Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt küsin, kas kolleegidel on üle anda eelnõusid või arupärimisi. Tundub, et ei ole. Seega võime kohe minna edasi teadete juurde.
Riigikogu esimees on edastanud kuue Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Kolmapäeval, s.a 9. detsembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang ning regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Kolleegid! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25. Võime asuda oma tänase päevakorra juurde.

Esimene punkt tänases päevakorras on riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 197 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas on soovi avada läbirääkimised? Kui läbirääkimiste soovi ei ole, siis läbirääkimisi ei avata ja võime kohe asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime alustada lõpphääletust?
Panen lõpphääletusele riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 197 muutmise seaduse eelnõu 545. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Riigikaitsekomisjoni algatatud kaitseväeteenistuse seaduse § 197 muutmise seaduse eelnõu 545 on vastu võetud.

Asume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on peaministri ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Tutvustan põgusalt  selle arutelu korda. Kõigepealt on peaministril sõna ettekandeks kuni 25 minutit, seejärel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada ettekandjale üks suuline küsimus ning seejärel avame läbirääkimised, kus sõna saavad võtta fraktsioonide esindajad. Palun Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Lõpule on jõudmas keeruline aasta, mille jooksul majanduskeskkond kogu maailmas on oluliselt muutunud. Paljude Euroopa riikide sisemajanduse kogutoodangu maht on kahanenud 2005. aasta tasemele. Tööstustoodangu ja ekspordi maht on drastiliselt langenud. WTO statistika kohaselt vähenes ekspordi maht maailmamajanduses 2009. aasta teises kvartalis aastases võrdluses 33%.
Globaalse majanduskriisi ajal on valitsuse peamine eesmärk hoida meie majanduse usaldusväärsust, säilitada eelarves investeeringud ning panustada jätkuvalt haridusse, teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Eesti valitsus on majanduskeskkonna muutustele reageerinud valitsussektori eelarvepositsiooni 9%-lise parandamisega SKT suhtes. Eelarvedefitsiidi hoidmine väiksemana kui 3% SKT-st võimaldab meil kasutusele võtta euro. Olulisem on, et madal välisvõlg ja kontrolli all olev defitsiit on hädavajalik usalduse säilitamiseks Eesti majanduse suhtes ning avaliku sektori investeerimisvõimekuse suurendamiseks tulevikus.
Valitsuse tehtud eelarveotsused on tähendanud kulude kärpimist, kuid mitte ainult. Käivitasime toetuspaketi eksportivatele ettevõtetele. Kiirendasime töökohtade hoidmiseks ja loomiseks Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamise tempot. Uuendasime tööturumeetmeid ja suurendasime märkimisväärselt nende mahtu. Hästi on rakendunud uus töölepinguseadus.
Otsuste tegemisel oleme pidanud esmatähtsaks Eesti konkurentsivõime suurendamist pikemas perspektiivis. Homme Riigikogu saalis kolmandale lugemisele tulev 2010. aasta riigieelarve suurendab avaliku sektori investeeringuid 6,4%-ni SKT-st, võrreldes 5,9%-ga käesoleval aastal ning 4,8%-ga eelmisel aastal. Haridusvaldkonna eelarve kasvab 1 miljardi krooni võrra. Teaduses ja hariduses on tegevuskulusid kärbitud teiste valdkondadega võrreldes väiksemas mahus.
Teadus ja innovatsioon on üks peamisi Eestit majanduslangusest välja vedavaid arengumootoreid. Ilma uuenduslikkuse, tootearenduse ja uute teaduslahenduste rakendamiseta ei saa me tulevikus rääkida suuremast ekspordivõimekusest ja kasvanud lisandväärtusest. Eeldused uueks kasvuks on loodud teadus- ja arendustegevuse investeeringute järjepideva suurenemisega nii avalikus kui erasektoris.
2008. aastal suurenesid investeeringud teadus- ja arendustegevusse 20%, kasvades 3,3 miljardi kroonini. Teadus- ja arendustegevuse intensiivsus SKT suhtes jõudis 1,29%-ni. See on hea näitaja. Vaatamata algavale majanduse langustsüklile, kasvas ka erasektori investeeringute maht 10%.
Eesti koht Euroopa iga-aastases innovatsiooniedetabelis paranes. Oleme 32 riigi hulgas 15. kohal ja Ida-Euroopa riikidest esikohal. Vahe vana Euroopa riikidega on vähenenud. Lisaks meie varasematele tugevustele on sel aastal esile tõstetud innovaatiliste väike- ja keskmise suurusega ettevõtete vahelist koostööd.
Juba varem tehtud, pikaajalisi eesmärke arvestavaid otsuseid pole 2009. aastal olnud vaja muuta. Peamine prioriteet oli suuremahuliste meetmete tegelik efektiivne ellurakendamine. 2010. aasta riigieelarvelised kulutused on 2005. aastaga võrreldes 2,8 korda ja 2007. aastaga võrreldes 1,6 korda suuremad. See lubab eeldada, et 2009. aastal saavutatakse strateegia "Teadmistepõhine Eesti" koostamisel püstitatud 2008. aasta vahe-eesmärk suurendada teadus- ja arendustegevuse investeeringud 1,5%-ni SKT-st.
Arvestades strateegias "Teadmistepõhine Eesti" planeeritud rahastamismahtusid, on pikemaajalisem trend endiselt selgelt kasvav. Jõuame järjest lähemale Euroopa Liidu keskmisele tasemele, kuna teadus- ja arendustegevuse kulud on Euroopas püsinud juba kümmekond aastat stabiilselt 1,8–1,85% juures. Me ei pea ennast enam võrdlema vaid Ida-Euroopa riikidega. Näiteks Eesti omaga sarnase majandusstruktuuriga Iirimaal oli teadus- ja arendustegevuse intensiivsus 2008. aastal 1,45% SKT-st. Sellest annab tunnistust ka ajakirja Nature 1. oktoobri juhtkiri, kus on tunnustavalt nimetatud Eestit kõige paremini kohandunud teaduspoliitikaga riigiks endises idablokis ning ainsaks positiivseks näiteks lääneliku mudeli rakendamisel. Meie kõigi soovitud uuenduslikku ja arenevat teadus-arenduskeskkonna kuvandit on rahvusvaheliselt märgatud ning tunnustatud.
Austatud Riigikogu! Edusammudele vaatamata on eesmärkide saavutamiseks vaja veel palju tööd teha. Eesti teaduse ja innovatsioonivaldkonna väljakutsed ei muutu ühe aastaga. Need on jätkuvalt parem kvaliteet, suurem rahvusvahelistumine, tihedam koostöö, tasemel teadlaste ja inseneride olemasolu, teaduse ja ettevõtluse kokkuviimine ning lisandväärtuse suurendamine ettevõtluses.
Nende saavutamiseks peame astuma järgmise sammu Eesti teadusarenduse korraldamisel. Eesti edasine areng teadusarenduse valdkonnas ja ka üldisemalt sõltub väga palju sellest, milline saab olema uus teadus-arenduskorralduse seadus. Selge on see, et senised põhimõtted on võimaldanud Eestil märksa kiiremini ja efektiivsemalt siseneda rahvusvahelisse teadusmaailma kui mitmetel meiega samasugust saatust jaganud riikidel.
Millised on aga uued eesmärgid? Uus teadus-arenduskorralduse seadus peaks sisaldama mehhanisme, mis tunduvalt tulemusrikkamalt seostaksid teadus-arendustegevuse Eesti majanduse ja Eestiga üldiselt. 2010. aastal jõuab seaduseelnõu Riigikokku.
Praeguses majanduskeskkonnas tõstaksin eraldi esile kaks esmast 2010. aasta väljakutset – ettevõtete arendustegevuseks soodsa keskkonna loomine ning suurem rahvusvahelistumine teaduses ja ettevõtluses. Eelmiste majanduskriiside kogemused näitavad, et majanduslangus toob kaasa ettevõtete arenduskulutuste vähenemise, kuna tööstuse, teenuste ja ekspordinäitajad on tugevas languses. Euroopa Liidu tööstusettevõtete teadus- ja arendustegevuse kulud 2008. aastal küll veel kasvasid 6,9%, kuid kasv oli aeglasem kui eelmistel aastatel.
Majanduslanguse algusega said suurema löögi käivete osas kõrgtehnoloogilised ettevõtted – farmaatsia, biotehnoloogia, meditsiiniseadmed, tarkvara – ja seda eriti Euroopa Liidus. Turuväärtus langes Euroopas kõige rohkem kesk- ja kõrgtehnoloogiliste ettevõtete puhul (autod, masinad, keemiatooted). Need arengud mõjutavad seni suurimate investeeringumahtudega sektorite ja ettevõtete võimekust arendustegevusse panustada, mistõttu toimuvad muutused teadus- ja arendustegevuse struktuuris. Suurte ettevõtete arendusvõimekus väheneb ning arendustegevuseks kasutatakse teisi mudeleid, näiteks tööde tellimist väljast. Ümberstruktureerimine tekitab uusi nišše ja võimalusi väiksematele, sealhulgas Eesti ettevõtetele.
Peamine järeldus Eesti jaoks on, et Soome eelmise majanduskriisi kogemustele tuginedes tuleb kriisiaega kasutada infrastruktuuri arendamiseks ning kompenseerida erasektori võimekuse vähenemist suuremate avalike investeeringutega. See loob eeldused ettevõtete investeerimise kiiremaks kasvuks, kui müügimahud kasvavad ning kapitali kättesaadavus paraneb.
Valitsus on Eesti konkurentsivõime kavas seadnud eesmärgiks suurendada avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulutusi strateegias "Teadmistepõhine Eesti" planeeritust kiiremas tempos ja jõuda 2011. aastaks avaliku sektori kulutustega tasemele 1,3% SKT-st. Selle tulemusena on Eestile jõukohane saavutada aastal 2011 kogukulutuste tase 2% SKT-st. Selline investeeringute tase on iseloomulik kõrgtehnoloogilistele riikidele ning ületab Euroopa Liidu keskmist. Kõrgliigasse jõudmine muudab meid atraktiivsemaks ka investoritele ja tippteadlastele.
Rahastamisel on prioriteetideks infrastruktuur, inimressursi arendamine ning erasektorile antavate toetuste suurendamine. Sel aastal valmisid esimesed suured infrastruktuuriobjektid. Ligikaudu kuu aega tagasi avatud Tartu Ülikooli uue Chemicumi puhul on tegu ühe Euroopa kümne viimase aasta moodsaima teadushoonega. Riigi ligi 400 miljoni kroonine panus on saanud kvaliteetse tulemi. Mõni nädal tagasi avati Tallinna Tehnikaülikooli Teadusraamatukogu, mille valmimisse investeeris riik 170 miljonit krooni. Planeeritust kiiremini valmistati ette 100 miljonit krooni maksev "E-teadusinfo" programm, mis tagab meie teadlastele juurdepääsu rahvusvahelistele andmebaasidele. Teadlastele on oluline ka valitsuse suvel tehtud otsus ehitada kogu Eestit kattev interneti lairibaühenduste võrk. Riik rahastab esimest arenguetappi 300 miljoni krooniga. Käivitatud on teadus-arendustegevuse infrastruktuuri arendamise meetmed ligikaudu 1 miljardi kroonises mahus.
Ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks rahastati 2009. aastal toodete, teenuste ja tehnoloogiate arendamist 200 miljoni krooniga. Vastavalt muutunud majanduskeskkonnale laiendati toetuse maksmise võimalusi 2009. aasta teisest poolest ka suurettevõtetele. Kevadel käivitati kaheksa tehnoloogia arenduskeskuse rahastamine kogusummas 904 miljonit krooni. Varasemas viies ning lisandunud kolmes ettevõtete ja teadusasutuste konsortsiumis osaleb ligi 100 Eesti ja välismaist ettevõtet, lisaks kõik Eesti olulisemad ülikoolid ja teadusasutused, kes investeerivad tehnoloogia arenduskeskuste tegevusse vähemalt 428 miljonit krooni.
Väike- ja keskmise suurusega ettevõtted saavad alates sellest aastast innovatsioonivõimekuse tõstmiseks kasutada riigi finantseeritud 50 000 kroonist innovatsiooniosakut. Novembri seisuga on seda võimalust kasutanud 96 ettevõtet kogumahus 5,4 miljonit krooni. Tootearenduseks vajalikke katseteenuseid pakkuvatesse laboritesse investeerimise taotluste kohta tehakse rahastamisotsused 2010. aasta jaanuaris. Loetletud otsused tagavad pikemas vaates erasektori arendustegevuse võimekuse kasvu.
Head kuulajad! Vähenenud kaubamahtude taustal tugevneb ettevõtluses rahvusvaheline konkurents. Globaliseerumine toob kaasa tiheneva konkurentsi ka kõrghariduses ja teaduses. Eelmisel nädalal täitus meie rahvusülikoolil 90. aasta. Eestikeelne kõrgharidus on meie riigi tugisammas ning see peab säilima ja arenema. Samas jõudis Tartu Ülikool sel aastal esmakordselt ajakirja Times Higher Education rahvusvahelisse tippülikoolide võrdlustabelisse. Tugevate teadlaste toel on paranenud teadussaavutused ning märkimisväärselt laienenud rahvusvaheline koostöö. Selle kaudu on paranenud ka ülikooli maine. Peame seadma sihiks veelgi suurema tähelepanu pööramise rahvusvahelistumisele hariduses, teaduses ja ettevõtluses.
Maailma teadus- ja arendustegevus on üha enam läbi põimunud ja avatud. Paljud ettevõtted on osa oma arendustegevusest viinud väljapoole koduriiki. Mitte ainult sinna, kus töö on odavam, vaid sinna, kus on piisavalt inimesi, kes suudavad kõrge kvalifikatsiooniga tööd teha. 2008. aastal koostatud globaalne innovatsiooniuuring näitas, et muu maailma ettevõtted rahastavad tervelt 40% USA-s kohapeal tehtud teadus-arendustööst.
Ka Eestis on välisrahastuse osakaal 2008. aastal taas oluliselt tõusnud, ulatudes 504 miljoni kroonini. Heameelt teeb suur välisraha panus ettevõtlussektorisse. Eesti ettevõtted on olnud aktiivsed ka Euroopas, osaledes 6. raamprogrammi projektides kokku 98 korral.
Meie teadlased on absoluutses tipus Euroopa raamprogrammide rahastamisele konkureerides. Taotleja kohta keskmiselt on saavutatud kõige suuremad rahastamismahud.  EAS-i ja Archimedese konsultantide toel on Euroopa Liidu 7. raamprogrammis eestlaste osaluse ning koordineerimisega projektid silmapaistvalt edukad. Väljavalituks on osutunud 146 projekti, mille konsortsiumites osaleb 167 Eesti organisatsiooni.
Rahvusvahelistumine ei tähenda mitte ainult mõtte ja inimjõu ning raha Eestisse meelitamist. Tippteadlaste tulemustest osasaamiseks tuleb kaasa lüüa Euroopa tasandi suurtes algatustes. Seetõttu otsustas valitsus asutajana liituda Rootsi Lundi rajatava Euroopa neutronkiirgusallika projektiga, mis on Läänemere piirkonna tõenäoliselt ainus Euroopa Liidu strateegiline teaduse infrastruktuur.
Tuleviku strateegiliste teadusinvesteeringute läbimõeldud tegemiseks käivitab Haridus- ja Teadusministeerium sel nädalal Eesti teaduse infrastruktuuri teekaardi koostamise. Teekaart paneb järgmise aasta suveks paika 10–15 aasta perspektiivis olulisemad riikliku tähtsusega objektid, struktuurid ja rahvusvahelised projektid.
Kordan siit kõnepuldist korduvalt varem öeldut: Eesti peab muutuma magnetiks rahvusvahelises konkurentsis talentide pärast. Selleks tuleb meie kõrgharidus ja teadus muuta veelgi rahvusvahelisemaks ja atraktiivsemaks. Valitsuse eesmärk on tõsta Eesti atraktiivsust välistudengite ja teadlaste silmis. 2008. aastal õppis Eestis 1079 välistudengit, neist 85 doktoriõppes. Eesti atraktiivsust tõstavad järgnevatel aastatel valitsuse poolt käivitatavad õppekavade arendamise programmid ning toetusprogrammid tipptasemel teadlaste ja õppejõudude Eestisse toomiseks.
Alates 2009. aasta kevadest on meie kõrgkoolidel võimalus palgata pikaajaliselt tippõppejõude välisriikidest. Järgneval kolmel kuni viiel aastal katab riik 50% 31 tippõppejõu töötasust. Neist 25 asub tööle strateegia "Teadmistepõhine Eesti" võtmevaldkondades. Teadlasmobiilsuse programmi "Mobilitas" toel on Eestis oma uurimisrühma loonud neli tippteadlast. Rahastatud on 26 järeldoktori õpinguid. Programmi kogumaht on 317 miljonit krooni.
Ainult riiklikest meetmetest tulemuste saavutamiseks ei piisa. Üliolulised on ülikoolide vastused uutele väljakutsetele. Reaalne, tõhusalt toimiv koostöö Eesti juhtivate kõrgkoolide vahel uute õppekavade väljatöötamisel ning olemasolevate ajakohastamisel on hädavajalik nii kvaliteedi tõstmise kui ka majandusliku otstarbekuse seisukohalt. Teiseks, ülikoolidel koos riigiga tuleb leida vahendid ja teed, muutmaks neid atraktiivseks tõelistele tippteadlastele. Seejuures tuleb kindlasti silmas pidada Eesti eesmärki muutuda kõrgtehnoloogiliseks riigiks.
Austatud Riigikogu liikmed! Strateegia "Teadmistepõhine Eesti" seniseid tulemusi käsitlenud konverentsil novembri algul tõdeti, et seni tehtud valikud on olnud õiged. Vajalikud programmid on käivitunud ja hakkavad lähimatel aastatel andma tulemusi. Liigume lähemale eesmärgile luua teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonikeskkond, kus on sobiv infrastruktuur, kõrgel tasemel teadus- ja haridusasutused ning rahvusvaheliselt kõrgetasemeline inimressurss. Homme on Riigikogu saalis kolmandal lugemisel Eesti Teaduste Akadeemia seaduse eelnõu. Loodan, et see leiab Riigikogu toetuse. Nimetatud seadus võimaldab märgatavalt tõsta Eesti Teaduste Akadeemia autoriteeti eelkõige noorenduskuuri läbiviimise kaudu ning tasakaalustada seni praktiliselt ministeeriumi monopoliks olnud teadus- ja arendustegevuse strateegilise planeerimise.
Tänan Riigikogu konstruktiivse koostöö eest riigieelarve ning teadust ja innovatsiooni puudutavate seaduseelnõude arutamisel ning tunnustan majanduskomisjoni aktiivsust innovatsioonitemaatika käsitlemisel. Aitäh!

