Tere päevast, austatud ametikaaslased! Tere päevast, lugupeetud ministrid! Alustame 9. juuni infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Infotundi registreeris end kohalolijaks 37 Riigikogu liiget, puudub 64 rahvasaadikut. Täna osalevad infotunnis valitsusliikmetest peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang ning siseminister Marko Pomerants.

Võime nüüd alustada küsimustega. Esimesena saab küsimuseks sõna Mai Treial. Küsimus on peaminister Andrus Ansipile ja teema puudub Estonian Airi tulevikku. Palun, kolleeg Treial!

Lugupeetud peaminister! Majandusministeerium teatas 4. juunil, et riik saab endale 90% Estonian Airist, suurendades lennufirma aktsiakapitali 280 miljoni krooni võrra. Ülejäänud 10% jääb ajutiselt SAS-ile. 2008. aasta novembris avaldasite teie arvamust, et täiendavat kapitalisüsti sooviva lennufirma Estonian Air tegevus näib sihitu tõmblemisena, mille tõttu ei ole valitsus veendunud, et rahasüst võib ettevõtet päästa. Samuti ei olnud teie väitel valitsus veendunud, et järjekordne rahasüst võiks Estonian Airi kvaliteeti tõsta. Minu küsimus on: millistel põhjustel on valitsus nüüd jõudnud veendumusele, et erinevalt 2008. aastast võib riigi rahasüst selle firma päästa?

Teatavasti on Estonian Airil olnud kolm vähemusaktsionäri. Ja niisugune aktsionäride jaotus ei ole mitte kõige parem olnud, kus ettevõttes ei ole ühte enamusaktsionäri, kes vastutab ettevõtte käekäigu eest. Alati on jäänud vähemalt ühele aktsionärile tunne, et kaks teist aktsionäri lepivad tegevuses kuidagi kokku ja see üks pole olnud piisavalt informeeritud, mis kaalutlustest lähtudes mingid otsused ettevõttes on langetatud. Teatavasti ei ole asjade säärane areng Estonian Airis olnud mitte kõige parem. Möödunud aastal me pidime eraldama raha selleks, et Estonian Airis aktsiakapitali suurendada. Tänavu on kahjumi tootmine jätkunud ja ka möödunud aasta lõppes küllalt suure kahjumiga, mille tagajärjel on kogu aktsiakapital praegu nulliks muutunud. Ja nüüd me oleme valiku ees: kas öelda, et lõpetame investeerimise sellesse ettevõttesse, las ta läheb pankrotti, või siis ütleme, et meile läheb lennuühendusi Tallinna ja muude Euroopa linnade vahel hädasti vaja ja et me jätkame investeerimist Eesti enda lennukompaniisse. Valitsus valis selle teise tee. Meiega tuli investeerimistes kaasa ka SAS, kes oli nõus osa oma Estonian Airile antud laenust konverteerima aktsiakapitali. Ja nii ongi uus aktsiate jaotus selline, et 90% on Vabariigi Valitsuse käes ja 10% SAS-i käes.

Esimene täpsustav küsimus, palun, Mai Treial!

Lugupeetud peaminister! Te juba pisut avasite ka seda, milline on visioon Estonian Airi tulevikust. Kas te saaksite seda veidi pikemalt lahti seletada? Palun täpsustage, milline on valitsuse visioon Estonian Airi tulevikust!

On väga oluline, et Eestil oleks lennukompanii. Et Eestis oleks üks tegutsev lennukompanii, kes vastutaks eelkõige selle eest, et Tallinna ja teiste Euroopa linnade vahel oleks olemas lennuühendus. Me ei saa kindlalt loota sellele, et mingid muud kompaniid, kes ka Baltikumi turul tegutsevad, hakkavad korraldama meile sobiva sagedusega lende Tallinna ja teiste Euroopa linnade vahel. Me teame mitmelt poolt maailmast näiteid, et tänu lennuliinidele on tekkinud terveid linnu. Ameerikas on mitu sellist linna, kus enne seda, kui lennukompanii otsustas sinna lendama hakata, oli paar-kolmsada või nelisada tuhat elanikku, pärast seda aga, kui sinna lendama hakati, kasvas elanike arv viie, kuue, kümne miljonini. Lennuühendused on ühele riigile ülimalt olulised ja seetõttu ei saa me leppida sellega, et äriühing on kahjumis, aktsiakapital või omakapital on negatiivne. Me ei saa selle äriühingu käekäigust distantseeruda ja öelda, et meid see ei huvita.
Lennunduses on selline reegel, et lennundus toidab tööstust ja tööstus toidab lennundust. Kus on olemas arenenud tööstus, seal elavad lennuliinid hästi, kus tööstust ei ole, seal lennuliinid hästi ei ela. Ja tegelikult kehtib ka vastupidine reegel: kus lennuliine ei ole, seal tööstus ei arene. Me ei taha, et Eesti muutub selliseks riigiks, kus tööstus arenema ei hakka. Seepärast seisneb meie põhivisioon selles, et lennuühendus Tallinna ja teiste Euroopa linnade vahel peab olemas olema, peab arenema.

Teiseks täpsustavaks küsimuseks saab sõna Mai Treial. Palun!

Kui üks ettevõte vajab lisafinantseerimist, siis nagu te ka ise öelnud olete, peab selleks, et lisafinantseeringut saada, olema hea äriplaan. Ma eeldan, et see on olemas. Aga kust ja mille arvel see 280 miljonit krooni võetakse, mis makstakse Crescole tema 17%-lise osaluse eest?

