Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Rühma Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel on mul au üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Selle aasta 28. mail ilmus majandusportaalis E24 artikkel pealkirjaga "Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jagab firmadele toetusi nagu kombinaat". Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga sai EAS üheks Euroopa Liidu struktuurifondide rakendusüksuseks Eestis, kes peaks leidma rakenduse miljarditele kroonidele Euroopa Liidu rahale. Artiklist selgub, et EAS-ist toetust saanute seas on hulk maksuvõlglasi ja viletsa maksedistsipliiniga ettevõtteid. Samuti on toetust saanute hulgas palju pankrotistunud ettevõtteid. Näiteks 1,9 miljonit krooni toetust saanud Wallenium Grupp läks pankrotti ning tekkis uus ettevõte Wallenium OÜ, mis on saanud jälle kahel korral toetust. Seejuures kulus sellest 1,9 miljonist kroonist vaid 175 000 krooni tootmisseadmetele, ülejäänud toetus on kulunud koolituste peale. Meil on selle kohta neli küsimust.

Palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Hiljuti esines saates "Foorum" lugupeetud akadeemik Raukas väga kriitiliselt Eesti Energia Jordaania projekti suhtes. Seoses sellega on meil, Keskerakonna fraktsiooni üheksal liikmel, arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Me tahame teada, kui palju sinna on juba raha kulutatud ja mis saab sellest projektist edasi. Mina mäletan, et neli aastat tagasi, kui selle projektiga alustati, oli majandus- ja kommunikatsiooniministri postil Edgar Savisaar. Mäletan, et pandi paika niimoodi, et aasta jooksul tehakse otsus, kas selle projektiga minnakse edasi, ja otsus tehakse siis, kui Jordaania riigilt saadakse kontsessioon maavarade kasutamiseks. Teadaolevalt käis peaminister eelmisel kuul seal ja kirjutas sellisele lepingule alla, aga me ei tea, kas see kontsessioonileping kuulub ka parlamendis ratifitseerimisele ja millisel seisukohal on selles küsimuses Jordaania parlament. Tegemist on päris tõsise projektiga, väga suurte summadega. Teatud informatsiooni kohaselt on seal ära kulutatud juba ligemale 100 miljonit krooni, aga asjad ei lähe sellises tempos, nagu kunagi planeeriti. Meie arvates ei ole need asjad korras. Meil on selle kohta viis küsimust Juhan Partsile. Aitäh!

Tõnis Kõiv, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan Reformierakonna fraktsiooni, IRL-i fraktsiooni ja roheliste fraktsiooni liikmete nimel – kokku on allakirjutanuid 53 – üle Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu eesmärk on valimisaastate arvu vähendamine, rõhutan, vähendamata sealjuures demokraatiat ning kodanike võimalusi riigi arengu määramisel kaasa rääkida. Praeguse valimiskorralduse jätkudes ootab Eestit ees olukord, kus järgmise saja aasta jooksul tervelt 70 aastal toimuvad valimised ja ülejäänud 30 aastat on vahetult valimisaastaile eelnevad aastad. Seega, kui põhiseadusmuudatus tegemata jätta, siis elaks Eesti järgmised sada aastat pideva valimiskampaania olukorras. Kestev valimiseelne olukord võib põhjustada survet lühiajalistele huvidele orienteeritud eelarvepoliitika läbiviimiseks, mis niiviisi kumuleerudes ohustab Eesti Vabariigi pikaajalisi strateegilisi huve. Valimisaastate arvu vähendamine valimiste arvu samaks jättes vähendab kirjeldatud riski ja loob kaugemas perspektiivis pinnase ratsionaalsema avaliku poliitilise keskustelu tekkeks. Eelnõu järgi valitakse alates 2027. aastast Riigikogu ja kohalikud volikogud korraliselt alati samal aastal, neist esimene märtsis ja teised oktoobris, ning alates 2029. aastast valitakse Euroopa Parlamendi liikmed ja president korraliselt samuti alati ühel ja samal aastal. Muudatuse eesmärgiks oleva valimiste rütmi saavutamiseks on vaja kahel korral ajutiselt lühendada kohaliku omavalitsuse volikogu ja presidendi volituste kestust. Eelnõu seadusena jõustumise korral inimeste võimalused riigi arengus kaasa rääkida ei vähene. Kõik valimised toimuvad endiselt eraldi. Kutsun üles tõsiselt arutama üleantavat eelnõu, et läbikaalutult teha pikaajalise positiivse mõjuga otsus. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun!

Põhiseaduslike institutsioonide valimist ja moodustamist puudutavates küsimustes on vaja tagada põhiseaduses sätestatud nõudena õigusselgus. See tähendab seda, et põhiseadusliku institutsiooni valimise ja valijameeste määramise reeglid peavad olema sätestatud seaduse tasemel. Eesti Reformierakonna fraktsiooni, IRL-i fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan parlamendi menetlusse Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis peaks seaduse tasemel selgelt kindlaks määrama, millisel moel ja kuidas leiab kohaliku omavalitsuse volikogudes aset valijameeste valimine. Meie pakutud korra järgi toimuks see volikogus ühes hääletusvoorus ja igal volikogu liikmel oleks üks hääl. Valituks osutuks enim hääli saanud kandidaat, juhul kui valijamehi on sellel volikogul valida mitu, siis enim hääli saanud kandidaadid ning võrdse häältearvu korral heidetakse liisku. Selline seaduses selgelt kindlaks määratud menetlus peaks vältima neid õiguslikke vaidlusi, mis leidsid aset 2001. aastal. Meil on võimalik parlamendis ilma ülemäärase valimissaginata see eelnõu ära menetleda. Sellekohasele probleemile on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsleri asetäitja Nele Parrest oma artiklis "Vabariigi Presidendi valimise kord", mis on avaldatud ajakirja Juridica 2009. aasta 9. numbris. Õigusselgus on vajalik ja see aitab meil probleemidest lahti saada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile, sotsiaalminister Hanno Pevkurile, keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ja riigikontrolör Mihkel Oviirile.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Võime asuda tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaugkütteseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 716. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud kaugkütteseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 716 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! See eelnõu on üks kõige põhjalikumalt selle koosseisu jooksul arutatud eelnõusid. Tegemist on nimelt eelnõuga, mille Vabariigi Valitsus andis parlamendile üle juba 2007. aastal. Selle eelnõu eesmärk on parandada oluliselt Eesti investeerimiskliimat ja kõrvaldada eri isikute ebavõrdsus, mis praegu kehtib investeeringute tegemisel. Juba 2000. aastast kehtib Eesti Vabariigis ettevõtetele reinvesteeritud tulu maksuvabastus ja sarnane muudatus hakkab nüüd kehtima ka eraisikute jaoks. Kaob ära tarbetu osaühingute loomine neil, kes investeerivad üle keskmiste mahtude, ning oluliselt lihtsamaks ja soodsamaks muutub investeerimine ja lihtsalt raha kogumine ka nende inimeste jaoks, kes iga kuu palga kõrvalt mõnesaja krooni kaupa oma tuleviku tarbeks säästavad ja investeerivad.
Kui 2000. aasta algusest hakkas kehtima reinvesteeritud tulu maksuvabastus, siis oli sellel eelnõul väga palju vastaseid. Mul on hea meel, et tänaseks on mõistetud, et kui me analoogset asja teeme eraisikute jaoks, siis pole mõtet vastuseisu tekitada, sest see on asi, mis ilmselgelt säästmist ja raha kogumist soodustab, ning millal siis veel kui mitte nüüd, kui Eesti on majanduskriisist väljumas, peaksime me laduma alust uuele kasvule. Reformierakonna fraktsioon on kindlal seisukohal, et maksukeskkonna areng peab olema pidev, me peame pidevalt otsima uusi nüansse, kuidas muuta Eesti maksukeskkonda paindlikumaks, kuidas muuta seda atraktiivsemaks. Kui me oleme väga palju rääkinud sellest, kuidas Eesti majandus- ja maksukeskkonda muuta soodsamaks välisinvestorite jaoks, siis see eelnõu teeb väga suure sammu meie kõigi ehk eraisikute investeerimise soodustamiseks.
Nagu öeldud, maksukeskkonna areng peab olema pidev ja ka see eelnõu ei peaks olema viimane muudatus eraisikute investeeringute maksukorralduses. Reformierakonna fraktsioon usub, et seda valdkonda on võimalik edasi arendada, et investeerimine ja säästmine oleks võimalikult lihtne ja soodne kõikide eraisikute jaoks. Ma loodan Reformierakonna fraktsiooni nimel, et see eelnõu leiab väga laialdast toetust. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 180 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 180. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 61 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei ole, 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ja perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 180 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 745. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 745 on seadusena vastu võetud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde. Head ametikaaslased! Enne kui me alustame neljanda päevakorrapunkti menetlemist, mis kannab pealkirja "Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Laste õiguste tagamine" arutelu", lubage mul lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt määras Riigikogu juhatus sotsiaalkomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra: sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne (kuni 15 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit), sotsiaalminister Hanno Pevkuri ettekanne (kuni 15 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit), õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne (kuni 15 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit). Riigikogu liige võib selle päevakorrapunkti raames esitada kaks suulist küsimust. Pärast küsimustevooru on läbirääkimistevoor, sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Sotsiaalkomisjonil on palve ja teen ka, head ametikaaslased, teile ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Parlamendi liikmed! Härra õiguskantsler! Sotsiaalkomisjon on arutanud oma 2009. aasta sügis- ja praegusel kevadistungjärgul lastekaitseteemasid tervikuna mitmel korral. Me viisime läbi avaliku istungi, mis puudutas laste õiguste tagamise strateegia tulemusi ja arengusuundi aastatel 2004–2008 ning tegime koostööd teemaga seotud 19 institutsiooniga, oleme kahel korral kohtunud Lastekaitse Liidu esindajatega ja arutanud lastekaitsetöötajate vähesuse ja kvalifikatsiooniga seotud küsimusi, oleme kohtunud kasuperede esindajatega ning arutanud hooldusperede olukorda, oleme kohtunud ka Terviseameti ja lapsehoidjate kutseliidu esindajatega, et arutada lasteaedade tervisekaitsenõuete täitmise probleeme ja lapsehoiuteemat laiemalt, oleme arutanud ühisistungil koos õiguskomisjoni ja õiguskantsleriga sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooni korraldusega seotud muresid ning korraldanud avaliku istungi vaesuse teemal, kus kerkis küsimusena üles ka lastega perede toimetulek. Oleme koondanud kokku eri ministeeriumide ettepanekud ja probleemipüstitused lastekaitseteemal, et saada ülevaade, millised küsimused vajaksid esmajärjekorras lahendamist.
Aruteludel jäid kõlama järgmised küsimused.
Esiteks, vajalik on uus lastekaitse seaduse terviktekst. 1993. aastal vastuvõetud seadus on väheregulatiivne ja paljudes osades tegelikku tähendust ei oma.
Teiseks, lastekaitsega tegelevate täiskohaga töötajate arv ei ole piisav, see puudutab järelevalvega tegelevaid töötajaid. 2009. aasta oktoobri seisuga oli 15 maavalitsusest kaheksas tööl täiskohaga lastekaitsetöötaja, vaid 72 omavalitsuses ehk ühes kolmandikus oli tööl täiskohaga lastekaitsetöötaja, eriharidusega lastekaitsetöötajaid on vaid 78%. Komisjon pöördus omavalitsuste liidu ja regionaalministri poole palvega keerukates majandusoludes kaaluda tõsiselt võimalusi vähemalt lastekaitsetöötajate olemasoleva arvu säilitamiseks 2011. aastal. On vaja, esiteks, välja arendada järelevalvesüsteem, mis toimiks ühtlaselt kõigis omavalitsustes ja riigipoolse, maavalitsuse tasemel järelevalvena, teiseks, vajalik on katkematu lastekaitsevõrgustiku loomine viisil, mis tagab ka tegelikult ja pidevalt toimuva ennetustöö. Praegune lastekaitse järelevalve ülesehitus üksnes omavalitsuspõhiselt, kus probleemidega laste perede liikumine ühest omavalitsusest teise n-ö lülitab lapse järelevalvevõrgustikust välja, on ilmselgelt selline, et see annab meile põhjust selgelt väita: praegune lastekaitse järelevalvesüsteem ei funktsioneeri katkematult.
Kolmandaks, ÜRO lapse õiguste komitee ja Lastekaitse Liidu soovitusel peaks Eestis olema sõltumatu ametiisik, kes tegeleb laste õiguste järelevalvega. Sotsiaalkomisjon peab seda mõistlikuks ja toetab seda.
Neljandaks kerkisid esile hooldus- ehk kasuperede probleemid ja asenduskoduteenus. Vanemliku hoolitsuseta lapsed vajavad riigi abi. Riigikontrolli auditist selgus, et asenduskoduteenusele (varasem mõiste oli "lastekoduteenus") kulub aastas kümme korda rohkem raha kui perekonnas hooldamisele (tavamõistes on need kasupered). Sealjuures on perekonnas hooldamine üldiselt lapsesõbralikum ja tagab eluks parema ettevalmistuse. Asenduskodus oleva lapse eest maksab riik 10 000 – 16 000 krooni kuus, peres hooldamisel oleva lapse eest 3000 krooni kuus. Asenduskoduteenus on kallim kui peres hooldamine. Selle üks põhjus on asenduskodudes ette nähtud suur hulk kasvatajaid, asenduskodus tegeleb lapsega keskmiselt viis kasvatajat. Vahetustega töö tõttu jääb lapse arenguks vajalik lähedussuhe kasvatajaga paraku puudulikuks. Asenduskodudes on kolm korda rohkem lapsi kui hooldusperedes. Kuna rahastamise aluseks on pearahasüsteem, siis on asenduskodud huvitatud võimalikult paljude laste asenduskodusse võtmisest. Ka kohalikul omavalitsusel on paljudel juhtudel lihtsam ja kasulikum suunata laps asenduskodusse, mitte peresse hooldamisele, eriti kui asenduskodu on omavalitsuse omandis. Samadest probleemidest rääkisid ka hooldusperede esindajad kohtumisel sotsiaalkomisjoniga. Lisaks tõid nad esile selle, et puudub hooldusperede andmebaas. Kohalikul omavalitsusel on lihtsam leida infot vabade kohtade kohta asenduskodudes kui võimalike hooldusperede kohta. Seega, me vajame üleriigilist andmebaasi (see peab olema piisavalt turvatud, et oleksid tagatud andmekaitsenõuded), et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik saada üle maa informatsiooni selle kohta, millised pered oleksid valmis hakkama hoolduspereks. Kasuperede esindajad rääkisid ka sellest, et kui toimuvad hooldusperede koolitused, siis tihti juhtub, et koolitatud pered ei võtagi lapsi kasvatada. Puudub arusaam, kuidas ja keda koolitatakse ning millised on koolituse tulemused. Oluline oleks ka täienduskoolitus nendele peredele, kes on juba pikka aega hooldusperena tegutsenud. Laste täisealiseks saamisel oleks vaja sotsiaalseid lisatagatisi, et nad elus toime tuleksid, need tagatised peaksid olema vähemalt võrdsed asenduskodus kasvanud laste tagatistega.
Olukord lasteaedades ja lastehoiuga seotud küsimused. Kas lasteaedades on tagatud tervisekaitsenormide täitmine ning lapse arenguks vajalik keskkond? See on viimasel ajal palju kirgi tekitanud teema, millega seoses on kindlasti paljude lastevanemate tunded saanud kannatada. Komisjon pöördus kirjaga haridus- ja teadusministri poole, et selgitada, kuidas on seni olnud tagatud riiklik järelevalve seoses eripädevusega töötajate olemasoluga lasteaedades. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel näitasid 2006., 2007. ning 2008. aasta riikliku järelevalve tulemused, et enam kui pooltes kontrollitud lasteaedades ei vastanud laste õppe- ja kasvatustingimused tervisekaitse- ja muudele kehtestatud nõuetele. Ma rõhutan siin sõnu "õppe- ja kasvatustingimused", mitte üksnes ruutmeetrite arvu suhtena laste arvu. Samuti sai komisjon vastuse, et määrus koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu kohta ei sätesta laste ja õpetajate suhtarvu nõudeid. Määruse muudatusi arutatakse ning kaalutakse ka sotsiaalkomisjoni ettepanekut sätestada määruses laste ja õpetajate suhtarvu normid.
Sõltuvushäiretega laste ravi- ja rehabilitatsiooniprobleemid ei ole seni lahendust leidnud. Esiteks puudub õiguslik regulatsioon probleemidega laste abistamiseks. Teiseks, riigi rahastatavate kohtade arv, mis puudutab sõltuvushäiretega lastele ravi ja rehabilitatsiooni pakkumist, ei ole ilmselgelt piisav. Komisjon on koos Sotsiaalministeeriumiga leppinud kokku ajakava, mille jooksul oleks tulnud regulatsioon välja töötada. See aeg on ületatud. Ma kutsun valitsusasutusi üles selle tõsise küsimusega ilma viivitusteta tegelema.
Tõsine probleem on lastega perede vaesus. Komisjon korraldas avaliku istungi, kus tutvustati Statistikaameti koostatud vaesusuuringut ning kuulati ministeeriumide ja omavalitsusliitude esindajate seisukohti seoses vaesuse leevendamise abinõudega. Komisjon avaldas toetust Sotsiaalministeeriumi ettepanekule tõsta riigieelarve läbirääkimistel 2011. aastast toimetulekupiiri esimese pereliikme puhul 1200 kroonini, mis toob kaasa ka teiste pereliikmete toimetulekutoetuse määra tõusu.
Komisjon arutas tööpuuduse hüppelisest kasvust tingitud laste ja perede toimetulekuprobleeme. Leidsime, et aktiivsed tööturumeetmed peavad olema kättesaadavad kõigile isikutele, kõigile subjektidele, kes on õigustatud neid saama. Selle koha pealt oli asjakohane valitsuse otsus paigutada eelarvevahendid ümber nõnda, et me saaksime öelda, et aktiivsed tööturumeetmed on kättesaadavad kõigile tööotsijatele, sealhulgas lastevanematele.
Riikliku järelevalve korras on Siseministeeriumi andmetel ilmnenud mitmeid probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist, sealhulgas uue lastekaitse seaduse menetlemisel. Ma loodan, et lahendada on neid võimalik juba ka varem, enne uue eelnõu tervikteksti valmimist.
Esiteks, omapäi jäetud laste probleemid, kui vanemad on lahkunud välisriiki.
Teiseks, piiriülene lastekaitse. Puudub hea koostöö eri riikide vahel. Kui laps läheb ühe vanemaga välisriiki elama ja vanem kahetsusväärselt sureb, kuidas tagada siis lapsele tõhus kaitse?
Lapse perekonda hooldamisele suunamine on ülimalt aeganõudev protsess. Kuni vanemlike õiguste äravõtmise jõustumiseni on laps paljudel juhtudel sunnitud olema turvakodus. Siseministeeriumi andmetel peab näiteks omavalitsus esitama eestkosteavalduse seaduses ettenähtud kümne päeva jooksul, kohtuistungi aeg aga on määratud kõige varem kolme kuu pärast. Isik, kelle õigusi see puudutab, on laps, kes on turvakodus kuid, oodates eestkoste määramist, selleks et tema seisund muutuks normaalseks. Laste õiguste tagamine meie kohtumenetluses, mis puudutab eestkostet, venib lubamatult.
Riigikogu sotsiaalkomisjon toetab Sotsiaalministeeriumi plaani koostada uus laste ja perede arengukava. Ma tuletan meelde, et viimane strateegia, mis puudutas laste õiguste tagamist, oli mõeldud aastateks 2004–2008. Praegu on siin tühik, see tähendab, et ministeeriumi plaan asuda koostama uut kava on õigustatud. Ilmselgelt pole õigustatud laste käsitlemine arengukavas lahus perekondlikust keskkonnast, vaid ikkagi pere ja lapse vaatlemine koos ühes dokumendis. Komisjon oma viimasel istungil teisipäeval pidas mõistlikuks ka seda, esitades nn omapoolse üleskutse järgmisele parlamendikoosseisule, et laste ja perede olukorra arutelu riiklikult tähtsa küsimusena võiks olla iga aasta parlamendi ülesanne. Riigikogu sotsiaalkomisjon loodab, et need ettepanekud, mida komisjon on esitanud ja ka fraktsioonid esitavad, leiavad selle arengukava koostamisel tõsist ja praktilist arvestamist. Uues laste ja perede arengukavas tuleks kindlasti käsitleda niisuguseid teemasid nagu lastekaitsetöö korraldus ja järelevalvesüsteem. Oluline teema on vanemluse toetamine. Lapse õigusi tagab tegelikkuses kõige efektiivsemalt armastav ja hooliv pere, vanemad, kes on teadlikud oma kohustustest ja oskavad neid kohustusi realiseerida, lapse eest hoolt kanda ning tema tulevikule mõelda. Olulised on laste hoolekanne, perede majandusliku toimetuleku parandamine, lapsehoiuteenuse kättesaadavuse parandamine, töö- ja pereelu parem ühitamine ning olulisel kohal on ka meeste suurem osalemine pereelus, puudega laste peredele paremate toetavate teenuste pakkumine ja lapsendamise süsteemi korrastamine.
Kindlasti on (seda komisjon ka tuvastas) hulk positiivseid asju, mida on tehtud laste olukorra parandamiseks eri ministeeriumide koostöös. Tahan ka neid mainida. Asenduskoduteenuse areng, mis on loonud koos Šveitsi abiprogrammiga ligi 40 peremaja koduks 300 lapsele, lasteabitelefoni käivitamine, erivajaduste arvestamine põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus, sealhulgas puudega lastele riikliku lapsehoiuteenuse loomine 1. jaanuarist 2007. Olulise ning mõistliku algatusena on käivitunud lasterikaste perede elamistingimuste toetamise programm. See on väga positiivne, et valitsus ei ole seda programmi kärpinud ka majanduskriisi ajal. See on üks väheseid reaalseid samme, mille abil valitsus on sisustanud riigi kohustuse hoida erilise hoole all lasterikkaid peresid. Alates 2008. aastast on üle 3000 lapse elamistingimused paranenud. Just viimastel päevadel lõppes selle aasta taotlusvoor lasterikastele peredele. Tuletan meelde, et riigi tagastamatu toetus elamistingimuste parandamiseks on mõeldud neile peredele, kus on vähemalt neli kuni 19-aastast last ning kus sissetulek ühe leibkonnaliikme kohta on kahe viimase aasta tuludeklaratsiooni alusel kuni 6000 krooni kuus. Toetusena finantseerib riik osa tehtud tööde või soetatud eluaseme maksumusest. Riik kulutas selleks 2009. aastal 46,3 miljonit krooni, 2008. aastal üle 70 miljoni krooni. Tuleb öelda, et lasterikastel peredel on kehvemad elamistingimused. Ma arvan, et mõistlik oleks esitada siin üleskutse, et lasterikaste perede elamistingimuste parandamine peaks saama ka seaduse tasemel sätestatud. Me vajame niisugust seadust.
Tahan siit kõnetoolist tunnustada kõiki laste kaitse, hooldamise ja abistamisega tegelevaid töötajaid ja vabatahtlikke ning avaldada toetust kõigile lastevanematele, sest olla hea vanem on praeguses majanduskriisi olukorras kindlasti see õigus ja privileeg, mille väärilised on enamik meie peredest. Jääb üle ainult otsida võimalusi, kuidas seda toetada. Aitäh teile!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Palun, Mari-Ann Kelam!

