Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 36 Riigikogu liiget, puudub 65.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes Tõnis Lukas, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Esimene küsimus on kolleeg Mai Treialilt haridusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Pärast teie loobumist põhikooli- ja gümnaasiumiosade lahutamisest, mis oli nn sundlahutamine, on suund võetud riigigümnaasiumide loomisele. Nii on Haridus- ja Teadusministeerium ning Viljandi linnavõim allkirjastanud leppe Viljandisse riigigümnaasiumi loomiseks. Ees ootavad Tartu Reiniku kool ja Võru. Minu küsimus on: milline on ministeeriumi kava seni omavalitsustele kuulunud gümnaasiumiosade baasil riigigümnaasiumide loomisel ja mille alusel neid luuakse? Kas erakondlikul baasil, regionaalsel baasil või mingil muul baasil?

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Tõepoolest, Riigikogu enamus arvas ja ma usun, et õigustatult, et gümnaasiumide ja üldse koolivõrgu kujundamise otsused peaksid olema omavalitsuste teha, omavalitsuste kätes, ja omavalitsused on sellest ka lähtunud. Võib-olla kellelegi meeldib see rohkem, kellelegi vähem, aga omavalitsusjuhid mõtlevad oma peaga ja on tõepoolest hakanud väga aktiivselt arutama koolivõrguküsimusi, eriti gümnaasiumidesse puutuvat. Riik annab igakülgset nõu. Maakondliku koolivõrgu analüüsid on kõigi kasutada ja prognoosidest lähtuvalt omavalitsusjuhid oma seisukohti ka kujundavad. Riigi positsioon on väga rahulik. See tähendab, et meie ei kihuta kedagi üles riigigümnaasiumi tegemisele. Me arutame asju. Võin ütelda, et mitmel puhul on omavalitsusjuhid, kes hakkavad koolivõrku ümber kujundama, otsustanud seda teha munitsipaalkoolidega jätkates. Näiteks on Türil langetatud otsus, et lahutatakse põhikool ja gümnaasium, tehakse puhas gümnaasium, aga seda munitsipaalgümnaasiumina. Riik läheb appi siis, kui see on ainuke võimalus piirkondlikult vähemalt ühe puhta gümnaasiumi loomiseks. Ma arvan, et puhas gümnaasium mingis suuremas piirkonnas on demokraatlik koolivorm, sellega võiks maakondlik koolivõrk tipneda. Puhas gümnaasium ei hävita ümbritsevat koolivõrku, ei sureta ümbritsevaid põhikoole ega kaugemate piirkondade regionaalgümnaasiume välja sellisel määral, nagu maakonnakeskuste täistsüklikoolid seda teevad.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Viljandi riigigümnaasiumi hoone renoveeritakse Riigi Kinnisvara AS-i abil. Milliste vahenditega seda tehakse ja kas selleks ja ka tulevaste riigigümnaasiumide ehitamiseks ja renoveerimiseks kavatsetakse kasutada poolelijäänud "Koolid korda" programmi, mille 1,8 miljardi kroonisest mahust on kasutamata jäänud pool ehk 900 miljonit krooni, millest 300 miljonit krooni on Riigikogu eraldatud raha?

Aitäh! Riigi Kinnisvara AS-iga seonduvad mitu käsitlust. Üks neist on tema ja tema tegevuse seotus avaliku sektori üldise eelarve tasakaaluga. Sellega seoses ei saa me käsitleda nii, et kogu selle raha eest, mis aktsiakapitalis võiks olla ette nähtud hariduskulutuste jaoks, saaksime kohe hakata koole ehitama. Küll aga olen teiega nõus, et otse haridusotstarbeks on Riigi Kinnisvara AS-ile nii eraldatud vahendeid kui ka hiljem aktsiakapitali laiendatud koolide, hoonete ja maade arvel. See raha peaks minema haridusse, mitte vanglate või politseijaoskondade ehitamiseks, kuigi ka neid on vaja. Samamoodi nagu teie pean ma silmas, et haridus saaks oma osa sealt kätte. Siiamaani on ehitatud nii riigikoole kui ka munitsipaalkoole riigi vahenditest. Te teate, et eri kanaleid pidi, küll otse eelarvest, valitsuse poolt eelarvesse lülitatuna, küll Riigikogu poolt eelarvesse lülitatuna, küll Euroopa fondide rahast on siiamaani ehitatud kümneid ja sadu munitsipaalkoole. Paljud on investeeringu saanud riigi toetusega, paljudel on see jäänud saamata, samamoodi on riigikoolidest osa korda tehtud, osa on korda tegemata. Ma arvan, et see on täiesti normaalne tegevus, et osa munitsipaalkoole või osa riigikoole saab ka edaspidi riigi toetust ja keegi ei peaks selle peale kade olema, kaasa arvatud Viljandi investeeringu puhul. Ma arvan, et Viljandi linnal on seda investeeringut tarvis.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma täpsustan seda, mida valitsus kavatseb teha "Koolid korda" programmist järelejäänud vahenditega, mida on 900 miljonit krooni. Maakonnakesksed riigigümnaasiumid vajavad kindlasti ka õpilaskodusid, sest kõikidel õpilastel pole võimalik iga päev kooli ja kodu vahet sõita. Kas on mõeldud ka selle küsimuse lahendamisele?

Aitäh! Jällegi, kogu selle teie mainitud 900 miljoni krooni lülitamine kohe koolide ehitusse, et need näiteks saaksid ühekorraga valmis järgmisel või ülejärgmisel aastal, ei ole võimalik, sest see toimub ka RKAS-i kaudu. RKAS ei ole ahjualune, kes toimetaks kuidagi eraldi teises maailmas või nii, et keegi ei pane teda tähele. Tegelikult on see raha meie üldises finantsvereringes. Selle tõttu tuleb kindlasti langetada otsused, kuidas seda raha saab eri aastatel kasutada. Kohe on seda raske teha, sest see lööb avaliku sektori tasakaalu paigast ära. Aga ma olen teiega nõus, et minu meelest on veel piisavalt reserve, et RKAS-i kaudu ehitada haridusobjekte, kaasa arvatud ühiselamuid. Kas uute ühiselamute ehitamine on puhaste gümnaasiumide loomisega kaasaskäiv nähtus, see tuleb läbi mõelda. On ka kodumajutuse võimalused. Mõnikord on ju rehkendus selline, et tuleb ümber paigutada viis või kümme kaugemalt tulnud õpilast. Selle jaoks ei ole vaja uut ühiselamukompleksi rajada. Nii et need variandid on paindlikud, aga kahtlemata, kui piirkonnas muutub koolivõrk ja kui maakonnakeskusesse tuleb puhas gümnaasium, siis on riigi toetus kindlasti oluline, aga seda ei tehta riigi initsiatiivil. Kõik need taotlused tulevad omavalitsuse poolt. Teie nimetatud Võru volikogu on teinud vastava taotluse, Haapsalu pöördus 28. mail volikogu tasemel riigi poole. Neid omavalitsusi, kes tahaksid koos riigiga oma koolivõrku kujundada, on teisigi. Me võtame igat sellist pakkumist tõsiselt. Tõepoolest, koolivõrgus tulevad muutused, mis on loomulik.

Nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kõigepealt tahan tunnustada valitsust ning Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevuse eest hariduselu ümberkorraldamisel, hariduse kvaliteedi parandamisel, sest see on meie konkurentsivõime üks võtmeküsimusi. Siin on kõlanud mitmeid näiteid, muu hulgas Järvamaalt. Samad sõnad Türi vallale jõupingutuste eest, et nad oma valla hariduselu ümber tahavad korraldada, kvaliteeti parandada, gümnaasiumiharidust hästi anda. Aga Järvamaalt on tulnud ka üks taotlus riigikooli tegemiseks, nimelt Koeru vallast. Otsus selle taotluse kohta mõjutab ka naaberkoole, nii Järva-Jaani kui ka Aravete kooli. Milline võiks teie arvates olla selle otsustusprotsessi ajakava, millal võib see finišisse jõuda?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma olen kogu aeg kehutanud ka Ida- ja Kirde-Järvamaa valdu ühisesse tegutsemisse koolivõrguga seonduvalt. Kui siin mõni aeg tagasi löödi tuleviku õpilaste arvud kokku ja keegi kahtles, et võib-olla ei saa nii palju gümnaasiume Järvamaal jätkata, et jäävad gümnaasiumid Paides ja Türil, siis mina olen alati olnud seisukohal, et see ei saa nii olla. Kindlasti on potentsiaali ka sellel suurel piirkonnal, mis jääb ida ja kirde poole. Aga eeltingimus on muidugi omavaheline koostöö. Jah, Koeru vald on eraldi meie poole pöördunud. Koeru vald teab hästi, et haridusministeeriumi üks tingimus on tegelikult valdade piirideülene koostöö ja see, et oleks kindlustatud õpilaste tulek ka väljastpoolt valda, sest ainult ühe omavalitsuse kooli riigikooliks kujundada ei ole mõtet. Koeru vallal on pakkuda mõned arengusuunad, aga nendega tuleb tööd teha. Meie esindaja, kes on riigipoolne komisjoni liige läbirääkimisteks Koeru vallaga (me teeme alati sellised komisjonid, kui mõni omavalitsus on meie poole pöördunud, see on juba viisakuse küsimus, võtta tõsiselt iga ettepanekut), on Koeru valla esindajatega kohtudes kokku leppinud, et graafik on väga rahulik, enne tuleb täita palju eeltingimusi, tuleb läbi rääkida ja alles siis saab välja selgitada, kas seal on see võimalus ja kas selleks on vajadus. Nagu ma ütlesin, me ei ole huvitatud riigigümnaasiumide loomisest igale poole. Kus koolivõrku on võimalik muuta puhaste gümnaasiumide juurdetegemisega, mis on demokraatlikud ka ümbritseva koolivõrgu jaoks, tehes seda ilma riigi osaluseta, siis me ministeeriumi poolt vaadates eelistame tegelikult seda.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Koolivõrgu ümberkujundamine ja eriti põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on väga keerukad protsessid ning väga sageli ka emotsioonidega seotud teemad. Olen sellega kursis ka oma koduvalla, Türi valla asjaajamise kaudu. Minu küsimus on ikkagi nendesamade riigigümnaasiumide kohta. Tegelikult jääb arusaamatuks, missugune on ministeeriumi positsioon, mis on selles suhtes riiklik positsioon. Kui palju peab neid gümnaasiume olema, kuidas neid tehakse ja miks ei ole seda ametlikult avalikult välja öeldud? Ka teie vastustest jääb mulje, et te tegelete kõigi pöördumistega, kui omavalitsused ise teie poole pöörduvad. Tegelikult võiks siis ka näiteks Türi vald või teine, kolmas või neljas vald pöörduda teie poole, sest teie ei ole omalt poolt väga selgeid kriteeriume ja põhimõtteid välja öelnud. Väga hea oleks, kui need oleks selgelt välja öeldud. Siis saaksid ka omavalitsused otsustada, mis edasi saab.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Lugupeetud Riigikogu liige! Lubage küsida: milline on riiklik positsioon või kuidas kujuneb riiklik positsioon? Haridusministeeriumil võisid olla omad ettepanekud, aga kui Riigikogu menetluses on need sellise detailsusastmega ettepanekud kõrvale tõstetud ja on pakutud välja teine skeem, kuidas see võiks kujuneda või, õigemini, juriidiliselt on jäädud senise süsteemi juurde, siis kuidas saab Haridus- ja Teadusministeerium teha mingit muud riiklikku poliitikat kui see, mis on Riigikogus läbi vaieldud ja mille alusel ka praegu põhikooli- ja gümnaasiumiseadust siin arutama hakatakse? Loomulikult, nagu ma ütlesin, on riigi poolt praeguses olukorras lähtepunktiks see, et riik tuleb omavalitsusele appi koolivõrgu muutmisel puhta gümnaasiumi loomiseks (erivajadustega laste koolide puhul võivad olla ka täistsüklikoolid) siis, kui see on ainuke võimalus piirkonnas puhta gümnaasiumi loomiseks. Kui omavalitsus saaks need otsused ära teha ka ilma riigi toeta, siis eelistame meie, et ta teeb need ära ilma riigi toeta. Teiseks, praegu, kui Riigikogu on arvestanud, et arvulisi näitajaid, klassikomplektide hulka koolis ei saa seada koolile gümnaasiumi jätkamise tingimuseks, ei hakka mina tegema eraldi sellist riiklikku poliitikat, et nõuan kolme või nelja klassikomplekti. Jah, praegu on tõesti nii, et ka riigigümnaasiumides võiks olla näiteks kaks või rohkem paralleelklassi. Siin on oluline paindlikkus. Tähtis on see, et me vaataksime, et see on toetus kohalikule koolivõrgule, riik ei kujunda Riigikogus kokkulepitud platvormi alusel ise omavalitsuste koolivõrku, see on jäetud omavalitsuste pädevusse.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Väga sageli räägitakse viimasel ajal, et haldusreformi piirid võiksid joosta kihelkondade piire pidi. Arusaadav on, et samal moel, nagu olid kunagi kihelkonnad, see tänasel päeval enam paljudes kohtades võimalik ei ole ja kihelkondlikkus kui teatud ühistegevuse vorm on ka kirikukihelkonna aegadega võrreldes arusaadavalt muutunud. Loomulikult on omavalitsused need, kes peavad oma territooriumil ühistegevust plaanima. Minu küsimus on see: milline on haridusministeeriumi tugi ja kaasaaitamine, et aidata omavalitsustel leida parimaid vähemalt ühtse koolivõrgu ülesehituse vorme, et tekiks loomupärane (mitte ülevalt alla) valdade ja omavalitsuste liitmise mudel, mis liidaks neid tõepoolest ühise tegevuse alusel? Milline on haridusministeeriumi panus sellesse hariduse poole pealt?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma igati toetan teie küsimuse alguses öeldud mõtet, et tegelikult seostub haridus või koolivõrk väga tihedalt kohaliku halduskorraldusega, mõnes mõttes ka determineerib seda. Kümmekond aastat tagasi oligi Tarmo Looduse eestvedamisel haldusterritoriaalse ümberkujundamise ühe projekti aluseks gümnaasiumipidamise võime. See oli üks versiooni. Raske ütelda, kui palju see tähelepanu leidis. Igal pool ei tabanud see muidugi täpselt ka kihelkondade piire, aga omavalitsusi oleks siis olnud umbes niisama palju, kui omal ajal oli kihelkondi. Ma arvan, et ühe tugeva omavalitsusüksuse koolivõrk võiks tipneda gümnaasiumiga, või kui ka mitte, siis vähemalt võiks olla selle territooriumil niisuguses normaalses tööjaotuses kõik teised koolid, ka alama astme koolid. Kuidas haridusministeerium toetab? Me oleme teinud koolivõrkude maakondlikud analüüsid ja soovitanud nende alusel nii maakonna omavalitsustel koostööd teha kui ka initsieerinud või algatanud mõned konkreetsed kohapealsed koostööjuhtumid. Osa neist on teada. Ma olen näiteks käinud Lõuna-Viljandimaal, olen käinud sealsamas Ida- ja Kirde-Järvamaal. Nii et me igati soovitame omavalitsustel koostööd teha.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te väitsite siin, et riigigümnaasiumide asutamine ja tegemine ei mõjuta koolivõrku, et koolivõrku peavad endiselt kujundama omavalitsused. Ma ei saa sellega täielikult nõustuda. Toome kas või selle Viljandi näite. See puhas riigigümnaasium mõjutab kindlasti kogu Viljandimaa koolivõrku, osa gümnaasiume Viljandis kaob, kindlasti mõjutab ta ka teiste gümnaasiumide tulevikku kogu Viljandi maakonnas, ma arvan nii. Ta mõjutab ka põhikoolide tulevikku, sest praegused Viljandi gümnaasiumid muutuvad põhikoolideks, neil on vaja õpilasi juurde saada ja kuskilt mujalt neid võtta ei ole kui maakonnast. Aga minu küsimus puudutab seda, kuidas neid riigikoole edaspidi rahastatakse, millised need põhimõtted on. Rahakott on üldhariduse peale ühine. Kas raha suhtes hakkavad nad konkureerima omavalitsuskoolidega?

