Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja ministrid! Alustame infotundi. Kõigepealt teeme, palun, kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 Riigikogu liiget, puudub 65.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning välisminister Urmas Paet.

Esimene küsimus on kolleeg Eiki Nestorilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Tere! Uudiste järgi võib aru saada, et valitsus kavatseb lähiajal heaks kiita seaduseelnõu, millega tõstetakse Eestis pensioniiga, juhtub selle eelnõu heakskiit siis sellel või järgmisel aastal. Kui kaugel selle eelnõu ettevalmistamine on?

Aitäh! Eelnõu seaduseks saamise järele on karjuv vajadus. On aus kõigi töötajate suhtes öelda neile, kui pikalt nad peavad veel töötama, enne kui nad saavad pensionile jääda. Kava kohaselt saaks pensioniea järkjärguline tõus alguse aastal 2017,  tööloleku iga pikeneks igal aastal kolme kuu võrra ja aastaks 2026 peaks pensionieaks olema 65 eluaastat. Nagu te teate, on selline otsus paratamatus. See tuleneb demograafilisest situatsioonist ja elanikkonna kiirest vananemisest. Ükskord tuleb see otsus langetada nagunii. Oleks ausam olnud, kui see otsus oleks juba neli aastat tagasi langetatud. Täiesti ebaaus oleks, kui me ka praegu peidaksime pea liiva sisse ja ütleksime, et mingisuguseid probleeme seoses elanikkonna vananemisega Eestis ei eksisteeri. Nii et eelnõu on valminud. Täna õhtul arutame me seda kabinetinõupidamisel.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Me oleme sel teemal mitmel korral pikalt mõtteid vahetanud. Kahjuks ei saa ma küsimuste vormis debateerida. Aga üks teema, mis on olnud üleval, on see, et veel enne kui pensioniea kallale minna, peaks mõtlema, kuidas muuta kehtivat väljateenitud aastate pensionide ja tervist kahjustavates tingimustes töötamise eest makstavate pensionide süsteemi. Siin on ka valitsus kontseptsiooni heaks kiitnud. Kas see eelnõu tuleb ka arutelule koos pensioniea tõstmisega?

Jah, teie mainitud teemale pöörab valitsus tähelepanu ja ka see probleem vajab lahendamist. Kuid ma ei ole nõus teie postuleeriva väitega, et üks küsimus tuleb lahendada enne kui teine. Kui mingi küsimuse osas on lahendus valmis, siis tuleb otsus langetada, mitte seada kunstlikult mingisugusesse ajalisse järjestusse otsuseid, mis ei ole üksüheses sõltuvuses.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine täpsustav küsimus!

Millal on siis uute kavade järgi tööpensionisüsteemi kui kehtiva süsteemi asendaja kohta käiva seaduse heakskiitmine valitsuses kavas? Plaan oli, et see oleks pidanud saama heaks kiidetud 2009. aasta sügisel. Ilmselt on asi veninud. Millal järgmine tähtaeg on?

Jah, me oleme juba arutanud seda teemat, aga me oleme seda arutanud ka varasematel valitsuse istungitel, kus ka teie olete viibinud. Asi ei ole veel otsustamisküps, kuid ma usun, et see on kuude küsimus, mitte enam aastate küsimus.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Arusaadav, et pensionisüsteem, ka see osa, millele viitas kolleeg Eiki Nestor, vajab muudatusi. Kuid pensioniea tõstmine on hetkel siiski problemaatiline. See puudutab meie keskmist eluiga, eriti meeste puhul. Võrdleme mõne teise riigiga: näiteks Itaalias on pensioniiga meie omast küll madalam, umbes 60 aastat, keskmine eluiga on aga 80 aasta ligi. Võib öelda, et keskmine Eesti mees pensionil õieti olla ei saagi, kuna ta paari aasta pärast sureb lihtsalt ära. Kas sellises olukorras, kus peaks tegema pingutusi keskmise eluea pikendamiseks ja alles siis võiks üle vaadata pensioniea, on pensioniea tõstmine põhjendatud?

Ma küll ei arva, et teie ei tea, kui pikk on mehe oodatav eluiga siis, kui mees on jõudnud elada 65. eluaastani. Te teate seda päris kindlasti, aga praegu jätate mulje, et mehed ei elagi pensionini. Kui mees on elanud 65-aastaseks, siis prognooside järgi elab ta veel keskmiselt 13,1 aastat ja saab seejuures pensioni. Kui naine on jõudnud 65. eluaastani, siis elab ta veel keskmiselt 18,3 aastat. Täiesti vale ja kohatu on väide, et Eesti mees ei elagi pensionini ja Eesti mehed pensioni ei saagi. Sellega võib ju solvata neid mehi, kes on pensionieas ja ikkagi veel elus. Eesti probleem on suur suremus riskikäitumise tõttu väga varajases eas, aga õnneks oleme ka siin saanud näha teatud paranemismärke. Inimeste surmasaamised liiklusõnnetustes on oluliselt vähenenud, ka tuleõnnetustes surmasaanute arv on aasta-aastalt vähenenud. See kõik kajastub ka Eesti meeste keskmises oodatavas elueas.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Mul on muidugi meeldiv kuulda teie juttu, et Eesti mees võib elada 100-aastaseks, aga kui te lähete maal näiteks mõnele kultuuriüritusele, siis te näete, et saalid on täis naisi. Kui küsite, kus mehed on, siis vastatakse, et mehed on surnud. Minu konkreetne küsimus: miks valitsus pole käivitanud üldrahvalikku arutelu selle asja üle? See küsimus puudutab iga inimest.

