Austatud ametikaaslased! Enne, kui me hakkame arutama tavapärase kolmapäevase istungi päevakorda, on meil kõigil hea meel tervitada siin saalis Soome Vabariigi presidenti proua Tarja Haloneni. Küllap te olete nõus enne tavapärase istungi rakendamist veidi ootama, Soome Vabariigi president peaks iga hetk Riigikogusse saabuma.
Head ametikaaslased! Mul on hea meel tervitada Riigikogu istungite saalis Soome Vabariigi presidenti! (Aplaus.)

Meil on uus Riigikogu liige! Lugupeetud kolleegid! Sõna on Soome Vabariigi presidendil proua Tarja Halonenil. Palun! (Aplaus.)

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed!
(Tõlke algus.)
Mul on suur rõõm taas kord külastada naabermaad Eestit. Eile vestlesime president Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipiga Soome ja Eesti harukordselt lähedastest suhetest ja sellest, kuidas neid suhteid edaspidi veelgi süvendada. Käsitlesime ka Läänemere maade koostööd ning Euroopa Liidu arengut.
Mul on tõeliselt hea meel, et Riigikogu on mind kutsunud kõnelema oma tänasele istungile. Soomes ma seda muuseas teha ei saaks. Parlamentidevahelistel sidemetel on olnud keskne roll kahe naaberriigi ja sugulasrahva suhete arengus. Meie riikide rahvaesindusorganid tegid koostööga algust juba enne Eesti iseseisvuse taastamist. Soome parlamendi Eduskunna Eesti sõprusrühm asutati 1990. aasta aprillis. Samal suvel laulsin ka mina Tallinnas koos teiega. Rahvasaadikuna külastasin Eesti parlamenti 1991. aasta septembris.
Soome ja Eesti rahvaesindajad on algusest peale olnud heades suhetes ning ka nende koostöö rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlament, on olnud igati loomulik. Tean seda oma kogemustest.
Soome ja Eesti riikidevahelised suhted on suurepärased. Nende aluseks on meie kodanikuühiskondade äärmiselt elav omavaheline suhtlus. Üle Soome lahe reisib aastas kuus miljonit inimest, kas siis turistina, töö, peresidemete või oma harrastuste tõttu. Tänu meie maade ülikoolide ja teiste õppeasutuste vahelisele koostööle on õppurite vahetus vägagi elav. Liikumisvabadus on taastanud meie traditsioonilised sidemed ning Euroopa Liidu liikmesus on veelgi tugevdanud meie ühtekuuluvust.
Kuulumine Euroopa Liitu on kinnistanud ka meie maade majanduslikku lõimumist. Lõuna-Soome ja Põhja-Eesti kujutavad endast juba praegu üpris tihedalt seotud ühist majanduspiirkonda. Naaberriikide ettevõtted konkureerivad tihtipeale omavahel eksporditurgudel, kuid Eesti ja Soome puhul võib öelda, et nad on siin pigem koostööpartnerid. Eestis tegutseb 3000 Soome ettevõtet. Selle majandusliku ”Soome silla” kandevõime on olnud päris hea ka rasketel aegadel.
Tööjõu liikumine kahe naaberriigi vahel on vaba ning majandusliku integratsiooni arenedes arvatavasti naabermaal tööl käivate inimeste arv pigem kasvab. Siinkohal on oluline, et ka edaspidi järgitaks tööturu mängureegleid ning austataks töötajate õigusi.
Austatud esimees! Head Eesti rahvaesindajad!
(Tõlke lõpp.)
Mul oli omal ajal rõõm lausuda Eestile tere tulemast, kui teie maa ühines Euroopa Liiduga. Täna ei ole ehk parim päev eurost rääkida, aga usun, et Soome võib Eestile öelda tere tulemast ka eurotsooni järgmise aasta alguses. Eesti saab olema siis esimene Soome naabermaa, kus kasutusel on euro. Eesti edu ja majanduse stabiilsus on meie jaoks olulised ning usun, et ühine valuuta suurendab meie koostöövõimalusi veelgi.
(Tõlke algus.)
Meie maade vaheline integratsioon areneb ka energeetika vallas. Eesti ja Soome energiavõrgud on juba praegu merekaabliga ühendatud. Eesti energiaturu avamine edeneb ja Euroopa Liidult on Estlink 2 hankele oodata märgatavat majanduslikku abi. Mõne aasta pärast ühendab Soome ja Eesti vaheline uus merekaabel Baltimaade ja Põhjamaade energiaturud senisest veelgi tõhusamalt.
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning info liikumise parandamine on need tähtsad koostöösektorid, kus Soome ja Eesti kuuluvad rahvusvahelise arengu tippu. Käimas on mitmeid info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaalaseid ühisprojekte, muu hulgas elektroonilise identifitseerimise ning hariduse ja tervishoiu alal. Infoühiskonda arendades on meil hea võimalus õppida teineteise kogemustest.
Austatud esimees! Kultuurisuhted on andnud Soome ja Eesti vastastikustele kontaktidele ainulaadse sisu juba rahvusliku ärkamise aegadest peale. Pärast pikka vaikelu on kultuurialane koostöö viimastel aastakümnetel kiiresti saavutanud uue õitsengu. Filmi- ja kujutava kunsti alastele koostööprogrammidele on saanud osaks ka senisest laiem publikuhuvi.
Soome ja Eesti vahelise kultuurialase koostöö lepingu sõlmimisest möödub kahe aasta pärast juba 75 aastat. Selles kontekstis peaks üle vaatama ka koostöö materiaalsed eeldused. Soome ja  Eesti peaministri otsusel moodustatud töörühma aruandes on tehtud ettepanek meie maade ühise kultuurifondi loomiseks. Oleks vaja välja selgitada, kuidas  kultuurialase koostöö majanduslikke aluseid kõige paremini kindlustada.
Soomlaste ja eestlaste huvi teineteise vastu on märgatavalt kasvanud. See nähtub selgesti ka ajaloouuringute populaarsusest. Kirjanikud ja filmiloojad on ammutanud oma teemasid ennekõike lähiajaloost. On hea, et kaua vaikitud teemadest kujuneb võimalikult tõepärane ja mitmekülgne käsitus.
Tuleval aastal on Euroopa kultuuripealinnad Tallinn ja Turu. Kogu Euroopa pilgud koonduvad nende linnade lummavale ajaloole ja tänapäeva rikkalikule kultuuriannile. Soovin Turule ja Tallinnale igatist edu kultuuripealinna projektide ettevalmistamisel, mida tehakse tihedas koostöös teineteisega.
Eestlased ja soomlased suhtlevad omavahel sageli inglise keeles. Kuid õnneks on ka neid, kes tahavad tunda oma lähima sugulaskeele õppimisel ettetulevaid rõõme ja üllatusi. Meie, kes me kuulume väikesesse keelerühma, peame teineteist toetama.
Oleme rõõmuga täheldanud, et uute õppeprogrammide kohaselt saab Eestis peatselt õppida soome keelt teise võõrkeelena juba kuuendast klassist alates. Meie Soomes ei ole veel nii kaugele jõudnud. Tartu Ülikoolis ollakse avamas mõlemale maale tähtsat fennougristika professuuri. Peatselt 20 aastat tegutsenud Soome kultuuri instituut Eestis on teinud tänuväärset tööd soome keele õpetajate jätkukoolituse alal.
Austatud esimees! Läänemeri ühendab soomlasi, eestlasi ja teisi rahvaid, kes selle mere ääres elavad. Ka keskkonnamured on meil ühised.
Läänemere kaitsmiseks vajatakse nii riikide, avaliku sektori institutsioonide, ettevõtete kui ka kodanikuühenduste koostööd. Kutsusin koos peaminister Matti Vanhaneniga ja Baltic Sea Action Groupiga tänavu veebruaris Helsingis kokku tippkohtumise, kus olid esindatud kõik Läänemere maad. Helsingis pandi alus rohkem kui 140 siduva kohustuse elluviimisele. See oli isegi parem tulemus, kui me olime julgenud loota. Tahan siinkohal tänada Eesti valitsust kohustuse eest koostada kompleksne merekeskkonnakaitse seaduse eelnõu. Tahaksin soovitada, et tulevikus julgustaksime ennekõike noorsugu tegutsema meie ühise mere päästmise nimel.
Läänemere tähtsus energiakandjate transpordis on kasvanud. Venemaalt Saksamaale ja edasi teistesse Euroopa riikidesse gaasi toimetava torujuhtme paigaldamine merepõhja on algamas. On tähtis, et selle projekti ümber toimusid diskussioonid ja et selle keskkonnamõjusid hinnati hoolikalt, enne kui anti luba tööde alustamiseks.
Keskkonnakaitsesse tuleb investeerida ka maatranspordis. Kõikidel Läänemere-äärsetel riikidel tuleb hoolt kanda selle eest, et nende reostustõrjevõimekus oleks piisaval tasemel, ja samas peaksime me olema valmis reageerima õnnetustele ka üheskoos. Peterburi heitvete puhastamine edeneb hästi. Helsingi tippkohtumisel saime kinnituse, et ka Kaliningradi heitvete puhastuse projekt on käivitumas rahvusvahelise koostöö raames.
Üheskoos Euroopa Liidu laienemisega on Läänemeri muutunud senisest olulisemaks ka kogu liidule. Põhjadimensiooni arendamine ja Euroopa Liidu värske Läänemere strateegia käivitamine, millega teie president Toomas Hendrik Ilves on väga aktiivselt tegelnud, on need vahendid, mida Euroopa Liit peab kasutama efektiivselt koostöös liitu mittekuuluvate riikidega.
Soome jaoks on Põhjamaade omavahelisel koostööl suur tähtsus. On oluline, et Eesti nagu Läti ja Leedugi on välja kujundanud usalduslikud suhted oma põhjanaabritega nii parlamentide kui valitsuste tasemel.
Koostööd on arendatud ka kõikide Põhjamaade ja Baltimaade vahel. Peaministrite ja välisministrite vahel toimuvad regulaarsed konsultatsioonid. Baltimaad ühinesid Põhjamaade Investeerimispangaga 2005. aastal. Pank on rahastanud mitmeid tähtsaid avaliku sektori projekte. Põhjamaade Ministrite Nõukogu mobiilsusprogrammide avamine Balti riikide õppuritele on samuti sujunud hästi.
Põhjamaade ja Baltimaade koostöö laiendamist on tähtis jätkata. Koostööd peaks tihendama ka välis- ja julgeolekupoliitika alal ning teiste ühiste huvide kaitsmisel Euroopa Liidus.
Austatud esimees! Eesti ja Soome välis- ning julgeolekupoliitikaalane koostöö laabub hästi ka parlamentide vahel. Välis- ja riigikaitsekomisjonid kohtuvad regulaarselt. Kaitsejõudude juba 1990-ndatel alanud koolitusalane koostöö on olnud kasulik. Soome ja Eesti kuuluvad samasse Euroopa Liidu Põhjala lahingugruppi, kuhu kuuluvad ka Rootsi, Norra ja Iirimaa. Grupi järgmine valmidusperiood on tuleva aasta esimesel poolaastal.
Soome ja Eesti tegutsevad mõlemad Afganistani rahuoperatsioonil küllaltki rasketes oludes. Kaks nädalat tagasi Tallinnas peetud NATO maade välisministrite kohtumise raames rääkisid ISAF-i kriisireguleerimisoperatsioonist osavõtvate maade esindajad julgeolekualase vastutuse järkjärgulisest siirdamisest Afganistani valitsusele. Tunnustus teile kordaläinud kohtumise eest! Samaaegselt peaks edendama poliitilise otsuse sündi ja kokkuleppeprotsessi arengut. Hoolt peab kandma ka naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitsmise eest. Afganistani ühiskonna ülesehitamine peab toimuma inimeste soolise võrdõiguslikkuse alusel. Afganistanis, nii nagu teisteski kriisipiirkondades, läheb vaja terviklikku toetust arengualase koostöö, humanitaarabi ning tsiviil- ja sõjalise kriisi reguleerimise vahenditega.
Soome ja Eesti vahelise koostöö iseloom muutus põhjalikult peale Eesti astumist Euroopa Liitu kuus aastat tagasi. Euroopa Liidus sünnib koostöö sageli konkreetsete küsimuste ümber. Soome ja Eesti on tihtipeale püüdnud edasi viia samu asju. Mõlemad on rõhutanud hästi toimiva siseturu tähtsust. Eestil ja Soomel on ka sarnane ettekujutus sellest, kuidas kindlustada väikeste riikide esindatus loomisel olevas Euroopa Liidu välisteenistuses.
(Tõlke lõpp.)
Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed!
Pidevalt muutuvas maailmas seisavad Soome ja Eesti ees nii piirkondlikud kui üleilmsed väljakutsed, millele otsime vastuseid omavahelises koostöös, Läänemere koostöö raames, partneritena Euroopa Liidus ja ÜRO liikmesriikidena. Soome ja Eesti on sihikindlalt arendanud oma koostööd kõikidel foorumitel.
Tahan tänada Riigikogu ja kõiki teid, austatud rahvasaadikud, selle otsustava tähtsusega töö eest, mida te teete meie maade vaheliste suhete heaks! Suur tänu! (Aplaus.)