Aktsiakapitali laiendamiseks võetakse raha riigi reservidest ja see on finantseerimistehing. Ma tahaksin kummutada selle valearvamuse, et riik ostab kellegi käest osalust. Ei osta osalust. Estonian Airi aktsiakapital väheneb nullini, sest kahjum tuleb millegagi katta. See kaetakse aktsiakapitali arvel ja kõigi kolme senise aktsionäri osalus on 0 krooni selles äriühingus. Nüüd on kaks aktsionäri kokku leppinud selles, et nad uuendavad aktsiakapitali ja see uuendamise määr on selline, mis tagab SAS-ile 10%-lise osaluse ja Eesti Vabariigile 90%-lise osaluse. Mulle teadaolevalt kolmas senine aktsionär ei ole avaldanud soovi veel täiendavalt kümneid miljoneid Estonian Airi investeerida.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Austatud peaminister! Estonian Airi saaga algas juba aastal 2006, kui 50–60 miljonit miinust teeniti iga aastaga. Suletud lennuliine ma siin nimetama ei hakkagi. Aga selge on, et üldsus tahab teada selle päästeoperatsiooni eesmärke. Kas selle päästeoperatsiooni eesmärk on leida uued finants- või lennundusinvestorid? Me ju teame, et ega mingit suurt demograafilist plahvatust meil siin ei teki. Lennuliinid on sellepärast kinni pandud, et pole kedagi vedada – pole inimesi. Tegelikult on see korrelatsioonis SKT-ga Euroopas. Mina tahan ikkagi teada ja ma usun, et kogu üldsust huvitab, mis ideed siin taga on. Mille tõttu uued lennuliinid peaksid tekkima ja äriinimesed hakkama siia Eestisse sõitma? Mis need ideed siin Eestis peaksid olema?

Räägin veel kord Eesti jaoks kõige olulisemast seoses lennuühendustega. See on see, et lennuühendus Tallinna ja teiste suuremate Euroopa linnade vahel peab olemas olema. Me ei taha paigutada Eestit kuhugi maailma tagahoovi. Me tahame, et Eesti inimesed saaksid lennata teistesse Euroopa linnadesse ja et ka Euroopast pääseksid investorid ühe päeva jooksul Tallinna, et neil oleks võimalik meie pealinna lennata.
Keegi ei ütle, et Estonian Airist peaks kunagi saama maailmakompanii, et Estonian Air peaks hakkama võistlema SAS-i või Luhfthansa või United Airlinesiga või ükskõik missuguse maailma suure ettevõttega. Pole aga sugugi õige väita, et väikesed lennukompaniid ei saa kasumiga töötada, et see on a priori välistatud. Jah, meil on olemas äriplaan. Selle äriplaani on koostanud praegune Estonian Airi juhtkond. Kuid kuna Estonian Air ei olnud oma seniste äriplaanide alusel tegutsedes võimeline kasumit tootma, siis ei saa praegune äriplaan kindlasti olla lõplik äriplaan, mille järgi too äriühing uute aktsionäridega või uutes proportsioonides aktsiakapitaliga tegutsema hakkab. Kindlasti peab äriplaani edasi arendama, see tuleb üle vaadata. Aga eesmärk on püstitatud sellisena, et Tallinnast peaks olema võimalik ühe ümberistumisega lennata vähemalt 30 sihtpunkti ja need ümberistumised peaksid toimuma kõige rohkem poolteise tunni jooksul. Sellised ühendused tuleb Eesti inimestele kindlasti garanteerida.

Jaan Õunapuu, palun!

Lugupeetud peaminister! Loomulikult saab nõustuda sellega, et neid võimalikke sihtpunkte peab olema palju. Kuid minu küsimus puudutab selle firma kaadripoliitikat. Teadaolevalt on Eestis praegu tublisti üle 100 000 töötu ja mõni aeg tagasi koondas Estonian Air rohkem kui kümme pilooti. Need olid Eesti piloodid ja paljud nendest on leidnud tööturul uue väljundi, aga enam mitte siin Eestis, vaid mujal. Nüüd oleme saanud teada, et Estonian Airi on ajutiselt võetud tööle teatud hulk piloote, nende hulgas ka välismaalasi. Küsimus: kuidas teie, härra peaminister, sellesse suhtute?

Veel kord olgu öeldud, et Eesti riik oli Estonian Airis vähemusaktsionär ja paljud otsused on langetatud nii, et Eesti riik pole nendest teadlik olnud, ammugi pole Eesti riik saanud otsuste langetamise protsessis osaleda. Mina iseenesest pean ülimalt lühinägelikuks otsuseks lahti lasta päris arvestatav hulk Eesti piloote. Nüüd on muidugi Estonian Air raskustes, sest need hea kvalifikatsiooniga piloodid leidsid väga kiiresti rakenduse teistes lennundusettevõtetes ja praegu on Estonian Airi piloodid küllalt kõvasti koormatud. Kuulda on, et isegi reise ei ole võimalik teha, sest pole piloote. Tegelikult tegutsevad piloodid avatud tööjõuturul ja see on küllalt tavaline teisteski riikides. Piloodid töötavad väga erinevates lennundusfirmades üle kogu Euroopa, nii et nad ei pea piirduma enam ühe kodumaise lennukompaniiga – nad ei ole selle kompanii külge aheldatud, neil on vabadus müüa oma tööjõudu võimalikult kalli hinna eest, võimalikult parematel tingimustel. Aga veel kord: minu meelest ei olnud see kuigi kaugelevaatav otsus, kui otsustati vabaneda kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust, mõtlemata sellele, mis saab poole aasta pärast või aasta pärast.

Selle teema raames viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Heimar Lenk!

Härra peaminister! Peab järjekordselt ütlema, et teid on äärmiselt meeldiv kuulata.  Te räägite väga hästi, kohe kõrva paitab, kui kuuleme, et Tallinn peab arenema ja Eesti inimesed peavad saama lennata sinna, kuhu nad tahavad, jne. Aitäh selle eest! Aga mul on üks küsimus. Äkki te pisut kergitate seda salajast eesriiet, mille taga teil need ideed sünnivad. On räägitud viis, kuus, kümme aastat, et teeme nii, aga järsku, üleöö tuleb peaminister Riigikogu ette ja ütleb, et nüüd teeme homsest nii. Nii oli Eesti Energiaga, nii on Eesti Õhuga praegu. Kas need head ideed sünnivad teil kodus või Tartu-lähedase sõpruskonna rüpes? Äkki te natuke räägite meile sellest.

