Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

Alustame. Esimene küsimus on kolleeg Marika Tuusilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh teile! Austatud peaminister! Detsembri alguse seisuga oli Eestis registreeritud 456 seagripijuhtu. 1290 inimesest, kellele proov tehti (hoitakse ju kokku, proove ei tehta), pandi enam kui igale kolmandale see diagnoos. Tegelikult on iga nädal umbes 3000 pöördumist. Tallinnas on ööpäevas umbes 400 juhtumit, kus kiirabi kutsutakse välja nende sümptomitega inimestele. Praegu on niimoodi, et kõigil viiel inimesel, kes on surnud H1N1 tüüpi grippi, on see haigus avastatud alles lahangul. Perearstid ei tohigi praegu analüüse teha, arstid on ära peidetud, ministrit me üldse ei näe. Ma küsin: kes võtab praegu poliitilise vastutuse ja mitmenda surmajuhtumi puhul see võetakse?

Aitäh! Ma palun väga vabandust, aga enne, kui ma hakkan küsimusele vastama, tahan ma pöörduda austatud Riigikogu poole loa saamiseks lahkuda infotunnist täna viis minutit varem, kui kord ette näeb, sest Eestisse on visiidile saabumas Euroopa Ülemkogu äsja valitud eesistuja Herman Van Rompuy. Ajakava järgi peaks ta Stenbocki majja saabuma täpselt kell kaks. Kui te lubate mul viis minutit varem lahkuda, siis teie lahkel loal ma seda teeksin.
Nüüd uuest gripist. Uue gripiga on teatavasti selline lugu, et üle maailma toimub suur võidujooks gripi ja vaktsiinitootmise vahel. Ei ole olemas ühtegi riiki, kuhu vaktsiin oleks täies mahus pärale jõudnud ja küsimus oleks ainult selles, et on vaja teha vaktsineerimine. Kõikidesse riikidesse vaktsiinikogused alles saabuvad, aga samas võime suure tõenäosusega öelda, et gripi esimene laine on oma maksimumi juba ületanud ja vaktsineerimine on nüüd vajalik selleks, et ära hoida eeldatavalt ja reeglipäraselt saabuvat teist lainet. Eestis ei tehta enam üksikjuhtudel analüüse, vaid diagnoosimine on läinud tavapärasele tasemele. Ei tehta laboratoorseid analüüse, vaid see, mille järgi inimesele diagnoos pannakse, on kliiniline pilt. See on ülemaailmne praktika. Kui on esimesed juhtumid, siis tehakse põhjalikud analüüsid, edaspidi hakatakse juba väljakujunenud kliiniliste parameetrite järgi diagnoose panema.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea peaminister! Otsavaatamise järgi on ikkagi väga raske diagnoosi panna. Perearstid komisjonis just kaebasid, et nad ei tohigi neid analüüse teha, neil pole selleks raha. Kas te ikkagi teate, et Eesti on praegu Euroopas kuulutatud suure haigestumusega riigiks? Perearstid tõesti ei tea, millises järjekorras vaktsineerida, millal vaktsiin tuleb, kas tuleb, kui palju seda tuleb, kes riskigrupist tuleb kõigepealt vaktsineerida. Väga palju on arusaamatust. Teised riigid hakkasid selle kõigega tegelema kevadel, hakati ette valmistama kaadrit, tellima vaktsiine, koostama riskiplaane. Meie ütlesime, et see on tavagripp, ja ütleme praegugi, et siin polegi midagi erilist. Tegelikult te ju näete, kui palju on juba surnuid. Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsiooniteenistus ütles, et haigestub ligi kolmandik Eesti elanikkonnast ja sadu inimesi võib surra. Kas me ei taha sellepärast epideemiat välja kuulutada, et me ei taha võtta kasutusele riskireservi, sest eelarve läheb siis tasakaalust välja?

Ei, reservi kasutamises nüüd küll küsimus olla ei saa. Riikide praktika epideemia väljakuulutamisel on täiesti kattuv ja Eesti ei ole selles mõttes mitte mingisugune erand. Kõigepealt on haiguse üksikjuhtumid, nendele pööratakse tõsisemat tähelepanu, tehakse põhjalikud laboratoorsed uuringud. Edasi on üleminek mitigatsioonifaasile. Siis ei võeta enam igalt konkreetse haiguse kahtlusega isikult proove põhjalike laboratoorsete analüüside tegemiseks, sest mitte ühegi riigi meditsiini rahastamise süsteem ei peaks sellisele koormusele vastu. Ka teie fraktsioonis esindatud arstid ilmselt kinnitavad, et sellel asjal ei ole meditsiiniökonoomiliselt erilist mõtet. Kindlasti ei vasta tõele see, et perearstid panevad diagnoosi silma järgi. Haigusel on ikka kindlad sümptomid, perearst oskab neid sümptomeid hinnata ja selle järgi diagnoosida. Gripihooaeg on igal pool meie regioonis. Mõnes riigis on välja kuulutatud epideemia. Epideemia väljakuulutamiseks on riikides tavaliselt kehtestatud kindel kord. Põhiline parameeter, millest epideemia väljakuulutamine sõltub, on haigusjuhtude arv mingil perioodil, näiteks nädala jooksul. Kui uute haigusjuhtude arv ületab teatud tavapärase taseme, siis kuulutatakse välja epideemia. Eestis praegu seda taset ületatud ei ole.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Aitäh! See küsimus puudutab riigieelarvet ja tervishoidu. Minu meelest on kõige teravam küsimus praegu ikkagi see, et hooldusravi, mis meil on praegu väga halvas seisus, tehakse patsiendile tasuliseks. Kui inimene sai seni olla esimese kuu haiglas tasuta, siis nüüd tuleb tal hakata maksma 3000 krooni kuus ehk 101 krooni päevas. Kahe kuu jooksul, mis on maksimaalne hooldusravi aeg, tuleb kokku juba 6000 krooni. Tavaliselt on hooldushaiglas vanemad inimesed, väga tihti surijad. Kust see raha võetakse, kui samal ajal peab ka koduseid arveid tasuma? Aga ka noored, kes vajavad hooldusravi ja kes on töötud, ei saa seda raha maksta. Omavalitsustel raha ei ole. Mul on küsimus: kas nüüd ongi tegemist teie poolt eitatud pensionide ravikindlustusega maksustamisega?

