Head ametikaaslased, austatud külalised, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Enn Eesmaa, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuue Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel edastan arupärimise justiitsminister Rein Langile. Meid teevad murelikuks kuuldused liikluses lubatud joobeastme tõstmise kohta. Seoses sellega tuletame meelde, et kehtiva liiklusseaduse kohaselt algab karistamist väärt joove 0,2 promillist. Eesti Karskusliit teatas uuringule viidates, et selline seadusmuudatus ehk võimalik lubatud joobeastme tõstmine 2,5 korda, mis on väga suur tõus, suurendaks ohtu liikluses surma saada vähemalt kolm korda. Maanteeameti andmetel kahaneb 0,3–0,49‑promillise joobeastme korral kuulmis‑ ja nägemisteravus, nõrgeneb tähelepanu, otsustus‑ ja kontsentratsioonivõime ning eksitakse kauguste hindamisel. Samuti raskeneb värvide eristamine, häiritud on liigutuste täpsus ja pikeneb reaktsiooniaeg. Seoses eeltooduga palume justiitsministril, kes on selle ettepaneku Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumile teinud, vastata mõningatele küsimustele, nende hulgas järgmisele: millisele uuringule tuginedes teeb justiitsminister ettepaneku lubatud joobeastme tõstmiseks ja kas ta kavatseb arvestada tervishoiutöötajate ning vastava valdkonna spetsialistide arvamust? Kuus fraktsiooni liiget on arupärimisele alla kirjutanud. Kuuldes teie reaktsiooni, võin öelda, et see erutab kindlasti ka paljusid teie hulgast. Tänan!

Hannes Rumm, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Koos kolleegide Kalvi Kõva, Sven Mikseri ja Heljo Pikhofiga annan ma üle arupärimise majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Meie arupärimine on ajendatud kahest asjaolust. Nimelt, 25. augustil nimetas majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Tarbijakaitseameti uueks peadirektoriks oma erakonnakaaslase Andres Sooniste. Mõni päev hiljem nimetas Elering OÜ nõukogu konkurssi välja kuulutamata selle ettevõtte juhatuse esimeheks samuti IRL‑i kuuluva poliitiku Taavi Veskimäe. Eelnevast kahest faktist johtuvalt tunneme huvi, miks on majandusminister asunud politiseerima oma valitsemisala asutusi ja äriühinguid, asutades neid mehitama IRL‑i kuuluvate inimestega. Tunneme huvi ka selle vastu, miks ei korraldatud Elering OÜ juhatuse esimehe leidmiseks avalikku konkurssi ning palume majandus‑ ja kommunikatsiooniministril tuua välja, kas viimase kümne aasta jooksul ka varem on selle ministeeriumi haldusalas valitsenud selline praktika, et äriühingute ja asutuste juhtideks nimetatakse erakondliku kuuluvusega inimesi. Aitäh!

Austatud Riigikogu! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Nüüd, head ametikaaslased, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 93 Riigikogu liiget, puudub 8.
Tänases päevakorras on üks täpsustus. Tänase päevakorra kolmanda punkti, eelnõu 521 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Mark Soosaar.

Alustame tänase päevakorra punktide käsitlemist. Esimene punkt on Eesti Arengufondi tegevuse aruanne. Kuid enne, kui läheme menetluse juurde, tutvustan ma teile lühidalt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on Eesti Arengufondi juhatuse esimehe ettekanne, mis kestab kuni 30 minutit. Pärast seda on küsimused ettekandjale, Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast küsimustevooru on läbirääkimised, sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna!

Tere hommikust ka minu poolt! Lugupeetud Riigikogu esimees! Riigikogu juhatus! Austatud Eesti Vabariigi Riigikogu liikmed! Head riigimehed! Daamid ja härrad!
Arengufond on ambitsioonika ettevõtluse eestvedaja ja Eesti majanduse uute kasvuvõimaluste otsija. Käesolev ettekanne on kantud meie presidendi siinsamas saalis mõne päeva eest edastatud sõnumist, kes ütles, et me vajame ennekõike koostegemise tahet ja usku paremasse homsesse.
Jah, praegune majandusolukord on paras pähkel. Meie majandus tõmbub kokku, kuna oli varem õhku täis. Me toodame liiga kallilt ega saa müüa maailma neid tooteid, mida me müüsime neli-viis aastat tagasi. Lihtne arvutus näitab, et meie riiki tuleb praegu värsket raha kolm korda vähem, kui seda tuli buumiaastatel. 90 miljardist kroonist värskest rahast on saanud 30 miljardit. See on see raha, mis me värskelt maailmast teenime ja laename või mis meile investeeringutena tuleb, mis omakorda aitab sisemajandust turgutada ja ka riigieelarvet kujundada.
Need ilmekad arvud näitavad, et me peame leidma oma majandusele uue hingamise. Me peame leidma majandusele uue olemuse, sest asjade natukene paremini tegemisest ei piisa. Ei piisa eelkõige jätkusuutlikuks kasvuks. Ka needsamad eurokriteeriumid on mõeldud selleks, et hinnata riigi jätkusuutlikku võimekust selles tugevate majanduste tsoonis hakkama saada. Jätkusuutliku tulevase kasvu küsimus peaks olema põhifookuses.
Minu, arengufondi ja paljude Eesti ekspertide hinnangul vajame sisukat kasvuvisiooni, jagatud pilti sellest, milline Eesti majandus kümne aasta pärast olema peaks ja mida me selle saavutamiseks lähemas perspektiivis ära peame tegema oma haridusotsustes, õiguslikus regulatsioonis, milles iganes. Nagu ma ütlesin, asjade natukene paremini tegemisest ei piisa.
Teile on jagatud laua peale slaidid, sealt saab järge ajada ja lähemalt vaadata, mis siin suure ekraani peal on. Ekraanil on hetkel joonis, mis võrdleb Eesti majanduse edutegureid ühe teise väikese majandusega, milleks on Singapur. Sinine joon sellel joonisel väljendab Singapuri ja punane Eestit. Joonis näitab, et me ei erine edukatest riikidest mitte ühe-kahe näitaja poolest, vaid enamiku näitajate poolest. Me jääme ühelt poolt alla turu suuruse ja kaupade turu efektiivsuse poolest, mis võib olla mõneti mõistetav, kuid samas jääme me oluliselt alla ka äri keerukuse, finantsturgude arengu, innovatsioonivõimekuse, institutsionaalse võimekuse, tehnoloogilise küpsuse ja suutlikkuse poolest tehnoloogiaid oma äriprotsesside arendamisel kasutada. Isegi tööturu efektiivsus on meil madalam, olukorras, kus tööpuudus tegelikult suureneb ja ettevõtetel peaks olema ressursse saada. Ka seal jääme me alla.
Mida see näitab? Kahte asja. Ühelt poolt seda, et ühest või kahest asjast või nende parandamisest ei piisa. Ilmselt peame oma ühiskonnaga minema tervenisti uuele tasemele, kui me tahame edukate riikide sekka jõuda. Samasugune pilt joonistub välja, kui Eestit võrrelda Soome, Taani või mõne muu, meie mõttes eduka Euroopa riigiga. Aga just nimelt see on oluline, et eri parameetrites tuleb oluliselt edasi minna, mitte vaid ühte või kahte asja parandada.
Singapur on selles mõttes hea näide, kuidas kalurikülast on 40 aastaga jõutud maailma kolme edukaima riigi sekka. Neil on olnud neli majanduse väljakutset ja täpselt neli suurt plaani sellega hakkama saamiseks. Selle kõigega on nad tegelnud 1965. aastast saadik, kui nad Malaisiast eraldusid. Nende plaanidega on alati kaasas käinud agar eestvedamine ja nende elluviimine, järjekindel tegevus nende realiseerimiseks, et soovitud tulevikku saavutada. Aastatel 2001–2002 olid neil suured ambitsioonid mitmes majandussektoris, nad tahtsid saada regiooni liidriks tervishoiuteenuste pakkumisel, kohalikuks finantskeskuseks (logistikakeskus nad paljuski juba on), ja oli paar valdkonda veel, kus neil oli selge ambitsioon. Me võime öelda, et aastaiks 2007–2008 olid nad selle suures osas realiseerinud. Ei lähe terve generatsioon aega selleks, et midagi saavutada, kui selle nimel sihiteadlikult tööd teha, võimalused läbi vaielda ja sisukaid analüüse teha. Ka nende viimane strateegiakomitee pandi kokku juba mais, 27. mail peaminister parlamendis selle kinnitas.
Ma tahan sellega öelda, eriti selle viimase asjaga, et enamik edukaid riike otsib praegu oma majandusele uut hingamist. Meetodid on erinevad, aga eesmärk on sama: mõtestada riigi arenguvõimalused kriisijärgses maailmas. Sedasama teeb Soome, järgmisel esmaspäeval on neil kinnine arutelu, kus on Nobeli preemia laureaadid kohal, kus arutatakse Soome n‑ö heaoluriigi väljakutseid olukorras, kus ka neil ettevõtted lähevad riigist välja, IT läheb Aasiasse, tööstusettevõtted lähevad Rootsi, sest Rootsi kroon on ujuva kursiga ja seal tegutseda on praegu odavam kui eurotsoonis olevas Soomes. Soome otsib oma tulevikku, otsib seesama Singapur, otsib Iirimaa, suurtest riikidest rääkimata, Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, kõik otsivad.
Minu hinnang on, et Eesti vajab suurt plaani, n‑ö kasvuvisiooni aastani 2018. Kõik muud asjad on vajalikud ja neid tuleb teha, sealhulgas kärpimine. Selge on see, et tulud ja kulud peavad olema tasakaalus. Kuid selleks, et majandusega uuesti haljale oksale saada, meil ei ole valikut, me peame enda jaoks mõtestama, milline meie majandus olemuslikult kümne aasta pärast on, mis kaupu me Eestist välja müüme, kes neid toodavad, kus neid inimesi koolitatakse, kas praegustest inimestest piisab või ei piisa. Me peame suhteliselt detailidesse minema sellega, milline meie majandus võiks tulevikus olla ja mida praegu saaks selleks mõjusalt ära teha.
Sellise plaani puudumisele on viidanud enamik majanduseksperte. Minu hinnangul on praegu seda parem teha kui kunagi varem. Vähemasti arengufond, kelle te kaks aastat või natuke rohkem aega tagasi asutasite, on teinud hulga erinevaid seireid nii majanduse olukorra diagnoosimiseks (juba 2007. aastal oli enam-vähem selge, mis majanduses viltu on) kui ka eri sektorite läbilöögivõime analüüsimiseks. Just rahvusvaheliste trendide taustal oleme vaadanud töötlevat tööstust, teenusemajanduse erinevaid nišše, finantsvahendust, tervishoiuteenuste eksporti, oleme vaadanud IT senisest mõjusamat kasutamist tulevikukasu nimel.
Meil on päris palju ainest selle kohta, mis majandusel viga on ja millised meie reaalsed võimalused on. Tuleks traageldada üheskoos nendest üks sisukas plaan kokku. Me oleme arengufondis valmis seda eest vedama, kuid samas me ei saa ega tohi seda üksi teha. Kogu Eesti mõttevägi tuleb kaasata ja vajaduse korral häid päid ka maailmast juurde tuua. Kuid üks on selge: Lapi tarku ei ole olemas, me peame ise hakkama saama ja peame ise oma tee leidma.
Sellel slaidil näete seda, milliseid seireid fond on teinud. Nagu ma ütlesin, me alustasime diagnoosi panekuga Eesti majanduse olemuslikele väljakutsetele ja probleemidele, see on n‑ö Varblase töö, mis tehti aastal 2007. 2007. aasta lõpuks oli pilt, mis majanduses viga on ja millised väljakutsed ees seisavad, hästi selge. Varblane joonistas neli stsenaariumi, millest on käivitunud paraku kõige viletsam, osalt meie enda töö tagajärjel, aga suures osas ka välismõjurite ehk globaalse finantskriisi tõttu. On ühes mõttes hea, et tõdemus tuli kätte kiiremini ehk me saame selgemini ja otsustavamalt reageerida. Olid alternatiivsed stsenaariumid, näiteks et oleks tulnud selline pikk vindumine, kui oleks ilmselt raskem olnud ka võib-olla väga vajalikke otsuseid teha. Praegu on pilt mustvalge ja peaks olema lihtsam otsustada. Diagnoosile järgnesid eri sektorite kasvuvõimaluste analüüsid rahvusvahelises kontekstis. Rääkisin töötlevast tööstusest, IT senisest mõjusamast kasutamisest. Miks IT? Kuna IT on viimase kümne aasta jooksul andnud umbes poole rikaste riikide SKT kasvust, ja mitte IT iseenesest kui sektor, vaid IT kui võimaldaja teistele sektoritele, kes omakorda ekspordivad. Töötleva tööstuse seire jõudis lõpule huvitaval ajal, eelmise aasta septembris, kui lahvatas globaalne finantskriis. Selleks et sellele olukorrale reageerida, tegime fondis nõukogu toel selle "Valge paberi", mille me varasuvel teile esitasime.
Me teeme küll seda pika visiooni tööd, aga tegeleme ka sellega, mida tuleks teha lühiajaliselt või võiks teha selleks, et majandussurutist murda, uue kasvu mõttes võitjatena välja tulla, aga teiselt poolt ka kriisi tagajärgedega tegelda. See ei ole absoluutne tõde, aga see on üle kümne eksperdi rohkem kui kahe kuu töö tulemus selle kohta, milline oleks sünteesitud pilt vajalikest sammudest just nimelt kriisi leevendamise ja tulevikukasvuks valmisoleku mõttes. Selle "Valge paberi" taustaks olid ka majanduse kriisist väljumise stsenaariumid ehk me kogusime kokku kõik tööd, mis maailmas on tehtud selle viimase kriisitsükli ajal selle kohta, kuhu maailm võib liikuma hakata, millised stsenaariumid on ja mida üks või teine asi peaks ühele või teisele riigile tähendama. Need neli stsenaariumi on kirjas selles Riigikogule esitatud raportis, mis teil käes on.
Mõned üldistavad punktid. Ühelt poolt võib tegelikult villuzirnasklikult ütelda, et meil on mitmeid poolemõõdulisi ja kujuteldavaid tugevusi ning hetkeseisuga hulk täiesti reaalseid nõrkusi. Mis iganes sektori me ette võtame, jõuame me enam-vähem sinnamaani.
Teiseks, positsioonid tuleb kätte võidelda, see eeldab aktiivset tegutsemist ja ressursside mobiliseerimist. Ma rääkisin sellest 90 miljardist, see koosneb tegelikult laenust, ekspordi lisandväärtusest ja välisinvesteeringutest. Laen on praegu enam-vähem nullis, välisinvesteeringud samamoodi või miinuses ja ka ekspordi kumulatiivsed mahuindeksid on langenud umbes 30%, ilmselt järeldub sellest, et ka ekspordimahud väljaspool Eestit on 30% vähenenud, varasemalt 50 miljardilt 30% allapoole. Me räägime tegelikult 30–35 miljardist. Tõenäoliselt me laenumahtu väga kiiresti suurendada ei suuda, seda, mis riiki sisse tuleb, ja see ei sõltu väga palju meist. Ekspordi lisandväärtust ja ekspordimahtusid suurendada on ka raske, sest meie tootmine on kallinenud võrreldes enamiku meie põhiliste kaubanduspartneritega. Jäävad üle välisinvesteeringud, aga see tähendab oluliselt tugevamat nii välisdiplomaatia kui ka ressursside mobiliseerimist, selleks et tõesti midagi koju tuua, sest praegu hangivad kõik riigid välisinvesteeringuid. Olukorras, kus soomlased kaotavad näiteks rootslastele oma tööstusettevõtteid, ei peaks me Soomes olema välisinvesteeringuid jahtimas paari mehega, vaid võib-olla kümnemehelise löögirusikaga. Tegelikult on see väljakutse võib-olla ka diplomaatiale, selles mõttes, kuidas neid inimesi rohkem majanduse väljakutsete ja ambitsioonide rakkesse panna ja kuidas need inimesed, üle 30 majandusatašee või saadiku toetaksid üheselt seda, et välisinvesteeringuid siia riiki tuua. Selleks et seda teha, on vaja võimalikult kõrgel tasemel ühist leadership'i: kes seda veab, kes selle eest vastutab, et midagi tehtud saab. "Valge paber" pakkus välja käibesse läinud termini "välismajanduse tsaar". On ta tsaar või kes ta on, aga soovitavalt valitsuse tasandil võiks ta olla ja süstemaatiliselt tegelda välisinvesteeringute hankimisega.
Arengufondi blogisse panin ma mõni aeg tagasi ühe loo, kuidas Google läks Soome. Seal on väga hästi näha, mida kõike tehti selleks, et ta lõpuks sinna maanduks ja kui süsteemne see töö on. Google oleks olnud suuruselt teine või kolmas välisinvesteering Eestis, kui ta oleks Eestisse tulnud. Aga niipalju sellest.
Nagu ma enne ütlesin, me peame olema valmis uut moodi mõtlema ja uut moodi tegutsema. Üks väike vihje on see, et kõik teed viivad otsapidi haridusse. Enamiku sektoritega on nii, et kui me tahame neid n‑ö eelisarendada, siis tähendab see nende mahtude kasvu ja omakorda küsimust, milliste inimestega seda teha, kas haridussüsteem neid piisavas mahus toodab ja kas nad on piisava n‑ö rahvusvahelise tegevuse suutlikkusega või mitte. Iga otsa pidi jõuame me haridusse, ükskõik mis valdkonda me analüüsime. Muutuste algatus on alati valus, aga keegi peab seda tegema.
Mida ma võin öelda, on see, et targalt ja kaasavalt tegutsedes saab igasugustest vastuseisudest üle. Need vastuseisud ei ole tegelikult vastuseisud, nad on pigem status quo. On mugav ja inimesed on harjunud asju tegema ühtemoodi. Teistmoodi tegemine vajab kaasavat toimetamist. Näiteks needsamad seired, mida me teeme, tegelikult ongi kollektiivse õppimise tööriistad ehk ühine probleemi tuvastus, ühine probleemi lahenduse läbikäimine – see on nagu organisatsiooni strateegia protsess. Protsess on vähemasti sama oluline kui mis iganes paber seal lõpus.
Mida me oleme ka näinud, on see, et ainuüksi seirest ei piisa. Meil on kogemus eri seirete näol, et sa võid teha väga hea asja, väga palju inimesi sellesse kaasata, aga mitte midagi ei juhtu. Siin on kaks näidet. Esimene on selle kohta, kuidas me oleme seirest edasi, n‑ö aktiivseks läinud. Esmalt oli suur ja põhjalik seire, üle 200 eksperdi, Euroopa, USA, Jaapani tehnoloogiatrendid IT‑s, töötoad, väliseksperdid, suhteliselt lai eksperdiuuring oli taustaks. Mida see järeldusena välja tõi? Ühelt poolt selle, et IT‑sektor on väike, me oleme selle sektori poolest väga tuntud, aga sektorina on ta väike, eelkõige on väike tema eksportiv pool, mis on tarkvara‑ ja riistvaraarendus. Telekomi osa on suur, aga Telekom on siseturu suunaga. Ta on sektorina väike, samas on tal mõju enamikule teistele majandussektoritele. Ka lihtne tööstusettevõte saab tootmist optimeerida infotehnoloogiliste lahendustega, s.o eri robotseadmetega. Siit jõudsime me selleni, et on kuus suuremat valdkonda, kus IT‑st võiks kasu olla tootlikkuse ja keerukuse suurendamisel. Nende kolme puhul algatasime me teekaardid ehk sektori inimesed ise käivad nüüd läbi seda, kuidas IT nendes konkreetsetes sektorites võiks paremini kaasa aidata. Tallinna börs veab IT rakendamist finantsteenustes, e-tervise sihtasutus IT rakendamist tervishoius ja e-õppe sihtasutus IT rakendamist hariduses. Ehk ühelt poolt läksime me edasi n‑ö teekaartidega ja teiselt poolt oli strateegiline algatus – rahvusvaheline Eesti IT‑akadeemia. Me jõudsime selleni, et viimane kümme aastat on räägitud, et Eestis on 1000 IT‑eksperti puudu. Skype'i juht ütles viimatisel ajurünnakul, kus oli ka meie riigi president, et nad heameelega looksid Eestis töökohti juurde, aga ei ole inimesi tööle võtta. Meil on kogu aeg olnud inimestest puudus. 1990. aastate madala sündimuse tõttu lõpetab lähiajal keskkooli poole vähem inimesi. See tähendab, et IT‑koolid saavad poole vähem tudengeid vastu võtta ja ka lõpetab poole vähem ehk praeguse 450 asemel lõpetab 225. Kui meil on 1000 inimest puudu ja lähiajal koolitame me neid igal aastal üle 200 vähem kui praegu, siis see näitab, kui palju meil on vaja tegelikult tudengeid juurde, et IT‑d tõesti rakendada majanduse efektiivsuse ja keerukuse suurendamisse. Me jõudsime selleni, et ka üksikutest välisprogrammidest ei jätku, kohalikest tudengitest ei jätku, et me peame IT rahvusvaheliseks tegema strateegiliselt. Me räägime 500‑st, me räägime 1000 IT‑tudengist aastas. 500 on optimum, 1000 võiks olla eesmärk. Me jõudsime selleni ja kõikide ülikoolide rektorid ning arvutifirmade assotsiatsiooni uus juhatus on meiega käed löönud, me püüame kokku traageldada äriplaani, milline on see viis, et seda eesmärki saavutada. Ilmselt ei tähenda see uut kooli, aga see tähendab mingit ühisplatvormi, millelt seda haridust väljapoole müüa, mille alla neid programme üles ehitada, kuhu professoreid tuua. Mis see lahendus hakkab olema, ma ei tea. Me oleme lubanud poole aasta kuni aastaga selleni jõuda, et siis öelda, kuidas vähemasti IT puhul Eesti kõrgharidust tugevalt ja jõuliselt rahvusvahelistada. Me omakorda näeme selles võimalust selliseks pilootprojektiks, millest võiks järeldusi teha ja nii heas kui ka halvas õppida teiste kõrgharidusvaldkondade maailmale avamisel. Selles mõttes vaatame me seda kui pilootprojekti.
Aga kokkuvõtvalt: seire mõju on palju laiem, kui sellega kaasnevad strateegilised algatused, mis tegelikult viivad need tulemused jõuliselt ellu. Ilma nendeta jäävad paljud uuringud lihtsalt riiuliuuringuteks.
Natuke sarnane olukord on tööstuse seire koha pealt. Tegelikult oli 50% Eesti eksportijatest uuringusse kaasatud, sealhulgas need ettevõtted, mis on välisomanduses. Me suhtlesime välisomanikega selles osas, kas nad tööd Eestis laiendaksid ja keerukamaks muudaksid. Mida see seire meile näitas? Ta lükkas ühelt poolt ümber Varblase töö võib-olla lihtsustatud järelduse, et mõni sektor on out ja mõni on in, et edukates majandustes on teatud sektorid rohkem efektiivsed, nad suudavad rohkem lisandväärtust tekitada, nagu keemiatööstus, masinaehitus, ja teised vähem, nagu tekstiilitööstus ja puidutööstus. Kuid see töö tõi välja, et küsimus ei ole niivõrd sektoris, vaid selles, mida sa seal sektoris ikkagi teed. Kui sa oled brändiomanik või kui sul on tekstiilitööstuses hea jaekaubandusots käes, siis oled sa märksa kasulikum kui lihtne komplekteerija tehnoloogias või sellistes valdkondades. Ehk ei ole tulevikuvaldkondi, vaid on tulevikufunktsioonid, on kiiremini kasvavad turud, millel tasub tegutseda jne. See töö tõi välja, et maailmas on selgelt kaks kasvavat valdkonda, mis kasvavad, vaatamata sellele, mis maailmamajanduses toimub. Nendeks on keskkonna ja säästva energeetika tooted ja teenused ning teiselt poolt heaolu‑ ja tervisetooted ja ‑teenused. Ühed seetõttu, et OECD riikide rahvastik vananeb, riigieelarved on surve all, ja teised seetõttu, et säästev energeetika ja keskkond on Euroopas, kuid pärast valimisi ka Ameerikas tähelepanu objekt nr 1. Sinna pannakse palju raha. Väga suure tõenäosusega tuleb sealt ka järgmine mull, aga samas loob ta võimalusi eri sektoritele.
Lõpuks tuli siit seirest välja soovitus kas nendes kahes või mõnes Eesti lubavamas valdkonnas algatada strateegilised riiklikud kasvuprogrammid, selleks et Eesti kaart välja mängida. Soomlased on algatanud näiteks Cleantech Finlandi. Visioon on saada maailmas liidriks keskkonnatehnoloogiates ja ‑toodetes. Nad loodavad, et see sektor kasvab 15% aastas, kui kogu majandus ka headel aastatel kasvab neil 4–5%. Ehk selles nähakse võimalust. Meie soovitus on ka Eestis osas valdkondades kasvuprogrammid algatada, aga täpse sisendi sellele võiks anda see kasvuvisiooni töö.
Siin on üks slaid kokkuvõtvalt proovikividest ja n‑ö arengufondi vastustest neile. Ühelt poolt puudub Eestil ühine nägemus meie majanduse tulevikust ja võimalustest. Me püüame arengufondi poolt vastata sellesama kasvuvisiooni töö eestvedamisega. Nagu ma ütlesin, see ei ole meie töö, see on tegelikult Eesti töö ja kõik paremad pead tuleb kaasata. Meil on vähe otsusekindlust suurte muutuste ellukutsumisel ja juhtimisel. Meie vastus sellele on see, et me katsume kaasata oma seireprotsessidesse parimaid teadmisi ja hästi palju sidusaid otsustajaid, et seire käigus tekitada see jagatud arusaam võimalustest, et saadakse ühtemoodi aru, mis need võimalused on. See tagab ilmselt ka selle, et teatud otsused viiakse koherentsemalt ja kiiremini ellu.
Muutuste algatamine vajab eestvedamist, nagu ma rääkisin. Ühelt poolt meie strateegilised algatused, IT‑akadeemia, Eesti Era‑ ja Riskikapitali Assotsiatsioon, aga teiselt poolt need uue kasvu programmid, mida me oleme valmis alates järgmisest aastast algatama. Selge on see, et uutmoodi majandus vajab ambitsiooni, raha ja käimatõmbamist. Selleks on arengufondi investeeringud. Me käivitasime rahvusvahelise äri inkubaatori SeedBooster, selleks et nendest vähestest ambitsioonikatest projektidest, mis Eestis on, rohkem välja võtta. Nagu ma ütlesin, me lõime riskikapitali assotsiatsiooni koos 25 turuosalisega, mis on väga edukalt käima läinud.
Siin on pilt meie investeeringutest. Nendega saate te tutvuda täna Valges saalis toimuval väikesel messil, saate käega katsuda, millised need Eesti tulevikuettevõtted olla võiksid. Võite nendel inimestel nööbist kinni võtta ja küsida, mis on plaan, millised on väljakutsed. Minge vaadake sära nende silmis! Võite teha ka panuseid, milline neist ettevõtetest on Eesti Nokia ja kas see tuleb nende üheksa seast või tuleb see järgmise saja või kahesaja seast. Minge vaadake.
Niipalju veel, et me oleme arengufondiga praegu aktiivses investeerimistsüklis, me oleme viimase 14 kuu jooksul teinud viis investeeringut, neli on lõpuleviimisel ja viis tulevikuprojekti on SeedBoosteris kasvamas. Samas töötame me aasta ette ehk me jagame täna turule lubadusi nende ettevõtete kohta, millesse me võime investeerida aasta pärast. Ehk stabiilsus nii kapitalis kui ka riigis endas ja tema otsustes, sealhulgas otsustes see fond luua ja sellel turul toimetada, on tegelikult selle töö tegemise aluseks. See on väga palju usalduse äri, seda usaldust saab üks kord üles ehitada, seda on väga raske hoida ja seda on väga lihtne kaotada.
Riiklik riskikapital on muutuste käivitaja. Sellest on siin saalis varem räägitud ja seda teatakse. Tark raha on tõestanud ennast kasvuettevõtete arendajana. USA SKT‑st 17% toodetakse riskikapitali saanud ettevõtete poolt. 95% Euroopa riskikapitalifondide portfelliettevõtteid ütlevad, et neid poleks olemas, kui nad oleksid kasvanud ilma riskikapitalita. See on hädavajalik ambitsioonika äri kiireks kasvatamiseks, nii n‑ö õppimiskõvera lühendamiseks kui ka kasvamiseks. Oma ja sõprade raha eest ettevõtteid kümneid kordi aastas ei kasvata. Selleks on vaja agressiivset riskikapitali ja seda ei ole võimalik teha ei laenudega ega riiklike toetustega. See on ikkagi raha, mis läheb omakapitali, mille eest ettevõtet ehitatakse, mis pärast peaks selle ettevõtte edukast müügist tagasi tulema. Iga krooni puhul, mis riskikapitali pannakse, on tegelikult eesmärk saada see hiljem kasumiga tagasi. Ehk kui võrrelda toetustega, siis riskikapital peaks riigi mõttes olema märksa arukam instrument, seda raha on võimalik mitu korda keerutada, rääkimata sellest, et see võib kasvada. See ei ole mitte kulu, vaid see on tegelikult investeering tulevikku, selleks et rohkem tulu teenida. Minu soovitus laiemas mõttes on see, et riik paneks võib-olla võrreldes toetustega enam raha edukuspõhiste laenude või investeeringute näol ettevõtlusse. Teiselt poolt on seda riskikapitali vaja ka selleks, et kui toetuste tulemusena tõesti mõned arendusprojektid tekivad nendesamade TAK‑ või TA‑programmi tulemusena, siis tõesti need säravad asjad üles korjataks, et oleks seda kapitali, kes tegelikult sellest arendusest ettevõtet on valmis ehitama ja seda finantseerima. Riskikapitali roll, eelkõige riikliku riskikapitali roll on eeskuju. Me oleme teerajaja ärimudelites, erinevates uudsetes ärimudelites eri valdkondades. Nii start-up‑mõttes (uued ettevõtted) kui ka tegelikult praeguste ettevõtete ümberpööramise mõttes. Sellepärast on meil ka portfellis üks vana tööstusettevõte, aga olukord seal praegu, aasta pärast seda, kui me sinna investeerisime, on selline, et kui ta varem tootis 20% ekspordi jaoks ja 80% siseturule, siis praegu teeb ta 80% ekspordi jaoks ja 20% siseturule. Ehk ka olemasolevate ettevõtete muutmiseks on riskikapital ja erakapital asjakohane.
Meil on arendaja roll, see on seesama SeedBooster, et tõesti nendest ettevõtetest rohkem kätte saada. Me investeerime ainult Eestisse, mida ei tee tavaliselt erafondid, kes vaatavad parimaid projekte üle maailma või teatud regioonides. Meil on kohustus teha seda ainult Eestis ja me peame sellest vähesest rohkem kätte saama ja teistpidi hoolitsema selle eest, et turule läheks sõnum ja teadmine, mis see riskikapital on ja mida ta võimaldab, et meil oleks rohkem ambitsioonikaid ettevõtjaid ja ambitsioonikaid projekte.
Nagu ma enne ütlesin, riikliku riskikapitali roll on tegelikult palju laiem kui olemuslikult mõni investeering. Ühelt poolt on meie investeeringud versus see, kui palju Eestis tegelikult nendest on juttu olnud, ilmekas näide selle kohta, kuidas mõju on märksa laiem kui need üksikud investeeringud töötajate arvu või käibe mõttes. Loomulikult, arengufondi juhina pean ma ütlema, et investeerimiskapitali olemasolu on nende tegevuste jätkamise ainuvõimalik eeldus, ilma selleta me uuest aastast investeeringuid teha ei saa ehk see saal seal uuest aastast ei täieneks. Niipalju sellest kapitaliküsimusest.
Siin on minu viimane slaid. Head Riigikogu liikmed! Arengufondi loomist valmistati ette seitsme majandusministri ametiajal alates 2001. aastast. Meie seadusekohane ülesanne on stimuleerida ja toetada muutusi Eesti majanduses. Muutuste juhtimine on raske, seda teab iga ettevõtte juht, vastuseis, status quo, on ilmne. Keegi peab seda tegema. Muutuste algatamine ühiskonnas on samuti raske, kuid selleks te arengufondi lõitegi. Me teeme õiget asja. Seda ütlevad nii eksperdid, kaasinvestorid, ettevõtjad kui ka maailmapraktika. USA 32. president Franklin Roosevelt ütles Suure kriisi või Suure depressiooni aegadel: "Tehke midagi! Kui see toimib, tehke seda veel, aga kui ei toimi, siis tehke midagi muud!" Nii innustas ta oma rahvast tegema midagi, et elu paremaks läheks. Nii asus ta USA‑d reformima ja ta valiti neli korda tagasi. Minu sõnum teile täna siin on, et teeme koos, head riigimehed, Eesti kasvuvisiooni aastaks 2018. Teeme selle ära ja viime selle mõjusalt ellu, siis võin ma kätt südamele pannes loota ja lubada, et me tõesti jõuame oma majandusega haljale oksale ja kas või seesama Economist kirjutab uuesti: "Rolling Estonians are back!" Ma tänan teid kuulamast ja ootan küsimusi! Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on tõesti küsimusi. Marika Tuus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud Ott Pärna! Te olite täna suhteliselt pessimistlik ja ütlesite, et Eestil puudub ühine nägemus. Hommikul raadios ütlesite küll, et selgus on justkui saabunud ja et me liigume ülespoole, aga võib-olla meedia võttis just selle lause tekstist välja. Kuidas te kommenteerite meie praegust langusnumbrit, mis parandatult on 16,1? Seda enam, et me oleme liikunud +10,1‑lt –16,1-le. Konkreetselt milliseid tugipakette ekspordi arendamiseks teie välja pakute, et tulusid suurendada?