Suur tänu, härra eesistuja! Suur tänu, Urmas Reinsalu, väga hea ja põhjaliku ettekande eest! Mul oli väga hea meel kuulda, et te rõhutasite ennetamist, järelevalvet ning lapse ja pere tähtsust, lapse tähtsust perekontekstis. Nagu enamikus Euroopa riikides, on ka Eestis liiga vähe lapsi. Samas on lapsed tulevik. See kõlab klišeena, aga on tõde. Puudujäägid, millele te osutasite, on tegelikult ühiskondlik probleem. Me ei väärtusta piisavalt perekondi ja me ei väärtusta kaasinimesi. Kui hakatakse uut arengukava välja töötama, kas siis poleks mõistlik kaasata kõiki kolmanda sektori organisatsioone selle väljatöötamisse ja lisada nende hulka, mida vist varem ei ole tehtud, kirik, kes on moraali ja väärtuste hoidja Eesti riigis?

Aitäh selle asjakohase ettepaneku eest! Ma arvan, et meie ühiskonna positiivset suhtumist lastekaitseprobleemidesse ja lastega perede toimetulekusse näitab see, et meil on väga tugev kolmanda sektori võrgustik. Meil on tuntud ja lugupeetud organisatsioonidena pikka aega tegutsenud Lastekaitse Liit, Eesti Kasuperede Liit, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Eesti Lastevanemate Liit, Perede ja Laste Nõuandekeskus, Mittetulundusühing Oma Pere. Unicef Eesti tegevus on pälvinud palju tunnustust, aga ka Lastefond, Eesti Puuetega Laste Vanemate Liit ning mitmed teised organisatsioonid. Päris selge on see, et kõik inimesega, perekonnaga tegelevad institutsioonid pakuvad oma tegevuses samuti tuge ja toetust nii lastele kui kaitsetuimatele isikutele meie ühiskonnas kui ka peredele laiemalt. Ma arvan, et see on oluline üleskutse, erinevaid usuorganisatsioone, kirikute nõukogu ja kaalukamaid kirikuid kaasata sellesse, kuidas paremini pakkuda hoolduspereteenust, kuidas paremini pakkuda ka ennetamisteenust. Viimasel ajal on esile kerkinud probleem, et kui tuleb ilmsiks, et peres oleks vaja ennetavat sekkumist ja laste tugivõrgustiku kaasamist, siis see ei puuduta üksnes alkohoolikute või sõltuvusainete tarvitajate peresid, vaid paljudel juhtudel võivad probleemid ilmneda ka väliselt edukate perede puhul, kus vanemad võivad ka keelduda probleemi tunnistamisest ja koostööst. Näiteks on lapsel vaja psühholoogilist abi ja psühholoog soovitab tungivalt pereteraapiat ja lapse vanematele suhtlemistreeningut, kuid vanemad keelduvad oma last aitamast ja oma probleemidega tegelemast. Siin on ühelt poolt oluline lastevanemate harimine, mis oleks ühiste rühmatöö vormidena kindlasti koguduste juures teretulnud, aga tegelikult tuleb siin välja ka see õiguslik regulatsioon, mis ei ole mingil juhul küsimus karistamisest, vaid reaalsest mõjutusest, selleks et tuua neid peresid kokku ja aidata neil ühiselt probleemidele vastust leida. Probleemide ennetamine nende laste puhul, kes on üksi silmitsi oma muredega, mis on neist suuremad, on kindlasti kõige mõistlikum ja tõhusam viis ühiskonna efektiivsuse mõttes aidata neil lastel paremini tulevikus toime tulla ja igasuguseid probleeme vältida.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Suur tänu ettekandjale ettekande eest, mis muu hulgas tõi selgelt esile selle, kui laia ala tegelikult see teema hõlmab ja kui palju aspekte ta hõlmab. Üks asi, mis mulle kõrva jäi sellise asjana, mida te nimetasite edasist tööd vajavaks, oli lapsendamise süsteemi korrastamine. Kas te veidike lähemalt iseloomustaksite, mis sellel alal praegu lahti on? Mis on see, mis meie reaalseid vajadusi ei rahulda? Kas on siin õiguslikus baasis jäänud midagi kahe silma vahele või ei suudeta järgida seaduste regulatsioonide täitmist? Kas on mingeid olulisi ideesid, mismoodi seda asja parandada saaks?

Aitäh! Lastekaitseprobleemistikuga seoses on küsimus selle probleemideringi ülimas oikumeenilisuses. See hõlmab väga suurt ühiskonnaelu sektorit: sotsiaal- ja haridussektorit, ka õiguskorra järelevalve sektorit ning kultuurisektorit. Seetõttu me leidsime, et selle probleemi tervikuna käsitlemine on siiski asjakohane, lähtudes sellest loogikast, ka rahvusvahelistest soovitustest ja üldisest tänapäevasest humanistlikust lähenemisest, et lapsed on inimesed kõigi oma õigustega, sealhulgas on neil suuremad õigused kaitsele, lähtudes oma kaitsetumast positsioonist. Seetõttu pidasime me mõistlikuks selle terviklikku käsitlemist. Mis puudutab lapsendamist ehk adoptiivperede olukorda, siis esimene küsimus, mis esile kerkib, seondub juba mainitud kohtumenetluse venimisega. Teine küsimus puudutab tugisüsteemide väljaarendamist adoptiivperede jaoks. Nagu ka riikliku järelevalve korras on ilmnenud, laste probleemid, millega tegelda tuleb, on praegu paljuski keerukamad kui veel kümmekond aastat tagasi. See tähendab seda, et teatud tugiteenuste osaline finantseerimine riigi poolt peaks olema tagatud, näiteks adoptiivperede psühhosotsiaalne nõustamine.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ajal, kui Eestis ca 30 000 last elab süvavaesuses, rääkimata nendest, kes elavad vaesuses, ja sellel ajal, kui Eesti avalikkus peab debatti selle üle, kas koolis mittekäimist tuleks trahvida, kas lastetoetus tuleks ära kaotada, kas töötuid vanemaid ei peaks mitte toetama jne, mida sa kindlasti ise oled ka palju kuulnud ja millist mõtteviisi sa oled edendanud, on tore, kui me räägime ka siin jälle sellest, et on erinevad õigused, mida ei kaitsta. Samas tahaks tegelikult kuulda seda, mis on konkreetsed tegevuskavad, mida sinu ettekandest ei olnud kuulda (ma kahtlustan, et ka järgmistest ei ole võimalik kuulda). Nüüd tulen küsimuse juurde. Panustamine lastekodudesse on õige ja tore. Aga kas on uuritud, millistes tingimustes elavad lapsed kodudes, kui paljudel lastel on oma tuba, kui palju nendega tegeldakse, kui palju nad tegelikult süüa saavad, millised on nende laste tegelikud elutingimused, keda on rohkem?

