Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, palun tähelepanu!

Seoses Riigikogu liikme Ott Lumi tagasiastumisega on tänasest Riigikogu liikmeks asunud asendusliige Liisa-Ly Pakosta. Nüüd on meil meeldiv võimalus ära kuulata Riigikogu liikme Liisa-Ly Pakosta ametivanne. Palun!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.

Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, päästeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Marko Pomerants. Ja teiseks, välisteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Ma soovin esitada arupärimise sotsiaalminister härra Hanno Pevkurile. Tänavu aprillis sai Mehhikost alguse inimeselt inimesele leviva gripi puhang. Juuni algul kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon välja pandeemia ja novembri alguseks oli 111 riigis haigestunud üle 650 000 inimese. Seagripi tagajärjel on seni surnud üle 6000 inimese. Ukrainas on välja kuulutatud gripiepideemia, kõik õppeasutused on kolmeks nädalaks suletud ning massiüritused keelatud. Skandinaavias on alustatud vaktsineerimist A-gripi viiruse vastase vaktsiiniga. Soomes vaktsineeritakse esmalt rasedaid, krooniliste haigustega patsiente, tervishoiutöötajaid ja teisi riskigruppidesse kuuluvaid inimesi. Eesti valitsus suhtub aga võimalikku epideemia puhkemisse kergekäeliselt. Soovitatakse äärmiselt ohtliku viiruse vastu võidelda muude vahenditega, näiteks küüslauguga, nagu selgus 5. novembril toimunud Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Samuti on meedia vahendusel kõlama jäänud vastakaid väljaütlemisi tellitava vaktsiini koguste kohta ega ole arusaadav, kas vaktsiin saabub Eestisse veel sel aastal või alles järgmisel. Seetõttu on mitu küsimust.
"Miks Eesti on võrreldes teiste riikidega gripivaktsiini tellimisega oluliselt hiljaks jäänud? Millised arengud on vaktsiinide soetamise juures toimunud? Milliste riikidega peetakse läbirääkimisi vaktsiini ostmiseks ning millises koguses ja millal on Eestil esimesi vaktsiine võimalik saada? Kas Sotsiaalministeerium on kaardistanud need riskirühmad, keda vaktsineerida tuleks? Millised need on ning kas vaktsineerimine on nii riskirühmadele kui teistele elanikele tasuline? Millal muutub vaktsiin nii riskirühmadele kui ka teistele Eesti elanikele laialdaselt kättesaadavaks?"

Teie aeg on läbi!

All on kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liikme allkirjad. Aitäh!

