Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Kui teil on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi, siis nüüd on õige hetk selle tegemiseks. Palun Riigikogu kõnetooli kõigepealt Mai Treiali!

Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel annan üle Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu seoses sellega, et riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmeks on olnud Tarmo Mänd. Tema asemele pakub Rahvaliidu fraktsioon Jaan Õunapuud. Aitäh!

Tarmo Mänd, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma ei tulnud siia vastulauseks, vaid ma annan rahanduskomisjoni nimel täna üle riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega muudetakse nimetatud seaduse § 79 lõiget 3 ja sõnastatakse see järgmiselt: "Riigi asutatud sihtasutus võib võtta laenu ja sõlmida kapitalirendilepinguid üksnes kõigi nõukogu liikmete ühehäälse otsuse alusel." Kehtiva seaduse kohaselt vajavad riigi asutatud sihtasutused laenude võtmiseks asutajate nõusolekut. Seoses sihtasutuse poolt laenude võtmise kavatsustega on arutelude tulemusena jõutud seisukohale, et arvestades sihtasutuse eraõiguslikku vormi, oleks siiski ka laenude võtmisel korrektsem, kui lõppvastutus jääks selliste otsuste puhul sihtasutuse juhtorganite kanda. Selleks ongi kavas muuta § 79 lõiget 3 selliselt, et riigi asutatud sihtasutus võib võtta laenu ja sõlmida kapitalirendilepinguid üksnes kõigi nõukogu liikmete ühehäälse otsuse alusel. Tänan tähelepanu eest!

Võtsin juhatuse nimel vastu kaks eelnõu. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatule, siis otsustatakse eelnõude menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd, head ametikaaslased, on mul teile edastada ka mitu teadet.
Esimene neist puudutab homset Riigikogu infotundi: kolmapäeval, s.a 2. juunil osalevad infotunnis valitsusliikmetest haridus- ja teadusminister peaministri ülesannetes Tõnis Lukas, kaitseminister Jaak Aaviksoo ning keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.
Teiseks, Riigikogu juhatus on määranud kultuurikomisjoni taotlusel Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE) teise lugemise jätkamise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 1. juuni kell 18.
Kolmandaks, Riigikogu juhatus on määranud majanduskomisjoni taotlusel Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse eelnõu (475 SE) teise lugemise jätkamise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 1. juuni kell 18.
Neljandaks, Riigikogu juhatus on määranud sotsiaalkomisjoni taotlusel Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pensionireformiga seonduvate rahvatervist parandavate tegevuste käivitamiseks" eelnõule (720 OE) uueks muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. juuni kell 16.45.
Viimane teade on see, et Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Jaan Õunapuu Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikmeks.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, hetkel puudub 18.
Enne tänase päevakorra punktide menetlemise juurde asumist üks päevakorda puudutav täpsustus. Nimelt, tänase päevakorra kolmanda punkti, s.o seaduseelnõu 722 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Toomas Trapido.

Tänase päevakorra esimene punkt on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu teine lugemine. Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liige Hannes Astok!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas seaduseelnõu 597 oma korralisel istungil neljapäeval, 13. mail. Lisaks Riigikogu majanduskomisjoni liikmetele olid eelnõu esitajate poolt kohal ka Riigikogu liikmed Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu ning Keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv (tema mitte siis küll esindajate poolt, vaid kutsutuna). Meile laekus 39 parandusettepanekut. Komisjon arutas neid ettepanekuid väga tõsiselt nii oma koosolekutel kui ka eelnevates töörühmades.
Võib-olla markeerin mõned teemad, mis põhiliselt arutelu leidsid ja mis ka muudatusettepanekutes kajastuvad. Kõigepealt seaduse pealkirja küsimus. Ka kaugkütteteemadel on täpsustatud mitmeid olulisi punkte nii Konkurentsiameti pädevuse kui ka ettevõtjate kohustuste osas. Meile laekus roheliste fraktsiooni ettepanek, mis räägib sellest, et kaugküttepiirkonda võib müüa ka sellist soojust, mis on toodetud kütusevabadest ja taastuvatest allikatest, ning seda võib siis müüa lisaks olemasoleva tootja poolt toodetavale energiale. Täpsustati ka sademeveeteemat tervikuna, seda, millised on liitumise ja kulude arvestuse küsimused. Oluliselt täpsustati hinnareguleerimise küsimust sellistel juhtudel, kui üks vee-ettevõtja osutab teenust erinevatel reoveekogumisaladel või eri omavalitsustes. Räägiti kapitali tootluse arvestusest, räägiti ka sellest, mis juhtub siis, kui üks vee-ettevõtja näiteks enam ei soovi tegutseda, millised on tema kohustused teenuse jätkamisega seoses, kuni selleni, kui leitakse uus ettevõtja või keegi, kes tema tegevuse või varad üle võtab. Räägiti gaasiteemast, millest ma kohe räägin pikemalt, arutati gaasi n-ö põhivõrgu ja jaotusvõrgu lahtisõlmimist elektrivõrkude eeskujul. Räägiti karistustest ja räägiti sellest, kas omavalitsusel võiks olla õigus esindada oma elanikke tsiviilkohtumenetluses ettevõtete vastu.
Nüüd konkreetsemalt. Muudatusettepanek nr 3. Komisjon toetas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme ja majanduskomisjoni liikme Jüri Tamme ettepanekut, et muuta ära seaduse pealkiri "Monopolide ohjeldamise seadus" ja panna pealkirjaks "Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus", mis nii esitaja kui ka komisjoni arvates märksa paremini iseloomustab selle seaduse sisu.

Austatud ettekandja! Ma palun vabandust, aga ma olen sunnitud teid katkestama! Head kolleegid! Selline sumin, mis siin saalis on, võib mõnes muus olukorras olla küll väga meeldiv, kuid selle eelnõu arutamist ta siiski segab. Ma palun kõiki jutte, mida teil on vaja ilmtingimata praegu rääkida, rääkida väljaspool istungisaali, et me saaksime aruteluga edasi minna. Hea ettekandja! Annan teile nüüd taas sõna.

Aitäh! Muudatusettepanekud nr 4 ja 5, mis olid esitatud roheliste fraktsiooni poolt, räägivad sellest, et kaugküttepiirkonnas võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusele osta ka kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojusenergiat selle tootjatelt. Muudatusettepanek nr 4 annab sellise energia definitsiooni.
Edasi on mitmed täpsustavad ettepanekud, mis räägivad sellest, millised soojusettevõtjad peavad oma hinna Konkurentsiametiga kooskõlastama.
Edasi algavad olulised muudatused (mitte et ükski teine muudatus ebaoluline oleks). 12. muudatusettepanek täpsustab sademeveekanalisatsiooni arendamise kohustust eri arenduspiirkondades. Kokkuvõttes võib sademeveekanalisatsiooni kohta öelda, et me oleme seaduses sõnastanud, et kui keegi arendab uut elamu- või tööstuspiirkonda, siis lisaks veevärgile ja kanalisatsioonile tuleb tal seal välja arendada ka sademeveekanalisatsioon, mis on praegu pudelikael hea elukeskkonna loomisel.
Täpsustati ka mitmeid inimeste ja ettevõtete kaitsmise punkte. 14. parandusettepanek räägib sellest, et kui veevärgi või kanalisatsiooni omanik muutub, siis täiendavat liitumistasu võtta ei saa, mis tundub ju loomulik, kuid selliseid asjaolusid on ilmnenud. Täpsustati ka liitumistasu arvestamist ja täpsustati seda selles suunas, et kui keegi liitub veevärgi või kanalisatsiooniga seitsme aasta jooksul ja sellega ei ole varem arvestatud, siis nendel, kes on varem selle liitumise kinni maksnud, on õigus saada tasaarvestust. 19. ettepanek räägib sellest, et kui ettevõtja, kes seni on osutanud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenust, otsustab selle teenuse osutamise peatada mis iganes põhjustel, näiteks talle lihtsalt ei meeldi see enam, siis peab ta sellest 12 kuud ette hoiatama nii kohalikku omavalitsust kui ka Konkurentsiametit. See 12 kuud ehk üks aasta võiks olla piisav aeg selleks, et leida uus operaator. See muudatusettepanek kaitseb tarbijat selle eest, et kui tõepoolest ettevõtjale enam ei meeldi seda teenust osutada, et siis inimesed ei jääks ilma elutähtsate teenusteta, et nad ei jääks ilma joogiveeta ega ilma kanalisatsiooniteenuseta.
Oluline just sellesama monopolide tegevuse piiramise kontekstis on 23. muudatusettepanek. Selles sõnastatakse see, et tulukus, mida ettevõtja arvestab, arvestatakse vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt. See tähendab, et ei saa arvestada tulukust nendelt varadelt, millesse vee-ettevõtja ise pole investeerinud, teisisõnu, kui need on talle üle antud või näiteks saadud Euroopa Liidu toetusmeetmete kaudu. Me vaidlesime üsna pikalt selle üle, milline peaks olema kulumi arvestus toetusraha eest saadud varadelt. See küsimus jäi meil ausalt öeldes lõpuni läbi vaidlemata ja me vaidleme seda edaspidi edasi. Ühelt poolt on arusaadav, et kui paljud Eesti vee-ettevõtjad on saanud Euroopa Liidu toetusraha, siis nende varade jätkusuutlikuks majandamiseks ja ülalpidamiseks on vaja nendelt arvestada kulumit ja seda reinvesteerida nendesamade varade uuendamiseks ja samas kvaliteedis püsimiseks. Teisalt valitseb oht, et kui ettevõte on erakätes, siis seesama kulum võetakse hoopistükkis kasumina välja. Head lahendust ega kompromissi töörühm leida ei suutnud. See ei ole hetkel väga põletav probleem, küll aga vajab see probleem lähiaastatel lahendamist, sest investeeringud, mis Euroopa Liidu abirahaga on tehtud, on suured, ja me peame selle teema juurde kindlasti järgmiste eelnõude menetlemisel (ilmselt mitte selle eelnõu menetlemisel) tagasi pöörduma.
26. muudatusettepanek räägib sellest, et kui vee-ettevõtja osutab veeteenust mitmel reoveekogumisalal, siis võib ta kõikides piirkondades kehtestada ühesuguse hinna, aga see ei tähenda seda, et ta peab seda vältimatult tegema, sest kulud võivad eri aladel olla väga erinevad ka seoses tehtud investeeringutega ja võrgu olukorraga.
27. ettepanek räägib sellest, et vee-ettevõtja võib kehtestada eri kliendigruppidele erinevaid tasusid erinevatest tarbimismahtudest lähtudes. See ettepanek on lähtunud (see on Keskkonnaministeeriumi ettepanek) sellest, et on päris selge, et suurele tarbijale teenuse osutamisel on kulud hoopis teistsugused ehk väiksemad kui väga väikese veekuluga tarbijate puhul. Aga neid hindu peab kooskõlastama Konkurentsiamet. Siin, toetades seda ettepanekut, lähtus komisjon sellest, et ristsubsideerimist vee- ja kanalisatsioonitegevuses tuleks üha vähendada. Igaüks peaks maksma ikkagi selle teenuse eest, mida ta tarbib ja saab.
Edasi, 29. muudatusettepanek kordab üle sedasama, millest rääkis üks eelnev muudatusettepanek. Kui vee-ettevõtja tahab oma tegevuse lõpetada, siis peab ta sellest ette teatama, kuid kuni kooskõlastuse saamiseni ei tohi ta teenuse osutamist lõpetada.
Veel tahan esile tuua mõned muudatusettepanekud, mida me ka arutasime. Need on natuke teistest valdkondadest. 36. muudatusettepaneku sisu oli hoopis maagaas. Selle ettepaneku esitasid Riigikogu liikmed Reinsalu ja Gräzin. Selle sisu oli see, et võrguettevõtja, kes osutab ülekandeteenust, ei või olla samal ajal jaotamisteenuse osutaja, gaasi importija ega müüja ega kuuluda ühte kontserni ettevõtjaga, kes tegutseb gaasi jaotamisteenuse osutamise, impordi või müügiga seotud tegevusaladel. Me vaagisime seda ettepanekut küllalt pikalt nii töörühmades kui ka komisjonis erinevatel koosolekutel ja leidsime, et põhimõtteliselt on see suund – eristada ka gaasi import, põhivõrk ja jaotusvõrgud – perspektiivselt täiesti õige. See võimaldaks ka gaasiäri muuta läbipaistvaks ja kontrollitavaks. Praegu, kui kogu jaotusahel on ühe ettevõtte käes, on üsna läbipaistmatu, millise hinnaga ostetakse energia, kõnesoleval juhul gaas sisse, millised on selle transpordikulud ja millised on jaotusvõrgukulud. Selline lähenemine, et need võrgud eraldada nii, nagu me oleme teinud elektrivõrkude puhul, on ilmselt perspektiivne, seda enam, et Eesti mõtleb üsna tõsiselt ka võimalike teiste gaasi sisseostukanalite rajamise peale, eeskätt veeldatud gaasi ehk LNG peale. Samas leidis komisjon, et sellises sõnastuses ei saa seda ettepanekut toetada, kuid igal juhul andis komisjon soovituse teemaga intensiivselt edasi tegelda. Kõik parandusettepanekud sel teemal on rohkem kui teretulnud, samuti muud seadusandlikud initsiatiivid. Nii et me mõttega olime nõus, aga selle sõnastusega ei saanud komisjon nõus olla, kuna see võiks riigile tuua kaasa kohustuse gaasipõhivõrk välja osta.
37. muudatusettepaneku oli esitanud Reformierakonna fraktsioon. See ettepanek on oluline selles mõttes, et näeb ette jätta välja vabaduskaotuslik karistus konkurentsiseaduste rikkumise eest. Ka komisjon leidis, et mõistlik on piirduda piisavalt suurte rahaliste karistustega.
Veel üks oluline muudatus oli 39. ettepanekus, mille esitas Eesti Keskerakonna fraktsioon. Nemad tegid ettepaneku täiendada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõiget 3 punktiga 3 sõnastuses: "mis on vajalikud omavalitsusüksuse elanike ja avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvide kaitseks." Ettepaneku kohaselt võiks anda kohalikule omavalitsusele tsiviilkohtumenetluses õiguse kaitsta mitte ainult omavalitsuse kui organisatsiooni huve, vaid ka laiemalt avalikkuse ehk linnaelanike huve. Komisjon arutas seda teemat. Leiti, et põhimõtteliselt on lähenemine huvitav ja võiks olla linnaelanike kaitse seisukohast põnev, kuid komisjoni enamus leidis, et selle seaduse raames seda käsitleda ei ole võib-olla õige. Kindlasti  peaks seda edaspidi oma tegevuses käsitlema põhiseaduskomisjon. See ettepanek ei leidnud toetust.
Komisjon tegi ka otsused: teha ettepanek saata eelnõu tänaseks Riigikogu täiskogule lugemiseks, teha täiskogule ettepanek pärast muudatusettepanekute läbivaatamist teine lugemine katkestada (mõlemad ettepanekud tehti konsensusega) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. juuni kell 18 (ka see ettepanek tehti konsensusega). Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Küsimusi ei ole. Vabandust! Küsimusi on tekkinud. Esimesena saab küsimuseks sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Sellel seadusel on kõlav pealkiri "Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus". Kui ma vaatan 29. muudatusettepanekut, siis siin jäetakse välja sõnastus: "Vee-ettevõtja prognoositav põhjendatud tulukuse määr ei tohi ületada 10 protsenti investeeritud kapitalilt, võttes aluseks kapitali kaalutud keskmise hinna." Nüüd te tahate selle 10% siit ära võtta, Reformierakond on selle ettepaneku teinud. Aga siis oleks ju mõttekas muuta ka seaduse pealkirja. Kui te hinnapiirangut ei kehtesta, siis ei ole ju kogu sellel asjal mõtet, see seadus sellest ju räägib.

