Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun, kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: justiitsminister Rein Lang, rahandusminister Jürgen Ligi ja siseminister Marko Pomerants.
Head kolleegid! Täna on väga suur küsimuste arv: 15 küsimust. Seepärast lubage mul kohapeal registreeritud küsimusi sel moel reguleerida, et me saaksime küsimusi esitada kõigile kolmele ministrile. Nii et palun ette vabandust, kui keegi jääb küsimuste reas välja!

Alustame esimese küsimusega, mille esitab kolleeg Kadri Simson rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Lugupeetud rahandusminister! Sel aastal oleme me kahel korral siin Riigikogus näinud negatiivse lisaeelarve vastuvõtmist. Esimesel korral, 20. veebruaril ei saanud Riigikogu kärpeid ja sellest tulenevalt 19 seaduse muutmist sisuliselt arutada, sest see oli seotud valitsuse usaldamise hääletusega. Juunis tekkisid teise negatiivse lisaeelarve puhul kiired maksutõusud ja kärped eelnõusse lausa viimasel hetkel ehk päev peale Euroopa Parlamendi valimisi. On tõsiasi, et ilma kolmanda kärpimiseta ei vasta tänavune riigieelarve euroga seotud nõuetele. Riigieelarve seadus ütleb, et riigieelarve muutmiseks, sealhulgas kulude suurendamiseks, vähendamiseks või kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmiseks peab Vabariigi Valitsus algatama riigieelarve muutmise seaduse eelnõu või lisaeelarve eelnõu ja esitama selle Riigikogule. Teie kavatsete riigieelarve kohendada eurokõlblikuks valitsuses ja jätta vaatamata seaduse nõuetele Riigikogu kõrvale. Palun selgitage, mis põhjendusega!

Mul on hea meel, et te olete märganud, et me kavatseme eelarve kohendada eurokõlblikuks ehk hoida eelarve 3% tasakaalu piires. Selline eesmärk ongi püstitatud ja selle eesmärgi saab saavutada tõepoolest erinevate meetoditega. Näiteks Riigikogus otsustatud käibemaksu tõus (mille eest ma kindlasti Riigikogu tänan) aitab väga palju kaasa enamate tulude laekumisele.
Mis puutub lisaeelarvesse, siis valitsus ei ole tõesti otsustanud esitada teile lisaeelarve eelnõu ja sellist ettepanekut tegelikult ei olegi. Meil on praegu ettekujutus, et suure tõenäosusega saame ilma selle protseduurita hakkama. Põhjus on selles, et üldjoontes on olulised struktuursed muudatused tehtud ilma lisaeelarveta. Näiteks võib tuua töötuskindlustusmakse muutmise ja käibemaksu tõstmise. See kõik ei nõua lisaeelarvet. Administreerimiskulude, tegevuskulude kokkuhoid – seda lubab seadus haldusala piires teha ja seni on igal aastal jäänud raha kasutamata. Ka sel aastal suudame me teatud summa jätta kasutamata ja kokku hoida.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Riigikogult talle seadusega pandud rolli äravõtmise osas jääme me teiega küll eri meelt. Halva kõlaga "eelarve kolmanda kärpimise" ümbernimetamine pehmemaks "kulude liigendamiseks" on levinud avalike suhete trikk. Aga parlamentaarse riigikorra kestma jäädes peab eelarvekulude vähendamine siiski Riigikokku jõudma.
Aga minu teine küsimus puudutab veidi kaugemat perspektiivi. Eile rahanduskomisjonis esinedes kurtsite te, et eriti on kahanenud sotsiaalmaksu laekumine ning pensionide erakorraline reserv on otsas. Palun tutvustage valitsuse eelarveplaani tulevaks aastaks. Kas on kavas pensionide väljamaksmiseks laenu võtta või on mõni teine ühekordne meede, et järgmine aasta suudetakse pensionid välja maksta? Või on valitsusel välja käia mõni jätkusuutlikum kava, kuidas katta pensionide väljamaksmiseks vajalikud summad?