Aitäh, Evelyn, niisuguse asjaliku ja harali küsimuse eest! Siin olid mitmed tahud korraga, aga ma püüan põhjalikult vastata. Mis puudutab elamistingimusi, siis Andra Reinomägi, Sotsiaalministeeriumi analüütik, on teinud lasterikaste perede elamistingimuste uuringu. Järeldus on ühene: lasterikaste perede elamistingimused on oluliselt kehvemad võrreldes ühiskonna üldise elamistingimuste standardiga, see puudutab näiteks vesikäimlat, elamispinna rekonstrueeritust, kütet. Seetõttu oligi asjakohane luua just nimelt toimetuleku ja elamistingimuste parandamise meetmena nende laste jaoks, kes elavad oma peres või ka hooldusperes (ka hooldusperedel on võimalik seda meedet kasutada), lasterikaste perede elamistingimuste toetusprogramm. Nagu ma ütlesin, on see programm ka majanduskriisi ajal jätkunud. See sai küll alguse siis, kui majanduskriis oma kärbetega ei olnud Eestisse veel jõudnud. Ma arvan, et mõistlik on, et see oleks seaduse tasemel tagatud ka tulevikus, sest kui me seda ei taga, siis tekiks ebavõrdne olukord, osa peredest on valitsuse meetmena toetust saanud ja osa ei ole seda mitte saanud. Ma ei pea seda sugugi mõistlikuks. Mis puudutab konkreetseid tegevusi, mida me plaanime teha, siis minu meelest ma nimetasin neid algul konkreetselt. Esiteks, uus lastekaitse seadus. Teiseks, vajalik on sõltumatu institutsiooni olemasolu laste õiguste järelevalveks. Kolmandaks, katkematu lastekaitse järelevalvesüsteemi loomine. Neljandaks, kahtlemata, nagu ma rõhutasin, on oluline, et kogu see tegevus oleks mõtestatud. Me vajame ühtset strateegiat, mille alusel me laste ja perede olukorda arendame ja probleeme leevendame. Kindlasti ei ole siin mitte vähetähtis majandusliku toimetuleku tagamine. Ma rõhutasin ka seda, mis puudutab sotsiaalkomisjoni seisukohta toimetulekutoetuse tõusu kohta. Mis puudutab solidaarset peretoetuste süsteemi, siis see on tegelikult ka rahvusvaheliste ekspertide meelest olnud väga selgelt tunnustamist vääriv asi. Aastatel 2000–2007 andis see väga reaalseid tulemusi. Kui me räägime laste vaesusest, siis arvatakse, et just nimelt see solidaarne peretoetuste süsteem on laste vaesust ühe kolmandiku ulatuses vähendanud. Ma arvan, et mingile olemuslikule muudatusele, mis puudutab peretoetuste süsteemi likvideerimist, nagu sa väitsid, ei ole keegi siin üles kutsunud ega ka hakka kutsuma. Mis puudutab viimaste aastate praktilisi samme, siis ma tahan veel kord olulise positiivse asjana esile tuua alushariduse ja lapsehoiu võimaldamise, sealhulgas puudega lastele riikliku lapsehoiuteenuse loomise. Mis puudutab asenduskodude väljaarendamist, siis see on hea ja mõistlik, aga nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, hoolduspered ja ka adoptiivpered on need valdkonnad, mida riik peaks arendama vähemalt niisama intensiivselt. See on paljudel juhtudel keerukam. Paljud finantseerimisskeemid, millele ma osutasin, tegelikult seda ei toeta. See ei ole normaalne. Eri uuringud on näidanud, et perekondliku läheduse saavutamine lapsega, kes kasvab hooldusperes või adoptiivperes, tagab talle parema kasvukeskkonna ja emotsionaalse õhustiku. Seda peaksime me meetmete puhul arvesse võtma.

Marek Strandberg, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! On teada ja ennustatud, et järgmise 30–40 aasta jooksul kasvab maailmas nn kliimapõgenike arv praegusest mõnekümnest miljonist umbes 250 miljonini. Need on inimesed, kes peavad muutuste tõttu oma elukohas jätma oma kodu maha. Senised kliimapõgenike või lihtsalt põgenike kogemused näitavad ka seda, et pered lagunevad, vanemad ja lapsed liiguvad eri teid. Kui suurel hulgal ka lastekaitse kontekstis prognoositakse Eestis sinu teada demograafilise olukorra muutust, mis võib tuleneda kas või nendestsamadest kliimapõgenikest ja nende lastest ning võib-olla ka muudest põgenikest, väljarändajatest ja nende lastest? Kui suurel määral võiksid eestlased olla nende adopteerijad?

Aitäh! Mis puudutab adopteerimisel riikideülest elementi, siis see on probleem, mida riigi järelevalve koha pealt on puudutanud Siseministeerium. Siin oleks selgus vajalik. Selgus oleks vajalik ka laiemalt riigiülese elemendi puhul. Paljudel juhtudel võib lahkumineku puhul esineda konfliktsituatsioon, millega võib kaasneda vanemate vaidlus selle üle, kelle juurde laps jääb. Siin on esinenud kahetsusväärseid juhtumeid, kus eri riikide õiguskord kaitseb eri vanemat. Paraku on mitmetel juhtudel esinenud ka peresisesed lapseröövid. See valdkond vajab väga selgelt täpsustamist, eelkõige lähtudes sellest, et kui Eestis elava lapse lapsendab välismaalane või kui on selline teine rahvusvaheline mõõde, nagu sa sisse tõid, et Eesti elanik lapsendab mõne teise riigi lapse, siis lapse õigused peavad olema tagatud ja perekondlikud huvid kõige paremini kaitstud.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest, ma tänan teid vastamise eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed ja kõik kuulajad, kes meid eri võimalusi kasutades täna kuulavad! Eesti on väga väike riik ja meie rahvaarv on väga väike. Sellest tulenevalt on igaühele selge, et iga laps on väärtus ja iga laps on Eesti jaoks äärmiselt tähtis. Lapse sünd perre on väga eriline sündmus. Niisama oluline on, et iga laps saaks kasvada tervena toetavas ja turvalises keskkonnas. Meie rahvastikuprognoos on samas muret tekitav. Nagu enamik Euroopast on Eesti vananeva rahvastikuga riik. Vähene laste arv ning kasvav eakate osakaal tähendab seda, et tööeas inimesi ning töökäsi jääb aasta-aastalt üha vähemaks. Seega on väga oluline toetada perede otsust saada lapsi ja kasvatada neist tublid kodanikud. Viimati sündis Eestis aastas üle 20 000 lapse 1990-ndate alguses. Sealt edasi toimus järsk langus kuni 2004. aastani. Siis viidi sisse vanemahüvitisesüsteem, mis on tagasivaatena osutunud peredele oluliseks toeks laste saamisel ja laste esimestel eluaastatel. Tänu süsteemi rakendumisele on viie aastaga sündide arv igal aastal kasvanud 12 000-lt ca 16 000-le ehk 25%. Samuti on kasvanud ka sündimuskordaja, mis on äärmiselt oluline näitaja, selleks et üks rahvus püsiks. 2009. aastal oli sündimuskordaja 1,63. Selle näitajaga oleme uute Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas selgelt esimeste hulgas. Kuigi sündimus on kasvanud, jätkab kahjuks 0–17-aastaste laste arv tervikuna kahanemist. Samuti kahaneb 0–17-aastaste laste osakaal rahvastikus. Lapsed moodustavad praegu kogu meie rahvastikust 18,6%.
On selge, et laste kasvamist ja maailmapilti kujundab ennekõike pere. Laste ja noorte käitumist, nende tervist ning turvalisust mõjutavad otseselt suhted perekonnas. Näiteks rahvusvahelise kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu "Health Behaviour in School-aged Children 2005–2006" kohaselt mõjutavad rahulolu nii oma elu kui ka tervisega, samuti sõltuvus- ja riskikäitumist oluliselt suhted perekonnas ja hea läbisaamine vanematega. Uuringud näitavad, et vanemate omavahelised suhted kodus ja suhted lapsega avaldavad olulist mõju lapse hälbivale käitumisele. Vägivaldne konflikt vanemate vahel, vanemate vähene huvi laste tegemiste vastu mõjutab otseselt alaealiste õigusrikkumiste riski. Samuti on tugev seos vanemate kasvatuspraktika ja koolikohustuse täitmise vahel. Vanemate lahkumineku puhul on äärmiselt oluline tagada laste turvatunne ja kindlus tuleviku suhtes, et laps saaks võimaluse suhelda mõlema vanemaga ning vanem saaks suhelda oma lapsega. Samas ei pruugi suhtekriisi sattunud vanemad osata keerulises olukorras rahulikke lahendusi leida ning suurimaks kannatajaks jäävad tihtipeale lapsed. Laste hoolekande statistika näitab, et viimasel kolmel aastal on olnud aastas ca 2000 last, kelle puhul on kohalike omavalitsuste töötajad laste kasvatamisega seotud küsimusi puudutavaid vaidlusi lahendanud. Head vanemlikud ja paarisuhteoskused parandavad peresuhete kvaliteeti ja üldist elukvaliteeti ning aitavad selle kaudu loomulikult kaasa sündimuse kasvule.
Laste riski- ja sõltuvuskäitumise ja psüühikahäirete ennetamise aspektist on väga olulise tähtsusega vanemaharidus ja just vanemluse toetamine. Vanemluse toetamine on ennetustöö, mis aitab vähendada vanemliku hooleta laste arvu ning säästab kaugemas perspektiivis raha. Töö tagajärgedega on alati kallim kui ennetustöö. Asenduskodudes on meil praegu 1261 last. Eelmisel aastal kulus riigil vanemliku hooleta jäänud laste asendushooldusele 265 miljonit krooni, vanemlust toetavaid teenuseid rahastati Sotsiaalministeeriumi kaudu hinnanguliselt aga 3 miljoni krooni ulatuses. Sotsiaalministeeriumis on juba alates 2008. aastast koos käinud vanemahariduse ümarlaud, kuhu kuuluvad paljude vanemluse toetamisega tegelevate organisatsioonide esindajad. Lähiajal on organisatsioonide koostöös valmimas vanemluse toetamise kontseptsioon. Vanemlike oskuste arendamist ja vanemliku vastutuse suurendamist peab väga oluliseks ennetustegevuseks ka Justiitsministeeriumi koordineeritav vägivalla vähendamise arengukava.
Ebapiisavate vanemlike oskuste tagajärjega on seostatav laste kehalise karistamise probleem. Lapse füüsiline karistamine on aktsepteeritav tervelt 47% Eesti elanike arvates, täiskasvanu karistamine vaid 6% arvates. Füüsiline vägivald lapse vastu on Eestis küll karistatav, kuid õigusaktides ei ole veel sõnaselgelt nimetatud laste kehalist karistamist. Eelmise aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringust selgus, et füüsilise jõu kasutamist abikaasa või elukaaslase vastu valdavalt heaks ei kiideta, kuid lapse füüsilise karistamise suhtes ollakse tolerantsemad. Minu küsimus siinkohal ongi: kas ühiskond vajab selget sõnumit, et kehaline karistamine on lastevastane vägivald ja lapse inimväärikust alandav käitumine, mitte kasvatusmeetod? Kas peaks siiski muutma sellega seoses ka seadust? Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku neuroloog Inga Talvik on oma 2006. aastal valminud doktoritöös tõdenud, et Eesti on raputatud lapse sündroomi sageduse osas maailmas lausa esikohal. Selle väärkohtlemise liigi all kannatab 40,5 alla üheaastast last 100 000 lapse kohta. Näiteks USA-s on vastav arv 26 (100 000 lapse kohta). Selleks et kehalise karistamise mustri kordumist ennetada ja mitte jääda põlvest põlve lapsi väärkohtlema, on vaja arendada vanemlikke oskusi ning ühiskonna teadlikkust lapsest kui võrdväärsest ühiskonnaliikmest. Teisalt on vaja kujundada ühiskonna hoiakuid kehalise karistamise kui lastevastase vägivalla ühe liigi kohta, mida tuleb selgelt taunida.
Lisaks vanemluse toetamisele märgin ära riigi tegevused, mis on eriti olulised just praegustel majanduslikult rasketel aegadel. Kriisiaastatel oleme oluliselt rohkem panustanud tööturumeetmetesse. Eelmisel aastal olid tööturumeetmete kulud üle kahe korra suuremad kui 2008. aastal. Sel aastal on see number võrreldes kahe aasta taguse ajaga juba kolm korda suurem. Väga oluline on ka toimetulekuvahendite tagamine, et vältida või vähendada laste riski kodus. Toimetulekutoetuseks väljamakstud summad on samuti tunduvalt kasvanud. Kui eelmise aasta esimeses kvartalis maksti välja ca 40 miljonit krooni, siis selle aasta esimeses kvartalis juba üle 90 miljoni krooni. Samuti on kasvanud keskmise väljamakstud toetuse suurus, mis eelmisel aastal oli 1775 krooni ning sellel aastal juba üle 2000 krooni. Sotsiaalministeeriumi esindajad on esitanud Rahandusministeeriumile taotluse toimetulekutoetuse tõstmiseks, kuid selle võimalused selguvad loomulikult riigieelarve menetlemise käigus. Vaatamata majanduslikele raskustele on riik siiski suutnud säilitada kõik olulised peretoetused. Vähetähtis pole ka see, et majandusraskustest hoolimata suutsime eelmisel aastal isegi pensione tõsta. Lisaks toimetulekutoetusele tahan ära märkida kohalike omavalitsuste kõikvõimalikud toetused raskustes peredele. Olgu siin näiteks toodud lasteaiakoha toetamine või lapse vabastamine lasteaias toidu maksumuse eest tasumisest.
Selleks et meie lapsed oleksid paremini kaitstud, vajab lastekaitsesüsteem kvaliteedi parandamist. Omavalitsustes on praegu liiga vähe lastekaitsetöötajaid. Üksnes 84 omavalitsuses on praegu olemas lastekaitsetöötaja. Lastekaitse korraldamiseks peab kohalik omavalitsus tagama spetsialisti olemasolu, peab olema kas eraldi lastekaitsetöötaja või täidab sotsiaaltöötaja lastekaitsetöötaja ülesandeid. Kuigi 2005. aastal Vabariigi Valitsuse heakskiidetud lastekaitse kontseptsioonis on välja toodud eesmärk saavutada, et oleks üks lastekaitsetöötaja 1000 lapse kohta, on praegune seis üks lastekaitsetöötaja 1400 lapse kohta. Paljudes kohalikes omavalitsustes ei ole tööl eraldi lastekaitsespetsialisti, mistõttu ennetavad ja toetavad teenused ei jõua abi vajavate perede ning lasteni kahjuks õigel ajal. 2008. aasta andmete kohaselt oli Eestis kokku 162 lastekaitsetöötajat, neist 12 töötasid maavalitsustes ja ülejäänud 150 omavalitsustes. Ehk vaid 37%-l omavalitsustest on olemas oma lastekaitsetöötaja. Eeskätt on lastekaitsetöötajad loomulikult linnades ja suuremates valdades. Töötajate arvu vähesuse tõttu on lastekaitsjad üle koormatud ning suure töömahu tõttu ei jõua kahjuks väga palju ennetusse panustada. Samas on oluline teadvustada, et lastekaitsetöötaja on raskete, inimeste elusid puudutavate otsuste tegemisel omavalitsuses tihtipeale väga üksi. Mitmed kohalikud omavalitsused on väikesed, paljudes omavalitsustes elab alla tuhande lapse ning sisuliselt tunnevad kõik kõiki. Võib tulla ette olukord, kus lastekaitsetöötaja peab otsustama näiteks naabrilapse perest eraldamise ja varjupaika paigutamise, kuna on väärkohtlemise kahtlus. Ka sellise otsuse peab lastekaitsja tavaliselt üksi langetama. Varase märkamise ja õigeaegse sekkumise puudumise tagajärjel eraldatakse peredest ja paigutatakse asendushooldusele rohkem lapsi, kui seda tänapäevases, lastega peresid toetavas ühiskonnas olema peaks. Lisaks lastekaitsetöötajate arvu suurendamisele tuleb kindlasti panustada nende töö kvaliteedi parandamisse.
Ennetustöö on odavam kui töö tagajärgedega, nagu ma juba mainisin. Ennetustöö tasuvusanalüüs on meie järgmiste aastate üks oluline tegevus. Järgnevate aastate tegevuskavas on lastekaitse korralduse, efektiivsuse ja kvaliteedi ning lastele suunatud teenuste kvaliteedi ning kättesaadavuse hindamine ning sellest lähtuvalt lastekaitsesüsteemi tänapäevastamine. Ainult koos lastekaitse korralduse ja süsteemi uuendamisega on võimalik jõuda uue lastekaitse seaduseni, mis peaks kätkema ennekõike seda, kuidas meie lastekaitsetöö sisuliselt toimib. Kvaliteedi parandamiseks on vaja ka erialaselt lastega töötavate või nendega kokkupuutuvate spetsialistide pädevust parandada, et tehtud otsused oleksid tõepoolest tõenduspõhised ja laste huvides.
Ilma pikaajaliste strateegiateta soovitud tulemuseni kahtlemata ei jõua. Lapse õiguste tagamise strateegia aastateks 2004–2008 aitas meil luua ühtse baasi. Siit on hea minna edasi laste ja perede arengukavaga, mille raames saavad kindlasti ka täna tõstatatud teemad olulise tähelepanu osaliseks ja loodetavasti leitakse ka lahendused.
Lõpetuseks rõhutan, et lisaks toimivale lastekaitsesüsteemile on ülimalt oluline osa haridusel, sellel, et lapsed saaksid hea hariduse, et nii lasteaias kui ka koolis oleks turvaline keskkond, kus laste tervis oleks hoitud. Kool ning toetav pere on väga olulised, et lapsed saaksid omandada õiged harjumused pikaks ja aktiivseks eluks ning neist kasvaksid tublid inimesed.
Hea Riigikogu! Head kuulajad! Iga laps on väärtus. Olgu see lihtne tõdemus meil kõigil meeles oma igapäevaste otsuste tegemisel. Aitäh!

