Tere hommikust, austatud ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt küsin: kas teil on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laasi!

Head kolleegid! Annan kümne Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. See puudutab valitsuse pressikonverentside korraldust. 18. veebruaril Stenbocki majas toimunud Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil osalesid teiste hulgas ka vabakutselised ajakirjanikud, kes soovisid saada valitsuselt teavet tööpuudusega seonduvate probleemide kohta. Ajakirjanikud olid end varem Vabariigi Valitsuse koduleheküljel pressikonverentsile registreerinud, enamiku puhul oli kirjas nii nimi kui ka väljaanne, mida nad esindasid. Ajakirjanikud võeti Stenbocki majas vastu ning juhatati pressikonverentsile. Kui aga vabakutselised ajakirjanikud soovisid esitada küsimusi tööpuudusega seonduva kohta, siis teatati neile, et valitsuse pressikonverentsil tohivad küsimusi küsida vaid ajakirjandusväljaannete esindajad. Sellest tulenevalt palume peaministril vastata seitsmele küsimusele. Esimene neist on: kas Vabariigi Valitsusel on kinnitatud pressikonverentsil osalemise nõuded ja kord, milles kajastuvad muu hulgas ka tingimused osalejate kohta? Aitäh!

Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mul on üle anda Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni viie liikme arupärimine põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Me soovime teada saada, mis toimub kalandusstrateegia arendamisel, kuidas on planeeritud vastavad rahasummad, kuidas on omal ajal käitunud ministri nõunik. Põllumajanduse kõrval tegeleb Põllumajandusministeerium ka kalandusega ja seda kõike oleks väga huvitav teada saada. Me oleme esitanud üheksa küsimust. Aitäh!

Palun, Kalev Kotkas!

Lugupeetud istungi juhataja, head kolleegid! Maaelukomisjon algatab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Palun, Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! 16 Keskerakonna fraktsiooni liiget tunneb huvi Kaitseministeeriumi tegevuse vastu ja sellega kaasnevalt on meil üle anda arupärimine kaitseministrile. Arupärimise sisu on järgmine. Ajakirja Saldo s.a veebruarinumbris ilmus artikkel pealkirjaga "Kaitseministeeriumi kinnisvaramüsteerium". Artikkel viitab, et Kaitseministeerium ostis Rävala 14 kinnistu 74,2 miljoni krooni eest, ehkki sõltumatu kinnisvaraeksperdi hinnangul oli selle turuhind üle 30 miljoni krooni madalam. Kinnistu Rävala 14 kujutab endast Kaitseministeeriumi hoonega külgnevat naaberkinnistut. Nimetatud kinnisvaratehing leidis aset 2008. ja 2009. aasta vahetuse paiku, kui riigieelarvet juba valusalt kärbiti. Kaitseministeerium põhjendab kinnistu soetamist vajadusega ametnikele lisaruume leida. Selle kinnistu võõrandas Kaitseministeeriumile Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus. Sellega kaasnevalt on meil kaitseministrile hulk küsimusi. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm arupärimist ja ühe eelnõu. Kui eelnõu ja arupärimised vastavad meie kodu- ja töökorras sätestatule, siis otsustatakse eelnõu menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul, arupärimised edastatakse adressaatidele viivitamatult.
Mul on teile ka kaks teadet. Esiteks, Riigikogu esimees on edastanud kolm Riigikogu liikmete arupärimist kultuuriminister Laine Jänesele. Ja teiseks, homme, kolmapäeval, 10. märtsil osalevad Riigikogu infotunnis valitsusliikmetest peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim-Valmar Kiisler ning välisminister Urmas Paet.
Head ametikaaslased! Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13. Võime asuda oma tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Ken-Marti Vaheri. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu eesmärk on muuta teatud seadusi nii, et oleks tagatud suurem tarbijate kaitse suhetes kommunaalteenust pakkuvate ja turgu valitsevate ettevõtetega ning nende teenuste hinna kujunduses.

Palun vabandust, hea ettekandja! Kolleegid! Me alustasime seaduseelnõu arutelu. Ma palun nendel, kellel on mingeid tähtsaid jutuajamisi, pidada neid väljaspool saali!