Pensionide väljamaksmine on esimeste kuluartiklite seas, mis saab riigieelarvest tehtud, ja mingeid muudatusi selles plaanis ei ole. Kui riigis on likviidsus olemas – ja selle tagamine on kindlasti rahandusministri ülesanne –, siis ma ei näe mingit põhjust sellest teemast rääkida ja tekitada tunnet, et mingisugused probleemid on õhus. Meie võimekus pensione välja maksta on piisav ja selleks on kasutada nii olemasolevad reservid kui ka laenud. Küsimus pole mitte pensionides spetsiifiliselt, vaid üldtasakaalus, kuidas püsida Maastrichti kriteeriumide raamides ja kuidas tagada likviidsus. Praegu on likviidsus tagatud.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus kohapealt!

Kui pensionireserv on otsas, siis see tundub küll probleem olevat. Aga minu kolmas küsimus on kohalike omavalitsuste tulubaasi kohta, millega on ilmselgelt probleeme. Rahandusministeeriumis ettevalmistatud riigieelarve strateegia alustes 2009–2012 prognoositakse, et tulumaksusummad omavalitsustele vähenevad selle aasta 11,27 miljardilt järgmiseks aastaks 9,1 miljardini. Samas seesama prognoos ennustab, et omavalitsustele minevad maamaksusummad kasvavad 750 miljonilt 790 miljonini. Te ise olete intervjuus TV3-le öelnud, et maamaksust loobumine oleks muidugi inimlik ja kõigi kodanike suhtes vastutulelik, ent sellist hellitamist saaksid endale lubada vaid rahaliste raskusteta omavalitsused, keda praegu Eestis pole. Samas teie erakonnakaaslane Keit Pentus on pakkunud Tallinna maamaksu maksimummääraks 2,5% senise 1,5% asemel. Kas Rahandusministeeriumi prognoos annab omavalitsustele soovituse maamaksu tõsta või vastupidi, te lubate uut maade hindamist tulevaks aastaks?

Kõigepealt veel kord: ärge hirmutage inimesi selle pensionireservi jutuga! Sellist reservi juriidilises mõttes ei eksisteeri. On riigi rahavarud, mis tagavad pensionide täieliku väljamaksmise. Ärge hirmutage inimesi! Te teate seda, et olukord on selline.
Teine on maamaksu teema. Te olite minu tsiteerimisel kindlasti liiga loominguline. Ma ei tundnud suures hulgas tekstis ära seda, mida ma TV3-le ütlesin, ja ma ei usu, et nad selle sinna kuidagi konstrueerisid. Maamaksuvabastuse õiguse on Riigikogu andnud omavalitsustele ja minu andmetel see seadus kehtib. Ma ei usu, et ma selles vallas midagi olen maha maganud. Samas, maamaksu prognoos tehakse poliitiliselt sõltumatult – see on analüüsi tulemus, see ei ole mingisugune ministri intervjuude põhjal tehtav paber. Kui omavalitsused otsustavad rakendada maamaksuvabastust, mida mitmed poliitilised jõud on juba lubanud, siis loomulikult peavad nad vastavalt vähendama oma kulusid. Meil on tegu ainult makroküsimusega. Tasakaal omavalitsuse tasemel järgmisel aastal pigem paraneb ja selleks on ka seadusandlikke mehhanisme rakendatud. Kas või seesama laenu võtmise piirang ja administratiivne töö, mida me iga päev teeme, andes kooskõlastusi ja mittekooskõlastusi laenu võtmiseks, tagab selle, et järgmisel aastal on nendega seotud defitsiit tõenäoliselt väiksem, kui see ähvardab tulla tänavu.

Ja nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Meid teevad väga murelikuks jutud võimalikest kärbetest sotsiaalvaldkonnas. Te olete üks haigekassa nõukogu liikmeid ja minu küsimus puudutab praegusel juhul väga valusat kohta just haigekassa eelarves ja võimalike reservide kasutuselevõtmises. Öelge, palun, milliseid haigekassa eelarve kärpeid te soovitate ja kuidas te suhtute haigekassa reservide võimalikku kasutusele võtmisse.