Tänan! Nüüd läheme küsimuste juurde. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Pärast seda ettekannet pean ma avaldama oma jahmatust. Teil paistavad olevat segamini läinud põhjus ja tagajärg, seejuures täiesti lootusetult. Valitsuse suured edusammud üleüldise õnne suurendamisel on teie sõnum, ehk perede toimetulekut on parandanud see, et te olete suurendanud tööturumeetmeid ja olete suurendanud toimetulekutoetust.

Hea küsija! Vabandust! Ma palun saali julgestusteenistusel kanda hoolt, et inimesed ülevalt rõdult alla ei kukuks, et nad istuksid toolide peal, mitte rõdu ääre peal! Palun, hea küsija, jätkake!

Kas te arvate, et vanemate probleemide lahenduseks ja laste probleemide lahenduse n-ö aseaineks on see, et vanemad saavad tööturutoetust ja toimetulekutoetust, selle asemel et neil oleks töö ja nad suudaksid ennast oma tööga elatada, et riik toetaks nende probleemide lahendamist ja seeläbi ka laste probleemide ennetamist ja lahendamist? Või olete endiselt veendunud, et valitsuse kõige suurem panus on see, et te maksate toimetulekutoetust?

Aitäh küsimuse eest! Oleksin soovitanud teil tähelepanelikumalt minu ettekannet kuulata. Nende meetmete hulgas, mis ma üles lugesin, just nimelt nende hulgas, on loomulikult abistavad meetmed, selleks et peredel oleks võimalik raskel kriisiajal saada mingigi sissetulek, et nende eluolu oleks lihtsam. Omavalitsused või lasteaiad vabastavad mõne lapse näiteks toidutasu maksmiseks või on muud meetmed, mis aitavad kaasa sellele, et lastel oleks korralik toit laual ja et lapsed saaksid korralikult hoitud. Ükskõik, kas need on tööturumeetmed, toimetulekumeetmed või muud meetmed, mis aitavad peret rahaliselt, need selgelt aitavad perel toime tulla. Kui pere tuleb toime, siis on eeldus, et ka lapsel on elu parem. Kui neid meetmeid ei oleks, oleks olukord veel hullem. Ma lihtsalt mainisin need ära, ma ei toonud konkreetseid, detailsemaid numbreid tööturumeetmete kohta või muud sellist. Ma mainisin nad ära, sest need on vajalikud selleks, et tagada peredele mingigi sissetulek. Palju olulisem osa minu kõnest oli see, millest ma rääkisin kõne lõpu poole, ma rääkisin sellest, mida tuleb teha, mis on meie eesmärgid, kuidas me edasi läheme. Seesama laste ja perede arengukava, mis sätestab kogu laia spektri – see on väga oluline. Meil on riigis olemas erinevaid strateegiaid. Ma ei tea, kas te olete kursis või mitte, ma võin teile tuua mõne näite, kus on sellega arvestatud. Meil on olemas rahvastikupoliitika alused kuni 2013. aastani, kus räägitakse laste õigustest ja perepoliitika kujundamisest, meil on olemas loomulikult väga oluline osa, mida ma ka mainisin ...

Austatud minister! Midagi ei ole teha, aga ma pean kaitsma meie heade ametikaaslaste elu ja tervist. Proua, palun võtke see kott sealt ääre pealt ära! Kui see alla kulub, siis kukub see otse Riigikogu liikmele vastu pead! Aitäh teile! Palun, minister, jätkake!

On erinevaid arengukavasid, ma võiksin neid siit veel ja veel ette lugeda. Nende järgi töö käib. Kui vaadata Sotsiaalministeeriumi tegevusi konkreetselt täna arutataval teemal ehk laste õiguste kaitsel, siis neid tegevusi on. Ma tean, et minu järel tuleb rääkima õiguskantsler ja ta räägib kõige põletavamatest probleemidest laste õiguste kaitsmisel. Paljud nendest puudutavad just seda olukorda, kui laps on ühel või teisel põhjusel juba perest eraldatud, olgu selleks põhjuseks sõltuvushäire või mingi muu põhjus. Kõikide nende teemadega tuleb töötada. Aeg on napp, ma ei jõua siin rääkida sellest, kui palju riik on panustanud asenduskodude ümberehitamisse või muusse sellisesse tegevusse. Aga see on äärmiselt oluline, selleks et meie lapsed saaksid kindluse, et see suund, mille suunas me liigume, on õige. Me liigume vanemluse toetamise poole, me liigume selle poole, et meie inimesed oleksid haritud ja lapsed saaksid hea kaitse.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Selle aasta mai algul esines rahandusminister kabinetiistungil kavatsusega vähendada lähiaastatel sotsiaaltoetusi ja soodustusi. Näiteks räägiti tasuta koolitoidu ja õppetoetuste muutmisest vajaduspõhiseks, millega hoitakse kokku 150 miljonit krooni, samuti lastetoetuste ja üksikvanematoetuste vajaduspõhiseks muutmisest, näiteks sidumisest toimetulekutoetuse taotlemisega. Selline tegevus annaks Rahandusministeeriumi arvates aastas ligi 1,2 miljardit krooni säästu. Minu küsimus teile, härra minister, on see: kuidas te seda kommenteerite, missugused on need sammud, mis sellega seoses on Sotsiaalministeeriumil kavas, ning kuidas me tagame laste ja perede turvalisust?

Aitäh! Siin on kommentaar väga lühike. Valitsus kuulas väga põgusalt ära rahandusministri mõned seisukohad. Neid ei toetatud, nendega edasi ei tegelda ja selle koha pealt ongi punkt. Nii sotsiaalminister kui ka haridusminister väljendasid selget seisukohta, et koolitoit on äärmiselt oluline ja koolitoidu üle me edasi ei vaidle. Mis puudutab peretoetusi, siis mina ütlen väga lihtsalt: peretoetuste praegust solidaarset süsteemi on erinevad väliseksperdid väga kiitnud. Samas, kui vaadata näiteks OECD raportit, tuleks mõelda nendele võimalustele, kuidas rohkem abistada neid noori peresid või ka paljulapselisi peresid, kes vajavad rohkem toetust, ja nendele, kes vajavad toetust natuke vähem, võib-olla natuke vähem anda. Väga lihtne põhimõte: kes vajab rohkem, saab riigilt rohkem, kes vajab vähem, saab riigilt vähem. Need on need üldised põhimõtted. Keegi ei räägi lastetoetuste süsteemi hävitamisest või mingite lastetoetuste vähendamisest.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! ÜRO lapse õiguste konventsiooni 20. aastapäeva konverentsil, kus teid spetsiaalselt kiideti selle eest, et te seal lõpuni vastu pidasite, oli terve plokk pühendatud Soome lasteparlamendi kogemustele. Eestis on ka lasteparlament olemas. Kas teil tekkis mõtteid, kuidas Eestis võiks seda asja parandada?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme väga heades kontaktides mitme organisatsiooniga, sealhulgas Lastekaitse Liiduga. Lastekaitse Liidu presidendi ja tegevjuhiga oli meil (täpset päeva ei oska ma öelda) 5–6 nädalat või natukene rohkem aega tagasi vestlus selle üle, kuidas lastekaitsesüsteemi parandada ja tõhustada ning kuidas kaasata paremini erinevaid lastekaitseorganisatsioone. Laste ja perede arengukava, mida Sotsiaalministeerium asub kirjutama ja mille lähtekontseptsioon on hetkel minu käes (seda on 18 lehekülge), arvestab väga palju ühiskonna eri gruppide kaasamisega, nii laste kaasamisega, lapsi esindavate organisatsioonide kaasamisega kui ka vanemaid esindavate organisatsioonide kaasamisega. Ma väga loodan, et kui see arengukava valmis saab, siis on siin ka konkreetsed ettepanekud, mida võiks teha.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kolleeg Urmas Reinsalu rääkis uue lastekaitse seaduse vajalikkusest. Olen sellega nõus. Tahan täpsustada. Lugupeetud härra minister! Kas te võite täpsustada, kui palju on selleks vaja aega ja millal Riigikogu seda uut seadust võiks arutada?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme ettevalmistusi juba alustanud. Laste ja perede arengukava koostamise ettepanek 18 leheküljel on ka üks osa uue lastekaitse seaduse seletuskirjast. Üldised põhimõtted on paika pandud, lastekaitse seaduse kirjutamine saab kindlasti lähiajal teoks. Küll ei saa ma lubada, et lastekaitse seaduse tekst jõuaks näiteks sügisesel sessioonil parlamendi ette. Meie tööplaanis on, et uus lastekaitse seadus on valmis 2011. aastal.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mul on pigem filosoofiline küsimus. Mida sa arvad, kas laste olemasolu mõjutab inimese arusaamist lastest ja lastega seonduvatest muredest ja rõõmudest või mitte? Kas laste puudumine jätab puudu ka teatud emotsionaalsed teadmised ja kogemused, mis laste olemasolu korral olemas on? Kas sa näed siin seost või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult näen ma siin seost. Kõige lihtsam on ju alati rääkida enda kogemusest. Ma arvan, et iga inimene, kellel on kodus lapsed, mõistab väga selgelt ja oluliselt paremini lastega seonduvaid küsimusi ja nendega seonduvaid vajakajäämisi või rõõme. On üldiselt teada, et meil on olemas IQ, kuid meil on olemas ka EQ ehk emotsionaalne intelligentsus. Emotsionaalsel intelligentsusel on kindlasti väga palju komponente. Kui vaadata lapse rolli inimese muutumises või vanemaks kasvamises ja vanemaks olemises, siis see on kahtlemata äärmiselt oluline. Jällegi pean viitama laste ja perede arengukava koostamise ettepanekule. Siin on väga suur rõhk pandud just vanemlikele ja paarisuhteoskustele, suhetele peres ja vanemluse toetamisele ehk just sellele, mida peab Eestis arendama, kus me näeme vajakajäämisi, mida saab tihtipeale parandada üsna lihtsate meetoditega.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! See aasta on Euroopa Liidus kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Sotsiaalministeerium on aasta pidulikult sisse juhatanud, kavatseb ka pidulikult välja juhatada, vahepeal jagab voldikuid, aga Eesti rahvas ootab tegusid. Mida te kavatsete teha, et vaesust lastega peredes praeguses olukorras vähendada?

Aitäh küsimuse eest! Tegevusi on kogu aeg väga palju. Kõige lihtsam näide on seesama, et toimetulekutoetuse väljamaksmise summasid suurendatakse. On selge, et kui me ei oleks neid suurendanud 90 miljoni krooni pealt 350 miljoni krooni peale ehk neljakordseks, siis oleks olnud väga suur probleem ja väga suur risk, et rohkem peresid langeb vaesusriski. Selge on see, et kõik tööturumeetmed on väga selgelt suunatud sellele, et vaesusriski või ka otsesesse vaesusesse langeks võimalikult vähe peresid. Kui vaadata üldiselt, siis kõige lihtsam vastus on see, et ei Sotsiaalministeeriumi ega haridusministeeriumi toetuste eelarveridasid ei ole vähendatud. See ongi see otsene tegevus. Kui kõikidel teistel ministeeriumidel või valdkondadel eelarveread vähenesid, siis haridus- ja sotsiaalvaldkonnas vähenemist ei toimunud, pigem seal mitmed kuluartiklid suurenesid. See on väga suur panus, pluss loomulikult kõikvõimalikud muud tegevused.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud sotsiaalminister! Eile arutasime me siin saalis väga põhjalikult põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning viisime sinna sisse ühe muudatuse, mis puudutab õpilaste kooliskäimist, õigemini, popitegemist. Kui õpilane teeb viis korda poppi, siis selle muudatuse sisseviimise korral hakatakse korrale kutsuma lastevanemaid ja kõige karmimal viisil – rahatrahvide abil. Kas Sotsiaalministeerium kooskõlastas selle? Kas see muudatus soodustab lapse ja vanema suhteid? Mina arvan küll, et see muudatus on rohkem väärkohtlemise poole peale viidud. Kas enne selle muudatuse sisseviimist tehti selgeks ka sotsiaaltaust?

Aitäh küsimuse eest! Ma väga pikalt ja detailselt seda kommenteerima ei hakkaks, ma pigem vaatan teie küsimuse lõpupoolt ehk seda, kuidas see võib mõjutada vanemate ja laste suhteid. See on meie jaoks väga oluline aspekt. Kindlasti on olulised kõikvõimalikud meetmed vanemluse toetamiseks, vanemahariduse parandamiseks ning vanema ja lapse suhete parandamiseks. Täna toimub üks suur vaimse tervise konverents. Meie noorte vaimne tervis võiks olla palju parem. Kõigi nende meetmetega Sotsiaalministeerium tegeleb, et arendada vanemlust, vanemaharidust ja kõike seda.

