Tere hommikust, hea Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on kõigil ametikaaslastel võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda 11 Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimine keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Arupärimine on ajendatud 26. novembril Eesti Ekspressis ilmunud artiklist "Riik lasi saastekvootide miljarditel tuulde lennata". Artiklis on välja toodud nende Keskkonnaministeeriumi ametnike nimed, kelle saamatuse tõttu jäid Eestil saamata miljardid kroonid. Seoses sellega on keskkonnaministrile kuus küsimust. Esimene küsimus: "Kas põhimõtteliselt peate keskkonnaministrina tänast saastekvootide süsteemi üldse õiglaseks ja eetiliseks?" Teiseks: "Millised on need argumendid, mis õigustavad lubatud Läti heitkoguste edukat müüki ning Eesti müügi mittetoimumist?" Kolmandaks: "Kui suureks hindate antud loo valguses Eesti saamata jäänud tulu?" Neljandaks: "Millises etapis on hetkel lubatud heitgaasikoguste müügi läbirääkimisprotsess?" Viiendaks: "Kas olete võtnud oma haldusalas kasutusele meetmeid, et antud juhtumist edaspidi õppida?" Ja viimaseks: "Kas Eestil on saaste vähendamise "kliimaprogramm" ja kui on, siis millised on emissiooni eesmärgid?" Aitäh!

Mati Raidma, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Vastavalt riigikaitsekomisjoni 11. jaanuari otsusele algatame karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu algatamine on tingitud vajadusest viia karistusseadustiku 24. peatükk "Kaitseväeteenistusalased süüteod" kooskõlla kaitseväeteenistust reguleerivate seaduste ja teiste õigusaktidega. Riigikaitsekomisjoni nimel ettekandja saab olema Trivimi Velliste. Aitäh!

Aitäh! Kui rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soove ei ole, siis annan teada, et olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning ühe eelnõu. Arupärimise edastamise adressaadile ning eelnõu menetlusse võtmise otsustab juhatus tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest.
Nüüd on mul edastada teile viis teadet. Esiteks, Riigikogu esimees on edastanud kaheksa Riigikogu liikme arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Teiseks, Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Katrin Karisma-Krummi Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikmeks. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Tõnu Juuli lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ja asumise riigikaitsekomisjoni liikmeks, Riigikogu liikme Tõnis Kõivu lahkumise keskkonnakomisjoni liikme kohalt ja asumise sotsiaalkomisjoni liikmeks ning Riigikogu liikme Katrin Karisma-Krummi asumise keskkonnakomisjoni liikmeks. Neljandaks, kolmapäeval, 13. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja sotsiaalminister Hanno Pevkur. Ja viiendaks teatan, head ametikaaslased, et kohe pärast tänase istungi lõppu toimub siin saalis kosmoseuuringute Riigikogu toetusrühma asutamise koosolek.
Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, end pole täna registreerinud 12 rahvasaadikut.

Võime asuda tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu on koostatud eesmärgiga hoida riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav lapsetoetus ja toimetulekutoetus lahus ehk teisisõnu tagada lapsetoetuse jõudmine iga pereni. Riiklik lapsetoetus olevat lauslaristamine – sedasorti mõttevälgatusi oleme kõrgetelt ametimeestelt ikka ja jälle kuulnud, kui valitsus otsib valdkonda, kus järjekordselt kokku tõmmata. Siiski ei tea, et keegi nendest eestkõnelejatest oleks oma lapserahast kerge käega loobunud. Ei võeta neid 300 krooni maha ei ministri ega pankuri palgast, ei maksta selle võrra vähem vanemahüvitist neile, kes saavad seda maksimummääras. See summa liidetakse hoopis juurde vanemapalga 35 000 kroonile kuus. Samas on üks kategooria inimesi, kes on lapsetoetusest juba praegu sisuliselt ilma jäetud, ja need on just need, kes seda kõige rohkem vajavad: toimetulekutoetuse taotlejad. Nimelt läheb lapsetoetus arvesse kui abivajaja sissetulek, mis tähendab, et selle võrra vähem saab ta toimetulekutoetust. Kuni 2005. aastani ei läinud riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav lapsetoetus toimetulekutoetuse määramisel arvesse, sestpeale aga peetakse seda süvavaeste, mitte aga kõrgepalgaliste töiseks tuluks. Toonase muudatusega kaasnes toimetulekutoetuse suurendamine  500 kroonilt 750 kroonile, mis pidi olema ...

Palun vabandust, hea ettekandja! Kolleegid, käib eelnõu arutelu! Ma palun saalis vaikust!