See viimane väide oli küll väga vägivaldne. Ma usun, et ka te ise ei taha teist korda seda väidet korrata. Teatavasti on hooldusraviga selline lugu, et me oleme saanud Euroopa Liidu vahenditest päris arvestatava summa, et parandada Eestis hooldusravi olukorda. See summa, mida me kavatseme kulutada hooldusravi tänapäevastamiseks ja lisavõimaluste loomiseks hooldusravi osutamiseks, on kokku 431 200 000 krooni. Selle abil luuakse juurde 1296 hooldusravikohta ja 300 hooldekodukohta. Teatavasti on meil olnud selliseid aastaid, kui haigekassa laekumised suurenesid 20% aastas. See toimus niiviisi pidevalt. Nüüd me loome juurde, kasutades Euroopa Liidu maksumaksja käest saadud raha, hooldusravikohti. Samal ajal on majanduslanguse ja sotsiaalmaksu laekumise vähenemise tõttu haigekassa laekumised vähenenud. Selleks et finantseerida neid Euroopa Liidu maksumaksja rahaga juurde loodud hooldusravikohti, on vaja finantseeringuid. Nende finantseeringute katmiseks juba varem kinnitatud arengukava järgi tulebki patsientidel tasuda omafinantseering. Iseenesest ei ole selles praktikas muu maailmaga ja meie lähinaabritega võrreldes mitte midagi erandlikku. Sellist praktikat rakendatakse kõikides nendes riikides, kus hooldusravi on riiklikult korraldatud.

Head kolleegid! Et ka teised ministrid saaksid vastata, siis saab esitada kuus kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tulen korraks tagasi selle gripi juurde, mida maailmas on nimetatud seagripiks, aga mida teie nimetasite uueks gripiks. Minule on jäänud selline mulje, et me nagu rõhutatult kogu aeg vähendame selle haiguse, kuidas öelda, mitte tähtsust, aga me nagu ei tahaks sellest eriti rääkida ja kõik esinejad, kes on avalikkuse ees kõnelnud, ütlevad: "Oh, pole midagi!" ja naerul näoga öeldakse: "No kuulge, see on möödaminev asi ja üldiselt on see ravimifirmade kampaania." Te siiski ei vastanud. Viimasel ajal pole ka minister enam rahva ees esinenud selgitustega gripiolukorra kohta. Miks see niimoodi on?

See teie väide nüüd küll päris kohane ei ole, nagu üritaks keegi vähendada uue gripi, teise nimega seagripi tähtsust ja tähendust. Gripihooaeg on alanud, esimene laine on väga paljudes riikides praeguseks juba vaibumas, kuid reeglipäraselt saabub esimese laine järel teine laine. See ei puuduta mitte ainult uut grippi või seagrippi, vaid see puudutab ka tavagrippi, ehkki tekib üleüldse küsimus, mis asi on tavagripp. Tavaliselt on meil ju nii, et tavagripi vastu vaktsineerimine ei ole probleem. Tavagripi vastu on võimalik saada vaktsiini peaaegu igast apteegist ja vaktsineerimine ei kujuta endast mitte mingisugust probleemi. Uue gripi või seagripi puhul on lugu selline, et vaktsiini väljatöötamise aeg on jäänud farmaatsiafirmade jaoks väga lühikeseks. Seetõttu on farmaatsiafirmad otsustanud, et nende partneriteks saavad olla ainult riikide valitsused. Jaemüügist, apteekidest, ravimihulgifirmade käest ei ole võimalik soetada vaktsiini uue gripi vastu. Ka valitsustele ei saa ravimifirmad, põhiliselt GlaxoSmithKline ja Baxter, anda tellitud koguseid kohe kätte, vaid neid koguseid antakse üle pidevalt ja need kogused on tellitud mahtudega võrreldes suhteliselt väikesed. Seetõttu on uue gripi vastu vaktsineerimise puhul tekkinud järjekorrad kõikides riikides üle maailma. Mõnes riigis on lugu küll selline ...  Lõpetan vastuse järgmisele küsimusele vastates.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Valitsus on sel aastal juba ühe põhimõttelise otsuse teinud, 15. novembrist on vähendatud tervishoiuteenuste piirhindu 6%, mida on põhjendatud rahapuudusega. Samas me teame, et on olemas teatud reservid, mis aitaksid seda olukorda leevendada. Selle kasutamisele ehk jaotamata tulemi kasutamisele ei ole sotsiaalminister ega valitsus oma heakskiitu andnud. Haiglad on öelnud, et 6%-line vähendamine tähendab seda, et kuna hindadest üle poole või vähemalt poole moodustavad palgad, siis peavad nad hakkama järgmisel aastal vähendama põhipalkasid 10–15%, kas just kõigis haiglates, aga väga paljudes. Nüüd on küsimus selles, et kui valitsus vähendas piirhindu, mis põhjustab palkade vähendamise, kas ei peaks valitsus siis algatama üleriigilisi palgaläbirääkimisi, sest palgakokkulepe ju kehtib. Kuidas on võimalik palkasid vähendada?