Austatud minister! Ma tänan teid ettekande eest! Ma tänan teid küsimustele vastamise eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Teatavasti lapsed ei ole valijad. Kui asja vaadata ainult poliitiliselt tasandilt ja kui Riigikogu oleks ainult poliitiline kogu, siis te seda küsimust siin täna ei arutaks. Aga see, et seda arutatakse riiklikult tähtsa küsimusena, näitab, et Riigikogu on seadusandja sõna otseses ja suures tähenduses.
Ma tooksin välja seitse teemat, mida ma tahan puudutada. Muidugi, neid teemasid, mis seonduvad laste õigusega, saaks välja tuua tunduvalt rohkem. Nagu juba siit kõnetoolist on mainitud, käesoleval hetkel puudub laste ja perede valdkonnas riiklik strateegia. Teatavasti nõuab iga tegevus selget eesmärki ja ratsionaalseid meetmeid, mida selle eesmärgi nimel rakendatakse. Ma väga loodan, et ministeeriumi kavandatav laste ja perede riiklik arengukava jõuab selleni, et valitsus ta sel aastal kinnitab, ja see annab siis selge aluse, kus suunas Eesti ühiskond peaks liikuma. Ei ole mõtet rapsides hakata õigusruumi muutma, kui ei ole selge, mida me tahame. Ma muidugi eeldan, et see arengukava kui strateegia on ratsionaalne ja eesmärgipärane. Mõnikord me näeme, et nii arengukavad kui ka strateegiad kipuvad olema pelgalt paberid, midagi tuleb teha, see tehakse kiires korras ära, unustades, et tegevusel peab olema ratsionaalne alge. Eesti väikeriigina on teatavasti olnud edukas siis, kui ta on asjalikult ja eesmärgipäraselt käitunud, aru saanud, mida on vaja teha.
Järgmine teema. Mitu korda on rõhutatud, et kehtiv lastekaitse seadus ei ole oma ajas asjakohane. Teatavasti kuulub ta Eesti põhiseadusega samasse vanusejärku. See iseenesest ei ole muidugi ju probleem, probleemiks on see, et Eesti lastekaitse seadus on oma abstraktsiooniastmelt samaväärne kui Eesti põhiseadus. Põhiseadus loomulikult võib olla abstraktne, ta kehtestab riikluse printsiibid, mille järgi me oma riigis toimetame. Aga üks seadus sellisel abstraktsel tasandil, mis ei võimalda teda rakendada, olla ei saa. Jääb selline mulje, et see, mis puudutab laste õigusi, oleks nagu õigusloome tolmune nurgatagune, kuhu seadusemeister eriti ei vaata. Puhtredaktsiooniliselt on ju lastekaitse seadus lihtsalt vananenud. Kui mälu järgi öelda, siis osundatud seaduse § 23¹ viitab ammu kehtetuks tunnistatud õigusaktile, nimelt haldusõiguserikkumiste seadustikule. Minu meelest on ikka üks päramine aeg, et Eestis oleks vajalik ja reaalselt toimiv lastekaitse seadus.
Kolmas teema. Laste õigustega seonduv on enamasti kas siis sotsiaalne või hariduslik, st põhiliselt kahe ministeeriumi pädevusala. Teatud juhtudel seonduvad selle teemaga ka Siseministeerium, ma mõtlen arestimaju, ja Justiitsministeerium. Aga ma olen korduvalt näinud seda, et laste õigustega seonduvad küsimused, just valusad küsimused, kipuvad kahe ministeeriumi pädevuse vahele kukkuma. Et nagu ei ole ei haridusministeeriumi pädevus ega ole ka Sotsiaalministeeriumi pädevus. See probleem ei ole omane ainult Eestile. Tasuks uurida teiste riikide kogemust, kuidas seda sisuliselt koordineerida nii, et laste õigused oleksid tagatud. Minu meelest oleks ikka asjakohane, et kaks ministeeriumi ei suhtle mitte ainult n-ö projektipõhiselt, vaid et just laste õigustesse puutuvas osas oleks neil alaline kontakt.
Järgmine teema. Möödunud aasta sügisel esitasin ma Riigikogule ettekande, mis puudutas laste sõltuvushäiretega seonduva rehabilitatsiooniteenuse kättesaamatust. Nimelt ei ole see piisavalt reguleeritud õigusruumis ega ole reguleeritud ka materiaalselt selles mõttes, milline see teenus peab olema, juhul kui lapsel on sõltuvushäire ja ta vajab just rehabiliteerimist, resotsialiseerumist. Teatavasti on Eestis kaks sellist asutust – Tallinnas ja Jõhvis –, mis tegutsevad sisuliselt väga küsitava õigusliku alusega. Seda arutati sotsiaalkomisjonis ja Sotsiaalministeeriumile tehti ülesandeks töötada välja kontseptsioon ning esitada see, kui ma õigesti mäletan, enne suurt suve. Nagu ma praegu tean, on asi jäänud venima ja pole teada, kas see esitatakse sel aastal või mitte. Ma panen teile südamele, et seda on igal juhul vaja, sellepärast et kui see on läbi analüüsimata ja õigusruum täiendamata, siis see tähendab, et lapsed jäävad abita.
Järgmine teema. See puudutab erikoole. Nimelt, 2008. aasta detsembrikuus kinnitas haridus- ja teadusminister kontseptsiooni, mis käsitleb kasvatuslike erivajadustega õpilaste koolide kontseptuaalseid aluseid. See on tore ja asjalik kontseptsioon, aga selleks ta on jäänud. Siiamaani on erikoolidesse puutuvad normid eri seadustes laiali ja sellega ei ole edasi mindud. Võiks ikka ka sellega edasi minna.
Järgmine teema, laste ombudsmani temaatika. Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus puudub laste õiguste ja vabaduste sõltumatu kaitsja. Õiguskantsler oma pädevuse piires osa ülesandeid täidab, nimelt üldombudsmani funktsioone täites ja olles ka rahvuslik ennetusasutus, mis puudutab väärkohtlemist ja piinamist. Aga samas ei saa õiguskantsler ju haarata endale mingit täiendavat pädevust, kui seadusandja ei ole seda täpselt reguleerinud. Osa valdkondi on katmata. Selle selge näide on see, et õiguskantsler saab lastesse puutuvaid avaldusi suhteliselt vähe, samas aga, kui kontrollida suletud lasteasutusi, erikoole, on probleeme ikka päris palju, rohkem kui täiskasvanutel. Ma ei ole vastu ja minu meelest on ratsionaalne, asjakohane, kui õiguskantsleri pädevust laiendatakse ja nähakse ette, et õiguskantsler on ka laste ombudsman, kuid seda saab teha ainult sel tingimusel, kui õiguskantsleri eelarvet suurendatakse. Ei ole reaalne, et sama eelarve raames õiguskantsleri kohustuste hulk tunduvalt suureneb. Muidugi on võimalik see institutsioon ka eraldi luua. Samas tähendaks see praeguse põhimõtte muutmist, et Eestis kui väikeriigis ei dubleerita samalaadseid kohustusi, vaid need püütakse ratsionaalselt ühendada. See tagab, et pädevused ei kattu, ei ole omavahelisi pädevusvaidlusi ja see on ka ühiskonnale odavam, tunduvalt odavam. Ma arvan, et austatud seadusandja peaks selles valdkonnas ikkagi otsuse vastu võtma.
Lõpetuseks tahaksin veel puudutada haridustemaatikat. Nimelt, kuidas me sisustame põhiseaduse § 37? See säte sätestab, ma tsiteerin: "Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole." Osundatud säte minu arvates sätestab Eesti riikluse jätkusuutlikkuse mõttes ühe väga olulise printsiibi – tasuta hariduse. Kui meil on tasuta haridus, siis mida see tähendab? Kas kõik see, mis koolis toimub õppetegevuse raames, on tasuta? Või võib sisse libistada ka mingid tasulised aspektid? See nõuaks läbivaidlemist ja otsustamist. Mina olen välja öelnud oma seisukoha, et tasuta haridus tagab selle, et Eesti riiklus on igikestev. Samuti vajaks läbivaidlemist ja otsustamist, mida tähendab see, et riik ja kohalik omavalitsus peavad ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Kas "peavad ülal" tähendab seda, et lihtsalt pelgalt finantseerivad, või tähendab see seda, et omavad institutsioonina vastavaid koole? Need on sellised suured küsimused, mis peaksid olema selgelt otsustatud.
Lõpetuseks viitaksin ma Ameerika kirjaniku Salingeri ühele ütlusele, mida ta on esitanud oma tegelase Seymori päeviku kaudu: laps on külaline meie majas, ta vajab austust ja armastust, ja mitte kunagi ei tohi teda kohelda kui omandit. Tänan tähelepanu eest!

Austatud õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Eesti avalikkuse ja ilmselt ka valitsuse tähelepanu pälvis OECD oma Eesti-teemalise raportiga, kus on öeldud, et nende sotsiaalprogrammide analüüsi järgi läheb Eestis kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast viiele rikkaimale inimeste grupile tervelt 59%. Kas te näete selles küsimuses ka probleemi laste õigustega, kui toetust jagatakse kõige paremini toime tulevatele perekondadele?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole seda spetsiaalselt analüüsinud. Aga minu meelest, kui me räägime sellest, millele ma juba osutasin, et kõige alus peaks olema just sisuline strateegia, sisuline arusaam, mida me tahame, siis taandub asi ka sellele, et iga tegevus vajab ressursse, vajab raha. Kuidas seda planeerida? Paratamatult on väikeriigis seda ressurssi kas vähe või ei ole üldse, järelikult peaks see planeering olema võimalikult asjakohane. Eesti on sotsiaalriik ja kuidas sotsiaalriigi mõtet sisustada, see on seadusandja küsimus, kuidas ta sisustab Eesti põhiseaduse §-s 28 sisalduvat põhimõtet, et riik toetab isikuid nende puuduse korral.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Lubage kõigepealt tänada väga sisuka ettekande eest. Minu küsimus lähtub sellest, et terve selle nädala jooksul on väga palju räägitud laste õigustest ja nende erinevatest aspektidest. Kuidas te hindate praegusel hetkel õiguste teist poolt ehk kohustuste täitmist, millise hinnangu te annate sellele, kui hästi on nii lastevanematele kui ka lastele selgitatud nende kohustuste poolt?

Tänan! Minu meelest just see selgitustöö on väga tagasihoidlik. Õigused ja kohustused käivad koos. Just lastekaitsega seonduv selgitustöö on minu meelest meil arhailine. Näiteks klammerdutakse ju siiamaani selle külge ja meie ühiskonnas aktsepteeritakse ikkagi seda, et lapsi võib füüsiliselt karistada. Juba see näitab, et selgitustöö tänapäeva tasemel on väga tagasihoidlik, seal on väga palju arenguruumi. See on üks asi, mida ka laste ombudsman peaks tegema: tutvustama laste õiguste konventsiooni sügavuti ja sisuliselt, mitte deklaratiivselt, lihtsalt lastest rääkides.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Austatud õiguskantsler! Suur tänu teile väga sisuka ja konkreetse ettekande eest! Teie ettekande esimene lause oli minu arust emotsionaalseltki tugevasti laetud ja sedastas, et lastel ei ole täna valimisõigust, lapsed ei ole valijad. Kuidas te suhtute sellesse diskussiooni, mis Eesti ühiskonnas on ja mida veab näiteks MTÜ Noor Eesti, et ühiskond peaks arutlema selle üle, kuidas üha väheneva laste osakaalu tingimustes lapsi rohkem poliitikas arvestada ja kuidas lapsed peaksid hääleõiguse mõistes olema esindatud. Kuidas te sellesse diskussiooni suhtute ja mida konkreetselt soovitaksite selles vallas edasi teha?

Tänan küsimuse eest! Iga diskussioon on ühiskonnas tervitatav, aga kui ma õigesti mäletan, siis üks idee, mis ühiskonnas ringles, oli see, et lastega vanematel oleks rohkem hääli. Selles osas olen ma suhteliselt skeptiline, see lööks segi kogu olemasoleva valimissüsteemi ja minu meelest ei pruugi ta täita oma eesmärki. Et kaasata lapsi rohkem ühiskonna ellu, see tähendab ka rohkem selgitustööd ja rohkem haridustööd. Aga see, et teha lastest valijad – kas siis otse, alandades valimisiga, või andes kellelegi rohkem hääli –, tähendaks väga teistsugust süsteemi, kui on kirjas meie põhiseaduses. Ma pean ütlema, et suhtun sellesse küllaltki ettevaatlikult, kui väga pehmelt väljenduda.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Härra õiguskantsler, suur tänu teile ettekande eest! Muu hulgas ka selle eest, et te tõite selgelt esile ühe eriti tähtsa laste õiguse, nimelt õiguse haridusele. Me oleme haridusteemasid siin saalis, ka just sel nädalal, väga palju arutanud seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Alati, kui me arutame haridusküsimusi, arutame neid põhiliselt kahest aspektist – hariduse kvaliteet ja hariduse kättesaadavus. Kohustuslik haridusmiinimum on meil põhiharidus ja selle kättesaadavusega väga suurt probleemi ei ole. Aga põhiharidusele ja lapse võimele omandada põhiharidus kvaliteetsel viisil paneb aluse alusharidus. Alushariduse omandamise koht on koolieelsed lasteasutused. Kas te jagate minu seisukohta, et olukorras, kus viimastel andmetel nii umbes 60-s Eesti omavalitsuses ei ole tegelikult tagatud lasteaiakohtade olemasolu, on selle kaudu rikutud üht lapse õigust, lapse olulist õigust alusharidusele?

Tänan! Ma osutasin sellele, et tegelikult on läbi vaidlemata üks väga oluline küsimus, mis on laiem kui see küsimus, mis te praegu esitasite. Mida tähendab üldse tasuta haridus, millest ta koosneb väga konkreetselt? Mida peaks lapsevanem finantseerima eraldi või ei peaks ta mitte midagi rohkem finantseerima? Kõik, mis on haridus, kõik, mis toimub koolis, on tasuta. See oli minu osunduse mõte. See on teema, mis vajaks väga selget vaidlust ja ka otsustust. Ma vastan sellele küsimusele natuke laiemalt.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Suured tänud ettekande eest! Aga ma soovin siiski veel täpsustada ühe kolleegi esitatud küsimust, mis oli seotud OECD raportiga tööturust ja sotsiaalpoliitikast, kus oli jagatud soovitusi ja tehtud tähelepanekuid selles osas, et enamik või, ütleme, väga suur osa toetustest läheb kõige rikkamatele. Niisiis ongi minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise erinevus kaheksakordne ja veel on erinevus selles, et poolteise aasta jooksul on toetatud lapsi kaks korda rohkem kui kogu ülejäänud perioodil. Kas te näete, et siin on kinni peetud põhiseaduse aluspõhimõtetest, mille järgi riik on rajatud õiglusele ning kõik on seaduse ees võrdsed?

Tänan küsimuse eest! Ma rõhutan veel kord: põhiseaduse § 28 sätestab selle, et igaühel on õigus riigi abile puuduse korral, aga selle abi suurus on delegeeritud seadusandja pädevusse. Igal juhul peab olema tagatud see miinimum. Kui palju sellele lisandub? Vaidlus on näiteks selle üle, kas peab olema tagatud inimväärne elu või kuidas seda inimväärset elu mõõta. See on juba seadusandliku kogu pädevus, kas on järgitud või mitte.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Aitäh, lugupeetud õiguskantsler! Te ütlesite, et seadusandja pädevuses on sisustada sotsiaalriigi mõiste. Ma küsin teie kui õiguskantsleri käest siis nõu, aidake seadusandjat. Ühes kindlas eelarvesituatsioonis on selline valik: kas tõsta vanemapalga ülempiiri, suurendada toetust 30 000-lt 35 000-le kroonile kuus, mis on hüve vähestele, või võtta 190 000-lt koolilapselt ära ranitsatoetus? Millest peaks siis seadusandja lähtuma, mis on sotsiaalriigile kohane?

Tänan küsimuse eest! Sotsiaalriigi põhimõte tuleneb ikkagi põhiseadusest, §-st 10, mida täiendab § 28. Aga see, kuidas jaotub eelarves raha, on alati üks suur poliitiline diskussioon, mis on eelistatud, mis ei ole eelistatud. Samas ma mälu järgi ütlen, et Sotsiaalministeeriumi eelarves on ikkagi ligikaudu 40% Eesti riigieelarvest. Rahaga seonduvalt on alati nii, et raha on kas vähe või ei ole üldse, selle üle võib lõputult vaielda. Aga õiguskantsler ei saa öelda parlamendile ette, et eelarve peaks olema selline. See oleks väga tore, kui ma saaksin seda teha, aga kui tõsiselt rääkida, siis ei saa, sest otsustab parlament poliitiliste vaidluste kaudu. Nii see on.

