Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame kuuenda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Kas kolleegidel on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Soove ei näi olevat, seega võime asuda kohaloleku kontrolli juurde.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27 Riigikogu liiget.

Me võime asuda tänase päeva juurde, kõigepealt aga täpsustan päevakorda. Tänase päevakorra teise punkti, s.o avalduse eelnõu nr 607 esimese lugemise arutelul teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Aleksei Lotman. Tänase päevakorra kuuenda punkti, s.o seaduseelnõu 524 esimese lugemise arutelul teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Andres Herkel.
Head kolleegid! Meie tänase päevakorra esimene punkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Enne selle juurde asumist tutvustan põgusalt selle küsimuse arutamise korda. Küsimust arutatakse tänasel istungil tänase päeva jooksul ja mitte kauem kui istungi lõpuni. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 134 määras juhatus keskkonnakomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi ettekandeks on aega kuni 20 minutit, seejärel küsimusteks ja vastusteks kuni 15 minutit. Eesti Teaduste Akadeemia liikme Tarmo Soomere ettekandeks on samuti aega kuni 20 minutit ning küsimusteks ja vastusteks kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe küsimuse. Pärast ettekannete kuulamist ja küsimustele vastamist asume läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel võivad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Mul on Riigikogule ettepanek, et kõigepealt esineksid läbirääkimiste raames sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Selle arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Head kolleegid! Me võime asuda tänase päevakorra juurde ning alustada olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Läänemerre kavandatud gaasijuhtmega seotud keskkonnariskid" arutelu. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Püüan teile arutelu keskkonnakomisjoni nimel sisse juhatades anda põgusa ülevaate olukorrast, mis Läänemeres tänaseks päevaks merekeskkonnas on kujunenud, millised lepped on sellega seotud ja millised on põhilised probleemid, mida me täna käsitleme. Ma annan endale aru, et Läänemere 10 000 aasta pikkust ajalugu ei ole võimalik mahutada 20 minuti sisse, kuid seal on mõned olulised aspektid, millest ma tahan teile rääkida.
Nimelt, see on maailma merede seas suhteliselt noor meri ja oma olemuselt unikaalne, kuna seal on segunenud mage ja ookeanivesi. Tegemist on riimveelise veekoguga, mille elustik on selles mõttes ainulaadne, et seal on esindatud nii ookeaniliigid kui ka mageveeliigid, kes on selle erilise keskkonnaga aastatuhandete jooksul kohanenud. See kooslus on üsna liigivaene ja üsna stabiilne, kuid siiski habras – mida vähem on ehituskive, seda enam mõjub ühe või teise komponendi kõrvaldamine ökosüsteemist tervikule laastavalt.
Läänemere vete omadused, nende temperatuur ja erinev soolsus tekitab meres olukordi, kus merevesi ei segune, vaid kihistub. Ja nende kihtide vahel on ainete liikumine takistatud. Seda on oluline teada, et aru saada protsessidest, mis Läänemeres toimuvad, ja ohtudest, mis sellises Läänemeres meid varitsevad. Läänemeri on väga sõltuv Taani väinadest sissevoolava vee hulgast, sest see on vesi, mis toob sügavamatesse kihtidesse uut hapnikku, uut elu. Kahjuks on Läänemere paljud sügavamad osad n-ö surnud põhjad, kus põhjakooslused on hapnikupuuduses hävinud.
Oluline on Läänemere problemaatikat käsitledes teada ka inimese ajalugu Läänemere kallastel. Meie esivanemad tulid siia üsna peagi pärast mandrijää taganemist. See elukeskkond ei olnud kuigi inimsõbralik, kuid mõned ajaloolased arvavad, et just Läänemere keskkonnaressursid, Läänemerest saadav tugi oli see, mis aitas meie esivanematel ja muude eurooplaste esivanematel siin merekallastel paikseks jääda. Merest saadav oli piisav, et üle elada raskemad aastaajad. Samas oli meri meie esivanematele ja on nüüd ka meile suhteliselt hõlpsasti kasutatav kaubatee. See on ikka võimaldanud inimeste liikumist ja kaupade liigutamist suurte vahemaade taha väikese vaevaga.
Eelmise sajandi alguses ehk aastal 1900 oli Läänemere keskkond n-ö looduslikus seisundis, sest inimese mõju merekeskkonnale, merele kui tervikule oli varasemas ajaloos suhteliselt marginaalne, võiks öelda isegi olematu. Üldine põllumajandustegevus ja suhteliselt vähe arenenud tööstustootmine ei osutanud merekeskkonnale olulist mõju. Püügitehnikat ja -võimsusi arvestades ei olnud inimese sekkumine mere ökosüsteemi ka kalanduse poole pealt märkimisväärne.
Viimase saja aasta jooksul on olukord aga kõvasti muutunud. 20. sajandil peeti Läänemere ruumis kaks maailmasõda. Nende kahe ilmasõjaga kaasnenud kiire üleminek looduslikelt toorainetelt sünteesiva tööstuse toodeteni ning Läänemere kasutamine sõjatandrina muutsid saja aastaga Läänemerd nii oluliselt ja nii ohtlikult, et nüüdseks on sellest kujunenud üks maailma reostatuimaid meresid. Keemiatööstus arenes märksa hoogsamalt kui võime kemikaalide mõjusid analüüsida ja mitmed ained, mis olid moodsad ja odavad ja mida peeti ohutuks, levisid piiramatult vabasse loodusesse. Toon näiteks kas või imeliste omadustega putukatõrjevahendi DDT või odava ja tõhusa trafode tootmisel kasutatava sünteetilise õli PCB. Vesi voolas puhastamatult reoveetorudest jõgede kaudu merre ja veehulkade suhted tekitasid pettekujutelma, et reostus lahjeneb määrani, mis on loodusele talutav ning suuri muutusi esile ei kutsu.
Kõrge saagikuse nimel külvati põldudele mineraalväetisi. Need jäid enamasti taimede poolt sidumata ja kandusid veega veekogudesse vetikaid toitma. Tagajärjeks on vete õitsemine, tarbetu veetaimede vohamine, mis on kaasa toonud ainejääkide sadenemise merepõhja, kus looduslik hapnikuvajadus selle sodi keemilisel lagunemisel suureneb ning paljude olendite elu muutub võimatuks. Surnud põhjad Läänemeres laienevad nagu kõrb. Kahe ilmasõja järel on ka valitsenud kahetsusväärne arusaam, et mere näiliselt põhjatusse sügavusse uputatavad ebamugavad konteinerid, olgu nende sisuks keemiarelvad või tööstusjäägid, neelab meri pöördumatult ja igaveseks. Sügavusse jäeti ka meremiinid ning tavarelvastuse ebamugavad ülejäägid.
Meretransport on lihtsaimaid viise suuri kaubakoguseid pikkade vahemaade taha toimetada. Sajandeid sõitsid Läänemerel kui rahvusvaheliselt tähtsal kaubateel laevad vilja, kivi ja söega, nüüdseks on need asendunud vedelkütuse tarbimise kasvuga seotud naftaprodukte ja muid keskkonnaohtlikke kemikaale vedavate tankeritega. Mereõnnetus ei pruugi enam tähendada pelgalt laevade ja meremeeste kaotust, vaid ka surma külvavate mürgiste ainete sattumist merekeskkonda.
Märgid merekeskkonna tervise dramaatilisest halvenemisest ilmnesid juba 1960. aastatel, kui mereliste hüvede ja teenuste kasutajad märkasid mere tervise halvenemist just muutuste tõttu elustikus. Kalasaagid vähenesid, sagenesid kalatoiduliste mereloomade ja -lindude massilised suremised ja ohtlikud tervisehäired. Merelinnud astusid pesades oma rikutud koorega munad katki, hüljestel kukkusid välja hambad ja emasloomad jäid viljatuks.
Veidi rahvusvahelistest lepetest. 1974. aastal sõlmisid seitse toonast Läänemere riiki Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni, mis on tuntud kui HELCOM-i lepe. See lepe oli seotud eelkõige vajadusega saada mere keemiline reostamine kontrolli alla. Hiljem on seda konventsiooni vastavalt keemilise reostuse allikate mõjude ja tagajärgede selgumisele oluliselt täiendatud. Konventsiooni praegustes soovitustes on kaetud ka näiteks mereohutuse, põllumajanduse, kalanduse ja loodusliku mitmekesisuse valdkonnad. 2007. aastal võtsid lepingu osapooled vastu tulevikku vaatava Läänemere tegevuskava, mille eesmärk on teha ühiselt kõik võimalik, et aastaks 2021 oleks Läänemeres tagatud soodne keskkonnaseisund. Oluline on märkida, et seda ökoloogilist tasakaalu ei püüta selle ajani hoida, vaid praeguseks kaotatu tuleb selleks ajaks taastada.
On olemas ka Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni ehk IMO konventsioon aastast 1948, mis on aluseks meresõidu korraldusele ja koostööle selles vallas, muu hulgas meresõidu ohutuse ja keskkonnanõuete täitmise tagamisel mitme alamleppe abil. ÜRO mereõiguse konventsioon lühendiga UNCLOS aastast 1982, millega Eesti liitus aastal 2005. Sellega on nüüdseks ühinenud kõik Läänemere riigid. Leppe aluseks on maailma merede ja mereressursside kasutamise ühised põhimõtted. Keskne arusaam selles leppes on vajadus käsitleda kõiki merendusvaldkonna probleeme ühtse tervikuna.
Nendest kahest konventsioonist tuleneb eriti tundliku mereala mõiste. See on merenduslikus mõttes eristaatusega piirkond, kus rakendatakse mitmeid meetmeid, mis on valdavalt seotud meresõidu ohutuse ja keskkonnahoiu nõuetega. Juriidilise aluse nendele merealadele annavad eelnimetatud IMO konventsioon ja UNCLOS, mida täiendavad ja toetavad muud ülemaailmsed lepped, näiteks lepped loodusliku mitmekesisuse, kultuuripärandi ja märgalade kaitse valdkonnas. Samuti arvestatakse merepiirkondi hõlmavate kaitsealade ja rahvusparkide meetmetega. IMO kuulutas Läänemere eriti tundlikuks merealaks 2005. aasta novembris, kuid see protsess ei läinud ilma vastuseisuta. Nimelt nägi Venemaa keskkonnameetmete karmistamises Lääne vahendit oma majandushuvide, mitte keskkonna kaitsmiseks.
Kitsamas looduse ja inimese tervist ohustavate püsivate orgaaniliste saasteainete konventsioonis, mis on tuntud kui Stockholmi konventsioon aastast 2001, on riigid sõlminud leppe avatud merekeskkonna kaitseks ohtlike orgaaniliste mürkainete reostuse eest. Selle leppe on ratifitseerinud gaasitrassiga tihedalt seotud riik Saksamaa ning Nord Stream AG asukohamaa Šveits. Venemaa selle tähtsa keskkonnakonventsiooniga liitunud ei ole. Oluline Euroopa Liidu dokument selles vallas on Euroopa Komisjoni regulatsioon, mis puudutab ohtlikke keemilisi ühendeid toidus, sealhulgas Läänemere turskade maksas. Lubatud koguse 25 pikogrammi kilogrammi kohta ületavad mõõdetud tulemused kohati kaks kuni neli korda.
Euroopa Ülemkogus on praegu arutusel Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia vastuvõtmine. See strateegiline raamdokument on piirkonna pikaajalist jätkusuutlikku arengut silmas pidades kesksele kohale asetanud keskkonnahoiu kui aluse teiste eesmärkide saavutamisel. Venemaa on sellelgi rahvusvahelisel konverentsil teatanud, et Euroopa Liidu plaanid Läänemeres ei saa olla Venemaale siduvad isegi juhul, kui need puudutavad keskkonnatemaatikat.
Ja viimase, tänases kontekstis ehk olulisima konventsioonina mainin Espoo piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni, mille alusel toimub ka täna arutelu all oleva mastaapse infrastruktuuri keskkonnamõjude hindamine. Ka seda konventsiooni ei ole Venemaa Föderatsioon ratifitseerinud, samas on oluline märkida, et selle konventsiooni loogika on võetud konkreetse arenduse mõjude hindamise aluseks. Selliselt on kujunenud olukord, kus olulise partneri keskkonnamõjude hinnangu aruanne ei ole tehtud teistele osapooltele ametlikult kättesaadavaks. Protsessi juhtriik on teatanud konsultatsiooni lõppemisest, jättes õhku mitmed olulised küsimused, mille kohta kuuleme üksikasju järgmises ettekandes.
Kokkuvõtteks võin öelda, et seni ei ole Läänemere ruumis kujunenud ühist arusaama selle keskkonna seisundist, seda ohustavatest teguritest ja vastutusest, mida puudulikult kaalutud või kallutatud otsuste tagajärjed võivad kaasa tuua. Kutsun üles kõiki selle gaasitrassi arendamisega seotud keskkonnaaspekte täie tähelepanuga käsitlema ja mitte tegema otsuseid, mis tulevad kahjuks meie elukeskkonnale ja võivad pöördumatult rikkuda meie tuleviku. See on ühise vastutuse küsimus. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg, hea ettekandja! Kindlasti oli sinu kui spetsialisti ettekanne hea ja selle kümne minutiga ütlesid sa päris palju. Aga minu küsimus on, kuidas sinu arvates on Eesti riik käitunud kogu selle Nord Streami loo kontekstis. Minu arvates oli Reformierakonnal hea ettepanek, et osaleme ka uuringutes, aga me keelasime uuringud. Nüüd aga oleme pahased, et teised riigid annavad Nord Streami plaanide osas kooskõlastusi. Kuidas me peaksime käituma? Kuidas käituda arukamalt? Minu arvates me oleme tõmmelnud või lausa skisofreeniliselt käitunud. Kas sina ei arva nii? Ja kuidas parandada meie käitumist?

Ma ei oska kommenteerida seda perioodi, kui Eesti keeldus uuringulubadest, sest siis ma ei olnud sellel positsioonil, kus ma olen täna. Aga ma kommenteeriksin Eesti praegust käitumist kujunenud rahvusvahelises olukorras. Ma leian, et meie käitumine on olnud adekvaatne ja õige. Me oleme toonud aluseks vääramatud keskkonnaargumendid, mida me palume rahvusvahelises kontekstis ja rahvusvahelistel foorumitel täie tõsidusega käsitleda. Minu arvates Eesti osutab argumentidele, mis peaksid asjaomaste otsuste tegemisel olema eespool poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest argumentidest. Mul on hea meel, et Eesti on oma positsioone hoidnud ja neid argumenteeritult esitanud ja kaitsnud. Minu arvates on meie tänane tegevus selle protsessi tuleviku seisukohalt väga oluline. See kõik ei ole sugugi osa minevikust, see ei ole otsustatud asi, mida enam muuta ei saa. See on olevik ja see on kindlasti tulevik.

Mari-Ann Kelam, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te loomulikult ei saanud puudutada oma kõnes kõiki neid väga mitmesuguseid probleeme, mis selle ülimalt tõsise küsimusega seotult esile kerkivad. Aga kas te kommenteeriksite miinide õhkimist ja sellega seonduvat? Kuidas see kõik selle toru ehitamisega kaasa mängib?

Jah, paraku ma pidin asjaomaseid teemasid väga üldiselt käsitlema, täpsemalt me kuuleme kõigest järgmises ettekandes. Miinide teema on minu arvates selles mõttes oluline, et sõjast jäänud lõhkematerjali õhkimine Läänemeres on suure keskkonnamõjuga tegevus, aga seda ei ole täie tõsidusega käsitletud. Mis puutub konkreetselt gaasitoru konteksti, siis on üldse teadmata, kui palju sõja ajal jäänud miine selle teele jääb, kui palju neid tuleb seda projekti ellu viies õhkida ja kui paljudest saab mööda minna. Seda selgust ei ole, need arvud muutuvad ja seda käsitletakse n-ö tükk-tükilt, kuigi me peaksime teemat tervikuna lahkama.
Selles kontekstis ma pööraksin tähelepanu sellele, et asi ei ole ainult konkreetselt ühe gaasitoru arendamises, vaid tundlikus Läänemere keskkonnas üldisemalt. Ma väga loodan, et veealused plahvatused ja nende keskkonnamõju on edaspidi tuleviku käsitlustes palju suurema tähelepanu all kui praegu. Sest täna me arvame, et see on ainult oht inimestele, kui me miine plahvatusega kõrvaldame.

Urmas Klaas, palun!

Hea ettekandja! Läänemere ääres on palju riike, meie nimetame teda Läänemereks, sakslased Idamereks. Aga see selleks. Ühesõnaga, siin on palju riike ja rahvaid toimetamas. Kas te oskate anda ülevaadet ja võib-olla ka teha üldistust selle kohta, kuidas on Nord Streami ümber toimuv leidnud kajastamist teiste Läänemere riikide parlamentides ja milline on nende riikide avalik arvamus? Kus meil on selles vallas kokkupuutepunkte ja koostöövõimalusi?

Ma isiklikult olen osalenud valdkonniti parlamentaarsetel konverentsidel, mis on peetud Taanis, Poolas ja ka Prantsusmaal ning mis on puudutanud just nimelt nende sõjast jäänud laskemoona ja olulisemgi veel, keemiarelvade tänast võimalikku ohtu merekeskkonnale. Need teemad on nendel konverentsidel tõstatatud täie tõsidusega ja avalikkus hoiab neid küsimusi teravdatud tähelepanu all. Muidugi kaasneb sellega ka väga lai spekter suhtumisi sellesse ohtu alates äärmuslikust seisukohast, et parem üldse mitte torkida, kuni selleni, et Läänemeri tuleb ära puhastada. Arvan, et ühiskondade tasandil suhtutakse Läänemere keskkonnaprobleemidesse siiski tähelepanelikult, ja seda kahetsusväärsem on see väga suur üldistus, millega riikide tasemel seda probleemi on lahatud ja paraku ka otsuseid langetatud. Meie tänase istungi üks motiiv või eesmärk on ka sellele tähelepanu tõmmata, et diskussioon peab olema laiem, nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt.

Kolleeg Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Tänane teema küll on seotud keskkonnariskide aruteluga, aga loomulikult gaasijuhe puudutab tunduvalt rohkemaid valdkondi. Minu küsimus on julgeoleku vallast. Kas te arutasite keskkonnakomisjonis gaasijuhtmega seonduvalt ka julgeoleku temaatikat või olete juhtinud mõne muu komisjoni või ametkonna tähelepanu sellele? Kas selle valdkonnaga on ka tegeldud?

Keskkonnakomisjon juhtkomisjonina neid julgeoleku aspekte, mis puudutavad üldist rahvusvahelist olukorda või sisejulgeolekut, ei arutanud. Meie istungite ja ühisistungite päevakava oli täidetud keskkonnajulgeoleku küsimustega, mis on selles kontekstis väga olulised. Niivõrd, kuivõrd asi puudutab sõdade pärandit ja ohte mereliiklusele, on julgeolek küll käsitlust leidnud, aga need ei ole kindlasti olnud meie kesksed teemad. Meie komisjoni pädevusse kuuluvad keskkonnavaldkonna asjad.

Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud ettekandja! Üldiselt arvatakse, et gaasijuhtme vette panemine seisneb enam-vähem selles, nagu piltide pealt näha võime, et lastakse see lihtsalt vette ja mingisuguseid erilisi riske ei tohiks olla. Aga ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et teatavate kilomeetrite taga on ju kontroll- ja teenindusjaamad, mille ehitamisega kaasneb teatud territooriumil hoopis suurem oht. Tegu on märksa ulatuslikuma ettevõtmisega. Seoses sellega on mul küsimus: kas meil on juba andmeid, milline tehnika ja milline inimkoosseis seda gaasijuhet koos nende teenindusjaamadega hakkab teenindama nii rahuolukorras kui sõjaolukorras?

Nii detailset informatsiooni minu valduses ei ole, aga ma kommenteeriksin teie viidet asjaomastele piltidele. Kahetsusväärselt on tõesti igasugustest ettevõtmistest võimalik maalida väga ilusaid pilte. Tegelikkus ei ole paraku kunagi nii lihtne, nagu piltide pealt paistab, ja sellele on tähelepanu juhitud ka keskkonnamõjude hinnangu aruannete koostamisel. Tihtipeale ei lähe piltide peal kujutatu kokku tekstis kirjutatu või siis pädevate teadlaste teadmistega. Nii et ilusaid pilte vaadates võivad tekkida väga sisulised läbipaistvuse probleemid.

Raivo Järvi, palun!

Hea ettekandja! Nüüd ja praegu on mul väga hea meel, et rohelised on meie parlamendi koosseisus – selle küsimuse arutelul on ekspertiis väga vajalik. Minu küsimus puudutab tänast teemat aga vaid riivamisi. Loodan, et teil on ka pilt teie kolleegide tegevusest. Küsiksin Saksamaa roheliste kohta, kes teatavasti praeguses koalitsioonivalitsuses ei osale. Minu kõrvu on jõudnud info, et just nimelt põhjapoolsete ehk Balti mere äärsete liidumaade tasandil on omavalitsuste rohelistest liikmed väga mures kujunenud olukorra pärast. Kas meie appihüüe, mis siin praegu kõlab, võib nende toetust leida? Vahest kujundab see Saksamaal vähemalt mingisuguse hoiaku? On sul mingisugust kuluaariteavet selle kohta?

Mul ei ole sellist informatsiooni, aga ma ütlen, et meie avalduse eesmärk on juhtida tähelepanu kujunenud olukorra tõsidusele. Usun, et kaasamõtlejatel tekib kindlasti sisimas küsimusi kogu selle ettevõtmise pädevuse ja kohasuse kohta. Loodan väga, et kriitiline lähenemine ületab kriitilise massi ja et asjakohased arutelud võetakse põhjalikult ette. Ehk siis selgub, kas tänased teadmised ja hinnangud on adekvaatsed.

Lauri Luik, palun!

Hea ettekandja! Palun selgitage natukene või kommenteerige, millised on Eesti riigi võimalused tegelikult protsessi mõjutada. Meil on lisaks juba räägitud parlamentaarsele järelevalvele ja sellele konverentsile too avaldus, mida me järgmisena arutama hakkame, aga kas on veel mingisuguseid konkreetseid samme, mis me saaksime astuda, et kogu protsessi rohkem mõjutada?

Ma arvan, et olukorra kriitilisuse rõhutamisega saame me kindlasti seda protsessi mõjutada. Kordan, et kui ka täna järgmises ettekandes esitatud informatsiooni tähelepanelikult loetakse ja täie tõsidusega võetakse, siis on põhjust mitu peatükki uuesti avada ja neid revideerida. Teine asi on iga inimese, iga kodaniku, iga organisatsiooni õigus pöörduda kohtusse, kui ta tunneb, et kas omamaist või rahvusvahelist seadust on rikutud või nendega pole arvestatud. Ilmselt on see õigus ka riikidel. Kahetsusväärne muidugi, kui teadusfoorumitel ja riikidevaheliste läbirääkimiste laudade taga ei jõuta kokkulepetele ning selleks peab pöörduma kohtuinstantside poole.

Marko Mihkelson, palun!

