Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VI istungjärgu viienda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt eelnõud ja arupärimised. Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Euroopa Liidu teenuste direktiivi rakendamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Riigikogu rahanduskomisjon algatab riigilõivuseaduse muutmise seaduse, millega tehakse üks tehniline parandus ja teine muudatus tuleneb Riigikohtu otsusest. See puudutab õnnemängu või toto korraldamise tegevusloa taotluse rahuldamata jätmise korral makstavat riigilõivu, kui selle otsuse peale soovitakse kaevata.

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ning vastavalt kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud loomatauditõrje seaduse ja veterinaarkorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on maaelukomisjon. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni muudatuste ja keskkonnamõju strateegilise hindamise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Eesti Vabariigi ja Iisraeli riigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Head kolleegid! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Hetke pärast võime asuda tänase päevakorra juurde, kuid enne üks täpsustus: tänase päevakorra neljanda punkti, eelnõu 576 esimesel lugemisel teeb algatajapoolse ettekande kultuuriminister Laine Jänes.

Tänase päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Head kolleegid, kas on soovi avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata ja me võime asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kuna seaduseelnõu 466 nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15. Võime asuda lõpphääletuse juurde. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 466. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Seaduseelnõu 466 poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Head kolleegid! Kas on kõnesoove, kas avame läbirääkimised? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata ning me võime asuda selle eelnõu lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 535. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 535 on vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Toivo Tootseni!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist s.a 12. oktoobri istungil. Sellel istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja major Madis Kraav ja õigusosakonna õigusloomebüroo juhataja Lia Liin. Käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 16. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu seaduseelnõu teisel lugemisel tuleb lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist. Tuletan meelde, et arutuse all oleva eelnõu eesmärk on täpsustada rahvusvahelise sõjalise koostöö seadust ehk täpsemalt lahendada need küsimused, mis on seotud Eesti kaitseväelaste teenistusega rahvusvahelise sõjalise peakorteri juures.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma s.a 12. oktoobri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu 523 teiseks lugemiseks Riigikogu viienda töönädala päevakorda kolmapäeval, 21. oktoobril ja ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kui kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta laekunud ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 523 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Laine Jänese!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Asendan täna haridusminister Tõnis Lukast ja esitan teile küllaltki tehnilise seadusmuudatuste paketi, mille Haridus- ja Teadusministeerium on esitanud Vabariigi Valitsusele ja  valitsus nüüd siis Riigikogule.
Eelnõuga muudetakse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses teadus- ja arendustegevuse evalveerimise sätteid. Teadustegevuse evalveerimine on toimunud Eestis kahel korral – 1990. aastate alguses Rootsi Teaduste Akadeemia kaasabil, kui evalveerimistulemusi kasutati teadusasutuste ja teadussüsteemi ümberkorraldamiseks, ning aastatel 2000–2003, kui evalveerimist korraldas Kõrghariduse Akrediteerimise Keskus. Viimasel evalveerimisel valis evalveeritava üksuse suuruse teadusasutus ise, mistõttu põhjaliku ja töömahuka evalveerimise tulemused ei olnud paraku adekvaatselt võrreldavad ega ka kasutatavad. Samaaegselt põhjaliku evalveerimisega arenes jõudsalt sihtfinantseerimise taotluste menetlus, mille käigus kontrolliti ja kontrollitakse siiani igal aastal põhjalikult teadusteemade kvaliteeti ning millele järgneb konkreetne rahastamisotsus.
Evalveerimise tulemusega automaatselt rahastamisotsust või muud õiguslikku tagajärge ei kaasne ning seetõttu kasutati neid tulemusi pigem teistele protsessidele ligipääsu lävendite määratlemisel. Evalveeritus annab küll õiguse üht või teist õigust või finantseeringut taotleda, kuid ei taga veel õiguse või finantseeringu saamist. Nii võib väita, et evalveerimiseks kulutatud ressursse ning saadud tulemuste kasutamist ei ole saanud pidada tasakaalus olevaks. Seetõttu on eelnõus tulenevalt teadus- ja arendusasutuste ettepanekutest kõigile kohustuslikust süvaanalüüsil põhinevast evalveerimisest loobutud.
Esitatud eelnõuga luuakse uus evalveerimise süsteem, mis koosneb kahte tüüpi teadus- ja arendustegevuse välishindamisest, korralisest evalveerimisest ja sihtevalveerimisest. Korralist evalveerimist asuvad taotlema need teadus- ja arendusasutused, kelle jaoks on oluline mõne evalveerimisega seotud õiguse saamine. Praegu saab evalveeritud teadus- ja arendustegevusega teadusasutus taotleda sihtfinantseerimist ja baasfinantseerimist, kolmandate riikide teadlaste vastuvõtmist ja alates 2014. aastast ka doktoriõppe läbiviimist. Korralisel evalveerimisel hinnatakse taotleja teadus- ja arendustegevuse taset, võrreldes rahvusvaheliste kriteeriumidega, ning selle aluseks võetakse Eesti Teadusinfosüsteemi andmed teadustöötajate, teadus- ja arendustegevuse tulemuslikkuse ning uurimiskeskkonna kohta. Hindamise viib läbi välisekspertidest koosnev hindamiskomisjon, kes annab hinnangu teadus- ja arendustegevuse tasemele. Korralise evalveerimise otsuse kehtivusaeg on seitse aastat. Korralise evalveerimise korraldamiseks sõlmitakse haldusleping Sihtasutusega Archimedes.
Teiseks evalveerimise liigiks on eelnõuga kavandatud sihtevalveerimine, mis viiakse läbi kas Haridus- ja Teadusministeeriumi või mõne teise ministeeriumi initsiatiivil ning riigieelarveliste vahenditega. Sihtevalveerimisel analüüsitakse sügavuti ühte teemat, valdkonda või meedet. Sihtevalveerimise uurimisobjekt ning sellel osalevad subjektid määratakse igal konkreetsel juhul ministri käskkirjaga, sihtevalveerimisel osalemise kohustus on kõigil riigieelarvest finantseeritud teadusasutustel. Samas võivad osaleda ka teised teadusasutused, kui neil on soov saada oma tegevusele eksperdihinnangut ning soovitusi. Sihtevalveerimine sarnaneb varasema süsteemi lausevalveerimisega oma põhjalikkuselt, kuid on temaatiline ning võib olla korraldatud nii enne strateegiliste muudatuste tegemist teaduskorralduses kui ka mingi meetme juba avaldunud mõjude analüüsimiseks. Temaatilisus võimaldab süvitsi uurida just neid teemasid ja valdkondi, mille kohta täpsema informatsiooni saamine riiki huvitab. Kavandatava sihtevalveerimise sarnast hindamisprotseduuri kasutab ka näiteks Soome Akadeemia, kelle korraldusel viiakse Soomes läbi 1–4, niisiis keskmiselt kaks temaatilist hindamist aastas.
Eelnõu kohaselt alustatakse uut tüüpi evalveerimisega 2010. aastast. Tänan!

Aitäh, austatud minister! Tundub, et ettekanne oli nii põhjalik, et küsimusi ei ole. Üks küsimus siiski on. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Kas teie käest võib küsida, kui palju läheb aastas riigile maksma see töö, millest te ilusasti rääkisite?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et selle küsimuse saate suunata kultuurikomisjoni esimehele. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas käis oma eelnõu komisjonis põhjalikult tutvustamas ja kultuurikomisjon seda ka menetles. Kuna olen hetkel asendaja, kes kannab ette teise ministeeriumi seaduseelnõu, siis ma pigem hoiduksin täpsete numbrite ütlemisest.

Tänan, hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Peeter Tulviste!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas kõne all olevat eelnõu nr 576 oma koosolekul 13. skp. Arutelule olid kutsutud ka Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Sille Uusna ja osakonnajuhataja Indrek Reimand. Küsimusi tekitasid järgmised asjad, annan neist lühikese ülevaate.
Esiteks küsiti, kas mõlemat tüüpi evalveerimine, st korraline ja sihtevalveerimine, on kindla regulaarsusega. Vastus on, et korraline evalveerimine tuleb igal teadus- ja arendusasutusel läbida kord seitsme aasta tagant ja sihtevalveerimist korraldatakse vastavalt vajadusele. Nagu arvatavasti ka teis praegu, äratas komisjoni liikmetes küsimusi see õnnetu termin "evalveerimine". Paremat ei osanud kahjuks keegi siiski välja pakkuda. Tema hea külg on see, et ta on üheselt mõistetav. "Hindamine" oleks liiga üldine.
Kõne all oli veel, mis on kasu evalveerimisotsusest, mis see endaga kaasa toob. See avab teadusasutusele ligipääsu näiteks niisugustele asjadele nagu doktoriõppe läbiviimine, siht- ja baasfinantseerimine, välisriigi teadlaste sissekutsumine jne. Küsiti veel, kellega sõlmitakse haldusleping. Haldusleping sõlmitakse Sihtasutusega Archimedes, kelle põhikirjaliste ülesannete hulka evalveerimise korraldamine kuulub, ja seal on olemas ka vastav kompetents.
Komisjon otsustas saata eelnõu 576 täiskogu päevakorda 21. skp. Komisjoni ettepanek  on lõpetada esimene lugemine, selle otsuse poolt oli 7, vastu 0, erapooletuid 0. Muudatusettepanekute tähtaeg on s.a 4. november ja komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Aitäh kuulamast!

Kolleegidel küsimusi ei ole. Tänan, hea ettekandja! Austatud Riigikogu! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. november kell 18.
Head kolleegid! Selleks, et me saaksime tehniliselt ette valmistada 2010. aasta riigieelarve arutelu, võtan juhataja vaheaja kümme minutit. Istung jätkub 14.29.
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on läbi. Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu esimest lugemist. Ma palun ettekandjaks kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on Eesti 2010. aasta riigieelarve seaduse eelnõu. Selle eelarve koostamine on olnud tavapärasest raskem. 2010. aasta eelarve pole mitte soovide kogum, küll aga valitsuse vastutustunde proovikivi. Raha on see kord jaotada palju vähem, kui näis veel aasta tagasi. Eelarve aluseks olev majandusprognoos näitab Eestile tulevaks aastaks tervelt kolmandiku võrra väiksemat nominaalset SKT-d, kui näitas siis, ning on veerandi võrra väiksem kui 2009. aasta eelarve aluseks olnud prognoos. Globaalse majanduskriisi tingimustes ei saa Eesti valitsusel olla tähtsamat ülesannet kui riigi rahandusliku stabiilsuse tagamine. Vaid rahanduslik stabiilsus võimaldab suuremate tagasilöökideta rahastada haridust, tervishoidu ja julgeolekut praegu ja tulevikus, lubab maksta sotsiaaltoetusi ja palku, laseb investeerida ja arendada, et saaksid tärgata majanduskasvu loojad. Rahanduslik stabiilsus on majandusaktiivsuse taastumise ning kriisist väljumise eeldus.
Eesti rahandusliku stabiilsuse alus on stabiilne rahakurss. Esimene meeldetuletus neile, kes nõuavad kriisi ohtramat kinnimaksmist riigieelarvest: valuutakomitee ei jäta võimalust lõdvaks fiskaalpoliitikaks. Tulude kiire vähenemise oludes pole meil olnud muud valikut kui vähendada kulusid ning suurendada ka tulusid. Majanduslanguse numbrid on kurb tõsiasi ning selle halvim tagajärg on tööpuuduse kasv. Ent kaua kestnud halbade uudiste varjus peame oskama näha ka arenguid, mis räägivad majanduse paindlikkusest ja tervise paranemisest. Jooskva konto liikumine suurest puudujäägist ülejääki, hindade ja palkade kohanemine – need on asjad, mida meie eripära mittetundvad analüütikud ega valve-hädakuulutajad ei ole uskunud, mida valuutakomitee süsteem aga just ette näebki. Selline kohandumine on kindel vastus kurjadele kuulutustele. Ei ole jäänud enam palju, et Eesti rahasüsteemile osaks saanud äärmuslik stressitest edukalt lõppenuks lugeda ja majandust taas kasvamas näha. Eesti, Läti ja Leedu majandused on olnud aasta vältel Euroopa Liidu kõige suuremad langejad. Eesti langus on nende seas varaseim, ent numbriliselt väiksem. Siiski on suurtel ja väikestel langejatel Euroopa Liidus ja lähinaabruses üks ühisjoon – jõutud on vaid 2005. aasta ehk üsna buumieelse taseme kanti, ei hullemat. Langus toob kannatusi, kuid et oleme tänaseks toetuspinna saavutanud, tuleb tulevikku vaadata optimistlikult. Ka meie senine pikaajalisem kasvutempo on jätkuvalt Euroopa Liidu parimate hulgas. Kiiremad kasvajad nagu meiegi on kriisis paraku olnud ka kiiremad langejad. Meie viimase aasta langus ei ole sugugi nii esileküündiv siis, kui võtame arvesse ka rahakursside langused ehk arvestame riikide SKT muutusi eurodes. Olgu seegi kinnitus meie rahapoliitika sobivusest.
Euroopa Komisjoni raport, mis äsja ilmus, osutab taas kord, et Eesti riigi rahanduse jätkusuutlikkus on Euroopa Liidu paremaid. Oleme koos Soome, Rootsi ja Taaniga seal, kus me tahame olla. Võime tulevikule vastu vaadata teadmisega, et oleme teinud põhiliselt õigeid otsuseid. Rahanduslik vastutustunne tagas Eestile suure kohanemisvaru kriisi alguseks ning pole meid maha jätnud tänagi. Riigi eelarvepoliitika kohandamisel on moraalne ja praktiline tähendus. Me alustasime sellega suhteliselt vara, 1,5 aastat tagasi, tehes mullu kokku 5% ulatuses SKT-st konsolideerimisotsuseid, mis enamikus mõjuvad aastale 2009 ja kaugemale. Suurimad pingutused jäävad aga 2009. aastasse. Eesti valitsus ja Riigikogu on eelarvepositsiooni parandamiseks teinud rohkem, kui me teame olevat teinud ükski teine riik. 19 miljardit krooni tänavu on 9% SKT-st ja see on lisaks eelmise aasta otsustele.
Likviidsust on aidanud hoida parematel aastatel kogutud reservid. Me oleme reservid enamikus säilitanud, finantsvarud on 2009. aastal vähenenud 1,8 miljardi ehk 7,3 protsendipunkti võrra. Valitsussektori reservide tase on 10,6%, need kahanevad prognoosi kohaselt aastal 2010 veel vaid poole protsendipunkti võrra. Reservide säästmiseks oleme tänavu kasutusele võtnud 782 miljonit krooni laene ning kavandame võtta veel kuni 2,6 miljardit krooni sihtotstarbega kaasrahastada investeeringuid ning seda soodsa intressimääraga. Paljudel riikidel pole valikut, mis on meil – kas kasutada puudujäägi finantseerimiseks laene või reserve, otsustades seda vastavalt olukorrale finantsturgudel. Eesti on nii sel kui järgmisel aastal Euroopa Liidus jätkuvalt ja kindlalt kõige madalama laenukoormusega riik, see näitaja on tänavu 8% ja kerkib tuleval aastal vaid pisut üle 10% SKT-st. Euroopa Liidu keskmine tõotab aga tulla üle 75%. On ütlematagi selge, et säärane koormus on kurnav eelarvele ja maksumaksjale ning kestab veel palju aastaid. Me peame silmas pidama sedagi, et mõistliku intressiga laenamise võimalus on siin regioonis ka ilma valuutakomitee seatud piiranguteta praegustel aegadel kasin. Samas on vaoshoitud võlakoorem ja kõrvaldamist ootavate kunstlike stiimulite puudumine meie majanduse suur võimalus tulevikus. Stiimulite mõju või nende puudumise ning poliitika paljuräägitud protsüklilisuse kohta ringleb palju eksiarvamusi. Tõsi on see, et me saame osa eksporditurgude stiimulitest ning Euroopa Keskpanga intressipoliitikast. Ka Eesti siseriiklik stiimul on märkimisväärne ning võrreldav meie partnerite omaga. Seda mõõdab eelarvepositsiooni muutumine 2%-lisest ülejäägist 2007. aastal ligi 3%-lise puudujäägini eelmisel, tänavusel ning tuleval aastal. Lisandub investeeringute mahu üle 3%-line kasv tuleval aastal.
Eesti ei tohi endale sisendada mõtet, et kogu meie pingutus on tehtud eurotsooni pääsemise nimel ning et käsk selleks tuleb Maastrichtist. Ei, me oleme astunud samme, mida peaksime astuma praeguses olukorras niikuinii. Euro on vaid boonus, mille väärtust, tõsi küll, on raske ülehinnata. See on kvaliteedimärk, mis teeb meid majanduskeskkonnana arusaadavaks ja usaldusväärseks ka kaugemalt vaadates. See võimaldab meil paremini distantseeruda meie regiooni kriisi oludes omandatud ebastabiilsuse mainest. Eurotsooniga liitumine on oma kohuse täitmine rahva ees, ent see oli ka Euroopa Liiduga liitumise leppe üks osa. Esimest korda on euro kasutuselevõtt meile ka tegelikult jõukohane, aga see võimalus ei pruugi olla kestev, sest hinnakonvergentsi oludes on nii stabiilsed hinnad mööduv nähtus. See tuleb ära kasutada isegi siis, kui eelarve tasakaalu kriteerium samal ajal erakordselt raskesti täidetav on. Meil tasub pingutada ja seda juba praegu. 2010. aasta eelarve suuremate muutusteta heakskiitmine on võti eurotsooni ukse avamiseks 2011. aastal.
Tulevaks aastaks prognoosime miinus 0,1%-list majanduskasvu ja 0,7%-list inflatsiooni. See tähendab kokkuhoiuvajaduse jätkumist kõigis valdkondades. Eelarve tuludeks on planeeritud 84 miljardit krooni, sellest 61,3 miljardit ehk 73% on maksulised tulud. Võrreldes 2009. aasta laekumistega on vähenemine 2,9%. Toetuste laekumine on 15,9 miljardit, mis on 1,6 miljardit enam kui sel aastal, ning välistoetused on 14,5 miljardit, see on 1,4 miljardit krooni rohkem. Varade müügist laekub 0,9 miljardit krooni, mis on 90% ulatuses maa müük. Tulud varadelt moodustavad 15,5%, mis on enamikus dividendid, aga ka keskkonnatasud, intressitulud ning kasumieraldised. Varadelt ootame 3,5 miljardit tänavusest vähem tulusid, seega ei ole valitsus teinud suurt panust ühekordsetele või mittemaksulistele tuludele.
Tulude kasvuks planeerime 1. jaanuarist alkoholiaktsiisi 10%-list tõusu – mõju 150 miljonit pluss käibemaks – ning tubakaaktsiisi tõusu 1. jaanuarist 2011 – mõju 550 miljonit pluss käibemaks sel aastal (teatavasti tõuseb varasema otsuse kohaselt tubakaaktsiis ka 1. jaanuarist 5% võrra). 20% käibemaksumäär mõjub terve järgmise aasta ja selle täiendav mõju on seega pea 0,9 miljardit krooni.
Maksumuudatuste puhul tuleb rõhutada, et majanduse seisukohalt on oluline mitte tõsta tulu- ja tööjõumaksu. Tarbimismaksude kasvu vabandab vaid eelarveline paratamatus. See on meede, mida nii OECD, IMF-i kui Euroopa Liidu eksperdid peavad majandusele suhteliselt ohutuks ning see on ka kõigi Euroopa Liidu naabrite praktika. Tulumaksu osas säilib 2010. aastal selle aasta olukord nii määra, maksuvaba miinimumi kui esimese lapse maksuvabastuse poolest. Eelarve tulud on 89,6 miljardit. Sisulised prioriteedid seejuures on majanduse elavdamine ja konkurentsivõime ning turvalisus.
Kulutused haridusse kasvavad 1,9 miljardi krooni võrra ehk 11%, teadus- ja arendustegevusse 19,5%. Kaitsekulud protsendina SKT-sse jäävad tänavusele tasemele, 1,86% SKT-st ning sisejulgeolek on saanud kokkuhoiul eeliskohtlemise. Sotsiaalset turvalisust tagab enamiku sotsiaalkulude säilimine senisel tasemel, sealhulgas pensionid ja vanemahüvitise süsteem. Vanemahüvitise kulud kohanevad teatavasti sõltuvalt sellest, milline on vanemate sissetulek ja sündimus. Sotsiaalministeeriumi eelarve on tavapäraselt suurim – 40,2 miljardit krooni ehk 44,9% kogu eelarvest. Sellest läheb 19,34 miljardit krooni pensionideks ja 11,07 miljardit haigekassale. Haigekassal on luba kasutada reserve maksimaalses ulatuses ning tema olukorda leevendab ka kohustuste vähendamine 1 miljardi võrra, sealhulgas töövõimetushüvitiste, hooldushüvitiste ja haigushüvitiste arvel. Kasvab seega otseselt meditsiinile kuuluva raha osakaal ja võrreldavad kulud säilivad 2008. aasta tasemel. Kriisioludes on sotsiaalkulude kasvav vajadus automaatne protsess ning nende kaitsmine kärpimise eest on tähtis siseturu stabiliseerimisel.
Teiseks siseturu mõistlikuks toetajaks kriisis, nagu eespool mainitud, on riigi investeeringud. Neid on riigiasutuste eelarves 9,9 miljardit, mis on 13,9% tänavusest enam. Avaliku sektori osakaaluks kõigist investeeringutest prognoositakse tervelt 29,2%. Suurimad osad sellest on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (48%), Haridus- ja Teadusministeeriumi (23,2%) ning Keskkonnaministeeriumi (10,1%) halduses. Investeeringute kasvu allikaks on struktuurivahendite 1,4-miljardiline kasv, sest maksutõus ei kõlbaks majanduse elavdamiseks. Struktuuritoetused on põhiline valitsuse käsutuses olev stiimul lisaks automaatsetele stabilisaatoritele. Oleme võtnud eesmärgiks kulutada kriisi tõttu toetusi võimalikult vara ning suurendada konkurentsivõimele, innovatsioonile ja ekspordile suunatud väljaminekuid.
Riigi tegevuskulud vähenevad 2006. ning personalikulud 2007. aasta tasemele. See on vajalik liigse kasvu taandamiseks, aga ka selleks, et olla solidaarne erasektoriga. Siiski ei ole riigi tegevuskulud osutunud nii paindlikuks kui erasektoril. Põhiliselt tuleneb see riigi seaduste ja lepingutega võetud kohustustest. Aga kriitikutele tuleks tasakaalu mõttes ka märkida, et personal on riigi suur investeering ning väärtus, mida ei tohi kaotada, vähemasti äriprojektide ebaõnnestumisega samas tempos.
Riigieelarve tekkepõhine puudujääk on 5,2 miljardit krooni ning valitsussektoril tervikuna 6,2 miljardit ehk 2,95% SKT-st. Omavalitsuste puudujääk väheneb tänu kehtestatud laenupiirangutele – nagu usutavasti ka möödunud valimistele – 0,6 miljardini. Üksikute suuremate ja jõukamate omavalitsuste defitsiidi tagajärg on kärped mujal ja vähem jõuka Eesti arvel. Kohalike omavalitsuste laenukoormus tervikuna on nelja aastaga kahekordistunud. Buumi aja laene tuleb tagasi maksta nüüd, raskel ajal. Peame hakkama selgemalt teadvustama, et kohalikud omavalitsused ei ela teistsuguses majanduslikus reaalsuses, isegi kui nad soovivad seda nii näidata. Ka nende võlg lasub maksumaksjate õlgadel ja kaudselt sugugi mitte ainult kohalike maksumaksjate omadel. Eriti suurte ja jõukate omavalitsuste vastutus riigi finantsstabiilsuse eest ei erine riigi omast ning seda tuleb senisest selgemalt nõuda.
Töölepingu seadus koos töötuskindlustusmakse määra tõstmisega on tasakaalustanud töötukassa olukorra. Kahtlemata tuleb lugeda veaks allumist survele makseid headel aegadel, 2006. aastal alandada. Tänavune määra tõstmine ei olnud kriisi käsitlemisel ajastuselt kindlasti loogiline, kuid oli selles olukorras sotsiaalse kindlustunde seisukohalt siiski paratamatus. Tööturu reform paindlikkuse suunas võib aga juba tuleval aastal avaldada varjatud positiivset mõju ka eelarvele. Igatahes kõrvaldas see kõige suurema miinuse meie investeerimiskeskkonna regulatsioonides.
Minu eelkäija kirjutas hiljuti, et liigume eelarve tasakaaluga õhukesel jääl. Tõepoolest, meie defitsiidivaru on õhuke, suures kitsikuses ei ole ruumi teha otsuseid suure varuga. Me peame aga alati olema valmis reageerima juhul, kui taastumine saab olema arvatust aeglasem. Kui see pind libe on, siis ei tulene see mitte meie otsustest, vaid ikkagi keskkonna ebastabiilsusest. Ja tegelikult tuleb rahul olla sellega, et pind meie jalge all üldse olemas on, veel poole aasta eest olime temast sügaval allpool. Ma usun, et praegustest eelarveotsustest piisab, aga usun sedagi, et valitsus ja Riigikogu on vajadusel valmis tegema ka uusi. Majanduse ja eelarve olukord tõotab tuleval aastal paraneda ning ühtlasi on Maastrichti kriteeriumid meile jõukohased nii sel kui järgmisel aastal. Tänan kõiki, kes selle eelarve sünnile on kaasa aidanud ja tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra rahandusminister, ettekande eest! Teile on ka palju küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Teie ettekanne oli hästi optimistlik, nii nagu me viimasel ajal ka meediast loeme, et kõik asjad paranevad ja helgem tulevik on meid ootamas. Aga ma küsiksin niimoodi: kui te selle eelarve meile nüüd lauale panite, kas te olete siis kindel, et järgmisel aastal ei tule enam lisaeelarvet teha, nagu me tegime tänavuse aasta eelarve kohta?

