Austatud Riigikogu! Head ametikaaslased! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. See istung algab nii, nagu ikka meie korralised istungid algavad. Head ametikaaslased! Kui te soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi, siis nüüd on see õige hetk. Marek Strandberg, palun!

Head kolleegid! Roheliste fraktsioon annab üle karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega tehakse ettepanek muuta karistusseadustiku § 145 ja 146 nii, et täisealine isik ei võiks olla suguühenduses noorema kui 16-aastase isikuga (senise 14-aastase isiku asemel). Selle eelnõu üks mõtteist haakub tänase suure saali istungiga, kus käsitletakse laste õiguste eest seismist. Küsimus ei ole mitte ainult majanduslikes suhetes, vaid ka selles, et majanduslikult raskel ajal peame tegema kõik, et kaitsta lapsi sellise väärkohtlemise eest. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel menetlusse Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle nädala arutelust siin saalis koorus välja, et vähemalt ühel teemal saame me rahvusringhäälingu seaduse muutmise vajadusest ühtemoodi aru. Meie eesmärk on arutusele pakkuda juhatuse liikmete arvu vähendamine ja anda see nõukogu otsustada, kusjuures liikmeid ei oleks mitte enam kui kolm. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioonil on arupärimine kultuuriminister Laine Jänesele seoses Tartu piirkonna ringhäälingumaastikuga. Teame, et Tartus elab ligi 100 000 inimest ja Lõuna-Eesti regioonis kokku hinnanguliselt 250 000. Nüüdseks on kujunenud olukord, kus enam kui 300 000 inimest ei saa igapäevast otsest eestikeelset teavet sellest, mis piirkonnas toimub ja mis puudutab nende igapäevaseid tegevusi. Meediamaastikult puudub piirkonda informeeriv raadiokanal. Nii Tartu linna, Tartumaa kui ka Lõuna-Eesti ülejäänud maakondade sündmused on Vikerraadio eetrist tänaseks täielikult kadunud. Veel neli-viis aastat tagasi kajastati piirkonna elu aktiivselt. Kultuuriministeerium kuulutas eelmisel sügisel välja konkursi pankrotistunud Sun FM-ilt vabanenud sagedusele 101,2 MHz. Konkureeris ja taotles seda endale ka MTÜ Tartu Raadiojaam, ent nende soovi konkursil ei toetatud, vaba sagedus anti nõrgalt põhistatud motiividel venekeelsele Russkoje Radiole. Kahjuks ei kuule praegu Russkoje Radio sagedusel Tartu ja piirkonna elust mitte kui midagi. Programmi toodetakse Tallinnas ja uudiseid kantakse üle pealinnast. Ilmselt ei täida see ka loatingimusi. Töövalmis on aga professionaalne kaader, omaaegse Tartu Raadio ja Eesti Raadio pagasi põhjal on võimalik inimestega komplekteerida 12-liikmeline toimetus. Meil on mitmeid küsimusi, nende hulgas see, kuidas on paaril viimasel aastal kontrollitud loatingimuste täitmist ja millised on olnud kontrolli tulemused. On veel mitmeid-mitmeid küsimusi. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Nüüd üks teade. Riigikogu esimees on edastanud kaks Riigikogu liikmete esitatud arupärimist sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head ametikaaslased! Oleme jõudnud kohaloleku kontrolli juurde.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Tänases päevakorras, head ametikaaslased, on mõningad täpsustused. Tänase päevakorra kolmanda punkti, eelnõu 680 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Arvo Sarapuu. Tänase päevakorra neljanda punkti, eelnõu 681 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Jaanus Marrandi.

Asume tänase päevakorra punktide arutamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Võitlus laste ja noorte vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega" arutelu. Head ametikaaslased! Lubage enne selle arutelu juurde asumist teile lühidalt tutvustada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise korda. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest on kõigepealt Tartu Ülikooli professori Dagmar Kutsari ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Seejärel on küsimused ja vastused, mis kestavad samuti kuni 20 minutit. Järgmiseks on Lastekaitse Liidu presidendi Katrin Saksa ettekanne (kuni 15 minutit) ja järgnevad küsimused-vastused (kuni 15 minutit). Pärast seda on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Heljo Pikhofi ettekanne (kuni 15 minutit), millele järgnevad küsimused ja vastused (kuni 15 minutit). Riigikogu liige võib esitada selle päevakorrapunkti raames ühe suulise küsimuse. Loomulikult on pärast küsimuste vooru avatud läbirääkimiste voor. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Edastan siinjuures Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Nagu meil tavaks on saanud, arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Nüüd on mul suur au paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli Tartu Ülikooli professor Dagmar Kutsar. Palun, sõna on teil!

Lugupeetud Riigikogu! Mul on väga hea meel, et laste vaesuse teema on võetud päevakorda ja te olete valmis sellel teemal arutlema. Nagu ikka, alustab üks teadlane sellest, kuidas nimetatud nähtust määratleda. Mis on vaesus? Seda me käsitleme nii ühiskonnast kui ka indiviidist lähtuvalt. Ikka tähendab see ühte ja sama: ühiskonnas elavad indiviidid üksikuna või kollektiivselt võetult on jäetud ilma selles ühiskonnas normaalseks peetavast elustiilist ja võimalustest seda arendada.
Nüüd on aga minul küsimus teile: kas laps saab üldse olla vaene? Vaesust mõõdetakse selle järgi, kui suur on sissetulek. Lapsel sissetulekut ei ole, ta ei loo ka materiaalseid hüvesid. Laps teeb tööd, ta teeb palju tööd ja see töö on õppimine, see on enesearendamine. Tasu selle eest saab ta diakroonselt, ajaliselt lahus, see tähendab, et seda saab ta alles siis, kui ta kunagi ise tööle hakkab. See, kui hästi tema potentsiaal on saanud välja arendatud, määrab suures osas järgmise põlvkonna jätkusuutlikkuse. Seega, siis, kui laps sünnib, ei saa me öelda, et ta on vaene. Ta sünnib võib-olla vaesesse perekonda, aga ise sünnib ta rikkana. Ta sünnib rikkana, täis arengupotentsiaali. Siinkohal on täiskasvanute kohustus võtta vastutus selle eest, et see potentsiaal saaks võimalikult hästi välja arendatud ja et lapsel oleks hea selles ühiskonnas elada. Mõni aasta tagasi tehti uurimus, kui palju laps perele maksma läheb. Siin on kaks kõige markantsemat joonist välja toodud. Sinine joon näitab seda, kui palju kulutab keskmine täiskasvanu. See on võetud perekonna eelarve ja kulutuste uuringust, mis oli Statistikaameti riiklik uuring kuni 2007. aastani, praegu on uuringu tegemises väike vahe sees. Lapsele minevaid kulutusi on hinnatud leibkondades keskmisena eri vanusegruppides. Tuleb välja nii, et harrastuskulutuste puhul tehakse lapsele kulutusi keskmiselt rohkem kui täiskasvanule. Garderoobikulutusi (jalanõud, riided) tehakse lapsele umbes 80% keskmise täiskasvanu kulutustest juba eelkoolieelses vanuses ja edaspidi, kui laps saab 15–16-aastaseks, on nende kulutuste suurus keskmise täiskasvanu kulutustega võrreldes poolteisekordne. Seega, ühelt poolt ei saa laps vaene olla, teiselt poolt on ta vaene siis, kui me räägime kulutustest. Kui võrrelda alumist ja ülemist tulugruppi, kui me jagame kõik kümme tulugruppi kaheks, alumiseks viieks ja ülemiseks viieks ja vaatame nii, siis tuleb välja, et alumine tulugrupp kulutab lastele keskeltläbi kaks korda vähem kui ülemine. See tähendab seda, et alumisse tulugruppi kuuluvate perede lapsed on jäetud ilma paljudest võimalustest, sealhulgas huvihariduse ja koolivälise tegevuse mõttes. Siin on vahe isegi üle kolme korra, umbes 3,2 korda.
Lapse vaesus (nagu ma ütlesin, laps ise ei saa olla vaene) kujuneb, esiteks, leibkonna kontekstis. Siin on mitmesuguseid riske. Kõigepealt, elamine lasterikkas peres, teiseks, elamine üksikvanemaperes. Olgu öeldud, et 82%-l juhtudest on üksikvanemaks ema, ja kui arvestada seda, et meeste ja naiste sissetulekute vahe on umbes 30%, siis need riskid omavahel kumuleeruvad. 18% lastest elab üksikvanemaperes või on neil üksikhooldaja, näiteks vanaema. Vanema või vanemate töötus, iseäranis pikaajaline töötus on väga tõsine ja väga suur keskkonnast tulenev lapse vaesusrisk. Umbes 60% töötuperes elavatest lastest elavad üksikvanemaperes. Nii et siia tuleb veel üks risk juurde. Vanema või vanemate töövõimetus tähendab, et vanem sooviks töötada, aga ta ei ole võimeline, ta on krooniliselt haige või ta on puudega inimene. Ka sellise pere lapsel on risk elada vaesuses. Samuti põhjustab vaesusriski kasvamine hooldaja juures või institutsioonis, näiteks asenduskodus. Eestile on iseloomulik ka töine vaesus. See tähendab seda, et inimene käib küll tööl, aga tema sissetulek ikkagi ei küüni vaesuspiirist ülespoole ja ta vajab ühiskonna abi. 2007. aastal oli suhteline vaesuspiir 4340 krooni, palga alammäär oli 4350 krooni.
Teiseks, lapse vaesus kujuneb laiema sotsiaalse keskkonna kontekstis. See, mis toimub laiemalt keskkonnas, mõjutab ka lapse igapäevast elu. Näiteks, kui laps kasvab sellises piirkonnas või sellises ühiskonnas, kus on palju töötust, siis see kahtlemata mõjutab otseselt ka last. Kuid oluline on ka perestruktuuride kirevus, kui palju on ühiskonnas üksikvanemaperesid, kus lapse vaesusrisk on suurem, millised on võimalused, et laps saab ka teiselt vanemalt toetust, kui suur see on ja kui palju ühiskond laiemalt abi annab. Täiskasvanud pereliikme lahkumine ja kahtlemata ka riigi majandusliku seisu halvenemine kasvatavad olulisel määral lapse vaesusriski. Otseselt saame me rääkida praegu majandusliku seisu mõjust lastele, st perede sissetulekute kahanemise mõjust, st ühiskonna ressursside, mida saab lastele jagada, kahanemise mõjust ja, kahtlemata, süveneva töötuse mõjust. Kuigi täna hommikul kuulsin, et vist Saaremaal juba nenditi väikest töötuse kahanemist, mis on iseenesest väga hea.
Nii et lapse puhul on oluline see, et vaesusriskid kuhjuvad tulenevalt nii leibkonnast kui ka ühiskonnast laiemalt. Ongi niimoodi, et kui me võrdleme täiskasvanutega, siis lapsed kannatavad keskkonnatingimuste halvenemise korral suhteliselt rohkem. Ka on selge see, et lapsed ei pruugi majanduskasvu aegadel võita. Siin oleneb palju sellest, kui tubli on see pere, kus ta kasvab, ja missugused on ühiskonna sotsiaalpoliitilised otsused.
Kolmandaks, lapse vaesust mõjutavad sotsiaalpoliitilised otsused. Oluline on kõigepealt ühiskonna abi efektiivsus ja sihitus, st toetused ja teenused ja see, kui palju need jõuavad lapseni, tähendab, kas need on suunatud perele või on need suunatud otse lapsele. Sellise laiema poliitilise kontekstina mängib siin omakorda kaasa solidaarsus eri poliitiliste huvigruppide vahel. Üks risk lapse jaoks on vananev ühiskond, kui lapsi on vähe ja nad sünnivad suhteliselt lühikese perioodi jooksul ning kui huvigrupp, kes otseselt kasvatab lapsi, on ülejäänud huvigruppidega võrreldes küllaltki väike ja laste vajadusi on esindamas väike grupp.
Nüüd poliitilistest valikutest. Esimene valik on valik pronatalismi (meetmed, mis toetavad sünde) ja lapse heaolu vahel. Teiselt poolt on oluline see, kui tasakaalus on sünde toetavad meetmed või need ressursid, mis lähevad sündide toetamisele, sellega, kuidas toetatakse lapsi edaspidi, eri vanusegruppides. Te nägite ka, et eri vanusegruppides on laste vajadused erinevad või vähemalt on need muutlikud.
Teine dilemma poliitiliste valikute puhul on valik passiivsete ja aktiivsete poliitikameetmete vahel. Passiivsed meetmed võiksid põhimõtteliselt olla suhteliselt lühiajalised, näiteks toimetulekutoetus, kuigi meil see niimoodi ei ole. Aktiivsed poliitikameetmed on sellised, mis pigem tõukavad inimese aktiivsust tagant ja aitavad ühiskonna jätkusuutlikkusele kaasa. Kolmas dilemma on meetmete jaotamise printsiip, see, kas need on universaalsed või ümberjagatavad, kas ühiskonna ressursse jagatakse enam-vähem ühtlaselt kõikidele või jagatakse nendele, kellel on abi rohkem vaja. Meil on lastetoetused toetused laste kulutuste kompenseerimise mõttes, need ei ole toetused vaesuse leevendamise mõttes. Ainukene ümberjagav meede on toimetulekutoetus, samas on see hästi madal ega toimi eriti hästi. Kuid ei ole eriti mõttekas selle põhimõtteid muuta, sest võib tekkida probleem seoses sellega, kas inimene tahab tööle naasta.
Kui me vaatame, milline on senine olukord olnud, siis Andres Võrk ja Alari Paulus on teinud analüüsi ja on leidnud, et riiklikud peretoetused, vanemahüvitis ja täiendav maksuvaba tulu laste arvu järgi on toiminud suhteliselt hästi, see on vähendanud aastatel 2000–2007 suhtelisest vaesuspiirist allpool elavate laste osakaalu umbes kolmandiku võrra (see on puudutanud umbes 20 000 last) ja kõige suurem mõju on olnud siin paljulapselistele peredele. Nii et laste järgi on see jagamine toimunud ja see on olnud hästi sihitud.
Nüüd laste vaesuse ulatusest. Kuni 18-aastaseks saamiseni elab hinnanguliselt 43 000 last alla vaesuspiiri, s.o 17% lastest, kusjuures riigi üldine keskmine on 19%. Tekib kahtlane tunne, et kuidas, et laste vaesus peaks ju olema suurem. See on ekvivalentskaalu ehk mõõtmismeetodi küsimus. Selle kriteeriumi järgi elab 39% üksikvanemaperedest, 21% paljulapselistest peredest ja 89% töötute vanematega leibkondadest alla vaesuspiiri, kusjuures kumbki vanem ei töötanud 7% laste puhul. See on mul siin punasega märgitud, see on märgutuli. Oleks võinud ka järgmise rea punaseks joonida, mis näitab, et 9% täistööajaga töötavate vanemate leibkondadest elavad töises vaesuses.
Vaesuse järgi saame me hinnata ühiskonnas olevat ebavõrdsust. Absoluutne vaesus on see, mis määratleb elatusmiinimumi ja mis arvutatakse välja konkreetsest sotsiaal-majanduslikust olukorrast tulenevalt. Sel juhul on ka mõõtmise skaala veidi teistsugune. Selle järgi tuleb välja, et alla 10% on lapsi (20 000 ringis), kes elavad alla elatusmiinimumi elavates peredes. Vaesusriskis elavaid, neid, kes on pisut sellest vaesuspiirist ülevalpool, aga kui mingi ekstrakulutus tuleb, siis nad kukuvad kohe sellest allapoole, on 5,7% ehk 6% veel lisaks. Kui me võrdleme kõikide leibkondadega, siis tuleb välja, et lapsi elab vaesuses umbes 3 protsendipunkti võrra rohkem ja eakaid oluliselt vähem. Kuigi eakate vaesusriskiprotsent on küllaltki kõrge, on laste puhul see siiski kõige kõrgem.
Püsivaesus on lapse arengu seisukohalt kõige ohtlikum. Tegime analüüsi, kus vaatasime, kui palju perestruktuure ja missugused perestruktuurid käisid kolme aasta jooksul vaesusest läbi ehk elasid vähemalt ühe aasta jooksul vaesuses või püsisid seal kaks või kolm aastat. Tuli välja, et 65% üksikvanemaga leibkondadest olid vähemalt korra, tähendab, ühe aasta jooksul ressursitasemelt alla vaesuspiiri ja 53% paljulapselistest peredest käis ka sealt läbi. Siin on toodud see suhtarv, mis juhtub, kui pere puruneb, kui üks leivateenija lahkub perest. Siis kukub 39% lastega peredest alla vaesuspiiri ja kolme aasta jooksul ainult umbes viiendik nendest suudab oma ressursitaset selliselt taastada, et sinna piirile tagasi saada. Kokku võttes: töökaotus viib vaesusriski, kuid pikaajaline töötus hoiab püsivaesuses. See on see tarkus selle lehe pealt.
Järgmiselt slaidilt on näha, et Eesti ei ole laste vaesuse seisukohalt mitte väga hästi toimivate maade grupis, vaid on grupis B, mis pole küll väga hull, mis on suhteliselt hea, aga mitte väga hea. Siit te näete, et töötamine hoiab veidikene vaesuspiirist ülevalpool, samas aga on sotsiaaltoetuste, sotsiaalsete siirete mõju suhteliselt kehvakene ega aita vaesusest välja. Eriti ohtlik on vaesus sellistes peredes, kus on töötud leibkonnaliikmed. Lapse vaesusriski väljunditest, kuidas see lapsele mõjub, pole mul aega teile täpsemalt rääkida. See mõju on halb. Siit kokkuvõte: laste vaesusriske tuleb võtta täie tõsidusega, tuleb arutada ja vaadata, missuguseid lahendusi on siin võimalik leida.
Eesti jaoks, tuli välja, on probleemiks töötu vanemaga pered, ka siirete mõju vaesuse leevendamisele on meil Euroopa Liidu keskmisest madalam. Eestis moodustavad sotsiaalkulutused (pensionid on siit välja jäetud) 13%, Euroopa Liidu keskmine on 27%, nii et oleme üsnagi kasinad. Töötu abiraha ja toimetulekutoetus on Eestis samamoodi madalad. Toimetulekutoetus on ka õiguskantsleri tähelepanu all.
Siin on joonis selle kohta, kuidas osaajaga töötamine ei kindlusta vaesusest pääsemist, vaid oluline on, et saaks täistööajaga tööd. Siin on näha pisikene maade grupikene (Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria), kellel kõigil on sotsiaalpoliitika võimalused hästi väikesed, tulenevalt sellest, et sotsiaalkulude osakaal SKT-s ja sotsiaalkulud ühe elaniku kohta on väikesed.
Kokkuvõtlikult mõned soovitused (kolm minutit on mul veel jäänud, ma näen). Ilmselt on ikkagi asjalik mõelda poliitiliste meetmete kompleksi peale. See tähendab aktiivseid tööturumeetmeid, töövõimaluste loomist, perepoliitikat ja hoolekandepoliitikat koos. Võib-olla saaks mõelda näiteks mingisugusele töötute üksikvanemate tööleaitamise riiklikule programmile.