Ma tänan väga huvitava ja hea ettekande eest, mille sa, Mart, pidasid! Usun, et ka meie Riigikogu komisjonide viimastel nädalatel peetud ühisistungid on näidanud, et tegelikult on avalikkuse teadlikkus olemasolevate probleemide tõsidusest väga madal. Me teame, et Nord Streami esindajad rõhutavad pidevalt kohtumistel kogu selle projekti majanduslikku tähtsust, gaasitarnete olulisust Euroopale. Keskkonnariskid, mida me täna ka siin käsitleme, on tagaplaanil. Aga ma küsin sinult kui keskkonnakomisjoni esimehelt järgmist. Tulenevalt sellest, et see teave on tõsine ja kogu ettevõtmine võib meie elukeskkonda oluliselt mõjutada, kui palju on keskkonnakomisjonis arutusel olnud mõte suhelda aktiivsemalt näiteks Eduskunna ja võib-olla ka Riksdagi vastava komisjoniga, et ühiselt neid küsimusi arutada?

Meil on olnud eraldi keskkonnakomisjoni juhtkonna, s.t minu ja keskkonnakomisjoni eelmise esimehe Marko Pomerantsi visiit Soome, kus meid saatis ka ekspert Ivar Puura. Tookord oli meil kohtumine Soome parlamendis, kuid pean kahetsusväärselt tõdema, et see jäi Soome riigiametnike ja parlamendi komisjonide tehnilise personali tasandile. Otsest kohtumist parlamendiliikmetega ei olnud. Me oleme konkreetse avalduse kontekstis arutanud, et me peame otsekontakte Läänemere riikide parlamentidega kindlasti tihendama. Kuidas seda täpselt teha saab, ei oska ma veel öelda, aga usun, et need kontaktid on ka tänase arutelu valguses olulised. Sellest tulenevad materjalid tõlgitakse ja edastatakse teistesse riikidesse.

Austatud keskkonnakomisjoni esimees! Meie küsimusteks ja vastusteks ettenähtud aeg on sedakorda läbi. Aitäh teile ettekande eest! Läheme aruteluga edasi. Mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli Eesti Teaduste Akadeemia liikme Tarmo Soomere. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nord Stream on märksõna ühe insenerimõtte suursaavutuse jaoks, mastaapse väljakutse jaoks, millel seni maailmas analooge ei ole – see on rohkem kui 1200 kilomeetri pikkune vahejaamadeta torujuhe. See on eriline ka selle poolest, et kui tavaliselt ületavad torujuhtmed merd mööda võimalikult kitsaid väinasid, siis seekord jookseb torujuhe piki merd.
See meri ei ole tavaline, sel merel on ääretult ebatavaline hüdrodünaamika ja  elustik. See meri on erakordselt tugeva inimmõju meelevallas. Võib-olla üksainus näide: viimase 50 aasta jooksul on vee läbipaistvus keskmiselt vähenenud kaks korda. See on inimmõju ja sellest on aru saanud ka rahvusvahelised organisatsioonid. Nii et see mereala on eriti tundlik mereala, nii nagu Suur Vallrahu, Galapagose ja Kanaari saared.
Kui pannakse suur torujuhe merepõhja, siis on üldiselt teada, et häiritakse vett ja merepõhja. Läänemere eripära on see, et siia on uputatud tohutul hulgal sõjamürke, meremiine, ohtlikke aineid ja muidu iseenesest inimtegevuse tagajärjel settinud toksilisi aineid. Nendest märgatav hulk paisatakse veesambasse. Paigaldus häirib linde ja mereelustikku. Ja kui on tegemist gaasiga, siis tekib põhimõtteliselt plahvatuse oht, mis tähendab ohtu laevadele ja inimestele.
Need on märksõnad, mis on üldiselt teada. Suur osa sellest temaatikast kordub kogu tänase ettekande jooksul ja ma tahaksin nii nagu härra Jüssi anda meie analüüsile ka teatavat ajaloolist dimensiooni, näidates, milliste sammude kaudu me oleme jõudnud situatsiooni, kus me oleme praegu.
Möödunud aasta suvel moodustas Keskkonnaministeerium riikliku töörühma Nord Streami keskkonnamõju hindamise ja dokumentatsiooni analüüsiks. Sellesse töörühma kutsuti inimesed kahest riiklikust mereuuringute instituudist, teaduste akadeemia eksperdikogudest, geoloogiakeskusest ja keskkonnauuringute keskusest. Tänane ettekanne põhineb suurel määral selle töörühma ettevalmistatud materjalidel. See ei ole personaalne vaade ühe konkreetse arendaja tegevusele.
Esimest visandit keskkonnamõju hindamisest esitleti ekspertidele Hamburgis möödunud aasta septembris. Kõigi maade teadlased ja eksperdid andsid väga tugevat tagasisidet Nord Streami töörühmadele ja juba seal juhiti tähelepanu olulistele lünkadele andmestikus ja metoodikas. Seal juhiti tähelepanu ka tõsiasjale, et situatsioon Soome lahes on põhimõtteliselt erinev Läänemere tüüpilisest situatsioonist. Ilmnesid selged interpretatsiooni vead avamere kogemuse ülekandmisel Läänemere tingimustesse. Väga suured lahkarvamused olid küsimuses, kui palju toksilisi aineid ikkagi paisatakse toru paigaldamise ja ekspluatatsiooni käigus veesambasse ja kui suured on tegelikult riskid laevaliiklusele. Huvitava aspektina märgin, et Nord Stream tookord keelas materjalide levitamise, edasiandmise ning soovitas neile ka mitte viidata.
Asjad, mida Eesti eksperdirühm on viimase aasta jooksul märganud ja esitlenud naaberriikidele ning Nord Streami ekspertidele, sisaldavad päris pika nimistu probleemidest, mida ma märgin siin rohkem nagu märksõnade tasemel. Ei ole selge, kui täpselt on hinnatud toru avariikindlust. Paistab, et seismika küsimused Läänemeres on keskkonnamõju aruandes alahinnatud. Hüdrodünaamiliste koormuste hinnangud paistavad olevat ebatäpsed. Selle juurde tulen pärastpoole tagasi.
Toru esimese variandi mõju analüüsis oli täielikult ignoreeritud seda, et toru võib mõjutada Läänemere ja Põhjamere vahelist veevahetust, tänu millele Läänemere sügavad osad erinevalt Mustast merest üldse elus on.
Eesti jaoks väga oluline probleem on see, et nagu näitavad meie arvutused, kui me midagi paneme Soome lahe pinnakihti, siis sellest vähemalt 2/3 tuleb Eesti randa. Soome rand jääb peaaegu puhtaks. Teisisõnu, hoovuste muster on anisotroopne. Meie simulatsioonid näitavad, et kui me paneme õlireostuse keset lahte ka lõuna poolt puhuva tuulega, kipub see ikka tulema meie poole. Me võiksime uskuda, et kui me paneme reostuse Soome ranna äärde, siis see läheb Soome poole, aga võta näpust, ikka tuleb meie poole. Need on asjad, mis on selgunud viimase viie aasta uuringute tulemusena, ja need on asjad, mispärast Eesti tunneb ennast eriti ohustatuna, kui mis tahes häiritused toimuvad Soome lahe põhjas ja ka meie majandusvööndi piirist põhja pool. Me peame eeldama, et kahjulikud lisandid ja ained tulevad meie poole.
Mõned detailsemad küsimused, mis olid keskkonnamõju hindamisel halvasti või nõrgalt käsitletud. Kui häiritakse merepõhjas setteid, ja häiritakse tõsiselt, kui toru iga jooksev meeter kaalub 1 tonn ja see lastakse mere põhja laeva pealt, mis on nõrgalt ankurdatud. See toru paneb setted päris kõvasti liikuma. Ning kui korra on setete struktuur muutunud, setted on kohevaks muutunud, siis pärast seda panevad need setted väga kergesti liikuma tavalised hüdrodünaamilised koormused.
Neid asju märgati kiirlaevade tekitatud lainete uuringute raames üle kümne aasta tagasi. Nii et tegelik reostuse liikumine võib jämedalt hinnates olla kümme korda suurem ja kümme korda kaugemale. Need mõlemad "kümme korda" on jämedalt hinnatud, me ei ole arvutusi teinud. Oleme seda hinnanud analoogia põhjal samalaadiliste töödega.
Ja esimest korda maailmas laevatee ei lõiku toruga, vaid paikneb toru kohal. Ja kui midagi meie meres juhtub, juhtub see ikka tormiga. Tormid on ikka edelast. Laevatee on natukene torust lõuna pool, laev viskab ankru välja ja hakkab triivima toru poole. Nii et toru on kui atraktor kõigi õnnetusse sattunud laevade ankrutele. Juba siis oli meile selge, et riskihinnang laevaliiklusele on täiesti ebaadekvaatne.
Tänavu veebruaris otsustati gaasijuhtme piiriülese keskkonnamõju hindamise aruanne, millest härra Jüssi lähemalt rääkis, panna avalikule arutelule. Riiklikke seisukohti paluti 6. juuniks sel aastal. Teaduste akadeemia eksperdikogude esialgne analüüs andis tulemuseks, et selles aruandes sisalduv materjal ei käsitle adekvaatselt gaasitoru keskkonnamõju tegelikku ulatust. Kesksed küsimused on ikka samast nimistust, mis alguses sai teile esitletud.
Pole välistatud ökokatastroof sõjamürkide veesambasse paiskumise tõttu, sest me lihtsalt ei tea, kus sõjamürgid on. Pole selge, kui suures ulatuses vabaneb toksilisi ja muid merekeskkonda mitmel moel negatiivselt mõjutavaid aineid veesambas nii toru paigaldamise kui ekspluatatsiooni käigus. Miks ekspluatatsiooni käigus, sellest räägin ma paari sõnaga edaspidi. Praktiliselt on analüüsimata kumulatiivsed ja pikaajalised mõjud, st erinevate tegurite avaldatavad summaarsed mõjud.  Me kõik teame, et tervik on suurem kui selle osade summa, ja too vahe osade summa ja terviku vahel on analüüsimata. Analüüsimata on ka pikaajalised mõjud, mis kaasnevad toru paiknemisega mere põhjas.
Tollane motiiv oli väga lihtne. Me tahtsime anda teada probleemidest otsekohe, kui need ilmnevad. Eesti on väike, meil ei ole mõtet hoida oma trumpe kuskil tagataskus. Meil on arukas tuua oma argumendid välja, konsulteerida naaberriikide teadlastega ja püüda saavutada konsensus. Tollal ja praeguseni on asjaolud nõnda, et viiteid paljudele uuringuaruannetele ja eri riikide keskkonnamõju hindamise andmetele ei ole võimalik kontrollida. Venemaa on keeldunud välja andmast oma keskkonnamõju hinnangu ametlikku versiooni. See tähendab seda, et üht viiendikku päritoluriikidest tulevast mõjust ei ole võimalik vaadelda. Ja veel üks huvitav asjaolu: osa ametlikult esitatud keskkonnamõju hindamise protseduurist oli veel lõppemata, kui juba oli planeeritud miinide lõhkamine. Ning osa dokumentatsioonist käsitles projekti eelmist versiooni.
Eesti ekspertide analüüs, mis esitati s.a 8. juunil Läänemere riikide institutsioonidele, tõi välja terve rea tõsiseid puudusi. Tahaksin rõhutada just ebaadekvaatset setete häirimise ja veesambasse paiskumise analüüsi. Meile jäi väga arusaamatuks, kui palju lõpuks me elukeskkond halveneb. Endiselt oli lünklik informatsioon erinevate lõhkekehade kohta, peaaegu puudub teave kumulatiivse ja pikaajalise ekspluatatsiooniga seonduvate riskide kohta. Väga vastuoluline oli analüüs selle kohta, mis juhtub siis, kui toru peaks purunema. Ja sisuliselt puudus Eestit mõjutavate riskide analüüs. Nimekiri on küll pikem, aga ma arvan, et see ei paku praeguses seisus huvi, tahaksin kontsentreeruda peamistele momentidele.
Üks olulisi võtmeküsimusi oli, et kogu esitatud dokumentatsioonis, eriti Soome lahte puudutavas materjalis, olid hüdrodünaamilised tegurid käsitletud täiesti ebaadekvaatselt. Hüdrodünaamika on see, mis tegelikult paneb setted liikuma. Vee kiiruse number ei pane setteid liikuma, setted paneb liikuma konkreetne hoovus konkreetses kohas. See on peamine negatiivse mõjuga faktor, see on keskne tegur, mis kannab negatiivseid mõjusid teistele merealadele ja mille tõttu meie oleme löögi all.
Setete häirimine ja setterežiimi muutumine võib toimuda kahel põhjusel. Kõigepealt, kui peaaegu poolteisemeetrise läbimõõduga toru pannakse merepõhja, tekib seal  teatav barjäär. Situatsioon umbes samasugune, kui me paneksime lumetormi sisse lumeväravad. Muutub põhjalähedaste hoovuste iseloom. Kes on rannas käinud, teab, kuidas lained kannavad kivi alt liiva ära. Ja samas muutub ka merepõhja enda iseloom. Kui raske toru prantsatab pehmete setetega kaetud aladele, muutub merepõhja iseloom päris suures raadiuses – kui suures, me ei tea.
Nord Stream esitas meie pikale küsimustereale ametliku vastuse tänavu 15. septembril. Juhtisime tähelepanu kuuele hüdrodünaamika aspektile, mis meie meelest oleks tulnud kindlasti ringi teha. Rõhutan, et need kuus aspekti on tegelikult samad mured, millele juhtisid tähelepanu Rootsi meteoroloogia- ja hüdroloogiainstituudi teadlased oma kommentaaris. Kasutatav hüdrodünaamika mudel ei kõlba põhimõtteliselt kasutamiseks Soome lahes. Nii et selle mudeliga saadud tulemuste kokkulangevus tegelikkusega on puhas juhus.
Põhjalähedaste hoovuste mõõtmised – need on hoovused, mis tegelikult panevad setted liikuma ja tekitavad meile probleeme, vabastades nii toitaineid kui toksilisi aineid põhjas – on tegemata. Läänemere lõunaosas on sile põhi ja sealset kogemust ei saa meile üle kanda, kõik teavad, kui keeruka struktuuriga on Soome lahe põhi. Soolase vee sissevoolu võimalikud muutused olid käsitletud põhimõtteliselt valesti. Jämedalt öeldes võiks nõnda öelda, et gravitatsioonijõu suund oli ümber keeratud, plussi asemel miinus. Ei olnud küll meie asi vaadata, aga me siiski vaatasime, mida vastati samadele küsimustele Soomele ja Rootsile. Soomele öeldi, et vastav uuringutäiendus on teel, ja Rootsile öeldi, et teie uuring oli täiesti OK.
Peamisi hüdrodünaamika agente Soome lahes, mis põhjasetted liikuma paneb, on siselained. Need on umbes samasugused lained, nagu levivad veepinnal, ainult need levivad erineva tihedusega veemasside eralduspiiril. Neid ei olnud keskkonnamõju hindamise esimeses versioonis üldse mainitud. Meie nõudmisel leiti need siselained siiski üles, aga vaadeldi ainult laugjaid siselaineid. Aga laugjad merelained ei tee laevale mitte midagi, lained hakkavad probleemiks muutuma siis, kui nad murduvad ranna ääres, teisisõnu, kui nad muutuvad tugevalt mittelineaarseks. See tõsiasi oli nüüd ka viimases versioonis käsitlemata.
Kolme meie mainitud aspekti pole Nord Stream oma vastustes kommenteerinud. Mis juhtub edasi kord juba häiritud setetega? Endiselt ei ole teostatud põhjalähedaste hoovuste kiiruse mõõtmisi ja vastust ei ole antud sellele Eesti murele, et suur osa häiritusest kantakse meie randa. Endiselt jäi üles tohutu erinevus eeldatavas riskis laevaliiklusele, see erinevus ulatus nelja suurusjärguni ehk oli 10 000-kordne.
Otsesed ja kaudsed ohud Eestile nende küsimuste ignoreerimisest on võrdlemisi selged ja lihtsad. Pole teada, kui palju võiks põhjasetetest vabaneda potentsiaalselt toksilisi ja mis tahes muul moel Läänemere keskkonda mõjutavaid aineid, sealhulgas ka toitaineid, ja kui intensiivselt need edasi kanduvad. Praeguseks esitatud andmestikku ei ole võimalik uskuda. Ei ole vaadeldud, mis saab toksiliste ainetega edasi. On ju teada, et paljud ained kontsentreeruvad toiduahelas. Toru lekete ja toru purunemise sageduse riskihinnangutes ei ole arvestatud muutunud seismilist olukorda pärast viimaseid maavärinaid. Riskid laevaliiklusele on valesti arvutatud tõenäoliselt kahel põhjusel. Esiteks, enamasti arvutatakse riske lähtudes sellest, et toru ja laevatee lõikuvad omavahel, meil on need paralleelsed. Selle küsimuse, kuidas minna üle lõikuvate sirgete analüüsilt üksteist puutuvate kõverate või paralleelsete sirgete analüüsile, lahendasid Newton ja Leibniz mitusada aastat tagasi, aga see ei ole siiamaani veel jõudnud praktikasse, nagu ma aru saan.
Teine moment: kui maailma avaosas lähtutakse laevaõnnetuse puhul ennekõike sellest, et meeskonnas on kümmekond inimest, siis tüüpiline inimeste arv ühes laevas Soome lahel ei ole mitte kümmekond, vaid sada kuni mõnisada. Sealt tuleb teine n-ö sajakordne vahe riski suuruses. Risk on teatavasti õnnetuse tõenäosus korrutatud võimaliku kahju suurusega.
Vaadates nüüd natukene asja üldisemalt, HELCOM on seadnud oma eesmärgiks aastaks 2020 viia kahjulike ainete kontsentratsioonid looduslikule tasemele, et me tohiksime süüa kõiki kalu, mida me püüame, ja et meil oleks üldse kõik väga hästi. Kui me vaatame toksiliste ainete kontsentratsioone Läänemeres, siis Soome lahe idaosa on olnud valupunkt. Need pildid on toodud Soome teadlaste 2006. aastal kirjutatud arvamusest, mida nimelt peaks tähele panema Nord Streami küsimust analüüsides. Elavhõbeda kontsentratsioon pinnasetetes on väga suur nimelt Soome lahe idaosas, ka on seal suured ja ametliku klassifikatsiooni seisukohalt ohtlikud kaadmiumi kontsentratsioonid. Dioksiinide kontsentratsioonis me näeme üht selget tippu Helsingi lähistel – see on seotud konkreetse tehasega – ja teine tipp on jällegi Soome lahe idaosas Kymijoe suudme lähistel. Need on üldiselt hästi teatud asjad.
On näidatud, et viimastel aastatel on setted muutunud puhtamaks selles mõttes, et setete pinnakiht on muutunud puhtamaks. Kuna enam ei kasutata neid kemikaale, millega varem puitu töödeldi ja mis sisaldasid dioksiine, siis on praegu kõige reostunumad setted vahemikus 10–30 cm merepõhja all ja ülemine kiht on suhteliselt puhas. See kõik on õige. Need keskkonnariskid, mis ilmnevad, kui setetest või kust iganes vabanevad mürkained satuvad meie toiduahelasse, on hästi teada. Kalad kontsentreerivad mürkaineid. Praegu on tüüpilise püügikala dioksiinisisaldus juba suurem Euroopa Liidu normist ja seetõttu me ei tohi neid Euroopasse müüa. Dioksiini erimid tungivad rakkudesse, mõjutavad DNA-d ja suurimas ohus on rasedad naised ja imetavad emad.
Nüüd järgnevad paar populistlikku slaidi, palun neid otsuse tegemisel ignoreerida! See, mis on Soomes ja mujal maailmas kindlaks tehtud dioksiinide mõju kohta, on laste väärarengud, eriti ohtlik on see imetavate emade puhul. Praegu on dioksiinide piirkontsentratsioonid juba ületatud ja Evira, Soome toidukaitseamet, on kinnitanud, et üle kahe räime kuus süüa ei tohiks. Ma veel kord rõhutan: need on populistlikud väited.
Meile laekusid eile head uudised Soome saatkonnast. Meile teatati, et Botnia laht on sama reostunud kui Soome laht. See ei ole hea sõnum Läänemere jaoks. See võib olla hea sõnum Soome lahe jaoks, et me ei ole üldse kõige halvemad maailmas. Teatati, et raskmetallide sisaldus Soome lahe setetes on põhiliselt normaalne ja see dioksiini erim, mis Soome lahe setetes on ja mille veesambasse paiskumist me kardame, ei lähegi tegelikult toiduahelasse. See informatsioon on mõnevõrra vastuolus meile varem laekunud informatsiooniga. Me ei osanud praegu mingit seisukohta võtta.
Tahaksin aga nüüd siit edasi minna ja formuleerida küsimused, mis mitmetel teadlastel ja teadusorganisatsioonidel on üles tõusnud.
Esiteks, Läänemeri on eriti tundlik mereala. Kas me siin üldse tohime rakendada neid norme, mis on välja töötatud märksa suurema isepuhastusvõimega ja märksa suurema n-ö kannatamisvõimega avaookeani jaoks? Seda küsiti esimest korda mu käest Royal Society's: et kallid Läänemere ümbruse mehed, mida te üldse mõtlete?! Rootsi on juhtinud tähelepanu sellele, et riskinormid Rootsis on märksa rangemad kui need, mida on kasutanud Nord Stream oma hinnangutes. Samale asjale on juhtinud tähelepanu veel mitmed teised organisatsioonid.
Teiseks on meil tegemist küsimusega, mis on Läänemere jaoks globaalne. Kas me tohime jagada seda üksikuteks ja üksteisest sõltumatuteks küsimusteks? See küsimus on ajalooline ja see on üks, kui ma õigesti mäletan, Zenoni paradoksidest: kas Achilleus jõuab kilpkonnale järele? Kui me jagame teekonna liiga väikesteks lõikudeks, siis tema meelest selgus, et ei jõuagi. Kahjuks on see tõsi! Kui me jagame küsimuse liiga väikesteks lõikudeks, võime saada põhimõtteliselt erineva tulemuse võrreldes sellega, kui me vaatleme küsimust üheskoos. Tervik on suurem kui osade summa.
Kolmas küsimus on see, kas kõiki Läänemere riike puudutava küsimustekompleksi taandamine bilateraalsete konsultatsioonide jadale on õigustatud. Mitte kõikides riikides ei ole olemas kogu kompetentsi!
Lõpetuseks tahtsin ma juhtida tähelepanu olulisele lüngale rahvusvahelises õiguses. Kas ma tohin veel paarkümmend sekundit tarvitada?

Kas te soovite minuti jagu lisaaega? Üks minut lisaaega, palun!

Aitäh! On olemas üldine õiguslik raamistik õhku mööda leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks. Ma ei või panna pead pandiks, kui hästi on see välja töötatud, aga kindlaid sõnumeid on selle kohta, et Norra on saanud kompensatsiooni Inglismaal õhku paisatud vääveldioksiidi eest, selle eest, mida see teeb Norra metsadele. Seni puudub õiguslik regulatsioon mere veemassidega leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks. Situatsioon on tegelikult ebanormaalne ja selle situatsiooni lahendamisel võiks Eesti olla üks pioneere. Aitäh!

Suur aitäh teile! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Palun, kolleeg Tarmo Kõuts!