Tänan! Käesoleva eelnõu muudetud teksti on lülitatud ka Keskkonnaministeeriumis välja töötatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muudatusi, mis puudutavad peamiselt liitumistasu, veeteenuse hinna regulatsiooni ning Konkurentsiameti ja kohaliku omavalitsuse vastavaid pädevusi. Selle eelnõu peamised eesmärgid võiks välja tuua järgmiselt.
Nn kommunaalmonopolidele määratakse kindlaks ranged tulukuse piirmäärad. Praegu ületab näiteks Tallinna Vee iga-aastane investeeritud varade tootlikkus mitmekordselt Euroopa Liidus aktsepteeritud 7–8% piiri, mis tähendab, et vee tarbimine on tallinlastele põhjendamatult kallis. Ja see muutub üha kallimaks. Teiseks seatakse monopoolsetele ettevõtjatele kohustus algatada hindade langetamine, kui näiteks tooraine maailmaturu hinnad või tootmiskulud muutuvad. Kolmandaks, juhul, kui ettevõtjad nimetatud juhul ei alanda tarbijahindu, siis antakse ajutiste hindade kehtestamise õigus Konkurentsiametile. Neljandaks suurendatakse Konkurentsiameti pädevust riiklikul järelevalvel monopolide üle. See tähendab, et Konkurentsiametile antakse täielik kontroll kõikide Eesti soojatootjate üle ja kontroll ligi 55 vee-ettevõtja üle Eestis. Viiendaks, täiendatakse liitumistasude regulatsiooni ja täpsustatakse veeteenuse hinna moodustamise aluseid ning veeteenuse hinnaga seotud aruandluse kohustust, samuti muid tagatisi liitumistasu ja veeteenuse õiglase hinna saavutamiseks ning vee-ettevõtja klientide õiguste kaitseks ja võrdseks kohtlemiseks sõltumata sellest, kas vee-ettevõtja kuulub kohaliku omavalitsuse või Konkurentsiameti kontrolli alla. Kuuendaks kehtestatakse ka rangemad karistused rikkumiste eest.
Nüüd nimetatud eelnõust lähemalt. Vastavalt praegustele õigusaktidele on kaugkütte hinna regulaatori ülesanded nii Konkurentsiametil kui ka kohalikel omavalitsustel. Eestis on hinnanguliselt ligi 300 kaugkütteettevõtet ning neist 50 suurema puhul kooskõlastab soojuse hinna Konkurentsiamet, ülejäänud väikeste ettevõtete puhul on sõnaõigus ka kohalikel omavalitsustel. Eestis tegutseva 300 vee-ettevõtte hinnaregulatsioon on seni täielikult kohalike omavalitsuste pädevuses.
Kuna hinnaregulatsiooni puhul on tegemist küllaltki keerukate arvutustega ning teadmisi nõudva alaga, ei ole Eestis mõttekas moodustada mitut hinnaregulatsiooni kompetentsi keskust, vaid otstarbekas on kontsentreerida kogu oskusteave Konkurentsiametisse. Lisaks eeldab efektiivne hinnaregulatsioon ka vajalikku andmebaasi eri ettevõtete kohta. Ka see võimalus on vaid ühes asutuses, mis tegeleb kõikide ettevõtete hinnaregulatsiooniga.
Nii Keskkonnaministeeriumi kui Konkurentsiameti läbi viidud analüüsid on jõudnud tulemuseni, et vee-ettevõtjate hinnaregulatsiooni tase ning ka hinnakujundus on väga erineval tasemel. Näiteks Tallinna Vee osas on Konkurentsiamet tuvastanud, et ettevõtte kasumlikkus on ilmselgelt liiga suur. Omavalitsuste reguleeritavate soojusettevõtete osas valitseb olukord, kus hinnaregulatsiooni tase on äärmiselt ebaühtlane. Mitmes omavalitsuses on müüdav soojus tunduvalt kallim, kui on Konkurentsiameti regulatsiooni all olevate ettevõtete hind. Seaduste muutmise tulemusena läheb kõikide soojusettevõtjate hinnaregulatsioon Konkurentsiameti pädevusse. Samuti läheb ameti pädevusse kogu kaugkütteseaduse täitmise järelevalve. Ainsa punktina jääb omavalitsuse järelevalve alla kaugküttepiirkondade kehtestamine.
Käesoleva seadusega seatakse ettevõtetele ka kohustus esitada Konkurentsiametile taotlus uue soojusehinna kooskõlastamiseks juhul, kui soojusehinna arvutamise aluseks olevad sisendid on muutunud üle 5%, näiteks kui kütuse hind maailmaturul oluliselt langeb. Nimetatud seadusega antakse Konkurentsiametile ajutise soojusehinna kehtestamise õigus juhul, kui ettevõte ei järgi Konkurentsiameti ettekirjutust. See tagab tarbijatele kindluse, et kütuse hinna langus kajastub tulevikus ka soojusearvetes.
Samuti vaadatakse üle sanktsioonid soojuse müügil kooskõlastamata hinnaga või piirhinna taotluse esitamata jätmisel. Maksimaalne rahatrahv on muudetud seaduse kohaselt kuni 500 000 krooni. Karistuste ülevaatamine on vajalik, sest seniajani ei olnud taotluse esitamata jätmine karistatav, ettevõte võis karistamatult müüa soojust mitte-kulupõhise hinnaga. Müük kooskõlastamata piirhinnaga oli karistatav rahatrahviga kuni 50 000 krooni, mis on ilmselgelt liiga väike ettevõtete puhul, mille käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses täpsustatakse hinna kujunemise aluseid, mille kohaselt kujuneb nüüd ka selle valdkonna teenuse hind vastavalt üldlevinud hinnaregulatsiooni printsiipidele, sisaldades tegevuseks vajalikke kulusid ja põhjendatud tulukust ettevõtetesse investeeritud kapitalilt. See printsiip on olnud juba aastaid kasutusel energeetikasektori hindade reguleerimisel. See on rahvusvaheliselt tunnustatud ning tagab, et tarbijahindadesse on lülitatud nn mõistlik kasum, mis vastab sellele, kui palju investorid on ettevõttesse kapitali investeerinud. Kui näiteks ettevõtte vara väärtus on miljard krooni, mis väljendab seda, kui palju on omanikud ettevõttesse investeerinud, ning rakendades sellele mõistliku kasumi määra 8%, kujuneb põhjendatud tulukuseks 80 miljonit krooni. Tunnustatud rahvusvaheliste normide kohaselt arvutatakse põhjendatud tulukus kapitali kaalutud keskmise hinna alusel. Monopolide puhul jääb see alla 10%, tänases Eestis 7–9% vahemikku.
Seadusega kehtestatakse ka vee-ettevõtjatele põhjendatud tulukuse piiriks 10%. Siinjuures tuleb rõhutada, et nimetatud 10% ei saa käsitada vee-ettevõtjale garanteeritud tulukusena, vaid piirina, millest suuremat tulukust sisaldav hind igal juhul kooskõlastamisele ei kuulu. Tegelikkuses võib tulukus regulatsiooniperioodi jooksul kõikuda sõltuvalt mitmesugustest majanduslikest asjaoludest. Seetõttu kasutatakse ka siin sättes prognoositava tulukuse mõistet. Hinnaregulatsiooni praktikas võetakse ettevõtja põhjendatud tulukuse hindamisel aluseks kaalutud kapitali keskmine hind (WACC), mis vee-ettevõtjate puhul on Euroopa Majanduspiirkonna riikides üldjuhul vahemikus 6,5–8,5%. Sarnaselt arvutatakse põhjendatud tulukus investeeritud kapitalilt ka soojuse piirhinna kooskõlastamisel Konkurentsiameti poolt.
Käesoleva seadusega sätestatakse, et vee-ettevõtted reostuskoormusega üle 2000 inimekvivalendi kooskõlastavad hinna Konkurentsiametiga ning alla selle kohaliku omavalitsusega. Seega hakkab ligi 55 suurema vee-ettevõtte hindu reguleerima Konkurentsiamet ning väiksemad jäävad edaspidi omavalitsuste kontrolli alla. Samas on nii omavalitsustel kui ka vee-ettevõtjatel õigus pöörduda Konkurentsiameti poole, et paluda nõustamist hinnaregulatsiooni asjus, samuti küsida arvamust erimeelsuste lahendamiseks ja paluda Konkurentsiametilt oskusteavet.
Seadusega tagatakse tarbija kaitse juhuks, kui vee-ettevõtja sisendkulude vähenemine peab kaasa tooma ka lõpptarbija hinna languse. Nimelt on seadusega sätestatud, et sisendkulude langusel üle 5% on ettevõtjad kohustatud esitama kas Konkurentsiametile või kohalikule omavalitsusele vastava hinnataotluse, kus nimetatud kulu ja langus on kajastatud. Ka antakse seadusega Konkurentsiametile õigus kehtestada vee-ettevõtjatele ajutine teenuse hind, juhul kui ettevõtte hind ei ole kulupõhine ning ettevõte ei ole järginud ameti ettekirjutist. See on vajalik selleks, et tagada kulupõhine hind tingimustes, kus praegune hind on liiga kõrge ning ettevõte ei esita ametile taotlust uue, madalama hinna kooskõlastamiseks.
Ka sätestab seadus füüsilisest isikust tarbija kaitse veehinna järsu tõusu vastu tingimustes, kus varem on rakendatud kodutarbijale äritarbijast madalamat veeteenuse hinda. Nimelt on siin antud 20-aastane üleminekuperiood hindade ühtlustamiseks. Vee-ettevõtjale pannakse kohustus viia oma rakendatavad hinnad kooskõlla kulupõhisuse ja võrdse kohtlemise nõuetega nii, et aastane muutus füüsilise isiku ja juriidilise isiku hindade erinevuses ei oleks suurem kui ¹/₂₀ vee-ettevõtja rakendatavate hindade erinevusest käesoleva seaduse jõustumise ajal.
Seadusega täpsustatakse ka veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemiga liitumisel tarbijate makstavate liitumistasude arvutamist. Seejuures on arvestatud järgmiste tarbijate huve kaitsvate aspektidega. Esiteks, liitumistasu on võimalik võtta vaid kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega määratud vee-ettevõtjal. Teiseks, kui liitumistasu kaasfinantseeritakse tagastamatu abi raames, siis arvestatakse tagastamatu abi osa tarbija makstavast liitumistasust maha. Kolmandaks, ettevõtja peab täpselt eristama tarbijate tasutud liitumistasud. Ettevõte ei saa tarbija poolt juba kinnimakstud liitumistasu teist korda vee hinna kaudu tarbijalt sisse nõuda ehk välistatud on olukord, kus tarbija maksab ühe ja sama teenuse eest mitmekordselt. Neljandaks, tasaarvestamise põhimõte. Kui sama veesüsteemiga, millega liitumise tasu on tarbija juba kinni maksnud, liitub veel tarbijaid, siis hüvitatakse esimesele liitujale proportsionaalselt tema osa. Näiteks veevärgiga liitumise kulu on kokku 100 000 krooni ja algselt liitub sellega viis tarbijat, kellest igaüks maksab 20 000. Kui neile lisandub mõne aasta jooksul veel viis tarbijat, siis jaguneb liitumise kogukulu 100 000 krooni juba kümne tarbija vahel ning maksumuseks kujuneb 10 000. Esimesele viiele liitujale hüvitatakse liitumistasu 10 000 krooni ulatuses ja sellest on maha arvestatud amortisatsiooni osa. Ja viiendaks, vee-ettevõtja peab konkreetse liitumistasu arvutamisel lähtuma liitumistasu metoodikast, mis tagab, et liitumistasu suurus koosneb vaid vee-ettevõtja tehtud tegelikest kulutustest. Seejuures peavad suuremad ettevõtted, mida on ligi 55–60, kooskõlastama metoodika Konkurentsiametiga ning ülejäänud, väiksemad ettevõtted kohalike omavalitsustega. Ka on nii Konkurentsiametil kui ka omavalitsustel õigus kontrollida konkreetse liitumistasu suurust. See tagab, et tarbijale ehitatakse liitumine välja ratsionaalselt.
Seadusega muudetakse ka karistusi. Kui varem oli maksimaalne karistus omavolilise liitumise, ühisveevärgist omavolilise veevõtu, ühiskanalisatsiooni abil reo-, sademe- ja drenaaživee või muu pinnavee omavolilise ärajuhtimise või ohtlike ainete normatiive ületavas koguses või viisil ühiskanalisatsiooni juhtimise eest kuni 50 000 krooni, siis nüüd on seda kümme korda suurendatud. Sama suurt maksimaalset karistuse määra kohaldatakse uue seadusega ka metoodikale mittevastava liitumistasu või seaduse nõuetele mittevastava veeteenuse hinna kehtestamise eest, samuti juhul, kui ettevõtja esitab teadlikult kooskõlastamiseks seadusele mittevastava hinnataotluse.
Muudatus tehakse ka karistusseadustikku, mille alusel muutub kriminaalkuriteoks vee-, soojus-, elektri- või gaasiettevõtja poolt teenuse müük kooskõlastamata hinna või piirhinnaga, kui kooskõlastus on nõutav, või muul põhjusel seadusvastase hinnaga, kui sellega on kaasnenud ettevõtte turgu valitseva seisundi oluline kuritarvitamine kaubaturul. Nimetatud säte peaks välistama tulevikus turgu valitseva ettevõtte tahtliku tegevuse, mis on suunatud tarbijale ebaõiglaste müügihindade kehtestamisele.
Ja lõpetuseks: eelnõus sisaldub ka rakendussätete osa, mis peab tagama piisavalt sujuva ja toimiva ülemineku nimetatud muudatuste rakendamiseks. Tänan väga!