Tänan selle ülevaate eest! Teile on küsimusi. Kõigepealt Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt ma tänan teid sellise aasta lõpus nii vajaminevat positiivsust ja optimismi sisaldava ettekande eest! Kuid minu küsimus on järgmine. Kas te nimetaksite mõned valdkonnad, kus Eesti teadlased on saavutanud teie vaatevinklist maailmatasemel erilisi tulemusi? Kõiki on muidugi raske välja tuua, aga mis teile on hinge läinud või mõttesse jäänud?

Aitäh! Ma ei taha teiste valdkondade teadlastele liiga teha, aga minule on kõige lähedasemad muidugi keemikud. Ma tooksin esile Eesti ühe kõige enam tsiteeritud teadlase, professor Mati Karelsoni, kes on pioneer materjaliteaduse valdkonnas. Ta modelleerib arvutil veel sünteesimata ainete struktuure, nende omadusi, sealhulgas ka näiteks toksilisust, mis võimaldab jätta ellu miljonid hiired ja teised katseloomad. See on väga perspektiivikas valdkond, millel on suur tulevik kindlasti farmaatsiatööstuses, aga ka laiemalt materjalitööstuses. Eesti teadlased on olnud edukad, seda näitavad mitmed uuringud. Ma viitasin juba kogu teadusstruktuuri kiitnud ajakirja Nature artiklile. Meie teadlaste tööde kaalukus, mida võib mõõta ka näiteks tsiteeritavusega, on päris märkimisväärne. Me võiksime oma teadlaste üle uhked olla.

Ene Ergma, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ka mina tänan teid ettekande eest! Aga minu küsimus on natuke globaalsem. Viimased kümme aastat oleme rääkinud Lissaboni strateegiast, mille eesmärk oli, et aastal 2010, st juba peaaegu kolme nädala pärast peab Euroopa Liit muutuma maailma juhtivaks piirkonnaks nii teaduses kui ka majanduses. Minule tundub ja mitte ainult minule üksi, et Lissaboni strateegia ei suuda täita neid ambitsioonikaid eesmärke. Kas on loota, et ülemkogu tasemel tullakse selle küsimuse juurde tagasi, et saada vastust, miks ikkagi Lissaboni strateegia tõeliselt läbi kukkus, mitte ainult finants- ja majandusolukorra tõttu?

Aitäh! Ma ei nõustu päriselt selle kategoorilise hinnanguga, et Lissaboni strateegia on läbi kukkunud. Eesmärgipüstitused on iseenesest olnud väga õiged, kel pole kõrgeid eesmärke, kel pole suuri unistusi, see lendab madalalt. Ma usun, et meie järjekindel püüdlemine Lissaboni eesmärkide poole on olnud ka üks mõjur, miks Eestis on teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus väga kiiresti kasvanud. See kasv on tõepoolest, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, olnud väga kiire. Aastaid oleme teadus- ja arendustegevuse kulutuste kasvutempolt olnud Euroopa Liidus esikohal. Teadus- ja arendustegevusse investeerimine ei ole päevapoliitilises mõttes mitte kusagil populaarne tegevus, sest teadus- ja arendustegevuse investeeringud ei anna kindlasti tulemit ühe valimistsükli raames, aga teedeehituses tänavaid asfalteerides või ka kainestusmaja avades on valimiste mõttes võimalik kaunis kiiresti edu saavutada. Teadus- ja arendustegevuses võib see tsükkel kesta 10, 15, 20 aastat. Aga kui investeeringuid mitte teha, siis tulemust kindlasti ei tule. Ma tänan kõiki Riigikogu koosseise, kes iseseisvuse taastanud Eesti algusest saadik on järjepidevalt eelistanud eelarvete koostamisel haridust ning teadus- ja arendustegevust!
Euroopa Liidus tervikuna ei pea ma Lissaboni strateegiat läbikukkunuks. Sellel strateegial saab kindlasti olema edasiarendus "Euroopa Liit 2020" raames ja võetud suund on kindlasti õige. Jah, ka Eestis ei ole me oma ambitsioonikaid eesmärke täies mahus saavutanud, kuid liikunud eesmärkide poole oleme päris heas tempos. Tunnistagem, ega mitte keegi maailmas ei osanud ette näha seda 70 viimase aasta kõige sügavamat majanduskriisi, mis on jälje jätnud väga paljudes eluvaldkondades, sealhulgas ka teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Eestis oleme suutnud, vaatamata väga mahukatele kärpimistele, teadus- ja arendustegevuse investeeringuid suurendada. Me oleme suutnud ka hariduses suhteliselt vähem kärpida kui teistes valdkondades ja summa summarum, nagu me kõik teame, suureneb hariduse eelarve maht järgmisel aastal praeguselt 10 miljardilt kroonilt 11 miljardile kroonile. Kui Eestis on olemas valdkondi, aga ma olen veendunud, et neid on päris mitu, kus on olemas valitsuste, erinevate valitsuse koosseisude ja Riigikogu koosseisude järjepidevus, siis teadus-arendustegevuse valdkond on tänuväärselt üks selliseid ja ükskord meie lapsed neid vilju veel noppida saavad.

Palun, Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Aitäh ettekande ja eest ja loomulikult aitäh ka tänusõnade eest Riigikogu majanduskomisjoni aadressil! Ma võin öelda, et meil on olnud teadus- ja arendustegevuse teemade ettevalmistamisel hea koostöö valitsuse esindajatega ja Riigikantselei strateegiabürooga. Aga minu küsimus tuleneb teadus- ja arendustegevuse n-ö organisatsioonilisest struktuurist. Ma olen kohanud viimasel ajal ajakirjanduses kriitikat meie teadus- ja arendusnõukogu ehk TAN-i tegevuse kohta, et kas ta töötab ikka sellise süsteemi järgi, mida praegusel ajal vaja on. On nagu tajuda altpoolt tulevat vihjet, et riik peaks teadus-arendustegevust justkui rohkem suunama, juhtima. Siin muidugi kõlab jälle otsekohe vastulause, et meie ülikoolidel on autonoomia ja seda tuleb austada. Aga ikkagi, küsimus TAN-i koha pealt.

TAN on seni töötanud hästi ja efektiivselt, ta on andnud peaministrile ja valitsusele head nõu, kuidas teadus- ja arendustegevust Eestis korraldada. Kuid on ütlematagi selge, et ei ole ühte, kõikideks aegadeks väga head mudelit, kuidas teadus- ja arendustegevust riigis suunata ja korraldada. Ühes arengutega peavad muutuma ka need mudelid, mida arengute suunamiseks kasutatakse. Siinkohal ma pöörduksin tagasi juba ettekandes mainitud teadus-arenduskorralduse seaduse eelnõu juurde. Eesti on olnud teadus- ja arendustegevuse korraldamises küllalt edukas, võrreldes meie kunagiste saatusekaaslastega, ja ma nimetaksin veel kord ka ajakirjas Nature antud hinnangut. Kuid me ei saa selle struktuuri juurde pidama jääda. Me peame oma teadus- ja arenduskorraldust ajakohastama, selle järele on juba päris suur vajadus. Kui me praeguses teaduse rahastamises pöörame suuresti  tähelepanu kvantiteedile ehk siis ei tee erilist vahet suhteliselt tähtsusetutes ajakirjades – andku need tähtsusetud ajakirjad nüüd mulle andeks – avaldatud artiklite ja sellessamas Natures avaldatud artiklite vahel, siis tulevikus tuleks seda diferentseerimist enam aktsepteerida ka siis, kui jutt käib riigipoolsest rahastamisest. Sellega kõik seaduseelnõu koostajad praegu ka tegelevad, et tulevikus oleks fokuseeritus riigivahendite kasutamises suurem, kui ta praegu on. Aga ma ei tahaks mitte mingil juhul anda negatiivset hinnangut Eesti senistele arengutele teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Ei, vastupidi, me oleme olnud päris head ja edukad, ehkki aeg-ajalt oleme iseenda suhtes ülikriitilised olnud.

Palun, Trivimi Velliste!

Aitäh, proua aseesimees! Härra peaminister! Mina tänan ka kõigepealt väga ülevaatliku ja hea ettekande eest! Aga mu küsimus puudutab ajude ja töökäte äravoolu. Me kohtame ajalehtedes tihti kurtmist, et meil ei ole ülevaadet isegi sellest, kui palju Soomes meie inimesi töötab. Ja see käib kindlasti ka teadlaste kohta terves maailmas. Kas mõni Eesti asutus ei võiks koostada korraliku andmebaasi kõigist meie teadlastest, eriti noorematest teadlastest, kes töötavad välismaal, ja püüda kaardistada äramineku tegureid, et neid kas täielikult või osaliselt tagasi meelitada. Kuna meie palgad ja töötingimused ei ole alati konkurentsivõimelised, siis ei saa kindlasti neid kõiki siia tagasi kutsuda, nad ei tule tagasi, aga võib-olla saaks neid sagedamini kutsuda konverentsidele, seminaridele või võiksid nad mingil muul viisil osaleda meie teadusringes, meie vereringes ja nad ei unustaks ära korralikku eesti keelt. Kas sellise andmebaasi tegemine oleks mõeldav? Kas keegi saaks seda teha?

Aitäh! Teadusmaailmas on ju enam-vähem teada, kus arvestatava kaaluga eestlased töötavad, ja mina julgeksin üldistades väita, et kõik need teadusmaailmas kaalukad eestlastest teadlased on oma riigi patrioodid ning annavad oma võimaluste piires nii palju, kui neil võimalik anda on, ka Eestile tagasi. Seda, et kuskil maailmas oleks mõni üliedukas eestlasest teadlane, kelle kohta meie teadlased ei tea midagi, on võimatu ette kujutada. Kõik need inimesed, kes on teadusmaailmas edu saavutanud, on konkreetses teadusvaldkonnas ka Eestis väga tuntud, nad osalevad meie konverentsidel ja püüavad anda endast parima ka Eesti arengu heaks. Kuid ka teadlaste Eestisse tagasikutsumine on olnud suhteliselt edukas. Me oleme, nagu juba nimetatud, kasutanud selleks maksumaksja vahendeid.
Teiseks, mis on teadlase jaoks võib-olla et veel olulisem kui konkreetne palganumber, on see, et me oleme suutnud luua teatud valdkondades maailma tipptasemel teaduse infrastruktuuri. Töövõimalused on teadlase jaoks primaarsed. Üks veendunud ja edukas teadlane ei ole nõus loobuma oma uuringusuunast pelgalt palga nimel. Kuid loomulikult, palgad on Eestis endiselt mitu korda madalamad, kui need on Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, rääkimata kaugematest paikadest. Selle tööga tegeldakse, ei saa öelda, et me oleme teinud kõik selleks, et oma teadlasi koju tagasi tuua, ja selleks pole ka vajadust. Me tahame, et me oleksime oma teadusega rahvusvahelises mastaabis konkurentsivõimelised, ja see tähendab tihedat suhtlust üle maailma kõigi teadlasrühmadega, mis mingis valdkonnas on tipptasemel. See tähendab seda, et meie teadlased hakkavad ka tulevikus töötama korraga Tartu Ülikooli laborites, Münchenis ja Virginias, ja seda tuleb päris loomulikuks pidada. Ei ole sellist teadust, mille kohta saab öelda, et jah, maailmas on see kõik tehtud, aga Elvas tehti seda Eestis esmakordselt. Teadus on see, mida maailmas tehakse esmakordselt ja mida kogu maailm austab ja imetleb. Mitte see, et me oleme kodutänaval tšempionid – seda ei saa nimetada teaduseks.

Palun, Peeter Kreitzberg!

Tänan! Lugupeetud peaminister! Pole kahtlust, et Eesti teadlased on teinud väga tublit tööd. Teiega võib selles mõttes täiesti nõustuda, eriti baasteaduste valdkonnas. Aga teadus-arendustegevus on teatavasti tunduvalt laiem mõiste ja niipalju, kui mina tean, on Eesti natukene problemaatilises seisus olnud patentide kaitsmisega või patendiõiguste saamisega. Kas te kirjeldaksite olukorda, kuidas meil on lood patentide hankimisega ja kuivõrd me oleme võtnud kasutusele teiste patente, et arendada oma majandust?

Aitäh! Tundub, et patendinduses hakkab olukord paranema. Olid ajad, kus me olime näiteks USA patentide osas, ikkagi ülimalt tagasihoidlikud. Aastaid oli meil terve Eesti peale registreeritud Ameerika Ühendriikides ainult kuus patenti, aga tegelikult see, kes tahab, et tema teaduslik idee saaks juurutatud, ilma USA-s registreeritud patendita ilmselt hakkama ei saa. Või kui see idee patenteerimata kasutusele võetakse, siis see ei ole majanduslikus mõttes mitte kõige efektiivsem idee rakendamine. Ma tean seda, et praeguseks on väga mitmes valdkonnas – farmaatsias, materjaliteaduses – küllalt mitmed patendid registreerimisel ka Ameerika Ühendriikides. Nii et selles mõttes võib öelda, et on tekkimas uus kvaliteet. Kvantiteet on muutumas kvaliteediks, nagu meil omal ajal õpetati. Farmaatsiatööstuses ei pruugi sellised patenteerimised olla väga sagedased ja need patendid ei muutu väga sageli väga suureks rahaks. Kuid kui nad muutuvad suureks rahaks, siis võib ühe idee, ühe patendi rakendamine tuua teadlasrühmale sisse 200 miljonit kuni kaks miljardit USA dollarit. Ma usun küll, et näiteks meie geenitehnoloogidel on võimalus sellisteks suurteks avastusteks, ja ma ei arva, et pärast Chemicumi valmimist kulub veel 50 või 100 aastat järgmise Nobeli preemia Eestisse tulemiseks. Piisab sellest, kui mõni nendest, sealhulgas ka praegu patenteerimisel olevatest lahendustest, aitab ellu jätta väga paljusid inimesi – viitan siin kas või insuliini või penitsilliini avastamisele –, ja sellega peaks Nobeli preemia olema garanteeritud. Ma usun Eesti teadlastesse ja usun ka nende läbilöögivõimesse farmaatsiavaldkonnas. Arenguruumi on patenteerimisel loomulikult veel üksjagu palju, aga paranemise märgid on väga selgelt olemas.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Aitäh hea ettekande eest! Mul on üks küsimus, mis võib kõlada kiuslikuna, aga ta ei ole seda, pigem on tegemist murega. Ühtepidi on meil riiklikult väga suur tähelepanu teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile, meil on lausa innovatsiooniaasta. Aga kui me vaatame riigi enda institutsioonide tegevust, siis tihtipeale, vähemalt mulle jääb niisugune mulje, on innovatsioon ja uuenduslikkus seal pigem põlu all või seda lausa kardetakse. Näiteks euroraha taotlemisel või ka muudel juhtumitel me kuuleme pidevalt, kuidas midagi ei saa teha, ja see on n-ö innovatsiooni vastand. Kas te peaministrina jagate seda muret? Kui jah, kas siis valitsus kuidagi tegeleb sellega, et ka riigikorraldus muutuks mõnusamaks ja innovaatilisemaks?

Innovatsioon tähendab eelkõige uuenduslikkust ja uuenduslikkust on vaja igas eluvaldkonnas, mitte ainult teaduses, 90% innovaatilistest lahendustest üle maailma leiab aset traditsioonilises tootmises. Seega, kui öeldakse innovatsioon, siis ei pea ilmtingimata hakkama mõtlema kohe info-, kommunikatsioonitehnoloogiale või siis geenitehnoloogiale. Innovatsioonilist lahendust võib nõuda ka ühe kompveki paberisse keeramine. Nii et loomulikult, innovatsiooni on enam vaja ka avalikus sektoris. Ma ei saa muidugi nõustuda sellega, et me ei ole olnud innovaatilised. Ka meie avaliku sektori õhkkond on väga avatud uutele lahendustele, ja kui me ennast muu maailmaga võrdleme, siis mitmesugused e-riigi arendused, e-valimised, andmebaaside ristkasutus, e-maksuamet jne – need on üksjagu innovaatilised lahendused. Kuid põhilises ma olen teiega nõus. Kui ma rääkisin teadus-arenduskorralduse uuest seadusest, mida meil hädasti vaja läheb, siis üks põhjus, miks meil seda vaja läheb, seisneb ka selles, et praegune seadusandlik baas on keskendunud rohkem teadusele kui arendustegevusele. Minu meelest tuleks seda tasakaalu nihutada rohkem arendustegevuse poolele ehk siis see valdkond, utreeritult öeldes, on praegu suuresti reguleerimata. Aga vajadus reguleerimise ja ka riigipoolse fokuseeritud rahastamise järele arendustegevuses on loomulikult suur.

Palun, Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma kõigepealt tänan teid ettekandes eesti keele toetuseks öeldu eest! Aga probleem on selles, et mitmed sellel aastal vastu võetud seadusmuudatused, vaatamata sellele, et opositsioon on nende vastu olnud, on kärpinud üliõpilaste sotsiaalmajanduslikke võimalusi. Samas pole õppijatel kõrge tööpuuduse tingimustes võimalik ka tööd leida. See võib lõppeda niimoodi, et paljud noored, kes on andekad, ei saa õppida, sest pole võimalusi, ja nende võimalik tulevane teadlasetee lõpeb veel enne, kui see alatagi on saanud. Lugupeetud peaminister! Kas te ei näe ohtu, et paljud meie andekad noored võivad jääda just rahapuuduse tõttu õpingutest kõrvale?

