Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 rahvasaadikut, puudub 55. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, justiitsminister Rein Lang ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Esimene küsimus on kolleeg Lembit Kaljuvee küsimus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Hea minister! Minu küsimus puudutab väga kiiret ja järsku elektrienergia hinna tõusu kodutarbijatel, ja seda just ajal, mil teie majandusminister olete olnud. Kui kolm aastat tagasi maksis maja- või korteriomanik olenevalt tarbimispaketist ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest koos erinevat tariifi-, ampri-, taastuvenergia-, ülekande- ja mõõtesüsteemitasu ning käibe- ja aktsiisimaksu arvesse võttes veidi alla või üle ühe Eesti krooni, siis nüüd maksab üks kilovatt-tund elektrit olenevalt paketist ligemale 1.50 või isegi rohkem. Tegemist on pea poolteisekordse hinnatõusuga. Miks te sellist rahvavaenulikku elektrihinnapoliitikat ajate ja miks te ministrina seda, nagu näib, soosite ning toetate?

Ma ei kommenteeri neid teie väiteid ja muide, igaks juhuks ei kommenteeri ma ka teie nimetatud arve. Me teame, et elektri hinna puhul tuleb vaadata väga paljusid täpseid arve ja neid võrrelda, need järeldused võivad olla väga valed. Mul ei ole midagi sellist kaasas, et saaksin seda kõike kommenteerida.
Vastuseks teie küsimusele aga niipalju, et räägime ikkagi selgeks, kuidas elektri hind Eestis on kujunenud. Ettekujutus, et elektri hind kujuneb nii, nagu teie arvate, on väär. Elektri hinna kujundamist kontrollib Konkurentsiamet, mis on sõltumatu asutus. Konkurentsiamet kehtestab elektri hinna sõltuvalt elektri tootmiseks, vahendamiseks ja müügiks tehtavatest kuludest, lisades sellele taastuvenergiatasu. Nii et ei maksa süüdistada konkreetselt valitsust. Me oleme püüdnud astuda samme, et muuta kogu elektritootmine Eestis efektiivsemaks. Kui me muudame selle efektiivsemaks, siis järelikult vähenevad ka kulud, järelikult alaneb ka elektri hind. Konkreetne näide: eelmine aasta me alandasime elektri hinda 6% tänu nendele sammudele, mis me astusime energiatootmise efektiivistamiseks.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Ma päris sellist vastust ei saanud, nagu ma ootasin. Minu järgmine küsimus on selline. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks meie valitsus soosib kodutarbijavaenulikku tuule- ja taastuvenergia ennatlikku – ma rõhutan: ennatlikku! – ning mõnes osas ebamõistlikku arendamist. Eesti väikese energiasüsteemi juures ning arvestades Põhjala riikide olukorda seab see meie suhteliselt vaese kodutarbija väga raskesse seisu. Tore, et on roheline energia, aga nii jätkates on rahvas varsti näljas ja paljas! Mida ette võtta, et hinnatase normaalseks jääks? Tuuleenergia ähvardavat vohamist tuleks minu arvates piirata. Mida teie arvate?

Te teate väga hästi, et taastuvenergia on üldiselt keskkonnasõbralikum. Te teate väga hästi, et praegu saastab kõige rohkem keskkonda meie elektritootmine. See on tänane reaalsus. Reaalsus on ka see, et me oleme võtnud endale riigina ühise eesmärgi suurendada taastuvenergia osakaalu Eesti elektritootmises. Ma ei kujuta ette, kuidas me saaksime seda teha tasuta. Me peame selleks maksma. Kõige targem oleks seda teha nii, et jagada lisakulud solidaarselt kõigi elektritarbijate vahel. Inimestele jääb alati võimalus tarbida elektrit võimalikult säästlikult ja efektiivselt ning maksta tänu sellele vähem. Nii et kokku võttes: me peame kogu energeetikapoliitikas siiski leidma mõistliku tasakaalu, arvestades majanduslikke võimalusi, puhta looduskeskkonna vajadusi ja inimeste maksevõimet. Ja ma arvan, et tegelikkuses me oleme selle eesmärgi poole suures plaanis püüelnud.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!

Soomes, Rootsis ja Norras on elektrienergia kilovatt-tunni hind kodutarbijale ca kümme eurosenti, mis on kroonides ligilähedane meie 1.50-le. Rahvas on seal aga kordades rikkam. Tahan öelda, et meie valitsuse energiapoliitika on võrdsustanud kodutarbija elektri hinna tervelt kolm aastat kokkulepitust varem. Muidugi on see teoks saanud eestimaalaste isikliku rahakoti arvel. Elektrituru avamise kohustuse võtsime me ju alles aastaks 2013. Miks me jookseme rongi ees?

Härra Kaljuvee! Elektrituru avamise kohustuse, muide, leppis Euroopa Liiduga kokku Keskerakonna valitsus. Ja mitte aastaks 2013, vaid aastaks 2007. Ärge levitage siin saalis valeinformatsiooni. Me ei jookse rongi ees, vaid me oleme rongist lootusetult maha jäänud. Teine asi, millest te räägite, on tõsiasi, et me peame investeerima energeetikasse, sealhulgas põlevkivienergeetikasse. Minu teada ka teie hääletasite selle poolt ja selle eest tuleb teid tunnustada. Niipalju kui ma tean, olete te ka ettevõtteid juhtinud. Te peaksite mõistma, et investeerida saab vaid siis, kui on loodud vajalik majanduskeskkond. Aga kust siis need investeeringud tulevad?

Head kolleegid! Nüüd kuus kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Arvo Sarapuust. Palun!

Austatud minister! Ma võtsin teid kuulates ette ühe kodutarbija arve ja hakkasin seda uurides mõtlema, et järsku Eesti Energia kavaldab nii ministri kui ka kodutarbija üle. Vaatame korraks, mis siin arvel kirjas on, kuidas 0,44 kroonist kilovatt-tunni kohta saab kokku 1.40. Kõigepealt on päevatariif 0,44, siis on öötariif 0,16, siis on ampritasu 9,9 krooni ampri eest, siis on jälle päevatariif 0,46, siis on jälle öötariif 0,26, siis on jälle ampritasu 32 amprit 4,49 krooni ampri kohta, siis on mõõtesüsteemitasu, siis on taastuvenergia tasu, siis on elektriaktsiis ...

