Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kümnenda töönädala kolmapäevast istungit. Küsin kõigepealt, kas kellelgi on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Olga Sõtnik!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist esitasime arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile töötuse statistika kohta. Sotsiaalministeerium kinnitas avalikkusele, et esimest korda pärast majanduskriisi algust vähenes ajavahemikul 26. märtsist kuni 1. aprillini töötuna arvel olevate inimeste arv. Töötukassa andmeil oli 1. aprilli seisuga Eestis 95 000 registreeritud töötut, mis on 158 võrra vähem kui nädal varem. Kuigi töötute üldarv vähenes, registreeris töötukassa ajavahemikul 26. märts kuni 1. aprill kokku 1715 uut töötut. Ministeeriumi kinnitusel on töötuse protsent praegu 14,6. Ida-Virumaal ulatub registreeritud töötus juba 21%-ni. Teie kinnitusel on vaid 3000 inimest leidnud töö tänu riigi abimeetmetele. 2009. aastal ei rakendatud riigi abimeetmeid, näiteks palgatoetuste ringi laiendamist, kuid tööle rakendatud inimeste arv on võrreldes muudatuste jõustumise ajaga jäänud samaks. Vaadates statistikat, selgub teie väidetele vastu käiv fakt, et jaanuariga võrreldes on veebruaris tööle rakendatute arv 1000 inimese võrra vähenenud. Töötukassa statistika andmetel langeb registrist välja igal kuul 2500–3000 inimest. See on sama palju, kui on tööd saanud inimeste hulk. Lähtudes eespool toodud informatsioonist, palume vastuseid kuuele küsimusele. Ja loodame need vastused saada kiiresti. Aitäh!

Marika Tuus, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel sisse järjekordse arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, mis puudutab vaesuse temaatikat, toimetulekupiiri. Küsime, miks ei ole kaks viimast aastat enam arvutatud toimetulekupiiri suurust. Küsime, miks ei ole meile teada ostukorvi suurus – kas seda ei tahetagi näidata? Me teame, et kahel viimasel aastal, eriti aastal 2008 oli väga suur inflatsioon ja on selge, et senise maksumusega ostukorvi enam needsamad kaubad ja teenused ei mahu. Ilmselt sellepärast seda ei tahetagi meile teada anda. Ja loomulikult küsime ka seda, miks mitmed toetused, näiteks lastetoetus, arvutatakse toimetulekutoetuse määramisel pere sissetulekute hulka. Seetõttu jääb väga paljudel toimetulekutoetus saamata – piir on pisut ületatud. Ja meil on mitu muudki küsimust. Aitäh!

Olen vastu võtnud kaks arupärimist ja kui need vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatud nõuetele, siis edastatakse need adressaatidele viivitamatult.
Nüüd, head kolleegid, on mul teile ka mõned teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud tulumaksuseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; neljandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; viiendaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud viie Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12 rahvasaadikut.
Enne tänase päevakorra juurde asumist on mul üks väike täpsustus. Nimelt taotles Vabariigi Valitsus tänases päevakorras muudatust, mille kohaselt viiakse tänase päevakorra üheksas punkt, s.o eelnõu 653 esimese lugemise arutelu, tänase päevakorra eelviimaseks punktiks. Seega see on päevakorras kohe pärast eelnõu 721 esimese lugemise arutelu. Juhataja oli selle ettepanekuga nõus.

Nüüd võime asuda tänase päevakorra juurde. Esimene eelnõu päevakorras on õiguskomisjoni algatatud liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Head kolleegid! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Võime asuda eelnõu lõpphääletust ette valmistama. Kuna tegu on vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudva seaduseelnõuga, siis viime enne lõpphääletust läbi kohaloleku kontrolli, mille ettevalmistamist me nüüd alustame.
Head kolleegid! Enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget. Võime asuda eelnõu lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele õiguskomisjoni algatatud liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 673. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 673 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kolleegid, kas on soovi avada läbirääkimisi? Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Mai Treiali! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustan sellest, et Rahvaliit on endiselt pensioniea tõstmise vastu. Meile on mõistetamatu, et valitsus tahab pensioniiga tõsta ajal, mil Eesti inimeste keskmise eluea ja tervena elatud aastate näitajad on Euroopa madalaimad. Enne kui otsustada pensioniea tõstmine, on vaja kohaldada meetmeid inimeste tervise edendamiseks, eeskätt meeste eluea tõstmiseks, ning eakate sotsiaalse toimetuleku ja pensionikindlustuse tagamiseks kooskõlas Euroopa sotsiaalhartaga. Valitsus, kes esitas Riigikogule eelnõu ettepanekuga tõsta pensioniiga, tugineb oma põhjendustes 2007. aasta andmetele.

Palun vabandust, austatud ettekandja! Kolleegid, meil käib seaduseelnõu 652 arutelu ja toimuvad läbirääkimised. Ma palun saalis vaikust!

Aitäh! Pole näha, et tänast Eestit räsiv majandus- ja sotsiaalkriis ning kõrged tööpuuduse näitajad valitsuse analüüsis peegelduksid. Rahva tervis on kehv. 2009. aasta inimarengu aruande järgi on meeste eeldatav eluiga arenenud riikide omaga võrreldes 1970. aastate tasemel. Seega suur osa meestest pensionipõlve pidada ei jõuagi. Muidugi, riigieelarvesse tooks pensioniea tõstmine lisa, sest keskmine töövõimetuspension ja eelpension on madalamad kui vanaduspension. Valitsus väidab, et pensioniea tõstmine võimaldab maksta praegustele pensionäridele suuremat pensioni, ja on saanud seda präänikut näidates isegi mõned pensionäride organisatsioonide juhid pensioniea tõstmist toetama. Tegelikult on pensioniea tõstmisele alternatiivid täiesti olemas. Nimetaksin kas või tööandjapensioni, mida Eestis tasuks ühe võimalusena kaaluda. Ka võiks rakendada paindlikumat pensionisüsteemi, mille puhul seadus ei fikseeriks kindlat pensioniiga, vaid jätaks inimestele vabaduse valida mitme võimaluse vahel, nii nagu see on Soomes, Rootsis, Lätis ja Poolas. Miks ei võiks seda rakendada ka meil Eestis?
Juba pensionipõlve pidavate inimeste toimetulekut saab parandada sel moel, et rahvapensioni määr ja pensioni baasosa seotaks näiteks arvestusliku elatusmiinimumiga. Igal juhul peab seadma sihiks vähendada eakate vaesust. Meie pensionärid üritavad seda leevendada võimalikult kaua tööd rügades, seda veel neiski aastais, mil eakaaslased teistes riikides teenitud vanaduspuhkust naudivad. Et eakate suur tööhõive mõjutab noorte võimalusi tööturul, on veel omaette teema.
Valitsus peaks tunnistama, et pensionisüsteemi juba käivitunud muudatused, eelkõige kindlustuspensioni rakendamine, mis pidi tagama pensionäridele helge ja stabiilse tuleviku, seda ei garanteeri. Sellele juhtisid hiljuti avaldatud inimarengu aruandes ka eksperdid tähelepanu, tõdedes, et arenguhüpet ei saa toimuda enne, kui on investeeritud inimesesse. Peaminister aga võttis taas julgelt sõna, nimetades põlglikult inimarengu aruannet pelgalt heaks lugemismaterjaliks. Teeme sellest järelduse, et valitsusliitu ei huvita tegelikkus, mõttevahetus ega analüüsid. Ainus soov on oma kavatsused iga hinna eest läbi suruda.
Mõnikord lõõbitakse, et on olemas kolme liiki valet: väike vale, suur vale ja statistika. Ometi tasub teinekord arvandmetesse süveneda. Tänase Eesti kohta räägib statistika, et 1/7 meestest ja 1/3 naistest hakkab enne tegelikku pensioniikka jõudmist saama kas töövõimetus- või sooduspensioni. Kui eeldada, et pensioniiga tõstetakse, toob see ekspertide arvestuse järgi kaasa 25 000 – 30 000 töötegijat, aga ka ca 6000 töövõimetuspensionäri ning ca 2000 eelpensioni taotlejat. Ligi 25% ei suuda pensioniea tõusuga kaasa minna. Ka on mitmed eksperdid juhtinud tähelepanu sellele, et pensioniea tõus pärsib järjekordselt madala sissetulekuga inimeste elukvaliteeti, nende väljavaateid jõuda pensioniikka ning nautida pensionäripõlve. Nii tahaksin veel kord küsida: miks ikkagi ei soovita rakendada paindlikku pensioniea tõusule üleminekut ja süsteemide kohandamist vastavalt demograafilisele olukorrale ega seata eesmärgiks jõuda niikaugele, et võiksime ometi kord tõdeda: Eesti pensionisüsteem vastab Euroopa sotsiaalharta standarditele.
Pensioniea tõstmine majanduskriisi tingimustes peab selgelt silmas sotsiaalkulude kärpimise eesmärki. Kui inimeselt võetakse kahe aasta pension ära, siis ei saa kuidagi väita, et nende heaolu pärast 63. eluaastat suureneb. Kui räägitakse säästust riigieelarvekuludes, siis järelikult ei kavatsetagi 63- ja 64-aastastelt äravõetud pensioni vanemate kui 65-aastaste pensioni tõstmiseks eraldada.
Lõpuks mõni sõna ka noorematest Eesti inimestest, kellel veel pikk tee pensionipõlveni, samuti põlvkondade järjepidevusest. Meil on umbes 100 000 töötut, kellest suur osa pole veel õiget töörõõmu saanud maitstagi, ja meil on juba kümned tuhanded heitunud, kes ei loodagi enam tööd leida. Valitsus on aga selle asemel, et teha kõik endast olenev, et tagada Eestis inimestele tööhõive, jätnud tähelepanuta teiste riikide majanduskriiside tagajärgede hoiatavad kogemused. Valitsus nagu ei teadvusta endale, et süvenev vaesus ja ebavõrdsus kandub järgmistele, päris noortelegi põlvkondadele, sundides neid elama sotsiaalsest abirahast, mille survet saab riik üha enam ja enam tunda.
Rasked olud on kiirelt suurendanud väljarännet – kui palju täpselt, ehk annab sellest märku järgmine rahvaloendus. Igatahes on Eestil professor Mati Heidmetsa sõnul oht sattuda noori inimesi eksportivate riikide hulka. "Üks mõistlik riik ei tohiks sellist üha süvenevat tendentsi endale lubada, vaid peaks mõtlema sellele, kuidas olla inimvara magnet, mitte tsentrifuug," on ta öelnud. Ainult kompleksne haridus- ja sotsiaaltöö, majandus-, tervishoiu-, pensioni- ja muu sotsiaalpoliitika, mis on suunatud humanistlikele väärtustele, võib meid sügavast kriisist välja tuua. Kahjuks ajab valitsus oma asja omapäi, rahva, ekspertide ja kodanikuühenduste arvamust sageli eirates. Kahju, väga kahju, et selline käitumismudel teeb meie rahvale ja riigile lõppkokkuvõttes suurt meelehärmi! Aitäh!

Kadri Simson Keskerakonna fraktsiooni esindajana, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Me hakkame kohe hääletama seadust, mis mõjutab kõiki inimesi, kes on alla 56-aastased. Mida see pensioniea tõus tähendab inimesele, kes on tänavu saanud 56-aastaseks? See tähendab, et temalt võetakse ära kolme kuu pension ehk ligikaudu 15 000 krooni. Praegu 55-aastasele inimesele tähendab see seda, et temalt võetakse ära kuue kuu pension ehk ligi 30 000 krooni. Ning kõigile, kes on alla 50-aastased, tähendab see, et neilt võetakse kahe aasta pension, mis praegu on üle 100 000 krooni.
Tavaline 55-aastane Eesti elanik ütleb, et mis mul ikka teha – riik on ju tugevam. Aga tuletame meelde möödunud aasta suve, kui seesama riik Andrus Ansipi ja Hanno Pevkuri isikus teatas, et vanemapalga ülempiiri tuleb tõsta 30 000 kroonilt 35 000 kroonini, sest inimestel on ju selleks rahaks õigus. Asi on poliitilistes otsustes, kelle kanda pannakse majanduslanguse raske koorem. Praegune koalitsioon on otsustanud selle panna vanemaealiste, laste ja madalapalgaliste kanda, aga samas on neil jätkunud sadu miljoneid, et teha kingitusi kõige rikkamatele. Oma otsuseid põhjendama ei vaevuta, piirdutakse väitega, et teisiti ei ole võimalik ja igaüks peab täitma oma kohust.
Aga, head kolleegid, tasustatav vanaduspuhkus ei ole privileeg. See on lubadus riigilt, mille inimene lunastab oma igapäevase töö ja makstavate maksudega. Ja kahjuks ei jõua paljud inimesed seda õigust kuigi palju kasutada, kuna elu jääb liiga lühikeseks. Ilmselt meil kõigil on mõni tuttav või sugulane, kes on lahkunud 60-ndates eluaastates. Ta jõudis maksta, kuid ei jõudnud kasutada oma õigusi.
Eestis on kõigist Euroopa Liidu riikidest kõige suurem tõenäosus ära surra enne 60. eluaastat. Eesti inimarengu aruanne nendib, et kuigi Eesti elanike eeldatav eluiga on praegu meie jaoks ajalooliselt pikim, on see siiski võrreldav vaid Lääne-Euroopa 70. aastate tasemega. Ka Rahandusministeerium nentis oma eelarve tasakaalustamise plaanis, et võrreldes Eesti praegust keskmist eluiga teiste Euroopa riikide statistikaga, on selge, et ei ole mõistlik kavandada kiiret pensioniea tõusu Põhjamaade tasemeni. Eesti keskmine eluiga on Euroopa vanade liikmesriikide keskmisest rohkem kui kuus aastat lühem ja meestel isegi üheksa aastat lühem ning eluea kasvu tempo aeglasem. Seda teadis ka Rahandusministeerium.
Täna aga oleme seisus, kus me kiirustame pensioniiga tõstma, samas kui Soome valitsus võttis aasta tagasi pensioniea tõstmisel 65. eluaastani aja maha. Ja tööle asusid erinevad ekspertide rühmad, et analüüsida, kas selline plaan on ikka vastavuses soomlaste tervisenäitajatega.
Jälgisin eile sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu pensioniea tõstmise üle. Eriti pani mind imestama riigikontrolör Mihkel Oviir, kes teatas, et meie inimeste keskmine eluiga on madal, sest inimesed joovad. Ärge jooge, liigutage ennast rohkem, ja pole viga midagi, kõik te tahate teha minu vanuses samuti kõrgepalgalist tööd, oli tema manitsus. Ma ei tea, kellest Mihkel Oviir rääkis. Võib-olla ta rääkis minuvanustest, kellele pensioniiga tõesti tundub väga kaugel olevat. Aga ma usun, et isegi tema on kokku puutunud inimestega, kes teevad igapäevast karmi tööd ja kellel pole joomisega mingeid probleeme, ja sellele vaatamata on paljudel neist 50-ndates eluaastates juba tõsised tervisehädad.
Mõned neist on kaotanud vanemas eas töö ja on sunnitud minema eelpensionile, kuigi eelpensioniga kaotavad nad märkimisväärselt kogu oma ülejäänud elu jooksul makstavas pensionis. Aga see on parem kui vaid tuhandekroonine toimetulekutoetus, mis langeb osaks pikaajalisele töötule.
Eestis ei ole praegu pension nii suur, et me peaksime vanemaealiste tööl käimist täiendavalt sundima. Rahaliselt on ju tööl käimine niikuinii motiveeriv. Vanemaealised käivad tööl niigi, kui nende tervislik seisukord ja saada olevad töökohad seda lubavad. Reaalsus on aga see, et sageli ei luba. Ja tõstes pensioniiga, suurendab valitsus sisuliselt tulevast tööpuudust; tõstes pensioniiga, vähendab valitsus sisuliselt tulevaste pensionäride pensioni, võttes neilt mitme kuu, halvemal juhul mitme aasta pensioni.
Ma juba mainisin Soomet. Soome on teinud aasta jooksul väga põhjalikke analüüse, millele peab vastama inimeste tervis, et pensioniiga tõsta saaks. Eestis selline põhjalik analüüs puudub, kuigi võimet seda läbi viia oleks. Aga meie peaminister on väitnud ja väitis ka täna, et igasugused sotsiaalteadlaste hoiatused on valed. Samas on meil võimalik tutvuda Soome pensionikeskuse läbiviidud uuringutega, näiteks pensioniea analüüsiga Põhjamaades. Tõsi, seal ei ole küll Eestit kaasatud, aga kui oleks, siis ilmselgelt meie keskmine oodatav eluiga ega tervisenäitajad ei kannaks kuidagi võrdlust välja.
Ma tean, et peaministrile ja ilmselt kõigile nendele inimestele, kes täna annavad rohelise tule ehk poolthääle pensioniea tõstmise poolt, ei meeldi võrdlus Põhjamaadega. Teie eelistate võrrelda meid Lätiga. Kuid inimesed hääletavad jalgadega ja eks selline Läti stiilis sotsiaalpoliitika on ka üks põhjus, miks Eesti kaugeneb valguskiirusel kunagi eeskujuks olnud Põhjamaade heaolumudelist.
Pensioniea tõstmist kaitstes on väidetud, et alternatiive ei ole, et me oleme sunnitud seda tegema. Aga see on ju vale. Ka valitsusel endal olid laual alternatiivid. Loen teile Rahandusministeeriumi töödokumendist ette, millised alternatiivid eelarvepositsiooni parandamiseks kaalul olid. Need olid järgmised. Esiteks, kehtestada kaks või rohkem erinevat pensioniiga, nii et näiteks 63-aastaselt saavad pensionile minna isikud, kelle staaž on vähemalt 35 aastat. Edasi, 64-aastaselt saavad pensionile minna need, kelle staaž on 30–35 aastat, ja staažiga alla 30 aasta saavad inimesed pensionile 65-aastaselt. See oleks selline juhtum, kus arvesse võetakse ka sündinud lapsed peres. Teine variant oli kehtestada pensioniea muutus, mis oleks vastavuses keskmise oodatava eluea muutusega. Ja kolmas variant oli kehtestada pensioniea sõltuvus rahvastikustruktuuris toimuvatest muutustest, näiteks panna pensioniiga sõltuma pensionäride ja tööeas oleva rahvastiku suhte muutusest.
Aga kõige selgem alternatiiv on see, et tuleb tegelda tööpuudusega. Pensionide maksmine olukorras, kus tööta on üle 100 000 inimese, on sootuks midagi muud, kui tööta oleks näiteks 30 000 inimest. Toimiva tööpoliitika korral suudaks riik suurendada maksumaksjate hulka, kes pensionideks vajalikku raha teeniks. Just sellega tulekski praegu tegelda, sest Eesti tööpuudus on paraku Euroopa suurimate hulgas.
Aga nüüd ma ei pöördu enam teie poole, head kolleegid, vaid pöördun nende inimeste poole, keda täna isamaaliitlaste, reformistide ja Tarmo Männi otsus mõjutab: pöördun tavaliste Eesti inimeste poole. Kui te soovite poliitikat, mis hooliks meie inimestest enam, ei tegeleks pensionäride ja töötajate vastandamisega ning peaks oluliseks võimalikult väheseid inimohvreid, siis see muutus on teie kätes. Meil on küllalt aega, et peale 2011. aasta valimisi see täna tehtav otsus tagasi keerata. Kui IRL, Reformierakond ja Tarmo Mänd hääletavad eelkõige pensioniea tõstmise poolt ja alles 2019. aastaks lubavad analüüsi, siis Keskerakond leiab, et tark teeb enne analüüsi, ja kui inimeste tervis ning elueaootus lubab, alles siis asub pensioni käest võtma. Täna need seda ei luba ja kui täna ongi rohkem poolthääli kui vastuhääli, siis me keerame selle otsuse ümber sel hetkel, kui Riigikogus on olukord teistsugune. Aitäh!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana palun nüüd kõnetooli Marek Strandbergi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Eelkõnelejatel on olnud õigus selles osas, et enne seda, kui pensioniiga tõuseb, on loomulikult hädavajalik (ja loodetavalt on sellest aru saanud nii Riigikogu enamus kui valitsuski) läbi viia mitmed toimingud ja käivitada mitmed kavad, millega aidata kaasa inimeste tervisekäitumise paremaks muutumisele. On vaja parandada rahva tervist, vähendada tööstressi ja mida kõike veel. Lisaks tuleb loomulikult süvendada mehhanisme, mille abil edeneb elukestev õpe, millest on ju räägitud väga palju, kuid selle vajalikkus on selgemalt ilmsiks tulnud just viimasel ajal, kui on rääkima hakatud pensioniea tõusust.
On arusaadav, et mida parema ja mida universaalsema hariduse annab meie haridussüsteem, mida rohkem on inimestel kogemusi, seda lihtsam on neil ka vanas eas ümber õppida. Rohelised on esitanud Riigikogule otsuse eelnõu, millega ahvatleda valitsust tegema juba selle aasta sügiseks valmis need terviklikud kavad, mille abil oleks võimalik märkimisväärselt varem, kui 2017. aasta kätte jõuab, käivitada kõikvõimalikud tervise edendamise, tööstressi vähendamise ja muud sellised meditsiiniga seotud projektid. Seitse aastat on õnneks pikk aeg ja ma usun, et läbimõeldud tegevus selles valdkonnas võiks mõju avaldada küll. Meie poolt vaadates on seda võimalik käsitleda kui vastastikuse usalduse küsimust. Nii, nagu eelkõneleja ütles, on see otsus ühel, teisel ja kolmandal moel ikkagi ükskõik millistes oludes tagasipööratav. Ja millegipärast ma arvan, et valitsusel on põhjust kõnealuses küsimuses toimida usalduslikult ja see töö, mis tänaseks tegemata, sügiseks ära teha.
Milles saab see töö seisneda? On täiesti ilmne, et kui me räägime meditsiinist, siis on raha sellesse süsteemi juurde vaja. Üks võimalus on anda tööandjatele erisoodustusmaksust vabastus juhtudel, kui makstakse kinni raviteenuseid. Mis loomulikult tähendab ka seda, et meditsiinisüsteem ise vajab tõenäoliselt kohandamist ja ümberkorraldamist. Sügiseni on veel mitu kuud ja ka eelnevalt tehtud töö on meie meelest piisav, nii et sügiseks peaks jõudma meditsiinisüsteemi optimaalseks ja arukaks muutmise ehk haiglasüsteemi ümberkorralduse kava välja tuua.
Teine, mida me hädavajalikuks peame, on erinevate lisakindlustusmehhanismide loomine. Praegu peab inimene sajaprotsendiliselt kinni maksma oma hambaravi, oma nägemise korrigeerimise, märkimisväärse osa taastusravist ja ka kvaliteetsest hooldusravist. Need on valdkonnad, kus võiks olla võimalik arvestada teatud lisakindlustusega, mida võiks üleval hoida ka haigekassa. Siin on räägitud tööõnnetuste ja kutsehaigustega seotud kindlustusest, mis on ka vägagi mõistlik.
Nüüd aga üks olulisem asi, mis ilmselt on jõukohane ka sügiseks välja rehkendada. Me oleme muidugi soovituslikuna välja pakkunud tööaja lühendamise. 8-tunnine tööpäev ja 40-tunnine töönädal on tänapäeva maailmas mõnes mõttes igand. Igand selles mõttes, et  tõenäoliselt ei töötanud antiikajal ka ori nii palju kui tänapäeva inimene. Aga see selleks. Nädalase tööaja vähendamine näiteks 40 tunnilt 30 tunnile on suhteliselt lihtne viis luua juurde töökohti, mille järele on väga suur vajadus. Aga arusaadavalt on see mehhanism, mis käivitub vaid siis, kui on olemas investeeringud selleks, et väiksema normtööajaga tagada vajalik tööviljakus, nii et majanduse stabiliseerumise või tõusu ajaks ollakse valmis hoopis teistsuguse struktuuriga majanduseks.
Kuna on tehtud piisavalt analüüse ka selle kohta, mil moel muuta inimeste tervisekäitumist, siis võiks sügis olla see aeg, mil valitsus käib välja ja toob Riigikogu ette tervisekäitumise ja terviseedenduse soovituslikud mehhanismid.
Mis aga on tegelikult see pensioniea tõstmine ja mida või keda me sellisel moel kaitseme? Me tegelikult kaitseme paljusid tänaseid lapsi, kes on tulevikus töötegijad, selle eest, et nende tööstress ei kujuneks liiga suureks tõsiasja tõttu, et nad peavad puhtdemograafilistel põhjustel üleval pidama märkimisväärselt rohkem pensioniealisi inimesi kui praegused töölkäijad.
Ma loodan väga, et kui arutluse alla tuleb meie otsuse eelnõu, millega me teeksime valitsusele ettepaneku need parandusmeetmed välja töötada, astub Riigikogu meie taha. Me ise usume, et sellises vastastikuse usalduse õhkkonnas, mis praegu on hädavajalik, suudab valitsus ära teha oma tegemata töö, milleks on needsamad tervisekäitumise parandamise, tööstressi vähendamise ja muud kavad. Me loodame, et valitsus suudab need koostada väga lühikese aja jooksul ja lahendused ka Riigikogu ette saata. Aega on tervelt seitse ja natuke peale kuud, et kõik tööd ära teha. Ja nagu öeldud, on meil ka piisavalt aega, et juhul, kui need lisatööd on tegemata, kogu see otsustusmehhanism vajadusel tagasi pöörata, kui selleks juhtub poliitiliselt sobilik olukord olema.
Aga usun, et enamik inimesi, kes on lapsi üles kasvatanud, saab aru lihtsast tõest, et meil ei ole põhjust oma lastele luua olukorda, kus nende tööstress, nende tööpinge on märkimisväärselt suurem kui meil, sest nad peavad üleval pidama märksa rohkem pensioniealisi inimesi. Aitäh!

Reformierakonna esindajana palun kõnetooli Maret Maripuu! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kahe nädala eest toimus siinsamas saalis pikk arutelu pensioniea tõusu üle. Eile jätkus see sotsiaalkomisjonis. Kõik osapooled olid ühel meelel selles, et pensioniea tõus on möödapääsmatu. Küsimus on vaid, millal seda teha. Ühed leidsid, et sellega on lootusetult hiljaks jäädud, teised aga, et vaja on veel arutada. Unustati ära aga reaalsed faktid. Lubage mul neid meenutada.
Meie eluiga on jõudsasti tõusnud ja teadlased ennustavad, et keskmine eluiga tõuseb veelgi. See on väga hea uudis. Meie inimesed elavad kauem ja see tähendab, et ka pensionipõlv on pikem. Olukorras, kus rahvastik mitte ainult ei vanane, vaid ka eluiga pikeneb, oleks igati loogiline ja vajalik, et tõuseks ka keskmine pensionile mineku vanus. Kui me täna pensioniiga ei tõsta, peavad seda tegema meie lapsed, et maksta meile pensioni. Seda tingimustes, kus üha vähemaks jääb tööealisi, kelle maksudest makstakse pensione, peretoetusi ja teisi sotsiaaltoetusi. Valitsus on välja pakkunud kava, mis võimaldab maksta pensione ka tulevikus, ning seda sama suurena või isegi suuremana kui praegu. Pensioniea tõus ei mõjuta ebasoodsalt mitte ühtegi praegust pensionäri, pigem vastupidi. Ning need, kes on praegu 56-aastased ja vanemad, lähevad eelnõu järgi pensionile praegu kehtiva korra alusel. Tänane otsus mõjutab eelkõige praegusi kuni 50-aastaseid inimesi, st minu põlvkonda. Ja see on põlvkond, kellel pole piisavalt lapsi, kes suudaksid kinni maksta pensionile minekut selles eas, nagu see on praegu. See on fakt, millest mööda vaadata ei saa.
Kui me ei taha pensioniiga tõsta, on meil tegelikult olemas ka alternatiivid. Neid on kolm ja minu meelest on need halvad. Variant 1: tõsta sotsiaalmaks 20%-lt 24%-le. Variant 2: vähendada pensioni. Variant 3: tuua sisse massiliselt võõrtööjõudu. Kas need on paremad valikud? Reformierakonna arvates mitte.
Reformierakond peab õigeks pensioniea tõstmist 65. eluaastani alates 2026. aastast. Samuti peame õigeks, et selle otsuse me teeme nüüd ja väga pikalt ette teatades, et inimestel oleks varakult teada, kui kaua peavad nad enne vanaduspensionile jäämist tööl käima. Hiljutisel inimarengu aruande tutvustamisel nenditi, et me üsna aralt vaatame tulevikku ja meist pole selliste otsuste tegijaid, mis vaatavad pikalt ette. Siin on aga üks selline koht. Täna tehtud otsus avaldab mõju enam kui kümne aasta pärast, aga seda suurem on seda tehes meie vastutus selle eest, mis hakkab Eestiga siis sündima. Tulevikul on see isepära, et ta jõuab kätte palju rutem, kui me oodata oskame.
Pensioniea tõstmine on möödapääsmatu, kui me tahame oma pensionäridele ka tulevikus väärilist pensioni maksta. Aga loomulikult ei ole see ainus vajalik muutus, et jõuda parema elukvaliteediga Eestini. Pikem ja tervem elu on väga oluline, ainult et selle tagamisel on valitsuse rolli kõrval tähtis roll ka inimeste enda vastutusel ja tervislikul eluviisil. Andrus Ansip ja Jürgen Ligi võivad suusatada, rulluisutada ja rattaga sõita, kuidas jaksavad, Eesti keskmine eluiga sellest ei tõuse, kui suur osa Eesti rahvast jätkab joomist ja suitsetamist, toitub ebatervislikult ja vajutab gaasipedaali autoga sõites põhja. Reformierakond kutsub olema ettenägelik ning tegema Eesti tuleviku seisukohalt vajalikud otsused juba täna, et tagada paremad pensionid nii praegu kui ka tulevikus!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana palun nüüd kõnetooli Lauri Vahtre!