Aitäh hea küsimuse eest! See, mida ma raadios ütlesin, oli eile lindistatud. Ma ütlesin seda, et me teame väga hästi, mis on meie majandusel viga, ja me teame paremini kui varem, võib-olla teame seda paremini kui meie naaberriigid, sest me oleme sisukat tööd teinud sellega, millised meie reaalsed võimalused on. Et neid võimalusi ära kasutada, selleks, nagu ma enne ütlesin, lihtsaid lahendusi ei ole ja me peame selle nimel tõsist tööd tegema. See on minu sõnum. Kuldmune, üksikuid seadusi, mida muuta, selleks et Eesti haljale oksale saaks, ei ole olemas. See on keerukas ja pikk töö. Aga nagu ma rääkisin mõne eduka riigi näitel, on see võimalik. See on minu sõnum. Mis puudutab neid arve, millest te rääkisite, siis tegelikult on nad tõesti koledad. Kui võtta viimane Economist ette ja vaadata, kui palju on neid riike, kelle majandus kukub üle 10%, siis neid on mõned. Me kasvasime kiiresti, me kukume kiiresti. Praegune väljakutse on see, kuidas tuleviku mõttes tagada just nimelt jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv. See on meie väljakutse. Kiire kasvu ja kiire languse võimendaja oli tegelikult seesama laenuraha, mille väljaandmine maailmaturgude kokkukukkumise tõttu pidurdus võib-olla kiiremini, kui ta oleks muidu pidurdunud. Seetõttu ka need drastilised numbrid. Aga ma pigem vaataksin tulevikku ja arutleksin selle üle, milline on uue kasvu allikas. Arutaks kas või seda, millised sektorid ikkagi kasvu vedama hakkavad, millised on need ettevõtted, kes suudavad eksporti kasvatada kaks korda, kus on need riigid, kust need välisinvesteeringud Eestisse tulevad, olukorras, kus me oleme tegelikult oma palgataseme mõttes ilmselgelt liiga kallid. Need on väljakutsed, millega tuleb tegelda, selleks et, ütleme, SKT jätkusuutlikult kasvutsüklis kasvaks.

Rain Rosimannus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh ettekande eest! Minu küsimus tuleb arengufondi enda kohta. Igasuguse organisatsiooni usutavus on seda suurem, mida rohkem ta ise järgib põhimõtteid, mida ta väidab end ootavat ümbritsevalt. Te kirjutate oma aruandes väga õigesti, et Eesti peaks rohkem keskenduma säästlikkusele nii energeetika kui ka keskkonna mõttes ja innovatsioonile. Mis te arvate, kuidas arengufond nendest kriteeriumidest lähtuvalt ise välja paistab? Ma võin teile anda paar vihjet. Teie aruanne on nii paks ja seda on 100 eksemplari. Puudest on kahju. Õiguskantsleri aruanne oli üks selline vidin. Kui ma vaatan aruande lõppu, siis ma näen, et te asute Tornimäe 5, see on üks Eesti kaksiktornidest. Kui ma ei eksi, siis enam kallimat pinda Eesti maksumaksja raha eest ei ole võimalik leida. Siit kaks väga praktilist küsimust. Kas ja kui palju olete suutnud palga‑ ja tegevuskulusid kokku hoida või kavatsete seda teha? Kas te näete innovatsiooniga seotud arenguruumi ka enda tegevuses?

Härra Rosimannus, tänud küsimuse eest! Mis puudutab seda raportit, siis tegelikult sisaldab see väga sisukat informatsiooni selle kohta, millised Eesti võimalused võiksid olla. See on mõeldud lugemiseks ja sellist sisukat, n‑ö raamatu moodi lugemist on hästi raske arvutiekraanilt teha. Ma arvan, et selle trükise tükihind on tõenäoliselt võrreldav mälupulga hinnaga (kui õiguskantsler teile mälupulki jagas, kui ta jagas faile, siis on teine teema). Aga ma tahan öelda, et selle raporti tegemisse on pandud tahet, ekspertide öötunde märksa rohkem, kui mis iganes selle raporti hind on. Mina hindaksin seda mõtet, mis sinna sisse pandud on. Seda ei ole võimalik ei rahas ega arengufondi eelarves mõõta, sest selle raporti tegemiseks kasutati tõesti öötunde. Mis puudutab arengufondi asukohta, siis me asume Tornimäe 5. Me analüüsisime pikalt koos nõukoguga, kus me peaksime asuma, selleks et me oleksime pildi keskel. Meil ei ole mõtet minna Mustamäele. Me rentisime selle pinna turu absoluutsel kõrghetkel, kohe pärast arengufondi loomist 2007. aasta keskpaigas. Me saime selle pinna kolmandiku võrra odavamalt kui kõrval n‑ö tikutoosis, kus on investeerimispangad sees, ehk City Plazas. Me saime kolmandiku võrra odavamalt ja nüüd oleme me hinna kaubelnud alla veel 15%. Me oleme teinud seda, et kulusid vähendada. Samas on selge, et kui me oleme diskussiooniplatvorm, kus korraldatakse sada üritust aastas, siis ei saa me minna metsa. Ma arvan, et see on ka omariiklusest lugupidamine, me ei saa kõiki riigiasutusi linna äärde plekkmajadesse panna. See on minu seisukoht. Loomulikult, me teeme kõik selleks, et tööd teha optimaalselt. Kahe aasta jooksul, mis me oleme toimetanud, oleme me igal aastal kulutanud oluliselt alla selle, mis on nõukogu kinnitatud eelarve. Ülejääki ei ole me saanud lükata reservi, vaid see on tegelikult riigile tagasi võetud. Ehk säästmine ei ole organisatsiooni mõttes väga kasulik tegevus, aga me ei ole hakanud üle kulutama olukorras, kus pole olnud vaja kulutada. Me katsume toimetada optimaalselt, kuid me ei saa asju kontekstist välja tuua ja võrrelda võrreldamatuid asju. Arengufondi juhina ma kindlasti muretsen selle pärast ja nõukogu liikmed survestavad mind tugevalt, et ma toimetaksin optimaalselt, sealhulgas töötajate arvu mõttes. Lähetused on maha võetud, preemiat praktiliselt ei maksta. Aga samas on meil vaja häid inimesi, häid päid, et seda tööd teha. Meil on 15 inimest tööl. Ma ei oska paremini vastata.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Minu meelest vastate te väga hästi ja reipalt. Need laused on optimismi süstivad, selgus on saabumas jne. Ma küsin selgitust konkreetselt ühe juhtlause kohta. See oli eelviimasel slaidil: pehmed tegevused loovad turule tugeva aluse. Mida see tähendab?

Tänud küsimast! Pehmed tegevused on tegelikult kõik tegevused, mis käsitlevad teadlikkust, haridust, informeeritust, ühtset arusaama riskikapitalist. Riskikapital on olnud Eestis tume maa, kui kümme inimest välja jätta. Oluline on, et rohkem inimesi sellest ühtemoodi aru saaks, et ärikoolides tudengitele õpetataks, kuidas kasvuettevõtteid finantseeritakse, et riskikapitaliturule tuleks rohkem tegijaid, kes oma fonde üles ehitaksid ja kapitali uutesse kasvuprojektidesse investeeriksid, et ühiskond saaks paremini aru, mis see riskikapital on, et ei ole üks investeering ja see võrdub Nokiaga, tegelikult on sajad investeeringud ja üks Nokia. Soomlased teevad 250 investeeringut aastas. Jah, neil on Nokia, Suunto, neil on mõned lahedad asjad veel, aga need on ikkagi jäämäe tipud. Kuidas see ongi: kes loteriid ei mängi, see ei võida. Sama lugu on riskikapitaliga. Kogu riskikapitali fundamentaalloogika on see, et edukad lood peavad tooma tagasi ebaedukate kulud ja ka kasumi. See on selle äri mõte ja meie mõte on seda äri Eestis laiendada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud arengufondi juhatuse esimees! Üks oluline märksõna kriisist väljumisel on kindlasti innovatsioonivõimekus. Ma tahangi küsida, kas te võite täpsustada, milliseid põhimõtteid järgides peaks Eesti teostama innovatsioonipoliitikat ja kas praegusi eelarvekärpeid arvestades on üldse võimalik innovatsioonipoliitikat ellu viia.

Tänud küsimast! Kui laialt võtta, läheb innovatsioonipoliitika sisse ka avalik sektor. Igasugune kulu kärpimine avalikus sektoris tähendab n‑ö novaatorlikkuse kasvu, sealhulgas võib-olla selliste raportite vähem paberile panekut ja rohkem internetis levitamist. Muuseas, arengufondi internetiportaal on päris sisukas, meil on seal hästi palju materjali digitaalselt üleval. Ma arvan, et me oleme üks novaatorlikumaid avaliku sektori asutusi selles mõttes. Mis puudutab erasektorit, siis innovatsiooni tulemus väljendub tegelikult keerukates toodetes, ärides, ärimudelites. Ma arvan, et praegune olukord, kus ei ole võimalik lihtsa töö abil kiirelt rikastuda, on hea platvorm selleks, et teha keerukamaid asju. Omaette teema on see, kui palju tuleb koolipingist neid hästi nutikaid inimesi, kes võimaldavad ettevõtetel keerukamaid asju teha. Aga ma arvan, et praegune majandusrealismi tagasitulek on andnud positiivse impulsi. Ma arvan, et ka see, kui me rohkem mõtestame lahti eri sektorite võimalusi ja seda, kuidas nad teistes riikides läbi löövad, annab ettevõtjatele parema kõhutunde, selleks et aru saada, millised võimalused ühes või teises sektoris on. Ma arvan, et praegune kriis tegelikult näitas päris hästi, et riik ja ettevõtjad liiguvad käsikäes nii üles minnes kui ka allamäge tulles. Neid asju tuleb koos teha. Ka meie fondis on hästi tugev side püsikapitali poolt turuosalistega ja seirete poolt ettevõtlusorganisatsioonidega selles osas, kuidas mõju saavutada, et mitte teha asju lihtsalt tegemise pärast, vaid tõesti oodata lõpuks mõju.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oluline probleem Eestis on töötus. Augusti lõpus oli meie riigis umbes 73 000 registreeritud töötut. Arvestades selle aasta keskmist töötuse kasvu, võime tõenäoliselt aasta lõpus rääkida juba 100 000 töötust. Arengufond tegeleb nii pikemaajalise konkurentsivõime suurendamisega kui ka kriisi vahetute mõjude leevendamisega. Milliseid meetmeid tuleks praegu Vabariigi Valitsusel võtta, et leevendada töötuse mõjusid?

Tänan küsimast! Ka minu hinnangul on töötus üks olulisemaid või suuremaid probleeme Eestis. Töötus on väga inertne, ta läheb küll üles, aga kui majandus taastuma hakkab, tuleb ta alla märksa aeglasemalt. Soomes oli lama 1990‑ndate alguses, aga tööpuudus jõudis Soomes alla 10% alles 2000. aastal. Ta läks üles umbes 15% peale, tuli alla 11–12% peale, aga alla 10% jõudis ta alles 2000. aastal. Allatulek on hästi pikk. Milles on probleem? Tõenäoliselt see, mitte tõenäoliselt, vaid ka sisuliselt, et inimesed koondatakse, lastakse lahti lihtsamate ametite pealt, aga uued, tootlikumad ametid on keerukamad. Meil on jätkuvalt selline struktuurne tööjõuprobleem. Häid inimesi, häid insenere ei ole ka praegu, samas sellise lihtsa töö tegijatele ei ole tööd pakkuda ja kindlasti mitte ainult hästi tasuvat tööd, aga üldse tööd. Need kümned tuhanded inimesed, kes töötasid ehitussektoris, tegid hästi lihtsat tööd, küsisid hästi palju raha, sealhulgas minu käest, on probleem.
Mida riik saab siin teha? Võimalikult jõuline ümberõpe, kus on olulised täienduskoolitusasutused, ülikoolid. Nagu ma rääkisin, tudengite vastuvõtt kahaneb, sest demograafiline situatsioon oli 1990. aastate alguses selline. Kuidas kasutada ülikoole rohkem ära? Ameerikas saadetakse töötuid ülikoolidesse õppima. See ei ole nii must ja valge, kõik ei olegi suutelised ülikoolis õppima. Aga ma arvan, et me võiksime seada endale mingisuguse suure eesmärgi. Kui praegu saab alla 10% töötajatest ümberõpet, siis võiks saada 25%, 30% või 40%. Tuleks mõelda sellele, kuidas nii suuri koolitusasutusi kui ka erasektori koolitusfirmasid, kellelt erasektor ei jõua praegu väga palju teenust osta, kasutada ära selleks, et töötuid ümber õpetada. Omaette teema on see, mida neile õpetada, selleks et sellest kasu oleks. Ka see meie "Valge paber" toob välja vähemasti ühe asja: ettevõtlikkuse osakaal mis iganes õppes peaks suur olema. Kui inimene suudab oma garaažis naabrimehe autot parandada ja selle eest raha küsida, siis võiks ta seda teha. Ma ei tea, kuidas maksuamet sellele vaatab, aga riigile on igal juhul parem garaažis autot remontiv ja naabrimehe käest raha saav töömees kui töötu. Selline signaal turule on ka ilmselt asjakohane. Raske küsimus, selline oli minu vastus.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Kui ma süvenesin teie programmi, mille me saime A4‑lehtedel, siis esimesel lehel olev kujutis, mida võib ka logoks kutsuda, loob ettekujutuse, et te olete enda jaoks konstrueerinud äärmiselt lihtsa maailma, sest seda Rubiku kuubikut suudaks üsna kergesti kokku panna isegi Riigikogu liige. Siin on liiga palju valgeid välju. Kuid seda suurem on tänutunne teie sisuka ettekande eest. Eriti meeldis mulle võrdlus Singapuriga, mis on ju alati väga tervistav, kuna Singapur on väike riik. Üks nendest positsioonidest, kus me Singapurile selgelt alla jääme, on loomulikult turu suurus. Härra Eesti Arengufondi esindaja! Millistel Eesti ettevõtjatel ja ettevõtetel teie arvates võiks olla mitte üksnes võimalus pääseda eksporditurgudele, vaid võimalus seal ka läbi lüüa?

