Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll

Kohalolijaks registreerus 34 Riigikogu liiget, puudub 67. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Esimene küsimus on kolleeg Mai Treialilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Valitsuse soov tõsta veelgi pensioniiga ajal, mil Eesti inimeste eluiga ja tervelt elatud aastad on Euroopa madalamaid, on lausa mõistetamatu. 2009. aasta inimarengu aruande järgi on Eesti meeste eeldatav eluiga arenenud riikidega võrreldes 1970. aastate tasemel ja öeldakse, et naised elavad meestest 11 aastat kauem. Kui Eesti olukorrast veel rääkida, siis viimase 50 aastaga, 1956.–2006. aastani pole meeste eluiga peaaegu üldse tõusnud, Soomes on samal ajal aga eluiga pikenenud 12 aasta võrra. Tervena elatud eluaastad, naistel 57 ja meestel 53 aastat, on samuti Euroopa Liidu madalamaid. Seega tuleb inimesi hoida, mitte viimse piirini ära kurnata. Ja minu küsimus: mida tähendab jätkusuutlikkus, milline pensionisüsteem on jätkusuutlik?

Aitäh küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et auväärt parlamendiliikmeid on pärast rasket ööistungit samal teemal meid nii rohkelt kuulamas. Kui te küsite, milline pensionisüsteem on jätkusuutlik, siis jätkusuutlik on selline pensionisüsteem, mis suudab maksta välja väärilised pensionid inimestele, kes on ausalt oma tööd teinud ja korrektselt makse maksnud. See vääriline pension on üldtunnustatud euroopalike arusaamade järgi ca 40% keskmisest palgast. Eesti riik on viimastel aastatel päris kenasti suutnud oma pensionisüsteemi hoida ja üles ehitada. Kui me vaatame, et 2005. aastal näiteks oli keskmine vanaduspension 2302 krooni, siis 2010. aastal on keskmine vanaduspension juba 4768 krooni ehk pensionid on viie aastaga kahekordistunud või isegi üle kahe korra suurenenud. Sealjuures on siiski säilitatud kogu pensionikassa jätkusuutlikkus. Jah, tõsi on see, et pensionikassas on olnud mõningaid puudujääke, mis on kaetud muude riigieelarve tulude arvel. Aga kui lihtsalt vastata, siis jätkusuutlik pensionisüsteem on selline, mis suudab tagada inimestele väärilise pensioni.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Ma arvasin juba, et teile saaks taotleda Nobeli preemiat, et te teate kõiki lahendusi, aga kahjuks ma ei näinud lahendust. Samas väidan ma ka, et Eesti ei suuda praegu järgida Euroopa sotsiaalhartat, mille sätetega on ühinetud, ja meil makstakse Euroopa madalamaid pensione. Aga mulle jääb ikkagi mõistetamatuks, miks Eesti ei kuula ekspertide analüüse ja arvamusi. Maailmas on uuritud, milline on kõrge tööpuuduse ajal töötuks jäänud inimeste suremus, võrreldes teiste inimestega, see on 20–25%. Siin ma optimismiks küll mingisugust põhjust ei näe. Tundub, et kui kõik need protsessid käivitada, mida te praegu soovite, siis ei ole meil ka helget tulevikku ees. Või ongi valitsuse soov, et pensionipõlve pidamiseks jääb vähe aega?

Küsimus on üks minut, palun!

Aitäh! Need protsessid ja muudatused, mida valitsuskoalitsioon on algatanud ja arutamas, on kõik suunatud sellele, et inimestele oleks võimalik väärilist pensioni maksta. Kindlasti ei ole Eestis Euroopa kõige väiksemad pensionid. Kui vaadata natuke Euroopas ringi, mis viimasel ajal juhtunud on, siis oleks vahest paslik mainida Portugali, kes nii mitmeski asjas on Eestile olnud eeskujuks. Sealne valitsus tuli hiljuti välja Eesti mõistes lausa väga radikaalse plaaniga. Nendel on pensioniiga praegu 62 aastat ja kuus kuud ning nüüd tuldi välja plaaniga, et aastal 2011 ehk siis järgmisel aastal võiks pensioniiga olla 65 eluaastat. Meie räägime valitsuse algatatud eelnõu puhul, et pensioniiga võiks aastaks 2026 jõuda 65. eluaastani. Nii et meie otsused ja planeerimisprotsessid on kõik suunatud sellele, et Eesti inimestel oleks vääriline pension. Need otsustusprotsessid on ka tänaste ja homsete pensionäride kaitseks, et oleks võimalik rääkida tõesti sellest, et inimesed saavad väärilist pensioni. Ja kui te tahate veel võrdlusi, siis võrdlused teiste riikidega on sellised, et 65. eluaastani on tõstnud pensioniea juba väga paljud Euroopa riigid ja on mindud ka sealt edasi, Saksamaa on jõudnud juba 67-ni. Ma usun, et kõik need näited on nii sotsiaalkomisjonist kui ka parlamendi suurest saalist läbi käinud ja te olete neid arutanud. Teiste probleemidega tuleb ka tegelda, ma olen nõus, aga väga palju muid alternatiive pensioniea tõusule tänasel päeval ma ei näe.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Ausalt öeldes te ei olegi alternatiivide üle aru pidanud. Neid on võtta nii meie lõunanaabrite kui ka põhjanaabrite juurest. Samas teeb mind murelikuks see, et ka peaminister on asunud tänaseid eakaid hirmutama, öeldes, et kui pensioniiga ei tõuse, siis ei ole teil ka kõrgemat pensioni loota. Kuulge, see on ju ühe põlvkonna vastandamine teistele! Te teate ise seda väga hästi. Ma näen, et teie räägite ühelt positsioonilt, opositsioon sooviks laiemat arutelu. Lugupeetud sotsiaalminister! Minul on selline ettepanek: veel on võimalus, võtke aeg maha, arutame pensioniea tõstmise küsimust laiemalt. Kutsume kokku kas või siia Riigikogusse eakate esindajad, ametiühingute esindajad ja teiste ühiskondlike organisatsioonide esindajad, et teha see asi selgeks. See on praegu teie kätes, kas te soovite niisugust lahendust.

Palun küsimus kiiremini esitada!

