Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kui neid ei ole, siis annan edasi teated. Kolmapäeval, 21. aprillil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja välisminister Urmas Paet.
Olen edastanud 11 Riigikogu liikme esitatud arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ja 12 Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 rahvasaadikut, puudub 18.
Lugupeetud kolleegid! Täpsustan päevakorda: tänase päevakorra neljanda punkti ehk eelnõu 683 esimese lugemise arutelul teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Karel Rüütli, päevakorra viienda punkti ehk eelnõu 696 esimese lugemise arutelul teeb juhtivkomisjoni nimel ettekande rahanduskomisjoni liige Peep Aru.

Alustame tänase päevakorra arutelu. Esimene päevakorrapunkt on maaelukomisjoni algatatud riigivaraseaduse § 102 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud riigivaraseaduse § 102 muutmise seaduse eelnõu. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 3. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimest lugemist. Tuletan teile meelde, kuidas selle eelnõu menetlemine toimub. Kõigepealt eelnõu esitaja esindaja ettekanne kuni 20 minutit, millele järgnevad küsimused. Siis tuleb juhtivkomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit, millele järgnevad küsimused. Ja, head kolleegid, palun tähelepanu! Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Edasi läbirääkimised, kus sõna saavad fraktsioonide esindajad, ja muudatusettepanekute arutelu ning siis eelnõu lõpphääletus. Palun nüüd kõnepulti Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatas paar kuud tagasi Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, millega valitsusele tehakse ettepanek töötada välja tegevuskava laste vaesumise tõkestamiseks – tuhanded lastega pered on ju majandussurutise ajal jäänud töise sissetulekuta – ning laste ja noorukite turvalisuse ja arenguvõimaluste kaitseks. Otsuse võiks juba selle aasta 1. maiks esitada Riigikogule heakskiitmiseks.
Laste heaolu indeksi järgi, mida kasutab UNICEF, asuvad Eesti lapsed viimastel kohtadel Euroopa Liidus. Juba praegu kasvab ümmarguselt 43 000 last vaesuspiiril või lausa süvavaesuses. 39% ühe vanemaga peredest, 21% paljulapselistest ja 89% töötute vanematega peredest elab alla vaesuspiiri. Seega kõige suuremates raskustes on töötute vanematega pered. Samas tervelt 9% täistööajaga töötavate vanematega peredest elab töises vaesuses. Eestile on töine vaesus vägagi iseloomulik, mis tähendab, et inimene käib küll tööl, aga tema sissetulekud ikka ei küüni vaesuspiirist ülespoole, seega vajab ta ikkagi ühiskonna abi. Suurenenud on väljatõstmisohus perede arv. Ehk teisisõnu: töökaotus viib vaesusriski, pikaajaline töötus hoiab püsivaesuses ja püsivaesus on lapse seisukohalt kõige ohtlikum.
Lapse arengu seisukohalt on ülioluline, millises keskkonnas laps või nooruk kasvab, milline on eakaaslaste ja vanemate eeskuju, milliseks kujuneb ta haridustee. Eile saime rahva tervise arutelul teada ühest huvitavast Inglismaal läbi viidud uuringust, mille käigus üht 1970. aastal sündinud laste rühma jälgiti kuni nende 10. eluaastani. Mõõdeti nende eakohaseid võimeid, see tähendab võimet rääkida, asju tähele panna ja lõpetades abstraktsete oskustega, oskusega lugeda ja arvutada. Uuringus võrreldi laste käekäiku kõrgemas sotsiaal-majanduslikus rühmas nende laste käekäiguga, kes kasvasid peredes, mis kuulusid madalamasse ehk esimesse sotsiaal-majanduslikku rühma. Lapsed, kes olid kõrgemas rühmas kõige võimekamad, säilitasid oma positsiooni võimekamatena kõik need kümme aastat. Lapsed, kes kasvasid madalamasse sotsiaal-majanduslikku rühma kuuluvatena, olid järjest langusteel, kuigi oma teise eluaasta künnisel olid nad olnud samasuguste võimetega. Need, kes olid oma kolmanda sünnipäeva künnisel kõrgemas sissetulekurühmas, ületasid kasvades oma varem võimekamad eakaaslased, ning need, kelle vanemad olid madalama elatustasemega, jäidki alla.
Seega laste käekäigu vormib suures osas vanemate rahakott ja perekonna kastikuuluvus. Üha vähem sõltuvad lapse väljavaated tema enda võimekusest ja töökusest. Alumistesse tulugruppidesse kuuluvate perede lapsed on paljudest võimalustest ilma jäetud, seda ka huvihariduse ja koolivälise tegevuse mõttes. Eestis läbi viidud uuringute kohaselt on vahe isegi üle kolme korra, umbes 3,2-kordne. Siit tulenevalt töötute lastel vähenevad järsult huvitegevuse võimalused, kasvavad tõrjutus ja ilmajäetuse tunne, paljudel noortel kujuneb madal enesehinnang, suureneb põhikoolist väljalangemine. Kui suur tööpuudus kestab aasta või kauemgi, kujuneb kriisi sattunud perede lastest uus nn heitunute põlvkond, kes ei püüagi enam saada võimetekohast haridust ja tööd. Seega võimaluste loomine lastele on määrava tähtsusega.
Praegu on Eestis kõvasti üle 100 000 töötu ja töö kaotanud inimeste hulk kasvab endiselt. Registreeritud töötuid on meil üle 93 000, aasta tagasi oli see arv 40 000. Sellest kevadest ei saa enam kui viiendik neist töötukassalt töötuskindlustushüvitist, sest paljude hüvitise periood on lõppenud või lõppemas. Kordan veel kord üle, et pikaajaline töötus – aga rohkem kui 12 kuud on tööta olnud üle 40 000 inimese – toob kaasa vaesumise, kasvab toimetulekuraskustes perede arv ja süveneb vaesus Eesti laste seas.
Praeguses sotsiaal-majanduslikus olukorras on oluline keskendada abi äsja kriisi sattunud lastega peredele, toetada neid toimetulekuraskustesse sattumise varajases järgus, et vaesus ei hakkaks laste ja noorukite arengut takistama. Laste vaesusriski vähendamiseks ning uute heitunute põlvkonna ärahoidmiseks on ülimalt tähtis viivitamatult rakendada riigipoolseid lisameetmeid töötute peredes kasvavate laste ja noorukite turvalisuse ja arenguvõimaluste kaitseks. Eelnõu algatajad peavad oluliseks, et peale riigi kavandatavate täiendavate meetmete võetaks tegevuskava koostamisel arvesse ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu välja käidud ettepanekuid.
Esiteks, esmatähtis on vältida laste lasteaiast ja koolist väljalangemist, kui nende vanemad töötuks jäävad. Vaja on tagada tervislik toidulaud koolides ja lasteaedades kõigile lastele. Lasteaia kohatasude maksmise raskuste taha ei tohiks takerduda väikese inimese võimalus olla ja areneda koos omasugustega. Majanduskitsikusse sattumine ei tohi ühtki last sundida koolis käimisest ja huvitegevusest loobuma. Riik ja omavalitsused peavad töötute perede laste abistamiseks leidma lisaraha, mis tuleks suunata ka otse koolidele ja lasteasutustele.
Teiseks, praegu puudub omavalitsustel ülevaade töötute peredes kasvavate laste hulgast ja vajadustest, kuna vastavaid andmeid töötute registreerimisel ja nõustamisel ei fikseerita. Tuleb käivitada seiresüsteem, mis annaks riigile ja omavalitsustele ülevaate probleemide ulatusest ja iseloomust. Omavalitsuste lastekaitsetöötajad peavad operatiivselt ligi pääsema teabele töötute peredest, kes laste toimetulekuks vajavad lisatoetust. Et niisuguseid meetmeid rakendada, tuleb täiendada asjaomaseid seadusi ja muid regulatsioone, sealhulgas töötute sotsiaalset kaitset, lastekaitset ja sotsiaalhoolekannet reguleerivaid seadusi ning andmekaitseseadust.
Kolmandaks, töötute nõustamisel ja tööturumeetmete rakendamisel tuleb sihtgruppide väljasõelumisel kindlasti võtta arvesse töötu peres kasvavate laste olukorda ning lisada tööturumeetmete hulka töötute perede sotsiaalse rehabilitatsiooni paketid.
Neljandaks, majanduskriisi ajal on kahjuks nii riik kui mitmed omavalitsused vähendanud teenuseid ja toetusi lastega peredele. Häbiväärselt on vähenenud lastekaitsetöötajate arv. Sotsiaaldemokraadid on selle vastu ja peavad vajalikuks suurendada nii riigi kui ka omavalitsuste võimekust lastega perede abistamiseks. Sotsiaaldemokraatlik Erakond teeb ettepaneku asutada töötukassa ja Lastekaitse Liidu ühine töötute perede laste toetamise sihtkapital, kuhu saaksid maksuvabalt ja otsekorraldusega annetada ka eraisikud ja ettevõtted.
Tuletan siinjuures meelde, et sotsiaaldemokraadid on esitanud Riigikogu menetlusse terve rea seaduseelnõusid, mis aitaksid vaesust leevendada, sealhulgas vaesust lastega peredes. Meie pakutud meetmed ei nõua riigi rahakotist suuri summasid ja neid saaks hõlpsasti otsekohe rakendada. Sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks kriiside ärahoidmist ja abivajajate õigeaegset väljaselgitamist, et neid paindlikult toetada. Ükski laps ei tohi Eestis jääda hoolitsuseta. Olgu meil paremad või halvemad ajad, ilma inimesse panustamata jääb meie areng toppama – sellele järeldusele jõudis ka äsjane inimarengu aruanne.
Nagu teame, on tänavune aasta Euroopas kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Valitsus on koostanud kava, mismoodi see aasta pidulikult sisse juhatada ja mismoodi pidulikult lõpetada. Lisaks jagatakse lahkesti voldikuid, mis vaesusest pajatavad. Mida aga ei ole, need on konkreetsed sammud, mis aitaksid vaesust pisutki leevendada. Lastega perede majanduslik, sotsiaalne ja psühholoogiline toimetulek peab saama meie riigi, meie kõigi prioriteediks aastal 2010 ehk siis Euroopa Liidu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastal. Meie vananeva rahvastiku ja väikese sündimusega riigis on see kõige otsesemalt jätkusuutlikkuse küsimus – riigi püsima jäämise küsimus. Iga vähegi jõukohane samm, mille me praegu saaksime astuda, aga jätame astumata, loobudes toetamast puudust kannatavaid lapsi ja noori, sööb suurte suutäite kaupa noorte arenguvõimalusi ja tulevikuperspektiive ning koos sellega kogu Eesti potentsiaali. Rääkimata sellest, et iga inimene on ainukordne ja juba sellisena hindamatu, nii et tal peaks olema õigus ja võimalus välja arendada oma häid ja tugevaid külgi, teha oma eluga teoks see, mille tarvis ta on loodud.
Kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles sotsiaaldemokraatide eelnõu toetama, et tõkestada vaesust lastega peredes ning kaitsta laste ja noorte turvalisust ja arenguvõimalusi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Hea ettekandja! Te maalisite vaesuses ja sellest tulenevas stressis elavate laste elust väga sünge pildi. Sel taustal tundub teie esitatud otsuse eelnõu ülimalt vajalik, et riik astuks samme nende laste abistamiseks. Aga kas teil, austatud ettekandja, on tuua positiivse näitena ka mõni kohalik omavalitsus, kes töötuks jäänute lapsi sihipäraselt toetab? Olen rääkinud.

Ütleme nii, et ühel või teisel moel toetavad hätta sattunud lapsi kõik omavalitsused, aga asjaomaste rahasummade suurus on omavalitsuseti väga erinev. Kui rääkida konkreetsetest meetmetest, siis nagu ma juba ütlesin, on omavalitsustel raha kokku kuivanud. Neil on järjest vähem raha ja seega ka järjest raskem toetada hätta sattunud perede lapsi. Aga ma tean, et toetused on suuremad Tallinnas ja mõningal määral ka Tartus, kus vaesuspiiri ületanud perede lapsi toetatakse. Ei ole ainult nii, et toimetulekutoetust saavate vanemate lapsed saavad lasteaias käia, vaid see summa, mis ühe pereliikme kohta peab kätte jääma, on üle 2000 krooni.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu! Nüüd kutsun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas kõnealust ettepanekut oma 5. aprilli koosolekul. Vabariigi Valitsuse seisukohta selgitas ja vastas küsimustele Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku kohusetäitja Eha Lannes.
Kõigepealt tuleb märkida, et Sotsiaalministeeriumi selle aasta töökavas on laste ja perede arengukava koostamine ning Riigikogu sotsiaalkomisjoni eestvõttel toimus eelmise arengukava arutelu sotsiaalkomisjoni avatud istungil, kus vaadati kriitiliselt eelmine arengukava läbi ja otsustati, et sotsiaalkomisjon peab äärmiselt oluliseks uue laste ja perede arengukava koostamist, mis ongi ministeeriumi tööplaanis. Lisaks peavad sotsiaalkomisjoni liikmed äärmiselt tähtsaks ka ise selle arengukava raskuspunktide, lähteseisukohtade ja suundade väljatöötamisel kaasa lüüa. Ma arvan, et Riigikogu sotsiaalkomisjoni initsiatiiv ühe arengukava koostamisel algusest peale kaasa rääkida on väga oluline.
Teise punktina on Riigikogu sotsiaalkomisjon selles küsimuses rõhutanud seda, et uus arengukava peab olema märksa konkreetsem. Seejuures peavad märksa konkreetsemad olema ka tegevuskava ja eelarvekulutuste osa, kui me tahame õppida eelmise arengukava kogemustest.
Selle sissejuhatuse tegin ma seetõttu, et te mõistaksite sotsiaalkomisjoni otsust. Nimelt, peamise küsimusena tuligi kõne alla see, et arutatav ettepanek näeks ette arengukava koostamise 1. maiks. Seda tähtaega pidas Riigikogu sotsiaalkomisjon kvaliteetse, eelarvega varustatud arengukava valmimiseks liiga lühikeseks. Toetati varem vastu võetud seisukohta, et arengukava peaks valmima selle aasta lõpuks ja et sotsiaalkomisjoni liikmed ehk siis kõikide erakondade esindajad osaleksid aktiivselt selle küsimusteringi määratlemisel ja ka edasises arutelus.
Kui komisjonis toimunud arutelu kirjeldada, siis lisaks olid arutluse all veel järgmised asjaolud. Esiteks, statistika kohaselt me ei ole laste vaesuse poolest sugugi mitte märksa halvemas olukorras kui teised riigid, vaid kuskil keskmike hulgas. Sotsiaalministeerium toetab peresid, kus keegi ei tööta. Käsitleti ka sotsiaalse kaasatuse aruannet ning sedagi, et tänavuses eelarves ei ole riik vähendanud ei lastele ega sotsiaalhoolekande süsteemile suunatud summasid. Lisaks oli lühidalt jutuks kohalike omavalitsuste kohustuste ring selles küsimuses.
Lõppkokkuvõtteks. Tulenevalt just sellest, mida ma alguses rõhutasin – et laste ja noorte arengukava koostamine on ministeeriumi töökavas ja et sotsiaalkomisjon on juba varem otsustanud selle väljatöötamises aktiivselt osaleda –, ei leidnud kõnealune ettepanek komisjoni toetust. Kahtlemata on eelnõus käsitletavad teemad kõik väga olulised ja peavad ühel või teisel moel arengukavas kajastust leidma, aga meie arvates on reaalsem saada arengukava valmis aasta lõpus.

Aitäh, kolleeg Liisa-Ly Pakosta! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Hea ettekandja! Nüüd on küll juhtunud niisugune kurb asi, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Nimelt, meie fraktsiooni eelnõu ei puuduta mitte arengukava, vaid tegevuskava. Tegevuskava oleks midagi väga konkreetset ja selleks tähtajaks oli pandud tõepoolest 1. mai. Kusjuures ega meie ei ole ka jäärapäised ega võitle siin selle eest, et tingimata see kuupäev peaks olema. Kui tegevuskava on võimalik koostada näiteks 1. juuniks või 1. juuliks – ka see on võimalik. Kummastav on see, et teie aruandest tuleb välja, nagu oleks sotsiaalkomisjon rääkinud hoopis teisest asjast ehk arengukavast, mis peaks selle aasta lõpuks valmis saama. Kumba siis ikkagi seal komisjonis arutati? Ja kas te isiklikult usute, et üks arengukava on seadusandlik dokument, mille alusel kõik just niimoodi toimuma hakkab, nagu see ette näeb?

Aitäh, hea küsija! Ma tänan väga selle täpsustava küsimuse eest! Ma rõhutasin sissejuhatavas osas seda, et kui sotsiaalkomisjon arutas kriitiliselt eelmist laste ja perede arengukava, siis toodi selle puudusena esile, et selle tegevuskava osa oli liiga nõrk. Uus arengukava peab kindlasti sisaldama palju konkreetsemat tegevuskava koos palju konkreetsema eelarvega. See ei tohi olla nii üldsõnaline, nagu eelmine arengukava oli. Iseenesest on ka loomulik, et riik areneb ja iga järgmine arengukava on kvaliteedilt parem, sisukam, asjakohasem kui eelmine.
Nüüd teie küsimuse teisest poolest, et me räägime eri asjadest. Ei, see kahtlemata nii ei ole. Praegu ei ole lõplikult otsustatud, mis on Sotsiaalministeeriumi koostatava laste ja perede arengukava raskuspunktid. Just nende raskuspunktide määratlemisel soovibki sotsiaalkomisjon juba oma varasema otsuse valguses kaasa rääkida. Ma olen täiesti kindel, et kõik teemad, mis sotsiaaldemokraadid on oma eelnõus välja toonud, on väga olulised ja peavad saama arengukavas käsitletud. Arengukava valmimise kuupäeva, jah, komisjonis ka arutati. Ministeeriumi esindajad ütlesid, et reaalne valmimistähtaeg on aasta lõpp, kuna laste ja perede osakond – Sotsiaalministeeriumis on rahvastiku- ja peredealaste ülesannete ümberkoordineerimisega tekkinud uus osakond – on alles loodud ja selle käivitumine võtab oma aja. Nii et varasemat tähtaega ministeeriumi esindajad reaalseks ei pidanud.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Lugupeetud ettekandja! Kas teil oli arutelu ka selle üle, kuidas on kajastunud laste ja perede toetamine kohalike omavalitsuste arengukavades?