Austatud härra Heimar Lenk! Te olete üks kõva naljamees küll, seda ma pean siit puldist täna tunnistama. Kui me räägime Eesti Energiast, siis mul on teile vastuküsimus: mis ideedest on jutt? Eesti Energia on koostanud äriplaani, investeerimiskava. See on sündinud Eesti Energia juhatuses, seda on arutatud ettevõtte nõukogus, seda on arutatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on toonud investeeringukava Vabariigi Valitsuse töölauale ja Vabariigi Valitsus on oma otsused langetanud, nii nagu tema õigeks on pidanud. Estonian Air – täpselt sama lugu. Probleem ettevõttes on olemas, ettevõte tegutseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eksperdid on analüüsinud erinevaid arengustsenaariume, esitanud oma seisukohad valitsuskabineti nõupidamisele, valitsuskabinet on asja arutanud ja langetanud põhjendatud otsuse. Härra Lenk, nii need protsessid ühes demokraatlikus riigis käivadki.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena saab küsimuseks sõna Georg Pelisaar. Küsimus on suunatud siseminister Marko Pomerantsile ning teema puudutab lasketiirudele kehtestatud nõuete täitmist. Palun, Georg Pelisaar! Palun vajutada klahvile "Sõna"!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud siseminister! Eesti riik on viimastel aegadel pühendanud üsna palju tähelepanu oma elanike turvalisuse tagamisele ja see on kahtlemata hea. Nii on meil märgatavalt paranenud liiklusohutus ja ka tööohutusalane olukord. Samal ajal on meil ohutuse tagamisel veel üsnagi suuri küsitavusi. Näiteks on Eestis ohutuse tagamine ja järelevalve selle üle randades tunduvalt parem kui lasketiirudes. Seadus ütleb, et tsiviilkäibes olevate relvade üle teostab järelevalvet politseiamet, aga lasketiiru kohta selles otseselt midagi öeldud pole. Härra minister, kes peaks seda järelevalvet teostama?

Aitüma küsimuse eest! Küsimus on selles, mis järelevalvest on jutt. Kui me räägime turvalisusest ja ohutusest, siis järelevalvet lasketiirudele litsentside ehk tegevuslubade andmise üle teostab Politsei- ja Piirivalveamet. Kõik sõltub sellest, millises Eestimaa osas konkreetne lasketiir on. Kui see on Lõuna-Eestis, siis on järelevalvaja Lõuna Prefektuur. Lasketiirude kasutamisega võivad kaasneda muudki probleemid, näiteks neist kostev suur müra. Sellisel juhul teostab asjaomased mõõtmised Tervisekaitse Inspektsioon.

Täpsustav küsimus Georg Pelisaarelt. Palun!

Härra minister! Minu küsimus on ajendatud tegelikult Põlva valla külaelanike pöördumisest. Nad tunnevad muret Kadaja lasketiiru pärast. Tegemist on nõukogude ajal ehitatud lasketiiruga, mida tahetakse nüüd laiendada, aga see lasketiir asub üsna asustatud paigas. Lähim elamu paikneb sellest lasketiirust umbes 150 meetri kaugusel. Kui järgida kas või teie enda ministeeriumi määrust, siis ei tohi hooneid tule suunas lähemal olla kui 2–5 km ja laskmised peaksid ka olema täpselt reguleeritud. Paraku toimuvad külaelanike väitel laskmised selles tiirus suvalisel ajal. Kuidas te niisugust olukorda kommenteerite?

Aitüma! Lahtise lasketiiru puhul on tõepoolest niimoodi ette nähtud, et ohutusala pikkus laskmise suunas peab olema märkide joone taga olenevalt kaliibrist vähemalt kaks kilomeetrit. Kui on tegemist täiskaliibrilise relvaga, siis isegi viis kilomeetrit. Kadaja lasketiir on poolkinnine lasketiir, kus nõuded on teistsugused. Poolkinnine tähendab seda, et seal on olemas nii otsavall kui ka külgmised ohutusvallid. Mis puutub selle lasketiiru tehnilistesse tingimustesse, siis Lõuna Prefektuur kontrollis neid eelmise aasta kevadel. Ehituslikke puudusi ei tohiks seal olla ja seetõttu on Kadaja lasketiiru tegevusluba pikendatud kuni aastani 2014.
Põlva valla rahvas, kes seal Kadaja tiiru kandis elab, on kutsunud kokku avaliku koosoleku, mis minu arusaamist mööda toimus 26. mail. Seal arutati lasketiiru kasutamisega seotud probleeme kohalike elanike vaatevinklist. Minu käsutuses oleva informatsiooni kohaselt olid need probleemid seotud laskmise ajaga, mis olevat ettearvamatu. Arutelu käigus koosolek ka protokolliti ning jõuti Põlva Jahiseltsiga ühistele arusaamadele, mis ennekõike puudutavad laskeaegadest etteteatamist. Veel on seal tegemist detailplaneeringu protsessiga. Juunikuus peaks kogu seda küsimust arutama Põlva Vallavolikogu.

Teine täpsustav küsimus Georg Pelisaarelt. Palun!

Lugupeetud minister! Tõsi ta on, see koosolek toimuski. Ja inimesed kurtsid seal, et probleemid ei ole sugugi lahendatud. Ikka veel ei ole kõikjale vajalikesse kohtadesse püstitatud lasketiiru olemasolu märkivaid viitasid, nii et selle lähedusse võivad sattuda jalgratturid, lapsed, marjulised, seenelised, matkajad. Ühe kinnistuomaniku maale olevat lennanud nii haavleid kui ka lasketaldrikuid. Õnneks ei ole küll keegi siiani viga saanud. Ning loomulikult teeb inimestele muret ka müra, mida laskmine põhjustab. Kui elamud on nii lähedal, siis on müra olemasolu ilmne. Teie erakonna minister tahab varsti gümnaasiumide arvu vähendada, nii et igasse maakonda jääks üks. Kas lasketiirude arvu võiks ka vähendada, nõnda et igasse maakonda jääks üks ja Kadaja lasketiiru võiks likvideerida?