Aitäh huvitava küsimuse eest! Te räägite 30. muudatusettepanekust, mitte 29. ettepanekust. Tõepoolest, Reformierakonna fraktsioon tegi ettepaneku võtta välja punkt, mis ütleb, et vee-ettevõtja prognoositav põhjendatud tulukuse määr ei tohi ületada 10% investeeritud kapitalilt. Selle ettepaneku sisu oli see, et meil ei ole üheski teises monopole reguleerivas seaduses praegu ühtegi põhjendatud tulukuse määra protsendimäärana välja toodud. Vaadates Konkurentsiameti senist tegevust elektrituru ja kaugkütteturu reguleerimisel ning teiste monopoolse iseloomuga ettevõtete tegevuse reguleerimisel, peab ütlema, et nad on väga hästi hakkama saanud ka ilma selleta, et neile oleks ette kirjutatud see põhjendatud tulukuse määr. Me leidsime, et kui selline punkt sellesse seadusesse sisse jääb, siis tekitab see kahepoolseid debatte, kas siis peaks ka kõikidele teistele reguleeritavatele monopoolse iseloomuga ettevõtete tegevusaladele samasuguse protsendimäära ette nägema või siis selle siit välja võtma. Teisalt, kui paneme siia kirja 10%, siis see tekitab kindlasti teatava ootuse, et võib-olla peakski ikka iga hinna eest 10% tulukust välja pigistama. Praegu on näiteks kaugküttes, nagu Konkurentsiamet ja ettevõtted meile on öelnud, põhjendatud tulukuse määr 6%, 7% või 8% juures, mida Konkurentsiamet regulaatorina on täiesti arukaks pidanud, ja ettevõtted saavad ennast arukalt ära majandatud.

Jüri Tamm, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Hannes Astok! Kehtib selline kord, et kõikide eelnõude kohta on vaja mõjude analüüsi, olenemata sellest, kas selle eelnõu on esitanud valitsus või fraktsioonid või Riigikogu liikmed. Kuna seda seaduseelnõu on menetletud hästi pikka aega, siis on tema sisu päris suures osas muutunud. Sellegipoolest küsin: kas ei oleks tark tellida mõjude analüüs just rahanumbrite kohta? Teadaolevalt võivad need muudatused, mida siin heatahtlikult planeeritakse, moonutada praegust olukorda üle-eestiliselt väga palju ja inimeste rahakotile negatiivselt mõjuda.

Aitäh! Me oleme neid muudatusettepanekuid ju arutanud mitte ainult komisjonis, mitte ainult juristidega, vaid ka laialdaselt ministeeriumidega (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, Keskkonnaministeeriumiga) ja Konkurentsiametiga ning nõupidamislaua ümber on olnud nii kaugkütteettevõtjad kui ka vee-ettevõtjad. Me oleme kõiki muudatusettepanekuid nendega arutanud. Peab ütlema, et praktiliselt kõik muudatusettepanekud on tehtud konsensuse alusel. Ei ettevõtjate ega ka Konkurentsiameti arvates ei tohiks kindlasti ükski neist ettepanekutest tarbijale hinda tõstvalt mõjuda. Sellist mõjude analüüsi, mida te küsisite, eraldi tehtud ei ole, kuid kui kokku panna pilt nendest arvamustest ja hinnangutest, mida me oleme selle eelnõu ja muudatusettepanekute kohta saanud, siis minu seisukoht on see, et vähemalt sellest aspektist ei tohiks negatiivseid mõjusid tarbijale olla. Eeskätt vee-ettevõtete reguleerimine on senini olnud omavalitsuste pädevuses ja on toimunud omavalitsuse parema teadmise, parema kompetentsi kohaselt, nii suur või väike, nii hiiglaslik või olematu kui see ka on. Ütleme niimoodi, et seda ei ole kindlasti ühtse metoodika järgi reguleeritud. Ma näen siin ikkagi arenguruumi positiivses suunas ehk tarbijale paremate hindade kehtestamise osas.

Teiseks küsimuseks saab sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Aitäh huvitava vastuse eest! Aga pean ütlema, et minu eelnõus kannab see parandusettepanek numbrit 29. Ma tahtsin sellel teemal jätkata. Mulle tundub, et eelnõu autoritel oli ikkagi õigus, kui nad pidasid võimalikuks tulukuse määr kindlaks määrata ja siin piirid panna. Ma vaatan, et Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots on ka niiviisi öelnud, need on tema sõnad: "Kõikides Euroopa riikides ja üldse arenenud maailma riikides on loomulikult levinud printsiip, kus monopolidele on pandud kasumi tootlikkuse piirid." Ta toob näite, et Eesti Energia peab Konkurentsiametiga kooskõlastama, aga me teame, et Eesti Energia tõstab pidevalt hindu, nüüdki jälle tõstab. Mul on küsimus: miks te ikkagi tahate seaduseelnõu autorite muudatuse ümber lükata, selle piiri kaotada?

See on niisugune huvitav küsimus. Eks me ise olemegi ju need. Need, kes ümber lükkavad, on ise ka autorid. Ärge unustage, et eelnõu on esitanud ju Reformierakonna fraktsioon ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon. Nii et see on meie oma laps.

Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuidas praeguse seisuga on eelnõus ette nähtud sellise olukorra reguleerimine, et vee-ettevõtja teeb kulutusi ka sademevee ärajuhtimisele, kuid need kulutused kannab vee tarbija üldiste kulutuste mahus?

Aitäh! See ongi probleem. On väga hea, et te sellele tähelepanu juhtisite. Aitäh! Probleem ongi selles, et kuigi 2009. aastast kehtiva seaduse järgi peaks vee-ettevõtja eraldi välja tooma ka sademevee ärajuhtimisele tehtavad kulutused, siis seda praegu hinnaregulatsioonis eraldi kehtestatud ei ole. Seda tehakse siiamaani n-ö üldkulude raames, mis sisalduvad veeteenuse ja kanalisatsiooniteenuse hinna sees. Selle lahkuviimine ja tarbijale arusaadavamaks tegemine on igati mõistlik tegevus. See kindlasti ei tõsta hinda, aga sademevee ärajuhtimise kulu avalikelt tänavatelt, mis on n-ö üldine kommuuni kogukulu, on praegu, ma ei ütleks, et peidetud, aga arvestatud sisse igasse vee kuupmeetrisse, mida me tarbime. See on lihtsalt üks metoodika. Ega see ei pruugi muutuda. Me võime ka edaspidi arvestada just nimelt vee kuupmeetrite järgi, mis on praegu praktiliselt ainus mõõdetav suurus. Ka reovee eest me praegu maksame elanikena üldjuhul samuti tarbitud vee kuupmeetrite järgi, kuigi see päris üksüheses seoses ei ole. Aga see on metoodiline lähenemine. Keegi peab tänavatelt ja teedelt ärajuhitava sademevee käitlemise kulud ja investeeringud kinni maksma. Metoodika, mis on ka paljudes teistes riikides kasutusel, on selline, et see jaotatakse lihtsalt võrdselt ära kõigi tarbijate vahel, kes selles kommuunis elavad. On ka teisi võimalusi. Mõnes riigis on näiteks majapidamisele kehtestatud sademevee ärajuhtimise maks, mis katab nii selle krundi kui ka üldise sademevee, mis terves omavalitsuses tekib ja on vaja ära juhtida, ärajuhtimise kulusid. Nii et variante on erinevaid, aga keegi selle kinni maksma peab. On ka see võimalus, et kui on väga rikas omavalitsus, siis maksab ta selle oma eelarvest kinni. Aga eks selle omavalitsuse eelarve täidavad needsamad maksumaksjad.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea kolleeg! Oma paar küsimust tagasi antud vastuses sa vist ei rääkinud päris õigust, pehmelt väljendudes. Nimelt on väikeste vee-ettevõtjate ja kohalike omavalitsuste liitude esindajad ajakirjanduses öelnud (ka Konkurentsiameti juht on seda möönnud), et selle seaduse rakendudes võib väikestel vee-ettevõtjatel hind tõusta. Suurtel, jah, ei ole seda ohtu, aga just väikestel vee-ettevõtjatel, kui valla jõududega on hind hoitud seni hästi madal, võib selle seaduse vastuvõtmise korral hind tõusta. Kas on arutusel olnud, et see võimalus siiski on olemas, ei ole nii, et hind kindlasti ei tõuse, nagu te ütlesite?

Aitäh! See oli hea küsimus, mis te esitasite. Aitäh selle eest! Jah, ei saa välistada, et hind võib tõusta nende vee-ettevõtjate tegevuspiirkondades, kus kunstlikult on hinnatõusu tagasi hoitud ja kus mingitel olupoliitilistel või kohalikel poliitilistel põhjustel on vee hinda kunstlikult kinni hoitud. Ehk omavalitsus ei ole mingitel asjaoludel, olles ise vee-ettevõtte omanik, nõukogu ja üldkoosolek, lihtsalt kinnitanud vee õiget hinda. Mis selle tulemuseks pikas plaanis võiks olla? Vee- ja kanalisatsioonivõrgud lihtsalt amortiseeruvad ja ühel hetkel tuleb teha hiiglaslikke kulutusi, et inimesteni puhas joogivesi tuua ja nende reovesi ära juhtida. Aga ma siiski usun, et 98% Eesti omavalitsustest, kes üldjuhul on ka vee-ettevõtete omanikud, on käitunud vastutustundlikult ja see hind kajastab ikkagi tegelikke kulusid. Ma ei taha siin hirmu ja paanikat külvata, öeldes, et kellelgi hind kindlasti tõuseb. Need on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit. Reegel on see, et kui ühtse metoodika alusel ja keskse järelevalveasutuse poolt need hinnad kinnitatakse, siis peaks olema tagatud ka jätkusuutlik vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamine elanikele. Kokkuvõtvalt veel kord: hinnatõus võib puudutada väheseid elanikke teatud piirkondades, kus hinda peab tõstma, sest seda on kunstlikult all hoitud, aga sellisel juhul peavad ka elanikud otsa vaatama oma omavalitsusele, kes seda hinda ei ole õigel ajal arukalt muutnud.