Aitäh hea ja raske küsimuse eest! Mis Rubiku kuubikut puudutab, siis Rubiku kuubikut on lihtne kokku panna, kui kõik värvid on peal. Siin on pooled värvid puudu. Võib-olla see on see, mis väljendab meie majanduse olemust. Kui me teaksime kõiki värve, siis oleks lihtsam. Rubiku kuubiku leiutaja, muuseas, on Ungaris endiselt kuulus mees. Ma juhtusin teda kohtama. Mis puudutab meie ettevõtete läbilöögipotentsiaali, siis minu hinnangul, kui me räägime lühiajalisest perspektiivist, on igasugune mõjus kasv just mahtude mõttes saavutatav tegelikult praeguste suurte eksportööride abil. Tõenäoliselt suurem läbilöögivõime on välisinvestori omanduses olevatel ettevõtetel, sest neil on parem ligipääs eri partner‑ ja kaubandusahelatesse. Teine pool on kindlasti need nutikad ettevõtted, IT‑ettevõtted, tarkvaratootjad, kas või seesama Webmedia müüb tarkvara eri riikidesse maailma eri osades. Aga seda on ikkagi raske karpi panna, kõik lahendused on unikaalsed ehk nad tahavad inimtunde, vähe on Microsofti programme, mida saab karpi panna ja tuhandeid eksemplare müüa. IT‑valdkondades on raske saavutada seda mahtu, mis on Eesti majanduse mõttes, nii tööhõive kui ka SKT või ekspordimahu mõttes oluline. Aga ma arvan, et siin on üks selline keskmine nišš, millest võib-olla vähem räägitakse, need on masinaehitusettevõtted, tööstusettevõtted, kes toodavad spetsialiseerunud lahendusi. Meil on üks portfellis, see on seesama Ilmarine. Ta teeb enamiku käibest eksporditurgudel, see pole, jumala eest, lihtne, aga ta toodab unikaalseid lahendusi. Eestis on teisigi ettevõtteid, kes toodavad naftaplatvormidele kraanasid või kõikvõimalikke sadamate lossimisseadmeid. On selliseid asju, aga ka seal on suured väljakutsed, sest kui me 1980‑ndatel suutsime teha ekskavaatoreid, siis 1990‑ndatel ja 2000‑ndatel me tegime viilhalli kaari. Neid kaari tegevad firmad tegelikult ei suuda ekskavaatorit kokku panna, isegi kui kõik jupid sisse osta, sest neil puuduvad vastavad rihtpingid, et panna kas või raamile assid õiges kohas otsa, et ekskavaator otse sõidaks. Selles mõttes oleme me selle buumi ajal läinud nendes sektorites jupp maad tagasi ka keerukuse poolest. Samas teevad nad personaalset tööd suurtele klientidele, kes praegu tegelikult investeerivad. See, et nafta tarbimine on vähenenud, tähendab, et naftafirmad investeerivad, osa platvorme on kinni, neid renoveeritakse, tellimused on olemas. Me näeme ettevõtteid, kes tegelikult ehitaksid heameelega uue tehase, aga nad ütlevad, et praegune kapitaliturgude efektiivsus ei taga, et oleks võimalik seda teha. Omakapitalist seda ei tee, laenu ei saa, kuna pank küsib enne müügilepinguid, müügilepinguid ei saa enne, kui tehas on valmis, ehk ongi selline kinnine ring. Ma tean Eestis ettevõtteid, kes suurendaksid ekspordimahtu 3–5 korda, aga nad on juba aasta aega sellises ringis olnud. Ma arvan, et see on tegelikult ka riigi väljakutse, vaadata, mis on selles mudelis need proovikivid. Meil on KredExi meetmed, mis on väga asjalikud, aga kuskil on ilmselt pudelikael, mistõttu ekspordipotentsiaaliga ettevõtted tegelikult ei saa oma potentsiaali realiseerida. Väga kehv on vaadata müügimeest, kes enamiku ajast jalutab panga vahet, selle asemel et klientide vahet jalutada või tehases keerukaid asju ehitada.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Mind ei rahuldanud teie vastus fondi tegevuskulude kohta. Kõigepealt täpsustuseks, et õiguskantsler tõepoolest esitas oma aruande digitaalselt. Ma ei ole teiega nõus, et need kulud on samad. Riigikogu liikmed ei saanud isiklikult kingituseks mälupulka. Krooni või kaks maksev CD-toorik on kindlasti odavam kui see 100‑ või 200‑kroonine trükis siin laual, aga see selleks. Kuidas on ikkagi teie enda tegevuskuludega? Ma näen, et aruandeaasta tulemina on siin 200 miljoni kroonine miinus ja teie tegevuskulud möödunud aastal kahekordistusid. Palun tooge välja, kui odav on teie kõige odavam rent seal Eesti kalleimal rendipinnal ja millega põhjendate oma fondi majandustulemuste kehva seisu.

Austatud Riigikogu liige, tänan küsimast! Mis puudutab fondi majanduslikku seisu ja kasumiaruande numbrit, siis selle numbri on tinginud üksüheselt Telekomi aktsiate käekäik turul. Riigikogu ja valitsus andsid kunagi arengufondi investeerimiskapitaliks AS‑i Telekom aktsiad, mis on muuseas börsil üks vähem kukkunud aktsia, aga see kukkumine väljendub otseselt meie miinusena, just nimelt seetõttu, et me võtsime nad raamatupidamises soetushinnas arvele. Ehk meie aktsiate arv korda börsiväärtus, see nihe tegelikult väljendus meie kasumiaruandes. Telekomi aktsiate hinna langus oli sellel aastal, mida te mainisite, 2008, 249 miljonit krooni meie aktsiapaki kohta, aga meie kahjum on 204 miljonit. Me saime Telekomi dividende ka ja need dividendid osaliselt seda kahjumit katsid. See on vastus. Aga majandusaasta aruanne on selline, nagu ta on, just selle ühetüübilise aktsia tõttu. Ka Jürgen Ligi ütles seda eelmine kord siin saalis. Anti ühetüübiline aktsia, suurte müügipiirangutega. Ilma valitsuse nõusolekuta, ilma Rahandusministeeriumi nõusolekuta ei saa me seda realiseerida, isegi kui meie nõukogu seda tahab. See on tekitanud olukorra, et investeerimiskapitalina on ta lukus. Esialgu polnud see probleem, senikaua, kuni me saime dividende investeerida, aga kui müüa tuleb, siis on see probleem. Praegu on veel lisaks see, et seda seadust on muudetud. See on see, mis seal kajastub.
Mis puudutab meie rendihinda, siis, peast ütlen, minu meelest on see koos käibemaksuga 200 krooni. Olukorras, kus me selle pinna rentisime, oli City Plaza rent 300 krooni juures. Meil on see 200 krooni ruutmeetri eest. Me oleme teinud kalkulatsioone, kas kolida ja kuhu kolida. Võit, arvestades seda, et me oleme sinna lauad-toolid ostnud ja seal sees seinad ära sättinud, ei ole selline, et seda tasuks teha. Lisaks puudub meil haldusosakond ja kui me tegeleme pool aastat või mis iganes aja kolimise ettevalmistamisega, siis ühelt poolt ei tule suurt majanduslikku kasu, teiselt poolt magame me võib-olla maha aja, et arutada seda, kust Eesti majanduse uus kasv võiks tulla. Ma korraks tulen tagasi selle põhjuse juurde, miks me ikkagi kesklinnas oleme. Joonistasime koos nõukoguga tahvli peale pildi, kus on arengufondi partnerid, need, kes meie juures kogu aeg käivad. Me lokaliseerisime ennast sinna, et me oleksime nende partnerite keskel. Niipea, kui me oleksime läinud Mustamäe Tehnopoli või Ülemiste Citysse (nende kõigiga me pidasime läbirääkimisi ja nende hinnatase sellel ajal ei olnud väga palju madalam, kuigi ta oli madalam, kuna nad on äärelinnas), oleksime me läinud pildilt ära. 15 inimesega teha asja, mis on seadusesse kirjutatud, olles pildilt ära, on väga raske. See oli see põhjus, miks me sinna läksime. Teistpidi, arengufondi loojad, seadusandja majandusministeeriumi näol nägid ette teatud püsikulude mahu, nägid ette selle, milline see fond välja näeb. Sinna raami on see fond ka ehitatud. Seal sees saab paarkümmend protsenti siia-sinna neid kulusid kõigutada ja kokku hoida. Kuidas?

Ma pean korraks sekkuma. Meie kodu‑ ja töökord näeb ette, et küsija küsib ja vastaja vastab ja siis annab juhataja sõna uuele küsijale. Nii et kui te soovite veel, härra Pärna, vastata Imre Sooääre küsimusele, siis palun! Kui ei, siis annan ma sõna järgmisele küsijale.

Ma ikka vastan. Põhjus, miks tegevuskulud on kasvanud pärast aastat 2007, on see, et 2007 oli poolik tegevusaasta, meie käivitamise aasta. Arengufondis töötas alla kümne inimese, me olime tegelikult hoopis Narva maanteel ajutisel pinnal. See ei ole üldse sobilik referentsaasta. 2008 ja 2009 on esimesed täistegevuse aastad, kus võib anda hinnangu. Sellesama 2008. aasta eelarve, planeeritud ja nõukogu poolt kinnitatud, oli 28,4 miljonit krooni, millest 20 miljonit olid seire‑ ja tegevuskulud ja 8,4 miljonit olid investeeringute ettevalmistamise kulud. Tulem oli see, et me kasutasime ära 26 miljonit ehk 2 miljonit alla selle, mis me olime eelarves planeerinud. Me räägime 6,6 miljonist investeeringute juhtimise tasust, mida arvestatakse protsendina investeerimiskapitalist. See teeb peast öeldes 2,04% investeerimiskapitalist. Eraturu esindajad on siin ja võivad öelda, et eraturg toimetab umbes 2,5% juures. Juhtimistasu ehk investeeringute ettevalmistamise tasu, seotud töötajate palgad, analüüsid versus investeerimiskapital, mis tuleb ära investeerida – see suhe on meil madalam kui eraturul. Arengufondi püsikulude mõttes enamik kulusid läheb tegelikult arenguseire ekspertidele, väljastpoolt ostetavatele uuringutele ja analüüsidele. Rendikulu alla 2 miljoni krooni aastas on tegelikult marginaalne selles eelarves. Need on need proportsioonid. Aga, jah, me oleme mõlemal täistegevusaastal kulutanud alla eelarvestatud summa ja ka see aasta läheb samamoodi. Kokkuhoid on, ma arvan, umbes 20% planeeritud eelarvega võrreldes.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Siin oli juttu töötusest, töötutest, töötute ümberõppest. Ka arengufondi raportis on mainitud, et see on väga oluline. Selle üle ei ole mõtet vaielda. Seal, just nimelt töötutes, nende potentsiaali ehk selle inimressursi kasutamises on tõenäoliselt peidus uue majanduskasvu võimalused. Te olete selles raportis öelnud, et te näete, et töötute ümberõpe ei ole piisavalt paindlik. Võib-olla te täpsustate, mida te selle asemel silmas peate. Mida näiteks riik peaks ette võtma? Millised meetmed oleksid vajalikud, et ümberõpe oleks paindlik ja annaks maksimaalse tulemuse, et inimressurssi paremini kasutada selle tõusu jaoks, mida me kõik ootame?

Aitäh! Arengufond ei pretendeeri eksperdi staatusele detailsetes tööhõivemeetmetes. Küll aga mõistame me majanduse suuri numbreid ja saame aru sellest, millised sektorid Eestis tõenäoliselt kasvavad ja millised ilmselt ei kasva. Teame ka, millise profiiliga need töötud on, suurele osale kulub ettevõtluskoolituse või sellealase ettevalmistuse andmine kindlasti marjaks ära, sest tööd on neil raske leida, aga endale tooksid nad ettevõtjana võib-olla leiva lauale. Minu jaoks on kõige suurem murekoht see, et kui vanasti olid meil töötud tõesti need, kes (ma ei taha öelda, et väärisid töötu olemist) ei olnud vastavalt ettevalmistatud, et neid tööle võtta, siis praegu on spetsialistide ja ka juhtide osakaal töötute hulgas suur. Arvestades, et enamikul neist on laenu võetud, on minu meelest kõige suurem väljakutse, mis meil on, see, et nad ei läheks Eestist ära oma ajupotentsiaali kusagil mujal rakendama, et siin Swedbankile laen tagasi maksta. See on see väljakutse. Kui mul oleks lihtne lahendus, siis võiksin ma Nobeli preemiat minna küsima, aga mul ei ole seda. Siin on mõtteid. Esmalt on oluline kindlasti see, et nende inimeste hulk, kes üldse mingit ümberõpet saab, oleks suurem. Teine teema on see, et õiged inimesed saaksid õiget ümberõpet, et kui nad lähevad tööturule tagasi, siis nad teeksid keerukamat tööd, kui nad tegid enne seda, kui nad töötuks jäid.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Aprillis toimunud Arengufoorumil käisite te välja idee, et Eesti võiks olla selline väike lahe riik, kes tuleb esimesena kriisist välja Lõuna-Skandinaavia tiigrina, selgelt teistest eristudes. Mismoodi peaks Eesti teistest eristuma? Palun tooge näited teiste edukate väikeriikide kohta, kellelt me võiksime võtta eeskuju. Ühe te juba nimetasite, Singapur, aga kas on veel mõni väike riik, kellelt meil oleks midagi õppida?

Tänan hea küsimuse eest! Ma arvan, et esimese asja, mille poolest me võiksime erineda, nimetas härra president siin esmaspäeval. Me võiksime tegelikult oma tulevikku uskuda, me võiksime hoo ja kirega ning ennastsalgavalt ja kindlasti lootusrikkalt selles suunas toimetada. Ütleme, selline väärtuspõhine asi, et me ise usume oma tulevikku ja tõesti tahame teha parimaid otsuseid, selleks et see realiseeruks. Edukaid riike on nii kaugemalt kui ka lähemalt võtta. Jah, ma tõin selle Singapuri näite. See võib-olla ei ole väga demokraatlik riik meie mõttes, aga see on tõesti efektiivne riik. Lähemalt võib tuua näiteks Skandinaavia riigid, näiteks võib tuua sellesama Soome või Taani. Taani on huvitavam, sest seal on suhteliselt rohkem väikeettevõtjaid, hästi töötab ümberõppepool, tööturuökonoomika on ka ülikoolide õppekavades. Ma olen kunagi Taanis aasta aega õppinud ja tean, et tööturuökonoomika on see, mida igal majanduskursusel loetakse umbes neljandiku ulatuses. Nad võtavad seda väga tõsiselt. Aga ma arvan, jah, et olulised on teised edukad väikeriigid.
Suurtelt võib ka üksikuid asju õppida. Näiteks seesama riskikapitaliteema. Tegelikult, riskikapitali kants on ikka San Francisco Ameerika Ühendriikides, London Euroopas. Õppimiskohad on seal, partnerid on paljuski seal. Selliseid asju võib Skandinaaviast õppida, kui nad on liikunud nende asjade suunas, aga keskused on ikka mujal, õppida tuleb mujal. Jah, mõnda asja saab suurtelt riikidelt võtta, aga on päris palju väikeseid riike, kellelt saab õppida eelkõige ühise visiooni sättimist. Ega soomlastel ei ole ühte paberit, mis ütleb, milline see konkurentsivõimeline Soome majandus on. Ometi, viimase kümne aasta jooksul, kus iganes sa soomlastega räägid, näed sa, et nad saavad soomlaste võimalustest enam-vähem ühtemoodi aru. Kui küsida, mis nende tugevused on, siis nad vastavad sarnaselt. Mina olen Eestis tegelikult sellega hädas. Kui näiteks Hongkongist pärit inimene käis Eesti Arengufondis külas ja küsis mu käest, mis on Eesti tugevad sektorid, siis oli väga raske vastata. Jah, meil on IT edulugu, aga see ei väljendu tegelikult nii tugevalt makromajanduse numbrites. Me võiksime eesmärgiks seada selle, et me suudame, ma ei tea, viie aasta pärast öelda, et Eesti tugevus on selles või teises sektoris. Kui me ütleme, et meil on suur metsatööstus, meil on põlevkivienergeetika, põlevkiviõli, siis need on tegelikult lihtsad ressursipõhised ärid. Jah, seal on ka keerukas äri osa, aga see suur mass ei peaks olema see, mille põhjal me kuulsad oleme. Ka soomlastel on metsa, aga samamoodi toodavad nad metsatöömasinaid. Lihtsat vastust ei ole. On riike, kellelt õppida. Võib-olla kõige olulisem sõnum on esimese slaidi peal, et seda tuleb teha koos, kaasates nii palju inimesi, kui tarku ja helgeid päid Eestis on.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Arengufondi teatud mõttes saatus on ilmselt vastata väga suurtele ootustele. Seda näitavad ka tänased küsimused, mis on seinast seina, küsitakse tõesti väga laialt. Ma prooviksin seda arutelu hoida selles mõttes fookuses, et küsin "Valge paberi" kohta. Siin on mitu asja, mis minule liberaalina on väga südamelähedased. Siin on päris palju selliseid, ütleme, riigi sekkumise vähendamisi, siin on maksusoodustusi, millest osa on kindlasti ka minu hinnangul mõistlikud, osa puhul jääksin ma eriarvamusele. Aga see ei ole praegu tähtis. Samas näeb see "Valge paber" ette ka väga ulatuslikke riigi lisatoetusi ettevõtetele, mis on väga-väga kulukad ja ideoloogiliselt täiesti spektri teises sfääris. Kuidas neid asju oleks võimalik rakendada samal ajal? Kui me võtame arvud, siis nii maksulangetused kui ka suuremad kulud oleksid miljardites mõõdetavad. Kas see on üheaegselt saavutatav?

Aitäh! Väga hea küsimus. Seda "Valget paberit" ka ise lugedes olen näinud, et seal on väga mitmekülgseid ettepanekuid. See ekspertide seltskond, kes seda kokku pani, oli ka mitmekülgne. Mida ma tahan öelda? Kõigepealt, see ei ole tõe piibel, see on kahe kuu töö tulemus, püüti kokku traageldada asjad, kuidas see pilt tervikuna välja näeks, mida tuleks teha, selleks et kriisi selgroogu murda ja uue kasvu mõttes tugevam olla ning, teistpidi, kriisi mõjusid leevendada. Selles mõttes on ta süntees, seal ei ole otsest majanduslikku arvutust taga. Samas rõhutan ma, et väga paljud mõtted, mis siin sees on, ei tähenda iseenesest raha. Oma välisdiplomaatia eesmärgipäraselt rakendamine välisinvesteeringute riiki toomise nimel ei tähenda ilmtingimata selle kasvatamist, see tähendab võib-olla ühisema eesmärgi nimel juhtimist. EAS‑i välisesindused, Välisministeeriumi diplomaadid, majandusatašeed jne. Teiselt poolt paneme me EAS‑i ja KredExi kaudu mitu miljardit krooni aastas ettevõtluse toetustesse. Me saame ka seal tegelikult fookuseid liigutada, selleks et võib-olla rohkem vastata sellele, milline see kriisijärgne ootus on. Kas või näiteks see, et väiksemate ettevõtete toetuspaketid on päris ulatuslikud ja head. Samas, kui me näeme, et meil on karjuv lühiajaline rahavajadus seoses ekspordimahu kasvuga, siis see näitab, et nende väikestega, jah, tuleb tegelda, aga selle mõju majanduses tuleb viie kuni kümne aasta pärast. Kui me tahame saavutada mõju kiiremini, siis on olulised praegused eksportöörid ja tuleb vaadata, mis seal teha annaks. Piltlikult öeldes tuleks küsida 50 või 100 eksportööri käest, kes annavad 70% Eesti ekspordist, mida teha, kuidas riik saab aidata või toetada, et nad oma ekspordimahtu suurendaksid. Needsamad masinaehitusettevõtted on tegelikult seal saja lõpus, teise saja alguses olevad ettevõtted. Kui me vaataksime lähemalt, millised probleemid neil on, miks nad ei saa oma investeeringuid realiseerida, siis see ei tähenda, et riik neile laenu peaks andma, küsimus on selles, et ilmselt on seal mingit tüüpi turutõrge, mis nii mõnelgi juhul on lahendatav garantiidega või teiste selliste instrumentidega. Ma arvan, et väga palju tähendavad need mõtted, mis siin sees on, tegelikult praeguste ressursside efektiivsemat ja võib-olla suunatumat kasutamist, mitte ilmtingimata uusi suuri rahapakke kuskil. See oli vastus.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! Eesti Arengufondi esitatud raportis "Valge paber Riigikogule" on üheks sammuks uue kapitali saamiseks pakutud eraisikute väärtpaberiinvesteeringutele maksuvabastuse kehtestamist. Maksuvabastus aitaks ettevõtlusse suunata kogunenud sääste, mis pankadest laenurahana praegu piisavalt välja ei liigu. Samuti enda arvates liberaalina küsin: milline võiks olla sellise maksuvabastuse kehtestamise mõju pankade likviidsusele? Kas ei või siin pankadel tekkida tõsiseid likviidsusprobleeme? Olen rääkinud.

Aitäh! Sellele küsimusele on kaks vastust. Üks on võrdse kohtlemise pool, et eraisikud ja äriühingud oleksid võrdselt maksustatud, kui nad investeerivad. Teine pool puudutab likviidsust. Tõesti, pangad väljast raha juurde ei saa ja säästud on nende oluline, ütleme, kapitaliseerimise viis. Samas, ütleme, riigimehena vaadates, olukorras, kui meil on raha vähe, väljast investeeritakse riiki vähe, võiksid need kümned miljardid, mis jooksvatel kontodel seisavad, olla mingis osas efektiivsemalt investeeritud. Selles mõttes head või ühest vastust ei ole. Muidugi mõjutab see likviidsust, aga see ei tähenda ilmselt seda, et kõik need säästud peaksid sealt kuhugi ära kaduma. Hästi paljud neist on jooksvatel kontodel. Ettevõtete säästud on üldse vähenenud võrreldes sellega, mis need olid aasta eest. Jutt on eraisikute säästudest ja ma arvan, et pooled säästud seisavad seal niikuinii. Küsimus on selles, et need, kes investeeriksid, oleksid mõistlikult maksustatud.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea ettekandja! Te ütlesite õigesti, et madalseisu aeg on väga hea aeg mõtisklemiseks ja plaanide tegemiseks. Kindlasti on viimase aasta jooksul innovatiivsed ettevõtjad korraldanud mitmesuguseid mõttetalguid ja ajurünnakuid. Aga minu küsimus on: kas nende ajurünnakute vili, see, mis sõelale jääb, kuidagi süsteemselt jõuab ka teieni või üldse nende inimesteni, kelleni see peaks jõudma, et lõppkokkuvõttes need head ideed, mis mõttekodades sõelale jäävad, rakenduksid selle suure plaani teenistusse, millest te rääkisite? Või on hädaoht, et nad jäävad mõnikord kitsasse ringi, jäävadki lõpuks lauasahtlisse ja paljud head mõtted jäävad rakendamata? Küsimuse lõpuosa: kas teie hinnangul on EAS‑is piisavalt oskusteavet, et pädevalt hinnata väga teadusmahukaid projekte?

