Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu: omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; kaugkütteseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang; Riigikogu otsuse "Eesti julgeolekupoliitika alused" eelnõu, eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Lugupeetud kolleegid! Nüüd mõned teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 17. märtsil algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; maaelukomisjoni s.a 17. märtsil algatatud riigivaraseaduse § 102 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; sotsiaalkomisjoni s.a 18. märtsil algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Olen edastanud üheksa Riigikogu liikme arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Lugupeetud kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Palun veel kord tähelepanu! Kultuurikomisjon teeb juhtivkomisjonina ettepaneku jätta selle nädala teisipäevasest päevakorrast välja punkt 4, eelnõu 669 esimene lugemine. Juhatus nõustus selle ettepanekuga.
Lugupeetud kolleegid! Koos selle parandusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 91 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.
Head kolleegid! Riigikogu juhatusele on laekunud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek, et juhul kui eelnõu 652 teise lugemise arutelu jääb homsel istungil istungi aja lõppemise tõttu pooleli, siis kutsuks Riigikogu esimees homseks, s.a 23. märtsiks kella 18-ks kokku Riigikogu täiskogu täiendava istungi, mille päevakorras oleks eelnõu 652 teise lugemise arutelu jätkamine. Riigikogu juhatus ettepaneku suhtes konsensust ei saavutanud. Seega panen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 kohaselt selle küsimuse täiskogus hääletusele. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Loomulikult on seoses sellega küsimusi. Esimene küsimus on see, et põhjus ei ole väga veenev. Mis alust on juhatusel kahelda, et me ei suuda teist lugemist homme lõpetada? Te panite selle eelnõu möödunud nädalal päevakorda ja järelikult pidite sellega arvestama. Mis siis vahepeal juhtunud on?

Lugupeetud kolleeg Ain Seppik! See on tingimuslik. Mis on põhjus? Riigikogu juhatust on teavitatud ja ma tean, et see on väga tõsine küsimus, mida tahavad väga põhjalikult arutada nii opositsiooni kui ka koalitsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed. Kui me vaatame, kui palju on muudatusettepanekuid, siis näeme, et selle punkti aruteluks on ilmselt vaja küllaltki palju lisaaega. Palun, Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! See teeb muidugi rõõmu, et te tahate koos koalitsiooniga siin õhtutundidel seda asja arutada, sest varem on see võimatu, kuna komisjonid peavad homme töötama ilma lõpptähtaega määramata, aega läheb nii palju, kui läheb. Kuid nüüd selle etteteatamise kohta. Te teadsite, et ma seda küsin, sest ma küsin seda alati. Kodu- ja töökorra seaduse § 49 lõige 3 näeb ette, et teatatakse massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Muidugi, kaalukate põhjuste olemasolu korral võite te seda tähtaega lühendada. Kas te võiksite ka seekord nende kaalukate põhjuste kohta meile selgitusi anda, sest siin peavad olema väga kaalukad põhjused?

Ma annan teile selgituse. Tõepoolest, selle seaduseelnõu arutelu nõuab väga põhjalikku arutelu ja väga pikka aega, muidu ei jõua me ... Oot-oot-oot, üks moment! Vaadake edasi! Muidu ei jõua me läbi selle nädala päevakorda. Pealekauba, ma ütlen veel üks kord: kuna juhatuses me ei jõudnud konsensusele, siis otsustab seda praegu Riigikogu. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Tegelikult seaduse järgi Riigikogu ei otsusta, kas kutsuda kokku täiendavat istungit või mitte, seda otsustate teie ametiisikuna üksinda. Riigikogu juhatus võib päevakorraküsimuses otsustada midagi, mida hakkame ka meie siin otsustama. Meie tegelikult ei saa siin midagi öelda, kas te kutsute kokku või mitte, see on teie prerogatiiv. Kuid te ütlesite, et äärmise kiirustamise kaalukas põhjus on see, et seda eelnõu peab põhjalikult arutama. Need kaks asja ju välistavad teineteist. Miks me ei võiks järgmisel kuul, minu poolest kas või terve kuu õhtuti seda küsimust põhjalikult arutada, et te jõuaksite meile kolm päeva ette teatada? Millest niisugune kiirus või on siin midagi sellist, mida te juhatuse liikmena püüate Riigikogu liikmete eest varjata tegelike põhjuste kohta, miks sedavõrd kiiresti peab selle seaduse läbi vaatama? Vaadake, põhjalik arutelu küll, aga teisipäeval, homme, on teine lugemine ja kolmapäeval kohe kolmas lugemine. Siin on mingi muu kiirus taga. Võib-olla te selgitate põhjusi, järsku on tõesti valitsusel mingeid põhjalikke kaalutlusi?

Lugupeetud kolleeg Ain Seppik! Esiteks, ma tahan teile meelde tuletada Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 49 "Riigikogu täiendav istung" lõiget 2: "Täiendava istungi toimumise otsustab ning selle päevakorra valmistab ette Riigikogu juhatus." Nii et mul oli täielik õigus, kuna me ei jõudnud konsensusele, tuua see küsimus suurde saali. Täiendava istungi, pärast seda, kui juhatus on selle otsustanud, kutsub kokku muidugi Riigikogu esimees. See oli väike meeldetuletus. Nüüd on Riigikogu otsustada, kas see on kaalukas põhjus või ei ole. Me ei jõudnud juhatuses selles konsensuslikule otsusele. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, austatud juhataja! Kas te olete juba ette kindel, et järgmise kuu päevakorrad on meil nii tihedad, et Riigikogu ei saa õigel ajal ja päevavalguses pensioniseadust arutada, vaid me peame seda tegema teisipäeva öötundidel ja seda valitsuse ettepanekul?

Praegu te just kinnitasite selle nädala päevakorra, mis on kaunis pingeline. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Head kolleegid! Tegelikult natuke mõelge ikka ka, mis te teete. Praegu, ma saan aru, on kahe fraktsiooni ettepanek tingitud pigem häälte vahekorrast saalis kui sellest, et oleks mingeid kaalukaid põhjusi. Aga me loome pretsedente ja neid võib keegi kunagi kurjasti ära kasutada. Seetõttu on mu esimene küsimus väga lihtne. Mina ei saa aru, kas Riigikogu juhatus kutsub kokku täiendava istungi § 49 alusel või ei kutsu. Meil ei ole istungeid "juhul kui". Juhul kui rahvas valib Riigikogu järgmise koosseisu, siis see tuleb kokku – niisuguseid pretsedente seaduses ei ole. Minu küsimus kõlab: kas homme kell kuus toimub istung? Kas te kutsute kokku täiendava istungi või ei kutsu?

Lugupeetud kolleeg Eiki Nestor! See, kas täiendav istung toimub või ei toimu, otsustatakse juba homme, aga täna küsin ma lihtsa küsimuse. Juhul kui seda arutelu ei lõpetata, siis kutsutakse täiendav istung kokku, homme kutsun ma selle istungi kokku. Aga praegu, kuna juhatus ei jõudnud konsensuslikule otsusele, mida peab ta ütlema kahele suurele erakonnale, tõime me selle küsimuse suurde saali hääletusele. See oli kahe erakonna pöördumine juhatuse poole ja see on lihtsalt selline seaduslik vorm, me anname teate edasi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Nüüd olen ma veel rohkem segaduses. Mida me siis hääletame, kas kahe erakonna teadet meile? Mis asi see on, mida me hääletame?

Tahate, ma loen teile ette, mida me hakkame hääletama? Panen hääletusele (ma praegu veel ei pane) ettepaneku (ma loen seda lugupeetud kolleeg Eiki Nestorile, et ta saaks aru, ja loen hästi aeglaselt), et juhul kui eelnõu 652 teise lugemise arutelu jääb homsel korralisel Riigikogu täiskogu istungil pooleli, siis kutsub Riigikogu esimees kokku Riigikogu täiskogu täiendava istungi s.a 23. märtsil kella 18-ks. Selleks küsin ma nõusolekut lugupeetud Riigikogu liikmete käest. Kui te ei anna seda nõusolekut, siis ei kutsu ma istungit kokku. Kõik. Ma tahan saada suuremat mandaati selle istungi kokkukutsumisele. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Ei taha te midagi suuremat mandaati, te lihtsalt olete sunnitud selle hääletusele panema, kui juhatus konsensuslikku otsust ei saavutanud.

Loomulikult olen ma sunnitud.

Kuid minu küsimus on see. Kodu- ja töökorra seaduse § 49 ei näe ette täiendava istungi tingimuslikku kokkukutsumist. See kas kutsutakse kokku või ei kutsuta kokku. Nii et mida me täna siin tegelikult otsustama hakkame? Kas te tahate seda istungit kokku kutsuda või te ei taha mitte? Te seate selle tingimuseks, ma ei tea, mille täpselt, millegi suvalise. Seda seadus ette ei näe. Te rikute seadust.

Lugupeetud kolleeg Ain Seppik! Ma kutsun täiendava istungi kokku siis, kui arutelu jääb pooleli. Aga kuna me täna arutasime seda küsimust juhatuses ja juhatus ei jõudnud selles küsimuses konsensuslikule otsusele, siis tuleb see küsimus viia suurde saali, nii nagu see on vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. See on kõik. Kolleeg Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Te mainisite, et te rikute reeglit, mis ütleb, et täiendav istung kutsutakse kokku vähemalt kolmepäevase etteteatamisega, seetõttu, et tegemist on kaalukate põhjustega. Kaaluka põhjusena on teile selgunud, et valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnõu vajab põhjalikumat arutelu. Kas juhatus, kui ta pakkus meile välja selle nädala päevakorras, et selle seaduseelnõu teine lugemine toimub homme ja kolmas lugemine juba ülehomme, ei teadnud seda kaalukat põhjust, et pensionikindlustuse seaduse eelnõu vajab põhjalikumat arutelu, ja kas ei olnud arutusel, et kolmas lugemine oleks võinud lükkuda näiteks järgmisesse istunginädalasse?

Me räägime praegu teisest lugemisest. Praegu on päevakorras kolmanda lugemise kohta kirjutatud, et kui teine lugemine teisipäevasel istungil lõpetatakse, siis tuleb eelnõu juba kolmapäeval kolmandale lugemisele. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh, austatud juhataja! Meil oli eelmisel kevadel pretsedent. Tõele au andes pean ütlema, et me siis ei saanud juhatuse käest vastust, mis olid need kaalukad põhjused, mis segasid Riigikogu juhatust kolm päeva varem täiendavast istungist teatamast. Ma ei näe ka praegu põhjust, miks te peaksite seda teistmoodi tegema, te võite vabalt kolmepäevalise etteteatamisega täiendava istungi kokku kutsuda, ilma meile põhjendusi andmata. Me võime ju neljapäeva õhtul uuesti kokku tulla. Aga kuna te läksite juba sellele libedale teele oma seletustega, siis ma küsin: kas ülejäänud päevakorrapunktid, mis meil selle nädala päevakorras on, ei ole kaalukad?

Kõik on kaalukad. Sellepärast me seda teemegi. Me püüame need kõik ära menetleda. Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Ma soovin siiski saada teie käest selges sõnastuses vastust, mis on see kaalukas põhjus, miks me peame homme tegema täiendava istungi. Meil on see eelnõu, riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnõu, mis on homme teisel lugemisel ja ülehomme kolmandal lugemisel, valitsuse ja ka Riigikogu juhatuse poolt n-ö kiirmenetlusse pandud.

Juhatuses arutati seda küsimust ja leiti, et oleks väga hea, kui me suudaksime kõik päevakorrapunktid selle nädalaga läbi arutada, kuigi on teada, et üks päevakorrapunkt võtab väga palju aega. Teiseks, head kolleegid, ma ütlen veel üks kord: kui juhatus ei leia konsensust, siis on igal juhatuse liikmel õigus tuua see küsimus suure saali ette ja teie määrate oma otsusega ära, et kui arutelu tõesti ei lõpe, kas siis tehakse täiendav istung või mitte. See on teie otsustada. Kas see on kaalukas põhjus, see on ka muidugi teie otsustada. Kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Nüüd nende kaalukate asjade juurde. Mina saan aru, et üks kaalukas põhjus on see, et eelnõu peab põhjalikult arutama. Seadus nõuab paraku mitut kaalukat põhjust, kuna siin on öeldud mitmuses: kaalukate põhjuste olemasolu korral. Seetõttu küsin: millised võiksid olla teie teised kaalukad põhjused (vähemalt kaks peaks neid ju kokku olema, soovitavalt kolm), miks te ei teavita Riigikogu kolm päeva varem? Ma esitan kohe teise küsimuse ka ära, et mitte näida norivana: millal teile need kaalukad põhjused kuskilt erakonna kontorist teada anti? Paistab, et reedel te neid veel ei teadnud.

Lugupeetud kolleeg! Täna saabus kiri kahest fraktsioonist. Juhatus arutas seda täna oma erakorralisel istungil ja jõudis otsusele, et me peame teie käest nõu küsima. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Teisipäeval on meil menetluses kuus eelnõu, kolmapäeval viis eelnõu. Esimene on eelnõu 652. Kui me ei saa selle aruteluga teisipäeval hakkama, siis miks ei või see arutelu minna edasi kolmapäevasesse päeva, kus meil on piiramatult aega ja me saaksime rahulikult kolmapäeval seda teemat arutada, nii nagu meie hea tava ja praktika siiani on ka olnud? Milleks on vaja kiirustada ja punnida siia seda täiendavat istungit?

Lugupeetud kolleeg Toomas Varek! Ma veel kord kordan. Juhatus sai kahelt fraktsioonilt sellise ettepaneku. Juhatus arutas seda ettepanekut ja kuna juhatus ei jõudnud konsensusele, siis toob ta selle ettepaneku siia saali. Kui teie esitaksite samasuguse ettepaneku ja juhatus näiteks leiaks, et ei taha seda arutada, siis, andke andeks, ei oleks see ju õige asi. Kui juhatus saab fraktsioonidelt mingisuguse ettepaneku, siis peab juhatus sellega tegelema. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kas tulevikus muutubki tavaliseks praktikaks koalitsiooni selline käitumine, et ettekäändel, et on vaja põhjalikult mõnda seaduseelnõu arutada, korraldatakse pidevalt ja pidevalt Riigikogu täiendavaid istungeid? Kas te ei arva, et meie kodu- ja töökord on puudulik ja vajab täiendamist, selleks et anda koalitsioonierakondadele suuremat voli? Mulle tundub, et tänane kaalukas põhjus on pigem see, et kellel jõud, sellel õigus, ning lihtsalt süstemaatiliselt ja pidevalt rikutakse kodu- ja töökorda.

Lugupeetud kolleeg Karel Rüütli! Juhatus lähtubki Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Jah, kindlasti on ka selles seaduses võimalik midagi parandada, midagi võib-olla rohkem lahti kirjutada. Aga see on teie pädevuses. Palun väga, keegi ei ole keelanud Riigikogu kodu- ja töökorda parandada. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Juhatuse ülesanne peaks olema ka jälgida Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse täitmist. Kui te näete, et kaalukas põhjus on see, et kindlasti tuleb pensioniea tõus sellel nädalal seadustada, siis te saate seda teha meie kodukorraseaduse § 49 lõike 3 kohaselt, teatades kolm päeva ette ja tehes täiendava istungi neljapäeva õhtul. Siis olete te käitunud kodu- ja töökorra seaduse kohaselt, olete suutnud sellel nädalal teha täiendava istungi, seadustada pensioniea tõusu märtsis ja mitte lükata seda aprilli, nii nagu on teie poliitiline eesmärk. Kas juhatus arutas ka seda, et on võimalik käituda kodu- ja töökorra seaduse kohaselt?

Juhatus käitub kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Te väidate, et käitute Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi, kuid vähemasti selle seaduse mõtte järgi te küll ei käitu. Seaduse mõte reguleerib väga selgelt, et just Riigikogu juhatus otsustab täiendava istungi kokkukutsumise vajaduse, ja kui juhatus ei saavuta konsensust, siis järelikult ei ole võimalik seda istungit kokku kutsuda. Teiselt poolt, kui te panete selle küsimuse täna saali hääletusele (alles täna saite te teada, et selline taotlus on olemas), siis oleks täiesti loogiline, et te kutsutegi selle istungi kokku kolme päeva pärast, nii nagu seaduse mõtte järgi on see ette nähtud. Aga paraku ei kasuta te ära kõiki neid võimalusi, mis teile on antud, ja soovite kasutada ainult oma võimu, koalitsiooni võimu kummitemplina siin saalis.

Lugupeetud kolleeg Pelisaar! Me järgime täpselt Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Ma lugesin teile ette, et kuna Riigikogu juhatus ettepaneku suhtes konsensust ei saavutanud, siis kodu- ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 kohaselt pannakse see küsimus täiskogus hääletusele. Seda me teemegi. Palun, kolleeg Sven Sester!

Aitäh, proua juhataja! Küsin teilt kui juhatajalt ja ka kui teadlaselt: kui teilt küsitakse viis korda järjest üht ja sama küsimust, et kas maakera on ümmargune, ja te olete viis korda sellele vastanud, siis kui palju te peate kodukorraseaduse järgi andma inimestele võimalust uuesti sama küsimust küsida? On see sätestatud?

Head kolleegid! Läheme küsimuste juurde. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan, lugupeetud proua esimees! Mulle tundub teie jutus olevat üks väga oluline vastuolu. Te räägite, et kaalukas põhjus on vajadus põhjaliku arutelu järele. Samas, kui me vaatame päevakorda, siis me näeme, et nii olulises küsimuses, nagu te siin väitsite, on teine ja kolmas lugemine ette nähtud kahel järjestikusel päeval. Põhimõtteliselt on päevakord juba algselt valesti planeeritud, see juba ette välistab põhjaliku arutelu. Kui on vajadus põhjaliku arutelu järele, siis oleks ju väga mõistlik teha seda tõepoolest mõistliku aja jooksul. On ilmselge, et põhjalikku arutelu ei ole võimalik niisuguses kokkusurutud olukorras teha. Teie jutt on väga selgelt vastuoluline.

Lugupeetud kolleegid! Ma veel üks kord räägin teile. Meil kõikidel on erinev arvamus, mis on kaalukas põhjus ja mis ei ole kaalukas põhjus. Ma ütlen, et see saal otsustab seda. Meie ei jõudnud konsensusele, midagi ei ole teha. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Te praegu soovite saada siin Reformierakonna, IRL-i ja Tarmo Männi häältega heakskiitu sellele, et te saate tingimuslikult kokku kutsuda Riigikogu täiendava istungi. Te sõnastasite selle otsuse nii: juhul kui. Riigikogu kodu- ja töökord ütleb, et te peate sellest otsusest, juhul kui te selle otsuse teete, teada andma ka massiteabevahendite kaudu. Mis kellaajal te homme otsustate, et see juht on käes ja te peate kokku kutsuma täiendava istungi, ja millise massiteabevahendi kaudu te kavatsete meile sellest teada anda?

Lugupeetud kolleegid! Praegu soovin ma teada saada kogu Riigikogu arvamust täiendava istungi kohta. Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Ma kõigepealt tänan teid, et te Sven Sesteri ettepanekut vastu ei võtnud ja opositsioonil suud päris kinni ei pannud! Me ikkagi ei saanud teada neid kaalukaid põhjusi, aga me peaksime neid siiski teadma. Kuid minule teeb muret hoopis muu asi. Tegelikult on ju täiendava istungi kokkukutsumisel üldreegel, et sellest teatatakse kolm päeva varem. Teie olete selle Riigikogu koosseisu ajal kujundamas praktikat, et kõik tehakse väga kiiresti, alati leiate te kaalukaid põhjusi, et teha seda kiiremini ja jätta Riigikogu liikmed informeerimata. Kas teile ei tee muret parlamentarismi saatus üldse? Meenutame siin soolise võrdõiguslikkuse seaduse arutelu. Siis te ka punnitasite kõigest väest täiendavate istungitega. President küll ei kuulutanud seda seadust välja. Kas ei ole sellise praktika kujundamine siiski parlamentarismist kõrvalekaldumine?

Lugupeetud kolleeg Ain Seppik! Praegu on võimalus teil kõigil kujundada arvamust, kas on kaalukad põhjused või mitte. Mina ei kujunda seda. Kui ma oleksin võimeline ise seda kujundama, siis oleks see otsus võib-olla juba ammu olemas olnud, aga kuna me Riigikogus kujundame seda kõik, siis tulingi ma teie ette seda otsust saama. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Ma palun hetkeks tähelepanu! Härra Gräzin! Kas te saaksite korraks istuda? Ma ei näe juhatajat ja mul on ebaviisakas nii rääkida. Riigikogu ei juhi Reformierakonna ja IRL-i fraktsioonid. Seda juhib juhatus. Kena on, kui juhatus võtab fraktsioonide kirju tõsiselt. Need kaks fraktsiooni kirjutasid teile kirja, et juhul kui. Vaat siis tulgegi, palun, meie juurde, juhul kui. Täna seda juhtu ju ei ole. Kodukorraseaduse § 49 ei näe ette võimalust mingi tingimusliku veksli andmiseks, et juhul kui midagi juhtub. Kui homme teist lugemist ei lõpetata, siis on teil täielik põhjus tulla Riigikogu ette kas juhatuse otsusega, teatega või mingil teisel moel. Praegu ma veel kord ütlen, et me ei saa aru, mida me arutame, mida me hääletame, sest Riigikogu juhatus ei suuda Riigikogu juhtida, vaid seda teevad kaks fraktsiooni.

Riigikogu juhtimisega tegeleb Riigikogu juhatus. Juhatus käitub vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Kui juhatuses tekkis eriarvamus ühe küsimuse arutamisel, siis on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt võimalus küsida arvamust kogu Riigikogult. Kogu Riigikogult, aga mitte eraldi fraktsioonidelt. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Ma ikkagi ei saanud aru, millal te siis meile, kogu Riigikogule, teada annate, et toimub täiendav istung. Ma saan aru, et teil on otsekontakt kahe fraktsiooniga, aga kogu Riigikogu peab selle teate massiteabevahendite kaudu teada saama. Millal me selle teadaande teada saame, meie, kes me esindame opositsiooni?

Lugupeetud kolleeg! Te saate seda teada õigel ajal. Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, lugupeetud esimees! Te äsja väitsite, et kui oleks teie otsustada, siis oleks see otsus võib-olla teistsugune, kui nüüd see saal otsustab. Kas te tõesti oleksite nõus hääletama täna teisiti kui koalitsioon ja on lootust, et kahe fraktsiooni tahe peale ei jää?

Mina hääletan täpselt samamoodi nagu iga Riigikogu liige siin saalis. Mul on samasugune õigus hääletada. Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh, proua juhataja! Kas siis Riigikogu juhatuses on keegi, kes riigi edukat arengut segab? Kas peab opositsiooni esindaja juhatusest välja viima?

Ma ei kuulnud. Palun korrata! Mida head te rääkisite? Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Austatud juhataja! Kas opositsiooni esindaja segab juhatuse tööd, ei lase riigil kiiresti areneda? Kas peab opositsiooni esindaja juhatusest välja viima?

Meil on olnud Riigikogu juhatuses väga palju erinevaid otsuseid, kus opositsiooni esindajatel on olnud teine arvamus kui koalitsiooni esindajatel. See ei ole küsimus. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, proua eesistuja! Te olete püüdnud pool tundi veenda Eesti parlamenti selles, mida te kavatsete teha. Öelge mulle, palun, proua Ergma, kas teile ei tundu, et nende ebaprofessionaalsete ja väga kõikuva iseloomuga vastustega ei vii te mitte Eesti parlamendi mainet alla. Meid vaatavad internetis kindlasti väga paljud inimesed.

