Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 32 rahvasaadikut, puudub 69. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Esimene küsimus on kolleeg Jaan Kundlalt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Hiljuti avalikustati riigifirmade juhtide ja ministrite möödunud aasta palganumbrid. Pean täiesti ebanormaalseks olukorda, kus riigifirmade juhid teenisid mullu oluliselt rohkem kui riigi president ja peaminister. Toon mõned näited. Eesti Energia juht teenis kaks korda rohkem kui president ja ligi kolm korda rohkem kui peaminister. Usun, et keegi siin saalis ei väida, et presidendil ja peaministril on vähem tööd ja väiksem vastutus kogu rahva heaolu ja riigi arengu eest kui ühel firmajuhil. Tulude suurendamiseks on kõige lihtsam tõsta elektri hinda. Või nimetame Eesti Raudtee juhi, kelle teenistus oli poolteist korda suurem kui presidendil ja kaks korda suurem kui peaministril. Riigi Kinnisvara AS-i juhil on peaaegu sama suur sissetulek kui presidendil ja märksa suurem kui peaministril. Paljudel juhtudel sissetulekud ...

Küsimus, palun!

Küsimus: kas selline olukord on normaalne?

Kui ma pean tegema raske valiku normaalse ja ebanormaalse vahel, siis teatud mööndustega ma siiski ütlen, et olukord on normaalne. Nagu teil närib hinge, et keegi teenib teist rohkem, nii närib ka minu hinge, et mõni teenib minust rohkem. Aga kui kainelt arutleda, siis pole mitte ühtegi riiki maailmas, kus parlamendiliikmed või peaminister või ka president teeniks rohkem, kui teenivad äriühingute juhid. Üldises kontekstis on selline palkade erinevus avalikus sektoris ja äriühingutes täiesti normaalne. Mitmed rahvusvahelised institutsioonid, näiteks OECD, on korduvalt ja küllalt resoluutses toonis avaldanud oma seisukoha ka riigile kuuluvate äriühingute juhtide palkade küsimuses. Nad on leidnud, et palgakorralduslikes küsimustes ei tohiks riigid põhimõtteliselt eristada riigis tegutsevaid äriühinguid omandivormi järgi. Ka Eestis tuleks seega kõiki äriühinguid selles mõttes võrdselt kohelda. Juhtkonna ehk siis juhatuse palgad määrab nõukogu ja täitevvõim sellesse iga juhi tasandil sekkuma ei peaks.

Palun esimene täpsustav küsimus, kolleeg Jaan Kundla!

Täpsustan oma küsimust. Ma ei võrrelnud palka Riigikogu liikmete palkadega ja mul ei ole ka kahju, kui keegi peaministrist rohkem palka saab. Asi on lihtsalt õigluses, sest palganumbrites peaks väljenduma ka töökoormus ja vastutus. Ma küsin: kas tõesti selliste firmade nagu Eesti Loots AS ja Riigi Kinnisvara AS juhid peavad saama rohkem palka kui peaminister? See peaks tähendama, et neil on suurem töökoormus ja vastutus kui peaministril. Samas on need rahvale peaaegu tundmatud firmad.

Mina ei arva, et palga suurus peab olema selgelt proportsionaalne vastutuse suurusega. Poliitikud, nagu te teate, lähtuvad oma tegevuses eelkõige oma maailmavaatest ja aadetest. Aga kui sa oled äriühingu juht, siis loomulikult oled sa aateline inimene, aga sa oled tööturul teistega võrdses konkurentsis. Iga inimene, kes tööturul oma tööjõudu müüb, üritab seda teha võimalikult hea hinna eest.
Te nimetasite enne Eesti Energia juhatuse esimehe kõrget palka. Ma meenutan teile Eesti Energia juhatuse eelmist esimeest Gunnar Okki. Nagu me mäletame, ka tema puhul räägiti, et tema palk on ebaproportsionaalselt suur. Võrreldes presidendi ja peaministri palgaga oli see tõesti märksa suurem. Kui te aga vaatate avalikust allikast ehk Okki praeguse töökoha koduleheküljelt tema praegust palka, siis te näete, et pärast seda, kui ta lahkus Eesti Energia juhatusest, on ta hakanud kaks korda rohkem teenima. Ma usun, et ma ei paljasta praegu delikaatseid isikuandmeid, sest te leiate selle info Põhjamaade Investeerimispanga koduleheküljelt: tema möödunud aasta palk oli 4,375 miljonit Eesti krooni. Sandor Liive palk on kaks korda väiksem. Äriühingu tegevuse eesmärk ei tohi kindlasti olla võimalikult vähe oma juhtkonnale palka maksta. Eesmärk peab olema oma kasumit maksimeerida. Monopoolsetes tingimustes tegutsevate ettevõtete eesmärk on kindlasti ka kõige parema, optimaalse avaliku teenuse pakkumine.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Austatud peaminister! Ma esitan teile küsimuse, mida ma olen endas kandnud lausa mitu nädalat. See haakub kaudselt selle teemaga. Vaatajatel ja kuulajatel võib tekkida mulje, et järjekordselt rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Käisin ühel Euroopa Liidu ja Vahemere maade vahelisel konverentsil, kus Eestile määrati üllatavalt soolane liikmemaks, mille suhtes praegu Riigikogu on skeptiline, kas me jätkame või ei. Mulle esitati kõikvõimalikud andmed – inimarengu indeks, sissetulek per capita jne, jne – ning öeldi, et te olete heal järjel ja see on täiesti relevantne summa. Ja nüüd ma siis küsin: lähtudes kas või sellest, et isegi soomlased väidavad, et neil justkui rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, kuidas on Eestis lood?  Press on ka selle teema korduvalt tõstatanud.