Aitäh! Mis puudutab mõttekodasid, siis kui rääkida sellest Teeme Ära Minu Eesti ettevõtmisest, siis majanduse arutlusringis ehk seal, kus majandusteemalisi ettepanekuid analüüsitakse, on ka arengufondi ekspert. Need ideed jõuavad otseteed pidi ka arengufondi. Ma arvan, et need lahedad tarkvaralahendused, mis sellise projekti taha on ehitatud, toetavad seda, et info salvestub ja ta on sõelutav eri teemade kaupa ka veebikeskkonnas. Aga jah, selles arutlusringis, kus arutatakse majandusega seotud ettepanekuid konkreetse mõttetalgute projekti käigus, on meie esindaja sees. Mis veel? Kuna arengufondis toimub hästi palju arutelusid, ajurünnakuid, seminare (ma rääkisin, et aastas on neid ca 100), siis need ideed jõuavad kohale ühel või teisel viisil. Tegelikult need infokillud ümber arengufondi jõuavad meile. Selles mõttes arvan ma, et midagi väga olulist kaduma ei lähe. Teiseks arvan ma nende mõttetalgute puhul seda, et seal oli ilmselt niisama oluline see kohalik algatus, mida kohapeal kohe paremaks teha, kus mingi aed ära parandada või mingi puulobudik ära koristada. Seal oli palju selliseid nn kohaliku tasandi asju. Aga mis puudutab riigijuhtimist, makromajandust, seda poolt, siis ma loodan, et vähemasti enamik nendest ideedest jõuab otsustajateni. Iseasi, mis nendega peale hakatakse.
Mis puudutab TA‑grantide hindamist ja seda eksperdikomiteed või finantskomiteed, kes seal taga on, siis ma arvan, et see on päris kompetentne. See eksperdivõrgustik, kes seal taga on ja kes neid projekte täiendab, on hea. Mis seda finantskomiteed puudutab, siis seal on ka arengufondi esindaja, selleks et oleks ühene side: n-ö EAS‑i tehnoloogiagrantid, nende võimalikud tulemused ja arengufondi investeeringud. Selles mõttes on ka see suhe hea. Mis EAS‑i laiemalt puudutab, siis kindlasti oli neil hästi suur väljakutse siis, kui väikesed spetsialiseerunud agentuurid, n‑ö väikesed investeerimise boutique'id pandi suureks jaepangaks kokku, et suuta juhtida suurt Euroopa raha. See oli neile väljakutse, teatud valdkonnad andsid järele, näiteks puudutab see sedasama välisinvesteeringute teemat. Ma olen EAS‑i juhtkonnaga suhelnud ja tean, et spetsiifilise n‑ö kompetentsi‑ või löögiüksuse nad ehitavad tagasi, investeeringute poolt juhib seal Gert Stahl. Ta on päris terane noormees ja asjad liiguvad õiges suunas. Jah, me sattusime natuke selle suure raha mitte just hullusesse, aga paratamatult tõi see kaasa teatud kõrvalnähud, mis viisid spetsialiseerumise, ekspertiisi natuke alla. Ma arvan, et tehnoloogia oli üks valdkond, kus ekspertiis säilis paremini.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt tänan teid sisuka ettekande ja põhjalike vastuste eest! Aga küsimus: kuivõrd olete te täitnud teile pandud ülesanded? Võib-olla on teil mõnevõrra raske minu küsimusele vastata, aga ma siiski küsin: mitme palliga hindate arengufondi tegevust aruandeperioodil kümne palli skaalal?

Ma hindan võib-olla kaheti. Kui ma hindan oma organisatsiooni või inimesi ja nende panust ja neidsamu tööpäeva sisse mittekuuluvaid tunde, mis tegelikult on tehtud kas või selleks, et see mess täna teil siin oleks, siis sellele ma annaksin kümne palli süsteemis kümme ehk oma töötajatele ütlen ma küll aitäh. Kui lugeda seda seaduseparagrahvi, mis viimasel slaidil oli, siis see eesmärk, pehmelt öeldes, ei ole väike. Seda 15 inimesega lühikeses ajaraamis täita on veel ebarealistlikum. Soomlaste Sitra on natuke üle 100 inimesega töötanud 40 aastat ja on jätkuvalt vajalik. Meie oleme toimetanud kaks ja pool aastat. Mis puudutab seaduses toodud eesmärki, milleks on Eesti majanduse struktuuri ajakohastamine, versus arengufondi tegevused, siis seal ei tohigi paralleele tuua, see ei ole nii lühiajaline ega hõlma ainult arengufondi tegevust. Mis puudutab otsesemalt konkreetseid seireid, investeeringuid, siis paneksin ma hindeks kaheksa. Väljakutsed on suured, see on keeruline. Investeeringute poolel ei sõltu ainult meie tahtmisest või kiirusest see, kas me suudame kaasinvestori kaasata, oluline on, mis juhtus selle kaasinvestoriga näiteks pärast majandusbuumi, kui majandus kokku kukkus. Mitmed kaasinvestorid, kellega on läbi räägitud, viimasel päeval, kui toimub aktsionäride lepingu allkirjastamine, ütlevad, et neil oli üldkoosolek oma firmas, nad ikkagi hoiavad sääste, et oma põhiäri arendada, sest nad ei tea, mis maailmas juhtuma hakkab. Meile tähendab see seda, et me peame uue kaasinvestoriga läbirääkimisi alustama.
Ühelt poolt, jah, kui arengufond loodi, oli ka selline ettekujutus, et turul on raha vähe. Aga turul ei ole mitte ainult raha vähe, vaid on ambitsioonikaid projekte vähe. Me oleme kahe aasta jooksul vaadanud läbi 200 potentsiaalset investeerimisprojekti ja neid analüüsinud. See 200 on liiga vähe, meil võiks olla 400 või 500 projekti, mille hulgast selekteerida, et tõesti see 5% nendest, kuhu investeering läheb, tähendaks aastas paarikümmet projekti. Eesti reaalsus on ikkagi see, et varase faasi investeeringuid on koos erasektoriga aastas kõige rohkem kümme. Rohkem ei leia projekte. Nagu ma ütlesin, eeltöö kestab ka aasta. Seirepool läks kiiremini käima kui investeeringute pool, just nimelt sellel põhjusel, et investeeringute ettevalmistamine on pikem. Aga ma ütleksin, et praegu on mõlemad pooled täis töötahet, nad on turu usalduse võitnud, nii partnerite, ettevõtjate kui ka kaasinvestorite usalduse. Asi läheb õiges suunas. Potentsiaali mõttes annaksin ma üheksa palli, tegude mõttes kaheksa, inimeste mõttes kümme.

Nelli Privalova, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Viimasel ajal räägib valitsus euro tulekust kui mingisugusest imerelvast, mis viib Eesti viie rikkaima riigi sekka. Samas võib tuua näiteid riikide kohta, mille olukorda pole euro kasutuselevõtt sugugi parandanud. Milline on arengufondi seisukoht selle kohta?

Tänan küsimast! Euro nimel on nii palju pingutatud, et tõenäoliselt tuleb pingutada ka lõpuosa, et euro tuleks. Tal on suur emotsionaalne väärtus, nii meile endile, me oleme sellesse uskunud, kui teiselt poolt ka teatud välisinvestoritele. Tema kõige suurem mõju on see, et kui tõesti Eesti saab euro ja näiteks Läti ega Leedu ei saa, siis see on märgilise tähtsusega investoritele, kes siia piirkonda tahaksid investeerida, me eristuksime. Me võidaksime tegelikult kolm-neli aastat. Selles mõttes, kui me ta saavutame, me oleme ka piisavalt lõivu maksnud, on ta hea. Teistpidi arvan ma seda, et nendel eurokriteeriumidel oli natuke distsiplineeriv roll. Buumijärgses kukkuvas majanduses on kuri tahtmine väga palju kulutama ja laenama hakata. Ma arvan, et me oleme oma riiki efektiivistanud. Alati võib küsida, kas oleks saanud täpsemalt või paremini teha, vähemasti oleme me seda suutnud teha suhteliselt kiiresti ja suhteliselt suures mahus. See on aidanud tegelikult meie finantse korras hoida, mis on hea. Mis puudutab eurot kui imerelva, siis sellesse ma väga ei usu. Jah, emotsionaalne pool ja kõik see on hea. Aga euro on tegelikult tugevate majanduste raha. Me oleme näinud, mis on juhtunud nendesamade Lõuna-Euroopa riikidega, kes on praegu eurotsoonis ja kes varem devalveerisid või kirjutasid oma valuutale nulle lõppu, kümne aasta kohta üks null. Nüüd ei saa nad seda teha ja nad kaotavad töökohti Saksamaale (näiteks Itaalia või Hispaania). Euro on tugevate majanduste raha ja need kriteeriumid on ka selleks, et hinnata jätkusuutlikkust, kas me seal tsooni sees tegelikult tugevad oleme. Praegu, nagu ma ütlesin, näitavad kõik numbrid, et me selle töö jaoks, mida me teha oskame, oleme liiga kallid. Küsimus on, kas me hakkame tegema keerukamat tööd või anname palkades järele, et olla uuesti konkurentsivõimeline. See on see pragmaatika. Jah, euro on emotsionaalselt väga tugev tähis, välisinvestoritele selge argument, kuid kindlasti mitte ainuke argument. Kindlasti ei ole ta argument selleks, et mitte tegelda sisuga.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Majanduskomisjonis näitasite te slaide nende sammude kohta, mida oleks valitsusel ja Riigikogul võimalik kohe teha. Näiteks peaks Riigikogu määrama oma esindaja arengufondi nõukogusse. Seal oli ka teine punkt, mis puudutas kapitaliseerumist ehk aktsiaid. Korrake need veel kord üle, et Riigikogu liikmed teaksid.

Tänud küsimuse eest! Jah me olime mõne päeva eest majanduskomisjonis rääkimas nendestsamadest teemadest ja arutamas investeeringute messi teemat. Need punktid, mis ma seal tõstatasin, olid järgmised. Esmalt, jah, meil on üks Riigikogu liige puudu pärast seda, kui Jürgen Ligi teie seast läks rahandusministriks. Tema asemele tuleks Riigikogu poolt nimetada uus liige. Härra Rõivas läks siit saalist ära, eelmine liige oli rahanduskomisjoni esimees, ma ei tea, kas härra Rõivas on järgmine. Me ootaksime seda küll. Praegu on meil üks liige puudu. Aga see puudutab pigem korralduslikku poolt. Mis sisulist poolt puudutab, siis nagu ma rääkisin, investeeringute äri on usalduse äri ja seda saab teha siis, kui on mingisugune stabiilsus, sealhulgas kapitali osas. Praegu on olukord, et aasta alguses esimese eelarvekärpega võeti tagasi arengufondile kuuluvad AS‑i Eesti Telekom aktsiad, mis on küll täna veel meie investeerimiskontol, kuid see otsus on jõus. Ilma selleta ei saa investeerida. On selgunud ka, et see argument, miks need taheti tagasi võtta, oli see, et riigi tulupoolt tugevdada, kuid neid ei saa seal tulupoolel kajastada, ehk see argument on tegelikult tühiseks muutunud. Minu soov ja palve teile oleks, et kui te tahate, et neid ettevõtteid, mis seal saalis on, rohkem oleks või et see arv aastas suureneks, siis seda seadust tuleks muuta. Muidugi, need aktsiad ei ole parim asi, sest meil on vaja tegelikult investeerimiskapitali rahas, me ei saa Telekomi aktsiaid ettevõtetesse investeerida, aga ühel või teisel viisil on investeerimiskapitali vaja, et seda tööd teha. Kas või selleks, et kui teadus‑ ja arendustegevusse pannakse miljardite eest toetusi ja kui seal mingisugused ettevõtted tekivad, et siis neid üles korjata. Kui seda mitte teha, siis on see grandi abil tehtav töö paljuski intellektuaalselt huvitav harjutus kellelegi, aga mitte majandusnumbrites väljenduv. Seal peab mingi tasakaal olema, esiteks see, kui palju me arendusse paneme, ja teiseks see, kui palju me kapitaliga üles korjame. Praegu erasektor, eriti üksikuid investeeringuid alustavas faasis, vaatab pigem suuremaid projekte, praeguses olukorras juba pigem üleoste. Kui me tahame oma ambitsioonikale kasvuettevõttele põhja ehitada, siis ilma kapitalita seda ei tee. Ma võin jutustada mida iganes, aga kui ma ettevõttesse investeerida ei saa, siis ...
Teine asi on see, et turupartnerid ootavad meilt usaldust. Inimesed helistavad peaaegu iga päev: "Kuule, Ott, mis teist saab? Üks räägib, et paneme kinni, teine räägib, et kapitali pole. On sul kapitali või ei ole kapitali, räägin ma sinuga või ei räägi ma sinuga?" Seda äri ei ole võimalik nii teha. Riigimehena anname me endast muidugi parima ka selles situatsioonis, aga kapitali stabiilsus on vajalik. Minu palve teile on küll, et muutke seda seadust ja läheme oma plaanidega edasi. Ma arvan, et see, et seitse majandusministrit selle fondi ehitamist vedasid, on mingi märk selle kohta, et mingi mõte selle taga oli. See, et soomlased on seda veel 40 aastat pärast asutamist hoidnud, on samuti märk selle kohta, et seda on vaja. Naljaga pooleks võin öelda, et paar nädalat tagasi käisid mul leedulased külas uurimas, kuidas nemad saaksid Leetu arengufondi luua. Meie praegune väljakutse on tegelikult see, kuidas sealt parim kätte saada, mitte võib-olla väga palju eksistentsiaalsete asjade üle diskuteerida. Kõik ettepanekud, kuidas seda suurt eesmärki kiiremini ja mõjusamalt täita, on teretulnud ja selles mõttes on arengufondi uksed lahti. Üks teema oli investeerimiskapitali teema, teine teema oli Riigikogu liikme nimetamine. Kolmas teema on see, et kui struktuurivahendeid hakatakse ümber paigutama ja investeeringud on läinud odavamaks, Rahandusministeeriumis on tehtud analüüs, siis minu siiras soovitus on: olgu suurem osakaal ettevõtlusmeetmetel. Aga nende meetmete sees mõtestage lahti, millist meedet ikkagi täpselt tahetakse, et toetused, edukuspõhised laenud ja investeeringud oleksid tasakaalus, et see poleks väga palju toetuste poole kreeni, ja kui jagatakse toetusi, siis tuleks vaadata, kas ettevõte lihtsalt muutub korraks efektiivsemaks, pannakse tööle targem masin ja saab inimesed lahti lasta või tulemusena minnakse üle keerukamale tootele, teenusele, uutele turgudele, kas selle toetuse tulemusena tekib sisuline nihe või pikendab see lihtsalt ettevõtte elusoleku aega.
Aga kui rahapaigutusi planeeritakse, siis minu siiras soovitus on ettevõtlusmeetmed. Me oleme näinud, et kui ettevõtlus ei edene, siis ei ole meil raha ka millekski muuks, kui ettevõtlus edeneb, on maksude näol ka kõigeks muuks raha. Need asjad on väga selges seoses. Järgmine teema oli (see on vist väga algfaasis teema) CO₂ kvootide müük. Kui need tõesti müüakse umbes kaheksa miljardi või mõne teise summa ulatuses, siis võiks mõelda (ma ei ole üleliia suur spetsialist selles valdkonnas), et kui on võimalusi osa raha suunata ettevõtluse arendusse, siis võiks seda teha. Me rääkisime siin erinevatest Eesti kasvuprogrammidest, mida võiks algatada. Ma arvan, et oleks küllalt riigimehelik osa saadavast tulust panna ühe valdkonna kasvuprogrammi. Seda ei pea ära kulutama, aga võiks panna ta sinna kas või endowment'i mõttes ehk selle raha tootlusest saadavaid vahendeid kasutataks selle valdkonna ettevõtluse arendamisel. Seda tüüpi fondijuhtimist on ka arengufond valmis tegema nii oma investeeringute poolest kui ka laiema eestvedamise mõttes. Kui te otsustate CO₂ kvoote müüa, siis, kui vähegi võimalik, suunake osa raha ettevõtlusesse strateegiliselt suunatud programmi kaudu. Need olidki need neli teemat.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra ettekandja! Nii tänasest kui ka varasemast ettekandest saame me aru, et pidevalt tehtavate seirete kaudu ja pidevate ülevaadete tegemise tõttu kõigest maailmas toimuvast on teil piisavalt suur teadmiste pagas ja know how olemas. Teatavasti, üks riigi tähtsamaid hoobasid, mille abil saab ühes suunas majandust ergutada, teises suunas võib-olla pidurdada, on riigieelarve ja peagi me seda üllitist näeme. Minu küsimus on selline: kui palju te olete nõu andnud või kas on teie poole pöördutud või kas teie nõu on vaja läinud järgmise aasta riigieelarve koostamisel, kui palju te seda olete andnud? Võib-olla on teil raske vastata, kui palju seda on arvestatud. Millised oleksid teie märksõnad järgmise aasta riigieelarve kohta?

Aitäh! Jah, küsimusel oli kaks poolt. Sellesse Rahandusministeeriumi ettevõtmisse, struktuurivahendite ümberplaneerimisse oleme me oma panuse andnud. Mis puudutab majandusministeeriumi haldusala, siis nende meetmete või asjade üle, mis on meiega lähemalt seotud, on vestlusi ja arutelusid olnud. Mis puudutab tervet riigieelarvet, siis otsest suhtlust või selles mõttes ettepanekuid ei ole olnud. Need on olnud pigem sellist põhimõttelist laadi sõnumid seirete põhjal jne. Ma ütleksin nii, et eks arengufondi roll ole ka tegelikult seda pikka fooni hoida. Selline lühiajaline tulude-kulude tasakaal on paljuski poliitilise otsustamise küsimus. Annaks jumal, et ta suures piiris tasakaalus on. See oli vastus küsimuse sellele poolele. Aga ma kasutan võimalust ja räägin ühe väikese mõistujutu, mille kunagi rääkis mulle üks inimene, kes kunagi oli siin saalis teie seas, ta oli Riigikogu liige. See on hästi huvitav ja aitab võib-olla olukorda mõtestada. See mõistujutt on järgmine. Mingi tegevuse eesmärkidele võib koolipoisi kombel panna hindeks üks, kaks, kolm, neli või viis. Tema arvas, et kui eesmärk on kulutamine, mida ta nimetas laristamiseks, kokkuhoid, mida ta nimetas koonerdamiseks, ja vältimine, mida ta nimetas arguseks, siis sellise eesmärgi eest paneks tema hindeks ühe. Hinne kaks oleks siis, kui eesmärgiks on tegevus ehk me koolitame lapsi või asfalteerime teid või on mõni muu selline eesmärk. Kui eesmärk on tulemus ehk see, et laps saab koolitatud, tee saab asfalteeritud, siis on hinne kolm. Kui eesmärgiks on, ütleme, protsess parema tuleviku nimel või paremate teede nimel või kui eesmärk on kaugem kui see üks konkreetne töö, kui näiteks selle ühe tee ehitamine tegelikult lahendab mingit suuremat probleemi ja see suurem probleem on nagu pildis, siis võiks hinne olla neli. Hinne viis on siis, kui eesmärk on uus seisund ehk me täna paneme mingi raha ja tahame viie aasta pärast saada uut seisundit. Ma ütleksin, et vähemasti ambitsioon võiks olla see, et iga riigieelarve krooni puhul, mis kuhugi pannakse, me püüame hinnata, kas selle mõju on tõesti see, et me saavutame uue tuleviku või me teeme lihtsalt ingliskeelset programmi nende programmide tegemise pärast, mitte ei lahendada üht konkreetset probleemi. IT‑akadeemia näitel ma näitasin, et ei piisa kahest programmist. Praegu õpib 50 tudengit, aga selleks, et mõju saavutada, on meil vaja 500–1000 tudengit. Ma püüaksin hinnata asju selles võtmes. See võiks aidata meil optimeerida ja oma kulusid rohkem mõtestada. See oli kõrvalepõige.

Tõnu Juul, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Milline on teie arvamus, kas Eesti kui investeerimiskeskkond on praegu üldse enam välisettevõtjale atraktiivne? Miks ma seda küsin? Mõte tuleb sellest, et meie kroon tundub olevat meie põhiliste partnerite jaoks Skandinaavias liialt kallis. Viidates teie mõtetele euro kohta, ma nendega nõustun ja arvan, et kõige targemini on Põhjamaadest toiminud Rootsi, kes on ajanud ka kriisi ajal väga tarka rahapoliitikat. Aga minu küsimus jääb selleks, mis ta alguses oli, investeeringukeskkond.

Aitäh! Ma arvan, et Soome ja Rootsi on eri situatsioonis, soomlased on eurotsoonis, rootslased mitte. Konteksti arvestades on mõlemad ajanud mõistlikku poliitikat. Ma arvan seda, et me veel ei tea, kumb neist lõpuks tugevamana välja tuleb. Ehk nii eurotsooni sees kui ka sealt väljas on võimalik kaugemas perspektiivis edukalt toimetada. Soomlased on eurotsoonis väga tugeva majandusena sees. Mis puudutab meie krooni ülehinnatust, siis ta on selgelt üle hinnatud. Eestikeelne vaste sellele oleks tegelikult tööjõukulude ja tootlikkuse suhe, mis meil on üsna kehv (Lätil on veel kehvem) meie partneritega võrreldes. Seda kas või ainuüksi seetõttu, et paljudel eurotsooni mittekuuluvatel riikidel on ujuv kurss, nende valuuta on lihtsalt odavnenud, riigi rikkus on vähenenud, aga konkurentsivõime selle võrra suurenenud. Selles mõttes, jah, oleme me kallis majandus. Ma ütlesin ka seda, et selleks, et kiiresti atraktiivseks muutuda, on oluline, kas me suudame deflatsiooni piisavas mahus tagada, aga ajalugu ei näita väga palju seda, et mitukümmend protsenti lühikese aja jooksul suudetakse seda teha, teine asi on see, et tuleb minna kiiresti üle efektiivsematele toodetele, teenustele. See tegelikult tähendab, et isegi kui seda suuta, siis osa inimesi ei oska sellist tööd teha ehk tööpuudus probleemina jääb ikka alles. Lisaks see, kui realistlikud me oleme arvates, et me suudame alates homsest teha keerukamaid asju kui täna. See võib olla niisamuti kinni nii investeeringute puuduse kui ka keerukalt mõelda oskavate inseneride vähesuse taga. Me ei ole atraktiivsed, kui nii öelda. Me oleme teatud niššides atraktiivsed. Näiteks IT‑s nähakse meid endiselt sellise pärlina, Norra ettevõtted toovad endiselt oma mingisuguseid IT‑asju siia. Aga siia ei ole võimalik teha IT‑ettevõtet, kui sa tahad palgata sada või rohkem inimest. Küsimus ongi selles, et kui me tahame teha neid asju, milles me oleme atraktiivsed, siis me peame mahtu kasvatama ja peame leidma viisi, kuidas seda teha. See on keeruline küsimus ja see on väljakutse.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! "Valge paber" räägib sellest, et riik peaks välja valima teatud strateegilised valdkonnad, mida fokuseeritumalt arendada ja kuhu rohkem panustada. Aga juba kevadisel Arengufoorumil, kus ka "Valge paber" esitlemist leidis, tõusid ettevõtjad üksteise järel püsti ja ütlesid, et nad ei ole sellega nõus, sest kust võtab riik tarkuse öelda, milline äri on perspektiivikas, millega peaks tegelema, milline on ambitsioonikas, milline vähem ambitsioonikas, ettevõtjad vajavad soodsat ettevõtluskeskkonda ja jätke otsused ettevõtjate teha. Kuidas te seda vastuolu kommenteerite ja milline on teie sõnum ettevõtjatele? Kes on targem, kas riik või ettevõtja?