Hea ettekandja! Teil on jäänud lõpetamiseks pool minutit. Palun võtke oma ettekanne kokku!

Erilise tähelepanu alla soovitan ma võtta otsesihitusega meetmed ja toetused, näiteks universaalse lapsetoetuse kõrval võiks olla lisatoetus vaese pere lastele, võiks olla huviharidust, lasteaiakohti toetavad meetmed jne. Siin on oluline vaadata, missugune on meetme ümberjagav mõju, kes võidab sellest rohkem ja kui palju see hoiab täiskasvanu motivatsiooni tööl püsida või tööd otsida. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on päris palju küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud professor Dagmar Kutsar! Oli väga meeldiv, võib isegi öelda, et väga tõsiselt meeldiv kuulata teie kaalukaid argumente ja arve. Minu mõte liikus sel ajal veel ühele teemale, nimelt, tööpuuduses lastele. See suurendaks veelgi meie tööpuuduse numbrit, sest on palju ka neid lapsi, kes suvel näiteks vanemate kõrval tahaksid proovida tööd teha, aga tööd lihtsalt ei ole. Aga minu küsimus puudutab teisi Euroopa riike. Kas on tehtud ka mingeid võrdlevaid analüüse vaesuse temaatika ja kihistumise kohta, eriti laste puhul, kellest osa saab jõukamaks ja rikkamaks ning teised peavadki leppima vaesuses elamisega, millise pildi need numbrid võrdluses teiste Euroopa riikidega Eestist loovad?

See on natuke trikiga küsimus. Kui me alustasime vaesustemaatika uurimist, siis tuli välja, et rahvusvaheline vaesuse määramise või mõõtmise meetod meie puhul ei toiminud. Tuli välja, et Eestis vaesust praktiliselt ei ole, aga Soomes on küll, mis iseenesest oli loogikavastane. Siis me asusime otsima oma mõõtmisskaalat. Kui me mitte ainult Eestis, vaid ka teistes siirderiikides kujutame ette sissetulekugruppe, et kõigepealt on hästi madalad grupid ja kaks-kolm ülemist gruppi on suurema tuluga, siis tegelikult me tõmbame vaesuspiiri vaeste vahele. Siis me töötasime välja oma skaala, kus laps on suurem tarbija. Niimoodi saime näidata poliitikutele, kes tegelikult on haavatav. See võeti väga kergesti ka valitsuses omaks ja see toimis väga hästi. See nagu võimendas laste vaesust, mis, ma arvan, oli sellel ajal küllaltki adekvaatne. Rahvusvaheliseks aruandluseks on vaja rakendada ühte teist skaalat, mis võimendab hoopis üksikult elava inimese vaesust ja laste vaesus kahaneb. Nii et selles suhtes Eesti päris hästi lapse vaesuse koha pealt välja ei paista, aga väga hull asi ka ei ole. Aga see on mõõtmise küsimus.

Marika Tuus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud proua professor! Ka mina tänan väga põhjaliku ettekande eest! Te lugesite siin ette väga palju ja huvitavaid arve. Eks meil olegi kasutada statistilised andmed rohkem kuni aastani 2007. Aga millised on teie hinnangud, milline on laste vaesuse pilt praegu, selle masu ajal? Kuidas on laste vaesust ja perede vaesust mõjutanud sotsiaalpoliitilised otsused, töötus ja ka riigi tehtud kärped?

Ma arvan, et mu vastus on ootuspärane. Kui riigil läheb kehvemini ja on vähem ümberjagatavat ressurssi, siis lapsed selle all kohe kannatavad. Nagu ma ütlesin oma ettekandes, perede ressursid on kahanenud, töötus on süvenenud ja ka ühiskonna ressursid, mida jagada, on kahanenud. Kahtlemata, mõned otsused, mis on tehtud, mõjutavad laste riski elada vaesuses. Tõepoolest, meil ei ole praegu võtta väga värskeid andmeid, sest pere-eelarvete uuringus on vahe tehtud ja need andmed tulevad mõne aasta pärast. Selle asemel on üks teine, Euroopa uuring, mis põhineb rohkem subjektiivsel hinnangul, inimene märgib, kui palju tal sissetulekut oli. Aga selge on see, et laste olukord on halvenenud. Kahjuks ei saa täpsemalt öelda.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud professor Kutsar! Teil jäi oma ettekandes napilt aega soovituste tutvustamiseks, mida võiks teha poliitikas. Ma soovin sellest täpsemalt kuulda. Ma sain aru, et põhiline on tegelda tööpuudusega, aga selle kõrval võiks üle vaadata ka toimetulekutoetused. Täpsemalt tahaksin teada kolmandast soovitusest, et riik saab omalt poolt soodustada näiteks laste harrastustegevust või huvitegevust. Millised need kõige tõhusamad meetodid oleksid?

Põhimõte on selles, et oleks meetmeid, mis on sihitud otse lapsele, mis ei pruugi perekonnast läbi käiagi. Ma mõtlesin täna hommikul bussis poolunise peaga, et võib-olla on lapsed mingist vanusest peale ise võimelised näiteks taotlema endale toetust kas või ekskursioonile minekuks. Miks mitte? See on ka kodanikukasvatus. Sellised otsesihitusega meetmed aitavad kahandada pere toimetulematuse mõju lapsele ja samas mõjutavad nad ühiskonna jätkusuutlikkust. Me toetame last tema potentsiaali väljaarendamisel. Räägin mõnest asjast, millele ma olen mõelnud, väga detailidesse ei julge ma siin laskuda, sest aegagi pole. Näiteks lasteaiad, see, et lasteaed oleks ligipääsetav kõikidele lastele. Ma räägin lastest, sest perekond on lapse vaesuse käsitluses taustakategooria. Mille pärast on see oluline? See ei ole mitte ainult materiaalse vaesuse, vaid ka kultuurivaesuse seisukohalt oluline. Me ei tea, mis selles peres tegelikult toimub, võib-olla ei olegi see väga hästi toimiv pere, aga kui laps saab lasteaeda, saab omaealiste hulka, siis need (raamatutarkusest on see teada) toimivad lapse jaoks teraapiagrupina. Kui laps saab lasteaeda (Eestis on meil see väga hea komme, see ei ole igal maal niimoodi, näiteks Norras seda ei ole), siis saab ta seal kolm korda päevas süüa. Seda ma nimetaksin hea alguse programmiks ehk ligipääsuks koolieelsele haridusele. Üks asi on veel. Ise olin ma universaalse lapsetoetuse loomise juures ja olen võidelnud selle poolt. Hästi palju on räägitud sellest, et hakkame seda ümber jagama, et universaalne lapsetoetus jõuab peredesse, kellel seda vaja ei ole. Mina arvan, et kui me hakkame palkama ametnike armeed, et kindlaks teha, kellele anda ja kellele mitte, siis tegelikult me kokkuvõttes kaotame. Teine argument on see, et see on ainuke niisugune ühiskonna tugi, mida saavad ka need pered, kes hästi toime tulevad, ja selle kaudu väärtustatakse kõiki lapsi. Aga selle kõrval võiks tõepoolest mõelda sissetulekust tulenevale toetuste ja teenuste süsteemile, mitte niimoodi, et teeme praegu abipaketi, sest praegu on raske. See oleks laste suhtes ebaõiglane, see peaks olema pikema poliitilise strateegilise läbimõtestatusega. Sest selge on (vähemalt mina optimistina arvan nii), et Eesti ühiskond tuleb välja sellest raskest olukorrast ja siis on väga hea, kui meil on pikemaajalised planeeringud olemas.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Eesti valdav liberaalne diskursus kultiveerib üldiselt sellist arusaama, et makromajanduslik statistiline edu laotub iseenesest üle kogu ühiskonna ja n-ö asendab sotsiaalpoliitikat. Poliitika paremal tiival usutakse, et aktiivseid sotsiaalseid meetmeid saab võtta alles siis, kui me ükskord oleme jõukaks saanud. Vasakul tiival üldiselt arvatakse, et kui me kohe ei võta aktiivseid sotsiaalmeetmeid, siis me kunagi jõukaks ei saagi. Laste puhul on selline meetmete edasilükkamine ilmselt eriti valus, kuna nad lihtsalt selle eluetapi läbivad ja jõuavad täiskasvanuikka. Seetõttu ma küsin: kas on ka uuringuid, mis näitavad seda, kuidas vaesuses veedetud lapsepõlv mõjutab inimese võimalusi edasises elus edukas olla ja toime tulla?

Võin teile tuua ühe näite. On tehtud analüüse ja vaadatud eri sissetulekutasemega perede laste vaesuse väljundeid ning on ilmnenud vahe näiteks funktsionaalses tervises. See ei tähenda mitte ainult seda, kas laps jääb grippi või mitte, vaid see hõlmab ka tema funktsionaalset võimekust. Kehvemast perest pärit lapsed on üle keskmise hüperaktiivsed, neil on väiksem sõnavara, on leitud erinevusi matemaatikaoskuses, nad tegelevad vähem spordiga, ja on leitud vahe ka selles, et vanuses 16–19 on nende hulgas mittetöötavaid ja mitteõppijaid rohkem kui nende laste hulgas, kelle perekonna toetav taust on parem. Nüüd kommentaariks sellele makro- ja liberaalsele jne. Kaua aega arvati, et kui ühiskond läheb majanduslikus arengus ülesmäge, siis heaolu võidab. Tegelikult ei ole nii. Tegelikult oleneb see täpselt sellest, millised on poliitilised otsused, kuidas tõusu ajal juurdetulevat ressurssi jagatakse ja mida sellega peale hakatakse. Iseäranis muidugi laste puhul, sest neid esindavad ainult neist huvituvad täiskasvanud ja see grupp on väike.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh teile ettekande eest! Tõepoolest, Eestis on väike töötu abiraha ja ka toimetulekutoetused on väikesed. Selles osas ei täida me Euroopa sotsiaalharta nõudeid. Meie ühiskonnas on palju ebavõrdsust. Lugupeetud professor! Kuidas te võrdleksite ebavõrdsuse kasvu ja suhtelise vaesuse kasvu vahelist olukorda, millised on seosed? Kuidas ühiskonnas oleks võimalik saavutada tulemusi, et ebavõrdsust vähendada?

Ühiskonna muutumisest ebavõrdsuse mõttes on eraldi kirjutatud hiljaaegu esitletud raportis "Vaesus Eestis". See on koostatud Euroopa vaesuse vastu võitlemise aasta raames (olgu öeldud, et aasta 2010 on Euroopas vaesuse vastu võitlemise aasta, nii et õigel ajal arutame asja). Sellest raportist tuli välja, et kõikide elu läks olulisel määral paremaks, ainult et ebavõrdsus süvenes. Nii et eri tulugrupid võitsid majanduskasvust erineval moel. Siin arvatavasti on ikkagi konks sellessamas liberaalses majanduspoliitikas. Seoses toimetulekutoetuse ja töötu abirahaga peab olema ettevaatlik, sest toimetulekutoetus iseenesest on sildistav ja kui seda siduda kuidagi rohkem lapsega, siis see ei oleks eriti hea. Teisest küljest, kui see hakkab rohkem konkureerima miinimumpalgaga, siis inimesed kalkuleerivad, et kui ta läheb tööle, siis tal läheb raha transpordile, ta peab uued riided ostma, tal läheb seda või teist vaja, ja võib tulla välja, et kasulikum on mitte tööle minna. Hea ja ideaalne oleks see, kui toimetulekutoetus oleks hättasattunule abiks lühikeseks ajaks ja siis oleks selliseid toetavaid meetmeid, mis aitaksid ta sellest hädast välja. Kui hakata praegu kuidagi toimetulekutoetust polsterdama, siis, ma arvan, see ei ole päris hea. Mida saaks toimetulekutoetuse puhul näiteks teha? Võiks vaadata, kuidas seda arvutatakse. Jälle tulen tagasi nende kurikuulsate ekvivalentskaalude juurde, kus laps on arvestatud tarbijana. Kui lapse osakaalu tarbimises kasvatada, siis lastega pered hakkaksid saama toimetulekutoetust veidikene rohkem ja see toimiks väga hästi näiteks paljulapseliste perede puhul.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Suur tänu teile huvitava ettekande eest! Ka minul on kahju, et ettepanekute osale jäi liiga vähe aega. Kui muuta sotsiaaltoetuste süsteemi, siis tuleb tõenäoliselt silmas pidada, et Eestis olemasoleva sotsiaaltoetuste süsteemi on uurijad tunnistanud erakordselt efektiivseks. Vaatamata sellele, et me kulutame väga väikese summa laste vaesusest väljaaitamisele, on meie tulemusnäitajad samasugused nagu teistes Euroopa riikides. Nii teie nimetatud uuringus kui ka uuringu "Vaesus Eestis" kokkuvõttes tuuakse välja seda erakordset efektiivsust, mida Eestis on saavutatud. Mis oleks teie hinnangul see, mida igal juhul peaks säilitama ja hoidma olemasolevas sotsiaaltoetuste süsteemis, et mitte last koos pesuveega välja visata?

Nagu ma ütlesin, peretoetused ei ole suunatud ju vaesuse leevendamisele. Riiklike peretoetuste toel võime me Euroopa taustal paista küllaltki hästi välja. Aga kui me hakkame vaatama konkreetselt, kui palju need toetused aitavad välja vaesusest, siis näeme, et tegelikult need ei aita. Mitte muidugi nii, et võtame ja viskame olemasoleva minema, vaid on oluline vaadata, mida me saame veel teha. Minu arusaamise järgi on nii.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Küsimus on seotud pigem sellega, kuidas laps oma lapseea lõpetab. Probleemiks on see, et noorte tööpuudus on tavatult suur. Oskate te hinnata või arvata, kui palju näiteks erinev huviharidus, mis annab käelisi jms oskusi, mis täiendab laste maailmapilti, võiks olla abiks juhtudel, kui tekib küsimus, kust leida tööd ja just millist tööd? Väga palju räägitakse ettevõtlusõppest, aga kas teie hinnangul ettevõtlusõpe on selleks, et laps oleks täiskasvanuks saades ettevõtlik, piisav lahendus või on selleks vaja ikkagi ka mingisuguseid käelisi ja muid vaimseid oskusi kooliharidusele lisaks juurde koolitada?

Laps on väga kiires arengufaasis. Inimene ei arene järgmistel eluperioodidel enam kunagi nii kiiresti, kui ta areneb lapsena. Jätta kasutamata see avatus teadmistele, avatus oskuste omandamisele, oleks otse öeldes kuritegelik. See tähendab, et kahtlemata on võimaluste loomine lastele siin määrava tähtsusega, mitte võimalustest eemalhoidmine. Lapsed õpivad ettevõtlust, käivad trennis. Igal lapse tegevusel on mitu ülesannet, mitu funktsiooni. Üks on see, et ta saab teadmisi, teine on see, et ta saab oskusi, kuid ka tema tervis on selle kaudu toetatud. Nii et see on väga oluline.

Austatud professor! Ma väga tänan teid ettekande eest ja ma tänan teid vastuste eest! Kahjuks on ettenähtud aeg nüüd läbi. Ma palun järgmiseks Riigikogu kõnetooli Lastekaitse Liidu presidendi Katrin Saksa!