See küsimus riigile kuuluvate äriühingute juhtkonna palkade suurusega otseselt küll seotud ei ole. Nemad kindlasti ei suuda oma palkadega Eesti statistilisi näitajaid mõjutada. Nagu ka siit puldist on varem korduvalt öeldud, on viimase kümne aasta jooksul Eestis tulude jaotumise ebavõrdsus märkimisväärselt vähenenud, seejuures on see vähenemine Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas olnud kõige kiirem just nimelt Eestis. Ega neid Euroopa Liidu riike ülearu palju ei olegi, kus viimase kümne aasta jooksul tulude jaotumise ebaühtlus vähenenud on. Need on tühises vähemuses, sest et Euroopa Liidu trend on tulude jaotumise ebavõrdsuse süvenemine. Meie maksupoliitika aga on soodustanud tulude jaotumise võrdsustumist Eestis. Ja kui see on meie soov ja tahe, siis tuleb öelda, et maksupoliitika on seda soovi ja tahet hästi teeninud. Minu meelest on see hea, et kui tulukvintiile omavahel võrrelda, siis saavutas Eesti aastaks 2008 tulude jaotumise võrdsuses Euroopa Liidu keskmise taseme. Aastal 2000 aga oli Eesti kõige viimasel kohal ehk siis Eestis jagunesid tulud Euroopa Liidus kõige ebaühtlasemalt.
Palgaküsimused riigile kuuluvates äriühingutes ei ole aga spetsiifilised Eesti teemad, need on maailma ajakirjanduses kuum arutlusteema kõikjal. Oleme meiegi lugenud, kui suur on näiteks Soomes Fortumi juhatuse esimehe palk – see on Eesti rahas üle 13 miljoni krooni aastas. Loomulikult on kadedust nii siinpool lahte kui ka teisel pool.

Head kolleegid! Palun hoiame teemast kinni! Palun järgmine küsimus, kolleeg Kalvi Kõva!

Hea peaminister! Mul on küsimus riigifirmade juhtimise kohta. Riigifirmasid juhivad ka nõukogud, kuhu kuulub väga erinevaid inimesi. Paljude riigifirmade nõukogudes on ka Riigikogu liikmeid. Sotsiaaldemokraatlik fraktsioon on võtnud kindla seisukoha, et mitte ükski meie fraktsiooni liige ei kuulu riigifirma nõukogusse. Minu küsimus on järgmine. Kui Riigikogu liikmed osalevad riigifirmade nõukogudes, kas nad teevad teie arvates siis oma tööd kuidagi paremini või kas nende töö nõukogus on efektiivsem kui nende inimeste töö, kes Riigikokku ei kuulu?

Ei ole Eestis keegi leidnud – või tegelikult seda siiski kindlalt väita ei saa –, aga üldiselt ei leita ju Eestis, et õiguslikult ei tohiks Riigikogu liikmed kuuluda äriühingute nõukogudesse. Küsimus on selles, kes määrab Riigikogu liikmed äriühingute nõukogudesse. Ma ei pea õigeks diskrimineerida Riigikogu liikmeid selle alusel, et nad on Riigikogu liikmed ega tohi seetõttu riigi omanduses olevate äriühingute juhtimises kuidagimoodi osaleda. Kui see printsiip saaks kehtestatud – ma küll ei pea seda võimalikuks – Eesti äriühingutele, siis tuleks seda kohaldada ka sihtasutustele, mittetulundusühingutele, avalik-õiguslikele isikutele. Näiteks ringhäälingunõukogus kindlasti osaleb ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Kui kohaldada seadust võrdselt kõigile, siis tuleks öelda, et ka sealt peaks Riigikogu liikmed juhtimisest eemalduma, mida te ilmselt õigeks ei pea.
Konflikt aga on olemas. Minister ei tohiks Riigikogu liikmeid äriühingute nõukogudesse nimetada, ja see konflikt tuleks ükskord ära lahendada. Ent põhimõtteliselt ei saa seda vääraks pidada, et Riigikogu liikmed rahvale ülimalt oluliste ettevõtete juhtimises osalevad.

Palun, kolleeg Jaan Kundla, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! See Gunnar Okki näide, et ta praegusel ametikohal saab kaks korda rohkem palka kui enne, ei ole mingi põhjendus. Aga küsimus on selline. Väidetakse, et praeguse Eesti Energia juhi palk peabki nii kõrge olema. Ent kas sama tööd mõni teine inimene kaks korda väiksema palga eest ei oleks võimeline ja nõus tegema, et me peame seda palka ikkagi hoidma?

Kindlasti oleks keegi nõus seda tööd tegema ka miinimumpalga eest. Ja kindlasti me leiaksime vähemalt 101 inimest, kes oleksid valmis ka Riigikogu liikme tööd tegema miinimumpalga eest või hoopis tasuta. Aga maailma kogemused kõnelevad sellest, et kui loobutakse rahvaesindajatele või ka juhtidele palga maksmisest, siis tavaliselt kaotab demokraatia ja kaotab seesama rahvas. Kui seada äriühingu põhiliseks eesmärgiks võimalikult väikese palga maksmine oma juhtidele, siis võib see tarbijatele väga kalliks maksma minna. Äriühingu eesmärk peaks olema kvaliteetne toode võimalikult madala hinna eest, ja seda eesmärki kindlasti kehva kvalifikatsiooni või hoopis kvalifikatsioonita ettevõtte juht ei suuda täita. Kui me tahame head toodet, head teenust, siis tuleb selle eest ka maksta, ja see on puhas optimeerimise ülesanne, mis faasis või missuguses tootmistsükli lõigus kulutusi teha. Kui loobuda kulutamast juhtimisele, siis ilmselt muud kulud tarbijale kasvavad ülemäära suureks ja see meie eesmärk ei saa olla.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Austatud peaminister! Teie vastustest kolleeg Jaan Kundla küsimustele ma lugesin välja, et te ei pea õigeks tasustamist hierarhia alusel: et kes võimuhierarhias kõige kõrgemal asub, peab kõige rohkem teenima. Kas see on ühtlasi signaal näiteks kohalikele omavalitsustele, kus kahjuks niimoodi on? Ma olen üsna veendunud, et mõnel elualal, näiteks linnaplaneerimine või omavalitsuse planeerimine, kus meil Eestis spetsialiste napib ja tõeliselt kvaliteetset tööd on väga raske saada, võib ja tulebki näiteks linnaarhitektile, planeerimistegevuse juhatajale maksta rohkem kui linnapeale, et saada häid tulemusi. Kas te nõustute sellise mõttekäiguga?