... hoovaks, et inimene otsiks endale tööd ja töötada oleks kasulikum, kui toetust saada. Kuidas kõlab see nüüd nende enam kui 80 000 inimese kõrvus, kes ainuüksi ametlikult, see tähendab töötukassa kaudu, tööd püüavad leida, rääkimata siis nn heitunutest, kes seda enam ei püüagi? Värske Eurobaromeetri uuringu andmetel leiab 40% elanikest, et vaesus on Eestis kasvanud. Aastatetagune küsitlus VI klassi õpilaste seas aga tõi välja, et pea viiendik lastest tunneb end eakaaslaste poolt tõrjutuna. See seostub majandusliku, sotsiaalse ja psühholoogilise ilmajäetuse tajumisega. Laps on aktiivne tegutseja, talle on esmatähtis kuuluda sõpruskonda, talle on tähtis minapilt. 12–13-aastaselt ei anta endale alati aru, et paljude probleemide tegelik põhjus peitub pere majanduskitsikuses. Lapsel, kellel pole mingitki võimalust arendada oma andeid ja valida sõpru, kes tajub, et klassikaaslased teda omaks ei võta, võib kujuneda lausa ennasthävitav enesehinnang, kuni selleni välja, et koolid jäetakse pooleli ega leitagi endale elus aset. Üle poole põhikoolist väljalangenuist jääb töötuks. Nõnda võimendavad teineteist majanduslik ja hariduslik kihistumine. Parem haridus suurendab konkurentsivõimet ja paindlikkust tööturul, teeb sotsiaalselt vähem haavatavaks. Neid aastaid tagantjärele laste elus korvata pole kuidagi võimalik. Otsustada tuleb täna! Uuringud näitavad ka seda, et kolmandik vaestest peredest pärit lapsi õpib oma vajadustele ei ütlema. See on alistuv kohanemine, nad ei õpigi oma huvide eest võitlema.
Vaesusevastane poliitika Eestis puudub. Riigivalitsejad lähevad vileviisil mööda lastest, kes on nende silme all uppumas, mis sest, et nende vileviisike helab eelarve tasakaalustamisest ja euroklubisse kuulumisest, tõotades helgemat homset. Siit aga tekib küsimus: kelle tarvis see homne on?
Paar aastat tagasi nulliti lisaks ära ka paljulapselise pere toetused, ainult nende jaoks mõistagi, kes vajavad toimetulekuks hädasti abi. Niisiis on riiklikud peretoetused Eesti Vabariigis ainuüksi nende tarvis, kes ise endaga hakkama saavad, nõrgimad pühkigu neist suu puhtaks. Et säherdune absurd ära lõpetada, ongi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatanud käesoleva eelnõu. Ärme unustame, et peretoetused on universaalsed toetused. Toetusele on õigus nii jõukal kui vaesel lastega perel. Laste kasvatamisega kaasnevad paratamatult kõigil peredel kulutused, millest väikese osa on riik võtnud enda kanda. Lastega pered on läbi aegade olnud kõige kaitsetum elanikkonnakiht, näitab statistika. Ülemineku eduaastatel jõudsime leppida sellega, et laste käekäigu vormib vanemate rahakott. Arutu võidujooks materiaalsete hüvede nimel on tillukeses riigis tekitanud tohutud käärid linnas ja maal kasvavate laste, edukate ning toimetulekuvaevades perede laste arenguvõimaluste vahele. Majandussurutis süvendab seda ebavõrdsust veelgi.
Eesti on Euroopa Liidus saavutanud ühe suurima ebavõrdsusega riigi staatuse. Meie rikkaimate ja vaeseimate sissetulekute vahe on tervelt viiekordne. Toimetulekutoetust saava pere esimene liige peab hakkama saama 1000 krooniga, iga järgmine pereliige 800 krooniga kuus, millest peab jaguma esmavajaliku toidu, riietuse, jalanõude ning muude kaupade ja teenuste ostmiseks.
Eelnõuga soovitakse leevendada kasvavat ebavõrdsust ja vastuolulist väärtustamist, mis ajab lõhki terve ühiskonna. See, et meie toimetulekutoetus ei vasta Euroopa sotsiaalharta nõuetele, on veel omaette probleem. Statistikaameti värskeimad andmed – muide, need on alates aastast 2007 – arvestavad üheliikmelise leibkonna elatusmiinimumiks, st absoluutse vaesuse piiriks 2341 krooni, millest 1031 krooni kulub juba toidule ära.
Nüüd seaduse rakendamisega seotud kulutustest. Kui lapsetoetust enam toimetulekutoetuse hulka ei arvata, suurenevad kulud toimetulekutoetusele 1,15 miljonit krooni kuus. Kuna eelnõu on kavandatud jõustuma 1. aprillist käesoleval aastal, kuluks eelnõu seadusena jõustumisel 2010. aastal täiendavalt toimetulekutoetusele 10,35 miljonit krooni. Seaduse rakendamine vähendab sotsiaalset ebavõrdsust, lõpetades olukorra, kus universaalsed peretoetused sisuliselt ei jõua väikese sissetulekuga peredeni.
Austatud Riigikogu! Töötuskindlustuse hüvitise saamise õigus lõpeb paljudel juba sel kevadel. Kasvava tööpuuduse tingimustes suureneb nende laste hulk, kes satuvad vanemate tööta oleku tõttu süvavaesusesse. Palun teil toetada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud eelnõu! See oleks küll väike, aga ülimalt vajalik samm, et leevendada vaesust lastega peredes. Aitäh!

Tänan! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus, palun!

Hea kolleeg! Kui võrrelda, et 300-kroonist lastetoetust saavad ka kõige kõrgema määraga vanemahüvitise saajad ja samal ajal võib see 300 krooni toetust mõjutada kõige vaesemate ilmajäämist isegi sellest piskust toimetulekutoetusest, siis on tunne, et meil on tõesti niisugune riik, kes soosib rikkaid ja toetab jõukaid. Oled sa kursis, miks omal ajal see nn kolme R-i valitsus selle ebaõigluse üldse kehtestas? Ma mäletan, et Keskerakonna fraktsioon hääletas selle vastu.

Ma olen täiesti nõus, et meie toetused on suures osas suunatud neile, kes ise hakkama saavad. Vaeste inimeste peale, nende inimeste peale, kes ühiskonnas toime ei tule, mõeldud ei ole. Kui konkreetse küsimusega edasi minna, siis 2005. aastal põhjendati seaduse muutmist asjaoluga, et toimetulekutoetuse piir tõsteti 500 kroonilt 750 kroonile. Tollal ei olnud töökohtade leidmisega probleeme, aga see muidugi ei õigusta mitte mingil moel seda muudatust. Tegelikult ei oleks tohtinud seda muudatust kunagi teha.

Kaia Iva, palun!

Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et tohutu ebavõrdsus on maal ja linnas kasvavate laste vahel. Ehk sa selgitaksid, milles see tohutu ebavõrdsus seisneb. Minu lapsed näiteks kasvavad ka maal. Kas nad on siis tohutult paremas olukorras või tohutult halvemas olukorras?

Ma pidasin konkreetselt silmas eelkõige hariduslikku ebavõrdsust. Nende võimalused, Kaia, kes on vaesemast perest, on teised. Ja ka maal, jah!