Head ametikaaslased! Alustame nüüd oma täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala kolmapäevast istungit. Küsin kõigepealt: kas on soove üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Taavi Rõivas!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Annan rahanduskomisjoni nimel üle tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Rahanduskomisjon otsustas oma eilsel istungil selle eelnõu algatada, leevendamaks Tallinnas 1. juunil kehtima hakkava müügimaksu mõjusid. Müügimaksul on kahte sorti negatiivne mõju. Esiteks kaasneb sellega tõenäoline hinnatõus elanikele, teiseks langeb täiendava maksu administreerimisega arvestatav halduskoormus kõikidele, kes tehinguid teevad ja midagi müüvad. Selle teise mõju oluliseks leevendamiseks on meil koostöös Eesti Kaupmeeste Liidu ja Eesti Tööandjate Keskliiduga ette valmistatud paar muudatust. Need ma üle annangi. Aitäh!

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kahjuks mul ei ole käibemaksu tagajärgede arupärimist üle anda, aga mul on üle anda arupärimine lugupeetud Hanno Pevkurile laste kaitsetuse kohta. Mind ja minu kaasvõitlejaid Keskerakonna fraktsioonist huvitab, kuidas on Sotsiaalministeerium ja võib-olla ka Vabariigi Valitsus laiemalt tegelnud sõna otseses mõttes lausvaesusega Eesti Vabariigis. Kuidas saab praegu, kui me oleme väidetavalt väga edukad, valitseda olukord, kus lapsed langevad puhtalt näljast koomasse?

Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatud nõuetele, siis otsustatakse eelnõu menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul, arupärimine aga edastatakse adressaadile viivitamatult.
Nüüd annan edasi teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud jahiseaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; neljandaks Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Itaalia Vabariigi valitsuse vahelise investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; viiendaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud biotsiidiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; kuuendaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud riigipiiri seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; seitsmendaks Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; kaheksandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO reageerimisjõudude 15. rotatsiooni koosseisus" eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; üheksandaks, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni üleeile algatatud looduskaitseseaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; kümnendaks, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni üleeile esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 18. mai kell 18.
Head ametikaaslased! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7 Riigikogu liiget. Võime asuda tänase päevakorra juurde.

Esimene punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse eenõu kolmas lugemine. Küsin kõigepealt: kas on soovi avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Asume ette valmistama eelnõu lõpphääletust.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse eelnõu 514. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega on Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse eelnõu 514 seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud tuleohutuse seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime alustada sellegi eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tuleohutuse seaduse eelnõu 513. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud tuleohutuse seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmisega lahendatakse kolm küsimust. Esiteks, nn rämpsposti alase regulatsiooni korrektne ülevõtmine Eesti õigusesse. Need nõuded tulenevad Euroopa andmekaitsedirektiivist ja eelmise aasta lõpus vastu võetud elektroonilise side paketist. Teisena täpsustatakse kriteeriumid, mida võetakse arvesse raadiosagedusala kasutamise õiguse avalikul konkursil. Ja kolmandaks näeb seaduseelnõu ette sideettevõtja poolt kliendi teavitamist tema elu ja tervist ohustavast sündmusest, mille kohta edastab sideettevõtjale vastava informatsiooni politsei või päästeasutus.
Palume seda eelnõu toetada. Aitäh!

Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan, härra minister! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas nimetatud vahvat eelnõu neljapäeval, 22. aprillil. Seletusi jagasid meile Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sideosakonna juhataja Tõnu Nirk ja siseturuosakonna tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse peaspetsialist Mario Sõrm. Tookordsed seletused ja argumendid olid täpselt needsamad, mis meile hea minister siin hetk tagasi esitas. Meil oli ka väikene diskussioon selle üle, kuidas uute sagedusala kasutamise lubade väljastamine käib. Me saime teada, et Eestis toimub neljanda põlvkonna sidelitsentside väljastamine nn iludusvooru meetodil, kus tuleb teatav hulk raha maksta, aga valikud tehakse eeskätt võimekuse, väljapakutud ajakava ja sidevõrgu kvaliteedi kriteeriumidest lähtuvalt. Komisjonis küsiti ka selle teema kohta, mis oli nendel päevadel, kui komisjon seda arutas, ajalehtede veergudel: jutt oli nn pealtkuulamiskulude tasumise võimalikust ümberkorraldamisest. Arutasime, et sellest oli küll juttu kooskõlastusringi käigus, kuid kõnealuses eelnõus see teemaks ei ole, kuna vajab põhjalikumat analüüsi, kas olemasolevat olukorda, mis on juba mitmeid aastaid sideettevõtjate ja riigi vahelisel kokkuleppel püsinud, on arukas muuta või mitte.
Komisjon otsustas saata eelnõu 727 tänaseks Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 12. mai kell 12. Kõik ettepanekud leidsid majanduskomisjonis konsensuslikku toetust. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Tänan juhtivkomisjoni ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajatel on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 727 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. mai kell 12.

Järgmiseks punktiks tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli ettekandeks rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus esitab seaduseelnõu, millega muudetakse omandireformi aluste seadust, maareformi seadust ja õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadust. Muudatuste eesmärk on kõigepealt lahendada välismaalastele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimus, teiseks likvideerida õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjonid ning anda nende ülesanded üle vastavatele maakonnakomisjonidele ja kolmandaks, viia vara tagastamise ja kompenseerimise nõude õiguse pärimine vastavusse pärimisseadusega.
Nüüd lähemalt. Esiteks: kehtetuks tunnistatakse omandireformi seaduse § 7 lõige 2. Sellega kaotatakse õiguslik ummik, mis ei lubanud seni teha otsuseid vara tagastamise ja mittetagastamise kompenseerimise või mittekompenseerimise kohta. Välismaalastele kuulunud vara tagastamiseks on esitatud õiguspäraseid taotlusi, mida ei ole võimalik rahuldada ega ka tagasi lükata, sest otsustamiseks puudub õiguslik alus – riikidevaheline kokkulepe. Seni on selline kokkulepe ainult ühe riigiga: Ühendkuningriigiga. See kehtib 1992. aasta 26. veebruarist ja sellega on vastastikku loobutud varanõuetest. Niisuguse kokkuleppe sõlmimist mõne teise välisriigiga pole ka tulevikus ette näha.
Sätte kehtetuks tunnistamine ei ole vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, sest vara tagastamist taotlenud isikutel ei saanud olla alust loota, et tulevikus riikide vahel sõlmitav kokkulepe võimaldab neile vara tagastada või kompenseerida. Olemasolev pretsedent, Ühendkuningriigiga sõlmitud leping, viitas pigem vastupidisele võimalusele. Kõnealuse sätte kehtetuks tunnistamisega langeb ära ka välismaalaste vara suhtes kehtinud moratoorium ning riik või kohalik omavalitsus võib seda vabalt kasutada ja käsutada, sealhulgas müüa või erastada.
Teiseks, eelnõu § 1 punktidega 2 ja 3 muudetakse omandireformi aluste seadust eesmärgiga likvideerida õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjonid ja anda nende ülesanded üle vastavatele maakonnakomisjonidele. Ainsana täidab praegu veel olulist rolli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon, kus on tekkinud nn järelümberasujate vara tagastamise juhtumite menetlemisel aastaid kestnud ummikseis. Olukorra lahendamiseks on riigi sekkumine hädavajalik. Vabariigi Valitsus teeb käesolevas eelnõus ettepaneku linnakomisjonid likvideerida ning anda vara tagastamise ja kompenseerimise need juhtumid, mille puhul komisjon ei ole õigustatud subjekte kindlaks määranud, üle vastavatele maakonnakomisjonidele. Praktiliselt on muudatus oluline vaid Harju Maavalitsusele.
Kolmandaks muudetakse omandireformi aluste seadust ja maareformi seadust eesmärgiga kaotada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõude õiguse pärimist reguleerivad erinormid. Erinormide kasutamine viib nõudeõiguse pärimise tingimused vastavusse pärimisseaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seadusega. Erinormidest loobumine avab paindlikke võimalusi olukorra lahendamiseks, sest pärimisseadus võimaldab näiteks pärandvara müüa ja müügist saadud raha deponeerida seniks, kuni vara seaduslikud pärijad selguvad ja vastava nõude esitavad. Sellega lõppeks ka maa tagastamise pikale veninud protsess ja kohalik omavalitsus vabaneks kohustusest pika aja jooksul säilitada pärandvara väljaspool tsiviilkäivet.
Lisaks sellele on eelnõu menetlemise käigus tekkinud vajadus lisada sinna üks täiendav rakendusliku iseloomuga säte, mis annaks Vabariigi Valitsusele volituse oma tegevuse lõpetanud erastamisväärtpaberite keskregister sulgeda. Kuluka registri ülalpidamine on muutunud tarbetuks ning vastava volituse saamisel on võimalik alustada registri sulgemist ja arhiveerimist.
Võimalikud täiendused on kooskõlas eelnõu põhiliste eesmärkidega ega muuda selle sisu. Eelnõu menetlemise algatamiseks ei ole mingeid takistusi. Täiendavate sätete lisamine otsustatakse pärast eelnõu esimest lugemist. Tänan!