Aitäh küsimuse ja ettepanekute eest! Seda teemat on arutatud nii ametiühingutega, nii tööandjate esindajatega, nii pensionäride ühenduste esindajatega. Kui vaadata lisamaterjali, mis on lisatud sellele eelnõule, mida te terve öö rõõmsalt arutasite, siis seal on väga selged ja tugevad põhjendused. Mis on see tulem või mis on see teadmine, mis meile võiks juurde tulla? Mitmesuguseid analüüse on tehtud väga palju. Jutt sellest, et see ei puuduta tänaseid pensionäre – no puudutab ikka küll. Meil on kehtiv kord, mille järgi 2016. aastani tõuseb naiste ja meeste pensioniiga võrdselt 63. eluaastani, ja kui vaadata ka eluea pikkuse muutust ehk oodatavat eluiga, siis need arvud on samamoodi kogu aeg kenasti kasvamas. Tervena elatud aastate arv on läbi vabariigi taasiseseisvumise samuti juba 5–6 aastat suurenenud. Nii et need arvud kasvavad kogu aeg. Ja kui keegi ütleb, et tänane otsustamatus annab võimaluse pensione tulevikus suurendada, siis see oleks ju väga kena. Aga see ei ole nii. Meil on mõningate aastate pärast selge töökäte puudus. Töötavate inimeste palgast kogutakse sotsiaalmaksu ja sellest tehakse väljamakseid. Te teate ise väga hästi, et kui meil praegu on neli töötavat inimest ühe pensionäri kohta, siis 2050. aastal on neid 1,8. Ja fakt ongi see, et meil on vaja tagada kõikidele, nii tänastele kui homsetele pensionäridele kindlustunne, et nad saavad väärilise pensioni.

Head kolleegid! Registreeritud on väga palju kohapealt esitatavaid küsimusi. Aga kuna vastamas on ka kaks teist ministrit, siis ärge olge minu peale pahased, kui keegi viimastest ei saa sõna. Alustame kohapealt registreeritud küsimusega. Kolleeg Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Me muide ei arutanud seda küsimust siin öö läbi rõõmsalt, vaid väga suure murega. Pensioniea tõstmine on põlvkondi puudutav küsimus, riigid arutavad seda aastaid. Soome tahtis ka, jah, tõsta seda iga 65-ni, kuid rahvas ei olnud nõus ja teema võeti maha. Nüüd arutatakse seda koos teadusinstituutidega, ekspertidega. Prantsusmaal on see aastaid kestnud vaidlus, nendel on pensioniiga veel madalam. Siiani pole veel otsustatud. Täpselt samuti on Hispaania ja Kreekaga. Teie tahate seda siin praegu ööistungiga, ühe istungiga sisuliselt juba ära otsustada. Niisuguse istungi kokkukutsumine on pealegi Riigikogu kodukorra vastu. Te tahate seda rulliga, jõuga ära teha. Ametiühingud on varsti siin maja ees, aga te ei kuula kedagi, 100 000 ja võib-olla veel palju rohkem allkirju saab kokku. Miks te tahate teha seda otsust, mille mõjud ulatuvad aastasse 2026, nii räpaselt, kahe ööpäevaga?

Aitäh! Kindlasti ei tehta seda otsust ju kahe ööpäevaga. See debatt, mis puudutab pensioniiga, on ühiskonnas olnud väga pikk. Meenutame, et meil on pensioniiga olnud erinev, on olnud 55, on olnud 60, on 63, ja debatt pensioniea üle on läbi aegade kogu aeg olnud. Samamoodi käib debatt nüüd. Ja kui me vaatame, et eelnõu on üle antud juba jaanuarikuus ja sellele eelnesid protsess Vabariigi Valitsuses ning läbirääkimised mitmesuguste organisatsioonide ja institutsioonidega, siis ei ole see debatt olnud lühike. Kõikidel on olnud õigus öelda välja oma arvamus ja seda on tehtud. Kui te räägite Soomest, siis soomlastel on ju pensioniiga 65 ja nemad rääkisid 67-le tõstmisest. 1. jaanuarist nende süsteem muutus ja nad läksid üle astmelisele süsteemile. Ülejäänud Euroopa ei ole astmelist süsteemi väga palju valinud. Eestis on astmeline süsteem tegelikult olemas, kui vaadata eelpensionile mineku võimalust. Nii et otsustamatus ei vii mitte kusagile. Meil on vaja otsustada ja anda selge signaal, et me ei vali teisi alternatiive, me ei vali seda, et me hakkame pensione vähendama, ja me ei vali seda, et me hakkame kriisiolukorras makse tõstma. Majanduskriisist väljatulekuks on vaja vaadata, et maksud ei tõuseks. Me ei vali seda, et me avame oma piirid võõrtööjõule. Me valisime selle, et pensionide tagamiseks tuleb ühena paljudest otsustest ära otsustada ka pensioniea tõus ja sellest inimestele võimalikult vara teada anda, mis on mõistlik. Vaadake sedasama Portugali, kes tahtis juba järgmisest aastast pensioniiga 65-le tõsta.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Seda on huvitav vaadata, milliseid riike ministrid näiteks toovad. Peaminister armastab tavaliselt tuua Läti näite, teie olete nüüd leidnud veel kaugema riigi, Portugali. Kui rääkida Soomest, siis Soomes algatati tõepoolest aasta tagasi OECD ettepanekul arutelu, kas tõsta pensioniiga 63 aastalt 65-le – ma loen Soome valitsuse pressiteadet –, aga see kavatsus peatati avalikkuse ja ametiühingute tugeva vastuseisu tõttu. Minu küsimus teile ongi, et mis juhtuks Eesti valitsusega, kui ta käituks nagu turvaline põhjamaa, nagu Soome valitsus, võtaks ühiskonnas palju pinget tekitavas küsimuses aja maha ja küsiks ka ekspertide arvamust. Näiteks uuringukeskus Praxis on pakkunud välja üheksa poliitikasoovitust pensionikassa tasakaalustamiseks ja nende üheksa soovituse hulgas ei ole mitte pensioniea tõstmist. Miks arutelu ja konsensuse otsimine ühiskonnas teile ei sobi?