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Ma arvan, et siin pole enam aru pärida midagi. Sotsiaaldemokraatidel on analoogne eelnõu, aga otsuse eelnõu. Nüüd tuleb tegutseda, mitte enam aru pärida. Sotsiaaldemokraadid teevad Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja tegevuskava seagripi pandeemia korral tegutsemiseks ja tervishoiuteenuse kättesaadavuse tagamiseks ning esitada see Riigikogule 1. detsembriks 2009. aastal heakskiitmiseks. See on ehk ainult nädalate küsimus, kui pandeemia jõuab Eestisse. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel võtnud vastu kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 28. oktoobril algatatud ravimiseaduse, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Eesti Keskerakonna fraktsioon on võtnud tagasi sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 559.
Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Nikolai Põdramäe Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Georg Pelisaare lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ja tema asumise kultuurikomisjoni liikmeks. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Nikolai Põdramäe sotsiaalkomisjoni liikmeks.
Kolmapäeval, 11. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja rahandusminister Jürgen Ligi.
Head kolleegid! Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Kuna eelnõu 559 võttis algataja tagasi, siis jääb selle nädala teisipäevase istungi päevakorrast välja viimane, neljas punkt. Selle täiendusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Tiit Kuusmiku ja Olga Sõtniku s.a 24. septembril esitatud arupärimine riikliku relvatööstuse müügi kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud ministrid! Mõni aeg tagasi sai siin üle antud arupärimine härra Aaviksoole, mis puudutab riikliku relvatööstuse müüki. Tänavu septembri alguses esitas riikliku relvatööstuse E-Arsenali nõukogu Kaitseministeeriumile ettevõtte ümberkorraldamise kava, mis on seotud ettevõtte müügiga selliselt, et ettevõttest eraldatakse enne müüki kinnisvara. E-Arsenal loob uue tütarettevõtte, millele antakse üle kogu põhitegevus. Väidetavalt plaanitakse E-Arsenali müüa Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikmetele ning tehingu lobitööd juhib Eesti Kaitsetööstuse Liidu juhatuse esimees Taavi Veskimägi. Kaitseministeerium on asunud E-Arsenali müüki toetama. Kuuldavasti pretendeerib E-Arsenali ostmisele AS Viking Security, mille omanikeringi kuulub Jüri Ilves, ning väidetavalt peab temaga koos ettevõtte ostmise plaani ka ärimees Neinar Seli. Seoses sellega on meil härra ministrile mitu küsimust, millele vastates ta saab meie esitatud väited kas ümber lükata või neile kinnitust anda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun kõnepulti kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Austatud arupärijad! Mul on hea meel, et te olete näidanud üles huvi ja muret riikliku relvatööstuse saatuse suhtes. Tahan teid lohutada, et teie murel niisugusel kujul, nagu see kajastub järelepärimises, ei ole suures osas alust. Püüan teile selgitada Kaitseministeeriumi poliitikat riigile kuuluva AS-i E-Arsenal tuleviku osas.
Head arupärijad! Teie esimene küsimus kõlab: "Kas vastab tõele, et E-Arsenal müüakse mõnele Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikmele?" E-Arsenali või täpsemalt 100%-liselt Eesti omanduses oleva riikliku aktsiaseltsi E-Arsenal müüki ei ole Eesti Vabariik otsustanud. Selle aktsiaseltsi aktsionäriõigusi teostab muuseas kaitseminister. Kaitseministeerium ei saa välistada AS-i E-Arsenal ümberkujundamise käigus kujunevate ettevõtete võimalikku täielikku või osalist erastamist. Seetõttu ei saa ma ka välistada, et selle protsessi tulemusena moodustuvaid äriühinguid võidaks võõrandada, sealhulgas ka mõnele Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikmele.
Seoses kaitsetööstuse liiduga tahan märkida, et mul on väga hea meel, et käesoleva aasta alguses otsustas 22 väärikat Eesti ettevõtjat moodustada mittetulundusühingu Eesti Kaitsetööstuse Liit. Selline ettevõtjate organisatsioon on Kaitseministeeriumile ja teistele riigiasutustele väga hea partner, kes on suuteline esindama Eesti kaitsetööstusettevõtete huve nii nende ettevõtlusvaldkonnas kui ka partnerluses riigiga. Selle koostöö süvendamiseks, tugevdamiseks, arendamiseks ja igatpidi sellele koostööle kaasaaitamiseks sõlmis Kaitseministeerium 21. aprillil mittetulundusühinguga Eesti Kaitsetööstuse Liit koostöömemorandumi, mis on avalik dokument ja loodetavasti sellisena aitab kaasa kõikide kaitsetööstuse arendamisest huvitatud Eesti ettevõtjate tööle, aga ka süvendab valitsuse koostööd ettevõtlussektoriga, millest loodame kasu kaitsetööstuse arendamisele laiemalt Eesti Vabariigis.
Teie teine küsimus: "Kuidas tagatakse aus ja läbipaistev müügiprotsess, kui müümise idee ei ole mitte Kaitseministeeriumi siseselt sündinud, vaid on initsieeritud mõne Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikme poolt?" Aus ja läbipaistev müügiprotsess tagatakse Eesti Vabariigi põhiseaduse ja selle alusel vastuvõetud seaduste ning heade avaliku halduse tavade järgimisega, samuti sellega, et teeme oma  partneritega avatud koostööd. Loodame, et see kõik vastavate otsuste vastuvõtmise järel ka niimoodi läheb. Aga tutvustan hea meelega otsuseid, mis riik on juba kas valitsuse või Kaitseministeeriumi tasemel AS-i E-Arsenal puudutavalt langetanud.
Alustan konstateeringust, et Vabariigi Valitsuse seaduse § 60 kohaselt on kaitsetööstuse arendamine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv ülesanne. Riik osaleb seni kaitsetööstusalases tegevuses ettevõtjana riigi enamusosalusega äriühingu E-Arsenal kaudu. E-Arsenal on teatavasti ajalooliselt tuntud Eesti kaitsetööstusettevõte, mis oli rahvusvaheliselt edukas kahe ilmasõja vahelisel perioodil. Ka Nõukogude okupatsiooni aastatel on E-Arsenal olnud tegev kaitsetööstuse vallas. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on ettevõtte tegevust korduvalt reorganiseeritud, ent majandusliku tegelikkuse olulise muutumise tagajärjel on tema senine tegevus ja tegevuse eesmärgid sellised, et mitu riigiasutust on seadnud ettevõtte jätkamise senisel kujul küsimärgi alla. Mainin siin Rahandusministeeriumi, kes on oma auditites sellele tähelepanu osutanud, samuti Riigikontrolli ja Kaitseministeeriumi siseauditi osakonda.  Ka väidan, et sama seisukohta kinnitavad AS-i E-Arsenal nõukogu tellitud ümberkorraldamise lähtealuseks võetud analüüsid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ning konsultatsioonifirmast Ernst & Young Baltic AS.
Oleme jõudnud järeldusele, et kehtiva äriplaani kohaselt AS-i E-Arsenal tegevuses seatud eesmärgid ei ole saavutatavad. Praegu on äriühingu tegevuseks kinnisvara haldamine kinnistu aadressil Erika 4 ning projektijuhtimine mitme kaitsetööstuse hanke vahendamisel Kaitseministeeriumi ja kaitseväe tellimusel. Seega on AS-i E-Arsenal põhitegevus praegu projektijuhtimine ilma olulise täiendava tootmisest või teenuse osutamisest tuleneva lisandväärtuseta.
Tänaseks on AS-i E-Arsenal ainuaktsionär võtnud vastu järgmised otsused. Muuta AS-i E-Arsenal ärinime, andes talle uueks ärinimeks AS Erika 4. Lisan, et see osutab selgelt selle aktsiaseltsi kinnisvaralisele tegevusele. Edasi: muuta AS-i E-Arsenal põhikirja, sõnastades selle punkti 1.1 järgmiselt: AS Erika 4 on äriühing, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile. Teiseks, muuta põhikirja punkti 1.2, sõnastades selle järgmiselt: seltsi ärinimi on AS Erika 4. Kolmandaks, asutada osaühing E-Arsenal osakapitaliga 40 000 krooni ja registreerida osaühing E-Arsenal Eesti väärtpaberite keskregistris. Nende otsuste tulemusena jagatakse praeguse AS-i E-Arsenal tegevus kinnisvaraliseks tegevuseks ja põhitegevuseks. Praeguste kavade kohaselt on Kaitseministeeriumil plaanis anda AS-i Erika 4, s.o kinnisvara omava aktsiaseltsi aktsiad üle Rahandusministeeriumile. Paralleelselt antakse ülejäänud E-Arsenali vara, sealhulgas kohustused ja õigused, jagunemise käigus üle OÜ-le E-Arsenal, mille osad omandab riik. Selle otsuse realiseerimise toetamiseks olen 6. novembril moodustanud komisjoni, kes korraldab AS-i Erika 4 aktsiate üleandmist ning OÜ-ga E-Arsenal seotut. Komisjoni koosseisu kuuluvad Kaitseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi ametnikud. Rohkem põhimõttelisi otsuseid, mis puudutavad E-Arsenali tulevikku, me valmis langetama ei ole. Juhin tähelepanu sellele, et nimetatud otsused vajavad Vabariigi Valitsuse otsust. Kaitseministeeriumis on ettevalmistamisel vastav Vabariigi Valitsuse otsus, mis peaks tulema otsustamisele 48. nädalal ehk s.a 26. novembril. See on siis AS-i Erika 4 aktsiate üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemiselt Rahandusministeeriumile ja AS-i Erika 4 üldkoosoleku otsus tütarettevõtte võõrandamise kohta Eesti Vabariigile. Praegu on see Eesti Vabariigi omanduses oleva aktsiaseltsi tütarfirma. Niisugused on seni vastu võetud otsused.
Lähen edasi teistele küsimustele vastamisega. Kolmas küsimus: "Kes hakkab koostama tingimusi uue partneri valikuks?" Kõigepealt, eri partneritega asja arutades on jõutud järeldusele: selleks, et edendada kaitsetööstust ja viia see praeguses projektijuhtimise faasis uuele kvalitatiivsele alusele, on mõistlik kaaluda nii välisvahendite – ma mõtlen rahalisi vahendeid – kui ka kompetentsi kaasamist erasektorist. On mõeldud ka selle peale, et järgmises etapis võiks kaaluda rahvusvahelise kaitsetööstusalase kapitali kaasamist Eesti kaitsetööstuse edendamisse. Vastavad lahendusvariandid on Kaitseministeeriumis arutelul. Oleme selle arutelu käigus tutvunud ka teiste riikide praktikaga, sealhulgas meie põhjanaabri Soome vastava riikliku kaitsetööstuse korraldusega. Nagu juba öeldud, E-Arsenali müügi või uute koostööformaatide osas ei ole me veel valmis midagi otsustama. Ka vastava komisjoni moodustamine Kaitseministeeriumi poolt ei ole seni otsustatud, kuid tõenäoliselt me jõuame selleni käesoleva aasta jooksul. Esimeses järgus püüame lõpuni viia olemasoleva riigi omandis oleva AS-i E-Arsenal jagamise ja aktsiate üleandmise, nagu eespool jutuks oli.
Teie neljas küsimus, head arupärijad, kõlab järgmiselt: "Kuidas tagatakse, et tingimused ei koostata koostöös mõne Eesti Kaitsetööstuse Liidu liikmega ning vastavalt nende soovidele selliselt, et ainult üks ettevõtja kvalifitseerub?" Kui Kaitseministeeriumis langetatakse otsus moodustatava osaühingu E-Arsenal osa või terviku võõrandamiseks, siis tehakse seda kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste ja kehtestatud reeglitega ning järgides avaliku halduse häid tavasid. Võõrandamistingimused on hea tava kohaselt mõistlik kooskõlastada oluliste partneritega väljaspool riigisektorit, sealhulgas kindlasti ka ettevõtluspartneritega. Usun, et Eesti Kaitsetööstuse Liit kui kaitsetööstust esindav organisatsioon nõustub avaldama arvamusi ka võimaliku müügi, erastamise, aktsiakapitali laiendamise ja vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele läbiviidava protseduuri reeglite suhtes. Olen veendunud ja kinnitan ka teile, et nende tingimuste tutvustamine võimalikult laiale huviliste hulgale on üks mehhanism, mis hoiab ära väärtarvitusi puudutavad spekulatsioonid.
Viies küsimus: "Eeldatavalt osaleb kriteeriumide koostamisel ka Taavi Veskimägi. Kas siin ei ole huvide konflikti, kuna ühelt poolt esindab ta Eesti ettevõtjaid, kes tahavad osta, ning teisalt ettevõtet, mille müügiprotsessi eest ta vastutama on pandud?" Kahjuks pean väitma, et teie küsimuse aluseks olev info ei vasta olulises osas tõele. Taavi Veskimäe osalus kriteeriumide koostamisel ei ole kaalumisel olnud ja vaevalt tema praegune tegevus selleks talle ka aega annaks. Nagu juba öeldud, tuleb tingimuste koostamisel tugineda eelkõige Kaitseministeeriumi ametkonnale. Mis puutub Taavi Veskimäe kui Eesti Vabariigi vaba kodaniku tegevusse mittetulundusühingutes ja Eesti Kaitsetööstuse Liidu esindamises, siis soovin talle selles tõsises ettevõtmises edu ja usun, et ta on Eesti Vabariigile ja Kaitseministeeriumile nendes ülesannetes hea partner. Olen kindel, et võimaliku müügiprotsessi käigus suudavad Kaitseministeerium ja kaitseminister isiklikult tagada protsessi läbipaistvuse ja võrdsed võimalused kõigile selles protsessis osalemisest huvitatud partneritele. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra kaitseminister! Teile on ka küsimusi. Esimene, palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Küsin nii: kas te näete, et moodustatav riigi osaühing E-Arsenal vajab oma tulevases tegevuses mingit teist kinnisvara, mitte Erika 4, mis on praegu Kaitseministeeriumi omanduses ja mille te reserveerite OÜ E-Arsenali jaoks? Praegu see neile ei kuulu.

