Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu viienda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kadri Simson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimelt oli möödunud aasta seisuga selline olukord, et sanktsioonide tõttu lõppes ligi 30 000 inimesel ametlik töötu staatus. Need olid juhtumid, kus töötu ei olnud määratud aja jooksul pöördunud töötukassasse, oli rikkunud tööotsimise nõuet või individuaalset tööotsimiskava. Meie seadusmuudatuse kohaselt kompenseeritakse neile inimestele, kes elavad nendes omavalitsustes, kus ei ole töötukassa osakonda, töötukassas igakuisel kohustuslikul konsultatsioonil käimiseks tehtud sõidukulutused. Aitäh!

Mai Treial, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni liikmetel on üle anda arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile. See puudutab sotsiaalmaksu laekumist ja kasutamist. Teadaolevalt on sotsiaalmaksu laekumine vähenenud enam kui 4,3 miljardi krooni võrra, seetõttu vähendati juba möödunud aastal haigekassa eelarvet sadades miljonites kroonides. Loobutud on esimese lapse tulumaksusoodustusest, kaotatud on hambaravihüvitis ja matusetoetus ning vähendatud on haiguspäevade hüvitisi. Sellega on pandud suurem koormus nii ettevõtetele kui ka inimestele. Samas on lisaks sotsiaalmaksu laekumise kokkukuivamisele ilmnenud olukordi, et mitmed ettevõtjad on kasutanud nn maksude optimeerimist ja võtnud välja dividendid. Teatavasti dividende sotsiaalmaksuga ei maksustata, enamgi veel, viimasel kahel aastal on makstud dividende kokku ligi 30 miljardit krooni ja sellest täiesti maksuvabalt üle 9,6 miljardi krooni, millest riigikassasse ei laeku ühtegi senti. Kõrvuti sotsiaalmaksu vähenemisega on tehtud ettepanekuid seonduvalt sotsiaalmaksuga, sealhulgas on tehtud ettepanek seada sotsiaalmaksule lagi. Lähtudes eeltoodust on arupärijatel viis küsimust. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mitu Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget on allkirjastanud arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile. Arupärimine on kohalike omavalitsuste laenude kooskõlastuste kohta. Laenudest niipalju, et alates 1. märtsist 2009 kuni 2011. aasta lõpuni kehtib kõigile kohalikele omavalitsustele laenu ja muude kohustuste võtmisel piirang, mille järgi tohib laenu võtta ainult Rahandusministeeriumi nõusolekul ning välisvahendite abil tehtavate projektide kaasfinantseerimiseks. Selle eesmärk oli suunata omavalitsusi majanduslikult raskel ajal ning valimiste eel vastutustundlikule rahanduspoliitikale, samuti aitab piirang kontrolli all hoida nii omavalitsuste kui ka valitsussektori eelarve puudujääki. 21. septembril 2009. aastal esitas Viimsi Vallavalitsus Rahandusministeeriumile laenu kooskõlastuse taotluse 163,5 miljoni krooni ulatuses. Laenu kooskõlastus anti Viimsi Vallavalitsusele 6. jaanuaril s.a. Viimsi valla võlakoormus on valla- ja linnaeelarve seadusega lubatud 60% asemel prognoosi järgi 169%. Seadusrikkujate esikolmikusse kuulub Viimsi vald selles arvestuses juba 2006. aastast. Selle kohta on meil viis küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorrale.
Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud 9 Riigikogu liikme arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile, 8 Riigikogu liikme arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile, 5 Riigikogu liikme arupärimise regionaalminister Siim Valmar Kiislerile, 17 Riigikogu liikme arupärimise justiitsminister Rein Langile, 12 Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile ja 13 Riigikogu liikme arupärimise justiitsminister Rein Langile.
Head ametikaaslased! Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
85 Riigikogu liiget on ennast kohalolijaks registreerinud ja 16 hetkel puuduvad.

Tänases päevakorras täpsustusi ei ole ja me võime asuda tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Meil on päevakorras üks punkt – olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tööpuuduse sotsiaalsete mõjude leevendamine" arutelu. Head ametikaaslased! Enne kui me läheme tänaste ettekannete juurde, lubage mul lühidalt tutvustada menetlemise korda, mis loomulikult tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt on juhatus sotsiaalkomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks määranud järgmise korra. Kõigepealt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimehe Kadri Simsoni ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit. Järgnevad küsimused ja vastused (kuni 15 minutit). Järgmiseks esineb Eesti Reformierakonna fraktsiooni taotlusel sotsiaalminister Hanno Pevkur (kuni 15 minutit), järgnevad küsimused ja vastused (kuni 15 minutit). Sellele järgneb Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni aseesimehe Mai Treiali ettekanne (kuni 15 minutit), ka küsimused ja vastused kestavad kuni 15 minutit. Edasi tuleb Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi ettekanne (kuni 15 minutit) ja küsimused-vastused (kuni 15 minutit). Järgmine on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikme Liisa-Ly Pakosta ettekanne (kuni 15 minutit), millele järgnevad küsimused ja vastused (kuni 15 minutit). Viimane ettekandja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor, kelle ettekanne kestab samuti kuni 15 minutit ning ka küsimused ja vastused kestavad kuni 15 minutit. Riigikogu liikmel on õigus esitada selle päevakorrapunkti raames üks suuline küsimus. Pärast küsimustevooru tulevad läbirääkimised. Riigikogu juhatus otsustas, et kõnedele lisaaega ei anta ja kõne pikkus on kuni viis minutit. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Head ametikaaslased! Teen ettepaneku, et kõigepealt esineb sõnavõtuga algataja ehk sotsiaalkomisjoni esindaja, siis esinevad fraktsioonide esindajad ning siis toimuvad Riigikogu liikmete ja komisjonide esindajate sõnavõtud. Nagu tavaks, pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Alustame päevakorrapunkti menetlemist. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimehe Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui me tänase arutelu siin lõpetame, on Eestis lisandunud 250 uut töötut. Sellest ajast alates, kui me kaks päeva tagasi arutasime tööpuudust riiklikult tähtsa küsimusena, on Eesti saanud juurde 1000 uut töötut. Seda kõike võime me eeldada uute töötute arvu tavapärase kasvutempo põhjal, sest nädalas registreerib ennast töötuks keskmiselt 2500 inimest. Veel aasta tagasi oli Eestis kõige ettevaatlikumatel hinnangutel töötuid poole vähem, kui neid praegu on. Meie töötuse näitajad on ligi kaks korda kõrgemad kui Rumeenias ja peaaegu kolmandiku kõrgemad kui Bulgaarias või Tšehhis. See on valus teadmine seisus, kus me oleme end pidanud ikka paindlikumaks ja taibukamaks kui Euroopa Liidu uued liikmesriigid keskmiselt. Võib-olla tõesti oleme me milleski Euroopa meistrid, nagu kaks päeva tagasi üks reformierakondlane siin saalis arvas. Kui probleemi eitamine valitsuspartei poolt oleks sport, siis selles võidaksime me kindlasti. Kuid nii nagu sõltlane ei vabane oma hädadest, kui ta neid ei tunnista, nii venib ka Eesti toimetulek töötusega seda pikemaks, mida kauem kestab eitus. See ei ole üleskutse musta statistika aja pikendamiseks, need arvud illustreerivad vaid seda, kui pikki samme olukord praegu Eesti poliitikas nõuab.
Inimene, kes püüab ära joosta rongi eest, mis liigub 100 kilomeetrit tunnis, väärib kaastunnet. Valitsus, kes püüab paarisaja palgatoetusega ja mõnekümne ettevõtlustoetusega peatada tööpuudust, mis kihutab kiirusega 2500 inimest nädalas, väärib vahetust. Olukord nõuab meilt haaret ja tempot, sest sellest sõltub, kui suurel määral muutuvad töökohtade kaotused inimkaotusteks, olgu siis inimeste väljarändamise, vaesuslõksu sattumise või pikaaegse heitumise tõttu.
Toimetulekutoetusest sõltuvate perede arv on drastiliselt kasvanud. Möödunud aastal sai seda 38 122 inimest. See on kaks Viljandi linna täit inimesi. Kasv on toimunud eelkõige töötutoetust saava inimesega perede ning pikaajalise töötuga perede tõttu ning kasv jätkub. Need inimesed pöörduvad abi saamiseks omavalitsustesse ning omavalitsused on korduvalt juhtinud tähelepanu, et tuhande krooniga ei ole praegu võimalik ära elada. Tallinn tegi valitsusele ettepaneku tõsta toimetulekutoetuse piirmäära 1200 kroonile. Mõtleme korraks, mida tähendab 1000 krooni aastal 2010, kui Statistikaameti andmetel juba 2007. aasta alguses maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni ja hiljem pole seda maksumust enam välja arvutatud. Me teame, et toidukaupade inflatsioon 2007. aastal oli 8% ja 2008. aastal 14,7%. Möödunud aastal vähenes toidukaupade hind marginaalselt – 0,3%. Seega me teame, et kolme aastaga on toidukaupade hind tõusnud ligi veerandi võrra, aga abiraha ei tõstetud sentigi ka siis, kui praegune valitsus 25 miljardi krooni võrra aastas eelarvet paisutas.
Keskerakond on taotlenud toimetulekutoetuse tõstmist 1200 kroonile. Selleks ei pea kärpima olemasolevaid toetusi, vaid tuleb leida lisavahendeid. Kuni riik seda ei tee, loodavad need inimesed omavalitsustele ja loodavad ka Euroopa Liidu toiduabile. Kas te ikka teate, et Eestimaa eri paigus jagati möödunud aastal Euroopa Liidu toiduabi, muu hulgas 280 tonni makarone, 140 tonni jahu ja 188 tonni tangaineid? Tänavuseks aastaks on neid koguseid kahekordistatud. Nagu Tallinna abipaketi puhul, nii oldi ka Euroopa Liidu toiduabi puhul esialgu üleolevad, aga nüüd võtab enamik sotsiaaltöötajaid selle abi saamiseks ise ühendust, et toit abivajajatele edasi anda. Meie valitsus võib abivajajad maha salata ja TV3 võib tööbörsi korraldajaid nahutada selle eest, et Eesti tööpuudus jõuab rahvusvahelisse uudisruumi. Kuid salgamise asemel peaks olukorra tõsidust tunnistama. Euroopa toiduabi näitab, et Brüsselis saadakse meie olukorrast paremini aru kui Stenbocki majas.
Olukorras, kus lastevanemate toimetulekuvõime tööpuudusest tulenevalt halveneb, peame mõtlema ka nendes peredes kasvavate laste peale. Kasvab vajadus selliste sotsiaalsete meetmete järele nagu koolitoit. Ligi kolmandikule lastest on koolitoit peaaegu ainus soe söögikord päevas. Vaatame lähinaabreid. Soomlased kehtestasid tasuta koolitoidu rasketel aegadel, Jätkusõja päevil. Me teame, et Soome haridus on maailmas üks parimaid, kuna antakse aru, et õpitulemused on selges seoses õpilaste perede majandusliku toimetulekuga. Seetõttu ei kaotatud koolitoitu ka Soomele majanduslikult raskel lama-ajal ja koolitoidu andmist õpilastele on jätkatud tänaseni. Meie aga kuuleme haridusministrilt, et kutsekooliõpilaste koolilõuna maksumuse kärpimine ei peaks neid kuidagi mõjutama. Mõjutab küll. Sellised kärped laste koolilõuna arvel näitavad eelkõige suhtumist. Koolilõunaks mõeldud summat ei peaks kärpima, vaid peaks suurendama. Koolilõuna peaks olema tasuta kõigile koolis õppivatele lastele, sest ole sa kas või 18, pika koolipäeva jooksul läheb kõht ikka tühjaks.
Valitsuserakondade kramplik püüd teha nägu, et Eesti on musterriik, kus kõik toimib ja lahendused on kogu aeg olemas olnud, on väga elukauge ja hoolimatu. Meie jaoks ei ole küsimus selles, kas me käesolevast kriisist välja tuleme. Ju me kunagi ikka tuleme. Põhiküsimus on selles, et me tuleksime kriisist välja võimalikult väikeste inimkaotustega. Eesti riigi jaoks on oluline, et kõik siin saalis saaksid aru, et meil ei ole üleliigseid inimesi. Ma tean Lõuna-Eestis ühte väikest gümnaasiumi, kus igas klassis on mõni laps, kes pärast koolipäeva lõppu läheb tühja koju. Põhjus on väga karm: ema ja isa on läinud ära Soome tööle. Need Soomes tööl olevad emad ja isad ei kajastu meie töötuse statistikas, aga nii nemad kui ka nende lapsed võivad väga selgelt olla selle kriisi inimkaotused Eestile. Meie tööpuuduse lahenduseks ei saa olla tõhusam tööpakkumine välisriikides, kus majanduslangus on väiksem ning häid töökäsi osatakse hinnata. Vastupidi, valitsusliikmete sellesuunalisi soovitusi tuleb selgelt taunida. Küll aga peaksime nendelt riikidelt, kuhu lahkuda tahetakse, õppima. Miks on kriis meil mitu korda sügavam kui Põhjamaades ning ainus võrdväärne langeja Eestiga on Läti? Miks vähem kannatanud Euroopa riigid on kõik majanduslanguse aastatel algatanud uusi sotsiaalmeetmeid, kuid Eesti valitsus, vastupidi, on kaotanud mitmeid peretoetusi?
Inimkaotusteks ei ole vaid Eestist lahkuvad inimesed, kaotusteks peame pidama ka heitunuid. Lihtsad arvud ütlevad, et möödunud aastal lisandus iga nädal paar tuhat uut töötut. Kuid pange tähele, töötute üldarv kasvas vaid mõnesaja võrra. Tuhatkonnast inimesest, kes iga nädal ametlikust töötu staatusest ilma jäid, ei leidnud paraku kõik tööd. Pooled neist kadusid statistikast nn sanktsioonide tõttu.
Jõudes üldiselt üksikule, tahan ma teile rääkida ühest Pärnumaa mehest, kes elab Läti piiri lähedal metsakülas. Sealt maakonnakeskuses asuvasse töötukassasse käik võtab tal terve päeva ning üle poolesaja krooni. Just see bussisõidule kuluv raha on põhjus, miks ta kaotas oma ametliku töötu staatuse. Varsti võib Eesti riik kaotada võimaluse, et parematel aegadel saab sellest mehest jälle töötegija ja ametlik maksumaksja. Selleks et olla ametlikult töötu ja omada haigekassa kindlustust, peab iga inimene kord kuus käima töötukassas vastuvõtul. Maal elavate inimeste jaoks on see raskem ja kulukam. Seetõttu andsime me täna üle seaduseelnõu, mis näeb ette, et maakonnakeskustest eemal elavatele töötutele kompenseeritaks kohustuslikel töötukassa vastuvõttudel käimiseks tehtud transpordikulutused. See on väike raha riigile, aga see on suur raha minimaalse sissetulekuga inimestele. Praegu ei vaadata seda, mille pärast on inimesed sanktsioonide tõttu tegelikult ametlikust töötuse statistikast välja langenud.
Tuues need kadunud inimesed tagasi töötuse kaardile, on ka oluline anda neile võimalus töötada juhutöödel ühes kuus kuni miinimumpalga ulatuses, ilma et nad kaotaksid töötu staatuse. Lisaks tuleb omavalitsustele kergemaks teha avalike tööde, näiteks lumekoristuse korraldamine. Keskerakond tegi ettepaneku tõsta lubatud töötundide arvu 50 tunnilt kuus 80 tunnile, sest see kergendaks avalike tööde korraldamist. Põhjus, miks praegu suudetakse sellist tööd pakkuda peale Tallinna veel vaid kolmes maakonnas, tuleb kiiremas korras kõrvaldada. Lisaks peab töötukassa välja töötama ka eraisikutele töötute vahendamise süsteemi, et oleks võimalik töötuid ametlikult palgata näiteks lund rookima või muru niitma. Palju räägiti lumistel päevadel, miks seda ei tehta, aga seda on raske korraldada. Mis aga põhiline: selle asemel, et ennustada pikalt vinduvat tööpuudust ja öelda, et sellega tuleb paratamatult leppida, peab hoopis pakkuma kiireid ja toimivaid lahendusi, milleks praegu on sotsiaalsed töökohad.
Majanduskriisides ei ole mitte midagi uut. Need tulevad, hävitavad aastate jooksul tehtud töö ja kogutud varanduse ning taanduvad taas. Ka Eestis on varem suuri kriise olnud. Eelmistest kriisidest on meil võimalik õppida. Kui praegu räägitakse pigem sellest, et valitsuse roll töökohtade tekitamisel piirdub soodsa keskkonna loomisega, siis 1930. aastatel tegeles Eesti riik töökohtade loomisega otseselt ja rahastas omavalitsuste korraldatud hädaabitöid. Tõsi, ka siis ei tulnud abi kohe, kuid pärast viivitusi lükati 1933. aastal suuremad hädaabitööde programmid töötute tarbeks käima. Ehkki 1930. aastail oli ametlik sotsiaalsüsteem märksa nõrgem, kui see on tänapäeval, suudeti olemasolevaid tööpoliitikavahendeid rakendada väga suure osa töötute peal.
Arvestades, et praegu pakutud ümberõpe ja palgatoetused puudutavad vaid väikest osa töötute massist, on meie omavalitsustel ja ennekõike riigivalitsusel, mida õppida. Õppida tuleks sedagi, et tööpuudust ja majanduskriisi leevendab konkreetne tegevus, mis aitab inimestel arveid maksta, mitte teoreetiline jutt soodsast keskkonnast.
Kordan teisipäeval Edgar Savisaare öeldud mõtet, et lahenduse kriisi üleelamiseks annaks riigi suhtumise muutus ning kombineeritud tegevus, kus sotsiaalseid töökohti loob riik ise, loovad eraettevõtted ja loob kolmas sektor. Majanduskasvu faasis, kuhu me loodetavasti kunagi jõuame, oleksid need eelkõige pikaajalistele töötutele mõeldud töökohad, kuid majanduskriisis, kus me praegu oleme, peaks neid töökohti pakkuma kõigile, sõltumata töötuks olemise ajast.
Pärast mind tuleb siia kõnetooli kõnelema sotsiaalminister, kes tõenäoliselt räägib taas miljarditest kroonidest, mida riik töötutele kulutab. Tõsi on aga see, et 80 miljonit krooni, mis eurorahast kulub palgatoetuseks, tuleb maksudena kõik riigile tagasi. Ka Keskerakonna ettepanek vabastada tööandja 12 kuuks sotsiaalmaksu tasumisest, kui ta loob uue töökoha seni töötuna olnud inimesele, maksaks riigile vähem, kui praegu maksab inimese töötuna hoidmine ja ravikindlustuse osa maksmine pluss töötutoetused. Mis aga põhiline, see on suhtumise muutus. Inimene saaks abivajaja staatuse asemel taas aktiivseks töötegijaks ja maksumaksjaks. Samast eesmärgist on kantud ka Keskerakonna eelnõu, mis soodustaks madalapalgaliste osalist töötamist sotsiaalmaksu alandamise abil.
Me kõik olime siin saalis teisipäeval. Teisipäevast arutelu tähelepanelikult kuulates kriipis vähemalt minu hinge valitsuserakondade ülbus, kes rääkisid siin saalis anonüümsest töötusest, samal ajal kui lihast ja luust inimesed kogunesid Tallinna lauluväljakul hiigelpikka järjekorda, et saada sotsiaalne töökoht.
Kulla Reformierakond! Valitsuse tasandil pilate te Tallinna loodud sotsiaalseid töökohti ja avalikku tööd, nagu oleks töötegemine iseenesest midagi häbiväärset, aga ei paku ise midagi asemele. Räägime neist inimestest, kes meil on. Neid inimesi ei aita jutt, et valitsuse asi ei olegi töökohti luua. Nad vajavad abi, nad vajavad igapäevaseks toimetulekuks abi täna. Meie tahame, et nad leiaksid töö siin Eestis, mitte ei peaks Eestist ära minema.
Sotsiaalne probleem ei ole vaid kõige vaesemate mure. Paljud inimesed, kes veel paar aastat tagasi oleksid vaimustunud lennuühenduse- ja tuumajaamateemalistest aruteludest kui intellektuaalselt huvitavatest teemadest, on nüüd hädas oma kodulaenuga. Selleks et kriisi viljad ei jääks vaid inimeste kanda, peab riik kaitsma oma kodanikke, nii nagu seda tehakse Põhjamaades, kust enamik Eestis tegutsevaid panku pärit on. Keskerakonna algatatud seaduseelnõu, mis tagab kodulaenu maksmisega hätta jäänud inimeste ja pankade vahelise vastutuse võrdsustamise, aitaks töö kaotuse tõttu kodust ilma jäävaid peresid. Möödunud aastal müüdi kiirmüügis üle 500 kodu. Tänahommikuse seisuga oli kiirmüügis üle 300 korteri ning 133 maja. Kinnisvaramulli lõhkemise tõttu tähendab praegu töö kaotus paljudele peredele lisaks kodu kaotusele ka finantskatastroofi ning aastaid tarbimislaenuga selle laenuvahe maksmist. Seadust muutes on meil võimalik neid peresid aidata.
Kõik minu mainitud abinõud on täna Riigikogule seaduseelnõuna esitatud. Vaja on üle saada vaid hoolimatust suhtumisest, et meil muresid ei olegi. Vaja on asuda tegutsema. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Mul jäi väga tõsiselt kõrva kriipima see, et hea ettekandja püüab kuidagi naeruvääristada või alavääristada kolme konkreetset tööturumeedet – palgatoetust, tööpraktikat ja ettevõtja stardiabi –, mis ainuüksi kuue nädalaga on tegelikult loonud 1500 reaalset töökohta, 250 töökohta nädalas. Ma ei tea, miks seda niimoodi peab naeruvääristama või mille poolest need töökohad on halvemad kui teised. Mina küll ei arva, et peaks naeruvääristama sotsiaalseid töökohti, aga me lihtsalt tunnistame, et need on parimal juhul leevenduseks, mitte lahenduseks. Ettekandes ei olnud mitte ühtegi ettepanekut, mis aitaks majanduses püsivaid töökohti luua. Kas Keskerakonnal on vähemalt üks idee, mis aitaks luua püsivaid töökohti ehk aitaks lisaks leevendusele luua ka tegelikke lahendusi?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma saan aru, et teisipäeval, kui Edgar Savisaar esines kuue konkreetse ettepanekuga, olid sa esinemisärevuses ega kuulanud tähelepanelikult. Mis puutub sellesse, et Sotsiaalministeeriumi andmetel sai jaanuaris ettevõtluse alustamise toetust 68 inimest, kelle äriplaanide järgi luuakse kokku 115 uut töökohta, ja palgatoetuse abil rakendus jaanuaris tööle 205 inimest, siis see on kindlasti kena, aga jaanuaris lisandus üle 11 000 uue töötu. Ainuüksi möödunud nädalal lisandus 2702 registreeritud töötut. 68 ettevõtluse alustamise toetust saanud inimest ei ole piisav. Praeguses raskes olukorras vajab tööd otsiv inimene märksa tõhusamat abi.