Ma jagan teie muret sotsiaalkulude pärast ja olen ka öelnud, et sotsiaalkulusid ei tohi kriisi ajal kärpida proportsionaalselt teiste kuludega. Need on kulud, mis tegelikult automaatselt suurenevad ja mille järele suureneb ka vajadus. Mis puutub haigekassasse, siis ma olen seda ka avalikult öelnud, et ma toetan praeguses olukorras haigekassa reservide kasutuselevõttu. Ma toetan lausa nende maksimaalset kasutuselevõttu. Aga spetsiifilised ettepanekud teeb lõppkokkuvõttes haigekassa juhatus, see on lepingute läbirääkimise küsimus. See on keeruline protseduur, mille detailidesse rahandusminister ei sekku.
Kui rääkida haigekassa kulutasemest, siis ega olukord väga dramaatiline ka ei ole. Varasematel aastatel on tervishoius toimunud teatud kulude hüppeline kasv, kusjuures väga suurt rõhku on pandud just palgakulude kasvule. Haigekassas toimunu on näide selle kohta, et ametiühingute demonstratsioonid ja streigiähvardused ei ole kauges perspektiivis süsteemile kasulikud: palgad läksid mingil hetkel väga suureks, nüüd tuleb neid kärpida. Lisatasude osas on seda vähemalt meditsiinis juba tehtud, järgmisel aastal kuuldavasti on veel vajadus kärpida ka põhipalku.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Lugupeetud rahandusminister! Minu küsimus puudutab Euroopa Liidust saadavate struktuurivahendite kasutamist. Kuidas te olete rahul tänavuse aasta struktuurivahendite kasutamisega? Millised on viimased hetkeseisud? Siit ka minu teine, jätkuküsimus. Käibemaks tõusis 1. juulist 2%, järgmisel aastal on kohaliku omavalitsuse tulubaasid ennustatavalt tagasihoidlikumad. Kuidas omavalitsused järgmisel aastal saavad ilma riigi toeta hakkama Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamisega? Kas on näha märke, et omavalitsustel on probleeme tekkinud?

Teisest küsimusest alustades: neid probleeme on olnud kogu aeg, kogu aeg tuleb ju seda raha leida. Ja kui meil oma raha ei ole, siis kasutab neid summasid keegi teine. Kui rääkida üldisest rahulolust, siis nädalapäevad tagasi sõin lõunat koos Euroopa Liidu vastava kõige kõrgema ametnikuga, kelle nime ja täpset ametikohta ma kahjuks praegu teile öelda ei oska, aga tema hinnang oli, et seal on märgatud, et me oleme teinud ponnistusi raha paremaks kasutamiseks ja et olukord on tänu sellele paranenud. Minu arvates me oleme lähedal eelarves planeeritud kogu summa ärakasutamisele, aga alati võib projektides üksikuid üllatusi tulla. Mõni ministeerium väidab, et tal tuleb rahast puudu, mõnel on kasutamisega kindlasti probleeme, aga summa summarum ei ole pilt halb.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Me teame, et igakuised maksude laekumised riigieelarvesse on kuust kuusse vähenenud. Eelmine aasta laekus keskmiselt üle 7 miljardi kuus, nüüd oleme jõudnud 5 miljardini, võib-olla septembris tuleb isegi alla 5 miljardi. Järgmise aasta eelarvesse planeerite te teadaolevalt 60 miljardit maksutulusid. Võrreldes muu koalitsiooniga olete te üldiselt olnud pessimistlikult häälestatud, kas see 60-miljardine maksutulude prognoos järgmiseks aastaks on teie arvates optimistlik või reaalne?

Kõigepealt kinnitan, et meie prognoos on realistlik. Seda hinnatakse suuresti ju võrdluses teiste sõltumatute prognoosijate hinnangutega. Rahandusministeerium on seni kippunud olema konservatiivsem kui näiteks Eesti Pank, kes ei vaata otseselt maksulaekumisi, vaid rohkem makroarve. Olen prognoosi realistlikkuses üsna veendunud ja seejuures pean iga päev, ka täna, jahutama oma kolleegide vaimustust ülihea maksulaekumise üle. Nendes arvudes on alati palju asju peidus: näiteks tagasimaksed, näiteks tööpuuduse kasv, näiteks sotsiaalmaksu laekumine, mis on tegelikult kõige valulikum maks, sest ta lööb ju teatud hella valdkonda ja millest tekivad kohe nii või teisiti siirded tarbimismaksude laekumisse. Kui tegemist on palkade vähendamise ja tööpuuduse kasvuga, siis tulevikus on suure tõenäosusega tegemist ka tarbimismaksude laekumise vähenemisega. Nii et ma olen, ütleme niimoodi, ettevaatlikult realistlik. Arvan, et prognoos ise on hea, aga ma jahutan, jah, neid, kes arvavad, et maksusummad laekuvad liigagi hästi. Minule kindlasti nii ei tundu.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Austatud rahandusminister! Räägime veel natuke haigekassa rahast. Ettevõtted maksavad ravikindlustusmaksu ning nad loodavad ja usuvad, et inimesed saavad tänu sellele arstiabi. Tegelikult võetakse haigekassa intressitulu haldamise tasu kaudu ning sellega, et haiglate korrashoiuks raha ei eraldata ja tõstetakse ravimite käibemaksu, osa haigekassa tulusid riigieelarvesse. Me hoiame sellega riigieelarvet tasakaalus. Haigusjuhtude arvu justkui peaks vähendama, aga inimeste ravijärjekorrad kasvavad. Millele peaks nüüd tuginema ettevõtete ja inimeste lootus? Kas valitsus on võtnud suuna tasulisele arstiabile, kui muidu enam asju ajada ei saa?