Praegu niisugust kavatsust ei ole. Kaitseministeerium on koostöös AS-i E-Arsenal nõukoguga ja konsulteerides ka Rahandusministeeriumiga jõudnud seisukohale, et selle kinnistu üleminek uue aktsiaseltsi Erika 4 omandusse peaks päädima nende aktsiate üleandmisega Rahandusministeeriumile. Ma ei saa praegu kindlalt öelda, mis plaanid Rahandusministeeriumil selle kinnisvaraga on, kuid ma pean üsna tõenäoliseks, et see kui riigile mittevajalik kinnisvara oleks mõistlik võõrandada. Missugusel moel, kas otse Rahandusministeeriumi poolt Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu või muul moel, jääb ilmselt rahandusministri otsustada. Mis puutub kaitsetööstusalase osaühingu E-Arsenal tegevuseks vajalikku kinnisvarasse, siis see päris kindlasti ei ole põhiküsimus tolle tulevase osaühingu tegevuse kavandamisel. Loodan, et kinnisvaraküsimused leiavad mõistliku lahenduse.
Praegu on põhiprobleem kaitsetööstusalase omamaise ja rahvusvahelise kompetentsi koondamine, et riik saaks endale usaldusväärse partneri. Ma olen üsna veendunud, et pigem on riigi huvi leida riigisektoriväline kompetents selle valdkonna edasiarendamiseks.
Kui tulla tagasi kõnealuse osaühingu tegevusväärtuse juurde, siis pigem on see sümboolse väärtusega projektijuhtimisfirma. Oleks eksitav ja tõenäoliselt liialdus nimetada moodustuvat osaühingut riiklikuks relvatööstuseks – see sõna oleks veidi liiga uhke selle projektijuhtimisfirma jaoks, kes, tõsi, on teinud üsna head tööd, kuid kindlasti ei ole kasvanud niisuguseks ettevõtteks, kelle puhul võiks rääkida strateegilisest partnerist ja strateegilisest arengust.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud minister! Arupärijad on siin väga kerge käega ringi käinud nii juriidilise isiku kui ka füüsiliste isikute nimedega. Kas te peate sellist kergekäelist ümberkäimist selle arupärimise kontekstis põhjendatuks?

Eks ta natuke muret valmista, aga ma saan aru, et põhjuseks on küsimuste emotsionaalne laetus ja hirmud, mis nendega seoses võib-olla selget pilku varjutasid.

 Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud minister! Usun, et opositsiooni arupärimine on pigem ajendatud eesmärgist, et riigi varaga ei käidaks kergekäeliselt ümber ja loomulikult ei saa me arupärimise käigus teatud nimedest ei üle ega ümber. Paratamatult jäävad need siia teksti.
Küsimus on selline: kas jääb ka mingisugune variant, et teatud hetkel, kui leitakse, et astutud sammud või plaanitavad sammud ikkagi ei ole õiged, siis saab tehingu tagasi pöörata? Me teame varasemaist näiteid, kuidas on müüdud maha Tallinna Vesi ja muidki nii omavalitsustele kui ka riigile kuuluvaid ettevõtteid, mille puhul hiljem on hakatud otsima võimalust tehingut tagasi pöörata.