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ettekandeks juhtivkomisjoni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse eelnõu kahel istungil: detsembrikuus ning eile. Sotsiaalkomisjoni eilsele arutelule olid palutud ka Sotsiaalministeeriumi esindajad ning poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk. Komisjonis tekkis arutelu ministeeriumi esindajatega esiteks eelnõu oletatava maksumuse üle. Ministeeriumi esindaja härra Atoneni hinnangul peaks arvestades seda, et eelnõu algatajad või koostajad on rajanud oma eelnõu kalkulatsioonid 2008. aasta kogunäitajatele, mil tööpuudus ja sellega korrelleeruv toimetulekutoetuse taotlejate arv oli märksa väiksem, käesoleval aastal eelnõuga seotud kulu olema umbes 50 miljonit krooni. Jutt on kogu aasta oletatavatest kulutustest, mis kaasneksid uue seaduse täitmisega.
Teise teema püstitas Andres Võrk: kui suur võiks olla selle eelnõu tulemuslikkus vaesuse leevendamisel. Härra Võrk tõdes, et see eelnõu on kindlasti samm universaalsete toetuste maksmisest eemale. Selle eelnõuga peaks aset leidma nn siire vaesuse leevendamiseks, suhteliselt vaesemate inimeste olukorra leevendamiseks efektiivsemalt, kui pakkudes universaaltoetusena paremaid toimetulekuvõimalusi laste eest hoolitsemisel kogu ühiskonna lõikes.
Arutelu kerkis meil esile ka seoses sellega, et rööbiti tuli käsitleda komisjoni menetluses olevat Rahvaliidu eelnõu, mis näeb ette peretoetuse maksmise nendele peredele, kus mõlemad vanemad on jäänud töötuks. Kuigi vahetu n-ö reguleerimisala on erinev, tõid mõlema eelnõu algatajad esile, et praeguses kriitilises suure tööpuudusega seotud sotsiaal-majanduslikus olukorras on eelnõude regulatsioonivaldkond ikka sarnane.
Tõsine teemaarendus kulges komisjonis selle üle, millised võiksid olla vajaminevad katteallikad. Omaette põhjalik arutelu oli seotud sellega, milline on meie riigiasutuste käsutuses olev statistiline informatsioon, kui värsked on andmed töötute arvu ja nende sotsiaal-majandusliku olukorra kohta. Esile kerkis näiteks probleem, et riigil puudub seostatud informatsioon selle kohta, kui paljudel töötutel on lapsed, milline on üldse nende perekonnaseis. Teiseks puudub informatsioon selle kohta, kui paljudes peredes on mõlemad vanemad jäänud töötuks, ja kolmandaks selle kohta, kuidas kogu see probleem on seotud tolle aegreaga, millal inimestel lõpeb töötuskindlustushüvitise aeg.
Kui me räägime üldse töötutest, siis läinud aasta lõpu seisuga oli töötuna arvel 87 282 inimest. Töötukassa oletab, et kui me lähtume senistest osakaaludest, võib arvata, et 15–74-aastaseid töötuid on prognoosi järgi kokku 117 000 – 124 000. Detsembrikuu jooksul arvel olnud 92 221 töötust sai töötuskindlustushüvitist 31 775 ehk 34%. Hüvitiseta on selle statistika järgi veidi üle 60 000 registreeritud töötu.
Komisjon peab väga vajalikuks arvestada paratamatut tendentsi, et nende töötute osakaal, kellel töötuskindlustushüvitis peagi lõpeb, kasvab. Töötukassa prognoosi järgi peaks hüvitiseta töötute osakaal olema ligi 4/5 registreeritud töötute koguarvust. See peaks absoluutarvudes tähendama kuni 70 000 registreeritud töötut, kes ei saa töötuskindlustushüvitist. Kindlasti on oluline saada kiiresti täiendav statistika nende inimeste sotsiaal-majandusliku olukorra kohta. Endastmõistetavalt võib eeldada, et inimestel on väga raske toime tulla. Küsimus on, kuidas kõige paremini paratamatult piiratud majanduslike võimaluste olukorras toetusemuudatusi ellu viia. Sellise olulise ülesande on Sotsiaalministeerium endale püstitanud.
Seoses sellega kerkis esile teine tõsine teema. Kui me vaatame, mida Sotsiaalministeerium oma ja kogu valitsuse arvamuses esile tõi, siis see on seotud probleemiga, mille algataja selle eelnõuga püstitas. Sotsiaalministeerium konstrueeris mudeli neljaliikmelisest kahe lapsega perekonnast, nende olukorrast töötades ja mitte töötades. Arvestuslikuks aluseks võeti ühe pereliikme töö miinimumpalgaga ning kompenseeritavate eluasemekulude summaks 500 krooni. See mudelis toodud arvestus on valitsuse analüüsis esitatud, ma tsiteerin üksnes järeldust, mis oli ka üks argument valitsuse oletatava eitava seisukoha võtmiseks. Kui pakutav muudatus jõustuks, muutuks ühe pereliikme töötamine majanduslikult kasutuks, kuna pere sissetulek oleks toimetulekutoetust saades suurem, kui töötades. Eelnõus pakutud muudatuse mõju suureneks veelgi kolme ja enama lapsega peredes, kus lapsetoetus on alates kolmandast lapsest 900 krooni.
Lisaks nentis valitsus oma kirjalikult esitatud arvamuses eelnõu kohta, et valitsus jääb seisukohale, et arvestades toimetulekuraskustes perede arvu kiiret juurdekasvu, võib nende arv 2010. aasta jooksul kahekordistuda ning seega tegelik seadusmuudatuse jõustumisega seotud kulu võib ulatuda 50 miljoni kroonini. Nenditi, et seletuskirja arvestused kajastavad 2009. aasta olukorda, mil situatsioon oli selles mõttes märkimisväärselt parem, et toimetulekutoetuse vajajate arv oli väiksem.
Komisjon arutas muidugi ka eelnõu kohta langetatavaid menetluslikke otsuseid ning otsustas konsensusega järgmist. Esiteks, et ministeerium võiks kiiresti kaaluda võimalusi vajaliku lisainformatsiooni hankimiseks, samuti seda, kas on vaja muuta isikuandmete kaitse seaduse mingeid pügalaid, et saaks teha ristpäringuid. Küsimus ei ole selles, et meil oleks isikute lõikes ammendavat informatsiooni vaja. Meil on tarvis teada arvuliselt kogumahte, et oleks võimalik teha statistilisi järeldusi. Teiseks võeti vastu seisukoht, et komisjon teeb ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata tavapärane muudatusettepanekute tähtaeg ehk kümme tööpäeva. Komisjon peab vajalikuks tegelda sellega, kuidas leevendada vaesusriski lastega peredes seonduvalt hüppelise tööpuuduse kasvuga, edaspidigi, analüüsides muu hulgas rööbiti ka Rahvaliidu eelnõu.
Hea meel on tõdeda, et meil on olemas mitu Sotsiaalministeeriumi tehtud analüüsi, ennekõike möödunud aastal valmis saanud riiklike perepoliitiliste meetmete analüüs, samuti raport perede toimetuleku ja laste vaesuse kohta. Viimases tõdetakse, et Eesti lastega leibkondades on suhtelise vaesuse määr kõige suurem just ühe täiskasvanuga leibkondades: vastav protsent 43,9. Uuringus nenditakse, et ühe täiskasvanuga leibkonna suhtelise vaesuse määr kasvas aastatel 2004–2006, seega juba enne majanduskriisi saabumist, püsivalt. Loomulikult jõuab raport endastmõistetava seoseni, et kui me räägime eri riikidest, mida ka eelnõu algataja puudutas, siis mida suuremad on riigi sotsiaalkaitsekulutused tervikuna, seda väiksem on üldiselt laste vaesus riigis.
Kui hinnata üksnes rahaliste siirete ehk siis rahaliste toetuste mõju laste vaesuse vähendamisele, siis on Eesti puhul võrreldes Euroopa Liidu teiste liikmesriikidega tegemist keskmise tulemusega. Kui arvesse võtta Eesti sotsiaalkulutuste osatähtsust rahvastiku kogutulus ning siirete mõju laste vaesusele, siis on tegemist ühe efektiivsema süsteemiga. Poolakese ja Reinomäe uuringu järgi tõi enne majanduskriisi 2006. aastal keskmiselt 1% kulutus kogu rahvatulust Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt kaasa laste vaesuse 3%-lise vähenemise, Eesti vastav näitaja oli 5,3%. See puudutab ühte küsimust, mis eelmisele ettekandjale esitati, ehk seda, mil määral on meie sotsiaalmeetmete süsteem mõeldud üksnes jõukamate inimeste toetamiseks. Uuringu andmetel on meie süsteem, mis peaks vaesust leevendama rahaliste toetuste abil, Euroopa keskmisega võrreldes tulemuslikum ja efektiivsem.
Omaette küsimusena kerkis esile teema, mida ka härra Võrk Praxise eksperdina puudutas. Kui me kõneleme töötuskindlustushüvitise maksmisest, siis eri Euroopa riikides on erinevad lahendused, kuidas töötuks jäänud lapsevanemaid laste kasvatamisel toetada. Olenevalt laste arvust makstakse erinevat toetust. Osa riike teeb seda riigi sotsiaaltoetuste süsteemi kaudu, millele on rajatud ka need kaks nimetatud eelnõu oma ülesehituse loogikaga. Teistes riikides on toetus seotud solidaarse töötuskindlustussüsteemiga: töötuskindlustusmaksed on erinevad, lähtudes konkreetse inimese seisundist ning sellest, kas tema ülalpidamisel on lapsi.
Rahvaliidu tellimusel on meil olemas ka Riigikogu Kantselei koostatud raport, mis käsitleb töötuks jäänud lastega perede toetamise meetmeid. On näha, et Euroopa eri riikides on mitmete aktiivsete tööturumeetmete struktuur paljudel juhtudel sihitud teatud sihtrühmadele. Solidaarsete töötuskindlustusmaksete struktuuris on teatud erisused, lähtudes konkreetsete isikute eeldatavast vajadusest abi järele raskes olukorras, kui neil pole tööd. See oli ka üks teema, mis oli arutusel, ja kindlasti see aspekt tuleb kõne alla edasistes aruteludes, kui komisjon nendes küsimustes oma tööd jätkab.
See oleks lühike ülevaade sellest väga tõsisest teemast, mida komisjon on korduvalt oma aruteludes käsitlenud. Aitäh!