Aitäh, hea küsija! See oli tõepoolest viimase küsimusena arutluse all. Nagu ka stenogrammist ilmneb, esitas Urmas Reinsalu üleskutse, et iga kohalik omavalitsus koostaks tegevuskava vaesuse vastu võitlemiseks, eriti mis puudutab lapsi. See ettepanek ei leidnud toetust. Jaak Aab on sellele vastu vaielnud väitega, et kohalikel omavalitsustel ei ole niisuguseks tegevuseks raha. See probleem on aga laiem, kuna teatavasti valdav osa siin käsitletavatest küsimustest kuulub kohalike omavalitsuste ülesannete hulka. Eilsel sotsiaalkomisjoni koosolekul oli ettekandjaks Maris Jesse Tervise Arengu Instituudist. Ta rõhutas kohalike omavalitsuste selles mõttes kandvat rolli, et kui perekondade sissetulekud on vähenenud, siis ei tohi mingil juhul väheneda koolide ja lasteaedade eelarved. Vastasel korral on tegemist laste seisukohalt kumuleeruva probleemiga. Kahjuks me teame, et väga mitmes omavalitsuses, sealhulgas ka sellises omavalitsuses, kus sotsiaaldemokraadid on juhtpositsioonidel, on ka tänavu märgatavalt vähendatud nii lasteaedade kui ka koolide eelarveid. See tõesti tekitab frustratsiooni nii laste kui ka õpetajate, samuti lasteaiaõpetajate ja -kasvatajate hulgas. See on kindlasti teema, millega peaksid kohalikud omavalitsused tegelema, nagu ka tasuta huvitegevuse võimaluste pakkumisega. Aitäh!

Palun, kolleeg Kaia Iva!

Austatud ettekandja! Ma olen väga nõus sellega, et lasteaedade olukord on väga oluline, kui me räägime nii laste arengust kui ka lastele mõjuvast vaesusest ja sellest, kuidas nad sellest suudavad välja tulla. Aga kas te komisjoni arutelus analüüsisite konkreetsemalt, kui suur on toetus lasteaedadele?

Konkreetselt 5. aprilli koosolekul lõppes seisukohtade arutelu Jaak Aabi väitega, et kohalikel omavalitsustel ei ole laste vaesuse vastu võitlemiseks piisavalt eelarvesummasid. Sellele väideti vastu, et lõppude lõpuks on ikkagi tegu prioriteetide seadmisega kohalikus omavalitsuses. Põhjalikumalt on lasteaedadest  juttu olnud sotsiaalkomisjoni teistel koosolekutel, sealhulgas ka eilsel koosolekul, kus rõhutati kohalike omavalitsuste vastutust alushariduse võrdse kättesaadavuse tagamisel. Rahvusvaheliste uuringute põhjal on tegu võtmeküsimusega laste vaesuse vastu võitlemisel. On olemas terve rida rahvusvahelisi uuringuid ja ka pikaajalisi kogemusi, mis näitavad, et stardipositsioon, mille lapsed saavad alushariduse kaudu, mõjutab nende edasist sotsiaalset olukorda kõige enam. Teised tegurid pole nii tähtsad.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Auväärt esimees! Hea ettekandja! Arengukava on kindlasti väga hea asi, aga kui inimene on suures hädas ja viletsuses, siis on tal vaja kiiret abi. Arengukavast on siin vähe abi. Ma näen seletuskirjal Eiki Nestori allkirja, antuna tänavu 8. veebruaril. Kui eelnõu oleks menetletud kiireloomulisena, oleks tegevuskava küll 1. maiks valmis saadud. Miks seda ei tehtud? Olen rääkinud.

Aitäh küsijale! Ma viitasin ümberkorraldustele, mis Sotsiaalministeeriumis seoses osakondade töö ümberkorraldamisega ette on võetud. See on kaudselt mõjutanud selle eelnõu liikumist. Samal ajal on sotsiaalkomisjon igal nädalal – mitte küll kõikidel oma koosolekutel, aga iga nädal vähemalt ühe korra – laste ja perede toimetuleku küsimustega tegelnud. Sellel teemal on meil olnud ka Riigikogu täiskogu arutelu riiklikult tähtsa küsimusena. Praegu on menetluses raskustes perede toetamise seadus, mis näeb ette just kiireloomulisi abinõusid, mis me saaksime kohe käivitada.
Mis puutub sellesse eelnõusse, siis, nagu ma ütlesin, komisjoni seisukoht on, et arengukava koos tegevuskavaga peaks valmima aasta lõpuks ja et eelnõus pakutud tähtaeg on ebareaalne. Aga kui ma vaatan selles eelnõus toodud punkte, siis mitmed neist ju kuuluvad kohaliku omavalitsuse kohustuste hulka, mille osas sotsiaalkomisjoni esimees tegi üleskutse. Need on huvitegevuse korraldamine ning ka laste lasteaiast ja koolist väljalangemine on eeskätt kohalike omavalitsuste mure, mille nad ehk saavadki kiiresti lahendada. Aga ettepanek oli, et iga kohalik omavalitsus võiks sel teemal üldse arengukava välja töötada.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud sotsiaalkomisjoni ettekandja! See eelnõu sai tõesti esitatud juba 8. veebruaril. Valitsus ei ole vahepeal meile mingit eelnõu esitanud ega ühtegi muud sammu astunud. Seda tegevuskava otsustas sotsiaalkomisjon mitte toetada. Mitmed eelnõud seisavad teie riiulil, mitte midagi ei juhtu. Tore, et teil jätkub aega teemasid arutada. Minu küsimus on: kas te arvate, et niimoodi kaastundlikust kaasanutmisest saab mõnel lapsel kõht täis?

Aitäh, hea küsija! Ei, ma ei arva, et ainult kaasatundmisest saab mõnel lapsel kõht täis. Ma arvan, et – see on küll minu isiklik arvamus – komisjoni istungil konkreetset küsimust, millest lapsel kõht täis saab, arutluse all ei olnud. Kuid minu isikliku arvamuse kohaselt on siin suur roll täita kohalikel omavalitsustel, koolidel ja lasteaedadel. Kuni poolteiseaastased lapsed on Eestis majanduslikult paremini kindlustatud kui need lapsed, kes on sellest east vanemad ehk juba lasteaia- või koolilapsed. Ma tõesti näen sügavat probleemi näiteks Tallinnas selles, et Tallinna linn ei paku toetust lasteaiakulutuste täielikuks hüvitamiseks raskustes peredele. On ju seetõttu väga paljud Tallinna vanemad sunnitud oma lapsed lasteaedadest ära võtma.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab ka seda kaastundlikku kaasanutmist, millest tõepoolest laste kõht täis ei saa. Aga mind huvitab see, kas sotsiaalkomisjonil ka näiteks kultuurikomisjoniga mingisugune koalitsioonisisene nõupidamine käib või mingisugune paralleeltegevus, nii et üks teab, mida teine teeb? Ma juhin tähelepanu, et kui teine komisjon arutas töötute vanemate laste lasteaiatoidu kompenseerimist, siis teie enda parteikaaslane teatas, et see on vaesuse premeerimine ja kukele see ettepanek – seda polegi vaja. Kahtlemata see siiski on riigi kohustus! Ja kindlasti on see väga prioriteetne riigi kohustus, mis peab võimaldama laste vaesust kriisiolukorras leevendada. Äkki te soovite seda ka kommenteerida? Te olete siin mitmeid toredaid isiklikke seisukohti avaldanud, äkki avaldate selle kohta ka?

Aitäh, hea küsija! Mul kahjuks puudub voli siin oma isiklikke seisukohti tutvustada, kuigi ma teeksin seda hea meelega. Kuna aga probleem on nii suur, siis ma loodan, et saal ei pahanda mu peale, kui ma sellele küsimusele siiski lühidalt vastan. Ma olen käinud viimasel ajal väga paljudes lasteaedades üle Eesti nii Tallinna linnas kui ka maakondades. Tõesti tuleb tunnustada neid kohalikke omavalitsusi, kes tagavad raskustes peredele tasuta toidu lasteaedades. Selliseid omavalitsusi on terve rida, aga Tallinna linn nende hulka millegipärast ei kuulu. Ma loodan, et Tallinnaski saab vastav otsus vastu võetud.

Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on ajendatud murest, et sotsiaalkomisjoni tegevus või õigemini tegevusetus on üks põhjus, mis annab Riigikogule kummitempli maine. Võrdlen siin teie tegemisi ja tegematajätmisi õiguskomisjoni omadega, kus ühe konkreetse probleemi, nimelt väga suure hulga võlgnike probleemi arutelul võeti eelmisel sügisel kokku töörühm. Viimase poole aastaga on parlamendi komisjonis sõltumatute ekspertidega tehtud tõsist tööd ja varsti tullakse teie ette korraliku võlakaitse seaduse eelnõuga. Sotsiaalkomisjon, nagu ma teie jutust aru sain, ainult arutab asju või vaatab küsivalt valitsuse otsa. Ise ei ole ta viimase poole aastaga, hoolimata väga tõsistest probleemidest, valmis kirjutanud ühtegi seaduseelnõu, ehkki see on põhiseaduse kohaselt parlamendi esmane tööülesanne. Millega te seda põhjendate, et sotsiaalkomisjon on olnud nii teovõimetu ega ole suutnud oluliste probleemide lahendamiseks seaduseelnõusid esitades midagi ära teha?

Aitäh, hea küsija! Kahjuks ma ei saa sellele küsimusele vastata, kuna teie küsimuses esitatud väited ei vasta tõele. Ma saan nende kommentaariks vastata järgnevalt. Sotsiaalkomisjon töötab raskustes perede toetamise eelnõu kallal, mille kohta on esitanud oma ettepanekud kõik Riigikogus esindatud erakonnad. Lisaks on sotsiaalkomisjon otsustanud, nagu ma ka sissejuhatuses ütlesin, juba enne selle eelnõu esitamist aktiivselt osaleda vastava laste ja perede arengukava väljatöötamisel, pidades prioriteetseks, et sellel arengukaval on tegevuskava ja eelarve. Nimetatud arengukava töögraafik on kokku lepitud selliselt, et lõppdokument valmib aasta lõpus. Tegemist on laiema dokumendiga kui ühte konkreetset küsimust käsitleva eelnõuga. Kuid selle ühe konkreetse küsimusega ehk abi andmisega raskustes peredele nende võimaluste ulatuses, mis riigil praegu on, selle eelnõuga tegeldakse sotsiaalkomisjonis väga tuliste arutelude saatel. Võin teile lohutuseks ja julgustuseks öelda, et on ka olemas mõned punktid, mille osas sotsiaalkomisjoni liikmed on sõltumata erakondlikust taustast jõudnud üksmeelele. Ma olen selle eelnõu liikumise asjus positiivselt meelestatud.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Hea ettekandja! Praeguse valitsuse võlusõna on "arengukava". Nii nagu kuskil mingi probleem on, käite te välja arengukava, just nagu lahendaks see kõik asjad ära ja millegi muuga ei ole vaja tegelda. Mis puutub lastesse, siis see koalitsioon on ainult ühe lapsi puudutava sammu edukalt astunud – see oli vanematasu ülempiiri tõstmine. Nüüd te pakute välja, et vaeste laste eest hoolitsegu omavalitsus, rikaste laste eest te juba hoolitsesite riigi rahakoti arvel. Kas selline käitumine ikka on teie arvates väga riigilik?

Austatud küsija! Kõigepealt ma olen sunnitud parandama teie küsimuses ühe faktivea. Ei ole mitte mingisugust seost vanemahüvitise ülempiiri ja lapse rikkuse vahel. Kui perekonnas on palju lapsi, võib ka vanemahüvitisest laekuv sissetulek ühe pereliikme kohta täiesti allpool vaesuspiiri olla. Seega teie väide tõele ei vasta.
Mis puutub sellesse, et arengukava on halb, midagi muud aga hea, siis ma veel kord kordan, et sotsiaalkomisjon tegeleb mõlema küsimusega. Arengukava on meie riigi üldisest õigusruumist tulenev tavapärane dokument ja selle koostamine olnuks päevakorral ka siis, kui praegust majanduskriisi poleks olnud, kui me elaksime endiselt buumiajal. Selle koostamise põhjus on lihtsalt see, et eelmine arengukava lõppes ja loomulikult tuleb teha uus arengukava, mis üldiselt suunaks kõigi asjaomaste küsimuste lahendamist. Sotsiaalkomisjon pidas eraldi avaliku istungi selle n-ö lõppenud arengukava kriitiliseks läbiarutamiseks. Kõik erakonnad esitasid oma seisukohad ja üsna üksmeelselt tõdeti lõpuks, mida ma vist juba mitmendat korda ütlen, et uut arengukava on vaja. Sellel seisukohal olid kõikide erakondade esindajad. Samuti avaldati veendumust, et uus arengukava peaks eelmisega võrreldes olema konkreetsem just nimelt tegevuste ja ka eelarvestrateegia osas. Seega, ma ei saa nõustuda sellega, et arengukava iseenesest on mõttetu dokument. Ka teie erakonnakaaslased sotsiaalkomisjonis olid arengukava küsimuse arutelu ajal seda meelt. Kuna vaesuse küsimustele tuleb tõepoolest rohkem tähelepanu pöörata, soovisid sotsiaalkomisjoni liikmed kõikidest erakondadest aktiivselt osaleda selle kava väljatöötamisel.
Mis puutub väitesse, et praegu riigis võimul olevad erakonnad ei ole laste heaks midagi teinud ja keegi teine kuskil justkui on midagi teinud, siis praktiseeriva lapsevanemana jään ma eriarvamusele. Kui ma võrdlen kärpeid, mida on olnud sunnitud tegema riik, kärbetega, mida on olnud sunnitud tegema näiteks Tallinna linn, siis kahjuks on bilansis selge miinuspool Tallinna linna poolel. Sealtpoolt tehtud kärped on ühte keskmist lastega perekonda mõjutanud märksa rohkem. Tänavuse aasta eelarves hoidis riik kõik lastega seotud toetused ja sotsiaalabid samal tasemel, tegemata mingeid kärpeid. Ma pean seda üldises kärpimise õhkkonnas väga oluliseks.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Austatud ettekandja! Riigikogu on süüdistatud selles, et me oleme muutunud valitsuse kummitempliks. Täna me kuulsime ka teie käest, et muidu väga õige eelnõu, aga kahjuks ministeeriumiametnikud ei pidanud tähtaegu realistlikeks. Miks sotsiaalkomisjon laseb Riigikogu mainel langeda nii madalale, et me oleme hakanud juba ministeeriumiametnike kummitempliks muutuma?

Hea küsija! Ma kordan veel kord, et sotsiaalkomisjon on selle arengukava koostamisel aktiivselt osalemist juba varem arutanud. Kõikide erakondade esindajate seisukoht on olnud, et arengukava koostamisest tuleb ka Riigikogu liikmetel aktiivselt osa võtta. Ja mitte isegi et tuleb, vaid see on olnud ilmselge südamest tulev tahtmine osaleda selles töös, mis, tunnistagem, ei ole kuigi tavaline. Enamasti valmivad arengukavad ministeeriumide ja kolmanda sektori koostöös ning jõuavad paremal juhul lõpparuteluni Riigikogus. Osa neist Riigikokku aga ei jõuagi. Nii et praegu on tegu suhteliselt pretsedenditu aktiivsusega, kui Riigikogu sotsiaalkomisjon soovib osaleda ühe riikliku arengukava koostamisel algusest peale, alates juba lähteülesande faasist.
Teiseks ma rõhutan seda, et ei ole päris korrektne väita, et me oleme ainult valitsuse seisukohast lähtuvalt seda tähtaega ebarealistlikuks pidanud. Sellele seisukohale jõudsid komisjoni koosolekul komisjoni liikmed ka ise, kes avaldasid arvamust, et 1. maiks kvaliteetset tulemust sündida ei saa. Meil on ju kaks tegevussuunda. Üks on see, mida me saame kiirete meetmetega teha ja kus me saame toetuda kõikide erakondade ettepanekutele raskustes perede toetamise seadusega seoses. Ja teine suund on üldisem arengukava, üldisem tegevuskava, mille puhul on siiski lisaks kiirusele oluline ka kvaliteet. On realistlik seada sihiks, et see kava valmib aasta lõpuks.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud ettekandja! Mina sotsiaalkomisjoni liikmena küll seda tegevust nii roosades värvides ei näe. Pigem ma võrdleksin seda kana takus toimetamisega. Sedagi tahan meenutada, et ega me konkreetselt Tallinna linna otsuseid ei arutanud. Ja mis puutub üldse kohalike omavalitsuste poolt laste ja perede toetamist, siis peab silmas pidama ka seda, et omavalitsustest on üle käinud väga tõsine finantside kärbe. Samuti on sotsiaalvaldkonnas, eriti just perepoliitika vallas kärped olnud kõige suuremad. Ja et tänavu rohkem ei kärbitud, siis ehk sellepärast, et võib-olla enam ei olnudki midagi võtta. Minu küsimus on: kuidas sinu arvates ikkagi edasi minna, et need pered, kus on töötud ja kus lapsed vajavad toetamist, saaksid toetuse kätte kiiresti, ilma igasuguseid arengukavasid ootamata?

Ma tänan väga selle küsimuse eest! Palun vabandust, kui kellelegi on jäänud mulje, et mulle tundub maailm laste probleemide seisukohalt kuidagi roosavärviline! Ilmselt mitte ühelegi sotsiaalkomisjoni liikmele ei tundu ei täna ega lähitulevikus laste vaesust ja sotsiaalset tõrjutust puudutav küsimustering kuidagi roosavärviline või roosamanna. Vastupidi, kõik sotsiaalkomisjoni liikmed on seda meelt, et need küsimused tuleb lahendada, nendega tuleb tegelda. Ja päris mitmes küsimuses ollakse isegi üksmeelel. Kiireks lahenduseks peabki sotsiaalkomisjon seda, et me leiame üksmeele erakondade esitatud ettepanekutes, mis puudutavad raskustes perede abistamist tulenevalt arutelust, mis Riigikogu täiskogus vaesuse sotsiaalsete mõjude leevendamise kui riiklikult tähtsa küsimuse valdkonnas aset leidis.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Austatud ettekandja! Täna on siin saalis kõlanud kummitempli näide kõigis võimalikes variatsioonides. Minu küsimus teile: ega selle ettepaneku näol ei ole tegemist edu saavutamiseks populismi võimsa löögiga sellisel väga valusal teemal, nagu seda on vaesunud pered ja laste olukord. Riik on ju tõepoolest püüdnud säilitada oma näo ja meie siin teame seda, aga sõidame edasi selliste ettepanekutega.