Ma tahaksin kohe igat lauset kommenteerida. Kõigepealt, mina ei ole näinud, et haigekassa hoiab praegu meie eelarvet tasakaalus. Mina näen, et eelarve ei ole tasakaalus ja et haigekassa suurendab seda tasakaalutust. Mis puutub arstiabi kaetusse sotsiaalmaksust laekuvaga, siis igas mõistlikus tervishoiusüsteemis on omavastutus sees. Piirid on alati maksuraha pinnalt tehtavatel kulutustel ja arstid ise on seda tänaseks juba aastakümneid rääkinud, et meditsiin on võimeline ära kasutama mis tahes rahahulga. Iga inimest saab ravida piiramatult. Aga kokkuvõttes on Eesti meditsiin minu arust hea tervise juures ja saanud suhteliselt nappide vahenditega hästi hakkama.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Lugupeetud rahandusminister! Pensionireservi raha 5 miljardit, mis eelmine valitsus pani tagavaraks pensionifondi, on ju kassareservina kasutusele võetud, olgem ausad. Te toonitate kogu aeg, et te pensione ei vähenda. Aga minu käes on üks paber, kus on väga konkreetsed arvutused. 18. mail toimus valitsuskabinetis arutelu ja paberi peale pandi ka arvud, kui palju saaks riigieelarves raha kokku hoida, kui pensionid maksustada. See summa oleks näiteks 2011. aastal 240 miljonit. Kui te eitate kõike, milleks siis niisugused väga konkreetsed arvutused on tehtud? Kas te valgustaksite seda pisut?

Minu käes on kohe mitu paberit, neid on terve kaust. Ja minu käes olev paber vastab eelarve tõdedele küll. Teie käes olev paber võib kajastada kellegi tehtud arvutusi. Kinnitan aga veel kord, et minu esitatud eelarveprojekt ei sisalda pensionide kallale minekut. Ei sisalda! Ja ühtegi sellist ettepanekut ei ole arutelu käigus valitsuses kõlanud. Ma veel kord kinnitan seda. Kui teie olite 18. mail – oli vist see kuupäev – minister, siis võib-olla te teate neid asju paremini. Mina ei olnud.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Hea minister! Seda punast kausta teie käes nähes süttis minu silmis rõõmus tuluke. Kui te 10. septembril minu kirjalikule küsimusele vastasite, siis te vist unustasite selle kaustatäie lisamaterjale sellele lisamata. Ma lihtsalt tuletan meelde, et ma esitasin kõikidele ministeeriumidele kirjalikud küsimused, et saada detailseid andmeid. Ja seda selleks, et Riigikogu saaks muutunud prioriteetide ning riigi rahalise olukorra ja raha kulutamise otstarbekuse üle ka sisulist järelevalvet teostada. Rahandusministeeriumi ja tema haldusala detailne ülevaade kõikidest tegevuskuludest, kärbetest jne mahub napilt ühele A4 lehele. Kas kõik teie uskumused ja lootused põhinevad umbes sama täpsel prognoosil, et ministeeriumi kohta koostatakse üks A4 mahus paber, või olete te midagi äkki segamini ajanud?