Aitäh! Arutelu ühiskonnas on olnud. Ka Praxise inimesed on selles arutelus osalenud ja andnud oma väga hea sisendi sellessesamasse arutelupaberisse, mis on eelnõu juures. Kui te küsite, kas võiks aja maha võtta või miks ei võiks aega maha võtta, siis jah, loomulikult võib. Aga kui vaadata eelnõu, siis seal on selgelt öeldud, et kui parlament selle otsuse heaks kiidab, peab Vabariigi Valitsus hiljemalt 2019. aastaks tegema mõjude analüüsi, mis on vahepeal  8–9 aastaga toimunud ja kas me saame 2026. aastaks minna üle pensionieale 65 eluaastat või mitte. See punkt on eelnõus sees. Te ju ei lase seda protsessi üldse käivitada. Kui vaadata seda, et mis juhtuks, siis loomulikult, ikka võib edasi lükata. Aga edasilükkamise tagajärg on see, et me ei ütle inimestele piisavalt ette. Minu arust on mõistlik, kui tänased tööinimesed teavad, mis ootab neid ees 2026. aastal. See on igati mõistlik valik, kui me ei taha teha Portugali moodi ja pensioniiga ühe aastaga tõsta. Nii et need on meie valikud. Kui te tahate pensione vähendada, siis öelge see välja. Kui te tahate makse tõsta, siis öelge see ka välja. Mis need valikud siis on? Valitsus on valinud selle tee, et püüab vaadata ja läbi rääkida, kuidas eripensionide süsteem korda saada, valitsus on teinud parlamendile ettepaneku pensioniiga tõsta, mis tundub igati mõistlik valik olevat, vaadates ka demograafilisi andmeid, demograafiateadlaste hinnanguid. Nii on.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! See võrdlus Portugaliga – jah, võrrelda võib ju kõigiga ja Eesti ei ole tõesti ei kõige madalama pensionieaga ega kõige kõrgema pensionieaga maa. Aga kui me võrdleme Eesti rahva tervisenäitajaid Portugali vastavate näitajatega, siis me oleme kõvasti kehvemad. Kui me tõstame niimoodi pensioniiga, siis on tehtud aritmeetiline tehe, me ütleme, et siis on meie pensionikassa jätkusuutlik. Aga kuskil pole seda analüüsi, kas tervisenäitajad paranevad selleks ajaks, kas tervis võimaldab töötada siis pensionieani või juhtub nii, et järjest rohkem inimesi jääb töövõimetuspensionile, eelpensionile? Ka Eesti rahva tervise arengukavas, mis meil on vastu võetud, on ju kärbitud tegevusi ja raha. Kas me suudame saavutada need tervisenäitajad?

Aitäh küsimuse eest! Seda on analüüsitud, mis puudutab võimalikku eluiga. Eluea prognoosid on samuti olemas ja sellessamas arutelupaberis oli kirjas, milline on oodatav eluiga ja milline on sellega seoses siis pensioniiga. Need tõusud on võrdelised. Loomulikult tuleb tegelda ka teiste probleemidega, nagu ma olen korduvalt öelnud, aga sellest, et arutada ka pensioniea tõusu ja arutada seda võimalikult pikalt ette, ei pääse parlament mitte kusagile, parlament peab selle ära otsustama. Ja selleks ongi see eelnõu esitatud.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Olete jätnud õppimisvõimelise noore mehe mulje, vähemalt mulle. Teadaolevalt toimus eile siin saalis väga pikk ja sisukas arutelu ja läbirääkimised kestsid kuni kella 12-ni öösel, pärast läks hääletamiseks. Miks teie kui selle ala minister kohal ei viibinud, tegemist oli ju tegelikult väga tähtsa küsimusega teie alal? Mina mäletan neid aegu, kus vähemalt selle ala ministrid olid parlamendis ja kuulasid. Te oleksite saanud päris häid näpunäiteid ja võib-olla oleks sellest tulnud meile kõigile kasu.

Aitäh küsimuse eest! Ma mäletan ka vanemate kolleegide juttu sellest, kuidas kümmekond aastat tagasi istusid kõik parlamendiliikmed kogu istungi saalis. Tänu infotehnoloogiale ja muude kommunikatsioonivahendite arengule on parlamendiliikmetel võimalus parlamendi tööst osa saada ka oma kabinetis ja mina vaatasin seda ülekannet suure põnevusega interneti kaudu.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, austet esimees! Hea minister! Milliste konkreetsete kodanikuühendustega ja kui intensiivselt te olete viimase poole aasta jooksul arutanud pensionisüsteemi jätkusuutlikkust? Eeldan, et te ei mõista pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse all vaid pensioniea tõstmist. Olen rääkinud.

Aitäh! Mitmesugustes kogudes, mitmetel kohtumistel on ikka tõusetunud pensioni suuruse, pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse ja pensioni võimaliku tuleviku teema ning ka see küsimus, milline on pension 2010. aastal. 2010. aastal kinnitas valitsus pensioniindeksiks 1,0, mis tähendab, et pension on sellel tasemel, mis ta oli eelmisel aastal. Kui te küsite, milliste organisatsioonidega on kohtumisi peetud, siis eraldi kokku kutsutud nõupidamine, et arutada pensionisüsteemi jätkusuutlikkust, oli seesama arutelupaberi nõupidamine. Mul ei ole kaasas osalejate nimesid, aga nagu ma ütlesin, olid seal kohal pensionäride ühenduse, Praxise, tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu esindajad, olid Riigikantselei inimesed ja olid Rahandusministeeriumi inimesed. Peaks veel meenutama, aga siis peaks selle paberi ja protokolli ette võtma ja vaatama, mis meil seal arutelul oli. Mina olen küll alati olnud avatud kõikidele kirjadele ja mitmesuguseid mõtteavaldusi on tulnud ka kirja teel, nii eripensionide kui ka tavapensionide kohta. Eripensionide koha pealt saatis mulle veel eelmisel nädalal üks endine politseinik oma arvamuse, kuidas võiks  eripensione politseisüsteemis reformida.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Parlamendi spiiker ei suutnud eile meile siin saalis selgitada, miks pensioniseaduse muudatused, mis lõplikult rakenduvad alles 2026. aastal, tuleb vastu võtta kahe ööpäeva jooksul ja eriistungil. See on minu esimene miks. Ja teine: miks te, härra minister, tegelete nii intensiivselt pensioniea tõstmisega, selle asemel et proovida meile hoopis rohkem töökäsi juurde saada, et  tulevikus ei oleks nelja pensionäri kohta mitte 1,8 inimest, kes tööd teevad, vaid nelja pensionäri kohta oleks neli noort tööinimest? Pange oma energia sinna! Kaks miksi oli.