Aitäh! Ma ei usu, et ma tuleviku suhtes olin liiga optimistlik. See vaade, see prognoos vastab ka teiste institutsioonide prognoosidele. Eesti Pank lubab seejuures tulevaks aastaks suuremat reaalkasvu kui Rahandusministeerium. Ma pole küll tänaseid uudiseid vaadanud, aga ma tean, et see vahe on vist 1,7% kandis, mis on väga suur vahe, ühesõnaga, suurusjärk on poolteist protsenti. Mingit kindlust loomulikult väga kiirete muutuste ajal või nende järel ei saa prognoosimisel olla. Me ei tea anda kindlaid lubadusi, aga see on see parem teadmine, mis selle eelarvega on praegu näidatud. Minu arvates ei ole praeguse teadmise järgi täiendavat lisaeelarvet vaja, samas peab olema valmisolek teha konsolideerimisotsuseid, juhul kui olud halvenevad. See valmisolek peab meil olema.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Kui rääkida sotsiaalmaksu prognoosist, siis eelarves on arvestatud prognoosi –3,2%. Samas me ju teame, et töötus ikkagi kasvab, kuigi see kasv on aeglustunud, aga ametlikult on see protsent ka 3,2 ja avaliku sektori palgad langevad 9%. Me teame ka, et näiteks haigekassa on oma eelarve teinud ju 6%-list sotsiaalmaksu kahanemist arvestades. Kuidas te loodate seda taset saavutada ja kas sotsiaalmaksu laekumise osas ei ole eelarve liiga optimistlik?

See oli sotsiaalmaksu laekumise number, üldiselt tuleb haigekassa eelarve esitlemisel olla isegi natuke ettevaatlikum. Tõepoolest, sotsiaalmaks on olnud viimastel kuudel meie murelaps küll. Aga üksikute maksude kaupa eelarvet kritiseerides me peame arvestama, et kusagil on kindlasti ka alaplaneerimist. Ma arvan, et summa summarum  on prognoos realistlik. See näitab maksutulude langemist, arvestades seejuures tööpuuduse jätkuvat kasvamist, see on kriisi järelgi paari-kolme kvartali ulatuses pigem reegel. Me näeme tõepoolest sotsiaalmaksu laekumise vähenemist ja selle kaudu tegelikult riski ka tarbimisele. Nii et mure on, pensionikassal seda muret ei ole. Haigekassa peab olema oma eelarvete tegemisel praegu ettevaatlikum kui, ütleme, on riigi keskmine. Vajaduse korral teeme aasta jooksul haigekassa eelarvet ümber, aga praegune projekt, ma usun, saab olema hästi konservatiivne, kuigi ma seda ehedal kujul ei ole veel näinud. Hiljemalt esmaspäeval hakkame seda arutama.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud minister! Riigieelarves on väga paljud read sellised, mis on täiesti hädatarvilikud, ilma milleta ei saa mitte kuidagi, ja on ka mõned, mille üle võib veel aru pidada ja mõelda, kas see on hädatarvilik ja kas see on hädatarvilik just kõige lähemas tulevikus. Üks nendest võiks olla liitumine OECD-ga. Koos liikmemaksuga ja ka oma esinduse rajamisega OECD peakorteri juurde on see liitumisarve peaaegu 100 miljonit. Kas sa oled ministrina kindel, et seda peaks kõigele vaatamata tegema siiski just praegu ja kiiresti või  võiks seda olukorda arvestades teha natukene hiljem?

Aitäh! Ma arvan, et otsus liituda praegu on õige. See on mõneti ajatu veendumus, sest OECD on niisamuti nagu Euroopa Liit, NATO ja eurotsoon kvaliteedimärgi tähendusega asi. Kui OECD koondab ikkagi arenenud riike, siis on natuke halb pilt, kui Eesti nendes tabelites ja nendes arvestustes ei figureeri. Samas on OECD kui sisuline analüüsija ja nõuandja olnud meile tähtis juba vähemalt 15 aastat, niipalju kui mina mäletan. Selle positiivne mõju on olemas ka väljaspool liikmeskonda, selle liikmena oleme aga lihtsalt rohkem seal sees ja meil on rohkem sellist arenenud riigi, stabiilse riigi märki.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh! Hea minister! Küsin kohaliku omavalitsuse eelarvepositsiooni kohta. Uue aasta eelarves olete näinud ette, et see on –0,6 miljardit. Käesoleva aasta prognoosiks on 1,2 miljardit ja aastal 2008 oli see 1,6 miljardit. Samas me teame, et uus aasta on selline europrojektide käimamineku aasta, ka kohalikul omavalitsusel tuleb hästi palju europrojekte ellu viia ja kindlasti on vaja kaasfinantseeringu raha. Kas see 0,6 miljardit, KOV‑ide eelarvepositsioon on ikka õige number siin?

Aitäh! Eks selles võib ju natukene kahelda, aga see on selline neutraalne ja täiesti apoliitiline hinnang, millesse nagu teistessegi numbritesse ei ole poliitiliselt keegi sekkunud. Eksperdid ja need, kes omavalitsustega tegelikult suhtlevad, on liitnud, lahutanud ja saanud sellise numbri. Mis lootust annab, nagu ma mainisin, on s.a 1. märtsist kehtiv laenupiirang. Juba eelmise aasta defitsiidi vähenemine 1,6-lt  1,2-le sel aastal – loodetavasti on see enam-vähem täpne, kuigi loomulikult võib sealgi olla eksimust sees – on hea märk. Kui valimisaastal defitsiit väheneb, siis on loota, et see vähenemine jätkub ka järgmisel aastal. Mõnda asja me muidugi ei kontrolli ja mõnda asja ei pea üldsegi ka lubamatuks, reservide kasutuselevõtt näiteks on see, millesse ju riik ei sekku. Riik ei sekku ka euroraha kaasfinantseerimise tarbeks võetud laenamisse. Samas see 60%-line määr on ikkagi üks number, mis on ka sellistel projektidel ees. Mina isiklikult arvan, et priiskavate omavalitsustega tuleb hakata karmimalt käituma, ja see on olnud minu töö. On näiteid, kus on jõhkralt seadust rikutud, ja umbes 6% ulatuses on laenu kooskõlastamise taotlusi jäänud praegu juba kooskõlastamata. Europrojektideks või muuks otstarbeks küsitud laenude puhul on see õigus, need käivad meil ju rahandusministri käest läbi ja statistika ütleb, et 6% juhtumitel on öeldud ei. See kõik mõjub. Aga võimalik, et siin tuleb teha ka seadusandlikke piiranguid juurde. Sest ma võin öelda, et olen kohtunud IMF‑i delegatsiooniga ja nende üks tungivaid soovitusi on ikkagi kontrollida, kontrollida omavalitsusi karmimalt. Mõistagi ei ole see niivõrd üle-eestiline probleem, vaid mõnede rikaste omavalitsuste probleem.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab ravikindlustuse tulubaasi, raha ja haigekassa eelarvet. Sellest on nii siin saalis kui ka haigekassa nõukogus juba juttu olnud. Tegelikult tähendab see, et Rahandusministeeriumi poolt valitsusele tehtud ettepaneku kohaselt – ma ei tea, milline see arutelu seal oli – on haigekassa järgmise aasta eelarves 700 miljonit krooni vähem, kui on sellel aastal. Me teame, et arstiabi järjekorrad on pikenenud, inimesed ei pääse enam nii kiiresti arsti juurde kui varem ja tõenäoliselt pikenevad need järjekorrad järgmisel aastal veelgi, kui vastu võetakse selline eelarve, nagu valitsus on haigekassale numbritena ette pannud. Kas valitsuses oli arutusel, kuidas seda olukorda lahendada? Kas võtta kasutusele rohkem reserve, kui seadus praegu lubab, või haigekassa tulubaasi kuidagi teisiti suurendada, et inimeste omaosalus ei suureneks ja arsti juurde pääseks normaalse aja jooksul?

Aitäh! Selliseid arutelusid on olnud õige pikka aega, ma usun, et neid oli juba ka valitsuse eelmise koosseisu ajal. Aga kinnitan paar fakti siis üle. Me oleme andnud haigekassale õiguse võtta reserve kasutusele maksimaalses ulatuses, punkt üks, ja teiseks oleme võtnud haigekassalt kohustusi maha. Nii et võrreldavad kulud jäävad 2008. aasta tasemele, mis on päris korralik tase. See on see, mis meditsiinile läheb, põhiliselt meditsiinile. Iseasi on muidugi, kas vahepeal on tehtud näiteks palgaküsimuses või mingil muul alal nii mõistlikke otsuseid, et sellega välja tuleb. See on olnud juba riigi probleem, et reaktsioon on olnud aeglane. Haigekassa, kes pikas perspektiivis on silma paistnud reservide kogumisega ja vastutustundega, on viimases lõpus jäänud väga paljus ootama valitsuse ametlikku otsust lisaeelarvete kohta ja selles mõttes on nagu kulud edasi jooksnud, selle võrra on nüüd raskem. Teame ise, et valitsuses, Riigikogus on protsessid aeglased, seda ma nägime 2008. aasta alguses, seda nägime 2008. aasta lõpus ja selle aasta alguses. Haigekassa sees oli neil muidugi vaja ka moraalset põhjendust oma otsustele ja mõneti ka juriidilist põhjendust, aga saanuks siiski varem reageerida. Ja ikkagi, 2008. aasta tase ei ole mitte väga halb tase.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, austatud esimees! Auväärt rahandusminister! Selle aasta aprillikuust alates laekub kohalikele omavalitsustele endise 11,93% asemel 11,4% füüsilise isiku tulumaksust. Sellise kohaliku omavalitsuse täiendava pigistamisega suurenevad riigieelarvelised laekumised järgmisel aastal ligikaudu 430 miljoni krooni võrra. Miks te võtate kohalikelt omavalitsustelt ikka jätkuvalt seda lisakoormist ehk teist nahka? Olen rääkinud.

