Head kolleegid! Töökohtade loomise seaduse tutvustamist alustan ma ühe inimese sõnadega, kes on siin Riigikogu kõnetoolis käinud ka eksperdina. See on professor Marju Lauristin, kes ühes oma väga põhjalikus intervjuus ütles, et selleks, et praegusest väga suurest august välja saada, vajame me kõiki töökohti, et me saaksime üle olukorrast, mis sunnib inimesi välismaale minema, olukorrast, mis tekitab meil terve põlvkonna lapsi, kel on kogemus vanemate töötusega ja kellel on seeläbi lõigatud ära tiivad edasiseks arenguks. Seetõttu on ka Keskerakonna töökohtade loomise seadus välja tulnud nelja meetmega, kuidas luua Eestis töökohti.
Valitsuse ametlike prognooside kohaselt jääb tööpuudus Eestis veel mitmeks järgmiseks aastaks ülisuureks. 2011. aasta töötust nähakse samal tasemel, kui see oli 2009. aasta detsembris, ja aastal 2012 on tööpuudus prognooside kohaselt niisama suur, kui oli möödunud aasta oktoobris. Meenutage, et juba möödunud aasta oktoobris oli meie jaoks tööpuudus ülisuur. Järgmiseks 30 kuuks, mis on prognoosides vaatluse alla võetud, jääb ligi 100 000 inimest endiselt töötuks. Eurostati andmete kohaselt oli möödunud aastal kõigist Euroopa Liidu riikidest just Eesti kõige kiirema töötuse kasvuga riik. Ametlik töötute statistika on küll vähenemas, kuid sellele aitab paljuski kaasa sanktsioonidega nimekirjast kustutatute suur arv.
Kui vaadata viimaseid arve, siis möödunud kuul, mais, registreeris end uue töötuna 7796 inimest. Sanktsioonide kohta mai arve veel ei ole, aga aprillis kustutati nimekirjadest sanktsioonidega 4007 inimest ja töö leidis 5000 inimest. Tööpuudus justkui väheneks, samas on üle 45 000 inimese pikaaegsed töötud, kes on otsinud tööd üle poole aasta, ja inimesi, kes on heitunud ja ametlikust statistikast väljas, ei loetle enam töötukassa, neid loetleb vaid Statistikaamet ja sedagi kvartalilise mahajäämusega. Eelmises kvartalis oli tegelik töötus 153 000 inimest.
Meie töökohtade loomise seadus pakub kiireid lahendusi. Olukorras, kus tööpuudus on nii suur, ei saa inimeste aktiivsena hoidmisel loota ainult linnade ja valdade eelarvetele ning Euroopa rahale. Luues töökohti, tagatakse ka eelarve laekumised, põhiline on aga, et ei kaotata inimesi. Praeguse majanduskriisi kõige kallimaks hinnaks võibki kujuneda kaotatud inimvara. Olukorras, kus juba pooled ametlikest töötutest langevad pikaajaliste töötute kategooriasse, ei ole enam aega kaotada. Täna teie ees olev töökohtade loomise seadus ergutab töökohtade loomet, alates töökohtadest keerukaid tooteid eksportivas sektoris kuni sotsiaalsete töökohtadeni.
Rääkides lähemalt neist meetmetest, peatun kõigepealt tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmisel, millega tuuakse seadusesse sotsiaalse töökoha mõiste. Sotsiaalne töökoht on riigi või kohaliku omavalitsuse loodud ajutine töökoht ajal, kui Eesti Töötukassa avaldatud registreeritud töötuse osakaal tööjõus ületab 5%. Et saada tööle sotsiaalsele töökohale, peab isik eelnevalt olema olnud töötuna registreeritud vähemalt kuus kuud. On kritiseeritud, et sotsiaalsed töökohad ei ole efektiivsed. Kuid ma usun, et te kõik nõustute minuga, et kõige ebaefektiivsem on inimese töötus.
