Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja välisminister! Alustame tänast infotundi. Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 41 rahvasaadikut, puudub 60. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja välisminister Urmas Paet.

Esimene on kolleeg Kadri Simsoni küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Lugupeetud peaminister! Möödunud reedel te esinesite tund aega Eesti Raadios. Muu hulgas te peatusite tööpuudusel ja väitsite: "Eestis on tööpuuduse kasv aeglustunud ja uute töökohtade teke oluliselt kiirenenud." See ei vasta tõele! Töötukassa saatis samal päeval, 25. septembril välja teate, et viimastel nädalatel on töötute arv kasvanud kiirenevas tempos. Töötukassa registreeris nädala jooksul 2319 uut töötut. Töötute koguarv kasvas 76 753 inimeseni ja registreeritud töötute osakaal suurenes 11,7%-ni. Töö kaotanud inimestel on aina raskem töökohta leida. Koju jäädes ei saa anda oma panust Eesti majanduse taastamisse. Sellest tulenevalt ma küsin, kas te toetate Keskerakonna algatust, mis võimaldaks tööandjal, kes palkab ametlikult töötuna registreeritud inimese, saada 12 kuu jooksul selle inimese eest makstava sotsiaalmaksu vabastust.

Ei, ma ei saa seda algatust toetada, sest ma ei näe seda allikat, kust see raha võetakse. Kas te teete ettepaneku võtta see raha näiteks pensionide alandamisest? Oma propagandas te ju räägite, et valitsus hakkab seda tegema. Ei, ma kindlasti ei saa selle ettepanekuga nõus olla. Kui vaadata tööturu arengut, siis ma väidan, et mõlemad on õiged: uute töökohtade pakkumine on väga kiiresti kasvama hakanud ja ka uute töötute arv näitab ajas kahanemise tendentsi. Ma ei kisuks ühte nädalat kontekstist välja. Kui meil mõni aeg tagasi oli nii, et lisandus 2500 uut töötut ja tööle ei saanud neist mitte ükski, siis praegu saavad neist tööle juba enam kui 1000.

Palun, Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Inimene, kes ei tee tööd, kes on töötuna arvel, ei maksa ei sotsiaalmaksu ega tulumaksu. Nii et neile töö võimaldamine kindlasti ei viiks riigieelarvest raha ära, vaid tooks seda juurde. Aga te peate olema kursis sellega, et tänavu on tööpuudus pidevalt kasvanud. Keskmiselt registreerib end töötuks nädalas 2000–2500 inimest. Samas registreeritud töötute arv kasvab märksa aeglasemalt ja põhjus on see, et pidevalt toimub ka töötuna arveloleku lõpetamine. 2009. aasta esimese kuue kuu jooksul on töötuna registreeritute nimekirja vähendatud 25 000 inimese võrra ja neist vaid pooled on leidnud uue töökoha. Ülejäänud langevad n-ö sanktsioneerimise alla. Millised algatused on valitsuselt tulemas inimestele, kellel pole tööd, aga pole ka enam ametlikku töötu staatust? Praegu on nende ainsaks abiks kohalikud omavalitsused, aga see peaks siiski olema ka riigi mure, et tema kodanikud on sellises olukorras.

Te olete suurepäraselt kursis Sotsiaalministeeriumi algatustega, töötutele suunatud abiprogrammidega. Te ju hiljaaegu küsitlesite siin sotsiaalminister Hanno Pevkurit ja minu teada andis ta teie küsimustele ammendavad vastused. Eesti tööpuudus on väga suur ja võrdlus varasemate kriisiperioodidega – mitte meil, meil ei ole neid väga palju olnud –, aga näiteks võrdlus Vene kriisiga 1998.–99. aastal kõneleb sellest, et kui majandus läheb juba tõusuteele, siis kriisiaegadel väherakendatud tööjõudu alles hakatakse tootmisprotsessis rakendama. See tähendab, et produktiivsus alles hakkab kasvama ja läheb aega, kuni produktiivsus saavutab maksimumtaseme. Alles siis tekib ettevõtjatel vajadus palgata täiendavat tööjõudu. Majandus on hakanud kasvama mõni aeg enne seda.
Kuid me näeme, et välisinvestorid on Eesti enda jaoks avastanud. Mitmes lehes, näiteks Financial Timesis, on juba pealkirjad, et investorid pöörduvad Baltikumi tagasi. Ka meie lehtedes ilmuvad järjest artiklid sellest, et näiteks Norra tehas lõpetab tootmise Norras ja kolib ümber Eestisse, sest et Eestis on tööjõud kolm-neli korda odavam. Töökohad peavad olema produktiivsed ja meie ettevõtjad on produktiivsete töökohtade loomisega väga aktiivselt ametis.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Tööpuudus toob inimestele palju suuremaid probleeme, kui teie seda paistate ette kujutavat. Esimestel kuudel on inimestel tõepoolest säästud ja töötukassa tugi, aga see kaob, kui saab täis 270 päeva töötuna. Töö kaotanud inimesed on väga sageli võtnud endale kodulaenu ja nad satuvad sellega tõsisesse hätta. Makseraskustes inimesi ei päästa ka kodu mahamüümine, sest buumi ajal võetud laen võib olla nii suur, et kodu praegusest hinnast ei piisa, et laenu kustutada. Kuidas te suhtute sellesse, et Keskerakond on teinud ettepaneku, et pangalaen loetaks kustutatuks, kui pangale antakse ära laenu eest ostetud kinnisvara? See on nii näiteks Rootsis, kelle pangad meil valdavalt tegutsevad. Kas teie meelest on õige, et me selle seaduslünga katame, millega pankadele on antud roheline tuli kasumi teenimiseks ja kogu risk on pandud kodulaenu võtjatele?

