutud sisulisemaid ettepanekuid esitanud ettevõtjate esindajad, et võimaldada nende ja eelnõu algataja esindajate vahel vahetut diskussiooni ettepanekute teemadel. Diskussiooni tulemusel nõustusid eelnõu algataja esindajad nii mõnegi märkusega ja lubasid vormistada vajalikud ettepanekud eelnõu teise lugemise jätkamiseks. Laekunud ettepanekuid arutati mitmetel nõupidamistel ning kaaluti kõiki poolt- ja vastuargumente. Arutelu tulemusena korrigeeriti eelnõu algatajatelt laekunud ettepanekuid. Samuti jõuti kahe kompromissettepaneku sõnastamiseni. Eelnõu algatajale tehti ülesandeks leppida AS-i Eesti Loots esindajatega kokku, kuidas osa viimastelt laekunud ettepanekuid ümber sõnastada. Komisjoni istungiks ei olnud sellist kokkulepet veel saavutatud ja ühiste seisukohtadeni loodetakse jõuda pärast teise lugemise katkestamist.
Eelnõu arutelust majanduskomisjoni istungil. Majanduskomisjon arutas 43 muudatusettepanekut ja eelnõu edasise menetlemisega seonduvat oma istungil s.a 3. juunil. Sellel osalesid eelnõu algataja esindajana Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna peaspetsialist Rainer Henno ja õigusosakonna peaspetsialist Hindrek Allvee ning Veeteede Ameti mereõnnetuste juurdluse ja meresõiduohutuse arenduse osakonna nõuniku kohusetäitja Priit Lööper, kes andsid seoses muudatusettepanekutega täiendavaid selgitusi ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele. Eelnõu komisjonipoolne ettekandja andis ülevaate komisjoni töörühmas toimunud aruteludest ja tegi ettepaneku eelnõu edasise menetlemise kohta. Hääletati läbi ettevalmistatud muudatusettepanekud. Muudatusettepanekuid 1–3, 5–7, 9–15, 17, 19–38 ja 40 arvestas komisjon konsensusega täielikult, neid kõiki eelnõu algatajalt laekunud ettepanekuid. Muudatusettepanekuid 4 ja 8 arvestas komisjon oma ettepanekutes 3 ja 7 sisuliselt, Riigikogu liikme Kalev Kallo ettepanekuid, mis käsitlesid Veeteede Ameti topeltkontrolli ja tunnistuste nõude tühistamist, kui laev allub klassifitseerimisühingu järelevalvele ja talle on väljastatud klassifitseerimistunnistus. Eelnõu algataja esindaja ettepanekuid väljapakutud sõnastuses ei toetanud, aga ettepanekute sisuga nõustuti. Muudatusettepanek 16. Komisjon arvestas täielikult Riigikogu liikme Kalev Kallo muudatusettepanekut meresõiduohutuse seaduse täiendamise kohta sättega, mille kohaselt kehtestatakse kohustuslik tankerite eskortimine sisemeres ning sadama lähistel ja akvatooriumil ning sadamate vahel ohutu meresõidu tagamiseks, lähtudes muudatusettepaneku selgitustest. Selgitustes oli viidatud HELCOM-i soovitustele, milles on toodud nimekiri sadamatest, kus see on soovituslik, sealhulgas on soovituslikuna toodud ka Tallinn. Eelnõu algataja esindaja muudatusettepanekut ei toetanud ja põhjendas seda sellega, et Eesti vetes on lootsimine niigi kohustuslik, et sellest piisaks ja puksiirlaevadega eskortimine ei ole ehk vajalik, kuna sissesõidud Tallinna sadamatesse ei ole nii keerulised. Aga komisjon hääletas (4 poolthäält, vastu 0 ja erapooletuid 2) selle muudatusettepaneku siiski sisse.
Muudatusettepanek nr 18. Komisjon pidas selle muudatuse puhul kaalukaks eelnõu algataja esitatud vastuväiteid ja jättis muudatusettepaneku arvestamata. Ettepaneku poolt hääletas 3, vastu oli 4 ja erapooletuid 0. Ettepanekuga sooviti anda täiendavat soodustust Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi või Eesti Vabariigi välislepingu alusel vastastikkuse põhimõttel kolmanda riigi lippu kandvate laevade eest makstava tuletornitasu ja navigatsioonitasu maksmisel, asendades kehtiva soodusmäära 80% soodusmääraga 60%. Eelnõu algataja ei toetanud muudatusettepanekut, tuues põhjenduseks, et navigatsioonitasu laekus näiteks 2009. aastal eelarvesse 48 miljonit ja tuletornitasu 99 miljonit krooni, aga Veeteede Amet teeb meresõiduohutuse tagamiseks jooksvaid kulutusi aastas vähemalt 200 miljoni krooni eest. Seetõttu need tasud ei kata tehtud kulutusi.
Muudatusettepanek 39. Komisjon arvestas täielikult Kalev Kallo muudatusettepanekut jätta eelnõust välja mereteenistuse seaduse muutmine, mis sätestas Eesti meremehe vormiriietuse nõudest loobumise.
Muudatusettepanek 41. Ka siin pidas komisjon kaalukaks eelnõu algataja esitatud vastuväiteid ja jättis muudatusettepaneku arvestamata, poolt oli 3, vastu 4 ja erapooletuid 0. Selle muudatusega sooviti jätta eelnõust välja sadamaseaduse muudatus, mis puudutab sadama pidaja kohustust paigaldada ja hooldada laeva sissesõiduteel navigatsioonimärke. Sadamaseaduse kehtiva redaktsiooni § 4 lõige 8 sätestab, et sadama pidaja peab tagama sadama navigatsioonimärgistuse kavandamise, rajamise, rekonstrueerimise ja paigaldamise, tühistamise ja eemaldamise, järelevalve ja märgistusest teavitamise vastavuse meresõiduohutuse seaduse alusel kehtestatud korrale. Algataja soovib sinna sadama järel lisada "sissesõidutee". Muudatusettepanek oli sõna "sissesõidutee" välja jätta, kuid see ei leidnud komisjonilt toetust.
Komisjoni poolt konsensuslikult toetatud muudatusettepanekutest peatuksin vahest mõnel olulisemal. Loetelus on toodud koos põhjendustega ära kõik muudatused, aga nende kõigi ettelugemine raiskaks liialt teie aega.
Kolmanda muudatuse järgi ei tee Veeteede Amet laevale, millele volitatud klassifikatsiooniühing väljastab kõik meresõiduohutust tõendavad tunnistused ning millele Veeteede Amet on väljastanud meresõiduohutuse korraldamise tunnistuse, merekõlblikkuse tunnistuse või reisijateveo tunnistuse väljastamiseks vajalikku tehnilist ülevaatust. Sellega on tegelikult lahendatud üks väga kaua aega üleval olnud probleem, kus laevadel tehti topeltkontrolli, klassifikatsiooniühingu poolt ja siis omakorda Veeteede Ameti poolt. Loomulikult, kehtiva korra järgi võib tehnilist kontrolli ju teha, ainult et laevaomanik peab selle kõik kinni maksma ja sel juhul on see topeltkulutus. Selles on nüüd jõutud selgusele ja seda ettepanekut algataja tõesti toetab. Seitsmes muudatusettepanek täiendab sedasama põhimõtet ehk see põhimõte viiakse sisse ka teistesse paragrahvidesse.
Juhiks veel tähelepanu kümnendale muudatusettepanekule. Muudatus tehakse tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 94/25 artikli 13 lõikest 3, mille kohaselt võis turule tuua ja kasutusele võtta väikelaevu ja jette, mis vastavad direktiivi nõuetele, nelja-aastase perioodi jooksul alates direktiivi vastuvõtmisest ehk enne 1998. aasta 16. juunit. Aga kuna Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aasta 1. mail, siis lubatakse selle sättega Eestis arvele võtta ka need direktiivi alla käivad väikelaevad ja jetid, mis on omandatud enne 1. maid 2004, sest kuna 1998. aastal Eesti ei olnud Euroopa Liidu liige, siis tema kohta see direktiiv ei kehtinud. Nii et see on väga mõistlik muudatus, millega võimaldatakse registreerida enne meie Euroopa Liitu astumist omandatud veesõidukeid.
Muudatus 12. Siin on terve pikk tekst, mis käib väikelaeva kasutamise kohta veeteedel. Seni oli see samuti reguleeritud, ainult et ministri määrusega. Nüüd tuuakse see regulatsioon seadusse, mis on kindlasti õigem.
15. muudatusettepanek. See ütleb, et silla, õhuliini, veealuse kaabli, torujuhtme või muu sellise rajatise on selle omanik kohustatud veeteel tähistama Veeteede Ameti nõudmisel. Ka väga mõistlik ettepanek. Seni kehtiva seaduse järgi pidi ta tähistama selle igal juhul, aga ei ole ju mõtet panna meres tähistusi välja kohtades, kus mingit laevaliiklust ega muud tegevust ei toimu, ja lihtsalt vahendeid raisata. Ehk siis vastavate liinide omanik peab panema märgistuse välja ainult nendesse kohtadesse, kus Veeteede Amet peab seda vajalikuks. Nii et ka väga hea muudatus.
Kahekümnes muudatusettepanek tuleneb jällegi Euroopa direktiivist, mis sätestab, et üle 15-meetrise kogupikkusega kalalaevadele hakkab kehtima AIS-seadme (see on automaatne identifitseerimise süsteem) paigaldamise nõue. Varem seda nõuet kalalaevade puhul ei olnud.
Tähelepanu tasub juhtida veel 23. muudatusele. Veeteede Amet võib lootsisõiduloa kehtivuse peatada kuni kuueks kuuks, kui lootsisõiduloa omaja tegevuse või tegevusetuse tõttu on laev sattunud avariiohtlikku olukorda. Eelnõus on see löödud nüüd kaheks punktiks. Teises punktis võib amet lootsisõiduloa kehtetuks tunnistada, kui lootsisõiduloa omaja tegevuse või tegevusetuse tõttu on laev sattunud laevaõnnetusse. Niisiis on tehtud vahet avariiohtlikul olukorral ja laevaõnnetusel, ühel juhul peatatakse, teisel juhul tunnistatakse kehtetuks. Praegu kehtiva seaduse järgi tunnistatakse mõlemal juhul kehtetuks, mis on võib-olla liiga karm. Samamoodi on ka 24. ja 25. muudatuse järgi, mis käivad lootside kohta – kui on tekkinud avariiohtlik olukord, siis peatatakse, aga kui on olnud juba laevaõnnetus, siis kaotab luba kehtivuse. On mõistlik, et erinevates situatsioonides ei karistata ühesuguse karmusega.
Muudatusettepanekus 32 on samuti tulenevalt direktiivist käsitletud arvelevõtmise tähtaegu laevade puhul, mis on varem hangitud. 34. muudatusettepaneku on küll sõnastanud algataja, aga seda on tehtud Kultuuriministeeriumilt tulnud ettepaneku põhjal, et kultuuriväärtusega uppunud vara kaitse, uurimine ja ülestõstmine toimub muinsuskaitseseaduses sätestatud korras. 43. muudatusettepanek on seotud euro kasutuselevõtuga. Sellega seonduvad muudatused ehk kõik kehtivad lõivud, trahvid jne, mis on seotud meresõiduohutuse seadusega, on siin toodud eurodes, juhul kui kroon asendub euroga.
Oma arutelude lõpus tegi komisjon otsused saata Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 Riigikogule teiseks lugemiseks 9. juunil. Otsus tehti konsensusega. Teiseks otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu 653 teine lugemine katkestada, samuti konsensusega, ja kolmandaks, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 30. juuni kell 12. Ka viimane otsus tehti konsensusega.
Lõpetuseks soovin juhtida veel tähelepanu ühele pisikesele näpuveale väljajagatud dokumentides. Nimelt on muudatusettepaneku 20 juures juhtivkomisjoni seisukoht jäänud kirjutamata. Kuna see on algataja ja komisjoni ettepanek, siis on juhtivkomisjoni seisukoht arvestada täielikult. See on materjalides jäänud kogemata trükkimata. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Kalev Kallo! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Merenduspoliitika puudumine ja kõikvõimalike maksude ning bürokraatlike nõuete kehtestamine laevaomanikele on viinud selleni, et Eesti lipu alla on jäänud merd kündma veel ainult kaks kaubalaeva. Pean silmas laevu tonnaažiga 500 tonni ja rohkem, mida saab meresõidul juba kaubalaevaks nimetada. Eesti lipu alt on hakanud lahkuma ka reisilaevad. Järjekindel riigi poliitika – sest ka poliitika puudumine on ju ühtepidi poliitika – on juhtinud Eesti riiki kindlal kursil mereäärse riigi staatusse. Oma rannajoonest ja geograafilisest asukohast lähtuvalt võiksime olla aga mereriik.
Mereriigiks olemine eeldaks laiapõhjalise merenduspoliitika olemasolu ja merenduse kui majandusharu tähtsuse mõistmist. Seda kahjuks ei ole. Suures plaanis nõuaks merenduse arendamine esimeses etapis muidugi kulutusi ehk täpsemalt väljendades tulude vähenemist reederitele ja meremeestele pandud ülemääraste maksude vähendamise kaudu, kuid laevade arvu kasvades ja meremeeste tulekuga Eesti lipu alla tuleksid uued tulud.
Aga asi ei ole ainult rahas, on palju bürokraatlikke takistusi, mida tuleks vähendada. Selles osas on käesoleva seadusega üks hästi pisikene sammukene astutud. Muudatustega 3 ja 7 lõpetatakse lõpuks topeltkontroll laevade tehnilisel ülevaatusel ehk laevadele, millele volitatud klassifikatsiooniühing väljastab kõik meresõiduohutust tõendavad tunnistused, ei tee Veeteede Amet enam merekõlblikkuse tunnistuse või reisijateveo tunnistuse väljastamiseks vajalikku tehnilist ülevaatust. Lõpuks saadi aru, et topeltkontrolli pole vaja. Sellega vähenevad ka reederi kulutused, sest iga kontrolli eest pidi reeder ju maksma ja mitte vähe.
Kahjuks jäid komisjonis toetuseta kaks minu muudatusettepanekut, mis olid esitatud Eesti Laevaomanike Liidu ja Eesti Sadamate Liidu ettepanekute põhjal ning heaks kiidetud merenduse nõukojas. Ettepanek nr 18 lähtus laevaomanike liidu ettepanekust, mis nägi ette, et Euroopa Liidu liikmesriigi ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi või Eesti Vabariigi välislepingu alusel vastastikkuse põhimõttel kolmanda riigi lippu kandvate laevade eest makstakse tuletornitasu ja navigatsioonitasu 60% tasumäärast. Põhjendus on väga lihtne, meie navigatsioonitasud ja tuletornitasud on ligi kolm korda kõrgemad kui lähiriikides. Kui me kasutaksime määra 60%, jääksid nad ikka üle poolteise korra kõrgemaks. Tooksin ühe arvutuse näite. Kui üks konkreetne laev, mootorlaev Fellow – tasud sõltuvad paljudest laeva parameetritest ja on võrreldavad ainult konkreetse laevaga – sooritab 310 päeva jooksul umbes 500 ringreisi, siis peab Eestis maksma selle eest tuletorni- ja navigatsioonitasu 4,8 miljonit krooni, Soomes 1,5 miljonit ehk 3,2 korda vähem, Rootsis 1,7 miljonit ehk 2,8 korda vähem. Veeteede Ameti vastuväited on absurdilähedased. Põhjendatakse sellega, et saadavad tulud on ikkagi väiksemad kui kulutused meresõiduohutuse tagamisel. Nimelt olevat 2009. aastal laekunud navigatsioonitasu 48 miljonit ja tuletornitasu 99 miljonit, aga Veeteede Ameti kulutused olevat olnud 200 miljonit. Asi on igati loogiline – see tuleneb meie pikast merepiirist, kus me vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele, millega oleme ühinenud, peame üldkasutatavate veeteede meresõiduohutuse tagamiseks paigaldama navigatsioonialase infrastruktuuri. Veeteede Ameti loogika järgi peaks olema nii, et kui me jõuame oma poliitikast tulenevalt niikaugele, et meie vetest liigub läbi ainult üks laev aastas, siis peaks ta nende tasude näol üksi kõik Veeteede Ameti kulud kinni maksma. On ju absurdne! Tasud lähevad ometi otse riigieelarvesse ja Veeteede Ameti kulutused määratakse riigieelarvega. Peaks ju arvestama, et tänu navigatsioonimärgistusele käivad laevad sadamates ja sadamad saavad tulu, kust riik saab maksude näol palju suuremat tulu. Näiteks kas või 400 miljonit dividende Tallinna Sadamal.
Teiseks, muudatusettepanek nr 41, mis on koostatud Eesti Sadamate Liidu ja AS-i Saarte Liinid ettepaneku põhjal. Muudatus näeb ette jätta eelnõust välja eelnõu algatajate ettepanek, millega tahetakse sadamatele panna kohustus paigaldada navigatsioonimärgistus mingile umbmäärasele sissesõiduteele. Sadamaseadus ja ka meresõiduohutuse seadus määrab piisavalt täpselt sadamaala, milleks on akvatoorium. Akvatoorium on määratud kindlate koordinaatidega. Niinimetatud sissesõidutee asub üldkasutataval veealal, mille navigeerimise eest võtab riik laevandusettevõtjalt tuletornitasu ja navigatsioonitasu. Nüüd tahetakse ühe sõna lisamisega tohutult suurendada sadamate kohustusi. Kehtiva sadamaseaduse § 4 lõige 8 sätestab: "Sadama pidaja peab tagama sadama navigatsioonimärgistuse kavandamise, rajamise, rekonstrueerimise, paigaldamise, tühistamise, eemaldamise, järelevalve ja märgistusest teavitamise vastavuse meresõiduohutuse seaduse alusel kehtestatud korrale." Juhin tähelepanu: sadama pidaja peab tagama sadama märgistuse. Kõik on õige ja loogiline, sadama territooriumil vastutab selle eest sadam. Nüüd tehakse pealtnäha väike, märkamatu muudatus, nimelt lisatakse sõna "sadama" järel lausesse kolm sõna "ning selle sissesõidutee", ja sellest piisab, et panna suur hulk riigi kohustusi jälle sadama pidajate õlule, sadama pidajate kaudu loomulikult sadama kasutajate õlule ja sadamat kasutavate reisilaevade kaudu loomulikult reisijate ehk kodanike õlule. Aga see on ju meie riigi tänase juhtivpartei nii äratuntav põhisuund. Ja loomulikult on meie ministeeriumiametnikud piisavalt küünilised ja hästi targad. Nad hirmutavad kohe suurte rahadega, ja kui koalitsiooni esindajad seda kuulevad, siis tabab neid kramp. Ka selle seaduse puhul hakkasid ametnikud põhjendama, et kui see sissesõidutee ei ole sadama pidaja kohustus, siis peab äkki riik hakkama süvendama ja tegema miljoneid ja sadu miljoneid kulutusi. Aga kus on siin tekstis juttu süvendamisest? Sadama pidaja peab tagama navigatsioonimärgistuse, ei mingit süvendamist. Praegu kehtib see navigatsioonimärgistuse nõue sadama akvatooriumis, ja kui on selle sissesõidutee, siis käib jutt ikka märgistuse paigaldamisest, aga mitte mingisugusest süvendamisest. Loomulikult on ametniku jutt nii tõsine, et see ajab hirmu naha vahele ja pärast seda kaob võime teksti lugeda, lähtutakse vaid sellest suurest hirmust. Tagajärg on, et seda ettepanekut ei toetatud, aga peab ütlema, et töörühmas sai algataja aru ja pidi selle muudatuse tagasi võtma. Nii oli kokku lepitud, aga kahe päeva pärast saabus täiendav põhjendus, et ei tahaks seda tagasi võtta, ja hakati hirmutama mingite umbmääraste kuludega, mis tekstist tulenevalt ei ole üldse võimalikud. Aitäh!