Aitäh! Kõigepealt siiski lubatud eelmise küsimuse vastuse lõpp. Mõnes riigis on nii, et vaktsiini on praeguseks juba rohkem, kui on nõudlust. Alles eilsetes lehtedes oli uudis, et Saksamaal jääb juba praegu vaktsiini üle ja seda kavatsetakse hakata müüma, sest ainult 5% elanikest on siiani vaktsineerimist soovinud.
Jah, ka palgaläbirääkimisi tuleb alustada, kui kusagil on väga selge vajadus palku vähendada. Mis puudutab reservide kasutuselevõttu, siis seadusandja on omal ajal väga täpselt reguleerinud, missuguses ulatuses saab reserve või jaotamata tulemit ühel aastal kasutusele võtta. Meie tervishoiu rahastamine, s.o haigekassa rahastamine on Euroopa Liidus ainulaadne. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga see ainulaadsus seisneb selles, et meie haigekassa tulud tulevad ainult tööjõumaksust, st sotsiaalmaksust. Sotsiaalmaksuga on lugu selline, et selle maksu laekumine on väga tugevas korrelatsioonis majandustsükliga. Kui majandus on tõusuteel, siis sotsiaalmaksu laekub rohkem, kui on langusfaas, siis sotsiaalmaksu laekub vähem. Selleks et maksu laekumise ebaühtlust siluda, on seadusandja ette näinud, et haigekassa peab moodustama reservi, ja näinud ette ka selle, et jaotamata tulemist võib ühel aastal kasutusele võtta 30%, kuid mitte üle 7% sellel aastal kasutatavatest tervishoiu või haigekassa vahenditest. See piirang teenib eelkõige just seda huvi, et reservid ei saaks ühe päevaga otsa ja et järgmisel aastal ei oleks nii, et pole võimalik üleüldse kõnelda jätkusuutlikkusest tervishoius.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Statistika andmetel on teada, et Eestis on üle 64 000 ravikindlustuseta inimese ja ravikindlustuseta inimeste arv on aastaga üle 10 000 võrra suurenenud. Praegu, eriti veel praegusel gripihooajal ja järgmisel gripihooajal, mis võib tulla, tähendab see seda, et ravikindlustamata inimene saab arstiabi ainult kiirabi või vältimatu abi korras. Nüüd kuuleme me kõneldavat avalikkuse ees, et Sotsiaalministeeriumil olevat kärpeplaan hoida selle aasta eelarvest kokku 40 miljonit krooni, mis ka pidavat toimuma ravikindlustamata inimeste vältimatu ravi arvel. Ma küsingi: härra peaminister, kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Loomulikult peab iga inimene muretsema selle eest, et tal oleks ravikindlustus olemas. Nagu me teame, on valdaval osal Eesti elanikest ravikindlustus olemas. Siiani on Eesti praktika olnud selline, et ravikindlustuseta isikute ravi eest on tasunud kohalikud omavalitsused. Omaaegse Tartu linnapeana võin kinnitada, et Tartu linn on seda kohustust täitnud küll punktuaalselt. Mis puudutab suuremate gruppide või ravikindlustamata isikute vältimatut abi, siis see on loomulikult garanteeritud absoluutselt kõigile. Siin ei ole vahendite puudus mitte mingil juhul argumendiks, miks seda abi kellelegi mitte osutada. Ma absoluutselt välistan sellise võimaluse. Eesti riigis midagi sellist juhtuda ei saa.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Minu küsimus on seotud integreeritud sotsiaalhoolekande projektiga. Kakskümmend haiglat on seda raha saanud. Ma millegipärast arvan, et  kõigi jaoks on väga tõsine küsimus omaosalus. Näiteks Järvamaa Haigla omaosalus on seitse miljonit. Kui vaadata haigla omavahendeid, siis haigekassa tõttu on need piiratud. Me oleme sunnitud arutama arstide ja õdede palkade ning valveringide vähendamist. Samamoodi on pangad ettevaatlikud, nad näevad ju bilansist, et rahavood vähenevad. Kohalike omavalitsuste vahenditest ei maksa ka praegu rääkida. Minu küsimus ongi seotud sellega: kas valitsus on arutanud, kuidas leida näiteks mingisugused vahendid omaosaluse katteks, et mitte panna koormust eeskätt just haiglatele ja patsientidele?

Aitäh! Kui keegi oskaks juhatada seda kohta, kust valitsus võiks otsida peidetud raha, siis küllap me juba otsiksime. Aga te ju teate niisama hästi, nagu teavad kõik üle terve Eesti ja ka väljaspool Eestit, et see raha, mida jaotatakse, saab tulla ainult maksumaksja käest ja ega seda kuskilt võimalik leida ei ole. Kui 85% finantseeringust tuleb ühele haiglale tagastamatu abina, siis 15% ju tavaliselt lõppstaadiumis jaguneb patsiendi ja kohaliku omavalitsuse vahel. See 85% on ikkagi juba väga suur toetus kogu ravikindlustussüsteemile, kogu haigekassale. Ma arvan, et sellise tagastamatu abi puhul öelda, et andke kogu raha ilma igasuguse omafinantseeringukohustuseta, oleks küll patt.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Huvitav, et Eestis on seagripp murdnud ainult mehi. Üheks suureks riskigrupiks on peetud ülekaalulisi. Kas riik ei võiks niikaua, kuni vaktsiin kohale saabub, tegelda rasvaimuga? Aga minu küsimus on hoopis teistsugune: kes teeb valitsusele lõppude lõpuks ettepaneku epideemia väljakuulutamiseks, kui see vajadus peaks tekkima? Ma sain eelnevatest küsimustest aru, et loetakse rohkem lehte. Mina olen ka lehest lugenud, et märtsiks on meil vähemalt 500 000 viirusekandjat. Kas valitsus peaks selleks, et reservide kallale minna, kasutama ajakirjanduse informatsiooni?

