Tere päevast, lugupeetud Riigikogu ja lugupeetud rahandusminister! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Kolleegid soovivad üle anda arupärimisi ja eelnõusid. Alustame kolleeg Eldar Efendijevist.

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Mõni nädal tagasi oli selles saalis arutelu muuseumide liitmisest. Esines meie kultuuriminister ja sai hästi hakkama kõikide küsimustega, mis saalis kõlasid. Jäi mulje, et selles valdkonnas suuri probleeme ei ole, kokkulepe muuseumide ja ministeeriumi vahel on saavutatud ja küsimus on ainult tehnoloogias. Aga viimastel päevadel on ajalehtedes ilmunud artiklid, mis näitavad, et mõnede maakondade ja Kultuuriministeeriumi vahel ei ole kokkulepe saavutatud ja situatsioon on küllalt terav. Sellega seoses on meil kultuuriminister Laine Jänesele arupärimine, kus me esitame neli küsimust. Alla on neile kirjutanud kaheksa Riigikogu liiget.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu! Austatud rahandusminister! Mul on eriti hea meel, et selle eelnõu üleandmise ajaks on saabunud saali rahandusminister, sest tegemist on tulumaksuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõuga, mille eesmärk on vabastada tööandjate kulutused töötajate koolitusele ja tervisele erisoodustusmaksust.

Head kolleegid, palun tasemini!

Hea juhataja, neid see ei huvita! Kui ma teid veel tohin segada, siis eelnõu edasiarendamisel oleme me nüüd teinud ära selle töö, mida ametnikud siiamaani pole tahtnud teha. Kulutuste puhul on võetud arvesse Eesti tööandjate tegelikult tehtud kulud, mida te saate Maksu- ja Tolliameti statistikast kõik järele vaadata. Te näete, et kui me erisoodustusmaksu ära võtame, siis riigi kahju on olematu, aga võit, mille me saame töötajatesse investeerimise vabastamisel erisoodustusmaksust, on kindlasti suur. Ma loodan, et eelmise nädala arutelude pinnal võetakse see eelnõu seekord Riigikogus seadusena vastu. Nüüdseks oleme me seda ettepanekut siin saalis teinud kümme aastat ja on viimane aeg see vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on võimaldada tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmisega töötutel osaleda avalikus töös senisest suuremas mahus, muutes ühes kuus lubatud töötundide arvu 50 tunnilt 80 tunnini. See töö on olnud vabatahtlik, mingeid sanktsioone töötutele ei järgne, kui nad selles ei osale. Samas on see paljudele töötutele siiski võimalus aktiivselt  töös ja ühiskonnaelus osaleda, omavalitsused ja kolmas sektor aga saavad seda korraldada. See eelnõu on korra juba selle koosseisu arutada olnud ja kahjuks see siis toetust ei leidnud. Loodame, et seekord saab see suurema toetuse osaliseks! Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel üle töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimelt saime eelmisel aastal uue töölepingu seaduse, kus vallandamine on tehtud imelihtsaks. Töölt võib lahti lasta ka meili või SMS-teatega, puhkuse ja haiguse ajal, palka võib ühepoolselt vähendada, väikelapse ema võib lihtsalt vallandada. Tekib küsimus: kuhu see on meid viinud? Kuhu on jäänud need paljulubatud töökohad? Vastupidi, uus seadus teeb võimalikuks, et iga nädal jääb töötuks 2500–3000 inimest ja töötuse kasvu poolest oleme Euroopas kõige halvemal positsioonil. Kõige kiirem kasv on just nimelt meil Eestis. Selles seaduseelnõus on hulk ettepanekuid, millega me tahame kehtivat seadust muuta – me jäime ju ka praeguse seaduse vastuvõtmisel eriarvamusele. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja kolm seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab nõuetele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Head kolleegid! Nüüd paar teadet. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 17. veebruaril algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; teiseks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 18. veebruaril algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Olen edastanud 12 Riigikogu liikme arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile ja viie Riigikogu liikme arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 rahvasaadikut, puudub 19.
Asume nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu! Regionaalminister ja arupärijad leppisid kokku, et tänaseks planeeritud arupärimisele nr 358 vastamine lükkub edasi ja seetõttu jääb tänasest päevakorrast välja punkt 3.
Ja teiseks, kultuurikomisjon palus mitte arutada neljapäevaks kavandatud Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse ja kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 635 – see on teine päevakorrapunkt. Juhatus oli sellega nõus.
Head kolleegid, panen nende parandustega selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 71 rahvasaadikut, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli kuus. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Enn Eesmaa, Kalle Laaneti, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Valeri Korbi, Georg Pelisaare, Ester Tuiksoo, Villu Reiljani ja Mai Treiali s.a 8. veebruaril esitatud arupärimine Eesti Rahvusringhäälingu rahastamise kohta. Kõnepulti palun kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head kolleegid! Hea rahandusminister! Täna on meie arupärimise teema Eesti Rahvusringhääling. Meid huvitab üks selle tõsiasjaga seotud seik, et teie, hea rahandusminister, saatsite teile omase spontaansusega ERR-ile ühe huvitava kirja, mis on ERR-i kodulehel üleval. Selle kirja kohta me tahamegi küsida. Mis olid teie motiivid? Mis teil mõttes oli? Selle ümber on väga palju spekuleeritud. Usun, et arupärimise küsimustele vastates saate seda põhjalikumalt selgitada.
Aga arupärimise põhieesmärk on loomulikult kuulda rahvusringhäälingu rahastamisega seonduvatest küsimustest. Väga palju vaidlust tekitanud arutelud meie algatatud eelnõu üle räägivad ju sellest, et rahvusringhääling peab olema sõltumatu ja samal ajal selgelt arvestama ühiskonna väga suuri ootusi seoses rahvusringhäälinguga. Nii et igasugune Riigikogu koostöö ja tugi, sealhulgas rahastamise näol, mis toetaks rahvusringhäälingu tugevust ja kvaliteeti, on igati õigustatud. Just nendel teemadel me täna oma arutelu alustame.

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Härra rahandusminister, teil on võimalus vastata. Palun teid kõnepulti!

Tänan selle arupärimise eest! See on minu arust üks ajalooline paber. Mitte sellepärast, et see on mu elu esimene arupärimine, vaid selles kajastuva groteski ja künismi pärast. Meedia ahistamise teemal pärib aru seltskond, kes on alati süüdistanud meediat kallutatuses ja püüdnud teda kuidagi teistpidi kallutada. Ja küsib ta sel teemal aru inimese käest, kes on alati kaitsnud neid printsiipe, mille järgimise tõttu Eesti ajakirjandus on maailma kõige vabamaid, inimese käest, kes on kaitsnud ajakirjandust ka selliste ebaõiglaste hinnangute eest, et ajakirjanikud on lollid, ajakirjanikud valetavad või et ajakirjandus on ajuvaba, nagu siin hõikab mulle vahele lugupeetud Evelyn Sepp. Minu arvates pälvib ajakirjandus, mis on Eestis võrdlemisi heal tasemel, lugupidamist ainuüksi sellepärast, et teda iseloomustab kirjaoskus, mis tänapäeval ei olegi nii tavaline.
Selle arupärimise grotesksust tunnistab ka see, et kolm ajakirjandusega seotud inimest ütlesid mulle selle intsidendi järel, et ega me teie pärast ei tõlgendanud teie meilivahetust, aga mõelge, kui tuleb Keskerakond! Täpselt nii mulle öeldi – see on teile mõtisklemiseks.
Aga võtame nüüd ette küsimused. Esimene küsimus: "Millised olid Teie motiivid ja ootused, saates kirja ERR-ile?" Ma ei saatnud ERR-ile kirja. Ma saatsin vabas vormis e-kirja, mille saatmise aeg, viis ja ka saatja isik tegelikult näitavad, et tegu ei olnud millegi ametlikuga. Tegu ei ole ametliku kirjavahetusega. Minu ja sama toimetuse ajakirjanike vahel on olnud ka SMS-ide vahetust – täiesti isiklikul pinnal, viisakalt, sõbralikult.
Selle meili mõte oli rääkida ainult ühest saatest. Ainult ühest saatest, mis, nagu mulle kohe tundus, pidi tasakaalustatud olema eelmisega, kus sain sõna mina. Ma ei süüdista seda saadet kallutatuses, ma süüdistan seda ebaprofessionaalsuses. Seda saadet vaadanud inimesed ei saanud aru, millest on jutt. Nad kuulsid ainult, et rahandusminister on üksi, et keegi ei nõustu ta seisukohaga, aga tema seisukohta saates ei öeldud ja rõhuv enamik valijaid seda kindlasti ei mäletanud. Ma olin saanud seda tutvustada ainult mõne sekundi jooksul eelmine päev, samas kui mitu populaarset poliitikut sai esitada oma täiesti alasti sõnumi millestki muust ehk rääkida aiaaugust. Ja sellest ma oma e-kirjas ka kirjutasin. Kui ma midagi kahetsen, siis eelkõige seda, et hilise kellaaja ja halva valguse tõttu ma tegin seal tähevigu. Oli väga piinlik näha, et see tehti avalikuks. See oli lausa solvav, sest reeglina selliseid meilivahetusi isegi kellelegi kättemaksuks või hoiatuseks avalikuks ei tehta. Aga meie vahel ei ole mingisuguseid institutsionaalseid ega isiklikke vaenutundeid ka pärast seda kirjavahetust ja selle intsidendi lõppu. Nii et ma kinnitan, et suhtun ajakirjanikesse hästi.
Teiseks: "Kas plaanite tõesti lähiajal vähendada ERR-i eelarvet? Kui palju ning kas seda tehakse 2010. aasta lisaeelarvega?" 2010. aasta lisaeelarvet ei ole keegi plaaninud ja ka 2011. aasta eelarve tehakse võimaluste piires kõigi rahasaajate jaoks.
Kolmandaks: "Miks otsustasite saata ERR-ile ähvarduskirja, selle asemel et pöörduda eetikanõukogu nõuniku poole ning lahendada tüliküsimus seaduspäraselt?" Ei ole olnud tüliküsimust! Mul ei ole olnud mingit vajadust vaielda ERR-iga ametlikul tasandil. See oli isiklik mõttevahetus ja tõepoolest emotsionaalses vormis, kuid selles ei olnud mitte mingil juhul midagi spontaanset, nagu Mailis Reps väitis. Ma teadsin, nagu ma tean alati, mida ma räägin ja mida ma kirjutan. Juttugi ei saa olla ähvarduskirjast. Tegemist oli kirja preventiivse tõlgendusega ja see preventsioon ei olnud suunatud minu kui poliitiku vastu. Ma olen selles siiamaani veendunud ja ma olen seda välja lugenud ka kirjavahetusest, mis järgnes kogu teema avalikustamisele.
"Kas plaanite tõstatada valitsuses ERR-i rahastamise küsimuse, et siduda see lahti valitsuskoalitsiooni suvast ning võimaldada mitut poliitilistest tõmbetuultest sõltumatut tuluallikat? Milliseid võimalusi plaanite kaaluda?" Olen kategooriliselt vastu parlamendi ja parlamentaarse protsessi alandamisele sellisel moel. Kuidas saab rääkida, et eelarve kinnitamine on päevapoliitiline tõmbetuul, valitsuskoalitsiooni suva!? Parlament menetleb riigieelarvet, parlament kui institutsioon väärib lugupidamist ja sõltumatust oma menetluses. See, et siin on keegi koalitsioonis ja keegi opositsioonis, seda tõsiasja ei muuda. Küll aga ma soovitan mitte sellist oma joone ajamist nagu mingisugune jutt mitmest tuluallikast. Kõik see on riigieelarve. Mitte mingil juhul ei ole ma nõus, et ERR-i eelarve või mingi muu eelarve seotakse jäigalt mingi protsendiga. Seda objektiivset protsenti ei eksisteeri ja kõik need protsendid, mida seadustesse on kirjutatud, mõjuvad kokkuvõttes riigi võimalusele oma kohustusi täita laastavalt. Kriisiolukorras on igasugused jäigad protsendid kõik jalus ja neil ei ole mitte mingit seost tegelike rahavajadustega. Need on suva. Sellepärast ma ei kaalugi mingisuguseid alternatiivseid meetodeid. Täpselt nagu muid eelarveid, kaalutakse ka ERR-i eelarvet nii riigi tulude kui ka konkreetse institutsiooni vajaduste järgi.

Suur tänu, härra rahandusminister! Teile on ka küsimusi. Palun, Georg Pelisaar!

Härra minister! Te äsja ütlesite, et te ei süüdistanud oma e-kirjas ajakirjanikke sugugi mitte kallutatuses, vaid ebaprofessionaalsuses. Kas nimetategi edaspidi kallutatud esitust ajakirjanduses ebaprofessionaalsuseks? Ja teisalt: kas ebaprofessionaalsed ajakirjanikud teie arvates sobivad Eesti Rahvusringhäälingus töötama? Aitäh!

Ma rääkisin ebaprofessionaalsusest ainult selle saate kontekstis ja ma ei süüdista neid inimesi üldises ebaprofessionaalsuses. Ma ütlen veel kord: jutt ei olnud kallutatusest. Minu seisukohti, mis saates ei kõlanud, said kritiseerida nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajad, kusjuures nad ei kasutanud juhust vastata minu väidetele, vaid rääkisid millestki muust. Ja see oli ebaprofessionaalsus, et neile see võimalus anti.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea vastaja! Ma palun teid, kas te oleksite nii lahke ja selgitaksite üht asja. Teie sõnul teie head kolleegid ütlesid, et nad pidid kahjuks selle kirja avalikustama, sest kui samasugune kiri oleks tulnud Keskerakonnast, siis oleks oi-oi olnud. Võib-olla selgitate seda natuke?

Tegemist oli meie erakirjavahetusega, mida ma detailides ei kirjelda, aga jutt ei olnud mitte minu kolleegidest, vaid ajakirjanikest. Kui mul oli tõesti sõnavääratus, siis ma parandan selle ära. Ajakirjanikud on ka varasemates vestlustes väitnud seda, mida te ka ise räägite – et teie ja meedia vahel usaldust ei ole. Ma ei tea, mitu inimest nendest arupärijatest, aga mõnigi teist on suhteliselt tarbetult kohtu kaudu oma pisikest asja ajanud. Ning ajakirjandust on süüdistatud väga suuri üldistusi tehes ja järjepidevalt. Minu arust on see arusaamatu. See on ebaõiglane ja see on arusaamatu.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Olen rahvusringhäälingu nõukogu liige ja tunnen sügavat muret selle pärast, et ERR-i eelarvet on eelmisel aastal mitu korda vähendatud. Nii on ära jäänud mitme rahva poolt armastatud saate tootmine. Teie e-kirja ähvardus oli kahtlemata ikkagi pretsedent ja ega me täpselt aru ei saanudki, miks niimoodi juhtus, miks te nii valusalt reageerisite. Kas siis kõik teised saated ülejäänud aegadel on teie meelest rahvusringhäälingus korras, tasakaalus ja väga professionaalsed olnud? Ja veel: need tähevead ikkagi! Kas need näitasid teie hetke meeleseisundit?

Ma teen tähevigu, ma tunnistan seda! Ja kehvas valguses hilisel tunnil on neid rohkem ja jääb mõni parandamata. Neid ei olnud väga palju, ma leidsin neid kiiruga järele vaadates kaks.
Veel kord: ähvardust ei ole olnud. Kui see oleks ähvardus, siis oleks iga rahandusministri samm ähvardus. Rahandusminister ähvardab maailma kogu aeg sellega, et eelarvel on piirangud ja kulud sõltuvad tuludest. See ongi minu ähvardus. Ja seal kirjas olid sõnad "muu hulgas ka ERR". Ning küsimus oli: "Kas teie väärite seda raha vähem?" Kas see on ähvardus? See oli pigem ERR-i kaitsmine. Ma näitasin, et üks ebaõiglane ja rumal rahajagamise viis kahjustab ka neid, kellele oleks raha õige juurde anda. Ja igaüks, kes seda kirja luges, sai sellest tegelikult aru.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra minister! Te olete kümmekond minutit seda teemat siin lahanud ja vastanud küsimustele, aga midagi pole teha, ikka pole aru saanud, vähemalt mina. Võib-olla te lühidalt võtaksite paari lausega kokku, miks te selle kirja kirjutasite ja miks teie meelest see kiri avaldati? Aitäh!

Proovige vaadata stenogrammist! Proovige kolm korda – ega kõik ei saagi sellest lõpuni aru. Ma ei taha oma era e-kirjavahetust, mis ise viitab vabale vormile, lõputult pikalt lahata. Ma väidan, et see oli eraviisiline mõttevahetus ühe konkreetse saate kontekstis. Punkt! Lugege see üle, ja te saate sellest aru.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud rahandusminister! Ma saan aru, et selle teie kirja puhul oli viitsütikuks üks uudis, kus kaks Riigikogu liiget – üks neist olin mina opositsiooni esindajana ja teine oli IRL-i esindaja Margus Tsahkna – kommenteerisid mõtet, et kodulaenude intresside tagastused võiks ära kaotada. Teie ütlesite, et ebaõiglane ja rumal rahaeraldus on kahjulik kõigile, muu hulgas ka rahvusringhäälingule. Te ise olite siin saalis ja hääletasite minu meelest selle poolt, kui mõlemale eratelekanalile kingiti aastas 25 miljonit loatasusid. Kahtlemata rahvusringhääling oli ka selles suhtes hoiatava sõnumiga. Kas te arvate, et rahvusringhäälingu rahastamise peaks üle vaatama ja mitte nii, nagu sellest kirjast välja tulnud, vähendamise sihiga, vaid pigem peaks leidma lisasissetulekuid või lisatoetust rahvusringhäälingule, et ta kõiki oma ülesandeid tasakaalukalt täita saaks?

Neid kommentaatoreid oli kolm. Teie oma oli selle poolest kõige ausam, et te ütlesite lihtsalt, et te ei toeta, ja kõik. See oli aus jutt, mis ei läinud ka kuidagi minu argumentatsioonist mööda. Ülejäänud kaks vastajat rääkisid tegelikult aiaaugust. Saatejuhi või saate kokkupanija või reporteri töö olnuks kuidagi need kaks eri saadet siduda ja jätta vaatajate otsustada, kumma poolt nad on. Ma olen üsna veendunud, et enamik olekski olnud teie poolt, sest mis tahes hüve, ka kõige ebaõiglasema hüve äravõtmine on ebapopulaarne. Ja selles mõttes oli see – kuidas nüüd öeldagi? – väga lihtne pala, eks ole?
Ministri ründamiseks ei ole lihtsamat asja kui öelda, et ta tahab midagi ära võtta. Aga rahapuudus kui selline ... Ma ei tea, kas peab jälle hakkama rääkima seda, kui palju meie riigi tulud on vähenenud? Mis puutub loatasudesse, siis seda otsust ma ei ole valmis praegu täpsemalt kommenteerima. Sellel olid omad argumendid. Loatasu oli kompensatsiooniks ERR-is ehk ETV-s ja riigiraadios ehk Eesti Raadios reklaami keelamisele. Osa nende institutsioonide tulust võeti ära ja seda kompenseeriti sellega, vastasel juhul oleks reklaamitulusid edasi saavate erakanalite positsioon turul paranenud. Nii et see oli võrdsuse saavutamiseks tehtud poliitiline otsus ja ma arvan, et keskmine televaataja on rahul, et ta ERR-ist reklaami ei pea vaatama. Tuleb ka aru saada, et erakanalite võimalused turul on selle võrra suuremad, kui nad saavad raha sedaviisi teenida. Ma arvan, et see oli õiglane otsus tol hetkel, aga kui pika elueaga see peab olema, on iseküsimus.
Jah, eelarve võimalused on piiratud ja see on praegugi minu ähvardus kogu maailmale. Aga palju suurem ähvardus on see, mis tuleb riikidest, kus seda ignoreeritakse ja kus see tuleb teisi kanaleid pidi maksutõusudega ja sisuliselt maksevõimetusega ning riigi maine langusega. Mul on väga hea meel, et Eesti rahandusministrid läbi aegade on riiki ähvardanud sellega, et üle jõu ei tohi elada.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Lugupeetud minister! Te andsite hinnangu, et ajakirjanikud on kõik ausad, mitte kallutatud. Mul ei ole pretensioone ETV ajakirjanike suhtes, kuid ka TV3-s töötavad ajakirjanikud. Kas see pole ebaprofessionaalne ajakirjanik, kes väidab avalikkuse ees, et Jaan Kundla heideti Keskerakonnast välja, kuigi ma astusin välja oma isikliku avalduse alusel? See oli avalikkusele kõik teada.

Ma ei tahaks teie personaalküsimuse arutelusse praegu laskuda, aga see paber, millelt te ette lugesite, ei puudutanud ilmselt tänast päevakorda. Ma ei ole öelnud, et kõik ajakirjanikud on ausad ja kallutamata. Nad on ka inimesed, nende hulgas on targemaid ja rumalamaid, aga ajakirjandus või ka ERR kui institutsioon minu arvates kallutatud ei ole.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Ma kuulan seda arutelu ja mulle jääb mulje, et meie ees seisab tõe kriteeriumi kuulutaja, kes esindab ainuvõimalikku viisi maailma asjadest aru saada. Kuulates seda, mida sa rääkisid 25 miljonist loamaksust, ei jõudnud ma ära imestada, kui kergesti sa võid suvalist teksti panna. Tegelikult need 25 miljonit kingiti erakanalitele selleks, et minna kiiresti üle digiplatvormile. See oli üks asi. Teiseks tekitas see Margus Allikmaas ja ERR-is vastuväiteid põhjusel, et nad tulid kahe kanaliga ning ERR-i vaadatavus ja konkureerimisvõime vähenes kõvasti. Käis väga suur vaidlus, aga põhjus ei olnud kindlasti selles, millest sa siin üsna arusaamatult rääkisid. Minu lihtne küsimus on: kas sa möönad, et maailma asjadest on võimalik ka teisiti aru saada, kui sina saad?