Suur tänu! Mina tegutsen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Nüüd, lugupeetud kolleegid, panen hääletusele ettepaneku, et juhul kui eelnõu 652 teise lugemise arutelu jääb homsel korralisel Riigikogu täiskogu istungil pooleli, siis kutsun Riigikogu täiskogu täiendava istungi kokku homme, 23. märtsil kella 18-ks. Täiendava istungi päevakorras on eelnõu 652 teise lugemise arutelu jätkamine. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid ei olnud. Seega toetas Riigikogu täiskogu kahe fraktsiooni ettepanekut kutsuda kokku täiendav istung 23. märtsil kell 18, juhul kui eelnõu 652 arutelu jääb pooleli.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Nikolai Põdramäe, Tiit Kuusmiku, Lauri Laasi, Inara Luigase, Vladimir Velmani, Marika Tuusi ja Valeri Korbi 28. jaanuaril 2010 esitatud arupärimine valitsuse meetmete kohta töötute raske olukorra leevendamiseks. Ma palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister! Jätkuvalt lõpeb iga nädal kurva statistikaga, milles konstateeritakse, et möödunud nädalal lisandus järjekordselt tuhandeid töötuid. Kuigi see arupärimine on koostatud 28. jaanuaril, peab see sissejuhatav lause kahjuks paika ka täna. Isegi mitte iga kvartal ei kuule me ühtegi uudist selle kohta, et valitsus oleks midagi ette võtnud nende raskesse olukorda sattunud inimeste abistamiseks. Oleme siin saalis kuulnud ainult peaministri halvustavat suhtumist Tallinna tegemistesse nende inimeste abistamisel, ta nimetab neid inimesi neoonvestides ringisõitjateks. Kahjuks peaminister ei tea, et paljudele nendest inimestest ja nende peredele on see ainuke sissetulekuallikas, ja nad on selle võimaluse eest siiralt tänulikud. Peaminister seda ei tea, sest tema õuelaulikud seda ei kajasta. Peaminister ei tea, et tänu nendele inimestele on ühistranspordi veerem palju puhtam, et reisijad, kellel mingil põhjusel ei ole sõidupiletit, saavad seda nende käest osta. Kõige tähtsam on see, et nendel inimestel säilib tööharjumus, nad on valmis täieõiguslike liikmetena tööjõuturul kaasa lööma. Just see, et see nii oleks, peaks üht oma rahvast hooliva riigi valitsust eelkõige huvitama ja rõõmustama. Kahjuks me seda ei näe. Seni on meie valitsus osanud ainult inimestelt ja ka ettevõtetelt viimase raha ära võtta. 2009. aastat võib julgelt nimetada lõputu maksutõstmise aastaks. Praegune 15,5%-line töötus on suurim pärast taasiseseisvumist, registreeritud tööpuuduse kasvu määra kiiruses oleme Euroopas esikohal. Samal ajal on tööpuudus Norras ainult 3%, Hollandis 4%, Austrias 5%, Sloveenias 6%, Bulgaarias ja Rumeenias 7%, Tšehhis ja Poolas 8%. Eurostati neljanda kvartali andmed näitavad, et Ida-Euroopa riikides on tööpuudus üldjuhul alla 10%. Eesti eriline valukoht on pikaajalise töötuse kasv. Juba 33 000 inimest ehk kolmandik registreeritud töötutest on tööd otsinud enam kui aasta. Heitunute arv (need on inimesed, kes on kõigele käega löönud) on kiiresti kasvamas ja ametlikust töötute statistikast on nad kustutatud. Hinnanguliselt 130 000 inimest on lahkunud Eestist mujale tööd otsima.
Seoses sellega on meie fraktsioon esitanud peaministrile kuus küsimust, mis põhiliselt kajastavad seda, kas, millal ja mida kavatsetakse ette võtta selle olukorra parandamiseks. Kuna äsja juurutati Riigikogus uus traditsioon, siis ütlen, et juhul kui vastused meid ei rahulda, jätame endale õiguse arupärimine uuesti esitada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun härra peaministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud esimees ja hea Riigikogu! Head arupärijad! Minu arust täiesti ilmaasjata tõstatasite te jälle selle reisisaatjate teema. See ei ole kohane. Ma soovitan teil lugeda täna esitatud Eesti inimarengu aruannet. See inimarengu aruanne kirjeldab ka olukorda meie tööjõuturul. Üks järeldus, mille inimene, kes selle aruande läbi loeb, peab tegema, on see, et töötajaid ja ka neid, kes praegu on töötud, tuleb kindlasti koolitada, neid tuleb õpetada. Eesti probleem on selles, et töötajate enesetäiendamises osalemine on küll suurenenud, kuid juhtide hulgas on koolitustel käijate osatähtsus märksa suurem kui lihttööliste hulgas. Ülimalt suur probleem on selles, et lihttöölised, ka need, kes on ajutiselt töö kaotanud, ei osale ümberõppes, täienduskoolituses. Riik kulutab 127 miljonit krooni selleks, et kutsuda tuhat üliõpilast, kes majandusbuumi aastatel jätsid õpingud pooleli, ülikooli tagasi, ja riik kulutab selle summa ka selleks, et kutsuda 500 õpilast, kes jätsid buumiaastatel pooleli kutsekooli, kutsekooli tagasi. Nüüd küsin ma teie käest: kumb viis maksumaksja raha kasutamiseks on efektiivsem, kas see, kui maksta kellelegi lihtsalt selle eest, et nad sõidaksid sihitult neoonvestides mööda linna ringi ja teeksid reklaami "hoolivusele", või maksumaksjate poolt 127 miljoni krooni eest 1500 inimese koolitamine? Ma arvan, et need 53 miljonit krooni, mis Tallinn kulutab reisisaatjatele, võiks Tallinn kulutada nendesamade inimeste väljaõppele, et need inimesed õpiksid midagi, mida nad oma hilisemas elus saaksid kasutada. Reisisaatjate perspektiiv on ju üldiselt trööstitu. Ühel päeval tramm peatub ja neil palutakse trammist väljuda. Kui inimene on omandanud uusi teadmisi, on parandanud oma kvalifikatsiooni, tõstnud haridustaset, siis on tal märksa parem hilisemas elus läbi lüüa. Seesama inimarengu aruanne kinnitab ühemõtteliselt seda, et mida kõrgemalt haritud on töötajad, seda paremini saavad nad elus hakkama ja seda väiksema tõenäosusega kaotavad nad töö. Mis puudutab viimase raha äravõtmist, siis see küsimus tuleks suunata Tallinna Linnavalitsusele ja küsida, miks nad võtavad kõige vaesematelt inimestelt müügimaksuga nende viimase raha ära. Miks nad seda teevad? Jah, 53 miljonit krooni kulutavad nad reisisaatjatele, aga 40 miljonit krooni kulutavad Tallinnas propagandale. Miks nad seda teevad? Propaganda tegemise asemel võiks parem anda inimestele haridust, et nad elus hakkama saaksid.
Tuleme konkreetse arupärimise juurde. Ma vastan teie küsimustele. Küsimused on kõigile kirjalikult välja jagatud ja kuna nad on osalt esitatud väga kummalises eks-ju-jah-ju-vormis, siis ei tahaks ma siit kõnepuldist ise neid küsimusi ette lugema hakata. Piirdume sellega, mis teile välja jagatud on. Küllap on vastus siiski ka sel moel jälgitav.
Vastus esimesele küsimusele. Töökohti loovad investeeringud, töökohti ei loo riik. Riik loob tingimused selleks, et investeeringud riiki tuleksid. Investeeringud tulevad riiki, kui meil on usaldusväärne ettevõtluskeskkond. Kui te vaatasite tänaseid on-line-uudiseid, siis te nägite, et Soome Incap kolib Vuokatti tehase Eestisse. Kes on jälginud uudiseid, need teavad, et Elcoteq suurendab oluliselt tootmismahtu, Ericsson Eesti suurendab oluliselt tootmismahtu, Trelleborg loob Saaremaale 230 uut töökohta. Peaaegu iga päev on võimalik lugeda uudiseid selle kohta, et Eestisse kolib jälle üks Soome, Rootsi, Norra, Taani või Saksamaa ettevõte ja loob siin kas 3, 30 või 300 töökohta. Meie ettevõtluskeskkond on ettevõtjatele atraktiivne. Investorid tulevad Eestisse ja loovad siin uusi töökohti. Jälle kord tulen ma tagasi inimarengu aruande juurde. Kui te loete seda aruannet, siis te saate aru, et välisinvesteeringud, välisosalusega ettevõtted on Eesti majanduse jaoks ülimalt olulised. Koguni 62% Eesti ekspordist toodavad need ettevõtted, mille omanikuks on välismaalased. Seega peab riik looma investeeringutele sobiva keskkonna, investeeringud loovad töökohti.
Kas riigil on olemas sotsiaalsete meetmete plaan töötute abistamiseks? Te ju teate, et on. See plaan on olemas. Kogusummas kulutatakse töötute abistamiseks, nende olukorra leevendamiseks 3,8 miljardit krooni. Neid meetmeid võtavad Eesti Töötukassa, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, õppeasutused, kohalikud omavalitsused ning mitmed mittetulundusühingud. 2009. ja 2010. aastal on tööturuteenuste osutamiseks oluliselt suurendatud Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava tööhõiveprogrammi eelarvet. Kui aastail 2007–2009 oli tööhõiveprogrammi eelarve kokku 437 miljonit krooni, millest 2009. aastal kasutati 349 miljonit krooni, siis aastal 2010 on tööhõiveprogrammis tööturuteenuste osutamiseks ette nähtud 422 miljonit krooni. Lisaks on valitsus otsustanud Euroopa Liidu struktuurivahendite rakenduskavade muutmisel tööhõiveprogrammi toetuste mahtu suurendada 2010. ja 2011. aastal täiendavalt 100 miljoni krooni võrra. 2009. ja 2010. aastal on tööhõive säilitamiseks ja töötusega toimetulekuks tehtud mitmeid sisulisi uuendusi. Põhirõhk on pandud nendele meetmetele, mis otseselt aitavad töötuid tööle. Nendest rõhutan palgatoetust, ettevõtluse alustamise toetust ja tööpraktikat.
Mõned näited meetmete kohta, mida on võetud töötute tööle aitamiseks. Esiteks, uute töökohtade loomise soodustamiseks on kasutusele võetud ettevõtluse alustamise toetamise tervikpakett. Ettevõtlusega alustamise toetust antakse kuni 70 000 krooni. Tervikpakett sisaldab koolitust, nõustamist äriplaani koostamisel, toetusega loodud ettevõtte järelnõustamist ning vajaduse korral erialast täienduskoolitust kahe aasta jooksul pärast ettevõtte loomist. Tervikpaketi eesmärk on tagada loodavate ettevõtete jätkusuutlikkus. Selle aasta 1. jaanuarist kuni 17. märtsini on ettevõtluse alustamise toetust määratud 151 inimesele. Teiseks, muudetud on palgatoetuse maksmise tingimusi. Kuigi toetust makstakse tööandjale, on teenus mõeldud eeskätt nende töötute tööleaitamiseks, kes on pikema aja jooksul ilma tööta olnud. Palgatoetust makstakse tööandjale, kes võtab tööle vähemalt kuus kuud töötuna arvel olnud inimese. Noore puhul on see kriteerium kolm kuud. Teise uuendusena on palgatoetust võimalik taotleda ka vähemalt kuuekuulise tähtajalise töösuhte sõlmimise korral. Palgatoetuse suurus on 50% töötaja palgast, kuid mitte rohkem kui töötasu alammäär. Toetust makstakse üldjuhul kuue kuu jooksul, tähtajalise töösuhte puhul makstakse toetust poole lepingu kestuse eest, s.o kolm kuni kuus kuud. Sel aastal on võimalik palgatoetusega tööle rakendada ligikaudu 5000 töötut ja selleks kasutatakse 80 miljonit krooni. Selle aasta algusest 17. märtsini on palgatoetuse lepinguid sõlmitud 1342 inimese töölerakendamiseks. Kolmandaks, töötute paremaks osasaamiseks tööturumeetmetest on suurendatud stipendiume ja lihtsustatud sõidutoetuse maksmise tingimusi. Neljandaks, töötute konkurentsivõime ja tööturule sisenemise võimaluste suurendamiseks väljastatakse töötutele alates 2009. aasta sügisest koolituskaarte, mille abil saavad töötud senisest paindlikumalt ja kiiremini valida endale sobiva täienduskoolituse. Koolituskaart on mõeldud erialase hariduse või töökogemusega inimestele, kellel on vaja töö leidmiseks oma olemasolevaid oskusi ja teadmisi täiendada. Arvestuslikult on koolituskaardi maksumus 15 000 krooni koolituse kohta. 16. veebruari seisuga oli koolituskaardi alusel koolitusele registreerunuid 1782 ning keskmine koolituse maksumus oli 7300 krooni. Viiendaks, töötutel, kellel on ainult põhiharidus, üldkeskharidus või kellel hariduse omandamine on jäänud pooleli, neil puudub kutseoskus, on võimalus omandada töö leidmiseks vajalikke oskusi töökohapõhise õppevormi raames. Sel juhul osutatakse erialast koolitust 50%-lise praktika osakaaluga või kombineeritakse tööturukoolitust ja tööpraktikat.
Lisaks eespool mainitud meetmetele osutatakse tööhõiveprogrammi raames muid teenuseid ja antakse abi tööpuuduse leevendamiseks ning töötute aktiivsuse säilitamiseks. Töötute kvalifikatsiooni tõstmiseks osutatakse karjääriteenuseid, võimaldatakse koolitust ja tööpraktikat. Samuti toetatakse riskirühmadesse kuuluvaid inimesi rehabilitatsiooniteenuste osutamise ja tööharjumuste kujundamise vormis. Olukorras, kus töökohti on vähe, hoitakse töötute töövalmidust ja tööotsingute aktiivsust sel moel, et võimaldatakse töötutel osaleda tööklubides, töökodades ja talgutöödel ning teha vabatahtlikku tööd. Tööhõiveprobleemide lahendamiseks ei ole olemas ühest lahendust, sest uue töökoha mitteleidmisel on erinevaid põhjusi. Kui vaadata registreeritud töötute haridustaset, siis on selge, et paljude inimeste tööhõiveprobleemi lahendamiseks ei piisa tööturumeetmetest, vaid neil oleks vaja omandada uus tasemeharidus. Sellel eesmärgil on Haridus- ja Teadusministeerium algatanud kaks projekti, mis on suunatud sellele, et õpingud pooleli jätnud inimesed saaksid omandada kõrg- või kutsehariduse.
Vastus teisele küsimusele. Töötuna arvele võetud inimestele makstakse töötuskindlustushüvitist, töötutoetust ning osalemise korral sellistes meetmetes nagu tööturukoolitus, tööpraktika ja tööharjutus makstakse stipendiumi. Eelmise aasta sügisest on stipendiumi päevamäär 60 krooni. Veebruaris sai töötuskindlustushüvitist 32 854 inimest ehk 35% registreeritud töötutest. Jaanuaris oli töötuna arvel 97 391 inimest, neist 31 867 said töötuskindlustushüvitist ja 19 188 inimest ehk 20% registreeritud töötutest töötutoetust. Nii töötuskindlustushüvitise kui ka töötutoetuse maksmise aeg on seadusega sätestatud. Neid ei maksta kauem kui üheksa kuud. Pärast töötuskindlustushüvitise maksmise lõppemist on võimalik taotleda toimetulekutoetust, sealhulgas eluasemekulude hüvitamist. Toimetulekutoetuse summa kujuneb isiku või perekonna sissetuleku, eluasemekulude ning kehtiva toimetulekupiiri alusel. Kui toimetulekutoetust saava isiku sissetulek väheneb, suureneb selle võrra temale makstav toimetulekutoetus. Kui toimetulekutoetust saava isiku eluasemekulud kasvavad, suureneb ka makstav toimetulekutoetus. Üksi elavale isikule, kellel puudub sissetulek ning kelle eluasemekulud on 2000 krooni, makstakse toimetulekutoetuseks kokku 3000 krooni, sealhulgas toimetulekupiirina 1000 krooni ja eluasemekulude katteks näiteks 2000 krooni.
Vastus kolmandale küsimusele. Kuigi töökohtade arv on võrreldes varasemaga vähenenud, leiab osa töötutest töö. Isegi juhul, kui töö on lühiajaline, aitab see säilitada töövalmidust. Nende töötute arv, kes on olnud arvel üheksa kuud või kauem, oli veebruari alguses 27 000. Eelmise aasta jooksul asus tööle või hakkas ettevõtjaks 28 229 töötut. Töötuna arvelolek lõpetati töötu enda soovil 5382 korral ja 26 648 korral lõpetati töötuna arvelolek, sest töötu juba kolmandat korda ei tegelnud tööotsimiskavas kokkulepitud tegevustega või ei täitnud muid aktiivse tööotsingu tingimusi.

Suur tänu, härra peaminister! Teie aeg on läbi. Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Väga hea, et te nimetasite inimarengu aruannet. Muide, käisin ka mina sellel esitlusel täna ja seal öeldi Eesti kohta, et meil on lausa allakäiguühiskond, meil on kihistumine kõige suurem, meil on tardumus, kapseldumine ja suletus. Te nimetasite siin koolitust, seda, et ei taheta koolitustel käia. Siin on mainitud, et poole võrra on tööandjate need kulud vähenenud. Meil on juhtide ja spetsialistide koolituse olukord koguni väga hea, Rootsi ja Soome tasemel, aga lihttööline koolitust kätte ei saa. Tegelikult rõhutati seal hoopis neid asju. Aga ennustati ka, et töötus kestab meil vähemalt 2013. aastani, mis toob uuesti ja täiendavalt kaasa rahva tervise halvenemise, eluea lühenemise ja meie elujõud kaob. Öelge, palun, mida teie kavatsete ette võtta, et seda kõike ära hoida. Seal toonitati, et uutmoodi peab tegema, nii enam ei saa, nagu riiki praegu juhitakse.

Aitäh! Mul on hea meel, et te käisite inimarengu aruande esitlusel, kuid mu meel on suhteliselt kurb selle pärast, et te sealt midagi kinni ei püüdnud. Vaevalt et seal keegi väitis, et Eesti on asunud kuskile allakäiguteele. Seda seal kindlasti ei väidetud, sest inimarengu aruande järgi on Eesti koht maailma edetabelis väga kõrge, see on 40. koht, ja meie inimarengu koondindeks on varasemate aastatega võrreldes paranenud. Aruandes on näiteks ka kirjas, et võrreldes mõnede riikidega, kes omal ajal ehk Nõukogude Liidu lagunemise järel olid samal stardipositsioonil, on Eesti olnud väga edukas. Teile teadmiseks, et sellessamas aruandes on kirjas, et Venemaa koht on 71. Nüüd ebavõrdsusest. Jah, ma olen selle aruande läbi lugenud. Siin tõepoolest öeldakse ilma igasuguse arvulise tõestuseta, et Eesti on Euroopa Liidus üks kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riike. See väide on vale. See väide ei vasta vähimalgi määral tõele, selle kohta pole mitte mingisugust statistilist kinnitust. Vastupidi, Euroopa Liidu uuenev Lissaboni strateegia, strateegia 2020, seab eeldatavalt üheks arvuliseks eesmärgiks ka vaesuse vähendamise Euroopa Liidus. (Neid arvulisi eesmärke hakkab olema ainult viis.) Seoses sellega, et vaesuse teema on Euroopa Liidus küllalt aktuaalne, on Euroopa Liidu tasandil korduvalt rõhutatud statistikast tulenevat vääramatut fakti, et viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liidus tulude jaotumise ebaühtlus kõige kiiremini vähenenud Eestis. Aastal 2000 oli ülemise tulukvintiili, kõige suuremat tulu saava 20% elanike ja kõige väiksema tulukvintiili suhe 6,3. Aastal 2008 oli see suhe 5,0. Aastal 2000 oli see 6,3-kordne kvintiilide vahe Euroopa Liidu kõige suurem ehk aastal 2000 vastas tõele väide, et Eesti oli Euroopa Liidus kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riik. Aastal 2008 oli 5,0 kvintiilide suhtena täpselt Euroopa Liidu keskmine. Riikide arvestuses asume me selle 5,0-ga 11. kohal. Seega ei ole võimalik väita, et sel sajandil oleks varanduslik kihistumine Eestis süvenenud. Vastupidi, ka Gini koefitsient kõneleb sellest, et Eesti on kõige kiiremini võrdsustunud tuludega riik Euroopa Liidus. Ka selle kohta, muide, on inimarengu aruandes arvulised näitajad olemas. Aastal 1995 oli Gini indeks Eestis 39,7 ja aastal 2007 ühtedel andmetel (siin on kahed arvud) 30,2, teistel andmetel 30,9. Seega, kui tulude jaotumise võrdsustumise trend Eestis jätkub, siis liigume me võrdsustumise poolest ilmselt Põhjamaade tasemele, samal ajal kui Euroopa Liidu trend on liikumine tulude ebavõrdsuse suurenemise suunas, ehk Euroopa Liidus on viimase kümne aasta jooksul tulude jaotumise ebaühtlus suurenenud. Eesti liigub vastupidises suunas ja on nende vastupidises suunas liikujate ehk suurema võrdsuse suunas liikujate hulgas kõige edukam olnud. Näiteks Soomes on trend olnud vastupidine, ebavõrdsus on suurenenud. Eestis on ebavõrdsus vähenenud. Neid riike, kus viimase kümne aasta jooksul oleks ebavõrdsus vähenenud, ei ole Euroopa Liidus sugugi palju. Eesti on Euroopa Liidus viimase kümne aasta jooksul kõige enam võrdsust süvendanud riik, Malta on teisel kohal ja ülejäänud riikide puhul võib vaielda, kas muutusi on toimunud või mitte, sest meil on kordajate 6,3 ja 5,0 erinevus 1,3, Maltal on see 0,6, edasi tuleb 0,3, 0,2, 0,2, 0,1 ja siis on kolm riiki, kellel muutusi pole toimunud. Kihistumise kõige suuremat muutust on kajastanud koguni kordajate vahe 2,8. Nii et kõigega, mis siin inimarengu aruandes kirjas on, või kõigi hinnangutega nõustuda ei saa, aga arvulise materjaliga saab kindlasti nõustuda. Ma soovitan kõigil seda inimarengu aruannet lugeda. See on üks väärt lugemismaterjal. Kui inimesed oskavad mõelda, siis mõtteainet pakub see kindlasti. Nendel, kes mõelda ei oska, ei ole mõtet selle kirjatükiga vaeva näha. See ei kõnele Nõia-Intsust ja Ingast, mõne jaoks ei ole see huvitav.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu arust oli väga märgilise tähendusega tänane Meelis Atoneni avaldus. Ta nimelt tunnistas, et ta on ka kaotanud igasuguse usu reformierakondlikusse majanduspoliitikasse ja ta ei näe, et olukord Eesti majanduses peaks hakkama paranema. Aga minu küsimus on selline: milline on teie arvamus, millal hakkab tööpuudus Eestis vähenema?

Aitäh! Ilmselt saite te inspiratsiooni minu viitest Nõia-Intsule, kui te otsustasite hakata Meelis Atoneni mõtete lugejaks ja nende mõtete tõlgendajaks. Mina ei tea, kuidas te nende järeldusteni jõudsite, kas te kasutasite pendlit või vitsa, aga, tõtt-öelda, ega see mind väga ei huvitagi. Ma siiski hoiduksin teistele isikutele selliste seisukohtade omistamisest, mida neil kindlasti ei ole. Kriis on hakanud oma kõige sügavamast madalpunktist selgelt eemalduma. Majandus on pööramas kasvule, neljandas kvartalis oli Eesti majanduskasv kolmanda kvartaliga võrreldes 2,5% ja see oli kõige suurem majanduskasv Euroopa Liidus. Usume, et selline kasv on jätkusuutlik, ja nii nagu Euroopa Komisjon on prognoosinud, 2011. aastal peaks Euroopa Liidus olema kõige suurem majanduskasv just nimelt Eestis. Kui majandus pöörab kasvule, siis tootmismahud Eestis suurenevad, siia tuleb ka uusi investeeringuid. Tootmismahtude suurenemine tähendab seda, et need inimesed, kes on praegu tööl, kes ei ole tööd kaotanud, saavad täielikult hõivatud. Eestis on paljud inimesed küll tööl, kuid nad ei ole tööülesannetega piisavalt koormatud, sest tellimusi ei ole. Kui tootmismahud kasvavad, siis kõigepealt rakendatakse olemasolevad töötajad sajaprotsendiliselt ja alles seejärel tekib vajadus uute töökohtade loomise järele. See on üldine seaduspärasus kõikide majanduskriiside puhul, et tööpuudus jätkab mõnda aega kasvamist ka pärast seda, kui majandus tervikuna on juba tõusule pöördunud. Kui pikk on see ajaline nihe? Eri kriiside ajal on see olnud erinev, mõne kriisi puhul on see olnud pool aastat, teise puhul aasta, võib-olla ka poolteist aastat. Ma usun, et tööpuudus hakkab kahanema juba sel aastal ja õige pea needsamad uudised, mida me kogu aeg kuuleme tehaste Eestisse kolimisest, hakkavad väljenduma ka meie tööturustatistikas. Praegu on töötute arv poole aasta taguse perioodiga võrreldes põhimõtteliselt stabiliseerunud, uute töökohtade pakkumine on praegu juba hoopis teisest klassist, kui see oli pool aastat tagasi.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te olete olnud viis aastat Eesti peaminister, viis aastat on teil olnud aega Eesti elu juhtida, viis aastat on teil olnud aega ettevõtluskeskkonda kujundada, viis aastat on teil olnud aega tööjõuturgu korrastada, korraldada ümber koolitust, mida iganes. Miks ei ole te siis tulemust saavutanud?

Aitäh! Tulemused on ilmselgelt olemas. Jälle kord soovitan teil lugeda inimarengu aruannet. Inimarengu aruanne kirjutab ühemõtteliselt sellest, et Eesti senised sammud on olnud edukad. Te ei leia siit viiteid sellele, nagu institutsioonid või peaminister pärineksid teiselt planeedilt või et tegemist oleks roosas udus kompavate institutsioonidega, olgu selleks Riigikogu või valitsus. Ei, te leiate siit ühemõttelist tunnustust Eestis seni langetatud otsustele. Kiidetakse ka liberaalset turumajandust, mis on vaieldamatult toonud Eestile edu. Meie palgad on viimase kümne aasta jooksul, ka ostujõu alusel kasvanud koguni kolm korda. Inimarengu aruanne ütleb ühemõtteliselt, et me oleme oma töötajate sotsiaalse kaitse poolest praegu hoopis uuel, hoopis paremal tasandil kümne aasta taguse perioodiga võrreldes, kui meil oli töötutele võimalik maksta ainult 400 krooni töötu abiraha. Eesti areng on olnud ülimalt märkimisväärne. Võrreldes kunagiste saatusekaaslastega on see areng olnud ülikiire. Vastupidi selles aruandes väidetule julgen ma väita, et meie arengust on saanud osa suhteliselt rohkem inimesi kui nendes riikides, kes omal ajal alustasid samalt stardipositsioonilt, ehk kiire majanduse areng on jõudnud Eestis märksa suurema arvu inimesteni kui mõnes teises riigis, kus tulude jaotumise ebavõrdsus on märgatavalt suurem kui Eestis.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te olete viis aastat juhtinud meie riiki nii, et igal nädalal lisandub 2000 töötut, lisaks sellele suureneb heitunute arv ja üleüldse töötute arv Eestis. Kas te olete analüüsinud, millistest sektoritest need töötud tulevad, on nad õpetajad, arstid, kokad, keevitajad? Miks ma seda küsin? Te ütlesite, et äärmiselt oluline on mitte toppida inimesi neoonvestidesse ja lasta neid lihtsalt Tallinnas ringlema, vaid väga mõttekas on neid koolitada. Sellepärast te ka kindlasti eraldate suuri summasid ümberõppeks, täiendusõppeks ja koolitusteks. Kas Eesti riigis ei teki olukord, et me õpetame ilma analüüsideta ja kulutame raha selliste erialade õpetamiseks, kust inimesed lähevad töötute nimekirja?

Aitäh! Analüüs, mis sektoritest mis ulatuses on kõige rohkem töötuid tulnud, on kindlasti Eestis olemas. See analüüs on kõigile kättesaadav, see on Eesti Statistikaameti koduleheküljel inimese täpsusega iga kvartali kohta olemas. Ma soovitan kõigil Riigikogu liikmetel aeg-ajalt tutvuda Eesti kohta kogutava statistikaga. Ma olen ka siit kõnepuldist korduvalt rääkinud sellest, missugused on kõige problemaatilisemad sektorid ja missugused on nendes sektorites töö kaotanud inimeste perspektiivid. Kolmandik Eesti töötutest on endised ehitajad ehk ehitusbuum on väga selgelt oma jälje jätnud. Ehitusbuumi ajal ehitatud ruutmeetrite arv ei olegi aastakümnetetaguse ruutmeetrite arvuga võrreldes väga suur, see on täiesti võrreldav isegi 1920.–1930. aastatel ehitatuga. See ruutmeetrite hulk, mida meil ehitusbuumi ajal ehitati, ei ole mitte midagi eriskummalist, niisugune täiesti arvestatav aasta keskmine tase. Aga buumiaastatel oli ehitussektoris töö tootlikkus kesine. Ehitajad liigutasid labidat aeglaselt. Ruutmeetrihinnad tõusid kiiresti ja nendele inimestele oli võimalik ka ilma nende väga suure töise panuseta palka maksta. Ehitussektoris peab tulevikus töö tootlikkus kindlasti tõusma. Sellist ehitajate osatähtsust tööhõives, nagu oli Eestis ehitusbuumi ajal, ei tule Eestis enam mitte kunagi. Eestis oli ehitajate osatähtsus kogu tööhõives Euroopa Liidu üks kõige suuremaid. Me olime samal tasemel nende riikidega, kus ehitusbuum oli niisama suur kui Eestis, ehk Hispaania ja Iirimaaga. See oli disproportsioon majanduses.
Majandusstruktuuri muutus tähendab kindlasti seda, et ehitajate osatähtsus tööhõives tulevikus väheneb. Järeldus riigi jaoks: neid endisi ehitajaid, kes kaotasid oma töö, tuleb ümber õpetada. Nad ei leia enam tööd ehitajatena, nad peavad omandama uue elukutse. Missugune see elukutse on? Minul peaministrina on seda raske öelda, aga ettevõtjad ütlevad seda ise. Seesama Ericsson, kellele ma täna viitasin, laiendab tootmist, nad vajavad insenere, rohkem insenere, mitte lihtsalt käsitöölisi. Enics Elvas, jälle, lugege tänaseid lehti, võtaks veelgi rohkem töötajaid juurde, aga pole kvalifitseeritud tööjõudu ja nad ei suuda korraga nii palju inimesi välja õpetada. Me ei peaks kurvastama selle üle, et Eesti ettevõtted teevad allhankeid. Need allhanked on järjest suurema lisandväärtusega. Minu meelest on need ettevõtted, mis praegu on Eestisse kolimas, siia väga teretulnud, sest tegemist ei ole enam primitiivsete allhangetega, vaid see on kvalifitseeritud tööjõudu nõudev töö, mida need ettevõtted praegu Eestis pakuvad. Umbes kolmandik töötutest on endised ehitajad, teine kolmandik töötutest (see on laias laastus öeldud) on endised mitteaktiivsed. Teadupärast on Eestis töötute arv kasvanud suhteliselt märksa kiiremini, kui on kahanenud töökohtade arv. Me oleme töökohtade arvu poolest jõudnud buumieelsetesse aegadesse. Praegu, vaatamata sellele, et meil on läbi aegade kõige rohkem töötuid, on Eestis endiselt töökohti rohkem, kui oli viimase majanduskriisi ajal 1990. aastate lõpus ja 2000. aasta esimeses kvartalis. 2000. aasta esimeses kvartalis oli Eestis 564 000 töökohta, möödunud aasta lõpus oli meil 582 000 töökohta. Ehk paljud inimesed, kes enne identifitseerisid ennast mitteaktiivsena, otsustasid majanduskriisi käigus identifitseerida ennast töötuna. Minu meelest on see hea tendents. Mitte see, et meil töötuid nii palju on, aga see, et inimesed ei identifitseeri ennast ebamäärase mitteaktiivsena siis, kui nad sisuliselt on töötud, vaid nimetavad asju õigete nimedega. See tähendab, et meil on aktiivse elanikkonna osatähtsus kasvanud, see loob potentsiaali uueks tõusuks. Ka neid inimesi on vaja ümber õpetada, aga nende ümberõpe sõltub ka sellest, missugune on olnud nende varasem haridus. Kolmas kolmandik töötuid esindab läbilõiget väga-väga paljudest elukutsetest, sealhulgas läbilõiget eri haridustasemetest. Üks raudne seaduspärasus Eestis on selline, et kõige paremini saavad endaga hakkama kõrgelt haritud inimesed, kõrgharidusega inimeste osatähtsus töötute hulgas on kõige väiksem, ja kõige kehvemini saavad töökoha leidmise ja hoidmise mõttes hakkama põhiharidusega või põhihariduseta inimesed. Ehk ühest küljest on õige see, et mida kõrgemalt haritud inimene on, seda väiksem on tal tõenäosus tööd kaotada, teisest küljest ei tohi me harida inimesi ükskõik mis alal, sest ettevõtjad vajavad konkreetsetele töökohtadele kvalifitseeritud spetsialiste. Kordan veel kord soovitust Tallinnale: see 53 miljonit krooni, mis praegu kulutatakse reisisaatjatele, tuleks kulutada nendesamade inimeste õpetamisele, nende kvalifikatsiooni tõstmisele.
Kui te nüüd küsite, mis see võiks olla, mida inimesed kõige rohkem õppida tahavad, siis ma saan meenutada 1990. aastate alguse recession'it Kanadas. Ma õppisin tol ajal Torontos Yorki ülikoolis, külastasin nende kutsehariduskeskust ning küsisin sama küsimuse, et mida inimesed kõige rohkem õppida tahavad. Selgus, et töötud naised soovisid kõige enam õppida kondiitriks. Põhjus ei olnud selles, et nad oleksid lootnud ilmtingimata kondiitrina tööle saada, vaid nad leidsid, et kui nad täiendavad oma teadmisi kondiitrierialal, siis, esiteks, säilitavad nad tööharjumuse, harjumuse hommikul kindlal kellaajal tõusta, täita teatud ülesandeid ja olla kuidagimoodi rakendatud. (Sedasama eesmärki täidab ka seesama trammiga ringisõitmine, eks? Aga trammis ei saa targemaks, koolis saab targemaks.) Teiseks, need inimesed leidsid, et kui nad kondiitrina ka tööd ei leia, siis pärast õppetööd oskavad nad oma lastele parema koogi ikka küpsetada. Nii et nende enesetunne, väärikus õppimise abil paranes ja ma olen kindel, et paranenud eneseteadvuse tõttu oli neil hiljem kergem tööd leida, isegi siis, kui nad ei leidnud ilmtingimata rakendust kondiitrina.
Nüüd tulen tagasi Eestisse. Mõni aasta tagasi, kui ma olin Tartu linnapea, küsisin ma Tartu Kutsehariduskeskusest, missugust eriala naised kõige enam õppida soovivad. Vastus oli täpselt seesama: nad tahavad õppida kondiitriks. Põhjendused olid ka täpselt needsamad. Võib öelda, et õppida võib ükskõik mida, sellest on kasu ikkagi. Aga parem oleks, kui inimesed saaksid ettevalmistuse konkreetsel töökohal töötamiseks. Ükski teadmine ei jookse mööda külge maha ehk, nagu vanaisa ütles, kõige suurem varandus on see, mille inimene kahe kõrva vahel suudab ära kanda. See vara, mis inimese kahe kõrva vahele mahub, on ühtviisi suur varandus nii professorile kui ka töötule.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Kuulates seda vastastikust väitlust, tahan öelda, et ilu on vaataja silmades. Aga tegelikult on minu küsimus ja võib-olla ettepanek selline, et peaks tugevdama maakonnavalitsuste juures olevaid arenduskeskusi. Praegu tegelevad nad ainult uute ettevõtete ja nende ideedega, aga seal võiks nõustada ja abistada väikseid ja keskmisi ettevõtteid, sest praegu pangad ja ka maksuamet vahest liiga karmilt suhtuvad nendesse ja neil ei jätku kompetentsi, et võidelda kohapeal pankade ja ka maksuametiga. Kui nendes arenduskeskustes oleks korralik nõustamine, siis oleks võimalik säästa ja päästa paljusid väikseid ja keskmisi ettevõtteid. Mis te sellest arvate?

Olen teiega täiesti nõus. Need tegevused on ju praegu kõik arendamisel ja juba hea hoo sisse saanud. Ehk siis jah, maksumaksja raha on mõistlik kasutada selleks, et õpetada ka töötuid inimesi ettevõtlusega tegelema, aidata neil äriplaani koostada (äriplaani hulka käib ka finantsplaani koostamine) ja anda nendele õpetust ka siis, kui nad on suutnud ettevõttega juba alustada, see on siis järelnõustamine. Need on need teemad, mida ma oma vastustes teie küsimustele juba korra käsitlesin. Ma olen muidugi nõus ka selle tõdemusega, et ilu on vaataja silmades, aga mõni asi lihtsalt ei ole ilus ja siis ei saa ka vaataja silmades seda ilu olla. Mina näiteks ei leia ilu tuhandetes inimestes, kes pakase käes seisma pannakse ja kelle kohta Jüri Pihl hiljem ütleb, et neid hoiti pakase käes järjekorras sellepärast, et veenduda, et nende tahe tööle asuda on ikka tugev. Minu meelest on see inimeste mõnitamine ja nende alandamine ning ainult tõeline küünik võib selles järjekorras mingit ilu näha. Mina selles asjas ilu ei näe.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra peaminister! Te olete siin hästi pikalt rääkinud kõikvõimalikest meetmetest, samas on üsna paljude ekspertide arvates selge, et Eesti majanduses on vajalikud väga põhimõttelised ümberstruktureerimised. Sellega kaasneb põhimõtteline vajadus senist majandusmudelit korrigeerida ja välja vahetada. Ka see oli kõne all inimarengu aruandes. Nüüd on mul küsimus. Te olete tõepoolest olnud viis aastat peaminister. Te räägite siin sellest, et meil on olnud liiga palju ehitajaid, kelle töö on olnud ebaefektiivne, ja see on olnud vale. Reaalmajandus on see, mis loob töökohti. Mis ikkagi on need valitsuse meetmed, mida te olete võtnud või algatanud, selleks et meie majandust ümber struktureerida? Missugused need põhimõttelised käigud oleksid?