Aitäh! Mina olen küll märganud, et arutelu käib. Mina olen juba neli aastat siitsamast kõnepuldist probleemile korduvalt tähelepanu juhtinud ja kinnitanud, et nii nagu näiteks Saksamaal on leitud, et aastast 2027 või mis iganes aasta see oli, on nende pensioniiga 67 aastat, niisama ausalt peaksid käituma ka Eesti Vabariigi valitsus ja parlament, nad peaksid tunnistama, et elanikkonna vananemine ei võimalda endise pensioniea puhul maksta kõigile tulevastele pensionäridele äraelamist võimaldavat pensioni. Selleks, et probleem lahendada, tuleb pensioniiga tõsta. Mõistlik on seda tõsta järk-järgult, kolme kuu kaupa ühes aastas ja kehtestada alates aastast 2026 pensionieaks 65 eluaastat.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ka Rahvaliidu fraktsioon ei ole kindlasti pensioniea tõstmise poolt ja me oleme sellel teemal ka mitmel korral sõna võtnud. Kahtlemata on meil probleeme demograafilise olukorraga. Meie rahvas vananeb ja sellega kaasnevad teatud valikud ja probleemid, aga neid ei ole valitsus tegelikult laiemalt arutlema hakanud. Kui me vaatame, et aasta-aastalt on suurenenud töövõimetuspensioni saajate hulk, kui me vaatame, et pensionieelses eas on väga suur töötus, siis kuidas teie, härra peaminister, kujutate ette olukorda, kui me tõstame pensioniiga veelgi? Või leiate, et selle kõrval on ka muid lahendusi?

Aitäh! Muud teoreetilised lahendused on ju kõigile teada. Me teame, et kui praegu on ühe pensionäri kohta neli töötavat inimest, siis aastaks 2060 on neid järel ainult 1,8. Iga inimene, kes vähegi sõrmede peal rehkendada oskab, võib teha järelduse, et maksta pensione sellises mahus, mis võimaldaks inimesele mingigi äraelamise, ei ole võimalik. Missugused need lahendused on? Üks lahendus on see, et proportsionaalselt inimeste oodatava eluea kasvuga lükatakse edasi pensionilejäämise iga. Teine võimalus on töötavaid inimesi rohkem maksustada. Kui neid tulevikus on ühe pensionäri kohta kaks korda vähem ja me tahame pensionäride elatustaset enam-vähem säilitada, siis on võimalus suurendada kaks korda sotsiaalmaksu. Ma küll ei tea, kes oleks pärast seda nõus Eestis töötama. Seda võimalust ma kasutada ei soovitaks. Praktiliselt ainus võimalus ongi suurendada inimeste tööprotsessis osalemist. Mis puudutab vanemaealiste tööpuudust, siis selle kohta on teil küll statistikast vale mulje jäänud. Eesti väga suur probleem on noorte inimeste tööpuudus, kuid Euroopas paistame me väga selgelt silma vanemate inimeste väga suure hõivatuse poolest. On lihtsalt seletatav, miks see hõivatus on Eestis suhteliselt parem kui väga paljudes teistes riikides. See tuleb sellest, et meil saavad töölkäivad pensionärid endiselt ka pensioni. Ma pean seda süsteemi, mis Eestis on rakendatud, õigeks. Tänu sellele süsteemile ongi meil vanemaealiste hõivatus väga-väga paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes väga hea.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Evelyn Sepalt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma palun ette vabandust, et minu küsimuse sissejuhatus võib olla pisut poeetiline. Väga sageli, kohtudes välispartneritega, kui tuleb kõneks, millised on Eesti majanduse prioriteedid või millised on prioriteetsed majandusharud, siis, tuleb tunnistada, on päris raske selgitada. IT justkui on, aga nagu statistika näitab, ega me nii väga edumeelsed ei olegi. Ükskõik mis sektori võtad, pilt on lõpuks enam-vähem sama. Nii on ka turismiga. Ühelt poolt öeldakse, et see on prioriteetne, aga samas mitte nii väga. Kui me vaatame ka erinevat turismialast statistikat, siis näeme, et senini on Eesti püüdnud vist rohkem üksikturisti, kui mitte öelda vodkaturisti, mis ei ole ka majanduslikult kuigi perspektiivikas. Siit minu küsimus: millised on teie hinnangul praegu perspektiivsed turismivaldkonnad või prioriteedid turismimajanduses, millesse Eesti tõesti panustab?

Aitäh! Pikk küsimus. Ma kõigepealt kommenteerin seda sissejuhatust. Ega meil ei ole väga tark otsida neid prioriteetseid majandusvaldkondi nii, et tuleme kokku ja ütleme ühe valdkonna või kaks valdkonda. Ma arvan, et Eesti majandus on siiski võrdlemisi mitmekesise struktuuriga, ühes või teises sektoris on omad tugevused ja konkurentsieelised. Ma ei kujuta ette, et oleks tark siit saalist, valitsusest või bürokraatide poolt kindlaks määrata need n-ö läbimurdesektorid või kõige tähtsamad majandussektorid. Me peame arvestama, et me oleme siiski suhteliselt väike majandus ja peame suutma aru saada ümbritsevatest trendidest. Aga see selleks. Ma isegi, muide, olen nõus selle lähenemisega, et turismi arengus on kõige suurem väljakutse see, kuidas me oma võimekused ettevõtluse tasandil kohapeal, kohalike omavalitsuste tasandil, ja riigi ressursid, mida, muide, ei olegi väga vähe, suudame panna enam-vähem ühes suunas tööle. Teisisõnu: meil on teatud arusaam, kui me räägime välisturistidest, sellest, miks Eestisse tullakse, me suudame arendada selles osas tooteid, me suudame tegelikult võimalikult täpselt oma ressursse suunata potentsiaalsetele sihtturgudele, neid järk-järgult laiendada jne. See on selline must töö. Ei ole sellist kõlavat ühte asja. Aga mis puudutab turismi tervikuna, siis ma arvan, et valitsus ei ole kunagi varem pannud nii palju rahalisi ressursse, maksumaksja või ka Euroopa ressursse ühte sektorisse. Kui jagada teiega mingit muret, siis selleks on see, kas need suured ressursid lähevad kõige efektiivsemalt n-ö pikaajaliseks turismitööstuse edasiseks arenguks. Vaevalt me mingeid ideaalseid lahendusi leiame, aga minu arust lähevad asjad paremuse suunas.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Mis on need tooted, mida Eesti arendab praegu selle suhteliselt suure ja ilmselt Euroopast tulnud rahaga ning millist arengut selles sektoris tegelikult oodatakse? Miks ma seda küsin? Kõrvalt vaadates ja ka asjatundjatega rääkides tundub väga sageli, et Eesti killustab oma ressursse, puudub eriline isikupära, ei taheta võtta selget turupositsioneeringut ega selle nimel pikaajaliselt töötada ja investeerida. Mis siin salata, EAS-i kampaaniatest sihtturgudel räägitakse Eestis rohkem kui nendelsamadel sihtturgudel, mis on ilmselt ka pikema analüüsi küsimus. Aga ikkagi, mis on need tooted, mida on toodetud, miks need on valitud ja kuidas nad turismi arengule kaasa aitavad?

