Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Esiteks teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 43 Riigikogu liiget, puudub 58.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Laine Jänes ja siseminister Marko Pomerants.
Alustame. Esimene küsimus on kolleeg Mai Treialilt peaminister Andrus Ansipile.
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Seoses järsult kasvanud tööpuudusega on ilmnenud, et senine riikliku täiendus- ja ümberõppe korraldus ei vasta reaalsetele ja kasvanud vajadustele. Süsteem on kohmakas, bürokraatlik ja, mis kõige märkimisväärsem, ka väga aeglane. Tööturusüsteemi kaudu koolitati möödunud aastal ca 18 000 inimest, mis on muidugi, arvestades, et töötuid on 100 000, ääretult väike arv. On teada, et koolitused venivad, inimesed ootavad kuid. Kui koolitus on ka läbi tehtud, siis ikkagi tööd ei leita. Mida inimestele ütelda? Mida ja millal kavatsete ette võtta, et reageerimine tööturu nõuetele muutuks senisest efektiivsemaks ja paindlikumaks?
Aitäh! Mina tahan küll kiita Eesti täienduskoolituse ja ümberõppe süsteemi. Tahan esile tuua, et me suudame ka praegu, mil töötus on võrreldes 2008. aasta märtsi–juuniga hüppeliselt, enam kui kolm korda kasvanud, pakkuda täiendus- ja ümberõppe võimalusi niisama suurele protsendile töötutest nagu siis, kui töötuid peaaegu polnud. See tähendab absoluutarvudes täiendus- ja ümberõppekohtade hüppelist kasvu. Loomulikult pole see kerge olnud, aga riik on sellega hakkama saanud. Vale on arusaam, et õppimine ja haridus üksinda tagavad majanduslanguse faasis kõigile töökoha. Jah, on väga tugev korrelatsioon hariduse puudumise ja töötuse vahel, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkab Eesti töötuse struktuur sarnanema Euroopa Liidu töötuse struktuuriga. See tähendab seda, et ka kõrgharidus ja väga hea kvalifikatsioon ei taga alati töökohta. Eriti kehtib see sel puhul, kui tegemist on struktuurse tööpuudusega. Kui ühes sektoris on esinenud väga selge turumajanduslik ületootmine, siis selles sektoris tellimusi ei ole ja vaatamata väga heale kvalifikatsioonile need inimesed rakendust ei leia. Kuid üldreegel on ikka selline, et mida parem haridus, seda paremini inimesed tööd leiavad.
Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Härra peaminister! Ma kindlasti ei saa teie optimismi jagada ja arvan, et ka kümned tuhanded töötud ei jaga seda optimismi. Ma ei tea, missuguse analüüsi põhjal te toote selliseid võrdlusi ja näiteid. Kui teil on analüüs olemas, siis minu järgmine küsimus on see: kas teie arvates on töötutele mõeldud tööturuteenused muutunud tõesti passiivsetest aktiivseteks ja nad toovad praegu tööturule võimalikke lahendusi?
Jah, kindlasti olen ma teie hinnanguga nõus. Tööturuteenuseid pakutakse märksa aktiivsemalt, kui varasematel aegadel pakuti, ja seetõttu pean ma töötukassa reformi õnnestunuks. Millisele statistikale ma tuginen? Ma saan tugineda Sotsiaalministeeriumist ja töötukassast saadud statistilistele andmetele ja ma saan neid andmeid ka teile edastada. Ma võin näidata teile siit kaugelt ka graafikuid. Sellel graafikul on tööturuprogrammides osalenud inimeste arv ja see näitab väga selget kasvutendentsi. Täpselt samamoodi näitab seda registreeritud töötute osalus väljaõppeprogrammides. Proportsioonid on endised, vaatamata sellele, et töötute arv on vahepeal väga kiiresti kasvanud. Meil on probleemid, need on suured probleemid. Kuid ma väidan, et viimase kümne aasta jooksul on riik näinud ette selliste probleemide tekke ja ta on väga hästi valmistunud nende probleemide tekkeks, ma võiksin isegi öelda, et parimal võimalikul moel. Meenutagem: 1990. aastate lõpus olnud kriisi puhul saabus tööpuuduse maksimum alles 2000. aasta esimeses kvartalis, siis saime me töötuid aidata töötu abirahaga, mis tüüpiliselt oli 400 krooni. Praeguseks on meil väga hästi toimiv töötukassasüsteem ning riiklikud abirahad ja väljaõppeprogrammid on hoopis teisel tasemel. Loomulikult ei suuda me endiselt tagada töötutele samasugust elatustaset nagu tööl käivatele inimestele.
Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Ka minul on kasutada töötukassa andmed ja siit loen ma välja mitmeid tööturuteenuseid, mida on pakutud, kas või näiteks karjäärinõustamine või psühholoogiline nõustamine. Ma väidan, et kõiki neid teenuseid on vaja, aga need on selline ettevalmistav etapp, enne kui inimene peab minema koolitusele. Jutt on just koolitusest, ümberõppest, mille abil inimene tegelikult saaks tööturule naasta. Selles osas jääme me teiega kindlasti eri arvamustele. Samas loen ma uudistest, et töötukassa näeb ka ise, et tööturuteenuste ja -toetuste tingimustega on probleeme. Kuid minu küsimus puudutab väga aktuaalset teemat, mis on seotud Loksa probleemidega ja suure koondamisega seal, samuti Ida-Virumaaga, kus töötuid on nii palju, et võiks välja kuulutada juba kriisipiirkonna. Kui palju on Eestis selliseid monofunktsionaalseid asulaid, mille kohta võiks öelda, et seal on sotsiaalne katastroof tulemas?