Austatud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Head külalised! Head sõbrad! Kas teile ei tundu, et meil siin Eestis on kuidagi veider suhtumine vaesusesse? Me justkui ei näe seda ja kui näeme, siis tegelikult ei taha tunnistada, sest meie edukas väikeriigis ei saa  vaesust olla. Vaesust näidatakse televiisorist. Vaesus – see on punnis kõhtudega nälgivad Aafrika lapsed või Pakistani poisikesed, kellel püss seljas suurem kui nad ise. Meil siin Pelgulinnas või Peipsi ääres ei ole ju ometi mitte sellist vaesust!
Tunnistagem, et vaesus on olnud Eestis omamoodi tabuteema. Võib-olla on see pärand nõukogude ajast. Meid oli määratud vaesusesse, aga meie väärikus ei lubanud seda tunnistada. Me õppisime üle olema oma totaalsest ilmajäetusest ja ega see eriti keeruline polnudki, sest kõht oli ju kõigil täis. Nüüd on meil raske tunnistada, et koos vabadusega ja vaatamata kõikidele võimalustele on mõned inimesed jäänud nälga ja päris paljudel lastel pole kasvamiseks vajalikke tingimusi, selliseid, mis võimaldaksid välja arendada nende andeid või vähemalt edaspidi normaalselt toime tulla. See pilt lihtsalt ei sobi meie eduloo galeriisse. Osaliselt ideoloogilistest kaalutlustest ja poliitilistest eelistustest tulenevalt jäi ka 1990. aastate lõpus väljatöötatud vaesuse leevendamise programm ametlikult tunnustamata ja rakendamata, sest valdav on olnud usk, et vaesuse kaotab ülikiire majanduskasv. Kuid ühiskondade suurenev materiaalne heaolu ei vähenda riske, vaid suurendab neid, nagu me kuulsime ka Dagmar Kutsari käest. Heaolu kasvades tegelikult tugevneb ühiskonnaliikmete individualistlik hoiak ja püüd tagada eelkõige enda isiklik turvalisus. Nüüd me juba teame seda. Aastal 2007, kui me ennast pidasime juba õige rikkaks riigiks, oli meil paar linnatäit lapsi, kes elasid suhtelises vaesuses. Allpool vaesuspiiri elas 17%, iga kuues laps, praegu ilmselt iga viies laps, kui mitte rohkem, ja iga päev tuleb neid juurde. Tegelikult me ei teagi, milline see pilt on, sest värsket statistikat, nagu kuulsime, ei ole.
Hea seegi, et me oleme hakanud vaesusest kui probleemist rääkima meedias, ümarlaudadel ja täna ka siin selles auväärses saalis. Küllap me jõuame kunagi ka konkreetsete poliitikateni. Sotsiaalministeeriumi senine plaan Euroopa vaesusega võitlemise aasta märkimiseks on küll igati teretulnud, aga seal kavandatud meetmed (koosolekud, seminarid, konverentsid, avalikkuse teavitamine) pole kindlasti piisavad. Me vajame konkreetselt seatud eesmärgiga programmi vaesuse leevendamiseks. Seda tuleb teha, sest kui täiskasvanute puhul me võime näpuga näidata ja öelda, et see on ikka inimese enda süü ka, siis lapsel puuduvad võimalused oma toimetulekut parandada ja see paneb vastutuse meile, täiskasvanutele.
Kui selline moraalne kohus siin saalis olijaid kõiki ei liiguta, siis võiksime me mõelda vaesuse hinnale. USA-s tehtud uuring näitab, et laste vaesuse maksumus riigi jaoks on minimaalselt 4% SKT-st. Vaestest peredest pärit laste väiksem tootlikkus ja ühiskondlik panus – 1,3%, kuritegevuse hind – 1,3%, tervisekulude kasv ja kehvem tervis jne. Ka meie peame siin õppima kokku lugema mitte ainult laste sünde, vaid ka neid, keda me kaotame. Kui palju me kaotame sellega, et laps langeb koolist välja ja satub kuritegelikule teele, kui lapse anded ja oskused jäävad välja arendamata? Mis on selle tegelik hind? Igal aastal satub kuritegelikule teele tegelikult päris mitu tuhat noort. Aga kurjusel on enamasti just vaesusest sündinud hing.
Kuigi rahvasuu ütleb, et iga vald peaks ise oma vaeste eest hoolitsema, peaksid Lastekaitse Liidu inimeste nägemust mööda laste vaesusega võitlema nii riik, kohalik omavalitsus kui koostöös nendega ka kolmas sektor, mida mina täna siin esindan. Laste vaesusega puutuvad oma igapäevatöös kokku eelkõige meie liikmesorganisatsioonid. Neid on 35. Need inimesed teavad, mis nägu vaesus on. Tänase ettekande koostamiseks korraldasime ümarlaua ja edaspidi kuuletegi kokkuvõtet sellel ümarlaual räägitust.
Kitsaskohad ja ettepanekud. Eesti riigil ei ole kriisipaketti nii nagu teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus oleksid eraldi meetmed toimetulekuraskustes peredele. Niisiis on praktiliselt ainuke vaesuse vastu võitlemise meede toimetulekutoetus, mille saajate arv on kasvanud ja kasvab kuust kuusse, sotsiaaltöötajate hinnangul nüüd juba peamiselt nende tõttu, kes langevad välja töötuskindlustussüsteemist. Lastega perede hulk on hinnanguliselt kolmandik. Suur on ka toimetulekutoetuse saajate n-ö uus kontingent. Tähelepanuväärne on see, et näiteks Tallinnas on tekkinud toimetulekutoetuse taotlejad sellistesse linnaosadesse, kus neid varem ei olnud – Piritale ja Nõmmele. Seal näitavad arvud koguni kaheksakordset kasvu, mujal on paarikordne või kolmekordne kasv. Probleem on ka selles, et need uued vaesed tihti ei tea oma võimalusi ja kas teadmatuse või häbelikkuse tõttu ei jõua abi nendeni.
Peamise probleemina näeme meie aga toimetulekutoetuse määra. Ma ei saa olla nõus Dagmar Kutsariga selles, et selle tõstmine mõnesaja krooni võrra paneks selle konkureerima miinimumpalgaga. See määr kehtestati 1998. aastal vaesuse leevendamise programmi raames. Tookord võeti arvesse minimaalne toidukorv, eluasemekulud ja hädavajalikud kulutused rõivastele, haridusele ja transpordile. Aga mööngem, et aeg on edasi läinud ja nüüd ei vasta see toetus enam oma nimele. See ei aita toime tulla. Võtame näiteks üksikema. Üksikema peaks suutma toita ja katta ennast 33 krooni eest päevas ja last 27 krooni eest päevas. Ausalt öeldes, mina ei kujuta ette, kuidas see on võimalik, ja vaevalt et teiegi siin saalis seda ette kujutate. Austatud Riigikogu! Toimetulekupiiri tõstmine on hädavajalik, samuti selle arvestuse muutmine.
Tahan rõhutada veel ühte aspekti, mille tõid välja meie inimesed. Kahetsusväärselt sageli sõltub nendest kuludest laste tervis. Lastekaitse Liidu asutasid kunagi lastearstid ja nende terav pilk saadab meid praegugi. Üsna paljud nendest räägivad, kuidas vanemad jätavad ravimid välja ostmata. On need üksikjuhtumid või on see trend, seda me ei tea, aga digiretsepti ajastul saame me seda üsna varsti teada.
Toimetulekutoetuse saajate kõrval on suur probleem ka need pered, kes napilt ei kvalifitseeru selle toetuse saajaks. Sageli juhtub, et just neid peresid tuleb enne palgapäeva makaronipakiga aidata. Omavalitsuste võimalused muudeks toetusteks on kõvasti kahanenud seoses tulubaasi vähenemisega ja vähendamisega riigi poolt eelmisel aastal. See on omakorda kaasa toonud omavalitsuste toetuste vähendamise, aga ka näiteks teenuste ostmise mittetulundusühingutelt või lastega peredele suunatud projektide toetamise vähenemise. Meie Lastekaitse Liidus tunneme seda iga päev.
Austatud Riigikogu! Lastekaitse Liit toetab universaaltoetuste süsteemi riigi tasandil. Me oleme ka märgukirja teinud, sest nagu näitavad rahvusvahelised uuringud, kaasneb selle meetme suurema osatähtsusega üldistes sotsiaalkuludes väiksem sissetulekuvaesuse määr. Samas peaks just omavalitsustel olema suured võimalused aidata peresid vastavalt vajadusele ja seda teiste toetusliikide, ka toimetulekutoetuse kõrval, näiteks huviringides osalemise kompenseerimine. Kas meil just mõni Pärt või Tüür sündimata jääb, aga ma arvan, et paljude laste tulevikule anname me üsna ränga hoobi, kui neid ringidest ära võetakse. See on praegu üsna üldine. Väga oluline on lasteaiamaksu kompenseerimine, et töötud vanemad ei jätaks lapsi koju. Laste päevahoid ja alusharidus aitavad oluliselt vähendada hariduslikku kihistumist. Eraldi toon välja laagritoetused ja laste töötamisvõimalused suvel. Viimane muutub eriti aktuaalseks suvevaheaja lähenedes. Ees on kolm pikka kuud, kui lastel kaob ära võimalus saada vähemalt üks kord päevas sooja sööki. Aga paraku tunnistavad kõik omavalitsused, et vahendeid laagrite jaoks napib.
Headel aegadel oli omavalitsustel suhteliselt palju ka n-ö kingitoetusi, mis ei sõltunud sissetulekust ega vajadustest. Ilmselt on aeg need üle vaadata ning pisut laiemalt mõelda prioriteetidele. Me räägime küll palju lastest, aga vaatamata kriisile tõusid hoopiski pensionid ja näiteks Tallinnas pensionilisa. Mul on hea meel, et meie pensionärid on üks kindlustatumaid sotsiaalseid gruppe. Aga põlvkondadevaheline solidaarsus peaks mineviku kõrval ka tulevikku vaatama.
Omaette probleemid on teavitamise ja infoga. Siinkohal rõhutavad meie inimesed just sotsiaalvõrgustiku olemasolu olulisust. Hea näide on näiteks Saue linn, kus igas kuus kindlal päeval kogunevad kõigi lastega tegelevate institutsioonide (omavalitsuse, kooli, lasteaia, kolmanda sektori) esindajad. See tagab, et märgatakse igat hädasolijat ja see abi on ka õigeaegne.
Nüüd võiks küsida, millega tegeleb Lastekaitse Liit võitluses vaesusega. Kui palju mul aega on?

Austatud ettekandja! Teil on aega 3 minutit ja 17 sekundit.

Me näeme kolmanda sektori rolli mõneti samamoodi kui meedia oma. See on selline valvekoera roll, mida ma ka siin täna püüan täita: märgata laste häda juba rohujuure tasandil ja sellest valjuhäälselt teada anda, mõnel juhul ka konkreetset abi pakkuda. Lastekaitse Liit on ette valmistanud ettepanekud, kuidas tõhustada lastekaitse järelevalvesüsteemi, kas omaette ombudsmani institutsiooni loomisega või õiguskantsleri pädevuse täiendamisega. Seda on tõepoolest vaja, sest järelevalve ei ole mitte suurenenud, vaid on vähenenud. Kas või üks näide: kui 2006. aastal oli umbes 160 lastekaitsetöötajat, siis nüüd on vaid 72 omavalitsuses lastekaitsetöötaja. Need on just need inimesed, kes langesid kriisi ajal kõigepealt koondamise alla. Üleeile toimus meil rahvusvaheline seminar sel teemal. Ma usun, et peagi jõuavad meie ettepanekud siia teie ette, lugupeetud Riigikogu liikmed.
Teine väga oluline valdkond on võitlus koolikiusamisega. Tõsi, siin me tegeleme just sageli vaesuse tagajärgedega, sest laste käitumine ja edukus koolis on väga suurel määral seotud nende koduste tingimustega. Uuringud näitavad, et koolielu on raskem vaesematest peredest pärit lastele ja nad langevad sagedamini kiusamise ohvriks. Just selle kiusamisega oleme me paraku jällegi Euroopas esirinnas. Abistamaks kriisis olevaid lapsi, oleme me ette valmistanud projekti Avatud Eesti Fondile, et aidata kriisiperedest pärit olevatel lastel veeta suvepuhkus kas linnalaagrites või meie oma Lastekaitse Liidu laagrites Remnikul ja Pivarootsis. Praegu on ettevalmistamisel projekt koostöös advokaatide ja pankuritega, et teha tasuta nõustamissüsteem, mis aitaks lahendada nii laenuprobleeme kui ka muid pereprobleeme.
Loomulikult tegelevad meie 35 liikmesorganisatsiooni kohtadel just sellega, mida on kohapeal kõige rohkem vaja teha. Kui vaja, siis anname ka väga praktilist abi.
Laste vaesus on vaid muinasjuttudes romantiline. Päris elus ei leia vaeslaps ei printsi ega poolt kuningriiki. Päris elus saab vaesest lapsest tihti vaene vanem, kes ei suuda oma lapsele pakkuda enamat, kui talle endale osaks sai. Aga meie võimalus on see ring katkestada. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Ärge ära minge, palun! Jaan Kundla.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Väga huvitav ja sisukas ettekanne oli, aitäh! Minule on teada perekond, kus elab koos kolm põlvkonda: ema nelja lapsega, kellel konkreetne isa perekonnas puudub, ja ühel nendest lastest on samuti mitu last. Seega on peres kuus, seitse või kaheksa inimest, täpselt ei teagi. Need kaks täiskasvanut on avalikult tuntud vargad, politsei poolt karistada saanud, nad töötavad koostöös, üks varastab, teine viib pandimajja jne. Minule tekitab muret ja küsimusi, mis saab nendest lastest, kes praegu seal peres on, alates üheaastasest kuni umbes kümneaastase lapseni. Kes neid kodus õpetab? Siit kasvab järjekordne põlvkond vanglale. Kas Lastekaitse Liit tegeleb ka selliste küsimustega?

Aitäh selle küsimuse eest! Paraku meil selliseid peresid on. Kui pere ei tule ise toime, siis peavad tõepoolest sekkuma teised, alates lastekaitsjatest, kohalikust omavalitsusest ja riigist. Meie oleme täheldanud (see on iseloomulik meie lastekaitsepoliitikale), et võib-olla me pahatihti ei sekku õigel ajal, me ootame kuni viimase hetkeni või kuni on juba hilja. Alles siis sekkutakse. Kui me vaatame teiste riikide, kas või meie naabrite soomlaste praktikat, siis ma ütleksin, et nad on laste huvides julgemad sekkujad. Ka viimasel ajal meedias olnud lood näitavad, et ümbruskonnas inimesed teadsid, isegi lastekaitsetöötaja teadis probleemidest, aga ikkagi peeti õigemaks mitte sekkuda, et see on pere enda asi ja küll pere selle kuidagi ära lahendab. Ma arvan, et me peaksime lihtsalt lastekaitsetööd tõhustama. Me tegeleme aeg-ajalt üksikjuhtumitega, kui meie poole pöördutakse, eelkõige pöördutakse kohtadel liikmesorganisatsiooni poole, aga ka meie kodulehele saadetakse aeg-ajalt küsimusi ja vihjeid ning siis me loomulikult nendega tegeleme. Aga muidugi ei suuda üks MTÜ kõiki küsimusi lahendada. Me oleme pigem vahendaja rollis.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Kas Lastekaitse Liit on valmis selliseks olukorraks, mis meil Eestis juba vähemalt kaks korda on olnud, üleminekuajal ja esimesel kriisiaastal 1999–2000, kui tänavatel ja eriti suurte poodide juures olid väikeste laste rühmad, kes nõudsid raha? Tõesti, nende peredes oli olukord selline, et polnud midagi süüa. Seda ei tehtud selleks, et osta Fantat või hamburgerit, neil tõesti polnud süüa. Mina tean seda väga hästi, sest olin tol ajal linnapea. Kas teie liit on valmis selliseks situatsiooniks? Meie ametlik statistika ju räägib, et vaesuspiiril elab 19,5% elanikest, iga viies.

Kui Lastekaitse Liit taasloodi 1988, siis me tegelesime tõepoolest täiesti praktilise abiga: kogusime ja jagasime toiduabi, kogusime ja jagasime riideid. Kui me võtsime nüüd oma liikmesorganisatsioonid kokku, siis me küsisime, kas me peaksime ka praegu midagi sellist tegema. Üldine arvamus oli, et arvestades ikkagi riikliku süsteemi edenemist ja kohalike omavalitsuste toetusi, me sellega tegelema ei pea. Kui me ennast taaslõime, siis me olime mänguväljal üksi. Nüüd on tekkinud väga palju organisatsioone, ka neid organisatsioone, kes tegelevad näiteks toidupangaga, nad saavad suurtelt kaubanduskettidelt toidukaupu, mille aegumistähtaeg läheneb, ja jagavad neid abivajajatele. Neid süsteeme on praegu juba hoopis rohkem. Aga ma arvan, et kui vajadus peaks tekkima, siis hakkame ka meie sellega jälle tegelema, kui meile kohtadelt selle kohta signaalid tulevad.

Järgmisena saab küsimuseks sõna Kalvi Kõva.

Aitüma! Tänud väga asjaliku ettekande eest! Minu küsimus tuleb laste ja noorte töö kohta suvel, koolivaheaegadel. Mina olen sellest põlvkonnast, kes käis TPL-is peete kõplamas ja turbarabas kände korjamas. Esimene ratas sai just selle raha eest ostetud. Kui vaadata praegust situatsiooni, siis suvevaheajal töötamine ei ole eriti hoogu sisse saanud. Seda mitte isegi majanduse kõrghetkedel, kui töökäsi puudu oli. Käesoleval aastal Rõuge noorteklubis organiseeritud tööbörs näitas, et noored väga soovivad tööd saada ja olid ka mõned ettevõtjad, kes tulid ja sealt endale töökäsi võtsid. Kas te Lastekaitse Liidu poolt olete teinud mingeid analüüse või uurinud, miks see nii on? Kas on mõni seadus, mis takistab noori suvel tööle võtta, või on muud põhjused, miks see asi hästi toimima ei ole hakanud?

Aitäh selle küsimuse eest! Oleme küll tegelnud. Vajadus on suur. Meil on ka oma noorteorganisatsioon, nii et me teame seda noorte soovi ja see on väga sümpaatne. Miks see nii ei ole läinud? Noortetöö puhul ei saa lähtuda selle töö efektiivsusest. Niikaua kui me sellest lähtume, ja seda paraku paljud tööandjad teevad, neid kohti ei leita. See on nüüd küll selline teema, kus peab vaatama pikalt ette ja nägema seda kasu mitte selles konkreetses töös praegu, vaid selles, et noorel on suvi täidetud mõistliku tegevusega. See kasu tuleb hoopis kaugemas perspektiivis. Tegelikult nende töölaagrite jaoks mõeldud summad on sel aastal väikesed nagu kõik muudki summad. Omalt poolt kirjutasime me tegusa suve projekti ühe komponendina ka laste töölaagrite toetamise. Kui meil õnnestub Avatud Eesti Fondi kaudu rahastus saada, siis me mõningal määral saame seda teha, aga vajadus on kindlasti oluliselt suurem. Ma arvan, et siin on ka omavalitsuste suhtumine ja panus väga oluline. Ma tean, et vahendeid napib, aga just nimelt, vaadates mitte ainult kitsalt tänasesse päeva, vaid kaugemas perspektiivis, peaksid nad need vahendid leidma. See on kõige mõistlikum viis suve sisustada puhke- ja kõigi muude laagrite kõrval. Õigemini eelistaksin ma seda.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Toivo Tootsen. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ka mina olen nende hulgas, kes arvavad, et universaaltoetus peaks säilima ja see peaks olema nii suur, et võimaldaks last kasvatada. See peaks olema rakendatud koos astmelise tulumaksuga, et miljonäripere, kes ka saab seda universaaltoetust, maksaks tulumaksuga mitu korda suurema osa ära, et õiglus valitseks. Universaaltoetus oleks selline asi, mis on ette nähtud lapse kasvatamiseks, sõltumata sellest, milline on pere muu sissetulek. Kuidas te sellesse suhtute?

Ma arvan, et kõige olulisem on tasakaalu või õige piiri leidmine. Tõepoolest, toetus ei tohi ära võtta motivatsiooni tööd teha või tööd otsida. See peaks olema kindlasti suurem kui praegu, aga ma ei arva, teades ka selle toetuse maksumust, et seda oleks mõistlik väga kõrgele tõsta. Küsimus on selles, et kõik toetused peavad olema tasakaalus. Ma olen siinkohal nõus Dagmar Kutsariga, et kui praegu, nappivate vahendite tingimustes, kuhugi juurde panna, siis võiksid need olla pigem need toetused, aga eelkõige teenused, mis sõltuvad perekonna situatsioonist, toimetuleku tingimustest. Universaaltoetus ei ole otseselt vaesuse vähendamise meede, aga need suunatud toetused või teenused, võib-olla just teenused, on seda kindlasti.