Jah, põhimõtteliselt ma nõustun selle mõttekäiguga. Kui häid arhitekte ei ole võimalik odavalt palgata, kui ei ole aatelisi inimesi, kes tahaksid väiksema sissetuleku eest lihtsalt mõnda aega rahvast teenida, siis tuleb neid palgata kallima raha eest. Eestis kehtib kohaliku autonoomia põhiseaduslik printsiip ja kohalikud omavalitsused on oma otsuste langetamises, sealhulgas ka palgaküsimustes, vabad. Kui arhitektidel on palju tellimusi erasektoris, siis ei pruugi leiduda kõrgelt kvalifitseeritud arhitekti selleks, et kujundada linnaruumi. Lõppkokkuvõttes võib odava linnaarhitekti palkamine ühiskonnale väga kalliks maksma minna. See on järjekordne optimeerimisülesanne, mille lahendamisel mina kalduksin pigem linnaarhitektile rohkem maksma, kui oleksin nõus kehva arhitekti töö tagajärjel elama risustatud linnaruumis.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marek Strandberg!

Minu küsimus on järgmine. Kas te oskate umbkaudu öelda, kui suure osa elektri hinnast moodustab Eesti Energia tippjuhtkonna palkade kulu? Kas märkimisväärse või väga väikese osa?

Minu jaoks on iga hind märkimisväärne, aga kui jääda tavaarusaamade juurde, siis see on muidugi tühine osa. Kui võrrelda kas või seda kaht miljonit kogukäibega suurusjärgus 10 miljardit või elektri puhul suurusjärgus 6 miljardit, siis see protsent on imepisikene. Mõnes väiksema käibega ettevõttes moodustavad ettevõtte juhtimisele tehtavad kulutused kogu käibe ja kasumiga võrreldes märksa suurema osa.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lembit Kaljuveelt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Hea minister! Maailma majanduses on rasked ajad. Eesti on ettevõtluskeskkonna sõbralikkuse näitajate poolest oma suhteliselt hea positsiooni teistele riikidele loovutanud. Ja loovutab veelgi, seda paljuski viimasel kolmel aastal ette võetud korduvate ootamatute maksutõusude tõttu. Mõtlen ressursi-, aktsiisi-, käibe- ja muude maksude vallas toimunut. Kas täna Riigikogu rahanduskomisjonis arutlusel olev Eesti riigieelarve lähema nelja aasta strateegia taastab meie positsioonid ettevõtluskeskkonna osas, mis me teie majandusministriks oleku ajal oleme kahjuks kaotanud?

Aitäh, hea küsija! Lihtne vastus oleks, et valitsus ei ole veel nelja aasta riigieelarve strateegiat arutanud. Aga meie seniste kabinetiarutelude põhjal saan kinnitada, Eesti konkurentsivõime ja ettevõtluskeskkonna atraktiivsus on läbiv teema ka nelja aasta strateegia loomisel. Seda esiteks.
Teiseks, mis puutub maksukoormusse, siis meil tuleb nõustuda sellega, et me oleme otsinud tasakaalu, et hoida oma riigi rahandus usaldusväärsena. See on olnud meie jaoks põhieeldus majanduskriisis hakkama saamisel ja sellest tugevamana väljumisel. See on pannud meid otsima võimalusi riigi tulude paremaks laekumiseks ja nii ongi maksukoormus võrreldes SKT-ga suurem kui varasematel aastatel. Seda me peame möönma.
Samas me peame möönma ka seda, et kui me vaatame oma piirkonda, aga võib-olla ka Euroopa Liitu laiemalt, siis me oleme konkureerivate riikidega maksukoormuse osas siiski päris hästi konkurentsis. Meie konkurentsivõime langemise probleemid on natuke mujal. Minu isiklik seisukoht on, et arvestades meie majanduse arengu kvalitatiivset pilti, peame me ikkagi maksukoormuse vähendamise võimalusi otsima. Ma arvan, et see on ravitav 3–4 aasta perspektiivis. Kui me hakkame tõmblema ja kohe lahendust otsima, siis see ei ole ravitav. 3–4 aasta pärast me usutavasti suudame oma maksuatraktiivsuse endisel tasemel taastada.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Hea minister! Praegu maksab naftabarrel veidi üle 80 USA dollari. Täna on mootorikütuse hind meie jaemüügitanklates ligilähedaselt sama, mis oli see siis, kui toornafta hind oli 140 dollarit barrel. Siit küsimus: milline on teie arvates valitsuse osa selles mõnes mõttes tarbijavaenulikus, kohati põhjendamatus tarbijahinna rallis ja selles, et kütuse hind on meie jaemüügiketis selline, nagu ta on?