Aitäh! Ega selliseid monofunktsionaalseid asulaid, kus kogu asula sõltub ainult ühest tootmisettevõttest, väga palju järele jäänud ei ole. Aegade jooksul, Eesti iseseisvuse taastamisest alates on need monofunktsionaalsed asulad järjest laiendanud oma ettevõtlusspektrit. Seda riski, et panustatakse ainult ühele ettevõttele, ühele kitsale tootmisharule, kohalikud omavalitsused enam väga võtta ei taha. Jah, Loksa on meile kõigile halb uudis. Mul ei ole koondamise kohta Loksa Laevatehases rohkem informatsiooni, kui on ka teil. See on saadud avaliku meedia vahendusel. Kohaliku omavalitsuse juht kinnitab Eesti rahvale ja Loksa elanikele, et tehase uued omanikud otsivad tellimusi, koondamine on vajalik selleks, et inimestel oleks sissetulek ka sel ajal, kui uute omanike valduses oleval laevatehasel tellimusi ei ole. Mina saan omavalitsusjuhi proua Lootsmanni informatsioonist aru, et ettevõtte juhid on optimistlikud ja loodavad, et nad suudavad inimesi uuesti rakendada, nad leiavad tellimusi, muidu poleks nad seda tehast ostnud.
Head kolleegid! Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kuna see probleem on väga tähtis ja küsimusi on palju, siis paneme punkti ja määrame ära, et viimane küsija on Inara Luigas. Palun, kolleeg Marika Tuus!
Aitäh, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Töötuse määra poolest oleme me praegu Euroopas häbiväärsel esimesel kohal ja viimasel ajal on meil iga nädal juurde tulnud umbes 3000 või enamgi töötut. Riigil jäävad saamata maksud – sotsiaalmaks, tulumaks, kaudselt ka käibemaks – ja sellest tulenevalt kärbitakse toetusi. Samas ei ole me tegelikult näinud ühtegi lahendit, mis tööpuudust oluliselt vähendaks. 150 on niisugune arv, millega ei saa kiidelda, aga te räägite toonil, nagu polekski probleemi. Härra peaminister! Töötuse tõttu oleme me sattunud juba sotsiaalse katastroofi piirile. Kes võtab selles küsimuses vastutuse?
Aitäh! Minule meeldib, kui statistiliste andmetega käiakse ümber korrektselt. Teie väide, et töötuse määra poolest on Eesti Euroopa Liidus esimene, on vale. Kui me vaatame töötuse määrasid, siis me näeme siit Eurostati andmete tabelist seda, et Lätis on töötuse määr 22,3%, Hispaanias 19,4%, ja nii võiksime me jätkata. Seega, statistiliste andmetega tuleb ümber käia korrektselt. Kas riik on midagi teinud töötute heaks? Vastus on jaatav: jah, on teinud. Te teate, et riik on panustanud töötute abistamiseks, nende toetamiseks, nende ümberõpetamiseks suurusjärgus neli miljardit krooni aastas. Sel aastal saavad töötud riigi eri allikatest ehk maksumaksjate käest toena neli miljardit krooni. See on väga märkimisväärne abi. Ma usun, et see abi aitab töötutel selle väga raske perioodi üle elada. Ma kiidan varasemaid Riigikogu koosseise ja valitsusi selle eest, et nad pidevalt panustasid töötute abistamise süsteemi arendamisse. Veel kord olgu öeldud: praegune olukord, tänu sellele, et meil on hästi toimiv töötuskindlustussüsteem, on märksa parem, kui oli olukord 2000. aasta esimeses kvartalis. Veelgi enam, saab öelda, et aastal 2000 oli meil hõivatute arv märksa väiksem, kui meil on praegu, mil kogu maailm on viimase 70 aasta kõige sügavamas kriisis. Siis oli meil 564 000 hõivatut, praegu on meil 598 000 hõivatut.
Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Marika Tuus pidas silmas töötuse määra kasvu. Selle poolest oleme me küll esikohal. Aga ka minu küsimus on seotud arvudega. Kui me eile vaidlesime siin rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivasega, sest Keskerakond oli algatanud väga hea seaduseelnõu tööandja vabastamiseks 12 kuuks sotsiaalmaksu maksmise kohustusest töökohtade loomise eesmärgil, siis oli juttu sellest, et viimase kolme nädalaga on valitsuse kaasabil loodud 190 töökohta. Ma tegin väikesed arvutused. Arvutused on sellised, et kokku peaks aastas tulema 3087 töökohta ja kui võtame keskmiseks määraks, et töötus võib suureneda 130 000 inimeseni, siis Taavi Rõivase arvestuse järgi kulub 42 aastat nende töölerakendamiseks. See on tõesti kõva sõna. Aga mida siis valitsus ise prognoosib, milline see õige arv peaks lähema kahe aasta jooksul olema?
Head kolleegid! Minut!
Aitäh! See teie küsimusepüstitus oli kindlasti demagoogiline. Te võtate ühe toetusmeetme ja siis absolutiseerite seda üle terve riigi tont teab mis perioodiks. Te saate ise ka aru, et te püüate praegu lihtsalt manipuleerida avaliku arvamusega. Vastukaaluks ütlen ma veel kord: riigi maksumaksjad panustavad töötute abistamiseks, töötute probleemide leevendamiseks neli miljardit krooni. Kui te küsite, mitu töökohta on loodud, siis statistilised andmed kinnitavad, et aasta jooksul on loodud umbes 50 000 töökohta. Tõsi, ära on kadunud rohkem töökohti, kui on uusi juurde loodud. Kõnelda selles kontekstis 190 uuest töökohast on absurd, see on kohatu. See on ühe meetme raames loodud töökohtade arv, aga sel on suhteliselt vähe pistmist töökohtade loomisega Eestis tervikuna. Töötute arvu kasvu kiirusest oli juttu. Teil loomulikult õnnestub leida mingisugune ajavahemik, mille puhul te ka selles osas leiate, et Eesti on Euroopa Liidus esimene. Kuid kui vaadata neid pikemaid perioode, mida Eurostat tavaliselt võrdlustes kasutab, siis te seda oma väidet kinnitada ei suuda. Ka minu poolt juba nimetatud kahes riigis oli aasta tagasi töötute arv märksa väiksem, kui on praegu, ja praegu see ikkagi ületab seda taset, mis Eestis on, märkimisväärselt.
Palun, kolleeg Jaak Aab!
Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab seda inimeste hulka, kes on töötud, kuid kes kuskil arvel ei ole. Need on heitunud, kes ennast töötukassas arvele ei võta, tihtipeale on nad pikaajalised töötud. Põhiliselt tegeleb nendega tõenäoliselt omavalitsuse sotsiaaltöötaja, kuna neil on vaja äraelamiseks mingisuguseid toetusi, tihti eluruume jne. See on kõige raskem kontingent. Töötukassa vaateväljast kukuvad nad praktiliselt välja. Muidugi, omavalitsus ja töötukassa on tihtipeale ühes või teises piirkonnas teinud koostööd, et niisuguseid heitunud inimesi jälle aktiivsesse ellu tagasi tuua. Aga kas riik on plaaninud ka mingisuguseid konkreetseid meetmeid või abi näiteks omavalitsustele, et just selle kontingendiga tegelda ja neid inimesi aktiivsesse ellu tagasi tuua?
Aitäh, hea küsija! Ma olen veendunud, et teie omaaegse sotsiaalministrina olite ise tegev heitunute tööturule toomiseks vajalike programmide väljatöötamisel. Ma usun, et ka teie panus on selles, et me praegu väga märkimisväärses ulatuses kasutame heitunute tööturule tagasitoomiseks Euroopa Liidu vahendeid. Need programmid pole peatunud. Nii nagu teie omal ajal andsite hoogu nendele programmidele, nii on need programmid edasi arenenud. Ma küll ei saa nõustuda selle väitega, et heitunutega tegeleb praegusel ajal ainult kohalik omavalitsus. Töötus on suur probleem, kuid riigi sotsiaalkindlustussüsteem on olnud heal tasemel. Eurostati andmetel on Eestis kõige suurem vaesusrisk 65-aastaste ja vanemaealiste inimeste rühmas. Koguni 39% 65-aastastest ja vanematest elab Eestis vaesusriskis. See on ka vastus nendele, kes siin omal ajal rääkisid, et pensione tuleks kärpida jne, et neid ei tohi 5% tõsta, ja kõike muud juttu. Ei, see on just see rühm, kellega riigi maksumaksjad ja nende esindajatena ka valitsus ja Riigikogu kõige rohkem peavad tegelema. Nooremaealiste puhul ei erine vaesusriskis elavate isikute osatähtsus Eestis Euroopa Liidu keskmisest, mis ei tähenda seda, et nendega ei peaks tegelema, kuid kõige suuremad probleemid on eakatega.
Palun, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Need inimesed, kes istuvad töötuna kodus ja võib-olla jälgivad seda infotundi pärast südaööd televiisorist, ei taha saada abstraktseid vastuseid ega vehklemist statistikaga ei ühelt ega teiselt poolt küsimuse-vastuse vormis. Nad tahavad konkreetseid vastuseid. Mulle meenus ühe suurmehe ütlemine, et need, kes ei mäleta minevikku, on määratud mineviku kordamisele. Mõeldes sellele, mis juhtus Eestis, Euroopas ja mujal maailmas 80 aastat tagasi, meenub mulle, et Eesti Vabariigi valitsus ja ka teiste Euroopa riikide valitsused panid töötud tööle, andsid neile konkreetseid objekte ehitada. Nii valmisid meil Eestis maanteed, sillad. Hollandlased ehitasid hiiglasliku 28 kilomeetri pikkuse tammi IJsselmeeri suudmele. Mida teeb Eesti riigi juhtkond selleks, et anda konkreetset tööd inimestele, kelle käed sügelevad?
Aitäh! Kui sa oled peaminister, siis pead sa vastama teatud üldistuse tasemel küllalt üldistele küsimustele. Kui küsimus on konkreetne, siis on võimalik eeldada ka konkreetset vastust. See küsimus ei olnud konkreetne, seega tuleb vastus veel kord teatud üldistuse tasemel. Eestis oli teatavasti majandusbuumi ajal valitsussektori eelarve ülejäägis. Aastal 2007 oli ülejääk ümmarguselt 3%, 6,5 miljardit krooni jätsime üle, aastal 2008 oli –3% ehk siis tuli täiendavalt majandusse raha 6% meie sisemajanduse kogutoodangust reservide arvel. Me võtsime kiirendatud korras kasutusele ka Euroopa Liidu vahendeid. Möödunud aastal me mõõtsime seda suurusjärku viie miljardi krooniga, ütleme, ümmarguselt 2,5% sisemajanduse kogutoodangust. Kui võrrelda buumiajaga (2007. aasta oli paljude jaoks juba tohutu majanduskriisi aasta, aga ta on objektiivselt võttes selgelt ikkagi buumiaasta), siis me oleme majandusse täiendavalt suunanud 8,5% sisemajanduse kogutoodangust. See on see, mis leevendab tööpuudust. Ei maksa arvata, et tööpuudus ilma selle 8,5%-ta SKT-st oleks meil 102 000 inimest. Ei, see oleks 204 000 inimest või enam. Kas Eesti stimulatsioonipakett on võrreldes teiste riikidega väiksem või suurem? See ei ole kindlasti mitte väiksem, see on üks suuremaid Euroopa Liidus. Seda, et Eestis on valitsuse ja Riigikogu sekkumine olnud väga tugev, märgatakse Euroopa Komisjonis, seda märgatakse IMF-is, seda märgatakse rahvusvahelistes institutsioonides.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Neli miljardit töötuse probleemile ära kulutada või eelarvest eraldada – see on väga suur summa, peaaegu 5% meie riigieelarvest. Kui meil on 100 000 töötut, siis on seda peaaegu 40 000 krooni aastas ühe töötu peale, mis on tõesti suur raha. Kas te arvate, et see süsteem, mis meil on, on ikka efektiivne? Numbrid näitavad vastupidist. Tegelikult me ei näe, millal see protsess, töötuse suurenemine, pidurdub. Võib-olla peaks selle süsteemi üle vaatama, seda natuke remontima ja suunama.