Aitäh! Ega siis ajakirjanduse andmete põhjal epideemiat üheski riigis välja ei kuulutata. On ikkagi konkreetne statistika, mille alusel epideemia välja kuulutatakse. Loomulikult pärineb Eesti informatsioon haigekassast ja Tervishoiuametist. Kui haigusjuhtude arv ületab teatud piiri, siis epideemia ka välja kuulutatakse. Epideemia väljakuulutamine tähendab rohkem võimalusi rahvakogunemiste keelamiseks, teatud juhtudel ennetavateks desinfitseerimisteks jne. See tähendab organisatoorsete meetmete valiku suurendamist, selleks et võidelda haigusega. Ka neli või viis ühe diagnoosiga siit ilmast lahkunud inimest on suur number. Alati võib küsida, et kui Eestis sureb aastas 16 000 või mõnel aastal isegi 22 000 inimest, siis kas neli või viis on palju või vähe. Kui me oleksime suutnud hoida need viis inimest mingite vahenditega elus, siis loomulikult oleks see olnud suur võit ja see oleks olnud hea. Kuid kõik siin ilmas ei ole mitte inimese ja ammugi mitte valitsuse kätes, palju toimub inimesest sõltumata, on kõigevägevama kätes. Kõiki inimesi, ka neid 16 000, kes aastas meie seast lahkuvad, ei ole kuidagi võimalik inimese tahte abil ellu jätta. See ei tähenda seda, et valitsus ja riik ei peaks tegema kõik võimaliku, et see arv oleks igal aastal järjest väiksem.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitüma, hea istungi juhataja! Hea peaminister! Me kõik teame, et paar kuud varem alanud gripilaine on hüppeliselt suurendanud patsientide hulka perearstide ukse taga. Kuna perearstid töötavad n-ö viimase vindi peal, tööd on väga palju, siis küsin: kas te olete valitsuses arutanud, missugused oleksid need meetmed, et seda erakorralist olukorda perearstinduses leevendada?

Aitäh! Ma ei pea praegust olukorda erakorraliseks. Ka juhul, kui Eestis tuleks välja kuulutada epideemia, poleks see erakorraline, sest seda on Eestis ka varem korduvalt juhtunud. Praegu on tegemist  gripihooajaga, see on perearstidele ja üleüldse Eesti meditsiinisüsteemile kaunis tuntud ja tavapärane olukord. Jah, kergem on siis, kui gripihooaega ei ole, raskem on siis, kui gripihooaeg on. Aga sügiseti gripihooaeg on ning ilmselt veebruaris-märtsis see hooaeg tuleb jälle ja jälle kord on perearstidel suurem koormus. Aga nad saavad hakkama, nad on selleks valmistunud. Ka epideemia puhuks on Eesti meditsiinisüsteem valmis. Me oleme valmis kahe päevaga looma juurde üle 850 voodikoha ja seitsme päevaga oleme valmis looma umbes 2500 voodikohta. See 2500 on suurem arv sellest arvust, mida maailmaorganisatsioonid Eestile gripiepideemia puhuks on prognoosinud.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Eiki Nestorilt justiitsminister Rein Langile. Palun!

Aitäh! Minister Lang! Justiitsministeerium on välja töötanud seaduseelnõu, mis on õigustatult tekitanud avalikkuses palju huvi ja ka debatte. Riigikogusse see eelnõu ei ole veel jõudnud, siin debateerimise aeg on ilmselt ees. Aga et nendest debattidest paremini aru saada, on mul paar küsimust. Esimene kõlab nii: mis on eelnõu autorite arvates, kuidas ma ütlen, korrumpeerunud ajakirjandus ja kes on korrumpeerunud ajakirjanik?

Tänan, hea küsija! Võin kinnitada, et see eelnõu ei puuduta mitte ühestki otsast korruptsiooni, ei üldiselt ega ka mitte ajakirjanduses. Eelnõu on kättesaadav. Kui te ei suuda seda leida e-õigusest, siis olen valmis selle saatma teie meiliaadressil.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Esimesele küsimusele minister ei vastanud. See on tema otsustada. Ma küsin siis edasi. Palju on olnud ka ministri enda artiklis juttu andmete kogumisest ajakirjaniku poolt ebaausal teel. Millised on need ebaausad teed, mida ajakirjandus kasutab andmete saamiseks ja mille kasutamist seadus püüab vältida?

Suur tänu! Ma olen sunnitud kordama. See seaduseelnõu ei käsitle ajakirjanike poolt informatsiooni hankimise teid ega meetodeid. Veel üks kord: ma saadan teile eelnõu koos seletuskirjaga, võite sellega siis lähemalt tutvuda. Debatt selle üle, kas ajakirjanik võib kasutada oma allikate käsitlemisel ebaausaid võtteid, on kestnud alates 1990. aastate keskpaigast. Eesti Ajalehtede Liidu poolt vastu võetud ajakirjanduseetika koodeks võimaldab praegu ajakirjanikel teatud tingimustel andmeid ebaausal viisil hankida. Mina isiklikult omaaegse Eesti Ajakirjanike Liidu liikmena ei saa aru, mida sellega on mõeldud.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine täpsustav küsimus!

Mu küsimused ei ole ajendatud mitte eelnõust endast, vaid sellest debatist, eesmärk on sellest aru saada. Kolmas küsimus kõlab nii: kas sa võid tuua mingi näite meie tänapäeva ajakirjandusest, valdkonnast, mida sa hästi tunned, kus ajakirjanik on hankinud ebaausal teel mingeid andmeid, mille alusel ta on kirjutanud loo või teinud uudise? Tahan aru saada, mida see eelnõu vältida püüab.

Kolmandat korda olen sunnitud kordama: see eelnõu ei puuduta ajakirjanike poolt kas ausal või ebaausal teel hangitud informatsiooni, absoluutselt mitte. Kui te soovite, et ma hakkan tooma näiteid selle kohta, et üks või teine ajakirjanik on kaheldavate meetoditega kogunud informatsiooni, siis teie soovidele vastu tulles võin seda järgmises infotunnis teha lõpmatuseni.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu käsitleb allikakaitset. Allikakaitse on vabas maailmas tõepoolest üks ajakirjandusvabaduse aktsepteeritud külgi. Ilma, et see oleks Eestis seadustesse sisse kirjutatud, on minu meelest sellest Eestis kinni peetud. Ma ei suuda meelde tuletada ühtegi juhtumit, kus mõni ajakirjanik oleks türmi pandud selle eest, et ta on oma allikat kaitsnud. Aga hoopis rohkem teeb muret see, et mõnikord seda allikat just nagu ei olegi või ta on ajakirjaniku peas, uudis tekib ei tea kust ja sellesama allikakaitse varjus varjatakse olematut allikat. Kuidas neid probleeme saaks lahendada?