Pigem positiivne on valitsuse osa, vastan ma enesekriitiliselt. Miks positiivne? Sellepärast, et kütuseaktsiisi tõstmisel on väga palju moraalseid ja muid taotluslikke eesmärke. See ei ole ainult tarbijale suurema koormuse kaela panemine. Üldiselt on lugu selline, et kui me oleme kütuseaktsiisi tõstnud, siis pole selle mõju kütuse hinnale tegelikult märkimisväärne olnud. Kui me mõtleme kahe viimase aasta peale, siis on olnud selliseid olukordi, kus vaatamata kütuseaktsiisi 5%-lisele tõstmisele on tanklas ikkagi bensiini ja diislikütuse hind alla läinud. Teisisõnu, me saame järeldada, et küsimus on pigem tugevamas koduturu konkurentsis.
Ja nüüd me jõuamegi konkurentsi juurde. Mul ei ole andmeid, et kütuseturul on mingisugust konkurentsi moonutamist või midagi muud ebaseaduslikku – ei ole andmeid. Samas ma tuletan meelde, et me oleme astunud valitsusega – ja see on nüüd teine pluss valitsuse kapsaaeda – ikkagi väga tõsise sammu siseturul konkurentsi kasvatamiseks. Tuletan meelde kartellivastast seadust, leebusprogrammi, me oleme Konkurentsiametit tugevdanud jms. Ma loodan, et need meetmed tagavad kütuseturul sisemise konkurentsi.

Palun, kolleeg Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!

Kui ma esimese küsimuse osas jäin vastusega rahule, siis teise küsimuse vastuse puhul ma küll teiega kahjuks nõustuda ei saa. Mulle tuli meelde, et eelmisel nädalal, kui ma küsisin teie käest, miks on elektri ühe kilovatt-tunni hind kahe aastaga kodutarbijale tõusnud 1 kroonilt 1,5 kroonile, siis teie vastasite, et elektritariife alandati septembris 6%. Miks on hind 1 kroonilt 1,5 kroonile tõusnud, seda te ei vastanud. Keeruline on teile küsimusi esitada. Kas ma peaksin küsimusi pikemalt ette teatama, et saada adekvaatsem ja teemakohasem vastus?

See puudutab nüüd vastust küsimusele, kuidas esitada küsimusi. Ma usun, et nii ja naa. Mulle meeldib ka n-ö telegrammistiilis vestlus. Kui ma kommenteerin elektri hinda sisuliselt, siis tõepoolest on fakt, daamid ja härrad, et elektri hind alanes 6%. Ja on fakt, et see alanes valitsuse otsuste tulemusel. See on fakt.
Kui me räägime nüüd elektri hinna tõusust, siis võime ju nimetada igasuguseid protsente. Näiteks võiks võrrelda asjade seisu elektri hinnaga enne Teist maailmasõda ja otsida põhjusi. Aga kui me jääme lähiajalukku, siis ikkagi elektri hinna tõusu taga on põhiliselt taastuvenergia tasu, mis on suhteliselt kõige enam kasvanud. Mis puutub valitsuse kui omaniku käes olevatesse hoobadesse, siis kõikide näitajate järgi, kui ma vaatan tänaseid elektritootjaid, on meie efektiivsus kasvanud. Kui me jätame arvestamata kõikvõimalikud muud asjad, mis otseselt ettevõttest ei sõltu ja mille tõttu tegelikud kulud on suured, siis meie efektiivsus on kasvanud.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimused! Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud minister! Minu küsimus on seotud inflatsiooniga. Praegune maailm on sattunud suurde võlamulli ja kui teoreetiliseltki vaadata, siis pole suurt võimalust seda võlga tagasi maksta ei ettevõtete ega riikide poolt. Ma muu maailma ettevõtteid ei hakka siin nimetama, Eestiski on neid päris palju, mujalt maailmast aga võib nimetada Dubaid ja Kreekat. Kuid see on alles algus, mulle tundub. USA võlakoormast vist ei maksagi rääkida. Kui me vaatame ajalugu, siis  väiksemas mastaabis on kriisi ennegi olnud ja selle tagajärjel on rahasüsteem tavaliselt teinud läbi hüperinflatsiooni. Minu küsimus ongi sellega seotud: kui suurt inflatsiooni te prognoosite tänavuseks ja järgmiseks aastaks?

Aitäh küsimuse eest! Kasutan võimalust teid informeerida, et eile valitsus Rahandusministeeriumi näol avalikustas n-ö kevadprognoosi, tänu millele saan teile kõik need arvud ette kanda. 2010. aasta osas ... üks hetk, kohe otsin üles inflatsiooni. SKT reaalkasvu me korrigeerisime miinus 0,1-lt 1,0-le, tarbijahinnaindeksi prognoos on 1,1%. Ütlen igaks juhuks ära ka, et aasta 2011 inflatsiooni prognoos on 2,0, aasta 2012 oma 2,4 ja aasta 2013 oma 2,7.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tahaksin täpsustada. Kas praegu on see õige aeg küsida, kui hästi te olete kursis, millised piirkondlikud lähiaastate strateegiad võivad olla näiteks Ida-Virumaal? Mõni aeg tagasi oli Ida-Virumaa areng küllaltki dünaamiline, aga viimaste aastate jooksul läksid asjad kõvasti tagasi. Eks olukord ole teile väga hästi teada. Ka omavalitsused on praegu väga kurvas seisundis. Millised strateegilised valdkonnad võiks Ida-Virumaal perspektiivsed olla? Mõni aeg tagasi oli nagu turism alternatiiv, aga see kukkus ära, sest midagi silmapaistvat see ei andnud. Millised strateegilised valdkonnad võiks näiteks Virumaal perspektiivsed olla?