Aitäh! Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetan läbirääkimised. Asume läbi vaatama seaduseelnõu 653 teiseks lugemiseks laekunud muudatusettepanekuid.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, teise ja kolmanda muudatusettepaneku on esitanud samuti juhtivkomisjon. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Kalev Kallo ning juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut sisuliselt. Viienda, kuuenda ja seitsmenda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Kaheksas muudatusettepanek on Kalev Kallo esitatud ning juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut sisuliselt. Üheksanda ja kümnenda muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Muudatusettepanekud 11, 12, 13, 14 ja 15 on esitanud juhtivkomisjon.
16. muudatusettepaneku on esitanud Kalev Kallo ja juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. 17. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 18. muudatusettepaneku on esitanud Kalev Kallo, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kalev Kallo!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Panen hääletusele 18. muudatusettepaneku, mille esitaja on Kalev Kallo ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 25 Riigikogu liiget, vastu oli 33 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
19. muudatusettepaneku esitaja on majanduskomisjon, mis on ühtlasi ka juhtivkomisjon. 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32., 33., 34., 35., 36., 37., 38. muudatusettepaneku esitaja on samuti juhtivkomisjon. 39. muudatusettepaneku on esitanud Kalev Kallo, juhtivkomisjon on seda ettepanekut täielikult arvestanud. 40. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 41. muudatusettepaneku esitaja on Kalev Kallo, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, Kalev Kallo!