Praegune turismistrateegia, mis on ühistöö ja mis ei pruugi isegi olla üheselt paberi peale pandud (ta on natuke erinev turismi arengukavast), näeb ette, et meie kõige potentsiaalsem turismi sihtturg, kuhu tasub ressursse suunata, on ikkagi lähipiirkond, see on Läänemere piirkond kõikides ilmakaartes. See on see piirkond, kuhu tasub ressursse suunata. Me tihtipeale mõtleme, miks ei ole siin kedagi Lõuna-Euroopast, Ladina-Ameerikast, Ameerikast. Need on suured turud. Selliste turgude võimalusi saab kasvatada hästi väikeste sammudega ja kui riigi ressursse sinna suunata, siis ei anna see lihtsalt seda efekti. Teiseks, kui me räägime mingitest toodetest või turgudest, siis ma arvan, et me saame andmetest ikkagi tuletada seda, mille järele on tegelik vajadus ja miks on Eesti juba üles leitud. Repliigina ütlen, et üldise turistide arvu ja rahvaarvu suhtarv on päris hea, kui me võrdleme end meie lähiriikide ja meiega sarnaste riikidega. On ikkagi neli olulist märksõna: loodus, kultuur, linn ja pere. Võib-olla kõige vähem on tegeldud sellega, miks peaksid pered siia tulema ja veetma siin kauem aega. Kõige suurem väljakutse kõigil nendel aladel on see, kuidas tegelikult pikendada turisti kohalolekut sihtmaal.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kõige selle puhul, mida te nimetasite, on pidev probleem see, et puudub siiski isikupära, ei ole mingit eelist võrreldes lähiturgude n-ö samade toodetega, on selleks siis hinna ja kvaliteedi suhe või mitmekülgsus. See on paraku fakt. Ka hotellide, toitlustuse ja kultuuriteenuste kõrgem maksustamine ei aita kindlasti mitmekesisuse kasvule kaasa. Aga on üks selge sihtgrupp, mis on sellel turul äriliselt kasulik. See on konverentsiturist ja ka äriturist. Mida on tehtud selleks, et lennuliiklus pisutki elavduks, et see ei piirduks suviste tšarterreisidega, vaid tõepoolest tooks Eestisse jõuka n-ö paketituristi, kes tarbib siin erinevaid kalleid teenuseid ja jätab siia ka märkimisväärselt raha?

Lennuliiklus on üks konverentsiturismi element. Esiteks on konverentsiturism võib-olla ainuke valdkond, kus on suudetud formaalselt laua taha tuua võimalikud huvitatud osapooled. On olemas eraldi ühing, kes tegeleb konverentsiturismi ja tema arenguga. Selleks et lühiajaliselt hoogustada seda tegevust, lõime me paar kuud tagasi minu määrusega eraldi meetme, millega me ka, muide, toetame konverentside ja muude rahvusvaheliste ürituste korraldamist, et lihtsalt rahaliselt  motiveerida rohkem organisatsioone selliseid üritusi siia tooma. Konverentsiturismiga on täpselt sama asi, et eks ta areneb samm-sammult. See ei ole selline üks plahvatus. Kui mõelda suurte konverentside peale, siis kindlasti üks puudujääk on see, et meil puudub Tallinnas ja, mis seal salata, ka teistes linnades selline, ütleme, kõrgetele nõudmistele vastav konverentsikeskus. Jah, neid keskusi on tekkinud hotellide juurde, aga kui me räägime sellisest suurest konverentsikeskusest, koos kõige selle juurde kuuluvaga, siis siin on tegelikult väga suur tühimik. Ausalt öeldes, mulle on jäänud uskumatult segaseks, mida kavatseb härra Savisaar teha linnahalliga. Kuna äriideed ei avalikustata, siis on raske kommenteerida. Me oleme üritanud ka selles osas pilti ette saada. Aga, jah, konverentsiturism vajaks sellist suurt investeeringut, et luua väljaarendatud keskus, siin on kindlasti üks selline tühimik. Räägime ka lennundusest. Lennunduse puhul on ikkagi esiteks oluline lennujaam kõigi oma võimalustega, seal on tohutu arenguruum, teiseks on oluline kindlasti koduturule toetuv lennuettevõte Estonian Air. Muide, arutame seda täna ka kabinetis. Lennuühendused tekivad siis, kui inimesed reisivad. See on natuke nagu selline küsimus, et kas muna või kana.

Palun, kohapeal registreeritud küsimused! Alustab kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Võru- ja Põlvamaal on paljud talupidajad loomakasvatamise juba lõpetanud, kuna piima kokkuostuhinnad ei võimalda enam ots otsaga kokku tulla. Väljapääsuks on nendele olnud taluturism, aga siin on oma probleem. Nimelt, just Võru- ja Põlvamaal on väga palju kruusateid ja tolmust teed mööda ei taha turistid teps mitte sinna turismitalu juurde jõuda. Ma tahangi teada, kuidas on lood järgmisel aastal, kui paljud Võru- ja Põlvamaa teed muutuvad tolmuvabaks.