Tänan! Hea ettekandja! Kõigepealt tahan tänada väga põhjaliku ettekande eest! Ma esitaksin nüüd küsimuse torujuhtmete kohta. Teadupärast on Põhjameres aastakümneid kasutatud nafta tarnimiseks torujuhtmeid, neid on veetud puurtornide vahele ning mandri ja puurtornide vahele. Üldiselt on Põhjameri torujuhtmeid täis. Kui me läheneme sellele küsimusele tõdemusest, et torujuhe on torujuhe, ja me ei vaata, kas seal sees on gaas või nafta, siis on mul selline küsimus: kas te olete uurinud, mida nende torujuhtmete ekspluatatsioon on kaasa toonud, millised on probleemid ja kuidas see on mõjutanud merepõhja?

Selle kohta on teaduskirjanduses olemas vähemalt palju kümneid, kui mitte sadu teadusartikleid. Torujuhtme ja merepõhja vaheline interaktsioon on selgelt olemas. Põhjameres liikuvate liivade puhul kardeti kaua aega, et liivamasside liikumine jätab vahest torujuhtme mõningad osad õhku rippuma. Selle uurimisse pandi võrdlemisi suur hulk raha, tehti mudelkatseid, tehti eksperimente ja siis selgus, et see konkreetne mure on asjatu. Torujuhtmetega on tekkinud ka mitmeid ootamatuid probleeme. Kui esimest korda hakati võrdlemisi sügavalt gaasi ja naftat ammutama, siis selgus, et hüdrodünaamilised koormused mere sügavamates kihtides on palju suuremad, kui oleks võinud arvata varasemate mudelite ja kontseptsioonide alusel. Selgus veel teinegi asi: suurt osa sellistest hoovuste salvestustest, mis näitasid ebamõistlikult suuri kiirusi, lihtsalt ignoreeriti. Ignoreeriti seni, kuni nad hakkasid torusid lõhkuma.
Meie arusaamad merest ja seal toimuvatest protsessidest on endiselt veel natukene lapsekingades. Me teame merest märksa vähem kui sellest, mis toimub kaugete tähtede sisemuses. Tahan öelda seda, et analoogsete juhtmete, torujuhtmete ja suurte installatsioonide ehitamise eel on väga tõsiselt vaadeldud nii insener-tehnilisi kui ka keskkonnaküsimusi konkreetse mereala jaoks. Ma ei ole tähele pannud, et ühel merel saadud kogemust oleks püütud kunstlikult üle kanda teise mere oludesse. Tahaksin veel rõhutada, et Läänemeri, Vahemeri ja Must meri on tõesti täis torujuhtmeid, aga Must meri on teatavasti põhjas surnud ja on üsna ükskõik, kui palju toru seal põhjas setteid liigutab, sellest ei muutu mitte midagi. Põhjamerest käivad nagu luuaga läbi tõus ja mõõn, mis puhastavad merepõhja ära. Seal hajub torujuhtme poolt tekitatud väike lisakoormus sõna otseses mõttes loodusliku koormuse vahele ära. Ja Vahemeres on ikka väga palju rohkem vett kui Läänemeres.

Kolleeg Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu jälle, proua eesistuja! Austatud ettekandja, suur tänu ka minu poolt väga suurepärase ettekande eest! Te tõite oma ettekandes esile tõsiseid riske ja ohtusid. Kontrastiks on see, mida me massimeediast loeme, kui me vahel kuuleme mõnelt arvamusliidrilt ja nn tarkadelt inimestelt, et on liiga hilja, et asi pole tegelikult nii, loodame, et asi läheb mööda. Miks on selline kontrast ohtude ja arvamuste vahel ja kas on liiga hilja midagi teha?

Aitäh! Kunagi ei ole liiga hilja midagi teha. Seda näitab juba vana vene muinasjutt naeri väljatõmbamisest: alles siis, kui hiir appi toodi, saadi naeris kätte. Kontrast selle vahel, mis on meediasse paisatud ja mida on sisuliselt uuritud, on väga suur. See on üks küsimus, mille pärast ka Eesti teadlased on võrdlemisi palju sõna võtnud. Ma tahaksin veel kord rõhutada: ei Eesti teadlased ega Läänemere ümbruse teadlased ei ütle, et toru ei tohi olla. Me ütleme, et informatsioon ei ole piisav otsuse tegemiseks.

Kolleeg Urmas Klaas, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kui tutvuda Nord Streami kohta käivate tehniliste materjalidega ja ka publikatsioonidega Nord Streami enda teemal, siis sealt käib ikka ja jälle läbi selline väide, et paljud keskkonnariskid ja ka toru ekspluateerimisest tulenevad riskid on maandatavad, kui need kaks paralleelselt kulgevat toru katta betooniga. Palun kommenteerige seda seisukohta ja väidet! Kas see on nii ja kas see maandab riske või ei ole sellel mingil tähtsust, kui katta toru betooniga?

Aitäh! Me ei ole otseselt selliseid arvutusi teinud. Küll on teada nõuded mõnede Põhjamere alade kohta, kus toru peab olema süvistatud pinnasesse, sest muidu peetakse riske väga suureks. Analoogia baasil oleks hinnang toru süvistamisele merepõhja pinnasesse või toru katmisele betooniga  järgmine: süvistamisel vabaneb põhjasetetest tõenäoliselt veel rohkem kahjulikke aineid kui praeguse lahenduse korral ja betooniga katmise puhul häiritakse samuti veel suuremat osa, veel suuremat pinda merepõhjast.

Kolleeg Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Milline on teie arvamus selle kohta, missugused Eesti ametkonnad või organisatsioonid, ükskõik, olgu nad majanduslikud, teaduslikud, poliitilised, peaksid praegu aktiivselt asuma selle torujuhtme ehitamisega seonduvaid probleeme tõstatama ja neid lahendama, et eduka tulemuseni jõuda?

Mul on  seda väga raske kommenteerida. Praeguseks on selle küsimuse analüüsi kaasatud kaks rahvuslikku mereinstituuti, kolm Eesti Teaduste Akadeemia eksperdikogu, geoloogiakeskus ja keskkonnauuringute keskus. Tööd koordineerib Keskkonnaministeerium ja asi on jõudnud praeguseks parlamendi tasemele. Mul on väga raske näha Eestis veel organisatsioone, kelle kaasamine võiks protsessi oluliselt mõjutada.

Kolleeg Maret Merisaar, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Keskkonnamõjude hinnang peab teatavasti muu hulgas sisaldama hinnanguid mitmesugustele hüpoteetilistele alternatiividele, sealhulgas ka nullvariandile. Aga millised on olnud selle mõju hinnangu koostajate põhjendused selgitamaks, miks puudub keskkonnamõju hinnang alternatiivile, mis kulgeks mööda maismaad? Varasematel koosolekutel on räägitud, et probleemiks võib olla kooskõlastamine kohalikel tasanditel tegevusloa saamiseks, kuid on öeldud ka seda, et seoses olemasolevate torujuhtmetega on need tegevusload tegelikult juba olemas.

Aitäh! Palun, kui te kordaksite küsimuse algusosa, ma jälgisin väga tähelepanelikult lõpuosa. Palun vabandust!

Millised on põhjendused, miks ei ole hinnatud üle maismaa kulgevat alternatiivi? See hüpoteetiline alternatiiv peaks vähemalt teoreetiliselt saama korrektse hinnangu.

Suur tänu ja vabandust hetkelise segaduse pärast! Nord Stream ei ole esitanud adekvaatset põhjendust nullalternatiivi mittevaatlemise kohta. Sama kriitikat, et nullalternatiivi sisuline käsitlus on keskkonnamõju hindamise aruandest välja jäetud, on teinud peaaegu kõik Läänemere ümbruse riigid. Küll aga tahaksin ma öelda, et see on paljudes riikides võrdlemisi levinud praktika, et nullalternatiivi käsitletakse väga tagasihoidlikult. Sellele on vaadatud läbi sõrmede paljudes riikides ja ka Eestis. Ma isiklikult arvan, et see ei ole hea praktika.

Kolleeg Lauri Luik, palun!

Aitäh! Suur tänu väga põhjaliku ja sisulise ettekande eest! Minu küsimus puudutab neid Nord Streami poolt vastamata jäetud küsimusi ja uuringuid, mida nad pole esitanud. Kuidas te näete, kas meil on võimalik näiteks koostöös teiste riikidega nendele küsimustele vastused saada või jäävadki need meile n-ö kinniseks?

Aitäh! Euroopa õigusruumis on keskkonnaasjades põhimõtteline printsiip, et reostaja maksab – kõigi uuringute eest, mis hajutaksid üksikisikute, organisatsioonide ja riikide kahtlusi. Samuti on printsiip, et arendaja peab uuringud läbi viima enne tegevusloa saamist. Siin ei ole isegi väga tarvis jõudu rakendada või mingeid erilisi asju ette võtta. Tuleb järjepidevalt korrata, et see, mis toimub Euroopa riikide majandusvööndites, peab alluma Euroopa jurisdiktsioonile, ja kui inimestel-organisatsioonidel on kahtlusi, et midagi on valesti tehtud, peab arendaja selle enne ehitusloa saamist ära lahendama.

Kolleeg Igor Gräzin.

Professor Soomere! Ma tahaksin kõigepealt norida komplimenti Riigikogule. Nimelt, Eesti Vabariigi Riigikogu on Lääne-Balti regioonis ainus, ma kordan, ainus parlament, kes ei räägi sellest asjast mitte kõrtsis, saunas ega nurga taga, vaid täiskogu istungil. Tänasest ajalehest te näete, et Taani Folketingil julgust ei jätkunud. Aga nüüd mul on väga konkreetne küsimus teile kui akadeemilisele isikule teise akadeemilise isiku poolt, ja see on meie akadeemiline siseasi. Vaadake, poliitikute hulgas on korrumpeerunud inimesi: kuritegelike kalduvustega Schröder, selgelt kriminaalselt väljendunud profiiliga Lipponen ja teised. Öelge, palun, kas ka teadlaste hulgas on võimalik korruptsioon. Selles mõttes, et need Gazpromi "õpetatud mehed" tulid ju välja järeldustega, mis olid täielikus vastuolus teadlase elementaarse kutse-eetikaga vastutada oma teadmiste tõesuse eest. Kas Gazpromis on olemas korruptiivne teadus?

Aitäh! See on väga hea küsimus, eriti viide akadeemik Schröderile. Jah, Venemaa teaduste akadeemia akadeemik Schröder, vähemalt üks võrdne vastane on meie teaduste akadeemiale olemas. Läänemere teadlased on üldiselt ennast distantseerinud Nord Streami küsimuste analüüsist, viidates viisakalt enamasti ajapuudusele. See analüüs, mille Nord Stream on välja pakkunud, on tüüpiline keskkonnamõju hindamine. Tahaksin rõhutada asjaolu, mille poolest Eesti on eriline ja mille poolest see küsimus tuleks panna õigesse konteksti. Eestis viisid merekeskkonnaga seotud arendustööde esimesed keskkonnamõju hindamised läbi tippteadlased, kes panid paika lati nende tööde kvaliteedi, mahu, katvuse, probleemide käsitluse detailsuse ja muude asjade osas. Pärast seda anti need tööd tavaliste keskkonnamõju hindamise ekspertide kätte. Mujal maailmas ei ole seda astet vahel olnud. Klassikaline keskkonnamõju hindamise ekspert on üks tark ja haritud inimene, kellel puudub eriharidus mereküsimustes. Ja kui tal on konkreetne haridus ja kogemus näiteks Taanimaa vetes toimuvates asjades, siis kanda seda üle  graniitpõhjaga Soome lahele on teatavas mõttes kahtlane. Nii et mu vastus oleks, et teadlased on ennast väga suures osas Nord Streami küsimustest distantseerinud, nad on olnud nõus andma üksikuid konsultatsioone, kui on otse küsitud. See on teadlase kohus: kui otse küsitakse, tuleb vastata. Aga Nord Streami analüüs pärineb tavaliste normaalse tasemega ekspertide sulest.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen sügavalt veendunud, et tegemist on riiklikult väga tähtsa küsimusega ja seda oleks pidanud arutama ammu-ammu, sest see projekt pole ju üllatuseks, selle algus oli kaua aega tagasi. Aga mul on teile konkreetne küsimus: kas ka teie olete seda meelt, et Nord Streamile ei oleks pidanud andma meie majandusvööndis uurimisvõimalust?

Aitäh! Valgustamaks telgitaguseid: teaduste akadeemia surve oli selles suunas, et Eesti ei peaks ennast siduma nende uuringutega. Prognoos oli väga lihtne: kui uuringud toimuvad Eesti piirides, oleks tulemus umbes sama. Me teame tavalise keskkonnamõju hindamise raames tehtud uuringute kvaliteeti. Eesti teadlased oleksid nagunii tõstnud üles kogu protsessi kvaliteedi küsimuse ja neid asju oleks nagunii viidud Eesti alast välja. Me oleksime olnud täpselt samas kohas tagasi, ainult et oleksime kulutanud suure hulga aega, jõudu ja närve vahepealsete astmete peal. See on minu isiklik arvamus ja ma ei väljenda sellega komisjoni teiste liikmete seisukohti.

Kolleeg Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra professor! Te tõite minu hinnangul välja ühe olulise kitsaskoha, nimelt panite oma slaidides kirja, et puudub regulatsioon mere veemassidega leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks. Kas ma võin sellest järeldada, et kui teie kirjeldatud ohustsenaariumid tõesti tõeks saavad, siis puudub meil igasugune õigus nõuda näiteks rannikuala reostuse puhastamist või ükskõik millise keskkonnakahju kõrvaldamist? Teiseks, milline see regulatsioon olema peaks, et saaks vähemalt kaasneva keskkonnakahju tagajärgi natukenegi korda teha?

Aitäh! See küsimus väljub mõnevõrra minu kompetentsi raamidest. Praegu, vaadates teadlaskonna poolt, me näeme küll ühte suurt ülesannet ja väljakutset Eesti riigi juhtivatele jõududele: saavutada kokkulepe päritoluriikidega võimalike negatiivsete mõjude kompenseerimiseks. Enamgi veel, eilsest informatsioonivahetusest Soome saatkonnas jäi minu kõrvu hoopis omapärane moment. Soome pool avaldas arvamust, et torujuhtme ehitamise eelne, ehitamise aegne ja ehitamise järgne monitooring peaks toimuma HELCOM-i raames, teisisõnu kõigi maade maksumaksjate arvel. Praegu on – kui ma õigesti aru sain, ma võin eksida, see oli suuline vestlus – tekkimas situatsioon, mis on põhimõtteliselt vastuvõetamatu. Üks arendaja, erafirma, kasutab terve suure ala, mitme maa ressursse merepõhja näol. See on väga väärtuslik ressurss – ja me peaksime sellele veel peale maksma? See on praegune situatsioon. Nii et selleni, et luua õiguslik regulatsioon, mille järgi arendaja maksaks ka merekeskkonnas levivate tegelike kahjude eest, on väga pikk maa ja Eestil on unikaalne võimalus saada selles protsessis pioneeriks.

Kolleeg Mark Soosaar, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea professor Tarmo Soomere! Peame vaatama peeglisse, eks meie, Läänemere-äärsete poliitikute töö on olnud fragmentaarne ja sama killustatud on olnud ka teadlaste töö. Mis te arvate, mida tuleks teha selleks, et teadlaste hääl hakkaks siin Läänemere-äärsete rahvaste ja riikide hulgas tugevamini kostma, sest konventsioonid ju ei toimi, nagu me näeme?

Aitäh! Tegelikult on Nord Streami protsessil ka mitmeid positiivseid tulemeid ja üks nendest ongi, et Läänemere ümbruse riikide mereteadlased ja veel kaugemad teadlased on hakanud peeglisse vaatama. Nord Stream on nagu peegel, mis näitab võrdlemisi täpselt meie tänapäevase mereteaduse taset, läbilöögivõimet, otsustuskindlust ja ka n-ö sotsiaalset närvi, mis tähendab vahelesegamist ja oma arvamuse ütlemist, kui seda vaja on. See ei ole Läänemere ümbruses tugev, sellel on ajaloolised põhjused. Läänemeri on mitme teadlaspõlve jooksul olnud jagatud kaheks ja erinevatesse kogukondadesse kuuluvad teadlased ei ole harjunud omavahel suhtlema. Nii ongi tekkinud võimalus, et Taanit saab välja mängida Poola vastu ja vastupidi, Eestit saab välja mängida Rootsi ja Soome vastu ja vastupidi. See on ajalooline taak, mis on teadlastel küljes. Ma arvan, et teadlased peaksid märksa sagedamini kokku saama, neid peaks treenima sotsiaalse närvi tugevdamise suunas. Ja siin oleks minu meelest väga suur roll parlamentaarsetel ettevõtmistel. Teadlased on ülekoormatud nagu kõik inimesed, aga kui riikide valitsused neid kutsuvad, siis nad tulevad.

Kolleeg Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud Tarmo Soomere! Suured tänud veel kord selle väga põhjaliku ja silmiavava ülevaate eest meie teadlaste tööst ja seisukohtadest! Nagu me näeme, ei ole need paraku leidnud vastukaja Läänemere teadlaste üldises seisukohas, mis puudutab Läänemere keskkonnaseisundit seonduvalt Nord Streami ehitusplaanidega. Mul on üks väga konkreetne küsimus. Möödunud nädalavahetusel osales Soome peaminister Peterburis Venemaa ja Soome metsandustippkohtumisel ja pärast kohtumist Vladimir Putiniga teatas ta, et Soome on valmis loamenetluse selle aasta lõpuks lõpetama. Teatavasti peaks valitsus Soomes järgmisel nädalal selle teema kohta otsuse tegema. Mul on väga selge ja ühene küsimus: kas selle informatsiooni põhjal, mida te meile andsite, oleks Soomel põhjust anda luba Nord Streami gaasitrassi ehitamiseks?

Aitäh! Siin on õieti kaks küsimust ühes. Ma tahaksin kõigepealt märkida, et Läänemere ümbruse teadlased on oma kommentaarides ja vastustes Nord Streami keskkonnamõju hindamise avaliku arutelu üleskutsele olnud väga teravad. On kõlanud sõnad nagu this analysis is completely incorrect jne. Nii et negatiivseid sõnumeid on tulnud kõikidest riikidest. Hüdrodünaamika osas on kõige teravam olnud Rootsi, kus on kõige parem kompetents Läänemere ümbruse küsimustes. Ma ei saa öelda, mida Soome valitsus teeks või peaks tegema või tegemata jätma, aga olles ise osalenud Eesti keskkonnamõju hindamise protseduurides, arvan, et selle keskkonnamõju aruande lükkaks meie Keskkonnaministeerium peaaegu kindlasti tagasi.

Kolleeg Andres Herkel, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Eelmine ettekandja luges üles terve rea konventsioone ja leppeid, millega Läänemere-äärsed riigid on seotud, teie omakorda osutasite praegu väga põhjalikult teadusliku analüüsi ebapiisavusele. Sellega seoses on mul selline küsimus: kas te näete võimalust, et nendest rahvusvahelistest lepetest tulenevalt saab anda riike kohtusse, juhul kui nad annavad meie senise teadmise baasilt gaasijuhtme rajamiseks loa?

Aitäh! See küsimus väljub jälle minu otsese kompetentsi raamest. Küll aga on mul hästi meeles Eesti ja Soome keskkonnaministeeriumi ametlike delegatsioonide kohtumiselt selle aasta juunis Helsingis, kui Soome välisministeeriumi esindajad küsisid meie käest huvitava küsimuse. Nad küsisid, kas me oleme teadlikud sellest, et me saame vaidlustada loa andmise protsessi Soome kohtus. Ehk see peatab siis loa andmise protsessi. Ma ei saa seda rohkem kommenteerida, kuna see väljub minu kompetentsi raamest.

Kolleeg Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te tõite esile suure hulga väga dramaatilisi ohtusid. Missugune on nüüd teie hinnang, kas nende ohtude realiseerumist, piltlikult öeldes seda, et see püss lähebki lahti ja teeb paugu ära, on võimalik ära hoida, ütleme, projekti korrigeerimise, mitmesuguse parema järelevalve, igasuguste kompensatsioonide teel? Või on ainukene võimalus ohtude realiseerimist ära hoida ikkagi selle torujuhtme rajamata jätmine?

Aitäh! Kuigi ma olen väljendunud võrdlemisi negatiivselt keskkonnamõju hindamise keskkonda puudutavate aspektide kohta, pean ma ütlema, et insener-tehnilised küsimused on projektis võrdlemisi kenasti lahendatud ja samuti on Nord Stream näinud ka selgelt vaeva mitmesuguste ohtude minimeerimiseks ja maandamiseks. See on kõik õige. Samas jääb üles põhimõttelist laadi küsimus. Kui me mis tahes suure ehituse ette võtame, siis me peame selle eest maksma. Kui me ehitame tulevikus tuumajaama, siis me peame selle eest maksma loodusega. Kui me ehitame kiirtee, peame selle eest mingis mõttes maksma loodusega. Selleks, et ühiskond saaks otsustada, kas ta saab seda taluda, kas see maksumus on vastuvõetav – mitte rahalises mõttes, vaid ka ressursside mõttes, inimelude mõttes –, me peaksime teadma, ja mitte väga suure veaga, mis see meile maksma läheb. Ma kordan jälle: me ei ole torujuhtme vastu. Ma ei oska praegu siin puldis välja pakkuda konkreetseid meetmeid, mida võiks kasutada, et mõjusid vähem oleks. Me tahaksime teada, mis see maksma läheb, alles siis saame hakata tõsiselt mõtlema riskide maandamisele. Praegu me ei tea veel.

Kolleeg Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Esimest korda oma siin istumise jooksul rikun ma kodukorda ja võtan juba ette vastu juhataja noomituse. Nimelt, vaadates oma kolleegide hoiakuid ja nägusid, julgen ma avaldada ka nende arvamust, et tänane ettekanne oli üks pädevamaid, selgemini vastavaid ja ka konstruktiivsemaid, mida mina siin saalis olen kuulnud. Oleksin väga tahtnud olla teie tudeng. Suur tänu selle ettekande eest!

Aitäh! 