Aitäh! Teil võib oma arvamine olla, aga uskuge, me oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis väga tõsiselt koolivõrku analüüsinud ja jõudnud arvamisest võib-olla natukene kaugemale. Ma võin ütelda, et ei ole mõtet käsitleda riigigümnaasiumi kui omandi ja staatusega seotud märki, ütlemaks, et riigigümnaasiumi tekitamisega muutub kõvasti kohalik koolivõrk. Kui samas mahus tehtaks omavalitsuse puhas gümnaasium, kas Viljandisse või Tartusse, mõjutaks see samamoodi kohalikku koolivõrku. Nii et see staatus iseenesest ei ole oluline. Viljandi võiks vabalt teha oma puhta gümnaasiumi munitsipaalkoolina. Teisest küljest, kui palju puhas gümnaasium mõjutab kohalikku koolivõrku? Mõjutab, aga minu hinnangul just demokraatlikult, lastes ka teistel püsida. Võtame näiteks sellesama Haapsalu. Kui Haapsalu jätkab kahe täistsüklikooliga, mis omavahel konkureerivad õpilaste pärast, püüdes tõmmata maakonnast juba esimesse klassi kõik õpilased kokku, siis suretab see ümbritsevaid põhikoole palju kindlamini välja kui see, kui kõigil on teada, et pärast põhikooli võib minna maakonnagümnaasiumisse. Nii et väikeste gümnaasiumide veri-ninast-välja omavaheline konkureerimine maakonnakeskuses hävitab palju kindlamini maakonna ülejäänud koolivõrku, uskuge mind. Lõpetuseks: valitsus tuli tegelikult Riigikokku erandeid ettenägeva eelnõuga. Me nägime ette, et nii piirkondlikkusest lähtudes, st lähtudes kaugusest teisest sama tasemega õppeasutusest, kui ka õppekavast lähtudes võiks teha erandeid põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisel. Me oleme kogu aeg paindlikud olnud.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Riigigümnaasiumid tulevad. Kindlasti on sellel oma head ja halvad küljed. Aga mind teeb murelikuks see, et kui kuulata ja vaadata kõrvalt seda, mis on koolivõrgu ümber toimunud, siis koolivõrgu osas pole me praktiliselt oma aruteludega eriti palju edasi jõudnud. Ma mõtlesin, mida mina teeksin. Võib-olla annaksin maakondadele ministeeriumi poolt sellise ülesande, et oma gümnaasiumivõrk tuleks ikkagi planeerida, ja annaks neile aasta või kaks aega. See on ju tegelikult n-ö vahendite raiskamine, kui igaüks punnitab kohapeal, kui potentsiaali tegelikult ei ole. Mis te sellest arvate, et maakonnad oma kooli- või gümnaasiumivõrgu plaanid suudaksid paberile panna?