Aitäh! Ilmselt ei ole mitte üheski demokraatlikus riigis sellist valitsust, kes ütleb, et nüüd hakkavad kõik tootma raadiovastuvõtjaid ja see on see, millele riigi majandus keskendub. Riik saab ikkagi luua tingimusi ettevõtluse arendamiseks ja riik saab teatud valdkondades fokuseerida oma vahendeid spetsialistide ettevalmistamiseks. Missugused need valdkonnad on? Infokommunikatsioonitehnoloogia, geenitehnoloogia, energeetika – need on need valdkonnad, kus me fokuseeritult kasutame maksumaksja vahendeid teadus- ja arendustegevuses. Teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvu kiirus on Eestis olnud Euroopa Liidu kõige suurem juba viimasel viiel aastal, ka teie nimetasite seda viit aastat. Missugused ettevõtted hakkavad Eestisse töökohti looma? Need on sellised ettevõtted, kus tootmine selles riigis, kus tootmine praegu asub, ei ole tulenevalt kahanenud tootmismahtudest enam kasumlik. Me ei saa unistada tippude tippudest, kus kasumimarginaal on väga suur, kuid me saame luua tingimused ettevõtetele, kes asuvad praegu Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal või teistes riikides, kus tööjõukulud on neli korda suuremad, kui nad on Eestis. Need ettevõtted enam hakkama ei saa. Nad peavad oma tootmiskulusid kärpima. Võimalus tootmiskulusid kärpida on siin Eestis. Siin on tootmiskulud märksa madalamad, kui nad on nendes riikides. Tänane uudis: Soome Incap kolib Vuokatti tehase Eestisse. Millega me saame seda Eestisse tehtud investeeringut riigina toetada? Tööjõu ettevalmistamisega, tööjõule kvalifikatsiooni andmisega. Ehk struktuurimuutus seisneb selles, et ehitajast peab saama tööline selles tehases. Hea oleks, kui ta omandaks insenerihariduse, siis on tema teenistus märksa parem, kui see oli omal ajal ehitajana. Need need struktuurimuutused on. Ericsson on oma tootmise siin Eestis täiesti uuele tasemele viinud ja töökohtade arv ei ole mitte väike. Elcoteq kasvatab oma tootmismahtusid Eestis väga kiiresti. See Elcoteq, kes praegu Eestis tegutseb, ei ole võrreldav 1992. aastal Eestisse tulnud Elcoteqiga. Kui siis oli inseneritöö osatähtsus väga tagasihoidlik, siis praegu on kolmandik Elcoteqi töötajatest inseneriharidusega ja lisandväärtus, mis praegu Elcoteqis ühe töötaja poolt luuakse, on hoopis midagi muud, kui see oli ettevõtte algusaastatel siin Eestis. Sellised need struktuurimuutused majanduses peavadki olema.
Me oleme loonud head eeldused selleks, et need struktuurimuutused toimuksid, et investeeringud Eestisse tuleksid. Te teate suurepäraselt, missugused need head eeldused on. Neid on võimatu Eestis olles mitte märgata, sest neid märkavad Financial Times, CNN, Euroopa Komisjon, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond, reitinguagentuurid Moody's ning Standard & Poor's – kõik märkavad. Meie väga selged konkurentsieelised on, esiteks, kõige madalam valitsussektori võlakoormus Euroopa Liidus. See on vaieldamatult väga suur eelis. Kui mõnes teises riigis, ka meie lähinaabruses, peab riik maksma aastas näiteks laenatud 500 miljoni euro eest 9,5% intressi, siis on see küllalt kulukas. Hea küll, poolteist miljardit saadi kätte 7,8%-lise intressimääraga, 2 miljardit saadi kätte 6,8%-lise intressimääraga – ikkagi on kallis, ikkagi on väga kallis. Eesti ei pea selliseid kulutusi tegema. Eesti teenis möödunud aastal enam kui miljard krooni oma reservide paigutuselt. Me ei pidanud maksma, me teenisime. Kui me oleksime pidanud maksma, siis see oleks maksumaksjale väga suur lisakoorem olnud. Eestis sellist koormat ei ole. Veelgi olulisem on see, et tänu sellele, et meil on riigi rahandus korras, on laenuressurss ka ettevõtjatele Eestis tulnud odavamalt kätte ja see on suur konkurentsieelis nendele ettevõtjatele. Kui seda eelist poleks olnud, oleksime me ilmselt sunnitud täna rääkima 200 000 töötust, mitte 100 000 töötust. Teine Eesti eelis on väike valitsussektori defitsiit. Me oleme suutnud hoida oma majanduse sellises korras, et me ei ole lasknud defitsiidil ohjeldamatult kasvada. Me teame, et mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis on ülemäära suur defitsiit praegu tohutu suur probleem, mis tekitab ka suuri sotsiaalseid probleeme, sest see defitsiit tuleb kinni maksta ja see tähendab valitsussektori võlakoormuse kasvu. Euroopas on kaks riiki, kellel on selle kriisi ajal valitsussektori võlakoormus kasvanud (jälle viitan sellelesamale kogumikule) võrreldavas suuruses sisemajanduse kogutoodanguga. Kolmandaks, Eesti väga suur eelis on meie pangandus. Meie pangad on olnud hästi kapitaliseeritud, neil on head reservid ja Eesti kuulub nende väheste Euroopa Liidu liikmesriikide hulka, kus maksumaksja raha ei ole tulnud kasutada kommertspankade päästmiseks. See on Eesti vaieldamatu konkurentsieelis. Tulles veel tagasi valitsussektori reservide juurde, siis siin kogumikus on vale väide, et reservid on ammendunud. Eestil on valitsussektori reservides praegu veel endiselt 25 miljardit krooni, ja see on suur väärtus. Tänu sellele saame me ka praegu maksta töötutele hoopis teises suurusjärgus hüvitist kui kümme aastat tagasi. Neid Eesti vaieldamatuid eeliseid välisinvestorid märkavad ja seetõttu, et Eestis on olemas need eelised, et Eestis on olemas stabiilne majanduskeskkond, et Eestis on olemas väga selged omandisuhted, Eestisse investeeritaksegi. Kui Eestisse investeeritakse, siis struktuurimuutused majanduses kindlasti ka tulevad. Aga kui teid huvitab põllumajandus, siis see küsimus tuleb kohe järgmisena. Põllumajandusega on nii, et tööhõive põllumajanduses paraku järjest väheneb ja väheneb. See on ka üks struktuurimuutus, mis on paratamatu ja mida me kuidagimoodi väärata ei saa.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Uus Eesti inimarengu aruanne räägib sellest, et 2009. aasta kolmandas kvartalis ei olnud 29,2%-l noortest inimestest tööd. Nagu ma lugesin, nendest 5000–6000 noort inimest õpib välismaal, ülejäänud püüame me kuidagi kutsehariduskeskustesse õppima saata. Niisugune tunne on ikka, et paremad lähevad välismaale. Noored hakkavad juba esimesel kursusel õppima rootsi, soome ja inglise keelt, et pärast seda, kui nad lõpetavad, minna kuskile mujale endale tööd ja leiba otsima. Paljudel noortel inimestel on diplom olemas, aga nad ikkagi otsivad töökohta. Sellepärast tahangi küsida, missugune teie sõnum on just nendele suunatud.

Aitäh! Ma ei saanud täpselt aru, kas te küsite nende inimeste kohta, kes on Eestist väljapoole läinud tööd otsima, või te räägite üliõpilastest, kes õpivad maailma parimates ülikoolides, või te räägite noorte tööpuudusest. Kui te räägite noorte tööpuudusest, siis see on vaieldamatult Eesti üks suuremaid probleeme ja see on Euroopa Liidu üks suuremaid probleeme. Noorte tööpuudus on väga suur igal pool ja kõige enam ongi praeguse ülemaailmse finantskriisi ajal kannatanud noored. Kindlasti ei vasta tõele see, et 25 000 noorest töötust 6000 läksid välismaale õppima. Töötud on töötud ja õppijad on hoopis teine seltskond. Sellesama inimarengu aruande leheküljel 14 räägitakse sellest, et adekvaatsed hinnangud ütlevad Eestist lahkunud inimeste arvuks 15 000 – 20 000. Erinevad uuringud kõnelevad sellest, et Eestis on suudetud päris hästi hoida oma inimesi riigist lahkumast pelgalt majanduslikel põhjustel, ehk väga paljude saatusekaaslaste hulgas (ma mõtlen neid riike, kes plaanimajanduselt läksid üle vabaturumajandusele) paistab Eesti oma väljarände suuruse poolest positiivses mõttes silma sellega, et väljarändajaid ei ole olnud väga palju. Jah, hiljaaegu oli kuskil üks uudis, kus öeldi, et murekoht on see, et koguni 130 000 eestlast, kes identifitseerivad ennast eestlasena, elab väljaspool Eestit. Ma ei saa sellega nõus olla, et see on murekoht. Millal oli ülevenemaaline rahvaloendus, oli see 1895 või 1897? 1897. Ma mäletan, et selle rahvaloenduse andmed ütlesid, et koguni 125 000 eestlast elab väljaspool Eestit. Kujutage ette, juba 19. sajandil elas 125 000 eestlast väljaspool Eestit. Me teame, et suurusjärgus 100 000 eestlast oli sunnitud Eestist lahkuma Teise maailmasõja käigus. Paneme nüüd sinna otsa  veel 15 000 – 20 000 või isegi rohkem. Ma ütleksin, et murekoht peaks olema see, et ainult 130 000 Eestist lahkunud inimest või eestlast identifitseerib ennast veel eestlasena. Miks mitte 230 000? Mis neist vahepeal saanud on? See paneb mind muretsema. Tartu Ülikooli teadlased oma 1990. aasta uuringus leidsid ka, et väljaspool Eestit elab 130 000 ennast eestlasena identifitseerivat isikut. Nüüd on jälle Eesti teadlased leidnud, et väljaspool Eestit elab 130 000 ennast eestlasena identifitseerivat isikut. Me näeme, et aja jooksul ei ole see arv mitte kasvanud, vaid püsib niisama suurena. Kes on need ennast eestlasena identifitseerivad inimesed? Ma tean oma suguvõsast, et nendel inimestel on mitu identiteeti. Noorematel inimestel on tugev kanadalase identiteet, neil on olemas ka Eesti pass, nad on Eesti kodanikuks hakanud, sest nad on sünnijärgsed Eesti kodanikud, ehkki eesti keelt nad enam ei kõnele. Samal ajal on nad ka šotlased või iirlased. Minu meelest on see hea, kui maailmas on palju inimesi, kes ikka veel, pärast kõiki neid aastakümneid või isegi pärast aastasadat tahavad ennast identifitseerida eestlasena. Murekoht võiks olla see, miks kõik need, kes siit kunagi läinud on, ja nende järeltulijad ei identifitseeri ennast eestlasena.
Aga mis puudutab noorte tööpuudust, siis üldised meetmed rakenduvad ka noortele. Spetsiaalselt noortele orienteeritud meetmed on, nagu täna siin juba nimetatud, näiteks nende ülikoolidesse ja kutsekoolidesse tagasikutsumine. Paraku ei saa mina lubada, et kriis tööjõuturul on juba seljataga, et selles osas on olukord väga selgelt paremusele pöördunud. Me näeme, et nende inimeste arv, kes pärast töötu olemist on tööd leidnud, on praegu märgatavalt kasvanud. Absoluutarvudes, vaatamata sellele, et üle 2000 inimese nädalas registreerib ennast uue töötuna, kasvab töötute arv kas 60 või 160 võrra nädalas, kindlasti mitte enam tuhandetes. See aeg, kui tööpuudus hakkab kiiresti vähenema, tuleb kindlasti, aga kas see juhtub lähema poole aasta, aasta või poolteise aasta jooksul, see sõltub konkreetsetest arengutest, sellest, kui kiiresti investeeringud Eestisse tulevad, kui kiiresti taastub ostujõud meie põhilistel eksporditurgudel. Ma tahan kiita meie eksportijaid. Isegi kriisiaastatel on nad suutnud oma turuosa põhilistel eksporditurgudel kasvatada. Meie eksportijad on olnud edukad. Veel kord olgu öeldud nendele, kes vihkavad võõrkapitali: 62% Eesti ekspordist on toodetud välisomanike omandatud ettevõtetes. Nii olulised on Eestile otsesed välisinvesteeringud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister! Kuulsime nüüd ligi tunni aja jooksul, kui hästi meil Eestis kõik asjad on ja kui tore on elada. See oli üks tõeline kiidulaul. Ma ei tea, mida ütlevad selle kohta need inimesed, kes on töötud ja kes on olnud juba nii kaua töötud, et nad enam töötu abiraha ei saa, ja kes on sunnitud käituma ka niimoodi, nagu me kuulsime hiljutisel väljasõidul, et lapsed on hakanud oma vanemaid hoolekandekeskustest ära võtma, sest poeg või tütar ja nende abikaasad on jäänud tööta, väikesed lapsed on kodus ja nüüd on vanainimese pension ainuke sissetulek, mis aitab edasi elada. Kas ka nemad lähevad kaasa selle vaimustusega, et meil on kõik suurepärane?
Loomulikult oli pikalt juttu koolitusest. Kõik on väga õige. Ainult et kui ka pärast koolitust sellel erialal tööd ei ole, siis mida see töötu peab tegema? Kindlasti on koolitus õige asi ja selle peale oleks pidanud mõtlema palju varem. Siin oli mitmeid küsimusi selle kohta, et peaminister on olnud ametis kauem kui ükski varasem, viis aastat, miks koolitusega siis varem ei hakatud tegelema? Praegune koolitus aitab inimest võib-olla aasta-kahe pärast, aga ka see aasta ja kaks on tarvis ära elada. Loeti ette terve hulk firmasid, kes oleksid nagu Eestisse tulnud, ja öeldi, et töökohti tuleb. Asi on normaalne võib-olla alles siis, kui statistika ütleb, et nädala jooksul kaotas töö 2500 inimest, aga 2600 inimest leidis töö ehk me oleme sajaga plussis. Aga see päev tõenäoliselt ei paista niipea. Kui see päev saabubki, siis peab veel väga kaua sajaga plussis olema, et kõik need 100 000, kes tänaseks on töötuks jäänud, saaksid tööd leida.
Rõhutati ka meie tohutut eelist. Jällegi arusaamatu. Kui meil on tohutu eelis ja meil on 15,6%‑line töötus, siis nendes teistes riikides, kes on meist kas tagapool või kellel ei ole mingit eelist, on töötus ainult kuni 10%. Oli ka ähvardus, et kui meil seda tohutut eelist ei oleks, siis võib-olla oleks meil 200 000 töötut. Nendel teistel ei ole ju ka seda eelist, aga neil on töötuid ainult kuni 10%. Kogu selle pika abinõude  loetelu kohta, mis siin ette loeti, sobib väga hästi üks ajakirjanduses toodud võrdlus valitsuse tegevuse kohta töötute abistamisel. See oli umbes selline: meie valitsus on võrreldav arstiga, kes üliraskes seisus vältimatut abi vajavale patsiendile räägib ravimtaimede kasulikkusest nende pikaajalisel tarvitamisel. Kõige selle taustal kinnitab peaminister silmagi pilgutamata avalikult, et Eestil ei ole kunagi nii hästi läinud kui praegu. Kas saab olla veel küünilisem tohutu hulga töötuse all kannatavate inimeste suhtes?
Kõige selle taustal tekib küsimus, kas valitsus ei taha midagi teha inimeste olukorra parandamiseks või ei oska teha. Väga raske on uskuda, et ei taha, tõenäoliselt ei oska. Tahtmatult kerkib silme ette üks ebaõnnestunud sammas. Arvestades üldrahvalikku huvi, suunas valitsus selle ehitise rajamiseks kindlasti oma parimad jõud, aga seda, mis välja tuli, teame kõik. Tahan sellega öelda, et oskuste kriteerium on seesama sammas. Aitäh!

Suur tänu! Palun, sõnavõtt kohalt, kaks minutit, Marika Tuus!

Aitäh! Ma näen, et peaminister ei suuda inimarengu aruannet lugeda. Kui ei ole võimet sellest aru saada, pole ka mõtet seda teha, ütlen ma omakorda talle. Aga ma loen siit siiski ette ühe lõigu, mis puudutab kihistumist. "Eesti elanikkonda peetakse objektiivsete näitajate järgi väga kõrgel tasemel kihistunuks. [- - -] Liberaalse turumajanduse ideoloogiast lähtunud institutsionaalne areng ei ole võimaldanud välja kujundada sellist sotsiaalset keskkonda, milles oleksid väiksemad lõhed sotsiaalsete gruppide vahel. Olulist pööret ei toonud ka majanduslikult edukad aastad. Eestit iseloomustab jätkuvalt tugev sotsiaalne kihistumine (sissetulekute ebavõrdsuse näitaja – Gini koefitsient – on püsinud käesoleva aastakümne jooksul tasemel 34–37, 2007.a langes 30,9-ni). Majanduskasvu aastail vähenesid küll Eestis erinevused 20% kõrgeima ja 20% madalaima sissetulekuga elanike sissetulekute vahel, jäädes 2007. aastal siiski üheks kõrgemaks Euroopas – Euroopa keskmine 4,8, Eesti näitaja 5,5. Rootsis oli see 3,4. [- - -]  Eestit iseloomustab ka suur hariduslik kihistumine, mis pärsib inimeste eneseteostusvõimalusi ja raskendab nende sotsiaalse staatuse tõusu."
Selles mõttes on sellist vassimist, ma ütlen ausalt, piinlik kuulata. Tundub, et teile on sotsiaalne keel arusaamatu. Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Hea inimarengu aruande tsiteerija! Ma ei taha panna teid piinlikku olukorda ja küsida, kas Gini koefitsiendi kõrgem väärtus tähendab suuremat kihistumist või väiksemat kihistumist. Aga ma ütlen teile, et väiksem Gini koefitsient tähendab väiksemat tulude jaotumise ebavõrdsust ja suurem tähendab suuremat ebavõrdsust. Te tsiteerisite praegu inimarengu aruande lehekülge 73, 4. peatükk "Sotsiaalne keskkond ja tööturg". Te ütlesite, et aastal 2007 langes Gini koefitsient 30,9-ni. Ma kinnitasin seda teile ka enne siit kõnetoolist ja ütlesin, et Gini koefitsient oli aastal 1995 39,7. See on ülioluline. Aastatel 1995–2007 toimus Eestis ülikiire tulude jaotumise ebavõrdsuse vähenemine. Arvud kinnitavad ühemõtteliselt seda, et ebavõrdsust oli aastal 2007 Eestis märgatavalt vähem, kui seda oli aastal 2000 või 1995.
Kui te vaatate sellestsamast peatükist mõned leheküljed edasi, siis te näete, et aastal 1989 oli Gini indeks 27,7. Mulle tundub, et autor ei ole leidnud ei 1990. aastatest ega 2000. aastatest mitte ühtegi sellist aastat, kus kas see tulukvintiilide kordaja oleks olnud väiksem, kui see oli aastal 2007 või 2008, või kus Gini indeks oleks olnud väiksem, kui see oli aastal 2007 või 2008. Seetõttu on võetud võrdluseks aasta 1989 ja on öeldud, et sellega võrreldes on see 30,2 või 30,9 kõrgem. See on absurdne. Tõsiteaduslikud uuringud kinnitavad, et Gini indeksit ei ole Nõukogude Liidu puhul võimalik 1989. aasta kohta üleüldse välja arvutada. Võtame elementaarsed asjad. Üks inimene sai siis riigi käest tasuta korteri ja teine ei saanud. Gini indeksi mõttes on nende sissetulekud võrdsed, sest inimene sai selle ju tasuta. Jne, jne. Minu meelest kirjeldab võrdlus 1989. aastaga varandusliku kihistumise mõttes pigem nõukogude nostalgiat kui mingit tõsiteaduslikku suhtumist teemasse, mida käsitletakse.
Kui te vaatate nüüd aastaid 1990. aastatest alates ja vaatate aastaid 2007–2008, siis te näete ühemõtteliselt seda, mida ma siit kõnetoolist ka varem ütlesin: kihistumine on oluliselt vähenenud. Võtke juurde statistilised materjalid, näiteks aasta 2007 kohta. Siin öeldakse (ma jätan lause esimese poole ära): "... jäädes 2007. aastal siiski üheks kõrgemaks Euroopas." Öeldakse, et Euroopa keskmine oli 4,8. Väidan vastu: see ei ole nii. Euroopa Liidu keskmine aastal 2007 oli 4,8, aastal 2008 oli 5,0, aga aastal 2007 oli Eestist enam kihistunud riike tervelt kaheksa. Palun vaadake Eurostati andmeid, palun vaadake meie Statistikaameti kodulehekülge! Kas järjekorras üheksas on tõlgendatav nii, nagu siin on öeldud, et jäädes siiski üheks kõrgemaks Euroopas? Euroopa Liidus on 27 liikmesriiki, aga 2008. aastal oli Eesti tagantpoolt 11. kohal. Kas on võimalik öelda, et see on üks kõrgemaid Euroopa Liidus? Jama, sõbrad! See ei ole õige.
Härra Kallo! Ärge omistage mulle oma väiteid, et kui hästi läheb meil Eestis ja kui hea on siin elada ja kõik on suurepärane. Teie ütlesite seda. Mina pole seda väitnud. Ma räägin sellest, et kriis tööturul võib veel süveneda. Koolituses osalejaid on praegu kaks korda enam kui mõni aasta tagasi. Tohutu eelis teistel puudub, aga näe, tööpuudus on madalam. Jah, me võime lõpuks panna kõik võlgu makstava palgaga trammidesse sõitma ja öelda, et me oleme tohutu arengu teinud. Ärge raisake Tallinna raha selleks, et inimesi alandada. Andke neile tööd! Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mai Treiali, Karel Rüütli ja Tarmo Männi 9. veebruaril s.a esitatud arupärimine olukorra kohta tööturul. Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali!

Austatud proua juhataja! Austatud peaminister! 2010. aasta on kuulutatud vaesuse vastu võitlemise aastaks. Sellest ajast, kui me arupärimise esitasime – see oli 9. veebruaril –, on mööda läinud juba kaks kuud. Kindlasti on mitmedki protsendid, mis on arupärimises toodud, iseloomustamaks, millisesse olukorda inimesed on sattunud, millised raskused on neil arvete maksmise ja toidu ostmisega, praegu palju suuremad. Tänastes mitmetes meediaväljaannetes on juttu ka sellest, kuidas inimesed järjest kaotavad või on kaotamas oma kodu ja milline tragöödia siiski Eestimaal toimub.
Siseministeerium uuris möödunud aastal, millised on Eesti regioonide majandusstruktuuri muutused. Sellest uuringust selgub, et kõikides maakondades rahvaarv väheneb, ja nad prognoosivad aastaks 2018 15–24-aastaste inimeste arvu vähenemist ca 40%.
Kõigile meile on teada, et riigile on kulukaim, kui noorem osa elanikkonnast on lahkumas. Nad on ka kõige haavatavamad. Kui ei looda uusi töökohti, siis on loomulik areng väljaränne. Nii selgubki, et huvi välismaale töölemineku vastu on  järjest suurenenud. 2009. aastal otsis välismaal töö saamise võimalust üle 17 000 inimese, mida on kaks ja pool korda rohkem kui eelnevatel aastatel. Samas selgub sellest Siseministeeriumi uuringust, et nii mitmed ettevõtjad kui ka omavalitsusjuhid prognoosivad, et töötus võib jõuda isegi 30%-ni.
Õiguskantsleri büroos on valminud uuring, kus kirjeldatakse ravikindlustamata isikutele tervishoiuteenuste osutamise olukorda. Sellest selgub, et möödunud aastal oli Eesti maakondades kokku ca 90 000 ravikindlustamata inimest. Kõige rohkem inimesi, kellel ei ole ravikindlustust, on Harju ja Ida-Viru maakonnas.
Me mäletame, et kui me arutasime Riigikogus hädaolukorra seadust, siis oli juttu ka sellest, kas peaks riigis välja kuulutama hädaolukorra, kui töötute arv peaks minema väga suureks. Toona Riigikogu ees esinedes väitis minister Rein Lang, et makromajanduslikult hakkab häda kätte tulema siis, kui töötus ületab 20%. Ida-Virumaal ongi praegu töötuid üle 20%.
Kõike eelnevat kokku võttes on meil teile kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun härra peaministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kõigepealt sellest 30%-st, mida keegi ennustab Eestis tööpuuduse suuruseks. Ma julgen öelda, et see ennustaja on pärit teiselt planeedilt või vaatab ta maailma läbi mustade prillide. Kui see inimene on kooliharidust saanud, siis on ta lihtsalt maksumaksja raha raisanud, sest kasu pole talle sellest haridusest olnud. Mis puudutab hädaolukorra väljakuulutamist, siis ma küsin vastu: kas siis tuleb raha ja tulevad töökohad? Kumbagi ei tule. Ja siis ma küsin: mis sellest kasu on? Ei ole mõtet mängida terminitega, mille tegelikku sisu ei mõisteta.
Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Mida võetakse ette Ida-Virumaal – kas olukord vajab ekstreemseid/hädaolukorra lahendusi?" Hädaolukorra kohta ma juba andsin hinnangu. Ida-Virumaad aitavad needsamad meetmed, mis aitavad kõiki Eesti töötuid, kuid lisaks võiks esile tõsta tööstusparkide rajamist Ida-Virumaale, mis toimub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning kohalike omavalitsuste koostöös. Tööstuspargid on loodud eesmärgiga lahendada mitmeid spetsiifilisi regionaalseid probleeme, nagu suur töötus, suhteliselt madalad palgad, tootmisettevõtete vähene omavaheline koostöö, puudulik tööstussektori planeerimine, rakendamata vabad ressursid, regiooni halb maine, välisotseinvesteeringute nappus ja tööstussektorit puudutava infovahetuse madal tase. Selleks et tööstusparkide potentsiaali paremini ära kasutada, loodi Sihtasutus Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus. Tööstusparke on toetatud muu hulgas Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest meetme "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007–2013" kaudu. Vastavad projektid on olnud suunatud uute töökohtade loomisele ja kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamisele. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus toetab Ida-Virumaa ettevõtteid investeeringute toomisel piirkonda, ettevõtlikkuse kasvatamisel ja säilitamisel, ettevõtete ekspordivõimekuse suurendamisel, turismisektori arendamisel ja ettevõtete töötajate kvalifikatsiooni tõstmisel. Alates 2004. aastast on EAS toetanud kokku 71 projekti Ida-Virumaal. 2009. aasta sügisel valmis Siseministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli tehtud uuring "Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos", milles on analüüsitud Eesti eri regioonide tööturu olukorda, sealhulgas kahanevaid tööstusharusid ja eri regioonide potentsiaali. Uuringus on viidatud konkreetsetele tegevusvaldkondadele, mis võimaldaksid tagada Ida-Virumaale investeeringud, arendada ettevõtlust ning luua seeläbi uusi töökohti. Tõdetakse taas, et Ida-Virumaa üks valulikum probleem on n-ö kahanevate tööstusharude, nagu tekstiili- ja õmblustööstus, suur osakaal, inimeste vähene ettevõtlikkus ning kvalifitseeritud tööjõu puudus.
Teine küsimus: "Millised võimalused on suurendada töötute tööturule tagasitoomise kiirust ning paindlikkust?" Töötute tööturule tagasitoomise kiirus ja paindlikkus sõltub esmalt muidugi vabade töökohtade olemasolust. Selle aasta jaanuaris vahendas töötukassa 3005 tööpakkumist, mida on 2009. aasta detsembriga võrreldes 845 võrra rohkem. Jaanuaris rakendus tööle vähemalt 3332 inimest, mida on 71% rohkem kui 2009. aasta detsembris ja kolm korda rohkem kui samal ajal aasta tagasi. Selleks et toetada tööandjaid töötute töölevõtmisel, lihtsustati palgatoetuse saamise tingimusi. Töötut saab palgatoetusega tööle võtta, kui ta on töötuna arvel olnud vähemalt 6 kuud, senise 12 kuu asemel. Noorte puhul vanuses 16–24 aastat on see kriteerium 3 kuud varasema 6 kuu asemel. Selleks et töötut saaks rakendada ka lühemaajaliselt, on võimalik tööandjale palgatoetust maksta ka tähtajalise töösuhte korral. Seni oli see võimalik ainult tähtajatu töösuhte korral. Palgatoetust makstakse kuni kuus kuud. Tähtajalise töösuhte korral peab töö- või teenistussuhe olema seejuures sõlmitud vähemalt kuueks kuuks. Sellisel juhul makstakse palgatoetust proportsionaalselt poole töötamise aja eest. Selle aasta algusest 17. märtsini on palgatoetuse lepinguid sõlmitud 1342 inimese töölerakendamiseks. Ühe paindliku meetmena võiks esile tõsta tööpraktikat, mis võimaldab tööandjal lühikese aja, s.o umbes nelja kuu jooksul endale sobiv töötaja välja õpetada. Selle aasta kahel esimesel kuul on tööpraktikale suunatud ligi 730 töötut. 2009. aastal suunati tööpraktikale kokku 1572 töötut. Sotsiaalministeerium loodab, muide, sel aastal suunata tööpraktikale ligi 5000 töötut. Kõige paremini aitab, nagu räägib ka maailma kogemus, töötuse vähendamisele kaasa ettevõtluse elavnemisega kaasnev uute töökohtade loomine. Seda toetavad mitmed meie võetavad meetmed, millest oli lähemalt juttu minu vastuses Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimisele tööpuudusega toimetuleku teemal. Ma võin seda teemat jätkata.
Kolmas küsimus: "Kas on koostatud analüüse erialadest, mis majandussituatsiooni paranedes vajaksid rohkem kvalifitseeritud tööjõudu, millele inimeste väljakoolitamisega oleks võimalik juba hetkel alustada?" Eelseisvate aastate kvalifitseeritud tööjõu vajadusest annab ülevaate Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis valminud tööjõu vajaduse prognoos aastani 2016 ja samuti Tartu Ülikooli mullune regionaaluuring "Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos". Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi prognoosi kohaselt suureneb hõive eelkõige kõrgema tootlikkusega harudes. Kõrgema lisandväärtusega harud kuuluvad üldiselt ka kõrg- või kesk-kõrgtehnoloogilise tööstuse või kõrgtehnoloogiliste teadusmahukate teenindussektorite hulka. Majanduses tervikuna suureneb spetsialistide arv, lihttöölisi jääb paratamatult vähemaks. Üha olulisemaks muutub töötajate suutlikkus ja tahe muutustega kaasas käia ning valmidus ennast pidevalt täiendada. Kuna suur hulk spetsialiste kasvab välja oskustöölistest, on oluline, et ka oskustööliste ettevalmistamisel antav haridus soodustaks neil hiljem keerulisemate oskuste ja teadmiste omandamist. Seega peab tasemeõpe andma senisega võrreldes laiapõhjalisema ettevalmistuse, mis võimaldab muutustega tööturul kiiremini kohaneda. Ametialade struktuuris toimuvatest muutustest tulenevalt on oodata kõrgemat haridustaset omavate töötajate osatähtsuse kasvu. Tõsi, need muutused ei toimu üleöö. Tartu Ülikooli uuring toob seevastu regiooniti välja praegused ettevõtluse ja üldise arenguga seotud kitsaskohad ning nimetab need harud, mis võimaldavad konkreetsel regioonil teistest eristuda ning omada konkurentsieelist teiste piirkondade ees. Ühtlasi viidatakse uuringus regionaalsele tööjõu ettevalmistamise vajadusele.
Neljas küsimus: "Milline seis on ettevõtlustoetusega sarnastel alustel antava stardiabiga töötule, kes soovib luua mittetulundusühingut kui alternatiivset töötamise vormi?" Koostöös maakondlike arenduskeskustega nõustab töötukassa töötut, kes soovib luua ettevõtte asemel mittetulundusühingut, selle mittetulundusühingu loomisel. Lisaks toetatakse MTÜ-de tegevust programmidest, mille rakendamise eest vastutab EAS. Programmide raames aidatakse luua ja arendada MTÜ-sid, pakutakse mittetulundusliku tegevuse alast infot, toetatakse MTÜ-de elluviidavaid projekte, koostöös maakondlike arenduskeskustega jagatakse teavet, kuidas MTÜ-d alustada, ning korraldatakse koolitusi.
Viies küsimus: "Kas ja millal kavatseb valitsus välja tulla seaduseelnõuga ravikindlustamata isikutele arstiabi võimaldamiseks?" Ravikindlustamata isikutele on tagatud tasuta vältimatu arstiabi nii ambulatoorse teenusena, eelkõige perearstide ja haiglate erakorralise meditsiini osakondade poolt, kui ka haiglas. Vältimatu abi on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Abivajadust ja määratlemist vältimatu abina hindab tervishoiutöötaja. Selle abi eest, mis ei käi vältimatu abi määratluse alla, võib tahte ja võimaluse korral maksta kohalik omavalitsus. Eri omavalitsustes on esmatasandi arstiabi ja nn plaaniline arstiabi tagatud kindlustamata inimestele erineval moel ja määral. Valitud lahendused sõltuvad omavalitsuste suurusest ja võimalustest. Esmatasandi arstiabi ja statsionaarse ravi tagamiseks on näiteks Tallinnas Ida-Tallinna Keskhaiglas eraldi osakond. Seal toimub ravikindlustamata isikute ambulatoorne vastuvõtt, seal on ka vastav statsionaarne osakond. Mujal pakuvad esmatasandi teenust perearstid ja statsionaarset ravi kõik haiglad. Omavalitsused kompenseerivad perearstile ravikindlustamata isikute mittevältimatule abile tehtud kulutused erinevalt. See toimub arvepõhiselt, rendi kaudu või mõnes muus vormis. Ravikindlustamata inimeste vältimatu abi eest makstakse riigieelarvest. Kulutused ravikindlustamata isikute ravile on aasta-aastalt tõusnud: 97 miljonilt kroonilt 2005. aastal 123 miljonile kroonile selle aasta riigieelarves. Sotsiaalministeerium on kavandanud regionaalselt ühtlustada ravikindlustamata isikutele arstiabi osutamist, mis jääb paratamatult ootama rahaliste võimaluste paranemist. Kuid ma kinnitan teile veel kord, nii nagu ma olen ka varem siit kõnepuldist öelnud: valdavas osas Eesti kohalikes omavalitsustes hoolitsetakse selle eest, et arstiabi saaksid ka ravikindlustamata isikud. Valdavas osas Eesti kohalikes omavalitsustes on vastavad toetusmeetmed olemas. Kuid kindlasti ei saa kunagi võrdsustada ravikindlustuse eest maksvate isikute ja kindlustamata isikute arstiabi ulatust ja kvaliteeti. Sel juhul kaoks inimestel igasugune stiimul ravikindlustuses osalemiseks. Seda ei juhtu ei meie riigis ega üheski teises riigis mitte kunagi.
Kuues küsimus: "Milliseid abinõusid rakendatakse perede paremaks toimetulekuks ja vaesuse leevendamiseks?" Leibkondade sissetulekud on tõepoolest kahanenud, nominaalpalk langes 2009. aastal teatavasti 4,5%. Mõningast leevendust on siin pakkunud üldise hinnataseme langus. 2009. aasta jooksul sai toimetulekutoetust 20 149 peret, mida on 8758 pere võrra enam kui 2008. aastal. 2009. aastal maksti toimetulekutoetust 38 122 inimesele, seda on 18 297 võrra rohkem kui aasta varem. Samas pole toimetulekutoetust saanud perede arvestuses toetuse saamise sagedus oluliselt muutunud. Täpsemat teavet toimetulekutoetuse saamise kohta on võimalik leida Sotsiaalministeeriumi kodulehelt. Mis puudutab lastega peresid, siis Eurostati andmetele tuginedes vähenes kuni 17-aastaste laste suhteline vaesus Eestis ajavahemikus 2004–2008 23%-st 17%-ni. Ühtlasi oli meil 2008. aasta andmeil allpool suhtelise vaesuse piiri elavate alla 17-aastaste laste suhtarv madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Vastav keskmine oli nimelt 20%. Vaesuse leevendamisel ehk juba vaesuses elavate inimeste abistamisel on määravad tööturu ja sotsiaalteenuste kättesaadavus ning vajaduse korral rahaliste toetuste maksmine. Eri meetmed peavad soodustama uuesti tööturule sisenemist, mitte tööturult kõrvalejäämist. Seetõttu on esmatähtsad tööturuteenused, mis aitavad inimestel aktiivsena püsida ning tööturule võimalikult kiiresti tagasi pöörduda. Inimesed saavad abivajaduse korral pöörduda esmajoones kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. Koos sotsiaaltöötajaga otsustatakse, millist abi ja teenust inimene vajab. Euroopa Sotsiaalfondi programmi "Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed" raames käivitati näiteks erivajadustega inimestele ja nende peredele nõustamiskeskused, mis pakuvad nimetatud isikutele sotsiaalnõustamist, psühholoogilist nõustamist, perenõustamist, võlanõustamist. Nii Eesti kui ka teiste riikide kogemused möödunud kriiside ajal näitavad, et kriisi sotsiaalsete mõjude leevendamisega tuleb tegelda ka pärast kriisist väljumist. Sotsiaalministeeriumil on ettevalmistamisel arengukava aastateks 2011–2014 ning uus töölesaamist toetavate hoolekandemeetmete programm aastateks 2004–2020, kus kavandatakse muu hulgas meetmed pikaajaliste töötute ja tööturult tõrjutute aktiveerimiseks ning tööoskuste ja -harjumuste loomiseks ja säilitamiseks. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Mai Treial. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Külastasime Rahvaliidu fraktsiooniga alles hiljuti Ida-Virumaad ja tutvusime töötukassas tööturu olukorraga selles maakonnas. Meile sai seal selgeks, et üle 4000 on neid inimesi, kellel ei ole enam üldse mingisuguseid toetusi võimalik saada. Samas oli väga kurb uudis ka selle kohta, et just äsja lõpetasid kutsekooli umbes 60 noort ja paari päeva pärast olid nad juba töötukassas, et võtta ennast töötuna arvele. Küsimus ongi: kuidas vältida selliseid olukordi, et inimesed, kes tööturule tulevad, kes on välja õppinud, saaksid tööd, mitte ei jääks kohe töötuks?