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole.
Head kolleegid! Lugupeetud keskkonnaminister! Me võime asuda nüüd läbirääkimiste juurde. Meenutuseks, esmajärjekorras palun kõnesoov registreerida fraktsioonide esindajatel. Esimesena saab sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja. Kolleeg Mark Soosaar, palun! Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Tänane koosviibimine toob mul assotsiatiivses mälus esile ühe kiirabibrigaadi tehtud žurnaalisissekande, kuhu oli kirjutatud lause, et kui me kohale jõudsime, ei olnud laip veel surnud. Aga Läänemeri on veel elus, Läänemeri ei ole veel surnud ja jumala eest ei ole hilja!
Oli väga innustav kuulata kahe teadlase sõnavõtte. Olles veetnud nädalavahetuse Taani parlamendis, kus 15 riigi esindajad pidasid nõu maailma kliima üle, pidin ma tõdema seda, et kahjuks näiteks Folketing ei ole üldse Nord Streami teemat puudutanud, isegi mitte keskkonnakomisjonis, rääkimata siis täissaali ees teadlaste informatsiooni ärakuulamisest. Tõepoolest, ka pühapäevases Politikenis on suur artikkel, kus Taani sotsid küsivad, miks jäeti parlament arutelust kõrvale. Aga neid põhjusi, miks parlament kõrvale jäeti, ei olegi väga raske mõistatada. Taani Nord Streamis keskkonnaprobleeme ei näe, avalikku teravat arutelu Nord Streami üle ei ole toimunud, sest Taani poliitika on olnud suunatud veidi mujale. Nende jaoks tundub Läänemeri olevat üks selline mahajäetav reostatud meri ja pilgud paistavad olevat suunatud hoopis Arktika poole, sest teatavasti ÜRO egiidi all on viis nn arktilist riiki 10-aastase tähtajaga jagamas territooriume kuni põhjapooluseni. Tänu Gröönimaale ja Fääri saartele loodab Taani üsna suurt osa sellest maailmajaost, kus on tõenäoliselt ka palju ressursse peidus. Need teised riigid on teatavasti Norra, Venemaa, Kanada ja USA. Venemaa on juba teatanud, et lõviosa sellest territooriumist kuulub neile. On tähelepanuväärne, et too protsess toimub ÜRO juhtimisel ja egiidi all. Kahjuks võib Nord Streami puhul öelda, et koordineeritud tegevust riikide vahel ei ole piisavalt olnud. Ka meie oleme siin mõnes mõttes aja maha maganud, aga mis parata, püüame teha, mis vähegi võimalik, sest looduses ei ole pisiasju.
Tarmo Soomere esines ka kolme komisjoni ühisistungil ja tänases 20-minutilises ettekandes ei jõudnud ta kõiki argumente esile tuua. Ma kasutaksin oma aega, et rääkida ohust, mis mulle isiklikult tundub kõige drastilisem olevat. Nimelt, kui see gaasitoru peaks lõhkema ja sealt gaas välja pääsema, aga teatavasti on Soome lahes üsna pikka aega jää ja kui sinna vee ja jää vahele jääb gaasimull, siis see võib osutuda väga suureks ohuallikaks. Ma tuletaksin Venemaale meelde, et 20 aastat tagasi juhtus Siberis ühe gaasimulliga järgmine lugu. Nimelt kaks rongi, mis lähenesid teineteisele ühes orus, kus neid ootas surmav gaasimull, plahvatasid ja praktiliselt kõik inimesed mõlemas rongis hukkusid, põlesid lihtsalt ära. Neid oli üle tuhande inimese.
Mida me saaksime ära teha, kui ei ole veel hilja? Ma arvan, et peaksime fookuses hoidma just keskkonnatemaatika ja kus vähegi võimalik aitama kaasa teadlaste koostööle, looma eri tasanditel võrgustikke ja püüdma oma riigi teadlaste väga suurt kompetentsi tutvustada teiste Läänemere-äärsete riikide parlamentides. Ma arvan ka, et me võiksime stimuleerida vastava institutsiooni loomist, sest nagu kuulsite Mart Jüssi ettekandest, on konventsioone ja lepinguid palju, aga nende täitmine on üsna nadi. Siitsamast puldist teeksin veel üleskutse kõigile meie parlamendis esindatud erakondadele, et horisontaalses Läänemere-äärses poliitilises võrgustikus võiksime teha tõsist koostööd sõsarerakondadega, et nad tooksid Nord Streami küsimuse oma parlamendi vastavate komisjonide ja võib-olla ka täiskogude ette.
Oma sõnavõtu lõpuosa tahaksin ma ära kasutada veel selleks, et edasi anda kolm sõnumit, mida ma sellel maailma tippjuhtide kliimakonverentsi ettevalmistaval parlamendiliikmete nõupidamisel nädalavahetusel ütlesin, kui riikide esindajate käest küsiti, milliste sõnumitega nad oma koju tagasi lähevad. Teemad, mis inimkonna ees seisavad, on palju kordi suuremad kui Nord Stream. Nord Stream tundub suurte majandustega riikidele ühe väikese marginaalse küsimusena. Aga need sõnumid, mida ma lubasin edasi anda meie parlamendile, on järgmised: me peaksime väga tõsiselt kaaluma tuumaperioodi vahelejätmist ja minema üle võimalikult kiiresti täielikult taastuvenergiale. Taani langetas sellise otsuse oma parlamendis juba aastal 1985 ja selle tõttu on toimunud väga intensiivne tuuleenergia kasutusele võtmine. Aastaks 2012 loodab Taani juba 30% oma energiavajadusest katta tuulejõust. Teine sõnum on see, et me hindaksime ära oma metsa, sest süsiniku sidumisel atmosfäärist on metsal väga suur roll. Ja siis ma lubasin edasi anda sõnumi ka meie parlamendi esinaisele, keda ma küll saalis ei näe, aga stenogrammi ta kindlasti loeb: et meie teadlaskond ja meie poliitikud enam ei kahtleks selles, et kliima soojeneb inimtegevuse tagajärjel. Teatavasti on astronoomid väitnud, et iga kümne tuhande aasta järel toimubki selline pendeldamine, et läheb natukene soojemaks ja natuke jahedamaks ning inimesest asi ei sõltu. Nii et hoiame seljad koos. Kõike head!

Kolleeg Valdur Lahtvee, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja, palun! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kahe Läänemere-äärse riigi, Venemaa Föderatsiooni ja Saksamaa Liitvabariigi valitsused on kokku leppinud suurendada energiatarneid riikide vahel ja toetada Šveitsis registreeritud ettevõtte Nord Stream AG initsiatiivi rajada Läänemere põhja 1200 kilomeetri pikkune Viiburi ja Greifswaldi vaheline gaasijuhe, mille kaudu kavandatakse tarnida Lääne-Euroopa tarbijatele aastas kuni 55 miljardit kuupmeetrit gaasi. Riigid, mille territooriumi või majandusvööndit kavandatav gaasijuhe läbib, on lähtuvalt oma poliitilistest ja majanduslikest huvidest andmas nüüd ettevõtetele välja lubasid gaasijuhtme rajamiseks ilma selle projekti kumulatiivseid keskkonnamõjusid või teiste Läänemere-äärsete riikide huve arvestamata. Viis, millisel moel Venemaa Föderatsioon ja Saksamaa Liitvabariik oma toonaste juhtide, president Putini ja kantsler Schröderi eestvedamisel torujuhtme rajamise kohta kokkuleppe sõlmisid, meenutab märgiliselt sedasama, mis sündis Baltimaade ja Poola territooriumi jagamisel II ilmasõja eel Venemaa ja Saksamaa mõjusfäärideks. Selline lepe vaid kahe riigi energiahuvide teenimisel on murendamas Euroopa Liidu liikmesriikide nappi koostööd Euroopa Liidu kui terviku ja selle lähiriikide energiajulgeoleku tagamisel.
Lähtuvalt Euroopa Liidu Ülemkogu poolt heaks kiidetud Euroopa Liidu energia- ja kliimapaketis sätestatust tuleb Euroopa riikidel, sealhulgas Läänemere-äärsetel riikidel, pöörata märksa rohkem tähelepanu energiakasutuse efektiivsuse tõstmisele ja energiasäästule, fossiilkütuste osakaalu vähendamisele ja nende asendamisele taastuvkütustega. Siis polekski tarvis keskkonda kahjustavat fossiilkütuste ammutamist ja tarbimist laiendada ning selle tarbeks hiiglaslikke transpordiinfrastruktuure rajada.
Samal seisukohal on lisaks Erakonnale Eestimaa Rohelised ka teiste Läänemere-äärsete riikide roheliste esindajad, kes ülemöödunud nädalavahetusel kogunesid Malmös. Lähtuvalt Läänemere keskkonnakaitse konventsiooni raames konventsiooni osapoolte ja selle alalise sekretariaadi HELCOM-i senistest järeldustest Läänemere ökoloogilise seisundi hindamisel, lähtuvalt Läänemere seisundi jätkuvast halvenemisest inimtegevuse mõjul ning Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kehtestatud Läänemere eristaatusest, eriti tundliku mereala staatusest, leiab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, et tänaseks pole piisavalt hinnatud ja arvestatud selle merekeskkonda mõjutava olulise infrastruktuuri projekti mõjusid ja kaasnevaid riske ning et ettevõtjate pakutud meetmed mõjude leevendamiseks gaasijuhtme ehitamise ja opereerimise käigus pole piisavad, mistõttu projekti kumulatiivne mõju Läänemere keskkonnale on tugevasti alahinnatud ja selle projekti realiseerimine võib esile kutsuda negatiivseid ja pöördumatuid muutusi Läänemere ökosüsteemis.
Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon kutsub nii Riigikogu kui kõigi Läänemere-äärsete riikide parlamente üles kaaluma hoolikalt Nord Streami gaasijuhtme poolt- ja vastuargumente. Neid riike, kus tehakse otsuseid anda välja gaasitoru ehitamiseks ja opereerimiseks vajalikke lubasid, kutsume üles lähtuma ettevaatusprintsiibist ning arvestama vastava ala spetsialistide, huvigruppide ja teadlaste ning huvitatud riikide seni esitatud seisukohti keskkonnamõju hindamise aruande puudujääkide kohta. Otsustamisel ja lubade väljaandmisel tuleks lähtuda neist objektiivsetest seisukohtadest, mitte arendajate lubadustest või lähiaja poliitilistest või majandushuvidest.
Espoo konventsioonist lähtunud konsultatsioonide käigus avalikustatud gaasijuhtme projekti keskkonnamõju hindamise aruannete ja selle kohta sõltumatutes hinnangutes toodud teaduslike argumentide põhjal leiab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, et projektiga kaasnevad kumulatiivsed mõjud on negatiivsed ja liiga suured, et gaasitoru rajamist üldse lubada. Kutsume kõiki Riigikogu liikmeid toetama Riigikogu vastavasisulise avalduse vastuvõtmist täna! Leiame, et rahvaesindajatena on meie kohus informeerida oma kolleege Läänemere riikide parlamentides gaasijuhtme projekti ohtudest ja nõuda, et neis riikides, kes võtavad vastutuse Läänemere ökosüsteemi toimimise ja Läänemere-äärsete riikide elanike heaolu jätkumise eest, kaalutaks teadlaste esiletoodud ohte täiendavalt. Ja juhul kui keskkonnaaspektide üle prevaleerivad majanduslikud või poliitilised kaalutlused, nii nagu praegu näib, ja osalevate riikide valitsused leiavad võimaliku olevat gaasitoru rajamist lubada, tuleks neis riikides teha kõik võimalik gaasitoru ehitamise ajal selle mõju seiramiseks ja järelevalvamiseks, et teadlaste osutatud võimalike negatiivsete mõjude ilmnemise korral saaks ehitus kohe peatatud. Aitäh!

Palun, kolleeg Villu Reiljan Rahvaliidu fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eks me arutame seda projekti ikkagi viimasel tunnil või tegelikult natuke hiljemgi, sest nurgakivi on pandud juba 2005. aasta detsembris ja Euroopa Liit on selle projekti 2000. aasta detsembris perspektiivseks, tähtsaks võrguks tunnistanud, mis süütas hulga rohelisi tulesid ja avas palju tähtsate meeste uksi. Tõsi on ka see, et see on ikkagi seesama projekt, millega üritatakse Euroopa Liidu suurt energiavajadust kompenseerida, sest teatavasti on sellel, ma mõtlen just seda vana Euroopat, umbes sada miljardit kuupi gaasi puudu, millest need kaks toru, kumbki 42 tolli jäme, peaksid andma natuke üle poole ehk 55 miljardit kuupmeetrit aastas.
Kui selle projekti käsitlemise ajalugu puudutada, siis on mind pikka aega hämmastanud kergus, millega Eestis on seda asja käsitletud. Meil on isegi mitmed päris akadeemikukraadiga mehed ütelnud, et Venemaal pole nii palju gaasigi ja seda toru ei jõua keegi ehitada, seda ei finantseeri keegi. Ühesõnaga, on aetud sellist kaunis vastutustundetut juttu. Täna räägivad teadusmehed siin vastutustundlikku ja tarka juttu, mille kõige halvem sõnum meile on, et meie võimalused sellesse protsessi sekkuda on kahjuks suhteliselt väikesed. Meie majandusvööndit see ei läbi, kuigi mõjud tulevad vaieldamatult meie peale, kui seal midagi juhtub. See on meie jaoks üks kõige halvem sõnum, mille me peame teatavaks võtma. Halbadel sõnumitel on siiski ka üks hea omadus – seal on sees see informatsioon, mille alusel me võiksime edaspidi teha tarku otsuseid. See tähendab, me peame loomulikult väga aktiivselt ja jõuliselt sellesse protsessi sekkuma, nii et kui need mõjud ikka tulevad – ja see, et sellised suured projektid ilma mõjuta elavad, ei ole tõenäoline –, siis meile vähemalt kahjud kompenseeritaks, sest vastasel korral jääksime me ikka eriti nadisse seisu.
See suurepärane ettepanek ja Riigikogu avaldus oleksid võinud tõepoolest aastakest paar varem olla, sest täna võib öelda, et rahamaailm on kuidagi suutnud kõik väga peenelt tasalülitada, nagu me kuulsime, enamiku Põhjamaade väga kompetentsetest teadlastest. Ma tean, et ka Soome teadlased ei taha seisukohta võtta, hoiavad kõrvale. Jah, majandushuvide ja keskkonnahuvide tasakaalustamine ei ole kergete killast ja siin on tegemist väga tõsiste majandushuvidega, mis sätivad meid ka poliitiliselt suhteliselt ebameeldivasse seisu. Päris hästi ei mõista meie tegevust Euroopa, sest neil on seda gaasi vaja, nad on harjunud valgete kinnastega kraane keerama, mitte aga, nina tahmane, sütt ahju viskama, umbes sel põhimõttel, et võta aga rohkem kühvli peale ja viska kaugemale, see on vana tõde. Nad on harjunud teistsuguse elustiiliga, neil on seda gaasi vaja. Ja teiselt poolt oleme ka visanud kinda oma idanaabrile, kellega me kohati tahame rääkida pragmaatilistest asjadest. Vaatamata sellele tuleb seda eriti tundlikku mereala, mis meie rannikut uhub, väga kalliks pidada. Seetõttu olen ma sellele avaldusele alla kirjutanud, et me siiski üritaksime teha selles olukorras maksimaalse, mis meil on võimalik, sekkuda sellesse protsessi sellisel kujul, et meie huvid saaks kaitstud. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni esindaja Peep Aru, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Teame ju kõik, et Läänemeri on väikene, kuid üha intensiivsemalt kasutatav meri. Palun kaheksa minutit, ma unustasin!

Palun, kaheksa minutit!

Looduse, mere ja inimese koostoimetamine on siin võimalik juhul, kui me igapäevaselt ei unusta ega eira Läänemere keskkonnakaitse komisjoni ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni järeldust Läänemere eriliselt tundliku keskkonna staatusest. Nord Streami gaasitoru keskkonnamõju hindamise senine protsess ja selle raames meie teadlaste ja asjatundjate avaldatud seisukohtadesse mittetõsine suhtumine sunnib küll selles kahtlema. Rohkem soovitakse rääkida sellest, kuidas me peaksime andma oma kaaluka panuse, et rajatavat toru keskkonnasõbralikult ekspluateerida, mitte aga sellest, kuidas sellele leida keskkonnasõbralikke alternatiive.
Keskkonnaministri moodustatud töörühm on seisukohal, et keskkonnamõju hindamise aruannetes ja nende lisamaterjalides ei ole piisavat tähelepanu pööratud kumulatiivsetele mõjudele. Näiteks Venemaa vetest vabanevad mürkained jõuavad hoovustega Eesti ja Soome vetesse, avaldades mõju kalandusele. Puudusi on süvavee tsirkulatsiooni käsitlemisel, setete ja transpordi analüüsil on kasutatud mudeleid, mille aluseks ei ole välisuuringute andmed. Põhjalikumalt peaks käsitlema dioksiinide aspekti, näiteks nende levikohad õigesti kaardistama. Tõene ei ole riskianalüüs – gaasitrassi purunemisest tulenevaid ohte on selgelt alahinnatud. Puudulik on kalandusele avalduvate mõjude hindamise osa ning inimese tervisele avalduvaid mõjusid ei ole piisavalt hinnatud.
Siinkohal on paslik tänada neid teadlasi ja eksperte, kes on ausalt kirjeldanud Läänemere gaasijuhtmega seonduvaid keskkonnariske ning nendele ka avalikkuse tähelepanu juhtinud. Kuidas minna edasi? Eesti osaleb kindlasti ka edaspidi Nord Streami gaasijuhtme piiriülese keskkonnamõju hindamises Espoo konventsiooni alusel. Keskkonnariskidest mõjutatud riigina peame kasutama täies mahus riigile omistatud õigusi ning nõudma päritoluriikidelt gaasijuhtmega seotud keskkonnaaspektide arvestamist. Väga tähtsad on edasised konsultatsioonid ning koostöö kõikide päritoluriikidega ning eelkõige Soomega, et selgitada muret tegevaid teemasid.
Siinkohal rõhutan veel kord üle Riigikogu ja Läänemere-äärsete riikide parlamentide suurt ja avalikkuse tähelepanu pälvivat koostöö ja järelevalvepotentsiaali. Avalikkuse kaasamine ongi suurim garantii, et teaduslikud andmed leiaksid sisulist arvestamist. Meie ees on tõsine proovikivi. Mis Läänemere strateegiast me saame rääkida, kui me ei suuda ühtlustada gaasitrassi rajamisega seotud seisukohti ning seista selle pisikese Euroopa Liidu sisemere kaitsel? Toetame oma fraktsiooniga järgmises päevakorrapunktis arutamisele tulevat avaldust ja loodame, et me ei lase käsi rüppe ega jää peatuma poolel teel. Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mari-Ann Kelam, palun! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid, külalised, kaasvõitlejad! Mul on teile täna üks hea uudis ja üks paha uudis. Hea uudis on, nagu me kuulsime eelmistest ettekannetest, et ei ole liiga hilja ja et meil on lootust. Mis siis võib olla halb uudis? Halb uudis on see, et kuna meile on kingitud veel võimalus, siis me peame hästi kõvasti tööd tegema, et saada tulemusi, mis on meie väiksele riigile positiivsed ja mis päästavad Läänemere hukatusest. See tähendab, et me peame igal võimalikul foorumil võtma sõna, esinema ametlikult, kuluaarides, kirju kirjutama ja avaldusi tegema. Selle raamides kutsub Isamaa ja Res Publica Liit teid kõiki üles toetama järgmises päevakorrapunktis arutatavat avaldust.
Tänase arutelu põhiküsimus on Eesti rahva ja riigivõimu tahe ja veendumus kaitsta Eesti huve, sealhulgas Eesti looduskeskkonda ja julgeolekut. Seda küsimust ei saa meie eest otsustada keegi teine, ka mitte meie Euroopa liitlased. Euroopa on rahvusriikide ühendus. Pahatihti teenivad mõned liikmesriigid oma rahvuslikke huve viisil, mis riivavad tahes-tahtmata naabrite huve.
Nord Streami gaasijuhtme puhul peame looma selguse kolmes asjas. Esiteks, poliitiline aspekt, teiseks, solidaarsuse probleem ja, kolmandaks, tänane põhiküsimus ehk keskkonnamõjud. Poliitilisest aspektist pole praegu mingit kahtlust, et see projekt on esmajoones ning valdavalt poliitilise iseloomuga. Keegi ei saa tõsiselt uskuda muinasjutte erafirmadevahelistest kokkulepetest, mille eest valitsused ei vastutavat. Üks lepingupartnereid on Vene riiklik gaasigigant Gazprom, keda president Putin on ametlikult defineerinud kui Vene välispoliitika kõige mõjukamat tööriista. Rääkimata sellest, et nn erafirma palgal on selle juhina äsjane Saksa liidukantsler Schröder. Sellisena, ennekõike just poliitilisena, iseloomustas projekti ka oma selle aasta alguse intervjuus endine Vene peaminister Kasjanov. Meie kohus on sellele omalt poolt reageerida esmajoones poliitilises plaanis, ja me peame reageerima riigina ja aktiivse kodanikuühiskonnana. Me ei saa sulgeda silmi tõsiasja ees, et Venemaa strateegiline eesmärk on Euroopa Liidu lõhestamine ja seega nõrgestamine, ühtede liikmesmaade mängimine teiste vastu. Antud juhul nõrgestab Kreml Saksamaa ning teiste läänepoolsete liikmesmaade huvi Poola ning Balti riikide vastu. Kui Saksamaa hakkab saama gaasi otse, vahepealsetest maadest mööda minnes, siis tekib oht, et Poola ning Balti riigid satuvad sellega suurenevasse majanduslikku ja poliitilisse isolatsiooni. Venemaa võimalused neile majanduslikku ja poliitilist survet avaldada aga kasvavad. Peale selle tuleb arvestada, et Venemaa militaristidele, neile, kes möödunud aastal suure osa Gruusiast okupeerisid, on gaasijuhtme nn kaitse suurepäraseks ettekäändeks tugevdada oma sõjalist kohalolekut Läänemerel ja Soome lahel. Äsjaste sõjaliste õppuste "Lääs 2009" üks eesmärke olid operatsioonid, kaitsmaks gaasi Euroopasse transportimise põhjapoolset trassi Balti mere põhjas. Nii selgelt oligi see välja öeldud.
Kui meie fraktsioon kohtus Nord Streami esindajatega, siis kuulasime hämminguga, kuidas nad väitsid, et te olete siin natuke rumalad, teil pole kogemusi selliste gaasitorudega, teil on veel palju õppida ja see oleks väga ebapraktiline, kui Vene sõjalaevad hakkaksid patrullima, et turvata gaasitoru. Usaldage meid, trust!  Aga meie mõte ja meie sõnaline vastus oli: usalda, aga kontrolli! Eeskuju selleks on ju minevikus antud.
Teine punkt. Vene-Saksa hiigelprojekt, mis lepiti kokku lausa väljakutsuva ükskõiksusega vahepeal asuvate rahvaste huvide suhtes, on ülitõsine näide solidaarsuse defitsiidist. Putini-Schröderi pakt on negatiivne näide sellest, kuidas Euroopa Liidus ei tohi asju ajada. Peame stimuleerima Euroopa rahvaste tihedamat koostööd ühiste huvide kaitseks. Aastal 2007 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni energiasolidaarsusest Euroopa Liidu välissuhetes ja selles nähakse ette käitumisreeglid tulevikuks. Kahjuks ei olnud need käigus, kui Putini-Schröderi pakt sõlmiti. Euroopa Parlament nõuab, et edaspidi tuleb kolmandate riikidega tehinguid ette valmistades tingimata enne konsulteerida kõigi asjasse puutuvate riikidega ning arvestada nende arvamust. Euroopa Parlament järeldas, et ühtne energiapoliitika on sama tähtis kui ühtne välis- ja julgeolekupoliitika.
Kuid Euroopa Parlamendist ei piisa, vajalik on valitsuste ja ministeeriumide aktiivne tegutsemine, olukorra ja ohtude hindamine, julgeolekuriskide arvestamine. Kui Euroopas muretsetakse nii hirmsasti iga geneetiliselt muundatud toidu pärast, mis võib sattuda toiduahelasse, siis tundub mulle, et need mured on palju suuremad. Meil on vaja solidaarsust suurendada. Me kuulsime täna hästi pikalt väga tõsistest keskkonnaohtudest. Sellest ei hakka ma siin pikemalt rääkima. Ma lihtsalt lisan, et Isamaa ja Res Publica Liidu arvates ei ole keskkonnariskide analüüs tehtud vajaliku usaldusväärsusega. Me kutsume üles olema aktiivsed ja esimese sammuna ühinema tänase avaldusega. Ma tänan!