Aitäh küsimuste eest! Esimese miksi koha pealt oskab teile kindlasti oluliselt paremini vastata parlamendi spiiker. Minu teada reguleerib parlamendi tööd kodu- ja töökorra seadus ja seal on ka öeldud, mismoodi punkte arutatakse. Oma parlamendikogemusest meenub mulle, et enamik eelnõusid, mis olid jõudnud teisele lugemisele, võeti samal nädalal ka kolmandal lugemisel vastu. See on parlamendi senine tava olnud. Kui seda tahetakse ümber teha, eks siis võib seda alati arutada ja kodu- ja töökorra seadust muuta.
Mis puudutab küsimuse teist poolt ehk töökäsi, siis vaadake, töökäte puhul on tõesti nii, et oleks küll väga hea, kui Eestisse sünniks oluliselt rohkem lapsi. Õnneks tuleb tõdeda, et viimase nelja aasta jooksul on laste sündimus 25% kasvanud. Me oleme jõudnud 12 000 sünni pealt sinna 15 000 sünni kanti. See on väga positiivne, aga sellest kõigest ei piisa. Ei piisa ka sellest, et tööpuuduse vähenemisega tegelda. Tööpuuduse vähenemisega me tegeleme, kui jaanuaris lisandus töötuid registrisse 1100–1200, siis viimased kolm nädalat on reaalne juurdekasv olnud 67 inimest, 161 inimest ja 236 inimest ehk töötus on viimasel kolmel nädalal püsinud 14,6% peal. Nii et kõikide asjadega tegeldakse. Ma kinnitan veel kord: ka teiste probleemidega tuleb tegelda, aga me ei saa seejuures mööda vaadata vajadusest anda pensionäridele kindlus, et nende pension võib ka tulevikus suureneda, ja kinnitada tulevaste pensionäride lootust sellele, et nemad saavad samuti väärilist pensioni. Pensioniea tõstmine on üks nendest paljudest otsustest, millega valitsus tegeleb ja parlament peaks tegelema.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, proua juhataja! Rõõm on näha teie hästi energilist ja puhanud nägu. Lugupeetud minister! Öised opositsiooni tühjad read ei näidanud küll nende tõsist muret pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse pärast. Ja mis kõige huvitavam: selgus, et nad ei võta isegi omi ettepanekuid tõsiselt. Nii näiteks oli hääletamisel Rahvaliidu ühe ettepaneku taga 0 rahvaliitlase häält, ühe Keskerakonna esitatud ettepaneku taga oli üks opositsiooni esindaja, tõsi küll, keskerakondlane. Aga see selleks. Nüüd küsimus. Lugupeetud minister! Kuidas te hindate pensionisüsteemi jätkusuutlikkust juhul, kui pensioniea tõstmise eelnõu ei õnnestu siin parlamendisaalis vastu võtta?

Aitäh küsimuse eest! Ma hea meelega loeksin siis veel kord ette pensionimuutused, mis on juba toimunud. 2005. aastal oli keskmine pension 2302 krooni. Jätame kiiruse huvides mõned aastad vahepealt ära, 2007. aastal oli 3129 krooni ja 2010 on 4768 krooni. Kui vaadata, millised on käärid selle otsustamatuse juures, siis need on toodud ära arutelupaberi leheküljel 16. Ja need käärid on väga suured, ulatuvad miljarditesse kroonidesse. Siin on see väljendatud küll protsendina SKT-st, aga see tähendab miljardeid kroone. See tähendab, et ongi valik, kas vähendada pensione või tõsta makse, selleks et pensione samas mahus välja maksta. Ma arvan, et kriisist väljumiseks, nagu ma juba ütlesin, ei ole maksude tõstmine mingil moel vastuvõetav. Samamoodi ei näe mina olukorras, kus 39% Eesti pensionäridest elab Eurostati andmetel suhtelises vaesusriskis, mis on Euroopa Liidus muuseas kolmandal kohal, mingit võimalust rääkida sellest, et me hakkame pensione vähendama. See oleks vastutustundetu ja kõik, kes ei taha vastu võtta otsuseid, et pensione kindlustada, kiidavad vaikimisi selle heaks. Või ma ei tea, peaks nende käest küsima, kas nad kiidavad heaks selle, et pensione tuleb hakata vähendama.

Head kolleegid! Nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Muidugi on hästi kaval öelda inimestele, et kas me tõstame maksusid või näiteks pensioniiga. Sama hästi võiks küsida, kas me peaksime muutma maksusüsteemi. Küsimus on ju selles, mis on õigem, kas otsesed või kaudsed maksud. Sama hästi võiks küsida nende inimeste käest, kes eelpensionile lähevad, miks nad tahavad eelpensionile minna. Mul on siin statistika, mis näitab, et üle 50-aastased, jäädes tööturult kõrvale, enam ei püüagi leida tööd, vaid tahaksid minna eelpensionile. Nendele küsimustele tuleks hakata vastama, mitte vaadata, kas küsimus on 0,6-s või 0,8-s. Mina tahaksin praegu teada seda, mida valitsus ütleb nendele töötutele inimestele, kes istuvad praegu kodus ja näevad, et pensioniiga jookseb ka eest ära. Mida lohutavat on valitsusel täna neile öelda?

Aitäh küsimuse eest! Ega tööpuudusega võitlemine ja pensioniea tõstmine ei ole selles mõttes üksteisega võrreldavad tegevused. Nende mõlemaga tuleb tegelda. Nagu paar küsimust tagasi teile ette loetud viimastest arvudest näha, on tööpuudusega võitlemine ja töökohtade loomine Eestis ka ettevõtjate poolt vaadatuna päris kenasti liikumas. Kui veel jaanuarikuus pakuti Eestis uusi töökohti näiteks suurusjärgus 700–800 nädalas, siis viimastel nädalatel on see arv kasvanud 1700–1800-ni. Ehk see arv on iga nädal tuhande võrra suurenenud. Selle tulemusel on ka registreeritud tööpuudus viimased kolm nädalat püsinud tasemel 14,6. Aitäh kõikidele Eesti ettevõtjatele, kes loovad uusi töökohti, aitäh kõikidele välisinvestoritele, kes otsustavad Eestisse kolida! Meenutame viimast suurt uudist Soome ettevõttest Incap, kes tuleb Eestisse. Need näited on väga positiivsed ja süstivad usku, et Eesti majandus on taas tõusule pööramas. Need annavad usku ka selleks, et uusi töökohti tuleb. Ja kui uusi töökohti tuleb, siis saavad needsamad inimesed, kes jäävad aastal 2026 pensionile, loota sellele, et nendele makstakse väärilist pensioni. Need otsused on vaja kõik üheskoos läbi vaadata ja teha.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahaksin kõigepealt vaigistada Peep Aru väiteid. Ta ütles, et opositsioonisaadikud ei tunne üldse huvi, milliseid muudatusettepanekuid hääletusele pannakse. Ma ütleksin, et nimelt koalitsioon ja Vabariigi Valitsus ei tunne huvi, mida ühiskond arvab pensioniea tõstmisest. Teilt kui sotsiaalministrilt ma küsiksin, et kui te tegite valiku, ja te valisite pensioniea tõstmise, siis millistele analüüsidele te tuginesite? Riigikantselei on alustanud analüüside sarja ja Eesti tarkade otsuste fond on eraldanud selleks 50 miljonit krooni. Milline on sotsiaalvaldkonnas see analüüs, millest saab selgelt välja lugeda, et kõikidest otsustest ja valikutest oli pensioniea tõstmine parim valik?