Konkreetselt selles sõnastuses komisjonis see küsimus arutelu all ei olnud. Oli küll arutelu all see, et pakutud tähtaeg on ebarealistlik. Sellel seisukohal olid ka komisjoni liikmed, mitte ainult ministeeriumi esindajad. Samuti tuli üles teema, et kõnealune eelnõu käsitleb mitmeid tegelikult kohaliku omavalitsuse haldusalas olevaid küsimusi, mille suhtes kohalikud omavalitsused peaksid sotsiaalkomisjoni arvates oma prioriteete lastesõbralikumalt määratlema. Need kaks aspekti olid küll sotsiaalkomisjoni istungil selle eelnõu menetlemise käigus arutelul.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Liisa-Ly Pakosta! Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Kõigepealt ma tahan Ivi Eenmaale öelda, et riik on tõepoolest säilitanud oma näo. On tõstetud vanemahüvitise lage, on antud rikastele juurde, vaesed on jäetud toetuseta. Ja olgem päris ausad: praegu on riik töötute vanemate laste nägu, see tähendab, vaeste laste nägu. Nii et riik on säilitanud oma näo, julgen ka mina kinnitada.
Kui komisjonipoolne ettekandja rääkis siin pikalt, mida komisjonis arutati, siis ta peatus sellel, mis talle endale kõige rohkem meeldis ja mis kõige rohkem hämamist võimaldab. Tõepoolest, varsti me kuuleme sotsiaalkomisjonis valitsuselt tulevat laste vaesuse tõkestamise ja arenguvõimaluste kaitse arengukava. Aga ärme unustame, et see on üksnes paber. Arengukavasid on ikka täidetud nii, kuis on täidetud. Sellestsamast arengukavast ei saa lapsed kõhtu täis, ei saa huviringis käia – see ei ole mingi võluvits, mis probleeme lahendab.
Kui siit edasi minna, siis on arengukava tuleviku mõttes loomulikult hädavajalik. Aga mida rahvas praegu ootab? Ootab tegusid. Paraku pole valitsuspoliitikutel, st Isamaa ja Res Publica Liidul ning Reformierakonnal ette näidata just nimelt tegusid. Käib ainult jutt, inimestele antakse katteta lubadusi ja mis kõige piinlikum: Isamaa ja Res Publica Liit arutab tulihingeliselt ning tahab ka teisi erakondi kaasata arutellu, millega nad tahavad kehtestada Eesti riigis moonakatöö ja laste orjastamise.
Selgitan seda lähemalt. Kogu aeg lõpevad arutelud laste vaesusest Isamaaliidu jutuga, et meil on komisjonis eelnõu, mis kõik probleemid kiiresti-kiiresti ära lahendab. Ma seletan, mida see eelnõu sisaldab. Te võite seda muidugi ise ka lugeda. Kõigepealt, esimene soov on võimaldada inimestel töötada täistööajaga ka alla miinimumpalga, kui tööandjal ei ole rentaabel maksta inimesele suuremat palka. See on ette nähtud eelkõige lastega peredele, et nemad ka esmakordselt tunneksid ennast tööjõuturul oodatuna. Kujutage ette, millisesse olukorda see meie pered viib! Tegelikult on see vaesuse süvendamise seaduse eelnõu, see on naiste vaesusesse viimine, sest enamasti on just naised need, kes võtavad suurimas hädas vastu ükspuha millise tööotsa, peaasi et lapsel kõht täis oleks.
Teine punkt, mis selles kurikuulsas Liisa-Ly Pakosta väljakäidud eelnõus on, on see, et lapsed peaksid saama töötada kogu aeg. See tähendab, neil ei peaks olema üldse suvepuhkust, koolivaheaegu. Laste tööd koolis käimisena, õppimisena ei soovi Isamaa ja Res Publica Liit kuidagi väärtustada. See on kõikide Euroopa Liidu normide vastu – tasuks siiski tunda ka Euroopa Liidu direktiive.
Terve rida sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõusid, mille saaks kohe ellu viia ja mis ei nõuaks riigilt mingeid suuri summasid, on riiulile pandud. Tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid tulid välja eelnõuga, mille siht on toimetulekutoetus ja lapsetoetus lahus hoida: st lapsetoetust ei arvataks enam sissetuleku hulka. Teine eelnõu, mis Isamaa ja Res Publica Liidule iseloomulikuna riiulile pandi, on selle kohta, et riik toetaks kohalikke omavalitsusi, et kõik lapsed saaksid olenemata vanemate sissetulekust lasteaias käia. Et seda saaksid ka need lapsed, kelle vanematel pole selleks raha. Isamaa ja Res Publica Liit seda eelnõu ei toetanud. Aitäh!

Palun nüüd, kolleeg Liisa-Ly Pakosta Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Austatud kolleegid! Mul on au taas teie ees olla! Eelmine ettekandja nimetas konkreetselt minu nime ja ettepanekuid, mis Isamaa ja Res Publica Liit on teinud, ning ajaloolise tõe huvides olen ma sunnitud esitatud väited ümber lükkama.
Eelmise ettekandja esimene väide oli, et Isamaa ja Res Publica Liit on huvitatud orjatöö kehtestamisest sedakaudu, et täistööajaga töötajal oleks võimalik töötada alla miinimumpalga. Esiteks, kinnitan, et Isamaa ja Res Publica Liit on pärast arutelusid sotsiaalkomisjonis ja Sotsiaalministeeriumi esindajatega selle ettepaneku sisu muutnud. Uue ettepaneku sisu on seesama, mis mitme kolmanda sektori organisatsiooni ettepanekul: see on kaotada ära sotsiaalmaksu alampiir.
Igaks juhuks seletan ka ära, mis oli konkreetselt selle eelmise ettepaneku sisu, mille me oleme tagasi võtnud. Selle sisu põhines tegelikult üsna positiivsel rahvusvahelisel kogemusel ja mille osas on meie poole pöördunud eeskätt hõredamalt asustatud Eesti piirkondade emad. See puudutas seda, et praegu ei ole võimalik saada lapsehoiutoetust juhul, kui lapsevanem on oma lapsega kodus ja selle kõrvalt hoiab ka teiste vanemate lapsi. See eelnõu oleks tuginenud rangelt vabatahtlikkuse printsiibil ja oleks võimaldanud seda lapsehoiuküsimust märksa paindlikumalt lahendada. Teisisõnu nii, nagu see praktikas tegelikult käib, ainult et seadusandja poolt mittetoetatuna. Ministeeriumi ettepanek oli see lapsehoiuküsimus lahendada mõne teise eelnõu parandusega ning Isamaa ja Res Publica Liit pidas seda samuti mõistlikuks. Teisisõnu, me pidasime mõistlikuks, et sama eesmärgini tuleb jõuda teisel moel.
Mis puutub üldisemalt paindlikku tööturgu, siis me oleme nõus sotsiaalmaksu alampiiri vähendamisega.
Teine eelkõneleja etteheide puudutas tõepoolest meie ettepanekupaketis sisalduvat uut regulatsiooni. Uue töölepingu seaduse § 8 lõikes 2 kehtestatud piirang alaealistele käsitleb seda, et õpilane, täites kõiki alaealisele ettenähtud piiranguid töötamisel, ei tohi töötada kauem kui poole suvevaheaja kestusest. Paraku näeme me praktikas seda, kuidas gümnasistid on sunnitud perede abistamiseks gümnaasiumi pooleli jätma, et tööle minna. Kas me seda peame tõesti Eesti riigis täiesti normaalseks ja kas seda peavad täiesti normaalseks ka sotsiaaldemokraadid? Isamaa ja Res Publica Liit on vastupidisel seisukohal. Me tugineme meie traditsioonidele töökasvatuse osas ja seisame eeskätt ka vaesemate perede huvide eest, kellel ei ole maakodusid, kellel ei ole suvilaid, vaid kellel võib-olla on ainult korter kuskil linnas, võib-olla seegi üüritud – või kui ongi enda omanduses, ega suurt vahet ei ole. Kujutage nüüd ette 17–18-aastast gümnaasiuminoort, kes peaks sotsiaaldemokraatide arvates veetma kõik need kolm kuud selles kitsukeses linnakorteris, kus ta võib-olla jagab oma tuba veel kolme õe ja vennaga. Meie seisukoht on, et töö ei ole Eesti noortel seni konti murdnud ja et ka töökasvatuse huvides tuleb noortele anda võimalus soovi korral näiteks kahe suvekuu jooksul tööelu harjutada. Seda muidugi täites kõiki väga rangeid alaealise töötamise osas kehtestatud reegleid. Talvel aga võiks keskenduda õppimisele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Selle seaduseelnõu muutmiseks ettepanekuid ei ole ja me võime minna lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid! Kuna otsuse eelnõu vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20 rahvasaadikut.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 682. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 36 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid ei olnud. Kuna 51 poolthäält jäi saavutamata, ei leidnud otsus toetust. Eelnõu 682 on menetlusest välja langenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti julgeolekupoliitika alused" eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli välisminister Urmas Paeti! Riigikogu poolt palju õnne teile sünnipäevaks, hea välisminister!

Aitäh, proua spiiker! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Julgeolek on kõige lihtsamal kujul seisund, mis tagab riigi ja rahva edasikestmise. Meie ajal ei saa aga enam nii lihtsat vaadet rakendada. Rahvas ootab riigilt julgeoleku tagamisel õigustatult rohkem kui lihtsalt säilimise väljavaadet. Riigilt loodetakse abi ka olukorras, kui mõne sündmuse tõttu on inimeste kindlustunne kõikuma löönud või ähvardab mingi nähtus tavapärast elukorraldust, nii nagu ka praegune kriis lennunduses. Julgeolekukorraldus peab suutma nende nähtustega paindlikult kohaneda ja kasvatama ohtudega hakkama saamiseks riigi võimekust ja oskusi kõikehõlmavalt. Sama puudutab ohtude globaliseerumist. Suvalises maailma punktis konfliktide või katastroofi ajel sündinud kriis võib raputada ka meie elu ja pelgalt sõjaliste vahenditega kriisi raugema sundida on peaaegu võimatu. Ikka peab olema lahendus terviklik, et rahu ja julgeolek saaksid püsida. Niipalju sissejuhatuseks.
Edasi Eesti julgeolekupoliitika aluste olemusest ja uuendamise põhjustest. Rahuaja riigikaitse seaduse kohaselt sõnastab julgeolekupoliitika aluste dokument julgeolekupoliitika eesmärgi, põhimõtted ja tegevussuunad. Selles mõttes on julgeolekupoliitika alused põhimõtteline juhisdokument, mis sõnastab terviklikult Eesti julgeolekukäsituse, kajastades kõiki riigi julgeoleku tagamise olulisi valdkondi. Ühtlasi kujutavad julgeolekupoliitika alused endast raamdokumenti ja alust valdkondlike ja üksikasjalikumate arengu- või tegevuskavade koostamiseks. Julgeolekupoliitika aluste dokument ise ei ole koostatud strateegia ega arengukavana, selles dokumendis ei puudutata ressursse ega taktikalisi küsimusi, mis on alama astme dokumentide eesmärk.
Täna Riigikogus arutusel olev dokument on Eesti julgeolekupoliitika aluste kolmas versioon. 2001. aastal heaks kiidetud julgeolekupoliitika alused käsitlesid perioodi, mil Eesti valmistus saama NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Nende eesmärkide saavutamine ja sellest tulenenud olulised muudatused Eesti rahvusvahelises seisundis ja julgeolekukorralduses tingisid 2004. aastal vajaduse julgeolekupoliitika aluseid uuendada. Julgeolekupoliitika aluste uuendamise algatamisel 2009. aastal lähtus valitsus vajadusest koostada julgeolekupoliitika alused NATO ja Euroopa Liidu liikmena omandatud kogemuste põhjal, samuti julgeolekukeskkonna arengu tõttu. Valitsuse hinnangul võimaldab ajakohastatud julgeolekupoliitika aluste koostamine riigi julgeolekupoliitikat sihipärasemalt ellu viia. Julgeolekupoliitika aluste kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud, kuid on loomulik, et iga Riigikogu koosseisu ametiajal valitsus vähemalt korra hindab julgeolekupoliitika aluste ajakohasust ja vajadusel töötab välja uue eelnõu. Mõistetavalt tuleb seda teha, kui muutused julgeolekukeskkonnas on sellised, mis nõuavad julgeolekupoliitika muutmist.
Nüüd sellest, kuidas kõnealune julgeolekupoliitika aluste dokument valmis. Julgeolekupoliitika alused on valitsuse koostatav ja Riigikogus heaks kiidetav dokument, mille puhul eeldatakse, et see valmib valitsuse ja parlamendi tihedas koostöös. Nimelt, rahuaja riigikaitse seaduse kohaselt kuulavad välis- ja kaitseminister enne julgeolekupoliitika aluste ja nende muudatuste heakskiitmist valitsuses ära Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjoni seisukohad. Nii on see ka seekord toimunud. Selle dokumendi ettevalmistamisse on lisaks valitsusasutustele, eri ministeeriumidele väga tihedalt olnud kaasatud ka Riigikogu, ennekõike siis väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni kaudu.
Kui vaadata seda, millele selles dokumendis on kõige rohkem tähelepanu pööratud, siis esmalt tuleb öelda, et julgeolekupoliitika aluste dokument ei muuda põhjalikult senise järjepideva julgeolekupoliitika aluseid ja sihte. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, osa Lääne demokraatlike riikide kogukonnast, kes usub, et julgeolek teenib inimõiguste, põhivabaduste ja peamiste inimlike väärtuste teostamise huve. Sellest lähtudes täpsustavad julgeolekupoliitika alused julgeolekupoliitika teostamise võimalusi ja eesmärke, eriti avara julgeolekukäsituse põhjal ühiskonna toimepidevuse ja sidususe alal. See dokument lähtubki avarast julgeolekukäsitusest, see tähendab et Eesti julgeolekupoliitika arvestab kõiki riigi julgeolekut mõjutavaid tegureid, olenemata nende tekke allikast või kohast, ja et julgeolekupoliitika teostamine hõlmab kõiki julgeoleku tagamiseks olulisi valdkondi. Seetõttu käsitleb julgeolekupoliitika aluste dokument julgeoleku aspekte ka teatud valdkondades, mida traditsiooniliselt julgeolekupoliitikaga ei ole seostatud, näiteks ühiskonna sidusus, rahva tervis, keskkonna turvalisus. Üks olulisemaid järeldusi selles dokumendis on suurem tähelepanu ühiskonna sidususele ja toimepidevusele. Kuid julgeolekupoliitika loob üksnes aluse arengule ja heaolule ning seetõttu ei käsitle julgeolekupoliitika aluste dokument heaolu-, majandus- ja sotsiaalpoliitika ning muude poliitikate kõiki tahke.
Lugupeetud Riigikogu! Eesti julgeolekupoliitika eesmärk kindlustada Eesti riigi sõltumatus ja iseseisvus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja rahva turvalisus tuleneb põhiseadusest ja on seega julgeolekupoliitika alusena muutumatu. Julgeolekupoliitika eesmärk ja põhimõtted loovad raamistiku julgeolekukeskkonna hindamiseks ja julgeoleku tagamiseks vajalike tegevussuundade määramiseks. See dokument esitab koondatud kujul julgeolekupoliitika põhimõtted, mis väljendavad üldarusaamu, millest Eesti julgeolekupoliitika teostamisel lähtub. Üks olulisimaid põhimõtteid, nagu öeldud, on avar julgeolekukäsitus. Teine keskne põhimõte on suunitlus ohte ennetavale tegevusele ja julgeolekuohtude ilmnemisel nendele paindlikule reageerimisele. Julgeolekupoliitika alused hõlmavad riigi terviklikku tegevust julgeoleku kindlustamisel ja rõhutavad ametkondade tegevuse koordineerimise ja kõikide vahendite kaasamise vajadust. Julgeolekupoliitika alused tõstavad esile ka kodanikuühiskonna kaasamise põhimõtte: riik toetab kodanikuaktiivsust julgeoleku kindlustamisel ja turvalisuse suurendamisel. Oluline lähtekoht on julgeolekupoliitika teostamine põhiõigusi ja vabadusi järgides ja põhiseaduslikke väärtusi kaitstes.
Ükski riik ei suuda julgeolekut tagada üksi. Eesti mõistab enda ja liitlaste julgeolekut jagamatuna, st et meie liitlasi mõjutavad arengud mõjutavad ka meid otseselt ning samuti vastupidi, mistõttu on hädavajalik teha julgeoleku tagamiseks koostööd. Eesti liitlased on NATO ja Euroopa Liidu liikmed, partnerid on kõik teised riigid, kellega Eesti teeb julgeoleku kindlustamise eesmärgil koostööd.
Eesti julgeolek on lahutamatult seotud maailmas toimuvaga. Globaalne julgeolekukeskkond tervikuna on ennustamatum kui kunagi varem. Uute ohtude esilekerkimine ei tähenda traditsiooniliste ohtude kadumist. Uued ja vanad ohud põimuvad ja võivad ohustada julgeolekut mitmesugusel viisil, näiteks konfliktidega kaasnevad infosõja erinevad vormid ja küberrünnakud.
Julgeolekukeskkond on üks, kuid julgeolekupoliitika alustes vaadeldakse seda globaalsel, Euro-Atlandi ja Eesti tasandil. Kolme tasandi väljatoomine võimaldab paremini ilmestada eri arengute mõju. Julgeolekupoliitika alustes on loobutud ohtude liigiti vaatlemisest ja julgeolekut mõjutavaid arenguid esitatakse enam omavahel seostatuna. Võrreldes kehtivate julgeolekupoliitika alustega käsitleb uus dokument ohte rohkem põimununa ja julgeolekumõõtme ilmnemist enamates valdkondades kui seni. Kokkuvõtvalt on julgeolekukeskkond muutunud vähem ennustatavaks ja julgeolekuohud mitmekesisemaks, kuid Eesti seisund muutuvas julgeolekukeskkonnas NATO ja Euroopa Liidu liikmena on kindlustunud. See aga ei tähenda, et me võiksime olla kuidagi rahul ja passiivsed.
Head Riigikogu liikmed! Julgeolekupoliitika tegevussuundade peatükis sõnastataksegi valdkonniti tegevuste eesmärgid ja üldsuunised välispoliitika, kaitsepoliitika, turvalisuspoliitika ja ühiskonna toimepidevuse ja sidususe alal. Välispoliitikat rakendab Eesti oma rahvusvahelise seisundi ja julgeoleku kindlustamiseks. Peamised välispoliitika tegevussuunad on sarnased seni julgeolekupoliitika alustes sätestatuga: tegevus NATO-s, Euroopa Liidus, kahe- ja mitmepoolsete suhete arendamine, kriisiohje ja relvastuskontroll, aga ka inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamine. Konfliktide ennetamise ja kriisiohje puhul on uudsena välja toodud kõikehõlmav lähenemisviis, kriisiohjel peavad sõjaline panus, tsiviilvahendid ja arenguabi vajadusel üksteist täiendama. Selle näiteks on Eesti tegevus Afganistanis. Arengukoostöö ja kaitsealase abikäe poliitika alal on Eesti partnerid eelkõige riigid, kes soovivad Eesti kogemustest õppida ja edendada demokraatlikku ühiskonnakorraldust.
Kaitsepoliitika tegevussuunas käsitletakse riigikaitset laiemana kui üksnes sõjaline kaitse. See hõlmab riigistruktuuride ja rahva kõiki võimalusi riigi julgeoleku tagamiseks Eesti-vastase sõjalise iseloomuga tegevuse korral. Riigikaitse osadena toimivad peale sõjalise kaitse ka tsiviilsektori toetus, sisejulgeoleku tagamine, välistoetuse leidmine, elutähtsate teenuste toimepidevus ja psühholoogiline kaitse. Eesti sõjaline kaitse tugineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel. Julgeolekupoliitika alustes antakse kaitsevõime arendamise peamised suunad, mille elluviimist täpsustatakse edaspidi sõjalise kaitse strateegilises kavas.
Kollektiivkaitse tugevdamisel rõhutab dokument NATO nähtavuse, usutavuse ja võimekuse vajadust. NATO ümberkujundusprotsessis toetab Eesti piisavate sõjaliste võimete arendamist kõigi NATO ülesannete täitmiseks. Sõjaliste võimete kasutamist kajastatakse ka välispoliitika valdkonnas kriisiohje või kaitsealase abikäe poliitika vahendina. Lisaks on kaitsekoostööl oluline roll kahe- ja mitmepoolsete suhete arendamisel.
Üks pidevalt tähelepanu pälviv teema on kindlasti kaitsekulutuste määr. Julgeolekupoliitika alused seab eesmärgi saavutada kaitsekulutuste tase 2% sisemajanduse kogutoodangust ja seda hoida. Turvalisuspoliitika tegevussuundades on kajastatud sisejulgeoleku valdkonnad, millel on vahetu seos riigi julgeoleku tagamisega: põhiseadusliku korra kaitse, hädaolukordadega tegelemine ja tagajärgede leevendamine, välispiiri valve, terrorismi-, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ja korruptsioonivastane võitlus.
Eesti kuulumine Schengeni õigusruumi on toonud suurema vastutuse välispiiri valvel. Sisepiiride kadumisega kaasnevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi vähendatakse kompensatsioonimeetmete abil, näiteks Schengeni infosüsteem, tugevdatud kontroll välispiiridel, piire ületav politseikoostöö. Hädaolukordade ennetamisel ja nende tagajärgede leevendamisel rõhutatakse ühiskonna kõigi osaliste koostöö olulisust, kiiret teavitamist, ennetuseks ja valmisolekuks vajalike õppuste korraldamist, vabatahtlike kaasamist ja tsiviil-militaarkoostöö tähtsust.
Terrorism, rahvusvaheline organiseeritud ja küberkuritegevus ning korruptsioon on julgeolekupoliitika alustes välja toodud kui riigi julgeolekut enim ohustada võivad kuriteoliigid. Varasemast käsitlusest erinevalt kajastavad julgeolekupoliitika alused tegevussuundi ühiskonna toimepidevuse ja sidususe alal. Elutähtsate teenuste toimepidevus, elektrooniline side, küber- ja energiajulgeolek, transpordi infrastruktuur, finantssüsteemi ja keskkonna turvalisus, ühtlane regionaalne areng, lõimumine, psühholoogiline ja rahva tervise kaitse on valdkonnad, mis kindlustavad riigi valmidust säilitada riigi ja elanikkonna jaoks esmatähtsad funktsioonid või tugevdavad ühiskonna sidusust, et parandada võimet julgeolekuohtudega toime tulla. Ühiskonna toimepidevuse ja sidususe valdkonnad on olemuselt küll erinevad, kuid nende horisontaalne iseloom mõjutab mitmeti julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist.
Uudse lähenemisena tahan esile tuua energiajulgeoleku arengusuundade käsitlemise, muu hulgas tuumaenergia kasutuselevõtu võimaluse kui varustuskindluse suurendamise vahendi. Küberjulgeolekut olulise teemana on käsitletud nii toimepidevuse kui ka kuritegevuse tõkestamise aspektist.
Psühholoogilise kaitse väljaarendamine on julgeolekupoliitika alustes samuti uus teema. Lisaks rõhutatakse ühtlase regionaalarengu julgeoleku tugevdamist soodustavaid tegevussuundi ja vaadeldakse rahva tervise kaitset julgeoleku kindlustamise osana.
Lugupeetud Riigikogu! Läbivad jooned Eesti julgeoleku kindlustamisel on nii riigisisese kui rahvusvahelise koostöö edendamise vajadus, vajadus tagada erinevate vahendite ja võimete ristkasutus erinevates olukordades, vajadus suurendada koostööd tsiviil- ja sõjalise sektori vahel. Sõnum on lihtne: riigil peab olema võimalus kasutada vajadusel kõiki ressursse erinevate ohtude ennetamiseks või nende mõju vähendamiseks. Koostöö edendamine annab lisaväärtuse vajalike võimete loomiseks ja arendamiseks.
Nagu juba oma sõnavõtu alguses mainisin, oli julgeolekupoliitika aluste eelnõu koostamisel koostöö Riigikogu komisjonide ja Riigikogu liikmetega väga hea. Ma tahan tänada nii välis- kui ka riigikaitsekomisjoni asjatundliku nõu ja abi eest. Usun, et selle koostöö tulemusena oleme saanud nüüdisaegse julgeolekukäsitluse põhjal hea alusdokumendi, mis aitab meie julgeolekupoliitikat koordineeritult ja mõtestatult ka ellu viia. Aitäh!