Kõige olulisem ja prioriteetne on kindlasti energeetika. Kui rääkida Ida-Virumaa suurimast potentsiaalist tööpuudusega võitlemisel ja selle piirkonna atraktiivsuse kasvatamisel, siis lähiaastatel tuleb vaieldamatult tegelda investeeringutega põlevkivienergeetikasse. Kui me käivitame kahe uue elektrijaama ehituse ja põlevkiviõli vallas tegutseme selle programmi järgi, mille ka teie olete Riigikogus heaks kiitnud, siis see tähendab kuni 5000 töökohta viie aasta jooksul – ehitusperioodi igal aastal täiendavat 1000 töökohta. Ma arvan, et see jääb Ida-Virumaa arengumootoriks, siin ei ole mõtet seda salata.
Ida-Virumaal on minu arvates kogu tööstuspotentsiaal hea. See, et mõned suured vähetootlikud ettevõtted ja sektorid on ka lihtsalt majandussituatsiooni muutumise tõttu oma tähtsuse kaotanud – olgu nimetatud selline lihtne tekstiilitööstus –, ei tohiks veel luua ettekujutust, et meil ei ole seal tööstuspotentsiaali.
Mida valitsus on seal teinud? Me oleme loonud Ida-Viru tööstuspargi, me oleme loonud võimalusi mitme tööstusala täiendavaks investeerimiseks. Eelmine nädal me näiteks langetasime mõned otsused, tänu millele on võimalik muuta see piirkond kaasaegsete tööstusinvesteeringute tegijate silmis atraktiivseks.
Ja ma ei lükkaks kõrvale turismi võimalusi. Ikkagi Ida-Virumaa on siiski väga lähedal võrdlemisi jõukale Vene ja Soome turistile. Minu arvates seal on palju avastamata võimalusi. Valitsusel on mitmeid investeerimisprojekte, et turismi kvaliteeti ja mitmekesisust ka seal piirkonnas tõsta. Ma arvan, et üldises plaanis tuleb püüda ka Ida-Virumaal mitmekesistada kõiki võimalusi.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Palju on räägitud rahvusvahelisest Nord Streami projektist. Õige aeg selleks läks mööda ja mida sellest nüüd enam rääkida. Hea minister, tahangi teilt küsida: kas te võite öelda, missugustest suurtest rahvusvahelistest majandusprojektidest võtab meie riik lähiaastatel osa?

Millistest suurtest rahvusvahelistest projektidest võtab Eesti osa? Kõigepealt, me oleme Euroopa Liidu osa. Ma arvan, et see on üks meie piirkonna ambitsioonikamaid majandusprojekte: arendada välja Euroopa Liidu siseturg. Kordan veel kord: 500 miljonit tarbijat, keskmiselt inimese kohta kõige rikkam piirkond. Kui me suudame anda oma panuse ja kasutada neid võimalusi, mida pakub Euroopa Liidu siseturg juba eksisteerival kujul, siis loob see meile minu arust piisavalt võimalusi. Kindlasti me anname endale aru, et see siseturg ei ole täiuslik, aga rahvusvahelise projektina on see suurepärane.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Maret Merisaarelt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Suur tänu, proua eesistuja! Lugupeetud härra majandusminister! Minu tänase küsimuse taustaks on Mähe elanike mure kanalisatsiooni ülevoolu puuduliku väljaehituse pärast. Suvel suuremate vihmadega satub bakteriaalne reostus endiselt Pirita randa. Veemajanduse küsimused kuuluvad küll Keskkonnaministeeriumi haldusalasse, kuid täna tahan küsida, millised on majandusministri võimalused võtta üks monopol kontrolli alla ja sundida teda tegema investeeringuid, mis oleksid avalikes huvides vajalikud. Kas te saate anda Mähe elanikele lubaduse, et te ise ka jälgite, et vajalik kanalisatsioonitrass välja ehitatakse ilma selle ülevooluta läbi Mähe oja?

Majandusministri jaoks on kõige olulisem, et vee hind oleks tarbijale jõukohane ja ka majanduslikult põhjendatud. Fakt on see, et Tallinna Vesi on monopol. Ja fakt on ka see, et praegu meil monopolide kehtestatava hinna üle kontroll mitte just et päris puudub, aga selle hinna läbipaistvus ja selle kindlus tarbija seisukohast ja tervikuna ka ühiskonna seisukohast on puudulik. Isamaa ja Res Publica Liit, rohelised ja Reformierakond on esitanud monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu, mis selle küsimuse lahendab nii, et Konkurentsiamet hakkab riikliku regulaatorina seda hinnakontrolli tegema. Kindlasti meil ei ole kahtlust, et Konkurentsiamet on kompetentsem, usaldusväärsem ja sõltumatum kui Tallinna linna mingisugune arusaamatu sihtasutus, kes vist sellega tegeleb. Aga hoidku jumal selle eest, et ma neid kritiseerin!
Seda esiteks. See on majandusministeeriumi pool. Teine asi on investeeringud ja sellised keskkonnareostused, mis võivad olla lokaalsed, aga võivad ka olla natuke laiema mõjuga. See valdkond on vee- ja kanalisatsiooniettevõtete puhul täna seaduste järgi kohalike omavalitsuste vastutada, muidugi koostöös vee-ettevõtetega. Küllap tulevikus, kui Konkurentsiamet seda hinda kontrollib, saavad ka investeeringud hinnakomponendis õiglaselt arvestatud.

Palun, kolleeg Maret Merisaar, esimene täpsustav küsimus!

Ma küsiksin natuke laiemalt. Kuidas majandusminister suhtub sellisesse roheliste üldisesse ideesse, et avalikke teenuseid osutavaid firmasid, kes varustavad soojuse, elektrienergia ja veega, ei tohikski erastada? Need ettevõtted peaksid olema avaliku sektori omanduses ja nende infrastruktuuri kuuluvat saaks ajutiselt välja rentida eraettevõtjale, kes osutaks operaatorteenust. Tulevikus saaks sellisel moel kõiki monopole riigi avalikkuse kontrolli all hoida.

