Tere päevast, auväärne Riigikogu, peaminister ja valitsusliikmed! Alustame 21. oktoobri infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, ei registreerunud 64 Riigikogu liiget. Võime alustada tänast infotundi. Infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, sotsiaalminister Hanno Pevkur ja kultuuriminister Laine Jänes.

Alustame kirjalikult laekunud teemade käsitlemist. Palun, kolleeg Jaak Aab, küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile!

Tänan, austatud juhataja! Hea sotsiaalminister! Minu küsimus puudutab aktuaalset ja paljuräägitud ravikindlustuse raha ehk haigekassa eelarve teemat ning sellest mõjutatult ka tervishoidu ja tervishoiupoliitikat laiemalt. Ravijuhtumite arv, mis objektiivsetel põhjustel on viimastel aastatel järjest kasvanud, vähenes selle aasta esimeses pooles 3–4%. Kui vaadata järgmist aastat, kui riigieelarvega etteantud numbrite põhjal väheneb haigekassa eelarve praeguste prognooside järgi selle aastaga võrreldes ümmarguselt 700 miljoni krooni võrra, siis kas Sotsiaalministeerium ja sotsiaalminister on analüüsinud, mida see tähendab arstiabi kättesaadavusele, järjekordadele, mis pidevalt pikenevad, ja milline mõju on sel inimeste tervisele?

Aitäh, hea küsija! Loomulikult, me kogu aeg analüüsime, millised on võimalused, millised on üldse haigekassa ja kogu Eesti tervishoiusüsteemi tulevikuväljavaated. Eile avalikustati töörühmas osalenud inimestele Maailma Terviseorganisatsiooniga koostöös tehtud jätkusuutlikkuse analüüs. Seal on analüüsitud seda, kui palju nii lähemas kui ka kaugemas perspektiivis haigekassa ja Eesti tervishoid üldse lisaraha vajavad. Kui tulla konkreetselt järgmise aasta eelarve juurde, siis järgmise aasta eelarves me tõesti suurema osa defitsiidist suudame katta haigekassa jaotamata tulemi arvel, aga sealt jääb teatud osa puudu. Praegu on käimas läbirääkimised arstide liiduga, õdede liiduga ja haiglate liiduga selle üle, milline see kompromiss lisakulu katmiseks võiks olla. Haigekassa nõukogu koguneb järgmisel esmaspäeval. Järgmisel esmaspäeval on pilt ees vähemalt haigekassa juhatuse poole pealt ja siis hakkab nõukogu kaaluma, millised on võimalikud kompromissikohad. Teada on, et üldine kulude vähenemine lisaks reservist või jaotamata tulemist võetavale summale võiks olla 5–6%.

Kolleeg Jaak Aab, esimene täpsustav küsimus, palun!

Tänan, juhataja! Hea minister! Te mainisite läbirääkimisi. Jah, tõesti, haigekassa nõukogus tehti ettepanek, et sotsiaalministri ja haigekassa nõukogu esimehe eestvedamisel peetakse läbirääkimisi, et leida eri osapoolte vahel mingeid kompromisse. Kuid kompromiss siin on nagunii keeruline, sest kui me varasematel aastatel kogutud reserve rohkem kasutusele ei saa võtta, siis see kärbe on olemas. Nüüd on küsimus selles, kus see kompromissikoht läbirääkimiste põhjal on. Kas see, et me vähendame veelgi ravijuhtumite arvu ehk inimesed, kes on haiged, ei pääse arsti juurde õigel ajal, või tuleb alandada arstide ja õdede palka, mis on ju tegelikult palgakokkuleppega paika pandud? Kas siis on oodata uusi palgaläbirääkimisi ja võib-olla ka niisuguseid ärevaid noote jälle? Kus kohas on see kompromissikoht, oskate te seda praegu öelda?

Aitäh! Kui hakata üldiselt üksiku poole liikuma, siis neid võimalusi on laias laastus kolm. Nii nagu te ise mainisite, üks puudutab ravijuhtumite arvu ehk ravi kättesaadavust. Selle koha pealt on haigekassa juhatuse seisukoht olnud siiamaani, et kättesaadavuse kriteeriumid võiksid jääda 2009. aasta tasemele. Milliseks kujuneb nõukogu otsus, seda on täna raske ennustada. Aga haigekassa juhatuse sellise seisukoha eelduseks on olnud see, et, jah, kevadel ravijärjekordasid pikendati. Samamoodi on patsientide osa haigekassa eelarves mäletatavasti juba puudutatud ehk, teisisõnu, on muudetud töövõimetushüvitiste protsente ja töövõimetuslehtede arvestust ehk haiguspäevade arvestust. Loogilise sammuna on kolmas võimalus ravijuhtumi hinna küsimus ehk see, milline on see hind, mida ühe ravijuhtumi eest makstakse. Selle koha pealt on haiglatel üks nägemus ja arstidel teine nägemus. Selge on see, et sellest tuleb väga keerulise kompromissi koht. Aga haiglad näeksid pigem seda, et nad ei peaks konkreetselt ütlema, kas nad võtavad arstide palga või ravivahendite pealt, et nad saaksid selle vabaduse. Haiglate liit on teatud ettepanekud ka teinud. Eks siis tuleb vaadata, kas see ettepanek, mis on täna haiglate liidu poolt laual, katab ära need puuduolevad summad või tuleb leida veel lisakatet. Muidugi, väga tähtis on ka viimaste kuude maksulaekumine.

Kolleeg Jaak Aab, teine täpsustav küsimus, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Veidi detailsemalt. Küsimus on hooldusravi kohta. Nagu te mainisite, on patsientide omaosalust tegelikult juba suurendatud, on suurendatud ka tööandjate omaosalust tervishoiukuludes, kui me räägime ajutisest töövõimetushüvitisest. Kui me räägime hambaravist, siis võib öelda, et see on juba omaosaluseks üle läinud, omaosaluse protsent järjest kasvab ja see on tõeliselt kriitiline. Selle piiri ületamisel vähem vahendeid omavad inimesed lihtsalt ei pääse enam arsti juurde ega suuda oma hambaid ravida, nad ei suuda ka oma teisi tervisehädasid ravida, sest nad ei suuda minna nn eraarsti vastuvõtule. Neil pole selleks raha. On tehtud ettepanek suurendada hooldusravis omaosalust 15%‑le, st üle sajale kroonile päevas. Kas enamik inimesi on selleks võimelised või peavad nad siis loobuma? Raskes seisundis on siin ju fataalne lahendus.