Proua juhataja! Austatud rahvaesindajad! See seadus, ma loodan väga, saab täna vastu võetud. Ja kui see nii juhtub, siis saab tema vastu võetud meie laste ja lastelaste pärast. Sest midagi ei ole teha: pensionäre peavad üleval need, kes käivad tööl, ja nii see peab ka olema. Aga me ei saa olukorras, kus töölkäijaid jääb võrreldes varasemaga tunduvalt vähemaks, seada endale eesmärgiks täies mahus hüved vanadele, mis asetaks noorte ja pealetulevate põlvkondade õlule liiga raske koorma. Inimesed, kes nõuavad madalat pensioniiga, nõuavad sellega sisuliselt õigust asetada noortele põlvkondadele koorem, mida nad ei jõua kanda, mis käib üle jõu. Ja selle nõudmise kõrval rääkida sellest, et valitsus peab mingil imekombel tõstma keskmist eluiga, on täiesti kohatu. Ütlen selle peale: lõpetage noorte tapmine üle jõu käivate kohustustega, ja nad elavadki kauem. Ja pension kasvab, kui keskmine eluiga tõuseb.
Ja midagi veel! Tegu on küsimusega, mille arutelul minu arvates ei maksaks sõna võtta ühelgi inimesel, kellel endal lapsi ei ole. Ei ole lihtsalt ilus nõuda teiste laste käest endale hüvesid. Ma tänan!

Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu juhataja! Head ametikaaslased! Peale rutakat eelnõu menetlemist, kus päev enne haamrilööki ka lõpuks sotsiaalpartnerid opositsiooniparteide survel Riigikogu sotsiaalkomisjoni laua taha mahtusid, asuvad valitsusparteid pensioniiga tõstma. Oma kiirustamist põhjendatakse ettenägelikkusega. Tegu on aga lühinägelikkusega! Alustatakse valest otsast. Niisugune pensioniea mehaaniline tõstmine ei pruugi pensionikassasse raha juurde tuua. Niikaua, kui meil puudub tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, pole välja töötatud tööpensionide süsteemi, millest hüvitataks soodustingimustel pensionile jäävate inimeste pension, püsib surve nii pensionikassale kui haigekassale. Mis tööpensionidesse, näiteks baleriini- või kaevuripensioni puutub, siis neid ei tuleks ega tohikski maksta riiklikust pensionikindlustusest. Oma töötaja varasema pensioniõiguse on tööandja kohustatud kindlustama täiendava rahaga.
Mis aga kõige hullem: inimesed, kellel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, ei saa enam kindlad olla, et nad ettenähtud ajal pensionile saavad. Neil tekib ju pensionile mineku õigus enne vanaduspensioniea saabumist. Ka paljud töövõimetuspensionärid, kelle arv ületas tänavu juba 70 000 piiri, peaksid hüvitist saama mitte riiklikust pensionikindlustusest, vaid tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest. See kindlustusliik motiveeriks tööandjat parandama oma töötajate töötingimusi, säästma töötajate tervist.
Eilsel sotsiaalkomisjoni koosolekul ei saanud me targemaks ei tööpensionide ega tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse osas. Selsamal komisjoni koosolekul ei osanud sotsiaalminister öelda, millal ta toob ja kas üldse toob Riigikogu ette tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse ning tööpensionide seaduse eelnõud. Ja mis peamine: mis võiks olla nende eelnõude sisu?
Eilsel sotsiaalkomisjoni koosolekul võttis sõna ka riigikontrolör. Tema mure on arusaadav, see aga ei tähenda, et seda rumalal moel peab lahendama. Riigikontrolöri ettepanek oli, et Riigikogu liikmed lähtuksid pensioniea tõstmise üle otsustades süsteemi jätkusuutlikkusest ja mõistlikkusest. Kui me räägime 65-aastastest töötegijatest, siis tööd, mida inimesed on oma elu jooksul teinud või teevad, pole võrreldavad. On töid, mis konti ei murra, on töid, mida kaua teha ei suuda;  on töid, mis on väga rasked, ja on töid, mis on suisa tervist kahjustavad. Sellest lähtuvaid probleeme me pelgalt pensioniea tõusuga ei lahenda.
Sotsiaalkindlustusameti 2009. aasta aruandest nähtub, et ühes kuus makstakse pensionideks 1,38 miljardit krooni, sellest soodustingimustel ja väljateenitud aastate pensioni 180 miljonit krooni ehk siis 0,18 miljardit krooni. See on kaks korda suurem kulu, kui vanaduspensioniea tõstmisest loodetakse kokkuhoidu saavutada. Sotsiaaldemokraatidel on küsimus: miks lugupeetud koalitsioonipartnerid ei tee seda, mis riikliku pensionikindlustuse tarvis rohkem tulu annab? Pensioni suurus ei sõltu pensioniea tõusust, küll aga sõltub pensioniea tõusust defitsiidi suurus pensionikassas. Ähvardada kedagi, et kui me pensioniiga ei tõsta, siis väheneb tulevaste pensionäride pension – see on häbematus.
Lahendamata on ka laste kasvatamisele kulunud aja kompenseerimine pensionipõlves. Paljude nende naiste pension, kes aastaid lastega kodus on olnud, jääb väga väikeseks. Kõik need lahendamata probleemid õõnestavad riikliku pensionikindlustuse seaduse mõtet juba praegu.
Teine probleem on, et paralleelselt pensioniea tõusuga on kasvanud nende arv, kellele on määratud erandlik pension: kas eel-, soodus- või eripension. Pensioniea tõusuga on kahanenud küll vanaduspensionäride hulk, kasvanud on aga teiste, nn noorpensionäride arv. Enne vanaduspensioniea saabumist läheb 40% eestlastest juba pensionile.
Kõik see näitab, et pensioniea piirid tuleks avaramaks jätta. Tegelikult pole ju praegugi kohustust 63-aastaselt pensionile jääda. Vanaduspensioni saamist võib edasi lükata, võites pisut pensioni suuruses, ja ka valida ennetähtaegse pensioni, ehkki see jätab vanaduspõlve sissetuleku kasinamaks. Nii mõnedki lähiriigid – Soome, Rootsi, aga ka Läti ja Poola – suunduvad veelgi suurema paindlikkuse poole: inimene ise otsustab, millal ta ühes kindlas ajavahemikus, ütleme siis 60.–65. eluaastani, tahab pensionile jääda. See laseb tal arvesse võtta nii tervist kui tehtavat tööd ja saadavat palka. Suurema valikuvabadusega kaasneb mõistagi suurem omavastutus. Varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni. Säärane süsteem arvestab ka pensioniea tõstmisel olulisimat näitajat: pensionieas elatud aastate arvu, mis tähendab, et eluea pikenedes tuleb ka kauem töötada. See on vajalik rahvastiku vananedes, samas aga annab tööeas põlvkonnale teadmise, et nende vanaduspuhkus ei jää praeguste pensionäride omast lühemaks.
Pensioniea tõstmine vajab seega palju tõsisemat ja sisulisemat ettevalmistust. Sellest loodetav kasu jääb saamata, kui sisuline külg on lahendamata. Alustada tuleb õigest otsast, mitte pensioniea tõstmisest. Sotsiaaldemokraadid ei saa nii lihtsustatud käsitlust pensioniea tõstmiseks toetada ja seetõttu hääletavad selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised. Asume ette valmistama eelnõu lõpphääletust.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 50, vastu 40 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 652 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, võime asuda eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 701 on seadusena vastu võetud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Päevakorrapunkt on spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Seletuskiri on teil kõikidel olemas. Päris pikalt ma seda ette lugema ei hakka, mõned tähtsamad täpsustused võtan aga kokku.
Spordiseaduse muutmise eelnõu koostamise tingis asjaolu, et Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus on koostöös Eesti Olümpiakomitee ja Kultuuriministeeriumiga ette valmistanud Eesti spordiregistri (edaspidi spordiregister) asutamise. Selle eelnõuga luuakse spordiregistri asutamiseks ja tegevuseks õiguslik alus. Eelnõu koostamine ja Vabariigi Valitsusele esitamise kohustus on kirjas ka Kultuuriministeeriumi 2010. aasta tööplaanis.
Eesti spordiregistri loomine muudab sporditeabe kogumise süsteemsemaks ja efektiivsemaks. See teave esitatakse ühtselt ühte andmekogusse, mis vähendab teabe andjate koormust. Spordivaldkonda puudutava teabe koondamine võimaldab efektiivsemalt läbi viia riiklikke statistilisi vaatlusi, samuti langetada olulisi spordipoliitilisi otsuseid. Teavet saavad kasutada ministeeriumide, eelkõige Kultuuriministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kaitseministeeriumi ametnikud, omavalitsuste spetsialistid ja volikogude liikmed, Statistikaameti spetsialistid, Eesti Olümpiakomitee. Spordiorganisatsioonid ja kohalike omavalitsuste ametnikud saavad seega finantseerimisotsuste langetamisel ja objektiivse info hankimisel kasutada spordiregistri andmekogu.
Väikese remargina ütlen, et paar aastat tagasi oli siin esimesel lugemisel nn ringiraha seaduse eelnõu, mis praegu on majanduslikel põhjustel paremaid aegu ootama jäänud. Kui nüüd see muudatus spordiseaduses tehtaks, aitaks see väga oluliselt edaspidi paremini kontrollida, korrastada ja korraldada ringiraha maksmist kohalikes omavalitsustes.
Seaduse suur pluss on, et see võimaldab teabele kergemini ligi pääseda ja kodanikud saavad veebi vahendusel infot treenerite kvalifikatsiooni kohta. Näiteks saab sporditreeningutes osaleja hõlpsalt kindlaks teha, kas trenni läbiviival treeneril on vajalik kutse, millised on talle huvi pakkuval spordialal tegutsevad huvi- ja erakoolid, samuti leiab andmeid spordirajatiste kohta. Veebirakendus asendab senise aegavõtva teabe hankimise e-posti või telefoni teel. Teabe kergem hankimine annab ka paremad võimalused spordi turvalisemaks ja mitmekülgsemaks harrastamiseks, aidates seeläbi kaudselt kokku hoida kulutusi tervishoiule ning tagades inimestele parema elukvaliteedi.
Spordiseaduse muutmise seaduse eesmärk on luua seaduslik alus spordiregistri asutamiseks ja selle põhimääruse kehtestamiseks. Seni eksisteerib spordiregister eraõigusliku andmebaasina Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuses. Eraõiguslikul andmebaasil on aga mõningaid puudujääke. Kuna andmete esitamine ei ole kohustuslik, vaid vabatahtlik, võib kannatada spordiregistri representatiivsus, samuti andmete kvaliteet. Kuna puudub konkreetne seaduslik alus andmete kogumiseks ja töötlemiseks, ei suuda spordiregister täies mahus veel oma eesmärke täita.
Infoks niipalju, et on olemas leping Statistikaameti ning Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse vahel, alla kirjutatud 19. jaanuaril 2010. aastal, mis annab edaspidi kõik õigused üle Statistikaametile. Praegu ei kogu ükski riigi ega kohaliku omavalitsuse andmekogu andmeid spordiorganisatsioonide, -ehitiste ja treenerite kohta. Spordikoolide kohta kogub andmeid Eesti Hariduse Infosüsteem ehk EHIS. Spordialasid käsitlevaid andmeid sealt aga ei leia, on üksnes teave õppekavade kohta. On kavas spordiregistri ja EHIS-e liidestamine ristkasutuse kaudu. Kui vaja, hakkab spordiregister koguma üksnes täiendavaid spordikoolide andmeid, mida EHIS ei sisalda. Spordikoolide andmete lisamine spordiregistrisse on vajalik selleks, et avalikkusele oleks tagatud võimalus saada kogu info ühest registrist mugava veebilahenduse abil.
Kindlasti on oluline nentida, et spordiorganisatsioonidele, spordikoolidele ja treeneritele pannakse selle eelnõuga kohustus esitada enda kohta andmed spordiregistrile ja registrile antakse õigus neid andmeid töödelda. Ka võimaldab spordiregistri tegutsemine riigi andmekoguna siduda seda ristkasutuste kaudu teiste riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogudega. Spordiregistri ja teiste andmekogude ristkasutuste kaudu liidestamise võimalusi on Kultuuriministeerium uurinud ning registri asutamise ajaks loodetakse jõuda toimivate tehniliste lahendusteni. Need tehnilised lahendused formuleeritakse lõplikult, kui spordiregister on saanud seadusliku aluse.
Spordiregistrisse kantavad andmed on valdavalt avalikud. Plaanis on võimaldada kodanikule juurdepääs avalikele andmetele spordiregistri veebilehe kaudu, piiratud juurdepääsuga andmed (treenerite isikuandmed) loetletakse andmekogu põhimääruses. Samas peab teadma, et kes iganes registriga lepingu teeb ja oma andmed sinna saadab, annab sellega ka loa kasutada oma andmeid kas piiratud või avalikes registrites.
Eelnõuga kehtestatavad muudatused jõustuksid 1. juunil 2011. aastal. Seni riiklikku spordistatistikat kogunud Statistikaamet on 2010. aasta jaanuaris sõlminud lepingu, millest ma juba rääkisin. Andmete valdaja on spordiregister ja kasutaja riigi Statistikaamet, kes seega usaldab registri andmeid.
Spordiregistri loomise on EHIS-t haldava ministeeriumina heaks kiitnud ka Haridus- ja Teadusministeerium. Sellega seostuvad kulud on kavandatud Kultuuriministeeriumi eelarvesse. Need on kooskõlas riigieelarve strateegia planeeritud vahenditega. Iga-aastane kulude maht on umbes 500 000 krooni. Spordiregistri tarkvaraline lahendus on praeguseks juba osaliselt valminud. Veel arendamist vajava osa tarbeks rahuldas Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutus Riigi Infosüsteemide Keskusele "Majanduskeskkonna arendamise rakenduskava" infoühiskonna edendamise prioriteetse suuna avatud taotlusvooru eeltaotluse mahus 1 704 725 krooni, millest omafinantseering moodustab 15% ehk 255 709 krooni. Aitäh!

Aitäh! On ka küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud kultuuriminister! Me teame, et meil Eestis on tippspordi ja professionaalse spordiga lood päris head, sest see huvitab nii üldsust kui ka valitsust ja meid kõiki. Rahvaspordiga on asjad natuke nirumad. Kuidas see seadusmuudatus aitab kaasa rahvaspordi arengule? Äkki kommenteerite seda ka sellest vaatenurgast?

Praegune konkreetne seadusmuudatus puudutab ainult spordiregistri asutamist ja selle seadustamist, see ei puuduta muid valdkondi. Mis puutub liikumisharrastusse – sellest te ju praegu rääkisite –, siis sellekohane arengukava ja tegevus on meil omaette alalõiguna ministeeriumi kaudu korraldatav ja rahastatav. Eesmärkide poole, mis on püstitatud, ka liigutakse, et võimalikult palju inimesi iga päev liikumist harrastaks. Sellel konkreetsel seadusel ei ole rahvaspordi ja liikumisharrastusega pistmist. Võib-olla ehk niipalju, et informatsiooni saavad lapsevanemad, lapsed ja muud huvilised, kes tahavad mitmesugustes spordiklubides käia ja trennidest osa võtta, selle registri abil märksa paremini.
Juba praegu on võimalik tutvuda, mis asi on Eesti spordiregister – see on praegu Eesti Olümpiakomitee koduleheküljel. Siseneda saab klubide registri lingi kaudu ja vaadata, missugused võimalused ja missugune ülevaade seal on. Ma võin hiljem täpsemalt seletada, kuidas seda leida.

Jüri Tamm, palun!

Austatud minister! Esmaspäeval öötundidel siin meie ees seistes te väitsite, et ministeeriumil pole piisavat pädevust tegelda spordivaldkonna teemadega ja et te loodate väga kolmanda sektori peale. Me teame, et nii meedias kui ka spordiringkondades on alustatud diskussiooni selle üle, missugused muudatused oleks vaja spordiseadusesse teha ja mis algatusi käivitada, et asi paremuse poole läheks. Öelge, palun, miks ei ole selle seaduse raames välja käidud ühtegi sisulist ettepanekut, on vaid see tehniline muudatus?

Esiteks, ma tahan täpsustada, et kindlasti ei ole ma väitnud, et meil puudub pädevus. Esmaspäeval oli jutt vaid sellest, et me ootame väga palju kolmandalt sektorilt – klubidelt, spordiorganisatsioonidelt, spordiga seotud isikutelt. Kõik nad võiksid initsiatiivi ja huvi üles näidata ning oma informatsiooni jagada. Kindlasti on Kultuuriministeeriumi pädevuses toimetada eelarvega ning luua sportlastele ja treeneritele tingimused spordi arendamiseks ja spordiga tegelemiseks.
Mis puutub teie teise küsimusse, mispärast ei ole muid muudatusi praegu käivitatud, siis kindlasti on oodata ettepanekuid Eesti spordi kongressilt, mis juba selle aasta novembris toimub. Eesti Olümpiakomitee väitel esitatakse siis ka arengukava. Ma usun, et kui omavahelised arutelud on läbi viidud, saab edasi diskuteerida, kas seadus vajab veel muutmist või mitte.
Kindlasti praegune tehniline muudatus aitab ka sisulisele tegevusele spordivaldkonnas päris palju kaasa – me teame ju, et kõige aluseks on piisav informatsioon. Teisalt annab see kindlustunde treenerite kvalifikatsiooni osas. Ka lapsevanematel on ju väga oluline teada, millise järguga, millise diplomi või kutsetunnistusega on treenerid, kelle juurde nad oma lapsed saadavad. Nii et seadus on mõeldud eelkõige informatsiooni jagamiseks, aga kindlasti ka usaldusväärsuse suurendamiseks.

Evelyn Sepp, palun!

Austatud minister! Ma olen teiega täiesti nõus, et ministeeriumil on pädevust küllaga, et korraldada Eesti spordielu küsimusi. Aga teil puudub absoluutselt poliitiline tahe selleks.
Nüüd selle eelnõu juurde. Algselt pidi eelnõus olema kaks osa, te olete seda ka ise mitmel korral rääkinud. Ma lihtsalt tuletan meelde: teine osa, mis selles eelnõus praegu puudub, käsitles kohalikke omavalitsusi ja seda, et neile pannakse jälle kohustus toetada sporti. Praegu kõik omavalitsused, kes toetavad laste ja noorte sporti, teevad seda omal heal äranägemisel, neil ei ole selleks mingit kohustust. Aga minu küsimus: miks seda kohustust selle eelnõuga neile uuesti ei pandud?

Vastab tõele: meie esialgses variandis tõepoolest oli kohalike omavalitsuste rahastamise küsimus selles seaduseelnõus sees. Kuid 16. märtsil 2010. aastal langetati Riigikohtu otsus, mis võib-olla ongi see küsimus, mida tuleb arutada. Täpsemalt tuleb lahti seletada, kuidas ikkagi see kohustus sellesse seadusse tagasi panna. Riik nimelt ei saa kohalikke omavalitsusi millekski kohustada. Ma usun, et need kohalikud omavalitsused, kes tunnetavad vastutust ja vastavalt oma eelarve võimalustele rahastavad olgu sporti või muid kultuurilisi harrastusi, need teevad seda ka edaspidi. Kehtiv seadus ei keela neil seda tegemast. Aga praegu analüüsivad põhjalikult juristid ja nii Justiitsministeerium kui ka valitsus tervikuna mitte ainult sporditeemat selle kohustuse ja KOV-idega tehtava koostöö vaatevinklist, vaid minu teada on tegemist palju laiema probleemide ringiga.

Erki Nool, palun!

Austatud minister! Võib-olla remargi korras: mina selle kongressi osas nii optimistlik ei ole. Aga selle kohta ma küsida ei taha. Ma küsin hoopis: kas see seadusmuudatus hõlbustab spordiklubide statistiliste ja muude andmete kogumist? Praegu peab Maksu- ja Tolliametile oma aruanded esitama ühel kuupäeval, Statistikaametile hoopis teisel kuupäeval. Ka Tallinna Linnavalitsus koostab oma spordiregistrit ja üleeilseks pidi selle ära tegema. Enamik spordiklubisid on suhteliselt väiksed ja raamatupidajad töötavad lepingu alusel, neile on suhteliselt suur koormus täita iga kuu mingisuguseid pabereid. Kas on plaanis kogu seda andmebaasi niimoodi ühtlustada, et kehtestataks üks aruannete kuupäev?

Selle seadusmuudatusega püütakse korraldada eri andmekogude ristkasutust, nagu ma oma ettekandes juba ütlesin. Et nii statistika kui ka info eri andmebaasides – Haridus- ja Teadusministeeriumi omas, Kultuuriministeeriumi omas, kohalike omavalitsuste omades – oleks ristkasutuse abil kättesaadav. Kui kuskil on üks või teine klubi sisestatud sellesse andmebaasi, mis on ristkasutuses, siis need andmed automaatselt uuenevad. See on ettevõtmise eesmärk. Kui te korraks heidate pilgu sellele veebilehele, mis on praegu tööversioonina üleval, siis seal on näha, et iga klubi saab oma andmeid sisestada. Täidetavaid välju ei ole väga palju ja igale klubile üks kord info sisestada ei ole liiga suur töö. Kõige rohkem muutub ju enamasti vaid liikmete arv. Kui tulevad uued treenerid – maksimaalselt olen ma seal näinud 3–5 treenerit, nii et nende nimede vahetamine ei ole ka eriti suur töö. Seda ei pea sugugi iga kuu tegema. Ma usun, et see seadusmuudatus lihtsustab ka seda tegevust, mille kohta teie küsimus käis.

Jüri Tamm, palun!

Minu teine küsimus puudutab selle eelnõu edasist menetlust. Kui siit saalist hakkavad laekuma Riigikogu liikmete ettepanekud spordiseaduse muutmiseks – see on üsna tõenäoline, sest tegu on spordiseaduse avamisega, mitte ühe eraldi lõike täiendamisega –, siis missugune saab olema algataja seisukoht muudatusettepanekute suhtes? Millest lähtuvalt te hakkate neid hindama ja otsustama, kas algataja toetab neid või mitte? Arengukava spordivaldkonnas ei ole, spordikongress toimub sügisel – kuidas te muudatusettepanekute arutelu käigus saate terviklahenduse, et spordiseadus ka elus toimima hakkaks?

Ausalt öeldes ma leian, et see on kindlasti parlamendi ja kultuurikomisjoni juhtimisel korraldatav töö. Ma usun, et kui on erakordselt head ja olulised ettepanekud, siis neid hääletatakse siin saalis ja eks siis on näha, kas need lähevad läbi. Minul ei ole küll mingisugust seina ees, kui on head ja realiseeritavad ettepanekud ning kui nende elluviimiseks on eelarves raha, või kui on mingisugused sõnastuse paranduse ettepanekud. Töökord näeb ette, et ettepanekud esitatakse teatud kuupäevaks, ja siis neid menetletakse. Usun, et kõik annavad oma parima selle nimel, et tuleks väga hea seadus.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Tahaks täpsustada. Kui me võtame 1. lõigu: loetelus on spordiorganisatsioonid ja spordikoolid. Aga kui me võtame 2. punkti, kus on toetustest juttu, siis on nimetatud ainult spordiorganisatsioonid. Kas see on põhimõtteline erinevus? Meil on ju spordiorganisatsioonid ja spordikoolid, mis ei erine mitte ainult nimetuse poolest, vaid ka juriidilise staatuse poolest – nende tegevust reguleerivad eri seadused. Tahan küsida: kas toetus on ainult spordiorganisatsioonidele ja koolid on jälle välja langenud?

Ei, ma loen siit, et eelnõuga pannakse spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele kohustus.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud proua minister! Ma tahan küsida arengukavade kohta. On näha, et ainult et selle olemasolul võib saada toetust. Ja tahaksingi küsida: lugupeetud proua minister, kas praegu on kõikidel spordiorganisatsioonidel kohustuslik omada arengukava?

Igal spordiorganisatsioonil otseselt kohustust ei ole, aga on hea, kui oma visioon on silme ees. Samas on olemas kokkulepped, et spordialaliidud siiski koostavad oma arengukavasid, sest et siis on võimalik kogu seda süsteemi tervikuna paremini hallata. Kuigi sõna "arengukava" peetakse mõnes ringkonnas paljaks sõnakõlksuks, mina siiski nii ei arva. Ma arvan, et pikaajaline strateegia ja teadmine, kuhu jõuda tahetakse, peaks kindlasti igaühel olemas olema. Mida väiksematel organisatsioonidel on oma visioon olemas, seda parem, seda lihtsam on ka alaliidul oma strateegiat kokku panna. Üldiselt ma arvan, et alaliitude tasemel peaks arengukava olemas olema.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Minu teine küsimus puudutab neidsamu arengukavasid. Spordiseadus on selle valdkonna raamseadus, mis on üsna üheselt mõistetav. Samas kui meie kolleeg küsis, milliseid võimalikke parandusi ministeerium on valmis aktsepteerima, siis teil ei olnud selle peale midagi kosta. Ma saan sellest aru nii, et ka teil endal puudub visioon, puudub Eesti spordi arengukava. Te ei tea, kuhu selle raamseadusega sihtida. Ma nüüd tunnengi huvi, kui palju te olete eraldanud raha või muid ressursse selleks, et Eesti spordi arengukava välja töötada. Ja mis ajaks see võiks valmida ja mis võiksid olla selle põhilised lähtekohad?

Ma jään praegu teile vastuse võlgu, kuna mul kõik eelarveread kahjuks peas ei ole, nii et ma ei tea, mis suurusjärgus summa on selleks tööks arvestatud. Aga nagu ma juba mainisin, on Kultuuriministeerium kaasatud kogu selle arengukava koostamisesse ja meil on eesmärk seda esitleda novembris 2010. Mis puutub teie küsimuse või õieti sissejuhatuse algusrepliiki, siis on keeruline midagi heaks kiita, kui ei tea täpselt, mis see on. Ei tea ju, millised parandusettepanekud siit Riigikogust tulevad. A priori ei saa kõike ilmtingimata heaks kiita. Hea meelega vaataks teie ettepanekud läbi ja siis kujundaks oma seisukoha.

Erki Nool, palun!

