See muudab rahvusringhäälingu tegevuse läbipaistvamaks ja võimaldab seda ka hinnata. Muidu on kõikidel nendel, kes ei puutu iga päev rahvusringhäälingu tegevusega kokku, äärmiselt raske aru saada, mida organisatsioon endast üldse kujutama peaks. Toetame seisukohta, et seadus ei peaks rahvusringhäälingus toimuvat üle reguleerima ja peaks loomulikult jätma talle vabad käed, kuid see ei tähenda, et see organisatsioon ei peaks neid kriteeriume ise välja töötama. See on seadusmuudatuse põhiline mõte. Rahvusringhääling töötab ise välja oma tegevuse põhimõtted, samuti peaksid need olema avalikkusele kättesaadavad näiteks veebilehe kaudu. Seda praegu kahjuks ei ole.
Teiseks, nagu teevad paljud teised avalik-õiguslikud juriidilised isikud, hakkab eelnõu jõustumise korral ka rahvusringhäälingu juhatuse esimees esitama Riigikogu täiskogule üks kord aastas suulise ja kirjaliku aruande oma tegevusest. Praegu esitab nõukogu oma tegevusest aruande üksnes kultuurikomisjonile, mistõttu arutelu rahvusringhäälingus toimuvast ei jõua tavaliselt ühe komisjoni seinte vahelt kaugemale. Ka õiguskantsler esitab oma tegevusest ülevaate tervele Riigikogule, mitte üksnes põhiseaduskomisjonile, ka tema tegevus puudutab ju kõiki valdkondi. Lisaks on kehtiva rahvusringhäälingu seaduse §-s 4 antud sellele organisatsioonile vägagi austav eesmärk: rahvusringhäälingu eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele, selleks loob rahvusringhääling programme, toodab ja vahendab saateid ning korraldab teisi tegevusi. Seega ei ole õigustatud praegune olukord, mil rahvusringhääling on unustatud kuhugi struktuuridesse ning poliitikud võib-olla ei tunnegi huvi tema igapäevase käekäigu vastu.
Kolmas punkt on samuti seotud põhiseadusega sätestatud riigi ülesannete täitmisega. Kehtivas seaduses on rahvusringhäälingu eesmärgid sätestatud väga detailselt, kuid need ei kajastu tema ülesannetes, mis omakorda muudab eesmärkide saavutamise hindamise raskeks. Ülesandeks hakkab olema programmide ja saadete loomine, mis aitavad kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele, väärtustavad Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi ning osutavad asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist, aitavad kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule ja tagavad kõigile rahvastikurühmadele, sealhulgas vähemustele, neile vajaliku info kättesaadavuse, tagavad igaühele vabaks eneseteostuseks vajaliku informatsiooni saamise, tutvustavad teaduse saavutusi, väärtustavad innovatsiooni ja aitavad kaasa õpiühiskonna tekkimisele, toetavad eesti keele ja kultuuri arengut ning tutvustavad maailmakultuuri parimaid saavutusi, aitavad kaasa Eesti majandusliku heaolu ja konkurentsivõime kasvule, selgitavad looduskeskkonna säästliku kasutamise ja jätkusuutliku arendamise vajadust, väärtustavad perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit, aitavad kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele, kajastavad Eestis toimuvaid sündmusi võimalikult suurel määral, tagavad adekvaatse, tasakaalustatud ja erapooletu informatsiooni operatiivse edastamise elanikkonda või riiklust ohustavatest olukordadest. Rahvusringhääling peab olema oma saadete, programmide ning muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu, erapooletu ja kindlasti ka tasakaalustatud, lähtuma õigusaktides sätestatud nõuetest, põhikirjast ja ajakirjanduse kutse-eetikast. Kehtiva seaduse sõnastuses on rahvusringhäälingu sõltumatus sätestatud pigem õiguse ja vabadusena, kuid leiame, et see peaks olema ka tema kohustus ning rahvusringhääling peab seda oma tegevuse korraldamisel järgima. Erapooletuse ja tasakaalustatuse põhimõtete järgimine üksik- ja sarisaadetes ning programmides tervikuna peab avalik-õiguslikule rahvusringhäälinguorganisatsioonile olema olemuslik kogu aeg, mitte üksnes valimiste ajal. Erapooletuse ja tasakaalustatuse nõue tuleneb ennekõike avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni ja tema programmi ühest peamisest eesmärgist: tagada ühiskonnas toimuvate protsesside kajastamisel objektiivsus ja mitmekülgsus, et sellega toetada ühiskonnas toimuvate väitluste demokraatlikku iseloomu. Selleks peab programm tundlikult reageerima ühiskonnas toimuvale ning teenima avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Erapooletuse ja tasakaalustatuse nõue seisneb kohustuses tuua avalikkuse ette ühiskonnaelu puudutavate arvamuste, seisukohtade ja vaadete paljusus ning käsitleda neid võimalikult ehedalt, mõistetavalt, põhjendatult ja eelarvamustevabalt. Sel viisil tagatakse kõigile ühiskonnaliikmetele võimalus kujundada oma isiklik arvamus, mis tugineb mitmekesisel informatsioonil sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise elukeskkonna kohta.