Aitäh! See on väga filosoofiline küsimus, kas abivajajatele toetuse maksmine on efektiivne või ei ole. Igal juhul on see humaanne. Ma usun, et kui me tahame mõõta efektiivsust laiemalt kui ainult rahanumbreid ritta pannes, siis me kõik leiame, et see on ka ühiskonnale efektiivne. Alati saab süsteeme muuta efektiivsemaks ja nii ei maksa pidada laitmatuks ka meie töötukassa süsteemi ja Sotsiaalministeeriumi abiprogramme. Ikka annab neid süsteeme paremaks muuta. Kuid kindlasti ei tasuks väita, et nelja miljardi puhul, millesse kuuluvad ka töötuskindlustusmaksed ja hüvitised, on tegemist ebaefektiivse rahakasutusega. Mina selle väitega nõus ei ole.
Palun, kolleeg Jaan Kundla!
Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Mõni aeg tagasi oli päevakorral, et töötute ümber- ja väljaõppeprogrammid ei vasta vajadusele. Teisisõnu, me valmistame ette töötajaid erialadele, kus lähemal ajal puudub vajadus töötajate järele. Kas on olemas mingi põhjalikum analüüs, millistel erialadel tekib reaalne vajadus töötajate järele, ja kas väljaõppeprogrammid on vastavalt sellele ka juba korrigeeritud?
Aitäh! Väljaõppeprogrammid on pidevas muutumises, nad muutuvad vastavalt nõudlusele. Raske on riiklike haridusinvesteeringute kujundajatel näha ette kõiki turumuutusi ja nõudluse muutusi. Tavaliselt oskavad noored inimesed, kes langetavad haridustee jätkamise otsuseid, näha paremini kui eri riikide hariduspoliitikate kujundajad, et teatud erialadel tekib vajadus töötajate järele. Kuid vastus teie küsimusele on jaatav. Jah, vastavalt nõudlusele muudetakse ümberõppe programme, muudetakse ümberõppekohtade arvu. See muutus on pidev ja käib ajaga kaasas. See võiks muidugi veel paremini ajaga kaasas käia nii meie riigis kui ka teistes riikides. Ma ütlen ühe mõtte veel juurde. See on see, et õppida tasub ikka, isegi siis, kui ei ole konkreetselt näha, et sellel erialal tööd saadakse. Kunagi uurisin ma Kanada kutseõppeasutuste õppeprogramme ja selgus, et pikalt kodus olnud koduperenaised tahavad kõige enam õppida kondiitriks. Suure tõenäosusega nad kondiitrina tööle ei hakka, kuid õppeprotsess iseenesest on nende jaoks juba hoopis teine keskkond, see harjutab neid jälle teatud rutiiniga, sellega, et tuleb hommikul kindlal ajal ärgata, teha intensiivselt tööd ja õhtul saab pere juurde koju minna. Kui leiba ei saa selle ametiga teenida, siis kodus saab ikka parema koogi küpsetada.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas.
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Pole saladus, et 4,2 miljardit krooni on suunatud tööturumeetmetesse ja nendest osa saanud inimeste hulk on kasvanud. See tähendab, et need on õiged meetmed ja inimesed kõiki neid meetmeid aktiivselt kasutavad. Esimestele küsimustele vastates te ütlesite, et töötuse struktuur on meil sarnane Euroopa Liidu töötuse struktuuriga. Tegelikult on see teatud mõttes selline kvaliteedimärk Eestile. Ma eeldan selle 4,2 miljardi krooni kasutamise osas, et töötud inimesed on valmis tulema tagasi tööturule. Kas ka valitsus on nõus panustama majandusse, nii et haritud töötud tuleksid tagasi tööturule?
Ma kindlasti ei tahtnud öelda seda, et Eesti töötuse struktuur kopeerib ühemõtteliselt Euroopa Liidu keskmist töötuse struktuuri. Seda ei saanud ma mitte kuidagi väita, sest Eesti töötuse struktuur erineb väga märkimisväärselt Euroopa Liidu töötuse struktuurist. Meie töötuse struktuur sarnaneb võib-olla Hispaania ja Iirimaa töötuse struktuuriga, kus samamoodi nagu Eestis on kolmandik töötutest endised ehitajad. Kuid ma tahtsin öelda seda, et järjest enam ei tähenda Eestis nii nagu ka mujal Euroopas hea haridus seda, et töökoht on garanteeritud. Töötuks võivad jääda ka väga kõrgelt haritud hea kvalifikatsiooniga spetsialistid ja seda ei tule kindlasti pidada mingisuguseks isiklikuks läbikukkumiseks, äpardumiseks, vaid see on majanduse tsüklilise arenguga paratamatult kaasas käiv nähtus. Varasematel aastatel oli tüüpiline Eesti töötu madala haridustasemega, halvasti kvalifitseeritud inimene. Praegu on toimunud muutused: töötute hulgas on küllalt palju kõrgharidusega inimesi, kes on hea kvalifikatsiooniga, kuid kelle erialal töötajate järele enam nõudlust ei ole. Kas see on tunnustus või ei ole tunnustus, selle üle ei taha ma vaielda. Parem oleks, kui meil töötuid üldse ei oleks. Kuid kindlasti kõneleb struktuuri teatud ühtlustumine või ühtlustumistrend hariduse mõttes sellest, et me oleme nii heas kui ka halvas järjest enam eurooplased.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme nüüd tööturu juurest kultuuripealinna. Palun, kolleeg Georg Pelisaar, küsimus kultuuriminister Laine Jänesele!
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Nagu me teame, aastal 2011 on Tallinn Euroopa kultuuripealinn. 2004. aasta jooksul tehti Euroopa Komisjoni tellimusel uurimus, mille alusel on selge, et kultuuripealinna staatus mõjub väga positiivselt sellele linnale, aga ka riigile tervikuna. Näiteks arvatakse, et kultuuripealinnaks oleku aegu kasvab turistide arv keskmiselt 10%. Kuna tegemist ei ole mitte ainult ühe linna, vaid terve riigi projektiga, siis võib eeldada, et ka valitsus on huvitatud kultuuripealinna aasta õnnestumisest. Proua minister, öelge, palun, kui palju on Eesti valitsus teie hinnangul kultuuripealinna projekti panustanud!