Austatud minister! Vaatasin Kultuuriministeeriumi lehekülge ja avastasin, et seal on hästi palju igasugust spordikoolide statistikat. Nüüd on tulemas uus arengukava ja ka seadusmuudatus, mis hakkab statistikat ühtlustama. Kas Eestis jõuab ühel päeval kätte ka selline hetk, kus spordikoolid ja spordiklubid on võrdses seisus? Kui me vaatame Eesti spordisüsteemi, siis võistlustel saab võistelda ainult spordiklubi, mitte -kool. Ja nüüd ongi probleem, milline see statistika meil on. Kas klubi või kool – tegelikult on ikkagi lapsed ühed; Siim Susi on ikkagi Siim Susi, kuigi ta võib kahes kohas kirjas olla. Tal on oma isikukood ja puha. Kas see läheb nüüd arengukavas nagu ühte, et me arvudega enam ei blufiks?

Täpsustuseks niipalju, et see tööversioon on üleval kodulehel www.eok.ee. See versioon on olümpiakomitee oma. Võib-olla te vaatasite Kultuuriministeeriumi kodulehel olevat spordikoolide ja -klubide nimistut. Mis puutub spordiregistri tööversiooni, siis seal on spordiklubid ja -koolid võrdsustatud, nad on ühe lingi all.

Suur aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon arutas spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 678 oma 15. märtsi koosolekul. Eelnõu käisid komisjonis tutvustamas Kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil ja õigusosakonna nõunik Peeter Papstel. Tõnu Seil tutvustas komisjonile eelnõu eesmärki ja sisu: soovitakse luua õiguslik alus Eesti spordi andmekogule. Komisjonis tõstatus küsimus, kas mitte taastada kohalike omavalitsuste kohustus toetada oma haldusterritooriumil tegutsevate spordiorganisatsioonide tööd. Ministeeriumi esindajad ütlesid, et sellise kohustuse taastamisega ei olnud nõus Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit ning seetõttu on see punkt praegusest eelnõust välja jäänud.
Komisjoni nõunikud tegid ministeeriumile eelnõu kohta mõned täpsustavad tehnilist laadi ettepanekud, mida ministeerium aktsepteeris ning mis eelnõu sisu ei muuda.
Kultuurikomisjon otsustas toetada eelnõu esimesele lugemisele saatmist muudetud kujul ning saata spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu täiskogu istungi päevakorda tänaseks ehk 7. aprilliks. Kultuurikomisjon teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 21. aprill kell 18.

Aitäh! Meil on võimalus esitada kaks suulist küsimust, kahjuks ei ole võimalik kolmandaks küsimuseks sõna anda. Küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja!
Kas on soov avada läbirääkimisi? Palun kõnepulti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja, Riigikogu liikme Jüri Tamme!

Austatud minister! Lugupeetud kolleegid! Spordiseadust arutati Riigikogus viimati viis aastat tagasi. Kui rääkida spordiseaduse sisulisest arutelust, siis Riigikogu saalist on sellised debatid eemale läinud ja minu esitamata jäänud kolmas küsimus, mis kaasettekandjale oli mõeldud, puudutaski eelnõu edasist menetlust. Ma ei saanudki selget vastust, kuidas kavatsetakse tegutseda. Minister kinnitas, et kõik head ettepanekud saavad olema arvestatud. Ma nüüd küsin sellist poliitilist sõnavara kasutades, mida see "hea ettepanek" legaaldefinitsiooni mõttes tähendab? Kes seda headust määrama hakkab? Nagu minister siin esmaspäeval väitis, puudub ministeeriumil endal pädevus seda teemat menetleda. Kas siis kaasettekandjast kultuurikomisjoni esimees istub ka täna siin saalis? Kas nad hakkavad küsima seisukohti olümpiakomiteelt? Minister siin puldis ju väitis, et olümpiakomitee tegeleb visiooni väljatöötamisega ja selle peaks kinnitama spordikongress. Kas moodustatakse mingi töögrupp ja kuidas üldse see asi edaspidi kõik käima hakkab?
Need on täiesti sisulised küsimused ja enne muudatusettepanekute vormistama hakkamist ma tahaksin veel kord rääkida nii kultuuriministri kui ka kultuurikomisjoniga, et me ei teeks tühja tööd ega laskuks üksteise pilamise tasandile. Me kõik ju teame, et sport vajab muutusi. Mida ühtsemalt ja kiiremini need ära tehakse, seda parem on kogu ühiskonnale.
Kui rääkida ootustest, siis on selge, et sportlastele, eriti tippsportlastele, kes siin saalis istuvad, pannakse suuremaid lootusi kui seda valdkonda vedavale ministrile. Loomulikult lasub igal sportlasel terve elu kohustus oma valdkonda edasi viia ja jalul hoida. Miks siiski on sportlased seni vähe kaasa rääkinud spordiseaduse ja spordi arendamise küsimustes siin saalis? Põhjus on väga lihtne: häid ettepanekuid võib teha tohutult, aga kui ei ole raamistikku, kui ei ole visiooni, kui ei ole suundumust, kuhu minna, mille nimel vaeva näha, siis on lahmida ja teemast ning üksteisest mööda rääkida väga kerge.
Ja lõpetuseks. Ministrile märkusena niipalju, et ma olen väga tänulik selle eest, et kolmandal sektoril lubatakse kaasa rääkida spordiasjade vormistamisel ja seaduste tegemisel. Aga ärge unustage, et valitsusel on teatud kohustused. Valitsuse võimalused on palju suuremad kui olümpiakomiteel ja sportlaste ning treenerite ühendustel. Minu arvates pole üleskutse, et sõdurid hakkaksid tegema kaitseväe seadust, päris põhjendatud. Nende asjadega peavad ikkagi tegelema juhid. Aga jah, otse loomulikult sellises vormis, et kolmas sektor ja ka valdkonnas tegutsevad inimesed saavutaksid kokkuleppe, et teatud soovid ja soovitused on kõigi poolt aktsepteeritavad. Jõudu kõigile kaasamõtlemisel ja palju tänu spordiseaduse algatamise eest! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 21. aprill kell 18. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Teile on esitatud Keskkonnaministeeriumis koostatud jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu. 2004. aastal vastuvõetud jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise on ajendanud vajadus Euroopa Liidu õigusaktid Eesti õigusesse üle võtta.
Eelnõuga viiakse jäätmeseadusesse ja maapõueseadusesse kaevandamisjäätmeid käsitlev regulatsioon. Siiani on nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õiguses eraldi kaevandamisjäätmetele suunatud regulatsioon sisuliselt puudunud. Ning kuna Eesti õiguses on kaevandamisjäätmetega seotu vähe reguleeritud, on seadustes tehtavad muudatused küllaltki mahukad. Samuti täpsustatakse tootja vastutusega seotud sätteid ja korraldatud olmeveo regulatsiooni.
Kohaliku omavalitsuse üksuste korraldatud olmejäätmeveo teenuste osutaja leidmisel lähtutakse riigihangete seaduses olevatest teenuse kontsessiooni sätetest. Kehtiva jäätmeseaduse kohaselt korraldab kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt või koostöös teiste kohaliku omavalitsuse üksustega jäätmeveo eri- või ainuõiguse andmiseks konkursi konkurentsiseaduse alusel kehtestatud korras. Konkursi korraldamisel tuleb seega lähtuda konkurentsiseadusest ning selle alusel kehtestatud õigusaktist, mis tähendab vaidluste lahendamist halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kahtlemata on meil kujunenud tõsiseks probleemiks kohaliku omavalitsuse üksuste korraldatud jäätmeveo konkursside ulatuslik kohtulik vaidlustamine. Kohtumenetlus on tihtipeale aga väga aeganõudev ning põhjustab korraldatud jäätmeveo rakendamise hilinemist. Riigihangete seadus näeb ette vaidlustusi lahendava haldusorgani ehk vaidlustuskomisjoni olemasolu ning tänu sellele komisjonile on vastavad tähtajad märksa lühemad.
Eelnõuga tuuakse esile ka konkreetsemad karistused olulisemate jäätmehooldusalaste kohustuste täitmata jätmise eest. Praktikas on ilmnenud, et karistust võimaldav jäätmehooldusnõuete eiramiste koosseis on liiga üldist laadi. Samuti täpsustatakse kehtivat seadust sätete osas, mis käsitlevad pädevate järelevalveasutuste määramist. 2007. aastal võeti Riigikogus vastu karistusseadustiku muutmise seadus, mille kohaselt asendati karistuste ülemmäär 50 000 krooni 500 000 krooniga. Seega võimaldab kehtiv karistusseadustik karistada juriidilist isikut kuni 500 000 krooni suuruse rahatrahviga, jäätmeseaduses on aga juriidilistele isikutele ettenähtud karistusmäär püsinud seni muutumatu. See tähendab, et selle maksimaalne suurus on 50 000 krooni. Järelevalvealane statistika näitab, et kehtivad trahvimäärad ei pane ettevõtjaid tegevusvaldkondades, kus keskkonnanõuete täitmata jätmisest saadav tulu või rahaline sääst võib olla väga suur, rohkem seaduse nõudeid arvestama. Seetõttu on sanktsioonide kehtestamisel oluline arvesse võtta muu hulgas majanduslikku tulu, mida seadusnõuete eiramine võib ettevõtjatele anda. Trahvimäärad ei tohiks olla sellest väiksemad. Praegu on seadustes keskkonnaalaste rikkumiste eest ette nähtud karistusmäärad väga madalad: maksimaalne karistusmäär on 50 000 krooni juriidilistele isikutele. See ei motiveeri ettevõtet pingutama, et seaduse nõudeid järgida. Õigusrikkumiste vähenemine on aset leidnud eelkõige seal, kus seaduste järgimine ei nõua väga suuri kulutusi. Seega senised trahvimäärad ei ole juriidiliste isikute käitumisele tervikuna soovitud mõju avaldanud.
Seaduse rakendamisel on positiivne mõju keskkonnale. Mitmed seaduse sätted on suunatud sellele, et vältida kaevandamistegevuses tekkivatest jäätmetest põhjustatud kahjustusi. Seaduse jõustumise korral suureneb riigi võimalus kontrollida kaevandusjäätmete käitlemist ja sellega hoida ära või maksimaalselt vähendada sellest tulenevat kahjulikku keskkonnamõju. Seadus avaldab mõju ettevõtluskeskkonnale, muutes teatud määral keerukamaks ja kulukamaks tegevused, mis on seotud kaevandamisjäätmete tekitamisega.
Kokku võttes võiks öelda järgmist. Jäätmekäitluse kui tegevusvaldkonna arendamise põhiline takistus on paljude oluliste huvigruppide vähene huvi jäätmekäitluse eesmärkide saavutamise vastu. Samas tuleb kindlasti leida uusi lahendusi ka kontrolli ja järelevalve tõhustamiseks. See on eriti oluline jäätmekäitluse üldisemate nõuete, eriti tootjavastutusega seotud jäätmete käitlemisel.
Seaduseelnõu muudatuste tulemuslikumaks rakendamiseks pean eriti oluliseks ka kohalike omavalitsuste senisest veelgi enamat kaasamist jäätmekäitluse arendamisse. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Toivo Tootsen, palun!

Hea ettekandja! Te ütlete, et praegune trahvi ülemmäär on liiga väike, et see ei avalda mõju. Aga kui sageli on sedasama ülempiiri eelmise aasta jooksul rakendatud?

Tänan, härra Tootsen, selle küsimuse eest! Selle peaks kindlasti üle kontrollima, kui palju neid kordi täpselt on olnud, aga võin niipalju öelda, et maksimummäära rakendamise juhtude arv ei ole kindlasti kuigi suur. Need on ikkagi erandjuhud, kui minnakse maksimummäära peale. Aga eks nende suuremate trahvimääradega ole nii, et üks asi on nende praktiline rakendamine ja kordade kokkulugemine, teine asi aga see, et suuremal maksimaalsel trahvimääral on kindlasti ka preventiivne ehk ärahoidev mõju. Kui mõnel ettevõttel ongi plaan ühte või teist asja nurga taga teha, siis teades, et ähvardav trahv on kõvasti suurem, otsustab ta sellest ehk loobuda. Maksimummääras nõutav 500 000 krooni on ikka väga suur raha.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid on 2006. ja 2004. aastast. Praegu on aasta 2010. Miks te selle eelnõuga alles nüüd välja tulite? Miks see nii kaua aega võttis?

Aitäh, härra Korb! Jah, tõepoolest need protsessid teinekord on üsna pikad. Ja jäätmevaldkond on selline valdkond, kus pingeid, erinevaid arvamusi ja huvisid on väga palju. Selle täna teie ees esimesel lugemisel oleva eelnõu koostamist alustati eelmise aasta veebruaris – nii et rohkem kui aasta tagasi. Kogu selle aja jooksul on seda seadust üritatud saada sellisesse seisu, et ta oleks Riigikogu saalis käsitletav. Kõik see on aega võtnud. Teisest küljest võib-olla ei maksagi selle üle kurvastada, vanarahvas ütleb ka: "Kaua tehtud – kaunikene!" Võib-olla saame väga hea seaduse.

Mark Soosaar, palun!

Austatud minister! Mul on päris hea meel, et andmekogude seaduse baasil on jäätmeseadusse lülitatud uus põhimõte, et iga omavalitsus peab pidama jäätmevaldajate registrit. Tõepoolest, registrit pidada on ju lihtsam kui üksikuid avaldusi arutada ja ehk üks või teine kodanik, kes tegelikult omavalitsuse territooriumil ei ela, jäätmekäitluse kohustusest vabastada. Kas te olete sellest rääkinud ka omavalitsusliitude või valdadega? Mida vallad sellest arvavad?

Oleme rääkinud sellest omavalitsustega. Ei saa öelda, et nad oleksid täiendavast registripidamisest ülearu suures vaimustuses. Aga kui me võtame reaalsed kulud, mis selle registri pidamisega võiksid kaasneda, siis selle registri asutamine kohaliku määruse tasandil kindlasti ei ole miski kulu. Ja selle pidamine võib olla suhteliselt lihtne. See ongi suhteliselt lihtne, arvestades seda, et kohalik maamaks laekub ju kohalikule omavalitsusele ja kohalikul omavalitsusel on nende kohta, kes maksavad maamaksu, täielikud andmed. Needsamad inimesed ongi need, kes peaksid liituma korraldatud jäätmeveoga.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd on mul suur au kutsuda Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liige Kalle Palling. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus s.a 8. märtsil. Riigikogu juhatus määras juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni.
Seaduseelnõuga muudetakse jäätmeseadust ja maapõueseadust eesmärgiga võtta Eesti õigusesse üle kaevandusjäätmete direktiiv, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 15. märtsist 2006 kaevandustööstuste jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta, täpsustada tootja vastutuse alaseid kohustusi (elektroonikajäätmed jne) ning likvideerida prügiladirektiivi ebatäpsest ülevõtmisest tulenevaid puudusi. Samuti lahendatakse eelnõuga praktikas üles kerkinud probleeme ja täpsustatakse korraldatud jäätmeveo alast regulatsiooni, mis puudutab kohaliku omavalitsuse ja jäätmevedajate tegevust. Keskne muutus on asjakohaste konkursside allutamine riigihangete seadusele teenuste kontsessiooni ostmise regulatsiooni alusel.
Keskkonnakomisjon arutas jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu tänavusel 16. märtsi istungil. Istungil jagasid komisjonile seaduseelnõu kohta selgitusi Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek, nõunik Kaili Kuusk ja keskkonnakorralduse põhiüksuse nõunik Rein Raudsep.
Järgnevalt annan põgusa ülevaate komisjoni arutelust. Keskkonnakomisjoni liige Mark Soosaar tundis komisjonis huvi, miks antud juhul, kui jäätmeseadust muudetakse rohkem kui 1/3 kehtiva seaduse teksti ulatuses, ei ole koostatud uue seaduse eelnõu. Sellele vastas Peeter Eek, et eelnõu tekst moodustab alla 1/3 kehtiva seaduse tekstist, samuti asendab lähiaastatel Riigikogu menetlusse üleantav keskkonnaseaduslik kehtivad õigusaktid.
Keskkonnakomisjoni liige Rein Ratas tundis huvi, kas termin "kaasnev loodusvara" on keskkonnaõigusest kadunud ning automaatselt "jäätmeks" muutunud. Rein Raudsep seletas, et kui kaasneva maavara varu on arvele võetud keskkonnaregistri maavara nimistus, siis saab sellest toode, mis tuleb ära kasutada. Peeter Eek lisas, et maavara mõiste on eelkõige kvaliteedipõhine. Kaevandusjäätmete kontekstis kvaliteet pole esmane, vaid küsimus on, mida selle materjaliga reaalselt tehakse.
Keskkonnakomisjoni liige Erki Nool tundis huvi olmejäätmetega seonduvate trahvide väiksuse vastu. Härra Eegi sõnul on olmejäätmete osakaal Eestis alla 3%. Olmejäätmete puhul ei ole meetmeks õigus karistada, vaid jäätmevaldajate sidumine jäätmete kogumise süsteemiga. Tema arvates tuleks seda vaadelda kogumina: jäätmevaldajate sidumine kogumissüsteemiga, jäätmejaamad, teavitamiskampaania ja järelevalve.
Keskkonnakomisjon otsustas 16. märtsi istungil teha Riigikogu täiskogule ettepanek lõpetada jäätmeseaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. aprill kell 16.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Mark Soosaare! Kas te soovite lisaaega?

Ei soovi. Lugupeetud juhataja! Austatud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi! Head kolleegid! Me siis nüüd, aastal 2010 võtame üle Euroopa Nõukogu direktiivi, mis anti Euroopa Nõukogus välja aastal 2006 ja mille me olime kohustatud üle võtma aastaks 2008. Aga nagu minister juba ütles, parem hilja kui mitte kunagi. Õigemini Jaanus Tamkivi ütles, et kaua tehtud – kaunikene. Aga see selleks.
Tegelikult on kogu jäätmemajanduse valdkond keeruline ja seal on mängus väga palju huvipooli. Samas, kui me mõtleme selle peale, kuivõrd prügikastisarnane on nii mõnigi meie linn või nii mõnegi meie kaevanduse ümbrus või ka mõni – ma julgen seda küll öelda! – endine kolhoosikeskus, siis on selge, et me tõepoolest peame selles valdkonnas märksa kardinaalsemalt edasi liikuma.
Mis kaevandusjäätmetesse puutub, siis on asjaga võib-olla natuke hiljaks jäädud. Neid kohti on Eestimaal üsna palju, kus nii pea kui maavara on maa alt välja toodud, kaob kaevandaja huvi kogu ülejäänu vastu, mis sealt on välja toodud. Nüüd eelnõu teine osa, mis käsitleb ohtlikke jäätmeid, mis tulevad elektroonikatööstusest, akudest jne. Ka selles osas on vaja täpsemat regulatsiooni ja suuremat vastutust. Samas tavakodanik küsib üsna sageli Riigikogu liikme käest, kus ikkagi on need kolm konteinerit, kuhu ma võiksin panna klaasi eraldi ja akud ja patareid eraldi. Olen ka ise seda mõelnud ükskõik millises omavalitsuses, kus ma ka autoga ei peatu, kus ikkagi on need kolm konteinerit, mis teisel pool merd – olgu ta Soomes, Rootsis või Taanis – on igal pool olemas. Nii et arenguruumi on meil veel hästi palju.
Kolmas valdkond on jäätmevaldajate sorteerimine "kahte konteinerisse":  need, kes tõesti jäätmeid toodavad ja tegelikult oma registreeritud elukohas elavad, ja need, kellel on ainult kinnisvara, kellel isegi elamut ei ole, kes on kinnistupõhised ja kes on osanud end oma telki sisse kirjutada. Kohalik omavalitsus peab sorteerima jäätmevaldajad avalduste alusel kahte gruppi. Samas võib ministeeriumi kiita selle eest, et andmekogude seaduse § 42 alusel tehakse selle eelnõuga, kui see peaks seaduseks saama, kõigile omavalitsustele kohustuslikuks vastavat registrit pidada. Ja siin on ministril õigus, et ega see registri pidamine teab mis suur ja väga kulukas töö ei ole. Ma võin kinnitada, et näiteks Pärnu linnal on kümneid registreid: tänavate sulgemise ja kaevetööde registrid jne. Samas oleme siin eri fraktsioonidega arutanud ka rahvastikuregistri veel enamat täiendamist püsielaniku staatusega. Jäätmemajanduse seisukohalt oleks võib-olla just rahvastikuregistri täiendamisel jumet, sest kui inimene on tema enda avalduse alusel ja kohaliku volikogu otsusel registreeritud rahvastikuregistrisse kuhugi aastaringse püsielanikuna, siis on ta ennast automaatselt registreerinud jäätmevaldajaks. Võib-olla siis kohalikul omavalitsusel polegi vaja andmekogude seaduse alusel veel üht omaette registrit moodustada. Nii et mõelgem koos edasi! Võib-olla just see paragrahv, mis paneb omavalitsusele kohustuse jäätmevaldajate registrit pidama hakata, langeb menetluse käigus välja ja selle asemel tuleb meil hoopis püsielaniku staatus. Aitäh tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nagu hea ametikaaslane Kalle Palling ütles, on juhtivkomisjoni seisukoht, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 700 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 22. aprilli kell 16. Esimene lugemine on lõppenud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Viimase viie aasta jooksul on olnud palju juttu lasteaedadega seonduvast kui haridusvaldkonna ühest põletavamast teemast ja selle ühe osana lasteaiajärjekordadest ja sellest, kas kõigil perekondadel on võimalus oma lapsi lasteaedadesse ja lastesõimedesse panna ning kuidas lasteaiakohad üle maa on eri kohtades tagatud. Mitme aasta jooksul on otsitud ka paindlikke võimalusi lasteaedadega seonduva reguleerimiseks. Nüüd on teie ees eelnõu, mis ühelt poolt on võtnud eesmärgiks ära kaotada koolieelses lasteasutuses viibivate laste kohustuslik kitsalt vanuserühmadesse jaotamine ja eelnõu teine eesmärk on kohaliku omavalitsusüksuse kohustuste täpsustamine koolieelse lasteasutuse seaduse §-s 10 sätestatud lasteaiakoha tagamisel haldusterritooriumil elavale lapsele.
Koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lõikes 1 on sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus võimaldada kõigile oma haldusterritooriumil elavatele 1,5- kuni 7-aastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, koht koolieelses lasteasutuses. Tegemist on alushariduse kättesaadavuse tagamise kohustusega, mis on koolieelse lasteasutuse seaduses sätestatud juba alates 1993. aastast, kuid 1999. aastal vastu võetud seaduse uues redaktsioonis määrati koha võimaldamise kohustuse jõustumise ajaks 2002. aasta 1. juuli. Seega on sisuliselt igal lapsevanemal, kes soovib panna lapse lasteaeda, selleks seadusest tulenev õigus. Erinevatel põhjustel ei ole kohalikel omavalitsustel endiselt võimalik tagada lasteaiakohti kõigile soovijatele. Põhjused on erinevad ja omavalitsustes on ka erinevad olukorrad. On muidugi ka neid omavalitsusi, kes tagavad kõigile soovijatele lasteaiakoha.
Lasteaiakohtade võimaldamisel on üheks takistuseks aiarühmade vanuseline liigitus. Kuna rühmad (noorem, keskmine ja vanem rühm) on seaduses määratletud kitsa vanusevahemikuga, siis vaba koha olemasolu korral on võimalik aiarühma vastu võtta vaid kindlas vanuses lapsi. Lasteaiarühmade vanuselise liigituse tühistamine võimaldab laste lasteaeda vastuvõtul lähtuda avalduste esitamise kronoloogilisest järjekorrast, mitte lapse vanusele vastava koha olemasolust.
Koolieelse lasteasutuse seaduse §-s 6 on sätestatud rühmade liigitus. Rühmad jagunevad sõime-, lasteaia-, liit-, sobitus- ja erirühmadeks. Lõikes 3 on täpsemalt määratletud lasteaiarühmad, mis jagunevad nooremaks (3–5-aastased), keskmiseks (5–6-aastased) ja vanemaks rühmaks (6–7-aastased lapsed). Liitrühmas on sõime- ja aiaealised lapsed.
Praktikas on tekkinud probleem, et kui keskmises või vanemas rühmas vabaneb koht, siis sellele kohale ei ole võimalik võtta nooremat last, kui seaduses on sätestatud. Linnades on üldjuhul probleemiks 3–4-aastastele lastele koha leidmine, samas võib 5–6-aastaste rühmas olla vabu kohti. Lastevanemate õigustatud pahameelt tekitab ka olukord, kus lasteaias käimise perioodi jooksul tuleb lapsi ümber paigutada vastavalt vanusele, kuna näiteks keskmisesse rühma laps vanuseliselt enam ei sobi.
Enamik Eesti lastest, 91%, käib lasteasutuses. Me oleme sellega tublil järjel ja võime ütelda, et oleme oma lasteaiakultuuriga Prantsuse koolkonna rahvas. Tööaeg nendes lasteasutustes on 10,5–14 tundi. 2% lastest viibib lasteasutuses ööpäev läbi ja need on selleks kohaldatud lasteasutused. Seega võimaldaks lasteasutuse lahtiolekuaeg kuni 14 tundi pakkuda lapsele lasteasutuse kohta ca 5–7 tundi osaajalise koha kasutamise korral või näiteks 2–3 päeva nädalas täiskoha kasutamise korral. Osaajalise koha kasutamine toetab alla 3-aastaste laste kohanemist lasteasutuses ja on selles vanuses lapsele sobivam kui lasteasutuses viibimine 10–14 tundi päevas. Lapse osaajalist lasteasutuses viibimist saab kasutada lapsevanem, kelle tööandja on valmis pakkuma paindlikke töötamisvõimalusi (näiteks osaajalist töötamist või kodus töötamise võimalust) või kes töötab osalise tööajaga.
Paragrahvi 10 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: "Kui valla või linna territooriumil on vajadus lasteasutuse koha järele suurem kui olemasolevate lasteasutuste üldkohtade arv, loob valla- või linnavalitsus kõikidele osaajalise koha soovijatele võimaluse saada lasteasutuses osaajaline koht. Osaajalise koha eraldamise ja kasutamise kord kehtestatakse valla- või linnavalitsuse poolt laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korras." Osaajalise koha eraldamise ja kasutamise korraldus võib kohalikes omavalitsustes olla erinev, tulenedes perede vajadustest ja võimalustest. Näiteks, kas ühte kohta kasutavad lapsed samal päeval või eri nädalapäevadel või kuu kaupa. Seetõttu ei ole otstarbekas osaajalise koha kasutamise tingimuste täiendamine ega korra kehtestamine koolieelse lasteasutuse seaduses, vaid täpsema korra kehtestab koolieelse lasteasutuse pidaja.
Lasteaiarühmade vanuselise liigituse tühistamine võimaldab omavalitsustel tahtmise ja vajaduse korral leevendada lasteaiakohtade vajadust ning tagab lapsele võimaluse tegutseda oma õpetajate ja kaaslastega samas rühmas kuni kooliminekuni. Seadusmuudatus ei takista asutuse juhil (koolieelse lasteasutuse juhatajal) komplekteerida aiarühma vanuseliselt, kuid enam ei sea seadus lapse vanusest tulenevaid takistusi lapse lasteaeda vastuvõtmisele. See tähendab seda, et paljudes lasteaedades ei pruugi selle seaduse tõttu midagi muutuda, kui lasteaia juhataja ja omavalitsus seda ei soovi. Liigitus vanuserühmade kaupa võib olla paljudel juhtudel kõige otstarbekam ja seda ei peaks muutma.
Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus on kooskõlastanud praegu menetluses oleva eelnõu ja Eesti Lasteaednike Liidu juhatus on eelnõu arutanud ja on toetaval seisukohal pärast seda, kui on ümber lükatud ka ajakirjanduses palju levitatud hirm, justkui oleks võimalik tavarühmadesse või kõige suurema koosseisuga rühmadesse panna ka sõimeealisi lapsi ehk alla 3-aastasi lapsi. Ei, sellised lapsed saavad olla ainult kas sõimerühmades või liitrühmades, millele kehtivad liitrühma tingimused, ja see tähendab maksimaalset täituvust kuni 20 last, mitte 24 last rühmas. Eelnõu vastuvõtmise korral peab kohalik omavalitsus laste lasteaeda vastuvõtu ja väljaarvamise korras sätestama osaajalise koha võimaldamise. Osaajalise koha kasutamine võimaldab vähendada lasteaiajärjekordi.