Aitäh! Kindlasti ei vasta tõele väide, et 4000 inimesel ei ole võimalik enam mitte mingisugust toetust saada. Eestis on võimalik toimetulekutoetust saada kõigil nendel inimestel, kes ise toime ei tule. Kui tõepoolest on möödunud see üheksa kuud, mille jooksul inimesele makstakse keskmiselt 5500 krooni töötuskindlustushüvitist, ja ta pole ikkagi veel tööd leidnud, siis võib ta kindlasti arvestada riigi abiga toimetulekutoetuse näol. Nagu juba varasemale küsimusele vastates nimetatud, toimetulekutoetuse sisse arvestatakse ka teatud eluasemekulud. Pere esimesele liikmele peab nende kulude tasumise järel jääma kätte veel vähemalt 1000 krooni, selleks et osta toitu. Selle toetusega saab iga inimene kindlasti arvestada, kaasa arvatud need 4000, kelle kohta teie väitsite, et neil pole mitte mingeid võimalusi enam riigi käest toetuse saamiseks. Mitte kedagi ei jäeta täiesti ilma toetuseta. Hariduse statistika kõneleb ühemõtteliselt sellest, et mida paremini on inimene haritud, seda suurema tõenäosusega leiab ta tööd ja seda väiksema tõenäosusega kaotab ta töö. Meie kutseharidussüsteem on muutunud aasta-aastalt järjest paremaks ja efektiivsemaks. Paraku on praegu ka kutseharidusega isikute osatähtsus töötute hulgas küllalt suur, kuid tegemist on struktuursete probleemidega. Nagu juba eespool korduvalt kõneldud, ehitajatel, ka siis, kui nad on kutseharidusega, on praegu suhteliselt raske tööd leida, sest ehitajate arv oli meil buumiajal 82 000, enne buumi oli see arv alla 40 000, kolm aastat tagasi oli ehitajaid vaid 42 000 ja praegu on meil ehitajaid veel üle 50 000, mis tähendab seda, et meil pole põhjust arvata, et need 30 000 ja natuke rohkem endist ehitajat, kes on kaotanud töö, ka siis, kui nad on omandanud hariduse, erialase ettevalmistuse, ehitajana tööd leiavad. Statistika ei kirjelda üksikisikut. Statistika on üldistus ja statistilisele keskmisele vastavat isikut ei pruugi üleüldse olemas olla. Ma ei taha öelda, et kõik need endised ehitajad, kes on töö kaotanud, ei saa enam mitte mingil juhul ehitustööle tagasi. Keegi nende hulgast kindlasti saab, keegi nende hulgast on parem kui mõni nendest, kes praegu ehitajana töötab. Kuid statistiliselt, jah, paraku see ebameeldiv teadmine, et vähemalt 30 000 ehitajat Eestis enam ehitajana tööd ei leia, võrreldes buumiaegadega, vastab tõele. Sõltub palju sellest, mis eriala omandatakse kutsehariduskeskuses, kas eriala võimaldab tööd saada või mitte. Teatud erialadel on ka praegu arvestatav kvalifitseeritud tööjõu puudus.

Aitäh! Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mõni aeg tagasi soovitas majandusminister Juhan Parts inimestel otsida tööd välismaalt. Küsin teie hinnangut selle seisukohavõtu kohta. Kas te peate sellist soovitust olukorra parandamiseks meie tööjõuturul pädevaks?

Ma arvan, et pole mingit põhjust minna näiteks Hispaaniasse või Lätti tööd otsima. Tööpuudus nendes riikides on märgatavalt suurem kui Eestis. Lootust seal tööd leida, ilma et oskaks kohalikku keelt või ilma et inimene oleks väga hea kvalifikatsiooniga, on suhteliselt vähe. Ma olen päris kindel, et Eestis on inimestel kergem tööd leida kui väljaspool Eestit. Ma tean, et pooled Iirimaale tööd otsima läinud inimestest on seal praegu ennast töötuna registreerinud. See pole päris aus ja õiglane, kui meie inimesed lähevad kuhugi väljapoole Eestit ja panevad ennast seal töötuna kirja või – hoidku selle eest! – hakkavad kuskil sõlmima fiktiivseid abielusid, selleks et võimaldada kolmandatest riikidest pärit isikutel Euroopa Liidu elamisluba saada. Pelgalt majanduslikel põhjustel riigist lahkumine ei kaunista riiki, ei iseloomusta seda riiki heast küljest. Kindlasti peab riik pingutama selle nimel, et inimesed ei lahkuks majanduslikel põhjustel. Kui inimesed tahavad töötada maailma tipplaborites, tipphaiglates, tipporkestrites, siis riiki iseloomustab hästi see, kui selliseid inimesi on võimalikult palju. Riigi kohus on anda oma elanikele, eriti noortele elanikele võimalikult hea haridus, hea kvalifikatsioon, mis võimaldaks neil tõusta maailma absoluutsesse tippu. Nende inimeste üle, kes sinna tippu pürgivad või seal juba on, tunneb uhkust iga riik, nii ka Eesti. Seega ei saa anda ühest hinnangut mõne ministri soovitusele minna laia maailma. Kui Neeme Järvi läks laia maailma, siis me olime selle üle uhked. Ta dirigeeris maailma tipporkestreid, teda kindlasti ka tasustati paremini kui kodus ja me ei leidnud, et see on riigi jaoks halb, kui meie tippe hinnatakse ka mujal maailmas kõrgelt. Loomulikult oleme me üliõnnelikud selle üle, et ta tuleb Eestisse tagasi. Ma olen päris veendunud selles, et kõik need inimesed, kes on läinud maailma tipplaboritesse, tipphaiglatesse või tipporkestrite ette, on tänulikud ka sellele riigile, tänulikud nendele maksumaksjatele, tänu kellele said nad sellise hariduse, mis võimaldas neil läbi lüüa terves maailmas. Valdavalt väljendavad sellised inimesed kuidagimoodi oma tänu ka sellele riigile. Ehk siis: Neeme Järvi tuleb Eestisse dirigeerima.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Mai Treiali! Vabandust! Ma ei palu teda kõnetooli, küll aga annan talle sõna kohalt kaheminutiliseks sõnavõtuks.

Proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Aitäh vastuste eest! Aga tahan peatuda mõnel momendil, millega ei saa teie vastustes nõus olla. Üks nendest on arstiabi kättesaadavus ravikindlustuseta inimestele. Te rõhutasite, et alati tuleb arvestada sellega, missugune on meie rahakoti paksus, ja et ka nende inimeste arstiabi paraneb, kui rahalised olud paranevad. Ma väidan, nii nagu ka eksperdid on öelnud, et me hoiame raha kokku hoopiski siis, kui inimesed saavad arstiabi kiiresti kätte, ei oleks vaja lasta olukorral nii kaugele minna, et on vaja anda vältimatut abi või abi kiirabi korras.
Teiseks tahan rõhutada laste ja perede olukorra kohta seda, et eriti oluline on, kui lastega peredele on tagatud kindlustunne. Ei lähe siis keegi väljapoole Eestit tööle ega planeeri lapsi juurde mitte sünnitada.
Tahan veel ühel momendil peatuda. Teadaolevalt katkestas aastatel 2007–2008 kutseõpingud 5000 õpilast, kuid samas on väga suur puudus just oskustöölistest. Ka tööandjad on andnud oma hinnangu: nad ei ole nõus sellega, kuidas kutseharidussüsteem tööjõudu ette valmistab. Nii et loodame siin paremaid tulemusi. Aitäh!

Aitäh! Enne läbirääkimiste lõpetamist annan sõna peaministrile, kes teeb kokkuvõtliku sõnavõtu. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hea arupärija! Ma nõustun tõesti teie hinnanguga kutseharidussüsteemist väljalangemise kohta. See arv on väga suur – 5000. See on ka inimarengu aruandes kirjas ja see on kindlasti teema, millega meie riik peab tegelema.
Teie mure lastega perede pärast on mulle täiesti arusaadav ja mõistetav. Me oleme selle temaatikaga tegelnud. Ma juba viitasin statistikale: aastate jooksul on vaesusriskis elavate laste arv Eestis vähenenud.
Palju on räägitud pensionidest, kuid iseäranis sel nädalal on kohane meelde tuletada, et vanusegruppide järgi elavad Eestis kõige suuremas vaesusriskis  65-aastased ja vanemad inimesed. Koguni 39% vanematest kui 65-aastased elavad Eestis vaesusriskis. Sellega oleme me Euroopa Liidus Läti ja Küprose järel kolmandal kohal (Lätis elab vaesusriskis 51% 65-aastastest ja vanematest, Küprosel 49%). Nii et meie kõige suurem probleem praegu on see, et vaesusrisk pensionäride hulgas on väga suur. Kindlasti ei ole kellelgi võimalik öelda, et pensionide tõstmine 5% oli populism, et selleks polnud mitte mingisugust vajadust. Statistika kinnitab just vastupidist: pensionide tõstmiseks 5% oli väga selge vajadus. Kui vaadata leibkonna tüübi järgi vaesusriskis elavate inimeste osatähtsust, siis kõige ohustatumad on üksi elavad pensionärid. Lastega pered, ka siis, kui lapsed elavad üksikvanemaga peres, saavad eluga märksa paremini hakkama kui üksi elavad pensionärid. Ma usun, et Eesti inimesed ei ole endale teadvustanud, et koguni 80% üksi elavatest pensionäridest Eestis elab vaesusriskis. Hoopis teistsugune on olukord siis, kui pensionärid elavad kahekesi koos, siis on vaesusriskis elavate arv (ma täpselt ei mäleta) kümmekond protsenti. Riski sügavus on ka suhteliselt tagasihoidlik üksi elavate pensionäridega võrreldes. Aitäh!

Tänan! Lõpetan läbirääkimised. Lõpetan ka teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänase päevakorra kolmas punkt on 16 Riigikogu liikme 9. veebruaril s.a esitatud arupärimine täiendavate otsetoetuste seose kohta tööhõivega. Arupärimine on esitatud peaminister Andrus Ansipile. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Pikki aastaid on Eestis räägitud, et Eesti majandus on allhankemajandus ning meie enda majandusvõimekusest tekkiv lisandväärtus on liiga väike. Pole kahtlust, et väitluste tulemusena on leitud, et maaelu võiks olla meie riigi strateegiline ekspordiallikas. Kahjuks küll aga näitavad mitmed tendentsid, et valitsuses puudub meie maaelu kaitsev strateegiline plaan. Maaelu konkurentsivõimet tuleb hinnata meie naaberriikide kontekstis. Seetõttu on meie küsimuse teravik suunatud otsetoetustele, mida iga riik võib ise määrata ja otsustada, ning sealt tulenevatele töökohtadele. Maaelu toetamine tähendabki töökohtade säilimist ning tuhandete uute töötute lisandumise ärahoidmist. Kui otsetoetusi vähendada, siis on selge, et põllumajandusettevõtjatel on üsna keeruline hakkama saada. See on väga tõsine instrument Euroopa Liidus. Väga paljud riigid kasutavad seda võimalust, et oma põllumajandusettevõtjaid eri olukordades toetada ja tagada nende jätkusuutlikkus.
Meie riigis on see eriti vajalik, sest me oleme vanemate Euroopa riikidega võrreldes halvemas olukorras. Kui me vaatame eelmise aasta teravilja või piima hinda, siis on selge, et ilma otsetoetusteta on põllumeestel kaunis raske vastu pidada. Raske on hoida elus karja ja samamoodi on raske hoida alles töökohti.
Kui me vaatame arve selle kohta, millised on eri aastatel olnud otsetoetused, siis 2009. aastal anti täiendavaid otsetoetusi 445 miljoni krooni eest. 2008 oli hea aasta, otsetoetusteks leiti vahendeid 779,827 miljonit krooni. Kui me vaatame, mis edasi sai, siis 2010. aastal oli õigus maksta otsetoetusi 779 miljoni krooni eest, kuid riigieelarves leiti selleks lõpuks 540 miljonit krooni.
Üsna palju on vaieldud nende otsetoetuste summade üle. Põllumehed on korraldanud erinevaid aktsioone. Niipalju kui meie oleme aru saanud, siis mingitel etappidel põllumeestele ka lubati, et otsetoetused vaadatakse üle ja leitakse lisaraha.
Miks on see küsimus aktuaalne just täna ja miks me oleme selliseid küsimusi peaministrile esitanud? Põhiline küsimus on see, kas peaminister on kursis ja kuidas talle on ette kantud, kuidas on mõjutanud täiendavate otsetoetuste vähendamine tööpuudust maal. Mitmete teistegi küsimustega tahame lõpuks teada saada, milliseks kujuneb otsetoetuste olukord järgmisel aastal või, õigemini, sellel aastal, järgmise aasta eelarve planeerimisel. Loodetavasti tullakse põllumajandusettevõtetele vastu. Me eeldame, et see eelarve kaudu antavate otsetoetuste summa, mis, nagu ma enne ütlesin, näiteks 2008. aastal oli 779 miljonit krooni, planeeritakse järgmiseks aastaks suurem. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks on sõna peaminister Andrus Ansipil. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kindlasti ei oota te, et ma ütleksin, missugune on järgmise aasta eelarves otsetoetuste summa. Me ei ole praegu veel koostanud eelarvestrateegiat järgnevateks aastateks, aeg on liialt varajane. Me asume praegu majandustsükli sellises faasis, kus tuleviku prognoosimine ei ole väga lihtne, see ei ole lihtsalt mingite punktide läbi sirge pikendamine ja tuleviku ekstrapoleerimine. Me oleme praegu selgelt pöördefaasis ja pööre paremusele on toimumas ning missuguseks kujunevad järgmise aasta eelarvetulud, on praegu vara öelda. Selle aasta kahe esimese kuu laekumised eelarvesse on olnud head, võrreldes eelarvega on laekumised olnud liigagi head, aga selle põhjus on kõigile teada, selleks on aktsiisitõusudest tulenev kaupade etteostmine. Seetõttu on meil kahe kuuga laekunud aastaks kavandatust 17,5%. Varasema viie aasta jooksul laekus kahe esimese kuuga maksimaalselt 15% aasta kogulaekumistest, teistel aastatel laekus vähem. Selle kogulaekumise väga hea taseme järgi ei maksa teha mingisuguseid optimistlikke ennustusi, mis võiksid lubada kas või top-up'ide hüppelist suurendamist. Pigem oleksin ma tuleviku prognoosimisel konservatiivne.
Vastamist alustades tuleb alustada sellest, et 2010. aasta riigieelarves on põllumajanduse, maaelu ja kalanduse toetamiseks planeeritud 4,3 miljardit krooni, mida on 5% rohkem kui möödunud aastal. Neid eluvaldkondi, kus kulud selle aasta eelarves kasvavad, väga palju rohkem peale põllumajanduse võimalik leida ei ole, vähemalt sellises mahus, nagu me räägime põllumajanduse toetamisest ehk 4,3 miljardist kroonist. Teistes valdkondades ei ole kuskilt sellist kasvu võtta. Kui härra Kallo esimese arupärimise arutelul omistas mulle täiesti vale väite, nagu oleksin ma öelnud, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud, et Eestil pole kunagi nii hästi läinud, siis seda ma muidugi ei väitnud, aga seda saan ma küll väita, et Eestis pole kunagi põllumajandustoetused olnud nii suured, nagu nad on 2010. aastal.
Esimene küsimus: "Palun tooge Teie juhitud valitsuse poolt kinnitatud meetmed, mis annavad Eesti põllumajandustootjale konkurentsieeliseid võrreldes põhjanaabritega. Palun tooge võrdlevaid näiteid." Mul on hea meel, et on loobutud lõunanaabritega võrdlemisest ja valeväidete esitamisest, justkui seal oleksid toetusemäärad suuremad kui Eestis. Esitatud küsimust tuleb käsitleda kahest aspektist. Esiteks, kellega me ennast võrrelda saame, ja, teiseks, millised meie toetusmeetmete tingimused on varem kokku lepitud. Võrdlus Soomega ei oleks asjakohane, sest liitumisel Euroopa Liiduga on osaliselt polaarjoone taha jäävale Soomele sätestatud täiesti erilised tingimused, sealhulgas riigiabi maksmiseks oma riigieelarvest. Liitumistingimuste poolest eristub Soome mitte ainult 2004. aastal liitunud uutest liikmesriikidest, vaid ka varem liitunud EL-15 riikidest. Kindlasti oli eritingimuste saamisel oma osa liitumiseelsest kodusest riigieelarvest makstud toetuste varasemal tasemel, kuid oluline oli ka läbirääkimiste strateegia ja taktika. Kuigi öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja, võiks siiski meenutada, et praeguste toetuste tingimused Eesti põllumajandussektori jaoks lepiti kokku ja allkirjastati siis, kui põllumajandusministri koht kuulus Keskerakonnale. Sel ajal kokkulepitud toetuste tingimuste ja madaldatud tasemega tuleb meil leppida vähemalt sel finantsperioodil ehk kuni 2013. aasta lõpuni. Praegu töötab Põllumajandusministeerium koos Rahandusministeeriumiga selles suunas, et võrdsustada Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika toetuste tasemed 2014. aastal algavaks finantsperioodiks, mis kestab teatavasti 2020. aastani. Sisuliselt saame väita, et suurem osa Eesti maaelu arengukava 2007–2013 meetmetest on suunatud just põllumajandustootjate konkurentsivõime tõstmisele. Kokku on neid meetmeid ligikaudu 30. Nimetada võiks põllumajanduse ajakohastamise investeeringutoetust, noortaluniku toetust, põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri investeeringutoetust, põllu- ja metsamajandustoodangule lisandväärtuse andmise toetust jms. Kõik loetletud ja mitmed teised toetused on suunatud tootja konkurentsivõime tõstmisele. Nende kõikide meetmete lahkamine siinkohal ei mahuks arupärimisele vastamiseks eraldatud aja raamidesse, pealegi on kogu informatsioon kõigile kättesaadav Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kodulehel. Niisamuti on kättesaadavad kokkuvõtted kõigi teiste liikmesriikide maaelu arengukavade kohta Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu peadirektoraadi kodulehel. Kuna arengukavade näol on tegemist väga üksikasjalike ja mahukate dokumentidega (muide, Soome maaelu arengukava on näiteks 385 lehekülge paks), siis võib igaüks ise leida peadirektoraadi kodulehelt enda jaoks sobilikku ja huvitavat materjali. Mis puudutab Soomet, siis neil puuduvad kas või sellised meie võetavad põllumajandustootjate konkurentsivõime parandamise meetmed nagu põllu- ja metsamajanduse infrastruktuuri investeeringutoetus ning tootjarühmade loomise ja arendamise toetus.
Teine küsimus: "Kuidas on mõjutanud täiendavate otsetoetuste vähendamine tööpuudust maal?" Täiendavate otsetoetuste suuruse mõju tööhõive vähenemisele on väga raske, et mitte öelda võimatu objektiivselt mõõta. Olgu veel kord meelde tuletatud, et sel aastal on otsetoetuste summa suurem kui möödunud aastal. Arvestades kõiki majanduslikke, poliitilisi, klimaatilisi ja muid tingimusi, mis mõjutavad põllumajandustootjate majanduslikku seisundit, ettevõtete arengut ja töökohtade säilimist, nende arvu suurendamist või vähendamist, on võimatu tuua nende hulgast välja ühe teguri ainumõju. Muidugi on olemas ka kaudseid andmeid, kui mõelda Eesti Statistikaameti andmetele tööhõive muutuste kohta 2009. aastal, sealhulgas põllumajanduses. Konkreetne statistiline näitaja, hõivatute arv taime- ja loomakasvatuses, jahinduses ja neid teenindavatel tegevusaladel, 2009. aastal 2008. aastaga võrreldes kasvas 200 inimese võrra ehk 1,2%. Mõneti on olukord muutunud isegi põllumajanduse kasuks, sest arvestades üldist majandusolukorda, ollakse nüüd valmis ka lihtsama ja mustema tööga leiba teenima. Kindlasti ei saa siinkohal eitada pikemaajalist, 10–15 aastat järgivat trendi, mille taga on tehnika ja tehnoloogia areng, näiteks lüpsirobotite ja muu sellise kasutuselevõtt. Selline areng on kindlasti mõjutanud põllumajanduslikku tööhõivet vähenemise suunas. Seda arengut mõne ajaloost tuntud masinapurustajate liikumise toetamisega pidurdama hakata oleks loomulikult vale. Pigem on Põllumajandusministeerium maaelu arengukava meetmetega aidanud kaasa tegevuste mitmekesistamisele nii põllumajanduses kui ka väljaspool põllumajandust, aidates seeläbi maapiirkonnas kompenseerida põllumajanduses loomulike arengute tagajärjel kadunud töökohti.
Kolmas küsimus: "Palun andke ülevaade mitmed ettevõtted on sattunud täiendavate otsetoetuste vähendamise tõttu finantsraskustesse?" Vist ikka peaks küsimuste ettelugemisest loobuma, sest kui küsimus ei ole eesti keeles, siis on raske sellele vastata. Ma ei tahaks vigaseid küsimusi ise ette lugeda. Teine pool sellest küsimusest: "Kui palju võib seetõttu kaduda maapiirkondades töökohti?" Möödunud aasta lõpuks valminud põllumajandustootjate 2008. aasta majandusnäitajate ülevaate alusel moodustas keskmisele ettevõttele makstud kõikide toetuste summa kokku veidi üle veerandi ehk 27,2% keskmise ettevõtte kogutoodangu maksumusest, 2007. aastal oli see näitaja 22,9%. Kes asja vastu lähemalt huvi tunneb, võiks tutvuda Põllumajandusministeeriumi ja Maamajanduse Infokeskuse väljaandega "Põllumajandustootjate majandusnäitajad 2008", mis ilmus eelmise aasta lõpus. 2009. aastal makstud põllumajandus- ja maaelutoetuste kogusumma 3,3 miljardit krooni jäi aga peaaegu eelmise aasta tasemele, seejuures maaelu arengukava vahendite üldine maht suurenes. Peamine põllumajandusettevõtete raskuste tekkimise allikas on siiski kokkuostuhindade langus, välisturgude ärakukkumine ja ilmastik (pean siin silmas 2008. aasta saagikoristusaega). 2009. aastal kaotasid põllumajandustootjad piima ja teravilja kokkuostuhindade languse tõttu 1 miljard krooni. See on võrreldes otsetoetuste mahuga tervikuna ikkagi märksa suurem summa. Vähenemisel või suurenemisel on märksa väiksem mõju kui eespool nimetatud tingimustel, mis on põllumajandusele halvasti mõjunud. Nende rahaline mõõde on 1 miljard krooni.
Neljas küsimus: "Kui palju on suutnud Teie valitsuse majanduspoliitika tekitada maapiirkondades töökohti juurde? Palun tooge näiteid maakondade lõikes." Nagu eespool mainitud, on põllumajanduse tööhõive praeguses majandusolukorras mõneti erinev mitmegi teise majandusharu olukorrast. Töötlev tööstus või ehitus, kus töökohti on olulisel määral vähemaks jäänud, on hoopis kehvemas olukorras. Põllumajandussektoris on töökohad, nagu öeldud, säilinud ja nende arv on isegi 200 võrra suurenenud. Aastail 2004–2008 kasvas hõivatute arv Eestis kümnendiku võrra, sealhulgas linnas 8,6% ja maapiirkonnas 14,7%. Maapiirkonnas vähenes töötute arv 14 700-st 2004. aastal 10 000-ni 2007. aastal, töötuse määr vähenes vastavalt 8,3%-st 5,1%-ni. Seoses majanduslangusega 2008. aasta teisel poolel algas taas töötute arvu kasv. Töötute arv kasvas 2009. aastaks aasta keskmisena maal 24 700-ni, seega 2,5-kordseks. Taustaks võib öelda, et linnalistes asulates oli töötuse absoluutkasv 3,2-kordne ehk kiirem ja olulisem kui maal. Maapiirkonnas vähenes hõive 2009. aastal eelneva aastaga võrreldes peamiselt töötleva tööstuse (vähenes 6700 hõivatut), ehituse (4000 hõivatut) ning hulgi- ja jaekaubanduse (2800 hõivatut) tõttu. Nagu ma juba ütlesin, suurenes tööjõu-uuringu andmetel 2009. aastal hõivatute arv põllumajanduses 200 hõivatu võrra. Kui palju uusi töökohti on maapiirkondades täiendavalt loodud, seda on praktiliselt võimatu hinnata, kuid päris kindlasti on riigi tööturumeetmed aidanud pidurdada töökohtade arvu absoluutset vähenemist. Kõrvalepõikena tahan märkida, et põllumajandustoetustel on tööhõivele ka kaudne mõju. Lisaks projektitoetuste tulemusel otseselt loodavatele uutele töökohtadele avaldavad toetuste abil tehtavad investeeringud positiivset mõju ka muudes valdkondades, olgu selleks ehitus, masinate müük või mitmed muud teenused. Seda kaudset mõju otseselt mõõta ei ole kahjuks võimalik, kuid praeguses majandusolukorras ei maksa seda ka alahinnata.
Viies küsimus: "Eesti põllumajandustootjale on toetusskeemid nõrgemad võrreldes meie naabritega. Sellises ebavõrdses olukorras saab konkurentsis püsida ainult veelgi suurema panustatava tööenergiaga – seda kõike aga oma pere ja lähedaste arvel. Milliseid regionaalpoliitilisi samme on Teie juhitud valitsus teinud, et tasandada Eesti regionaalset ebavõrdsust ning parandada maaelanike elukvaliteeti?" Esitatud küsimus eeldab meie halvemat seisu naabritega võrreldes. Võrdlusele Soomega viitasin ma juba esimesele küsimusele vastates. Võrdluses teiste lähiriikidega, nagu Läti, Leedu ja Venemaa, on see väide selgelt väär. See on väär. Põllumajandusministeerium on jätkuvalt toetanud maaettevõtluse mitmekesistamist. Vastav toetus on suunatud nii põllumajandustootjatele kui ka muudele mikroettevõtjatele. Eesmärk on suurendada maapiirkonna ettevõtluse mitmekesistamise abil seal tegutsevate ettevõtjate elujõulisust ja jätkusuutlikku arengut ning soodustada seeläbi uute ja paremate töökohtade loomist maapiirkonnas. Eesti riikliku arengukava 2004–2006 raames toetati meetmega 3.3 "Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas" 191 ettevõtjat 108 miljoni krooni ulatuses ning tänu elluviidud projektidele loodi maapiirkonda täiendavalt 263 töökohta.
Kahjuks saab arupärimisele vastamise aeg läbi. Kõike ettevalmistatut ma teile esitada ei jõua, aga ma loodan, et täpsustavaid küsimusi esitades annate te mulle piisavalt aega ammendavateks vastusteks. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Arvo Sarapuu. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! See ettevalmistatud materjal oli tõsiselt hea ja põhjalik. Siin ei ole väga paljudes asjades võimalik vaielda. Küll aga on üks asi, mis torkab silma ja mille üle tasuks mõelda. See ei puuduta mitte ainult seda vastust. Põllumajandusministeerium ja mitmed ametnikud toovad top-up'i puhul võrdluseks aasta 2009. Nad teevad sellepärast selle võrdluse, et siis on võimalik näidata, et selle aasta number on parem. Aga kui me võtame võrdluseks aasta 2008, siis on olukord tunduvalt teine. Ma lihtsalt ütlen, et kunagi oli aeg, kui võrreldi aastaga 1913 ja kõik näitajad olid päris head. Tasuks mõelda sellele, et ärme toome neid näiteid ainult võrreldes aastaga 2009, vaid top-up'i puhul võiks tõsiselt arutada aastat 2008.