Lisaks laiendatakse sellesama seadusmuudatusega töötu õigust osaleda avalikus töös seni lubatust suuremas mahus. Kehtiva seaduse kohaselt ei või töötu osaleda avalikus töös rohkem kui 50 tundi kuus. Olemasolevat piirangut – 50 tundi kuus – on põhjendatud kahe asjaoluga. Esiteks, töötu peab samal ajal, kui ta osaleb avalikus töös, otsima ka aktiivselt tööd ja avaliku töö 50-tunniline piirang peab jätma selleks piisavalt aega. Lisaks arvatakse, et selle piiranguga saadakse vältida juhtumeid, kus kohalikud omavalitsused sõlmivad hädaabitööde lepinguid ka siis, kui võiks sõlmida tähtajalisi töölepinguid. Meie ettepanek piirang küll jätta, aga tõsta see 80 tunnile kuus, on tulnud just nendelt kohalikelt omavalitsustelt, kes praegu pakuvad töötutele avaliku töötamise võimalust. Neid omavalitsusi on Eestis vähe. Ka 80 tundi kuus jätaks töötule piisavalt vaba aega töö otsimiseks ega õigustaks tähtajalise töölepingu sõlmimata jätmist, kui selline vajadus esineb. Mida see töötule tähendab? Avalikus töös suuremas mahus osalemine võimaldaks töötul teenida kuni 810 krooni lisaraha kuus. Seega, see tundide arvu suurendamine võimaldab motiveerida töötuid senisest enam osalema avalikus töös ega kahjusta riigi ega kolmandate isikute huve. Avaliku töö korraldaja maksab töötule tasu alammääras, 27 krooni tunnis, ja praegu saab inimene 50-tunnise avaliku töö eest 1350 krooni, 80-tunnise töö puhul saaks ta 2160 krooni. Kui töötu saab töötutoetust, siis sellele lisaks tuleb avaliku töö määr, aga praeguse seaduse kohaselt võetakse avaliku töö tasu toimetulekumäärast maha. Siin peab arvestama, et avalikku tööd ei ole töötu kohustatud tegema. Ta võib niisama hästi istuda kodus ja mitte midagi teha, ta ei pea tulema talvel lund rookima ega sügisel lehti riisuma. See on ainuke tööturuteenus, milles osalemine sõltub töötu soovist. Kõigi teiste teenuste osutamisel võib töötukassa rakendada sanktsioone, aga avalikule tööle tulemine on vabatahtlik. Seetõttu me leiame, et tuleb motiveerida neid inimesi, kes elavad 1000-kroonisest toimetulekutoetusest, et ei oleks nii, et nad roogivad kümme tundi lund ja sellega teenitud 270 krooni võetakse neil toimetulekutoetusest lihtsalt maha.
Me oleme vaadanud ka teiste Euroopa Liidu riikide kogemusi. On näha, et eri riikides rakendatakse erinevaid lühiajalise töötamise skeeme. Lisatoetusena töö leidnud endistele töötutele on rakendatud maksusoodustust näiteks Belgias, Hollandis, Rootsis ja Slovakkias. Paljudes riikides on vähendatud tööjõukulusid ning tugevdatud aktiveerimisskeeme ja mobiilsust.
Sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega me lõpetamegi selle olukorra, kus avaliku töö eest raha saades kaotab töötu toimetulekutoetusest täpselt niisama suure summa. Töökohtade loomise seaduse eelnõu jätab avaliku töö eest saadavad tulud toimetulekutoetuse arvestamisest välja.
Sotsiaalmaksuseaduse muutmisega tahame kehtestada sellise olukorra, kus riik pakub sotsiaalmaksusoodustust aasta jooksul neile tööandjatele, kes värbavad enam kui kuus kuud töötuna arvel olnud inimese. Sotsiaalmaksu selliste töölevõetute eest tasuks tööandja asemel riik. Sotsiaalmaks on tegelikult see maks, miks kasvatab Eesti tööjõu hinda, sellepärast on oluline just selles osas pakkuda tööandjatele kiirelt mõjuvat leevendust. Riik tasub sotsiaalmaksu kuni 12 kuu vältel, alates tööleasumisest, töötasult, mis ei ületa ühes kuus kahekordset töötasu alammäära. Ka siin ei leiuta me jalgratast, seda on teinud teisedki Euroopa Liidu riigid. Teatud elanikkonnagruppide