Aitäh! Maakonna tasemel on kindlasti oma vaated asjale ja on teatud töövõime, kuid juriidilist otsustusõigust seal ei ole. Otsused koolivõrgu kohta on tegelikult karmid otsused, need tuleb langetada nii, et otsustaja vastutab. Meil on meie haldusjaotuse puhul valida, kas otsuse langetab ja vastutab omavalitsus või otsuse langetab ja vastutab riik. Me oleme otsustanud Riigikogus (enamik fraktsioone tegi selle ettepaneku põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise ajal), et seda teevad omavalitsused. Järelikult saame me paluda omavalitsustel koostööd teha. Muidugi, maakonna formaat on selleks väga õige. Ma olen mitmel korral viidanud, et Haridus- ja Teadusministeerium on teinud väga põhjalikud koolivõrguanalüüsid maakondade kaupa ning mitmel pool töötavad ja mõtlevad kaasa nii maavanem kui ka omavalitsusliit tegelikult süsteemselt, piirkondlikult. Tõepoolest, see formaat peaks olema maakondlik. Minu meelest on see praegu päris hästi õnnestunud. Ma näen ka näiteks Viljandimaa puhul (siin võivad maitsed olla erinevad, aga mina näen, et see tegelikult sobib), et see puhas gümnaasium sobib maakonnakeskusesse, just sellesse maakondlikku koolivõrku ja annab võimaluse jääda ka näiteks ühel piirkondlikul gümnaasiumil Lõuna-Viljandimaale ja teisel Põhja-Viljandimaale. Kui konkureerivad täistsüklikoolid oleksid gümnaasiumidena veel kaua aega Viljandis edasi kündnud, siis oleks kogu mäng käinud selle peale, et hävitada piirkonna koolid. Nii et maakondlik solidaarsus, koos mõtlemine ja tahtmine oma tagamaad mitte hävitada – sellest peaks juhinduma.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on Aleksei Lotmanilt keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!

Aitäh mikrofoni eest ja aitäh sõna eest! Hea minister! Looduskaitsealuste maade riigile vormistamine venib. See tekitab arvukaid probleeme alade kaitse korraldamisel, sealhulgas pärandkoosluste hooldamisel. Oleme sel teemal korduvalt vestelnud ja üsna detailidesse laskunud, kuid selgus pole vähemalt mulle saabunud. Võib-olla on viga minus, kohe saame teada. Igatahes tuleb nüüd tulla fundamentaalse küsimuse juurde tagasi. Miks ikkagi ei suuda Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutused maid piisava kiirusega riigi omandisse vormistada?

Tänan, härra Lotman, selle küsimuse eest! Tõepoolest, selles valdkonnas, tuleb tunnistada, on meil veel üsna palju ära teha. See, et see tempo ei ole olnud nii kiire, nagu me lootsime mõni aeg tagasi, tuleneb ausalt öelda ka sellest, et näiteks Maa-amet on vähemasti viimase poolteise aasta jooksul väga aktiivselt tegelnud eelkõige maa tsiviilkäibesse andmisega. Seda selle tõttu, et ühelt poolt on poliitiline tahe maareform ära lõpetada, teiselt poolt aga on vajadus täita riigieelarvet lisatuludega. Maa-ameti võimsused ja võimekus on praegu rakendatud maade ettevalmistamiseks oksjonitel müümiseks. Mis puudutab looduskaitseliste maade vormistamist riigi omandisse kaitsealustel maadel, siis sellega on asunud tegelema Keskkonnaamet, neil on olemas ka inimesed, kes sellega tegelevad. Tuleb tunnistada, et väga suurt edu nende kinnistute osas ei ole veel saavutatud, aga olukord kindlasti paraneb ja me liigume selle protsessiga edasi. Pealekauba, nagu te tähele panite, muutis valitsus hiljuti oma määrust, mis puudutab maa ajutiseks kasutamiseks andmise korda. Tähtaega 1. juuni 2010, mil selle määruse toimimise aeg pidi olema lõpetatud, on pikendatud 2014. aasta 31. detsembrini. Sisuliselt on praegu võimalik nende lepingutega jätkata. Küll aga olen teiega sama meelt, et nende maade vormistamine ka looduskaitsealustel aladel tuleb kindlasti lõpule viia ja nii ruttu kui võimalik.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Tõepoolest, see hädapärane ja väga vajalik liigutus, pikendada ajutist kasutust, tehti hiljuti ära, mis mõnevõrra leevendab olukorda, kuid nagu me kõik teame, on see ikkagi ajutine lahendus. Me teame ju ka seda, et lisaks Keskkonnaametile vormistab kaitsealuseid maid riigile Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas ka Riigimetsa Majandamise Keskus. Kui tehti reformi, siis räägiti, et on vajalik selgus. Miks üldse tekitati selline segane olukord, et lisaks üle riigi looduskaitse eest vastutavale Keskkonnaametile vormistab maid riigi omandisse ka Riigimetsa Majandamise Keskus?

Jah, täna on see võimalus ka Riigimetsa Majandamise Keskusel. Selles osas, pidades silmas ka seda praktikat, mis on kujunenud, oleme me mõne kogemuse võrra jälle rikkamad. Järgmisel nädalal toimub Keskkonnaministeeriumis väga tõsine nõupidamine just nimelt sel teemal, kuidas see maade vormistamine tulevikus hakkab toimuma. Võib-olla on mõttekas otsustada, et maade vormistamine tuleks viia kokku ühte kohta, kas see toimub siis Keskkonnaametis või Riigimetsa Majandamise Keskuses. See, et mõlemal on olnud võimalik neid maid vormistada, on võib-olla tekitanud ka selle, et seda ei ole väga innukalt tehtud kummalgi pool.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kui te hakkate lähiajal otsustama, kas seda jätkab edaspidi RMK või Keskkonnaamet, siis kas te arvestate ka seda asjaolu, kas riigimaadel asuvate kaitstavate loodusobjektide puhul on prioriteediks looduskaitse või metsa majandamine tulu saamise eesmärgil?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see küsimus tuleb otsustada teisel tasandil. See, mis ühel või teisel maal toimub ja kuidas toimub, toimub ikka vastavalt kaitsekorralduskavadele, mida, tuleb tunnistada, meil väga palju veel ei ole, aga see protsess on ilmselt saamas hoogu juurde, sest meil on olemas ka Euroopa Liidu struktuurifondide meede, mille abil me saame tegelikult hakata kaitsekorralduskavasid hulgaliselt ette valmistama. See sõltub ka nendest dokumentidest. See, kas sellel maal eelkõige raiutakse metsa või kaitstakse loodust, ei ole ka RMK otsustada, kui see nii peaks minema.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Liisa-Ly Pakostalt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Suur tänu! Austatud minister! Jõustuv põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on seadnud üheks eesmärgiks suurema valikuvabaduse ja paindlikkuse hariduses. Millised on konkreetselt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaasnevad kohustused ja võimalused lastele, nende vanematele, õpetajatele, koolidele, kohalikele omavalitsustele, kui me räägime õppevormide paljususest? See teema on tekitanud palju küsimusi. Kas te saaksite, palun, pisut lähemalt selgitada?