Tänan! Teile on ka küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Hea ettekandja! Eesti majandus on kriisi suunas põrutanud juba 2006. aasta lõpust. Nüüd oleme aastas 2010 ja on üldteada fakt, et lastega pered on kõige suuremas vaesusriskis. Selleks ei pea taas ja taas tellima uuringuid. Mul on selline küsimus. Nagu sa ütlesid, 50 miljoni krooni ringis võib olla see väike lõtk, mille puhul tekib kahtlus, kas see raha on päris sihipäraselt kulutatud. Samas vanemahüvitis, mis tänavu tõenäoliselt kerkib juba kõvasti üle 2,5 miljardi krooni – väljamakseid võib olla ca 3 miljardit krooni –, kehtib meil õige mitmendat aastat ja ammu on teada risk, et sellega on kaasnenud mittesihipärased kulutused. Ma küsingi: millal valitsus rakendab meetmed, mis tõepoolest aitavad vaesusriskis lastega peresid, ja mitte ainult ei räägi sellest, et hakkab neid välja töötama?

Ma palun vabandust, kui minu jutust võis välja lugeda väite, et selles eelnõus püstitatud eesmärgi täitmine võiks kaasa tuua raha sihipäratu kasutamise või muudaks senise peretoetussüsteemi sihipäratumaks või eesmärgipäratumaks. Vastupidi, ka härra Võrk selgitas, et eelnõu puudutab isikuid, kes on toimetulekutoetuse saajad ja õigustatud ka meie uue süsteemi järgi vaesuse tõttu abi saama. See inimeste tegelikku vaesust arvestav süsteem on ju üsnagi range või vähemalt teoreetilise mudelina peaks range olema. Arutelu teema oli, kui suur võiks olla eelnõu rakendamise oletatav maksumus – siin olid erinevad seisukohad. Eelnõu algataja võttis aluseks, et kuna seadus jõustuks 1. aprillil, siis oleks see summa tänavu 10 miljonit, mis kuluks ajavahemikul 1. aprillist kuni 31. detsembrini. Ministeeriumi esindaja selgitas, et kuna toimetulekutoetuste hulk on väidetavalt kahekordistunud, said nemad, kui võtta aluseks kogu aasta, oma rehkenduse tulemuseks 50 miljonit krooni. Ta selgitas seda komisjonis suuliselt, aga me palusime, et nad esitaksid oma arvutuskäigu ka kirjalikult, lähtudes nende isikute ringist, keda see peaks puudutama.
Mis puutub meetmetesse, mida on rakendatud lasterikaste perede vaesuse leevendamiseks, siis see viib meid välja laiemalt selle teema juurde, mis puudutab, ma ütleksin, meie põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi printsiibi rakendamist. Nii puuetega inimesed kui lasterikkad pered peavad ju olema riigi erilise hoole all. Ma arvan, et üks oluline teema on kindlasti lasterikaste perede kehvad elamistingimused. Ka praeguste nappide majanduslike võimaluste juures on meil rakendatud riiklik programm lasterikaste perede elamistingimuste parandamiseks ja see tähendab ka vastavalt lapse õiguste konventsioonile laste elamistingimuste parandamist. Need teemad on olulised, nendega tuleb tegelda, pidades silmas eesmärki, et toetustega kaasnevad tegelikud muutused, aga ka seda, et toetuste määramisel oleks majanduslik kate. Niisugune on valitsev olukord ja keskkond, mille taustal sotsiaalkomisjon katsub konsensuslikult leida mõistlikke lahendusi.

Heljo Pikhof, palun!

Nagu ma täna juba rääkisin, soovivad sotsiaaldemokraadid lõpetada absurdse olukorra, kus süvavaesuses perede lapsed on ilma jäetud lapsetoetusest. Kuid valitsus on meie eelnõu kohta arvamust avaldades teada andnud, et ta ei toeta seda. Te olete ühes valitsuses – Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Mul on suur hirm, et täna me küll lõpetame siin saalis esimese lugemise, aga siis juhtub nii nagu ikka, et pärast seda läheb eelnõu kalevi alla. Milline on edasine käik?

Me kõnelesime sellest avameelselt ka komisjoni istungil. Ministri nõunik, kes esindas ministeeriumi, kinnitas, et riiklike peretoetuste süsteemi muutmise teema on ministeeriumis aktuaalne. Ma usun kindlalt, et ministeerium kavatseb ilma viivitusteta, arvestades praeguseks kujunenud sotsiaal-majanduslikku olukorda, muudatustega välja tulla. Kui me vaatame reaalseid arve, siis praegune asjade seis lihtsalt ei luba ülemäära venitada ja just see peaks olema meie juhis edasiseks tegutsemiseks.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind teeb väga murelikuks see, et kui me räägime eelnõu rakenduse maksumusest, siis me ei vaata laste- ja peretoetuste süsteemi  tervikuna. Kaks kolmandikku rahadest kulutame poolteiseaastastele lastele ja ühe kolmandiku kogu laste- ja peretoetuste rahast siis ülejäänud vanuses lastele. See on väga murelik asi. Teine pool, mis  mind murelikuks teeb, on see, et meil on mitmesuguseid registreid, aga ometi ei ole võimalik saada registritest ristkasutuse kaudu väga täpseid andmeid, kui palju on neid lapsi, kes tegelikult abi vajavad, et siis suunata toetus otse nendele abivajajatele. Ole hea, palun räägi, mida sinu enda arvates oleks võimalik registrite kasutuses väga kiiresti muuta, et selline ristkasutuse süsteem oleks võimalik.