Aitäh! Ma palun seda muudatust hääletada.

Teeme seda. Kas võime minna hääletamise juurde?
Panen hääletusele 41. muudatusettepaneku, mille esitaja on Kalev Kallo, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 24 Riigikogu liiget, vastu oli 32, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
42. ja 43. muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud. Oleme vaadanud läbi kõik seaduseelnõu 653 kohta laekunud muudatusettepanekud. Tulenevalt juhtivkomisjoni ettepanekust on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 teine lugemine katkestatud. Määran eelnõu 653 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. juuni kell 12.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Katrin Karisma-Krummi!

Tänan! Austatud juhataja! Head kolleegid! Jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse 744 eelnõu esimene lugemine lõpetati 19. mail 2010. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 2. juuni 2010 kell 16. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Komisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku lõpetada jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 744  teine lugemine ja saata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Tänan!

Aitäh! Küsimuseks annan sõna Väino Lindele. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, pinginaaber! Milline jõustumistähtaeg on teil selle eelnõu puhul planeeritud?

Üks hetk. Juhul kui jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine Riigikogu VII istungjärgu 18. töönädala päevakorda kolmapäeval, 16. juunil 2010. Aga tähtaega ei ole.

Aitäh! Ma täpsustan juhataja poolt, et kui teistsugust otsust vastu ei võeta, siis jõustub seadus üldises korras. Palun, küsimuseks on sõna Aleksei Lotmanil!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas selle eelnõu arutamisel keskkonnakomisjonis tuli jutuks ka päris jahiseaduse muutmine, millega Keskkonnaministeeriumil on kavas tulla meile Riigikokku? Kaugel see jahiseadus ise on? Praegu arutatava seadusega tehakse jahiseadusesse ainult paar väikest muudatust. Kas see oli jutuks?

Tänan! Seda küsimust komisjoni istungil ei arutatud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et muudatusettepanekuid ei olnud. Kas see tähendas, et komisjonis selle eelnõu üle üldse arutelu ei olnud või oli midagi selles eelnõus pärast eelmine kord saalis käimist ikkagi muutunud? Kas mingeid küsimusi tõstatati?

Tänan! Seaduseelnõusse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis ühelgi juhul ei muuda eelnõu sisu.

Jüri Ratas, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! See võib-olla ei puuduta nüüd otse menetlust komisjonis, aga ma tahtsin küsida, miks teie pinginaaber esitab oma küsimuse siin suures saalis, mitte ei küsi seda teie käest pingis? Ma mõistan, et see küsimus ei puuduta komisjoni arutelu, aga kui te saate, siis palun vastake.

Lugupeetud ettekandja! Kuna see küsimus ei puuduta hetkel käsitlusel olevat eelnõu, siis te ei pea sellele vastama. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, austatud ettekandja! Tänan kõiki küsijaid!

Tänan!

Kas on soov avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid, nagu ettekandja mainis, eelnõu kohta ei ole. Seaduseelnõu 744 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Mari-Ann Kelami!

Lugupeetud kolleegid! Looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu 752 esimene lugemine lõpetati 1. juunil 2010. (Köhib.) Palun vabandust! Terve päeva olen sellega võidelnud, aga nüüd puldis hakkasin ikka köhima. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 4. juuni s.a kell 14. Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Täiendava ettepaneku saatis aga  Keskkonnaministeerium. Keskkonnakomisjon vormistas ettepaneku põhjal seaduseelnõu kohta uue muudatusettepaneku. Muudatusettepanekuga võetakse eelnõust välja ...

Ma palun vabandust, hea ettekandja! Katkestan päevakorrapunkti arutelu sellel kohal ja võtan juhataja poolt kaks minutit vaheaega. Istung jätkub 18.53.
V a h e a e g

Kell on 18.53. Me võime jätkata arutelu sealt, kus ta hetkeks katkes. Palun, ettekandeks on uuesti sõna Mari-Ann Kelamil!