Palun vabandust, kui ootamatul teemal küsimuse vastus ei läinud päris täppi! On olnud ka säärane makseviis, mida mina kirjeldasin, aga jah, ilmselt märksõnad läksid segi. Aga teie küsimus oli heas stiilis, nii et palju õnne! On tõesti akadeemiline tase ja Riigikogu tase.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud härra minister! Mul on tunne, et praeguseks olete ka ise aru saanud, et see erameili saatmine oli ebaõnnestunud tegu. Kui vaadata kas või ERR-i juhatuse esimehe reaktsiooni intervjuudes ja üsna paljude teiste ametiisikute reaktsiooni, siis tekitas see segadust ja hämmeldust. Kas teil ikka on täpne arusaam, millal on rahandusminister ERR-ile rahastamise teemal kirja saates eraisik ja millal rahandusminister? Kordan veel kord, et reageeringute järgi otsustades tundus see erakiri ERR-i juhtide seas üsna palju pahameelt tekitavat.

See on tegelikult oluline küsimus. Kõik sõltub sellest, kui suur on usaldus meedia ja konkreetse poliitiku vahel. Mina ei ole loomulikult kogenematu meediaga suhtleja. Mul on väga hästi teada see tehismaailm ja see, mida õpetavad ajakirjanikud ise poliitikutele ka meediakoolitustel: ära usalda ajakirjanikku, ta kasutab seda ära, sina jääd alati poliitikuks. Jne. Ma olen seda alati ignoreerinud. Ma olen seda õpetust kuulnud juba 1990-ndatest peale ja ma olen seda ignoreerinud ega ole seni suurt näppu lõiganud.
Vabam suhtumine annab palju parema võimaluse oma mõtteid vahendada. Inimestelt, kes võtavad seda õpetust täht-tähelt, lihtsalt ei küsita. Nad on meedias olematud. Mina ei arva, et poliitiku puhul on auasi see, kui tema sõnum ei jõua pärale. On parem, kui suhted on aktiivsemad, kui suhted on usalduslikud ja üksteist ei reedeta. Aga muidugi on selles õpetuses oma iva, selliseidki juhtumeid tuleb ette.
Ka Margus Allikmaa hilisem avaldus meedias oli minu arvates ikkagi häbiväärne. Esiteks, ta tunneb mind inimesena väga hästi, ja teiseks ütles ta jällegi erakirjavahetuses, et ta on kõigega nõus, mis ma kirjutasin, ainult et kirja lõpp rikkus kõik ära. Kusjuures see lõpp oli minu lubadus, et ma leian selle raha mujalt. Ma olen seda raha lubanud kogu oma ametiaja jooksul ja varemgi, kui ma ei olnud rahandusminister, aga pidin hoolitsema eelarvekärbete eest ebaproportsionaalselt palju. Ongi nii, et sajad miljonid lähevad praegu käiku täiesti ebaotstarbekalt ja see raha tuleb kuskilt mujalt leida. Teiste hulgas tuleb ka ERR-il, nagu ma ütlesin, selle võrra rohkem kokku hoida. Ma ei ütle, kas võrreldes praeguse eelarvega, sest eelarvet ei ole. Ma ütlen, et põhimõtteliselt on rahahulk, mis meil on jagada, väiksem, kui me loobime raha ka huupi välja.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Vastuses kolleeg Jaanus Marrandile nimetasite te sõna "reetmine". Mida praegu arutletava teema kontekstis "reetmine" tähendab?

Kõnealuse kirjavahetuse puhul tähendab see väga isiklikku asja, ei midagi institutsionaalset. See on isikutevahelise usalduse reetmine, kirja avalikustamine. See risk oli ju meile mõlemale teada. Mõlemad pooled teadsid, et mõlemad teavad, et on võimalus kasutada ära poliitiku mingit kehahoiakut, iga žesti, iga sõna, iga tegu. See on alati võimalik. Ning siis on küsimus, kas usaldust õigustatakse või kasutatakse seda ära. Kas võetakse asja sellisena, nagu ta on esitatud, või tõlgendatakse kuidagi. Seekord läks niipidi.
Samas ei taha ma öelda, et tunnen ennast nüüd elu lõpuni reedetuna. Ma suhtlen nende kahe konkreetse ajakirjanikuga, kellele ma selle meili saatsin, vabalt edasi. Ei ole nii, et ma ei vasta enam nende küsimustele. Viimati vastasin näiteks reedel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun kõnepulti Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Head kolleegid ja rahandusminister! Peab ütlema, et meie vestlusvoor oli märksa huvitavam, kui ma eeldasin. Sellist avaldust oli küll väga raske ennustada, et see kiri tuli avalikuks teha sellepärast, et Keskerakond sellist kirja ei saadaks.
Esiteks peab rõhutama, et meie eesmärk oli just sellekohaseid avaldusi, olgu need siis isiklikud või institutsionaalsed, ära hoida. Meie ettepanekut arutada tõsiselt rahvusringhäälingu sisu on küll püütud tembeldada meie sooviks meediat suukorvistada, aga kui keegi on suvatsenud selle dokumendi läbi lugeda, siis ta näeb, et nii see ei ole. Me räägime tasakaalustatusest kõige laiemas mõttes. Meil ei ole praegu selles vallas olemas pidevmonitooringut kvaliteedi ja sisu üle, mis enamikus endast lugupidavates riikides on. Seega me ei saa rääkida ainult ajakirjandusvabadusest. Me saame rääkida ka sellest, kas erinevad maailmavaated ja arusaamad, elagu inimesed kus tahes ja olgu nad kodanikuühiskonna või riigi esindajad, rahandusministrid või väga noored inimesed, oleks esindatud meie enim usaldust pälvinud rahvusringhäälingus. Just seepärast me selle arupärimise esitasime.
Tõepoolest, võib ju olla tegemist väga isikliku kirjaga. Aga kui rahandusminister on tõsiseltvõetav, siis iga tema seisukohta, et rahastamist tuleks vähendada, võetakse igas institutsioonis väga tõsiselt. Usun, et selles mõttes ei olnud kuigi üllatav, et ühiskond kirjale niimoodi reageeris.
Nüüd on küsimus rahvusringhäälingus. Rahandusminister ütles siit puldist hetk tagasi, et igasugune eelarve peab olema ühtne, maksudest tulenev eelarve ja et ühtset, sellest süsteemist välja minevat nn erapoolikut eelarvet ta ei toeta. Sellepärast on Euroopa Nõukogu meid ka esile toonud kui üsna omapärast. Rahvusringhäälingul on kaks omapära. Üks on see, et selle nõukogus on poliitikud, ja teine see, et seda rahastatakse ainult riigieelarvest. Võib-olla tõepoolest ei ole praegu ühtegi head alternatiivi. Reklaami rahvas kindlasti ei soovi, samas ootab ühiskond, et rahvusringhääling saaks oma tööd teha veelgi iseseisvamalt ja veelgi professionaalsemalt. Seda soovivad ka kõik erakonnad.
Nii et jõudu meile kõigile selleks! Loodan, et sellised kirjad, on nad siis isiklikud või mitte, ei teeni eesmärki, et keegi saab määrata meie jaoks väga olulise rahvusringhäälingu eelarve. Ka mitte rahandusminister. See ei oleks hea toon ka Eesti demokraatias. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Arvo Sarapuu ja Lauri Laasi 14. jaanuaril esitatud arupärimine maavanema institutsiooni kohta. Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Küllap me oleme harjunud nägema ministrit seal, kus ta koht on, kus ta ei häbene oma vastutust, mitte kuskil tagaridades. Sellest väike segadus.
Aga tutvustan nüüd arupärijate nimel lühidalt arupärimist teemal, mis on tekitanud juba pikka aega märkimisväärseid küsitavusi Eesti kohalike omavalitsuste juhtimisel ja kohaliku elu juhtimisel, mis lähtub riigi tasandist.
Me oleme ministrile esitanud kümme küsimust. Peamiselt puudutavad need maavanemaid. Esiteks: "Millised on Vabariigi Valitsuse põhimõtted maavanemakandidaatide valikul? Milliste avaliku teenistuse üldiste põhiväärtustega on need kooskõlas?" Loomulikult ootame ministrilt ammendavaid seletusi, miks on juhtunud niimoodi, et tegevpoliitikud on imekombel massiliselt siirdunud maavanema ametisse, kuigi maavanemad peavad muu hulgas teostama sõltumatut järelevalvet näiteks omavalitsuste üksikaktide üle. On ilmselge, et parteistunud kohtunikkonda me näha ei tahaks, ja küllap see takistabki maavanematel nende funktsioone täitmast. Praegu me ei tea, mis kriteeriumidest peale õige parteipileti maavanemate valikul lähtutakse.
Teiseks: "Kes määrab ja kes teeb ettepaneku konkreetse maavanema sotsiaalsete tagatiste määramiseks? Millest ettepaneku tegija lähtub?" Eesti inimestele pole ilmselt saladus, et maavanemad on pärjatud väga erinevate sotsiaalsete tagatiste pakettidega ja et nende palganumbrid ja muud sotsiaalsed tagatised on väga erineva suurusega. Kindlasti tuleks avameelselt lahti seletada, kas see tuleneb parteilistest teenetest või millestki muust.
Kolmandaks: "Palun loetlege kõigi hetkel ametis olevate maavanemate põhipalgad, neile makstavad lisatasud, preemiate, tulemustasude maksmise juhtumid ja suurused 2009. aastal ning nende maksete tegemise põhjendused." Sellele küsimusele kommentaare ilmselt vaja ei ole.
Neljandaks: "Milliste kriteeriumide alusel hindab Vabariigi Valitsus maavanemate tööd?" Kahtlemata väga huvitav küsimus ja kes oleks õigem andma sellele pädevaid selgitusi kui regionaalminister.
Viiendaks: "Kas ja kuidas Vabariigi Valitsus järgib maavanemate palkade määramisel ja diferentseerimisel võrdse kohtlemise põhimõtteid?" Kui pisut ironiseerida, siis ei saa siin üle ega ümber parteilisest kuuluvusest ja teenetest partei ees. Kas need tõesti saavad olla tänases Eesti Vabariigis, selles õigusriigis, kus me elame või vähemalt elada tahaksime, peamised kriteeriumid?
Kuuendaks: "Arvestades tuntavaid palgakärpeid avalikus teenistuses, siis kas need on puudutanud ka maavanemaid? Kui jah, siis keda ja millises summas?" Usun, et kõik ministeeriumi ja ministeeriumi haldusala töötajad oleksid päris õnnelikud, kui nad saaksid selgust, kas palgakärped ja koondamised puudutavad ainult neid või äkki oleks aeg kaaluda ka mõne maavanema koondamist. Tegemist on ju sisuliselt Siseministeeriumi osakonnajuhatajaga – maavanema eriline staatus on ammu selle tähenduse kaotanud, mis tal oli kümmekond või 15 aastat tagasi.
Seitsmendaks: "Kuidas on korraldatud ja kuidas peetakse maavanemate puhul arvestust transpordikulude osas? Kas maavanemate kasutuses olevate autode pealt makstakse ka erisoodustusmaksu?" Arupärijate sissejuhatava kommentaari kohaselt oleks huvitav teada, et kuna tegemist on limiteeritud tööajaga ametnikega, siis kas nende nädalavahetuse transpordikulud ja lisakulud sellega seonduvalt ikka on nende ametiülesannete täitmisega seotud või siiski mitte.
Kaheksandaks: "Kui suured on riigi kulud maavanemate siseriiklikele lähetustele ning kui suured on need iga maavanema puhul eraldi? Kes ja kuidas hindab nende lähetuste eesmärgistatust?"
Üheksandaks: "Kuidas on korraldatud Hiiu ja Saare maavanema liikumine mandri ja saarte vahel? Kui palju nendest sõitudest on kompenseeritud seoses tööga ja kas maavanemad maksavad sõitude eest ka ise?"
Ning kümnendaks: "Millise hinnangu annate teie ministrina praeguste maavanemate töö tulemustele ning milline on maavanemate panus haldusreformi ettevalmistamisel ja plaanitaval läbiviimisel?" See on kahtlemata võtmeküsimus. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kõigepealt palun vabandust, kui kedagi minu istekoht häirib!
Aga küsimusi on palju ja asun kiiresti asja juurde. Kõigepealt maavanema määramisest. Maavanem peab vastama avaliku teenistuse seadusest ja Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevatele nõuetele. Vastavalt avaliku teenistuse seaduse §-le 14 peab maavanemakandidaat olema vähemalt 21 aastat vana, vähemalt keskharidusega teovõimeline Eesti kodanik, kes valdab eesti keelt seaduse alusel sätestatud ulatuses. Vabariigi Valitsuse seaduse § 83 lõige 6 sätestab maavanemakandidaadile töökoha- ja tegevuspiirangud. Selle sätte kohaselt ei tohi maavanem olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtja ega prokuristina, töötada ühelgi teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö. Maavanem ei või olla ka valla- või linnavolikogu liige. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 18 lõike 1 punkti 5 järgi lõpevad volikogu liikme volitused enne tähtaega muu hulgas seoses liikme valimisega maavanemaks. Samuti laienevad maavanemale avaliku teenistuse seaduse §-s 16 toodud piirangud, mis puudutavad kuritegude sooritamist, lähisugulust ja muud sellist.
Küsimus maavanema sotsiaalsete tagatiste määramise kohta: kes määrab ja millest ettepaneku tegija lähtub? Maavanema sotsiaalsed tagatised tulenevad otseselt Vabariigi Valitsuse seaduse §-dest 83 ja 83¹. Nende kohaselt on maavanemale ette nähtud kuue kuu ametipalga suurune hüvitis seoses volituste lõppemisega. See on, kui viis aastat ametiaega on täis saanud ja maavanemat ei nimetata enam ametisse uueks tähtajaks. Kompensatsioon on ette nähtud ka maavanemale, kes regionaalministri ettepanekul vabastatakse Vabariigi Valitsuse otsusega ametist regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu. Sama suur hüvitis on ette nähtud maavanemaga koos elanud ja tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele maavanema surma korral. Nimetatud asjaolude ilmnemisel tuleb maavanemale hüvitis välja maksta, seadus ei anna siinkohal kaalutlusruumi, kas maksta ja mis summas. Muudel juhtudel hüvitise maksmist seadus ette ei näe.
Kolmas küsimus: kui suured olid kõigi ametis olevate maavanemate põhipalgad, lisatasud, preemiad jne 2009. aastal? Maavanema palga komponendid on järgmised. Riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seadusega on maavanemate palgaastmeks kehtestatud 35. palgaaste, millele vastav kuupalga määr on 25 000 krooni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 30. detsembri 2008. aasta määruse nr 182 "Riigiteenistujate töötasustamine" § 2 lõikele 4 on regionaalministrile antud õigus maavanema ametikohale vastavat palgamäära diferentseerida ning kõikide maavanemate ametipalkasid on diferentseeritud võrdselt 20%. Sama määruse alusel on regionaalminister kehtestanud maavanematele ka lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest. Maavanematele makstakse veel vastavalt avaliku teenistuse seaduse §-le 37 lisatasu teenistusaastate eest vastavalt nende teenistusstaažile ning sama seaduse § 38 alusel magistri- või doktorikraadi olemasolul lisatasu akadeemilise kraadi omamise eest. Vastavalt eeltoodule on maavanematele alates 1. juulist 2009. aastal kehtestatud alljärgnevad palgad: Hiiu, Järva, Jõgeva, Lääne-Viru, Pärnu, Tartu ja Harju maavanemal 40 020 krooni, Võru, Saare ja Ida-Viru maavanemal 41 400 krooni, Lääne maavanemal 40 500 krooni, Viljandi ja Rapla maavanemal 38 640 krooni ning Põlva maavanemal 37 260 krooni. Lisatasusid on makstud alljärgnevalt. 2009. aasta lõpus maksti Jõgeva maavanemale ja Saare maavanemale ühekordset lisatasu 616 krooni. See maksti seoses maavalitsuste raamatupidamise tsentraliseerimisega alates 1. jaanuarist 2010 ning vajadusega ühtlustada maavalitsuste palgamaksmise kuupäeva. Jõgeva maavanemale maksti 2009. aastal ühekordset matusetoetust 1500 krooni.
Edasi: milliste kriteeriumide alusel hindab Vabariigi Valitsus maavanemate tööd? Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 66 lõikele 3 on maavalitsused Siseministeeriumi valitsemisalas. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 punkti 3 järgi annab maavanem oma tegevusest aru regionaalministrile, kellele maavanem allub ka teenistusliku järelevalve kaudu. Seega, Vabariigi Valitsus maavanemate tegevusele hinnangut andma ei pea.
Viiendaks: kas ja kuidas Vabariigi Valitsus järgib maavanemate palkade määramisel diferentseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtteid? Vabariigi Valitsus ja regionaalminister lähtuvad seadusest. Vastavad põhimõtted tõin välja kolmandale küsimusele vastates. Kuna maavanemate palgad märkimisväärselt ei erine, siis ei oska siin ka rohkem lisada.
Kuuendaks: arvestades tuntavaid palgakärpeid avalikus teenistuses, siis kas need on puudutanud ka maavanemaid? Kui jah, siis keda ja millises summas? Alates 1. juulist 2009. aastal kohaldus kõikidele Siseministeeriumi teenistujatele ja ministeeriumi haldusala asutuste juhtidele, kaasa arvatud maavanematele, ühtsel alusel palga vähendamine 8%. Erandina ei vähendatud toona Lääne maavanema palka, kes palus ise seoses maavalitsuse raske majandusliku olukorraga vähendada talle makstavat lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest juba varem 3000 krooni võrra kuus alates 1. jaanuarist 2009. aastal. See summa moodustas tema kuupalgast ligikaudu 7%.
Kuidas on korraldatud ja kuidas peetakse maavanemate puhul arvestust transpordikulude osas ja kas makstakse ka erisoodustusmaksu? Maavalitsuses peetakse arvestust sõidukite lõikes. Kõikides maavalitsustes kasutab maavanem asutuse liisitud autot. Reeglina saavad sama autot vajadusel kasutada ka teised maavalitsuse töötajad. Maavanemad üldjuhul sõidukeid erasõitudeks ei kasuta ning juhul, kui nad seda teevad, arvestatakse ja makstakse sellelt ka erisoodustusmaksud. 2009. aastal oli see summa kõikide maavalitsuste peale kokku 53 500 krooni.
Kui suured on riigi kulud maavanemate siseriiklikele lähetustele ja iga maavanema puhul eraldi? Ning kes hindab nende eesmärgipärasust? Maavanemate sise- ja välislähetust reguleerib vastav Siseministeeriumi kord. Siselähetuse vajadust hindab korra kohaselt iga maavanem iseseisvalt, kes peab sellest informeerima Siseministeeriumi kantslerit. Siseriiklike lähetuste kulud kokku 2009. aastal olid 53 100 krooni, sellest Hiiu maavanemal 25 500 krooni ja Saare maavanemal 12 100 krooni. Need kaks kulukohta moodustavad ligi 70% kogukulust. Ülejäänud maavanemate lähetuskulud on märksa väiksemad. Võin need siin igaks juhuks ette lugeda, kuna küsitud oli kõigi kulusid: Harju Maavalitsus 0, Ida-Viru Maavalitsus 8845, Jõgeva Maavalitsus 18 145, Järva Maavalitsus 1740, Lääne Maavalitsus 17 283, Lääne-Viru Maavalitsus 8671, Põlva Maavalitsus 420, Pärnu Maavalitsus 65 980, Rapla Maavalitsus 5758, Tartu Maavalitsus 0, Valga Maavalitsus 21 170, Viljandi Maavalitsus 450, Võru Maavalitsus 923 krooni.
Kuidas on korraldatud Hiiu ja Saare maavanema liikumine mandri ja saarte vahel? Kui palju nendest sõitudest on kompenseeritud seoses tööga ja kas maavanemad maksavad sõitude eest ka ise? Saare ja Hiiu maavanem sõidavad mandri ja saarte vahet enamasti praamiga. Saare ja Hiiu maavalitsuse eelarvest kaetakse kulud, mis on seotud maavanema teenistuslähetustega. Isiklike sõitude eest maksavad maavanemad ise.
Ja viimane küsimus: millise hinnangu annate teie ministrina praeguste maavanemate töö tulemustele ning milline on maavanemate panus haldusreformi ettevalmistamisel ja plaanitaval läbiviimisel? Kahjuks ma ei saa siin väga head üldhinnangut anda, kuna 2009. aasta II poolaastal ja 2010. aasta jaanuaris on ametisse nimetatud seitse uut maavanemat: Harju, Järva, Viljandi, Jõgeva, Rapla, Lääne-Viru ja Pärnu maavanem. Nende tegevusele on vara hinnangut anda. Kauem ametis olnud maavanemate puhul ei ole midagi, mis annaks põhjust nendega mitte rahul olla. Haldusreformi läbiviimise kohta ei ole Vabariigi Valitsus põhimõttelist otsust kahjuks seni langetanud. Seega ei ole ka maavanematele sellega seoses otseseid ülesandeid pandud. Samas tuleb kohalike omavalitsuste arendamisega tegelda ikka – probleemid on olemas ega kao kuhugi. Selleks on algatamisel kohalike omavalitsuste arendamise programm, mida loodame rahastada struktuurifondide vahenditest 2,88 miljoni krooniga. Sellesse töösse on plaanis kaasata ka maavalitsuste spetsialistid ja loomulikult ka maavanemad. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Hea minister! Me kõik teame, mis on maavalitsuse ja maavanema ülesannetest saanud. On õige öelda, et need on ikka päris kokku kuivanud. Ja kui ühistransport läheb ära ARK-ide alla, siis tekib küsimus, mida maavalitsused ikkagi täpselt teevad. Üsna palju kaitsevad maakonna tasandil omavalitsuste regionaalseid huve omavalitsuste liidud ja me teame, et neil pole piisavalt raha. Mis te arvate, kas ei oleks õige anda maavalitsuste raha üle omavalitsuste liitudele ja need liidud seadustada? Las nad siis kaitsevad oma maakonna huve, nii nagu on ette nähtud ja nagu nad õigeks peavad.