Suur tänu! Seda küsimust ei saagi seadusandlikult kuidagi lahendada. Seda peab ajakirjandus klaarima oma sisemiste mängureeglitega, lähtudes oma eetikast, väljakujunenud tavadest ja sellest kultuurikeskkonnast, kus me elame.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitüma, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma olen selle seadusega tutvunud ja julgen väita, et see seadus püüab ajakirjandust n-ö suukorvistada. Minu küsimus on: miks te selle seaduseelnõuga ikkagi püüate piirata ajakirjaniku õigust hankida informatsiooni võimu tegevuse kohta?

Tänan väga! Selle eelnõuga ei piirata ajakirjanike võimalusi hankida informatsiooni võimu tegevuse kohta. See oli nüüd neljandat korda öeldud. Aga ma soovitan teil kõigepealt vaadata, milline on kehtiv õigusruum. Praegu on ajakirjandusliku allika kaitse reguleeritud üksnes ringhäälinguseadusega, mille §-s 7 on öeldud, et ajakirjanik on kohustatud allikate kohta olemasoleva teabe avaldama kohtumenetluse käigus kohtule, seda nii halduskohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Me oleme analüüsinud ka teiste riikide praktikat ja meie arvates on selline käsitlus ilmselgelt liiga lai. Seadus vajab selles küsimuses täpsustamist. Justiitsministeerium on kindlalt seisukohal, et allikakaitse peab nii halduskohtumenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses olema absoluutne, kuid ta ei saa olla seda kriminaalmenetluses. Siin ongi piiride küsimus. Kuhu seatakse piir, millest alates on ajakirjanik kohustatud kriminaalmenetluses oma allikate kohta informatsiooni andma? Selle piiri üle me praegu vaidleme. Me vaidleme selle üle ajakirjandusorganisatsioonidega. Selle vaidluse tulemuseks on kindlasti valitsuse eelnõu, mille üle saab edasi vaielda Riigikogus. Aga kindlasti ei vasta tõele, et see eelnõu ajakirjanike tegevust piirab. Suisa vastupidi, see eelnõu tegelikult seab hoopis kitsamad raamid võimalustele küsida ajakirjanikult andmeid allikate kohta.

Nüüd viimane küsimus ajakirjandusvabaduse kohta. Hannes Rumm, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Viiendat korda kinnitan sotsiaaldemokraatide nimel, et vastupidi teie väidetule piirab see seadus ajakirjandusvabadust. See seadus vastupidi teie väidetule mitte ei laienda allikakaitset, vaid väga jõuliselt piirab seda ja piirab ajakirjanike võimalust seaduse jõustumise korral – ma loodan, et seda ei juhtu – kasutada infoallikaid nii, nagu nad seda senini on teinud. Siit minu küsimus. Miks te inimesena, kes esindab liberaalset erakonda ehk võimalikult vaba, vähemalt sõnades võimalikult vaba maailmavaadet, asute seaduse teel reguleerima sellist probleemi, mida Eestis tegelikult lähiminevikus ei ole olnud, mille puhul ka ajakirjanikud ise tunnistavad, et mitte mingisugust regulatsiooni siin vaja ei ole, mille puhul ka Eesti Ajalehtede Liidu tellitud juriidiline analüüs advokaat Ants Nõmperilt ütleb, et siin ei ole seadusandjal mitte mingisugust vajadust sekkuda? Miks te seda teete?

Suur tänu! Kui keegi soovib järjekindlalt kinnitada, et kaks korda kaks on viis, siis Eesti sõnavabaduse tingimustes on see täiesti võimalik. Minul isiklikult on lihtsalt väga kahju, et Eesti sotsiaaldemokraatia kasutab selliseid räigusi, nagu ta viimasel ajal on kasutanud endale tähelepanu tõmbamiseks. Eelmisel reedel oli meil kohtumine ajakirjanduse esindusorganisatsioonidega. Justiitsministeeriumis viibisid nii Pressinõukogu, Avaliku Sõna Nõukogu, Eesti Ajakirjanike Liidu, Eesti Rahvusringhäälingu kui ka Eesti Ajalehtede Liidu esindajad. Sellel kohtumisel jäi üksnes ajalehtede liit kindlalt veendumusele, et kriminaalmenetluses ei ole tarvis kindlaks määrata allikakaitse piire. Kõik teised olid seda meelt, et demokraatlikus ühiskonnas peab kriminaalmenetlus olema üheselt mõistetav ja kõik isikute õiguste piiramise juhtumid peavad olema selles seaduses kirjas. Minu teada on neid riike, kus kriminaalmenetluses lähtutakse mingitest väljakujunenud tavadest, jäänud maailmas suhteliselt väheks. Üks neist on Hiina, kus te olete viimasel ajal käinud uut inspiratsiooni ammutamas.

Suur tänu, lugupeetud justiitsminister! Praegu lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Teie tegevuse üks silmapaistvamaid osi on olnud see, et te olete määranud paika maavanemad. Seadus seda küll ette ei näe, aga ühe tava kohaselt peate te küsima või küsite ka kohalike omavalitsuste juhtidelt nõu teatud kandidaatide osas. Enne teie aega arvestati väga nende nõuannetega, nüüd pole te nendega arvestanud. Kas teile ei tundu, et Eestis on selles suhtes topeltstandardid ja kas ei peaks selle tava üldse ära kaotama?