Ajakirjanikud eeldavad, et lugeja on tark. Mina ütleksin, et üks või teine ei ole targem, jumala surmkindlalt. Mis ma oskan öelda, on see, et teised, kes püsti tõusid, ütlesid, et jumal tänatud, et keegi ütleb, mis trendid maailmas kuskil on, siis nad saavad oma tegevuse sellesse konteksti panna, saab kas või omavahel koostööd teha, selleks et ühiseid võimalusi ära kasutada. Ma arvan, et õige vastus on selline, et ega riik ei saagi üheselt ette öelda, et tee sina oma kapitali, raha ja ettevõttega seda. Küll aga saab ta mõtestada keskkonda ja konteksti nii tööstusharuspetsiifiliselt kui ka majanduse kasvuvõimalustest laiemalt lähtudes. Paljude Eesti asutuste väljakutse on see, et meil ei ole kuskil kontsentreeritult ajutruste, kes väga paljusid asju sünteesiksid. Ettevõtetel on see probleem seda enam. Kui nad on väikesed, siis ei ole neil raha hoida arendustöötajat tööl. Üks mu sõber ütles, et kui tal selline mees tööl oleks, kes lihtsalt juttu ajab, siis ta laseks selle lahti. Eestis ei ole neid inimesi, kes mõtestaksid maailmakontekste. Selles osas olen mina küll kokku puutunud ainult tänulikkusega. Teiseks, nendesamade investeeringute tõttu on meil tegelikult väga tugev kõhutunne, mis turul toimub. Kui igal ettevõtjal on oma konteksti ja oma sõprade ettevõtete kohta teadmised, siis meil on vähemasti kasvu poolest suhteliselt lai ampluaa kogemusi ja meil on sellist kõhutunnet, mis on nende kogemuste pealt tulnud. See on kindlasti väärtuslik. Vastus on, et üks ühele ei saa öelda, mida teha, küll aga saab võimalusi lahti mõtestada. Seda tuleb teha.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh teile teie tegevuse ja tänase ettekande eest! Eksperdid ja meiegi siin saalis oleme rõhutanud vajadust, et valitsus tuleks välja kriisipaketiga, ent kahjuks ühtset kriisipaketti pole seni sündinud. On seda ehk seganud euro taotlemine või kohalikud valimised, kus isegi valitsusparteid omavahel rivaalitsevad, on raske hinnata. Samas võib öelda, et riigi arengu järjepidevus lonkab kahel jalal. Me raiskame pidevalt nii finantse kui ka inimjõudu, sest on olemas mitu arengukava. Meenutan siinjuures ühte Riigikogus väga edukalt vastuvõetud arengukava "Säästev Eesti 21". Mida teie spetsialistina arvate, kas ühtse kriisipaketini jõudmine oleks mingisugune võluvits või oleks seda miski muu?

Nagu ma enne ütlesin, selle paketi või selle plaanini jõudmise tee on olulisem kui see plaan ise, mis päeva lõpuks kirja pannakse. Väga paljude sääraste heakskiidetud strateegiate puhul on olnud nii, et strateegia on kinnitatud, aga lai otsustajate ring ei ole seda olemuslikult omaks võtnud. See kasvuvisiooni tegemine, mida me oleme valmis eest vedama, peaks käima nii, et arvestame ühelt poolt parimat oskusteavet, aga teistpidi vaidleme põhiliste otsustajate ja ettevõtjate vahel selgeks, millised peaksid olema täpsemad Eesti sihid, mille suunas pürgida ja mille nimel juba olemasolevaid programme ja rahaeraldisi rohkem fokuseerida. See on asja üks pool.
Nüüd küsimus, kas seda tehakse valitsuses või kuskil mujal. Seda tehakse eri riikides siin ja seal. Näiteks Soomes on selle algatanud Sitra, meie sõsarorganisatsioon, ja Inglismaal teeb seda tööd NESTA Reboot England. Valitsus on tegelikult täidesaatev võim, kes korraldab riigi igapäevase elu juhtimist. Seda nad peavad tegema, see on nende põhifunktsioon. Tõsi, eks kriisiajal kulub kõva aur sellele, et tegelda optimeerimise ja kõigi selliste asjadega, mis tuleb kiiresti ära teha. Meie sõnum on, et me peame kindlasti tõmbama fookuse pikemaks ja mõtlema, kust uut kasvu tootma hakata.
Ja teine asi: praeguses suures kriisituhinas me võiksime hakata süsteemsemalt mõtlema tervikmeetmete paketile, mida me tahame saavutada lühiajalises perspektiivis ja mille tarbeks me sellesama "Valge paberi" koostasime. Jah, "Valge paber" on diskussiooni tõstatamiseks, mitte absoluuttõde, aga see on süntees nendest asjadest. Me vajame tegelikult nii taktikalisemat kui ka sellist kaugema perspektiiviga visiooni ja seostatud tegevuskava vajalike asjade ärategemiseks. Ütleme, me oleme enam-vähem kohandunud sellega, mis on juhtunud. Et asjad tegelikult hullemaks ei läheks, tuleb tööpuudusega midagi pihta hakata. Et anda uuele kasvule vähegi mõtestatud alus, millesse me ise ka usuksime ja millesse välisinvestorid oleksid valmis investeerima, peaks sellega süsteemsemalt tegelema ja oma targad pead kokku panema. See on meie üleskutse ja ma loodan, et kõik tulevad sellega kaasa.

Erki Nool, palun!

Hea ettekandja! Kommentaariks niipalju, et CO₂ kvootide müügi puhul kindlasti riik järgmistel aastatel plaanib seda teha, ent siin on see "aga", et see raha võib minna ainult keskkonnaalasteks investeeringuteks. Aga siin on täna kajanud, et Eesti riik peaks panustama teadmistepõhisele tootmisele või tootearendusele. Minu küsimus on järgmine. Me oleme siin saalis kuulnud, et Soomes, keda on täna juba paar korda näiteks toodud, taotleb inseneriharidust umbes 27% üliõpilastest, Eestis pisut üle 6%. Kui palju on Eestis plaanis näiteks järgmisel aastal rohkem insenere koolitada?

Mis CO₂ kvooti puutub, siis tõsi, seda raha kõigeks ei saa kasutada. Aga mis puutub keskkonnainvesteeringutesse, siis näiteks kas või meie tänases investeerimisportfellis Goliath Wind – ettevõte, keda te näete siinsamas Valges saalis – arendab uue generatsiooni tuulegeneraatori tehnoloogiat. Neil on tehas, neil on tuulepargid Eestis ja mujal maailmas, neil on litsentsi müük – see ei ole otseselt keskkonnainvesteering. Tegu ei ole reaalse filtriga, mis on kuhugi otsa pandud, see on selline teadmistemahukam investeering. Ma antud juhul mõtlesingi seda, kas teha mõni spetsialiseerunud investeerimisfond, kes investeerib keskkonnatehnoloogia arendustesse. Ma ei tea, ma ei ole spetsialist CO₂ kvoodi alal, aga kui vähegi võimalik, võiks seda kaaluda. See on osa vastusest.
Teine küsimus oli teadmistepõhise majanduse küsimus. Minu arvates on reaalne elu praegu selline, et insenerialadele pürgijate osakaal on natukene suurenenud. Ka kolleegid IT-akadeemiast ütlevad, et Ott, sa ei kujuta ette, millised inimesed praegu meile kandideerivad. Neil oli tänavu konkurss läbi aastate kõige kõrgem, seejuures väga palju tullakse teist kõrgharidust või teist eriala omandama ja just nimelt nn pehmetelt aladelt, mis on igasugused ärijuhtimised ja muud sellised asjad. Jah, masu ajab inimese sisukamat asja õppima, see on jumala selge.
Samas võib küsida, kas meil peab inseneride ja mitteinseneride suhtarv olema sama, mis Soomes. Ma ei tea seda. Ehk me tahame olla ambitsioonikas kaupmeeste riik ning manageerida siin suuri kaubavoogusid Aasia ja Euroopa vahel – see tähendab rahvusvahelist äri. See võib tähendada ärijuhtimist, aga ka teatud spetsialiteete seal, eks ole. Aga see tähendab vähemasti spetsialiteeti tugevas rahvusvahelises mõõtmes, mitte sellist ärikooli tudengit, kes suudab autot müüa. Kui teil on võimalik minna ärikooli lõputöid lugema, siis minge ja lugege! Näete, millised need on. Mina olen neid lugenud ja need ei ole sellised, mis lubavad ennustada, et selle kooli lõpetanud võiksid rahvusvahelist äri tegema hakata. Erkki Raasuke ja teisedki Eesti suurettevõtjad on öelnud, et rahvusvahelise äri suutlikkusega inimesi Eestis üleliia palju pole. Keeruline küsimus – lai vastus.

Villu Reiljan, palun!

Hea ettekandja! Tahaks ressursi kohta küsida. Soomlastel on selline kõnekäänd, et maad tegelikult üldse ei müüda, seda ainult ostetakse. Kuidas te hindate riigi jätkusuutlikkuse ja tuleviku seisukohalt praegu paarikümne tuhande hektari maa kiiret odavmüüki olukorras, kus kinnisvaraturg on absoluutses madalseisus ja kus me teame, et tegemist on ressursiga, mida juurde pole võimalik toota.

Ma ei pea ennast selles valdkonnas spetsialistiks, seetõttu ma ei oska ka sellele vastata. See ongi riigijuhtimise igapäevase töö küsimus. Asi on aga selles, et kui tulud vähenevad, siis kuskilt pead sa raha saama. Ja mida raskem olukord, seda keerulisemad valikud. Nii lühike vastus.

Toomas Trapido, palun!

Hea ettekandja! Tänu teile oma seisukohtade sisuka ja energilise selgitamise eest! Minu küsimus puudutab teie slaidil olevat teksti, et teeme keskkonna- ja säästva energeetika toodetest ning tervise- ja heaolutoodetest Eesti tööstuse läbilöögivaldkonnad. Küsin just keskkonna ja säästva energeetika kohta. Milline visioon teil selles valdkonnas on ja milliseid samme arengufond plaanib teha?

Natuke ma oma ettekandes neid ambitsioone juba avasin. Täpsema vastuse, kui me selle kasvuvisiooni kamba peale kokku saame, annab ehk see. Samas me näeme seda valdkonda laiemana kui puhtalt tooted: kindlasti hõlmab see ka nii lähemalt kui kaudsemalt seotud teenuseid. Kõnealune programm, kui see tõesti algatada, tooks eri osapooled kokku. Mis ma veel oskan öelda, on see, et see ei tähenda ilmtingimata suurt rahapakki. Jah, kui me räägime investeerimisest keskkonnatehnoloogial põhinevasse ärisse, siis tähendab see raha, aga paljuski tähendab see ka eri osapoolte kokkutoomist, ühise tuleviku avamist, et igapäevaseid otsuseid või programme õigesti suunata.
Ma toon mõned näited. Seesama Cleantech Finland – ma mainisin soomlaste ambitsiooni saada Cleantechis maailma liidriks. Mis nad teevad? Jõuline eestvedamine, süsteemne maailmatrendide seire, era- ja avaliku sektori hästi tugev koostöö ja suured mõjusad algatused, et valitud suunas minna, riiklike poliitikate ja programmide fokuseeritus sellele rohkem, kui seda on seni tehtud, riiki välisinvesteeringute meelitamine ...  Mitte lihtsalt investeeringuid ei soovita, vaid soovitakse neid spetsiifilisse sektorisse ja püütakse sellega atraktiivne olla. Ning seda ollakse sellega, et see on kuulutatud riigi eelisvaldkonnaks, kuhu suunatakse rohkem auru. Edasi: tugi eksporditurgudele. Soome ettevõtteid, kes selles valdkonnas töötavad, püütakse ühiselt brändida ja nende toodangut väljapoole riiki müüa. Riskikapital suunatakse fokuseeritult sellesse sektorisse, aga teiselt poolt edendatakse haridust ning teadus- ja arendustegevust. Tehakse rohkem arendustööd, koolitatakse paremaid ja rohkem spetsialiste just nimelt neid vajadusi silmas pidades. Nendelesamadele ärijuhtidele ja igasugustele muudele majandusõppuritele aga antakse parem haridus just seda tüüpi erialal, nii et mis iganes funktsioone nad ettevõttes ka ei täida, nad mõistavad selle sektori kasvuvõimalusi maailmas. Ühesõnaga: väga mitmesugused polaarsed tegevused, aga need viivad ühe eesmärgini.
Lihtsat vastust teile ei ole. Nagu öeldud, kõik see ei tähenda sugugi ainult rahapakki, see tähendab ka eestvedamist ja arusaamist oma ambitsioonidest. Ja inimesed üldiselt tulevad kaasa, seda ma võin seniste seirete põhjal öelda.

Aadu Must, palun!

Hea arengufondi juht! Oleme siin Riigikogu saalis kuulnud, et mõned kärped eelarves on vaid kvantitatiivse sisuga – tööd tehakse edasi, aga lihtsalt natuke vähem. Mõned kärped seevastu on kvalitatiivse mõjuga. Lugesin praegu, et 2009. aasta lisaeelarvega vähendati arengufondile sihtotstarbeliselt eraldatavate summade mahtu 20 miljonilt 6,234 miljonini. Kas selline kärbe mõjutab arengufondi tööd ainult kvantitatiivselt või ka kvalitatiivselt? Mõõdikuks sobiks siin nähtavasti see mustlase hobuse näide, mida te kindlasti teate.

Kui kõik kärped kokku lugeda, on meilt see aasta kärbitud sisuliselt 20 miljonit krooni. Mida see tegelikult tähendab? See ei tähenda, et me tänavu nälga jääme, sest nagu ma härra Rosimannusele juba ütlesin, meil olid teatud reservid. Me oleme mõnel eelarveaastal kokku hoidnud ja ka intressitulu teeninud, selle arvel saame tänavuse aasta ära elada. Järgmine aasta peaks arengufond eelarve plaani kohaselt saama 18 miljonit krooni, millega me suudame kvalitatiivses mõttes samasugust tööd jätkata. Ma väga loodan, et see nii läheb. Aga praegu on rasked ajad ja raha tuleb kokku hoida, see on selge. Kaugemas perspektiivis üldiselt riik võiks säästmist ja kokkuhoidu motiveerida ja soodustada sellega, et seda, mis on säästetud, ei tõmmata kohe ära. Sest et säästmine ja mitte kulutada suutmine on kaks eraldi asja. Üks on põhimõtteline tegevus, teine aga lihtsalt fakt, et raha ei suudetud ära kulutada. Ja see vastab hindele üks, nagu üks teie kunagine ametivend ütles.

Mati Raidma, palun!

Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab arengufondi olemust. Tänase diskussiooni käigus on selgunud, et tegemist on väga tõsise mõttekojaga. Samas olete te mõttekodade maastikul teistest natuke erinev, teie nimelt jagate raha ka natuke, võimaldades teha investeeringuid. Kas te seniste kogemuste põhjal olete tunnetanud olemuslikku konflikti mõttekoja ja investori funktsiooni vahel? Ja kuidas te positsioneerite ennast mõttekodade maastikul: mis on teie eesmärk, kas olla Eestis tugevate mõttekodade võrgustikus või olla kodade koda?

Esmalt olla see mõttekoda ja suunata investeeringuid. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem need hakkavad ühte jalga käima. Ehk siis just nimelt: tänu seirele me tuvastame Eesti kasvuvõimalusi ja saame selle kaudu täpsemalt investeeringuid suunata. Kui üldse Eestis valikuid teha saab, sest seni on meil ambitsioonikaid projekte nii vähe, et tuleb ikka kõik ära teha, mis on. Aga tuleviku mõttes võiks selline side olla.
Teistpidi annab investeeringute pool meile hea kogemuse ja kõhutunde selleks, et seire valdkonnas rääkida ettevõtjatega kui võrdne partner. Me tegelikult teame, mis turul toimub. Teie kolleeg Riisalu ütles, et tal on teatud ettevõtetega teatud küsimused. Ma sain temaga rääkida kui võrdne võrdsega, sest ma tean, mis tüüpi küsimustest juttu on – mul on pilt olemas. Selles mõttes need pooled toetavad teineteist ja integreeritus pigem suureneb.
Nüüd, kas arengufond on kodade koda, mõttekoda, peamõttekoda? Esmalt peaks need ära defineerima. Aga olukorras, kus väga palju selliseid think-tanker'eid riigil ei ole, me saame olla keskne punkt, kuhu otsad kokku tulevad. Selge on, et ühelt poolt meie eelarve, teiselt poolt ka majanduslik mõtlemine ei toeta seda, et kõik targad pead ühte kohta kokku tuua. Me saame või vähemalt püüame olla see süda või see võrgustiku keskpunkt, mis puudutab majanduskasvu uute võimaluste avamist, ja seda laias mõttes. Me ei kavatse ega taha olla kõikide valdkondade spetsialist. Aga kõikide valdkondade majanduslik aspekt võiks olla see, mis külge pidi valdkonnad arengufondi külge haakuvad.

Helle Kalda, palun!

Hea ettekandja! Mind veidi häiris, kui te ütlesite Mustamäe kohta natuke halvasti. Mustamäe on üks ilusaimaid kohti ja Mustamäel on ilusaim ülikooli kampus. Ja ma ei usu, et Mustamäe kampuses on rendihinnad odavamad. Need on sama kallid kui kesklinnas. Aga see selleks. Võib-olla soovivad küsijad ühendada teid mingi asutusega – see on meedias kajastunud. Minu küsimus aga on hoopis teine. Et ellu jääda, peab ettevõte majanduslanguse korral kulusid vähendama, seda eriti tööjõukulude osas. Mis on teie seisukoht: kui suures ulatuses võiks tööjõukulusid vähendada? Kus on lõppude lõpuks piir?

Kelle tööjõukuludest on jutt?

Ettevõtete tööjõukuludest.

Ma hakkan Mustamäe asjast pihta. Ma tegelikult armastan Mustamäed. Ma olen Nõmme poiss, ma olen TPI-s koolis käinud ja see, et Koplist viidi TPI majandusteaduskond Mustamäele, on väga hea. Eriti head on Mustamäe taga need jooksumetsad, hüppetorni ümbrus. Nii et Mustamäe vastu ma tunnen respekti. Samamoodi pean ma lugu Ülemiste Cityst, Gunnar Kobin on seda ehitades tõsiselt head tööd teinud. Aga arengufond pidi valima sellest aspektist lähtuvalt, et olla selle pildi keskel, mitte ühe või teise juures. Samamoodi on ettevõtjad Mustamäel, samamoodi on nad Ülemiste Citys, samamoodi on nad Tartus. Meie esimene investeering läks Viljandisse. Kordan: me püüame pildi keskel olla. Nii palju siis Mustamäest.
Mis puutub tööjõukulude kärpimisse, siis ettevõtja on pragmaatiline: ta kärbib neid vähemalt senikaua, kuni need ületavad tema tulusid. Efektiivsuse saavutamine on tema eesmärk. Mida rohkem on ettevõttel varasemat puhvrit, seda rohkem saab ta selliste otsustega venitada, võib-olla õnnestub kriis üle elada ja tulevikureservide nimel rohkem inimesi tööl hoida. Aga kui ikka taskud tühjad on, siis pole pääsu. Ettevõtja vaatevinklist on olukord selline.
On jumala selge, et palgal püütakse hoida võtmetöötajaid. Kui kedagi koondatakse, siis esialgu lihtsama töö tegijaid. Eelmistest maailma kriisidest on teada, et kui sa oled korra väga suure hurraaga kõiki koondanud, siis vähemasti neidsamu inimesi on hästi raske tagasi saada. Need on tegurid, mille alusel ettevõtjad oma valiku langetavad.
Kogu riigi mõttes on koondamise piir ilmselt kuskil seal, kus tekib surve meie riiklusele. Kas või see, et me ei suuda enam tarku otsuseid langetada. Ma arvan, et see piir on seal. Ilmselt keskvalitsuse võimuaparaat on meil piisavalt väike ja väga suurt kärpimist ei võimalda, küll aga on väljakutseid ja võimalusi kuhjaga igasuguses halduses efektiivsuse ja tulemuslikkuse suurendamisel. Samade inimestega tuleb veel mõjusamalt riiki juhtida, seejuures mitte riiki administreerida, vaid muudatusi juhtida. Majanduse kasvu ajal me nägime, et ega me väga hästi muudatusi juhtida ei oska. Saime küll selle kasvuga hakkama ja nüüd on meil kukkumise ajal tegelikult sama väljakutse. Aga üks asi on selles mõttes hakkama saada, et viia kulud-tulud tasakaalu. Et ka sisukamalt hakkama saada, see amplituud ei ole nii kõrge. Osa inimesi teenib nii üles minnes kui alla minnes, aga ühiskonnale on see juba valus. Mida väiksem see amplituud on, seda stabiilsem on ühiskond ja tervem riik.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahaksin väga tänada teid selle sisuka raporti eest! Ma olen alati arengufondi ilmutistest lugu pidanud. Juba 2008. aasta jaanuaris, kui oli arengukonverents, te käskisite kõikidel maa peale tulla ja hoiatasite, et meie selline vale edu saab ükskord otsa. Mul on ettepanek neile, kes kritiseerivad seda, et ettekanne on paberkandjal: ma võtaksin nad hea meelega kokku ja viiksin Kagu-Eestisse. Eesti riik on arenenud nii, nagu ta on – mõnel pole internetti ja nad saavadki osa positiivseid sõnumeid vaid raamatutest lugeda. Siia saali tulevad meile paraku vaid negatiivsed sõnumid ja kavad, mis kannavad nimetust "kärpekavad". Valitsus olevat sellesse raportisse leigelt suhtunud. Kas te oskate öelda, meil rahanduskomisjonis oli jutuks see, et Eestis on ...

Palun küsimust!

... languse põhi käes ja nüüd on tulemas tõus. Kui me riigis endas midagi ei tee, kas me võime loota ainult Eesti edule selles osas, et meie põhilise ekspordi riigid kosuvad, või me peame ikkagi mingeid struktuurseid muudatusi tegema?

Kuidas ma vastan? Meie majandus on nii palju kokku tõmbunud, et ega ta väga palju enam kokku tõmbuda ei saa. Küsimus on, kui kiiresti ta kasvama hakkab ja kui jätkusuutlikult. Kriisi põhi on käes – seda võib mitmeti defineerida. Ma rääkisin, et tööpuuduse mõttes on see asi nagu inertsem, kui on majanduse olemuslik, numbriline kasv. Kas see veel kahaneb, võrreldes eelmiste kvartalitega, ei tea, aga ilmselt umbes aastaga jõuame esimesele langustsüklile järele. Kui referentsaastas oli langus juba nii suur ära, siis täiendav langus enam väga suur ei saa olla, selles mõttes me jõuame kuhugi optimumini küll. Aga nüüd on probleem, kui kiiresti ja stabiilselt me sealt tõusma hakkame. Ja olemuslikum küsimus: mis on see asi, mis seda protsessi veab? Millised on need ettevõtted, mida nad teevad, kuhu nad müüvad, millise rahaga seda finantseeritakse – see on tegelikult majandusmatemaatika küsimus. See oleks säärane pragmaatiline vastus sellele raskesti vastatavale küsimusele.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud ettekandja! Minu poolt ka suur tänu sisulise ettekande eest ja heade vastuste eest! Eesti on väike riik ja ei ole meil investori silmis sellist atraktiivsust nagu Hiinal või Singapuril. Pikka aega oli meie edu võti madal palgatase, praegu oleme ka selle eelise kaotanud. Mis peaks olema meie Nokia, millest väga palju on räägitud? Mis toob välisinvestorid taas Eestisse? Milline Eesti toode võiks välisturgudel väärtuslik olla?

Välisturgude seisukohalt on atraktiivne asi, mida suudetakse teha paremini või odavama hinna eest kui konkreetsel kohalikul turul olev või sinna müüdav asi. Kas meil on mingisugune hinnaeelis või on meil mingi sisulise keerukuse eelis? Ega ma ei oska öelda, mis tooted ja teenused need võiksid olla. Kaup, mida me Eestist välja müüme, on suhteliselt lihtne ja seetõttu pole ma kuigi veendunud, et selle abil rikkaks võib saada. Asi on selles, et mitukümmend aastat korraga ei hüppa. Kuidas teha niimoodi, et me viie aasta pärast müüksime märksa keerukamaid tooteid ning oleksime tuntud märksa teistsuguste plusside poolest kui see kriisieelne odavus, mis meil oli. Seda odavust või 2004.-2005. aastasse tagasiminekut ei saa me endale lubada. Meil on tegelikult väga suur laenukoormus peal ja need laenud tahavad kinni maksmist. Seda enam, kui me veel täiendavaid laene tahame majandusse tuua, et seda elavdada. Niisugune ümmargune vastus sai.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea ettekandja! Siin on teid kiidetud sisuka ettekande ja sisukate vastuste eest. Mina kiidan teid ka selle innukuse eest, kuidas te kõigesse suhtute ja meile vastate. Ning seda kõike tingimustes, kus omanik võtab teenitud ja kokkuhoitud raha ära ja kas annab elamisraha, see veel päris selge ei ole. Mu küsimus on selline: mis tunne teil oli, kui koalitsioonipoliitikud Riigikogu saalis küsisid, ega selle raamatu eest 150 või 200 krooni palju pole? Või seda, kas see 150 või 200 krooni ruutmeetri eest on palju või vähe ja miks te ikka seal asute, kas see on õige koht, kus ruume üürida. Mis tundeid sellised küsimused Riigikogust teis esile kutsuvad?

