Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit.

Lugupeetud kolleegid! Palun tähelepanu! Seoses Riigikogu liikme Villu Reiljani volituste lõppemisega asus alates s.a 27. maist Riigikogu liikmeks asendusliige Jaan Õunapuu. Hea Riigikogu! Meil on nüüd meeldiv võimalus ära kuulata Riigikogu liikme Jaan Õunapuu ametivanne.

Väga austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Aitäh! Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esitan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel vanemahüvitise skeemi reformiva eelnõu. Praegu kehtiv vanemahüvitise seadus täidab üht oma eesmärkidest: hoiab ära pere sissetulekute järsu vähenemise lapse sünni tõttu. Oma teist eesmärki – aidata kaasa töö- ja pereelu ühitamisele – täidab praegune vanemahüvitise skeem aga poolikult, sest on arutult jäik. Eelnõu eesmärk on seda korda muuta ja seada sisse süsteem, mille järgi vanemad saavad ise otsustada, kas soovitakse olla kodus kogu vanemahüvitise maksmise aeg järjest või võtta sellest mis tahes osa välja sobival ajal kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni või esimese kooliaasta lõpuni – näiteks siis, kui laps peab lasteaiaga harjuma või on esimesse klassi läinud.
Teine oluline muudatus on, et vanemahüvitist saaks välja võtta ka päevade kaupa, jagades ema ja isa vahel kas nädalad või suisa nädalapäevad, mil emb-kumb on lapsega kodus. Paindlik süsteem lihtsustaks naiste tööle naasmist ja suurendaks nende konkurentsivõimet tööturul ning mõjuks hästi nii lapsele, emale, isale, sündimusele kui ka kogu ühiskonnale. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Väga austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel anda Riigikogu liikmete Eiki Nestori, Indrek Saare ja minu enda nimel üle kohtutäituri seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu. Praegu kehtiv seadus ei arvesta asjaoluga, et peale täitemenetluse alustamist võivad osapooled saavutada mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe. See kokkulepe kujutab endast reeglina esialgselt esitatava nõude osalist täitmist. Kehtiv seadus sellise võimalusega ei arvesta ja võlgniku tasutava menetluse põhitasu suurus ei ole vastavuses võla sissenõudja ja võlgniku vahel tegelikult toimuvaga. Meie proovime seda viga oma seaduseelnõuga parandada. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Teateid mul teile edasi anda ei ole. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 rahvasaadikut, puudub 19.
Head kolleegid! Selle nädala päevakord on teil laudadel, panen selle kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 74 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra arutamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Eiki Nestori, Kalvi Kõva, Indrek Saare ja Kalev Kotkase tänavu 12. aprillil esitatud arupärimine omavalitsuste rahastamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra peaminister! Tänavu 16. märtsil langetas Riigikohus küllalt tõsise otsuse ja andis kehtiva seadusandluse asjus paraja pähkli pureda nii täitevvõimule kui ka Riigikogule. Meil on avaliku sektori kuludega nii, et kohustused, mis on keskvalitsusel, kaetakse riigieelarvest, ja kohustused, mis on seadustega pandud kohalikele omavalitsustele, kohalike omavalitsuste eelarvest. Paraku on küllalt palju valdkondi, mille puhul ei ole päris hästi selge, kelle kohustus midagi teha on, kas riigi keskvõimu või kohalike omavalitsuste. Ja nii tekib ka küsimus, kes selle eest maksma peab. Samal ajal on ka küllalt valdkondi, kus kohalikud omavalitsused panevad neile seadusega ette nähtud kohustusi riigile ja valdkonna rahastamine peaks justkui käima jälle riigieelarve abil. Riigikohtu otsus oli ühemõtteliselt selge: kogu valdkond vajab täielikku selgust, eriti omavalitsuste seisukohalt. Kõigil peab selge olema, millised nende ülesanded on ja millised on rahaallikad, kust nende ülesannete täitmine kinni makstakse. On arusaadav, et pärast seda otsust on vaja muuta hulgaliselt seni kehtivaid seadusi. Seetõttu esitasimegi peaministrile arupärimise kahe lihtsa küsimusega. Esimene on, milliseid seaduseelnõusid kavatseb Vabariigi Valitsus täitevvõimuna seoses sellega meile esitada. Ja teine, sellega seotud küsimus: juhul kui asjaomased eelnõud meieni ei jõua, kui tõsine on siis oht, et sügisel meile esitatav 2011. aasta riigieelarve võib olla küsimärk selles osas, kas see vastab põhiseadusele või mitte? Loodame peaministrilt sisukaid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun nüüd kõnepulti härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliseid seadusi kavatseb Vabariigi Valitsus muuta ja mis kuupäevaks esitatakse vastavad eelnõud Riigikogule?" Valitsuskabineti nõupidamisel tänavu 8. aprillil otsustati, et ministeeriumid hindavad oma valitsemisala reguleerivates õigusaktides, missugused on nendes kohaliku omavalitsuse üksustele pandud riiklikud ülesanded. Siseministeerium esitab 30. juuniks asjaomastele ministeeriumidele omavalitsusüksustele seadusega pandud riiklike ülesannete hindamise kokkuvõtte. Siseministeerium koordineerib ka vastavalt hindamise tulemustele õigusaktide muutmise ettepanekute koostamist. Rahandusministeerium esitab 30. juuliks 2010 ettepanekud riiklike ülesannete ja omavalitsuslike ülesannete rahastamise eristamiseks riigieelarves. Riigikohtu otsuses ei ole märgitud õigusaktide muutmise tähtaega. Otsuse täitmiseks on valitsus ja asjaosalised ministeeriumid tegutsenud operatiivselt.
Teine küsimus: "Kui tõsiseks hindab Vabariigi Valitsus ohtu, et järgmise aasta riigieelarve seadus tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks, kui selle vastuvõtmise ajaks pole jõutud eespool nimetatud Riigikohtu lahendis toodud õigusakte vastu võtta?" Vabariigi Valitsus kavatseb kohtuotsusest tulenevalt hädavajalikud muudatused riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete ning nende rahastamise eristamiseks teha järgmise aasta riigieelarve koostamise protsessi raames ja ajal. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Austatud peaminister! Kui suureks te hindate rahalises mõttes seda lõhet, mis praegu valitseb kohaliku omavalitsuse tasandi vajaduste ja võimaluste vahel ehk siis neile pandud ülesannete ja nende ülesannete täitmiseks antud raha vahel?

Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ütleb, et kohalikele omavalitsustele tuleb eraldada piisavalt vahendeid nende ülesannete täitmiseks. Kuid Euroopa Nõukogu liikmesmaade hulgas ei ole mitte ühtegi riiki, kus omavalitsuste juhid ütleksid, et keskvõim on nendele nende ülesannete täitmiseks piisavalt raha eraldanud. Käärid soovide ja tegelike võimaluste vahel eksisteerivad absoluutselt kõikides riikides. Need käärid on olemas Euroopa kõige rikkamates riikides ja kõige vaesemates riikides. Enamasti leiavad kohalike omavalitsuste tegelased kõige vaesemastes riikides ja ka kõige rikkamates riikides, et umbes veerand ülesannete täitmiseks vajalikust rahast on puudu. Eesti ei erine teistest Euroopa riikidest. Ka siin leiavad kohalikud omavalitsused, et neile pole vahendeid piisavalt antud. Keskvõim leiab, et vahendite ja ülesannete jaotus on vastavuses.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh vastamast, härra peaminister! Ma saan aru, et muutmisele minevate seaduste loetelu veel ei ole. See saab valmis alles 30. juuniks. Tegemist on küllalt keeruka valdkonnaga ja kui need eelnõud meile tuuakse, siis ilmselt septembrikuus. Kas võib ka loota, et asjaomaste seadusmuudatuste loetelu on siis Vabariigi Valitsuse ja omavalitsuste läbirääkimistel kooskõlastatud?

Iseenesest on praeguses staadiumis küllalt raske määratleda, missuguseks kogu see ülesannete maht võib kujuneda. Euroopas teatavasti on valitsev suund sellele, et kohalikele omavalitsustele antakse seadusega tagatud iseseisev tulubaas ja seadusandja määrab ka ülesanded, mis kohalikel omavalitsustel kindlasti täita tuleb. Ülejäänu on juba kohaliku omavalitsuse otsustada: missuguseid lisafunktsioone ta täidab, missuguseid täiendavaid teenuseid ta oma heal äranägemisel otsustab osutada ja missuguseid mitte.
Küsimus on eelkõige selles, kas riigid määravad riiklikult oluliste omavalitsuslike funktsioonide täitmise miinimumstandardi või jääb ka see standardi määramine kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. Nagu ma juba ütlesin, Euroopas valitseb suund suuremale kohalikule autonoomiale: antakse üks selge tulubaas, mille puhul maksumäära muutmine on väga paljudes riikides kohaliku omavalitsuse pädevuses, ja antakse ülesannete loetelu. Enamasti ei ole määratud ka nende ülesannete miinimumstandardeid, mille alusel tuleb neid ülesandeid täita.
Lähtudes riigieelarvest peetakse sihtotstarbeliste eraldiste tegemist riigikassast kohalikele omavalitsustele küll aktsepteeritavaks, aga üldjuhul ei peeta seda heaks tooniks.
Minu arvates Riigikohus ei soovinud ka Eesti puhul seda, et me absoluutselt kõikidele funktsioonidele paneksime külge hinnasildi ja eraldaksime riigikassast täpselt nende funktsioonide täitmiseks raha. Kohalikul omavalitsusel peab olema kindlasti vabadus valida endale ise tegutsemisvaldkondi, mida lisaks riigi pandud ülesannetele finantseerida. Kui Eestis minna seda teed, et määrata minimaalne hulk riigi ülesandeid, mis on delegeeritud kohalikele omavalitsustele, siis ülejäänud funktsioonide puhul, mis tulenevad ka seadustest, peaks olema kohalike omavalitsuste määrata, kui suures mahus neid osutatakse. Kui minna seda teed, et määrata teenuste mahu miinimumtase ära, siis minu arvates võtab see Eestis aega kümmekond aastat. Kindlasti ei ole see paari kuuga või ka aastaga tehtav töö.
Ma usun, et selle ülesande ulatust mõistis ka Riigikohus, kui ta oma kaalutlused esitas. Kuid ka Riigikohus on kindlasti seisukohal, et kogu selle ülesande ulatus on eelkõige seadusandja ehk Riigikogu määrata. Aga minu meelest pöörame me liialt tähelepanu Riigikohtu lahendi sellele osale, mis kõneleb kohalike ja riigi funktsioonide lahutamisest. Samas jätame tähelepanu pööramata kõige olulisemale ehk sellele, et kõik Tallinna Linnavalitsuse taotlused jättis Riigikohus lahendamata. See on ühemõtteliselt selge otsus.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Hea peaminister! Ma arvan, et see Riigikohtu otsus oli Keskerakonna ja Tallinna linna suur võit. Riigikohtu üldkogu lahend ütles väga selgelt, et riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel on kohustused ja finantseerimisvastutus paigast ära. Meil on väga hea meel, et sotsiaaldemokraadid seda toetavad. Te vastasite küsimusele, millal need asjad paika pannakse, et tegutsetakse operatiivselt. See on siiski väga umbmäärane vastus. Millal me tegelikult võiksime tulemust oodata?

Nagu ma juba ütlesin, 30. juuniks 2010 esitab Siseministeerium asjaomastele ministeeriumidele omavalitsusüksustele seadusega pandud riiklike ülesannete hindamise kokkuvõtte. Aga Riigikohtu resolutsiooni tasuks lugeda tähelepanelikult. Minul on ta ees ja interneti kaudu on see kõigile kättesaadav. Selle punkt 2 ütleb väga selgelt: "Jätta rahuldamata Tallinna Linnavolikogu taotlus tunnistada kehtetuks ..." Ja siis järgneb kuus punkti. See kõik on must valgel paberil kirjas. See on Riigikohtu väga ühene seisukohavõtt. Ja Tallinna Linnavalitsusel või Keskerakonnal siin mingisugusest suurest võidust rääkida ei ole kuidagi paslik. Mitte ühtegi Tallinna Linnavalitsuse taotlust Riigikohus ju ei rahuldanud.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud peaminister! Riigi ja omavalitsusüksuste funktsioonide ja rahastamise täpsem kirjapanek on kindlasti vajalik. Üks omavalitsuse funktsioonide täitmise katteallikaid on kohalikud maksud. Siinkohal tahan küsida, kuidas suhtuda kohalikku müügimaksu, mis ühelt poolt on omavalitsusele autonoomne tuluallikas, kuid teisalt tekitab ühiskonnas väga palju segadust, kui seda Tallinna moodi rakendatakse.

Põhimõtteliselt võiks kohalikul omavalitsusel olla õigus määrata teatud makse, kuid sellisel kujul, nagu Tallinna linn on kavatsenud müügimaksu rakendada, tuleb sellesse ühemõtteliselt eitavalt suhtuda. Tallinna müügimaks, nagu seda praegu kavandatakse, ei ole arusaadav ei tarbijatele ega ettevõtjatele. Keegi ei saa aru, kuidas hakkab maksu kogumine toimuma, mis on müügimaksuga maksustatud ja mis mitte. Rosinasai on järsku luksuskaup, mis tuleb müügimaksuga maksustada. Või siis on kusagil Peipsil harrastuskaluri käsutuses olev paat midagi niisugust, mis tuleb müügimaksuga Tallinnas maksustada, sest juhuslikult kontor, kelle kaudu see liisitud on, asub Tallinnas.
Müügimaks sellisel kujul, nagu seda Tallinnas tahetakse rakendada, ei ole kohalik maks. Oma olemuselt ei ole see mitte mingil juhul kohalik maks, sest pool Eesti müügikäibest tuleb Tallinna linnast ja see ei kajasta mitte mingil juhul proportsioone elanike jaotuses. Paljud mujal Eestis elavad inimesed peaksid justkui olema sunnitud samuti seda Tallinna kehtestatud müügimaksu maksma. See ei ole regionaalpoliitiliselt õige. Tallinn on Eesti rikkaimaid kohalikke omavalitsusi ja panna vaesemates Eesti regioonides elavad inimesed maksma Tallinnale müügimaksu, selleks et Tallinn saaks teha oma suurepärast Tallinna televisiooni või mingit mädanenud kartulite või puuhalgude propagandat, ei ole minu meelest õige. Ma oleksin väga tänulik, kui seadusandja keelaks 1. jaanuarist 2011 ära niisuguse müügimaksu korjamise, võtaks seadusest võimaluse, et kohalik omavalitsus kasseerib müügimaksu või paadimaksu. Oma olemuselt ei ole need Tallinna linna puhul kohalikud maksud. Ja kui teised kohalikud omavalitsused saavad hakkama ilma müügimaksuta, miks siis mitte üks rikkaimaid kohalikke omavalitsusi ehk Tallinna linn? Tõe huvides olgu siiski öeldud, et Eestis on müügimaks kehtestatud veel Harkus ja Maardus.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Hea peaminister! Läheme tagasi kohalike omavalitsuste funktsioonide juurde. Minu küsimus: kui tõenäoliseks te peate, et 30. juuniks kokku saavast kokkuvõttest selgub, et nii mõnegi kas omavalitsusliku või riikliku funktsiooni võiks koos rahaga üle anda hoopis omavalitsuste liitudele? Ehk võiks ka liidud neid asju toimetada?

Jah, mulle meeldiks, kui niisugune selgus saabuks. Iseenesest võiksid kohalikud omavalitsused praegu märksa rohkem omavahelist koostööd teha, kui seda siiani olnud on. Näiteks Soome kogemustest me teame, et väga paljud kohalikud ülesanded saavad täidetud mitte üksikute kohalike omavalitsuste poolt, vaid mitme omavalitsuse koostöös. Niiviisi on need lahendused maksumaksja seisukohalt märksa sõbralikumad ehk siis maksumaksja raha õnnestub kasutada efektiivsemalt: väiksema summa eest saadakse parem teenus. Ilmselt on selles suunas Eestiski võimalik asju arendada. Siin on arenguperspektiivi päris palju.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Lugupeetud peaminister! Arupärimine on omavalitsuste rahastamise kohta. Minu küsimus puudutab koolide pikapäevarühmade rahastamist. Kas see toob kohalikule omavalitsusele kaasa lisakohustusi?

Ma ei tea, mis ulatuses konkreetsed kohalikud omavalitsused kavatsevad pikapäevarühmades tegevust arendada. Kui kavatsetakse mahtu suurendada, siis tavaliselt kaasnevad sellega ka lisakulutused. See on kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. Mõnel puhul aga isegi mitte volikogu otsustada, vaid valla- või linnavalitsuse otsustada.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Härra peaminister! Väga hea, et minu jaoks esimene arupärimine on valdkonnast, millega ma olen pikki aastaid tegelnud. Aga mul on teile küsimus, mis tuleneb sellest, et teadaolevalt Eesti kohalikud omavalitsused on väga erineva pädevuse ja ka haldussuutlikkusega. Teadaolevalt enne sõda olid omavalitsused oma haldusvõimelt kategoriseeritud. Kui nüüd valmistatakse ette võimalikku funktsioonide jaotust riigi ja kohalike omavalitsuste vahel, kas see funktsioonide jaotus võib kaasa tuua ka selle, et kohalikke omavalitsusi võidakse vastavalt nende haldusvõimele ja pädevusele erinevalt kohelda? Kas on ette näha, et kõigil hakkavad olema ühed ja samad funktsioonid või on ka mingeid erisusi?

Olen seisukohal, et Eesti kohalikel omavalitsustel peavad olema samad funktsioonid. Aga nagu juba eelküsijale sai vastatud, funktsioonide täitmine sõltub sellest, kui võimekad on kohalikud omavalitsused, kas nad on suutelised üht või teist teenust üksinda osutama või tuleb koopereeruda naaberomavalitsustega või suurema arvu omavalitsustega. Selline lähenemine on väga normaalne nii Soomes kui ka näiteks Ameerika Ühendriikides. Ei ole nii, et Ameerika Ühendriikides peab igal kohalikul omavalitsusel olema oma koolimaja või oma tuletõrjedepoo. Kohalik omavalitsus võib kokku leppida ühe naabriga haridusteenuse osutamises ja maksta selle eest naaberomavalitsusele. Teise kohaliku omavalitsusega, kes on teisel pool naabriks, võib näiteks leppida kokku selles osas, et osutatakse tuletõrjeteenust. Ja ka selle eest makstakse. Niisugused kaubalis-rahalised suhted peaksid toimima ka omavalitsuste vahel ja seda tuleb võtta kui asjade loomulikku arengut. Enam ei pea kas kiriku või kõrtsi olemasolu määrama kohaliku omavalitsuse suuruse territoriaalses mõttes.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! See, et te olete Tallinna vastu, ei tähenda, et te peaksite siin Riigikogu saalis andma valeinformatsiooni. Kindlasti paat Peipsil ei lähe müügimaksu alla. Ja see, et te olete vastu sellele, et elementaarsed toiduained, näiteks leib-sai ja piimatooted, on ilma müügimaksuta, on teie valik. Eks on ka küsitav, miks käibemaksuerisust ei ole näiteks mähkmetele, aga ajalehtedele on – seda on küsitud ka enne mind. Aasta tagasi oli siin Riigikogus usaldushääletus. Omavalitsustelt võeti ära mitusada miljonit ja öeldi: enam ei pea hoolitsema lasteaedade ja noortespordi eest. Veidi hiljem tõsteti käibemaksu 2%, mis lõi omavalitsusi eriti valusalt. Kas te oskate öelda mingi tähtaja, millal te annate omavalitsustele tagasi raha, mis võeti ära lasteaedadelt ja noortespordilt? Ja kuidas teie arvates võiks käibemaksutõusu 2% omavalitsustele kompenseerida?

Riigi maksumaksjad maksavad makse riigikassasse ja Riigikogu saab ümber jaotada ainult seda, mida maksumaksja töökad käed riigikassasse kokku tassinud on. Ei Riigikogu ega Vabariigi Valitsus saa korda saata mingisugust imet. Kui vahendite hulk kogu maailma tabanud kriisi tõttu väheneb, siis tuleks sättida ka oma kulutamised vastavalt kahanenud sissetulekule. Minu meelest Eestis, Lätis ja Leedus on arusaam, et maailma on tabanud kriis, päris adekvaatselt jõudnud ka seadusandjate teadvusesse juba enam kui aasta tagasi. Reageering on nendes riikides olnud adekvaatne ja kiire. Paljudes teistes maades hakatakse alles praegu aru saama, et lõpmatuseni võlgu suurendades ei ole võimalik edasi elada – lihtsalt pole neid, kes valitsustele enam võlgu annaks. Kui maksutulud suurenevad, küllap siis ka kulude maht suureneb. Seda, et Eesti võiks hakata tulevikus valitsuse tasandil võlgu võtma, seda ma loomulikuks ei pea. Ka järgmises majandustsüklis tuleb koguda riigile piisavas mahus reserve, et ka uues tsüklis saabuv langusfaas saaks üle elatud suhteliselt väikeste valudega.
Mis puutub mähkmetesse, siis Euroopa Liidu direktiiv ei luba käibemaksuerisust mähkmetele. Ilmselt hea küsija seda ka teab, aga talle meeldib nagu NO99-le võrrelda mähkmeid ja ajalehti. Ajalehtedele käibemaksuerisust Euroopa Liidu direktiiv lubab.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Austatud peaminister! Te viitasite sellele, et teil on plaanis oluliselt piirata kohalike omavalitsuste õigust kehtestada kohalikke makse. Ja tänane uudis ongi, et valitsusliidu eestseisus langetaski sellise otsuse. Teie peaministrina minu teada kuulute liberaalsesse erakonda ja olete alati kaitsnud kohaliku omavalitsuse õigust ise otsustada, kui suur on tema territoorium ja kellega ta liitub ja kellega mitte. Kas see samm, mille te täna välja kuulutasite, ei ole oluline samm tsentraliseerimise suunas ja kuidas see sobib teie erakonna maailmavaatega?