Aitäh! Ma olen, muide, kohanud turiste, kes tulevadki Eestisse kruusatee tõttu, nii et siin võivad lood olla ka teistpidi, kui rääkida turismindusest. Aga kohalike teede parandamise maht on täpselt kooskõlas eelarve võimalustega, 75% kütuseaktsiisist, see on täidetud. Selliseid lubadusi, et ühe aastaga saavad kõik kruusateed mustkatte või asfaltkatte, andku teised poliitikud, mina ei ole neid kunagi andnud ega kavatse hakata seda ka tegema. Me teame, et Lõuna-Eestis on see n-ö järelevõtmise koht kõige suurem, võrreldes teiste Eesti piirkondadega. Ma kindlasti kavatsen jätkata piiriäärsete alade kerget eelisrahastamist ka järgmisel aastal, et need lubadused täide viia ja asjad ära teha. Muus osas sõltub väga palju ka kohalikest prioriteetidest. Me arendame siin ikka järk-järgult. Ka järgmisel aastal, vaatamata eelarveseisudele, kruusateede mustkatte alla viimine selle aastaga võrreldes kindlasti ei vähene. Aga ärge kujutage ette ja ärge jumala eest oma valijatele öelge, et kui Tootsen saaks siin toimetada, siis kõik Põlvamaa teed oleksid asfaldi all. Ei oleks.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu, hea juhataja! Minu küsimus on ettevaatav ja võib-olla praeguse majanduskriisi tingimustes kohatu, kuid tegemist on siiski aasta viimase infotunniga. Kohtusin täna just selles küsimuses kohalike ärimeestega, kes panid mu pähe ühe mõtte. Nüüd küsin ma ministri käest, kas tegemist on n-ö intellektuaalselt huvitava ideega või on selles iva. Me oleme uhked selle üle, et erinevalt paljudest meist arengu poolest maas olevatest riikidest on meil suhteliselt kompaktne arv ministeeriume. Ikkagi, kas on iva säärases idees, et võib-olla kunagi paremas tulevikus luua eraldi turismiministeerium, kuna tegelikult on tegemist üpriski tähtsa eksportartikliga?

Ma tean seda ideed, mis ei ole ju õigupoolest uus. Ma mäletan, et turismiministeeriumi idee on vähemalt 17 aastat vana. Meil ei ole mõtet hellitada lootust, et ministeerium suudab turismiturul ettevõtjate riske enda peale võtta. Selle idee taga on tõenäoliselt midagi sellist, et kuskilt kõrgemalt, ülevalt peaks rohkem panustama. Sellega olen ma nõus. Aga vaatame tegelikkust, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, majandusministeerium, ka ettevõtjate pool, üha rohkem ettevõtjaid, kes on turismiga otseselt või kaudselt seotud, suudavad koonduda. Pigem on küsimus selles, kuidas riik, riigi erinevad agentuurid ja ettevõtjad suudavad koonduda natuke pikemaajaliste suundade ja kooskõlastatud tegevuse jaoks. See on see märksõna. Aga seda küsimust ei lahenda ministeerium, mitte iialgi. See on enesepettus. Kui meil on vaja ministeeriumi ressursse mingite teemade lahendamiseks, siis me alati leiame. Ma olen nõus sellega, et turismi osakaal tegelikult on vägagi tähtis ja tema potentsiaal on päris suur.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab turismi koordineerimist maakonna tasandil. Kuidas te arvate, kas maavalitsused ja maavanemad töötavad selles suunas hästi, või on teil ootusi, et nad seal rohkem korda saadaksid?

Raske öelda. Inimesed on erinevad. Ma ei ole näinud ühtegi maavanemat, kes tahaks oma tööd teha halvasti. Kui see küsimus oli maavalitsuste kui teatud asutuste ja maavanemate kohta, siis eks nad saavad panustada turismi neid ressursse, mis neil on. Ma pean tunnistama, et minu kohtumised ja arutelud maavanematega on näidanud, et kõik püüavad koondada ettevõtjaid, koondada omavalitsusi, mittetulundusühinguid, aktiivseid kodanikke, selleks et ühiselt genereerida mingisuguseid arenguprojekte. Ma ei oska nimetada ühtegi maavanemat, kes sellega ei tegeleks. Aga neil ei ole rahalisi ressursse, maavanemad ei aja äri. Me ei saa kõike veeretada maavanemate kaela. Ikkagi koostöö on võib-olla see märksõna, mida ka maavanemad saavad väikeste ressurssidega oluliselt oma piirkonnas genereerida.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitüma, hea istungi juhataja! Hea minister! Me teame tõsiasja, et turismi tuleb selle perioodi jooksul tõesti väga palju Euroopa raha ja seda kõike on tarvis ka rakendada. Samas on üks osa neist rakendajatest kohalikud omavalitsused ja mittetulundusühingud. Euroopa raha on küll olemas, aga ma julgen väita, et omavalitsustel ja MTÜ-del napib raha, mida panna kaasfinantseerimiseks ja millega teenindada n-ö selle toetuse sildfinantseerimist. Missuguseid abimeetmeid on ministeerium pakkunud sildfinantseerimise ja omaosaluse leidmise lihtsustamiseks, just nendele taotlejatele?

Aitäh! Ma arvan, et turisminduse ja turisminduse meetmete rakendamisel ei ole siin  midagi erilist, see puudutab omavalitsuste puhul kõiki meetmeid. Ma arvan, et lõpuks ei ole see ainult omavalitsuste mure. Me oleme ju valitsuses arutanud keskkonna-, infrastruktuuri-, ettevõtlus-, haridusinvesteeringute puhul, väga paljude investeeringute puhul, kuidas kaasrahastamine saaks toimuda. See ei tähenda, et me peaksime omavalitsustelt võtma vastutus- ja otsustuskohad. Kõik sõltub lõpuks ju prioriteetidest ja vähegi tegus omavalitsus peaks olulistele asjadele kaasrahastamise ikkagi leidma. Turismimeetmete puhul ei ole väga palju neid meetmeid, kuhu omavalitsus peaks otseselt panustama. Enamik turismimeetmeid on ikkagi mõeldud erasektorile, teatud osas ka omavalitsustele. On ka meetmeid, mida riik ise võtab. Nii et omavalitsuste kaasrahastamise probleemi turismimeetmete puhul ma niivõrd esile ei tõstaks.

Kolm viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Kahjuks jäi meil enne see lennundusteema pooleli. Kui on mahti, siis oleks hea selle kohta kommentaari kuulda. Aga tõsi on see, et välisturgude turundus on Eestis pisut killustatud ja tegelikult ei leia seda vastukaja, mida peaks leidma, et see töö oleks efektiivne ja toimiks pikka aega. See on üldiselt teada viga. Samas on vaja leida igasuguseid hulle innovaatilisi lahendusi, see on ka selge. Aga ma küsin sellist asja: kas meil on ka tulevikus oodata umbes selliseid kampaaniaid, et Eesti on odavate naiste ja odava viina maa, et tulge kõik siia?

