Aitäh! Mul oleks juhatajale palve, et kui ma liiga hoogu lähen, siis õigel ajal hoiatada.
Lugupeetud juhataja ja teised rahvaesindajad! Captatio benevolentiae printsiipi austades tahan teid kõigest südamest tänada! 10. veebruaril seadustasite te 95%-lise toetusega nn lahtiste nimekirjade seaduse Euroopa Parlamendi valimistel, mis on vaieldamatult samm õiges suunas, ja minu lugupidamine kuulub rahvaesindajatele, kes nii hästi mõistavad rahva häält kuulata.
Aga meie tänases arutelus, mis kannab küll pretensioonikat nime "riiklikult tähtis küsimus", pole ju tegelikult mitte midagi erakordset, sest tööpuudusega, nagu kõik on maininud, ei maadle mitte üksnes Eesti riik ja samuti ei ole kogu maailma pilgud pinevil ja pinges meie poole pööratud, et kas innovaatiline väike e-Eesti leiutab midagi uut, mida kogu globaliseerunud majanduses osalevate riikide pere saaks universaalse tööpuudusvastase vaktsiinina kasutusse võtta. Kõik arutlused ettevõtluse soodustamise ja ühe maksu ühte- või teistpidi sättimise üle meenutavad mulle veneaegset Moskvitši parandamist, kus tuli düüsi puhuda ja küünlaid vahetada, aga Moskvitšist ometigi Mercedest seeläbi ei saanud. Ja kuna meie mõte, nagu ma eelkõnelejatest olen aru saanud, on just nimelt ikkagi väidelda nende igapäevaste asjade üle, mida saaks kohe teha ja mis on meie võimuses, siis panustaksin ka omalt poolt nende asjadega, mis on meie endi võimuses. Taustast veel niipalju, et paar nädalat tagasi esines Euroopa Parlamendi ees Hispaania peaminister José Zapatero, kes tutvustas oma riigi presidentuuri kavasid ning mainis sealhulgas ka võitlust tööpuudusega ja soovis luua nutikaid töökohti. Otsekohe muidugi sai ta kriitikat Briti konservatiivide käest, kes tuletasid talle meelde inglise vanasõna: korista kõigepealt oma koduõu ära ja siis tule tänavale teisi õpetama. Aga ma arvan, et meie aruteluks on siiski õige aeg, sest kodanikuühendused on juba algatuse teinud, kui viidata vaid Minu Eesti poolt nimetatud ja esitatud Golfi hoovuse nimelisele programmile.
Niisiis, mida me saaksime oma koduõuel teha? Hiljuti hääletas Riigikogu seadusmuudatust, mille sisuks oli muu hulgas ka Eesti Energialt selle toetuse äravõtmine, mida ta sai seni metsamaterjali põlevkivikateldesse kütmise eest. Selle eelnõu poolt oli ka Reformierakonna pesamuna, kes muu hulgas on Eesti Energia nõukogu liige. Äriseadustiku kohaselt vastutab ettevõtte nõukogu liige oma vara ulatuses ettevõttele kahjulike otsuste tegemise eest. Härra Pallingul oli ilmne huvide konflikt ja ta lahendas selle enda jaoks turvaliselt, jäädes lojaalseks erakonnale. Muide, isegi kui pikas perspektiivis on nimetatud otsus ehk kasulik nii riigimonopolile kui metsale, siis konkreetse majandusaasta tulude vähendamise ja kulude suurendamise otsus ei saa olla mikromajanduslikult mõistlik. Tõin selle näite selleks, et osutada ühele väga vanale ettevõtluskeskkonda saastavale nähtusele, mille likvideerimine ei seisa globaalse konjunktuuri taga. See on vajadus lõpetada põhiseadusega vastuoluline situatsioon, kus Riigikogu liikmed kuuluvad ettevõtete nõukogudesse. Kaks aastat tagasi seisis siinsamas kõnetoolis õiguskantsler Allar Jõks ja rääkis sellestsamast teemast. Allar Jõks ütles: "Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen senises tegevuses eelistanud põhiseaduslikkuse tagamisel olla paindlik ja koostöövalmis ja ei pea võimalikuks esimese asjana Riigikohtuga hirmutamist, kuid