Reformierakond on liberaalne erakond, aga liberaalne maailmavaade ei ole kunagi pidanud loomulikuks seda, et üks suur võib väiksemaid koorida, võib väiksematele ülekohut teha. Kui Tallinna linn tahab müügimaksu rakendada selliselt, et ta hakkab vaesemaid Eesti kohalikke omavalitsusi koorima, koondama maksuraha veelgi enamal määral Tallinnasse, siis sellele tuleb vastu seista. Kui Tallinna linn kavatseb müügimaksu rakendada nii, et ei ettevõtjatel ega tarbijatel pole mitte mingisugust arusaamist, mis on maksustatud ja mis pole maksustatud, siis sellist maksu ei saa minu meelest üks vastutustundega seadusandja lubada. Ma arvan, et niisugune müügimaks on kurjast ja see tuleb kaotada.
Ma täiendaksin ka vastust eelmisele küsimusele. Hea Riigikogu liige esipingist rääkis küllalt valjult, et siiski mähkmetele justkui võiks käibemaksuerandit lubada. Vastus on väga ühemõtteliselt eitav. Eesti suhtes algatati rikkumismenetlus ja me jäime tublisti hiljaks meile tehtud ettekirjutuste täitmisega. Paraku see ei sõltu meie tahtest, kas käibemaksu soodusmäär rakendub mähkmetele või mitte. See on meie eest juba ära otsustatud.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Härra peaminister! Ikka ja jälle ja igal pool, nii pressis kui ka infotunnis, peame kuulma kõikvõimalikku sõnavahetust Tallinna müügimaksu teemal. Samas ei erine see 1% suurune müügimaks tegelikult käibemaksust millegi muu võrra kui selle võrra, et sellega ei maksustata mitte kõiki kaupu. Samas valitsus kehtestas neli päeva enne kehtima hakkamist 2% käibemaksu, lõputult on tõstetud aktsiise ja kehtestatud elektriaktsiis, mida varem üldse ei olnud, gaasiaktsiisi on tõstetud. Huvitav, et ilkudes Tallinna linna kallal pole tähele pandud, et valitsus ainult maksude tõstmisega on tegelnudki. Ja kui linn nüüd ühe maksu kehtestab, et oma olukorda veidigi parandada peale vahendite äravõtmist, siis on sellest nii suur pahandus. Kas te ei ole märganud, et valitsus on kordades rohkem makse tõstnud?

Jah, vastab tõele, et valitsus ehk siis Riigikogu on tõstnud nii käibemaksu määra kui ka aktsiisimäärasid, mis kehtivad alkohoolsetele jookidele, tubakale ja kütusele. Kuid ma ei ole kindlasti nõus teie määratlusega, et valitsus on seda teinud lõputult. Ei, lõpp on teie endi poolt väga selgelt fikseeritud, maksumäärad on konkreetsed ja kõigile arusaadavad. See, milleks maksuraha kasutatakse, on ka maksumaksjatele arusaadav ja valdavale osale Riigikogu liikmetest samuti arusaadav. Viimasel ajal on räägitud suurest lõhest sotsiaalmaksu laekumise ja pensionide summa vahel. Olgu teile öeldud, et ka käibemaksust läheb teatud osa – ja päris arvestatav osa – selleks, et pensionäridele saaks pensionid välja maksta. Sellel maksutõusul on väga konkreetsed eesmärgid. Kuidas aga rakendub Tallinna müügimaks, sellest ei saa praegu mitte keegi aru – ei need, kes tolle maksu peavad kinni maksma seal kassaleti ees, ega need, kes leti taga seda maksu koguma peaksid. Ei saa sellest aru ka maksuhaldur. Ma väidan, et sellest ei saa aru ka Tallinna Linnavalitsus. Ning kuhu see raha kulub, on hoopis müstika – sellest ei saa mitte keegi aru.

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Austatud peaminister! Kuna lastekaupade käibemaksuerisuse teemal te viitasite minule, siis ma tahan täpsustuseks öelda, et see erisus on olemas, aga see erisus kehtestati mõnes riigis liitumisläbirääkimiste käigus. Uute käibemaksuerisuste kehtestamine on loomulikult välistatud. Sellise märkuse soovisin teha.

Palun nüüd ikkagi küsimusi!

Küsimust ei olnud. Ma viitasin lihtsalt rikkumismenetlusele, mis Eesti suhtes algatati, ja kuna ma ilma küsimata sellele viitasin, siis järgnes ka reaktsioon ilma küsimuseta. Probleeme pole.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea peaminister! Kuulan teid ja püüan olla igatepidi erapooletu, aga mulle on jäänud mulje, et kui te räägite riigimaksude tõstmisest, siis on see teie kinnitusel riigi ja rahva hüvanguks vajalik, aga kui omavalitsus kehtestab makse, siis on see rahva koorimine. Mulle jäi säärane mulje. Kas te nii mõtletegi?

Jah, nii ma mõtlengi! Kui Tallinna linn kavatseb kehtestada maksu poolele Eestile, siis see on Eesti vaesema osa koorimine. Täpselt nii ma just mõtlengi. Tõtt-öelda ei ole ma siiani aru saanud näiteks Tallinna vee hinna kujundamisest, mida Keskerakond lubas kangesti kontrolli all hoida. Aga kuidas on see vee hind kontrolli all, kui Tallinna linnas küsitakse tööstustarbijalt 72 krooni kuupmeetri eest? Sõbrad, Tartus on see hind 24 krooni kuupmeetri eest absoluutselt kõigile – nii tööstustarbijatele kui ka eraisikutele. Mis kulupõhisest hinnakujundusest saab Tallinna linna puhul rääkida!? Minu silmis on Tallinna tööstustarbijate vee hinna puhul tegemist ettevõtjaid diskrimineeriva maksuga, sest ka kõik ülejäänud Eesti elanikud, kes ostavad mõnd Tallinnas tehtud toodet, mille tootmiseks on kasutatud vett, peavad sisuliselt maksma täiesti põhiseadusvastast ja seadusvastast veemaksu Tallinna linnale. Miks? Ja miks lubada nüüd järjekordset Tallinna-keskset maksu, mida kogutakse ka teistelt Eestimaa elanikelt? Tallinna müügimaks ei tähenda hinnatõusu mitte ainult Tallinna linnas, vaid see tähendab hinnatõusu kogu Eestis. Minu arust pole see õiglane. Solidaarsus, õiglus tähendab minu arvates seda, et need, kellel on rohkem, jagavad seda, mis neil on, nendega, kellel on vähem. Praegu tahetakse kasutada jõupositsiooni selleks, et võtta nendelt, kellel on vähem, ja kasutada seda raha mingitel väga ebamäärastel eesmärkidel, põhiliselt propagandakuludeks.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra peaminister! Te räägite Tallinna vee hinna kujundamisest. Ma lihtsalt küsin: kas teile ei meenu, et pealinna vee hinna kujundamise skeemi vundament pandi paika siis, kui Reformierakond valitses Tallinna linna?

Vaat ei meenu! Mitte kuidagi ei saa mulle meenuda selline totter hinnakujundus, nagu praegu Tallinnas kehtestatud on. Ma loodan, et kui ükskord ometi monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu saab seaduseks, siis kaob niisugune hindadega diskrimineerimine ära, sest see ei ole ühe kohaliku omavalitsuse sisene küsimus. Minu hinnangul on tõesti tegemist diskrimineeriva ja ebaseadusliku maksuga, mida ühes linnas korjatakse ka teiste Eestimaa elanike taskust.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud peaminister! Te siin toote esile Tallinna vee hinda ja kinnitate, et see on diskrimineeriv. Aga minule kui tavatarbijale jääb ka mõistetamatuks, mis toimub Eesti Energia hindadega viimasel ajal. On kuulda, et nüüd suvel tõstab Eesti Energia jälle hinda 3%. Kas teie peaministrina saate aru, mis toimub Eesti Energias hindadega? Minu arust on see diskrimineeriv.

Mina saan küll aru, mis Eesti Energias hindadega toimub. Selles olen ma veendunud, et Konkurentsiamet kujundab Eestis elektrienergia hinda läbipaistavalt ja kõik, kes süveneda tahavad, saavad sellest aru, kuidas see hind kujuneb. Kuid kui eratarbijale viiakse vesi kohale suhteliselt väikese läbimõõduga toru kaudu ja need distantsid võivad päris pikad olla, kuhu see vesi toimetatakse, siis tööstustarbijale viiakse vesi tootmispaika mööda jämedat toru. Iga inimene peaks aru saama, et hulgitarbimisel tuleb omahind märksa odavam kui jaetarbimisel. Millegipärast Tallinnas on risti vastupidi: need, kellele sisuliselt kapillaare mööda veetakse vesi korterisse, maksavad vähem (aga siiski ebaloomulikult palju, võrreldes muu Eestiga) kui need, kelleni vesi toimetatakse mööda üht jämedat toru tootmishoonesse. See on hinnadiskriminatsioon – sellisel hinnakujundusel ei ole kulupõhisusega mitte mingisugust pistmist. Ma loodan, et kunagi, kui ka vee hinna kujundamine läheb Konkurentsiameti pädevusse, niisugune hinnadiskriminatsioon kaob.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Ma arvan, et Riigikohus langetas otsuse väga tõsisel teemal ja püstitas sellega väga tõsise ülesande. Seetõttu me esitasimegi oma arupärimise. Paraku läks selle arupärimise käigus siin saalis lahti tavaline poleemika: kes võitis Riigikohtu otsusest, kes kaotas, kes viskas kolmese, kes tabas kahest vabaviskest ühe – hakkasime jälle punkte lugema. Ma tahan arupärijate nimel öelda, et meid see punktilugemine üldse ei huvita.
Kõnealune Riigikohtu otsus on selles mõttes tõsine, et see tähendab tegelikult haldusreformi algust. Vabandust, aga mitte see pole tähtis, mitu omavalitsust meil on või kust need piirikesed jooksevad ja kes kus elanikuna kirja läheb. Tähtis on selgus, kes kus mida peab tegema ja kes selle eest maksab. See on haldusreformi algus. Oma arupärimise peale me saime teada ainult niipalju, et alles 30. juuniks valmib loetelu. Hea küll, ju ei jõudnud varem. Saime teada seda, et täna veel me ei tea, mis seadusi on vaja muuta. Saime teada seda, et loodetakse asi järgmise aasta riigieelarve arutelu käigus ära lahendada. Tore seegi. Aga lootsime tõesti, et 16. märtsil langetatud Riigikohtu otsus leiab valitsuse tõsisemat tähelepanu. Ausalt öeldes on minu meelest isegi imelik, et nii pikk tähtaeg anti.
Nii et punktilugemist siin teha ei ole vaja. Tegemist on tõsise tööga, sest niikaua, kuni ei ole selge, kes kus mida tegema peab ja kes selle eest ka maksma peab, on kõige hullem see, et inimesed jäävad ilma avaliku teenuseta, mida ta justkui seaduse järgi saama peab, aga mis temani mitte kuidagi ei jõua. See on selle asja kõige suurem viga.
Aga kui te juba otsustasite siin punkte lugeda, kolmeseid ja kaheseid visata ja vabaviskeid mööda, siis too valitsuskoalitsiooni nõukogu või kelle iganes otsus müügimaksu kohta, millest peaminister rääkis, on puhas poliitpropaganda. Head sõbrad! Kui te oleksite tahtnud seda seadust muuta, siis teil oli pool aastat aega seda eelnõu esitada. Nüüd te valisite küll kõige sobilikuma aja: üks päev enne seda, kui müügimaks kehtima hakkab. See ei ole tõsine jutt! Ma loodan, et rahandusminister Jürgen Ligi, kellel jätkub mõistust, suudab ka valitsuskoalitsiooni nõukogule mõistuse pähe panna.

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun, härra peaminister!

Austatud eesistuja! Head arupärijad! Täna otsustasid Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Reformierakonna fraktsioon, et nad algatavad seaduseelnõu müügimaksu ja paadimaksu kaotamiseks. Aga muidugi ei kavatseta müügimaksu ja paadimaksu kaotada tagantjärele või eelarveaasta keskel. Hea arupärija teab ka ilma minupoolse meeldetuletuseta seda, et kui keskvalitsus või seadusandja otsustab ühe maksu kaotada eelarveaasta keskel, siis ta peab teistest tuludest kohalikule omavalitsusele saamata jäänud maksutulu korvama.
Võib-olla nii käpardlikul müügimaksu rakendamisel oligi ainult see eesmärk, et loodeti, et valitsus lõpetab varases staadiumis müügimaksu korjamise ära ja annab teiste, Misso ja Võru ja Valga maksumaksjate rahakotist Tallinna linnale mingisuguse kompensatsiooni. Seda ei juhtu. Aga 1. jaanuarist 2011 peavad minu kõige parema arusaamise järgi müügimaks ja paadimaks kaduma.
Nüüd haldusreformist ja sellest, kas Riigikohtu lahend on aluseks haldusreformile või mitte. Ma hindan seda Riigikohtu lahendit kõrgelt. Nagu Riigikohtule omane on, taotleb ta suuremat selgust ja paremat kontrollitavust. Ja selles osas ei ole Riigikohtule mitte kellelgi mitte midagi ette heita. Riigikohus jätab suurema selguse ja parema kontrollitavuse tagamise puhtalt seadusandja otsustada. Kas see tulevikus hakkab tuginema halduslepingutele või koostatakse mingisugune konkreetne ülesannete loetelu ühes teenuste standardite kinnitamisega, seda Riigikohus ei ütle. See saab olema väga loominguline töö ja selle töö järele on kindlasti ka vajadus. Aga see töö, kui seda väga korralikult tahta teha, vältab aastaid, isegi aastakümneid.
Kui nüüd seda lahendit tõlgendada täht-tähelt, nagu mõned opositsioonipoliitikud on püüdnud teha, ehk kui igale riigi antud funktsioonile panna hinnasilt külge, siis see lahend viiks küll Eesti tagasi külanõukogude aegadesse. Minu arvates valitsus ja ka Riigikogu nii praegune kui ka tulevased koosseisud seda teed ei lähe. Kindlasti ei hakka Eestis nii olema, et kohalikes omavalitsustes on teatud ametnikud, kes täidavad seal riigi funktsioone ja kellele kohalike omavalitsuste volikogu seisukohad korda ei lähe. Sellist lahendust Vabariigi Valitsus kunagi välja ei paku ja ma usun, et Riigikogu omal initsiatiivil ka niisugust lahendust koostama ei hakka. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Helle Kalda, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Nikolai Põdramäe ja Evelyn Sepa tänavu 19. aprillil esitatud arupärimine Eesti elanikkonna vaesuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Ma tutvustan teile Keskerakonna fraktsiooni arupärimist, mis on suunatud härra Andrus Ansipile ja mis taas puudutab Eesti elanikkonna vaesuse temaatikat. Me teame, et Eesti inimeste enda hinnangul elab vaesuses praegu 158 000 inimest ja mõningates raskustes 375 000 inimest. Seejuures ma usun, et inimestele meeldib ikka end veidi paremini näidata ja olla positiivne, nii et tegelikult on vaesuses elavaid inimesi kardetavasti palju rohkem. Kõige enam ohustab vaesus kindlasti naisi, eriti üksikuid ühe või mitme lapsega emasid. Teame ka, et sotsiaalkulutused moodustavad Eestis 12% SKT-st ja et see on väga palju madalam näitaja kui teistes riikides. Euroopa Liidu keskmine on 27%, OECD maades veidi vähem.
Meil on siin esitatud mitu küsimust ja kuna üks kuukene või rohkem on arupärimise esitamisest juba mööda läinud, siis võib-olla härra peaminister vastab sellele arupärimisele ka OECD raporti kontekstis, kus on väga selgelt öeldud, et Eesti peab pöörama rohkem tähelepanu vaesuse vähendamisele ja suurendama toetusi. Nii et palun!

Aitäh, kolleeg Marika Tuus! Palun teid, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas Teie näete olukorda, kus Eesti on jõudnud Euroopa viie rikkama riigi hulka? Kas sellisel juhul ei ole Eestis allpool vaesuspiiri elavaid inimesi või on rikkus koondunud vaid väheste isikute kätte?" Vastan kannatlikult: majanduskasv ja inimeste heaolu ei ole vastandlikud väärtused. Eesti viimase kümne aasta kogemused näitavad seda väga selgelt. Nagu ma olen rääkinud teile siitsamast kõnepuldist varemgi: aastal 2000 oli ülemise tulukvintiili ehk kõige suuremat tulu saava 20% elanike ja kõige väiksema tulukvintiili suhe 6,3. Toona olime selle näitajaga Euroopa Liidus kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riik. Aastal 2008 oli see suhe 5,0 ja selle näitajaga olime tõusnud Euroopa Liidu keskmiseks. Sama kõneleb meile ka Gini koefitsient. Eesti on kõige kiiremini võrdsustunud tuludega riik Euroopa Liidus. Kui tulude jaotumise võrdsustamise trend Eestis jätkub, siis me ilmselt liigume oma võrdsustumisega Põhjamaade tasemele, samal ajal kui Euroopa Liidu trend on tulude ebavõrdsuse suurenemisele. Eesti on vastupidises suunas liikujate ehk suurema võrdsuse suunas liikujate hulgas kõige edukam olnud. Seega võib viimase kümne aasta kogemuse põhjal tuleviku kohta öelda, et mida tugevamaks kasvab meie majandus, seda laiapõhjalisemalt saab olema jaotatud jõukus Eesti inimeste vahel.
Teine küsimus: "Kas Eesti peaks eeskuju võtma vaesuskriisi likvideerimisel teistelt Euroopa riikidelt, kus sellega juba aktiivselt tegeldakse, või ei näe Te seda probleemse küsimusena?"  Vaesus mõjutab osa inimrühmi teistest rohkem. Kuna peamine võimalus vaesust vältida on tööd teha ja kindlat sissetulekut saada, siis ohustab vaesus eelkõige mittetöötavaid ja väikese sissetulekuga inimesi. Ebakindlamas olukorras on ka need, kelle heaolu sõltub teistest inimestest või sotsiaalsetest siiretest: lapsed, puudega inimesed ja pensionärid. Eurostati andmetel elab Eestis 39% 65-aastastest ja vanematest elanikest vaesusriskis. Euroopa Liidus oleme selle näitajaga häbiväärsel tagantpoolt kolmandal kohal, edestame vaid Lätit ja Küprost. Üksi elavatest pensionäridest elab 80% vaesusriskis.
Just nendel kaalutlustel otsustas valitsus tõsta pensione ka kriisiajal, 2009. aasta aprillis. Pensionide tõstmine on otsene vahend vaesusega võitlemiseks. Samuti on valitsus oluliselt panustanud tööturumeetmetesse: sel aastal neli miljardit krooni. See on kordades rohkem kui kunagi varem. Ka kasvasid riigieelarves kulutused haridusele, mis on seni teadaolevalt parim relv vaesuse vastu.
Kolmas küsimus: "Millised on Vabariigi Valitsuse hinnangul vaesuskriisi ohud?" Vaesust mõõdetakse tavaliselt kas absoluutsena või suhtelisena. Suhtelise vaesuse annab võrdlus teistega, aluseks on sissetuleku suurus võrdluses keskmise palgaga. Absoluutse vaesuse piir määratakse eksperdihinnangutega kui väikseim vajalik rahasumma esmaste vajaduste rahuldamiseks. Absoluutne vaesus oli Eestis 2000. aastal 26,1%, aastaks 2007 oli see vähenenud tervelt neli korda: 6,6%-ni. Kinnitan, et valitsus, eelkõige sotsiaalministri isikus, peab väga tähtsaks võitlemist vaesusega.
Neljas küsimus: "Kuidas on mõjunud kõige vaesemale töötajaskonnale raskel ajal tehtud muudatused ja kärped?" Kindlasti olete märganud, et väga paljudes riikides räägitakse alles praegu vajadusest kärpida riigi kulusid. See on nendes riikides möödapääsmatu, sest igavesti võlgu elada ei saa. Eesti suutis väga kiiresti kriisile reageerida ja võtta vastu vajalikud otsused. Tänu sellele väljub Eesti kriisist ka kiiremini ja tugevamana kui riigid, kes neid otsuseid ei teinud. Võib üpris kindlalt väita, et kiire reageerimine kriisile päästis Eesti veel valusamatest otsustest tulevikus. Kui kõnelda veel kord pensionäridest, siis pensionitõus kindlasti vaesusriskis elavate inimeste arvu vähendas.
Viies küsimus: "Milliseid lahendusi näeb Vabariigi Valitsus vaesuskriisi leevendamisel (eelkõige naiste osas)?" Vaesuse leevendamisel ehk juba vaesuses elavate inimeste abistamisel on määravad tööturu- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus ning vajadusel rahaliste toetuste maksmine. Meetmed peavad soodustama uuesti tööturule sisenemist, mitte tööturult kõrvalejäämist. Inimestel ei tohi tekkida soovi jäädagi toetustest elama ning mitte uuesti tööle minna. Seetõttu on esmatähtsad tööturuteenused, mis aitavad inimesel aktiivne püsida ning võimalikult kiiresti tööle minna. Tänavu panustab riik läbi aegade suurima summa töötuse leevendamiseks: nagu ma juba mainisin, on see summa 4 miljardit krooni.
Euroopa Sotsiaalfondi avatud taotlusvoorude raames toetatakse projekte hoolduskoormusega inimeste, st enamjaolt naiste tööturule sisenemiseks, seal osalemise toetamiseks ja tööturult väljalangemise ennetamiseks, samuti nõustamisteenuste pakkumiseks sotsiaalsete või majanduslike toimetulekuprobleemidega inimestele ja nende peredele.
Nii Eesti kui teiste riikide kogemused möödunud kriisist näitavad, et kriisi sotsiaalsed mõjud on pikaajalised ning nende leevendamisega tuleb tegelda ka peale majanduskriisi lõppemist. Selleks on Sotsiaalministeeriumi arengukavas aastateks 2011–2014 kavandatud meetmed inimeste majandusliku ja sotsiaalse toimetuleku toetamiseks ning laste ja perede heaolu suurendamiseks. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Lugupeetud peaminister! Nagu me teame, on viimase aja trend olnud töötuse kasv, seejuures ka väga pikaajaliste töötute arvu suur kasv. See on viinud selleni, millest kõik sotsiaalteadlased räägivad: selleni, et vaesusrisk on suurenenud juba alates eelmisest aastast. Midagi pole teha, üks riigi võimalus neid inimesi aidata on maksta toimetulekutoetust. Sellest on ka siin saalis väga palju juttu olnud, et toimetulekupiir on meil siiski liiga madal. Ja teiselt poolt leitakse, et ka töötutoetus on Eestis liiga väike. Seda väidavad nii teadlased kui ka poliitikud siin saalis. Mul ongi konkreetne küsimus: kas töötutoetuse määra või toimetulekupiiri on plaanis järgmise aasta algusest tõsta? Ma tean, et sotsiaalminister ja ministeerium on seda taotlenud. Kas teie toetate töötutoetuse määra tõstmist?