Ma tänan ja palun veel kord vabandust! Muudatusettepanekuga võetakse eelnõust välja sõnad "talle kaitsekohustuste teatisega teatavaks saanud", et mitte anda kaitsekohustuse teatisele õiguslikku tähendust. Komisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku lõpetada looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu 752 teine lugemine ja saata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Tänan!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.
Seaduseelnõu 752 kohta on laekunud üks muudatusettepanek, selle esitaja on juhtivkomisjon. Seaduseelnõu 752 teine lugemine on lõpetatud ja ka selle päevakorrapunkti käsitlemine on läbi.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu esimene lugemine. Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Loomulikult on tegemist äärmiselt hea, et mitte öelda lausa suurepärase seaduseelnõuga. Haldusasjade arv on sajandivahetusest alates pidevalt suurenenud, asjad on muutunud mahukamaks ja keerukamaks ning sestap tulebki pidevalt otsida teid, kuidas haldusasju tõhusamalt menetleda. Ka Riigikohtu esimees juhtis mõned aastad tagasi tähelepanu asjaolule, et vaja oleks uut halduskohtumenetluse seadustikku. Justiitsministeerium pani kokku töögrupi, kuhu kuulusid enamikus kohtunikud. Kui täpsustada, siis eelnõu koostajateks olid Tallinna ja Tartu ringkonnakohtu kohtunikud, Riigikohtu nõunik ja Justiitsministeeriumi esindaja. Eesmärk oli luua uus seadustik, mis ei muudaks haldusprotsessi põhialuseid, kuid kõrvaldaks mitmed igapäevased kitsaskohad.
Kõigepealt koondati eelnõusse hulgaliselt Riigikohtu praktikat. Siia kuuluvad näiteks sellised küsimused nagu tõendamiskoormis, kaebuse esitamine pärast kohtueelse menetluse läbimist, õiguskaitsevahendid menetluse venimise vastu ja palju muudki. Samuti kaotatakse eelnõuga mitmed senised tarbetud vormi- ja sisunõuded kaebuse esitamisel ning lihtsustatakse ka kaebuse muutmist. Eelnõu võimaldaks taotleda esialgset õiguskaitset juba vaidemenetluse ajal, samuti laiendatakse kohtu volitusi esialgse õiguskaitse kohaldamisel.
Tähtis on ja ma soovin sellele eraldi tähelepanu juhtida, et seadustik soodustaks senisest enam asjade lahendamist kokkuleppel. Selle nimel asutakse juurutama spetsiaalset lepitusmenetlust kompromissi saavutamiseks, samuti on ette nähtud võimalus, et vastustaja võtab kaebuse ise õigeks. Kohtul oleks edaspidi suuremad volitused vaadata asju läbi kirjalikus menetluses ja pidada istungit ilmumata jäänud menetlusosaliseta. Näiteks keskkonna- ja ehitusasjades peavad halduskohtud olema valmis lahendama asju, kus menetlusosalisi on sadu – piisab, kui vaidlustatav haldusakt mõjutab suure kortermaja elanikke. Mida enam on menetlusosalisi, seda suurem on tõenäosus, et mõni neist ei saa istungile ilmuda. Kuna enne, kui asi jõuab halduskohtumenetluseni, on täitevvõimu asutuses haldusmenetlus juba läbi viidud, pole halduskohtus sageli kohtuistungit vajagi. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu viimase kümnendi praktika lubab erinevalt kehtivast halduskohtumenetluse seadustikust vaadata haldusasju paljudel juhtudel läbi kirjalikus menetluses, sõltumata menetlusosaliste nõusolekust.
Üks eelnõu eesmärk oli kaotada haldusmenetluse seadustikust ka palju vaidlusi tekitanud probleem – läbiv üldviide tsiviilkohtumenetluse seadustikule. Nimelt on halduskohtumenetluse seadustikus praegu üldviide, mille kohaselt kohaldatakse selle seadusega reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse seadustikku. See on aga põhjustanud nii kohtunikes kui ka menetlusosalistes ebakindlust, millistes küsimustes tuleb täiendavalt tsiviilkohtumenetlust kohaldada ja millistes siis mitte. Eriti on vaidlusi tekitanud sellised küsimused nagu menetlustähtaegade kulgemine, menetluskulude arvestamine, menetlusabi ning vastuapellatsioon- ja kassatsioonkaebuste esitamine. Nagu öeldud, kaotab eelnõu selle üldsätte.
Loomulikult on tegemist eelnõuga, mis on äärmiselt mahukas ja kus on tohutu hulk detaile. Oleks üldiselt mõttetu, et me asume neid siin üksikasjaliselt läbi käima. Eelnõu seletuskirjast leiate vastuse kõigile võimalikele üleskerkivatele küsimustele. Ma loodan valitsuse esindajana, et õiguskomisjon menetleb seda eelnõu põhjalikult, ja kindlasti toetan ma õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Tänan väga!

Kas ministrile on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud ettekandja! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud proua aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 1. juunil. Kohal olid justiitsminister Rein Lang, justiitsministri nõunik Madis Timpson, Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse juhataja Antero Habicht ja Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Signe Reinsalu, kes andsid eelnõust samasuguse ülevaate nagu täna ministergi.
Komisjonis liiga pikka arutelu ei olnud, ka seal rõhutati neid aspekte, mida siin minister põhiliselt nimetas. Selle eelnõu väga suureks ajendiks ongi asendada üldine viide tsiviilkohtumenetluse seadustikule konkreetsete viidetega vastavates paragrahvides. Teine moment, mis ka komisjoni tähelepanu pälvis, oli see, et eelnõu ettevalmistamises on tõepoolest väga suures mahus osalenud kohtunikud ise ja ootus kohtunikkonna seas on väga suur. Küll aga, nagu te ka esimese lugemise materjalidest näete, on veel hulk märkusi, mida on teinud erinevad kohtud ja advokatuur. Kindlasti vaatab komisjon  pärast esimest lugemist neid veel põhjalikult. Samuti on saabunud komisjoni praeguseks juba Eesti Maksumaksjate Liidu pöördumine ühe ettepanekuga, mida komisjon järgmises menetlusfaasis kindlasti käsitleb.
Komisjoni konsensuslikud otsused olid: eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oleks 25. juuni kell 4 õhtul.