Ma ei saa teie jutust ausalt öeldes aru ja ma ei näe üldse, mis paberiga te seal lehvitate. Ma mäletan, et allkirjastasin kaaskirja tabelile ja andmetele, mida te küsisite, ja leidsin, et see on teie jaoks liigagi detailne, te ei suuda seda läbi analüüsida. See oli minu hinnang, päris siiralt. Ma leidsin, et võib-olla me uputame teid informatsiooniga üle, et te tahate nagu sellist rosinat välja tuua, aga siis vaatasin, et parem anda rohkem, las inimene uurib ja leiab tööd selle tabeli kallal.

Nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kalle Palling!

Hea minister! Kõigepealt soovin avaldada teile tunnustust tubli töö eest tuleva aasta eelarve kokkupanemisel. Valitsus on mitmel korral rääkinud eurost kui ühest suurest eesmärgist. Järgmise aasta eelarve kava on teil sealsamas punases kaustas. Millises graafikus me liigume? Kas me suudame Maastrichti kriteeriume selle teie kaustas oleva eelarve projekti heakskiitmisel täita?

Mina esitasin valitsusele Maastrichti kriteeriumidele vastava eelarve ja võin heameelega tõdeda, et esimene arutelu täna hommikul valitsuses oli konstruktiivne ja heatahtlik ning ministrid, sõltumata erakonnast, avaldasid soovi seatud eesmärgid täita. Aga ma hoiduksin valitsuse tegevuse suureks eesmärgiks nimetamast eurot. Euro ei ole eesmärk. Euro on üks vahend, mis võiks leevendada Eesti ees seisvaid probleeme. Seda, mida me teeme selleks, et täita Maastrichti kriteeriume, mille väljund oleks tõepoolest liitumine eurotsooniga, me peame tegema niikuinii. Need on mõistlikud reeglid ja arvestades eriti meie väiksust ja haavatavust, on äärmiselt oluline püsida rahanduslikes raamides. Meid võib võrrelda mõne teise riigiga, keda on hoopis teistmoodi koheldud hoopis suuremate puudujääkide korral. Iirimaa on küll ka väike riik, aga kuulub ajalooliselt sellesse ühendusse kuidagi nagu rohkem kui meie, isegi mitte niivõrd aastate poolest, kuivõrd ajaloo poolest ja talle antakse andeks kordades suurem defitsiit. Öeldakse lihtsalt, et neil on mõningaid raskusi. Aga investorid usuvad ikkagi Iirimaasse ja nende majandus ilmselt kosub ilma selliste pingutusteta, nagu meie teeme, seega märksa lihtsamini.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud minister! Teie erakond eesotsas peaministriga võitleb kirglikult pensionide vähendamise vastu. Minu küsimus on: kellega te sõdite, kellega te võitlete, et pension ei väheneks? Kas mõni rahvasaadik siin Riigikogu saalis soovib pensione vähendada või valitsuses keegi? Palun vastake sellele küsimusele!

Me seisame tõesti sellel positsioonil ja ega me ei võitlegi, vaenlast nagu polegi. Aga õhustik on selline, justkui keegi kogu aeg teeks seda ettepanekut, ent nägu tal ei ole ja tegu ka ei ole. Nii et ma ei teagi täpselt. See on mingisugune varivõitlus, mida me otseselt ei võitle, aga me oleme selleks valmis.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, aga jätkame kohe samal teemal.

Palun nüüd kolleeg Eiki Nestori küsimus rahandusministrile!

Jõudu, härra minister, raskel tööajal! Läheme tegelike võitluste juurde. Eile, kui me rahanduskomisjonis arutasime riigieelarve seisu, oli juttu sellest, et ministri tehtud ettepanekutel ei ole veel lõplikku rahalist lahendust ja seetõttu tuli täna Vabariigi Valitsus kokku. Minu esimene küsimus kõlab nii: kui suur oli rahandusministri püstitatud eesmärkide puhul vahe enne kabinetiistungit ja kui suur see vahe on pärast kabinetiistungit?

Mina sisenesin sinna kabinetti Maastrichti kriteeriumidele vastava projektiga ja väljusin ka. Kaust on sama. Aga muidugi ma võtsin teatavaks hulga pretensioone ja pean nende kallal edasi töötama, see on mu roll. Arvuliselt neid hinnata on praegu hästi raske, sest meil oli mõningane puhver ka juba tekitatud lisatulude näol. Ma pean hindama, mis maksab mõnel juhul retoorika ja mis ulatuses anda teatud arvulisele nõudmisele järele, kui üldse anda. See on kokkuarvutamise ülesanne, milleks ma pean olema hiljemalt reedeks valmis. Aga pigem me teeme selle rutem ära. Ülesanne on hästi raske olnud, seda ei saa eitada. Eriti raske on olnud see suvi, ettepanekute kuhi oli ikka märksa suurem kui see, mis on alles jäänud. Ei tule keerulised otsused sugugi õigel ajal, nagu vahel väidetakse.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, esimene täpsustav küsimus!