Enne, kui asja on arutatud, ei kipu ma oma seisukohta välja ütlema. Näiteks seesama töötutoetuse tõstmine on väga põhjalikku analüüsi nõudev otsus. Kuid ma kaldun tõesti sinnapoole, et töötutoetuse määra tuleks tõsta. See tähendaks seda, et inimesed ei saaks enam sellises mahus toimetulekutoetust, nad saaksid otse töötutoetust ja peaksid selleks töötukassaga rohkem suhtlema. Seega nende sissetulek oleks seotud institutsiooniga, kellest võib sõltuda ka nende tööleminek.
Kõnealune OECD ettepanek võiks leida kiires korras tõsist analüüsi ja kaalumist ning miks mitte ka rakendamist. Aga ma ei ruttaks spetsialistidest ette. OECD on teinud Eesti kohta väga põhjaliku raporti ja mul on tõesti kahju, et seda on kasutatud ka kuidagi vildakalt – mingid lausejupid on kontekstist välja rebitud ja esile toodud. Tegemist on väga hea sisulise dokumendiga, milles on küll ja küll mõtteainet tulevikuks. Ühe vaesuse vähendamise allikana näevad nad näiteks töötuskindlustushüvitise maksimummäära vähendamise kolmelt keskmiselt kuupalgalt kahe keskmise kuupalgani ja siis võiks tänu sellele vabanevat raha kasutada vaesuse vähendamiseks. Selles ulatuslikus dokumendis on väga palju selliseid ettepanekuid, mille rakendamist tasub tõsiselt kaaluda ja kaalumise järel miks mitte ka rakendada, kui meiegi jõuame samasuguste tulemusteni.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Hea peaminister! Te toote siin näiteks arve aastast 2007. Aga siis ei olnud meil töötus 20%, nagu see on praegu. Vahepealse ajaga on meil toimetulekutoetused kahekordistunud, aga ikkagi toob OECD välja väga palju negatiivseid tendentse, millele me peame tähelepanu pöörama. Miks meie inimesed siis vaesemaks jäävad? Sest me oleme lõputult tõstnud mootorikütuse, elektri ja gaasi aktsiisi ning käibemaksu. Me oleme suurendanud riigilõive isegi sellisel määral, et inimesed ei saa enam kohtusse pöörduda. Kas see teie meelest ei ole avaldanud mingit mõju inimeste elule? Minu meelest on selgelt näha, kus rahvas on järjest enam vaeseks jäänud. Kui te Eestis ringi liigute, siis vaadake ka selle pilguga!

Ja palun, mis oli teie küsimus? Tänu aktsiiside tõstmisele on vaesem elanikkond riigi käest täiendavat abi saanud. Riik saab abistada ikka nende vahenditega, mis tema käsutuses on, ja selleks ju aktsiise tõstetigi, et vaeste abistamiseks rohkem raha oleks. Kui te seda OECD analüüsi tõsiselt analüüsiksite, siis te kindlasti leiaksite, et seal tuuakse esile ka väga paljud positiivsed tendentsid Eestis. Näiteks on Eesti riik valmistunud elanikkonna vananemiseks paremini kui väga paljud teised OECD liikmesriigid, ja seda juba enne seda, kui me pensionile jäämise iga otsustasime tõsta. Selles analüüsis on väga palju positiivset esile toodud. Ja needsamad pensionide tõstmised kriisi ajal on kindlasti sellised sammud, mis otseselt võitlevad vaesuse vastu ja aitavad hoida ühiskonnas selle toimimiseks vajalikku sidusust. Viitaksin delikaatselt, et selle OECD analüüsi puhul on tegemist mahuka dokumendiga, millega igal Riigikogu liikmel ja igal valitsusliikmel kindlasti tasub tutvuda.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Kuu aega tagasi avalikustati arv, kui paljud elavad Eestis vaesuspiiril ja allpool seda: see oli 19,5%. Seega oli kuu tagasi vaene iga viies elanik Eestis. Muidugi, riik aitab – kõik räägivad sellest ja teiste seas ka teie räägite sellest. Aga abi on piiratud nii rahaliselt kui ajaliselt. Kui vaadata piirkondlikult, siis näiteks Ida-Virumaal on vaeste osakaal suuremgi kui iga viies või iga neljas elanik. Kuidas ikkagi saaks neid inimesi aidata, kui töökohti ei ole ja riigi abi on juba lõppenud?

Seda, et abi on lõppenud, ei saa ükski töötu inimene väita, sest töötutoetust makstakse ikka. Ja kui ka töötutoetust millegipärast enam ei peaks saama, siis saadakse kindlasti toimetulekutoetust. Riigi abi ei lõpe kunagi. Aga jah, sellel abil on väga selged piirid, kui suures ulatuses on Eesti riigi maksumaksjad võimelised abistama neid, kellele abi hädasti vaja läheb.
Nagu ma juba nimetasin, tulude jaotumise ebaühtluse vähenemine on Eestis viimasel kümnendil väga kiire olnud. Euroopa Liidu üldine trend on vastupidine ehk siis tulude jaotumise ebaühtluse süvenemine. Eesti on liikunud tulude jaotumise võrdsustumise suunas ja selle liikumise kiirus on Eestis Euroopa Liidu suurim. Veel kord: kui 2000. aastal oli ülemise tulukvintiili ehk kõige suuremat sissetulekut saava 20% elanikkonna ja alumise tulukvintiili erinevus 6,3 korda, siis praeguseks on see 5,0 korda. Ja see 5,0 on täpselt Euroopa Liidu keskmine.
Kui vaadata suhtelise vaesuse määra, siis ka siit tulpdiagrammilt nähtub Eesti koht Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas: see on siin oranži värvi ja jälle me oleme Euroopa Liidu keskmiste hulgas. Isegi Põhjamaades on tulude jaotumise ebaühtlus viimase kümnendi jooksul süvenenud. Tõsi, Soome ja Rootsi puhul on tegemist pigem hälvetega, väikeste kõikumistega. Aga siiski me saame rääkida üleüldisest tulude jaotumise ebaühtluse süvenemise tendentsist, mitte võrdsustumise tendentsist, mis Eestile omane on. Seega ei maksa Eesti Riigikogu ja valitsuse tegevuse suhtes ülemäära kriitiline olla ja väita, et me oleme kõike valesti teinud. Vastupidi, tulud on hakanud Eestis võrdsemalt jaotuma, ka on need Eestis aastakümne jooksul kasvanud.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea peaminister! Kui praegused tööpuuduse leevendamise meetmed, mis on ka vaesuse leevendamise meetmed, jätkuvad samas mahus ja samas ulatuses, siis kui pikalt Eesti riigi eelarve meie stabiilset ja vähe kahanevat tööpuudust välja kannatab?

Töötukassal on  praegu päris head reservid ja tööpuuduse kasv on lõppenud. Ma loodan, et jäädavalt lõppenud! Kahel viimasel kuul on tööpuudus Eestis vähenenud, trend on hea ja töötukassal on endiselt olemas piisavalt suured reservid ka ootamatute arengute tarvis. Meie kulud ja tulud on praegu riigi tasandil võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega suhteliselt heas tasakaalus. Möödunud aastal oli Eesti defitsiit 1,7% sisemajanduse kogutoodangust ja see oli suuruselt kolmas defitsiit Euroopa Liidus Rootsi ja Luksemburgi järel. Aga defitsiit on siiski defitsiit ja kui me räägime defitsiidist 1,7% SKT-st või 2% SKT-st, siis me räägime riigieelarve puhul suurusjärgust 4 miljardit krooni. Meil on praegu valitsussektori reservides 25 miljardit krooni. Ma usun, et selles majandustsükli langusfaasis me kõiki oma headel aastatel kogutud reserve ära ei kuluta, aga õppetund järgmiseks majandustsükli tõusufaasiks peab olema kindlasti see, et reservide kogumine on ühele väikesele riigile hädavajalik. Need reservid on Eestit väga hästi aidanud. Nendes riikides, kus reserve pole kogutud, on tulnud laenuressursi eest maksta väga kallist hinda: intressidena 9% aastas, ühe riigi puhul küsiti isegi 19% ja siis 23% aastas intressidena. Eesti teenis aga möödunud aastal oma reservide paigutuselt 1,1 miljardit krooni.
Nii et jah, kriisi ajaks reserve jätkub, nendega kergekäeliselt ümber käia aga ei tohi. Järgmises majandustsükli tõusufaasis kindlasti tuleb pöörata veelgi tõsisemat tähelepanu reservide kogumisele.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra peaminister! Siiani on Eesti poliitikutest püha mehe austav nimi antud ainult ühele: Edgar Savisaarele, keda te loodetavasti tänase sünnipäeva puhul juba õnnitleda olete jõudnud. Mulle aga tundub, et te tahate tema seda kõrget staatust omale näpata. Te olete Riigikogus sisse võtnud nagu püha vaimu positsiooni. Ükskõik, mida ka ei küsita, kõik on valesti, see saal ei saa millestki aru, ajakirjandus tõlgendab rahvusvahelisi uurimusi valesti, OECD analüüse me tõlgendada ei oska jne, jne. Ma mäletan, kuidas te väitsite, et ka inimarengu aruannet me ei suuda lugeda ja et me ei ole sellest aru saanud. Kuidas selline enesekindlus teil nii kindlalt veres on, kui me samal ajal riigi arengu kohta midagi väga head ju öelda ei saa?

Eks see enesekindlus, kui ta olemas on, tuleb sellest, et mina olen neid materjale lugenud, mida ma tsiteerin ja millele ma viitan. Tihtipeale mõned head pärijad ei ole neid materjale isegi kaugelt näinud, mida nad arvavad end tsiteerivat ja tundvat. Eks sealt see enesekindlus tule. Kui ma räägin inimarengu aruandest, siis ma olen ta sõna-sõnalt, täht-tähelt, number-numbrilt läbi lugenud ja ma tean, mida ma väidan. Tihtipeale inimesed, kes sellest väärt kogumikust kõnelevad, pole isegi selle kogumiku kaasi näinud. Eks sealt see enesekindlus tule. Aga Edgar Savisaarele palju päikest päevadesse, tervist, rikkust ja elulusti! Palju õnne!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Nüüd avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Head siinviibijad! Ma pole ammu peaministri suust nii demagoogilist juttu kuulnud kui täna. Selgituseks niipalju, et arenenud tööstusriike ühendava majandus- ja arenguorganisatsiooni OECD hiljuti Eesti kohta tehtud väga põhjalik analüüs ütleb väga selgelt, et Eesti peab pöörama enam tähelepanu vaesuse vähendamisele. Raporti põhisõnum on, et Eestit ohustab suur vaesusoht. Nimelt märkisid eksperdid, et 61% töötutest ja 43% pensionäridest elab Eestis vaesuses. Ja kuna analüüs puudutab varasemat aega, mitte tänast päeva, siis võib vaid oletada, kui ulatuslik on vaesus töötute hulgas praegu, mil Statistikaameti andmetel on Eestis 137 000 inimest tööta ehk töötuse protsent on peaaegu 20. Selle üle imestavad isegi praegused ministrid. 51 000 inimest Eestimaal on tööta olnud üle aasta ja 18 000 inimest koguni üle kahe aasta. Muide, ainuüksi registreeritud töötutest ehk nendest, kes end veel registris hoiavad ja keda pole sanktsioonidega töötu staatusest ilma jäetud, on pea pooled sellised, kes ei saa enam töötutoetust ja elavad tuhandekroonisest toimetulekutoetusest. Need on ju tegelikult väga vaesed inimesed.
OECD töösuhete ja sotsiaalküsimuste komitee direktor John Martin hurjutas meid koguni pressikonverentsil, et me peaksime ikkagi realistid olema ja töötuse küsimusega hoopis rohkem tegelema, sest meil võib kuluda kümme aastat, et tööpuudus likvideerida. Raportis tehti ettepanek kohe tõsta miinimumpensioni ja esimese samba pensionide kindlaksmääratud osa. Nimelt toonitasid eksperdid, et lõhe miinimumpensioni ja kõrgemat pensioni saavate inimeste vahel on väga suur, ja leiti, et seda süsteemi tuleks kohe muuta. Nii palju siis lõhedest. Veel soovitas raport kohe vanemahüvitise ülempiiri alandada ja suurendada sotsiaaltoetusi, eelkõige töötu abiraha. Nimelt märgiti, et kui Euroopa riikides kulub sotsiaaltoetusteks keskmiselt 27% SKT-st ja OECD riikides umbes 20%, siis Eestis on see näitaja 12%. Meist vähem kulutavad, nagu näiteks oli toodud, Mehhiko ja Kuuba. Ning ka sellest vähesest, nendest toetustest 39% läheb jõukamatele. Ja mis veel hullem: 59% pere- ja lastetoetustest läheb rikastele. Silmas on peetud just vanemahüvitist. Raportis on öeldud, et kõrge vanemahüvitise saajad tuleb viia väiksema raha peale ja et vanemapalga lage tuleks kohe alandada.
Muide, ka väga paljud teised uuringud – kas või inimarengu aruanne või WHO, Maailma Terviseorganisatsiooni väga põhjalikud uuringud, mida on ligi aasta tehtud – on näidanud, et lõhe on Eestis väga suur. Vaesematele ei ole tervishoid kättesaadav. Näiteks hambaravi tuleb meil ju tööealistel 100% omal kinni maksta, arstirohud on pensionäridele ülikallid – selle tõid välja ka WHO eksperdid –, hooldus- ja taastusravi eest tasumine käib üle jõu. Seda rida võiks muidugi jätkata. Ma arvan, et tegelikult kõik see kärpimine, need korduvad aktsiiside, käibemaksude ja riigilõivude tõstmised, mida me oleme nii palju teinud – kui me seda kõike silmas peame, siis see 5%-line pensionitõus, mida peaminister väga rõhutab, on tegelikult ju regressiivne. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Kadri Simsoni, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Nelli Privalova, Valeri Korbi, Jaak Aabi ja Nikolai Põdramäe tänavu 22. aprillil esitatud arupärimine pensionide vähendamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Lugupeetud peaminister! Arupärimine on teile ja mul on selle üle hea meel. Eelkõneleja Marika Tuus minu meelest tõestas, et me ikka oleme neid uurimusi lugenud, mille kohta te väitsite, et me ei tea neist midagi ja vaatame neist kaugelt mööda. Ta oma sõnavõtus praegu siiski tõestas, et te suhtute meie arupärimistesse pealiskaudselt ja kasutate neid n-ö negatiivse propagandana. Minul on küsimus reformierakondlaste soovi kohta vähendada pensione. Me oleme näinud ja kuulnud ning siinsamas saalis seda kõike teiega koos arutanud, et Vabariigi Valitsuse juhtimisel on ühiskonnas aastate jooksul ebakindlust külvatud. Tõstetud on kaudseid makse, tõstetud on pensioniiga, on vähenenud inimeste sissetulekud, teise samba toetamine valitsuse poolt on peatatud.
Minister Ligi ütles, et pensionireform tuleks üldse likvideerida. See oli minu meelest eelmise nädala uudis. Tänane uudis on see, et kõik pensionifondid on raskes miinuses. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ja sellele lisaks veel tuleb selline uudis Valga linnapealt, teie erakonna liikmelt Ivar Undilt, et üleüldse oleks vaja pensione vähendada, kuna Eesti riigi sissetulekutest ei piisa pensionide väljamaksmiseks. Ma tsiteerin tema sõnu kahes ajalehes, Postimehes ja Valgamaalases. Tsitaat on selline, härra peaminister: "Pole ühtegi selget argumenti, miks pensione vähendada ei tohi, kui maksutulud on vähenenud. Iga pere saab aru sellest, et kui perel on kulutada x summa raha ja kui see väheneb, siis laenuraha peal kaua vastu ei pea. Nii on ka riigiga: kui raha ei ole (Seda ütleb reformierakondlane. – H.L.), tuleb kokkuhoidlikumalt hakkama saada, seni kuni jälle on paremad ajad". Ja nüüd eriti tähtis lõik: "Seega on tegeldud probleemiga poolikult (Valitsuse poolt, peab ta silmas. – H.L.) ja ma ei saa oma koduparteid süüdistada selles, et nad soovivad ka järgmistel valimistel head tulemust saada". Tsitaadi lõpp.
Ja siit on mul küsimused, härra peaminister, kuidas te seda avaldust kommenteerite. Teile on trükitud ära meie konkreetsed küsimused ja paluks ka konkreetseid vastuseid. Te olete siitsamast puldist mitmeid kordi väitnud, et niikaua, kui teie olete peaminister, Eestis negatiivset eelarvet ei tule. Eestis on olnud kolm negatiivset eelarvet. Ja nii edasi ja nii edasi – ma ei hakka rohkem tooma näiteid teie lubaduste kohta, mida te pole täitnud.
Nendest väidetest ja Undi artiklitest pensioni teemal on jäänud mulje, et nendega tasandatakse pinda, et need käigud siiski ära teha ja pensione vähendada. Eks sisuliselt 5%-ne pensionitõus oligi vähendamine, sest elu on kallinenud mitmeid kordi rohkem, kui oli see pisikene pensionitõus. Siit siis meie küsimused. Olge kena, vastake neile.  Mina teie erakonnakaaslasele vastasin juba kolmes ajalehes: Valgamaalases, Lõunalehes ja Postimehes. Nüüd oleks hea kuulda, kas te saate nimetada ühe ajalise piiri, mis kuupäevani Eestis pensione ei vähendata? Aitäh!

Suur tänu! Palun teid, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas ja millal plaanib valitsus pensionide vähendamise kavaga tulla Riigikogu ette? Kas saate kinnitada, et pensionide vähendamist ei ole valitsus arutanud ega plaani seda ka teha?" Valitsus, mille peaminister mina olen, ei vähenda pensione – sellist plaani pole olnud ega saa olema ka tulevikus. Vastupidi: näiteks 2005. aastal oli Eesti keskmine vanaduspension 2302 krooni, alates 2009. aasta aprillist on see tõusnud 4723 kroonini. Aastatel 2005–2009 on pensioni tõstetud kokku tervelt seitsmel korral ja ma pean õigeks igaüht nendest pensionitõusudest.
Teine küsimus: "Kas Reformierakonda kuuluvad valitsusliikmed on arutanud pensionide vähendamise kava ning kui palju on valitsusse kuuluvaid Reformierakonna liikmeid, kes pooldavad pensionide vähendamist ning prognoosivad suurt pikaajaliste töötute hulka?"  Reformierakonda kuuluvad valitsusliikmed on rääkinud pingutustest, mida Keskerakond on teinud pensionäride hirmutamiseks. See teeb meile muret, kui üks erakond näeb järjekindlalt vaeva, et inimesi väljamõeldistega ähvardada. Mul on teile palve: ärge hirmutage Eesti pensionäre oma valedega! Pensione ei vähendata!
Kolmas küsimus: "Millal kavatseb valitsus korraldada Valgamaal infopäevi, et maandada antud artiklist tekkivaid ühiskondlikke pingeid?" Siinkohal sobib vastu küsida: millal kavatseb Keskerakond lõpetada pensionäride hirmutamise ja inimestes asjatute pingete tekitamise?
Neljas küsimus: "Kuidas hindate 19. aprillil ajakirjanduses avaldatud reformierakondlasest Valga linnapea seisukohti pensionide alandamise kohta?" Olen oma hinnangu öelnud ka varem. Vastavalt Eurostati andmetele elab Eestis koguni 39% 65-aastastest ja vanematest inimestest vaesusriskis. Ainuüksi see on piisav põhjus, miks peaks igale inimesele olema selge, et pensione alandada ei ole võimalik. Viimane kord, kui ma Riigikogu kõnepuldis samadele küsimustele vastasin, ei tulnud mul meelde Keskerakonna tipp-poliitiku nimi, kes möödunud aastal tegi ettepaneku pensione vähendada. See oli Gennadi Vihman. Ka temale kui Keskerakonna juhtivale poliitikule on mul sama sõnum: pensionide alandamine ei ole võimalik. Seda ei juhtu.

Aitäh, härra peaminister! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Lugupeetud peaminister! Jah, nii igasugused aruanded kui ka statistika räägivad selget keelt, et keskmine vanaduspension on viimastel aastatel päris palju tõusnud, ja seda tänu ühistele jõupingutustele ka meie kunagises ühises valitsuses, kus see oli just üks Keskerakonna nõutud punkt koalitsioonilepingus. Samas teeb muret tõsiasi, millele aruannetes ka tähelepanu juhitakse: nimelt, et kõige madalama pensioni ehk rahvapensioni määr on meil veidi üle 2000 krooni. Sotsiaalharta täitmise aruandes on kirjas, et kui me võtame vaesuspiiriks Euroopa Nõukogu pakutud 40% riigi mediaanpalgast, mis on 2750 krooni, siis peaks rahvapension Eestis olema vähemalt sama suur. Kas on plaanis rahvapensioni määra lähiajal tõsta?