Aitäh! Läheme nüüd küsimuste juurde. Esimesena saab sõna Eiki Nestor. Palun!

Ausalt öeldes, kui tegemist oleks üksikjuhtumiga, siis ma võib-olla ei küsikski. Aga vohav populism paneb mind alati kahtlema ettepaneku tegijate tõsiduses. Eelnõu koosneb kaugkütteseaduses ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses tehtavatest muudatustest. Kas selle eelnõu pealkirja väljamõtlemine võttis kaua aega?

Eiki, sinu, vana poliitiku väga ammune kolleeg, kes kahjuks enam ei ole meie seas ja kelle nimi oli Uno Mereste, pühendas siin saalis ja komisjonides väga palju tunde sellele, et üritada muuta Eesti seadused kuidagi ka tavakodanikele arusaadavaks. Minu arust peaks see tema algatatud ettevõtmine igal juhul edasi minema. Me peaksime suutma Riigikogus üsna lihtsas keeles inimestele selgitada, millega me siin tegeleme. Praegu on tegemist monopolide ohjeldamisega, piiramisega. Ja nii nimetatakse ka seda seaduspaketti, mis sisaldab muudatusi mitmes seaduses. Ma arvan, et selguse ja arusaadavuse mõtte järgimine võiks parlamendis olla üldine praktika, see võiks kehtida teistegi eelnõude puhul.

Küsimuseks saab sõna Mari-Ann Kelam! Palun!