Ma saan aru, et kindlaid arve ei ole võimalik rahvasaadikutele veel öelda. Siis ma küsin nii: kas võiks nimetada konkreetseid asju, mis kabinetis kokku lepiti ja mis viivad Vabariigi Valitsust sellele eesmärgile lähemale, mis rahandusminister on Maastrichti kriteeriumide nõuetele vastavuses punases kaustas kabinetti viinud?

Minu jaoks oli kõige suurem kokkulepe see, et peaaegu esimest korda minu ametiaja jooksul keegi kiitis valitsuse istungil rahandusministrit. Ja see kokkulepe seisnes selles, et keegi ei vaielnud vastu. See oligi suurim kokkulepe. On raske asjaomaseid emotsioone kohe rahaliselt hinnata ja öelda, mis on lõppkokkuvõttes kõige selle tulemus. Tehniliselt näeb asi välja niimoodi, et mina võtsin oma kohustuseks nood 3% ja ega valitsus ei oleks tõenäoliselt leppinud minu või meie jutuga nii kergesti, kui ma ei oleks esitanud 3% piiri arvestava eelarve projekti. Seal oli alguses piirsumma, mis oli väga mehaaniliselt rehkendatud, lõpus aga minu ettepanek pärast läbirääkimisi. Vahepeal olid läbirääkimiste pretensioonid ja nende arvestamise määr. Rõõmuga võeti vastu kõik, mis Rahandusministeerium oli nõus valdkonniti juurde andma tänu lisatuludele. Ning täiesti rõõmutult neelati alla see, mis andmata jäi. Kõik tuleb üle hinnata – kõigil on oma pretensioonid. Oli ka väikest tulude vaidlustamist, näiteks dividendide osas. Aga ma arvan, et see oli vahest liialdatud. Üldiselt on need arvutused keerulised ja vastuseid raske anda. Supp on veel liiga soe. Aga need vastused loomulikult peavad tulema.

Palun, teine täpsustav küsimus, kolleeg Eiki Nestor!

Ma saan vastusest aru, et seda on ka vara vastata. Sellegi supi keetmisel on üks kuupäev, mis ajaks ta peab saama keedetud, ja siis peavad kõik need uudised siia jõudma. Ma küsiksin niipidi: kui palju selles erimeelsuses, mis tänaseks veel püsib, on kavas kärpida kulusid ja kui palju on kavas suurendada tulusid?

Ma ei tea, kas see kõlab teile rõõmustavalt või mitte, aga viimases vaatuses on vist põhirõhk tulude suurendamisel. See valulävi on mõneski valdkonnas läbitud ja on ka mitut sorti tõkkeid, aga kõik algas ju sellest, et me projitseerisime 2010. aasta eelarve sõltuvalt senistest tegevustest ja kohustustest 2010. aastasse ja lõikasime sealt siis ühtlaselt 9%. Nii et tegelikult 9% kulude kärbe oli eesmärk. Selge, et kõigis valdkondades seda võimalik teha ei ole, näiteks sotsiaalvaldkonnas seda teha ei ole võimalik. Näiteks haridusvallas me lepime mitmete kulude säilimisega, me ei kärbi neid. Neid valdkondi on veel, kus tuleb lisaraha. Kui te võtate 9% kärpeks, siis saate ühe tulemuse, aga praeguses etapis me pigem võtame sellest 9%-st tagasi ja sellepärast ma räägin tulude juurdetekkimisest. Rahandusminister pidi lisatulusid suurusjärgus 3 miljardit välja käima, et anda mingigi võimalus katta teatud vajalikke kulutusi. Aga sellele eelnes kärbe nagu varasematelgi kordadel.