Selle ettepaneku üle võiks arutleda tuleviku kontekstis. Kui kehtestatakse uued reeglid, siis need peavad kehtima tulevikus väljaantavate laenude puhul. Kindlasti ei saa pankureid ja investoreid üllatada poole protsessi pealt sellega, et reegleid kardinaalselt muudetakse. Kui laenude väljaandmisel olid väga selged reeglid, siis nendest tuleb kinni pidada kogu aeg, kuni laenud on tagasi makstud. Kui poole pealt öeldakse, et laenude tagatised ei ole enam need, mis nad olid siis, kui laenud välja anti, siis on see investorite petmine. Kindlasti see Eestit kui senini ettevõtjasõbralikku riiki heast küljest ei näita. Ma ei pea küll kuidagimoodi võimalikuks poole pealt reegleid muutma hakata. Aga kui meil on soov tulevikus laene teistel alustel välja anda, siis loomulikult olen ma valmis diskussioonideks.

Nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Rein Ratas!

Hea peaminister! Meil on teatavasti töötuse kohta statistilisi andmeid – töötuid on meil nii palju. Kas teie juhitava valitsuse käsutuses on ka andmeid töökohtade kaotusest käesoleval aastal? Olen rääkinud.

Statistika peegeldab ka töökohtade arvu dünaamikat. Majanduskriisi tingimustes vahetavad inimesed töökohta märksa harvemini, kui nad teevad seda majanduse tõusuaegadel. On teada, et Põhjamaades vahetavad inimesed töökohta keskmiselt iga 3,5 aasta järel, kuid majanduskriisi tingimustes töölt omal soovil lahkumine ja uuele töökohale asumine väheneb märgatavalt. Majanduskriisi tingimustes klammerdutakse oma senise töökoha külge. Ma ei oska täpseid statistilisi arve öelda, aga kvartali kohta võiksid need Eesti puhul olla sellised, et kui meil tavaliselt vahetab kvartalis töökohta umbes 40 000 inimest, siis kriisi tingimustes vahest 17 000 – 20 000 inimest. Umbes selline võiks suurusjärk olla. Põhjus on ka see, et töökohti jääb kriisi tingimustes ikka vähemaks, mitte ei teki juurde. Ja miks töökohti vähemaks jääb, on kõigile selge: nõudlus kaupade ja teenuste järele kriisi ajal kahaneb. Paradoksaalsel kombel on see kahanemine suurem, kui peaks olema põhjendatud sissetulekute vähenemisega. Eesti kommertspankades on praegu eraisikute hoiuseid läbi aegade kõige suuremas summas: 61 miljardit krooni. Mitte kunagi varem pole Eesti pankades eraisikud nii suures summas oma raha hoiustanud nagu praegu, mil majanduskriis on kõige sügavamas põhjas.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud peaminister! Te justkui ütlesite tööturgu iseloomustades, et töötute arv on hakanud kahanema. Meil toimus esmaspäeval sotsiaalkomisjoni istung, kus me arutasime tööturu problemaatikat ja pärast mida me külastasime ka töötukassat. Sellel arutelul tuli välja, et töötukassa arvestab Rahandusministeeriumi prognoosiga, et järgmise aasta esimeses kvartalis võib töötus kasvada väga suureks: töötuid võib olla 120 000 inimest. Ja väga suur töötus püsib ministeeriumi prognoosi kohaselt terve järgmise aasta. Kuidas te seda seletate? Kas need Rahandusministeeriumi prognoosid ei anna siis alust arvata, et ka praegu on töötus väga suur? Või millest see erinevus tuleb?

Austatud Riigikogu liige! Teie kuulsite küll valesti. Ma ei ole mitte kunagi väitnud, et tööpuudus praegu Eestis väheneb. Ma olen väitnud, et tööpuuduse kasvu kiirus aeglustub. Kuid et tööpuudus väheneb, seda ma väitnud ei ole.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Austatud peaminister! Tööpuudus on loomulikult väga tõsine probleem ja sel ajal, kui siin osa kuulutab välja programme ja kulutab nende programmide rahast suurema osa plakatitele, on Sotsiaalministeerium pooleldi märkamatult eraldanud aktiivseteks tööturumeetmeteks ehk siis reaalselt tööpuudusega võitlemiseks ca 700 miljonit krooni lisaraha. Üks selle käigus rakendatud meetmeid on see, et kui ettevõtja võtab pikaajalise töötu tööle, siis tervelt poole selle uue töökoha kuludest ehk siis selle töötaja palgast maksab riik kinni. Kas selles valguses ei tundu Keskerakonna ettepanek maksta kinni ainult sotsiaalmaksu osa veidi ajast maha jäänud?

Muidugi ma olen teiega nõus, aga ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel – mida keegi tahab kampaanias serveerida ja mida mitte. Me võiksime siis rääkida ka kartulitest ja küttepuudest, mille soetamiseks abi vajavatele inimestele kulutatakse Tallinna linnas 600 000 krooni. Samas ainuüksi toimetulekutoetusi suurendatakse riigi tasandil 100 miljoni krooni võrra. Need on väga erinevad suurusjärgud, mida üks erakond oma propagandas kasutab ja mida riigis tegelikult puudust kannatavate inimeste abistamiseks eraldatakse. Aga minu meelest see ei ole see koht, kus niisugust debatti pidada.
Meenutagem natukene ajalugu. Iseseisvuse taastanud Eesti kõige suurem tööpuudus on olnud nn Vene kriisi järel 2000. aastal. Siis oli meil esimeses kvartalis koguni 96 700 töötut. 1999. aastal oli meil  vaatamata sügavale kriisile majanduskasv 0,3%, ja ometi see kriis suutis toota pea 100 000 töötut. Hõivatute arv praegu ületab märgatavalt toonast hõivatute arvu: viimane teadaolev näitaja on 592 000 hõivatut, aastal 2001 oli meil hõivatud ainult 563 000 inimest, ehkki siis oli Eesti rahvaarv märksa suurem. Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Austatud peaminister! Tegelikult on olukord ikka tõsine. Et mitte olla üldsõnaline, on mul ees töötukassa statistika, mis näitab väga selgelt, et tänavu esimese kolme kuu jooksul töötuks jäänud inimeste saatus on nukker. Enamik neist pole uut tööd leidnud ja rahanatuke hakkab kokku kuivama. Siin on näha: 1. jaanuar kuni 10. märts – 25 790 inimest, töötuskindlustushüvitist hakkas neist saama 43%, kes kuus kuud ja kes üheksa kuud. Seega on toetusraha neil nüüdseks otsas või otsakorral, vastavalt sellele, kuidas on registreeritud. Samas on näha, et mõlemas grupis on uue töökoha leidnuid kõigest alla 30%. Kui me räägime siin valimisvõitlusest, siis see on küll valimisvõitlusest kaugel. Ärme räägime valimisvõitlusest, ma tahaksin lihtsalt teada, mida peaks tegema need ülejäänud inimesed, kes tolle 30% sisse ei kuulu.