Aitäh küsimuse eest! Pean veel kord kordama: pensioniea tõstmine ei ole ainuke lahendus, aga sellest mööda vaadata oleks silmakirjalik. Ilma selleta me peame ütlema oma pensionäridele välja, kas me tõstame makse või vähendame nende pensione. Kui rääkida analüüsist, siis seesama arutelupaber on üks nendest, selle taga on erinevad Praxise analüüsid, selle taga on rahvastikunäitajad. Rahvastikunäitajaid uuritakse kogu aeg ja nende järgi on väga lihtne: kui meil oleks rohkem lapsi, kui meil oleks sündinud ja sündimas väga palju lapsi, siis me ei peaks sellest võib-olla tõesti rääkima. Ma sain eile kätte Maailma Terviseorganisatsiooni pikema uurimuse WHO liikmete tervisenäitajate ja prognooside kohta ja seal prognoositakse Eesti sündimuskordajaks ka kaugemateks aastateks jätkuvalt 1,8. Need prognoosid on kõik olnud selle eelduseks, et muude küsimuste hulgas, lisaks terviseküsimustele, lisaks tööpuuduse küsimusele, lisaks eripensioni küsimusele, tuleb ära otsustada ka pensioniea küsimus. Ja see otsus tuleb teha võimalikult vara, et inimestele oleks pikalt ette öeldud, et inimesed teaksid arvestada, kuidas pensioniiga tõuseb alates 2016. aastast, kui naiste ja meeste pensioniiga jõuab mõlemal 63. eluaastani. Nii et analüüse ja andmeid, millele tuginedes teha otsus, et pensioniiga tuleb tõsta, on väga palju. Ja ikkagi, kõik need otsused, mida ka parlament siin arutab, on suunatud sellele, et tagada pensionikassa jätkusuutlikkus, tagada inimestele teadmine ja kindlus, need on pensionäride kaitseks.

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lauri Laasilt kaitseminister Jaak Aaviksoole.

Aitäh! Austatud kaitseminister! Minu küsimus puudutab ühte täiesti uskumatut lugu. Mõni aeg tagasi, detsembris avastasid 166 välismissioonide sõdurit palka saades, et palgale on ootamatult lisandunud 20 000 krooni. Mehed pidasid seda jõulutoetuseks, ent jaanuaris võeti neilt see raha tagasi. Kui üks sõduritest asja uurima asus, ilmnes, et eelmise aasta eelarves oli 3,2 miljonit krooni üle jäänud ning selle tänavusse aastasse ülekandmiseks ei suudetud leida mingit muud meetodit kui hoiustada summa kuuks ajaks 166 sõduri pangaarvele. Siit minu küsimus: kas teie ministrina peate sellist finantsskeemi kasutamist ja raamatupidamisreeglite minu arust selget eiramist korrektseks ja millise hinnangu annate teie sellele juhtumile?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean kaitseväe otsust maksta missioonisõduritele päevaraha detsembrikuus oldud missioonide eest välja 2009. aasta detsembris igati põhjendatuks ja kehtivate reeglitega kooskõlas olevaks. Väited skeemitamisest on mulle arusaamatud. Nii nagu mina saan oma detsembrikuu töötasu kätte detsembrikuu lõpul, nii on ka kaitseväelastel õigus oma detsembrikuu palk ja lähetustasud kätte saada detsembrikuu lõpul.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh selle selgituse eest! Austatud minister! Kui te olete oma arvamuses nii kindel ja kui kaitsevägi on käitunud siin õigesti, siis äkki te ikkagi selgitaksite avalikkuse jaoks, kuidas selline arusaamatus sai üldse tekkida, millest see alguse sai.

 Tõsi ta on, et missioonisõduritel on olnud arusaamatus. Ma arvan, et see on ebapiisava selgitustöö vili. Tänaseks on need arusaamatused kindlasti selgeks tehtud nii asjaosalistele kaitseväelastele kui ka, ma loodan, kaitseväe pressiteate kaudu Eesti avalikkusele. Minu meelest on tegu tõepoolest kommunikatsioonihäirega või suhtlusprobleemiga. Ma arvan, et see töö, mis kaitsevägi on ära teinud 2009. aastal, mille jooksul liideti 26 erineva palgamaksmisskeemiga ja erinevate raha väljamaksmise traditsioonidega asutust ühtseks Eesti kaitseväeks, kus tekkepõhised kohustused töövõtjate ees täidetakse jooksval aastal, kus ei ole enam olukorda, et palk saadakse tagantjärele, millega töövõtjad sisuliselt krediteerivad valitsust – ma arvan, et see töö on märkimisväärne. Kahetsusväärne on, et seda informatsiooni ei olnud jõutud viia kõikide kaitseväelasteni.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu, härra kaitseminister!

Järgmine küsimus on härra Jaan Kundlalt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele.

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Tuletan meelde sügavat Vene aega, kui veel ise  alg- ja keskkoolis õppisin. Sel ajal pöörati palju tähelepanu riigikaitsele, mille üheks osaks olid lasketiirud väga paljude koolide juures. Nende kasutamisele pöörati suurt tähelepanu. Korraldati laskevõistlusi ja vabariiklikke spartakiaade, kust olen saanud isegi osa võtta. Praegu peetakse loomulikuks, et koolidel on võimlad, staadionid ja paljudel ka ujulad, kuid riigikaitseõpetuseks puudub lasketiir. Kui noored mehed lähevad kaitseväkke ja alles seal esimest korda relva käes hoiavad, siis neist enam väga häid laskureid ei saa. Efektiivne õppimisaeg on ikkagi nooruses. Kas te selgitaksite, millises seisus on praegu riigikaitseõpetus koolides ja millises seisus on koolide lasketiirud, mis küll ehitati okupatsiooni ajal, kuid nad olid olemas ja töökorras.