Küsimus, palun!

Küsimus on selline, et inimesele esitataval arvel on kokku 13 rida. Kuidas peaks  kodutarbija sellest aru saama? Just nendest 13 reast tuleb kokku kroon nelikümmend. Mida minister ütleb sellise arve ülesehituse kohta?

Muide, selle arve ülesehitus tuleb teie vastuvõetud seadusest! Äsja me arutasime elektrituruseadust. Mitte keegi teist ei esitanud ettepanekut, et me peaksime elektri hinna komponentide osas tegema mingeid muudatusi. See on Eesti riigis vastu võetud seadus selle kohta, kuidas muuta elektri hind tarbijale läbipaistvaks, et ta näeks, millest see hind koosneb. Tarbijal ei oleks lihtsam, kui ta saaks arve, kus oleks vaid üks arv. Ta ei saaks aru, et ta võiks näiteks mingeid kodumasinaid rohkem öösel kasutada. Nüüd näeb ta kokkuhoiuvõimalusi, näeb, millest talle esitatud arve koosneb. Nii et, lugupeetud härra Sarapuu, kui te asjade seisuga rahul ei ole, siis Riigikogu pädevuses on seda muuta. Tulge oma ettepanekutega välja, vaatame, millised need konkreetselt on. Ärge tehke ainult ilusaid sõnu!

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Hea minister! Eesti inimesele muidugi meeldib sente lugeda. Meil on isegi selline vanasõna, et kes senti ei korja, see krooni ei saa. Aga tahaksin selle arutelu natuke laiemale pinnale viia. Kui meie perspektiiv on, et Eesti vajab tulevikus 2000–2500 megavatti elektrienergiat, siis kas valitsus ei ole mõelnud välja töötada säästupoliitikat, arendada tugevasti ühistransporti, tegelda tõsiselt majade soojustamise temaatikaga? Võib-olla me ei vajagi nii palju energiat, võib-olla me saaksime palju kokkuhoidlikumalt elada – Eesti inimene on ju harjunud kokku hoidma. Kas valitsusel on selline poliitika, sellised programmid olemas? Ja kui ei ole, siis millal need võiksid sündida?

Kui, lugupeetud härra Soosaar, teie asemel oleks selle küsimuse esitanud näiteks Katrin Karisma, kes on Riigikogu liikmeks äsja saanud, siis oleks see väga mõistetav olnud ja ma oleksin kasutanud kaks minutit, et anda ülevaade valitsuse esitatud ja siin saalis heaks kiidetud energiamajanduse arengukavast, sellest tulenevast energiasäästu programmist ja reaalsetest rahalistest kavadest. Ma oleksin rääkinud teile sellest, et meil on käivitatud 800 miljonit maksev kortermajade energiatõhusamaks muutmise programm, ja mida me võtame ette ühistranspordi arendamiseks. On väga piinlik, kui te enam mitte rongi lahkumise järel, vaid alles siis, kui rongi enam nähagi pole, hakkate esitama selliseid küsimusi.
Samas on täiesti kohane küsimus see, kui täpselt me suudame kaugemas perspektiivis prognoosida oma energiatarbimise vajadust. See on väga õige küsimus! Tegelikult me oleme kokku leppinud, kuidas me seda teeme. Meil peab olema prognoos selle kohta, kuidas 5–10 aasta pärast Eesti majanduse struktuur ja veel väga paljud asjad välja näevad. See on väga keeruline prognoos. Me ei saa siin prognoosida tagantjärele. Kui me prognoosiksime tagantjärele ega tagaks energiavarustuskindlust, siis võib ühel päeval juhtuda, et meie inimestel ja ettevõtetel lihtsalt pole elektrit. Ma ei soovita ka poliitiliselt asuda seda kõike prognoosima, aga me võiksime uskuda oma majanduseksperte, võiksime uskuda nende reeglite või seaduspärasuste toimimisse, mis niisugustes ühiskondades nagu meil teistes Euroopa riikides toimivad. Enam-vähem on meil olemas prognoosid, kui palju Eestis elektrit või energiat kaugemas perspektiivis vaja on, kui me eeldame teatud heaolu kasvu. Kui me tahame, et meie inimeste heaolu ja jõukus läheks alla, et me kõik oleksime vaesed ja näljas, elaksime külma käes, siis me võime saavutada olukorra, kus meil elektrit ja energiat läheb vaja null megavatti. Sellist Eestit ma ei taha!

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Härra minister! Kas te näete Eestis vajadust hakata kasvatama näiteks põllumajanduslikel jäätmaadel energiapuistuid hakkepuidu saamiseks või piisab teie hinnangul meil juba olevast puittaimestikust? Olen rääkinud.

Lühike vastus on, et asi peab end majanduslikult ära tasuma. Osaliselt seda ju tehakse. Kõik sõltub sellest, milline konkurents meil energiatootmise turul valitseb. Kui kuskilt ülevalt anda administratiivne käsk, et nüüd, talumehed, hakkame energiavõsa kasvatama ja me garanteerime teile teatud sissetuleku – nii me päris ei saa. Nii me jookseksime kogu oma energeetikaga vastu puud. Isiklikult ma arvan, et üldiselt peab sellega tegelema, ja me muide ka tegeleme – valitsusel on ju pikemaaegne biomassialane tegevuskava olemas. Võtmeküsimus aga on, kuidas me suudame sellise tootmise käivitada nii, et see majanduslikult tasuv ja konkurentsivõimeline oleks.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Lugupeetud minister! Nüüd on seadusandlik baas täienenud, Vabariigi President on uue seaduse isegi välja kuulutanud. Aga millal läheb käiku uus ühendus Soomega ja mis probleemid on veel vaja eelnevalt lahendada?