Ülejäänud inimesed peaksid järjekindlalt tööd otsima, kulutama energiat selleks, et oma kvalifikatsiooni parandada, oma teadmisi suurendada. Olgu veel kord viidatud Sotsiaalministeeriumi meetmete paketile, mille raames inimene võib saada individuaalse koolituskaardi, mille alusel ta saab end 15 000 krooni eest täiendavalt koolitada. See peaks aitama tööturul paremini läbi lüüa. Teada on, et haridus ei ole kunagi liiast. Kõik inimesed, kel on võimalik õppida, peaksid pidevalt õppima, ja ka töötuks olemise aega tuleks maksimaalselt ära kasutada selleks, et õppida. Töökohti loovad ettevõtjad ja töökohad tekivad siis, kui nõudlus kasvab. Nõudlus on juba hakanud kasvama. Vale on väita, et kõigepealt peab meie põhilistel eksporditurgudel nõudlus kasvama ja alles siis võib loota, et Eestis tootmine suureneb. Ei! Ma väidan, et kõigepealt hakkab Eestis majandus kasvama, sest kui ettevõtjad ka meie põhilistel eksporditurgudel on hädas, siis nad kasutavad tootmiseks neid riike, kus tööjõud on odavam. Järelikult me võime oodata seda, et investorid hakkavad järjest investeerima Eestisse, nad hakkavad Eestit eelistama riikidele, kus tootmiskulud on suuremad.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud peaminister! Te tunnistasite täna, et Eestis on tööpuudus suur, kuid tööpuudus pole kaugeltki ühtlane üle kogu Eesti. Meil on regioonid, kus tööpuudus on suurem kui mujal, ja need on Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti. Te väitsite, et valitsusel on tööhõive parandamiseks tugipaketid. Olge hea, seletage, millised meetmed on valitsusel loodud nendele regioonidele, leevendamaks tööhõiveprobleemi.

Iseenesest on kõigil Eestimaa elanikel võrdsed võimalused kasutada riigipoolseid tugimeetmeid. Kuid jah, paraku nii see on, et tegu on regionaalpoliitilise probleemiga: ka ajalooliselt on meil olnud kõige suurem tööpuudus Valgamaal, Võrumaal ja Ida-Virumaal. Seda ebameeldivat regionaalpoliitilist eripära on püütud aastate jooksul leevendada, kuid paraku lahendust ei ole veel sellisel määral leitud, et me saaksime öelda, et nende regioonide negatiivne erinevus Eesti keskmisest tasemest on tagasihoidlik. Ei, see erinevus on piisavalt suur: kui me räägime Ida-Virumaa puhul 17% tööpuudusest, siis see erineb Eesti keskmisest tasemest palju. Praeguses kriisis on regioonid, kus tööpuudus on ka läbi ajaloo olnud hästi tagasihoidlik, jäänud väikese tööpuudusega regioonideks. Siinkohal tuleb muidugi esile tõsta Tartu piirkonda ja Hiiumaad. Sellel valitsusel ja ma väidan ka, et väga mitmel tulevasel valitsusel on, mille kallal töötada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Eiki Nestorilt välisminister Urmas Paetile.

Jutuks on olnud välispoliitika, välissuhtluse head tavad ja Schengeni viisaruum. Ma pakun välisministrile võimalust seletada ka Riigikogule, millised need head välispoliitilised tavad seoses Schengeni viisaruumiga on ja mida minister nendest tavadest arvab.

Aega on muidugi suhteliselt napilt, et kogu seda teemat käsitleda. Mis puutub Schengeni viisaruumi sisenemise keelu seadmist poliitikutele ja riigitegelastele, siis Schengeni viisaruumis on selline tava, et üldise Schengeni tõkendi seadmine poliitikutele ja riigitegelastele on Euroopa Liidu ühtse julgeoleku- ja välispoliitika valdkonna ühismeede, mille üle otsustavad liikmesriikide välisministrid, arvestades ennekõike ühenduse välispoliitilisi huve. Seda küsimust arutatakse Euroopa Liidus tavaliselt poliitikadirektorite tasandil ja otsuse võtavad üldjuhul vastu välisministrid, mõningatel juhtudel ka riigipead ja valitsusjuhid. See on tava, mis kehtib poliitikutele ja riigitegelastele Schengeni viisaruumi sissesõidukeelu seadmisel.
Kui me vaatame seda juhtumit, mis kahetsusväärselt pikalt-laialt rahvadiplomaatia korras arutusel on olnud, siis kodanik Markovi seadmine viisakeelu alla läks selle tavaga vastuollu. Seda näitas ka see, et hoolimata Eesti seatud viisakeelust lubasid näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa kodanik Markovi riiki.
Meie pikemaajalisi välispoliitilisi ja julgeolekupoliitilisi huve silmas pidades oli tark võimalikult ruttu selle tava riivamine lõpetada, sest meiegi huvides on see, et Schengeni viisaruumi reeglid ja tavad püsiksid võimalikult ühtsed ja tugevad. See oli ka põhjus, miks Välisministeerium pärast mitmeid kantsleri, asekantslerite ja osakondade arutelusid tegi Siseministeeriumile ettepaneku kodanik Markov Schengeni ruumi viisakeelu alt vabastada ja jätta ta Eestisse sissesõidu keelu alla.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, esimene täpsustav küsimus!