Lugupeetud ettekandja! Konkurentsiameti tõhus töö monopolide piiramisel on muidugi kasuks meile kõikidele, tervele riigile, eriti aga, nagu te olete ka seletuskirjas esile toonud, riskigruppidele: pensionäridele, paljulapselistele peredele ja muudele inimestele, kes elavad raskemates tingimustes. Kuidas teie, kes te olete seda seadust ette valmistanud ja kõiki neid sätteid välja mõelnud, hindate Konkurentsiameti seniseid võimalusi oma tööd hästi teha? See seadus peaks neile andma teatud vallas paremaid võimalusi konkreetselt ja reaalselt karistada, aga üldiselt on palju teisi valdkondi, kus paistab, et nad saavad ainult hoiatada või tähelepanu juhtida.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Konkurentsiamet oma uue juhtkonnaga on tegelnud ka uue struktuuriga ja on oma võimekust kõvasti suurendanud. Eks Konkurentsiameti võimekus sõltub väga palju oskustest-teadmistest, kompetentsist. Võtame näiteks selle väga palju räägitud teema, mis puudutab ka veemajandust, ehk siis ühe loomuliku monopoli veesektoris. Sellele on see seaduseelnõu väga suures osas suunatud. Juhin tähelepanu minu arust väga heale ja tõelist kompetentsi näitavale seisukohale tänase hetke seisuga, kui seadusmuudatused veel jõustunud ei ole. See puudutab eelmise aasta lõpul, novembris antud hinnangut AS-i Tallinna Vesi hinnakujundusele. Minu arust näitab see seda suutlikkust, mis Konkurentsiametis peitub. Sellele suutlikkusele tuleks anda veelgi suurem ulatus ja konkreetsem pädevus, et suudetaks tõesti ka Euroopas problemaatilisi loomulikke monopole piirata nii, et tarbijate huvid oleksid paremini kaitstud.
Väga lühike vastus on selline, et viimase kahe-kolme aasta jooksul on Konkurentsiamet hakanud tegelikult täitma rolli, mida talt aastaid on oodatud. Aga loomulikult teha on veel väga palju. Nagu me näeme Konkurentsiameti aktiivsusest, siis nad võtavad järjest eri valdkondades teemasid ette ja vähemalt esitavad küsimusi. Loomulikult nad oma pädevuse raames teevad ka ettekirjutusi ja ma loodan, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmise järel on nad võimelised ka Eesti põhilisi loomulikke monopole niimoodi piirama, et oleks kaitstud konkurentsiõiguse peamised subjektid ehk tarbijad.

Tõnis Kõiv, palun!

Lugupeetud ettekandja! Vee-ettevõtjad ja praktikud, eriti just väiksemad ettevõtjad, on kurtnud, et selle seaduseelnõu praeguse teksti puhul ei ole selge selle positiivne mõju. Pole kindel, et see ei too kaasa ohtlikke riske veemajanduse jätkusuutlikkuse osas. Probleem on selles, et puudub analüüs Euroopa Liidu abil teostatud investeerimisprojektide tuleviku kohta. Seaduseelnõu finantsmeetodid erinevad kardinaalselt seni kasutatud ühtekuuluvusfondi finantsanalüüsi alustest, mille põhjal senised kohustused Euroopa Liidu ees on võetud. See võib kaasa tuua selle, et kui tasu arvestuse regulatsioone muuta, saadakse teistsugune finantstulemus, omaosaluse kasv või euroabi vähenemine. See muudab need projektid vee-ettevõtjate ja ka tarbijate jaoks hoopis kallimaks. Kuidas sinu teada need riskid maandatud on?

Nagu me oleme juba palju polemiseerinud, praegu ei kuulu ükski vee-ettevõtja Konkurentsiameti järelevalve alla. Sisuliselt toimub kogu hinnaregulatsioon kohalikes omavalitsustes erinevalt, tase on väga ebaühtlane. Sellele on juhtinud tähelepanu mitmed Eesti institutsioonid, samuti on regulatsioonide puudulikkusest ja seega ka järelevalve ebatõhususest meil räägitud alates õiguskantslerist kuni konkreetse sõltumatu järelevalveorgani endani.
Mida me siis selle eelnõuga tahame saavutada? Väga lühidalt öeldes me tahame avalikku kontrolli muuta tõhusamaks ja kindlasti ka ühtlustada neid arvestuse aluseid, millele peaks tuginema selle järelevalve teostamisel, mida hakkaks konkreetselt Konkurentsiamet tegema. Mina ei jaga teie kartusi. Sellesse eelnõusse on teatavasti lõimitud ka Keskkonnaministeeriumi vastava eelnõu kõik olulised muudatused ja ettepanekud. Tänu sellele on see eelnõu pärast esimest lugemist märksa mahukamaks muutunud ning teeb nüüd asja selgemaks, andes meile parema vastuse ka küsimustele, mis puudutavad ühtekuuluvusfondi ja tagastamatut abi. Seda on üritatud siin lahti kirjutada niipalju, kui võimalik on. Eks me teisel lugemisel käsitleme ka nende huvigruppide seisukohti ja ka kahtlusi, millest sa ühe vist praegu ette lugesid.

Imre Sooäär, palun!

Austatud ettekandja! Ma arvan, et selle eelnõu pealkiri on väga hea. On selge, et monopolid pärsivad vabaturumajandust ja segavad ühiskonna normaalset arengut. Aga kui eelnõu lugeda, siis see piirdub väga kitsa valdkonnaga, peamiselt sooja- ja veemajandusega. Mis sa arvad, kas menetluse käigus võiks eelnõusse muudatusettepanekute kaudu veel mingeid valdkondi lisanduda? Monopole on meil ju väga mitmes valdkonnas, näiteks võib veel tuua kas või ühenduse saartega. Ma ei viita ühele konkreetsele asjale, aga kas sinu arvates võiks monopolide ohjeldamise teemat veidi laiemalt käsitleda kui ainult vee- ja soojamajanduse aspektist?