Suur tänu, härra välisminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mari-Ann Kelam!

Suur tänu, proua eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab praegust ootamatut probleemi transpordiga: inimesed ei saa enam ühest kohast teise lennata. Väga palju süsteeme ei tööta ja see vulkaanipurse on nagu omamoodi terrorismiakt meie liikumisvabaduse vastu. Kas ehk sel taustal oleks võinud selle dokumendi natuke teisiti sõnastada? Me peaksime ehk transpordiprobleeme tõsisemalt vaatama. Kas valitsusel on võimalusi teiste institutsioonidega koostööd teha, et töötada välja alternatiivsed liikumisvõimalused Eesti inimestele?

Kui julgeolekupoliitika aluste dokumenti koostati, siis käesolevat kriisi ei olnud. Hoolimata sellest käsitleb see dokument ka transporti, käsitleb infrastruktuuri ja selle olulisust julgeolekut suurendava elemendina. Tõsi, see küll keskendub sellele, mis toimub Eesti riigi sees. Kui me räägime ka praegusest kriisist maailma lennunduses, siis jah, alternatiiviks on maismaaliiklus. Küllap aga ka paljud inimesed siin saalis on neil päevil omal nahal tundnud, et ega maad mööda Eestisse pääseda kuigi lihtne ei ole. Aga jah, dokument iseenesest sellele probleemistikule tähelepanu pöörab. Nagu ma ütlesin, on see aluseks järgmiste kõikvõimalike nii strateegiliste kui taktikaliste kavade koostamisele. Usun, et nii see dokument alusena kui ka tegelik olukord praeguses Euroopas ja mujal maailmas peaksid andma tugeva impulsi selleks, et väga tõsiselt juba praktilisel tasandil tegelda nii raudteeühendusega, maanteevõrguga kui võimaluse korral ka muude strateegiliselt meile väga oluliste ühendustega.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Tänan põhjaliku ja hea ülevaate eest! Mind huvitab üks lõik, millele sa nagu vähe tähelepanu pöörasid, kuigi see sai ära nimetatud. Nimelt, kui 19. sajandil mõned terroristid võtsid kätte ja tapsid Aleksander II, siis see oli väikese grupi ettevõtmine ja suurt mõju maailmapoliitikale ei avaldanud. Aga kui tänapäeval keegi sõidab lennukiga mõnesse kõrghoonesse sisse, siis me teame, et selle taga on ulatuslik psühholoogiline sõda. Kuidas peegeldub selles dokumendis psühholoogilise julgeoleku küsimus ja kuidas me siin selliseks sõjaks valmis oleme? Teatavasti meedialained levivad üle maailma ja mõjutavad just seda, mis inimese peas toimub, ja sinna me kahjuks sisse ei näe.

Kui võrrelda kahe varasema julgeolekupoliitika aluste versiooniga, siis on see dokument üldse esimene julgeolekupoliitika aluste dokument, kus psühholoogilist kaitset kui väga olulist valdkonda käsitletakse. Kui parlament selle dokumendi heaks kiidab, siis saab sellest parlamendi väga selge juhend kõigile asjaomastele asutustele tegelda Eestis psühholoogilise kaitse korraldusliku poolega. Samas on ka väga selge, et ühiskonnas toimiv ja arvestatav psühholoogiline kaitse ei ole kunagi ainult riigiasutuste või valitsusasutuste asi. Kui see piirdub ainult ametnikega, piirdub ainult riigiasutuste muretsemise ja mingite kavade väljatöötamisega, siis ta ei toimi kokkuvõttes sellisel kujul, nagu peaks. Tõhus psühholoogiline kaitse ühiskonnas tervikuna saab toimida ainult siis, kui sellesse on kaasatud võimalikult paljud ühiskonna osad: loomulikult ajakirjandus kui peamine sõnumikandja, loomulikult kodanikuühiskonna erinevad organisatsioonid ning haridusasutused kui väga oluline n-ö sotsialiseeriv võrgustik. Nii et tegelikult peab korralikult toimiva psühholoogilise kaitse komponente ühes ühiskonnas olema võimalikult palju. Riigiasutused üksi siin väga palju teha ei saa, kui arusaama ja kaasatulemist muudes ühiskonnaosades ei ole. Samas on selge, et asjaomaste kavade koostamisel, teema teadvustamisel ja muu ühiskonna kaasahaaramisel peab valitsusel ja valitsusasutustel olema juhtiv roll.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Austatud minister! Peab ütlema, et meie laual olev dokument on väga laiahaardeline ja nagu ka kolleegide küsimustest kuuleme, avab see üsna palju uusi teemaringe, millele siiani ei ole kuigi palju tähelepanu pööratud. Ma jätkaksin psühholoogilise kaitsega, kuigi küsida ja arutada oleks loomulikult väga palju muudki. Psühholoogiline kaitse peab tagama ühiskonna sidususe ja turvatunde. Praegu me teame, et ligi 1500 Eesti turisti on nendesamade tuhapilvede tõttu Türgis, Egiptuses ja mujalgi lõksus. Kuidas te hindate teiste ühiskonna osaliste koostööd selleks, et tagada meie inimeste turvatunne, psühholoogiline kaitse ja aidata korraldada nende tagasisõit koju? Me võime ju dokumente vastu võtta, aga kui neid ellu ei rakendata, siis on nendest vähe kasu.

Nagu ma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesin, on praegune kriis tegelikult otseses seoses ka selle dokumendiga, mida parlament arutab. Tõepoolest, julgeolek ei ole tänapäeval ainult valmisolek tõrjuda sõda või sõjatingimustes hakkama saada. Julgeolek on palju laiem. Selle alla käib ka inimeste turvatunne niisugustes olukordades, nagu praegu Euroopas ja ka mujal maailmas on tekkinud seoses piiratud võimalustega koju tagasi pöörduda ja muid sõite ette võtta. Sellega seonduvad säärased probleemid nagu rahanappus ja majutusvõimaluste puudumine.
Kui seda olukorda kirjeldada, siis iseenesest võib probleemi kolmeks jaotada. Kõigepealt need Eesti inimesed, kes on kuskil Euroopa maismaa osas, kus liikumine siiski on võimalik. Väga paljud on juba koju jõudnud ja see on minu meelest väga positiivne näide, kuidas ühiskonna sidusus toimib. Nii Välisministeeriumi kodulehel kui ka teiste organisatsioonide kodulehel käib elav infovahetus. Osa inimesi pakub välja võimalusi oma sõidukiga liikuda ja teine osa inimesi rõõmustab, et saavad seda kasutada. See on niisugune väga positiivne ja rõõmustav näide kriisi lahendamisel. Ja meie muidugi Välisministeeriumis üritame ka leida võimalusi inimesi aidata.
Teine seltskond on inimesed, kes on ostnud omale paketireisi tšarterlendudega Tallinnast. Suur osa neist on Egiptuses – Sharm el-Sheikhis ja Hurghadas –, osa Lõuna-Türgis Alanya ja Kemeri piirkonnas ning Madeira saarel Portugalis. Nende inimeste puhul on terve mõistuse seisukohalt väga oluline, et reisikorraldajad aitaksid neil võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda ja vahepealsel ajal nende eest kohapeal võimalikult hästi seisaks. Välisministeerium on Antalyasse saatnud meie Ankaras asuva konsuli ja ka aukonsul on rakendatud neid inimesi aitama. Sharm el-Sheikhi on sõitnud meie konsul Kairost, et Eesti inimesi aidata, sealhulgas vajadusel ka rahalist abi anda. Ma muidugi väga loodan, et võimalikult ruttu stardivad siiski Tallinnast lennukid neid inimesi ära tooma. Minu teada eile juba läksid Soome lennukid Soome reisifirmade korraldusel oma inimestele järele. Tallinna lennujaam on olnud avatud juba eile õhtust saadik ning prognoos on, et ka täna terve päev lennukid lendavad. Ma väga loodan, et meie reisikorraldajad võtavad asja maksimaalselt tõsiselt ja saadavad lennukid meie inimestele Egiptusesse, Türki ja Madeirale järele. Nii saab kiiremini raskustest üle. Iga päev toob ju kõigile kaasa suurt kulu ja paraku on olukord kohapeal selline, et väga paljudel inimestel ei ole lihtsalt raha, et tasuda täiendava majutuse või mingite alternatiivsete liikumisvõimaluste eest.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea ettekandja! Taas kostis sellest arutelust see, et meie energeetilise julgeoleku alussammas on teie mainitud tuumaenergeetika. Äkki te selgitate, millisel moel tagab tuumaenergeetika väga muutliku energiatarbega ühiskonnas ja sellise majandusega ühiskonnas, nagu seda Eesti on, varustuskindluse, nagu te mainisite. Ja kuidas selgelt suurema keskkonnaohu ja ka suurema ründeohuga seadmestiku rajamine Eestisse võiks tagada meie julgeoleku? Küsin kohe: kas Taani julgeolek on teie hinnangul tänu tuumajaamade mittekasutamisele kuidagi kehvem kui Eesti oma?

Kõigepealt, kui te loete energiajulgeoleku osa julgeolekupoliitika aluste dokumendis, siis te näete, et seal ei räägita sellest, et kindlasti tuleb tuumaenergiat kasutama hakata ning et see on peamine ja ainuke võimalus energiajulgeolekut hoida ja suurendada. Aga selle dokumendi üks mõte on käsitleda kõiki võimalikke variante ning energiapoliitika valdkonnas on tuumaenergia kasutusele võtmise võimaluse analüüsimine üks variant. See dokument ei ütle, kas tuumaenergia tuleb Eestis kasutusele või mitte. Selleks on teised arutelud, selleks on teised dokumendid. Siin lihtsalt nimetatakse seda kui ühte võimalust.
Mis puutub võrdlusse Taani või ükskõik millise muu riigiga ka Kesk-Euroopas, siis meie suur häda võrreldes nende riikidega on see, et me energia mõttes oleme muu Euroopaga väga vähe integreeritud. See ongi üks meie energiajulgeoleku probleeme praegu. Me kõik oleme väga rahul sellega, et me saame kasutada põlevkivi soojusenergia tootmiseks. Samas me teame, et sellega on seotud päris suured keskkonnaalased probleemid, pluss kvoodimehhanism ja kulukus. Me teame, et gaas tuleb Eestisse 100% ainult ühest tarnijariigist, me teame, et meie elektrienergiavõrgud ei ole piisavalt ühendatud muu maailmaga, rääkimata gaasivõrkudest. Kui panna kogu see pilt kokku, siis me oleme ilmselgelt vähe integreeritud ja seetõttu teatud energiakandjate osas suuremas sõltuvuses kui paljud riigid, kes geograafiliselt asuvad rohkem Euroopa keskel.
Veel kord: see dokument ei ütle, et Eestis tuleb tuumaenergiat arendada, see dokument nendib, et see on üks võimalus. Ent loomulikult on see dokument alus võimalikeks aruteludeks. Need otsused tehakse aga hoopis muul ajal ja kindlasti väga põhjalike analüüside järel, kas on otstarbekas nende projektidega edasi minna või mitte.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Lugupeetud välisminister! Kõigepealt ka minu tänusõnad selle väga sisutiheda dokumendi esitlemise eest! Aga mu küsimus puudutab arengukoostööd. Nimelt me teame, et Eesti on võtnud endale teatud rahalised kohustused – see on 0,3% SKT-st minu teada.

Natuke vähem.

Jah. Praegu me oleme umbes 0,1% juures. Aga küsimus ei ole selles. Ei ole suutnud oma kohustusi täita ka palju võimsamad ja rikkamad riigid, kui seda on Eesti. Nüüd minu küsimus: kas kavandatavas arengukoostöös ja asjaomastes programmides on ka uusi meetmeid? Seni me oleme tegelnud põhiliselt niisuguste projektidega nagu diplomaatide kool, ametnike koolitused ja Helmandi provintsis haigla ehitamine. Kas töö jätkub samadel suundadel? Küsimus on riikide erinevustes.