Austatud õiguskantsler, ma tänan! Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma tahtsin ka tänada väga asjakohase ettekande eest! Samuti tänan sotsiaalministrit tema asjaliku ettekande eest! Küsimus, mida on mitmel korral puudutanud just nimelt sotsiaaltöötajad, on seotud sellega, kuidas kohtud hoolekandeküsimusi menetlevad ja arutavad. Eriti laste hoolekande küsimused, kus on vajalik kiirus ja kus on kindlasti vajalik ka spetsialiseerumine ning kompetentsus psühholoogias ja muude sotsiaalteadmiste vallas. Meie õigusemõistmise süsteem on üles ehitatud väga lihtsustatult ja loogiliselt, kolmeastmelisena. Paljudes riikides, ka väikeriikides, on olemas eraldi laste hoolekandele spetsialiseerunud kohtunikud, mis tagab ühelt poolt selles väga delikaatses küsimuses vajaliku kiiruse ja kompetentsuse. Kas sa, olles kohtute haldamise nõukogu liige, peaksid mõeldavaks kaaluda seda võimalust ka Eestis?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole ühegi menetluse raames seda küsimust analüüsinud, nii et vastus on sügavalt minu subjektiivne arvamus. Jah, teatud juhtudel reageerib Eesti kohtusüsteem natuke aeglaselt. Kuidas seda kiirendada, kas seda teha teatud sisemise spetsialiseerumise kaudu või mitte? Tulem peaks olema selline, et lapse õigused on tagatud, et kuude kaupa ei oodataks mingisuguse probleemi lahendust. Seda ma näen küllaltki palju, see on laiem küsimus, et asju arutatakse aeglaselt, et ei ole järgitud mõistliku aja nõuet. Aga seda, et kohtusüsteem praegusel kujul vajaks teatud muudatusi, ma aktsepteerin – et ta toimiks, et ühiskond saaks sealt kätte otsustuse, vaidlus lahendataks kohtus kiirelt, toimugu see siis sisemise spetsialiseerumise teel või kuidagi teisiti. Erikohtute loomist ma põhimõtteliselt ei poolda.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan ka selle kõne eest, mis oli lisaks sellele, et ta oli sisukas, veenvalt esitatud! Minu küsimus läheb sellises suunas: kuidas te saaksite õiguskantslerina hinnata või pigem kaaluda vanemahüvitist kui sündimust mõjutavat meedet, Eesti rahva iibe positiivseks muutmisele ehk jätkusuutlikkuse tagamisele suunatud meedet ühelt poolt ja kõiki teisi riigieelarvest tehtavaid eraldisi, toetusi teiselt poolt? Kas need on niisama lihtsalt ja üheselt kaalutavad?

Tänan! See ei ole nii lihtne, seepärast et kõigepealt on formaalsed asjaolud. Üks kord, aastal 2000 on ju õiguskantsler pöördunud seonduvalt eelarvega Riigikohtusse. See taotlus jäi rahuldamata, üldkogu otsustus sisaldas eriarvamust ja oli diskussioon selle üle, et eelarve on nii üldakt kui ka üksikakt ühekorraga, et kuidas see vaidlemiskord on. See on küllaltki problemaatiline, kuidas õiguskantsler sellesse küsimusse saab sekkuda. Ombudsman mingil kujul võib-olla et saaks, ma ütlen seda tinglikult. See nõuaks väga pikaajalist analüüsi, väga pikaajalist oma initsiatiivi, et see läbi analüüsida. Praeguses situatsioonis, kus õiguskantsleri institutsioon on vägagi marginaliseeritud, ma mõtlen, just eelarve mõttes, ei ole see ka praktiliselt võimalik.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta!

Austatud kolleegid! Head külalised! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel tahaksin ma kõigepealt rõhutada seda, et kõik need teemad, mida kolm eelkõnelejat puudutasid, on ka meie erakonnale äärmiselt olulised. Kui oleks võimalik seda kuidagi kirjalikku stenogrammi kassisuuruste tähtedega kirjutada, siis ma paluksin märkida, et ma ei puuduta neid teemasid oma ettekandes mitte ainult seetõttu, et neid on juba nimetatud. Me soovime erakonnana nendes teemades edasi kaasa rääkida ja tegutseda, eriti rõhutades hariduse kättesaadavuse temaatikat, mida õiguskantsler välja tõi.
Kuid ma markeeriksin mõned lapse õigusi puudutavad küsimused, mida eelkõnelejad ei ole nimetanud, tuletades meelde väga olulist lauset laste õiguste konventsioonist. Tsiteerin: "Laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui pärast sündi." Selle seadusliku kaitse osas soovime rohkem tähelepanu juhtida kolmele teemale, mis puudutavad tööd, peret ja tervist.
Töövaldkonnas peame oluliseks seadusandluse kohandamist ja paindlikumaks muutmist, samuti töötute lastevanemate täiendavat toetamist kõikides nendes küsimustes, mis puudutavad lastega peredes täiskasvanud inimeste võimalust leida tööd ja selle abil tagada oma lastele normaalne elukeskkond. Kuid ka kõiki neid küsimusi, mis seonduvad töö- ja pereelu ühitamisega, näiteks vanemahüvitise seaduse paindlikumaks muutmisega, lastehoiuga seonduvaga. Töö- ja pereelu ühitamine tundub ühelt poolt olevat mingi täiskasvanute probleem, kuid me näeme Euroopa Liidu statistikast selgelt, et riikides, kus see on seadusandja poolt paremini tagatud, on lapsed tervemad, õnnelikumad, nende rahulolu oma kasvukeskkonnaga on suurem ja lõppkokkuvõttes on ka laste õigused paremini tagatud. Töötav, ennast teostav lapsevanem on kahtlemata iga lapse unistus ja soov. Kuigi seda otseselt õigusena kirjas ei ole, kuid töö on ainukene viis ja vahend tagada vahendid ja võimalused lapse arengukeskkonna jaoks.
Teine temaatika, mis puudutab perekonda ja kus me sooviksime avada diskussiooni terves ühiskonnas, on praeguses perekonnaseaduses olev laste kohustus pidada üleval oma vanemaid. Me torkame selles osas Euroopa Liidus siiski silma, et me oleme oma kahele alanevale sugulusastmele ehk siis lastele ja lastelastele seadnud oma vanemate ja vanavanemate täieliku ülalpidamise kohustuse. Kui ma kohtun eakamate inimestega, siis just meie ühiskonna väärikam osa on need, kes rõhutavad, et see seadussäte ei ole mõistlik, eakate inimeste endi arvates ei ole mõistlik teha ühiskonnas vahet nende inimeste vahel, kellel on laps, ja nende vahel, kellel ei ole. Lapsed, jah, veel kindlasti selle üle ei mõtle ja igaüks peab loomulikuks oma vanemate jõukohast toetamist, kuid need vahed tulevad sisse kohalike omavalitsuste otsustes, mis selgelt perekonnaseadusest tulenevad. Rõhutan siinkohal ka, et Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni juhatuse esimees doktor Kai Saks on välja toonud, et meie normaalne eluea pikkus on 80–95 eluaastat, ja seoses pensioniea tõusuga tähendab see seda, et tõesti juba täiendavat hoolt vajavate eakate lapsed ja lapselapsed peavad oma tööelu kõrvalt kandma veel täiendavat hooldamiskohustust. Peame vajalikuks algatada ühiskonnas selle üle diskussioon.
Kolmanda teemana markeeriksin neid küsimusi, mis puudutavad laste õigust tervislikule arengukeskkonnale.
Ma palun kolm lisaminutit.

Kolm lisaminutit.