Mina olen ametis olnud pisut üle kahe aasta ja selle aja jooksul ma ei ole täheldanud, et maavalitsuste või maavanemate ülesanded on vähenenud. On tõsi, et eelmise valitsuse ja ka varasemate valitsuste ajal on nende ülesandeid üsna palju vähendatud, aga praegu ma seda tendentsi ei näe. Üks näide, mis ma oskan tuua, on kriisikomisjonid. Need olid maakondades otseselt maavanemate juhtida, nüüdseks on Riigikogu seda muutnud. Aga ega see olukorras, kus kriisi ei ole, mingeid kulusid omavalitsustele kaasa ei toonud.
Tõepoolest, olen ka ise mõelnud maakondlikele omavalitsusliitudele täiendavate ülesannete panemist. Paraku on see iga kord takerdunud selle taha, et selle raha eest, mille eest maavalitsused praegu neid ülesanded täidavad, ei ole maakondlikud omavalitsusliidud valmis neid täitma. Nad väidavad, et nad lihtsalt selle rahaga välja ei tule. Mõnes mõttes on see ka arusaadav. Omavalitsustel on ülesandeid rohkem ja üldkulud jagunevad kõigi nende ülesannete täitmise peale ära, nad on suhteliselt kokkuhoidlikud ja töötavad efektiivselt. Maakondlikud omavalitsusliidud ei saa nii lihtsalt neid ülesandeid enda peale võtta. See nõuaks lisarahastamist ja raha, nagu te teate, on praegu väga raske leida.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Hea minister! Vallad-linnad kiratsevad praegu rahapuuduses ja avalikud teenused tõmbuvad koomale. Väiketeed on läbimatud. Samas on maavanemad, keda maksumaksjad ülal peavad, muutunud aina enam poliitilisteks malenuppudeks. Ka kõik need uued, kes on äsja ametisse pandud, on puhtalt poliitilised käepikendused. Miks see amet teie ajal rohkem poliitiliseks muutunud on? Ja kui te seda institutsiooni nii kaitsete, siis miks te olete kogu aeg maavanemate kohustusi vähendanud?

Ma ei tea, kahjuks te vist ei kuulnud mu vastust eelmisele küsimusele. Ma ei ole maavanemate ülesandeid vähendanud. Teiseks ei ole ma nõus hinnanguga, et selle ameti politiseeritus on süvenenud. Kui me mõtleme tagasi näiteks aastale 2006, siis ma ei tähelda suuri erinevusi.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud minister! Kas te oskate öelda, mitu maavanemat ei kuulu kas Reformierakonda või Isamaa ja Res Publica Liitu?

Ma pean natuke mõtlema. Üks, kaks ... Vähemalt viis. Ma ei oska peast nii täpselt öelda. Ei, vähemalt kuus, mul tuli just meelde.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud minister! Kuulasin siin huviga juttu maavanemate tegevusest Eestis. Tahan teie käest küsida järgmist. Te ütlesite, et olete kaks aastat oma ametikohal olnud. Kuidas te olete selle aja jooksul maavanemakandidaadid leidnud ja milliste kriteeriumide alusel olete nad ametisse kinnitanud?

Olen pakkunud valitsusele kandidaate, kel esiteks on mingi side konkreetse maakonnaga. Nad on näiteks seal maakonnas üles kasvanud – minu meelest on see päris hea kriteerium. Teiseks olen lähtunud sellest, et nendel inimestel võiks olla mingi seos avaliku sektoriga – kas nad on olnud omavalitsuse volikogu liikmed või töötanud riigiasutuses ning kujutavad ette, mida töö avalikus sektoris ja maavalitsuses tähendab. Ma parandaksin arupärijat selles osas, et kui tahetakse maavanemaid võrrelda osakonnajuhatajatega, siis maavalitsused on riigiasutused ja maavanemad juhivad neid riigiasutusi ning vastutavad ka nende rahaasjade eest. Selles mõttes ei ole võrdlus osakonnajuhatajaga kohane. Kolmandaks olen kindlasti lähtunud ka sellest, et kandidaadid leiaksid valitsuse toetuse.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud härra minister! Teil on õigus, et seadusega pandud kohustusi pole maavanematel muudetud, aga seda huvitavam on, et maavanemate roll on ikkagi hoopis teine. Seaduses on kirjas, et maavanem on järelevalvefunktsiooni teostaja ja maakonna tasakaalustatud arengu tagaja. See tasakaalustatud arengu tagamine on aga maavanema täieliku parteistumise juures muutunud kaunis võimatuks, kuna ühe kindla poliitilise suuna esindajal on suhteliselt keeruline olla tasakaalustaja, kui ta on mingi organisatsiooni või erakonnaga väga selgelt seotud.
Ma mäletan aega kümme aastat tagasi, kui kehtis sama seadus, aga siis ei räägitud meedias ega rääkinud ka keegi teine maavanemast kui mingi erakonna esindajast. Siis ühel hetkel Mart Laari teise valitsuse ajal tekkis kuluaarides jutt, et maavanemad justkui esindavad kedagi – mingit erakonda –, ja nüüd on nende valik muutunud lausa selgeks poliitiliseks ametisse määramiseks. Kuidas ikkagi maavanemate valimise printsiip on selliselt muutunud ja kas te peate isiklikult õigeks poliitilist janti, mis maavanemate ümber pidevalt käib?

Jah, praeguse maavanemate määramise süsteemi kehtestas Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus ning sellisena on see püsinud. Vabandust – ka Rahvaliit oli selles valitsuses, teen teile praegu liiga! Ka Rahvaliit oli selles koalitsioonis. Eks toona ilmselt kaaluti erinevaid variante väga tõsiselt ja peeti seda kõige sobivamaks. Kindlasti peab maavanem, kui me räägime tasakaalustatud arengust maakonnas, tegema objektiivseid ja erapooletuid otsuseid. Ja kui te küsite, keda ta esindab, siis ta kindlasti peab esindama maakonnas riiki.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Lugupeetud minister! Päris koomiline oli kuulata su vastust ühele esimestest küsimustest, kus sa lugesid püüdlikult ette, millised nõuded on seaduses maavanematele kehtestatud. Küllap sa vastajana mõistad, et loomulikult küsisid küsijad sinu käest tegelikult väga ühemõtteliselt seda, millistest kaalutlustest lähtudes sa leiad, et just su oma parteisse kuuluvad inimesed väärivad ametlikult kandidaadiks esitamist. Vahest on kohane, kui sa loetled need seitse maavanemat, kelle sa oled viimase poole aasta jooksul ametisse kinnitamiseks esitanud. Mis erakondadesse nad kuuluvad? Ja kas neil on peale erakondliku kuuluvuse muid objektiivseid eeliseid teiste võimalike kandidaatide ees, kes ehk oleksid selles ametis märksa professionaalsemad?

Ma ei ole sinuga nõus! Ma arvan, et nad on väga head ja professionaalsed kandidaadid. Ma olen nõus, et üldjuhul nad on Reformierakonna ja IRL-i liikmed, aga mitte kõik. Ja mul ei ole mõtet nimetada kandidaate, keda valitsus ei aktsepteeri. Aga nagu ma viitasin, praegune mehhanism, kuidas valitsus neid ametisse nimetab, on välja kujunenud üsna pika aja jooksul. Täpselt samamoodi on see aset leidnud ka varasemate valitsuste ajal. Ei maksa teha nägu, et varasemate valitsuste ajal käis kõik teistmoodi.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Kindlasti käisid eelmiste valitsuste ajal paljud asjad teisiti, aga ma arvan, et te ei ole lihtsalt sellega kursis. Mis puutub näiteks Jõgeva maavanema vahetamisse, siis temale kui maavanemale mitte midagi ette heita ei olnud. Vastupidi, kui tema töötas maavanemana, toimus Jõgeva maakonna arengus suur edasiminek, omavalitsusüksuste juhid teda enamikus toetasid, ka maakonna rahvas toetas. Mis põhjustel pidi ta oma ametikoha loovutama? Miks ta valitsusele ei meeldinud?

Põhjus oli see, et tal sai ametiaeg viis aastat täis.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Härra minister! Kahtlemata on maavanema ametikoht ühest küljest seotud eelkõige valitsusega ja valitsuse esindajana on tal oma kindel roll. Enamasti aga kipub maavanema amet olema suures osas esindusamet, kuigi seda funktsiooni tal enam olla ei tohiks. Maavalitsus on, nagu öeldud, riigi osa ja meil puudub maavalitsus kui omavalitsuslik organ, nii nagu see aastat 18 tagasi viimati oli. Tänavu saab mitmel maavanemal ametiaeg täis. Kas te prognoosite ka sel aastal maavanemate väljavahetamist või jätkavad need inimesed, kes seda tööd praegu teevad?

Tänavu täitub minu teada ametiaeg kahel maavanemal ja kuna üks neist on väga delikaatses olukorras, nimelt süüdistatakse teda maavanema ametis oleku ajal kuriteo toimepanemises, siis ma teda küll uuesti ei esita. Teise kohta ei oska öelda.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Jaanus Marrandi.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud head kolleegid! Lugupeetud ministrid! Mind tõi siia kõnetooli ministri vastus minu küsimusele maavanema rolli muutumise kohta ja õigusaktide kohta, mis on maavanema ametikohaga seotud. Mul on olnud hea meel olla kohalike omavalitsustega seotud vallavolikogu esimehena aastatel 1993–2002. See on päris pikk aeg. Selle aja jooksul toimus haldusreform, millega maakondlik tasand kaotati. Maavanema roll muutus, aga seaduse tekstis ei ole maavanema rolli muudetud. Selle töö sisu on jäänud täpselt samaks: riigi järelevalve ja maakonna tasakaalustatud areng. See on üsna üheselt selge.
Loomulikult on vahepeal muutunud alamastme aktid ja siit ilmneb ka väga selge vastuolu. Mitte kuidagi ei ole võimalik öelda, et alamastme aktide kohaselt peaks maavanemad olema väga selgelt parteipoliitiliselt määratletud figuurid. Tõsi, on muudetud protseduuri, kas küsida omavalitsustelt luba või mitte. Aga praktikas ilmneb praegu see vastuolu, et on väga selgelt teada, mis erakonda maavanem esindab. Ning teada on, et ka järgmised maavanemad on selles mõttes väga selgelt ära jagatud.
Tasakaalustatud arengust on väga raske rääkida. Ja see tava, mis on nüüd järjest muutunud, pole olnud kuigi mõistlik tava. Ma mäletan, et aastail 1993 ja 1994 ei osanud mitte keegi ei meedias ega ka mujal avalikkuses öelda, kas see või teine  maavanemakandidaat on mõne erakonna esindaja või ta ei ole mõne erakonna esindaja. Valitsus esitas, valitsus kinnitas. Või omavalitsused ütlesid oma arvamuse ja valitsus lõpuks kinnitas. Järgmine etapp oli, mil kuluaarides sahistati, et vaadake, see maavanem vist on selle erakonna oma. Praegu me kogeme aga avalikku jaotust, et see on selle erakonna ja see on tolle erakonna maavanem. Ning kordan: seadus ei ole muutunud.
Määramise protseduurid on muutunud, aga mis siis sellest. Tavad peaksid ka poliitikas nagu muuski elukorralduses märksa rohkem kaasa mängima. Ning tava peaks olema selline, et maavanem on ka tasakaalustatud arengu tagaja. Praegu on see suhteliselt keeruline ja suhteliselt välistatud, ma ütleksin isegi nii. Samas, kui me räägime haldusreformist, siis on maavanema roll väga oluline. See oleks vaja lahti mõtestada ja talle selged kohustused anda. Sest, olgem ausad, rääkigu haldusreformist praegune minister või kes iganes, asi jookseb liiva täpselt nii kaua, kuni pole otsustatud, mis saab regionaalsest juhtimistasandist, sealhulgas maavanematest.
Haldusreformil on kaks varianti. Üks variant on, et vallad liidetakse, tekivad suured vallad ja neid on vähe. Siis pole järelevalveks ja tasakaalustatud arengu tagamiseks enam maavanemat senisel kujul vaja. Teine variant on, et jäävad väikesed omavalitsused ning maavanemal ja regionaalsel tasandil, maakonnal, on väga selge roll. Selle kohta on meie fraktsioon esitanud maakogude eelnõu, mida mõistlikult edasi arendades oleks võimalik säärane haldusreform ka ellu viia, kui selleks oleks poliitiline tahe.
See töötaks mingis mõttes kaasa nendelesamadele teemadele, mida on käsitlenud ka praegune regionaalminister, rääkides siin valdade ühendamisest praktiliselt nii, et Eestis oleks sama palju valdu, kui on maakondi. Nii et paraku on valitud tee, mis viib kildkonnastumisele, ja see välistab tegelikult maavanemate olulise rolli kinnistumise maakonnas.
Teisalt on ka kogu see finantside kahandamine ilmselgelt kaasa toonud selle, et maavanem on muutunud marginaalseks poliitiliseks ripatsiks, ja selliseid maavanemad meil vaja pole. Kõik, mis seondub maavanematega, on väga selge näide sellest, et Eesti riigis on äärmiselt suur vajadus haldusreformi järele, ja esimene, mis käsile võetakse, peaks olema regionaalne tasand. Teisi võimalusi meil ei ole. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Mida oli vaja tõestada? Tegelikult seda, et minister ei suuda endale aru anda, et tema ainukene õigustus selles ametis olla on haldusreformi ettevalmistamine ja läbiviimine. See on ainuke õigustus, miks on Eesti-sugusel väikeriigil vaja ametis pidada regionaalministrit. Mõneti võib ju ironiseerida, aga kogu suures maailmakaardi mastaabis on Eesti kokku üks küla. Ja kui ministri tähelepanu veel paarile olulisele asjale juhtida, siis ehk sellele, et oleks tore, kui me siit kõnepuldist järgmine kord ei kuuleks enam-vähem selliseid lausungeid, et maavanemad esindavad riiki, aga riik – see on valitsus, või valitsus – see on parteid.
Ma tuletan meelde seda ametivannet, mille kõik ministrid siin Riigikogu ees annavad. See räägib hoopis millestki muust kui vandest olla oma ametikaaslastele parteiliselt truu. Ja kui nendest mõneti väikestest, aga väga põhimõttelistest ja olulistest asjadest aru ei saada, siis ma julgen küsida: kas me sellist Eestit tahtsime? Ilmselt mitte!
Mis saab haldusreformist? Mis saab saada reformist, mis kaotab ära oma parteikaaslaste töökohad? Mitte midagi! Kas öeldakse valimistel aitäh selle eest, et ühte või teist riigielu küsimust on paremini korraldatud, raiskamisest hoidutud ja raha kokku hoitud ka riigivalitsemise ja kohaliku omavalitsuse tõhusama toimimise abil? Ilmselt mitte, vähemalt lähemas tulevikus.
Nii et, hea minister, kui te tulete järgmine kord õigustama seda, et maavanemateks peavad saama just nimelt teie parteikaaslased ja mitte ükski teine kandidaat selleks ei kvalifitseeru ainuüksi sel põhjusel, et ta ei jaga teie maailmavaadet, siis olge kena ja rääkige meile järgmine kord ka sellest, kuidas te valmistate ette haldusreformi ja mis teid segab seda läbi viimast. Ma usun, et ainuke argument, millele te ei peaks rõhuma, on see, et teie koalitsioonikaaslasele see väga ei meeldi. Tegelikult ei meeldi see teile ka, ja just nendelsamadel põhjustel, mida me siin enne kuulsime. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised!