Seni langetatud otsuste otstarbekuses ei ole mul ega mu partneritel olnud põhjust kahelda. Mõtlen olemasoleva aktsiaseltsi ümber nimetamist ja osaühingu E-Arsenal moodustamist selle praeguse osaühingu omanduses. Samuti ei ole põhjust kahelda selles, et Kaitseministeerium valmistab ette Vabariigi Valitsuse otsuse aktsiate ja osade üleandmiseks vastavalt siis Rahandusministeeriumile ja osaühingute osade müügiks Eesti Vabariigile. Need otsused on praeguste teadmise juures olnud otstarbekad ja mõistlikud. Mis puutub võimaliku osaühingu E-Arsenal müüki Kaitseministeeriumi poolt, siis see otsus vajab veel tõsist kaalumist. Ma rõhutan veel kord: müügiotsust ei ole langetatud ja ma ei saa välistada ka seda, et niisugune otsus jääbki langetamata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra kaitseminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Mai Treiali, Jaanus Marrandi, Villu Reiljani, Tarmo Männi, Kadri Simsoni, Jüri Ratase, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Georg Pelisaare, Tiit Kuusmiku, Kalvi Kõva, Kalev Kotkase ja Indrek Saare 14. oktoobril esitatud arupärimine maakonnamuuseumide olukorra kohta. Palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 14. oktoobril andsid 14 Riigikogu liiget üle arupärimise kultuuriminister Laine Jänesele maakonnamuuseumide olukorra kohta. Septembrikuus üllatati maakonnamuuseume Kultuuriministeeriumis kavandatava radikaalse reformiga, mille tulemusel tekitatakse liitmuuseum uue põhikirja ja struktuurikavaga. Eesti maakonnamuuseumide ühisavalduses peetakse sellist ootamatut ja muuseumidega läbi arutamata algatust riigimuuseumide arengut pärssivaks, Eesti regioonide kultuurivajadusi marginaliseerivaks ja lähiajal majandussurutise tingimustes ka õigustamatuks rahaliseks koormaks kultuurivaldkonna eelarvele. Eesti maakonnamuuseumid mainivad oma avalduses, et maakonnamuuseumid on erinäolised nii oma traditsioonide, ülesehituse, koosseisude kui ka ressursside poolest. Peamine ühendav tegur on muuseumide suunatus teatud ajaloolis-kultuuriliste piirkondade terviklikule hõlmamisele muuseumi tööspetsiifika perspektiivist.
Avalduse esitajad on pidanud seni Eesti maakonnamuuseumide peamiseks sihiks tihedat seotust piirkondliku identiteediga. Koha sidusus tugineb olusid tundvale ja paindlikule piirkondlikule suhtlusvõrgustikule. Olulise parandusvaldkonnana on peetud silmas oma regiooni vajadustele vastava erialase kompetentsi väljaselgitamist ja tugevdamist.
Arupärijad on esitanud kultuuriministrile viis küsimust ja jääme huviga ootama vastuseid siin saalis. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun kõnepulti kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Ma olen väga tänulik selle küsimuse toomise eest Riigikogu saali. Tänu sellele tõuseb see kindlasti ka avalikkuse huviorbiiti jõulisemalt, kui see siiamaani on olnud. Tõepoolest on hea võimalus selgitada teie esitatud küsimustele vastamise abil olukorda, kuidas asjad tegelikult on. Need ei ole nii, kuidas nad näivad. Lähen siis kohe küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Miks algatas Kultuuriministeerium reformi ilma selle eesmärke ei valdkonna spetsialistide ega ka reformi objektiks olevate muuseumitöötajatega läbi arutamata?" Ma ei saa küsimuse püstitusega nõustuda, sest arutelud tegelikult toimuvad ja on toimunud päris kaua aega. Muuseumide valdkonna võimalikke ümberkorraldusi on eri vaatenurkadest analüüsitud juba alates 1999. aastast, seega vähemalt kümme aastat. 2. novembril 1999. aastal toimus Keilas konverents "Maakonnamuuseum Eesti muuseumipildis". Toona välja toodud probleemid on samad mis tänasel päeval, aga juba seal tõdeti, et üks keskseid riikliku poliitika ülesandeid peaks olema rakendada meetmeid, mis aitaksid tasandada erinevusi maakonnamuuseumide vahel. Erinevuste tasandamise all ei mõeldud ka toona mitte muuseumide ühenäoliseks muutmist, vaid seda, et muuseumidele tuleb tagada võrdsed arenguvõimalused ning n-ö vaeslapse ossa jäänuid järele aidata.
2000. aasta 13. mail, seega rohkem kui üheksa aastat tagasi, oli tõsine arutelu ka ajakirjanduses. Nii toonane kui ka praegune Viljandi maakonnamuuseumi direktor Jaak Pihlak kirjutas sel 2000. aastal Arteris: "Maailmas ei ole midagi igavest. Ei ole ka muuseumide struktuur igavene ja püha lehm, mida hoitakse aastast 1940 muutumatuna kuni aastani 2040." Seda ütles Eesti ühe parima maakonnamuuseumi, Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak, kes toetab praegu tulihingeliselt reforme. Endise muuseumi nõukogu liikme Pihlaku arvates on muuseumisüsteemi areng jäänud pidama Nõukogude aja lõppu ja süsteem vajab korrastamist. "See süsteem, et meil on 15 maakonda, igas üks maakondlik muuseum, mida finantseerib riik, on oma aja ära elanud. Ma olen 100%-liselt veendunud, et Eesti ei vaja 15 maakonnamuuseumi, neist vaid pooled suudavad täita seda funktsiooni, mida riik ühelt selliselt muuseumilt ootab." See oli Pihlaku tsitaat. Pihlak peab reformide ümber tekkinud kära tormiks veeklaasis. "Eestis on juba pikemat aega läbi viidud haldusreformi," ütleb ta. "Kui kohalike omavalitsuste käest küsitakse, kui palju peaks neid olema, ütlevad kõik, et reforme on väga vaja, et ilmtingimata tuleks omavalitsused kokku liita. Siis aga lisatakse: aga vaadake, et te meid ei puuduta, sest meie oleme erilised! Me peame säilima sellisena, nagu me oleme. See on tüüpiline näide sellest, et igaüks muretseb vaid oma koha pärast ega püüa näha asja tervikuna."
Ma väga tervitan seda arvamusavaldust. Tõepoolest, analoogilised teemad ei ole oma aktuaalsust kaotanud ka kümmekond aastat hiljem. 2006. aastal toimus Kultuuriministeeriumis kõigi maakonnamuuseumide direktorite osavõtul arutelu, kus käsitleti muuseumide alluvussuhte muutmist. Maakond, maavalitsus – selle alt siis ära ja Kultuuriministeeriumi alla. Ka arutati asjaosaliste võimalikke uusi ülesandeid. Alates 2008. aasta jaanuarist on maakonnamuuseumid Kultuuriministeeriumi haldusalas. Siiani oldi Siseministeeriumi kaudu maavalitsuste alluvuses, kes üldjuhul ei suutnud või ei tahtnud tegelda maakonnamuuseumide arendamisega. Sellest ajast alates oleme põhjalikult analüüsinud maakonnamuuseumide tegevust, finantsolukorda, kompetentsi ja arenemisvõimalusi ning jõudnud järeldusele, et maakonnamuuseumide ellujäämise nimel tuleb nende võrgustiku toimimissüsteem ümber teha. Viimase kuu aja jooksul on toimunud arutelud kõikides maakonnamuuseumides. Aruteludel osalesid ka vastavate maavalitsuste juhid või kultuurijuhid, aga ka mitmete kohalike omavalitsuste kultuurijuhid. Kohtutud on keskmuuseumide direktoritega ning tööd on alustanud eksperdikomisjon, kuhu on kaasatud kõigi maakonnamuuseumide direktorid. Komisjoni ülesanne on töötada välja ettepanekud liitmuuseumi kontseptsiooni, struktuuri ja põhimääruse kohta.
Viimased arengud riigis on olnud enam kui kiired. Ka muuseumide valdkonda on tulnud euroraha ja seda tuleb edaspidigi. Tänavu on olnud kaks negatiivset lisaeelarvet. 2010. aasta riigieelarve ettevalmistamise protsess näitas aktiivse sekkumise vajadust. Kultuuriministeerium ei soovi, et tegevusetuse ja otsustamatusega luuakse olukord, mil on liiga hilja midagi parandada. Nimetatud teema väljatoomisele eelnes pikk analüüs ja konsulteerimine valdkonna spetsialistidega, nüüdseks on järgnenud kõiki osapooli kaasav arutelu ning analüüsiprotsess. Liitmuuseumi loomist ettevalmistavasse eksperdikomisjoni on kaasatud kõigi maakonnamuuseumide direktorid. Kogu seda protsessi käsitab Kultuuriministeerium kui maakonnamuuseumide ellujäämise projekti.
Teine küsimus: "Milliseid sisulisi eesmärke loodab ministeerium maakonnamuuseumide kui iseseisvate ja pikaajalisi traditsioone omavate kultuuriasutuste likvideerimisega saavutada?" Jälle pean ütlema, et esitatud küsimuses sisalduvad väited ei vasta tõele. Pean veel kord üle rõhutama, et maakonnamuuseumid on Kultuuriministeeriumi allasutused, mitte eraldi seisvad iseseisvad eramuuseumid. Kultuuriministeerium ei kavatse likvideerida mitte ühtegi muuseumi ega muuseumide kogusid, samuti ei ole eesmärk vedada neid kogusid kokku ei Tallinna, Paidesse ega ühtegi teise linna, rääkimata sellest, et midagi võetakse ette muuseumide hoonete osas. Kõik jäävad samasse kohta, kus nad asuvad, ja kõik maakonnamuuseumid jäävad edaspidi kandma oma seniseid nimesid.
Täpsustagem siis, mida ikkagi tähendab liitmuuseum. Kõige lihtsam on vahest võrrelda seda Eesti Kunstimuuseumiga, mis on liitmuuseum ja koosneb Kumust, Kadrioru kunstimuuseumist, Niguliste muuseum-kontserdisaalist, Adamson-Ericu majamuuseumist ja Kristjan Raua majamuuseumist. Kõigil nendel muuseumidel on oma identiteet, tegevuskava ja juht. Me võiksime provisoorselt, et võimalikke hirme maha võtta, arutleda näiteks tulevase muuseumi nime üle. Minu poolest võiks olla üks võimalik variant, mida arutada, näiteks Eesti Maakonnamuuseumid – just mitmuses, et kellelgi ei tekiks tunnet, et moodustatakse üks suur konglomeraat.
Nüüd aga liitmuuseumi eesmärkidest. Need on ühtse ja tugeva organisatsiooni loomine, sealhulgas ühine planeerimine, majandusanalüüs, arendustegevused, terviklik kogumis- ja säilitamispoliitika, MUIS ehk muuseumide infosüsteem, digitaliseerimine, tugiteenuste koondamine, sealhulgas kommunikatsioon, turundus, ühised hanked, IT-lahendused ja eelarvestamine, samuti suurem rahaline võimekus. Praegune ühine riiklik eelarve kõikide muuseumide peale kokku on suurusjärgus 29 miljonit krooni, mille kasutamist saaks siis optimeerida. Veel on eesmärgid ühtses tervikus kompetentsi jagamine ja laiendamine, sealhulgas kultuuripärandialane kompetentsikeskus, mis on teavitamine, ekspertiisid, arheoloogia, etnoloogia, etnograafia ja muu selline. Edasi: riiklike programmide ja rahvusvaheliste konventsioonide rakendamine, näiteks UNESCO vaimse pärandi nimekirja ja ülesannete temaatika, ühised koolitusprogrammid, kui panustatakse personali arendamisse tervikuna kogu selles võrgustikus, muuseumi kui kogukonnakeskuse rolli tugevdamine, sealhulgas muuseumide koostöövõrgustike väljaarendamine maakondades kohalike maakonnamuuseumide nõukogude kaudu, võtmepartnerite kaasamine muuseumide arengu üle otsustamisse.
Kolmas küsimus: "Milliseid finantsilisi eesmärke reform taotleb ja millist kokkuhoidu ning mille arvel loodetakse saavutada?" 2010. aasta eelarve eelnõus moodustab maakonnamuuseumide palgafondi osakaal kõikides tegevuskuludes keskmiselt 79%. See tähendab, et sisuliseks tegevuseks jääb umbes 20% rahast ja sealhulgas on ka majandustegevus. 2009. aastal oli see vahekord umbes 70 : 30. Võrdluseks niipalju, et keskmuuseumides, suurtes riiklikes muuseumides on see proportsioon 55 : 45. See tähendab, et ligi pool eelarvesummadest suudetakse suunata sisulistesse arendustegevustesse. Maakonnamuuseumid seda praegu ei suuda. See fakt iseloomustab olukorda väga hästi. Samamoodi jätkates on maakonnamuuseumides peagi raha ainult töötajate palkadeks ja muuseumi sisuline arendamine, töö kogudega, teadustegevus ja muu selline jääb kättesaamatuks unistuseks. Siia juurde võiks lisada, et mõnes maakonnamuuseumis moodustavad juhtimiskulud ehk siis ainult juhtide palgad 27% kogu eelarvest.
Millised eesmärgid on seatud finantsilises mõttes? On eesmärk paremini kasutada olemasolevat finantsressurssi ja koondada tugiteenused, sealhulgas kommunikatsioon, turundus, ühised hanked, IT-lahendused, eelarvestamine. Selline liittegevus annab suurema rahalise võimekuse, paindlikkuse rahavoogude planeerimisel, see tähendab ka suuremat haldussuutlikkust taotleda ja kasutada eurosummasid. Ei tassita kogusid ühte kohta kokku! Ei võeta ühtede käest raha ära, et anda seda teistele! Ja tegelikult ei olegi kogu selle protsessi eesmärk saada suurt kokkuhoidu rahalises või eelarvelises mõttes, pigem oleme arvestanud lisarahaga reformi läbiviimiseks, et olemasolevad muuseumid ei kannataks veelgi rohkem, kui nad juba kannatanud on. Nii et eesmärk on olemasolevate ressursside tõhusam kasutamine ja see tähendab, et tugiteenuste optimeerimise abil vabanev raha suunatakse arendustegevusse.
Neljandaks: "Miks ministeerium pole reformikava läbi arutanud ei Omavalitsusliitude Koostöökoguga, maavalitsustega ega kohalike omavalitsustega, kelle territooriumil maakonnamuuseumid asuvad?" Üldisel tasandil on ideed tutvustatud nii maavanematele 13. oktoobril Siseministeeriumis kui ka Omavalitsusliitude Koostöökogule 21. septembril Kultuuriministeeriumis. Liitmuuseumi ideed on tutvustatud kõikides maakondades ja kui maakondade või kohalike omavalitsuste juhid on olnud teemast huvitatud, on nad saanud aruteludel ka osaleda. Eksperdikomisjon, kelle ülesanne on töötada välja ettepanekud liitmuuseumi kontseptsiooni, struktuuri ja põhimääruse kohta, alles teeb oma tööd. Praegu ei ole olemas ühtegi kinnitatud kontseptsiooni. Kõik see sünnib koostöös ja arutelude käigus. Eesmärk on valmis saada selle aasta detsembris. Ja vastavalt Vabariigi Valitsuse otsusele tuleb kava saata kooskõlastamiseks kõikidele omavalitsustele, ning seda me ka teeme.
Viies küsimus: "Millise ajakava alusel kavatsetakse reform teostada ning kuna plaanitav on selges vastuolus kehtiva muuseumiseadusega, siis millal kavatseb ministeerium ..." (Kellahelin.) Mida see tähendab?