Projekt, mida me nimetame Estlink 2-ks, on käivitunud. Juba on välja kuulutatud osa selle realiseerimiseks vajalikke hankeid. Ma ei näe praegu selle projekti elluviimisel mingeid otseseid takistusi, neid võib tulla töö käigus. Seda projekti veab Eesti poolt põhivõrguettevõte Elering ja Soome poolt nende põhivõrguettevõte Fingreed.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Tore on kuulda, et ikka, kui valitsus pole tööga hakkama saanud, on süüdi Keskerakond. Elektrituruseadus on ju teie valitsuse esitatud! Ja just teie valitsus on korduvalt tõstnud elektriaktsiise kordades rohkem, kui on Euroopa Liidu miinimumnõue: tuletan meelde, et kodutarbijale viis korda enam ja äritarbijale veelgi rohkem, ligi üheksa korda enam. Pluss loomulikult käibemaksu juurdepanek. Nii et küsingi: kes ikkagi elektri hinda nii tohutult tõstnud on?

Mis puutub märkusse Keskerakonna kohta, siis ma juba vastasin Lembit Kaljuveele, kes oli nagu eile sündinud ja rääkis elektrituru avamisest ning et sellel ei ole Keskerakonnaga mingit pistmist. Ma kordan, et elektrituru avamine on lisaks kõikidele muudele argumentidele Eesti riigi rahvusvaheline lepinguline kohustus. Ja see leping sõlmiti siis, kui valitsuses olid Keskerakond ja Reformierakond. Seega ma päris kindlasti ei esita selliseid süüdistusi, millel tõde aluseks ei ole.
Mis puutub elektriaktsiisi ja käibemaksu, siis ega minule need ka ei meeldi – kellele see maksude tõstmine ikka meeldib. Aga see on olnud Riigikogu enamuse tahe ja sellised valikud praeguses olukorras tehtud on.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Peeter Kreitzbergi küsimus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele! Palun!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Ma loodan, et me räägime teiega täna haridusest, mitte üksteisest, nagu eelmisest operatsioonist nähtus. Me saime teilt kätte järjekordse seaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse. Ma kutsun teid appi mulle selgitama, mis selle asja mõte üldse on. Kui me vaatame, mida see tegelikult üritab reguleerida, siis liitrühma moodustamise võimalus on ka praegu olemas ja osaajalise koha võimalus on samuti praegu olemas. Ma näen ühte asja: see tegelikult halvendab hariduse ja lastehoiu võimalusi, sest ainus tugev mõju on see, et kui enne tohtis liitrühma võtta kaks last 18-le juurde, siis nüüd liitrühma eelmises tähenduses ei ole, mis tähendab, et lapsed vanuses 3–7 võivad nüüd olla kahekümneneljakesi koos. Ma kohtusin täna rohkem kui kümne lasteaiaõpetajaga, ma helistasin neid läbi ja ausalt öeldes mitte keegi täpselt aru ei saa, mida te tahate saavutada.

Hea küsija! See on väga täpne ja asjalik küsimus. Me tahame saavutada lasteaiajärjekordade vähenemist. Sellest, et ei peaks lasteaedadele seaduses kohustuslikus korras ette kirjutama vanuserühmade koostamise printsiipi, on olnud juttu juba päris kaua. Seadus ei muuda vanuserühmade jaotust lasteaedades, kus tahetakse jätkata senisel moel. Eelnõu seletuskirjas on konkreetselt kirjas, et seadusmuudatus ei takista asutuse juhil komplekteerida aiarühma vanuse alusel. Nii on ka praegu kehtivas seaduses: lasteasutuse juhataja moodustab vastavalt vajadusele ja võimalustele sõime- ja lasteaiarühmad. Uus seadus annab võimaluse lahendada üksikjuhtumeid paindlikumalt, lasteaia ja omavalitsuse otsustusõigus laste rühmadesse paigutamisel suureneb. Seni pidi seadust järgides grupeerima ainult vanuse järgi ja liitrühm oli teatud tingimustel võimalik kõrvaltee. Muide, liitrühmad ei kao ära, liitrühma moodustamise printsiip viiakse kooskõlla muudetud seaduse kontekstiga, aga tegelikult võib kõik jääda täpselt samamoodi. Lihtsalt alla kolmeaastased lapsed võivad vanemate lastega koos olla. See on see liitrühma printsiip. Seega eesmärk on paindlikkuse suurendamine. Osa pedagooge näeb uuenduses ka pedagoogilist kasu: ongi kasulik eri vanuses lapsi koos õpetada. Aga selle käivitamine igal pool ei ole kohustuslik.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg, esimene täpsustav küsimus!

Ma julgen väita, et kõik see, millest te rääkisite – paindlikkus rühmade moodustamisel ja muu – on ka senises seaduses olemas. Need võimalused on juba olemas. See seadus ei muuda muud kui seda, et paneb hästi erineva vanusega lapsed kokku ja nimetab nad rühmaks ning annab võimaluse komplekteerida senise 20-lapselise rühma asemel 24-lapselise. Ka sunnib see kooli minevaid lapsi õppima ja õpetama ka siis, kui nad on koos 3-, 4- ja 5-aastastega. Sisuliselt õpetamise ja lastehoiu tingimused halvenevad. See ei ole minu arvates õige tee minna täitma seadussätet, mis nõuab, et kõik omavalitsused peavad kindlustama lasteaiakoha lastele vanuses 1,5 kuni kooli minekuni. Aitäh!

Mis ma ikka arvan, eks te kasuta oma küsimise võimalused ära. Seadus ei pane eri vanuses lapsi ühte rühma kokku. Seda teevad tahtmise korral lasteaedade juhatajad konkreetsetes omavalitsustes. Lasteaedadel on oma arengukavad, mis kooskõlastatakse hoolekogudega. See muudatus tõesti annab võimaluse panna nooremaid lapsi, kui nad nooremasse rühma ei mahu, vanemasse rühma, kui seal on vabu kohti. See pakub paindlikuma võimaluse lasteaiajärjekordi vähendada. Aga kordan: seadus ei tee midagi. Teevad inimesed: inimesed langetavad otsuseid. Ma tean ka õige mitmeid lasteaedu – ühega neist puutun ma iga päev kokku –, kus see seadus ei muuda midagi, sest rühmade koosseisudes ei hakata muudatusi tegema.

Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg, teine täpsustav küsimus!