Muidugi võiks. Kui ma meenutan oma palka aastail 2007–2008, siis, jah, tahaks küll, et praegu oleks see samal tasemel. Ilmselt ei ole see väga adekvaatne lähenemine, tahta, et majanduskriisi põhjas meie sissetulekud, meie toetamise võimalused oleksid täpselt samasugused, nagu nad olid majandusbuumi aastatel. Täna lugesin ma online-meediast, et Eesti õpetajate palk on üheksa korda väiksem kui õpetajate palk Luksemburgis. Mitte ükski direktiiv, mitte ükski seadus ei keela meil õpetajatele maksmast kas või 19 korda suuremat palka kui praegu. Probleem on selles, et riigi maksumaksjad ei maksa riigikassasse nii palju raha, et me võiksime seda endale lubada. Täpselt sama olukord on ka põllumajanduse otsetoetustega. Muidugi võiks maksta neid 2008. aasta tasemel, mis oli buumiaasta. 2007. aasta oli teatavasti Eesti majanduse kõige parem aasta läbi aegade. Sellega võrreldakse ennast praegu ja ka tulevikus veel. Aga paraku on buum läbi. 2007. aastal räägiti küll sellest, kuidas me oleme sügavas kriisis. Kas mäletate, mida siis räägiti? Peaminister ei tunnista kriisi, meil on kriis, peaminister on tulnukas, roosade prillidega ja kõik muu selline. Kui me oleks siis juhindunud nendest ekspertidest, kes soovitasid majanduse elavdamiseks reservid kasutusele võtta, oleksime me niisama hullus olukorras kui mõned teised Euroopa Liidu liikmesriigid, kus valitsussektori kulude kärpimine on ülimalt raske ja kus selleks, et kulutasemeid hoida, tuleb tohutult kallilt ja suurtes summades raha laenata. Kõigil on praegu raskem, kui oli läbi aegade kõige parematel aastatel, 2006., 2007. ja osalt ka 2008. aastal, sest tööpuudus oli Eestis minimaalne 2008. aasta märtsis ja juunis, Eurostati järgi vaid 3,8%. 2009. aasta oli juba hoopis kurvem. 2010. aastal on mõningates valdkondades läinud olukord pisut paremaks, aga majanduse elavnemine ei anna ilmselt võimalusi otsetoetuste mahtude suurendamiseks sel aastal, ka järgmise aasta jaoks ei julge ma arvestatavat tõusu mitte kuidagi prognoosida, aga sealt edasi juba küll.

Aitäh! Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud peaminister! Teie ilusas sõnavõtus oli päris olulisi möödalaskmisi, see oli n-ö tõde, aga mitte kogu tõde. Te räägite sellest, kuidas toetused suurenevad ja et nii suured ei ole nad kunagi olnud. Nad suurenevad sellepärast, et selline oli liitumisleping Euroopa Liiduga ja oli kokkulepe, et Euroopa Liidu toetused suurenevadki aastani 2013. Aga see arupärimine oli ennekõike suunatud (mina küll ei ole arupärija, aga ma saan nii aru) Eesti riigi ehk Eesti valitsuse suhtumise näitamisele. Te siin rääkisite, et ainult piimanduses on kahjum üks miljard krooni, teistest valdkondadest võib siia juurde tuua teise miljardi. Kui me räägime ümberstruktureerimisest ja vajadusest reaalmajandust toetada, siis miks te ikkagi arvate, et kogu seda suurt vähenemist arvestades on mõistlik ka see, et täiendavad otsetoetused toovad kaasa täiendava reaalmajanduse kokkutõmbamise?

Saan korrata seda, mida ma olen korra siit puldist juba öelnud. Sel aastal on põllumajandusse, maaelu arenguks suunatud toetuste maht läbi aegade kõige suurem – 4,3 miljardit krooni. See on juba maitseasi, kuidas neid kroone reastama hakata, kas ülevalt alla või vasakult paremale. Fakt jääb faktiks: see summa on läbi aegade kõige suurem, 5% suurem kui möödunud aastal. Seda fakti ei õnnestu teil mitte kuidagimoodi väärata. Vähe on neid valdkondi, kus käesoleval aastal kulutuste maht suureneb. Põllumajandus on selline valdkond. Ma arvan, et põllumajandusjuhid ja need inimesed, kes selles valdkonnas tegutsevad, võiksid hinnata maksumaksjate panust põllumajanduse arengusse, olgu nendeks siis Eesti maksumaksjad või kogu Euroopa Liidu maksumaksjad.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Ma ei taha teid sugugi süüdistada sinisilmsuses. Ma olen kindel, et te tajute olukorda Eestis suhteliselt hästi, aga mind paneb siiski imestama, et selles kriisiolustikus pöörate te valitsuses maapiirkonnale suhteliselt vähem tähelepanu. Maal on hõivatus vähenenud väga oluliselt ja maainimesed on juba aastaid käinud suuresti linnas tööl. Tööhõive väheneb eelkõige seetõttu, et põllumajandustootmine ei tasu ennast ära. Needsamad otsetoetused, mille kohta arupärimine käib, annaksid võimaluse luua töökohti või töökohti alles hoida. Miks siiski ei oleks võimalik praegu täiendavalt otsetoetustega maaelu ja põllumajandust toetada?

Aitäh! Ma juba tõin näite õpetajate kohta. Maksumaksja ei maksa riigikassasse nii palju raha, et saaks õpetajate palka tõsta kas üheksa korda, Luksemburgi tasemele, või tõsta veelgi enam. Selsamal põhjusel ei saa ka otsetoetusi suurendada. Tasuks hinnata seda, mida maksumaksjad põllumeeste heaks on juba suutnud teha. Toetused põllumajandusse, maaelu arengusse on sel aastal 5% suuremad kui möödunud aastal, kogusumma on 4,3 miljardit krooni, see on suurem kui kunagi varem Eesti Vabariigi ajaloos. Ei ole võimalik ühes kitsas sektoris täielikult eirata maailma tabanud viimase 70 või 80 aasta kõige sügavamat majanduskriisi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, austatud peaminister!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Head kolleegid! Mul on hea meel, et niisugune teema on Riigikogu saalis arutelu all, sest neid kohti, kus toimuksid tõsised arutelud põllumajandusteemadel, poliitikaringkondades väga ei ole. See väljendub tegelikult poliitilistes hoiakutes, sest väga sageli on need valdkonnad seotud musta valgeks rääkimisega.
Loomulikult on Euroopa Liidu maksumaksjate abi Eesti põllumajandusele tänuväärne ja selle hulgas ka see pisku, mille Eesti elanikud Euroopa Liidu maksumaksjatena annavad. Aga selle juures on võimalus näidata ka Eesti riigi poliitilist tahet. Selles suhtes on võimalused igal juhul kasutamata jäetud. Kindlasti ei ole võimalik otsetoetuste abil korvata kogu majanduskriisi mõju. See ei ole ka mõeldav. Kui me vaatame kogu majanduskriisi mõju Eesti põllumajandusele ja maaelule, siis tegelikult on tegemist olukorraga, kus piimanduses jäi turuolukorrast sõltuvalt põllumeestel saamata üks miljard krooni, ligilähedased numbrid olid ka teraviljatootmises. Kui me liidame siia juurde saamata jäänud otsetoetused, mis jäid lõppkokkuvõttes 2009. aastal 300 miljoni krooni juurde, siis see 300 miljonit krooni on just täpselt see summa, mille abil võiks Eesti riik näidata põhimõtet kui sellist selle valdkonna arengu suhtes. Olgem ausad, tegemist on eelmiste arupärimiste puhul arutatud võimalusega, see on üks valdkond, kus Eesti on n-ö mingis mõttes olnud ka edukas, see on reaalmajandus. Võtame kas või näiteks piimatootmise. Rohkem kui kolmandik kogu piimatoodangust eksporditakse. Kui me räägime uuest majanduskasvust, majanduse ümberstruktureerimisest ja sellest, et uus majanduskasv peaks põhinema tootmisel ja ekspordil, siis kui me olemasoleva reaalmajanduse jätame tähelepanu alt välja ja tekib olukord, kus see eksportiv majandus, reaalmajandus kokku tõmbub, siis me kindlasti ei mõtle perspektiivikalt. Me võime küll rääkida, nii nagu ka härra peaminister siin, suuresõnaliselt biotehnoloogiast ja IT-maailmast, kuhu me väidetavalt oleme kõvasti panustanud. Aga kui me vaatame inimeste hõivatust ja võimalusi tegelikke väärtusi luua, siis ma kujutan ette, et kui põllumajandusvaldkond ja maaeluvaldkond veelgi kokku tõmbub, ei suudeta seda kindlasti korvata ei IT-valdkonna ega biotehnoloogiaga. Alles hiljutise küsitluse põhjal teatas näiteks 25% Eesti piimatootjatest, et nad soovivad lähima aja jooksul tegevuse lõpetada. Seetõttu ei oleks Eesti riigilt sugugi mitte palju tahetud, kui vähemalt maksimaalselt lubatud määrades leitaks võimalusi kompenseerida kõigepealt neid miljardeid, mis on jäänud majanduskriisi tõttu saamata, ja teiselt poolt tuleks ka Eesti põllumajanduse konkurentsivõimet järele aidata, sest sellise olukorra jätkudes kahtlemata hävitatakse ka Eesti majanduse, Eesti põllumajanduse konkurentsivõime. Lõpptulemusena on töötute hulka tõepoolest lisandumas neid inimesi, kes selles valdkonnas enam tööd ei leia. Selliseid seoseid võib väga selgelt välja tuua. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Kõnesoove rohkem ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on kümne Riigikogu liikme tänavu 9. veebruaril esitatud arupärimine OÜ Elering laenuskeemi kohta. Arupärimine on esitatud peaminister Andrus Ansipile. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister! Algatuseks tahan õiendada ühe pisidetaili. Peaminister soovitas esimesele arupärimisele vastates, et tehke Tallinna linnas seda ja seda. Peab ütlema, et ma ei saa Tallinna linnas midagi teha, sest ma olen Riigikogus ja teatavasti kohalik omavalitsus ja Riigikogu on lahutatud. Riigikogu liikmed ei tohi ju teatavasti olla isegi volikogus. Oleks sobinud kasutada formuleeringut " juhul, kui te lähete tööle Tallinna linna, siis tehke seda või teist".
Aga nüüd käesoleva arupärimise juurde. Möödunud aasta lõpus sõlmis OÜ Elering pankadega Swedbank, Nordea ja Sampo Pank kolmeaastase tähtajaga sündikaatlaenu lepingud summas üle 3,2 miljardi krooni. Võetud laenudega on väidetavalt plaanis Eesti Energiale refinantseerida Eleringi omandisse jäävasse varasse tehtud investeeringud. Laenu võtmine oli üks osa plaanist OÜ Elering Eesti Energiast eraldamisel ja selle üleminekul riigi omandisse.
Laenu võtmise ajal räägiti aktiivselt sellest, et võetav laen ei mõjuta Eesti riigi eelarvedefitsiidi suurust, sest OÜ Elering ei ole valitsussektorisse kuuluv äriühing. Eelarvedefitsiidi suurenemine võiks aga välistada euro käibelevõtu lähiajal, mille on praegune valitsus endale sisuliselt ainukeseks majandusprioriteediks seadnud.
Väidetavalt aitab võetud 3,2 miljardi kroonine laen Eesti Energiale põhivõrgu investeeringuteks võetud laenude tagasimaksmine ja ettevõtte efektiivseks tegevuseks vajalike varade jäämine OÜ Elering kasutusse kaasa osaühingule hea lähtepositsiooni andmiseks elektrisüsteemi edasiseks arendamiseks.
25. novembril 2009. aastal otsustas valitsus eraldada põhivõrguettevõtja OÜ Elering Eesti Energiast ning detsembris 2009 sõlmisid Eesti Energia ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Eleringi osa ostu-müügilepingu. 27. jaanuaril 2010 viidi müügitehing lõpule. Sellest hetkest ei kuulu Elering enam Eesti Energia kontserni. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium omandas Eleringi 2,7 miljardi krooni eest.
Eesti Energia ja OÜ Elering lahutamise ja jagunemise asemel otsustati OÜ Elering Eesti Energialt osta sel põhjusel, et nii oleks võimalik riigieelarvet kunstlikult ilustada ja eurokõlblikumaks teha. Sisuliselt otsustati läbi viia eelarvepettus. Küsimus on nimelt selles, et kui maksta Eesti Energiale raha Eleringi omandamise eest, siis loetakse see finantseerimistehinguks ja see ei kasvata riigieelarve kulusid. Kui aga Eesti Energiasse sel viisil pumbatud raha maksta riigile välja dividendina, siis suurendab see riigi tulusid ja parandab eelarvet. Kui Eesti Energiasse ülalkirjeldatud skeemi tulemusena tekitatud osa raha eest ostab energiafirma riigilt maad või muud vara, siis on samuti tegemist eelarve tuluga. Kui arvata kokku riigi poolt makstav OÜ Elering ostu summa, Eleringi makstavate laenude refinantseerimise summad ja ka Eleringi jaotamata kasum, siis teenib Eesti Energia skeemi pealt üle kuue miljardi krooni. Eesti Energia maksis samal ajal 2008/2009. majandusaasta eest riigieelarvesse dividende puhaskasumi ulatuses ehk 1,36 miljardit krooni. Selline käitumisskeem viitab igal viisil sellele, et riik võtab Eesti Energiast välja kõik, mis vähegi võimalik on.
Tulenevalt eeltoodust on arupärimises esitatud viis küsimust, mida ma ajapuudusel ette lugeda ei jõua. Aitäh!

Küsimustele vastamiseks on sõna peaminister Andrus Ansipil. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Enne arupärimisele vastamist tahaksin vastata repliigile. Keskerakonnal ilmselt ei ole otstarbekas üritada distantseeruda Tallinnas toimuvast. Keskerakond vastutab kõige eest niikuinii, kaasa arvatud nende tohutute propagandakulutuste eest, mis Tallinnas tehakse. Kordan veel kord: seda raha oleks mõistlikum kasutada inimeste olukorra parandamiseks.
Aga vastused teie küsimustele. Vastus esimesele küsimusele. Eesti riik on Eesti Energiast dividende ikka võtnud. Kuna ettevõte on olnud edukas, ja seda suuresti tänu tegevusele välisturgudel, on dividendide summa aasta-aastalt suurenenud. Viimati võttis riik omanikuna Eesti Energiast 1,36 miljardit krooni ning ilmselt jätkab omanikutulu väljavõtmist ka eelseisvatel aastatel. Eesti Energia maksis riigieelarvesse dividende puhaskasumi ulatuses ning asjaolu, et riik omandas Eleringi 2,7 miljardi krooni eest, dividendide suurust ei mõjuta. Kohe mitte kuidagi ei mõjuta!
Vastus teisele küsimusele. Lähtuvalt Euroopa Liidu elektri siseturu direktiivist peab liikmesriik tagama põhivõrguettevõtja sõltumatuse elektrienergia tootmise ja müügi tegevusest. Eri võimaluste kaalumisel leidis valitsus, et nii riigile kui Eesti Energiale on kõige mõistlikum, et riik ostab põhivõrgud ega võta neid n-ö jõuga ära. Selle tehingu üks osa oli, et eraldumise tõttu maksab OÜ Elering Eesti Energiale tagasi varem saadud laenud summas 2,8 miljardit krooni. OÜ Elering osa ostmine turutingimustel tekitas kõige vähem probleeme Eesti Energia AS-i laenulepingute ja võlakirjade tingimuste seisukohalt. See oli normaalne kahe ettevõtte vaheline finantstehing, mitte kasumi teenimine ega "raha pumpamine", kui kasutada siinkohal küsijate kõnepruuki.
Vastus kolmandale, neljandale ja viiendale küsimusele. Valitsus ei ole teinud otsust viia Eesti Energia börsile. See oleks üks võimalustest ettevõtte eelseisvate investeeringute rahastamiseks. Eesti Energia AS on elujõuline ja hästi juhitud ettevõte. Eesti Energia omakapitali suurendamine on aga vajalik, see tagaks ka ettevõtte krediidireitingu (A-) säilimise. Hulgas küsimustes esitatud skeem eelarve- ja börsipettustest on absurdne, vastuoluline ja ebaloogiline, mistõttu seda pole võimalik mõistuspäraselt kommenteerida, rääkimata juba sellele vastamisest. Aitäh!

Aitäh! Küsimuseks on sõna Kalev Kallol. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Täna on ju teada – majanduskomisjon kuulis seda ka majandusministeeriumis –, et Eesti Energial on suured investeerimisplaanid. Kui see on teada, milleks me siis viimase võimaluseni dividendid välja võtame? See raha oleks ju ettevõttel mõistlik suunata hoopis finantseeringuteks?

Küllap omanik juba teab, mida ta dividendidega teeb – kas ta reinvesteerib need või võtab muude ühiskonna probleemide lahendamiseks kasutusele. Omanikul on alati õigus talle kuuluvast äriühingust dividende võtta ja kui äriühingul on vajadus investeerida, siis ei saa pidada ainumõeldavaks rahuldada investeerimisvajadused dividendide reinvesteerimisena. Selleks on ka teisi võimalusi. Esiteks, ettevõttel on olemas teatud laenuvõimekus. Teiseks, riik ise võib mingitel parematel aegadel raha laenata ja laiendada aktsiakapitali. Kolmandaks on võimalik kaasata võõrkapitali või laiendada omakapitali ka börsi kaudu. Võimalusi on mitu. Praegu on Eesti riigi reiting nii hea, et riik on võimeline väga märkimisväärses ulatuses raha laenama ja paigutama seda näiteks ka Eesti Energia aktsiakapitali laiendamisse. Samal ajal ma ei välista ka Eesti Energia vähemusaktsiate noteerimist börsil, kuid need analüüsid on alles koostamisel. Kui need on koostatud, saab ennustada või otsustada, missugune investeeringute finantseerimise tee on Eesti riigi maksumaksjate ja elektritarbijate jaoks optimaalne.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, austatud peaminister! Kui kõnesoove ei ole, siis selles küsimuses läbirääkimisi ei avata. Neljanda arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Järgmisena on päevakorras 14 Riigikogu liikme 10. veebruaril esitatud arupärimine programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" kohta. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku! Arupärimine on esitatud peaminister Andrus Ansipile. Palun, kolleeg Sõtnik!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Head siin saalis viibijad ja loodetavasti istungi interneti teel jälgijad! 10. veebruaril esitasin koos 13 kolleegiga Eesti Keskerakonna fraktsioonist arupärimise, mis on seotud riikliku investeeringuprogrammiga "Igale lapsele lasteaiakoht". Teatavasti oli see programm üks Reformierakonna valimislubadusi, mis võeti ka valitsusliidu tegevusprogrammi. Kahjuks ei kajastu programm ei eelmise aasta ega ka tänavuses riigieelarves. Seetõttu tahamegi teada saada, mis on juhtunud. Kas valitsus on loobunud programmist "Igale lapsele lasteaiakoht" või äkki on see juba täidetud? Sellest lähtudes on meil kuus või seitse küsimust, millele me loodame vastused saada. Aitäh!

Tänan! Vastusteks on sõna peaminister Andrus Ansipil. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu ja head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas valitsus on loobunud programmist "Igale lapsele lasteaiakoht"? Või millal on plaanis antud programmiga jätkata?" 2009. aasta algul tuli lisaeelarve menetlemise käigus teha hulk raskeid otsuseid. Rahaliste võimaluste puudumise tõttu tuli kahjuks peatada ka programm "Igale lapsele lasteaiakoht". Arvestades tänast reaalsust, ei võimalda riigieelarve seis seda programmi jätkata käesoleval ja tõenäoliselt ka järgmisel aastal. Kui riigieelarve taas võimaldab sellesama või analoogse programmiga edasi minna, teeb valitsus seda kindlasti. Kui riik jõudis konkreetselt selle programmi raames toetada vaid viie omavalitsuse lasteaedade ehitamist, ei tähenda see seda, et uute lasteaiakohtade loomine ja olemasolevate renoveerimine oleks peatunud. Kõnealuse programmi raames loodi kokku umbes 500 uut lasteaiakohta Elvas, Paides ja Tallinnas ning Rae ja Saku vallas Harjumaal.
Teine küsimus: "Millised tegevused jäid lubatud programmis täitmata? Millised lasteaiad jäid selle programmi tõttu loomata/renoveerimata?" Meenutan, et kõnealune programm oli mõeldud eelkõige kohalike omavalitsuste täiendavaks toetamiseks uute lasteaiakohtade loomisel, selleks, et neid riigi toega rohkem innustada ise investeerima koolieelsetesse lasteasutustesse. Seetõttu pole päris õige püstitada küsimus selliselt, et mis tegevused jäid programmi peatumise tõttu tegemata. Tuleks vaadata, mis ikkagi tänu sellele programmile ja teistele riiklikele meetmetele tehtud on. Programm eeldas ju eelkõige kohalike omavalitsuste valmisolekut uute lasteaiakohtade loomiseks. Riik on uute lasteaiakohtade ehitamisse või renoveerimisse panustanud ka muul moel, ja seda olulisel määral. Paralleelselt küsimuse teemaks oleva programmiga on kohalikel omavalitsustel juba alates 2007. aastast olnud võimalik taotleda toetust Euroopa Liidu struktuurifondidest, täpsemalt KOIT kavast nii lasteasutuste ehitamiseks ja renoveerimiseks kui ka muu lastehoiu parandamisega seotud avaliku infrastruktuuri arendamiseks.
Siseministeeriumilt saadud informatsiooni kohaselt on tänaseks KOIT kavast toetatud või toetamisel 46 kohaliku omavalitsuse koolieelse lasteasutuse ehitamise või renoveerimise projekti kogumahuga 549 miljonit krooni. Lisaks KOIT kavale on struktuuritoetuste meetmest "Linnaliste piirkondade arendamine" toetatud näiteks Tartu uue 120-kohalise Kummeli tänava lasteaia rajamist, toetussumma oli 31 miljonit krooni. Ning kavas on toetada Narvas Mõisa 1a asuva lasteaia rekonstrueerimist, see toetussumma on 27 miljonit krooni. Seega on mitu omavalitsust, kelle projekt jäigi lasteaiakohtade programmist riigieelarve võimaluste vähenemise tõttu toetamata, saanud toetust struktuuritoetuste meetmete kaudu.
Ja see tegevus on olnud vägagi sihikindel. Ma pean silmas seda, et me oleme toonud majanduskriisi tõttu Euroopa Liidu vahendite kasutamise ajas ettepoole. Me oleme oluliselt panustanud Euroopa Liidu vahendite paremasse kasutamisse ja oleme suutnud nende vahendite kasutamist viimase aasta jooksul juba kahekordistada. Tänavu peaks olema eelarves Euroopa Liidu vahendite kogusumma juba 14 miljardit krooni. See on meie viis majandust elavdada ja säilitada ka töökohti avalikus sektoris, kasutades Euroopa Liidu raha. Lisaks on kohalikel omavalitsustel juba aastaid olnud võimalus küsida lasteaedade uuendamiseks, sealhulgas ka uute rühmade avamiseks väiksemaid summasid regionaalsete investeeringutoetuste programmi raames.
Kolmas küsimus: "Euroopa riikide kogemused kinnitavad, et sündide arvu suurendamiseks tuleb tagada mitte ainult vanemahüvitis, vaid ka edaspidine toimetulek. Kas valitsus tunneb vastutust, kuna lasteaiakohtade puudumisel ei ole pärast vanemahüvitise maksmise lõppu lastevanematel võimalik tööle naasta?" Euroopa Liidu tasandil rõhutatakse lisaks lasteaiakohtade loomisele kvaliteetse alushariduse võimaldamist koolieelses eas lastele. Koolieelse hariduse arendamine on Euroopa Liidus üks haridusvaldkonna prioriteete. Lissaboni strateegias on võetud eesmärgiks, et 2020. aastaks osaleb alushariduses 95% kõigist 4-aastastest kuni kooliminekueani lastest, Eestis seega 4–6-aastastest lastest. Võrdluses Euroopa Liidu teiste liikmesriikidega saab öelda, et 2009. aasta alguse seisuga oli see näitaja Eestis 90,8%, mis on karvavõrra üle Euroopa Liidu keskmisest, mis on 90,7%. Eesti on leidnud äramärkimist nii uuenenud koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava kui lasteaiaõpetajate professionaalsuse valdkonnas. Eelkõige on kohalikel omavalitsustel aga raskusi lasteaiakohtade võimaldamisel 1,5–3-aastastele lastele, kellele on loodud lisaks lasteaiale alternatiivseid lastehoiu võimalusi, nagu näiteks lastehoiuasutused, perepäevahoid, hoidjad.
Neljas küsimus: "Millised valitsusliidu tegevusprogrammis mainitud seadusmuudatused on valitsus algatanud lasteaiakohtade nappuse vähendamiseks?" Haridus- ja Teadusministeerium on algatanud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise eelnõu, mille alusel soovitakse muuta lasteaiarühmade komplekteerimine paindlikumaks. Eelnõu koostamisse on olnud kaasatud üle riigi omavalitsused ja Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus. Lähtutud on vajadusest anda lasteasutuste juhatajatele võimalus arvestada paremini lastevanemate vajadusi rühmade moodustamisel, kaotades koolieelse lasteasutuse seadusest jäigad rühmaliikide määratlused. Samuti täpsustatakse eelnõus osaajaliste kohtade võimaldamist lastevanematele nendes piirkondades, kus lasteaiakohtadega probleeme on.
Viies küsimus: "Kas valitsuse arvates on lasteaiakohtade probleem lahendatud?" Nii nagu Tallinn ei saa kunagi valmis, nii on Eestis ka tulevastel kõige parematel aegadel paratamatult mõni paik, kus lasteaiakohtade vähesus probleem on. See probleem ei ole lahendatud, ja seda eelkõige poolteise- kuni kolmeaastaste laste puhul. Esmane lahendus sellele probleemile on eespool mainitud lasteasutuste paindlikum töökorraldus, sealhulgas paindlikum rühmade moodustamine ning väikelastele alternatiivse lastehoiu võimaluste loomine ja selle toetamine kohaliku omavalitsuse tasandil. Samuti jätkatakse kohalike omavalitsuste toetamist KOIT kavast uute lasteaiakohtade loomisel. Olgu veel kord öeldud, et KOIT kava maht on rahalises mõõtmes suurem, kui oli lasteaedade programmil.
Kuues küsimus: "Kui suurel hulgal omavalitsustel on täna probleeme laste päevahoiu kohtade kohese tagamisega? Kas riigil on ülevaade selle kohta, kui palju lapsi on praegu järjekorras?" 39%-s omavalitsustes olid 2009. aasta jaanuaris lasteaedades järjekorrad. Kokku oli jaanuaris 2009 lasteaiakoha järjekorras 4830 last ja hinnanguliselt on vajadus umbes 4000 täiendava lasteaiakoha järele. Järjekorrad on eelkõige Harjumaa ja Tartumaa probleem. Suurenenud sündimuse ja sisserände ning uuselamurajoonide tekkimise tulemusel on teadaolevalt lasteaiakohtade võimaldamine probleem eelkõige suuremate linnade ümbruses asuvates valdades. Kuna koolieelse lasteasutuse seadusest tulenevalt on lapsevanema jaoks lasteaia valik vaba, kui seal on vabu kohti, esineb järjekordades topeltregistreerimisi ja varakult on järjekordadesse arvatud alla 1,5-aastaseid lapsi. Seega see nimetatud järjekordades olevate laste arv 4830 ei kajasta päris adekvaatselt tegelikku vajadust lasteaiakohtade järele. Ootejärjekorras on ka need lapsed, kellele on pakutud lasteaiakohta või kes käivad eralasteaias või kellel on hoidja. Võiks öelda, et 2009. aastal pakuti Tartus lasteaiakohta kõikidele järjekorras olevatele lastele. Need, kellele pakutud koht mingil põhjusel ei sobinud, jäid ootejärjekorda edasi.
Seitsmes küsimus: "Kas riik tahab loobuda munitsipaallasteaedade süsteemist ja tulevikus jääda lootma vaid eralasteaedadele?" Selle küsimuse püstitus on mulle arusaamatu. Teatavasti lasub koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt kohustus tagada piisava arvu lasteaiakohtade olemasolu kohalikel omavalitsustel. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel tegutses meil 2008/2009. õppeaastal kokku 637 lasteasutust, neist 592 munitsipaallasteaeda ja 45 eralasteaeda. Aga veel kord: see on kohaliku omavalitsuse otsustada, missuguste lasteaedade teenuseid tema kasutab, kus pakutav teenus on kvaliteetsem, kus on kulud optimaalsed jne. Lapsi käib lasteaedades kokku 62 260. Eralasteaedade loomine ja nende toetamine on üks lisavõimalus, leevendamaks lasteaiakohtade nappust eelkõige linnades. Reeglina toetavad kohalikud omavalitsused eralasteasutusi oma eelarvest, kui munitsipaallasteaedades ei ole võimalik pakkuda piisaval arvul kohti. Aitäh!