Lisaks välissuhtlusele kehtivad head tavad ka Eesti riigis. Üks nendest on see, et n-ö asendav minister ei kirjuta alla dokumentidele, mis oma vastutuse astmelt nõuaksid allkirja ministrilt, kes seda tööd põhikohaga teeb. Kuidas te sellesse tavasse suhtute? See on Eesti riigis eri valitsuste ajal tekkinud ja küllalt hästi pidanud. Kas te seda tava ka aktsepteerite?

N-ö normaalolukordades on see igati kena tava. Aga kõnealusel juhul on mängus kaks aspekti, mida ma tahaksin nimetada. Esiteks tuli arvestada tõsiasja, et Eesti poolt Schengeni sissesõidu keelu alla pandud inimene pääses nii Prantsusmaale kui ka Saksamaale. See oli piisavalt tõsine signaal, millele tuli reageerida ja teha ettepanek Schengeni praktika riivamine lõpetada. See tõsiasi vajas suhteliselt kiiret reageerimist.
Teiseks, kindlasti te mäletate seda olukorda, mis viisakeelu kehtestamise ajal Eestis oli. Mitte keegi ei teadnud, kui kaua see asendamine peaks kestma. Algul olid uudised sellest, et Rahvaliit ühineb koalitsiooniga, siis jälle uudised sellest, et Rahvaliit ei ühine koalitsiooniga. Kuulutati, et küll rohelised ühinevad, ja siis kohe, et ei ühine. Mingit selgust ei olnud. Kas see asendamine kestab päeva, kümme päeva või kuu, ei teadnud keegi. Ja kui vaadata ka muid probleeme, siis ma ei tähtsustaks seda küsimust üle, võrreldes muude otsustega, mida tol perioodil asendavad ministrid tegid. Põllumajandusminister, kes oli rahandusministri ülesannetes, tegeles väga tõsiselt lisaeelarvega ja saatis selle menetlusse. Seesama justiitsminister siseministri ülesannetes kuulutas välja sisejulgeoleku uue asutuse juhi konkursi. Nii et arvestades kogu seda konteksti, ma ei arva, et selles otsuses oli väga palju ebanormaalset. Kordan aga, et peamine argument oli siiski see, et meil tuli võimalikult kiiresti lõpetada Schengeni tavade ja praktika rikkumine.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine täpsustav küsimus!

Mu küsimus tuleb sellest vastusest. Miks oli nii kiire, et ei võinud oodata, kuni endine täie vastutusega minister seda tööd tegema hakkab või uus minister tööle asub? Miks pidi asja otsustama asendav minister? Kas oli kiire?

Nagu ma juba põhjendasin, tuli peamine kiirus sellest, et see riive oli väga selgelt tuvastatud. Oli tuvastatud teiste riikide käitumine: nad lasksid selle kodaniku oma riiki. Probleem tulenes ennekõike sellest, et me ise rikkusime seda praktikat, et poliitikule kehtestatakse Schengeni viisaruumi sissesõidu keeld koos. Ka tollal siseministri kohustusi täitnud Rein Lang ei pidanud põhjendatuks härra Markovi olemist selles nimekirjas, ilmselt arvestas ta peale välispoliitiliste argumentide ka muid. Kuna niisuguse otsuse tegemine on siseministri täispädevuses, siis ei olnud minu meelest põhjust väga viivitada, arvestades, et Eesti oli selgelt seda tava rikkunud.

Nüüd palun viis kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt, kolleeg Raivo Järvi, palun!

Nagu paljud erapooletud välispoliitika analüütikud on väitnud, on kahetsusväärne, et n-ö suures pildis välispoliitika on praegu rakendatud linnapea ja muu valimiskampaania vankri ette. Kuid minu küsimus on äärmiselt lihtne ja maakeeli küsitud. Vaadates seda suurt pilti, kumb lahendus on Eestile kahjulikum: kas kodanik Markovi viisakeelu alla jätmine või mitte?

Välisministrina ma saan lähtuda seisukohast, milleni jõudis Välisministeerium. Nagu ma ütlesin, ei ole see ainult ministri otsus, selle taga on Välisministeeriumi eri osakondade koostöö, asekantslerite ja kõigi valdkondade esindajate koostöö, mille tulemusena me jõudsime järeldusele, et Eestile on eriti pikemaajalise välispoliitilise julgeoleku huvides parem, et me ei rikuks üldisi tavasid ja praktikaid. Just sellest lähtudes esitasime ettepaneku kodanik Markov Schengeni viisakeelu alt vabastada, jättes ta samas Eesti sissesõidukeelu alla.

Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Hea välisminister! Siin on juttu olnud erinevatest kultuuriruumidest. Mingis kultuuriruumis välja öeldud sõnad seal justkui ei mõjugi nii tähtsalt. Ma küsin nii: mida te arvate, kas Markovi eilset avaldust võib tõlgendada ka väikest viisi vabandusena?

Mulle jäi see küsimus veidi segaseks. Ma ei tea, kas teie protseduur seda võimaldab, aga äkki täpsustate.

Palun täpsusta!

Kas härra Markovi eilset avaldust võib käsitada ka vabandusena? Ta tegi eile ühe avalduse, mis te selle kohta arvate?