Alustame kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Hea minister! Jätkame selle 3% teemal. Suvel käis siin IMF-i missiooni juht Rosenberg, kes ütles, et nende käsutuses olevate makroarvutuste põhjal nende arvates kõneks olevatest kärbetest Eestile ei piisa, et 3% defitsiidi raamidesse mahtuda, ja aasta 2010 tuleb tunduvalt raskem. Põhiliseks põhjuseks ütles ta olevat selle, et kahel viimasel aastal on eelarvesse võetud kohustuslikud kulutused järsult kasvanud. Rosenberg tegi meile ettepaneku eelarvesüsteem fundamentaalselt üle vaadata. Kui jutt on tuludest ja kuludest, siis teil oli eelmisele küsijale tõesti väga raske konkreetselt vastata, mina küsin siis natuke üldisemalt. Palun ütelge, milliseid põhimuudatusi te plaanite järgmise aasta eelarve tulude ja kulude osas teha.

Järgmise aasta eelarve on endiselt kriisiaja eelarve. Keegi ei prognoosi sellest sügavast põhjast, kus me hinnanguliselt oleme – viimase aja ekspertiiside kohaselt olemegi praegu nimelt põhjas –, kiiret tõusu. Järelikult me oleme mõõnas, võime isegi öelda, et kriisis. Kui te räägite eelarve lisatuludest, siis minu ettepanek ei sisaldanud järjekordseid maksutõuse. Ei sisaldanud! Üldiselt püütaksegi kriisis makse mitte tõsta. Kui neid siiski tõstetakse, siis üldine kokkuvõte vastavatest Euroopa kriisimeetmetest on, et häda korral tõstetakse käibemaksu. Meie naabritest on seda teist korda teinud või tegemas Läti ja tegi septembri alguses Leedu ja teeb ka Soome. Tulumaksu pigem alandatakse. Meie maksudega seotud ettepanekuid ei tee. Ei ole välistatud, et mõningad väiksed maksumuudatused tulevad, aga tegu ei ole küsimusega maksumääradest. Endiselt on aktuaalsed dividendid. Me arvame, et ettevõtetes seisev raha on praegu odavam kui see raha, mis riigil puudu on. Meil oleks raha rohkem vaja riigieelarvesse kui ettevõtetesse seisma. Aga loomulikult me peame arvestama ettevõtete olukorda, ja seda me ka teeme.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud rahandusminister! Ma saan aru, et täna on ka teie põhiline mure juba järgmise, 2010. aasta eelarve tulud ja kulud. Aga andke mulle andeks, ma ei suuda saavutada täielikku ükskõiksust selles suhtes, mis toimub tänavuse aasta eelarvega. Te ütlesite, et ei tule enam kolmanda negatiivse lisaeelarvega Riigikokku. Samas peate peaministri optimistlikele lootustele tuginedes vähendama kulusid laias laastus poole miljardi Eesti krooni jagu. Minu ettekujutuse järgi ei ole võimalik jätta kulutamata raha, mis on ette nähtud näiteks palkadeks või teatritele jne. Samas te ütlete, et jätate teatavad kulutused tegemata. Palun valgustage Riigikogu nende otsuste suhtes, millega te lähete varsti valitsusse! Mis kulutused jäävad siis alles jäänud nelja kuu jooksul tegemata?

See on tegelikult vastatud küsimus. Kui rääkida tegevuskuludest üldiselt, siis need vähenevad eelmise aasta 17,3 miljardilt järgmine aasta alla 14 miljardi. Selle aasta kulud saavad kokkuvõttes olema kas natuke üle 16 või natuke alla 16 miljardi –  praegu täpselt ei tea öelda. Aga üldised otsused on tehtud, need ei pea kajastuma lisaeelarves. Käibemaksu tõusuks ei ole vaja teha lisaeelarvet, selleks oli vaja teha seadusmuudatus. Töötukassa defitsiidi vähendamiseks ei ole vaja teha lisaeelarvet, selleks oli vaja teha seadusmuudatusi. Haigekassa defitsiidi piiramiseks ei ole vaja teha lisaeelarvet, selleks oli vaja teha nõukogus otsus reservide kasutamise piiri kohta. Esialgne seis oli selline, et sinna sõidetakse sisse. Teiseks on igapäevane tegevus defitsiidi piiramisel seotud kohalike omavalitsustega: kes tohivad laenu võtta, kes ei tohi. Samuti sihtasutustega – kes tohivad, kes ei tohi. See on pidev tegevus. Vara müük – selleks ei ole vaja teha lisaeelarvet, et suurendada vara müüki või kiirendada euroraha kasutuselevõttu või nõuda jõulisemalt trahviraha maksmist. Suurem osa sellest, mis toimub Rahandusministeeriumi haldusalas, ei nõua praegu lisaeelarvet.
Mis puutub jooksvasse kokkuhoidu igal haldusalal, siis see on ju täiesti loomulik tegevus olnud eraisiku tasemel ja on ka riigi tasemel ning selleks ei ole vaja teha lisaeelarvet, kui summad jäävad tagasihoidlikuks. Ning kui rääkida parlamentaarsest otsusest, siis tuletan meelde, et seesama Riigikogu on kinnitanud riigieelarvele hoopis teise tulubaasi.