Teiseks küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te vastasite mu küsimusele arvutusmetoodika osas muidugi õigesti. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga minu küsimus on ka põhimõtteline: ükskõik kui suured need kulud on ja kuidas seda arvutust tehakse, kas avalikelt territooriumidelt sademevee ärajuhtimise kulud saab põhimõtteliselt panna puhta vee tarbijate arvele?

Me arutasime seda küsimust töörühmas üsna põhjalikult. Leiti, et see seadus ja praegused seaduse muudatusettepanekute sõnastused annavad vee-ettevõtjale võimaluse pakkuda välja eri variante. Vee-ettevõtja, kuna üldjuhul on vee-ettevõte omavalitsuse omanduses, tuleb ilmselt välja selle metoodikaga, mille see kogukond, see omavalitsus on heaks kiitnud. See summa kas pannakse vee hinda sisse või otsustab omavalitsus selle eest eraldi maksta, nagu me rääkisime, see on teine variant. Meie mõttekäik oli see, et iga omavalitsus, iga kogukond peaks ise ära otsustama, kuidas ta tahab seda näha, kas ta kogub selleks makse ja maksab need kulud sealt kinni, või on see n-ö ühtne koormis, mis jaotatakse kõigi veetarbijate vahel, sest üldjuhul, eeskätt linnades, on kõik omavalitsuse elanikud ka veetarbijad. Ma saan teie näoilmest aru. Maapiirkonnas ei ole ei veeteenust ega ka sademevee ärajuhtimise teenust, nii et ei ole tulusid ega ole kulusid. Eeskätt puudutab see ikkagi linnalise iseloomuga asulaid ja seal peab ära otsustama, kuidas seda teha. Seadus jätab selleks vabad käed, aga see on omavalitsuse ja vee-ettevõtja poolt ühiselt pakutav metoodika.

Eiki Nestor, palun!

See üle-eelmine vastus oli vist juba tõele lähemal. On loogiline, et kui tingimused lähevad jäigemaks, siis võib kuskil vee hind ka tõusta. Vee-ettevõtjatel on ju olemas mingi oma liit, kui mälu mind ei peta. Kui eelnõu algatajad ei jõudnud seda teha, siis võib-olla komisjon jõuaks mingile kindlale veendumusele, kui mitmes Eesti paigas ja kui suurele hulgale tarbijatele selle seaduse tõttu vee hind tõuseb. Selle võiks ausalt välja öelda. On selleks mingi takistus?

Aitäh! Takistus on see, et seni on kõik omavalitsused pidanud ise vee hinna kinnitama. Teha kulude analüüsi enne, kui vee-ettevõtjad oma hindu Konkurentsiametisse kinnitama tulevad, ei ole metoodiliselt võimalik. See tähendaks seda, et me peaksime n-ö eelnevalt, ilma seadusliku aluseta paluma kõikidel vee-ettevõtjatel tulla oma hindadega, siis peaks Konkurentsiamet arvutama ja analüüsima, kas need on põhjendatud, liiga kõrged või liiga madalad, ja alles siis saaksime arutada, kas seadust on võimalik vastu võtta või mitte. See ei ole metoodiliselt võimalik. Ma jään oma eelmises Kalev Kallole antud vastuses toodud seisukohtade juurde.

Teiseks küsimuseks sõna Eiki Nestorile. Palun!

Sellest me saime teada, et eelnõu komisjonipoolne ettekandja usub, et 98%-l juhtudest hinnad ei tõuse. Aga ma küsin siis nii: vee-ettevõtjate ühendus, mis iganes nimi tal on, mis nende arvamus on?

Eesti Vee-ettevõtete Liiduga me kohtusime, see on nende nimetus. Kohtumine möödus konstruktiivses õhkkonnas, nad olid oma ettepanekud teinud. Nende mured ei olnud mitte selle hinnaregulatsiooniga seotud, nad uskusid, et enamik Eesti vee-ettevõtjatest opereerib ikkagi aruka hinnaga, sest need, kes opereerivad allapoole omahinda, on teada ja nende hädad on teada, aga neid ei ole kuigi palju. Nende mure oli pigem see, kes jälgib ja valvab seda üldpilti. Siin on tõepoolest üks niisugune küsimärk olemas, sest praegu on see terviklik järelevalve ära jaotatud väga mitme institutsiooni vahel. Keskkonnaministeerium kehtestab kõikvõimalikke kvaliteedi ja kättesaadavuse regulatsioone. Konkurentsiamet valvab hindade järele. Euroopa Liidu tugirahad liiguvad ka Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Nende mure oli pigem see, kas kusagil on sõnastatud ka riigi poliitika, millised on puhta vee kättesaadavuse ja reovee ärajuhtimise üldisemad kriteeriumid. Nende hirm oli see, et kui on Konkurentsiamet, on omavalitsused ja on Keskkonnaministeerium, kas järelevalve siis ei lahustu, nii et mingisugused aspektid võivad jääda ilma tervikliku vaateta, kontrollita, aga teistele aspektidele, vastupidi, näiteks hinnale, hakatakse pöörama liiga suurt tähelepanu. Selline oht on kindlasti olemas, ma möönan seda. Näiteks Inglismaal on spetsiaalne järelevalveamet Ofwat, kes tegeleb kõikide nende aspektidega terviklikult. Küsimus on see, et me just oleme reorganiseerinud need eraldiseisvad inspektsioonid ja ametid kokku Konkurentsiametisse ja Tehnilise Järelevalve Ametisse. Risk on olemas, aga kui me eeldame, et kõik need nimetatud institutsioonid Eestis omavahel koostööd teevad, siis on võimalik see risk, mõistagi, minimeerida. Aga probleem võib olla olemas.

Suur tänu! Nüüd on kõik küsimused saanud vastuse, rohkem küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun esimesena Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud parlamendiliikmed! Selle seaduseelnõuga on ära tehtud põhjalik töö. Ma tahan tänada kõiki kolleege majanduskomisjonist ja töörühmast ning ka nõunikke, kes seda tööd tegid! See seadus on kõvasti edasi arenenud ja samas on ta säilitanud oma tuuma.
Kordame veel kord, mis on selle seaduse tuum. Esiteks, kõigi kaugkütteettevõtete puhul tuleb hinnakontroll Konkurentsiameti pädevusse anda. Teiseks, seni reguleerimata monopoolsete ettevõtete ehk vee-ettevõtete puhul tuleb anda suuremate vee-ettevõtete, keda on ligikaudu 50, hinnakontroll Konkurentsiametile. Seetõttu on eksitavad need väited, mis siin kõlasid ka mõne hea küsija suust, otsekui väiksemate vee-ettevõtete hinnad selle seaduseelnõu tõttu tõuseksid. Ei tõuse, sest väiksemate vee-ettevõtete hinnakontroll jääb kohaliku omavalitsuse pädevusse, nagu see ka seni on olnud. Väiksemate vee-ettevõtete hinnakontrollis  ei too see seadus kaasa muudatusi, seetõttu ei too ta kaasa muudatusi hinnakujunduses, arusaadavalt ka mitte ülespoole.
Mis puudutab suuremaid vee-ettevõtteid, seda väidet, otsekui võiks see seaduseelnõu kaasa tuua hinnatõusu, siis loomulikult on olukord vastupidine. Kui me võtame Tallinna Vee näite, siis ühtepidi tuleb ju "õnnitleda" Tallinna Vee aktsionäre selle eest, et Tallinna Vesi sai möödunud majandusaastal rekordilise kasumi, võttes välja dividende 500 miljoni krooni ulatuses. 500 miljonit Eesti krooni keset majanduskriisi on Tallinna Vee puhaskasum, mis läheb aktsionäridele. Pole ime, et selle nii suure kasumi on, esiteks, majanduslikust seisukohast lähtudes, tunnistanud seadusvastaseks Konkurentsiamet, väites, et see tulukuse määr, mis ületab mitmekordselt mõistliku tulukuse määra, on seadusvastane, teiseks, õiguskantsler leiab, et see on suisa põhiseadusvastane, ja on teinud sellekohase ettekirjutuse Tallinna linnale. Täiesti mõistetamatu, täiesti andestamatu ning igasuguse majandus- ja tarbijahuvide kaitse seisukohalt vastuvõetamatu on Tallinna käitumine, kes selle päästerõnga vastuvõtmise asemel, mille on ulatanud Konkurentsiamet ja õiguskantsler, selleks et muuta vee hind Tallinnas normaalseks ja sätestada hinnaregulatsioon, mis välistaks mõistlikust tulukuse määrast kõrgema tulukuse, mis on pool miljardit krooni aastas, annab härra Savisaare isikus ühelauselise vastuse: "Eks minge kohtusse!" Teisisõnu: "Meie Tallinna linna elanikke Tallinna Vee ebamõistliku kasumi eest ei kaitse, minge kohtusse ja võidelge nende eest ise!" Ma arvan, et on endastmõistetav, et monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus peab selgelt tagama, et olukorras, kus kohalikud omavalitsused monopolide huvides ei taha täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid, teostaks seaduse tasemel kontrolli ja hinnapiirangute kehtestamist kohaliku omavalitsuse asemel sellisel juhul Konkurentsiamet sõltumatu regulaatorina, kes on eri monopoolsete ettevõtete hinnaregulaatorina täitnud oma ülesandeid mõistlikult ja on kindel, et ta saab ka selle ülesandega hakkama. Kahtlemata ei too see, kui see pädevus, hinnareguleerimine, läheb Konkurentsiameti kätte, Tallinnas kaasa mitte vee hinna tõusu, vaid päris kindlasti vee hinna olulise languse, mis tarbijatele tähendab vähemalt 25%-list vee lõpphinna langust. Arusaamatuks jäävad küsimused, mis püüavad eksitada ja moonutada seda seisukohta, otsekui monopolide hinnapiirangute seadus tõstaks vee hinda. Ei, see langetab seda oluliselt. Need, kes on selle vastu, et vee hind langeb, sest neil ei ole siis võimalik võtta poole miljardi kroonist kasumit, öelge see välja, ärge häbenege!
Selle seaduse jõustumine peaks toimuma venitamiseta. Seaduses on ette nähtud ka üleminekuperioodid. Oleks asjakohane menetleda neid muudatusettepanekuid vastavalt töörühma seisukohtadele ja võtta see seadus vastu suvise istungjärgu lõpuks. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Igor Gräzini! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Jutt on parandusettepanekust, mille ma tegin koos kolleeg Urmas Reinsaluga. See puudutas gaasi importi ja gaasi jaotust Eesti territooriumil.
Kahtlemata on minu jaoks tegemist väga romantilise punktiga, sellel põhjusel, et kaks suve olen ma ise töötanud keevitajana just nimelt Gazpromis ja täpselt selles kohas, kust see gaas Eestisse jõuab, nimelt, Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas. Nii et Gazprom on tore asutus ja mulle ta meeldib. Midagi nii jõhkrat nagu Tallinna Vesi ta muidugi ei tee, aga probleemid on olemas.
Probleem taandub lühidalt öeldes järgmisele. Gaas ja soojus jõuavad teie kodudesse mööda järgmist ahelat: Gazprom puurib, mööda jämedaid torusid tuleb see gaas Eestisse, Eestis saab selle enda kätte Eesti Gaas, Eesti Gaasile omakorda kuuluvad ettevõtte võrguteenused ja sealt edasi jõuab see teie korteritesse. Teiste sõnadega: Gazprom saadab teid, nagu öeldakse, hällist hauani. Tähendab, tagumises otsas on pliit ja esimeses otsas on puurauk. Gazprom ja ainult.
Milline on vaheettevõtte Eesti Gaas aktsionäride struktuur? Aktsionäride struktuur on järgmine: Gazprom 37%, Ruhrgas (see on Gazpromi sõsarettevõte ja partner Saksamaal, kellega koos ehitati Nord Streami) 33%, see annab juba kahe peale kokku 70%, ja Fortum (mitte see tavaline Fortum, vaid see teine, Fortum Oil & Gas) 18% ja siis teised, väikeettevõtted 1,75%. Väikeaktsionäre leida ei ole õnnestunud. Mind huvitas tegelikult see, millise hinnaga gaas Eestisse sisse ostetakse. Aga sellist inimest ei olnud leida.
Räägime natuke hinnast. Me ei tea, millise hinnaga Gazprom müüb gaasi Gazprom Eestile ehk Eesti Gaasile. Väidetavalt olla see ärisaladus. Oletame. Aga meile on teada teine asi. Me oskame lugeda Gazpromi kvartaliaruandeid. Kvartaliaruannetest selgus, et selle aasta esimeses kvartalis, kuni 1. aprillini, tuli gaas Balti riikidesse, Eestisse, Lätisse, Leedusse keskmiselt hinnaga 280 USA dollarit 1000 kuupmeetri eest. Euroopale müüdi (keskmiselt) 230 dollariga, Ukrainaga, nagu te teate, lepiti kokku 210 dollari peale, prantslased kisavad 180 dollari pärast ja muidugi rekord on 120 dollarit, aga see on kildagaas, mida toodavad ameeriklased. Teiste sõnadega: iga korter Tallinnas Mustamäel või Lasnamäel maksab 150–300 krooni kuus rohkem, kui seda eeldaks turuhind.
Mida ütleb meile Euroopa Liit? Euroopa Liidust käis siin kolm aastat tagasi konkurentsivolinik Neelie Kroes, kes oma kõnes ütles must valgel, et olukord Eesti gaasiturul ei vasta Euroopa Liidu konkurentsinõuetele. Edasi. Eksisteerib Euroopa Liidu direktiiv nr 2009/73/EC, mida mõnikord nimetatakse ka kolmandaks energeetika direktiiviks ja mille sisu seisneb selles, et teostatakse nn unbundling ehk lahtisidumine, sest gaasi (muide, nagu ka elektri) tootmine, jaotus ja müük ei tohi olla ühtedes kätes. Teiste sõnadega: me peame selle lahti siduma juba kas või selle direktiivi tõttu.
Mis on nüüd Eesti huvi kogu selles mängus? Kõigepealt, mis on Gazpromi huvi, sest Gazpromi huvidega tuleb arvestada? Gazpromil on kaks väga lihtsat huvi, millest me minu arvates peaksime inimlikult aru saama. Esimene asi on see, et Gazprom tahab suurendada gaasitarneid Eestisse, nagu ta tahab suurendada tarneid igale poole, olukorras, kus Gazpromi tarned on vähenenud umbes kolmandiku võrra. Eestisse on muide sel aastal Gazpromi tarned vähenenud peaaegu kaks korda, need on muutunud poole väiksemaks. Me võtame poole vähem gaasi, aga Gazprom tahab, et me võtaksime rohkem. Teine asi, Gazprom tahab olla kindel, et me ei käitu nii, nagu suured sõbrad soomlased, et lubatakse, et võtame küll, aga pärast öeldakse, et tutkit, me ei tahagi ja ei maksa ka. Gazprom tahab, et Eestiga oleks võimalik kokku leppida mingi aja peale, kaks, kolm, neli, viis, kuus aastat, ja sellise või teistsuguse hinnaga. See on Gazpromi huvi. Teiselt poolt, öelge palun, kas see meie huvi ei ole. Peaks ju olema küll. Lisaks sellele oleme me loomulikult huvitatud sellest, et gaasi hind praegusega võrreldes langeks, sest me maksame praegu rohkem, kui on nn maailmaturuhind. Muide, igaks juhuks ütlen, et gaasil ei olnud veel kaks aastat tagasi maailmaturuhinda, sellepärast et gaas ei olnud vabalt kaubeldav, gaasi osteti sealt, kus toru ära lõppes, ja oligi kõik. Nüüd on see maailmaturuhind tekkinud, ta on arvutatav, ta on nähtav jne. Niisiis, meie huvi on saavutada turuhind või sellele lähedane hind, mis oleks praegusest umbes kolmandiku võrra madalam, teiseks, tagada Eestile energeetiline julgeolek, see tähendab vajaduse korral diversifikatsiooni, et meil oleks olemas võrgud, kuhu tuleb gaas eri allikatest. Ja ongi enam-vähem kõik.
Teiste sõnadega: tehes selle ettepaneku, millest ka Urmas rääkis, lähtusime me tegelikult ühest asjast. Me tahame, et Eesti inimene maksaks soojuse ja energia eest 30–40% vähem. See on lõppeesmärk. Rääkimata juba sellest, et ei ole hea tunne, kui me oma energeetikas oleneme täielikult ühest monopoolsest energiaettevõttest.
Võib-olla veel viimane tähelepanek. Arusaadav, mulle tundub ka kogu aeg, et elekter on sihuke ilus ja seda näidatakse, embleemid ja puha, aga gaas on sihuke haisev asi, nagu ta on. Teate, on küll haisev, aga kalorsuse poolest vastutab gaas umbes 50% (natuke vähem) Eesti energeetika eest. Me oleme gaasitarbija riik ja järelikult on vaja see asi kuidagi korda ajada. Aitäh!