töölevõtmisel saavad tööandjad sotsiaalmaksusoodustusi Belgias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ungaris, Portugalis, Poolas, Rootsis ja Slovakkias. Loogika on siin lihtne: töötuna kodus olev inimene ei maksa makse, ei panusta Eesti majandusse ning vajab riigi tuge, aga andes ettevõtjale võimaluse palgata inimene, kes seni on olnud töötu, ning toetades ettevõtjat aasta jooksul sellega, et riik maksab tööandja eest sotsiaalmaksu, vabaneb riik toetuse maksmisest ning saab tööle saanud inimese käest ka tulumaksu. Siin on vaja arvestada kindlasti seda, et praegu maksab riik ametliku töötu pealt nagunii 13% haiguskindlustuse osa. Kui me lööme kokku need kulutused, mida praegu teeb riik ühele töötule inimesele, siis riik kohustub maksma töötu eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ehk 6787 krooni aastas, lisaks maksab riik kolmandikule uutest töötutest töötutoetust, mis on suurem summa, kuid ka pikaajalistel töötutel on õigus saada minimaalset toimetulekutoetust 1000 krooni kuus ehk 12 000 krooni aastas. Seega on riigi kulu ühele töötule praegu minimaalselt 18 787 krooni. Eelnõu kohaselt kataks riik tööd leidnud inimese kogu sotsiaalmaksu ehk lisaks 13%-le ravikindlustuse osale ka 20% pensionikindlustuse osa, kui see on töötasu alammäära ulatuses, siis oleks see kulu riigile 17 226 krooni. Nii et praegu läheb töötuna olev inimene riigile maksma 18 787 krooni ja kui inimene leiaks töö, läheks miinimumpalgaga tööle ja tema eest tasutaks täismahus sotsiaalmaks, oleks seda 1500 krooni vähem, aga see inimene maksaks oma palga pealt juba ka tulumaksu. Tõenäoliselt ei kogu ta sellest väikesest palgast sääste, vaid paneb kogu teenistuse käibesse. Selle pealt saab riik veel aktsiise ja käibemaksu. Tehes suuremaid arvutusi, selgub, et sotsiaalmaksu puhul ei ole tegemist ainult miinimumpalgaga, vaid riik võtab kohustuse kuni kahekordse miinimumpalga ulatuses. Sellisel juhul oleks riigi osa 2871 krooni ehk 34 452 krooni aastas. Kuid see inimene, kes teenib sellisel juhul juba kuus 8700 krooni, maksab aastas ka 16 254 krooni tulumaksu.
Meil oli majanduskomisjonis jutuks, et Vabariigi Valitsus on sotsiaalmaksuseaduse muutmise ka ise algatanud, aga see erineb meie eelnõust selle poolest, et riik tuleb appi ainult nende töötute puhul, kes võetakse palgale osalise tööajaga ja nende sissetulek on alla miinimumpalga. Sellisel juhul peab tööandja maksma sotsiaalmaksu selle osa pealt, mis ta töötajale tegelikult maksab. Aga meie ütleme, et ka siis, kui riik saab inimesed tööle sotsiaalmaksu toel, on ta ikkagi võitja. See töötaja ei pea saama alla miinimumpalga, ka väheke suurema palga puhul on riik ikkagi võidupositsioonis.
Teise vastuargumendina on kõlanud, nagu vähendaks tööandja sotsiaalmaksuvabastus sotsiaalmaksubaasi. Esiteks, see ei puuduta ravikindlustuse osa, sest praegu maksab riik töötu eest 13% ja seda ta ka jääb maksma. Keskerakonna eelnõu kohaselt maksaks ta täies mahus ka pensioniosa. Ka praegu ei tule ainult eraettevõtetest või tavatöötajate makstavast pensionimaksust pensioni väljamaksed täis. Riik paneb pensionikassasse nagunii lisavahendeid. Siin ei ole küsimust, et me peame kuskilt raha juurde leidma. Nagu ma enne mainisin, see raha on kokku hoitud toimetulekutoetuste maksmiselt. Need inimesed lähevad tööle, nad ei sõltu enam toetustest. Arvutused näitavad, et see on otstarbekas. Me hoiame inimesed aktiivsena, aitame nad välja abipaluja rollist. Kindlasti on riigi võit veel suurem kui nende üksikute inimeste võit sellest meetmest.