Aitäh! Me ei võta ju omavalitsustelt midagi, me anname neile. Me anname tasandusfondiga ja anname tulumaksuga. Ja kui vaadata natuke pikema pilguga, kaugemale sellest Riigikogu koosseisust, siis omavalitsusi, mis seal salata, on koheldud kogu aeg kui mingisugust riskirühma, keda tuleb eeliskohelda. See on ideoloogiliselt mõnes mõttes õige, aga teistpidi ei saa kriisiolukorras nii helde olla. Me olime veel üsna hiljuti  11,1 protsendipunkti tasemel, 11,1% oli see osa, mis läks omavalitsustele, ja seda suurendati igal aastal. Riik tegi enda rahakoti arvel igasuguseid maksuleevendusi, olgu see siis seotud lastega või maksuvaba määraga – kõik selle kirjutas ta oma arvele. Tulemus on see, et riigile on tulumaks pool aastat – ma ei pruugi mäletada täpset kuud, aga sinna kanti – kulu, miinusega, st tagasi makstakse rohkem, kui saadakse, ja see on absurdne olukord. Nagu ma olen aastaid rääkinud, oleks tegelikult ka seda koormat tulnud jagada ühtlaselt. Ei ole nii, et inimene on omavalitsuses elades teine inimene kui riigis elades. Ikka sama inimene, saab ikka samad soodustused, ta elujärg on ikka seesama. Me oleme kogu aeg andnud seda eelist. See on üks punkt.
Teine on see, kui vaadata omavalitsuste eelarvedünaamikat pikema aja jooksul, siis riigi olukord on ikkagi palju järsemalt ja palju rohkem halvenenud kui omavalitsuste oma. Viimane, mõne protsendikümnendikuline kärbe on seda vahet ainult väiksemaks teinud, aga kokkuvõttena on omavalitsused kriisieelse tasemega võrreldes paremas seisus kui riik. Ma kinnitaksin veel, et riigi kohustustest on suurem osa seadusega ette määratud kui omavalitsuste kohustustest. Nii et riigieelarve on palju paindumatum kui omavalitsuste oma. Kui me näeme omavalitsustes priiskamist, kui me näeme preemiaid ja kui me ei kuule paljudes omavalitsustes palgakärbetest, siis riigis on kõik need asjad muutunud. Igal juhul see ainult leevendab olukorda, sunnib neile peale seda, mida paljud ei ole ise tajunud. Muidugi, omavalitsused on väga erinevad. Mingil juhul ei tohi minna nende laenamisaktiivsuse kritiseerimisega ega ka nende heaolu kiitmisega liiale – on nii ja teistsuguseid omavalitsusi. Aga summa summarum, tõepoolest, kui me räägime sellest statistilisest tasemest, nendest suurtest numbritest, siis omavalitsustel on siiamaani läinud kriisis  kergemini.
Veel võib-olla neljas asi: mida kõrgem on see protsent, seda ebavõrdsemalt jaotub tulumaksu tase regionaalselt – Tallinn, Viimsi ja Harku on kindlasti olnud suured võitjad selle määra tõusust, aga teised on tegelikult kaotajad ja proportsionaalselt kindlasti kaotajad. Võiks öelda niimoodi, et selle määra tõstmine, mida me tegime palju aastaid, on regionaalseid erinevusi pigem võimendanud.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kõik suured asjad koosnevad väikestest ja ka suured kulutused eelarves koosnevad väikestest kulutustest. Eelarves on üks kulutuste rida "Eraldised" ja seal on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi all omanike keskliidule kaks miljonit. Sel aastal kulutasid nad seda teatavasti valimiskampaaniaks, saatsid laiali kirju oma lemmikute või juhatuse liikmete toetamise taotlusega. Järgmise aasta projektis on jälle kaks miljonit, aga kuna järgmisel aastal valimisi ei ole, siis äkki oleks seal üks väike kokkuhoiukoht.

Aitäh! Ma ei tunne täpselt majandusministeeriumi eelarvet, aga sellised üksikud rahaeraldised on asjad, mis üldist finantsseisu ei kõiguta. Nii et ma arvan, et Riigikogus on mõtet nendele numbritele otsa vaadata, sest üldiselt on ju kõigile esimeses lähenduses tulevaks aastaks kirjutatud vähemalt 9%-line kärbe, miks siis mitte ka seal. Mina ei õhuta, aga ma ei vaidle teile ka vastu, kui te küsite.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma tuleks tagasi esimese küsimuse juurde, mille esitas kolleeg Heimar Lenk seoses lisaeelarvega. Teie ütlesite, et tahaks loota, et ei tule, aga samas olete mingil määral valmis negatiivseks lisaeelarveks. Härra peaminister on siin enne valimisi välja öelnud, et ta ei välista ka positiivse lisaeelarve koostamist. Kas teie teate, millisele prognoosile härra peaminister tugines, või oli see lihtsalt selline valimiseelne trikk?

See on nüüd küsimus peaministrile. Mina ei ole sellist ütlust kuulnud. Peab ise kuulma, mis kontekstis ja kuidas keegi midagi ütles, et midagi arvata, aga kommenteerijaks on õige inimene ikkagi tema või väidetav ütleja.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Üks muudatustest, mis on planeeritud, on rahvastikuministri ja tema ametkonna koondamine ning nende ülesannete jagamine teiste ministeeriumide vahel. Kui suurt kokkuhoidu see annab?

Aitäh! Seda numbrit mul küll praegu käisest võtta ei ole. Aga nende eelarvele rakendati jaotamise hetkel ka seda 9%-list kärbet. Mingis ulatuses tõepoolest vabanes personali, vabanes majanduskulusid, aga enamasti jagati funktsioone ümber. Üldine arvamus oli, et rahvastikuministri koormus ei ole piisav, selle institutsiooni säilitamine ei ole mõistlik, nende funktsioonidega saavad hakkama portfelliga ministrid. Kõige kindlam number, mis ma võin öelda, on see, et ülekantud osa, jätame selle enne kokkuhoitud osa välja, vähendati 9% ulatuses.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu eelarve eelnõu koostajatele, et on arvestatud minu korduvaid ettepanekuid nii Riigikogu rahanduskomisjonile kui Rahandusministeeriumile erakondade rahaeraldiste vähendamiseks. Kui eelmistel eelarvearuteludel on kinnitatud, et eelarves pühasid lehmi ei ole, on selleks siiski olnud just nimetatud eraldised erakondadele, 90 miljonit krooni aastas. Nüüd on lõpuks neid eraldisi vähendatud ca viie miljoni krooni võrra, mis teeb viis koma millegagi protsenti, samal ajal kui teiste valdkondade kulutuste vähendamine koos möödunudaastaste kärbetega on olnud 10% ja rohkem. Piltlikult öeldes on pühast lehmast siiski alles jäänud püha vasikas või isegi püha mullikas. Miks see nii on, miks neid eraldisi nii vähe kärbiti?

Aitäh! Mul on sellest vähendamisest ka natuke kahju, sest demokraatiat ei ole meil kunagi piisavalt või ülearu, ütleme siis niimoodi. Aga ma ei oska kommenteerida, see on vist jätkuvalt Siseministeeriumi haldusalas. Nii on see kokkulepe olnud, aga kusagil eelarveläbirääkimistel see nii mahlaka teemana üles ei kerkinud, nagu ta tavaliselt meedias kerkib.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! 2010. aasta riigieelarve seletuskirja tabel nr 5 "Majandusprognooside võrdlus" toob Rahandusministeeriumi hinnanguna välja jooksva konto ülejäägi protsentides SKT-st 3,6%. Samas tabelis IMF-i hinnang on –5,4%, seega on IMF meie majanduse suhtes oluliselt pessimistlikum kui Rahandusministeerium. Millega te põhjendate seda erinevust, kas Rahvusvaheline Valuutafond ei suuda mõista meie majanduse olemust või on Rahandusministeerium järjekordselt väga optimistlik? Ja kui ta on optimistlik, kas te saate kindlalt öelda, et 2010. aasta eelarve on adekvaatne ja ka realistlik?

Aitäh! Ma tahaksin alati näha neid pabereid, mida tsiteeritakse, ja kindlasti selle hinnangu andmise kuupäeva. Tegelikult IMF on praegu pessimistlikum kui Eesti Pank ja Eesti valitsus, aga ka mitte oluliselt pessimistlikum. Mis puutub jooksvasse kontosse, siis see on juba praegu ülejäägiga. Tõde on siin Rahandusministeeriumi hinnangu poolel, kui vaadata hetkeolukorda. Aga ma tahaksin näha seda kuupäeva, sest nad praegu alles prognoosivad, nad teevad praegu uusi prognoose, tõenäoliselt on seletuskirjas kasutatud eelmisi näitajaid. Praegu on jooksev konto ülejäägis ja see on tähtis näitaja.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei ütleks, et ma olen Riigikogus pikka aega olnud, aga olen juba kuulnud rahandusministritelt mitu sissejuhatavat kõnet eelarve lugemisel. Eelmine rahandusminister esitas optimistlikke sissejuhatavaid kõnesid, oli päris lõbus. Aga täna mulle tundus teie kõnet kuulates, et me oleme lausa nagu matustel. Kui ma aga tutvun selle riigieelarve projektiga, siis paistab, et tegelikult pole asi vist väga hull. Eelnõu on päris optimistlikult kirjutatud ja kui me tuleme kõigi nende arvudega toime, siis läheb päris hästi. Siin on ühes lauses ka öeldud, et majanduslanguse stabiliseerimine nii globaalselt kui Euroopas annab üha enam alust võimalusteks, et kriisist taastumine võib toimuda seni eeldatust märksa kiiremini. Optimismiks võib alust olla, kuid taastumine võib toimuda ka aeglasemalt ja raskemalt. Minu küsimus on: milline on eelarvepoliitika riskistsenaarium?

Kes see esimene küsija teie erakonnast oli, kes mind hoopis liigses optimismis süüdistas? Leebelt küll, aga ikkagi. Leppige omavahel kokku, mis see tõde võiks olla. Tõenäoliselt on see vaataja silmades. Kas taastumine toimub eeldatust aeglasemalt või kiiremini, on tõepoolest väga subjektiivne arvamus.
Aga kui jälgida uudiseid maailmast, sealhulgas Euroopa Liidust, siis kõlab seesama formuleering, et majandus võib taastuda arvatust kiiremini. Seda räägitakse ka nendel foorumitel, kus mina käin, kogu aeg. Rahvusvahelised institutsioonid korrigeerivad praegu majandusprognoosi ülespoole, ma pakun, et viimati kergitati maailma majandusprognoosi vist umbes protsendi võrra. Kergitas Saksamaa, kergitati Euroopa Liidu kohta. Meie ei kergitanud. Me küll augustis-septembris tegime valiku stsenaariumide vahel, aga viimase aja uudised seal ei kajastu, nii et hoiame praegu ennast veel tagasi.
Tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et ega meie kasv siseturult väga palju jõudu ei leia. inimeste laenukoormus on kasvanud. Samal ajal on küll ka hoiused kasvanud, ent üldine meeleolu on alla läinud. Buumiaja õppetunnid on saadud ja ka sissetulekud on kahanenud. Nii et siseturule ei tasu orienteeruda ja ei ole mõtet ka väga palju loota. Me loodame ikkagi eksporditurgude taastumisele. Aga see kõik käib kindlas järjekorras. Vahepealne hinnang oli, et USA taastub kõigepealt, ja see vist saab tõeks. Siis jõuab järele Euroopa Liit, kes jääb lühikese sammu võrra USA-st maha. Ja Euroopa Liidust omakorda jäävad natukene maha Põhjamaad, kes on meie sihtturud.
Aga jällegi, need hinnangud on praeguseks natukene vananenud, kogu aeg olukord muutub. Mina mõtlen Rootsi peale, kus üldiselt on jalad kõvasti maas, aga samas on nende krooni kurss tunduvalt madalam, nii et järelikult näiteks ka Eesti kaupade ostmine on neile natukene kulukam kui seni. Need on sellised rasked küsimused. Põhimõtteliselt väikses majanduses sõltub väga palju üksikutest ideedest ja projektidest. Statistika on seda täpsem, mida suurema kogumi kohta ta käib.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud minister! Kaitseministeeriumi valitsemisalas kavandati 2008. aastal saada tulu vara müügist 280,7 miljonit, järgmisel aastal plaanitakse saada sada korda vähem ehk 2,79 miljonit. Kas see tähendab seda, et Kaitseministeeriumi haldusalas n-ö liigseid või oma tarbeks mitte vaja olevaid varasid enam ei ole, et kõik on ära müüdud ja nüüd kuulub neile ainult kõik see, mis endale vajalik?

Ei ole nii. Aga mind ennast natuke üllatab see arv, ma usun, et tegelikkus saab olema erinev. Üldiselt on nii, et suurte varade müügi kohta käivad arvud kajastuvad ikka riigieelarves, kuidas langetatakse otsuseid selle raha kohta, on iseküsimus. Ma tean konkreetselt ühte kinnisvaraobjekti, mida on aastaid plaanitud müüa. Kui mina olin kaitseminister ja müügiotsuse langetasin, oleks objekti eest saanud head raha, aga ma ei tea, mille taha see tookord jäi. Nüüd on hinnad hoopis teised, aga nad müüvad selle ära, ja kindlasti mitte 2 miljoni krooniga.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Riigieelarve tasakaalustamiseks kärbib valitsus riigiasutuste tegevuskulusid. Me näeme teie esitatud järgmise aasta riigieelarves, et riigiasutuste tegevuskulud on jõudnud allapoole 2007. aasta tasemest. Võrreldes 2008. aasta tasemega on riik vähendanud oma tegevuskulusid 2,6 miljardit krooni. Mina tahaksin täpsemalt teada, kui suure osa kärpest moodustavad riigiametite personalikulud?

Ma väidan, et üle poole. Aga protsentuaalselt on palgakokkuhoid väiksem kui muude majanduskulude puhul. Loomulikult on seal asi palju jäigem. Inimesed on kaitstud lepingutega, inimesed on kaitstud väga konkreetselt seadustega, seda ka juhul, kui kohtade arvu vähendatakse. Aga ikkagi on tegemist inimeste arvu vähenemisega pea kogu avalikus sektoris, kui kaitsevägi välja arvata. Sellega kaasnevad koondamiskulud, mis suure osa kokkuhoiust ära söövad. Selles mõttes võib igasugune koondamine osutuda esimesel hetkel hoopis väljaminekuks ja kui seda aastalõpus teha, siis seda see ongi. Suurem osa tegevuskuludest ongi personalikulud ja seal on kärbe protsentuaalselt selline, et oleme, nagu öeldud, majanduskuludega jõudnud 2007. aasta tasemeni või tegevuskuludega üldiselt 2006. aasta kanti.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Ausalt öeldes on suurema jao esitatud küsimuste puhul olnud nii, et ma tean juba ette, mida sa vastad. Mul endal tekkis aga küsimus, mille vastust ma ei tea. See on seotud rahandusministri ja peaministri ilusa mõttevahetusega ühel Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil, kus te teineteist täpsustasite, siis parandasite ja siis veel kord täpsustasite. Euro on nagu olnud eesmärk, siis ta on olnud vahend, nüüd täna sa kasutasid sõna "boonus". Minu küsimus: kes järgmisena ütleb "unistus" ja kes seejärel ütleb "luhtaläinud unistus"?

Sina just ütlesid seda. Aga mina olen alati öelnud, et euro ei ole asi iseeneses. Asjadest, mida Maastrichti kriteeriumid meile ette kirjutavad, püüame me nagunii kinni hoida. Lihtsalt halvenenud olud on teinud selle kinnihoidmise palju kriitilisemaks. Lisaks teevad palju haiget piirkonna halvad uudised ja riskihinnangud-reitingud, mida me kogu aeg kuuleme. Need tapavad meie investeeringuid. Selles mõttes on euro sümboolselt väga tähtis, aga ta ei ole asi iseeneses. Ta ei ole midagi, mis leivale määrida. Ta on ikkagi märgilise tähendusega, natuke vahetuskulude tähendusega, aga ta on igal juhul väga oluline majanduse stiimul ja igal pool seda niimoodi ka käsitatakse. Vaadake siiapoole – nii Ida-Euroopa, nagu mulle defineeritakse, või Baltikum –, seis on väga kahtlane, väga suured miinused on mõne riigi eelarves ja mis seal muud, kui kurss on vale. Sellised spekulatsioonid teevad meile väga palju haiget ja sellepärast on kõige õigem nendest eemalduda.
Aga jah, euro ei ole asi iseeneses, pingutused tuleb nagunii teha. Kui sa nüüd viitad peaministri sõnadele, siis teda tsiteeriti seal vägivaldselt. Ta pidas vajalikuks rõhutada ka seda, et see ei ole sada protsenti valitsusest sõltuv asi, palju sõltub näiteks ka kohalikest omavalitsustest jne. Ma võin lisada, et kindlasti ka ettevõtjatest. Kui ettevõtjad kustutavad oma käibemaksu ettemaksu kontot maksimaalses ulatuses aasta lõpuks, siis on see riigile suur probleem, siis tuleb vajalik tasakaalu raha leida jällegi kuskilt mujalt.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Mõni aeg tagasi saavutati Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vaheline kokkulepe piiriäärsete piirkondade arendamise kohta. Piiriäärsetele omavalitsustele oleks sellest praeguses olukorras suur abi. Aga selles eelarve eelnõus ma ei leidnud toetust sellele valdkonnale. Millised ressursid ikkagi on selleks ette nähtud või täpsustatakse seda küsimust menetluse käigus?

Ma arvan, et seda peaks jah täpsustama. See on üks detail, mida ma praegu ei oska kommenteerida. Iseenesest on ju väga kitsa eelarve tingimustes projektitoetuste kokkuvõtmine tehniliselt kõige lihtsam, need ei ole seadustega dikteeritud asjad. Võib-olla on ta tõepoolest kääride alla läinud, nii et seda üldse ei leia eelarvest, aga ma loodan, et midagi vahest ikkagi on alles.