Keskerakonna fraktsiooni esindaja kolleeg Rein Ratas, palun! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Ookeanid avavad oma sisu veetilgas, suurriigid oma hinge gaasijuhtmes. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 174 sätestab, et ühenduse keskkonnapoliitika peaks muu hulgas kaasa aitama keskkonna säilitamisele, kaitsele ja kvaliteedi parandamisele, inimese tervise kaitsele ning loodusressursside kaalutletud ja mõistlikule kasutamisele. Ja see kõik peab rajanema ettevaatusprintsiibil. Sellest tulenevalt, lähtudes tõdemusest, et nüüdisaja teadus ei suuda avastada kõiki keskkonnaohte, tuleb ettevaatuse mõttes arvestada ja võtta kasutusele meetmeid ka ebakindlate keskkonnaohtude korral.
Seesama ettevaatusprintsiip on väljunud teaduse ja õiguse kontekstist ja on muutunud demokraatliku ühiskonna väärtussüsteemi oluliseks osaks. Ettevaatusprintsiibist lähtub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta. Direktiivi artikkel 4 rõhutab, et keskkonnamõju hindamine korraldatakse kava või programmi koostamise ajal ja enne selle vastuvõtmist või menetlusse andmist. Seega ei mingit ehitusloa või selle garantii andmist enne keskkonnamõju hindamise aktsepteerimist.
Läänemeri on olemuslikult üks ökosüsteem, mille ühes osas ilmnevad mõjud on kausaalses seoses ka teistes osades toimuvaga. Kalad ja merelinnud näiteks on peremeheta vara, samas vägagi liikuv substants. Seepärast jõuab Kymijoest ja Neeva jõest lähtuv dioksiin, PCB, elavhõbe ja muu nii või teisiti ka hoopis kaugele teistesse Läänemere osadesse ja regiooni piirkondadesse. Seda seisukohta on arvestanud ka praegu menetletav Läänemere piirkonna strateegia. Euroopa Liidu keskkonnaõigusest lähtudes eeldame, et Läänemere-äärsed Euroopa Liidu liikmesriigid tegutsevad ühise jõuna, sealjuures loomulikult omaenese huve arvestades. Nüüd on ilmnenud aga, et iga riik, kelle majandusvööndist kavandatav gaasijuhe läbi läheb, teeb oma keskkonnamõju hindamise ja nii ongi sündimas päris mitu keskkonnamõju hindamise aruannet, selle asemel et Läänemere terviklikkust arvestades sündinuks üks ühine keskkonnamõju hindamine.
Kahjuks saame meie praegu apelleerida vaid asjast huvitatud poolena, kelleni ulatub piiriülene mõju. Me ei ole asjaosaline pool, sest meie valitsus otsustas nii, mitte nõustudes uuringute tegemisega meie majandusvööndis. Rõhutan, et uuringute tegemine andnuks meile juurde teadmisi ja ei tähendanuks mitte mingil juhul nõusolekut ehitada gaasijuhe läbi meie majandusvööndi. Aga see selleks.
Seega on Läänemere tükeldamine üksikuteks lõikudeks vastavalt ühe või teise riigi majandusvööndi kulgemisele ja sellest tulenev keskkonnamõju hindamise tükeldatus selle protsessi oluline, fundamentaalne vajak. Siit tuleneb ka näiteks meie ja Soome erinev seisukoht piiriülest võimalikku keskkonnamõju arvestades. Siinjuures pean vajalikuks rõhutada akadeemik Tarmo Soomere seisukohta, et paljusid riike oluliselt mõjutavate probleemide lahendamist ei tohiks taandada bilateraalsetele konsultatsioonidele ja vastavate otsuste tasandile. Kumulatiivseid mõjusid on käsitletud vägagi lünklikult, ebapiisavalt. Euroopa Komisjoni XI direktoraadi juhiste järgi tuleb kumulatiivsete mõjude allikatena arvestada minevikus toimunud, nüüdisajal toimuvaid ja kavandatavaid tegevusi, aga ka tulevikuks visioneeritavaid toiminguid. Keskkonnamõju hindamise aruandes on rõhutatult käsitletud üksikküsimusi, samas on kumulatiivses aspektis jäetud käsitlemata mõjurite sünergeetiline toime. Kasutatud hüdrodünaamilised mudelid pole verifitseeritud mereuuringutelt kogutud teaduslike mõõtmisandmetega. Keskkonnamõju hindamine ei anna piisavat vastust küsimusele, mil määral võib Läänemere põhjas olev jääkreostus, eeskätt põhjasetetes paiknevad toksiinid, põhjustada omakorda sekundaarset reostust. Eelnimetatud eurodirektiiv näeb ette ka alternatiivide esitamist keskkonnamõju hindamise aruandes ja selle tegemise vältel. Kahjuks pole antud juhul seda siiski tehtud. Arvan, et Nord Streami gaasijuhtme kavandamise keskkonnamõju hindamine on tehtud ebaloogiliselt tükeldatuna. Ta ei arvesta mõjustatavate riikide keskkonnaohte ja kumulatiivsete mõjude hindamine on ilmselt mitterahuldav. Seetõttu toetan ettepanekut keskkonnamõju hindamist täiendada, kaasates sinna ka piiriülese mõju sfääri jäävaid riike. Olen rääkinud.

Kolleeg Aleksei Lotman, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud külalised! Kuna fraktsioonide esindajad on seda projekti suhteliselt ammendavalt käsitlenud ja nad on ka tsiteerinud Eesti ametlikku vastust keskkonnamõju hindamise aruandele, siis käsitlen seda küsimust natuke laiemalt ja ühe pisut provokatiivse näite varal.
Nimelt, mida on ühist kavandataval Läänemere gaasijuhtmel ja samuti kavandataval Pakri tuumajaamal? Lihtne vastus on loomulikult, et kui esimene plahvatab, siis lendab teisest igasse ilmakaarde radioaktiivset saasta laiali. Kuid sarnasusi on teisigi. Mõlemad eiravad ettevaatusprintsiipi. Nord Stream surub läbi endaga hoomamatuid keskkonnariske kaasa toova gaasijuhtme rajamist, ignoreerides kõiki vastuväiteid, samamoodi tegutseb Pakrile tuumajaama plaaniv Eesti Energia. Nii nagu Taani on keskkonnariske ignoreerides loa juba andnud ja Soome on seda kohe-kohe tegemas, on meie keskkonnaametkonnad lubanud alustada Natura 2000 alal tuumajaama rajamise eeltöid ilma igasuguse eelneva keskkonnamõju hindamiseta. Nii nagu Nord Streami käsitluses ignoreeritakse meid kui ühte enam mõjutatud maad ja rahvast, nii ka tuumajaama rajamise kavades ignoreeritakse kõige põhjalikumalt pakrilaste õigustatud vastuseisu. Mõlemat projekti kannustab ideoloogia, mille kohaselt on energiavarustus nii püha lehm, et sellekohaste projektide kohta isegi küsimuste esitamine on kohatu. Kui seda teha, hakkab nagu oavarrest sadama süüdistusi, et küsija soovib sundida meid koopasse või suisa puu otsa tagasi. Argumendid meie kalade söödavuse või laiemalt keskkonna elukõlblikkuse kohta saavad külge väiklase urgitsemise tiitli. Mõlemad projektid tõstatavad tõsiselt küsimuse keskkonnamõju hindamise senise praktika – arendaja maksab ja seega tellib ka muusika – asjakohasuse kohta. Me peame tõsiselt mõtlema, kuidas tagada keskkonnamõjude hindamise sisuline sõltumatus nii rahvusvaheliselt kui ka riigisiseselt. Kuid paradoksaalsel kombel osatakse keskkonnaargumente väänata isegi nende mõlema projekti õigustamiseks, midagi olevat ju vaja Saksa pruunsöe või Eesti põlevkivi asemele. Vastust küsimusele, mitu tonni sütt või põlevkivi nende projektide abil põletamata jääb, paraku pole. Ekspansiivne, raiskamisel põhinev energeetika suudab ära kulutada kõik kättesaadavad energiaallikad ja tuleb puudugi. Mõlemat projekti ühendab alternatiivide arvestamata jätmine nii konkreetse asukoha otsustamise puhul kui ka, mis veel tähtsam, põhimõtteliste arenguteede valikul. Tõsiselt võetavad investeeringud energiasäästu ja taastuvatesse energiaallikatesse muudaksid mõlemad projektid täiesti mõttetuks. Nii jõuamegi gaasijuhtme ja tuumajaama olulisima sarnasuseni: mõlemad projektid tuleks tagasi lükata.
Gaasijuhtme küsimust arutame meie täna siin ja üritame oma aruteluga mõjutada oma kolleege teistes Läänemere maades, kõikjal ümber Läänemere. Tuumajaama teemal tuleb aktiivsem rahvas meile oma sõnumit edastama sel reedel Toompea lossi ette. Kas õnnestub need mõttetud ja ohtlikud projektid saata ajaloo prügikasti, see sõltub teatud määral meist kõigist. Kolleegid! Andkem endast parim, et mõjutada rahvusvahelist üldsust ja asjaomaseid ametkondi tagasi lükkama ebapädevalt tehtud Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõju hindamise aruanne, kuid võtkem sellest õppust ka riigisiseselt, edaspidi keskkonnaküsimusi senisest oluliselt tõsisemalt arvestades! Aitäh!

Kolleeg Igor Gräzin, palun! Kaheksa minutit.

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Kahe kuu pärast möödub neli aastat sellest, kui Hardo Aasmäe, Heiki Lindpere, Juhan Parts ja Igor Gräzin kirjutasid artikli selle kohta, miks gaasitoru ei tohi siia tulla ja mispärast tuleb selleks nihutada merepiiri. Me kuulsime väga palju vastukajasid, kõige viisakam vastuargument oli sõnadeta argument ja nägi välja niimoodi.
Täna oleme siis jõudnud niikaugele, et võime rahulikult konstateerida, et Venemaa Föderatsiooni sõjavägi on asunud Gazpromi teenistusse. Nimelt, lõhkekehade likvideerimine ja ohutustamine tulevases Nord Streami basseinis on tehtud ülesandeks Punalipulisele Balti Laevastikule ja on otseselt üle antud miinieskaadriga erafirmale. See on see, mis on nelja aasta jooksul juhtunud.
Ma hindan väga kõrgelt proua Kelami kompetentsust, kes rääkis väga paljudest pingutustest, mida on europarlament teinud selleks, et leida Euroopa Liidu ühine poliitika. Proua Kelam, ärge pahandage, ma olen teid alati pidanud väga sensuaalseks ja väga romantiliseks inimeseks! Vaadake, asi on nimelt selles, et europarlament on viimane asutus, kes midagi Nord Streami vastu teeb olukorras, kus on tekkinud vastuolud Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, kus mõlemad tahavad toru otsa endale saada, kus Poola ja Saksamaa vahel on täpselt samasugused vastuolud, nagu olid Teise maailmasõja eel, millest siin räägiti. Meie lootused, mis on Euroopa Parlamendile pandud, on absoluutselt tühjad, sest kogu Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon on gaasi‑ ja energeetikaküsimustes lõhki. Venemaa on oma eesmärgi poole mitte teel, vaid ta on selle aasta või kaks aastat tagasi saavutanud.
Ma ei küsinud teadlaste korrumpeerumise kohta sugugi mitte ilmaasjata. Meie komisjoni arutelust jooksis läbi ühe väga lugupeetud Skandinaavia instituudi avaldus selle kohta, et neile on Gazprom pakkunud 500 miljonit eurot, selleks et välja arendada üliõpilaste ühiselamuid ja eriti nende üliõpilaste ühiselamuid, kes tulevikus hakkavad tegelema Balti mere keskkonnauuringutega. Kui see ei ole altkäemaks, siis mis on? Nii et Berlusconi, Lipponen ja Schröder ei esinda kahjuks mitte ainult poliitilist kultuuri, vaid nad esindavad ka teaduslikku kultuuri, kus ka teatavad teaduslikud andmed on õigete summade eest ostetavad.
Tahan tähelepanu juhtida veel ühele momendile. Meil on väga standardsed arusaamad: seal on Venemaa, nähtavasti halb, siin on Lukašenka, kohutavalt õudne, aga tegelikult – naljakas, Ukrainast ei saa me üldse midagi aru, soomlased on meie ammused sõbrad jne. Kui me räägime gaasiasjadest, siis esitan ma abstraktse küsimuse: öelge mulle, palun, kellega me oleme ühel pool barrikaadi Nord Streami küsimustes, kas Lipponeni või Lukašenkaga. Lisaks sellele ütleksin ma, et Lukašenka on naljakam, ta on lõbus inimene. Me peame geopoliitiliselt väga hästi aru saama, kus kohas on meie vastane ja kus kohas on meie liitlased. Kui tagurlik ka ei oleks Valgevene, Valgevene diktaatorit pigistatakse gaasirelvaga täpselt samamoodi nagu meid.
Järgmine küsimus. Ma olen väga tänulik kolleeg Ratasele, kes juhtis tähelepanu kõikidele kõige olulisematele keskkonnadirektiivi probleemidele. Juristina tahan ma tähelepanu juhtida meie ühele võimalikule kaitsetaktikale. Soome, Taani ning aeg-ajalt ka Rootsi kipuvad otseselt rikkuma Euroopa Liidu direktiive, mis on ette nähtud keskkonna kaitseks. Üks meie võimalusi, mis alati alles jääb, on pöördumine vastavate riikide vastu Euroopa Kohtusse. Kuid ma lisan juurde veel ühe asutuse, millest härra Ratas ei saanudki rääkida, sest tema teema oli Euroopa Liit, see on nimelt Rahvusvaheline Mereorganisatsioon. Palun lööge lahti ÜRO 1982. aasta merekonventsioon! Seal on palju huvitavaid asju, aga väga lõbus on 11. peatükk, mis räägib merepõhjast. Selles merepõhjajutus on merepõhja keskkonnaseisundit nimetatud 21 või 22 korral. See, mille vastu praegu Soome ja Taani patustavad, ei ole üldse seotud mitte Euroopa Liiduga, vaid on seotud eeskätt rahvusvahelise merekonventsiooniga.
Viimane asi. Vaadake, gaas on selles asjas suhteliselt väike mäng. Meie järgmine mäng on ees kolme-nelja aasta pärast. Kui Venemaa võtab Družbast nafta välja ja neljakordistab laevade arvu, mis hakkavad risti reisilaevadega siitsamast läbi Soome lahe sõitma, siis kerkib territoriaalmere probleem uuesti ja veel kord üles. Ma ei taha, et me nelja aasta pärast oleksime siin samas seisus ja jälle keegi ütleks, et kus te siis olite. Ütleme niimoodi: 27. oktoobril 2009 olime me siin ja rääkisime ka sellest ohust.
Ma ei ole saanud isegi oma erakonnakaaslastega sellest rääkida, aga olles kuulnud seda südamevalu, millega siin räägiti, ja veel kord tänades lugupeetud teadlasi, kes meie silmad on lõpuks ometi avanud, mõtiskleme kõik – opositsioon ja koalitsioon – selle üle, kas ei oleks aeg luua Riigikogu erikomisjon, kes hakkaks eeloleval kolmel-neljal aastal tegelema gaasienergeetikaga, eeskätt gaasi ja nafta transiidi küsimustega, ja kus me tõepoolest fookustaksime nende kahe asja peale, mis on tegelikult elu ja surma küsimus meile, Soome lahele jne. Ma ei ole kindel, kas Hardo Aasmäel on õigus, aga kui üks korralik naftajuhe jää all plahvatab või korralik naftatanker sõidab maale, siis põhimõtteliselt lakkab tsivilisatsioon Tallinna ja Rakvere vahel umbes 50 aastaks. Tõsi küll, mul on ka hea uudis: Lõuna-Eestis on vaba maad veel küllalt.

Vastusõnavõtuks saab sõna Mari-Ann Kelam.

Ma tänan Igor Gräzinit vist komplimendi eest, kui seda saab niimoodi võtta! Naisele võivad niisugused asjad alati meeldida. Aga meil oli ajalimiit, kaheksa minutit. Võib-olla ei olnud võimalik tähelepanelikult kõiki mu lauseid kuulata. Mina ei kiitnud Euroopa Liitu ega Euroopa Parlamenti, ma tean, kus probleemid on. See ongi see solidaarsuse defitsiit, millele ma vihjasin. Sellest võib väga pikalt rääkida, anname teinekord võimaluse neid asju lahti rääkida omavahel ja ka avalikes foorumites. Asi ei ole selles, et ma olen sinisilmne või arvan midagi muud, lihtsalt aeg ei anna võimalust kõike lahti rääkida. Aitäh teile!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Silver Meikari!

Lugupeetud kolleegid! Minu arvates on puhta keskkonnaga umbes nii nagu vabadusega, selle väärtusest saavad massid aru alles siis, kui seda enam ei ole. Nii jäävad need mõlemad teemad igapäevaselt tavainimese heaolu parandamise, tarbimisest saadava naudingu suurendamise ja muude põhivajaduste rahuldamise varju. Kuid on üks väga oluline erinevus: vabaduse võib tagasi saada suhteliselt kiiresti, ka 50 aastat on ajaloo seisukohalt lühike aeg, kuid puhast keskkonda ei saa sageli tagasi mitte kunagi. Paraku ei peetud esialgu Nord Streami gaasijuhtme üle mitte keskkonnaalast debatti, vaid kohati hõiguti hüsteeriliselt Eesti julgeoleku alaseid loosungeid. Ma ei tea, kuidas teisiti saakski hinnata seda, kui üks ekspeaminister võrdles projekti Molotovi-Ribbentropi paktiga, mida laialdaselt tsiteeriti ka välisajakirjanduses. Sarnaselt rääkis üks eelkõneleja siin Putini-Schröderi paktist. Poliitiliselt kallutatud ajaloomalakaga virutamine hävitas meie võimalused olla usutavad projekti teostamisega kaasnevatele keskkonnamõjudele rõhumisel.
Täna Riigikogus esinenud Eesti Teaduste Akadeemia liige professor Tarmo Soomere tõi ridamisi teaduslikke näiteid ohtude kohta, mida torude paigutamine väga haavatavas Läänemere ökosüsteemis võib kaasa tuua. Võiksime neid ohte Läänemere riikides palju edukamalt põhjendada, kui soovite, siis ka müüa, kui mõned poliitilistel põhjustel tekkinud hõigatused ei oleks jätnud meist põhimõtteliste russofoobide muljet. Pole mõtet teisi süüdistada selles, et nende arvates oleme gaasijuhtme vastu peamiselt sellepärast, et see on Vene gaasijuhe, ning keskkonnaargument on lihtsalt meie uus relv sõjas idanaabri vastu.
Kuid nüüd me peame arvestama võimalusega, et see toru tuleb, ning ka sellega, et lähemas või kaugemas tulevikus võib see kaasa tuua keskkonnakahju. Tarmo Soomere tõi esile tõsise probleemi: puudub regulatsioon mere veemassidega leviva piiriülese reostuse kompenseerimiseks. Arvan, et peaksime sellega märksa rohkem tegelema. Kui austatud professori esitatud ohustsenaariumid rakenduvad, peavad selle eest vastust andma torujuhtme omanikud ja riigid, kes ei pööranud keskkonnaohtudele piisavalt tähelepanu. Meie eesmärk on ju puhas Läänemeri ja tervislik elukeskkond Eestis. Kui keegi seda kahjustab, peab ta kahju likvideerima ja kannatused kompenseerima. Aitäh!

Tänan! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Head kolleegid! Ma tänan keskkonnakomisjoni küsimuse arutelu ettevalmistamise eest ja tänan Eesti Teaduste Akadeemia liiget Tarmo Soomeret ettekande eest ning Riigikogu liikmete küsimustele vastamise eest!
Lõpetan olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Läänemerre kavandatud gaasijuhtmega seotud keskkonnariskid" arutelu.
Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit täna kuni kella 14‑ni, kuid mitte kauem kui päevakorra ammendumiseni. See ettepanek tuleb meil läbi hääletada. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit teisipäeval, 27. oktoobril s.a kuni kella 14‑ni, kuid mitte kauem kui päevakorra ammendumiseni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1 Riigikogu liige. Tänane Riigikogu istung on pikendatud kuni kella 14‑ni, kuid mitte kauem kui päevakorra ammendumiseni.

Võime asuda järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on 45 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariskidest" eelnõu esimene lugemine. Põgusalt tutvustan selle avalduse menetlemise korda. Nii eelnõu esitajate esindaja ettekandeks kui ka juhtivkomisjoni esindaja ettekandeks on aega kuni 20 minutit. Mõlemale ettekandjale on Riigikogu liikmetel võimalik esitada üks suuline küsimus. Läbirääkimiste käigus võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Avalduse arutamine lõpeb lõpphääletusega. Palun Riigikogu kõnetooli eelnõu esitajate esindaja Aleksei Lotmani!

Head kolleegid ja külalised, kui neid veel siin on! Kuna eelmise päevakorrapunkti all me arutasime seda teemat üsna ammendavalt, siis ma loodan, et mul läheb oluliselt vähem aega kui 20 minutit, sest tegelikult on üsna selge, mispärast seda avaldust on vaja. Lühidalt siiski kordan põhilised punktid üle.
Me avaldame tõsist muret seoses kavandatava gaasijuhtme võimalike keskkonnamõjudega, just nimelt seoses keskkonnamõjudega ja mitte millegi muuga. Me rõhutame, et kahe autoriteetse rahvusvahelise organisatsiooni, nimelt HELCOM‑i ja IMO töö raames on Läänemeri tunnistatud eriliselt tundlikuks merealaks. Me peame vajalikuks märkida, et rahvusvaheline keskkonnamõju hindamine peab olema pädev ja tõsine ning et seni kahjuks ei ole piisavalt arvestatud kõiki keskkonnariske. Seetõttu, lähtudes ettevaatusprintsiibist, ei saa praegu selle projekti realiseerimiseks vajalikke lube tegelikult väljastada. Me peame vajalikuks, et Läänemere-äärsete riikide pädevad asutused kaaluksid väga tõsiselt ja sisuliselt kõiki keskkonnariske, arvestades parimat kättesaadavat teaduslikku andmestikku, mida praegu ilmselgelt pole tehtud, ega piirduks otsuse langetamisel arendaja pakutava puuduliku teabega. Me kutsume oma parlamentaarseid kolleege kõikides Läänemere-äärsetes riikides teostama parlamentaarset järelevalvet mõju hindamise ja lubade andmise protsesside üle, sest kahjuks me näeme, et praegu ei ole need protsessid kulgenud n‑ö seaduse ülimuslikkust arvestades, vaid on poliitiliselt kallutatud. Me tahame, et parlamendid nõuaksid oma valitsustelt kõigi teaduslike andmete sisulist arvestamist ja ka avalikkuse tegelikku, tõsist ja tõhusat osalust kogu protsessis. Me peame oluliseks, et Läänemere-äärsete riikide parlamentide liikmed arutaksid neid küsimusi ka omavahel, ja teeme ettepaneku sellele teemale pühendatud parlamentaarse konverentsi korraldamiseks. Loomulikult tunnustame me kõigi nende teadlaste tööd, kes on ausalt kirjeldanud Läänemere gaasijuhtmega seonduvaid keskkonnariske ja juhtinud nendele avalikkuse tähelepanu. Selleks et rahustada mõnda head kolleegi, kes kardab, et äkki see avaldus tuleb liiga poliitiline, ütlen: ei tule, avaldus on keskkonnapoliitiline, juhib tähelepanu keskkonnariskidele. Kui keegi loeb siit ridade vahelt välja muid muresid, mis ju ka tegelikult on paiguti asjakohased, siis see on juba igaühe enda asi. Meie avalduse eelnõu käsitleb just nimelt keskkonnariske. Tänan! Näete, läks isegi alla viie minuti.