Ma arvan, et algatajatena on kõik kolm fraktsiooni kõikidele ettepanekutele avatud. Aga mis puutub sinu viidatud ühendusse saartega, siis need monopolid ei ole omavahel selles mõttes võrreldavad, et saartega ühenduse tagamiseks kuulutatakse tegelikult alati välja konkurss. See, et meil on selles valdkonnas tehniliselt võimekaid pakkujaid sedavõrd vähe, on Eesti-suguses väikeriigis väga suur probleem.
Ma selgitan natuke loomuliku monopoli olemust. Loomulik monopol on sellisel turul turgu valitsevas seisundis olev ettevõte, kus tehniliselt ei ole kunagi võimalikki konkurentsi tekkimine. Kõige ilmselgemad loomulikud monopolid on vee-ettevõtjad, sest tehniliselt ei ole võimalik, et tekib teine torustik kõrvale. Ja inimestel ei ole ju võimalust ka puurkaevude ehitamiseks, kuna see on seadusega keelatud. Seega on konkurentsi teke tehniliselt võimatu. On üks ettevõte ja see, kelle omandis ta on, ei puutu sisuliselt asjasse. Tegemist on ühe konkreetse pakkujaga ja selles osas peab riigis kehtiv regulatsioon väga tõhus olema.
Teine oluline sektor on loomulikult kogu elektrivõrk, mille puhul on tehniliselt samuti võimatu muud sarnast teenust pakkuda. Natuke pehmemad loomulikud monopolid on gaasisektoris. Kaugkütte vallas on üldse tegelikult võimalik valida teatud määral ka muid lahendusi, aga rahvusvaheliselt peetakse neidki ettevõtteid loomulikeks monopolideks.
Natuke pikaks läks see vastus, palun vabandust! Aga jah, me oleme kõikidele ettepanekutele avatud ja teisel lugemisel tuleb kindlasti sama põhjalik arutelu, nagu me hea kolleegi Hannes Astoki juhtimisel tegime esimese lugemise ettevalmistamiseks. Töörühm sai kokku õige mitu korda, kaasatud olid paljud spetsialistid ja minu arust on väga positiivne, et me oleme saanud kaks eelnõu teatud määral kokku liita: üks on Keskkonnaministeeriumis välja töötatud, teine kolme fraktsiooni välja pakutud. Ma loodan väga, et me liigume selle eelnõuga sisutihedalt, aga heas tempos edasi.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, hea ettekandja! Palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas nimetatud eelnõu oma 18. veebruari koosolekul. Lisaks komisjoni liikmetele ja ettekandjale, kelleks oli Ken-Marti Vaher, olid kohal ka Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots ja Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik osakonnajuhataja ülesannetes Raili Niine. Pärast eelnõu tutvustust toimus arutelu. Üldiselt oli komisjon küllaltki üksmeelne selles, et nii kaugkütte- kui ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniettevõtjaid tuleks paremini kontrollida. Esitati küsimusi hinnapiiride, mõistliku tulu, tasaarvestuse ja Konkurentsiameti võimaliku tulevase tegevuse kohta. Arutati ka, milline peaks eelnõu pealkiri olema, ja leiti, et selle juurde tullakse veel tagasi. Samuti tahtis komisjon saada enam informatsiooni turu hälvetest Eestis ja võib-olla seda teemat ka ükskord eraldi põhjalikumalt arutada. Saime Konkurentsiametilt seisukoha, et selline informatsioon tuleb, ja siis arutatakse juba, kuidas seda edasi menetleda.
Natuke veel komisjoni aruteludest. Nimetasin juba, et oli arutelu pealkirja teemal – kas see peaks jääma selliseks, nagu praegu on esitatud, või siis tuleb muutmise-muutmise-muutmise seadus. Lubasime seda edasi arutada. Arutelu koht oli ja on kindlasti ka see, kas tulukuse määr peaks seaduses olema protsendiga määratud või mitte. Hetkel on ta siin ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muudatusettepanekuna sees. Seda teemat peame kindlasti veel analüüsima eeskätt just sellest vaatenurgast, et näiteks kaugkütteettevõtjate, gaasiettevõtjate ja elektriettevõtjate tegevust on võimalik reguleerida Konkurentsiameti meetmetega ilma niisugust tulukuse piirmäära ette seadmata. Niisiis peaks otsustama, kas see on kõigil või ei ole seda kellelgi. Mis ei tähenda seda, et kontroll nende monopolettevõtete tegevuse üle peaks seetõttu kuidagi nõrgenema. Kindlasti on selles eelnõus veel arenguruumi.
Oleme kohtunud – seni mitte küll komisjoni raames, aga kindlasti kohtume ka komisjoni raames – nendega, keda see regulatsioon hakkab otseselt puudutama, ehk siis kaugkütteettevõtjate ning vee- ja kanalisatsiooniettevõtjatega. Oleme saanud ka signaale, et kui juba reguleeritakse, siis peaks täiendavalt vaatama veel sademevee küsimusi, mis on praegu eeskätt liitumistasude osas natuke hapralt reguleeritud. Samas on sademevesi üks suuremaid kohustusi, mis omavalitsusele peale tuleb, ja liitumistasude raames peaks sademevee küsimust võib-olla seaduses veel natuke põhjalikumalt ja täpsemalt reguleerima, aga see on juba tulevaste arutelude teema.
Komisjon otsustas saata Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu algatajate nõusolekul muudetud kujul koos seletuskirjaga Riigikogule tänaseks päevaks esimesele lugemisele (poolt oli 9 komisjoni liiget, vastu polnud keegi ja erapooletuid oli 1), teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada (samamoodi poolt 9, erapooletuid 1, vastu ei olnud keegi) ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 23. märts kell 18. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Avan läbirääkimised. Palun esimesena Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalev Kallo, Keskerakonna fraktsiooni esindaja! Kui on vaja, siis anname lisaaega.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Loomulike monopolide ülemäärane kasumiahnus on ikka ja jälle olnud probleemiks. Sellest tulenevalt on teretulnud igasugune katse neid ohjeldada, sealhulgas ka seaduse abil. Ka ajakirjanduse veergudel on see teema aeg-ajalt käsitlemist leidnud. On olnud seisukohti, et nii mõndagi võimaldaksid juba kehtivad seadused, aga Konkurentsiamet on oma tegevuses hambutu jne. Kindlasti lisab ametile tegutsemiseks julgust juurde seadusega täiendavate õiguste andmine.
Nüüd käesolevast seadusest. Esiteks, tänu Riigikogu majanduskomisjoni ja kahe ministeeriumi – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Keskkonnaministeeriumi – ametnike mahukale ja tublile tööle on see seadus, võrreldes esialgse sisuga, vähemalt ³/₄ ulatuses muutunud või täienenud. Temast on saanud tegelikult kahe seaduse, kaugkütteseaduse ning ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nüüd on tegemist lihtsalt kahe seaduse muutmise seaduse eelnõuga, nagu meil neid ikka menetluses on. Esialgsel kujul kannatas see eelnõu veel vähem kriitikat kui ükskõik milline Riigikogu liikmete poolt menetlusse antud eelnõu. Eelnõusse on toodud Keskkonnaministeeriumis juba välja töötatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätted. Seda saame teada eelnõule lisatud seletuskirja preambulist. Seega on eelnõu sisu täiesti uus, aga millegipärast on pealkiri jäänud muutmata. Eelnõust ei leia ühtegi sätet, mis lisaks eelnimetatud seaduste muutmise sätetele viitaks täiesti uuele seadusele. Ainuke selgitus võib olla ehk selles, et kuna tegemist on autorite kollektiiviga, kes üritas soolise võrdõiguslikkuse seadusega muuta valimiste korda, siis on see lihtsalt nende poolt armastatud ja viljeldav Õhtulehe pealkirjade stiil – loed pealkirja, ehmatad kaameks, loed sisu, tundub nagu normaalne olevat.