Kuidas ma nüüd ütlengi ... Ma arvan, et kriisisituatsioonis on kõik sellised küsimused asjakohased. Tahetakse ju teada, kas see või teine makstud summa on end õigustanud. Teine teema on, kas see peaks olema esimene küsimus, kui siin saalis saab ainult ühe küsimuse esitadagi. Aga ma kuulan kõik küsimused ära ja katsun neile vastata. Ja mis siin salata, ma hea meelega vastan teile, sest ma mõtlen nendele asjadele ju töö juures iga päev.

Georg Pelisaar, palun!

Austatud ettekandja! Minagi tänan teid väga sisuka ettekande eest ja küsimustele antud heade vastuste eest! Te olete "Valge paberi" näol terve rea ettepanekuid Riigikogule esitanud. Kas teie hinnangul on mõni nendest ettepanekutest ka hakanud n-ö ellu minema? Kas mõne ettepaneku osas on hakatud reaalseid samme astuma?

Teie oma sõnadega vastates: on hakanud mõningad asjad ellu minema. Kui see paber suve alguses välja tuli, siis ma rääkisin selles kajastatud teemadel igal pool. Näiteks Välisministeeriumis võtsin jutuks välisdiplomaatia mobiliseerimise. Siis me rääkisime sellest asjast esmakordselt. Nüüd on pool aastat möödas, needsamad inimesed on saanud asja seedida ja kui me nendega kokku oleme saanud, siis nad on öelnud, et tõesti, see on teema, kus tuleb pead kokku panna ja maksimum Eesti jaoks kätte saada.
Samas on enamik kõnealuseid asju kuigivõrd inertsed. Majanduskomisjonis ma tõin paralleeli, et innovatsioonipoliitikat hakati majandusministeeriumis ajama 1999. aastal. Nüüd, kümme aastat hiljem, on retoorikast kaugemale jõutud ja seda mõistetakse juba paremini. Tõesti, riik on 4–5 aastat üsna mõjusaid samme selles suunas astunud. Paljud asjad aga on inertsed.
Selle "Valge paberi" eesmärk polnud tegelikult ühte või teist sammu konkreetselt propageerida. Muidugi on tore, kui keegi üksikult midagi ette võtab – pigem korjataksegi üksikuid üles. Aga tegelikult me ootame rohkem seda, et enam murtaks pead selle üle, kuidas seda kõike tervikuna realiseerida. Mitte ainult lühiajalisi mõtteid, vaid ka seda pikemaajalist plaani. Võti on tegelikult see, et võtta asi käsile tervikuna, mitte jupi kaupa siit ja sealt. Kas kõik asjad tuleb ära teha või mitte, on diskussiooni küsimus, aga tervikut peab suutma näha. See on meie sõnum. Selles osas on paraku tükk tööd tegemata. Eks mõte oli ka teile suvelugemist anda, et te saaksite mõelda, mida see kõik tähendab Eesti majanduse jaoks. Tegu on vähemasti kahe kuu töö viljaga, millest selgub, mis oleks ekspertide arvates need ideed, mida suure pildina või süsteemis ellu viia. Alus, mida mõtteplatvormi tekitamiseks vaja on, on olemas. Nüüd tuleb edasi minna.

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud ettekandja! Teie ettekanne on tõesti olnud köitev ja seda on olnud ka vastused küsimustele. Ma tahan küsida järgmist. Eesti väliskaubanduspoliitika on olnud suhteliselt tagasihoidlik ehk peaaegu olematu. Te toote oma vastustes üsna tihti eeskujuks Soome Sitrat. Kuidas teeb Soome Sitra valitsusega koostööd just nimelt väliskaubanduse vallas? Kas te olete seda nendelt küsinud?

Ma olen üldiselt kursis, mil moel nii Sitra kui teised samasugused fondid valitsustega koostööd teevad. Seesama Sitra ja niisamuti meie arengufond teeb ühelt poolt koostööd valitsusega ja teiselt poolt hästi tugevalt ettevõtjatega. Näiteks juba nimetatud Cleantech Finland on Sitra ja ettevõtjate projekt. Nüüd on ettevõtlusliidud selle üle võtnud ja müüvad tänu sellele oma tööstust väljapoole, ettevõtjad juba haldavad seda brändi ja kasutavad seda ära, et ennast väljapoole müüa. Projekt on riigialgatuselt erategevusse kandunud.
Mis puutub suhtesse Sitra – ettevõtja, Sitra – riik, siis see on tegelikult võrdne. Sitrat on 40 aastat peetud, ja seda põhjusel, et oleks kõrvalseisev, natuke pikemat visiooni omav mõttekoda, novaatorlikesse uutesse asjadesse investeerija, uute ideede algataja. Praegu nad plaanivad oma Helsingi kesklinnas asuva torni maha müüa ja ehitada hoopis passiivmajade küla mere äärde Helsingisse. Nii tahetakse ühiskonnale anda sõnum, et on võimalik hästi väikse energiakuluga kinnisvara arendada. Aga neil on selleks vajalik raha olemas. Neil on miljardi euro suurune endowment fund, mille rahaga nad saavad toimetada. Meie ei saa, me peame olema nutikamad ja teistmoodi algatustega oma sõnumid kohale viima. Ning just selliseks teistmoodi tegemiseks on vaja igapäevasest asisest riigijuhtimisest eraldi seisvat üksust.
Ka Sitral on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Aeg-ajalt jälle diskuteeritakse, kas seda on vaja või pole vaja. Ent on fakt, et 40 aastat on see püsinud ja endiselt on Sitrat vaja. Endiselt on vaja sedasama visiooni vedamise protsessi. Esmaspäeval toimub seal üks kinnine üritus Nobeli preemia laureaadi Krugmani eestvedamisel. Me püüdsime sinna saada, aga ei õnnestunud. Seega väga tõsiselt tegeldakse riigi uue visiooni otsimisega ning Soome valitsus ja seesama Sitra teevad selles tihedat koostööd.
Lõppude lõpuks on oluline, et kusagil oleks riigi mõtlejad koos, et keegi asjad läbi mõtleks ja neid eest veaks. Meil Eestis minu arvates ideede ja pealehakkamise monopoli ei ole, neid peaks igaühele jaguma ning me peame mõtlema, kuidas koostööd teha.

Jaanus Marrandi, palun!

Aitäh huvitava ettekande eest! Meie majandusmudel jooksis tegelikult ummikusse juba paar aastat tagasi. See oli peaaegu kõigile selge ja mitu korda on olnud juttu, et kui me tahame, et meie majanduskasv jätkuks ja leitaks n-ö uus plaan, siis me peaksime eksportima kaks korda rohkem kui praegu. Noh, teil on ilus pealkiri "Eesti vajab suurt plaani". Ka on siin algetapi kohta ilusti kirjas, et positsioonid tuleb kätte võidelda, peame olema valmis uut moodi mõtlema ja et muutuste algatamine on väga raske – väga loogilised positsioonid. Teisalt me teame, et näiteks Singapur on suutnud välja kuulutada väga selge positsiooni: olla tervishoiuteenuste liider oma piirkonnas. Missugused võiksid ikkagi meie ajaraamid olla? Millal me suudame midagi konkreetsemat öelda? Ja kas demokraatlikus riigis on üldse võimalik ettevõtjaid kuulates väga selgetele ühistele kokkulepetele jõuda?

Tagant pihta hakates: riigi käes on haridus, riigi käes on õiguslik regulatsioon, riigi käes on riigieelarve. Riigil on tegelikult instrumente küll, et riiki suunata ja mõjusalt muutusi esile kutsuda. Nagu ma siin ühele küsimusele juba vastasin: loomulikult riik ei saa ettevõtjale öelda, et tee seda või teist. Aga ta saab toota õigeid inimesi tööturule, õige kvaliteediga selleks, et ettevõtjad suudaksid keerukaid asju teha. Sest ettevõtjad tegutsevad ikkagi nende teadmiste alusel, mis neil on, mis nad ise ja nende töötajad on koolipingist saanud.
Mis puutub ajaraami, siis kui tõsiselt härjal sarvist võtta, siis minu arvates viie aasta pärast võiks märgata, et Eestis on oma tugev majandus-mina tekkimas. Kümne aasta pärast võib see väljenduda korralikes majandusnäitajates. Toon näiteks sellesama Singapuri viimase aktsiooni. Aastal 2001 nad käivitasid selles vallas kõva töö ja buumiaastate eel oli juba näha, et nende positsioon on selginenud. Loomulikult võtab see, et summaarne riigi SKT viia edukate riikide tasemele, kõvasti aega. Singapur on 40 aastat asjaga tegelnud, meie oleme 20.
Te küsite, mis võiks olla optimaalne aeg. 20 aastat võiks olla minimaalne aeg. Aga see kõik ei ole nii lihtne, sa pead ikkagi täpselt teadma, mida sa teed, ja tõesti suutma oma otsused teha mobiliseeritult suunale seda saavutada. Kui aga täna härjal sarvist võtta, siis minu arvates viie aasta pärast võiks olla juba mingid lood välja kujunenud ja ka Eesti maailmas mingite valdkondade poolest tuntud. Aga kümme aastat võiks olla see ajapiir, millest alates me näeme, et meie nn uus majandus on hakanud kogu majandust vedama. Kui ikka on võimalik nii öelda: uus ja vana majandus.

Robert Antropov, palun!

Arengufond ja kogu Eesti otsivad oma Nokiat. Ma olen oodanud kaks tundi, et seda Nokia kuldsõna kuulda, aga ma ei kuulnud kordagi. Samas te ütlete, et peaks võtma eeskuju Singapurist. Singapur on suuruselt maailma teine sadamalinn. Singapur alustas oma rikkuseteed transiidist ning transiidi külge on nüüd poogitud ka kaupade käitlemine, kaupade tootmine – nii import kui eksport. Kuid kordi seal käies ei näinud ma kusagil sadu tuhandeid konteinereid ja tootmishooneid. Miks me sellest ei räägi, miks me seda ei näe? Mis meil viga on?

Kuidas ma ütlen? Singapuri majandus ja kaubandus on tasemel tänapäeval, 40 aastat tagasi oli ta suhteliselt nõrgem. Tõsi, Briti impeeriumi tähtis osa on ta aegade algusest olnud. Kunagi 1800. aasta paiku oli ta kaluriküla jõe ääres. Aga kõik, mis nad on saavutanud, on nad saavutanud nende võimaluste piires, mis neil on olnud. Neil on hästi vähe maad, neil ei ole puhast vett – nad impordivad 100% puhtast veest, mis nad tarbivad. Neil on nagu meilgi komplitseeritud tingimused ja samamoodi on neil igasuguseid naabreid ümberringi. Nad on kogu selles kontekstis püüdnud oma kaarti välja mängida ja on sellega hakkama saanud.
Mis logistikasse puutub, siis kunagi oli Singapur laevaehitaja. Jaapanist hakati seda tootmist sinna kanti üle tooma, aga ühel hetkel tuleb ju efektiivsuse ja hinna lagi ette. Kõiki asju ei tasu teha. Te teate logistikat paremini, mina ei ole logistikaekspert, aga selles vallas on võimalik käsile võtta keerukamad asjad. Väga palju kaupa liigub kaubanduses bittide-baitide näol, tegu pole enam sugugi ainult füüsilise kaubaga. Eestis võib lõppude lõpuks valida ju selle Ikea logistika, juhtides ühelt poolt tootmist ja teiselt poolt müügivõrku. Need kaubad võivad Eestist läbi minna, kuid ei pea minema. See kasum võib laekuda Eestisse, võib ka mitte laekuda – sõltuvalt sellest, milline on keskkond, kas asjaomased firmad on registreeritud siin või kuskil Luksemburgis. Jah, tänapäevane logistika või tänapäevane hansalinn ei tähenda ilmtingimata mingite vedelike või muu kauba läbivedamist. See tähendab suurte rahvusvaheliste tarneahelate juhtimist, millega kaasneb kõikvõimalik lisandväärtus, mille sinna juurde annab panna – kas siis kohalikus riigis või kuskil mujal. Küsimus on, kas see holding on Eestis, kas see raha, maksutulu laekub Eestisse. Igasugune lisandväärtus, mis läbiveetavale kaubale juurde pannakse, ongi võtmeküsimus.
Selles mõttes on mul sellesse valdkonda usku ja see ongi üks valdkond, kus Eesti on pildil. Samas tuleviku Eesti logistika ei ole nii lihtne, kui see täna on, kui me tõesti tahame rahvusvahelise kaubandusabina pildil olla. Sellisel juhul on meie logistika teistsugune ja sellisel juhul tuleb seda laiemalt mõtestada. Sinna alla kuuluvad kõik need teadmistepõhised teenused, mis selle laias mõttes logistika alla kuuluvad, olgu see laevade registreerimine, sertifitseerimine, kaubanduse finantseerimine või midagi muud säärast. Rotterdam sobib hästi näiteks, kus lisaks sadamale on välja arendatud kõik sellega seotud teenused. Vastavad palgad on hästi kõrged ja nii on tegu kõigile väga kasulike tegevustega.
Ma arvan, et võiks olla mõistlik mõelda ka, nagu öeldakse, vol 2 või vol 3 võtmes, milline Eesti tulevikus on. Vahest ei ole see, mis Eestist edasi saab, nii lineaarne kui see, mis ta oli. Vahest ei ole see nii kergesti projekteeritav. Peaksime püüdma mõtelda natuke keerukamalt.

Ülle Rajasalu, palun!

Lugupeetud esineja! Ma soovin ka teid ettekande eest tänada! Te rääkisite selles Eesti lühiajalistest ja ka pikaajalistest perspektiividest ja plaanidest. Te rääkisite meie majanduse sisust ja sellest tehtud järeldustest ning jõudsite ettepanekuni, et Eesti vajab suurt plaani. Nagu ma aru saan, on arengufondi koondunud suur hulk Eesti ajupotentsiaalist. Kas te olete nõus selle suure plaani täitmist alustama ja kui olete, siis mis oleks need kolm põhilist mantrat, millest lähtudes me peaksime selle plaani käivitama?

Arengufondi on tõesti üksjagu ajupotentsiaali koondunud. Meil ei ole seal kindlasti teadmiste-mõtete monopoli – arengufond on väike, aga meil on head asjatundjad. Ja meil on veel paremad kontaktid nii Eesti oma ekspertidega kui Eestist väljaspool ja me teame, kuidas üht või teist asja kuskil riigis on tehtud. Nii oleme me püüdnud end selle võrgustiku südameks ehitada.
Kaudselt alustas arengufond selle visiooni kavandamist kaks aastat tagasi, kui me mõtlesime süsteeme, kuidas seireid läbi viia. Ühte huvitas üks valdkond, teist teine, ja me hakkasime mõtlema, missugune loogiline seos peaks uuringutel olema, kuhu need välja võiksid viia või millele nad sisendit peaksid tootma. Me jõudsime järelduseni, et see võiks olla Eesti selline keskpikk kasvuperspektiiv või kasvuplaan, millele need kõik argumenti toodavad. Nüüdseks me oleme sealmaal, kus seda argumenti on üksjagu toodetud ja me saame hakata seda kokku traageldama. Loomulikult on arengufond valmis seda eest vedama, ja seda me teeme. Täna ma ütlesin selle juba kõvasti välja, et käes on aeg, mil see plaan võiks kuue kuni kaheteistkümne kuu jooksul kokku saada. Mis meetodit me kasutame, see on veel lahtine. Eri riigid on neid probleeme väga erinevalt lahendanud ja tõenäoliselt valime kombinatsiooni nendest, kuidas seda tehakse. Jah, me veame seda eest ja anname endast parima, et see plaan tõesti sisukas tuleks ja Eesti uuele kasvule aluse paneks.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Ott Pärna! Te pöördusite varasemas vastuseandmises Riigikogu poole palvega, et Riigikogu pööraks tagasi seaduse, millega võeti arengufondilt ära Telekomi aktsiad – see ei aita riigieelarvet tasakaalu viia ja teil jääb ilma võimeta teha kapitalipaigutusi ja investeerida kogu arengufondi töö n-ö intellektuaalselt huvitavaks harjutuseks. Kui päris aus olla, siis küllap minu arvates lahendavad Vabariigi Valitsus ja koalitsioon selle aktsiate küsimuse endale meelepärasemalt. Aga arengufond ei ole ju välja mõeldud tühja koha pealt. Soomes on Sitra näol olemas midagi sarnast. See loodi juba 1967. aastal ja Sitra elas üle nii suure energiakriisi 1970-ndatel kui ka lama. Kas te olete õppinud oma Põhjamaade kolleegidelt, mismoodi Sitra Soome kriiside ajal 1970-ndatel ja 1990-ndatel ellu jäi?

Minu arvates olid põhitegurid riigimehelikkus ja järjepidevus. Kui riik on otsustanud pärast pikka ettevalmistust midagi teha, siis, nui neljaks, seda rada jätkatakse ja mõeldakse hoolega, kuidas kõike paremini ja mõjusamalt teha, mitte seda, kas seda üldse teha. Praegu me ei küsi, kas meil sellist plaani on vaja. Me küsime pigem, millist plaani on vaja ja kuidas see ellu viia. Need asjad on vajalikud. Samamoodi on vajalikud need kasvuettevõtted, kes meil tipus on. Me ei saa küsida, kas neid ettevõtteid on vaja – loomulikult on! Ja neid on Eestis tegelikult sada korda rohkem vaja. Ma arvan, et päeva lõpuks tekib siin konsensus selles osas, et seda asja on vaja teha, küsimus on viisides ja kiiruses.
Ka mina püüan kehva mängu juures head nägu teha selles mõttes, et minus on nii palju riigimeest, et ma üritan seda vankrit vedada viimse päevani, et sellest asjast ikka asja saada. Küllap tekib uue asja tegemisel ikka teatud turbulents. Kuigi tihti selliseid organisatsioone üles ei ehitata, üks kord kümne aasta jooksul. Ka Eesti riigis ei ole seadusega institutsioone loodud. Uskuda nüüd, et algus on jube kerge, oleks vale. Alguses kindlasti oodatakse kiireid võite ja on võib-olla lihtsustatud arusaam võimalustest. Esimene päev, kui me fondi tegema hakkasime, oli mul ka ettepanek, et kutsume McKinsey kohale, ja kolme kuuga tehakse meil Eestis strateegia. Aga arvestades avaliku sektori komplitseeritust, siis kolme kuuga ei tee midagi. Täna me oleme kahe aastaga piisavalt tausta loonud, et nüüd midagi kokku traageldada. Nagu ma enne ütlesin, mingit Lapi tarka pole olemas, on infokillud siin ja seal. Seesama Krugman võib midagi rääkida, aga ega ta soomlastel plaani kokku ei pane. See on ikka soomlaste enda töö seda teha.
Ma arvan, et meil on praegu kasvuraskused. Me oleme veel noor ühiskond. Kõik see on protsessi osa ja küsimus on, et tuleb vastu pidada. Ma ise arvan küll, et Eestis on piisavalt riigimehelikkust ja tunnetust, et sellist asja peab tegema, et seda jätkatakse.

Helmer Jõgi, palun!

Hea ettekandja! Lugedes arengufondi raportit Riigikogule, leidsin ma siit sellise fakti, et 5% esitatud äriprojektidest on investeerimisküpsed. Selle suhteliselt tagasihoidliku arvu taustal on tõepoolest alust teha järeldus, et Eestis on kapatsiteedi vähesus ja et meil tuleb talente siia meelitada. Samas ma tean hästi meie praktilise ettevõtlushariduse olukorda: meie õpilasfirmad on viimastel aastatel rahvusvahelistel konkurssidel saavutanud nii esikohti kui muid auhinnalisi kohti. Minu küsimus on: kas arengufond on suunanud oma tähelepanu sellele, et Eestis talente leida ning neid hoida ja toetada? Kas olete selle valdkonnaga tegelnud?

Minu teada on ka meie portfelli ettevõtetest või sealt SeedBoosteri inkubaatori ettevõtetest kaks kuni kolm tükki tehnoloogiaettevõtete võistlustel auhindu saanud. Nagu ma ka enne ütlesin, talentide hoidmine on kindlasti võtmetähtsusega ülesanne Eestis. Tegu on inimestega, kes tegelikult uut majanduskasvu veavad ja riiki juhivad. Mis projektide arvu puutub, seda 5%, siis  klassikaliselt võib-olla investeeritakse 3%. Suured ja väga tugevad riskifondid USA-s vaatavad aastas paarkümmend tuhat projekti läbi ja teevad 10–15 investeeringut, samad Steve Jürvetsoni fondid näiteks. Ütleme, mida kõvem fond, mida laiemal turul tegutseb, mida rohkem ta saab koort riisuda, seda rohkem ta koort riisubki. Meie probleem on see, et meie tegevus on limiteeritud Eestiga ja me peame võtma seda, mis Eestis on. Et sellest rohkem kätte saada, see tee on pikem ja rahvusvahelise äri inkubaatori abil me püüame seda teha. Me püüame ettevõtete investeerimisküpsust suurendada ja ärimudelid kiiremini läbi mängida, et selgeks teha, millises nurgas võiks läbi lüüa.

Aivar Riisalu, palun!

Hea ettekandja! Arengufond sai loodud heal ajal ja väga üllastel eesmärkidel. Ning suur jupp valitsusest, kes selle otsuse juures ametis oli, on praegu endiselt võimul. Kui me nüüd vaatame neid arenguid, mis puudutavad eelkõige teie kapitaliseerimise probleemi, siis minu küsimus on väga ühene: kuidas te hindate oma koostööd Eesti Vabariigi valitsusega, kes on vist selgelt valinud kursi teil käed lõplikult kinni siduda või pehmelt öeldes teie tegevus likvideerida? Ilma rahata õitseda, sel ju väga sügavat sisu ei ole.

Ega me õitseda ei soovigi, me teeme tööd. Aga mida vastata? Konstruktiivsel tasemel on asjalik koostöö majandusministeeriumiga, kellega meil huvid majanduse edendamisel kattuvad ja kelle minister on meie nõukogus. Meil on nõukogus kaks ministrit olnud – need inimesed on vahetunud – ja ka parlamendiliikmeid. Ma ütleksin, et nõukogu tasemel on toimunud konstruktiivne töö – mõnel juhul konstruktiivselt kriitiline, mõnel juhul konstruktiivselt optimistlik. Aga seal on olemas tahe koostööd teha.
Kuidas arengufond istub riigis toimuva üldise kärpimise ja eelarve optimeerimise vajaduse konteksti? Tegu on väljakutsega ja see, et too teema täna üleval on, on minu arvates juba tee lahenduseni. Me võime mõelda, kas meil on sellist asja vaja, kas meil on neid ettevõtteid vaja, kes seal üleval on. Kas meil on ettekujutus, millised ettevõtted uut kasvu vedama hakkavad, või mitte? Tõsiasi, et see teema on üleval, võib-olla selle probleemi ka lahendab. Lõppude lõpuks ei ole minul ega arengufondil mängus mingid arengufondi huvid, meil on mängus Eesti huvid.
Optimismi lisab tegelikult ka see, et mõned ministrid, kes praegu valitsuses on, on eri aegadel olnud majandusministrid ja selle asja loomist eest vedanud. Ma usun küll, et saame hakkama.