Aitäh! Kolleegidel ei ole teile küsimusi. Palun Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Mart Jüssi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas seda Riigikogu avalduse eelnõu kahel istungil. Erakorralisel istungil neljapäeval, 22. oktoobril s.a arutasime sisuliselt menetluslikke etappe ja otsustasime menetluse käigu üksikasjad: otsustasime muudatusettepanekute esitamise tähtaja, mis oli esmaspäeval, 25. oktoobril kell 10 hommikul, ja selle, et mina selle ettekande saalis siin ette kannan. Esmaspäevaks, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud fraktsioonidelt ühtegi muudatusettepanekut, nii et komisjoni töö piirdus tänase arutelu protseduuri üldise arutamisega. Komisjon on teinud koostöös keeletoimetajatega esialgsesse eelnõusse mõned keelelised parandused. Need puudutavad ka konventsioonide nimetuste täpsustamist, et need oleksid üheselt mõistetavad. See oli komisjoni arutelu kohta kõik. Aitäh!

Hea ettekandja! Ma täpsustan. Te mainisite muudatusettepanekute esitamise tähtajana 25. oktoobrit. Te ilmselt eksisite, tegu oli 26. oktoobriga.

Palun vabandust! Ma arvutasin päevi praegu siin peast natukene valesti, mul ei olnud kalendrit silmade ees.

Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See avaldus keskendub keskkonnariskidele ja õige ongi, et ta seda teeb. Kas komisjoni käsutuses on olnud informatsiooni ja kaalutlusi Nord Streami majandusliku põhjendatuse kohta, kuna liikvel on ka sellised arvutused ja prognoosid, et seoses nii perspektiivse nõudmise kui ka pakkumise (tarnete võimaluse) vähenemisega ei teeni Nord Stream kunagi kulutusi tasa ja osutub veel meie eluajal tegelikult mõttetuks algatuseks?

Aitäh! Avalduse eelnõu kontekstis keskendus keskkonnakomisjon tõesti ainult keskkonnariskidele. Kuid küsimusele vastates võin öelda, et majandusaspektid on äärmiselt spekulatiivsed, kui nad on väga kaugesse tulevikku suunatud. Keskkonnariskid on reaalsed. Me arutasime olukorra reaalset tõsidust.

Kolleeg Rein Ratas, palun!

Tänan! Käsitletav avaldus on igati sisukas ja tasakaalukas. Aga millest tuleneb seletuskirja hoopis teistsugune tonaalsus, kus me ütleme, et Venemaa Föderatsiooni ei saa pidada usaldusväärseks partneriks, ja sarjame teda selle eest, et ta ei ole ratifitseerinud Espoo konventsiooni ega ole ühinenud ka Euroopa energiahartaga? Miks niisugune selge erinevus? Olen rääkinud.

Tänan! Seletuskirja üle komisjonis arutelu ei toimunud. Seletuskirja on koostanud algatajad algatajate seisukohtadest lähtudes. Selle kohta ei võtnud komisjon seisukohta, sellepärast ei saa ma detailselt kommenteerida seletuskirja sisu, selle küsimuse peab esitama algatajatele.

Kolleeg Lembit Kaljuvee, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg! Teame, et koerad hauguvad, aga karavan läheb ikka edasi. Kas see avaldus aitab Eesti riiki selles osas, et me saame rohkem kaasa rääkida, et see, mis niikuinii tuleb, tuleks parem? Või töötab see avaldus tegelikult sellele vastu, nii et me jääme lihtsalt haukujaks ja tehakse ikkagi nii, nagu tehakse, ja meiega üldse ei arvestata?

Tuginedes nendele seisukohtadele, mis tulenevad keskkonnaargumentidest, usun ma, et see avaldus on suunatud sellele, et see protsess tuleks parem. Ma täna vastasin ka ühes intervjuus küsimusele, kas on võimalik seda protsessi tagasi pöörata. Ma ütlen ka siin, et pole vaja midagi tagasi pöörata, protsess on toimiv ja arenev. Nende mõjude hinnangute ja kriitika eesmärk on neid mõjusid võimalikult adekvaatselt käsitleda ja teha seda protsessi võimalikult ohutuks. Kui selgub, et riskid on vältimatud või katastroofilised või, nagu siin üks inimene ütles, lausa apokalüptilised, siis on selge, et nende riskide valguses sellist projekti teostada ei saa.

Kolleeg Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu! Austatud härra Jüssi! Minu küsimus tuleneb sellest, et te olete nii selgelt juba teadvustanud ja selgitanud selle projekti riske. Kas te arvate, et Eesti rahva enesekaitseks peaksid inimesed ise aktiivsemad olema? Kas kodanikuühiskond ja organisatsioonid peaksid rohkem tegutsema? Kas oleks hea, kui me näeksime Riigikogu liikmete ja valitsuse kõrval ka tavakodanikke sõna võtmas ja protesteerimas? Kas võiks haarata kaasa rahvusvahelisi looduskaitseorganisatsioone? Näiteks Greenpeace on üllatavalt vaikne olnud, ta ei ole üldse midagi selle kohta öelnud.

Aitäh! Ma toetan seda põhimõtet, et kodanikel on õigus ja ka kohustus aktiivselt jälgida nende elu puudutavaid protsesse ja seal kaasa rääkida, olgu siis üksikisiku, vabaühenduse või ka mõne, ütleme, riikliku struktuuri tasandil. Ma kindlasti kutsun inimesi üles olema väga tähelepanelikud selles suhtes, milliseid otsuseid langetatakse meie ühise elukeskkonna, meie ühise tuleviku kohta. Seda, millisel alusel üks või teine maailmas toimetav keskkonnaorganisatsioon oma strateegiaid koostab ja otsuseid teeb, ei oska mina siit puldist kuidagi kommenteerida ega tahaks seda kuidagi suunata. Aga ma arvan, et tõsine tähelepanu ja kaasarääkimise julgus on selles protsessis väga olulised.

Kolleeg Rein Ratas, palun!

Tänan! Palun öelge, kas ma saan õigesti aru, et avalduse seletuskiri on ka avalik dokument ja avalduse poolt hääletades hääletan ma automaatselt ka seletuskirja poolt. Olen rääkinud.

Jah, ma olen seda meelt, et seletuskiri on dokumendi orgaaniline osa. Selle eesmärk on dokumendi tausta selgitada. Nii on see seni olnud, et me ei ole hääletanud eraldi eelnõusid ja nende seletuskirju, ju nad on siis otsustega orgaaniliselt seotud.

Aitäh! Ma täpsustan, kuna seda võib lugeda ka protseduuriliseks küsimuseks. Seletuskiri on küll avalik dokument, kuid hääletatakse avalduse poolt ja vastu võetakse avaldus, mitte seletuskiri. Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et küsimus on täna puhtalt keskkonnaalane. Loomulikult on see küsimus väga õige, sisuliselt ma seda väga toetan. Aga mida te arvate, kas ei oleks vaja teha eraldi mingisugune poliitiline avaldus ja saata see kõikide naaberriikide valitsustele ja ühiskondlikele organisatsioonidele arutamiseks, seda ka just julgeolekuriskide seisukohast, näiteks meie Riigikogus arutaksime kõigepealt riigikaitsekomisjonis jne? Mida te sellest mõttest arvate?

Aitäh! Keskkonnakomisjonis lähtume me siiski valdkondlikult keskkonnaaspektidest. Selle avalduse algatamise ja ka riiklikult tähtsa küsimuse tänase arutelu tegelik põhjus on see, et Riigikogu liikmete hinnangul on keskkonnaargumendid selle protsessi juures olulised, ja me tegelikult teeme sellelt põhjalt ka poliitilise avalduse, mis edastatakse nii Eesti-siseselt kui ka rahvusvaheliselt. See, millised teised aspektid vajaksid selle konkreetse arendusega seotult enamat tähelepanu, ei ole keskkonnakomisjoni pädevuses öelda. Aga niipalju ma ütlen, et keskkond laiemas mõttes on osa nii sise‑ kui ka rahvusvahelisest turvalisusest, võib-olla isegi üks selle nurgakive. Ma arvan, et selle valdkonna kompetentsed komisjonid ja organisatsioonid oskavad meie avaldust lugedes selle põhjal teha ka laiema kandepinnaga järeldusi.

Kolleeg Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, kui kiiresti jõutakse see avaldus, juhul kui ta vastu võetakse, saata kõigile Läänemere riikide parlamentidele, milline on kaaskiri ja kas kaaskirjas palutakse ka mingit tagasisidet?

Aitäh! Sellise detailsusega komisjon seda teemat ei arutanud. Küll aga komisjon leidis, et selle avalduse tõlge inglise keelde peaks valmis saama võimalikult kiiresti ja ka selle levitamisega peaks olema väga operatiivne. Aga millisel moel täpselt ja millisest etiketist lähtudes või millises formaadis see olema peaks, seda ei ole keskkonnakomisjon arutanud. Ma arvan, et selleks on siin Riigikogu majas olemas asjatundjad.

Mari-Ann Kelam, palun!

Aitäh! Möödunud aastal apelleerisid Poola ning Leedu kodanikegrupid europarlamendi petitsioonide komiteesse. Nende mured olid just seotud gaasitoruga ja selle alusel toimusid kuulamised. Tulemus oli, et kuulamisel ei peetud täiesti usaldusväärseks Nord Streami palgatud Taani firmat. Kordan üle oma eelmise küsimuse, et saada päris täpset vastust, tahaksin kuulda jaa‑ või ei‑vastust või natuke pikemat seletust. Niisuguse elulise küsimuse puhul võideldes, ma oletan, te arvate, et lahingus tuleb kasutada igasuguseid relvi, on need siis poliitilised, kultuurilised või majanduslikud, on need Euroopa Parlamendi solidaarsusküsimused või on need keskkonnaküsimused. Põhiline mure on nii suur, et tuleb kasutada igat relva, mis vähegi võimalik, et saavutada eesmärk, mis on meie Eesti rahvuslikes huvides.

Tänan! Küsimuse osa jäi mulle siin natukene ... Kui ma võtan seda relvastuse osa sümboolsena, siis ütlen, et ma tegelikult eelistaksin eelkõige veenmise relva, sest veenmine eeldab teise arsenali ehk argumentide ja vastuargumentide rakendamist. Aga muidugi, mõnes mõttes laiendades vastust härra Kundla küsimusele, ütlen, et selle protsessi käigus on kõikide valdkondade suurendatud tähelepanu, aktiivne osalus ja, ütleme, aktsepteeritavad viisid ennast väljendada väga teretulnud. Ma arvan, et see tekitab sellise vastujõu, mis pidurdab nende inimeste optimismi, kes arvavad, et asju saab teha lihtsa otsustamise korras.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid! Fraktsioonide esindajatel on nüüd võimalus pidada läbirääkimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Mark Soosaare!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kui te vaatate avaldusele antud allkirju, siis te näete, et enamik meist, sotsidest, on avalduse poolt. Iseküsimus on nüüd see, mida me selle avaldusega peale hakkame, et see ei jääks samasuguseks tühjaks paberiks nagu paljud konventsioonid, mida riigid ei täida. Siin tahan ma pakkuda ühe ideena seda, et tuleks kutsuda üsna pea, kuigi on ebamugav enne jõule selliseid asju korraldada, aga siiski juba detsembri alguses selles saalis kokku Läänemere-äärsete riikide parlamendiliikmete foorum, kus me võiksime arutada Nord Streamiga seotud keskkonnaküsimusi. Sest öelge mulle, kus veel kui mitte sellel ekraanil esitleda meie teadlaste mõttekäike ja väga kaalukaid argumente. Meie lobi teistes parlamentides on väga nõrk kui mitte olematu, väljapääs Läänemere-äärsete riikide ajakirjandusse on samuti viletsavõitu. Me ei saa täna rahulikult koju minna ja öelda, et tegime ära ja võtsime sellise paberi vastu. Selle paberiga on vaja veel palju tööd teha, et ta toimima hakkaks.
Kui te vaatate tähelepanelikult neid kahte dokumenti, mis meie laudadel on, avaldust ja seletuskirja, siis te märkate, et minu allkirja seletuskirjal ei ole. Siin on tõsine probleem. Ma tõesti ei tahaks ja ma arvan, et siin saalis on teisigi, kes ei tahaks, et tekiks paralleel ühe kurikuulsa preambuliga, mille kohta meie valitsus ütles, et see ei ole dokumendi ametlik osa, aga see oli dokumendi avalik osa. Ma kuidagi ei tahaks, et Eestist jääks haukuva kutsika kuvand, kes on kade suurriikide majandusedule ja püüab sellele protsessile jalga taha panna. Pealegi, kui me vaatame seletuskirja teist lõiku, võrdlust 1939. aasta salakokkuleppega, siis, andke mulle andeks, see võrdlus ei kannata mitte mingisugust kriitikat, see võrdlus kindlasti varjutab meie kaalukaid teadusargumente. Jumala eest, hoidkem seda, mida meie teadlased on teinud, ja pakkugem neile tõsiselt võetavat parlamentaarset tuge. Otsigem seda ühisosa, mis on Läänemere-äärsetel riikidel, otsigem ka dialoogi Venemaaga. Uskuge mind, ka Venemaa on huvitatud, et Läänemeri, nende aken Euroopasse (neil on praegu teatavasti kaks akent, üks on Kaliningradis ja teine on Peterburi all) säiliks, oleks puhas ja elukeskkond Läänemeres kestaks edasi.
Sellepärast on mul ettepanek, et me loobuksime seletuskirja kahest esimesest lõigust. Võib-olla kellelegi väga meeldib esimene lõik, aga teine lõik on minu meelest edasisi läbirääkimisi täiesti välistav. Seetõttu meie, sotsiaaldemokraadid, teeme ettepaneku, et enne hääletamisele asumist nendele dokumentidele allakirjutanud koguneksid siin saalis. Ma tean, et meie fraktsiooni esimees Eiki Nestor on juba valmis pannud ka paberi, et küsida kümneminutilist vaheaega enne avalduse vastuvõtmist, just seletuskirja küsimuses. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Head kolleegid! Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks komisjonile muudatusettepanekuid ei laekunud, seega pole meil muudatusettepanekuid läbi vaadata. Enne lõpphääletust on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon palunud kümneminutilist vaheaega. Istung jätkub kell 12.47.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi ja me võime asuda avalduse eelnõu lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele 45 Riigikogu liikme esitatud avalduse "Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariskidest" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Riigikogu avaldus "Läänemerre kavandatava gaasijuhtmega seotud keskkonnariskidest" on vastu võetud.

Algab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Head kolleegid! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Võime asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 528. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 528 on vastu võetud.

Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Heljo Pikhofi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu.
Eelnõuga muudetakse vanemahüvitise seaduses sätestatud hüvitise maksimaalset määra, asendades hüvitisele õiguse tekkimise kalendriaastaks Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras arvutatud Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kolmekordse suuruse kahekordse suurusega. Teisisõnu on sotsiaaldemokraatide ettepanek alandada vanemahüvitise ülempiiri, võttes selle arvutamise aluseks kahekordse Eesti keskmise kuupalga senise kolmekordse asemel, seega on ettepanek alandada ülempiiri 30 729 kroonilt 20 486 kroonile. Seesugune lahendus vastaks pisutki ühiskonna enamuse õiglustundele ja vastaks paremini ka majandussurutises riigi võimalustele. Samas hoiaks see ära kentsaka olukorra, kus vanemahüvitis on suurem kui inimese senine töine tulu, sest viimasel aastal on kõvasti kärbitud palku nii avalikus sektoris kui ka erasektoris ja vanemahüvitis määratakse eelmise aasta isikustatud sotsiaalmaksu alusel. Meie fraktsiooni pakutud uus vanemahüvitise arvutamise kord peaks eelnõu järgi jõustuma tuleva aasta 1. juulist. Allapoole lastud lagi rakenduks neile vanemaile, kellele määratakse vanemapalk pärast seadusmuudatuse jõustumist. Selline muudatus ei oleks ülearu järsk ega petaks ühegi pere, ka mitte nende 5% hulka kuuluvate emade-isade õigustatud ootust, kes on kõige kõrgema palgaga.
Austatud ametikaaslased! Nagu te mäletate, esitasid sotsiaaldemokraadid võimuparteide poolt pikka aega kalevi all hoitud eelnõu juba suve hakul, et uut korda saaks arvestada 2010. aasta riigieelarve tegemisel. Kui me vaatame praegust eelarvet ja järgmise aasta eelarve eelnõu, siis on seal selgelt näha vahed. Eelarves on peretoetuste saajatele 2009. aastal kokku ette nähtud ligi 4 miljardit krooni, millest vanemahüvitisele on ette nähtud 2 282 000 krooni. Kui me vaatame, kui palju läheb lastetoetusele, siis seda on ainult üle 1 miljardi krooni sellest ligi 4 miljardist kroonist. Juba mullu kulus meil vanemahüvitisele rohkem raha kui riiklikele peretoetustele kokku. Me räägime aastast 2008, seega ajast, kui täies jõus olid nii mitmedki perede abistamise viisid ja võtted, mis tänaseks on kadunud. Järjepanu on ohvriks toodud 450‑kroonine koolitoetus õppeaasta algul, isa või ema täiendav maksuvaba tulu esimese lapse pealt, kuni 5‑aastast last kasvatava vanema õppelaenu osaline kustutamine, haigestunud lapse hooldamise hüvitis (haigusraha kärbiti seniselt 100%‑lt 80%‑le). Muutumatuna ja puutumatuna on püsinud üksnes vanemahüvitis tükkis selle ebaproportsionaalselt kõrge laega. Vanemahüvitise maksimum tõuseb praeguse seaduse ja statistikaime alusel tuleval aastal 30 789 kroonilt suisa 35 316 kroonile. See vahe, ümmarguselt 4500 krooni, on aga summa, millega peab leppima kõva kolmandik kõikidest vanemapalga saajatest. Olgu siin ära öeldud ka see, et määratud vanemahüvitise keskmine suurus oli septembri lõpu seisuga 10 642 krooni.
Säärasest perepoliitikast, nagu kujukalt näitavad Praxise uuringud, koorub välja kaks probleemipundart. Esiteks, kuna toetuse suurus on üha enam seotud vanema sissetulekuga, on kiiresti kasvanud toetuste ebavõrdsus. Niigi heal järjel olevat peret toetab ka ühiskond kõige priskemalt. On ju vanemapalga puhul sisuliselt tegu sotsiaaltoetusega, mida makstakse kindlustuspõhimõtte alusel. Rohkem kui seitsmekordne vahe madalaima ja kõrgeima vanemapalga vahel tundub pisut ülekohtune, või mis? Teiseks on Eestis riigi abi keskendunud ennekõike lapse sünnile, seda kõigist Euroopa Liidu riikidest kõige rohkem, ja see abi lõigatakse kui noaga läbi sestpeale, kui laps on saanud poolteiseaastaseks.
Sotsiaaldemokraadid on teinud arvutusi, kui palju meie muudatus raha kokku hoiaks. Meie arvutuste kohaselt hoiab riik 2010. aastal kokku 19,4 miljonit krooni, 2011. aastal 78 miljonit krooni ja alates 2012. aastast 136 miljonit krooni.
Sotsiaaldemokraadid peavad väga oluliseks, et vanemapalga ülempiiri alandamisega kokku hoitud miljonid läheksid lastega peredele, mitte riigieelarve aukude lappimiseks. Võiksime kõik koos siin saalis mõelda sellele, kui paljusid töö kaotanud vanemate lapsi annaks nendest miljonitest toetada. Võiksime seadustada Lastekaitse Liidu ettepaneku abistada hättasattunud perede lapsi kuni tuhande krooniga kuus.
Ma palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mind hämmastab, et endine sotsiaalkomisjoni esimees ei tea, et vanemahüvitis ei ole sotsiaaltoetus. Need on Eesti sotsiaal‑ ja perepoliitika sellised põhitõed, mida peaks teadma iga Riigikogu liige, liiatigi need, kes on sotsiaalkomisjoni liikmed või kes on suisa olnud sotsiaalkomisjoni esimeheks. Ma mõistan ka, et sotsiaaldemokraatide jaoks on leitud asi, mille eest punalipulist võitlust pidada ja mille abil me hoiame kokku 19,4 miljonit krooni. Palju õnne! See on tõesti peaaegu 1% kogu vanemahüvitise eelarvest. Kas te ei arva, et on pisut küüniline minna lõhkuma üht Eestis väga hästi töötavat süsteemi selle nimel, et saada oma erakonna reväärile väike plusspunktike ja samas saada kokkuhoidu kõigest alla 1% selle süsteemi toimimise kuludest?

Aitäh küsimuse eest, Taavi! Kui sa poleks mulle täna jälle küsimust esitanud, siis oleksin ma olnud üllatunud. Ma ütlesin, et sisuliselt on tegu sotsiaaltoetusega. Kui me läheme siit edasi, siis tahan ma küsida sinult vastuküsimuse. Järgmisel aastal, me teame, on prognoositud, et Eestis on peaaegu 120 000 töötut. Paljudes nendes peredes on ka lapsed. Paljud pered on tõesti vaesuse piiril ja lapsed on kitsikuses. Kas me tõesti Riigikogus ei soovigi nendele lastele mõelda, nende olukorda parandada? Täiesti ebanormaalne on ka see, et ei ole paigas proportsioonid, kui suur on üldistes peretoetustes vanemahüvitise osakaal ja kui suur on nende toetuste osakaal, millega toetatakse kooliealisi lapsi, selle raha osakaal, mis jääb kõikideks muudeks peretoetusteks.

Kolleeg Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab Praxise uuringust tulenevaid järeldusi ja seda, mida see Praxise uuring täpselt näitab. Kas vanemahüvitis on mõjutanud ühiskonnas sissetulekute ebavõrdsust või ei ole? Kui ettekandja arvates on mõjutanud, siis mis suunas või mil moel?

Palun, kas sa täpsustaksid küsimust? Mismoodi saab Praxise uuring sissetulekute ebavõrdsust suurendada?