Aeg on läbi.

Mul ei olnud informatsiooni selle kohta, et aeg on piiratud.

Kas te ei tea, et vastamiseks on antud 15 minutit?

Praegu on jäänud öelda kuus kuupäeva, mis on seotud ...

Palun öelge need siis ruttu ära!

Ütlen need ära. Täiesti õige tähelepanek. Kehtiva muuseumiseadusega on vastuolus ka tänane maakonnamuuseumide staatus ja olukord tervikuna, kuna see on olnud Siseministeeriumi haldusalas ja praegu pole muuseumiseaduses maakonnamuuseumide temaatikat käsitletud. 1. detsember 2009, eksperdikomisjoni töö tähtaeg. 1. detsember 2009 kuni 31. jaanuar 2010,  muudatuste ettevalmistamine, ümberkorraldamisega seotud ettepanekute koostamine. Veebruar 2010, ettepanekute ja muuseumiseaduse muudatuste kooskõlastamine. Märts-aprill 2010, menetlemine Riigikogus, muuseumiseaduse parandusettepanekud. 1. mai, ümberkorraldamise otsus. Ümberkorraldamine ei leia aset enne, kui sellekohase otsuse tegemisest on möödas vähemalt kaks kuud, seega mitte varem kui 1. juuli 2010. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea kultuuriminister! Kuulasin teie ettekannet päris tähelepanelikult. Mu küsimus puudutabki seda, et ministeerium on kavandanud tuua seaduse Riigikogu ette järgmise aasta esimeses pooles. Millal on plaanis ta jõustada? Ega teda ometi enne aastat 2011 jõustama ei hakata? Kas  mõte oli, et ta läheks käima alles 2011. eelarveaastal või kuidas?

Aitäh! Praegu on siiski plaan, et see jõustuks 2010. aasta juulist. See sõltub loomulikult Riigikogust, kuidas täpselt muuseumiseaduse parandused ja eelnõu muudatused jõustuvad. Kuid ma pean ütlema, et praeguse seisuga on maakonnamuuseumide olukord selles mõttes tasakaalust väljas, et kehtivas muuseumiseaduses ei ole õieti pidepunkti ka sellise olukorra jätkamiseks, kui üleüldse mitte midagi ette ei võetaks. Eelarveliselt on vahendid planeeritud järgmisse aastasse.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Väga austatud minister! Mõni tund tagasi oli kultuurikomisjonis arutusel seesama küsimus. Arutelu oli mõnes mõttes kummaline, sest ministeeriumi arusaamine ja argumentatsioon oli diametraalselt vastupidine muuseumirahva sõnastatud ja argumenteeritud positsioonile. Väga kurb on konstateerida, et laua taga ei istunud nii tähtsa tegevuse arutelul mitte just päris partnerid. Siit on mul küsimus. Kas on ikkagi ainult üks mudel, mille järgi see reform peab toimuma, või võib töö ajal tekkida mitu mudelit ja siis valitakse nende mudelite vahel? Kui kiiresti ministeerium ikkagi suudab seda partnerlust tagada?

Aitäh! Praegu on planeeritud selliselt, et huvilistele oli antud tähtaeg ka alternatiivettepanekuid teha ning neid kindlasti esitatakse. Ministeerium ei suru peale ühtegi oma reformikava, nagu ma juba oma vastuses ütlesin, reformikava valmib koostöös. Kohe lähiajal näiteks on ette nähtud järgmine koosolek, n-ö ajurünnak sellesama eksperdikomisjoni osavõtul või õieti nende hulgas, koostöös ministeeriumiga. Praegu on see planeeritud 23. novembri peale. Nii et igal juhul toimub dialoog.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie selgitused olid täiesti arusaadavad, aga igaks juhuks ma küsin siiski täie selguse huvides üle. Põhilised hirmud, mida ma olen kuulnud seoses selle muuseumide reformiga, on taandatud kolmele punktile. On olemas kujutlus, et teie kavandatava struktuurimudeli järgi allutatakse maakonnamuuseumid Eesti Vabaõhumuuseumile. Teiseks, et praegused maakonnamuuseumid või vähemalt osa nendest likvideeritakse ja lakkavad olemast. Kolmandaks, et sisulist tööd tegev muuseumide personal, mitte tugiteenustega tegelev, vaid sisulist tööd tegev muuseumide personal, vilunud inimesed justkui vahetatakse totaalselt välja mingite uute inimest vastu. Palun teid stenogrammi huvides ühemõtteliselt nende hirmude koha pealt selge vastus anda!

Aitäh! Kõigepealt esimene vastus. Vabaõhumuuseumi alla neid maakonnamuuseume ei koondata, see on päris selge. Kui rääkida vabaõhumuuseumist, siis ta ühineb sellesse struktuuri maakonnamuuseumidega pariteetsetel alustel ehk siis võrdsena võrdsete seas. Kindlasti ei muutu vabaõhumuuseum selle organisatsiooni mingisuguseks katuseks. Kolmas küsimus oli nende inimeste koondamise kohta. Sisuinimesed jäävad kõik alles ja ei ole ühtegi plaani neid ära saata, koondada või nendega töölepingut lõpetada. Mitte ühtegi muuseumi ei likvideerita – see oli teine küsimus. Kõik muuseumid jäävad oma asukohta oma nimega alles ja praeguse seisuga ka oma juhtidega. Täpsustuseks võib öelda, et osaliselt on maakonnamuuseumide juhtidel eluaegne leping, osaliselt viieaastane leping. Selles osas peab kindlasti muuseumiseaduse üle vaatama, kogu  maakonnamuuseumide juhtimise sisu ja vastavuse töölepinguseadusele. Praegune ettepanek selles osas on, et kõik muuseumidirektorid, kellel on kehtiv leping, jätkavad direktorina tööd.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud proua minister! Kultuuriministeeriumi kodulehel on saadaval üks dokument pealkirjaga "Liitmuuseum – maakonnamuuseumide uus struktuurikavand". Seal väidetakse, et liitmuuseumide uuteks väljakutseteks on muu hulgas piirkonna tasakaalustatud areng ja paremini toimivad kogukonnad. Kuidas te kujutate praktikas ette, et liitmuuseum võtab endale justkui tänaste maavalitsuste põhiülesanded? Kas plaanitava reformi ambitsioonid pole selle koha pealt natuke üle pingutatud?