Aitäh! Jah, hooldusravis 15%‑lise omaosaluse kehtestamine on olnud haigekassa seisukoht. Nõukogu ei ole seda seisukohta heaks kiitnud. Ei ole ka sellist debatti nõukogu tasandil olnud, kas hooldusravis kehtestatakse 15%‑line omaosalus või mitte. Haigekassa juhatuse põhjendused on ühest küljest mõistetavad ja pragmaatilised, teisest küljest kindlasti väga raskesti teostatavad. Paari-kolme nädala pärast peaks valitsuse laua peal olema hooldusravi infrastruktuuri meetme investeeringuotsused. Kui aastal 2011 hakkavad valmis saama need hooldusravikompleksid, mida Euroopa raha eest tehakse, siis haiglad, kes hooldusravikompleksid välja arendavad, eeldavad, et ka riik rahastab hooldusravi. Selles osas on haigekassa juhatuse ettepanek arusaadav ja mõistetav, et selle omaosaluse kehtestamisega me tekitaksime võimaluse ja tagaksime selle, et väljaarendatavad uued hooldusravikompleksid saaksid endale hooldusravilepingud. Ma ütlen veel kord, et nõukogu ei ole seda otsustanud. Eks esmaspäeval ole näha, milliseks nõukogu seisukoht kujuneb ning kas ja kuidas eelarve tasakaalu saadakse.

Kolleegid! Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kolleeg Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Pidev omaosaluse kasv, see, et inimesed hakkavad aina rohkem maksma, on väga tõsine probleem. Kui me vaatame haigekassa järgmise aasta eelarvet, siis seal on väga hästi näha, et voodipäevatasu suureneb märgatavalt, hooldusravi kallineb jne. Kui me vaatame arstijärjekordi, siis näeme, et ravi on inimestele lihtsalt kättesaamatu. Sel aastal on omaosaluse protsent haigusraha maksmise korra muutumise tõttu ikkagi nii palju suurenenud, et me peame praegu rääkima, et ravi ei ole inimestele kättesaadav, sest omaosalus on meil üle 25%. Euroopas öeldakse nii, et kui see on üle 25%, siis inimesed lihtsalt arstiabi ei saa. Miks te ministrina olete nõus nende kärbetega, mida kõige rohkem tehakse teie valdkonnas?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuses sisaldusid mõned ebatäpsused, mis vajavad kindlasti korrigeerimist. Ma ei kujuta ette, kust pärineb teie teadmine, et voodipäevatasu suureneb. Seda ei ole kindlasti arutatud. Mis puudutab omaosaluse protsenti, siis haigekassa arvutuste kohaselt omaosaluse protsent praegu Eesti riigis kindlasti 25% ei ületa. Need täpsustused on vaja ka teil kindlasti teadmiseks võtta. See kindlasti nii ei ole. Mis puudutab seda, kuidas neid kärpeid teha ja kuidas need mõjutavad ravi kättesaadavust, siis iga kärbet on tervishoiusüsteemis kahtlemata väga raske teha. Aga kui me vaatame seda, kui palju on viimase kahe-kolme aasta jooksul tervishoiuteenuste hind tõusnud, siis see on päris muljetavaldav. Nüüd vaidleme me kõige rohkem ju haiglate ja arstidega selle üle, kas see hind, mis on viimase kahe-kolme aastaga tõusnud ühe ravijuhtumi kohta 40–50%, võiks olla natuke madalam või mitte. Ütlen veel kord ka selle üle, et haigekassa juhatuse seisukoht on siiamaani olnud, et kättesaadavuse koha pealt võiks jääda olukord selliseks, nagu ta praegu on, me ei tahaks minna 2010. aastal kättesaadavuse vähendamise ehk ravijuhtumite arvu muutmise peale. Ma ütlen veel kord, et esmaspäeval on nõukogu ja siis me oleme kindlasti oluliselt targemad.

Kolleeg Rein Ratas, palun!

Tänan, proua juhataja! Hea minister! Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul oleneb kuni 90% inimese tervisest tema eluviisist ja ka tema vanemate poolt edasiantust. Kuidas on teie juhitud ministeeriumis korraldatud tervislike eluviiside süsteemne propaganda ja kas see on ka rahuldavalt rahastatud? Olen rääkinud.

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus. Kui alustada lõpust, siis raha kohta võiks öelda niipalju, et alati, kui raha on rohkem, saab rohkem teha. Aga kui me vaatame ka täna tänavatele, siis näeme, et seal on Tervise Arengu Instituut alustanud tervisliku toitumise kampaaniat. Juba eelmisel nädalal algas koolitoiduga seotud toitumiskampaania. Sotsiaalministeeriumil endal on samamoodi erinevad tervislikku käitumist propageerivad kampaaniad. Me püüame sellesse päris palju panustada. Peamine tegevus käib loomulikult Tervise Arengu Instituudi kaudu, kes saab selleks kasutada ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Aga kui küsida, kas seda on vähe või palju, siin kuldne vastus on see, et kogu raha, mis õnnestub tervise arendamisse saada, õnnestub kindlasti ka tervislike eluviiside propageerimiseks ära kulutada. Selles ei ole küsimus. Küsimus on ikkagi paljuski inimeste enda käitumises, selles, mida vanemad räägivad lastele tervislikust toitumisest, tervislikest eluviisidest, alkoholitarbimisest, suitsetamisest, liikumisvajadusest. Praegu on meil osteoporoosinädal. Me teame, et mida rohkem lapsed piima joovad ja värskes õhus liiguvad, seda tervemad nad on. See hakkab kõik kodust pihta. On täiesti õige, et kui lapsevanem ise oma lapse tervises kaasa ei räägi, siis tuleb tulevikus riigil ja tervishoiusüsteemil nende inimeste tervisesse selle võrra rohkem panustada.

Valeri Korb, palun! 

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on seotud Ida-Viru Keskhaigla tulevikuga. Tahangi küsida teilt, lugupeetud härra minister, missuguses seisundis on praegu asjad, mis on seotud Sotsiaalministeeriumi lubatud euroraha eraldamisega Ida-Viru Keskhaiglale.