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud halduskohtumenetluse seadustiku eelnõu 755 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 25. juuni kell 16.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun taas ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Loomulikult on tegemist väga hea eelnõuga. Nagu tavaks on saanud, peatun ma kõigepealt selle eelnõu eesmärkidel. Võin öelda lühidalt, et eelnõu eesmärk on täitemenetluse tõhustamine, mille saavutamiseks tahetakse õiguskorda sisse viia kolm peamist muudatust. Nendel ma siis peatungi.
Esiteks asendatakse täitemenetluses senine kohtu poolt trahvi määramise regulatsioon kohtutäituri määratava sunniraha regulatsiooniga. Praegu on olukord selline, et kohtutäituri seaduslikke korraldusi mittetäitvatele isikutele saab kohtutäituri ettepanekul trahvi määrata vaid kohus, aga selline menetlus on suhteliselt aeganõudev. Trahv ei täida ka kohustuse täitmisele motiveerimise eesmärki, vaid mõjub pigem karistusena. Sunniraha määramine täituri poolt on aga palju paindlikum ja kohasem vahend täitemenetluse tagamiseks. Samuti on seda võimalik teha korduvalt ehk siis seni, kuni isik oma kohustused täidab. Sunniraha määramise alused ja määrad, võrreldes kehtivate trahvi määramise aluste ja trahvimääradega, ei muutu. Esmakordsel sunniraha määramisel on sunniraha miinimummäär 3000 krooni ja maksimummäär 12 000 krooni, korduval sunniraha määramisel on sunniraha maksimummäär 30 000 krooni.
Teiseks täpsustatakse võlgniku pangakonto ja nõude arestimisega seonduvaid sätteid. Praegu ei ole tagatud võlgniku pangakonto arestimine sellisel juhul, kui võlgnikul ei ole selles pangas kontot. Sel juhul tagastab pank kohtutäiturile arestimisakti ja näiteks nädala möödudes on võimalik avada selles pangas uus konto, mis ei ole arestitud ja mille kaudu on võlgnikul võimalus teha ka tehinguid. Selline tegevus ei ole aga kooskõlas täitemenetluse eesmärgiga, milleks on sissenõudja nõude rahuldamine. Eelnõuga tehtavate muudatuste tulemusel ei ole krediidiasutusel enam võimalik arestimisakti kohtutäiturile tagastada ja krediidiasutus peab hoolitsema selle eest, et kui kohtutäitur on koostanud võlgniku konto arestimise akti, siis peab võlgniku avatav pangakonto saama ka arestitud. Kuna muudatus eeldab infotehnoloogilisi arendusi, on seda rakendada võimalik 1. jaanuarist 2012.
Kolmanda ja viimase olulise muudatusena ma tooksin välja selle, et lapse elatise nõude täitmisel laiendatakse võlgniku sissetuleku arestimise võimalusi. Kui praegu on võimalik lapse elatise nõude täitmisel võlgniku sissetulekust arestida kuni pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast, siis eelnõuga kavandatava muudatuse kohaselt saaks edaspidi sissetulekult, mis jääb alla palga alammäära, arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust. Selline võimalus peaks tagama vanema minimaalse panuse lapse ülalpidamiseks ka juhtudel, kui vanema sissetulek jääb alla kehtiva palga alammäära. Praegu kehtiva seaduse kohaselt on küll vanemale tagatud miinimumvahendid tema enda äraelamiseks, kuid tähelepanuta on jäänud vajadus tagada lapse äraelamiseks vajalikud minimaalsed vahendid. Seaduse täiendamine võimalusega arestida lapse elatise nõude täitmise puhul võlgniku sissetulekust 1/3 ka juhul, kui võlgnik teenib miinimumpalka, aitabki tagada lapsele võrdse olukorra tema vanemaga, kes kehtiva seaduse kohaselt vabaneks väikese sissetuleku puhul üldse ülalpidamiskohustuse täitmisest.
Toetan kindlasti õiguskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Aitäh!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud minister! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun kõnetooli õiguskomisjoni liikme Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu 31. mail s.a ning peale komisjoni liikmete olid kutsutud antud küsimuse arutelu juurde justiitsminister Rein Lang, justiitsministri nõunik Madis Timpson ja Justiitsministeeriumi õigusloome ja arenduse talituse nõunik Maret Saanküll.
Nagu tänagi tutvustas härra minister komisjonile Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolme põhilist eesmärki, mis puudutavad trahvi määramise regulatsiooni kohtutäituri poolt, pangakontode arestimist krediidiasutustes ja lapsele elatise nõude täitmist. Komisjoni liikmetel tekkis mõningaid küsimusi selle kohta, kas eelnõu kohta on arvamust avaldanud ka kohtutäiturid. Härra minister vastas, et nende ettepanekuid on arvestatud. Komisjoni esimees uuris, kas ministeerium valmistab selles küsimuses ette ka vastavat analüüsi. Härra ministri vastus oli, et analüüs valmib hiljemalt käesoleva aasta jõuludeks. Küsimusele, kas sunniraha suurendaks võimekust selles küsimuses ja seaduse täitmisel, vastas härra minister, et see annaks täiendava paindlikkuse mehhanismi. Küsiti ka seda, kas õiguskantsler on andnud oma arvamuse. Vastus oli, et õiguskantslerile on päring saadetud, aga õiguskantsler ei ole veel oma seisukohta esitanud.
Peale selle on siin veel täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastuse tabel, mille komisjon teise lugemise ettevalmistamisel läbi vaatab, vaeb tehtud märkusi ja püüab neid arvestada.
Komisjoni otsus oli suunata eelnõu 763 Riigikogu istungi päevakorda esimesele lugemisele kolmapäeval, 9. juunil, s.o täna ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 2010. aasta 25. juuni kell 16. Tänan!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan, lugupeetud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 763  esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 25. juuni kell 16.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Taas on heameel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Lang!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu kohta ma ütleksin ebatraditsiooniliselt: tegemist on päris kobeda eelnõuga. Selle eelnõuga muudetakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust, hasartmänguseadust ja hädaolukorra seadust. Nendest hädaolukorra seadust ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust n-ö hoiab Justiitsministeerium, hasartmänguseadust Rahandusministeerium. Samas suurim riigisaladuse seaduse rakendaja on meil Siseministeerium ja tema haldusala asutused. Suurema osa eelnõus pakutavatest kehtiva õiguskorra muudatustest ja nende selgitustest ongi esitanud Siseministeerium, samuti on mõned ettepanekud esitanud Kaitseministeerium. Kogu eelnõu eesmärk on kõrvaldada kehtiva seaduse kitsaskohad ja  rakendamise raskused, mis on ilmnenud pärast seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2008. Seaduse jõustumisel peaks paranema riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse mõistetavus ja vähenema selle tõlgendamisel tekkivate vaidluste arv. Samuti kaotatakse ära tarbetud nõuded, millest tulenevalt peaks veidi vähenema ka asutuste halduskoormus. Palun toetada! Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sellest ebatraditsioonilisest sissejuhatusest võib juba nii mõndagi välja lugeda. Aga sellegipoolest on mul küsimus eelnõu selle osa kohta, mis sätestab, et edaspidi võiks riigisaladusele juurdepääsu luba anda sellise teo toime pannud isikule, kellelt luba on teo toimepanemise järel ära võetud, et kui mingi aeg on mööda läinud, siis võiks uuesti selle loa anda. Ma ei hakkagi tegema konkreetset viidet paragrahvile, ma usun, et me mõistame, millest on juttu. Kuidas seda ikkagi täpselt mõista, kas riigivastase teo toimepanemine ei oleks iseenesest juba nii suur eksimus ja rikkumine, mille järel riigisaladuse juurde enam asja ei ole? Kas see ei peaks ikka nii olema?

Väga hea küsimus, suur tänu! Kehtiva regulatsiooni kohaselt keeldutakse juurdepääsu luba andmast või selle kehtivust pikendamast sellele füüsilisele isikule, keda on karistatud selle eest, et ta on tahtlikult toime pannud riigivastase kuriteo, sõltumata sellest, kas need karistusandmed on karistusregistrist kustutatud või mitte. Samas, kui me vaatame karistusseadustiku vastavat peatükki, siis me leiame sealt väga erineva raskusastmega kuritegusid. Selline absoluutne keeld võib ka Riigikohtu arvates olla põhiseadusega vastuolus ja väga selgelt ebaproportsionaalne. Riigikohus on oma mitmes lahendis toonitanud vajadust rakendada sellistel juhtudel kaalutlusõigust, mida siis nüüd selle eelnõuga soovitaksegi anda seaduse rakendajatele. Anda neile õigus kaalutleda, kas sellistele isikute siiski võimaldada juurdepääsu riigisaladusele või mitte. Jutt on isikutest, kes on oma karistuse ära kandnud, nende andmed on karistusregistrist kustutatud, st nad on oma süü ühiskonna ees lunastanud ja võiksid tegelikult oma edasise tegevusega Eesti riigile ja rahvale kasu tuua. Praegu on seadusega kehtestatud absoluutne keeld. Nüüd me sooviksime anda eelkõige kaitsepolitseile nende isikute puhul kaalutlusõiguse, et otsustada, kas anda juurdepääs või mitte.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, austatud minister! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun nüüd Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Auväärt Riigikogu, kolleegid! Auväärt Riigikogu istungi juhataja! Härra minister, selle eelnõu ettekandja! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu oma 1. juuni istungil. Kõigepealt kuulasime ära valitsuse esindajad, eelnõu autorid. Nii nagu tänagi märgiti ka komisjoni istungil, et eelnõu püüab kõrvaldada riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse rakendamise raskusi. Komisjonile anti selgitusi, miks üks või teine eelnõu säte on just selline, nagu ta on. Meie küsimustering jõudis tegelikult välja selle osa juurde, millele viitas siin juba hea kolleeg Tõnis Kõiv. Nimelt selleni, kuidas ja mis moel nende muudatustega, mis on seotud just nimelt juurdepääsuloa andmisega ja selle kehtivuse pikendamisest keeldumise alustega, on nüüd lahku löödud juurdepääsuloa andmisest täieliku keeldumise võimalus ja diskretsiooniõigus. See sõltub sellest, millise karistusega on isikud karistatud, kas vähem kui 5-aastase või üle 5-aastase vangistusega. Selle üle oli meil komisjonis arutelu. Komisjonis räägiti veel sellest, et riigivastaste kuritegude skaala on küllaltki lai ja isik võib olla karistatud päris erinevatel põhjustel, ning eelnõu autorid, eelkõige kaitsepolitsei, pidasid vajalikuks rakendada teatud juhtudel diskretsiooniõigust. Vaatasime komisjonis järele ka paragrahvid, kus niisugune küsimus võiks kaalumisele tulla. Näiteks § 235³ "Politseiametniku ja tegevteenistuja riigivastane mõjutamine või üleskutse kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu" ja selliseid paragrahve on veel, näiteks Eesti Vabariigi ametliku sümboli teotamist käsitlev paragrahv. Aga ma usun, et oma komisjoni järgmistel istungitel saame veel arutada, kas ja kuivõrd on niisugune otsustusõiguse andmine siiski põhjendatud ja kas see on vastavuses ka Riigikohtu võimaliku seisukohaga.
Oluline küsimus oli veel see, et § 32 lõiget 2 täiendatakse punktiga, millega juurdepääsuloa andmisest keeldumise alusena tuleb juurde niisugune säte: kui isikul on välja kujunenud harjumuslik käitumine või harrastus, mis võib kaasa tuua isiku majandusliku sõltuvuse. Kui seni oli selle juurdepääsuloa andmisest keeldumise sätte puhul tarvis meditsiinilist diagnoosi, kas tegemist on näiteks alkoholi- või narkosõltlasega, siis praeguse eelnõu redaktsiooni järgi ei ole seda vaja. Kontrollorgan saab ise tuvastada, kas on välja kujunenud selline harjumuslik käitumine, mis toob kaasa isiku majandusliku sõltuvuse kellestki või millestki, mis omakorda võib anda võimaluse seda isikut mõjutada kellelgi, kes ei pruugi Eesti Vabariigi suhtes sugugi positiivselt meelestatud olla. Näitena toodi veel kasiinosõltuvust, aga miks ei või tegu olla ka mõne harrastajaga, kes paneb kogu oma raha mingi harrastuse peale ja pärast seda võib jääda ka majanduslikult sõltuvaks meile mitte teadaolevatest isikutest.
Komisjon vaatas üle ka jõustumistähtaja  – 1. november 2010. Leidsime eelnõus ühe olulise sätte, mis tuleks ka välja öelda. See eelnõu peaks tunnistama riigisaladuseks Eesti Panga sularahavedu käsitleva teabe ja see on veel üks põhjus, miks eelnõu tuleks jõustada sügisel, nagu ma ütlesin, novembris 2010.
Pärast seisukohtade ärakuulamist oli komisjoni konsensuslik ettepanek – poolt 7, vastu 0, ei ühtegi erapooletut – esimene lugemine täna lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 25. juuni kell 16.
Head kolleegid! Sellega ma lõpetan praegu oma ülevaate eelnõu menetlusest põhiseaduskomisjonis.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Tõnis Kõiv. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise küsimuse valguses, mis ma ministrile esitasin, sain asja endale veel natuke selgemaks, kuid üks detail või tähelepanek siiski. Kas siin mõlemal juhul mainitud Riigikohtu seisukoht riigisaladuse osas on väljendatud mõnes kohtuotsuses või on küsitud arvamust ekstra selle eelnõu tarbeks? Kas komisjoni istungil tuli täpsemalt välja, kuidas ja mil moel on Riigikohus selle kohta oma arvamust avaldanud?