Aitäh, hea küsija! Austatud kolleegid! Väga hea meel on sellele küsimusele vastata ja selgitada avalikkusele põhjalikult, missugune on Eesti Vabariigi valitsuse hoiak, suhtumine ja kaasatus Tallinna kui 2011. aasta kultuuripealinna projekti. Kõigepealt pean ütlema, et alates kogu selle protsessi käimalükkamisest Eestis aastal 2005 on Eesti Vabariik, sealhulgas Kultuuriministeerium, olnud protsessis aktiivselt osaline. Kogu selle aja jooksul on kultuuripealinna projekti suhtutud suure lugupidamisega, aru saades loomulikult ka sellest, millest te oma küsimuses rääkisite: kuidas mõjub kultuuripealinna staatus riigi imagole tervikuna. Selles suhtes olen teiega 100% nõus. Seetõttu ongi kõik tegevused, rahastamine, eelarvestamine, koostöö Sihtasutusega Tallinn 2011 olnud suunatud just nimelt sellele, et aastal 2011 õnnestuks kultuuripealinna projekt täies mahus. Siinkohal tahan ma öelda, et üldsust on pidevalt eksitatud demagoogiliste väidetega, justkui Kultuuriministeerium või riik poleks huvitatud kultuuripealinna projekti käekäigust. Eelduseks on võetud demagoogilised numbrid ja väga kitsas eelarvesüsteemile vaatamine. Ma loodan, et järgmistele küsimustele vastates saan ma täpsemalt selgitada, millised rahavood on Kultuuriministeeriumist ja riigist tervikuna eraldatud selle protsessi õnnestumiseks. Aga tahan kohe öelda, et ei saa vaadata kitsalt ainult seda rahavoogu, mis liigub raamatupidamislikult läbi Sihtasutuse Tallinn 2011, vaid jälgida tuleb protsessi tervikuna.
Palun, kolleeg Georg Pelisaar, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Hea on tõdeda, et peate kultuuripealinnaks olemist tõesti oluliseks, ja seda Eestile tervikuna. Aga ei saa päris hästi nõus olla sellega, et valitsus on ettevalmistavas protsessis aktiivselt osalenud. Näiteks külastas eelmisel aastal Eestit Euroopa kultuuripealinnade komisjoni esimees Bob Scott, kes mainis külastamise järel, et peamiseks nõrkuseks kultuuripealinna ettevalmistamise protsessis peab ta seda, et puudub riigi tahe protsessis aktiivselt osaleda ja linnaga koostööd teha. Puuduseks nimetas ta veel seda, et näiteks peaminister ei leidnud aega temaga kohtuda. Kuidas te kommenteerite neid Bob Scotti sõnu?
Aitäh! Peaministri töögraafikut saab kommenteerida peaministri büroo. Kindlasti ei öeldud see kohtumine ära seetõttu, et lihtsalt ei olnud soovi kokku saada. Peaministril oli samal ajal kindlasti muid ettevõtmisi, mis olid juba pikemalt kalendris olnud. Siiski kohtus Bob Scottiga Kultuuriministeeriumi esindusdelegatsioon, konkreetselt need inimesed, kes suhtlevad Sihtasutusega Tallinn 2011. Tahan öelda, et riik on olnud kogu selles protsessis vahendaja rollis. Ta on olnud vahendaja suhetes Euroopa Komisjoniga, kust on tulnud erinevad direktiivid ja reeglid kultuuripealinna projekti läbiviimiseks. Kui oli ära otsustatud, missugune linn on kultuuripealinnaks valitud Eesti ja Euroopa poolt siin Eestis, siis kõik ettevalmistustööd, kogu protsessi juhtimine on 100% läinud siiski korraldavale kohalikule omavalitsusele. Sihtasutus Tallinn 2011 kuulub 100% Tallinnale kõigi sinna juurde kuuluvate õiguste ja kohustustega. Siiski on meil olnud selle sihtasutusega pidev koostöö. Kui rääkida rahanumbritest, siis kõikidest kultuuriprojektidest, mis on toodud sihtasutuse väljaantud bukletis – seal on 36 tähtsamat sündmust –, vähemalt pooled on kas tervikuna või osaliselt riigi rahastatud. Seda raha miskipärast ei käsitleta selles aruandluses nii, nagu oleks riik osaline olnud. Ma palun faktidega väga täpne olla!
Palun, kolleeg Georg Pelisaar, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Jah, te olete väitnud ka kultuurikomisjonis, et riik rahastab kultuuripealinna tegemisi päris aktiivselt ja suhteliselt palju. Aga kultuuripealinna rahastamisest Euroopa mõttes saab siiski rääkida vaid siis, kui need summad käivad läbi sihtasutuse, mis on selleks otstarbeks moodustatud. Seda on tehtud ka varasemate kultuuripealinnade puhul, mitte ainult Eesti puhul. Kui rääkida sihtasutusele eraldatud summadest, siis saab ju öelda, et näiteks eelmisel aastal eraldas riik kultuuripealinnale vaid kümme miljonit krooni. Kui lähtuda ka kultuuriinvesteeringutest, siis näiteks Tallinn rahastaks sellest lähtuvalt kultuuripealinna ligi 500 miljoni krooniga. Miks te väidate riigi toetuse piisava olevat?
Minut, minut!
Aitäh! Ei vasta tõele väide, et Euroopa arvestab ainult seda raha, mis liigub läbi Sihtasutuse Tallinn 2011. Päris selge on, et oma otsustes sätestatakse väga üldiselt, missugune on kultuuripealinna nägu igal maal eraldi. Euroopa linnad, kellel on juba olnud kultuuripealinna staatus, on väga erinevad ja seetõttu ei saa sätestada mitte mingisugust ühtset mudelit. Mis puudutab ühe kolmandiku süsteemi, millest siin on päris palju räägitud, siis see on tõepoolest ideaalvariant, mis ei ole praktikas mitte kordagi täide läinud. Ehk tegelikult on üks suuremaid valeinformatsioone, millega desinformeeritakse üldsust, see, nagu kultuuripealinna rahastamine tähendaks ainult seda raha, mis liigub läbi sihtasutuse. Kuidas, palun, liiguks läbi sihtasutuse 27 miljonit krooni laulu- ja tantsupeo korraldamise raha, tahan ma siinkohal küsida. Sihtasutus Tallinn 2011 on nimetanud järgmise aasta noorte laulu- ja tantsupeo kultuuripealinna aasta tähtsündmuseks ja kulminatsiooniks. Seda on kinnitanud ka siin käinud Sir Bob Scott. Aga selge on see, et laulu- ja tantsupidu korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. Sel aastal on selle ettevalmistamiseks antud juba seitse miljonit krooni ja järgmisel aastal on ette nähtud orienteerivalt 20 miljonit. Kas teie ütlete, et see raha ei olegi raha kultuuripealinna eelarve raames?