Aitüma! Näiteks Rakveres me kavatseme hoopiski ühe lasketiiru elule äratada, üks vana kinnine lasketiir on seal tolmu alt välja otsitud. Mina arvan, et laskeoskus on Eesti noortel inimestel, olgu nad tüdrukud või poisid, üks tähelepanuväärne oskus, nii et seda tuleb arendada. Peale selle on see ka spordiala ja selles mõttes ma ei arva, et tiire tuleks kinni panna.
Kui Kadaja lasketiiru juurde tagasi tulla, siis seal on kahte laadi probleeme. Osa on seotud müraga ja osa detailplaneeringu koostamisega, mis puudutab haavlilaskmise kaarrada. Kohalike inimestega käib praegu diskussioon. Kindlasti arutatakse detailplaneeringut ka volikogus. Mis puutub Siseministeeriumi osalusse ennekõike ohutuse seisukohast, siis Lõuna Prefektuuri esindajad on samuti saanud kutse sellele volikogu istungile ja on kindlasti kenasti platsis.
Üldiselt aga laskeharjutusi tuleb jätkata ja ma arvan, et ka Kadaja tiirus leitakse mõistlikud lahendused.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab küsimuseks sõna Lembit Kaljuvee. Palun!

Hea minister! Te mainisite ühes oma vastuses müraprobleemi. Mind isiklikult küll see ei häiri, kuigi ma olen Eisma küla elanik ning Karepa, Rutja ja Eisma rahvas on aeg-ajalt väljendanud oma pahameelt, et Rutjal algavad ka pühapäeva hommikul kella kuuest laskeharjutused. Kas seda aega kuidagi piirata ei saa? Ma ei ole küll selle probleemiga tegelnud, aga kuuldes siin seda juttu, tuli säärane mõte, et võib-olla pühapäeva hommikul kell kuus ei peaks tiirus automaatrelvadest laskmist hakkama harjutama. Mis te arvate?

Kuna Kadaja lasketiiru küsimus on meil praegu siin arutusel, siis toon näiteks, et seal püüti aegade suhtes kompromissi leida ja jõuti lahenduseni, et laskmised viiakse läbi kolmapäeval ajavahemikul 16–19 ja üks kord kuus laupäeviti kella 10–15. Rutjas aga on tegemist lasketiiruga, mis on ennekõike Kaitseliidu käsutuses. Seal on muidugi omaette probleem: mehed teevad ju nädala sees tööd – kel muidugi töö on – ja nädalavahetusel siis valmistuvad kodumaad kaitsma, harjutavad laskmist. Seega on loogiline eraldada selleks mingi aeg nädalavahetusel. Tuleks asja kohaliku kogukonnaga arutada ja kindlaks teha, kui suur see probleem on. Kui Kadaja tiiru juurde korraks veel inimeste pöördumise kontekstis tagasi tulla, siis Politsei- ja Piirivalveameti dokumendiregistris ei ole registreeritud ühtegi avaldust, mis oleks seotud Kadaja lasketiiru kasutamisega või probleemidega seal. Loomulikult, rahvas peab koosolekuid ja arutab, aga politseile ühtegi avaldust tehtud ei ole. Mainin seda lihtsalt faktina.

Sel teemal on viimane küsimus Kaia Ivalt. Palun!

Hea minister! Me kuulsime siin koos, et heal kolleegil Pelisaarel on sügavaid eksiarvamusi haridusküsimustest Eesti Vabariigis. Minu teada päris kindlasti ei ole haridus- ja teadusministril kavas hakata maakondades koole sulgema. Kas sul oleks võimalik heale kolleegile Lukasele edasi öelda, et ta annaks minu kolleegile Pelisaarele järeleaitamistunni haridusküsimustes?

Aitüma! Mina arvan, et kui mõni kolleeg soovib haridusküsimustes oma teadmistepagasit suurendada, siis kindlasti on kolleeg Lukas nende mure suhtes osavõtlik. Aga põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on võtnud teie tööst ju vähemasti viimase aasta ja kui kellelgi on olnud soovi, siis on tal olnud võimalik eelnõu menetluse käigus tõde haridussüsteemi kohta teada saada.

Tänan! Selle teema käsitlemise ma nüüd lõpetan.

Järgmisena saab küsimuseks sõna Aleksei Lotman. Küsimus on suunatud justiitsminister Rein Langile. Palun!

Hea minister! Me teame, et vaatamata arusaamale orjusest ja sellega kaasnevast inimkaubandusest kui millestki ajalooõpikuisse kuuluvast ei ole inimõiguste rikkumine paraku kuhugi kadunud ka tänasest maailmast. Kõige levinum on see teadaolevalt seksiäris, ja paraku ka Eestis. Meil on ju olemas mitmeid riiklikke arengukavasid ja programme, nii et pabereid vaadates justkui asi edeneb, ent ometi on hiljuti ajakirjanduses ilmunud mitu vapustavat lugu. Selle eest muidugi suur tänu nendele ajakirjanikele, kes selle jõleduse meie teadvuse hämaralt äärealalt päevavalgele tirisid! Samas oli lausa hämmastav, kui kergelt pääsesid kurjategijad ja kui vähe aitas riik kannatanuid. Kas meie riiklik poliitika on ikka piisavalt jõuline ja kas meie õigusaktid on piisavalt selged selle karjuva inimõiguste rikkumise probleemiga tegelemiseks?

Ilmselt viitate te ühele konkreetsele kohtuasjale, millest on olnud ka ajakirjanduses ehk täpsemalt siis Eesti Päevalehes juttu. Kindlasti ei hakka ma kommenteerima konkreetset kohtuasja. Selles kohtuasjas oli kohtu all ühtekokku 15 inimest ja kohtunik määras neile karistused lähtuvalt Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest oma äratundmise järgi. Mis ei tähenda ju seda, et vastavas paragrahvis, mis karistusseadustikus on olemas – § 133 –, on karistusmäär põhjendamatult väike. Grupiviisilise orjastamise eest on võimalik määrata kuni 12-aastane vanglakaristus. Aga veel kord: justiitsminister kindlasti ei hakka kommenteerima kohtuniku otsuseid, ta ei peagi teadma asja tehiolusid.
Seda ma võin küll kinnitada, et orjastamise kui kuriteoliigiga on tegeldud Eestis pidevalt ja lähtuvalt Palermo konventsioonist vaatame me praegu ka üle selle koosseisu detaile. Ma ei välista, et valitsus tuleb veel selle Riigikogu koosseisu ajal välja initsiatiiviga seda koosseisu pisut kohendada. Praegu võetakse orjastamise eest vastutusele ainult sellisel juhul, kui seda tehti vägivallaga ähvardades või siis isiku tahte vastaselt. See ei ole päris 100% kooskõlas Palermo konventsiooni mõttega.