Aitäh, austatud minister! Teile on hulk küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab. Palun!

Hea minister! Ümberasujate vara tagastamine või kompenseerimine nõuab küllaltki palju raha ja väga kallite objektide üle, mida soovitakse tagasi saada, käivad veel vaidlused. Lisaks on teatud kohtuvaidlused nii sundüürnike kui omanike poole pealt. Kõik see nõuab raha. Millistest vahenditest riik kavatseb need kulutused katta?

Selleks on meil omandireformi reserv.

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud minister! Omandireformi aluste seaduse § 7 lõige 3 andis üürnikele aluse loota, et ümberasujate vara tagastamise küsimus reguleeritakse riikidevahelise kokkuleppega. Kokkulepe pidi tagama, et üürnikud saavad erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Too õiguspärane ootus tulenes rahvusvahelisest õiguspraktikast ja tavadest ning kas või Poola kogemustest. Miks siis ikkagi meie üürnike õiguspärast ootust ei arvestatud?

Ei saa öelda, et õiguspärast ootust ei arvestatud, ja seda ma juba mainisin.

Küsimuseks saab sõna Helle Kalda. Palun!

Eelnõu § 1 kohaselt lõpetatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni tegevus. Linnakomisjoni menetluses olevad toimikud antakse üle maakonnakomisjonile. Põhjenduseks on toodud vajalik kiirus. Juba toimikute üleandmine võtab vähemalt pool aastat aega. Sellele lisandub sama palju aega taotluste lahendamiseks vajalike dokumentide olemasolu kontrollimiseks. See tähendab seda, et kiiruses ei ole ju tegelikult asi. Öelge, palun, mis on tegelik põhjus, et seda tahetakse teha.

Nagu ma ütlesin, on põhjus just nimelt selles, et omandireform on takerdunud, ei liigu edasi. Nii et kiiruses on asi. Ja üleandmine toimub ikkagi asjade puhul, mida juba ei menetleta, mille menetlemine ei ole pooleli. Vaja on see tropp eest ära saada, see surnud seis likvideerida. Muud põhjust ei ole.

Heimar Lenk, palun!

Härra minister! Nagu te praegu ütlesite, omandireform on takerdunud. See on 20 aastat kestnud ja nüüd te tahate tekkinud troppi eest ära lükata, et seejärel asjaga edasi minna. Järjekordselt tegeldakse endiste või nn endiste omanike küsimustega, samal ajal on 20 aasta jooksul jäänud täiesti unarusse sundüürnike probleemide lahendamine. Kas teie kui rahandusminister võite öelda, et pärast selle tropi eest äralükkamist asub riik ka üürnikele tekitatud ülekohut heastama ja tegeleb sellega 20 aastat?

Veel kord: me tahame omandireformi lõpetada, mitte sellega edasi minna. Ma ei tea, mida te mõtlete 20 aastat kestnud ülekohtu all või kuidas te ütlesitegi. Mis tähendab sundüürnik? Mina ei tea kedagi, kes oleks sunnitud 20 aastat midagi üürima. Mina ei tea midagi sellist. Tunnistan, et ma ei ole sellest jutust kunagi aru saanud.

Kalev Kallo, palun!

Härra minister! Kuidas on tagatud ORAS-e § 17 lõikest 5 tuleneva kohustuse täitmine? Milliste toimingutega selgitab maakonnakomisjon välja ümberasujatele makstud kompensatsiooni maksmise asjaolud? Millised menetluskordade muudatused on valitsusel kavas kehtestada ümberasujate taotluste läbivaatamiseks?

See oli suhteliselt tehniline küsimus. Vajalikud muudatused on plaanis kehtestada, aga seda, mida te küsisite, vaataksin ma hea meelega enne vastamist protokollist täpselt järele. Võib-olla saan hiljem täpsustada, mis staadiumis on mõned rakendusaktid. Ma ei julge teile praegu vastata, võib-olla ma sain ka küsimusest valesti aru.

Küsimuseks saab sõna Rein Ratas. Palun!

Härra minister! Tekkinud õiguslik-poliitilisest vastasseisust saame ilmselt välja vaid siis, kui asutakse kaitsma poliitilisi lähtekohti, mis tulenevad meie põhiseaduses deklareeritud kodanike võrdsetest õigustest. Elu ise on seni aga näidanud, et omandireform ei ole suutnud oma sisemistest probleemidest jagu saada. Millal ja kuidas kavatseb valitsus meie põhiseadusest tulenevad ja seal deklareeritud kodanike võrdsed õigused tegelikkuses taastada? Olen rääkinud.

See küsimus valgub küll teemast kõrvale. Kodanike võrdsed õigused on üks põhiseaduse printsiip, mis hõlmab väga erinevaid valdkondi. Omandireformi teema tuleneb pigem eraomandi pühaduse sättest. Ju te saate edaspidi täpsemini küsida. Ma ei tea, mis õiguslikust või õiguslik-poliitilisest vastasseisust te üldse räägite. Minu arust oli Eesti rahvas aastal 1990 ja 1991, kui reformiseadused vastu võeti, väga üksmeelne, et ebaõiglaselt ära võetud vara tuleb tagastada. Selles mõttes ei ole meil Edgar Savisaarega ka vaidlusi. See oligi üks olulisi Eesti riigi taastamise teemasid. Peale keele, kultuuri ja looduse kaitse oli ka omandiküsimus vägagi mobiliseeriv tegur. Nii et Edgar Savisaarel on olnud häid aegu ka!

Nikolai Põdramägi, palun!

Lugupeetud minister! Saksa riik on oma sealsete kodanike nõudeist viisakalt, aga resoluutselt distantseerunud, vaatamata sellele, et Saksamaale ümberasunute vara tagastamine on meil alates omandireformi algusest arutusel olnud. Küsin: miks ei ole Eestis õigusriiklike lahendusteni jõutud?

See küsimus ei olnud küll kuigi ammendav. Mida te täpselt teada tahate? Iseenesest Saksamaale ümberasujate probleem on ju Eesti kodanike probleem ja siin tuleb selgelt rääkida kodanike võrdsest kohtlemisest. Täna üks eelmisi küsijaid rääkis võrdsest kohtlemisest üldiselt, see eelnõu aga päris võrdselt kõiki ei kohtle. Kodanikke kohtleb see "võrdsemalt" kui mittekodanikke. Aga Saksamaale ümberasumine ei ole mingisugune kriminaalregistri kannet väärt tegu, mis sunniks kedagi kuidagi eriliselt kohtlema.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Milline regulatsioon on valitsusel ette valmistatud nende isikute kohtlemiseks, kes ei ole mõistliku aja jooksul avaldust esitanud? Kuidas komisjonid hakkavad sellesse suhtuma?

Neil, kes ei ole avaldust mõistliku aja jooksul esitanud, ilmselt ei ole mõistlik loota, et neile saab osaks mingi erikohtlemine. Omandireformile tuleb joon alla tõmmata – see on kogu aeg põhimõte olnud. Mõnda tähtaega on pikendatud, aga mitte kõiki. Ja igavesti ei saa protsessi pikendada.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud minister! Oma jutus sa mainisid omandireformi reservi. Kas sa võid ütelda, kui palju on sinna aegade jooksul raha laekunud, milleks on seda kulutatud ja kui palju on veel alles?

Need andmed ma saan teile saata. Küsimus on ikkagi üheksakohalises numbris, nii palju võin öelda, aga esimest neist ma ei nimetaks, mis see täpselt on. Üht-teist on. Reformi lõpetamise kulud on võimalik minu hinnangul katta, vähemalt selle eelnõuga seoses probleemid ei tohiks teravneda.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Seaduseelnõu seletuskirja lugedes jääb vägisi mulje, et nn Balti ümberasujate vara tagastamise küsimuses on Tallinna linnas kavas teha taas nn pealinna eriseadus. Mille alusel võetakse vara tagastamise või mittetagastamise otsustamise õigus Tallinna käest ära ja antakse Harju Maavalitsuse vastavale komisjonile? Miks?

Eriseadust ei ole. Küll aga on minu ees olev ja loodetavasti ka teie ees olev eelnõu, mis seda reguleerib.

Palun, Nelli Privalova!

Lugupeetud minister! Eesti riigis on restitutsioon toimunud ebanormaalselt. Miks ei ole nõutud kahjude hüvitamist süüdlaselt? Miks nõutakse seda kannatanult?

Seda tuleks teil kõigepealt parteisiseselt küsida. Aga ma arvan, et te olete selle hinnangu langetamisel ebaõiglane. Toonane ministrite nõukogu esimees on kindlasti esimene, kellelt küsida, kes need seadused ikkagi kavandas, miks just sellisena ja miks nüüd ei taheta seda omaks võtta. Aga üks põhjus, miks kogu protsess anda linnakomisjonidelt maakonnakomisjonide kätte, on see, et ilmselt see leevendaks natukene seda emotsionaalset pinget, mis tekib kohalikul võimul, kui ta riiklikke ülesandeid ellu viib. See on arusaadav, et kohalike inimestega tugevalt kokku puutuvad poliitikud on selles protsessis mõneti kammitsetud – selles ei ole midagi üllatavat.

Marika Tuus, palun!

Härra Ligi! Niisugust asjatundmatust ja ka ülbust poleks teilt küll ausalt öeldes oodanud. Kas te tahategi omandireformi lõpetada nii, et sundüürnikud jäävad mitmekordseteks kaotajateks? Nende korda tehtud vara, mis oleks ilma selleta olnud praegu nullväärtusega, mis oleks hävinud, tagastati, seejuures tihti inimestele, kes olid selle vara eest võlgu ja kes selle vara vabatahtlikult maha jätsid. Teiseks, need inimesed ei saanud enamasti EVP-de eest erastada. Ja kolmandaks, te ei taha ka midagi kompenseerida. Ma küsin teilt: kas teie meelest just niisugune ongi õigusriik ja kas niimoodi tõesti sobib käituda?