Ma suhtun sellesse mitmeti. Te nimetasite kolme näidet. Mis puutub suhtumisse praegu eksisteerivatesse monopolidesse või peaaegu monopolidesse, siis me peame enda käest küsima, kas me oleme võimelised looma toimiva turu. Sest lõppkokkuvõttes toimiv turg annab kaugemas perspektiivis parima ja õiglase hinna ning maandab väga palju muid riske. Miks ma seda praegu räägin? Näiteks elektritootmise osas me oleme astunud hulga samme ja 3–5 aasta pärast oleme selles vallas täiesti teistsuguses reaalsuses. Meil ei ole võimalik öelda, et keegi tootja on monopoolses seisundis. Oleme selle juba peaaegu saavutanud.
Loomulike monopolide puhul sõltub kõik asjaoludest. Minu arvates ka loomulike monopolide puhul on küsimus, kuidas me saavutame suurema efektiivsuse. Mis on aga motivatsioon suurema efektiivsuse saavutamiseks? Ma ei ole ise olnud nende otsuste juures ja ma ei oska neid detaile kommenteerida, aga võtame sellesama vee-ettevõtte Tallinnas. Me võime ette kujutada, mis saaks, kui keskerakondlik Tallinna Linnavalitsus juhiks Tallinna vee-ettevõtet, nagu ta mitmeid muid selliseid omapäraseid asutusi on juhtinud. Tekiksid majanduslikult rasked seisud ja tõenäoliselt läbipaistmatu asjaajamine, vee kvaliteet läheb alla, mingeid investeeringuid keegi ei tee, põhiliselt tegeldakse valitsuse süüdistamisega – selline on taktika. Selles mõttes me peame arvestama, et Tallinna Vee puhul on teatud probleemid, mida me peame ühiselt lahendama, et saaks hinna õiglaseks. Aga see, et me oleme saanud sinna korraliku tehnoloogia, kaasaegse juhtimise ja palju muid häid asju – see on ka väärtus omaette.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd, head kolleegid, on võimalik esitada nii peaministrile kui kõikidele ministritele küsimus. Palun öelge ka, kellele te küsimuse esitate! Palun alustame, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud peaminister Andrus Ansip! Eelmisel kolmapäeval oli küsijaid nii palju, et minu küsimuseni järg ei jõudnud. Aga see on ka täna päevakohane. Ma küsin niimoodi: milline on teie isiklik arusaam tuumavabast maailmast, tuumavabast Euroopast ja ka tuumavabast Eestist?

Rahumeelne tuumaenergia kasutamine on ja jääb. Selles mõttes tuumavabast maailmast ei ole mõtet rääkida. Ma arvan, et tuumaenergia kasutamine on maailmale, inimkonnale märksa ohutum kui arutu fossiilsete kütuste põletamine. See kehtib ka Eesti kohta. Kui me räägime tuumarelvast, siis vähem tuumarelva maailmas ilmselt suurendaks julgeolekut, kuid ka Eesti jaoks on oluline, et NATO-l on olemas tuumarelv. See on heidutusvahendina siiani väga mõjus olnud. Ma usun, et sellisena peab tuumarelv ka edaspidi olemas olema. Aga ma usun, et mitte kunagi maailmas enam tuumarelva kasutada ei tule.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Minul on ka härra peaministrile üks küsimus. Härra Ansip! Kõigepealt palju õnne teile! Viis aastat sai valitsemist täis ja ma loodan, et olete täis tahet edasi minna. Sellega seoses ma küsingi. Kui te viis aastat tagasi ametisse astusite, siis me olime tubli Euroopa tiigrikutsu, kes oli esirinnas kõiksuguses elektroonika- ja digimaailmas. Nüüd pole me oma dioodidega viimase kahe aasta jooksul vabadussammast põlema saanud, me pole Tartu maanteel suutnud kiiruskaameraid tööle panna ja nüüd takkaotsa ei saa me kuidagi digiretsepti käima. Millest selline muutus meie digimaailmas? Ehk kommenteerite?

Kõigepealt aitäh õnnesoovide eest! Õnn kulub alati ära igaühele, nii ka mulle. Ma nende üksikute näidete puhul ei kipuks väitma, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas Eesti ei ole tiigrikutsu või teeb suisa tagasikäiku. Ma küsin vastu: nimetage mulle need riigid maailmas, kus digiretsept või e-tervis sellisel kujul laiemalt, nagu see Eestis on kavandatud, on juba juurutatud. Te jääte tõsistesse raskustesse, sest me oleme selles valdkonnas kogu maailmas esirinnas. Ka mulle on halb üllatus, et digiretsepti käivitumine läheb üle kivide ja kändude. Praeguseks on selgunud, et kogu süsteem on kavandatud töötlema vähem informatsiooni, teenindama vähemat hulka retsepte, kui vaja on. Vähemalt tippkoormustega ei ole süsteemi projekteerides arvestatud.
Ma ei ole selle valdkonna spetsialist, aga tean, et niisugusel puhul on kaks lahendusteed. Esiteks, suurendada kõvasti serveri mahtu, mis teeb teenuse kallimaks, ja teiseks, kasutada edasi sama tarkvaralahendust või püüda välja töötada oluliselt vähem serveri mahtu nõudev tarkvara. See tähendaks juba põhimõtteliselt oluliste uuenduste tegemist äsjaloodud digitaalretseptisüsteemis.
Mis puutub kiiruskaameratesse, siis peamine eesmärk on talitseda kihutavaid autojuhte, ja seda on kaamerad juba teinud.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Minu küsimus on peaministrile ja seotud samuti digiretseptiga. Kõigepealt soovin minagi peaministrile õnne, aga kõige suurem õnn ongi tugev tervis, nii et tugevat tervist teile!
Härra peaminister! Küsisin juba möödunud aasta novembris Riigikogu sotsiaalkomisjonis, kui arutati digiretseptile üleminekuga seonduvat, kas ei oleks mõistlik jätkata paralleelselt digiretsepti ja paberretseptiga seni, kuni kõik sujuvalt paika loksub. Tookord surus sotsiaalminister jõuliselt oma ideed peale ja väitis, et kahe kuuga on kõik korras. Kolm ja pool kuud on möödas, aga bardakk on süvenenud. Nüüd lubatakse, et sügiseks saab korda. Olukorraga ei ole praegu rahul ei haige, apteek ega arst. Küsimus on: kas keegi ikka vastutab tekkinud tohuvabohu eest? Ja kes katab kulud?