Esimene täpsustav küsimus, Aleksei Lotman, palun!

Kui rahvusvahelisest õigusest juba juttu oli, siis Eesti ühines tänavu veebruaris Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastase konventsiooniga. Kuid millal valitsus toob selle siia majja ratifitseerida? Võib-olla see puudutab küll otsesemalt Välisministeeriumi, aga valitsus on teadupärast tervik ja ma oleksin tänulik, kui teada saaksin.

Selleks on väga selged protseduurid olemas. Minu parimat mäletamist mööda on meie majast need dokumendid Välisministeeriumile edastatud ja ju see oma rada pidi ühel hetkel valitsuse kaudu teile ratifitseerimiseks jõuab. Aga iseenesest ei tähenda see ratifitseerimine Eesti õigusruumi jaoks suurt midagi. Selle konventsiooni puhul on enamik – ja ma julgen kinnitada, et isegi valdav enamik, kaugelt üle 90% – nõudeid Eesti seadustesse juba lülitatud. Nagu ma teile ütlesin, tuleb meil ilmselt analüüsida paari kuriteokoosseisu. Üks neist on orjastamine. Ja teiseks, me peame langetama otsuse, kas me ei peaks teatud koosseisude ühendamise kaudu tekitama paragrahvi, mille pealkiri oleks "Inimkaubandus". Sellel oleks võib-olla teatav pedagoogiline põhjendus. Iseenesest kõik need teod, mis rahvusvaheliste konventsioonide alusel peavad olema Eestis karistatavad, on karistatavad teiste kuriteokoosseisude kaudu. Aga ma ei välista, et inimkaubanduse kohta käiv spetsiaalne karistusseadustiku paragrahv Eestis olema hakkab. Lihtsalt see nõuab veel täiendavat analüüsi.

Teine täpsustav küsimus Aleksei Lotmanilt. Palun!

Me oleme üldiselt võtnud suuna, et väga karm karistuspoliitika eriti midagi ei lahenda. Teoreetiliselt võib sellega isegi nõustuda. Samas tekib ikkagi küsimus, et kui meie seadustik sätestab alumise piiri niimoodi, et on võimalik pääseda väga kergete karistustega, siis kas meil on vähemalt ohvrite kaitseks piisavad mehhanismid? Praegu mulle tundub, et see päris nii ei ole. Kuidas see valitsuse poolt paistab?

Jah, karistuse diapasoon on praegu kehtivas õiguses üpris lai. Ma oleksin väga ettevaatlik alumise piiri kõrgemale tõstmisega, sest selline repressiooni miinimumi tõstmine iseenesest häid tulemusi ei anna. Pole kuskil andnud ja vaevalt et ta meilgi annaks.
Mis puutub orjastamise ohvrite kohtlemisse, siis siin on probleeme küll. Seda tuleb möönda. Nad on kriminaalmenetluses enamasti tunnistaja staatuses, mitte kannatanu staatuses, mis võib olla üks probleem. Ja teine küsimus on kindlasti see, et kui nende viimane elukoht ei ole Eesti Vabariigi territooriumil, siis ei maksa ka Eesti Vabariik neile kui ohvritele mingit kompensatsiooni. Aga see on minu arusaamist mööda rohkem juba Euroopa Liidu temaatika, kuidas selliste piiriüleste juhtumite puhul käituda. Eesti Vabariigil oleks ka üpris keeruline hakata maksma ohvri kompensatsiooni inimestele, kes küll võivad olla Eestist pärit, aga jäävad kuritegude toimepanemise tagajärjel näiteks alaliseks residendiks Hollandisse või Saksamaale või kuhu iganes ja kasutavad seal näiteks ka oma õigust tunnistajakaitsele. Nii et see on kompleks probleeme, mille üle tuleb mõtiskleda, aga oleks hea, kui selle üle mõtiskletaks koos kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesmaadega.

Selle teema raames on ka üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Maret Merisaar!

Lugupeetud minister! Te ütlesite, et üksikjuhtumeid te ei taha kommenteerida, aga Tedre tänaval, kus mina elan, pandi hiljuti kinni kaks kahtlast maja. Ja on veel üks Mikado baar, mis elanikke häirib. Ma ei saagi aru, kuidas te olukorda hindate: kas meil on piisav seaduslik alus, et politsei saaks selliseid juhtumeid uurida, või peaksime midagi parandama?

Võiks ju küsida Marko Pomerantsi käest, kas Politsei- ja Piirivalveameti dokumendiregistris on mõni kaebus avaliku korra ja rahu rikkumise kohta nendes paikades. Justiitsministeerium ei tegele avaliku korra rikkumisega Tallinna linnas. Kui te olete häiritud, siis võite iga kell pöörduda politseisse. Või kui teid häirivad mingid linnaplaneeringud, siis meil on olemas Tallinnas Linnavalitsus, kes võiks sellega tegelda.

Tänan! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Järgmine teema on vabatahtlike päästjate tegevus. Küsimuseks saab sõna Kalvi Kõva, küsimus on siseminister Marko Pomerantsile. Palun!

Hea istungi juhataja! Hea siseminister! Kuu aega tagasi me võtsime siin Riigikogu saalis vastu päästeseaduse, mille üle on kõigil kindlasti hea meel. Tolle päästeseaduse raames me viimaks fikseerisime päris konkreetselt, kuidas käib vabatahtlike kaasamine päästetöödele. Pärast selle seaduse vastuvõtmist on ministeeriumi poolt kuulda olnud mõtteid, et aja jooksul võiks võimalikult palju funktsioone vabatahtlikele päästjatele üle anda, mille üle ka minul on väga hea meel. Aga äkki te valgustaksite meid natukene, mis funktsioone te soovite üle anda ja millal need asjad võiksid juhtuda?