Hea ametikaaslane Taavi Rõivas! On teil protseduuriline küsimus? Ei ole. Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Minu küsimus on seotud kodulaenudega. Erinevad poliitilised jõud on erinevalt suhtunud kodulaenuga hätta sattunud inimestesse, aga ma ütleksin, et arvud on ikka jõhkrad. Kodulaenu on võtnud 150 000 inimest ja laenatud on 97 miljardit krooni. Pankrotihaldurid räägivad praegu, et oodatakse kevadet, et kinnisvarahinnad tõuseksid, ja siis pannakse sundmüüki veelgi rohkem kodusid. Mis te arvate, millega on see seotud? Võib-olla räägiks lahti selle kodulaenude asja, et ikkagi erakonnad vaataksid tõsiselt nendele ettepanekutele, mida meie erakond on teinud. Kevad on tulemas ja olukord muutub väga tõsiselt.

Aitäh! Praeguses seadusruumis on tõepoolest nii, et kogu õigus on pankade poolel. Kui kodu ostmiseks võetud laen on suurem kui nüüd kiirmüügist saadav summa, siis pangad saavad kogu laenusumma tagasi, inimene kaotab kodu, kaotab senised sissemaksed ja jääb edasi maksma. Need riskid on väga ebavõrdselt jaotatud. Me peaksime võtma eeskuju nendest riikidest, mida enamik Eestis tegutsevaid panku peab oma emamaaks. Me peame riskid võrdsemalt jaotama, et eelkõige aidata inimesi, et nad suudaksid vaatamata tööpuudusele säilitada oma kodu. Enamik inimesi ei soovi kinnisvarast ilma jääda, aga pankade jäikuse tõttu satuvad raskustesse ka need, kes veidi paindlikuma suhtumise korral võiksid üle elada mõned rasked kuud või aastad ja siis kinnisvaralaenu lõplikult ära tasuda. Raskete aegade üleelamine ongi eesmärk. Siin tuleb vaadata seda, et kui riik on teinud mitmeid ootamatuid taganemisi, mis puudutavad valusalt üksikisikuid, tuletame meelde kas või pensioni teist sammast, miks me ei või siis teha mõnda liigutust, et inimesi aidata.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin üldsegi mitte kiusamise, vaid teadasaamise pärast. Mina ei olnud teisipäeval n-ö ettekande ettevalmistamise eufoorias, aga ka minule ei meenu praegu need kuus teesi, mis Edgar Savisaar välja käis. Sina vastasid küsimusele, tuues ainult statistikat selle kohta, mis on veel halvemaks läinud. Kas sa värskendaksid meie mälu ja ütleksid, millised on need Edgar Savisaare teesid, mis ta Riigikogu uksele naelutas?

Aitäh! Ma olen natuke nördinud, et te ei pannud teisipäeval neid teese tähele. Teil on võimalik neid stenogrammist lugeda. Mina pidin teile meelde tuletama, mis seisus on praegu inimesed, kes on töö kaotanud, sest tänase debati teema on sotsiaalne dimensioon. Mis puutub sellesse, kuidas inimesi on võimalik töötu staatusest välja aidata, siis arvan, et kõige olulisem on see, et riik peab aru saama, et tööl olev inimene on talle kasulikum kui töötuna kirjas olev inimene. Seetõttu igasugused maksusoodustused, ka Keskerakonna pakutud sotsiaalmaksu tasumine riigi poolt ühe aasta jooksul, kui tööle võetakse töötu inimene, tulevad kasuks tööandjale, kes saab kergenduse väiksemate maksude näol, tulevad kasuks inimesele, kes abivajajast muutub aktiivseks töötajaks, ja tulevad kasuks riigile, sest riik maksaks seniste sotsiaaltoetuste asemel inimese aktiivsuse eest. See ei tekita riigile kulutusi, sest riik on saanud sellelt inimeselt tulumaksuosa tagasi.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Aitäh väga hea ettekande eest, ülevaate eest! Võib-olla koalitsioon hakkab natuke mõtlema selle peale. Eile arutasime väga rasket teemat, riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmist. Tahetakse tõsta pensioniiga, mis tegelikult ju veelgi kasvatab tööpuudust. Äkki natukene diskuteeriksite selles valguses ja ütleksite oma seisukoha.

See on huvitav, et kui me siin Riigikogus peame debatte, siis me räägime anonüümsetest töötutest ja suurtest arvudest. Tegelikult on igal töötul oma nägu. Üks väga selge grupp on peatselt pensioniikka jõudvad inimesed, kellel ei olegi enam lootust tööd saada. Kui me vaatame neid inimesi, kes on ametlikust töötuse statistikast välja jäänud, siis paljud neist lähevad eelpensionile. Sul on võimalus minna mõni aasta varem pensionile, n-ö loobuda tööturul osalemisest ja võtta oma pension varem välja. Iga varem pensionile mindud kuu eest on sinu pension 0,4% väiksem, kui see oleks siis, kui sa saaksid töötada pensioniea saabumiseni. Praegu on väga paljud inimesed selle tee valinud. Ma tunnen isiklikult mitut eelpensioniikka jõudnud meest, kes ütlevad, et parem ta võtab pensioni juba praegu välja, sest võib-olla tal ei olegi tervise tõttu seda aega väga kauaks. Pensioniea tõstmine tundub meile praegu kauge muusika. See ei hakka kehtima homsest, kuid ta puudutab neid inimesi, kes ei ole päris kindlad, kas nad pensionieani aktiivset rakendust leiavadki. Seetõttu on see kindlasti läbimõtlematu ja ennatlik.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie erakond andis täna hommikul üle arupärimise, mis puudutab Viimsi valla laenukoormust. See on küll hea ja kaval trikk, kuidas juhtida tähelepanu kõrvale ühelt teie erakonna poolt valitsetud omavalitsuselt, nimelt Pärnult, ja täna teie poolt valitsetava pealinna Tallinna raskelt pankrotieelselt seisundilt. Mis te arvate, kuidas teie erakonna trikitamine nendes linnades, küll üliõpilaste sõidusoodustuse ärakaotamine või müügimaksu kehtestamine, suurendab tööpuudust? Näiteks nende väikeste poodide tõttu, kes müügimaksu kehtestamise tõttu peavad oma uksed kinni panema. Seal kindlasti kaovad töökohad. Üliõpilastel on niigi raske tööd saada. Te teete nende olukorra veelgi raskemaks, tõstes nende piletite hinda.

Hea ametikaaslane Kalle Palling! Aeg on läbi! Tänan teid! Palun vastata küsimusele!

Tänan küsimuse eest, hea Kalle Palling! Trikitab praegune valitsus. See arupärimine näitab, et valitsus annab oma suvast lähtuvalt mõnele omavalitsusele, kes on juba väga palju laenu võtnud, õiguse laenu võtta, ja mõnele teisele omavalitsusele, kelle juhtkond valitsusele nii meelepärane ei ole, aga kelle laenukoormus on väiksem, seda luba ei anna. Mis puutub omavalitsuste seisu, siis meid paneb see väga muretsema ja ma arvan, et enamikku Eesti linnu ja maaomavalitsusi paneb ka. Seda näitas sel nädalal toimunud linnade liidu juhatuse valimine, kuhu ei pääsenud mitte ühtegi reformierakondlast. Seda näitas ka maaomavalitsuste liidu juhtkonna valimine, kuhu sai üks reformierakondlane, aga mida juhtima valiti keskerakondlane. Miks? Sellepärast, et möödunud aastal võttis valitsuse usaldushääletusega seotud esimene negatiivne lisaeelarve omavalitsustelt keset eelarveaastat väga tugevalt tulubaasi ära. See on kindlasti pannud raskustesse mitte ainult ühe või kaks linna, vaid kõik omavalitsused. Kui abi vajav inimene pöördub abi saamiseks eelkõige oma valla- või linnavalitsuse poole, siis rasketel aegadel peaks riik neid omavalitsusi, kes abivajajaid toetavad, lisafinantsidega toetama. On väga imelik, et Eesti riik kahel viimasel kriisiaastal ei ole rakendanud mitte ühtegi täiendavat peretoetust. Ometi on neid peresid, kes seda vajavad, aina juurde tulnud. Ära võttes ranitsatoetuse, ära võttes mitmeid teisi toetusi, millega noored pered on arvestanud, on jäetud kogu see surve omavalitsuse kanda ja samas on võetud omavalitsustelt tulubaas ära. Ma arvan, et see on häbiväärne. Seda näitas ka linnade liidu juhatuse valimine, kus enamik Eesti linnu arvas, et see on häbiväärne.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esmaspäeval käis Riigikogu rahanduskomisjon arengufondis. Seal tunnustati Tallinna edukust just sotsiaalsete töökohtade loomisel, sest nii härra Vare kui ka härra Pärna ütlesid, et sotsiaalsete töökohtade loomine kriisi ajal on õigustatud. See leevendab kriisi ja just sellele tuleks momendil keskenduda, samuti nn tegelike töökohtade loomisele, et tulevikus toimiks lisandväärtuse tootmine Eesti majanduse kasuks. Peaminister Andrus Ansip on siin Riigikogus hoolimatult rääkinud, et haldusreformi pole vaja, regionaalpoliitikaga ei ole mõtet tegelda. Valitsuse koosseisus on selline minister nagu regionaalminister. Kas oleks mõttekas praegu soovitada valitsusel nimetada regionaalminister ümber tööhõiveministriks, kes tegeleks tööhõiveprobleemidega?

Tänan küsimuse eest! Praeguses seisus peaks kindlasti Eestis olema põhiline küsimus see, kuidas tööhõivet suurendada. Tulen korraks tagasi Tallinna sotsiaalsete töökohtade juurde. Tegemist on ju märksa laiema projektiga kui ainult omavalitsuse pakutavad töökohad. Kümned ettevõtted on palganud Tallinna toel inimesi sotsiaalsetele töökohtadele, alates heakorratöödest ja lõpetades tööjõu rakendamisega kauplustes. See on küsimus, mis ei peaks olema ainult ühe linnavalitsuse mure, vaid see peaks olema võimalus kõigile Eesti omavalitsustele, aga see võiks olla ka riigi kohustus. Mis puutub sellesse, et me peame rakendama tarku ideid tarkade töökohtade loomiseks, siis arengufond on see organ, mis sai asutatud sel ajal, kui Keskerakond oli valitsuses, ja mille rahastamise suhtes on väga kahtlaselt tehtud pikki tagasisamme. Soomes, jälle seesama näide, loodi Sitra, mis elas üle rasked lama-ajad. Võib-olla me täna ei räägiks Soome Nokiast, kui esimese kriisi korral oleks Soome riik oma arengufondi kinni pannud ja öelnud, et see on koht, kus hoitakse kokku. Kriisi ajal ei saa vaadata ainult eelarve tasakaalu, peab vaatama ka seda, kuidas me sellest kriisist välja tuleme. Kui teised riigid on meist mitu sammu ees ja meie jääme kriisi põhja veel aastateks, siis tegelikult ei ole meile viie-kuue aasta pärast tähtis, mitu protsenti on meie eelarve defitsiit, kas 3% või 5%. Tähtis on see, kui palju inimesi on meile see maksma läinud. Seda on maininud ka arengufondi nõukogu endine juht Indrek Neivelt. Me suhtume üleolevalt oma inimressurssi. Kui me ei oska oma inimesi hinnata, siis mõne aasta pärast, mitte hiljem kui kümne aasta pärast, hakkame me rääkima sellest, et meil on inimesi vähe, kuigi meil täna neid üle on. See on vale suhtumine.

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Teil on jäänud aega veel 15 sekundit, aga ma arvan, et selle jooksul ei jõua te enam küsimustele vastata.

Aitäh!