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Mailis Repsi, Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Eldar Efendijevi, Heimar Lengi, Nikolai Põdramäe, Toivo Tootseni, Jaak Aabi ja Helle Kalda s.a 18. jaanuaril esitatud arupärimine taastus- ja hooldusravi kohta. Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head rahvasaadikud, kes saali veel jäänud on! Meie arupärimine puudutab olukorda taastus- ja hooldusravis. Me teame, et inimeste vaesus on viimase paari aasta jooksul pidevalt suurenenud. Samas on taastus- ja hooldusravis patsientide omaosalus järjest kasvanud, mistõttu see ravi jääb paljudele inimestele lihtsalt kättesaamatuks. Muret tekitab ka ministri suhtumine, et hooldusravi osakaalu tõstmiseks ja mahu suurendamiseks kasutatakse just nimelt patsiendi rahakotti. Me teame, et patsient peab alates novembrist iga ravipäeva eest maksma 101 krooni, see teeb kuus keskeltläbi 3000 krooni. Eakatele, töötutele ja teistele väikese sissetulekuga inimestele on see selgelt üle jõu käiv ja muudab ravi kättesaamatuks. Siiani omaosalus hooldusravi esimese 30 päeva eest sisuliselt puudus. Me teame ka, et Eesti pakub vajadusest 4–5 korda vähem hooldusteenuseid. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud mitmed välismaised institutsioonid ja ka sõltumatu uuringukeskus Praxis, Eesti Demograafia Instituut ja paljud teised. Kuid olukorda ei saa parandada ainult inimese omaosalust suurendades. Teiselt poolt on ka siin hea, et toeks on Euroopa raha.
Veelgi halvem on olukord taastusravis, kus isegi tervishoiu kõige jõukamatel aastatel 2007 ja 2008 kasvas omaosalus kolm korda kiiremini kui teiste raviliikide puhul. Meil on ministrile hulk küsimusi, mida ma ette ei loe. Loodetavasti minister teeb seda vastates ise. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Palun teid, härra sotsiaalminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head kuulajad! Sissejuhatuseks lihtsalt väiksed terminoloogilised täpsustused, mis asi on hooldusravi ja mis asi on taastusravi.
Hooldusravi eesmärk on pakkuda abi patsientidele, kes enam ei vaja aktiivravi, kuid kelle seisund ei võimalda neil oma terviseprobleemidega iseseisvalt toime tulla. Need inimesed ei vaja kallist kõrgtehnoloogilist ja spetsialiseeritud aktiivravi, vaid ravi ning hoolduse jätkamist pideva professionaalse järelevalve all. Hooldusravi eesmärk on väljakujunenud tervisliku seisundi säilitamine, väljakujunenud funktsionaalse seisundi säilitamine ja võimalusel parandamine, stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine õendusabi tegevuse abil ning inimeste ettevalmistamine hooldusasutusse või koduhooldusele suunamiseks ning surijate õendusabi. Hooldusravi erinevus aktiiv- ja järelravist seisneb selles, et põhiliselt osutatakse õendusabi ja hooldusteenuseid.
Taastusravi on aktiivravi liik, mis on suunatud haiguse või trauma tõttu häirunud funktsioonide taastamisele või puudega kohanemisele. Taastusravi vajadus lähtub konkreetsest haigusest või vigastusest ning vastavast ravijuhendist. Taastusravi ja hooldusravi on tervishoiuteenus, mida osutatakse tervishoiuasutuses ja rahastatakse Eesti Haigekassa eelarvest vastavalt haigekassaga sõlmitud lepingutele.
Aga nüüd siis konkreetsed küsimused. Esimene küsimus: "Miks saab Eestis hooldus- ja taastusraviteenuseid mitmeid kordi vähem inimesi, kui on nõudlus, hoolimata rahastamisvõimaluste kasvust viimastel aastatel, mis omakorda viitab sellele, et meditsiiniteenuste pakkumine on muutunud ebaefektiivsemaks?" Taastusravi, nagu ma ütlesin, on aktiivravi lahutamatu osa. Taastusarst on ainukesena pädev otsustama, kas taastusravi on näidustatud või mitte, ja seetõttu ei pruugi nõudlus ja vajadus alati kokku langeda. Taastusravi üle otsustamisel tuleb arvestada ka füsioterapeudi ja sotsiaaltöötaja ning vastavalt vajadusele teiste taastusraviga tegelevate spetsialistide, näiteks tegevusterapeudi või logopeedi arvamust. Taastusravi rahastamine on kasvanud aasta-aastalt veidi enam kui summaarselt eriarstiabi ja üldarstiabi rahastamine. See tähendab, et taastusravile on pööratud tähelepanu rohkem kui üld- ja eriarstiabile proportsionaalselt. Sealjuures ambulatoorse taastusravi rahastamine on enam suurenenud kui statsionaarse ravi rahastamine. Taastusravi vajaduse kasv tuleneb elanikkonna vananemisest ja esmaste traumade arvu kasvust. Ravijuhtude ja kulude kasv on tingitud suuremast vajadusest selle teenuse järele. Kui vaadata kulude näitajaid, siis taastusravikulude kasv aastail 2007–2009 on olnud 28%.
Hooldusravi arendamisel on eesmärk parandada teenuste kättesaadavust ja eelisarendada ambulatoorseid teenuseid. Aastatel 2007 ja 2008 on hooldusravi kulude kasv olnud 26%, üldarstiabil samal perioodil 18% ning eriarstiabil 21%. Seega on ka hooldusravile suunatud summad suurenenud rohkem kui üld- ja eriarstiabis. Võrreldes aastat 2007 aastaga 2009, on hooldusravi juhtude arv kasvanud 23%, taastusravi juhtude arv 17%. Aastal 2007 sai Eestis hooldusravi 26 991 inimest ja 2009. ehk eelmisel aastal 33 395 inimest. Taastusravi vastavad numbrid olid 2007. aastal 55 892 ja 2009. aastal 65 330.
Tõsi on see, et taastus- ja hooldusravi kättesaadavus on piirkonniti erinev ja sõltub eelkõige teenuse osutajate võimekusest. Tänapäevane taastusravi on võrreldes varasemaga oma olemuselt märksa aktiivsem, tulemusele suunatud ning valdavalt suunaga ambulatoorsele raviviisile. Sotsiaalminister kinnitas 2009. aastal esmatasandi arengukava kuni 2015. aastani, kus on ette nähtud parandada ka füsioteraapiateenuse kättesaadavust, vähendamaks survet statsionaarsele taastusravile. Füsioteraapiateenus on ambulatoorse taastusravi põhikomponente.
Teine küsimus: "Miks olete ministrina haigekassa nõukogu esimehena läinud kergema vastupanu teed, et laiendate hooldusravi teenust just inimeste omaosaluse ehk rahakoti arvelt? Kui paljudele patsientidele jääb omaosaluse märkimisväärse tõusuga nüüd teenus kättesaamatuks, millel võivad olla haiguse kulu seisukohalt äärmiselt rasked tagajärjed?" Isiku omaosaluse kehtestamist hooldusravis planeeriti juba Eesti hooldusravivõrgu arengukavas 2004–2015. Selles nähti ette ravikindlustuse osa vähenemist statsionaarse hooldusravi rahastamisel ja isiku omaosaluse kehtestamist aastast 2006. Aastaks 2007 planeeriti vähendada ravikindlustuse osa statsionaarse hooldusravi rahastamisel 65%-ni ja ülejäänud osa ehk 35% oleks pidanud tulema kas patsiendilt või omavalitsuselt. Summad, mis tekivad täiendavalt tänu 2010. aasta jaanuaris kehtestatud 15%-lisele omaosalusele, on kavas kasutada nii ambulatoorse kui statsionaarse hooldusravi täiendavateks ravijuhtudeks. Praeguse prognoosi kohaselt on 2010. aastal võimalik parandada statsionaarse hooldusravi kättesaadavust 11% ning suurendada ravijuhtude arvu kogu hooldusravis 12%. Veelgi enam peaks paranema ka ambulatoorse hooldusravi kättesaadavus. Me oleme planeerinud 13% suuremat ravijuhtude arvu, koduõenduses 14% suuremat ravijuhtude arvu ning vähihaigete koduse toetusravi kasvu 10% – seegi on hooldusravi osa.
Hiljuti sai valmis järjekordne uuring "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2009". Ka seal esitati küsimus elanike omaosaluse kehtestamise kohta teatud tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamisel. Selle uuringu andmetel väitsid inimesed, et nad on valmis teatud osas maksma just taastus- ja hooldusravi eest. Samas on selge, et hooldusravis ja taastusravis nõutav omaosalus teeb selle teenuse teatud elanikkonnagruppidele raskesti kättesaadavaks, aga siinkohal, nagu ka hooldusravi arengukava ette nägi, peavad appi tulema omavalitsused.
Kolmas küsimus: "Miks isegi kõige jõukamatel aastatel 2007–2008, mil tervishoiu rahastamine oluliselt kasvas, tõusis taastusravis omaosalus kolm korda kiiremini kui teistes raviliikides ja teenuse kättesaadavus järjest kahanes?" Ravikindlustatule taastusravi kinnimaksmine ja omaosaluse suurus sõltub haigusseisundist ja diagnoosist. Põhimõte on, et piiratud ressursside tingimuses oleks omaosaluseta taastusravi tagatud seda kõige enam vajavatele sihtgruppidele. Need sihtgrupid on kirjas haigekassa tervishoiuteenuste loetelus. Omaosaluseta taastusravi on tagatud lastele, täiskasvanutele ägedate selja- ja peaaju kahjustuste järgselt, raskete hulgi- ja lülisambatraumade ning südameinfarkti järgselt ning ägedate halvatuste korral. 20% omaosalus kehtib peamiselt krooniliste haigete funktsioone toetavas taastusravis, näiteks tugi-liikumisaparaadi kroonilised põletikulised ja degeneratiivsed haigused ning tugevate tasakaaluhäiretega kulgevad haigused. Hinnanguliselt 50% taastusravist tasutakse haigla voodipäeva hinna sees. Perearstiabi raames tasub haigekassa perearstidele peale pearaha eest tehtavate uuringute ja laboriuuringute ka järgmiste taastusraviprotseduuride eest: pareesiga haige massaaž, liikumishäirega haige ujumisseanss, ravivõimlemine, ravivõimlemisseanss basseinis ja väljendunud liigesejäikusega haige mudaravi seanss. Samas, vaadates tervishoiu kogukulusid 2003.–2008. aasta lõikes ja erasektori osakaalu selles laiemalt, siis võib täheldada, et alates 2007. aastast on taastusravis hakanud erasektori osakaal kogukuludes kahanema.
Neljas küsimus: "Miks on diagnostikaseadmete soetamise, renoveerimise, ehitamise, st tehnilise võrgu arendamise ja personali palkade kõrval jäänud Eestis tagaplaanile arstiabi kättesaadavus ja mida minister ja valitsev koalitsioon on olukorra muutmiseks ette võtnud?" Kinnitan teile, et arstiabi kättesaadavus on nii Sotsiaalministeeriumi kui Eesti Haigekassa jaoks prioriteetse tähtsusega. Seda tõestab asjaolu, et vaatamata pingelisele eelarvele ja sotsiaalmaksu summade märkimisväärsele vähenemisele on 2010. aasta eelarves ravijuhtude üldarv väheneva rahastamise tingimustes – eriarstiabi kulud vähenevad 3,1% – planeeritud 1,5% suuremana kui 2009. aastal. Tõsi, selleks on tulnud teha ebapopulaarseid ja raskeid otsuseid. Rakendatud on näiteks hindade koefitsienti 0,94, mis on kindlasti tähendanud haiglatele lisaraskusi. Et teenuseid efektiivsemalt osutada, on plaanitud ravijuhtude arvu kasv eriarstiabis: ambulatoorses ravis 1,6% ja päevaravis lausa 4,6% võrreldes 2009. aastaga. Kättesaadavuse tagamise eesmärgil on 2009. aasta eelarvega võrreldes rohkem ravijuhte broneeritud erialadele, kus ravivajadus on kõige suurem, näiteks onkoloogia, infektsioonhaigused, psühhiaatria, sisehaiguste eriala alla kuuluv kardioloogia. Tervishoiuteenuste planeerimisel 2010. aasta eelarves on haigekassa lähtunud eelkõige eesmärgist, et 2009. aasta tasemel oleks tagatud tervishoiuteenuste üldine kättesaadavus ja et ka endoproteeside ja kataraktioperatsioonide ravijärjekorrad ei pikeneks. Leiame, et praeguses majandussituatsioonis oleks nende eesmärkideni jõudmine hea saavutus.
Järjekordade pikkus sätestatakse teatavasti Eesti Haigekassa nõukogu otsusega. Ravijärjekorra maksimumpikkus arutatakse uuesti läbi igal aastal. Infoks niipalju, et ravijärjekorra maksimumpikkus on hooldusravis geriaatrilise hindamise korral üks kuu, vähihaigete koduse toetusravi korral kaks nädalat, koduõenduse korral üks kuu ja statsionaarse hooldusravi korral kuus kuud. Samas on selge, et ravijärjekordade pikkust mõjutavad eri tegurid. Olgu siin mõned ette loetud: juba ravi saavate järelkontrolli ja korduvvisiiti ootavate patsientide hulk järjekorras, patsiendi valikust tulenev põhjus, näiteks patsiendi soov valida kindel arst, raviasutuse vajadusest väiksem võimsus, sealhulgas arstide puudus, aparatuuri ja ruumide hõivatus vms.  Ja loomulikult kõige olulisem tegur on rahanappus.
Mis puutub Eesti hooldusravi arengusse, siis ma võtsin kaasa värskelt ilmunud kogumiku "Tervis, töö ja sotsiaalelu 2000–2008". Siit on näha, et kui meil oli 2000. aastal keskmiselt 39,9 hooldusravivoodit 1000 üle 65-aastase elaniku kohta, siis 2008. aastaks olime jõudnud 63 voodini. Ja hooldusravivõrgu arengukavas on püstitatud eesmärk 10 hooldusravivoodit 1000 üle 65-aastase elaniku kohta. Vabariigi Valitsus on juba otsustanud eraldada haiglatele 431 miljonit krooni, et seda eesmärki täita.
Viies küsimus: "Kui suure osa patsientide vajadustest rahuldavad praegu koduõed ja miks nende osa on marginaalne?" Koduõenduse teenuse rahastamine ja ravijuhtude arv on suurenenud aasta-aastalt ning sellises tempos, nagu hooldusravi arengukava prognoosis. 2010. aasta eelarves on selleks planeeritud 14% enam, kui on 2009. aasta eelarve täitmise prognoos, ja 31% enam, kui oli 2008. aasta eelarves. Võrdluseks: ravijuhtudes tähendab see seda, et kui 2008. aastal oli koduõdedel 12 807 ravijuhtu, siis 2010. aastaks oli neid planeeritud 16 779. Kui rehkendada see ümber visiitidesse, siis tähendab see seda, et 2015. aastaks on seatud plaan 500 000 visiiti aastas. Praegune tase on umbes 250 000 visiiti aastas. Kindlasti kitsendab või piirab koduõdedele laiemate võimaluste pakkumist koduõendusega tegelevate inimeste arv. Praegu pakub koduõendust 61 teenuse osutajat.
Kuues küsimus: "Miks ei ole Sotsiaalministeerium soovinud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas hakata välja koolitama geriaatreid?" Lühike vastus on, et ülikool ja osa erialasid ei ole kokkuleppele jõudnud. Sotsiaalministeeriumi arusaama kohaselt on võimalikud kaks alternatiivi. Esimene on geriaatria kui lisapädevus, näiteks teatud residentuuriprogrammide puhul, teine alternatiiv on eraldi eriala.
Viimased küsimused hästi lühidalt. Seitsmes: "Kas lähitulevikus ...

Aeg on läbi. Alustame küsimuste esitamist. Palun kõigepealt, kolleeg Heimar Lenk!

Härra minister! Te olete noor mees, ärge tulevikus selliste kõnedega siia saali ette tulge, lasete oma margi alla. Parem soovitage oma nõuandjatele, et ärgu nad võrrelgu 2008. aastaga, hakake võrdlema 1913. aastaga, siis saate tunduvalt paremad näitajad. Aga ma küsin teie käest: kui kõik nii hästi on, nagu te rääkisite, miks siis Eesti rahva tervis nii vilets on? See teema on ju suurelt meedias üleval, seda on terved leheküljed täis.

Soovitan väga soojalt: võtke ette seesama paber ja vaadake trende. Ma ei räägi, et kõik on hästi. Ma räägin sellest, mis on viimastel aastatel aset leidnud ja kuhu Eesti liikumas on. Kui te räägite, et hooldusravi on vaja rohkem, siis jah, tõepoolest, ma olen sellega nõus, et hooldusravi pakkumine peab suurenema. Aga kui me vaatame neidsamu faktilisi andmeid, siis te näete, et ma ei aja teile siin mingit jama. Ma tutvustan statistikat ja muid fakte. Statistiliselt me oleme suurendanud igal aastal nii hooldusravi kui taastusravi tellimust. Ja tulenevalt elanikkonna vananemisest on voodihõivestruktuur nii aktiivravis kui hooldusravis muutunud. Hooldusravis on tulnud voodikohti palju juurde, aktiivravis on ravivoodite arv järjest vähenenud. See on fakt. Kui teile see ei sobi, siis ma ei oska midagi öelda. Ma saan teile anda ülevaate, millised on olnud Eesti sammud, sealhulgas ajal, kui auväärt Jaak Aab oli minister. Seni langetatud otsused on silmas pidanud seda suunda, et me arvestame Eesti demograafiaga ja pakume inimestele rohkem neid teenuseid, mida nad vajavad.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud minister! Hiljuti Kagu-Eestis käies tõstatus küsimus hooldekodudest, konkreetselt Saverna hooldekodust, mille olukorrast olevat ka televisioonis olnud päris pikk kriitiline lõik, et sealsed asukad ei saa korralikku teenust. Neil ei vahetata õigel ajal pesu, pesemistingimused on halvad, toitmisest rääkimata. Mulle öeldi seal, et kui ma teid kunagi näen, siis võiksin teilt küsida, kuidas ministeerium kontrollib, kas hooldekodud tagavad inimestele korraliku teeninduse. Millised on ministeeriumi võimalused ja kas konkreetselt Saverna suhtes on midagi ette võetud?

Tänane küsimuste fookus on küll hooldusravi peal, aga ma hea meelega vastan ka hooldekodude kohta. Hooldekoduteenuse eest ei maksa haigekassa, neid hoiavad üleval omavalitsused. Hooldekodude tase on Eestis väga kõikuv ja hoolduse tase võib ka hooldekodusiseselt erinev olla. Üle-eelmisel nädalal käisime me Hiiumaal Tohvri hooldekodus. Seal on niimoodi, et ühe maja on omavalitsus suutnud korda teha ja see on väga kenas korras. Teist maja samas kõrval pole rahapuuduse tõttu saadud korda teha ja see on väga halvas seisus. Regionaalministrile on tehtud taotlus ehitada sinna uus hooldekoduüksus.
Mis puutub teenuse osutamisse, siis loomulikult iga omavalitsus saab kas üksi või kellegagi koos, kui hooldekodu olemas on, otsustada, millist ja kui kõrgel tasemel teenust nad pakuvad. Sellest oleneb ka teenuse hind. Omavalitsuste lõikes erineb see väga palju. Meil on keskmine hooldekodukoha maksumus 7000 krooni ümber, pluss-miinus 500 krooni. Samas on see summa osas paikades 5000, osas 12 000 – 13 000 krooni. Kõikumine on väga suur ja sellest tulenevalt on erinev ka teenuse kvaliteet. Osas hooldekodudes on olemas arstiharidusega või vähemalt õeharidusega personal, osas ei ole. Minu soovitus on küsida hooldekodu omaniku käest, millised on tema plaanid ja milline on omavalitsuse järelevalve selle asutuse üle. Kui soovitakse tervisekaitselist hinnangut, siis inimesed, kes Terviseametis töötavad, on kindlasti suutelised andma teile vastuse, kas see hooldekodu vastab tervisekaitsenõuetele või mitte.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Hea vastaja! Minu küsimus puudutab 15%-list omaosalust hooldusravis. Jah, arengukavades on see sees olnud ja küsimus on olnud üleval ka läbirääkimistel omavalitsusliitudega. Varem seda ei ole kehtestatud, kuna ei ole nagu õiget lahendust leitud. On otsitud teid, kuidas omavalitsus hooldusravi rahastada saaks. Nüüd on omavalitsuste tulubaasi vähendatud, aga paratamatult langeb see kohustus ka omavalitsuste kaela, sest paljudel inimestel ei ole raha, et maksta 3000 krooni kuus hooldusravi eest. Inimeste valik on, kas loobuda ravist või minna küsima abi omavalitsuselt. Kas on plaanis eraldada omavalitsustele selle lisakohustuse katteks ka raha?

See 15% on ju patsiendi omaosalus. Kui me meenutame sedasama hooldusravi arengukava, siis selle pikemaaegsem eesmärk oli, et igaüks maksab kolmandiku: riik, omavalitsus ja patsient. Seni ei ole tehtud otsust, et omavalitsused peaksid maksma kolmandiku, aga isegi siis, kui omavalitsustel mis iganes ajal see võimekus tekib, jääb hooldusravi eest tasumisel patsiendi omaosalus ikka. Praegu kehtib hooldekoduteenuse korral jah patsiendi omaosalus. Aga protsess käib niimoodi, et umbes 50% nii taastusravist kui ka osaliselt hooldusravist tehakse aktiivravis ära. Siseosakonnas tehakse hooldusravi sageli paljuski ära. Sealt edasi minnakse juba hooldekodusse, kui patsient seda kannatab.
Nii et tegu on kompleksteenusega ning igati loogiline ja mõistlik on minna seda rada pidi, et kui inimene vajab aktiivravi, siis ta läheb sealt edasi järel- ja taastusravisse, sealt hooldusravisse. Ning kui inimene vajab jätkuvalt kõrvalabi, siis läheb ta hooldekodusse. Parem oleks muidugi, kui ta läheks kodusele hooldusele, kasutades näiteks koduõde või koduhooldajat.
Aga raske on öelda, millal omavalitsused saavad nii jõukaks või millal öeldakse, et omavalitsuse omaosaluse katteks riigieelarvest eraldatava raha protsendid muutuvad. Praegu on fakt, et inimestel tuleb elada arvestusega, et nii hooldusravis kui teatud taastusraviprotseduuridel kehtib omaosalus.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Hea minister! Siin oli küsimus, et kui suure osa patsientide vajadusest rahuldavad praegu koduõed. Te käisite siin välja igasuguseid protsente teenindusest, kui palju miski on tõusnud, üks aasta 14% jne. Aga minu teada rahuldatakse praegu ainult pool protsenti patsientide vajadusest. Ja teiseks: ma annaksin teile võimaluse vastata kaheksandale küsimusele, mis puudutab Keila Taastus- ja Hooldusravi Keskust. Mis sellest täpselt saab? Mis tulevik seda ootab? Ja vastake palun väga konkreetselt!

Jah, vastamise aeg jäi napiks. Mis puutub koduõdedesse, siis umbes poole protsendi ja protsendi vahel see näitaja tõesti on. Aga fakt on ka see, et meil ei ole kuigi palju õdesid, kes suudaksid koduõendusteenust pakkuda. Alles umbes kuu aega tagasi lõpetas Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis järjekordne lend õdesid. Nii et kõik oleneb sellest, kui kiiresti koolid suudavad õdesid ette valmistada ja kas need õed otsustavad hakata pakkuma koduõendusteenust. Mina ministrina kindlasti sada protsenti toetan arvamust, et koduõendus on suure potentsiaaliga, arvestades meie vananevat elanikkonda.
Mis puutub Keilasse, siis väga hea, et ma saan sellele vastata. Konkreetne seis on selline, et Keila korpuse renoveerimiseks on Põhja-Eesti Regionaalhaigla meile taotluse teinud ja me oleme selle rahuldanud. Praegu ootame Põhja-Eesti Regionaalhaigla investeeringutaotlust. 6. juuniks nad peavad selle meile esitama. Samas on Põhja-Eesti Regionaalhaigla otsinud võimalusi täiendava investori leidmiseks Keilasse. Kui vaadata praegust seisu, siis Keilas nii hooldusravi kui taastusravi igal juhul jätkub. Kes täpselt saab olema hooldusraviteenuse pakkuja, seda praegu ei tea. Põhja-Eesti Regionaalhaigla otsib endale selleks partnerit.  Aga euroraha on sinna eraldatud ja kindlasti Keila tegevus jätkub.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Riigikontroll on teinud väga põhjaliku analüüsi taastusravi kohta ja väga suurt tähelepanu on taastus- ja hooldusravile pööranud ka endine õiguskantsler Allar Jõks. Teades seda, et käesoleval aastal on 35% taastusravist vaja rahastada kas inimesel endal või siis koos omavalitsusega, tunnen ma muret selle pärast, et kui taastusravi jääb hiljaks või üldse kättesaamatuks, siis suurenevad kulutused tervisele ja suureneb ka riigi osa nendes. Millised võimalused on siin kokku hoida ja taastusravile raha anda, sest iga hilisem rahakulutus on suurem?

Nagu ma ütlesin, taastusravi otsuse teeb konkreetselt taastusraviarst ja seda tuleb igal konkreetsel juhul eraldi vaadelda. Ma ütlesin küsimustele vastates, et tasuta või omaosaluseta taastusravi on tagatud lastele ja teatud haigetele, see puudutab selja- ja peaajukahjustusi, südameinfarkte ning halvatusi. Nendel juhtudel on see tasuta. Teistel juhtudel on 20%-line omaosalus. Mis puutub hooldusravisse, siis selles on 15%-line omaosalus. Ma ei tea, kust te selle 35% võtsite. Aga tõsi on ka see, et mida parem on taastusravi, seda väiksem on tõenäosus, et inimene sama murega hiljem aktiivravi vajab. Nagu ma ütlesin, me oleme nii taastus- kui ka hooldusravile haigekassa eelarves pühendanud suuremat tähelepanu ja juba meie rahvastiku vanuselist koosseisu arvestades peame me seda tähelepanu suurendama. Kõige raskem küsimus on see, kui kiiresti on võimalik haigekassa eelarves näha ette lisavahendeid, kui kiiresti majandus taastub, millal hakkab sotsiaalmaksu rohkem laekuma ja millal töökad Eesti inimeste käed suudavad rohkem toota, selleks et need, kes abi vajavad, seda ka saaksid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kohalolevad kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kutsun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi.

Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Lugupeetud minister! Te esitasite siin suure hulga igasuguseid arve. Oli aru saada, et selle teksti on kirjutanud keegi ametnik ja et te ei mõelnud sellega kaasa. See kõik oli väga-väga ametlik.
Ma tuletan ikkagi meelde, et tänavuse eelarvega tehti kõige suuremad kärped just nimelt tervishoius. Kui te mäletate, siis kui kogu riigieelarve ehitati üles sotsiaalmaksu vähenemisele 3,2%, kärbiti haigekassa valdkonda üle kahe korra rohkem. Hooldusravi tasuliseks muutumine tuli aga muide veelgi varem. Kahju, et sotsiaalminister on kõige sellega nõus olnud ja pole vastu hakanud.
Aga küsimus ju selles ongi, et hooldus- ja taastusravi ravijuhtude arv küll kasvab, aga kui see ravi läheb tasuliseks, siis ei ole see enam kättesaadav. Maksta hooldusravi eest 3000 krooni kuus on liig mis liig. Kui praegu saadetakse patsient pärast aktiivravi hooldusraviosakonda, kus ta taastub ja kogub jõudu, siis mis nüüd saab? Ta saadetakse koju. Tihti on aga tegu operatsiooni läbi teinud inimesega, kes ei suuda ise enda eest hoolitseda.
Me kuulsime siin, et inimeste taotlustest suudavad koduõed rahuldada pool protsenti. See ei ole argument, millele toetuda. Töötud, pensionärid, väikesepalgalised – nad keegi ei saaks ju hooldusravi endale lubada, taastusravist ma juba ei räägigi. See muudab arstiabi kättesaamatuks. See on põhiseadusega vastuolus, sest hooldusravi on ka üks osa arstiabist. Mida see kaasa toob, on meile kõigile selge. Haigused aina süvenevad ja lõppkokkuvõttes suurendab see veelgi tervishoiukulutusi, sest väljaravimata haigus läheb lõpuks ikkagi topelt maksma või viib hauda.
Kindlasti on praegu nende hindade tõstmiseks kõige halvem aeg üldse, mis olla saab, sest ka omastel ei ole raha haigete inimeste abistamiseks. Pensionäride sissetulek on väga paljudes peredes peaaegu ainuke raha, millest pere elab. Aga kui eakas inimene maksab kinni oma hooldusravi, siis mille eest ta maksab kinni oma kommunaalkulud? Just eile sain ma kirja, kus on kurdetud, et nüüd nõutakse maamaksugi ette. Kust pensionär selle raha ühekorraga võtab? Taastusravis on olnud kõige suurem hinnatõus üldse ja on kummaline, et seda tehti nendel kõige parematel aastatel – aastatel 2007 ja 2008, kui me ei olnud nii vaesed. Miks seda siis tehti?
Praeguse valitsuse suund on kahjuks olnud suurendada tervishoius omaosalust ja tühjendada patsiendi rahakotti. Miks ikkagi need hinnatõusud on nii suured olnud? See jääb ministri südametunnistusele, nagu loomulikult ka see, et ta pole seisnud oma valdkonna eest ega püüdnud kätte saada tervishoiule ettenähtud raha, mida kaks korda kärbiti. Just seetõttu on juhtunud see, et patsientide omaosalus on nii järsult kasvanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Karel Rüütli, Mai Treiali ja Tarmo Männi 13. jaanuaril s.a esitatud arupärimine töötukassa tegevuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Töötukassa eesmärk on pakkuda tööotsijatele nõuannet, toetust, tuge ja tööturuteenuseid sobiva töö saamiseks ning tööandjatele informatsiooni ja abi tööjõu leidmisel.
"Eesti Töötukassa arengukava 2008–2012" kajastas veel detsembris 2009 järgmist: töötukassa tegevjuhtimise eest vastutab kolmeliikmeline juhatus ning töötukassal puuduvad regionaalsed üksused, mistõttu ca 22 töötajaga organisatsiooni töö tugineb tugevale koostöövõrgustikule. Arengukava edasi lugedes selgub, et visiooniks on vaid see, et töötukassa on usaldusväärne organisatsioon, mis tagab töötuskindlustuse tõhusa toimimise ning aitab kaasa turvalise paindlikkuse saavutamisele tööturul. Seda kõike saab lugeda töötukassa kodulehelt. Seega puudub töötukassal pärast tööturuameti kohustuste ülevõtmist arengukava ja strateegiaplaan, kus ollakse ja kuhu tahetakse välja jõuda. Töötukassal on ühiskonnas täita väga tähtis roll ning avalikkusel peaks olema ülevaade töötukassa keskkontori ja piirkondlike osakondade tööst, sealhulgas personali haridusest, palgast ning tööjuhenditest, seda infot aga kahjuks internetist ei leia. Tööturuameti ühendamisel töötukassaga oli kavas teeninduse taset tõsta ning välja olid töötatud ametijuhendid, kus nähti ette, et kõigil ametikohtadel töötajatel peab olema kõrgharidus ning soovitati kaasata sotsiaaltöö eriala lõpetanud töötajaid, kes oskavad eesti keelt kõrgtasemel. Meie andmetel aga mitmes kohas see praegu nii ei ole. Nii on meie fraktsioonile esitatud pöördumistest näha, et mitmesse töötukassa osakonda on võetud tööle töötajaid ilma konkursita ning oluliseks ei peeta hariduse ja oskuste vastavust ametijuhendile. Nii puudub näiteks töötukassa Ida-Virumaa osakonna Jõhvi büroo juhatajal kõrgharidus. Kokku töötab büroos umbes 30 inimest ja kõrgharidus on nendest vaid kaheksal. Osal konsultandina tööle asunutest puudub varasem kokkupuude klienditeenindusega ning eesti keele kirjalik ja suuline oskus, seda eriti Narva osakonnas.
Meile teeb muret, et arvepidamine töötuse osas on Eestis selline, nagu ta on, päris selget sotti on võimatu saada, sest ametlikult registreerunute arv on üks asi, aga igapäevaelu räägib midagi muud. On teada, et kui ei ole tööd, siis hakkab tööealine kontingent liikuma sinna, kust tööd siiski võib leida. Nii otsivadki tuhanded eestimaalased tööd välismaal. Töövahendusportaali Eures andmetel on Eesti elanike huvi välismaale töölemineku vastu üha kasvanud. 2009. aastal kandideeris välismaale tööle üle 17 000 inimese. Tööjõu-uuringute andmetel oli 2007. aastal 15 000 inimest hõivatud välismaal, 2008. aastal oli neid inimesi 16 000. 2009. aastal on välismaal hõivatud töötajate arv tõusnud üle 20 000. Selge on ka see, et välismaal töötavate Eesti inimeste tõttu kaotab riik arvestuslikult sadu tuhandeid kroone maksutulu. Selle tõttu on kõige suurem defitsiit tekkinud sotsiaalmaksuga kaetavate kulude puhul.
Lähtudes eeltoodust on meil, arupärijatel, sotsiaalministrile kaheksa küsimust. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri, et ta saaks arupärimises toodud küsimustele vastata!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Sissejuhatuseks väike täpsustus. Kui te täna lähete töötukassa kodulehele, siis te leiate sealt eelmise aasta 18. detsembril vastuvõetud "Eesti Töötukassa arengukava 2010–2012". Kas leidsite juba üles? Väga hea! Sellest tulenevalt kinnitas töötukassa nõukogu 3. veebruaril ka 2010. aasta tööplaani. Aga nüüd konkreetsete küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Kui suur on Teie hinnangul tegelik töötus Eestis võrreldes ametliku töötute arvuga, kes on arvel töötukassas?" Ei ole olemas tegelikku ega ametlikku töötute arvu, on olemas registreeritud ja statistiline töötute arv. Registreeritud töötute arv on Eesti Töötukassas arvel olevate töötute arv ja statistiline töötute arv on tööjõu-uuringu tulemuste põhjal leitud töötute arv, mida kasutavad nii Statistikaamet kui ka Eurostat. Registreeritud töötus hõlmab inimesi 16. eluaastast kuni vanaduspensionieani ja tööjõu-uuring hõlmab suuremat vanusegruppi ehk vanusegruppi 15 aastat kuni 74 aastat. See on üks erinevuse põhjusi. Vahe registreeritud ja statistilise töötuse vahel on viimase aastaga tunduvalt vähenenud. Kui 2008. aastal oli statistiline töötus veel üle kahe korra suurem kui registreeritud töötus, siis 2009. aasta kolmandas kvartalis oli statistiline töötute arv 102 300 ja registreeritud töötute arv 73 235 ehk 71%. Kui varem oli kahekordne vahe, siis 2009. aasta kolmandas kvartalis moodustas registreeritud töötus 71% statistilisest töötusest. Võrdluseks ka 2009. aasta neljanda kvartali statistiline ja registreeritud töötute arv: neljandas kvartalis oli arvel 89 364 inimest, töötuse määr oli 12,8% ja tööjõu-uuringu andmetel oli statistiline töötute arv 107 000. Me saame siia juurde öelda ka reedesed andmed registreeritud töötuse kohta, mis on 94 129, aga statistilist töötute arvu ei saa öelda, sest see tehakse kolme kuu kohta ehk kvartaalse aruandena.
Teine küsimus: "Milliseid meetmeid olete rakendanud ministrina tööhõiveprobleemide lahendamiseks ning milliste tulemustega?" Aastatel 2009–2010 oleme tööturuteenuste osutamiseks oluliselt suurendanud Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava tööhõiveprogrammi eelarvet. Kui aastatel 2007–2009 oli kogu eelarve maht 437 miljonit krooni ja kasutada oli sellest vaja 349 miljonit krooni, siis 2010. aastal on konkreetselt tööhõiveprogrammi maht 422 miljonit, mida on valitsuse otsuse kohaselt võimalik vajaduse korral suurendada 100 miljoni krooni võrra, 522 miljonini. Kui võtta kokku kõik meetmed, mida võetakse 2010. aastal inimeste tööleaitamiseks, töökeskkonna arendamiseks, konkurentsivõime säilitamiseks ja muudeks sellisteks tegevusteks, siis on see koguarv 4 miljardit krooni. Seal sees on ka hüvitised. Aastatel 2009–2010 on tööhõive säilitamiseks ja töötusega toimetulekuks tehtud mitmeid uuendusi. Sellel aastal on töötukassa nõukogu pannud põhirõhu nendele meetmetele, mis otseselt aitaksid töötu tööle: palgatoetus, ettevõtluse alustamise toetus, tööpraktika ja muud sellised meetmed. Mõned näited selle kohta, mis on uuenenud. Uute töökohtade loomiseks on kasutusele võetud ettevõtluse alustamise toetus (viimastel aastatel kuni 70 000 krooni). Ettevõtluse alustamise toetus on sel aastal viidud n-ö tervikpaketi peale, mis sisaldab koolitust, nõustamist äriplaani koostamiseks, toetusega loodud ettevõtte järelnõustamist ja vajaduse korral ka erialast täienduskoolitust. Muudetud on palgatoetuse tingimusi, millest on siin korduvalt juttu olnud. Palgatoetust on võimalik saada kuni 50% palgast, kuni kuueks kuuks ja kuni 4350 krooni. Kui võtta kõige viimased arvud, siis need näitavad meile seda, et palgatoetust on tänahommikuse seisuga antud 708 inimese töölevõtmiseks. Suurendatud on nii stipendiumi suurust kui on lihtsustatud ka sõidutoetuse maksmist, et vähendada töötute halduskoormust. Mäletatavasti läksid eelmise aasta sügisel töösse ka koolituskaardid. Koolituskaardid on olnud päris menukad. Üle 1300 inimese on koolituskaarti kasutanud. Lisaks eelmainitutele osutab töötukassa tööhõiveprogrammi raames muid teenuseid, annab abi tööpuuduse leevendamiseks ja töötute aktiivsena hoidmiseks, näiteks karjääriteenused, koolitused, tööpraktika. Lisaks on rehabilitatsiooniteenused, puuetega inimestel on toetuste ja teenuste saamist lihtsustatud jne.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate Eesti riigi ja Euroopa Liidu vahendite kasutamise senist efektiivsust tööhõiveprobleemide lahendamisel ning millised need efektiivsuse näitajad on?" Euroopa Liidu vahendite kasutamise tulemuslikkuse eesmärgipärasuse hindamine toimub pidevalt, seda tehakse struktuurivahendite kasutamiseks kehtestatud aruandluskorra alusel. Hinnatakse eri indikaatorite täitmist. Kuna teenuste pakkumise eesmärk on lisaks töötu võimalikult kiirele tööleaitamisele ka töötute aktiivsena hoidmine, on üks pidevalt hinnatav indikaator ka aktiivseid tööturuteenuseid kasutanud isikute arv. Kui vaadata eelmise aasta statistikat, siis 2009. aastal suurenes 2008. aastaga võrreldes enamikus tööturumeetmetes osalemine keskmiselt kolm korda. Kui 2008. aastal sai näiteks koolitust 5600 inimest, siis 2009. aastal juba 18 110 inimest. Kui vaadata efektiivsust (lihtsalt veel kord meenutuseks), siis kui aastatel 2007–2009 oli kogumaht kolme aasta peale 437 miljonit krooni, siis ainuüksi sellel aastal on ette nähtud 422 miljonit krooni otsestele tööhõiveprogrammidele, pluss muud meetmed. See raha on päris palju suurenenud.
Neljas küsimus: "Kui palju on 2009. aasta jooksul lahkunud Eestist inimesi tööle välisriikidesse ja kui palju neid on sealt tagasi tulnud?" Eestist lahkumise korral on inimesel seaduse kohaselt kohustus teavitada rahvastikuregistrit oma elukohaandmete muutumisest. Kui inimene jätab selle kohustuse täitmata, siis puuduvad ka andmed, mille põhjal saaks kindlaks teha, kui palju inimesi ja kuhu on elama asunud. Seetõttu ei kajasta rahvastikuregistri statistika väljarände tegelikku ulatust. Võime öelda, et kuigi puudub statistika välismaale tööle läinud eestimaalaste kohta, võib varasemate uuringute põhjal väita (me oleme ministeeriumis teinud väljarändepotentsiaali uuringuid), et enamik välismaale tööle minejatest soovib välismaal tööd teha vaid ajutiselt ega kavatse sinna alaliselt elama jääda. Eesti Panga rändeuuringutele tuginedes võib väita, et töötajate aastane väljavool Eestist jäi aastatel 2007–2008 4000 ja 6000 vahele. Samast uuringust võib järeldada, et tagasipöördumine Eestisse on küllaltki tavaline. Suhe emigreerujate ja re-emigreerujate vahel oli laias laastus 2 : 1. 2009. aastal välismaal töötanud inimeste hulgale saab hinnangu anda alles veebruari lõpus, kui Statistikaamet avalikustab tööjõu-uuringute andmebaasi. Arvestama peab ka seda, et teistes riikides on majanduslanguse tõttu töö leidmine muutunud keerulisemaks. Kui vaadata veel mõnda statistikanumbrit, siis Eestis taotles 2009. aastal töötuskindlustushüvitise määramisel välisriigis täitunud kindlustusstaaži arvessevõtmist 1484 inimest, kellest valdav enamik, 843, olid töötanud Soomes.
Viies küsimus: "Kui suur on välismaal töötavate eestimaalaste arv kokku ja kui palju kaotab riik selle tõttu maksutulusid, eelkõige tulumaksu ja sotsiaalmaksu näol?" Väga ligikaudsel hinnangul jääb välismaale lühemaks või pikemaks ajaks suundunud töötajate arv 20 000 ja 30 000 inimese vahele. Riik ei pea seoses väljarändega ilmtingimata maksutulusid kaotama. Eesti inimeste liikuv eluviis on muutunud üsna levinuks ning seda ei tuleks võtta kui paratamatust, vaid kui võimalust. Tööjõu osaline kaotus ei pruugi avaldada negatiivset mõju heaolule niikaua, kuni emigreeruvad eelkõige madalama kvalifikatsiooniga töötud inimesed, on väitnud ka professor Eamets. Täpsemaid rändeandmeid on võimalik leida Sotsiaalministeeriumi toimetisest "Töövaldkonna areng 2008–2009".
Kuues küsimus: "Milline on Teie hinnang töötukassa toimetulekule oma ülesannetega? Kas Teie sotsiaalministrina olete analüüsinud tööturuameti ja töötukassa liitmise tagajärjel kujunenud tööturuteenuste osutamise olukorda, sealhulgas töötajate haridustaset ja nende väljaõpet? [- - -] Millised on olnud Teie järeldused ja mida olete ette võtnud töötukassa tegevuse parandamiseks?" Tööturuameti ja töötukassa ülesannete liitmise tulemusel saab töö kaotanud inimene kogu tööotsinguteks vajaliku abi ühest kohast. Töötukassa on pikendanud lahtiolekuaegasid, on märkimisväärselt suurendanud töötajate arvu, tänapäevastanud klienditeenindust, suurendanud elektroonilise asjaajamise võimalusi. Näiteks on praegu võimalik e-Töötukassa kaudu taotleda koondamishüvitisi ja vaadata tehtud kindlustushüvitise otsuseid. E-lahenduste arendused jätkuvad. Töötukassa on täitnud endise tööturuameti ülesandeid üheksa kuud. Kindlasti võib öelda, et alati saab üht-teist paremini teha, kuid siiski võib hinnata, et töötukassa on suutnud täita oma põhiülesannet tööturuteenuste pakkumisel hästi. 2009. aastal alustas tööturuteenuste kasutamist 2,3 korda rohkem töötuid kui 2008. aastal. On selge, et sellest tulenevalt on need mahud väga palju suurenenud. Nagu ma enne ütlesin, eri teenuste puhul 2,5–3 korda. Kui vaadata, mida saaks paremaks teha, siis üks valdkond, mida ma pean vajalikuks töötukassas arendada, on kindlasti teavitustöö, ja teine valdkond, kus ma näen arenguruumi, on konsultantide ja juhtumikorraldajate pädevus ja nende koolitamine. Sisekoolitust on vaja ainuüksi juba seetõttu, et töötute arv on pidevalt kasvanud ja seetõttu oleme pidanud ka töötukassasse oluliselt personali juurde värbama.
Seitsmes küsimus: "Kui palju ja millise sisuga on Teile laekunud kaebusi töötukassa tegevuse kohta ja mida olete ette võtnud nende põhjal?" 1. maist 2009 on töötukassa tegevuse kohta laekunud ministeeriumile kaebusi ja selgitustaotlusi peamiselt kahes valdkonnas: töötuskindlustushüvitis ja töötutoetuse maksmine (7 kaebust ja selgitustaotlust) ja tööturukoolitus (5 kaebust ja selgitustaotlust). Aja kokkuhoiu mõttes ei hakka ma neid kõiki ette lugema, aga need on seotud koondamisteatega, töötuskindlustushüvitise maksmisega ning sellega, milline on talupidaja töösuhe. Mis koolitusi puudutab, siis siin oli küsimus mootorsõidukikoolituse kohta doktorantuuris õppiva inimese puhul. Kui on soovi, siis pärast ma edastan nende juhtumite kohta täpsemad andmed, aga aja kokkuhoiu mõttes ma neid praegu ette lugema ei hakka. Lühidalt öeldes said kõik need probleemid lahenduse.
Kaheksas küsimus: "Milliseid võimalusi tööhõiveprobleemide lahendamiseks on Teie hinnangul töötukassa ja Sotsiaalministeerium ning valitsus tervikuna ebapiisavalt ära kasutanud?" Tööhõiveprobleemide lahendamiseks ei ole olemas valmislahendusi, sest nende tekkimisel on mitmeid põhjusi. Kui me vaatame viimaseid aastaid, siis tööhõive kasvu põhjuseks oli majandusbuum ning hõive languse ja töötuse suurenemise põhjuseks oli majanduskriis. Selleks et saavutada majandusbuumiaegne hõive, oleks kindlasti vaja teha väga palju investeeringuid, vähemalt samas mahus, nagu tehti enne buumi, aga selge on see, et selline ootus oleks liiga optimistlik. Kui vaadata registreeritud töötute haridustaset, siis paljude inimeste tööhõiveprobleemi lahendamiseks ei piisagi ainult tööturumeetmetest, vaid abi oleks eelkõige põhihariduse omandamisest või muu taseme hariduse omandamisest. Eelmise aasta viimasel päeval oli arvel 87 282 töötut. Kolmanda taseme haridus oli neist 17 615 inimesel, teise taseme haridus 52 664 inimesel, esimese taseme haridus 16 440 inimesel. Nende teemadega tegeleb Haridus- ja Teadusministeerium. Aga kindlasti on lühike vastus sellele küsimusele see, et kui on rohkem raha, siis on võimalik ka rohkem inimesi koolitada. Töötukassa võimekuse taha midagi ei jää. Haldussuutlikkus on olemas, et kõiki teenuseid rohkem pakkuda, kui raha rohkem on. Aitäh!