Hannes Rumm, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kordamine on tarkuse ema. Seetõttu palun ma teid lühidalt iseloomustada kõige olulisemaid ettepanekuid, mida teie organisatsioon on viimasel ajal valitsusele ja Riigikogule teinud olukorra parandamiseks, ja iseloomustada seda tagasisidet, mida te olete oma ettepanekutele saanud!

Ma nimetasin juba märgukirja universaaltoetuste teemal. Universaaltoetused on meil õnneks siiamaani alles. Me oleme päris mitu kirja saatnud ka Riigikogule kas ombudsmani institutsiooni loomise või õiguskantsleri pädevuse suurendamiseks nii järelevalve, ennetava töö kui ka avalikkuse teavitamise osas. Praegu õiguskantsleri seadus neid võimalusi ei anna. Ma arvan, et need on olnud kõige olulisemad teemad. Edasi, need ettepanekud, mis ma täna siin teie ette tõin. Kõigepealt toimetulekutoetuse arvestuse muutmine, et laps saaks sama palju toetust kui täiskasvanu, ja toimetulekutoetuse määra tõstmine. Samuti toetustesüsteemi ülevaatamine sellisel viisil, et suurendada neid toetusi või teenuseid, mida on võimalik anda sissetulekust sõltuvalt. See on seotud laste päevahoiuga ja eelkõige laste huviharidusega.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Lapsed ja alkohol. Kümme aastat tagasi esitasin ma Tartu haridusosakonna juhatajale küsimuse, kuidas on lood alkoholi tarvitamisega Tartu koolilaste seas, ja vastus oli, et pooled gümnaasiumilastest on vähemalt korra alkoholi pruukinud. Umbes viis aastat tagasi esitasin ma sama küsimuse ja vastus oli, et pooled põhikoolilastest on vähemalt korra alkoholi pruukinud. Ma ei julgegi enam seda küsimust esitada, sest võin saada vastuse, et pooled algkoolilastest on vähemalt korra alkoholi pruukinud. Küsimus on selline: kuidas on lood Eestis tervikuna, kas alkohol on tõsine probleem Eesti koolides?

Alkohol on väga tõsine probleem. Seda kahetsusväärsem on see, et eelmise aasta 1. aprillil muutis Riigikogu kohalike omavalitsuste finantseerimist ja võttis välja kohustuse finantseerida noorsootööd. Ma arvan, et need asjad on omavahel suures osas seotud. Toon näiteks noortespordi. Kui noor on juba hakanud jooma, siis on sellega hoopistükkis keerulisem tegelda. Odavam ja lihtsam oleks joomist ennetada, aga et seda ennetada, peab olema rohkem võimalusi ja alternatiive. See on ikka seesama teema, millest ma siin enne rääkisin: huviharidus, sportimine, muusikakoolid. Lapsel peab olema võimalus mõistlikul viisil oma vaba aega veeta. Ma tõesti arvan, et see huviringidest või spordiklubidest äravõtmine võib-olla ei olegi nii palju tulevaste Pärtide probleem, kuid oluline on just see, mis saab ühest päris tavalisest noorest, millega ta oma aega täidab.

Aitäh! Nüüd on jäänud minut ettekandja esinemise lõpuni. Palun kiire küsimus ja kiire vastus! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Lastekaitse Liit on kindlasti väga palju ära teinud. Tunnustus selle eest! Aga kui vaadata teie ettepanekuid, siis enamik neist baseeruvad ikkagi riiklike toetuste ja selle abi suurendamisel. Aga kui palju ühiskonnas teadvustatakse ja tunnustatakse mitterahalist abi, inimesi, kes heategevuse korras panevad õla alla? Kas näiteks ajakirjandus, kus te ka ise pikalt olete töötanud, pöörab sellele piisavalt tähelepanu ja kas ei loodeta natuke liiga palju riigi abile ja tunnustatakse võib-olla vähe neid, kes teevad väga palju ilma rahata ära?

Aitäh! Ma arvan, et selliseid inimesi märgatakse järjest rohkem. Mulle tundub (võib-olla on see kriisi hea külg), et neid inimesi on järjest rohkem tekkinud. Kui te vaatasite, mida Lastekaitse Liit ise teeb, siis meil on olemas kokkulepped  pangainimestega, juristidega, kes on nõus igal nädalal teatud kellaajal tulema Lastekaitse Liitu ja andma abi vajavatele inimestele tasuta nõu. Seegi on juba väga hea märk. Ma loodan seal mõnda pangadirektoritki või tuntud advokaati näha.

Suur aitäh, austatud ettekandja, nii ettekande eest kui ka küsimustele vastamise eest! Palun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Heljo Pikhofi!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõikidest riiklikult olulistest ja vähem olulistest küsimustest on võitlus laste ja noorte vaesuse ning sotsiaalse tõrjutusega vahest see kõige tähtsam, sest meie vananeva rahvastiku ja madala sündimusega riigis on see kõige otsesemalt jätkusuutlikkuse küsimus, riigi kestmise küsimus. Iga vähegi jõukohane samm, mille praegu saaksime astuda, selleks et toetada puudust kannatavaid lapsi ja noori, aga astumata jätame, sööb suurte suutäite kaupa noorte arenguvõimalusi ja tulevikuperspektiive ning koos sellega kogu Eesti ühiskonna potentsiaali. Inimesel peaks olema õigus ja võimalus välja arendada oma häid ja tugevaid külgi. Valupunktid on meil teada ja sihidki on teada. Mida aga ei ole, need on teod, et leevendada vaesust ja vaesust ennekõike lastega peredes. Juhin omalt poolt tähelepanu kahele vastsele väljaandele, need on "Inimarengu aruanne 2009" ja "Vaesus Eestis". Vaesuse näitajaid 2009. aasta kohta meil veel ei ole, küll aga lasevad mõningaid järeldusi teha makromajanduslikud suundumused. Nõnda siis ütlevad prognoosid, et majandussurutise, tööpuuduse ja selle venima jääva järelmõjuna on meil oodata senisest veelgi suuremat elanikkonna kihistumist ja ebavõrdsuse kasvu. Ometi on selleltki graafikult rohkem kui hästi näha, kui suured on kontrastid juba praegu, kui määratu on Eesti elanikkonna kihistumine: üheksakordne on tulude erinevus vaesema ja jõukama detsiili vahel, ligi 40% elanikest asub allpool suhtelise vaesuse piiri või üsna selle piiri lähedal, ülemine, kõige rikkam kümnendik on end suure hüppega teistest lahti rebinud.
Laste käekäiku vormib suuresti vanemate rahakott ja perekonna kastikuuluvus, üha vähem sõltub see lapse enda võimekusest ja töökusest. Ühtedel on käeulatuses eliitharidus või kasulik sõbrameestering, kes tasuvale tööle upitab, teistel ei ole seda teps mitte. Erandid ainult kinnitavad reeglit. Viimase aasta-poolteise jooksul, nn masuajal, on aga olukord drastiliselt muutunud. Meil on hinnanguliselt 117 000 töötut (kõik kokku, nii töötukassas registreeritud kui ka heitunud, kes ei loodagi enam tööd leida). Kõikide uuringute ja analüüside järgi on töötus kõikidest teistest teguritest kõige suurem vaesusrisk. Kõige raskemas olukorras on just lastega töötu pered. Nendest on vaesusriskis rohkem kui pooled. Ükskõik, millise vaesuse mõõdupuuga või inimliku mõõdupuuga me olukorda ka ei mõõdaks, on ebanormaalne, täiesti loomuvastane, kui koolieelik on sunnitud ilma jääma oma mängukaaslastest ja armastatud lasteaiakasvatajast, on sunnitud ilma jääma alusharidusest, mis paneb põhja kogu tulevasele haridusteele. On täiesti loomuvastane, kui koolilaps peab loobuma võib-olla ainsast asjast, mis teda tõeliselt köidab, olgu selleks siis muusikaõpingud, kunstiring või jalgpallitrenn, ega jõuagi kunagi selgusele, mis valdkonnaga ta tahaks tegelda ja milles ta hea on. On täiesti loomuvastane, kui teismeliselt võetakse võimalus käia sõprade seltsis kas või kinos või klassiekskursioonil ning koos sellega võetakse sõbradki, võetakse enesehinnangu kujunemise ja sotsialiseerumise jaoks kõige õrnemas eas harjumuspärane keskkond ja eneseväärikus. Seda tehakse ühel lihtsal põhjusel: töö kaotanud vanematel ei ole lapse kõige elementaarsemategi vajaduste jaoks raha. Kas me julgeme küsida, mida ja kuidas need lapsed üldse söövad, kui vanemad on juba pikki kuid olnud ilma tööta? Kuhu on neil panna oma pea siis, kui perekond üürivõla pärast tänavale tõstetakse? Kui palju meil on hetkeseisuga lapsi ja noori, kelle pere peab kuidagi läbi ajama ilma töise sissetulekuta, ei oska keegi öelda, lisaks neile 43 200-le, keda me juba teame elavat vaesuspiiril või suisa süvavaesuses.
Esimese asjana tulebki käivitada korralik seire, et saada tõsikindel ülevaade häda tegelikust ulatusest. Sealtpeale peab töötukassa ja kohalike omavalitsuste vahel hakkama ilma tõrgeteta liikuma asjakohane info. On ju viimastel aastatel kahanenud ka omavalitsuste võimekus abistada lastega peresid, kokku on kuivanud lastele mõeldud teenused ja toetused ning paraku ka lastekaitsetöötajate arv.
Peatun korraks märksõnal "vanuseline struktuur" ehk sirguva inimlapse ea ja vajaduste juures. Viimastel aastatel on sündimus meil pisut tõusnud. Valitsusliidu erakonnad kuulutavad vaata et iga uue ilmakodaniku oma poliitika suursaavutuseks, sulgedes silmad selle ees, et inimlaps tuleb ka kaela kandma kasvatada, veelgi enam, ta tuleb kasvatada täisväärtuslikuks kodanikuks.
Lastega perede toetamise süsteem on meil tasakaalust täiesti väljas. Riigiabi keskendub lapse sünnile ja väikelapseeale kõikidest Euroopa Liidu maadest kõige rohkem. Vanemapalga lõppemisega saab niisama hästi kui otsa ka riigi toetus, rääkimata juba sellest, et vanemahüvitise kord on juba iseenesest vildakas. Ühele lapsele peab piisama ümmarguselt 4000 kroonist, teise äraelamiseks antakse aga 35 000 krooni ja näpuotsaga pealegi. Kas see ongi vajaduspõhine sotsiaalpoliitika, millest valitsuserakonnad suure suuga räägivad: kellel on, sellele antakse juurde? Tegelikult teenib see vaid ühe väikese kildkonna huve. Lisaks rahaabile tuleks meil teiste eurooplaste kombel pöörata rohkem tähelepanu lastele suunatud soodustustele ja tasuta teenustele. Sel kombel jõuab abi kõige kindlamalt nendele, kellele see on mõeldud. Hoopis vähem oleme teadvustanud seda, et vaesuse määr on kõige kõrgem teismeliste, 12–17-aastaste noorukite seas. Ilmajäetusetundel, tõrjutusel võivad selles vanuses olla aga üsna ettearvamatud tagajärjed. Liiga sageli toob see endaga kaasa käegalöömise kõigele, ka õppimisele. Põhikooli poolelijätmine on aga viljakas pinnas uue ringi töötusele, uuele nn heitunute põlvkonnale, kes ei tunne oma võimeid ja väärtusi ning on jäänud ka korraliku hariduseta, kes enam kuhugi ei püüdlegi. Isegi kui maailma ja meiegi majandus hakkab liikuma ülesmäge, ei leia kõik vajajad üleöö tööd, töötusel on pikemad tagajärjed. Isegi kui lapse loomulikku arengusse tekib ka vaid tükike tühja maad, paari-kolmeaastane auk või tühik, on see trauma, mis pärsib noore inimese kujunemist ja jätab terveks eluks hinge ravimatud haavad. Me peame lastele looma vähegi võrreldavad arengutingimused, ilma selleta kasvab meie kontrastide maal üles kadunud põlvkond. Seda kõike vajavad ka töötute vanemate lapsed.
Vaatame nüüd Sotsiaaldemokraatliku Erakonna konkreetseid ettepanekuid, seda hädapärast, mida annab juba täna ära teha, et eeskätt töö kaotanud vanemate laste heaks midagi ära teha. Käivitada tuleb operatiivne seire, et välja selgitada kiiresti lisaabi vajavad lapsed ja noored. Riik ja omavalitsused peavad leidma lisaraha, mida suunata otse koolidele ja lasteaedadele, et katta puudust kannatavate laste lasteaia- ja koolikulud ning tasuda ka nende huvitegevuse eest. Jutt on eeskätt riigi sihtotstarbelisest rahaeraldisest omavalitsustele, millest makstakse kinni nii koolieeliku lasteaiakoht kui ka söök, millest tasutakse ka gümnaasiuminoore toidukulud. Esiotsa, majandusraskusi silmas pidades, peaksid tänavu sügisest tasuta toitu hakkama saama töötute ja üksikvanemate lapsed, 2011. aasta jaanuarist juba kõik gümnaasiuminoored. Samuti tuleb vajaduse korral tagada lastele tasuta ühistransport, et laps või noor pääseks kodu ja kooli vahel liikuma. Töötute peredele peab olema kättesaadav psühholoogiline nõustamine, abi tuleb neile anda eluasemeprobleemide lahendamiseks, hädaolukorras tuleb leida ka munitsipaaleluruumid. Riik peab hakkama maksma täiendavat 450-kroonist lapsetoetust neile lastele, kelle töötud vanemad ei saa töötuskindlustushüvitist ega töötu abiraha. Lisaks tuleks pikendada töötuskindlustushüvitise maksmise kestust lastevanematele, näiteks on seda tehtud Saksamaal. Lõpetada tuleb riikliku lapsetoetuse mahaarvamine toimetulekutoetusest. Ei pankuri ega ministri palgast võeta ju maha riikliku lapsetoetuse 300 krooni, aga miskipärast peetakse seda kõige vaesemate töiseks tuluks. See on karjuv ülekohus. Toimetulekupiir tuleb seniselt 1000 kroonilt tõsta 1200 kroonile. Praegune künnis on ka kõige hädapärasemaks toimetulekuks liiga madal ega vasta Euroopa sotsiaalharta nõuetele. Paljudes sotsiaalhoolekandeasutustes nõutakse toimetulekutoetuse taotleja ja tema pereliikmete pangakonto väljavõtet. Isegi sõpradelt ja sugulastelt laenuks saadud raha arvatakse taotleja sissetuleku hulka, mille võrra talle toetust vähem makstakse. Toon näiteks juhtumi, kui maavanaema oli haigeks jäänud lapselapsele ravimite ostmiseks oma pensioninatukesest raha üle kandnud, seegi võeti toimetulekutoetusest maha. See on täiesti absurdne olukord. Sellisele meelevaldsele praktikale tuleb piir panna. Äärmiselt kallutatud töölepingu seadus, mis suvel vastu võeti, tuleb sirgemaks rihtida. Töötuskindlustushüvitis peab tõusma 70%-le ning töötuse jätkudes 50%-le varasemast palgast. Samuti tuleb laiendada hüvitist saavate inimeste ringi nendega, keda sunnitakse töölt lahkuma kas poolte kokkuleppel või lausa omal soovil. Oludes, kus isegi juhutööd haaratakse lennult, ei löö ju arukas inimene ust enda järel tagantkätt kinni. Riigi makstav töötutoetus tuleb tõsta pooleni alampalgast. Luua tuleks Lastekaitse Liidu ja töötukassa ühine sihtkapital, kuhu saaksid maksuvabalt annetusi teha nii ettevõtted kui ka eraisikud.
Mõnega neist asjust, millest kõnelesin, saaks hea tahtmise korral kas või hommepäev alata.
Laste vajadused ja vähegi võrdsemad arenguvõimalused nõuavad riigilt täiendavaid väljaminekuid perepoliitikale, noorsootööle ja lastekaitsele. Aga jutt on ju ainult valikutest, eelistustest, prioriteetidest, mille jaoks raha leida ja mille jaoks mitte. Me peame endale aru andma, et neid pingutusi on vaja meie oma laste huvides, meie oma riigi kestmise huvides. Olgu meil halvemad ajad või paremad ajad, ilma inimesesse panustamata jääb meie areng toppama. Sellele järeldusele jõudis ka äsjane inimarengu aruanne.
Lõpetuseks. Nagu teame, on tänavune aasta Euroopas kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Valitsus on koostanud kava, mismoodi aastat pidulikult avada ja mismoodi pidulikult lõpetada, lisaks jagatakse meile lahkesti voldikuid, mis pajatavad vaesusest. Mida aga ei ole, need on konkreetsed sammud, mis aitaksid vaesust pisutki leevendada. Tuleval kuul kuuleme valitsuselt laste vaesumise tõkestamise ja arenguvõimaluste kaitse tegevuskava. Mitte üksnes sotsiaaldemokraadid, mitte üksnes meie kõik, head kolleegid, vaid kogu rahvas ootab valitsuselt seekord mitte paljast paberit, vaid tõelisi tegusid. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Annan küsimuseks sõna Valeri Korbile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua ettekandja! Täna juba räägiti kohalikest omavalitsustest. Ma usun, et see küsimus võib olla teie jaoks liiga keeruline, aga nagu öeldakse, stenogrammi huvides küsin siiski, kas teil on ülevaade, kui palju on meil kohalikke omavalitsusi, kus on veel tööl lastekaitsespetsialistid.

Minu meelest on 67 omavalitsuses lastekaitsespetsialist ametis. Võib-olla ma eksin nii palju, et see arv pole päris täpne, aga igal juhul on nende hulk drastiliselt vähenenud. Tegelikult peaks see arv kasvama. Ja probleem on veel selles, et paljud inimesed, kes omavalitsustes lastekaitsetööd teevad, pole saanud spetsiaalset ettevalmistust. Sama lugu on sotsiaaltöötajatega.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu te mainisite, on see aasta kuulutatud Euroopas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Tõenäoliselt rakendatakse igal pool üle Euroopa mitmesuguseid meetmeid selle probleemi lahendamiseks, vaesusega võitlemiseks. Kas te oskate tuua mõned näited teistest riikidest, kuidas seal on probleemiga tegeldud? Milliseid erimeetmeid on majandussurutise olukorras rakendatud?