Esiteks peame täiesti mõeldamatuks seda, et isegi tipp-poliitikute hulgas on inimesi, kes ei maksa lapsele elatist. Mõlema vanema kohustus oma lapsi üleval pidada on üks nendest õigusaktidega ette seatud tingimustest, mida kõik inimesed, nii emad kui isad peavad täitma, rääkimata sellest, kui tegemist on tipp-poliitikutega.
Tervisekaitseküsimustes peame ka oluliseks märgatavalt piirata kergemate ja värviliste alkohoolsete jookide kättesaadavust ning ühtlasi tõsta nende hinda. Räägin siin siidritest ja muudest lahjadest alkohoolsetest jookidest, mille agressiivse pakkumisega tekitatakse tunne, et need ei olegi nii kahjulikud või ohtlikud. Eriti mõjutab seda sorti reklaam nooremaid inimesi. Peame vajalikuks televisioonis alkoholireklaami oluliselt piirata.
Alusharidust ja põhiharidust on eelkõnelejad siin juba puudutanud, kuid meie peame selles valdkonnas oluliseks ka terviseküsimuste täpsemat käsitlust ja laste õigusi puudutavat arutelu. Näiteks on Isamaa ja Res Publica Liit seisukohal, et hariduslike erivajadustega laste koolidesse on siiski vaja kooliarste ja õe ametikohtade osakaal peaks olema märksa suurem. Umbes 100 õpilase kohta võiks olla hariduslike erivajadustega laste koolides üks meditsiiniõde. Hetkel on koolitervishoiu kontseptsioon ümbertegemisel ning kõik erakonnad peaksid siin oma seisukohad selgelt välja ütlema. Meie arvates on kava, kus 600 õpilase kohta plaanitakse ühte kooliõde, liiga tagasihoidlik.
Tervist puudutavates küsimustes toonitaksin veel kord lasteaedade vajadusi ja lapsehoiuvõimalusi üle Eesti. Mitte ükski poliitiline loosung ei ole nii hea, et selle tulemusena lapsi nagu silke konservikarpi toppida. Lapsevanemad tahavad terveid lapsi, lapsed ise tahavad olla terved. Tervisekaitsenõuded lasteasutustele ei ole meie hinnangul mitte midagi ebanormaalset ühes riigis, kus lapse tervist väärtustatakse. Kindlasti peame oluliseks parandada lastega perede elamistingimusi ja arendada edasi ning täiendada neid programme, mis olemas on.
Niisiis, kolleegid, minu soov on – ma arvan, et õiguskantsler rõhutas seda ka, aga ta ei öelnud võib-olla nii otse välja –, et me nendes küsimustes kiiremini tegutseksime ja rohkem tööd teeksime. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Heljo Pikhofi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kui me räägime laste õigustest, siis usun, et ennekõike tulevad meile silmade ette kohutavad kuritarvitamise näited või lausa füüsiline vägivald. Õnneks ei puuduta see siiski kuigi paljusid. Mis aga viimase kui ühe inimesehakatise elu puudutab, on see, et ta peab saama välja arendada oma eeldused ja anded. Seda enam, et me elame ju äärmiselt väikeses kogukonnas, kus ei ole ühtki ülearust annet, kus ei ole pisukestki ajupotentsiaali lörtsida, niisama tuule peale lasta. Eestis sünnib ühe naise kohta 1,6 last, mis tähendab, et Eesti rahvastikul on niigi hääbumistendents. Ma räägin võrdsetest, natukenegi võrdsematest võimalustest. Ilma soodsate arengutingimusteta kasvab meie kontrastide maal üles kadunud, heitunud põlvkond, kellel ei ole tänapäeva jaoks piisavalt haridust, kellel ei ole tahtmist, teadmisi ega võimalustki tervislikult elada ega mingeid inimväärseid perspektiive.
Laste õigustega seotud valdkondadest kõnelda ei ole sugugi kerge, sest vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Töösuunad on harali mitme-setme institutsiooni haldusalas ja see muudab terviku nägemise keerukaks. Kui Põhjamaades tegutsevad laste õiguste volinikud ehk ombudsmanid, kelle kätte koondub kokku kogu laste õiguste ja õiguste rikkumise alane teave, siis meil sellist institutsiooni ei ole, ikka veel. Ehk seetõttu puudubki meil ülevaade laste olukorrast, hoolimata sellest, et väikese rahva puhul, väikeses ühiskonnas oleks ju enesestmõistetav, et meil oleks olemas vettpidav statistika laste tervisest, elutingimustest, haridusteest, vajadustest, muredest ja arvamustest. Kui riigi raamatupidamine saaks korda, võiks juba hakata küsima, kas meie seadused on ikka nõnda koostatud, et need seavad laste, see tähendab meie eneste tuleviku huvid kõigist teistest teemadest ettepoole. Tegelikkuse ja seadustes fikseeritu vahel valitseb kui mitte just kuristik, siis lõhe kindlasti. Toome näiteks kas või sellise põhiõiguse nagu õiguse põhiharidusele. See on realiseerimata, sest tuhanded noored ja mitte enam kuigi noored inimesed on jätnud oma haridustee pooleli. Samuti võime küsida, et kui vanemad ei suuda luua oma lastele arengut toetavaid eeldusi ja normaalset õpikeskkonda, kas on siis õpetajatel seaduslik õigus probleemseid kodusid lähemalt tundma õppida. Kes peale lastekaitseametniku üldse tohib või saab pereellu sekkuda? Lahendamata on näiteks ka küsimus, millist tugiteenust saavad lapsed, kelle vanematel on psüühikahäired või vaimupuue. Kuidas luua koostöömehhanism, mis lubaks ennetavalt hakata tegelema sellistesse peredesse sündinud lastega? Paljud alaealised on pidevas vaimses ja psüühilises pinges, mida suudaksid ehk leevendada lastepsühhiaatrid ja -psühholoogid, kuid nendest spetsialistidest on karjuv puudus. Kuid õigus turvalisele pere- või alternatiivse hoolduse keskkonnale tähendab ka õigust olla kaitstud vägivalla eest, õigust saada nõustamisteenuseid, ühesõnaga, hädapärast abi. Need probleemid ei ole meie seadusandluses piisavalt kajastatud. Seepärast võiks üht-teist kehtestada praegu veel olematus perevägivalla vastu võitlemise seaduses. Õigus tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kättesaadavusele on igaühel, ka probleemsete perede, näiteks vaimsete kõrvalekalletega vanemate lastel. Kahjuks puudub meil analüüs, igasugune ülevaade sellest, mille põhjal võiks hinnata, mis lisaks majanduslikule toimetulekule saaks tagada lapsele sellise keskkonna, kus tema areng ja heaolu oleksid garanteeritud.
Rääkides laste õigusest haridusele tahan pöörata tähelepanu sellele, et meil juhindutakse sageli iganenud soorollidest, mille kohaselt tüdrukud ja poisid ei vajagi ühesuguseid oskusi ega teadmisi. Uuringud näitavad, et praegune kool jätab poisid ilma neile tööturul väga vajalikust suhtlemisoskusest ja empaatiavõimest, tütarlapsed aga enesekindlusest ja eneseteadlikkuseset. Kui tahame, et meie järgmised põlvkonnad oleksid väärikad ja sirgeselgsed, oleksid vabariigi kodanikud selle tõelises tähenduses, siis peaksime seisma sellegi eest, et lapse õigus avaldada oma arvamust, osaleda jõudumööda iseenese ja ühiskonna kujundamises oleks tagatud. Üks Euroopa Parlamentaarse Assamblee soovitusi (nr 1286) ehk kui tahate, Euroopa lastestrateegia aastast 1996, annab liikmesriikidele juhtnööre, kuidas langetada laste huvisid arvestavaid poliitilisi otsuseid. Enne kui mis tahes tegevusprogrammi koostada või õigusakti vastu võtta, tuleks analüüsida selle mõju lastele. Arvestada muu hulgas ka seda, et ükski laps ei ole kesksoost, vaid on ikkagi kas poiss või tüdruk, kes enamasti käitub soolisest kuuluvusest lähtuvalt.
Meil tuleb aru saada, korrata ja veel kord üle korrata, et kõigi ettevõtmiste puhul peame lähtuma lapse huvidest. Kas me oma peres, lasteaias, koolis, kus iganes üldse oskamegi last ära kuulata, tema vajadusi ja huvisid arvestada? Laste- ja noortesotsioloogia oli Eestis omal ajal heal järjel. Nüüd, kui olud on kardinaalselt muutunud, pole uurimustest enam kuigi palju kuulda. Lünka võikski täita laste õiguste volinik, kelle tellimusel viidaks läbi enam-vähem pädevaid uuringuid ja analüüse hindamaks, kuidas on tagatud laste õigused, ning juhul kui suured inimesed lastest põrmugi välja ei tee, oleks tema kohustus otsida võimalusi laste kaitsmiseks, säästmiseks ja arenguks. Meil on olemas küll 2003. aastal tehtud lastekaitseseaduse analüüs, kuid sellest ajast on palju vett merre voolanud. Ent toogi analüüs ütleb, et Eesti lastekaitseseadus aastast 1992, mis loetleb detailselt lapse õigusi, vabadusi, kohustusi, on Euroopas ainulaadne. Samas on need pigem miniloosungid, mis ei peegelda tegelikkust, saati ei suuda need meie igapäevaelu reguleerida. Seaduse rakendamine on täielikult delegeeritud valitsusele, samas kui enamiku teiste riikide lastekaitset puudutavad õigusaktid on ennekõike rakendusliku suunitlusega. Laste õigused ei alga ega lõpe traagiliste ja drastiliste näidetega. Viimase paari aasta tööpuuduse lahvatus on vägagi piltlikult välja toonud vaesuse, vaesuse lastega peredes. Kui naine teeb teoks oma Issandast määratud ülesande, vähe sellest, turgutab ka meie ühiskonda ühe-kahe ilmakodanikuga, siis tähendab see ühtaegu ka palju suuremat vaesusriski, võrreldes niisama nautlevate sookaaslastega.
Lõpetuseks tahan öelda: tehkem ühiselt kõik meist olenev, et täita põhiseaduslikku kohustust tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Aeg ei oota! Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud õiguskantsler, head kolleegid! Kui jätkata eelkõneleja kõnet, siis tundub, et tänastest sõnavõtjatest olen mina ainukene, kes pole veel Issandast määratud ülesannet täitnud. Aga sellele vaatamata arvan ma, et kõigil Riigikogu liikmetel on kohustus mõelda laste õigustele, ja mitte ainult lapse õigusele tema vanemate ja õpetajate suhtes. Mina keskenduksin sellele, mis on selle inimese õigused riigis, kellel ei ole veel valimisõigust. Viimase aja riiklikud kärped on ju sümboolsed, võetakse neilt, kes veel ei vali, või neilt, kes enam ei vali. Ranitsatoetuse ja matusetoetuse ärakaotamist teisiti näha ei saa. Kokkuhoid mõlemal puhul on riiklikes mastaapides pisku, üksikule inimesele aga suur.
Lapse õigus ei ole ainult sündida. Oluline on eelkõige see, kui tasakaalus on need ressursid, mis lähevad sündide toetamisele, sellega, kuidas toetatakse last edaspidi tema eri vanuseastmetes.
Täna kirjutab meie peaminister alla OECD-ga liitumise lepingule, kuid samas eirab ta täielikult OECD põhjalikku Eesti sotsiaalprogrammide analüüsi, mis nendib, et kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkaimale inimeste grupile tervelt 59%. Samal ajal näitab statistika, et suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas grupis. Selle põhjus, et toetatakse just kõige rikkamaid, on mõistagi vanemahüvitis, mida makstakse eelneva palga ulatuses 100%. Kui vanemahüvitis kehtestati, siis kulus riigieelarvest selleks 400 miljonit, tänavu aga juba 2,4 miljardit. Teoorias peaksid poliitiliste valikute puhul passiivsed ja aktiivsed poliitikameetmed olema tasakaalus. Aga tänane valitsus on tasakaalukalt valmis neid mõlemaid kärpima. Kui 300-kroonist lasteraha võrdleb meie peaminister lennukilt tuulde loobitava rahaga, kipub ta samal ajal ka lastele mõeldud aktiivseid poliitikameetmeid kärpima. Samal ajal, kui tehakse suuri sõnu, ka siin Riigikogu saalis, puudub paremerakondadel täielikult solidaarsus väiksemat sissetulekut saavate inimestega. Eile me arutasime siin saalis põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning hääletasime muudatusettepanekuid. Maha hääletati pikapäevakoolid, sooja koolitoidu kindlustamine edasiste kärbete vastu, huviringid ja huvitegevuse rahastamine. Suhtumine, et lapsed, kelle vanemad seda kõike lubada ei saa, peaksid selliseid elementaarseid asju paluma läbi sotsiaalabi, ongi solidaarsuse puudumine. Nimetada koolitoitu vajaduspõhiseks tähendab vana olukorra taastamist. See vana olukord tähendas seda, et sooja koolilõunat sõi kaks ja pool korda vähem lapsi, võrreldes tänasega. Kui me hakkame palkama ametnikearmeed, et kindlaks teha, kellel ikka on vajadus ja kellel mitte, siis tegelikult me kokkuvõttena kaotame. Paljud ei tule abi paluma, kuid ka abi mittepaluvate laste kõht läheb pika koolipäeva jooksul tühjaks. Seega, kõigile lastele osaks saav koolilõuna, aga ka huvitegevus, mis on kõigile, ja pikapäevakoolid, mis on vajajatele, on selline ühiskonna tugi, mida saavad ka need pered, kes hästi toime tulevad. Selle kaudu väärtustatakse kõiki lapsi.
Igal aastal langeb Eestis koolist välja mitusada last, kes ei jõua saada isegi põhiharidust. Enam kui 13%-l 18–24-aastastest noortest ei ole haridust rohkem kui üheksa klassi. Paar kuud tagasi oli siin Riigikogu kõnetoolis professor Dagmar Kutsar, kes ütles, et iga laps sünnib täis arengupotentsiaali, aga täiskasvanute kohustus on võtta vastutus selle eest, et see potentsiaal saaks võimalikult hästi välja arendatud ja et lapsel oleks hea selles ühiskonnas elada. Ka mitusada põhikoolist väljalangejat on Eesti jaoks liiga palju. Paremat vahendit kui pikapäevakoolid ja tõsisemal tasemel ka koolkodud pole Eestis välja mõeldud. Ometi on viimase kahe aasta jooksul ka need kaks langenud eelarvekärbete ohvriks.
Olukorral, kus tuhanded lastevanemad on töötud ja liiga paljud neist pikaajalised töötud, on väga tõsine ja väga suur mõju ka nendes peredes kasvavatele lastele. Tõsiseim ja halvim mõju on kooli poolelijätmine, kuid harrastustegevusest või huvitegevusest ilmajäämine lihtsalt oma vanemate kõhna rahakoti pärast võtab samuti lapselt ära võimalused edasises elus.
Kõrge tööpuudus puudutab ka neid lapsi, kelle vanemad ei ole Eestis ametlikult töötud. Olen liiga palju kuulnud mitmelt maakooli õpetajalt, et neil käib koolis lapsi, kes kasvavad isepäi, kes peavad ise hakkama saama, sest nii ema kui isa on läinud välismaale tööle. Kahtlemata teevad sellised vanemad kõik endast oleneva pere toimetulekuks, kuid nende lastel oleks vaja pikapäevakooli ja miks mitte kodust õhkkonda koolkodus. Nii et pikapäevakooli väljahääletamine põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ei ole kindlasti laste huvides.
Lõpetuseks tahan ma rääkida veel ühest eelarvekärpest, mida tänane valitsus ei oleks kindlasti tohtinud teha. See on möödunud aasta 20. veebruaril vormistatud kärbe lasteaedadelt. Keskerakond on üle andnud seaduseelnõu, et see raha linnadele ja valdadele tagastataks. Lasteaiad ei ole meil tasuta ja selle poole, et lasteaed oleks ligipääsetav kõikidele lastele ning takistuseks ei saaks ei toiduraha ega kohamaks, püüdlevad mitmesuguste toetuste abil just omavalitsused. Kuid see ei ole vaid linnade ja valdade küsimus. Kui riik hoolib vaid sünnifaktist, aga kaotab huvi juba poolteiseaastase lapse vastu, siis on midagi tõsiselt mäda. Mida on Eesti riik teinud laste olukorra leevendamiseks majanduskriisi tingimustes? Viimase kahe aasta jooksul mitte midagi muud peale vanemahüvitise ülempiiri tõstmise 30 000 kroonilt 35 000 kroonile. Ära võetud on aga palju. Eestis lõpetati 450-kroonise ranitsatoetuse maksmine, mida sai igal aastal 190 000 last. Seda maksti aastaid kooliaasta alguses. On lõpetatud lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale. On kaotatud täiendav maksuvaba tulu esimese lapse puhul. On vähendatud kohalikele omavalitsustele eraldatavaid haridussummasid ja raha lastehoiuteenuse osutamiseks. On lõpetatud õppelaenu osaline hüvitamine seoses lapse sünniga. On tõstetud ravimite, mähkmete, õpikute, raamatute, kultuuri- ja spordiürituste käibemaksu. On vähendatud tasuta üliõpilaskohti veerandi võrra ja raha kutsekoolides õppivate laste koolilõunateks ning koolkodude rahastamiseks.
Et see nimekiri ei muutuks liiga pikaks ja liiga masendavaks, esitan ma teile ka Eesti Keskerakonna ettepanekud, mida peaks kindlasti tegema ja mida ei saa edasi lükata aastate kaugusesse aega. Esiteks, pikapäevakool. See on võimalus pakkuda lapsele mõtestatud tegevust kuni vanemate tööpäeva lõpuni. Pikapäevakool tagab lapsele toe õppimisel, vajadusel ka psühholoogilise või sotsiaal-pedagoogilise nõustamise ning tähelepanu õhtutundideni välja. See on koolilastele, kelle vanematel ehk on tööd, kindlasti vajalik. Teiseks, taastada tuleb huvitegevuse rahastamine, sest praegu on paljud lapsed rahapuuduse tõttu klubidest kõrvale jäänud. Kolmandaks, koolitoit, mida täna saavad põhikooliõpilased, peaksid saama nii põhi- kui keskharidust omandavad lapsed. Loomulikult tuleb taastada omavalitsustelt ära võetud lasteaedade ja noortespordi raha. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maret Maripuu! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sel nädalal tähistasime lastekaitsepäeva ja oleme palju rääkinud laste õigustest. See on igati õigustatud, sest lapsed on ühiskonna üks neid osi, kes on kergesti haavatavad, kellele näiteks majanduslik surutis või julmus ja südametus argisuhetes mõjuvad kõige valusamalt, sest laps ei oska end veel kaitsta ümbritsevate murede eest ja tal puudub see psühholoogiline kaitse, mis annab täiskasvanule võimaluse raskusi taluda. Kõik täna räägitud probleemid – laste majanduslik kaitsetus, füüsiline karistamine, koolivägivald, ohtlikud arvutikired jne –, kõik see on paraku tõsi, kõige sellega tuleb tegelda ja seda ka tehakse. Samas aga tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele lapse õigusele, mille rikkumist pole palja silmaga kohe näha, küll aga hiljem. Ma nimetaksin seda lapse õiguseks heale kasvatusele, kasvatusele, mis koosneb mitmest osast. Riigile lähemal seisvaks osaks on kooliharidus. Alus- ja põhiharidus peab keskenduma õpioskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Koolis peab kinnistuma arusaam heast ja kurjast, õigest ja valest. Kool peab aitama kaasa sellele, et laps saab tulevikus ühiskonnas hakkama, on ettevõtlik ja toimekas ning oskab näiteks hinnata kas või SMS-laenu riske. Aga riik saab mõjutada ka kasvatuse teisi osi, näiteks õigust täiskasvanupoolsele suunamisele, eelkõige ema ja isa kaudu. Riik saab aidata vanemahariduse toetamise kaudu, andes vanematele võimaluse murede korral õigeaegselt nõu saada ning seeläbi vältida suuremaid probleeme, näiteks lapse asenduskodusse sattumist.
Tahaksin rõhutada ühte aspekti, mida sageli ei märgata. Rääkides sellest, et laps on isiksus talle omaste õigustega, unustame ära, et lapsele on vaja rääkida ka tema kohustustest, et laps vajab suunamist, juhendamist, mis parata, vahel ka käskimist ja korralekutsumist. Piltlikult öeldes: kuigi alates kuulsast Jüri kooli kaasusest on kiputud rõhutama koolilapse inimõigust vabale eneseväljendusele, on lapse tegelikuks õiguseks küsida nõu, paluda abi, saada hoiatatud, ja nagu väljendas Hegel: "Inimese võõrandamatuks õiguseks on saada karistatud, kui selleks on vajadus." Küsimus on, kuidas seda teha ja kas vitsaandmine või tutistamine on ikka parim lahendus. Lapse kasvatamise juures on aga kõige tähtsam aeg. Lapse jaoks peab leidma aega. Töölt televiisori ette ja sealt magama tormavad vanemad on kasvatamiseks vajalikust ajast ilma. Õpetaja, kel jätkub vaevalt mahti testid läbi vaadata ja järgmiseks päevaks tunnimaterjalid ette valmistada, on kindlasti hea õpetaja, aga tal ei ole aega kasvatamiseks. Tulevased tublid kodanikud kasvavad pere, arendava ja toetava kooli, mitme lastega tegeleva organisatsiooni ja laiemalt kogu ühiskonna toel ning ühiskonnas levinud väärtushinnangute ja eeskujude näol. Kuid üks ja kõige peamine on kodune kasvatus, sest kõige väärtuslikum käib ikka läbi armastuse ja seda riigi kuluartiklisse planeerida ei saa. Aitäh!