Aitäh, proua Tuiksoo! Selles ei olnud teil õigus, et see on lihtsalt tava, see on praegu ka seaduses kirjas. Vabariigi Valitsuse seaduses on reguleeritud, kuidas maavanema määramise protseduur käib. See toimub niiviisi, et regionaalminister esitab kandidaadi, küsib maakonna omavalitsuste üldkoosolekult arvamust, esitab selle arvamuse ja oma kandidaadi Vabariigi Valitsusele ning siis Vabariigi Valitsus otsustab, kas ta kinnitab selle või ei kinnita. Arvamusi on olnud erinevaid. Ka selles ei olnud teil päris õigus, et enne oleks selle arvamusega alati arvestatud. Kindlasti teate ka ise tuua varasemate valitsuste ajast mitmeid näiteid, kus omavalitsused küll ei kiitnud kandidaati heaks, aga sellegipoolest valitsus selle kinnitas. Paljudel juhtudel, ka sel ajal, kui mina olen minister olnud, on arvamus olnud positiivne, on olnud ka selline seisukoht, et omavalitsused ei annagi arvamust, nad on põhimõtteliselt sellest loobunud ja nad on teatanud, et nad loobuvad arvamuse andmisest. On olnud ka kaks negatiivset hinnangut, otsus on olnud mitte toetada. Ma rõhutan, et maavanem ei ole omavalitsuste saadik riigiasutuses, vaid ta on riigiasutuse juht, kelle on määranud ametisse valitsus. Eelkõige on ikkagi tähtis, kuidas ta juhib riigiasutust ja kuidas ta ühe olulise tegevusena peab järelevalvet omavalitsuste endi tegevuse üle. Selles suhtes ma nõustun, et mõnes mõttes on see keeruline olukord, kui arvamuse andjad ise teavad, et see valitav hakkab nende tegevuse üle otsustama.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga! Te rääkisite küll üsna pikalt, aga minu meelest küllaltki segaselt. Ma täpsustan: kas te ise peate oluliseks omavalitsuste juhtide arvamust maavanemakandidaadi kohta või tundub ka teile, et  tegelikult on see tava või seadusest tulenev nõue täiesti mõttetu?

Kõigi arvamus on oluline. See ei pea tingimata seal seaduses kirjas olema, aga see võib seal ka kirjas olla. Ka kõik teised osapooled on teretulnud selles küsimuses oma arvamust avaldama. Lõpliku otsuse teeb valitsus. Valitsus loeb kindlasti läbi ka omavalitsuste arvamuse ja teeb oma otsuse selle põhjal. Aga ma rõhutan, et ei saa tekkida olukorda, kus ainult omavalitsuste arvamusest sõltubki see, kes saab järelevalve pidajaks nendesamade omavalitsuste üle. Teoreetiliselt, jah, võib seda seadust muuta. Seda muudeti viimati 2006. aastal. Eelmine Riigikogu koosseis muutis maavanemate määramise korda kahel korral. Kummalgi juhul ei leitud päris sellist varianti, et kõik oleksid rahul olnud. Ei ole mõtet käia kogu aeg seda seadust surkimas. Las ta olla.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan väga! Pean nentima, et ma tegelikult oma küsimusele vastust ei saanud. Aga mis seal ikka. Te olete pikka aega ametis olnud. Kas te olete aru saanud, kas Eesti vajab haldusreformi ja kui vajab, siis miks te pole seda alustanud?

Jah, minu seisukoht on, et Eesti vajab haldusreformi. Ma olen sellega alustanud, nagu te väga hästi teate. Ma ei ole saanud sellega edasi liikuda, sest kuigi Riigikogus esindatud erakonnad kinnitavad, et haldusreformi on vaja, ei ole jõutud kahjuks üksmeelele, mida see haldusreform täpselt peaks muutma.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Viis küsimust, ei, neli. Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Riigikogu menetleb praegu ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. See tähendab päris tõsist reformi meie hariduselus. Meile on muidugi teadmata, kas te olete tellinud näiteks uuringuid või teinud analüüse selle kohta, missugune on selle reformi regionaalpoliitiline mõõde, või liigutakse lihtsalt niimoodi edasi, et panime kinni postiasutused, panime kinni osa kauplusi, nüüd paneme kinni osa koole. See tähendab ka inimeste koondumist suurematesse keskustesse ja maalt lahkumist. Regionaalne tasakaalustatus kaob. Te ütlesite, et olete alustanud haldusreformi. Kas on ka see üks valikutest, kas see on siis haldusreform PGS-i kaudu?

Aitäh! Oleme haridusministriga arutanud tema esitatud muudatuste regionaalset mõju. Ma olen seisukohal, et selleks, et mitmel pool üle Eesti oleksid regionaalselt tugevad keskused või et neid oleks võimalikult palju, on üks olulisi eeltingimusi, et seal saaks anda kvaliteetset haridust ja see haridus peaks olema võrdne sellega, mida antakse näiteks Tallinna kesklinnas. See on ju ka haridusministri sügav soov, see on põhjus, miks ta neid muudatusi plaanib ja on teile eelnõu esitanud. Kool võib olla väga kodu lähedal, aga lastevanemad ei ole rumalad. Kui nad näevad, et see kool ei anna lastele väärikat haridust, siis nad viivad lapse mujale kooli. See ei ole regionaalpoliitiliselt meile kindlasti kasulik. Meile on tähtis, et üle Eesti oleks haridus võrdsel tasemel.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Riigikogu menetleb järgmise aasta riigieelarvet. Ma olen tähelepanelikult vaadanud teie valitsemisala rahalist seisu. Seletuskirjas on öeldud, et 21 miljonit krooni on eraldatud selleks, et tugevdada kohalike omavalitsuste haldussuutlikkust, demokraatia arengut jne. Kuid enne kolmandat lugemist tegi Erakond Eestimaa Rohelised ettepaneku teie haldusalasse suunata lisaks veel kolm miljonit krooni. Ma kordan veel kord: kolm miljonit krooni. Selgituseks on toodud ainult kümmekond sõna. Ma loen need selgitussõnad ette: "Otsedemokraatia meetodite, eriti kohaliku rahvahääletuse võimaluste tutvustamine ja juurutamine kohalikes omavalitsustes." Ma siit rohkemat ei loegi välja. Kas te seletaksite, millega on tegu? Kas on tegu mingi uue programmiga, kas te olete seda kohalike omavalitsustega arutanud? Mis väljund see on?