Kõigepealt, julgeoleku aluste dokument käsitleb ka arengukoostööd kui üht julgeoleku kindlustamise elementi. Seda siis ennekõike vahendina, millega on võimalik meie teadmisi ja oskusi õigusriikide ülesehitamiseks kasutada nendes riikides, kes seda soovivad. Sel teel saab kogu Euroopa julgeolekut suurendada. Teine võimalus on arengukoostöö käsikäes sõjalise kohalolekuga. Näiteks Afganistanis on kõik lõpuks aru saanud, et ainult sõjalist lahendust sellistes kriisides ei ole olemas, tuleb panustada ka tsiviilvahenditesse ja arengukoostööle. Mis puutub Eesti arengukoostöö sisusse lähemal ajal, sellesse, kas meil on kavas mingisuguseid teemamuudatusi või sihtriikide muudatusi, siis siin tuleb arvestada kaht asja. Kõigepealt seda, kas osa praegusi teemasid või ka sihtriike on oma aktuaalsuse kaotanud, nii et me saame öelda, et meie töö on lõppenud, me rohkem lisaväärtust anda ei suuda ja sealt vabanevad teatud vahendid. Kui vaadata meie praegusi sihtriike, milleks on Afganistan, Ukraina, Moldova ja Gruusia, siis mina seda väita ei julge. Ma ei julge väita, et ükski nendest neljast peamisest sihtriigist on oma aktuaalsuse kaotanud.
Kui me vaatame koostöö sisu ennekõike Gruusia, Ukraina ja Moldova puhul, siis see on keskendunud reformidele, õigusriigi ülesehitamisele. Ka seal ei saa ma öelda, et töö on tehtud. Mis Afganistani puutub, siis julgeoleku suurendamine, vaesuse vähendamine, humanitaarolukorra parandamine ennekõike tervishoiu valdkonnas – küllap te olete nõus, et ka seal me ei saa öelda, et töö on tehtud. Seega sisulist põhjust ühestki nendest neljast sihtriigist loobuda ei ole.
Kõlas küsimus, kas me võiksime võtta midagi juurde, midagi samas mahus mõnes muus riigis. See on puhtalt ressursi küsimus, raha küsimus. Praeguses seisus, mil arengukoostöö eelarve kuigivõrd kasvama ei hakka, selleks väga suuri võimalusi ei ole. Mingeid väiksemaid projekte võib ju käivitada, aga öelda, et meil on täiesti uus suund näiteks Aafrikas või mingis muus piirkonnas – seda rahapuuduse tõttu teha ei saa.
Jah, ma möönan, et need protsendid ei ole olnud päris kohustused, need on olnud sellised soovitusliku iseloomuga rahastamise tasemed arengukoostöös. Enamik Euroopa riike ei ole majanduskriisi tõttu suutnud neid soovituslikke eesmärke täita ja meie kahjuks ei ole mingi erand. Meie kavad on tehtud paar-kolm aastat tagasi ja need on märksa uljamad, kui praegune tegelik olukord võimaldab ellu viia. Eks meie arengukoostööalane võimekus ole otseses seoses meie ühiskonna ja riigi majanduskasvu, eelarve mahu ja kõige sellega. See ei ole asi iseeneses. Kõik need asjad on omavahel seotud. Me ei pea vajalikuks midagi lõpetada või ära jätta, kuna arengukoostöö põhjused on kõik alles, aga et midagi suurt ja uut plaani võtta, selleks on vaja ressursse.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea sünnipäevalaps! Turvalises poliitikas on õigusega tähtis koht kuritegevuse tõkestamise valdkonnal, millest räägitakse ka selles dokumendis, mida sa tutvustasid. Kuidas sa hindad meie riigi olukorda, kui palju me oleme saanud ja suutnud õppust võtta mõne aasta tagustest sündmustest ja kui palju me suudame riigis vastu astuda mitte mõne häkkeri rünnakule, vaid võib-olla mõnele märksa laiemale ja kurjemale võimalikule ettevõtmisele tulevikus seoses küberrünnakutega, minu poolest kas või finantsturvalisuse valdkonnas?

Minu subjektiivne arusaam on, et, muidugi, me oleme õppust võtnud omaenda viimastel aastatel paraku ka negatiivsetest kogemustest, olid need siis mingid rahvarahutused või küberrünnakud, ning loomulikult õpib tark ka teiste probleemidest ja vigadest. Ma usun, et ka muu maailma kogemust oleme me arvesse võtnud. Selle dokumendi kõrval käsitleb meie n-ö sisejulgeolekut ju tegelikult palju põhjalikumalt näiteks turvalisuspoliitika dokument, mis on ka parlamendis arutelul olnud ja siit heakskiidu saanud. Seal on need asjad üksikasjalikumalt käsitletud. Aga nagu ma olen korduvalt öelnud, kui me räägime meie julgeolekukeskkonnast, siis neid asju ei saa kuidagi lahutada. Seda, milline on olukord meie riigi sees, milline on ühiskonna tervis, millised on ühiskonna meeleolud, ei saa lahutada väliskeskkonnast, samamoodi on neil selge mõju n-ö terviklikule julgeolekupildile. Kui ka sinu nimetatud asju käsitleda, näiteks küberjulgeolekut, siis on mul hea meel, et siin meie n-ö riigisisene probleem, mis näiteks 2007. aasta kevadel seoses küberrünnakutega oli, on leidnud ikkagi väga selge rahvusvahelise väljundi NATO küberkaitsekeskuse näol, Euroopa Nõukogu küberkaitse konventsiooni tutvustamise näol, aga ka selle näol, et NATO oma viimasel tippkohtumisel esimest korda käsitles oma lõppdokumendis küberjulgeolekut kui uut ohtu. See konkreetne teema on väga ilmne näide selle kohta, kuidas üks meid puudutanud sisemine probleem on saanud selgelt rahvusvahelise kõlapinna ja probleemi on teadvustatud.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Ma tänan, hea juhataja! Palju õnne, hea ettekandja! Kriisid tulevad alati ootamatult ja tihtipeale sealt, kust me neid kõige vähem oodata oskame. Nii poleks nädal aega tagasi keegi arvanud, et loodus võib Euroopa lennuliikluse nii pikaks ajaks kinni panna. Aga samas võib kriisidel olla ka ühendav mõju. Just praegu kirjutas Postimees Online, kuidas muidu väga tihedalt konkureerivad lennufirmad on praeguses kriisisituatsioonis üksteisele käe ulatanud, et üksteist aidata. Kas selline kriisisituatsioon, mis praegu lennunduses valitseb, võib avada ka mingisuguseid julgeolekupoliitilisi koostöövorme rasketes punktides, kus see enne ei olnud võimalik, või avab see uue võimaluse leida koostööpunkte mõnes julgeolekupoliitilises küsimuses?

Lühikene vastus on see, et ma arvan küll nii. Kui me vaatame inimkonna ajalugu, siis igasugune kriis on tegelikult lõpptulemusena tootnud mingisuguseid uusi lahendusi või ka koostööd ja sellest tulenevaid uusi lahendusi. Eks ka see meeldetuletus, et tegelikult kõige vägevam asi siin ilmas on ikkagi loodus, ma arvan, ei tee paha. See, mis toimub, kuidas on mõistlikul moel tagatud lennuturvalisus, millised on alternatiivid, see, millest me enne ka Mari-Ann Kelami küsimust arutades rääkisime, maismaatransport, seesama võimalik koostöötamise võimalus üksikisikute tasandil, mis praegu toimub Eesti portaalides, ehitab ka ühiskonna sidusust. Siin on lennufirmade näide ja kõik need muud näited. Ma olen selles osas küll kindel, et ka see kriis, mis on ju tegelikult väga suur, mingisuguseid uusi koostöövorme ja lahendusi kindlasti pakub, sest selline on lihtsalt senine kogemus. Iga suur kriis on toonud välja mingisuguseid uusi lahendusi, mingisugust uut koostööd.

Palun, kolleeg Urmas Klaas, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja, lahkuse eest! Austatud härra minister! Ma jagan täiesti teie mõttekäiku, mis puudutab vastust minu eelnevale küsimusele seoses psühholoogilise kaitsega ja sellega, et ka reisifirmadel on vaja meie inimesi kiiresti eri kuurortidest koju toimetada. Aga väga sümpaatne on lugeda julgeolekupoliitika aluste dokumendist peatükki Eesti ühtlase regionaalarengu kohta. Mul on palve. Kas te avaksite Välisministeeriumi vaatenurgast Eesti ühtlase regionaalarengu tähendust? Mida teie juhitud ministeerium ja teie isiklikult selle all mõistate ja milliseid ohtusid te siin näete?

Ma arvan, et peamine üldnimetaja on see, et Eesti-suguses riigis ei peaks mitte keegi ja mitte kuskil tundma ennast ääremaa elanikuna. Ääremaa kui mõiste võiks tegelikult n-ö praktilisest käibest kaduda. Kõigepealt on see muidugi seotud emotsionaalse alaväärsustundega mingites piirkondades, et nad on justkui vähemate võimalustega inimesed kui teiste piirkondade elanikud, aga on ka väga praktilised asjad, millest me oleme siin rääkinud. Infrastruktuuriühendused, kommunikatsiooniühendused – kõik see ju ongi väga üheselt ja väga selgelt julgeolekuküsimus. Lihtsustatult öeldes ei tohi olla Eesti riigi sees väga suuri erinevusi elustandardis, elukvaliteedis selle kõige laiemas mõttes. Igasugused suured lõhed ja erinevused tekitavad emotsionaalseid probleeme, loomulikult ka praktilisi probleeme. Nii üks kui ka teine on potentsiaalne lisarisk julgeolekule.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan samal teemal. Tegelikult on Eestis ju ääremaad olemas. Ühe näitena ääremaa kohta võib öelda, et ääremaal puudub isegi ühistransport, inimestel pole liikumiseks võimalust, ka pole isegi viie kilomeetri kaugusel poodi, kust leiba osta. Ma loen ette ühe ilusa lõigu julgeolekupoliitika alustest: "Ühtlase regionaalse arengu ja asustatuse tagamiseks korraldab riik vajaliku infrastruktuuri väljaarendamise, toetab kohalike omavalitsuste suutlikkuse tõstmist ..." Minu küsimus on kohalike omavalitsuste kohta. Ma ei tea, kui palju te viimasel ajal olete omavalitsustes käinud, aga ka omavalitsustes ei toimu pärast kõigi finantside vähendamist mitte ainult võitlus arengu nimel, vaid tegelikult toimub võitlus ellujäämise nimel. Minu küsimus: kas valitsusel on ka mingisugused meetmed, et parandada kohalike omavalitsuste võimekust?

Kõigepealt, Eestis olles viibin ma kogu aeg kohalikus omavalitsuses. Eestis ei ole ühtegi ruutmeetrit maad, mis ei oleks mõne kohaliku omavalitsuse ala. Aga ma ei tahaks selles mõttes minna välisministrina väga oma kolleegide kapsamaale. Nende konkreetsete kavade ja plaanide jaoks, kuidas regionaalarengut jätkuvalt tõhustada, kuidas Eesti infrastruktuuri võrku tugevdada ja parandada, on teised ministeeriumid oma haldusaladega. Mul on hea meel, et see julgeolekupoliitika dokument on valitsuses täpselt sellisel kujul heaks kiidetud, mis tähendab, et kõik ministeeriumid, kõik ministrid on selle heaks kiitnud, samuti arutatakse seda siinsamas parlamendi fraktsioonide ja komisjonide osalusel, mis tähendab, et kui parlament selle heaks kiidab, siis see on väga selgelt öeldud. Seesama regionaalpoliitiline areng on üks julgeoleku elemente ja komponente. See tähendab, et see peaks andma veel nagu lisatõuke ja lisaaluse kõikide nende plaanide elluviimiseks, mida te siit dokumendist just tsiteerisite. Ma ei ole paraku saanud täna siin väita, et meil seda ääremaa mõistet praegu ei ole, aga kogu selle loo eesmärk võiks olla, et meil mõne aja pärast ei oleks põhjust seda mõistet enam praktilises elus kasutada. See ongi selles dokumendis ühtlase regionaalse arengu käsitlemise eesmärk.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Tegemist on ju tõepoolest väga kena dokumendiga. Kahju oleks, kui see jääkski ainult ilusaks dokumendiks. See on aluseks arengu- ja tegevuskavadele. Just need peaksid tagama, kuidas detailsemalt ja täpsemalt kõike seda ellu viia, mis siin kirjas on. Kas on ka mingi ajaplaan, millal need kavad peaksid valmis saama, sest need omakorda vajavad ju finantseerimist riigieelarvest? Järelikult on ka selle tööga väga kiire.

Eks erinevad kavad ole ka juba erinevas staatuses. Kuskil kõrval ei ole sellist kalenderplaani, millal täpselt üks või teine plaan vastu võetakse, aga näiteks sõjalise kaitse strateegilise kava koostamist on alustatud, see on näiteks üks väga konkreetne kava. Üks konkreetne kava, mida ka parlament igal aastal kas heaks kiidab või heaks ei kiida, on järgmise aasta riigieelarve. Ka see on väga selge plaan. Tegelikult ühte konkreetset numbrit käsitleb ju ka see dokument, see on eesmärk, et 2% sisemajanduse kogutoodangust läheks kaitsekulutusteks. Samamoodi peaksid kõik need olulised teemakäsitlused olema ka selge indikatsioon iga-aastase plaani ehk iga-aastase riigieelarve koostamisel. Mis puudutab valdkondlikke arengukavu, strateegilisi ja taktikalisi plaane, siis seal on samamoodi. Selle dokumendi eesmärk ei ole olnud, et meil oleks mingi lisa, kus on väga konkreetselt loetletud, milliseid plaane keegi kuskil peab eraldi koostama hakkama. See on ennekõike valitsuse tööplaani küsimus. Praegu on need erinevad kavad koostamisel, ühes või teises etapis, ja kindlasti tingib ka see dokument uute, konkreetsete, taktikaliste kavade tegemise.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Austatud välisminister! Mul on hea meel, et see dokument on sõna heas mõttes moodne ehk ta vastab 21. sajandi põhimõtetele. Just selle sajandi põhimõtetele vastavad kõik need pehmed väärtused, millest me oleme siin rääkinud küll sisu, küll lõimumise koha pealt. Siit minu küsimus. Meil elab venekeelne vähemus, kes paraku ei saa mõjutusi mitte 21. sajandi, vaid 20. sajandi stiilis. Kas see kava, mida me praegu siin arutame, eeldab, et lisanduks ka uute meediaväljaannete ilmumine, kas siis elektroonilises või trükiversioonis, et tõepoolest seda n-ö 20. sajandi stiilis ajupesu vähendada?

Selle dokumendi projekti tähelepanelikud lugejad on kindlasti märganud, et üks väga oluline ühiskonna julgeolekuaspekt on ka ühiskonna sidusus ükskõik millisel pinnal, et ühiskonnas ei oleks lõhesid ei rahvuslikul pinnal ega varanduslikul pinnal, mis iganes muudel põhjustel. Selles kontekstis on loomulikult nii, et mida ühtsem ja sidusam on ühiskond, kus elab ka eri rahvusi, seda parem meile kõigile. Mis puudutab seda, milline peaks täpselt olema inforuum või millised peaksid olema meediakanalid, siis on selge, et selline dokument ei hakka ette kirjutama, et nüüd tuleb teha veel üks ajaleht, telejaam või internetiportaal. Üldiselt on Eesti suund viimasel paarikümnel aastal olnud ju see, et riiklikku meediat meil ei ole. Me oleme väga rahul sellega, et meie ajakirjandus on väga vaba. Ma usun, et see peaks ka edaspidi nii olema. Ma ei kujuta ette, et riigil on võimalik teha üksüheselt ettekirjutusi ühe või teise meediaväljaande tegemiseks. Kindlasti on meie avalik-õiguslikul meedial veel palju arenguruumi, see kõik on seotud jälle rahaga. Samamoodi on puhtalt erameedial kõvasti arenguruumi, aga see on jälle seotud ressursside ja rahaga. Nii et need asjad on kõik nagu omavahel koos. Aga väga oluline on see, et me ikkagi järjest rohkem teadvustaksime, et mida ühtsem ühiskond igas mõttes on, seda vähem on meil turvariske.

Palun, kolleeg Mari-Ann Kelam, teine küsimus!

Suur tänu! Lugupeetud minister Paet! Dokument on tõesti hästi ja põhjalikult koostatud. Märkimisväärne on, et me loeme sellest dokumendist hästi palju NATO-st, transatlantilistest sidemetest ja suhetest. Piiratud lennuvõimalused mõjutavad seda valdkonda eriti valusalt, sest üle ookeani ei saa kõndida ega bussiga sõita. Isegi NATO suurkohtumise toimumine Tallinnas oli vahepeal küsimärgi all. Loodame, et see ikka aset leiab. Praegune probleem võib kesta väga kaua, sest eelmine vulkaanipurse Islandil, mis oli niisama suur, see oli aastal 1821, kestis tublisti üle aasta. Ei saa arvestada sellega, et see ei kordu. Viimasel ajal oleme me Eestis teinud hästi palju juttu Eestist kui mereriigist. Minu küsimus on: kas te arvate, et me peaksime merenduse arendamisele suuremat tähelepanu osutama?

Mina saan siin öelda küll ainult subjektiivse hinnangu. Ma ei ole mingi merendusekspert ega ole hetkel vastutav meie mereliikluse arengu eest, seetõttu mul eksperditeave siin ja praegu puudub, aga veeliiklus, sealhulgas mereliiklus, on üks võimalikke alternatiive. Ka sellesama lennukriisi käigus oleme me väga rahul sellega, et meil on väga tihe laevaühendus näiteks Helsingi ja Stockholmiga. Nii et teie küsimusele ei ole võimalik vastata ei. Loomulikult oleks tore, kui oleks rohkem laevaühendusi, kui laevandus rohkem areneks, aga eks seal ole ka omad põhjused, peamiselt jälle ressursiteema, konkurentsiteema, miks asjad on täpselt nii, nagu nad on. Ma usun, et valitsuses on üks teine minister, kelle otseses haldusalas need küsimused on. Te saate kindlasti ka temalt nende asjade kohta teada.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Aitäh, proua esimees! Palju õnne sünnipäevaks, hea ettekandja! Erinevalt eelkäijast arvan ma, et transatlantiliste asjadega on meil kõik enam-vähem korras, aga mul on palju probleeme transpeipsiliste probleemidega. Transpeipsiliste probleemide aluseks on see, et Peipsi järve siinpoolsel kaldal hakkab inimesi väheks jääma. Riigi julgeoleku aluseks on minu arvates asustus. Täna kaob kool, homme postkontor, siis kaob ära RMK, leivapood jne. Seda meest, kes Peipsi siinpoolsel kaldal ütles, et need jäljed on jäetud siia lumele täna öösel ja see ei ole olnud Eesti inimene, vaid see oli võõras, lihtsalt enam ei ole. Meie piirikaitseala (vanasti võis seda nii nimetada) vastu Peipsit jääb tühjaks. Selle-eest jookseb suhteliselt vabalt ringi inimene relvadega, tulistab üles-alla, paremale-vasakule, kapot see asi ei huvita. Küsimus: kas selle dokumendi ettevalmistamisel arvestati ka sellist faktorit nagu Eesti asustus ja mis sellest tulevikus edasi saab, eriti piirialadel?