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! See on väga hea küsimus. Riigikaitseõpetus on edenenud pikkade sammudega, viimastel aastatel on lisandunud mõni aasta üle kümne kooli, kuhu riigikaitseõpetus on valikainena sisse viidud, ja järgmise aasta, 2011. aasta sügisest, kui koolis rakendatakse uued õppekavad, peaks kõigis gümnaasiumides olema võimalus riigikaitseõpetust saada, kui on seda soovivaid õpilasi. Seega tuleb mõelda ka riigikaitseõpetuse baasidele. Riigikaitse tahte kujundamine, riigikaitse oskuste omandamine – ega see kõik ei tähenda ainult niisugust lihtviisilist põmmutamist. Laskeharjutus on ainult üks osa sellest. Aeg on selle võrra edenenud, et praegu on olemas ka laskesimulaatorid, neid on kuni 45 koolis ja küllap need muretsetakse kõikidesse koolidesse. Jah, see ei anna n-ö püssirohu lõhna inimestele, et neil oleks kaitseväeteenistuses või lahingus kergem, aga päris selleks ei ole ka riigikaitseõpetus mõeldud. Ma arvan, et neid baase peaks laiendama ja soovijatele õpilastele peaks andma võimaluse laskmisega rohkem kokku puutuda. Nii et küllap see edeneb. Praegu on lasketiirud 14 koolis, kümnes neist tulirelva kasutamise võimalus. Neid kohti, kus õhkrelvi on võimalik kasutada, on rohkem. Suurtest lasketiirudest käivad õpilased sagedamini Põlva, Narva ja siin lähedal Männiku lasketiirus.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Austatud minister peaministri ülesannetes! Kindlasti on riigikaitseküsimused koolides väga tähtsad. Aga kui tohib, ma laiendaksin natuke seda teemat, sest praegusel hetkel küsitakse kohalikes omavalitsustes jätkuvalt palju koolide kui väga põletava teema kohta üldisemalt. Küsitakse, milline saab olema meie koolivõrk nüüd, kus minister on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust tagasi võtnud selle nõude, et gümnaasium peaks olema põhikoolist lahutatud. Millised suundumused võiksid siin nüüd olla? Omavalitsused on olnud seda meelt, et nad tahavad ise väga otsustada. Nüüd on kogu vastutus nende peal. Millised võiksid siin suundumused olla, et meie koolides ka edaspidi saaks kaitseõpet anda?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tegelikult ei olegi see ülemäärane teema laiendamine, sest õppe sisu on koolivõrgust rääkimisel kõige olulisem. Koolide võimekus pakkuda õpilastele nii kohustuslikke kui valikaineid piisavalt ja teha seda atraktiivselt on põhituum nii põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kui ka heakskiidetud õppekavades, mis rakenduvad ja mis ongi haridusuuendust käivitav mootor. Nii et me võime öelda, et haridusuuendus on otsustatud ja rakendub. Kas kõik gümnaasiumid 2011. aasta sügisest, kui kohapealsed omavalitsused oma koolivõrku ei muuda ja õpilaste arv näiteks väheneb, suudavad kõiki valikkursusi võrdselt pakkuda ja piisavalt kvaliteetset õpet tagada, see on nüüd pärast otsust tsentraalsest koolivõrgu kujundamisest loobuda tõepoolest omavalitsuste mure. Ma arvan, et omavalitsused teevad neid otsuseid hea tahtega ja piisavalt kompetentselt. Tõesti, nüüd kui vastutus on omavalitsustel, tahavad mõned poliitilised jõud küll inimesi hullutada – ilmselt on valimiskampaania raha planeeritud järgmise aastani – ja pidada veel konverentse teemal, kuidas valitsus muudab koolivõrku ja paneb koole kinni. Ei, see ei ole nii. Seaduses on konkreetselt kirjas, et see on omavalitsuste endi otsustada. Tõepoolest, pärast seda otsust, et vastutus ja õigus on puhtalt omavalitsustel, on riigi, haridusministeeriumi poole pöördutud päris suure hulga taotlustega kohaliku koolivõrgu kujundamisel ikkagi kaasa aidata ja koostööd teha, päris paljudel juhtudel on tehtud ka ettepanek kohalik gümnaasium riigi omandisse võtta. Nii et me töötame koos omavalitsustega koolivõrgu ajakohaseks muutmise nimel.

Head kolleegid! Jääme temaatika juurde. Palun, kolleeg Jaan Kundla, esimene täpsustav küsimus.

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Vastusest tulenes juba mõte, et haridusministeerium püüab omalt poolt kõik teha ja tõenäoliselt on ka midagi teinud, ma ei ütle, et see seisukord allpool arvestust oleks. Aga mida ministeerium saaks lähiajal veel konkreetselt teha nii relvade ja laskemoona muretsemiseks kui ka muu sellealase varustuse parandamiseks koolides?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Haridusministeeriumil on oma laia profiiliga koolide kaudu tõepoolest nii sead kui lambad, lennukid ja laevad ja me tegeleme paljude asjadega. Aga laskemoona ja relvi me üldiselt ei hoia. See on rohkem riigikaitsega tegeleva Kaitseministeeriumi ülesanne ja Kaitseministeerium koordineerib ka praktilist õpet, mis riigikaitseõpetusega koolides kaasneb. Nii et simulaatorid muretsetakse Kaitseministeeriumi kaudu ja vastavaid õppekogunemisi korraldatakse ning praktikavõimalusi arendatakse koolides ka koostöös Kaitseministeeriumiga. Nii et me peame edenema siin kahes asjas. Esiteks, et riigikaitseõpetus oleks kõigis koolides – kohustuslikus korras koolide jaoks, õpilastele vabatahtlikult – tõesti juba järgmise aasta sügisel. See on päris suur läbimurre riigikaitseõpetuses. Ja teiselt poolt, et see oleks ka hästi varustatud ja atraktiivne, peavad  Haridus- ja Teadusministeerium ning Kaitseministeerium tegutsema käsikäes ja õlg õla kõrval.

Nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitüma! Tulen ka riigikaitseõpetuse juurde. Tänasel päeval on tõesti Kaitseministeeriumi eelarves mõni sent raha selle jaoks, et riigikaitseõpetuse baase ja n-ö varustust ja tingimusi parandada. Minu küsimus ongi see, et kui meil uue õppekavaga tuleb igale gümnaasiumile riigikaitseõpetuse kohustus, kuidas te olete siis kaitseministriga arutanud, kui suur summa peaks näiteks tulevase aasta eelarves olema, ükskõik kumma ministeeriumi rea peal, et need võimalused oleksid kõigis koolides olemas.

Aitäh! Nii nagu alati teeme kindlasti ka järgmise aasta eelarve kujundamisel kaitseministriga head koostööd, tema seisab haridussummade eest ja mina kaitsekulude eest. Selle eest, et loodaks tingimused valikkursuste pakkumiseks ja et õpetajatele oleks ette nähtud piisav palgafond, seisab haridusministeerium. Praktiliste õppevahenditega ja baaside ning õppekogunemiste varustamisega tegeleb rohkem Kaitseministeerium. Järgmise aasta riigieelarve jaoks hakkame seda eelarvet kujundama varsti-varsti ja küllap siis plaanime sinna ka summad selle hüppe tegemiseks.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh! Austatud esimees, austatud minister! Siin neid küsimusi kuulates tundub, et laskesport on Eestis hirmus suur ala ja et kõik tegelevad sellega. Vaatasin järele, Tallinna linnas on 14 last, kes käivad laskmistrennis. Kui palju üldse Eestis laskmisega tegeldakse? Te nimetasite kolme lasketiiru, aga kui suur see probleem on? Siin nimetati ka koolitulistamist, aga kui palju võiks lähitulevikus realistlikult olla neid, kes paar korda nädalas harrastavad laskesporti või laskmist?