Aitäh! Kohalt registreeritud sõnavõtuks saab nüüd sõna Heimar Lenk. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Ma tahtsin teha kaks märkust või täiendust härra Reinsalu ja härra Gräzini etteastete kohta. Nimelt, Reinsalu rääkis Tallinna Vee hinnakujundusest jne. Tuletan meelde, et kõik need reeglid pandi paika sel ajal, kui Tallinna linna valitses linnapeana Jüri Mõis ning võimul olid Isamaaliit ja Reformierakond. Nii et, palun, kui vaatate ajalukku, siis tuletage meelde, et see on kõik teie endi poolt vastu võetud. Punkt 2, millest rääkis praegu meile härra Gräzin? Kui kõik on võimalik, kui pilt on ilus, siis mul tekkis küsimus, miks, härra Gräzin, teie erakond, kes on praeguseks juba aastaid Eestis võimul olnud, pole seda kõike ellu viinud, millest te seal puldis meile ilusa pildi maalisite.

Repliigiks saab sõna Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Härra Lenk! Tallinnas pole kunagi kerkinud vee hind rohkem kui siis, kui võimul on olnud Keskerakond. Pärast teie valimislubadusi – hoiame vee hinna kontrolli all – hakkas Tallinnas vee hind täiesti ohjeldamatult kasvama, ligi 50% on see kasvanud selle aja jooksul, mil Tallinnas on ainuvõimu teostanud Keskerakond, ja te olete sellest suurepäraselt teadlik. Teiseks, nagu näitab õiguskantsleri analüüs, on vee hinna kontrolli pädevused kohalikul omavalitsusel olemas. Tallinna Linnavalitsus ei ole neid tahtlikult soovinud kasutada ja on jätnud tarbijad nii kaitsetusse olukorda, et sekkuma peab Eesti Vabariigi parlament. Parlament sekkub nii tõhusalt, et vee hind muutub Tallinnas mõistlikuks. Aitäh!

Vasturepliigiks saab sõna Heimar Lenk. Palun!

Ma tahtsin noorele kolleegile meelde tuletada, et kogu see hinnakujundus sai Tallinnas paika pandud teie valitsemise ajal lepingutega, mida on väga raske praegu muuta. Oma n-ö sekkumist Tallinna valitsemisse olete te korduvalt proovinud ja minu meelest alati oma ettepanekutega läbi kukkunud. Aitäh!

Kolleegid! Ma palun hoolimata väga kirglikust teemast säilitada rahu! Läheme läbirääkimistega edasi. Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul ei olnud plaanis sõna võtta, sest eelnõu iseenesest ei ole ju halb, aga kõige esimese kõneleja küüniline ja lausvalet täis sõnavõtt sundis mind seda tegema.
Esiteks, oma küsimustes tõstatasin ma väikeste vee-ettevõtete teema, pidades silmas väiksemaid just nende 50 hulgas, mille üle hakkab olema Konkurentsiameti kontroll, mitte neid, kes sealt välja jäävad, nendega ei juhtu midagi. Nii et see oli sõnavõtja sihilik valesuunamine.
Teiseks, lootus, et Konkurentsiamet kõik parandab. Konkurentsiamet kontrollib hinnakujundust ka Eesti Energias. Eesti Energiast võeti möödunud aastal välja ligi 1,4 miljardit krooni dividende. Seda kriisi ajal, kujutate te ette, kriisi ajal 1,4 miljardit! See on meie kõigi ühine raha. Konkurentsiamet kujundas seda hinda. Seal on teie nn loodetud pääsetee!
Nüüd Tallinna Veest. Tallinna Vee lepingu kirjutas ju alla Jüri Mõis. Mõningad väljavõtted siit lepingust. Kergekäeliselt alla kirjutatud lepingusse kirjutati lisaks kõigele muule sisse viis aastat kavandamist, 10 000 – 20 000 tundi nõustamist, mille eest võeti miljoneid kroone tasu. Kellele seda vaja oli? Kas see raha läks asja ette? Raske öelda. Nõustamise tasuks määrati 125 dollarit tunnis. Sellise lepingu kirjutas alla Jüri Mõis, Isamaaliidu, praeguse IRL-i eelkäija esindaja. Korrutage nüüd 10 000 – 20 000 tundi 125 dollariga. Kui palju sellele raha läks! Siis veel. Tallinna Vee aasta keskmiseks kasumimarginaaliks kirjutati lepingusse 49% käibest. See on selline majandusime, mida mõni aasta tagasi kutsus ellu viima just seesama Isamaaliit, kutsudes üles likviidsust likvideerima. See on täpselt samasugune majandusime.
Nüüd on see leping kehtiv, sellele on alla kirjutanud, veel kord juhin tähelepanu, IRL-i eelkäija esindaja Jüri Mõis. Kui see seadus vastu võetakse, siis tõenäoliselt tulevad kohtuskäimised. Ma väga kahtlen selles, et Tallinna Vesi kohtus kaotab.
Nii et edu võitluses olukorra vastu, mille Isamaaliit isiklikult tekitas ja mille vastu tema järglane IRL praegu võitleb. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Hannes Astoki!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et selle seaduseelnõu üle on niisugune kirglik diskussioon tekkinud. Annaks jumal meile rohkem kirglikke diskussioone parlamendisaalis! Mul on seda diskussiooni kuulates tekkinud niisugune hea tunne, et meil on saalis tekkinud konsensus, et seda seaduseelnõu on hädasti vaja. Nagu me kirglikest sõnavõttudest kuulsime, saame me kõik ühiselt aru, et omavalitsuste võimekus oma territooriumil monopoolseid teenuseid pakkuvaid ettevõtteid reguleerida või, kui soovite, ohjeldada tundub olevat üsna piiratud. On väga hea, kui me selle ühtsele seaduse regulatsioonile allutame. Siis saavad kõik Eesti elanikud, sõltumata sellest, kas nad elavad Abjas või Tallinnas, Narvas või Mõisakülas, olla veendunud, et neile monopoolseid teenuseid pakkuvaid ettevõtteid reguleeritakse ühtemoodi.
Ma loodan, et see konsensus, mis täna siin saalis tekkis, jätkub ka eelnõu viimastes menetlusetappides. Suur tänu teile!

Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma näppisin närviliselt seda nuppu ja mõtlesin, kas tulen või ei tule, tulen või ei tule ehk tegelikult olukord saalis on, pehmelt öeldes, kummaline küll. Minu hea kolleeg, eelkõneleja Kalev Kallo rääkis selle Tallinna Vee story ju põhimõtteliselt ära. Minule kui natuke ettevõtja taustaga inimesele on suhteliselt arusaamatu, miks üldse peaks Eestis monopolide ohjeldamise seadust menetlema. Me oleme ju liberaalse majandusega riik. Me oleme üks Euroopa kõige liberaalsemaid riike. Minu küsimus on väga lihtne. Te nüüd räägite, et kaugkütte toasooja hind on liiga kallis, seda on vaja seadusega reguleerida, ohjeldada, mida iganes. Ei ole vaja! Iga korteriühistu võib panna kohaliku katlamaja endale keldrisse või katusele. See ei maksa praegu väga palju, tema tasuvusaeg on suhteliselt mõistlik ja rohelised plaksutavad käsi, sest koos selle katlamaja paigutamisega võiks ka veel maja soojapidavuse renoveerimise läbi viia. Ja ongi igasugune kaugküttemonopol murtud. Ei ole midagi lihtsamat kui murda kaugküttemonopoli normaalselt äri tehes.
Järgmine teema – Tallinna Vesi. Tallinna Vee ajalugu on meile kõigile teada, ettevõte müüdi maha täiesti ajuvabalt, samal aastal korjati sealt välja sisuliselt nii palju dividende, kui selle ettevõtja ostja ette kujutas. Aga praeguseks oleme tekitanud olukorra, kus on tegemist rahvusvahelise ettevõttega, mida jälgitakse igal pool maailmas, ja kui me läheme rahvusvahelisele ettevõttele kallale, siis ei paista Eesti väljapoole enam väga mõistlik ega väga liberaalne välja. Selles suhtes tuleb tervitada Reformierakonna otsust 10%-lise kasumimarginaali ärakorjamisest sellest seadusest sel lihtsal põhjusel, et, tule taevas appi, kuidas me nüüd korraga hakkame vabas ettevõtluses reguleerima ettevõtete kasumlikkust. See ei tule ju kõne allagi! Õhku jääb ainult küsimus, kui palju keegi selle eest kusagil meelehead on saanud, näiteks, ma ei kujuta ette, turismituusiku või midagi sellesarnast. Miks see seadus nüüd korraga koalitsiooni poole pealt arstide või veterinaaride keeles öeldes ära kohitseti? Miks, küsin mina. Nüüd jõuame Eesti Energia juurde. Elering – suurepärane ettevõte – tõstis energia transportimise tariife. Järgmiseks pooleks aastaks tõuseb meie kõikide elektrienergia hind umbes kaks koma millegagi protsenti. Millest me üleüldse, kallid inimesed, räägime? Laseme majandusel voolata, ärgem tehkem selliseid seadusi, mille manageerimisega me tegelikult ja sisuliselt hakkama ei saa. Las siis tõuseb ja kõik on rahul. Aitäh!

On veel üks kõnesoov. Palun nüüd kõnetooli Ken-Marti Vaheri! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud diskussioonis osalejad! Ega ei ole lihtne aru saada, kas Aivar teeb nalja või räägib tõsiselt. Ega sellest ei saanud aru ka selle viimase kõne puhul, aga tänan sind selle sisendi eest! Eks see monopolide ohjeldamine ja monopolidele hinnapiirangute seadmine tuletab mingil määral meelde sellist vana head muinasjuttu lohe peade maharaiumisest. Ühelt poolt tänuväärne, teiselt poolt tänamatu töö see on – raiud ühe pea maha, kaks pead tuleb asemele. Meil on täna siin saalis ka üks inimene, vähemalt üks inimene, kes on roninud selle pärast vanni, et vee hind kontrolli alla võtta. Kahjuks see vannironimine aga ei aidanud, vee hind ei saanud kontrolli alla, hakkasid toimuma hoopis täpselt vastupidised suundumused, vee hind hakkas Tallinnas tõusma. See on väga kahetsusväärne ja näitab tegelikult, kui raske on see töö – monopolidega võidelda ning neile euroopalikke regulatsioone seada ja hinnakontrolle teha.
Tegelikult on see, millest me täna räägime, Euroopas üks väga tõsist võitlust ja reaalseid debatte kaasa toonud temaatika. Paljudes riikides on kümnete aastate pikkused kogemused selles, kui raske on reaalselt parlamendi tasemel ja ka valitsuse tasemel, administratsiooni tasemel monopolide ohjeldamise kaudu tarbijate huve kaitsta. See tegelik sõnum või võimalus on siin järgmine. Esiteks, peab olema väga konkreetne järelevalveasutus, kellele on antud ka vastav pädevus, selleks et ta saaks oma tegevust tõhusalt ja efektiivselt läbi viia. Vastavad regulatsioonid on ka laetud piisavate sanktsioonidega rikkumiste korral, mis seab monopolidele ka reaalse ja rahaliselt mõõdetava tagajärje sellisel juhul, kui oma selget positsiooni vastaval turul kuritarvitatakse. Aivar Riisalu mainis siin oma kõnes väga elavalt liberalismi ja majandusvabadust turul tegutsemiseks. Tuletame meelde, lugupeetud Riigikogu liikmed, et see temaatika, millest me täna räägime – vabaturumajandus –, ei toimi nendes sektorites ja selles ongi see kõige suurem probleem. Me ei saa rääkida ka ühegi rahvusvahelise ettevõtte tagakiusamisest või ahistamisest käesoleval juhul. Pigem vastupidi, meie praegune Eesti probleem on ju selles, nii nagu näitab ka Eesti suurima omavalitsuse kogemus, et ei olda suutelised – tõenäoliselt kompetentsi puudumise tõttu ja osaliselt ka mingites kohtades poliitilise tahte puudumise tõttu – olema monopolidele, eelkõige suurtele rahvusvahelisse kontserni kuuluvatele vee-ettevõtjatele praktiline ja reaalne partner, selleks et tarbijate huve tõhusalt kaitsta. See on ju praegu kõige suurem probleem. Me tahame selle ületada Konkurentsiametile piisava pädevuse andmise teel, selleks et ta suudaks monopole ohjeldada.
Me käsitleme täna ju kahte peamist valdkonda. Kuigi hea Riigikogu liige Igor Gräzin puudutas tugevalt ka gaasitemaatikat ja oma esitatud muudatusettepanekut, räägime me täna ju peamiselt vee-ettevõtjatest, me räägime ka kaugküttest, mille puhul peale Konkurentsiameti järelevalvepädevuse tõstmise, mille järgi, ma tuletan meelde, 52 suuremat vee-ettevõtjat antakse Konkurentsiameti järelevalve alla ja selle seadusega kõik need ettevõtted, kes tegutsevad kaugkütteturul, antakse Konkurentsiametile ka väga oluline pädevus ajutise piirhinna kehtestamiseks juhul, kui tegemist on sellise monopoolses seisundis oleva ettevõtjaga, kes ei ole algatanud hindade langetamist, kui maailmaturul näiteks tooraine hind langeb. Väga tõsine mure on praegu seotud ju kaugküttesektoriga. Sellest lähtuvalt anname me Konkurentsiametile ka sellise meetme, sellise relva, millega on tegelikult võimalik sundida juba ennetavalt kommunaalmonopole tarbijate huve rohkem kaitsvasse ja rohkem arvestavasse tegevusse.
Ma tahaksin peatuda siinjuures ka väikestel omavalitsustel, millest on täna olnud juttu mõnes ettekandes ja ka küsimustes. Tuletame meelde, et monopolide ohjeldamise seadus ei sunni iseenesest kedagi kehtestama tänasest kõrgemaid hindu, kaugeltki mitte. See on iga vastava vee-ettevõtja enda pädevus, millise hinna esitab ta kooskõlastamiseks Konkurentsiametile. Konkurentsiamet, loomulikult rahvusvahelistest standarditest ja metoodikast lähtuvalt, kas siis kooskõlastab selle hinna või esitab oma märkused vastavale vee-ettevõtjale, et hinda korrigeeritaks. Sellel eelnõul ei ole mitte mingisugust tagajärge ühelegi omavalitsusele ega ka ühelegi vee-ettevõtjale selles suhtes, et vastav hind peaks tarbijatele tõusma. Samuti näide, mida puudutati Eesti Energia puhul. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tallinna Vee 500-miljoniline kasum on kujund ja ühemõtteline näide sellest, milleni viib selline juhtum, kus sisuliselt põhjendatud tulukust ei ole järgitud ega toimi järelevalvepädevus. Eesti Energia puhul järelevalvepädevus toimib ja tarbijate huvid on kaitstud just nimelt konkreetse hinna kujundamise seisukohalt oluliselt paremini kui praegu veesektoris. Veesektori seis on, et meie põhjendatud tulukus Tallinna Vee ettevõtte puhul on 19% Euroopas üldiselt levinud 6% või 7% asemel. See on täiesti selgelt talumatu olukord. Mul on väga kahju, et isegi Eesti kõige suurem omavalitsus ei ole suutnud adekvaatselt ja kompetentselt seista vastu selle väga suure rahvusvahelisse kontserni kuuluva monopoli survele ja on tegelikult pidanud järjest hinda tõstma.
Lõpetuseks võib-olla sellest piirmäärast, mis on osaliselt õigustatult tõstatatud. Kas vastav piirmäär peaks olema vee-ettevõtjate puhul eelnõus ära toodud? Praegune seisukoht, eelkõige tuginedes erinevate ekspertide ja ka Konkurentsiameti seisukohale, on see, et me tagame selle eelnõu jõustumise järel oluliselt madalama põhjendatud tulukuse, kui on 10%, mille tõttu ei ole tingimata vajalik ka vastava klausli olemasolu seaduses, lähtuvalt sellest, et teistes monopoolsetes sektorites sellist piirmäära ei ole. Aitäh!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Päris põnev on siin saalis vaadata, kuidas mõned kolleegid end üles kütavad kauni kõlaga seaduseelnõu pärast. Tegelikult võime ju täna nentida, et monopolide ohjeldamise seadus kukkus Riigikogus läbi, sest seda see muudatusettepanek 29, mille esitas Reformierakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon on täielikult arvestanud, ju tähendab. Ettepanek oli kustutada sellest kauni pealkirjaga seaduseelnõust selline lause, et vee-ettevõtja prognoositav põhjendatud tulukuse määr ei tohi ületada 10% investeeritud kapitalilt, võttes aluseks kapitali kaalutud keskmise hinna.
Juba siis, kui see ilusa pealkirjaga seaduseelnõu sisse anti, ütlesid paljud, et pealkiri on vale, ja teiseks, erinevatest seadustest kokku klopitud eelnõu ei lahenda ühtegi probleemi. Jah, me kõik oleme tähele pannud, et viimastel aastatel lähevad paljud kommunaalarved väga kalliks. Pärast selle aasta külma talve vaatasid kõik, kes elavad keskküttega majades, kurvalt oma soojaarveid ja mõtlesid, miks peab selle pärast nii palju maksma. Aga see ei tulnud sellest, kas inimene elab Tallinnas, Tartus, Pärnus või mõnes väiksemas asulas. See tuli sellepärast, et nendele soojaarvetele on juurde lisatud märkimisväärselt kõvad maksud.
Tuletame meelde! Esiteks, käibemaks. Käibemaksu toasoojale on tõstetud, sellest me rääkisime juba paar nädalat tagasi. Täna ei ole IRL-il ja Reformierakonnal soovi seda maksu vähendada, sest see toob nende riigieelarvesse väga vajalikud miljonid. Aga mitte ainult käibemaks ei ole oluline, vaid räägime ka sellest, mis on saanud aktsiisidega. Jah, me kõik teame, et nii elektrienergia kui maagaasi puhul on vajalik teatav alammäär aktsiisi näol. See on Euroopa Liidus kehtiv aktsiisi alammäär. Maagaasi puhul on see 157 krooni 1000 m³ kohta. Eesti kehtestas maagaasile aktsiisi 157 krooni 1000 m³ kohta 1. jaanuaril 2008, aga siis algasid need pidulikud negatiivsed lisaeelarved, kus tuli midagi kärpida ja kusagilt raha juurde saada ning leiti, et miks mitte soojaarvetelt riigieelarvesse tõhusat tuge saada. 1. juulist 2009 tõsteti maagaasi maksumäära Eestis 367 kroonile 1000 m³ kohta. Euroopa Liidu nõue, tuletan meelde, oli 157 krooni. Sama juhtus elektrienergiaga. 1. jaanuarist 2008 kehtestati Eestis elektrienergiale aktsiis 50 krooni MWh kohta, Euroopa Liidu miinimum on 15,65. Ja siis, kui oli vaja jälle leida lisaressursse, tõsteti see 1. jaanuarist 2010 70-le. Nii et mõnes mõttes vaadakem nendele õõvastavatele arvetele otsa ka selle pilguga, milliseid otsuseid on teinud Riigikogu enamus siin saalis, milliseid summasid on lisatud iga inimese arvetele.
Kolleeg Riisalu peatus siin õrnalt ka sellel, millised erakonnad vastutavad Eesti ajaloos erastamise eest, kes vastutab Tallinna Vee erastamise eest. Sageli karjub kõige kõvemini see, kelle süü on kõige suurem. Nii et jah, meie leiame, et suured infrastruktuuri ettevõtted võiksid olla riigi omanduses, sest riik on parim peremees, aga kui on mindud erastama, siis tuleb vaadata ka riigi rahvusvahelist mainet. Ma saan aru, et Reformierakonna punkt, mis lõpetas selle monopolide ohjeldamise seaduse, oligi tulnud välissurvest, sest saadikud tegid tõepoolest väga tõsist tööd selle seadusega ja neil oli suhteliselt õõvastav vaadata, kuidas poliitkampaania raames muudetakse rahvusvahelisi kokkuleppeid, mida on sõlmitud ka mängides Eesti hea nimega. Ma tänan teid!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja me võime asuda muudatusettepanekute juurde, mida on kokku 37. Juhtivkomisjoni ettekandja tutvustas ettepanekuid väga põhjalikult. Me saame need ettepanekud ükshaaval läbi vaadata. Ettepanekute läbivaatamise juures nimetan muudatusettepaneku numbri, selle esitaja ning kui esitaja ei ole juhtivkomisjon, siis ka juhtivkomisjoni seisukoha.
Esimese muudatusettepaneku on esitanud Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata, kuid tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest see ettepanek saalis hääletamisele ei kuulu. Teise muudatusettepaneku on esitanud Jüri Tamm, juhtivkomisjon on seda ettepanekut arvestanud täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, samuti 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27 ning 28. 29. muudatusettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon ning juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut täielikult. 30. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, nagu ka 31., 32. ja 33. 34. muudatusettepaneku on esitanud Urmas Reinsalu ja Igor Gräzin, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. 35. ettepaneku on esitanud Reformierakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on arvestanud seda ettepanekut täielikult. 36. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. 37. muudatusettepaneku on esitanud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on selle ettepaneku jätnud arvestamata, kuid tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest see muudatusettepanek saalis hääletamisele ei kuulu.
Oleme nüüd läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud ja kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku seaduseelnõu nr 597 teine lugemine katkestada, on monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu teine lugemine katkestatud ning määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. juuni kell 18.