Aitäh! See oht on olemas igal ajal ja igal pool. Aga ma olen veendunud, et ka Eesti haridussüsteem on sotsiaalset kihistumist vähendava iseloomuga, nii nagu minu arusaamist mööda on haridussüsteemid üldiselt läbi aegade kõikides riikides olnud. Kui me mõtleme sadu aastaid tagasi, siis tegelikult tuleb tunnistada, et näiteks ka tsaaririigis oli haridussüsteem sotsiaalset ebavõrdsust vähendava iseloomuga. Ja see on minu meelest iseloomulik maailma kõikidele riikidele, sõltumata sellest, kas tegemist on olnud diktatuuri või demokraatiaga – ikka on valitsejad hinnanud helgeid ajusid ja püüdnud anda talentidele oma riigis arenemisvõimalusi.
Minu veendumuse järgi on Eestis arenemisvõimalused noortele andekatele inimestele olemas. Kuid üksikjuhtumeid ei saa välistada. Need peaksid olema välistatud, aga üheski riigis ei saa välistada, et mõni tõeliselt andekas inimene ei saa soodsat arengukeskkonda ja jääb arenguvõimalustest eemale. Selle nimel pingutavad kõik riigid, selle nimel pingutab ka Eesti riik, et ükski andekas inimene ei peaks oma annet kuskil kapi taga kärbumas hoidma, vaid et see talent saaks areneda ja lennata laia maailma, kui selleks vajadus on.
Nüüd võimalustest. Riikidel on erinevad võimalused ja kõikides riikides leitakse eelarvetega optimaalsed lahendused. Nendes eelarvetes kajastuvad ka parlamentide ja rahva prioriteedid. Nagu ma juba ütlesin, Eesti riigi eelarvetes on iseseisvuse taastamisest alates teadus- ja arendustegevus ning haridus olnud prioriteet. Me võime rääkida või oponendid võivad rääkida, et need on pelgalt sõnad, deklaratsioonid, et tegelikkuses see nii ei ole jne, aga kui me vaatame arve, siis me näeme, et jah, Eestis on teadus- ja arendustegevus olnud prioriteet, Eestis on haridus olnud prioriteet ning oma teadus-arendustegevuse investeeringute kasvutempolt oleme Euroopa Liidus esimeste hulgas.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Tahaks teilt nõu ja abi paluda. Te rääkisite oma ettekandes TAK-idest, tehnoloogia arenduskeskustest. Need on tõesti hea koostöövorm, nii ettevõtjatelt kui teadlastelt on selle kohta positiivne tagasiside. Aga mina olen ja majandusminister on püüdnud hinge sisse puhuda põlevkivi TAK-ile ja asi on peaaegu valmis saanud, ent siis on see jälle kokku kukkunud. Järsku te aitate sellele hinge sisse puhuda? Tegelikult oleks seda väga vaja. Meil on selles osas päris hea nõu olemas, samuti on perspektiivi nii Eestis kasutamiseks kui ka selle teaduseosa müümiseks. Mis te arvate, kuidas seda teha? Ma tuleksin ka appi, pange käima!

Aitäh! Mina peaministrina vastutan teadus- ja arendustegevuse eest terves riigis, ma ei saa võtta ühte teadusvaldkonda oma lemmikvaldkonnaks ja hakata sellele erandeid tegema. TAK-ide rahastamine on väga läbipaistev. See toimub selgete reeglite alusel ja ma saan soovitada ainult rohkem pingutada selle nimel, et ka põlevkivienergeetikale keskenduv uurimissuund saaks selle meetme kaudu rahastatud. Aga tehnoloogia arenduskeskusi on meil, nagu ettekandes ka juba nimetatud, praeguseks kaheksa. Alguses oli neid ju viis, kolm tuli juurde. Ma ei välista, et järgmise kolme hulgas võib olla teie meelisvaldkond.

Palun, Mari-Ann Kelam!

Suur tänu! Aitäh ettekande eest, härra peaminister! Mu küsimus haakub tegelikult kolleeg Trivimi Velliste omaga. Te vastasite väga kenasti tippteadlaste kohta ja ma loodan ja arvan, et Eestil on tõesti kontakte kõikide tippteadlastega, kes on laiali maailmas, kaasa arvatud need, kes võib-olla enam ei ole nii tugevad oma emakeeles. Aga mina mõtlesin kohe järgmisele astmele, kus me kaotame kontakti inimestega – need on noored, kes lähevad õppima, kes on teel tippu. Mis programmid, mis ettevõtmised meil on, et säilitada kontakti noortega, kes lähevad õppima, kes on juba lõpetanud õpingud välismaal ja võib-olla leidnud oma esimese töökoha kusagil välismaal? Kuidas nendega sidet pidada ja ka neid aeg-ajalt tagasi koju meelitada?

Aitäh! Ettekandes ma viitasin Mobilitase programmile, aga neid programme, mille abil me tahame teadlasi koju tagasi tuua, on olnud teisigi, neid meetmeid on märksa laiem palett kui ainult üks programm. See fundamentaalne alus on siin ikkagi tingimused. Noorel inimesel, teadlasel, kes on läbilöögivõimeline ka mujal maailmas, peab olema kodus võimalus eneseteostuseks, see on absoluutne eeldus.
Nüüd, kas on hea, et Eesti noored inimesed lähevad laia maailma? Mina olen veendunud, et jah, see on hea. Omal ajal meie noored inimesed unistasid sellest, et saaks minna mõnda maailma heasse ülikooli ja omandada haridus seal või teha oma kraadijärgset õpet mõnes maailma tippkeskuses. Paraku oli riigikord selline, et meie inimestel ei olnud see võimalik. Nüüd tundub mulle millegipärast, et paljud peavad seda juba mingisuguseks paheks, et Eesti inimestel on võimalik osa saada sellest ühest Euroopa Liidu, tegelikult kogu demokraatliku maailma põhivabadusest – inimese vabast liikumisest. Igal noorel andekal inimesel, aga miks ainult noorel, igal inimesel peab olema võimalus kõige paremaks eneseteostuseks, ükskõik kus see maailmas võiks aset leida, kus selleks on olemas võimalused. Paljudes suhteliselt väikestes riikides – Norras, Taanis, Islandil, Iirimaal – on olnud väga tulised debatid selle üle, kas riik võiks lubada oma noortel inimestel minna maailma tippülikoolidesse õppima, teades, et mingi osa nendest koju ei naase. Ja üldiselt on neis debattides, mida nendes riikides on korduvalt peetud, alati jõutud ühemõttelise järelduseni, et õige on lasta noorel inimesel, noorel talendil areneda ja vale on hoida seda noort talenti kodus kärbumas. Elu on näidanud, et ka need, kes on läinud ja on jäänud maailma tipplaboritesse, tippteaduskeskustesse, varem või hiljem tänavad oma kodumaad, seda riiki, kus nad on saanud baashariduse selleks, et maailma absoluutsesse tippu jõuda. Mida haritumad inimesed, seda patriootlikumad nad tavaliselt on.

Aitäh! Enne kui ma annan küsimuseks sõna Kalev Kallole, ma meenutan, kolleegid, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada üks küsimus. Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ettekanne oli üldiselt hea. Kuna see puudutab teadus-arendustegevust, siis minu küsimus puudutab just seda teist poolt. Ühes oma vastuses te ka mainisite, et võib-olla oleks isegi vaja seadust täiendada, rõhutamaks rohkem just arendustegevust. Riigile on kindlasti kasulikum, kui meie teadlaste head saavutused lähevad laia maailma arendustegevuse kaudu juba valmistootena. Milline on teie hinnang arendustegevuse hetkeseisule ja milliseid võimalusi te näete selle kiirendamiseks? Üldiselt me teame, et arendustegevus tikub meie teadlaste avastustele ja leiutistele jalgu jääma. Nad ei jõua nii kiiresti, kui me tahaksime, ja mõned asjad lähevad meil laia maailma ilma arendustegevuseta.

Aitäh! Sellist üldist hinnangut on loomulikult kaunis raske anda. Üldjoontes, jah, tuleb seniste arengutega rahul olla, kuid need arengud ei ole kaugeltki piisavad. Kindlasti ei maksaks meil hakata jälle kapselduma ja hakata mõtlema niiviisi, et kõik, mis Eesti teadlased on leiutanud ja välja mõelnud, et kõik need ideed tuleb rakendada siinsamas Eestis. Rahvusvahelistumine on praeguse aja paratamatus ja ka suur võimalus. On loomulik, et teatud tootmisvaldkondades kasutatakse sisseostetud patente, kasutatakse mujal maailmas leiutatut, ja sama loomulik on, et Eesti teadlaste saavutusi rakendatakse hoopis teisel pool maakera. Aga selleks, et selline teadussaavutuste vahendamine oleks kasulik ka nendele riikidele, kus avastused on tehtud, peab oma teadus-arenduskorraldust loomulikult veelgi parandama.
Iseenesest farmaatsiatööstuses liiguvad nii suured rahasummad, et meil ei ole põhjust arvata, et me järsku, peaaegu tühjalt kohalt suudame Eestis välja töötada ja apteekidesse viia ühe ravimi, mille väljatöötamine üldjuhul võib maksta 2–4 miljardit USA dollarit. Need asjad nii lihtsalt ei käi. Koopereerumine, koostöö – need on märksõnad. Mida aeg edasi, seda rohkem Eesti ettevõtjad, Eesti teadlased peavad koostööd tegema. See ei puuduta ainult teadus-arendustegevust, minu veendumuse kohaselt puudutab see ka absoluutselt kõiki eluvaldkondi. Tihedam koostöö võib aidata näiteks ehituskeemia tootjat. Kui ta tahab oma toodet, mis võib olla üks maailma parimaid, maailma viia, siis ta peab koostööd tegema nendega, kellel on vastav võrgustik juba olemas. Ma ei taha hakata nüüd ühele ettevõttele reklaami tegema, aga kui keegi leiutab midagi ehituskeemia valdkonnas, siis võtku ühendust Krimeltega. Krimeltel on piisavalt suured tootmismahud oma vuugitäidiste, hermeetikute, vahtude maailmas müümiseks. Neil on võrgustik enam kui 30 riigis, neil on logistilised ahelad juba välja töötatud. Üksinda sel maailma parimal ehituskemikaali litsentsi omanikul, tootjal Eestis ei ole võimalik maailma minna. Koostöös – selle väga konkreetse näite puhul Krimeltega – on uutele turgudele sisenemise barjäärid märksa madalamad. See on minu meelest ehe näide, kuidas ettevõtluses tuleks koostööd teha. Aga koostööd saab ka Eesti sees teha ja põhimõtteliselt võiks see olla teadlaste ja logistikute jaoks üks väljakutse, kuidas koostööd väga mitmel tasemel, mitmetes sektorites Eestis suurendada.

Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Ütlesite, et Eesti kulutab 1,5% SKT-st teadusele, Euroopa keskmine on 1,8%. Lugesin, et naaberriigis Soomes on see näitaja 4% ja rohkemgi. Te rääkisite prioriteetidest, aga palun öelge, kui palju võtab aega, et Eesti riigi peaminister võiks kinnitada, et meil on need arvud suuremad Euroopa keskmisest.

Ettekandes ma juba nimetasin, et see võiks juhtuda aastal 2011, mil me saavutame 2% taseme. Ja see on üle Euroopa Liidu keskmise, mis on, nagu ma nimetasin, kümne aasta jooksul olnud 1,8–1,85% Euroopa Liidu SKT-st. Ja see on juba väga hea, täiesti uus kvalitatiivne tase. Jah, me jääme maha Rootsist, kus teadus- ja arendustegevuse kulutuste tase on 4% SKT-st, ja Soomest, kus see on üle 3% SKT-st, kuid meie arengutempo on päris hea olnud.
Ma olen siit kõnepuldist ka varem viidanud endisele Tartu Ülikooli rektorile, praegusele kaitseministrile, kes on väga ühemõtteliselt öelnud: selleks, et rakendada 3% sisemajanduse kogutoodangust teadus-arendustegevusse efektiivselt, on meil vaja juba praegu küllalt suurt arvu doktorikraadiga inimesi. Ma tema nimetatud arvu enam ei tahaks nimetada – see oli 600 –, sest praeguseks on tegu juba teise arvuga. Doktorikraadiga inimeste ettevalmistamine ei ole väga kiire protsess. See võtab aega, seda ei saa otsustada hetkega, et homsest neid saab olema rohkem. Tegu on koolitusprotsessiga, mõttelaadi muutumise küsimusega. See võtab aega. Aga kui meil on võimalik uskuda – ja minu arvates seadusandjatel ja valitsuses on võimalik seda uskuda –, et vahendeid teadus-arendustegevuseks kulutatakse efektiivselt, siis arvestades seniste Riigikogu koosseisude otsuseid, võime uskuda sedagi, et me selle 3%-ni ka jõuame. Ning see sünnib pigem kiiremini kui aeglasemalt, kui me oskame praegu ette kujutada.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud peaminister! Ma tahan täpsustada küsimusi, mis kõlasid ka varem. Kas on teada, kui palju tippteadlasi Eestist töötab väljaspool Eestit? Kui suur see potentsiaal on, kui võrrelda Eestis töötavate teadlaste omaga? Ja kuidas te hindate: kas see on ikkagi Eesti potentsiaal, mis töötab väljaspool Eestit, või on see nagu teiste riikide potentsiaal?

Sellele küsimusele on küll väga raske vastata. Kellele kuulub teadlane? Kas teadlane kuulub ühele riigile, ühele rahvale või kuulub teadlane tervele maailmale? Tuues paralleele teistest valdkondadest: kellele kuulub Arvo Pärt? Kas tegu on Eesti potentsiaaliga või maailma muusikakullaga? Kellele kuulub Neeme Järvi? Kui ta hakkab jälle dirigeerima Eestis, siis me saame öelda, et see on Eesti potentsiaal, nagu teie väljendusite. Või on see ikkagi suur väärtus kogu muusikamaailma jaoks?
Teadlastega on enam-vähem samamoodi. Teadus on ülemaailmne ja kindlasti me peaksime olema uhked kõigi oma teadlaste üle, kes maailmas on tipptasemel suutnud läbi lüüa. Raske on öelda, kes saab ühest teadlasest materiaalses mõttes rohkem kasu: kas see ülikool, uurimisasutus, kus mingi teaduslik idee välja töötati, või näiteks hoopis see firma teisel pool maakera, kes selle teadusidee kommertsialiseeris. Tavaliselt kipub olema nii, et kommertsialiseerija võidab rahalises mõttes rohkem, aga üldiselt tasuks meil uskuda sellesse, et kui tehinguid on rohkem, siis ka selles osas valitseb tasakaal. Ehk siis mõlemad saavad piisavalt tasustatud, nii kommertsialiseerija kui ka idee väljatöötaja.
Meil ei maksa väga palju keskenduda sellele, kuidas talente kodus kinni hoida. Rohkem tuleks keskenduda sellele, kuidas meil saaks rohkem talente tekkida. Mis on ühe riigi kõige suurem kohustus? Mina olen enda jaoks hariduse valdkonnas sõnastanud selle nii, et riigi kohustus on anda noorele inimesele nii hea haridus, et ta saaks ükskõik kus maailmas väga hästi hakkama. Iseenesest ei pruugi see puudutada ainult haridust, see võib ka muid valdkondi puudutada. Kui üks riik suudab maailmale anda tipu ka mõnes muus valdkonnas, siis peab see riik olema uhke ega tohi väga kahetseda, et see inimene ei ole, siis kui ta absoluutses tipus on, seotud just nimelt selle riigiga. Et oma mõttekäiku selgitada, viitan näiteks Markko Märtinile: ta ei sõitnud ju Eesti autoga. Ometi me olime väga uhked selle üle, et Eestist oli pärit üks maailma autoralli absoluutseid tippe, ja ma olen praegugi selle üle uhke.

Silver Meikar, palun!

Väga austatud peaminister! Oma ettekandes te ütlesite, et maailma teadus-arendustegevus on üha enam läbi põimunud ja avatud ning et globaliseerumine toob kaasa tiheneva konkurentsi. Tihenevas konkurentsis läbilöömiseks peab olema mingil alal parim, mitte kõikidel aladel keskmine. Sellega seoses soovin küsida: kas Eesti kõrgharidus ehk siis teadus peaks olema rohkem spetsialiseerunud mingitele kindlatele valdkondadele? Ja kui jah, siis millistele?

Meie teadusvaldkondade prioriteedid on ju väga selgelt määratletud. Hariduses väga kitsast spetsialiseerumist ma võimalikuks ei pea. Riigi jaoks on oluline omada teatud eluvaldkondades inimesi, kes oskavad maailma teadussaavutusi meie jaoks tõlkida. See võib puudutada näiteks erinevaid riigikaitse valdkondi, see võib puudutada valdkondi, mis on seotud keskkonnahoiuga. Meil ei ole praegu oma tuumaelektrijaama, kuid kindlasti läheb meil vaja inimesi, kes oskaksid näha ohte ja lahti seletada tuumaohutust meie riigi ja rahva jaoks. Marek Strandbergile on geenitehnoloogia ja GMO-de teema südamelähedane. Kindlasti peab meie kõrgharidus olema selline, mis võimaldab meil mõista geneetiliselt muundatud organismide maailma, sealhulgas sellega kaasneda võivaid ohte. Ehk siis: kõikides eluvaldkondades Eestis maailma absoluutseid tippe koolitada ei ole võimalik. Hariduses spetsialiseerumine on vajalik, see on ka paratamatu, kuid hariduses ei saa spetsialiseerumine olla niisama kitsas, nagu see võib olla teaduses.

Marek Strandberg, palun!

Kõigepealt repliigi korras: loomulikult on mulle kõik tehnoloogiad ja teadussaavutused väga südamelähedased. Küsimus on hoiakus, kas kõiki tehnoloogiaid on põhjust avatud ökosüsteemis kasutada või mitte. Aga see on eri küsimus. Minu küsimus on: kas meil on Eestis olemas plaan või teadmised selle kohta, mismoodi juhul, kui tegemist on Eestile ükskõik millises valdkonnas strateegilist huvi pakkuva tehnoloogiasaavutuse või muu sellisega, neid saavutusi saab kaitsta, nii nagu teevad seda kõik muud riigid – nii meile sõbralikud kui meie suhtes vaenulikumad riigid?

Tavaliselt kaitstakse teadussaavutusi patendiga. Autorikaitse on Eesti jaoks üks põhimõttelisi printsiipe ja loomulikult iga unikaalse teadmise valdaja, kes on huvitatud sellest, et see teadmine ei levi, oskab ise vajalikke meetmeid tarvitusele võtta, et temalt tema ideed ei varastataks. Mingit universaalset unikaalsete teadmiste valvele ja kaitsele orienteeritud politseiüksust Eestis ei ole ja selle järele pole ka mitte mingisugust vajadust.