Aitäh! Ida-Viru Keskhaigla ja üldse Ida-Viru tervishoiusüsteemi puhul on kaks väga olulist teemat. Üks on aktiivravi rahastamine, millest meil on siin korduvalt juttu olnud, see nn otsustamata või lõpliku otsuseta 179 miljonit krooni. Teine teema puudutab hooldusravi, mille kohta on samamoodi otsus tehtud, aga ametlikult ei saa seda otsust enne välja kuulutada, kui (see puudutaks maakonda) sellele Sotsiaalministeeriumi ekspertide komisjoni otsusele tuleb valitsuse heakskiit. Aga kui rääkida nüüd konkreetselt keskhaiglast, mis oli teie küsimus, siis keskhaigla puhul pean ma kahjuks tunnistama, et selle otsuse takistav tegur on praegu Lääne-Tallinna Keskhaigla. Lääne-Tallinna Keskhaigla on esitanud kohtusse kaebuse Sotsiaalministeeriumi tegevusetuse kohta, mis jääb mulle suhteliselt arusaamatuks, sest Sotsiaalministeerium on ministri allkirjaga teinud kaks määrusemuudatust, mis võimaldaksid selle euroraha kasutamise päris kiiresti ära otsustada ja kui Ida-Viru Keskhaigla oma projekti muudab, siis selle raha ka Ida-Viru Keskhaiglale eraldada. Praegu on Lääne-Tallinna Keskhaigla selliste puhtformaalsete takistustega, minu hinnangul edutute takistustega, seda pidurdamas. Nii et kui teil on Lääne-Tallinna Keskhaigla omanikuga ehk Tallinna linnaga võimalik rääkida sel teemal, et nad Eesti tervishoiu arendamist kinni ei hoiaks, siis on see alati teretulnud.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kas tänapäevases tervishoiupoliitikas on ette nähtud toetust ilma tööta inimestele? Varem võisime me rääkida selliste inimeste rühmast, aga praegu moodustavad nad Eestis terve kihi. Näiteks Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis on ligi iga viies inimene töötu. Terved pered on praegu ilma tööta, nendes peredes on lapsed, nende tarbimiskorv on väiksemaks muutunud, ravimid on kallid. Käes on sügis, ees on talv ja kevad ning see situatsioon on väga kriitiline. Kuidas ministeeriumi arvates saaks tervet seda kihti toetada?

Aitäh! Kui küsimus on selles, kuidas sellistele inimestele tagatakse arstiabi, siis kõikidele, kes on Eesti Töötukassas töötuna registreeritud, on tervisekindlustus tagatud. Loomulikult, mis puudutab seda, kui peaksid tekkima mingisugused erakorralised juhtumid, siis erakorraline meditsiin on tagatud absoluutselt kõikidele isikutele, sõltumata ravikindlustusest, kiirabi sõidab alati välja, kui on mure. Mis puudutab muid sotsiaalseid probleeme, siis loomulikult, valitsus püüab teha kõik selleks, et tööhõive saaks jälle kasvama hakata. Aga ettevõtjad saavad siin väga palju kaasa aidata ja nad peavadki seda tegema, selleks et uusi töökohti tekiks. Kõikvõimalikud riigi meetmed selleks on kas juba olemas või avanemas. Ka järgmisel nädalal avaneb 200 miljoni kroonine taotlusvoor. Kõik, kellel on võimalik tööhõivet selle abil suurendada, on teretulnud raha taotlema. Aga veel kord: tervisekindlustus on kõigile töötutele tagatud ja erakorraline meditsiin on ka rahastatud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Võime asuda järgmise teema juurde. Palun, kolleeg Olga Sõtnik, küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud härra minister! Mõni nädal enne sellel pühapäeval toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimisi teatas Sotsiaalministeerium, et neil on ühistöös töötukassaga valminud töötuse vähendamise kava, mis näeb ette üle 700 miljoni krooni kasutamist 5000 töökoha loomiseks. Plaani kohaselt suunab Sotsiaalministeerium Euroopa Sotsiaalfondist ettevõtlusesse tööturu olukorra parandamiseks kahe aasta jooksul üle miljardi krooni. Samal ajal on peaminister mitmeid kordi seadnud kahtluse alla sotsiaalsete töökohtade vajalikkuse ja ta on lausa öelnud, et ei Euroopa Komisjon ega teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid seda meedet ei toeta. Selgitage meile, palun, kas probleem on info liikumises valitsuse sees ja peaminister ei tea, mis toimub tema alluvate haldusalas, või oli tegemist üksnes valimiseelse populismiga ja riigipoolseid sotsiaalseid töökohti ei tulegi. Või on siiski oodata riigipoolseid sotsiaalseid töökohti ja nad on juba isegi lausa kusagil loodud või on loomisel?

Aitäh küsimuse eest! Ei, kindlasti valitsuse sees mingisugust kommunikatsioonihäiret ei ole. Me suhtleme peaministriga päris tihedalt ja suudame ka üksteisele adekvaatset infot anda. See, millest me oleme rääkinud riigi tasandil, seesama kahe aasta jooksul üle miljardi krooni panustamine tööturumeetmetesse, tähendab eelkõige ikkagi seda, et on eesmärk inimeste kutseoskust parandada või inimeste tööharjumust ja tööoskust säilitada. Sellest 700 miljonist, mida te ka mainisite ja mis oli kenasti pressiteatest võetud, omakorda umbes 400 miljonit või natuke rohkem läheb koolitusteks, ümberõppeks, tööharjutuseks, tööpraktikaks ehk kõikideks tööturumeetmeteks, sealhulgas palgatoetus. Palgatoetus lihtsustatud tingimustel hakkab kehtima 1. jaanuarist. Ma küll ei julgeks nimetada palgatoetuse abil loodavaid töökohti sotsiaalseteks töökohtadeks. Üldse ongi küsimus, mida see sotsiaalse töökoha mõiste tähendab. Kui me räägime palgatoetusest, siis palgatoetuse maksimaalne määr on 50% inimese palgast, aga mitte rohkem kui miinimumpalk, mis tähendab, et maksimaalne riigi makstav summa on 4350 krooni, ja kui ettevõtja paneb samapalju otsa, siis kokku on 8700 krooni. Ma küll ei ütleks, et need väga sotsiaalsed töökohad on. See programm liigub väga kenasti. Täna oli mul laua peal kinnitamiseks sellesama tööhõiveprogrammi kogu perioodi määrus, see sai alla kirjutatud, kõik liigub väga kenasti ja oma raja peal. Kui ettevõtjad on valmis neid töökohti tegema, siis need töökohad tulevad. Riik otseselt sotsiaalseid töökohti, selliseid, nagu nad on teie ettekujutuses, ei loo.