Aitäh küsimuse eest! Eks see on tõlgendamise küsimus. Siinkohal on siiski mõeldud seda valdkonda, kus Kultuuriministeerium ja maakonnamuuseumid suudavad selle kogukonna liitmisel või selle koostöövõrgustiku arendamisel tegutseda. Kindlasti ei võeta endale ambitsiooni liikuda kultuurivaldkonnast või meie kompetentsist välja.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te nimetasite praegusi kulutusi muuseumidele, aga samas vajadust teha lisakulutusi reformi läbiviimiseks. Kui suured on need lisakulutused reformi läbiviimiseks?

Selles osas ei saa öelda täpset numbrit enne, kui pole selge, millise reformikava järgi tegutsema hakatakse. Meil on muuseumide rea peal olemas reservfond ja ma usun, et sellest peaks piisama. Kogu raha ei pruugi küll ka sinna ära kuluda. Need numbrid saavad selgeks siis, kui on kokku lepitud, millist teed täpselt minnakse. Praegu oleks neid ennatlik öelda.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Oma tutvustavas sõnavõtus te ennist ütlesite, et üks põhiprobleeme on praegusel juhul liiga suur palga osakaal maakonnamuuseumide kogu eelarves. Samas te ütlete, et te ei kavatse kedagi koondada, eriti mitte muuseumide direktoreid. Kuidas te siis kavatsete muuta muuseumide toimimise efektiivsemaks, kui te raha juurde ei anna, teete ühe muuseumi ja kedagi ei koonda?

Aitäh! Väga hea küsimus! Praegu ei suuda mitmed maakonnamuuseumid tegelda sisutegevustega. Just need sisutegevused on need, millele on planeeritud see lisaraha. See hakkab toimuma sellises direktorite nõukogu ja, ütleme, mänedžeride vahelises koostöös. Mitmed muuseumid ei suudagi praegu välja panna muud näitust kui püsiekspositsioon, nad ei suuda teha ajutisi näitusi ega viia oma informatsiooni teistesse maakondadesse ja võib-olla ka vastu võtta muid näitusi, selleks neil praegu raha napib. Aga uue süsteemi järgi peaks olema see lisaraha, ja kui nad selle lisaraha saavad, siis summa summarum muutub nende palgafond protsentuaalselt väiksemaks.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Tänan selle põhjaliku arupärimisele vastamise eest, pilt sai tükk maad selgemaks. Siit saime ka vastuse, millest kahjuks kolleeg Pelisaar aru ei saanud, et ei ole ainult üks muuseum, vaid maakonnamuuseumid jäävad kõik alles. Küll mõeldakse aga sellele, kuidas katusorganisatsioonis asju paremini teha. Et oma uudishimu rahuldada ja praegusele olukorrale veel natuke laiemat tausta saada, on mul selline küsimus: kui suured on keskeltläbi meie maakonnamuuseumide omatulud? Võib-olla oskad tuua selles osas markantsemaid, positiivsemaid ja negatiivsemaid tasemeid?

Aitäh selle omatulude küsimuse eest! Tõepoolest, omatulud on muuseumides tervikuna erakordselt väiksed, need on tegelikult 10% ringis. Kui võrrelda suurte muuseumidega, kus  omatulu on 30–40%, siis see on tõesti oluline vahe. Muidugi ei saa loota, et väikesed muuseumid suudaksid piletirahaga teenida väga suuri summasid, sest üldiselt on muuseumipiletid väga odavad, et nad oleksid kättesaadavad kohalikele õpilastele ja ringkondadele, kes muuseumi õppetöös ja pedagoogilises tegevuses igapäevaselt kasutavad. Kuid ma usun siiski, et on põhjendamatu, kui mõnes muuseumis on 80% piletitest päris tasuta ja vaid 20% müüakse hinnaga. Ma usun, et siin on kindlasti arenguruumi. Mis puudutab veel omatulu, siis uues struktuuris jääb kõik see iga muuseumi enda kasutada, nii nagu me oleme püüdnud järgida seda põhimõtet kõikide kultuuriallasutuste puhul, kes omatulu teenivad. Ühesõnaga, mingit ühist potti, kuhu omatulud kokku korjatakse, et neid siis ühele või teisele ära anda, ei teki.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud minister! Iseenesest on väga huvitav kuulda, et muuseumide efektiivsuse näitaja on see, kui suure osa tema eelarvest moodustab palgafond. Sedasama teadustööd, mida peaks nagu mingite vahendite eest tegema, teevad ju inimesed. Nendele tuleb lõpuks palka maksta, ei ole vahet, kas selle teenuse osutajaks on OÜ, AS või FIE või töölepinguga palgal olev inimene. Aga küll on konteerimisel oluline vahe ja siis saab näidata igasuguseid numbreid ja protsente. Selle loogika järgi on Eesti Vabariigis väga palju ebaefektiivseid asutusi, nagu näiteks Rahvusooper Estonia, mille tegevuseelarvest suurusjärgus 85% kulub palkadele. Ilmselt peaks midagi kardinaalselt ette võtma, et miks seal nii palju vahendeid palkadeks läheb jne. Siis veel Eesti koolid jne. Selle taustal, kui see arutelu jätkub, oleks loomulikult tore näha, millised on naaberriikide analoogsed näited.
Aga küsimus on selline. Mõned kuud enne seda, kui Kultuuriministeerium tuli välja liitmuuseumi mõttega, olid ju muuseumide juhid loonud vabatahtlikult ühenduse, mis sisuliselt muuseumide juhte ühendab ja mis võikski tegelda kõige sellega, millele teie viitasite, kui te rääkisite liitmuuseumi direktorite koostöökogust. Miks siis nende vabatahtlikult loodud ühendus on viletsam kui see, mida te nüüd Kultuuriministeeriumis soovite luua?