Teiseks küsimuseks on mõne hetke pärast sõna Tõnis Kõivul. Nüüd, palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui suured on keskmised palgad eri aastatel, mis on teie kokkuhoiu arvutuste lähtesuurused?

Palun korda küsimust!

Sellist võimalust ei ole meil ette nähtud. Ettekandjal on võimalus kuulata küsimust, kui küsimus esitatakse. Kui kolleeg Kundla soovib esitada teise küsimuse, siis, ma usun, on ettekandjal võimalus pisut täpsemalt jälgida küsimuse sisu. Kolleeg Tõnis Kõiv, teine küsimus, palun!

Aitäh! Teine küsimus tuleb küll sama mis esimene küsimus. Kas vanemahüvitis on kuidagi mõjutanud sissetulekute ebavõrdsust ühiskonnas või mitte? Ja kui on mõjutanud, siis mis suunas? Seda küsin ma Praxise uuringutest lähtuvalt. Mida need uuringud on selles küsimuses näidanud?

Vanemahüvitis on loomulikult mõjutanud ebavõrdsust just lastega perede puhul. Kui vahe miinimumvanemahüvitist saajate ja maksimumvanemahüvitist saajate vahel on kasvanud seitsmekordseks, siis kindlasti on vanemahüvitis see, mis on aidanud kaasa ebavõrdsuse suurenemisele selles osas. Ebavõrdsus on suurenenud.

Teine küsimus, kolleeg Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Ma loodan, et austatud ettekandja paneb nüüd küsimust tähele. Mis puudutab seda viimast repliiki, siis, ausalt öeldes, minul oleks päris häbi kohe, kui ma teie asemel seal puldis oleksin, sest igaüks ju teab, et mitte keegi ei saa vanemahüvitist rohkem, kui oli tema sissetulek, välja arvatud just need kõige vaesemad. Mitte mingil juhul ei saa seetõttu vanemahüvitis ebavõrdsust suurendada. See on puhtabsurdne väide, aga jäägu see teie südametunnistusele, nagu ka see, et te tahate vanemahüvitise hästitoimivat süsteemi lihtsalt oma väikese plusspunktikese pärast ära lõhkuda. Vaieldamatult on vanemahüvitis ju Eestis sündimust kasvatanud, seda ütlevad nii inimarengu aruanne kui ka teie viidatud Praxise uuring. Minu esimesele küsimusele jätsite te vastamata. Palun vastake nüüd, kas 1% kokkuhoidu õigustab hästi töötava süsteemi lõhkumist.

Taavi! Sa rääkisid ainult 19,4 miljonist, mis on 2010. aasta kokkuhoid. Mina rääkisin aastatest 2010, 2011 ja 2012.

Protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Taavi Rõivasele!

Aitäh, austatud juhataja! Palun andke nõu, mismoodi tuleks käituda sellises olukorras, kui minu küsimuste limiit on ammendunud, aga ettekandja järjekindlalt ei vasta küsimustele sisuliselt!

Aitäh! See on ettekandja õigus ja vabadus vastata küsimusele sellisel viisil, nagu ta seda kõige mõistlikumaks peab. Palun mikrofon Toivo Tootsenile esimese küsimuse esitamiseks!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti Ekspressis oli suurelt ära toodud õige mitmeid skeeme, n‑ö JOKK-skeeme, kuidas vanemahüvitist maksimumini ajada. Kas see eelnõu muudaks sellised skeemid mõttetuks, sest nii suuri tulusid ei ole enam vanemahüvitise abil võimalik saada?

Aitäh küsimuse eest! Skeemitegijaid on alati, kui on võimalus. Kas see eelnõu muudaks need skeemid mõttetuks, seda ei saa ma öelda, aga ma loodan, et inimesed kasutavad neid skeeme järjest vähem ning neid skeeme avastatakse ja tuuakse ka päevavalgele.

Jaan Kundla, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma täpsustan oma küsimust. Teil on välja toodud eri aastatel erinev kokkuhoid (aastal 2010 on see 19 miljonit, aastal 2011 on see 78 miljonit jne), aga selle arvutuse aluseks on ikkagi keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kahekordne suurus. Missugune suurus numbriliselt on aluseks võetud, kas ma saaksin sellele vastuse?

Aluseks on võetud käesolev aasta. Ütleme nii, et kui vanemahüvitise arvutamisel võetakse aluseks eelmine periood, siis lähtuvalt nendest aastatest, mis eelnevad nendele aastatele.

Kolleeg Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Proua ettekandja! Teil on hämmastav võime vastata küsijale omapoolse küsimusega, aga minu küsimus on see: kas te olete ikka aru saanud vanemahüvitise kehtestamise mõttest?

Aitäh küsimuse eest! Vastan: jah.

Kolleeg Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Rohelised näevad sotsiaaldemokraatide ettepanekus eelkõige sõnumit inimestele praegusel masuajal, et ei tahaks suurendada eelarves vanemahüvitiste summat ajal, kui kõigil teistel on raske. Aga kas te olete mõelnud näiteks sellist varianti, et kui kolme aasta pärast läheb meil juba paremini (loodame seda), siis võiks jätkata jälle vana skeemi kohaselt, lihtsalt edastada sõnum, et see muudatus on tõesti seotud rahva õiglustundega rasketel aegadel?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaaldemokraadid on alati olnud seda meelt, et vanemahüvitise puhul ei peaks need vahed nii suured olema. Praegune skeem suurendab neid vahesid järjest ja järjest, olgu masuaeg või mitte. Lapse kasvatamine on töö ühteviisi.

Kolleeg Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kindlasti olen mina üks nendest, kes toetab seda eelnõu, ja seda ütlesin ma välja ka sotsiaalkomisjonis, kui see arutusel oli. Siin nagu komisjoniski on aga kõlanud jälle väide, nagu oleks vanemahüvitis see võluvits, mis on Eesti naised nii äkki ja kiiresti kõik sünnitama pannud. Kas algatajad oskavad vastata, millised on suurimad mõjud sündimusele Eestis, kas on see tõesti vanemahüvitis või on need siiski pikemaajalised demograafilised protsessid ehk sünnitamisikka on lihtsalt jõudnud rohkem naisi?

Aitäh! Loomulikult, üks põhjus on see, et sünnitamisikka on jõudnud rohkem naisi, teine põhjus on majanduslik kindlustunne. Kui me vaatame aastaid 2008 ja 2007, siis neid inimesi, kes lootsid, et Eesti jõuab viie rikkaima riigi hulka, oli palju. Inimesed võtsid laenu ja mõtlesid, et selliseks elu jääbki. Aga täna peame tõdema vastupidist. Ma olen täiesti kindel, et mingi aja pärast sündimus isegi siis, kui vanemahüvitis on sellises suuruses, väheneb. Just sellepärast, et inimestel puudub kindlustunne tuleviku suhtes.

Kolleeg Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Praegune valitsus on juba ära otsustanud, et 2009. aasta vanemapalga ülempiir tõstetakse järgmisel aastal 30 000 kroonilt 35 000 kroonile kuus. Teie ettepanek sooviks ülempiiri 30 000 kroonilt alla tuua laias laastus 24 000 kroonile. Selle ettepanekuga võidaks päris märkimisväärseid miljoneid. Siin saalis on jäänud kõlama toon, nagu need miljonid ei jõuaks taas lastevanemateni või lasteni. Samas on see summa suurusjärgus ainuüksi järgmiseks aastaks umbes niisama suur kui see kärbe, mis tehti õppelaenude intresside kompenseerimiselt. Kas sotsiaaldemokraadid on pakkunud, kuhu see raha, see ülempiiri tõstmise arvel säästetud raha võiks minna?

Üks võimalus võiks olla, nagu ma ka ütlesin, et võiksime seadustada kas või Lastekaitse Liidu ettepaneku abistada hättasattunud perede lapsi kuni tuhande krooniga kuus. See on neutraalne organisatsioon, ei ole poliitiline organisatsioon. Me võiksime rehkendada rohkem ka teistega, kes on väljaspool Riigikogu.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu numbriga 525 teisipäeval, 20. oktoobril. Komisjoni istungil osalesid lisaks komisjoni liikmetele eelnõu tutvustajana Eiki Nestor ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Riina Saar. Vabariigi Valitsuse seisukoht oli eelnõu mitte toetada.
Sotsiaalkomisjoni arutelu alguses rääkis eelnõu tutvustaja meile eelnõu esitamise põhjustest, mis on kirjas seletuskirjas ja mida me osaliselt ka siin kuulsime. Eelnõu esitaja arvates ei vastandu nende esitatud eelnõu vanemahüvitise seaduse algsele eesmärgile, milleks on vältida pere sissetuleku järsku vähenemist seoses lapse sünniga ning hüvitada väikelaste vanematele laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Sotsiaalministeeriumi esindaja lisas juurde, et üks vanemahüvitise eesmärke on ka töö‑ ja pereelu ühitamine, ning nii seda kui ka algset eesmärki esitatud eelnõu siiski otseselt riivab. Vanemahüvitise süsteemi muutmine kahandab oluliselt süsteemi usaldusväärsust ning vähendab võimalusi ühitada töö‑ ja pereelu. Vabariigi Valitsuse seisukoha kohaselt ei vasta eelnõu sisule eelnõus toodud eesmärk mitte maksta vanemahüvitise saajale vanemahüvitist suuremas määras kui isiku praegune töötasu. Komisjoni istungil leidis veel kord ülekordamist teadmine, et 60% vanemahüvitise saajatest saavadki hüvitist määras, mis oli nende eelnev sissetulek, 35% hüvitise saajatest saab hüvitist rohkem, kui oli nende eelnev sissetulek, ja 5% hüvitise saajatest saab hüvitist vähem, kui oli nende eelnev sissetulek. Eelnõus on välja toodud, et just ülempiiri langetamine ei luba maksta vanemahüvitist suuremas määras, kui oli isiku eelnev töötasu. Aga samas jätab eelnõu esitaja tähelepanuta, et ka 60% vanemahüvitise saajate puhul, need on need, kes saavad vanemahüvitist samas ulatuses kui eelnev töötasu, võib esineda olukord, kus neile makstav vanemahüvitis on suurem kui nende praegune töötasu. Sest üldiselt on ju palgad langenud ja väga tihti esinevad sellised olukorrad, kus vanemahüvitis on suurem kui vahetult enne rasedus‑ ja sünnituspuhkust makstud palk. Rääkimata veel sellest, et 35% vanemahüvitise saajatest saab ju nagunii vanemahüvitist rohkem, kui oli nende eelnev sissetulek. Teatavasti on vanemahüvitise arvestamise süsteem üles ehitatud selliselt, et aluseks võetakse üle-eelmise aasta sissetulek. Siin juba märkimist leidnud 2009. aastal kinnitatud vanemahüvitise ülemmäär kinnitati 2008. aasta andmete põhjal 2010. aastaks. Ehk süsteem on nii hästi üles ehitatud, et ta lükkab ajas edasi nii järsud tõusud kui ka langused, pehmendades niimoodi mõjusid. Statistikaameti jooksvad andmed näitavad ja Eesti Panga prognoosid ennustavad 2009. aasta keskmise brutopalga vähenemist ligi 5%. Seega, prognooside kohaselt väheneb juba järgmisel aastal kehtestatav vanemahüvitise ülempiir 2011. aastaks, sest süsteem on selline.
Komisjoni liikmete tõstatatud küsimus, kui paljusid vanemahüvitise saajaid võiks mõjutada ülempiiri alandamine, jäi eelnõu esitaja otsese vastuseta. Sotsiaalministeeriumi esindaja tõi välja, et vanemahüvitise ülempiiri alandamine ei mõjuta mitte ainult maksimaalses suuruses vanemahüvitise saajaid, vaid siiski tunduvalt suuremat vanemahüvitise saajate gruppi. Vabariigi Valitsuse seisukoht viitas, et eelnõu seletuskirjas ei ole tegelikult välja toodudki eelnõuga mõjutatud isikute ringi, vähemalt mitte kõiki isikuid, keda see võib mõjutada. Samuti puudub Vabariigi Valitsuse seisukohalt ka mõjude analüüs. Vabariigi Valitsuse seisukoha kohaselt ei ole eelnõuga kaasnevate mõjudena arvestatud väljamakstud vanemahüvitiselt riigieelarvesse laekuva tulumaksu vähenemist ning ei ole selge, millistest andmetest on lähtutud seletuskirjas toodud eeldatava kokkuhoiu saavutamisel. Opositsiooni kuuluv sotsiaalkomisjoni liige avaldas arvamust, et vanemahüvitise ülempiiri vähendamine kahekordse keskmise peale on isegi tagasihoidlik vähendamine, tegelikult võiks sealt rohkemgi maha võtta. Komisjoni enamus selle väljaütlemisega ei ühinenud.
Seejärel arutleti komisjonis selle üle, mis vahe on toetusel ja hüvitisel, kas neid saab üldse omavahel otseselt võrrelda. Toetus määratakse kas kindlas suuruses, näiteks peretoetused, või oleneb leibkonna sissetulekust, näiteks toimetulekutoetus. Peretoetused on universaalsed, kõik lapsed saavad toetust ja toetus ei olene pere sissetulekust. Peretoetused on kindlaksmääratud vanuses lapsi kasvatavatele peredele makstav rahaline abi lapse kasvatamise ja hooldamisega seotud kulude osaliseks kompenseerimiseks, toetus. Hüvitis on üldjuhul inimese enda töötasu ja töötasult makstud maksude põhjal arvutatud asendussissetulek ning see kompenseerib töise tulu katkemist näiteks haiguse, töötuse, lapse sünnitamise ja kasvatamise korral. Siia alla käivad Eestis ajutise töövõimetuse hüvitised, töötuskindlustushüvitis ning vanemahüvitis. Samas ei pea see hüvitis olema 100% töötasust ja paljudel juhtudel ka ei ole, sest inimesel peab säilima motivatsioon töötada. Vanemahüvitise eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö‑ ja pereelu ühitamist. Hüvitis arvutatakse taotleja eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud töise sissetuleku põhjal. Sotsiaalkomisjonis tuli uuesti esile juba vanemahüvitise kehtestamise ajal läbivaieldud vaidlus, kas vanemahüvitis peaks olema sotsiaaltoetus või siiski hüvitis. Vanemahüvitise kehtestamise aja vaidlused on vaieldud ning on otsustatud, et mitte vanemahüvitis ei tee ega saagi teha lapsi ebavõrdseks, sest lapsed ei ole vanemahüvitise saajad. Vanemahüvitise saajad on lastevanemad ning vanemahüvitise eesmärk on vältida pere sissetuleku järsku vähenemist seoses lapse sünniga ning soodustada pere‑ ja tööelu ühitamist.
Praxise uuring, millest ka siin juttu tuli, näitab, et vanemahüvitis ei ole märkimisväärselt mõjutanud ühiskonnas olemasolevat sissetulekute ebavõrdsust, sest vanemahüvitise eesmärk ei olegi selle ebavõrdsuse tasandamine või muutmine. Vanemahüvitise eesmärk on sündimuse mõjutamine. Iive on vanemahüvitise kehtimise ajal läbi teinud hüppelise muutuse. Kui näiteks 2003. aastal oli Eesti iive negatiivne tervelt 5116 inimese võrra, siis 2008. aastal oli see arv kahanenud peaaegu kümme korda ehk 647 inimeseni, ja 2009. aasta üheksa kuu arvud ütlevad, et see arv on ainult –17. Vanemahüvitise kehtima hakkamise algusest, alates 2004. aastast, on mitme uuringu kohaselt avaldanud vanemahüvitis sündimuskäitumisele otsest mõju. Loomulikult ei ole see olnud ainuke mõjur, aga sel on olnud otsene positiivne mõju. Kui 2003. aastal sündis 13 036 last, siis 2008. aastal juba 16 028 last, s.o 3000 last rohkem. Kõige rõõmustavam ongi see, kui 2009. aasta lõpuks muutub iive positiivseks.
Sotsiaalkomisjonis me resümeerisime, et vanemahüvitis on näidanud end töötava süsteemina. Rahalistest numbritest tuli vanemahüvitise puhul lisaks tema osakaalule eelarves juttu ka sellest, kui suur rahaline võit või kui suur kokkuhoid saavutataks eelnõu järgi. Komisjonis oli selgelt arusaadav, et see võit oleks vanemahüvitise kogusummast alla 1% ehk, nagu ka eelnõus on välja toodud, 19,4 miljonit krooni.
Kõige selle tulemusel otsustas sotsiaalkomisjon hääletusel saata eelnõu 525 27. oktoobril täiskogu ette esimesele lugemisele ettepanekuga esimest lugemist mitte lõpetada ehk eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma loen ette ühe koha määrusest: "Vabariigi Valitsus on kehtestanud 2008. aasta sotsiaalmaksuandmete alusel Eesti keskmiseks sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruseks 11 772 krooni, mis on aluseks 2010. aasta ühe kalendrikuu vanemahüvitise maksimaalse suuruse arvutamisel." Kas sa tõesti tahad väita, et 2009. aastal pole ei erasektoris ega avalikus sektoris palgad üldse vähenenud?

Aitäh küsimuse eest! Minu väide on esitatud nende andmete alusel, mida on selle eelnõuga seoses esitanud Sotsiaalministeerium, nende andmete aluseks omakorda on Statistikaameti andmed tegeliku olukorra kohta, võttes arvesse neid kuid, mis on möödunud, ja Eesti Panga prognoos 2009. aasta lõpuni.

Kolleeg Maret Merisaar, palun!

Aitäh! Miks ei taha sotsiaalkomisjon siiski seda eelnõu selles mõttes edasi arutada, et lihtsalt mõneks aastaks pidurdada vanemahüvitise lage ja edaspidi jälle seda tõsta?

Aitäh! Sotsiaalkomisjonis arutatakse väga konkreetselt neid eelnõusid, mis on sinna esitatud. See konkreetne eelnõu, mis on sotsiaaldemokraatide esitatud, ei näe ette sellist võimalust, mille lugupeetud küsija hetkel välja käis, ja seda ei toodud ka sotsiaalkomisjoni arutelu käigus välja. Mina saan siin puldis rääkida ikkagi sellest, mida me 20. oktoobril sotsiaalkomisjonis arutasime selle konkreetse eelnõuga seoses.

Kolleeg Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sa ütlesid, et lapsed ei saa vanemahüvitist, vaid seda saavad lastevanemad. Aga kas sa ei ole mõelnud selle peale, et vanemate rahakott on ikkagi see, mis määrab suuresti selle, kas lapsed saavad hariduse, kas lapsed saavad isegi gümnaasiumis käia, kas peres on piisavalt raha, et laps saaks huviharidusest osa võtta jne? Siin ei saa lähtuda päris nii, nagu sina väitsid.

Aitäh küsimuse eest! Mina väitsin nii, nagu seadus ütleb, et vanemahüvitist taotlevad ja saavad lastevanemad. Seda ei saagi keegi otseselt vaidlustada, sest niimoodi on lihtsalt seaduses kirjas. Loomulikult ei ole lastel võimalik valida, kuhu nad sünnivad. Seda ei ole vaja seadusesse kirja panna, sellest me saame kõik isegi väga hästi aru. Me ei saa siin ajada segi seda, mida me seadusesse oleme kirja pannud, mis on seaduse eesmärk, kõikide muude elus ettetulevate probleemide või vajadustega.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan, austatud ettekandja! Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Taavi Rõivase! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Pean ütlema, et mind ei üllata põrmugi, et sotsiaaldemokraadid vanemahüvitise süsteemi muuta või ütleksin, et lausa lõhkuda soovivad. On ju neil algusest peale olnud väga selgelt erinev nägemus vanemahüvitise headusest ja nad olid sellele vastu juba siis, kui seda süsteemi 2003. aastal loodi. Mind hirmutab see, et otsitakse igasuguseid võimalusi, kuidas vähegi saaks vanemahüvitisele küüned taha ajada, unustades selle, miks vanemahüvitis tegelikult loodi ja mida ta noortele peredele tähendab. Sotsiaaldemokraatide värskelt leitud sõsarpartei on juba teinud ettepaneku vanemahüvitist veelgi rohkem kärpida. Küllap teate ise paremini, kas te olete omavahel kokku leppinud ka selle eelnõu toetamise, aga ma oleksin väga kurb, kui see nii oleks.
See 19,4 miljonit krooni, mis esimesel aastal kokku hoitaks, või tegelikult ka see 78 miljonit, mis hoitaks kokku järgnevatel aastatel, ei ole väärt seda, et lõhkuda väga hästi toimivat süsteemi. Ma kuulasin huviga hea ametikaaslase Kadri Simsoni küsimust ja mõtlesin omaette, et kindlasti oleks Keskerakonnal häid ideid, kuhu see 19,4 miljonit suunata. Näiteks mupole või saaks selle eest teha võib-olla pool Tallinna kavandatavast telekanalist. Kindlasti leiaksite te sobivaid variante. Kõik selle nimel, et, jumala pärast, ära rikkuda asi, millel on justkui see maine, et selle lõi kunagi Reformierakond. Ma olen korduvalt öelnud, et unustage selle süsteemi üle vaidlemine, siis ei too te kogu aeg ka seda inimestele meelde, kes selle süsteemi loomise taga olid. Minu meelest ei ole ka teie seisukohalt tegelikult tark seda kogu aeg lõhkuda, rääkimata sellest, et noortele peredele mõjub see kindlustunnet hävitavalt.
Siin on täna päris palju räägitud sellest, kuidas on vanemahüvitis mõjunud iibele. Kui endine sotsiaalminister Jaak Aab ütles, et osalt on see demograafiliste protsesside loogiline tulem, et Eestis sünnib tuhandeid lapsi aastas rohkem, siis oli tal õigus. Aga kui me vaatame, kui palju on laste arv ühe naise kohta muutunud, siis see muutus on 21%. Rohkem kui viiendiku on kasvanud iga fertiilses eas oleva naise kohta sündinud laste arv viimase viie aasta jooksul, kui vanemahüvitis on kehtinud. Seda on väga-väga palju! Kui me võtame viimaseks aastaks selle, mille kohta on olemas ametlik statistika, ehk aasta 2008, siis kokku on vanemahüvitise kehtimise ajal sündide arv kasvanud üle 26%.
Loomulikult ei väida ma, et seal on 100% üksühene seos. Mitte keegi, ka mitte ükski teadlane ei ütle seda, et see sõltub 100% just vanemahüvitisest, sest lihtsalt see aegrida on liiga lühike, et järeldusi teha. Aga, head ametikaaslased, mõelge natuke! Tegemist on väga selge korrelatsiooniga, väga selgelt muutus trend just sel aastal, kui vanemahüvitis kehtima hakkas, ja see trend ei ole muutunud mitte pisut, vaid see trend on muutunud väga oluliselt. Eestis sünnib igal aastal neljandiku võrra rohkem lapsi ja see trend on ikka veel positiivne. Seda teistes riikides juhtunud ei ole, toimugu seal naiste arvu kasv või kahanemine. Ma rõhutan veel kord: ühe fertiilses eas naise kohta on vanemahüvitise kehtimise ajal sündinud laste arv kasvanud 21%. Iga laps on oluline selleks, et eesti rahvas, eesti keel ja eesti kultuur siin maalapil püsima jääksid.
Nüüd sellest, mille vastu eelnõu algataja ettekandja sügavalt eksis. Vanemahüvitis ei ole sotsiaaltoetus. Vanemahüvitis on loodud peredele kindluse loomiseks sellel ajal, kui noorel perel on kõige raskem aeg ehk siis, kui üks pereliige (lõviosas on see ema, aga seaduse kohaselt võib see olla ka isa ja mõningatel juhtudel see ongi isa) on lapsega kodus ja pere sissetulek ei koosne enam mitte kahe inimese sissetulekust, vaid ühe inimese sissetulekust. Ei ole nii, et ainult kõige väiksema sissetulekuga inimestel kannatab selle tõttu elukvaliteet. Päris kindlasti kannatab ka näiteks noorte arstide, noorte advokaatide ja veel paljude teiste ametimeeste elukvaliteet. Muuseas, olgu öeldud, et rahanduskomisjonis antud värske ülevaate järgi ületab haiglas töötavate arstide keskmine palk kahekordselt Eesti Vabariigi keskmist, sest tegemist on hästi haritud, väga heade spetsialistidega, kes noorte inimestena mõtlevad teinekord ka pere loomisele, ja see on ainult positiivne. Enamik saab sama palju, kui nad varem teenisid. Need, kes kõige rohkem saavad, saavad vanemahüvitist tegelikult vähem, võrreldes sellega, kui palju nad palka said ja kui suure summa pealt nad maksu maksid. Rohkem kui nad teenisid, saavad ainult kõige vaesemad. Seda tasub samuti meeles pidada. See näitab, et tegelikult vanemahüvitis suurendab võrdsust, seda just selle tõttu, et 35% vanemahüvitise saajatest saab vanemahüvitist rohkem, kui nad enne teenisid. Need on need, kes enne ei töötanud või kes teenisid alla miinimumpalga.
Roheliste esindaja küsis ajutise madala piiri kohta. Ma usun, et kuna mitme teise asja puhul on ka nii tehtud või on seda vähemalt kaalutud, siis on see igal juhul õigustatud küsimus. Küsimus on lihtsalt selles, et pere ei saa luua ajutiselt, rase ei saa olla ajutiselt, ei ole nii, et viiendast seitsmenda kuuni ei ole ja siis jälle edasi oled. See on täpselt see põhjus, miks vanemahüvitist ei saa üleöö ja ajutiselt ära vussida. Kindlustunne pere loomisel peab olema püsiv ja kestev väärtus. Pere loomise otsus tehakse vähemalt üheksa kuud enne lapse sündi. Reaalsuses on see aeg tihti aasta või rohkemgi. Kui selle aja jooksul valitsus ja parlament teevad mingeid rutakaid otsuseid kord siiapoole, kord sinnapoole, siis kaob perede kindlustunne jäägitult.
Kümnes Riigikogu otsustas luua noortele peredele selle kindlustunnet suurendava meetme. Jah, sotsid ja Keskerakond olid juba siis vanemahüvitise loomise vastu, tahtes luua vanemahüvitise asemel sotsiaaltoetuse. Nii ei läinud ja tunnistagem, et see, mis on loodud (kuigi ka selles võib olla teatud vigu, ükski süsteem ei ole kunagi ideaalne), on just sellisena Eestis väga hästi tööle hakanud. Iga katse seda lõhkuda võib teenida mõne partei lühiajalise, järgmise nädala reitingu huve, kuid eestluse püsimajäämise seisukohast oleks selle süsteemi ärarikkumine väga halb. Aitäh!