Kuna see probleem on väga huvitav, siis on palju kohapeal registreeritud küsimusi, kuid ma pean jätma aega ka organiseeritud kuritegevuse probleemi arutamise jaoks. Ma palun vabandust, kui kõik ei jõua küsida! Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Evelyn Sepp!
Aitäh! Proua kultuuriminister! Te ägestusite küll pisut ilmaasjata. Seesama üks-kolmandik-jaotus tuleneb sellest raamatust, mille Kultuuriministeerium saatis ka Brüsselisse, kui ta seda projekti taotles. See ei ole mingi fiktsioon ega meelepete. Aga minu küsimus puudutab pigem riigi osalust veel mitmes muus tähenduses, aktiivset osalust, nagu te mainisite. Nimelt, kui moodustati sihtasutust, siis keeldus riik selles osalemast, kuigi ta oleks võinud väga vabalt olla üks selle asutaja koos Tallinnaga. Kindlasti oleksid siis paljud mured olnud nüüd olemata. Ise olete te kiidelnud sellega, kuidas riik toetab kultuuripealinna projekti vähemalt 300 miljoni krooniga. Kõik me saame aru, et see ei vasta päriselt tegelikkusele. Minu küsimus on see: mis on Kultuuriministeeriumi tavalised funktsioonid Eesti kultuuri arendamisel? Mida ta ei rahastaks, kui Tallinn ei oleks aastal 2011 kultuuripealinn? Kas te loobuksite laulupeost ja teistest projektidest?
Aitäh! Te mainisite raamatut, mille Kultuuriministeerium on esitanud Brüsselile. Jah, siin see on, aastal 2006 väljaantud "Everlasting Fairytale", mille saatis Brüsselisse eelmine kultuuriminister Raivo Palmaru. Tõepoolest, lehekülgedel 44–45 on pikk ürituste loetelu, mille järgi tehti arvutused ühe kolmandiku süsteemi suhtes. Siin on kirjas kõik need üritused, mida Kultuuriministeerium toona rahastas ja mis on olnud meie tähtsündmused juba aastakümneid. Lähtuti täpselt sellest eeldusest, nagu sellessamas raamatus kirjeldati. Võeti aluseks see tabel, järgmisel leheküljel selgitati, kuidas see üks kolmandik on saadud. Ma soovitan teil seda raamatut põhjalikumalt lugeda. Kui aastal 2007 hakkas tööle Sihtasutus Tallinn 2011, jäeti see programm tegelikult kõrvale ja kuulutati välja avatud konkurss, kuhu esitasid oma ettepanekud paljud inimesed. Sellest on tänaseks saanud selline pisikene raamat. Muu hulgas on siin kirjas merepäevad ja meremuuseum, mida riik rahastab 69 miljoni krooniga. Kuulutatakse, et see on üks tähtsamaid kohti, kus kultuuripealinna ürituste raames jutustada mereäärseid lugusid. See konkreetne objekt ongi üks nendest, mis sai prioriteediks. Võib-olla oleks selle 69 miljoni krooniga võinud maksta kultuuritöötajatele palka, aga prioriteediks võeti koostöö kultuuripealinnaga ja soov, et Tallinn oleks aastal 2011 võimalikult esinduslik. Samuti on siin mitmed teised investeeringud, ilma milleta kultuuripealinna projekt toimuda ei saa. Te küsisite laulupeo kohta. Laulu- ja tantsupidu oleks vastavalt selle toimumise graafikule korraldatud aastal 2012, kui ei oleks palutud korraldada seda aastal 2011 kultuuripealinna ürituste raames.
Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!
Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Siin on olnud juttu kultuuripealinna üritustest, mida on finantseeritud sihtasutuse kaudu ja ka väljastpoolt sihtasutust. Kas te võite veel loetleda üritusi, mida on ministeerium toetanud sihtasutuseväliselt? Kas te võite kommenteerida ka Kultuuriministeeriumi usaldust sihtasutuse vastu, kas te usaldate seda?
Aitäh! Kõigepealt pean ütlema, et Kultuuriministeerium ja riik usaldavad kindlasti Mikko Fritzet ja Jaanus Rohumaad, kes käisid 19. jaanuaril oma programmi valitsusele esitlemas. See oli tõepoolest esimene kord, kui valitsuskabineti liikmed ja kultuuriminister said näha avalikustatud, soovitud programmi, kus oli 250 sündmust, millest kõike ei ole muutunud majandusolude tõttu arvatavasti võimalik rahastada. Mis puudutab sündmusi, mida rahastatakse lisaks sellele, et Sihtasutuse Tallinn 2011 eelarvele laekub kümme miljonit krooni, milleks tehakse eraldi leping, siis siitsamast raamatust võttes, kus on loomenõukogu kinnitatud programm, mitte see, mida Kultuuriministeerium iseenese vabast tahtest tahaks korraldada (siiski tahan öelda, et ministri ega ministeeriumi ülesanne ei ole korraldada üritusi, see on ikkagi sihtasutusele delegeeritud), rahastame meie näiteks PÖFF-i, mis on pandud ametlikku programmi, filmiauhindade galaüritust seitsme miljoniga, mis on sellele projektile lisaks, Istanbulis toimuvat Pärdi teoste ettekannet, mida on Istanbulis nimetatud üheks tähtsündmuseks kultuuripealinna ürituste raames aastal 2010. Kindlasti rahastame ka Euroopa noorte meistrivõistlusi kergejõustikus ja mitmeid selliseid sündmusi, mis on kas toodud Eestisse ja palutud Eestisse või mis toimuvad Eestist väljaspool just nimelt ainult seetõttu, et on kultuuripealinna aasta. Me näeme seda väljakutset, me soovime selles positiivselt osaleda. Ma leian, et igasugune desinformatsioon, laim, selle ümber käiv pidev üksteise pommitamine ei tule kindlasti kultuuripealinna aastale kasuks. Minu meelest tuleks maha rahuneda, kokku lugeda need arvud, mis siin on, ja töötada selle nimel, et see kultuuripealinna projekt väärikalt teoks saaks.