Teiseks, kui juba läks monopolide ohjeldamiseks, miks ei ohjeldata siis elektrienergia monopoli? Eriti nüüd, pärast elektrituruseaduse täienduste vastuvõtmist, mille alusel elektriturg s.a 1. aprillist avaneb, on Eesti Energia muutunud täiesti röövmonopoliks. Suuremad ettevõtjad avaldavad järjest suurt muret, et Eesti Energia ütleb lepinguid ühepoolselt üles ja esitab uusi lepinguettepanekuid, kus on poolteise kuni kahekordne hinnatõus, tuues põhjenduseks, et turu avanemisega hinnad tõusevadki nii palju. Kui siis selgub, et ei tõusnud, on Eesti Energia saanud kätte juba varem röövellikel tingimustel sõlmitud lepingu. Seepärast on autoritele ettepanek täiendada kahe lugemise vahel eelnõu ka selle suurmonopoli ohjeldamise sätetega.
Kolmandaks on muret avaldanud mõned väiksemate keskuste omavalitsusjuhid, kellel on samuti tegemist monopoolse vee- ja kanalisatsiooniteenuseid pakkuva ettevõttega. Nende arvates annab selle eelnõu mõnede sätete saamine seaduseks vastupidiselt kavatsetule just võimaluse teenuste hinda tõsta. Ja kuna me autorite ettekandjalt kuulsime ridamisi näiteid Tallinna Vee kohta, mis viitab sellele, et eelnõu on just nimelt Tallinna-kesksena planeeritud ja mõeldud, siis võib nendel kahtlustel alust olla. Kuna eelnõus puudub igasugune sellekohane analüüs, siis on mul siinjuures väga raske poolt valida. Eelnõu seletuskirjas on küll punkt 2 "Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs", aga selles võrreldakse eelnimetatud kahe seaduse muudetavaid sätteid, analüüsimata põhjalikult nende muudatuste tagajärgi. On antud oletuslikke hinnanguid. Kuna ka seletuskirjast ei nähtu, et eelnõu oleks kooskõlastatud kohalike omavalitsuste liitudega, pean silmas linnade liitu ja maaomavalitsuste liitu, siis oleks ettepanek jällegi kahe lugemise vahel nende seisukoht saada, et olla veendunud hirmude põhjendamatuses või põhjendatuse korral midagi muuta.
Lõpetuseks. Igal juhul on eelnõu väärt seda, et temaga edasi töötada, teda kahe lugemise vahel veelgi paremaks muuta ning täiendada elektrimonopolivastaste pügalatega. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud ettekandja! Austatud parlamendiliikmed! Kõigepealt tahaksin IRL-i fraktsiooni nimel tänada Hannes Astokit selle töörühma juhatamise eest, kes on seda seadust oluliselt viimistlenud. Mis puudutab ministeeriumide esindajaid, siis on ka nemad teinud ära olulise töö, samuti Konkurentsiamet. See eelnõu ei ole, võrreldes tema esialgse kujuga, millest hea eelkõneleja rääkis, kaotanud mitte midagi oma tuumas ja tehnilises vormis on ta täiustunud. See on mõistlik suund ja nii peabki eelnõusid menetlema.
Mind hämmastasid eelkõneleja seisukohad, mis puudutasid monopolide ohjeldamist ja selle seaduse kriitikat, eriti kui kõneldi Tallinna Vee regulatsioonist. Võimalik, et selle põhjust tuleb otsida sellestki, et Keskerakonna juhitav linnavalitsus teostab ka aktsionäriõigusi Tallinna Vee äriühingus. Ma loodan, et see ei hakka kahjustama selle seaduse tõrgeteta ja viivituseta menetlemist parlamendis.
Härra Kallo väide, et veemonopolide ülemäärase kasumlikkuse kohta pole justkui olemas analüüse ja näiteid, on eksitav. Olemas on Konkurentsiameti väga põhjalik raport, mis on saadetud nii Tallinna Linnavalitsusele kui ka õiguskantslerile, et ta annaks hinnangu vee hinna kujundamise järelevalvet reguleerivate Tallinna linna õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta. Kui küsimus puudutab seda, kas keegi on olnud jõuetu või pole tahtnud reguleerida ühte monopoli, mille kasumlikkus on Euroopa majanduskeskkonnas enneolematu, siis on see Tallinna Linnavalitsus, kes paraku on kas aktsepteerinud või soodustanud pidevat hinnatõusu, olles Tallinna Vee äriühingu vähemusaktsionärina arusaadavas objektiivses huvide konfliktis.
Monopolide ohjeldamise seadus seab väga lihtsad ja konkreetsed eesmärgid: panna piir hinnatõusule, mis puudutab kaugkütet, mis puudutab gaasiga varustamist ning mis puudutab veemonopole. Seda siis tõesti olukorras, kus riigi kontrolli vee-ettevõtjate tulukuse üle kehtestatud ei ole. Eksitav on väide, et Konkurentsiamet on olnud passiivne ja et seadusest tulenevad mandaadid võimaldaksid tal neid monopole, mida see seadus käsitleb, olulisemalt reguleerida. Ei, see ei ole nii! Eesti on õigusriik, riigiasutused tegutsevad seaduse alusel, eriti mis puudutab ettevõtlusega seotud küsimusi. Konkurentsiamet on teinud kõik selle pädevuse piires, mis kehtiv konkurentsiõigus ja loomulike monopolide tegevust reguleeriv seadus ette näevad, ilma oma pädevust ületamata, mida ta ei tohigi teha. Me laiendame nüüd tema pädevust. 2010. aasta eelarvega me andsime Konkurentsiametile ka vajalikud lisavahendid, et nad oleksid võimelised seda tööd tegema.
Nüüd on küsimus, millal oleks mõeldav see seadus jõustada. See seadus peaks kindlasti hakkama rakenduma selle aasta kestel ja järk-järgult, nagu näevad ette rakendussätted, nii et tal oleks järgmisel kütteperioodil tegelik mõju toasooja tarbijatele ja juba selle aasta keskelt reaalne mõju veetarbijatele. Ennekõike puudutab see tõesti Tallinna Vee ülemäärase kasumimarginaaliga veehinda.
Viide, otsekui võiks see seadus tuua kaasa vee hinna tõusu Tallinnas, on ebarealistlik. Selle eelnõu algatajatel pole niisugust kavatsust olnud ja ka Konkurentsiameti analüüsid näitavad väga üheselt, et kui see seadus on jõusse astunud, siis langeb kõigil Tallinna veetarbijatel vee hind tuntavalt, nagu see ongi eesmärgiks seatud.
Kindlasti peame eelnõu puhul andma võimaluse dialoogiks äriühingutele, keda selle õigusakti sätted puudutavad. See on täiesti normaalne kaasamine. Aga me peame ka endale päris selgelt aru andma, et tegemist on huvitatud osapooltega ja nende kasumiga. Kui me vaatame möödunud aastate põhilisi inflatsiooni mõjureid, siis just nimelt monopoolses seisundis olevad ettevõtted on olnud olulisemad inflatsiooni survestajad. Ja ei ole midagi teha, ka olukorras, kus meil paljudes majandusvaldkondades, kus toimib konkurents, leiab aset deflatsioon, on monopoolsete ettevõtete tegutsemisala valdkondades jätkuvalt kõrge inflatsioon ja hinnatõus.
Eelkõneleja ütles, et eksitav on pealkiri "Monopolide ohjeldamise seadus". Siin ma tahaksin teha parlamendi kõnetoolist ühe osunduse meie hulgast lahkunud akadeemik Uno Merestele, kes tegi parlamendis mitu korda seadusandlikke algatusi, et seaduse pealkiri peaks kajastama seaduse sisu. Ehk teisisõnu: see, mida parlament mingi seadusega taotleb, peab olema arusaadav kogu ühiskonnale, mitte üksnes juristidele. Isegi kui tegemist on väga suure hulga, n-ö terve paketi seaduste muutmisega, peab olema selge, mis on üldine kavatsus, eesmärk. Ja praeguse eelnõuga on ette nähtud ohjeldada täiendavalt teatud monopoolses seisundis olevaid ettevõtjaid.
Ma loodan, et tarbijate huvides võetakse see seadus tõrgeteta vastu. Ma tean, et selle eelnõu kohta tuleb parlamendiliikmetelt kindlasti mitmeid ettepanekuid. Igor Gräzin on juba andnud tõsist kaalumist vääriva idee, mis puudutab Gazpromi lisaväärtusahela viilutamist, lähtudes Euroopa õiguse põhimõtetest. Eks me vaatame eelnõu menetlemise käigus, millist tüüpi küsimused kuuluvad sellesse ruumi ja millisel juhul me võtame teema käsile eraldi õigusakti vormis. See on teema, millega on tegeldud vähe, ja ma arvan, et praegu on paras aeg neis asjus härjal sarvist haarata. Nii et jõudu meile kõigile! Aitäh!