Nagu te teate ka teie enda tehtud ettepaneku järgi, kujuneb rahvapension teistel alustel. Inflatsiooni ja palgatõusu mõju on pensionide kujundamisel hoopis kaalukam ja rahvapension tõuseb niikuinii. Ka OECD aruanne toob välja, et meie töötuskindlustushüvitise asendusmäär on heal OECD tasemel ja et ka meie pensionid on tõusnud väga kiiresti. Praegu need ületavad 40% keskmisest palgast.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud peaminister! Öelge, palun, miks te ise hirmutate inimesi. Keskerakond pole hirmutanud, see on teie erakonnakaaslane, Valga linnapea Ivar Unt, kes ütles, et pole ühtegi selget argumenti, miks pensione vähendada ei tohi. Miks te need sõnad meie partei poliitikutele suhu panete? Meie pole seda öelnud.

Aga Gennadi Vihman on ju teie poliitik ja tema tegi ettepaneku pensione vähendada. Ning just nimelt Keskerakonna valimispropaganda sisaldas väidet, et pensione vähendatakse, et päev pärast kohalikke valimisi devalveeritakse Eesti kroon jne. Järgmine arupärimine tuleb siin rahva vaimse tervise teemal. Ma ütleksin, et see vaimne tervis oleks hulga parem, kui Keskerakond ei kasutaks valimispropagandas rahva hirmutamist.

Palun, Marika Tuus!

Austatud peaminister! Mul on hea meel, et te võtsite ikkagi täna selle sõna suhu ja ütlesite, et pensionärid elavad suures vaesusriskis. Nii see on! Samas ei ole teil mõtet kiidelda selle 5%-lise pensionitõusuga – on teada, et te lubasite topeltpensione. Ja ärge nüüd eksige aastatega – te lubasite seda vahetult enne valimisi, järelikult aastatel 2007 kuni 2010 lõpp. Esimene nendest pensionitõusudest, millest te räägite, tehti siis, kui meie olime koalitsioonivalitsuses. Ja meie tingimus koalitsiooni tulla oligi see, et me minister Aabi eestvõtmisel tõstame pensione. Kuid ma ikkagi küsiksin teie erakonda kuuluva Valga linnapea kohta: kas siis tema ei olegi teie meelest väga suur tipp-poliitik? Kui üks erakond paneb selle inimese ikkagi peaministriks ja ta on selliste vaadetega? Mille järgi teie linnapeasid ja oma tipp-poliitikuid üldse valite?

Sellest küsimusest ma küll aru ei saa. Erakond paneb peaministriks siis kelle? Andrus Ansipi? Andrus Ansip on kogu aeg olnud sellel veendumusel, et pensionide vähendamine ei tule kõne allagi. Keskerakond on arvanud, et küllap nad vähendavad. Kogu aeg on nad hirmutanud rahvast sellega, et küll nad vähendavad. Ei vähenda! Mitte mingil juhul ei vähenda! Reformierakonnas on arvamuste paljusus aktsepteeritav, kuid minu jaoks ei ole aktsepteeritav rumaluse tiražeerimine ja mina oma ühemõttelise arvamuse sellest ettepanekust olen ka välja öelnud. Aga see ei tähenda, et erakonna liikmetel ei võiks olla oma seisukohta. Võib-olla Keskerakonnas on see niiviisi, Reformierakonnas mitte. Ka need arvamused, mis mulle tunduvad totrad ja vastuvõetamatud, on siiski vabas väitluses aktsepteeritavad. Tuleb olla tolerantsem!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi. Palun!

Lugupeetud peaminister! Ega mul polekski tarvis siia pulti tulla. Me võime siin homme kella kümneni vaielda, eks me jää ikka oma positsioonide juurde. Ma lihtsalt tahtsin veel kord meelde tuletada seda, et kui te rääkisite 2005. aasta kohta, et teie tõstsite pensione, siis stenogrammi ja ajaloo huvides tuleks tunnistada, et Edgar Savisaare nõue pärast seda, kui te IRL-iga tülli läksite ja puhkes valitsuskriis, oli, et me tuleme teid aitama ühel tingimusel: kui pensionäride olukorda Eestis tunduvalt parandatakse. Ja, härra Ansip, tuletan teile meelde, et just Keskerakonna nõudel tõsteti pensione tol aastal 730 krooni ja see oli ka kõige suurem pensionide tõus uue Eesti Vabariigi ajaloos. Seda fakti ei maksa väänata ja rääkida, et Reformierakond on väga palju pensione tõstnud. Ei ole! Te tõstsite 5%. Edgar Savisaare nõue oli  730 krooni. See oli tõepoolest väga suur pensionitõus.
Ja teine punkt. Ei saa ju võrrelda Valga linnapead ja lihtsat Õismäe pensionäri Gennadi Vihmani, kes on väga tore inimene ja lihtsalt arvas, et kuna Reformierakond on riigi pankroti äärele viinud, siis tõepoolest on Eestis olukord nii halb, et tuleks võib-olla isegi pensione vähendada. Ja ta saatis Õhtulehte väikese kirja – see oli umbes 15 rida. Ta esines sellise arvamusega, et kui peaminister ei saa enam Eesti Vabariigi juhtimisega hakkama ja raha ei ole, eks me siis elame üle, kui mõne kuu jooksul pensione vähendataks. Ärgem neid eri kaalus poliitikuid võrrelgem. Gennadi Vihman ei ole suur poliitik, aga Valga linnapea on minu arvates päris arvestatav poliitik.

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma olen teiega nõus. Ega ei ole suurt mõtet käia siin kõnepuldis teiega väitlemas. Tundub, et argumendid pärale ei jõua. Aga põhjus, miks ma praegu siiski kõnepulti tulin, on solvumises. Te ei solvanud mitte mind, vaid te solvate Eesti riiki, kõiki Eesti ausaid maksumaksjaid, kui te ütlete, et Eesti riik on pankroti äärel. Eesti riigieelarve defitsiit on Euroopa Liidus üks kõige väiksemaid: vaid 1,7% meie sisemajanduse kogutoodangust. Veel väiksem on defitsiit ainult kahes riigis, Rootsis ja Luksemburgis. Eesti valitsussektori võlakoormus on kõige väiksem Euroopa Liidus: vaid 7,2% meie sisemajanduse kogutoodangust. Ja samal ajal, kui meil on Euroopa Liidu kõige väiksem valitsussektori võlakoormus, on meil reservides endiselt olemas summa, mis moodustab meie sisemajanduse kogutoodangust 11,7%. Teiste sõnadega on valitsussektoril võlgu, millest põhilise osa moodustavad kohalike omavalitsuste võlad, 15 ja pool miljardit krooni ja meil on reservides endiselt veel 25 miljardit krooni.
Ma palun, et te tulevikus ei solvaks ei Eesti riiki ega Eesti rahvast sellega, et te nimetate Eesti riiki pankrotis olevaks! Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Nikolai Põdramäe, Kadri Simsoni, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Evelyn Sepa, Jaak Aabi, Marika Tuusi, Enn Eesmaa ja Toivo Tootseni 22. aprillil esitatud arupärimine valitsuse vastutuse ja Eesti rahva halva vaimse tervise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Nikolai Põdramäe!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni üheksa liiget esitasid tänavu 22. aprillil arupärimise peaministrile valitsuse vastutuse ja Eesti rahva halva vaimse tervise kohta.
Vaimset tervist mõjutavad elukvaliteet, toimetulek, kultuurikeskkond, ühiskondlikud protsessid ja hoiakud. Eesti ühiskond on viimase kümne aasta vältel muutunud tunduvalt keerukamaks. Suurenenud on vahed inimeste sissetulekutes ning vaesusriskis elavate inimeste arv. Eri uuringute andmetel on Eesti elanike vaimne tervis halvemas seisus kui teiste Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide elanikel. Ajaleht Postimees kirjutas tänavu 16. aprilli uudisloos, et psühhiaatriahaigla on ülerahvastatud ja et nüüd, majanduskriisi ajal, on patsientide hulgas kolm korda kasvanud laste ja noorukite hulk.
Siseministeeriumi koostatud kokkuvõttest "Turvalisuspoliitika 2010. Kokkuvõte "Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015" täitmisest" selgub, et nn kuritegelike surmade arv on vähenemas, kuid nende kõrval on suurenemas uppumiste, enesetappude ja tööõnnetuste osakaal. Enesetapud moodustavad ebaloomulike surmade arvust tervelt 47%, 2009. aastal suri enesetapu tagajärjel 280 inimest. Alates 1994. aastast hakkas enesetappude arv vähenema, kuid viimase kolme aastaga on nende arv jälle suurenenud. Märkimisväärne kasv oli just möödunud, 2009. aastal. Enesetappude trendijoon näitab sotsiaalse turvatunde puudumist ja sellega kaasnev on viinud meid kurbade tagajärgedeni. Sellega seoses on meil teile viis küsimust, millele palun vastata. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Nikolai Põdramägi!  Palun veel kord kõnepulti härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kõigepealt üks repliik selle arupärimise teksti kohta. Siin on lause: suurenenud on vahed inimeste sissetulekutes ning vaesusriskis elavate inimeste arv. Minu meelest oleme me sellel teemal täna eelmistes arupärimistes juba nii pikalt peatunud, et ma ei tahaks enam jälle järjekordselt seda vale väidet kommenteerima hakata.
Aga vastan nüüd teie küsimustele. Esimene küsimus: "Mida kavatsete ette võtta, et parandada Eesti sotsiaal-majanduslikku olukorda, mis mõjub inimeste psüühilisele tervisele hävitavalt?" Ma siiski kutsun kõiki üles hindama oma kodu ja kodumaad! Minu vastus aga on, et sellele tööle on suunatud kogu valitsuse tegevus. Kui rääkida sotsiaal-majanduslikust olukorrast kitsamas mõistes, siis selle parandamine hõlmab laialdast probleemide valdkonda: nii toetusi kui ka meetmeid uute töökohtade loomiseks ja töötute tööturule tagasitoomiseks, töötuks jäänud inimeste nõustamist, sotsiaalseks toimetulekuks vajalike sotsiaalteenuste kättesaadavuse tagamist, hoolekandeteenuste arendamist meetmetega, mis tagavad isiku ja tema perekonna võimaliku iseseisvuse ja toimetuleku, samuti tööle saamist toetavaid hoolekandemeetmeid. Riik toetab näiteks tööandjaid töötute tööle võtmisel, oluliselt on lihtsustatud palgatoetuse saamise tingimusi.
Päris kindlasti on registreeritud töötuse vähenemisel oma osa ka rakendatud tööturumeetmetel. 25. märtsiga võrreldes, mil registreeritud töötute arv oli suurim – 95 244 –, on see vähenenud 8% ehk 87 027-ni 27. mail. Neljandat kuud järjest on suurenenud vabade töökohtade ja kuu jooksul lisandunud töökohtade arv. Vaesuse leevendamisel ehk vaesuses elavate inimeste abistamisel on määravad tööturu- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus ning vajadusel rahaliste toetuste maksmine. Erinevad meetmed peavad soodustama uuesti tööturule sisenemist, mitte tööturult kõrvalejäämist, sealhulgas toetustest elamise mentaliteedi kujunemist. Seetõttu on esmatähtsad, ja seda eriti inimeste vaimse seisundi seisukohalt, just tööturuteenused, mis aitavad inimesel aktiivsena püsida ning võimalikult kiiresti jälle tööle minna.
Teine küsimus: "Kuidas hindate valitsuse tegevust Eesti inimeste vaimse tervise edendamisel teadmisega, et just teie valitsuse ajal on suurenenud patsientide hulk psühhiaatriahaiglates ning suurenenud enesetappude arv?" Tuginedes haigekassa andmetele, võib väita, et psühhiaatriahaiglates viibivate ravikindlustatud patsientide arv on aastate lõikes püsinud enam-vähem samal tasemel. Märkimisväärset patsientide arvu kasvu ei ole toimunud. 2007. aastal, s.o majanduse kõrgkonjunktuuri aegu, sai psühhiaatrilist ravi kokku 59 656 kindlustatud isikut, sealhulgas oli ambulatoorse ravi juhte 57 573 ja statsionaarse ravi juhte 8230. 2008. aastal olid need arvud vastavalt 60 696, 58 962 ja 7986 ning mullu vastavalt 60 935, 59 247 ja 7884.
Kui rääkida selle aasta I kvartalist, siis siin on võrreldavuse tagamiseks mõistlik võrrelda ravijuhtude arvu, sest üks isik, nagu näitasid ka arvud, mis ma äsja nimetasin, võib pöörduda ravi saamiseks aastas mitu korda ravi osutajate poole ja saada nii ambulatoorset kui statsionaarset ravi. Tänavuse aasta I kvartali ambulatoorse ravi juhtumite arv moodustab 2009. aasta koondnumbrist 27% ja statsionaarse ravi juhtumite arv 23%. Need arvud ei räägi küll mingist suurest muutusest. Teisalt oleks lõplike järelduste tegemine ennatlik ka seetõttu, et psühhiaatrilise ravi puhul võib rääkida teatud sesoonsusest. Eelmiste aastate kogemused näitavad, et suvisel perioodil ravijuhtude arv väheneb. Mis puutub rahastamisse, siis on haigekassa 2010. aasta eelarves planeerinud psühhiaatria eriala ravijuhtude arvu kasvu 1,8%. Kui vaadata I kvartali tegelikkust, siis võrreldes eelmise aasta I kvartaliga oli ambulatoorseid vastuvõtte 2% rohkem ja statsionaarse ravi juhte 9% vähem. Ka need statistilised näitajad ei räägi mingitest olulistest muutustest.
Nüüd enesetappudest. Iga inimese kaotus sellise surma läbi on tragöödia ja ka seetõttu tuleb selle teema tõstatamisel lähtuda täpsetest ja võrreldavatest andmetest, mitte aga tugineda kuulujuttudele. Minu vastus tugineb Statistikaameti ja Tervise Arengu Instituudi kui surma põhjuste registri volitatud töötleja andmetele. Surma põhjuste statistika näitab, et enesetappude arv on alates 1994. aastast, mil see oli 615, pidevalt vähenenud. Aastatel 2006–2008 oli enesetappude arv peaaegu ühesugune, kõikudes veidi ühele ja teisele poole: 2006. aastal 247, 2007. aastal 253, 2008. aastal 242. Tõsi, 2009. aastal suurenes enesetappude arv mõneti ja oli 269, jäädes siiski alla 2005. aasta näitajast. Ka enesetappude osakaal kõigi surma põhjuste hulgas on aastate lõikes enam-vähem sama olnud. Arupärimise sissejuhatuse kohta tahan öelda, et surma põhjuste statistika ei kasuta mõistet "ebaloomulik surm". Statistikas esitatakse enesetapud õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade hulgas. 2008. aastal oli enesetappude osakaal n-ö vägivaldse surma põhjuste seas 18%. Kui küsijad on enda väidetud 47% all mõelnud sama, siis tuleks tõdeda, et eelmisel aastal vähenes n-ö vägivaldsete surmade arv Eestis 2,4 korda. See oleks muidugi äärmiselt meeldiv, kahjuks aga ei ole see tõde. 2009. aasta kohta lõplikku surma põhjuste statistikat veel ei ole.
Kolmas küsimus: "Kas peate inimlikuks olukorda, et teatud hulk patsiente on sunnitud kasutama haiglates välivoodeid? Mida on ette võetud olukorra normaliseerimiseks ja milline on tegevusplaan, et tulevikus eelnimetatud olukorda enam ei tekiks?" Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt on igal Eesti territooriumil viibival inimesel õigus saada vältimatut abi. Tegelikus elus võib mõnikord tõepoolest tekkida olukord, kus vältimatut hospitaliseerimist vajavaid haigeid on rohkem kui momendil psühhiaatriakliinikus vabu voodikohti. Raviasutused lähtuvad hospitaliseerimisel patsiendi tervislikust seisundist, vabade voodikohtade puudumise korral oleks alternatiiv jätta abivajajad abita. Psühhiaatriakliinikute kinnitusel tekib vajadus haiglas välivoodite kasutamise järele harva. Kasutusel olevad välivoodid on kaasaegsed ning selliselt majutatud patsiendile on tagatud samasugune tervishoiuteenus nagu patsiendile, kes saab kasutada tavalist voodit. Välivoodite kasutamine on ajutine lahendus olukorras, kus patsient vajab oma tervisliku seisundi tõttu kohe hospitaliseerimist, kuid vaba voodikohta parajasti pole. Välivoodeid kasutatakse lühikest aega ning patsiendile antakse esimesel võimalusel tavaline voodikoht. Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku akuutosakonnas kasutatakse välivoodeid näiteks ainult üheks ööks ning kõige hiljem järgmiseks päevaks saab patsient tavavoodi.
Neljas küsimus: "Täna hoitakse ägedate psühhoosidega haigeid haiglaravil vaid paarkümmend päeva, kuid näiteks Rootsis on see vähemalt kuu või poolteist kuud, kuna haigusest paranemine tingib niivõrd pikaajalist haiglaravi. Kuidas hindate meie olukorda, mil psüühiliselt rasked haiged ei saa piisavalt head ravi ning millised võivad olla selle tagajärjed kogu elanikkonnale?"  Psühhiaatrilise haige ravi pikkus sõltub arsti hinnangutest patsiendi seisundile ning haige tahtest. Eesti tervishoiuorganite hinnangul pole alust väita, et haiged suunatakse kodusele ravile, kui nad tegelikult vajavad statsionaarset ravi. Teatavasti antakse johtuvalt psühhiaatrilise abi seadusest psühhiaatrilist abi inimese vaba tahte avalduse alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. Erand sellest on tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline abi, mille korral võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta ravile tema tahtest olenemata järgmiste asjaolude koosesinemisel. Esiteks, isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Teiseks, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist ja julgeolekut. Kolmandaks, muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtumääruse alusel. Kohtumääruseta võib tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul juhul, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtumääruse saamine piisavalt kiiresti ei ole võimalik.
Kui rääkida ravi pikkusest, siis haigekassa andmetel oli tahtest olenematu ravi korral keskmine statsionaarsel ravil viibimise aeg 2007. aastal 32,9 päeva, 2008. aastal 33,5 päeva ja 2009. aastal 31 päeva. Kõikide psühhiaatria erialade statsionaarsel ravil viibinud isikute keskmine ravipäevade arv oli 2007. aastal seevastu 23,8, 2008. aastal 24,2 ja 2009. aastal 23,9. Ravi vajaduse kestuse üle otsustab arst patsiendi tervislikust seisundist lähtudes, mitte aga mõne teise riigi statistika põhjal. Pole alust väita, et psüühiliselt rasked haiged ei saa Eestis piisavalt head ravi. Eesti arstiabi kvaliteedi võrdlemine ühe näitaja alusel mis tahes teise riigi arstiabiga ei anna alust otsustada, et ravi kvaliteet konkreetses valdkonnas ei ole hea. Psühhiaatrite hinnangul ei ole Eestis patsientidele osutatava tervishoiuteenuse kvaliteet halvem kui Põhjamaades.
Viies küsimus: "Kuna vaimse tasakaalu häired on laste ja noorte seas viimasel ajal märgatavalt suurenenud, kas seda saab Teie hinnangul seostada majanduslanguse ja järsu tööpuuduse kasvuga, kus paljud elanikud on jõudnud vaesuspiiri lähedale või ületanud selle? Milliseid meetmeid plaanib valitsus ette võtta olukorra parandamiseks?" Haigekassa andmetel oli 2009. aastal kuni 18-aastaste psühhiaatrilist ravi vajanud isikute arv 2006. aasta tasemel. Aastatel 2007 ja 2008 oli selles vanuses patsiente veidi vähem. Sellest lõplikke järeldusi teha oleks praegu ennatlik. Praeguse majanduskriisiga kaasnev töötus, ebakindel olukord ning perede sissetulekute vähenemine avaldavad kahtlemata mõju nii täiskasvanute kui ka laste vaimsele tervisele. Ka Soome 1990. aastate alguse kriisi kogemus näitab, et lapsed satuvad kriisiajal erilise löögi alla. Soome kogemuse kohaselt on kriisiajal lapse- või teismeeas olnud hiljem rohkem kimpus vaimse tervise probleemidega. Eestis on sellise stsenaariumi käivitumise ärahoidmiseks tähtis säilitada laste võimalused huvihariduseks ning vältida tegevuskulude kärpeid lasteaedades ja koolides. Soovitatav oleks laiendada tasuta huvihariduse võimalusi. Nende ülesannete täitmisel on riigi kõrval suur roll ka kohalikel omavalitsustel.
Sotsiaalministeerium on suunanud oma tähelepanu raskustesse sattunud inimeste nõustamisele, mille käigus aidatakse neil toime tulla nii materiaalsete kui psühholoogiliste probleemidega. Näiteks osutatakse programmi "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumine 2007–2013" raames töötutele ja koondamisteate saanud inimestele lisaks tööturualasele nõustamisele ka psühholoogilise ja võlanõustamise teenust. Vajadusel osutatakse sõltuvushäirete korral ka sõltuvusalase nõustamise ja rehabilitatsiooniteenust. Programmi "Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed 2007–2009" raames arendati maakondlikke teavitamis- ja nõustamiskeskusi, kus erivajadustega inimestel oli samuti võimalik saada nii psühholoogilist kui materiaalset toimetulekut toetavat nõustamist. Tööinspektsioon ja Tervise Arengu Instituut koolitavad ning nõustavad asutusi-ettevõtteid vaimse tervise ja tööstressiga seotud küsimustes. 2010. aastal rahastab haigekassa tervisearenduse projekte "Tervise edendamine lasteaias ja koolis" ning "Lähedase pereliikme kaotanud lapse rehabilitatsioon", mille tegevused on suunatud laste vaimse tervise arengule ja probleemide ennetamisele. Esimene projekt keskendub lasteaedade ja koolide tervist toetava keskkonna arendamisele ning laste tervislikule arengule suunatud tegevuse tõhustamisele. Projekti raames toetatakse laste tervise arengut soodustava tugivõrgustiku loomist ning pakutakse haridusasutuste spetsialistidele tervise edendamise alast täienduskoolitust, et seeläbi luua tingimused õpilaste vaimse tervisega seotud probleemide ärahoidmiseks. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Ma olen teiega nõus, et iga enesetapp on tragöödia. Ja seda mitte ainult perekonnaliikmetele ja tuttavatele, vaid tervele ühiskonnale. Muidugi on väga kurb, et kui võtta statistika ja võrrelda meid Euroopa Liidu teiste riikidega, siis Eesti on selles osas esikohal. Kahju, aga nii see on! Aga minu küsimus on selline. Viimasel ajal on tekkinud tendents, et seda ei võeta enam mitte nagu tragöödiat ja šokki, vaid nagu loomulikku asja. On hakanud nagu mingi ükskõiksus maad võtma ja see on terve ühiskonna seisukohalt väga halb. Kuidas teie mõtlete: kas valitsus peab sellega arvestama ja midagi tegema?