Palun, kolleeg Nelli Privalova!

Lugupeetud härra rahandusminister! Minu küsimus on Kaitseministeeriumi valitsemisala tulude kohta. Nimelt on riigieelarve eelnõu seletuskirjas märgitud Kaitseministeeriumi valitsemisala tulude loetelus kaupade ja teenuste müüki. Teenusteks on rentimine ja Seli Tervisekeskuses osutatavad teenused. Paraku jääb selgusetuks, milliseid kaupu Kaitseministeeriumi valitsemisalas müüakse.

See on ikka mittevajalik vara, mida seal müüakse. Mingisugust bisnist ei aeta. Aga eelarve tasemel ei ole võimalik sellist asja täpsustada, see on sisemise töökorra küsimus. Igas tegevuses jääb midagi alles ja midagi üle. Vanadele teadmistele tuginedes ma olen üsna kindel, et väga palju sõidukeid, mis on juba 1990. aastatel saadud, seisab kuskil platsil ja neid enam ei kasutata. See ei ole midagi müstilist – lihtsalt vana kola, mille hooldamine on väga kallis ja mida ei ole mõtet hoida.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Hea minister! Mul on väike mure seoses 14,5 miljardi euroraha reaalse kasutamisega. Mure sellepärast, et äkki ei leita kaasfinantseeringuid. Nimelt olen kokku puutunud mitme juhtumiga, kus KIK on keskkonnavaldkonnas keeldunud kaasfinantseerimisest. On juhtumeid, kus inimesed, asutuste juhid garanteerivad isikliku varaga laene, et saada kaasfinantseeringuid. Kas te pöörate isiklikult tähelepanu, et need kaasfinantseeringud ikkagi tuleksid ilma suuremate takistusteta?

See on loomulikult meiegi mure. Meie mure on see, nagu mainisin, et struktuurivahendid saaks kiirendatud korras kasutatud. See on selline kriisimeede, reaalne vahend, mis on valitsuse käsutuses majanduse elavdamiseks. Ja tegelikult rahandusminister peab laenu tahtjatega kirjavahetust. Ma KIK-i tasemel projektide kaupa või omavalitsuste kaupa asju ei näe, aga kirju kirjutan küll. Ent kui taskud tühjad, siis ei ole kaasfinantseerimise tarvis võimalik laenata, laen on ju midagi, mille peab tagasi maksma. Neid tõsiasju ei saa ignoreerida ja kõik kindlasti kaasfinantseerimisega hakkama ei saa. Statistiliselt kasutatakse see raha aga ära küll, ma olen veendunud, et üle seda ei jää.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud rahandusminister! Tänases Äripäevas on avaldatud teie ministeeriumi asekantsleri Ivar Siku arvamuslugu sellest, milline peaks üks eelarve välja nägema. Ta on seal öelnud, et töö eelarve sisulise ülesehituse muutmiseks ja paindlikkuse suurendamiseks peab jätkuma. Te olete ise ka rääkinud mitmel korral, et eelarve on liiga jäik ja peaks olema paindlikum. Seletage pikemalt, milles see paindlikkus eelarves seisnema peaks.

Paindlikkus peaks seisnema seadustega dikteeritud kulude osa vähenemises, et meil oleks võimalik vajadusel reageerida. Praegu on väga palju seadustega dikteeritud ja sellest tuleneb suur osa meie kitsikusest. Väga tõsises kitsikuses on raskete otsuste tegemine keeruline, aga kindlasti ei lähe me sotsiaalkulude kallale ka kriisioludes mitte. Saaks ju nii öelda, et hoiame kokku, maksame toimetulekutoetuseks kaks korda vähem, aga see ei ole ju toimetulekutoetuse mõte. Toimetulekutoetuse mõte on just kriisis rohkem toetada. Selles mõttes on see protsess keeruline. Samas sisaldavad konsolideerimise meetmed, mida on ikkagi õige palju kirjas, ka paindlikkuse suurendamist ja paindumatuse vähendamist.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud rahandusminister! Kui mõni aeg tagasi vahetus koalitsioon, siis valitsus loobus vähemusrahvuste ministri portfellist. Praegu on integratsiooniprogrammi elluviimisega seotud kulud jaotatud Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi vahel ja see finantseerimine toimub Integratsiooni Sihtasutuse kaudu. Kas teie arvates on poliitilises mõttes õige, et nii tähtis ülesanne on nüüd tükeldatud? Kas integratsiooniprogramm ei jää nüüd vaeslapse ossa?

Ma arvan, et see oli ikkagi õige otsus. Mis tähendab rahvastikuministri haldusala? See on üks virtuaalne ja tunnetuslik ning mingi valikuga koondatud asi, mitte asi, mis looduses olemas on. Riigihaldust aga peab kogu aeg ratsionaliseerima. Ega rahvastikuministri mõju valitsuse poliitika kujundamisel pole, kui pehmelt öelda, kunagi kuigi domineeriv olnud. See valdkond haakub nii palju erialaministeeriumide omaga, et vastavat sünergiat võib tekkida palju rohkem isegi mõne ministeeriumi sees. Kokkuvõttes, kauges perspektiivis on see ka raha kokkuhoid ja kindlasti parem planeerimine, kui valdkond on vähem killustatud.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine küsimus!

Austatud minister! Räägime mõne sõnaga ka trahvidest. Kui me vaatame, kui palju selle aasta eelarvesse prognoositi trahvide laekumist, siis oli see 9 miljonit, järgmiseks aastaks on trahvitulude prognoos 23 miljonit krooni. Millest tuleb nii suur erinevus? Kas arvate, et inimesed hakkavad järjest kehvemini liiklema?

Mul on raske uskuda, et see arv nii väike on. Ma praegu paberitest ei leia, kontrollin pärast üle. Üldiselt on trahvide prognoosis tugevasti eksitud, samas ollakse trahve sadade miljonite, kui mitte miljardi ulatuses võlgu. Sealt on võimalik tagasi võtta ja me moodustasime hiljuti isegi ministeeriumidevahelise töögrupi, kes neid meetmeid pakub. Võib-olla me alguses olime optimistlikumad, aga mingi väljund sealt kindlasti tuleb. Peale selle võetakse kasutusele hästi teada instrumendid kiiruskaamerad. Nende abil on raha nõutada ikka palju tõhusam kui politseinike töö abil.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Minu küsimus puudutab tulude poolt. Valitsus on kuus korda tulusid liiga optimistlikult planeerinud. Võib-olla peaks kasutama teisi tuluallikaid? Näiteks mina võtaksin teie asemel Eesti Energiast mitu miljardit praegu dividenditulu. Neil on ju tegelikult raha olemas. Nad niikuinii ei kasuta seda. Võtaks ära ja pärast, kui neil vaja on, siis annaks tagasi. Mis sa sellest arvad?

Ma arvan, et see on finantsjuhtimise seisukohalt halb mõte. Ma arvan, et me natuke isegi peame punastama selle tõttu, et oleme kriisiolukorras nii palju dividende võtnud, kuigi seda võib põhjendada erasektori samasuguse käitumisega ja kuigi sealt saab raha võtta. Mitut miljardit minu teada aga küll mitte. Neil on, vastupidi, investeerimisvajadus või investeerimisplaanid kordades suuremad, kui on akumuleerunud kasum. Me võtame nii sel kui järgmisel aastal kokku üle kolme miljardi krooni. Lõppsumma kahe aasta peale tuli koos tulumaksuga 4 miljardi lähedale. Seega võetakse nii, et vähe pole.

Palun, kolleeg Rein Ratas, teine küsimus!

Auväärt rahandusminister! Teie ja teie kaaslaste ühisel nõul ja jõul suurendati Tallinna Linnavolikogu liikmete arv 63-lt 79-ni. Kas sellise hella hoolitsuse hind – see on uute tööpaikade ehitamine, töövahendite hankimine, hüvitised ja muu – on kavandatud ka järgmise aasta eelarvesse, nagu see tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest? Olen rääkinud.

See on kindlasti omavalitsusele eraldatava raha sees – vaikimisi, ilma nimetamata volikogu suurust. Aga minul on teile kui ka vist volikogusse valitud liikmele soovitus, et vähendage poole võrra neid hüvitisi. Rahaprobleem laheneb kohe, vähemalt hüvitiste probleem. Ei ole ju korrektne, et kusagil jäävad need summad muutmata. Nii et Tallinna volikogus saab kokku hoida küll, olen selles veendunud.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Hea rahandusminister! Minu küsimus puudutab välisvahendite kasutamist aastal 2010. Aga enne tahaks ära märkida, et 2007. aastal oli riigieelarves 6,58 miljardit, millest kasutati 3,75 miljardit. 2008. aastal oli 8,92 miljardit, millest maksti välja 3,75. Käesoleval aastal on 13 miljardit ja Rahandusministeerium on prognoosinud, et tegelik täitmine on 12,7 miljardit. Seejuures on suured ebapiisavad kasutused Kaitseministeeriumil, Keskkonnaministeeriumil ja Põllumajandusministeeriumil. Järgmiseks aastaks on planeeritud 14,5 miljardit. Kas see on väga konservatiivne arv siin sees? Sest et kasutamata on veel praktiliselt 33 miljardit. Miks on järgmiseks aastaks kirja pandud nii väike, nii konservatiivne arv: 14,5 miljardit? Miks see tegemata töö on järgmiseks aastaks nii väikese arvuga märgitud?

Eks neid kasutamisi arvutatakse pidevalt ja hinnatakse ka pidevalt ümber. See praegune on meie arvates realistlik prognoos. Ega mul muud öelda ei ole. Kui poole aastaga oli tollest 13 miljardist kasutatud pisut üle 30%, siis aasta lõpuks jõutakse tänavu ilmselt ikkagi üle 90%. Nii et võib öelda, et tempo on kasvanud umbes kaks korda. Järgmine aasta samavõrra seda summat suurendada ei ole mõistlik, aga prognoos on 14,5 miljardit ja projektidega seotut jälgitakse ministeeriumidega suheldes kogu aeg. Oleks kena, kui veel rohkem õnnestuks kasutada, aga kindel selles ei saa olla.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Härra minister! Pidevalt käib jutt, et on majandussurutis ja majandus on raskes olukorras. Aga kui ma loen seda eelarve eelnõu, siis viitab see kuidagi hoopis teises suunas. Siin on kirjas, et tulud varadelt sisaldavad dividenditulusid, mis on planeeritud riigi äriühingute 2009. aasta kasumitelt. Prognoosi kohaselt äriühingute 2009. aasta kasumid suurenevad võrreldes 2008. aastaga, sellega seoses suurenevad ka 2010. aasta planeeritavad dividenditulud summas 1 miljard 517 miljonit, jne. Tuleb välja, et kõik on kuidagi vastandlik: äriühingute dividenditulud suurenevad, äriühingutel läheb hästi, aga me räägime kogu aeg majanduslangusest. Kuidas seda mõista?

Küsimus on selles, kui palju dividende välja võetakse. Praegu ikkagi võetakse kriisiga seoses maksimum. Võib kindlalt öelda, et laias laastus ühiskondliku raha hind riigieelarves on kõrgem kui näiteks mõne kai ehituses. Ettevõtete edasilükatud investeeringud ei ole nii suur probleem kui näiteks õpetajate palk. See on selline kriisimeede, kui me oleme otsustanud protsentuaalselt rohkem dividende välja võtta. Samas ei tähenda see seda, et kaob ära nende ettevõtete võime investeerida, seda saab teha laenu kaudu. Riigi laenupiirangud on ju palju karmimad kui ettevõtetel.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, teine küsimus!

Austatud minister! Millised on teie meelest selle riigieelarve prioriteetsed valdkonnad ja kas need on teie arvates eelarve eelnõus piisavalt kajastamist leidnud?

Need on piisavalt kajastamist leidnud. Kas või see investeeringute küsimus: kui need ikka kasvavad 13 millegagi protsenti, siis see on otsene majanduse elavdamine. Üks selle eelarve prioriteete on kindlasti majanduse elavdamine. On püütud võtta raha sealt, kus see majandust vähem haavab, ja panna sinna, kus see majandust toidab. Me püüame rohkem investeerida ja püüame alles hoida sotsiaaltoetusi, mis on kindlasti majanduse tervise seisukohast oluline. Üks meede on rohkem sisetarbimise suunitlusega, teine teenib loodetavasti ka ekspordi huve. Aga laias laastus on suuremas osas tegu pigem siseturu alleshoidmise vahenditega.
Ma nimetasin ka julgeolekut. Kui kaitsekulud on protsentuaalselt SKT-st samal tasemel, kui sisejulgeolekuga seotud palkadele lähenetakse nii, et sellele valdkonnale antakse eelis ja kärped tulevad seal väiksemad kui mujal, siis räägib see lihtsalt sellest, et julgeolek on majanduse elavdamise ja konkurentsivõime suurendamiseks oluline. Ja ka nendesamade eurorahadega ning hariduskulude 11% suurendamisega püütakse nii või teisiti üldist konkurentsivõimet tõsta. Euroraha püütakse rohkem suunata sinna, kus see toodab innovatsiooni, eksporti, konkurentsivõimet. Samas on tähtis, nagu siin esimesest ja ka teisest punktist läbi kumas, sotsiaalne turvatunne. Kui sellises kitsikuses hoitakse sotsiaalkulud endisel tasemel, siis on see eelarves üks väga võimas prioriteet. Ja kriisi ajal on see minu meelest loomulik. Ilmaasjata kritiseeritakse liiga kurjalt, et me pensione ei alanda. See ei ole asi, mille kallal nii palju hambaid teritada.

Palun, kolleeg Helle Kalda, teine küsimus!

Hea minister! Ma täpsustuseks ütlen kohe ette, et ma kasutan seda eelarvet ja seletuskirja, mille esitas peaminister. Need on erinevad eelarved ja ma palun vabandust, ma kasutan tabelit 3, mis on meile esitatud eelarves. Selle seletuskiri prognoosib 2010. aastaks tööhõive kasvu 3,2% ehk siis tööpuuduse püsimist. Vaatasin ka Euroopa teisi riike. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Soomes on taastumine palju kiirem ja seal on ka valitsus käivitanud ulatuslikud meetmed ja prioriteedid kindlaks määranud. Selles eelarves, mis meile on esitatud, kahjuks puudub täielikult info, milliseid meetmeid plaanib valitsus tööhõive kasvu huvides. Sest kui ma vaatan 2011. aastat, siis on juba null. Kas te nimetaksite kolm meedet, mis võiksid tööhõivet parandada?

Ma kindlasti tahaksin rääkida sellest, miks osa trammis sõitjatest on nimetatud töötajateks ja hakatud neile palka maksma. Tööhõive mõjutamiseks on riigis ikkagi olemas kaudsed instrumendid. Ma mainisin eurotoetuste ja investeeringute suurenemist, mainisin seda, et need kulud püütakse hoida sellisel tasemel. Kaudselt on see kõik siseturu säilitamise meede. Me püüame kulusid hoida vaatamata sellele, et tulud vähenevad. Aga mingeid kunstlikke meetmeid me õnneks ei ole rakendanud.
Kui nüüd Soome või Saksa või teab mis riigi näiteid tuua, siis need on hoopis teistsugused majandused. Üldiselt on kulutuste selline toetamine ja töökohtade alleshoidmine mõistlik nendes valdkondades, kus on selge konkurentsieelis, nagu näiteks kapitalikaubad arenguriikides. Seda ütlevad uuringud. Meil ei ole aga mingit šanssi, et buumiaja moonutused püsivad. On selge, et ehitajate arv ei taastu Eestis kunagi endisel tasemel. Oleks täielik mõttetus seda ka vägisi teha. Me pigem suudame seda valdkonda natukene riigitellimustega puhverdada. Nagu ma ütlesin: pea 30% investeeringutest, mis kõik ei puuduta muidugi ehitust, on tehtud avaliku sektori poolt. Vanasti oli see suhe, ütleme, umbes kolm korda teistpidi, pigem ulatus see osakaal 10% kanti. See on majanduse elavdamise meede.
See, et me teatud valdkondades hoiame kulud, ka sotsiaalkulud endisel tasemel, on ka meede – need inimesed ju ostavad meie ettevõtete kaupu ja kulutavad selleks raha. Üldiselt muidugi on see üks pikk majandusteoreetiline jutt. Väikses majanduses ei ole tõhusaid võtteid töökohtade alleshoidmiseks, üldse majandusse sekkumiseks. Mida suurem riik, seda rohkem seda võimalust on. Soomlased kurdavad näiteks selle üle, et nende ehitussektori üleval hoidmisele suunatud raha, mis tegelikult protsendina SKT-st ei olegi nii kõrge näitaja kui meil Eestis, jookseb tegelikult Eesti ehitajate kätte. Nende kulutuste mõte ei ole kindlasti mitte toita Eestis töötuks jäänud ehitajaid. Aga nad teevad seda. Rahvas nõuab seda, valija ootab seda, aga see ei ole kõige mõistlikum. 100% mõistlik see ei pruugi olla. Või ütleme, et meetme tõhusus ei ole vaieldamatu – nii oleks vist viisakam väljenduda. Aga mida suurem majandus, seda rohkem seda mõju on.
Meie kui väikese puhul aitab stimuleerimine näiteks selle kaudu, mida teeb Euroopa keskpank. Madal intressimäär on selline väga oluline makrostimuleerija. See, mida tehakse töökohtade alleshoidmiseks Saksamaal, tähendab Saksamaa kui meie ekspordituru elavdamist. Nii et väiksed ja suured käituvad erinevalt. Meie suur eelis, nagu ma ütlesin, on see, et meil kunstlikke meetmeid ei ole käivitatud ja me ei pea praegu arutama, kuidas pääseda nendest nii, et ei teki suurt tagasilööki. Kui tööpuuduse prognoosidest rääkida, siis ma soovitan üht kahe nädala tagust Economisti vaadata. Seal on pilt ja prognoosid riikide kaupa ning need ei ole Eestiga võrreldes kuigi ilusad. Kunstlikke stiimuleid ei saa riigid edaspidi enam endale lubada, sest defitsiidid on tohutud, üle 75% järgmisel aastal, lubatud on 60. Nood stiimulid aga on olnud suunatud ettevõtetele ja nüüd peab hakkama neid maha võtma. Kas majandus normaliseerub piisavalt, et töökohad säiliksid? Seda praegu prognoosijad mingil juhul ei arva, ka Soome kohta mitte.