Tänan! Fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.  Seaduseelnõu 597 esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a  23. märts kell 18.

Järgmine eelnõu, mille arutamise juurde nüüd asume, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma palun eelnõu algatajate ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on algatanud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu. See on teema, mida me keskkonnakomisjonis oleme keskkonnaministriga arutanud korduvalt, juba aastaid. Eelnõu on meie erakonna abikäsi ministeeriumile, kellel on igasuguste teiste teemadegagi palju tööd olnud. Veel vana aasta lõpus võtsime nõuks teha ja tegimegi valmis sellise eelnõu, mis peaks muutma keskkonnamõjude hindamise süsteemi üht kõige küsitavamat ja kõige nõrgemat lüli.
Nimelt me teame, et kehtiva seaduse järgi korraldab keskkonnamõjude hindamist ja tellib selle hindamise aruande arendaja. Sellesse menetlusprotsessi on sisse kodeeritud huvide konflikt, sest miks peaks arendaja leidma endale eksperdid või ekspertide rühma, kes koostab talle sellise aruande, mille alusel ta oma soove täita ei saa. Sellepärast olemegi esitanud eelnõu, milles on kümmekonna paragrahvi muutmise ettepanekud. Te leiate kõik need siit paberkandjalt. Kõik muudetavad paragrahvid on toodud ka ära täistekstina, muutes mõnes mõttes Riigikogu töö traditsiooni, mille järgi tavaliselt esitatakse ainult muudetavad sõnad. Nüüd on aga igal Riigikogu liikmel võimalik vaadata, mismoodi see muutmine toimub, kuidas muudatus paigutub kehtiva seaduse konteksti.
Me oleme ette näinud sellise põhimõttelise muudatuse, et keskkonnamõjude hindamise aruande koostamist finantseerib küll arendaja, kuid korraldajaks on omavalitsus, Keskkonnaamet või Keskkonnaministeerium. Selleks on mitu põhjust. Praegu me ei tea, mis see maksma läheb ja kuidas üldse toimub keskkonnamõjude hindamise aruande koostajatele maksmine. Kui see toimub kohaliku omavalitsuse või riigieelarve kaudu, siis muutub selle töö hind avalikuks, samuti on avalikkusel juba keskkonnamõjude hindamise aruande koostamise esimeses etapis võimalik jälgida, mis ja kuidas toimub. Kindlasti muudab selline süsteem keskkonnamõjude hindamist objektiivsemaks ja mõnes mõttes on see põhimõtteline muudatus signaaliks ka teistele riikidele siinsamas Läänemere ääres. Me kõik ju teame kurikuulsat Nord Streami juhtumit, kus firma tellis keskkonnamõjude hindamise ja riigid vaid teostasid selle üle järelevalvet.
Peaksin veel ütlema, et kogu kehtiv seadus on, kui tarvitada mõnd võrdlust arhitektuuriajaloost, väga barokne, mis tähendab, et suur, keeruline ja kohmakas. Seepärast võiksime selle kallal veel edasi töötada. Keskkonnamõjude hindamise puhul näeb seadus praegu ette mitu korda aruande saatmist järelevalveinstitutsioonile, olgu see siis Keskkonnaamet või Keskkonnaministeerium, uuesti tagasi saatmist ja korduvate järelevalvete tegemist. Ma arvan, et siin me peaksime tulevikus seadust lihtsustama.
Kuna me oma erakonnaga võtsime ette selle seaduse kõige kitsama koha muutmise, siis võtsime ühtlasi ette § 6, kus on nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevused, ja lisasime selle lõike 1 punkti 5 ka kolmest või enamast generaatorist koosneva tuulepargi rajamise maismaale. Pean siinkohal ära märkima, et planeerimisseaduse juures on Vabariigi Valitsuse määrus nr 198 aastast 2003, kus on nimetatud 21 olulise ruumilise mõjuga objekti, teiste hulgas ka viiest tuulikust koosnev tuulepark koguvõimsusega 7,5 megavatti. See võiks olla siin kahe lugemise vahel täpsustavaks infoks. Ühtlasi juhin kolleegide tähelepanu sellele, et kehtivas keskkonnamõju hindamise seaduses on neid objekte, mille puhul on kindlasti vaja koostada keskkonnamõju hindamise aruanne, 33, pluss kaks suhteliselt lahtiseks jäetud tingimust, samal ajal kui planeerimisseaduses on olulise ruumilise mõjuga objekte vaid 21. Meil tasuks tulevikus mõelda selle peale, et need kaks nimekirja oleksid ühtlustatud, sest tegemist on üsna ühesuguse temaatikaga.
Ma olen nüüd üldjoontes andnud ülevaate eelnõust, mille puhul on tekkinud küsimusi, kas ta ei too kaasa täiendavaid materiaalseid kohustusi kohalikele omavalitsustele ja riigile ja kas nad sellega ka hakkama saavad. Siin on meie erakonna vastus täiesti ühene ja selge. See vastus on vist olemas filmis "Nukitsamees" ja ka mõnes eesti rahva kõnekäänus: raha paneb rattad käima. Arendaja, tasudes kõik korraldamisega seotud kulud, maksab selle kinni ja annab ka kohalikule omavalitsusele tööd, muutes ühtlasi tänase pimeda raha avalikuks ja läbipaistvaks. Nii et omavalitsuse ega riigi eelarvele koormust juurde ei tule, pigem tuleb juurde tööd ja lisatulu. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Palun nüüd juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Rein Ratase!