Aitäh! Tõepoolest, õppevormid ja eri metoodikate kasutamine on olnud palava debati aines väga väikestes ringides, avalikult ei ole hariduse sisuliste teemadega väga palju tegeldud. Aga ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusel on praegu eelkõige sisuline dimensioon. Võib-olla ütlen lühidalt selle iseloomustamiseks, et me usaldame kooli rohkem kui seni. Koolil ja kooli sees õpetajatel ja õpilastel on rohkem vabadust oma asja ajada, otsuseid langetada, igaühel omal tasemel. Õpetajatel on rohkem vabadust otsustada, mismoodi nad oma ainet teiste ainetega seovad, seda ainet õpetavad, koolil on vabadus otsustada, missugused suunad võetakse, milliseid eksameid tehakse. Seni nii suurt vabadust ei olnud. Õpilastel on vabadus valida aineid. Aga on veel järgmine samm – õppemetoodikad. Siin annab see seadus alternatiivpedagoogikaga tegelevatele koolidele (kõige rohkem on nad tuntud võib-olla waldorfkoolidena) uued võimalused. Me käsitleme neid koole natuke teisiti, teades, et ka nende lõpetajad on võimelised olema samal tasemel teistega, mõneski aspektis on nad teiste koolide lõpetajatega võrreldes paremad. Neile on antud vabamad käed näiteks hindamissüsteem üles ehitada. Muide, ka munitsipaalkoolid võivad tulevikus hoolekogu ettepanekul otsustada, et minnakse hoopis sõnalise hindamise peale, või ükskõik milliseid otsuseid teha. Vabadused on suuremad.

Palun, kolleeg Liisa-Ly Pakosta, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Küsin konkreetselt õppevormide osas koduõppe kohta. Mis muutub võrreldes praegusega koduõppes perekonna seisukohast ja mis muutub koduõppes kooli poolt või kohaliku omavalitsuse poolt vaadatuna?

Aitäh! Väga hea küsimus. Koduõppe puhul astuti päris pikk samm kolm aastat tagasi, kui ma ministri määrusega fikseerisin täpsemalt koduõppe definitsiooni: koduõpe on väljaspool kooli toimuv õpe. Seni oli see probleem, et koduõppe sildi taha peideti ka väiksemaid rühmi koolides. See tähendab, et õpe toimus koolis, aga kuna seadus ei näinud ette väikeste rühmade tegemist, seadus nägi ette ainult suuri klasse, siis oli viis õpilast ühes rühmas ja öeldi, et need õpilased on koduõppes, kuigi tegelikult käisid nad koolis. Nüüd fikseerib seadus täpsemalt selle seisu, mida ministri määrusega sai juba tehtud, ja annab selge definitsiooni. Vanematel on vabadus otsustada. Kui nad soovivad seda pedagoogilistel põhjustel ja kui nad on vastutusvõimelised (kaks korda aastas peavad nad oma last kontrollima selles koolis, kus see laps on kirja pandud), siis nad võivad otsustada, et nad õpetavad teistmoodi, õpetavad kodus ja maksavad need kulud, mis väljaspool kooli õpetamisega seotud on, ise kinni. Ka siis, kui laps ei saa tervislikel põhjustel kodust väljuda, õpetatakse teda kodus. Tegelikult on koduõpe muutunud küllalt populaarseks just niisuguste inimeste hulgas, kes tahavad oma last rohkem kodus kasvatada, temale pühenduda. Mina suurt osa nendest inimestest vägagi usaldaksin. Aga enam ei ole tarvis teha sellist pettekat, et nimetada väikeste rühmade õpetamist koolis koduõppeks, sest uus seadus näeb ette võimaluse rahastada ka väikseid, 4–6 õpilasega rühmi. Koduõpe on puhtalt väljaspool kooli toimuv õpe.

Palun, kolleeg Liisa-Ly Pakosta, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite 4–6 õpilasega rühmi ja eelmises vastuses mainisite ka alternatiivpedagoogikat viljelevaid koole. Mida konkreetselt kohalik omavalitsus või ka lapsevanem saab teha, kui ta on mingitel põhjustel huvitatud kas alternatiivpedagoogikast või väikesest rühmast, ja millised tingimused rakenduvad selle erisuse kasutamiseks?

Aitäh! Seitset kraanikaussi ei pea tal kodus olema. Midagi üleinimlikku siin ei ole. Lapsevanem peab tegema koolile taotluse, võib-olla konsulteerides nõuandekomisjoniga, kes enne 1. klassi võimalikud ajapikendused või nn alternatiivsed õppevormid laste jaoks läbi mõtleb, et sellega koostöös otsustada, et ta õpetab oma last kodus. Kool (põhiliselt on need piirkondlikud koolid) võtab selle lapse oma hingekirja ja vanem peab ette näitama, et tal on õppematerjalid olemas, et ta enam-vähem teab, kuidas koolitöö käib (kõiki aineid ei pea ta ise peast teadma, ta võib ka abilisi kasutada), ja ta peab kaks korda aastas kohustuslikus korras laskma last selle kooli juures kontrollida. Kodule mingeid eritingimusi ette nähtud ei ole. Jah, kui tegemist on mõnes mõttes kompleksse probleemiga, et laps on tervisekahjustusega ega saa sellepärast kooli minna, siis loomulikult peaks olema pidev arstlik järelevalve lisaks kodus õpetamisele. Nii et konsultatsiooni saab ta kindlasti koolist ja nõustamiskomisjonilt, mis on olemas igas omavalitsuses või maakonnas, kui omavalitsus on väga väike.

Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud härra minister! Õppevormide paljususega haakub otsapidi ka õpilaskodude teema. Vaadates just täna loetavat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis torkab silma, et riiklikult toetatava õpilaskodu koha jaoks peab omavalitsus tegema riigile taotluse. See on, piltlikult öeldes, neid tingimusi vaadates, põhjendatav ainult siis, kui on tegemist toimetulekuraskustega. Minu küsimus on: kas see ei ole võib-olla liiga kitsas lähenemine õpilaskodule? Tegelikult on olemas ka väga palju selliseid spordi, kunsti või muusikaga seotud süvaõppega koole, kus oleks ka vaja õpilaskodu, ja see ei ole tingimata seotud toimetulekuraskustega. Teiselt poolt on võib-olla ka see riiklikult vajalik, et teatud spetsiifiliste oskustega andekad õpilased oleksid kokku koondatud.