Palun, kolleeg Jaan Kundla, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Kui me arutasime enne jaanipäeva ühte eelnõu ja päevakorras oli käibemaksu tõstmine 1. juulist ning tubakaaktsiisi tõstmine 1. jaanuarist 2010, siis ma tegin ettepaneku tuua tubakaaktsiisi tõstmise tähtaeg ühe kvartali võrra ettepoole. Vastus oli veidi naiivselt argumenteeritud, et ei jõua kiiremini uusi maksumärke teha. Samal ajal kui üldine käibemaksu tõus nõudis hoopis suuremat tööd ja see tuli ära teha nädalaga. Nüüd me teame, et tubakaaktsiis tõuseb alles 1. jaanuarist 2011. Ometi on selline meede topelttähtsusega, see oleks vajalik inimeste tervise kaitse ja riigieelarve tulude suurendamise huvides. Milles on sellise viivitamise tegelik põhjus?

Tegelikku põhjust polegi, sest viivitamist ei ole. 1. jaanuarist 2010 tõuseb tubakaaktsiis 5%. Ja tubakas on selline kaup, mille puhul maksumärgid on reaalne asi, mis mõjutab maksu tegelikku laekumist ja ka tegelikult kauplemist. Tuleb võimaldada üleminekuperiood, kus vana maksumärgiga tubakat veel müüa saab.
Kui me andsime juba ühe lubaduse või ühe hoiatuse, et aktsiis tõuseb järgmise aasta 1. jaanuarist, siis on kuidagi näotu väga kiiret uut otsust otsa teha. See on tegelikult muudatus, millega ettevõtetel on väga raske kohaneda. Uue käibemaksuga kohanemine oli ikkagi palju kergem. Tehnilises mõttes on mingite määrade ümbertegemine lihtsam kui lahti saada vanast kaubast, kus on vana maksumärk peal, nii et seda ei saa kuidagi eemaldada. See on reaalne asi: peab kauba ära lõhkuma, et maksumärki kätte saada. Nii et selleks on praktiline põhjus.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Minu küsimus on valitsussektori eelarvepositsiooni ning arvestusmetoodika kohta. Eesti riigieelarve on tehtud kassapõhist metoodikat järgides, kuid Euroopa Liidu tunnustatud metoodika on just tekkepõhine. Tekkepõhise ja kassapõhise arvestuse vahe võib olla märkimisväärne. Minu küsimus on: kas me võime nende metoodikatega trikitades justkui säilitada teatud eelarvepositsiooni, mis võimaldab meil püsida Maastrichti kriteeriumide raames ja eurole üle minna? Või on valitud metoodika riigieelarve tegemiseks muul põhjusel kohane?

Mina soovitan küll teile, et ärge trikitage. Meie ei trikita. Üldiselt tekkepõhiseid eelarveid minu teada ei Euroopas ega mujal eriti ei ole õnnestunud teha. Sinnapoole püüeldakse samm-sammult. Põhimõtteliselt võib öelda, et meie eelarve on kassapõhine, statistika aga tekkepõhine. Need on erinevad. Näiteks tasakaalu või defitsiidi arvestuses on praegu umbes 0,4%-line vahe, või oli see 0,4 miljardit, 400 miljonit – ma natukene kõhklen selles. Ma olen seda käinud teile tutvustamas nii komisjonis kui ka fraktsioonis. Tekke- ja kassapõhise lähenemise erinevus on, ma pakun, 400 miljonit krooni aastas. Ühel juhul on siis eelarve kassapõhine ja teisel juhul valitsussektori tekkepõhine tasakaal. Aga muidugi on valitsussektoris veel asju, mis otseselt eelarve sees ei ole, nii et see võrdlus ei ole nii üksühene.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Austatud minister! Teine küsimus on mul konkreetne. Leheküljel 301 on eraldatud Narva Linnavalitsusele halduslepingu alusel suurte veokite piiriületuse korraldamiseks ligi 100 000 krooni vähem raha kui selle aasta eelarves. Leheküljel 458 on täpselt kirjas, et piiri ületamine ei tohi aega võtta rohkem kui üks päev. Aastate jooksul on vastav summa iga aastaga vähenenud, kunagi oli riigi selle funktsiooni täitmiseks ette nähtud kolm miljonit. Kõik need kulud tuleb nüüd katta linnavalitsuse eelarvest. On see õige?

Saab ju nii ja teisiti seda teha. Kõige parem oleks, kui sellele küsimusele vastaksid sise- ja majandusminister. Nad on omavahel ka vihaselt vaielnud, kuidas neid funktsioone jagada. Eks piiripunkt ole Narva linnale nii õnn kui õnnetus, see toob kaasa nii halbu kui häid asju. Usun, et sealtkaudu tuleb ka märkimisväärseid tulusid, piirilinna spetsiifika on mitmetahuline.

Palun, kolleeg Nelli Privalova, teine küsimus!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on väga lihtne. Kuidas te arvestasite eelarve koostamisel arengufondi strateegiliste suundade ettepanekutega, näiteks nendega, mis puudutavad looma- ja looduskaitse valdkonna arendamist?

Ma peaksin vastamiseks paberi võtma ja järele vaatama, aga seda ma mäletan, et me mingisugust tsaari selleks ei palka. Üldse on palju asju, mida ei õnnestu kuidagi eelarves kajastada. Ega arengufondi ei maksa ülearu mentoriks ka pidada, las kasvavad natukene, nende toodetud pabereid on olnud võtta ja jätta üksjagu. Ega seal fondis kõige suurem tarkus ka koos ei ole, pigem on seda tarkust rohkem mujal riigisektoris.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Hea minister! Teades sinu laiu teadmisi kõikides valdkondades, küsin sinult ka siseturvalisuse kohta. Mis sa arvad, kas 2010. aasta eelarve valguses – ma pean just nimelt Siseministeeriumi eelarvet silmas – saab turvalisust rohkem olema või vähem?

Ma loodan, et küsimuse sissejuhatus ei ole mõeldud irooniana. Mõnest asjast ma midagi tean, aga sisejulgeolek ei ole kunagi olnud minu lemmikvaldkond. Ent nii palju ma üldist olukorda tajun, et julgen siiski vastata. Minu arust on sisejulgeolek üks nendest valdkondadest, kus tuleb väiksema rahasummaga teha vähemalt sama suurt tööd kui seni. Rahandusministeeriumis tuleb praegu teha väiksema rahasummaga palju suuremat tööd kui muidu. Sisejulgeolek tervikuna sai ka erikohtlemise osaliseks, seal kärped nii suureks ei osutunud. Viimasel hetkel sai näiteks Rahandusministeeriumi haldusalas olev Maksu- ja Tolliamet suurusjärgus 100 miljonit palgaraha juurde, et inimesed, kes piiril töötavad, saaksid politseinike ja vangivalvurite palgaga võrreldavat palka. Muidugi ei tule raha vähendamisest julgeolekut juurde, aga seda ei jää ka tingimata vähemaks, kui inimesed tajuvad, et üldine kitsikus on suur. Suhtelist palkade vähenemist, ma väidan, et toimu. Ma väidan, et kui me võrdleme seisuga mõni aasta tagasi, siis on sisejulgeolek oma palgaskaalal liikunud ainult ülespoole, pluss see tõsiasi, et viimased kärped ei ole neid nii väga puudutanud. Tõsi, see jutt kõlab valusalt nendele, kes on koondatud või palgas väga palju kaotanud, aga statistika on selline.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea minister! Minul on selline küsimus. Kui vaadata meie haridusvaldkonna neid tegevuskulusid, mida on kõvasti vähendatud, siis nende all on peale tavaliste riigikoolide ka erivajadustega laste koolid. Kärped on praeguses olukorras ju arusaadavad, aga ma palun üht täpsustust. Kas teile on laekunud piisavalt informatsiooni, et te saate kindlad olla, et need koolid saavad selle eelarvega hakkama, et majad on köetud ja lapsed hoitud?

Minu hinnangul ikka saavad. Erivajadustega laste koolid näiteks palgarahas ei kaotagi. Üldiselt püütakse igalt poolt kokku hoida, aga niipalju, kui mina tean, on ka haridusminister oma ettepanekutes väga selgelt erivajadusi arvestanud ja neid koole ka erikohelnud. Aga et nendes koolides kunagi küllus oleks olnud, seda muidugi mingil juhul keegi ei arva.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud ettekandja! Siseministeeriumi muude tulude real te näete ette, et järgmisel aastal te saate trahviraha umbes 55,5 miljoni krooni võrra vähem. Kogu aeg te olete trahve juurde keeranud, panite veel ka need automaadid Tartu maantee äärde, ehk seletaksite, miks haldustrahve järgmisel aastal 55 miljonit vähem laekub? Mis muutub seadusandluses või siis üldse? Miks selline prognoos?

Selle suurusjärgu ma juba tunnen ära, siin ühes eelmises küsimuses oli kindlasti viga, mis puudutas trahvide summasid. See vähenemine ise arvatavasti ei toimugi. Vaatame aasta lõpu laekumisi, trahvide prognoos on tõesti olnud ebarealistlik selles osas, mis puudutab trahviraha kättesaamist. Samas pannakse, nagu ma ütlesin, suuri lootusi kiiruskaameratele. Muidugi ei ole lõppeesmärk trahvid, vaid liiklusdistsipliin ja inimeste turvalisus liikluses.
Järgmise aasta trahviprognoos, kust poolt seda ka ei vaata, on hoopis realistlikum. Ja ma mainisin ka ministeeriumidevahelist töögruppi, kes koos käib ja kelle värsket aruannet mul teile veel näidata ei ole, aga see töögrupp peaks neidki meetmeid üle vaatama. Laekumata trahvide suur hulk on põhipõhjus, miks see grupp loodi. Eesmärk on kindlaks teha, mis on lootusetud trahvid ja mis mitte.
Samas muidugi peab ka Riigikogu probleemi üle tõsiselt mõtlema. Otsa ei ole ju väänatud, nagu te ütlesite, mitte ainult prognoose, vaid ka karistusmäärasid. Karistusmääradega liialdamine aga suurendab laekumata rahahulka kogu aeg. Pigem saada väiksem summa kätte kui määrata trahv nii suur, et seda raha kätte ei saa.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Hea minister! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Minu arvates ei ole midagi halba või rumalat selles, kui omanik näeb, et ettevõttes on realiseerimata kasumiraha. Räägitakse küll, et seda hakatakse kasutama, aga aastaid ei kasutata. Miks sa lased neil istuda selle rahahunniku otsas, kui riigil ehk omanikul on raha vaja? Pärast võib ju tagasi anda, kui nad tõesti kasutama hakkavad – kas aktsiakapitali laiendamise kaudu või ükskõik mis meetodil. Vaata see järele! Seal on tegelikult sellist seisvat raha, mida riigil vaja oleks.

Ma pole Eesti Energia bilanssi pool aastat vaadanud, aga üldiselt olen teie hinnanguga väga nõus. See on mõistlik asi. Täna oli meil kohtumine IMF-i esindajatega ja nemadki ütlesid, et see on väga hea mõte teha see pingutus. See ei pitsita majandust, kui dividendid välja võtta. Firma saab seda raha asendada laenudega. Aga koos tulumaksuga läheneb nende kahe aasta dividendide summa neljale miljardile. See on väga suur raha  ja seda on võetud. Seda ei saa kuidagi alahinnata. Ja need on ka väga suured summad, mida see firma vajab investeeringuteks. See summa on, ma pakun, kui mitte 20, siis 10 korda suurem kindlasti, kui me jätkame ilma tuumajaamata. Aga võib-olla ma eksin.

Palun, kolleeg Valeri Korb, teine küsimus!

Lugupeetud härra minister! Tänases infotunnis oli üks teemasid sotsiaaltöökohtade loomise poliitika. Juttu oli praktiliselt ühe miljardi kasutamisest. Sellega seoses tahan küsida: kui palju raha on järgmise aasta eelarvest selleks planeeritud? Ja kasutan juhust küsida ...

Ma vist ei kuulnud, mis rahast on jutt?

Korrake, palun, oma küsimuse algust!

Tänases infotunnis oli üks teema sotsiaaltöökohtade loomise poliitika. Jutt oli umbes ühest miljardist kroonist, mida selleks on kasutatud möödunud aasta ja selle aasta jooksul. Kui suur summa on plaanis eraldada selleks järgmise aasta eelarves? Ja kasutades juhust, tahaksin veel küsida, miks riigi poliitika selles valdkonnas eemaldab otsustamisest kohaliku omavalitsuse. Miks ei suunata seda raha otse kohalikesse omavalitsustesse? Kohapeal teatakse ikka paremini, kus ja kuidas neid summasid kasutada.

Minu arust ei teata kohapeal paremini. Vähemalt tehakse teinekord nii ebaotstarbekaid kulutusi, et lihtsalt piinlik. Ma usun, et valimised on sünnitanud meetmeid, millest majandusel midagi kasu ei ole. Ühte ma siin vihjamisi mainisin, aga asjaomase omavalitsuse nime ma ei tahaks nimetada.
Sotsiaaltöökohad on minu jaoks asjad, mis ühelt poolt peaksid inimese tööturul hoidma, aga teisalt need ei tohiks inimväärikust ja töö väärikust riivata. Sellel tööl peab olema mõte. See ei tohiks olla mingi alandav aja surnuks löömine, mis lisaväärtust ei loo. Vähemalt see tunne, et tegemist on tööga, võiks olla, siis oleks niisugusel tööl tõsine sotsiaalne mõte. Üldiselt analüütikud väidavad, et selline väga sotsiaalne töökoht kokkuvõttes raskendab inimese tagasitulekut tööturule parematel aegadel, sest ta hakkab ennast tundma liiga abitu ja ülalpeetavana. Ta ei ole tajunud, et ta teeb tegelikku tööd ja et temast on kasu. Kui inimene tunneb ennast kasutuna ja ülalpeetavana ka töökohal, siis tema ambitsioonid ja eneseusk langevad. See ei ole sugugi hea. Aga muidugi on see keeruline teema. Neid kohti on väga erinevaid, kindlasti on ka väga mõistlikke lahendusi ja väga mõistlikke sotsiaalseid töökohti. Aga küllap Hanno Pevkur on sel teemal hoopis täpsem rääkija kui mina.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ma muidugi arvan, et sotsiaalne töökoht on ikkagi parem kui see, et inimene kodus peaks istuma. Tema enesetunne oleks siis tunduvalt viletsam. Ja siit minu järgmine küsimus. Põllumajanduse  ja regionaalarengu kohta on vähe küsitud. Siin seletuskirjas on ilus loosunglause, et Põllumajandusministeeriumi tegevuse eesmärk on maaelu kiire areng Eestis. Mis te arvate, mida põllumehed kodus mõtlevad, kui nad seda eelarvet loevad? Kas nende summadega on tagatud maaelu kiire areng järgmisel aastal ja töökohtade loomine maal?

Minu arust maal mõnes sektoris elu tõesti areneb. Kindlasti on tootmise pool palju tõhusamaks muutunud, teatud piirkondades on silmanähtavalt paranenud ka infrastruktuur. Inimesed on ka linnast maale kolinud ja mitmel pool on selles mõttes pilt kaunim. Aga muidugi on depressiivsemaid piirkondi. On paikkondi, kus töökohti hoiti suhteliselt kunstlikult, ja seal enam tööd tegelikult ei ole. Nii et see on keeruline teema. Samas võin öelda, et need top-up´id, Eesti-poolsed toetused järgmine aasta suurenevad, mitte ei vähene, ja see on oluline maal majanduse alleshoidmise instrument. Tegelikult on see mõneti iseeneslikes protsessides vastuvoolu ujumine. Eurotoetuste kasutamine suureneb nii palju, kui Põllumajandusministeerium sellega hakkama saab. Muidugi on ka hulk riigi investeeringuid regionaalse suunitlusega. Aga "kiire areng" on jah sõnapaar, mida mina ei kasutaks. Mis nad seal ikka kiiresti arenevad oludes, kus kõik kidub. Liiga suureline sõnakasutus.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Austatud minister! Järgmise aasta eelarve vähendab kärpimisega õige mitmel real kutseõppeasutuste eelarvet. Aga mulle teeb kõige rohkem muret see, et näiteks koolitoidutoetus, mis on kutseõppeasutustes ette nähtud, väheneb järgmisel aastal 4 miljoni krooni võrra. Protsentides teeb veidi üle 9% võrreldes tänavuse eelarvega. Teame, et kutseõppeasutustes õpivad sageli just noored, kellel ei ole eriti kodust toetust loota. Arvestades, et õppimine on praeguses majandussituatsioonis eriti oluline, peaks olema prioriteet just kutseõpe. Kas riik ei sae siin äkki oksa oma istumise all?

Mina olen alati vaielnud vastu nendele, kes hariduspoliitika peaküsimuseks teevad koolitoidu. Ma ei pea sellist lausalist söötmist haridusasutustes sugugi mõistlikuks, minu arust võiks see olla vajaduspõhine. Ei ole nii, et kui laps koolis käib, siis ta enam pere liige ei ole. Aga jah, need otsused on tehtud. Mis puutub kutseõppeasutustesse, siis seal on tegemist vanemate õppijatega. See, et sealt kärbiti ainult 9 koma millegagi protsenti, on leebe lähenemine võrreldes sellega, mis paljudes muudes valdkondades on toimunud. Võiks ju vabalt öelda, et laste kõhu täis söötmine on perekonna kohustus. Üks võimalik lahendus olnuks suunata see raha otse suurema sissetulekuta peredesse, et nad saaksid oma laste õppimist toetada. Mina arvan, et kõnealune kärbe ei ole kuigi suur ja et seal on veel kokkuhoiuruumi. Kui on valida otseste hariduskulude ja toidukulude vahel, siis mina valiksin ikkagi hariduskulude säilitamise. See ongi olnud meie valik, nii haridusministri kui ka Rahandusministeeriumi valik ja eelistus.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ikka on hea, kui ka rasketel aegadel tibakene saab teisi aidata. Mõtlen praegu seda, et kaitsealaseks arenguabiks on ette nähtud pisut üle 4 miljoni krooni. Kas seda on rohkem kui tänavu? Ja ega ei mäleta, kuhu see abi võiks minna? Millistele riikidele see läheb?