Aitäh! Riigikaitseõpetusel on tõepoolest teine sisu. See tähendab, et laskmine tulemuse peale otseselt riigikaitseõpetuse õppekava osa ei ole, küll aga n-ö relvastus ja selle struktuur üldisemalt, lihtsamate relvade kokkupanemine ja lahtivõtmine ning vaatamine, mispidi relv käes püsib ja kuidas püss palgesse panna. Kuigi ma arvan, et noored inimesed, kes vaatavad filme ja kõike seda, mida Eesti telekanalid igapäevaselt pakuvad, oskavad ette kujutada, mismoodi püss käes püsib. Tegelikku laskmist tuleb harvem ette. Kandepinnast rääkides, kui mu mälu ei peta, siis eelmisel aastal osales laskevõistlustel, mis Eesti Koolispordi Liit korraldas, 17 kooli ja mitte rohkem. Nii et laskesport võiks tegelikult edeneda küll. Selle kui spordiala edendamine ei ole iseenesest haridusministeeriumi esmaseid kohustusi, aga isamaalises plaanis kodutütarde ja noorkotkaste organisatsioonide tugevdamine ja  parem koostöö Kaitseliiduga peaks ka laskespordihuvilisi noori sütitama.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuusilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Tegelik keskmine pensioniiga, st millal pensionile siirdutakse, on ju praegu n-ö seadusjärgsest pensionivanusest kolm aastat varasem. Tähendab, pensionile minnakse kolm aastat enne seda, kui õige iga kätte jõuab. Meil on 17 000 eelpensionäri, meil on ligi 90 000 pensionieelses vanuses töövõimetuspensionäri ja, mis kõige tähtsam, tervelt elatud aastaid on meestel praegu 53 ja naistel 57, kaks aastat tagasi oli see arv veelgi väiksem. Kui vaadata statistikat, siis 63- ja 64-aastastest inimestest töötab täna vaid kolmandik. Ma küsingi: kellele te seda reformi tahate teha? Meie inimeste tervis on väga-väga kehv ja oodatav eluiga lühike. Kui töövõimelist inimest ei ole, siis kust te ta võtate?

Aitäh küsimuse eest! Jätkame siis sealt, kus me pooleli jäime. Ma pean muidugi teid täpsustama: töövõimetuspensionäre on Eesti riigis 76 000, ei ole 90 000. Ma ei tea, millistele andmetele te tuginete, aga mina saan tugineda riiklikule statistikale. Kui te tahate täpset arvu, siis praegu peaks neid olema 76 662. Kindlasti ei ole neid 90 000. Mis puudutab eelpensioni saajaid, siis jah, tõsi on see, et eelpensioni saajaid on 16 893, ei ole 17 000, aga see on väga väike vahe, ma möönan. Kui vaadata, et kokku on vanaduspensioni saajaid Eesti riigis 290 922, siis see 16 000 inimest, kes on otsustanud eelpensionile jääda, ei ole kindlasti väga suur hulk. Siinkohal ei tasu mööda vaadata ka sellest, et meil on inimesi, kes otsustavad oma pensionile mineku edasi lükata, mitte enne jääda pensionile, vaid hoopis edasi lükata. Ka neid on Eesti riigis. Ja kui me vaatame üldist tööturult väljumise keskmist vanust, siis see on Eestis 62,5 aastat, vanaduspensioniiga on meil 63. Ma ei tea, kust te selle kolm aastat varem võtate, sellest ma päris täpselt aru ei saanud. Need olid täpsustused statistika poole pealt. Aga kui vastata, kellele me reformi teeme, seda, mida meie auväärt Eesti parlament üheskoos teeb, siis ta teeb seda Eesti riigi elanike jaoks, teeb seda pensionäride kaitseks ja teeb selleks, et kõikidel pensionäridel oleks turvaline Eestis elada ja teada, et ka aastal 2026 saab Eesti pensionär vähemalt 40% keskmisest palgast pensioni.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, et Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professorit Lauri Leppikut te ikkagi väga usaldate, ta on teinud ka meie eelmisi pensionisüsteeme. Tema ütleb väga selgelt, et meil on juba praegu kujunenud reegliks ligi kolm aastat varem pensionile minna. Kuid on tõesti lausa imelik kuulata, kuidas te kogu aeg rõhute pensioni vähendamise peale. Sellega te saite tegelikult ju kätte ka pensionäride liidu hääle, et muidu võib pension langeda 30%-le keskmisest palgast. Miks just nimelt teie tegelete sellise hirmutamisega? Arvud näitavad, et meie ning Läti ja Leedu inimeste tervis on üks kõige kehvemaid, me panustame tervishoidu kõikidest riikidest kõige vähem, ainult Rumeenia panustab meist veel vähem. Need on ju väga teada ja tuntud arvud. Praxise juht Ain Aaviksoo on seda korduvalt toonitanud. Võib-olla meil eluiga pikeneb, kuid teistes riikides ka. Andke konkreetne, sisuline vastus tervise kohta.