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Kuidas peab lasteaia juht käituma sellises olukorras, kui näiteks lasteaias on vanuserühmad kaotamata, 6- ja 7-aastaste laste rühmast läheb üks laps ära ja koht jääb vabaks, aga lasteaiajärjekorras on 2-aastane laps? Kas lasteaed peab selle 2-aastase lapse võtma sinna 6-aastaste rühma või mida ta tegema peab?

Kõigepealt, seda, mida sellises olukorras peab tegema, otsustab lasteaia juhataja vastavalt omavalitsuse sätestatud reeglitele. Jah, on võimalik see 2-aastane laps panna liitrühma, sel juhul tuleb moodustada liitrühm. Kui see rühm on tavarühm, mille suurus on näiteks 24 last (teatud olukordades võib omavalitsuse otsus selline olla), siis ei saa seda väikest last sellisesse rühma panna. Seal ei tohi olla üle 20 lapse, seda erandjuhul, norm sätestatakse 18 lapse peale rühmas. Aga iga olukorra lahendab lasteaia juhataja vastavalt omavalitsuses kehtestatud reeglitele.

Eiki Nestor, palun!

Tead mis, minister? Mitmed targad mehed, sina nende seas, on mulle selgeks teinud, et tegemist on haridusasutusega. Nüüd ei saanud ma küll aru, mis on selle seaduse mõte või eesmärk või mis iganes. Ma sain aru nii (gümnaasiumi keelde tõlkides), et vabade kohtade olemasolu korral võiksid 10. klassi õpilased minna lõpuklassi ja kui lõpuklassis on kohti puudu, siis alustada uuesti 9. klassist. See on hariduse mõttes ju rumalus. Mis selle eelnõu eesmärk on?

Aitäh! Alushariduse õppekava on tõepoolest orienteeritud 6–7-aastastele lastele ja näeb ette palju erinevaid tegevusi. Mul on, muide, hea meel (see on lasteaedadega seonduva regulatsiooni minu meelest üks kõige parem punkt), et meil õnnestus 2008. aastal ka uus raamõppekava vastu võtta. Näiteks rollimängud ja lasteaiapärane tegevus, mille kaudu ka õpitakse, on esimest korda raamõppekavas sees. See on alushariduse konkreetne tähendus, õppekava on tõesti kõige vanema vanuserühma lastele. Samas on kogu see tegevus, mis seal rühmas või lasteaias toimub, hariv. Need inimesed, kes seal õpetavad-kasvatavad, peavad olema pedagoogiharidusega. Niisugust uperpalli, nagu sa pakkusid, gümnasisti ettepoole või alamale tasemele liigutamist, lasteaedadele sellise võrdlusena kohaldada kindlasti ei saa. Jah, lasteaedade funktsioon on loomulikult ka korraldada hariv tegevus niimoodi, et lastevanemad saaksid tööl käia. Seal on hoiufunktsioon haridusfunktsiooni kõrval. Loomulikult ei tohi hoiufunktsioon takistada alushariduse õppekava läbimist. Kõigile, ka noorematele lastele peab olema rühmas koht tagatud. Kui näiteks pannakse 4- või 5-aastased 6- või 7-aastastega kokku ja kui on oht, et 6- ja 7-aastased ei saa korralikult kas kooliks ettevalmistust või muid raamõppekavas ettenähtud tegevusi seetõttu, et seal on takistavalt palju väikseid lapsi, siis loomulikult peab lasteaia juhatus sellele reageerima ega tohiks teha niisugust käiku, kui tal ei ole kas piisavalt pedagooge või on muud põhjused. Vastavalt oludele saab seda seadust rakendada. Selle seaduse rakendamine ei ole kohustuslik, vaid see annab võimaluse paindlikuks rakendamiseks seal, kus on vajadus ja ka võimalused olemas.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister Tõnis Lukas! Ma lausa võpatasin, kui sa Prantsuse lasteaedu meelde tuletasid. Mulle tuli meelde, et lasteaed on prantsuse keeles école maternelle ehk eesti keelde tõlgituna 'ema kool', mis tähendab seda, et juba 3-aastased lapsed saavad väga toredat ja korralikku haridust. Mu oma tütretütar oli kolmeaastane, kui ta lasteaiarühmaga ehk selle école maternelle'iga sõitis Londonisse inglise keelt harjutama. Neid oli 20 last ja nad käisid seal mitu korda. Aga ma olen näinud ka seda, mismoodi Taanis vanemad toovad lapsi peresse hoiule, on kodulasteaiad; ma olen näinud seda, mismoodi Stockholmis, kui vanematel on vaja maalt linna tulla, jäetakse lapsed näiteks kultuurimajja mängima. Kas see seadus aitab kaasa ka sellele, et meie lasteaed muutuks rohkem haridusasutuseks ja paindlikumaks?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, hariduskorraldust lasteaias reguleerib sellest seadusest rohkem raamõppekava. See seadusmuudatus, millest me täna räägime, on õige põgus ja puudutab neid õigussuhteid, mida ma praegu nimetasin. Ma arvan, et uue raamõppekava rakendamisega on haridusprotsessis võimaluste loomiseks edasi liigutud päris pikkade sammudega. Loomulikult peab siia juurde käima ka õpetajate tase, kvalifikatsioon, see, kas on olemas õpetaja abid, õigemini, kas nad on piisavalt tasustatud, kas hea kaader püsib, millised on palgad. See on põhiline. Selle seadusega anname me võimaluse paindlikult korraldada laste liigitamist ja paigutamist lasteaiarühmadesse. See muudatus konkreetselt ei ulatu kõigi selle seaduse paragrahvideni.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Nii või naa laiendatakse selle seadusega omavalitsuste kohustusi. Nagu me teame, kohustused tahavad saada juurde ka ressursse. Mida te arvate, kui palju on ressursse juurde vaja, kui lasteaed hakkab nii mobiilsena eksisteerima, ja kust seda raha võtta, sest omavalitsused on oma eelarvetega väga halvas olukorras?

Aitäh! See seadus ei tähenda tingimata lisakulusid. Põhimõtteliselt võib öelda, et kui on võimalik rühmadesse paigutada osa neid lapsi, kellele oleks vaja muidu maksta rühmadevälist või erakoolituse toetust, saab raha isegi ökonoomsemalt tarvitada. Ka praegu on ette nähtud omavalitsuste kohustus tagada kõigile teatavas vanuses lastele koht lasteaias. See kohustus on juba praegu seaduses olemas. Seda kohustust see seaduseelnõu ei laienda.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Seletuskirjast loeme, et viimastel aastatel on erinevatel põhjustel kujunenud piirkonniti tõsiseks probleemiks lasteaiakohtade võimaldamine kõigile soovijatele, eelkõige alla 3-aastaste laste puhul. Kas see seaduseelnõu lahendab selle alla 3-aastaste laste probleemi?

Alla 3-aastasi lapsi on võimalik paigutada liitrühmadesse ja kui neid saab selle seaduse alusel täiendavalt vastavalt olukorrale paigutada, siis võib seda teha. See seadus iseenesest ei tähenda konkreetsel hulgal lasteaiakohtade juurdeloomist, vaid annab omavalitsusele ja lasteaia juhatajale paindlikumad võimalused asju otsustada. Nagu ma ka sissejuhatuses nimetasin, on omavalitsustest tulnud informatsiooni kohaselt 3- kuni 4-aastastele lastele koha leidmine praegu kõige palavam probleem, ja nende laste paigutamist, kui see vajadus peaks olema ja kui vanemas rühmas on mõni koht vaba, on selle seaduse raames võimalik paindlikumalt teha.

Austatud minister! Nüüd küsib teie käest ametikaaslane Kaia Iva. Palun!

Aitäh! Hea minister! Selle seaduseelnõu kontekstis on oldud väga kriitilised võimaluse suhtes õpetada ühes rühmas koos eri vanuses koolieelses eas lapsi. Ma ise olen näinud kahe lapse kasvamist liitrühmas ja olen näinud, kui head tööd suudavad õpetajad ja abiõpetajad lasteaedades teha. Väiksemates kohtades ja ka väiksemates linnades on liitrühmad ka seni väga tavapärane nähe olnud. Kuidas sina hindad meie omavalitsusjuhtide ja lasteasutuste juhtide suutlikkust ja võimekust tagada lasteaedades selline personal nii õpetajate kui ka abiõpetajate näol ja suutlikkust teha otsustusi, millal on sellised eri eas lastega rühmad otstarbekad, millal mitte? Mida sa arvad, kas lasteaiad on selleks valmis?

Aitäh! Peamiselt puudutab selline täiendavate paigutuste vajadus suuremaid omavalitsusi või, õigemini, peamiselt on seal pikemad järjekorrad. Siin on küll erandeid. Tallinna ja Tartu linnavalitsuse võimekust lasteaiaasju korraldada pean ma pidama küll kaunis kõrgeks. Ma arvan, et ei tasu selle pärast muretseda, et kui see uus seadusmuudatus antakse Tallinna linnajuhtidele kätte, siis nad hakkavad ilmtingimata selle alusel lapsi ja ka lasteaiapedagooge vaenama. Seda ma ei usu. Ma usun, et Tallinna linnavõime ei pruugi karta. Otsuseid tehakse, jah, muidugi ka võimalusi arvestades, aga ma arvan, et lasteaedade rahastamine on üks Tallinna linna prioriteet. Kindlasti on nendes suurtes omavalitsustes, vähemalt kahes, mida ma nimetasin, ka kvalifitseeritud pedagooge lihtsam leida kui väiksemates omavalitsustes. Siin ei tohiks mingit küsimust olla.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Lasteaedadel on kohustus korraldada lastele alushariduse andmine. Kui rühmades on tõesti 3 ja 6 aasta vanused lapsed, kuidas on võimalik seda õppekava, millest te just rääkisite, täies mahus läbi võtta?

Aitäh! Eri vanuses lapsi on praegu rühmas koos väga paljudel juhtudel nii linnades kui ka väiksemates kohtades. See võib mingite asjaolude kokkulangemise korral olla pedagoogile lisakoormus, kuid kogenud pedagoogile ei pruugi see olla suur probleem. On olemas ka koolkond, kes peab õigeks eri vanuses laste koos kasvatamist ja õpetamist. Ma juhin tähelepanu, et õpetamine lasteaias on kahetasandiline. Esiteks toimub õpetamine mängu, tegevuste, suhete kaudu kogu aeg kõigis vanustes, teiseks on 6–7-aastaste õppekavajärgne õpetamine. See viimane ei tohi kindlasti olla takistatud ka siis, kui need 6–7-aastased on väiksematega ühes rühmas.

Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Kui kuulata seda juttu ja vaadata eelnõu, siis võib aru saada, et on kaks kaalutlust. Esiteks, teha suuremaid rühmi, nagu sa väidad, parema koolituse huvides. Teiseks (see on väga igapäine), teha suuremaid rühmi puhtmajanduslikel põhjustel. Minu küsimus on see: millisest eelnõu osast või millistest muudest seadustest tuleneb piirang, et majanduslikel kaalutlustel ei tehtaks rühmi võimalikult suureks ja õpetajaid ei pandaks sinna võimalikult vähe? Kus on see koht, millega kaalutakse majanduslik argument kvaliteediargumendiga üle? Muidu on ju arusaadav, et majanduslikes raskustes tehaksegi lihtsalt suured rühmad väheste õpetajatega, et rahaga toime tulla.

Aitäh! Jah, loomulikult, omavalitsused võivad pidada ka rahalisi argumente olulisemaks, seda kvaliteediargumentide või õpetajate hea töökeskkonna arvel, aga ma seda ei usu, arvestades, kui oluliseks omavalitsused lasteaedade arendamist peavad. Kohalik kogukond, kaasa arvatud juhataja selle esindajana ning hoolekogu, kes lasteaial on, peavad niisugused muudatused ju ka heaks kiitma, kui neid muudatusi selle seaduse alusel tehakse. Seadus ei kutsu tegelikult üles suurendama rühmade koosseisu. Ta annab seaduse piires võimaluse täita tühje kohti, kuid seda, kas ruumilised ja muud keskkonnatingimused annavad võimaluse näiteks 20 lapsest suurema rühma tegemiseks, kas erandi tegemine on õigustatud, otsustab ikkagi kohalik omavalitsus. See on suunatud selgelt võimalusele, et kui näiteks mingis rühmas on 17., 18., 19. ja 20. koht tühi, siis saaks sinna teisest vanuserühmast lapsi juurde tuua ja seega vähendada seda valu, mis praegu on, et lasteaed pole normipäraselt täis, aga lasteaia ukse taga on järjekord. Pigem on see suunatud järjekordade vähendamisele, aga me loodame väga, et omavalitsused on vastutustundlikud ega tee seda kvaliteedi ja keskkonna arvel.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Hea minister! Komisjoni arutelu aegu jäi mul üks arv kahe silma vahele, sellepärast tahan praegu võimalust kasutada ja küsida su käest kommentaare. Teatavasti on aiarühma täituvusnorm 20. Praegu on Eestis keskmine täituvus 19,4. Kas see tähendab, et omavalitsused saavad oma ülesandega hästi hakkama ja meil ei olegi rohkem aiarühmasid vaja või on üle Eesti olud niivõrd erinevad, et seetõttu on see arv peaaegu normilähedane?

Aitäh! See tähendab seda, et üle Eesti on olud niivõrd erinevad. On ka väga väikseid rühmi.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kurb oli kuulda, et juriidilise teksti puhul peame me toetuma ministri usule. Kui Marek Strandberg küsis, kas juriidiliselt on lasteaial mingisugust kaitset, kaitsmaks ennast ülisuurte rühmade eest (siiamaani oli liitrühmade puhul selge kaitse olemas), siis te ütlesite, et te usute seda. Järelikult on vastus, et ei ole. Minul on küsimus, mida küsis minu käest nüüdseks juba kolme lasteaia juhataja. Ta küsis väga konkreetselt: "Palun küsige ministri käest, et kui tuleb teadlik lapsevanem, kes ütleb, et näiteks koolieelses rühmas on kaks tühja kohta ja temal on 2-aastane või veidi noorem sõimerühma laps, siis kas mul on mingit õiguslikku alust keelduda seda last sinna võtmast."

Aitäh! Sellele rühmale peavad sel juhul laienema liitrühma tingimused. Sel juhul ei ole see rühm enam n-ö tavarühm ja sellele rühmale ei laiene võimalus võtta sinna kuni 24 last, vaid ta jääb siis ka erandina 20 lapse piiresse, sätestatud norm on 18. Kui need tingimused on täidetud, siis peab ta selle lapse vastu võtma. Aga teile lohutuseks ütlen ma, et Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus on selle eelnõu kooskõlastanud. Teiseks, ma ei usu, et peab kaitsma lapsi, lastevanemaid ja õpetajaid näiteks Tallinna Linnavalitsuse ja tema rumalate otsuste eest. Ma ikkagi usun, et need omavalitsused, kus on eeldused seda paindlikkust rakendada, teevad seda kompetentselt.

Palun, Peeter Kreitzberg!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et teie selgitustes selle eelnõu kohta on hästi suur ports eksitavat juttu. Tegelikult olete te ju dilemma ees, kas kindlustada kõikidele lastele lasteaiakoht, rajades neid juurde või suurendades rühmade täituvust. Sisuliselt olete te valinud teise tee. Kui te nüüd näiteks küsiksite põhikoolidirektoritelt, kas nad oleksid nõus suurema klassi täituvusega kui 24 õpilast, siis ma arvan, et te saaksite paljudel juhtudel jaatava vastuse tänu sellele, et pearaha tuleks siis rohkem sisse. Ma olen teiega sama usku. Te kogu aeg kasutate seda argumenti, et te usute, et keegi ei kasuta võimalust toppida rühmad lapsi täis. Mis te arvate, kas võtame põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest maha põhikooliklassi täituvuse piirnormi 24 õpilast? Me mõlemad usume, et tegelikult on omavalitsused ratsionaalsed ja lapsesõbralikud ega pane sinna rohkem lapsi kui 24. Olete te nõus, et võtame selle sealt ka maha?

Aitäh! Vahe on küll selles, et alushariduse puhul on seaduse järgi omavalitsuse vastutus palju suurem. Ma ei tea, miks see mure, et omavalitsuse ülesandeid riigi peale veeretada, on teil eelmisest sügisest väga intensiivseks muutunud. Aga ma tuletan meelde, et tegelikult on kohtade loomine selles omavalitsuses elavate vanemate lastele omavalitsuse kohustus. Sellisena tuleb seda ka võtta. Kui omavalitsus tõesti lahendab selle asja nii, et ta ei ehita uut lasteaeda, vaid püüab paigutada maksimaalselt lapsi olemasolevatesse rühmadesse, siis ta lahendab selle nii. Mina loodan, et ta ei tee seda kvaliteedi arvel ja keskkonna arvel ja et lastele pakutud lasteaiakeskkond vastab normidele, mida siis jälgib juba riik järelevalve korras. Me räägime ikkagi omavalitsuse kohustusest ja omavalitsusele võimaldatavast paindlikkusest kohustuse täitmisel. Vastutus selle eest on omavalitsusel ja valik, kas ehitada lasteaiakohti juurde või täita rühmi rohkem, on omavalitsuse teha. Tallinn, eriti pärast sügist, ma loodan, saab sellega hakkama, ärge kartke.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Me ju ei karda siin Tallinna pärast, vaid kõigi Eesti omavalitsuste pärast. Asi on kaugel sellest, et omavalitsuse ülesandeid püütaks riigile veeretada. Vastupidi, viimane kord muudeti sedasama seadust teie häältega 20. veebruaril 2009, see oli negatiivne lisaeelarve, millega võeti Eesti omavalitsustelt ära 260 miljonit krooni, mis pidi minema lasteaedadele. Põhimõtteliselt on sealt raha ära võetud. Nüüd te tahate panna juurde kohustuse luua osaajaga lasteaiakohti. See on kohustus. Samas ütlete te seletuskirjas, et lisakulutusi ei ole. Millel see analüüs põhineb, et lisakulutusi omavalitsustele ei tule, kuigi te kohustusi juurde panete?

Aitäh! Need lasteaiakohad on lasteaiarühma seal tegutsedes suurtes piirides niikuinii olemas. 19. või 20. koht eriti suuri lisakulutusi ju ei tähenda. Nagu ma ütlesin, võib ka lasteaiajärjekord tähendada omavalitsusele lisakulutusi. Nii et selle seadusega küll lisakohustusi ei panda. Mis puudutab seda, et riik võttis midagi ära, siis oli tegemist ajutise riikliku programmiga, mis oli määratud teatud tähtajaks ja mis oli planeeritud headeks aegadeks nii lasteaiakohtade loomise jaoks kui ka lasteaia muu tegevuse toetamiseks. Kui need rahaliselt head ajad said otsa, siis tuli langetada otsused. Otsused, millest te räägite, langetati üle-eelmise aasta sügisel eelarvet tehes ja eelmise aasta talvel. Tõepoolest, tol ajal oli ka Rahandusministeeriumi ettepanek viia sellel otstarbel, et omavalitsused tulubaasist palju ei kaotaks, sihtotstarbeline raha, mis otse riigi kohustuseks ei ole, omavalitsuste tulubaasi. Üks osa sellest sai säästetud hariduse jaoks. Võib-olla on vähe tähelepanu leidnud see, et tänu sellele oli tollase rahandusministri ja ka siseministri ettepandust palju vähem vaja kärpida õpetajate palku. Nii et see raha on tegelikult hariduses olemas. Riiklik programm jätkub kindlasti siis, kui selleks jälle vahendeid on. Praegu tuleb riigil kanda need kulutused, mis talle seadusega ette nähtud on. Üldharidus ja selle toetamine – õppekulud ja õpetajate palgaraha eraldamine – on nende kulutuste hulgas.

Peeter Kreitzberg, palun!

Teil on ju mõneti õigus. Omavalitsused vastutavad selle eest, et lapsed saaksid käia lasteaias. Aga riik vastutab hariduse kvaliteedi eest. On täiesti selge, et tekib erinev situatsioon, kui ühes rühmas on koos lapsed vanuses 1,5 aastat kuni 7 aastat, kus ühele tuleb lutti suhu panna ja teisele tuleb veerimist õpetada, ja teises rühmas, mida te tavarühmaks nimetate, on lapsed vanuses 3 aastat kuni 7 aastat, kus üks paneb kingapaelu kinni ja teine valmistub kooliminemiseks. Minu küsimus on see: kui hea peab olema see hea õpetaja, kes seda kõike üksinda tasemel teeb? Või peaks olema sellisel juhul hoopis kaks õpetajat?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus on selle eelnõu ja selle lähenemise heaks kiitnud. Nagu ma ütlesin, ebamõistlikke otsuseid ei pea omavalitsused ega lasteaia juhataja langetama.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Kõigepealt ütlen, et võib-olla te Tartus ei ole seda märganud, aga riigieelarvet menetledes vähendati omavalitsuste tulubaasi, sinna kahjuks midagi juurde ei pandud. Üks vähendamise vabandusi oli siis see, justkui kergendataks omavalitsuse kohustusi, sealhulgas näiteks Tartu linna kohustusi, sellega, et enam ei pea aastast last panema lasteaeda, vaid nüüd võib seda aega pikendada lausa kuni poolteise aastani. Võib-olla on see ka hea teadmine selle menetluse käigus. Mind huvitab see, et te olete mitu korda rõhutanud, et ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid. Aga ma tahan väga teada, miks me seda seaduseelnõu siis menetleme. Me anname nagu õiguse, aga samal ajal ei pea seda ebapopulaarset seadust rakendama.

Aitäh! Ebapopulaarsusest ei rääkinud ma küll sõnagi, ma rääkisin ebamõistlikest otsustest. See eelnõu annab mõistliku talitamise puhul lasteaiajuhatajatele ja omavalitsustele paindlikkust juurde. Ma usun, et seda võimalust kasutatakse mõistlikult ja otsustatakse, kas teha niisuguseid segarühmi. Nagu ma ütlesin, vahepeal levitatud väärinformatsioon, et sõimeealisi lapsi saab panna nüüd kuni 24-lapselistesse rühmadesse, oli lihtsalt väärinformatsioon paanika tekitamiseks. Võtame seda olukorda rahulikult, nii nagu seda võtab ka lasteaedade juhtide ühendus. Seda eelnõu saab kasutada paindlikkuse suurendamiseks, seda ei pea kasutama.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on tekkinud küsimus, kelle ettepanekul te sellise seaduseelnõu algatasite, kust tuli see huvirühm, kes leidis, et kui 6-aastaste rühmades on tühje kohti, siis võiks sinna panna väikelapsi. Ilmselt saate te selle algatuse puhul kellelegi tugineda.

Aitäh! Huvirühm vähendada lasteaiajärjekordi on kahtlemata üldine, need on lastevanemad. Diskussioonis on muidugi osalenud omavalitsuste liidud ja, nagu ma ütlesin, ka Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus. Selline lahendus, nagu on siin välja pakutud, on kooskõlastatud.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Selle seaduse üks eesmärk on vähendada lasteaiajärjekordi. Aga öelge, palun, mida riik on ette võtnud või veel kavatseb ette võtta selleks, et neid järjekordi vähendada. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel aastal tegelikult riik võttis ju kohalikelt omavalitsustelt lasteaiateenuse tagamise raha vähemaks. Ka riiklik programm "Igale lapsele lasteaiakoht" on sisuliselt kinni pandud, ühe aasta see töötas, aga pärast enam vahendeid sellele ei leitud. Küsimus on: millised on need sammud, mida riik on veel ette võtnud selleks, et lasteaiajärjekorrad väheneksid?

Aitäh! Vahepeal rahastada planeeritud riiklik programm tõepoolest katkes seetõttu, et riigieelarve olud ei lubanud selle programmi alusel täiendavalt omavalitsusi toetada. Küll aga tuletan ma meelde, et nende aastatega on selles programmis planeeritust veel suuremas mahus eraldatud omavalitsustele investeeringute raha, ja seda on tehtud peamiselt KOIT kava kaudu. Tegelikult on sadu miljoneid kroone läinud lasteaedade ehitamisse. Kokku on raha riigi poolt ja Euroopa fondide raha n-ö riigi otsustega omavalitsuste vahel jaotatuna läinud omavalitsustesse isegi rohkem, kui oli selle programmi raames kohtade loomiseks planeeritud. See tihti unustatakse ära, olgu see siin ära nimetatud. Jah, riigieelarves on olnud suured kärped, omavalitsused on pidanud neid tegema, aga haridusvaldkonna kärped on ühed väiksemad. Nagu ma ütlesin, nende investeeringutega koos on panustamine haridusvaldkonda rahaliselt tegelikult isegi suurenenud.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Vabariigi Valitsus oma ettepanekutega on teinud ja ka siin Riigikogus on kinnitatud palju kärpeid, mis on tegelikult halvendanud kohalike omavalitsuste tulubaasi. Nimelt on ära võetud kogu lasteaedade programmiraha, kohalikelt omavalitsustelt on koos rahaga ära võetud noorsootöö arendamise, sporditegemise toetamise võimalus. Nüüd on vähendatud kohalikele omavalitsustele minevat üksikisiku tulumaksu protsenti jne. Tegelikult on kohalikel omavalitsustel üpris raske kõigi nende muudatustega toime tulla. Minu küsimus: kas Vabariigi Valitsus tagab selle, et kui kohalikel omavalitsustel tekib vajadus raha järele, siis valitsus võimaldab neile seda või eraldab selleks raha? On teil olemas selleks mingi reserv?

Aitäh! Eks raha tuleb ju riigieelarvesse kokku maksumaksjatelt. On hea, et meil on ka Euroopa maksumaksja üldine raha paljude selliste valdkondade jaoks, mida muidu tuleks kas omavalitsustel või riigil oma kitsast eelarvest rahastada. Jah, mitte ainult riigieelarves otsustatud summad ei ole omavalitsustel vähenenud, vaid nii nagu riiki ja riigieelarvet, on ka omavalitsuse eelarvet puudutanud tulubaasi vähenemine maksude väiksema laekumise tõttu. Tegelikult on meil üldises eelarve tasakaalus, kuhu läheb nii riigis kui ka omavalitsustes kasutatud raha, tõesti praegu probleeme, majanduskitsikuse tõttu ei ole seda raha olnud nii palju kasutada, aga see ei puuduta mitte ainult omavalitsuste eelarvet, vaid puudutab ka, nagu te olete siin saalis näinud, väga paljuski riigieelarvet. See on meile üldiselt teada probleem. Kui elu läheb paremaks, tuleb ka raha juurde.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Meil jäigi saamata vastus küsimusele, kes on selle taga, et see eelnõu algatati. Mul on meeles, et ühes vaidlussaates käidi välja arvamus, et meie ministeeriumides tegeldakse väga palju asendustegevusega. Selle asemel et lahendada tõeliselt valulisi probleeme, tegeldaksegi selliste eelnõudega, millel mingit erilist mõtet ei ole. Pean siin silmas seda eelnõu, aga sinna alla võib peaaegu viia ka gümnaasiumi ja põhikooli lahutamise osa tollest seadusest jne. Kas on veel selliseid seadusi tulemas?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Milline on see töö maht, mida meie riigiametnikud on sellesse seadusesse pannud? Põhjus, miks Haridus- ja Teadusministeerium selle eelnõuga on tegelnud, on paljud taotlused, et tehke ka ometi midagi lasteaiajärjekordade lühendamiseks. Me teemegi. Just nimelt, riik loob ka selle otsusega tingimusi selleks, et saaks asju paremini organiseerida. Omavalitsused on küsinud ka raha selleks, kaasa arvatud siin saalis on tehtud mitmeid taotlusi selleks, et peaks rohkem raha eraldama, see tähendab, et ka Rahandusministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud peaksid rohkem töötama, et seda raha anda. Luua seaduse regulatsioonid, et saaks mingeid probleeme lahendada, on tõepoolest meie ülesanne. Seda seadusloome ülesannet ei ole omavalitsusele pandud. Nagu ma ütlesin, on mõeldud välja riiklikke programme ja nende rahastamisest oleme me siin palju rääkinud, ka võimalustest seadusega anda omavalitsusele paindlikumaid võimalusi, mitte nii karmilt seada piire omavalitsuse tegevusele, anda omavalitsusele rohkem vabadusi, et omavalitsus saaks ise paremini probleeme lahendada. See seaduseelnõu on üks nendest võimalustest. Omavalitsusliidud ja alushariduse juhtide ühendus on olnud nii algatajate ringis kui on ka selle eelnõu kooskõlastanud.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh hea vastuse eest! Ma sain aru, et esimene põhjus oli see, et kui öeldakse, et tehke ka midagi, siis see ongi põhjus. Teine põhjus on see, et kui raha anda ei ole, siis anname seadusi. On nii?