Järgmine päevakorrapunkt on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli algatajatepoolseks ettekandeks Riigikogu liikme Aleksei Lotmani!

Lugupeetud eesistuja! Aitäh, head kolleegid, et lõpuks võimaldasite ka selle eelnõuga pulti tulla! Tegemist on eelnõuga, mis on sama oluline kui eelmine, kuid mis eeldatavasti kütab natuke vähem kirgi üles, sest oma olemuselt on tegemist võrdlemisi väikese ja konkreetse vigade parandusega looduskaitseseaduses. Viga ise on ilmnenud praktika käigus, looduskaitseseaduse rakendamise käigus.
Taustaks siis niipalju, et looduskaitseseaduse § 24, mida käesolev eelnõu muudab, reguleerib üsna üksikasjaliselt seda, kuidas riik teavitab looduskaitse all olevate kinnisasjade omanikke nende kinnisasjal kehtivatest kitsendustest. Kuid selles paragrahvis ei ole midagi selle kohta, et kinnisasja omanik peab teavitama nendest kitsendustest ja kohustustest ka kolmandaid isikuid. See tundus tõesti ilmselt niivõrd loomulik, et ei paistnud üldse probleemina, kuni selgus, et see siiski on seaduseauk ja et selle tõttu, et praeguses seaduses puudub teavitamiskohustus, on võimalik, et ilmselge looduse rikkumine osutub juriidiliselt korrektseks. See ilmnes käesoleva aasta alguses ühes Riigikohtu antud hinnangus. Keskkonnainspektsioon oli ühele tublile aktsiaseltsile määranud karistuse selle eest, et nimetatud aktsiaselts andis teisele osaühingule korralduse teostada teatud töid kaitsealusel maal, täpsemalt siis antud juhul metsiste püsielupaigas, ega teavitanud töö teostajat seal kehtivatest kitsendustest, mille tagajärjel kaitstavat objekti kahjustati. Riigikohus leidis, et käesolevas olukorras puudub võimalus karistada looduskaitseobjekti valdajat kolmandale isikule objektist teavitamata jätmise eest. Ilmselgelt ei ole selline olukord kooskõlas selle seaduse mõttega ehk siis Riigikohtu hinnang on see, et seadussäte ei ole seaduse mõttega tegelikult kooskõlas. Kui mainitud juhul võiski tegemist olla hooletusega, kuigi ka hooletus, kui see toob olulist looduskahju, ei ole asi, mida peaks väga sallima, võib pärast seda kohtulahendit tekkida olukord, et seda seaduseauku hakatakse täiesti kuritahtlikult ära kasutama ehk siis, kui kellelgi on vaja teha temale kuuluval kinnistul midagi, mis on ilmselges vastuolus kaitsekorraga, tellib ta selle töö kelleltki teiselt ja justkui ongi kõik õiguspärane. Sellise selge juriidilise augu või vähemalt piisavalt laia pilu katmiseks-lappimiseks ongi käesolev eelnõu ellu kutsutud.
Eraviisiliselt on ka mitmed Keskkonnaministeeriumi ametnikud kuni kantslerini välja tunnistanud, et vajadus sellise eelnõu järele on olemas. Nii et loodetavasti ei teki siin ka mingeid vastuolusid sellega, et käesoleva eelnõuga me lisame looduskaitseseaduse §-le 24 lõike 8, millega sätestame, et kinnisasja valdajal on kohustus teavitada kolmandaid isikuid loodusobjektil kehtivatest kitsendustest, kui ta annab neile kolmandatele isikutele teatud korraldused või teatud load. Tänan tähelepanu eest, kolleegid!

Aitäh, austatud ettekandja! Küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Mari-Ann Kelami!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu 752 algatas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon 3. mail 2010, nagu te täna siin saalis juba eelmisest ettekandest kuulsite. Riigikogu juhatus määras juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Eelnõuga täiendatakse looduskaitseseadust sättega, mis kohustab kaitstaval loodusobjektil asuva kinnisasja valdajat teavitama teatud kolmandaid isikuid kaitstaval loodusobjektil kehtivatest kitsendustest.
Keskkonnakomisjon arutas eelnõu oma 18. mai istungil. Eelnõu kohta jagas selgitusi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liige Mart Jüssi. Mida me arutelus kõige rohkem vaagisime, oli tegelikult selle paranduse vajadus ja selgus, et võib-olla selle kõige tähtsam aspekt on ennetamine. Ei olegi meie eesmärk nii palju karistada ja proovida kellelegi kätte maksta, kui ta on loodust rikkunud, vaid pigem ennetada selliseid rikkumisi eos.
Komisjon otsustas teha ettepaneku lõpetada looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. juuni 2010 kell 14. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu nr 752 esimene lugemine on lõpetatud. Ühtlasi määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. juuni kell 14.

Järgmine päevakorrapunkt on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud plastkotiaktsiisi seaduse eelnõu esimene lugemine. Mul on hea meel paluda algatajatepoolseks ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liige Toomas Trapido.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on tõepoolest väga hea meel tutvustada teile plastkotiaktsiisi seaduse eelnõu, mida tuntakse ka kilekotimaksu eelnõu nime all. Kõigepealt ütlen ma ära selle eelnõu põhieesmärgi, ilmselt saan ma seda öelda veel mitu korda küsimuste faasis. Eelnõu põhieesmärk on vähendada kilekottide kasutust ja sellega seonduvalt nende kahjulikku keskkonnamõju.
Nüüd ka mõned sõnad selle eelnõu menetlemisest. Idee on vana, aga ta hakkas vormuma eelmisel sügisel ja päris pikkade arutelude järel jõudsime sellise eelnõuni, nagu ta teie ees on. Aga elu läheb edasi ja oleme arutanud nii huvigruppidega kui Maksu- ja Tolliametiga ning plaanis on seda eelnõu veelgi paremaks teha.
Aga nüüd siis lühidalt sisust, nii nagu ta praegu kirjas on. Nagu ma ütlesin, on põhieesmärk kilekottide kasutuse vähendamine ja see on oluline signaal Eesti ühiskonnas inimestele, et vähendame ühekordsete asjade kasutamist või vähendame asjade ühekordset kasutamist. Milline on konkreetselt kilekottide kahjulik keskkonnamõju, sellest võib pikalt rääkida, aga põhilised mõjud on tegelikult kilekoti elutsükli esimeses otsas ja lõpus. Nimelt tehakse kilekotte, nagu me teame, naftast, mida ammutatakse maa seest. Alustades kas või sealt, kõigil on praegu ilmselt silme ees Mehhiko lahes toimuv, mille mõjud võivad, muuseas, ulatuda ka Euroopasse ja ega näiteks Siberist ammutatav nafta ei ole ka just keskkonnale soodus – vastupidi. Kilekoti tegemiseks kulub iseenesest hulk energiat. Kilekotti kasutatakse mõnikord võib-olla mõned minutid, mõnikord mõned päevad. Nii et ta on ülimalt lühikese kasutusajaga toode, mis tõepoolest poest ostetakse ja päris kiiresti minema visatakse. Selle minemaviskamisega on seotud teine suur kahjulik keskkonnamõju. Kui ta satub n-ö kontrollitult prügimäele, mida iseenesest ka väga ei peaks soosima – prügimägede lihtsalt prügi täiskuhjamist –, siis ei ole see mõju väga hull, aga tihtipeale satub see kilekott ka otseselt loodusesse. Kindlasti olete neid näinud metsas, tänaval, kus iganes. Ja teatavasti looduses n-ö tavaline kilekott laguneb. Me tegelikult ei teagi, kui kiiresti ta laguneb. Võib-olla võtab see 100 aastat, võib-olla 500 aastat, aga isegi siis, kui sellest kilekotist on järel suhteliselt vähe, on ta ikkagi ohtlik nendele elukatele, olenditele, kes mullas elavad ja seda materjali sisse söövad. Nii et kilekott on mõnes mõttes keskkonnaprobleem ja teiste riikide kogemus näitab ka, et me ei ole selle mõttega siin üksi. Kui rääkida kilekotimaksust, siis on see kehtestatud Euroopas kindlasti Taanis ja Iirimaal, Šveitsis, Iisraelis ja mitmetes Põhja-Ameerika linnades, näiteks San Franciscos. Peale selle on mitmetes riikides kehtestatud lausa kilekotikeeld, nagu näiteks Bangladeshis, Taiwanil, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Tansaanias.
Ja meie lähenemine on selline, et lisada kilekoti hinnale maks, mida me nimetame praegu plastkotiaktsiisiks ja selle aktsiisi määraks pakume kolm krooni aktsiisikauba ühiku kohta ehk siis ühe kilekoti kohta. See aktsiisimäär on kohustuslik. Juba selle eelnõu põhjal on olnud siin diskussioon, et kas kaupmees võib selle kilekotimaksu n-ö laiali määrida kõikide muude kaupade hinna sisse, mida praegusest redaktsioonist võiks nagu välja lugeda, kui tahta juba eos hakata kõrvale hiilima. Ma ütlen selgelt, et eesmärk on see, et poest kilekotti ostes maksaks see meile kõigile minimaalselt kolm krooni.
Nüüd edasi. Meie praeguses redaktsioonis on ette nähtud, et aktsiisi maksab kaupleja, kes aktsiisikauba kliendile võõrandab ehk, ütleme siis, pood. Aga nagu ma mainisin, oleme me päris palju ning erinevate gruppide ja inimestega kogu seda temaatikat arutanud ja teinud, ma ütleksin, väga head koostööd Maksu- ja Tolliametiga. Praeguseks on kujunenud arusaam, mis vormistub ilmselt muudatusettepanekuna, et aktsiisi oleks siiski mõistlik koguda maaletoojate ja tootjate käest, kuna neid on oluliselt vähem kui kauplejaid. Vahe on suurusjärkudes.
Väga oluline on küsimus, milline kott siis ikkagi aktsiisi alla läheb. Jällegi, käesolevas eelnõus me oleme määranud selle piiri mõõtudega ehk siis laius 200 mm, pikkus 300 mm, aga edasiste vestluste käigus on tundunud, et mõistlikum oleks määrata seda piiri kilekoti massiga umbes 1 gramm. Aga et näitlikustada lihtsalt, mida me täpselt mõtleme, võtsin kaasa mõned tootenäidised. Ja et asi oleks väga selge, n-ö puust ja punaseks tehtud, siis me soovime maksustada n-ö klassikalist kilekotti, klassikalist plastkandekotti, mis on ka Euroopa õiguses kasutatav definitsioon. Me ei soovi maksustada sellist läbipaistvat puuviljakotti. Samuti ei soovi me maksustada korduvkasutatavat, korduvkasutatavaks toodetud plastkotti, mille hind on oluliselt kõrgem, näiteks üle ühe euro aastal 2011. Samuti on aktsiisist vabastatud eelnõu järgi aktsiisikaup, mis võõrandatakse laeva või lennuki pardal ning lennujaama või sadama territooriumil, kuhu kliendil on juurdepääs üksnes kehtiva sõidudokumendi alusel. Lisaks näeme me ette, et aktsiisikauba pakkumisel on kaupmees kohustatud avaldama kliendile muust hinnainfost selgelt eristatuna aktsiisikaubalt tasumisele kuuluva aktsiisisumma suuruse ehk siis poest kilekotti ostes oleks täiesti selge, et te maksate selle eest kolm krooni aktsiisi või see hind sisaldab kindlasti seda aktsiisi.
Natuke etteruttavalt võib-olla tekiks selliseid küsimusi, et kilekott versus paberkott versus riidekott jne. Meie käsutuses on päris põhjalikud uuringud kilekoti keskkonnamõjust, paberkoti keskkonnamõjust ja neid uuringuid on päris mitu ja kindlasti neid uuringuid on palju rohkem, kui meie käsutuses on. Aga üldiselt tuleb nendest uuringutest välja, et mõlemal, nii paberkotil kui kilekotil, on päris suur keskkonnamõju. Need keskkonnamõju aspektid on erinevad, kilekotil on see tõepoolest otseselt energia, emissioonid ja kõige olulisem loomulikult kilekoti lagunemise või mittelagunemise keskkonnamõju looduses. Paberkotil on aga väga suur mõju veekasutusele jne. Nii et veel kord: me soovime, et ühekordselt kasutatavate asjade kasutamine üldse väheneks ja seetõttu ei soosi me kindlasti ka sellist väga mõttetut paberikotikasutust.
On räägitud, et see kõik on väga keeruline. Ma võin oma kogemusest öelda, et riidekoti, mida saab ilusasti kokku voltida, kasutamine on täiesti mugav ega valmista – vähemalt minule isiklikult ja väga paljudele inimestele, keda ma tunnen – mitte mingisuguseid probleeme. Nii et me saame sellega hakkama. Ma arvan, et esialgseks tutvustuseks oli see ettekanne piisav. Aitäh!