Aitäh küsimuse eest! Terve eilne päev kulus meie majas päästetemaatikale. Me vaatasime oma teenistusele ja selle perspektiividele otsa ning ma pean ütlema, et järgmistel aastatel jätkub Eesti päästeteenistus kui selline ikka riikliku päästeteenistusena, partneriteks vabatahtlikud päästjad kas konkreetsete komandode näol või siis üksikisikutena, nagu nüüd seadus lubab. Eile ma küsisin ka, kas on juba avaldusi esitatud selle uue seaduse alusel. Seadus ju veel ei kehti. Sain vastuseks, et avaldusi on esitatud ja nendele inimestele on pakutud võimalust ühineda vabatahtlikega.
Mismoodi saaks vabatahtlikke kasutada? Seal pole midagi uut, see käib ka praegu niimoodi. Meil on üle riigi 78 abikomandoga lepingud, mille alusel nad on meile abiks päästetööde teostamisel kohtades, kus riiklikku komandot ei ole. Kindlasti jääb selline suund edaspidigi, et neid võimalikult palju kasutada. Väga tähtis on ennetustegevus. Oluline on ikkagi õnnetused ära hoida, mitte jääda lootma kustutamise peale. Need mõlemad töösuunad eeldavad ka panustamist koolitusse. Mismoodi aga tõhusamalt vabatahtlike pritsumeestega edasi minna? Ma arvan, et omavahel diskussiooni pidades. Jaanuarikuust on meil olemas Eesti Priitahtlik Päästeliit. Nende esindus on minuga kohtunud ja me oleme nõus koos nendega maha istuma.

Täpsustav küsimus Kalvi Kõvalt. Palun!

Aitüma! Ma tean, missugune on riigieelarve seis, aga küsin ikkagi. Praegu on seis selline, et Päästeameti 2010. aastaks kavandatud lepingute üldraami järgi saab MTÜ selleks, et väljasõidule sõita, kas vallalt toetust või maksab selle ise kinni. Kuidas te aga järgmist aastat planeerite? Kas selline seis, kus MTÜ iga väljasõiduga kahjumisse jääb, võiks tuleval aastal muutuda?

Eks vabatahtlik tegevus ongi selline, millele eri osapooled püüavad kaasa aidata. Ühelt poolt on riik teinud päästetöid puudutava lepingu, teiselt poolt on olemas ka kohaliku omavalitsuse initsiatiiv. Kui me räägime 2011. aasta eelarve koostamisest, siis kahjuks pole meil võimalik suurendada nende teenuste rahastamist mitte mingil muul moel, kui võttes raha ära riiklikult teenistuselt. Samal ajal on praeguse majandussituatsiooni tõttu meie eelarve struktuur juba niigi väga halb: umbes 80% on palgakulu ja 20% majanduskulu. Me ei saa muul moel edasi minna, kui peame nüüd panustama majanduspoolde. Tõepoolest, on ju väga tore, et meil on vabatahtlikud ja riiklikud päästjad, aga bensiini peaks ka masinas olema. Me ei saa lisaressurssi muul moel tekitada kui vähem päästjaid tööl hoides – kui me räägime, et vabatahtlikele on rohkem raha vaja. Aga kui valik vaid selline on, siis meie teenistused suunaksid raha ennekõike majanduspoolele, et riik ise suudaks oma komandode tegevuse tagada.

Teine täpsustav küsimus Kalvi Kõvalt. Palun!

Nüüd minu viimane küsimus selles plokis. Hea minister, te mainisite Eesti Priitahtlikku Päästeliitu, mis aastavahetusel siinsamas Riigikogu hoones konverentsikeskuses loodi. Ma tean, et päästeliidu esindajad on teie juures käinud ja ühe taotluse esitanud, mis kätkeb endas ka väikest tuge päästeliidule. Äkki te oskate ütelda, mis võiks teie vastus olla?

Aitüma! Minuni see taotlus pole jõudnud, aga ma oskan ju mõtteid ka lugeda. Eks inimesed, kui ministrile taotlusi kirjutavad, küsivad raha. Praegusel hetkel, kolmveerand kaks tänasel kuupäeval ei oska midagi lubada. Pole nagu seda raha võtmise kohta tänase päeva seisuga. Aga alati on olemas eelarveprotsess ja vaatame sügisel, elame-näeme, kui osavõtlikud siin saalis ollakse.

Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimesena saab sõna Aleksei Lotman. Kolleeg Lotman, palun!

Hea minister! Minu küsimus on samal teemal, aga raha vähemalt otseselt ei puuduta. Lisaks nendele vabatahtlikele päästjatele, kes on kas organiseerunud spetsialiseeritud vabatahtlikeks päästeüksusteks või päris ükshaaval end vabatahtlikuna registreerinud, on mitmesuguseid kodanikuühendusi, kes muu hulgas on valmis osalema ka päästetöödel. Keskkonnaorganisatsioonid on tublisti panustanud näiteks õlitõrjesse. Meil on olemas üks väga suur vabatahtlike organisatsioon, kes tegeleb valdavalt riigikaitsega, nimelt Kaitseliit, kelle üheks funktsiooniks on algusest peale peetud seda, et ta võiks osaleda ka päästetöödel. Mingil määral on seda tehtud, kuid minu hinnangul on see panus jäänud natuke väheseks. Kas on mingeid plaane sellele ülesandele uue hingamise andmiseks?

Aitüma! Õnneks on meil olnud ka selliseid aastaid, kus on puhkajale kehv suvi ja tuletõrjujale või päästjale hea suvi. Väga ulatuslikke ja pikaajalisi maastikupõlenguid, kus olnuks vaja suures mahus lisatööjõudu, pole olnud. Päästeameti jaoks on Kaitseliit kui organisatsioon kindlasti partner. Ent igal pool on jälle rahaküsimused. Mis puutub sellesse, kas me majanduslikult suudaksime sellele uut vunki anda, siis lähitulevikus ei suuda. Inimsuhete seisukohalt aga on see kindlasti võimalik. Ka võiksime vaadata, mis Kaitseliidu hoovi peal või kusagil ladudes sellist seisab, millest võiks õnnetuste puhul abi olla.

Järgmisena saab sõna Marika Tuus. Palun!

Austatud minister! Minul on konkreetne küsimus Tabivere valla kohta. Nimelt on sealsed inimesed minu poole pöördunud. Probleem on selles, et suure kärpimise poliitika tõttu, aga ka selle tõttu, et Tabivere komando päästedepoo ülalpidamise kulud on väga suured, on vald raskes olukorras. Ja nad pöördusid minu poole murega, et tegelikult peaks päästmise valdkond nagu riigi kohustus olema, aga riik ei ole tahtnud seda nendelt üle võtta. Mil määral te olete selle probleemiga kursis ja mis oleks teie lahendus? Ma tegelikult tahtsin üsna varsti teile sel teemal kirjaliku küsimuse esitada, aga võib-olla saame jutu täna ära räägitud.