Tegelikult on nii, et eri riikides on meetmed tarvitusele võetud juba enne seda vaesuse vastu võitlemise aastat. Näiteks töötuskindlustushüvitist makstakse mõnes riigis pikemalt nendele inimestele, kellel on alaealised lapsed, ja on ka terve rida teisi meetmeid. Kui tuua näiteks Soome, siis Soomes oli eelmise lama ajal nii, et seal tuli terve rida meetmeid juurde. Mitte nii nagu meil, et kärbitakse, ja seda veel laste arvel.

Eiki Nestor, palun!

Ma kasutan juhust, et kõnepuldis on ka sotsiaalkomisjoni liige. Paljud nendest ettepanekutest, millest siin juttu on, on komisjonist läbi käinud, osa neist on jäänud menetlusse, osa kahjuks välja hääletatud. Oli üks konkreetne ja selge ettepanek: kui lapsevanemad ei saa enam töötuskindlustushüvitist ega saa ka riigilt töötu abiraha, siis nendele peredele võiks maksta täiendavat lapsetoetust. Vabariigi Valitsus võttis selle vastu sõna ja asus eitavale seisukohale. Kas tal seejuures peale rahaliste põhjenduste oli ka veel muid põhjendusi?

Kõikide nende eelnõude puhul, mis sotsiaaldemokraadid on esitanud, on öeldud, et raha ei ole. Ma tuletan meelde, et kui me tegime ettepaneku hoida toimetulekutoetus ja lapsetoetus lahus, siis kinnitati samuti, et raha ei ole. Vaja minev rahasumma oleks olnud alates 1. aprillist 37 miljonit. Mis puutub konkreetselt sellesse 450 krooni, siis taas väideti, et raha ei ole, ja ehk oli ka põhjuseks hirm, et äkki need pered saavad rikkaks.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma tahtsin küll küsida proua Katrin Saksa käest, aga ei saanud. Küsin siis nüüd järgmist. Meil oli Mustamäel 37. koolis hoolekogu koosolek. Tuleb välja, et lisaks täna jutuks olnule on veel üks väga suur probleem: koolides on terved klassitäied lapsi, keda kasvatavad üksikemad. Väga paljud nendest üksikemadest on Eestis tööta jäänud ja käivad nüüd tööl Soomes. Nende lapsed ei taha koolis käia, kuna neil silma peal hoidvat vanemat pole siin ja vanavanemad ei saa hakkama. Vanem ei saa ka kooli nõu pidama tulla, kuna ta on Soomes. Kas seda teemat on arutatud? See on tõsine teema, sest põhikoolis on ikka päris palju selliseid lapsi. Kas seda teemat on haridusministeeriumi ja lastekaitse inimestega arutatud?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, sotsiaalkomisjonis on põgusalt räägitud ka probleemist, et vanemad lähevad välismaale tööle ja suisa, ütleme, üks lasteaialaps jääb teist lasteaialast hoidma. Isegi selliseid juhtumeid on. See on tõsine probleem, aga kui tööd ei ole, siis vanematel on see ainuke väljapääs, et mingilgi moel hakkama saada. Mida peaks tegema? Peaks pöörduma muidugi konkreetse valla või linna lastekaitsetöötaja poole, kui see seal olemas on. Kui ei ole, siis sotsiaaltöötaja poole. Lapsed ei tohi ometi omapead jääda. Sellel võivad olla hoopis halvad tagajärjed.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Professor Dagmar Kutsari ettekandes toodi välja üks probleem, mis Eestis olemas on. See on vastuolu sündide toetamise määra ja lapse heaolu tagamise määra vahel. Kas sotsiaalkomisjon on arutanud ka, kas see vastuolu on viimastel aastatel kasvanud või kahanenud?

Sotsiaalkomisjonis me oleme kõikide opositsiooni eelnõude puhul jõudnud just selle küsimuseni, et koalitsioonipartnerite arvates on peretoetuste jagamisel kõik korras, opositsioonipartnerid aga leiavad, et vanemahüvitis on ebaproportsionaalselt suur ja teised peretoetused selle kõrval liiga väikesed. Vanemahüvitis on ju nii palju tõusnud, et nüüd on selle miinimumi ja maksimumi vahe seitsmekordne – ka selline fakt ei rahulda meid. Me oleme arvanud, et peretoetuste sees tuleks raha ringi jagada. Kahjuks pole me koalitsioonipartneritega selles osas kokkulepet saavutanud.

Mailis Reps, palun!

Hea ettekandja! Aitäh nii sulle kui ka teistele ettekande tegijatele! Kõik kolm ettekannet olid väga huvitavad. Mul on selline üldistav küsimus. Kuulsime ettekannetest ja näeme kas või siinsamas Tallinnas ja mujal Eestis ringi käies, kui hull on praegu paljude perede elu. Otsustades tänase tagasiside järgi, on peamine küsimus raha puudus. Millised võiksid olla lahendused ja kas meil jätkub selleks raha? Kuidas sa seda kommenteerid?

Nagu ma olen igal pool öelnud: riigi rahakott on nagu pere rahakott. Tuleb otsustada, mis on sinu jaoks kõige tähtsam – kuhu sa raha kulutad, kui raha on vähe. Kõik need ettepanekud, mis sotsiaaldemokraadid on teinud, saaks kohe ellu viia. Ja võrreldes teiste kulutustega nõuaks see väga vähe raha. Küsimus on lihtsalt tahtmises. Paraku pole me näinud valitsuskoalitsiooni poolt ühtegi märki sellest, et natukenegi soovitaks leevendada nende perede vaesust, kes praegu väga raskes olukorras on.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan nii ettekande kui küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt registreeruda kõnesoovijatena nendel Riigikogu liikmetel, kes esindavad oma fraktsiooni. Esimesena annan sõna Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajale Mai Treialile. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Aitäh kõikidele tänastele ettekandjatele ja tänase teema algatajatele! Professor Ülo Vooglaid on võrrelnud vaesust vähktõvega – haigusega, millest on raske lahti saada, sest vaesus tekitab vaesust. Selleks, et vaeste hulk hakkaks vähenema, on vaja teada vaesuse tekke ja süvenemise mehhanisme.
Mitmete sotsiaalteadlaste ja ekspertide hinnangul avaldab lapsena kogetud vaesus mõju inimese edaspidisele elule. Nagu ka lugupeetud professor Kutsari põhiettekandest kuulsime, lapse vaesus ei ole pelgalt see, kui laps kasvab väikese sissetulekuga peres. Vaesus avaldub ka tajutud ilmajäetuses. Kiiresti halvenenud olukord majanduses ja tööturul on viinud selleni, et paljud pered on märksa suuremates toimetulekuraskustes kui varem. Toimetulekuraskused ähvardavad ennekõike töötuid, eriti pikaajalisi töötuid ehk neid, kes on tööd otsinud 12 kuud või kauem. Märgatavalt on kasvanud tööd otsivate inimeste valmisolek võtta vastu isegi ajutise iseloomuga tööd, sest pere tahab ju toita, lapsed koolitada. Möödunud aasta IV kvartalis oli juba 63% neid, kes otsisid küll alalist tööd, kuid oleksid nõus vastu võtma ka ajutise töö.
Need andmed on pärit Statistikaameti äsja ilmunud kogumikust "Vaesus Eestis". Siinkohal tahaksin rõhutada, et mitmesugused protsendid pole kuigi emotsionaalsed ja võivad mitte äratada tähelepanu, sest annavad reaalsusest üldistatud, mitte konkreetselt silme ette manatava pildi. Näiteks kui me ütleme, et suurtes raskustes olijate osatähtsus on kasvanud 16%-ni, siis sellesse võib suhtuda rahulikult. Aga seesama protsent absoluutarvuna on umbes 164 000 inimest ehk siis piltlikult öeldes rohkem, kui on kahes linnas, Tartus ja Pärnus elanikke kokku.
Vanemate töötuse tõttu on rasketes majanduslikes oludes järjest rohkem lapsi. Leibkondades, kus ükski leibkonnaliige ei tööta, kasvas 2009. aasta IV kvartalis 37 000 alla 18-aastast last. Piltlikult öeldes on see rohkem lapsi kui Viljandis ja Rakveres elanikke kokku – kaks linnatäit puudust kannatavaid lapsi.
Täiesti ilmselt on meie riigis laste ja perede toetamise süsteem tasakaalust väljas. Süveneb ühelt poolt sündimust soodustavate toetuste ja teiselt poolt perede elukvaliteedi parandamiseks mõeldud toetuste ebavõrdsus, ja seda viimaste kahjuks. 2009. aastal maksti riigieelarvest peretoetusteks kokku 3,975 miljardit krooni, sellest aga 2,389 miljardit krooni vanemahüvitisteks 19 668 inimesele. Tõsi, vanemahüvitis on positiivne perepoliitiline meede, kuid kas nii suured kulutused nii väikesele isikute grupile on õiglased? Seda enam olukorras, kus teised toetused peredele ei ole kasvanud, neid on isegi vähendatud või hoopiski ära jäetud.
Praeguse valitsuse maksumuudatusedki on suurendanud ebavõrdsust ja vaesust, sest samaaegselt ei ole rakendatud kompensatsioonimehhanisme sotsiaaltoetuste näol. Valitsuse sotsiaalpoliitilised meetmed toetavad eelkõige keskmisest jõukamaid peresid ning seetõttu on valitsuse jutt solidaarsusest ja võrdsetest võimalustest silmakirjalik.
Möödunud aasta kevadel esitas Rahvaliidu fraktsioon Riigikogu menetlusse riiklike peretoetuste seaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on leevendada kas mõlema vanema või üksikvanema töötuks jäämise korral lastega perede majanduslikku olukorda ja tagada neile toimetulekuvõime ka vähenenud sissetulekute tingimustes. Laste kasvatamist tuleb majanduslikult toetada, et neil oleks võimalik jätkata korraliku kooli- ja huvihariduse saamist. Varsti kasvab vist sammal sellele eelnõule selga, sest ikka leiab valitsuskoalitsioon põhjendusi, miks meie ettepanekut kuidagi toetada ei saa.
Kuidagi ei saa nõustuda valitsuse ettepanekuga kaotada laste arvuga seotud tulumaksuvabastus, jättes samal ajal vanemahüvitise ülempiiri muutmata. Vanemahüvitise ülempiiri alandamine või ka teatud protsendi arvestamine eelnevast palgast aitaks kindlasti vähendada sotsiaalset ebavõrdsust. Lapse kasvatamisel peab riik toeks olema kõigil lapse eluetappidel kuni täiskasvanuks saamiseni. Peretoetuste määrad, mitmekesisus ja järjepidevus peavad andma piisava kindlustunde pere loomiseks ja arenemiseks.
Mida siis Rahvaliidu fraktsioon soovitab teha? Kordamata siin tööpoliitika arutelul tehtud ettepanekuid, on meie soovitused järgmised. Esiteks, vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastal tuleb ratifitseerida parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel 30: igaühel on õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest. Kahetsusväärselt on see meil seni ratifitseerimata. Kui me seda ei tee, ei jõua me viie rikkaima Euroopa riigi hulka mitte kunagi. Teiseks, laste- ja peretoetuste süsteemi tuleb täiustada ja tasakaalustada. Rahvaliit peab õigeks lastetoetuse mõningast suurendamist ja diferentseerimist sõltuvalt raskustesse sattunud perede reaalsest abivajadusest. Kolmandaks, laste võimaluste võrdsustamiseks koolielus osalemisel tuleb toetada koole vähemalt 2000 krooniga aastas õpilase kohta, seda tasuta spordi- ja esinemisvarustuse ning spordi- ja kultuuriürituste pakkumiseks õpilastele. Neljandaks, lastele huvihariduse võimaldamiseks tuleb hüvitada riigieelarve baasil õpilase valitud ühe vaba aine, sealhulgas muusika-, kunsti- ja spordikoolides õpetatavate erialade õppemaks kõigil põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastel. Viiendaks peame õiglaseks tagada riigipoolne tasuta toit lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni ning koolivahendid kuni põhikooli lõpuni. Tasuta lõuna peab olema tagatud ka kutseharidust omandavatele noortele kogu õppimise vältel. Kuuendaks, kõrgharidusele ligipääsu tagamiseks tuleb kõigile võimekatele noortele kindlustada riikliku koolitustellimuse tasuta õppekohad kõrgkoolides vähemalt praegusel tasemel, mis tähendab tasuta õppijate osatähtsuse kasvu üliõpilaskonnas laste arvu üldise vähenemise tingimustes.
Laste ja noorte vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on meie riigi, meie rahva tervist, elujõudu ja tulevikku otseselt mõjutav probleem. Suhtugem sellesse tõsiselt! Aitäh!

Marek Strandberg, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Nagu mina aru olen saanud ja vist paljud teised ka, on üks vaesuse leevendamise oluline eeldus rikkuse võimekuseks mitmekesisema keskkonna ja majanduse tekitamine. Praegu on üks suuremaid probleeme, mis üldise tööpuudusega kaasneb, loomulikult väga suur tööpuudus noorte hulgas. Mulle tundub, et pelk raha ümberjagamine, millest sageli räägitakse, ei ole sellele õige lahendus. Loomulikult on võimalik, et meie laste oskused jäävad rohkem välja arendamata kui varem. Küsigem aga: kas küsimus on ainult rahas ja selle vähesuses? Või on küsimus ka näiteks koolis ja õpetajas?
Pange tähele ühte huvitavat asja. Tegelikult jäävad ju ka väga paljude loovate inimeste, samuti õpetajate anded-oskused sageli kasutamata. Kui me vaatame veel kaugemale, vaatame ülikoolide ülesehitust ja seda, millisel moel praegu õpetajaid koolitatakse, siis me oleme ju tegelikult olukorras, kus me nagu ei soovigi, et andekad inimesed oleksid meie laste õpetajad.
Ükskõik millise rahakogusega me vehiksime või kuidas seda ümber jagaksime – kui me soovime, et nii huviharidus kui kooliharidus oleks kvaliteetne, siis me peame alustama sealt, et toetame annet igal pool ja igal võimalikul moel. Nii et lahendused on tunduvalt laiemad.
Loomulikult, kõikvõimalik huvihariduse toetamine, muude oskuste õpetamine ja selle toetamine on oluline just nimelt sellesama siingi ettekannetes mainitud laste tavatult kiire arengu ja elu muutumise tõttu. Ma tahan öelda, et väga sageli sõltub laste olukord ennekõike just täiskasvanutest, kes neid ümbritsevad. Lapsed ei kujuta endast sellist "Kärbeste jumala" seltskonda, kelle tootemiks on mingisugune rahapuu – täiskasvanute enda keskkond, selle enda terviklikkus ja loomevõime mõjutab lapsi märksa rohkem.
Nüüd veidi ka kividest kellegi kapsaaeda. Nagu te ehk mäletate, kunagi oli meil pikka aega rahandusministriks väga tugeva sotsiaalse närviga inimene. Tulen nüüd taas ühe teema juurde, mida ma olen siin varemgi käsitlenud. Selleks, et vaesusega toime tulla, tuleb optimeerida ressursside kasutust. Maailmas on pikka aega ressursside optimaalset kasutust võimaldanud lahendus olnud rööpraha või koduraha. Täna kuulsimegi uudist selle kohta, et samadel põhjustel, nagu seda võiks Eestis teha, on Itaalias kasutusele võetud järjekordne rööpraha süsteem. Rööpraha kannab nime ŠCEC ja sellega püütakse kogukondlikul moel võimalusi ühtlasemalt ümber jagada, mis muidu kanaliseeruks erinevatesse allahindluskampaaniatesse. Seesama rahandusminister vist ei vaevunud kogu oma ministriks oleku aja jooksul, kui me püüdsime talle rööpraha mehhanismi selgitada, seda kuulama. Ka tema nõunikud ei vaevunud seda tegema ja tänaseks seda mehhanismi rakendatud ei ole. Ja ma ei arva, et uus rahandusminister, kelle meelelaad on hoopis teine, üldse seda taibata tahaks, ent ehk siiski. Igatahes me proovime seda teha ka uue rahandusministri ajal – näis, mis sellest välja tuleb.
Üks on selge: kogukondlikul moel väärtuste ümberjagamine mõistlikul viisil, võimaluste pakkumine, sealhulgas ka lastehoiuteenuste, laste õpetamise teenuste pakkumine rööpraha eest, millega selle rööpraha saajad saavad oma vaesusest tingitud probleeme edukalt lahendada – seda võiksime teha ka meie. Nii nagu 4000 muul moel seda lahendatakse mujal maailmas, täiesti arenenud riikides, kelle hulka kuuluvad Itaalia, Belgia, Rootsi ja Ameerika Ühendriigid. Seda võiksime teha ka meie, mitte rääkida kogu aeg, et on vaja kusagilt saada abstraktset raha, abstraktset rikkust – seda tegelikult ei ole võimalik ümber jagada.
Pange tähele veel ühte olulist asja: inimtahteliselt on võimalik tegelikult rikkust luua vaid tuleviku jaoks ja selle tõttu on laste vaesuse ja noorte tööhõive probleem tuleviku suhtes lahendatav. Tõsi, on olemas mõningad viisid, näiteks kulla ja teemantide kaevandamine, millega on võimalik minevikus kogutud rikkust kasutades ühiskonna vaesusprobleeme lahendada. Aga alati see ei õnnestu. Tegelikult tahan ma siinkohal teada anda, et üht sellist mineviku rikkusest tulenevat tuleviku vaesuse vähendamise teed arutab eeloleval teisipäeval kell 3 Riigikogu konverentsisaalis säästva energia, majanduse ja innovatsiooni töörühm oma koosolekul, kus on välja pakkuda üks päris huvitav ja sisuline lahendus, millisel moel me järgmise kümmekonna aasta jooksul suudaksime oma majandust mõõdukalt ümber struktureerides leida väga ruttu need vahendid, millega rikkust tekitades vaesusprobleeme lahendada. Nii et kõik töörühma liikmed ja ka kõik muud huvilised on teisipäeval teretulnud. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees ja head kolleegid! Esmaspäeva hommikul pakutakse ühes tavalises Eesti koolis sooja teed ja pirukat. Teises lõigatakse leib lahti ja pannakse lastele välja. Paljud lapsed tulevad ju nädalavahetuselt alasöönuna kooli. Nii mõnigi võtab reedel taskusse leiba kaasa. Tühja kõhuga laps ei suuda õppimisele tähelepanu pöörata ja nii ongi koolid püüdnud olukorda lastele veidigi kergemaks teha.
Teine lugu. Neljanda vahetunni alguses tekib noorest inimestest koridori üsnagi arvestatav grupp. Noored lobisevad omavahel ning tunduvad justkui niisama seisvat. Kokatädi teatab, et viimane põhikooli klass on söönud, ning üle jäänud toit on lauale pandud. Noored ei torma, vaid lähevad üsna rahulikult ja häbenemata põhikoolist järele jäänud sooja koolitoidu riismeid sööma. Noor arenev organism vajab oma ning häbeneda ei ole põhjust. Neid, kes tasuta toitu vajavad, tekib iga kuu juurde. Mõnes koolis on järjekord üsna pikaks läinud.
Kolmas lugu. Lasteaiaõpetaja kirjeldab, kuidas neid lapsevanemaid tuleb iga kuu juurde, kes mureliku näoga teatavad, et peavad oma lapse või lausa lapsed lasteaiast ära võtma, kuna ei suuda toiduraha tasuda. Paljud lapsed on omavalitsuse ja lasteaia toel küll veel lasteaias, kuid on silmanähtavalt närvilised, neil on keskendumishäired, nad on väsinud, apaatsed ja ükskõiksed. Lapsed vajavad tavalisest enam kallistamist, positiivset tähelepanu ja hoolimist, tihti teraapiatki.
See kõik annab selgelt märku, et probleemid ühiskonnas ja perekonnas rõhuvad ka meie kõige nooremaid. Tihti ei mõista lapsed pinge allikaid ja tunnevad seletamatut süütunnet. Majanduslangus ei rusu üksnes tööealisi inimesi. Töötuse kõrge tase, palkade vähendamine ning sellest tulenev üldine kindlusetus tuleviku ees avaldab lastele otsest ja tugevat mõju. Piirkonniti, eriti Kagu- ja Ida-Eestis on probleemid veelgi teravamad. Tingimused on seal läbi aegade niikuinii olnud raskemad ning tööpuuduse kõrge tase on jõudnud kriitilise piirini, kus inimesed on kaotanud juba igasuguse lootuse.
Vanemate töötuks või palgata puhkusele või osalisele tööajale jäämisega on suurenenud vajadus tasuta koolitoidu järele, mis on kahjuks aina enamatele lastele ainus sooja toidu kord päevas. Lapsed vajavad sooja toitu ka lasteaias ja gümnaasiumis, sest arenev organism vajab mitmekülgset toitu. Tühja kõhuga õppimine ei edene ning täisväärtuslik ja tervislik toitumine kasvueas on hea tervise garantii kogu ülejäänud eluks. Laste tervise hoidmine on hädavajalik – vaid siis saavad neist kord täisväärtuslikud elu jätkajad.
Koolitoidu me tagasime põhikooli õpilastele ning kutsekooliõpilastele. Praeguse Vabariigi Valitsuse krokodillid proovisid küll selle ära kärpida, aga õnneks suutsime koolitoidu päästa. Kutsekooliõpilaste sooja toidu summat tänavuse aasta eelarvega siiski Vabariigi Valitsus ja haridusminister vähendasid. Olukorras, kus sooja toidu vajadus on selgemalt välja tulnud, vähendati noorte inimeste võimalusi tasuta tervislikult süüa saada. Me peame kehtestama sooja toidu riikliku toetuse gümnaasiumiõpilastele ning lasteaialastele. Mitme kooli juhtkond on kurvastusega nentinud, et neil vajab juba 80% gümnaasiumiõpilastest tasuta toitu. Otseselt lastele suunatud meetmed on seega praegu parimad ja vajalikemad.
Teise kiire meetmena tuleb kõigile soovijatele võimaldada pikapäevakoolis käia. Pikapäevakool tagab lapsele toe õppimisel, vajadusel ka psühholoogilise või sotsiaalpedagoogilise nõustamise ning tähelepanu õhtutundideni välja. Praeguses kriisis ei tohi ka alahinnata huvitegevuse võimalusi pikapäevakoolis, sest paljud lapsed on rahapuuduse tõttu klubidest kõrvale jäänud. Kas ühe minuti võin juurde paluda?