Ma kinnitan, härra minister, et kõik võimalused, mille pakkumise te omistasite seadusmuudatusele, on olemas senises seaduses. Ma soovitan teil küll hästi süvenenult seda lugeda. Minu küsimus on järgmine. Te toote sisse osaajalised lasteaiakohad ja annate mõista, et sunnite kõiki omavalitsusi rahuldama kõiki soovijaid. Aga kui neid osaajaga kohtade avaldusi tuleb nii palju, et rühma täituvusnormid lähevad lõhki, mis te siis teete? Ja kui need, kes ei ole nõus osaajalise kohaga, tahavad täisajalist kohta, kas need tuleb järjekorrast välja võtta või mismoodi on ette nähtud toimida? Mida te vastate lasteaednikele ja omavalitsustegelastele, kui nad teile niisuguseid küsimusi esitavad?

Kui neid, kes osaajalist kohta ei saa või ei taha kasutada, lasteaias üldse ei ole, siis osaajaliste kohtade arvestust ei saa rakendada. Seda rakendatakse juhtumite korral, kui osal vanematel on võimalus kasutada osaajalist kohta. Kui neid lapsi lasteaias ei ole, saaks kas kuus nädalate kaupa või siis päevas teatud ajaks lasteaeda võtta teisi lapsi. Need kohad rühmas ei jääks täitmata. See on ka kõik. Aga see annab täiendava võimaluse. Utreerida võib ju igasuguseid asju ja naljakaid küsimusi esitada. Kui asjalikuks jääda, siis on selge, et seadusmuudatus annab võimaluse paindlikult rakendada nii osaajalise koha printsiipi kui ka luua vanemates ja nooremates rühmades vastavalt kas nooremate või vanemate laste jaoks kohti. Ning seda ei sunni keegi tsentraalselt, seda otsustatakse alati kohapeal.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud minister! Me oleme mõlemad Tartust. Tartu lasteaiaõpetajad on tõsiselt mures, et kui tulevad liitrühmad ja linnavalitsus avaldab nende moodustamiseks survet – lasteaiakoht on ju vaja tagada kõigile – mis siis ikkagi saab. Tartus on veel küllalt lasteaedu, kus rühmal on vaid üks ruum. Seal hakkavad olema nii kolmeaastased kui koolieelikud. Ühed nutavad, teised tahavad magada. Kuidas nendes ruumides õppetööd läbi viia, kui väikestele lastele on seda ette nähtud palju väiksemas mahus kui suurematele. Programmid on ju erinevad. Seega tekib terve rida küsimusi. Kuidas teie ettekujutuse järgi õpetajad neid lahendavad? Ma olen kuulnud, et abiõpetajaid pole ette nähtud.

Küsimuse esitamiseks on üks minut.

Väga hea küsimus! Alles äsja teie fraktsioonikaaslane rõhutas, et tegelikult see seadusmuudatus tingimustes midagi ei muuda. Kui ma seletasin, et see annab võimaluse kohapeal rohkem otsustada, siis väideti, et ka praegu saab otsustada rühmade koosseisu üle. Jah, ka praegu on seal, kus on võimalik, liitrühmad. Pedagoogiliselt on loomulikult natuke teine asi, kui tuleb kasvatada ja õpetada eri vanuses lapsi. Muide, praegu heaks kiidetud koolieelse lasteasutuse raamõppekava näeb muude asjade kõrval ette keskendumist vanusele, vanuse erilist arvestamist. Seda on tulnud segatud rühmade puhul seni teha ja tuleb teha ka edaspidi. Need pedagoogid, kes ei ole sellega harjunud, vajavad ehk harjumiseks aega, aga ilmselt lasteaedade juhatajad neid inimesi sellistesse rühmadesse tööle ei panegi. Kordan: päris mitmel pool on praegu liitrühmad olemas ja pedagoogid saavad nendega hakkama. Kui vajadust ei ole ja kui vastavaid pedagooge ei ole, siis pole lasteaial kohustust minna üle rühmadele, kus on eri vanuses lapsed. Vabalt võib jätkata senisel moel.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud minister! Minu küsimus haakub kolleegide esitatud küsimustega. Te rääkisite väga palju paindlikkusest liitrühmade moodustamisel ja olete üldse sellele teemale n-ö ujuvalt lähenenud. Aga kui tõepoolest on rühmas 18 eri vanuses last, kas ei võiks selles rühmas olla kaks või isegi kolm kasvatajat? Mis te sellest arvate?

Tõepoolest, kõigis nendes rühmades võiks olla abikasvataja. Minul ei oleks selle vastu midagi, kui abipersonali oleks rohkem. Aga te ju teate, et omavalitsused on abipersonali palkamisega praegu hädas. Neid ahistab justkui ministri määrus, mis näeb ette teatud tegevuste jaoks eripedagooge. Siin ja seal on hellitatud mõtteid, et äkki neid tugipedagooge ei peaks nii palju olema. Ma väidan, et tugipedagooge peab olema, kaasa arvatud iga päev abiks olevaid abikasvatajaid-abiõpetajaid. Kas neid peab rühmas olema kaks või kolm, seda otsustatagu kohapeal. Muidugi on oluline ka raha olemasolu. Lasteaedadega seonduv on meil suures osas omavalitsuste pädevuses ja teada on, et omavalitsused on lahendanud olukordi väga erinevalt nii palkade kui tugipersonali suuruse osas.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea minister! Ma tahan küsida teise nurga alt. Vahest sa täpsustad uue eelnõu valguses järgmist asja. Kui üks lapsevanem, kellel on näiteks kolmeaastane laps,  avastab, et lasteaia seitsmeaastaste rühmas on üks tühi koht, kas tal on õigus nõuda, et tema laps sinna vastu võetakse? Ja kui minister lubab, siis ma küsin veel teisegi küsimuse. Kuidas on õnnestunud rakendada üsna hiljuti heaks kiidetud printsiipi tagada alates kolmandast eluaastast eesti keele õpe? Te kindlasti jälgite seda. Kas omavalitsustel on sellega seoses tekkinud rahaprobleeme või kuidas see seis on?