Aitäh hea küsimuse eest! Tegelikult on muusika, kunsti, ka spordiga süvendatult tegelevatel koolidel paljudel juhtudel internaadid olemas. Tegemist on riigikoolidega, näiteks Tallinna Muusikakeskkool, osa neist on ka kutsekoolid. Kui me räägime sellest, et andekas laps õpib individuaalse õppekava alusel mõne tavakooli juures, ta tegeleb selle kõrval huvitegevusega, on pillimängus või mõnes teises asjas väga andekas või on teaduses andekas, siis, jah, see, kas talle luuakse ühiselamus koht, on praegu põhimõtteliselt omavalitsuse otsustada. Tavakoolide spetsiaalset ühiselamutoetust kõigile kaugelt tulnutele praegu riigi poolt omavalitsustele ei maksta. Riigi toetus näeb eelkõige ette sotsiaalsete probleemide lahendamist. Ma ei välista, et riigipoolne just põhikoolide õpilaskodude rahastamine veel suureneb, sest see on, muide, üks neid valdkondi, mille rahastamist me ka raskel ajal oleme suutnud hoida mahuliselt muutumatuna, oleme suutnud teha isegi lisaotsuseid. Sellest õppeaastast on näiteks Misso ja Nõva (kauged kandid maakonnakeskusega võrreldes) saanud riigi toetuse õpilaskodule. Missos käisin ma alles paar päeva tagasi. Võin öelda, et me peame kogu aeg monitoorima, et kord oleks majas, me peame natukene järele mõtlema, mis alusel need kohad komplekteeritakse. Teate, Missos on põhiliselt Tartu ja Tallinna lapsed, kelle vanemad ei ole neist huvitatud, ja piirkonna lapsi on seal suhteliselt vähe. Mõtleme läbi. Igal juhul on väga teretulnud, kui omavalitsus sellise õpilaskodu loob, riik on valmis toetama.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Hea minister! Koolieelsed lasteasutused on ka üks õppevormidest. Hiljuti teie kolleeg sotsiaalminister kiusas omavalitsusi ja lasteaedu, aga kuskilt ei kuulnud ega lugenud teie suhtumisest nendesse probleemidesse. Mida te arvate, kuidas need asjad teie arvates välja nägid ja mis tehti halvasti, mis tehti õigesti, kuidas see üldse meie koolidele ja teistele lasteasutustele mõjus?

Aitäh! Ajakirjandust on igasugust. Ei ole vist kedagi meie hulgas, kelle hüüatused ei jõuaks aeg-ajalt on-line-ajakirjandusse, igasugustele kodulehekülgedele. Ka minu seisukohti selles lasteaiatülis on ajakirjanduses vahendatud. Mul on siin kaks asja, millele ma mõtlen. Esiteks, see, mis Tallinnas lahvatas, oli inetu lugu. Minu meelest peaks Tallinna linn natukene mõtlema, enne kui ta pressikonverentsidel nii dramaatilisi käike teeb, sest see siiski kõigutab inimeste turvatunnet. See ei ole ainult meie, poliitikute omavaheline asi, et panime nüüd jälle teisele ära, vaid see kõigutab üldiselt lastega perede turvatunnet, kui tehakse dramaatilisi avaldusi, et sellest aastast ei võeta kedagi lasteaeda. See ei ole proportsionaalne ja see tegelikult ei oleks ka juriidiliselt vett pidanud, et üks aastakäik välja lülitada. Tallinn oleks pidanud kuidagi teistmoodi selle asja lahendama. See tüli oli ebameeldiv. Mina pakkusin ennast vahendajaks ja rääkisin sellest sotsiaalministriga. Minu meelest pakkus sotsiaalminister selles asjas väga riigimeheliku kompromissi. Aga me ei tohi ära unustada üldist suunda. Eesmärk on, et oleks lasteaiakohti, aga ka see, et lapsed ei oleks lasteaias sõna otseses mõttes õlg õla kõrval kõigis tegevustes, nii magamisel, poti peal kui ka mängides. Neil peab olema seal ruumi, tervisekaitsenõuded peaksid olema täidetud. Teiseks, lasteaias peaksid olema kohad kõigi laste jaoks, sest see tähendab lastevanemate tööhõivet. See tähendab seda, et emad saavad tööle minna ja ka isad saavad tööle minna, ei pea oma töökohta käest ära andma. See on praegu oluline. Nii et mina vaatan seda väga lastekeskselt.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Kolleeg Maret Merisaare küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud härra minister! 2008. aasta suvel hakkas kehtima Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiiv, mille kohaselt peavad aastaks 2020 olema kõikide liikmesriikide mereakvatooriumid heas keskkonnaseisundis. Sama eesmärki taotleb ka Helsingi komisjoni raames tehtav Läänemere tegevuskava rakendusplaan aastani 2011, mis on avalikustatud Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Aga need tegevused ja ajakava ei lange täpselt kokku merestrateegia tegevuskavaga. Näiteks tuleb 15. juuliks s.a määrata asutus, kelle pädevusse kuulub Euroopa meredirektiivi rakendamine, ja juba kahe järgneva aasta jooksul peavad olema valminud meie mereakvatooriumi seisundi esialgne hindamine ja inimtegevusest tuleneva surve sotsiaal-majanduslik analüüs. Kui kaugel need tööd on, kes saab Eestis pädevaks asutuseks ja kes tegeleb selle sotsiaal-majandusliku analüüsiga? Nagu me näeme, direktiivi § 3 ütleb, et merestrateegiate ...

Aeg!

Tänan, proua Merisaar! Tõepoolest, mis puudutab Läänemere ümber tegutsemist, siis selle kohta on üsna mitu dokumenti. Kõigepealt on olemas Euroopa Liidu Läänemere strateegia, siis on vastu võetud merestrateegia raamdirektiiv ja HELCOM-i tegevuskava on veel peale selle. Tõepoolest, meie plaanid Eesti Vabariigis on sellised, et me üritame, vähemasti mis puudutab HELCOM-i ja Euroopa Liidu Läänemere strateegiat, neid tegevusi, mida me teeme, ikkagi kokku viia ja lahendada neid asju ühtsena. Kui me hakkame ühes ja samas valdkonnas päris mitut asja tegema, siis Eesti-suurusel riigil ei ole see võib-olla päris otstarbekas. Selle tõttu me igal juhul üritame neid tähtaegu täpsustada ja kokku viia ning ühiselt nende asjadega edasi minna. Mis puudutab HELCOM-i Läänemere tegevuskava, siis Eesti on selles mõttes olnud tegelikult ikkagi edukas. Viimane ministrite kokkusaamine Moskvas näitas, et Eesti on selles mõttes edukamate ja konstruktiivsemate riikide poole peal. Meil on valitsuse tasandil Läänemere tegevuskava kinnitatud. Peale meie on veel paar riiki, kes on sellega hakkama saanud, aga teistel on see suures osas tegemata. Nii et liigume nende asjadega edasi. Mis puudutab Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiivi, siis oluline on, et selle rakendamine saab meil toimuda valdavalt veeseaduse ja veeseaduse muudatuste kaudu. Seadus viiakse direktiivi nõuetega vastavusse. See seaduseelnõu on valmis, see on ministeeriumisisesel kooskõlastusringil ja jõuab selle aasta jooksul kindlasti Riigikogusse. Loodame, et Riigikogu kiidab selle ka heaks.