koostöö aluseks saab olla vastastikune usaldus ja sõnapidamine. Olukorras, kus Riigikogu enamus pidevalt oma lubadusi sööb, ei jää õiguskantsleril üle muud kui jõulisem olla." Mulle tundub, et nii õiguskantsler Truuvälja kui ka Jõksi sõnad on paljudele Riigikogu liikmetele nagu hane selga vesi. Aga ei peaks nii olema, sest põhiseadusega paikapandud võimude lahususe printsiibi järgimine on peaaegu ainuke asi, mida Riigikogu saab seaduslikkuse tagamiseks ja õiglaste mängureeglite kehtestamiseks ise ja otsekohe teha ning mis omakorda annab aluse ka teistelt samade reeglite täitmist nõuda. Rahvaesindaja ei ole valitud mikromajanduse tarbeks, vaid temalt oodatakse ettevõtluskeskkonna arendamist õigusliku ruumi loomise ja korrashoiu kaudu. Aga selleski punktis on mul oma laudatur, mida peaksid ennekõike tähele panema need, kes kipuvad manama parlamenti kui tervikut. Nimelt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja IRL-i Riigikogu liikmed võtnud vastu vägagi kiiduväärse otsuse, et nemad sellise seadusvastase tegevusega kaasa ei lähe. Ja neile tuleb selle käitumise eest täit tunnustust avaldada. Enamgi veel, fair play nimel on need erakonnad halvendanud oma positsioone, sest sohimängijate jätkuv jultumus turgutab sohki soosivate erakondade rahalist olukorda. Punast kaarti saavad muidugi sohitegijatele näidata ainult valijad, aga selleni läheb veel pisut aega. Pealegi, lugupeetud Riigikogu liikmed, kui te tuleksite ära riigiettevõtete nõukogudest, looksite te mitu vakantset töökohta, mille täitmisele võiksid asuda igati kompetentsed ja korralikud inimesed, kes mingil põhjusel hetkel tööta on.
Pisut ka partokraatiast ja kleptokraatiast, mis ettevõtluskeskkonda Eestis saastab. Riigiettevõtluse ja erakonnademokraatia puntrasse sõlmumine on suur probleem, sest korruptsioonil on lõppkokkuvõttes omadus inflatsioonilist survet tekitada. Meil on aga suudetud tekitada samasugune surve ka eraettevõtlusele. Meie tänase arutelu suurepäraseks soojenduseks on Eesti Ekspress avaldanud juhtkirja "Ärihuvid Riigikogus". Ja nagu kaks tilka vett on sarnane situatsioon Eesti suurimas omavalitsuses, Pärnult hiljuti kõige halvemini juhitud linna tiitli üle võtnud Tallinnas. Ning selle laiduväärse olukorra, kus ettevõtjad ostavad parteidelt endale tulevast turuosa, likvideerimiseks ei piisa enam ainult poliitikuist, siin on tarvis moraalset suunamuutust ka ettevõtjate seas, ennekõike nende suurte organisatsioonide liikmetele kohustuslikku käitumisjuhist, sest altkäemaksul on kaks otsa – pole andjat, pole ka võtjat ja vastupidi. Ma mõistan, et kiusatus konkurentsi võita, eriti aheneva majanduse tingimustes, on suur, aga sellest trikitamisest peab lahti saama ja üle olema, sest vaid siis ja üksnes siis saab hakata mõju avaldama edasiviiv ja innovaatiline konkurents. Mis mõtet on kolm miljonit innovaatilistesse lahendustesse panustada, kui sama raha eest erinevaid erakondi toetades saab tulevase riigihankelise tellimuse niikuinii? Ja eriti koomiline on ettevõtjate jutt, et rahaliste annetuste kaudu toetavad nad maailmavaadet, sest korraga toetatakse ju nii sotsiaaldemokraate, Reformierakonda, IRL-i kui Keskerakonda ja see saab olla tunnistus ainult maailmavaatelisest segadusest toetaja peas. Või mis ideoloogiast saab juttu olla, kui üks ja sama erakond esiteks erastab raudtee ja siis ostab kalli raha eest riigiomandisse tagasi? See on konjunkturism, mitte erakonna ideoloogia.