Ma olen üsna kindel, et need riigid on n-ö aplikantriigid, Eesti jaoks naabruspoliitika riigid Ukraina ja Gruusia. Ja tegemist on ikkagi nõustamisalase tööga, mitte millegi rohkemaga.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Nende materjalide vahel, mis me täna saime, on üks huvitav dokument nimega "Seletuskirja vigade parandus". Siin on üheksal lehel rida vigu, mis tõenäoliselt tegi teie ministeerium ning mis nüüd tagantjärele avastati. Mil määral me võime kindlad olla ülejäänud arvudes? Võib-olla on siin peidus veel mitmeid valesid arve või plusse ja miinuseid? Kas te kiirustasite selle eelarve kokkupanemisega või mis see põhjus on? Või olete seekord olnud hästi ausad ja tõite vead välja, samas kui eelmistel aastatel keegi ei viitsinud vigadega välja tulla, kuigi need olid sees? Arusaadavalt enamik ei tuhni kuigi põhjalikult eelarves, kuigi kõik peaksid selle muidugi läbi lugema. Aga selge on, et igaüks vaatab oma valdkonda. Nii et küsimus on: miks nii palju vigu on tehtud.

Ma usun, et iga aasta on püütud endast parim anda ja vigu on viimse hetkeni parandatud. Tohutult kiire oli tõesti, inimesed tegid tööd ööd ja päevad ning ma ei tea, kuidas ühiskond üldse saab selle neile kunagi hüvitada. Väga kurnav oli. Ma ei räägi endast, ma räägin nendest ametnikest, kes ootavad viimase hetkeni poliitiliste arutelude lõppu ja siis asuvad muudatusi tegema. Seal tekib näpuvigu. See paberileht, mille te leidsite, on üks nende vigade loetelu. Vigu ei saa välistada ka praegu, aga suuri põhimõttelisi eksimusi ei saa seal mu meelest enam sees olla.

Palun, kolleeg Kalle Laanet, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen vastusega minu esimesele küsimusele  enam-vähem nõus, et turvalisust on tõesti võib-olla sama palju kui sel aastal ja selle nimel peab väga tõsist tööd tegema. Eriti kui me vaatame, et personalikulu on kahe aastaga 20% vähenenud ja 313 täidetud ametikohta kaob. Aga kui me vaatame seletuskirja lisa, kus on välja toodud Siseministeeriumi valdkonna eesmärgid ja oodatavad saavutustasemed, siis kõik tulemid peaksid olema tunduvalt paremad kui sel aastal. Kas Siseministeerium on oma oodatavaid saavutusi kirja pannes ebarealistlik olnud? Milline on sinu arvamus?

Aitäh! Nüüd mul veri keema ei lähe – nagu ma ütlesin, on sisejulgeolek valdkond, kus mul iseenda kogemus puudub, aga ma usun, et nii Marko Pomerants kui ka Jüri Pihl on sel alal kompetentsed ja on  strateegilised eesmärgid püstitanud realistlikult. Ma tõesti usun seda.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Hea minister! Minu teine küsimus on hasartmängumaksu kohta. Nimelt, hasartmängumaksu nõukogu liikmena tean ma ja teie rahandusministrina teate loomulikult ka väga hästi, et hasartmängumaksu on sel aastal laekunud märksa vähem, kui eeldatud, ja järgmiseks aastaks on meil üsna tagasihoidlik prognoos. Sellega seoses on mul selline küsimus. Kui te eelarvet tegite, kas te analüüsisite vastavate valdkondade ministritega ka sellist võimalust, et osa ülesandeid, mis on praegu hasartmängumaksule pandud, olgu siis olümpiakomitee pidev rahastamine või teatud pidevprojektid, millest me ei saa riigina loobuda, võiks tõsta põhieelarvesse, kuna hasartmängumaksu laekumine on nii ebastabiilne?

Sellist arutelu on ju igal aastal peetud. Vanasti oli küsimus selles, et hasartmängumaksust laekus raha rohkem, kui põhieelarves oli eraldatud. Mina olen muuseas seda meelt, et kui üldse üks rahastamisskeem rumal on, siis on see hasartmängule rajatud skeem. See on umbes sama kui ehitada metsamehele maja puu otsa, mida ta saeb. Kui uskuda seda, et kultuur ja muud sellised valdkonnad pahesid kõrvaldavad, siis on tegu selgelt enda all olevate okste saagimisega. Ja isegi kui metsamees ise ei sae, siis ühiskond teeb seda küll kogu aeg. Me teeme ju järjest karmimaid seadusi ja tõrjume kasiinosid välja. Kui nüüd öelda, et kultuur peab rippuma millegi küljes, mida me hävitame, siis on see tegelikult mõttetu. Ma olen seda rääkinud, pakun välja, et aastast 1997, ja saanud halastamatult vastu nina, eriti nendelt, kes praegu näevad, et meile raha ei laeku. Et püha kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu püütakse hävitada ja et see on üks kultuurivaenulik ettevõtmine. Viimati ma rääkisin seda paar kuud enne seda, kui need laekumised kokku kukkusid. Sain sõimata. Aga mul oli hea meel, et sain sõimata, sest mul oli taas õigus. Ei tohi selliseid süsteeme ehitada, mis sõltuvad asjadest, mida me tegelikult ei taha, ja selline asi on ka hasartmängud.

Palun, kolleeg Ain Seppik, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Mul on niisugune tunne, et see koalitsioon millegipärast järjekindlalt ja sihikindlalt nõrgendab meie riigi julgeolekut. Ma pean siin silmas Kaitsepolitseiametit, kelle eelarvet te nüsite juba kümnete miljonite kaupa 2008. aastast saadik. Te jätkate seda ka järgmisel aastal. Öelge mulle, kas see on mingi teie Reformierakonna poliitika, pidades silmas teie ministritega hiljuti juhtunud skandaale, kus nad tahtsid meile külalisi kutsuda ja nõrgendada senist režiimi, või on see kogu koalitsiooni teadlik poliitika nõrgendada riigi julgeolekut, ja milline on sellise poliitika kaugem eesmärk.

Palun vabandust, mul läks jälle see rahaartikkel kõrvust mööda! Kus need kümned miljonid on?

Kapo, 70000591.

Kapo eelarve vähenemine teeb teile muret. Kas see oli küsimus? No miks ta ei tee siis, nii nagu ka teised read. Kapole ei ole minu arvates tööd juurde tulnud, et nad kärbete all on. Mul on hea selles mõttes vastata – igal juhul on see halb asi, et peab sellistest valdkondadest kokku hoidma –, et tööd nendele juurde ei ole tulnud, erinevalt mõnest ministeeriumist. Ühte esindan mina, kus tööd on tegelikult juurde tulnud, aga raha vähemaks jäänud.

Palun, kolleeg Toomas Varek, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud proua Riigikogu esimees! Hea rahandusminister! Minu teine küsimus puudutab haigekassat. Te olete ka ise haigekassa nõukogu liige. Järgmisel aastal on haigekassale eraldisi vähem eraldatud 750 miljonit krooni, kuid ravijärjekorrad hakkavad selle tõttu ju suurenema. Haigekassas on vist ka juttu olnud, et haiglate lepingumahud vähenevad kas koefitsiendiga 0,94 või 0,96. Kust tulevad need katted, kas haigekassa nõukogus on arutatud seda, et patsientide omaosalus hakkab siis ravijuhtude puhul mingil ajal kehtima? Kas seda on ka selle eelarve kokkupanekul arvestatud või on see lihtsalt kuulujutt?

Aitäh! Ma jään praegu vastuse võlgu. Haigekassa nõukogu tuleb minu arust kokku järgmise esmaspäeva hommikul. Ma ei ole projekti näinud. Tegelikult ei ole tõsiselt arutatud, nii et ma saaksin praegu vastata. Lehest ma lugesin küll natuke kokku siin nende numbrite pealt, aga need lükati ümber. Kõmu on alati ikka suurem. Aga välistama ma seda küll ei hakka, sest vastutustunne peab olema igas valdkonnas. Kui ikkagi raha ei ole, siis tuleb võtta sealt, kus on, või kulutada vähem.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõik head küsimused on juba ära küsitud, sellepärast ma läheksin natuke sellisesse valdkonda, mis tulenes teie enda siinsest sõnavõtust. Nägite sügavat muret selles, et kõik trammisõitjad tehakse reisisaatjateks. Minu sügav mure on selles ja küsimus teile kui rahandusministrile, et kas teid ei eruta riigiettevõtete dividendid, mis riigieelarve koostamisel on ääretult olulise tähtsusega. Näiteks RMK puhul hakatakse nüüd umbes 1500 inimest välja õpetama võsa lõikama. Kas sellised kulutused ei mõjuta näiteks dividendide kaudu järsku ka riigieelarvet?

Aitäh! Ma ei ole öelnud, et kõik trammisõitjad nimetatakse töötajateks, aga teie informatsioon on muidugi täpsem selle koha pealt. RMK siseeluga ma ka kursis ei ole, aga kui tegu on tootva tööga, siis on see üks õilis tegevus. See on nüüd hästi sotsiaalne lähenemine. Ma ei taha öelda, et ökoloogiline, selles mõttes, et tegelikult on võsa üks kõige produktiivsem looduskooslus ja alati kui räägitakse sellest, et meil saetakse liiga vähe, siis ma tuletan meelde oma varaseid ülikooliõpinguid, kus tehti väga selgeks, et ega palgimets ei ole see, mis on looduslik rikkus, see on majanduslik. Aga ju seda võsa on vaja raiuda. Minu arust on see meil ka energeetiline ressurss, minu arust on see ka ühe tselluloositehase tooraine. Nii et jõudu tööle!

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Ma esitan meelega küsimuse, millele saab ühe sõnaga vastata. Kas 2009. aasta valitsussektori eelarve puudujääk tuleb alla 3% SKT-st?

2009. aasta avaliku sektori puudujäägi numbrid? Ma kinnitasin mitu korda, et minu arust tuleb ja kui ei tule, siis tuleb tuua. Igaühel on veel natuke püssirohtu alles. Ja see on ikkagi, ausalt öeldes, üks kõva timmimine kogu aeg, et leida neid viimaseid tulusid ja kokku hoida kulusid. Minu arust tulevad ka ministrid natuke paremini kaasa, kui see ministeeriumi egoism nagu sunnib.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõik need eelarve põhimõtted, millest siin täna on juttu olnud, ja toredalt laekuvad tulevased aktsiisid –, aga ütleme niimoodi, et kõik erinevad prognoosid on üldiselt viimastel aegadel meile näidanud, et elu ei ole nii ilus, kui me tahame. See eelarve on koostatud vastavalt Maastrichti kriteeriumitele, siia on jäetud väike varu ehk 2,75%, kui ma õigesti mäletan, siis on eelarve defitsiit ja kõik on OK. Kas kõigepealt pandi teile ette see number, millele te hakkasite eelarvet juurde panema, või vastupidi, tegite hea eelarve ja siis tuli selline kriteeriumeid täitev number välja?