Viiendaks, eelmise punktiga seotult tuuakse seadusesse säte, et riik võib sihtotstarbeliselt riigieelarve kaudu rahastada mõne konkreetse rahvusringhäälingu eesmärgi ja ülesande täitmist, et saaks võimalikuks mõne probleemse teema põhjalikum käsitlemine ning reageerimine ühiskonnas toimuvatele muutustele. Rahvusringhäälingu programm peab tundlikult reageerima ühiskonnas toimuvale, kuid praegune rahastamismaht ja võib-olla ka -mudel seda paljuski ei võimalda. Vahendid on detailselt ära planeeritud ning ettenägematuteks olukordadeks neid lihtsalt ei jätku. Muudatus on garantii selleks, et rahvusringhäälingul oleks võimalik reageerida tegelikule situatsioonile, olgu selleks siis elanikkonna teavitamine töötuse või töökohtade leidmise teemadel, teavitamine sellest, kuidas käituda loodusreostuste või -katastroofide puhul, või muu selline olukord, mida riigieelarve vahendeid planeerides lihtsalt ei ole võimalik ette näha. Siinkohal ei öelda rahvusringhäälingule ette, kuidas ta seda tegema peab, see on tema enda otsus ja vastutus.
Kuuendaks, rahvusringhäälingu nõukogu võib võtta koosoleku päevakorda rahvusringhäälingut puudutava küsimuse ja võtta vastu otsuse, kui selleks teeb ettepaneku vähemalt üks nõukogu liige. Siinkohal soovisime jätta arutelude objektiks selle, mida nõukogu täpsemalt otsustada võib, ega hakanud seda ühepoolselt kindlaks määrama, kuid on oluline, et nõukogu vastutust laiendatakse, kuna kehtiv seadus annab talle vaid peamiselt rahastamist puudutavad administratiivsed õigused, kuid mis puudutab tema tegevuse sisu, siis praegu ei kontrolli seda ju keegi. Eetikanõunik teeb küll oma tähelepanekuid, kuid nendele ei pruugi järgneda muutusi.
Seitsmendaks, juhatuse liikmete arvu vähendatakse viiest kolmeni, millega hoitakse kokku kitsikuses oleva organisatsiooni halduskuludelt. Juhatuse liikme palk küünib ligi 50 000 kroonini ning aastas hoiab see muudatus kokku üle ühe miljoni krooni. Ajakirjanikud ei vaja ju ülejuhtimist ning need summad võiksid minna professionaalsete ajakirjanike palkadeks. Praegu on rahvusringhääling sunnitud inimesi koondama, mistõttu väga paljud harjumuspäraseks saanud saated ja teemad võivad vaatajani mitte jõuda.
Kaheksandaks, laiendatakse ja täpsustatakse eetikanõuniku ülesandeid ja õigusi. Eetikanõuniku ülesanded on järgmised: rahvusringhäälingu tegevuse ajakirjanduse kutse-eetikale ja tavadele vastavuse jälgimine, rahvusringhäälingu programmi ja saadete sisu rahvusringhäälingu eesmärkidele ja ülesannetele vastamise jälgimine, programmi temaatilise, sarjalise, ajalise, poliitilise erapooletuse ja tasakaalustatuse ning objektiivsuse kriteeriumide täitmise üle järelevalve teostamine põhikirjas nimetatud kriteeriumide järgi, rahvusringhäälingu saate või programmi sisu kohta esitatud vastulausete ja vaidlustuste läbivaatamine, oma tegevusest nõukogule üks kord kvartalis aruande esitamine ning juhatusele ja nõukogule puuduste kõrvaldamiseks ettepanekute tegemine. Kord kvartalis esitab eetikanõunik nõukogule oma tegevusest aruande.
Lisaks eeltoodule vajab põhjalikku analüüsi Eesti Rahvusringhäälingu praegune finantseerimismudel, mis on jätnud asutuse erakanalitega võrreldes suhteliselt halba positsiooni. Tuleb otsustada, kuidas lisaks iga-aastasele riigieelarvest rahastamisele tuua avalik-õiguslikule ringhäälingule lisaraha. Lisaks peetakse ainuüksi otseselt riigieelarvest rahastamist potentsiaalseks ohuallikaks avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatusele, mistõttu on oluline fikseerida seadustes kindlad rahastamisallikad. Seda, kuidas otsene sõltumine üksnes riigieelarvest võib panna nii rahvusringhäälingu töötajad kui ka valitsuspoliitikud ebamugavasse olukorda, nägime alles hiljuti rahandusminister Ligiga seotud ebamugava juhtumi põhjal. Euroopa riikides täiendavad ringhäälingu eelarveid lisaks riigieelarvele veel muud allikad, näiteks loamaks, regulaatori omatulu tehniliste lubade ja menetluslõivudest, eraringhäälingu käibele kehtestatud maks, annetused, dotatsioon jne. Horvaatias, Leedus ja Saksamaal rahastatakse regulaatorasutusi üksnes muust allikast kui riigieelarve. Horvaatias ja Leedus on ringhäälinguorganisatsioonidele sel eesmärgil kehtestatud nn erimaks, Saksamaal antakse aga regulaatorasutuste käsutusse osa kogutavast loamaksust. Samas koguneb näiteks Albaanias regulaatori eelarve väga paljudest allikatest: osa loamaksust, ringhäälinguloa taotlemise lõivudest, ringhäälinguorganisatsioonide käibele kehtestatud erimaksust, riigieelarvest ja annetustest.
Rahastamisega vähemalt võrdväärselt oluline on ringhäälingu monitooringu loomine, mis tähendaks peamiselt teatud kindlate programmiliste ja sisuliste kohustuste täitmise jälgimist. Nagu Prantsusmaal ja Suurbritannias võiks see hõlmata poliitilise erapooletuse küsimust. Näitena võib tuua, et väidetavalt on Keskerakond saanud meedias kõige enam kajastust, kuid need väited põhinevad peaasjalikult subjektiivsel visuaalsel jälgimisel ning konkreetset uuringut või vastu- või pooltväiteid selle kohta ei ole, nagu selgus kultuuriministrile esitatud kirjaliku küsimuse vastusest. Aitäh!