Tänan, hea ettekandja! Ma palun teilt vabandust, et pean selle väga huvitava ja tõsise diskussiooni korraks katkestama! Head ametikaaslased! Riigikogu juhatusele on saabunud ettepanek, mille sisu on järgmine: Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 17. septembril 2009. aastal päevakorra ammendumiseni, kuid mitte rohkem kui kella 14-ni. Ja alla on ilusasti kirjutanud Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Rein Aidma. Alustame selle ettepaneku hääletust. Kas võime minna hääletuse juurde?
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast Riigikogu istungit, seega istungit, mis toimub 17. septembril 2009. aastal, päevakorra ammendumiseni, kuid mitte rohkem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega ülekaalukalt poolt 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust. Hea ettekandja, ma palun vabandust, et ma teid katkestasin! Nüüd aga saame jätkata. Evelyn Sepp, palun teie küsimus!

Ma tänan kõigepealt sisuka ja veenva ettekande eest! Aga nüüd küsimuse juurde. Siin oli enne juttu turutõketest ja sellest, et analüüsi tulemusena on neid teatud olukorras võimalik kõrvaldada. Analoogsed tõkked paraku on ka poliitikas, poliitilises mõtlemises. Siin näiteks küsiti ettevõtete kehva olukorra kohta – nagu teie saaksite seda oluliselt muuta, küsija aga mitte. See on päris särav näide. Mida saaks arengufond teie arvates teha, et senisest tõhusamalt analoogseid poliitilise mõtlemise turutõkkeid muuta ja et tõepoolest tekiks ka poliitilist tahet selle suure plaani väljatöötamiseks ja mis veel parem, selle realiseerimiseks? Kui jätkub praegune olukord ja me räägime rendihinnast ja muudest vidinatest, nagu see oleks Eesti majanduse võtmeküsimus, siis ega see väga viljakas õhkkond suure plaani tekkeks ei ole.

Minusse süstib optimismi see, et kui me korraldame arengufondiga vestlusi või arutelusid, siis seal domineerivad Eesti võimalusi avavad ja otsivad seisukohad. Diskussioon on konstruktiivne. Küllap kuuluvad polaarsed mõtted demokraatia olemusse. Mulle siiski tundub, et sellised Eesti asja ajamise ideed domineerivad meil teistsuguste ideede üle. Selles mõttes ma olen optimistlik. See tahe on tõesti kasvanud. Meie majandussituatsioon on paraku selline, et ega meil väga palju valikut ei ole, et sisukalt oma tuleviku üle vaielda. Tulises vaidluses on ikka üht- ja teistpidiseid mõtteid, aga vaidluse objekt võiks olla see, kuidas Eesti majandus saada uuesti haljale oksale. Milline peaks meie majandus olema ja milliseid otsuseid on vaja teha. Kes seda teeb, võiks olla teisejärguline küsimus. Teeb seda arengufond või keegi teine, ei ole tegelikult tähtis. Tähtis on see, et seda tuleb teha. See ongi vastus.

Maret Merisaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Olete maininud oma ettekandes mitmel korral Soome organisatsiooni Sitra. Kui palju te olete teiste Euroopa organisatsioonide kogemusi üritanud läbi töötada? Näiteks on olemas organisatsioonid, kes tegelevad elamumajandusega ja säästva ehitusega, neil on internetis üleval väga palju konverentsi- ja muid materjale, milliseid edusamme on saavutatud hoonete energiasäästlikuks ümberehitamisel. Kas te olete analüüsinud, milles seisnevad koolitused meie praegustele töötutele? Kui palju töö kaotanud ehitustöölisi on koolitatud selles suunas, et nad oleksid kursis energiasäästlike töövõtete ja ehitusmaterjalidega?

Mis puutub teistesse niisugustesse organisatsioonidesse Euroopas ja mujal maailmas, siis oleme nendega väga tihedates suhetes. Näiteks NESTA Inglismaal, Forfas Iirimaal. Selles mõttes me teame, mis töö käib ja kuidas seda ühes või teises riigis tehakse. Mis puutub spetsiifiliselt säästvasse elamumajandusse ja sellega seotud küsimustesse, siis arengufond ei ole spetsialist sellel alal. Seda kohustust ei ole meile ka seadusega pandud ja tegelikult ei ole see võimalikki – meid on 15 inimest ehk kuus-seitse korda vähem kui teid siin. Me ei saa süviti minna kõikidesse valdkondadesse. Säästva ehituse ja majanduse seoseid me aga analüüsime ja peame seda suunda positiivseks. See on vajalik tegevus nii majanduse elavdamise mõttes kui ka energiasäästu mõttes. Teada on, et maailma energiast läheb kõikvõimalike hoonete ehitamisele ja üleval pidamisele natuke alla poole. See on hästi suur väljakutse ja teistpidi kasvuvaldkond väikestele ettevõtetele.

Mailis Reps, palun!

Hea ettekandja! Kahjuks saan esitada ainult ühe küsimuse, tegelikult oleks neid päris mitu. Aga eks me vestle mõnes teises kohas. Kõige huvitavam teie ettekandes oli pakkumine, et me peaksime panema rõhku ka välistudengite ja muu atraktiivse tööjõu sissemeelitamisele. Me teame, et Põhjamaad redigeerivad aktiivselt Ukraina ja Valgevene turgusid. Sellest tulenevalt on mul küsimus: kui tõenäoliseks te seda peate, et me murrame ära sellised ametid nagu meie kaitsepolitsei ja KMA? Olgem ausad, näiteks Hiina tudengitel on meie viisat saada väga keeruline ning Valgevene ja Ukraina tudengitel kindlasti vähemalt sama keeruline. Missugusel koostöö tasemel võiks see olla võimalik?

Ma arvan, et igasuguste selliste asjade murdmine võiks pigem ühise mõttetöö vili olla. Tuleb koos arutada, kuidas eesmärk saavutada ja samas olemasolevad riskid maandada. Asja teine külg on see, et mida paremat haridust me rahvusvaheliselt Eestis anname, seda paremaid inimesi me siia saame. Ja teie nimetatud asutused lasevad neid paremaid inimesi ilmselt lihtsamini riiki sisse, sest nende taust on paremini teada. Ma arvan, et selles vallas valitseb korrelatsioon. Kui meil on rahvusvaheliselt väga tuntud programmid, siis me saame tänu sellele lihtsamal moel siia paremaid inimesi. Aga me peame tegema omavahelist koostööd ja mõtestama ära, miks meil neid inimesi vaja on. Teisest küljest on ju seegi meie omariiklusele omamoodi julgeolekurisk, kui meil ei ole keerukat tööd tegevaid inimesi. Oht omariiklusele peab olema igal juhul maandatud – oht mõlemas mõttes –, aga eesmärk tuleb saavutada. Esimene samm sellel teel võiks olla kas või seesama kasvuvisiooni tegemine. Ja seda platvormi, kes teevad, võiks tegelikult laiendada. Usun, et mõtted vajadustest ja võimalustest ühtlustuvad. Küllap siis saab üle ka kõikvõimalikest mõnes mõttes võib-olla bürokraatlikest, mõnes mõttes aga sisulistest ohtudest ja takistustest.

Mart Nutt, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on see nendele riikidele, kes haritud tööjõudu sisse toovad, kasulik. Aga vaatame ka asja teist poolt. Teiste riikide maksumaksja rahaga on need inimesed koolitatud ja nendes riikides endis on nende teadmisi väga vaja. Kas me ei käitu mitte ebaeetiliselt, kui neid nende enda ühiskonna arendamiselt eemale tõmbame. Kas te olete selle peale mõelnud?

Ma arvan, et me käitume õigesti. Minu arvates on maailm efektiivsem ja parem, kui inimesed teevad just nimelt seda tööd, mis neile kõige paremini sobib, ja selles kohas, kus seda kõige selgemalt nende jaoks pakutakse. Me loome inimestele võimaluse oma teadmisi rakendada ja teistpidi, minupärast kas või sedasama küberturvet maailma ühes parimas kompetentsikeskuses õppida. Ma arvan, et me vähemasti samavõrra teeme teene maailmale. Ja teine asi: me oleme ikkagi nii väike riik, et meie väikesed ambitsioonid ei mõjuta suures plaanis kogu maailmas eetilist tasakaalu selles valdkonnas. Ma arvan, et me läheme õiges suunas, kui me niimoodi mõtleme. See on Eesti võimalus, see on jumala selge.

Peeter Kreitzberg, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tavaliselt tullakse välja sellega, et tuleb kõvasti haridusse panustada. See on mõnes mõttes õige ka. Aga ma arvan, et see on kaunis ühekülgne lähenemine. Meil on praegu kõrgharitud inimesi tunduvalt enam, kui on Euroopa Liidus keskmiselt. Meil on neid rohkem kui näiteks Soomes. Aga tundub, et meie majandamise strateegiat tuleb muuta. Liiga lühiajalised eesmärgid, liiga kiire kasumi tagaajamine ... Sellepärast me kaubandus-tööstuskojaga nende ettepanekul arutame pidevalt kutsehariduse küsimusi, mitte sugugi innovatsioonitehnoloogia arendamise ja kõrghariduse küsimusi. Mina arvan, et suuremad probleemid peituvad ikkagi majandamisparadigmas, mitte niivõrd hariduse puudujäägis. Mis teie arvate?

Mis ma arvan? Ma arvan, et siin on kuskil kesktee. Sellesama IT-akadeemia koostöömemorandumi allkirjastamisel olid ka kõikide Eesti ülikoolide rektorid ja Eesti Arvutifirmade Assotsiatsiooni eestvedajad, tegelikult suurimad IT ettevõtjad Eestis, kes globaalselt äri teevad. Seal oli tegelikult see eetikapiir paigas. Mõlemad said aru, et ühelt poolt IT ettevõtted müüvad maailma nende tegijate CV-sid. Ja kui seal CV-s on tegelikult pooleli jäänud haridus, siis ei saa seda müüa. Seega on nemad huvitatud, et poiste haridustee saab lõpetatud. Samas on mõlema poolt vajakajäämisi ja mõlema poolt võimalikku ärategemist. Ma arvan, et kui kiire kasumi võimalus majanduses otsa saab, siis lähevad need väärtushinnangud paremini paika. Ja tõesti, ka ehitusteaduskonnast ei võeta tudengeid esimeselt kursuselt ära, vaid lastakse neil ikkagi silla ehitamine selgeks õppida ja alles siis kutsutakse tööle. Ma arvan, et edasiminekuruumi on mõlemal pool ja väljakutse on see, et tuleb osata neid kahte asja ühendada. Just nimelt seda, et me oleme üks kõrgharitumaid riike Euroopas, ja seda, et see väljenduks ka selles, et me teeme ühte keerukaimat tööd Euroopas. Seal vahel võiks korrelatsioon tekkida. Mõista, mida selle saavutamiseks teha, see on väljakutse.

Austatud Ott Pärna! Ma tänan Riigikogu nimel teid ettekande ja vastuste eest ning kogu arengufondi meeskonda selle aruande eest! Rohkem küsimusi ei ole. Jõudu teile teie töös!

Aitäh!

Nüüd on mul suur au avada läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu! Aivar Riisalu soovis lisaaega, seega saab ta kuus minutit – üks minut lisaaega juurde.

Head kolleegid! Head külalised! Arengufondi ettekannet kuulates tekkis hinge selline hea tunne. Hea tunne sellest, et Eestimaal on olemas vähemalt üks organisatsioon, kes arvestataval tasemel suudab aru saada, kuhu me peaksime edasi liikuma. Meie kõigi jaoks, kes me praktilises elus ringi rabeleme, kerkib see küsimus ju järjest rohkem esile.
Ma olen ilmselt ka siit puldist, aga ka mujal nii mõneski esinemises varem öelnud, et Eesti majandus nagu ka kogu majandus – või vastupidi, kogu majandus nagu ka Eesti majandus – koosneb erinevatest etappidest. Esimene etapp oli, kui me kõik tegelesime usinalt erastamisega. Kes mida sai, proovis selle kuhugi võimalikult kiiresti maha müüa, põhiliselt välismaale. Nii teenis inimene natuke raha, ostis ilusa maja, ilusa auto ja oli õnnelik. Ülejäänud raha paigutas ta börsidele ja 1990-ndate lõpus saabunud nn Vene kriis viis selle raha minema. Vennad said nagu korraks kaineks, siis aga hakkasime kõik kinnisvara arendama, sest seoses Euroopa tulekuga meie hoovile tekkis meile korraga väga palju imeodavat ja imetabast raha. Kõik põllud krundistati ära, osa neist seisab krundistatuna tänagi ja ilmselt jääb sellesse seisu veel kauaks.
Nagu Ott Pärna ütles, võeti välja kiiret kasumit. Seda kiiret kasumit võeti välja päris palju, aga sellega ei osatud midagi peale hakata. Suures osas osteti Armeenia kaevandusfirmade osakuid ja Aserbaidžaani sotsialistliku islamivabariigi erinevaid finantsinstrumente ning praegu ollakse kurvad, et raha nagu oli, aga kuhu kadus, ei tea.
Kõik räägivad nüüd sellest, et Eesti peab leidma oma tee. Mina arvan, et arengufond on tõepoolest selle kõige realistlikuma tee meile kätte näidanud. Aga kahjuks on vist juhtumas see, et nad on meile selle tee kätte näidanud, me igaks juhuks jätame neile ajud alles, aga käed ja jalad lõikame küljest ära. Ja sellel lihtsal põhjusel, et raha nagu õieti polegi. Me tahame, et nende meile näidatud tee realiseeritakse kuidagiviisi nagu kapitaliväliselt – et, poisid, teil on toredad ideed, tehke midagi, aga meie siin seda nagu kaasa ei tee. Vägisi tuleb meelde ühe Ukraina kirjaniku lause, et mina su sünnitasin, mina su ka tapan.
Praegu tundub täpselt niimoodi, et aastal 2007, kui kõik see asi nagu alguse sai, võis ju öelda, et tegemist oli fantastilise ideega. Sellel lihtsal põhjusel, et heal ajal hakati mõtlema selle peale, et meil oleks vaja ühe mütsi alla koondada visionäärid, kes ütleksid Eestile, kus on tõde. See oli mõistlik otsus. Täna oleme me kitsikuses ja mina olen seda meelt, et meil oleks muidugi mõistlikum vähem süüa, aga igal juhul tuleb säilitada see, mis tagab meile võimaluse süüa ka ülehomme. Mina seda visiooni väga selgelt ei näe ja mind teeb ärevaks küsimus, mil moel me siis tegelikult ülehomme süüa saame.
Ega midagi ei ole teha, me tunnistame kõik kogu aeg, et Eesti on väike riik. Mul ei lähe surmatunnini meelest ära Toomas Lumani ettekanne sellestsamast puldist, kus ta ütles, et Eestis on üle 30 000 ettevõtte, kelle keskmine töötajate arv on 1–9, mis tegelikult ongi Euroopas täiesti tüüpiline. Aga selge on, et sellised väikesed ettevõtted saavad rohkem olla orienteeritud sisemajandusele. Väljapoole vaadata saavad üksikud erandid, entusiastlikud IT firmad, kus tõesti võib-olla üks vend on võimeline valmis kirjutama mingi programmi, mis kogu maailma raputab. Aga põhimõtteliselt lisandväärtust loovas tootmistegevuses üheksa vennaga ikka nagu tanke tootma ei hakka.
Seetõttu meie reaalmajandus ja see, mida arengufond meile täna räägib, on omavahel üsna suures vastuolus. Ja tegu on täiesti normaalse vastuoluga, sest väikesed tootmisettevõtted seisavad praeguses kapitalipuuduses ja igasugustes muudes hädades päris tõsiste valikute ees, kas elada edasi või mitte edasi elada.
Arengufond on töötanud ühe tootmisettevõttega, mille kaubamärk on 150 aastat vana ja millega ka mul on olnud au päris isiklikult kokku puutuda. See on parim näide sellest, kui keeruline on täna Eestis ehitada üles tõsiselt tehnoloogilist ja lõpptoodangut valmistavat tootmisettevõtet, mis peaks olema meie tuleviku võti. Seetõttu ma olen endiselt arvamusel, et igal juhul on meil vaja tekitada olukord, kus arengufondi jätkusuutlikkus oleks tagatud. Tee, mida nad meile näitavad, on õige ja me peame seda teed käima, sest vastasel juhul me võime oma riigi kokku pakkida. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Ester Tuiksoo! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu! Aasta on möödas eelmisest arengufondi tegevuse arutelust siinsamas Riigikogus. Juba siis tõstis arengufond üles põhimõttelised küsimused Eesti edasise pikaajalise arengu kohta. Arengufond esitas tõsise järelduse, mille kohaselt praeguse majandusstruktuuriga ei jõua Eesti arenenud riikidele järele. Arengufond pidas ka siis vajalikuks eelisarendada suurema lisandväärtuse potentsiaaliga majandusharusid ning otsida võimalusi ekspordi tugevdamiseks ja kiiremaks kasvatamiseks.
Vahepeal on arengufond koostanud ja üle andnud ka "Valge paberi" kriisi ületamiseks ja Eesti uuele majanduskasvule aluse panekuks. Põhimõtteliste muudatuste algatamine-elluviimine eeldab riigi aktiivset ja sihipärast tegevust soodsa ettevõtluskeskkonna loomisel. Tõsised investeeringud riigis tehakse valitsuse eestvedamisel, või vähemalt oleks see mõistlik.
Mida on aasta jooksul ära tehtud ja mida valitsus on ette võtnud majanduse elavdamiseks? Kõik arengufondi poolt aasta tagasi väljaöeldu kehtib praegu veel enam. Majanduslangus jätkub, tööpuudus on aastaga kasvanud ligi seitsmekordseks jne. Eelmisel aastal juhtis Rahvaliidu fraktsioon siinsamas tähelepanu sellele, et riigi käes olevaid suuri infrastruktuuriettevõtteid, sealhulgas Eesti Raudteed ja Tallinna Sadamat, vaevavad probleemid transiidi taandarengu tõttu, kuid uusi lahendusi ei ole leitud. Nüüd kavandab valitsus riigifirmadelt omanikuna kasumi välja võtta, et riigieelarve auke lappida. See pärsib küllaltki nende firmade võimalusi uusi investeeringuid teha, pannes need ettevõtted veelgi raskemasse olukorda. Ka praegu, aasta hiljem on jõus ettevõtjate tookordne valus tõdemus: valitsus tegeleb lihtlabase liitmise ja lahutamisega, et eelarve kokku saada, ega tegele majanduse tervikprotsesside arendamisega. On ilmne, et kui Eestis jätkub selline lühinägelik poliitika, siis ettevõtluskeskkond ei parane ja ebastabiilsus süveneb. Muidugi ei tekita selline olukord usaldust ei kohalikes ega ka välisinvestorites.
Me oleme tänavu palju kuulnud ka innovatsioonist. Selleks, et tagada pikaajaline jätkusuutlik areng, peab innovaatilisus muutuma elu- ja tööstiiliks, ning mitte ainult majanduses, vaid kõikides eluvaldkondades ja neist kõige olulisemana just avalikus sektoris ja hariduses, mis peaks olema riigi arengu mootor. Tulemused on paraku ikka veel küllalt tagasihoidlikud, võime neid lugeda ühe käe sõrmedel. Valitsus peaks siin eestvedaja olema ja looma pikaajalisi visioone, nagu seda tehakse näiteks Soomes, nagu me äsjagi arengufondi juhi vastustest kuulsime. Tõsiseid ja suuri investeeringuid majanduse ümberstruktureerimiseks ja elavdamiseks tuleb teha siiski valitsuse toel ja eestvedamisel. Märksa tuleks meil tugevdada ka välismajanduspoliitikat.
Asjaosalistel, valitsusel ja kogu koalitsioonil oleks vaja oma mälu värskendada: siinsamas Riigikogus võeti 2005. aastal vastu pikaajaline arengustrateegia "Säästev Eesti 21", mille põhimõtted ühtivad arengufondi ettepanekutega. Erinevalt viimasest on see seaduse jõus olev dokument, millest valitsus on kohustatud oma tegevuses ka juhinduma.
Soovime omalt poolt arengufondile edu tema ette seatud eesmärkide saavutamiseks! Loodame, et valitsus hakkab edaspidi senisest enam hindama arengufondi tegevust ning asub pealtvaatamise asemel innovatsiooni ja restruktureerimise protsesse reaalselt suunama tema käsutuses olevate vahenditega – seda nii majanduses kui avalikus sektoris. Ja loomulikult tahan avaldada lootust, et esitatud "Valget paberit" ei oota ees lihtsalt ühe bürokraatliku avalduse saatus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jüri Tamme! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Lugupeetud juhataja! Külalised! Sotsiaaldemokraadid mõistavad arengufondi ideoloogiat, meile pole vaja põhitõdesid üle korrata. Mis meid huvitab, on dünaamika: mis suunas ja missuguste sammudega arengufond liigub, missuguste vahendite kaasabil. Ütlen ausalt, et tehtud on väga palju, seda majanduskasvu reaalse seisu fikseerimisel ehk seirel, samuti uue majanduskasvu suundade selgitamisel. Ma ei puudutaks siin kolmandat olulist aspekti ehk investeerimisprojektide sisu ja tulemuslikkust, sest oleme ausad: olemasoleva finantsressursi baasil on millegi suure ja ekstraordinaarse teostamine vähetõenäoline. Kas peakski? Arengufond ei saa olla majanduskasvu vedur, sest tarkade mõtete ja ettepanekute elluviijad peavad olema riik ja ettevõtjad. Just selle sõnumiga siia saali tuldi. Riigi all mõtlen ma eelkõige kõiki meid siin saalis ja Stenbocki majas, kes me peaksime palju aktiivsemalt tegelema eelduste loomisega.
Jah, minna pelgalt teiste kopeerimise teed on lihtne ja turvaline. Ühinemine Euroopa Liiduga, euro, Nokia, tuumajaam – kõik see on teistel avastatud ja järele proovitud. See viib meid mingi tasandini, ja kõik. Edasi on vaja ise vaeva näha. Millegi kordamine tähendab hilinemist, hilinemine aga suuremaid kaotusi. Äkki prooviks midagi uut, midagi teistmoodi, tempokamalt?
Sotsiaaldemokraadid mõistavad väga hästi, et siit puldist kuulutada ainuõiget tõde pole võimalik, tegutseda seatud eesmärkidest ja ülesannetest lähtuvalt aga küll. Skype'i juht härra Josh Silverman mainis, et riik peab investeerima kõrgharidusse, et oleks neid, kellele tööd anda. Ma ei tea, kui paljud meist seda üleskutset on kuulnud, täna mainis seda veel kord Ott Pärna. Otse loomulikult mõtles Silverman eelkõige pealetungi tehnilise hariduse vallas. Aga tegelikkus? Härra Pärna sõnul on meil võimalik lähitulevikus infotehnoloogia alal koolitada 250 spetsialisti, vaja oleks aga 1000. See on reaalsus.
Kõik vähegi mõtlevad inimesed kutsuvad üles ajusid kaasama. Ühed räägivad võõramaalastest, teised kohalikust mõttepotentsiaalist. Mina aga tahaksin paar sõna öelda meie enda kohta. Sotsiaaldemokraadid on aastaid kutsunud üles looma Riigikogus tulevikukomisjoni. See üleskutse on pannud tuksuma meist paljude südamed, kuid pilkudes on jätkuvalt tühjus.
Head kolleegid! Kriis sunnib uusi lahendusi leidma, seda ka Riigikogu tasandil. Meid noomib nii president kui valija. Veel hullem, me noomime ennast ise Riigikogu esileedi isiku kaudu. Aga tulemus? Riigikogu ei tohiks toimida nutumüüri sarnaselt. Me peame muutuma tõsiselt võetavaks partneriks. Me peame kasvatama kompetentsi ja ajama asju eesmärgipõhiselt. Sotsiaaldemokraadid toetavad arengufondi mõtteid ja usuvad nende realiseerumisse. Samuti kutsume me veel kord fraktsioone üles arutama tulevikukomisjoni loomise vajadust. Eesti vajab märgilisi algatusi, ja Toompea pole erand. Aitäh teile!

Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Toomas Trapido!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid, arengufondi juhataja ja külalised! Kasutan oma aega siin kõnepuldis, et natukene tutvustada ühte kogemust, mille ma sain eelmisel aastal Šotimaal. Nimelt oli mul seal viibides võimalus rääkida ühe Šoti ministriga. Peale peaministri on kabinetis muuseas viis ministrit. See jutuajamine oli äärmiselt huvitav. Nimelt on Šotimaal, mis on hakanud teatud määral omandama riigi tunnuseid ja kus on tunnetatav selline õhin nagu Eestis 15–20 aasta eest, tehtud arengukava, kus on püsti pandud viis suurt eesmärki. Need on umbes sellised, et rikkam ja õiglasem Šotimaa, targem, tervem, turvalisem, tugevam ja rohelisem Šotimaa. Need võivad kõlada loosunglikult, aga sellest jutuajamisest jäi mulle täiesti selge mulje, et nad mõtlevadki selle saavutada. Need eesmärgid on palju täpsemalt sõnastatud ja mis väga oluline: iga eesmärgi saavutamise eest vastutab üks minister, kelle asi on kava ellu viia. Ja teised ministrid peavad seda toetama. Samasuguseid eesmärgipüstitusi ja samasugust koostööd võiks näha olla ka Eestis.
Nüüd võib-olla natuke lähemalt. Näiteks majanduse alal on Šotimaa isegi ministrite tasandil täiesti selgelt sõnastanud eesmärgi muutuda taastuvenergia Saudi Araabiaks. See on selline lause, mis jääb kõrva, aga tegelikult nad teevad ka samme selles suunas. Näiteks on välja käidud selline rahvusvaheline auhind nagu Saltire auhind, mille suurus on 10 miljonit Inglise naela ja mis läheb selle peale, et välja mõelda kõige paremad laine- ja tuuleenergia kasutamise võimalused.
Nüüd küsingi: kas meil Eestis midagi sellist on? Vist ei ole, aga võiks olla. Nii et mõelgem, mis samasuguse kaaluga eesmärgid meil siin Eestis võiks olla. Tegelikult pole need šotlaste suured eesmärgid võib-olla peale selle taastuvenergia midagi otseselt uut. Tervena elatud aastad, hea haridus ja kõik see muu ongi ju see, mida inimesed tahavad. Usun, et nendele valdkondadele panustades suudame me ka teistele kasulikud olla ehk siis raha teenida. Seetõttu, mis iganes vormis meil see eesmärkide arutelu ka ei võiks olla, aga mina ajan oma joru ega väsi kordamast, et me võiksime sarnaselt Šotimaaga püsti panna 5–7 eesmärki ja tõesti nende suunas liikuma hakata. Tehkem siis seda!
Veel tahtsin tuua mõned näited. See jutt võib-olla seostub ka arengufondiga natuke. Tahan öelda, et praegu toimuvad maailmas väga huvitavad arengud ka selles mõttes, et kõik ei ole enam müüdav. Aga et tähelepanu saavutada, et mingeid kasulikke asju teha, selleks on alati võimalus olemas. Ma toon teile kaks näidet, mis Eestis radariekraanile eriti pole jäänud, aga mujal maailmas on leidnud päris suurt tähelepanu. Kuna ma olen nendega seotud, siis ma seda räägingi. Üks on "Teeme ära!" algatus ehk siis ühe riigi puhtaks koristamine prügist. Praeguseks on YouTube'is vaadatud seda videot umbes 200 000 korral, sellest 115 000 portugali keeles Brasiilias ja Portugalis. Järgmisel aastal plaanivad riigi koristamise ette võtta Portugal, Rumeenia ja Sloveenia, tänavu tegid seda Bangalore'i linn Indias, Läti ja Leedu, ka Brasiilias tehti üht-teist. Samas, meil on olemas väljaarendatud riigi koristamise tarkvara, mis võiks olla väga hea ekspordiartikkel. Ma tahan öelda seda, et sellist sotsiaalset ettevõtlust tasub ka ekraanil hoida, sealt võib tulla väga huvitavaid lahendusi, mis on ka lõppude lõpuks müüdavad. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Urmas Klaasi! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Arengufondi raporti arutelu Riigikogus annab parlamendile täiskogu tasemel võimaluse mõelda ja tegutseda Eesti majanduskeskkonna edasiarendamise nimel ning mul on väga hea meel, et me oleme seda võimalust täna ka aktiivselt kasutanud.
Tahan öelda, et ülemaailmse majanduskriisi keerises peame me majandusest rääkides silmas pidama kindlasti kahte dimensiooni. Esiteks, toimetulekut praeguse olukorraga, mis eeldab ka majanduskriisi mõjude leevendamist ja kriisiaja tingimustele vastavat riigieelarvet, ning teiseks, tegevusi, mis on suunatud uue kasvu ettevalmistamiseks. Pangem tähele, et need tegevused on omavahel seotud ja peavad moodustama terviku ning neid ei tohi omavahel vastandada. Paraku on seda ikkagi aeg-ajalt kuulda olnud ja nii ka täna siin saalis. Loomulikult, opositsioonil on kena ilukõnesid pidada, aga ma tahaksin pöörata tähelepanu  mõningatele olulistele faktidele ning kohe alguses toonitada, et ükski valitsuse otsus, mis on tehtud siin kahest dimensioonist rääkides, ei ole olnud kasutu.
Meie riigi rahandus on praegu korras. Meie pered ja ettevõtjad saavad paremate riigireitingute tulemusel soodsama intressiga laenu. Meie tööturg on tänu uuendatud seadustele muutunud paindlikumaks. Ettevõtte käivitamisega seotud toimingud on märksa lihtsamad ja kiiremini teostatavad. Me oleme täna võimelised maksma palka õpetajatele ja teistele riigilt palka saavatele inimestele. Me oleme võimelised maksma pensione ja sotsiaaltoetusi, ning see on väga tähtis.
Head kolleegid! Loomulikult peab meie majanduse edasine areng sõltuma suuremat lisandväärtust võimaldavatest valdkondadest. Meie eesmärk peab olema palkade ja muude sissetulekute edasine kasv. Mida on selleks vaja? Reformierakond on sügavalt veendunud, et selleks on vaja hoida avatud stabiilset ja ettevõtlust toetavat majanduskeskkonda. Tähtis on töö investeerimiskeskkonna ja investoritega üldiselt. Ma tahan neid tõsiselt hoiatada selle mõtteviisi eest, et kuskil on kõikvõimas riik, kes oskab, teab ja otsustab, mis on ühele ühiskonnale hea. Selliselt me vähendame ja alahindame ettevõtjate initsiatiivi. Järgnevalt toon välja mõned võtmesõnad, mis meie meelest on äärmiselt olulised.
Esiteks, range eelarvepoliitika ja üleminek eurole. Range eelarvepoliitika järgimine loob meile, head kolleegid, ka eeldused eurole üle minna. Kahtlemata euro ei ole imevits ja kuldvõtmeke, mis kõik meie probleemid lahendab, kuid ta loob eeldused järgnevaks arenguks ning euro nimel pingutamine on meie majanduse tervisele väga kasulik. Praegu on hea meel selle üle, et Eesti püsib eurokursil. Me oleme 27 Euroopa Liidu liikmesriigi hulgas üks väheseid, kellel on reaalne võimalus jääda eelarve defitsiidiga 3% sisse. Praeguste hinnangute kohaselt on neid riike ainult viis. Tuletan meelde, et Euroopa Liidu keskmine eelarve defitsiit on 6% ja Ameerika Ühendriikides näiteks 10%. Meie valitsusel on plaan, kuidas hoida eelarve defitsiit 3% piirides ning püsida ka laiemalt Maastrichti kriteeriumide raames, eile esitles rahandusminister sellekohast eelarvet ka valitsusele.
Loomulikult rõhutame eurotoetuste kiire rakendamise vajadust. Samas ei saa me selles kontekstis mööda minna edasisest kulude vähendamisest. Eelkõige tuleb järgmise aasta eelarves vähendada valitsussektori tegevuskulusid. See seisukoht on ka ettevõtjate esindusorganisatsioonide suust korduvalt kõlanud ja samuti täna siin saalis. Tuletan meelde, et valitsus on tänavu valitsussektori eelarvepositsiooni parandanud rohkem kui 16 miljardi krooni ulatuses, mis moodustab 7,6% meie SKT-st.
Võtmesõnadega edasi minnes: lihtne ja läbipaistev maksusüsteem. Reformierakond on selle eest ikka seisnud ja seisab ka tulevikus, et meie maksusüsteem oleks lihtne ja läbipaistev. Me peame hoidma väikest maksukoormust. Vaja on otsida lahendusi kapitali ja tööjõu maksustamise vähendamiseks. Sotsiaalmaksu lagi on kahtlemata üks võimalus, mis aitaks meil Eestisse meelitada tarka tööjõudu ja kõrgtehnoloogilist tootmist. See siht on ju ka sellessamas "Valges paberis" kirjas. Nagu arengufond, leiame ka meie, et kehtestada tuleks eraisikute investeeringute maksuvabastus. Kindlasti tuleb jätkata tulumaksureformi. Tuletan meelde, et seesama OECD, kelle raportite sisu me teame, toob oma raportites ka Eesti kohta välja, et ettevõtte tulumaks on majanduses kõige pärssivam maks üksikisiku tulumaksu järel. Viimane on veel pärssivam.
Kahtlemata me seisame efektiivse riigi eest. Siin tuleb muu hulgas nimetada õiguskeskkonna kaasajastamist. Pankroti-, töölepingu, saneerimisseadus – nende mõju riigi majanduse kohanemisvõimele, struktuursetele muudatustele, kõigile nendele vajadustele, millest me oleme täna palju rääkinud, on väga suur ja tehtud sammud on siin kahtlemata olnud õiged.
Loomulikult tuleb toetada eksporti. Eesti uus majandustõus peab tulema ja saab tulla ekspordist. Riik rakendabki selleks investeeringutoetusi ja eksporditoetusi ning ma olen kahel käel päri sõnavõttudega elavama välismajanduspoliitika teemadel. Riiklik müügitöö ja tugistruktuuride töö peaks olema intensiivsem ja siin on kõigil Riigikogu liikmetel võimalus kaasa rääkida: saame Eesti riiki tutvustada oma välislähetustel.
Me ei rääkinud täna kahjuks energeetikast – see on tulevikuteema. Eesti huvides on arendada välja konkurentsivõimeline energeetikasektor. See tähendab kindlasti energiatootmise portfelli mitmekesistamist, tuuma- ja nn uue energia projekti ettevalmistamist ning ka elluviimist.
Kahtlemata on majanduse struktuuri muutusteks vajalik ümberõpe ja täiendusõppe süsteemi arendamine. See peab olema paindlikum, sest meie probleem on kvalifitseeritud tööjõu vähesus.
Lõpetuseks üks fakt, mis täna siin ei kõlanud või ei jäänud kõlama, aga on "Valges paberis" kirjas. Praegu deklareerib Eestis omanikutulu ainult 2% inimestest. See on sügava mõtlemise koht, kus asjad kinni jooksevad. Tänan!

Tänan teid! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tänan oma ametikaaslasi küsimuste eest ja tänan veel kord kogu arengufondi meeskonda selle aastaaruande eest. Kõige suurem tänu aga koer Rikile, kes suutis tänase ettekande seal üleval rõdul vastu pidada ning oli soliidne ja igati asjalik. Oleme Eesti Arengufondi tegevuse aruande punkti käsitluse lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni aseesimehe Tarmo Männi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma 31. augusti istungil. Eelnõu on algatatud lähtuvalt Põhjamaade Investeerimispanga presidendi pöördumisest Riigikogu poole, et me nimetaksime Eesti uue esindaja kontrollkomiteesse, seejuures tähtajaga kuni 31. mai 2010. Kontrollkomitee kui selline moodustatakse selles pangas eesmärgiga tagada panga tegevuse vastavus põhikirjale. Kontrollkomitee vastutab panga raamatupidamisdokumentide auditeerimise eest ning esitab panga nõukogule iga-aastase audiitori järeldusotsuse. Kontrollkomitee koosneb kümnest liikmest, nad nimetatakse ametisse kuni kaheks aastaks. Põhjamaade Nõukogu ning Eesti, Läti, Leedu parlament nimetavad igast riigist ühe liikme.
Riigikogu nimetas 2008. aasta 20. mai otsusega perioodiks alates 1. juunist 2008 kuni 31. juunini 2010 Jürgen Ligi, kes sel ajal oli meie kolleeg ja rahanduskomisjoni esimees. Seoses tema nimetamisega rahandusministriks kuulub ta ametikohajärgselt Põhjamaade Investeerimispanga juhatajate nõukogusse ning seega on meil vaja eespool nimetatud perioodiks nimetada kontrollkomiteesse uus esindaja.
Rahanduskomisjon arutas seda küsimust väga lühikest aega ja pakub uueks esindajaks praeguse rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase, jätkates traditsiooni, mis on Riigikogus läbi aegade olnud. Peale Jürgen Ligi on selle kontrollkomitee liikmed olnud ka rahanduskomisjoni esimehed Andres Lipstok ja Meelis Atonen.
Muudatusettepanekute tähtaeg oli 14. september, meile komisjoni selleks ajaks ühtegi ettepanekut ei laekunud. Rahanduskomisjon teeb ettepaneku panna see otsuse eelnõu täna lõpphääletusele. Komisjon oli oma otsustes üksmeelne. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Muudatusettepanekuid eelnõu 558 kohta laekunud ei ole. Taavi Rõivas, kas te olete nõus? Kas see on teie kindel tahe ja soov? Seega võime alustada siis hääletuse ettevalmistamist. Kas võime asuda hääletama?
Panen lõpphääletusele eelnõu 558. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Veenva enamusega – poolt 44 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole – on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse" eelnõu otsusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme 3. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Mark Soosaare, Valdur Lahtvee, Mart Jüssi, Marek Strandbergi, Toomas Trapido, Eiki Nestori, Peeter Kreitzbergi, Hannes Rummu ja Kalev Kotkase algatatud avaliku teenistuse seaduse § 74 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli Riigikogu liikme Mark Soosaare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Te olete kindlasti kuulnud ütlemist, et asendamatuid inimesi ei ole. Aga ma arvan, et sellist suhtumist võivad endale lubada suurrahvad. Mida väiksema rahvakilluga tegemist on, seda rohkem see ütlemine ei kehti, ja mida väiksem kollektiiv, seda rohkem peab igaüks suutma erinevaid elualasid katta. Aga ma ei taha aega viita pika sissejuhatusega.
4. juulil s.a andsid üheksa Riigikogu liiget menetlusse eelnõu. Nad olid märganud, et avaliku teenistuse seaduse § 74 hoiab jõus ühte piirangut, mis on tänapäevases Eestis oma mõtte kaotanud. Nimelt ei tohiks ametist vabastatud riigiametnik praegu kehtiva seaduse järgi, juhul kui ta on teinud järelevalvet kohaliku omavalitsuse töö üle, pärast riigiametist vabanemist asuda ametisse kohalikus omavalitsuses. See piirang on asjatu ühel väga lihtsalt põhjusel. Riigil ei ole saladusi omavalitsuse ees ja omavalitsusel ei ole saladusi riigi ees – selline on juba meie seadusruum. Seetõttu peavad algatajad oluliseks, et praegu kehtivas seaduses lisatakse § 74 lõikele 1 lõige 2, mille järgi piirang töötada järgneva kolme aasta jooksul teatud tulundusühenduses jääks jõusse, kuid lõikes 1 sätestatud piirang ei laieneks teenistusse astumisel riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses.
Eilsest stenogrammist leiate ka justiitsminister Rein Langi arvamuse selles küsimuses. Ta kriipsutas alla, et maavanematel ei ole täit järelevalveõigust. Tasapisi on meil Vabariigi Valitsuse seadus aste-astmelt muutunud ja teatavasti maavanemad ei saa kohalike omavalitsuste õigusakte tühistada ega omavalitsusi karistada. Neid juhtumeid on Eestis siiski olnud, kus maavanemad on andnud mingi asja kohtusse ja kohus on siis langetanud oma saalomonliku otsuse.
See eelnõu, mis langeb küll valimisteaegsesse ja tõenäoliselt ka valimistejärgsesse perioodi, võtaks piirangu ära ja võimaldaks maavanematel asuda tööle kas vallavanemana, vallavolikogu esimehena, linnapeana või linnavolikogu esimehena, ja mitte ainult esimehena, vaid ka aseesimehena, abilinnapeana või abivallavanemana. See aitab meid edasi ühes väga olulises aspektis. Nimelt tekivad riigiasutuses töötamise ajal järelevalvet teostades piisavalt suured kogemused, et hinnata ühe või teise omavalitsuse õiguspärast tööd. Ja kui keegi nende kogemuste ja niisuguse teadmistepagasiga omavalitsusse tööle asub, siis loodetavasti omavalitsuse töö kvaliteet ja seaduskuulekus paraneb. Riigiametnikud, kes oma kõrgest riigiametist asuvad tööle omavalitsusse, tehes karjääriredelil sammu tagasi, ei pruugi seda teha sugugi mitte omakasu pärast, vaid missioonitundest. Ma loodan, et me seda kõigis Riigikogu fraktsioonides mõistame.
Tahan siinkohal kõigi algatajate nimel tänada põhiseaduskomisjoni, kes on meie eelnõu arutanud kahel istungil ja konsensuslikult teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Harri Õunapuu, palun!

Hea kolleeg! Ma vaatasin Pärnumaa valimisnimekirjasid. Sa kandideerid sotsiaaldemokraadina maavanemaga ühes nimekirjas. Kui sa praegu seda ettekannet teed, siis kas sa ei ole mitte asjast huvitatud isik? Kuidas sa sellesse suhtud?

Ma suhtun sellesse väga rahulikult sellepärast, et me esitasime oma eelnõu üheksakesi 4. juunil, teadmata, kes millistes omavalitsustes kandideerivad ja mis juhtub septembris või oktoobris. Ja otsus, et mina eelnõu saalis ette kannan, on langetatud algatajate ühisotsusena.

Jaan Kundla, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ette rutates ütlen, et ma ei ole selle eelnõu vastu, ma toetan seda. Kuid täpsuse huvides: sõnavõtust käis läbi, et see puudutab inimesi, kes tegid kolme aasta jooksul järelevalvet. Kuidas seda mõista: kas kes tegi või kes pidi tegema? Kui inimene küll pidi kolme aasta jooksul järelevalvet tegema, aga ta ei teinud seda – kuidas seda mõista, palun?

Hea kolleeg Jaan Kundla! Lähme pärast istungit kahekesi stenografistide juurde ja vaatame, mida ma täpselt ütlesin. Kuid kehtivas seaduses on mõte see, et ametist vabastatud riigiametnik ei või kolme aasta jooksul pärast ametist vabastamist asuda selle tööandja teenistusse või selle tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta järelevalvet tegi.

Hea ettekandja! Ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest on avaliku teenistuse seaduses § 74, mis ütleb, et ametist vabastatud riigiametnik ei või kolme aasta jooksul, arvates vabastamise päevast, astuda selle tööandja teenistusse või tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta viimase kolme aasta jooksul süstemaatiliselt teostas järelevalvet. See säte on avaliku teenistuse seaduses olnud juba päris mituteist aastat.
Olles nüüd veidi uurinud selle sätte sattumist seadusesse, võib öelda, et selle kehtestamisel ei peetud päris üheselt silmas seda, kui üks või teine ametnik läheb riigisfäärist tööle kohaliku omavalitsuse sfääri või läheb riigisfääris ühest ametkonnast teise, näiteks Rahandusministeeriumi kantsleri ametikohalt Maksu- ja Tolliameti peadirektoriks või midagi sellist. Aga jah, seda sätet on võimalik tõlgendada ka sellisel moel ja see pärsiks ametnike liikumist riigiasutuste vahel, kui üks või teine on teinud kellegi üle järelevalvet. Ja kindlasti on võimalik sellest lähtuda ka siis, kui riigiametnik on teinud teatud järelevalvet kohaliku omavalitsuse üle.
Otseselt maavanemaid selles seaduses ega eelnõus nimetatud ei ole. Aga kahtlemata maavanemad on riigiametnikud ja peale muude ülesannete, mis neile praeguseks alles on jäänud, on ka kõnealune järelevalvefunktsioon. Volikogu otsuste peale on siiski otseselt võimalik kaevata maavanemale ja maavanem siis talitab edasi. Samuti teostab maavalitsus, keda juhib maavanem, järelevalvet valdade-linnade algatatud ja vastuvõetud planeeringute üle. Nii et pole õige väita, et neil mingit seost omavahel kindlasti ei ole.
Põhiseaduskomisjon tutvus päris põhjalikult selle eelnõu asjaoludega ja tegi seda juba tänavu juunis ühel istungil ja samuti teisipäeval, 15. septembril, kus me lõppkokkuvõttes otsustasime toetada algatajate initsiatiivi ja teha saalile ettepanek täna eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kümme tööpäeva ehk 1. oktoober 2009 kell 18.
Küsisime eelnõu kohta arvamust Vabariigi Valitsuselt. Valitsus otsustas 7. juulil 2009, et ta selle eelnõu menetlemist ei toeta. Mööndi küll, et probleem on põhimõtteliselt olemas, kuid Vabariigi Valitsuse seisukoht on, et küsimus on juba lahendatud praegu Riigikogu menetluses oleva uue avaliku teenistuse seaduse sätetega. Valitsus peab hoopis otstarbekaks, et Riigikogu menetleks uut avaliku teenistuse seadust tervikuna kiiremini.
Jah, Vabariigi Valitsusel on omajagu õigus. Uue avaliku teenistuse seaduse § 59 lõige 5 ütleb, et teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe aasta jooksul vabastamise päevast arvates olla seotud korruptsioonivastase seaduse tähenduses sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult ja alaliselt järelevalvet. Seega on uues ATS-is ära märgitud just nimelt avalikust sfäärist erasfääri üleminek. Enam ei ole silmas peetud omavalitsuse ameti ja riigiameti vahetumist. Ja ka tähtaeg – kolm aastat – on  uues ATS-is lühendatud ühe aastani.
Aga see, head kolleegid, ei võta meilt kindlasti õigust ega võimalust, kui me niimoodi otsustame, praegu arutatava eelnõuga edasi minna ja selle esimene lugemine lõpetada.
Juttu on olnud ka sellest – see küll eelnõuga 521 päris otseselt ei seostu –, et praegu ei ole ühtegi seadust, mis takistaks-keelaks riigiametnikel, sealhulgas maavanematel, kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogusse. See õigus neil kindlasti on. Aga diskuteeritav on praeguse seaduse alusel see, kas nad võivad olla valitud volikogude poolt linnavalitsusse, vallavalitsusse või ka volikogu etteotsa. Suure tõenäosusega praegu kehtiva seaduse järgi see pole lubatav, kuigi on ka juriste, kelle arvates lõpliku seisukoha peaks ütlema Riigikohus. Aga kas nende küsimuste otsustamiseks peaks minema Riigikohtusse, on juba omaette teema.
Diskuteeritav on tegelikult ka see, et kui näiteks maavanem kandideerib oma maakonnas ühte või teise vallavolikogusse ja saab selle vallavolikogu liikmeks, siis kas ta võiks samal ajal olla edasi ka maavanem. Kas ta võib olla samal ajal ka näiteks oma koduvalla volikogu liige? Aga see on teiste seaduste ja teiste arutelude teema ning täna meil selles küsimus ei ole. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Jaan Kundla, palun!

Ma esitan sisuliselt sama küsimuse, mille ma Markile esitasin. Täpsuse huvides küsin üle ja tahaksin ka vastuse saada, sest ka uus sõnastus kõlab "kui süstemaatiliselt teostas järelevalvet". Maavanema ülesanne on omavalitsuste üle järelevalvet teostada, aga kas seal on mingi vahe, kas ta kolme aasta jooksul ühes konkreetses omavalitsuses järelevalvet ei teostanud või seda teostas? Kas sellel on mingi vahe? Minu arust on vahe.

Ma annan teile õiguse selles mõttes, et teie arvates võib seal mingi vahe olla, aga juristid seal mingit vahet ei näe.

Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 1. oktoober kell 18.
Esimene lugemine on lõppenud ja 3. päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 13.25.