Esimene täpsustav küsimus, palun, Olga Sõtnik! 

Aitäh! Hiljuti oli pressiteade selle kohta, et Riigimetsa Majandamise Keskuse haldusalas luuakse ajutisi töökohti töötamiseks metsas, koristamiseks jne. Kas te neid töökohti ei nimeta sotsiaalseteks?

Ei, mina küll ei julgeks neid sotsiaalseteks nimetada. Need on ikkagi väga selgelt tootlikud või tootvad töökohad. Esiteks tekib seal väga selge kasu sellest, et Eesti metsad saavad puhtamaks, sanitaarraie saab tehtud ja mets saab uuesti elama hakata oluliselt paremates tingimustes. Teiseks, inimesed saavad tööd ja saavad tööharjumust. Kolmandaks, nad saavad selle eest täiesti väärikat ja korralikku palka. Neljandaks, selle sanitaarraie ja metsa koristamise käigus tekib piisavalt puitmaterjali, millest saab teha hakkepuitu katlamajadele vms. Selles mõttes ei julgeks ma küll öelda, et need on sotsiaalsed töökohad. Nende töökohtade tulemuseks on väga selge tootlikkus. Sellest tulenevalt ma küll ainult kiidan Riigimetsa Majandamise Keskust, kes on võtnud julguse ikkagi väga suurel hulgal töökohti, üle tuhande või heal juhul isegi 1500 töökohta luua, või kui veel paremini läheb, siis ka rohkem töökohti luua. Nii et loodame, et tuleb juurde ettevõtlikke ja tublisid ettevõtteid, kes suudavad selliseid töökohti luua. Meie oleme riigi poolt valmis neid palgatoetuse abil aitama.

Teine täpsustav küsimus, palun, Olga Sõtnik!

Aitäh! Te ütlesite ilusasti, et metsad saavad puhtamaks jne, aga ka Tallinna trollid ja bussid saavad puhtamaks selle tulemusel, et Tallinn on loonud sotsiaalseid töökohti. Mida teie arvate, kas Tallinnal on võimalik taotleda Sotsiaalministeeriumilt oma projektide raames loodavatele töökohtadele toetust ja kas Sotsiaalministeerium kavatseb teha koostööd töötuse vähendamiseks Tallinnas?

Ma omalt poolt saatsin Tallinna linnapeale juba suvel ettepaneku koostööd teha ja pakkusin võimaluse, et me osaleksime Tallinna korraldatud töömessil. Nii et kui Tallinnal on ideid ja häid mõtteid, kuidas luua uusi töökohti, mis on tõesti uued töökohad, ja tahetakse selleks palgatoetust saada, siis tasub kindlasti läbi rääkida, aga selleks on Tallinna algatust vaja. Te mainisite neid töökohti, mis on trammides ja trollides. Ma olen küll kuulnud inimestelt natuke teistsugust infot nende töökohtade efektiivsuse ja kasuteguri kohta, ka trollide puhtuse kohta, aga eks see jääb minu eriarvamuseks. Tallinn on julgelt lubanud umbes 5000 töökohta. Mina tean abilinnapea sõnade põhjal, et töökohti on tänaseks loodud 93. 93 ja 5000 vahel on pikk tee minna. Nii et jõudu ja jaksu Tallinnale ja ootame nende küsimisi.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Praktiliselt on mul sama küsimus nagu minu kolleegil, aga see puudutab Ida-Virumaad. Tõesti, paljud omavalitsused on praeguses olukorras nõus selles suunas aktiivsust näitama ja püüavad luua sotsiaalseid töökohti, aga arusaadav, et praeguses situatsioonis puuduvad vahendid, et sellega efektiivselt tegelda. Mida on vaja omavalitsustel teha, et Sotsiaalministeerium oleks hea ja kindel partner? Kui palju on sellest kahest miljardist, millest te rääkisite, eraldatud või, ütleme, kirjutatud Ida-Virumaale?

Aitäh! Ma pean täpsustama, et ma ei ole rääkinud kahest miljardist, ma olen rääkinud ühest miljardist kahe aasta jooksul. Aga oluline on kindlasti see, et need meetmed on avatud kõikidele. Kui mõni ettevõtja, vahet pole, kas Ida-Virumaal, Võrumaal või Tallinnas, soovib teha uue töökoha ja soovib sellele töökohale palgata töötuna registreeritud isiku, siis on ta täiesti õigustatud 1. jaanuarist tulema küsima palgatoetust. Kui see meede osutub ülimalt populaarseks ja selgub, et järgmise aasta eelarves või sotsiaalfondi vahenditest planeeritud summadest ei piisa ja need 5000 töökohta (või kui palju töökohti iganes ettevõtjad selle raha eest loovad) saavad väga ruttu täis ja meil on vaja lisavahendeid leida, siis kindlasti me valitsuse tasemel arutame, kuidas oleks võimalik sotsiaalfondi vahendeid suurendada. See on väga mõistlik meede, selleks et inimeste tööharjumus säiliks, et tekiksid reaalselt uued töökohad. Me oleme omalt poolt selleks ka õiguslikku regulatsiooni väga palju muutmas, et palgatoetusele oleks lihtsam ligipääs ja et palgatoetusega kaasnevad kohustused oleksid mõistusepärased. Praegu on kohustus vähemalt aasta otsa inimest tööl hoida. Me püüame vaadata, kuidas oleks see paindlikum, et tagada võimalikult suuremale hulgale inimestele tööd. Siin mingeid piiranguid Ida-Virumaal või Tallinnas või Pärnus või Võrus kindlasti ei ole. Kõik, kes on valmis töökohti looma, on teretulnud seda tegema.

Kolleeg Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma soovin ka täpsustada. Nagu ma aru saan, see õigel teel või õigel rajal olev määrus on allkirjastatud. Ta tegelikult veel päriselt ei vähenda seda arvu 100 000. Teine täpsustus, mida ma tahan paluda, on see: kas kohalikud ettevõtjad, riigiettevõtted ja kohalikud omavalitsused ise töökohti luues saavad ka toetust?