Eks te mõtlete, et küsiks ka midagi. Te olete oma küsimused küsinud ja oma palga välja teeninud. Haridusministeerium peab alushariduse regulatsioonidega tegelema. Siin on nõudlus selleks, et anda omavalitsustele paindlikku võimalust, selgelt olemas, millest ma olen siin korduvalt ka rääkinud. Nii et meie teeme oma tööd.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi!

Auväärt juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kultuurikomisjon arutas seda seaduseelnõu oma s.a 8. märtsi istungil. Selgitusi eelnõu kohta jagas haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Tal olid kaasa võetud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna alushariduse peaspetsialist Tiina Peterson ja sama ministeeriumi õigusosakonna jurist Indrek Kilk.
Kui nüüd anda ülevaadet arutelust, siis te tegite mu olukorra suhteliselt lihtsaks, sest peaaegu kõik need küsimused kõlasid juba saalis enam-vähem samal kujul. Minister andis samu vastuseid, mida ta komisjoniski andis.
Võib-olla lisan ainult selle, et tunti huvi, kui suured on rühmad mõnes teises riigis, ja kui rühmad on suuremad, kas seal töötab üks pedagoog või kaks pedagoogi. Toodi näitena Hispaania, Prantsusmaa ja Iirimaa, kus üldiselt on rühma suurus 24–26 last ja sellise hulga lastega tegeleb nendes riikides vähemalt üks õpetaja.
Väljendati muret selle üle, et võib-olla omavalitsused kasutavad väga kergekäeliselt selle seadusega antavaid võimalusi, ja küsiti, kas mingi kontrollifilter on ka olemas. Minu meelest täna siin saalis ei räägitud sel teemal, et hoolekogude roll koolieelsetes lasteasutustes on väga tugev. Ilma nende nõusolekuta, ilma nende n-ö õnnistuseta ei tohiks omavalitsus midagi kergekäeliselt teha.
Need olid võib-olla paar momenti, mida ma lisaksin praegu saalis kõlanud küsimustele ja vastustele.
Lõpuks jõudis komisjon arusaamale, et seaduseelnõu näol on tegemist siiski ühe võimalusega, mis võimaldab paindlikku lähenemist lastega perede vajadustele. See ei pane kohalikule omavalitsusele uusi kohustusi, vaid annab teatud võimalused oma praegusi kohustusi paremini täita. Sellepärast otsustas komisjon üksmeelselt saata eelnõu suurde saali 24. märtsil, aga teatud põhjustel, mida te isegi teate, kogunes komisjon uuesti ja otsustas 18. märtsi istungil saata eelnõu täiskogu päevakorda hoopiski 7. aprillil. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine Riigikogu suures saalis lõpetada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Peeter Kreitzbergi!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kolleegid! See on päris hea eelnõu selles mõttes, et see jätkab pensioniea tõstmise arutelu, mille minu meelest üsna efektselt lõpetas Lauri Vahtre, kes ütles, et lõpetage noorte tapmine, siis nad elavad hästi kaua ja ei ole mingit probleemi 65-aastaselt pensionileminekuga.
See on nüüd see eelnõu, mis puudutab noori ja kus ilmselt tuleb hakata mõtlema selle peale, kuidas noori mitte tappa, et nad tõesti kaua elaksid. Selle eelnõu puhul ma ütleksin, et asi ei lähe mitte paremaks, vaid läheb ka noorte puhul oluliselt halvemaks. Haridusalastel eelnõudel peab olema alati mingi haridusalane eesmärk. Näiteks olgu eesmärgiks see, nii nagu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on väga kenasti öeldud, et üle 24 õpilase ei tohi klassis olla. Siin võime me samuti apelleerida inimeste mõistusele, usule või millele iganes. Me võime kehtestada ka liikluses piirnormiks 200 kilomeetrit tunnis, olles kindlad, et inimesed on hästi targad ja mõistlikud, säästavad üksteist ja iseennast ega sõida kindlasti mitte kriipsugi kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis. Mina arvan, et ei ole vaja teha selliseid seadusi ega avada seadustes võimalusi, mille tõttu haridusalaste eesmärkide saavutamine võib muutuda halvemaks, mitte paremaks.
Mida see seadus siis tegelikult teeb? Nagu ma ütlesin küsimuse esitamise käigus, kohtade puudus on tõesti suur. 3-aastaste hulgas on see tõenäoliselt suurem kui 6-aastaste hulgas. Oleks vaja täita seadust ja kindlustada igale lapsele vanuses 1,5–7 eluaastat lasteaiakoht. Me alustasime riiklikku programmi, panime sinna 300 miljonit, 150 miljonit läks lasteaedade ehitamiseks. Õiguskantsler Allar Jõks on ammu juhtinud tähelepanu probleemile, et 40%-s omavalitsustest ei jätku kohti ja samas on selge, et omavalitsustel endil ei jätku ka vahendeid nende kohtade rajamiseks.
Kui me oleme vähegi haridusega tegelnud, siis me teame, et alusharidus on haridusastmetest kõige olulisem ja kõige määravama tähtsusega. Kui seal midagi tegemata jätta, siis on väga raske seda hiljem kompenseerida. Sellepärast on mulle täiesti vastuvõetamatu puhtfiskaalne lähenemine, et lahendatakse üks probleem vasaku käega, ilma igasuguse haridusliku tagamõtteta ära.
Selles seaduses on tegelikult kaks halba asja. Esiteks, kui enne olid rühmad sellised, et sinna kuulusid kahe järjestikuse sünniaastaga lapsed, siis nüüd on rühmaks nimetatud rühm, kus on lapsed 3.–7. eluaastani. Varem nimetati seda liitrühmaks ja selle suurus võis olla kõige rohkem 20 last, praegu kehtestatakse sellise rühma suuruseks 24 last. See ongi tegelikult peamine seaduse trikk.
Teine trikk on ju see, et kui liitrühma kuulusid varem lapsed vanuses 2–7 eluaastat, siis nüüd kuuluvad sinna lapsed vanuses 1,5–7 eluaastat. Ma oleksin saanud aru, kui oleks mindud vastupidist teed ja liitrühmaks oleks kehtestatud rühm, kus ei ole lapsed mitte vanuses 2–7 eluaastat, vaid 3–7 või 4–7 eluaastat, et neid oleks parem õpetada, et neil oleksid sarnased probleemid.
Minu meelest läheme me selle eelnõuga haridusest oluliselt kaugemale. Tegelikult vajab Eesti uusi lasteaiakohti ja kindlasti ei suuda omavalitsused neid ehitada.
Tallinna lasteaiad on peaaegu kõik täis viimase piirini – 24 last. Aga arvestada tuleb ka seda, et lastele ei jätku pinda. Kui leht kirjutab, et 3000 lapsele on pinda kuni 1 ruutmeeter, aga normid ütlevad, et peab olema 4 ruutmeetrit, siis seda fakti tuleks ka arvestada, enne kui minna uljalt sellist seadust vastu võtma ja tegelikult probleemist mööda vaatama.
Mina nimetaksin seda seadust ebameeldivatele otsustele tee avamise seaduseks. Ministri põhiargument on kogu aeg, et ega seda ei kasutata, teeme seaduse küll, aga niikuinii keegi ei kasuta seda. Tegelikult, pange tähele, kasutatakse kindlasti, sest selleks see seadus tehtud on.
Kahe fraktsiooni nimel, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Keskerakonna fraktsiooni nimel esitan ettepaneku eelnõu 679 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Armsad kolleegid! Tõepoolest, selle seaduseelnõu juures tekib kaks küsimust.
Esiteks see, et kui me räägime paindlikkusest, siis kindlasti enamik Riigikogu liikmeid vaimustub nii selle sõna olemusest kui ka selle tulemusest. Igasugune paindlikkuse suurendamine ja omavalitsuse usaldamine on ju meil siin Riigikogus meelistegevus. Nii et miks mitte? Kui me anname kohalikule omavalitsusele rohkem võimalusi ise otsustada ja kõik on mõistlikud, siis peaks ju kõik korras olema. Samal ajal, kui me vaatame hariduspoliitiliselt, siis tegelikult me ju sellepärast neid raamistikke loomegi, et nii ühel kui ka teisel puhul me soovime sellist asja nagu riiklikult tagatud hea kvaliteet. Tõepoolest võivad saada ja saavadki meie lapsed väga hea kooliks ettevalmistuse ka liitrühmades. Meil on selleks eraldi ettevalmistatud pedagoogid, see süsteem töötab ja nendes lasteaedades, kus see traditsioon on olemas, on liitrühmad väga hästi töötanud. Liitrühmi on erinevaid, on lasteaiavanuses lastele, 3–7 aastat, või on liitrühmad kahe vanuserühma kaupa: 3–5 ja 6–7 või 5–7 aastat. Sellises liitrühmas käivad ka minu mõlemad lapsed ja nad on sellega väga rahul. Kui toimub kooliks ettevalmistamine, töötavad õpetajad üldjuhul rühmas kahekesi, üks tegeleb 6-aastastega, teine 7-aastastega.
Miks ma sellest räägin? Et ei jääks mulje, et me oleme vastu liitrühmadele või kuidagi alavääristaksime või alahindaksime nende õpetajate tööd, kes seda tööd praegu teevad. Paindlikkus ja võimalus otsustada on kindlasti väärtuslik.
Aga ma küsisin ka ministri käest, kas tegelikult on meie lasteaed kaitstud juhul, kui väga teadlik lapsevanem tuleb ja ütleb, et tema sõimerühmalaps või just 3-aastaseks saav laps tuleb vastu võtta koolieelsesse rühma, olukorras, kus selles lasteaias ei ole sellist pedagoogi, kus lasteaias ei ole sellist kogemust. Ma oleksin siin väga ettevaatlik.
Me võime öelda, et omal ajal, kui me võtsime vastu sellise koolieelse lasteasutuse seaduse täienduse, et hoolekogud võivad suurendada rühma suurust 24-st ülespoole, siis oli ka meil usk, et hoolekogud vaatavad ju neid lapsi, kes lasteaias on, ja enamik lasteaedu ei kasuta seda võimalust. Kuid tegelikkus oli see, et igal hoolekogu liikmel oli sõbranna või sõbra laps just ukse taga ootamas ja tänaseks on väga vähe linnalasteaedu kõikides suuremates linnades ja Harjumaa omavalitsustes, kus see ülempiir ei oleks jõudnud maksimumini. Seetõttu on üsna tõenäoline arvata, et olukorras, kus lasteaial ei ole kogemust liitrühmadega, aga on vaja võtta vastu sõimelaps, on tagajärg see, et paari aasta pärast oleme me fakti eest, et need lapsed on sinna rühma ära topitud.
Just sellepärast me leiame, et paindlikkus küll, aga mõistlikkus kõigepealt. Hariduspoliitiliselt ei saa kahjuks seda eelnõu toetada. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Samas on tulnud Riigikogu juhatusele ettepanek eelnõu 679 esimesel lugemisel tagasi lükata, sellele on alla kirjutanud nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees kui ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 679 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 28 Riigikogu liiget, vastu 46 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 679 esimene lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 21. aprill kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud.
Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Noorsootöö seaduse eelnõuga viiakse noorsootöö korraldus ja regulatsioon vastavusse noortevaldkonna arengutega Eestis. Eelnõu on koostatud uue noorsootöö seaduse terviktekstina, sest muudatuste hulk on suur, need on aastatega kogunenud. Kehtiv noorsootöö seadus kiideti heaks 1999. aastal, mil noorsootöö alused ja struktuur olid loomise algusjärgus. Kehtiv seadus on andnud aluse noorsootöö ja noortepoliitika arengusuundade kindlaksmääramisele, kuid ei aita muudatuste ja täiendusteta enam piisavalt kaasa uute valdkondlike eesmärkide elluviimisele. Te kõik teate, et kümme aastat tagasi, kui ka Euroopa Liiduga liitumine oli mägede taga, siis noorsoopoliitika või noortepoliitika ei olnud niivõrd iseseisev poliitikavaldkond, seda realiseeriti haridus-, kultuuri-, alkoholi- ja muude poliitikate kaudu. Nüüd on ka Euroopa regulatsioonidest tulenevalt noortepoliitika eraldi korpus ja seetõttu tuleb aegunud käsitlust tõesti täiendada.
Noortevaldkonna strateegiliste eesmärkide seadmisel on jõudsalt liigutud noorsootöö kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamise ning lõimitud noortepoliitika kujundamise suunas. Kohalikes omavalitsustes on välja kujunenud noorsootöö struktuur, noorsootöö rahastamisel on loodud stabiilsed toetusliigid. Infrastruktuuri on tehtud suuri investeeringuid nii riigieelarvest kui ka Euroopa struktuurifondidest, aga loomulikult on ka omavalitsused investeerinud noorsootöö valdkonda.
Vajadus seadust muuta põhineb eelkõige järgmisel. Valdkonna sisu ja selle ulatus on aastate jooksul oluliselt täpsustunud ning mitmekesisemaks muutunud, mistõttu on edasise arengu suunamiseks ja selguse tagamiseks oluline määrata kindlaks seaduse tasandil ka noorsootöö sisulised alused ja põhimõtted, mida seni on tehtud vaid strateegiliste arengukavade tasandil. Teiseks, mitmeid tegutsevaid noorsootööstruktuure ei olnud seaduse kehtestamise ajal Eestis veel olemas, näiteks noorte osaluskogud, noorsootöö ühingud, noorteühingute liidud. Nende defineerimine seaduse tasandil ja seeläbi nende tegevuse toetamine on vajalik. Samas on jätkuvalt oluline tagada valdkonna edasiseks arenguks vajalik paindlikkus ning alus kohalike valikute esikohale seadmiseks nii noorsootöö struktuuride kui ka teenuste osutamise kohalike mudelite kindlaksmääramisel.
Eelnõu kaalukamaid uuendusi on noorte osaluskogusid puudutav regulatsioon. Osaluskogude määratlemisega seaduse tasandil luuakse selgus seni erinevates juriidilistes vormides ja erinevate kaasarääkimisvõimalustega tegutsenud kogude toimimisel ning alus nende täiendavale loomisele kohalikes omavalitsustes. Noorte osalus kohaliku elu otsustusprotsessides ning selle tähendus noore isiksuse kujunemisteel ja ühiskonna arengut toetava kodanikkonna arengus vajab igakülgset toetust. Noorsootöös oleme selle eesmärgi endale ka seadnud. Mitmeid aastaid oleme kasutanud erinevaid meetmeid. Nüüd on aeg küps luua üldised regulatsioonid. Jällegi, mitte kohustuslikena omavalitsustele, vaid üldine regulatsioon selle kohta, et kui osalusühing või osaluskogu on kohapeal olemas, siis milline võiks olla tema struktuur, tema koostöömudel omavalitsusega ja millised võiksid olla teatavad garantiid. Jällegi, seadusega ei panda kohustust, et kõik noored peavad nüüd rivikorras looma osalusorganisatsioone ja kõik omavalitsused peavad seda laskma teha või toimub see käsukorras, kui noored ise ei taha selliseid osalusorganisatsioone moodustada. Sellist käsku pole. Selle regulatsiooniga me loome ainult võimaluse. Haridus- ja Teadusministeerium kavatseb jätkata aga toetavate meetmete võtmist, et aidata osaluskogusid luua ja nende tegevust arendada.
Eelnõu üldsätete peatükis täpsustatakse mõisteid, noorsootöö määratlust ja piiranguid noortega töötamiseks ning sätestatakse uued mõisted. Uue mõistena defineeritakse noorsootööühing, et oleks võimalik eristada ühendusi, mis esindavad noorsootöötajate huvisid ning aitavad kaasa nende võrgustumisele või nende koostööle. Uue mõistena tuuakse eelnõusse ka noorteühingute liit, et oleks võimalik teha vahet füüsilisest isikust liikmetega noorteühingutel ning ühendustel, mis pakuvad neile eestkostet, katust kogu Eestis, Euroopa Liidus ja laiemal rahvusvahelisel tasemel. Kolmanda uue mõistena sätestatakse juba nimetatud noorte osaluskogu, et toetada noorte osalust kohaliku tasandi otsustusprotsessides.
Noorsootöö korraldamise peatükis täpsustatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi,  maavanema ning kohaliku omavalitsusüksuse ülesandeid. Nende muudatuste ja täienduste eesmärk on viia kohustused noorsootöö korraldamisel kooskõlla teiste seadustega, tagada valdkonna tulemuslik juhtimine, korraldamine ja kontrollimine ning arvestada noorsootöö eesmärkide täitmisel omavalitsuste vajadusi ja võimalusi. Uuendusena sätestatakse nimetatud noorte osaluskogu moodustamise ja tegutsemise alused. Täpsustatakse ka noortelaagrite, projektlaagrite ja järelevalve aluseid ning viiakse osa laagritegevust puudutavast regulatsioonist määruse tasandile.
Noorsootöö rahastamise peatükis nähakse ette toetused noorsootööühingutele ning täpsustatakse noorteühingu aastatoetuse taotlemise ja eraldamise aluseid. Rakendussätete peatükis sätestatakse noorteühingute ja noortelaagrite registri pidamise lõpetamine, et need alates seaduse jõustumisest likvideerida. Samuti sätestatakse noortelaagri tegevusloa kehtivus, et tagada seaduse jõustumise järel selgus laagripidamise õiguses. Lisaks muudetakse alkoholiseadust, erakooliseadust, huvikooli seadust ja karistusregistri seadust, et tagada noorte ohutus, reguleerida seosed erahuvikoolide asutamisega ja sätestada huvikoolides noorsootöö korraldamise alused.
Kokkuvõtteks: noorsootöö seaduse eelnõu võimaldab jätkata rahvusvaheliselt tunnustust leidnud arenguid noortepoliitika kujundamisel Eestis ja annab tõuke uute võimaluste loomiseks noorte mitmekülgse arengu toetuseks, eelkõige demokraatliku kaasarääkimise toetamiseks kohapealsete esinduskogude kaudu. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, hea istungi juhataja! Hea minister! Küsin § 9 punkti 1 kohta: "Valla- või linnavolikogu võib moodustada noorte osaluskogu ja kehtestada selle liikmete valimise korra ning tegutsemise alused." Aga kui on selline situatsioon, et on 20 aktiivset noort, kes soovivad osaluskogu (see võiks olla küll ka noorte volikogu) moodustamist, aga valla- või linnavolikogu seda ei soovi ega moodusta noorte osaluskogu ja ei kehtesta neid tingimusi, aga 20 noort seal kohapeal seda väga tahaksid ja tahaksid, et nendel osaluskogu oleks, mis siis saab?

Aitäh! Osaluskogu saab ju kohapeal korraldada ka MTÜ-na või ükskõik millise muu organisatsioonina. Siin on mõeldud osaluskogusid tõesti sellisena, mis teeksid koostööd ja millel oleks teatud roll kaasarääkimiseks teemade arutamisel. See seaduseelnõu ei loo kohustuslikus korras n-ö volikogu dokumentidega garanteeritud ja moodustatud osaluskogusid igal pool. See oli ka üks võimalik mudel. Kui on sellealaseid ettepanekuid, siis tehke neid. See, et sellise formaadiga osaluskogud igale poole luua, ei ole seni leidnud niisugust aktsepti, et seda saaks kohustuslikus korras seadusesse panna.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea haridus- ja teadusminister! Kui me kultuurikomisjonis seda eelnõu arutasime, siis kahjuks oli meil hästi palju külalisi ja teie käest ei olnud võimalik küsida. Ma küsin nüüd poliitilist seisukohta. Te teate väga hästi, et see eelnõu sündis ju üsna suurte kompromisside tulemusena. Ühe ettepaneku, mis ei saanud kahjuks heakskiitu, esitasid avatud noortekeskused ja kui ma ei eksi, siis vist ühendus ka. See puudutas noorsootöötajate nn pikendatud puhkust, et nad ei saaks mitte miinimumpuhkust, vaid saaksid tavalisest veidi pikema puhkuse, nagu laste ja noortega tegelevad töötajad. Kas te võite selgitada tagamaid, miks see seaduseelnõusse ei tulnud, ja kas te toetaksite seda, juhul kui selline muudatusettepanek tuleks?

Aitäh, proua Reps! Mina olen käinud korduvalt komisjonis, kui teid pole seal olnud, aga me oleme vahel kokku ka saanud, nagu näiteks täna. Jah, kindlasti on siin oma põhjendused olemas ja need on omavalitsuste poolt eelarvelised. Omavalitsusliidud seda ei kooskõlastanud ja valitsuse enamus ei leidnud, et see taotletud 42-päevane puhkus oleks otstarbekas. Valitsuse liikmena ma nüüd vastasin. Kui küsida minult isiklikult, siis ma üldiselt olen pedagoogilise tegevusega tegelevate inimeste pikema puhkuse poolt, aga see on minu isiklik seisukoht. Praegu seda siin eelnõus ei ole. Palun seda eelnõu võtta sellisena, nagu see on esitatud!

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Noortelaagrite korraldamise eesmärk on tervistav ja arendav puhkus. Tean, kui palju on noortelaagrite korraldamisega vaeva ja seal on palju rahapuudust. Aga eelnõu järgi peab noortelaagri tegevusloa väljastamise eest noortelaagri pidaja tasuma riigilõivu. Ma saan aru, et rahandusminister istub kõrval, ta võib-olla protesteerib. Aga kas te ei leia, et selles olukorras võiks riigilõivu mitte võtta?

Aitäh! Ega see noortelaagri korraldaja alati seda laagrit tasuta ei tee. Seal on osalustasud või maksab keegi selle eest. Riik on toetanud selliseid laagreid mitmest allikast, omavalitsused on toetanud märksa suuremas mahus, kui need lõivud on. Nende lõivudega minu hinnangul korraldajaid ülemäära ei kurnata. See on ikkagi mingi vastutus. Taotlejad on vastutusvõimelised isikud või organisatsioonid ja ma arvan, et see ei ole suur probleem. Kui keegi tahab heast tahtest teha ja tal ei ole raha, aga tal on hea projekt, siis ta saab selleks niikuinii riigilt ja omavalitsuselt päris suurel määral toetust. Lõiv on palju väiksem.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma! Ma küsin teise küsimuse ka, siis saan ma oma palga välja teenida, nagu minister hiljuti ütles. Kui päris algust veel vaadata, siis kuna me täna tõstsime pensioniiga, äkki peaks definitsioonis tõstma ka seda iga, millal inimest veel nooreks loetakse, et see poleks mitte 26 aastat, aga võib-olla väheke rohkem. See selleks, see oli nagu pooleldi huumor. Aga küsin § 3 punkti 9 kohta. Noorteühing on mittetulundusühing. See on seotud natuke ka selle vanusega. Mittetulundusühingute seaduse järgi saab mittetulundusühingusse kuuluda põhimõtteliselt ükskõik kui vana teovõimeline isik. Võib ka olla, et juba 7-aastased saavad tuua paberilehe, et nad tahavad astuda MTÜ liikmeks, kuigi nende MTÜ-de juhtorganites saab olla isik, kes on vähemalt 18 aasta vanune teovõimeline isik. Kas te selle seaduse raames ei ole mõtelnud, et anda mingisugunegi õigus olla nende noorteühingute n-ö juhtorganites ka nendele noortele, kes on nooremad kui 18-aastased, kuna sinna ühingusse võivad kuuluda juba 7 aasta vanused noored?

Aitäh! Härra Kõva! Kui vana te olete?

Austatud minister! Meie kodu- ja töökord näeb ette nii, et kui Riigikogu liige küsib kui seadusandliku võimu esindaja, siis minister kui täidesaatva võimu esindaja vastab ega saa siin kõnetoolis sellist debatti pidada. Nii et, palun, teie vastus!

Ma palun tõesti vabandust! Lihtsalt mind huvitas, kas härra Kõva on UNESCO klassifikaatori järgi keskealine või on ta ikka veel noor. Neid klassifikaatoreid on erinevaid, ühe järgi algab keskiga 35. eluaastast. Aga, vaadake, siin on rahvusvaheline tava ja ka kogu üliõpilaskond Euroopas toimib teatavate põhimõtete järgi. Olgu see vanus praegu 26. Seda debatti minuni selle seaduse raames ei ole jõudnud. Juriidiline põhjendus on siin muidugi olemas, selliste organisatsioonide juhatusse kuuluja võiks olla igas mõttes vastutusvõimeline.

Palun, protseduuriline küsimus, Igor Gräzin!

Ma tahan korrigeerida koosoleku juhataja märkust ministrile. Asi on nimelt selles, et kui küsimuses sisaldub väljajätteline grammatiline element, siis on vastajal õigus küsimust täpsustada, mida minister ka tegi. Ma arvan, et koosoleku juhataja eksis, kui ta pidas täpsustust küsimuseks, järelikult oli ministri täpsustus igati asjakohane. Ta ei rikkunud mitte kuidagi Riigikogu ega Kalvi Kõva väärikust.

Ma tänan, hea ametikaaslane, selle täpsustuse eest! Aga läheme meie oma istungiga nüüd edasi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimused, võib-olla täpsustused, puudutavad noorte osaluskogu, sest siin tekib küsimus, kui legitiimne võiks see kogu olla. Tänapäeva praktika Narvas ja üldse Eestis näitab, et kõige parem on omavalitsuste ja noorte jaoks, kui sellest võtavad osa inimesed, kes on gümnaasiumis õppimise vanuses. Siis me muidugi ka selle seaduse kaudu lülitame välja need, kes on nooremad, aga nende tegevus ei ole nii efektiivne kui vanemate õpilaste oma. Kuidas selle küsimuse võiks lahendada? Teine küsimus on seotud ...

Hea ametikaaslane! Ainult üks küsimus korraga, see on meil kombeks. Palun, minister!

Aitäh! Selle noorte osaluskogu määratlusega on mindud samm kaugemale tavalisest ühistegevusest, arendavast tegevusest. Osaluskogu valitakse hääletuse teel, mis on üldiselt praegu veel täisealiste pärusmaa, ja tal on ka teatav kaasarääkimise õigus omavalitsuse otsustes. Seetõttu on see liikmeskond täpsemalt piiritletud. Ma usun, et loomulikult need esindajad esindavad tegelikult noori, ka koolinoori laiemalt, ja küllap seda omavalitsustes aktsepteeritakse.

Tänan! Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma tahtsin paluda täpsustust. On teil kaasas mingi dokument, kui palju lisakulu tooks kaasa pikendatud puhkuse sisseviimine? Kui täna ei ole, siis ehk edaspidi, arvestades, et juhul kui kultuurikomisjon näiteks leiab, et see oleks väga vajalik, siis see toob ju kaasa lisakulu mitte ainult omavalitsusele, vaid otseselt riigieelarvele. Kas teil on teada suurusjärku, kui suur see võiks olla?