Ma loeksin teile ette ühe isikliku SMS-i, mille ma sain möödunud nädalal: "Tere. Kasutasin täna esmakordselt digireptsepti teenust olukorras, kus arst viibis Tallinnas ja mina Tartus. Erakordselt mugav ja hea süsteem. Elagu Eesti!" Selles ma olen küll veendunud, et digiretsepti idee iseenesest on üks väga hea idee ja see on ülimalt patsiendisõbralik lahendus, aga selle tehniline teostus ei ole õnnestunud. Vähemalt sellisena ei ole ta õnnestunud, nagu seda süsteemi kunagi kavandades mõeldi. Aga mis on halvasti, see tuleb muuta paremaks.
Kas keegi vastutab? Kui me iga uuenduse elluviijaid hakkame karistama selle eest, et kõik ei ole sujunud nii, nagu nad on lootnud, siis me hävitaksime kindlasti uuendusmeelsuse. See meie eesmärk olla ei saa. Aga seda võimalust, et antud juhul võib olla tegemist riigi raha mitteheaperemeheliku kasutamisega, ma ei välista. Kuid ma ei ole praegu küll valmis osutama kellelegi, kes on ära teeninud karistuse.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Küsimus härra peaministrile. Minu poolt samuti õnnesoovid! Viis aastat on pikk aeg, aga kindlasti on teil jõudu edaspidigi vastu pidada!
Minu küsimus puudutab neidsamu Sotsiaalministeeriumi infohankeid. Me teame ju hästi, et avalikkuseni jõudsid probleemid puuetega inimeste toetuste maksmisel, mis viisid selleni, et Maret Maripuu astus tagasi. Nüüd on avalikkuse ees digiretsepte puudutav: jälle on tõrked, mis tekitavad inimestele hulga probleeme. On ka tulnud välja, et sotsiaalteenuste andmeregistrit, mis on mõeldud omavalitsustele sotsiaaltoetuste maksmiseks, ei õnnestu probleemideta käivitada. Millest selline tendents? Kas puudub piisav kommunikatsioon poliitilise juhtkonna ja ametnike vahel? Miks niisugused probleemid on tekkinud?

Kui oleks võimalik luua mingi infotehnoloogiline lahendus, mis esimesest päevast peale ilma tõrgeteta toimib, siis telliks kogu maailm infotehnoloogilisi lahendusi ainult Eestist. Aga paraku see võimalik ei ole. Mis ei tähenda muidugi seda, et ei oleks võimalik süsteeme paremini projekteerida, nagu me praegu näeme kas või digiretsepti puhul. Alati on võimalik paremini. Mulle on muidugi probleemid digiretseptiga suur pettumus. See ülimalt hea idee on suhteliselt kesisel tasemel lahendatud ja nüüd oleme jõudnud staadiumisse, kus tarkvara arendaja näitab näpuga tellija peale ning ütleb, et tellija pole ülesannet päris hästi formuleerinud. Tema tegi ülimalt hea toote, aga rakendada seda paraku ei saa. See, kes serverimahtu pakub, ütleb, et tema annab seda nii palju, kui tal võimalik anda on ja kui palju tema käest küsiti. Kiiresti seda mahtu suurendama ei ole see ettevõte ka võimeline. Nii on meil just nagu kolm partnerit, kelle koostööst head villa esialgu tulnud ei ole. Mõnda aega tuleb paralleelselt kasutada paberretsepti ja digiretsepti. Usun aga, et esimesest tagasilöögist ei maksa heituda. Kindlasti ei tohi seda ülimalt head ideed prügikasti visata. Süsteemi on vaja täiustada nii, et digiretsepti kasutamine oleks mugav nii arstidele kui ka eelkõige patsientidele.

Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Aitäh, austatud eesistuja! Mul on küsimus peaministrile. Aasta tagasi tõi teie suutmatus kaasa Reformierakonna sotsiaalministri Maret Maripuu tagasiastumise. Nüüd on ilmsiks tulnud digiretseptisüsteemi esialgne läbikukkumine. Kes teie hinnangul peaks kandma kiirustamisest tekkinud kahju: kas ministeerium või teenust osutav IT-ettevõte?

Hea, et te küsimuse ette lugesite, aga mõneti hilinenult tuli see teie küsimus. Ma olen sellele juba vastanud. Ei ole võimalik praegu kindlalt öelda, kes on süüdi. Esmalt tuleks probleem lahendada ja siis välja selgitada, kus tehti valearvestused ja kes eksis. Alles viimases järjekorras jõuame selleni, kas kedagi tuleb karistada.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Ma tulen tagasi esimese küsimuse juurde, mis puudutas regionaalarengut. Mõni aeg tagasi regionaalminister ütles, et valitsus koostab regionaalarengu strateegiat riiklikul tasemel. Mul on küsimus, kui kaugele see on jõudnud. Paralleelselt ju koostatakse riigieelarvet ja kuidagi ei tahaks, et lõpp oleks selline, et ühelt poolt on meil riigieelarve ja teiselt poolt on regionaalne arengukava, aga need omavahel kuidagi ei klapi, sest eelarves ei ole regionaalarengu strateegia toetamiseks raha ette nähtud.

Iga riigieelarve koostamisel on oluline arvestada ka regionaalarengu aspektidega. Seda on Eestis tehtud varasematel aastatel ja seda tehakse ka tulevikus. Kui lugeda Eesti inimarengu aruannet, siis sellest selgub, et Eesti areng on olnud kahe keskuse keskne: need arengukeskused on olnud Tallinn ja Tartu. Muud regioonid on arengus aeglasemad olnud. Kuid seesama inimarengu aruanne toob välja ka üldise tendentsi, et viimasel kümnel aastal on regionaalsed disproportsioonid Eestis vähenenud, mitte suurenenud. Seega, nii eelarve raha kui ka Euroopa Liidu raha kasutamine on olnud Eestis suunatud regionaalsete disproportsioonide vähendamisele ja tasakaalustatud arengu süvendamisele.