Järgmisena palun ma ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja! Sotsiaalminister Hanno Pevkur, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! On suur au arutada teiega koos tööturuteemadel ja rääkida sellest, mida riik kas on juba teinud või on tegemas selleks, et Eesti ühiskond ja majandus uuesti elama hakkaksid ja Eesti inimesed tööd saaksid.
Kriis on viinud endaga väga suure hulga töökohti. Töö ja sissetuleku vähenemine või isegi kaotus on puudutanud ja puudutab kindlasti ka edaspidi väga paljusid Eesti peresid. Tunnistagem endale, et tegemist on nii tõsise murega, et seda poliitvõitluses vahendina kasutada oleks äärmiselt vale ja küüniline. Tuleb pakkuda inimestele konkreetset abi ja leida uusi võimalusi, kuidas praegusest olukorrast välja tulla.
Ma püüan anda ülevaate sellest, mida on töötuse leevendamiseks varasematel aegadel tehtud. Räägin kindlasti meetmetest, mis aitavad konkreetselt tööle saada, ja sellest, millised on need reaalsed abivahendid, mida juba praegu võimaldatud on. Räägime kindlasti sellest, millised sotsiaalsed garantiid aitavad raskustes inimestel toime tulla, ja püüame natuke vaadata ka tulevikku, kuidas luua rohkem uusi töökohti, eelkõige tarku töökohti.
Töö kaotamine on inimesele kindlasti väga suur ja valus elumuutus. Igakuise töötasu kadumine on perele üks tõsisemaid probleeme. Samas on Eesti edukas areng viimastel aastatel enne kriisi andnud võimaluse, et kümne aasta taguse majanduskriisiga võrreldes suudab Eesti oma töötuid praegu märksa tõhusamalt toetada. Valitsus on 2010. aasta riigieelarvega kinnitanud läbi aegade suurima panuse töötuse vähendamiseks ja tööturu olukorra parandamiseks. Kokku on see summa peaaegu neli miljardit krooni ja see on mitu korda suurem, kui see kunagi varem on olnud.
Töökohtade tekke, ettevõtluse arengu ja investeeringute tuleku jaoks on oluline hea ja soodne ettevõtluskeskkond. Üks tähtsamaid tegureid majanduskliima paranemisel on olnud varasematel aegadel tehtud otsused ettevõtete tulumaksuvabastuse kohta või tulumaksu langetamine. Väga oluline roll on eelmisel aastal jõustunud uuel töölepingu seadusel. See on muutnud oluliselt paindlikumaks raami, milles tööturu osapooled tegutsevad. Enne uue töölepingu seaduse kehtima hakkamist oli kuulda hoiatushääli, et 1. juulist alates toimuvad sajad ja sajad koondamised ning tekib sotsiaalne katastroof. Seda aga ei juhtunud. Pigem on uuest töölepingu seadusest saanud vundament, millele tööandjad ja töötajad saavad rajada mõlema poole huvidele vastava ja sobiva töösuhte. See on nüüdsetes ettevõtlustingimustes ainumõeldav võimalus reguleerida nii olulist osa inimese elust, kui seda on töö.
Töö kaotanud inimese esmane partner peab olema töötukassa. Töötukassa registreerib inimese ja annab ravikindlustuse, ta tagab ka töötutoetuse, ta nõustab tööle saamisel ja pakub erinevaid teenuseid. Töötukassa on parema teenindamise eesmärgil juba palganud rohkem klienditeenindajaid, ta on pikendanud vastuvõtuaega, on loonud mobiilse nõustamise ja uuendanud erinevaid veebiteenuseid. Töötukassa jaoks oli eelmine aasta eriline veel ka selle poolest, et ühinesid kaks tööturuteenuseid pakkuvat asutust: tööturuamet ja töötukassa. Nüüd pakub abi avalik-õiguslik ühendasutus, mille nõukogus on esindatud kõik tööturu osapooled, nii tööandjad, töötajad kui ka riik. See tähendab, et olulisi otsuseid võtavad vastu just need, kes teavad kõige paremini tööturul toimuvat ja oskavad seda ka suunata. Ühinemise tulemusel loodud ühendasutus suudab teenindada kliente varasemast paremini. Absoluutarvudes on kõikide teenuste pakkumine suurenenud, kohati mitu ja mitu korda.
Ma nõustun kindlasti härra Nestoriga, kes 16. veebruari Postimehes tõdes, et me saame aru, kui oluline oli töötuskindlustussüsteemi loomine. Jah, nii see on. Koondatud töötul on õigus saada töötuskindlustushüvitist ja makstav töötuskindlustushüvitis on peredele pärast töö kaotamist väga ja väga suur abi. On äärmiselt oluline, et igale töötuks registreeritule tagab riik ravikindlustuse. Sellelt slaidilt on näha, kui palju riik panustab selleks, et töötuks jäänud inimesed oleksid kindlustatud arstiabiga. Kui eelmisel aastal kulus selleks 227 miljonit krooni, siis 2010. aastal kulub juba peaaegu 400 miljonit krooni. Osalemine täienduskoolitusel ja ümberõppel aitab töötul või koondamisteate saanud inimesel parandada kvalifikatsiooni ning omandada uusi teadmisi ja oskusi. Koolituste pakkumise süsteemi eelmisel aastal tunduvalt hõlpsamaks muutmine ja riigihangete läbiviimise lihtsustamine on taganud selle, et inimestele, kes on jäänud töötuks, on võimalik pakkuda lihtsustatud korras ja kiiremini koolitustel abi. Eelmisel aastal käivitus sellesama lihtsustatud protsessi menetluse käigus ka koolituskaardi andmine. Koolituskaardi abil saab töötu kiirelt ja operatiivselt asuda end täiendama just talle vajalikul erialal ja sobilikul koolitusel. Olgu siin kõige lihtsama näitena toodud näiteks B-kategooria juhiloa asendamine C-kategooria juhiloaga, mida on võimalik koolituskaardi abil väga lihtsalt ja mugavalt teha. Koolitusel osalevale töötule maksab riik nii stipendiumi kui ka sõidutoetust. Väga oluline osa inimeste sotsiaalse kaitse tagamisel pärast töötuks jäämist moodustab kindlasti puuetega inimestele erinevate teenuste pakkumine. Me püüame inimesi abistada tööintervjuul ning töökoha ja vahendite kohandamisel. Need summad on eelmise aastaga võrreldes suurenenud ja ka põhimõtted on muutunud ehk me maksame praegu kinni 100% töökoha kohandamiseks kulunud summadest. Lisaks on toetused ette nähtud ka puuetega inimeste hooldajatele, kes on töötud ja soovivad osaleda täienduskoolitusel.
Euroopa Sotsiaalfondi meetme "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine" raames on toimunud juba kaks avatud taotlusvooru, kuhu sai esitada projekte töötute tööturule aitamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Esimene taotlusvoor, mis oli eelmisel aastal, aitas mitme aasta jooksul rahastada projekte peaaegu 150 miljoni krooni eest. Teise taotlusvooru, kuhu sai taotlusi esitada eelmise aasta 1. detsembrini, esitati kokku, nagu te näete, 197 taotlust ja taotluste kogumaht oli peaaegu miljard krooni. Välja saame jagada 200 miljonit krooni ESF-i raha, sellele lisandub projektide omaosalus.
Vaatame natuke lähemalt neid meetmeid, mida me inimestele saame juba pakkuda. Tähtis on kindlasti hoida inimest aktiivsena, et ta oleks valmis võimaluse avanedes tööle asuma. On igati mõistlik keskenduda just nendele teenustele, mis aitavad luua reaalseid töökohti ja hoida sidet tööturuga. On rõõm tõdeda, et näiteks tööpraktika on leidnud üha enam kasutust. Tööpraktikal osalemine annab töötule praktilise töökogemuse ning aitab omandada tööoskusi. Tööpraktika ajal makstakse talle stipendiumi. Tööandjale tähendab see seda, et ta saab koolitada välja just täpselt selliste oskustega inimese, nagu töökohal tulevikus vaja on. Selle eest makstakse tööandjale ka juhendamistasu. Eilse seisuga on sellel aastal tööpraktikat alustanud juba 725 inimest. Kui me võrdleme seda selle arvuga, mis oli eelmisel aastal, siis näeme, et vähem kui kahe kuuga on tööpraktikat alustanud peaaegu pool sellest inimeste hulgast, kes terve eelmise aasta jooksul nii rakenduse leidis. Me saame pakkuda ka tööharjutust. Tööharjutuse summad on samamoodi märkimisväärselt suured. Kui me vaatame eelmisel aastal tööharjutusel osalenuid, siis see arv oli 1430. Üks suurem nii selle aasta kui ka eelmise aasta lõpu prioriteet on ettevõtluse alustamise toetus või lihtsalt öeldes stardiabi. 94 inimest on eilse päeva seisuga seda toetust saanud ja loomisel on 159 töökohta. Kui me eelmisest ettekandest kuulsime, kui suur oli jaanuari arv, ja võrdleme seda eilsete arvudega, siis igaüks näeb, et need arvud kasvavad väga kiiresti. Paneme siia juurde eelmise aasta arvud: kokku sai toetust 500 inimest keskmises summas 66 336 krooni.
Järgmiseks on palgatoetus. Palgatoetusega töökohale on sellel aastal eilse seisuga tööle saanud juba 634 inimest. Kui me liidame kokku palgatoetuse, tööpraktika ja ettevõtluse alustamise toetuse abil loodud töökohad, siis on napi kuue või seitsme nädalaga loodud üle 1500 reaalse töökoha. Kui vaadata ainuüksi palgatoetuse poolt, siis palgatoetust saanute arv, 634 inimest, on neli korda suurem kui arv terve eelmise aasta kohta kokku. See on kindlasti märk sellest, et Eesti ettevõtjad on palgatoetuse omaks võtnud, nad saavad selle abil oma ettevõtteid elus hoida, ei pea tegevust lõpetama, ja loomulikult on nii tagatud ka inimestele töö. Kui palgatoetuse tingimusi vaadata, siis ei ole kunagi liig neid üle korrata. Palgatoetust on riik valmis maksma kuni kuus kuud maksimaalselt 4350 krooni ja mitte rohkem kui 50% palgast. Seda saab taotleda inimesele, kes on olnud registreeritud töötu kuus kuud. Kui vaadata seda, mis on meie jaoks praegu eriti kriitiline, ehk noorte tööpuudust, siis noorte puhul on see tingimus ainult kolm kuud ehk kuni 26-aastased inimesed saavad kolmekuulise töötu staatuse järel juba palgatoetust taotleda. Näitena võin tuua erinevaid firmasid, kes on ka meediast läbi käinud. Näiteks mööblitööstuses on palgatoetust kasutanud selline Järvamaa ettevõte nagu Jalax, põllumajanduses on näiteks Paju Talu Kaubandus seda kasutanud, on erinevaid omavalitsusi, kes on seda kasutanud. Kindlasti kutsuks ka Tallinna linna üles mõtlema selle peale, et see meede võimaldab omavalitsustel inimesi palgata. Kui liita kokku, nagu ma ütlesin, need kolm meedet ja kui liita siia juurde kõikvõimalikud teised abimeetmed, näiteks avatud taotlusvoorud, millest oli juttu, tööharjutus, avalik töö või ka teiste organisatsioonide pakutavad erinevad võimalused, näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetused või muud sellised, siis võib eeldada, et kui senised arengud jätkuvad, saame rääkida sellest, et ainuüksi riigi abil leiab sel aastal rakenduse 15 000 – 20 000 inimest. Kui me lisame siia ettevõtete endi loodud töökohad, milleks ei kasutata riigi abi, siis tahaks väga loota, et need 15 000 – 20 000 riigi abil tööd saavat inimest saavad tõhusat lisa.
Mis puudutab töövahendust, siis töötukassal on täna 2242 tööpakkumist. Täpselt samal ajal, mil Tallinn pakkus 400 töökohta ja inimesed pidid õues lumehanges külmetama, oli töötukassal Tallinnas pakkuda 514 töökohta. Töötukassa on kindlasti suurima heameelega valmis Tallinna linna abistama ning nende tööpakkumisi vahendama. Liiatigi tasub meenutada, et Tallinn on juba ka ise avaldanud soovi kasutada töökohtade loomiseks riigi pakutava palgatoetuse või tööpraktika abi. Nagu ma alguses ütlesin, tegemist ei ole poliitilise mängumaaga, ja meie kõigi soov peaks olema see, et inimesed saaksid info ühest kohast, saaksid ka tööd puudutava info ja tööpakkumised võimalikult lihtsalt kätte ühest kohast.
Millised on siis töötu sotsiaalsed tagatised? Kindlasti, nagu ma mainisin, töötuskindlustushüvitis, mille jaoks on sellel aastal planeeritud suurusjärgus 1,2 miljardit krooni. Samamoodi töötutoetus, aga ka toimetulekutoetus, mille summat te siit näete, see on tõusnud 350 miljoni kroonini. Töö kaotanud lastevanematele on paslik meenutada, et kui peres on väikesed lapsed, siis saab omavalitsus vabastada lastevanemad lasteaiatasust.
Kui vaadata tulevikku, siis me kindlasti jätkame nende tegevustega, millest ma täna rääkisin. Aga me otsime ka võimalusi, et leida uusi vahendeid tööleaitamise meetmetesse. Meie üks suur prioriteet on uue töövahendusportaali www.amet.ee loomine.
Kuna aeg on otsas, siis sellega ma praegu lõpetan. Aitäh!

Austatud minister! Teile on küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Meie tänase arutelu teema on töötuse sotsiaalsete mõjude leevendamine. Enamik juttu oli sellest, kuidas saab töötuid tööle aidata. Muidugi aitab ka see kindlasti neid sotsiaalseid mõjusid leevendada. Aga küsin niimoodi: kas Sotsiaalministeerium on kaalunud ka mingite sotsiaalsete meetmete võtmist? Mõtlen siin seda, mis puudutab just töötute peresid, näiteks peresid, kus kasvavad lapsed ja kus vanemad on jäänud töötuks, või näiteks toimetulekutoetuse piiri tõstmist. Midagi teha ei ole, vaesusriski oht lihtsalt kasvab nendes tingimustes, kus on väga palju töötuid ja kus kasvab ka pikaajaliste töötute arv, kes töötuskindlustushüvitist enam ei saa.

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, kui Riigikogu eri fraktsioonid on menetlusse andnud erinevaid eelnõusid, on vaja nende eelnõude mõju läbi arutada. Toimetulekutoetuste koha pealt oleme me teinud erinevaid arvutusi. Ma olen varemalt meedias välja öelnud kolm võimalikku teed toimetulekutoetustega edasiminemiseks. Üks variant on üleüldise toimetulekupiiri tõstmine mis iganes summani, sõltuvalt sellest, kui palju raha on, kas 1200 või 1300 kroonini. Teine võimalus oleks rääkida sellest, et toimetulekutoetuste süsteem on praegu teatavasti üles ehitatud põhimõttele, et esimesele pereliikmele on toimetulekupiiriks 1000 krooni ja järgnevatele 80%. Kui vaadata suunitletud ja sihitatud lähenemist, siis mõistlik oleks rääkida sellest, et ka alates kolmandast pereliikmest või äärmisel juhul teisest pereliikmest tõstetakse see 100%-le. Kolmas võimalus on siin saalis menetluses olnud ja jätkuvalt menetluses olev sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis puudutab lastetoetuse väljaarvamist toimetulekutoetuse arvutamisest. Neid võimalusi on. Nende võimaluste realiseerimiseks on vaja lahendada ära see probleem, kust tulevad lisavahendid. Kui leitakse lisavahendid, olgu selleks näiteks korra mainitud või siin saalis erinevatest infotundidest läbi käinud eluasemelaenuintressid või muud allikad, siis võib alati edasi minna. Ma olen öelnud ka seda, et mõistlik on oodata ära reaalne toimetulekutoetuste küsimise esimese kvartali aruanne. Me oleme riigieelarvesse ju planeerinud selleks 350 miljonit krooni. Jah, erinevaid meetmeid on arutatud.

Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud minister! Kui ma võrdlen teie tänast ettekannet teie erakonnakaaslase Taavi Rõivase ettekandega kaks päeva tagasi, siis siin on üks sarnasus ja üks erinevus, mis silma torkavad. Erinevus on see, et erinevalt kolleeg Rõivasest teie ei maininud, et Eesti on tulnud Euroopa meistriks, aga sarnasus on see, et rääkides erinevatest lahendustest, mida te olete pakkunud, kirjeldate te neid alati kui ainumõeldavaid, praegusel juhul on kõne all töötuskindlustuse muutmine. See näitab soovimatust ja suutmatust analüüsida võimalikke alternatiive, mis minu arvates on kindlasti ohtlik ja ebasoovitav. Ühes olen ma teiega nõus: kõige parem sotsiaalsete mõjude leevendamise meede on inimesi tööle aidata. Teie erakond paneb alati väga julgelt pika perspektiiviga n-ö mõõdikuid paika: 15 aasta pärast jne. Kui suur on Eestis teie hinnangul tööpuudus selle aasta lõpus kõigi nende meetmete võtmise korral?

Aitäh! Me saame lähtuda nendest prognoosidest, mida on teinud Rahandusministeerium. Rohkem meil mingeid arve ei ole. Rahandusministeeriumi prognoosid pakuvad aasta keskmiseks registreeritud tööpuuduseks 15–16%. Praegu näitavad prognoosid seda, et aasta esimeses pooles on tõusutempo sarnane sellega, nagu ta viimased kuud ja kvartalid on olnud, 0,1–0,2 protsendipunkti nädalas. See tõusutempo peaks leevendust saama suvekuudel, kui tuleb rohkem ajutisi töid. Loodetavasti on sügisel majandus selle võrra kosunud, et sellist tõusutempot enam ei tule. Loodame, et need prognoosid peavad paika.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te olete kuulnud Narva volikogu ettepanekust valitsusele ja muidugi teie ministeeriumile teha samm, mis aitab paljudel inimestel raskustega toime tulla? Tahaksin kuulda teie kommentaari Narva volikogu ettepanekule.

Aitäh! Ma palun, et te seda täpsustaksite. Mul on viimastel päevadel olnud väga palju erinevaid kirju laual, aga Narva volikogu kirja ei ole minu laua peale jõudnud. Äkki te saate täpsustada, mis see oli.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Mulle jäi teie kõnest kõrva see, et te uhkusega mainisite 634 inimest, kes on saanud palgatoetust, ja siis mainisite, et tööpakkumisi on täna veel küllaga. Ma läksin töötukassa andmebaasi ja vaatasin, et tõepoolest on tööpakkumisi, pakutakse võimalust minna Kreekasse toateenijaks, Soome krohvijaks, Itaaliasse kokaks ja Inglismaale arstiks. Kogu see küsimus tuleneb sellest, et kui te aasta algusest olete palgatoetust maksnud 634 inimesele, aga samas on aasta algusest juurde tulnud 13 914 uut töötut (ma ei maini siin 100 000 töötut, kes olid enne), kas teile ei tundu siis nende arvude võrdlus kohatu.

Aitäh! Iga meede, mis aitab inimesi tööle, on kindlasti väga positiivne. Kui me võrdleme andmeid eelnevate aastate andmetega (ka 2009. aastal oli seis suhteliselt kehvapoolne), siis võrdluseks meenutan teile, nagu ma ütlesin ka oma ettekandes, et terve 2009. aasta peale kokku kasutati palgatoetuse meedet 158 juhul, tänaseks on seda tehtud 634 korda ehk neli korda rohkem. Kõik teised meetmed ju lisanduvad siia. Kui te ütlete, et see on naeruväärne, siis on see väga kohatu teie poolt. Iga abimeede on teretulnud. Kui me paneme siia juurde avatud taotlusvoorud (200 miljonit krooni otsustatakse järgmisel nädalal ja 150 miljonit krooni on juba töös) ja võtame kõik need meetmed kokku, siis on selge, et inimeste n-ö liikumine töötukassas registreeritud töötuna arvelolemise ja sealt väljasaamise vahel on päris tihe. Kui neid meetmeid ei oleks, siis oleks olukord veel hullem. Kui me vaatame sedasama Tallinna linna pakkumist ja kui ma vaatan Tallinna tööpuuduse arve, siis tööpuuduse arvud Tallinnas on ka märkimisväärselt suured. Jõudu meile kõigile selleks, et tööpuuduse ja töötusega võidelda! Tallinn on alati teretulnud töötukassasse oma pakkumisi vahendama ja ta on seda teinud. Poliitilise propaganda eesmärgil võeti needsamad tööpakkumised, mis töötukassasse korra juba antud olid, sealt ära, seati reklaamivankri ette ja pandi inimesed lauluväljakule külmetama.

Härra minister! Ma sain teie kehakeelest aru, et te oleksite olnud nõus Valeri Korbi täpsustava küsimusega. Kas olete sellega päri?

Jah.

Palun mikrofon Valeri Korbile täpsustavaks, lühikeseks ja konkreetseks küsimuseks!

Väga kurb, et ettepanek 50 000 töökoha loomise kohta Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas ei kõlanud kõvasti. Ma kordan: ma tahaksin teada teie kommentaari selle kohta, et Narva volikogu tegi ettepaneku 50 000 töökoha loomiseks.

Aitäh! Ma veel kord pean üle küsima, mis see täpne ettepanek oli. Ettepanek 50 000 töökoha loomiseks, aga mis ettepaneku sisu oli? See oli minu küsimus teile. Aga iga ettepanek, mis aitab töökohti luua, on alati teretulnud, kui see on teostatav. Selleks, et need ettepanekud ellu viia, on töötukassa hea partner kõikidele ettevõtjatele ja omavalitsustele. Kui kohalikul töötukassa bürool õnnestub Narva linna aidata ja neid töökohti luua, siis me kindlasti püüame omalt poolt anda parima, et need töökohad Ida-Virumaale, kus need on eriti oodatud, ka tuleksid.

Mai Treial, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra sotsiaalminister! Rahvaliidu fraktsioon on esitanud ettepaneku täiendada peretoetusi eraldi toetusliigiga, mida oleks võimalik maksta töötuks jäänud vanemate lastele. Nagu me teame, on Eestis töötuks jäänud vanemate peredes 37 000 ja natuke rohkem last, mis on aukartustäratav arv. Me teame ka seda, et 2008. aastal oli vaesuspiir 4700 krooni. Kõige selle taustal ei ole valitsus toetanud meie seaduseelnõu menetlemist ja nii see ongi sotsiaalkomisjonis erinevatel põhjustel seisma jäänud. Ma loodan, et te olete nüüd oma seisukohta muutnud. Kas see on nii ja mida me saame siin ära teha?

Aitäh! Kui ma saan aluseks võtta mingeid adekvaatseid arve, siis need on toimetulekutoetuse määramise arvud. Toimetulekutoetust määrati eelmisel aastal 38 000 inimesele ja lastega perede taotlused moodustasid kolmandiku kõigist perede taotlustest. Selge on see, et taotluste arvu üldine kasv toimus peamiselt tööd mitteomava pereliikmega perede taotluste arvu suurenemise tõttu. On tõsi, et lastega pered on praegusel ajal suuremas riskis. Me oleme esmase meetmena suurendanud toimetulekutoetuse üldarve, et see toetus oleks kõigile tagatud. See, kas ja kuidas minna edasi erinevate toetustega, sõltub eelkõige sellest, millised võivad olla finantseerimisallikad, millised on konkreetsed valikud ja meetmed, milliseid toetuseviise valida. Aga kõikide toetuste määramisel või suurendamisel peab arvestama nende mõju pere toimetulekule ja üldisele tööturu olukorrale. Selles osas on ministeerium teinud oma ettepanekud erinevate toetuseliikide kohta, millised võiksid olla need eelistused, millises järjekorras edasi minna.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ettekandes oli üsna pikk rida kõikidest meetmetest, mida on võetud, ja ka arvude rida, kui palju see on aidanud, kas siis 1500 inimest möödunud aastal või 150 või 600 inimest sel aastal. Tahtmata, nagu te siin küll ühele küsimusele vastates viitasite, mitte mingil juhul seda naeruvääristada, sest iga loodud töökoht on praegusel ajal kulla hinnaga, on küsimus ikkagi selles, et kui me kuuleme, et nädalas jääb töötuks üle 2000 inimese, siis need arvud – 600, 150 ja aastas 1500 – ei tundu adekvaatsed. Kui te süüdistate Tallinna linna töökohtade loomisel populismis, siis ma julgen ikkagi öelda, et ka need arvud kannavad populismi. Kuidas ikkagi aidata täna ja kohe suuremat hulka töötuid, reaalselt 100 000 inimest? Seda ei tee selliste arvudega nagu 150 ja 600.

Aitäh! Esiteks, ma ei süüdistanud Tallinna linna populismis, vaid ütlesin, et ei ole normaalne, kui inimesed pannakse külmetama tuhandete inimeste pikkuses järjekorras ja kui reklaamitrikina öeldakse, et on 400 töökohta, samas on need töökohad olnud enne töötukassas, siis on need töötukassast ära võetud ja on öeldud, et tahetakse seda ise teha. See on lihtsalt silmakirjalik käitumine. Me oleme loonud Eesti riiki ühe korraliku tööturuteenuseid pakkuva asutuse. Nii nagu teised omavalitsused on ka Tallinn juba väga kenasti kasutanud töötukassa võimalusi. Ka Tallinn võiks võtta seda arvesse, rääkida töötukassaga ja pakkuda inimestele töövahendust töötukassa kaudu. Siin ei ole kindlasti muud öelda, kui tuleb soovitada Tallinnale, et teeme koostööd ja aitame nii palju inimesi tööle kui võimalik. See peaks olema meie kõigi ühine eesmärk ja ei tule rääkida mingisugusest poliitilisest punktivõtmisest.