Üks minut lisaaega, palun!

Vanemate töötuks jäämine ja sellest tulenevad pinged kodudes kajastuvad õpilaste hinnetes, omavahelistes suhetes ning kui koolile ja perele ei suudeta piisavat tuge pakkuda, siis ka laste koolist välja langemises. Siinkohal tuleb märkida, et juba 2007. ja 2008. aastal katkestas õpingud üldharidus- ja kutsekoolis kokku ligi 7000 õpilast. Väljalangemine on tagajärg, mille üks põhjus on õpilaste ja nende vanemate suutmatus murekoormaga toime tulla. Neid protsesse ei tohi kõrvalt vaatama jääda. Kasutusele tuleb võtta riiklikud meetmed, et lapsed saaksid areneda, olla terved ja end hästi tunda ning koolis käia. Sotsiaalpedagoogide õpetajate miinimumkoosseisu ja riigipalgale võtmine on kindlasti hädavajalik. Koolides tuntakse neist järjest enam puudust, sest aineõpetajatel pole aega ja pädevust iga hätta sattunud lapse ja ta perega tegelda. Järjest enam on neid lapsi, kelle vanemad on sunnitud käima piiri taga tööl ning koju jõuavad nad parimal juhul kord nädalas, tavaliselt aga kord kuus. Aina enam perekondi annab alla ning põhikooli õpilane võib jääda oma muredega üsna üksi. Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana palun kõnetooli Liisa-Ly Pakosta!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägiks nüüd vahelduseks asjast ka. Ma usun, et kui siin saalis olijad järele mõtlevad, siis pole mina kindlasti ainukene, kes Eesti statistika kohaselt on veetnud suure osa oma elust, kuuludes ühe leibkonnaliikme kohta tuleva sissetuleku alusel vaeste hulka. Tegelikult on tore, et kui me vaatame nii inimesi siin saalis kui ka Eesti eliiti laiemalt, siis on seal hulgas inimesi igast ühiskonnagrupist – kui me mõtleme tagasi nende lapsepõlvele. On väga vaestest peredest inimesi ja on neid, kelle vanemad on olnud kolhoosiesimehed, professorid või direktorid.
Sellest tulenevalt ma juhingi teie tähelepanu sellele, et me oleme rääkinud päris mitu tundi üldisest käegalöömisest justkui millestki täiesti enesestmõistetavalt vaesusega kaasnevast. Minu arvates on siiski vastutustundlik rõhutada, et lisaks sellele, mida kõike saab ära teha riik ja kohalik omavalitsus vaeste perede laste aitamiseks, on siiski suur otsustusruum ka perekondadel endal. Kõik uurijad rõhutavad lastega vaeste perede vahelist erinevust sõltuvalt sellest, kas vanemad on käega löönud või valitseb selles kodus ikkagi edasipüüdlik ja õppimishuviline vaim.
Edasipüüdlikkus ja õppimishuvi nimelt siiski Eesti Vabariigis veel rahast ei sõltu – õnneks. Seda kinnitab ka viimane inimarengu aruanne. Tuletagem meelde: seal on näiteks selline tore võrdlus, et Eesti koolides ei erine õpitulemused sõltuvalt sellest, kas lapsed on pärit rikastest või vaestest peredest. Erinevus haridussüsteemis on selles mõttes, et jõukate perede lapsed kasutavad päris palju eraõpetajaid. Kahjuks on inimarengu aruandes jäänud välja toomata järeldused, kas eraõpetajast pole suuremat tolku või siis on rikaste perede lastel intellektuaalse hakkama saamisega suuremaid probleeme kui vaeste perede lastel ja need nõuavad täiendavat tasandamist. Tulemused koolis on ju võrdsed.
Kuid tulles lahenduste juurde, tahan selleks, et tänane arutelu püsiks tasakaalus, meelde tuletada, et mitte ainult Eestis, vaid kõikides Euroopa Liidu riikides tõdetakse üksmeelselt, et laste vaesuse vastu võitlemise valem koosneb kolmest komponendist, millest vaid üks on sissetulekutoetused. Täpselt sama olulised on tööhõive võimalused ehk töökohtade olemasolu üldse ja, teiseks, töötamist toetavad teenused. Lisaks sissetulekutoetustele, millega tõepoolest tuleb kindlasti tegelda, ei tohi me unustada, et edukas valem koosneb nendest kolmest komponendist ja et töö on inimeseks olemise pärisosa.
Peale selle käegalöömise mentaliteedi juurutamise või mittejuurutamise peame tundma vastutust ka selles osas, et töö on põhilisi inimõigusi. Ärme unustame rõhutada, et suur raskustesse sattunud üksikvanemate osakaal ei tulene mitte sellest, et üksikvanemad on kuidagi kehvemad töötajad. See tuleneb ainult sellest, et tõepoolest Eestis väikeste lastega vanemaid, eriti, kui nad juhtuvad olema üksikvanemad, ei taheta tööle võtta. Andke andeks, et ma seda mainin, aga paar aastat tagasi taotlesin ma ise Lastekaitse Liidust töökohta. Ja mis mulle öeldi? Seda, et me ei saa teid tööle võtta, kuna teil on väikesed lapsed. Selliseid näiteid võin ma oma isiklikust elust tuua teisigi.
Veel kord: kui siit on võimalik saata sõnum kõikidele tööandjatele, siis tahan rõhutada, et ei üksikvanemad ega ka väikeste laste vanemad ei ole kehvemad töötajad. Vastupidi, nad on väga kohusetundlikud ja oskavad oma aega väga hästi planeerida. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Teiseks tahan rõhutada, et mis puutub lastega peredesse, siis esineb meil avalikus arvamuses ka sellist väärarusaama, et peetaksegi õigeks, et lapsevanem saab lapsega kodus olla. Et oi kui tore see on. Õnneks on masu tõttu viimastel kuudel sellised "rõõmuhõisked" vähemaks jäänud ja valdav osa inimesi hakkab aru saama, et töö ja töötamine on ainuke, mis lõppkokkuvõttes perekonda aitab. Meil ei ole mingisugust põhjust rõõmustada selle üle, kui lapsevanem on väga pikalt sunnitud lapsega kodus olema. Ka uuringud näitavad, et ainult väga üksikutes näitajates sellistel puhkudel lapse olukord paraneb. Kuid näiteks kui töötuks jääb isa, siis lapse õpitulemused gümnaasiumiastmes üleeuroopalise uuringu põhjal hoopis halvenevad, mitte ei parane.
Lõpetuseks tahan kokku võtta ka selle teema arutelu, mis on siin eelnevates sõnavõttudes mitu korda peaaegu nagu solgiveena kaela visatud ja mida ma lapsevanemana Tallinna lasteaias Tallinna Linnavalitsuse pöördumisi lugedes huviga jälginud olen. Esimene pöördumine oli teemal, et jah, vabandust, me ei saa lasteaedasid kuidagi rahaliselt toetada, kuna Tõnis Lukas on Tallinna lasteaedadelt raha ära võtnud. Nüüd on ilmunud uus pöördumine, kust selgub, et kõiges on süüdi Siim Valmar Kiisler. Ootan põnevusega järgmisi.
Meie riigi eelarve on tõesti vähenenud. Aga mis puutub maksulaekumistesse, siis neil ei ole küljes silti, et maksulaekumised on nii kogu riigis kui kohalikus omavalitsuses vähenenud just nimelt selles osas, kus on peal silt "lapsed". Ja ei ole ka silti küljes nendel kroonidel, mis eelarvesse on alles jäänud – et need on ilmtingimata mõeldud televisiooni- või propagandakuludeks. Kõik on ikkagi alati valikute küsimus ja midagi ei ole teha: kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada lasteaiakohad ja riigi ülesanded laste eest hoolitsemisel on samuti üsna täpselt üles loetletud.
Kuid tõepoolest, ka eelkõnelejad on välja toonud üldisema probleemi, meie ühise mure, et töötute perede lapsevanemad on sunnitud oma lapsi lasteaedadest ära võtma ega suuda selliste perede lapsed täies mahus osaleda ka koolide pakutud programmides, olgu need siis klassiekskursioonid või teatrite ühiskülastused või ka kunsti- või sporditarvete ostmiseks mõeldud kulutuste katmine.
Lõpetuseks: selles osas on vastutus nii riigil kui kohalikul omavalitsusel ja me kõik peame selle nimel pingutama. Loodetavasti vaatavad ka mitmed kohalikud omavalitsused nüüd kainema pilguga üle oma otsused näiteks ka planeeringute tegemises – siiamaani on töökohti loovad investeeringud võib-olla liiga kerge käega tagasi lükatud. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana palun nüüd kõnetooli Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt tahan tänada professor Kutsarit ja Katrin Saksa nende ettekannete eest. Ja tuletan meelde, mis numbrites on kogu see temaatika eelkõige peidus – neid on siin kahetsusväärselt vähe korratud, kuigi professor neid oma slaididel näitas. Neist esimene on 100 000 töötut täna ja teine on asjaolu, et Eestis kogutud või toodetud rikkusest läheb sotsiaalkuludeks 12,6%, aga Euroopa Liidu keskmine näitaja on 27%. Kordan siis veel, et meist vähem kulutab selleks ainult Läti. Ja need kaks teemat on tänaseks põimunud: sellele 100 000 töötule kui kurvale faktile tuleb lisada teine fakt, et 40% nendest inimestest on kaotanud ka juba õiguse kas töötuskindlustushüvitisele või siis riigi makstavale töötutoetusele. Ja nendel 40 000 inimesel on ka lapsed.
Ma saan aru, et mõlemat arvu mingil imekombel ruttu muuta on sisuliselt võimatu. Kogu majandusloogika oma kurbuses paneb meid tõdema, et ka siis, kui majanduskasv algab, väheneb tööpuuduse näitaja väga pikkamisi ja nende inimeste hulk, kes kaotavad juba õiguse töötuskindlustushüvitisele või riigi töötutoetusele, suureneb, mitte ei vähene. Selles osas suurt muudatust ei tule. Teiseks on kindel tõsiasi see, et eriti praegustes tingimustes on raske ette kujutada ühiskonnas mingeid suuri pöördeid, mis võimaldaks tänu kogutud rikkusele kiiresti sotsiaalkulutusi kasvatada.
Kohalike omavalitsuste tasemel on minu arvates üks asi, mida saab teha. See kõlas täna väga selgelt nii mõlemas ettekandes kui ka teie sõnavõttudes. Mis iganes kärbete tegemisel või ümbermõtlemisel on viimane koht, kust kärpida kohaliku omavalitsuse tasemel, kõik need teenused, mida võimaldatakse lastele. Ärge jumala pärast sinna punast joont peale tõmmake, sest siis te mõjutate neid asju rohkem kui vaja ja teete seda vales suunas! Pigem tuleks hoopis rääkida sellest, kuidas mingeid võimalusi ümber jaotada nende teenuste kasuks.
Riigi tasandil on kõik tõesti valikute küsimus – see on õige. Kas te teate, austatud saali jäänud Riigikogu liikmed ja kallid külalised, et kui tulumaksutagastus kui soodustus laste arvu pealt Eesti peredele välja maksta, siis iga laps saaks 472 krooni ja 50 senti kuus? See on rohkem kui praegune peretoetus ühelapselise pere puhul, kui lapsel on mõlemad vanemad ega ole tegemist üksikvanemaga.
See on tõesti valiku küsimus. Sellist ettepanekut me täna Riigikogus ei aruta, aga kaugemas perspektiivis tuleb minu arvates seda analüüsida küll, mis siis mõistlikum on. 472 krooni ja 50 senti ühele lapsele, kui me räägime nende vaesusriskist väljatoomisest, oleks kindlasti palju tõhusam abi nendele lastele kui tulumaksutagastuse olemasolu perebüdžetis teistes peredes, kus teenitakse korralikku sissetulekut.
Seetõttu ma kutsun teid üles uuesti mõtlema hoolega nendele kahele eelnõule, mis on veel jäänud sotsiaalkomisjoni menetlusse ja mida seal hoitakse pingsalt riiuli peal. Loodetavasti nad jõuavad siia saali ka teist korda ja me saame need vastu võtta. Ma olen ka veendunud, et tänase arutelu tulemusena me mõistame paremini, et praegustes oludes peaks Vabariigi Valitsus koostama mingi sisulise ja tõsise dokumendi laste vaesuse teemal eraldi, ja ka seda, et me võiksime uuesti tagasi tulla kas mõne fraktsiooni või sotsiaalkomisjoni ettepanekul teema juurde, et riiklikud peretoetused on eelkõige mõeldud kõigi laste kasvatamiseks peredes ja et praegustes oludes oleks mõistlik kehtestada täiendav toetus peredele, kus vanemad on töötud ja enam abiraha ei saa. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni esindajana palun kõnetooli Tatjana Muravjova! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Uuringud kinnitavad, et Eesti laste suhteline vaesus oli 2007. aastal Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas keskmisel tasemel ja ulatus 17%-ni, mis on kahe protsendipunkti võrra madalam kogu elanikkonna vaesusest. Euroopa keskmised andmed on vastavalt 19 ja 16%. Laste suhtelise vaesuse vähendamist toetab teatud määral Eestis kehtiv peretoetuste süsteem, mis väärtustab kõiki lapsi. Eesti peretoetuste süsteemi on oma hinnangutes tunnustavalt rõhutanud mitmed Euroopa Liidu institutsioonid, näiteks Euroopa Komisjon oma laste vaesuse raportis ning sotsiaalse kaitse ja kaasatuse raportis.
Iga laps ja tema heaolu on riigi jaoks väärtus. Lapse jaoks parim elu-, arengu- ja kasvukeskkond on kodu ja perekond. Lastega perede toetamisel on esmatähtis osutada peredele enam vajalikke teenuseid. Lisaks toetab riik perekonda laste kasvatamise, hooldamise ja õppimisega seotud kulude katmisel. Iga laps vajab kasvamiseks turvalist keskkonda. Nendele lastele, kelle vanemad turvalist arengukeskkonda ei paku, tagab selle riik lastekaitse- ja hoolekandesüsteemi kaudu.
Kindlasti on kõige raskemas olukorras praegused töötud ja nende pered. Millised võimalused on riigil vaesust leevendada? Arutluse all on toimetulekutoetuste suurendamine, aga selle eeldus on täiendava raha olemasolu. Samuti on oluline soodustada töö- ja pereelu ühitamist. Paindlikuma töökorralduse tagamiseks on eeldused loonud uus töölepingu seadus, milles on sätestatud näiteks kaugtöö võimalus.
Lisaks võiks paindlikumaks muuta vanemahüvitise süsteemi, et emad saaksid kiiremini tööle minna. Tähtis on säilitada ja edasi arendada sotsiaalse kaitse süsteemi, sealhulgas ka peretoetuste süsteemi. Laste väärtustamine peab olema poliitikaülene, järjepidev ja jätkuv tegevus. Seda peab omakorda toetama järjepidev perepoliitika, sest laste ja perede heaolu on väga tihedalt omavahel põimitud. Kuna lapse heaolu mõjutavad teda ümbritsev keskkond, perekond ja institutsioonid, siis tuleks seda keskkonda tervikuna vaadata ja loogilise sammuna selle raames koostada laste õiguste ja perede heaolu tagamist käsitlev arengukava.
2008. aastal lõppes lapse õiguste tagamise strateegia, mis oli koostatud aastateks 2004–2008. Strateegia täitmise aruandes tehti ettepanek koostada laste ja perede arengukava. ÜRO lapse õiguste komitee on oma soovitustes Eestile rõhutanud lapse õigusi käsitleva tegevuskava vajalikkust. Laste ja perede arengukava koostamist on pidanud vajalikuks ka Õiguskantsleri Kantselei, Riigikogu sotsiaalkomisjon, laste huvide eest seisvad organisatsioonid, nende seas Lastekaitse Liit ja Lapse Huvikaitse Koda, mis koosneb 16 laste huvide eest seisvast organisatsioonist. Arengukava on vaja koostada, sest praegu puudub laiapõhjaline kõiki laste ja perepoliitikaga seotud osapooli kaasav nõuetele vastav planeerimisdokument, kus ühiskonna tasandil oleks kokku lepitud vastavate valdkondade prioriteedid. Selle kava kaks üldeesmärki on: esiteks, tagada igale inimesele paremad võimalused olla võrdväärne ühiskonnaliige, ja teiseks: tõsta laste ja perede heaolu. Minu teada läheb Sotsiaalministeerium selle arengukava koostamise ettepanekuga lähiajal valitsuskabinetti.
Lõpetuseks tahan vastata ka täna kõlanud väitele, et kogu ühiskonna üldine jõukuse tase laste heaolu puhul olulist rolli ei mängi. See väide on väär! Mida jõukam on ühiskond, seda rohkem on riigil võimalusi toetada neid, kes abi ja tuge kõige rohkem vajavad. Vaesuse ümberjagamine vaesust ei leevenda. Mida jõukamal ja paremal järjel on ühiskond, seda suuremad on võimalused aidata. See peabki olema meie kõigi eesmärk. Tänan!