Aitäh! Mis puudutab rahastamist, siis rahastamisega on nii, et kuna selle aasta Euroopa Sotsiaalfondi vahendite programm kinnitati ju juba eelmise aasta lõpus, siis selle aasta programmi meetmetes ei ole vahendeid selleks, et hakata palgatoetust maksma. Õigemini, palgatoetust makstakse, aga palgatoetuse kriteeriumid on sellised, et saab võtta tööle inimese, kes on olnud registreeritud töötu aasta või kauem. 1. jaanuarist tulevad palgatoetuse kriteeriumid oluliselt allapoole ehk inimene peab olema registreeritud töötuna kolm kuud ja tööhõivest väljas noorte puhul kuus kuud ja täiskasvanute puhul üheksa kuud. Kuna 1. jaanuarist tekib uus Euroopa Sotsiaalfondi eelarveline raha, siis sellest tulenevalt algab ka see palgatoetuse meede sellest hetkest. Mis puudutab muid meetmeid, siis praegu kõik need meetmed ju töötavad. Nagu ma ütlesin, taotlusvoor mahus 200 miljonit krooni avaneb 1. novembril ja sinna võivad tulla taotlema kõik: omavalitsused, ettevõtted, mittetulundusühingud, usaldusühingud – kes iganes. Siin mingeid piiranguid ei ole. Jumala eest, kõik, kes loovad uue töökoha ja võtavad sinna tööle registreeritud töötu, palun väga, tulge ja taotlege!

Kolleeg Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Need meetmed tulevad kindlasti teatud määral abiks, eriti nendele piirkondadele, kus ettevõtlus on suhteliselt hästi arenenud või kus on selleks veel potentsiaali. Aga me teame, et päris palju on piirkondi, omavalitsusi, kus tegelikult on ainsaks tööandjaks jäänud peaasjalikult vaid omavalitsus. Teisalt teame, et umbes 22 000 töötul puudub üldse töökogemus ja päris palju on neid, kellel pole enam ammu töökogemust olnud. Need inimesed vajaksid tööharjutust, vajaksid sotsiaalseid töökohti, ka mahajäänud piirkondades. Kas omavalitsusel oleks võimalik taotleda riigi toetust ka sellisel puhul, kui inimesed pannakse kas või koristama, neid mahajäetud hooneid lammutama, mis selles piirkonnas on, ja nad saaksid sellega töökogemust, tööharjumust?

Aitäh küsimast! Soovitan igal omavalitsusel sellisel juhul töötukassaga rääkida. Töötukassa piirkondlikes osakondades ehk igas maakonnas on see teave olemas. Meil on ju n‑ö avalikke töökohti täiesti võimalik luua. Lisaks nendele avalikele töökohtadele ehk n-ö vanas mõttes või teie käsitluses sotsiaalsetele töökohtadele on olemas ju ka tööharjutuse ja tööpraktika regulatsioonid ning võimalus tööharjutuse ja tööpraktika jaoks saada nii stipendiumi kui ka n‑ö juhendajatasu ettevõtjale. Need võimalused on kõik olemas, tuleb töötukassaga rääkida ja vaadata, milline on ühes või teises piirkonnas kõige sobilikum viis seda probleemi lahendada. Nii avalik töö, tööharjutus kui ka tööpraktika, samuti sõidutoetused on ju reaalselt olemas, tuleb ainult rääkida. Soovitan kindlasti töötukassa kohaliku osakonnaga rääkida.

Kolleeg Rein Ratas, palun!

Tänan, proua juhataja! Auväärt minister! Äsja panite te teatud määral küsimuse alla sotsiaalsete töökohtade mõiste. Kas sotsiaalsete töökohtade sünonüüm ei võiks olla ajalooline "hädaabitööd", niisugune nimetus, mille alla mahuksid ilmselt ka Riigimetsa Majandamise Keskuse raames loodavad täiendavad töökohad? Olen rääkinud.

Aitäh küsimast! Kui vaadata seda, kas sotsiaalse töökoha vaste võiks olla hädaabitöö, siis hädaabitöö tähendus on tegelikult seesama avalik töö, millest ma eelmises punktis rääkisin ja mida on koostöös töötukassaga täiesti võimalik korraldada. Seda on Tallinn ja eri linnaosad näiteks ju ka kasutanud. Ma usun, et auväärt küsija teab väga kenasti, et linnaosades on hädaabitöö nime all, aga juriidilises keeles öeldes avaliku töö käsitluses need töökohad täiesti olemas. Neid võiks tõesti käsitleda sotsiaalsete töökohtadena, kuna nende eest makstav tasu on selline, et see aitab inimesel säilitada tööharjumust ja töölkäimise kogemuslikku poolt. Kui te küsite, kas RMK loodavaid töökohti võiks käsitleda kui hädaabitööl osalemist, siis kindlasti mitte, kuna need RMK loodavad töökohad on täiesti reaalsed töökohad, mille eest makstakse reaalset palka, tasu ei maksta mitte hädaabitööl ehk avalikul tööl käimise tunnitasu arvestuse alusel. Need on täiesti erinevad asjad, üks on reaalne töökoht ja teine on avalik töö hädaabitöö mõistes.

Nüüd selle teema puhul viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Rääkisite ühest miljardist Eesti kroonist, mis oli suunatud riigi poolt selleks, et parandada olukorda sotsiaalsete töökohtade loomisega. Tahangi küsida, kas te võite kas või umbes öelda, missugune osa sellest rahast läks kohalike omavalitsuste eelarvete kaudu.

Aitäh! Konkreetselt omavalitsustele sealt summadest n‑ö sihtotstarbelist eraldist ei ole. Neid summasid kasutatakse Eesti Töötukassa kaudu. Eesti Töötukassa on esindatud kõikides Eesti maakondades. Summad koolituseks, tööpraktikaks, tööharjutuseks, sõidutoetusteks ja kõikideks teisteks meetmeteks, näiteks õpitoad ja tööklubid, mis on mõeldud noortele – kõik need summad liiguvad läbi Eesti Töötukassa. Omavalitsustele sealt summadest otseselt midagi ei eraldata.