Aitäh! Minu teada on kohus selle seisukoha võtnud või suunise andnud ühes oma kohtuotsuses, mida me siis ka selle eelnõu asjaoludega seonduvalt saame kasutada. Päris selle eelnõu kohta ei ole me Riigikohtu seisukohta küsinud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekande eest! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 764 esimene lugemine on lõpetatud ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 25. juuni kell 16.

Tänase päevakorra viimane eelnõu on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Algatajate ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Oleme esitanud eelnõu, millega muuta karistusseadustiku kahte paragrahvi, § 145 ja § 146. Muudatused on järgmised. Paragrahv 145 sõnastatakse ümber nii, et täisealise isiku poolt noorema kui 16-aastase (praegu 14-aastase) isikuga suguühendusse astumise eest karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Paragrahv 146 sõnastatakse ümber järgmiselt: täisealise isiku poolt noorema kui 16-aastase isiku kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele karistatakse kuni viieaastase vangistusega. Praegu on siin vanus samuti 14 aastat.
Kõnealune seadusmuudatus tuleneb väga mitmete lastekaitsega tegelevate organisatsioonide seisukohast, kus osutatakse küllaltki selgelt tõsiasjale, et 14-aastased lapsed ei ole nii kriitikameelsed kui kaks aastat vanemad lapsed, kelle adekvaatsus lastekaitseorganisatsioonide poolt hinnatuna on kindlasti suurem, kriitikameel selline, et nad on suutelised võimalikust seksuaalsest ärakasutamisest aru saama ja seda ka paremini vältima. Neljateistkümne aasta piir väidetakse olevat Eesti seadustes sees selle tõttu, et 14-aastaselt hakkab Eestis teadupoolest peale ka kriminaalvastutus tegude eest. Eelnõu algatajatena leiame, et kriminaalvastutus ja kriitikameel nende vastu suunatud tegude suhtes on veidi erinevad asjad. Vastavasisulise palvega on seadusandja poole pöördunud Lapse Huvikaitse Koda, kelle soovi me oleme täitnud. Lapse Huvikaitse Kojaga on liitunud järgmised organisatsioonid: Perede ja Laste Nõuandekeskus, MTÜ Hea Algus, Pelgulinna Lastekaitse Keskus, UNICEF-i Eesti Fond, Eesti Kasuperede Liit, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus, Eesti Lastevanemate Liit, Rakvere Lastekaitse Ühing, Viljandi Lastekaitse Klubi, Nõmme Lastekaitse Liit, Ühendus Isade Eest, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Caritas Eesti, SOS Lasteküla Eesti Ühing ja Eesti Lastefond.
Vaidlusi sel teemal on olnud väga palju. Peamine, lihtsalt mõistetav põhjendus, miks võiks Eestis olla siin vanusepiiriks16 aastat, tuleneb tõsiasjast, et nii Soomes kui Lätis on see piir samuti 16 aastat, ja enam-vähem samas rändluspiirkonnas võiks see olla samalaadne. Väited, et paljudes teistes kultuurides on need vanused madalamad, ongi paljude teiste kultuuride küsimus, kus traditsioonid, harjumused ja mis kõik muud asjad on ilmselt teistmoodi kui meil.
Kummalisel moel ei ole Sotsiaalministeeriumis, kus on küll analüüsitud laste seksuaalse käitumise n-ö iseloomu, väga palju tähelepanu pööratud vanusele kontekstis, et millal ja kui vanadega siis lapsed läbi käima hakkavad. Ekslikult on avalikkuses mõistetud, nagu seadustaks kõnealune seadus seksuaalse läbikäimise piiri Eestis tervikuna. Laste omavahelist käitumist ja seda, millises eas võidakse selle käitumisega peale hakata, ei reguleeri kõnealune eelnõu mitte ühelgi moel ehk see on nagu laste oma asi.
Avaliku arutamise käigus on kõne alla tulnud, kas ei teki probleeme näiteks juhtudel, kui suhtes on täisealiseks saanu ja alaealine, näiteks 18-aastane ja 15-aastane või 19-aastane ja 15-aastane. Oleme indikeerinud, et kõnealused muudatused on seadusse vägagi lihtsalt sisseviidavad ehk see seadus on kohendatav, vanusepiiri 16 aastat võib ju muuta 15-aastase peale, nii nagu võib sätestada ka, et see seadus kehtib vaid juhul, kui alaealise ja täisealise vanusevahe ei ole näiteks enam kui viis aastat või midagi sellist. Seda on mõnede riikide seadustes ka tehtud. Niisiis on tegemist initsiatiiviga, et avada diskussiooni, ja arusaadavalt võimaldaks selle eelnõu menetlusse jätmine neid küsimusi ka sisuliselt arutada. Juhin tähelepanu, et väga paljud valitsuse eelnõud, mis eelnevalt esinenud justiitsministri sõnu kasutades on alati väga head, kujutavad küllaltki sageli endast Riigikogu menetluses märkimisväärselt ümber tehtavaid ja ümber sõnastatavaid seadusi. Nii et argument, nagu seaduseelnõu ei oleks piisav või piisava selgitusega, ei kannata kahjuks kriitikat.
Sageli öeldakse, et küsime laste endi käest, mis nemad sellest arvavad. Riigikogu õiguskomisjonis oli arutuse all näide, kuidas Islandil küsiti seda laste käest ja täiskasvanute käest ja mis kõik veel. Juhin tähelepanu, et Island ei ole päris hea näide. Loomulikult võib ka meil neid küsitlusi läbi viia. Aga kus on siis Sotsiaalministeeriumi silmad, kõrvad, käed ja muud tegevusorganid varem olnud, et neid küsitlusi pole tehtud? Nendesamade lastekaitseorganisatsioonide tõstatatud probleem on aastaid üleval olnud. Island ei ole selline rändluspiirkond nagu Eesti, tegemist on siiski suletud, suhteliselt üksiku saarega, millele reisimine ja millelt reisimine on vägagi kulukas. Nii et Islandi näide kui ainus näide, mida Sotsiaalministeerium on kaasamise möödapääsmatu eeldusena selliste seadusmuudatuste puhul toonud, ei kannata selles mõttes kriitikat. Kuna lastekaitseorganisatsioonide hinnangut kinnitab näiteks ka Eesti Seksuaaltervise Liit, kes ütleb, et tänastes oludes võiks selle vanusepiiri tõstmine olla mõistlik, siis ma arvan, et neid argumente, miks seda teha, näib olevat piisavalt. Põhjused, miks seda mitte teha, on sageli, ütleme, keerukama mudeli väljapakkumised. Sellise vanusepiiri tõstmise vastased on avalikus dispuudis selgelt öelnud, et miks me siis küll ei õpeta lapsi, et õpetagem ometi lapsi. Tõepoolest, ka laste õpetamine ja kasvatamine selles küsimuses on möödapääsmatu. Aga olgem ausad, selle eelnõu eesmärk on parandada laste kaitset ja igaüks, kellel on kodus kas siis poeglapsi või tütarlapsi olnud, teab tõepoolest, et 14-aastase kasvamisel 16-aastaseks muutub tema kriitikameel, n-ö vastuseis kõikvõimalikule mõjutamisele märkimisväärselt.
Kuigi õiguskomisjon oma otsusega selle eelnõu lugemise lõpetamist ei pooldanud, on minu üleskutse Riigikogule esimene lugemine siiski lõpetada, hääletada selle poolt ja püüda Riigikogus toimuvas diskussioonis lahendused leida, sest aastate jooksul siin kogetu näitab selgelt: kui me usume valitsuse lubadust, et midagi tehakse ära, mida siiamaani ei ole tehtud, siis lubaduseks see jääbki. Oludes, kus Riigikokku tulevad kokku eri ametkondade, ministeeriumide esindajad, käivitub diskussioon. Võin seda kinnitada päris mitme oma kogemuse põhjal, näiteks kogemus, mis on seotud minu poolt enne ette kantud riikliku statistika seadusegagi. Ehk tõsiasi, et ametkonnad ei kipu olulistes küsimustes Riigikogust eemal väga sisulist koostööd tegema, on siin majas korduvalt kinnitust leidnud. Mis on veel üks argumentidest, miks me peaksime selle eelnõu oma häältega siiski menetlusse jätma, vaatamata sellele, et õiguskomisjon, olgu need põhjused millised tahes, seda ei teinud. On täiesti selge, et laste kaitsmisel on ennekõike küsimus koostöös. Head kolleegid! Meil on siin saalis väga lihtne võimalus see koostöö käivitada. Nii minu kui ka teiste Riigikogu liikmete kogemus komisjonide töös viitab sellele, et seda koostööd asjana iseeneses väljaspool Riigikogu komisjone, nii kurb kui see ka ei ole, väga sageli lihtsalt ei eksisteeri. Nendest tõsiasjadest lähtuvalt ma oma ettekande lõpetan ja palun tõepoolest võimaluse korral vältida selle eelnõu menetlusest väljajätmist. Põhjusi, miks menetlust jätkata, on üles loetud piisavalt ja Riigikogu asi on loomulikult näidata selgroogu ning võimet valitsusasutusi koostööle kallutada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Küsimuseks saab sõna Väino Linde. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kust on see number 16 teil saadud? Miks mitte näiteks 15, millal isikud saavad endale tsiviilõiguslikus mõttes laialdased õigused, või miks mitte 18, millal isikud saavad endale poliitilises mõttes valimisõiguse?