Aitäh! Hakkame tagantpoolt peale. Mina ütleksin, et Eesti on väga heade naiste maa, kui kampaania sisu oleks minu teha. Aga kampaania sisu jätaksin ma ikkagi suures plaanis turundusasjatundjate teha. Kampaaniate puhul on oluline, et need asjad käivad käsikäes. Ei ole mõtet teha kampaaniat, kui sul ei ole reaalset toodet taga. Riigil ei ole võimalik kulutada väga suurt raha ja teha mingisugust seda laadi kampaaniat, et küll on tore, et tulge Eestisse, ja seda siis vaatab kuus miljardit inimest. Kui me vaatame turistide arvu, keda me siia tahame, ja kellele on meil tegelikult üldse midagi pakkuda, siis kasvupiirid, arvestades võimalusi, ei ole väga laiad. Turismi puhul peame alati arvestama ka teatud sesoonsust. Kampaaniad peavad jõudma sihtgruppideni hästi sihitult, koostöös ettevõtjatega, et oleks selge, mida ja miks tegelikult ühes või teises kohas turundatakse. Tahtsite saada kommentaari ka lennunduse kohta. Mida ma peaksin kommenteerima? Lihtsalt on kombeks võrrelda Eesti olukorda maailma olukorraga. Ega lennunduses ei ole midagi väga Eesti-spetsiifilist, kuigi teatud spetsiifilised probleemid seal on. Maailmas üldiselt on lennureisijate arv majanduskriisi tõttu kukkunud 28%. Euroopa transpordiministrid just arutasid olukorda lennunduses. See on taust. Turg on praegu madalseisus. Mina arvan, et me peaksime keskenduma sellele, et see n-ö koduturult lähtuv lennuettevõte Estonian Air saaks, esiteks, selle kriisi üle elatud, ja teiseks sellele, et Estonian Airil oleks mingisugune ärimudel, selline omanike struktuur, kes võiks võtta natuke suuremaid äririske, arvestades seda potentsiaali, mis Eestil ja Tallinna lennujaamal on. Teatud potentsiaal on seal kasutamata, olgem ausad.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Ma tänan, proua juhataja! Härra minister! Ma heameelega tuleksin appi, aga mu repliigile kuluv aeg, küsimusele eelnev aeg ei võimalda rääkida kõigest, mis puudutab turismi, sellest, mida ka valitsuse tasandil on viimase kahe aasta jooksul turismi arendamiseks ära tehtud, samuti arendustegevuse jne jaoks, kaasa arvatud EAS-i poole pealt. Nüüd minu küsimus. Kas ei peaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koos Põllumajandusministeeriumiga ja võib-olla veel mõne teise ministeeriumiga üle vaatama omal ajal kinnitatud Euroopa Liidu direktiivid, mis puudutavad näiteks turismitalude tegevust, kõikvõimalikke toidukäitlemisprotsesse ja neid juhendeid üldse? Ma ise mäletan, kuidas neid tehti. See oli see aeg, kui soovituse asemel pandi sisse kohustus, ja see on tekitanud üldiselt palju jamasid. Järsku peaks need üle vaatama?

Vastus on jaatav.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mulle väga meeldis Ivi Eenmaa teemapüstitus. Ma väga loodan, et te tegelete selle asjaga. Minu küsimus on samuti turismiedenduse kohta. Nimelt on Kagu-Eestis paljud inimesed pöördunud minu poole ja kurtnud oma häda. Häda on selles, et turismiteenuse pakkujad on registreerunud füüsilisest isikust ettevõtjateks ja sel aastal on neil tõusnud sotsiaalmaksu osa. Nad peavad maksma sotsiaalmaksu avansiliste maksetega. Kuna praeguses majandusruumis on nende tegevusvõimalused halvenenud, siis on nad paraku nende maksete tegemisega kimpus. Minu küsimus on: kas te olete sellest teadlik, kas nad on pöördunud ka teie poole ja millised võiksid olla siin lahendused?

Aitäh! Sellest, et praegu on ettevõtjatel eri sektorites teatud makseraskusi, olen ma üldiselt teadlik. Ma julgen öelda seda, et nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui ka Rahandusministeerium tegelikult hästi tihedalt suhtlevad eri sektoritega ja tegelevad nende probleemidega, et me suudaksime reageerida, kui mingi lahenduse võti oleks valitsuse käes. Füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalmaksu ettemaks, ma arvan, on pigem üldine maksudistsipliini küsimus. Ma võtan teie küsimusetõstatuse siit kaasa ja me arutame rahandusministriga, kas see on turismisektori spetsiifiline probleem või üldine teema, kas siin ei ole lihtsalt tegemist tavapärase looga, et ei suudeta kõiki makse maksta. Eks me kõik mingeid asju maksame ette. See on ju ka teatud maksudistsipliin. Majanduskriisi ajal peame me ikkagi ka maksudistsipliini jälgima. Me võime igal pool muudkui lubada, et ärge makske midagi. Mis siis välja tuleb? Oma kohustusi tuleb täita ja seadused on ju lõpuks ühiskondlikud kokkulepped.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Inara Luigaselt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te olete viimasel ajal uhkusega rääkinud, et praegusel valitsusel on olemas tööhõiveprogramm, mis tagab Eestile majanduslanguse pidurdumise ja aitab Eesti majanduse tõusule. Ma ei ole kahjuks saanud seda tööhõiveprogrammi lugeda. Vaatasin ka Sotsiaalministeeriumi kodulehte, ega mul polnud võimalik sealt seda praeguse kriisi ajal toimivat tööhõiveprogrammi leida. Kas te tutvustaksite meile seda ja ütleksite, kust on võimalik leida seda programmi, et ka lihtne Eesti Vabariigi kodanik saaks seda lugeda?