Tänan! Küsimuseks on sõna Olga Sõtnikul. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Tänan teid vastuste eest! See on suurepärane, et me saame Euroopa Liidu raha suunata nii toredate eesmärkide saavutamiseks nagu lasteaedade ehitamine ja üldse uute lasteaiakohtade loomine. Aga küsimusi tekitab ka lasteaedade tegevuskulude katmine. Viimase kahe aasta jooksul on riik kohalikelt omavalitsustelt ära võtnud 225 miljonit krooni raha, mis pidi minema lasteaedadele. Mida te kavatsete selles plaanis teha? Kahjuks on lasteaiad, eriti Tallinnas, saanud valimisvõitluse objektiks ja teie erakond on teinud lasteaedade probleemidest loosungi, mida iga nädal meediaväljaannetes kajastatakse. Nii et küsimus on: kuidas te plaanite tegevuskulude probleemi lahendada?

Palun teid, jääge oma väidetes korrektseks! Riik ei ole võtnud lasteaedade tegevuskuludest mitte sentigi. Kui Tallinna linn otsustab kasutada maksumaksja raha propagandaks – 40 miljonit krooni läheb propagandaks ja nüüd me kuulsime, et veel täiendavalt 960 000 krooni kulutatakse selleks, et propageerida suurt Tallinna abi, propageeritud on nii küttepuid kui ka mädanenud kartuleid –, siis see on Keskerakonna valik Tallinnas, ja sotsiaaldemokraadid sekundeerivad. Öelge oma maksumaksjatele, öelge lasteaednikele, et te eelistate maksumaksja raha kulutada teisal, mitte lastehoiuks. Ja ärge öelge, et riik on need vahendid propagandasse või trammidesse suunanud.

Rein Ratas, palun!

Tänan, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Tänan teid väga asjalike vastuste eest, mis te andsite arupärimise küsimustele! Mul on südamest kahju, et te oma viimases vastuses ei saanud jälle ümber ega üle Tallinnast, aga olgu peale. Öelge palun, härra peaminister, kas teie käsutuses on andmeid, mil määral on lasteaedade ehitamist finantseeritud regionaalsete investeeringute programmi raames. Ja kui on, siis palun mõni näide ka tuua. Olen rääkinud.

Ma oma vastuses juba nimetasin sellesama KOIT kava vahendeid, mis on väga selgelt mõeldud arengutaseme ühtlustamiseks eri regioonides. KOIT kava vahendite arvel sai Tartu omale 120-kohalise Kummeli tänava lasteaia 31 miljoni krooni eest, Narva saab Mõisa 1a asuva lasteaia 27 miljoni krooni eest. Kokku saab KOIT kava raames raha 46 lasteaeda kas renoveerimiseks või uue lasteaia ehitamiseks. Kogusumma on 549 miljonit krooni, mis on praegustes oludes märkimisväärne summa lastehoiu parandamiseks.
Sellist näidet, et kohalikud omavalitsused oleksid koopereerunud ja regionaalset arengut silmas pidades raha kokku pannud ja ehitanud omavahendite abil ühise lasteaia, mul võimalik tuua ei ole. Küll aga tean seda, et Eestis on olemas kohalikke omavalitsusi, kus ei ole lasteaeda, kuid kus lapsed on olemas ja kohalik omavalitsus maksab selle eest, et nende lapsed naaberomavalitsuse lasteaias hoitud oleks. Niisugune praktika on tervitatav ja normaalne. Väga paljudes Euroopa riikides jaotavad kohalikud omavalitsused sel moel oma ülesandeid, toimub spetsialiseerumine ja kulud optimeeritakse. Selline omavalitsuste koostöö võiks olla Eestis märksa ulatuslikum kui praegu. Muidugi on Eestis ka selliseid kohalikke omavalitsusi, kus lasteaeda polegi vaja, sest lapsi ei ole. Aga ega mul peale Piirissaare muid näiteid selle kohta ei meenu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, austatud peaminister! Kui kõnesoove ei ole, siis ma Riigikogu pulti kedagi ei kutsu. Küll aga annan kohapeal sõnavõtuks sõna Olga Sõtnikule. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Mind ajendas praegu sõna võtma teie vastus minu küsimusele, kus te väga halvustavalt ja mustavalt rääkisite Tallinna linnast. Ma meenutan teile, et Tallinn on alati hoolinud ja hoolib ka praegu lastest ning linnal on prioriteedid paika pandud. Meenutan teile, et aastatel 2002–2005 on Tallinn lasteaedade investeeringuteks andnud 142 miljonit krooni, aastatel 2006–2009 aga 405 miljonit krooni. Te ütlesite, et KOIT kava raha on üle 500 miljoni, aga see on terve riigi peale ja Tallinn sinna ei kuulu. Tallinna linn on selleks otstarbeks kulutanud 405 miljonit krooni. Samuti on viimaste aastate jooksul loodud 3500 uut lasteaiakohta, ainuüksi eelmisel aastal 1400. Nii et Tallinna linnal on erinevad kuluartiklid, aga lapsed on üks prioriteetidest. Tallinn ei ole oma pisikesi lapsi hätta jätnud ega jätagi. Ei ole ta ka lasteaiakasvatajaid ära unustanud. Riik lubas 4% kasvu personalikuludeks ja Tallinna linn tegi seda omavahenditest, riik seda ei teinud. Jah, kärpida tuleb. Kärpida tuleb paljudes valdkondades, kuid laste pealt, ma arvan, kokku hoida ei tohi, ükskõik kui raske ka ei oleks.
Veel repliigina teie väite kohta, et te ei ole kohalikelt omavalitsustelt ära võtnud ühtki senti lasteaedadele mõeldud raha. Siiski ei maksa unustada, et selle kohustuse on kohalikele omavalitsustele pannud riik. Riik peab järgima oma tegevuses põhiseadust ning tagama omavalitsustele kohustuste panemisel ka piisava rahastamise. Selle kohta oli siin hiljuti üks väga põhjalik Riigikohtu otsus. Ma loodan, et see kohtuotsus paneb valitsuse teistmoodi mõtlema ja teistmoodi arutama. Aitäh!

Tänan! Rohkem sõnavõtu- ega kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Viienda päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Järgmine punkt päevakorras on 12 Riigikogu liikme esitatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile. Nendest Riigikogu liikmetest viibib küll saalis hetkel ainult üks. Arupärimise teema on prügimajanduse rahastamine ja korruptsioon. Palun arupärijate esindajana kõnetooli Valeri Korbi!

Proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Oleme ajakirjandusest saanud informatsiooni, et Reformierakonna juhitav SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu otsustas kirjutada korstnasse juba tehtud kulutused Võru linna Umbsaare jäätmejaama rajamiseks (3,8 miljonit krooni) ning asus toetama enam kui kaks korda kulukama, 8,8 miljoni kroonise analoogse objekti rajamist selle lähinaabruses. Seejuures oli vajalike seadmete maksumusse hulgaliselt õhku sisse pumbatud, mida näitab ka tõik, et sarnase objekti rajamiseks Põlvamaal kulus kõigest 2,5 miljonit krooni. Projekti rahastamine otsustati kõikide taotlusvoorude väliselt ning see ei leidnud kajastamist avalikes dokumentides. Pealegi kasutatakse selle projekti puhul linna krundi asemel hoopis mittetulundusühingule Pakendiringlus kuuluvat krunti, mille eest peab loomulikult kopsakat tasu maksma. Samuti on kahtlane tunduvalt mastaapsem Polli prügila projekt, mille puhul Keskkonnaministeerium üritab suunata 70 miljonit krooni eraettevõttele prügi ladustamiseks, s.o üpris keskkonnavaenuliku algatuse toetuseks. Kusjuures vastav algatus konkureerib riigile kuuluva Eesti Energia tunduvalt keskkonnasõbralikuma prügi põletamise kavaga. Tulenevalt eeltoodust ning lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest on arupärijatel teile 13 küsimust. Aitäh!

Aitäh! Sõna vastamiseks on peaminister Andrus Ansipil. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Hea arupärija! Vastan teie küsimustele. Ja muidugi ma küsimusi ette ei loe – nendes on nii palju hinnanguid ja solvanguid ja ka rumalust, et ma ei taha neid siin ette lugeda.
Vastus esimesele küsimusele. Võru linnas ja Võru vallas on oma olemuselt erinevad rajatised: üks on jäätmejaam ja teine on jäätmekeskus. Ja jäätmejaam ei ole jäätmekeskus ning jäätmekeskus ei ole seesama, mis on jäätmejaam. Võru jäätmejaam on rajatud eelkõige elanikelt nende liigiti kogutud jäätmete vastuvõtmiseks, mida ei ole mõistlik koguda tekkekohal. Sellised on mitmesugused tootja vastutuse põhimõttel käideldavad jäätmed: rehvid, elektroonika, romud, autoakumulaatorid ja olmest tekkivad ohtlikud jäätmed. Jäätmejaam ei ole kavandatud läbi laskma üldist segaolmejäätmete voolu.
Jäätmekeskus täidab eelkõige just segaolmejäätmete ümberlaadimise, vajaduse korral ka teatud jäätmete vaheladustamise ja muid selliseid funktsioone. Keskkonnaalaseid toetusi jagab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnatasude seaduse alusel kehtestatud korra kohaselt. Võrus oleks saanud jäätmejaama ja jäätmekäitluskeskuse ümberlaadimisjaama rajada ühe objektina, nagu seda on tehtud mõnes teises maakonnas, näiteks Raplamaal või Saaremaal. Kuid Võrumaa omavalitsused, täpsemalt MTÜ Võru Jäätmehoolduskeskus, mille liikmed on Võru linn ja Võru vald, on soovinud olemasolevat infrastruktuuri ja muud arvestades arendada neid projekte eraldi.
Jäätmejaama ja jäätmekeskuse eraldi arendamine tulenes ka jäätmejaama projekti käivitamise ajal, s.o 2005. aastal, valitsenud segadusest, mis juhtub segaolmejäätmetega pärast nõuetele mittevastavate prügilate sulgemist 2009. aasta juulis. Aastatel 2003–2007 tegutses Kagu-Eesti kohalike omavalitsuste jäätmekäitluse ühise arendajana AS Kagu-Eesti Jäätmekeskus, mille tegevus kahjuks ei olnud tulemuslik. See tingis vajaduse lisada Võru jäätmejaamale just segaolmejäätmete käitlemise lahendused.
Teine küsimus. Maakonna jäätmekeskuste rajamise kulud on üsna erinevad kavandatava tegevuse, olemasoleva infrastruktuuri ja muude erinevuste tõttu. Saaremaale ehitati suurem jäätmekäitluskeskus 2009. aastal 44 miljoni krooniga. Lääne-Virumaa kohalikud omavalitsused kavandavad üle 50 miljoni krooni maksvat jäätmekeskust. Põlva maakonna kohalikud omavalitsused tahavad investeerida jäätmekeskuse arendamisse veel üle 10 miljoni krooni Euroopa Ühtlustusfondi raha. Seega ei ole Võru jäätmekeskuse maksumus teistest kuidagi eristuv.
Vastus kolmandale küsimusele. Keskkonnainvesteeringute Keskuse andmetel on Võru jäätmejaama, mitte Võru Umbsaare jäätmekeskuse rajamiseks eraldatud tehtud kulutuste alusel 5 343 866 krooni. Omaosalus oli 660 415 krooni, kogumaksumus seega 6 004 281 krooni. Maksumuse poolest on tegemist üsna keskmise jäätmejaama projektiga. Sageli on selliste projektide kulud olnud ka 7–10 miljonit krooni, nagu näiteks Maasi jäätmejaamal Orissaares või Põltsamaa, Jõgeva ja Paide jäätmejaamal. Samas on jäätmejaamu ehitatud investeeringutega isegi alla 1 miljoni krooni, näiteks Räpinas, kus selleks leiti sobiv olemasolev ala, mis nõudis vähem lisakulutusi.
Vastus neljandale küsimusele. Keskkonnatasudest laekuva raha, Euroopa Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi toetusmeetmete taotlemiseks on tingimused kirjas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus kodulehel.
Vastus viiendale küsimusele. Eeldan, et olete oma küsimuses silmas pidanud MTÜ-d Eesti Pakendiringlus, kes on teadaolevalt Umbsaare jäätmekeskuse kinnistu omanik, ja mitte MTÜ-d Võru Pakendiringlus. Umbsaare jäätmekeskuse arendaja on MTÜ Võru Jäätmekeskus, mis on Võru linna ja valla asutatud mittetulundusühing. Kohalikud omavalitsused ja nende asutatud mittetulundusühingud on teatavasti seaduse raames toimides oma otsustes ja lepingutes riigist sõltumatud ja vabad. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus andmetel on MTÜ Võru Jäätmekeskus projektiarendajana ja MTÜ Eesti Pakendiringlus kinnistu omanikuna sõlminud hoonestusõiguse lepingu, mille kohaselt hoonestaja maksab hoonestusõiguse tasu 12 000 krooni kuus ehk 144 000 krooni aastas kümne aasta jooksul. Hoonestusõiguse tasu ei ole SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi tingimuste kohaselt abikõlblik ja seda ei rahasta SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Kuues vastus: Polli prügila kohta ei ole pärast 1998. aastat tehtud ühtegi rahastamisotsust.
Seitsmes vastus kõlab, et eksperdid on pidanud jaama rajamist vajalikuks. Iru jäätmepõletustehase rajamise otsuse järel on ilmne, et segajäätmete käitlus ei vaja riigi rahalist tuge alates 2013. aastast, mil põletustehas peaks tööle hakkama. See ei puuduta logistikalahendusi, kuna eriti Tallinnast kaugemate piirkondade jaoks võivad logistikakulud endast probleemi kujutada. Edaspidi tuleb toetuda Euroopa Liidu üldtunnustatud jäätmehierarhiale, mis eeldab jäätmete vältimist, vähendamist, korduskasutust ja materjalide ringlusse võttu, võimaldades sellest allapoole jäävatel hierarhiatasanditel ehk jäätmepõletusel ja seni veel valdaval ladestamisel toimida "saastaja maksab" põhimõttel. Aegunud või pigem olematu infrastruktuuriga jäätmekäitlussüsteemist, mis kehtis veel kümmekond aastat tagasi, on Eesti hakanud oma põhiliste infrastruktuurilahenduste poolest järele jõudma Euroopa Liidu eesrindlikematele maadele.
Kaheksanda küsimuse esimesele poolele olen ma juba ammendavalt vastanud. Mis puutub hinnaküsimusse, siis nii üllatav, kui see ka ei tundu, on siiski põhjust eeldada, et jäätmepõletustehase vastuvõtuhind tuleb odavam kui senine prügilatesse ladestamise hind. Isegi sedavõrd, et ladestuskoha ja põletustehase hinna vahe võib olla piisav, et katta oluline osa logistikakulude suurenemisest. Näiteks Rootsis on jäätmepõletusel veokaugus kuni 250 km üsna tavaline, Eestis kataks see ligikaudu kogu maa.
Vastus üheksandale küsimusele. Nii keskkonnatasude seaduse alusel Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu toimivate riigisiseste toetusprogrammide kui ka Euroopa Ühtlustusfondi raha kasutamise üle teostab tavapärasel alusel järelevalvet Keskkonnainvesteeringute Keskus. Eespool käsitletud Võru jäätmejaama, Võru jäätmekeskuse ja kavandatud Polli prügila osas on väljamakseid tehtud ainult Võru jäätmejaama arendamise tõendatud kulude ulatuses. Need väljamaksed on tehtud õiguspäraselt. Teiste projektide osas väljamakseid tehtud ei ole.
Vastus kümnendale küsimusele. Keskkonnainvesteeringute Keskus eraldas Võru jäätmejaama rajamiseks raha kaheetapilise projekti alusel. Esimene etapp: ala planeerimine, kommunikatsioonid, asfalteerimine, juurdepääsutee ja muu selline teostati 2005. aastal. Teine etapp: jäätmejaama hooned, valveseadmed, konteinerite varjualused, haljastus ja muu selline teostati 2006. aastal ja rahastati kokku summas 5 343 866 krooni. Projekt on lõpetatud, jäätmejaam töötab, pooleli ei ole midagi jäetud.
Vastus 11. küsimusele. Eespool käsitletud projektidega seoses ei ole mul teada ühtegi õigusrikkumist.
Ja vastus 12. küsimusele. Paradigma vahetus jäätmekäitluses kahtlemata toimub, seda käsitleb ka Vabariigi Valitsuses 2008. aasta mais kinnitatud riigi jäätmekava aastateks 2008–2013. Selle perioodi lõpuks on Eesti jäätmekäitlus märgatavalt lähemal Euroopa Liidu riikide paremikule ja oleme kaugenemas nn äraviskamisühiskonnast.
Vastus 13. küsimusele. Samahästi võiks küsida karsklaselt, kas ta hommikuse konjakijoomise on juba lõpetanud. Aitäh!

Aitäh, austatud peaminister! Küsimusi teile ei ole. Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole ja seega ma Riigikogu kõnetooli kedagi ei palu. Küll aga on soov sõnavõtuks kohalt, annan selleks sõna Valeri Korbile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma tahtsin teid tänada vastuse eest. Aga vaatamata sellele, et mõned teie vastused mulle ei meeldi, ma kunagi ei nimetaks neid rumalaks. Aitäh!

Lõpetan läbirääkimised. Meie päevakorra kuuenda punkti käsitlemine on lõppenud. Suur aitäh, austatud peaminister, täna arupärimistele vastamast!

Jätkame päevakorra seitsmenda punktiga, see on 12 Riigikogu liikme s.a 8. veebruaril esitatud arupärimine hambaravi kohta. Arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuusi!

Austatud minister! Head kolleegid! Meile, Keskerakonna fraktsioonile, teeb muret olukord hambaravis. Nagu me teame, kaotas koalitsioon 2009. aastal täiskasvanute hambaravi hüvitise suurele osale elanikkonnast. See otsus on kaasa toonud hambaravi kättesaadavuse olulise halvenemise. Eelmise valitsuse poolt 300 kroonini tõstetud hambaravihüvitis oli küll väike, kuid see võimaldas tasuda vähemalt ühekordse läbivaatamise eest ja võib-olla ka väiksema ravi eest. Ning on teada, et läbivaatuse käigus avastavad hambaarstid lisaks suu- ja hambahaigustele ka üldhaigustega seotud muutusi.
Ajakirjandus on samuti toonitanud, et Eestis on hambaravi eest maksmisel riiklik kindlustatus väiksem kui teistes Euroopa riikides. Pea kõik Euroopa riigid panustavad väiksemal või suuremal määral hambaravisse, meie aga täiskasvanute puhul üldsegi mitte. Mujal on hambaraviteenus peamiselt riikliku või siis kohustusliku sotsiaalkindlustuse kaudu reguleeritud, meil tuleb kõik oma taskust kinni maksta. Lisaks on haigekassa taganenud osast ravikindlustuse seadusega ettenähtud alla 19-aastaste hambaravi kindlustusest, sest suur osa ortodontilisest ravist ja ennetustööst tuleb lapsevanematel endal tasuda. Meil on siin seitse küsimust, millele palume vastata. Aitäh!

Aitäh! Palun vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Aitäh arupärimise eest! Asun vastuste juurde. Esimene küsimus, miks langetati selline otsus. Täiskasvanute hambaraviteenuste hüvitiste määramise ja maksmise muudatuste sätestamine oli eelkõige tingitud sellest, et riigieelarve 2009. aasta prognoosid sotsiaalmaksu laekumise kohta näitasid, et haigekassa tulud vähenevad 612,4 miljoni krooni võrra. Otseselt oli muudatuse tegemise alus 1. jaanuaril 2009 jõustunud ravikindlustuse seaduse § 63 muudatus. Ravikindlustuse seaduse muudatuse tegemisel arvestati asjaolu, et tööealiste, vähemalt 19-aastaste isikute hambaravihüvitise vajadus ei ole märkimisväärne. Lähiaastate majandussurutis on samuti kaasa toonud vajaduse uuesti hinnata erinevate toetusskeemide otstarvet, et parandada avalike vahendite kasutamise efektiivsust ja vajaduspõhisust. Täiskasvanud kindlustatud isiku hambaravihüvitise kui ebaefektiivse ja nõrga eesmärgipärasusega hüvitise maksmisest loobuti, kuna see ei mõjutanud eriti üksikisiku valikuid, ravikindlustuse eelarvet aga küll. Kui vaadata natukene statistikat, siis 19-aastaste kindlustatud isikute huvi hambaravihüvitise kasutamise vastu ei ole olnud väga suur. 2007. aastal oli selliste haigekassale esitatud hüvitise taotluste osakaal 26% ja 2008. aastal 28%.
Teine küsimus. Siin tahan ma küsijate arupärimist täpsustada: sotsiaalminister ei ole haigekassa esimees. Kui te mõtlesite nõukogu esimeest, siis küll, kui te mõtlete juhatuse esimeest, siis kindlasti mitte. Aga vastus on järgmine. Ravikindlustuse vahenditest hüvitiste maksmine saab lähtuda ravikindlustuse eelarvesse laekuvast sotsiaalmaksu osast. Lähtudes laekunud vahenditest saab teha valikuid ka makstavate hüvitiste osas. Suutervis on kindlasti väga oluline inimese tervist mõjutav tegur, kuid sama tähtis on tagada ka teiste ravikindlustushüvitiste kättesaadavus. Hambaraviteenuste vajadust saab inimene kindlasti mõjutada ka oma valikutega: korralik suuhügieen ja korrapärased profülaktilised läbivaatused loovad tugeva vundamendi, et täiskasvanuna oleks vaja vähem hambaarsti juures käia. Koos hambaarstiga on kindlasti võimalik planeerida vajalikke hambaravikulusid ning võrreldes eriarstiabikuludega on hambaravikulud taskukohasemad kanda. Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus olevate teenuste osas on alla 19-aastastele ravikindlustatud isikutele tagatud tasuta hambaravi. Hambaid ravitakse tasuta ka ühe aasta jooksul pärast 19-aastaseks saamist, kui ravivajadus ilmnes viimase visiidi ajal enne 19-aastaseks saamist. Muudel juhtudel on täiskasvanutel õigus saada tasuta hambaravi vältimatu abi korras, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada surma või püsiva tervisekahjustuse. Vältimatu abi vajaduse otsustab arst. Kui inimesel on ravikindlustus, siis tasub selle vältimatu abi eest haigekassa, kindlustamata isikute vältimatu abi tasutakse riigieelarvest.
Lisaks makstakse ravikindlustuse seaduse alusel kalendriaasta jooksul hambaraviteenuste eest tasutud summast hüvitisi järgmiselt. Esiteks isikutele, kellele on määratud riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetus- või vanaduspension, ning üle 63-aastastele isikutele 300 krooni, rasedatele ja alla üheaastase lapse emadele ning isikutele, kellel on osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud vajadus saada hambaraviteenust, 450 krooni. Samuti makstakse isikutele, kellele on määratud riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetus- või vanaduspension, ja üle 63-aastastele kindlustatud isikutele üks kord kolme aasta jooksul hambaproteeside eest tasutavast summast 4000 krooni. Haigekassa on 2009. aastal tasunud kindlustatud isikute hambaravi eest kokku 287,2 miljonit krooni, millest täiskasvanute vältimatu hambaravi kulud moodustasid 11,2 miljonit krooni. 2008. aastal olid need summad vastavalt 299,3 ja 13,9 miljonit krooni. Peale selle on makstud proteesihüvitisi 2009. aastal 121,9 miljonit krooni ja hambaravihüvitisi 32 miljonit krooni. 2008. aastal olid vastavad näitajad 110,2 miljonit krooni ja hambaravihüvitisi 83,7 miljonit krooni. Lisaks sellele on kindlustamata isikute vältimatu hambaravi eest 2009. aastal riigieelarvest tasutud 0,2 miljonit krooni. Samas suurusjärgus tasuti vältimatu abi eest ka 2008. aastal.
Vastus kolmandale küsimusele. Tervishoiuteenuste eest tasumisel peame kindlasti arvestama edaspidigi laekuvate summade suurust ja tegema selle alusel valikuid hüvitiste kehtestamisel. Tulevikus, kui eelarve seis paraneb, on kindlasti võimalik ravikindlustushüvitiste paketti analüüsida ja teha otsuseid, kuidas hambaravi kindlustuskaitsega edasi minna. Teise küsimuse vastuses toodud hüvitiste ulatus ja määrad vastavad Eesti praegustele majanduslikele võimalustele ja sotsiaalmaksu laekumistele.
Neljanda küsimuse vastus on selline, et veebruarikuu lõpu seisuga oli registreeritud töötuid 93 802 ja kindlasti ei saa mööda vaadata sellest, et töötute olukord on väga raske. Samas tuleb märkida, et töötute majanduslik seisund on kindlasti väga erinev – nendel töötutel, kes saavad veel töötuskindlustushüvitist, pole nii raske kui ülejäänutel. Ja töötuskindlustushüvitise saajaid oli veebruarikuu lõpu seisuga 32 854. Töötutoetust või töötuskindlustushüvitist saavatel ning tööturumeetmetes osalevatel töötutel on olemas ravikindlustus, mistõttu neile laienevad teise küsimuse vastuses toodud hüvitised. Samuti on alla 19-aastastele töötutele tagatud tasuta hambaravi ning täiskasvanutele on hambaravi vältimatu abi tasuta, nagu ma juba mainisin. Mis puutub hambaravitasu kompenseerimisse vähekindlustatud elanikkonnagruppidele, siis praegu sellist kava Sotsiaalministeeriumis välja ei töötata.
Viies küsimus puudutab laste ortodontilist ravi. Laste ortodontilise ravi ja hambahaiguste ennetuse kindlustusest ei ole taganetud ning seda teenust osutatakse vastavalt ravikindlustuse seadusele. Haigekassa tasub kuni 19-aastaste patsientide hambaravi, ortodontia- ja hambahaiguste ennetuse teenuste eest vastavalt Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus määratule. Loetelu ei ole nimetatud teenuste osas sisuliselt muudetud. 2009. aastal tasus haigekassa 299 081 lapse hambaravi juhu eest 226,5 miljonit krooni, 36 409 ortodontilise ravi juhu eest 43,1 miljonit krooni ja 28 109 hambahaiguse ennetusravi juhu eest 6,4 miljonit krooni. 2008. aastal olid vastavad näitajad 300 889 juhtu ja 231,1 miljonit krooni, 37 719 ortodontilise ravi juhtu ja 43,6 miljonit krooni ning 45 738 ennetusjuhtu ja 10,5 miljonit krooni. Ennetustöö ravijuhtude arv on eri aastatel muutuv, kuna igal aastal osutatakse seda teenust eri aastatel sündinud lastele. Näiteks osutatakse 2010. aastal ennetustegevuse teenust 1998., 2001., 2003. ja 2004. aastal sündinud lastele.
Kuues küsimus puudutab uuringut "Patsientide hinnangud tervisele ja arstiabile". Turu-uuringute AS  korraldas tõesti 14. oktoobrist kuni 4. novembrini elanikkonna küsitluse, küsides elanike hinnangut tervisele ja arstiabile. Selle uuringu tellisid haigekassa ja Sotsiaalministeerium. Uuringu tulemustest selgus, et olulisi muudatusi eelnevate aastatega võrreldes ei ole. 29% vastanutest pidas hambaraviteenust väga kalliks ja seetõttu käivad nad hambaarsti juures vähem kui kord aastas. 58% vastanutest käib hambaarsti juures vähemalt kord kahe aasta jooksul.
Seitsmes küsimus puudutab hambaarstide liidu pöördumist. Sellele saaks vastata nii, et juba 8. mail 2009 arutas haigekassa nõukogu erinevate ravikindlustushüvitiste kulude vähendamise mõjusid ravikindlustuse eelarvele tingimustes, kus maksu alalaekumine on väga suur. Kokku oli vaja kulusid vähendada 689 miljoni krooni võrra. Kõikide nende arutluste tulemusel jõuti arusaamale, et pöördumises nimetatud hüvitiste kaotamist ei peetud vajalikuks ning seda ei planeerita ka edaspidi. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Siin on peaminister lausa eitanud fakti, et selline küsimus, kas  võtta ära ka see 4000-kroonine proteesiraha, üldse kunagi arutuse all on olnud. Ja nagu ta täna korduvalt ütles: me oleme rumalad, et me niisuguseid asju üldse küsime. Aga ikkagi on päris piinlik, et Eesti ainukese riigina täiskasvanute hambaravisse üldse ei panusta. Teised riigid on praegu kriisiolukorras hoopis  seda panust suurendanud, et inimesi aidata. Miks me ikkagi oleme nii patsiendivaenulikud? Ja kui palju sõltub siin teist? Või öeldakse teile tõesti ette, et ei, ja kõik? Kas te olete vähemalt püüdnud patsiente kaitsta?