Kõigepealt pean ütlema, et ega ma Vene Riigiduuma liikmete kõigi avaldustega kursis ei ole. Aga mul ei ole küll jäänud muljet, et kodanik Markov oleks vabandust palunud – vähemalt otsustades nende avalduste põhjal, mis Eesti meediaruumis liikunud on. Võib-olla ta kuskil ütles veel midagi, aga sellega ma ei ole kursis.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Paistab, et Euroopa Liidus tunti suurt muret selle üle, et Eesti kehtestas Vene Riigiduuma liikmele Schengeni viisaruumi sissesõidu keelu. Kas seal tuntakse ka muret selle üle, et Venemaa on kehtestanud viisakeelu ühe Euroopa riigi, aga võib-olla ka mitme Euroopa riigi parlamendi liikmetele? Meie parlamendis on neid paar tükki, näiteks meiegi fraktsioonis üks. Kuidas sellesse suhtutakse Euroopa Liidus ja mis samme olete teie astunud, et need viisakeelud saaksid ka tühistatud?

Ei meie ega muidugi ka Euroopa Liit ei pea seadma oma samme nende tavade järgi, mis on Venemaal. Olgem ausad, need tavad on ikkagi erinevad. Aga eks viisatöörühmas ja ka Venemaaga peetud kõnelustel on need probleemid muidugi jutuks. Samas on selge, et otsuse teeb antud juhul Venemaa ja kui asi puudutab Schengeni-poolseid viisapiiranguid, siis Schengeni pool. Aga jutuks need teemad kindlasti on. Lõppude lõpuks on nende pädevuses selliseid piiranguid seada.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Kõigepealt ma avaldan sügavat kahetsust selle üle, et Eesti Vabariigis on välispoliitilised teemad rakendatud sisepoliitilise võitluse vankri ette, mida kindlasti teha ei tohiks. Samuti on mul sügavalt kahju selle pärast, et meie parlamendi väliskomisjoni esimees on seda tava rikkunud ja asunud omal positsioonil sellisel teemal sisepoliitilisse võitlusse. Aga ma küsin teie käest, härra välisminister: millistel asjaoludel, mis põhjusel need kaks Vene kodanikku lülitati n-ö Euroopas mittesoovitavate isikute nimekirja? Ja kas Eesti Välisministeerium kaasati nende otsuste ettevalmistamisse?

Need juhtumid on mõnevõrra erinevad. Mis puutub kodanik Markovisse, siis Välisministeerium sai tema lülitamisest Schengeni sissesõidu keelu nimekirja teada tagantjärele. Eesti seadused ei nõua siseministrilt või Siseministeeriumilt sellise otsuse kooskõlastamist teiste asutustega ja seda ka ei toimunud. Nii et sellest me saime teada tagantjärele.
Jakemenko seati kõigepealt 2007. aastal Eestisse sissesõidu keelu alla, pärast Eesti ühinemist Schengeni viisaruumiga ka Schengeni viisakeelu alla. Aga hiljem, 2008. aasta sügisel nimetati Jakemenko Venemaa Föderaalse Noorsooagentuuri juhiks ja seda ametikohta käsitatakse sellisena, et seda täitva poliitilise figuuri kohta langetatava keeluotsuse peaksid tegema kõik Euroopa Liidu riigid üheskoos. See muudatus sai teoks ajal, kui Jakemenko oli enne Eesti siseministri poolt Schengeni viisaruumi sissesõidu keelu alla pandud. Nii et see juhtum mõnevõrra erineb Markovi juhtumist – Eesti pani ta sissesõidukeelu alla, olles teadlik, et tegemist on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni liikmega ja Riigiduuma liikmega.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Lugupeetud minister! Nagu ma aru saan, ei tähendanud Eesti kehtestatud viisakeeld meie partneritele eriti midagi ja sellest mindi mööda. Nüüd on Eesti tühistanud Venemaa Riigiduuma liikmele Markovile kehtestatud Schengeni ruumi sissesõidu keelu, aga jätnud jõusse viisapiirangu Eestisse tulekuks. Kas teie arvates on see piirang õige? Ehk olnuks õigem ka Eesti piir kodanik Markovile avada? Oleks vähemalt üks turist juures olnud.

Kõigepealt, mis puutub sellesse, kas meie otsuseid aktsepteeritakse või mitte, siis üldiselt ikka aktsepteeritakse. Aga samas jah, nagu me praktikast näeme, anti Markovile sissesõiduload ja seda sellepärast, et Eesti ei aktsepteerinud Markovit Schengeni viisakeelu alla pannes tavasid, mis Euroopa Liidus kehtivad. Eesti oleks seda aga kindlasti pidanud tegema. Nagu ma juba ütlesin, üldise Schengeni tõkendi seadmine poliitikutele ja riigitegelastele on Euroopa Liidu ühtse julgeoleku- ja välispoliitika valdkonna ühismeede. Meie panime Eestis Markovi siseministri otsusega viisakeelu alla, arvestamata seda, mida ma just välja tõin.
Mis puutub küsimuse teise poolde, siis Välisministeerium on kogu aeg olnud väga ühel meelel selles, et nii kodanik Jakemenkole kui Markovile peab edaspidigi kehtima Eestisse sissesõidu keeld.

Nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud välisminister! Te olete andnud üsna vastukäivaid seletusi, mis sundis teid tegema seda pöördumist Siseministeeriumi poole. Ma lasksin välja võtta sõna-sõnalt teie esimese selgituse selle teema kohta, mis oli eetris "Aktuaalses kaameras" nädal aega tagasi. Te ütlesite seal, et meie partnerid ei leidnud, et see oleks piisav või adekvaatne reaktsioon Eesti poolt, kui tõkestada tema sissepääs kõikidesse Schengeni liikmesriikidesse. Neeme Raua täpsustava küsimuse peale, kas te saate konkreetsemalt öelda, kes need partnerid on, kellest te rääkisite, vastas Urmas Paet, et näiteks ka Euroopa Komisjoni väga kõrge esindaja. Keda te pidasite esimeses selleteemalises intervjuus silmas? Kes oli see Euroopa Komisjoni kõrge esindaja, kes Eesti Vabariigi välisministrile niisuguse märkuse tegi?