Kuidas on ettevõtjate ja erakondade sümbioos ettevõtluskeskkonnaga seotud, on nüüd seletatud. Kuidas see tööhõivet suurendada saaks, on sellest tuletatav, sest ilma säärast tüüpi käsi-peseb-kätt-rahanduseta saaksid turul jätkata ka need ettevõtted, kelle ärieetika on neid siiamaani hoidnud parteilise meelehea libedale teele laskumast, kuid kelle olelusvõitlus on selle võrra raskem olnud. Neid ettevõtteid ei olegi nii vähe ja töökohti on neis samuti üsna arvukalt. Ja pealegi, riigihankelisi tellimusi parteide käest ostes toetavad ka ettevõtjad pigem mitte nutikaid töökohti, vaid taastavad selliseid, mis eksporditurgudele ei küüni.
Lugupeetud rahvaesindajad! Paljude muude dokumentide seas eksisteerib praegu ka täiesti kehtivalt sellist pealkirja kandev ürik nagu "Eesti majanduskasvu ja tööhõive kava 2008–2011 Lissaboni strateegia rakendamiseks", mis nendib kõlavalt: "Eesti suurimaks tugevuseks on töötamise ja tööjõu rakendatuse tase. Seda toetab nii tööealise elanikkonna suur osakaal kui EL15 keskmisest kõrgem tööhõive. Eriti positiivne on naiste ja vanemaealiste kõrge hõive määr, mille osas Eesti on saavutanud Lissaboni strateegia ambitsioonikad eesmärgid." Sic transit gloria mundi! See on selle valitsuse dokument. Ja ma arvan, et selliseid dokumente saavad koostada ainult parteilised ametnikud, kes oma ülemuse soove silmist loevad ja elu tõsiasjad üritavad maha vaikida. Ka parteiliste ametnike puhul tuleks tegelikult töötust veel suurendada, sest nii tekivad vabad töökohad, kuhu saab nutikamaid inimesi võtta.
Aga läheme selle juurde, et maailmas kehtivad ka mitmesugused teistsugused strateegiad kui eelviidatu. Näiteks USA tööstusministeerium on väljastanud dokumendi, mis soosib roheliste töökohtade teket, nn rohekraede kerkimist sini- ja valgekraede kõrvale. Kuigi ma usun, et te olete oma kolleegidelt Strandbergilt, Lotmanilt, Lahtveelt, Trapidolt ja Mart Jüssilt seda lõputuseni kuulnud, kuulakem veel. Ma tsiteerin kolme põhilist punkti. Tuleb õpetada just nimelt oskusi ja ameteid, millel on selge roheline energia- ja kliimasäästlik mõõde, viia rohelisi oskusi andev haridus erinevate tehnikate ja elukestva õppe põhimõtetega vajajateni ehk siis tegelikult igaüheni, ning arendada kliima- ja keskkonnasõbralikke oskusi just avalikke projekte realiseerides. Ja just viimase punkti täitmiseks, muide, ongi loodud KredExi tilluke üksus nimega kliimaagentuur. Säärane agentuur muide on loodud väga paljudes arenenud riikides ja Eesti oli üks viimaseid Euroopa Liidus, kus see agentuur puudus. Seal ei ole loodud mitte ainult viis tubast töökohta, vaid selle kaudu võidakse luua veel väga palju nutikaid töökohti koguni 80 miljoni krooni eest, mis raskel ajal on suur summa.