Aitäh! Lõpetan selle teema käsitlemise.

Nüüd järgmine teema. Kolleeg Inara Luigas, palun küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! 2009. aasta riigieelarve tuludes oli algselt prognoositud sotsiaalmaksu 34,7 miljardit krooni. Pärast esimest kärpimist jäi selle suuruseks 30,69 miljardit krooni. Pärast teist kärbet prognoositi nn riskistsenaariumi järgi laekumist 29,1 miljardit krooni. Sotsiaalmaksu on üheksa kuuga tasutud 21,4 miljardit krooni ehk 73,4% eelarves kavandatust. Septembris tasuti sellest kaks miljardit krooni, mis näitab alalaekumise jätkuvat süvenemist eelarvega võrreldes. Lihtsad arvutused näitavad, et sellise alalaekumise puhul tekib juba käesoleval aastal raskusi pensionide väljamaksmisel ja tekib suur vajadus kasutada pensioni erakorralist reservi. Ma palun selgitusi, kuidas kaetakse pensionide väljamaksed käesoleval aastal.

Aitäh küsimuse eest! Jah, sotsiaalmaksu laekumine on kindlasti kõige riskantsem, kogu riigieelarve seisu vaadates, aga samas on Rahandusministeerium oma eelarveprognoosis arvestanud sellega, et aasta lõpus sotsiaalmaksu laekumine väheneb. See kasvukõver läheb kindlasti ka Rahandusministeeriumi prognoosides allapoole. Kui te küsite pensionide väljamaksmise ja erakorralise pensionireservi kohta, siis, jah, loomulikult, pensionireserv selleks ongi kogutud, et sealt rasketel aegadel väljamakseid teha ning eks pensionireservi ja pensionikassa vahendeid ole pensioniväljamakseteks ka kasutatud. Juba pensionireformi tegemise ajal nähti ette, et kõige raskemad aastad tulevad 2010–2011. Tänaseks on selge, et ka aasta 2009 tekitab pensionikassas ca 3-miljardilise defitsiidi ja see defitsiit kaetakse eri allikate arvel. Riigieelarve seaduses ei ole kirjas, et pensione võib maksta ainult pensionikassasse laekunud sotsiaalmaksuvahenditest, vaid pensionid on arvestuslik kulu ja kaetakse riigieelarve vahenditest. Riigieelarve vahendid on nii sotsiaalmaksutulu kui ka pensionikassa reservid ja vajaduse korral kõik teised reservid, kas või müügitulust saadav raha. Kindlasti kõik pensionid, mis on ette nähtud välja maksta, riik välja maksab ja riik pensioniväljamaksetega hätta ei jää.

Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen sinuga täiesti nõus, et kui tekib sotsiaalmaksu alalaekumine, siis tuleb esmajoones kindlasti kasutada pensioni erakorralist reservi. Kuid 2007. aasta lõpu seisuga oli pensioni erakorralise reservi maht 6,1 miljardit krooni, 2008. aasta lõpu seisuga oli pensionikassa erakorralise reservi maht 4,78 miljardit krooni ja eile vaatasin ma Rahandusministeeriumi koduleheküljel olevat infot, kus seisab, et selle reservi jääkmaht on 2,8 miljardit krooni. Selle aasta kärbetega andsid Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad Riigikogu liikmed riigieelarve menetlemise käigus siin Riigikogus õiguse kasutada pensioni erakorralist reservi ka jooksvateks kuludeks, mida valitsus on agaralt teinud. Ära on kasutatud 2 miljardit krooni. Minu küsimus on: milleks on neid 2 miljardit krooni kasutatud, kas jooksvateks kuludeks?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean rõhutama vastust eelmisele küsimusele: pensione makstakse välja kõikidest vahenditest, mis riigikassas on. Tõepoolest, kui me vaatame selle aasta n‑ö prognoositavat miinust, siis see on 3 miljardit. Kui pensionikassa on üheksa kuu jooksul vähenenud 2 miljardi võrra, siis selles ei ole midagi eriskummalist. Meenutaksin natukene ajalugu. Pensionireformi tegemisel ei näinud tegelikult ju keegi ette, et pensionikassas üldse reservid tekivad ja me saame pensionireserve kasutada. Oli arvestatud sellega, et pensionide väljamaksmiseks tuleb suure tõenäosusega laenu võtta. Praegu oleme me ikkagi oluliselt paremas seisus ja saame rääkida sellest, et pensionikassas on vabu vahendeid, mida saab kasutada pensionide väljamaksmiseks, ja  neid vahendeid on suure tõenäosusega ka veel järgmisel aastal. Selles osas on seis oluliselt parem. Ma võin teile hakata siin järjest lugema: aastal 2004 oli puudujääk 130 miljoni krooni kandis, järgmisel aastal oli puudujääk juba 300 miljoni krooni kandis. Niimoodi igal aastal, välja arvatud 2007. aastal, kui oli tõesti hea majandusaasta ning pensionikassa ja sotsiaalmaksu laekumistest piisas, et pensioniväljamakseid teha. Viimase viie aasta jooksul on pensionikassa väljamaksetes olnud miinus. Selles midagi eriskummalist ei ole. Ma kinnitan veel kord, et pensionireservi vahendid ongi selleks, et neid raskel ajal kasutada, ja me seda kindlasti ka teeme.

Sõna teiseks täpsustavaks küsimuseks on kolleeg Inara Luigasel.

Aitäh! Austatud minister! Ma olen jälle teiega täiesti nõus, kõigepealt tuleb pensionide väljamaksmiseks kasutada sotsiaalmaksusummasid, teiseks reserve ja muudest tuludest laekuvaid summasid. Kuid nagu me teame, muutub laekumine aasta-aastalt üha raskemaks ja kitsamaks ning riigil on ikkagi ka muid kohustusi peale selle, et on vaja pensione maksta. Kas valitsusel on kavas juba lähiajal teha mingisuguseid muudatusi pensionisüsteemis või kavatseb valitsus minna veel ühe reservi kallale, milleks on stabiliseerimisreserv, mille jäägiks on vaid 3,5 miljardit krooni ja millel ainukese reservina pole ka otseseid kohustusi?