Ma ei suutnud jälgida, millest te rääkisite. Kas see on kuidagi eelnõuga seotud? Servapidi ehk on. Kõige huvitavam koht oli see, et siit on vabatahtlikult lahkutud. Minu arust iga eestlane mäletab ajaloost, et vabatahtlikkust oli 1940. aasta kandis  Eestis üsna vähe. See oli ikkagi sund. Kui mindi, siis mindi, et ennast päästa. Aga üldiselt oli raske teie juttu jälgida. Palun esitage küsimus kirjalikult ja katsuge ikka üks teema korraga!

Tiit Kuusmik, palun!

Lugupeetud minister! Seaduseelnõu seletuskirjast võib välja lugeda, et eelnõu on menetluse käigus antud kooskõlastamisele nii Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule kui ka Eesti Omanike Keskliidule. Teatavasti linnade liit eelnõule kooskõlastust ei andnud. Aga küsimus on selline: mis kaalutlustel ei osalenud eelnõu kooskõlastamise protsessis Eesti Üürnike Ühingute Liit?

Ma ei tea seda. Aga minu arust on tegemist omandireformiga. Kui te tahate üürireformi teha, siis oleks ehk üürnike liidu osalemine oluline. Aga igasuguste kodanikuühiskonna avalduste suhtes oleme me alati avatud. Kui keegi leiab, et ta peaks protsessi sekkuma või et tal jäi midagi kahe silma vahele, siis tehke pöördumine. Kas linnade liit ei kooskõlastanud eelnõu? Ma usun, et kui te ütleksite järgmine kord, kes sellele kirjale alla kirjutas, võib-olla see olekski vastus, kuidas selle kooskõlastamise ja mittekooskõlastamisega oli ning mis oli põhjus.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Mul on selline küsimus: kas käesolev seaduseelnõu, kui see seaduseks saab, lõpetab ligi 20 aastat kestnud omandireformi või on tarvis mõnele huvigrupile veel uus seadusandlik akt välja mõelda? Mis te arvate?

Ma arvan, et see seadus peaks protsessi kindlasti märgatavalt kiirendama. Kas mõni seadusmuudatus on veel vajalik? Mulle ühtegi teada ei ole, aga ma ei ole ka suur selle protsessi asjatundja, et seda täie kindlusega väita. Üldiselt püütakse joont alla tõmmata, aga seda on muidugi üsna kaua aega juba üritatud. Ikka leidub mõni teema. Ma oma ettekande lõpus mainisin, et EVP-de registri küsimus näiteks tuleks ära otsustada.

Teiseks küsimuseks saab sõna Helle Kalda. Palun!

Lugupeetud minister! Ega vist ei ole mõtet küsimusi esitada, sest teil on kodutöö täielikult tegemata. Te pole eelnõusse isegi süvenenud ja teie vastused on teie ettekantud eelnõuga vastuolus. Aga see selleks – jätkame sellest hoolimata. Nüüd antakse teie soovil asi üle maakonnakomisjonidele, kes hakkavad subjektide kohta otsuseid langetama. Pärast tagastama hakkavad aga linnakomisjonid. Maakonnakomisjonid ei plaanigi teie eelnõu järgi hakata kontrollima, kas vara eest on juba makstud kompensatsiooni või mitte. Öelge, palun, kui linnakomisjon hakkab nüüd tegutsema vastavalt eelnõule, ta peab ju ikka kontrollima, kas kompensatsiooni on saadud. Kuidas te saate siis öelda, et te kiirendate protsessi?

Ega vist maakonnakomisjon kompensatsiooniküsimust linnakomisjonist paremini kontrollida ei suuda. Linnakomisjon ei ole suutnud ega tahtnud seda kontrollida, vähemalt õigeid vastuseid saada, ütleme siis niimoodi. Eks kompenseerimisi oli erinevaid ja tegu on üsna vastuolulise teemaga. See, kui kompenseeriti lihtsalt ümberasumist, ei tähendanud vara hüvitamist. Need on natuke erinevad teemad. Aga sel teemal võib mõnes komisjonis edasi vaielda.

Vladimir Velman, palun!

Lugupeetud rahandusminister! Arvestades Poola kogemust, ei peaks Eesti mitte kandma kulutusi, vaid vastupidi, küsima Saksamaalt kompensatsiooni seoses baltisakslaste vara tagastamisest tulenevate kulutustega. Omal ajal NSV Liit maksis Saksamaale 200 miljonit riigimarka. Need margad annavad piisavalt alust esitada nõue, et Eestile tuleks see raha ära maksta. Milliseid samme on Eesti astunud selle raha saamiseks?

Mul läks küsimus natuke kõrvust mööda – halb akustika või halb diktsioon. Teema oli aga Poola kogemus baltisakslastelt kompensatsiooni nõudmisel. Ma usun, et selle küsimuse esimene pool, mis minu jaoks kaduma läks, väljendas teie poliitilisi vaateid. Võin öelda, et me ei ole olnud kuigi energilised Venemaale kahjunõuete esitamisel ja ma ei näe ka erilist põhjust pidada baltisakslasi meile võlgu olevateks. 700-aastast orjapõlve on selles mõttes juriidiliselt keerulisem käsitleda kui 1940. aastal toimunut ja hiljem korda saadetud kuritegusid. Kui kelleltki küsida, siis ida poolt, aga tihti on nii, et paremate suhete ja kokkuvõttes kõigile parema elujärje tagamiseks ei ole oma õiguse lõpuni tagaajamine alati praktiline. Sellepärast võib Moskva rahul olla. Öelge see edasi oma valijatele.

Järgmisena saab küsimuseks sõna Heimar Lenk. Palun!

Härra minister! Te vastate nii kiiresti ja nii pealiskaudselt, et ma küsin kaks asja korraga. Eelmärkusena aga tahan öelda, et ärge Savisaart omandireformi aluste seaduse arutamisel väga mängu tõmmake, sest see seadus võeti küll Savisaare ajal vastu, aga teie valitsuskoalitsioon on seda umbes 40 korda ümber teinud. Sellest, millega 1990. aastal alustati, ei ole midagi järele jäänud. Sellega seoses on mul kaks küsimust.

Kolleeg! Küsida on võimalik korraga üks küsimus. Palun!

Palun mind mitte segada! Sundüürnike termin teid ei rahulda. Ma küsin siis seda, et te tahate omandireformi selle seadusega lõpetada. Millal aga hakatakse tegelema nende kodu kaotanud eestlastega, kes omandireformi käigus tänavale on tõstetud? Neid on Eestis umbes 100 000 inimest. Kas te selle juurde kavatsete ka kunagi tulla? See üks küsimus praegu siis.

Ma arvan, et Edgar Savisaar kontrollis Eesti riiki 1990–1991 üsna suure täiusega. Tema teadis täpselt, mis ta teeb. Ta ei olnud rumal mees, ta oli siis ka noorem ja ütleme, et ka paindlikum. See oli üks poliitilisi kompromisse. Aga need kaks seadust – omandireformi ja maareformi oma – olid ikkagi need, mis kogu protsessi käigu määrasid. Ning siin ei ole põhimõttelisi muudatusi. Kõik hilisem on olnud ainult täpsustus.
Mis puutub tänavale jäämisse, siis ma ei saanud aru, kas jutt on inimestest, kes on sunnitud midagi üürima, või nendest, kellel ei ole midagi üürida. Aga mulle on arusaamatu, miks selliseid loogiliselt vastuolulisi loosungeid poliitilises kontekstis kogu aeg esitatakse.
Ma võin öelda, et minu kodu võeti ka ära. Võeti ära vaatamata kehtivatele seadustele, võeti ära maffioossete meetoditega, sisuliselt terroriga. Ja võtjal ei olnud selle varaga mingit emotsionaalset ega isiklikku sidet, ta oli lihtsalt kellegi kasulaps olnud. Minu suguvõsa elas seal kokku neli põlve, aga see ei päästnud. Keegi kasulaps sai selle vara. Aga see ei muuda minu arusaamist õigusriigist. See inimene mahtus nendesse raamidesse, mis Edgar Savisaare valitsuse ajal kehtestati ja mida ma ei vaidlusta. See oli Eesti rahva üsna üksmeelne soov ja nende reeglite järgi pidi too kasulaps selle vara tagasi saama. Niisugused erandid võivad alati seaduste traagilised järelmid olla. Minu ema näiteks ei ole siiamaani sellest üle saanud ja ega minagi ole. Ma näen ikka unes seda kodu.

Teiseks küsimuseks saab sõna Rein Ratas.

Tänan, juhataja! Härra minister! Küll on ikka ütlemata hea, et meil on Edgar Savisaar. Kuni 2006. aasta 12. oktoobrini lähtuti põhimõttest, et ümberasujatele vara tagastamine või kompenseerimine ei toimu omandireformi aluste seaduse alusel, vaid küsimus lahendatakse riikidevahelise lepinguga. Kas me omandireformi aluste seaduse algpõhimõtete muutmisega 2006. aastal rikkusime ümberasujatele kuulunud majades elavate üürnike õigustatud ootust, et nad saavad üldistel ja võrdsetel alustel erastada enne omandireformi algust 1991. aastal sõlmitud üürilepingute alusel nende kasutada olevad eluruumid? Olen rääkinud.

Aitäh! Vastus on ei. Sellist õiguspärast ootust, et kunagi sõlmitakse riikidevahelisi lepinguid, ei saanud olla, iseäranis mitte selliseid, mis ütleksid, et need lepingud näevad ette sellise sisu, nagu teie pakute. Kellelgi ei saa olla õiguspärast ootust, et kaks riiki kunagi milleski kokku lepivad, vähemalt ei tulene sellest mingeid järeldusi. Brittidega me leppisime 1992. aastal kokku, et nõuetest loobutakse. Kes siis peaminister oli? Võimalik, et esimesi nädalaid Tiit Vähi, aga eks see valmistati ette jällegi ministrite nõukogu esimehe Edgar Savisaare näpunäidete järgi. Mina oma ettekandes käsitlesin seda, kuidas see haakub selle eelnõuga. Õiguspärast ootust, et riigid milleski kokku lepivad või mitte, kellelgi ei ole, sellest ei tulene mitte midagi.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Minu küsimus on selline talupoisilikult lihtne: kas selle seaduse menetlemine ja vastuvõtmine annab meile võimaluse ära lõpetada sellised tuntud vaidlused, näiteks nagu vaidlus Neitsitorni üle?

Tänan! Neitsitorni vaidlust üritasime me Tallinna Linnavalitsusega üksikküsimusena pikka aega lahendada. Minu viimane teadmine on (see ei ole küll väga täpselt üle kontrollitud), et teema ikka toppab. Protsess on olnud üldjoontes selline, et Taani saadik on olnud aktiivne ja võimalik, et ta on tulemas seoses selle teemaga varsti ka minu juurde. Ta on lubanud, et Taani tahaks sinna torni investeerida. Eesti valitsus on näidanud üles valmisolekut, et seda torni ei tagastata. Tulemus oleks justkui kõiki pooli rahuldav, aga minu andmetel ei ole Tallinn mitme kuu jooksul liigutama hakanud, vaatamata sellele, et Tallinna linnavõimudega otse suheldes on saadud suuline kokkulepe.