Nagu ma sissejuhatavalt oma vastustes ütlesin ja seda on siin korduvalt ka varem öeldud, et haigekassa teenuste rahastamine sõltub väga palju sellest, milline on meie ravikindlustuse eelarve. Sellest tulenevalt me peame saama oma otsuseid teha. Haigekassa eelarve on olnud nii 2010. aastal kui ka 2009. aastal miinuses. See miinus on olnud väga suur ja selle katmiseks on võetud maksimaalselt ka reserve kasutusele. Maailma Terviseorganisatsiooni poolt koos haigekassaga läbi viidud n-ö jätkusuutlikkuse uuringust selgus samuti, et nii haigekassa kui ka ravikindlustuse tuludepool on veel pikki aastaid miinuses. Seda näitavad ka Rahandusministeeriumi prognoosid. Seega me peame võtma väga palju reserve kasutusele. Loomulikult, kui raha oleks rohkem, saaks teha soodsamaid otsuseid kõikide elanikkonnarühmade suhtes, aga mis puutub tööealisse elanikkonda, siis on täiskasvanutele – ma siiski tahaksin teid täpsustada, et täiskasvanud inimene on ka pensionile jäänud isik ja et pensionäridele on kõikidele hambaravi ja proteesikulu hüvitis mingil määral tagatud – vältimatu abi tagatud. Nii et kindlasti ei ole see päris nii, et täiskasvanutel mingit hambaravihüvitist ei ole võimalik saada. Kahtlemata, kui vähegi eelarve võimalused suurenevad, siis tuleb arutleda selle üle, millises järjekorras ja milliseid teenuseid hüvitamise nimekirja juurde võtta: kas võtta rohkem aktiivravi poole pealt või minna eeskätt näiteks kiirabiteenuse suurendamisele või muudatustele hambaravi osas. Seda saab aga arutama hakata siis, kui ravikindlustuses on raha rohkem kui praegu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Me oleme ikka rääkinud, et eurole ülemineku sotsiaalne hind on meil väga kõrge. Ja me oleme eelarves vähendanud kroonide kaupa just nimelt seda sotsiaalpoolt. 300-krooniste hambaravihüvitiste äravõtmisega eelmisest aastast saime ühe asja võrra jälle pikendada kurikuulsat nimekirja, mille poolest Eesti on Euroopas viimane.
Ega seda ei tehtudki vahest sellepärast, et me oleme kole vaesed – tundub, et me lihtsalt ei hooli. Alles me lugesime ajalehest ühe parempoolse tipp-poliitiku mõtet, et kõik sotsiaaltoetused tuleks üldse "ümber vaadata". Me teame hästi, mida see sõnapaar tähendab.
Ma kordan veel: kõik Euroopa riigid kompenseerivad täiskasvanud tööealistele hambaravi vähemal või suuremal määral. Seda tehakse kas riikliku või kohustusliku sotsiaalkindlustuse kaudu. Meie seda ei tee. Kusjuures vastav piir ei jookse vaesemate ja rikkamate riikide vahel. Näiteks Sloveenia, kellega me saaksime end võrrelda, paneb hambaravisse riiklikult Euroopa suurimaid panuseid. Soomes ja Saksamaal on väga helde süsteem, Taani hüvitab kuni 60%, Suurbritannia 80% ulatuses kuni laeni, mis on 561 eurot, Luksemburg koguni 80%. Itaalias ja Norras on hambaravi praktiliselt tasuta ja Põhjamaades kehtib loomulikult heaoluriigi kontseptsioon.
Võib küsida, mis selle 300 krooni eest ikka saab. Ega tõesti muud ei saagi kui üks kord hambad üle vaadata või väiksem ravi teha. Aga küsimus on selles, et selle läbivaatuse käigus võib avastada lisaks suu- ja hambahaigustele muidki haigusi. Kui hambaraviteenus jääb inimesele kättesaamatuks, võib see kaasa tuua raskeid kroonilisi haigusi, isegi eluohtlikke situatsioone. Muidugi kulub see 300 krooni ära ka selleks, et maalt näiteks Tartusse või Tallinna hambatohtri juurde sõita. Hiljutine Eurobaromeetri uuring näitas, et 41% Euroopa inimestel on pärishambad, Eestis on see näitaja 27%.
WHO konverentsil oli päris huvitav kuulata haigekassa juhatuse esimehe soovitust, et peske hambaid, ärge jooge, ärge suitsetage, ja te ei peagi üldse hambaarsti juurde minema. Haigekassa tellitud uuringust 2007. aasta kohta selgus, et pea kolmandik Eesti inimestest ei käi hambaarsti juures just seetõttu, et ravi on neile liiga kallis. Täna kuulsime, et praegu on see näitaja 29%.
Tegelikult on päris piinlik, et Eesti riik mõtleb ainult euro peale, samal ajal kui teised riigid katavad sotsiaalkulutusi ulatuslikult, sealhulgas ka hambaravikulusid väga suures mahus. Ja mitte ainult et katavad, vaid aasta-aastalt seda summat ka suurendavad. Aga sellised me paraku oleme! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmise arupärimise on esitanud kümme Riigikogu liiget 8. veebruaril s.a ja see puudutab Keila haiglat. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla, edaspidi lühendatult nimetatud Sihtasutus PERH, koosseisus on ka Keila haigla, kus tegeldakse hooldusravi, järelravi, pulmonoloogiliste haigete ja psühhogeriaatriliste patsientide raviga. Kokku on Keilas ligi 200 voodikohta eespool nimetatud raviliikide tarbeks.
Alates 2007. aastast on Sihtasutuse PERH nõukogus olnud arutusel haigla juhatuse ettepanek Keila haigla kui mittekasumlik maha müüa. Vaatamata müügiplaanidele taotles Sihtasutus PERH vahendeid Euroopa Liidu toetusprogrammist investeeringuks Keila haiglasse. 3. detsembril 2009 otsustas Vabariigi Valitsus eraldada Euroopa Liidu meetmest "Õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine" 60 miljonit krooni toetust Keila haigla rekonstrueerimiseks. Projekti raames plaanitakse rajada haigla ruumidesse 200 hooldusravikohta ja 150 hooldekodukohta.
Alates 1995. aastast tegutseb Keila haiglas rentnikuna AS Keila Taastusravikeskus, kes vastavalt lepingule osutab teenust ka haigla omanikule Sihtasutusele PERH. Käesoleva aasta jaanuaris pöördus nimetatud aktsiaselts Harjumaa omavalitsuste poole, et sõlmida nendega ühise tegutsemise kokkulepe hooldekoduteenuse osutamiseks Keila haigla baasil. Selles pöördumises on öeldud, et AS-i Keila Taastusravikeskus ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahel on lõpusirgel läbirääkimised, mille kohaselt hakkab projekti arendama AS Keila Taastusravikeskus, saades ühtlasi haigla omanikuks. Samas on jutuajamistes Sihtasutuse PERH nõukogu liikmetega väidetud, et ühtegi otsust tehtud ei ole. Millest on siis tingitud AS-i Keila Taastusravikeskus selline enesekindlus?
Viimasel ajal on Sihtasutuse PERH nõukogus olnud arutusel ka Keila haigla müük koos 60 miljoni krooni eurotoetusega investeeringuks. Arvestades kõike ülaltoodut, jääbki millegipärast mulje, et haigla soovitakse müüa just ühele aktsiaseltsile, AS-ile Keila Taastusravikeskus, kelle nõukogus on ka üks arenduskonsultant ja üks kinnisvaraarendaja, kes mõlemad kuuluvad Reformierakonda.
Nii kogu Eestis kui ka Tallinna ja Harjumaa piirkonnas on puudus hooldus- ja taastusravi võimsusest. Nende teenuste järele on üha suurem nõudlus, arvestades demograafilisi protsesse ja elanikkonna vananemist. Riik saab tervishoiuteenuseid arendada eelkõige riigile ja omavalitsustele kuuluvate haiglate baasil.
Arvestades eeltoodut, esitame järgmised küsimused.
Esimene küsimus: "Kas sotsiaalminister kiidab heaks regionaalhaigla tegevuse Keila haigla müügi küsimuses?" Teine küsimus: "Kes on pidanud läbirääkimisi Keila haigla müügi osas AS-ile Keila Taastusravikeskus, millele viitab see aktsiaselts oma pöördumises Harjumaa omavalitsuste poole?" Kolmas küsimus: "60 miljonit krooni eurotoetust on Vabariigi Valitsuse poolt eraldatud Sihtasutusele Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Kas Keila haigla müük koos riigipoolse investeerimistoetusega on kooskõlas eurotoetuste kasutamist reguleerivate õigusaktidega?" Neljas küsimus: "Kas haiglad peaksid oma tegevuses lähtuma ainult kasumlikkuse printsiibist?" On ju tihti rõhutatud, et kuna Keila haigla ei ole kasumlik, siis SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla peaks selle maha müüma. Viies küsimus: "Millised on Sotsiaalministeeriumi otsused või plaanid Keila haigla edaspidise tegevuse või müügi osas?" Kuues küsimus: "Kuidas kavatseb Sotsiaalministeerium lahendada Tallinna ja Harjumaa hooldus- ja taastusravi voodikohtade nappuse?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun, lugupeetud sotsiaalminister, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Aitäh arupärimise eest! Vastan hea meelega.
Esimene küsimus: "Kas sotsiaalminister kiidab heaks regionaalhaigla tegevuse Keila haigla müügi küsimuses?" Kindlasti tuleb sissejuhatuseks öelda, et Sotsiaalministeerium tunnustab Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse ja nõukogu püüdlusi selles tegevuses, et Keila haigla oleks jätkusuutlik, ja Sotsiaalministeerium on korduvalt väljendanud toetust Keila haigla taastus- ja hooldusraviteenuste jätkumisele. Minule teada olevalt ei ole küll praeguseks ühtegi otsust Keila haigla võõrandamiseks või mitte võõrandamiseks langetatud. Kui küsisime andmeid Keila haigla majandustegevuse näitajate kohta, siis analüüsi põhjal võib küll selgelt öelda, et Keila haigla praegune tegevus on majanduslikus kahjumis ja selle peamiseks põhjuseks on hoone madal koormatus. 40 000 m² suuruse hoonekompleksi arendamine taastus-, hooldus- ja hoolekandeteenuste osutamiseks nõuaks regionaalhaiglalt tervikmahus nende hinnangul investeeringuid ca 300 miljoni krooni ulatuses. Ja sellest tulenevalt ongi siis regionaalhaigla juhatus ja nõukogu näinud ainuvõimaliku lahendusena nende nägemuses Keila haigla kui tervikettevõtte võõrandamist isikule, kes suudaks leida rakenduse kasutamata pinnale ja ka vahendid investeeringuteks.
Regionaalhaigla on aastaid püüdnud leida lahendust Keila haigla alakoormatuse probleemile ja otsinud ka investorit, sest ilma mahukate investeeringuteta ei ole tegevuse arendamine Keila haiglas väga jätkusuutlik. Kui vaadata nüüd PERH-i enda võimekust Mustamäe haiglalinnaku või kogu selle campus'e kõrvalt Keila haiglasse investeerida, siis on selge, et PERH-il endal on see teoreetiliselt võimalik, aga väga raske.
Kui nüüd vaadata regionaalhaigla poole pealt selle pilguga, et kes on siis PERH-iga suhtlemisel üles näidanud huvi arendamise vastu, siis selleks on üks praegune rentnik ehk AS Keila Taastusravikeskus. Kuna praegu on regionaalhaigla, PERH, siiski Keila korpusehoone omanik ja osutab seal ka hooldusraviteenust, siis andis see neile ka võimaluse taotleda vahendeid Euroopa Regionaalarengu Fondist  ja PERH-i esitatud taotluse kiitis koos teiste taotlustega heaks Vabariigi Valitsus 3. detsembril 2009. Lõplikku otsust haigla võõrandamiseks veel tehtud ei ole.
Teine küsimus: "Kes on pidanud läbirääkimisi Keila haigla müügi osas AS-ile Taastusravikeskus?" Meile teadaolevalt regionaalhaigla ja Keila Taastusravikeskuse vahel konkreetseid müügiläbirääkimisi ei toimu. Ministeeriumile teadaolevalt on Keila haigla planeeritud müüa enampakkumise teel. Ja need enampakkumise põhimõtted tuleb kooskõlastada Sotsiaalministeeriumiga. Kindlasti ei ole toimunud ka mingeid läbirääkimisi Sotsiaalministeeriumi ja Keila Taastusravikeskuse vahel. Küll on Keila Taastusravikeskuse ja regionaalhaigla vahel sõlmitud koostöökokkulepe, mille alusel Keila Taastusravikeskus aitab regionaalhaiglal koostada taotlust selle struktuuritoetuse saamiseks ja samuti ostab taastusravikeskus regionaalhaiglale taastusraviteenust.
5. juunil 2009 pöördus AS Keila Taastusravikeskus Sotsiaalministeeriumi poole kirjaga, milles avaldas valmisolekut rajada Keila haigla baasil tervishoiu- ja hoolekandeteenuste keskus, mis koondaks endasse nii taastusravi, hooldusravi kui hoolekandeteenused, samuti ülderiarstiabi ning Keila Sotsiaalkeskuse. Samalaadse pöördumise tegi ka regionaalhaigla 11. augustil 2009. aastal Sotsiaalministeeriumile, milles märkis, et Keila Taastusravikeskus on avaldanud soovi Keila haigla omandamiseks ning hooldusravi ja hooldusteenuste keskuse kujundamiseks. Seejuures on Keila Taastusravikeskus avaldanud ka seisukohta, et haigla ost võiks nende poolt olla võimalik, kui Keila haiglaga tuleb kaasa ka Eesti Haigekassaga sõlmitud hooldusravileping, mida on kindlasti võimatu niimoodi ette lubada.
Kolmas küsimus: "Kas Keila haigla müük koos riigipoolse investeerimistoetusega on kooskõlas eurotoetuste kasutamist reguleerivate õigusaktidega?" Sellesama 11. augusti kirjaga on regionaalhaigla küsinud selle kohta ka hinnangut, kas see võiks olla teostatav. Sotsiaalministeerium on seda põhjalikult analüüsinud ja ma olen palunud oma juristidel seda hinnata. Juristid on vaadanud seda ka Rahandusministeeriumi inimestega ja on jõutud arusaamisele, et teoreetiliselt on toetuse saaja vahetumine võimalik nii Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus 1260/1999, põhimõtete kohaselt kui ka perioodi 2007–2013 struktuuritoetuste seaduse sätete alusel. Teoreetiliselt on võimalik rääkida sellest, et kui Keila haigla müüakse enampakkumisel maha ja sinna tuleb uus omanik, siis on toetuse üleandmine eurotoetuste kasutamist reguleerivate õigusaktidega kooskõlas.
Neljas küsimus: "Kas haiglad peaksid oma tegevuses lähtuma ainult kasumlikkuse printsiibist?" Kindlasti on haiglate tegevuse peamine eesmärk osutada kvaliteetset ja kõigile võrdselt kättesaadavat tervishoiuteenust. Ja arvestades siiski asjaolu, et Eesti haiglad on kas sihtasutused või äriühingud, on nende ülesanne tegutseda eraõiguslikel alustel ja eraõiguslikel alustel toimimise eelduseks on omakorda see, et neid peaks saama ja suutma juhtida ning majandada efektiivselt. Kuid kindlasti, kui rääkida kasumi teenimisest, siis see ei ole eesmärk omaette.
Viies küsimus: "Millised on Sotsiaalministeeriumi otsused või plaanid Keila haigla edaspidise tegevuse või müügi osas?" Sellele saab vastata nii, et tervishoiupoliitilisest seisukohast on oluline rakendada asjakohaseid meetmeid Keila haigla jätkusuutlikkuse tagamiseks ja nagu ma vastamist alustades ütlesin, me oleme seda ka korduvalt rõhutanud ning Sotsiaalministeerium peab kindlasti oma eesmärgiks, et Keila haiglas hooldus- ja taastusraviteenuste osutamine jätkuks. Nagu ma mainisin, ei ole samas Keila haigla võõrandamise otsust tehtud. Need otsused, juhul kui need tehakse, võtab vastu regionaalhaigla juhatuse nõukogu.
Kuues küsimus: "Kuidas kavatseb Sotsiaalministeerium lahendada Tallinna ja Harjumaa hooldus- ja taastusravi voodikohtade nappuse?" Siin on vastus selline, et Terviseameti andmetel on Tallinnas ja Harjumaal veebruarikuu seisuga tegevusluba antud kokku 112 taastusravi voodikohale ja kui taastusravi arengukava vaadata, siis taastusravi voodikohtade vajadus Harjumaal 2015. aastaks on planeeritud 120 ehk nendega ollakse enam-vähem sealmaal, kus arengukavaga ette nähti. Need taastusravi voodikohad on Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Keila Taastusravikeskuses ja Viimsi haiglas. Taastusravi arengukava kohta saab veel öelda niipalju, et see on hetkel asjaomaste erialaühenduste poolt täpsustamisel ja kui selgub vajadus voodikohti võrreldes kehtiva arengukavaga suurendada, siis tuleb see arengukavasse kirja panna.
Kui vaadata hooldusravivõrgu arengukava, siis seal on püstitatud eesmärgiks, et 2015. aastaks oleks 10 ravivoodit tuhande 65-aastase ja vanema elaniku kohta. Ja kui vaadata praeguseid 65-aastaste ja vanemate elanike arve Harjumaal ja Tallinnas, siis selleks prognoositavaks voodite arvuks aastal 2015 võiks olla 867. Terviseameti andmetel on veebruarikuu seisuga tegevusluba antud 577-le hooldusravikohale, need voodid asuvad PERH-is, Keila haiglas, Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Loksa tervisekeskuses, Kallavere haiglas, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaiglas, Keila Taastusravikeskuses ja Villa Benitas.
Hooldusravi voodikohtade arvu suurendamise arengukava järgi oleks, nagu ma ütlesin, Harjumaal vaja umbes 850 voodikohta ning selleks ongi seesama õendus- ja hooldusteenuse infrastruktuuri arendamise meede, millest on otsustatud Harjumaal praeguseks 218 voodikoha lisandumine. Need on PERH-i täiendavad voodid ja Lääne-Tallinna Keskhaigla täiendavad voodid. Kui nüüd lisanimekirjast võiks lisanduda täiendavaid projekte, siis lisanimekirja esimesed kaks taotlust on mälu järgi Hiiul asuv võimalik taastusravikeskus ja Ida-Tallinna Keskhaigla. Nii et sealt on veel voodeid juurde tulemas ja võib eeldada, et mõned projektid siiski lähevad odavamaks ja võib loota ka täiendavale rahastusele ning siis ka need 850 voodikohta saavutatakse. Samas on selge, et iga haigla hooldus- ja taastusravialane tegevus sõltub peale voodikohtade olemasolu ka haigekassaga sõlmitud lepingu mahust. Kui vaadata lepingumahtusid ja haigekassa arengukava, siis hooldus- ja taastusravi mahtusid on plaanis järk-järgult suurendada ja loodame, et maksubaas ka niipalju seda toetab, et oleks võimalik neid tõesti suurendada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Hea minister! Jah, põhimõtteliselt tean ka mina, et ega ühtegi otsust pole langetatud. Ainult et tõesti on väga kummaline see AS-i Keila Taastusravikeskus juhatuse esimehe Dag Nurme allkirjaga saadetud kiri Harjumaa omavalitsustele, kus väga rõõmustatakse, et Vabariigi Valitsus eraldas Keila haigla rekonstrueerimiseks raha, et sinna rajatakse 200 hooldusravikohta ja 150 hooldekodukohta, ning kirjas on ka öeldud: "Keila Taastusravikeskuse ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahel on lõpusirgel läbirääkimised, mille kohaselt hakkab projekti arendama AS Keila Taastusravikeskus, saades ühtlasi haigla omanikuks." Selle kirjaga pöörduti omavalitsuste poole, et sõlmida juba leping nendesamade kohtade peale, mida siis alles hakatakse arendama. Seda juba nagu omanikutundega. Aga mitte seda ei tahtnud ma küsida. Küsimus on selles, et mida te ise arvate? Andrus Ansip, vastates siin samalaadsele küsimusele poolteist aastat tagasi, arvas, et see võiks olla ka PERH-i tütar, kes seal hakkab arendama?

Aitäh küsimuse eest! Ausalt öelda minu peamine soov või eesmärk oleks see, et Keilas hooldus- ja taastusravi jätkuks. See, kes seda osutama hakkab, ei olegi niivõrd oluline. See oli väga pikk arutelu juristide poolt, kui me räägime üldse sellest, et kui PERH-il on mingisugune võimekus praegu laenurahaga Mustamäe korpuse arendamiseks täis saamas, kas siis PERH suudab ise Keila valmis ehitada ja ise seal teenust osutada. PERH on jõudnud väga selgelt arusaamisele, et suure tõenäosusega nendel endil küll teoreetiliselt oleks see võimekus, aga nad näeksid parema meelega, et seda teeb keegi uus arendaja.
Mis puudutab Keila Taastusravikeskust, siis, nagu ma ka ütlesin, on nad meile teadaolevalt sõlminud sellise koostööleppe, et Keila Taastusravikeskus aitab neil seda europrojekti kirjutada ja läbi viia. Olles seal Keilas paar korda käinud ja näinud kohapealseid olusid, tundub mulle – see on minu subjektiivne hinnang –, et kui enampakkumise võitjaks osutuks Keila Taastusravikeskus, siis võib eeldada, et kuna nemad on oma poolele või, ütleme, praegu juba toimivale pinnale päris märkimisväärselt investeerinud ja selle seal üles ehitanud, siis võib eeldada, et see hooldusravi pool läheks päris kenasti nende vedamisel tööle. Aga ma olen kindel, et ka PERH saaks väga hästi ja sama edukalt ise sellega hakkama. Kompetents on ju olemas. Elame-näeme, kuhu see protsess jõuab. Aga esmatähtis on kindlasti see, et seal need investeeringud ära tehtaks ja see maja elama hakkaks. Praegu on see väga halvas seisus.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie jutust tuli enam-vähem selgelt välja, kellele see haigla läheb, ja tulevik on kindel, ma saan aru, oma seltskonnas juba kokku lepitud. Küsimus on mul aga järgmine. Te räägite kogu aeg taastusravist, aga kas sinna jääb alles ka ambulatoorne ravi Keila ja Harjumaa rahvale või ei jää? Ma olen ka seal majas palju kordi käinud ja see oli väga võimas haigla.

Aitäh küsimuse eest! Ma pean täpsustama, et ma kindlasti ei ole öelnud, et midagi on otsustatud või et midagi on omade vahel kokku lepitud, ärge selliseid väljendeid kasutage. Kui te tahate ise neid kasutada, siis palun väga. Ma olen täna kõikidele küsimustele vastates korduvalt öelnud, et PERH-i poolt on plaan panna see enampakkumisele. Kui on huvilisi, siis jumala pärast, tulgu ükskõik kes ja arendagu seal seda hooldusravi. Sotsiaalministril ei ole küll ühtegi eelistust, kas see on Põhja-Eesti Regionaalhaigla ise, kas see on seal praegu juba tegutsev Keila Taastusravikeskus või keegi kolmas. Minu jaoks on oluline, et Keilas taastus- ja hooldusravi jätkuks, ja kui vähegi võimalik, siis ka ambulatoorne tegevus seal jätkuks. Ambulatoorse tegevuse jaoks on loomulikult vaja ka eeldusi, et vähemalt oleks seal esmatasand kohal, ja siis saame rääkida ka sellest, kas ambulatoorne tegevus seal jätkub. Väga palju sõltub sellest, mida perearstid teevad, kas nad jätkavad seal majas või mitte.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Te mainisite siin, et see haigla on halvas seisus. Loomulikult on, sest sinna pole ju aastaid teadlikult raha sisse pandud. See on teadlik protsess, et seda sellisel kujul välja suretada. Seal pole siis midagi imestada. Ja kui me räägime taastusravist, siis taastusravi läks nii kalliks juba väga headel aegadel, paar aastat tagasi, ta oli ju kõigile kättesaamatu. Nüüd on siis hooldusravi, kui seal uhkelt midagi üles ehitatakse, nii või teisiti inimestele kättesaamatu. Aga ikkagi sellest polikliinikuravist ja ambulatoorsest ravist. Te räägite, et te midagi ei tea, kas sinna tuleb või ei tule, aga mis on see kontseptsioon? Meile näiteks Keilas öeldi, et minister ei ole ka mitte mingit seisukohta võtnud. Ma võin öelda, et Keila linnas ei ole ühtegi tähtsamat probleemi kui Keila haigla. Me oleme seal mitmel päeval käinud valijatega kohtumas, ainus küsimus, mis tuleb, on haigla kohta.

Absoluutselt, kindlasti on see Keila inimestele väga tähtis probleem. Kui vaadata tõesti selle maja praegust suurust ja funktsionaalsust, siis on selge, vähemalt minu hinnangul, et isegi kui hooldusravi investeering sinna teha, siis ei ole võimalik kogu majale rakendust leida. See hoone on omal ajal projekteeritud ja ehitatud hoopis teisel otstarbel. See hoone ei leia sellisel kujul väga suurt rakendust, kui omavalitsus ei tule sinna täiendavalt taha ega tee sinna näiteks veel täiendavaid investeeringuid, ei pane sinna hooldekoduteenust sisse või veel mingeid teenuseid. See, mis saab ambulatoorse poole peal või mis saab eriarsti vastuvõttudest, sõltub paljuski sellest, mis saab haiglavõrgu arengukavast tervikuna. Meie ministeeriumi senistes nägemustes on olnud üks punkt, mis on välja pakutud ka haiglatele, see, et vähemalt keskhaigla tasemel haiglad peavad vastutama ka oma regioonis ambulatoorse vastuvõtu toimimise eest. Kui mingil ajahetkel on see valmis otsustamiseks, et Vabariigi Valitsus ja vajaduse korral ka parlament võtab selle uuesti ette, siis saab selle ära kinnitada. Ma kindlasti näeks, et seal Keila haiglas on esmatasandi vastuvõtt, mis sõltub otseselt ju perearstidest, kas nad tahavad olla seal või mitte. Mis puudutab eriarstide vastuvõttu, siis selle koha pealt oleks mõistlik, et seal oleks samamoodi eriarsti vastuvõtt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on nelja Riigikogu liikme s.a 11. veebruaril esitatud arupärimine ravimihindade kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Arupärimine on meie lugupeetud sotsiaalministrile ravimihindade kohta. Selle arupärimise sisu on lühidalt see, et miks Eestis ravimid nii kallid on. Kuigi Keskerakonna fraktsioon on seda küsimust korduvalt siin saalis tõstatanud ja ministrite poole pöördunud, pole me kunagi õiget vastust saanud, miks patsiendi omaosalus ravimihindade kujunemisel on nõnda kõrge, oluliselt kõrgem kui teistes Euroopa Liidu liikmesmaades. Ma ei hakka siin praegu aega raiskama nende numbrite peale, minister teab, kui suured need omaosalused on, mõnes riigis pole üldse, meil on see kuni 40%. Ootaks nüüd pisut konkreetsemaid vastuseid, millest tuleb see kõrge omaosalusmäär ja kas minister peab loomulikuks, et meil Eestis, kus elatustase on suhteliselt madal, on ravimihinnad ühed kõige kõrgemad Euroopas. Mul oleks soov, et te vastaksite konkreetselt ja asjalikult, mitte nii üldsõnaliselt nagu eelmise küsimuse peale Keila haigla kohta, millest mina küll mitte midagi aru ei saanud, mis seal tuleb ja mida te teate ning mida te ei tea. Olge, palun, siin natuke konkreetsem! Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud härra minister, palun kõnetooli!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Teeme siis konkreetselt ja lühidalt. Ma eelmisele küsimusele andsin küll piisavalt lühikesed ja konkreetsed vastused, aga kui ei olnud piisav, siis oleks saanud alati üle küsida.
Esimene küsimus: kui suur on patsientide omaosalus? Konkreetne vastus: haigekassa soodustusega retseptiravimite ostmisel on see omaosalus ca 37% ja kui pidada silmas kõiki retseptiravimeid, siis 43%.
Teine küsimus: millest tuleneb omaosaluse kõrgem määr, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega? Siin on mitmeid põhjuseid. Kindlasti on üks põhjus see, et haigekassa ei soodusta kõiki soodusravimeid 100% ulatuses, vaid astmeliselt, kas siis 50, 75, 90 või 100% ulatuses. See sõltub peamiselt haiguse raskusest ja vajalike ravimite hinnaklassist. Osa retseptiravimite, näiteks reisimeditsiin ja n-ö elustiiliravimid, aga ka need ravimid, mis tulenevalt uudsusest või vajaliku ravikindlustusressursi puudumisest ei ole soodusravimite loetellu kantud, ning käsimüügiravimite ostmist riigi poolt ei hüvitata, samuti on omaosaluse kujunemisel oluline roll asjaolul, et 50%-lise soodustusega ravimite puhul tuleb arvestada seda, et soodustatud on kuni 200 krooni ühe retsepti kohta. Kindlasti kujuneb omaosalus kõrgeks ka seetõttu, et ei osteta geneerilisi ravimeid, vaid kalleid ravimeid, mis tähendab, et kui ravim on kallis, siis on ka patsientide omaosalus kallim, sest seal on see piirhind peal ja piirhinda ületav hinnaosa tuleb maksta oma taskust.
Kolmas küsimus: kas pean loomulikuks, et ravimite eest peab maksma kõrgemat hinda kui mujal riikides? Kindlasti oleks hea, kui ravimid oleksid odavamad, aga, nagu ma ütlesin, omaosaluse määrad sõltuvad nendest asjaoludest, mida ma eelnevale küsimusele vastates mainisin. Samamoodi on ravimite hinna puhul kindlasti küsimus selles, milliseid ravimeid me Eestisse saame, millised ravimifirmad on siin esindatud ja millise ravimihulgaga need ravimifirmad siia Eestisse tulevad, sest Eestis on oma reeglid – pakendil peab olema eestikeelne selgitus ja ravimifirmal on võimalus otsustada ühe või teise läbimüüginumbri pealt, mis Eestis on võimalik maha müüa, kas selle ravimi toomisel Eestisse on mõtet või mitte.
Neljandas küsimuses olete te maininud ravimite aktsiisi. Ma küll ei tea, mida te mõtlete ravimite aktsiisi all. Ma eeldan või vähemalt võin eeldada, et te mõtlete käibemaksu, aktsiise ravimite puhul ei rakendata. Kui te mõtlete käibemaksu, siis ühelt poolt on kindlasti mõistlik, et kõikvõimalikke maksuerisusi – see on küll rohkem rahandusministri teema – oleks riigis võimalikult vähem, et oleks ühtne ja ühetaoline süsteem. Teiselt poolt on kahtlemata vaja teatud valdkondi mingil moel stimuleerida ja toetada ning kui majandus üldiselt paremini elama hakkab, siis tuleb kindlasti rääkida ka kõikvõimalike maksude alanemisest, et Eesti üldist konkurentsivõimet suurendada.
Viiendale ja kuuendale küsimusele vastaksin ma hea meelega koos, kuna need puudutavad ühesugust teemat ehk kuidas inimesi aidata ja mida teha raske olukorra leevendamiseks. Meenutan teile, et Riigikogu võttis hiljuti vastu seaduse (seaduseelnõu number oli vist 643, kui ma õigesti mäletan), mis puudutab 50%-seid soodusravimeid ehk ravimite hindade alandamiseks on nüüd hinnakokkulepped 50%-listel ravimitel. Kui vaadata seda, miks jäävad ravimid välja ostmata, siis siin on erinevaid põhjusi. Meile teada olevalt on mainitud näiteks ka retseptide kaotsiminekut või mingil põhjusel soovimatust arsti väljakirjutatud ravimit kasutada. Aga teie mainitud põhjusel, et ravimid jäävad rahapuudusel välja ostmata, on kindlasti ka tõepõhi all, sest kui me vaatame ravimite väljaostu statistikat, siis kuupäevadel, kus makstakse inimestele välja pension ja sellele järgnevatel kuupäevadel või ka väga paljude ettevõtete palgapäevale järgnevatel päevadel ehk kuu alguses on ravimimüügis suurem käive, mis näitab seda, et inimesed ostavad ravimeid siis, kui selleks vahendid tekivad. Kui vaadata patsiendi poole pealt veel, siis me oleme juba ministri määrusega pannud apteekritele kohustuse patsiendile soodsamat ravimit pakkuda ehk siis läinud seda teed, et kui apteekrid mingil põhjusel ise siiamaani ei olnud väga altid geneerilisi ravimeid pakkuma, siis nüüd tuleb seda ikkagi teha. Eks vaatame, kuidas see praktikas ellu rakendub ja kas ta rakendub, aga vähemalt meie poolt on selline kohustus apteekritele pandud. Inimeste teadlikkuse üldine tõus selle poole pealt, millised on toimeained ja kuidas üks või teine toimeaine mõjub ning et nad oskaksid küsida nii arsti kui ka apteekri käest näiteks geneerilisi ravimeid, oleks kindlasti positiivne. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Teie vastus oli selline, et mitte midagi selgeks sellest ei saa. Te tunnistasite, et ravimid on kallid, ja nad on kallid asjaolude sunnil, nagu te ütlesite. Minu küsimus teile on kaheosaline. Esiteks, mida teie kui minister, kes te vastutate Eesti rahva tervise ja võime eest ennast ravida ja rohtusid osta, olete vähemalt proovinud teha, et ravimid oleksid odavamad? Kas te olete astunud võib-olla läbirääkimistesse ravimifirmadega või rääkinud valitsuses, et  käibemaksu tuleks tõepoolest vähendada jne? Küsimuse teine pool tuleb otse Lõuna-Eestist rahva käest, kus on korduvalt küsitud, miks ei ole valitsus astunud samme, et võiks ka Venemaa odavaid ravimeid siin saada. Praegu tuuakse neid lihtsalt üle piiri ja müüakse Lõuna-Eesti linnade – ma ei taha nimesid nimetada – turul, kus ma ise ka neid vahetevahel ostan. Ma kasutan neid tihti ja olen nendega väga rahul. Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Esimesele poolele vastates: ma olen väga kurb, et te ei kuula, mis ma siin ees räägin, sest ma mainisin väga selgelt mitmeid konkreetseid meetmeid. Esiteks see, et 50-protsendistele ravimitele tulid hinnakokkulepped. Teiseks see, et apteekritele on pandud kohustus pakkuda geneerilisi ravimeid või täpsemalt öeldes kõige odavamaid ravimeid. Kolmandaks see, et ma ei ole kordagi öelnud, et see on mingi asjaolude kokkusattumus. Kui te kuulaksite tähelepanelikumalt, siis kindlasti saaksime mõlema aega kokku hoida.
Mis puudutab seda, et Venemaalt toodud ravimeid müüakse, siis Venemaalt toodud ravimeid on konfiskeeritud ka Tallinnas. Venemaalt toodud ravimeid ei tohi müüa. Kui teie neid tarvitate, siis te tarvitate illegaalset kaupa, sellest tuleks anda teada politseile ja ma paluksin teil seda teha ning öelda ka, kus neid ravimeid müüakse.
Miks Eestis ei müüda Venemaal toodetud ravimeid? Selleks on väga lihtne põhjus. Venemaa tootjad või nende esindajad Eestis ei ole selleks soovi avaldanud. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja peab vastama ravimite käitlemisel täpselt samadele nõuetele nagu iga teine Euroopa Liidu liikmesriik. Meie turul olevad ravimid peavad läbima Ravimiameti kontrolli, olles eelnevalt läbinud selleks vastava sertifitseerimise ja, palun väga, iga Venemaa ravimifirma, mis saab Ravimiametilt loa, võib Eestis oma ravimeid turustada. Ei ole probleemi.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Sellesama eelnõu puhul, kus oli juttu 50%-liste soodusravimite hinnakokkulepetest ja piirkondadest ning mis sai Riigikogus vastu võetud ja annab tõenäoliselt mingisuguse efekti ka hindade juures, kerkisid üles ka juurdehindluse määrad, mis on praegu määruses, ja mehhanism, kuidas ravimi hulgimüüjad ja jaemüüjad saavad taotleda ja öelda, et see ei ole õiglane nende suhtes, on väga segane. See on kaevatud ka kohtusse. Ma ei tea, kas mulle jäi õige mulje, aga arvestades seda, et ravimihinnad on niigi kõrged, olite teie valmis minema kompromissile nendesamade ravimite hulgimüüjatega, et selles kohtuasjas kokkulepe saavutada, aga selle arvel panna kompromissiga veel juurdehindluse määrasid juurde. Ja ka teie erakonnakaaslased on komisjonis väljendanud niisugust seisukohta.