Kuidas teile öelda? Esimene samm oli 2010. aasta eelarve projitseerimine vastavalt kohustustele ja olemasolevale olukorrale. Seal on muidugi loomingut sees, aga see püüti teha võimalikult väike. See ületas viimaste prognooside järgi – ajalugu hakkab juba ununema, just kui terve igavik on seda asja tehtud – seda tasakaalu umbes kuue miljardi võrra (peab paberitest järele vaatama). Jah, kuus oli ühel hetkel, aga siis ta vahepeal jäi väiksemaks. Ärge ajaloo suhtes praegu liiga nõudlikud olge, aga kunagi uurime seda asja veel uuesti, neid tabeleid on kogu aeg tulnud ja uuendatud. Aga me võtsime sellest projitseeritud eelarvest kokkuhoiukohustuse, mis laias laastus oli 9% kõigist kuludest, sõltumata sellest, kas seal kokku hoida on üldse tehniliselt või poliitiliselt võimalik või mitte.
Mulle selline protseduur ei meeldinud, ma olen seda korduvalt öelnud, mina läksin ikkagi sisuliste muudatustega valitsusse ja need on muidugi sellised õrnad teemad. Need sisulised muudatused on õrnad selle pärast, et nad muudavad midagi, mida seni on otsustatud. Ja ka kokkuvõttes muidugi, elu ise sundis peale sellise vahevariandi, et selge, et kõigilt 9% ei võeta, ei ole võimalik, ja selge, et tekivad nii suured valud, et tuleb otsida lisatulusid ja neid me nii ja teisiti otsisime. Viimane tuluallikas mäletatavasti oli aktsiisid. Mina olen sellega rahul, et aktsiisid tõusid. Mina arvan, et see on õilis samm sõltumata eelarve seisust, aga kõik ei ole nii rahul sellega. Ja eelviimane samm oli ilmselt see riigiettevõtete dividendide viimane tühjakstõmbamine. Enne seda olid sellised meetmed, kus tegelikult arvestati palju ka seda, mis siis statistiliselt tasakaalu arvestusse läheb, mis ei lähe. Tuletan teile seda Telekomi tehingut meelde. See tõi tasakaalu palju rohkem, kui sealt võtta oli. Tegelikult tasakaalu ei olnud sealt tulemas midagi, aga me siiski tekitasime selle. Telekom pole ainus instrument, kus samamoodi on käitutud. Ikkagi reaalselt laekuvat raha statistilise tasakaalu parandajana kajastada on päris suur teadus. Ma ei taha sellest liiga palju rääkida, aga kaup on aus selles mõttes, et petetud ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister, nii ettekande kui ka küsimustele vastamise eest! Nüüd ma palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe kolleeg Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rahanduskomisjon arutas riigieelarve eelnõu 12. oktoobril. Eelnõu tutvustas rahandusminister Jürgen Ligi, kes andis kõigepealt ülevaate ka eelarvestrateegiast 2010–2013, informeeris komisjoni valitsuse eelarvepoliitika eesmärkidest ja prioriteetidest, valitsussektori eelarvepositsioonist tervikuna – teadupärast ei koosne see sugugi mitte ainult keskvalitsuse eelarvepositsioonist –, samuti eelarve tulude-kulude mahtudest ja eelarve sisust olulisemate tulude ja kulude lõikes. Rahanduskomisjonil on kavas esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil arutada eelarvet detailsemalt veel mitme ministri osavõtul. Me lepime opositsioonisaadikute ettepanekul kokku, millised ministrid me rahanduskomisjoni kutsume, et opositsioonil oleks võimalik saada koalitsiooniga võrreldavalt või võrdselt hea pilt eelarve tegelikust sisust. Samuti on meil kavas kohtuda mitme esindusorganisatsiooniga, näiteks alkoholitootjatega. Tubakatootjatega oleme juba kohtunud. Kuna eelarvega seotud seadused mõjutavad väga selgelt ka nende tegevust, siis peame oluliseks nendega arutleda. Samuti on meil plaanis kohtuda omavalitsustega, nii omavalitsusliitudega, esindusorganisatsioonidega kui ka nende omavalitsustega, kelle eelarve puudujääk nii eelnevatel aastatel kui käesoleval aastal on kõige suurem – eeskätt loomulikult Tallinnaga, kellel on väga suur eelarve puudujääk nii 2007., 2008. kui 2009. aastal, aga jutuks on olnud ka Pärnu, Viimsi vald ja võimalik, et ka Narva linn, kuid seda me arutame veel komisjonis täpsemalt.
Komisjon otsustas: eelarve esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. november kell 18. Selle poolt hääletas 6 komisjoni liiget, vastu oli 1, erapooletuid 0.
Alljärgnevalt nimetan olulisemad teemad ja küsimused, millel komisjonis peatuti. Esiteks, majandusprognoos, millest on tegelikult kirjutatud ka eelarve seletuskirjas, aga komisjoni liikmed tundsid huvi selle majandusprognoosi eelduste vastu ja millise konkreetse majandusprognoosi paljudest meile teadaolevatest on Vabariigi Valitsus eelarve aluseks võtnud. Samuti rääkisime detailsemalt maksupoliitilistest muudatustest ehk eeskätt lisaks aktsiisitõusudele, mida ka siin on praegu juba väga pikalt arutatud, peatus komisjon käesoleval aastal lisaeelarve käigus tehtud maksumuudatuste mõjul 2010. aasta eelarvele. Kolmandaks andis rahandusminister ülevaate eelarve metoodikast, kuidas sellise eelarveni jõuti. Sellest rääkis ta üsna täpselt viimasele ehk Aivar Riisalu küsimusele vastates. Rääkisime eraldi sellest, millest avaliku sektori defitsiit koosneb, kui suur osa on seal keskvalitsusel, kui suur osa on kohalikel omavalitsustel. Selle raames rääkisime samuti kohalike omavalitsuste laenupoliitikast. See küsimus, mis tõusetus ka täna saalis, kassapõhise ja tekkepõhise arvestuse erisustest ja probleemidest oli teemaks ka komisjonis. Samuti täna päevakorral olnud teema, kuidas suurendada eelarve paindlikkust ehk me ju teame, et ligi 70% eelarve kuludest on seadustega fikseeritud kulud, kus tegelikult ei ole nende seaduste raames võimalik teha poliitilisi otsuseid. See suurendab selgelt eelarve jäikust ja vähendab eelarve menetlemisel tehtavaid valikuid. Samuti rääkisime eraldi haigekassa ressursside olukorrast. Lisaks tuli teemaks võib-olla selle eelnõuga mitte väga otseselt seotud, aga siiski ka eelarvet mingis perspektiivis kindlasti mõjutav küsimus ehk siis tugiteenuste tsentraliseeritud süsteemi kavandamine, mille kohta, ma usun, on head ametikaaslased juba meediast üht-teist lugenud, aga selles osas, tuleb tunnistada, mingeid valmisplaane veel nii suurel määral ei ole, et nendest oleks saanud väga põhjalikult rääkida. Loomulikult oli teemaks ka teiste Balti riikide finantsolukorra mõju. Ei ole saladus, et Läti ja Leedu on teinud oluliselt teistsuguseid valikuid kui Eesti, ja ei ole ka saladus, et need teised valikud on teinud nende olukorra oluliselt keerulisemaks, kui on Eesti olukord täna. See loomulikult ei rõõmusta meid, sest meie eksport on seotud teiste Balti riikidega, ka meie kuvand on seotud teiste Balti riikidega. Kuigi me ise väga hästi teame, et meie rahanduse jätkusuutlikkus on oluliselt paremal tasemel, siis vaieldamatult ei pruugi see sama hästi, kui ta meile kätte paistab, paista ookeani taha või isegi lähemale, ookeanitagusest maast rääkimata. Küll aga võib selles suhtes öelda, et komisjoni istungi järgsel ajal tuli ka uudis Euroopa Komisjonist, kus nimetati Eesti rahanduslikku olukorda üheks Euroopa Liidu kõige jätkusuutlikumaks. See on ka üks selline väike samm, mis seda pilti adekvaatsena kajastab. Lisaks oli teemaks mittemaksuliste tulude laekumise osakaal eelarves, Euroopa Liidu toetuste mõju ehk siis sama teema, mis ka siin täna läbi käis, mille arvel ja kuidas on võimalik Euroopa Liidu vahendite kasutamist suurendada ja kas kavandatud üle 14 miljardi krooni Euroopa Liidu vahendeid on realistlik. Samuti  arutasime eraldi nii suuremaid investeeringuid kui aktsiisitõusu ja käibemaksutõusu mõju maksulaekumistele.
Sellega on olulisemad teemad markeeritud. Kui auväärt kolleegidel on küsimusi täpsustuseks, siis vastan meeleldi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma ei tea, kas tahes või tahtmatult, aga kogu aeg, kui jutuks tuleb avaliku sektori defitsiit ja laenupoliitika, eksite te omavalitsuste kahjuks. Tegelikult oli komisjonis juttu küll sellest, et omavalitsuste laenupoliitikas on kolme aasta jooksul laenukoormus kasvanud vaid kaks korda, samas kui riigis on see sündimas kuuekordse kasvuga. Aga minu küsimus puudutab seda, et kas komisjonis võeti seisukoht ka selle kohta, et erinevate maksude laekumisest sõltuvad eelarved, näiteks riigieelarve ja haigekassa eelarve, lähtuvad erinevatest prognoosidest. Ja kas tegelikult on see aktsepteeritav, et eelarveid tulevaks aastaks tehakse lähtudes erinevatest prognoosidest, antud juhul siis näiteks sotsiaalmaksu laekumise prognoosist?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab omavalitsuste eelarvepositsiooni ja laenukoormust, siis ma soovitaksin teil oma andmeid kontrollida ja kõrvutada nende andmetega, mis Rahandusministeerium rahanduskomisjoni liikmetele saatis. Kui keegi siin saalis olevatest ametikaaslastest, kes ei ole rahanduskomisjoni liige, soovib kohalike omavalitsuste eelarvepositsiooniga täpsemalt tutvuda, siis ma hea meelega edastan need andmed meili teel. Kohalike omavalitsuste puhul on hästi oluline teada, ja tegelikult ei ole see jäänud alati kõikides aruteludes kõlama, et ka praegu, kõikidele omavalitsustele suhteliselt keerulisel ajal, ei ole sugugi mitte kõik omavalitsused oma eelarvega puudujäägis. Rohkem kui 200 omavalitsusest pisut üle 30 on neid, kes on oma eelarvega tasakaalus või isegi ülejäägis. Ja üks ülejäägis olev omavalitsus on rahanduskomisjoniga ka eraldi kohtunud. See oli Kuressaare linn. Võiks öelda, et meil oli põhjust rõõmu tunda nii jätkusuutliku majandamise üle, nagu see on Kuressaare linnas tavaks olnud. Aga neid, ma ütlen veel kord, on 30 omavalitsust, kes on oma eelarvega kas tasakaalus või plussis.
Samas ei saa üle ega ümber ka sellest, et nii nagu rahandusminister mainis, üsna suured ja üsna jõukad omavalitsused on põhjustanud nii käesoleval aastal kui osaliselt ka 2007. ja 2008. aastal väga suure eelarvepuudujäägi. Nende tõttu, ütleme siis, on eriti kriisiaastatel teised pidanud rohkem kokku hoidma. See on ka täiesti selge fakt. 2007. aastal, kui riigieelarve oli väga suures ülejäägis, oli Tallinna linna eelarve näiteks, tuues vaid ühe näite – või toome kaks näidet, muidu te arvate, et ma teen jälle Tallinna linnale liiga, mida ma kindlasti ei tahaks teha –, 699 miljoni krooniga miinuses ehk üle 10% eelarve mahust. See oli ajal, kui omavalitsuste eelarved kasvasid 20 ja rohkem protsenti aastas. Tuues siia juurde mõne teise näite – Viimsi vald 87 miljonit jne. 2008. aastal olid  Tallinn, Tartu, Pärnu, Paide defitsiidis. Neist ainuüksi Tallinna defitsiit oli üle miljardi krooni – 1 miljard 37,1 miljonit krooni. Need on tohutult suured summad ja need ei jää arvestamata ka loomulikult, ütleme siis, avaliku sektori eelarves tervikuna.
Kui teid huvitab omavalitsuste terviklik eelarvepositsioon, siis see on viimastel aastatel siiski üsna palju halvenenud. Kuigi ma ütlen veel kord, et 30 omavalitsust on oma eelarvega kas plussis või vähemasti tasakaalus. Kui me võtame kõik omavalitsused kokku, siis 2006. aastal oli defitsiit 335,8 miljonit, 2008. aastal oli see 1,127 miljardit ehk siis kasv ligikaudu 3,5 korda, ja 2008. aastal oli summaarne defitsiit juba üle 1,6 miljardi ehk kasv sellele 3,5 korrale veel lisaks poolteist korda.
Ma ei soovi kuidagi olla omavalitsuste suhtes tendentslik ega ülekohtune, aga vaieldamatult peab riik ka omavalitsuste ja sihtasutuste eelarvepositsiooniga arvestama. Kui sealt on tulemas suur miinus, siis peab riik lihtsalt selle võrra rohkem kokku hoidma, midagi pole teha.
Nüüd Kadri küsimuses oli veel eraldi teemana küsimus selle kohta, et kui eri institutsioonid kasutavad erinevaid prognoose, siis küllap on siin põhjus, nii nagu ka komisjonis räägiti, selles, mis hetkel üks või teine eelarve tehtud on. Alati, kui varem tehtud eelarved rehkendavad varasemate prognoosidega, siis, mida aeg edasi, saavad uuemad eelarved juba arvestada nende teadmistega, mis on vahepeal muutunud. Nii et ma iseenesest ei pea mingiks kuriteoks või tohutult halvaks näiteks seda, kui mõni riigiasutus on oma eelarvet juba näiteks kevadel kavandades kasutanud mõnda vanemat prognoosi ja saanud seetõttu natuke teise tulemuse kui see 2009. aasta suvine majandusprognoos, mille järgi see riigieelarve on tehtud. Küllap kõik riigiasutused korrigeerivad oma eelarveid ikka selle järgi, mida meie siin parlamendis otsustame ja millisena me eelarve kinnitame.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva, teine küsimus!

Aitüma, hea istungi juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Mina küsiksin sedasama kohalike omavalitsuste eelarvepositsiooni kohta, et minu teada juba üle aasta seisab teie komisjonis kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadus, mis laiendaks seda kohaliku omavalitsuse konsolideerimisgruppi ehk tooks sinna sisse veel kohalike omavalitsuste omandis olevad äriühingud ja sihtasutused. Ma arvan, et sellisel juhul, kui need sinna sisse tõmmata, võib-olla see Kuressaare näide ei näigi nii ilus. Ma tean, et Kuressaare Veel on seal väga suured võlad. Küsingi, et kui kaua see seadus teie komisjonis veel niisama seisab ja millal te sellega välja tulete?

Aitäh! Käesoleval juhul ei pidanud ma silmas mitte niivõrd omavalitsuste võlakoormust, mis on täiesti eraldi teema. Ma pidasin silmas seda, kuidas nad käesoleval aastal oma tulude ja kulude vahekorraga hakkama saavad. Mis puudutab konkreetset eelnõu, siis nagu te hästi teate, selle suhtes ei ole konsensust leitud. Kas ja kuidas on võimalik sellega edasi minna, eks me seda kindlasti arutame. See on üks väga oluline teema ka kohalike omavalitsuste esindajatega kohtudes. Kui vahepeal on võib-olla meedia vahendusel tekkinud ekslik mulje, et rahanduskomisjon tahab osa omavalitsusi vaibale kutsuda ja neid siis noomida ja nendega riielda, siis nii see kindlasti ei ole. Meie huvi on tegelikult kohtuda nii esindusorganisatsioonidega kui, ütleme, suurema eelarvepuudujäägiga omavalitsustega ikkagi selleks, et otsida ühiselt lahendusi ja pidada aru, mis see kõige mõistlikum viis on. Meil oli siin Riigikogus ja on vist siiani veel käimas Saaremaa kuu ning selle raames kohtusime me eraldi ka Saare maavanema ja Kuressaare abilinnapeaga, kellelt tuli ka selliseid üldisemaid ettepanekuid, mis võiksid kogu Eestile huvitavad olla. Ja ma usun, et mõnda nendest ettepanekutest tasub nüüd paralleelselt eelarve aruteluga või siis, kui meil selle eelarvega suurem kiire möödas on, kindlasti väga tõsiselt arutada. Fakt on see, et need on muidugi sellised pikemaajalised otsused ja neid niimoodi väga uisapäisa teha ei saa.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Tarmo Mänd Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelmine kord, kui peaminister siin eelarvet üle andis, kiitsin ma rahandusministrit selle eest, et ta on lähtunud kõige konservatiivsemast prognoosist. See peab tänaseni paika. Ma avaldasin ka tollal kahtlust selles, et me ei ole kindlad, et seda taset, mis järgmiseks aastaks planeeritakse, suudetakse hoida. Kahjuks pean ma ütlema, ma olen selles ebakindel ka täna veel. Järgmisel aastal on küll eelarves oluline investeeringute suurenemine ette nähtud, 14% ei ole mitte vähe. Ei saa kindel olla, et see on piisav hoob selleks, et me suudame selle eesmärgi täita. Kahjuks on see nii, et Vabariigi Valitsus teeb või on sunnitud tegema eelarvet, lähtudes euro tuleku huvidest, see on iseenesest ka mõneti mõistetav. Aga ütlen taas, et me ei tea, kui kaua majandus ja inimesed selle kärbete mõju välja kannavad. See on küsimus tervikuna sellest, kas me saame euro toimiva riigi ja areneva majanduse taustal, mis on ka atraktiivne välisinvestoritele. See on probleem ja see jääb ka täna probleemiks. Selget vastust me sellele praegu ei saa. Ma oleksin idealist, kui ma nõuaksin seda vastust täna koalitsioonilt. Elu on siiski veel muutuvas ajajärgus, sellest ma saan aru.
Veel üks lahtine ots on: me ei tea täpselt, kuidas meie uuest pealinnast, nagu vanasti, tuleb hinnang, mis puudutab Eurostati analüüsi, mis loob meie ponnistustele olulised takistused, ehk me ei mahu Maastrichti 3% sisse. Mis siis saab? Ka see on praegu reaalsus.
Tuleb märkida seda, et täna saime Eesti Panga prognoosist teada, mis on mõnevõrra küll korrigeeritud prognoos selle aasta suhtes, aga järgmisel aastal olulist lootust andev. Kui see nii läheks, oleks see meile kõigile ju oluline võit: +1,4 on optimistlik, aga Eesti Panga prognoos on minu jaoks olnud seni kogu aeg täpsem kui Rahandusministeeriumi prognoos. See annab oma lootused kindlasti. Riik vajab praegu stabiilsust, majanduse arengut ja inimesed garantiisid toimetulekuks. See annab ka lootust, et lõpuks võivad need lõputud kärped lõppeda. Kuigi ma avaldan oma isikliku seisukoha, mis ei pruugi minna täppi, aga ei ole võimatud kärped järgmisel aastal. Muuseas, Jürgen Ligi ütles seda ka ettevaatlikult rahanduskomisjonis – nii et minister ise ka, aga võib-olla on ta täna teisel seisukohal.
Nii et ma julgen öelda, et euro tulekut see tänane eelarve eelnõu põhiliselt teenib, endiselt jääb õhku ikkagi küsimus, mis on selle hind. Ma arvan, et valitsus ja koalitsioon täna ise ka kahtlevad suuresti selles, kas tulude pool järgmisel aastal tervikuna õnnestub, sellest on põhjustatud ka erakorraliste tulude suhtes rakendatud abinõud. Ütlesin eelmine kord, aga pean vajalikuks täna üle korrata: kui rahandusminister septembri keskpaigas kandis ette, et kuludega on mahutud 3% piiridesse, siis Telekomi müügist veel juttu ei olnud, ta on nüüd meil juba reservi osa, see asi on praeguseks toimunud.
Kiiduväärt on eelarves loomulikult suhtumine haridusse, kus kulud kasvavad, see on investeering tulevikku. Kiiduväärt on investeeringute suurenemine, eriti me kiidame ka seda, et pensionid ei ole vähenenud.
Raske on meie erakonna loogikast lähtudes leppida sellega, mis on praegu toimunud kohalike omavalitsuste ümber. Komisjoni esimees oli siin suhteliselt optimistlik. Ma ei saa kahjuks seda optimismi jagada. See on meie kindel veendumus. Meie suhtlus nendega on siiski ka pärast ebaõnnestunud valimisi suhteliselt aktiivne ja tunneme seda olukorda oma arvates päris kenasti. Aga riigieelarve kontrolli erikomisjonis kandis Riigikontroll tehtud uuringu alusel ette, et 85% omavalitsustes on tulud oluliselt vähenenud. Taavi Rõivas ütles, et 30 omavalitsuses ollakse praegu enam-vähem mäel, aga see ongi see vahe, millest me täna räägime. Kusjuures Riigikontrolli uuring kätkes ka seda, et esimesel poolaastal tehti 50% omavalitsustes kulutusi teise poolaasta arvel. Siis tulid valimised. Me täpselt ei teagi, kui paljud omavalitsusjuhid ruttasid teatama oma tegelikust majanduslikust olukorrast enne valimisi ja milliseks kujuneb see aastalõpp paljudes omavalitsustes. Praegu me seda ei tea. Saneerimisfond on avatud, ta on suhteliselt pisike, see asi on suhteliselt tume. Selgeks saime aga selle, et läbirääkimised omavalitsustega ei olnud päris sellise tulemusega, nagu meedia kajastas, et kõiges on kokku lepitud. Nendel kohtumistel saime teada, et kokku lepitud ei ole milleski. Sisuliselt on see dokument pigem küll lahkarvamuste fikseerimise protokoll. Samas peame tõdema seda – sellest oli meil rahanduskomisjonis juttu –, et isegi kui kriis hakkab riigi tasemel leebuma, majandus hakkab tõusma, siis tööjõuturg ei reageeri sellele niivõrd kiiresti. Otsene negatiivne mõju omavalitsustele kriisiolukorras tööjõuturu tõttu on oluliselt pikem. See võib kesta kaks, kolm või neli aastat. Praegune riigieelarve omavalitsuste tulubaasi suhtes mitte mingeid korrigeeringuid ei tee, aga sellega tuleb tegelema hakata. Me küll plaanime teha selle kohta muudatusettepaneku. Võimalik, et see leiaks muude kompromisside kõrval mingisugusegi toetuse.
Sama olukord on põllumajandustoetustega. Meil ei ole võimalik juba oma asendi ja ideoloogia tõttu leppida sellega, et top-up'ist on läinud 270 miljonit. Euroopa näited on kurvad, meiegi põllumehed on ähvardanud piima põllule viimisega. Seda ei ole kellelegi tarvis. Küsimus on selles, kuidas need pankrotid maal üle elatakse, mida ette võetakse. Ka selles küsimuses esitame teisele lugemisele parandusettepaneku.
Ja nüüd lõpuks pisut maksupoliitikast. Me teame, et valitsus plaanib tõsta aktsiise vaid kahes osas – alkohol 1. jaanuarist 2010 10%, tubakas 1. jaanuarist 2011 20%. Polegi nagu iseenesest suurt midagi, kui hakata mõtlema, et möödunudaastaste maksutõusude kõrval ei ole see väga suur nihe. Samas loodetakse järgmisel aastal alkoholilt saada 150 miljonit ja rahanduskomisjonis väideti, et tubakalt ülejärgmisel aastal 600 miljonit. Aga hiljaaegu külastas rahanduskomisjoni Maksu- ja Tolliameti peadirektor oma meeskonnaga ja kandis ette, et riigil on kokku kogumata makse üle 6 miljardi ulatuses. See on see summa, millega meie ju planeerime praegu riigieelarve defitsiiti, et mahtuda euro sisse. See on paradoksaalne olukord. Muidugi on see suuresti haldussuutlikkuse küsimus. Ma olen kaugel sellest, et kõik maksud kunagi kokku kogutakse, aga maht on tohutu. Mis puudutab alkoholi- ja tubakaturgu, siis nad nentisid, et Maksu- ja Tolliamet tunnistab salaturu olemasolu 15% ulatuses. Tootjad ütlevad, et see on suurem. Tõde on kindlasti vahepeal. Aga summa, mille saaksime alkoholiaktsiisi tõusult, on ju siis sama, mis on praegu kokku kogumata. See on nõiaring. Liiatigi ei saa ma unustada ütlemast, et see valitsus, kes õlle hinda tõstab – edasi teate ise. See on üsna kurb alati. Siiamaani on see siin saalis ka täppi läinud.
Lõpetuseks ütleksin seda, et valitsus vajab eelarve vastuvõtmiseks saalist hääli. Ma loodan, et need, kelle käest küsitakse, on piisavalt riigimehelikud, et nad teevad seda maksuvabalt. Valitsus vajab toetust, et riigis stabiilsust tagada. Ma tänan väga!