Aitäh! Ei, seda kalkulatsiooni mul siin kaasas ei ole. Noorsootöötajad, kes oma ettepaneku tegid, kahtlemata valdavad seda informatsiooni, kui palju neid on ja mida see tähendaks. Ka nende palgad on omavalitsuseti ju erinevad. Küll aga ei pea ma niikuinii praegu võimalikuks viia ellu ühte laekunud ettepanekut, et siduda see puhkus noorsootöökutsega, sest praegu veel kutsega noorsootöötajaid eriti ei ole. Õigupoolest neid vist ei töötagi, aga kutsestandard on olemas ja küllap tulevikus, kui kutsestandard on olemas, saab täpsemalt ära määrata ka nii sissetulekuid kui ka puhkuse pikkust. Ma ütleksin ikkagi, et praegu on see ka eelarveteema, aga eelarveteema praegu on nii oluline, et seda tuleb aktsepteerida. Omavalitsustel ja riigil iga sellise muudatuse jaoks praegu raha ei ole.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin selle seaduse § 8 kohta, kus on konkreetselt kindlaks määratud kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded. Siin on toodud terve loetelu, mida peab kohalik omavalitsus tegema. Nimelt, ta kinnitab noorteühingute noorteprogrammide ja noorteprojektide valla- ja linnaeelarvest toetamise tingimused, korra ja taotluste vormid jne. See tähendab, et kohalikul omavalitsusel peab olema eelarves teatud hulk raha, mis kindlustab noortetegevuse jätkusuutlikkuse. Kui me meenutame siin lähiajalugu, siis vähendades eelmisel aastal kohalike omavalitsuste tulubaasi, võttis Vabariigi Valitsus kohalikelt omavalitsustelt kohustuse tegelda noorsootööga. Kas selles osas on saavutatud mingeid kokkuleppeid ja milline on see kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendus, et täita noorsootöö seadusest tulenevaid kohustusi?

Aitäh! Ka käesolevas seaduses on reguleeritud, mis on omavalitsuste roll ja mida nad võivad teha. Neid projekte ja programme toetatakse siis, kui kohapeal on need võimalused olemas. Sellest konkreetsest sättest ei tulene rahalisi lisakohustusi.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Jätkan Mailis Repsi ülestõstetud teemat, sest see oli ka komisjonis noorsoo-organisatsioonide esindajate üks peamisi ettepanekuid, viia ikkagi noorsootöötajad ühele pulgale teiste töötajatega, kes on seotud laste ja noortega. Üks kõlanud ettepanekutest oli siduda see noorsootöötaja kutsestandardi omandamisega. Kuna praegu veel ei ole kutsestandardiga noorsootöötajaid, siis see stimuleeriks kahtlemata kutsestandardit omandama. Kas te oleksite valmis sellise klausli lisamiseks eelnõusse, arvestusega, et see ei too kohe kaasa kohustusi riigile, aga edaspidi küll? See parandaks oluliselt nende töötajate kvalifikatsiooni.

Aitäh! Kuna praegu ei ole kohustust, ei ole üksüheselt seotud inimese töötamine selles valdkonnas ja kutsestandardi omamine, siis vahepealses faasis, kui see taotlemine veel käib, aga kutsestandardi omandanu on omavalitsusele kulukam, võivad omavalitsused hakata ilma standardita või kvalifikatsioonita inimesi eelistama nendele, kellega on seotud suuremad kulud. Võib-olla peaks praegu, kui standardit ei ole nii suurel määral taotletud, ka seda arvestama. Aga jällegi, kui sellised ettepanekud tulevad, tuleb neid komisjonis kindlasti arutada.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma küsin veel kord. Kui te ütlete, et kohalikele omavalitsustele ei panda selle seadusega lisaülesandeid, siis kas tõesti ei jää omavalitsustele kohustust katta rahaliselt kõiki neid tegevusi, mis on seotud noorsootöö seadusest tulenevaga?

Aitäh! Need lisategevused, näiteks osaluskogu rahastamine, tegevuse võimaldamine, kui lisaraha on vajalik, on omavalitsustele ju vabatahtlikud, need ei ole kõigile sunniviisilised. Seetõttu, kui me arvestame, et näiteks see puhkusearvestuse säte on siit välja jäänud jne, siis, tõesti, täiendavaid kohustusi juurde toovaid sätteid siin ei ole.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon arutas noorsootöö seaduse eelnõu 676 kahel koosolekul: 22. veebruaril ja 8. märtsil s.a. 22. veebruari koosolekul osalesid Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna juhataja Anne Kivimäe, noorteosakonna peaekspert Katrin Olt ning õigusosakonna jurist Maarja-Liisa Masing. Lisaks osalesid koosolekul Eesti Noorteühenduste Liidu ja Eesti Noorsootöötajate Ühenduse esindajad. Maarja-Liisa Masing tutvustas komisjonile seda seaduseelnõu. Nagu härra minister juba mainis, on noorsootöö seaduse laiemad eesmärgid sätestada noorsootöö põhimõtted, eri osapoolte ülesanded, noorte- ja projektlaagrite pidamise põhimõtted ning ka noorsootöö rahastamise alused. Viimased sisulised muudatused seadusesse tehti 1999. aastal, kui noorsootöö seaduse kehtiv redaktsioon vastu võeti. Kümne aastaga on aga päris palju muutunud, mistõttu ongi tarvis olemasolevat regulatsiooni täpsustada ja täiendada. Lisaks ministeeriumi inimestele tutvustasid komisjonile oma muudatusettepanekuid ka Eesti Noorteühenduste Liit ja Eesti Noorsootöötajate Ühendus. Teisel komisjoni koosolekul, mis toimus 8. märtsil, osalesid haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna alushariduse peaspetsialist Tiina Peterson, noorteosakonna juhataja Anne Kivimäe ja õigusosakonna jurist Indrek Kilk. Minister Lukas sõnas, et sisuliselt kordasid organisatsioonid oma muudatusettepanekutega üle neid ettepanekuid, mida ümarlaudades eelnõu ette valmistades juba oli esitatud. Kui aga pärast esimest lugemist muudatustega peaks edasi mindama, siis üks muudatustest võiks ministri sõnul olla õpilasesindusi ühendavate ühingute määratluse muutmine ning teiseks ei ole Haridus- ja Teadusministeerium minister Lukase sõnutsi vastu, kui arutlusele tuleb uuesti noorsootöötaja puhkuse pikendamine 28 päevalt 42 päevale, mis oli ka esialgne Haridus- ja Teadusministeeriumi positsioon, kuid mida kohalikud omavalitsused ministeeriumi sõnul ei kooskõlastanud.
Kultuurikomisjon otsustas saata eelnõu täiskogu päevakorda 24. märtsiks s.a, kuid seoses istungi päevakorra muutmisega tõsteti eelnõu esimene lugemine tänaseks ehk 7. aprilliks. Komisjon teeb täiskogule ettepaneku seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 676 esimene lugemine on lõpetatud. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 21. aprill kell 18.

Järgmine punkt tänases päevakorras Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse § 83¹ muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on maavanema ametist vabastamiseks viis alust. Esiteks, lõpeb viieaastane ametisoleku tähtaeg. Teiseks, regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu otsustab Vabariigi Valitsus maavanema ametist vabastamise. Kolmandaks, maavanema isikliku avalduse alusel. Neljandaks, maavanema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise korral. Viiendaks, pikaajalise töövõimetuse tõttu. Kahe aluse korral, tähtaja lõppemise korral ja koostöö mittelaabumise tõttu vabastamise korral, on maavanemal õigus saada volituste lõppemisel hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses. Samas on võimalik olukord, et maavanema viieaastane ametiaeg lõpeb, tema suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, aga kohtumenetlus on pooleli. Selline olukord võib tekkida. Eelnõuga sätestatakse Vabariigi Valitsuse § 83¹ lõikes 4, et kui kriminaalmenetluses tahtlikult toimepandud kuriteos kahtlustatava või süüdistatava maavanema volitused lõpevad viieaastase teenistustähtaja lõppedes, siis makstakse maavanemale sotsiaalse tagatisena kuue kuu ametipalga suurune hüvitis välja pärast teenistustähtaja lõppu juhul, kui maavanema suhtes on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Lõikes täpsustatakse, et hüvitist ei maksta maavanemale, kelle suhtes on pärast teenistustähtaja lõppu jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seega likvideeritakse selline võimalus, et ametniku suhtes võib küll hiljem jõustuda süüdimõistev kohtuotsus, aga ta on eelnevalt saanud hüvitist seoses ametiaja lõppemisega. Aitäh!

Tänan! On küsimusi. Palun, Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Küsin regulatsiooni mõttes. Kas me ei peaks seda põhimõtet rakendama kõikide avalike teenistujate suhtes? Miks ainult maavanematele ei tohi seda hüvitist maksta? Ma saan aru, et kui mingi muu ametnik teeb sellise teo, siis temale makstakse hüvitis välja. Või kuidas see kontseptuaalne alus on? Ma saan aru, et see on seotud nn Trašanovi kaasusega, aga kas ei peaks siis kõik ühtemoodi vastutama, et keegi ei saa hüvitist, kui on sellise teo toime pannud? Kas ei peaks regulatsioon laiem olema?

Nende ametiisikute ring Eesti riigis, kes ametiaja möödumisel hüvitist saavad, on jäänud üsna väikeseks. Neid ei olegi enam väga palju. Meie kaalusime seda just maavanemate seisukohast ja otsustasime nii, et see on seadusandja otsus, kas laiendada seda ka teistele ametiisikute rühmadele. Ilmselt võib samasugune justkui seaduseauk tekkida ka teiste ametite puhul, sest ilmselgelt on seadusandja tahe olnud see, et kui inimene mõistetakse süüdi, siis ta seda laadi hüvitist ei saa. Aga teatavasti võivad meil seda laadi kohtuasjad kesta väga pikalt ja seetõttu on selline auk olemas. Minu arust võib Riigikogu kindlasti kaaluda, kas seda laiendada ka teistele rühmadele.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjoni kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Ene Kaupsi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjonis oli ministri poolt eelnevalt tutvustatud eelnõu arutlusel 23. märtsi istungil. Seal osalesid veel Olivia Taluste, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna nõunik, ja regionaalminister. Minister tutvustas eelnõu. Arutelu käigus kerkis küsimus sellise põhimõtte rakendamisest veel teistele ametiisikutele. Minister valitsuse esindajana seda ei välistanud. Komisjon jõudis pärast arutelu otsusele teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. aprill 2010. Tänan!

Aitäh! On ka küsimus. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! See on hea, et see küsimus tõstatus ka teiste ametiisikute suhtes. Aga kas kuidagi sai selgeks, miks on aktuaalseks läinud just maavanemate küsimus? Nad on ju kõik nüüd parteistatud ametnikud ja kõik on ühe või teise erakonna liikmed. Kas nüüd on eriline korruptsioonioht või näeb valitsus ette, et tulevikus panevad nad massiliselt toime kuritegusid, et on vaja eraldi maavanemate olukorda reguleerida?

Sellise eelnõuga on Vabariigi Valitsus Riigikokku tulnud. Minister valitsuse esindajana avaldas soovi, et menetlemine Riigikogus ei pidurduks. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 9. aprill, kõik muudatusettepanekud on oodatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 706 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 706 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. aprilli kell 16.45.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus on pakkunud teile arutamiseks pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle peamine eesmärk ja põhisisu on muuta pakendiga seotud maksu- ja deklareerimiskohustuse tähtaeg üheselt mõistetavaks. Maksukohustuslase kindlakstegemine ja temal tekkiva või tekkinud deklareerimiskohustuse ja sellega seonduva maksukohustuse täitmine on oluline iga maksuseaduse rakendamisel. Pakendiaktsiisi puhul ei ole tegu mitte erandiga.
Pakendiga seotud kohustuste hulka kuulub pakendi kogumine, taaskasutamine ning vajaduse korral aktsiisiga maksustamine. Pakendiettevõtja võib kohustused üle anda taaskasutusorganisatsioonile. Eelnõu kohaselt on kohustused üle antud alates kirjalikus lepingus fikseeritud kuupäevast. Aktsiisimaksja ei saa tagasiulatuvalt üle anda selliseid kohustusi, mille tähtaeg on juba möödas. See ei ole praktiliselt võimalik ega loogiline. Seni kehtiv kord võimaldab Riigikohtu 5. märtsi 2009. aasta kohtulahendile tuginedes pakendiga seotud kohustused üle anda ka tagantjärele sõlmitud lepinguga. Tagasiulatuva lepingu puhul ei ole võimalik kindlaks määrata maksukohustuse tekkimise aega ega suurust. Maksuhalduril on võimatu kontrollida, kes ja millise perioodi eest oleks pidanud aktsiisi tasuma, kas deklareerimiskohustus ja sellega seonduv maksukohustus lasus pakendiettevõtjal või lasus see taaskasutusorganisatsioonil. Selline ebaselge ja läbipaistmatu olukord loob võimalused maksmisest kõrvale hiilida. Tavapärane on skeem, kus pakendiettevõtja liitub taaskasutusorganisatsiooniga alles pärast seda, kui maksuhaldur on tuvastanud maksupettuse. Seadusmuudatusega kaob tagasiulatuvate lepingute sõlmimise võimalus, kohustuse võib üle anda kas enne maksustamisperioodi algust või selle jooksul. Selge ja üheselt arusaadav maksukohustuse tekkimise aeg aitab kaasa aktsiisi paremale laekumisele.
Ülejäänud seadusmuudatused on selgitavat või täpsustavat laadi. Vee- ja õhusõiduki pardale toimetatava kauba pakendi käsitlus viiakse kooskõlla tollieeskirjadega, pakendmaterjali liigitus ühtlustatakse pakendiseaduses sätestatuga. Tänan!

Tänan! Küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas 15. märtsil s.a Vabariigi Valitsus. Riigikogu juhatus määras juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Seaduseelnõuga muudetakse pakendiaktsiisi seadust ning pakendiseadust, selleks et lahendada praktikas tekkinud probleeme. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu oma 22. märtsi istungil. Eelnõu kohta jagasid selgitusi Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla ja peaspetsialist Dina Isand ning Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek ja peaspetsialist Marika Siht. Komisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku lõpetada pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. aprill s.a kell 16.

Tänan! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 707 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 707 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 22. aprilli kell 16.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud euro kasutusele võtmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun taas ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Riigikogule esitatud euro kasutusele võtmise seaduse eelnõuga ettepandavad muudatused tagavad Eesti õigusraamistiku sobivuse euroliidu ühtse rahapoliitika elluviimiseks ning võimaldavad meil kasutusele võtta euro. Eelnõu peab jõustuma 1. jaanuaril ja ta reguleerib just sellest päevast alates toimuvaid muutusi, Eesti krooni eurodeks vahetamist ja krooni käibelt kõrvaldamist, euro ja krooni paralleelkäivet ning sätestab Eesti kroonilt eurole üleminekuks 228 seaduse muudatused. Eelnõus ei planeerita euro kasutusele võtmisega mitteseotud muudatusi ega põhimõttelisi muudatusi, mis pole maksevahendi muutmisega seotud. Eelnõust eraldi menetletakse äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seadust ning riigilõivuseadust.
Taustaks niipalju, et ühisraha on Euroopa Liidu majanduspoliitika üldine vahend ühenduse eesmärkide saavutamiseks. Euroopa Liiduga liitudes saime liikmesriigi staatuse, kes euro kasutusele võtmiseks vajalike tingimuste täitmise korral võtab Euroopa Nõukogu otsuse alusel kasutusele ühisraha euro. Nende tingimuste eesmärk on tagada, et euro kasutusele võtva riigi õigusaktid ja majandus on valmis rahaliidus tegutsemiseks, ning kindlustada sellega rahaliidu sujuv toimimine ja stabiilse hinnataseme säilimine.
Teatavasti on Eesti eurotsooniga liitumise kriteeriumid täitnud. Me oleme olnud pidevalt defitsiidikriteeriumi raamides ja alates novembrist täidame ka inflatsioonikriteeriumi. Kindlalt täidame ka 60%-lise võlakoorma tingimust, kuni 60%-ni, muidugi. Me peame olema valmis ka õiguslikult, õiguslik raamistik tuleb luua enne, kui see otsus tuleb. Seetõttu menetleme me seda nii vara.
Eelnõus on lähtutud järgmistest printsiipidest. Kõigepealt, eurole sujuva ülemineku tagamiseks on alates Eestis euro kasutusele võtmise päevast kahenädalane krooni ja euro sularaha paralleelkäibe periood, millal kroon ja euro on sularahas võrdväärsed maksevahendid. Eesti Pank vahetab tähtajatult kroone eurodeks keskkursiga ja teenustasuta, samadel tingimustel vahetavad ka krediidiasutuste sularahateenuseid osutavad kontorid kroone eurodeks kuue kuu jooksul alates Eestis euro kasutusele võtmise päevast. Vähendamaks survet hinnatõusule on avalik-õiguslike tasude kroonisummad eelnõus eurodes ümardatud reeglina allapoole ehk maksumaksjale soodsamas suunas ning riiklike toetuste summad toetuse saajale soodsamaks. Trahvisummad, sunniraha ning keskkonnakahju hüvitamise määrad on ümardatud ülespoole. Eurole üleminekuga seotud kulud katavad isikud üldreeglina ise, seda nii avalikus kui ka erasektoris.
Pärast euro kasutusele võtmise seaduse vastuvõtmist peavad seaduseelnõude väljatöötajad arvestama, et muudetavad seadussätted võivad olla sätestatud ka euro kasutusele võtmise seaduses ja eelnõude koostajad peavad muutma lisaks euro kasutusele võtmise seadust, hoidma selle, piltlikult öeldes, ajakohasena. Nii et tegemist ei ole lõplikult valmis seadusega, mis ei muutu enne 1. jaanuari. Selle mõttega tuleb leppida. Tänan!

Tänan! Küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu 22. märtsi istungil. Lisaks eelkõnelejale oli istungile kutsutud Rahandusministeeriumi õigus- ja haldusosakonna nõunik Tiit Rebane. Rahanduskomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. aprill kell 12. Rahanduskomisjon oli üksmeelne selles osas, et eelnõu tuleks menetleda kiiresti. Siin ei ole väga palju sellist, mille üle peaks poliitiliselt vaidlema. Küll aga on paar nüanssi, millele komisjon tähelepanu pööras ja mida ma soovin teiega jagada.
Esiteks, nii nagu ka minister mainis, kuigi enamasti kõik summad, mis kodanik maksab riigile, on ümardatud kodaniku kasuks või inimeste kasuks, on erandiks trahvimäärad, mis on ümardatud tõepoolest ülespoole. Põhjus on väga lihtne. Nimelt, kuna trahvide puhul võiks muidu tekkida inimestel tagasiulatuvaid nõudeid, küll väga väikestes summades, aga võiks tekkida siiski hulgaliselt nõudeid riigi vastu, siis on põhjendatud, et siin tehakse erand. Aga kõik muud kohustused riigi ees, olgu selleks lõivud või mis iganes, on ümardatud kodanikele soodsas suunas.
Lisaks on üks selline võib-olla väike, aga siiski sellest üldprintsiibist, et ümardatakse ühe eurosendi täpsusega, kõrvale kalduv nüanss. Nimelt, kehtiva seaduse alusel on see piir, millest alates peab leidja leitud asjast politseile teatama, 100 krooni. Eelnõu järgi peab leiust teatama politseile, kui asja väärtus ületab 50 eurot. Siin on nüüd ka sisuline määra tõstmine. Selle summa suurendamise 100 kroonist 50 euroni tingis asjaolu, et 1993. aastal kehtestatud alampiiri oleks praktiline muuta, sest selline piir ei ole enam asjakohane. Aga muus osas on tehtud ümardamised ja kehtestatud ka üldprintsiibid ja reeglid nii, nagu minister seda juba eelnevas ettekandes täpselt välja tõi.
Lisaks tõstatus komisjonis teemana see, mis saab Eesti krooni kattevarast. Ehk kui emiteeritakse eurod ja krooni kurssi, mis praegu on teadupärast valuutakomitee süsteemi alusel tagatud, ei ole enam vaja tagada, mis saab siis sellest kattevarast? Korrektne vastus on see, et kui praegu on krooni kattevaraks suurte tööstusriikide, USA ja euroala valitsuste võlakirjad, siis euroalas võivad euro kattevaraks lisaks võlakirjadele olla ka teistsugused finantsvarad, näiteks laenud kommertspankadele. Euro kasutuselevõtu tõttu varade maht ega struktuur vahetuse hetkel ei muutu, sest ringluses oleva raha kogus jääb samaks. Kui kellelgi peaksid tekkima kahtlused, et Eesti Panga varahoidlates on selle rahavahetusega seoses vabanemas tohutud rikkused, siis need kahtlused on paraku asjatud.
Samuti muutuvad eeldatavasti Eesti Panga bilanssi mõjutavalt ka kommertspankade kohustuslikud reservmäärad, sest reservmäär euroalas on oluliselt madalam kui Eesti Panga määratud kommertspankade kohustusliku reservi kehtiv määr. Aga sellest me komisjonis liiga palju ja põhjalikult ei rääkinud. See kõige otsesemalt seda eelnõu ei puuduta, kuigi on sellega servapidi seotud. Aitäh!

Tänan! Küsimusi ei ole. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 709 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 709 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. aprilli kell 12.

Tänase päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli taas rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigilõivuseaduse muutmise vajadus tuleneb Eesti liitumisest euroalaga. Kehtivas riigilõivuseaduses olevad kroonides väljendatud lõivusummad arvestatakse selle eelnõu järgi ümber eurodeks. Eurodeks ümberarvestamisel on võetud aluseks Eesti eurole ülemineku plaanis kokku lepitud eurole ülemineku põhiprintsiip, mille kohaselt, andmaks head eeskuju erasektorile, ümardatakse riigilõivumäärade kroonisummad eurodesse elanikkonnale soodsamas suunas. Ainuke erand on tehtud Eesti välisesindustes osutatavatele konsulaarteenustele, mis ümardatakse ülespoole lähima viie või nulliga lõppeva täisarvuni. Sellega tagatakse, et Eesti välisesindused eri välisriikides võtavad ühe ja sama konsulaarteenuse eest ühesugust riigilõivu. See ülespoole ümardamine on kindlasti kuhjaga põhjendatud saatkondadele tekkivate lisakuludega, aga see vajadus üldse tekib seoses sellega, et paljudes riikides viiest sendist väiksemat münti ei käibigi. Kuna üldjuhul lähtutakse isikule soodsamas suunas ümardamisest, jääb riigieelarvesse ka natukene raha laekumata, suurusjärgus 100 000 krooni. See seadus jõustub euro kasutusele võtmise seaduse jõustumise päeval, 1. jaanuaril. Tänan!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Seda eelnõu arutas rahanduskomisjon 5. aprillil s.a. Istungil tutvustas eelnõu algatajate esindajana Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist Iiris Põldma.
Nagu minister õigesti märkis, on eelnõu eesmärk tagada Eesti valmisolek eurole üleminekuks. Riigilõivuseadus sätestab eurodes kõik Eestis võetavate riigilõivude määrad, mis seni on väljendatud kroonides. Siin ei ole sisulisi muudatusi ega poliitilisi otsuseid ühe või teise riigilõivumäära korrigeerimiseks. Ääremärkusena mainin, et selle tulemuseks on muidugi see, et kui riigilõivud on siiani üldjuhul olnud üsna ümmargused summad, siis paraku nüüd, kuna nad on ümardatud ühe eurosendi täpsusega ja meil on soov neid selle eelnõu raames mitte kasvatada, võivad riigilõivud olla näiteks 223 krooni ja 69 senti, 44 eurot ja 73 senti, 223 eurot ja 69 senti jne. Need lõivud on pisut harjumatul kujul, aga nagu ma ütlesin, see on selle hind, et me ei peaks määrasid sisuliselt muutma.
Küsimused ja teemad komisjonis puudutasid riigilõivu maksmist ja vastuvõtmist sularahas. Sularahamaksete kaotamist plaanis ei ole, vastu võetakse sularahas kuni 10 eurot praeguse 100 krooni asemel. See määr, mida võib sularahas maksta, isegi kasvab. Küsiti, kas rahandusministri määrusega on õigus kehtestada lõivu sularahas vastuvõtmise korda ning korda riigilõivu tasumise kohta välisriigis ja riigipiiril. Vastus on, et valitsus on volitanud oma määrusega seda tegema rahandusministri ja need küsimused saavad lahendatud. Samuti arutleti sel teemal, kui täpselt oleks kõige mõistlikum ikkagi ümardada. Komisjon üldjoontes nõustus sellega, et parim lahendus on ümardada ühe eurosendi täpsusega, vältimaks lõivude muutmist. Nagu ma ütlesin, see toob kaasa sellised võib-olla harjumatul kujul mitteümmargused numbrid riigilõivudena.
Komisjoni otsus oli lõpetada eelnõu esimene lugemine ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. aprill kell 16. Selle poolt oli 8 komisjoni liiget, erapooletuks jäi 1. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas on soov pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 721 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 721 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. aprilli kell 16.

Tänase päevakorra järgmine eelnõu on meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun esimese lugemise ettekandeks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lisaks meresõiduohutuse seadusele muudab mitmeid teisi seonduvaid seadusi, põhiline eesmärk on suurendada ohutust ja turvalisust meie vetes ning parandada keskkonnakaitset. Siin on väga palju teemasid. Ma loodan, et esimese ja teise lugemise vahepeal me suudame veel vaidlust tekitanud teemasid läbi arutada. Ma väljendan siin valitsuse valmisolekut kuulata väga tähelepanelikult erinevaid ettepanekuid. Põhiline eesmärk on vahepeal jõustunud või Eesti poolt veel mitte ülevõetud rahvusvaheliste kokkulepete viimine Eesti seadustesse ja samuti Euroopa Liidu õigusaktide viimine Eesti seadustesse.
Kui eelnõu sisu poole pealt loetleda mõningaid teemasid, mida see seadus sisuliselt käsitleb, siis oleks valik järgmine. Esiteks määratakse kindlaks kohalikus rannasõidus sõitvatele laevadele esitatavad turvanõuded. Teiseks sätestatakse seaduse tasemel nõuded väikelaevadele, s.o alla 12-meetrise kogupikkusega laevadele ja jettidele. Seni olid need nõuded määrustes. Kolmandaks muudetakse seaduses see paragrahv, millega reguleeritakse välisriigi lippu kandvatele väikelaevadele esitatavate nõuete kohaldamist. Neljandaks lisatakse seadusesse paragrahv, millega reguleeritakse väikelaevale, millega korraldatakse tasu eest vabaajareise, esitatavad nõuded, selleks et kaitsta võimalikke reisijaid. Viiendaks, muudatuse kohaselt laiendatakse väikelaeva juhtimise õigust isikutele, kellel on laevajuhi või siseveelaeva laevajuhi erialane haridus. Kuuendaks täpsustatakse jeti juhtimise õiguse erisusi. Nimelt näeb seadus ette võimaluse, et võistlus- või treeningjetti võib võistluse või treeningu ajal juhtida ka ilma vastava tunnistuseta, spordialaliidu litsentsi alusel. Seitsmendaks nähakse ette Veeteede Ameti järelevalveametnike õigus koos tolli- ja politseiametnikega avada konteinerit või maanteeveokit, et kontrollida selle sees lasti kinnitust, sealhulgas meresõiduohutuse seaduse §-s 42 nimetatud ohtliku lasti paigutust ja kinnitust. Kaheksandaks, seadusesse viiakse sisse peatükk 10¹, mis sätestab põhilised merereostust vältiva rahvusvahelise konventsiooni nõuded. Üheksandaks, muudatusega kohaldatakse ka ohutu rahvusvahelise laevaliikluse kokkuleppeid Narva jõe alamjooksul (siiamaani see ei olnud kaasatud) Narva jõe suudmest kuni veehoidla tammini, samuti Pärnu jõe alamjooksul suudmest kuni Reiu jõe suudmeni. Kümnendaks, muudatusega täiendatakse meresõiduohutuse seaduse § 50⁴ lõigetega 1¹–1³, millega täpsustatakse tuletornitasu ja navigatsioonitasu arvestamise aluseid. See tuleneb reaalsest praktikast. Samuti asendatakse meresõiduohutuse seaduse §-s 50⁷ sätestatud viivise protsent 0,019 viivisega 0,05% päevas tähtpäevaks tasumata tuletorni- või navigatsioonitasu summalt, et tõhustada tuletorni- ja navigatsioonitasude laekumist.
Seadus näeb ette ka väga palju rakendusakte. Meil on need rakendusaktide eelnõud olemas. Teisisõnu: mitmed detailsemad küsimused tulevad reguleerimisele kas valitsuse, majandusministri või keskkonna- ja siseministri otsustega.
See olekski võib-olla kõik selle eelnõu lühikeseks tutvustuseks. Siin on detaile veel. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Majanduskomisjon arutas eelnõu sisuliselt 15. märtsil s.a. Komisjoni arutelul osalesid majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna juhataja Andres Lippmaa ja peaspetsialist Rainer Henno.
Komisjoni oli eelnõu esitatud arutamiseks muudetud kujul. Enne komisjoni tegi väga põhjaliku töö ära töörühm, kuhu kuulusid esindajad nii Veeteede Ametist ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist kui ka Riigikogu majanduskomisjoni spetsialistid. Selle töö käigus muudeti ehk tehti selgemaks nii redaktsioonilisi kui ka, ütleme, juriidilisi küsimusi, kuid põhimõtteliselt sisulisi muudatusi ei tehtud. Oligi niimoodi kokku lepitud, et sisuliste muudatuste juurde asutakse esimese ja teise lugemise vahel. Mul oli siin hea meel kuulda ministri lubadust, et kõigile pakutavatele muudatusettepanekutele läheneb ka algataja suurima tähelepanuga.
Probleeme tekitas see, et kuna eelnõu sisaldab väga palju muudatusi, siis võib-olla oleks selguse huvides olnud õigem esitada meresõiduohutuse seaduse uus terviktekst. Komisjonis ministeeriumi esindajad selgitasid, et nad ei näinud kolm aastat tagasi eelnõu ette valmistama asudes ette, et vajalike muudatuste hulk nii suureks kujuneb. Eelnõu rakendamise ja kasutaja seisukohalt see siiski probleeme kaasa ei too, kuna tehtavad muudatused kajastuvad pärast seaduse vastuvõtmist meresõiduohutuse seaduse terviktekstis.
Arutelude tulemusena tegi komisjon ettepaneku saata Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga (ma pean silmas komisjoni 15. märtsi otsust) 24. märtsil, otsus tehti konsensusega. Teiseks tehti otsus teha täiskogule ettepanek eelnõu 653 esimene lugemine lõpetada, ka see otsus tehti konsensusega, ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. aprill kell 18.
Aga komisjon arutas viimaseid, nimelt menetlustähtaegadega seotud punkte veel kord oma istungil 18. märtsil ja tegi muudatusi just menetlustähtaegade osas. Sellel komisjoni istungil otsustati saata Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 653 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga 7. aprillil, st täna. Selle ettepaneku poolt oli 7 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Teiseks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. aprill kell 18. Ka selle ettepaneku poolt oli 7 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 653 esimene lugemine on lõpetatud. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 21. aprill kell 18.