Aitäh! Nii nagu me enne rääkisime, regionaalne areng ja kõik need aspektid on väga otseselt seotud sellega, mida sa nimetasid. Fakt on see, et praegu on asustuse vähenemine maaregioonides ennekõike põhjustatud sellest, et on majanduslikud raskused, infrastruktuurilised raskused ja seal on palju keerulisem ligi pääseda paljudele asjadele, samal ajal kui näiteks linnades on täiesti iseenesestmõistetav, et kõik on käe-jala juures. See on seesama, millest me siin enne rääkisime. Mina ei näe sellele mingit muud rohtu kui sellesama ääremaastumise ja ääremaa termini kadumine igapäevasest praktilisest elust ja kõnepruugist. Ja mitte ainult termini kadumine, vaid selle probleemi kui sellise kadumine, mis tähendab, et kõigi kavade tegemisel tuleb tõepoolest silmas pidada infrastruktuuri arengut ja sotsiaalse võrgustiku arengut väga erinevates Eesti piirkondades. Ega mina siin, ausalt öeldes, mingit muud lahendust ei näe kui see, et inimestel peab olema majanduslikult ja sotsiaalselt piisavalt mugav ja hea elada ükskõik kus Eesti piirkonnas.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Aitäh hea ettekande eest ja vastuste eest! Minu küsimus puudutab Eesti positsiooni ja suuri strateegilisi projekte, osalemise, mitteosalemise või vastuseisu positsiooni. Näiteks mõni aeg tagasi, kui me esimest korda arutasime problemaatikat seoses Nord Streamiga, siis oli valitsuse positsioon eitav ja oli vastuseis. Eelmisel nädalal ütlesid valitsuse liikmed Venemaa tehtud uue ettepaneku peale juba positiivselt, et tahavad osaleda ja tingimata tulevad kaasa. Kas selline väga kiire positsiooni muutumine on ka meie strateegia, reageeritakse operatiivselt, või tõesti on muutunud strateegilised eesmärgid?

Mul on nüüd küll väga piinlik, aga ma ei saanud aru, mis osas me oleme oma positsioone muutnud. Ma ei tea, kuidas kord ette näeb, kas oleks võimalik veel seda küsimust täpsustada. Mulle jäi natuke segaseks, kus ja mida me oleme muutnud.

Palun täpsustus, kolleeg Eldar Efendijev, ja palun küsimus esitada täpselt!

Hästi. Esimest korda, kui Nord Streami problemaatika arutusel oli, oli valitsus vastu selles projektis osalemisele. Eelmisel nädalal valitsuse liikmed vaatasid juba positiivselt oma osalusele selles projektis. Mis on muutunud?

Minule teadaolevad faktid on sellised, et Nord Streami n-ö kokkupuude Eestiga on seni olnud loa taotlemine, selleks et teha uuringuid Eesti majandusvööndis. Selles projektis osalemist ei ole Eestile minu teada küll keegi kunagi pakkunud. Mäletatavasti tollal valitsus otsustas, et luba uuringute tegemiseks Eesti majandusvööndis ei anta. See teema ei ole selles mõttes ju kuidagi enam päevakorral, kõik load trassi paigutamiseks teiste riikide majandusvöönditesse ja territoriaalvette on Nord Stream saanud, selles osas ei ole keegi kutsunud meid kuhugi osalema. Iseküsimus on see, et märtsi keskel tuli Nord Streamilt meile taotlus ehitusaegsete keskkonnamõjude või keskkonnaseire tegemiseks Eesti majandusvööndis ehk juba siis, kui ehitustööd käivad, jälgitakse, kas on mingeid keskkonnaalaseid mõjutusi või mitte. See taotlus on meile laekunud. Seda me menetleme koostöös ennekõike Keskkonnaministeeriumiga, aga ka Siseministeeriumi, Kaitseministeeriumi ja kõigi teistega, kes peavad oma arvamuse ütlema. Aga see ei puuduta kuidagi selle trassi rajamist või veel vähem selles projektis osalemist. Kui te seda silmas pidasite, siis ma üritan seda selgitada. Aga tegelikult pärast seda, kui on otsused tehtud, kui seda trassi on hakatud ehitama, siis ei ole ka mingisugust kohta, kus mingisuguseid uusi juriidilisi avanguid teha või hoiakuid võtta. Meie põhimõtteline hoiak ei ole muutunud, meie põhimõtteline hoiak on ikka olnud see, et trassi ehitamise võimalus maismaale jäi adekvaatselt uurimata ja selgitamata.

Palun, kolleeg Väino Linde, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Sellest on veidi juttu olnud, aga ma küsin ettevaatavalt niimoodi: kui Riigikogu selle dokumendi ühel toredal ajal vastu võtab, selle kinnitab, heaks kiidab, mis siis peaks edasi juhtuma meie seadusandluses, meie ministeeriumidevahelises suhtlemises, meie riigi suhetes rahvusvaheliste organisatsioonidega, ka teiste riikidega? Kas on oodata näiteks teatud rõhuasetuste muutusi?

Nagu ma ütlesin, see dokument seniseid põhimõttelisi hoiakuid julgeolekupoliitikas ei muuda, pigem toob ta sisse uued valdkonnad, millest me oleme ka täna siin kõnelnud: psühholoogiline kaitse, regionaaltemaatika, rahvatervis ja muud sellised teemad, mida varem ükski julgeolekupoliitika aluste dokument ei ole käsitlenud. Mis edasi saab? Ma tean, et Kaitseministeerium juba ootab, et Riigikogu annaks sellele dokumendile heakskiidu, see võimaldaks neil pikkade sammudega edasi liikuda kaitseväe strateegiliste kavade väljatöötamisel, mis peavad põhinema nendel hoiakutel, mis on selles dokumendis. Tegelikult on sama olukord kõigi teiste ministeeriumidega. Iga ministeerium oma teemade järgi ja oma valdkonnas peab sellest dokumendist lähtudes vaatama, kas tal on vaja oma muudes dokumentides teha mingeid täiendusi ja muudatusi või tuleb alustada hoopis uute kavade tegemist. See on stardipauk uueks värskeks mõtlemiseks kõigile ministeeriumidele.

Palun, kolleeg Silver Meikar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selliste dokumentide koostamisel tuleb arvestada ühelt poolt pikaajalise strateegiaga, teiselt poolt peab selline dokument andma vastuse ka ootamatute sündmuste puhul tekkinud küsimustele. Kes oleks nädalaid tagasi suutnud ennustada, et täna, selle dokumendi arutamise ajal, on kõige aktuaalsem teema transpordijulgeolek? Minu arvates näitab dokumendi põhjalikku ettevalmistamist ja head taset see, et transpordi ja infrastruktuuri punkt on seal kenasti sees ning on kirjas, et oluline on üleeuroopaline transpordivõrgustik, sealhulgas sadamad, lennujaamad, raudtee- ja maanteevõrk. Aga soovin teilt küsida hoopis kübervaldkonna kohta. Me teame, et kübervaldkonnaalane teadlikkus on olulises mahus koondunud erasektori kätte. Milliseid võimalusi te näete küberjulgeoleku tagamisel koostöö tegemiseks erasektori ettevõtetega ja ka vabatahtlike organisatsioonidega (viimati nimetatute all mõtlen ma küberkaitseliitu)?

Lühike vastus on, et väga suuri võimalusi. Kui vaadata, kuhu me oleme jõudnud oma kuvandiga arenenud IT-riigist, sealhulgas küberkaitsevaldkonnas, siis võib öelda, et nõudlus ületab juba pakkumise. Ka rahvusvaheliselt on nõudlus koostöö tegemise järele Eestiga meie näidete, meie praktika kasutamiseks, meie lahenduste uurimiseks oluliselt suurem, kui me suudame pakkuda. Ühelt poolt on, jah, muidugi, riik ja tema valitsusasutused, kes selle teemaga tegelevad, aga teiselt poolt on praktiline pool ehk ennekõike seesama erasektor. Mina näen küll seda, et selles valdkonnas on ruumi areneda ja laieneda ka erasektoril. Ma toon kas või ainult selle rahvusvahelise dimensiooni ja plaani. Praegu on nõudlus meie kogemuse järele väga suur, ka viimase aja, selle suure masu aegsed ühed edukamad uued ekspordinäited ja kokkulepped puudutavad täpselt sedasama infotehnoloogiasektorit, seda ka riikides, mis ei kuulu meie klassikaliste ekspordipartnerite hulka. Nii et lühike vastus on, et, jah, näen vägagi suuri võimalusi.

Palun, kolleeg Imre Sooäär, teine küsimus!

Tänan, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mulle väga meeldis, et sa ütlesid oma ettekandes, et me peaksime kaotama selle, et me korrutame kogu aeg seda ääremaa mõistet, sest mida rohkem me sellest räägime, seda rohkem me usume sellesse, et elu ongi vilets, ja tekibki surnud ring. Aga selles dokumendis on üks hea lause: ühtlase regionaalarengu tagamiseks tuleks riigistruktuuride paiknemisel arvestada piirkondlike eripäradega. See on väga oluline, eriti saarte aspektist, sest seoses tõmbekeskustega on väga paljud hästi tasustatud töökohad saartelt ära viidud. See tegelikult vähendab oluliselt inimeste psühholoogilist turvatunnet, seda tunnet, et riigi kohalolek nendes piirkondades on tajutav. Kuna tegu on ikkagi Euroopa Liidu sisepiiriga, siis kas sa sellestsamast punktist lähtuvalt leiad, et Eesti võiks siiski mõelda tulevikus riigistruktuuride paiknemisele saartel, mis aitaks tugevdada ka selle piirkonna sellist psühholoogilist julgeolekut?

Ma arvan, et me oleme oma ühiskonna ja riigi arengus jõudnud sinna, et lisaks majandusliku efektiivsuse aspektile peaksime olema küpsed võtma arvesse ka igasuguseid muid aspekte ja argumente. Selge on see, et riigi eksisteerimise alus ei saa olla ainult majanduslikult efektiivsed otsustused. On väga palju muid asju: traditsioonid, kultuuriline taust, emotsionaalne taust. Need ei pruugi alati rahalises mõttes kõige efektiivsemad olla, aga üks korralik riik peab kõiki neid aspekte arvesse võtma. Selle dokumendi mõte ja selle lõigu mõte, mida sa nimetasid, on see, et kõikvõimalike asutuste, ka riigiasutuste paiknemise muutmise otsuste tegemisel tulekski arvesse võtta ka kõiki neid muid aspekte, mis juba tulenevalt selle dokumendi pealkirjast jõuavad jälle julgeolekuni välja.

Palun, kolleeg Trivimi Velliste!

Aitäh, austatud proua esimees! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus puudutab võrdlevalt kolme saatusekaaslast Eestit, Lätit ja Leedut. Me teame, et rohujuuretasandil on need kolm rahvast valinud oma riigikaitsele erineva lähenemise, erineva hoiaku. Eesti on läinud nn Soome teed. Soomes peab iga noormees enesestmõistetavaks, et ta läbib ajateenistuse. Eesti on selles suhtes muutumas Soome sarnaseks. Läti loobus ajateenistusest samal aastal, kui Läti sai NATO liikmeks. Leedu on minemas Läti teed. Minu küsimus on: kas teie hinnangul, härra minister, võiks Läti ja Leedu selline valik olla meie seisukohalt natuke ohtlik, eriti kui me mõtleme ajaloole? Rohkem kui 90 aastat tagasi tabas meid lõunast halb üllatus selle tõttu, et meie lõunanaaber oli lihtsalt nõrk.

Mul on väga raske kommenteerida Läti ja Leedu riigisiseseid valikuid. Kindlasti olid neil head argumendid nende otsuste vastuvõtmiseks. Samas, vaadates ka majanduskriisi mõju kõigile meile kolmele, on väga tähtis seesama NATO-le antud lubadus (tühja sellest lubadusest, kõige olulisem on see meile endile), et kaitsekulutuste tase oleks minimaalselt piisav, meie dokument räägib lähenemisest 2%-le sisemajanduse kogutoodangust. Selles kontekstis on muidugi meie huvides, et ka Läti, Leedu ja kõik teised NATO riigid pööraksid samamoodi nii rahaliselt kui ka professionaalselt piisavat ja tõsist tähelepanu oma kaitsevõimele. Me kõik teame, et eelarve kärpimisel on alati suur kiusatus see, et kuulge, sõda ei ole ju, ja esimene koht, kust võetakse raha maha, on kaitsekulutused. Seda me oleme näinud nii mõneski riigis, Eestis on samamoodi neid mõtteid ja ideid kõigi nende eelmise aasta kärpimiste puhul olnud, et võtaks aga kaitsekulutustest raha maha. Sellel on aga selline pikem mõõde tulevikku. Selliste lühiajaliste majandusraskuste puhul ei tohiks kindlasti teha nii olulisi ja põhimõttelisi valikuid, mis oma mõjuga võivad lõpuks fataalseks saada. Seetõttu on meie huvi see, et ka meie sõbrad Lätis ja Leedus võimalikult pika sammuga oma riigikaitset arendaksid, sest see mõju on piiriülene.

Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Suur osa meie julgeolekust on seotud energeetikaga ja see paraku on seotud jällegi transpeipsiliste suhetega. Meie sõpradel Peipsi taga on praegu kehvad ajad käes, mis puudutab gaasi: hinnad langevad, kogused vähenevad, kunded kaovad, torud plahvatavad jne. Kas sa näed mingisugust lootust, perspektiivi, et sealpool hakkavad inimesed vähe mõistlikumat juttu rääkima ja et meie energeetilisel koostööl idanaabriga võib isegi olla mingisugune perspektiiv, või on seal gluho kak vsegda?

Meil ka praegu energeetiline koostöö Venemaaga täiesti toimib, kui me vaatame seda, kust tuleb näiteks kogu gaas, mida Eestis kasutatakse. Tahes või tahtmata see koostöö meil igal juhul toimib. Nagu ma olen palju kordi siin ja igal pool mujal rääkinud, Eesti suur huvi on see, et Venemaa ühineks Maailma Kaubandusorganisatsiooniga WTO, siis oleks selge, millised on reeglid, mille järgi majandatakse, ettearvamatut käitumist oleks vähem. See aitaks kindlasti kaasa erinevate majandusvaldkondade koostööle, sealhulgas energeetikas. Puhttehniliselt oleme me ju jätkuvalt vägagi seotud näiteks Venemaa elektrivõrkudega. Aga mitte ainult meil, vaid kogu Euroopa Liidul tuleb elektrikaubanduse puhul seoses Venemaaga väga selgeks teha, mis saab saastekvootidest, kuidas neid kulusid arvesse võetakse, et ei tekiks turuolukorda moonutavat situatsiooni, kui Euroopa turule peaks pääsema elekter, mis erinevalt Euroopa Liidu tootjate omast ei võta arvesse kõikvõimalikke keskkonnakulutusi. Iseenesest on ju loomulik, et geograafiliselt lähestikku asuvad riigid, suisa naabrid, teevad koostööd kõikides valdkondades, sealhulgas kõikides majandusvaldkondades, ka energeetikas. Aga selle eeldus on kindlasti see, et tingimused peavad olema võrreldavad, et ei tekiks mingeid turumoonutusi, et ei tekiks lihtsalt ebaõiglust, kui me räägime selle nurga alt. Meie energiajulgeoleku seisukohalt on kindlasti nii, et mida rohkem meil on eri lähteriikide allikaid, seda parem.

Palun, kolleeg Robert Antropov!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Küsimusele paneksin pealkirjaks "Passipoliitika". Teatavasti sõltub riigi julgeolek ka sellest, millise riigi kodanikke ja kui palju ühes või teises riigis elab. Praegu ei ole võib-olla probleem lojaalsuses riigile või kodakondsuses, vaid probleem on puhtpragmaatiline, sest pass on ka reisidokument. Sõites ringi Ida-Virumaal, Narvas, sain ma aru, et olukord muutub täiesti absurdseks. Ka Eesti passi omanikud hakkavad vahetama Eesti passi Vene passi vastu, sest meil ei ole Venemaaga päris normaalsed viisasuhted. Kas siin on midagi kaugemas perspektiivis ette näha, kuidas seda viisaküsimust Venemaaga lahendada?

Te ise oma küsimuses tõite väga selgelt esile selle, et passi kaane värvi ja lojaalsuse või mille iganes, näiteks kodumaa-armastuse vahele ei ole võimalik võrdusmärki panna. Kui passivahetuse ainuke kriteerium on lihtsalt see, kuhu saab lihtsamalt reisida, siis mis me nendest muudest põhimõtetest või väärtustest üldse räägime. Sinna mina võrdusmärki küll panna ei saa. Muidugi oleks tore, kui enamik Eestis alaliselt elavaid inimesi oleks Eesti riigi kodanikud, aga oluline on, et nad ei oleks saanud kodanikuks lihtsalt mingi kampaania või juhuse korras, vaid et nad on seda tahtnud ja nad tõepoolest peavad ka lugu sellest riigist, mille kodanikud nad on. Aga mis puudutab viisapoliitikat Venemaaga, siis, nagu te ilmselt teate, on käimas Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline viisadialoog. Venemaa on väga selgelt sõnastanud, et nemad sooviksid võimalikult ruttu saada Euroopa Liiduga viisavabadust. Euroopa Liidu poolt vaadates see päris nii lihtne ei ole. Keegi küll ei vaidle vastu, et  kaugem eesmärk ja lõppeesmärk, kui kõik tingimused on täidetud, võiks viisavabadus ju olla, aga enne seda on terve hulk asju, mis peab korda saama, alates tagasivõtulepete täitmisest, mis on Euroopa Liidu ja Venemaa vahel sõlmitud, sellest, et kõik reisidokumendid peavad olema usaldusväärsed, vastama kõikidele tehnilistele nõuetele, ning lõpetades selle poliitilise loogikaga, et kui Euroopa Liidul on terve hulk partnereid, isegi kandidaatriike, kellega ei ole viisavabadust, siis poliitiline loogika ütleb ikkagi, et enne kui sa lähed kolmandate riikidega selliseid leppeid tegema, peaksid sa kõigepealt oma lähemate partnerite ja seda enam kandidaatriikidega juba nii kaugele jõudnud olema. Ka see on üks teema, mida peab silmas pidama. Aga iseenesest on viisarežiimi korral viisade andmine lõpuks ikka iga riigi valik. Teile ei ole ilmselt teadmata, et Eesti näiteks juba eelmisest aastast väljastab ka Vene kodanikele suurema osa viisadest pikaajaliste ja mitmekordsetena ehk viisad kehtivad isegi kuni viis aastat, mis tähendab, et ei ole mingit erilist vaeva, kui Eestisse tuleb tulla ka viisaga. Tegelikult ei keela ka Venemaal keegi käituda samamoodi Eesti ja teiste Euroopa Liidu kodanike suhtes, anda välja võimalikult palju mitmekordseid pikaajalisi viisasid. Seda praktikat kahjuks väga rakendatud ei ole. Nii et tegelikult selle n-ö viisarežiimi sees on küll ja veel manööverdamisruumi, kuidas saaks teha inimeste liikumise lihtsamaks, kui oleks siiras soov seda teha. Eesti poolt me oleme seda teinud. Kui ma vaatasin eelmise aasta viisade väljastamise statistikat, siis nägin, et juba kõvasti üle poole kõikidest viisadest, mille meie näiteks Vene kodanikele väljastasime, olid mitmekordsed pikaajalised viisad, seetõttu on ka viisataotluste arv Eesti esindustes oluliselt vähenenud. Inimestel ei ole põhjust esindusse tulla, sest neil on juba pikaajalise kestusega viisad käes. Nii et võiks olla tõesti see tore eesmärk, et inimesed saavad võimalikult vabalt liikuda, aga väga konkreetselt Euroopa Liidu ja Venemaa viisadialoogi vaadates peab ütlema, et seal on teemad, mis tuleb enne korda saada, nii poliitilised kui ka tehnilised.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Hea minister! Kahtlemata on juba ehitatav gaasijuhe Nord Stream Eestile tulevikus suur julgeolekuprobleem, seda just eriti keskkonna seisukohalt. Eelmisel nädalal küsisin ma minister Tamkivilt, kuidas nemad suhtuvad teie mainitud märtsis saadud Nord Streami küsimusse. Ta vastas, et tema ja valitsus on sellisel seisukohal, et me peaksime igati koostööd tegema, mis puudutab monitooringut ja keskkonnaalast koostööd. Milline on teie seisukoht? Kunagi olite te Nord Streami poolt, siis koos valitsusega olite Nord Streamiga koostöö vastu. Kuidas täna on?