Proua eesistuja! Austatud Riigikogu! Riigikogu keskkonnakomisjon arutas selle aasta 22. veebruari koosolekul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse eelnõu 667. Seaduseelnõu esimene lugemine otsustati lõpetada ja saata eelnõu teisele lugemisele, häälte vahekord oli 7 poolt, 1 vastu, 1 erapooletu. Teiseks otsustati teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. aprill kell 16.
Tulenevalt seaduseelnõu mahust ja sisulisest kaalust, tõigast, et eelnõu seadustumine muudab praeguse seaduse mitmeid olulisi sätteid, olid keskkonnakomisjoni koosolekule kutsutud ka Keskkonnaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindajad ning Säästva Eesti Instituudi programmijuht. Toimus elav arutelu, kas niisugune seadus on vajalik ja mis selle rakendamiseks on vaja teha. Keskkonnakomisjon ja ka ministeeriumide esindajad in corpore leidsid, et eelnõu on olemuslikult väga hea ja vajalik, eeskätt terviklahendina. Samas avaldati tõsist muret, et kui vastavalt seaduseelnõule luua korraldaja institutsioon, mis on ühtlasi otsustaja ja tegevusloa andja, siis paneb see peamiselt kohalikele omavalitsustele olulise lisakoormuse, mis võib käia paljudel üle jõu. Seetõttu ministeeriumide esindajad, kiites seaduseelnõu olemuse väga heaks, väljendasid summa summarum valitsuse seisukohta: "Vabariigi Valitsus otsustas ühehäälselt mitte toetada antud seaduseelnõu 667 SE." Keskkonnakomisjon aga otsustas eelnõu toetada, sest selle seadustumine annab võimaluse keskkonnamõju hindamist parendada. Olen rääkinud.

Suur aitäh! Teile on ka küsimus. Küsimuseks on sõna Mari-Ann Kelamil. Palun!

Suur tänu! Aitäh põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus on just selle olulise keskkonnamõjuga tegevuste nimekirja kohta, see on muudatus 5. Kas te mäletate, kuidas seda komisjonis käsitleti? Seal on öeldud, et tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse ja kolmest või enamast generaatorist koosneva tuulepargi rajamine maismaale. Miks erinevus veekogu puhul jäeti sisse ja miks maismaal on vaja kolme generaatorit? Kas seda punkti võiks natuke lähemalt seletada?

Jah, tuulikute sätte üle oli arutelu ja ka eelnõu esitaja, keskkonnakomisjoni liige Mark Soosaar nõustus, et  eelnõu edasise menetluse käigus võiks seda tuulikute sätet teatud mõttes siduda nende võimsusega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh, austatud ettekandja! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotmani!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kohe sissejuhatuseks olgu öeldud, et rohelised loomulikult toetavad seda eelnõu, aga üldse mitte selle tõttu, et ta meile üleni, 100% meeldiks. Nii kõiki sätteid kui ka eelnõu tervikuna võiks natuke iseloomustada sellesama sõnaga, millega sa, Mark, iseloomustasid kehtivat seadust – barokne. Aga sellegipoolest, miks me teda ikkagi toetame?
Toetame eelkõige selle eelnõu põhilise mõtte pärast ja see on keskkonnamõjude hindamise tellimise lahutamine arendajast. See on hädavajalik, vaatamata sellele, et see on praegu tavapärane praktika kõikjal maailmas. Aga see praktika on põhjustanud hulgaliselt probleeme meil Eestis ja, nagu me Nord Streami kaasuse näitel tõepoolest näeme, põhjustab see probleeme ka mujal. See, et praktika, mis meil on praegu Eestis, on maailmas üldlevinud, ei ole praegusel ajal enam mingisugune põhjus, miks me sellest praktikast peaksime kinni hoidma. Keskkonnamõjude hindamine peab olema erapooletu ja ta peab sellisena ka välja nägema ning seepärast on selline lahutamine arendajast väga õige samm.
Võin siin avada ka väikese saladuse. Meie fraktsioonis oli ettevalmistamisel samalaadse sisuga, aga märksa lühem eelnõu. Paraku võttis selle esitamine meil rohkem aega, sest me kooskõlastasime oma mõtet keskkonnaorganisatsioonidega, ja sellele väga lühikesele eelnõule lõpuks positiivse tagasiside saamine võttis nii palju aega, et teie jõudsite ette. Loomulikult oleks meist ääretult rumal ja väiklane, kui me nüüd sellepärast oleksime teie eelnõu vastu, et meil on enda oma, mis on meie arvates natuke parem, juba olemas. Sest nagu ma ütlen, põhiline mõte on meil ühine. See põhiline mõte on keskkonnamõjude hindamise lahutamine arendajast, jättes seejuures alles arendaja kohustuse keskkonnamõjude hindamine kinni maksta, aga teha seda hindamist sõltumatu ametiasutuse kaudu. Selles suhtes on meil seisukoht täiesti ühesugune. Aga jah, kuna paljud pisiasjad selles eelnõus ei tundu meile mitte kõige õigemad, siis kavatseme eelnõuga põhjalikult tööd teha ja esitada hulgaliselt parandusettepanekuid. Kokkuvõttes aga jällegi meie toetus eelnõule selle põhilise mõtte pärast, mis on meil ühine. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja sellega on lõpetatud ka seaduseelnõu 667 esimene lugemine. Määran eelnõu 667 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 8. aprilli kell 16.
Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud. Edukat ja töist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.06.