Suur tänu teile! Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head ettekandjad! Täna siin arutatav laste õiguste teema hõlmab meie ühiskonna pikaajalise arengu ja tulevikusuundumuste probleemi, aga ka põlvkondade ning eesti keele ja kultuuri, samuti rahvusliku identiteedi järjekestvuse tagamist, niipalju kui see tänapäeva globaliseeruvas maailmas veel võimalik on.
Laste õiguste tagamist ei saa taandada nii nagu paljusid teisi poliitikateemasid ühele nelja-aastasele valimistsüklile või piirduda ainult sõnades laste huvide eest seismisega  ja valimiseelsete lubadustega. Kahjuks on siin mitmeid negatiivseid ja hoiatavaid näiteid. Ilmekas näide on praeguse koalitsiooni poolt suure meediakäraga alustatud lasteaedade investeeringute toetamise riiklik programm, mis on taandunud Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse vaheliseks sõnasõjaks ja süüdlaste otsimiseks lasteaiakohtade teemal. Või valitsuse häbelikult hingusele saadetud isapalk ja ära võetud teise lapse toetus. Koalitsioon on tagasi lükanud Rahvaliidu ettepaneku võimaldada tasuta koolilõunat kõigile koolilastele ja ettepaneku tagada nende laste toimetulek, kelle vanemad on töö kaotanud.
Kas ikka võib loota, et valitsus ei rakenda rahandusministri kava vähendada lähiaastail sotsiaaltoetusi ja soodustusi veelgi? Järeldame sellisest poliitikast, et praegusele valitsusele on eurole üleminek olnud tähtsam kui laste kaitse vaesuse eest ning paljude perede toimetulekuraskused järsu majanduslanguse ja sügava tööpuuduse tingimustes, mille laiemaid, nii kohe kui hiljem ilmnevaid varjatuid ja ilmseid sotsiaalseid tagajärgi meil kahjuks näha ei taheta või ei osata.
Kõik need tendentsid vajutavad pitseri kogu ühiskonna edasisele arengule, kuid näib, et valitsusele ei tee üldse muret, milline on Eesti ühiskonna tulevik. Valitsus eesotsas peaminister Ansipiga on tagasi lükanud opositsiooni kriitika praeguse ebaõiglase sotsiaalpoliitika suhtes, mis avaldab otsest negatiivset mõju ka lastekaitse olukorrale. Kuid järjest enam kostab praeguse valitsuse aadressil kriitikat ka väljastpoolt vabariiki, nendest rahvusvahelistest organisatsioonidest, kuhu Eesti ise on pürginud. Kevadtalvel esitas oma äärmiselt kriitilise raporti Eesti tervishoiu olukorra kohta WHO. Head kolleegid! Tuletagem siinjuures meelde WHO määratlust tervise kohta – see ei ole haiguste puudumine, vaid füüsilise, vaimse ja muuseas ka sotsiaalse heaolu ühtsus. Vähem kui kuu aega tagasi, 11. mail avaldas Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon OECD oma esimese raporti Eesti tööturust ja sotsiaalpoliitikast, jagades soovitusi, kuidas Eestis sotsiaalset turvalisust tagada ja tööturg paremini toimivaks teha. Nii näiteks soovitatakse vähendada vanemahüvitise ülempiiri, sest koguni 39% sotsiaaltoetustest läheb meil elanikkonna kõige rikkamale osale. Nii ongi minimaalse ja maksimaalse vanemahüvitise vahe kaheksakordne. Tekib küsimus, kas riiklike toetuste sellise erinevuse tõttu ikka on kinni peetud meie põhiseaduse aluspõhimõtetest, et Eesti riik on rajatud õiglusele ning et kõik on seaduse ees võrdsed. Käsitledes riiklike toetuste erinevusi, on Rahvaliit seisukohal, et riiklike toetuste jaotamise põhimõtted peavad olema tunduvalt õiglasemad ning suurendama ühiskonna solidaarsust. Meie maa ei ole turg selle sõna ei kaubanduslikus ega inimlikus tähenduses.
Praegusel valitsusel oleks vaja lisaks Euroopa sotsiaalharta täitmisega seotud probleemidele pöörata tähelepanu ka 1989. aastal vastu võetud ÜRO lapse õiguste konventsioonile, millega Eesti on ühinenud 1992. aastal. Eestis on vastu võetud laste õiguste tagamise strateegia aastateks 2003–2008, kuid sellega on ka asi piirdunud. Euroopa Liidu Regioonide Komitees on käesoleva aasta märtsikuus ette valmistatud töödokument teemal "Kohalik ja piirkondlik koostöö lapse õiguste kaitseks Euroopa Liidus". Selles dokumendis rõhutatakse veelgi enam vajadust kaitsta laste õigusi, eelkõige seoses juurdepääsuga haridusele, tervishoiule ja sotsiaalkaitsele, võitlust lastevastase vägivalla vastu ning kutsutakse üles kaitsma lapsi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. Ka siin on ilmselge mõtlemiskoht meie Vabariigi Valitsusele. Asi ei ole ainult laste vaesuses, asjal on suur sotsiaalne taust, siit kujunevad hoiakud, mida hiljem enam muuta ei ole võimalik.
Austatud kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon on seisukohal, et laste õiguste kõige parem kaitse on see, kui me suudame nad hästi ette valmistada elus toimetulekuks. See tähendab keskkonda, milles nad kasvavad, ja sõltub sellest, millise maailmapildi meie oma käitumisega neile pärandame. Siin on võtmeprobleemiks ka alushariduse tagamine kõigile eelkooliealistele lastele. Me näeme vajakajäämist selles, et tänaseni on riiklikult lahendamata alushariduse võimaldamine lastele, kellel ei ole lasteaiakohta. Samuti ei suuda me vältida suurt väljalangemist põhikoolidest. Koolikohustuse täitmise eest peavad kahtlemata vastutama vanemad, kuid kas see peab toimuma enamiku vanemate kuupalka ületava trahvi ähvardusel? Kas trahvides ei võeta tegelikult lapselt nii mõndagi kõhutäit või võimalust huviharidust omandada? Või mis saab siis, kui vanem ei suuda trahvi ära maksta?
Kokkuvõttena peab Rahvaliidu fraktsioon oluliseks rõhutada laste õiguste tagamisel kolme aspekti: tervist, haridust, turvalisust. Laste elu ja heaolu tagamiseks ei piisa ainult lapse õiguste sätestamisest õigusaktides, vaja on need reaalselt ellu viia. Teiste oluliste meetmete seas on väga oluline tagada informeeritus lapse õigustest nii täiskasvanutele kui ka lastele endile. Esmased teadmised lapse õigustest jõuavad lasteni täiskasvanute kaudu. Teavitades last tema õigustest, tuleb selgitada ka õiguste kasutamisest tulenevat vastutust. Oma õigusi kasutades tuleb alati austada teiste inimeste õigusi. Endine õiguskantsler härra Allar Jõks on tabavalt öelnud, et laste õigusi tuleb kaitsta iga päev, nii nagu demokraatiatki. Ainult selline lähenemine tagab tulevikus senisest paremini Eesti kui demokraatliku õigusriigi toimimise. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Hea Jüri Ratas, Olga Sõtnik, Mai Treial, Mart Jüssi, Erki Nool ja Paul-Eerik Rummo! Esimene kord, kui õnnestub kõik Riigikogu saalis olevad inimesed üles lugeda kiiremini kui alustada kõnet muude viisakustega. Ma räägiksin veidi teisest lastekaitse aspektist ja nimelt sellest, kust meie kultuur ehk ka lastega toimetuleku kultuur, mis ongi ju inimkonna ja ka eestlaste olemise üks alus, arvatavalt pärit on. Arvatakse, et esimene tehniline lahendus, mis tekitas eeldused kultuuriks, ei olnud mitte midagi muud kui lõke. Lõke, mis tegi ühtepidi valgud paremini omastatavaks, teistpidi tekitas aga ka olukorra, kus vanemad ja vanavanemad ei surnud enam ära mitmesuguste parasiitide kätte. See oli väga oluline muutus. Selle muutusega tekkis võimalus, et oli keegi – vanavanemad –, kes oli kodus ja sai neile, kes on lapsed, midagi edasi rääkida ja õpetada. Tekkis tõenäoliselt keel ja see keel arenes. Ka tänapäeval on arusaamisele jõutud, et just nimelt kolme põlvkonna koosolemine on see, mis muudab keele rikkamaks. Muudab keele rikkamaks, mis tähendab ühtlasi seda, et mõtlemine muutub paindlikumaks, ning seega muutub ka enesega ja maailmaga toimetulek oluliselt paremaks. Mõnes mõttes on nüüd ring täis ja me oleme oma väga kiire ja intensiivse majandamise ja kommunikatsiooniga tänaseks päevaks jälle kolme põlvkonna koosolemise ära lõhkunud. Meil on vaja panustada selle peale, eelkõige laste huvides, mis on tegelikult ka keele- ja kultuurihuvi, et need kolm põlvkonda elaksid koos, mitte just ühes toas või majas, aga ühes keskkonnas, olgu siis linna- või maakeskkonnas, elaksid piisavalt lähedaselt niimoodi, et see kolme põlvkonna mõju ulatuks meie lasteni. See on ilmselt laste jaoks väärtuslikum kui võib-olla väga paljud seadused. Ma ei oska neid kaaluda, aga see tundub olevat oluline.
Me oleme täna olukorras, kus me peame küsima, kui palju on meil millekski aega. Sellepärast, et meie aeg kulub meie enda tehtud otsuste, meie enda loodud tehiskeskkonna tõttu hoopis muudele asjadele. Ta kulub rahateenimisele, mitte oma laste ja lähedaste teenimisele. See kulub ringisõitmisele, mitte keskendumisele jne, jne. Küsimus lastest on otseselt küsimus vanemate ja vanavanemate vabast ajast. Vabast ajast, mis kaob liiklemises, nagu öeldud, mis kaob, et teenida raha selleks, et maksta kinni neid tohutuid energiaarveid, mida meile pakuvad raiskavad majad. Tegelikult me teame täna lahendusi. See on kokkuhoid, igas mõttes kokkuhoid, mõistlikum linnakeskkond, mõistlikumalt planeeritud majad, elukeskkond jne. Aga miks ka mitte see, millest me oleme siin Riigikogu saalis juba mitmel korral rääkinud: 40 tunni asemel 32-tunnine töönädal. Kui muud moodi ei saa inimeste aega vabastada, siis peaks seda tegema kas või seadusega.
Me oleme täna olukorras, kus laste jaoks on vaja turvalist keskkonda. Vanematest ja vanavanematest oli juba juttu, sellest, kui oluline on nende olemasolu turvalise keskkonna jaoks. Jäävad kool ja kodu. Kodu on seotud vanematega, aga vaatame ennekõike kooli. Tänane kool heidab lapse enesest kohe, kui tunnid on lõppenud. Lapsed peavad minema kuhugi ja jäävad sageli omapead, kuna vanemad ei teeni mitte lapsi, vaid teenivad raha ja teevad seda väga intensiivselt. Nüüd jõuamegi selleni, et tegelikult lihtne küsimus sellestsamast tasuta ja heast haridusest on seotud ka hariduskeskkonnaga, mis peaks pakkuma vähemalt turvalist ümbrust pärast tunde, mis peaks pakkuma võimalikult palju huviharidust, mis peaks üles leidma ka kõige lootusetumana näivas, ühiskonna jaoks lootusetumana näivas lapses selle ande ja võimekuse, mida välja arendada. See on tegelemine lastega, et lapsed suudaksid oma aja ise ära kasutada ja olla seejuures uudishimulikud, olla seejuures arengus. Nii me kaitseme lapsi kõige paremal moel, nii nagu kultuur on kaitsnud lapsi tsivilisatsiooni hällist saati.
Mainin siinkohal loomulikult veel seda, mida ma enne küsisin – see on küsimus kliimapõgenikest. Me oleme olukorras, kus lähemate kümnete aastate jooksul on maailmas tõenäoliselt pilla-palla kümneid ja kümneid miljoneid lapsi selle tõttu, et meie enda tekitatud kliimaolud on muutumas ja inimesed lähevad liikvele. Me peame olema selleks moel või teisel valmis, me peame oma ühiskonna valmis seadma ja aru saama, et ka need on lapsed, kuigi nad tulevad teisest kultuurist, on tulevikus võib-olla osa meie kultuurist. Selline muutus nõuab harjumist, aga see probleem on inimkonna ees paratamatult, seda probleemi ei saa enam vältida ega eirata. Kliimapõgenikud on paratamatu reaalsus, meie enda majandamise tõttu tekkiv paratamatu reaalsus ja me peame arvestama, et tõenäoliselt on järgmise saja aasta jooksul meie Eesti keskkonnas väga palju inimesi, kes ei ole siin sündinud, aga kes võtavad selle keskkonna omaks selle tõttu, et see hoiab ja kaitseb neid. Ka see on küsimus lastekaitsest, kümnete miljonite laste kaitsest, kellest väikest osa ehk suudame meie kaitsta. Ja see tähendab seda, et lastekaitse ei ole kuidagi lahus kogu ülejäänud ühiskonna arukast ülesehitamisest. Me ei saa ehitada ühiskonda sellisel moel, et ühes kohas me teeme midagi, mis meie lapsed kehva seisu paneb, ja siis järgmisel hetkel me püüame eraldi tegevusega neid kaitsta. See on midagi samasugust, et me reostame ja saastame, ja loodame siis seda, et kusagil on keegi suuteline valmis ehitama väga hea tolmuimeja, mis kogu selle saasta endasse imeb. See ei ole võimalik, loodusseadused ei ole sellised. Kõige parem lastekaitse on selline, kus ühiskond ise kaitseb kõigepealt vanemaid ja vanavanemaid, nende aega, meie keskkonda, meie kultuuri. Siis me võime kindlad olla, et meil ei ole vaja väga palju panustada eraldi laste spetsiifilise kaitsmise peale, kui nende vanemad ja vanavanemad on piisavalt haritud, kui neil on piisavalt palju aega, mõistust ja vabadust, et ühiskonnas toimida. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tänane arutelu näitas väga selgelt, alates juba põhiettekannetest, et lastekaitse teema hõlmab tegelikult kogu meie ühiskonna ülesehitust, kogu meie riiklust ja kõiki valdkondi, millega me siin ja väljaspool neid ruume tegeleme. See on ka täiesti loogiline, sest inimese elu on tervik, inimese elu saab alguse sünniga ja saab endale vundamendi lapsepõlves. Lisaks iga inimese sünnipärastele ja geneetilistele eeldustele on eriti oluline osa selles, mismoodi inimese elukäik, saatus edaspidi kujuneb, just nimelt sellel, mida ta kogeb oma lapsepõlves, millised kogemused, oskused, teadmised, arusaamised elust ta lapsepõlvest kaasa saab. See on üks põhjusi, mispärast ma pöördusin õiguskantsleri poole küsimusega, kas Eestis on õigupoolest praeguses seisundis kaitstud üks lapse olulisemaid õigusi, nimelt õigus haridusele. Kui me räägime lapsest, lapseealisest inimesest, siis see küsimus tähendab, kas on kaitstud lapse õigus alusharidusele, alushariduse saamisele. Minu väide on, et Eestis on seda õigust praegu rikutud. Kui me räägime kohustuslikust haridusmiinimumist põhihariduse näol, siis õigus sellele ja kohustus see põhiharidus omandada on enam-vähem tagatud. Me võime mõnel puhul rääkida kvaliteedist, võime rääkida üksikasjadest, mis võib-olla ei rahulda meid tänases ega veel vähem homses päevas, aga põhiliselt on õigus põhihariduse saamisele tagatud. Aga põhiharidusele omakorda ja võimele omandada head põhiharidust, mis omakorda on vundament kogu edaspidisele elule, paneb ju aluse tegelikult alusharidus. Alushariduse saamise võimaldamisega tegelevad koolieelsed lasteasutused, mille ülalpidamise ja mille töö tagamise kohustus on seadusjärgselt kohalikel omavalitsustel. Suhteliselt värsketel andmetel, ka veel täna ei ole vähemalt 60 omavalitsust taganud piisavalt lasteaiakohti vastavalt nendele soovidele, nõudmistele ja ootustele, mida perekonnad on omavalitsuse territooriumil ilmutanud. Lisaks sellele on väga paljudes muudes omavalitsustes probleeme sellega, et kohad on küll just nagu olemas, hädapärast võimaldatakse laste vastuvõtt lasteaeda, kuid töö nendes lasteaedades, kaasa arvatud ka alushariduse õppekava teostamisel, on raskendatud ebasobivate ja küündimatute tingimuste tõttu. Väga paljud lasteaiad, väga paljud kohalikud omavalitsused kasutavad ära lasteaiarühmade komplekteerimise ülemisi piirarve ja püüavad leida võimalusi veel neidki ühel või teisel viisil ületada, mis kindlalt tähendab seda, et lapsele pole alushariduse saamine piisavalt tagatud. Tingimused ei võimalda korralikku tagatist.
Ma palun veidike aega juurde.

Kui palju te soovite aega juurde?

Palun kolm minutit aega juurde.
See tähendab minu meelest seda, et üks lapse olulisemaid õigusi – õigus alusharidusele – ei ole ligi veerandis Eesti omavalitsustes tagatud. See on suur ja oluline küsimus. Ei ole mingit kahtlust, et lähemal ajal tõuseb Eesti kõige olulisemaks prioriteediks meie haridussüsteemi sisuline ja organisatsiooniline uuendamine. See on loodetavaks aluseks sellele, et pealetulevad põlvkonnad on haritumad kui need põlvkonnad, kes elavad praegu, et Eesti elu saab nii majanduslikus, sotsiaalses kui kultuurilises mõttes tugevamalt jalad alla ja Eesti muutub konkurentsivõimelisemaks. Aga mis eriti oluline, Eesti inimesed muutuvad õnnelikumaks, sest nende võimalus oma loomupäraseid eeldusi arendada ja rakendada muutub paremaks. Selle lähima tuleviku visiooni kontekstis on olukord, kus inimese hariduskäigule alust panev, vundamenti rajav alusharidus ei ole kättesaadav kõigile soovijatele, ja kui on, siis mitte tingimata kõige kvaliteetsemal viisil, küsimuseks, millele me laste õigustest rääkides peame lähimal ajal eriti suure tähelepanuga keskenduma. Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. See punkt on menetletud. Ühtlasi tänan kõiki, kes selle päevakorrapunkti raames esinesid! Suur tänu sotsiaalkomisjonile ja ametnikele, kes selle päevakorrapunkti täiskogu istungite saali tõid! Samuti tänan kõiki neid, kes jälgisid seda istungit interneti vahendusel!
Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 12.34.