Suur tänu! Läheme nüüd küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Väino Linde. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Esmalt suur tänu selle vajaliku näitagitatsiooni eest! Teiseks, märkisid kindlasti õigesti, et eelnõu eesmärk on anda signaal vähendada kilekottide ühekordset kasutust. Et see kindlasti nii on, seda näitab ka nende Riigikogu väärikate erakonnafraktsioonide esindatus, kes sellele eelnõule on alla kirjutanud. Kuid võib juhtuda, et nagu alati, saatan on peidus detailides. Sa rääkisid küll, et see eelnõu ei käsitle läbipaistvat kilekotti ja korduvkasutusega plastkott ka sinna alla ei lähe. Aga lõppkokkuvõttes on §-st 2 "Mõisted" väga raske välja lugeda, et see kõik niimoodi plaanitud on. Ma mäletan seda aega, kui osteti värske kala ja pakiti ajalehe sisse. Kas nüüd võib ka juhtuda niimoodi, et värske räim, 9 krooni kilo, hakkab näiteks pärast seda maksma 12 krooni kilo, kuna see kilekott, millesse ta pannakse, maksab 3 krooni? Kas see ei pruugi olla siin väike probleem?

Aitäh! Ma arvan, et seda ei juhtu. Nagu ma rääkisin, oleme tegelikult ka selles redaktsioonis just nimelt selgelt ette näinud, et maksu alla ei lähe sellised läbipaistvad kilekotid, millesse võib pakkida nii räimi kui ka – mitte koos muidugi – puuvilju, juurvilju, kõiki selliseid asju, mille puhul on vajalik arvestada hügieeniga ehk siis, et see toiduaine ei puutuks kokku muude asjadega teie kotis või korvis. Kuidas me selle täpselt lahendame, see on edasise arutelu küsimus. Praegu oleme jõudnud sellele arusaamale, et me eristame massi järgi – ma  ei tea veel täpselt, aga näiteks alla üht grammi kaaluvad kotid, mille hulka kuuluvad kõik sellised, millega saab osta kalu, tomateid, banaane või mida iganes –, mis ei lähe maksu alla.

Küsimuseks saab sõna Helle Kalda. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Aitäh kõigepealt ilusa ettekande eest! Mulle see eelnõu põhimõtteliselt meeldib. Aga mind pani täna hommikul hoopis üks uudis televisioonis natuke mõtlema. Sa lahkasid seda ka natuke oma ettekandes. See puudutab hinda. Nagu uudises juttu oli, plaanivad kaupmehed selle vahe teiste toodete hinna sisse panna. Ka sina oma ettekandes ütlesid, et peab maksma vähemalt kolm krooni. Aga kui  kaupluses tulebki hinnaks kolm krooni, siis see 1.50, mis on praegune hind, peaks praktiliselt minema kuhugi mujale. Kuidas saaks selle küsimuse lahendada, et ei tekiks sellist situatsiooni, et tegelikult pannakse siiski 1.50 teiste toodete hinna sisse? Kuidas saaks seda lahendada?

Aitäh! Me oleme, nagu ma ütlesin, edasi arutanud ja valmistanud muudatusi ette. Me oleme teinud sellise muudatuse eelnõule, et aktsiisikauba võõrandamisel kliendile tagab aktsiisi maksja, et kliendi poolt aktsiisikauba eest tasumisele kuuluv müügihind ilma käibemaksuta ei oleks madalam kui aktsiisikauba suhtes käesoleva seadusega sätestatud aktsiisimäär. Ehk siis tõepoolest need kolm krooni tuleb igal juhul küsida. Mis hinnaga kaupmees selle kilekoti sisse ostab, mida ta 1.50-ga müüb, mina ei tea. Ma arvan, et ta seda kahjumiga ei müü. Mis see kilekoti hind kaupmehe jaoks on, ei oska tõepoolest öelda. Aga selle vahe võib ta, jah, võib-olla tõesti teiste kaupade hinna sisse panna, kui ta seda soovib, aga see, ma arvan, on väga minimaalne, näiteks 50 senti või isegi vähem ühe kilekoti kohta. Aga kui on häid mõtteid, kuidas kaupmees oleks kohustatud kogu hinna ehk siis aktsiisi pluss sisseostuhinnaga seda inimesele müüma, on need loomulikult väga teretulnud.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahan minagi omalt poolt tänada selle näitliku sissejuhatuse eest eelnõule. Kindlasti on tervitatav ka eelnõu eesmärgina välja toodud soov, siht vähendada kilekottide kasutust ja seeläbi vähendada võimalust, et nad jõuavad looduskeskkonda reostama. Aga kui me siit edasi küsimuste juurde jõuame, siis kaupmehed ja erinevad teenuseosutajad pakuvad inimestele võimalust kasutada ka biolagunevaid kilekotte, selle juures siis selge teadmisega, et need lagunevad kiiresti ja sellest tulenevalt, kui nad ka juhtumisi looduskeskkonda satuvad, ei reosta seda liiga palju. Ei tohiks olla siis ka põhjust, vajadust, eesmärgipärast loogikat selle biolaguneva kilekoti maksustamiseks. Milline on eelnõu esitaja kommentaar selle kohta?

Keskkonna seisukohast oleks siiski kõige parem, kui seda ühekordset kilekotti ei kasutataks, sest lagunemine on selle elutsükli üks aspekt ja pealekauba on mõiste "biolagunevus" suhteliselt laialivalguv. Tõsi küll, on olemas Euroopa standard biolagunevuse kohta ja kui kilekott vastab sellele standardile, siis on väga hea, aga paljud kilekotid ei vasta ja võib-olla ei lagune nad mitte 500 aastat, vaid näiteks 300 aastat. Aga kilekotil on ka elutsükli alguses väga oluline keskkonnamõju ehk energiakasutus, mis selle kilekoti tegemiseks läheb. Mis aga puudutab biolagunevate kottide maksustamist, siis eelnõu mõistete osas on meil defineeritud mõiste "plastkott" järgmiselt: kott, mille kasutuseesmärgiks on kauba mahutamine selle kaasa võtmiseks müügikohast ning mille massist moodustab plast rohkem kui poole. Kui selle kilekoti massist on näiteks üle poole tärklist või mingisugust sellist ühendit, mis selle mõiste alla ei käi, siis ta maksu alla ei lähe.

Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu! Ma tänan ka hea ettekande eest! Mul on selge veendumus, vaatamata kõikidele vastunäidustustele, et inimesed põhiliselt on head ja kui nad saavad informatsiooni, tahavad ka head teha. Mulle tundub, et väga palju halba, mida me  enda ümber näeme, on just teadmatusest tingitud. Näiteks see, et ookeanides hõljuvad praegu väga suured mitme kilomeetri laiused saared, mis koosnevad ainult plastmassijäätmetest, plastkottidest, on paljudele inimestele šokeeriv teada. Selle seaduse idee tundub minu meelest olevat hariv ning just piitsa ja prääniku valdkonnast, nii et ma kirjeldaksin seda rohkem kui piitsa. Tore on, et inimesed on juba võtnud selle kasutusele ideena, et noored, kes ettevõtlusega tegelevad, on juba müünud kotte, mis on mõeldud taaskasutamiseks. Tegelikult oli see rohkem kommentaariks.

Aeg, kolleeg Kelam! Küsimuseks saab sõna Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg Trapido! Kuulasin minagi teie kõnet ja mulle jäi lausa selline mulje, et see järjekordne maksutõus on nagu väikese Eesti panus Mehhiko lahe naftakatastroofi mõjude leevendamiseks. Aga minu küsimus puudutab seda, et kui eelnõu mõte lisada kilekotile kolm krooni aktsiisi, on see, et kilekottide tootmine on väga keskkonnavaenulik, siis miks üks tavaline kilekott on halvem kui kilekott, mille mõõdud on väiksemad kui laius 200 mm ja pikkus 300 mm, Miks on väike kilekott parem ja seetõttu ei vaja maksustamist nagu suur kilekott?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab Mehhiko lahe naftakatastroofi, siis meie väike seaduseelnõu kindlasti on samm õiges suunas, et meil üldse läheks naftat vähem vaja ja parem olgu ta maa sees. Mis puudutab mõõtmeid, siis, nagu ma ütlesin, pigem lahendaks selle asja massiga. Aga miks siis väike on lubatud ja suur ei ole lubatud – see ongi, nagu mitmed küsimused juba viitasid, tervisekaitse eesmärgil, nagu meil siin ka kirjas on, hügieeni eesmärgil, et hoida erinevaid toiduaineid üksteisest lahus, mis muidu tekitavad võib-olla sellise ebameeldiva n-ö ühepajatoidu korvis või kotis, et esialgu ikkagi lubada neid kilekotte, millega tervisekaitse eesmärgil toiduained üksteisest eraldatakse, maksuvabalt saada või osta. See on põhiline eesmärk. Aga ma natuke kommenteeriksin veel. Siin räägiti ajalehepaberist, aga ütleme nii, et see suund on ka iseenesest täiesti õige, et tänapäeval on väga palju n-ö paberipõhiseid pakkematerjale ka kasutuses, mis võib-olla ei lase vett läbi, on hügieenilised jne. Nii et see ei ole ka mingi ime ja minu arust on siin tegelikult oma koht ka näiteks Eesti tööstusel ja Eesti leiutajatel, et  mõelda välja selliseid pakkematerjale, mis on loodusele kasulikud ja hea keskkonnamõjuga ning mida saab kasutada meie poodides ja võib-olla isegi mujale müüa.

Eiki Nestor, palun!

Kõigepealt tahan ma ettekandja kiituseks öelda seda, et loodetavasti saab niivõrd hästi näidetega varustatud ettekanne traditsiooniks ka teiste aktsiisiseaduste muutmisel.
Küsimus on mul järgmine. Loomulikult on kilekotti kõnepulti lihtsam tuua kui eelnõu kirjutada. Mul on hea meel, et te nüüd Maksu- ja Tolliametiga koostööd teete, et see asi reaalseks muutuks. Aga selle aktsiisi puhul on järgmine probleem. Igal maksul on oma eesmärk ja siis ka tulu. Selle maksu puhul on selline lugu, et kui eesmärk saab täidetud, siis tulu on null. See on ju mõte ja kindlasti kiiduväärt mõte. Järsku peaks ka sellele n-ö saadud tulule mõtlema välja mingi kindla sihtotstarbe? Riigi tulubaasi see väga palju ei mõjuta, aga oma sihitus võiks tal ju sellisel kujul olla. Ma arvan, et siis oleks see ka tarbijatele arusaadavam ega tekitaks pahameelt. Kas autorid selle peale ei ole mõelnud?