Aitäh! Tõesti, Mai, see on oluline teema ja minu meelest oli selles osas komisjonis teatav nõutus. Me küsisime ministeeriumi esindajatelt, kas nende tõlgenduse järgi on vaja muuta isikuandmete kaitse seadust, et suurema sotsiaalse kaitse huvides oleks endastmõistetavalt võimalik teha ristpäringuid, mis ei oleks mitte isikustatud. Kindlasti on arusaadav, et me ei vaja mitte konkreetsete inimeste nimekirja, vaid meil on vaja teada suundumusi ja koguarve isikute kohta – kes millises seisundis on, millises peres on mõlemad vanemad kaotanud töö ja milline on olukord ühe vanemaga leibkondades. Kui on vaja muuta seadust, siis meil on sotsiaalkomisjonis mitmed eelnõud, mis käsitlevad ka registrimajandust sotsiaalvaldkonnas, ja komisjon on kindlasti valmis sellekohaseid ettepanekuid tegema. Kui piisab ministeeriumisiseste protseduuride muutmisest või juhendite muutmisest, siis meie seisukoht minu hinnangul oli, et me kutsume üles neid muutma. Inimese privaatsusruum on kindlasti oluline väärtus, mida kaitsta, ja riigi kogu poliitika peab olema suunatud selle peamise tagamisele, aga see ei tohi minna vastuollu teise põhiõiguse realiseerimisega, s.o sotsiaalsete põhiõiguste realiseerimisega. Riigil on toetamiskohustus, mis on põhiseaduses sätestatud väga kindlatel alustel. Riik peab tagama inimestele abi vaesuse korral, abi töövõimetuse korral ja abi seoses vanusega. Lisaks sellele täiendavale kriteeriumile, nagu ma mainisin, et lasterikkad pered, samuti puuetega inimesed on riigi erilise kaitse all. See on meie põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi n-ö kohustuste kataloog, mille realiseerimine ei saa jääda protseduuriliste põhjenduste taha.
Sinu küsimuse teine pool. Tõesti, mis puudutab praegust olukorda vanemahüvitise koha pealt, siis see kerkis üles ka komisjonis võimalikke katteallikaid arutades. Selle eelnõu puhul toodi välja kaks katteallikat, üks oli mootorikütuse aktsiisi tõus ja teine oli vanemahüvitisega seotud muudatused. On selge, et me peame kõigi riigipoolsete kulutuste puhul vaatama ennekõike eesmärki, vanemahüvitist kui sündimuse kasvule suunatud meedet ja toetuste puhul ma loetlesin sotsiaalriigis toetamiskohustuse täitmiseks realiseeritud meetmeid. Niimoodi eesmärgipäraselt tulebki neid asju vaadelda ja võimalike valikute vahel tuleb langetada otsuseid lähtudes sellest, et meie ressurss on piiratud. Aga see ei tähenda, et riigi toetamiskohustus võiks olla olemata. Eesti riik on oma põhiseaduse järgi sotsiaalriik ja minu hinnangul me peame selle sotsiaalriigi printsiibi mõnes mõttes uuesti sõnastama ja läbi mõtestama kõigi meie riigi sotsiaaltoetuste ja -teenuste kataloogi kaudu. Ma rõhutan just nimelt, et riigil on kohustus seda abi tagada.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Selles pressiteates, mis eile Riigikogust välja läks ja mis on nüüd täna lehtedes, ütled sa üsna kindlalt, et tõepoolest peab toimetulekutoetuste abil parandama raskustes perede olukorda. Ütle õige lühidalt: kas see tähendab, et IRL toetab seda eelnõu?

Meie fraktsiooni ühemõtteline seisukoht on, et töötuks jäänud perede olukorda tuleb tõsiselt kaaluda ja püüda leida täiendavaid leevendusmeetmeid. Me toetame endastmõistetavalt selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist, nagu ka teised fraktsioonid oma esindajate kaudu komisjonis.
Mis puudutab aga toimetulekutoetuse kogu filosoofiat, siis ma arvan, et siin tasuks meil uuesti mõtestada Praxise tehtud elamumajanduspoliitika analüüs, mis mõned aastad tagasi ilmus, mõelda, kuivõrd toimetulekutoetuse süsteem selliselt konstrueeritud kujul, kui teatud eluasemetingimuste leevendamise või minimaalse abi osutamise süsteem end õigustab. Kas seda oleks võimalik parandada, lähtudes teiste Euroopa riikide kogemusest? Siin ma ei pelgaks ka arutelu toimetulekutoetuse olemuse üle, lähtudes nendest kriteeriumidest, mille kohta ma ütlesin, et meie põhiseadus sätestab ka riigipoolse toetamise kohustuse. Vaadake, kõik need ettepanekud on seni keerelnud toimetulekutoetuse piirsumma ümber. Ma arvan, et peaksime julgema toimetulekutoetuse filosoofiat ka laiemalt vaadata.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Põhiseaduse tundmine on hea asi, aga tuleb minna ka tegudeni, praktikasse. Sa rõhutad siin kogu aeg, et lasterikkad pered, lapsed on riigi erilise kaitse all. Aga kui su käest konkreetsemalt küsitakse, siis sa vastad, et esimene lugemine lõpetada, ja sealt edasi ei tule mitte midagi selle kohta, mis eelnõuga edasi saab. Me olime ühel ja samal komisjoni istungil ja sellel komisjoni istungil kaitsesid Sotsiaalministeeriumi esindajad valitsuse seisukohta, st mitte toetada sotsiaaldemokraatide eelnõu. Juttu sellest, et valitsus või ministeerium tegeleks mingil moel vaesuse leevendamise abinõudega ja kavatseks nendega välja tulla, seal küll ei olnud. Või kuulsid sina teistmoodi?