Aitäh, austatud peaminister! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan selle ülevaate eest! Avame läbirääkimised, mille käigus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Peeter Tulviste!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tahaksin kiita kahte asja valitsuse teadus- ja arenduspoliitikas, mida täna veel kiidetud ei ole, aga mis on põhimõttelise tähtsusega. Esimene neist puudutab seda, et juba mitu aastat, kui oli vastu võetud otsus, et Eesti tulevik saab olla ainult teadmistepõhine ühiskond, oli asi ikka nii, et kui minna siit Toompealt alla Vabaduse platsi poole ja küsida igalt vastutulijalt, missuguses Eestis me elame, oli väga väike tõenäosus kohata kedagi, kes taipaks öelda, et teadmistepõhises Eestis. Ja ka kodudes räägiti lastele tihti ikka seda, et see jalg on õigel teel, mis adra taga käib. Samal ajal on teada, et tänapäeva talunikud alla tehnikaülikooli lõpetanud inseneri kedagi oma kombaini rooli ei luba. Ma tahan öelda, et on tehtud üks põhimõtteliselt tähtis samm selle poole, et inimestele, sealhulgas eriti lastele jõuaks pärale, missuguses ühiskonnas nad elama hakkavad, ja see samm on Ahhaa keskus. See on esimene asi, mille eest tahaks kiita.
Teine puudutab seda, et isegi Eestist märksa suuremad riigid ei suuda iialgi õpetada kõiki konkreetseid teadusharusid. Õnneks pärast Euroopa vabanemist ei ole ka enam takistust, miks meie noored ei võiks õppida soovitud teadusi ja teadusharusid just nimelt nendes kohtades, kus neid kõige paremini maailmas õpetatakse. Takistuseks võib saada vaid raha ja see teine asi, mille eest ma tahaksin kiita, ongi Kristjan Jaagu stipendiumid. See on kümnetesse miljonitesse ulatuv riigi raha, mida kasutatakse selleks, et meie noored saaksid parima võimaliku väljaõppe, parima võimaliku hariduse just sellel kitsal alal, mis neid kõige enam köidab, ja saaksid selle parimas kohas maailmas, kus seda õpetatakse.
Nii et kokkuvõtvalt võiks ehk öelda niimoodi, et jumal tänatud, Eesti hariduspoliitika on niisugune, mis viib meid avanevasse maailma, avanevasse Euroopasse ja mitte ei sunni meid teele indiaani reservaadi poole, kuigi ka sellel teel on oma pooldajad Eestis olemas. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni esindaja Helmer Jõgi, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Peaminister tõi oma sisutihedas ettekandes välja olulisimad indikaatorid, mis lubavad meil väita, et "Teadmistepõhise Eesti" strateegias seatud suunast ei ole kõrvale kaldutud, vaatamata ebasoodsa majanduskliima negatiivsetele mõjudele mitmes eluvaldkonnas. Skeptikud võivad ju öelda, et protsente SKT-st on võimalik mitmeti võtta ja neid arve ka mitmeti tõlgendada. Samas aga teame, et meie teadlased jälgivad teraselt teadusmaailmas toimuvat ja püüavad teadusvaldkonna mõjukust määrata nende näitajate alusel, mida on võimalik mõõta. Üks võimalus on hinnata  oma riigi teadusvaldkondade mõjukust maailmas aktsepteeritavate näitajate järgi.
Eesti Teadusfondi aastaraamatust võime lugeda, et eelmisel aastal lähenes Eesti 22 teaduskonna mõjukus maailma keskmisele 0,4% võrra. See arv on küll väike, aga me räägime maailma keskmisest.
Eesti teadus-arendustegevust suunav dokument on teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastani 2013 ehk "Teadmistepõhine Eesti". Selles dokumendis on formuleeritud soov kujundada Eestist teadmistepõhine ühiskond, kus teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni väärtustatakse kui ühte meie ühiskonna toimimiseks ja arenguks vajalikku eeltingimust. Strateegia püstitab kolm põhieesmärki: teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõime kasv, uuendusmeelne ettevõtlus. Tõepoolest märkimist vääriv on valitsuse tulevikku suunatud tegevus Eesti majanduse usaldusväärsuse ja avaliku sektori investeerimisvõime säilitamisel ning suurendamisel lähiaastatel. Me võime kindlasti ennast riigina kiita, sest – kasutades peaministri sõnu – meie riigi kui uuendusliku ja areneva teadus-arenduskeskkonna kuvandit on rahvusvaheliselt märgatud ning tunnustatud.
Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamisel on olulised strateegilised võtmetehnoloogiad ja arendusprogrammid, kuid ikkagi on põhirõhk haritud inimesel. Sellepärast tahan peatuda mõne sõnaga strateegia kolmandal põhieesmärgil: pikaajalisele arengule suunatud ja innovatsioonisõbralikul ühiskonnal.
Peaministri ettekandes rõhutati ka lähiaegade suurimaid väljakutseid teadus- ja arendustegevuses. Üks nendest on enima tähelepanu pööramine rahvusvahelistumisele hariduses, teaduses, ettevõtluses. Just nimelt selles järjekorras: esikohal on haridus. Tahan ka meie fraktsiooni nimel rõhutada, et teadus- ja arendustegevuse vundament peab olema pidevalt ja iseenesestmõistetavalt kõigi meie hoole ja tähelepanu all.
Hariduse kontekstis räägitakse sageli ülesannetest, mis seostuvad Eesti atraktiivsuse tõstmisega välistudengite ja -teadlaste silmis. Samas peavad rahvusvahelistumise kõrval meeles püsima kõrgkoolide teadmiste edastamise ja edendamise traditsioonilised ülesanded. Uuendusmeelne ettevõtlus nõuab aina rohkem pädevust, mille omandamiseks vajatakse kõrgel tasemel õpinguid. Samas, kui kõrgkoolidelt oodatakse toimetulekut väga eripalgelise üliõpilaskonnaga, tähtsustuvad oluliselt õpetajakoolitus ja õppekvaliteet. Selles kontekstis on meie arvates üha tähtsam, et oma akadeemilise ja intellektuaalse autoriteediga ülikoolil oleks võimalus kujuneda otsustavaks teguriks kogu haridussüsteemi uuendamisel ja reformimisel. Haritud inimeseks kujunemise teekond algab maast-madalast, kogu ühiskonna hea haridustase ongi kolmanda eesmärgi saavutamise võti. Nende eesmärkideni jõudmine aga ulatub väljapoole praegu kehtiva teadus- ja arendustegevuse strateegia ajalisi raame. Aitäh!

Peeter Kreitzberg Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kolleegid! Pole kahtlust, et iga riigi tulevik sõltub suuresti teadus-arendustegevuse edukusest. Samal ajal on kogu selle valdkonna juhtimisega seotud väga paljud konkreetsed probleemid. See ei ole ainult homogeenne teadus- ja arendustegevus, siin on väga erinevad valdkonnad ja mul on hea meel, et ka peaminister märkis ära, et arendustegevusega on meil natuke rohkem probleeme kui teadustegevusega.
Me ei saa teaduse puhul rääkida ainult sisendist 1,8% SKT-st ja 3% või 4%, me peame üha enam hakkama rääkima väljundist, mida see Eesti riigile kaasa toob. Me võime rääkida, et teadus-arendustegevusel on sellised väljundid nagu tehnoloogiline areng (selles vallas ei ole Eesti kuigi edukas olnud) ja patendid, mida rakendatakse nii omal maal kui teistes riikides. Me tulime hiljuti tagasi Hiina linnast nimega Shenzhen, mis on vähem kui 30 aastat vana. Ometi on seal säärane teadus-arenduskeskus, kus on selle lühikese aja jooksul, võib-olla 10–15 aastaga, vormistatud 17 000 patenti. Eestis kaitstakse aastas alla kümne patendi, enamasti neli või viis. Selle tõsiasja ees me ei saa kuidagi silmi kinni pigistada.
Lisandväärtusega toodang on teadus- ja arendustegevuse tulemus ja ma väidan, et Eesti ei ole selles väga edukas.
Selle masu ajal on Eesti olnud oma tööstustoodanguga üks suurimaid kukkujaid Euroopa Liidus. Kindlasti on tähtis tehnosiire, mis on teistes riikides tehtud teadus-arendustegevuse tulemus. Kui me vaatame Nokiat, siis Nokia rakendab 98% ulatuses seda teadust, mis on mujal majandusliku arengu huvides tehtud. Ma arvan, et Eestil on väga palju probleeme just selles valdkonnas. Ja need ei sõltu mitte ainult teadustegevusest, vaid ka meie ettevõtluse paradigmast: kas tahetakse minna suure lisandväärtusega toodangu peale, kas tahetakse rakendada kõrgepalgalist tööjõudu või mitte.
Nüüd tsiteeritavusest. Current Contenti artiklid – selles vallas me oleme väga head, pole mitte mingit kahtlust. Ja pole mitte mingit kahtlust ka selles, et Eesti teadus toodab tõenäoliselt teistele riikidele rohkem kui meile. Me tunneme kindlasti selle üle uhkust, aga ei maksa selle tõttu jätta muretsemata selle pärast, kui palju meie teadus meile endale toodab.
Üks teema on teaduse juhtimine. Härra Klaas püstitas TAN-i küsimuse. Me oleme kindlasti paljud lugenud välismaisest ekspertiisist meie teaduse juhtimise kohta. Tõepoolest on viidatud, et TAN ei ole suutnud meie teaduspoliitikas oluliselt kaasa rääkida. Lisaks TAN-ile on meil olemas ETF, TKN, EAS, Eesti Teaduste Akadeemia – meil on väga palju institutsioone ja ma väidan, et nende tegevus ei ole kuigi hästi koordineeritud. Minu arvates võiks Eesti Teaduste Akadeemial olla tunduvalt enam asiseid funktsioone, see ei pruugiks olla niivõrd personaalakadeemia, vaid see võiks tegelda ka teaduse arengu strateegiatega, rahastamisotsustega, nii nagu seda teeb Soome Teaduste Akadeemia.
Inimressursist niipalju, et tõesti võib uhkust tunda selle üle, et meil on üle 1000 üliõpilase välismaalt. Samal ajal tunneme uhkust ka selle üle, et meil on 5000 üliõpilast, kes lähevad Eestist ära välismaale. Kindlasti saavad nad suurepärase hariduse ja kindlasti oleks see Eesti arengusse väga suur panus, kui see haridus laekuks siia tagasi ja väljenduks meie lisandväärtusega toodangu hulga kasvus. Kui vaadata teiste arengumaade kogemusi, siis kipub asi olema nii, et sellise tasemega riikidesse nagu Eesti tuleb tagasi võib-olla 20% inimestest. Osalt on see seotud meie teadus-arendustegevusega. Kas meie tehnoloogiline areng on piisavalt kõrgel tasemel? Kas see pakub piisavalt suuri väljakutseid andekatele, võimekatele inimestele? Kui me läheme seda teed, et rakendame vähe patente, teeme teadust rohkem nagu baasteaduse sfääris, siis ma kardan, et meie šansid saada tagasi oma väga võimekaid noori inimesi ei pruugi olla kuigi suured.
Mõni sõna ka doktorantuurist. Ma palun juurde ühe minuti.

Minut lisaaega, palun!

Me võime rääkida, kui tore see on, et meile tulevad välisteadlased, aga ausalt öelda see, kuidas me oma doktorante kindlustame, ei sisenda erilist optimismi. Me peaksime meie oma doktorantidele looma tunduvalt tugevama positsiooni, et nad saaksid siin hea hariduse. Kindlasti võivad nad end täiendada ka välismaal, aga mitte sellepärast, et seal oleks toetus suurem ja ka õpetamise tase kõrgem.
Ja üks asi veel: mulle meeldib väga, mida Soome Sitra on hakanud tegema. See fond ei sea esikohale ainult sihi rahastada Soome teadust – esikohal on siht rahastada teadust Soome jaoks. Sitra rahastab ka seda teadust, mida tehakse väljaspool Soomet, fond lähtub eelkõige sellest, kas ühes või teises riigis käivitatav projekt on Soome ettevõtjatele kasulik. Eestigi peaks oma teadus-arendustegevusega minema edasi natuke pragmaatilisemat teed pidi ja mõtlema rohkem väljunditele, mis kajastuksid ka meie tehnoloogilises arengus ja majandustegevuses. Nii et minu arvates meil probleeme on ja vaatamata krooniliselt suurtele edusammudele peaksime tegelema ka probleemidega. Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandberg, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Meil on tõesti saabunud ajajärk, kus teadusaparaatidega teadusmajade ja õpetamiseks mõeldud majadega täituvad väga paljude ülikoolide ümbrused. Õppimise ja teaduse tegemise olud, kui selleks pidada infrastruktuuri, on paranenud hoopis teisel viisil kui sel ajal, kui minuvanused inimesed olid üliõpilased.
Nüüd küsimusest, millisel moel me võiksime oma loomepotentsiaali tulevikus veelgi paremini ära kasutada. Sellest rääkis ka peaminister. On selge, et ka miljoni inimese hulgas on andekaid, nii nagu neid on suuremate rahvaste hulgas. Ja nende annet tuleb osata ühel, teisel ja kolmandal moel edukalt ära kasutada. See nõuab ka hariduskorralduses väga selget fokuseerimist, fokuseerimist näiteks õpetajatele, kelle loomepotentsiaal pole minu hinnangul sugugi sellisel moel ära kasutatud, nagu võiks olla. Me vajame õpetajaskonda, kes oleks märksa iseseisvam, kui õpetajaskond praegu on, ning kelle võimalused ja vabadused luua õpikeskkonda ja õpetust ennast peaksid olema hoopis laiemad kui praegu. Seda esiteks.
Teiseks, kui me vaatame laiemalt, millised omapärad on meil ammusest ajast teaduskorraldusse jäänud, siis on selge, et Eesti teaduskorralduse ülesehitus võiks olla veidi rohkem akadeemilist vabadust toetav, inimeste iseseisvust toetav. See tähendab väga selgelt vajadust ümber korraldada, ümber hinnata teaduse rahastamise mehhanismid ja toetuda loovate isikute võimele iseseisvalt korraldada oma tööd ja tegevust märksa rohkemal määral, kui Eesti teadussüsteem seda teeb. Kriitika, mida avalikkus on teinud Teaduskompetentsi Nõukogu kohta, näib väga asjalik olevat. Selle rahastamisotsuste tegemise mehhanismi tuleks muuta, et raha ei kasutataks kõigele, mis kasvada võib, vaid ennekõike nende huvides, kes kõige paremini kasvada ja areneda saavad.
Siin ei ole küsimus mingisuguses segregatsioonis või ühtlase käsituse ärakaotamises, vaid just nimelt selles, et me peame igasse oma andesse, mis kas teaduses või hariduses ilmneb, suhtuma erilise hoolega. Just nimelt hoolest annete suhtes näib sageli puudu olevat. Ma usun, et järgmise perioodi teadus- ja arendustegevuse muudatused peaksid seotud olema nimelt nende küsimustega.
Nüüd teemast, mida tänases Postimehes käsitleb oma artiklis ka Veronika Kalmus, ehk soolisest võrdõiguslikkusest teaduses. See on oluline küsimus. Kui me vaatame Eesti ülikoolide juhtimist ja nendes õpetamist just nimelt soolise koosseisu vaatevinklist ja võrdleme seda asjade seisuga mujal maailmas, kus sooline võrdõiguslikkus on kultuuris sisulisemalt juurdunud, siis näeme, et meil on veel pikk tee ees. Veronika Kalmuse väitel on see, et naised ei pürigi kõrgetele kohtadele, kinni nende mõttemaailmas, ja loomulikult on tal õigus. Samas me teame, et mõttemaailm ei ole asi iseeneses. Inimesed ei kasva teistest inimestest lahus ega kujunda oma mõttemaailma sõltumatult teistest inimestest ja üldistest hoiakutest. Mõttemaailm kujuneb välja kogu elu vältel, nende kogemuste, nende kohtlemiste mõjul, mida inimesed kogevad peredes ja hiljem kollektiivides, olgu see koolis, ülikoolis või näiteks teadustöös. Selles mõttes ei saa ma nõustuda arusaamaga, et mõttemaailm on täiesti naiste enda teha. See on ikkagi sellesama keskkonna teha ja me peame olema tähelepanelikud just nimelt kõrghariduse ja teaduse juhtimise vallas, et naiste mõttemaailm ei kujuneks depressiivseks ja liiga tagasihoidlikuks. Andeid on nii meeste kui naiste hulgas ja pragmaatiline käsitus, millega aeg-ajalt välja tullakse, et naiste võimekus ongi ju kehvem – lapsed jne, jne –, ei tohi olla võrdse kohtlemise seisukohalt tolereerivalt käituva ühiskonna kultuuri- või teaduspoliitika osa. Ma usun, et kui arvestataks nii õpetajate kui õpetlaste puhul nende andekust, loomevabadust ja ka võrdõiguslikkust, kui sellesse valdkonda mõistlikult suhtuda, siis on tulemuseks suur võimendus teadus- ja arendusvaldkonnas.
Lõpetuseks veel sellest, mida on Eestis kindlasti puudu kõigis nendes arvukates riiklikes fondides ja asutustes, mille eesmärk on teadust ja arendust toetada: puudu on otsustamisjulgusest. Inimesed, kes näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses sageli otsuseid langetavad, on küllaltki teemakauged inimesed, kui jutt on ühest, teisest või kolmandast konkreetsest teadus-tehnoloogiasaavutusest. Väike valmidus võtta riske eristabki meid meie naabritest põhja pool, näiteks soomlastest – valmidus võtta riske ja ehk aeg-ajalt ka eksida. Aga kui neid riske ei võeta, kui teatud tehnoloogiaid sihipäraselt vaatluse alla ei võeta ja neid võimalikuks tooteks edasi ei arendata, siis ei ole ka lootust saada nende tehnoloogiaarenduste vilju. Nii et julgust nendes valdkondades rohkem ette võtta! Ja kui vaja peaks minema, ehk siis on mõistlik kas seaduse või määrustega vähendada vastutuskoormat, mida riskijad praegu riiklikes fondides toimetades ehk kandma peavad. Aitäh!