Ma tahan peatuda aga veel sellel ettepanekul, et tuleb muuta Eesti Arengufondi seadust. Inimesed, kes on otsinud põhjust, miks Keskerakonna töökohtade loomise seadus menetlusest välja hääletada, on öelnud, et arengufond ei puutu töökohtadesse. Meie leiame, et vägagi selgelt puutub. Kui inimesel, kellel tööd ei ole, tekib mõni nutikas mõte, siis elukogemus ja inimeste mure on näidanud, et töötukassast on ettevõtte alustamise toetust saada nii mõnelgi korral märksa raskem, kui saada seda näiteks EAS-ist. Miks me peame välistama selle, et arengufond annab toetust ka mõnele nutikale ettevõttele, kes asub looma neid suure lisandväärtusega töökohti, mida me kõik sooviksime näha? Mis siis arengufondiga praegu lahti on? Praegu ei ole Eesti Arengufondile tagatud iga-aastased riigieelarve mahust sõltuvad summad, mille abil arengufond saab toetada ettevõtjaid, kes loovad kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid ja ekspordile suunatud töökohti. Me kõik mäletame, et arengufondiga ei olnud veel mõni aasta tagasi probleemi, aga möödunud aastal tehti arengufondi arvelt lõikeid, olukorras, kus nende abi oli tegelikult kõige enam vaja. Möödunud aastal müüdi eelarve tasakaalu saavutamiseks arengufondi tagatiseks olnud Telekomi aktsiad, mida oli 3% aktsiate koguarvust ehk 385 miljonit krooni (müügihind) pluss 28 miljonit Telekomi poolt makstavaid lisadividende. Tegelikult on arengufondile vaja uut pikemaajalist tagatist, mis annab talle ja Eesti ettevõtjatele vajaliku kindluse tuleviku osas ja laseb teha pikemaid plaane, selleks et orienteerida end odavalt ja lihtsalt toodangult ümber keerulisemale ja hinnalisemale toodangule.
Nii et töökohtade loomise seaduse neli sammu, alates keerulistest, hinnalisematest ja loodetavalt kõrgema palgaga töökohtadest kuni sotsiaalsete töökohtadeni, mida riik meie nägemuse järgi peab looma, mitte ainult lootma, et kohalikud omavalitsused aitavad hättasattunuid, ja kuni ajutiste töökohtadeni nendele inimestele, kes ei saagi praeguses olukorras püsivat töökohta ja peavad leppima ajutise tööga – need neli sammu aitavad ka eelarve tasakaalu ja need on riigi kestmajäämise seisukohalt olulised. Meil ei ole aega oodata, kuni iseenesest paremaks läheb. Kui ma räägin meist, siis ma pean silmas vähemalt 100 000 inimest, kellel seda aega väga palju ei ole.
Veel arvudest. Kui meil oli möödunud kuu või esimese kvartali lõpus 95 000 ametlikult registreeritud töötut, siis neist pooled olid riskirühmas, nad on pikaajalised töötud. Tööpuuduse vähenemine sanktsioonide tõttu tähendab laias laastus tegelikult seda, et need inimesed lähevad kaduma, möödunud aastal 26 000 inimest ja natuke rohkem, selle aasta esimesel neljal kuul 12 000 inimest. Registreeritud töötuid tuleb ikka endiselt juurde. Meetmed, mida valitsus on välja pakkunud, on väga tänuväärsed, aga nad on liiga väikesed. Kui esimese nelja kuuga on sanktsioonidega kustutatud 12 000 inimest, siis valitsusel on vastu panna 4000 palgatoetusega sõlmitud töökohalepingut, ettevõtluse alustamise toetust on makstud 320 inimesele ja tööpraktikal on tööd alustanud 2021 inimest, tööharjutuse puhul tuuakse välja 277 inimest ja tööalast koolitust on saanud 4522 inimest. Me näeme, et kõik valitsuse meetmed on siiski väiksemad ja puudutavad vähem inimesi kui ainuüksi neid, kes kustutatakse nimekirjast sanktsioonidega. Kui kardetakse riigieelarvest tehtavaid kulutusi, siis tuleb öelda, et tegelikult on praegu kõik töökohtade loomise meetmed tuginenud vaid Euroopa Liidu abirahale, kaasfinantseerimist on olnud väga napilt. See ei ole Euroopa Liidu riikide tavapraktika. Enamik Euroopa Liidu riike, kellest me peaksime eeskuju võtma, kuna nende tööpuudus on madalam kui meie oma, on panustanud omaenda riigieelarve raha. Nagu ma ütlesin, kui me laseme 100 000 inimesel niisama hääbuda, siis see on inimvara kaotus ja ükski eelarverea number ei korva inimvara kadu. Keskerakonna töökohtade loomise seadus annab suurusjärgu võrra suurema võimaluse luua kiiresti töökohti ja aidata neil inimestel olla aktiivne, mitte olla passiivne abivajaja ka veel järgmistel aastatel. Ma tänan teid tähelepanu eest!