Palun, kolleeg Maret Merisaar, esimene täpsustav küsimus!

Suur tänu! Merestrateegiates võetakse inimtegevuse juhtimise suhtes ökosüsteemil põhinev lähenemisviis ja tagatakse, et mere ökosüsteemide võime reageerida inimtegevusest tingitud muutustele ei oleks ohus, tagades samas praegustele ja tulevastele põlvkondadele merekaupade ja -teenuste jätkusuutliku kasutamise. Väga roheline põhimõte. Sellepärast küsin ma üle. Keskkonnategevuskavas on üldiselt kindlaks määratud, millega hakkab üks ministeerium tegelema. Kuid kes hakkab tegema sotsiaal-majanduslikku analüüsi ja võrdlusi, kas me valime rohelised tegevused või valime rohkem sellised kiiremat majanduskasu tõotavad tegevused?

Tänan selle küsimuse eest! Keskkonnaministrina vastates on päris selge, et me valime ikkagi tegevused, mis on keskkonnasäästlikud, selle poole me kindlasti väga jõuliselt liigume. Kõik need tegevused, mida me juba teeme – see, millest me räägime, ei ole ainult tulevikumuusika –, kas või need suured veeprojektid, mida ju tegelikult teostatakse, ja puhastusseadmete korrastamine miljardite kroonide eest, on lõppkokkuvõttes suunatud ka Läänemere keskkonna parandamisele ja peaks keskkonnaseisundit oluliselt muutma. Ma tahan öelda, et meil on see tegevus juba aktiivselt käimas. Tuleviku kohta tahan kindlasti öelda seda, et Eesti nende eesmärkide täitmisega, võrreldes sellega, mida ka teised riigid ümber Läänemere teevad, hätta ei jää.

Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud härra minister! Eesti on mereriik, eriti on mereriik Saaremaa. Meie kõikide ühiste jõupingutustega sai Saaremaa endale väga tänapäevase süvasadama. Ainuke mure on see, et sellel sadamal ei ole eriti head kasutust, sest ette on ta nähtud ainult ristluslaevade vastuvõtmiseks ja kaubalaevu seal käidelda ei saa, sest ei ole täpselt teada, milline oleks mõju keskkonnale. Ma olen kuulnud, et teie ministeerium tegeleb sellega, et lisauuringuid teha. Kui kaugel nendega ollakse ja kui reaalne on, et seda süvasadamat saab siiski tõhusamalt kasutama hakata kui praegu?

Tänan, härra Tootsen! See on tõesti nii, et Saaremaa on maailmas Inglismaa järel teine suurem mereriik, see on ammugi teada tõde. Aga mis puudutab Saaremaa süvasadamat, siis Tallinna Sadam on pöördunud Keskkonnaministeeriumi poole, et algatada uus keskkonnamõjude hinnang, võttes arvesse neid seitset aastat ja kõiki seireandmeid, mis on kogutud, lähtuvalt sellest eesmärgist, kas oleks võimalik selle sadama tegutsemisperioodi, navigatsiooniperioodi pikendada ja tegutsemisalasid laiendada. Enne seda, kui see keskkonnamõjude hinnang ei ole valmis ja me täpselt ei tea, mida järeldused endas sisaldavad, on raske öelda, millised võimalused seal on. Küll aga on see tõesti suunatud sellele, et investeeringut, mis sinna on tehtud, paremini kasutada. Igal juhul oleme keskkonna poole pealt siin tundlikud ja ettevaatlikud, tegemist on Natura alaga ja kõige sellega, mis sellest tuleneb. Aga lisauuringud ja asjade selgitamine kunagi kahjuks ei tule.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Eesti on väga suures ulatuses piiratud merega ja on seega mereriik Saaremaa kõrval. Seejuures  on merel väga suur keskkonnaalane, majanduslik, kultuuriline ja ka riigikaitseline tähtsus. Seetõttu on mitu ministeeriumi, ametiasutust ja teisi üksusi, kes merega rohkem või vähem tegelevad. Kas ei peaks Eestis olema mingi keskne organ, kes koordineeriks kogu merendusega seonduvat tegevust, kas või näiteks mereministeerium?

Tänan, härra Kundla! Mis puudutab mereministeeriumi loomist, siis kui Eesti oleks ometigi pisut suurem, siis võib-olla võiks tõesti selle peale mõelda. Aga kui me vaatame seda, mis on toimunud viimastel päevadel Ungaris, kus 15 ministeeriumist on järele jäänud 8, siis ma täna küll Eestisse mereministeeriumi lubada ei julge. Küll aga on see koordineeriv organ, kes kooskõlastab merendusalast tegevust Eesti Vabariigis ministeeriumide vahel, täiesti olemas. Nimelt on meil olemas merekomisjon, mille liikmeks on kuus ministeeriumi. See käib regulaarselt koos, neid teemasid arutatakse. Selles mõttes on koordineeriv tegevus ministeeriumide vahel merenduse valdkonnas juba olemas. Ma arvan, et võib-olla sellest tegevusest organisatsiooni poole pealt isegi juba piisab.

Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma olen ka oma elu jooksul pidanud mereliste looduskaitseküsimustega palju kokku puutuma, sealhulgas näiteks erinevate mereelupaikade ja muu sarnasega. Minul on oma kogemuse põhjal kujunenud selline arvamus või ettekujutus, et ega me tegelikult väga hästi ei tunne Eesti rannikumerd, meil on küll merepinna peale tõmmatud mitmesuguseid jooni, kui kaarte vaadata, aga sisuliselt me elupaikadest ja põhja olemusest väga palju ei tea. Samas eeldaksid nii need uued merestrateegiad, Läänemere tegevuskavad kui ka meie rannikuvetes toimuvad lokaalsed arendused mere paremat tundmist. Kas ministeeriumil on lähiajal mingil määral ette näha mõnda süvendatult või laiendatult mereelustikuga tegelemise programmi?