Austatud minister! Ma tänan teid! See aeg, mis on ette nähtud, on läbi. Nüüd palun ma Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni aseesimehe Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Veel on võimalik hoida ära sotsiaalset katastroofi. Eesti on rahvaarvult nii väike riik, et meile peab olema oluline iga inimene. Ikka öeldakse, et inimareng sõltub majanduse arengust, kuid majanduse areng sõltub ju ka inimarengust. Ei ole nii, et enne majandus ja siis sotsiaalne pool. Sellepärast ei tule sotsiaalpoliitikat võtta mitte kuluna, vaid majandust toetavana. Meil aga puudub riigis üksmeel kogu Eestit puudutavate probleemide osas. Nimetan näiteks suurt tööpuudust, sellest tulenevat ja süvenevat vaesust, üksikisikute, tervete perede, külade, alevite, linnade toimetulekuraskusi ja rahvastiku kidumist.
Võtkem maailma sellisena, nagu ta on, aga mitte sellisena, nagu ta meile meeldiks! Me peame ausalt, ilustamiseta tunnistama, kuhu oleme välja jõudnud. Muidugi, päris täpselt ei suuda olukorda riigis kirjeldada vist keegi, kuigi väidame end elavat e-riigis ehk IT-riigis, kuidas kellelegi Eestit meeldib nimetada. Meil on tõesti hulgaliselt registreid, aga näiteks töötuid, nende peresid ja vajadusi ei suuda keegi piisava täpsusega kokku lugeda.
Siiski ütlen mõned arvud, mis annavad olukorra hindamisele veidigi konkreetsust. Tööjõu-uuringu andmetel oli töötute hinnanguline arv möödunud aasta neljandas kvartalis 107 000. Leibkondades, kus ükski leibkonna liige ei tööta, kasvas 37 000 alla 18-aastast last, mida on üle kahe korra rohkem kui aasta tagasi. Ravikindlustamata isikute arv jõudis möödunud aastal 90 000-ni. Kui pole tööd ega kindlustunnet, hakkab tööealine osa elanikkonnast, eelkõige noorem osa, liikuma sinna, kust tööd siiski võib leida. Demograafide hinnangul elab või töötab väljaspool Eestit juba nüüd ca 130 000 eestlast. 2018. aastaks prognoositakse 15–24-aastaste inimeste arvu vähenemist ca 40%. Selle protsessi oluline tegur on just väljaränne.
Inimeste elukvaliteedi parandamiseks tuleks suurendada tööhõive võimalusi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, tõsta ühiskonna turvalisuse taset, vähendada kuritegevust, pakkuda sotsiaalset kaitset, vähendada mõne piirkonna mahajäämust. Ometi liigume justkui vastassuunas: tööpuudus kasvab, ümberõppevõimalused on kehvad, sotsiaalne kaitse väheneb, ääremaadel kaovad poed, postkontorid ja bussiliiklus.
Valitsus loodab peamiselt kolmele tööturuteenusemeetmele, milleks on tööpraktika, palgatoetus ja ettevõtluse alustamise toetus. Nende abil tahetakse tänavu tuua lahendused 10 000 – 15 000 töötu probleemidele. Aga millal jõuab järg kõigi 107 000 töötuni? Ei saa oodata ometi üheksa kuni kümme aastat.
Oleme lõputult kuulnud sõnavõtte teemal, et enne peame raha koguma, siis hakkame seda ümber jagama. Selles mõtteviisis on tõetera sees. Tahaks vaid küsida, miks siis riik raha, näiteks seda, mida inimesed välismaal teenivad, kokku ei korja. Ekspertide hinnangul on maksimaalne netomaksukao suurusjärk pool miljardit krooni aastas. Viimasel kahel aastal on Eestis maksuvabalt välja makstud 9,6 miljardit krooni dividende.
Meie riigi viimaste aastate maksupoliitikas on võetud suund tõsta tarbimismakse ja alandada otseseid makse. Maksusüsteem peaks kindlustama selle, et ebavõrdsus ja vaesus ei suureneks, meil aga on maksukoormus tarbimismaksude kaudu nihkunud väiksema sissetulekuga inimeste poole. Kui üldjuhul on eri valdkondade summasid riigieelarves kärbitud mõne protsendipunkti võrra, siis peresid puudutavate meetmete hulgas on selliseid, kus kärbe on lausa 100%. Mõni näide: tasuline kümnepäevane isapuhkus, koolitoetus, matusetoetus, teatud ulatuses riiklikult tagatud õppelaenu kustutamine. Igakuiste peretoetuste suurused ei sõltu laste vanusest ega vanemate töötusest ning riigi rahaline abi laste vanuse kasvades isegi väheneb. Samas nähtub leibkonnauuringutest, et vanemate kulutused lastele suurenevad lapse ea kasvades, sest kasvava lapse ja noore vajadused toidule, rõivastele, huviharidusele, sportimisele, transpordile jne kasvavad. Tuhat krooni toimetulekupiirina on ammu ajale jalgu jäänud. Ühe vanemaga pere toimetulek pole paljudel juhtudel tagatud, töötuga või koguni kahe töötuga ja lastega perede majanduslik olukord on aga sageli pehmelt öeldes kohutav.
Kutsun kõikide Riigikogus esindatud erakondade esindajaid, ministreid, kodanikeühenduste esindajaid üles veel kord sügavalt mõtlema, mida saaksime ühiselt teha, et sügavast kriisist võimalikult valutult üle saada. Esialgu meenutab riigi tegutsemine kriisiolukorras küll jäälõhkujat jäätuval Läänemerel. Jääd ehk probleeme vaid lisandub, edasiliikumist pole märgata. Tundub, et valitsus on jäävangis ega püüagi tegelda näiteks heitunute ehk nende, kes on täiesti kaotanud lootuse tööd leida, juurdevooluga. Sellistel inimestel pole enam asja ei hambaarsti, ei eriarsti juurde. Hirmus on see, et heitunute hulgas on kõrgesti haritud noori inimesi, kes on tööjõuturult välja tõrjutud. Isegi nendega ei soovita midagi ette võtta, kuigi põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele ja abile puuduse korral. Sedasama õigust kinnitab ka parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, millega Eesti on ühinenud ja mille ta on ratifitseerinud.
Muidugi, kergeid väljapääsuteid ei ole. Kärpekavad, millega seni tegeldud, tähendavad pigem paigalseisu kui edasiminekut. Üheks päästerõngaks võib osutuda eri sihtrühmade vajadustest lähtuv koolituse ja nõustamise laiendamine. Tööturuteenused tuleb muuta inimestele võimalikult kiiresti ja bürokraatlike tõketeta kättesaadavaks. Kõik tööandja tehtud kulutused töötajate haridustaseme tõstmiseks ning töötaja tervisega seotud kulutused tuleb vabastada erisoodustusmaksust. Riiklikelt õppeasutustelt peab saama tellida täiendusõpet ilma riigihanget korraldamata. Väikeettevõtluse ja FIE-nduse elavdamine on võimalus, mille kaudu on võimalik kiiresti luua sisetarbimise rahuldamisele suunatud töökohti. Kasutagem senisest rohkem osaajatööd, sotsiaal- või hädaabitöid.
Praeguses keerulises situatsioonis peaksid kõik poliitilised jõud heitma seljast erakonnasildiga edevuserüüd ja hakkama kriisist väljatulekuks koos otsima praktilisi lahendusi. Hoolitsus inimeste, perekondade eest olgu esmatähtis. Kui näiteks välis- ja kaitsepoliitika osas oleme konsensusele jõudnud, siis miks ei võiks me samasugusele üksmeelele jõuda sotsiaalpoliitikas? Kui vanad lahendused enam hästi ei tööta, pöörakem lõpuks uuele teeotsale. Võtame selle suuna, kus Eesti sihiks saab olla vaid elukvaliteedi stabiilne paranemine, kus vaesusele kui inimõiguste rikkumisele ei ole kohta.
Veel mõned minutid kokkuvõtteks. 1. Järgigem põhiseadust, kus §-s 10 on sotsiaalriigi põhimõte esile tõstetud. Riigi edukust ei saa mõõta majandusedukuse, vaid hoolivuse kaudu. Sellises riigis hoolitakse ka kõige nõrgematest ja haavatavamatest inimestest. 2. Järgigem Eesti Vabariigi poolt 31. mail 2000. aastal ratifitseeritud, parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartat. 3. Peatagem vaesus ja selle taastootmine. Pidagem meeles, et Eesti sotsiaalkindlustus põhineb solidaarsusprintsiibil, tuleb toetada toimetulekut, vähem teenivate inimeste pensione, ravivõimalusi jne. 3.1. Tasakaalustagem peretoetused ja korrastagem peretoetuste süsteem, et selle kaudu leida võimalusi vaesusriskis olevate, sealhulgas töötuga perede vaesuse leevendamiseks ning arvestada laste kasvust tulenevate vajadustega. 3.2. Soodustagem osaajaga töötamist, töö ja pereelu paremat ühitamist. Loogem laiemad võimalused koondamisohus või töö kaotamise ohus olevatele inimestele koolitusteenuste pakkumiseks. Kutsugem ettevõtteid üles arendama ja laiemalt rakendama töökoormuse jaotamist koondamise asemel. 4. Hoidkem ära haridusliku taseme ebaühtlustumine. Eelistagem aktiivseid tööturuteenuseid. Leidkem vastus küsimusele, keda tegelikult oodatakse tööjõuturule. Haridus peab olema kättesaadav, sõltumata elukohast, vaesusest ja jõukusest või emakeelest. 4.1. Tagagem, et riiklikelt õppeasutustelt saaks tellida täiendusõpet ilma riigihanget korraldamata, täiendagem selleks seadusi. 5. Tõstkem rahva tervisega seonduv riiklikuks prioriteediks number üks. Muutkem esmatasandi arstiabi, sealhulgas hambaravi, kõigile kättesaadavaks. Mida varem inimesed ravi saavad, seda väiksemad on lõppkulutused, murest ja valust rääkimata. 5.1. Stimuleerigem uute töökohtade loomist, luues soodsad tingimused maksusoodustuste kaudu, vabastades tööandja kõik kulutused töötajate haridustaseme tõstmiseks ning töötaja tervisega seotud kulutused erisoodustusmaksust, mida praegu tuleb tehtud kulutustelt tasuda riigi kaukasse 54%.
Head Riigikogu liikmed! Poliitilised jõud Eestis peavad jõudma nende ja teistegi oluliste probleemide osas kokkuleppeni. On ju nii, et ükski tõeline ema ega isa ei jäta oma last hädaohu korral maha ja laps ei hülga raskete aegade tulles vanemaid. Tugevad suudetakse olla vaid koos, seades kõigile pereliikmetele jõukohaseid ülesandeid ja pingutades ühiselt. Me suudame vajaduse tulles ühiselt tegutseda. Nii oli see Vabadussõjas, end okupatsioonist lahti rebides, Euroopa Liitu pürgides. Need suured eesmärgid liitsid nii rahvast kui ka eri erakondade poliitkuid. Nüüd on meil taas ühine missioon: peame pingutama selle nimel, et meie rahvas ega riik ei kaoks, vaid kasvaks ja kosuks, sest muidu on senine töö olnud asjata. Olen veendunud, et kui me suudame üksteisest hoolida, siis suudame ka üheskoos parema ja õiglasema tuleviku nimel pingutada. Jõudu ja head tahet meile kõigile! Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Marika Tuus, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma tahtsin küll selle küsimuse esitada eelkõnelejale Hanno Pevkurile, kuid ta ütles, et tööpuudust ei tohi kasutada poliitilise vahendina. Mulle meenub teisipäevane istung, kui siin saalis pärast Edgar Savisaare esinemist ütles Reformierakonna esindaja, rahanduskomisjoni esimees, nii räiged sõnad, mida minu arvates selles saalis pole kunagi öeldud. Need puudutasid sotsiaalseid töökohti Tallinnas. Sa kindlasti mäletad neid väljendeid. Mida sina ütleksid praegu sellise käitumise kohta?

Aitäh, hea kolleeg, küsimuse eest! Ma pühendasin oma ettekandest väga suure osa sellele, et me peame tegutsema koos, et me peame üksteisest hoolima. Seda hoolimist ongi vaja. Ülbust on liiga palju ja ülbus teatavasti ei vii kuskile edasi. Aga meil on vaja leida kokkuleppeid, teha valikuid, aeg läheb väga kiirelt, aeg ei oota. Ma arvan, et unustades halvad asjad, tuleb keskenduda üksmeelele ja liikuda siit jõuliselt edasi.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tööpuudus on tõesti üks suuremaid sotsiaalseid probleeme praegu Eestis ja tundub, et kahjuks jääb ta väga pikalt selliseks probleemiks. Üleeile lubas Reformierakonna noor liige Taavi Rõivas Eestisse 11 000 töökohta. See oli teisipäeval, täna on neljapäev, neid töökohti ei ole kuskil näha. Ega teie, lugupeetud ettekandja, ei oska seda seletada, kust need töökohad võiksid tekkida, mida Taavi Rõivas lubas ja mida nüüd ka sotsiaalminister värvilistel slaididel meile näitas, kust kohast nad reaalselt võiksid tekkida ja kas on üldse lootust, et nad tekivad? Milliseks on kujunenud teie arvamus nende töökohtade kohta?

Aitäh! Ma panin tähele, et ühe väga hea võimalusena, kuidas töökohti saab kindlasti luua, märkis Taavi Rõivas sotsiaalmaksule lae seadmist. Ausalt öeldes olen ma sellest sügavalt hämmeldunud. Ma arvan, et ka Taavi Rõivas teab, et erinevaid võimalusi töökohtade loomiseks on Euroopa Liidu teistes riikides kasutatud päris palju, ning ta teab ka seda, et sotsiaalmaks ei ole ainus maks, millest peaks sotsiaalkindlustuse kulutusi kompenseerima. Näiteks Taanis ei ole üldse sellist maksu. Sellepärast ei saa me ka rääkida sotsiaalmaksule lae seadmisest kui töökohtade loojast, see oleks kummardus selles suunas, et rikkamad saaksid veelgi rikkamaks. Kui selle kaudu tahetakse luua töökohti, siis me kindlasti ei ole õigel teel. Me kuulsime ka eelneva ettekandja käest arve selle kohta, kuidas kavatsetakse tööturuteenuseid osutada. Möödunud nädalal toimus Rahvaliidu fraktsiooni korraldatud ümarlaud, millel lugupeetud töötukassa juht tõi välja väga palju ilusaid arve. Kui ma küsisin, kas nende arvude taga võib olla ka selliseid juhtumeid, kus ühte inimest on käsitletud mitu korda, siis ta ütles, et see võib nii olla. Ma olen küll sügavalt seda meelt, et neid kavandatud või lubatud töökohti kahjuks ei tule või ei tule kiiresti ning me oleme seetõttu palju aega kaotanud. Aga muidugi, ilus oleks uskuda, et nad tulevad.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, austatud juhataja! Hea kolleeg Mai! Meil on Eestis päris palju lastega peresid, kus vanemad on töötuks jäänud, ja nende olukord on kaunis probleemne. Mis sa arvad, mis oleks nende perede olukorra leevendamiseks kõige kiirem ja kõige parem abinõu praegu riigi poolt?

Aitäh, hea küsija! Kui vastata üheselt, siis kõige parem võimalus oleks see, kui inimesed oleksid kõik hõivatud, et oleks tööd ja leiba. Aga kuna seda ei ole, siis on kindlasti vaja riiklikult suurendada eeskätt just nende lastega perede tuge, kus on kas üks liige töötu või on mitu töötut. Nagu me teame, tõi Statistikaamet möödunud aastal välja arvud, et töötute peredes kasvab 37 000 last. Kui me nende olukorra parandamiseks täiendavat toetussüsteemi ei loo, siis on oht, et see situatsioon muutub veelgi kurvemaks, ja on ka oht, et vaesus hakkab tootma vaesust, mis muudab olukorra eriti keeruliseks. Nii et ma näen siin rahalise toetamise vajadust, ma näen ka mitmesuguste teenustega toetamise vajadust. Ma võtsin kaasa (ma soovitan neid lugeda ka teistel Riigikogu liikmetel) terve hulga Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna tehtud uuringuid ja arvamusi. Ega meil pole vaja nii väga kaugelt otsida, milliseid meetmeid on töötuks jäänud lastevanemate heaks Euroopa teistes riikides kasutusele võetud, ka neid kogemusi tuleb lihtsalt ellu viia. Ma väga ka loodan, et Rahvaliidu esitatud seaduseelnõu ühel või teisel moel, ükskõik milline see variant ka ei ole, siiski lahenduse leiab, sest probleem on olemas.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Siin on eelmisel korral ja ka täna räägitud sellest, et iga meede, mis loob töökohti ja leevendab tööpuudust, on hea. Valeri Korb esitas küsimuse Narva kohta, mille kohta küll selgust ei saanud. Võib-olla tööstuspiirkondades on asi natuke lihtsam, seal on võimalused veidi paremad. Näiteks Ida-Virumaa tööstusalad, mis küll on takerdunud, tõsi, bürokraatia ja võib-olla ka asjaajamise taha, aga see võib-olla looks Ida-Virumaal töökoha ca 5000 inimesele, mis on praegu reaalne. Küll aga on Rahvaliit tegelnud väga palju maapiirkondadega ja ma tean, et seal on see probleem praegu palju suurem kui tööstuspiirkondades. Kas te iseloomustaksite kogu seda olukorda, seda situatsiooni, mis on praegu maapiirkondades, väikestes valdades?

Aitäh! Jah, maapiirkondade olukord on tõesti keeruline. Peab ütlema, et ka regionaalminister on jätnud maapiirkonnad omapäi, selles mõttes, et nad peaksid ise praegu oma probleemidega hakkama saama. Eriti keeruline on olukord nendes piirkondades ja nendes omavalitsustes, kus on üks põhiline või üks suurem tööandja. Võib juhtuda, et selle tööandja asjad ei lähe kõige paremini, kas ta peab koondama palju inimesi või hoopistükkis tegevuse lõpetama. Ega siin polegi vaja kaugelt näiteid otsida, võtame näiteks Loksal juhtunu. Mind paneb imestama, et regionaalminister ei ole Loksa probleemidesse süüvinud, seda võetakse kuidagi väga pinnapealselt. Kui esitasin küsimuse peaministrile, siis olin kahjuks sunnitud kuulma vastust, et ega tema ka rohkem ei tea kui seda, mis tuleb meedia kaudu. Ma pean seda väga kummaliseks. Samas ma tean, et regionaalministril oli möödunud aastal tellitud üks uurimus selle kohta, missugused probleemid on maapiirkondades ja missuguseks võib situatsioon kujuneda. Oma ettekandeski tõin ma sealt ühe arvu. Sellest uuringust selgub, et on oht, et inimesed, eriti noored, lahkuvad nendest piirkondadest. Kui praegu on juttu olnud, et kõige suurem tööpuudus on Ida-Virumaal tervikuna (Loksal on see 22%), siis nii omavalitsused kui ka ettevõtjad on arvanud, et maapiirkondades võib töötus jõuda isegi 30%-ni. Ühelt poolt on valitsusel käes see materjal, see uurimus, kus on välja toodud probleemid, aga regionaalpoliitiliselt tegelikult midagi konkreetselt tegema siiski ei ole hakatud. Ei saa oodata nii kaua, kui tõeliselt suur katastroof on käes. Aga kas või näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohta võiks ju kaudselt öelda, et tegelikult on ka see teatud mõttes hoop regionaalpoliitilisele mõõtmele. Me teame ju ajaloost seda, et kui kaob kool, siis kaob ka küla, sest siis lahkutakse külast jne. See puudutas ka seda kohta minu ettekandes, kus ma rääkisin, et on väga oluline, et haridus oleks kõikidele võrdselt kättesaadav, olenemata elukohast, olenemata õppija päritolust. Mure selles suhtes on suur.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! Jätkates maaeluteemat, küsin: kas Rahvaliidul on ettepanekuid valitsusele, kuidas põllumajandus- ja maaelutoetustega ning nende suunamisega luua uusi töökohti juurde, näiteks hankida juurde liikuvaid meiereisid või tapamaju või asutada väikesi pagaritöökodasid, ja kuidas näiteks edendada kohalike väikeettevõtete toodangu töötlemist, kokkuostu, transporti?