Aitäh! Vastupidi, kui me vaatame avaramalt, siis käesoleva aasta riigieelarves on minu meelest vaesuse leevendamise abinõusid üsna oluliselt, võrreldes suhtelist sotsiaalse kaitse rahaliste vahendite määra kogu riigieelarve mahtudega ja arvestades seda, kui palju kogu meie rahvatulu on 2010. aastal vähenenud. Endastmõistetav globaalne aksioom, kui rääkida vaesuse leevendamisest, on ka küsimus, kuidas kõrvaldada vaesuse eeldusi, ja see puudutab vahendeid haridussüsteemile. Nende kahe komponendi puhul on hea meel tõdeda, et sotsiaalse kaitse meetmete suhtelist mahtu kogu meetmete mahus ei ole riigieelarves tegelikult vähendatud ja hariduskulude maht on absoluutarvudes kasvanud. Ma arvan, et see on päris mõistlik vaesuse leevendamise poliitika, kui me räägime suurtest, n-ö riigieelarvelistest põhivalikutest.
Mis puudutab konkreetset peretoetuste süsteemi, siis eelnõu algataja juhib tähelepanu: "Eesti peretoetused on universaalsed toetused: toetusele on õigus nii jõukal kui vaesel lastega perel". "Täna toetab riik neid lastega peresid, kes niigi endaga toime tulevad." Need olid tsitaadid eelnõu seletuskirjast. Ma tõlgendaksin seda nii, et siin on üleskutse universaalne peretoetuste süsteem läbi vaadata või seda teatud ulatuses reformida. Peretoetuste süsteemi muutmisega, kinnitas meile ministeeriumi esindaja, tegeldakse ja kindlasti on nende eesmärk muuta seda eesmärgipärasemaks. Ma arvan, komisjoni ühemõtteline seisukoht on selline, et viivitust nende teemadega tegelemisel ei ole meil kellelgi põhjust lubada. See, mis saab eelnõust, kas see meede on praeguses piiratud majanduslike võimaluste olukorras kõige mõistlikum, selgub edasise menetluse käigus. Komisjoni esindava parlamendiliikmena ei saa ma võtta endale volitust öelda, milline on konkreetne lõpptulemus, juhul kui meetmeid muutma asutakse.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Hea Urmas, ma tuletan sulle meelde, et sina personaalselt oled selles Riigikogu koosseisus olnud n-ö häälteenamuse poolel juba kolm aastat. Ja ei ole midagi teha, ega pikk jutt ei tähenda, et palju öeldakse. Kõik eelmised küsijad on küsinud väga konkreetselt, milliseid meetmeid kavatseb see sotsiaalkomisjon, mille esimees sa oled, rakendada selleks, et lastega perede vaesusriski reaalselt leevendada. Me ei pea silmas ainult paljulapseliste perede eluasemeprobleemi, mis on väga kitsas, nendele peredele kindlasti oluline probleem, aga üldpildis väga väikest hulka lapsi puudutav. Mida on sul öelda nende kümnete tuhandete vaesuses elavate laste peredele, kus vanemad on töötud, kes on vaesuses? Ja me tõesti ei taha kuulda seda, et te hakkate midagi kaaluma ja et te ei pelga, kogu seda retoorikat, mida ma püüdsin ka välja tuua. See ei aita meid täna.

Aitäh! Armas Evelyn! Selline võib-olla kõrgstiil on meil siin töises arutelus isegi tarbetu. Aga mis on selge? Selge on, et me peame lähtuma sellest, et üldplaanis ei tohi kulutused sotsiaalse kaitse süsteemile kahaneda. See on olnud ka see sõnum, millest sotsiaalkomisjon on 2010. aasta riigieelarve menetlemisel lähtunud. Teiseks arvan – see küsimus kerkis eile esile ka komisjonis, et vildakas oleks sotsiaalkomisjoni poolt teha ettepanekuid sotsiaaltoetuste vähendamiseks erinevate meetmete puhul, nagu siin on kõlanud mõningad üleskutsed. Sotsiaalkomisjoni ülesanne on tegelda praegu tervishoiuvaldkonna, töövaldkonna ja loomulikult sotsiaalhoolekande ning sotsiaalabi valdkonnaga muutunud majanduskeskkonnas ja hüppeliselt kasvanud tööturul tööd otsivate inimestega seotult. Milline on meetmete pakett, mida me kavatseme pakkuda? Minu hinnangul on päris selge, et esikohal peab olema just nimelt lastega perede vaesusriskide täiendav leevendamine. See on see eesmärk, mille ümber me peame ühiselt koonduma alternatiivide leidmisel ja ka katteallikate leidmisel, me peame saavutama ühemõttelise toetuse, et seda on võimalik teha.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Sinu sõnavõtud on tavaliselt pikad ja raskelt jälgitavad, sisu jääb tihtipeale arusaamatuks, sellepärast ma täpsustaksin kahte väljendit, mida sa täna kasutasid. Palun seleta ära, mida need tähendavad: siire vaesuse leevendamiseks ja toimetulekutoetuse filosoofia. Mis asjad need on?

See on õige, Heimar, et sa soovid julgelt oma teadmisi avardada. Praeguses kontekstis käsitletakse siirdena rahalisi toetamismeetmeid, mida riik või kohalikud omavalitsused maksutulude või muude riigi rahaliste vahendite ümberjagamise kaudu annavad eesmärgipäraselt abivajajatele. Ehk teisisõnu, jutt on nende vahendite ümbersuunamisest, kasutades sotsiaalteaduslikku terminit, inimestele, kes ühiskonnakäsitluse järgi, ühiskonna poliitika järgi vajaksid neid vahendeid lisaks oma sissetulekutele või kellel oma sissetulekud puuduvad.
Sõna "filosoofia" ei tähenda aga tegelikult midagi muud kui niisugust õpetuslikku käsitlust, mismoodi sotsiaalvaldkonnas asju korraldada nii, et me oleksime tõhusad, kooskõlas põhiseaduses seatud toetamiskohustusega ning arvestaksime seda humanistlikku ja kannatusi leevendavat aspekti, mis peab kogu riigi sotsiaalpoliitikat eriti rasketel aegadel iseloomustama.

Mark Soosaar, palun!

Hea kolleeg Urmas! Põhiseaduse § 28 ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Kahjuks põhiseadus ei ütle, et vaesed lapsed ja töötute perekonnad on erilise hoole all. Aga selles põhiseaduslikus sättes on nimetatud kohalikku omavalitsust ja minu arvates ei ole mingit küsimust, et Eesti omavalitsused andmekogude seaduse alusel ei võiks pidada vastavaid registreid. Need paragrahvid on meil ju ka teada: 40 kuni 42. Samas tahaksin väga tunnustada sinu koduerakonda, kes oli seoses meie endi palkade reguleerimisega solidaarne Eesti rahvaga ja nägi, et ühiskond peab olema sidus. Kuidas sina kui põhiseaduskomisjoni esimees käitud pärast esimest lugemist? Millal sa paned selle eelnõu teisele lugemisele ja millal sa planeerid kolmandat lugemist? Sinul kui sotsiaalkomisjoni esimehel on õigus ...