Palun, kolleeg Eldar Efendijev!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Sel nädalal toimus kultuurikomisjonis Sihtasutuse Tallinn 2011 programmi ja eesmärkide presentatsioon. Võib hinnata, et presentatsioon läks korda. Ka teie võtsite sellest komisjoni istungist osa. Võib öelda, et need olid nagu pehmed läbirääkimised komisjoni tasemel. Aga tekkisid ka probleemid ja tänases arutelus tekkisid need samuti. Kas te oskate välja tuua põhilised probleemid? Millised need on? Oskate te öelda, kuidas neid lahendada ja kui palju see aega võtab? Te mainisite kahepoolset pommitamist, mis ei ole nagu kõige parem koostegevus.
Aitäh! Kultuuriministeeriumi ega riigi poolt ei ole mingisuguseid probleeme. Meie soovime koostööd, oleme seda pakkunud juba pikka aega. Oleme kutsunud linna juhtkonda läbirääkimistele. Eelmise aasta aprillis üks kohtumine ka toimus. Me püüdsime korraldada sellele järgnevat pressikonverentsi, kahjuks ei leitud selleks aega. Me oleme püüdnud seda koostööd omalt poolt väga hästi korraldada, soovides, et kultuuripealinna projekt tooks Eestile au ja kuulsust. Kindlasti on Kultuuriministeerium seda meelt, et see ei ole ainult Tallinna projekt. Riigi ja ministeeriumi tasemel tehakse kõik, et kultuuripealinna aastaga seotud sündmused jõuaksid ka teistesse Eesti Vabariigi regioonidesse, et sellest saaksid osa inimesed mitte ainult üle terve meie maa, vaid et ka üle Euroopa saaksid inimesed teada, et Eesti ei ole mitte ainult Tallinn ja et kultuuri tehakse kõikides Eestimaa nurkades. Väga palju põnevaid projekte on pakutud. Mina arvan, et tuleks lõpetada pidev üksteise süüdistamine, pressiteadete väljaandmine, mingisuguste numbrite pildumine. Tuleks reaalselt vaadata, missugune on majandusolukord, missuguseid sündmusi saab teha, sihtasutus peaks need selekteerima. Kindlasti on Kultuuriministeerium, aga ka Vabariigi Valitsus, ma julgen kinnitada, seda meelt, et, palun, korraldage meile kultuuripealinn, ja see saab tehtud.
Aitäh, proua minister! Palun vabandust kahelt kolleegilt, aga on veel üks minister, kes soovib vastata! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt siseminister Marko Pomerantsile.
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Pärast seda, kui Harju Maakohus mõistis lastevanemate liidu endise peasekretäri Kaur Hansoni süüdi alla 18-aastaste kannatanute korduvas vägistamises, alaealistega sugulise kire vägivaldses rahuldamises ja lastepornograafia valmistamises, on hakatud avalikkuses pedofiiliajuhtumitele tõsist tähelepanu pöörama. Samas on teada, et selliste juhtumite puhul tekib vastavate kuritegelike võrgustike olemasolu kahtlus. Selliseid võrgustikke on avastatud laialdaselt igal pool mujal maailmas. Ka Eesti meedia on juhtinud tähelepanu sellistele võrgustikele Eestis. Varasemast on teada, et avalikkuses avaldatud materjalide põhjal on menetlusi algatatud. Minu küsimus on: kas õiguskaitseorganid on asunud uurima võimalike pedofiiliavõrgustike tegutsemist Eestis?
Aitüma küsimuse eest! Juhtusin eile samuti siin majas olema ja kuulsin, et te olete mulle esitanud arupärimise pedofiiliavõrgustiku olemasolu kohta Eestis ja olete esitanud 12 küsimust. Ma luban teile, et ma pühendun sellele teemale täielikult ja te saate vastused kõigile küsimustele. Aga mis puudutab hetketeadmist, kas on tegemist mingisuguse pedofiiliaga seotud võrgustikuga, siis nende menetluste raames, mis on käigus või mis on käigus olnud, ei ole selliseid võrgustikke tuvastatud.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Omaette probleem on loomulikult informatsiooni summutamine, näiteks ka sellesama Kaur Hansoni eeluurimise ajaks vahi alla võtmise puhul. Nimelt, paljude eeluurimiste puhul on informatsioon ajakirjandusse jõudnud kohe ja ajakirjandus on suutnud reageerida. Kas selle konkreetse juhtumi puhul on informatsiooni summutamine uurimisorganite poolt tingitud kuidagi näiteks Isamaa ja Res Publica Liidu maine kaitsmisest, sest vahepeale jäid europarlamendi valimised ja kohalike omavalitsuste volikogude valimised?
Aitäh küsimuse eest! Ma saan rääkida siin ainult enda eest. Võin öelda, et sõltumata sellest, kas uurimise all on Rahvaliitu, Keskerakonda, sotsiaaldemokraatide või roheliste hulka, Reformierakonda või Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad inimesed, peaks käitumine nendega olema ühesugune ehk sellest ei pea meedias rääkima ega räägitagi. Kui on ka olnud mingisuguseid teistsuguseid juhtumeid, siis kindlasti ei saa, ka konkreetsel juhtumil, olla tegemist mingi varjamiskatsega. Mina siseministrina olen huvitatud, et kõik inimesed (Eesti riigis ei karista inimesi keegi muu kui kohus), kui nad on karistuse ära teeninud, saaksid õiglase karistuse.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Hea minister! Pedofiiliaga seotud kuriteod on äärmiselt tõsised ja nendele tuleb väga suurt tähelepanu pöörata. Ma panen küll teile südamele, et te hoolega neid teemasid käsitleksite. Ajakirjandusest on läbi jooksnud, et võimalikud võrgustikud on seotud väga kõrgete poliitikute ja teiste kõrgete ametnikega. Kas ka seda informatsiooni on uurimisorganid uurinud ja kas teil on plaanis tõsiselt nendele küsimustele tähelepanu pöörata?
