Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel tutvustada algatajate nimel Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nagu esimees juba viitas, on selle seaduseelnõu algatanud kõik Riigikogus töötavad fraktsioonid.
Teatavasti jõustus eelmise aasta 1. detsembril Lissaboni leping. Pärast pikki arutelusid leppisid liikmesriigid kokku ja ratifitseerisid uue leppe, mis annab ka liikmesriikide parlamentidele võimaluse oma tööd ajakohastada, selleks et paremini osaleda Euroopa Liitu puudutavas otsustusprotsessis. Kõige täpsemini räägib sellest uue, muudetud leppe artikkel nr 12. Põhimõtteliselt sätestab see riikide parlamentide võimaluse viia läbi subsidiaarsuskontrolli Euroopa Liidus kavandatavate seadusandlike aktide eelnõude üle või ka avaldada oma vastumeelt juba vastuvõetud seadusandlike aktide suhtes.
Pärast Euroopa Liidu uue leppe jõustumist kutsus Riigikogu juhatus kokku töörühma, kuhu kuulusid esindajad igast Riigikogu fraktsioonist. Selle töörühma töö tulemusel sündis see eelnõu, mida ma siin lühidalt tutvustan. Ma tuletan meelde, et viimati analüüsis Riigikogu põhjalikumalt Euroopa Liiduga seonduvat ja just nimelt parlamendi rolli otsustusprotsessis vahetult enne meie liitumist Euroopa Liiduga, 2003. aasta lõpul tehti seda tööd ja 11. veebruaril 2004 võttis Riigikogu vastu kodukorra seaduse muutmise seaduse, mille alusel on viimased viis aastat, täpsemini öeldes varsti juba kuus aastat, meie parlament Euroopa Liidu otsustusprotsessis töötanud. Nii Euroopa Liidu asjade komisjoni kui ka teiste komisjonide töökogemus on näidanud, et toona vastuvõetud otsused olid ettenägelikud ja see protsess on olnud kõigiti hinnatav. Eelmisel aastal Euroopa Liidu asjade komisjon vaagis esimest viit aastat Euroopa Liidus, kaasa arvatud Riigikogu rolli. Peab ütlema, et need muudatused ja need otsused, mis me tegime kuue aasta eest, on tänaseni pädevad ja aitavad kindlasti Riigikogul ennekõike rahvuslikus otsustusprotsessis väga otsesel määral kaasa rääkida.
Lissaboni leping ja sellest tulenevad sätted annavad meile võimaluse kujundada oma kodu- ja töökorda selliste muudatuste kaudu, mis võimaldavad meie parlamendil otsesuhtlust Euroopa Liidu institutsioonidega.
Selle muudatusettepaneku, õigemini, seaduse muutmise seaduse eelnõu sisuks on ennekõike kolme momendi arvestamine ning sätestamine meie kodu- ja töökorras. Need kolm olulisemat momenti, mida see seaduse muutmise seaduse eelnõu sätestab, on järgmised. Esimene puudutab subsidiaarsuskontrolli seadusandliku akti eelnõu puhul. Meie pakutud sõnastus ja menetlusprotsess, mis loomulikult lähtub Lissaboni leppes kindlaksmääratud ajaraamistikust, võimaldab Riigikogul võtta vastu põhjendatud seisukohti, juhul kui Euroopa Liidu seadusandliku akti eelnõu ei ole kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Teine oluline moment, mida eelnõu meie kodu- ja töökorda lisab, on võimalus esitada hagi Euroopa Liidu Kohtule, kui Riigikogu leiab, et vastuvõetud Euroopa Liidu seadusandlik akt on vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega. Kolmas oluline valdkond, mis on eelnõus sätestatud, on Riigikogu vastuseisu väljendamise võimalus nn sillaklausli suhtes ehk siis, kui Euroopa Liidu tasandil otsustatakse muuta ühe või teise seadusandliku akti vastuvõtmise korda.
Nende arutelude käigus, mida töörühm pidas seaduseelnõu ette valmistades, olid seisukohad üldiselt kattuvad. Peaasjalikult väljendus selles töös Riigikogus kohane konsensuslik hoiak Euroopa Liitu puudutavates küsimustes. Küll aga oli üks teema, mis tõenäoliselt tõstatub ka nüüd menetlusprotsessis. See on küsimus subsidiaarsuskontrolli või subsidiaarsuse põhimõtte järgimise menetlusest. Praeguses eelnõus on sätestatud Euroopa Liidu asjade komisjoni n-ö filtriroll. Töörühmas seaduseelnõu ette valmistades rõhutas eeskätt Keskerakonna fraktsioon, et ehk võiks olla algataja roll, erinevalt praegu eelnõusse kirjutatust, et see on Euroopa Liidu asjade komisjonil, ka kõigil teistel Riigikogu komisjonidel. Miks eelnõu algatajad või töörühma eksperdid hindasid Euroopa Liidu asjade komisjoni n-ö filtrirolli vajalikkust just nimelt siin? Eelkõige rõhutati lühikest menetlusprotsessi. Teatavasti annab Lissaboni leping meile võimaluse subsidiaarsuskontrolli teha kõigest kaheksa nädala jooksul. Tõsi, august on sellest protsessist ametlikult välja jäetud, aga ikkagi, menetlus kaheksa nädala jooksul, kusjuures sinna hulka peab kuuluma arvamuse küsimine Vabariigi Valitsuselt, eeldab teema küllaltki intensiivset käsitlemist. Nagu eelnõu viitab, on see otsustusprotsess erinev Riigikogus üldiselt tavaks olevast otsuse eelnõu menetlemisest. Menetletakse ainult ühel lugemisel ja eelnõu üleandmisel määratakse ka muudatusettepanekute esitamise tähtaeg.
Kui vaadata praegu meie kuue aasta kogemust, aga ka laiemalt Euroopa Liidus viimastel aastatel toimunut just nimelt selles valdkonnas, subsidiaarsuskontrolli koha pealt, siis võib loomulikult öelda, et nimetatud seadusmuudatused sätestavad meile võimaluse, kuid seda võimalust kasutatakse tõenäoliselt küllaltki harva. On täiesti selge, et Euroopa Liidu praeguses otsustusprotsessis nii Euroopa Komisjon kui ka teised institutsioonid, kes töötavad välja seadusandlike aktide eelnõusid, püüavad kahtlemata selle protsessi kõige esimeses faasis välistada vastuolu liikmesriikide ja ühenduse vahel. Tõsi, viimastel aastatel on siiski olnud juhtumeid, kui ühe või teise riigi parlament on esitanud oma negatiivse arvamuse ühe või teise seadusandliku akti eelnõu kohta, aga need on olnud pigem üksikud juhud. Selles suhtes meie kodu- ja töökorra seadusesse kavandatav muudatus väga põhimõtteliselt meie igapäevatööd ei muuda. Aitäh!