Rahaprobleeme on omavalitsustel loomulikult tekkinud. Ja mitte ainult eestikeelse õppe võimaldamisel, vaid paljudes tegevustes, nagu me rääkisime. Meil on tänavuste eelarvete koostamisel mitmest omavalitsusest tulnud kriitilisi signaale, kuidas nad püüavad ühel või teisel alal tegevusi õgvendada. Nii et eelarve küsimused puudutavad praegu kõiki valdkondi ja kahtlemata võivad ohustada ka õppekvaliteeti. Aga ma loodan, et omavalitsused langetavad lõpuks niisugused otsused, et õppe- ja kasvatustöö kvaliteet ei lange. Praeguse mõne sätte muutmise mõju jääb ju fragmentaarseks. Lasteaedade töökorraldus jääb suuremas osa reguleerituks samal moel kui seni.
Te küsisite vanemate õiguse kohta. Lapsevanemate ja omavalitsuste vahel on, nagu teada, olnud nii kohtusse jõudnud kui ka muid vägikaikavedusid. Ka praeguse seaduse alusel on vanematel õigus üht-teist nõuda, aga üldiselt lepitakse lasteaedade komplekteerimise printsiibid kokku volikogus. See seaduseelnõu muudab seda, et avalduse esitamise aeg muutub tähtsamaks kui lapse vanus. See tähendab, et kui lasteaias on vabu kohti, siis kahtlemata taotlejal on rohkem õigust kohta nõuda. See eelnõu ongi koostatud lasteaiajärjekordade lühendamiseks.

Head kolleegid! Ma arvan, et meil tuleb selle seaduseelnõu arutelu kindlasti suurde saali ja siis saame teemaga väga põhjalikult tegelda. Eelnõu ju alles esitati Riigikogusse ja ka kultuurikomisjonil on võimalik seda arutada palju põhjalikumalt, kui meie praegu infotunnis saame. Seetõttu annan sõna viimase kohapeal registreeritud küsimuse esitamiseks. Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Suur tänu! Soomes peab lastehoiumääruse kohaselt alla kolmeaastaste laste puhul olema nelja lapse kohta üks vastava pedagoogiharidusega inimene, üle kolmeaastaste laste puhul peab olema seitsme lapse kohta eripedagoog. Eestis sellist nõuet ei ole. Kas ei oleks aeg täiendada koolieelse lasteasutuse seaduse § 20 sättega, et rühmapedagoogide suhe laste arvuga rühmas on kuni kolmeaastaste puhul näiteks viie lapse kohta üks pedagoog ning kolme- kuni seitsmeaastaste puhul kaheksa lapse kohta üks pedagoog? Sellisel juhul määraks rühmapedagoogide arvu Riigikogu, mitte enam minister. Kuidas te sellesse suhtute?

Arvan, et koolis peaks abiõpetaja roll olema palju suurem, kui meie rahalised võimalused lubavad ja sellest tulenevad seadused ette näevad. Samamoodi on ka lasteaedade puhul selge, et mida individuaalsem on lähenemine, seda rohkem tähelepanu lapsele osutada saab ja seda vähem on ka pedagoogidel pinget. Üksi või ka kahekesi paljude laste eest vastutades on koormus vägagi suur. Meil peab olema rühmas kaks inimest. Teine, abiõpetaja ei pea olema sellise kvalifikatsiooniga kui lasteaiaõpetaja. Nii et üksinda rühmas päeval tegutseda ei tohiks, meil on normatiivid selle kohta olemas.
Kas norm peaks olema lasteaiarühma kohta veelgi rohkem pedagooge, on meie võimekuse küsimus. Praegu on Eestis põhiprobleem kõigile lasteaiakoha soovijatele koha võimaldamine. Aga veel kord: me töötame edasi selle nimel, et luua paindlikke võimalusi, mille rakendamine otsustatakse kohapeal. Selle otsustamises osaleb omavalitsus, aga osalevad kahtlemata ka hoolekogu ja lasteaiatöötajad ise. Kui tahetakse jätkata praeguste vanuserühmadega sellisel kujul, nagu need on, siis saab seda teha – ei pea muudatusi kehtestama. Kui aga on vajadus muudatusi ette võtta, siis annab seaduseelnõu selleks paindlikumad võimalused.

Head kolleegid! Nagu ma ütlesin, selle seaduseelnõu arutelu ootab meid veel ees. Täna ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh, härra haridusminister!

Läheme järgmise küsimuse juurde, mille esitab kolleeg Mai Treial majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Lugupeetud minister! Siseministeeriumis valmis möödunud aastal uuring Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste kohta. Selle andmetel peavad nii kohalike omavalitsuste esindajad kui ka ettevõtjad tõenäoliseks, et töötus võib ILO metoodika järgi arvestatuna jõuda 20%-ni. Nad ei välista ka sellist olukorda, et töötus jõuab isegi 30%-ni. Praegu me teame, et Ida-Virumaal ületabki töötus 20%. Mida Ida-Virumaal ette võetakse? Kas seal läheb vaja ekstreemseid hädaolukorralahendusi?

Mina esindan ikkagi seda seisukohta, et tuleb teha kõik, et ettevõtluses tekiks töökohti juurde. Ja mitte lihtsalt töökohti, vaid efektiivseid töökohti – see aitaks meie majanduse ümberstruktureerimisele kaasa.
Nüüd konkreetselt, mida me oleme teinud Ida-Virumaal. On käivitatud Ida-Viru tööstuspark. Kui me selle programmi lõpule viime, tekib ligi 5000 töökohta. Kõige otsesem samm Ida-Virumaal ongi energeetika vallas ettevõetavad investeerimisprogrammid. Need ei puuduta ainult elektritootmisplokke, vaid ka põlevkiviõlitööstust ja muudki. Me oleme kalkuleerinud, et nende investeeringute ajal tekib 5000 kuni 7000 täiendavat töökohta, rääkimata ka hoopis pikemaks ajaks püsima jäävatest töökohtadest. Ma väga loodan, et me suudame maiks langetada otsuse, kuidas neid investeeringuid rahastada. Jah, loomulikult kõik võtab aega, need töökohad ei teki kohe homme, veebruarist. Aga see on vähemalt väga selge perspektiiv. Ka töötame me eraldi selle nimel, et meelitada Ida-Virumaale välisinvesteeringuid. Seal on siiski päris hea potentsiaal tööstuse arendamiseks.
Üks näide, mis me tegime, on seesama biomassi ulatuslikum kasutamine energeetikas, millele ka Rahvaliit mulle ootamatult kahjuks vastu hääletas. RMK andmetel on see loonud ligi 500 töökohta. Kuid nüüd, tulenevalt sellest otsusest, mida ka teie toetasite, võib metsanduses kaduda paarsada töökohta. Kui me räägime biomassi kasutamisest eriti Narva jaamades, siis on paraku tegu töökohtadega ennekõike Ida-Virumaal. Mul on raske ette kujutada, miks te seda tegite. Miks te pidasite õigeks vähendada metsanduses töökohti just nüüd, mil iga töökoht on kallis.

