N-ö normaalolukordades on see igati kena tava. Aga kõnealusel juhul on mängus kaks aspekti, mida ma tahaksin nimetada. Esiteks tuli arvestada tõsiasja, et Eesti poolt Schengeni sissesõidu keelu alla pandud inimene pääses nii Prantsusmaale kui ka Saksamaale. See oli piisavalt tõsine signaal, millele tuli reageerida ja teha ettepanek Schengeni praktika riivamine lõpetada. See tõsiasi vajas suhteliselt kiiret reageerimist.
Teiseks, kindlasti te mäletate seda olukorda, mis viisakeelu kehtestamise ajal Eestis oli. Mitte keegi ei teadnud, kui kaua see asendamine peaks kestma. Algul olid uudised sellest, et Rahvaliit ühineb koalitsiooniga, siis jälle uudised sellest, et Rahvaliit ei ühine koalitsiooniga. Kuulutati, et küll rohelised ühinevad, ja siis kohe, et ei ühine. Mingit selgust ei olnud. Kas see asendamine kestab päeva, kümme päeva või kuu, ei teadnud keegi. Ja kui vaadata ka muid probleeme, siis ma ei tähtsustaks seda küsimust üle, võrreldes muude otsustega, mida tol perioodil asendavad ministrid tegid. Põllumajandusminister, kes oli rahandusministri ülesannetes, tegeles väga tõsiselt lisaeelarvega ja saatis selle menetlusse. Seesama justiitsminister siseministri ülesannetes kuulutas välja sisejulgeoleku uue asutuse juhi konkursi. Nii et arvestades kogu seda konteksti, ma ei arva, et selles otsuses oli väga palju ebanormaalset. Kordan aga, et peamine argument oli siiski see, et meil tuli võimalikult kiiresti lõpetada Schengeni tavade ja praktika rikkumine.