Teine küsimus, palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Millised kokkulepped on saavutatud Saksa riigiga ümberasujate suhtes, kes said Eestisse maha jäänud vara eest kompensatsiooni Saksa riigilt?

Aitäh! Ma ei saanud jälle küsimusest aru. Kõigest ei saagi aru, kõik ei saagi aru. Püüan lahti mõtestada. Saksamaaga on kõiki neid tagastamise asju, lepingu asju ja kompenseerimise teemasid palju arutatud, aga lepinguni pole jõutud. Vastastikune huvi puudub, see on tundlik teema. Meie huvist jääb väheks. Ma ei arva ka, et Saksamaa oleks hirmsasti väljas oma kodanike vara tagastamise eest siin, see on ilmselt kaalutletud otsus, kaalutletud hoiak.

Teine küsimus, Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on teine küsimus meie pealinna kohta. Ma rõhutan, et mitte härra Edgar Savisaare küsimus. Kas Eesti Vabariigi pealinnal ei jätku juriidilist kompetentsi, et järelümberasujate vara tagastamise või mittetagastamise küsimust iseseisvalt lahendada? Tekib mulje, et võib-olla peaks üleüldse linna juhtimise õiguse Tallinnalt ära võtma, kui ollakse seisukohal, et linnavõim vara tagastamise küsimusega hakkama ei saa.

Aitäh! Kui ma küsimusest õigesti aru sain, siis te küsisite selle kohta, miks tahetakse algatamata või seisvate asjade puhul linnakomisjoni funktsiooni üle anda maakonnakomisjonile. Põhjus on igati loogiline. Tegemist on olnud riikliku kohustusega, riikliku reformiga ja elluviija ei pea tingimata olema kohalik omavalitsus. Seda enam on põhjust protsessi kiirendada, kui kohalik omavalitsus ei ole sellega lõpule jõudnud, siis on vaja otsida administratiivseid põhjusi, miks süsteem ei toimi. Kui minu käest küsitakse, kes peaks omandireformi läbi viima, siis minu esimene vastus oleks, et just nimelt maakonnad, sest nemad esindavad kohapeal riiki. Miks see üldse omavalitsustele anti, on isegi vaieldav küsimus. Aga tegemist on riikliku funktsiooniga, olemuslikult ei ole üldse tegemist omavalitsusliku funktsiooniga.

Teine küsimus, Nelli Privalova, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Valitsus ei ole omandireformi kui riikliku ülesande läbiviimiseks alates 2004. aastast eraldanud omandireformi reservfondist Tallinna linnale vahendeid. Samas on valitsus valmis tegema olulisi kulutusi maakonnakomisjoni tegevusele. Milline on seadusmuudatuse majanduslik kaalutlus olukorras, kus reformi lõpetamine pikeneb tunduvalt ja reformi läbiviimisega tegelevad eri tasandite haldusorganid?

Ma ei tea, mis raha eraldamisest te täpselt räägite, aga siin ei olegi arutluse all majanduslikud aspektid, need ei ole õiguslikega võrreldes nii tähtsad. Kas kallim on niipidi või teistpidi? Kõige kallimaks läheb Eesti riigi maine ja tsiviilkäibe seisukohalt ilmselt see, kui protsessid seisavad ja midagi ei saa selle varaga teha. See on surnud ja häviv vara, kui omandireform ei lõpe ja kui vara omanik on teadmata ning õiguslikud vaidlused on lahendamata.

Teiseks küsimuseks saab sõna Marika Tuus. Palun!

Aitäh! On näha, et te ikka üleüldse ei valda seda teemat ega saa küsimustest aru. Neid seisukohti on siin puldis rohkem kui kümne aasta jooksul esitatud ja vähemalt teemast on aru saadud, aga teie ei saa sellele üldse pihta. Kui Saksa riik pole lepingute sõlmimise vastu mingit huvi tundnud ja on väga selgelt välja öeldud, et Eesti riigil ei ole vara suhtes mingisuguseid kohustusi, ei ümberasujate ega ka järelümberasujatega seoses, miks siis meie seda vabatahtlikult teeme, mis on see ajend?

Lugupeetud proua! Jätke need epiteedid kõrvale, muidu ma vastan ka omalt poolt! See eelnõu ei käsitle Saksamaale ümberasujaid, vähemalt ei käsitle see Eesti kodanikke. Teema on ju kogu aeg olnud seotud Eesti kodanikega. Need on välismaalaste vara tagastamisega seotud teemad. Ärge kõike ühte patta pange.

Teine küsimus, Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen korraks seletuskirja juurde tagasi. Selle neljandas osas, mis käsitleb eelnõu vastavust Euroopa Liidu õigusele, on niisugune huvitav lause: "Kavandatavad seadusemuudatused ei lähe eeldatavalt vastuollu Euroopa Liidu õigusega." Sellele järgneb viis rida selgitust, mis ausalt öeldes asja eriti ei selgita. Küsimus on selline: kas ta siis läheb või ei lähe vastuollu?

Vastus on, et ei lähe. See on eksperdihinnang, see on teile kirjalikult esitatud.

Teine küsimus, palun, Toivo Tootsen!

Aitäh! Sa tibake eespool ütlesid, just nagu Tallinn eriti ei tegeleks Saksamaale ümberasujate, hilisümberasujate vara kompenseerimise küsimusega. Väidan, et see ei ole õige. Eesti Ekspress 15. aprillil kirjutas: "Õigusteadlase Peeter Järvelaiu üllatavad leiud Saksa arhiividest võivad anda Tallinna linnale õiguse keelduda kümnete majade tagastamisest. [- - -] Ta peab leidma vastuse küsimusele, kas umbes saja pealinna kinnisvaraobjekti eest on nende endistele omanikele kunagi hüvitist makstud. Kui vastus on jah, siis keelab Eesti seadus sellist omandit [Näiteks Neitsitorni. – T. T.] tagastada. Vaidlus käib kokku sadu miljoneid kroone maksvate kruntide, majade ja korterite üle." Küsimus: kas just see teadmine sundis teid vastu võtma sellist seadusmuudatust?

Aitäh! Minu jaoks ei ole Eesti Ekspress mingi viimase tõe allikas. Ma suhtun sellesse alati kahtlevalt, sest tegemist on teadlikult provotseeriva, teadlikult kollase, aga siiski mõtlevale lugejale suunatud väljaandega. Alati tuleb kahelda nendes väidetes, mis seal on. Te ise ütlete, et kõik seal väidetu on tinglik, kõik on võib-olla. Kui Peeter Järvelaiul on avastusi, siis ei ole ühtegi põhjust, miks ta oma avastusi ei võiks esitada maakonnakomisjonile, mitte ühtegi põhjust. Kui teil on hirm, et kui need esitatakse poliitiliselt neutraalsele organile, et siis kaob kontroll nende tõlgendamise üle, siis ärge kartke. Eesti on õigusriik ja küll seda kõike kontrollitakse, sõltumata sellest, kustkaudu asi käib. Meil on kohtuvõim ja nii edasi. Ärge kartke. Peeter Järvelaiu töö, juhul kui sel tõesti on tulemused, on ka riigi jaoks väga tänuväärne.

Küsimuseks saab sõna Kadri Simson. Palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Te rääkisite nii kenasti, kuidas teil on olnud selles küsimuses südamlikud kontaktid Taani saatkonnaga. Aga kas just selle seaduseelnõu puhul on teil olnud kontakte Saksa saatkonnaga? Kas selle seaduseelnõu menetlemine katkestataks, kui selgub, et paljud Saksamaale ümberasunud on saanud juba kompensatsiooni nende objektide eest, mida nad siin Eestis tagasi nõuavad?

Proua Simson! Ärge valetage! Kolmas esinemine Riigikogus ja iga kord te valetate. Ma ei ole rääkinud mingitest südamlikest kontaktidest. Miks te panete oma küsimustega kogu aeg mulle sõnu suhu? Miks te seda teete? Me ei saa niimoodi debateerida. See algas esmaspäeval, jätkus siin kell üks ja nüüd hakkate uuesti mulle väiteid omistama. Nendes kontaktides pole olnud mitte midagi emotsionaalset ega mitte midagi isiklikku, mina ei olegi kontakteerunud. Küll aga on erinevatel teemadel minu poole pöördunud saadik, muu hulgas sel teemal. Need ei ole mingid isiklikud kontaktid. Sama suhtumine on mul Saksa saatkonda. Midagi südamlikku, isiklikku neis kontaktides ei ole, need kontaktid on tööalased ja need ei ole puudutanud omandireformi, ma võin seda kinnitada, kui te ikka tahtsite seda teada.

Küsimuseks saab sõna Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Niisugune remark alustuseks, et teiega on seal tuhavangis midagi juhtunud. Taavi Rõivas oli ka tuhavangis ja ta on siin kõnepuldis niisama tige, kui teie täna olete. Meil on ikkagi veel parlamentaarne riik ja me ei kavatse siit kuhugi reisima hakata. Minu küsimus on juriidiline. Kui see maakonnakomisjon võtab vastu mingi otsuse, mis toob kaasa teatud rahalisi kohustusi, siis kas ma saan õigesti aru, et kui peab kellelegi hüvitama selle komisjoni otsuse alusel, siis teeb seda riik, mitte enam kohalik omavalitsus, või kavatsete panna selle kohaliku omavalitsuse kaela? Siis on see põhiseadusvastane, ma arvan. Kuidas see mehhanism tegelikult toimima hakkab?

Tänan! Kõigepealt ütlen selgituseks. Kui ma lähen siin emotsionaalseks, tigedaks, nagu te ütlete, siis ma olen juba kolmandal esinemisel selle nädala jooksul läinud emotsionaalseks kahel põhjusel: üks on valetamine, teine on Eesti riigi halvustamine. Ma kardan, et lähen tigedaks ka järgmistel kordadel, kuigi mul endal pärast ei ole kunagi hea tunne olnud. Minu arusaamist mööda, tõepoolest, omandireformi reserv on see, mis katab maakonnakomisjonide kulud, ehk ikkagi riik. Mul ei ole täpset ülevaadet ega üldse ülevaadet, kui palju on sinna panustanud Tallinn, aga elu Tallinna jaoks kallimaks ei lähe, see on fakt. Nii et omavalitsuste autonoomia või eelarveline seis ei kannata.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Söandan siiski küsida, teades, et riskin sellega, et soovitate mul endale uus kodumaa otsida. Aga küsimus on selline: millise regulatsiooni on Vabariigi Valitsus välja töötanud Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud majades elavate üürnike probleemide lahendamiseks, kas ka nende peale mõeldakse?