Viimane punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli justiitsminister Rein Langi!

Väga lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ütlen alustuseks, nagu ma ikka alustan, et loomulikult on tegemist väga hea eelnõuga ja sedapuhku ka väga suurt tähelepanu pälvinud eelnõuga. Olgu algatuseks öeldud, et eelnõul on kaks eesmärki. Soovitakse viimaks ometi seaduse tasemel reguleerida Eestis ajakirjanduslikku allikakaitset ja teiseks anda kohtule rohkem võimalusi isikute mittevaraliste õiguste kaitsmiseks.
Allikakaitsest. Kõigepealt tuleb vaadata kehtivat õigust. Praegu on allikakaitse reguleeritud ainult ringhäälinguseaduses, mis aga ei laiene formaal-juriidiliselt kõigile ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele. Sellest formaal-juriidilisest probleemist saaksime ju üle, kasutades seaduse analoogia printsiipi, kuid see ei lahenda tegelikult midagi. Sest isegi kui ringhäälinguseaduses sisalduvat, ainult ringhäälingujaamadele ja nende ajakirjanikele laienevat seadust rakendada kõigile, ei ole ajakirjanikul tegelikult mingit õigust keelduda kohtumenetluses ütluste andmisest ning teda saab keeldumise eest ka karistada. Asjaolu, et seda siiani juhtunud pole, ei kujuta endast mingit tagatist, et seda tulevikus juhtuda ei võiks.
Olgu kohe öeldud, et õigusselgust on Justiitsministeeriumilt õigus oodata mitte ainult ajakirjanikel, vaid ka politseil, prokuratuuril ja kohtul, kelle huvides on samuti mängureeglite täpne kehtestamine. Tavadega ei reguleerita kohtumenetlust, kaugeltki mitte aga kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetlus tsiviliseeritud demokraatlikus riigis toimub avaldatud, kirjapandud ja üheselt arusaadava seaduse alusel, mitte lähtuvalt revolutsioonilisest või muust südametunnistusest.
Seda, et ajakirjandusliku allikakaitse seisukohalt on Eestis tegemist seaduseauguga, on teatud juba enam kui kümme aastat. Selle täitmiseks aga senised valitsused midagi ette võtnud ei ole. Justiitsministeeriumis moodustati 2008. aastal töögrupp, kes asus olukorda kaardistama ning analüüsima, ka teiste riikide regulatsioone läbi töötades. Jah, see ülesanne kirjutati ministeeriumi tööplaani ministri suunisel. Töörühma ülesanne oli analüüsida isikute õiguslikku seisundit mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas ja leida parim lahendus õigusselguse saavutamiseks allikakaitse vallas. Selle töögrupi tegevuse tulemusena on valminud täna siin saalis käsitletav eelnõu.
Pean vajalikuks veel kord kinnitada, et selle eelnõu valmimisel ei olnud mingit rolli nn viisaskandaalil, nagu ühe suure ajalehe peatoimetaja on püüdnud avalikkusele korduvalt serveerida. Tegemist on pikalt ja põhjalikult ette valmistatud eelnõuga, mis ei ole vähimalgi moel seotud päevapoliitiliste skandaalide või intriigidega.
Allikakaitse reguleerimise eesmärk on tagada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest. Just nimelt kõigile isikutele, kes töötlevad informatsiooni ajakirjanduslikul eesmärgil. Sellistena ei tule käsitada mitte üksnes traditsiooniliste ajalehtede-ajakirjade väljaandjaid või töötajaid, vaid ka kogu seda sfääri, mida nimetatakse online-meediaks kõigi oma portaalide, kõigile avatud blogide ja keskkondadega.
Palju on räägitud eraldi ajakirjandusseaduse väljatöötamisest. Mitmed tunnustatud juristid on esinenud väidetega, et eriõigused keelduda tunnistamast saaksid laieneda ikka üksnes klassikalisele ajakirjandusele, mitte meelelahutuslikule meediatööstusele. Probleem on aga selles, kuidas tõmmata nende vahele piiri. Väidan, et just selle piiri tõmbamine on ühiskondades, kus tänapäevane kommunikatsioonitehnoloogia on laialdases kasutuses, üsna keeruline. Keegi peaks selle piiri ju tõmbama. Tuleb olla väga ettevaatlik, kehtestamaks mingeid kriteeriume, mille alusel riigiorganid hakkavad registreerima isikuid, kes tahaksid saada ajakirjaniku või väljaande austavat nimetust koos sellest tulenevate õigustega.
Mina ei toeta ajakirjandusseaduse tegemist. Selle vastu räägib ka kehtiva avaliku teabe seaduse loogika, mis lähtub alusprintsiibist, et avaliku võimu tegevusena tekkinud teave on ühtemoodi kättesaadav igaühele võrdsetel alustel ja selle teabe kättesaamiseks ei pea isik omama ühiskonnas mingit eristaatust.
Allikakaitsel on kaks poolt. Ühelt poolt peab menetlusseadusest tulenema isiku õigus keelduda oma allikate kohta ütlusi andmast. Kuid ka allikal peab olema seadusest tulenev õigus oodata, et see, kellele ta üllastel eesmärkidel on teavet andnud, tema andmeid n-ö turule ei too. Iga õigusega korrespondeerub ka kohustus ja vastutus. Just seda, tundub mulle, meie ajakirjanikud ja väljaandjad pahatihti ei taha tunnistada. Absoluutsed õigused ilma vastutuse ja kohustuseta on tavaliselt vaid isevalitsejatel, kelle võim on tuletatud jumalast. Mina ei arva, et ajakirjanduse võim on tuletatud jumalast. Tegemist on ikka päris maise asjaga ja sellepärast on demokraatlikus riigis ka seadusandjal õigus kehtestada selle võimu rakendamisele teiste isikute õigusi ja vabadusi silmas pidades väga selged piirid.
Loomulikult ei ole allikakaitse piirangud eelnõusse kirjutatud selleks, et karistada ajakirjanikke. Neid on vaja selleks, et oleks võimalik menetleda kuritegusid, mida ilma ajakirjaniku ütlusteta ei oleks võimalik menetleda. Karistusõigus ei tohi olla pelgalt deklaratiivne, vaid ta peab olema ka reaalses elus rakendatav. Ühiskonnal on õigus oodata, et võim võtab vastutusele need, kes panevad toime kuritegusid. Selleks on riik kehtestanud seadused, mis annavad õiguskaitseorganitele volitused kuritegusid uurida, et selgitada välja süüdlased ja tuvastada nende süü. Seadusandja ei tohiks siin lähtuda pelgalt ajakirjandusliku informatsiooni töötleja õigustest, vaid peaks vaatama tervikpilti.
Mitte kuskil maailmas ei ole allikakaitse absoluutne. Riikidel on õigus kehtestada piiranguid selle õiguse kasutamisele ja seda omaenda sotsiaalseid vajadusi arvestades. Need vajadused võivad olla ühiskonniti väga erinevad. Ei ole trafaretseid ega universaalseid lahendusi.
Valitsuse eelnõu pakub välja järgmise lahenduse. Õigus keelduda tunnistuste andmisest ei kehti, kui menetletakse kuritegu, mille eest saab karistusena mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust. Seega ei oleks tegu ka mitte kõigi esimese astme kuritegudega. Analoogselt on see küsimus lahendatud Soomes, kus piiriks on kuus aastat vangistust. Meie eelnõu näeb ette veel kaks lisatingimust, millal kohtunikul on õigus nõuda ütlusi ajakirjanduslike allikate kohta. Esiteks peab ütluste andmiseks esinema ülekaalukas avalik huvi. Teiseks, muude menetlustoimingutega peab tõendite kogumine olema kas välistatud või vähemalt oluliselt raskendatud. Seega ei oleks ka kohtuniku kaalutlusõigus selles küsimuses absoluutne, vaid ka sellele oleksid seatud piirid.
Algselt oli eelnõus loetletud kuus karistusseadustiku paragrahvi, milles toodud kuritegude eest ei saaks küll mõista kuni kaheksa aasta pikkust vangistust, kuid mille puhul süüdlaste väljaselgitamine ja süüdimõistmine on Justiitsministeeriumi arvates seotud sedavõrd suure avaliku huviga, et kohtunikule tuleks ka nende menetlemisel anda võimalus kaaluda allikakaitse murdmist. Tegu on nn lekitamiskuritegudega.
Just need kuus kuritegu on Eesti Ajalehtede Liidu arvates sellised, kus ajakirjandusliku allika kaitse on hädavajalik. Sellest seisukohast võib väga hästi aru saada. Kuid seadusandja peab mõistma, et delikaatsete isikuandmete tahtliku, loata avaldamise või riigisaladuse, mille hulka kuulub ka kriminaalasjades jälitustoimingutega saadud teave, lekitamise puhul on nende juhtumite uurimine ilma tunnistajate ütlusteta enamasti üldse võimatu. Välistades seadusega nende ütluste saamise, mööndakse ka seda, et kõikvõimalikud lekitajad, kelle näol on enamasti tegemist ebaausate riigiametnikega, jäävad tuvastamata ja ka karistamata.
Siin ongi seadusandjal kaalumise koht. Eelnõuga tegelnud töörühm pidas vajalikuks need kuus kuriteokoosseisu eelnõu vastavast kataloogist välja arvata ja Justiitsministeerium nõustub sellega. Kuid me loodame, et Riigikogu lõplik valik, milliste kuritegude puhul võib riik nõuda ajakirjanike tunnistusi ja milliste puhul mitte, tehakse emotsioonivabalt ja kogu meie käsutuses oleva informatsiooni baasil. Ka mina leian, et sõnavabadus ja sellest tuletatav ajakirjanduse õigus oma allikaid mitte avaldada on väga olulised väärtused, ent samaväärsed väärtused on ka isikute õigus süütuse presumptsioonile, isikliku ja perekonnaelu puutumatusele ja õiglasele kohtupidamisele. Ka need õigused on meie põhiseaduses loetletud ja riigil lasub kohustus need õigused reaalses elus tagada.
Aga nüüd täpsemalt muudatustest, mida kehtivasse õiguskorda soovitakse sisse viia. Võtame esiteks käsitluse alla ringhäälinguseaduse. Selles seaduses luuakse allikakaitse üldine materiaalõiguslik alus, muudetakse ringhäälinguseaduse kohaldamisala ning lisatakse täpsustus, et ringhäälinguseadus kohaldub ka teistele ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevatele isikutele selles osas, mis puudutab allikakaitse põhimõtet. Ringhäälinguseaduse § 7 muudetaks ja täiendataks ühelt poolt ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku õigusega mitte avaldada talle informatsiooni andnud isikut ning teiselt poolt isiku kohustusega mitte avaldada teavet andnud isikut, kui see isik ise seda ei soovi. Kui allikat tahetakse avaldada, peab selleks olema allika nõusolek. Nõusolekule kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. Sellest on eelnõus ka üks erand ette nähtud. Kui nn allikas on teadvalt ajakirjanikule valeinformatsiooni andnud ehk eesti keeles öeldes valetanud, siis võib tema andmed avaldada. Samuti lisatakse ringhäälinguseadusesse säte, mille kohaselt laienevad eelnevalt kirjeldatud õigus ja kohustus ka ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isikuga ametialaselt seotud isikutele. Täienduse eesmärk on välistada, et informatsiooni andnud isiku identiteeti puudutav teave võiks avalikuks tulla teiste asjaga kokku puutunud isikute käest. Veel täiendatakse ringhäälinguseaduse § 7 põhimõttega, mille järgi on keelatud ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku või temaga ametialaselt seotud isiku otsene või kaudne mõjutamine informatsiooni allika tuvastamiseks.
Teiseks võtame vaatluse alla kriminaalmenetluse seadustiku. Selles tehakse kolm muudatust. Esmalt täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 72 lõiget 1 ja seda selliselt, et ka ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul oleks õigus keelduda talle informatsiooni andnud isikut tuvastada võiva teabe avaldamisest. See erand ei kehti, kui kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust. Seda erandit saab kohaldada ainult siis, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud. Teiseks täiendatakse seadustikku § 72 lõikega 2¹, mille kohaselt on ütluste andmisest keeldumisele võimalik tugineda ka isikul, kes puutub ametialaselt kokku ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule informatsiooni andnud isikut tuvastada võivate asjaoludega. See põhimõte sarnaneb ringhäälinguseaduse täiendusega (§ 7 lõige 3). Sellega soovitakse tagada, et teavet andnud isikut puudutavat informatsiooni ei oleks võimalik kätte saada muude allikate kaudu. Kolmandaks täiendatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lõiget 2, mille kohaselt ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures toimetatakse läbiotsimist eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. See täiendus peab tagama ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule parema kaitse, samamoodi nagu on sätestatud advokaadi- või notaribüroo läbiotsimise puhul. Selleks on vajalik sätestada objektiivne lisakontroll läbiotsimise vajalikkuse ning põhjendatuse üle, mida peab tegema eeluurimiskohtunik.
Järgnevalt võtame vaatluse alla tsiviilkohtumenetluse seadustiku. Selles soovib valitsus teha kaks muudatust. Esmalt täiendatakse seadustiku § 257 lõikega 4, mille kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Selle muudatuse eesmärk on tagada allikakaitse instituudi toimimine ka tsiviilkohtumenetluses. Erinevalt kriminaalmenetlusest on see õigus sätestatud absoluutsena. Selle põhjus on asjaolu, et olulised põhiõiguste riived on kaitstud läbi kriminaalmenetluse. Ehk juhul, kui kriminaalmenetluse käigus on ajakirjanduslikul eesmärgil andmeid töötlev isik kohustatud oma allika isiku avaldama, saab seda tõendina kasutada vajaduse korral ka tsiviilkohtumenetluses. Lisaks täiendatakse § 257 lõikega 5, millega kehtestatakse, et ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isikuga ametialaselt kokkupuutuvale isikule laieneb samuti õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isikut.
Veel kord: tsiviil- ja halduskohtumenetluses on erinevalt praegusest õiguskorrast eelnõu kohaselt allikakaitse õigus absoluutne, mis tähendab, et mingeid erandjuhte ei ole ja ajakirjanikul on igal juhul õigus allikakaitsele tugineda.
Ma võiksin rääkida vist tundide kaupa sellest allikakaitsest, ka sellest, milliseid kohtumisi on toimunud ja millal, aga kuna aeg surub peale, siis tõmban selle teema kokku ja räägin ka eelnõu teisest eesmärgist. See on võlaõigusseaduse muudatus, mis puudutab kahjuhüvitisi.
Olgu kohe ette ära öeldud, et see puudutab kahjuhüvitisi, mis rakenduvad siis, kui õigusvastane käitumine on juba aset leidnud. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kui näiteks lõhutud mobiiltelefoni puhul on selge, et hüvitada tuleb selle maksumus, siis mittevaralise kahju korral on hüvitamine praegu võimalik üksnes juhul, kui rikkumise raskus seda õigustab. Nii on kirjas võlaõigusseaduse §-s 134. Justiitsministeeriumi hinnangul on see aga põhiseadusvastane olukord, sest põhiseadus ei anna niisuguse piirangu seadmiseks alust. Probleem on ka selles, et kehtiv võlaõigus nõuab moraalse kahju kindlaksmääramiseks selle hagejapoolset lahtiseletamist. Enamasti ei soovi inimesed oma üleelamisi eksponeerida ega neile rahalist hinnet anda. Seetõttu on väljamõistetud kahjutasud tavaliselt üsna tagasihoidlikud.
Preventiivne ehk ennetav kahjuhüvitis on juba Rooma õigusest tuntud õigusinstrument. Kuigi seda rakendatakse ennekõike USA-s ja teistes angloameerika õigussüsteemiga maades, on see kiirelt levinud ka teistesse õigussüsteemidesse. Tuntuim kaasus selles osas on Saksa kohtu tehtud lahend, mis mõistis Monaco printsessi Caroline'i juhtumis välja otsest kahju ületava n-ö tõrjuva hüvitise, et vältida eraelu puutumatuse rikkumist kasuminäljas paparatsode poolt.
Võlaõigusseaduses soovitakse teha kolm muudatust. Esmalt täiendatakse võlaõigusseaduse § 127 lõiget 1 teise lausega ja selliselt, et seaduses sätestatud juhul on kahju hüvitamise eesmärk ka mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest. See põhimõte ei loo uut iseseisvat kahju hüvitamise nõuet ehk see ei võimalda nõuda kahju hüvitamist reaalse kahju olemasoluta. Muudatuse eesmärk on kahju tekitaja mõjutamine, seega ei saa ennetavat hüvitist nõuda mitte alati ja igas olukorras, vaid üksnes siis, kui vastavasisuline võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Võlaõigusseaduse teise muudatusega tunnistatakse kehtetuks sellesama seaduse § 130 lõige 2, kuna selle sisu tuuakse  mittevaralise kahju väljamõistmise ühe alusena üle võlaõigusseaduse § 134 lõike 2 esimesse lausesse. Võlaõigusseaduse kolmanda muudatusega täiendatakse sama seaduse § 134 lõiget 2. Ennetava kahjuhüvitise nõudmise õigus seotakse eelnõu kohaselt üksnes teatud kindlate õigushüvede rikkumisega, milleks on elu, tervis ja kehaline puutumatus, isikuvabadus ning nn ...

Austatud minister! Palun vabandust! Kas te soovite lisaaega?

Jah, ma palun ühe minuti!

Üks minut lisaaega.

... ning nn üldine isiksusõigus, sealhulgas isiku hea nimi. Selline lähenemine parandab nende suhteliselt raskesti kaitstavate õiguste kaitset ning tagab teiselt poolt, et ennetamise eesmärgil ei hakata mittevaralise kahju hüvitamist liiga laialt rakendama. Oluline on, et mittevaralise kahju puhul ei ole mainitud õigushüvede rikkumise korral enam eelduseks see, et mittevaralise kahju hüvitamist õigustaksid erilised asjaolud, mida kahju hüvitamist nõudev isik peab hakkama tõendama, vaid põhimõtteliselt tuleb nende õigushüvede rikkumise korral välja mõista ka mittevaralise kahju hüvitis. Sisuliselt tähendab see, et kahjuhüvitist võib nõuda vaid juhul, kui muid tõhusaid vahendeid oma õiguste kaitsmiseks enam ei ole. Lisaks täiendatakse võlaõigusseaduse § 134 lõiget 2 teise lausega, mis sätestab kriteeriumid, mida tuleb ennetava kahjuhüvitise määramisel arvesse võtta. Nendeks kriteeriumideks on rikkumise raskus, kahju tekitaja süü, rikkuja ja kahjustatud isiku varaline seisund ning rikkuja poolt rikkumise tõttu saadud tulu. Tegemist on lahtise loeteluga, mis ei piira võimalust võtta hüvitise suuruse määramisel arvesse ka muid relevantseid asjaolusid. Seega on täienduse eesmärk viidata asjaoludele, mida tuleb rikkumise puhul kindlasti arvesse võtta. Sisuliselt võimaldab selline lahendus lähtuda kahjuhüvitise suuruse määramisel väga konkreetselt rikkumise üksikasjadest, mis lihtsustab lõppastmes õiglase lahendi tegemist.
Tänan tähelepanu eest! Algataja toetab õiguskomisjoni ettepanekut selle eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Arvatavasti on lugupeetud Riigikogu liikmetel ka küsimusi.

Riigikogu liikmetel on küsimusi. Küsimuseks saab sõna Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, härra minister! See oli nii pikk ettekanne, et algus juba ununes ära, aga see on üks võimsamaid seaduseelnõusid, mida me käesoleval sessioonil käsitleme. Siin toodi isegi jumal ehk loomuõigus sisse, euro puhul ei olnud vaja, aga siin on jumal platsis. Ma ei saanud aru sellest viisaskandaalist. Härra minister! Te tõite selle viisaskandaali siia sisse. Kas te selgitaksite või tuletaksite mulle meelde, milles see viisaskandaal seisnes, kuidas see võis olla seotud selle seadusega ja milles seisnes siis selle suure ajalehe peatoimetaja eksimus kogu selles loos, mida te ka märkisite? Ehk seletaksite need asjad natuke lahti.

Aitäh! Ma lihtsalt pidasin vajalikuks ümber lükata kõik levitatud kuulujutud, et see seadus valmis pärast nn viisaskandaali. Te mäletate väga hästi, kuidas seda siin saalis käsitleti. Veel kord: selle seaduseelnõu valmimisel ei ole nende skandaalidega mingit pistmist. Nagu ma oma ettekandes märkisin, asutati see töörühm, kelle ülesanne oli kogu temaatika läbi töötada ja lahendused välja pakkuda, aastal 2008.

Igor Gräzin, palun!

Teoses "Jah, härra peaminister" on öeldud: "Riigilaev on ainuke, mis lekib ülevalt." Sulle ja mulle hästi tuntud ajalehe peatoimetaja, kelle nime ma ei tahaks nimetada, ta on ka minu allikas, keegi Hans L., on nimelt andnud paar korda korralduse allikate puudumise korral allikaid välja mõelda (seda ütles üks teine allikas, keda ma ajakirjanikuna ka ei saa avaldada). Ütle, palun, mis juhtub ajakirjanikega või peatoimetajatega (igasugustega, mitte kellegi konkreetsega), kes allikaid välja mõtlevad ehk, teiste sõnadega, kes allikakaitse varjus produtseerivad valet, sageli hinnangulist valet. "Oli purjus, ütles halvasti," ütles hästi informeeritud allikas, keda, tuleb välja, ei ole, kes on loodud peatoimetaja käsul.

Minu käsitlust mööda, mida kinnitab ka kohtupraktika, järgneb sellele sellesama väljaande tsiviilõiguslik vastutus. See väljaanne ei saa omakorda mingil moel siis näidata, et ta on toetunud mingisugusele informatsioonile ehk pöörata nõude kas täielikult või osaliselt allika suhtes. Nii et järgneb tsiviilõiguslik vastutus, küsimus on selles, milline on selle vastutuse ulatus. Siin näen ma tõesti Eestis praegu probleeme. Väljamõistetud kahjuhüvitised mittevaraliste kahjude puhul ei ole alati sugugi mitte proportsioonis rikkumise raskusega. See ei puuduta mitte ainult au ja väärikuse kaitset. Siin minu ees on ka konkreetsed juhtumid, mis puudutavad näiteks kehavigastuse tekitamist, millega on kaasnenud kannatanu näo moondus. Terveks eluks on talle tekitatud teine välimus, millega ei ole talle tekitatud üksnes materiaalset kahju, vaid on tekitatud ka moraalset, mittevaralist kahju. Selliste kahjuhüvitiste väljamõistmisel on kohtud olnud väga tagasihoidlikud. Nad on täiesti põhjendatult teinekord toetunud kehtiva võlaõigusseaduse kaksipidi mõistetavusele. See kaksipidi mõistetavus tuleb kõrvaldada.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma siiski küsin ka siin saalis selle küsimuse üle. Ajakirjandus on teatavasti teatud mõttes relv ja igasugune relv on ohtlik, eriti kui seda kasutatakse pahatahtlikult. Valitsus tõi siia saali päris hea eelnõu, mida tänaseks on kahjuks üsna palju kärbitud. Kas meil on lootust, et need üllad ideed, mis justiitsministri algatusel sellesse eelnõusse algselt sisse said pandud, ikkagi taastuvad?

Tänan väga! Ma loodan, et õiguskomisjonis käsitletakse seda eelnõu edaspidi täiesti emotsioonivabalt ja, nagu ma ütlesin, tuginedes kogu informatsioonile, mis meie käsutuses on. Õiguskomisjon on öelnud oma istungil ka seda, et selle teema juurde, mis puudutab kuritegusid, kui on tahtlikult lekitatud üksikisikute delikaatseid isikuandmeid või riigisaladusi, tullakse tagasi.

Igor Gräzin, palun!

Teine aspekt: kuidas on allikas kaitstud ajakirjaniku eest, nimelt, kui allikas palub anonüümsust, aga ajakirjanik allika avaldab? Ma ei taha jällegi konkreetselt viidata. Ütleme, et Tallinna naisajakirjanik K. K., uue nimega K. A., avaldas ajalehes tingnimega EPL konfidentsiaalse informatsiooni, mille oli esitanud justiitsminister Rein L., kes soovis jääda anonüümseks. Naisajakirjanik leidis, et kuna tema abikaasa kuulub sotsiaaldemokraatlikku parteisse, kes omakorda allub Keskerakonnale, siis tuleb justiitsministri nimi igal juhul avaldada, vaatamata sellele, et tegemist oli anonüümse allikaga. Kas sellisel juhul ajakirjanik ka vastutab? Üldiselt on see ajakirjanduseetika jäme rikkumine. Mina ütleksin nii, et see on viis minutit enne kuritegu.