Valitsus kindlasti ei ole ükskõikne ja seda muljetki ei saanud heale kuulajale jääda, kui ta kuulas minu vastust arupärimisele.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Lugupeetud peaminister! Kui lahata küsimust vaimsest tervisest ja problemaatikast tervishoius WHO rahastamisaruande taustal, siis seal on välja toodud ja teiegi ütlesite just, et rahva vaimse tervise seisukohast on väga oluline sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste kättesaadavus. See teenuste kättesaadavus kipub viimasel ajal osale inimestele probleeme tekitama. Võib tuua konkreetse näite hooldusravist, kus sellest aastast kehtiv omaosalus on 3000 krooni kuus. Tavaliselt on tegu väga raskes seisus inimestega, kel pärast rasket operatsiooni, pärast insulti jms seda raha maksta ei ole. Ja tihti on ka nende lähedastel väga raske leida võimalus hooldusraviks. Mis te arvate, kas omaosalus tervishoius suureneb veelgi ja kui suureneb, siis kuidas see mõjub?

Lähemas tulevikus see omaosalus ei suurene. Aga te teate suurepäraselt, millest nii suur omaosalus tekkis. Tekkis see sellest, et tänu Euroopa maksumaksja antud vahenditele saime me oma hooldusravi kohtade arvu hüppeliselt kasvatada ja selleks, et oleks võimalik neid kohti ka ülal pidada, tuli kehtestada omaosalus. Hooldusravi teenuse kättesaadavus Eestis on viimastel aastatel märkimisväärselt paranenud ja lõppkokkuvõttes on see ühiskonnale hea. Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Lauri Laasi, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Enn Eesmaa, Nelli Privalova ja Eldar Efendijevi 13. mail s.a esitatud arupärimine ERR-i saadete erakanalitele andmise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Tutvustan proua Laine Jänesele esitatud arupärimist.
Eesti elanikkonnast on ligi kolmandik mitte-eestlased ning vajadusele suurendada nendele suunatud meedia osakaalu Eestis on juba aastaid tähelepanu juhitud. Nüüd aga on rahvusringhääling otsustanud anda alates mai algusest venekeelse "Aktuaalse kaamera" erakanalile TV3+, selle asemel et ise venekeelseid saateid juurde luua.
Eesti Rahvusringhäälingule on seadusega pandud austav ülesanne kaasa aidata põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. Sel eesmärgil edastab Eesti Rahvusringhääling võimaluste piires saateid, mis vastavad kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste infovajadusele, aitavad kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule ning tagavad igaühele vabaks eneseteostuseks vajaliku informatsiooni saamise. Kuna rahvusringhääling on avalik-õiguslik meediaorganisatsioon, on tal erinevalt erameediast kohustus olla oma saadete, programmide ja muude teenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu. Samuti peavad Eesti Rahvusringhäälingu programmid ja meediateenused kaasa aitama ühiskonnaliikmete ja -rühmade omavahelisele kommunikatsioonile ja ühiskonna sotsiaalsele sidususele ning kajastama erinevaid arvamusi ja tõekspidamisi. Maksumaksja raha eest valmiva saate andmine erakanalile vähendab Eesti Rahvusringhäälingu perspektiivi mõjuda venekeelses inforuumis ning võib kujuneda olukord, mil Eestimaa venelased ei saa piisavat ja objektiivset ülevaadet meie kultuurist, rahvast ega ole kursis riigis toimuvaga. Selline olukord kujutab riigile ohtu n-ö psühholoogilise julgeoleku tähenduses ning läheb vastuollu põhiseadusliku õigusega olla informeeritud.
Rahvusringhäälingu nõukogu planeerib Eesti Rahvusringhäälingu tegevust, korraldab selle juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Kuna nõukogu istungite protokollides puudub viide venekeelse "Aktuaalse kaamera" üleviimise arutelule ning otsustamisele, on ilmselgelt tegu järjekordse näitega rahvusringhäälingu nõukogu sisulise rolli vähendamisest tema vastutusele usaldatud avalik-õigusliku institutsiooni tegevuse juhtimisel. Lisaks on rahvusringhäälingu nõukogu esimees Andres Jõesaar samaaegselt Tele2 äriklientuuri ja sisuteenuste direktor. Kuna Tele2 ning TV3 kuuluvad Rootsi ettevõttele Investment AB Kinnevik, siis ei saa sellist tegevust kuidagi erapooletuks pidada.
Siit ka meie viis küsimust proua kultuuriministrile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Proua kultuuriminister, palun kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Tänan küsimuste eest, mis on seotud Eesti Rahvusringhäälinguga, ja asun kohe küsimustele vastama.
Kõigepealt sissejuhatuseks – üllatav on esimese küsimuse püstitus. Kui ühte saadet hakatakse lisaks ühele telekanalile näitama ka teisel telekanalil, siis mina ei saa aru, kuidasmoodi sellega saab väheneda saatest osasaajate, vaatajate-kuulajate hulk. Et kui tegemist on ikka plussmärgiga kahe erineva arvu vahel, siis tehte summa on igal juhul positiivne ja suurem. Kui seal vahel oleks miinusmärk, siis oleks teine asi.
Aga nüüd vastused. Kõigepealt pean tänama erakordselt suure huvi eest Eesti Rahvusringhäälinguga seonduva vastu! Viimase paari kuu jooksul olen siin sellel teemal vastamas juba neljandat korda ning päris mitmed teemad ja küsimused ka korduvad. On kummaline, et ka stenogrammidest ei ole võimalik siis seda vastust saada. Aga ma heameelega vastan, eks kordamine on tarkuse ema, mida rohkem räägin, seda selgemaks saab.
"Kuidas mõjutab teie hinnangul rahvusringhäälingut venekeelse uudistesaate jagamine eratelekanaliga TV3+? Kas sellega kahaneb ETV vaadatus venekeelse elanikkonna poolt?" Alates 3. maist on rahvusringhäälingu venekeelne "Aktuaalne kaamera" lisaks ETV2-le tõesti eetris ka kommertskanalil 3+. Selle aluseks on rahvusringhäälingu ja AS TV3 koostöölepe, mille eesmärk on jõuda ühiselt venekeelse elanikkonna parema informeerimiseni. Nüüd, kus "Aktuaalne kaamera" on ETV2 eetris kell 19.30 ja n-ö neutraalses erakommertskanalis 3+, mitte mõne teise maa riiklikus telekanalis tund aega hiljem, kell 20.30, on tegu palju suurema auditooriumiga. Vaatajani jõuavad nüüd rahvusringhäälingu venekeelsed uudistesaated, mis on tasakaalustatud, ei levita kõmu ega püüdle skandaalsema käsitluse poole, vaid kõigest olulisest räägitakse asjalikult. Tuginedes Emori viimastele uuringuandmetele ja vaadates perioodi 3.–16. mai, mil venekeelne "Aktuaalne kaamera" oli eetris nii ETV2 kui ka 3+ kaudu, oli vähemalt ühe minuti saadet vaadanute hulk ETV2-s  20 000 ja 3+ kanalil 30 000 ühe saate kohta. Niisiis lisandus tunniajase vahega tegelikult 30 000 vaatajat ja seda ei saa kuidagi pidada vähemaks informeerimiseks. Minu hinnangul on sellel teol tõesti hea tulemus, Eesti uudiseid jälgivate muukeelsete vaatajate arv on nii lühikese ajaga märgatavalt kasvanud. Niisiis võib rahvusringhäälingu otsust näidata uudistesaateid kõigepealt oma kanalil ja hiljem ka ühel küllalt suure vaatajaskonnaga kommertskanalil lugeda põhjendatuks, seda just seatud eesmärgi saavutamise vaatenurgast. Sihiks on rahvusringhäälingu venekeelse "Aktuaalse kaamera" jõudmine senisest suurema osani venekeelsest vaatajaskonnast. Rahvusringhääling ei andnud ju teisele kanalile esmaõigust oma saadet edastada, vaid seal näidatakse sama saadet hiljem kui ETV2-s.
"Kuidas toimub venekeelse "Aktuaalse kaamera" rahastamine erakanalis TV3+, kes ja kui palju selle eest maksma peab?" Sellist informatsiooni Kultuuriministeeriumil ei ole. Olen Riigikogus korduvalt öelnud, et rahvusringhäälingu kõrgeim juhtimisorgan on tema nõukogu, mitte Kultuuriministeerium. Nõukogu planeerib rahvusringhäälingu tegevust, korraldab selle juhtimist, teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle ja eelarve üle. Kord aastas esitab nõukogu kirjaliku ja suulise aruande oma tegevusest ka Riigikogu kultuurikomisjonile. Seadusega on tagatud rahvusringhäälingu sõltumatus ja täitevvõim ei saa ega tohi siin sekkuda. Riigikogu igal fraktsioonil on rahvusringhäälingu nõukogus oma esindaja, kelle kaudu on võimalik saada vastus küsimusele, kuidas toimub venekeelse "Aktuaalse kaamera" rahastamine eratelekanalis TV3+.
"Kuidas hindate, kas muukeelsel elanikkonnal on Eestis piisavalt tagatud õigus saada objektiivset ja sõltumatut teavet?" Selle kohta ma ütleksin niimoodi, et minu meelest ei saa kunagi öelda, et info hulk on ammendav ja et ükski uudis enam lisaks ei mahu. Rahvusringhäälingul tuleb lähiajal arutusele venekeelse uudistesaate aja pikendamine. Senise umbes 25-minutilise saate asemel kaalutakse teha kaheosaline saade, kus esimeses pooles on päevakajalised uudised ja teisel poolel on meelelahutuslik sisu. Samuti on konkreetsemat kuju võtmas kava arendada välja vene- ja ingliskeelne veebiportaal, kust saada üldinfot ja uudiseid Eesti kohta. See on antud ülesandeks rahvusringhäälingule. Rahastamine käib läbi Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed. See, mis puudutab venekeelset infoportaali, selle täpsustamist ja laiendamist, on käesoleva aasta eelarves juba kinnitatud. Lähiajal loodame teha selle otsuse ka ingliskeelse infoportaali kohta. Nii et see oleks valdkond või osa, mida Kultuuriministeerium saab reguleerida. Kuid kuna täna on ka tõstatatud teema, kuidas ja kas peaks kultuuriminister või mingisugune muu minister ainuisikuliselt koordineerima meediakajastusi või informatsiooni edastamist venekeelses inforuumis, siis kasutan siinkohal juhust öelda, et minu arvates peaks siin igal ministeeriumil, igal riigiasutusel, aga miks ka mitte eraettevõtjal olema oma pädevus. Et uudised oma tegemistest, oma pressiteated tõlgitakse vene keelde, inglise keelde, kui on võimalusi, siis ka saksa ja prantsuse keelde, ja uudisteportaalidele antakse kõige adekvaatsem informatsioon. Ma olen täiesti veendunud, et venekeelsed portaalid, mida loetakse Eesti inforuumis, nii venekeelne Postimees kui ka venekeelne Delfi, aga ka muud infoedastamise kanalid võtavad hea meelega vastu neid pressiteateid, mida asutused ise saadavad, kui nad on vene keeles. Nii et siinkohal ma kutsun üles mitte moodustama ühte keskset koordineerimisorganit venekeelse inforuumi täitmiseks, vaid ametkonnad võiksid hea seista selle eest, et oma uudiseid tõlgitaks vene keelde. Venekeelse uudise lugeja inforuum avardub selle läbi kindlasti. Tõepoolest, kunagi ei saa ju öelda, et nüüd kõik on lõpuni valmis. See on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi valmis, nii ei saa valmis ka inforuum.
Neljas küsimus: "Rahvusringhäälingus ülestöötatud populaarne saade "Pehmed ja karvased" anti eratelekanalile Kanal 2 ning nüüd ka venekeelne "Aktuaalne kaamera". Kas valitsuse tasandil on vastu võetud otsus vähendada rahvusringhäälingu kaalu ühiskonnas?" See küsimus teeb mulle täiesti nalja. Tuua küsimusse "Aktuaalse kaamera" kõrvale "Pehmed ja karvased" – see tekitab minus küsimuse, kas küsijate meelest on "Pehmed ja karvased" ka mõni uudistesaade? Võib-olla mõni tõepoolest arvab, et "Pehmed ja karvased" on uudistesaade. Ma ütleksin küll, et siin on tegemist pigem autorite loomingu ja vaba interpretatsiooniga kõige selle teemal, mis ühiskonnas toimub, ja ma soovitan inimestel "Pehmeid ja karvaseid" siiski mitte uudistesaatena käsitleda. Kindlasti ei ole tegemist mingisuguste saadete üleandmisega. Ka spetsiaalselt Eesti Televisiooni jaoks tegi "Pehmeid ja karvaseid" teatavasti erafirma. Üks või teine kanal ostab sellelt firmalt saateid ja praegu ostab seda saadet Kanal 2.
Mis puudutab aga venekeelset "Aktuaalset kaamerat", siis ütlen veel kord: seda ei ole üle antud eratelekanalile, vaid seda edastatakse seal lisaks ETV2-le, nii nagu ma juba enne pikemalt seletasin. Ma olen tõesti üllatunud, et küsimus on niimoodi asetatud. Ma ei saa aru, mispärast ollakse rahulolematu, et rahvusringhäälingu venekeelsed uudised kõlavad lisaks rahvusringhäälingule ka mõnes teises kanalis, praegusel juhul siis erakanalis. Rahvusringhäälingu puhul on tegemist mitmekülgset kvaliteetset sisu ja mitut vormi meediaruumi loova professionaalse organisatsiooniga, mis peegeldab-toetab Eesti identiteeti, kannab ühisväärtusi, teadvustab ja integreerib erinevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi kuuluvusi. Avalik-õigusliku meediana on rahvusringhäälingul Eesti kultuuri ja kodanikuühiskonna toetaja, arendaja ning teiste samal eesmärgil tegutsevate organisatsioonide tõhusa partneri roll. Ma usun, kindlasti on väga hea, kui rahvusringhäälingus toodetud, toimetatud ja ette kantud uudist korratakse veel üle teistel kanalitel, et suurendada venekeelse vaataja või venekeelsete uudiste vaataja auditooriumi.
Viies küsimus: "Millise hinnangu annate saate andmisele erakanalile, millega on otseselt seotud ERR-i  nõukogu esimees?" Praeguse seisuga on see arvatavasti erakanal 3+, millest on jutt. Info on selline, et Andres Jõesaar ei ole selle asutusega seotud alates 1999. aasta 31. detsembrist. Mis puudutab n-ö Tele2 Eesti kontserni, siis need ei ole omavahel seotud, need on mõlemad börsiettevõtted. Kindlasti vaadeldakse kõike seda, mis puudutab omanikeringi või seotust omanikega, väga ja väga täpselt. Nii et siin ei ole midagi seotud kellegi isiklike huvidega. See on kindlasti oluline! Ja nagu ma juba ütlesin, ütlen veel kord: saate andmisega erakanalile ei ole midagi lahti, eesmärk on jõuda ühiselt venekeelse elanikkonna parema informeerimiseni auditooriumi suurendamise teel, suurema hulga vaatajateni. 3+ näol on tegu poliitiliselt erapooletu venekeelse erakanaliga, millel on oma vaatajaskond, mille reiting, tuginedes Emori andmetele, on viimase aasta jooksul näidanud pidevat tõusutendentsi. Ma arvan, et meile on erakordselt oluline see võimalus ära kasutada. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Aitäh, proua minister! Kas mul läks kõrvust mööda või te ei vastanud sellele küsimusele, kui palju lõppkokkuvõttes see erakanalis "Aktuaalse kaamera" uudiste näitamine maksumaksjale maksma läheb? Ja mis alusel langetati otsus eelistada just TV3+, kas oli ka mingi hange? Näiteks ma tean, et Pervõi Baltiiski Kanali vaadatavus on palju suurem kui TV3+ vaadatavus. Mis alusel see otsus langetati?

Aitäh! Küsimusele nr 2 vastasin ma, et Kultuuriministeeriumil ei ole informatsiooni selle eelarve kohta ja rohkem informatsiooni on võimalik saada rahvusringhäälingu nõukogult, kus kindlasti on ka teie fraktsioon esindatud. Nii et kõik selle, mis puudutab eelarveid, täpseid kokkuleppeid, lepinguid, autoriõigusi, kõik, mis puudutab rahvusringhäälingut, nende otsuseid, kinnitab nõukogu. Ma usun, et nõukogust saate kindlasti täpsema informatsiooni. Kultuuriministeerium ei korralda rahvusringhäälingu tööd. Kõik need otsused, mida juhatus teeb, on nõukogu kindlasti läbi vaadanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoovi ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Rein Ratase, Evelyn Sepa, Nikolai Põdramäe, Kalev Kallo, Jüri Ratase, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Toomas Vareki, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee ja Tiit Kuusmiku 19. aprillil 2010 esitatud arupärimine riigile kuuluvate maavarade kasutusse andmise korraldamise kohta. Kolleeg Rein Ratas, palun kõnepulti!

Austatud esimees! Auväärt Riigikogu ja keskkonnaminister! Eesti on loodusvarade poolest suhteliselt rikas maa. Looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise eesmärk on tagada inimesi rahuldav eluruum ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ja looduslikku mitmekesisust säilitades. Eesti keskkonnastrateegia kohaselt tuleb maavarasid kasutada vastavalt riigi vajadustele ja seda tuleb teha teaduslikel alustel, säästes vett, maastikku ja õhku. Samas on leitud – näiteks Riigikontrolli asjakohases auditis –, et ehitusmaavarade kaevandamine ei ole ei keskkonna- ega inimsõbralik, riik pole uute kaevealade avamist piisavalt koordineerinud ja see lähtub eelkõige ettevõtjate huvist. Tähtsusetu ei ole ka asjaolu, et oma maavarade läbimõelduma kasutuskorralduse puhul oleks kaevandamine riigile praegusest hoopis tulusam. Siit tulenevad meie arupärimise kolm küsimust teile, härra keskkonnaminister. Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Palun, lugupeetud keskkonnaminister, kõnepulti vastama!

Austatud esimees! Lugupeetud arupärijad! Arupärijate esimene küsimus on järgmine: "Kas peate õigeks minna järk-järgult üle riigi maavarade kasutusse andmisel enampakkumise alusele, mis eeldaks riigi poolt korraldatavaid uuringuid, hindamisi ja kaevandamisloa ettevalmistamist?" Vastuseks saab öelda niipalju, et Keskkonnaministeeriumis on hetkel väljatöötamisel maapõue kasutamise ja kaitse kontseptsioon. Selle dokumendi koostamine on vajalik, kuna maapõuealased õigusaktid ei vasta kohati enam praeguseks väljakujunenud olukorrale ja vajadustele. Maapõueseaduse 2005. aastal kehtima hakanud redaktsiooni koostamisel lähtuti maavarade kaitse ja kasutuse küsimustes aastail 1995–2005 kehtinud maapõueseaduses sätestatud üldistest põhimõtetest, neid kohandades ja täpsustades. Praeguseks on riigi ja avalikkuse vajadused ja arusaamised teataval määral muutunud, mistõttu on vaja kehtiv regulatsioon tervikuna üle vaadata ja vajaduse korral töötada välja uued üldpõhimõtted või täiendada olemasolevaid. Maapõue kasutamise ja kaitse kontseptsiooni eelnõus kaalutakse muu hulgas maavarade kaevandamislubade andmist enampakkumise korras ehk riigi omandis oleva maavaravaru kaevandamise loa taotluste rahuldamist ainult enampakkumise teel. Selline lähenemine eeldab aga täpsemat ja hästi põhjendatud, riigi majanduse arengu jaoks oluliste maardlate kindlaks määramist ning loomulikult ka tugeva ja jätkusuutliku geoloogiateenistuse olemasolu.
Arupärijate teine küsimus on selline: "Keskkonnaministeeriumis on koostamisel looduslike ehitusmaterjalide kasutamise arengukava aastateks 2010–2020. Kui kaugele sellega on jõutud ja kas seal nähakse ka vajadust korraldada maavara kasutamine (kaevandamisloa andmine) enampakkumise alusel?" Looduslike ehitusmaterjalide kasutamise arengukava aastateks 2010–2020 koostamine on lõppjärgus, see peab lähiajal kindlasti valmima. Maavaravarude kaevandamislubade andmist enampakkumise teel selles dokumendis otseselt ette ei nähta. Üldisemas plaanis käsitletakse riigile kuuluvate ehitusmaavarade kaevandamiseks ja kasutamiseks vajaliku õiguskeskkonna tagamise küsimust. Vajaliku tegevusena planeeritakse selles ehitusmaavarade kaevandamist ja kasutamist käsitlevate õigusaktide sätete ning nende muutmise vajaduse analüüsi ja õigusaktide muutmist ning täiendamist. Kui eelmainitud maapõue kasutamise ja kaitse alustest tulenevad järeldused viivad vastavasisulise maapõueseaduse muudatuseni, siis laieneb see ka ehitusmaavaradele.
Kolmas küsimus on selline: "Maavarade paremaks ning efektiivsemaks kasutamiseks on vaja tugevat teadustööd ja uuringuid. Kas ei tuleks üle vaadata kogu praegune maavarade varude kasutuselevõtmise süsteem, et vältida olukordi, kus võivad ohtu sattuda loodusväärtuslikud piirkonnad ja riik ei saa temale kuuluva vara kasutamisest parimat võimalikku tulu?" Nii üleriigilise kui ka kohaliku tähtsusega maardlate maavarad, samuti  loodusväärtuslikud piirkonnad kuuluvad meie loodusressursside hulka, seega on nende ressursside säästlik ja mõistuspärane kasutamine meie kõikide ühishuvi. On arusaadav, et maavara kaevandamine toob vääramatult kaasa suurema või väiksema keskkonnamõju. Samas peame endale aru andma, et riigi jätkusuutliku arengu tagamiseks tuleb teha meie kasutuses olevate ressursside kasutamisel valikuid. Selleks tuleb väga selgelt määratleda riigi huvi, seada strateegilised eesmärgid ning koostada rakendusplaanid seatud eesmärkide elluviimiseks. Just selliste eesmärkide saavutamiseks on Riigikogu otsusega vastu võetud näiteks põlevkivi kasutamise riiklik arengukava, koostamisel on ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava ning lähitulevikus on plaanis alustada ka turba kasutamise riikliku arengukava koostamist. Lisaks sellele, nii nagu juba eespool öeldud, tegeleb Keskkonnaministeerium hetkel ka maapõue kasutamise ja kaitse uue kontseptsiooni väljatöötamisega. Valmimas on keskkonnaseadustiku üldosa. Loodusressursse tuleb kasutada säästlikult, seega on keskkonnaseadustiku eesmärgi sõnastamisel mainitud ka säästva arengu soodustamist. Niisiis on seadustiku üks eesmärk säästev areng, mis kindlustab tervise ja heaoluvajadustele vastava keskkonna käesolevale ja tulevastele põlvedele. Säästev areng ei ole ainult ühe põlvkonna sisene mure, vaid see seab eesmärgiks ressursside jätkumise ka tulevastele põlvedele. Ühe eesmärgina on keskkonnaseadustikus määratletud bioloogilise mitmekesisuse kui loodusväärtuse säilitamine ja kaitse. See on nüüdisaegne keskkonnaõiguse meetod, mille kohaselt looduskaitsel on laiem eesmärk kui vaid ohustatud liikide ja nende elupaikade kaitsmine. Seadustiku eesmärgiks on ka elu- ja looduskeskkonna kvaliteedi parandamine, mis on kaugemale ulatuv eesmärk. Keskkonnale tekitatud kahju tuleb heastada. Seadustiku üks eesmärke ongi tagada, et keskkonnale tekitatud kahju ka heastatakse.
Kui kogu see jutt nüüd kokku võtta, siis võib vastata, et paljugi tänases varude kasutuselevõtu süsteemis tuleb tõesti üle vaadata, ja ministeeriumi tasandil ongi see tegevus juba käivitatud. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Palun, küsimus kolleeg Rein Rataselt!