Aitäh! Te väljute ikkagi väga kaugele selle eelnõu raamidest. Aitab küll juba. Ma olen öelnud, et mina ei jaga seda filosoofiat, et keegi on laulatatud mingile üüripinnale. Ma ei jaga seda. Mul on väga lihtne seda juttu rääkida puhtast südamest, sest minu enda isiklikud probleemid on selle teemaga seoses üsna drastilised olnud. Aga kõik need inimesed on leidnud endale elamispinna, olgu nad pensionärid või Riigikogu liikmed.

Teiseks küsimuseks saab sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Kuulates vastuseid, jäi küll selline mulje, et üsna palju on niisuguseid küsimusi, mille vastuseid ikkagi veel päris selgelt ei teata, olgu need seotud vahenditega või nende vahendite allikatega, elluviimise ajakavaga, reformi lõpuleviimise või jätkamisega. Küsimärke on ikkagi üsna palju. Kui me tahame praegu edukalt selle reformi lõpule viia, kas siis ei tasuks mõelda sellele, et teeks ühe väga selge kava, kus oleks olukorra kirjeldus, meetodid ja allikad, elluviimise ajakava, realistlikud meetmed? Siis võiks hiljem ilma emotsioonideta ja ilma igasuguste lisaremarkideta öelda, et, jah, me tahame selle reformi lõpule viia, tahame korrektselt läbi viia, ära teha ja ongi nii. Kas te ei arva, et tuleks selline kava teha?

Aitäh! Ma ei saa teilt nõuda, et teie küsimus oleks väga asjalik, aga iseenesest peaks sõna "maakonnakomisjon" teile kui vilunud täitevametnikule ütlema, et kõik need abinõud, meetodid, tähtajad jne, mis teie jaoks on küsimärk, ongi komisjoni töö. See ongi komisjoni töö. Peale selle on loomulikult Rahandusministeeriumil koordineeriv roll, kuid praegu jääme selle seaduse raamesse. Enne tuleb komisjon luua, et saaks praktilisi täitevküsimusi lahendada.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma küll ei tea, kas minu küsimus on väga asjalik, aga ma küsin ikkagi. Selle eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks maareformi seaduse sätted, mis reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse pärimist. Seletuskirjast nähtub, et senine regulatsioon on olnud väga kaheldava kvaliteediga ja selle põhiseaduspärasus on ka kaheldav, sellest tulenevalt on olnud päris palju kohtuvaidlusi. Kuidas kavatseb valitsus reguleerida kehtiva, kaheldava kvaliteediga seaduse täitmiseks läbiviidud menetlusi ja kas on ka ette nähtud mingisugused rahalised vahendid, kompenseerimaks kohtuvaidlusest tulenevaid kulusid omavalitsustele?

Tänan! Kõigepealt Arvo Sarapuule täienduseks: kui ma rääkisin küsimuse asjalikkusest, siis ma pidasingi silmas seda, et te ei oskagi praegu esitada kõiki küsimusi, mis ühele konkreetsele komisjonile osaks saavad, see on paratamatu. See oli mu vastuse mõte. Ka mina ei tahaks kirjeldada kõiki neid probleeme, mida komisjon peab lahendama. See on komisjoni töö. Aga mis puudutab raha, siis ma ütlen veel, et omandireformi reserv katab võimalikke kulusid ja kui omavalitsusel tekib neid täiendavalt, siis see tähendabki iga üksikküsimuse lahendamist. Ega mul täpset ettekujutust ei ole, kuidas linnavalitsusel võiksid lisaprobleemid tekkida. Iseenesest nende erisuste kaotamine ja pärimisõiguse rakendamine omandireformi puhul ei tohiks üldiselt mingeid erilisi kulutusi tekitada. Pigem võtab see vaidlusi maha, kiirendab protsessi ja muudab kokkuvõttes ka odavamaks. Selles on ikkagi üldloogika. Kui tõesti ilmneb, et seadusmuudatusest enesest johtub mingisugune rahaline kaotus omavalitsusele, siis seda saab eraldi menetleda.

Teiseks küsimuseks on sõna Kadri Simsonil. Palun!

Hea minister! Ma kõigepealt palun vabandust! Väljend "südamlikud kontaktid" lipsas mulle keelele ilmselt sellepärast, et teie selja taga istub Keit Pentus, keda võib südamlikkusega seostada. Teie puhul oli sellise organi nagu südame olemasolu kahtlustamine loomulikult alatu vale. Aga mis puutub sellesse, et te ütlesite, et ma tsiteerisin teid valesti, siis ma loen Riigikogu stenogrammist tsitaadi teie kõnest: "Eestimaa, tuletan meelde, on riigivõla taseme poolest Euroopa parim." Siin ma siiski ei eksinud. See on tsitaat Riigikogu stenogrammist. Ma küsin selle eelnõu kohta. Te ütlesite, et igasugused kontaktid selle asja puhul puuduvad. Kas te enne Riigikogu ette tulekut eelnõu läbi lugesite?

Proua Simson! Te valetasite jälle. Te omistasite mulle ju lause, et Eesti on Euroopa meister. See oleks kelkimine. Ma ei kelgi. Aga käsitledes Eesti rahalist seisu, mida teie nimetasite või vähemalt teie erakond nimetas pankrotis olevaks, ja Eesti eelarvepoliitikat, mida te igati naeruvääristasite, pidin ma vastama faktidega. Seda ma tegin. Ikkagi hästi näotu on ütelda, et Eesti on viimase viie hulgas. Selles on ju tegelikult peidus, oleme ausad, lause jätk, et Eesti on viimase viie riigi hulgas, kus võiks elada. See ei ole patriootiline lause. Esiteks on see vale, teiseks on see mittepatriootiline.

Aitäh! Enne kui ma annan protseduuriliseks küsimuseks sõna Kadri Simsonile, on mul palve, et kõik eelnõu arutelus osalejad jääksid eelnõu sisu juurde, ei läheks isiklikuks ning väldiksid isiklikke kommentaare ja märkusi. Protseduuriliseks küsimuseks annan sõna Kadri Simsonile.

Ma tänan sõnaandmise eest! Mul on märkus ministrile, kes ei vasta küsimustele, kes solvab Riigikogu liikmeid ja kes on tulnud eelnõu kaitsma, olles selgelt ette valmistamata.

Mis küsimus oli, palun?

Protseduuriline märkus on mul see, et, minister, te lähete praegu mööda eelnõu teemast ja panete Riigikogu liikmetele süüks väidete esitamist, mida arupärimise arutamisel esmaspäeval ei esitatud. Esmaspäevane arupärimine oli esitatud selle kohta, miks oli Eesti möödunud aastal majanduslanguse sügavuse poolest viie suurema kukkuja hulgas.

Protseduurilisele küsimusele ei ole ministril võimalik vastata. Juhataja võtab selle küsimuse teadmiseks, sest tegu ei olnud protseduuri puudutava küsimusega, millele peaks reageerima. Teiseks küsimuseks annan sõna kolleeg Aivar Riisalule. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Mul on siin natuke kõhe olla, sest pinged on läinud suureks. Suurest sõjast on kohe-kohe möödas 65 aastat, ümberasumise esimesest lainest üle 70 aasta. Saksamaa ei olnud pärast suure sõja lõppu teatavasti eriti usin oma vara eri Euroopa riikidelt, keda ta okupeeris, tagasi nõudma. Meil on probleem praegu, 70 aastat hiljem, endiselt teravalt üleval. Me teeme päris valusat seadust. Milline on teie kui ministri seisukoht, kas Eesti riik ei peaks olema natuke karmim, et selliseid sisemisi vaidlusi üleüldse vältida, siis meil ei oleks ka seda seadust vaja menetleda? Lihtsalt, kes läks, see läks, ja kes on, see on. Mis on teie arvamus?

Aitäh! Mulle meenub, et Kadri vist küsis, kas ma olen seaduseelnõu läbi lugenud. Ma olen lugenud seletuskirja, vaadanud memosid, seaduse teksti – kõike olen teinud. Aga küsijate poolt kostab kogu aeg arvamus, et ega ikka loetud ei ole.
Siin on üks konkreetne säte, mis seda karmust väljendab. Me ei aja enam asja riikidevahelise lepingu kaela, me lõpetame ära igasuguse välismaalaste varaga tegelemise. Selles on selle eelnõu üks põhipunkt. Lugege see eelnõu läbi! Mind viiakse siin kogu aeg muudele radadele, aga tegelikult on solvav küll, kui sulle omistatakse väiteid, mida sa ei ole esitanud. See on solvav. Ma olen ka inimene.

Küsimuseks saab sõna Jüri Ratas. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Austatud minister! Siin saalis on kindlasti hetkel õhus tunnetatav selline tugev elekter. Olles õppinud ühelt teie healt ametikaaslaselt, kes siia kõnetooli tulles alati ütleb, et tegemist on ühe väga hea eelnõuga, alustan ka mina tema mõttega ja ütlen, et tegemist on ühe väga hea küsimusega. Kui te vastasite Ain Seppiku esimesele küsimusele, siis teie vastusest võis natukene välja lugeda kahtlust, et kui tuleb hüvitada, siis kas seda teeb riik või võivad seda teha ka kohalikud omavalitsused. Minu küsimus on selline: kui ei ole päris kindel, et seda peab tegema kohalik omavalitsus, kas siis riik näeb selleks tulevikus omavalitsustele ette eraldi rahastusmehhanismi, näiteks läbi üksikisiku tulumaksu või mingi muu eelarvelise võimaluse?

Ma ei saa aru sellest keelelisest kontseptsioonist. Mida tähendab, et mingi asi toimub läbi üksikisiku tulumaksu? See oli lihtsalt minu märkus. Ma iga päev hävitan selliseid parasiitväljendeid paberitest, mida mulle ette tõstetakse. Aga kokkuvõttev vastus on endine: ma ei kujuta ette, et omavalitsusele tekiks sellest lisakulusid. Mul sellekohane teadmine puudub. Juhul, kui neid tuleb, ma kordan veel, siis saab neid eraldi menetleda ja hinnata, kas riigil tekib kohustus neid hüvitada või mitte. Minu arust ei teki omavalitsustele täiendavat rahalist koormust, aga ma võin eksida. Mina ei ole ka see maakonna- ega linnakomisjon. Nii nagu teie ei suuda tõenäoliselt kõiki detailseid küsimusi välja mõelda, ei suuda mina nendele vastata. Need on konkreetsed täitevküsimused.