Aitäh! Mis puudutab küsimuse esimest poolt, siis vastus on ei. Valitsus ei plaani pensionisüsteemis muudatusi teha. Mis puudutab teist poolt, seda, kas kasutatakse stabiliseerimisreservi, siis selle koha peal on sama jutt, mis siin on juba pikka aega olnud. Riigikassa käsutuses olevad vahendid on selle jaoks, et teha riigikassast arvestuslike kulude väljamakseid ja siin pole vahet, kas tegemist on pensioniga, kas tegemist on mõne puudetoetusega või lastetoetusega. Need, mis on arvestuslikud kulud ja mille kohta riik on võtnud kohustuse arvestuslikud kulud seaduses sätestatud mahus välja maksta, kindlasti ka välja makstakse.

Aitäh! Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus seoses pensioniraha kättesaamisega. Pole ju saladus, et pensionäre peetakse pankade päästjateks. Swedbank hiljuti üllatas, pensionärid saavad oma raha kätte kümnekordselt suurema tasu eest, seda tasu, mille eest raha kätte saadakse, suurendati umbes tuhat protsenti. Seda küsimust ei oleks, kui Sotsiaalministeerium poleks omal ajal kaotanud pensionide tasuta kojukannet. Mis te arvate, kas praegu ei oleks õige taastada tasuta kojukanne, sest kõik ei saa pangaautomaatidega hakkama? Ütleme ausalt, eks pangad koorivad küll, Rootsis saavad inimesed oma raha kätte ju tasuta.

Aitäh! Alustame sellest, et enamik Eesti pensionäre kasutab pensioni väljavõtmiseks ja maksete teostamiseks siiski pangaautomaati ja ka deebetkaarti. Pankade kinnitusel nende pensionäride arv, kes võtavad sularaha välja pangatelleri vahendusel, järjest väheneb. Pangad on mulle kinnitanud, et kui nende juurde tuleb selline inimene, siis kindlasti antakse talle soovitusi, vajaduse korral läheb teller temaga koos pangaautomaadi juurde ja seletab, kuidas saab raha teenustasuta välja võtta. Mis puudutab pensionide kojukannet, siis pensionide kojukanne ei olnud ka varem ju tasuta. Selle eest tasuti ja tasutakse ka praegu. Kui ma õigesti mäletan, siis Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Posti vaheline leping ütleb, et ühe pensioni kojukande eest tasutakse 56 krooni. Nii et kindlasti ei ole tegemist pensioni tasuta kättetoimetamisega. Ka seadust ju parlamendis täpsustati, hajaasustusalade elanikud ja need, kellel on vaja tervislikel põhjustel või muul põhjusel pensioni koju saada, pensioni koju ka saavad, seda SKA garanteerib.

Kolleeg Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tulen tagasi pensionikassa juurde. Ma saan teie jutust aru, et käesoleva aastaga sisuliselt ammendub pensionikassa reserv. See tähendab, et aasta pärast on olukord veelgi drastilisem. On teie andmetel valitsus ette näinud juba eelarves reageerimist sellele, et pensionikassa pensionide väljamaksmisega järgmisel aastal toime tuleks?

Aitäh! Ma küll kindlasti ei saa kinnitada seda teie väidet. Minu käes olevad materjalid, ka viimased prognoosid näitavad, et selle aasta lõpuks erakorraline pensionireserv kindlasti nulli ei jõua. Ma vastasin ka varem ühele küsimusele, et pensionikassa ja pensionireservi vahendeid me saame ka järgmisel aastal kasutada. Mõne nädala taguse seisuga oli riigikassa käsutuses 13 miljardi krooni eest vahendeid. See on kindlasti piisav selleks, et tagada kõik väljamaksed. Ma kinnitan veel kord, et Eesti riigil ei ole mingit probleemi pensionide väljamaksmisega. Pensionide väljamaksmise allikad võivad olla kõik riigikassa käsutuses olevad vahendid. Need on arvestuslikud kulud ja arvestuslikud kulud kaetakse vastavalt seadusele.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kui lubad, siis ma liidaksin esimese ja kolmanda küsimuse. Nimelt, teie ministeerium on analüüsinud nii tervishoiu‑ kui ka pensionisüsteeme. Üks nendest analüüsidest on käsitlenud seda, kuidas katta vanema põlvkonna tervishoiuvajadusi, sest teatavasti on need inimesed kõige suuremad eriarstiabi vajajad. Üks nendest analüüsidest on käsitlenud pensionide sotsiaalmaksuga maksustamist. Milline on teie seisukoht ja mida näitasid analüüsid?

Aitäh! Sotsiaalministeerium ei ole analüüsinud pensionide maksustamist. Eelarvestamise ja eelarve analüüsidega tegeleb Eesti riigis Rahandusministeerium. Minu seisukoht on ja ma usun, et ka kogu valitsuse seisukoht on, mida on ka korduvalt siin välja öeldud, et pensione ei maksustata praegu sotsiaalmaksuga.

Aitäh! Kui rohkem kohapeal registreeritud küsimusi ei ole, siis lõpetan ka selle teema käsitlemise.