Aitäh, lugupeetud küsija! On küll, Rahvaliidul on olemas eraldi majandusmeetmete pakett. Sellest rääkis teisipäeval meie fraktsiooni ettekandes erakonna esimees, see puudutas ka maaelu ja maapiirkonna arengut. Aga täna oleme pannud ettekandes suurema rõhu sotsiaalmeetmetele, sellele, kuidas aidata hätta sattunud inimesi.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandes kõlas järjekordselt väide, et kaudsed maksud on kuidagi eriti diskrimineerivad ja mõjuvad rohkem vähem kindlustatud inimestele. Mina olen siin saalis ühes sõnavõtus näidanud, et see päris nii ei ole. Ressursside ja loodusvarade kasutamise maksude ja samuti tarbimismaksude puhul on igal inimesel võimalik teha vaba ja selge valik, erinevalt sellest, kui maksustatakse otseselt tema tööd. Ka kogu maailmas on selgeid märke selle kohta, et nn ökoloogiline maksureform, kus maksukoormus siirdub otsestelt maksudelt kaudsetele, on pigem õiglust ja arengut tagav. Kui teie väidate nii oma ettekandes, kas teil on siis ka kindlaid näiteid või uuringuid, mis teie väiteid kinnitaksid?

Aitäh! Selle kohta on uuringuid ja selleks annab aluse ka igapäevane elu. Me kõik ju tunnetasime seda, kui toiduainete käibemaks tõusis, kui ravimite käibemaks tõusis, me saime aru, kui tõusis kütuseaktsiis, mida see tõi kaasa sõidupiletite hinnale jne. Leibkonnauuringutes on olemas andmed selle kohta, milline on näiteks toidukaupadele tehtavate kulutuste osatähtsus erinevatesse tuludetsiilidesse kuuluvates peredes või missugune on transpordile tehtavate kulutuste osatähtsus jne. See näitab, et väiksema sissetulekuga peredel jääb näiteks kultuuri tarbeks ja hariduseks väga vähe järele, aga suurepalgalistele ei tähenda see eriti midagi.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma palun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Mõnes mõttes ja täiesti otseses mõttes on tööpuuduse tagajärjed praeguse Eesti poliitilise korra järgi otseselt valitsejate asi, kas siis linnade või valdade või riigi valitsejate asi. Mitte et nüüd mittevalitsejad selles suhtes kuidagi ükskõiksed peaksid olema, vaid see, mida valitsejad pähe ja teha võtavad, see ka tööpuuduse ja nende tagajärgedega täpselt sünnib.
Riigikogu on siinkohal tõepoolest rääkimise kohana mõistlik ja meil on taas võimalus rääkida nendest võimalustest, mida meie meelest Eestis võiks rakendada selleks, et küll mitte täiel määral, aga kas või osaliselt needsamad tööpuudusega kaasnevad sotsiaalsed mõjud väiksemad oleksid ja et tulevikus võib-olla selliseid olukordi üldse vältida.
Töötusega kaasneb paratamatult inimese tervisekäitumise muutumine. Märkimisväärselt muutub tarbitava toidu iseloom, kasvab stressitase, pikaaegne töötus viib paratamatult meeleolu muutustele ja langusele. Seetõttu võib pikaaegne töötus paratamatult olla ajendiks ka täiesti pöördumatutele tervisemuutustele.
Need on aga ühiskonna jaoks, nii tänase päeva mõttes kui tuleviku mõttes, problemaatilised, kuna ühtpidi väheneb elanikkonna töövõime ja teistpidi kasvavad tulevikus majanduslikus mõttes sotsiaal- ja tervisekulutused. Sellest lähtuvalt oleks ilmselt juba praegu mõistlik loobuda kas või haigekassa nimekirjas olevate raviteenuste puhul, kui tööandja need kinni maksab, erisoodustusmaksust. Seda enam, et olukord on selline, et Maksu- ja Tolliamet ei ole suuteline täpselt isegi ütlema, kui palju praegu selliseid erisoodustusmaksu maksjaid on. See tähendab, et erisoodustusmaksu maksmise osakaal on määramatult väike.
Me peame nende meetmetega tagama, et töötuks jäädaks nii praegu kui tulevikus võimalikult tervelt ja suudetaks tänu sellele sotsiaalselt raske periood üle elada. Juba olemasolevatele töötutele võiks olla tagatud soodne ühistranspordi kasutamise võimalus, spordisaalide ja ujulate külastamise võimalus – eks ikka selleks, et nende tegevus oleks seotud teiste inimestega ja nad kellegagi läbi käiksid. Vahest peaks kaaluma ka seda, et praegusel suure töötusega ajal oleks mõistlik laiendada näiteks selliseid erisoodustusmaksuta terviseteenuse võimalusi ka töötajate pereliikmetele.
Töötu peab praegu töötukassaga vahetult suhtlema, kohal käima, sõitma – millest oli siin ka eelnevalt juttu –, maapiirkondades päris kauge vahemaa taha, mis ei ole kindlasti ei tasuta ega lihtne. Siin on kaks võimalust, mida ka minister lühidalt mainis. Esiteks, et  e-teenuste osakaalu plaanitakse kasvatada. Seda tuleks kindlasti teha, et võimaliku töökoha passimine võiks toimuda interneti kaudu. Ja teine asi: töötukassa ametnik võiks tegelikult olla rohkem liikuv, liikuda lähemale töötutele. Vaadates töötute arvu, võib küll öelda, et töötukassa ametnike seas sellist tööpuudust ei peaks ette tulema.
Nüüd koolitusest. Koolitus ei ole kindlasti mitte universaalne imeravim, küll aga taas üks võimalus. Kui ta ka muud ei taga, siis võimaluse säilitada töötutele sotsiaalne side inimestega, ühiskonnaga küll. Väga paljud koolitajad kinnitavad, et sisukas koolitus annab väga suure positiivse emotsionaalse laengu. Majandus on paratamatult emotsionaalne valdkond. Mida rohkem positiivseid emotsioone, mida rohkem lootusi, seda suurem on ka tõenäosus, et inimesed võivad muutuda iseendale ja teistele tööandjateks, mis tegelikult ühiskonnas peakski olema üks oluline eesmärk. Ja siin on isegi see koht, kus riik ei peaks  alati panustama. Selline sotsiaalne käitumine võiks kõne alla tulla ka erinevate arvukate seminaride ja õppekogunemiste puhul, mille eest maksejõuline inimene maksab päevas tuhandeid kroone. Aga miks mitte pakkuda töötutele sellist viisakat võimalust, et lasta ka ennast n-ö lisaks koolitada.
Kui vaadata statistikaandmeid, siis aastail 2006–2009 kasvas 15–24-aastaste noorte meeste töötus ligi kolm korda ja nad moodustavad praegu ligi kolmandiku selle vanuserühma esindajatest. Naiste tööpuudus samas vanusevahemikus kasvas samal ajal kõigest poolteist korda. See on tegelikult koht, millega tuleks tegelda eriti pingsalt. Nimelt on märkimisväärne vahe, kas inimene jääb töötuks pärast viiendat, kuuendat või seitsmendat töökohta või ta ei saa isegi esimest töökohta. On täiesti selge, et kui inimene ei saa oma esimest töökohta, siis sellega kaasnev pettumus, masendus, mis iganes – eriti kui inimene on panustanud oma haridusse – ei ole hea asi. Riik võiks senisest märksa enam toetada esimese töökoha garanteerimist noorele inimesele. See ongi nüüd kaalumise koht, kas toetada kõiki töökohti, mis luuakse töötutele, või võtta ette see tõepoolest väga suur riskirühm, mille moodustavad noored inimesed.
Küsimus selle kohta, kuidas saab ennetada selliste olukordade teket, saab vastuse väga lihtsas kontekstis. Nimelt on vaja väga selgelt ja väga täpselt kavandada riiklikku tellimust haridusele. See peab olema väga selgelt fokuseeritud, mis tähendabki seda, et me vajame praegu väga põhjalikke struktuurseid reforme nii hariduses kui majanduses tervikuna. Praegu on umbes 90% maailma rahvastest vaesemad kui eestlased ja on täiesti selge, et me ei ole suutelised looma Eestis töökohti samal moel, kui luuakse kulude mõttes töökohti näiteks kusagil Somaalias.
Eesti ei ole õnneks suletud maailmaosa. Euroopa Liit põhineb teadupoolest kaupade, teenuste ja ka tööjõu vabal liikumisel. Me ei häbene ju ometi, kui me otsime riiklikult toetatult turgu oma kaupadele ja teenustele. Me oleme jätkuvalt väga tagasihoidlikud, leidmaks tööd oma töötutele mujal kui Eestis. Aga on ju ka selge tõsiasi, et kõigile nendele töötutele lähiajal Eestis tööd leida on praktiliselt võimatu. Me peaksime oma saadikuid välisriikides, kaubandusesindajaid ja keda iganes veel paluma selles osas aktiivsemalt toimida. Meie töötud, kõik need 150 000 või kui suureks me seda arvu praegu hindame, on ju kõigest promill oluliselt väiksema tööpuudusega riikide tööjõust. Ma arvan, et me ei peaks seda häbenema, sest see on üks viis, mismoodi neid inimesi, nende peresid täiesti reaalselt aidata.
Üsna suured sotsiaalsed probleemid – ja Eesti tööpuudus kuulub vaieldamatult nende hulka – on leevendatavad erineva sotsiaalse innovatsiooni abil. Tööpuudust aitab vähendada loomulikult vaid töökohtade teke, aga töökohtade tekke teedest oli siin saalis juba teisipäeval juttu. Kui me kuulasime tänaseid ettekandeid, siis nendest kostis läbi üks väga selge asi: tegelikult tööd, mida teha, on Eesti riigis väga palju. Tööpuuduse probleem ei ole mitte see, et tööd ei oleks, vaid et lihtsalt ei ole selleks raha.
Siin saalis ja ka 2007. aastal võimuliidu lepet koostades käisime me välja ühe idee, mis on siiamaani soiku jäänud. See on nimelt rööpraha või koduraha kui üks võimalikest sotsiaalsetest innovatsioonidest. Nagu öeldud, seda on koalitsioonile tutvustatud, seda on tutvustatud ka eelmisele rahandusministrile, kelle meeskonnale see mõte jäi kahjuks vist arusaamatuks. Teen seda siin saalis uuesti. Maailmas on praegu mõni tuhat rööprahasüsteemi, mille roll on tegelikult kokku siduda ettevõtteid ja kogukondi ühiste probleemide lahendamiseks, eriti nendel puhkudel, kui tõepoolest on majanduslikult raske. Rööpraha puhul on olemas selle emiteerija, näiteks kohalik omavalitsus, kes on ka samal ajal selle teataja, mille eest seda rööp- või ka aeg-ajalt kodurahaks nimetatut makstakse. Seda võib maksta laste koduhoiu, huviala, õppetegevuse, koolituste, hoolekandetöö ja muu sellise eest, mida kõike Eesti ühiskonnas tuleb teha. Loomulikult peab sel juhul olema ka võimalik selle rööprahaga arusaadavalt midagi peale hakata. Selleks ongi vaja kaasata ja kaasataksegi ettevõtteid, kes teatud tingimustel oleksid valmis sajaprotsendiliselt või osalt rööpraha eest oma kaupu, teenuseid pakkuma. Olgu neist loetletud vaid kinokülastused, ühistransport, kommunaalteenused, toit jne.
Nii toimivad muide rööprahasüsteemid ka meist oluliselt arenenumas maailmas. Globaalne ja vabalt konverteeritav raha on kõigile teadaolevalt kallis. Seda ei raatsi maksta ei riik ega ettevõtja, eriti siis, kui seda ei ole. Rööpraha oleks kodurahana üleilmseks rahaks mittekonverteeritav ega ka mittehoiustatav. Seda tuleks nagu kasutada. Praeguse poliitilise peajoone usu aluseks on ju, et asjad on korras, kui rahasüsteem toimib. Teatud sotsiaalseid pingeid ja vajadusi saab leevendada ja rahuldada ka toimiva rööprahalahendusega. Elektroonilised võimalused pankades on selleks praegu olemas. Aga ka see lahendus saab sündida vaid valitsejate tahtest ja huvist, mitte võimuvälisest tegevusest. Loodetavalt on endine rahandusminister uuele edasi andnud need tähelepanekud ja viited rööpraha kohta, mida me oleme talle omal ajal teinud. Kui seda pole tehtud, oleksime meeleldi taas valmis selgitama rööpraha kui sotsiaalse innovatsiooni võimalikku tähendust. Selline kodurahalahendus ongi üks võimalus, millest võiks välja kasvada sotsiaalne ettevõtlus, st sotsiaalselt vastutustundlik ettevõtlus.
Ja lõpetuseks. Ülemaailmse majanduskriisi mõju iseloom Eesti majandusele on teatud mõttes ülefetišeeritud. Lehmani  ja tema vendade vabalangus ja pankrott ei ole otsene põhjus, miks Eesti majandus alla käis. Kuigi me soovime seda niimoodi näidata. Selle vahetuks põhjuseks on ikka arutu tarbimine siin, kohapeal, mille eeskuju, jah, tõsi, on kopeeritud lombi tagant nendesamade Lehmani ja tema vendade tegevusest ning võimendatud siinse rumalusega või ettenägemisvõime puudumisega.
Lehman ja tema vennad ei müünud Eestis kehvalt ehitatud ja täna hallitavaid kodusid keset põlde ja karjamaid, mille eest inimesed peavad lõpmatult raha maksma kogu oma elu jooksul. Lehman ja tema vennad ei pakkunud selle tegevuse jaoks laenu, vaid seda tegid Eestis tegutsevad finantsasutused. Ainuke leevendus järgmise majandustõusu jaoks saab siin olla: ärge enam nii tehke.
Ja kus on siis see raha, millest peaksid tekkima töökohad sajale ja enamale tuhandele praegusele töötule, kuna küsimus on ju just töökohtades? Mõelgem hetke, mis toimub praegu jätkuvalt Eestis, mis on toimunud Eestis 20 aastat. Jälle ei jää muud üle, kui siduda, nii kurb kui see ka ei ole, jätkuvalt kogu see temaatika meie raiskava majanduse alustalaga, milleks on energeetika. Umbes 10 000 krooni iga inimese kohta on see raha, millega me kõik siin saalis, kõik meie töötud ja tööd tegevad inimesed igal aastal soojendavad Soome lahe vett. Umbes teist sama palju, head kolleegid, kui te tasute elektriarveid, makstakse – mida me oleme siin ka korduvalt välja öelnud –  teie enda maksurahast kulutusi keskkonnale, tervisele, mis on seotud selle raiskava tööstuse ülevalpidamisega. Seda on vähemalt 15 miljardi krooni eest igal aastal.
Ma küsin lõpuks: kas mitte sinna muu hulgas ei ole kadunud ka meie praegune investeerimisvõime ja töökohadki? Ma arvan, et nii see ongi ja meil ei ole põhjust täna süüdistada Lehmani ja tema vendi selles, et meil on nii suur tööpuudus. Me peame vaatama peeglisse, oma tegemata otsustele otsa. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänases Eesti Ekspressis kirjutab Maris Sander sellise artikli nagu "Nõuame rohkem hoolimist" ja üks lõik sealt on selline: "Rahakultus on viinud meid majanduslikku ja moraalsesse pankrotti. Meie põlvkonna idüll pole kindlasti enam materiaalse külluse paradiis, kuhu jõuavad vähesed. Me tahame, et sotsiaalne ebavõrdsus oleks väiksem. Miks meie poliitikud ei küsi endalt ikka veel, miks viiendik rahvast elab vaesuses?" Ma küsin, kas sina oled endalt küsinud, miks viiendik rahvast elab vaesuses?

Otse loomulikult! Ma võin sellele isegi vastata. Küsimus ei ole ju mitte rahas kui sellises – selles mõttes, et on olnud väga erinevaid rahasüsteeme. Küsimus on minu meelest ja väga põhjendatult nimelt selles, milline rahasüsteem võeti maailmas kasutusele 1971. aastal. See on rahasüsteem, mille rahal ei ole mitte mingit katet. See on rahasüsteem, kus sõltuvalt oludest võib seda raha juurde tekitada. See on rahasüsteem, mis põhineb tõsiasjal, et inimesel ei ole vaja omada piisavalt vara selleks, et tarbida, vaid ta võib tarbida tuleviku arvel. Alates 1971. aastast muutus maailmas peamiseks maksevahendiks mitte sularaha, mis teil on taskus tehtud töö eest, vaid krediitkaart, millega te võite osta järgmise aasta, järgmise kuu või järgmise kümne aasta või järgmise inimpõlve eest mingisuguseid kaupu. Ma arvan, et see on peamine viga, mis harjutas inimesed tarbima massiliselt tuleviku arvel ulatuses, mis ületab selgelt nende isiklikke vajadusi, mis ületab selgelt ökosüsteemi talumisvõimet. Need on need põhjused. Ma olen vastanud sellele küsimusele enda jaoks väga selgelt ja ma arvangi, et lahendused on hoopis mujal. Meil ei ole praegu põhjust selleks, et n-ö uut majandust ja olemist kavandada, sellist majandusmudelit ja rahandusmudelit sugugi mitte jätkata. Kuidas seda muuta, on juba iseküsimus. Aga see praeguseks umbes 40-aastane periood tuleviku arvel elamise filosoofia alusel võiks minu meelest ümber saada.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! See teadmine ei aita võib-olla ühtegi konkreetset inimest konkreetsel hetkel, et praegu on maailmas umbes 800 triljoni dollari eest igasuguseid tuletisinstrumente, mida ei ole kustutatud ja millega endiselt kaubeldakse. See on siis umbes 15 korda maailma aastase koguprodukti väärtus. Minu küsimus on, kas me saame üldse teha siin mingisugust Eesti majanduspoliitikat või milline see peaks olema, mis looks töökohti, kui maailma finantsarhitektuuri põhjalikult ei muudeta? Milline peaks olema Eesti seisukoht siin?

Ma arvan, et üks seisukoht, mida me peaksime kindlasti kandma, on püüda lahti saada ettekujutusest, et töösuhe on midagi sellist, mida kirjeldas Karl Marx 19. sajandil. Inimeste ehk töötajate ja tööandja konflikt, inimeste ja masinate ja kapitali konflikt on selline, ütleme, mõtteviis, mida 21. sajandil oleks nagu suhteliselt kohatu üleval pidada.
Kui me meenutame üht 2009. aasta Nobeli majanduspreemia laureaati, siis ta sai selle majanduspreemia selle eest, et ta küllalt selgelt näitas, et sellises klassikalises toorainepõhises majanduses, nagu seda on Ameerika metsatööstus, annab nii ökoloogiliselt kui ka majanduslikult parema tulemuse mitte kapitali suveräänsusel, vaid just nimelt ühistulisel tegevusel põhinev majandamine. Ma arvan, et Eesti majanduse üks võtmeküsimusi on püüda luua olukorda, kus väga paljud tootmist ja väärtusi tootvad struktuurid oleksid omatud just nimelt ühistegevuslikul alusel – olgu siis tegemist energiaühistutega, kus kogukond omab endale vajaliku energia tootmiseks ühiselt ja solidaarselt näiteks tuulikut või biogaasijaama või midagi sellist. Aga kui me räägime ka tulevikust, siis aina rohkem tootmist ja elukeskkonda muutub masinaliselt teenindatuks ja toodetuks ning selle tõttu on võtmeküsimus, kas need masinad on kellegi omad, mille teenuste kinnimaksmiseks ja soetamiseks peavad inimesed veel lisaks tööd tegema, või on nad selle kogukonna omand. On täiesti selge, et inimesed oma füüsilise kehaga mitte ühegi masinaga võistelda ei jaksa, mis tähendabki seda, et tootmisvahendite ehk masinaliste tootmisvahendite ühistegeline või kogukondlik või – nimetame seda kuidas tahes – omandus on üks võti, mille abil vältida n-ö kapitali suveräänsusel põhineva majandusega kaasas käivaid kriise. See on küsimus võib-olla järgmise 10–20 aasta jaoks, aga ma usun, et igal juhul sellises olukorras, kui me kujutame ette, et ka globaalse majandusega midagi juhtub, siis ega globaalne majandus või tuletisväärtpaberid ei mõjuta ühelgi moel näiteks kogukondlikult omatut, kogukonna jaoks olulisi teenuseid või kaupu tootvaid masinaparke, juhul kui need masinapargid on selleks hetkeks olemas, juhul kui see toorainevoog on selle kogukonna kontrolli all, juhul kui see toorainevoog pärineb sõna otseses mõttes päikesest. Ja see on muutus, mis pikas perspektiivis võimaldaks kindlasti vältida samalaadseid kriise, kus me praegu oleme.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikme Liisa-Ly Pakosta!