Aitäh, kolleeg Tarmo Mänd! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu ja siinviibiv rahandusminister! Selle eelarve läbiv mõte on üks, kui me tema eesmärki hindame, ja see on eurole üleminek. Ma ei kavatse, ei oska ega taha isegi vaielda nendel teemadel, mis on püüdnud neid euro eeliseid meile selgeks teha, kuna ma jagan neid. Aga omast kohast kummaline on – ma natuke parandan siin ühte ministri vastust – lugeda paari nädala tagust Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogrammi. Rahandusminister manitses kõiki euro teemal sõnavõtjaid seoses SEB ühe majandusennustusega, et Eesti ei lähe eurole üle mitte 2011, vaid 2013. aasta paiku. Rahandusminister pidas vajalikuks anda sel teemal pressikonverentsil sõnum ja rääkida, kui tähtsad on sõnumid. Suureks kurvastuseks tõttas teda parandama ja täpsustama peaminister, kes teatas, et tema ei ole kunagi öelnud, et Eesti läheb eurole üle 1. jaanuaril 2011. Tänu jumalale, rahandusministril jätkus oidu pärast seda peaministrit täpsustada.
Vast see annabki tunnistust sellest, kus me selle liikumisega oleme: alguses eesmärk, siis vahend, täna boonus, homme unistus, ütleme siis, käest libisev unistus. Ma arvan, et peale selliste PR uudiste tootjate on valitsuses ka selge mõistusega inimesi ja ma pean rahandusministrit üheks selliseks. Ma olen palju mõelnud, et mis see koht siis on, mille peale täna loodetakse. Sellest on vähe räägitud, aga võib-olla on kohane seda välja öelda, et ju see lootus on siis Maastrichti eelarvetasakaalu kriteeriumi sättel, mis täpses sõnastuses ütleb nii, et valitsussektori eelarve puudujääk ei tohi olla üle 3%, välja arvatud põhjendatud juhtumitel. Ja tegelik suur lootus on nende põhjendatud juhtumite peal, mille puhul ei suuda meie kahjuks praegu ennustada, milliseid nendest peetakse põhjendatuks ja milliseid mitte. Ja kui keegi kavatseb öelda, et nemad teavad täpselt, millised need juhtumid on, siis püüdku seda öelda, aga sellist julget te ei leia.
Veel paar märkust, paar rida, mis puuduvad riigieelarve seletuskirjast. Siin oli juttu, et see valitsussektori puudujäägi varu on ainult umbes 100 miljonit krooni ja järgmise aasta kohalike omavalitsuste puudujäägi suuruseks kavandab valitsus 600 miljonit krooni. Sel aastal annab valitsus teile seletuskirjas aru, et arvatakse, et see on 1,2 miljardit krooni. Arvatakse! Eelmisel aastal oli see 1,6 miljardit krooni. Need on suurusjärgud, mida me võrdleme. Tegelikult on lootus jääda 600 miljoni peale õhkõrn, et mitte öelda lootusetu. Me oleme siiamaani püüdnud minna üht kindlat teed pidi – kärpida ja pärast pikki vaidlusi tõsta pisarsilmil ka tulusid. Ma ütlen veel kord, et need kohad, kus me oleme tulusid tõstnud, ei ole kõige õnnestunumad, eriti mis me kevadel tegime. Ja need asjad siin mõni nädal tagasi üle rehkendanud, võin öelda, et oleks kunagise rahandusministri ettepanek, mille ta enne lihavõttepühi tegi ja mille kaks erakonda valimispropagandaks lugesid, vastu võetud, siis oleks ka Maastrichti kriteeriumid suure tõenäosusega täidetud.
Praegu meil sellist lootust ei ole, sest erakondadel on tulnud oma puujumalad ette. Ja eelarvet on riigil vaja. Küll aga on selge, et on teatud kohti, kus kärpimise piir on ammu käes, ületatud ja kust enam kärpida ei saa. Ühinen siin eelkõnelejaga põllumajanduse suhtes või näiteks mitmete nende valdkondade suhtes, kus kulutusi on vaja hoopis suurendada. Selles suhtes lööme me ka eelarve arutelul kaasa ja loodame, et võimuliitlased meid mõistlikult arvestavad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Palun nüüd kolleeg Kadri Simson Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea rahandusminister! Keskerakonna fraktsioon on 2010. aasta eelarve esialgse eelnõu puhul arutanud tõsiselt seda, et me peaksime kaaluma sellele dokumendile oma poolthäälte andmist. Seda põhjusel, et praegusel vähemusvalitsusel võib muidu roheliste toetushäälte saamine liiga kalliks maksma minna, liiga kalliks Eesti riigile. Jah, me teame ja meil on kahtlusi, et see eelarve ei ole, tsiteerides peaministrit, "tasakaalukas" ja me ei pea kõiki tehtud kärpeid õiglaseks. Aga sellises versioonis nagu see eelarve praegu üle on antud, võiksime me seda mõtet kaaluda. Aga nii, nagu meie kaalume põhjendust eelarvet toetada, soovime seda, et ka meie parandusettepanekuid kaalutaks tõsiselt.
Veel möödunud nädalal lubasid vähemusvalitsuse erakonnad tulla inimestele appi talviste soojaarvete vähendamiseks. Seda saab teha väga lihtsalt, seda saab teha sel viisil, et võetakse paar sammu tagasi viimase kahe aasta jooksul lisatud aktsiisides ja käibemaksu tõstmises. Me teeme ettepaneku alandada toasooja käibemaksu. Teiseks on aeg lõpetada Eesti valdade ja linnade karistamine ning taastada nende tulubaas. Selle aasta veebruari esimese negatiivse  lisaeelarvega vähendati omavalitsuste tulubaasi tulumaksu laekumise näol 11,93%-lt 11,4%-le. Järgmisel aastal tahetakse see vähendamine põlistada ehk vähendada juba terve aasta jagu tulubaasi, mis otseselt on sõnastatud: tuleks ära võtta lasteaedadelt, noortespordilt ja noorsootöölt. Me teeme ettepaneku see tulubaas omavalitsusele taastada. Ja kolmandaks on häbiväärselt vähe tähelepanu pööratud meie põllumeeste olukorrale. Olukord hakkab muutuma selliseks, et kui Eestis enam oma põllumajandust ei ole ja see ei ole võimalik, siis võib see kujuneda suuremaks julgeolekuriskiks kui kaitsekulutuste vähendamine. Nii et me teeme omapoolse ettepaneku ka põllumeeste toetuste kohta. Me usume, et tuleb 2010. aasta eelarve konstruktiivne arutelu. Seda lootes ei peagi ma praegusel hetkel pikemaks siia pulti jääma. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Peep Aru Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.
Lugupeetud rahandusminister, palun, te istute praegu Riigikogu liikme koha peal!

Lugupeetud esimees! Kas ma võin alustada?

Palun!

Aitäh! Lugupeetud esimees ja head kolleegid! Täna on tegemist väga tõsise dokumendi aruteluga. Enne kui lahkaks seda dokumenti, tahaks avaldada tõsist tunnustust rahandusministrile ja rahandusministri kaudu ka valitsusele ja väga paljudele ametnikele, kes selle dokumendiga on vaeva näinud, et sellisel raskel ajal on suudetud lootustandev eelarveprojekt kokku panna.
Meil on kogu iseseisvusajal olnud au sees range eelarvepoliitika ja see on jätkunud veel tugevamalt praeguse finants- ja majanduskriisi tingimustes. Ainuüksi käesoleval aastal oleme olnud sunnitud parandama eelarvepositsiooni 19 miljardi krooni võrra. See on toonud kaasa raskeid kärpeid ja maksude tõusu. Ei ole ühtegi eluvaldkonda, mida ei oleks see raske olukord ja sunnitud otsused puudutanud. Kuid me oleme kõigele vaatamata säilitanud usaldusväärsuse ja me ei ole elanud siiamaani tuleviku arvel, järgmiste põlvkondade arvel.
Mis meil on plusspoolel? Plusspoolel on Euroopa Liidu väikseim võlakoormus, üks väiksemaid aasta eelarvedefitsiite. Meil on säilinud korralikud reservid, riigi jooksev konto on pöördunud ülejääki. Kohe-kohe jõuame Maastrichti kriteeriumide täitmisel inflatsiooni osas õigetesse numbritesse ja on kindel lootus, et me suudame seda teha ka valitsussektori eelarve kogu defitsiidi osas. Ja seda mitte mängult ega mitte lootes erinevatele tõlgendustele kusagil Euroopa Liidu erinevates kabinettides, vaid ikka täiesti reaalselt. Need võimalused on kõik praegu olemas, seda ütlevad kõik prognoosijad. Sõltub kindlasti sellest, kui range eelarve järgimise me suudame kehtestada selle aasta lõpus. Mäletame kõik seda valusat tagasilööki, mis toimus tegelikult meie ministeeriumides eelmisel aastal eelkõige detsembrikuus, ja see on küll tagantjärele tõsine etteheide eelmisele rahandusministrile.
Rangest rahanduspoliitikast juhindub ka 2010. aasta eelarve projekt. Eelarvedefitsiidi 3% piires hoidmiseks jätkatakse kärpimisi. Tuleva aasta riigieelarvega jõuame riigiasutuste tegevuskuludega allapoole 2007. aasta taset. 2008. aastast on need vähenenud 2,6 miljardit krooni. Mõelge: 2,6 miljardit!
Eelarvet esitades on valitsus lisanud meile tõsiseid tulude suurendamise või vähemalt senisel tasemel hoidmise ettepanekuid. Kordaksin need siinkohal üle. Loobutakse edasisest tulumaksumäära alandamisest ja tulumaksuvaba miinimumi taseme tõstmisest, loobutakse esimese lapsega kaasnevast tulumaksuvabastusest. 1. jaanuarist 2010 tõuseb teatavasti alkoholiaktsiis ja aasta hiljem tubakaaktsiis. Tõsiselt on käsile võetud eurovahendite kasutusele võtmine, nende kasutamine. Juba praegu oleme selles suhtes Euroopa kolme parima riigi hulgas, aga kes on eelarveprojekti lugenud, see teab, et järgmisel aastal kavatseme me veel selle aastaga võrreldes eurovahendite ja ka teistest riikidest tulenevate vahendite kasutamist suurendada 5,7%.
Kitsaste eelarvevõimaluste juures on valitsus suutnud selgelt fikseerida eelarve prioriteedid. Parim investeering tulevikku on kindlasti haridus ja siin jõuab eelarve kogumaht 11 miljardi Eesti kroonini. Suurenemine on miljardi krooni võrra. Teadus- ja arendustegevuse kulud kasvavad 15%. 2009. aastal moodustavad need kulud 0,97% SKT-st, järgmisel aastal suurenevad 1,18%-ni. Majandust elavdada ja töökohti säilitada aitab suhteliselt suur investeeringute osatähtsus järgmise aasta eelarves. Käesoleva aasta päris korraliku tasemega võrreldes kasvab investeeringute osatähtsus veel 14%. Kuulujuttudele ja hirmutamisele vaatamata ei vähendata pensione. Pensionideks minev rahasumma suureneb 360 miljoni krooni võrra. Tõsi, see aitab ainult säilitada senist taset. Eelarveprojektis jätkame edasi kindlustunde andmist noortele peredele. Vanemahüvitisi ei planeerita kärpida, et noored inimesed, kellel on kõik vahendid olemas, muudkui aga tööle. Kaitsekulutuste tase SKT-st jääb samale tasemele, nagu on sel aastal. Raskele ajale vaatamata õnnestub järgmise aasta eelarves, vähemalt projekti kohaselt, suurendada põllumeestele minevaid siseriiklikke toetusi, top-up'i üle 70 miljoni Eesti krooni. Selliseid positiivseid näiteid, vaatamata raskele ajale, võib sellest eelarvest leida veel teisigi.
Kuid kokkuvõtlikult: see eelarve ei ole kerge. Mul on hea meel, et siin saalis on kõlanud suhteliselt toetavad seisukohad sellele eelarve projektile. Loomulikult toetab Reformierakond selle seaduseelnõu esimese lugemise lõpetamist. Me oleme kindlad, et selle eelarvega saame me minna üle eurole, ja mis veel tähtsam, me saame kindla aluse elu paranemiseks tulevikus, tulevikutõusuks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peep Aru! Ma palun kõnepulti kolleeg Toomas Trapido Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Nii nagu üks eelkõneleja ütles, ma loodan, et riigieelarve arutelu tuleb tõepoolest konstruktiivne ja, miks mitte, juhtub ka selline hämmastav olukord, et Riigikogu tervikuna toetab järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist. Ma esitan roheliste poolt mõned üldised tähelepanekud ning ka ettepanekud tulude ja kulude kohta.
Nagu enne sai ka küsitud, on meil üks mure see, kas eurorahade kaasfinantseeringud n-ö materialiseeruvad. Me soovime küll nii ministritele kui kõikidele ametnikele, kellest see sõltub, südamele panna, et ei tehtaks mingeid takistusi kaasfinantseeringute taotlemisel või, ütleme, nende taotluste rahuldamisel ja aidataks igati kaasa, et need eurorahad tõepoolest kasutusse lähevad. Teine mure on see, mis saab inimestest, kes on töötuks jäänud ja lõpuks mingi aja pärast jäävad ainult toimetulekutoetusele, mis ei ole teatavasti eriti suur. Ka neile peaks mõtlema, kuidas nad reaalselt ikkagi hakkama saavad. Ega siin päris selgeid vastuseid ei pruugigi kohe olla, aga igal juhul tuleb sellele mõelda.
Meie ettepanekud on kantud sellest, mida me oleme siin ka varem rääkinud, et majandus peab Eestis üle minema mõnevõrra uutele alustele ehk siis näeme endiselt suurt vajadust muutuseks energiamajanduses. Teatav alus sellele on loodud ja sellega tuleks edasi minna. Meie ettepanekud ongi sellega seotud. Kui ma alustan tuludest, siis me pakume välja tõenäoliselt üle poole miljardi n-ö lisatulusid võrreldes praeguse eelarve eelnõuga. Need tulud on järgmised. Esiteks kilekoti- ehk plastkandekotimaks, mis on kehtestatud Iirimaal ja ka mõningates teistes riikides. Inimesel on võimalik valida, kas ta kasutab korduvkasutatavat kotti või maksab seda maksu ja ostab tavalise kilekoti. Teiseks me arvame, et oleks mõistlik tõsta mõnevõrra elektriaktsiisi. Ka siin on tegelikult inimesel võimalus valida, ta saab kokku hoida ise oma korteris või majas, aga me saame ka ühiskonnana valida, tehes seda, millest on juttu olnud, ehk siis majade soojustamine ja energiasääst terve ühiskonna tasandil, ka riigi tasandil. Kolmas ettepanek on veel mõnevõrra idee tasandil, aga ma kutsun üles kõiki kaasa mõtlema. Eestis on üle 200 000 hektari metsamaad, mille saatus on lahtine. Me pakume välja sellise võimaluse, et see metsamaa müüakse Eesti kodanikest moodustuvale metsaühistule ja selle hind võiks olla suurusjärgus 4 või 5 miljardit krooni. Selle metsaühistu metsa võiks omakorda majandada anda RMK-le ja mitte luua sinna kõrvale teist suurt metsamajandamise ettevõtet. Aga veel kord: see idee on võrdlemisi algjärgus, kuid ma arvan, et see tasub kindlasti edasiarutamist.
Kulude poolel on meie rõhuasetused järgmised. Jällegi energiakava, mida on nüüd alustatud. Ma sügavalt loodan, et energiaagentuur läheb käima juba selle aasta sees ja hakkab suunama kogu Eesti energiamajandust. On selge, et see vajab ka järgmisel aastal lisaraha. Teine meie rõhuasetus on läbi aja olnud ja on ka edasi kodanikuühiskond ja kodanikuühendused. Meie loogika on selles, et tugevad kodanikuühendused on head partnerid riigile, kes vajab teiseseid arvamusi ja partnerit, kes ei oleks poliitiline. Kolmandaks haridus- ja teadusvaldkond, mis küll saab päris palju lisaraha, aga siin me näeme, et teaduse ja tehnoloogia arengut oleks vaja jõulisemalt ja selgemalt koordineerida. Võib-olla saab seda lahendada ka olemasoleva eelarve sees. Siis see, mida on korduvalt mainitud ning millele me ka igati sekundeerime ja mida me toetame – riiklike lisamaksete suurendamine põllumajanduses. Väga hea oleks, kui neid makseid saaks suurendada maksimaalseni lubatust. Ja viimaks üks selline teema, et me oleme välja pakkumas, et mingilgi määral võiks taastada riikliku matusetoetuse. Kui on raske aeg, siis võib-olla mitte samas mahus, nagu ta oli, ehk 3000 krooni, aga kas või 1000 krooni. See võiks olla ikkagi teatud selline Eesti riigi poolne viisakus, kui nii võib öelda. Ma kutsun üles, et terve Riigikogu tõepoolest seda toetaks.
Need on laias laastus meie ettepanekud. Nagu sai alustatud, ma loodan, et võib-olla erandina paljude eelmiste aruteludega võrreldes saab järgmise aasta eelarve arutelu olema tõesti konstruktiivne. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 4. november kell 18. Seaduseelnõu 587 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.12.