Praegu ei vastuta ajakirjanik sellise situatsiooni puhul mitte kuidagi, sest materiaalõiguses ei ole mitte ühtegi normi, mis kaitseb allikat ajakirjaniku eest, kui see avaldab tema andmed ilma tema nõusolekuta. See on üks täiendus, mida me sooviksime õiguskorda selle eelnõuga sisse viia. Sellele ei järgne küll mingit kriminaalõiguslikku vastutust, kuid tekib väga selge alus tsiviilõigusliku kahjunõude esitamiseks.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kolleeg Gräzinil oleks tõenäoliselt asjalikke küsimusi veel. Kahjuks ei saa ta neid esitada, kuna ta on ka tegevajakirjanik. Aga ma lähen nüüd kolleeg Riisalu küsimuse juurest edasi. Ma ei saa enam mitte millestki aru. Seda töörühma, millega te ju väga rahul ei ole ja mis mingil imekombel suutis Rein Langi sundida muutma oma arvamust, mis on minu meelest omaette ime, juhib reformierakondlane. Teie olete Reformierakonnast, te ei ole selle töörühmaga rahul, aga nad pigistasid teil midagi nii kokku, et te pidite sellega nõustuma. Nüüd te ütlete, et te arutate seda edasi. Milline siis on valitsuse tegelik seisukoht selle eelnõu mõtte ja sätte kohta?

Tänan väga! Algataja seisukoht on teie ees kirjalikus vormis, aga ma pidasin vajalikuks rõhutada ja põhjendada, miks Justiitsministeerium tegi omal ajal valitsusele ettepaneku lisada eelnõus sisalduvasse kataloogi kuus kuriteokoosseisu. Need esitati Riigikogule, selle üle vaieldi ja leiti, et selle juurde tuleb esimese ja teise lugemise vahepeal uuesti tagasi tulla.

Indrek Saar.

Aitäh! Lugupeetud minister! Täna hommikul oli meil väga sisuline arutelu kriminaalpoliitika suundade teemal. Põhisuundades on ilusasti kirjas, et igasugustele olulistele seadustele, mida ei tohiks kindlasti kiirustades vastu võtta, peaks eelnema alati mõjude analüüs, kuigi varasemalt on jäänud mulle veidi teistsugune mulje sellest, kuidas te suhtute mõjude analüüsi ja seaduste kiirustamata vastuvõtmisesse. Minu arust on selle seaduse puhul tegemist olulise seadusega. Küllap on sellel seadusel mõjusid ühiskonna jaoks, mida oleks võinud analüüsida. Kui ma eelnõu seletuskirjast otsin mõjude analüüsi, siis ma seda ei leia. Kas te püüdsite seda mõjude analüüsi koostada või kelleltki tellida ja see ei ole lihtsalt siia seletuskirja sisse pandud?

Tänan väga! Ma ei saa ühineda selle arvamusega, et seletuskiri ei sisalda mõjude analüüsi. Tegelikult on ju kriminaalmenetluse seadustikus tehtavad muudatused väga selgelt ära põhistatud, on selgitatud, mis sellele järgneb, ehk mis on see mõju ja mis on ka võlaõigusseadusega planeeritud mõju. Loomulikult, eelnõu seletuskirja ei ole sisse viidud kõike seda, mida on tehtud võrdleva õigusanalüüsi käigus. Mul on see siin täiesti olemas, seda on ühtekokku 65 lehekülge, kasutatud õigusakte on 18, teoreetilist kirjandust 8 nimetust ja 26 inimõiguste kohtu konkreetset lahendit, internetiväljaannete puhul 14. See on ka kättesaadav.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma arvan, et on sobilik veel täpsemalt kommenteerida võlaõigusseaduse muudatust, § 134 lõiget 6. Kui see eelnõu seaduseks saab või vormub, siis milline oleks selle sätte mõjul edaspidi meie õigusruum ja kui palju see mõjutaks edaspidi võimalikke kahjutekitajaid eri valdkondades?

Aitäh! Ma saan siin vastata väga lihtsalt. Ma loodan, et Eestis pannakse toime vähem õigusrikkumisi, mis puudutavad kellegi au ja hea nime mustamist, hoitakse koerad paremini keti otsas, haiglad on hoolikamad oma patsientide suhtes, mida iganes veel. Seal, kus on võimalik tekitada inimestele mittevaralist kahju, moraalset kahju, ollakse hoolikamad ehk hoolsuskohustust täidetakse senisest oluliselt enam. Ebaproportsionaalselt väikesed hüvitised ongi üks põhjus, miks seda hoolsuskohustust nii halvasti täidetakse. Selle all kannatavad üksikisikud.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ka minu küsimus puudutab võlaõigusseaduse muudatusi, mis on seotud kahju hüvitamisega. Eesti kohtupraktikas on üks selline juhtum, et Kadri K. filmi "M." (tõlkes great ehk 'suurepärane') puhul ei olnud kohtul muud võimalust kui see film ära keelata, kuigi tegelikult oleks lahenduseks olnud ka kahju hüvitamine. Kas selle eelnõu puhul oleks võimalik öelda, et edaspidi sellistel juhtumitel, mingi kultuuri- või ka kunstilise objekti, filmi, ükskõik mis asja ärakeelamise asemel saaks kasutada kahju hüvitamist? Kui ei, siis kas eelnõu on kavas selliste sätetega täiendada?

Tänan väga! Minu arvates ei ole kindlasti võimalik sisse viia sellist sätet, et pelgalt kavatsuse eest näiteks kellegi isikuandmeid avaldada võiks hakata kahjuhüvitisi määrama. Kui te mõtlete konkreetset filmi (selle kaasuse tehioludest olen ma natukene teadlik), siis seal algab õigusrikkumine – juhul kui see on kohtu poolt tuvastatud – ikkagi sellest momendist, kui see on muudetud avalikkusele kättesaadavaks. Kui see on juba muudetud avalikkusele kättesaadavaks, siis on minu arvates tõesti üpris kentsakas panna selle filmi levitamisele tagantjärele piiranguid. Küll aga tuleks kindlasti kõne alla tekitatud moraalse, mittevaralise kahju hüvitamine. Nii et jah, vastus sellele küsimusele on: see seadusparandus kindlasti looks nendes juhtumites parema õigusselguse. Aga ma ei välista, et ka edaspidi kohus väga erandlikel juhtudel läheb selle peale, et ta tegelikult seab piirangu mingisuguse materjali levitamisele. Seda ei saa päris välistada, aga konkreetses asjas oleks kahju hüvitamise nõue olnud kindlasti oluliselt proportsionaalsem ja mõistlikum.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma ikka jätkan oma joont. Ühe Eesti suure ehitusettevõtte juht on öelnud, et Eestis ei julge ajakirjandusega enam kohut käia. Ajakirjandus on selle seaduseelnõu peale suhteliselt jõuliselt reageerinud. Seaduseelnõu on päris palju oma esialgsest võlust kaotanud. Minu küsimus on otsene ja ühene. Kas justiitsminister Rein Lang ja valitsuskoalitsioon tervikuna kardavad ajakirjandust ja ajakirjandus on tänu sellele jõulisele sekkumisele saavutanud teie üle juba esimese võidu?

Aitäh! Eelnõu ei ole oma esialgset võlu kaotanud, kogu see debatt, mis on viimastel nädalatel toimunud, on ju kontsentreerunud just nimelt lekitamiskuritegude koosseisudele. Nagu ma ettekandes ka ütlesin, siin on nii poolt- kui ka vastuargumente. Tegelikult peab seadusandja kaaluma mõlemaid väärtusi, nii sõnavabaduse väärtust kui ka üksikisikute õigust aule ja väärikusele ja eraelu puutumatusele. Pimeda õigusjumalanna kaalud on ju alati tasakaalus. Me peame lähtuma oma konkreetsest sotsiaalsest situatsioonist. Seda ütleb ka Euroopa Nõukogu soovitus allikakaitse reguleerimisele, et riikidel on õigus kehtestada piiranguid, lähtudes omaenda sotsiaalsest olukorrast. Nii et ka meie peame kaaluma, kas meil on praegu need väärtused tasakaalus või on nad ühele poole nihkes. Kui nad on ühele poole nihkes, siis tuleb neid üritada uuesti tasakaalu viia, ja see on seadusandja ülesanne. Justiitsministeeriumil ei ole siin mingit professionaalset huvi võidelda ja kakelda nende koosseisude eest. Justiitsministeeriumile alluv prokuratuur ja siseministrile alluv politsei teevad oma tööd nende reeglite järgi, mida Riigikogu ütleb.

Väino Linde, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Täna on sellest juba juttu olnud, aga ma küsin veel kord näite pinnalt. Kui praegu õiguskaitsesüsteemis või -ametites olevatest jõududest, on nad siis kallutatud või kallutamata, keegi ühel või teisel põhjusel asuks kurjalt ründama ühte või teist ajakirjanikku ja temalt nõudma, et ta peaks avaldama oma allika, siis kas ja milliste seaduste alusel oleks sellest füüsilisest isikust ajakirjanikul praegu võimalik ennast kaitsta?

Väga keeruline on kaitsta. Praegune ringhäälinguseadus, mis tõesti formaal-juriidiliselt kehtib üksnes tele- ja raadioajakirjanikele, ütleb, et allikakaitse kehtib, aga ei kehti kohtumenetluses. Nii et kui näiteks Eesti Televisiooni või Kanal 2 ajakirjanik kutsutakse uurija juurde, siis saab ajakirjanik konkreetselt viidata materiaalõigusele. Kui kirjutava pressi või mingil muul ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku töötaja samasugusesse situatsiooni satub, siis tema ainuke võimalus on tugineda seaduse analoogia printsiibile. Ei ole ju mõistlik, et see kehtib ainult tele- ja raadioajakirjanike kohta, see peaks kehtima ka laiemalt. Aga täiesti põhjendatult võib uurija öelda, et ta ei arvesta seaduse analoogia printsiipi, ladugu ajakirjanik oma andmed lauda. Siis järgneb sellele juba omakorda kohtuvaidlus. Nii et tegemist on õigusselgusetu olukorraga, mis tuleks igal juhul ära lahendada.

Hannes Astok, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Hiljuti oli üks huvitav juhtum, kui väärtpaberikeskuse koduleheküljel olid saadaval inimeste andmed nende pensionisammaste sissemaksete kohta. Väärtpaberikeskus sai selle eest õiglaselt karistatud. Omakorda üks ajaleht, mille nimi olgu lühendatult öeldult ÄP, korjas selle informatsiooni üles ja publitseeris selle. Tegu ei olnud nagu lekitamisega, tegu oli lekkega, aga minu meelest oli viga selles, et kui sa viga näed, siis pead sa paluma seda likvideerida, mitte andmeid sealt üles korjama minema ja publitseerima. Kas olemasolev seaduseelnõu seda olukorda ka kuidagi reguleerib?

Aitäh! Ei reguleeri, sest siin pole tegelikult formaalselt, ei praeguse ega loodetavasti ka tulevase seaduse järgi ju sellele ajakirjanduslikule väljaandele mitte midagi ette heita. Kõnesoleval juhul oli väärtpaberikeskus lohakas, hooletu, laskis need andmed sõna otseses mõttes avalikkuse ette ise. Selline õigus nad sealt üles korjata ja lehte panna on ajalehel olemas. Siin on lihtsalt küsimus ajalehe väärikusest. Kui seda teeb Õhtuleht, siis ma saan sellest aru. Kui seda teeb mõni teine väljaanne, siis on mul väga raske sellist olukorda mõista. Seal töötavad ajakirjanikud kindlasti said aru, et oma käitumisega tekitasid nad kellelegi ebameeldivusi. Kas siis ajakirjanduses toimetamise eesmärk ongi tekitada ainult ebameeldivusi kellelegi, kes asjasse üldse ei puutu?

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma tulen selle lekke juurde tagasi. Nagu siin on juba jutuks olnud, me arutame seda teemat edasi. Juhul, kui me arutame seda teemat edasi Riigikogus, ja juhul, kui see nn lekkeosa tuleb sinna eelnõusse tagasi, kas sellisel juhul praktika peaks olema kuidagi ka tegelikult ellurakendatav? Ma küsin niipidi: kui see leke näiteks peaks tulema prokuratuuri enda ridadest, mis huvi peaks olema sellelsamal prokuratuuril hakata uurima oma asutuses eksisteerivaid lekkeid?

Aitäh! See on hea küsimus. Prokuratuuri sai spetsiaalselt tööle võetud kaks uurijat, kelle ülesanne on menetlejate võimalike kuritegude uurimine. Loomulikult ei ole ükski süsteem lõpuni kaitstud korrumpeerumise eest, aga ma julgen siiski väita, et Eesti õiguskaitseorganid üldreeglina tegutsevad kindlasti heas usus. Aga selles konkreetses asjas toon ma teile näite. Kui meil on jälitusinformatsioon, mis ei ole ju mitte kohtutoimikus, vaid kohtutoimikule lisatavas eraldi kinnipitseeritud ümbrikus, kuhu on lisatud näiteks pealtkuulamise kaudu saadud informatsioon, ja me loeme seda informatsiooni veel enne seda, kui see kohtutoimik on jõudnud kohtuniku lauale, siis on riigisaladus kuskilt lekkinud. Praegune olukord on selline, et kui menetleja hakkab seda menetlema ja küsib politseinike käest, kas nemad lekitasid, siis politseinikud ütlevad, et nemad ei lekitanud, ja siis küsitakse advokaatide käest, kas nemad lekitasid, ja advokaadid ütlevad, et nemad ei lekitanud, ja rohkem seda kuritegu võimalik uurida ei ole, sest sellest ei jää rohkem jälgi. Sanktsioon selliste piiratud tasemega riigisaladuste lekitamise eest on ju selline, et see ei võimalda ka omakorda jälituslike meetmete kasutamist. Mina oleksin väga ettevaatlik, hakates seda sanktsiooni määra oluliselt kõrgemaks muutma. Järelikult jääb see kuritegu uurimata ja järelikult on mõlemal poolel võimalik lõpmatuseni näidata teise peale, et teine on süüdi. Ja jääbki asi lahendamata! See on see asi, mida ma üritan kogu aeg seletada. Tuleb panna ühele kaalukausile üksikisiku õigused, sest üksikisikul on õigus õiglasele kohtupidamisele. Aga veel hullem on see, kui jälitusinformatsioon, mida lekitatakse, ei puudutagi seda kohtuasja, sest jälitusinformatsiooni saadakse ju ka kolmandate isikute kohta. Kui me loeme ajalehest mingi telefonikõne üleskirjutust, mis üldse ei puuduta kohtuasja, vaid puudutab kellegi eraelu ja see on saadud riigisaladust lekitades, siis mina küsin, kas nendel inimestel, kelle eraelu, privaatruumi on rikutud, ka Eestis mingid õigused on või on ainult ajakirjanikul õigus öelda, et ei, ta midagi ei ütle. Pealegi on ajakirjanikul ju õigus kaitsta oma tõde lõpuni. Toon näiteks New York Timesi ajakirjaniku, kelle nime ma ei suuda meenutada, kes eiraski kohtu nõuet oma allikat avaldada ja istus selle eest kaks kuud vangis. See võimalus on ajakirjanikul eetilises plaanis olemas.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Tulen tagasi mõjude hinnangu juurde. Kui ma õigesti aru sain, siis selle mõjude hinnangu on koostanud Justiitsministeeriumi eksperdid. Kuna siin ülestõusmispühade järgses meeleolus on jumalaid ja jumalannasid pidevalt kohale kutsutud, siis räägin ma samu metafoore kasutades. Ministeeriumi reeglina juhib ministri usk. Ei ole põhjust kahelda, et minister Langi usk on tugev ja kõigutamatu. Aga et saada tasakaalustatumat mõjude hinnangut, oleks ehk mõistlik küsida seda ka nendelt ekspertidelt, kes töötavad väljaspool seda pühakoda. Kuid minu küsimus, mis tegelikult sellestsamast teemast tõukub, on järgmine. Vaadates ajakirjanduse reaktsioone, kas ei oleks võinud analoogset vestlusvormi, töörühma, nagu nüüd Riigikogu juures on loodud, tegelikult juba varem käivitada, et need teemad oleks saanud varem lahti rääkida?

Aitäh! Ma pean vajalikuks öelda, et ei ole ju tegemist mitte üksnes Justiitsministeeriumi kirjatükiga. Tegemist on valitsuse eelnõuga, mis läbib kooskõlastusmehhanismi. Seda on lugenud kümned teiste ministeeriumide töötajad, kellel ka on kohustus ja õigus oma arvamust öelda. Nii et neid mõjude analüüse on kogutud ka teistelt ministeeriumidelt. Ei vasta tõele ka selline kujutelm, mis on loodud, et ajakirjanduse esindajatega mitte keegi mitte midagi ei rääkinud. Mul on siin olemas 4. detsembril Justiitsministeeriumis toimunud ürituse protokoll. See oli kaugelt enne seda, kui me saatsime selle eelnõu valitsusse. Selle kohtumise tulemusena see eelnõu ka pisut muutus, muide, ja osa võtsid pressinõukogu, Eesti Ajalehtede Liidu, Eesti Ajakirjanike Liidu, Avaliku Sõna Nõukogu, Eesti Rahvusringhäälingu ja Justiitsministeeriumi esindajad. Ainukesena avaldas täielikult eitavat seisukohta kogu selle eelnõu menetlemise kohta ajalehtede liit, kelle esindaja Toomas Leito ütles, et niisugust seadust ei ole mitte kellelegi vaja, see on sõnavabaduse räige rikkumine, ja ta kategooriliselt eitas üldse sellega edasise tegelemise vajadust. Kellelgi teisel ei olnud mingit probleemi allikakaitse reguleerimisega. Eks see viita ka omamoodi sellele inforuumile, mis meile on siin loodud.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mõni päev tagasi avaldas üks portaal, mille aadress on wikileaks.org, ühe video. 2007. aastal Reuters juba taotles, põhinedes Freedom of Information Act'ile, et selline video USA sõdurite tegevusest Bagdadis avaldataks. Sellelt on näha, kuidas üks nende ajakirjanik hukkus  ajakirjanikuülesannet täites. Nüüd, kolm aastat hiljem on selline video avalikkuse ette jõudnud tegelikult lekke tõttu. Ma arvan, et see on väga hea, see tõstatas teema, et mitmetel juhtudel on Ameerika sõdurite hooletuse tõttu hukka saanud süütud inimesed. See on väga šokeeriv video. Ka selle puhul oli tegemist riigisaladusega. Minu küsimus on selles: kas liiga lihtsalt ei lähe meil asjadele peale tempel "riigisaladus"?

Aitäh! Ma ei tahaks hakata selle üle väga pikka debatti pidama, kas meil luuakse riigisaladusi kergekäeliselt. Riigisaladuse seadus, mis 2006. aastal Riigikogus vastu võeti, on minu arvates päris hea seadus. Seal on väga selged kaalutluskohad, millal avalik võim peab kaalutlema, kas informatsiooni avalikuks tulek kahjustab julgeolekut või ei kahjusta. Muide, ebaseaduslik ja karistatav on ju ka teabe ilma aluseta salastamine. Ka neid kuritegusid peaks saama menetleda. Ka see on seotud allikakaitsega. Ma olen üldjoontes tuttav kõigi nende näidetega, mida ka selle debati käigus on toodud, kuidas riigisaladuste leke mõnikord ongi ühiskonnale hädavajalik. Üldjoontes olen ma sellega nõus. Kindlasti, Ameerika Ühendriikides toimunud riigisaladuste lekked ja sellele järgnev poliitika muutus on Ameerika Ühendriikidele olnud väga kasulik. Aga me ei tee seadusi Ameerika Ühendriikidele, me peame tegema neid Eestile, lähtudes oma sotsiaalsest olukorrast. Me peame kaaluma praegust situatsiooni, kas meie riigisaladuste leke praegu on riigi üldisele arengule kasulik, kas me toome sellele siis järelikult ohvriks üksikisikute õigused või on meil pigem probleeme üksikisikute õiguste kaitsega. Siin on Riigikogu kaalumise koht.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Ma ei tahtnud küsida enam mitte prokuratuuri kohta, tahtsin küsida üldisemalt. Kas juhul, kui see nn lekkeosa sellesse eelnõusse tagasi tuleb, on võimalik reguleerida ka näiteks mälukaotust? Kui kohtuda näiteks ajakirjanikuga, kellel lihtsalt ei ole mitte mingisugust mälestust mõnest kohtumisest või lekkest või mittelekkest, kuidas te siis sellisel juhul seda menetlete?

Aitäh! Mäluga on niisugune lugu, et seda seadus ei võimalda reguleerida. Aga ma räägin teile selle peale ühe loo ühest Atlanta kohtunikust, kelle kohtus oli samamoodi suur probleem arstitõenditega, nagu see probleem on Eestiski. Tema menetlusosalised olid pidevalt väga haiged, nad haigestusid just sellel päeval, kui kohtuasi oli kuulamisele määratud. See Atlanta kohtunik hakkas kutsuma välja arste ja nõudma nendelt tunnistusi nende klientide tervise kohta. Arstid loomulikult esimese asjana teatasid vande all, et nad ei anna mingeid tunnistusi, kuna kliendi ja arsti suhe on kaetud konfidentsiaalsusega, mille peale kohtunik ütles: "Nii panemegi kirja." Järgmisel korral olid menetlusosalised kohal.

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni ettekandeks palun nüüd kõnetooli õiguskomisjoni liikme Robert Antropovi!

Austatud juhataja! Head kolleegid, kes siin saalis on! Kuna lugupeetud justiitsminister väga põhjalikult, pikalt ja argumenteeritult rääkis meile, milleks on nn allikakaitse seadust vaja ja seletas täpsemalt selle eelnõu sisu, siis peatun ma hoopis nendel sündmustel, mis leidsid aset pärast seda, kui allikakaitse seaduse eelnõu oli jõudnud õiguskomisjoni.
Mäletatavasti kohe pärast seda, kui eelnõu jõudis õiguskomisjoni, kuupäev oli 15. märts, ilmusid ajalehtedes tühjad leheküljed, mis oli omaette sündmus. Nüüd, peaaegu kolm nädalat hiljem, kui õiguskomisjonis on toimunud mitu istungit ja on toimunud ka töörühma istungid, võin ma kindlalt väita, et tühjade lehekülgede ilmumine oli suures joones seotud mingi möödarääkimisega, kindlasti ka pealiskaudse lähenemisega sellele teemale. Võin kindlalt öelda, et kõigil neil kohtumistel, mis leidsid aset õiguskomisjonis ja töögrupis, kus osalesid nii justiitsminister, tema ministeeriumi esindajad kui ka väga paljude meediaorganisatsioonide, aga ka fraktsioonide esindajad, oli meil väga konstruktiivne dialoog, kohtumise lõpus jõuti alati väga kindlale üksmeelsele otsusele. Nii et täna väita, et keegi on kellelegi mingite täiendavate istungite või töögruppidega ära teinud, on absoluutselt vale. Pigem oli eesmärk täita need lüngad, millest ma alguses rääkisin, vähendada möödarääkimisi, rohkem selgitada ja võtta maha pingeid, mis olid tekkinud nii ühiskonnas kui ka meedias.
Nagu ma mainisin, 15. märtsil toimus esimene õiguskomisjoni istung. Sinna me kutsusime lisaks eelnõu algataja esindajatele ka Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi esindajad. Sisuliselt said selle istungi lõppedes komisjoni liikmed üheselt  aru, et selle eelnõuga tuleb edasi minna, kuid selle eelnõu lahtirääkimine ja selgitamine vajaks veel kohtumisi. Juba sellel istungil moodustati töögrupp, mis sai kokku veel kahel korral.
Pärast tulist debatti esimesel komisjoni istungil, nagu ma ütlesin, otsustasime siiski minna esimesele lugemisele Riigikogu saali, aga samuti otsustasime, et ühiskonnas ja meedias palju pahameelt ja hirme tekitanud mõningaid sätteid tuleks muuta. See puudutas peamiselt raskete ja ohtlike kuritegude loetelu ehk nn kataloogi, mille puhul oleks olnud hädavajalik allika tuvastamine kurjategija tabamiseks ja süüdimõistmiseks. Täiendavalt kutsusime töögruppi  ka mõned organisatsioonid, kes ei olnud seni olnud esindatud ei seaduseelnõu väljatöötamisel Justiitsministeeriumis ega ka esimesel õiguskomisjoni istungil. Need olid Eesti Ajalehtede Liit, Eesti Ajakirjanike Liit, Avaliku Sõna Nõukogu, Eesti Ringhäälingute Liit, Eesti Rahvusringhääling jne ja, nagu ma mainisin, ka fraktsioonide esindajad. Selles esimeses töögrupis osalejate ühine seisukoht oligi see, et ajakirjaniku ja tema allika kaitset tuleb siiski reguleerida seaduse tasemel. Me vaidlesime selle üle kaua, aga selle istungi lõpuks oli kõigil ühine arusaam, et sellist seadust on Eesti õigusruumis vaja, kuid Riigikogule esitatud eelnõu tuleks pisut täiendada ja muuta. Töögrupi seisukoht oli selline, et need muudatused peaks sisse viima veel enne esimest lugemist ehk veel enne tänast päeva.
Loomulikult, kuna need muudatused saab sisse viia enne esimest lugemist ainult eelnõu algataja, siis andis Justiitsministeerium lahkelt selleks ka oma nõusoleku, mis tõendab veel kord, et mingeid erimeelsusi ega mingit sõda ei õiguskomisjoni istungitel ega töögrupis ei olnud. Konstruktiivse dialoogiga saime kõik küsimused lahendatud. Tõepoolest, õiguskomisjon arutaski muudetud allikakaitse seaduse eelnõu uuesti juba 5. aprilli istungil. See tähendab, et allikakaitse seaduse eelnõu muutus ja toodi 5. aprilli istungile uuel kujul. Mainin lühidalt kahte põhimuutust, sest ka tänased meediaväljaanded küsivad, mis need muudatused on ja mis hakkab edasi saama. Need kaks põhilist muudatust on järgmised: kuritegude loetelu ehk nn kataloog on eelnõust praegu välja võetud ja kuriteod, mille puhul saab allikakaitset murda ehk allika andmeid nõuda, on piiratud ainult karistusmääraga, millest rääkis ka justiitsminister. See karistusmäär on vähemalt kuni 8-aastane vangistus. Teine põhiline muudatus selles eelnõus on see, et allika andmete avaldamise kohustus tekib alles siis, kui selleks on olemas prokuröri taotlus, millele on oma nõusoleku või loa andnud eeluurimiskohtunik ja vormistanud selle kohtumäärusega, ehk selgelt on siia protsessi toodud ka kohtuniku institutsioon. Kuid sellega pole diskussioon veel lõppenud, nagu te aru saate. Väga paljud küsitavused on õhku jäänud, justiitsminister on nendest ka rääkinud. Meil on viis paragrahvi, mis käsitlevad esimese astme kuritegusid, mis vajavad täiendavat läbirääkimist. Ma nimetan need kuriteod: altkäemaksu võtmine, rahapesu, kohtunike teadvalt vale otsuse langetamisega seotud kuriteod, kuritegelikud ühendused. Need paragrahvid me vaatame üle. Samuti, kuna esialgu jäid kõik teise astme kuriteod sellest loetelust või karistusmäärast välja, siis nagu justiitsminister ütles, tuleme me kindlasti tagasi ka mõningate teise astme kuritegude juurde, näiteks riigivastased kuriteod jne.
Loomulikult, kõige rohkem muudatusettepanekuid võib tulla siit saalist just esimese ja teise lugemise vahel. Õiguskomisjon on nendeks muudatusettepanekuteks avatud, oleme valmis nendest rääkima, täiendavalt diskuteerima, kui sellised muudatusettepanekud Riigikogu fraktsioonidelt tulevad. Kohtume õiguskomisjonis, kutsume ettepanekute algatajaid töögruppi, et see debatt oleks avalik, arusaadav ja kõigile üheselt mõistetav. Sellepärast otsustas õiguskomisjon oma viimasel istungil üksmeelselt saata eelnõu 656 muudetud kujul Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute õiguskomisjoni esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva. Tähtaeg on 21. aprill s.a kell 18. Veel võin kindlalt öelda, et õiguskomisjoni töö on alati emotsioonivaba. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Nüüd on võimalus pidada läbirääkimisi, kui selleks soovi on. Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 656 esimene lugemine on lõpetatud. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 21. aprill kell 18. Suur aitäh, minister, osalemise ja ettekande eest!
Head kolleegid! Tänane istung on läbi. Kohtumiseni homme hommikul!

Istungi lõpp kell 18.56.