Teiseks küsimuseks on sõna Ain Seppikul. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma võtan julguse kokku ja polemiseerin natuke teiega selle n-ö Savisaare omandireformi aluste seaduse üle. Te teate väga hästi, et see ei ole üldse see seadus, mis 1990. aastate alguses vastu võeti, seda on nii palju remonditud. Selles tema häda ja viletsus kõigepealt ongi. Kuid küsimus on selle konkreetse seaduse kohta. Siin on öeldud, et toimikud antakse linnakomisjonilt maakonnakomisjonile üle hiljemalt 2010. aasta 31. detsembriks. Edasi ütleb seadus, et linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi toimikute üleandmist. Aga kui linnakomisjon on pahatahtlik (seda te ju kahtlustate kogu aeg mõne linna puhul) ja näiteks ühte toimikut üle ei anna, mis siis juhtub? Tema töö ei lõpe ja maakonnakomisjoni töö ei saa alata, sest keegi hoiab toimikut seifis ja ütleb, et ta ei anna seda toimikut üle. Mis siis tegelikult saama hakkab selle seaduse mõttes? Mingeid sanktsioone ei ole.

Aitäh! Meie ei oskaks olla nii rikutud. Ma arvan, et me oleme õigusriik ja iga omavalitsus on õigusriigi osa. Küllap saadakse sellest aru. Kui te tõesti viitate reaalsele ohule, siis võib-olla peaks seda paragrahvi karmistama. Alati on võimalik ka kohtu kaudu neid asju ajada. Aga kui te arvate, et see on liiga lõtv paragrahv mõne pealinna jaoks, eks me siis võime mõelda, kuidas karmistada, anname näiteks lõpptähtaja.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekande ja küsimustele vastamise eest! Järgmisena on meil võimalus ära kuulata juhtivkomisjoni ettekanne. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Austatud rahandusminister! Majanduskomisjon käsitles kõne all olevat eelnõu esmaspäeval, 19. aprillil s.a. Majanduskomisjoni istungile eelnes majanduskomisjoni töörühma koosolek selle eelnõu teemal, kus esimest lugemist komisjonis ette valmistati. Komisjoni istungile 19. aprillil olid selgitusi jagama kutsutud Rahandusministeeriumi asekantsler Marek Helm, riigivara osakonna nõunik Uku Hänni ning Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Vaike Murumets. Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ametnikud tutvustasid komisjoni liikmetele eelnõu sisu ja olulisemaid sätteid. Pean teile ütlema, et tähelepanu all olid enamjaolt needsamad küsimused, mis tänagi suures saalis on käsitlust leidnud. Komisjonis arutelu ja küsimustele vastamine isegi ei olnud nii põhjalik, kui see oli täna suures saalis. Võite seda võtta kui komplimenti. Seetõttu ei hakka ma seda arutelu üksikasjalikult lahkama, sest küsimusi ja probleemideringi on täna korduvalt markeeritud.
Tegin komisjonile ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks 5. mail ettepanekuga eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. mai kell 12 (poolt 6 komisjoni liiget, vastu 1, erapooletuid 0). Aitäh!

Tänan! Ka teile, hea ettekandja, on küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni esimees! Kas teil olid enne esimest lugemist komisjoni kutsutud ka linnade liidu esindajad või on teil plaanis neid kutsuda?

Tänan! Meil ei olnud enne esimest lugemist komisjoni linnade liidu esindust kutsutud. Me lähtusime eelnõu seletuskirjas antud seletustest. Siin on ära toodud ka linnade liidu eitav seisukoht. See kajastab Tallinna Linnavalitsuse eitavat seisukohta ning valdavalt on see seotud linnakomisjonide ning maavalitsuste juures tegutsevate komisjonide vahelise tööjaotusega. Aga oleme loomulikult esimese ja teise lugemise vahel, kui tuleb ettepanekuid, nõus seda teemat veel kord käsitlema.

Annan küsimuseks sõna Inara Luigasele. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud majanduskomisjoni esimees! Kui rahandusminister tegi ettekannet ja ütles, et kõik kulutused, mis tehakse omandireformi lõpetamise käigus, kaetakse omandireformi reservfondist, siis ta mainis, et see summa võiks olla seitsmekohaline arv. Ma kardan, et see ei ole nii suur arv, ma arvan, et rahandusminister eksis. Kas te arutasite komisjonis, kui palju on veel vaja rahalisi ressursse, et sellest eelnõust tulenevalt omandireform lõpetada?

Tänan! Me väga täpselt seda arvuliselt ei käsitlenud. Tallinnas on töös umbes 85 toimikut. Kui palju nende menetluste lõpuleviimine ehk maavalitsuse juures töötava komisjoni poolt subjektsuse tuvastamine (küsimus on eelkõige selles) aega ja raha võtab, seda maavalitsused ju väga selgelt planeerivad, kui nad oma taotlusi järgmise kalendriaasta eel Rahandusministeeriumile esitavad. Sealt tulevad need arvud välja. Kui palju neid konkreetselt on, seda ei oska ma teile öelda.

Teiseks küsimuseks on sõna Georg Pelisaarel. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni esimees! Selle seaduseelnõuga muudetakse olulisel määral omandireformi aluste seadust ja muudetakse ka maareformi seadust. Nende seaduste paragrahvid on tekitanud omavalitsustele üsna palju vaidlusi kohtutes. Mitmel puhul on tõstetud üles olemasolevate seaduste paragrahvide põhiseaduspärasuse küsimus. Siit tulenevalt on selline küsimus: miks ei ole ka praegu ette nähtud näiteks rakendussätteid selle seaduseelnõu juurde? Kas selles osas kavatseb komisjon teha muudatusi, et oleks võimalik täpselt kindlaks määrata, kes edaspidi mille eest vastutab, kes maksab jne?

Tänan! Vastutus on ka praeguses eelnõus ju selgelt paigas. Subjektsuse kohta hakkab tegema otsuseid maavalitsuse juures töötav õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjon. Kui subjektsuse otsus on tehtud, siis otsuse rakendamine ei ole mitte selle komisjoni, vaid linnavalitsuse ülesanne. Iga organ või asutus vastutab loomulikult oma pädevuse piires ja kas üks või teine on teinud ebapädeva otsuse, seda otsustab ju eelkõige kohus. Eks kohus määrab ka vastutaja.

Küsimuseks sõna Enn Eesmaale, palun!

Suur aitäh! Ma igaks juhuks küsin üle. Seaduseelnõu järgi kaovad linnakomisjonid ära. Mul on suhteliselt raske ette kujutada olukorda, mida oma küsimuses kirjeldas Ain Seppik, et kuskil linnakomisjonis istub mingi vana känd, kes ei anna toimikut üle, ja maakonnakomisjon ei saa tööd alustada. Aga kas ma sain õigesti aru sinu arutlusest, et kui linnakomisjon on teinud vastava otsuse ja see ei ole jõudnud n-ö oma loogilise lõpuni (need otsused toovad sageli kaasa ka ju finantskohustusi), siis ei vii seda asja lõpule koos sellest tulenevate finantskohustustega mitte maakonnakomisjon, vaid näiteks linnavalitsus?

Küsimus on ikkagi selles, et maavalitsuse juures töötava komisjoni pädevus on õigussubjektsuse kindlaksmääramine. Kui subjektsus on kindlaks määratud ja ei ole vaidlust selle üle, kellele mida tagastatakse või kompenseeritakse, siis selle otsuse elluviimine, kui selle varem on teinud ka omavalitsuse juures töötav komisjon, on ikkagi selle omavalitsuse pädevuses.