Härra minister, aeg on läbi! Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Sellel RMK-d puudutaval teemal me võime infotunniväliselt vestelda, praegu tahan jätkata juttu nendest positsioonidest, mis puudutavad kuut linna ja alevit, kus sõltutakse ühest tööandjast. Need on Kiviõli, Loksa, Kehra, Püssi, Aseri ja Tootsi. Mida teha, kui selle ühe tööandja käsi ei käi kõige paremini? Näiteks Loksa on praegu väga raskes seisus, töötus võib seal jõuda 22%-ni. Milliseid lahendusi teil on nende jaoks välja pakkuda?

Ma ei tahaks seda RMK küsimust siiski kuhugi kabinetivaikusesse suruda. Nagu ma ütlesin, RMK andmetel on biomassi kasutamine energeetikas loonud ligi 500 töökohta. Selle teiegi toetatud otsuse tagajärjel jääb metsanduses kõvasti töökohti vähemaks. Minu arvates on töö metsanduses väga hea töö ja päris hästi tasustatud, miks me need töökohad siis välistame? Need võivad ju mõnes teie nimetatud linnas elavatele inimestele konkreetset lahendust tähendada.
Väike kommentaar aga ka Loksa kohta. Niipalju, kui mina konkreetselt selle Loksa ühe ettevõtte muutustega kursis olen, on pigem tegemist ümberstruktureerimisega. Uutel omanikel on selge visioon, kuidas Loksa potentsiaali metallitööstuses maailmaturu nõudlusele vastavalt ära kasutada. Kas kohe tekib seal sama palju töökohti, kui endise omaniku ajal oli? Küllap selgub see mingi aja pärast, aga kindlasti otsest suurt katastroofi või traagilist seisu vähemalt tänase informatsiooni põhjal Loksal ei ole ette näha.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Te rääkisite ettepanekutest, mis puudutavad Ida-Viru tööstusparki. Need töökohad võivad tulla kaugemas perspektiivis, aga lahendusi on vaja juba täna, väga kiiresti. Eestis on umbes 100 000 töötut ja 4/5 nendest ei saa mingisugust tuge. Kas te olete koostanud plaane ka lähemaks tulevikuks ja võtnud endale ülesandeid, kuidas neid ellu viia? Kui need plaanid on, siis palun kirjeldage neid!

Ma ei tea, kas te mõtlesite nende inimeste ja perekondade sotsiaalset kaitset. Statistika töökohtade loomise ja töökohtade kadumise kohta on praegu tõesti töökohtade kadumise kasuks. Loomulikult me peame arvestama, et see periood ei ole väga kiiresti ületatav, aga mingis ajalises perspektiivis kindlasti. Usun, et juba 2010. aasta jooksul läheb trend paremuse poole. Ma olen teiega nõus, et praegu on iga töökoht kulla hinnaga. Ma olen sellega täiesti nõus. Ja kui me räägime Ida-Viru tööstuspargist, siis väga paljud töökohad tekivad tänu mõningatele investeeringutele seal juba lähiajal. Sinna tekib uusi töökohti.
Aga kui te jagate seda seisukohta, et iga töökoht on kulla hinnaga, miks te siis toetasite ettepanekut, mille tagajärjel metsanduses võis kaduda võimalus luua  paarsada töökohta kohe täna ja praegu? See jääb minu jaoks arusaamatuks. Me langetame konkreetseid otsuseid, meil on loodud metsandussektoris sajad töökohad, me saame kasutada Eesti metsamaterjali elektri ja soojuse tootmiseks, aga teie tulete kokku ja otsustate, et neid töökohti ei ole vaja.

Nüüd palun kolm kohapeal registreeritud küsimust, et jõuaksime esitada küsimusi ka justiitsministrile. Palun, Toivo Tootsen!

Lugupeetud minister! Siinsamas saalis on peaminister ja ka sotsiaalminister, uhkus hääles, kuulutanud, et töötuse probleemi leevendamiseks on valitsus eraldanud tervelt neli miljardit krooni. Lõviosa sellest rahast läheb tegelikult töötu abirahaks ja muuks selliseks – ühesõnaga, sotsiaalseteks garantiideks. Vaid väga väike osa sellest summast kulutatakse tõepoolest töökohtade loomiseks. Ja reaalselt ongi töökohti praegu Eestis loonud ainult Tallinna linn ja teie ministeerium. Nende abiga on tõesti tekkinud üsna palju töökohti, seejuures Tallinnas ainult mitte sotsiaalseid töökohti. On ka ettevõtlust toetatud ja teiegi abiga hakatakse seda võib-olla veel rohkem toetama. Aga ma tahan küsida, kuidas selle raha jagamine käib. Kas arvestatakse ka regioonide omapära? Kas näiteks Kagu-Eesti ja Võrumaa saavad ka midagi?