Aitäh! Olen siit kõnepuldist korduvalt kirjeldanud, milline on valitsuse kava töökohtade suurendamiseks, tõeliselt töötav kava. Töökohti loovad investeeringud. Investeeringud tulevad sellesse riiki, kus ettevõtluskliima on stabiilne, kus rahandus on usaldusväärne. Töökohti ei saa luua inimestele neoonveste ostes ja neid siis mööda linna tsirkuleerima pannes. Kuidas investeeringud riiki tulevad ja kust kohast töökohad Eesti riiki peaksid tulema? 70% Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest on tulnud Rootsist ja Soomest. Ma olen veendunud, et ka edaspidi tulevad investeeringud Eestisse põhiliselt Rootsist, Soomest, Norrast, Taanist ja Saksamaalt. Investeeringute tulemine tähendab töökohtade tulemist. Millal investeeringud Eestisse tulevad? Investeeringud tulevad Eestisse siis, kui Eestis on hea investeerimiskliima. Mida tähendab hea investeerimiskliima? See tähendab seda, et riigi rahandus on usaldusväärne. Me oleme suutnud ka selles viimase 70 aasta jooksul maailma tabanud kõige sügavamas kriisis hoida Eesti riigi rahandus usaldusväärsena. Seda on märganud investorid ja seda on märganud ka väga paljud rahvusvahelised institutsioonid. Eestisse on näiteks Ericsson ostnud komplekteerimistehase, Trelleborg laiendab märkimisväärselt oma tootmist Kuressaares. Need on esimesed pääsukesed. Eesti on uutele investeeringutele avatud ja investeeringud tulevad siia eelkõige seetõttu, et me oleme hoidnud riigi rahanduse korras.

Palun, Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Austatud juhataja! Härra minister! Ega te midagi uut küll ei öelnud. Ma lootsin, et teil on mingisuguseid konkreetseid muudatusi praeguse kriisiaja jaoks ja et on tehtud muudatusi ka kriisiaja tööhõiveprogrammi. Aga ma soovitan teil mitte rääkida nendest neoonvestides isikutest. Nad tulevad oma tööga suurepäraselt toime. Sõitke Tallinnas trolliga ja te näete, kui tublit tööd nad teevad. Kui teil on olemas programm, siis te peaksite ka prognoosima, millal meie tööhõive paraneb ja millal töötute hulk väheneb. Kuid praeguse statistika andmetel registreeritakse ikka jätkuvalt 2000 töötut nädalas, kolmandas kvartalis tõusis töötuse määr 14,6%-ni ja töötute arv oli Eestis pärast taasiseseisvumist suurim. Paljud on selles olukorras hädas ja just noored on hädas. Kas selles teie väljatöötatud tööhõiveprogrammis on koht ka noortel?

Aitäh! Jah, loomulikult ei öelnud ma midagi uut. Valitsuse poliitika on järjepidev ja me oleme seda poliitikat ajanud järjekindlalt. Kuna see poliitika on õige, siis ei ole ma pidanud vajalikuks seda poliitikat kardinaalselt muuta. Jah, Eestis mõned inimesed mõnest erakonnast ei märka, et seda poliitikat peetakse õigeks. Samas, Rahvusvaheline Valuutafond on seda märganud, Maailmapank on seda märganud, reitinguagentuur Moody's on seda märganud, Euroopa Komisjon on seda märganud, The Economist on seda märganud, Forbes on seda märganud. No tasuks ikka siiski neid kogu maailma jaoks autoriteetseid institutsioone ja ajakirjandusväljaandeid pisut usaldada ja ka ise hetkeks uskuda, et valitsus on mõne asjaga hakkama saanud. Millal kriis leevendub? Majanduskasvu osas me näeme elavnemise märke juba praegu, kuid majanduskriiside üldloomus on selline, et tööpuuduse vähenemine järgneb teatud viivisajaga majanduse elavnemisele ja see aeg võib kesta pool aastat, võib kesta aasta, aga ka poolteist aastat. 1990. aastate lõpu kriisi järelmina oli maksimaalne tööpuudus 2000. aasta esimeses kvartalis, mil töötute arv Eestis oli 96 700 ja tööpuuduse näitaja oli 14,8%. Tuleb silmas pidada, et siis oli töökohti Eestis märgatavalt vähem, kui neid on praegu.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! See, et meid on märgatud kuskilt kõrvalt, ei pane meid ausalt öelda ju iseennast nii palju imetlema ja me ei tohikski imetleda iseennast, kui meil on töötute arv üle 100 000. Me peaksime olema väga mures ja väga mures peaks olema praegune valitsus. Kui rääkida üldse tööhõive määrast, siis, loomulikult, tööhõive määr on eri piirkondades erinev. Kõrge on ta just Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Olge hea, tooge paar konkreetset meedet, erisust, mis on suunatud rohkem nendele piirkondadele, et parandada tööhõivet.

Kui meid on kõrvalt märgatud, siis peaks see avama ka nende silmi meil siin kodus, kellel need silmad ilma kõrvaltmärkajate suunamiseta ei kipu avanema. Veel kord: need on autoriteetsed institutsioonid, tasub uskuda sellesse, et pikaajalised meetmed toovad Eestile edu ja ühekordsed meetmed, olgu nad siis ka neoonvestidesse riietatud, ei ole need, mis toovad edu. Millele Eesti valitsus ja ka austatud Riigikogu on panustanud? Usaldusväärne rahandus, seda kindlasti. Aga vaadake eelarvet, te näete, et Eesti Vabariigi eelarves on investeeringute osatähtsus üks kõige suuremaid Euroopa Liidus kui mitte kõige suurem. Investeeringud on need, mis loovad töökohti. Vaatamata väga suurele majanduslangusele, ei ole Eestis kärbitud investeeringuid, vastupidi, investeeringute maht kasvab. Me usume sellesse, et investeeringud loovad töökohti. Me oleme kärpinud valitsussektori kulutusi, aga me ei ole kärpinud investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Need on märkimisväärselt kasvanud. Ka hariduskulud kasvavad järgmisel aastal terve miljardi võrra. See miljard on see, mis loob töökohti. Muidugi, me võime ka selle miljardi kulutada selleks, et keegi vestistada ja panna kuskile sihitult tsirkuleerima, aga ma leian, et see pole Eesti maksumaksja suhtes aus. Aus on teha praegu tootlikke investeeringuid, mis loovad töökohti. Neid teie siin Riigikogus otsustasitegi teha, kui te kinnitasite riigieelarve.