Aitäh! See ühendus, mille moodustasid direktorid, on MTÜ ja praeguse seisuga on maakonnamuuseumid riigiasutused. Seetõttu on kindlasti õige, kui riigiasutustega tegelevad ministeerium ja riiklikud struktuurid, me ei saa anda seda kolmanda sektori pädevusse.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud kultuuriminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kuulasin ka mina tähelepanuga ettekannet, mis oli põhjalik ja veenev. Aga nagu Eesti moodi asjaajamine ikka, et üks räägib aiast, teine aiaaugust. Kui ministeerium oleks kohe algusest peale veidi kindlakäelisemalt ja muuseumijuhtidega rohkem konsulteerides nendesamade argumentidega välja tulnud, ehk ei oleks siis ka teine pool hirmusid nii väga üles puhunud. Ma arvan, et väga paljud meist armastavad muuseume. Kui ma Viljandi muuseumisse lähen ja näen seal sedasama kolhoosiaegset kombainimudelit, mida ma lapsepõlves nägin, siis tuleb kuidagi väga ilus tunne. Muuseumiseaduse järgi on muuseumil kolm tunnust – need on kollektsioon, ekspositsioon ja teadustöö. Aga maakonnamuuseumil on veel paar olulist funktsiooni ja need on riiklikud. Esiteks on maakonnamuuseumid kujunenud teabekeskusteks ja teiseks ka hariduskeskusteks, sest maakonnamuuseumis hoitakse meie esemelist mälu museaalide näol ja samuti visuaalset mälu. Võtame näiteks, kui keegi leiab Karksi kolhoosi fotod, siis ta teab, et ta võib viia need Viljandi maakonna muuseumisse, ja kui keegi otsib kolhoosiperioodi pilte, siis ta teab, et ta ei pea minema lähimasse arhiivi kas Rakverre või Tallinna, vaid et see visuaalne arhiiv asubki maakonnamuuseumis. Teades, et arhiividega on meil asjad üsna sandid, nad on läinud inimestest üsna kaugele, siis ongi maakonnamuuseumidel täita üsna suur ülesanne.
Selles sektoris, mida võiks nimetada mäluks, on meil asjad ju üldse suhteliselt kehvad. Kuulsime ja teame seda, et meie maakonnamuuseumid on väga erineva tasemega ja mitte kõik ei suuda täita neid ülesandeid, mida nad riiklikult täitma peaksid. Siin ma julgeksin küll julgustada meie ministrit seda reformi palju jõulisemalt läbi viima, kas või võtma eeskuju näiteks Rootsist, kus muinsuskaitse ja muuseumid on lausa ühendatud. Need üksikud muinsuskaitseinspektorid, kes meil töötavad maakondades, on mõned lausa üksinda ja ilma abijõududeta, samal ajal kui kogu teave asubki muuseumis. Head variandid on minu meelest Läänemaa Muuseumis Haapsalus, kus mõlemad asutused töötavad ühes majas ja teevad sõbralikku koostööd. Ka Viljandis asuvad nad ühes majas, kuid käivad juba eri ustest sisse. Aga võiks olla näiteks üks uks ja üks sekretär ja võib-olla ka näiteks ühine transport! Pärnus on asjad juba palju halvemad, sellepärast et seal asuvad nad eraldi majades, teineteisest küllalt kaugel, ja koostöö ei ole mitte nii hea. Mälu kolmanda valdkonna, arhiivinduse võiks samuti läbi vaadata nii Riigikogus kui ka Kultuuriministeeriumis – kuigi Kultuuriministeeriumi haldusalas see otseselt ei ole –, et ka seal saaks tegevus paremini koordineeritud.
Ma arvan, et kogu selle loo juures on olukord natuke kreenis sellepärast, et need ülesanded, mida muuseumisüsteemis oleks vaja lahendada, oleks pidanud olema alguses üsna selgelt püstitatud. Mulle kui kõrvaltvaatajale tundub, et Eesti muuseumide üks suuremaid probleeme, millest ei ole siit puldist räägitud ega pole ka meil ajakirjanduses palju kirjutatud, on see, et Eesti muuseumide kogud ei ole kindlustatud. Ei ole kindlustatud ei Eesti Kunstimuuseumi kogud, Eesti Rahva Muusemi ega  ka maakonnamuuseumide kogud. Pean tunnistama, et meie pidime oma Uue Kunsti Muuseumi kollektsiooni kindlustama ühel väga lihtsal põhjusel –  meil ei olnud teisiti võimalik enam rahvusvaheliselt suhelda. Kuidas seda lahendada, see küsimus tuleks ka muuseumireformi juures püstitada. Samuti on väga nõrk muuseumi kogude ja eriti dokumentide digitaliseerimine. Kui maakonnamuuseum peab täitma riiklikku funktsiooni ja olema teabekeskus, siis kuidas ta seda infot teisiti väljastab? Muuseumireformi juures tasuks tõsiselt mõelda sedagi, kuidas edaspidi liigutada rändnäitusi muuseumist muuseumisse. Rändnäituse koostamine on kallis lõbu, aga kvaliteetne muuseumidevaheline näituste transport praegu puudub.
Nii et probleeme on palju, aga loodame, et reformist saab asja.

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Palun kõnepulti kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Viimasel kuul-kahel on maakondades olnud tõepoolest päris suured diskussioonid selle üle, mis peaks maakonnamuuseumidest saama ja kuidas asju tulevikus paremini lahendada. Meenutaks natuke ajalugu. Siin tsiteeriti Viljandi muuseumi juhi Jaak Pihlaku sõnu, mida ta ütles 2000. aasta alguses, selle sajandi alguses. Ütluse mõte oli, et 1945. aastast saadik on kõik enam-vähem samamoodi olnud, kuigi päris nii see tänases seisus juba enam ei ole. Pikale kunagiste rajoonide staadiumile ja pikale maavalitsuste all olemisele järgnes hästi lühikene Siseministeeriumi all olemine ja nüüd on siis juba natuke aega oldud Kultuuriministeeriumi all. Siit tulenevalt on Kultuuriministeerium asju analüüsinud.  Päris selgelt on ju välja joonistunud pilt, et see pikk kas siis rajooni täitevkomitee või maavalitsuse all olemine on teinud maakonnamuuseumid väga erinevateks nii oma võimekuse poolest kui ka selle poolest, mis ülesanded neile on püstitatud. Nüüd on minu meelest ministeeriumil ainuõige vastutada selle eest, et maakonnamuuseumid tänases kohapealses struktuuris ka tulevikus hästi oma tööd teeksid ja täidaksid hästi kõiki neid funktsioone, mida muuseumid peavad täitma, ning samal ajal oleks see rahaliselt kindlustatud. Mul on hea meel, et ministeerium on seda palju räägitud ja kavandatud reformi hakanud kindlakäeliselt analüüsima ja ka läbi viima. Aga kindlakäelisuse all ei mõtle ma mitte seda, et keegi ministritooli peal otsustab ja käsib kõikidel ühte jalga käia. See kindlakäelisus tähendab seda, et protsess käib demokraatliku arutelu, demokraatliku lähenemisviisi kaudu, nii et kõik saavad oma sõna öelda, et kaalutakse erinevaid variante. Ma usun, et targad pead mõtlevad välja ka selle, mis on Eesti riigi jaoks optimaalne ja mis on optimaalne meie maakonnamuuseumide jaoks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peep Aru! Palun kõnepulti kolleeg Georg Pelisaare!