Aitüma! Konkreetse komando majanduslikes küsimustes ei ole minu poole pöördutud. Selles mõttes ei ole teema mulle tuttav. Meil on Eestimaal neli päästekeskust ja sellised igapäevased teenistuse küsimused on mõistlik püüda lahendada päästekeskuste juhtidega. Margo Klaos on Lõuna-Eestis see isik. Mis puutub riigi poolt mingisuguste ülesannete juurdevõtmisse või komandode arvu suurendamisse, siis midagi sellist lähiaastatel kindlasti plaanis ei ole.

Ja selle teema lõpetab küsimus Mati Raidmalt. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Pöörduks korra ajalukku. Vabatahtlike päästjate ajalugu on väga pikk ja kangelaslik. Ja seda on jäädvustanud selline institutsioon nagu tuletõrjemuuseum, kes Tallinna vabatahtlike omaaegsest kinnisvarahuvist sai välja puksitud tema ilusatest muuseumiruumidest aastaid tagasi. Siis kadus ministeeriumi poliitilisel otsusel ära nimi, jäi sisejulgeoleku muuseum. Samas on nad mures ka oma staatuse pärast ja täna on vist küsimärke väga palju selle asutuse ümber, mida me kutsume tuletõrjemuuseumiks. Kas härra minister oskab süstida natukene optimismi, et tuletõrjemuuseum on ja jääb ja et ta ka geograafiliselt tänasest asukohast väga kaugele ei liigu?

Aitüma! Plaanis oli ta Narva viia! Nali muidugi, aga miks ka mitte. Mis puutub siseturvalisuse muuseumi või tuletõrjemuuseumi, mis tegelikult tema õige nimi oleks, siis täna me oleme pühendanud sellele teemale poolteist tundi, me oleme kohtunud asutuse direktori, tehnikahoidja ja giidiga ning oleme vaadanud muuseumi viie kuu tegevuskava üle.
Minu meelest pole see muuseum kogu haldusalas saanud eelkäijate mitte just suurima pühendumuse osaks. Põhiline on olnud see, et politseinikud on tänaval ja ka päästjad ametis – see on olnud hädavajalik ja muuseum on jäänud tagaplaanile. Homseks on kokku kutsutud grupp inimesi, kes peaks olema sellele muuseumile nõuandvaks koguks, ja mina arvan, et see kogu peab hakkama ka tegelikult tööle. Talle tuleb anda ülesanded ja selle muuseumi arengusse tuleb panustada.
Mis puutub selle muuseumi asukohta, siis ma arvan, et Tallinn, Soo tänav 2 on tema aadress. Selline vastus sai ka selgelt öeldud. Mis ei tähenda aga seda, et mujal Tallinnas ja ka mujal Eestimaa paikades ei võiks midagi teha. Praegu on ju tehnika Sakus ning lennusadama angaarid on plaanis koostöös meremuuseumiga kasutusele võtta. Vaatame, mis ühiselt teha annab. Aga kindlasti tuleb, nagu kolleeg Lotman juba ütles, ettevõtmisele hoogu juurde anda.

Lõpetan selle teema käsitlemise.

Tänase infotunni registreeritud teemadest viimane puudutab ajakirjandust. Küsijaks on Jaan Kundla ja küsimus on justiitsminister Rein Langile. Palun!

Austatud justiitsminister! Sageli kuuleme ja veelgi rohkem loeme ajalehtedest ebaobjektiivset informatsiooni mõningate sündmuste, olukordade, inimeste jne kohta. Vahel tunnistatakse inimesi kriminaalkurjategijateks enne, kui seda on teinud kohus, ja sellega tekitatakse asjaosalistele põhjendamatuid kannatusi. Kahjuks püütakse sageli anda hinnang toimunule tumedates värvides, sest see müüvat paremini. Kuna ajakirjandusseaduse vajalikkuse ümber on olnud palju vaidlusi, siis korralikku seadust meil olemas ei ole. Siit küsimus: milliste seadustega on reguleeritud ajakirjanduse tegevus? Kas neid seadusi täidetakse ja mida oleks vaja teha olukorra parandamiseks?

Jah, tõepoolest, selle üle, kas Eestis peaks ajakirjandusseadus olema, on vaieldud ja debateeritud rohkem kui kümme aastat. Ja alati on jõutud järeldusele, et uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga maailmas on ajakirjanduse olemuslik piiritlemine väga keeruline. Ka mina isiklikult ei toeta eraldi ajakirjandusseaduse ei väljatöötamist ega vastuvõtmist, kuna sellise seaduse olemasolu tekitab kindlasti suuri probleeme seoses Eesti põhiseaduse paragrahvidega 44 ja 45. Paragrahv 45 sätestab sõnavabaduse ja igaühe õiguse levitada vabalt oma ideid ükskõik millisel moel – nii sõnas, pildis kui ka muul viisil. Ajakirjanduse vastutus on meil reguleeritud Eestis kehtiva võlaõigusseadusega. Praegu on ka Riigikogu menetluses ringhäälinguseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise eelnõu, mis on esimese lugemise edukalt läbinud ja mida menetleb Riigikogu õiguskomisjon. Eelmisel nädalalgi oli õiguskomisjoni istung, kus seda teemat käsitleti. Ma isiklikult loodan, et võlaõiguse muudatused, mis konkretiseerivad vastutust isikutele mittevaralise kahju tekitamise eest, võetakse Riigikogus vastu veel selle aastanumbri sees. Tänan väga!

Esimene täpsustav küsimus. Palun, Jaan Kundla!

Lugupeetud minister! Saan aru, et demokraatlikus riigis on sõnavabadus ja demokraatlik ajakirjandus. Kuid minu arusaamise järgi eeldab demokraatlik ajakirjandus ka professionaalseid, haritud ja erudeeritud ajakirjanikke. Praegu seda mõningatel juhtudel täheldada ei saa. Üks demokraatia põhitingimusi on see, et keegi ei tohi rikkuda teise inimese demokraatlikke õigusi. Aga seda ometi tehakse. Hiljuti juhtusin televiisorist nägema küsitlust rahva rahulolu kohta meie ajakirjandusega. Tulemus oli jahmatav. Üle 80% inimestest ei ole ajakirjanduse tööga rahul. Kuidas te kommenteerite: kas see olukord on normaalne? Kuidas edasi?