Eiki Nestor, palun! Kaheksa minutit.

Head Riigikogu liikmed! Kuidagi imelik on seda vana vaidlust uuesti siin kergitada, aga kuna seda hakati kergitama, eks siis kergitame.
Punkt 1, vanemahüvitise kui süsteemi mõte on töö‑ ja pereelu parem ühitamine. See on tema mõte olnud algusest peale. Punkt 2, selle ettepanekuga ei lõhu keegi vanemahüvitise süsteemi, vaid seda tehakse jätkusuutlikumaks ja riigi raha planeerimise asjus mõistlikumaks. Punkt 3, selle idee käis kunagi välja sotsiaaldemokraat Katrin Saks ja kuna Reformierakond nägi Riigikogu valimiste eel, et see idee võib tuua edu, siis haaras ta selle lennult ja võttis kasutusele. Mul ei ole midagi selle vastu. Kusjuures, ma mäletan, et esimestes kommentaarides lubati see raha maksta ravikindlustuse eelarvest. Aga kuna Reformierakonnas on tarku arste küllaga, siis tegid nad ilmselt oma parteijuhtidele selgeks, et  nii ei saa. Siis see ettepanek aja jooksul muutus.
Järgmiseks tahan öelda, et kõige naiivsem oleks põhjendada vanemahüvitise kui süsteemi ja sündimuse otsest suurepärast ja fantastilist seost. See tähendaks seda, et me usuksime, et inimesed nagistavadki sellepärast, et raha teenida. Tegelikult suureneb pere ikka mingil teisel põhjusel. Siin on oma sisu nii sellel, et ühtpidi jõuab kätte see iga, kus saadakse aru, et pere võiks kasvada, ja teistpidi annab vanemahüvitis kui süsteem võimaluse töö‑ ja pereelu paremini ühitada. Nii et kindlasti ei mõju ta sündimusele halvasti ja kindlasti mõjub ta hästi. Ka eelnõu autorid ei pane seda kuidagi kahtluse alla ja pole kunagi pannud, muidu ei oleks me seda ideed välja käinudki.
Küsimus on selles, mis siis tegelikult välja kukkus. Väga lihtsameelne oleks süüdistada seda eelnõu selles, et ta on ajendatud, ütleme, järgmise aasta eelarve tulude-kulude küsimusest. Asi on sisuline. Asi on sisuline mille tõttu? Me räägime sellest, et me soovime säilitada vanemale tema varasema sissetuleku, et see ei segaks teda negatiivsel moel selle mõtte juures, kas pere peaks kasvama või mitte, vaid et see mure oleks maha võetud ja pere kasvaks. Mõte on ju selles, et need noored inimesed saaksid oma kohustused täidetud ka tulevikus. Mina usun, et selle eelnõu najal saab selgeks teha, et need kohustused saavad täidetud juhul, kui vanemahüvitise suurus on 35 000 krooni, ja saavad täidetud ka juhul, kui see on 25 000 krooni. Siin nagu mingit vahet ei ole. Selles mõttes ei mõjuta see mitte kedagi halvas suunas. See ei tähenda mitte mingil juhul süsteemi lõhkumist.
Küll aga ka sellel lapsevanemal, kelle vanemahüvitis praegu ületab kahekordset keskmist sotsiaalmaksuga maksustatud summat, on tegelikult vaja siis, kui ta tööle hakkab minema, näiteks kohta lasteaias. Needsamad miljonid kroonid, mida nii kokku hoitakse, võiksid minna lasteaedade ehitamisse. See mõjutaks töö‑ ja pereelu ühitamist palju paremini. Seda rääkisin ma siin saalis juba siis, kui seda eelnõu vastu võeti ja selle üle vaieldi, ning jään seda rääkima ka tulevikus. Tegelikult ei ole vanemahüvitis ainukene töö‑ ja pereelu ühitamise moodus, vaid süsteem peab olema jätkusuutlik ja jätkusuutlikud on näiteks ka kulud lasteaedade ehitamiseks.
Milles on aga tegu riigi tulude-kulude poole pealt? Kui vanemahüvitis loodi, siis riigi kulud selle peale olid 800 miljonit krooni aastas, riigi kulud ülejäänud peretoetustele olid 1 miljard 600 miljonit krooni. Nüüd on riigi kulud peretoetustele 1 miljard 600 miljonit krooni ja vanemahüvitisele läheb üle 2 miljardi krooni. Kui te vaatate, mis hakkab toimuma veel aastatel 2010, 2011, 2012, 2013, 2014 ja 2015, siis te näete, et see vahe muutub veelgi suuremaks. Teisisõnu: ei ole mõistlik ka suurema sündimuse nimel ja riigi eri tugimeetmeid planeerides võtta arvesse ainult esimest pooltteist aastat väikese inimese elust ja hilisem ära unustada, on siis tegu lasteaiakohaga, koolitoiduga või muude peretoetustega, mida pole aastaid suurendatud. See on vale lähenemine. Sellega ei saavuta me seda efekti, mida siin verisulis poliitikud nii vapralt püüavad meile välja öelda. Tulemust ei tule. Tegelikult tuleb tulemus hoopis palju pikema perioodi jooksul.
Ma arvan, et vanemahüvitise kui süsteemi positiivseid pooli igati hinnates tuleb mõelda ka sellele, kuidas ta paremini töötaks. Paremini töötaks ta tõesti siis, kui me mõtleksime ka hilisemate sammude peale, selle peale, mis juhtub selle perega ja selle lapsega, kui laps on saanud poolteiseaastaseks.
Ma kutsun teid palavalt üles siiski mitte alluma komisjoni minu jaoks üllatavale seisukohale. Eri erakondade ja parlamendiliikmete seisukohti varem kuuldes võis arvata, et eelnõu jääb siiski vähemalt menetlusse ja me arutame seda edasi. Aitäh!

Kolleeg Inara Luigas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui meenutada viimast seitset aastat siin Riigikogus, siis arvatakse, et kõige mahukam debatt leidis aastate eest aset seoses vanemahüvitisega. Mitte ükski kümnetest ja kümnetest pere‑ ja lasteorganisatsioonidest, kes arutelus osalesid, ei toetanud nii diferentseeritud vanemapalka. 74% tol korral Faktumi poolt küsitletuist ei toetanud seda. Meenutuseks: tol ajal, 2004. aastal, mil see kehtima hakkas, oli vanemapalga ülempiir 15 740 krooni, alampiir 2200, nüüd on vanemapalga lagi aga tõusmas juba 35 000 kroonile. See teema on olnud päevakorras kõik need aastad. Peaaegu igal kohtumisel rahvaga korduvad küsimused, miks riik ei väärtusta iga sündivat last, miks on väikesepalgaline õpetaja halvem ärinaisest, et nende vanemapalga suurusel on mitmekordne vahe, miks määratakse ühed lapsed kohe vaesusringi, sest diferentseeritud vanemapalga idee võtab lapselt ära võrdse lähtepositsiooni, miks peab 300 krooni lastetoetust saav pere kinni maksma 35 000-kroonise vanemahüvitise ja miks toetab riik neid kõrgepalgalisi isikuid, kes ise väga hästi toime tulevad.
Keskerakond on tulnud korduvalt välja eelnõudega vanemapalga ebavõrdsuse vähendamiseks solidaarsuse kasuks, kuid need on siin saalis ikka välja hääletatud. Alles suvel tegime riigieelarve teise eelnõu kohta parandusettepaneku kehtestada vanemapalga ülempiiriks 15 000 krooni nendele, kellele hüvitis määratakse pärast 1. juulit s.a, see tähendab, et me ei tahtnud ülempiiri muuta tagasiulatuvalt. Täna toetab Keskerakonna fraktsioon kindlalt sotsiaaldemokraatide seaduseelnõu, kus vanemapalga lagi on piiratud kahe keskmise palgaga ehk ümardatult 24 000 krooniga. See on küll meie variandist mõnevõrra pehmem käsitlus, kuid siiski vähendab ebavõrdsust ja pingeid niigi ülipingelises riigieelarves.
Valitsus on ju kaotanud tulumaksuvabastuse esimese lapse kohta, ranitsatoetuse, on vähendanud haigustoetusi, on vähendanud last põetava vanema sissetulekut, on lõpetanud tasulise isapuhkuse, on lõpetanud lastevanemate õppelaenu osalise kustutamise.
Eurostati andmetel on meil Euroopa ühed madalamad pensionid ja olematud sotsiaaltoetused. Me eraldame tervishoiule Euroopa riikidest kõige vähem raha ja ees olevad tervishoiukärped teevad ravi kättesaadavuse väga keeruliseks, aga me maksame ülikõrget vanemapalka neile, kes ise hästi toime tulevad. Maailmas saavad endale 100%‑list eelnenud palga hüvitamist lubada vaid jõukad Saksamaa, Prantsusmaa ja Austria, ent sedagi vaid nelja kuu ulatuses. Isegi selline sotsiaalriik nagu Rootsi maksab hüvitist vaid 80% ulatuses. Mujal on see protsent veelgi madalam.
Möödunud nädalal väisas Eestit Rahvusvahelise Valuutakomitee delegatsioon, mille esindajad manitsesid Eestit eelarves kokkuhoiule. Nad tõid välja ka konkreetse koha, kust kokku hoida. Selleks oli vanemapalga ülempiir, mis nende sõnade kohaselt on kõiki euroopalikke standardeid arvesse võttes liiga külluslik.
Keskerakonna fraktsioon hääletab täna sellise ebavõrdsuse vastu ja sotsiaaldemokraatide eelnõu poolt. Aitäh!

Aitäh! Fraktsioonide esindajatel rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid! Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda hääletust ette valmistama.
Panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Sotsiaalkomisjoni ettepaneku poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu oli 31 Riigikogu liiget.
Sotsiaalkomisjoni ettepanek leidis toetust ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud vanemahüvitise seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu on menetlusest välja langenud.

Algab majanduskomisjoni algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas oma 22. oktoobri koosolekul komisjoni enda algatatud riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 591. Komisjoni koosolekule olid kutsutud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel, Rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik Tarmo Porgand ning juhtivspetsialist Karin Silm.
Riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatamise vajadus on tingitud uuest elektri siseturu direktiivist 2009/72/EÜ, mille kohaselt peab liikmesriik tagama põhivõrguettevõtja sõltumatuse elektrienergia tootmis‑ ja müügitegevusest. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi moodustatud töörühm analüüsis võimalikke alternatiive püstitatud eesmärgi täitmiseks. Välja toodi kolm võimalikku alternatiivi. Esiteks, ostu-müügitehing Eesti Energiaga, kelle omandis on praegu põhivõrgud, teiseks, Eesti Energia jagunemine ning, kolmandaks, Eesti Energia aktsiakapitali vähendamine.
Tuginedes töörühma seisukohtadele leidis Vabariigi Valitsus, et kõige otstarbekam on põhivõrkude riigi otseomandisse toomine, ostes äriühingu osa Eesti Energia AS‑ilt. Selle teostamiseks on vaja täiendada riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 8 lõiget 1 selliselt, et riigi poolt aktsiate ja osade omandamise võimaluste hulgas oleks ka juhtum, et riik võib omandada sellise äriühingu aktsiad või osa, kus riik ise aktsionäriks või osanikuks ei ole. Seoses sellega on tehtud ettepanek lisada § 8 lõike 1 lõppu täiendavalt sõnad "riigi osalusega äriühingud" ehk seaduseelnõu vastuvõtmise korral oleks selle paragrahvi uus sõnastus järgmine: "Aktsiaid või osa omandab riik Vabariigi Valitsuse otsuse alusel äriühingu asutamisel, tegutseva äriühingu aktsia‑ või osakapitali suurendamisel või aktsiate või osa omandamisel teiselt aktsionärilt või osanikult või riigi osalusega äriühingult."
Lõpetuseks. Majanduskomisjon otsustas saata riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse muutmise seaduse eelnõu 591 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 2009. aasta 27. oktoobril, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. november s.a kell 12. Kõiki ettepanekuid toetati komisjonis konsensusega. Aitäh!

Tänan! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Ma jätan välja seletuskirja selle jupi, millega seda põhjendatakse. Mul tekib lihtne küsimus. Ma ei saa tõesti aru. Ma küsin nii: ettekandja Sven Sester, kas sul on võimalik iseenda käest midagi osta?

Mul on võimalik iseenda käest osta siis, kui ma olen nii eraisik kui ka juriidiline isik. See on üks võimalus, kus ma mõlema poole nimel alla kirjutan. Arvata võib, et eraisik enda kui eraisiku käest osta ei saa, kui ta on üks ja sama isik, siis tal endalt ei ole võimalik osta. Kui te toote paralleeli riigi ja tema omandis oleva Eesti Energiaga, siis ma arvan, et siin ei ole midagi ebaloomulikku. Tegemist on olukorraga, kus riigil on osalus ühes osaühingus või aktsiaseltsis ja selle aktsiaseltsi all olevad erinevad struktuuriüksused ei ole sel hetkel otseselt riigi pädevuses ja kontrollitavad. Juriidiliste suhete ehk omandisuhete kaudu on see suhe olemas, aga puhtjuriidilisest aspektist seda suhet siiski ei ole. Siin ei ole tegemist tehinguga iseendaga. Vähemalt minu arvamus on selline.

Eiki Nestor, teine küsimus, palun!

Kuidas siis ei ole, kui sellesama lõike alguses on sõna "omandab"? Ta ju ei omanda neid, need juba kuuluvad talle.

Aitäh teile küsimuse eest! Ma veel kord juhin tähelepanu, et riigile kuuluvad AS‑i Eesti Energia aktsiad. Eesti Energial omakorda võivad olla osalused mitmes muus äriühingus. Need on kaks eri asja. Riigile ei kuulu hetkel, kui ma ei eksi, OÜ Elering, talle kuulub AS‑i Eesti Energia aktsiapakk.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 591 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. novembri kell 12.

Algab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Reformierakonna fraktsiooni algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli eelnõu esitajate esindaja Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõuga tahame reguleerida Euroopa Parlamendi valimistel erakondade nimekirju ja mandaadi saamist nii, et kandidaadid reastataks ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule.
See on üks väga pikk vaidlus, mida on peetud nii selles Riigikogu koosseisus kui ka eelmises. Õieti on mul lausa déjà-vu tunne selle eelnõuga teie ees olles, sest ühe korra me selle regulatsiooni kehtestasime, siis muudeti see ära, siis oleme üritanud seda uuesti tagajärjetult muuta ja ka praegu on juba menetluses üks eelnõu, mis on analoogilise sisuga. Võib-olla komisjoni esindaja räägib pikemalt komisjoni arutelust ja võimalusest need eelnõud ühendada. Ma ütlen lihtsalt niiviisi, et ilmselt küll küllale liiga ei tee, kui see aitab kaasa selle põhimõtte kehtestamisele. Mulle tundub, et praegusel juhul nii on. Eelnõu anti menetlusse vahetult pärast Euroopa Parlamendi valimisi, juunikuus, mis minu arvates näitab, et poliitikud on õppimisvõimelised.
Hästi lühidalt ma siiski kordan üle ka need põhjendused, miks me arvame, et niisugune süsteem on parem. Kõigepealt, valija kindlasti tahab, et tema häälel oleks kaal, ja ta tahab anda hääle konkreetsele persoonile, mitte lihtsalt erakonnale. See, et see võimalus puudus, ilmselt suurendas ka võõrandumistunnet. Teiseks, on hea, kui valimissüsteem on ühtne ja Eesti proportsionaalses valimissüsteemis kehtib ühesugune reegel nii kohalike valimiste jaoks, parlamendivalimiste jaoks kui ka Euroopa Parlamendi valimiste jaoks. Järgmiseks, kindlasti on hea säästa erakondi sellest, et nad peavad ise kandidaate reastama, kui niisama hästi võib seda teha valija. Neljandaks, on hea anda kandidaatidele Euroopa Parlamendi valimistel ka isiklik motivatsioon. Praegu on seda motivatsiooni väga raske näha, ütleme, 10. või 12. positsioonil olevate kandidaatide jaoks, kellel tegelikult puudub teoreetilinegi võimalus individuaalselt valitud saada.
Lõpetuseks tahan ma osutada ühele artiklile, mille on kirjutanud meie endine kolleeg Jüri Adams. See ilmus Vikerkaares nr 4-5 sellel aastal. See põhjendab Eesti praeguse valimissüsteemi kasutamist ja mõnes mõttes vastustab ka üht‑ ja teistpidi rünnakuid meie valimissüsteemi vastu. Siinkohal pole aega ega ruumi selle artikli pikemaks refereerimiseks, aga ma osutan vaid ühele põhimõttele, mida seal rõhutatakse: valimissüsteemi kodunemine ja lõplik omaksvõtt võtab aega vähemalt 50 aastat. Seega, vaadates tagasi meie taasiseseisvumisjärgsele perioodile, siis ilmselt on aeg poliitilise kultuurikihi tekkimiseks olnud lühike. Põhimõtete deformeerimise katsed valimissüsteemi kodunemisele kindlasti kaasa ei aita. Sellepärast on avatud nimekirjade taastamine Euroopa Parlamendi valimistel meie arvates õige. Aitäh!

Aitäh! Küsimused. Kolleeg Eiki Nestor, palun!

Igati toetades seda eelnõu, ei saa jätta küsimata. Seda, et valede inimeste poolt esitatud õige eelnõu siia Riigikokku toppama jääb, juhtub ju ikka. Siis jälle esitavad õiged inimesed selle eelnõu ja asi läheb käima. Võib-olla on sul õigete inimeste nimel öelda mõni eelnõu, mis teil on Riigikokku toppama jäänud, et me saaksime valede inimeste nimel esitada samasuguse ja siis ta läheks käima. Oskad sa mõnda nimetada? Siis peaks abi osutama.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska, aga Reformierakond tahtis olla ka selle eelnõu algataja ja IRL, kes avatud nimekirjade põhimõtet on alati kaitsnud, leidis, et niiviisi on otstarbekas. Osutades ka komisjonis toimunud arutelule, ütlen, et algatajate meelest on siin kindlasti võimalik see lähenemine, et need kaks eelnõu nüüd ühendatakse. Võib-olla rohkem kui kunagi varem on õhus see, et Riigikogu avatud nimekirjade põhimõtte ülekaaluka enamusega aktsepteerib ja see põhimõte jääb ka püsima.

Eiki Nestor, teine küsimus, palun!

Kas me võime seda siis nimetada Reformierakonna meelemuutuse eelnõuks?

Aitäh! Ma algatajate esindajana selle kohta seisukohta ei võta, aga kahtlemata on Eiki Nestoril õigus oma arvamust avaldada.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Evelyn Sepa!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Lubage alustada lõpust ehk komisjoni otsustest. Nimelt teeb komisjon ettepaneku täna läbi viia eelnõu esimene lugemine, teiseks teeb ta ettepaneku esimene lugemine lõpetada ning kolmas oluline ettepanek on see, et palume kolleegidelt parandusettepanekuid 10. novembriks s.a.
Komisjoni arutelust väärib tõesti ülekommenteerimist eelnevalt juba käsitlemist leidnud asjaolu, et eelnõu algatajad on nõus pärast esimest lugemist kodukorra kohaselt ühendama selle eelnõu komisjoni enda algatatud samasisulise eelnõuga, mis on Riigikogu menetluses tänaseks olnud juba üle aasta ja on esimese lugemise ammu läbinud. Teiseks, tõepoolest, Reformierakonna esindaja möönis, et eelmisel sügisel algatatud eelnõu aeglase edenemise põhjus oli teatud poliitilise tahte puudumine ehk teatud mõttes tunnistas ta süüd või osalust. Ega siin muid sisulisi eriarvamusi rohkem ei olnudki. Komisjon loodab eelnõu kiiret ja üksmeelset menetlust. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 10. november kell 18.
Head kolleegid! Tänane istung on läbi.

Istungi lõpp kell 13.57.