Austatud kaasvõitlejad! Lubage mul alustada selle koha pealt, kus Mart Laar oma ettekande üleeile lõpetas. Siunamisest ei sünni mitte kellelegi ei leiba ega toasooja. Kasu sünnib ikka ainult siis, kui otsitakse lahendusi ja keskendutakse loosungite ja salvamiste asemel konkreetsetele sammudele. IRL kui Riigikogu sotsiaalkomisjoni juhtiverakond teeb täiskogule ettepaneku koondada ühisosa ja eelarvekatet omavad ettepanekud ühisesse raskustes perede toetamise seadusesse. Kui mõned on siin täna rääkinud, et lahendusi tuleb otsima hakata, siis meie juba pakume lahendusi. Järgnevalt mõned konkreetsed ettepanekud.
Täna me räägime tööpuuduse sotsiaalsete mõjude leevendamisest. Esmalt küll tahaksin ühe asja ära õiendada. Ehkki IRL on hariduserakond, ei saa ma nõustuda nendega, kes arvavad, et töötuks jäämine või mittejäämine sõltub praegu vaid inimesest endast või tema haridustasemest. See oli tõsi ehk buumi ajal, aga praegu kindlasti enam mitte. Praeguste töötute hulgas on väga palju väga arukaid, kõrgelt haritud, karskeid ja töökaid inimesi. Siinkohal tuleb siiski tunnustada Haridus- ja Teadusministeeriumi, kelle tegevuste toel oli meil eelmisel aastal rekordiliselt 10,6% inimesi, kes osalesid elukestvas õppes. Seega oleme jõudnud Euroopa tagaajajatest Euroopa esimesse poolde. Kuid peame tõele näkku vaadates siiski tõdema, et sa võid olla doktorikraadiga üksikema, aga kui sa tööst ilma jääd, on su laps täpselt sama suures hädas nagu töötuks jäänud nõudepesija laps.
Viieteist minutiga ei jõua siin tervet maailma ära parandada, sestap keskendun järgnevalt nendele peredele, kellel on laual oleva leiva ja sooja toaga kõige enam probleeme. On väga suur vahe, kas olla töötu omapäi, vastutades ainult iseenda, oma kulutuste ja oma autoliisingu eest või olla töötu ja vaadata sealjuures otsa oma lastele. Ilmselt on siiski vajalik üle korrata, et kui üks täiskasvanu saab hakkama ühe talvepalituga rahumeeli 10 või 15 aastat, siis kasvavale lapsele tuleb osta uus sõltuvalt tema sirgumise kiirusest kas iga talv või siis vähemasti üle talve. Kevadeks on aga talvetunked nii läbi kelgutatud, et ka kõige rohelisema mõtteviisiga lapsevanem saab need vaid prügikasti visata. Ja õudne, kui palju nad söövad! Lapsed, ma mõtlen.
Niisiis, asja juurde. Eeskätt tuleb aidata neid, kellel on teistega võrreldes kõige raskem. Kõige raskem on praegu kahtlemata nendel peredel, kus lapsevanemad on jäänud töötuks, kuid lapsi tuleb ikka edasi kasvatada. Kui töötus tabab üksikvanemaga peret, kukub pere momentaanselt ja kolinal allapoole vaesuspiiri. See on meie kõigi, nii riigi kui kohalike omavalitsuste ühine mure ja probleem, sest tulemused avalduvad ju õieti 20–30 aasta pärast ehk siis, kui sunnitult tõrjutusse sattunud lastest saavad täiskasvanud. Lisaks tuleb tähele panna, et laste vähesus on niikuinii meie riigi kõige suurem probleem üleüldse. Mida me peaksime tegema? Isamaa ja Res Publica Liit paneb ette, et me vaataksime asjadele süsteemselt. Selleks on meie ees kolm töölõiku. Esiteks, lapsevanematele tuleb säilitada töökoht, niipalju kui see on vähegi võimalik. Teiseks, me peame aitama lastega peresid nii toetuste kui teenustega olukorras, kus vanematel puudub töö. Kolmandaks, me peame aitama alaealisi kasvatavad vanemad tööle tagasi nii ruttu kui vähegi võimalik. Vaatame neid samme lähemalt. Esiteks, me peame tagama, et lapsevanemaid, kellel veel on töö, ei koondataks, või kui üldse, siis koondataks neid kõige viimases järjekorras. Selleks tuleb taas muuta töölepingu seadust ja tuua tagasi kindlam kaitse vallandamise eest rasedatele ja alla kolmeaastast last kasvatavatele vanematele, ka sellisel juhul, kui lapsevanem töötab. Ega siis erasektoris töötavate vanemate lapsed miskist teisest materjalist tehtud ei ole kui avalikus sektoris töötavate vanemate lapsed. Viimastele on aga vastavad garantiid olemas. Tuleb ka lisada punkt, et võrdsete töötajate korral tuleb töölejäämiseks anda eelis inimestele, kellel on ülalpeetavaid. See on selline ürgne põhimõte, mis kehtis Eestis isegi mõisaaegadel, sest ühiskonnal on alati olnud tervikuna kasulikum, kui lapsevanematel on tööd.
Teine ülesanne. Me peame tagama töötusega silmitsi sattunud lastega peredele ja nende perede lastele võimalikult parema toimetuleku. Siinkohal on meil kiire küsimus eeskätt Sotsiaalministeeriumile – leida paremad lahendused riigieelarvest makstavate toetuste osas – ja kõigile Eesti kohalikele omavalitsustele, et tagada lastega peredele kättesaadavana lastele vajalikud teenused, nagu lasteaed, huviharidus, toetused klassiekskursioonide ja teatrikülastuste puhuks. On ka mõned asjad, mida me saame siin saalis kohe teha. Võtame vaid ühe näite. Praegu on meil näiteks süsteem, et kui lapsevanemad lahutamisel omavahel kokku ei lepi, siis on elatise maksja eelisolukorras. Nimelt arvestatakse tema poolt makstav elatis ta tulumaksust maha ning elatise saaja ehk siis sisuliselt laps maksab omakorda saadud rahalt tulumaksu. Siin on mitu asja valesti. Selleks, et üksikvanematega peredele ehk siis tegelikele rahavajajatele jääks mis tahes olukorras, sealhulgas ka töötuse puhul, lihtsalt rohkem raha kätte, tuleb vastavalt muuta tulumaksuseadust.
Meil on praegu kujunenud ka näiteks olukord, kus töötuks jäänud vanematega peres asub tööle hoopis gümnasist, kes koolitee katkestab. Selles valguses on täiesti jabur hoida töölepingu seaduses punkti, mis keelab alaealisel, kes niigi täidab kõiki ülirangeid töölepingu seaduse tingimusi, töötada kauem kui vaid poole koolivaheajast. Pigem las noor ja terve inimene siiski töötab terve suvise koolivaheaja, kui et ta sel ajal vareseid linnatänaval kividega loobib või mis veel hullem, ennast koolist lahti võtab, sest viimane pole ju keelatud. Selleks tuleb tühistada töölepingu seaduse § 8 lõige 2. Siinkohal tahaks meelde tuletada ka Isamaa ja Res Publica Liidu algatusi, mis leevendavad raskustes perede olukorda, nagu monopolide ohjeldamise seadus ja koduomanike võlakaitse seadus. Loodan, et meie ühisel jõul saavad need peatselt vastu võetud. Kõik need muudatused toetaksid eeskätt perede igapäevast toimetulekut ja seda ka kõige raskematel eluhetkedel.
Kolmandaks tuleb tagada eeskätt lastega perede tööle tagasisaamine nii kiiresti kui võimalik ja seda eeskätt neile, kellel on alaealisi ülalpeetavaid, sest praegused lapsetoetused ei kata pere eelarvet küll ühelgi moel. Tuleb ausalt tunnistada ka seda, et just alaealisi kasvatavatel inimestel on praegu raskem tööd leida kui nendel inimestel, kel ülalpeetavaid pole. Nende inimeste mobiilsus on väiksem ja võib esineda veel terve rida muidki tingimusi, mille tõttu tööd ja pereelu ühitada on keerulisem kui üksi elavatel inimestel. Me peame saavutama vastupidise olukorra ja see on muidugi tervikuna suurem töö, kuid Isamaa ja Res Publica Liit pakub välja kolm üsnagi erakorralist sammu, mida me saame kohe teha ja mis esiotsa võiksidki meetmetena kehtida näiteks 2011. aasta lõpuni. Esimene nendest oleks töötute vanemate lisamine palgatoetuse saajate hulka ja seda kohe. Selleks, et soosida just nimelt töötute lapsevanemate töölevõtmist, peame täiendama tööturuteenuste ja -toetuste seadust uue paragrahviga, mis räägiks palgatoetusest ja suuremast palgatoetusest töötu lapsevanema töölerakendamiseks. Sellisel juhul oleks palgatoetuse saajate hulk suurem, tööandjad saaksid taotleda töötukassast töötute lapsevanemate töölerakendamiseks senisest suuremat ja perede jaoks senisest varasemat palgatoetust. Teiseks tuletab Isamaa ja Res Publica Liit meelde, et meie lapsevanemad erinevad Euroopa Liidu keskmisest sellegi poolest, et väga vähe on meil osaajaga töötajaid. Kas see on hea või halb, on eraldi arutelu küsimus, kuid praeguses olukorras tuleb lisaks tunnistada, et lapsevanemale võib sobida paremini ka selline töö, kus töötasu jääb alla miinimumpalga, kuid ometi on olemas töökoht. Seega tuleb muuta töölepingu seadust ja sotsiaalmaksuseadust vähemasti selliselt, et töötuks jäänud lapsevanema saaks võtta tööle, muidugi ainult inimese enda nõusolekul, ka selliselt, et töötasu alammäära ja sotsiaalmaksu minimaalset alammäära ei pea rakendama. See aitaks sobivuse korral leida tööd just praeguse olukorra äärmist raskust silmas pidades.
Meie kolmas ettepanek on kehtestada uus, väga madala maksukoormusega ja ajutine, nn kogukondliku tähtajalise töölepingu vorm, mida võib rakendada kuni 11 kuuks isiku töölevõtmisel, kes on olnud vähemalt kuus või üheksa kuud töötuna registreeritud ja täitnud kõiki nõudeid. Sisuliselt vähendaksime me sellisel moel riigipoolseid väljamakseid ja kaasaksime erasektori sotsiaalsete töökohtade loomisse, selle asemel et hakata riigieelarvest vagunisaatjaid tööle võtma. Võimalik ka, et sellise lepingu saaja peab kasvatama alaealist. Viimane säte võimaldaks lapsevanemal esmakordselt kas või hetkekski tunda, et ta on tööturul tõepoolest oodatud tegelane. Tegemist oleks "Teeme ära!" tööpuudusaegse riikliku versiooniga, kus teatud aega töötu olnud isik saab õiguse töötada kuni 11 kuud uuel töökohal oluliselt väiksema maksukoormusega. Vastava perioodi jooksul ei arvestataks töötajatele puhkust ning kehtiksid maksuarvutuse erisused. Töötaja palgalt arvutatakse vaid töötuskindlustusmakseid ning ravikindlustust. Tööandjal peab olema tegemist uue töökohaga, mis sisuliselt täidetakse ajutiselt olukorras, kus tavamaksukoormuse jaoks vajalikku rentaablust ettevõttes lihtsalt pole võtta. Sisuliselt võetaks ära musta turu mõttekus ja asendataks riigipoolsed väljamaksed töötutele minimaalselt, ent siiski kindlalt laekuva maksutuluga. Tegemist on ikkagi vormiga, mis kehtiks vaid väga rasketel aegadel nagu praegu ja mille abil saaks tehtud rea töid, mida on vaja teha, aga mille tulukus pole ettevõtjatele, talunikele, väikeettevõtjatele, minu pärast kas või füüsilisest isikust pensionäridele jõukohane. Vastavat lepinguliiki ei oleks näiteks lubatud kasutada riigihangete puhul ja kehtiks veel terve rida muidki piiranguid. On selge, et Eesti ettevõtete enamik ei suuda praegu luua nii palju kõrge lisandväärtusega töökohti, et kõiki makse tasuda ja sealjuures veel oma tootlust säilitada. Siis olekski mõistlik kohandada vastavaid seadusi ajutise meetmega, esialgu kuni 2011. aasta lõpuni.
Head daamid ja härrad! Kuidas siis edasi? Isamaa ja Res Publica Liidu juhitav Riigikogu sotsiaalkomisjon, kelle ettevalmistamisel muide tänane arutelu siin ju ka toimub, on valmis edasi juhtima seda protsessi. Korjame kokku kõik konkreetsed ettepanekud, millel on olemas kate, ja läheme koostöös edasi nendega, milles leitakse üksmeel. Kellegi tuba ei saa soojemaks siinsetest siunamistest, küll aga saame inimesi reaalselt aidata kas või nendegi ettepanekutega, mida siin täna on tehtud. Eesti vajab praegustes rasketes oludes perede aitamise seadust. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Suur tänu, proua ettekandja, väga positiivse ja hea ettekande eest! Nagu siin saalis on varem kõlanud: riik ei saa luua töökohti, vaid saab luua keskkonna, mis soodustab töökohtade teket. On positiivne, et meie regionaalminister Kiisler tegeleb aktiivselt kolmanda sektoriga, MTÜ-dega, mis on tihti paremini seotud tõelise eluga, samuti eesti rahva vana tarkusega ja rohelise mõtlemisega. Ühistegevus, talgud, arusaam, et laen on võõras ja raiskamine on kulukas – kõik see on eesti rahva vana tarkus ja seda on rohkemgi. Kas teie saaksite kirjeldada natuke lähemalt regionaalministri ettevõtmisi kolmanda sektoriga?

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Tõepoolest tuleb eespool kõlanud küsimuste raames tõdeda, et regionaalministrit ei ole praeguses olukorras ilmtingimata tarvis tööministriks ümber nimetada, kuna aktiivse tegevusega kolmanda sektori turgutamisel on see tegelikkuses juba niimoodi kujunenudki. Ma tooksin ühe lihtsa näite. Mittetulundusühingu asutamine on ju oluliselt lihtsam kui osaühingu või aktsiaseltsi asutamine. Sissemaksuks kapitali vaja ei ole (osaühingu asutamiseks on teatavasti vaja 40 000 krooni, aktsiaseltsi puhul 400 000 krooni), aruandlus on lihtsam ja jõukohasem ka väiksema ettevõtluskogemusega inimestele. Praegu on reaalselt, eriti maapiirkondades tekkinud terve rida selliseid mittetulundusühinguid à la mittetulundusühing Kuldsed Käed, kes on välja otsinud vanad kangasteljed ja hakanud nendel kas või näiteks rahvariideseelikuid kuduma. Nõudlust on täiel määral, võin seda ise kinnitada. Üritasin tellida seda teenust ja selgus, et järjekorrad on enam kui pool aastat pikad. Nii et vastavaid töökohti saaks seal veel terve rea juurdegi luua. Esile tuleb tuua ka nende kohalike omavalitsuste tegevust, kes aktiivselt toetavad omalt poolt ka selliste mittetulundusühingute asutamist, kus just nimelt neid töökohti või töövõimalusi luuakse. Vastavad koolitused, mida pakutakse, on samuti tasuta ja pakutakse ka võimalusi näiteks raamatukogudes internetti kasutades kogu vastav bürokraatia läbida. Kindlasti kuuleme me sellest teemast pikemalt, kui tuleb riikliku küsimusena arutellu kogu kolmanda sektori toetamine, aga täna saame tõesti tõdeda, et kolmas sektor tööandjana on tõusnud olulisena ettevõtjate kõrvale.

Eiki Nestor, palun!

Ma olin tõsiselt üllatunud, kui teisipäeval Mart Laar siin rääkis vajadusest lubada  lapsevanemaid tööle palgata madalama palga eest kui alampalk. Kuri kahtlus tuli hinge! Küsida, ausalt öeldes, häbenesin, see oleks olnud Mart Laari süüdistamine ebaprofessionaalsuses. Ma olen väga tänulik, et ettekandja valgustas seda ideed. Ja seetõttu küsin, kas ei ole mitte nii, et teie – kuidas see oligi? – juhtiv erakond sotsiaalpoliitika vallas lihtsalt ei tea, et alampalk ei väljendu meil mitte ainult kuupalgana vaid ka tunnipalgana ning lapsevanemaid ja teisi inimesi saab palgata tööle osaajaga, ilma et me peaksime sel teemal sedamoodi pingeid tekitama. Võetaksegi poole kohaga tööle ja poole alampalga eest ja mingeid probleeme ei ole. Järsku te lihtsalt unustasite selle ära, juhtiverakond, nagu te olete.

Ma tänan kõigepealt selle eest, et ma ei tundu nii hirmuäratavana kui Mart Laar – minu käest on julgetud küsida! Ja ei, me ei unustanud seda ära. Ma veel kord rõhutan: tegemist oleks äärmiselt erakorralise meetmega, mis kehtiks lühikest aega ja mis võimaldaks isikutel tööle asuda ainult siis, kui nad on ise nõus. Silmas on peetud ka sellist varianti, kus inimese keeldumisel ei arvestataks seda töökohast keeldumisena. Eriti Lõuna-Eestist on nii töövõtjad kui tööandjad viidanud, et selline võimalus oleks parem kui mitte midagi.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te rääkisite ka maksupoliitiliselt toetatud töökohtade loomisest, kus oleks võimalik luua uusi töökohti ning pisut soodsamatel tingimustel maksu tasuda, lootes, et nii võiks vähemrentaablites kohtades ja aladel täiendavaid töökohti lisanduda. Kui me linnades ja mitmesugustes tööstuspiirkondades ringi vaatame, siis seal on selline paindlikkus ja võimalus uusi töökohti luua suurem. Küll aga on suurem mure maapiirkondade pärast, kus neid võimalikke töökohtade loojaid on ju vähe. Kas sa oskaksid tuua võib-olla mingeid konkreetsemaid mõtteid, kuidas maal oleks võimalik selliseid maksupoliitiliselt toetatud töökohti luua?