Aitäh! Oleme mõelnud ja hea, et sa seda küsisid. Ma saan siinjuures ära öelda veel selle, mis ma enne ära unustasin, et Iirimaal vähenes seaduse kehtestamise järel kilekotikasutus ühe aasta jooksul väidetavalt ligi 90%, siis hakkas tasapisi jälle tõusma ja vähemalt ühe korra on vist kilekotiaktsiisi Iirimaal tõstetud.
Eestis kasutatud kilekottide täpne arv puudub. On erinevaid hinnanguid, meie pakkusime eelnõus välja umbes sada miljonit aastas, kaupmehed ütlesid, et 70–80 miljoni vahel. Nii et suurusjärk on vast õige. Kui juhtub sama, mis Iirimaal, siis võime arvata, et Eestis kasutatakse näiteks kuni 10 miljonit kilekotti aastas ja sellest laekub siis meie praeguse eelnõu järgi 30 miljonit krooni, mis on ühtpidi päris suur raha, aga teistpidi riigieelarve kontekstis mitte väga suur. Selle sidumine mingisuguse sihtotstarbega on iseenesest täiesti arutelu küsimus. Kõige loogilisem oleks ta suunata Keskkonnainvesteeringute Keskusesse. Aga teistpidi, kuna selle maksu eesmärk ei ole otseselt ikkagi raha koguda ja see maksutulu või aktsiisi laekumine on väga raskesti prognoositav, siis ma isegi seda tingimata ei seoks mingi sihtotstarbega, aga see on täiesti arutelu teema. Nii et arutame!

Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu! Nii põnev teema! Ma kipun sõna võtma selle asemel, et küsimust esitada. Aga igatahes palun vabandust selle pärast! Minu küsimus on järgmine. Sellel seadusel on tegelikult hariv eesmärk ja on olemas alternatiivid. Kas te olete minuga nõus, et keegi ei pea kannatama selle seaduse all? Alati on mingisugune muu alternatiivne võimalus, millega turule minna, millega poodi minna ja iga hetk võib kottidest keelduda ning olekski väga hea, kui inimesed hakkaksid taas kasutama oma kotte, mis on juba olemas ega peaks üldse seda maksu maksma. Oleks parem, kui seda maksu ei laekuks väga palju.

Jah, täpselt nii, selles mõttes tõesti, et selle eelnõuga tekib inimesel lihtsalt valik. Ma võin isiklikult öelda, et ka minul on igasugu mugavuskäitumisi – oled lihtsalt harjunud mingit asja tegema, ei mõtle liiga palju ja siis teed ja teed. Aga nüüd on selline väike teadvustamise moment, et kui lähed poodi, kas ostad siis, nagu harjunud, iga kord uue kilekoti kaasa, või kasutad korduvkasutatavat kotti. Inimene hakkab korraks mõtlema, ja selles mõttes ma arvan, et see on väga oluline eelnõu. Inimese käitumisharjumused, nagu me teame, muutuvad väga paljuski ju rahakoti kaudu, nii et see on siis selline loogiline viis sellele läheneda.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg! Eiki Nestor inspireeris mind seda küsimust esitama ja ma annan endale aru, et sellele ei ole võib-olla kõige lihtsam vastata. Kui me vaatame seda aspekti, et kilekottide kasutusest laekuv aktsiisiraha oleks kasutatav ühel või teisel viisil ühiskonnas, siis kas selle eelnõu ettevalmistamise juures või ka laiemat tausta arvestades oleks võimalik hinnata, ütleme rahaliselt, seda kahju, mida üks kolmekroonine kilekott võiks tegelikult keskkonnas teha, kui ta sinna satub? Kui meil need kotid jäävad kasutusest ära, siis küll ei laeku raha riigieelarvesse, aga samas tegelikult on ka võib-olla võimalik hinnata seda kahju, mis jääb keskkonnale tegemata. Kas selliseid hinnanguid on võimalik siia kõrvale kusagilt saada?

Aitäh hea küsimuse eest! Neid hinnanguid tuleb otsida. Ma kardan, et n-ö selget majanduslikult kalkuleeritud hinda sellele keskkonnakahjule, mida üks kilekott vales kohas asudes põhjustab, ei ole otseselt olemas. Aga me jõuame kaudselt täpselt nende küsimusteni, et näiteks, mis maksab üks albatross, mis maksab üks hüljes, mis maksab Mehhiko lahe inimeste või ka Siberi põlisrahvaste heaolu. Me jõuamegi nende küsimusteni, me võime proovida neile mingisuguseid rahalisi mõõtmeid anda.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Mul on üks väike täpsustav küsimus. Ühte asja, mis on natuke vähem filosoofiline, saaksime me ilmselt mõõta küll, see on see, kui palju maksab nende kilekottide koristamine näiteks metsa alt või teede äärest ja merest. Need kulud ka vähenevad selle seaduse rakendamisel. Seda me ilmselt võiksime teha. Kas sa oled sellega nõus?

Jah, kahtlemata. Muidugi ma loodan, et siis kilekoti asemel midagi muud sinna metsa äärde ja teeveerde ei satu. Aga jah, see on ka jällegi samm õiges suunas, et loodusesse ei satuks inimese poolt üldse seda, mis sinna ei kuulu.

Hea ettekandja! Küsimused on nüüd otsas. Suur tänu ettekande ja küsimustele vastamise eest! Juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Margus Tsahkna.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu käesoleva aasta 18. mai istungil. Eelnõu algatajate esindajana andis ülevaate eelnõust lisaks Toomas Trapidole ka Peep Aru. Vabariigi Valitsus otsustas 22. aprillil eelnõu toetada ning volitas rahandusministrit esitama Vabariigi Valitsuse arvamuse koos märkustega rahanduskomisjonile. Märkused vaadati rahanduskomisjoni istungil läbi. Toomas Trapido selgitas, et eelnõu algatajad teevad tihedat koostööd nii Rahandusministeeriumi kui ka Maksu- ja Tolliameti esindajatega, et valitsuse ettepanekud eelnõu täpsustamiseks saaksid arvestatud. Komisjoni istungil arutati muu hulgas küsimust, kas on põhjendatud maksustamise sõltuvusse seadmine plastkoti mõõtudest. Toomas Trapido selgitas, et eelnõu algatajate töörühm on arutanud võimalust teha seda kaalu alusel. Kadri Simson tõstatas küsimuse, et kui eelnõu vajab eeldatavalt veel olulisel määral muutmist, kas siis ei oleks otstarbekas see esitatud kujul tagasi lükata ja algatada uus eelnõu, kus vajalikud muudatused on juba tehtud. Komisjoni enamus aga leidis, et eelnõu muutmine menetlemise käigus on eelnõu menetlemisprotsessi loomulik osa ning selles ongi ette nähtud võimalus esitada eelnõu kohta muudatusettepanekuid. Seetõttu otsustas rahanduskomisjon teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. juuni kell 15, mis on päris pikk aeg muudatusettepanekute tegemiseks. Aitäh!

Küsimused! Esimesena saab küsimuseks sõna Kadri Simson. Palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teie enda fraktsiooni esimees on ka üks algatajatest ja seetõttu küsimus puudutabki seda seaduseelnõu, millega lisatakse kilekottidele kolm krooni aktsiisi. Praeguse hinnangu kohaselt on kaupmehed öelnud, et nad siiski kilekoti hinda ei tõsta, vaid suurendavad aktsiisisumma kokkusaamiseks teiste kaupade hinda. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti peabki rahanduskomisjoni töö liikuma selles suunas, et see aktsiis lisatakse konkreetselt just nimelt kilekotile. Selle aktsiisi eesmärk ei ole mitte raha kogumine, vaid inimeste käitumisharjumuste muutmine niimoodi, et see muutuks keskkonnasõbralikumaks. Kindlasti tuleb siin vastavaid õigusakte nii täpsustada, et ei tekiks võimalust kõrvale hiilida ehk siis eesmärk on ikkagi konkreetselt sellele pakendile kolm krooni lisada.

Küsimuseks saab sõna Eiki Nestor. Palun!

Hea ettekandja! Kuna siin on kaks päeva tegeldud sellise propagandaüritusega, eile ja täna esimese päevakorrapunkti juures, siis ma luban endale ühe väikese küsimuse. Kas kilekotimaks hakkab kehtima ka Tallinnas?

Aitäh, hea küsija! Kui Riigikogu selle plastkotiaktsiisi seaduse vastu võtab, siis ta hakkab kehtima kogu Eesti Vabariigis.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Avan läbirääkimised ja kutsun esimesena Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Toomas Tõniste. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon kindlasti toetab seda eelnõu. See seaduseelnõu suunab inimesi keskkonnateadlikkuse suunas ja annab võib-olla just selle viimase tõuke oma igapäevaste tarbimisharjumuste muutmiseks. Positiivne on kindlasti ka see, et näiteks vastupidiselt pandisüsteemile on inimestel siis võimalus mitte lisakulusid teha, vaid ta saab kasutada riidekotti või pappkasti mitu korda ega pea seda aktsiisi maksma.
Paari sõnaga räägiksin ka sellest hirmust, mis on siin millegipärast tekkinud. Ma ei saa aru, kust selline arusaam on tulnud, et kaupmehed plaanivad nüüd need kolm krooni aktsiisi lisada kaupadele, selleks et mitte panna seda juurde kilekotile. See praegune kilekoti hind poolteist krooni on niigi üks kasumlikumaid artikleid poe sortimendis ja neid kotte müüakse miljoneid. Ma ei kujuta ette, et jaekaupmehed tahavad saada miljoneid kroone kahjumeid sellepärast, et lihtsalt hoida kilekoti hinda all. Tõesti ei saa aru, kust selline hirm tuleb. Ma julgen öelda, et mingit sellist käitumist kindlasti oodata ei ole. Siin pole mõtet tegelda probleemiga, mida tegelikult olemas ei ole. Aitäh!

Tänan! Järgmisena kutsun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi. Palun!

Head kolleegid! Kui see eelnõu seaduseks saab, võib see tekitada päris olulisi muutusi ka Eesti majanduses. Loomulikult, riidekotid ja mis iganes muud asjad saavad kasutusse tulla, aga pange tähele, et ega praegu ju enamik neist kilekottidest, mida te poekassade juures näete, ei ole üldse mitte Eestis toodetudki. Meie plastitööstus lihtsalt ei suudagi konkureerida niisuguse odava kauba tootmisel globaalse majandusega. Tegelikult juhul, kui anda uus võimalus ja väljakutse, siis võib-olla hakkame nägema päris huvitavaid asjade kojuviimiseks mõeldud pakendeid, mida meie disainerid ja tööstus suudavad luua. See on esimene asi.
Teine väga oluline muutus, mida see seadusena toimima hakkav eelnõu tekitab, on see, et me vast esimest korda näeme kõige selgemalt, kuidas raha ja keskkonna jaoks oluliste põhimõtete kombineerimine muudab väga suure tõenäosusega inimese käitumist. Ma ei ütle, et see eelnõu oleks nüüd eksperimentaalne ja et me teeksime mingeid inimkatseid. Pigem vastupidi, me oleme enam kui veendunud, et selline seadusloome põhimõte, kus maksud ja põhimõtted on kokku kombineeritud seaduseks, millega õnnestub muuta inimese käitumist nii inimese enda kui keskkonna jaoks mõistlikumaks, peaks olema ka tulevases Riigikogu tegevuses oluliselt laiemalt levinud, kui see siiamaani on olnud. Nimelt peavadki kõikvõimalikud n-ö rahalised mõjutusvahendid alati olema seotud mingi väga hea mõttega. Sageli räägitakse, et Eestis on väga head mõtted otsa saanud, et keegi ei teagi, mille jaoks üldse mingisugust riigi tegevust edendada. Ma arvan, et see tagasihoidlik kilekotimaksu seadus on küllaltki suur teenäitaja selles suunas, millisel moel maksudega, majanduslike võimalustega, selgete piirangute ja ideedega mõlemalt poolt kombineerides õnnestub tegelikult ühiskonna käitumist muuta selliseks, nagu tänasel päeval juba kõik Eesti erakonnad räägivad, et meie tulevik peab olema roheline, aina rohelisem ja aina mõistlikum. See on meie õppetund ja loodetavalt see õppetund, sellitöö rohelise majanduse juurutamisel kulgeb hästi ja edukalt ning kõik saavad sellest maitse suhu ja muutuvad aina rohelisemaks ja rohelisemaks. Aitäh!

Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu nr 722 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. juuni kell 15.
Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud. Soovin edukat päeva jätku komisjonides!

Istungi lõpp kell 12.07.