Võib-olla oleks hea, kui te kõik teaksite, et see intervjuu, mis eetrisse anti, ei olnud täielik. Intervjuu, mille ma ajakirjanikule andsin, oli pikem. Eetrisse ta sellisel kujul ei jõudnud. Kui ta oleks jõudnud algsel kujul eetrisse, siis oleks ehk ka tõlgendamisruumi ja segadusi vähem. Tegelikult mingit vasturääkivust ei ole. Jah, see oli proua Ferrero-Waldner, kellest hiljem ka Eesti ajakirjandus kirjutas. Ta kõneles minuga Schengeni viisaruumi teemal veebruarikuus. See ei olnud mingi surve avaldamine, see ei olnud näpuga näitamine, need olid küsimused teemal, kas Jakemenko on viisakeelu nimekirjas ja kui ta on, siis mis põhjusel. Samadel teemadel suhtlemist Euroopa Liidu ametnike ja poliitikutega on olnud ka hiljem, nii et see on lihtsalt üks näide. Aga veel kord: ühelgi sellisel vestlusel ei ole keegi käskinud, sundinud, nõudnud või näidanud näpuga. Pigem need on olnud küsimused arutelu vormis. Aga nagu ma juba ütlesin, kuna me oleme üldist tava rikkunud, siis loomulikult see teema oli üleval.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Hea minister! Suunan oma küsimuse tulevikku. Kui juba on selline tava, et kõrgetele ametiisikutele seatakse sisenemiskeelud ühiselt, siis kas Eesti on teinud kõik endast oleneva, et tulevikus, kui meil tekib vajadus kehtestada viisakeeld mõne meile vaenuliku riigi vaenulikule poliitikule, oleks ministrite hulgas konsensus?

Seda tuleb igal konkreetsel juhtumil käsitleda. Aga see juhtum on meile õppetunni andnud ja kindlasti tuleks muuta Eestis korda või seadusi sel moel, et välispoliitilise mõjuga otsuste tegemisel kehtiks kohustus konsulteerida ka Välisministeeriumiga. Praegu seda kohustust ei ole ja seetõttu saigi võimalikuks, et seesama kodanik Markov lülitati Schengeni viisaruumi sissesõidu keelu nimekirja ilma Välisministeeriumiga kooskõlastamata.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Karel Rüütli küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Lugupeetud peaminister! Praegune valitsus on olnud sunnitud sel aastal riigieelarvet juba kaks korda kärpima, kuid ikkagi haigutab eelarves mitme miljardi kroonine auk, mida on vaja jätkuvalt lappida. Nüüdseks on valitsus alustanud kümnete tuhandete hektarite riigile kuuluva metsamaa müüki, müüdud on Eesti Telekom, alustatud on riigi äriühingutest kasumite väljavõtmist. Mind aga üllatas sügavalt Isamaa ja Res Publica Liidu esimehe Mart Laari väide Äripäeva konverentsil, et Eesti Energia müük on otsustatud. Kas valitsus on Eesti Energia erastamist või börsile viimist arutanud? Ja kui on, siis millisele seisukohale on valitsus jõudnud?

Otsustatud seda päris kindlasti ei ole. Kuid Eesti Energia investeeringuvajadused on valitsuse tähelepanu all olnud. Me oleme valitsuskabineti nõupidamisel Eesti Energia arenguperspektiivide üle arutanud küll. Otsustatud on see, et Eesti Energiast lahutatakse põhivõrgud ja valitsus kavatseb osta Eesti Energialt tagasi ilmselt 2,1 miljardi krooni eest põhivõrkude aktsiaid. Põhivõrkude lahutamine tootmisüksusest on hea turusituatsiooni seisukohast, kuid tunnistagem, et see on ka Eesti võetud kohustus Euroopa Liidu ees, mille direktiiviga on otsustatud, et liikmesriikides peavad tootmine ja põhivõrkude kaudu energia jaotamine olema lahutatud. Ja seda teed me kindlalt Eestis läheme.
Meile kõigile on teada, et energiaturg avatakse 2013. aastal täielikult. See tähendab seda, et meie elektrienergia tootmine peab selleks ajaks olema konkurentsivõimeline. Ning me oleme võtnud endale Euroopa Liiduga ühinedes teatud kohustused, mis puudutavad keskkonnahoidu elektri tootmises, ka need kohustused tuleb meil täita. See tähendab seda, et Eesti Energiasse on vaja väga suuri investeeringuid. Osalt me saame investeerida näiteks Telekomi müügist saadavat raha, kuid ka sellest jääb väheks. Kui me räägime tuumaenergia projektist, siis sellega seotud vajadused on märksa suuremad ja siis tekib tõepoolest küsimus, kust lisaraha saada – kas saada seda elektrimaksust, kaasata partnereid või viia vähemusosalus börsile.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Hea peaminister! Kas valitsusel on olemas mingi kindel plaan, mis puudutab Eesti riigiettevõtete tulevikku, või algatatakse sellised arutelud riigivara ulatuslikust müügist ootamatult, et ühiskonnas ei tekiks põhjalikku diskussiooni?

Valitsus arutab riigile kuuluvate äriühingute tulevikuperspektiive regulaarselt ja langetab otsuseid sihiga, et perspektiivid oleksid head. Kuid teatud arenguid valitsus ei saa ette näha. Näiteks ei osanud valitsus prognoosida seda, et TeliaSonera teeb Eesti Telekomi aktsiate ülevõtu pakkumise. Aga kui niisugused pakkumised tulevad, siis otse loomulikult on kaasaktsionäridel suisa kohustus vastata eitavalt või jaatavalt. Vastamine eeldab muidugi seda, et kõiki poolt- ja vastuargumente kaalutakse väga põhjalikult. Seda valitsus ka tegi ja vastus on kõigile teada. Olen veendunud, et me müüsime väga-väga hea kauba väga hea hinna eest. Mitte kunagi ma ei ole nõus väitega, et me müüsime kehva kaupa.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Ma soovin, lugupeetud peaminister, saada selget vastust, kas Eesti Energia saatus on valitsuses otsustatud või ei ole. Selle kohta ringlevad igasugused kuulujutud.