Aitäh! Nüüd on kõikide fraktsioonide esindajad sõna saanud. Jätkame Riigikogu liikmete kõnedega. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi! Üks minut lisaaega, kokku kuus minutit.

Austatud istungi juhataja! Head külalised ja kolleegid! Eestis on kummaline olukord: inimesed, kes räägivad vaestest, töötutest, mahajääjatest ja haigetest, arvatakse kohe otsekui riigivastaste hulka. Vaesust meil justkui polegi ning tulude jaotamise ebaühtlust ja kihistumist peaministri arvates samuti, nagu eile siin saalis kõlas.
Ent Eesti inimarengu aruannet tutvustaval konverentsil väideti, et varanduslik kihistumine pole Eestis enam ajutine, vaid suund ja tendents, ja see kõlas ka täna siin saalis. Vaeste osakaal ei vähenenud isegi siis, kui meil olid kõige paremad ajad ja majandus jõudsalt kasvas.
Parempoliitikud peavad vaeseid mõttetuks grupiks. Siim Kallas küsis mõne aasta eest, kas me hakkame tegema panust äpardunutele edukate arvel, soosima mahajääjaid edasijõudnute käest ressursse ära kiskudes, kaitsma neid, kes toime ei tule, töökatele liiga tehes. Soovitan nendel, kes ikka veel ei usu vaesuse ulatust Eesti laste hulgas, lugeda 18. märtsi Maalehte. Seal on kirjutatud, kuidas paljudes peredes oodatakse esmaspäeva, et lapsed saaksid kooli minna – olgu seal ees või matemaatika kontrolltöö, aga see-eest saab sööklas kõhu täis süüa. Lapsevanemad kardavad koolivaheaega, kuna siis tuleb mitte millestki mitu korda päevas süüa teha. Lapsed ja noored ei saa käia sõprade sünnipäeval, suvelaagris ega ekskursioonil ja enesetunde parandamiseks ütlevad nad, et ah, see mind ei huvitagi.
Peaminister rääkis lastetoetustest kui lennuki pealt alla külvatud rahast, kuid tema valitsus maksab siiani 300-kroonist lastetoetust ka 35 000-kroonist vanemahüvitist saavale lapsevanemale. Samas 1000-kroonise toimetulekutoetuse saaja jäetakse sellest kolmesajastki ilma – see olevat kahekordne toetamine.
Süvavaesuses elavaid lapsi, nagu siin on täna juba öeldud, on Eestis umbes 30 000 ja toimetulekutoetust vajajate hulk kasvab ehmatava kiirusega. 2008. aastal vajas seda 11 000 inimest või peret, nüüd jõuab see arv kohe 25 000-ni. Kõige tavalisem toetusesaaja, nagu juba öeldud, on ühe lapsega üksikema. Eestis on 34 000 ühe vanemaga last ehk siis 13% kõikidest alaealistest lastest. Tervelt neljandik ühe vanemaga peredest on kahelapselised. Samas me teame, et toimetulekutoetus inimese kohta on endiselt 1000 krooni ja iga järgneva pereliikme kohta 800 krooni, mis peaks võimaldama katta kõik esmased vajadused: toit, riietus, jalanõud, ravimid.
Me teame, et kõige vaesemad inimesed ostavad ravimeid vaid väga suure vajaduse korral, käsimüügiravimeid nad endale peaaegu üldse lubada ei saa. Prille ostavad nad minimaalselt, taastus- ja hooldusravi samuti peaaegu üldse ei kasutata, nagu ka hambaravi. Need andmed muide pärinevad 2006. aastast, sest värskemaid andmeid meil pole ja need viimased baseeruvad Maailma Terviseorganisatsiooni uuringul. Nii et ka meie parimatel aegadel pole vaesed saanud endale elementaarsetki lubada.
On tõesti huvitav, kuidas näiteks sotsiaalminister Hanno Pevkur kujutab ette nende 47 000 inimese äraelamist, kes on enam kui aasta olnud tööta ja kellel on kuus kasutada vaid 1000-kroonine toimetulekutoetus. Loomulikult eriti raskes olukorras on lastega töötud. Uuringut absoluutse vaesuspiiri kohta, millest allpool pole inimestel võimalik praeguste hindade juures hakkama saada, ja ka minimaalse ostukorvi uuringut pole riik mitu aastat tellinud, sest pilt tuleks ilmselt liiga hale. Viimased leibkonnauuringud pärinevad tõusuaegadest. See on tõepoolest uskumatu.
Kui Eestis on vaid alla poole inimesi, kes usuvad oma majanduslikku toimetulekusse, ja 73% elanikest peab vaesust üleüldiseks probleemiks, kisub olukord ikka väga halvaks. Pole uudis, et vaesus tekitab vaesust. Paraku on Eestis välja kujunenud püsivaeste elanikkonnagrupp, kel pole enam võimalust vaesuslõksust välja murda. Ja tänane reaalsus on viinud toimetulekuraskustesse ka meie kõige paremad: on tekkinud uusvaeste põlvkond.
130 000 inimest on Tartu Ülikooli andmetel töötuse ja vaesuse eest välismaale pagenud. Lähevad haritud noored, lähevad koos perede ja lastega, ning paljud neist juba igaveseks. Lähevad sellepärast, et valitsus pole tahtnud töötusega tegelda ning et kriisi ohjamine ja sellest väljatulek on pandud üksnes Rahandusministeeriumi peale. Sotsiaalhool ja inimeste toimetulek ei huvita kedagi. Kahju, et aastal, mil Euroopa võitleb vaesusega, toodame meie teadlikult tuleviku vaesust ja elukestvat vaesust, mis saab alguse just lapsepõlvest. Aitäh!

Olga Sõtnik, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud külalised! Kõik inimesed võivad mingil hetkel oma elus vaesust kogeda, siiski on mõned inimrühmad suuremas vaesusohus. Need on eelkõige lastega pered, eriti suurpered ja üksikvanemaga pered. Teised riskirühmad on vanad inimesed, puudega inimesed ja sisserännanud. Ning kõigis kategooriates on naised rohkem ohustatud kui mehed. Ülemaailmne majanduskriis on suurendanud riski sattuda vaesusesse. Masu pole mõjutanud laste ja noorte elukvaliteeti mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas ja kogu maailmas.
Kuidas on teised riigid käitunud selles keerulises olukorras ning millised meetmed on ette võetud perede täiendavaks toetamiseks ja selle kaudu laste ja noorte vaesuse ärahoidmiseks? Riigikogu Kantselei õiguse ja analüüsi osakond on teinud väga huvitava ülevaate töötuks jäänud lapsevanematele suunatud meetmetest Euroopa riikides, mida ma siinkohal sooviksin tsiteerida.
Mida siis teised riigid on teinud? Peamiselt toetatakse peresid töötutoetuste ja sotsiaalabiga. Maksude vähendamine ja toetusesaajate ringi laiendamine on aidanud paljusid peresid. Töötu abiraha on suurendatud Austrias, Belgias, Bulgaarias, Kreekas ja Itaalias ning selle saamise aega on pikendatud Bulgaarias, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis ja Rumeenias. Abiraha saamise nõudeid on leebemaks muudetud Soomes ja Rootsis. Miinimumpalga määra on tõstetud Bulgaarias, Hispaanias ja Lätis. Meie mõistes toimetulekupiiri, mille alusel makstakse toimetulekutoetust, on tõstetud Belgias, Bulgaarias, Saksamaal, Prantsusmaal, Luksemburgis ja Suurbritannias. Laialt on kasutatud ka maksude vähendamist, maksuerandeid ja ühekordseid toetusi. Kütte- ja elektrikulud kaetakse kõige kehvemal järjel peredele Belgias, Kreekas, Ungaris ja Itaalias ning ühekordseid toetusi on sellel otstarbel rakendatud Sloveenias, Bulgaarias, Kreekas, Prantsusmaal ja Itaalias. Mõned riigid on rakendanud meetmeid kodulaenuvõlgnike kaitsmiseks väljatõstmise eest, ülelaenamisega tegelemiseks ning pankade innustamiseks laenuvõimalusi suurendama, sealhulgas väiksema sissetulekuga inimestele. Suurbritannia on käivitanud ulatusliku sotsiaalhoolekande meetmete paketi.
Massiliste koondamiste ärahoidmiseks on rakendatud erinevaid lühiajalise töötamise skeeme. Tööturuteenuste tõhusamaks ja paremini sihitatuks muutmisega on tegeldud näiteks Küprosel, Saksamaal, Taanis, Kreekas, Soomes, Prantsusmaal, Maltal, Hollandis ja Ühendkuningriigis. Vähendatud on tööjõukulusid ning tugevdatud aktiviseerimisskeeme ja mobiilsust. Lisatoetusena töö leidnud endistele töötutele on rakendatud maksusoodustused Belgias, Hollandis, Rootsis ja Slovakkias. Spetsiaalselt noortele suunatud ulatuslikud õpipoisiprogrammid on käivitatud Soomes, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis, toetatud töökohtade süsteem aga Bulgaarias, Kreekas, Prantsusmaal ja Itaalias. Teatud elanikkonnagruppide töölevõtmisel saavad tööandjad sotsiaalmaksu soodustusi Belgias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ungaris, Portugalis, Poolas, Rootsis ja Slovakkias. Maksude alandamine ja toetuste laiendamine uutele elanikkonnagruppidele on hoidnud paljusid peresid langemast vaesuspiiri alla.
Mida on Eesti riik teinud olukorra leevendamiseks majanduskriisi tingimustes? Eestis lõpetati 450-kroonine kooli- ehk ranitsatoetuse maksmine, mida riik on aastaid kooliaasta alguseks maksnud, on lõpetatud isapuhkuse kompenseerimine, lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale, on kaotatud täiendav maksuvaba tulu esimese lapse puhul, on vähendatud kohalikele omavalitsustele eraldatavaid haridussummasid ja raha lapsehoiuteenuse osutamiseks, on lõpetatud õppelaenu osaline hüvitamine seoses lapse sünniga, tõstetud ravimite, tehniliste abivahendite, mähkmete, õpikute, raamatute, kultuuri- ja spordiürituste käibemaksu, on vähendatud tasuta üliõpilaskohti veerandi võrra ja raha kutsekoolides õppivate laste koolilõunateks ning koolkodude rahastamiseks. Peale vanemahüvitise ülempiiri tõstmise ei ole juurde tulnud mitte midagi. Selline kurb reaalsus siis meil Eestis!
Selle asemel et vaesusega võidelda, me süvendame seda veelgi. Nagu me kuulsime esimesest ettekandest, on kõige suurema riski grupis lapsed, kelle üks vanem või mõlemad vanemad on töötud. Üks võimalus selliseid peresid aidata on tõhus ja terviklik riiklik töötuse likvideerimise programm, mida meil kahjuks ei ole.
Eesti Keskerakond on välja tulnud mitme ettepanekuga töötuse leevendamiseks, toon need siinkohal lühidalt ka ära. Esiteks tuleb märgatavalt suurendada palgatoetust uute kohtade loojatele. Teiseks tuleb vabastada ettevõtja töötutele inimestele loodud töökohtade pealt üheks aastaks sotsiaalmaksu tasumisest. Kolmandaks tuleb luua majanduskriisi perioodiks maksusoodustusi uusi töökohti loonud ettevõtetele. Neljandaks tuleb tihendada koostööd ettevõtjatega, korraldamaks töötute väljaõpet valdkondades, mis suurendavad Eesti tööstuse konkurentsivõimet kriisijärgsel perioodil. Viiendaks tuleb viia kohalikele omavalitsustele eraldatava üksikisiku tulumaksust laekuva summa määr vähemalt endisele tasemele, sest sel moel on võimalik suurendada kohalike omavalitsuste investeerimisvõimekust, mille tulemusena samuti luuakse uusi töökohti. Kuuendaks peab riik looma ja finantseerima sotsiaalseid töökohti. Seitsmendaks tuleb töötutele, kellele ei maksta enam töötuskindlustusraha, anda võimalus töötada juhutöödel ühes kuus kuni miinimumpalga ulatuses ilma, et nad kaotaksid töötu staatuse. Kaheksandaks tuleb luua töötukassa poolt eraisikutele töötute vahendamise süsteem, et eraisikud saaksid töötuid palgata kas või hooajatöödeks. Peale nende tööturu turgutamise meetmete oleme teinud ettepaneku muuta sotsiaalhoolekande seadust nii, et toimetulekupiir tõstetaks 1000 kroonilt 1200-le ja et iga järgmise pereliikme toimetulekupiir oleks 960 krooni. Lisaks soovime muuta toetuse arvestamise aluseid ning toimetulekutoetuse määramisel mitte arvestada avaliku töö eest saadud raha, represseeritutele makstavaid toetusi ja riiklikke peretoetusi.
See seaduseelnõu on praegu menetluses, kuid nähes, kuidas koalitsioon suhtub opositsiooni eelnõudesse, ei ole kahjuks erilist lootust, et see kunagi seaduseks saab. Tõenäoliselt ootab seda sama saatus, mis samuti meie algatatud riiklike peretoetuste seaduse eelnõu, mis tagasi lükati ja mis oli mõeldud paljulapseliste perede toetamiseks. Pakutud muudatuse kohaselt oleks lapsetoetust makstud pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kolmeteistkordses lapsetoetuse määras. Oleme teinud ettepaneku hakata tasuta eineid andma ka gümnaasiumiõpilastele ja lasteaialastele, kuid ka see ei leidnud toetust.
Vaesusse sattunud laste arv kasvab iga päevaga ja meil ei ole aega oodata paremaid päevi uue sotsiaalkindlustussüsteemi ülesehitamiseks. Meetmed tuleb võtta viivitamatult. Aitäh!

Aitäh! Palun, Urmas Reinsalu! Kolm lisaminutit, kokku kaheksa minutit.