Tänan, austatud esimees! Hea keskkonnaminister! Oli väga meeldiv kuulda teie pädevaid, põhjalikke vastuseid. Selle eest aitäh teile! Aga lubage siiski küsida, et kui riik korraldab nüüd oma maavarade kasutuselevõtu keskkonnahoiu- ja tarbimispõhiselt riigi käsutuses oleva tarkuse kohaselt, kas see tegevus võiks siis olla ja kas seda võiks käsitleda tulutoova investeeringuna, mitte lihtsa täiendava riigipoolse kuluna. Olen rääkinud.

Aitäh, härra Ratas, selle küsimuse eest! Lõppkokkuvõttes võib seda loomulikult käsitleda riigile tervikuna tulutoova ettevõtmisena, sest kui me oma loodusressursse arukalt kasutame, võttes arvesse kõiki aspekte, siis saab lõpptulemus olema kindlasti parem, kui see on näiteks tänastel juhtudel, kus sageli üks või teine aspekt jäetakse arvesse võtmata. Just nimelt planeerimise poole pealt ja riiklike seisukohtade väljaütlemise poole pealt peame kindlasti oma tegevusi täiendama. Praegu on ju sageli nii, et maavara on küll kindlaks määratud, aga kuidas täpselt selle kaevandamine ja kasutamine algab, millises piirkonnas kõigepealt, kuidas see haakub teiste planeeringutega, mis selles piirkonnas on tehtud, kuidas see haakub meie looduskaitsega, millised on keskkonnamõjud – selles osas on väga palju asju, mis tuleks riiklikul tasandil kokku viia ja siis täpsemalt otsustada, kus ja mida täpselt teha.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui suur on raha, mis riik annab maavarade uuringute ja teadustöö korraldamiseks?

Aitäh! Mis puudutab tänast olukorda, siis kõik geoloogilised uuringud teeb valdavalt ettevõte. Otseselt riigi tehtavaid geoloogilisi uuringuid meil hetkel ei ole. Küll aga on mõte, kuidas viia protsess, mis puudutab maavarade kasutamist ja kaevandamist, selleni, et me saaksime hakata seda läbi viima oksjonite teel. Põhimõtteliselt on siin kaks võimalust. Üks võimalus on see, et riik, kasutades oma eelarvelisi vahendeid, teeb ära kogu eeltöö kuni kaevandamisõiguse enampakkumiseni välja. Teine variant on korraldada protsess selliselt, et asjast huvitatud ettevõtted teevad kõik need toimingud ise kuni sinnamaani, kui asi hakkab jõudma kaevandusloa väljaandmiseni, siis on selgelt paika pandud, et see saab toimuda ainult oksjoni teel. Nii et selles mõttes on valiku küsimus ja need variandid tuleb täpsemalt läbi arutada. Lootes tänases olukorras ainult riigieelarve peale, võib tekkida see probleem, et riigieelarvelised vahendid saavad meile takistuseks, et kogu seda süsteemi välja arendada. Nii et millist varianti valida, seda me ministeeriumis praegu kaalume, ja nagu ma ütlesin, maavarade kasutamise kontseptsioon on väljatöötamisel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Rein Ratas!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Hea keskkonnaminister! Te nõustusite selle seisukohaga, et kui riik võtab kogu temale kuuluvate maavarade kasutuskorralduse kuni kasutuselevõtuni enda kätte, siis võiks seda tõepoolest käsitleda tulutoova investeeringuna, mitte lihtsalt riigi täiendava kuluartiklina. Minu arust on see õige lähenemine ja õige seisukoht. Vastates härra Korbi küsimusele, te tõite veel välja, et on kaks võimalust. Üks on see, et asjast huvitatud äriettevõtted teevad vajalikud uuringud ja hindamised ära oma kulu ja kirjadega, nii nagu nad praegugi teevad, ja siis, kui kogu see uuringute ja hindamiste kooslus on valmis, tuleb enampakkumine. Sel juhul me kopeerime suuresti seda korda, mis meil praegu on, kus asjast huvitatud ettevõtted teevad ju ka kõike seda enamasti ise, ära jääb ainult see lõpp, mis tähendab siis enampakkumist. See oleks ikkagi poolik lahendus. Selles mõttes tuleks minu arust küll soovitada lähenemisviisi, kus riik, arvestades seda tulutoova investeeringu seisukohta, teeks temale kuuluva maavara kasutuselevõtmisel ära kogu ettevalmistava osa. Sest siis ta saab ka tehtud kulud tagasi, ma ei tea, millise kasumiprotsendiga ta tagasi saab, aga igal juhul ei tule kahjumit. Jah, et suuremat kasu saada, tuleb teatud kulutusi teha. Niisiis soovitaksin ikkagi panna rõhk just nimelt selle täiuslikuma versiooni peale.
Veel tahaksin teid, härra minister, tänada ühe asja eest. Tallinna linna piires toimub ka usin maavarade, eriti lubjakivi kaevandamine, aga te suutsite minule väga sümpaatsel kombel oma vastustes vältida Tallinna n-ö negatiivse näitena toomist. Aitäh teile! Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Marika Tuusi ja Georg Pelisaare 13. aprillil s.a esitatud arupärimine nõrga sotsiaalse kaitse ja madala elukvaliteedi kohta. Kolleeg Marika Tuus, palun kõnepulti!

Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! See arupärimine on ajendatud Eesti 2009. aasta inimarengu aruandes tehtud järeldustest ning puudutab sotsiaalkaitset ja tööturu võimekust. Aruande järeldused nende kohta on äärmiselt negatiivsed. Küsime ka riigi väikese rolli kohta ühiskonnaelu reguleerimisel. On välja toodud, et tööturu stabiliseerimiseks on riigi sekkumine väga tagasihoidlik ja et sotsiaalkulutuste tase, millest on täna juba siin pikalt räägitud, on ikkagi väga madal ja madal oli see juba enne majanduskriisi. See eristab meid paljudest teistest Euroopa riikidest. Eksperdid on lisaks selles paksus raamatus kirjutatule väga palju ka rääkinud meie kihistumisest. Kihistumine pole Eestis enam hetkeline, vaid see on suund ja tardumus ning üha enam inimesi ja nende elu sõltub sellest, millisesse perekonda nad sündinud on. On mainitud veel seda, et riigi kriisist väljatoomine on pandud puhtalt üksnes Rahandusministeeriumi peale. Siit lähtuvalt on meil mitu küsimust.

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti sotsiaalministri!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Alustame vastamist arupärimisele. Esimene küsimus puudutab sotsiaalse kaitse võrdlust teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Tahaks kindlasti öelda, et kui rääkida sotsiaalse kaitse kulutuste võrdlusest, siis nende taseme ja kompositsiooni erinevused olenevad päris mitmest tegurist. Siin on oma osa rahvuslikel traditsioonidel, demograafilisel olukorral, sissetulekute olukorral, kuid vahest kõige olulisem on riigi üleüldine sotsiaal-majanduslik areng, samuti erinevad sotsiaalsed mudelid ehk see, kuidas sissetulekute tase on korrelatsioonis sotsiaalse kaitse kulutustega. Olulist rolli mängib kindlasti ka haridus- ja maksusüsteem ehk see, millised on otsesed maksud, millised kaudsed maksud. Maksusüsteemid avaldavad omakorda otsest mõju sissetuleku maksustamisele ning tarbimise kaudsele maksustamisele ja maksuvabastustele. Eks maksuvabastuste eesmärkidel on erinev mõju ka inimeste toimetulemisele. Kindlasti avaldab mõju ka teiste sektorite osalus, näiteks erapensioniskeemid või muud sellised asjad.
Riikide sotsiaalse kaitse efektiivsuse puhul on oluline tähelepanu pöörata sellele, millele on riigi sotsiaalne kaitse üles ehitatud, kas kindlustusmaksete ja sotsiaalse kaitse sissemaksete seotusele, vaesuse leevendamisele või sotsiaalsele kaasatusele. Sellele on tähelepanu pööratud ühes väga huvitavas uurimuses. Economic Policy Committee on 2008. aastal välja andnud uurimuse "Efficiency and Effectiveness of Social Spending".  Sotsiaalse kaitse kulutuste efektiivsuse kirjeldamiseks kasutataksegi suhtelise vaesuse määra enne ja pärast siirdeid. Kui vaadata ainult ühte väikest lõiku, siis Eurostati viimastele andmetele tuginedes võiks öelda, et Eesti sotsiaalsed siirded näiteks 2007. aastal laste vaesuse osas parandasid olukorda 9 protsendipunkti ehk protsentidesse ümber panduna lausa 35%, ja see on enam-vähem võrreldav Euroopa Liidu keskmisega. Lahti seletatult tähendab see seda, et need sotsiaalsed siirded, mida me kasutame, on suhteliselt aidanud vaesust vähendada võrdselt Euroopa Liidu keskmikega. Ehk Eesti peredele suunatud sotsiaalse kaitse kulutused n-ö absoluutarvudes on natuke väiksemad kui Euroopa Liidu riikides või eelkõige Euroopa Liidu vanades liikmesriikides. Mis puudutab nende mõjusust, siis see on kahtlemata üsna võrreldav Euroopa Liidu keskmisega.
Teine küsimus puudutab Eesti kohta sotsiaalse kapitali edetabelis. Kui aluseks oli inimarengu aruanne, siis see käsitleb ju sotsiaalset kapitali Legatumi heaoluindeksi alusel, mille moodustamisel võetakse arvesse erinevaid kategooriaid, nagu näiteks majandusareng, ettevõtlikkus ja innovatsioon, demokraatlikud institutsioonid, haridus, tervis, ohutus ja turvalisus. See indikaator on mõnevõrra mahukam üldisest inimarengu indeksist. Sotsiaalse kapitali osas toob seesama Legatumi instituut Eesti nõrkusena välja eeskätt religioossete tugivõrgustike puudumise. Samas hõlmab indeks ka osalemist muudes vabatahtlikes võrgustikes, sõprade tähtsust ja usaldamist, annetamiskultuuri, võõraste aitamist, vabatahtlikku tegevust ja muud sellist. Inimarengu aruanne toob peamiste sotsiaalset kapitali mõõtvate teguritena ühiskonnas välja usalduse ja koostöötahte. Kuigi üldise usalduse mõõdupuu ehk teiste inimeste usaldamise puhul märgib aruanne olukorra paranemist, on see näitaja endiselt madalam teiste Lääne-Euroopa riikide omast. Kõige väiksem on ühiskonna usaldus kahjuks parlamendi ja erakondade vastu. Parlamenti usaldas nendel andmetel 28%, erakondi vaid 19% elanikest.
Ühiskonna väärtuste trendi kirjeldades märgitakse aruandes sõprade, tuttavate ja vaba aja tähtsustamise lähenemist perekonna ja töö tähtsustamisele, mõlemad muutuvad võrdväärselt oluliseks. Samas märgitakse, et väheneb huvi poliitika ning ühiskonnaellu kaasatuse vastu. Kui vaadata organisatsioonidesse kuuluvust, siis see on samuti madal, 60% inimestest ei kuulu ühtegi organisatsiooni. Kui vaadata Praxise 2009. aastal läbiviidud uuringut, siis pool elanikkonnast on viimase aasta jooksul ühes või mitmes vabatahtlikus tegevuses osalenud. Samas määratleb end vabatahtlikena vaid 30% elanikkonnast. Seega ei ole laiem elanikkond üldjuhul veel teadvustanud, et osaletakse vabatahtlikus tegevuses. Inimesed, kes pole vabatahtliku tegevusega kokku puutunud, nimetavad peamise põhjusena ajapuudust või seda, et nad ei ole lihtsalt selle peale mõelnud. Samas tuuakse välja ka teadmatus vabatahtlikus tegevuses osalemise võimalustest, samuti ei nähta selles osalemises kasu või lisandväärtust ja olulisemaks peetakse individualistlikke väärtusi. See, et individualistlikke väärtusi peetakse olulisemaks, on kooskõlas varemgi Eesti ühiskonna puhul väljatoodud individualistlike väärtuste tugeva esiletõusuga taasiseseisvumisjärgsel perioodil. Aga kindlasti oskab kodanikuühiskonna arendamise kohta ka regionaalminister midagi lisada.
Kolmas küsimus puudutab sotsiaal-majandusliku kihistumise temaatikat. Sellel peatus ka peaminister oma vastustes. Ma usun, et sealt te saite väga palju informatsiooni.
Aga kui vaadata tõesti vaid mõnda arvu, siis kriisiaastatel on valitsus panustanud oluliselt rohkem tööturumeetmetesse. Kui vaadata eelmise aasta panustamist, võrreldes 2008. aastaga, siis olid tööturumeetmete kulud 2009. aastal kaks korda suuremad kui 2008. aastal, ja kui siia juurde panna ka 2010, siis on need kulud võrreldes 2008. aastaga lausa kolm korda suuremad. Selle aasta meetmetest on kindlasti olulised just tööle aitamise meetmed, mis on väga tõhus abivahend, tõhusaim abivahend inimeste toimetulekuks ja sissetuleku saamiseks. Tööpraktika ja palgatoetuse numbritest on siin nii palju räägitud, et ma ei hakka uuesti üles lugema, millised need on.
Inimarengu aruandes on väidetud, et tööpuuduse järsk kasv tuleneb suuresti noorte töötuse kasvust, kuid meie statistika küll päris täpselt nii ei näita. Kui vaadata 2009. aastal arvel olnud noori ja inimesi vanuses 25–54, siis tuleb küll öelda, et tööpuudus on puudutanud kõiki vanuserühmi väga tugevalt. Mis puudutab noorte töötust, siis siin teeb kindlasti murelikuks keskhariduseta noorte suur osakaal. Suurem tõenäosus on töötuks jääda ka neil, kellel on kutsekeskharidus või üldkeskharidus. Arvestades noorte puhul just neid kahte aspekti, on Haridus- ja Teadusministeerium selleks, et poolelijäänud erialaõpet oleks võimalik jätkata, teatavasti välja töötanud programmid "Kutse" ja "Tule". Täpsemat informatsiooni nende programmide kohta on võimalik leida Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehelt.
Neljas küsimus on töölepingu seaduse kohta, kuidas see on parandanud inimeste sotsiaalset kaitstust. Nii nagu peaminister siin mõni aeg tagasi ütles, on tööhõive väga oluline inimeste toimetuleku ja sissetulekute kaitse. Kindlasti peeti uue töölepingu seaduse tegemisel väga oluliselt silmas nii tööhõive, sissetulekute kui ka töö ja pereelu ühitamise aspekti. Töölepingu seaduse kirjutamisel võeti aluseks mitmed asjakohased uuringud nii Eestist kui välisriikidest. Need näitavad väga selgelt, et tööhõive paindlikkusastme tõstmine aitab parandada just nõrgemas positsioonis olevate inimeste töövõimalusi. Seetõttu on uus töölepingu seadus kindlasti suurendanud ka töötegijate kaitstust.
Töölepingu seaduse oluline roll on vähendada tööturu killustumist ja kihistumist ning muuta tööturu toimimine sotsiaalselt õiglasemaks. Nii näiteks on varasemaga võrreldes suurenenud nende töötajate sotsiaalne kaitse, kes ei saanud nautida tähtajatule töölepingule omaseid eeliseid. Tähtajalise töölepinguga või renditööajaga töötaja ebakindlam töösuhe on muutunud kindlamaks, täpsemalt on määratletud tähtajalise töölepingu ülesütlemise piirangud, samuti renditöö õiguslik alus. Kõik juba nimetatud ja veel nimetamata töölepingu seaduse sätted peavad samamoodi nagu mujal Euroopas tugevdama kogu ühiskonna sotsiaalset kaitstust. Arvestades seda, et meie uus töölepingu seadus ei ole veel aastatki vana, on kõik selle seaduse positiivsed või, ütleme, lihtsalt tulemused veel liiga värsked, et neid põhjalikult hinnata. Aga kui vaadata rahvusvahelisi hinnanguid meie uuele töölepingu seadusele, siis on need pigem positiivsed.
Viies küsimus puudutab toimetulekutoetuse saajate dünaamikat viimase kümne kuu lõikes. Me teeme toimetuleku ülevaadet kvartaalselt. Seetõttu on mõistlik tugineda nendele andmetele, mis meil olemas on. Tuleb tunnistada, et toimetulekutoetuse maksmisel on olukord kohalikes omavalitsustes väga erinev. Kuigi enamikul omavalitsustest esimese kvartali jooksul toimetulekutoetuste maksmisele kulunud vahendid suurenesid, mõnel need summad siiski ka vähenesid. 2009. aasta esimese kvartaliga võrreldes kasvasid kulud 215 kohalikus omavalitsuses, millest omakorda 165-s suurenesid kulutused nii taotluste arvu kui ühe taotluse kohta makstud toetuse kasvu tõttu, 44 omavalitsuses ainult taotluste arvu kasvu tõttu ja kuues ainult ühe taotluse kohta arvestatud toetuse suuruse kasvu tõttu. Kulutused vähenesid kümnes omavalitsuses. Nendest kahes omavalitsuses vähenesid need kulutused taotluste arvu ja ühe taotluse kohta arvestatud toetuse vähenemise tõttu, neljas taotluste arvu vähenemise tõttu ja neljas ühe taotluse kohta arvestatud toetuse vähenemise tõttu. Olgu siis statistika mõttes ka ära öeldud, et 2010. aasta esimeses kvartalis ei makstud toimetulekutoetust ühes omavalitsuses, Ruhnu vallas, kus toimetulekutoetust ei ole makstud viimased kolm aastat ühelegi inimesele. Keskmisest väiksem oli toetuse suurus ühe taotluse kohta 169 kohalikus omavalitsuses ja keskmisest suurem 57-s.
Kuues küsimus puudutab asjaolu, et tööandja maksab pigem sotsiaalses hierarhias kõrgemal paiknevate ametigruppide eest (see on seotud koolitusega). Kiire vastus sellele oleks, et kindlasti tuleb lähtuda koolituse eesmärkidest. Siin ei saa küll öelda, et tööandja valib kindlasti kõrgemal kohal olijad. Koolituse valimisel tuleb olla nii täpne kui võimalik ja eks iga tööandja siis ise selle järgi ka valib. Aitäh!

Tänan, austatud hea minister! Teile on ka mõningad küsimused. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma käsitleksin seda teemat veel ühest aspektist. Inimarengu aruannet arutati siin saalis väga põhjalikult ja proua Marju Lauristin, kes on üks töö autoritest, tõi välja ka meie väga lühikese oodatava eluea põhjused. Meie eluiga, nagu me teame, on küll pikenenud, kuid ta on samal tasemel, mis oli arenenud riikides 1970. aastatel. Marju Lauristin juhtis tähelepanu, et selle lühikese eluea põhjuseks on eeskätt just väikesed  tervishoiukulutused, ühed väikseimad üldse Euroopas (allikaks on siin Eurostat 2009). See on vastuväide ministeeriumile, kes ütleb, et need oodatava eluea väiksed arvud tulevad lihtsalt noorte meeste riskisurmadest. Kas olete minuga nõus, et tegelik põhjus on väikesed tervishoiurahad?