Hea küsija! Ausalt öeldes, arvestades teie varasemaid töökohti, tahtsin ma teile kinnitada, et Eestis praegu keegi peale Tallinna linna mitte midagi ei tee. Kõik, mis Eestis kasulikku ette võetakse, võetakse ette Tallinna linnas. See on viimane informatsioon, mis on ka majandusministrile laekunud. Ma pidasin teie eelmise töökoha all silmas pühapäeviti kell 11.10 alanud väga kuulsat raadiosaadet.
Kui aga tõsiselt selle teema juurde tulla, siis kui me vaatame majandusministeeriumi tööd, siis ettevõtlusprogrammid ja ka avalikud investeeringud on kõige otsesemad sammud, mis loovad töökohti ja millega riigil on võimalik midagi suunata. Ma olen seda vist siin saalis juba öelnud, aga ütlen veel kord, et me jälgime n-ö regionaalset paigutust – seda, kui palju erinevaid projekte tuleb ja kui palju me kuhugi suuname. Aga ma jään selle juurde, et üldiselt on see objektiivne seaduspärasus, et nende vahendite regionaalne paigutus on enam-vähem võrdne ja, ütleme ka, et õiglane. Me peame arvestama, et mõnes piirkonnas elab rohkem inimesi, seal on vajadused suuremad nii infrastruktuuri kui investeeringute osas. Selles osas mingisuguseid suuri kõikumisi ei ole.
Igal regioonil on muidugi oma spetsiifika. Võtame Kagu-Eesti ja Setumaa teed. Me jätkame, muide, ka sellel aastal Setumaa teede eelisarendamise programmi. Iseenesestmõistetavalt see tähendab rohkem raha, aga see tähendab ka rohkem teetöid, see tähendab rohkem töökohti. Selle peale võivad näiteks Pärnumaa inimesed küsida, miks niimoodi. Aga Pärnumaal on jälle teistsugused võimalused. Kui me vaatame Pärnumaa avalikke investeeringuid ja sealt tulenevaid projektitaotlusi, siis seal on jälle teistsugune aktiviteet. Laias laastus, ma arvan, on need asjad enam-vähem võrdsed. Aga ma kordan: igas piirkonnas on omad eripärad. Nagu me siin rääkisime, Ida-Virumaal on toetatud metsanduses töökohtade loomist, aga asi otsustati teisiti, seda ei tahetud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Eurostati tööjõu-uuringute andmetel jõudis Eesti septembris oma töötusega 15,2%-ni. Neljanda kvartali kohta tulevad andmed mõne päeva pärast. Kui lähtuda hetkeseisust, siis värsked arvud on kindlasti hoopis hullemad kui need, mis meil viimane kord käsitluses olid. Valitsus räägib registreeritud tööpuudusest. Tegelikult me hakkame oma tööpuudusega jõudma juba sotsiaalse katastroofi piirimaile. Kuidas me ikkagi oleme jõudnud olukorda, et meie majanduslangus on üks maailma suurimaid: hinnanguliselt oli see eelmine aasta 14%, teises kvartalis isegi üle 16%. Tööstustoodangu langus oli võrreldes aastaga 2008 tervelt 26%. Miks on selline olukord tekkinud? Teie olete ju ikkagi üks juhtivaid ministreid, majandusminister.

Me elame unikaalsel ajal, proua Tuus! Meil tuleb tunnistada, et see, mis maailmamajanduses toimub, on ikkagi väga ainulaadne. Ning see ei ole mingi vabandus –  Eesti valitsus ei püüa ronida näiteks Soome või Jaapani tööstuse samamoodi tohutult langenud eksporttoodangu ja globaalse kaubanduse languse taha. Eesti puhul on mängus see, et kaks ilmselget tegurit – need on meie riigisisene buum ja globaalne finantskriis – on sattunud ühele ajale. Sellest tulenevalt on väga suured kasvunumbrid, mida me mitmel varasemal aastal nägime, kukkunud. Võrdleme, millisele tasemele me oleme kukkunud – on ju teada teatud üldised majanduslanguse numbrid ja nii saame reaalmajanduse taset võrrelda. Kui me vaatame viie aasta pikkust perioodi, siis n-ö suured arvud on meil üsna analoogsed kui meie piirkonna teistel majandustel. Nii see umbes on. Aga meie puhul on tegu väikese majandusega ja mitmed muutused joonistuvad siin seetõttu tunduvalt reljeefsemalt välja. See on reaalsus.
Teie erakonna jutus on muuseas teatud vastuolu. Härra Tootsen väidab, et Tallinna linnas on kõik ideaalne, kõik toimib – töökohad, areng, ei mingit sotsiaalset katastroofi. Aga teie ütlete, et Eestis on sotsiaalne katastroof. Kuidas te seda seletate? Minu arvates meil ei ole katastroofi. Aga me oleme praegu unikaalses olukorras ja kui me käitume targalt, siis küllap me suudame sellest päris tugevana välja tulla.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Hea minister! Ma arvan, et teil ei ole täna küsimustele vastamiseks kõige parem päev. Ma pean vajalikuks teile selgitada, et me ei ole olnud biomassi kasutamise vastu Narva jaamades. Me oleme olnud selle riiklikult toetamise vastu. Aga minu küsimus on järgmine. Teie kolleeg keskkonnaminister on lubanud tõesti RMK baasil töökohti luua. Kas te teate sellest midagi? Ja palun, ärge hakake jälle rääkima sellest hääletamisest!

Ma ei hakka rääkima sellest hääletusest, aga ma räägin sellest, kuidas Riigikogu saab oma otsustega töökohti luua. Me rääkisime tegelikult ju teatud nõudluse tekitamisest: majanduslikult oleks mõttekas elektrijaamades rohkem biomassi kasutada. Kui me loome sellise nõudluse raamistiku, siis järelikult tekivad töökohad; kui me selle ära kaotame, siis vastavad töökohad kaovad ka ära. Nii lihtne see ongi.
Teine asi, mille nimel kindlasti härra Tamkivi ja ka sotsiaalminister ning valitsus tervikuna pingutusi on teinud, on see, et metsatööstuses oleks lisaks sellele võimalik ka muid töökohti luua. Initsiatiiv oli luua üle tuhande töökoha, mille puhul on võimalik kasutada ka palgatoetuse meedet. Jah, need töökohad on ajutised, neid on kuueks kuni kaheksaks kuuks, aga minu arvates me peame praegu ka selliseid töökohti looma. Nii et üks selline väga konkreetne näide. Aga need biomassi kasutamisega seotud töökohad, mille puhul te hääletasite niimoodi, et nende arv väheneb, on ikkagi töökohad, mis püsivad tunduvalt kauem. Need ei ole sellised kuue kuu töökohad. Seepärast on mul väga kahju, et niisugune otsus tehti.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, küsimus justiitsminister Rein Langile!