Ma ei saa aru, mida te ühe ettevõtte saatuse otsustamise all täpsemalt silmas peate. Vaevalt on Vabariigi Valitsus ainus, kes mõne äriühingu saatust otsustada saab. Tavaliselt otsustab äriühingute saatuse turg ehk siis tarbijaskond, ja tavaliselt tarbijad eelistavad osta odavama hinnaga kvaliteetsemat kaupa. Seda, et Eesti Energia on tulevikus võimeline kõige kvaliteetsemat kaupa kõige odavama hinnaga pakkuma, me praegu garanteerida ei saa, aga Vabariigi Valitsus on kohustatud selle nimel tegutsema. Selle nimel tegutsemine tähendab ka seda, et Vabariigi Valitsus on kohustatud leidma täiendavaid investeeringuid Eesti Energiasse, et see kaup oleks ka tulevikus kõige kvaliteetsem ja kõige soodsama hinnaga. Mingit otsust ettevõtte börsile viimise kohta, olgu veel kord öeldud, Vabariigi Valitsus langetanud ei ole.

Head kolleegid! Võimaluse esitada kohapeal registreeritud küsimusi annan ma sellise arvestusega, et me saaksime kümme minutit küsida ka regionaalministri käest. Palun, Villu Reiljan!

Austatud peaminister! Kui võimul on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, siis see on rahva varandusele ohtlik. Aastal 2001 taheti väga head kaupa, poolt Eesti Energiast koos põlevkiviga müüa ühe miljardi eest ühele riiulifirmale. Nüüd te arvate, et sisuliselt 100-kroonise aktsiahinnaga müüdi TeliaSonerale väga hea kaup. Tuletan meelde, et kõrgeim aktsiahind on olnud 155 krooni ja kui suurmüük toimus, siis oli hind 85 krooni. Tähendab, praegu oli üsna vilets seis. Kas te olete uurinud ka neid pehmeid väärtusi, millest täna Äripäev räägib, et viiakse börsilt ära, sponsorlus pöördub, kasumid viiakse välja. Kogu nõustamine oli salastatud. Võib-olla te räägite, milles see headus ikkagi seisneb, kui meie kaablid lähevad kõik näiteks Rootsi firma käsutusse nii nagu pangadki?

Hea küsija! Teile on ju teada, et Eesti Telekomi aktsiatest vaid vähemus kuulus Eesti riigile, ainult 27%. Ülejäänu oli kõik varem müüdud, ja müüdud märksa kehvema hinna eest, kui praegu valitsus selle 27% müüs. Eesti Telekomis 27%-ne riigi osalus ei tähendanud riigile kindlasti enam strateegilist investeeringut, see oli kõige puhtakujulisem finantsinvesteering. Finantsinvesteeringute puhul vaadatakse seda, kas pakutud hind on soodne või mitte, kaalutakse kõiki müügi poolt- ja vastuargumente ja siis langetatakse otsus. Teatavasti on Eesti riigil praegu olemas märkimisväärsed reservid ja neid reserve pole riigil olnud kerge koguda. Kuid vaatamata sellele, et neid pole kerge olnud koguda, on neid endiselt alles päris arvestatavas ulatuses: valitsussektoris on reservides umbes 20 miljardit krooni. Me oleme nende reservidega väga vastutustundlikult ringi käinud. Ma olen päris veendunud, et nendegi summadega, mis laekuvad Eesti Telekomi müügist, käib see valitsus ja käivad ka järgmised valitsused väga vastutustundlikult ümber. Ja me teame sedagi, et ka meie reservide paigutused on riigile rasketel aegadel väga arvestatavat tulu teeninud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud peaminister! Mul on väga lihtne küsimus: milline on teie hinnang selles osas, kui palju vara peab riik omama? Summa summarum, milline arv see peaks olema? Ja kas see vara peab olema infrastruktuuri- või julgeolekuvajaduste alusel valitud või võib riik käituda nagu suurkaupmees turul ja lähtuma ainult konjunktuursetest tingimustest ja huvidest?

Mina isiklikult olen seisukohal, et strateegilistes valdkondades on riigi osalus vajalik. Kas see osalus peab olema 100%-ne või võib see olla näiteks 70%-ne, see sõltub konkreetsest valdkonnast, turusituatsioonist ja väga paljudest muudest asjaoludest. Ühest argumenteeritud vastust sellele küsimusele anda ei ole võimalik. Kui keegi väidaks, et kõik tootmisettevõtted riigis peaksid kuuluma riigile, siis võiks tegemist olla mõne sultaniriigiga, kus kõik peaks sultanile kuuluma. Eesti on vabaturumajanduslik riik ja siin nii kardinaalset lähenemist vaevalt et keegi pooldab.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Härra peaminister! Kas te teate, et Eesti riik on Eesti Energiale Eesti Põlevkivi kaevamisloa kaudu andnud loa rohkem kui 400 miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks? Rahalises väärtuses oleks see üle 400 miljardi krooni. Mart Laar tahtis seitse aastat tagasi 200 miljoni krooni eest anda põlevkivi elektrijaamadega kaasa. Mul on hea meel kuulda, et teie kinnitusel Eesti Energia müüki ei lähe. Aga kas te teate, et riik on andnud Eesti Energiale oma kõige parema tüki maavarasid kasutada?

Muidugi ma tean seda, kuid ma ei jaga teie seisukohta. Kui raha teenimine oleks niisama lihtne, nagu teie seda praegu väidate, et müü aga kaevelube, ja raha tuleb, ja tuleb kohe sadades miljardites kroonides, siis sellega võiks ju rasketel aegadel isegi pisut tegelda. Paraku on kaevandamine teatavasti väga töömahukas, paljude kuludega seotud ja kindlasti mitte ülikasumeid tootev tegevus. Kui me ei taha Eestist näiteid otsida, siis vaadakem ringi mujal maailmas. Vaadake, missuguses suures hädas on praegu kaevurid, kes kaevandavad sütt või rauda või vaske või alumiiniumi. Nõudlust pole, kulud on peal, ettevõtted toodavad kahjumit, inimestel tööd ei ole – probleemid on ülimalt suured. Seega, kindlasti ma ei jaga teie seisukohta, et paljas kaeveluba on Eestis juba 400 miljardit krooni väärt.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd palun kolleeg Toomas Vareki küsimus regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.