Healt ettekandjalt oleks võinud ka küsida, et miks mitte 12 või 10, sellepärast et need kõik on arvud. Nagu öeldud, lähtusime soovitustest, mida on andnud Lapse Huvikaitse Koda ja tema liikmed. Nemad rõhuvad küllalt selgelt tõsiasjale, et need vanused, nii nagu nad kuskil välja kujunenud on, haakuvad moel-teisel teatud rändluspiirkondadega. Põhjamaa rändluspiirkonnas on see vanus Lätis ja Soomes 16, Rootsis mäletamist mööda 15. Küsimus on selle vanuse tõstmises 14-st kõrgemale ja loomulikult on see ju seadusandja kaaluda, kas see võiks olla 15 või 16. Kindlasti mitte ei ole otstarbekas tõsta seda eelmainitud põhjusel 18 peale. See ongi poliitilise kaalumise koht. Lihtsalt hirmust, et mine tea, mis saab, kui me muudame mõnda arvu seadustes ja tekitame mingisuguse arusaamatu olukorra, ei maksa veel seadusi menetlusest välja arvata. Seda enam, et ega põhjus ei ole mitte pelgas arvu muutmises, vaid nagu öeldud, argumentatsioonis, mis lähtub nii rändluspiirkonna loogikast kui ka tõsiasjast, et laste kriitikameel ja valmidus Eesti oludes ei ole asjatundjate hinnangul selline, kui võiks. Ehk ka täna siin arutatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse aspektid, koolihariduse aspektid tulevad ju kõik arvesse ja väga sageli pole poliitilised kaalutlused mitte matemaatilised, vaid ühiskonna erinevatest huvi- ja esindusgruppide hoiakutest lähtuvad otsused.

Näib, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Juhtivkomisjoni ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Elle Kulli!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas käesoleva aasta 1. juuni istungil Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu algataja esindajana viibis komisjoni istungil Marek Strandberg, Justiitsministeeriumi esindajana osales arutelul karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tuuli Ploom. Komisjoni liikmed ja eelnõu esitaja olid tutvunud ka Vabariigi Valitsuse arvamusega. Valitsuse seisukoht oli eelnõu sel kujul mitte toetada. Valitsus põhjendas oma arvamust, toetades väga mitmeid Justiitsministeeriumi seisukohti. Peamise põhjusena toodi ära see, et seni pole analüüsitud vanusepiiri tõstmisega kaasnevaid võimalikke riske ja mõjusid. Vanusepiiri tõstmine 14-lt 16-le ei pruugi last kaitsta, vaid pigem põhjustada olukorra, kus noored ei julge pöörduda arsti poole, mis omakorda võib kaasa tuua soovimatute raseduste ning seejärel ka abortide kasvu ja soosida suguhaiguste, sealhulgas HI-viiruse levikut. Kanadas, kus 2008. aasta mais tõsteti ea piiri 14-lt 16-le, on mitmed organisatsioonid, näiteks Kanada Seksuaaltervise Föderatsioon ja Aidsi Selts, sellist otsust teravalt kritiseerinud. Kõnealuses küsimuses on noored ise avaldanud tugevat vastuseisu. Eesti Noorteühenduste Liit, mis ühendab 53 Eestis tegutsevat noorteühendust, on meedia vahendusel korduvalt rõhutanud, et vanusepiiri tõstmine ei tooks muutust noorte seksuaalkäitumises. Eesti Noorteühenduste Liit on seisukohal, et pigem tuleks keskenduda noorte teadlikkuse tõstmisele ja seksuaalkäitumisalase hariduse edendamisele ning teavitada neid võimalikest suguelu alustamisega kaasnevatest tagajärgedest, sest just selles osas on ENL-i hinnangul kõige enam puudujääke.
Island on aga väga positiivne näide sellest, kuidas tõsteti seksuaalse enesemääramise ea piiri. Island on olnud üks viimaseid Euroopa ja meie lähiümbruskonna riikidest, kus ea piir tõsteti 14-lt 15-le eluaastale. Sellele otsusele eelnes aga väga põhjalik ja pikk töö. Töötati välja metoodika, leiti inimressurss, töötati kooliealiste lastega. Kõigepealt tehti lastele põhjalikult selgeks, mida vanusepiir üldse tähendab, millised on nende õigused ja kohustused ning mida vanusepiiri tõstmine või langetamine konkreetselt iga lapse jaoks tähendab, millised on kaasnevad ohud  jne. Alles pärast sellist põhjalikku selgitustööd küsiti laste käest, kas nad peavad vanusepiiri tõstmist vajalikuks, on ise selleks valmis, ja kui peavad, siis kui palju tuleks tõsta. Enamik Islandi lapsi leidis, et jah, 14 aasta asemel oleks 15 parem.
Sotsiaalministeerium on väljendanud kindlat soovi viia enne, kui eapiiri tõstmiseks läheb, ka meie laste seas läbi samasugune uuring. Sotsiaalministeerium kaalub vanusepiiri tõstmist 15 eluaastale. Tegemist on sedavõrd olulise ja tõsise teemaga, mida tuleb enne väga põhjalikult arutada, otsuseid ei saa siin teha kiirustades. Enne tasuks kindlasti analüüsida ka teiste riikide praktikat. Näiteks Austrias on eapiiriks samuti 14 nagu Eestiski, kuid on lisatingimus, et alla 16 aasta vanuse noore puhul peab olema küpsus, st sisaldab küpsusnõuet. Paljudes riikides tehakse vahet ärakasutamisriskiga ja ärakasutamisriskita vahekorral. Ärakasutamisriskiga vahekorra all peetakse silmas usaldus-, autoriteedi- või sõltuvussuhet, nagu näiteks õpetaja, pereliikme, lastekodu personali jne puhul, ning sel juhul kehtib kõrgem eapiir ja karmimad karistused. Näiteks Inglismaal on eapiir 16 aastat, kuid ärakasutamisriski puhul on see 18 aastat.
Eri riigid on sätestanud eapiiri kehtestamisel erinevaid kaasusi. Õiguskomisjoni liige Erik Salumäe tõi komisjonis välja päris tähelepanuväärse aspekti, et just enamikus katoliiklikes riikides on eapiir üllatuslikult madal. Ilmselt toimivad seal muud moraalsed mehhanismid, mistõttu selline madal piir katoliiklike põhimõtetega vastuollu ei lähe. See on mõtlemapanev fakt, mis näitab, kui oluline roll on noorte seksuaalkäitumises ühiskonnas väljakujunenud tavadel ja tõenäoliselt ka kodul. Kõiki asju ei peagi alati seadusega reguleerima. Ka seksuaaltervise liidu hinnangul on seksuaaleluga vara alustajad sagedamini need, kes ei tunne ennast kodus või siis koolis turvaliselt. Seksuaaleluga alustamise keskmine vanus Eestis on 17,5 aastat.
Õiguskomisjon on käsitlenud eapiiri tõstmise teemat juba alates 2009. aastast päris mitmel ümarlaual ja sealhulgas on mitmel korral käsitletud veel kõike seda, mis seondub pedofiiliaga. Õiguskomisjon on selle Riigikogu koosseisu ajal menetlenud mitmeid seadusmuudatusi, mis vähendaksid laste seksuaalse ärakasutamise riski. Näiteks karistusregistri päringud, millega lapsevanematele ja ka tööandjatele on loodud võimalus kahtluse korral teha päringuid karistusregistrisse, et lastega ei satuks tegelema isikud, kes on süüdi mõistetud lastevastase seksuaalse iseloomuga kuriteos. 2009. aastal karmistati karistusi alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude eest. 2010. aastal kriminaliseeriti grooming. Kõigis eelnimetatud seadustes käsitletakse meil alaealisena kuni 18-aastast noort vaatamata kehtivale vanusepiirile. Eks needki juba toimivad seadused kaitse alaealisi seksuaalse ärakasutamise eest täiskasvanute poolt. Ka ärakasutamisriskiga juhtumid alaealiste osas on kehtivas karistusseadustikus seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude peatükis täpselt reguleeritud.
Komisjoni üksmeelne seisukoht esitatud eelnõu suhtes oli, et eapiiri tõstmise muudatust ei ole mõtet teha kergekäeliselt ja kiiresti. Võib ju küll väita, et kavas on eelnõu täiendada ja muuta, kuid komisjon saab lähtuda tekstist, mis on esitatud, mitte võimalikest mõtetest, mis kellelgi on. Komisjoni selge hoiak oli oodata valitsuse poolt juba lähemal ajal lubatud analüüsi sel teemal, et siis selle pinnal kavandada edasised sammud. Komisjon otsustas suunata eelnõu 728 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Ka teile on üks küsimus. Küsimuseks saab sõna Aleksei Lotman. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Nimetasite eelnõu vastuvõtmise puhul võimaliku riskina seda, et noored hakkaksid varjama soovimatuid rasedusi ja sellega riskid justkui kasvaksid. Kas te selgitaksite, kuidas komisjon sai seda näha riskina noorte käitumises, kui käesolev seaduseelnõu noorte käitumist üldse ei puuduta, vaid puudutab täisealise isiku käitumist noorte suhtes?