Aeg!

... seda reguleerida.

Kolleegid, ma juhin tähelepanu, et tulenevalt seadusest on küsimuse esitamiseks aega üks minut. Palun, vastuseks sõna Urmas Reinsalule!

Aitäh, Mark! Kui sa vaatad toda viidatud põhiseaduse § 28 lõiget 3, siis sa näed seal ka eelmist lõiget, kus on just nimelt juttu nendest abi liikidest. Need on need tunnused, mille alusel riigil lasub kohustus sotsiaalabi osutada. Mis puudutab kohalike omavalitsuste ülesannet, siis on päris selge, et ühelt poolt saab kohalik omavalitsus realiseerida seda ülesannet omaenese korraldusõiguse alusel, aga siin on ka riigil voli seada täiendavaid kohustusi. See puudutab kas siis toetuste väljamaksmist või tarvidust lasterikkaid peresid muul moel toetada. Ma arvan, et see viimane valdkond on meil Eesti sotsiaalhoolekandes võib-olla isegi vähem läbi mõeldud.
Mis puudutab seda, kas neid registreid saaksid pidada kohalikud omavalitsused, siis küsimus ei ole selles, et meil mitmetes registrites seda informatsiooni ei oleks. Ka Mai küsimus viitas probleemile, et asjade kehtiva korralduse järgi ei ole võimalik eri registrite päringuid sidustada. Meil on olemas informatsioon töö kaotanud, töötuna registreeritud inimeste kohta, meil on olemas informatsioon inimeste sissetulekute kohta ja on olemas informatsioon selle kohta, kui palju inimesel on lapsi hooldada või kui palju inimesel on ülalpeetavaid. Probleem on selles, kas meie kehtiv õigus võimaldab teha ristpäringuid. Ministeeriumi hinnangul on see piiratud. Paradoksina on isegi teaduslikuks tööks võimalik neid andmeid paremini saada kui ministeeriumi enda ametnikel halduspoliitiliste otsustuste realiseerimiseks. See on üsnagi kummaline paradoks, tuleb möönda.
Mis puudutab seda, millal eelnõu jõuab teisele ja kolmandale lugemisele, siis see on seotud sellega, millised valikud langetab sotsiaalkomisjon ja kuidas on mõtet täiendavalt toetada vaesusriskis olevaid lastega peresid. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et Rahvaliidu eelnõu ja sotsiaaldemokraatide eelnõu ei ole vastanduvad, aga riigi majanduslike võimaluste mõttes kindlasti teatud konkureeriva iseloomuga. Juba see on üks küsimus, kus me peame ju mõistma, et lõpmatut kataloogi koostada ei ole praeguses olukorras realistlik. Küsimus on valikute tegemises ja komisjon peab need valikud ilma venituseta tegema. Aga selle eelduseks on ka koostöö, mis oleneb sellest, milline on valitsuse seisukoht peretoetuste võimalike muudatuste planeerimisel. Ma arvan, et me teeksime vea, kui me seda seisukohta ära ei ootaks.

Liisa Pakosta, palun!

Aitäh! Hea Urmas! Komisjon oli ju siiski üksmeelel selles, et katteallikate leidmisel tuleks tingimata toetada vaesemate perede lapsi, et vähendada nende eemalejäämist sotsiaalsetest võrgustikest ja vähendada tõrjutust. Kui vaadata nüüd tervikpilti, siis kuidas sa suhtud nendesse meetmetesse, mida hiljaaegu on rakendanud kõige suurem omavalitsus ehk Tallinna linn? Tallinn on viinud huvikoolide toetuse just vaesematel peredel null kroonini, pikapäevarühmade toetuse koolidelt ära võtnud, mistõttu on pikapäevarühmad läinud üle kas vanemate rahastamisele või kuni sellise näiteni, et ühes koolis on pikapäevarühmad 15-minutilised. Või siis sellised meetmed, nagu näiteks sporditreeningute raha vähendamine kolmandiku võrra või tudengite ühistranspordikulude suurendamine olulisel määral. Kuidas need seonduvad vaeste perede laste tõrjutuse vähendamisega?

Palun vabandust! Enne kui ma vastuseks sõna annan, on Heljo Pikhofil protseduuriline küsimus. Palun, Heljo Pikhof!

Mul on protseduuriline küsimus. Me arutame siin täna sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamist. Me ei aruta Tallinna probleeme.

See ei olnud protseduuriline küsimus. Palun, vastamiseks Liisa Pakosta küsimusele on sõna Urmas Reinsalul!

Aitäh! Ma vastan meeleldi. Küsimus, et kas Tallinna linna või mõne muu omavalitsuse tegevus, millega oluliselt kärbitakse lastega seotud toetusi, suurendab sedasama vaesusriski. Loomulikult, minu vastus on jaatav. Ja ma arvan, et see tegevus läheb vastuollu põhiseaduses sätestatud kohalike omavalitsuste kohustusega hoida lastega pered kohaliku omavalitsuse täiendava hoole all. See ei ole kindlasti sanktsioneeritud tegevus, st karistatav tegevus, aga põhiseaduse mõttega on ta kindlasti vastuolus.
Ma arvan, kui me räägime eelistustest kokkuhoiuvajaduste puhul, siis siin tuleks lähtuda just nimelt sellest loogikast, et kõige viimasena peaksid kärped ja kulude vähendamised, mis valdkondades on küllap paratamatud olnud, puudutama nende isikute ringi, inimeste reaalset abivajadust või sotsiaalset kaitset. Ma usun, et vähemalt retoorikas valitseb siin saalis selles vallas konsensus.

Mai Treial, teine küsimus, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna ühelt poolt on eelarves sees ka teatud arvestuslikud kulutused pere- ja lastetoetusteks ning toimetulekutoetusteks, siis mul tekkis niisugune mõte, et võib-olla mahuvad need täiendavad ettepanekud isegi olemasoleva raha sisse ära. Kuid  praegu ma tahan küsida sinu käest seda: mis sa arvad, võib-olla on lihtsam muuta hoopis toimetulekupiiri, mis praegu on 1000 krooni? Kui see toimetulekupiir oleks kõrgem, siis võib-olla jõuaks abi inimesteni hoopiski rutem.