Justiitsministri haldusalas ajakirjandus kindlasti ei ole. Ja kui teha näiteks uuring, kui palju Eesti rahvast on rahul Estonian Airiga, siis ma arvan, et tulemus oleks umbes samasugune: 80% ei ole rahul. Aga mis puutub ajakirjanduse vastutusse, eriti teemal, mille te oma küsimuses tõstatasite, et kas keegi tembeldatakse kurjategijaks enne jõustunud kohtuotsust, siis juba põhiseaduses on öeldud väga selgelt, et mitte kedagi ei või kuriteos süüdi olevaks tunnistada ilma jõustunud kohtuotsuseta. Ja kui selle vastu eksitakse, siis see ei ole mitte üksnes eetiline probleem, vaid ka õiguslik probleem. Sellest õiguslikust probleemist ajendatuna ongi valitsus esitanud Riigikogu menetlusse ringhäälinguseaduse ja võlaõigusseaduse muutmise eelnõu. Mul jääb siin üle veel üks kord avaldada lootust, et see seadus juba selle aastanumbri sees vastu võetakse. Kui te küsite minu kui inimese käest, kas on normaalne, et 80% elanikest ei ole teatud teenusega rahul, siis kindlasti ei ole see hea. Ning see peaks olema piisav signaal sellele tööstusele, kes ennast meediatööstuseks nimetab.

Teine täpsustav küsimus Jaan Kundlalt. Palun!

Lugupeetud minister! Minule teadaolevalt on Justiitsministeerium esitanud pressinõukogule kaebuse, mis kindlasti oli juriidiliselt korrektne ja põhjendatud. Kuid seda ei rahuldatud. Kuidas te seda kommenteerite?

Mis mul siin ikka kommenteerida on? Me oleme esitanud pressinõukogusse palju kaebusi ja osa nendest on leidnud rahuldamist, osa ei ole. Minu meelest on see pressinõukogu kompilatsioon praeguses kontekstis pisut kummaline. Arutada omaenda rikkumisi omaenda esindajate poolt tundub vähemalt minule pisut naljakas.

Kohapeal registreeritud küsimuseks saab sõna Lauri Laasi. Palun!

Austatud minister! Mõni aeg tagasi pakkus teie kolleeg, kes istub teie paremal käel, Marko Pomerants nimelt, välja, et Eestis võiks olla meediaministri koht. Kuidas teie sellesse mõttesse suhtute? On see hea mõte või on see halb mõte?

Marko on siin, te võite tema enda käest seda küsida. Mina kindlasti meediaministeeriumi asutamist ei toeta. Ma arvan, et siin on mingisuguse infomüraga tegemist. Mis puutub Eesti riigi korraldusse, siis teataval määral on need küsimused Kultuuriministeeriumi haldusalas. Seda aga ainult nii palju, et Kultuuriministeeriumi kaudu käib avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine. Samas ei ole ministeeriumil õigust sekkuda mingil määral rahvusringhäälingu programmi tootmisse ja nii see peabki olema. Minu meelest ei vaja Eesti mingisugust meediaministeeriumi, -peavalitsust, -ametit või -inspektsiooni. See oleks selgelt üle pingutatud. Küll aga lasub Eesti riigil teatav ülesanne, et kõik Eesti territooriumil elavad inimesed, sõltumata sellest, mis keeles nad oma kodus kõnelevad, saaksid selle kohta, mis selles saalis toimub, adekvaatset informatsiooni. Selles osas on meil selgelt vajakajäämisi ja mina ei tea, kuidas seda peaks lahendama.

Aitäh! Lõpetan selle teema arutelu. Sellega on kõik tänase infotunni eelnevalt registreeritud teemad käsitletud.

Nüüd on võimalus mõne minuti jooksul registreeruda kõigil nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad ministritele küsimusi esitada eelnevalt registreeritud teemade väliselt. Ma palun nimetada kõigepealt minister, kellele küsimus on mõeldud, ja seejärel küsimus. Esimesena saab sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mul on küsimus austatud peaministrile. Meie omavalitsused räägivad praegu riigiga läbi, nii nagu seda on aastaid tehtud. Räägiti läbi ka 2008. aastal, mil omavalitsused arvestasid, et neil on iseseisev tulubaas, ja tegid iseseisvad eelarved. 1. aprillist 2009 aga vähendati järsku füüsilise isiku tulumaksust omavalitsustele laekuvat osa 11,93%-lt 11,4%-le. Praegu läbi rääkides omavalitsused loodavad, et nende määr taastatakse – et taastatakse 11,93%. Sellest lootusest on teada antud ka regionaalministrile. Minu küsimus on: kas regionaalminister on selle küsimuse valitsusse toonud?

Valitsus ei ole veel arutanud järgmise aasta eelarvet. Me jõuame selleni. Aga praegused prognoosid ei luba küll tulude kiiret kasvamist ja seetõttu ma ei hellitaks väga suuri lootusi, et kohalikud omavalitsused saavad täiendavaid vahendeid.

Lembit Kaljuvee, palun!

Mul on küsimus peaministrile. Viimastel päevadel on väga teravalt tõusetunud meie vabadussamba problemaatika. Kuidas teie kui peaminister suhtute Kaitseministeeriumi ja lugupeetud kaitseministri tegevusse selle küsimuse valgustamisel ja lahendamisel?

Ei ole vaja olla suur ekspert, et tunnistada, et selle hankega ei ole Eesti Vabariigil läinud just kõige paremini. Kuid nagu kaitseminister saan ka mina avaldada lootust, et kõik puudused saavad kõrvaldatud ja ükskord saabub aeg, kus ehitusmehed enam ei pea Vabadussõja võidusambaga tegelema.

Suur tänu, head kolleegid! Meie infotunniks ettenähtud aeg on läbi. Aitäh valitsusliikmetele infotunnis osalemise eest! Tänane infotund on lõppenud.