Lugupeetud justiitsminister! Teie eilne särav ja visioonirikas ettekanne kriminaalpoliitikast innustas mind esitama teile täna küsimuse teemal, mis eile jutuks ei olnud. See on raskete kuritegude aegumine. Toon näiteks konkreetse juhtumi eelmise nädala Maalehest, kurikuulsa Taivo Luige loo, kes vahetult Eesti Vabariigi 92. aastapäeva künnisel ehk 22. veebruaril pääseb silmusest, kuna tema riigilt 17 miljoni krooni väljapetmise kohtuasi aegub. Prokurörid ja kohtunikud tunnistavad, et meie kohtusüsteem on olnud hoolimata sellest, et mees on üle aasta juba ka trellide taga istunud, võimetu tema asja menetlema. Kuidas teie justiitsministrina seda lugu ja üldse raskete kriminaalkuritegude aegumist hindate? Ja mida kavatsete ette võtta, et see nii ei oleks?

Ega ma konkreetset juhtumit siin kommenteerima ei hakka, ma ei ole ka selle detailidega kursis. Eestis praegu kehtiv karistusseadustik ütleb väga selgelt: esimese astme kuriteod aeguvad kümne aasta jooksul, teise astme kuriteod viie aasta jooksul. Ja on ka aegumatud kuriteod, milleks on inimsusvastased kuriteod, sõjakuriteod ja kuriteod, mille eest on võimalik mõista eluaegne vangistus. Kui mälu mind ei peta, siis karistusseadustiku §-s 81 on kirjas alused, millal aegumine peatub ja millal katkeb.
Kui jutt on kelmusega mingisuguste summade väljapetmisest, siis ma kujutan ette, et tolle loo puhul ei ole uurimisorganid ja kohtusüsteem lihtsalt suutnud selle aja jooksul, mis minu hinnangul on piisavalt pikk, oma tööd korralikult ära teha. Kahetsusväärselt tuleb tunnistada, et neid juhtumeid ei ole Eestis mitte üks või kaks, vaid üpris palju.
Homme toimub Eesti kohtute täiskogu, kus menetlustähtaegadest tuleb kindlasti juttu nii Riigikohtu esimehe sõnavõtus kui ka justiitsministri sõnavõtus. Minu meelest on meie põhiprobleem praegu poolele teele jäänud kohtusüsteemi vastutus enesekorralduse eest. 2002. aasta kohtute seadus ei taga täielikult vastutust ja kontrolli kohtusüsteemi sees.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Minu täpsustav küsimus puudutab kohtusüsteemis töötavaid ametnikke. Teatavasti läheb Taivo Luige kinnipidamine luksuslikus vanglakambris maksma 13 614 krooni kuus. Poolteise aasta jooksul on see summa päris suureks kasvanud. Kas teil kui justiitsministril on kavas võtta vastutusele mõni ametnik, kelle süü tõttu ei ole seda protsessi lõpule viidud ja asja kümne aasta jooksul isegi kohtusse toodud?

Ma ei läheks siin sellele libedale teele, et ma hakkaksin rääkima näiteks prokuröride või kohtunike personaalsest vastutusest. Kui jutt on mõne ametniku tegematajätmisest, siis selleks on meil olemas Eestis kehtivad süsteemid nii distsiplinaarmenetluse näol kui ka riigivastutuse seadusega antud võimalus konkreetne kahjusumma süüdlastelt välja mõista. Aga ka siin saalis on minu arvates kahetsusväärselt kõlanud ettepanekud, et kui asjad aeguvad või inimene õigeks mõistetakse, siis tuleks hakata prokuröride või kohtunike vastu mingeid nõudeid kehtestama. See ei ole kindlasti õige tee.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!

Teine täpsustav küsimus koosneb ainult ühest lausest. Kas Eesti Vabariigis kohtunikud ja prokurörid siis tõesti ei vastuta selle töö eest, mida nad teevad, selle eest, et nad järgiksid seadusi ja viiksid oma töö tulemuse kümne aasta jooksul vähemalt kohtusse ja hakkaksid asja menetlema?

Tänan hea küsimuse eest! Prokuröride vastutuse osas ma väga suuri probleeme ei näe. Ja mis puutub kohtunike vastutusse oma otsuste eest, siis see süsteem on meil paigas: kõrgema kohtu kontroll alama astme kohtu otsuste üle on meil olemas. Küsimus on kohtute otsustamatuse üle teostatavas järelevalves, see on tõesti problemaatiline.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaan Kundla!

Lugupeetud minister! Viimasel ajal on tulnud välja fakte selle kohta, et kohtunikud on väga rängalt eksinud. Ka on informatsiooni, et kohtunikud n-ö vähem eksivad, toodavad lihtsalt praaki, kui nii võiks nimetada. Aga ometi on nad vastavalt põhiseadusele kinnitatud oma töökohtadele eluks ajaks. Kas see on päris õige? Võib-olla tuleks seadusi muuta, nii et kohtunikud oleksid näiteks kümneks aastaks või muuks perioodiks ametisse kinnitatud? Välja arvatud Riigikohtu kohtunikud, nemad võib-olla võiksid niimoodi ametis olla.

Hea küsija! Selleks ei ole vaja muuta alama astme seadusi, vaid tuleb muuta põhiseadust, ja see eeldab väga tõsiseid arutelusid. Mina isiklikult ei poolda põhiseadusliku printsiibi muutmist. Ma leian, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev võimuharu ja kohtunike määramine eluks ajaks on põhjendatud. Mis aga ei tähenda seda, et Eestis ei peaks kehtima kohtute seadus, mis sätestab väga selge järelevalve ja kontrollimehhanismi kolmanda võimu enda sees. On ju võimalik oma töökorraldus teha selliselt, et see vastaks ühiskonna vajadustele ja ootustele. Üks sellise seaduse versioon on praegu Riigikogu menetluses. Ma väga loodan, et põhiseaduskomisjon selle koosseisu järelejäänud aasta jooksul menetleb seda eelnõu väga põhjalikult.

Suur tänu, härra justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna infotunni aeg on läbi. Ma tänan Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ja aitäh valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.