Kõigepealt, Nord Streami poolt ei ole mina kunagi olnud. Küsimus on olnud muudes asjades, aga Nord Streami poolt sellisel kujul ei ole ma kunagi olnud. Minu seisukoht on olnud ikkagi see, et kui sellist tõsist ehitist teha, siis peaks kõiki aspekte kaaluma. Nagu ma ka enne nimetasin, siiamaani ja ka tol ajal oli seesama maismaavariant ju kaalumata. See ongi üks kõige põhilisemaid vigu ja probleeme kogu selle loo juures. Mis puudutab konkreetset taotlust, siis, jah, Välisministeeriumile see taotlus esitati. Ma ootaksin ära, mida keskkonnaspetsialistid arvavad. Minu meelest ei ole see taotlus suurt midagi poliitiline, küsimuse all on ikkagi see, millisel moel ja kuidas teha keskkonnaseiret nii, et me kõik usuksime, et need andmed, mida me saame, on adekvaatsed. Fakt on see, et kui sellist suurt ehitist mere põhja rajatakse, siis mingisugused mõjud on. Nüüd on küsimus, kuidas oleks ikkagi kõige ausam ja mõistlikum saada adekvaatset infot, mis need mõjud on ja ega seal midagi ohtlikku ei ole. Terve mõistus ütleb, et loomulikult tuleb neid asju monitoorida, et midagi paha ei juhtuks. Praegu on küsimus pigem selles, kas Nord Streami pakutu on kõige parem lahendus või tuleks äkki midagi natuke teistmoodi teha. Laseme praegu meie ekspertidel töötada ja öelda, kas see lahendus, mida Nord Stream pakub, tehniliselt tagab selle tulemuse, mida meil tegelikult vaja on. See on kogu asja uba selle konkreetse taotluse puhul.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra välisminister, ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Ma palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Vastavalt rahuaja riigikaitse seaduse § 5 lõike 2 punktile 1 on Vabariigi Valitsus esitanud Riigikogule heakskiitmiseks julgeolekupoliitika alused. Rahuaja riigikaitse seaduse § 26 lõike 2 kohaselt kiidab Riigikogu julgeolekupoliitika alused heaks oma otsusega.
Julgeolekupoliitika alused määravad Eesti huve ning rahvusvahelise ja riigisisese julgeolekukeskkonna riske arvesse võttes kindlaks julgeolekupoliitika eesmärgid, põhimõtted ja tegevussuunad. Tahan tänada välisministrit väga põhjaliku esitluse ja vastuste eest, mis andsid dokumendist väga hea ülevaate.
Julgeolekupoliitika aluste viimasest uuendamisest 2004. aastal on möödunud kuus aastat. Julgeolekukeskkond on muutunud, julgeoleku tagamise võimaluste mõtestamine on uuenenud. Menetletava eelnõu lähenemine, avar julgeolekukäsitlus, annab siin uue lähenemisviisi. Liikmesuse kaudu NATO-s ja Euroopa Liidus on Eesti ja liitlaste julgeolekukäsitlus jagamatu. Uueks väljakutseks võib kujuneda avara julgeolekukäsitluse jagamatus ehk näiteks elutähtsate teenuste või ühiskonna toimepidevuse rahvusvaheline mõõde, näiteks seesama tuhakriis. Tahan veel alla joonida, et tõhusal sidususel kodanikuühiskonnaga ning teadlikul kodanikuaktiivsusel on julgeoleku ja turvatunde edendamisel üha olulisem roll.
Meie menetluses oleva julgeolekupoliitika aluste seekordse redaktsiooni üks tugevamatest külgedest on tihe ja tõhus koostöö eelnõu algatajate ning Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni vahel, mis sai alguse juba selle aasta jaanuaris, kui 18. jaanuaril toimus esimene ühisistung. Teemat on veel käsitletud mõlemas komisjonis eraldi, näiteks riigikaitsekomisjonis 26. jaanuari ja 23. veebruari istungitel. 8. märtsil, kui rahuaja riigikaitse seaduse § 26 lõike 3 kohaselt välis- ja kaitseminister kuulasid riigikaitse- ja väliskomisjoni seisukohti selle dokumendi kohta, oli hinnang konsensuslikult positiivne. Seda paljuski põhjusel, et algataja oli arvestanud komisjonide eelnevalt esitatud kümneid täiendus- ja parandusettepanekuid. Kui midagi märkusena välja tuua, siis võib-olla tulenevalt avara julgeolekupoliitika käsitluse suunast võiks tulevikus välis- ja kaitseministri kõrval näha ka siseministri suuremat ja aktiivsemat rolli. See kuulub rahuaja riigikaitse seaduse muutmise ideede hulka.
Enne esimesele lugemisele esitamist arutas riigikaitsekomisjon otsuse eelnõu ühisistungil väliskomisjoniga s.a 8. aprillil. Sellel istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena välisminister Urmas Paet, kaitseminister Jaak Aaviksoo, julgeolekupoliitika alused välja töötanud töögrupi juht Lauri Lindström ning teised Välis- ja Kaitseministeeriumi ametnikud. Riigikaitsekomisjon otsustas s.a 8. aprilli istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta Riigikogu otsuse eelnõu 718 esimeseks lugemiseks Riigikogu 12. töönädala päevakorda teisipäeval, 20. aprillil, ettekandjaks määrati välisminister Urmas Paet, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt kümme tööpäeva, s.a 4. mai kell 18. Tänan!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 4. mai kell 18.
Otsuse eelnõu 718 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Viimastel kuudel kõlanud mure prokuratuuri liigse sõltuvuse pärast täitevvõimust kinnitab vajadust jätkata sisulist diskussiooni prokuratuuri sõltumatuse ja järelevalve teemal. Seda nii Riigikogus seadusandja tasemel kui ka laiema avalikkuse osavõtul.
Küsimus prokuratuuri sõltumatusest ja tema tegevuse järelevalvest on olnud päevakorral juba pikemat aega, alates sellest, kui ta 1993. aastal justiitsministri haldusalasse üle viidi. Vahepeal on ette tulnud skandaalse maiguga juhtumeid, mis on näidanud, et senisel viisil, täitevvõimu alluvuses, ei ole võimalik tagada prokuratuuri sõltumatust. Nii on üks varasem riigiprokurör süüdistanud omaaegset justiitsministrit konkreetse kriminaalasja lõpetamiseks surve avaldamises, samuti on üldteada ühe justiitsministri antud suunis keelata prokuröril edasikaebuse esitamine ühe kohtuotsuse peale omal ajal palju kõmu tekitanud kriminaalasjas. Sellest ei ole tekkinud mingisugust skandaali ega mingisugust järeldust sellest tehtud ei ole. Prokuratuur võttis justiitsministri suunise, millel puudus vähimgi õiguslik alus, vaikides täitmiseks.
Eeltoodud ja ka paljud teised faktid näitavad selgelt, et just nimelt täitevvõimul on kalduvus konkreetsetesse asjadesse sekkuda, rohkem või vähem varjatult rikkuda prokuratuuri sõltumatust. See aga kahjustab kriminaalmenetluse aususe, erapooletuse ja objektiivsuse põhimõtteid ning vähendab õiguskaitseorganite usaldusväärsust avalikkuse silmis.
Prokuratuuri sõltumatust ja järelevalvet ning nende omavahelisi seoseid on ohtlik alahinnata. Prokuratuur ei ole tavaline ametiasutus, vaid riigi sunniorgan, kelle tegevus puudutab otseselt kodanike põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Tegemist on asutuste ja ametnikega, kellel on voli tunnistada inimesi kahtlustatavaks või süüdistatavaks, kelle taotlusel võib inimese eeluurimise ajal pikaks ajaks vahi alla võtta, tema liikumisvabadust piirata jne. Kriminaalasja eeluurimise juhtimise kaudu on prokuratuuril õigus käsutada riiklikku sunniaparaati ja korraldada inimeste jälitamist. Prokuratuuri jõupositsiooni suhtes on kodanik aga alati nõrgem pool. Seetõttu vajab nõrgema poole kaitse järelevalvet selle üle, kuidas prokuratuur oma õigusi kasutab.
Justiitsminister Rein Lang on Riigikogus esinedes olnud sunnitud korduvalt möönma, et järelevalve prokuratuuri tegevuse üle peab olema senisest tõhusam, kuid lubadustele vaatamata ei ole ta valitsuse algatusega siiski välja tulnud. Põhjused on teatud mõttes võib-olla aimatavad, kui vaadata kas või ministri enda käitumist.
Just seetõttu, et probleem saaks mõistliku ja tasakaalustatud lahenduse ning et edaspidi oleks välistatud ametkondlik diktaat prokuratuuri ja prokuröride tegevuse suhtes, on Rahvaliidu fraktsioon võtnud initsiatiivi.
Järelevalvekomisjon kaitsepolitsei ja teiste jälitusasutuste tegevuse üle tegutseb Riigikogus juba pikemat aega ning keegi pole kurtnud, et see sekkuks kaitsepolitsei igapäevatöösse. Millest siis hirm, et prokuratuuri puhul võiks see osutuda segavaks faktoriks? Vastupidi, just laiapõhjaline järelevalvekomisjon aitab välistada justiitsministri ja teiste täitevvõimu esindajate survet ning tagada prokuratuuri sõltumatust. Riigikogu-poolne järelevalve välistab justiitsministri ja täitevvõimu filtreeriva toime ning ebasoovitavad mõjud. Järelevalve, mida teostab kollegiaalne komisjon, on avalik ning välistab täielikult võimaluse sekkuda konkreetsetesse kriminaalasjadesse. Just nimelt praegune segane ametkondlik juhtimine ilma järelevalveta kõrgemal tasemel on loonud soovimatutele kõrvalmõjudele soodsa pinnase. Järelevalve võimaldab rahvaesindajatel saada vahetult otsest informatsiooni ning analüüsida prokuratuuri kui kriminaalmenetlust juhtiva asutuse tegevust inimeste põhiseaduslikest õigustest kinnipidamisel. Ühtlasi annab see võimaluse selgitada kriminaalmenetluse venimise põhjusi ning rakendada vajalikke seadusandlikke meetmeid. Riigikogu-poolne järelevalve tagab prokuratuurile suurema sõltumatuse ning võimaluse seista vastu ametkondlikele mõjudele, samal ajal suurendades avalikkuse usaldust tema tegevuse vastu. Prokuratuur saab senisest parema väljundi oma probleemide tõstatamiseks Riigikogu kui seadusandja ees.
Ilmselt kõik, kes vastustavad järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle, tahavad jätkata senises vaimus läbipaistmatut asjaajamist täitevvõimust sõltumatuna, olgugi et see vähendab usku õiguskaitseorganitesse, sealhulgas usaldust nii prokuratuuri kui ka justiitsministri vastu. Avalikkusel on õigustatud ootus, et kriminaalmenetluses oleks välistatud kodanike põhiseaduslike õiguste rikkumine ja et kohtueelne kriminaalmenetlus viidaks läbi mõistliku aja jooksul, ausalt ja erapooletult. Selline erapooletu järelevalve on võimalik ainult Riigikogu kaudu. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun küsimusi! Kolleeg Väino Linde.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõsi ta on, et prokuratuuril ei ole praegu Riigikogus n-ö oma kodukomisjoni, aga vaadates nüüd otsa sellele eelnõule ja nendele sätetele, mis te siia olete toonud, siis ei saa sugugi nõustuda sellega, et selle eelnõu jõustumise korral läheks olukord paremaks. Mulle tundub, et see annaks komisjonile võimaluse sekkuda prokuratuuri igapäevategevusse ja ka kriminaalasjade menetlemisse. See võib muuta prokuratuuri väga tõsiselt kas või poliitikute ripatsiks, kui niimoodi võib öelda. Millest siiski selle eelnõu algatamine on ajendatud? Ega ometi sellest, et mõned seni veel ikkagi sinu erakonna liikmed on prokuratuuri teravdatud tähelepanu all olnud?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et minu erakonna liikmed on olnud suure tähelepanu all samamoodi nagu sinu erakonna liikmed. Ma arvan, et see huvi peaks olema mõlemapoolne, et ühel hetkel oleks eelkõige võimalik tagada inimeste põhiseaduslikud õigused. See on meie eelnõu üks kõige kandvamaid mõtteid, mille pärast oleme selle eelnõu esitanud ka Riigikogu menetlusse. Juhin tähelepanu, et prokuratuur sai 2004. aastal jälitustegevuse suhtes väga suured volitused. Praegu on Riigikogus olemas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, aga meil ei ole selle komisjoni kaudu võimalik kontrollida võimalikku jälitustegevust ja selle vastavust inimeste põhiseaduslikele õigustele. Loomulikult on suur hirm, mis puudutab selle komisjoni sekkumist konkreetsetesse kriminaalasjadesse. Tahan siinkohal rõhutada ja rahustada lugupeetud Riigikogu liikmeid, et komisjon on kollegiaalne organ ja kui keegi komisjonist soovib sekkuda konkreetsete kriminaalasjade menetlemisse, siis ma arvan, et teised komisjoni liikmed kiiresti reageerivad ja välistavad sellise sekkumise. Väga kindel ja selge veendumus on see, et komisjonil ei ole võimalik sekkuda ei süüküsimustesse, tõendite hindamisse ega karistuse määramisse. Eelkõige tuleb silmas pidada just seda, mis puudutab jälitustegevust. Viimase nelja aasta jooksul on jälitustegevuse maht väga tõsiselt suurenenud. Kui 2005. aastal anti jälitustegevuslubasid välja 519 korral, siis 2008. aastal juba 916 korral. Teisest küljest võib küsimärgi alla seada ka selle, milline on nende taotluste sisuline kontroll, kui kohus on tegelikult 98–99% jälitustegevuslubade taotlustest rahuldanud. Ma arvan, et siin on päris palju küsimusi, mis kindlasti vajavad väga põhjalikku analüüsi ja järelevalvet.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Avalikkusele on teada, kui palju praaki on teinud prokuratuuri kõrval esimese astme kohtud, mistõttu on rahva hulgas käibel fraas, et kohtud on kallutatud. Sellist olukorda soosib põhiseaduse säte, et kohtunikud määratakse eluks ajaks, mistõttu väheneb nende vastutustunne. Kas peaks ehk muutma ka põhiseaduse seda sätet ning määrama esimese ja teise astme kohtunikud ametisse teatavaks tähtajaks nagu terve hulk teisi kõrgeid riigiametnikke?

Aitäh! Loomulikult on see, mis kohtunike ümber kas või viimasel ajal on toimunud, see, mis puudutab teatud kohtunike süüdimõistmist kuritegudes, äärmiselt muret tekitav. Kindlasti vajab kohtusüsteem mingisugust enesekontrollimehhanismi, et edaspidi selliseid asju välistada. Juhin tähelepanu sellele, et kohtu puhul on tegemist kolmanda võimuga. Kui poliitikute tegevus on äärmiselt läbipaistev, siis tegelikult peaks olema ka kohtunike tegevus läbipaistev. Loomulikult väärib eraldi märkimist see, kas kohtunikud oma tegutsemises on ikka sõltumatud ja kas sõltumatus on nende puhul tagatud. Ma arvan, et siin on küsimusi, millega tasub tegelda.

Palun, kolleeg Robert Antropov!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Oletame, et oleks vaja järelevalvet prokuratuuri üle, kuid ma ei kujuta ette, kuidas te teete seda teie pakutud viisil. Kuidas see praktiliselt välja näeks? Teatavasti on kriminaalmenetluse ahelas praegu politsei, prokuratuur, kohtunik. Selles ahelas teostatakse nii järelevalvet kui ka lubade väljastamist kas jälitustegevuseks või sunnimeetmete rakendamiseks. Nüüd toome me sisse mingi mõistatusliku Riigikogu erikomisjoni koos erikomisjoni uurijatega, kes hakkavad prokuröre välja kutsuma, selleks et anda kooskõlastus ühele või teisele jälitustoimingule või kellegi vahistamisele. Ma ei pea seda normaalseks ega üldse reaalsekski. Kuidas see erikomisjoni järelevalve prokuratuuri üle praktiliselt välja hakkab nägema?