Aitäh! Selline ettepanek riigieelarve eelnõu kohta on sündinud Riigikogus. Võib tõesti öelda, et see on sündinud Riigikogus, mitte regionaalministri peas. Teatavasti on roheliste fraktsioon esitanud eelnõu, kuidas võiks Eestis toimida kohalik otsedemokraatia, rahvahääletuste süsteem, millised oleksid võimalused, millised oleksid vetostamise võimalused. Kindlasti on see rahaeraldus seotud sellega, et kui vastav seadus leiab Riigikogu toetust, siis on selge, et selle seaduse rakendamisel on teatud kulud. Inimesi on vaja sel juhul informeerida seaduse võimalustest ja ilmselgelt on vaja toetada ka kohalikke omavalitsusi, selleks et seadust suudetaks kohapeal rakendada. Ilmselt selleks need kulud ette nähtud ongi.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud regionaalminister! Kõige olulisem on ikkagi see, mida maavanem teeb. Räägitakse selgetest riiklikest ülesannetest, aga mul on meeles, et kui enne valimisi ka mitte kõik maavanemad ei öelnud, siis enamik neist ütles, et nad järelevalvega ei tegele, kui meie rääkisime sellest, et nad peavad kohalike omavalitsuste üle järelevalvet. Postkontorid, apteegid ja kauplused kaovad, nüüd on järg gümnaasiumide käes ja maavanemad ütlevad samamoodi, et nad ei saa midagi teha. Kui omavalitsuste tulubaas väheneb, siis jälle ei ole see nende pädevuses. Kuna aega on hästi vähe, küsin ma hästi lühidalt: kas te oskate nimetada maavanema viis kõige tähtsamat ja olulisemat ülesannet, mis riik talle on pannud?

Minu kõrvu ei ole jõudnud, et mõni maavanem oleks öelnud, et ta järelevalvega ei tegele. Kui teil on konkreetseid näiteid, härra Sarapuu, siis ma hea meelega võtaksin teilt selle informatsiooni ja väga tõsiselt vestleksin selle maavanemaga. See on minu arust kõige vastutusrikkam ja olulisem töölõik, kui me räägime näiteks maavanemate järelevalvest planeeringute alal, hariduse järelevalvest, mis on väga suur osa maavalitsuste tööst. Näiteid ülesannete kohta võib tuua erinevaid. Siit me jõuame jälle palju kordi läbiarutatud, ka teiega siin saalis läbiarutatud debati juurde: kas maavanemad on n-ö lindilõikajad ja ballikorraldajad või on nad sisulise töö tegijad? Uskuge mind (kindlasti teate te seda ka ise väga hästi), suurem osa maavalitsuste töötajate tööajast ja maavanema tööajast kulub väga sisulistele küsimustele. Miskipärast ei tõstata keegi küsimust, kas näiteks Keskkonnaministeeriumi kohapealse regionaalüksuse järelevalveorgani juht on vajalik või ei ole. On selged valdkonnad, kus riiki tuleb kohapeal esindada. Seda tööd tuleb teha. Maavalitsuste inimesed teevad seda üldjuhul südamega. Nad on üle elanud väga suured personalikulude kärped. Sellele vaatamata ei ole ma kuulnud, et kuskil heidetaks väga ette, et maavalitsustele pandud ülesanded oleksid täitmata. Kindlasti on alati pretensioone ja ei olda järelevalveotsustega rahul. Üldiselt on pretensioone aga tunduvalt vähem, kui me näiteks võrdluseks loeme Riigikontrolli aruandeid kohalike omavalitsuste kohta. Nii et selline tihtipeale halvustav suhtumine ei ole kindlasti õigustatud.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kuulates küsimusi, mida siin esitas Ester Tuiksoo ja esitasid ka teised Riigikogu liikmed, ning teie vastuseid nendele, tekkis tahtmatult küsimus, kas Eesti regionaalpoliitikas on toimumas nihe maavalitsuste tugevdamise suunas või on minu arvamus väär.

Me oleme viinud maavalitsustes läbi üsna tõsised reformid. Nagu ma mainisin, kulude kokkutõmbamine on olnud tõsine. Me oleme läbi viinud maavalitsuste struktuuri muudatused. Me oleme tsentraliseerinud maavalitsuste personaliarvestuse ja raamatupidamise ning oleme teinud seda regionaalpoliitilistel eesmärkidel, me ei ole koondanud selle tegevuse mitte Tallinnasse, vaid Viljandisse. Me oleme päris suuri muudatusi läbi viinud. Ma arvan, et praegu on maavalitsused mobiilsemad ja toimekamad, nende kulud on väiksemad. Teisalt, see tükk aega kestnud protsess, et maavalitsuste ülesandeid on vähehaaval valdkonnaministeeriumidele üle antud, on selgelt peatunud. Ei ole enam selliseid näiteid, et suuri valdkondi oleks võetud maavalitsuste pädevusest ministeeriumide pädevusse. Ma ütleksin, et ei ole toimunud mitte niivõrd maavalitsuste tugevnemine, vaid riigi üldises struktuuris on toimunud pigem selline tasakaalustamine. Maavalitsused teevad oma tööd, nagu ma rõhutasin. Järjest olulisemaks muutub just see järelevalvepool, riigi esindamine kohapeal, mitte n-ö maakonna saadiku roll riigiasutuste juures. Pigem on olnud selline stabiliseerumise periood.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Tuleme tagasi ajakirjandusvabaduse juurde. Palun, kolleeg Indrek Saar, küsimus justiitsminister Rein Langile!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister Lang! Jälgin murelikult teie rasket, aga järjekindlat teed valgustatud monarhia seadustamiseks Eesti Vabariigis. Tunnistan ausalt, et kujutledes teid selle valgustatud monarhina, ei olegi ma niivõrd murelik, see võiks isegi toimida. Küll aga on ilmselt veel pretendente ja neid võib olla palju, sellepärast ei pruugi tõenäosus, et teie võtaksite selle riigi juhtimise enda kätesse, olla väga suur. Sellepärast arvan ma, et sellise korra seadustamine ei tee Eesti demokraatiale kindlasti head. Küll aga teeb demokraatiale head see, kui info liigub vabalt. Paraku ei pea kuidagi paika teie väide, et avalikkusele vajalik info on niikuinii avalik. Tegelikkus, näiteks hiljutine Riigikantselei otsus salastada 75 aastaks info välislähetuste kohta, tõestab, et võim püüab aeg-ajalt avalikkuse eest ebameeldivat infot varjata ning teeb seda info salastamist võimaldavatele seadustele viidates.

Kus on küsimus?