Head kolleegid! Kuna aeg on läinud kiiresti, annan ma nüüd ainult ühe võimaluse esitada kohapeal registreeritud küsimus ja palun teistelt vabandust! Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Aus oleks tunnistada, et meil on kõige kõrgem tööpuudus pärast taasiseseisvumist. Aus oleks rääkida ka sellest, et Põhjamaades on riigi ja kohalike omavalitsuste vahelise koostöö tulemusel loodud päris selgeid konkreetseid programme tööhõive parandamiseks, mis on toonud Põhjamaade inimestele edu. Aus oleks öelda seda, et valitsuskoalitsiooni ja kohalike omavalitsuste vaheline sõda on ületanud igasugused piirid, ma mõtlen eeskätt Tallinna. Meie siin saalis või ka kuskil mujal kuuleme kogu aeg neid näiteid, miks Tallinnas on nii või miks Tallinnas on naa. Aga samas me võtame ära ju järjest suurema tulumaksuosa, millega vähendame omavalitsuste tulubaasi, sealhulgas Tallinna tulubaasi. Minu küsimus on see: kas te oskate öelda mõne hea näite valitsuskoalitsiooni ja kohalike omavalitsuste koostöö kohta, mis puudutaks tööpuuduse kaotamist?

Häid näiteid kohalike omavalitsuste väga hea tegutsemise kohta leiab üle Eesti küll ja küll. Ka minu armsas kodulinnas Tartus on tööpuudus märksa väiksem kui Tallinnas. Ometi ei kulutata seal maksumaksja raha sihitult selleks, et tööpuudust kunstlikult alandada. On loodud ettevõtluskeskkond, mis kindlustab suhteliselt hea tööhõive ka praegu, kõige sügavamas majanduskriisis. Eesti statistika on usaldusväärne. Muidugi, see statistika kinnitab ühemõtteliselt ja valitsus tunnistab ausalt, et praegu on maailma tabanud viimase 70 aasta kõige sügavam majanduskriis. Statistika kinnitab ka seda, et töötute arv on praegu suurem, kui see oli eelmise kriisi ajal. Nagu öeldud, siis oli 96 700 töötut, praegu on 102 000 töötut. Siis oli meil 564 000 töökohta, praegu on hõivatute arv märksa suurem, meil on 598 000 töökohta. Praeguste mõõdupuude järgi oli siis tegemist kriisikesega, mitte tõelise kriisiga, sest majanduse nominaalkasv oli siis +6,5%, reaalkasv oli küll negatiivne, –0,3%, aga see pole absoluutselt võrreldav majanduslangusega, mis on mõõdetav 14–15%-ga. Võrreldes selle majanduslangusega, tuleb tunnistada, et praegune tööturu olukord on tollest olukorrast märksa parem. Me oleme suutnud vahepealsetel aastatel, mis on möödunud eelmisest kriisist, luua hästi töötava töötuskindlustussüsteemi ja sellest on praeguses kriisis palju abi.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd tuleb küsimus kolleeg Mark Soosaarelt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolm ministrit! Ma tahan teid väga tänada nende hetkede eest lõppeval aastal siin Riigikogus, kui on saanud koos unistada ja visioone lehvitada. Ka Winston Churchill on, muide, öelnud, et kõik rääkisid, et see ei ole võimalik, aga siis tuli keegi, kes asjast ei teadnud, ja tegi ära. Ma usun, et ka Eesti võib teha veel väga palju ära. Eks võidab see riik ja rahvas ja see kogukond, kes valdab väga hästi infot ning kellel on head ja tugevad energiaressursid. Milline on Eesti Energia, Eesti energeetiline tulevik, mida teie kui majandus- ja kommunikatsiooniminister kujutate ette, mis on need peamised energiaallikad, kuhupoole me liigume?

Aitäh sulle, Mark! See oli nii ilus sissejuhatus, et tahaksin kõik need kaks minutit tänada sind nende hetkede eest ja tänada selle eest, et sa toetasid! Kui mu mälu ei peta, siis vist selle aasta juunis võttis Riigikogu vastu Eesti energiamajanduse arengukava järgmiseks 15 aastaks. Selles arengukavas on ka see vastus enam-vähem olemas. Suures plaanis me ikkagi liigume mitmekesistatud energiaallikate suunas. Me peame andma endale aru, et see liikumine ei toimu üleöö. Neile, kes rabelevad, või neile, kes tahavad, et kohe midagi juhtuks, ütlen, et tuleb võtta selline eestlase n-ö tööhoiak. Kui me järjepidevalt selles suunas suudame töötada, investeerida, olla stabiilne majanduskeskkond, nii et kindlad reeglid on paigas ja on läbipaistev asjaajamine riigi poolt, siis ma arvan, et me saavutame selle tulemuse. Eesti Energia kui ettevõtte puhul kehtib täpselt sama. Põlevkivist toodetav elekter väheneb, taastuvenergia kasutamine kasvab, heal juhul me jõuame mingite lahendusteni tuumaenergia osas. Peame olema väga tähelepanelikud tehnoloogia arengute suhtes. Euroopa Liit, kus me ise panustame ja osaleme, panustab ju väga tugevalt raha tehnoloogiaarendusse. Ka meil on energiatehnoloogia programm, me teeme nii palju, kui me suudame. Ameerika Ühendriigid panustavad, ka teised riigid panustavad. Raske on öelda, kas toimub mingisugune tehnoloogiline revolutsioon, mida võiks võib-olla sides võrrelda internetiga, aga võib juhtuda, seda ei saa välistada. Ei ole mõtet olla kunagi ka millelegi suletud. Kuid meil peab olema oma teekaart. Minu arust on Eesti Energia arengukava, kui me võtame seda tõsiselt ja suudame langetada otsuseid, päris hea kava selle jaoks, et meil oleks energia kui julgeolekukomponent paigas, et energeetika oleks olemas ka majandusharuna ja energia oleks inimeste jaoks vastuvõetava hinnaga.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!

Eks see talumehetarkus nüüd ole küll, et tuleb riske hajutada ja riiklikul tasemel eriti. Aga Kopenhaageni kliimakonverentsiga ühel ajal on väga sobilik küsida, kas ei ole siiski meil vastuolu kahe tulevikuenergia kasutuselevõtu vahel, ma pean silmas tuumaenergiat ja tuuleenergiat. Need kõlavad küll ühtemoodi, kuid üks võib meie väikeses riigis välja süüa teise ja takistada teise arengut. Teatavasti võttis Folketinget juba aastal 1985 vastu otsuse, et tuumajaama ei tule ja avatakse täielikult tee taastuvenergiale, ning praegu toodab Taani juba rohkem tuuleenergiat, kui Eesti seda vajaks, ja ka Lõuna-Rootsi Skåne piirkond on täielikult üle läinud taastuvenergiale, see tähendab, 3,5 miljonit inimest, kes elavad Lõuna-Rootsis, kasutavad taastuvenergiat. Kas meil ei tasuks ka tuumaperiood vahele jätta?