Aitäh küsimuse eest! Kui vaadata, millised on meie suremuse põhjused, siis kaks esimest on jätkuvalt väga suures osas südame-veresoonkonna haigused ja vähktõbi. On selge, et meie keskmine oodatav eluiga on sõltuvuses väga paljudest komponentidest. Ootan pikisilmi Statistikaameti numbreid 2009. aasta kohta, et näha paremini seost õnnetussurmade ja oodatava eluea vahel. Oodatav eluiga on meil probleemne pigem just meestel. Naiste oodatav eluiga on päris kenasti liikunud ülespoole, aga meeste oma peab kindlasti veel oluliselt pikenema. Meeste puhul on õnnetussurmad olulisel kohal, aga samuti on oma mõju meeste tervisekäitumisel. Loomulikult, kui raha meditsiinile on rohkem, õnnestub ka paremini inimesi ravida. Aga ma ei ütleks, et raha on ainuke põhjus. Ma ütleksin ikka, et meie keskmise oodatava eluea pikenemise saladus peitub kõikides komponentides, mis mõju avaldavad – meie kõikide tervislikum käitumine, korralik meditsiiniline teenindamine, samamoodi kõik muu, mis meie ümber on, keskkonna kvaliteet jne, õnnetussurmad sealhulgas. Seega nii õnnetussurmad, rahva tervisekäitumine kui ka meditsiin – ühte põhjust oleks siin väga ebaõige välja tuua. Meie pikem eluiga sõltub kõigist neist komponentidest.

Head ametikaaslased! Läheme oma küsimustega edasi. Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tänan teid kõigepealt, et te nendele küsimustele vastates ei väljendanud peaministrile omast hurraa-optimismi! Tõesti, meil ei ole sotsiaalkaitses millegagi väga kiidelda. Kui Euroopa Liit keskmiselt kulutab sotsiaalkaitsele 26,9% sisemajanduse kogutulust, siis Eesti teatavasti vaid 12 ja natuke peale protsenti. Olukord on halb, sest ka sellest sotsiaalkaitsest kulutab Eesti riik ju suure osa emapalgale. Emapalga osas me oleme küll juhtival kohal. Meist kõrgemat absoluutset emapalka maksavad veel vaid tunduvalt jõukamad Rootsi, Saksamaa ja Sloveenia. Aga teisalt on meil allpool suhtelist vaesuspiiri enam kui viiendik lastest. Kuidas seda vahet oleks teie arvates võimalik vähendada, et Eestis oleks võrdsem toimetulek?

Aitäh! Need on täiesti erinevad lähtekohad, millest te rääkisite. Esiteks tahan öelda, et vanemahüvitis ei võta meil suurt osa sotsiaalkaitsekulutustest. Meie kõige suurem sotsiaalkaitsekulutus on ikkagi pension, kulutused pensionide peale on viie aastaga kasvanud 6%-lt 8%-le SKT-st, praeguseks juba isegi veel rohkem. Pensionikulu SKT-ga võrreldes on kindlasti suurenenud ja on ka nendessamades sotsiaalkaitsekulutustes kõige suurem. Oleks korrektne väita, et väga suur osa meie sotsiaalkaitsekulutustest läheb ikkagi eakatele inimestele inimväärse elu ja väärika vananemise kindlustamiseks.
Kui vaadata vanemahüvitist, siis selle eesmärk on hüvitada tulevikus saamata jäävat tulu ja seeläbi innustada noori emasid lapsi saama. Ja kui vaadata statistikat, siis näiteks sellesama paljukiidetud Rootsiga võrreldes on sündimuse kasv Eestis olnud viimastel aastatel suurem. Kui vaadata vanemahüvitise maksmise aja pikkust, siis ma ei ütleks, et Eesti kõige heldem on, Eestis makstakse seda poolteist aastat, Taanis on see minu mäletamist mööda kuni neli aastat. Nii et see pikkus on erinev. Ma arvan, et vanemahüvitise süsteem on ennast igati õigustanud ja aidanud Eestil jõuda 25% sündide juurdekasvuni, meie iibe peaaegu positiivseks muutnud, eestlaste osas see juba on positiivne, kogu elanikkonnast oli 2009. aastal miinus 300 inimest. See on peaaegu null-iive ja meie sündimuskordaja on Euroopa absoluutses tipus, kui ma õigesti mäletan, siis olime kolmandal või neljandal kohal. Nii et vanemahüvitis on väga kenasti oma eesmärki täitnud ja andnud noortele emadele kindlustunde.
Mis puudutab muid siirdeid, siis nagu ma ütlesin, meie universaalne lastetoetuste süsteem on ka näiteks see, mida OECD väga kiitis. Nagu ma ütlesin, on seesama üldine solidaarne lastetoetus vähendanud n-ö suhtelist vaesust 35%. Nii et me liigume õigel teel. Loomulikult, kui ajad lähevad paremaks, tuleb lastetoetust suurendada, ja kui mõistlik on, siis seda süsteemi kuidagi niimoodi ümber teha, et need, kes sotsiaalsetel põhjustel seda toetust rohkem vajavad, seda ka rohkem saaksid. Seda on Reformierakond kogu aeg rääkinud, et toetuste jagamine inimestele peab olema väga selgelt rajatud sellele, et need, kes vajavad rohkem, peavadki rohkem saama.

Ma tänan teid, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas arupärimise nr 430 raames soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita, seega läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi järgmise, kaheksanda arupärimise juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi!

Lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Meie arupärimine, millele on alla kirjutanud üheksa Riigikogu liiget, on suunatud lugupeetud härra Pevkurile, sotsiaalministrile. Arupärimise teema on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem. Leiame, et Eesti demograafilisest situatsioonist tulenevalt on hädavajalik säilitada tööealist elanikkonda töövõimelisena. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on sätestatud trahvid tööohutuse nõuete rikkumiste eest, kuid tööõnnetuste ja kutsehaiguste ärahoidmiseks ei ole stiimuleid loodud. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis oli juba aastaks 2008 sätestatud eesmärk luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem. Tulenevalt tegevusplaanist pidi Sotsiaalministeerium 2008. aasta I kvartalis esitama tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kontseptsiooni. Valitsus arutas tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi lähtealuseid 4. detsembril 2008 valitsuskabineti nõupidamisel. Nõupidamisel otsustati toetada rahandusministri ettepanekut luua erakindlustusel põhinev ja kõigile tööandjatele kohustuslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ning ühtlasi alustada läbirääkimisi sotsiaalpartneritega. Asjakohane eelnõu plaaniti esitada Vabariigi Valitsusele arutamiseks 1. oktoobriks 2009. Eelnenust tulenevalt on härra ministrile kuus küsimust, millele tahaksime saada vastust. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli vastama arupärimisele, mis kannab numbrit 432 ja on esitatud 14. aprillil s.a, sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! On hea meel vastata arupärijate küsimustele. Kuna arupärimine sai ette loetud, siis alustame küsimustega. Esimene küsimus puudutab seda, kui kaugele on jõutud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loomisega ja millal võiks eelnõu Riigikogu menetlusse jõuda. Nagu te oma arupärimises tabavalt ütlesite, toetati nõupidamisel rahandusministri ettepanekut. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus on olnud Rahandusministeeriumi vedada. Selle protsessiga ei ole väga kaugele jõutud. Arvestades seda, et valitsus arutas mõned nädalad tagasi eripensionidega seonduvat, sai kokku lepitud, et sotsiaalminister kohtub sotsiaalpartneritega 25. mail. Eelmisel nädalal see kohtumine leidiski aset ja me arutasime nii tööandjate esindajatega kui ka töötajate esindusorganisatsioonidega, kuidas tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse küsimustega edasi minna. Kohal oli ka Rahandusministeeriumi esindaja. Leppisime kokku kahes põhimõttelises teemas. Esimene teema oli see, et Rahandusministeerium arvutab tööandja pensionimaksumuse n-ö prognoosid lähtuvalt väljateenitud aastate pensionidest ja Sotsiaalministeerium koos Rahandusministeeriumiga arutab edasi erakindlustusel põhineva vabatahtliku tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse regulatsiooni, kus vastutavaks pooleks on siiski tööandja. Kui need arvutused on tehtud, siis tullakse teema juurde tagasi, ega enne ei ole sotsiaalpartneritele midagi lauale panna. Me käisime läbi need võimalused, mis on. Kõik osapooled said aru, kuidas edasi minnakse, ja nüüd läheb töö edasi.
Teine küsimus puudutab sotsiaalpartnerite seisukohti. Kui hästi lühidalt öelda, siis töötajate esindusorganisatsioonid tahaksid tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust niipea kui võimalik. Tööandjate esindusorganisatsioonide seisukoht on ka meediast läbi käinud. Nemad ei ole tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomist siiamaani toetanud, kuna see suurendab tööjõukulusid. Eks me jätkame läbirääkimisi. Praegusel ajal on mõlemad tööandjate esindusorganisatsioonid, nii Eesti Kaubandus-Tööstuskoda kui ka Eesti Tööandjate Keskliit, ning töötajate esindusorganisatsioonid, TALO ja Eesti Ametiühingute Keskliit, võiks öelda, diametraalselt erinevatel seisukohtadel ja selline olukord on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse juurutamiseks äärmiselt raske. Siin peaks kindlasti olema väga selge kompromiss.
Kolmas küsimus. Kas kindlustus saab olema ikka erakindlustusel põhinev ning kohustuslik just tööandjale ja kui suur saab olema kindlustusmakse? Nagu ma ütlesin esimesele küsimusele vastates, me rääkisime sellisest skeemist: erakindlustus, vabatahtlik, vastutusega tööandjal, kui tal seda kindlustust ei ole. Täpsemad regulatsioonid ei ole veel sõnastatud, aga on sellised põhimõtted: tööandja vastutab selle eest, et tal oleks kindlustus sõlmitud, ja kui tal seda kindlustust ei ole ja kindlustusjuhtum peaks tekkima, siis peab ta ka kulud katma. Aga nagu ma ütlesin, läheb töö nende põhimõtetega edasi ja vaatame, kuhu me jõuame.
Neljas küsimus puudutab süü regulatsiooni. Eesti riigis on kehtiv regulatsioon, kus on kirjas, et kui tööandja pole nõus vabatahtlikult kahju hüvitama, tuleb pöörduda kohtu poole. Süü tõendamine on ju kehtivas võlaõigusseaduses sees, ega seda keegi seal muutnud ei ole. Milline see regulatsioon saab olema uue süsteemi puhul, on ilma eelnõuta väga keeruline öelda. Mõlemad sotsiaalpartnerid peavad ütlema siin oma seisukoha.
Viies küsimus puudutab hüvitiste maksmise korda. Kas plaanitakse sisse viia indekseerimise süsteem? Kindlustuskaitse oleks eeldatavalt üsna tavapärane, hõlmates tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest põhjustatud kahju, matusekulu hüvitamist, ülalpidamishüvitist, kui kannatanu suri jne. Ütlen veel kord: 25. mail me leppisime kokku, kuidas me edasi läheme, aga see ei tähenda, et üks või teine sotsiaalpartner oleks andnud võimalikule nägemusele oma lõpliku jaa. Tööandjad küll ei öelnud, et nad on kindlalt nõus sellega, mis paberile pannakse.
Kuuendaks küsitakse, kuidas paraneb tööõnnetus- ja kutsehaiguste registreerimine, kui tuleb uus süsteem. Kindlasti ta paraneb, need juhtumid saaksid paremini registreeritud ja suure tõenäosusega muutub ka üldine tervisekäitumine ettevõtetes paremaks. Meil on praegu olemas töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mille kohaselt kõik töökohad peavad vastama tööohutuse reeglitele, aga kindlasti läheb inimeste tervis paremaks ning seeläbi pikeneb ka eeldatav eluiga, kui tööõnnetusi jääb vähemaks. Aitäh!

Tänan! Ka selles päevakorrapunktis on paar täpsustavat küsimust. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tööandjate seisukoht oli üsnagi selge. Enn Veskimägi, kes on tööandjate keskliidu volikogu esimees, ütles, et kui nemad peaksid hakkama selle eest maksma, siis see pärsib ettevõtlust ja sellisel juhul nad mõtleksid sellele, kuidas riiki maksudega lausa petma hakata. Te mainisite siin kompromissi, et tööandjad oleksid võib-olla sel juhul nõus, kui nende jaoks langetataks sotsiaalmaksu. Teisalt jälle näeme, et sotsiaalmaksu laekub meil praegugi üsna kehvasti. Millised on teie poolt need piirid ja mis on see kompromiss, millest kaugemale teie ei läheks?

Aitäh küsimuse eest! Kuna ühtegi asja paberil ei ole, siis on väga keeruline kommenteerida, mis see kompromissi koht võiks olla. Mida me küll ka 25. mail arutasime, oli see, et võimalik loodav skeem või lausa seaduseelnõu peaks olema motiveeriv mõlemale poolele, nii töötajale kui tööandjale. Tööandjale eelkõige seeläbi, et kui tööandja on kõik töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevad kohustused täitnud ja töökoht on ohutu, siis on tema kindlustusmakse kindlasti oluliselt madalam, võrreldes selle tööandjaga, kellel näiteks ei ole kõik tööinspektori ettekirjutused täidetud. See motivatsioonipool peab selgelt olema. Samas ütlesid tööandjad, et motivatsiooni peaks olema ka töötajate poolel. Nad ütlesid ühe uitmõttena, mida keegi väga sisukalt ei ole kaalunud, välja ka sellise asja nagu töötaja vastutus oma tervisekäitumise eest. Kui mõlemal poolel on selline motiveeriv asjaolu, siis võiks edasi rääkida küll ja sellest ideekesest võiks ühel päeval saada ikkagi üks korralik eelnõu.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Muidugi oleks väga hea, kui kõik töökohad maksimaalselt nõuetele vastaksid ja oleks garanteeritud, et seal pole ohtu tööle ega tervisele. Aga me teame, et mõnes valdkonnas on see seotud väga suurte investeeringutega, näiteks kaevurite töökohad või mõned valdkonnad elektrijaamades, ja ettevõtjad ei saa väga kiiresti varustada tervet valdkonda nii, et see vastaks kõikidele tingimustele. Mul on küsimus selle süsteemi kohta: kas praegu ikkagi on diferentseerimine, arvestades, et mõnes valdkonnas võib juba prognoosida, et seal on töö ja tervisega seotult rohkem ohtu, või on see tendents juba vähenenud?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, eks me kõik saame aru, et maa alla päikest ei vii ja kümne meetri sügavusele vees päikesekiir väga ei ulatu. Selles osas tööohutuse ja töötervishoiu reeglistikud ja põhimõtted ju näevadki ette, et järelikult tuleb tööstressi vältimiseks maa all olla vähem. Ja kui me meenutame kas või näiteks väga kurba sündmust Eesti ajaloos, Copterline'i õnnetust, siis seal mäletatavasti saigi üheks piiravaks asjaoluks see, et tuukritel olid ette nähtud tööaja normid, kui palju nad võisid vee all olla, ja sellest tulenevalt nad ei saanudki seal pikemalt olla. Nii et selle jaoks töötervishoiu ja tööohutuse seadus ongi, et need normid oleksid mõistlikud. Küll aga on see kahtlemata väga tõsine asjaolu, mida valitsus peab silmas pidama – et kui tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus ühel hetkel peaks tulema, mida see võib siis tähendada ühele või teisele majandusharule. On selge, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on sõna sekka öelda, kui näiteks Eesti Põlevkivile või mõnele teisele ettevõttele peaks tulema väga suur rahanduslik koormus. Sest see, kes selle lõpuks kinni maksab, on tarbija. Loomulikult tuleb seda arvestada ka selliste kindlustusmehhanismide tegemisel. Kõik peab olema tasakaalus, nii majanduslik mõju, mõju inimeste tervisele kui ka loomulikult see, mis on kõige olulisem – see, et meie töökohad peavad olema ohutud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Te mainisite läbirääkimisi. Kas läbirääkimistest võtsid osa sotsiaalpartnerid, ametiühingud, ja kui nad võtsid osa, siis mis tasemel?

Aitäh! Ma ütlesin, et ma ei nimetaks neid läbirääkimisteks. Ma ütleksin, et 25. mail toimus kohtumine positsioonide ja põhimõtete selgitamiseks ja seal olid kõik tipptasemel kohal. Tööandjate poole pealt oli kohal tööandjate keskliidu juhatuse esimees Tarmo Kriis, ametiühingute poole pealt ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga ja TALO poolt Ago Tuuling. Nii et kõikide esindusorganisatsioonide tipud olid kohal. Kaubandus-tööstuskojast oli vist õigusosakonna juhataja, kui ma õigesti mäletan. Kõik, kes pidid kohal olema, olid kohal ja väljendasid oma seisukohti väga selgelt. Nii et oli konstruktiivne jutuajamine.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Seda kena nimega asja TÕKS on tõesti oodatud nagu taevamannat alates 1993. aastast, kus määruses kehtestati teatud regulatsioon, mille üle on ka siin vaieldud. Kuidas sa ise hindad, kas sa jõuad veel selle parlamendikoosseisu ajal niisuguse eelnõuga siia saali või on vastuolud nii suured, et seda ei ole võimalik teha?

Aitäh küsimuse eest! Eks sa mäletad ju oma ametiajast samamoodi, kuidas nende jutuajamistega oli. Praegu on minul küll soov edasi minna, aga sotsiaalpartnerite vahel on väga suur lõhe. Selleks, et seda lõhet kuidagi ületada, peab olema mõlemale poolele vastuvõetav eelnõu välja pakkuda. Ei ole ma näinud kummaltki osapoolelt sellist hiilgavat kompromissettepanekut, mis teisele poolele kohe sobiks. Eks ta ole väga keeruline, aga lootus sureb viimasena.

Head ametikaaslased, austatud minister, ma tänan! Arupärimise 432 kohta rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus avada läbirääkimised. Palun, kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi üheksanda arupärimisega. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Jaak Aabi, et ta seda arupärimist tutvustaks. Arupärimine on esitatud 14. aprillil ja sellele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Palun, Jaak Aab!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid, kes veel saali on jäänud! Tutvustan Keskerakonna fraktsiooni liikmete esitatud arupärimist sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine puudutab toimetulekutoetuste väljamaksete hilinemist aprillikuus. Tegu on ühe järjekordse uue infotehnoloogilise projekti rakendamisega, kus on ette tulnud teatud raskusi. Tuletame meelde, et eelmisel aastal astus tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Põhjuseks oli puuetega inimeste toetuste väljamaksmise hilinemine, kus probleemi põhjustas ka infotehnoloogilise lahenduse rakendamine. Avaliku teenistuse seaduse alusel said noomituse Sotsiaalministeeriumi kantsler Riho Tapfer ja asekantsler Riho Rahuoja.
Selle aasta aprillikuus võeti kõikides Eesti valdades ja linnades toimetuleku- ja hooldajatoetuste vormistamisel abiks uus sotsiaalteenuste andmeregister, lühendatult STAR. Poole kuuga oli aprilli keskpaigaks selgunud, et uus register on teinud töö hulga aeganõudvamaks, võib-olla ka sellepärast, et sotsiaaltöötajad ei olnud lihtsalt asjaga hästi kohanenud või ei olnud hästi kursis ning täiendavate andmete otsimine, kontrollimine aeglustas oluliselt niigi suure koormusega sotsiaaltöötajate tööd. Seega venis oluliselt toetuste väljamaksmine. Heal juhul oli tol hetkel, kui me selle arupärimise esitasime, ehk siis aprilli keskel antud signaal, et need toetused saavad välja makstud aprillikuu lõpus. Muidugi ei saa öelda, et see oli igal pool nii, sest ka tol hetkel suutsid mõned omavalitsused, kus sotsiaaltöötajad olid asjaga paremini kursis ja võimekamad, seda registrit ka kiiremini rakendada. Üldiselt oli tavaks, et sotsiaaltoetused maksti välja kuu esimesel poolel, aga paljudes omavalitsustes juhtus see aprillis kuu teisel poolel. Probleeme on olnud, nagu me mäletame, ka digiretsepti projekti rakendamisega.
Põhiliselt tahakski ministri käest kuulda, mis nende infotehnoloogiliste lahenduste või projektide rakendamisel probleemiks on – kas väär planeerimine, ressursside puudus, inimeste puudus – ja kas tulevikus on võimalik selliseid olukordi ära hoida. Teatud asjade puhul, nii nagu Maret Maripuul oli probleeme puuetega inimeste toetuste rakendamisel, on ju võimalus natuke aega juurde võtta ja sellesse on alati ka mõistvalt suhtutud. See on täiesti arusaadav, ei taha üldse järjekordselt süüdistada – mida on üritatud teha –, et ministeeriumi töötajad on süüdi, ei suuda seda teha ega tee oma tööd korralikult. Ma tean, et nad teevad seda korralikult, aga lihtsalt see ressursipuudus, inimeste puudus, rahapuudus, võib-olla mõningad valearvestused, võib-olla mõni valearvestus selle projekti teostamisel. Sellist hinnangut tahaks kuulda, härra sotsiaalminister.

Tänan! Head ametikaaslased! Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest on nüüd, kui arupärija on pidanud oma kuni viieminutilise kõne Riigikogu kõnetoolist, kord ministri käes. Palun tulla Riigikogu kõnetooli, et anda arupärimisele vastus!