Austatud rahvaesindajad! Nagu ma eespool ütlesin, ei ole erakondade, valitsuse ega parlamendi käes erilisi võimalusi majanduskriisi kiireks lõpetamiseks ja kadunud töökohtade endisel kujul taastamiseks. See tähendab, et hetkel hädasolijatele töökohtade lubamine on tegelikult inimeste petmine. Pettuse viljelemise asemel on meil aga võimalus keskenduda sellele, et teha tulevikus kergemaks nende elu, kes sisenevad tööturule aasta, viie või viieteistkümne pärast. Korralik asümmeetriline vastus majanduse struktuursele viletsusele ja suurele tööpuudusele on haridusreform. Haridusreform on teie teha, lugupeetud Riigikogu! Kuid nagu ka hiljutine kogemus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmisel näitas, ilmutate te isegi mikroskoopilise haridusuuenduse suhtes tagurlikku tõrksust. Ärge palun rääkige, et te olete hariduses midagi uuendanud – ikka seesama õpik, vihik, tahvel, kriit. Kuulake parem ja toetage haridusministrit, mitte ärge tapke tema algatusi sellepärast, et üks paragrahv räägib koolihoonest. Kui te soovite, et kümne aasta pärast koolides valmivad noored ei osaleks noorte tööpuuduse suurendamises, vaid looksid tarku töökohti kõigepealt iseenesele ja siis ka teistele enda ümber, tuleb koolikorraldust ja õppeseisu praegusega võrreldes tundmatuseni muuta. Täpselt sama kehtib kõrghariduses. Teie käes on kõrghariduse riigitellimuse sõnastamine, aga lubage küsida, kas te olete seda sõnastanud või olete pigem löönud käega ja lasknud asjadel olla nii, nagu nad alati on olnud. Kes tellib sadu avaliku halduse magistreid, suhtekorraldajaid, sotsiolooge, tuhandeid juriste jne? Seadusandja on loonud need õiguslikud raamid, kus vähese loomepotentsiaaliga ja ettevõtlusele ehk parimalgi juhul ainult tugiteenuseid pakkuvatel erialadel, nimelt sotsiaalteadlaste, ärinduse ja õiguse alal, on kõrghariduse omandajate osakaal 1992. aasta 25% pealt karanud koguni 38%-ni 2008. aastal. Te näete seda ja ei võta midagi ette! Millal kavatsete seda muuta ning hakata soosima kõrgharidust, mille omandaja on varustatud tööriistadega iseenesele ja teistelegi töökohtade loomiseks? Eelkõige pean ma siin silmas inseneriharidust.
Lugupeetud Riigikogu! Praegusel hetkel saan ma öelda niipalju, et meie koolisüsteem algharidusest kõrghariduseni on sisuliselt ehk pankrotis, võib-olla rahaliselt mitte. See on töötuse taastootmise süsteem. Kuni ei algatata sisulisi reforme Eesti hariduses, ei lahendata ka ühtki tööhõivega seotud küsimust ning kõik see, mida te täna kavatsete lubada tööpuuduse leevendamise asjus, on puhas silmakirjalikkus või paremal juhul Moskvitši putitamine. Kuna te millegipärast ei alustanud haridusreformi eile, siis on vältimatu alustada seda täna, ja mitte mingi lõputu protsessina, millele kaasa elades ka meie praegused lapsed pensioniikka jõuavad, vaid selge tähtaja ja konkreetse plaaniga. Tehkem seda ja säilitagem õhkõrn võimalus, et ajalugu ka meid mäletab! Kui maailmas oleks keegi, kes oskaks majandustsükleid sama täpsusega ennustada nagu meteoroloogid tsükloneid, siis oleks tema tehtud mees ja ülekullatud pealegi. Kellelgi ei ole universaalset retsepti tööpuuduse leevendamiseks. Kuid meie Eesti Vabariigi rahvaesindajatel on kohustus leida meetmete kimbuke, millega vähemalt proovida, ning seda kimpu ei tohiks rajada valele eeldusele, mis kõlab, et oleks vaid raha, siis taastuks tarbimine ja majandus kasvaks ning kaugele need töökohadki siis jäävad. Peaksime eeldama, et täna lihtsamalt tehtavate ärikeskkonda parandavate otsuste järel suudaksime sooritada reformi koolides, ja jääma lootma, et sellise kooli lõpetajad saavad õigeaegse niši globaalses majanduses, mis juba praegu on selgelt otsustanud rohelise majandussiirde kasuks. Seda vaatamata asjaolule, et elanikkonnast vaid vähemus mõistab võrrandit meie järglaste soojussurma osas õigesti lahendada. Aitüma!