Head kolleegid! Me oleme nüüd läbi arutanud need teemad, mille kohta olid eelnevalt laekunud kirjalikud taotlused. Nüüd on võimalik esitada vahepeal tekkinud küsimusi kõigile infotunnis osalevatele ministritele. Palun nimetage enne küsimuse esitamist küsimuse teema ja minister, kellelt te selle küsimuse küsite. Edasine protseduur on sama, nagu eelnevalt registreeritud küsimuste korral on olnud. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Mul on küsimus kultuuriminister Laine Jänesele. Küsimus on muuseumireformi kohta, mis on tekitanud üsna palju pingeid. Võtame kas või Saaremaa muuseumid, mis on võib-olla pressis rohkem kõlama jäänud, aga teisedki muuseumid on küsinud, miks on parem, kui nad kaotavad oma iseseisvuse, ja nende mure on nende sellise omapära kadumine. Võib-olla te selgitate mõne sõnaga, miks selline reform on kasulik.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt saan informatsiooniks öelda, et Keskerakonna fraktsioon ja ka mõningad teised Riigikogu liikmed on mulle selles küsimuses esitanud kirjaliku arupärimise ja ma tulen kindlasti selle teema põhjalikuma käsitlusega Riigikogu saali. Aga räägin niipalju, kui ma saan selle lühikese aja jooksul rääkida. Esiteks, liitmuuseumi idee on välja käidud selleks, et parandada maakonnamuuseumide olukorda. Kui maakonnamuuseumid tulid 2008. aasta jaanuaris Siseministeeriumi alluvusest Kultuuriministeeriumi alluvusse, siis oli nende olukord küllaltki trööstitu, neile ei olnud pööratud piisavalt tähelepanu, nad olid nagu mahajäetud lapsed, kelle me üles korjasime. Süvenedes terve eelmise aasta jooksul kogu sellesse süsteemi, mis puudutab finantsjuhtimist, raamatupidamist, erinevaid sisulisi töid muuseumides, olgu etnograafia‑ või arheoloogiavaldkonnas, selgus tõsiasi, et maakonnamuuseumidel puudub võimekus, sest nad on väikesed ja neile on vaja lisatuge. Rääkimata eelarvest. Kui ühe väikese muuseumi aastaeelarve on 200 000 krooni, siis tekib küsimus, missugune on tema juhtimis‑ ja finantsjuhtimisvõimekus. Kogu see protsess on ette võetud, päästmaks maakonnamuuseume sisuliselt. Tahan öelda, et ühtegi muuseumi ei liigutata, direktoreid, juhte lahti ei lasta. Kahe ja poole nädala jooksul on meie asekantsler koos muuseuminõunikuga läbi sõitnud kõik maakonnad, nad on kohtunud kõikide maavalitsuste kultuurijuhtide ja muuseumijuhtidega. Olukorda on selgitatud, inimesed saavad aru, et see on vajalik protsess, ja tegelikult ei olda rahulolematud. See rahulolematus on pigem võib-olla kellegi poolt populistlikult tekitatud. Kui öeldi, et puudus informatsioon, siis tegelikult see protsess nii käiski, nüüd on see informatsioon ka kohtadel jagatud ja töö läheb edasi.

Aitäh! Ma rõhutan, et me jätkame esialgu Mailis Repsi algatatud teema käsitlemist. Kohapeal registreeritud küsimused selle teema jätkuks. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja ja austatud kultuuriminister! Tõepoolest, selle teema kohta olen ma tahtnud tänase päeva algusest peale küsida. Ma ei ole üks nendest, kes usub meedias tekitatud kuvandit teist kui Nõia-Ellast, kes tahaks maakonnamuuseumid likvideerida või need kusagile kokku vedada. Kas te ei tahaks minna oma reformiga natukene veel edasi, nii nagu näiteks Rootsis on? Rootsis on muinsuskaitseametkond ühendatud maakonna‑ ehk läänimuuseumidega ja niimoodi on mõlemale tulnud võimekust juurde. Me näeme meie olukorda suurtes maakondades. Võtame kas või Pärnumaa, kus on väga palju mälestisi. Maakonnas on üksainus muinsuskaitseinspektor, aga kogu see andmebaas asub ju tegelikult muuseumis. Miks ei võiks neid jõudusid ühendada? Oleme väike riik, hoiame oma jõude kokku!

Aitäh küsimuse eest! Mitte ainult Rootsis ei ole selline eeskuju olemas, vaid näiteks ka Saksamaal, kus on ühendatud muuseumide Stiftung ehk fond või sihtasutus, ja selle katuse all tehakse koostööd. Muinsuskaitsevaldkonna koostöö maakonnamuuseumidega on tõesti erakordselt oluline ja seda on ka planeeritud selle reformi käigus, kui luuakse ühiseid kompetentsikeskusi. Ma juba nimetasin siin etnograafiat ja arheoloogiat. Tegelikult ei ole teie idee välistatud. Esialgu on tulevikus tarvis ehk neid teemasid pigem natuke administratiivselt korrastada. Kõiki uuendusi ühekorraga tegema hakata oleks küllaltki segadust tekitav. Ma usun, et ka selle teema juurde jõutakse. See on just sisuline küsimus, kuidas saaksid maakonnamuuseumid oma kompetentsi tugevdada ja olla sisulised oma maakonna aja‑ ja kultuuriloo edasikandjad. Ma väga tänan selle teema tõstatamise eest! Sisuline arutelu käib nüüd komisjonis, mis on loodud kõikide maakonnamuuseumide esindajate osavõtul koostöös Kultuuriministeeriumiga.

Kolleeg Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Püüan ka oma küsimuse siduda muuseumiteemaga. Kindlasti on muuseumide üks oluline koostööpartner, vähemalt Lõuna-Eestis, selline kultuuriprogramm nagu "Lõunaeesti keel ja kultuur". Ka selles valdkonnas on reforme oodata ja päris mõistlikke reforme ehk "Lõunaeesti keel ja kultuur" on kavas lahutada mulgi kultuuriprogrammiks ja võru kultuuriprogrammiks. Kui kaugel see seis on ja kuidas rahaline pool seal on?

Aitäh! See programm lahutatakse aastast 2010. Kui siiamaani oli "Lõunaeesti keel ja kultuur" üks programm, kust pisku sai Mulgi Kultuuri Instituut ja suurema osa Võru Instituut, siis järgmisest aastast püüame neid kirjeldada eraldi. Mulgi Kultuuri Instituut on teinud suurepärast tööd, praegu hakatakse renoveerima mulgi talu, mis asub Helme vallas vanal Mulgimaal, praeguses Valga maakonnas. Seetõttu püüab ka Kultuuriministeerium leida tuge omafinantseerimiseks, on kirjutatud projekt Euroopa tõukefondidest raha saamiseks. Ma leian, et need on erakordselt olulised programmid. Praegune numeratsioon selle programmi pealkirjas oli 2005–2009. Me soovime selle programmi muuta avatuks, me ei seo seda enam aastatega, näiteks 2010–2013, vaid järgmisest aastast alates on need n‑ö permanentsed programmid. Vaadeldakse eraldi Setumaa kultuuriprogrammi, Võru Instituuti, Mulgi Kultuuri Instituuti. Nimetamata ei saa jätta Kihnut ja saarte kultuuriprogrammi, mis on uus programm, alates eelmisest aastast. Kõik need programmid säilivad, jätkuvad ja vastavalt eelarvelistele võimalustele püüame neid tegevusi jätkata. Ühtegi programmi ei lõpetata.

Aitäh! Head kolleegid! Infotunniks ettenähtud aeg on paraku läbi. Ma tänan ministreid infotunnis osalemise ja küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.