Ma tänan, härra Riigikogu aseesimees, põhjaliku sissejuhatuse eest! Enne kui ma konkreetsete küsimuste juurde lähen, võib-olla natuke taustast. Tõsi, 1. aprillil käivitus STAR  ehk sotsiaalteenuste andmeregister, aga kasutame STAR-i, siis on hea lühike, ei pea iga kord välja lugema. Sotsiaalministeeriumile teadaolevalt ei ole omavalitsused STAR-i kasutuselevõtust tingituna toimetulekutoetuste väljamaksmisega hilinenud üle sotsiaalhoolekande seaduses kehtestatud tähtaja. Nii et ükski inimene ei ole oma toetusest ilma jäänud ja kõik on vastavalt seadusele oma toetuse kätte saanud. Kuidas me saame seda väita? Ega meil kõikidelt toetust saavatelt inimestelt loomulikult infot ei ole, kuid telefoni ja meili teel on vastav info meieni jõudnud ja 27. aprillist 3. maini viidi läbi ka veebiküsitlus, kus omavalitsused ja eelkõige otseselt STAR-i rakendajad ütlesid, millised on tulemused. Enamikus omavalitsustes, kes on meile tagasisidet andnud, on kõik kenasti toiminud. Üldine programmi kasutajate tagasiside on samuti valdavalt positiivne. Nad küll tõdesid, et nagu iga uus süsteem vajab ka STAR veel harjutamist, ja olid rahul koolituste ning videomaterjalidega. Lihtsalt infoks ütlen, et Sotsiaalministeeriumi kodulehel on STAR-i koolituse video, nii et igaüks, kes tahab, võib veebis seda vaadata ja veel kord koolituse läbi käia. Eriti olid inimesed rahul kasutajatoega ehk siis telefoni teel saadud informatsiooniga, kus saadi kiirelt nõu ja tuge. Ma toon teile näite ühest omavalitsusest. Ma ei taha selle omavalitsuse nime öelda, aga seal kurdeti STAR-i aegluse üle. Kasutajatugi ei suutnud probleemi lahendada ja me pidime saatma inimese kohapeale vaatama, mis on mureks. Selgus, et mure ei ole mitte sotsiaalteenuste andmeregistris, vaid selle omavalitsuse internetiühenduses. Kui internetiühendus korda tehti, oli ka STAR-iga kõik korras. Nii et siin on 225 omavalitsuse probleemid väga erinevad, kellel on kehv ühendus ja kus võib-olla ei ole inimene lihtsalt nii palju uuemate programmidega kokku puutunud. Aga süsteemi tervikuna hindavad kasutajad tagasisidest saadud informatsiooni põhjal tunduvalt kiiremaks, mis muudab ka töö kiiremaks ja efektiivsemaks. Ma toon vaid ühe näite meile tagasisidena tulnud meilist, kus konkreetne kasutaja ütleb: "Nüüd on vist STAR vastsündinu- ja imikueast ammu väljas, kannab kaela ja on käima õppinud. Vahest on nüüdseks ka arvukas sotsiaaltöötajate pere programmi omandanud. Igatahes on see üks ilusasti tehtud asi nii sisuliselt kui väljanägemiselt ja mugav kasutada." See on otse kasutajalt tulnud meil.
Tõsi on see, et STAR-i kasutuselevõtt eeldas varasemasse sotsiaal- ja infosüsteemi ehk SIS-i kantud andmete ülevaatamist veendumaks, kas need on kehtivad, ja vajadusel ka täpsustamist. Andmete täpsustamine on sisuliselt vajalik enne iga toetuse maksmist sotsiaaltöötaja poolt. Rahvastikuregistriga lingitud STAR-i rakendamisel ilmnes, et rea klientide andmed rahvastikuregistris vajavad parandamist. Niisiis sai meie rahvastikuregister tänu STAR-ile oluliselt täpsemaks ja seeläbi on kindlasti oluliselt paremini tagatud ka inimeste põhiseaduslik õigus osaleda näiteks valimistel ja saada muid teenuseid, mis on seotud elukohaga. Ma arvan, et STAR-i rakendamise kaudu sai suur hulk inimesi, kelle elukohaandmed olid kas vanad või aegunud, oma korrektsed andmed rahvastikuregistrisse ja saavad nüüd oma toiminguid sooritada.
Nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus räägib sellest, et Sotsiaalkindlustusamet on palunud nii toimetulekutoetuse taotlejalt kui ka puuetega inimeste hooldajatelt mõistvat suhtumist. Muidugi tuleb vastusena täpsustuseks öelda, et Sotsiaalkindlustusamet ei tegele toimetulekutoetuste väljamaksmisega ega ole ise ka STAR-i kasutaja. Seetõttu ei oskagi sellele küsimusele midagi rohkem vastata. Praegu liigub STAR-i koha pealt kõik kenasti.
Teine küsimus: "Kas tegemist on registri loonud IT-firma või ministeeriumi suutmatusega?" Nagu ma näidetest, sissejuhatusest ja kasutajate tagasisidest välja lugesin, ei ole esimene STAR-i kasutamise kuu küll andnud alust kahelda kellegi suutlikkuses. Ministeeriumipoolne ettevalmistus on STAR-i puhul kindlasti olnud parem kui näiteks digiretsepti puhul, mida te ka siin näitena tõite. IT-firma kiituseks tuleb öelda, et ka üks väike tõrge, mis kasutamise esimestel päevadel ilmnes, suudeti praktiliselt viie minutiga lahendada. Oli väga asjalik ja konstruktiivne koostöö IT-firmaga.
Kolmas küsimus: "Kuidas ministeerium kavatseb kompenseerida inimestele toimetulekutoetuste hilinemise?" Nagu ma ütlesin, hilinemist ei ole olnud ja seetõttu ei ole ka kompenseerimiseks mingit alust.
Neljas küsimus puudutab võimalikku tagasiastumist. Ma nüüd ei oskagi öelda... Iseenesest toimib STAR kenasti, ei ole isegi põhjust otsida ühtegi süüdlast või kedagi vastutusele võtta – asi on päris kenasti tööle läinud.
Viies küsimus puudutab seda, kas meil oli teada, et võib tekkida viivitus. Nagu ma ütlesin, see oli selge, et rakendamise esimestel päevadel ja nädalatel kulub kindlasti natuke rohkem aega uue süsteemiga harjumiseks. Aga seaduses sätestatud kuupäevadest on kõik omavalitsused kenasti kinni pidanud ja kõik inimesed on oma toimetulekutoetuse kätte saanud. Meile teadaolevalt plaanib hulk omavalitsusi kas siis lähikuudel või hiljemalt järgmisest aastast hakata sotsiaalteenuste andmeregistrit kasutama ka oma muude igapäevaste sotsiaalteenuste puhul. Kindlasti võiks siin kiita Tallinna linna, Tallinn on päris kenasti viimas oma igapäevaste sotsiaalteenuste ja -toetuste rakendust üle STAR-i keskkonda. Aitäh!

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Jah, ma olen kursis nende STAR-i tegemistega, seda on ka juba mitu aastat ette valmistatud. Nagu sa mainisid, tegelikult oli Tallinna linn see, kes tookord pigem ministeeriumi tagant utsitas. Tallinnal on tõesti väga laialdane mitmesuguste sotsiaaltoetuste süsteem ja arvepidamine on keeruline, kui ei ole korralikku infotehnoloogilist lahendust. Tallinn lõi selles väga tõsiselt kaasa ja tänu sellele lahendus tõenäoliselt ka nii hea ja kiire sai. Rakendamisel oli tõesti selliseid signaale, et mõnel pool on probleeme. Tõenäoliselt on see omavalitsustes ebaühtlane olnud. Küsimus kerkis just selle koha pealt, kas sotsiaaltöötajaid on STAR-i rakendamiseks piisavalt informeeritud ja koolitatud. Kas sa seda oskad hinnata?

Aitäh! Loomulikult oskan ma seda öelda. STAR-i esimene koolitusvoor oli eelmise aasta lõpus. Siis koolitus tõesti kõige paremini ei õnnestunud, sest programm ei olnud veel lõplikult töökorras ja koolitused toimusid demoversiooni peal. Mõningad koolitusrühmad ei saanud korralikult ühendust, kuna sel päeval olid näiteks hooldustööd või n-ö süsteemi ehitus. Sellest tulenevalt saigi kokku lepitud, et tuleb täiendav koolitusvoor. Kõikidele omavalitsustele anti õigus oma inimesed sellele koolitusele registreerida ja väga palju omavalitsuste sotsiaaltöötajaid ka seda teist võimalust kasutasid. Lisaks, nagu ma ütlesin, võtsime ühe koolituse spetsiaalselt linti ja panime selle veebi üles. Kasutajatugi on olnud igale omavalitsusele kogu aeg avatud ja väga palju on seda kasutatud. Oleme käinud väga paljudes omavalitsustes, müts maha kõikide ministeeriumi inimeste ees selles osas, et nad sõitsid tõesti nii Misso valda – palun vabandust, kui see ei olnud just täpselt Misso vald, aga piltlikult öeldes sõideti Tallinnast vaadatuna kõige kaugematesse Eesti omavalitsustesse – kui ka lähematesse omavalitsustesse vaatama, et STAR korralikult rakenduks. Nagu ma ühe omavalitsuse puhul näite tõin, probleemi sisu ei olnud mitte selles, et sotsiaaltöötaja poleks STAR-i toimimisest aru saanud vms, vaid lihtsalt selles, et internetiühendus oli nii kehv.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi kümnenda arupärimisega. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Eldar Efendijevi!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Meie arupärimine, millele on alla kirjutanud seitse rahvasaadikut, on seotud lastekaitsega ja puudutab ühiskonna osa, kes on  tänapäevases olukorras kõige kaitsetumad, nad ei saa ise hakkama ja vajavad riigi abi. Lugupeetud sotsiaalminister! Vabariigi Valitsuse tegevusetus ühiskonna sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisel sunnib järjest rohkem inimesi Eestist lahkuma ning need, kes ei lahku, tõmbuvad aktiivsest ühiskonnaelust kõrvale. Uuringufirma Saar Poll on tõestanud, et üle 43% Eesti inimestest tunnetab ühiskonnas seoses tööpuudusega vaesuse kasvu. Eesti lastest elab vaesuses viiendik ning lastega leibkondadest on kõige enam ohustatud pered, kus on üksikvanem kas ühe või ka mitme lapsega. Keskmisest kõrgem vaesusrisk on lasterikastel peredel. Sotsiaaltöötajate hinnangul aitaks vaesuse piiril elavaid peresid rahaliselt see, kui lastetoetusi ei arvestataks toimetulekutoetuste arvestamisel pere sissetuleku hulka. Lisaks on üldtuntud tõde, et kõige mõjusam relv laste vaesuse vastu on vanemate töökoht ja töötegemise eest saadav piisav tasu. Kuna tööd leida on Eestis raske, on paljude laste mõlemad vanemad suundunud piiri taha leiba teenima ning jõuavad koju kord kuus, heal juhul kord nädalas.
Tööturul toimuv puudutab lapsi väga teravalt. Probleemi sügavusest räägib see, et aina rohkem on neid lapsi, kellele koolitoit on päeva ainus soe toit ja vahel lausa ainus söögikord üldse. Koolides ja lasteaedades on saanud tavaks panna igal hommikul lauale leiba, mille kiire otsasaamine just nädala alguses ja lõpus kõneleb perede suutmatusest tekkinud olukorraga toime tulla. Mõni laps on koolis aga lausa nii alatoitunud, et kiirabi on pidanud ta koomaeelsest seisundist päästma. Ja see, mida me oleme kirjeldanud, on võetud ajalehtedest, see ei ole niisama laest võetud. Ma ei hakka kordama küsimusi, mida on kokku neli. Palume ministril nendele vastata!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Läheme siis küsimuste juurde. Esimene puudutab kõige vaesemate sihtrühmade majanduslikku toimetulekut. Vaesuse leevendamisel ehk siis juba vaesuses olevate inimeste abistamisel on kindlasti äärmiselt oluline tööturu- ja sotsiaalteenuste kättesaadavus ja vajaduse korral rahaliste toetuste maksmine. Toon mõned näited summade kohta, mida Vabariigi Valitsus on sellisteks tegevusteks planeerinud. Loomulikult ei hakka ma loetlema kõiki numbreid koolitoidu või teiste sotsiaaltoetuste osas. Aga nagu ma olen maininud ühele või teisele arupärimisele vastates, on ainuüksi tööturumeetmete osakaal väga suur, see on kolme aastaga kolmekordistunud. Kui me paneme otsestele tööturumeetmetele lisaks veel töötuskindlustushüvitise ja töötutoetuse summad, siis näeme, et sellel aastal on riigieelarvest selline tööturule suunatud või töötamisega või töötu staatusega seotud rahasumma peaaegu 4 miljardit krooni. Ma arvan, et see on väga suur raha. Kui inimene on jäänud tööta, siis on ta kindlasti ka riskirühmas ja vajab riigipoolset abi. Kui vaadata lisaks toimetulekunumbreid, mis on siit ka korduvalt läbi käinud, siis 2008. aastal kulus toimetulekuks 90 ja natuke peale miljonit krooni, 2010. aasta eelarves on aga planeeritud 350 miljonit krooni ja I kvartali väljamaksed on üle 90 miljoni krooni. Need näitavad väga selgelt, et tehtud otsus toimetulekutoetuse absoluutnumbreid pea neli korda tõsta oli väga õige. Selles olukorras, kus üldine kulutuste tase on alla läinud, suurendada töötutega tegelemise summasid ja toimetulekuks minevaid summasid on väga tõhus vahend selleks, et säilitada inimestele siiski normaalne elu ja äraolemine. Kindlasti pööratakse ka meie järgmise aasta eelarves väga palju tähelepanu sellele, et tagada just riskirühmades olevatele inimestele väärikas ja normaalne äraelamine. Lisaks otsestele rahalistele meetmetele oleme suurendanud teenuste mahtu või hakanud pakkuma ka selliseid teenuseid, mida riik pole varem rahastanud, näiteks nõustamiskeskustes sotsiaalnõustamine, psühholoogiline nõustamine, perenõustamine ja võlanõustamine. Seda pole varasematel aastatel nii suures mahus olnud.
Teine küsimus on lastetoetuste seotusest toimetulekutoetusega. Sellest on väga palju räägitud. Kindlasti on asjaomane eelnõu ka parlamendi menetluses. Kui vaadata toimetulekutoetuse eesmärki, siis toimetulekutoetuse eesmärk on ju tagada inimestele sissetulek sellisel tasemel, et pärast eluasemekulude tasumist oleks sellega võimalik katta toimetulekuvajadused. Minu esimene eelistus ei oleks aga mitte lapsetoetuse väljaarvamine toimetulekutoetusest, vaid toimetulekupiiri tõstmine. Kui see on rahalistel kaalutlustel keeruline, aga rahalised vahendid oleksid siiski olemas, siis ma toetaksin kindlasti pere teise liikme asendusmäära tõstmist 80% pealt 100%-le, mis aitaks just lastega peresid, ja alles seejärel vaataks teisi võimalikke meetmeid.
Kolmas küsimus on alatoitumuse kohta. Meil on olemas Tervise Arengu Instituudi läbiviidud uuring Eesti 11–15-aastaste kooliõpilaste tervisekäitumise kohta. Selle uuringu kohaselt võime öelda, et normaalkaalulisi lapsi on Eestis 86%, 10% lastest on ülekaalulised ja alakaalulisi lapsi tuvastas see uuring ca 4%. Kui vaadata sama uuringut, mida Tervise Arengu Instituut on teinud eelmiste aastate kohta, siis alakaalulisus ei näita tõusutrendi. Küll näitab tõusutrendi ülekaalulisus, nii et me peame oma noorte ja laste tervise osas olema kohati ehk isegi kriitilisemad ja utsitama neid rohkem tervisespordiga tegelema. Ma olen muidugi sada protsenti seda meelt, et tervisliku toidu kättesaamine on selle juures äärmiselt oluline. Ka selle 4% puhul on ülioluline just koolitoiduprogrammi jätkata. Seetõttu ei ole valitsusel kindlasti mingit plaani koolitoiduraha vähendada. Sotsiaalministeerium toetab küll igati Haridus- ja Teadusministeeriumi selles osas, et koolitoidusummad riigieelarvesse jääksid ja annaksid lastele ja noortele kindluse, et koolis on võimalik normaalselt süüa saada.
Neljas küsimus on hinnang riigipoolse koolilõunatoetuse kohta. Eks see toetus sõltub otseselt riigi rahalistest võimalustest. Loomulikult, kui on võimalik suurematele lastele samuti  koolitoitu tagada, siis minu hinnangul oleks see väga positiivne. Samas ei saa üle hüpata oma varjust ja sellest, kui palju riigi rahakotis raha on. Aga kui vaadata koolitoidu mõju, siis nagu ma ütlesin, minu hinnangul on see äärmiselt positiivne. Me saame siinkohal rääkida küll ainult Sotsiaalministeeriumi toetusest koolitoiduprogrammile, see peaks kindlasti jätkuma. Aitäh!

Tänan, hea minister! Teile on ka mõningad küsimused. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mina toon ühe näite. Jah, vahepeal tõesti kadusid need lapsed, kes küsisid poe juures raha. Praegu on jälle ilmunud lasterühmakesed, kes ei küsi ega palu mitte raha, vaid paluvad osta toitu. Lähed poodi ja nad paluvad. See ei ole üks juhtum, vaid seda näeb pidevalt iga poe juures, eriti meie piirkonnas. Siit on mul küsimus: kuidas te teete koostööd omavalitsustega ja kas ei saaks tõesti midagi teha, et ei tekiks see olukord, mis oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses, kus tõesti väga palju lapsi niiviisi süüa sai?

Aitäh küsimuse eest! Meie otsene abi omavalitsustele ongi toimetulekutoetus. Kõikide omavalitsuste sotsiaaltöötajad peaksid teadma oma omavalitsuse elanike hulgas neid inimesi, kellel on oht sattuda sellisesse vaesusriski, et nad kindlasti vajavad omavalitsuse tuge, ja nendega võib-olla senisest personaalsemalt tegelema. Selle olukorrani viib suure tõenäosusega töö kaotus peres. Kui juhtub olema veel ühe vanemaga laps ja see üksainuke toitja kaotab töö, siis ongi olukord väga keeruline. Toimetulekusummad ju näitavad, et Eestis on peresid, kes on raskustes, ja seetõttu on ka järgmise aasta eelarve tegemisel minu ettepanek toimetulekutoetust tõsta. Kas see rahanduslikult võimalik on, selgub eelarveläbirääkimiste käigus. Aga omavalitsustele oleks soovitus, et kui selliseid lapsi on poodide juures näha, siis peaks kindlasti nende lastega ühendust võtma ja küsima, kust peredest nad tulevad, et nendega oleks võimalik personaalselt tegelda. Nagu ma ütlesin, on siin ju samamoodi mitmesuguseid nõustamisteenuseid, nii sotsiaalnõustamine kui ka võlanõustamine, kui inimesel on näiteks raskusi laenu tasumisega, et siiski leida lahendus ja väljapääs.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma saan aru, et omavalitsustel on siin kahtlemata väga suur roll ja toimetulekutoetus on üks päästerõngas. Aga kui me arvestame, et allpool suhtelist vaesuspiiri elab umbes 21% kuni 15-aastastest lastest, kui me arvestame, et toimetulekutoetuse saajate hulgas on kolmandik lastega peresid, siis on see päris masendav summa. Kas omavalitsused jõuavad nüüd kõikide probleemide lahenduseni, on omaette küsimus. Seda enam, et ühe lastekaitsetöötaja kohta tuleb Eestis 1610 last. Mis te arvate, kuidas peaks riik rohkem panustama, et need lastekaitsetöötajad jõuaksid abi vajavate lasteni, et ka nemad tuleksid appi?

Aitäh küsimuse eest! Lastekaitse on meil ju kohaliku omavalitsuse tasandil, aga jah, on kurb tõsiasi, et kõikides omavalitsustes ei ole lastekaitsetöötajat. Muidugi, samas ei ole ma päris kindel, et ta kõikides omavalitsustes peaks olema – siin võib tuua ekstreemseid näiteid Ruhnu vallast või Piirissaarest. Ma ei tea, kui palju Piirissaares üldse on alla 15-aastaseid lapsi, kas üldse on. Vist ei olegi. Igas omavalitsuses kindlasti ei peagi olema lastekaitsetöötajat. Küll peaks sellisel juhul, kui alaealisi lapsi ikkagi omavalitsuses elab, tegema omavalitsuste vahel koostööd. Ma võin omaenda isiklikust praktikast tuua näite, kus kolm omavalitsust ei pidanud võimalikuks õigusnõunikku palgata, aga nad pidasid mõistlikuks teha selles osas koostööd ja võtta endale kolme valla peale üks õigusnõunik. Lastekaitsetöötajate puhul on sama asi – kui lapsi on vähe, siis on mõistlik teha koostööd. Aga lastekaitsega või lastega tegelev ametnik võiks siiski igas omavalitsuses olla, kas või osalise tööajaga, aga peaks olema. Seeläbi oleks võimalik probleeme rohkem ära hoida. Kui palju nüüd riik saaks teha? Riigi peamine tugi tuleb ikkagi toimetulekutoetuse kaudu ja võib vaadata üle, kas on võimalik suurendada lastetoetust. Lastetoetused koos toimetulekutoetusega peavad kindlasti olema need otsesed vahendid, mis lastega peresid aitavad.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister!  Kui te räägite toimetulekutoetuse miljonitest, sellest, et need summad kasvavad kõvasti, siis ma nõustuksin teiega, kui samal ajal ei kasvaks, ütleme, piima, leiva ja teiste kaupade hind, kui elektri hind oleks samal tasemel nagu kaks aastat tagasi, aktsiisid jne. Seoses sellega tahaksingi küsida teilt, kas meil ei ole olukord, kus põhiline osa sellest rahast, mis peaks minema toimetulekutoetuste kasvuks, läheb tööstusse, mitte nendele inimestele, kellele see on suunatud.

Aitäh! Mis puudutab toimetulekutoetust, siis see läheb küll ainult nendele, kes seda otseselt vajavad. Toimetulekutoetuse määramisel on väga selged kriteeriumid ja toimetulekutoetust ei tule küsima keegi, kelle peres on näiteks keskmine sissetulek. Toimetulekutoetuse kriteeriumiks on see, et kui pere, leibkonna tulud kokku liidetakse ja võetakse maha kulud eluasemele, siis allesjääv summa peab olema alla 1000 krooni. Toimetulekutoetust ei anta kindlasti kellelegi sellisele, kes seda tegelikult ei vaja. Mis puudutab seda, et hinnad on kasvanud, siis loomulikult on hinnad kasvanud, see on ju ka üks põhjusi, miks ma lähen Rahandusministeeriumilt toimetulekupiiri tõstmist taotlema. Aga fakt on ka see, et toimetulekupiiri tõstmiseks peavad olema riigil üldised rahalised võimalused. Kui rahalisi võimalusi napib, siis tuleb valida teised meetodid. Eks need alternatiivid on siitki läbi käinud, ka mina olen neist täna rääkinud.

Tänan, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.
Head ametikaaslased! Me oleme läbi käinud kõik arupärimised, kuid meie istung pole veel lõppenud.

Kõigil headel ametikaaslastel, kes soovivad ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis ja tulla Riigikogu kõnetooli oma murede ja rõõmudega Eestimaa pärast, palun teha seda pärast haamrilööki! Kuna sõnavõtusoove ei ole, siis sellega on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 18.45.