Aitäh! Riigikogus on olemas erikomisjon, kes peab järelevalvet julgeolekuasutuste üle. Tegemist oleks analoogse komisjoniga. Loomulikult, ei saa eeldada, et komisjon hakkab sekkuma konkreetsetesse kriminaalasjadesse, aga on võimalik teha üldist järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle. See, et seaduseelnõu on täna siia teie ette jõudnud, on teatud mõttes loogiline jätk sellele debatile, mida ma olen isiklikult juba mitmeid aastaid pidanud justiitsminister Rein Langiga. Rein Lang on korduvalt siinsamas Riigikogu saalis tunnistanud, et järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle oleks vaja tõhustada. Sellisel kujul on see eelnõu siia toodud. See komisjon on analoogne julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoniga.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tunnistan ausalt, et mul puudub teadmine, et pakutud lahendus oleks kõige parem, aga ma möönan, et probleem on ilmselt olemas. Targemad mehed on nõu andnud ja on rääkinud riikidest, kus teatud laadi otsuseid teevad prokurörid koos, mingi kindel arv prokuröre peab langetama otsuse, mitte üks prokurör üksinda. Kas seda varianti ei võiks arutada?

Aitäh! Me oleme selle seaduseelnõu täna esitanud Riigikogule ja see seaduseelnõu läbib esimest lugemist. Parlamentaarses riigis oleks igati normaalne ja mõistlik, kui seaduseelnõusid menetletaks selliselt, et kõikidel Riigikogu liikmetel oleks võimalik esitada parandusettepanekuid seaduseelnõu kohta. Ma loodan, et see seaduseelnõu jääb menetlusse ja on võimalik teha täiendavaid ettepanekuid, on võimalik edasi arendada seda debatti, mis siin Riigikogu saalis on väga pikalt kestnud, ning lõpuks saame me väga hea seaduse, mille abil saame sisuliselt tegelda järelevalvega prokuratuuri tegevuse üle.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli!
Head kolleegid! Palun tähelepanu! Riigikogu juhatusele on saabunud Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Meil tuleb see ettepanek läbi hääletada.
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Head kolleegid! Kuna poolt peaks olema kaks korda rohkem Riigikogu liikmeid kui vastu, siis ei leidnud ettepanek toetust.
Jätkame. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Jaanus Rahumäe!

Lugupeetud eesistuja! Õiguskomisjon arutas teisipäeval, 6. aprillil eelnõu 683, kus pakutakse paremaid kontrollivõimalusi prokuratuuri tegevuse üle. Komisjoni istungile olid lisaks komisjoni liikmetele kutsutud justiitsminister Rein Lang, tema nõunik Madis Timpson ja Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Heili Sepp.
Eelnõu ise, nagu te teate, on väga lühike, koosneb ühest paragrahvist ja neljast punktist. Aga sellele vaatamata menetlesid komisjoni liikmed seda küsimust üsnagi elavalt ja argumenteeritult. Tuleb etteruttavalt tunnistada, et kõik komisjoni liikmed tunnistasid konsensusega, et päris kindlasti oleks mõistlik ja tarvilik prokuratuuri tegevuse osas mingisugune parlamentaarne väljund, aga tuleb tunnistada sedagi, et komisjoni liikmed (ka konsensusega) tunnistasid, et sellisel kujul, nagu eelnõu on esitatud, ei ole selle rakendamine võimalik sellise riigikorraldusega riigis, nagu on Eesti Vabariik.
Rein Lang, minister, kes osales seaduseelnõu arutamisel valitsuse esindajana, pidas õigeks, et peaprokurör annaks kord aastas põhiseaduskomisjonile ülevaate prokuratuurile pandud ülesannete täitmisest laiemalt, mitte ülevaate konkreetsetest kriminaalasjadest, nagu eelnõu ette näeb. Ta leidis, et nii saaks prokuratuur garantii ja leiaks ka parlamentaarset kaitset täitevvõimu ebakohase sekkumise eest. Ain Seppik leidis, et sellist komisjoni, nagu pakub eelnõu, ta päris hästi ette ei kujuta, aga ta tunnistas probleemi olemasolu ja pooldas selle teema edasiarutamist. Igor Gräzin tunnistas samuti, et probleem kui selline on olemas, idee on õige, kuid Riigikogul võib eelnõu seadusena vastuvõtmise korral tekkida ahvatlus sekkuda konkreetsetesse, menetluses olevatesse kriminaalasjadesse. Ta oli seisukohal, et kui Justiitsministeerium esitab eelnõu, mille sisu on üldiselt sama, kuid milles võetakse Riigikogu komisjonilt võimalus sekkuda konkreetselt menetletavasse kriminaalasja, siis ei toeta ta Rahvaliidu esitatud eelnõu. Justiitsministeeriumi asekantsler Heili Sepp kinnitas Justiitsministeeriumi nimel, et Justiitsministeeriumil on valminud prokuratuuriseaduse muutmise eelnõu, mille nad loodavad esitada sellel kevadel ja mis peaks täpsustama prokuratuuri parlamentaarset kontrolli ja võimalusi selleks.
Enda nimel tahan kinnitada, et ka prokuratuuril on huvi sellise parlamentaarse järelevalve väljundi loomiseks.
Eelnevaga seoses otsustas komisjon suunata eelnõu 683 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele teisipäeval, 20. aprillil 2010. aastal ettepanekuga esimest lugemist mitte lõpetada ja komisjoni ettekandjaks määrata Jaanus Rahumägi. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua esimees! Austatud ettekandja! Kas komisjon arutas, millise korraldusega riigis oleks võimalik Rahvaliidu unistust prokuratuuriseaduse sellisest muutmisest realiseerida?

Me küll konkreetseid riike ei nimetanud, aga see riik peaks olema selline, kus seadusandjal on võimalik sekkuda kohtueelsesse menetlusse ja sellistesse protsessidesse enne kohtuotsust. Eesti ei ole selline riik.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti ei ole võimalik, et järelevalveorgan hakkaks konkreetsetesse kohtuasjadesse sekkuma. Seda ei kajasta ka see eelnõu ja eelnõu ei ole kindlasti sellisele mõttele suunatud. Sa märkisid väga ilusasti, et tegelikult komisjon oma aruteludes tunnistas, et mingisugust järelevalveorganit oleks vaja, ja et ka prokuratuuri esindajad ise on väitnud, et mingi järelevalveorgan oleks mõistlik. Kindlasti te komisjonis arutasite, kuidas seda oleks võimalik teha, sest ma sain aru, et seda eelnõu te kohe mitte kuidagi ei taha toetada. Oleks hea, kui te natukene kirjeldaksite seda, kuidas ikkagi seda parlamentaarset kontrolli oleks võimalik teha ja mismoodi see välja peaks nägema.

Tänan! Kõigepealt tahan öelda, lugupeetud küsija, et kui te viitsiksite läbi lugeda kogu selle eelnõu koos seletuskirjaga, siis, uskuge mind, te ise ka ei toetaks seda. Kuidas näiteks võiks teie vaimusilmas välja näha punkti 4 rakendamine: "Seaduserikkumise avastamise korral (Komisjon avastab seaduserikkumise – milliste meetoditega või kuidas? – J. R.) on komisjonil õigus prokuratuurilt nõuda seaduserikkumise lõpetamist." Mida siis peaks tegema kohus või kas Riigikogu liikmed, poliitikud, seavad ennast kohtu rolli? Teate, ma arvan, et sellel teemal ei ole isegi mõtet rääkida. Mis selle asja sisulist poolt puudutab, siis tegelikult on see huvi tõepoolest vastastikune. Prokuratuuril on täpselt samasugune huvi teinekord nende probleemidega seoses, mis nii või teisiti paljudes menetlustes tekivad, ka seaduse mõttes, üldise kohtupraktika mõttes, kohtueelse menetluse mõttes. Riigikogule on üldise seadusloome ja praktika kujundamise mõttes see väga kasulik informatsioon, mis ta saab otseallikatest. Komisjon, ma ütlen veel kord, konsensuslikult arvas, et selline komisjon peaks olema. Me arvasime, et see ei peaks olema mingi erikomisjon, pigem piisaks, kui selle teemaga tegeleks põhiseaduskomisjon, kes võib inimesi välja kutsuda, aga vähemalt üks kord aastas oleks kohustus ära kuulata peaprokurör. Samal ajal peab olema prokuratuuril endal võimalus paluda kohtumist põhiseaduskomisjonis. Aga, nagu ma ütlesin, see on debati küsimus, millises komisjonis see peaks toimuma. Täiesti selge on, et mida rohkem on riigis parlamentaarset kontrolli täitevametite tegevuse üle, seda tugevam on riik. Selles osas ei ole mitte kellelgi komisjoni liikmetest olnud erinevat arusaama.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas teie julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimehena peate mõistlikuks, et jälitustegevuse maht on viimase nelja aasta jooksul sisuliselt kahekordistunud? Kui 2005. aastal taotleti jälituslubasid 519 korral, siis 2008. aastal juba 916 korral. On rõhutatud, et kohtuvõim peab prokuratuuri tegevuse üle järelevalvet, aga näiteks kohus on sisuliselt 98–99% taotlustest rahuldanud. Kas kontroll jälitustegevuse üle praegu Eesti riigis on teie arvates piisav?

Hakkan tagant peale. Parlamentaarset kontrolli, kontrolli täitevameti üle ei ole mitte kunagi piisavalt. Küsimus on tasakaalus, selle tasakaalu leidmises, et ta ei hakkaks mingisugusel hetkel takistama ja samal ajal ei annaks teenistustele või ametitele vabu käsi, et nad saaksid hakata ise looma vaenlasi, neid otsima ja leidma, vaid et nad püsiksid ikkagi parlamentaarse protsessi raames ega kalduks liialdustesse. Mis puudutab kriminaalasjade arvu ja väljaantud jälitustegevuslube, seda, kui palju neid on, siis ega erikomisjon ei oska hinnata seda proportsiooni ja arvu. Minu teada on see arv kriminaalasjades alla ühe protsendi, kui antakse kohtumäärusi, et oleks võimalik teha vastavaid toiminguid. Kas seda on palju või vähe? Arvuliselt võib-olla palju, protsendi mõttes võib-olla vähe. See ei ole erikomisjoni hinnata ja ma arvan, et see ei ole üleüldse Riigikogu hinnata. Tegelikult ei otsusta ju mitte Riigikogu, mitte prokuratuur, mitte ka mingi teenistus, vaid lõppfaasis otsustab ikkagi kohus, kas on piisavalt alust anda luba eritoimingute või jälitustegevuse jaoks või mitte. Kui kohus peab seda õigustatuks, siis on vaja arutada, kas on selles suhtes toime pandud rikkumisi, kas see on aidanud Eestis kuritegevuse lämmatamisele kaasa või mitte. Minu teada on antud lubadest vähemalt 60% seotud narkokuritegevusega. Tegelikult on põhiline mass nendest lubadest suunatud täiesti selgelt n-ö kriminaalidele. Kui me räägime muudest kuritegudest, korruptsioonist, siis see on väga väike protsent, kui me selle asja sellele taandame. Komisjon ja ka mina isiklikult ei ole nendes asjades hindaja, selleks on kohtupraktika.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te rõhutasite oma ettekandes, et mida rohkem on parlamentaarset kontrolli, seda parem on olukord. Ka justiitsminister on mitmetele arupärimistele vastates ja andes Riigikogu ees ülevaadet oma tegevusest möönnud, et vajadus niisuguse parlamentaarse kontrolli järele, mida Rahvaliit oma eelnõus on taotlenud, on olemas. Samas oli huvitav teada saada, et kui asi läks tegelikkuseks, siis avaldas justiitsminister ka teistsugust arvamust, et seda pole justkui enam vaja. Mis te arvate, kuidas on need arengud niimoodi toimunud, et algselt oli vaja sellist parlamentaarset kontrolli, nüüd enam ei ole vaja, või mis sinna vahele siis on jäänud, mida me ei tea?

Midagi minu öeldust jäi teil ilmselt kahe silma vahele. Ma ütlesin, et komisjon on otsustanud, et seda on igal juhul vaja. Ma ei tea ja ma ei ole ka jälginud, mida justiitsminister ühel või teisel puhul on öelnud. Õiguskomisjon pidas täiesti selgelt, konsensusega, vajalikuks täiendava instrumendi loomist kontrolli jaoks prokuratuuri üle. Aga see ei saa olla sellisel moel, nagu on esitatud seaduseelnõus, kuna see seaduseelnõu annab poliitikutele (võib-olla järgmises Riigikogu koosseisus ei ole üldse neid poliitikuid, kes rikkumisi korda saadavad, on teised poliitikud) võimaluse sekkuda reaalselt prokuratuuri tegevusse, avaldada talle survet ja sundida teda mitte täitma seda kohust, mis on talle seadusega pandud: tagada objektiivne uurimine enne kohut. Seetõttu ei näe ma tegelikult mingeid takistusi, miks parlamendis ei menetletaks kiiresti eelnõu, kui Justiitsministeerium ja valitsus sellega välja tulevad, mis tagaks tegelikult õiguskindluse, mis tagaks riigisüsteemi toimimise ja õigusemõistmise sellisel moel, nagu see on Lääne tsiviliseeritud maailmas paika pandud, kus igaühel on oma funktsioon. Me ei tõuka tagasi mitte ideed, aga me tõukame tagasi selle seaduse sõnastuse sellisel moel ja selle ideoloogia, mis annab poliitikutele võimaluse sekkuda kriminaalasjadesse.

Palun, kolleeg Jaan Kundla, teine küsimus!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Mitmed inimesed on siin tunnistanud, et probleem on olemas, nii prokuratuuri kui ka kohtute osas, mistõttu rahval on jäänud mulje, et nad mõlemad on teataval määral kallutatud. Küsin teie arvamust selle kohta, kas ei peaks põhiseadust selle koha pealt muutma, et ka kohtunikud ei oleks ametisse määratud eluaegsena, vaid mingiks tähtajaks, nii nagu on ametisse määratud teised kõrged riigiametnikud. Olgu see tähtaeg siis seitse või kümme aastat või midagi muud, aga see lahendaks natuke probleemi, suurendaks prokuratuuri ja kohtunike vastutustunnet.

Ma ei arva, et me peaksime iga kerge võbeluse pärast hakkama kohe põhiseadust muutma. Ma ei arva ka, et riigisüsteem ja kohtud oleksid kuidagipidi kallutatud. Tegelikult, see, mida me praegu läbi elame, on ju see, et meie kogu õigussüsteem, kohtusüsteem, on küllaltki mitmekesine kaleidoskoop. Seal leidub selliseid mitteläbipaistvaid killukesi, mida tuleks läbipaistvaks lihvida, aga me ei saa öelda, et kogu see pilt oleks vale või kuidagi kallutatud. Selles probleemis (kui seda saab üldse probleemiks nimetada, ma pigem nimetaksin seda riigikorra läbipaistvamaks muutmiseks) ei ole minu meelest põhiseaduslikku kokkupuudet. Loomulikult, meil on olnud probleeme kohtunikega, täpselt nii nagu kõikide teiste riigiametnikega on olnud probleeme. Nagu ma ütlesin, see on üsnagi kirev seltskond, mille põhjal ei maksa teha üldistusi kogu süsteemi kallutatuse või ebaõigluse kohta, aga parandamisruumi on.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine küsimus!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Ma kordan veel kord, et loomulikult ei ole ühes demokraatlikus õigusriigis mõeldav, et poliitikud hakkavad kohtuprotsessidesse, konkreetsetesse asjadesse sekkuma. See ei ole kindlasti ka selle eelnõu taotlus. Te siin tunnistasite ning ka diskussioonist ja komisjoni arutelust on välja tulnud, et tegelikult oleks mingisugust järelevalveorganit vaja, ehk meil on olemas poliitiline initsiatiiv. Ma usun, et ka algatajad on selgelt nõus selle asjaga paindlikult edasi minema ja kui siin on ebakohti, siis on võimalik seda kõike muuta. Et jõuda edasi ilma asjatu ajakulu ja bürokraatiata, oleks mõistlik esimene lugemine lõpetada ning teiseks lugemiseks eelnõu sisuliselt ümber teha, siis oleks poliitiline initsiatiiv õiges sängis ja me leiaksime probleemile lahenduse. See ei peaks ju jääma kauemaks ootama.

Ma ütlen nüüd oma isikliku seisukoha, sest seda komisjon ei arutanud. Minu isiklik seisukoht on, et see eelnõu oleks mõistlik tagasi võtta või välja hääletada, sest ta kompromiteerib üldisi õigusest arusaamise põhimõtteid tervikuna. Nagu ma ütlesin, idee on õige, aga see, mida te siia kirjutanud olete, ei ole minu seisukohalt (omavahel öeldes, ka kõik teised on seda komisjonis öelnud) õigusriigile kohane eelnõu.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Kas komisjon esitab oma eelnõu?

Hea küsimus. Komisjon ei ole seda teemat arutanud. Ma võin siin ainult oma isikliku seisukoha öelda, kui see teid huvitab. Minu isiklik seisukoht on see, et kui Justiitsministeerium seda kiiremas korras ei tee, siis tuleb see eelnõu esitada, sest, nagu ma ütlesin, mida rohkem parlamentaarset järelevalvet, seda parem. Nagu ma ütlesin, see ei ole ainult ühesuunaline liiklus, et parlamendist prokuratuuri, see peab olema võimalik ka teistpidi, prokuratuurist parlamenti. See on üldise arengu mõttes väga kasulik.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Korduvalt on sõnavõttudes juhitud tähelepanu sellele, et kohtu eest ei tohi keegi hakata tema tööd tegema. Aga paraku on meile lähiminevikust teada faktid, et näiteks ühe ametniku kohta on eri aegadel välja antud 55 jälitusluba ja ühte ärimeest jälitati kaks aastat peaaegu pidevalt. Kui kohtuprotsessi raames ei ole võimalik jälitustoimikutega tutvuda, sest need on kaitsjate poolt kaetud riigisaladusega, siis mis on see organ Eesti riigis, kus peetakse jälitustegevuse üle järelevalvet?

Jälitustegevuse üle peab järelevalvet prokuratuur, täpselt samamoodi ka kohus. Jälitustegevuse üle peab oma pädevuse ja võimekuse piires järelevalvet Riigikogu erikomisjon. Samal ajal peab Riigikogu erikomisjon kindlustama, et komisjoni liikmed ei sekkuks oma volitusi kuritarvitades käimasolevatesse kriminaalmenetlustesse. Veel kord: algatus prokuratuuriseaduse muutmiseks on tervitatav, parlamentarismile, järelevalvele, õiguskorrale, kõigele sellele, millele te viitasite, mis puudutab ebaproportsionaalselt pikka jälitustegevust või jõu kasutamist, mis iganes, tuleb see ainult kasuks, et ära hoida selliseid juhtumeid, kui neid on olnud või kunagi peaks tulema. Aga sellisel kujul, nagu see eelnõu on esitatud, ei ole võimalik seda õigusriigis menetleda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Jaanus Rahumägi! Head kolleegid! Kuna istungi aeg on läbi, siis jätkame läbirääkimistega homme. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.00.