Aitüma küsimuse eest! Taas ütlen, et mul muutub mõttetuks järgmine kord teie ette tulla. Mis puudutab alaealistega seotud või nii nende poolt kui ka nende vastu toime pandud kuritegude menetlemist, siis sellesse suhtutakse tõepoolest tõsiselt. 1. jaanuarist 2010 tööd alustanud Politsei- ja Piirivalveameti kõikides prefektuurides on loodud eraldi struktuuriüksused. Teine selline valdkond, mille uurimiseks on kõikides prefektuurides vastavad üksused, on korruptsiooniga seotud kuriteod. Mis puudutab mingisugust seotust kõrgete poliitiliste ringkondadega, siis ma ei oska seda kuidagi kinnitada. Mina Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena loomulikult tean ja tunnen Kaur Hansonit, olen temaga teinud koostööd erakonnatöö raames.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Mai Treial!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Sotsiaalprobleemid on muutunud väga suureks ja ka töötus on väga suur. Mõnes regioonis on töötuid rohkem, seal võib tõesti rääkida, nii nagu me ka peaministriga rääkisime, juba sotsiaalse katastroofi piirkonnast. On teada, et sellised olukorrad on alati toonud kaasa kuritegevuse suurenemise ja organiseeritud kuritegevuse suurenemise. Kuidas te prognoosite, kas ka Eestis võiks kuritegevus suureneda? Kas olete võtnud, just lähtuvalt sellest sotsiaal-majanduslikust olukorrast, jõulisemaid meetmeid? Mis te selle peale kostate?
Aitüma! Tegeleme organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisega oma võimaluste piires. Mis puudutab täpsemat ülevaadet, siis te saate seda väga põhjalikult kuulata järgmisel kuul vähemasti kahel korral. Lähtudes seadusest tuleb teie ette justiitsminister Rein Lang ja siseministrina tulen mina. Aga nüüd natukene trendidest. Tõepoolest, kui me seome kuritegevust sotsiaal-majandusliku olukorraga, siis vargused on need, mille kasvu me oleme täheldanud. Tegemist on sellise masskuriteoliigiga. Kui rääkida organiseeritud kuritegevuse trendidest, siis kasvanud on Eestist pärit kurjategijate roll Soomes. Euroopa Liidu sisepiiride kontrolli kadumine on tõepoolest avaldanud teatud mõju sellisele masskuritegevusele. Balti riikide vaheline kurjategijate liikumine on elavnenud, mille näiteks võib olla Leedust pärit kurjategijate tegevuse aktiviseerumine Eestis. Tendents on ka sinnapoole, et sagenevad tehnoloogilised kuriteod: arvutikuriteod, rahapesu, variisikute kontode ja erinevate kõrgtehnoloogiliste meetodite kasutamine.
Palun, kolleeg Mart Jüssi!
Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ka keskkonnavaldkonnas on Eestis levimas üks organiseeritud kuriteo vorm, see on harrastuspüügil püütud kala organiseeritud kokkuost, mis on seadusvastane, ehk n-ö kalapesu. Kuna kala päris puhtaks pesta ei saa, siis peaks olema võimalik need kalakogused üles leida. Sellepärast küsin: kas teie oma ministeeriumi valdkonnas olete võtnud erimeetmeid, selleks et Politsei- ja Piirivalveamet suudaks tõhusalt tuvastada neid autosid, kus on suured kalakogused sees, ja mis te arvate minu ettepanekust just Politsei- ja Piirivalveametis see valdkond erilise tähelepanu alla võtta?
Aitüma! Kõigepealt ütlen, et mis tahes valdkonnas ministeerium ei toimeta uurimist, sellega tegeleb politsei. Mis puudutab kõikide selliste keerukate kuritegude ja erinevate kuritegevusvaldkondade prioriteetsust, siis teie nimetatud kuritegevuse liik nende prioriteetide hulka eraldi ei kuulu. Küll saame rääkida majanduskuritegudest kui sellistest. Teie tähelepanujuhtimise korral saame vaadata, milline seal olukord on ja kas meil on siin mingisuguseid eraldi probleeme.
Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Väga lühike küsimus kolleeg Evelyn Sepalt kultuuriminister Laine Jänesele.
Aitäh! Austatud minister! Küsimus on lihtne ja konkreetne. Mõni aeg tagasi kaotas Riigikogu teie ettepanekul spordiseadusest sätte, mis kohustab kohalikke omavalitsusi toetama sporditegevust, ja enne seda, enam kui poolteist aastat tagasi rääkisime me siin saalis sellest, et oma aja ära elanud hasartmängumaksusüsteemi asemel on teil väljatöötamisel mingisugune alternatiivne rahastamise süsteem nii Eesti noorte- kui ka tippspordi jaoks. Minu küsimus puudutabki seda, kui kaugele te olete jõudnud, milles see alternatiiv seisneb ja millal Kultuuriministeerium avaldab arvutused ja eelnõu kujul kehtestatakse uuesti omavalitsuste kohustus sporti toetada.
Aitäh! Lühikesed vastused on sellised. Spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu on saadetud valitsuskabineti liikmetele kooskõlastusringile. Seal on ministeerium teinud ettepaneku uuesti kehtestada kohalikele omavalitsustele koostöönõue noortespordi rahastamise osas. Teiseks, ringiraha käsitleva seaduse on valitsus heaks kiitnud, see seisab Riigikogus ja ootab paremaid aegu. See aitab kindlasti väga oluliselt kohalikke omavalitsusi nii noortespordi kui ka huviringide tegevuse toetamisel.
Suur tänu! Suur tänu, lugupeetud Riigikogu liikmed, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, härra peaminister ja valitsusliikmed, vastamise eest! Infotund on lõppenud.