Järgmine küsimus palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Minu küsimus on härra keskkonnaministrile seoses läheneva 1. maiga. 1. mail on teatavasti järjekordne talgupäev "Teeme ära!" kampaania raames. Samas me teame, et eelmistest aastatest püsivad praegugi mõned prügihunnikud. Mida riik kavatseb ette võtta, et see olukord likvideerida? Kas riik toetab ka tänavu seda kampaaniat ja just selles osas, mis puudutab prügi koristamist?

Jah, kahetsusväärselt tuleb tunnistada, et mõni aeg tagasi korraldatud suure ürituse "Teeme ära!" tagajärjed ei ole siiamaani lõplikult likvideeritud. Tegemist ei ole sugugi riigi süüga, tegemist on prügikäitleja Utileek puuduliku tegevusega. Nad on jätnud endale võetud kohustused täitmata, kuigi neile selle töö eest ka maksti. Seetõttu on meil Eestimaale tekkinud mõned uued prügimäed. Selle ettevõttega Keskkonnainspektsioon tegeleb. Mis puutub Harku ebaseaduslikku prügimäesse, siis on Keskkonnainspektsioon tellinud selle ärakoristamise ja sunniraha nõutakse sisse Utileegilt. Suur probleem on Tartus Raadi lennuväljal olev sisuliselt ebaseaduslik prügila. Selle lahendamine seisab meil veel ees.
Tegemist on partneriga, kelle omal ajal valis välja "Teeme ära!" seltskond. On kahetsusväärne, et see lepingupartner ei osutunud teovõimeliseks. Nii lahendamegi aktsiooni tagajärgi siiamaani.
Mis puutub tänavusse osalemisse talgupäeval 1. mail, siis ministeeriumi eelarvest otseselt sinna raha ei lähe. Aga tänavuse ürituse iseloom ongi mõnevõrra teine. Toimuvad talgud eri kohtades ja tegemist ei ole sugugi mitte ainult prügi koristamisega. Nii et riigi abi seal otseselt vaja ei ole, küll aga organiseerib RMK üsna mitmeid talguid, mille käigus korrastatakse matkaradasid ja lõkkeplatse ning ka koristatakse. Aga otseselt riigieelarvest raha selleks eraldatud ei ole.

Palun järgmine küsimus, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on küsimus majandusminister Juhan Partsile. Tahan küsida majandusprognooside kohta. Eile tutvustati meil rahanduskomisjonis tuleviku prognoositavaid majandusnäitajad ja tõdeti, et meie majandustõus põhineb ekspordil. Ma pean ütlema, need majandusnäitajad olid väga optimistlikud. Tekkiski küsimus, kas need pole mitte liiga optimistlikud. Küsimus: kas need ekspordile tuginevad näitajad tuginesid fundamentaalsetele ekspordianalüüsidele või olid need mingid ühekordsed juhuslikud näitajad, mille baasil ehitati üles kogu Eesti riigi majandusprognoos?

Ma ei ole teiega päris nõus, et kogu prognoos on väga optimistlik. Mulle näiteks teeb endiselt muret trend, mida vähemalt lühiajaliselt ennustatakse tööturul toimuva osas. Ma ise tahan uskuda, et kui me kõvasti pingutame, siis tööturu tegelik olukord tuleb palju parem kui selles Rahandusministeeriumi prognoosis ennustatakse. Samas me peame arvestama, et see prognoos on koostatud kindla metoodika alusel ja meie asi on see võtta aluseks – isiklikud uskumused on teine küsimus. Seda esiteks. Teiseks on selge, et Eesti majanduse kogutulus on eksport kogu aeg väga olulist osa mänginud. Praegu on selge, et tulenevalt tööturust ja sisenõudluse väiksusest annab lähiaastatel suurema osakaalu paratamatult eksport.
Nüüd nende arvude adekvaatsusest. Eks mis tahes prognoosis on praegu raske arvesse võtta toimuvaid arenguid. Trendid ja muud näitajad ei pruugi kõike kajastada. Ma julgen arvata, et tänavu ja ka järgmisel aastal võivad mõned investeeringud tegelikud ekspordinäitajad vaat et positiivsemaks viia. Selline on siis seis.
Täiesti eraldi risk, millele ka Rahandusministeeriumi prognoos viitab ja mida me peame üldise majandusolukorra analüüsimisel arvestama, on see, et välisturgude stabiilsus ei ole veel saabunud. Välisturud ja kogu see teema, mida me siin eelnevalt puudutasime – ikkagi need Euroopa suured välisvõlad ja maailmas laiemalt – see hoiab meie kohal teatud riski, et meid võivad tabada tagasilöögid meile olulistel välisturgudel. Nii et see risk jääb.

Viimane ja väga lühike küsimus. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Härra minister Jaanus Tamkivi! Eelmisel nädalal käis ajakirjandusest läbi, et Nord Streami juhtkond oli pöördunud Eesti valitsuse või Keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga teha teatud uuringute osas koostööd? Võib-olla räägite, mis toimub ja kuidas selles osas seisukohad on?

Ütlen niipalju, et Eesti on igati huvitatud nendes monitooringuprogrammides osalemisest, mis seoses Nord Streami ehitamisega käivitatakse – nii ehituse käigus kui ka tulevikus ekspluatatsiooni käigus. Kui Eesti selles osas osaluse saab, on see igati tervitatav. Vähemasti me oleme otseinformatsiooni allika lähedal ja saame kursis olla, mis täpsemalt toimub. Seepärast on Keskkonnaministeeriumi seisukoht, et me igal juhul tahame nendes monitooringuprogrammides osaleda.

Suur tänu! Suur tänu, lugupeetud Riigikogu, küsimuste esitamise eest! Aitäh, peaminister ja ministrid, vastamise eest! Infotunni aeg on läbi.