Miks te vähendate oma seaduseelnõuga järsult ajakirjanduse võimalust võimust sõltumatult võimu kohta infot hankida ning seda avalikkusele edastada?

Hea kolleeg! Üks minut on aega küsimuse esitamiseks.

Tänan! Üldise melu tingimustes ma küsimust ei kuulnud, aga ma hea meelega käsitlen selle kõne esimest poolt. Teie, kes te olete teatrilaval nii veenvalt kehastanud Rasputinit, teate kindlasti valgustatud monarhia eeliseid ja nõrku külgi. Ma ei kuulu kuningriiklaste parteisse ja leian, et kuningriigi kehtestamine Eestis ei ole praegu aktuaalne. Kas või sellepärast, nagu te õigesti märgite, et me ilmselt ei jõua kokkuleppele, kellest saab kuningas. Aga ma kordan, et Reformierakond ja mina isiklikult seisame alati liberaalsete väärtuste eest ja liberaalsete isikuvabaduste eest, mille hulka kuulub ka informatsiooni vaba levik. Kuid me seisame ka selle eest, et igal isikul on eriõigustest tulenev vastutus. Ei saa olla niimoodi, et nendel, kellel on eriõigused, ei ole mitte mingisugust vastutust. Mul on väga kahju, et sotsiaaldemokraatide fraktsioon on maailma asjadest selliselt aru saanud, et eriõigusi võib demokraatlikus riigis kehtestada nii, et üldse mitte mingisugust vastutust ei ole. Muide, see on just nimelt omane seisuslikule ühiskonnale. Seisusliku ühiskonna üheks väljundiks on ikkagi olnud ka monarhia, olgu see siis valgustatud või valgustamata monarhia.

Palun, kolleeg Indrek Saar! Üks minut on aega. Esimene täpsustav küsimus.

Tänan selle minuti eest! Lugupeetud minister! Kas ma sain teie väitest õigesti aru, et praegu on n-ö monarhi seisuses Eesti ajakirjandus?

Tänan väga! Sellisel juhul tekiks muidugi küsimus võimu päritavusest. Ei, ma ei leia, et ta on monarhi seisuses. Ma leian, et Eesti ajakirjandus on pärast taasiseseisvumist oma tööd teinud üldiselt väga hästi. Sellepärast on seadusruumi korrastamise seisukohast hädavajalik kindlaks määrata näiteks allikakaitse piirid, et tagada ajakirjandusele üheselt mõistetav õigusruum. Selles ei ole mitte midagi imelikku. Ma väga palun teil mitte külvata hüsteeriat!

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine täpsustav küsimus!

Tänan! Lugupeetud minister! Kuna teil on siiski võimalus minna ajalukku ajakirjanduse suukorvistajana, mis demokraatliku riigi demokraatlikule ministrile ei sobi, siis on minu sedakorda viimane küsimus taas see: kas te olete sellega seoses kaalunud tagasiastumist?

Sellele küsimusele vastan ma selle vana kalambuuriga, mida ma lugesin 1990. aastal kuulsast Ukraina huumoriajakirjast Roga i Kopõta, et igast öeldud lausest korjab tuntud lingvist Koškin (ehk praegusel juhul Indrek Saar) üles need tähed, millest moodustab ropu sõna.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Minister jagas siin mitu lugemissoovitust, ma suudan vastu pakkuda ka ühe. Soovitan Rein Langil lugeda 28. novembri Postimehes ilmunud pikemat kirjutist selle eelnõu kohta. Artikli autor, kelleks on muuseas justiitsminister Rein Lang, räägib pidevalt ajakirjaniku poolt ebaausal teel saadud informatsioonist. Ma küsin uuesti: mis on ebaausal teel saadud informatsioon ja kas on selle kohta mõni näide?

Tänan! Ma käsitlesin oma artiklis Eesti Ajalehtede Liidu poolt 1997. aastal vastuvõetud ajakirjanduseetika koodeksit, kus millegipärast on tänaseni sees, et Eesti ajakirjanikel on võimalik kasutada informatsiooni hankimiseks ka ebaausaid võtteid. Seda, mida selle all mõistab ajalehtede liit, tuleb teil küsida ajalehtede liidult. Minule jääb see täiesti arusaamatuks. Selle klausli olemasolu ajakirjanduseetika koodeksis on seni takistanud ka Eesti Ajakirjanike Liidu in corpore liitumist selle eetikakoodeksiga.

Nüüd hästi lühike küsimus. Palun, kolleeg Toivo Tootsen! Aeg hakkab läbi saama.

Aitäh! Eestis on väga võimekaid ajakirjanikke, neil on oma suhtlusringkond, nad äratavad usaldust, mõnele allikale toetudes võivad nad tõepoolest õiguskaitseorganitest ette jõuda, jõuda mõne kuriteo jälgedele ning avalikustada selle. Kas sellest tulenev kasu ühiskonnale ei ole mitte suurem kui sel puhul, kui ta oma allikat kaitseb? Selle allikani võivad õiguskaitseorganid ju niikuinii oma väga hääde meetoditega jõuda. Kasu ühiskonnale oleks võib-olla suurem.

Tänan! Demokraatlikus riigis ongi ajakirjandus äärmiselt tarvilik institutsioon ja demokraatlikes riikides on ta ka demokraatliku riigivõimu liitlane. Demokraatlikus riigis tekivad need küsimused allikakaitse piiride kohta tegelikult äärmiselt harva, nii nagu nad ka Eestis on äärmiselt harva tekkinud. See ei tähenda aga seda, et demokraatlikus riigis ei pea kehtima selline kriminaalmenetlus, mis on üheselt mõistetav ja kus ei ole kohta sellistele arvamustele, et lahendame ühe või teise asja revolutsioonilise südametunnistuse alusel. Asjad tuleb ikkagi lahendada seadussätte alusel ja seadused tuleb vastu võtta demokraatlikul viisil riigi parlamendis.

Suur tänu! Suur tänu, lugupeetud Riigikogu, küsimuste esitamise eest! Suur tänu ministritele vastamise eest! Kuna aeg on läbi, siis on infotund lõppenud.