Tänan! Teile on küsimusi. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Te esinete siin harvaesinevalt pikalt. Kohati jääb mulje, et te soovite meid küsimustele vastates lihtsalt surnuks rääkida. Samasugune mulje jäi ka eelmise nädala aruteludest, kui te rääkisite töökohtade loomisest. Ausalt öeldes jäi mind kummitama arv 11 000 – 15 000, nii palju on uusi töökohti, mis selle aasta lõpuks võiksid loodud saada. Ma proovisin natuke ka statistikat uurida. Vaadates töötukassa statistikat, on selge, et mingeid töökohti tekib, mingeid kaob, selline loomulik liikumine toimub ilmselt kogu aeg. Mulle on jäänud mulje, et see 15 000 saab täis sellisest loomulikust töökohtade muutumisest, kadumisest ja juurdetulemisest. Kas ma eksin väga, kui ma arvan, et see on selline statistiline näitaja, tegelikult töökohti juurde ei tule, vaid nad lihtsalt muutuvad?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ütlen, et kui vastata kaheksale küsimusele lühikese aja jooksul, siis kipub aeg tõesti lühikeseks jääma. Niigi jätsin ma väga palju infot teile edastamata, lihtsalt ei mahtunud ettenähtud aja sisse. Kui rääkida nendest arvudest, siis need arvud, mis on siin kõlanud, suurusjärgus 15 000 või isegi rohkem, need tähendavad ikkagi riigi või riigiasutuste meetmete abil töökohtade loomist. Võtsin tänahommikuse seisu välja. Kui me siin neljapäeval arutasime, siis kolme meetme peale – tööpraktika, palgatoetus ja ettevõtluse alustamise toetus – oli see töökohtade arv, kui ma õigesti mäletan, 1502 töökohta või inimest, kes olles registreeritud töötuna, on riigi abiga tööle saanud. Tänahommikune seis, ma liitsin siin kiiresti kokku, on 1650 või sinna tuuri. Nii et kahe või kolme päevaga on veel 150 inimest teada saanud otsuse, et nad võiksid töökoha saada. Kui need toetuse erinevad mehhanismid lähevad sama tempoga edasi, siis ainuüksi palgatoetuse, tööpraktika ja ettevõtluse alustamise toetuse koha pealt läheb see arv 10 000 või 11 000 juurde. Kui panna sinna juurde ka avatud taotlusvoorud, muud meetmed, mida on riik planeerinud, siis see arv võib olla 15 000 või 20 000 juures. Kui te küsite üldse töökohtade arvu muutuste kohta, siis selle kohta on jaanuari statistika täiesti olemas. Jaanuaris tuli arvele suurusjärgus 11 000 uut registreeritud töötut. Nad võivad olla ka varem registreeritud, aga vahepeal näiteks läksid arvestusest välja ja nüüd tulid uuesti arvele. Töötukassa registris oli umbes 8000 inimest. Ehk reaalne registreeritud töötuse suurenemine oli umbes 3000 inimese võrra. Nendest, kes registrist välja läksid (töötukassa oskab kindlasti täpselt öelda), suurusjärgus 4000 inimest teavitasid töötukassat, et nad said töökoha. Nendele võib lisada need inimesed, kes ei teata töötukassale, et nad tööle läksid, vaid nad lihtsalt leidsid mingi töökoha, kas välismaal või Eestis, ja nad ei teatanud sellest. Reaalne käive ühes kuus töökohtade vahetumise koha pealt või, ütleme, inimesi, kes sõlmivad uue töölepingu, võib ikkagi olla  5000–6000. Riigi meetmed moodustavad sellest võib-olla viiendiku. Üldine tööturu käitumine on ikkagi üpris elav ja üldine töökohtade saamine on oluliselt suurem, see ei toimu ainult riigi meetmete abil.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite, et kui oleks rohkem raha, siis koolitaks rohkem inimesi, aga tegelikult te olete praegu teadlikult koolitusi vähendanud ja palgatoetusi tehakse ju selle raha arvel. Aga nüüd töötukassa kaadrist. Kindlasti on seal palju tublisid spetsialiste, kuid on ka märke, et osa töötajaid tõlgendavad seadusi valesti, ja on ka palju saamatust. Ometi oli teil väga suur valik, sest tööturuameti liitmisel töötukassaga vabanes ju 350 inimest. Kas te oskate nüüd lõplikult öelda, kui paljudele nendest, kes hiljem tagasi tööle võeti, maksti tol korral koondamisraha?

Aitäh! Täpsustan üle, et palgatoetust ei maksta teiste meetmete arvel, kindlasti mitte. Koolitusraha on võrreldes eelmise aastaga suurenenud, tööpraktika raha on suurenenud. Et oleks võimalik ka palgatoetust maksta, siis on tõstetud 2012.–2013. aasta Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ettepoole, mis on igati mõistlik käitumine. Selleks on täiesti seaduslik Euroopa Komisjoni heakskiit olemas, raskel ajal võtame me perioodist 2012–2013 raha 2010. aasta jaoks, et inimesi paremini tööle aidata. Kindlasti ei ole hakatud palgatoetust maksma koolituse arvel. Hea oleks muidugi see, kui oleks veel rohkem raha, et koolitusi teha. Mis puudutab tööturuameti koondamise lõpparuannet, siis mul ei ole seda kaasas. Ma proovin teile need andmed saata meiliga. Ma pean vaatama, kas lõpparuanne on valmis. Meil on likvideerimiskomisjoni lõpparuanne vist veel koostamisel. Ma täpsustan täpsed arvud üle ja saadan teile, ma ei tahaks siin hakata ekslikke arve ütlema.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Haridusliku taseme osas päris täpset vastust sellele probleemile, mis oli püstitatud mõningate küsimuste põhjal, mida fraktsioon oli saanud Ida-Virumaa kohta, ei olnud. Samas tahan küsida siia juurde, kas töötukassal on olemas selline analüüs või kas on kavas see tellida, kus uuritakse tööturu täpset seisu, seda, kes on töötud, kuhu nad lähevad või milliseid töökohti üldse vajatakse. See annaks parema võimaluse tööturuteenuste vahendeid suunata.

Aitäh! Töötukassa teeb loomulikult täpse analüüsi selle kohta, milline on töötuse struktuur. Töötukassast on võimalik need arvud kätte saada. Üldine seis on selline, et peamine töötute hulk tuleb ehitussektorist ja teenindussektorist. Samamoodi on haridustaseme näitaja töötukassal olemas. Need arvud on olemas. Keerulisem on sellega, kuhu inimesed tööle lähevad, sest inimene ei ole kohustatud töötukassale ütlema, millisele ametikohale ta läks, millist haridust nõudvale ametikohale ta läks või midagi muud sellist. Meil on olemas info nende kohta, kes töötukassa teenuseid kasutama hakkavad, nende kohta, kes on kasutamise lõpetanud, nii head statistikat ei ole.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Te mainisite väga optimistlikult erinevaid arve ja ütlesite, et jaanuaris kustutati ametlikult töötute nimekirjast 6900 inimest ja teie arvate, et neist 5000–6000 leidsid uue töökoha. Samas on töötukassa statistilisest andmebaasist näha, et üle 2500 inimese kustutati sanktsioonide tõttu. Kas teil on seal taga ka uuringuid selle kohta, kui paljud nendest inimestest elavad väljaspool maakonnakeskusi, kus asuvad töötukassa osakonnad, ja kui paljudel nendest inimestest on loobumise põhjus see, et nad on väga pikalt tööd otsinud ja kord kuus töötukassas käimine on nende jaoks lihtsalt liiga kulukas?

Aitäh! Minu teada töötukassa sellist statistikat ei kogu, aga meil on reedel nõukogu koosolek, küsin üle. Vähemalt minule teadaolevalt ei kogu me andmeid selle kohta, mis oli registrist väljaarvamise sisuline põhjus.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Nüüd on kõigil võimalus pidada läbirääkimisi. Soovijaid on. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Austatud juhataja! Hea minister! Tänan teid kõigepealt vastuste eest! Euroopa Komisjon on soovitanud kasutada Eestiski Põhjamaade tööjõuturu mudelit, kus inimesi on kerge lahti lasta ja värvata, kuid ka töötutele on tagatud senise elustandardi vääriline sissetulek ja palju võimalusi ümberõppeks. Põhjamaade mudeli jälgedes käis esialgu ka meie uus töölepingu seadus, kuid möödunud aasta 1. juulist jõusse astunud seadus jättis osa paindliku turvalisuse sätteid mängust välja. Samuti on Euroopa Komisjon Eestile ette heitnud, et meie aktiivsed tööturumeetmed ei ole olnud kuigi tulemuslikud. Kas selleks aastaks kavandatavad meetmed suudavad siin oluliselt midagi muuta, on täna raske analüüsida, aga ma tahan väga loota, et tulemus läheb paremaks. Küsimuste küsimus on veel praegugi, kas tööturule jäävad alles need töötajad, kes on läbi teinud tööpraktika või keda on võetud tööle palgatoetuse toel, kas ka pärast aastast töötamist on nendel inimestel tööd. See, kui tööturuteenuste pakkumise puhul on tegemist statistiliselt suuremale hulgale inimestele pakutud teenustega, kui tegelik arv on, teatud mõttes kahjustab pilti tegelikust olukorrast. Miks ma nii väidan? On juhtumeid, kus mitmekordse tööturuteenuse puhul on pakutud seda teenust küll ühele inimesele, aga kirja läheb, nagu oleks tegemist mitme inimesega. Sellise vastuse sain oma küsimusele töötukassa juhilt.
Kuidas saaks kõiki asju niimoodi korraldada, et meie arvepidamine oleks täpne? Väidame end elavat IT-riigis, mõnigi kord nimetame end lausa tiigriks, aga päris täpselt ei suuda olukorda riigis kirjeldada. Mis on see, mis aitaks neid probleeme lahendada? Sellele ei saanud ka täna veel vastust. Analüüsid, mida töötukassa teeb, peaksid kindlasti andma vastuse küsimusele, keda tegelikult tööturule oodatakse. Ma mõistan, et see on küsimuste küsimus, aga pean väga oluliseks rõhutada, et sellele tuleb kiiresti vastus leida. Olukorda komplitseerib mõneti ka see, et meil on töötuks jäämist ennetav süsteem kahjuks taandarenenud. Kui teistes Euroopa Liidu riikides on see süsteem küllalt tavaline, siis meil kahjuks nii ei ole. Kui rääkida sellest, kui palju aktiivsetele tööturumeetmetele Eestis käesoleval aastal raha vaja oleks, et olukord enam-vähem normaalne oleks, siis töötukassa juht arvas, et 422 miljonist kroonist paraku ei piisa, et enam-vähem võiks rahul olla siis, kui raha oleks 600 miljonit krooni. Võib-olla annab midagi nihutada rohkem aktiivsete tööturumeetmete poole ka raha eraldamise puhul. Elame, näeme. Aga aitäh ministrile ja soovime lahenduste leidmiseks jõudu!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Ka Vabariigi Valitsuse esindaja õiguskantsler ei soovi esineda. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laasi, Toivo Tootsen, Tiit Kuusmik, Kalle Laanet ja Olga Sõtnik. Arupärimine on esitatud jaanuari 19. päeval 2010. aastal ja arupärimine on töötukassa poolt meenetele tehtud kulutuste kohta. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi, kes seda arupärimist meile tutvustab!

Aitäh, austatud juhataja, et te palusite mind siia seda arupärimist tutvustama! Arupärimine sai tõepoolest üle antud 19. jaanuaril 2010 ja arupärimine oli ajendatud töötukassa suurostust, kui osteti meeneid ja kontoritarbeid. Arupärimise sisu oli järgmine.
Tööjõu-uuringute andmetel oli 2009. aasta kolmandas kvartalis töötute hinnanguline arv 102 000, mis on suurim pärast Eesti taasiseseisvumist, teatas Statistikaamet. Töötuse kasv on aeglustunud, aga seejuures on kasvama hakanud heitunute arv. Kolmandas kvartalis oli tööotsingutest loobunud 11 000 inimest, sest nad ei uskunud enam töö leidmise võimalusse. Eelmises kvartalis oli heitunuid 7000, eelmise aasta kolmandas kvartalis 5000. Seda kummalisem on see, et 18. jaanuari Äripäeva artiklist selgus, et töötukassa ostis peaaegu miljoni krooni eest asutusele logoga meeneid ja kontoritarbeid. Töötukassa kuulutas välja kaks riigihanget, kogumaksumusega peaaegu miljon krooni, vastavalt 440 000 ja 418 100 krooni. Riigihanke käigus osteti logoga pastapliiatseid, kilekaasi, papist dokumendikaasi, meelespead töötutele, mille tagaküljel on 2010. aasta kalender, ja lisaks hangiti 15 000 logoga helkurit. Arupärijaid huvitabki, et kui praegu kulutati see raha pastapliiatsitele ja helkuritele, selle asemel et kulutada see raha näiteks uute töökohtade loomisele, siis kas see oli kõige õigem kulutus. Sellest, et see hange on jõudnud ka prokuratuuri, ei hakka ma siin rääkima, see on omaette teema. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri, et ta saaks vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 355!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Head kuulajad! Läheme siis kohe küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Millistel kaalutlustel pidasite õigemaks meenete ostmist kui ülejäägi kandmist järgmisesse aastasse?" Vajab selgitamist, et sotsiaalminister ei otsusta, milliseid kantseleikaupu töötukassa juhatus ostab. Töötukassa on avalik-õiguslik juriidiline isik, mida juhivad nõukogu ja juhatus. Nõukogu pädevuses on muu hulgas töötukassa eelarve kinnitamine. Töötukassat juhib juhatus, mis täidab seaduse, põhikirja ja nõukogu otsustega talle pandud ülesandeid. Kõige õigem oleks olnud küsida kirjalik küsimus töötukassa juhatuse esimehelt Meelis Paavelilt, äärmisel juhul oleks võinud küsida töötukassa nõukogult. Töötukassa nõukogu esimees on praegu tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis. Sotsiaalminister on nõukogu liige ametikoha järgi. Samas, selge on see, et teemakäsitlus oli arutlusel töötukassa nõukogus ja nõukogu üks ülesanne muu hulgas on ju kontrollida, kas töötukassa rahalisi vahendeid on kasutatud otstarbekalt. Töötukassa nõukogu palus 3. veebruari nõukogu istungil juhatuselt selgitusi. Töötukassa juhatuse selgitused olid laias laastus järgmised. Kantseleikaubad hangiti töötukassa klientide paremaks teenindamiseks. Kolme sorti meeneid hangiti tööandjatele ja teistele koostööpartneritele teavitus- ja koostööüritustel jagamiseks. Sümboolikaga kontoritarvete ja meenete eesmärk on teavitada tööotsijaid ja tööandjaid ning kogu elanikkonda aktiivsetest tööturumeetmetest. Kõige peamise põhjusena mainiti siiski seda, et kuna 1. maist ühinesid töötukassa ja tööturuamet, siis töötukassal sellises koguses, mida oli vaja teenuse osutamiseks 1. maist, puudusid kantseleitarbed, selleks et inimesi teenindada, sealhulgas nii pastakad kui ka dokumendikaaned. Vaatamata sellele pöördus töötukassa juhatus ka ise 21. jaanuaril Riigihangete Ameti poole palvega anda hinnang, kas hankemenetluse käigus loodi mõnele hankes osalenule põhjendamatuid eeliseid või rikuti hangete läbiviimise korda. Riigihangete Amet on oma kontrollaktis toonud esile teatud küsitavusi. Need küsitavused puudutasid seda, kas hange oleks pidanud toimuma ühes osas või kahes osas. Riigihangete Amet on asunud seisukohale, et hanke oleks võinud teha ühes osas. Juhatus pidas õigeks, et kahes osas oli see mõistlikum, kuna üks eesmärk oli osta konkreetselt kantseleitarbeid ja teine eesmärk oli hankida meeneid koostööpartnerite jaoks. Teine küsimusekoht oli see, kas hanke läbiviimisel oleks pidanud hinnaarvestuses arvestama käibemaksuga või käibemaksuta summat. Kolmas probleemikoht käsitles helkurite logosid. Neljas probleemikoht puudutas pakkuja kvalifitseerimist, kellel puudus registreering majandustegevuse registris. Selleks et töötukassa nõukogu saaks nii Riigihangete Ameti kontrollaktist tulenevalt kui ka töötukassa juhatuse selgitustest tulenevalt siiski adekvaatsema pildi kogu sellest hankest, otsustas töötukassa nõukogu 3. veebruaril tellida vastavusauditi. Audiitorfirma väljavalimiseks küsiti kiiresti pakkumised ja otsustati tellida vastavusaudit audiitorfirmalt KPMG. Tänaseks päevaks vastavusauditit nõukogule üle ei ole antud. Reedel, 26. veebruaril on koos töötukassa nõukogu ja selleks ajaks on KPMG lubanud vastavusauditi üle anda. Pärast seda saab töötukassa nõukogu langetada ka lõpliku otsuse selle riigihanke küsimuses.
Teine küsimus: "Palun põhjendage, kuidas antud 900 000-kroonine kulu toetab valitsuse tööhõiveprogrammi?" Nagu ma ütlesin, töötukassa nõukogu on kinnitanud töötukassa eelarve, see eelarve jaguneb laias laastus tegevuskuludeks ja eraldisteks riigieelarvest. Tegevuskulud on ette nähtud selleks, et töötukassa saaks oma ülesandeid täita ehk võtta arvele töötuid, osutada tööturuteenuseid ning maksta hüvitisi ja tööturutoetusi. Esialgu on meile teadaolevalt kõigi kontoritarvete ja meenete eest tasutud töötukassa tegevuskuludest ehk ESF-ist raha saamiseks väljamaksetaotlust või tagasimaksetaotlust ei ole rakendusüksusele Innove esitatud. Kui see esitatakse, siis saab ka hinnata selle põhjendatust. Kui vaadata töötukassa hanget veel, siis meenutuseks olgu öeldud, et hanke tulemusel telliti 36 000 kirjutusvahendit, millest 20 000 olid harilikud pliiatsid (6 krooni 90 senti tükk) ja 16 000 olid pastapliiatsid (3 krooni ja 37 senti tükk), lisaks telliti 10 000 dokumendikaant (2 krooni 70 senti tükk), 100 000 töötu infokaarti (0,174 krooni ehk 17,4 senti tükk), 100 000 kiletaskut, 15 000 helkurit, 300 seinakella ja 500 lauakalendrit.
Kolmas küsimus: "Antud summa eest oleks saanud luua kümmekond sotsiaalset töökohta või koolitada 100 töötut. Kumb on inimesele tähtsam, kas töö või kauni embleemiga kirjutusvahend?" Töötukassa juhatuse selgituse kohaselt on kirjutusvahendeid kavas kasutada nii klienditeenindamisel töötukassa ruumides kui ka väljaspool seda, samamoodi ka messidel või infopäevadel jagamiseks ja mobiilse nõustamise bussis Mobi. Kui töötukassa ei oleks ostnud kantseleikaupu, siis oleks kindlasti osaliselt kannatanud klienditeenindus. On selge, et töötutele tagatakse töötukassas võimalikult hea teenindus ja selle üks osa on kindlasti ka kirjutusvahendite olemasolu.
Neljas küsimus: "Kui palju on plaanis rahalisi vahendeid veel kulutada ametirekvisiitidele?" Selle kohta ei olegi muud vastust kui see, et nagu ma varem mainisin, on ministri ülesanne töötukassa nõukogus eelarve kinnitamine. Konkreetseid tegevuskulusid vaatab ja hindab töötukassa juhatus. Nemad vaatavad ka seda, kas tellitud ja ostetud kogused on piisavad või mitte. Aga etteruttavalt võib öelda, et vaadates seda, kui suur on töötute registreerimine töötukassas, siis arvestades, et kui töötu saab töötukassast infomaterjali, pannakse see kilekaante vahele, võib selguda, et nendest 100 000 kiletaskust isegi ei piisa.
Viies küsimus: "Kas varem ei olnud töötukassa kontoris seinakellasid? Kuidas leevendab seinakellade ostmine tööpuudust? Mitmele inimesele andis antud riigihangete käigus soetatud esemete valmistamine Eestis tööd?" Kui te küsite seda, kas varem ei olnud tööturuameti piirkondlikes osakondades seinakellasid, siis vastus on jah. Enne 1. maid 2009 asus töötukassa Lõkke tänaval ja seal töötas ligikaudu 40 inimest. Pärast tööturuameti ülesannete ülevõtmist suurenes töötukassa töötajate ja osakondade arv tuntavalt. Praegu asub töötukassa Lasnamäe tänaval, koos 15 maakondliku bürooga on töötukassas tööl kokku 440 inimest varasema 40 asemel. On selge, et seinakell töötukassa seinal otseselt tööpuudust ei leevenda, kuid see on loomulikult üks osa klienditeenindusest. Kui vaadata seinakella maksumust, siis see oli 42 krooni. Lihtne ja viisakas klienditeenindus näeb ette ka seda, et töötukassas oleks töötul võimalik teada saada, mis kell on. Ka Riigikogu seina peal on suur kell, kust saab vaadata, mis kell on.

Hetkel 17.42.