Aitäh küsimuse eest! Tegemist on väga komplitseeritud kohtuvaidlusega. Ma arvan, et auväärt küsija teab seda väga hästi, olles olnud ka ise selle tooli peal, kus mina praegu olen, puutusite te sellega väga tihedalt kokku. Kohtuvaidlus on kestnud päris pikka aega ja kohtuvaidlus on väga komplitseeritud. Meie tehtud analüüs jätab otsad lahti ja me ei teagi, mis sealt kohtust tuleb. Halvemal juhul tähendab see seda, et 2007. aasta määruse tagajärjeks võib olla riigile väga suur kahjunõue, kui see kohtusse läinud apteekide nõue rahuldatakse ja kui selle nõudega ühinevad ka kõik teised apteegid ja hulgimüüjad.
Sotsiaalkomisjonis oli see teema arutlusel. Sotsiaalkomisjonis paluti minul läbi rääkida nii hulgimüüjate esindajatega kui apteekide esindajatega. Ma rääkisin nendega läbi ja tulin selle läbirääkimiste tulemusega komisjoni. Läbirääkimiste tulemuseks seal, ma saan aru, on see, et komisjon on otsustanud algatada eraldiseisva eelnõu, mis on antud Riigikogu menetlusse. Millised need juurdehindluse numbrid seal olema saavad, on äärmiselt keeruline öelda. Kui lähtuda tõesti praegusest kohtuvaidlusest või sellest murest, siis on ju piltlikult öeldes olukord väga lihtne. Need, kes kohtusse läksid, ehk siis apteegid ütlevad, et seaduses on kirjas teatud määr, mis peab olema neile tagatud. Määrus, mis justkui peaks täpsustama seda seadust, ja määruse alusel tehtud hinnangud ütlevad, et need numbrid või need määrad ei tule vähemalt sinna miinimumtasemesse. Sellest tulenevalt esinebki kaebajate hinnangul vastuolu seaduse ja määruse vahel, mistõttu määrus tuleb tühistada ja saamata jäänud tulu apteekidele kompenseerida.
Kohtunik pidi otsuse välja kuulutama veebruaris, aga ta võttis endale otsuse tegemiseks täiendavalt aega: otsus tuleb 30. aprillil, kui mu mälu mind ei peta. Eks siis ole näha, kas riigilt nõutakse kahju välja või mitte. Igal juhul on tegemist väga komplitseeritud vaidlusega ja see võimalik kahjunõue ulatub väga suurtesse numbritesse ehk sadadesse miljonitesse kroonidesse.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Tulles tagasi kolleeg Heimar Lengi küsimuse juurde. Kas tõesti ükski euroliidu riik ei luba kasutada ravimit, mis on toodetud Venemaa Föderatsioonis?

Aitäh! Täpsed andmed puuduvad. Küll aga võin kinnitada seda, et kõik Euroopa Liidu riigid, või vahet pole, milline riik, lähtuvad ravimi lubamisel oma ravimiturule nendest reeglitest, mis tal on kehtestatud. Eesti on kehtestanud endale Ravimiameti e-kontrolli ja kui ravimi tootja, olgu selleks siis Venemaa ravimifirma, Läti ravimitootja või ükskõik millise riigi ravimitootja, läbib Ravimiameti kontrolli ja saab vastavad kinnitused Ravimiametilt, siis on sellel ravimil õigus ka Eesti turule tulla.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kas ka teistes Euroopa Liidu riikides on selliseid hinnavaidlusi, nagu meil praegu on kohtus? See on küsimuse üks pool. Teine pool on see, et kui Eestis on ravimite hinnad inimestele ühed kõrgemad Euroopa Liidu riikides, siis mis on andnud teistes riikides võimaluse neid hindu ohjeldada, et patsientidel oleks vaja vähem kulutusi teha?

Aitäh! Riikide regulatsioonid ravimipoliitikas on erinevad. Mis puudutab vaidluste arvu, siis ma ei oska seda täpselt öelda. Küll aga tean, et Lätis on kas jõustunud või jõustumas seadus, mis puudutab apteeke. Ma ei tea, millised need viimased arengud on, aga ka seal on probleeme sellega, et võib tulla kohtuvaidlus. Kuidas riigid panustavad, see on väga erinev. Näiteks meist kõrgem omaosalus on kindlasti Taanis, mul on meeles 2004. ja 2005. aasta andmed, Läti ja Poola olid kindlasti eespool, nende hulgas, kus ravimite omaosalus oli veel kõrgem. Need regulatsioonid on erinevad. Kui Taanis näiteks on inimeste omaosalus kõrgem kui Eestis, siis nendel on see kompenseeritud mingisuguse teise poolega ehk mitte ei kompenseerita ravimit, vaid ravikindlustus on tagatud suuremas mahus. Eks need mudelid on erinevad ja sellepärast on kindlasti omaosaluse võrdlust suhteliselt raske teha. Ma rääkisin veel täna enne sellele arupärimisele vastamist WHO Eesti-poolse esindajaga, ta kinnitas mulle sama, et skeemid on erinevad ja kompenseerimismehhanismid on ka erinevad. Aga selge on see, et esiteks, mida suurem riik, seda lihtsam on hinnakokkulepet teha, ja teiseks on kindlasti ka riigi kompensatsioonivõimalused ravimite hüvitamisel suuremad.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! See, et me Vene ravimeid ei taha kasutada, on ikkagi pigem meie riigi hoiak. Nõuded on tehtud tootjale niivõrd rangeks, tal tuleb täita meetrite viisi dokumente ja tõepoolest tal ei tasugi seda teha selleks, et siia tulla, see on nii raskendatud. Ja muide, see hoiak oli tegelikult ju algusest peale. Kui Läti ja Leedu veel täiesti vabalt Vene ravimeid müüsid, siis meie jätsime ju vabatahtlikult üleminekuaja vahele ja nii ei olnud meil neid Vene ravimeid, me ei kasutanud neid juba siis, kui oleksime võinud veel kasutada pikka aega edasi. Nii et see on meie hoiak. Aga mida teie omalt poolt olete teinud, et võib-olla kuidagi siiski lihtsustada seda, sest paljud meist on nendega harjunud?

Aitäh küsimuse eest! Ei, see ei ole nii. Mis mõttes meie hoiak? See on olnud Riigikogu tahe. Riigikogu on vastu võtnud ravimiseaduse ja sellest tulenevalt on ka kogu muu regulatsioon kujundatud. Kui Eesti riik on tervikuna valinud selle tee, et me oleme euroopalik riik ja ka ravimite tunnustamisel lähtume mingitest põhimõtetest, ning osa ravimifirmasid, kes maailmas tegutsevad, on päris kenasti Eestisse tulnud ja müüvad siin oma ravimeid – sealhulgas Eesti ravimitootjad, kelle toodangu maht on küll kahjuks väga väikeseks jäänud, on suutelised sellest kontrollimehhanismist kenasti läbi tulema –, siis ma küll siin mingisugust probleemi ei näe. Kui Vene tootjad soovivad, siis nad on alati võimelised Eesti turule tulema.
Kui te küsite, kas peaks seda lihtsustama, või mida mina olen teinud, siis mina ei ole pidanud õigeks neid nõudeid muuta. Ravimite kontroll on väga oluline ja kvaliteetne ravim on inimese tervise seisukohalt väga oluline. Nii et kui need ravimid vastavad kõikidele nõuetele, siis pole probleemi. Minupärast võivad siin oma tooteid müüa kõik, kes nendele nõuetele vastavad.

Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Aitäh! Kui kaua ma võin rääkida?

Kui soovite, siis kaheksa minutit.

Ma ei kavatsenudki sel hilisel õhtutunnil siia kõnepulti tulla ja nendel kõnedel polegi alati mõtet, aga kuulates noort ministrit, lihtsalt ei saa kohapeal edasi istuda, kui ta ütleb meile siitsamast puldist, et tema pole milleski süüdi – riik on sellise tee valinud. Me teame väga hästi, et Riigikogu on seda teinud, me teame väga hästi, härra minister, kuidas Riigikogu otsused vastu võetakse. Meie president on nimetanud seda Riigikogu kummitempliks ja täna me nägime päeval täpselt, kuidas Riigikogu esimees juhatas meil istungit ja kuidasmoodi kummitempel pandi asjadele peale. Ei saa me pärast rääkida, et riik otsustas nii. Otsustas üks seltskond siin Riigikogus. Ja nii on otsustatud ka nende Vene ravimite müük, terve ravimipoliitika 20 aasta jooksul, mida ma väga hästi mäletan, olles kogu aeg poliitikas olnud ja asju jälginud. Seda sissejuhatuseks.
Teiseks, kui te järgmine kord välismaale lähete, siis olge kena, leidke endale aega ja astuge sisse mõnesse apteeki. Te ütlesite, et te pole kusagil apteegis käinud. Ma kuulen esimesest sotsiaalministrist maailmas, kes ei käi apteegis. Minge kindlasti!
Kolmandaks, palun õppige siin puldis esinemiseks ära ilus kõnekeel. Teil on selline kantseliit, et ei taha seda kuulata. Te ei ole siin ühtegi inimlikku lauset väljendanud, te räägite ainult ametnike keeles – see on nii ja nii, meie midagi teha ei saa. Kes siis veel saab ravimite hindade langetamiseks midagi teha kui mitte Sotsiaalministeerium? Kas Põllumajandusministeerium peab seda tegema või peab seda tegema pensionäride ühendus? Kes seda tegema peab? Selleks teid siia kutsutakse, et küsida ja saada teada, miks asjad nii on? Ja kui te ütlesite, et te ei teagi täpselt, kuidas need osalused seal on, siis ma tsiteerin. Et mind ei süüdistataks, et ma olen siin opositsiooniparteist ja kritiseerin, siis ma tsiteerin Eesti ajakirjandust ja see käib täpselt teie juhitud ministeeriumi poliitika kohta. Ja nüüd suvatsege kuulata, mõned laused. "Seega muudab Eesti Sotsiaalministeeriumi poliitika ravimid elatustaseme suhtes erakordselt kalliks, aga paljudele ka kättesaamatuks. Eesti elanikud maksavad ravimite eest kordades rohkem kui Euroopa Liidu elanikud keskmiselt. Ravimite valik on seejuures Eestis kasin." Pange see kõrva taha! See on kasin! See on ka teie mure asjade seis paremaks teha ja valikut laiendada. "Omaosalus läheneb ravimite ostmisel meil ligi poolele konkreetse ravimi hinnast! Samal ajal on näiteks Saksamaal patsiendid 2006. aastal tasunud ise keskmiselt 7,1% neile määratud ravimite maksumusest. Euroopa ühe parima meditsiinisüsteemiga riigis Prantsusmaal pidid haiged hüvitama neile määratud preparaatide maksumusest vaid 3,6%, Hollandis said haiged ravimid kätte sisuliselt tasuta, makstes vaid 0,5% nende ravimite hinnast."
Teie nimetasite siin Eesti patsientide omaosalust kuni 43%. Härra minister! Kui te täna koju lähete, mõelge see asi läbi ja püüdke midagi teha, et Eesti patsiendid saaksid Eestis odavamaid ravimeid osta. Selle eest te palka saate! Aitäh!

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Ma alustaksin ka ikkagi sellestsamast, et Eestis on ravimid palju kordi kallimad kui teistes riikides. Järjest rohkem juhtub, et inimene läheb apteeki ja ta seda rohtu sealt apteegist ei leia, ta peab selle tellima, minema järgmisel päeval tagasi, ja loomulikult on ka ravimite valik kehv. Maailma Terviseorganisatsiooni WHO eksperdid toonitasid mulluses uuringus, et inimeste omaosalus ravimite ostmisel on kõrge, nemad ütlesid veel 40%, teie 43, veel rohkem, kuid samas on mitmed ravimifirmad kinnitanud, et keskmiselt maksab patsient Eestis ravimihinnast ise kinni 55%. Ja ka meie Praxise hiljutine uuring on rõhutanud väga suurt omaosalust ravimite ostmisel ehk siis maksmist oma tasku arvel. Neid näiteid on veelgi, Heimar Lenk juba luges siin mõned ette. Näiteks Saksamaal tasusid patsiendid 2007. aastal 7,1%, Prantsusmaal 3,6, Itaalias 3, Iirimaal 9,7 ja siis on tõesti riike, kus see on väga madal – Hollandit siin juba nimetati. Uute ravimite kompenseerimise osas oleme samuti Euroopas eelviimased, meist tagapool on ainult Poola. Nii et kõigis uuringusse kaasatud Euroopa riikides tuli keskmiseks omaosaluseks 15%, meie sealhulgas loomulikult tõstame seda protsenti.
WHO eksperdid toonitasid mulluses uuringus ja rõhutasid seda ka konverentsil, kus need asjad välja käidi, et ebatavaliselt kõrge on ravimite hind just eakatele. Kui ekspert Sarah Thomsoni käest küsiti, mis teda Eesti tervishoiusüsteemis kõige rohkem üllatas, vastas ta: "Negatiivselt üllatas see, kui palju peavad pensionärid maksma ravimite eest ja kui palju peavad isegi soodusravimitele kulutama. See summa on tohutu, võrreldes sissetulekutega." Ja seda kummalisem oli käibemaksu suurendamine. Veel seitse aastat tagasi oli käibemaks ravimitele null, siis tõsteti ta 5% peale ja nüüd siis 9%-le. Teised riigid kasutavad ikkagi neid soodusvõimalusi, mis on lubatud. Apteekrite Liidu peaproviisori Kaidi Sarve hinnangul jääb kasutamata isegi 40–50% retseptidest ja praegu ilmselt veelgi rohkem, sest need on aastatagused arvud. Nii et kui arvesse võtta, et 90 000 inimest on ravikindlustamata ja suur osa on neid, kes on üle aasta töötud olnud ega saa töötuskindlustushüvitist, siis ma ei kujuta ette, mis raha eest nemad ravimeid ostavad. Loomulikult ei ostagi.
Miks on Eestis ravimid kallid? Esiteks, kompenseerimise protsent on sedavõrd väike, teiseks, käibemaks on kõrge ja kindlasti puudutab see ka hinnaläbirääkimisi – nagu te ise olete toonitanud, on ministeeriumis kaks ametnikku, kes seda tööd teevad, aga samas on palju riike, kus terved vastavad ametid, terved agentuurid teevad seda tööd. Siis pole ime, et meil need ravimid kallid on. Nii et on selge, et Eesti seda teemat absoluutselt ei väärtusta ja on piinlik olla jälle see kõige nigelamate näitajate ja arvudega riik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmise arupärimise on esitanud viis Riigikogu liiget 18. veebruaril s.a sotsiaalmaksu laekumise ja kasutamise kohta. Palun, kolleeg Mai Treial!

Proua juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Sotsiaalmaksu laekumistest sõltuvad iga inimese ja pere jaoks väga olulised sotsiaalsfääri kulutused, mida sellest rahast on võimalik finantseerida. Kui vaadata sotsiaalmaksu laekumise andmeid, siis kahel viimasel aastal on sotsiaalmaksu laekumine olnud väiksem ja möödunud aastal seda isegi üle viie miljardi krooni. Ka käesoleval aastal langeb sotsiaalmaksu laekumine prognooside kohaselt veelgi.
Me teame, et möödunud aastal tuli haigekassal selle tõttu teha oma eelarves mitmeid muudatusi sadades miljonites kroonides, loobuti esimese lapse tulumaksusoodustusest, kaotati ära hambaravihüvitis ja matusetoetus ning vähendatud on haiguspäevade hüvitisi ja pandud suurem koormus nii ettevõtjatele kui ka inimestele endile seoses haiguspäevade hüvitamisega.
Lisaks tööpuuduse süvenemisest tingitud sotsiaalmaksu laekumiste kokkukuivamisele on avaldatud andmeid, et ka paljud ettevõtjad kasutavad seda võimalust, et makstakse endale tasu mitte palgana, vaid dividendidena. Nagu me teame, dividende sotsiaalmaksuga ei maksustata. Kõrvuti sotsiaalmaksu vähenemisega on tõstatatud küsimusi selle kohta, et tuleks seada sisse lagi sotsiaalmaksule, vähendada ettevõtjate ja FIE-de sotsiaalmaksukoormust, sealhulgas vabastada sotsiaalmaksust ettevõtjate poolt töötajate tervise parandamiseks ja hariduse omandamiseks tehtavad kulutused. Kõik sellised meetmed koos tööpuuduse jätkuvalt kõrge tasemega võivad tuua kaasa sotsiaalmaksu laekumiste vähenemise uue laine, aga see omakorda võib tekitada täiendavaid probleeme sotsiaalsfääri rahastamisel, sealhulgas ka puudujäägi süvenemise pensionikassas. Eeltoodust lähtudes on arupärijatel sotsiaalministrile viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun, härra sotsiaalminister, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Aitäh arupärimise eest! Püüan kiiresti vastata.
Esimene küsimus: kas peate mõistlikuks olukorda, et töötasu asemel makstakse dividende? Kindlasti ei pea ma seda mõistlikuks ja pigem isegi taunin seda, kui kellelgi on soovi mis tahes vormis maksudest kõrvale hiilida. Samas on tõsiasi, et meie tervishoiuteenuse osutajad on kas FIE-d, äriühingud või sihtasutused ja sellest tulenevalt tegutsevad ka perearstid meil peamiselt FIE-dena või on asutanud äriühingu. Vastavalt äriseadustikule ei ole dividendide maksmine probleem. Küll aga, nagu ma ütlesin, on minu jaoks probleem, kui tahetakse maksudest kõrvale hiilida ja ma olen seda siin infotunnis ka varem öelnud, et minu jaoks on selline mõistlik piir, kust allapoole ei tohiks minna, see arsti brutopalga piir, mis on Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste piirhinnas ehk see on 112 krooni tunnis. Kui see kuutasuks ümber arvutada, siis see on see, mida arst peaks saama. Ja kui ta nüüd saab alla selle ja võtab selle asemel dividende, siis see ei ole kindlasti mõistlik ja viisakas käitumine.
Teine küsimus: kas ja kunas olete koos Rahandusministeeriumi või maksuametiga analüüsinud sotsiaalmaksu tasumise ja laekumise olukorda ja kui palju on makstud välja töötasu nendele perearstidele, kes on aasta kestel suures ulatuses dividende välja võtnud? Selle kohta saab öelda, et ministeerium viib regulaarselt läbi uuringuid tervishoiutöötajate tunnipalga kohta ja uuringu analüüsis kasutatakse ka Maksu- ja Tolliameti andmeid dividendide ja sotsiaalmaksu maksmise kohta. Arstid, kes on ise ka tervishoiuteenuseid osutavate ettevõtete omanikud, on õigustatud tulu välja võtma dividendidena. Tervishoiuteenuseid osutavate ettevõtete omanikele makstud dividendide uuringus on vaadeldud ka Maksu- ja Tolliameti andmete näitajaid. Andmed sisaldavad 2008. aasta jooksul välja makstud dividende. Dividendidena võtsid siis tulu välja 989 tervishoiuteenust osutavat ettevõtteomanikku, kes ise töötasid samas asutuses. See moodustas 17% kõikidest arstidest. Dividende välja võtnud tervishoiutöötajate arv on 2008. aastal suurenenud, võrreldes 2007. aastaga, kui tegi väljamakseid 877 inimest. Ka dividendide suurus 2008. aastal suurenes 2007. aasta kohta, kuid kindlasti on siin mängus ka majanduse üldine seis. 2007. aasta oli majanduses väga hea aasta ja sellest tulenevalt võeti 2008. aastal dividende rohkem välja.
FIE-st arstidest oluliselt suuremat tulu said FIE-dest perearstid, kes teenisid selle uuringu kohaselt 26 455 krooni ühe kuu kohta. Kui vaadata aastate 2006–2008 läbilõiget, siis perearstide tulu on olnud pidevalt teiste erialade FIE-dest tunduvalt suurem – s.o erialadena FIE-de kohta. Perearstidele on FIE-na töötamine enamasti põhitöö, samas kui eriarstid või hambaarstid teevad FIE-dena paljuski lisatööd. Sellest tulenevalt on ka mõistetav, et nende tulu on suurem.
Täistööajaga töötavate arstide keskmine brutopalk perearstiabis oli eelmise aasta märtsi seisuga 22 799 krooni. Kui me vaatame 2008. aasta dividende perearstidel, siis ühe kuu kohta on makstud keskmiselt 12 224 krooni dividende 2008. aastal. Ja  kui võtame sotsiaalmaksu kokku, siis perearstikeskused on 2008. aastal – ei saanud kahjuks täpsemaid andmeid – kokku maksnud 124,4 miljonit krooni. Seal hulgas on ka teisi töötajaid, seal ei ole ainult arstid.
Kolmas küsimus: kas teil on kavas piirata dividendide maksmist töötasu asemel? Vastus on, et tervishoiuteenuste osutajatele, kes on lepingulises suhtes haigekassaga, makstakse osutatud tervishoiuteenuste eest vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud teenuste hindadele. Seda ei saa nimetada sihtotstarbeliseks eraldamiseks ja kindlasti, kui vaadata praegust õigusruumi, siis see ei võimalda äriühingute tegevusse sellisel määral sekkuda, et hakata dividendide väljavõtmist piirama ja meil ei ole käesoleval aastal plaanis neid põhimõtteid üle vaadata.
Neljas küsimus: milliseid meetmeid olete rakendanud perearstide kulumudeli ja perearstide standardite ülevaatamiseks? Peab vastama, et perearstide standardeid ehk nõudeid perearstide tegevuse sisule täpsustati viimati eelmise aasta lõpus ja muudatused hakkasid kehtima 1. jaanuarist 2010. Tööjuhendi muudatustega täpsustati pereõe ja perearsti tegevuse sisu, vastuvõtuaja pikkust, kohustusi laste ennetavate vastuvõttude korraldamisel ja muid detaile lähtuvalt esmatasandi tervishoiu arengukavast. See on pikk arengukava ja seda püüame täita. Ka käesoleval aastal on kavas rida muudatusi eesmärgiga tugevdada perearsti väravavahirolli, n-ö gatekeeper'i rolli, ja motiveerida ka teenuse kvaliteedi tõstmist praksistes. Perearstid on endale ka sisemiselt sellise kvaliteedi hindamise mudeli kehtestanud ja me oleme nendega sõlminud sellise heade kavatsuste protokolli või edasiste tegevuste kava, mille järgi ministeerium saab kaks korda kuus perearstidega kokku ja vaatab süsteemselt üle kogu tegevuskava, mis on kuupäevaliselt paika pandud.
Viies küsimus: kuidas mõjutavad teie hinnangul sotsiaalmaksu laekumisi uute töökohtade loomiseks ja töötute töölerakendamiseks seonduvalt sotsiaalmaksu soodustusega seotud ettepanekud, milliseid ettepanekuid te toetate ja milliseid mitte? Peab kahjuks tõdema, et küsimusest on raske aru saada. Ei ole kahjuks täpsustatud, milliseid sotsiaalmaksu maksmise ettepanekuid silmas peetakse. Selge on see, et kui laiemalt vaadata, siis iga sellise muudatuse või ettepaneku tegemise puhul oleks mõistlik teha mõjude analüüs nii maksulaekumise kui muude faktorite kohta. Peab märkima, et majanduskriisist väljumiseks kavandatud tööturu kriisimeetmete puhul on mittetöötasuliste kulude ehk non-wage labour costs vähendamine üks levinud ja tunnustatud meede. Töökohtade loomise ja säilitamise ning pikaajaliste töötute töölevõtmise meetmete kohta vastas peaminister täna siin juba väga pikalt ja ma olen ise ka väga mitmeid kordi siin rääkinud nii palgatoetusest, tööpraktikast kui muudest meetmetest. Kui vaadata sotsiaalmaksu laekumise koha pealt, siis kindlasti kõik need riigipoolsed meetmed mõjuvad pigem positiivselt, sest nende mõju on selline, et inimene saab tööle näiteks tänu tööpraktikale või palgatoetuse puhul samamoodi suureneb sotsiaalmaksu laekumine. See on kindlasti positiivne.
Me oleme ka toetanud Rahandusministeeriumi ettepanekut, mis puudutab töötute töölerakendamisel sotsiaalmaksu maksmist ehk siis pikaaegse töötu töölevõtmisel kuni üheks aastaks on võimalik maksta sotsiaalmaksu tegelikult makstava töötasu pealt. See puudutab peamiselt osalist tööaega ja võiks kindlasti motiveerida tööandjaid töökohti looma, et ei pea sotsiaalmaksu maksma mitte 4350 pealt, vaid tegeliku tööaja pealt.
Eks kõigi nende uute meetmetega on seotud ka see, et meie viimase kolme nädala töötuse protsent on püsinud samal tasemel ehk 14,6% ja reaalne töötuse juurdekasv registreeritud töötuses oli, kui ma nüüd õigesti mäletan, eelmisel nädalal 161, üle-eelmisel nädalal 67 ja kolm nädalat tagasi 236. Juurdekasv on olnud väga väike, võrreldes jaanuari algusega, kui see arv oli üle tuhande, 1100–1200. Kindlasti mõjuvad kõik need riigipoolsed meetmed ka sotsiaalmaksu laekumisele hästi ehk sotsiaalmaksu laekub sellevõrra ka rohkem, kui inimesed on tööl. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Dividendide maksustamisest on tõesti mitu korda juttu olnud. Ma tuletan meelde, et ühel korral on maksuamet öelnud, et ka praegu on võimalik dividende sotsiaalmaksuga maksustada, aga millegipärast ei ole see asi ikkagi edasi liikunud. Küsimuse teine pool puudutab sotsiaalmaksule lae seadmist, millest on ka juttu olnud. Ma saan aru, et ka Reformierakond on seda toetanud. Aga samas me teame, et sellest jääb ju riigi rahakotti auk, tühimik. Kuidas kavatsetakse seda auku täita?

Aitäh! Kui vaadata sotsiaalmaksu lage ja dividendide maksustamist, siis need mõlemad on Rahandusministeeriumi teemad. Aga mis puudutab dividendide maksustamist, siis see on ju seotud maksuseaduse muutmisega ja ilma parlamendita ei saa siin küll ühtegi sammu teha. Mis puudutab sotsiaalmaksu lage, siis see debatt on vaja lõpuni pidada. Minu teada teeb Rahandusministeerium praegu võimalikke prognoose või sedasama mõjude analüüsi, mida, nagu ma ütlesin, tuleks ühe eelnõu puhul teha, et teada saada, mida see võiks tähendada. Ei saa välistada, et sellel on siiski pigem positiivne mõju ja luuakse töökohti juurde. Samamoodi ei ole praegu selge, mida sotsiaalmaksu lae panemine tähendab. Kas see tähendab ainult pensionikindlustuse poolele lae panemist, kas ta tähendab ainult ravikindlustuse poolele lae panemist või mõlemale või mitte? Ma arvan, et ei ole mõistlik enne spekuleerida, kui mingisugune nägemus ja eelnõu on kusagil olemas. Siis saab arvutada, kas ja kuidas see mõjub riigieelarvele. Selge on see, et Sotsiaalministeerium peab iga eelnõu puhul, kui see tekib, andma oma hinnangu, kuidas see mõjutab ravi- või pensionikindlustust. Ja selle hinnangu me kindlasti ka anname.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Kas saali jäänud kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Lugupeetud kolleegid! Palun veel tähelepanu! Kui keegi soovib registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis, siis saab seda teha pärast minu võimsat haamrilööki. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 20.19.