Aitäh!  See on kindlasti üks oluline asjaolu. Kui vaadata riiklike perepoliitiliste meetmete analüüsi, siis selles kokkuvõttes, mille Sotsiaalministeerium on teinud, on väga üheselt öeldud, et toimetulekutoetus on toimetulekuraskustes peredele vajalik täiendav meede. See on seotud ka asjaoluga, et toimetulekutoetuse maksmisel on oluline arvestada ja ajakohastada toimetulekupiiri, arvestades leibkondade kulutuste ja sissetulekute muutusi. Ministeeriumi toimetulekutoetuse taotluste statistika analüüs rõhutab ühe vanemaga perede suuremaid toimetulekuraskusi, vaesusriski, võrreldes teiste lastega peredega. Tabelis on toodud ka vastav suhtarvuline jaotus toimetulekutoetuste taotluste ja nende rahuldamise järgi. Toimetulekutoetuse määr on meie tänases perepoliitiliste meetmete süsteemis kindlasti üks endastmõistetav, n-ö esmane vaesusvastane meede, mida on arvestusliku üleriigilise meetmena kohaldatud. See on kindlasti arutelu koht. Et toimetuleku määra tõus liigub vajadustest aeglasemalt – ma arvan, et see on paraku tõsiasi, mida me peame nentima. Siin me peame teatud plaanis arvestama, et on olemas ka õiguspoliitiline meede. Me ei saa unustada ära eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi poolt 2003. aastal Riigikogule just nimelt põhiseaduse alusel koostatud ettekirjutust, et riik ei täida oma sotsiaalriigi printsiibist tulenevat toetamiskohustust. Riik peab kindlasti pidevalt ja reaalselt monitoorima inimeste olukorda ja toimetulekut, et mitte minna vastuollu selle põhiseaduse minimaalnõudega.

Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Te nimetasite, et sotsiaalkomisjonis oli kõne all kaks katteallikat, üks puudutas sotsiaalvaldkonna rahade ümbertõstmist ja teine oli hoopis lisaraha leidmine keskkonnatasude tõstmise kaudu. Küsimus on selline: kui suur on üldse sotsiaalkomisjoni võimalus leida seda lisaraha teiste komisjonide valdkonnast või teeb neid otsuseid hoopis valitsus?

Aitäh! Mis puudutab hüpoteetilisi katteallikaid, kui isegi väljuda selle konkreetse rahalisi kulutusi kaasa toova eelnõu raamest, siis eks see eeldab endastmõistetavalt seadusmuudatust, kui asi puudutab riigi tulude kasvu. Sa, Maret, panidki ju tegelikult ette võimaliku mootorikütuseaktsiisi tõusu või keskkonnatasude teema. See eeldab seaduses sätestatud kordade muutmist. Igal parlamendiliikmel, ka komisjonil parlamendi allorganina on õigus sellekohaseid initsiatiive teha, aga see tähendab, et loogika järgi peaks sellisel juhul kindlasti paralleelselt menetlema seda seaduseelnõu, mis puudutab katteallikate leidmist, ning seda eelnõu, mis puudutab täiendavaid kulutusi. Olgugi et siin on seni olnud ka teistsugust praktikat, lähtudes sellest loogikast, et riigieelarve kulutused on enamikul aastatel üle laekunud. Sellist ettepanekut teha iseenesest kellelgi keelata ei tohi, aga loomulikult on hea parlamendikultuuri huvides, kui niisuguseid täiesti teist poliitikavaldkonda puudutavaid küsimusi arutatakse laiemalt asjaomase valdkonna komisjoniga. Mis puudutab riigieelarve konkreetseid muudatusettepanekuid, siis siin on valitsusel loomulikult initsiatiivi õigus. Aga päris selge on see, et siin tuleb endastmõistetavalt teha koostööd valitsusega, vaadata, milline on valitsuse majanduspoliitiline ja rahanduspoliitiline nägemus nende ettepanekute kohta.

Mark Soosaar, palun!

Palun juhatajalt ja kolleegidelt vabandust eelmise pika küsimuse pärast! Nüüd siis hästi lühidalt. Kas sina, Urmas Reinsalu, sotsiaalkomisjoni esimees, ütled praegu Riigikogu ees, kuidas sa käitud pärast muudatusettepanekute saabumist? Kas sa paned muudatusettepanekud esimesel võimalusel komisjoni päevakorda ja kas sina komisjoni esimehena teed esimesel võimalusel ettepaneku ka teine lugemine ja kolmas lugemine lõpetada? Teatavasti saab kas-küsimusele vastata ei või jaa vormis.

Aitäh! Mark, ma vastasin sulle komisjoni esindajana selle eelnõu puhul enda meelest üsnagi põhjalikult, milline võiks minu meelest olla mõistlik, riigi rahalisi vahendeid arvestav käitumisjuhis. Ja see käitumisjuhis on järgmine. Meil on praegu konkureerivad eelnõud. Kui eeldatavaid rahalisi kulutusi vaadata, siis ka Rahvaliidu eelnõu, kui seda realiseerida, kulude kogumaht oli kalendriaasta perspektiivis suurusjärgus 60 miljonit krooni. Me tuvastasime eilsel hääletusel komisjoni tahte või kavatsuse selle teemaga tõsiselt tegelda ja ma arvan, et sellelt teelt me kindlasti kõrvale ei kaldu. Küsimus on selles, et me peame seda tegema endastmõistetavalt ühiselt valitsusega, arvestades nende nägemust peretoetuste süsteemi võimalikust muutmisest. Aega venitamiseks, nagu ma ütlesin juba eelmisele küsimusele vastates, ei ole meile antud. Kiretud numbrid – ma rääkisin enne sellest, kui suur hulk on absoluutarvudes selle aasta lõpuks registreeritud töötuid, kes ei saa töötuskindlustushüvitist, paraku on ka selliseid – ei lase meil siin ülemäära venitada.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest! Kas on kõnesoove? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Tulenevalt komisjoni ettepanekust on sellega seaduseelnõu 639 esimene lugemine lõpetatud ja vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. jaanuar kell 18.

Järgmine päevakorrapunkt  on maaelukomisjoni algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja kõnetoolis on juba maaelukomisjoni esimees Kalev Kotkas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon on algatanud eelnõu 646, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu n-ö puhttehnilistel põhjustel. Mäletatavasti võttis Riigikogu 11. novembril 2009 vastu ÜPP rakendusseaduse, mis jõustus s.a 1. jaanuaril. Selles seaduses on korduvalt viidatud Euroopa Komisjoni määrusele nr 796/2004, mis sätestas üksikasjalikud reeglid nõukogu määruste nr 1782/2003, nr 479/2008 ja nr 73/2009 rakendamiseks. 30. novembril 2009 võttis Euroopa Komisjon vastu uue rakendusmääruse nr 1122/2009 ja see määrus asendab 1. jaanuarist komisjoni määrust nr 796/2004. Käesoleva eelnõu eesmärk on asendada ÜPP rakendamise seaduses viited kehtivuse kaotanud Euroopa Komisjoni määrusele viidetega uuele määrusele ja seda seaduse teksti läbivalt. Eelnõu jõustub järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Tänan!

Küsimusi ei näi olevat. Tänan, hea ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu 646 esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 13. jaanuari kell 18.
Head kolleegid! Meie istung on tänaseks lõppenud. Jätkub töö komisjonides. Aitäh ja töökat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.09.