Aitäh! Head kolleegid! Alustaksin sealt, kus eelkõneleja lõpetas. Ehk teisiti öeldes oleks ilus, kui tõesti oleks nõnda, et kõikidega kenasti arutatakse asja ja rahulikult kavandatakse ka ühte muudatust. Igal juhul täna, kui kultuurikomisjonis sama teemat arutati ja külas olid paljude maakonnamuuseumide esindajad, jäi küll mulje, et jah, reformi on ehk vaja, muudatusi muuseumide töös on vaja, aga kas neid on vaja nii kiiresti ja kas neid tuleks teha ülevalt alla ehk kas on vaja luua mingisugust tsentraalset muuseumide ühendust Kultuuriministeeriumi juurde. Mulle tundub, et praeguseni ei ole küll muuseumijuhtidele hästi selgeks tehtud, et seda tõesti nii vaja oleks. Miks muidu on kokku kutsutud eksperdikomisjon, et välja töötada liitmuuseumi kontseptsioon ja struktuur, ja selle eksperdikomisjoni kokkusaamiseks on kavandatud kaks koosolekut. Üks nendest on juba olnud, aga kontseptsioonile see tänase kultuurikomisjoni koosoleku põhjal otsustades küll kuidagi lähemale ei viinud. Kui nüüd järgmise koosolekuga tahetakse jõuda juba lõpusirgele, siis selles ma kahtlen. Kui ka jõutakse, siis igal juhul mitte üksmeelselt.
Siit tulenevalt ongi mul mitmed küsimused eelkõige ministeeriumile. Miks seda reformi peaks tegema nõnda kiiresti? Kas tõepoolest oleme jõudnud niisuguse arusaamiseni, et nende suhteliselt vaeselt elavate muuseumide liitmine toob juurde uut ressurssi? Ei too. Ja kui väidetakse, et on võimalik kas või muuseumide arendusega põhjalikumalt tegelda, siis kui me raha juurde ei anna, ei toimu mingit arendust nagunii. Täna räägiti mitmel puhul, kuidas Soome riik panustab oma muuseumidesse, ja toodi heaks näiteks, kuidas Soome omavalitsused muuseumide tegevusse panustavad. Tõsi ta on, ainult et Eesti ja Soome riigi omavalitsuste eelarved on ju vägagi erinevad. Ka meie omavalitsused panustaksid kindlasti heal meelel, eelkõige selleks, et tõesti paikkonna mälu säiliks, neid mäletajaid on ju maapiirkondades järjest vähem. Aga ka selleks, et tõepoolest arendada kas või natukenegi turismi kaudu oma majandust. Ma usun, et siin on palju, millele mõelda. Üks, mis on selge: ei tahaks kuidagi, et Kultuuriministeerium oleks üheks halvaks näiteks, kuidas ei tohi liitmisprotsessi demokraatlikus riigis korraldada. Kui Kultuuriministeerium tahab kellegi või millegi liitmisega tegelda, siis tahes-tahtmata edastaksin siingi selle mõtte, mille käisin välja juba kultuurikomisjonis: ehk peaks alustama hoopistükkis liitteatri loomisest, sest olgem ausad, siin oleks ehk protsessi tõesti võimalik kiiremini ellu viia ja ka side oleks kuidagi loomulikum kui näiteks eri maakonnamuuseumide kaudu. Tase on maakonnamuuseumidel tunduvalt erinevam kui näiteks teatritel ning teatrites on näitlejad ja lavastajad juba ammu vägagi harjunud liikuma ühest teatrist teise. Miks meil on eraldi Vanemuine, Ugala, Estonia jne? Teeme siis ühe liitteatri, mille nimeks võiks olla Suur Estonia. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Georg Pelisaar! Palun kõnepulti kolleeg Indrek Saare!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Georg Pelisaar juhatas nii ilusti sisse selle, millest ma rääkida tahan. Meie oleme ministriga kokku puutunud ka teatrite korralduse tasandil ja ma saan aru, et ministrile meeldiks väga liitmuuseumi loomine ehk siis muuseumide süsteemi tsentraliseerimine.
Tõepoolest, Eestis on olemas üks väga euroopalik näide sellest, kuidas tööturu osapooled on oma huve kaitsnud, see on teatrisektor. Seal on olemas väga hästi toimiv töövõtjate organisatsioon ehk ametiühing eelkõige Eesti Näitlejate Liidu näol ja seal on loomulikult olemas riik Kultuuriministeeriumi näol. Aga seal on olemas ka üks asi, mida Eesti avalikus sektoris ei ole väga palju praktiseeritud, kuid mis mujal Euroopas on aastakümnetepikkune tava – seal on olemas kolmas osapool tööandjate näol ehk Eesti Etendusasutuste Liit. See eeldab seda, et riik peab olema dialoogis tööturu osapooltega, nii nagu erasektori puhul peab ta otsapidi tegelikult olema dialoogis ka avaliku sektori puhul tööandjate organisatsioonidega, mida me tunneme ja teame, kui on tegemist näiteks töölepingu seaduse koostamisega. Aga see on ebamugav! See tähendab seda, et tuleb jõuda kompromissidele, see tähendab väga palju avalikku tähelepanu, niipea kui soovitakse teha kiireid muudatusi. Loomulikult on poliitiliselt tunduvalt lihtsam see võim tsentraliseerida ja võtta vastu otsuseid, ilma  et oleks tõsiseltvõetavat ekspertiisi, mis on koondunud ühe mütsi alla ja mis saaks öelda: "Aga võib-olla, lugupeetud poliitikud, ei ole teil siin õigus? Võib-olla see, mida te tahate teha, ei ole mitte jätkusuutlik, vaid on teile poliitiliselt kasulik?" Seepärast on mul kurb vaadata, et just vahetult pärast seda, kui muuseumid tegid esimese sammu selle jaoks, et oma kompetentsi tööandjate tasandil ühendada, võttis ministeerium ette liitmuuseumi loomise, mis on paraku üks ere näide tsentraliseerimisest. Loomulikult, kindlasti on asju, mida muuseumides saaks nende kompetentside ühendamise kaudu teha paremini, ja neid tuleks arutada. Aga seda saab arutada ka tänapäeva Euroopa eeskujul ja seda võiks arutada rahulikult sellesama ühendusega, mille muuseumijuhid on äsja loonud, mitte kiiresti, haarates initsiatiivi ja püüdes moodustada järjekordset – tuleme siis tagasi teatrite juurde – teatrite valitsust, mis meil kunagi on olnud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Indrek Saar! Palun, lugupeetud kultuuriminister!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul ei olnud küll lõppsõna plaanis, kuid see viimaste sõnavõttude demagoogiaparaad oli lihtsalt nii võimas, et ei saa mitte vaiki olla, nagu ütleb üks laulusalm.
Jutt on siin olnud kohalikest omavalitsustest ja sellest, kuidas nemad tahaksid kaasa lüüa. Tegelikult pidasime juba poolteist aastat tagasi läbirääkimisi ka kohalike omavalitsustega, pakkudes neile välja varianti, et nad võiksid osaleda maakonnamuuseumide juhtimises, finantseerimises, arengutes jne. Tegelikult võib-olla ainult paar tükki nendest võtsid seda üldse mõelda ja on tänaseks keeldunud – kohalikke omavalitsusi ei ole huvitanud maakonnamuuseumide töös ja tegevuses kaasalöömine selles mõttes, mis tähendaks nii finantseerimist kui ka arendustegevusi.
Teiseks, meie ülesanne on siiski garanteerida, et maakonnamuuseumid, kes praegu on riigimuuseumid, täidaksid neid riiklikke funktsioone, mida kolleeg Mark Soosaar nii kenasti siin välja tõi. Suur tänu selle eest! Ja seda kõike saab teha, kasutades samasugust ressurssi. Kui iga muuseum ei jõua tõepoolest ülal pidada näiteks mingit veoautot või bussi, et vedada asju ühest kohast teise, tal ei ole seda ressurssi, või osta mingit tehnikat, tehnoloogiat, materjale näituste ülespanemiseks, samuti pole tal euroraha haldamise kompetentsi, arheoloogi, etnograafi jne, siis kõike seda on võimalik nendele muuseumidele välja pakkuda, kui nad on ühes ühises struktuuris, ja nende enda eelarvest ei pea selle jaoks raha minema.
Ja muidugi, mis puudutab teatrite ühendamise paralleeli juurdetoomist, siis saan ma lihtsalt väita, et seda pole keegi Kultuuriministeeriumis isegi mitte unes näinud, sellepärast et siin on väga erinev algbaas. Eesti Etendusasutuste Liitu kuuluvate teatrite puhul me räägime sellest, et seal on riigiteatrid, riigiosalusega sihtasutused, erateatrid ja mitmesugused projektiteatrid, millel ei ole permanentset truppi. Siin on tegemist väga erinevate omandivormidega. Muuseumide puhul me räägime riigimuuseumidest, riigi alluvuses olevatest muuseumidest, kus vastutus on ka Kultuuriministeeriumil.
Miks nii kiiresti? Esiteks, ma ei tea, kas kümmet aastat saab pidada kiireks. Kas peaks olema 20 aastat mööda läinud ja siis me alles hakkame ennast liigutama? Või kas me hakkame ennast liigutama siis, kui pooled muuseumid on oma uksed lukku pannud? Juba praegu on väga oluliselt vähendatud lahtioleku aegu, sellepärast et olemasolev eelarve ja ressurss, mis nendel täna on olemas, rohkemat ei võimalda. Loomulikult võite küsida, et andke siis raha juurde. Raha võib juurde anda siis, kui on, mida jagada. Nii et tegelikult me oleme praegu vastutamas selle eest, et muuseumid saaksid olemasoleva finantsressursiga täita neile peale pandud riiklikud ülesanded.
Veel kord ütlen: rääkida ühest liitmuuseumist on täielik demagoogia. Me räägime struktuurist, kompetentsikeskusest, mille alla hakkavad kuuluma erinevad muuseumid, mis saavad kasutada ühiselt ressurssi, olgu siis digitaliseerimiseks, mitmesuguse tehnika ja tehnoloogia tarvis, aga ka teadusteemadele. Ma olen valmis veel ja veel tulema siia selgitama kõiki neid sisulisi asju. Kiirustades ei ole midagi tehtud ja demokraatlikult on kaasatud kõik osapooled, kõik muuseumid, kes on selle asjaga seotud. Kindlasti ei ole see poliitiline otsus, see on tulnud muuseumiekspertide osalusel, see on altpoolt tulnud otsus. See ei ole mitte mingil juhul mingisugune ministri halb unenägu või mingisugune poliitiline finess. Nii et see on väga raske töö ja ma väga palun teid, head kolleegid, kui vähegi võimalik on, süvenege sisusse ja ma olen valmis seda selgitama! Aitäh!

Suur tänu, proua kultuuriminister! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Kes soovib registreeruda vaba mikrofoni sõnavõtuks, siis palun tehke seda pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.24.