Aitäh! Tegelikult see ettepaneku tagapõhi on seotud eeskätt just talupidajatega. Me oleme siiski sunnitud tunnistama seda, et praegu on maapiirkondades näha suurenevat musta tööjõu kasutamist. Rentaablus, mida töökohad saaksid pakkuda, on eriti maapiirkondades lihtsalt sedavõrd väike, et alati ei saa neid inimesi ka otsekohe tormata hukka mõistma. Piltlikult öeldes, kui talunik võtab naabrimehed appi ja asub kraavikallastelt võsa puhastama – tal võib olla ka veel meeldiv võimalus, et tal on olemas traktori otsas vastav rakis, millega saab selle hakkepuiduks teha –, siis ei saa me tegelikult täiel määral hukka mõista neid inimesi, kui päeva lõpul jagatakse omavahel ära igaühele 100 krooni ja kõik on rahul. Pigem me peaksime arvestama sellega, et tõenäoliselt lähema aasta, poolteise jooksul ei ole meie ettevõtlusel jõudu luua nii palju sellise rentaablusega töökohti, kus kogu maksukoormust jaksataks kanda ja selliste uute töökohtade loomisel just eriti maapiirkondades oleks selline maksupoliitiline tugi parem kui praegune olukord, kus inimesed on üldse ilma tööta või kus neid töid tehakse mustalt. Tõenäoliselt julgeksin küll ennustada, kuigi ennustamine on üks väga tänamatu töö, et see soosiks selliseid kogukonnale olulisi, ütleme, väljanägemisega seotud töid, kus tõesti saaks korda tehtud katkised aiad või remonditud lihtsate jõukohaste vahenditega ära majad, talud, milleks buumi ajal pole jõudu olnud, või siis selliseid rohelisi töökohti, nagu ma juba nimetasin. Tegelikult, kui te tahate praegu küttepuitu või halupuitu osta, et oma ahjusid kütta, siis see ei olegi sugugi nii lihtne. Nõudlust on, aga kuidagi ei jõua need otsad kokku. Ehk just nimelt maapiirkondades mõjuks selline meede turgutavalt.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Ma olen pikka aega töötanud ametiühingutes ja kuulates täna siin sinu juttu tööturu olukorra parandamisest, töötajatele ja töötutele soodsamate võimaluste loomisest, ütlen ma päris ausalt, et mul tõusid juuksed peas püsti.
Nagu ma aru saan, soovib Isamaa ja Res Publica Liit lastevanematele selliseid töökohti, mis oleksid tasustatud väiksema tasuga kui miinimumpalk. Need tööd, mida sa siin ette lugesid, on kõik sellised tööd. Ma arvan ka, et kui sa kutsud kedagi lund rookima ja annad talle raha, see ei ole n-ö must raha, et sa ei hakka mingit tulumaksu selle pealt maksma. Ma ei näinud ühtegi tulusat momenti selles jutus ja minu küsimus ongi see: kas me kavatseme Eesti tööturu täiesti ära solkida? Kõik tööandjad võivad ju lõpuks öelda, et nendel ei ole nii palju raha maksta.

Aitäh küsimuse eest! Paraku ma pean tunnistama, et sa oled valesti aru saanud. Ei, kindlasti sellist kavatsust, nagu sa nimetasid, ei ole ja lisaks osutaksin ma siiski sellele, et vastavalt tulumaksuseadusele tuleb maksta kõik maksud nende tööde eest, mis on tavaliselt tasustatavad ehk kuna kojamees on tavaliselt tasustatav töökoht, siis lume rookimise eest tegelikult tuleb maksta kõik maksud, kui kedagi lume rookimiseks tööle võetakse. Seda vastavalt praegu kehtivatele seadustele. Kui teil on teistsuguseid andmeid, siis see oleks kindlasti huvitav.
Vastupidi, tulumaksu- ja sotsiaalmaksuvabastus nendel ajutistel eraettevõtluspoolsetel sotsiaalsetel töökohtadel võimaldaks tegelikult inimesi tööle võtta, miks mitte, ka 20 000-kroonise kuupalgaga. Inimene võib olla seda väärt, töö võib olla seda väärt, aga kogu rentaablus ei tarvitse olla selline. Jutt on erakorralisest meetmest, mis kehtiks ainult piiratud aja jooksul. Ja kui me hakkame kartma, et kõik seda ilmtingimata kohe kuritarvitavad, siis ma arvan, et me alahindame Eesti rahvast. Siin on kõik ettekandjad siiski oma sõnavõttudes toonitanud, et meil ei ole praeguses majandusolukorras suurejoonelist töökohtade arvu kasvu ette näha. Me peame selles olukorras leidma valikuid kahe erineva variandi vahel – kas me suurendame riigipoolseid väljamakseid või kaasame erasektori sellesse, et inimestele tööd ja leiba lauale tuua. Ja mõistlik on selles olukorras ka erasektorit kaasata niimoodi, et selle käigus saab hulk vajalikke töid tehtud.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liit on viimasel ajal hakanud rääkima parempoolsest hoolivusest. Mulle meenub, et europarlamendi valimistel oli üks teie loosungitest luua 50 000 uut töökohta. Kohalike omavalitsuste valimistel lubasite te luua 30 000 uut töökohta. Mulle on jäänud ühest küljest natuke arusaamatuks, kas te vahepeal siis juba lõite 20 000 uut töökohta või on vaja need summad kokku liita ehk siis kokku 80 000 uut töökohta?
Teisalt oli teie ettekandes väga palju häid ja õigeid ettepanekuid, millest paljud kattuvad Rahvaliidu ettepanekutega, mida me oleme ka esitanud, aga kahjuks ei ole need sotsiaalkomisjonis toetust leidnud. Teil on täna Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe koht. Ma loodan, et see parempoolne hoolivus ei seisne tühjade lubaduste andmises, vaid me suudame koos hakata neid ka ellu viima. Kas see on nii?

Aitäh küsimuse eest! Ma kindlasti loodan sedasama, aga ma osutaksin siin sellele, et tühja lubadust ja mittetühja lubadust eristab omavahel see, et kui tegemist on täiendava rahalise kuluga, siis lihtsalt tuleb leida sellele ka katteallikas. Me peame seda tervikuna vaatama.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Enne, kui me läheme järgmise ettekande juurde, on mul vaja läbi viia protseduuriline hääletus seoses sellega, et Riigikogu juhatusele on saabunud üks taotlus. See on istungi pikendamise taotlus. Riigikogu sotsiaalkomisjon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu 18. veebruari istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alla on kirjutanud sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu. Nii et alustame selle ettepaneku hääletamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu juhatusele sotsiaalkomisjonilt tulnud ettepaneku, mille sisu on järgmine: "Riigikogu sotsiaalkomisjon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu 18. veebruari istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni." Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 39 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu tänast,18. veebruari istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni leidis toetust.
Võime päevakorrapunkti menetlemist jätkata. Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimehe Eiki Nestori!

Juhataja ja head kolleegid! Ma vist alustan sellest, et mul puudub igasugune soov sel teemal kellelegi ära panna. Aga kuna see teema on mul millegipärast hinges, siis ei oska ma ümber nurga rääkida, vaid räägin otse.
Alustaksin kõigepealt ühest vanast vaidlusest. Täna, ma arvan, makromajanduse teemadel sellest rääkides võime öelda, et Eesti tööturg on masu ajal näidanud, et ta on paindlik ja ongi toimunud paindlikud muudatused. Nimelt on nõudluse vähenedes palgad langenud. Ja kõrge tööpuuduse põhjus Eestis ei ole mitte tööturu jäikus või liiga kõrged töötasud, vaid need põhjused on hoopis kusagil mujal. See on fakt, mille me peaksime endale kõigepealt meelde jätma.
Mulle huvitaval kombel ei meenuta enam keegi seda, et kui töölepingu seaduse asjas kaks koalitsioonipartnerit omavahel tuld andsid, siis üks põhjus, mäletate, miks oli vaja töölepingu seadust muuta ja koondamine tööandjatele odavamaks teha, oli see, et nii pidavat uusi töökohti juurde tekkima. Mina ei uskunud seda siis ega usu täna ja ma arvan, et nüüd ei usu teie ka, sest kusagilt oleksid nad ju pidanud tekkima, aga neid ei ole kusagilt tekkinud. Küll aga võime nende muudatuste tõttu, mille pärast me omavahel lootusetult tülli läksime, täna öelda, et kuna hüvitised kindlustuse saajatelt ära lõigati, siis on hulk inimesi saanud vähem abi, nad on nende enda poolt kindlustusse makstud rahast ilma jäetud.
Mul ei tule enam kahjuks meelde, mis kõrge edetabel see oli, kus Eesti pidi siis kohutavalt tõusma, kui me neid koondamishüvitisi maha võtame. Kiusu pärast tahan siiski öelda, et võib-olla 100 000 inimest saavad peaministrilt jõulukaardi sellise kirjaga, et kuigi teil ei ole täna tööd ja me saame aru, et ka mitte midagi süüa, tundke siiski rõõmu, et me selles tabelis paar kohta tõusime.
Seetõttu, head kolleegid, võtke tõsiselt meie poolt esmaspäeval üle antud eelnõu. Sellel eelnõul on selge mõte: taastame need kokkulepped, mis olid siis, kui töölepingu seadust arutati. See tähendab, et kindlustushüvitis peab olema inimesel esimese 100 päeva jooksul 70% palgast ja pärast seda 50 protsenti. Need inimesed, kes on sunnitud töölt lahkuma kas kokkuleppel või isegi omal soovil, aga ikkagi sunnitult, saaksid pärast 30-päevast ooteaega poole oma palgast. Siis see asjaolu, et kindlustuskassast makstav koondamishüvitis võiks olla välja makstud kohe, mitte teatud viitajaga. Need on kõik vajalikud muudatused, mida selles seaduses on vaja teha.
Kindlasti tekib teil küsimus, kust tuleb selleks raha. Vastus kõlab nii: see raha tuleb töötukassast endast. Huvitaval kombel on see vähe tähelepanu pälvinud. Vaadake, töötuskindlustus on sellelaadiline kindlustus, kuhu makstakse raha sisse, kui on head ajad, ja kust makstakse raha välja, kui on halvad ajad. Kui on 100 000 töötut, siis on defitsiit seal normaalne, arusaadav. Meil on olukord vastupidi. Kas te teate, et aastal 2010, kui aasta keskmiseks töötuse määraks jääb 16,8%, on töötukassa kogutulem pluss 328 miljonit krooni? Tema tulud ületavad kulutusi. Ja aastal 2011, kui tööpuuduse tasemeks kujuneb 16,6%, on kassa kogutulem üle 1 miljardi krooni plussi. Mille jaoks me seda raha sinna paneme?
Need sammud on tehtud lihtsalt seetõttu, et kassa kaudu kindlustab Vabariigi Valitsus praegu ennast ja valitsussektori tasakaalu. See ei ole töötuskindlustuse eesmärk. Töötuskindlustuse eesmärk on kindlustada neid inimesi, kellel ei ole tööd ja kes otsivad tööd. Anname talle tema endise mõtte tagasi. Valitsussektori tasakaal on oluline asi, aga ainult mitte töötukassa arvel, tal on hoopis teised ülesanded.
Täpselt samamoodi tuleb taastada see kokkulepe, mis põhineb Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi miinimumil. Riigi töötutoetus, mida makstakse riigieelarvest, võiks olla pool alampalgast järgmisest aastast. Selle võrra muuseas väheneb vajadus maksta toimetulekutoetusi, nii et koormus riigieelarvele ei ole märkimisväärne, kui seda üldse on, sest kõik, kes praegu tuhat krooni saavad, peavad paraku ka toimetulekutoetust taotlema.
Kõige pakilisem on praegu riigi valmisoleku suurendamine, tegelemaks pikaajalise töötusega. Mitte midagi ei ole parata, majanduses on oma loogika, ja selle loogika üks pool on, et kui mõõnast jagu saadakse ja asi hakkab ülespoole minema, siis pärast seda tööpuudus väheneb väga visalt ja tegelik tööhõive tõus algab alles pärast mitut aastat. Seetõttu peame teadma, et mida kauem inimesed tööturult eemal on, seda raskem on neid hiljem sinna tagasi tuua. Nad ei tohi meie jaoks kaduma minna.
Kõige sellega kaasneb ka temaatika, mis on seotud tõsise sõnaga "vaesus". Seetõttu oleme meie teinud mitmeid ettepanekuid. Kas või see, et peretoetused ei läheks arvesse toimetulekutoetuse taotlemisel; kas või see, et koolieelsed lasteasutused oleksid pikka aega töötud olnud vanematele tasuta; kas või see, et me peame õigeks täiendava toetuse maksmist peretoetuse näol neile vanematele.
Kui me praegu vaatame neid tegevusi, mida valitsus kavandab, siis pärast seda, kui riiklik vaesuse vastu võitlemise kava kehtis aastatel 2004–2008, kehtib täna üks dokument, mis on seotud sellega, et Euroopa Liit, vaadake, võitleb sel aastal vaesusega, meil on selline vaesuse vastu võitlemise aasta ja Eesti Vabariigi valitsus on ka selle programmiga ühinenud. Kogukulu on seal mõned miljonid kroonid, nende alusel viiakse läbi seminare, kohtumisi, ümarlaudu mittetulundusühingutega.
See on kõik väga vajalik tegevus, aga see ei ole ju see, mida me tegelikult vajame. Meil, sotsiaaldemokraatidel, oli väga hea meel, kui Riigikogu pidas õigeks nii sotsiaalkomisjonis kui ka siin suures saalis, et meie lihtne ettepanek, et peretoetused jääksid välja tuludest, kui toimetulekutoetust taotletakse, läbis esimese lugemise. Mulle on täiesti arusaamatu Isamaa ja Res Publica Liidu juhitava sotsiaalkomisjoni käitumine eelmisel neljapäeval, kui komisjon keeldus seda eelnõu edasi arutamast. Kolleeg Reinsalu ja juhtiv sotsiaalpoliitikaerakond Isamaa ja Res Publica Liit! Te ei pane riiulile mitte meie eelnõu, vaid te panete riiulile vaesuse kui probleemi. Seda ei saa riiulile panna.
Neid eelnõusid on veel, neid on vaja menetleda, sellega on vaja tegelda. Mind häirib personaalselt see virvarr, mis meil selle teema käsitlemisel on. Meil oli siin paar nädalat tagasi ühe eelnõu menetlusel selline olukord, kus ühed kaitsesid sotsiaalseid töökohti ja teised pahandasid nendega. Ma pean ütlema, head sõbrad, mina läksin saalist minema – sellepärast, et ühed rääkisid aiast ja teised aiaaugust.
Räägime siis, mis on mis. Kõigepealt, toetatud töökoht – see on palgatoetusel põhinev töökoht, Eestis juba kümme aastat kehtiv suurus. Siis, kui see sisse viidi, oli üks täna siin saalis viibiv härrasmees veel ettevõtlik ettevõtja. Ta helistas ministrile ja küsis, kas selline asi on tõesti olemas. Ma seletasin ära, et on küll, ta oli valmis nelja aasta riigieelarvekulud kohe ära kulutama. Kogu sisu on täna ainult rahas. Me kasutame Euroopa Liidu raha – väga hea! Õigesti teeme! Ei maksa pahandada valitsusega, et ta seda teeb, ja ei maksa pahandada ka, et sealt makstavatelt töötasudelt maksud laekuvad riigile. See käib kõik Euroopa Liidu rahaga. Toetatud töökoht palgatoetusega on mõeldud selleks, et nõrgema konkurentsivõimega inimene leiaks töökoha. See peab olema tähtajatu töökoht – selles on tema mõte. Olgu ta noor, olgu ta kaua töötu olnud, olgu ta puudega – aitame tal kohaneda töökohaga, aitame ka tööandjat! Seetõttu maksab riik seda palgatoetust. Tähtis on, et see oleks tähtajatu tööleping, et see on pidev töö.
Täiesti teine asi on sotsiaalne töökoht. Seda loob avalik võim selle nimel, et inimestel säiliks tööharjumus. See töö ei nõua kõrget kvalifikatsiooni. Väga tore, kui meie omavalitsused seda teevad. Väga halb, kui me mingitpidi arvame, et nende inimeste probleem on sellega lahendatud. Kaugel sellest! Neid inimesi on vaja täiendavalt aidata. Minu meelest Tallinna näide on väga hea näide. Kui asi oleks mõeldud lõpuni, oleks jõutud nendesamade reisisaatjatega toetatud töökohani, makstud palgatoetust ettevõttele ja oleks õpetatud need inimesed konduktoriks. See on väga tõsine, vastutusrikas töö. Nad ei oleks mitte ainult sõitnud, vaid müünud ka pileteid. Seda aga lõpuni ei mõeldud, tehti sotsiaalne töökoht. Hea, et seegi tehti, aga tal on teine eesmärk. Me ei ole nende inimeste probleemi lahendanud tööpuuduse mõttes, see on ajutine lahendus.
Ja täiesti kolmas asi on avalikud tööd. Need on avalikule võimule vajalikud tööd, mida nad ise rahastavad. Töötu jaoks on tähtis ka, et tal säiliks tööharjumus, aga rohkem tal sisu ei ole. Selle võit on nagu mõlemapoolne. Ühel juhul säilib tööharjumus, teisel juhul omavalitsus saab oma teatud probleemi lahendada.
Nii et need süüdistused selles mõttes ja see vastandamine on mõttetud, need on mõlemad vajalikud asjad – nii palgatoetuse abil toetatud töökohad kui ka sotsiaalsed töökohad, mida omavalitsused loovad.
Aga nende asjade peale peaks natukenegi rohkem mõtlema. Sellest oli siin täna juba juttu ja ka mina ütlen selgelt välja ja soovitan Tallinna linnal ja kõigil teistel omavalitsustel, kes selliseid töökohti kavatsevad luua: olge head, kasutage Eesti Töötukassa vahendust nende töötajate leidmisel. Nendel inimestel on küll võib-olla praegu vaba aega rohkem, aga neid ei ole mõtet kilomeetrite kaupa järjekordades hoida mingi ürituse raames. See pole sünnis!
Tõesti, ma olen ka kuulnud sellist arusaama, et võib-olla on seda mõnele meie poliitikule vaja, et nad paremini probleemist aru saaksid. Et ilma selle pildita, mis ajaleht meile pakub, nad ei jõuagi selle mõistmiseni. Ma olen siiski optimistlikum ja positiivsem.
Kokkuvõtvalt: jah, on õige, et Eesti oli selleks majanduslanguseks paremini valmis kui eelmiseks. Aga on ka õige, et oleks saanud pareminigi olla, kui me ei oleks vahepeal ära rikkunud töötuskindlustuse mõtte. Õigus poolte kokkuleppel töölt lahkunutel töötuskindlustushüvitist saada oli seal esialgu sees, hiljem seda muudeti. Kahjuks vähendati vahepeal sissemakseid, kuid seda ei oleks tohtinud teha. Meil kõigil oleks praegu lihtsam olnud. Ja nüüd me oleme teinud järgmise vea ja kindlustanud töötukassa kaudu Eesti valitsussektori tasakaalu, mitte töötuid. Vaat need on need miinused, mis takistavad meid tegelemast raskel ajal nii vajalike asjadega nagu ilma tööta olevate inimeste sotsiaalne kindlus tänase ja homse ees, mida ma kutsun üles teid kõiki üheskoos looma.

Aitäh, härra Nestor! Teile on vähemalt üks küsimus. Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea Eiki! Kas sa saad mulle õigluse jaluleseadmiseks meelde tuletada, kes oli see esimene rahandusminister, kes ütles, et haigekassasse kogutud reserve ei tohi koguhulgas kasutusele võtta ja töötuskindlustushüvitise maksemäära tuleb ka tõsta, et hoida seda üldist tasakaalukriteeriumi?

Jah, seda rahandusministrit ma tean ja ütlen ka välja: see oli Ivari Padar. Aga tema seisukoht oli ka see, et koos nende maksemäärade tõusuga peaks tõusma töötuskindlustusest makstavate hüvitiste suurus. Need asjad on omavahel raudselt kooskõlas. Ilma maksemäära tõusuta ei oleks saanud ka kindlasti töötuskindlustusest makstavate hüvitiste suurust tõsta ja sealt väljamakseid saavate isikute ringi laiendada.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te kindlasti kuulasite täna sotsiaalministri ettekannet tööpuuduse sotsiaalsete mõjude leevendamisest, kuidas valitsus on loonud uusi töökohti jne. Aga kui meil on juba üle 100 000 töötu ja iga nädalaga tuleb üle 2000 töötu juurde, siis on naeruväärne rääkida mõnekümnest või mõnesajast uuest töökohast, mida valitsus on loonud. Ühe valla sotsiaaltöötaja võib uhkustada selliste arvudega, mitte aga Eesti Vabariigi sotsiaalminister. Mis teie kui endine sotsiaalminister sellest arvate?