Aitäh, härra Jüssi! Me rääkisime siin enne merestrateegia raamdirektiivist. Meil on olemas ka esialgne hinnang, mis võiksid olla perioodil 2010–2014 vajalikud summad, et raamdirektiivi nõudeid täita. Siin on ette nähtud mereala hea keskkonnaseisundi määratlemiseks perioodil 2010–2012  2,5 miljonit krooni, esialgse hinnangu läbiviimiseks aastatel 2010–2012 10 miljonit krooni, keskkonnasihtide ja seotud indikaatorite määramiseks samal perioodil 2,5 miljonit krooni ja seireprogrammide koostamiseks veel 2 miljonit krooni. Nendest summadest saab ka juba üht-teist välja lugeda. Need pole küll astronoomilised summad, ligikaudu paarkümmend miljonit krooni kokku, aga selleks, et nende uuringutega edasi minna, ma arvan, peaks siit üht-teist ikkagi saama.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Hea minister! Me kõik teame, et Läänemere üks probleem on see, et see on üle toidetud lämmastiku ja fosforiga. Teame sedagi, et 1990. aastatel Eesti vastav panus Läänemere probleemidesse oluliselt vähenes tänu tollasele tootmismahtude langusele, põhiliselt eriti põllumajanduses, osalt ka tänu sellele, et me rajasime või korrastasime sel ajal palju puhastusseadmeid. Viimasel ajal on see positiivne trend pidurdunud, meie reostus enam ei vähene ja ta on ikkagi endiselt liiga suur, kui vaadata ka seda, mis me oleme HELCOM-is kokku leppinud. Millised oleksid põhilised ja kõige olulisemad sammud, kuidas me saaksime edasi vähendada oma lämmastiku- ja fosforipanust Läänemerre ja selle reostusse?

Tänan, härra Lotman! Tõepoolest, Eestil on selles valdkonnas teha kindlasti veel palju. Üks võimalus (see on küll väga keerukas) on põllumajandusest tuleva reostuse vähendamine. Punktreostustest tuleva koormuse vähendamine on suhteliselt lihtsam, kuid kulukas, tuleb ehitada korralikud puhastusseadmed ja asjad saavadki korda. Põllumajandusest tuleva hajureostuse vähendamine on oluliselt keerukam, kuid Eestil siin oma võimalused on. Kui me räägime Eestist tulevast reostuskoormusest ja võrdleme seda teiste Läänemere riikide reostuskoormusega, siis kindlasti Eesti suurte tegijate hulgas ei ole. Oma isikliku arvamuse põhjal võin öelda, et oluline reostuskoormus, mis praegu Läänemerre tuleb, tuleb ikkagi Vene poole pealt: Peterburist ja Kaliningradist. Seal on teha ikkagi väga ja väga suur töö. See ongi HELCOM-i väärtus, et HELCOM-i liikmete hulgas on Venemaa Föderatsioon oma esindajatega ja nendega on võimalik rääkida. Mis puudutab Euroopa Liidu raamdirektiivi, siis selle puudus on tõesti see, et Venemaa selles ringis ei ole, aga väga suur koormus tuleb just nimelt Venemaa poole pealt. Me kõik loodame ja kindlasti Euroopa Liit aitab sellele kaasa, et arengud just nimelt Peterburis ja Kaliningradis saaksid ükskord ellu viidud.

Kolleeg Maret Merisaar! Teil on veel üks täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Te lugesite ette rea rahanumbreid eri etappide jaoks, aga kas sotsiaal-majanduslikele analüüsidele ei ole siis üldse raha antud?

Otseselt, jah, nende ridade hulgas, mis ma siit ette lugesin, selliseid sõnu ei olnud, küll aga on see kindlasti nende nelja valdkonna sees. Sotsiaal-majanduslik hinnang on oluline kõikide uuringute puhul. Seda võimalust, et me selle kõrvale saaksime jätta, ma küll ei usu.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd on võimalik kohapeal esitada üks küsimus. Kes oli kõige kiirem? Kolleeg Raivo Järvi, öelge palun, kellele soovite küsimust esitada!

Ma soovin aktiviseerida meie kaitseministrit, kes on pidanud töötult istuma. Ma küsin tänuga, viimaste sündmuste valguses, mis on seotud Iisraeli eriüksuste ja humanitaarabi laevaga. Kahetsusväärselt peame tunnistama, et maailm on justkui üheselt suunamas oma kriitikat Iisraeli suunas, ehkki asi nõuaks täpsemat uurimist. Julgen küsida kahte küsimust, mis ei ole küll lubatud. Ma saan aru, et artikkel 5 ei käivitu, ehkki on tegemist Türgi lipu all seilavate laevadega. Põhimõtteliselt sinna territooriumile tungimine justkui peaks seda initsieerima. Aga minu põhiküsimus on: kas NATO riigid ka omalt poolt viivad läbi uurimist, et seda ühepoolset hukkamõistu n-ö objektiivsemalt lahendada?

Aitäh Raivo Järvile küsimuse eest! Kaua tuli küll oodata, aga lõpuks jõudis see hetk kätte. Mis puudutab Türgi laevade ründamist, siis küsimust sõjalisest ründest ei ole keegi, sealhulgas Türgi võimud, siiamaani tõstatanud. Nii et NATO kui kaitseorganisatsioon selle küsimusega formaalselt tegelema ei pea. Küll on aga selge, et julgeolekuolukord Lähis-Idas on halvenenud ning see puudutab kindlasti ka NATO liikmesriike ja Euroopa Liitu. Ma arvan, et äärmiselt tark oleks lähtuda ÜRO Julgeolekunõukogu seisukohast täiendava uurimise vajalikkuse kohta, kuna konkreetsed asjaolud on äärmiselt keerulised ja emotsionaalne reaktsioon võib pingeid pigem eskaleerida kui neid maha jahutada. Kindel on aga see, et tugevama võimu pool ehk Iisrael oleks ilmselt võinud kaaluda niisuguse jõulise sammu otstarbekust ja oleks võinud otsida pehmeid variante selle julgeolekuprobleemi lahendamiseks, mida ta selles abisaadetises nägi. Loodan, et see küsimus laheneb diplomaatiliste meetmetega ja sõjalise kaitse meetmeid selle konflikti lahendamiseks vaja ei lähe.

Aitäh, härra kaitseminister! Infotunni aeg on läbi. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid küsimuste eest! Aitäh, valitsusliikmed, vastamise eest! Infotund on lõppenud.