Aitäh arvamuse eest! Minu arust hirmutamisega tegeleb ikka Keskerakond. Kui me meenutame kohalikke valimisi, siis Keskerakond ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar oli see, kes ütles, et küll te pärast valimisi näete, et see oli ainult üks blufieelarve ja küll nad teil seda pensioni ka vähendama hakkavad. Nii meenub mulle. Kindlasti ei ole selle eelnõu puhul juttu mingist hirmutamisest. Tulles tagasi teie oletuse juurde, et pensionäride ühenduse toetus sellele eelnõule tuli justkui mingisuguse hirmutamise läbi – kaugel sellest! Pensionäride ühendusel oli selge argument, miks nad seda eelnõu toetavad. Nad ütlesid väga selgelt välja, et see annab õiguse pensionäril kauem tööturul olla. See oli nende argument. Küsige härra Kitsingult üle, kui te ei usu. Tööandjal ei ole võimalust pensionäri enam nii lihtsalt töölt ära saata, see oli nende argument. Ma arvan, et see ei ole väga mõistlik, kui te ainult oletate. Veel kord: eelnõu on suunatud sellele, et pensionitõusust oleks võimalik rääkida siiski ka tulevikus. Keegi ei räägi pensioni vähendamisest. Kui keegi on rääkinud pensioni vähendamisest, siis olete sellest rääkinud teie. Ja ma usun, et ka tänane obstruktsioon on pigem suunatud sellele, et õhutada seda hirmu, et näete, nüüd nad hakkavad jälle pensioni vähendama.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma arvan niimoodi, et kui me selle teie sõnutsi pensionide vähendamisega hirmutamise jutuga poleks välja tulnud, siis olekski kõikide kärpimiste hulgas ka see kärbe tulnud. Kõik need käibemaksu ja aktsiiside tõstmised ju ongi sisuliselt pensionide vähendamine. Elu on oma tasandil hoopis teine. Aga kui te nimetate siin alternatiividena, et kas pensione vähendada, võõrtööjõudu sisse tuua või makse tõsta jne, siis mul on veel üks ettepanek. Valitsus peaks selle seaduse läbisurumise asemel tegelema töökohtade loomisega, mis tähendaks lisaraha pensionikassale ja haigekassale, riigieelarve paremat rahastamist ja rohkem raha toimetulekutoetustele. Praegu tuleb üldse välja niimoodi, et need inimesed, kes tulevikus peaksid rohkem töötama, on lihtsalt kaks aastat tasuta kodus, toimetuleku peal või siis töötuskindlustushüvitise peal. Mis te sellest arvate?

Aitäh! Mulle tundub, et teil on kõik teemad segamini nagu puder ja kapsad. Aktsiisitõus on küll hoopis teisest ooperist ja pensione kuidagi aktsiisitõusuga võrrelda on natuke nagu arusaamatu. Aga kui te räägite sellest, et tegelda tuleb tööpuudusega ja pensionieaga üheskoos, siis ma olen korduvalt öelnud, et me tegeleme ka tööpuudusega. Rõhutame siis veel kord üle: see eelnõu puudutab pensioniiga 2026. aastast. Jah, see iga hakkab astmeliselt tõusma 2017. aastast, aga puudutab aastat 2026. Me ei tea, milline saab olema tööpuudus sel hetkel. Kui vaadata eelmist majandustsüklit, siis me jõudsime 2008. aasta kevadeks oma tööpuudusega 3,8%-ni, läbi aegade kõige madalama tööpuuduseni. Suure tõenäosusega võib eeldada, et majanduskasvuga kaasnevad ka töökohad ja sellega kasvab maksubaas. Nii et ärge ajage teemasid segamini. Tööpuudusega võitlemine on hoopis teine teema. Sellega tuleb tegelda ja valitsus tegeleb sellega. Pensioniiga puudutab aastat 2026. Need ei ole võrreldavad või ühiselt võrreldavad näitajad.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Erki Nool!

Aitäh! Austatud minister! Kuigi me eile, umbes 24 tundi tagasi kuulsime, et kõik mehed on praktiliselt haiguste kätte ära surnud, siis vahepeal linna peal käies nägin oma imestuseks isegi mõnda eakamat inimest. Minu küsimus ongi selline: kas töögrupp arutas ka seda, et kuna Eesti mehe tervis on nii vilets, kas siis võiks kaaluda sellist varianti, et naised läheksid oluliselt hiljem pensionile kui mehed? Teine küsimus: kas oli arutusel, et pensioniiga veelgi tõsta? Näiteks Hollandis on praegu üldisel arutusel, et tõsta pensioniiga kuni 69. eluaastani.

Aitäh küsimuse eest! Teemat, kas naiste pensioniiga võiks olla kõrgem kui meeste pensioniiga, ei ole arutatud ja ma ei pea seda mõistlikuks. Praegusel ajal on meil teatavasti selline olukord, kus naiste pensioniiga on madalam kui meeste pensioniiga, ja see pensioniiga tõuseb teatud sammudena 2016. aastaks 63. eluaastani. Sealt edasi läheb nii meeste kui naiste pensioniiga võrdselt koos ülespoole. Kui rääkida sellest, kas pensioniiga võiks olla kõrgem kui 65 aastat, siis tõsi on see, et näiteks tööandjate esindajad on korduvalt rääkinud, et ei ole vaja sammusid või sellist astmelisust, vaid oleks vaja kiiremini tõsta. Nemad ütlesid sellessamas laiemas debatis välja, et miks tõsta astmeliselt, et tõstame 2017. aastast 67. eluaastani, et ei ole vaja teha sellist kolmekuulist sammu. Nii et ettepanekuid ja arvamusi on olnud erinevaid. Neid ettepanekuid ja arvamusi kaaluti, aga see eelnõu, millega valitsus tuli parlamenti, tundub olevat mõistlik kompromiss meie tegelike võimaluste ja vajaduste vahel.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Ka mind huvitab ikkagi see, mispärast te selle pensioniea tõstmise eelnõuga niimoodi kiirustate. Oma avalikus esinemises te ütlesite, et kindlasti ei saa seda jätta sügiseks, sest siis tulevad valimised liiga lähedale. Te rõhutate pidevalt, et olete arvestanud huvigruppide arvamusi. Tegelikult ei ole nende huvigruppide arvamusi üldse arvestatud, sest alles eile oli Praxisel teile väga palju etteheiteid ja samas oli ka väga palju mõtteid, mida võiks arvestada. Palun vastake, mis on siiski selle kiirustamise tegelik põhjus!

Aitäh! Ma olen sellele mitmeid kordi ja korduvalt vastanud. Tegemist ei ole ju kiirustamisega. Tegemist on mõistliku, ratsionaalse otsusega, mis oleks mõistlik pensionäride kaitseks ära teha. Seda on möönnud ka auväärt opositsioon, tänahommikustest uudistest meenub mulle, et Ain Seppik ütles, et nende poolest oleks okei, kui võtta see eelnõu vastu aprilli esimesel nädalal. Mis tähendab, et ka opositsioon möönab, et see on vajalik otsus, mis tuleb teha. Kui te tahate kasutada selle eelnõu vastuvõtmiseks obstruktsiooni, siis see on teie demokraatlik õigus ja seda õigust ei saa teilt keegi tulenevalt parlamendi kodu- ja töökorra seadusest ära võtta. Aga kindlasti ei ole siin juttu mingist kiirustamisest ja ma ütlen veel kord, et selles, kui teine ja kolmas lugemine on järjestikku päevadel, midagi eriskummalist küll ei ole. Teatavasti ei ole teise ja kolmanda lugemise vahel võimalik ka muudatusettepanekuid esitada, välja arvatud riigieelarve seadus.

Suur tänu, härra minister! Kuna aeg on läbi, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest ja aitäh valitsusliikmetele küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.