Ma arvan, et nii kõik endised kui ka kõik tulevased sotsiaalministrid on pigem need inimesed, kes vastutavad nende küsimuste, sotsiaalsete probleemide lahendamise eest ja siin ma soovin jõudu praegusele ministrile, nii nagu kõigile järgmistelegi. Selles suhtes, mis puudutab uute töökohtade loomist, jäävad nende käed lühikeseks. Need võluvitsad on eelkõige majandusministri, rahandusministri, põllumajandusministri, keskkonnaministri haldusalas. Sotsiaalministri kohustus on natuke teiselaadiline.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole.
Sellega oleme me kõik ettekanded ära kuulanud ja nii, nagu ma teile selle menetlemise alguses ütlesin, on sotsiaalkomisjon teinud täiendava ettepaneku, et selle küsimuse arutelul esineb läbirääkimistel esimese sõnavõtuga Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees.
Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu. Palun!
Üks hetk, härra Reinsalu! Marika Tuus, teil oli käsi püsti. Ma eeldan, et on protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Marika Tuusile!

Tegelikult ei ole sotsiaalkomisjon ju sellist otsust teinud. Me ei ole sellist otsust vastu võtnud, siin väidavad seda kõik sotsiaalkomisjoni liikmed.

Aitäh! Minu laual on sotsiaalkomisjoni esimehe allkirjaga taotlus Riigikogu juhatusele, kus on sees, et sotsiaalkomisjon teeb täiendava ettepaneku. Minul ei ole teist infot. Kas on veel protseduurilisi küsimusi? Kui teil on protseduuriline küsimus, siis palun käsi tõsta! Palun, Heljo Pikhof!

Mul on samasugune küsimus. Me pole sotsiaalkomisjonis seda otsustanud ja kui Isamaa ja Res Publica Liit esineb sotsiaalkomisjoni nimel – nii nagu siin enne öeldi, et Isamaa ja Res Publica Liit valitseb sotsiaalkomisjoni –, ühesõnaga, kui sotsiaalkomisjoni nimel esineb komisjoni esimees, siis peab ikkagi olema selleks komisjoni otsus, aga seda ei ole.

Hea ametikaaslane Heljo Pikhof! Ma tänan teid, aga ei ole minul Riigikogu istungi juhatajana hetkel mingisugust volitust hakata lahkama ühe alatise komisjoni sisemisi küsimusi, mida te peate kindlasti tegema oma komisjonis, kui need probleemid teil on, oma järgmisel istungil. Ma veel kord rõhutan: minul on olemas sotsiaalkomisjoni esimehe taotlus, mida ma teile enne tutvustasin, kus sotsiaalkomisjon teeb täiendava ettepaneku – selline on formuleering. Mai Treial, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Et selles ei oleks midagi imelikku, kui komisjon teeb kokkuvõtte, siis me oleksime pidanud komisjonis ka kokku leppima, millest räägitakse. Aga selliseid volitusi praegu ei ole, kokku ei lepitud, ettekande suhtes täpselt samuti. Kas me saaksime võtta vaheaja või lugupeetud juhataja võtaks vaheaja, et me võiksime seda protokolliga võrrelda?

Aitäh, hea ametikaaslane Mai Treial! Kahjuks ei saa teie võtta hetkel vaheaega, sest vaheaega saab kodu- ja töökorra seaduse järgi võtta ainult enne hääletust kas fraktsiooni esimees või aseesimees. Tõesti, istungi juhataja saab võtta vaheaja kuni 30 minutit, aga ma hetkel ei näe selleks põhjust. Ma arvan, et see on teie järgmise komisjoni teema, kui selline lahkheli on. Mul on hea meel näha ka sotsiaalkomisjoni esimeest juba siin kõnepuldis. Ma usun, et mõistate mind, mul ei ole mingisugust põhjust mitte uskuda ühe alatise komisjoni esimehe kirja, kui on formuleering, et sotsiaalkomisjon teeb täiendava ettepaneku. Riigikogu juhatuse liikmed ei sekku selliste küsimustega alatiste komisjonide töösse. See on komisjoni enda töökorraldus. Palun, Heljo Pikhof, protseduuriline küsimus!

Me oleme ka kolmekesi ühes ja samas komisjonis, kas siis meie luiskame või?

Mina ei hinda, kes siin luiskab, kes mitte, mina hindan seda paberit, mis minu ees on. Mai Treial, palun!

Mul on niisugune küsimus: Urmas, sa oled praegu puldis, kas meie kolmekesi räägime täit tõtt või kes meist valetab?

Hea ametikaaslane Mai Treial! Kui teil on protseduuriline küsimus, siis tulenevalt meie kodu- ja töökorrast vastab sellele ainult Riigikogu täiskogu istungi juhataja ja mitte see, kes on hetkel kõnepuldis ootamas oma sõnavõttu. Härra Reinsalu ei saa teile ka kõige parema tahtmise juures vastata, sest ta alustab hetkel kohe läbirääkimisi. Avan läbirääkimised. Palun, härra Urmas Reinsalu, sõna on teil!

Aitäh! Et ma ei tunneks ennast kõnepuldis nagu usurpaator, võin ma selgituseks öelda neile komisjoni kolleegidele, kes võib-olla kõigil istungitel ei jõudnud osaleda, et Riigikogu juhatuse nõunik pöördus komisjoni poole, et komisjon võiks kaaluda, et ka komisjoni esindaja võtab sõna ja komisjonis me arutasime seda ja leidsime, et see formaat võiks olla mitte ettekanne, vaid tegelikult sõnavõtt. Aga selle me saame kindlasti võtta välja komisjoni istungi lindistuselt, et asi oleks selge, ja ma arvan, et siin ei ole keegi eksitanud ega valetanud, vaid lihtsalt osa komisjoni liikmeid on olnud informeerimatuse lõksus, mida me kindlasti saame leevendada.
Mis puudutab seda, kuidas me nende teemadega edasi läheme, siis tegelikult kõlas kõigi fraktsioonide ettepanekutes olulisi seisukohti, millel on ühiskondlik mõju ja oma finantsiline mõju. Ma arvan, et ratsionaalne oleks see, et me koostaksime praegu pärast seda riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ühe kataloogi nendest meetmetest, mida neid küsimusi kindlasti tõsiselt kaaludes on eri fraktsioonid välja pakkunud, ning seejärel esitaksime selle kataloogi ka omapoolseks analüüsiks nii Sotsiaalministeeriumile kui ka Rahandusministeeriumile ja vaataksime, milliseid meetmeid on otstarbekas nii sisuliselt, eesmärgipäraselt kui ka majanduslikest võimalustest lähtudes realiseerida. See võiks olla niisugune ratsionaalne lähenemisnurk, kuidas me parlamendina nende ideedega edasi liigume, sest ma arvan, et see tegelik konsensuse otsimine peabki aset leidma just nimelt vastava valdkonna komisjonis ehk sotsiaalkomisjonis.
Teine teema puudutab konkreetseid praktilisi probleeme. Kui me kõneleme konkreetselt inimeste olukorrast, kes on jäänud töötuks ja kes on ka liikunud toimetulekutoetuse saajate ringi, siis ühe väga tõsise probleemina, millele erinevad inimesed on korduvalt komisjoni tähelepanu juhtinud, on käsitletud sellist küsimust, nagu ühtne ja täpne toimetulekutoetuse väljamaksmise kord seaduse tasemel. Nimelt on kehtiva seaduse alusel eri omavalitsustes ja lausa konkreetse omavalitsuse lõikes eri ametnike poolt antud üpris erinevaid tõlgendusi sellele, milline inimese viimase kuue kuu sissetuleku arvestamise moodus võetakse aluseks. Ma arvan, et sellist tüüpi praktilised probleemid, millest inimesed on ka komisjoni teavitanud, väärivad komisjoni tähelepanu ja koostöös ministeeriumiga vajaduse korral ka üksikute n-ö novell-seadusmuudatustega lahendamist.
Järgmine tõsine teema puudutab seda küsimustikku, mis on seotud mitme eelnõuga, mis meil tänasel päeval juba komisjoni menetluses on, ja ma olen kindel, et praeguste ettepanekute pinnalt tuleb neid seaduseelnõusid ka juurde. See on ennekõike lastega perede vaesuse leevendamine seoses hüppeliselt kasvanud tööpuudusega. Ma arvan, et selles valdkonnas peaksime me komisjonis otsima samuti konsensust, et me saaksime rääkida konkreetsest seaduseelnõust, mida oleks võimalik parlamendis menetleda ja mille osas me leiaksime esiteks ühisosa ning teiseks ka katte, mis puutub rahalistesse võimalustesse.
Konkreetsed teemad, mida sotsiaalkomisjon peaks minu hinnangul arutama, on seotud ka sellega, et me vajame uut sotsiaalhoolekande seadust. Nende konkreetsete meetodite ja meetmete, mida praegu on välja pakutud, realiseerimine peab toimuma väga selgel õiguslikul alusel, kus inimeste kohustused ja õigused oleksid täpselt määratletud. Paraku ei võimalda praegune õigusruum seda piisavalt realiseerida. Nii et veel kord: ma võin kinnitada, et me oleme sotsiaalkomisjonis kindlasti valmis kõigi nende kõlanud ettepanekutega töötama, neid menetlema ning ka analüüsima, mis on nende tegelik majanduslik ja sotsiaalne mõju. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meediast oleme juba lugenud õõvastavat võrdlust tänase päeva ja 1940. aastate vahel. Kui siis põgenesid tuhanded lääne suunas idast tuleva ohu eest, siis praegu lahkuvad meil täisjõus noored, aga ka juba keskealised pereinimesed süveneva viletsuse, vaesuse ja töötuse hirmus. Hinnanguliselt 130 000 inimest on lahkunud oma riigi saamatuse pärast ja paljud ka juba jäädavalt. Kuid isegi töötuks jäämise korral elatakse sealsetest abirahadest paremini ära kui kodus palehigis töötades. Näiteks Norras saab inimene juba pärast pooleaastast töötamist abiraha 13 700 Norra ehk 23 600 Eesti krooni ja seda kahe aasta jooksul. Meie jaoks on nad kaotsi läinud inimesed, sest iga töötav inimene annab riigile maksudena 100 000 – 150 000 krooni aastas. Võib-olla nii mõnigi neist ei olekski jalgadega hääletanud ja tunneks riigi saatusele siiralt kaasa, kui mitte ei meenuks need ülivõrdes kiidukõned maksude üliheast laekumisest, tasakaalus riigieelarvest, madalatest maksudest ja peatsest jõudmisest rikaste riikide klubisse. See polnud mitte ammu, kui peaminister mainis siin saalis, et maksutulud aina suurenevad, tööd ja palka jätkub ning tundub, et jätkub isegi liiga palju.
Kuhu me siis jõudnud oleme? Praegune 15,5%-line töötus on taasiseseisvusaja suurim. Registreeritud tööpuuduse kasvu määra poolest oleme Euroopa kiireimad. Ligi kolmandik registreeritud töötutest ehk 33 000 inimest on töötu olnud rohkem kui aasta või aasta. Nende inimeste arv, kes on juba kõigele käega löönud, heitunute arv, on kiiresti kasvamas ja üsna kohe on juba neli viiendikku neist, kes hüvitisi enam ei saa. Portaal Tarkinvestor prognoosis, et töötuks jääb sel aastal veel iga viies inimene. Saime uue töölepingu seaduse, mille alusel võib vallandada e-maili või SMS-iga, puhkuse ja haiguse ajal koondada või palka ühepoolselt vähendada. Aga kuhu on see meid viinud, kuhu on jäänud lubatud töökohad? 73% inimestest peab vaesust praegu laialt levinud probleemiks, toimetulekuraskustesse on sattunud meie parimad haritud inimesed. Meil on tekkinud täiesti uus sotsiaalne kiht, nn uusvaesed. Kuid valitsus ei taha sellest midagi kuulda. Kolmesajakroonist lapsetoetust saab küll üle 35 000 vanemahüvitise saaja ja kõrgepalgalise, kuid vaesuspiiril pere jätab see pisike toetus isegi toimetulekutoetuse rahast ilma. See hädinegi toetus loetakse sissetulekute hulka. Töötu abiraha pole pärast eelmist valitsust tõstetud, kuigi töölepingu seadusesse kirjutati see algul peibutuseks sisse, hiljem võeti tagasi. Ainult 5% üliõpilastest pärineb praegu madala sotsiaal-majandusliku staatusega peredest. Kuid me häbeneme vaesusest rääkida, sest viie rikkaima riigi poolt annavad hääle sageli just nemad, need kõige vaesemad, kes loodavad ehk rikkaks saada.
Me ei tahagi teada, kui suur on praegu Eesti absoluutne vaesuspiir ning minimaalne ostukorv, sest selle kohta leiame viimased andmed aastast 2007. Statistikaamet jätab vahepealsed aastad vahele ja annab järgmised leibkonna arvud meile tuleval aastal aprillis, see tähendab pärast valimisi. Me oleme teinud mitmekümneid kärpeid, samal ajal kui teised riigid just toetusi tõstavad. Kui Edgar Savisaar tõi paari päeva eest siin saalis näiteks USA töökohtade toetuspakettide suurused, siis ma toon teile näiteks ära ka sotsiaalpoole tegemised Barack Obama poolt. Kohe tõsteti töötu abiraha, pikendati töötu abiraha aega, tõsteti vaeste toidutalongide väärtust, suurendati stipendiume vaestele tudengitele, tehti ajutine maksuvabastus kõrghariduskuludelt, samuti koduostjatele, tehti ühekordsed toetused pensionäridele, invaliididele ja ka mittetöötavatele isikutele, tõstetakse tulumaksu kõrgemaks rikkamatele, nagu see oli enne Bushi ajastut. Meie aga halvustame jõukatele paadimaksu kehtestamist ja sotsiaalseid töökohti. Meie vaesus on täpselt seda nägu, milline oli see tohutu pikk looklev, tuhandetesse ulatuv tööbörsi järjekord laululava juures, ja selle näo nimi on juba peaaegu et sotsiaalne katastroof. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulates tänaseid kõnesid, küsimusi ja vastuseid, tahaksin tööpuuduse ja sotsiaalsete mõjurite hulgas rääkida ühest, mis on oluline, aga millele me alati tähelepanu ei pööra. Kuigi tegemist on mõjuriga, mis oleneb meist, poliitikutest kõige vahetumal määral. Ma mõtlen siin poliitilist retoorikat.
Pole mõtet rääkidagi, et töökaotus, raskused uue töö leidmisega, järsult halvenev elatustase, psühholoogiline ebakindlus on koledad asjad iseenesest. Neist armastatakse rääkida ja see kõik on tõsi.
Hoopis hullemaks teeb olukorra aga see, kui raskesse olukorda sattunud inimeste täiesti loomulikku psühholoogilist nõrkust hakatakse poliitikas kuritarvitama. Ma mõtlen kõiki neid olukordi, kus tegelikele raskustele lisatakse otsa hirmutamine, ähvardamine, aga ka katteta lubaduste jagamine. Hädas olevatena püüame me igast kuuldud heast sõnast leida lootust ka siis, kui see sõna öelduna suurt midagi ei tähenda.
Tänase päevani käibivad vasakmeelsete poliitikute hulgas kümned, ehk isegi sajad ettepanekud midagi jagada, suurendada, pikendada ja tõsta – sotsiaaltoetusi, pensioni, töötuskindlustust ja raviraha, ühesõnaga, mida iganes. Ja alati on inimesi, kes seda loevad, usuvad ja loodavad. Paraku jäetakse ütlemata üks väga oluline asi: kust tuleks võtta raha nende uute kulutuste katteks. Võib juhtuda – ja seda ohtu on tunda –, et eelolevad arutlused uue eelarve ja töötust leevendavate meetmete üle võivad muutuda lihtsalt enampakkumiseks. Katteta lubadused muudkui kuhjuvad üksteise otsa: kas tõsta mingit toetust 5 või 10% või leidub erakond, kes pakub suisa 15% raha juurde. Rahalisi vahendeid pole tegelikult ei 5- ega 300-protsendiliseks tõusuks.
Kutsun kõiki kolleege järgima ühte olulist põhimõtet – lubada ja teha seda, mis on võimalik, ning tegema raskeid valikuid, kui teisiti ei saa, teadmisega, et elu on ka ülehomme, kuid tarvis on üle elada ka homne päev.
Lõpetuseks: säästkem meie inimeste närve, sest neil on niigi raske. Ähvardused, et meie kroon devalveeritakse ja kohe kärbitakse pensione, on väga pahatahtliku fantaasia vili, kuid kahjuks võivad inimesed seda siiski uskuda. Ainuüksi rääkides tööpuudusest ja selle sotsiaalsetest tagajärgedest peab poliitik valla tasemelt Riigikoguni välja teadma, et tema sõna on tegu ja tema sõnavõtt on sotsiaalne tegelikkus. Vaadates otsa praegusele olukorrale, näeme, et asjad on halvad. Aga mitte nii koledad, kui kartsime, sest ainult tundmatu ja varjatud oht on tõeliselt ohtlik. Aga nähes asju nii, nagu nad on, ja planeerides tulevikku ausalt, saame praeguse majandusolukorraga hakkama ning homne saab tänasest parem olema. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Maret Merisaare!

Suur tänu! Rohelised pööraksid tööpuuduse likvideerimisel pigem tähelepanu põhjuste kui tagajärgedega tegelemisele ning uute roheliste töökohtade loomisele. Siiski on erakonnal soov siinkohal pöörata tähelepanu töötukassa täienduskoolituse korraldusele, kus saaks kindlasti parandada pakutavate koolituste asjakohasust. Palju on olnud nurinat, et olemasolevatest kursustest ei ole tööotsijale suuremat abi ja huvidele vastavaid koolitusi ei ole.
Teiseks tahaksin ette lugeda ühe kirja, mis puudutab kaugõppes õppimisega seonduvat: "Tere! Olen töötuna kokku puutunud kahe seaduselüngaga. Kaugõppes õppimine ei tohiks olla takistuseks töötuks registreerimisel, aga on. Ebavõrdne kohtlemine tähtajalise ja tähtajatu töölepinguga töötanud töötute puhul töötuskindlustushüvitise määramisel.
Lähemalt. Tööturuteenuste ja -toetuste seadusesse tuleks teha muudatus, mis võimaldaks kaugõppes täiskoormusega õppival inimesel end töötuks registreerida ka siis, kui ta ei ole viimase 12 kuu jooksul 180 päeva töötanud. Näiteks on olnud hõivatud lapse kasvatamisega, aga sooviks nüüd aktiivselt tööd otsida ja töötutoetust saada. Toimub ju kaugõpe üksikutel nädalavahetustel ja vaatamata täiskoormusega õppele, on kaugõppija tööturul aktiivselt osalev inimene. Kaugõppe mõte ju ongi, et töötav inimene saaks õppida.
Ise olingi absurdses situatsioonis, kus pidin võtma kaugõppes akadeemilise puhkuse, et saaks töötuks registreerida, kuigi vaba aega õppimiseks oleks hetkel maa ja ilm.
Töötuskindlustuse saamisel on jäetud halvemasse olukorda töötu, kelle tähtajaline tööleping lõppes rasedus-sünnituspuhkuse ajal, võrreldes tähtajatu töölepinguga töötajaga, kes koondatakse pärast lapsehoolduspuhkuselt tulekut. Mõlemal juhul on inimene hõivatud lapse kasvatamisega ega saa osaleda aktiivsel tööturul. Töötuskindlustuse seaduse § 6 lõige 5 annab õiguse 36-kuulist perioodi, mille jooksul töötuskindlustus taas kokku loetakse, pikendada vaid rasedus-, sünnitus-, lapsehoolduspuhkusel oldud aja võrra. Tähtajalise lepingu lõppemisel lõpeb ka puhkus, kuigi ema on endiselt hõivatud lapse kasvatamisega ja saab vanemahüvitist. Seega on tähtajalise lepinguga töötanud isikul, kes on 1,5 aastat lapsega kodus olnud, märksa halvemad võimalused 12 kuud staaži täis saada. Seadust võiks muuta selliselt, et 36-kuulist perioodi pikendatakse lisaks seaduses sätestatule veel tähtajalise lepingu lõppemisel rasedus- ja sünnituslehel oldud aja ja vanemahüvitise saamise aja võrra, kui sel ajal ei ole isikul töötuskindlustuse andmekogudes andmeid." Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ma tänan väga kõiki fraktsioone, kes valmistasid täna ette seda olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud ja kuna meil rohkem päevakorrapunkte ei ole, siis sellega on tänane istung lõppenud. Soovin teile kõigile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 13.04.