Ma arvan siiski, et see puudutab ka noori, kes on seotud sellise suhtega. Selles mõttes, et noorel võib tekkida hirm, et ta on olnud n-ö kriminaalses suhtes endast vanema inimesega, ja ta ei julge arsti poole pöörduda või rääkida murest kodus vanematele. Ma arvan, et suhe ei ole kunagi ühepoolne, vaid siin on riivatud mõlemad pooled.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, austatud ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Äsja kuulsite küllaltki klassikalist vastuseisu suhteliselt mõistlikule otsusele. Vastuväited, nagu te isegi tähele panite, koosnesid suurest hulgast loogilistest hüpetest, mida pigem on põhjust nimetada demagoogiaks. Näiteks kui öeldi, et selle vanusepiiri tõstmine ei ole mõistlik, kuna Kanadas juhtus nii, siis järgmisena kuulsime seda, kuidas Suurbritannias on see vanus 16 ja erandjuhtudel koguni 18. Ja see 18 aastat on väga kaalutletud moel sisse toodud just nimelt selles kontekstis, kui inimene võib olla sõltuvussuhtes, tugevas sõltuvussuhtes sellest, kes temaga parasjagu vahekorda kavatseb astuda.
Nii et me näeme veel kord seda, et diskussiooni vältida on alati väga lihtne. Praegusel juhul me näeme küllaltki selgelt, kuidas ka Sotsiaalministeerium püüab oma tegemata tööd ja analüüsid mõnes mõttes tuua sellesama eelnõu tagasilükkamise argumendiks. Samas olen ma veendunud, et just nimelt diskussioon Riigikogus, avatud diskussioon Riigikogus on see koht, kus me need argumendid võimalikult ruttu kätte saame, kus me saame ühe laua taha. Vaatamata sellele, et valitsus väidab üldjoontes käituvat kaasamises hea tava järgi, on praktiliselt ikka nii, et inimesed tulevad vaid Riigikogu komisjonis laua taha ja asuvad arutama neid teemasid, mida nad muidu ei aruta. Ma ei oska seletada, milles on põhjus – kas lihtsalt asjaolu, et ametkonnad on kummalises rivaalitsevas seisundis, kas selles, et üks või teine ametnik või osakond on jätnud mingi töö tegemata. Riigikogus, uskuge mind, juhtub see, nagu te endigi kogemus ütleb, et needsamad ametnikud ja ametiasutused, mis muidu koostööd ei harrasta, hakkavad seda tegema, sest on eelnõu oma menetlusetappidega, oma kohustuslike toimingutega, ja siis hakataksegi rääkima. See on koht, kus õnneks, nagu me oleme kogenud, kaob ära see hirm, et tegemata tööd muutuvad kellegi jaoks probleemiks. Ei, siin muutuvad tegemata tööd hoopis võimaluseks need tööd ära teha ja sealjuures teha ära ka analüüsid – selles ei ole midagi kummalist.
Karta kaherealist eelnõu, mille ainuke sisu on kahe võrra kasvatada vanust, on kõnealusel juhul Sotsiaalministeeriumi poolt veidikene pentsik. Aga ma arvan siiski, et ei oleks midagi hirmsat, kui Riigikogu seda eelnõu menetleks. Ega komisjonide roll ei ole ju kunagi anda lõplik vastus, vastupidi, Riigikogu, parlament on see koht, kus räägitakse, räägitakse läbi mitmed teemad, ja see, kui Riigikogu kardab rääkida läbi selle vanuse tõstmise küsimuses, muuta seda niivõrd lihtsat eelnõu, mõjub veidi imekspandavana.
Eks mõelge siis ise, mida te ütlete nendelesamadele lastekaitseorganisatsioonidele, kui teilt küsitakse, miks siis ometi hetkel, kui oli võimalik avada diskussioon, tuldi välja põhjendustega, mis on selgelt tööd mitteteinud ametnike ette kirjutatud, kus räägitakse hirmujutte sellest, kuidas vanuse tõstmine tekitaks millegi tõttu, ilma mingisuguse loogilise või käitumisliku põhjuseta justkui hirmu minna arsti juurde ja kõnelda oma probleemidest. Vastupidi, meil peaks olema julgust see muudatus teha, julgust kutsuda ühiskonnas esile diskussioon. Sest uskuge, kui te selle eelnõu menetlusest välja hääletate, siis see diskussioon lõpeb, nii nagu ta pole ühiskonnas kunagi isegi mitte alanud. Ja see on ka põhjus, miks ma arvan, et seda laadi, väga lihtsa tekstiga eelnõud peaksid leidma oma koha Riigikogus. Sellepärast et ega ka ametnik ju väga naljalt oma ministeeriumi või ülemuse tahtest lähtuvalt avalikult ajakirjanduses ei räägi, miks ta arvab nii, naa või kolmandat moodi.
Kui siin oli juttu sellest, kuidas Islandis seda asja korraldati väga avalikult ja mõistlikul moel, siis just Riigikogus selle eelnõu menetlemine on viis, kuidas me saame seda asja avalikult ja mitmekülgsel moel ajada. Miks küll siis seda vältida?
Nii et põhjusi, head kolleegid, selle eelnõu menetlemist jätkata, nagu te näete, on küll ja veel. Vastuväited, miks seda mitte teha, lähtuvad küllaltki selgelt mitte Riigikogu liikmete arusaamast, vaid ennekõike ametnike kirjutatud põhimõtetest, miks nad ei soovi, et seda asja Riigikogus menetletaks. Kui kaua me kannatame seda, kuidas ametnike tegemata jätmised jäävadki tegemata jätmisteks ja lubadusteks edaspidi kunagi midagi ära teha? Ma arvan, et mul ei ole mõtet öelda, mis materjalist tempel Riigikogu sellises kontekstis jälle on. Võtkem härjal sarvist, alustagem seda diskussiooni, kui see on võimalik, lihtsa hääletamisega! Hääletagem ja vaatame siis, mis ühiskonnas juhtuma hakkab. Jumal paraku, iga siin saalis istuv inimene teab, et kui see diskussioon käest ära läheb, on ju võimalik seda igal hetkel poliitilisel moel katkestada. Jätta algatamata sisuline diskussioon meie laste ja lastekaitse jaoks olulistel teemadel on mõnes mõttes patt. Pugeda argumentide taha, mille loogiline kooskõla on ebaselge, ebamäärane ja pigem demagoogiline – see ei ole üldse mitte põhjendatud. Seetõttu on mul veel kord palve hääletada selle eelnõu menetlusest väljaarvamise vastu ja jätkata selle minu arvates olulise asja käsitlemist Riigikogus. Seda enam, et vaadake, kui oluline see on – nii väiksest asjast on ametnikud nii palju juttu kirjutanud ning mina ja kolleegid ka siin palju rääkinud. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Eelnõu juhtivkomisjon tegi ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 728 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepanekut toetas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 3 Riigikogu liiget. Seaduseelnõu 728 on menetlusest välja langenud.
Head kolleegid! Sellega on tänane Riigikogu istung läbi. Kohtume istungisaalis homme hommikul kell 10.

Istungi lõpp kell 19.57.