Lugupeetud regionaalminister! Hiljaaegu käis Äripäevast läbi, et valitsus hakkab aitama valdasid saneerida. Mis või kes on selle põhjus? Kui 2008. aasta esimesel poolaastal laekus kohaliku omavalitsuse tulusid kokku 11,7 miljardit, siis tänavu natuke üle 10 miljardi. 98%-l kohalikest omavalitsustest on tulusid laekunud vähem kui eelmisel aastal. Milleks selline termin nagu kohalike omavalitsuste saneerimine on ellu kutsutud? Kas õhus on kuulda mingisuguse häirekella helinat?

Kõigepealt, termin "saneerimine" ei ole nüüd ellu kutsutud. Näiteks 2006. aastal alustati saneerimismenetlust üheksa omavalitsuse osas, nagu te kindlasti mäletate. Nende hulgas olid näiteks Püssi ja Sangaste. Sellest oli tol ajal palju juttu ja üldiselt on see omavalitsustele suureks toeks olnud ja nende raharaskused ka lahendanud.
Kui te küsite praegu toimuvate protsesside kohta, siis teatavasti ei alusta riik saneerimismenetlust ühepoolselt. See on omavalitsuse ja riigi vaheline kokkulepe ja pigem riigi abi omavalitsusele, kui too seda taotleb. 2009. aastal on Rahandusministeeriumi poole sellise taotlusega pöördunud üks omavalitsus, see on Imavere vald, kes on paraku olnud sunnitud seda tegema. Kui te küsite põhjuste kohta, siis kui teie auväärt komisjonile tutvustati Riigikontrolli aruannet, oli sealt väga selgelt näha, mis on probleemi olemus. Omavalitsuste tulud on tõepoolest vähenenud, aga kulutused ei ole sugugi samas rütmis kahanenud. Meil on isegi hulk omavalitsusi, kes vaatamata sissetulekute vähenemisele on kulutusi suurendanud. Ja muidugi tekib murelik küsimus, kas nendel omavalitsustel on piisavalt reserve. Tõsi on see, et mitmetel omavalitsustel on reserve, aga on selgeid märke, et osa elab üle jõu.

Palun, kolleeg Toomas Varek, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud regionaalminister! Lühikene küsimus: kui palju on plaanis käesoleval aastal raha saneerimiseks kulutada ja kui palju järgmisel aastal? Tänavu 18. oktoobril on kohalikud valimised ja on ju päris selge, et omavalitsused ei algata praeguse koosseisuga saneerimismenetlust. Millistest summadest me räägime?

Kokkuvõttes on raskustesse sattunud omavalitsuste toetamiseks ette nähtud 2009. aastal 30 miljonit ja ka 2010. aasta eelarve projektis on selleks 30 miljonit.

Palun, kolleeg Toomas Varek, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Kas valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöö protokoll, mis sai alla kirjutatud järgmise eelarve tuludepoolel kohalike omavalitsuste tulubaasi eraldamiseks, loob fooni, et saneerimismenetlusi ei tule hüppeliselt juurde?

Läbirääkimised omavalitsuste esindajatega olid loomulikult rasked. Omavalitsused soovisid tulubaasi ennistamist varasemal tasemel. Ma pean aga meie riigi praeguses rahaseisus ütlema, et see on hea tulemus, et tulubaas ei vähene, et riik seda aastal 2010 võrreldes käesoleva aastaga enam ei kärbi. See ei ole küll ideaal, mida me soovime, aga kokkuvõttes on see suhteliselt hea tulemus, et täiendavat kärbet ei tehtud.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Valdade ja linnade saneerimise vajadus võib tulla nende eelarvete kõvast kokkukuivamisest. Eile käis läbi informatsioon, et 2010. aasta riigieelarvesse on kavandatud füüsilise isiku tulumaksu laekumine 3,2 miljardit krooni, mis on kasvutempoga 51,2%, võrreldes 2009. aasta laekumisega. Samas on kohalikele omavalitsustele ette nähtud tulumaksu laekumise vähenemine 5,7%. Jääb arusaamatuks, millest selline erinevus. Kas 2010. aasta eelarvest kohalikele omavalitsustele eraldatava tulumaksu protsent võiks muutuda?

Tulumaksu eraldamise protsent ei muutu. Eelarve põhineb Rahandusministeeriumi prognoosil, nagu te teate, ja ma usun, et Rahandusministeeriumi prognoos on adekvaatne. Probleem on, nagu ma rõhutasin, selles, et kui sissetulekud vähenevad, siis paraku tuleb vähendada ka kulutusi, nii nagu teeb riik. Kui me aga vaatame sedasama Riigikontrolli aruannet, siis näeme, et näiteks personalikulusid on sel aastal kärpinud vähem kui pooled omavalitsused. Riigi tasemel on olnud küsimus, kas me reageerime muutustele piisavalt kiiresti, kas me vähendame ka kulutusi vastavalt, kui sissetulekud kahanevad. Sama probleem on üleval ka omavalitsuste puhul. Ma usun, et enamik omavalitsusi teeb õigeid, realistlikke otsuseid. Aga näiteks 5% meie 227-st omavalitsusest on juba üle kümne omavalitsuse ja usun, et just selles suurusjärgus võib olla eelarveid, mis vahest mitte otseselt vallajuhtide töö tõttu, aga näiteks volikogu otsuste tagajärjel jäävad liiga optimistlikuks ja omavalitsus võib sattuda raskustesse.

Suur tänu, härra minister! Kuna infotunni aeg on läbi, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tänan Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ning tänan härra peaministrit ja ministreid küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.