Aitäh! Rahvaliidu fraktsiooni esindajana palun kõnetooli Karel Rüütli!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed! Teaduse ja arenduse puhul on loomulikult kõige olulisem Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2007–2013. Seoses sellega ma sooviksingi teha mõningad tähelepanekud.
Kõnealuse strateegia aruandes "Aruanne strateegia eesmärkide ja rakendusplaani täitmisest 2008. aastal" on üks kõige nõrgemini täidetud punkte loomulikult rahastamine. Kas riik suudab piisava rahastuse tagada, et seatud eesmärgid oleks võimalik ka ellu viia? TAI elluviimisel on veel lisaprobleem vähene uute doktorantide arv. 2006.-2007. õppeaastal kaitses kraadi 143 doktoranti, järgmisel õppeaastal oli vastav arv 153. Ehkki viimastel aastatel on toimunud mõningane kasv, pole see siiski piisav. Vastavalt doktoriõppe uuringutele on teaduse ja kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks ning ettevõtluse ja avaliku sektori vajaduste katmiseks vaja vähemalt 300 uut doktoranti aastas.
Teisalt tasub meil põhjalikumalt analüüsida, mis on teadus-arendustegevuse mõju ühiskonnas laiemalt, mis on ühiskonnas muutunud ja kas ühiskonna heaolu on kasvanud. Vaja oleks riiklikku haridusuuringute programmi – analüüsima ja uurima peaks nii hariduse sisu kui ka selle korralduse mõju. Näiteks neljapäeval on arutusel olulise tähtsusega riiklik küsimus "Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine". Vastava seaduse eelnõus on kavandatud suuri muudatusi nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastmes, aga sisulistele analüüsidele ja uuringutele ei ole pööratud pea mitte mingisugust tähelepanu. Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise aluseks ei tohi võtta vaid õpilaste arvuga seotud probleeme, arvestama peaks nii sotsiaalseid kui ka regionaalseid mõjusid. Ka tulevaste doktorantide ja teadlaste haridustee algab just põhikoolist ja gümnaasiumist. Just Haridus- ja Teadusministeerium peab olema initsiaatoriks ja rahastajaks, et oleksime võimelised tegema kaugeleulatuvaid analüüse nii oluliste valdkondade kohta, nagu on haridus, teadus ja innovatsioon.
Riigikantselei juures töötab teadus- ja arendusnõukogu, mille rolli peaks samuti suurendama just mõjude hindamisel. Otsuste ja poliitikate kujundamisel tuleb arvestada uuringute tulemusi, see tagab meile lõpuks ka kaua räägitud teadmistepõhise riigijuhtimise.
Kuidas on TAI seotud teiste tähtsate riiklike strateegiatega, nagu näiteks "Säästev Eesti 21"? Oluline on loomulikult teadus- ja arendustegevuse strateegiad siduda teiste haridusstrateegiatega. Eesti suurim väärtus on loomulikult meie inimesed. Meil on vaja ka teadlasi ja seepärast on kindlasti oluline doktoriõpe. Uute teadlaste ja doktorantide pealekasv algab aga juba bakalaureuse- ja magistriastmest. See tähendab seda, et me peame märksa enam märkama uusi noori talente, motiveerima neid, kellel on huvi teaduse vastu. Selleks on vaja luua noortele kõik võimalused, et nad saaksid pühenduda õpingutele ja teadustööle, vaja on suurendada õppurite sotsiaalseid garantiisid nii bakalaureuse- ja magistriõppes kui ka viimasel ajal üha tõsisemaks probleemiks muutunud doktoriõppes. 6000 krooni doktoriõppetoetust ei ole enam piisav. Tänan!

Palun kõnetooli Keskerakonna esindaja Rein Ratase! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Hea Riigikogu! Teadus- ja arendustegevust on Eestis prioriteetseks pidanud kõik peaministrid ja kõik senised Riigikogu koosseisud, kuid sõnadest tegudeni kipub olema päris pikk maa. Toon vaid ühe näite. Kui hiljuti hakati rahapuudusel piirama summasid loomeinimeste ja sportlaste premeerimiseks silmapaistvate saavutuste eest, siis ainukesena otsustati likvideerida teaduspreemiad. Ja vaid tänu teadlaste tugevale protestile jäid need alles. Ka on nii, et kui kultuuriinimestele ja sportlastele antakse kolm ühe miljoni krooni suurust elutööpreemiat, siis teadlastele antakse neid välja vaid kaks ja needki peaaegu poole väiksemas summas: 600 000 krooni. See fakt pole ehk iseendast kuigi oluline, kuid samas küllaltki kõnekas.
Riigi Teadus- ja Arendusnõukogu esimees on peaminister, kes on seega Eesti kõrgeim teadusjuht. Tänan teid, härra peaminister, äsja esitatud sisuka ettekande eest ja selle rõhuasetuse eest, et innovatsioon on üks peamisi mootoreid, mis aitab meid majanduse madalseisust välja tulla! Just peaministrist ja tema juhitavast valitsusest sõltub suuresti Eesti teaduse käekäik. Paraku on selles vallas ka palju vajakajäämist. Pikka aega on rõhutatud, et riiklikud toetused suunatakse eeskätt nendesse teadusvaldkondadesse, mis on Eesti riikliku ning poliitilise ja majandusliku sõltumatuse tagamise seisukohalt peamised. Reaalses elus see aga kahjuks sageli nii ei ole. See ei toimi ja sageli finantseeritakse üsna elukaugeid teadussuundi. Rahastamisotsuseid mõjutavad sealjuures tugevasti ülikoolide ja erialade kildkondlikud huvid, tasakaalustav jõud puudub. Selleks võiks olla näiteks Eesti Teaduste Akadeemia, mille mõju selles osas on paraku siiani olematu.
Eesti majandus tugines kaua aega suhteliselt odavale tööjõule. Sellise arengu võimalused on lõppenud, edasine areng on võimalik vaid üle minnes suure tootlikkusega teadmistepõhisele majandusele. Samal ajal on tehnoloogiliste erialadega inimesi Soomes 11,6% elanikkonnast, Eestis aga napilt 1,5%. Seega on tehnoloogilise ala inimressursi vahe põhjanaabriga võrreldes ligikaudu seitsmekordne. Eesti teaduses on pikka aega valitsenud Tartu Ülikooli eelisarendamine, mida õigustatakse Tartu Ülikooli õppejõudude ja teadurite silmapaistva publitseerimistegevusega. Kuid teoreetilised artiklid ilma rakendusteta ei vii elu edasi.
On rõõmustav, et viimasel ajal on oluliselt panustatud ka Tallinna Tehnikaülikooli tegevusse, kuid meie arvates on see olnud ikkagi ebapiisav. Ilma inseneriteaduse edendamiseta pole edasiminek võimalik, sest Eestis on inseneride suhtarv 1000 elaniku kohta märksa madalam Euroopa Liidu maade keskmisest. Näiteks Rootsiga võrreldes on Eesti näitaja ligikaudu kaks korda madalam.
Meie arvates on vaja rohkem tähelepanu pöörata ka Eesti Maaülikoolile, mis on meie põllumajandusteaduse taimelava. Ärevaks teeb kulukate valdkondade eelisarendamine, mis ei ole suuri töövõitusid eriti näidanud ja neid pole ka niipea näha.
Ilmne on ka rahastamise jäikus. Suures osas on rahastamise aluseks bibliomeetria, aga näiteks molekulaarbioloogias tulevad artiklid palju kiiremini ilmale ja hoopis suuremas mahus kui inseneri- ja põllumajandusteadustes. Ehituse- ja energeetikaalane, sealhulgas põlevkivienergeetikaalane teadustöö on meil jäänud vaeslapse ossa, kuigi see on Eestile väga tähtis. SKT olulist kasvu ja jooksva konto defitsiidi vähendamist takistab töötleva tööstuse väike tootlikkus. Tööviljakus on meil kordades madalam Euroopa Liidu riikide keskmisest. Tootlikkuse mahajäämust peaksid aitama likvideerida teadusuuringud, sealhulgas doktoriõpe. Kuid suur osa doktoritöödest on pühendatud üsna elukaugetele teemadele.
Teadus teenib kolme isandat: kultuuri, haridust ja majandust ning vaid viimases muutub ta kaubaks. Tehnikateadused käivad nii tööstuse ees kui selle taga, aga nii kaua, kuni me pole suutnud luua Eestis teadusmahukat tööstust, ei ole meil praktilist ülesannet teadusele ja teadlaste tarkus jääb kasutamata või siirdub see paratamatult väljamaale. Kui Eestis saab avalikult sektorilt abi vaid alla 1% firmadest, siis Soomes, Rootsis ja Prantsusmaal on see näitaja üle 20 korra suurem. Uurimis- ja arendustöö kulud inimese kohta on meil 12 korda, hariduskulud aga 6 korda väiksemad kui nendes riikides. Ma ei kõnele siin riigieelarvelisest finantseerimisest, vaid finantseerimisest tervikuna, mille korralduslik pool on meil alles päris lapsekingades.
Ellujäämiseks on kaks võimalust: kas üritada teha vähemaga rohkem või leppida sellega, et vähemaga saabki teha vähem. Püüdkem siis valida esimene võimalus, see aga vajab riigipoolset toetust ja häid sidemeid ettevõtetega.
Eesti majanduse ees seisab keeruline ülesanne olulisel määral kaasajastada tehnoloogiaid ning uuendada tooteid ja teenuseid. Eesti mastaape arvestades peaksime senisest rohkem motiveerima teadmiste ja tehnoloogiate siiret. Meil on vaja võimalikult kiiresti maailma kõige eesrindlikum teave ja oskused kätte saada. See on vajalik, et meil saaksid tekkida uued kõrgtehnoloogilised ja nimetamisväärse ekspordimahuga ettevõtted. Olen rääkinud.

Kõikide Riigikogu fraktsioonide esindajad on sõna võtnud. Aitäh selle eest! Palun nüüd kokkuvõtvaks sõnavõtuks kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Minust oleks kena ja viisakas, kui ma piirduksin tänamisega. Ja tänu te olete kõik kindlasti ära teeninud. Ma tänan teid selle eest, et te olete seadnud oma otsustes hariduse ja teadus-arendustegevuse Eestis prioriteediks! Eestlased on olnud läbi aegade hariduse usku. Kunagi on õpitud taludes kirjutama, siis on saadetud taludest lapsed linna haridust omandama. Isegi siis, kui Eesti rahval olid rasked ajad ja inimesi küüditati, üritasid vaesuses pered kaugel Siberis oma lastele hea hariduse anda, et nad pääseksid kolhoosist minema. Sama üritasid need, kes olid siit sunnitud põgenema Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse, mujale kaugematesse paikadesse. Nad läksid tühja taskuga. Kuid need pered andsid reeglina oma lastele väga hea hariduse.
See hariduse usk pole ka praegu mitte kuhugi kadunud. Sõltumata sellest, kas meie inimeste elujärg on hea või mitte nii väga hea, püüavad nad oma lastele anda väga hea hariduse, et laste elu oleks parem, kui neil endal on. Mul on hea meel, et Riigikogu kõik koosseisud on seda eestlaste hariduse usku alles hoidnud ja on seda usku ka materiaalselt toetanud. Ma palun, et te homme, kui hääletamisel on järgmise aasta riigieelarve, toetaksite seda eelarvet, toetaksite selles eelarves sisalduvaid hariduslikke ja teadust puudutavaid eesmärke!
Aga ma ei saa jätta õiendamata repliike, ütlemata oma arvamust ka mõnede tänases väga sisukas arutelus väljendatud seisukohtade kohta. Mis puutub teaduspreemiatesse, siis valitsusel on olnud kogu aeg ühemõtteline seisukoht: mitte mingisugust teaduspreemiate kärpimist olla ei tohi. Ma nimetaksin seda isegi teadlaste omakeskis sündinud mõttevälgatuseks, et millest võtta: kas võtta midagi ära teadusuuringute rahast või preemiate rahast. Vahendeid on tõesti vähem ja üks nende idee oli tõepoolest vähendada teaduspreemiaid. Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks. Teadlaste survest ei ole siinkohal üldse mõtet rääkida. Kui me järgmisel aastal hariduskulusid suurendame ühe miljardi võrra, milleks me peaksime siis saatma ühiskonda hästi tugeva ja raske signaali, mille rahaline väärtus on mõõdetav kahe miljoni krooniga? See signaal oleks, et see valitsus, see Riigikogu ei väärtusta teadust. Ma ei näe sellel mitte mingit mõtet. Ja kõik need vahepealsed ideeidud teaduspreemiaid vähendada ei ole leidnud mitte mingisugust viljakat pinnast.
Odava tööjõu aeg võib Eestis kellegi jaoks läbi olla, kuid ma ei pea seda arengut astmeliseks ja hüppeliseks, see on protsess. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis tootlikkus suurenenud neli korda ja see on päris märkimisväärne tootlikkuse kasv. Praegu on meie tööjõud märksa kallim, kui ta oli aastaid tagasi, kuid see protsess – lisandväärtuse suurendamise protsess, tootlikkuse suurendamise protsess – kestab ja me ei ole sellelt teelt mitte kuhugi libastunud. Teadmistemahukas, teadmusmahukas tootmine, tööstus tuleb Eestisse, kasvab Eestis – ka see on protsess. Ja see protsess saab hoogu juurde siis, kui te toetate järgmise aasta eelarve eelnõu. Suur aitäh teile väga sisuka diskussiooni eest! Aitäh! (Aplaus.)

Aitäh! Head kolleegid! Ma tänan kõiki, kes täna selles sisulises arutelus kaasa lõid! Tänan ka peaministrit ülevaate tegemise eest ja arutelus osalemise eest! Lõpetan selle punkti käsitlemise.
Enne järgmise punkti juurde minekut olen sunnitud tegema ühe märkuse. Kolleegid! Tänast Riigikogu istungit on korduvalt häirinud saalis kõlanud mobiiltelefonide helinad. Ma väga palun, et me kõik peaksime kinni sellest minu arvates üsna elementaarsest viisakusest ja tavast, et Riigikogu saalis on mobiiltelefonid lülitatud vaikse režiimi peale. Kui teil on vaja tehnilist nõu, kuidas seda teha, siis ma usun, et meie personal kindlasti hea meelega aitab teid.

Asume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välisteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli väliskomisjoni liikme Ivi Eenmaa!

Proua juhataja! Vabariigi Valitsuse s.a 9. novembril algatatud välisteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 25. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 4. november 2009 kell 16 ja teatan, et mitte ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. Väliskomisjoni 7. detsembri istungi põhjal on komisjoni ettepanek eelnõu teine lugemine täna lõpetada ja võtta eelnõu Riigikogu täiskogu 15. detsembri istungi päevakorda kolmandale lugemisele. Tänan teid!

Aitäh! Tundub, et kolleegidel küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid selle eelnõu kohta laekunud ei ole. Seaduseelnõu 619 teine lugemine on lõppenud.

Alustame keskkonnakomisjoni algatatud maareformi seaduse § 23³ muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mina toon keskkonnakomisjonist teiseks lugemiseks värskemat teavet tolle maareformi seaduse § 23³ muutmise kohta. See keskkonnakomisjoni algatatud eelnõu oli meil arutelul eilsel istungil. Arutelu sisu oli üks eelnõu kohta laekunud muudatusettepanek, mille esitas Riigikogu maaelukomisjon. Kui seda maade kasutusse andmise protsessi vaadelda kui ühte võrrandit, siis too maaelukomisjoni ettepanek on suunatud selle võrrandi lihtsustamisele normitehnilises mõttes: see on suunatud valdavalt selgemale sõnastamisele, ja seda viisil, et sisse jääksid mõlemad algselt mõeldud tähtajad, kuid kõik oleks sõnastatud lühemini, täpsemalt ja konkreetsemalt. Keskkonnakomisjon vaatas selle muudatusettepaneku läbi ja otsustas seda ühel häälel toetada.
Keskkonnakomisjonile on laekunud ka Vabariigi Valitsuse seisukoht. Valitsus on seda eelnõu ühehäälselt toetanud, ent samas on ta keskkonnakomisjonile edastanud ühe märgukirja, kus on kaks tähelepanekut, mis mõlemad on leidnud kajastust ka varasemas keskkonnakomisjoni menetlusprotsessis. Üks puudutab küsimust, kas maade kasutusvaldusse andmine on riigiabi seisukohalt käsitatav kui riigiabi ja seda peaks selle protsessi juures arvestama. Seda üldiselt on arvestatud. Teiseks on juhitud tähelepanu tähtaegadele, mis peaksid olema kas piisavad või resoluutsed selles osas, et selles protsessis ei algatataks uusi menetlusi, mis võivad olukorda natuke segasemaks teha või tähtaegu ohustada. Need aspektid on juba varasemas menetluses keskkonnakomisjonis käsitlust leidnud ja need seisukohad võeti arvesse.
Otsustuslikus osas tehti kaks otsust: täielikult arvestada maaelukomisjoni muudatusettepanekut ning esitada see tekst muudetud kujul teiseks lugemiseks tänasel istungil. Juba varasemas etapis langetati otsus, et kui täna teine lugemine saalis lõpetatakse, siis esitada see seaduseelnõu kolmandale lugemisele homsesse päevakorda. See on keskkonnakomisjoni poolt kõik. Tänan teid!

Küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime läbi vaadata seaduseelnõu 630 muudatusettepaneku. Nagu öeldud, on selle ainsa muudatusettepaneku esitanud juhtivkomisjon. Oleme muudatusettepaneku läbi vaadanud ja seega on seaduseelnõu 630 teine lugemine lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Keskerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu on algatatud eesmärgiga võimaldada haigekassal kasutada varasematel aastatel kogunenud jaotamata tulemit ja sellega säilitada arstiabi kättesaadavus vähemalt praegusel tasemel. Jah, ka kehtivas seaduses on selline võimalus olemas, kuid selles seaduses on ette kirjutatud ka piirid. Järgmisel ja võib-olla ka ülejärgmisel aastal oleks tegelikult seda jaotamata tulemit vaja võtta kasutusele enam, kui need piirid võimaldavad. Mitte selleks, et väga järsult parandada arstiabi kättesaadavust, vaid lihtsalt selleks, et säilitada arstiabi kättesaadavus vähemalt praegusel tasemel.
Et mõista hetkeolukorda ja võimalikke arenguid, tuleb tagasi vaadata juba tehtud otsustele ja nende mõjudele. Kuigi haigekassa nõukogu on seaduse järgi oma otsustes iseseisev, on tegelik olukord siiski veidi teine. Haigekassa juhatusele ja nõukogule dikteerivad kulude mahu ette Rahandusministeerium ja Vabariigi Valitsus. Valitsuse põhiline tegevus viimase aasta jooksul on olnud surve arstiabi rahastamise vähendamisele, kulude kärpimisele, vaatamata sellele, et teoreetiliselt on ju olemas see 2,5 miljardit, mis varem on kogunenud sotsiaalmaksust ja jäänud ülejäänud vahenditena kassasse. Haigekassa nõukogu on olnud sunnitud oma eelarves vastavalt sellele survele kulusid kärpima. Samal ajal pole valitsus teinud ühtegi kardinaalset otsust või kardinaalset ettepanekut tervishoidu lisaraha leidmiseks, haigekassa eelarve suurendamiseks ning seeläbi ka arstiabi kättesaadavuse parandamiseks. Oleme Euroopa Liidus tervishoiukulude poolest võrrelduna SKT-ga selgelt viimasel kohal. Samas on mitmed rahvusvahelised uuringud korduvalt kinnitanud, et meie tervishoiusüsteem ja raha kasutamine on efektiivne ehk Eestis saadakse tervishoidu panustatud suhteliselt väikesest rahast maksimaalne tulemus ja kasu arstiabi näol. Vähem kui teised Euroopa riigid panustab Eesti tervishoidu riigieelarvest. Kui eelmine valitsus otsustas, et haiglate kapitalikulud, ümmarguselt 200 miljonit krooni, kaetakse riigieelarvest, siis praegune valitsus on selle riigieelarvest välja võtnud.
Milline on hetkeolukord? Haigekassa kulutusi on sel aastal juba mitu korda kärbitud. Tulemuseks on järjekordade kasv ja ka omaosaluse järsk suurenemine tervishoiukuludes. Valitsuskoalitsiooni ettepanekul on haige olemise ajal inimese sissetulek isiku enda ja tööandja mure. Kolm esimest haiguspäeva pole inimesel enam üldse sissetulekut, järgmistel päevadel on kompenseerimine, varasemaga võrreldes vähendatud mahus, tööandja kohustus. Tulemuseks on see, et haiguslehti võetakse vähem, inimene ei võta sissetuleku kaotamise hirmus haiguslehte ja käib tihtipeale haigena tööl, rikkudes oma tervist ja võimalik, et nakatades ka kaastöötajaid. Juba varem kaotati tööealiste inimeste hambaravihüvitis. Arstiabikulutuste vähendamine on pikendanud järjekordi arsti vastuvõtule. Ka haigekassa nõukogu oli aasta alguses rahalistel põhjustel sunnitud järjekordade lubatud maksimaalset pikkust pikendama. Esimesel poolaastal on haiglad rahapuuduse tõttu vähendanud ravijuhtumite arvu 2–4% nii ambulatoorses kui ka statsionaarses ravis. Samas on viimastel aastatel ravijuhtude arv igal aastal paar protsenti kasvanud. See kasv on olnud objektiivne protsess. Ühelt poolt tuleneb see elanikkonna vananemisest, teiselt poolt uute ravimeetodite kasutuselevõtust. See pole erakordne, see on üle maailma niimoodi, et ravijuhtumite arv suureneb. Varasematel aastatel on suudetud seda paariprotsendilist suurenemist katta. Ka tehnoloogia on arenenud, mis on omakorda väljendunud selles, et on antud rohkem raha tervishoiuteenuste hindade katteks. Sellel aastal on kahjuks ära võetud nii tehnoloogia arendamise raha kui ka lihtsalt ravijuhtude jaoks mõeldud raha on vähem. Milline tuleb selle aasta arv, selgub järgmise aasta alguses, kuid prognoos näitab, et 3–4% ravijuhtumeid on vähem, võib-olla isegi 5%, sest need otsused, mis on võetud vastu teisel poolaastal ja millega on ka raha vähendatud, võivad mõjutada seda, et ravijuhtumite arv, võrreldes eelmise aastaga, veelgi väheneb. Ravijuhtumite arvu vähenemine tähendab seda, et arsti juurde ei pääseta enam õigel ajal, vaid järjest pikemat aega tuleb olla järjekorras. Kui inimene ei pääse pika järjekorra tõttu arsti vastuvõtule, on tal põhimõtteliselt kaks valikut: kas osta arstiabi oma raha eest või põdeda ilma abita, mis tähendab tervisliku seisukorra halvenemist ja ei ole välistatud, et mõningatel juhtudel võib see lõppeda ka surmaga. Tihtipeale tuleb ägenenud haigusega inimest ravida erakorralise meditsiini osakonnas, ta tuleb tuua kiirabiga haiglasse. Erakorraline ravi on alati palju kallim kui õigeaegne ja plaaniline abi.
Tervishoius on varasematel aastatel tehtud palju õigeid ja ratsionaalseid otsuseid. Ka nn headel aastatel oli paljudel soov ära kulutada kogu see raha, mis haigekassasse oli laekunud. Me mäletame vaidlusi palkade üle. Ma arvan, et tol korral jõuti mõistliku kompromissini. Jah, õdede ja arstide palgad tõusid. See on objektiivne vajadus. Me peame vaatama enda ümber: meditsiinitöötajate palgad väga paljudes meiega piirnevates riikides on suuremad kui meil, arstidest on igal pool puudus, arst leiab tööd igal pool maailmas ja palju suurema palga eest kui meil. See, kui me palkasid suurendasime, andis signaali, et ka Eestis jõutakse arstide ja õdede sellise palgatasemeni, et ei ole vaja minna tööd otsima välismaale. Meie arstide ja õdede puudus on teada. Arstide ettevalmistuses tuli lünk sisse 1990. aastate keskel, kui arstide riiklikku tellimust ülikoolis vähendati poole võrra. Riiklik tellimus oli 70 arsti aastas. Nüüd on see tõstetud uuesti 140-le, aga neid tulemusi saame me kasutada alles mõne aasta pärast. Samas on eriti tundlikud nende otsuste suhtes, mis praegu tervishoiu rahastamises tehakse, just noored arstid ja arstiks õppivad noored. Nemad planeerivad oma elu ja tihtipeale võivadki nad otsustada jalgadega. Kui nad tunnetavad, et Eestis nende tööd piisavalt ei hinnata ja seda hinnatakse mujal paremini, siis nad lähevadki mujale. Kui olid vaidlused palkade üle, kui otsustati seda, kui kõrged on tervishoiuteenuste hinnad, kui suured peaksid olema palgad, siis viidati pidevalt sellele, et on ju olemas raha, miks me ei või seda laiali jagada, miks me ei või palku veelgi tõsta, miks me ei või hindu veelgi tõsta, et haiglatel oleks parem teha investeeringuid. Kõlama jäi ja lõpuks nii ka otsustati, et on vajalik teatud varu, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Nagu te näete, juhtuski. Majanduskriisi tagajärjel töötus kasvab, palgad on isegi vähenemas ja ka sotsiaalmaksu laekumine, just eriti töötusest põhjustatult, on vähenenud. Nüüd on seda reservi vaja.
Raske on seletada nendelesamadele arstidele, õdedele, haiglatele, miks me mõni aasta tagasi neid kokkuhoiuotsuseid tegime. See raha on sihtotstarbeline raha, see on kogunenud haigekassasse sotsiaalmaksust, see on ette nähtud tervishoiuteenuste osutamiseks, inimeste raviks, arstiabiks. Nüüd aga tuleb välja, et seda raha on vaja riigieelarve tasakaalu kindlustamiseks. Väga raske on põhjendada, miks pole seda raha võimalik praegu, rasketel aegadel kasutada. Kuigi haigekassasse on kogunenud varasematel aastatel ülejäänud vahendeid praeguse seisuga 2,5 miljardit krooni, ei taha valitsus lasta seda vajaduse järgi kasutusele võtta. Haigekassa nelja aasta tulude-kulude prognoosis plaanitakse jätta veel ka 2013. aastaks tulemit riiulile üle 1 miljardi krooni. Kas sellest võib siis järeldada, et meie valitsus prognoosib majanduskriisi pikkuseks veel üle nelja aasta, või antakse sellega signaal, et mitte mingisuguseid täiendavaid otsuseid lisaraha leidmiseks ja haigekassa tulubaasi suurendamiseks ei kavatsetagi teha?
Eelarvet on sel aastal mitu korda kärbitud. See on toonud kaasa nii järjekordade pikenemise arsti vastuvõtule kui ka meditsiinitöötajate palkade vähenemise. Palkadest võib rääkida niipalju, et selle aasta vähendamiste puhul on haiglad üritanud mitte minna põhipalga kallale, on vähendatud lisatasusid, paljud neist on kaotatud, on kaotatud paljud sellised tasud, mis motiveerivad arste ja õdesid, keda on vähe, tegema lisatööd. Edaspidi aga, kui arvestada, et tervishoiuteenuste hindu juba selle aasta 15. novembrist 6% vähendati, satuvad kindlasti löögi alla ka põhipalgad. Eriti väiksemates haiglates võib see palga vähendamise vajadus olla 10–15%. Ei välistata ka koondamisi, mida sel aastal on juba toimunud. Seda tehakse põhiliselt madalama astme personali hulgas.
Samas on mitmeid aastaid tehtud suurt tööd, et jõuda haigekassa, ministeeriumi, haiglate ja erialaseltside koostöös tervishoiuteenuste objektiivse kulumudelini. See tähendab, et hinnad, mis tervishoiuteenustele on määratud, vastavad tegelikele keskmistele kulutustele, mis võimaldab anda ka kvaliteetset arstiabi. Vähendades hindu 6% mingi Tambovi koefitsiendiga, tõmmatakse tegelikult kulumudelile ja selle kujundamisele kulutatud aastatepikkusele tööle vesi peale. Kümned kui mitte sajad inimesed on seda tööd teinud hinnakomisjonis, erialaseltsides, seda on teinud needsamad arstid, spetsialistid, õppejõud, haiglate juhid lisaks oma põhitööle, selleks et anda oma panus.
Kärpeotsuste tagajärjed on väga tõsised. Inimesed ei pääse õigel ajal arsti juurde, nende tervislik seisukord halveneb ja haigused kulgevad raskemalt. Paksema rahakotiga inimesed ostavad arstiabi oma raha eest, aga enamikul seda võimalust rahapuuduse tõttu lihtsalt ei ole. Järgmisest aastast on plaanis kehtestada 15%-line omaosalus hooldusravis. See tähendab, et hooldusravil oleval inimesel tuleb oma taskust välja käia 3000 krooni kuus. Nagu üldhoolekande puhul, paneb see suurema kohustuse omavalitsustele, sest väiksema sissetulekuga inimeste puhul on ainukene lootus just omavalitsuse toetus. Kui seda raha võtta ei ole, siis tuleb kas ravist loobuda või leida toetust. Kõige lähem koht küsimiseks on ikka omavalitsus. Viimasel ajal on omavalitsuste rahakott riigi kärbete tõttu aga niigi õhukeseks tehtud ja omavalitsustel on väga keeruline seda lisaraha leida. Enne selle otsuse langetamist oleks tulnud kindlasti omavalitsustega läbi rääkida ja ka täiendav rahaline kohustus tulubaasist või riigieelarvest neile kompenseerida. See protsess on tegelikult käimas. Hooldusravi rahastamise üle on omavalitsustega läbi räägitud. Kahjuks pole siiamaani leitud kompromissi, tehtud otsust. Nüüd pannakse siis ühepoolselt see kohustus inimestele ja omavalitsustele.
Omaosalus tervishoiukuludes on jõudnud paari viimase aastaga 23%-lt 25%-le. Mis on selle aasta arv, ei oska täpselt öelda, see kujuneb järgmiseks aastaks. Arvata on, et vastavalt nendele otsustele see lähiaastatel veelgi tõuseb. Maailma Terviseorganisatsiooni aastate jooksul tehtud uuringute kohaselt on just 25%-line omaosalus tervishoiu rahastamises kriitiline piir. Selle piiri ületamine tähendab seda, et suur osa väiksema sissetulekuga peredest ei saa arstiabi vajalikus mahus ega õigel ajal. Selline olukord suurendab ebavõrdsust ja halvendab rahva tervisenäitajaid, mis meil niigi kiita ei ole, vaid on ühed kehvemad Euroopas.
Ebakindluse tekitamine haiglate ja tervishoiutöötajate suhtes paneb Eesti tervishoiu pikalt põdema. Usalduse ja järjepidevuse taastamine võtab seejärel pikki aastaid kui mitte aastakümneid. Meie teeme ettepaneku varasematel aastatel kogutud raha haigekassa eelarves järgmise paari aasta jooksul suuremas mahus kasutusele võtta, kui seda praegu on planeeritud. Just nimelt selleks, et säilitada vähemalt praegusel tasemel arstiabi kättesaadavus, mis, ma tuletan meelde, on varasemate aastatega võrreldes niigi halvenenud. Praeguse taseme säilitamiseks oleks vaja järgmisel aastal lisaks praegu planeeritule, lugemisel olevas eelarves planeeritule, ligi 400 miljonit krooni. Me ei kutsu eelnõuga üles kõiki reserve kohe ja kiiresti ära kulutama, vaid tahame anda haigekassale võimaluse kriisisituatsiooni leevendada, et arstiabi kättesaadavus veelgi ei halveneks. Kaugemas perspektiivis ainult reservide kasutamine muidugi ei päästa. Tuleb ette valmistada ja vastu võtta otsuseid, mis parandaksid tervishoiu rahastamist ja vahendite eesmärgistatud kasutamist. Nimetan vaid paar võimalust. Juba aastakümneid on juttu olnud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest, sest see koorem, mis teistes riikides on kindlustuse kompenseerida, on ju meil praegu haigekassa kanda. Samuti tuleks kaaluda, miks mitte, dividendide 13%-list ravikindlustusmaksuga maksustamist. Praeguseks ajaks kogunenud reservide mõistlik kasutamine võimaldaks nii neid kui ka teisi otsuseid kiirustamata ette valmistada, vastu võtta ja rakendada, veelgi halvendamata olemasolevat olukorda. Kutsun Riigikogu liikmeid üles meie eelnõu toetama ja võimaldama sellega säilitada arstiabi kättesaadavust vähemalt praegusel tasemel.

Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Valitsuse otsus vähendada tervishoiuteenuste piirhindu 6% lööb ju hooldusravi osas inimeste rahakoti pihta, sest kui hooldusravil olevad inimesed peavad 15% hinnast ise kinni maksma, siis teeb see kuus keskmiselt 3000 krooni. Tekib küsimus, kas praegusel ajal, kus inimeste rahakott on niigi kõhn, on sellel alust. Minu küsimus on seotud sellega, kuhu need inimesed pöörduvad. Ega omavalitsustel ju ka praegu raha ei ole. Kas nad pöörduvad omavalitsuste poole, on riik mingisuguse süsteemi loonud või seda loomas või mida siin annaks ära teha?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma põgusalt peatusin sellel ka ettekandes. Probleem on tõenäoliselt tõsine. On väidetud, et kui inimene vajab näiteks üldhoolekannet, siis suurem osa tema pensionist võetakse ju selle hoolekande katteks ära. Miks ei või seda teha hooldusravi puhul? Aga kui inimene ei ole pensionär, küsin ma vastu. Kui inimene on väikese sissetulekuga, kust ta võtab selle 3000 krooni? Kindlasti on elukorraldus üldse raskem, kui inimene on haige. On lisakulutusi, on ravimid. Leida see 3000 krooni kuus ei ole üldse mitte lihtne. Nii nagu ka üldhoolekande puhul tekib küsimus, kuhu sel inimesel pöörduda on. Tõenäoliselt pöördub ta omavalitsuse poole. Läbirääkimistel omavalitsustega on tõepoolest päris pikalt olnud üleval küsimus, kuidas hooldusravikulusid jaotada, kui suur võiks olla inimese oma panus, kui suur omavalitsuste panus, et kujundada välja umbes samasugune süsteem, nagu on üldhoolekandes. Kahjuks ei ole kompromissi leitud, otsust pole tehtud ja riik ei ole ühtegi kompensatsioonimehhanismi omavalitsustele leidnud. See suurusjärk, mida see omaosalus tähendab, on aastas umbes 30 miljonit krooni. Ma tõesti arvan, et kuskil pooles osas tuleb see kinni maksta omavalitsusel, kellel on rahaga niigi raskusi.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa heitsid ette, et ei ole tegeldud tööõnnetuse ja kutsekindlustuse teemaga. Küllap pead sa siin arutlema ka selle üle, miks nii enne sind, sinu ajal kui ka pärast sind, kui seda teemat on käsitletud, ei ole jõutud ühisele seisukohale. Aga küsimus on selline. Sa oled ka ise haigekassa nõukogu liige ja tead, et haigekassas valmistatakse koostöös WHO-ga ette jätkusuutliku rahastamise mudelit. Kas ei oleks otstarbekam kogu rahastamise temaatika siis läbi vaadata? Eriti kui me teame, et võimalik gripiepideemia suurendab survet haigekassa eelarvele.

Tänan aktuaalse ja hea küsimuse eest! Sellest TÕKS-ist ehk tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusest, õnnetukesest, on minu arvates räägitud, kui ma õigesti mäletan, 1993. aastast saadik. Kõik ministrid on sellega tegelnud. Ka mina olen sellega paar korda kabinetis käinud, aga, nagu te teate, suurendab sellise kindlustuse rakendamine tööandja maksukoormust. Just nimelt Reformierakond on sellele pidevalt vastu olnud, saan ma siit vastata küsimuse esimesele poolele. Mis puudutab jätkusuutliku rahastamise väljatöötamist ja võimalike otsuste vastuvõtmist, siis see kõik on vajalik ja hea on, et selle nimel töötatakse, aga ma ütleksin, et kriis ja häda on ukse ees. Ka siin ma mainisin, et ega sellest ei piisa, kui me võtame neid vahendeid võib-olla veidi suuremas mahus kasutusele järgmisel aastal ja ka ülejärgmisel aastal. See reserv aitab need rasked aastad kuidagi üle elada. Otsused tuleb nii või teisiti teha ja oleks hea, kui nende otsusteni ka jõutakse.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Teie jutust jäi kõlama selline asi, et haigekassale rasketel aegadel on arstiabi kättesaadav ainult rikastele inimestele, kes suudavad ise seda kinni maksta. Teie teine väide oli see, et peaks dividenditulusid maksustama 13%-lise sotsiaalmaksuga. Kellele see raha siis läheb, kui rikkad nagunii ise maksavad? Mis loogika sealt siis välja koorus?

Aitäh küsimuse eest! Eks kogu süsteem ole solidaarne. See 13% tähendab, et kes rohkem teenib, see selle 13% puhul tegelikult ju ka rohkem maksab. See on proportsionaalne, ei ole progressiivne, nagu meie armastame rääkida. Mis puudutab dividendide 13%-list maksustamist, siis ma arvan, et see oleks õiglane, eriti arvestades seda, et tihtipeale võetakse dividende välja nagu palgatulu. Sellega on maksuamet tihtipeale hädas. Mis puudutab seda, et rikkad maksavad, siis ma ütlen, et neil on see võimalus. Ma ei ütle, et nad maksavad kõik kinni, vaid neil on võimalus seda teha. Kui nad ei pääse arsti juurde, kui järjekord on liiga pikk, siis nad lähevad ja ostavad selle teenuse tasulisest meditsiinist ja seda võimaldatakse. Sel juhul järjekorda peaaegu ei ole, te teate ise ka seda olukorda. Sellega, kui arstid võtavad erapraksises vastu, teenivad nad muidugi lisaraha. Aga kui paljudel on võimalus maksta? Me teame hindu. Ma ei usu, et keskmise või alla keskmise sissetulekuga peredel on võimalust ise raviteenuse eest maksta.

Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti on sellist seadusmuudatust vaja. Ma leian, et iseenesest on absurdne seegi, et väga suurel osal inimestest ei jätku oma pensionist ei hooldusraviks ega ka koha jaoks vanuritekodus, sest pensionid on nii väikesed. Samas on meil praegu üle 64 000 inimese, kellel ei ole ravikindlustust. See päädib suuresti sellega, et nad saavad abi üksnes kiirabist või vältimatu abi korras. Kui nüüd raha kogusummat võrrelda, siis hiljem alustatud ravi puhul kulub raha ju mitu korda rohkem. Millist lahendust, hea kolleeg, sina näeksid, et oleksid teatud võimalused haigekassa raha paremaks ja otstarbekamaks kulutamiseks?

Tänan väga hea küsimuse eest! Tõesti, Eesti suurimaid probleeme on see, et meil on väga suur hulk mittekindlustatud isikuid. Võib ju kujutleda, kuidas nad ravi saavad või kuidas nad seda tegelikult ei saa. Tihtipeale ei saa nad ravi enne, kui nad on nii raskes seisundis, et neid viib ära kiirabi. Erakorraline ravi on alati kallim kui sekkumine haiguse ravisse varasemal perioodil. See on ka teada. Ei oska teha kalkulatsiooni, kas ja kokkuvõttes kui palju oleks plaaniline ravi odavam. Kuid kindlasti seisab ühe tõsise küsimusena Eesti ees see, kuidas kindlustada enamik inimesi ravikindlustusega. Neid võimalusi on ja neid võimalusi on ka kaalutud. Ma mäletan, et minu ministriks oleku ajal oli üks läbirääkimiste küsimusi kohalike omavalitsustega just see. Miks just kohalike omavalitsustega? Kohalik omavalitsus teab kõige paremini oma inimesi, teab, kes on mittekindlustatud inimesed. Mittekindlustatud inimene võib olla miljonäriproua ja mittekindlustatud võib olla lasterikas pere. Üks võimalus oleks asja alati individuaalselt kaaluda. Omavalitsus võiks näiteks osta selle ravikindlustuse. Sellisel juhul tuleks muidugi jälle läbirääkimiste käigus ette näha, kui suur kohustus omavalitsusele tuleb ning kas ja kuidas seda riigieelarvest ja tulubaasist kompenseeritakse. Minule meeldiks see lahendus kõige rohkem, sest, tõesti, omavalitsuse sotsiaaltöötaja teab kõige paremini, kellele ravikindlustust vaja on. Üks võimalus on see, et jaotatakse nii nagu toimetulekutoetust, sissetulekute põhjal kaalutakse, kellele on ravikindlustust vaja.

Marika Tuus, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Nagu me teame, on minister pidevalt toonitanud, et tervishoiuteenuste piirhindade alandamine ei too justkui kaasa arstiabi kättesaadavuse halvenemist. Kuidas sina seda kommenteerid? Mille arvel kokku hoitakse? Varem on ikkagi kõik just nimelt kättesaadavuse arvele jäänud.

Aitäh! Jälle väga hea küsimus. Jah, kui siiamaani on kärbitud lihtsalt ravijuhtumite arvu ja selle võrra on kättesaadavus vähenenud, siis see otsus, et 15. novembrist vähendati tervishoiuteenuse hinda 6% ja väideti, et sellega arstiabi kättesaadavus ei halvene, minu arvates õige ei ole. Vähenenud hind motiveerib haiglaid tegelema väiksema arvu ravijuhtumitega. Me teame, et tavaliselt on olnud selline situatsioon, et haigekassal on haiglatega lepingud, haiglad teevad tavaliselt lepingust rohkem ja haigekassa kompenseerib seda. See on teatud kokkulepe, seda ei kompenseerita täishinnaga, vaid teatud koefitsiendiga. Kui see hind on väiksem, siis, nagu ma mainisin, ei ole võib-olla rahapuuduse tõttu võimalik arstidele lisatasusid maksta, et nad teeksid ületunnitööd. Ehk see võimsus, mille abil tegelda nende ravijuhtumitega, kindlasti väheneb. Ma usun, et see kajastub ka ravijuhtumite arvus, tuleb vähem ravijuhtumeid ja arstiabi kättesaadavus halveneb, mitte ainult seetõttu, et ravijuhtumite arvu vähendatakse, ostetakse vähem ravijuhtumeid, vaid kui me ühe ravijuhtumi eest vähem maksame, siis see vähendab nii haiglate kui ka arstide motivatsiooni.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjonipoolseks ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu aseesinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu, mida härra Aab väga põhjalikult ja ilmekalt tutvustas, oma istungil 23. novembril. Kutsutud oli nii ministeeriumi esindajad kui ka Eesti Haigekassa juhatuse esimees härra Danilov. Härra Aab andis eelnõu algatajate poolt ülevaate eelnõu sisust, tuues esile juba ka eelnevalt käsitletud probleemid seoses järjekordade pikenemisega ning vajadusega leida täiendavaid vahendeid tervishoiuteenuste rahastamiseks. Teda täiendas komisjoni istungil proua Tuus omapoolsete tähelepanekutega, viidates ka Praxise analüüsile seoses tervishoiuteenusega.
Eelnõu algatajate arvates oleks mõistlik võtta kasutusele hinnanguliselt 300–400 miljonit krooni ehk summa, mille võrra vähendati teenuste hinda seoses selle viimase härra Aabi poolt ilmekalt viidatud 6%-lise kärpega n-ö Tambovi koefitsiendi alusel. Ministeeriumi esindaja esitas ministeeriumi arvamuse selle eelnõu kohta ning Sotsiaalministeerium ei toetanud eelnõu, esindades omakorda valitsuse seisukohta. Lühidalt kokku võttes, ministeeriumi ja selle kaudu ka Vabariigi Valitsuse arvamus on, et nimetatud piirangute täielik kaotamine võib viia olukorrani, kus paari aasta jooksul kasutatakse ära kogu haigekassa jaotamata tulem ning seeläbi saavutatud haigekassa ravikindlustuskulude tase hakkab survestama järgnevate aastate eelarveid, kui defitsiiti ei ole võimalik katta haigekassa vahenditest. Lisaks vajab selline põhimõtteline haigekassa rahastamiskorralduse ja reservide moodustamise muudatus põhjalikumat analüüsi.
Härra Danilov tõi haigekassa seisukohana esile selle, et haigekassa on teinud finantsprognoosi kuni 2013. aastani ning järgneva nelja aasta vältel on kulud planeeritud suurematena kui tulud ja on vaja reserve kasutada. Kui vaadata haigekassa järgmiste aastate arengukava projekti, siis kavatseb haigekassa oma ettevalmistatud dokumentide järgi praeguse seisuga, võttes aluseks suvise majandusprognoosi põhjal tehtud sotsiaalmaksu laekumise prognoosi, kasutada ära kogu seadusest tuleneva võimaliku tulemi iga-aastaste perioodide vältel, vastavalt siis järgmistel aastatel ligikaudu 600 miljonit krooni aastas, mille tõttu reservid, mis 2010. aastaks peaksid olema veidi üle 3 miljardi, kahaneksid 2 miljardi kroonini. Härra Danilov nentis, et teatavasti on sotsiaalmaksu alalaekumine praeguseni kahetsusväärselt jätkunud ning tulevikus ei saa välistada seda, et haigekassa reservide kasutamist puudutav õiguslik korraldus vajab muudatusi, mis tingiksid jooksvalt täiendavate vahendite kasutuse kas reservide arvel või täiendavate rahaliste eraldiste arvel, et katta raviteenuse vajadus.
Kui me vaatame seda, mille alusel moodustub haigekassa eelarve – sotsiaalmaksust, mida maksavad töötavad kindlustatud isikud, siis me näeme, et töötavate kindlustatud isikute arv vähenes 2008. aasta 1. jaanuari seisuga võrreldes 672 706-lt  621 880-ni s.a 1. juuliks. Arusaadavalt on seetõttu pöördvõrdeliselt kasvanud nende arv, kes on kindlustatutega võrdsustatud isikud ja kelle raviteenuse eest peab solidaarsuse põhimõtte alusel tasuma haigekassa. Kahetsusväärselt tuleb nentida, et see suundumus, et töötavate kindlustatud isikute arv kahaneb ja kindlustatutega võrdsustatud isikute arv kasvab, on olnud jätkuv ka käesoleva aasta teisel poolel. Lisaks sellele nenditi sotsiaalkomisjonis, et praeguses faasis on oluline kasutada jooksvalt ära kehtivas seaduses ettenähtud maksimaalne võimalik tulem, mida on võimalik kasutusele võtta ja mida ka haigekassa nõukogu praeguse seisuga kavandab teha järgmiste aastate lõikes.
Komisjon määratles samuti selgelt, et tervishoiu rahastamise stabiilsus, kättesaadavus patsientidele ja pikaajalisus, on olulised prioriteedid ning nagu teada, oleme me komisjonis otsustanud viia järgmise aasta algul läbi kuulamised, mis puudutavad rahva tervist laiemalt ja ka arusaadavalt tervishoiuteenuse rahastamist, Eesti tervishoiusüsteemi kitsamalt ning kindlasti tuleb seda teemat n-ö strateegiliste alternatiivide lõikes veel põhjalikult käsitleda. Loomulikult puudutame me järgmisel nädalal tervishoiuteenuse kättesaadavust ja arve ka Praxise hiljuti tehtud uuringu hinnangu järgi, mis puudutab tervishoiuteenuse kättesaadavust patsientidele.
Oluline on see, et komisjon langetas põhimõtteliselt otsuse mitte toetada seda eelnõu ja teha ettepanek ta esimesel lugemisel tagasi lükata. Komisjoni nendingud, nagu ma osutasin, olid seotud sellega, et teema on oluline ja ma arvan, et siin on n-ö konteksti loomiseks tõesti oluline täpsustada ka seda, et me peame praegu nentima – mida ka haigekassa on nentinud –, et ainult tööjõumaksul põhinev ravikindlustuse rahastamise viis ei ole kaugemas perspektiivis jätkusuutlik. Küsimus ongi siin selles, millele ma tahan tähelepanu juhtida, et Keskerakonna probleemipüstitus, kust me võtame vahendid rahastamaks tervishoiuteenuse osutamist, on adekvaatne. Lahendamise mooduseid võib nende kõrval olla mitmeid. Meil tuleb arvestada majanduskriisi konteksti ja nende mooduste üle peavad meil kindlasti ees seisma tõsised, kaalukad arutelud siin parlamendis ja sotsiaalkomisjonis. Tuleb arvestada seda, et aastatel 2005–2008 suurenesid ravikindlustuse kulud aastas keskmiselt 20%. Nüüd oleme me olukorras, kus meil 2009. aastal on ravikindlustuse kulud vähenenud 2008. aastaga võrreldes üle 10% ning langus leiab aset konsolideeritud summade mõttes ka 2010. aastal. Lisaks majanduskriisist tingitud asjaoludele sattub meie tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus ohtu 4–5 aasta pärast, kui tingituna 1990. aastate madalast sündimusest väheneb töötavate inimeste arv veel kord oluliselt ja kasvab üle 65-aastaste arv, mis toob omakorda kaasa ravikindlustuse tulude vähenemise. Tõsiasi on see, et tervishoiuteenuse ja selleks vajalike kulude olemus on võrdlemisi hinnainertne, mis tähendab, et sõltumata majanduskriisist kasvab nõudlus tervishoiuteenuse järele aastas 3–4%. See on omakorda seotud nii meditsiinitehnoloogia arenguga kui ka vananemisega.
Nüüd nendest andmetest, millele siin tähelepanu juhiti, otsekui langeks järgmisel aastal tervishoiuteenuse kättesaadavus kõigis sektorites ja valdkondades. Ma tahaksin seda siiski õiendada taustainformatsioonina, mis on ka sotsiaalkomisjoni liikmetele olnud kättesaadav haigekassa materjalidest ja puudutab haigekassa 2010. aasta eelarve eelnõu. Kindlustatutele kompenseeritavate ravimite eelarve kasvab järgmisel aastal 5%. Hambaravi ravijuhtude koguarv 2010. aastal planeeritakse 2009. aasta eelarve täitmise prognoosist 3% suuremaks. Onkoloogias planeeritud erialaravijuhtude arv kasvab 6,3%. Pulmonoloogias on erialaravijuhtude arv planeeritud 4% suurem, võrreldes käesoleva aastaga, samuti infektsioonhaiguste puhul 2,9% suurem ning psühhiaatrias 1,2% suurem. Konsolideeritud eriarstiabi puhul, välja arvatud keskostu tervishoiuteenused, on planeeritud eriarstiabi ravijuhtude arv 44 485 ehk 1,5% võrra suurem 2009. aasta täitmise prognoosist. Nimetatud valdkondades, mida ma mainisin, on ravijuhtude arvu kättesaadavuse tagamise eesmärgil suurendatud.
Oluline on arvestada ka seda, et kättesaadavuse mõttes ei saa omaosaluse rakendamise tõttu kahtlemata pidada konkreetsele patsiendile positiivseks statsionaarset hooldusravi. Kuid me peame nentima ka, et haigekassa järgmise aasta eelarve kavade puhul on planeeritud parandada statsionaarse hooldusravi kättesaadavust 11% ning tõsta ravijuhtude arvu kogu hooldusravis 12% võrreldes 2009. aasta täitmisega. Nii et vaadates neid numbreid, me näeme, et olukorras, kus käesoleval aastal on konsolideeritud raviteenuse üldvahendid kukkunud 10%, on positiivne, et 2010. aastal on mitmeid valdkondi, kus tegelikkuses leiab aset ravijuhtude arvu kasv ning on tähtis rõhutada seda, et 2010. aastal peaks käesoleva aasta sotsiaalmaksu laekumise prognoosi järgi ja eelarve eelnõu järgi olema tagatud tervishoiuteenuse kättesaadavus vähemalt 2009. aasta eelarve täitmise prognoosi tasemel ning samuti peaksid ka operatsioonide ravijärjekorrad olema 2009. aasta tasemel. Kahtlemata oli nende püstitatud eesmärkide saavutamiseks ja ka selleks, et tagada lubatud ravijärjekorra maksimumpikkuses püsimine, haigekassa nõukogul vaja võtta vastu see piirhindade koefitsiendi vähendamine numbrini 0,94. Nii et selles valdkonnas, nagu ma ütlesin, on põhimõtteliste lahenduste otsimise vajadus ilmne. See arutelu seisab meil lähitulevikus ees. Seda, kas, nagu ka härra Danilov möönis, meil peaks esile kerkima vajadus muuta haigekassa seadust, et kasutada võimalikke täiendavaid reserve, ei välista, ma arvan, täna siin saalis mitte keegi. Juhul, kui sotsiaalmaksu alalaekumine muutub suuremaks – loodame, et seda ei juhtu –, tuleb arusaadavalt kusagilt kompenseerida need püstitatud raviteenuse kättesaadavuse ja ravijuhtude arvuga seotud piirid. Ma arvan, et nendest allapoole minek seaks kindlasti väga tõsiselt ohtu raviteenuse kättesaadavuse. Nii et see on praegune olukord ja jõudu meile kõigile tõsiseks tegelemiseks nende teemadega! Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Palun, Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Haiguse tõttu ei saanud ma komisjoni arutelust osa võtta, aga täna siis küsimuse vormis. Mind teeb sügavalt murelikuks asjaolu, kui aeglaselt me käsitleme tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse küsimust. Samas heidan ma praegusele valitsuskoalitsioonile ette seda, et üks esimestest muudatustest tervishoiu rahastamise kärpimisel oli haiglate kapitalikulude ärajätmine. Et asi on suure kiirusega kollapsi poole liikumas, on ääretult kiiresti vaja järgmisi samme astuda ja minu arvates tuleks tänast eelnõu  toetada. Aga minu küsimus on järgmine. Sa ütlesid, et siin on jäetud määratlemata – nagu võiks korraga kogu jaotamata tulemi kasutusele võtta. Seda ju eelnõus ei ole. Siin on öeldud, et vastavalt ettepanekule võtta kasutusele.

Aitäh! Ma ei hakanud tegelikult selle eelnõu sisu refereerima, ma arvan, et üsna põhjalikult tegi seda Jaak oma eelnevas sõnavõtus. Tõepoolest, see menetluslik võte, mismoodi leiab aset eelmiste perioodide jaotamata kasumi kasutuselevõtt, on eelnõu algataja käsitluse järgi selline, et seda teeb nõukogu juhatuse ettepanekul, nagu tegelikult toimub ka praegu. Piirang on üksnes see, et praegu saab ta kasutada seda teatud protsendiosana võrreldes eelmise aasta mahtudega. Ma arvan, et see on oluline täpsustus selles mõttes, et oleks viga või illusoorne tekitada meis ettekujutust, otsekui looks selle eelnõu hüpoteetiline vastuvõtmine meile automaatselt lisavahendeid tervishoius. Tegelikkuses seda ei juhtu. See on võimaluse pakkumine, mille teostumise viisi ja ulatuse otsustaks haigekassa nõukogu ja haigekassa juhatus. Praeguste seisukohtade järgi ei pidanud ei valitsus ega ka haigekassa juht seda eelnõu sellisel kujul mõistlikuks. Võib-olla see on ka vastus sellele, et juhul kui me hüpoteetiliselt selle eelnõu jõustaksime, kas see ka tegelikkuses sellisel juhul rakenduks. Ma arvan, et praegustes oludes mitte, aga me peame arvestama, et praegused olud, mida võib vaadata kui kehvi, võivad osutuda veel positiivsemateks võrreldes sellega, mis meil kahjuks sotsiaalmaksu laekumise valdkonnas võib veel ees seista. Nii et olukord on praegu selline, et me kasutame reserve maksimaalses ulatuses. Kui me vaatame ka teisi eluvaldkondi, siis see on väga selgelt ju erandliku iseloomuga otsustus, ja see seisukoht on pälvinud sotsiaalkomisjoni ühemõttelise toetuse. Aitäh!