Aitäh! Me päriselt ei saa neid asju niimoodi võrrelda, et kui Taani toodab nii palju tuuleenergiat, siis järelikult võiksime meie ka toota. Energia puhul on lisaks tootmisele vaja silmas pidada ka muid tähtsaid asju, süsteemi ja, mis peaasi, majanduslikku tasuvust. Mina küll ei tahaks soovitada Eestile sellist elektrisüsteemi väga rabedat ja kiiret arengut, mille tagajärjel elektri hind tõuseb nii, et meie inimesed, perekonnad, ettevõtted ei suuda selle eest maksta ja me kaotame oma konkurentsieelise. Me peame ka seda komponenti silmas pidama. Mina olen maailmavaatelt, muide, selle Taanis toimuva suhtes vägagi skeptik, aga see ei ole ju teie küsimus. Teie usute seda asja. Eks elu näitab. Ma olen küll selle poolt, et ka fossiilsetesse kütustesse tuleks investeerida. Muide, seda teevad kõik. Ka need, kes võib-olla on väga kõvad eestkõnelejad, investeerivad kivisöejaamadesse, pruunsöejaamadesse. Me ei saa seda varianti kõrvale lükata ja panna Eesti rahvas n-ö kellestki sõltuvusse. Aga ma olen Taanis arutelul osalevate inimestega sada protsenti nõus selles, et kõike tuleb teha keskkonnapuhtalt või nii keskkonnapuhtalt, kui see on vähegi võimalik. Aeg sai praegu läbi.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!

Selge on see, et kogu kliima soojenemise temaatika on usuküsimus, aga arvatakse ka seda, et eestlane on kaks kuni kolm korda umbusklikum kliima soojenemise suhtes kui keskmine eurooplane. Tõenäoliselt kuulume teie ja mina eri usulahkudesse, mis parata. Aga mis puudutab tuuleenergia kasutuselevõttu, siis ma jagan seisukohta, et ilma korralike ülekandevõrkudeta, mida kahjuks Euroopa ja Eesti vahel ei ole, on selle kasutusele võtmine samuti pidurdatud. Millised on praegu Eesti arengud selles suunas, et toimuks energia ülekandmine meilt Rootsi, Taani, Poola jne? Kuidas toimuvad need arengud, et me oleksime ühises Euroopa ülekandevõrkude süsteemis? Tuul puhub kusagil ju alati. Kui meil on tuulevaikus, saaksime me osta Taani või Rootsi tuuleenergiat, ja vastupidise olukorra puhul müüa enda oma.

Olen täiesti nõus selles osas, et usuküsimuses kuulume me eri lahkudesse. Kuigi, ei ole vaja uskuda, et kliima muutub. Kliima muutub – see ei ole uskumise küsimus. Küsimus on, mille tõttu ta muutub ja kui palju mille tõttu. Tõepoolest, kui me räägime tootmisallikatest, siis see on üks teine strateegiline küsimus, et Eesti oleks ühendatud sellisesse elektriturgu, millest võiks uskuda, et ta annab kõige parema hinna eest kõige parema kvaliteediga tulemuse. Meie jaoks on lähiaja kõige olulisem küsimus see, et Estlink 2 saaks reaalsuseks. See saab reaalsuseks. Meie jaoks on oluline, et Leedu ja Rootsi vahel tekiks n-ö kaabel. Kõige olulisem on, et Leedu ja Poola vahel tekiks elektrisild. Me saame siin vägagi palju teha, et motiveerida ja selles suunas töötada. Siis on meil tõesti tekkimas ka teistsugune perspektiiv. Me saame, kui meil endal läheb elektrit vaja, reaalselt olla suurema ja usaldusväärsema süsteemi osa, nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Teistpidi võttes on meil võimalik pakkuda seda looduslikku ressurssi teistele kasutada, ma mõtlen tuult. Aga ka siin ei toimu arengud mitte sedapidi, et kui kuskil on mingi rahvusvaheline või ülemaailmne kokkulepe, siis on kõik korras. Vaadake, mis juhtus pärast Kyotot. Kui palju muutus? Hästi vähe, kahjuks.

Kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te ütlesite äsja hea ja ilusa tõdemuse: põlevkivist toodetud elektri kogus väheneb. Aastaid tagasi ühendati Eesti riigile kuuluvad kaks giganti Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi. Eesti Energia koosseisus olles pole toimunud erilist edulugu põlevkiviteaduste vallas, eeskätt põlevkivikeemias. Kas tulenevalt meie põlevkivi väärtusest, ta annab näiteks üle 40 tootenimetuse, poleks õige ja vajalik viia Eesti Põlevkivi Eesti Energia koosseisust välja?

Aitäh! Need asjad ei ole omavahel seotud. See, kes toob mingisuguse maavara maa alt välja või võtab seda maa pealt, ei pea seda sellepärast väärtustama. Mõelge näiteks paekaevandusele või kruusakaevandusele. Piusa liivast ei tee klaasi seal Piusas elav kopamees. Need on erinevad ettevõtjad. Maailmas eksisteerib selline asi nagu tööjaotus. Mõistlik tööjaotus tagab teatud efektiivsuse. Meil on samasugune olukord põlevkivi kaevandamises. Minu teada oli vist härra Kaljuvee Eesti Põlevkivi  juhatuse esimees, kui Eesti Põlevkivi loobus ühest põlevkivimaardlast ja Viru Keemia Grupp, kes kuulub, muide, Eesti erakapitalile, sai hakata põlevkivi kaevandama. Kiviõli Keemiakombinaat kaevandab põlevkivi. Eraettevõte, kujutage ette! Ja julgeolek on ikka samasugune, kui ta oli just sellel hommikul, kui eraettevõte hakkas põlevkivi kaevandama. Küsimus on selles, mida me selle põlevkiviga teeme ja kui palju me suudame seda väärtustada, aga see on juba järgmise infotunni teema.

Head kolleegid! Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, lugupeetud peaminister ja ministrid, küsimustele vastamise eest! Selle aasta viimane infotund on lõppenud.