Austatud parlamendiliikmed! Vaesus on väga tõsine ja oluline teema. Suurimas vaesusriskis on praegu lastega pered, kus tööta on jäänud üks vanem või mõlemad vanemad, ja ka töötu üksikvanemaga pered.
Mida me peame tegema, et praeguses olukorras neid peresid aidata? Esiteks, väljumisel vaesusest on majandusraskustes inimeste toetamiseks kaks kõige olulisemat märksõna "kodu" ja "töö". Inimesed ei tohi praeguses majanduskriisis kodu kaotada. Neid, kel on tekkinud raskused seoses eluasemelaenu tagasimaksmisega, on viimaste uuringute andmetel juba 7% nendest 120 000 perest, kes on laenu võtnud. Neil peab olema võimalus oma eluasemelaenukohustusi muuta sõltumatu arbiitri kohtu abil. Me vajame kiiremas korras ennekõike eluasemelaenu maksmisel ajutiselt raskustesse sattunud inimeste kaitseks võlakaitseseadust.
Teiseks, me vajame monopolide ohjeldamise seadust. Vaesus tähendab ka seda, et inimesed satuvad jooksvate kommunaalkulude maksmisel makseraskustesse. Me teame, kui suure osa moodustavad ka üksi elavate pensionäride kogukulutustest kommunaalkulud. Ka puudutavad kommunaalkulud valusalt lastega peresid.
Kolmandaks, me vajame lasterikaste perede eluaseme programmi ja nende kodutoetuse programmi jätkumist. See on andnud häid tulemusi. Mitu tuhat last on saanud eluasemetingimuste toetuseks raha majandusministeeriumi KredExi programmi kaudu ja praeguses majanduskriisis peab see programm jätkuma.
Edasi: me ei tohi lisaraskusi tekitada nendele peredele, kes tulevad oma eluasemelaenu tagasimaksmisega toime. See tähendab, et ei ole realistlik kaotada praeguses majanduskriisi olukorras eluasemelaenu intresside maksusoodustused. Täiendavad koormised ja maksud, mille kehtestamise katseid tehakse, süvendavad vaesust. Minu arvates on õige parlamendi kõnetoolis välja öelda väga selge sõnum: rohkem makse me ei vaja! See on ka üleskutse Tallinna Linnavalitsusele mitte kehtestada Tallinnas müügimaksu, mis lööb eriti madalamas tuludetsiilis olevate inimeste sissetulekuid.
Oluline teema on ravimikulud. Parlament võttis vastu seaduse, mis peaks 50%-lise omaosalusega ravimite puhul hinnakokkulepete sõlmimise korral andma ravimikulude pealt täiendavat kokkuhoidu 50 miljonit krooni aastas. Kindlasti me peame põhjalikult üle vaatama kogu ravimite juurdehindluse süsteemi, sest kõige madalamas tuludetsiilis olevate inimeste kulutustest moodustavad ravimikulutused suhteliselt suurema osa.
Järgmine teema puudutab töökohtade loomist, et anda peredele, kus vanemad on töö kaotanud, võimalus töö leida. Palgatoetuse programmi jaoks me peame leidma täiendavaid summasid ja ennekõike tuleb täiendava palgatoetuse meedet rakendada just väikelast kasvatavatele vanematele. Teiseks, eksportivate ettevõtete toetamise programm. Ettevõtete arv, kes peaksid sealt saama abi ekspordi suurendamiseks eksporditagatiste mehhanismi kaudu, peaks kasvama kümme korda. Seaksin tänavu just sellise eesmärgi. Ettevõtluse tehnoloogiainvesteeringute programm peaks jätkuma – seegi puudutab täiendavate töökohtade loomist. Lisaks tuleb jätkata ettevõtete ja ettevõtluse starditoetuse programmi. Need on mõistlikud meetmed, mille abil on suudetud luua praeguses majanduskriisis uusi töökohti. Me peame edasi liikuma nõnda, et kõigis maakondades tekiks trend, et uute töökohtade arv oleks suurem kui kaduvate töökohtade arv.
Arusaadavalt me vajame ka eraldi erakorralise meetmena seadusandlikku akti, mis leevendaks praegu kõige kaitsetumasse olukorda sattunud inimeste sotsiaalset olukorda. Selleks tuleks vastu võtta nn vaesuse leevendamise seadus. Ma loodan, et parlamendil õnnestub konsensuslikus menetluses see õigusakt millalgi jõustada.
Kui me vaatame ettepanekute paketti, mille parlamendi eri saadikurühmad on esitanud, siis lähtekoht vaesusega võitlemisel on esiteks probleemi tunnistamine, teiseks arusaamine, et vaesusvastases võitluses on vajalik tagada inimestele töö. See tähendab, et me peame efektiivsemalt kasutama kõiki riigi meetmeid, mille abil me suudame ettevõtlust parandada nõnda, et tekib uusi töökohti.
Teiseks: kodu olemasolu. Me ei tohi lasta sellel juhtuda, et inimestel tekib olukord, kus nad kaotavad oma kodu ajutiste makseraskuste tõttu. Omaette teema on olukord, kus korteriühistud satuvad makseraskustesse ning see tähendab, et elutähtsad teenused, nagu kaugküttega varustamine, võivad sattuda löögi alla. Tallinnas on juba mitmeid korterelamuid, kus on kaugküte välja lülitatud. Kohtla-Järve juhtumi pinnalt on parlamendi menetlusse jõudnud seadus, mis ei lubaks talveperioodil lõpetada nii elutähtsa teenuse osutamist nagu kaugküttega varustamine. Ma arvan, et parlament peaks venituseta ka selle sotsiaalse mõjuga seaduse eelnõu heaks kiitma.
Kolmandaks, me peame aru saama, et kõige olulisem strateegiline nurgakivi vaesusega võitlemisel on põhimõttelised ümberkorraldused ja täiendava ressursi leidmine meie haridussüsteemis. Kindlasti on väga tähtis kutsekoolide õpikeskkonna parandamine. Need kuni 4 miljardit krooni, mis suunatakse kutsekoolide õpikeskkonna parandamise investeeringuteks, tuleb rakendada täies mahus. See on üks kaalukaimaid märksõnasid strateegilises vaesusevastases tegevuses.
Tänavune aasta on üleeuroopaline vaesusega võitlemise aasta – praegune majanduskriis osutab otseselt sellele sotsiaalsele väljakutsele ja traagilise mõjuga nähtusele ühiskonnas. Sellisena peab see valdkond olema prioriteet kogu parlamendi jaoks. Mõtestatud tegevus tähendab seda, et me võimendame meetmeid, mis me oleme kasutusse võtnud, ja üritame ära hoida inimeste suunamise vaesusspiraali. Täiendavad maksud ja koormised nii tööl kui kodus ainult suurendavad vaesuslõksu. Aitäh!

Aitäh! Kadri Simson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis selles küsimuses sõna võtta, aga äsja esinenud kolleeg Urmas Reinsalu, kes küll on juba saalist lahkunud, sundis mind seda tegema.
Kui me täna räägime vaesusest rõhuga lastel ja noortel, siis andmed, millele teadlased suuresti tugineda saavad, pärinevad aastast 2007. Me kõik mäletame, et aasta 2007 oli see aasta, kui peaminister lubas meid viia viie rikkaima riigi hulka ja kõik olid väga optimistlikult meelestatud. Juba siis oli 20% Eesti lastest vaesuse piiril või juba vaesuses. Me teame, et järgnenud kolme aastaga on olukord läinud märksa rängemaks.
Mis nende kolme aastaga juhtunud on? Kolleeg Urmas Reinsalu rääkis siin, mida võiks teha, nii nagu ta oleks valimiskoosolekul. Tegelikult tuleb rääkida, mida on tehtud – mida on tehtud sellesama IRL-i ja Reformierakonna häältega.
Kõigepealt maksud. Me oleme kogu aeg rääkinud, et otsesed maksud ehk käibemaks löövad kõige rohkem inimesi, kelle sissetulekud on kõige väiksemad. Need löövad kõige valusamalt inimesi, kes on vaesuses või keda ähvardab risk vaesusesse sattuda. Mida on tehtud? Käibemaks on tõstetud ka esmatarbekaupadel 18%-lt 20%-le. Laste puhul on kindlasti oluline see, et õpikute, kultuuriürituste, töövihikute ja raamatute käibemaks 5%, mis kehtis veel kaks aastat tagasi, on nüüd märksa kõrgem.
Teiseks. Kohe, kui majanduses läks raskeks, oli esimene asi, mida n-ö krokodillide komisjonid tahtsid ära lõikama hakata, laste koolitoit. Ei saadud aru, et tasuta koolitoit kõigile lastele ei ole välja mõeldud siin Eestis, see on olemas paljudes Euroopa riikides. Soome kogemused on näidanud, et kõige raskematel aegadel on koolitoit lastele vajalik rohkem kui tavaliselt. Mida tegi aga praegune koalitsioon ehk IRL ja Reformierakond? Jah, nad esialgu jätsid tavakoolides laste koolitoidu rahule, kuid kärpisid kutsekoolidele koolitoiduks eraldatavat summat. Me teame kõik, et aastail 2007 ja 2008 oli päris suur inflatsioon. Raha, mis ära kärbiti, anti polaaruuringuteks. See on valikute küsimus, aga selge on, et lapsed ei olnud esimene valik.
Veidi ka lasteaedadest. Professor Kutsar rääkis siin, et väga oluline on, et lapsed saaksid lasteaias oma eakaaslastega n-ö toetusrühmana kokku. Möödunud aastal oli esimene negatiivne eelarve ja lasteaedadelt võeti ära 150 miljonit krooni ehk lõpetati programm "Igale lapsele lasteaiakoht". Lisaks võeti 260 miljonit krooni omavalitsuse tulubaasist, öeldes, et enam ei pea omavalitsused tagama lasteaiakohta lastele vanuses 1–1,5 aastat. Tegelikult oli see väga karm raha äravõtmine, mis on löönud viimastel aastatel kõiki lasteaedu.
Mis puutub haridusse, siis on tähtis, et lapsed saaksid oma võimetele vastava hariduse. Mõni aasta tagasi hakkas väga jõuliselt tööle koolkodude projekt, sest mitte kõik lapsed ei ela kodus, kus neil on võimalik iga päev oma õppetükid ära õppida ja järgmine päev uuesti kooli minna. Koolkodud, vana nimetusega internaatkoolid olid nendele lastele, kes teel kodust kooli võisid kaduma minna. Me nägime seda statistikat, et 800 last aastas läheb põhikooli eas kaduma. See raha on ära võetud. Omavalitsused, ka maaomavalitsused ei jõua enam koolkodusid üleval pidada ja see tähendab kaduma minevate laste arvu suurenemist.
Kui rääkida laste võimetest, siis meil on palju võimekaid lapsi, kes võiksid saada kõrghariduse, aga kui nad elavad vaestes peredes, ei pruugi nad kõrgharidust saada, eriti pärast seda, kui eelmine aasta teise negatiivse lisaeelarvega vähendati tasuta üliõpilaskohti. Sa võid olla tark, aga sa tuled vaesest perest, ja sa lihtsalt ei saa kõrgharidust, milleks sul võimeid tegelikult on.
Nii et kolleeg Urmas Reinsalu võib rääkida, mida võiks teha, kuid tema tegelikud hääletused koos oma erakonna- ja koalitsioonipartneriga on teinud olukorra märksa halvemaks, kui näitavad numbrid aastast 2007. Aastal 2010 on olukord tõsisem.
Ma pidin siin praegu sõna võtma, sest et mitmed otsused, mis siin tehtud on, võivad tunduda anonüümsed, aga nad mõjutavad Eesti lapsi. Ja kui need lapsed lapsepõlves kaotavad oma võimalused, siis valimisealisena nad neid enam taastada võib-olla ei suudagi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole! Lõpetan läbirääkimised. Ja ütlen suur aitäh kõikidele ettekandjatele ja kõigile küsimuste küsijatele tänase arutelu eest! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamine on lõppenud.

Võime asuda oma tavapärase neljapäevase päevakorra juurde. Alustame maaelukomisjoni algatatud riigivaraseaduse § 102 muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks palun kõnetooli maaelukomisjoni aseesimehe Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! See tuleb suhteliselt lühike päevakorrapunkt. Küllap mäletate, et hiljuti tegime selle väikese eelnõu esimese lugemise edukalt ära – see pole oma olemuselt muud kui üks väike vigade parandus –, saatsime ta teisele lugemisele ja määrasime talle parandusettepanekute tähtaja. Tähtajaks parandusettepanekuid ei laekunud.
Maaelukomisjon arutas esmaspäeval, 5. aprillil nimetatud eelnõu enam-vähem täies koosseisus, ainus puuduja oli kolleeg Imre Sooäär. Juhatas komisjoni esimees Kalev Kotkas. Tuvastasime, et parandusettepanekuid pole laekunud ja et sellele väikesele, aga väga vajalikule eelnõule pole ka komisjoni poolt vaja mingeid parandusettepanekuid teha. Seega otsustasime konsensuslikult nagu ikka teha Riigikogu täiskogule ettepanek maaelukomisjoni algatatud riigivaraseaduse § 102 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine täiskogus tänasel kuupäeval lõpetada ja kui see lõpetatakse, saata eelnõu täiskogule kolmandaks lugemiseks 14. aprilliks ja teha ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh, kolleegid, kuulamast!

Suur aitäh! Küsimusi ei näi olevat. Tänan, hea ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole ja läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid esitatud ei ole, seega on eelnõu 713 teine lugemine lõppenud.

Järgmine punkt päevakorras on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi ning vedelkütuse erimärgistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Algatajatepoolseks ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Minu arust on täna kaks võimalust. Üks on, et me suudame eelnõu kiiresti ära menetleda ja ütelda, et põllumeeste suur ootus on täidetud. Teine võimalus on eelnõu hästi pikalt menetleda ja kinnitada, et midagi ei ole teha – elus vahel tuleb aktsiise tõsta.
Keskerakonna ettepanekul on tehtud parandused alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi ning vedelkütuse erimärgistuse seaduse muutmise seadusesse. Eesmärk on eriotstarbelise diislikütuse ja kerge kütteõli aktsiisimäär viia 1056 kroonini 1000 liitri kohta. Tahame teha sellise paranduse. Teiseks tahame seadust muuta nii, et teha selles parandus: "põllumajanduses kasutatavas masinas, traktoris ja liikurmasinas, ka teedel liikumiseks, kui selle omanik on PRIA põllumajandusliku toetuse registris".
Mis need parandused tähendavad? 26. jaanuaril 2009 võttis Riigikogu vastu alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse, millega tõsteti oluliselt aktsiisimäärasid. Seejuures tõsteti erimärgistatud kütuse aktsiisi määr 1056-lt 1736 kroonini 1000 liitri kohta alates 1. jaanuarist 2010. Euroopa Liidu alammäär on kütuseaktsiisi puhul 330 krooni 1000 liitri kohta, seega võime öelda, et põllumehed maksavad erimärgistatud kütuse aktsiisi üle 5,2 korra rohkem, kui seda nõuab Euroopa Liidu alammäär.
Vaatame korra, millised on teiste riikide mõned aktsiisid. Millega meie põllumehed ikkagi peavad konkureerima? Arvud näitavad, et madalaimad aktsiisid on Belgias – 0,3, Lätis – 0,34, Iirimaal – 0,7, Prantsusmaal – 0,89, Soomes – 1,1 ja Hispaanias – 1,33. See tähendab seda, et päris keeruline on Eesti põllumeestel teiste maade põllumeestega konkureerida. Ja otsetoetustega on sama lugu: seda on saadud vähem, kui on loodetud. Tegelikult on olukord selline, et kui põllumajanduses on tootjahinnad 2009. aastal langenud ligi 25%, siis kaubanduses vaid 9%.
Kui me vaatame kogukahjumit, mis põllumehed 2009. aastal said, siis see on ligi miljard. 2008. aasta kogukahjum oli 912 miljonit krooni. Muidugi on selge, et selle tagajärg on ettevõtluse vähenemine maal ja töökohtade kadumine maal. Võib öelda, et päris raske on elatist teenida, kui ettevõtted kaovad. Maal on niigi keerulisem tööd leida kui linnas.
Aktsiisitõusudest tulenevalt on pakutud erinevaid variante, ka meie erakond ja põllumehed on sellest rääkinud. Üks korduvalt pakutud variant oleks, et PRIA registris olevatele põllumeestele müüakse erikütust Euroopa Liidu kehtestatud miinimumaktsiisiga. Seni pole see sobinud, kuigi praeguste elektrooniliste andmebaaside puhul oleks see võimalik. Teiseks on välja käidud võimalus põllumeestele aktsiis kompenseerida tagasimaksega, aga ka see ei ole sobinud. Nii olemegi selle eelnõu koostanud ja ainus pakutud viis oleks selle aktsiisi tagasiviimine jaanuaris 2011.
Loomulikult vähendab see riigi tulusid. Peatun natuke asjaomasel statistikal. Praegu ei suudeta statistiliselt üldse selgeks teha, kui palju see tegelikult riigieelarvet mõjutab. Eri institutsioonidel on erinevad arvud, aga selge on, et selline aktsiisimäära langetamine vähendab salakütuseäri tulukust ja suurendab kodumaise põllumajanduse konkurentsivõimet. Seega teistpidi saab arvestada täiendavate tuludega, mis aktsiisimäära alandamine kaasa toob.
Rahandusministeeriumi arvates on põllumajanduse eridiisli osakaal umbes 40 000 tonni. Kokku suurendaks aktsiisi tõstmine väljaminekuid 145 miljonit krooni, millest põllumajanduse osa on 25 miljonit. Põllumehed ise arvavad, et see on 100 000 tonni aastas ehk rahaliselt 73 miljonit. Samas põllumajandusminister ütleb, et tegemist on summaga 65–72 miljonit krooni. Loen teile ajalehest ette tsitaadi: "Minister märkis, et aktsiisitõusu näol on tegemist põllumajandustootmise täiendava maksustamisega, mis on üllatuseks nii tootjatele kui ka talle endale." Tegelikult peaks põllumajandusminister ja tema erakond igal juhul meie eelnõu toetama. Ma tuletan teile meelde ka esmaspäevast arutelu, kus leiti samuti, et aktsiisid on kõrged. Seega on meie esitatud eelnõu aktsiiside osas igati mõistlik.
Teine eelnõu punkt puudutab põllumajandusmasinate liikumist teedel. Lühidalt öeldes on tegu sellega, et tänavu talvel on kõvasti lund lükatud. Jah, kui aknast välja vaadata, siis lumi on läinud ja tekib küsimus, kas siis seda teemat maksab enam puudutada. Ent eks järgmine aasta või lumi jälle maha sadada ja oleks hea, kui põllumehed võiksid oma traktoreid omavalitsuste ja kogukonna huvides lume lükkamiseks kasutada, arvestades, et erikütus, mida nad masinates kasutavad, seda ei keela, et erikütuse kasutamine sel otstarbel on lubatud.
Arvan, et meie eelnõu on hea ja mõistlik. Rahanduskomisjon seda küll eriti arutada ei tahtnud – võib-olla aja puudusel, võib-olla põhjusel, et lumi hakkas kohe sulama, aga võib-olla ka mingitel muudel põhjustel. Aga selge on, et praegu ootavad maainimesed huviga selle eelnõu lahendust. Meie ettepanek on selle eelnõu poolt hääletada. Aitäh!

Suur aitäh, hea ettekandja! Kuna meie neljapäevaseks istungiks ettenähtud aeg on mõne sekundi pärast läbi, siis mul ei ole võimalik enam küsimusteks sõna anda. Selle eelnõu arutamine jääb täna pooleli ja me jätkame sama koha pealt järgmise nädala teisipäeval. Nii et aitäh, hea ettekandja! Jätkame arutelu järgmisel nädalal. Tänane istung on lõppenud. Ilusat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.00.