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult see jaotamata kasumi kasutusele võtmine parandab ju oluliselt tervishoiuteenuste kättesaadavust elanikkonnale. Ja sa ütlesid õigesti, et 2,5 miljardit ei ole mitte nii suur summa, et seda jätkuks pikaks ajaks. Kui me seda kasutama hakkame, siis see kulub meil ära, sest tegelikult raha on tõepoolest tervishoidu väga vaja. Aga kas komisjonis oli ka arutlusel, et peale selle jaotamata kasumi on ju Eesti riigil veel reserve? Näiteks 3,5 miljardit stabiliseerimisreservi, mis võiks olla poliitilise otsuse tulemusena suunatud tervishoidu. Võeti ju 3,5 miljardit lihtsalt jooksvateks kuludeks käesoleval aastal kasutusse. Ja kas komisjonis oli ka mingeid alternatiivseid ettepanekuid, kuidas suurendada summasid tervishoidu, näiteks dividendide maksustamine sotsiaalmaksuga?

Me ei rääkinud konkreetselt alternatiividest. Aga nagu ma ütlesin, teemana või probleemipiirkonnana me selle selgelt ära markeerisime. Praeguse eelnõu ese on haigekassa vahendite ümberjaotamine. Probleem strateegilises perspektiivis, nagu ma ka numbritena loetlesin, et kui palju on siis töötavate isikute osakaal langenud võrreldes kindlustatutega võrdsustatud isikute arvuga, on konsolideeritud tervishoiuraha vajaduses. Praeguse seisuga planeeritakse järgmisel kolmel aastal igal aastal 600 miljonit krooni miinuses haigekassa rahastamisega liikuda ja kasutada seda ära reservidest. Kui need paar miljardit jagada ära, iga aasta 600 miljonit – ega seda väga paljuks ei jätku. Ma arvan, et selles mõttes me peame kindlasti tunnustama Eesti ühiskonnas neid ametiühinguid, tööandjaid, ka valitsust, kes on varasematel aastatel pidanud haigekassa nõukogu kaudu mõistlikuks seda reservisüsteemi luua, ja varasemaid parlamente, kes on pidanud mõistlikuks luua ka teatud kaitseklauslid, mille võimaliku kõrvaldamise üle me arutleme, et me ei saaks viia kulutuste taset selliseks, et me järgmisel või ülejärgmisel aastal võiksime hüpoteetiliselt osutuda rahastamisvõimetuteks. Rahastamisvõimetus isegi võimalikkusena ei tuleks ju kõne allagi, see tähendaks patsientidele täiesti olulist hüppelist raviteenuse kättesaadavuse vähenemist. Nii et millised need alternatiivid on? Ma algul vastasin sellele, et ka minu hinnangul üksnes sotsiaalmaksu kaudu tervishoiuteenuse rahastamine ei ole selgelt jätkusuutlik, kui me vaatame meie rahvastiku struktuuri aastate jooksul. Me peame alternatiivide kataloogi siin avameelselt lauale panema. On selge, et see on väga tõsise kaaluga poliitiline otsus, kus kõik ühiskonna erinevate huvirühmade osalised peaksid olema kaasatud. See on otsus, mida me teeme Eesti rahva elukvaliteedi ja eluea suhtes väga pikaks ajaks.

Aitäh! Ma pean hetkeks katkestama küsimustele vastamise. Reformierakonna fraktsioonilt  on tulnud ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu istungit täna päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Nii et alustame kõigepealt hääletuse ettevalmistamist, pärast hääletamist jätkame küsimuste ja vastustega. Kolleegid! Kas võime asuda hääletamise juurde?
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Seega on tänane istung pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Võime jätkata küsimuste esitamist ja neile vastamist. Sõna Heljo Pikhofile, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Minu mäletamist mööda oled sa siin puldis kui komisjonipoolne ettekandja. Meie oma komisjonis volitasime sind ja seega peaks sinu jutt kajastama seda, mida me oleme komisjonis rääkinud. Ega sa äkki mõne teise komisjoni koosolekul arutatut siin täna ette ei kanna, näiteks haigekassa nõukogus arutatut?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, komisjonis keskendus arutelu ennekõike härra Danilovi vastustele komisjoni liikmete küsimustele, mis konkreetselt tervishoiu rahastamise valdkonnas praegu aset leiab. Arutelus tõi härra Danilov välja, nagu ma ütlesin, oma võimaliku nägemuse, et ei saa välistada seda vajadust lähemas tulevikus, juhul kui sotsiaalmaksu alalaekumine jätkub. See, mis puudutab nüüd minu esitatud numbreid rahastamise hetkeolukorra kohta ja alternatiivide kohta, siis tõepoolest, see informatsioon, mis on ka sotsiaalkomisjoni liikmetele kättesaadav, on pärit haigekassa nõukogust. Aga ma arvan, et informatsioon täiendava otsustamise kvaliteedi parandamiseks ei ole ka täiskogule halb. Vastupidi, see suurendab otsuse eeldatavat kaalukust.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas teil on tuua näiteid selle kohta, et haigekassa nõukogu või juhatus seni oleks käitunud vastutustundetult? Selle eelnõu heakskiitmine ei tähenda ju mitte midagi muud, kui et lihtsalt kaotatakse ära üks piirmäär, kõik muu jääb ikkagi nende vastutustundlikule otsustamisele. Ja kui me seda heaks ei kiida, siis oleks see ju umbusaldusavaldus haigekassa nõukogule ja juhatusele.

Aitäh! Tõepoolest, sotsiaalkomisjon – ma viitan nüüd Heljo arukale tähelepanu juhtimisele – ei arutanud haigekassa otsuste kvaliteeti või võimalikku usaldust või umbusaldust sellele. Aga tuleb küll nentida seda, et komisjon leidis, et mõistlik on võtta Praxise poliitikaanalüüsi raport, mis puudutab Eesti patsiendi minevikuvõitusid ja tulevikuvõimalusi, komisjonis arutelule. Välisekspert, kes seda Praxise raportit tutvustas, juhtis ka tähelepanu sellele, et edukad on olnud need tervishoiu rahastamise süsteemid, kus poliitiline sekkumine rahastamise jooksvate valikute ja prioriteetide reastamise ümber on minimaalne olnud. Küllap eelmiste parlamentide koosseisude kaalutlus või kavatsus sellist osaliselt automaatset mehhanismi reservide jaotamise näol luua oli kindlasti kavandatud ka päevapoliitilise valikuvõimaluse kahandamisest selle huvides, et tervishoiu rahastamise süsteem oleks tagatud pikaaegselt, jätkusuutlikuna. Praegu on meie küsimus laias plaanis selles, kas ta üksnes ühe maksu põhiselt rahastatuna on pikaajaliselt jätkusuutlik, ja siin on erinevate ekspertide arvamus ning paraku ka statistilised andmed näitavad meile, et see on tõsise küsimärgi all. Kogu ühiskond ja ennekõike loomulikult poliitilist vastutust kandvad otsustajad peavad neid valikuid kindlasti lähiajal asuma tegema, sest sõltumata majanduskriisist näitab meie demograafiline olukord meile seda, et kui me tahame euroopalikul tasemel tervishoiuteenust kvaliteetselt ja kättesaadavana pakkuda ühiskonnas solidaarsel moel, siis tuleb mingeid täiendavaid alternatiive kaaluda ja neid valida.

Aitäh! Maret Maripuu, teine küsimus, palun!

Aitäh! Komisjoni koosolekust, kus me eelnõu 592 arutasime, võttis osa ka haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov. Hea kolleeg ütles, et me ei peaks kahtlema haigekassa juhatuses ega nõukogus. Kas sa meenutaksid, millisel seisukohal oli haigekassa juhatuse esimees esitatud eelnõu suhtes?

Aitäh! Härra Danilov oli komisjoni istungil talle omaselt napisõnaline ja rahumeelne. Tema seisukoht oli, et praegu ei pea ta otstarbekaks seda eelnõu sellisel kujul toetada. Küll aga, nagu ma ütlesin, ta ei välista, et tulevikus see vajadus võib esile kerkida. Ja ta isegi ütles, et hüpoteetiliselt võib rahastamise vajadus mingis tulevikuperspektiivis olla isegi suurem jooksvast kasumist või jaotamata tulemist, mis meil haigekassas on tekkinud. Tõepoolest, kui sellele kaalutlusele viidata, et ametisolev haigekassa juhatus peaks ka selle eelnõu käsitluse või loogika järgi tegema ettepaneku nõukogule, siis juhatuse esimees ei väljendanud küll oma parema arusaama järgi valmisolekut seda eelnõu toetada ja oletatavasti seeläbi siis mitte sellist ettepanekut praegu teha. Haigekassa juhtkond on teinud ettepaneku tulemid seadusest tulenevalt maksimaalses ulatuses kasutusele võtta ning ma juhin tähelepanu, et neid reserve on haigekassal ju veel. Ja nii on tegelikult juhul, kui haigekassa nõukogu ja sotsiaalminister praeguses olukorras sooviksid kehtiva seaduse raames täiendavaid vahendeid, mis on reservidesse kogutud, kasutusele võtta, see võimalus seaduse järgi olemas.

Tänan! Kolleegid on saanud kõigile oma küsimustele vastuse. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, hea ettekandja! Kas on soov avada läbirääkimisi? Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Erinevalt sotsiaalkomisjonist ma arvan, et see eelnõu võiks jääda menetlusse. Haigekassas on, nii nagu komisjoni esimees ütles, sisuliselt kolm reservi. Üks neist on halbadeks majanduslikeks aastateks, seda pole veel keegi puutunud. Teine on epideemiate korral kasutamiseks ja kolmas tekkis sinna vahepealsetel headel aastatel, kui sotsiaalmaksu laekus rohkem, kui oodati. Seda raha esialgu korjati, hiljem anti talle nimi ka juurde ja pandi piir peale, palju seda võtta võib. Ma ei ole kindel, kas ma ise just sellisel kujul, nagu see eelnõu esitati, tema poolt oleksin. Ka mina usun, et haigekassa nõukogu langetab otsuseid täie vastutustundega ega teeks kindlasti ka kassareservidele liigselt liiga. Aga teades ja tundes seadusandja tundeid haigekassa nõukogu vastu, ma arvan, et üks piirang võiks siiski olla. See 30%, mis seal on kogu selle jaotamata kasumi kasutuselevõtu kohta, on siiski mõistlik. Sellel, mis on seotud tervishoiuteenuste mahuga, puudub tegelikult minu meelest ka sisu, see on nagu kunstlikult välja mõeldud number kunagi headel aegadel, et võtta maha neid pingeid, mille tõttu haigekassat rünnati, et sellest jaotamata kasumist võimalikult palju kasutusele võtta. See on iseenesest selline kunstlik piirang, millel sisu ei ole. Aga see, et jaotamata kasumi kasutamisele n-ö maksimummääras mingi piir peale panna, võiks sinna seadusesse jääda. Kuid et seda mõistlikku muudatust teha, peab eelnõu jääma menetlusse. Siis saab teda parandada, sotsiaalkomisjon saab neid asju veel arutada ja hääletada ning need meie ette tuua. Nii et me toetame selle eelnõu lugemist. Aitäh!

Tänan, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja! Nüüd palun, Marika Tuus Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Kui valitsus tahab näiteks päästeametnikke koondada ja palku vähendada, astub ametiühing nende eest välja. Protestides valitsuse vastu tulid näiteks põllumehed Toompeale. Ent kui patsient peab hakkama ravi eest juurde maksma järjest rohkem, ja üsna oluliselt rohkem, on ta kaitsetu, sest patsientide esindused on meil veel nõrgad, ja hinnatõusudest ei saagi ta enne teada kui kas apteegileti ees, hambaarsti toolil, haiglas või siis sinise lehe kasinat rahanumbrit silmitsedes.
Eeloleval aastal seisavad inimesed aga silmitsi sellega, et tervishoidu ootab ees kaks korda suurem kärbe kui muid valdkondi. Kui tuleva aasta riigieelarve on üles ehitatud sotsiaalmaksu laekumise vähenemisele 3,2%, siis haigekassale anti ülesanne teha eelarve 6,9 protsendipunktise langusega, nagu kinnitas sotsiaalkomisjoni ees ka haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov. Valitsuse ootamatu otsus vähendada juba 1. novembrist tervishoiuteenuste piirhindu 6% toob endaga kaasa esmalt ravijärjekordade järjekordse pikenemise, haiglaravi kättesaadavuse olulise vähenemise, ravijuhtude vähenemise, patsiendi omaosaluse suure tõusu, ravi kvaliteedi languse ning arstide ja õdede uue lahkumislaine. Kõige enam, ja ma toonitan, vägagi palju kärbitakse statsionaarset ehk siis haiglaravi. Ligi 18% hoitakse kokku nina-, kurgu-, kõrva- ja silmahaigete haiglaravi pealt. Kirurgias ja günekoloogias jääb ligi 5000 ravijuhtu vähemaks, veresoontekirurgia ravimaht väheneb aga veelgi suuremas osas. Väga palju hoitakse kokku haiguste ennetuse raha arvel. Ja kui praegu on hooldusravis ikkagi väga masendav olukord, aga ka järelravis ja taastusravis, siis lausa jalust lööb teade, et hooldusravipatsient peab hakkama ravipäeva eest maksma 101 krooni, kuus siis 3000 krooni. Siiani omaosalus esimese kuu eest ju puudus ja maksimaalse, 60-päevase hooldusravi eest pidi patsient tänaseni maksma vaid 250 krooni, nüüd siis 6000 krooni. Nii et kui peaminister Ansip tõrjus siin kunagi opositsiooni juttu, et mais arutati haigekassas pensionide võimalikku maksustamist ravikindlustusmaksuga, siis hooldusravi tasuliseks muutmine ongi sisuliselt midagi väga sarnast.
Just läinud laupäeval rõõmustas, muide, sotsiaalminister Hanno Pevkur ajaleheveergudel, et tervishoius on ka rõõmustavat ja eriti tore on see, et hooldusravi saab raha juurde ja ravijuhtumite arv tõuseb. Kuid mis hinnaga? Patsientide tasku arvel! Kuidas saab ravijuhtumite arv tõusta? Kes selle 6000 krooni kinni maksab? Patsient või omavalitsus? Ei maksa ju! See on lihtsalt üks unistus.
Võib mõista, et sotsiaalmaksu laekumine on praegu kevadel prognoositust oluliselt halvem. Ja kui ka mitte rääkida sellest, et valitsus on selles ise väga palju süüdi, siis tervishoius on kogutud halbadeks aegadeks üsna oluliselt reserve, mida aga valitsus takistab kasutusele võtta, et demonstreerida Eesti suurt reservimahtu, nagu oleks kõik justkui väga korras. Ei peaks me ju vähendama nn puutumatuid reserve, reservkapitali, riskireservi, millest on siin täna juttu olnud ja mis on mõeldud tõepoolest ravikindlustuse makromajanduslike muutuste ja raviriskide vähendamiseks eriolukordades. Ent praeguses olukorras tuleks kasutusele võtta haigekassa eelmiste perioodide 2,5 miljardi suurusest jaotamata kasumist ehk tulemist vähemalt osagi. See kogutud raha ongi ju ette nähtud jooksvate vajaduste tasandamiseks ja haigekassa eesmärkide täitmiseks halbadel aegadel. See laseks rahulikult tööd teha kuni aastani 2013, et arstiabi ei muutuks halvemaks ja selle kättesaadavus ei langeks.
Kahjuks saab haigekassa ise praegu vaid piiratud ulatuses otsustada reservide kasutusele võtmise üle. Meie eelnõu näebki ette otsustusõiguse üleandmist haigekassa nõukogule, mitte aga valitsusele ja rahandusministrile. Ka Euroopas peetakse Eesti tervishoiusüsteemi liiga politiseerituks ja bürokraatlikuks, sellest on viimasel ajal väga palju räägitud. Küsimus on siiski selles, et tervishoius on kogutud raha ja see tuleb kasutusele võtta. Meil ei ole ju enam, kuhu kukkuda, me sureme 20 aasta võrra varem, kui surrakse heaoluriikides. Eesti mees elab haigusteta keskmiselt 49,9, naine 53,7 aastat. Meditsiiniteenuse rahastamiselt oleme üks viimaseid, kulude vahe Rootsiga on seitsmekordne. Kui paljud Euroopa riigid kulutavad tervishoiule umbes 9% SKT-st, siis meie vaid 5%. Raha arstiabi tagamisele on meil tegelikult nii palju, kui sotsiaalmaksust laekub, riik sinna juurde ei pane, ja kui paneb, siis väga vähe ning on seda praegu isegi vähendanud. Kuid mure asemel oleme Sotsiaalministeeriumist kuulnud, et arstiabi Eestis on kuluefektiivsuselt Euroopas lausa esimene, mis tegelikult ju tähendabki, et see arstiabi ei ole patsiendisõbralik ega haigele kättesaadav. Sageli toob aga kiirustamine kaasa ka kvaliteedi languse.
Mida kõike oleme me tervishoius sel aastal kärpinud! Meenutame üsna lühidalt. 1. juulist vähendas valitsus haigushüvitisi, mida nüüd saab alles haiguse neljandast päevast ja vaid 70% ulatuses varasema 80% asemel. Tagajärjeks on 50% haiguslehti vähem ja tööl käivad inimesed. Alla kolmeaastase lapse hooldamise korral vähendati hüvitist 100%-lt 80%-le, kadunud on tööealiste 300-kroonine hambaravihüvitis. Valitsuskoalitsioon tõstis jaanuaris ravimite ja abivahendite käibemaksu, praegu ei jõuta ravimeid juba 50% ulatuses välja osta. Ka suvine käibemaksutõus mõjutas tervishoiuteenuste hinda. Mäletame ka, et märtsi algul suurendas haigekassa nõukogu ambulatoorse arstiabi ravijärjekorra ametlikku pikkust neljalt nädalalt kuueni. Tegelikult on need järjekorrad muidugi palju pikemad ja suurenevad veelgi. Ja samas langesime me tõesti tervishoiuteenuste tarbijaindeksi järgi 11. kohalt 18-ndale. Seda esiteks ülepolitiseerituse tõttu, mis toodi välja, ja teiseks pikkade ooteaegade pärast.
Ka sotsiaalminister ise ütles just hiljuti, et jah, me olemegi praeguseks pannud suuremat rõhku diagnostikaseadmete soetamisele, ehitamisele ja palkadele ning et arstiabi kättesaadavus on tagaplaanile jäänud. Nüüd olevat aeg seda parandada. Samas teeb minister just ise kõik need ettepanekud ja risti vastupidiselt, et kättesaadavust vähendada. Keskerakonna fraktsioon kutsub teid kõiki üles algatatud eelnõu toetama, sest kaalul on meie rahva elu, tervis ja tulevik. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu 592 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 592 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja seega on eelnõu ka menetlusest välja langenud.
Kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Töökat päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.13.