Tänan, austatud ettekandja! Kõik küsimused on saanud vastuse. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Helle Kalda! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Kõigepealt ütlen täpsustuseks rahandusministrile, et 29. aprillil toimus Rahandusministeeriumis nõupidamine, kus arutati kõiki neid küsimusi, mida teile täna saalist esitati. Küsimusi tõstatas ka Rahandusministeerium, aga need küsimused jäid lahtiseks ja me lootsime, et saame täna teie käest vastused. Mul oleks väga suur palve, et te siiski kas osaleksite nõupidamistel, et olla asjaga kursis, või teeksite endale asja selgeks. Aga see selleks.
Me teame, et omandireformi aluste seadus ei ole tavaline seadus, mida Riigikogu on aastate jooksul arutanud. See oli eelkõige 1991. aastal saavutatud poliitiline kokkulepe. Selle poliitilise kokkuleppe tulemus oli, et omandireform viiakse läbi kiiresti ja omandireformiga ei tekitata uut ülekohut.
Praegu oleme jõudnud selleni, et on möödunud 19 aastat ja omandireform on ikkagi takerdunud. Miks on läinud nii kaua aega? On selge, miks nii on läinud. Kui algselt oli nii, et tagastamine toimub väga väikeses ringis, siis nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et omanikeringi on laiendatud. Kutsub ju rahvas ORAS-t lehma lellepoja seaduseks. Kas selle tulemusena on saanud siis keegi õnnelikuks? Ma arvan, et ei ole. Sellise omandireformi aluste seaduse tõttu on vanemad tülis vanavanematega, õed-vennad on tülis omavahel, lapsed on tülis vanematega, tädid ja onud on tülis omavahel ja lapsed on tülis omavahel. Täpselt nii lai on omanikering ja nii palju on võimalik saada omandit. Me teame väga hästi, et raha ei ole kunagi õnne toonud, see on alati viinud tülini.
Kas on jälgitud teist poolt? Kui minister heitis ette, miks küsitakse üürnike kohta, siis omandireformi aluste seaduse § 12¹ käsitleb väga otseselt üürnikke ja riigil on kohustus see küsimus lahendada. Aga meil on seaduse tõlgendamise suhtes eriarvamus. Kas üürnikele on tehtud ülekohut? Jah, on küll. 19 aasta jooksul pole üürnike küsimusi peaaegu lahendatud.
Mida on tehtud? Meil on olemas teatud poliitilised jõud, kes on jõudnud niikaugele, et see on viinud rahva üksteise vihkamiseni. Meil on siin saaliski inimesi (võib-olla tulevad nad täna esinema), kelle jaoks "sundüürnik" on sõimusõna. Oleme selles küsimuses jõudnud tipp-poliitikuteni, siinsamas saalis poliitiliste jõudude esindajad, Riigikogu fraktsioonide esindajad, tulevad ja sõimavad sõimusõnadega oma kõrval olevaid inimesi. Mõelgem natuke sellele!
Mulle tuleb meelde aeg, kui oli üks teine riigikord. Mäletan, kuidas inimesed, kes tulevad nüüd sõimama ja kes siis olid partei ridades, sõimasid neid inimesi, kes olid Siberis käinud. Ei saanud need inimesed siis aru, milles on nende süü, ega saa sundüürnikud praegu aru, milles on nende süü, et neid sõimatakse.
Nüüd aga mõni sõna eelnõu kohta. Meie ettepanek ja soov on omandireform kiiremini lõpule viia. Meie, s.t Keskerakonna fraktsioon, ei ole absoluutselt selle vastu, et omandireformi ei peaks kiiresti lõpetama. Me oleme seda ammu tahtnud. Aga meie lähenemine omandireformi läbiviimisele on teistsugune kui praegusel valitsusel.
Nüüd eelnõu paragrahvide juurde.
Esiteks. Paragrahvi 1 punktide kohaselt tunnistatakse kehtetuks omandireformi aluste seaduse § 7 lõige 2. Kehtetuks tunnistamise põhjus on, et säte eeldab välisriikidega kokkuleppe sõlmimist, mis on ülivähe tõene. Muidugi, me pole 19 aasta jooksul soovinudki Saksa riigiga kokkulepet saavutada. Saksa riik ei tahagi kokkulepet saavutada, ta vastas ju 2006. aastal väga selgelt ja enne seda veel 1999. aastal. Meil ei ole mingisuguseid kohustusi Saksa riiki ümberasujate ega järelümberasujate varade suhtes. Aga me tahame seda teha. Me teame väga hästi, et osa erakondi seda soovib. Seletuskirja kohaselt näeb ministeerium ette kahte võimalust: sätte kehtetuks tunnistamine või välismaalaste ja nende pärijate õigustatud subjektideks tunnistamine. Minister ütles, et järelümberasujaid subjektideks ei tunnistata. Tunnistatakse, see on kirjas. Sätte kehtetuks tunnistamise korral kaotavad välismaalased õiguse vara tagasi saada. Seletuskirjas viidatakse analoogsele ümberasujate regulatsioonile ehk ORAS-e § 7 lõikele 3. Mäletate, kui see arutelul oli? Miks ei teinud valitsus ORAS-e § 7 lõike 3 põhiseadusvastaseks tunnistamise eel ettepanekut ümberasujaid mitte subjektiks tunnistada, vaid leidis, et isikud, kes katkestasid sidemed Eestiga ning kes said Eestisse jäänud vara eest hüvitist välisriigilt, ei ole õigustatud vara tagasi taotlema?
Teiseks. Paragrahvi 1 lõike 2 kohaselt lõpetatakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni tegevus ja punkti 3 kohaselt kohustatakse linnakomisjone menetluses olevaid toimikuid üle andma maakonnakomisjonidele, põhjenduseks menetluse kiirendamine. Juba toimikute üleandmise ettevalmistamine võtab aega rohkem kui pool aastat. Sellele lisandub niisama palju aega, mis läheb taotluste lahendamiseks vajalike dokumentide olemasolu kontrollimisele ja uute dokumentide kogumisele. See tähendab, et maakonnakomisjonid alustavad nullist. Ilmselt ei kiirenda selline moodus reformi läbiviimist, vaid takerdab seda. Eesmärk, olgem ausad, on milleski muus.
Kolmandaks. Kuidas on tagatud omandireformi aluste seaduse § 17 punktist 5 tulenevate kohustuste täitmine ehk milliste toimingutega selgitab maakonnakomisjon välja ümberasujatele makstud kompensatsiooni maksmise asjaolusid? Millised menetluskordade muudatused on valitsusel kavas kehtestada ümberasujate taotluste läbivaatamiseks? Tuletan meelde, et 2006. aastal tegi Riigikohus otsuse tunnistada õigustühiseks ORAS-e § 7 lõige 3. Samas nõudis Riigikohus, et valitsus peab tegema korra. Kui mitu korda on valitsus lubanud seda korda teha? Ta pole seda tänase päevani teinud. Tuletame meelde, IRL-i valitsuse ajal oli Ken-Marti Vaher minister, ta valmistas ette korra. Millegipärast see Reformierakonnale ei meeldinud, nad ei lasknud seda läbi, kuigi kord oli olemas. Uskumatu.
Neljandaks. Kui valitsuse plaan on kohustada maakonnakomisjone kiirelt otsuseid vastu võtma ilma eelneva kompensatsiooni maksmise kontrollimiseta, siis kuidas kiirendab nimetatud asjaolu reformi, arvestades, et vara tagastamise või mittetagastamise otsuse langetab linnakomisjon, kes, loomulikult, tulenevalt § 17 lõikest 5, peab kontrollima? Või arvate te, et linnakomisjon ei kontrolli? Nii nagu ütles väga hästi majanduskomisjoni esimees, selle maksab kinni see, kes teeb lõpliku otsuse, tähendab, linn. Linn ei võta endale vastutust miljoneid maksta!
Viiendaks. Valitsus ei ole alates 2004. aastast omandireformi kui riikliku ülesande läbiviimiseks tegelikult linnale eraldanud erastamisest laekuva raha kasutamise seadusest tulenevat raha. Nüüd ta räägib, et hakkab eraldama. Ta ei eralda seda.
Kuuendaks. Seadusmuudatuse kohaselt lõpetatakse linnakomisjonide tegevus, kuid samas jäävad linnakomisjonid vastutavaks otsuste eest, nii nagu ma enne rääkisin.
Seitsmendaks. 19 aasta jooksul, mil ORAS on kehtinud, ei ole kordagi veel lahendatud sundüürnike probleemi. Ka see tuleb lahendada.
Keskerakond teeb kindlasti oma ettepanekud nimetatud eelnõu kohta teiseks lugemiseks. Ma tänan teid!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 715 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. mai kell 12.
Eelnõu 715 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on Riigikogu menetlusse esitanud Keskkonnaministeeriumis ettevalmistatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse muutmise eesmärk on täiendada Kyoto protokolli artikli 17 kohaselt riigi lubatud heitkoguse ühikute müümise ning sellega kaasneva rohelise investeerimisskeemi rakendamise õiguslikku regulatsiooni. Täiendused on vajalikud selleks, et tagada lubatud heitkoguse ühikute ehk nn AAU-de müügi korralduse veelgi suurem läbipaistvus ning müügist saadavate vahendite läbipaistvam, optimaalne ja arusaadavam kasutamine. Muudatused on tingitud esimeste müügitehingute ettevalmistamisel saadud kogemustest. Ka valitsev ebakindlus ülemaailmsel süsinikuturul, mida näitas 2009. aastal Kopenhaagenis toimunud kliimakonverents, on tinginud selle, et potentsiaalsed ostjariigid soovivad müüjatelt veelgi usaldusväärsemaid ja selgemaid müügitingimuste pakkumisi. Kõnealune eelnõu aitab sellele kaasa.
Eelnõus defineeritakse kõigepealt kaks uut mõistet. Vältimaks AAU-de segamini ajamist Euroopa Liidu kauplemissüsteemis olevatele käitistele eraldatavate saastekvootidega, defineeritakse AAU-d kui riigi lubatud heitkoguse ühikud. Samuti on läbipaistvuse tagamiseks kasulik defineerida rahvusvahelisel kauplemisturul laialdaselt kasutatav mõiste "roheline investeerimisskeem". See mõiste tähendab riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadavate vahendite suunamist keskkonnasäästlikesse projektidesse või programmidesse ning see annab meile veelgi parema õigusliku baasi ostjatega läbirääkimisel. AAU-de müügitegevuse tõhustamiseks antakse keskkonnaministrile võimalus sõlmida riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise korraldamise üleandmiseks haldusleping halduskoostöö seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Muudatuse eesmärk on koondada riigisisene heitkoguste müügitehingute oskusteave ühte asutusse, milleks saab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Halduslepingu sõlmimisel ei kohaldata halduskoostöö seaduse neid sätteid, mis kohustavad eelnevalt tegema analüüsi, kuna Keskkonnainvesteeringute Keskusel on sisuliselt riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise korraldamise ainukompetents. Samuti ei kohaldata halduskoostöö seadusest tulenevalt halduslepingu sõlmimiseks Vabariigi Valitsuse täiendava nõusoleku saamise nõuet, kuna valitsus teostab müügitoimingute jooksvat sisulist kontrolli, andes Kyoto protokolli ratifitseerimise seaduse § 2 kohaselt iga kord keskkonnaministrile kokkuleppe sõlmimise volituse.
AAU-de müügist saadavate vahendite kasutamise veelgi läbipaistvamaks reguleerimiseks täiendatakse seadust kahe paragrahviga. Kõigepealt sätestatakse rohelise investeerimisskeemi rakendamiseks täiendavad volitusnormid, mis annavad võimaluse rohelise investeerimisskeemi rakendamiseks saadavat raha paremini kasutada. Rohelise investeerimisskeemi üldpõhimõte on, et vahendite kasutaja on minister, kelle valitsemisalas projekt ellu viiakse. Selleks määrab Vabariigi Valitsus korraldusega iga kokkuleppe jaoks vahendite kasutajaks asjaomase ministri, kelle valitsemisalas hakatakse projekte realiseerima. Samuti antakse asjaomasele ministrile volitusnorm, mille alusel on võimalik määrusega kehtestada lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadud vahendite kasutamise tingimused ja kord. Nimetatud määruses sätestatakse nõuded taotlusele ja taotlejale, toetuse taotleja kohustused ning õigustus toetuse andjale menetlustoimingute tegemiseks. Toetuse saaja õigused ja kohustused tulenevad toetuse saaja ja taotluse menetleja vahel sõlmitud lepingust. Asjaomane minister võib riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadavate vahendite kasutamiseks sõlmida ka halduslepingu, seejuures rakendatakse finantstehingust laekuva raha kasutamiseks sisuliselt struktuurivahendite rakendamisega identset süsteemi. Vahendite kasutaja volitab haldusülesannet täitma oma valitsemisala tõuketoetusi andvaid rakendusüksusi, kellel on kompetents ja oskused toetusraha rakendamiseks.
See on kõik. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Rein Ratase!

Auväärt esimees! Austatud keskkonnaminister! Hea Riigikogu! Keskkonnakomisjon oma 19. aprilli koosolekul arutas välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 726. Selgitusi andsid Keskkonnaministeeriumi asekantsler Allan Gromov ning kliima- ja kiirgusosakonna peaspetsialist Meelis Münt. Arutelu käigus jõudis komisjon seisukohale, et menetluses olevat eelnõu on otstarbekas täiendada uue paragrahviga 120⁸, mis käsitleb riigi lubatud heitkoguse ühikutega kauplemisest saadud vahendite kasutamise tingimusi ja korda ning taotleja kohustusi. Komisjon otsustas esitada eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Samuti otsustati teha ettepanek jõustada seadus, kui see saab vastu võetud, Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. Komisjoni üksmeelne otsus oli lõpetada seaduseelnõu 726 esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. mai s.a kell 12 ning kui välisõhu kaitse seaduse eelnõu esimene lugemine 5. mail lõpetatakse, siis teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu teine lugemine Riigikogu päevakorda 12. mail s.a, teine lugemine lõpetada ja suunata eelnõu kolmandale lugemisele, ning kui seaduseelnõu teine lugemine lõpetatakse 12. mail, siis teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada kolmas lugemine Riigikogu 13. mai istungi päevakorda. Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Ratas! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 726 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 7. mai kell 12. Eelnõu 726 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.53.