Aitäh! Kuues küsimus: "Kuidas hindate ministrina sellist kulutamist? Kas selline kulutamine ei häiri õiglustunnet?" Nagu ma ütlesin, on selge, et igal asutusel peavad olema tegevuskulud ning klientide teenindamiseks ja teavitustööks vajalikud vahendid. See, et ostetakse töötukassale pastapliiatseid ja kiletaskuid või ka töömessidel või infopäevadel jagamiseks pastapliiatseid või mingeid muid meeneid, mida on peetud õigeks klienditeeninduse jaoks, minu õiglustunnet kindlasti ei riiva. Igal asutusel on olemas oma pastapliiatsid, minu mäletamist mööda on ka Riigikogu Kantseleil ja Riigikogul olemas oma pastapliiatsid. Mulle isegi meenub, et Lauri Laasil olid valimiskampaania ajal oma pastapliiatsid. Pastapliiats on igati vajalik kirjutusvahend. Kui vaadata 2009. aasta arve, siis 2009. aastal oli töötukassas lühemat või pikemat aega arvel 136 000 töötut. Lisaks nendele teenindati ja abistati tööandjaid, koondamisteate saanud inimesi jne ehk teenindatavate koguarv oli märkimisväärselt suurem kui 136 000. Arvestades klientide arvu, tööturuteenuste mahtu ja asjaolu, et teenuseid osutatakse nii töötukassa ruumides kui ka väljaspool neid, on selge, et sellised kantseleitarbed on äärmiselt vajalikud. Nagu ma mainisin, võib tekkida olukord, et nendest 100 000 kiletaskust klientide teenindamiseks isegi ei piisa.
Lõpetuseks: nagu ma ütlesin, on nõukogu küsinud hinnangut ka audiitorfirmalt KPMG. Samamoodi ootame me kindlasti seda hinnangut, mille annab prokuratuur selle asja menetlemisel. Me teame (see on ka ajakirjandusest läbi käinud), et prokuratuur on alustanud kriminaalmenetlust. Kindlasti teeb nii vastavusauditi saamine kui ka prokuratuuri hinnangu saamine selle loo oluliselt selgemaks. Muu hulgas küsisime audiitorfirmalt seda, kas töötukassa juhatuse esimehe käitumises võis esineda huvide konflikti. Nii et ootame põnevusega ja reedel oleme targemad. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete sattunud olukorda, kus te töötukassa nõukogu liikmena tagantjärele kaitsete tehtud hanget. Aga nagu te mainisite, pärast meie arupärimise üleandmist on prokuratuur alustanud kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 300 alusel, mis käsitleb riigihangete teostamise nõuete rikkumist. Menetluse alustamise ajendiks oli kontrollakt, mille Riigihangete Amet saatis prokuratuurile. Riigihangete Amet leidis, et töötukassa kohtles pakkujaid ebavõrdselt ja ebaobjektiivselt. Kui seda hanget oleks nõukogule tutvustatud eelnevalt, mitte tagantjärele, kas te ka siis oleksite selle hanke heaks kiitnud?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, me oleme püüdnud vaadata ka sisemist korraldust. KPMG audiitorite tehtava vastavusauditi puhul me tahamegi saada just nimelt sisemise korralduse poole pealt selgust, kas hankemenetluse protseduurid, mis on töötukassas kehtestatud, vastavad õigusaktidele, ning kui selgub mõni asjaolu, mis võib viidata huvide konfliktile, siis kuidas sellised probleemid on lahendatud. Kui audiitor teeb mingeid tähelepanekuid, siis kindlasti tuleb neid reeglistikke muuta. Kui te küsisite, et kui nõukogu oleks seda hanget ette teadnud, mida me siis oleksime teinud, siis vastus on, et suure tõenäosusega oleks nõukogu selle hanke heaks kiitnud, sest kantseleikaupu oli vaja, pastapliiatseid oli vaja, kilekaasi oli vaja, neid tarvikuid, mida soetati, oli vaja. Võib-olla oleks nõukogus tekkinud küsimus, see on väga spekulatiivne arvamus, aga vähemalt minul nõukogu liikmena oleks tekkinud küsimus, kas on vaja hankida helkureid ja kelli, aga mis puudutab kantseleitarbeid, siis neid oli kindlasti vaja. Küsimus ei ole ju selles, kas neid asju, mida hangiti, on vaja. Neid on vaja. Küsimus on paljuski ikkagi selles, kas see hange, mis läbi viidi, oli läbi viidud korrektselt, kas see oli läbi viidud kõiki õigusakte järgides ja kas selle hanke puhul kedagi eelistati või mitte. Seda ju prokuratuur täpselt uuribki, kas mingitele firmadele, kes selles hankes osalesid, oli tehtud mingeid soodustusi või mitte. Selle menetluse tulemus tuleb kindlasti ära oodata.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Selge see, et hanke osas me saame vastuse teada ja kriminaalasja menetluse käigus samuti, mis puudutab hankeküsimust. Aga ma tõesti imestasin, et teie nõukogu liikmena kiidate kõik maksimaalselt heaks. Ma mõtlesin, et te jääte siiski maksumaksja poolele. Selles suures kriisis ja suures tööpuuduses on ikkagi need tohutud hulgad helkureid ja seinakelli lisaks olemasolevatele liig mis liig. Miks te ei mõtle maksumaksjale nendes küsimustes?

Aitäh küsimuse eest! Näiteks need 100 000 kiletaskut võib tunduda suure hulgana, aga minu arust ei ole see tohutu hulk, kui me arvestame seda, kui palju meil on registreeritud töötuid ja kui palju neid juurde tuleb. Igati viisakas on see, kas või tänast ilma vaadates, et kui töötukassast antakse inimesele kaasa mingi infomaterjal, siis see pannakse kaante vahele. Loomulikult on võimalik kõiki teenuseid pakkuda ka niimoodi, et üldse mingit infot ei jagata. Minu arvates on töötule info jagamine äärmiselt oluline. Ma kindlasti ei kiitnud kogu seda protsessi lõpuni heaks. Ma ütlesin, et nii nagu Riigihangete Ametil on ka minul selle hanke kohta teatud küsimusi. Selleks et nendele küsimustele vastuseid saada, ootan ma kindlasti ära audiitori hinnangu, vaatan, mida audiitor ütleb, ja me kujundame nõukogus adekvaatse seisukoha. Selle hanke puhul on küsitavusi, nii nagu Riigihangete Amet on öelnud. Kui Riigihangete Ameti kontrollakti lugeda, siis on selge, et on küsitavusi. Töötukassa juhatus on nõukogule esitanud oma selgitused. Ega me teistmoodi ei saagi lõplikku vastust, kui peame ootama ära audiitori hinnangu. Siis saame hakata hindama, kas ja kuidas edasi käituda nii juhatusega kui ka teiste töötajatega, kes seda hanget otseselt läbi viisid.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Vägisi jääb mulje, et kui hanke võitja ei oleks olnud ette teada, siis ei oleks olnud huvi seda hanget välja kuulutada ja tellida nii seinakelli kui ka 15 000 helkurit. Minu mure on selles, kas need helkurid ikkagi leiavad reaalset rakendust ja ega need seinakellad ei jää kuhugi kasti tolmuma, või oli tõesti hange ainult hanke pärast. Kas nõukogu kavatseb silma peal hoida, kuidas need helkurid laiali jagatakse, ja kas on ka teada, kuidas need helkurid inimesteni jõuavad?

Aitäh! Vastus on jah, nõukogu jälgib seda edasi.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas head ametikaaslased soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme kuuenda arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Mai Treial, Ester Tuiksoo, Karel Rüütli, Jaanus Marrandi, Tarmo Mänd ja Villu Reiljan. Arupärimine esitati 2010. aasta jaanuari 20. päeval ning see käib pensionide ja toetuste kojukande korraldamise ja tasu kohta. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, et ta tutvustaks arupärimist meile kõigile. Mai Treial, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Pensionide tasuta kojukande lõpetamine 2009. aasta veebruaris puudutas ligi 100 000 pensionäri. Seaduse kohaselt pidi pensionide ja toetuste saaja elukoha järgne pensioniamet kojukandetaotluse alusel tegema otsuse kuni üheaastase kehtivusajaga, erandina ka pikemaks ajaks. Seaduse rakendamisel ja tasuta kojukande õiguse üle otsustamisel tekkis palju vaidlusi erinevate arusaamade tõttu.
Seoses pensionide ja toetuste kojukande tasuliseks muutumisega ning postituru avanemisega alates 2009. aastast tõstatas Rahvaliidu fraktsioon 2008. aasta lõpus Riigikogus vastava valdkonna ministri ees küsimuse kojukandetasude suuruse kujunemisest. Riiklike pensionide kojukande eest tasus riik AS-ile Eesti Post eelmisel aastal 60 krooni väljamakse kohta, olenemata sellest, kas teenuse eest maksis pensionär ise või Sotsiaalkindlustusamet. Isegi siis, kui samal aadressil toimetati pensionid ja toetused kohale mitmele saajale, pidi ikkagi igaüks tasuma eraldi 60 krooni, vaatamata sellele, et oli olemas transpordi- ja ajakulu ilmselge kokkuhoid. Kulud on väiksemad ka juhul, kui pensionid ja toetused toimetatakse koju kätte näiteks mitmele saajale ühes ja samas paljukorterilises elamus.
Seaduse kohaselt peab riigi poolt teenuste sisseostmine ja selleks maksumaksja raha kasutamine toimuma riigihanke korras. Et pensionide ja toetuste kojukande korraldamise ja tasu kujunemise osas selgust saada, esitasime möödunud aastal küsimused kahele ministrile: sotsiaalministrile ning majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Kahjuks jäi vastuseta küsimus, kas nii riik kui ka pensionärid oleksid võinud saada 2009. aastal kojukandeteenust odavamalt. Saime teada, et hakatakse arutama 2010. aasta pensionide ja toetuste väljamaksmise temaatikat ja siis peaks Sotsiaalkindlustusamet olema huvitatud sellest, et ta leiaks teenusepakkuja, kes osutaks teenust võimalikult odavalt. Sotsiaalkindlustusametilt laekunud info kohaselt korraldati möödunud aastal riigihange riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste kojukandeteenuse tellimiseks, mille võitis AS Eesti Post. Eesti Postiga sõlmiti 29. detsembril 2009 riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste kojukande teenuse tellimise hankeleping, mille alusel osutatakse 2010. aastal kojukandeteenust hinnaga 58 krooni.
Lähtudes eeltoodust on arupärijatel sotsiaalministrile seitse küsimust. Ootame nendele vastust. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Head kuulajad! Teeme kiiresti.
Esimene küsimus: "Kui palju tekkis kohtuvaidlusi pensionide tasuta kojukande teemal ja kas käesolevaks ajaks on kõik vaidlused lahendatud?" Kohtuvaidlusi pensionide tasuta kojukande teemal ei ole olnud.
Teine küsimus: "Kui palju tehti 2008. ja 2009. aasta vahetusel otsuseid kojukande kohta üheaastase tähtajaga ning kas kõigil vajalikel juhtudel on määratud uus tähtaeg? Kas Te peate õigeks, et igal aastal tuleb taotlejal teha uus avaldus?" 2008. ja 2009. aasta vahetusel tehti maksja kulul kojukande kohta 2071 otsust tähtajaga üks aasta. 2009. aastal oli maksja kulul kojukande otsuseid 1448, nendest Tartu Pensioniametis 994, Pärnu Pensioniametis 238, Tallinna Pensioniametis 189 ja Virumaa Pensioniametis 27. Tallinna Pensioniametis ja Virumaa Pensioniametis on uued avaldused väljamakse viisi valimiseks esitanud kõik isikud, kellel pensionide, toetuste ja hüvitiste kojukande lõpptähtaeg on 2010. Uut avaldust ei ole esitanud 25 isikut (Tartu Pensioniametis 20 isikut ning Pärnu Pensioniametis 5 isikut). Nende isikute osas on Sotsiaalkindlustusamet alustanud menetlusprotsessi ning nendele maksja kulul kojukande lõpptähtaega on pikendatud uue avalduse esitamise ja otsuse tegemise menetluse lõppemiseni. Maksja kulul hüvitiste kojukande küsimuse lahendamine on personaalne ning on seotud iga hüvitisesaaja konkreetse olukorraga. Seega, üheaastase tähtaja puhul on lähtutud hüvitisesaaja reaalsest olukorrast. Samas, kui hüvitisesaajal on põhjused, mis tingivad hüvitise väljamaksmise riigi kulul pikema aja jooksul, teeb Sotsiaalkindlustusamet pikema kehtivusajaga otsuse. Seega, riigi kulul hüvitiste väljamaksmise avalduste lahendamisel lähtutakse iga isiku konkreetsest olukorrast.
Kolmas küsimus: "Kui palju on 2009. aasta jooksul esitatud uusi taotlusi pensionide tasuta kojukandeks?" 2009. aastal esitati uusi taotlusi hüvitiste kojukandeks maksja kulul 816, sealhulgas pensionide osas 681. Hüvitise esmakordse määramise korral oli selliseid taotlusi 131 (sealhulgas pensionide osas 7) ning taotlusi, millega sooviti muuta juba olemasolevat muud väljamakseviisi maksja kulul kojukandeks 685 (sealhulgas pensionide osas 674). Sotsiaalkindlustusametist saadud andmetel lahendati taotlused positiivselt, seega olid taotlused põhjendatud ja taotlejatele võimaldati kojukanne maksja kulul.
Neljas küsimus: "Millises mahus (nii arvuliselt kui ka summas) toimus pensionide kojutoimetamine riigi kulul ja saajate endi kulul 2009. aastal? Millised on selles osas 2010. aastal muutused võrreldes 2009. aastaga?" 2009. aastal toimus maksja kulul kojukanne AS-i Eesti Post kaudu keskmiselt 15 000 isikule, kogusummas 165 629 väljamakset, mille eest tasuti kokku 9 762 190 krooni. Samal perioodil toimus saaja kulul kojukanne keskmiselt kuus 17 000 isikule, kogusummas 168 708 väljamakset, mille eest tasuti 11 003 490 krooni. 2009. aasta veebruaris maksti hüvitisi maksja kulul 16 221 isikule, saaja kulul 17 873 isikule, kogusummas 155,4 miljonit krooni. 2010. aasta jaanuaris maksti hüvitisi maksja kulul 14 047 isikule ja saaja kulul 16 144 isikule, kogusummas 140,2 miljonit krooni. Hüvitiste hulga vähenemine on tingitud erinevatest põhjustest, näiteks olid isikutele määratud lühikeste tähtaegadega töövõimetuspensionid ja sügava puude toetus, samuti võis põhjuseks olla isikute surm või muud sellised põhjused.
Viies küsimus: "Mitu firmat ja kes konkreetselt osalesid 2010. aastaks korraldatud riigihanke konkursil pensionide ja toetuste kojukande teenuse osutamiseks ning millised olid teised pakkumised peale AS-i Eesti Post?" Sotsiaalkindlustusamet korraldas riigihanke avatud hankemenetluse teel. Laekus ainult üks pakkumine AS-ilt Eesti Post.
Kuues küsimus: "Kas teenuse hind 58 krooni kehtib jätkuvalt iga saaja kohta ka juhul, kui samale aadressile toimetatakse pension ja toetus koju kätte mitmele isikule? Kas selline asjaolu sisaldus riigihanke tingimustes? Kui ei, siis miks?" Hüvitise kojukande teenuse hind igale maksesaajale on 58 krooni, vastavalt riigihanke tulemusel sõlmitud lepingule, mis kehtib kuni 2010. aasta lõpuni. Eesti Post on selgitanud, et teenustasu suuruse arvestamisel on aluseks võetud teenuse keskmine hind, mille kujunemisel võeti arvesse kulusid tööjõule, sularaha käitlemisele, transpordile ja muule sellisele ning mis peab katma hüvitise kojukande kulu nii maapiirkondades kui ka linnades. Kui maal elab ca 33% pensionisaajatest, siis linnades 67% pensionisaajatest. Maal on teenuse osutamine oluliselt kallim kui linnas. Seetõttu kehtestatigi ühtne 58-kroonine solidaarne keskmine hind väljamakse kohta. Kui hind oleks kehtestatud kõigis piirkondades eraldi, siis oleks maapiirkondade inimestele tulnud väljamakse hind kindlasti oluliselt kõrgem ja linnainimestele selle võrra madalam. Kojukande teenustasu ei sõltu üksnes transpordikuludest.
Seitsmes küsimus: "Kas Teie ministrina peate õigeks ja mõistlikuks seda, et kui ühes peres on kaks või enam pensionäri või toetusesaajat, siis peavad nad ikkagi igaüks eraldi tasuma kojukande eest täissummas?" Nagu ma ütlesin, on tegemist solidaarse hinnaga. Seetõttu ongi mõistlik see, et üle Eesti kehtib kõikidele ühesugune hind, sõltumata sellest, kas inimene elab postimajast kümne kilomeetri kaugusel või postimaja kõrval, ikkagi kehtib kõikidele ühesugune solidaarne hind. Aitäh!

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Tegelikult on tänaseni valus tõdeda, et pika elutööga väljateenitud pensioni kättesaamiseks tuleb riigi äriettevõttele maksta niivõrd suurt raha. Maapiirkondades käies kuulen ma järjest ikka sedasama juttu, et pangaautomaate, millele nii palju rõhutakse, nagunii ei ole ja vanainimesed praeguse lumega, ausalt öeldes, ei saa väravanigi, et välja tulla. Kas teil pole ikkagi tekkinud soovi seda alandavat ja häbiväärset olukorda muuta ning hakata eakatele soodsamalt ja mugavamalt teenust pakkuma?

Aitäh! Minul oleks soov kõiki toetusi ja hüvitisi sotsiaalvaldkonnas kindlasti tõsta. Karm tõsiasi on see, et me saame sotsiaaltoetusi, erinevaid hüvitisi ja ka soodustusi pakkuda inimestele täpselt nii palju, kui kõikide eestimaalaste töökad käed riigieelarvesse raha on teeninud. Kui seda raha on teenitud sellises mahus, nagu seda on, siis saame me eelarve koostamisel arvestada nende numbritega, mis meil on.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Pensionide, toetuste ja hüvitiste tasuta kojukande lõpetamine on üks ääretult valuline küsimus ja see jääb kindlasti Eestimaa ajalukku ühe väga tumeda tärminina, seal ei ole midagi öelda. Mind paneb imestama, et tegelikult ka teie ei juhtinud Sotsiaalministeeriumis Sotsiaalkindlustusameti tähelepanu vajadusele pakkuda välja võimalus kas või vähempakkumiseks ja sellele, et tuleks ikkagi arvestada seda olukorda, kui ühel aadressil toimetatakse pensionid, toetused või hüvitised kätte paljudele inimestele. Üks variant on see, kui elatakse mitmekorruselises korterelamus, aga on ka hooldekodud jne.

Aitäh! Selleks et võimalikult madalat hinda saada, viidigi läbi riigihankemenetlus. Kahjuks ei ole Eesti riigis teisi selliseid teenusepakkujaid, kes suudaksid pakkuda piisava kvaliteediga kojukannet. Osales ainult üks firma, kelleks on Eesti Post. Mis puudutab veel seda hinnatemaatikat või seda, kas kojukande eest ühte korterisse peaks võtma tasu ühe või mitme kojukande eest, siis sellise kriteeriumi tingimustesse panemine on äraütlemata keeruline. Ma ütlen veel kord, et see oleks tähendanud seda, et me oleksime pidanud hakkama diferentseerima kõiki hinnagruppe, tulemuseks oleks olnud see, et Tallinnas elav pensionär saaks kojukande oluliselt odavamalt kui näiteks Mikitamäel elav pensionär. Ma arvan, et võrdset kohtlemist arvestades ei ole kõige mõistlikum, kui linnas elav inimene saab selle teenuse kätte märkimisväärselt odavamalt kui maal elav inimene. On igati mõistlik, et on üks universaalne hind.

Austatud minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas ametikaaslased soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma vaatasin väga põhjalikult üle ka hankedokumendid, mis Sotsiaalkindlustusamet välja pakkus. Hankedokumendis on riigihanke objekti kirjeldatud kui toetuste kojukande teenust, mis hõlmab delikaatseid isikuandmeid sisaldavate andmefailide töötlemist ja seda, et väljamakseid või kojukannet tuleb teostada 12 kuu jooksul. Riigihanke tehniline kirjeldus annab ülevaate riigihanke objekti arvulise koosseisu kohta. Kojukandeteenust osutatakse riigi kulul ühe kalendrikuu jooksul 13 620 toetusesaajale ja 15 700 toetusesaajat on need, kes on ise nõustunud kojukandeteenuse kinni maksma. Hankelepingu tingimused annavad teada, et edukaks tunnistatud pakkujaga sõlmitakse 12 kalendrikuuks leping, ning viidatakse lisas toodud lepingu projektile. Kahjuks ei ole siin sõnagi sellest, mis oleks olnud igati vajalik riigihanke tingimustesse lisada, et juhul, kui samal aadressil toimetatakse pensionid, toetused või hüvitised kätte mitmele saajale, siis arvestatakse seda kui ühte kojukandeteenust ja selle eest tasutav kojukandeteenuse maksumus on väiksem, sest transpordi- ja ajakulu on ju teenusepakkujal väiksemad. Kulud on ju väiksemad, kui pension, toetus või hüvitis toimetatakse koju kätte näiteks mitmele saajale ühes ja samas paljukorterilises elamus või hooldeasutuses. Miks ikkagi ei peetud vajalikuks niisuguse olulise tingimusega välja tulla?
Kahjuks ei ole ma, härra minister, ka teie tänase vastusega nõus. Riiklike pensionide kojukande eest tasus riik AS-ile Eesti Post eelmisel aastal 60 krooni väljamakse kohta, olenemata sellest, kas teenuse eest maksis pensionär ise või Sotsiaalkindlustusamet. Riigihanke pakkumisele käesolevaks aastaks esitas pakkumise ainult Eesti Post, kes on nõus toetuste kojukande teenust osutama 58 krooni eest. Kuna eritingimusi riigihankes ei olnud, jätkubki senine olukord, nii nagu 2009. aastal, kuid pisut, kaks krooni, odavamalt. Miks ikkagi laekus riigihanke pakkumisele vaid üks ettepanek? Kas ei teata, et toetuste kojukanne ei ole universaalne postiteenus, vaid finantsteenus ning seetõttu on ka teistel seda teenust osutada soovivatel ettevõtjatel postiseaduse kohaselt õigus toetuste kojukande teenust osutada? Ma olen veendunud, et on ka teisi ettevõtteid, kes suudavad seda teenust osutada ja leiavad võimaluse odavamaks teenuse osutamiseks. Riigihanke vähempakkumise või mõne muu võimaliku konkursi korraldamise vajaduse üle sai otsustada Sotsiaalministeerium kui teenuse tellija, aga seda kahjuks ei tehtud. Ma väga loodan ja tahan panna südamele, et aastaks 2011 hanget korraldades te nendel asjaoludel siiski peatute ja need riigihanke tingimuste hulka panete. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme tänase viimase arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Toivo Tootsen, Nikolai Põdramägi, Vladimir Velman, Eldar Efendijev, Jaak Aab, Arvo Sarapuu, Inara Luigas, Helle Kalda, Marika Tuus ja Heimar Lenk. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Toivo Tootseni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tööpuudus kasvab Eestis hirmuäratava kiirusega. Töötute koguarv on ületanud juba 100 000 inimese piiri. Küsimusele, mida te olete ette võtnud töötuse vähendamiseks ja uute töökohtade loomiseks, vastasite teie, härra minister, siinsamas Riigikogu saalis, et riigi poolt on erinevaid vahendeid tööturu paremaks toimimiseks sellel aastal peaaegu neli miljardit krooni. Tõepoolest, see on väga muljetavaldav summa. Aga kahjuks on nii, et lõviosa sellest rahast läheb töötute sotsiaalsete vajaduste tagamiseks ega loo juurde uusi töökohti. Selge on see, et olukorrast aitab välja tulla ainult uute töökohtade loomine. Jah, te ütlete, et uusi töökohti ju luuakse, ja te olete väga kiitnud seda, et uute töökohtade loomisel on suur osa palgatoetusel. Aga ka selle paljukiidetud palgatoetuse jaoks on sel aastal väidetavalt ette nähtud ainult 80 miljonit krooni. Võrdluseks: Tallinn on selleks aastaks kavandanud umbes samas suurusjärgus raha töökohtade loomiseks. Ma ei pea siin silmas mitte ainult sotsiaalseid töökohti, vaid ka ettevõtluse abistamise summasid, mis aitavad uusi töökohti luua. Palgatoetuse kohta on ettevõtjad kohtumistel rääkinud, et riigi abi palgatoetuse näol on ainult näiliselt abi, kuna lõpptulemusena laekub ettevõtetelt riigile maksudena tagasi rohkem raha, kui ta palgatoetuseks eraldas. Samas on ka Euroopa Sotsiaalfondi raha muutunud riigieelarve maksutuluks. Ettevõtjad on väitnud, et uusi töökohti looma see süsteem ei stimuleeri. Küll aga on riigi palgatoetus tõepoolest abiks nendele ettevõtjatele, kellel on niikuinii plaanis tänu oma ettevõtte arengule mõni uus töökoht luua, tänu riigi toele on kriisiolukorras ettevõttel seda lihtsam teha. Sellest oli muide juttu ka Maalehes. Artiklil oli väga kujundlik pealkiri – "Uus mood: pool palka töötukassast".
Kõik need asjaolud ajendasidki meid esitama teile arupärimise, milles on viis küsimust, millele palume teilt vastuseid. Aitäh!

Tänan! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu juhataja! Head arupärijad! Head kuulajad! Käime siis need küsimused üle. Enne kui ma küsimuste juurde lähen, ütlen sissejuhatuseks niipalju, et minu arust on väga hea, kui ettevõtjad siiski kasutavad riigi abi, järelikult on see abi õigesse kohta läinud, töökoht tehakse ja inimene saab tööd. See on ainult positiivne.
Esimene küsimus: "Kui palju raha käesoleval aastal palgatoetusteks eraldatakse ning kui suur osa on sellest Euroopa Sotsiaalfondi raha?" Nagu arupärija ise mainis, on palgatoetuse hetke eelarvenumber 80 miljonit krooni, mis tuleb sotsiaalfondist. On olemas valitsuse põhimõtteline kokkulepe, et vajaduse korral lisandub veel kuni 100 miljonit krooni. Need vahendid on valitsuse otsusega eraldatud. Ootame Euroopa Komisjoni heakskiitu struktuurifondide raha ümbertõstmise kohta ja siis saame olla kindlad, et kui töötajad ja ettevõtjad soovivad palgatoetust prognoositust suuremas mahus saada, siis on riigil selle jaoks raha olemas. Ettevõtluse alustamise toetust on meil 25 miljonit krooni ja kõik erinevad meetmed, nagu siin on täna korduvalt juttu olnud, on üle 400 miljoni ehk 422 miljonit krooni.
Teine küsimus: "Mitu uut töökohta selle raha eest kavatsetakse luua?" See sõltub kindlasti eelkõige sellest, milline on keskmine taotletav summa. Maksimaalne taotletav summa on 4350 krooni kuus, korrutame kuuega ja saame, et ühe inimese kohta on maksimaalne taotletav summa 26 100 krooni. Täna on palgatoetuse taotlused siiski väiksemad. Sellest tulenevalt oleme arvestanud ca 5000 palgatoetuse määramisega. Kui on suurem nõudlus, siis, nagu ma ütlesin, on selleks rahaline kate olemas. Hommikuse seisuga, nagu ma juba ühele arupärimisele vastasin, on tööle saanud või on otsus tehtud 708 inimese rakendamiseks palgatoetuse abil. Meenutuseks, et vaid kaks nädalat tagasi, 8. veebruaril oli see number 453 ehk kahe nädalaga on juurde tulnud peaaegu 300 inimest, kes on reaalselt tööd saanud. See on peaaegu niisama palju, kui Tallinna tööbörsil pakuti.
Kolmas küsimus: "Kas tegemist on ka tõepoolest uute töökohtade loomisega või toetatakse sel moel ettevõtjaid, kes nii või teisiti on sunnitud uue inimese tööle võtma?" Kindlasti ei tahaks ma öelda, et ükski ettevõtja on sunnitud kedagi tööle võtma, ettevõtja võtab töötaja tööle ikkagi olukorras, kui tal on töökäsi vaja. Kui vaadata kriteeriume, siis palgatoetuse andmisel peame lähtuma põhimõtetest, et seda makstakse kuni 50% töötasust kuni 12 kuu jooksul töölevõtmisest ja kui töölevõtmise tulemusena ettevõtte töötajate arv eelneva 12 kuu keskmisega võrreldes kokkuvõttes ei suurene, siis peab ametikoht olema vabanenud seoses vabatahtliku lahkumisega, töötaja töövõime kaotusega, vanaduspensionile jäämisega või tööaja vabatahtliku vähendamisega. Lühidalt öeldes: tavaliselt kasutatakse seda päris uue töökoha loomiseks, kuid me ei saa piirata palgatoetuse kasutamist ametikohtade täitmiseks ka siis, kui inimene näiteks on jäänud pensionile ja pensionile jäänu töökoht täidetakse töötukassas arvel oleva isikuga. Siiani on valdav olnud see, et inimesed on võetud tööle uutele töökohtadele. Väga positiivne on kindlasti see, et üle 90% kõikidest palgatoetuse taotlustest on võetud kasutusse maksimaalse tähtajaga ehk kuus kuud, mis tähendab, et inimesele on töökoht tagatud vähemalt aastaks.
Neljas küsimus: "Kui palju ja kuidas on riik kavandanud luua sotsiaalseid töökohti?" Lihtsalt ääremärkusena, et sotsiaalse töökoha põhimõtteline alus on see, et selle töökoha loob ja seda rahastab riik või tema volitatud organ avalike teenuste pakkumiseks ja paljuski tuleb sotsiaalset töökohta käsitleda kui sotsiaalkindlustuse vormi. Kui vaadata Euroopa tööhõive raportit, siis sealt selgub, et sotsiaalsed töökohad aitavad küll vähendada lühiajalist töötust ja on selles mõttes aktsepteeritavad, kuid kaugemas perspektiivis ei ole sotsiaalsed töökohad jätkusuutlikud. Seetõttu ongi töötukassa teravik suunatud eelkõige sellele, et luua tööpraktika, palgatoetuse ja ettevõtluse alustamise toetuse abil reaalseid töökohti. Neid töökohti on lisaks ettevõtjatele võimalik luua ka omavalitsustel endil. Tööpraktikast meeldetuletuseks veel niipalju, et tööpraktikat on võimalik rakendada kuni neli kuud ja kui 2009. aastal oli tööpraktikal osalejate arv 1718 terve aasta peale, siis tänahommikuse seisuga on tööpraktikat alustanud juba 740 isikut ehk see näitab väga selget tõusutrendi. Ettevõtluse alustamise toetuse kohta ütlen, nagu ma ühele arupärimisele siin juba vastasin, et me oleme läinud üle sellisele tervikpaketile, kus töötu saab lisaks äriplaani koostamisele ja nõustamisele ettevõtluskoolitust ja vajaduse korral pärast seda, kui on ettevõte juba loodud, ka järelnõustamist ja kahe aasta jooksul vajaduse korral täiendusõpet. Ettevõtluse alustamise toetust on sel aastal määratud juba 102 inimesele. Nende 102 inimese loodavate töökohtade arv on vähemalt 170.
Viies ja viimane küsimus: "Kuidas toetab riik kohalikke omavalitsusi sotsiaalsete töökohtade loomisel?" Eespool nimetatud põhjustel on riik valinud töökohtade loomiseks ja töötute värbamise toetamiseks eelkõige tööpraktika, palgatoetuse ja ettevõtluse alustamise toetuse meetmed. Tahan veel kord üle rõhutada, et kohalikel omavalitsustel on võimalik taotleda palgatoetust, seda on osa omavalitsusi tänavu juba teinud. Kindlasti ei tasu ära unustada, et palgatoetust on uuendusena võimalik saada veel lihtsamatel tingimustel alla 24-aastase inimese töölevõtmisel. Noored on suures riskigrupis ja noor, kui ta on töötuna arvel olnud vähemalt kolm kuud, saab juba palgatoetusest osa. Aitäh!

Tänan, austatud minister! Teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kindlasti tuleb teiega nõus olla selles, et on hea, et ettevõtjad riigi abil töökohti loovad. Aga ma vaatan neid arve, mida teie välja käite ja mida käivad välja töötukassa analüütikud. Te mainisite, et 708 inimest on palgatoetuse abil tööle võetud. Üks analüütik andis 18. veebruaril raadiointervjuu ja mainis arvu 1500. Siin on vist arvepidamisega midagi sassis. Aga minu küsimus on selles, et kui praegu on juba üle 40 000 ametliku töötu tööd otsinud üle aasta, ja jaanuaris lisandus töötutena 11 200 inimest, kes poole aasta pärast juba kvalifitseeruksid palgatoetuse abil töö saajateks, siis see 80 miljonit krooni on ilmselgelt liiga vähe, juhul kui ettevõtjad sellest innustuvad. Te mainisite, et te olete kokku leppinud, et lisandub 100 miljonit krooni struktuurifondide raha ümbertõstmise teel. Kas te ei ole kaalunud seda, et see on see koht, kus Eesti riik peaks oma eelarveraha kasutusele võtma, mitte sõltuma ainult Euroopa rahast?

Aitäh küsimuse eest! Ma täpsustan: ma eeldan, et kuna need andmed, mis ma olen teile öelnud, seesama 708 inimest tänahommikuse seisuga, tulevad otse töötukassast, ei kuskilt mujalt, siis see, mida te kuulsite 18. veebruaril, võis olla kolm meedet kokku. Palgatoetus, tööpraktika ja ettevõtluse alustamise toetus kokku andis 18. veebruaril tõesti 1502 inimest. Nii et statistiliselt kõik klapib ja on ka igati korrektne. Mis puudutab palgatoetuse vahendeid, siis me oleme kindlasti valmis sinna summasid juurde panema, kui selleks vajadus tekib. Praegused arvutused näitavad, et meile piisab nendest vahenditest, mis meil on. Loomulikult, kui ettevõtjad aktiviseeruvad ja hakkavad märkimisväärselt rohkem palgatoetust taotlema, siis see teeb ainult rõõmu, see tähendab ju, et Eesti inimesed saavad tööd. Siis me leiame kindlasti lisavahendeid.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te saate ju ilmselt aru, et meid kõiki ajendab praegu suur mure selle teemaga tegelema. Just sellest murest ajendatult oli terve eelmine nädal siin Riigikogu saalis juttu tööpuudusest ja töökohtade loomisest. Siin esinesid kõigi fraktsioonide esindajad oma ettepanekutega. Kui palju teie ministeerium sai nendest ettekannetest nõuandeid või juhiseid, mida võiks rakendada, teisisõnu, kas te leidsite selle nädala kahest suurest plokist midagi sellist, mida te asute teostama? Ma ei ütle isegi, et sellel aastal, aga kuna järgmise aasta eelarveplaanid on tegemisel, siis kas või järgmisel aastal.

Aitäh! Ühtegi uut revolutsioonilist ettepanekut ju ei kõlanud. Olid eri erakondade platvormid ja erinevad lubadused. Me oleme püüdnud neid kuidagi kategoriseerida ja kuidagi kokku panna. Aga ma väga loodan, et sisulise töö neljapäevase mõttetalgu kohta teeb ära ikkagi sotsiaalkomisjon, kes selle arutelu algatas. Eks me siis saame vaadata. Aga järgmistele aastatele ette vaadates oli olulisem kindlasti teisipäevane arutelu ehk, teisisõnu, see, kuidas ettevõtlus viia ikkagi sinnamaani, et uusi töökohti hakkaks tulema. Eks ettevõtluse arendamise koha pealt me teame kõik, mis üldises plaanis võiks aidata, see on tugev rahanduspoliitika, mis tagab omakorda ettevõtetele suhteliselt head krediidivõimalused. Kindlasti peaks oma tõuke andma ka euro tulek. Eks me sealt vaatame edasi. Sotsiaalministeeriumi poolt vaadates on meie esmane eesmärk kindlasti see, et kõik need inimesed, kes meie teenust kasutavad, saaksid võimalikult hea teenuse. Neid teenuseid oleme me juba väga palju muutnud. 2009. aasta lõpus ja 2010. aasta alguses muudeti väga palju nii tööturuteenuste ja -toetuste seadust kui ka erinevaid programmimeetmeid. Eks me käime ajaga kaasas, vaatame, kas järgmiseks aastaks saab veel midagi tõhustada või mitte.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Ajakirjanduses on juba välja käidud, et kui esimese Eesti Vabariigi ajast on meil töötuse kohta näidata niisugused pildid, kus on võib-olla mõned üksikud töötud, siis praegune pilt lauluväljakult läheb raudselt ajalukku, sest seal on näha tuhandeid töötuid. Loomulikult tuleb sinna siis allkiri, et selline oli olukord Ansipi valitsuse ajal. Aga miks ikkagi teie sotsiaalministrina, kes te olete ellu kutsutud ju inimesi abistama ja nendele toeks olema, ei toeta sotsiaalsete töökohtade loomist? Te ju ka ise mainisite, et Euroopa tööhõiveraportis on öeldud, et sotsiaalsed töökohad ajutiselt ikkagi kergendavad olukorda.

Aitäh! Mina ei ole sotsiaalseid töökohti otseselt maha teinud. Ma olen öelnud, et nad ajutiselt mingit leevendust pakuvad, aga kindlasti ei ole nad kaugemas perspektiivis jätkusuutlikud. Riigi tööturupoliitika tegemisel on lähtutud just eelkõige pikemaaegsetest eesmärkidest ja sellest tulenevalt on valitud ka need meetmed, millest on korduvalt räägitud: palgatoetus, ettevõtluse alustamise toetus, tööpraktika, tööharjutus ja teised sellised meetmed. Need on kaugemas perspektiivis jätkusuutlikumad. Selge on see, et kui omavalitsustel on soovi kasutada avalikku tööd või luua sotsiaalseid töökohti ja kasutada selleks näiteks töötukassa abi, siis töötukassa tuleb appi. Töötukassa on juba eri omavalitsuste loodud töökohtadele palgatoetust määranud. Ehk head koostööd kõikidele omavalitsustele töötukassaga! Selge on see, et tuleb võtta kõiki meetmeid, et kriisiga toime tulla. Kindlasti saab riik nende rahaliste vahenditega, mis meil on, saavutada parima tulemuse, mis võimalik.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tööpraktikast on räägitud päris palju. Ma tean, et üheks heaks partneriks on viimastel aegadel kujunenud Selver. Ma kuulasin ühel pressikonverentsil analüüsi ja seal selgus, et pärast tööpraktikat jääb siiski vähe inimesi tööle. Mis võiks olla see põhjus, et inimesed tööle ei jää või ei saa jääda? Ma ei räägi nüüd ainult Selverist. Võib-olla tööandjad lihtsalt kasutavad niisugust võimalust ära, inimene tegutseb teatud aja jooksul ja asi sellega lõpeb. Kuidas see olukord on?

Aitäh! Sellest on töötukassas mitu korda juttu olnud. Töötukassa esmane eesmärk on kindlasti nii tööpraktika kui ka palgatoetuse puhul (siin ilmselt pole vahet, kui me räägime suhtest tööandjaga, mis töötukassal tekib) rääkida kõik need teemad läbi. Igal konkreetsel juhul on loomulikult erinevad põhjused. Eks see tööpraktika ole osalt ju natuke võrreldav katseajaga, selle erinevusega, et tööpraktika käigus on võimalik inimene välja õpetada ametikoha nõuetele vastavaks nii, et appi tuleb töötukassa, kes maksab juhendajatasu ning maksab inimesele stipendiumi ja sõidutoetust. Seda, miks tööandjale üks või teine praktikant ei sobi, on äärmiselt keeruline öelda. Seda peaks ettevõtjate käest küsima. Aga töötukassa suhtumine on kindlasti suunatud sellele, et tööpraktika lõpeks ka töökoha saamisega või kui ka mitte 100% ettevõtja poolt tasustatud töökoha saamisega, siis palgatoetusega toetatud töökoha saamisega. Igal juhul on meie suund see.

Tänan, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Toivo Tootseni!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma arvan, et hea kolleegina saad sa aru, et me ei esita neid arupärimisi lihtsalt ministri kiusamiseks, vaid selleks, et kuidagigi püüda olukorda lahendada. Jah, tänavapildis võib-olla tõesti ei paista silma, et tööpuudus on nii suur. Meie töötud ei ole sellised, kes tulevad tänavale ja hakkavad meelt avaldama, hakkavad oma õigusi nõudma või mida iganes. Võib-olla nad tõesti elavad oma muret rohkem koduseinte vahel läbi. Aga meil on üle 100 000 töötu. Mõtelge, kui palju inimesi on selle taga! Seal taga on 200 000 – 300 000 inimest. Kui üle 40 000 inimese on töötu olnud juba üle aasta, siis mind lohutab väga vähe see, et riigi abiga saab tööd paarsada, kolmsada või ka 1500 inimest aastas. Seda on vähe. Just sellest ajendatuna meil oligi eelmisel nädalal siin pikalt juttu tööpuudusest. Ma küsisin meelega, mida teie nendest ettepanekutest, mis siin saalis kõlasid, endale kõrva taha panite. Kuidagi väga lihtsalt läksite te sellest üle. Minu meelest oleks terve teie ministeerium pidanud nende ettepanekute kallal pingsalt töötama.
Mul on hea meel veel kord üle korrata need meie erakonna väga konkreetsed ettepanekud, mida tuleks rakendada ja mida saaks rakendada ning mida siitsamast kõnepuldist Tallinna linnapea, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ette kandis. Need on kõigile kättesaadavad, aga ilmselt ei suhtu keegi opositsiooni ettepanekutesse kuigi tõsiselt. Ometi võiks seda teha. Meie ettepanekud tööpuuduse leevendamiseks on järgmised.
1. Riigi finantseeritud sotsiaalsete töökohtade loomine. Jah, sotsiaalsed töökohad ei ole kauge perspektiiviga. Aga te saate aru, et kriisi ajal on see siiski mingi väljapääs. Kõige sobivam oleks n-ö kombineeritud lähenemine, kus sotsiaalseid töökohti loob riik ise, loovad eraettevõtted ja kolmas sektor. Majanduskasvu faasis oleksid need töökohad mõeldud eelkõige pikaajalistele töötutele, aga majanduskriisi ajal peaks neid pakkuma kõigile, sõltumata töötuks olemise ajast.
2. Palgatoetuse mahu oluline suurendamine uute töökohtade loomiseks. See tähendab, et kogu maksutulu, mis laekub palgatoetust saanud töötaja eest riigile, suunataks uuesti palgatoetuse maksmiseks. Nagu ma enne rääkisin, tulumaks ja kõik muud maksud, mis tulevad palgatoetusest, peaksid minema uuesti palgatoetuse maksmiseks.
3. Maksusoodustused. Palju on räägitud sotsiaalmaksu ülemmäära kehtestamisest, aga on ka teisi võimalusi. Näiteks juba varem on Keskerakond esitanud ettepaneku töötu inimese tööle võtnud ettevõtja vabastamiseks sotsiaalmaksu tasumisest uue töökoha pealt üheks aastaks. Lisaks pakume majanduskriisi perioodiks välja maksualanduse neile ettevõtetele, kelle tööjõukulud on kahe viimase aasta võrdluses kas tänu uute töökohtade loomisele või palgatõusule oluliselt kasvanud.
4. Töötud, kellele ei maksta enam töötuskindlustushüvitist, peaksid saama võimaluse töötada juhutöödel ühes kuus kuni miinimumpalga ulatuses, ilma et nad kaotaksid töötu staatust.
Lisaks on meil veel mõned ettepanekud. Olge hää, palun suhtuge nendesse tõsiselt ja töötage nad läbi! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega on arupärimisele vastatud. Ma tänan ministrit!

Head Riigikogu liikmed! Läheme päevakorraga edasi. Kõik, kellel on soovi ja huvi, palun registreerida ennast esinemiseks vabas mikrofonis pärast haamrilööki! Kuna kõnesoovijaid ei ole, siis on tänane istung lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 18.36.