Head kolleegid! Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Evelyn Sepp! Palun teiste ees vabandust, aga meie aeg on piiratud!

Aitäh, proua esimees! Hea rahandusminister! Võib-olla inimesed väljaspool seda maja on üsna õnnelikud, et nad ei tea Eesti rahanduse detailset seisu. Neil on rahulikumad ööd, nad magavad tänu sellele paremini. See kirjalik küsimus, mille ma teile mõni aeg tagasi saatsin ja mis teile läbi udu ka kuidagi meenus, ilmselt ei vaja ülekordamist. Ma tõepoolest nõutasin välja suhteliselt kõrge detailsusastmega andmeid Rahandusministeeriumi ja tema haldusala kohta. Ma mõistan seda poliitilist loogikat, et järgmise aasta eelarve rahalised näitajad on suur riigisaladus, aga miks on saladus see detailne seis, need arvud, mis puudutavad tänavust aastat? Ma veel kord ütlen, et te ei ole saatnud mulle seda arvude ja tabelite rodu, mida ma teie käest küsisin. Miks see salajane on?

Võib-olla oli küsimus selles, et te küsisite midagi läbi udu ja seda ei olnud näha. See, mis näha oli, sai ammendava vastuse, seejuures liigagi detailse vastuse, nii et selle interpreteerimisel oli teil tõenäoliselt raskusi. Kui te tahate, et ma siin veel midagi lisaksin, siis te eelkõige küsisite asju, mille puhul ma sain viidata oma eelkäija ajal astutud sammudele. Kirja kuupäev on 24. august. Meie otsus jooksvalt eelarvet kokku hoida kehtib ka peale 24. augustit.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Mart Jüssi küsimus siseminister Marko Pomerantsile.

Lugupeetud minister! Hiljuti oli pressis selline teade, et RMK annab oma töötajatele metsavahi õigused, et tegelda metsa tekkiva prügi ja sealt kaduva puiduga. See ajendas mind mõtisklema selle üle, et teie haldusalas on mõned vägevad ametid, mis toimetavad kogu Eesti territooriumil ja jälgivad seda tähelepanelikult. Need ametid võiksid aja, raha ja inimeste optimaalseks kasutamiseks tegelda ka keskkonnajärelevalvega. Toon näiteks piirivalve, kes jälgib väga heade radaritega kogu Eesti mereterritooriumi, aga kel paraku ei ole selget õigust sekkuda merekaitsealade piiririkkumistesse ja kalanduses aset leidnud rikkumistesse, mida ta on näinud. Milline on teie seisukoht: kas keskkonnajärelevalve õigus võiks peale Keskkonnainspektsiooni olla ka teistel ametkondadel?

See teema on praegu arutelu all, mitte küll sellises kontekstis ja nii konkreetselt. Riigikokku on tulemas kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu, kus needsamad Keskkonnainspektsiooni menetlustoimingud ka teemaks on. Homme kavatsen ma kohtuda keskkonnaministriga, et arutada kohaliku omavalitsuse laiemaid võimalusi järelevalves. Teisest küljest me teame varasemast näiteks jäätmeseaduse näitel, et need õigused on olemas, aga see ei ole tähendanud kuigi massilist järelevalvet. Mis puutub minu haldusalasse ja sellesse, mis võiks seal veel olla, siis sellele tuleb täiendavalt otsa vaadata. Sõltuvalt regioonist on tõesti praegused nn klassikalised seadusjärgsed rollid ehk muutumas või laienemas. Ajakirjanduses on kajastust leidnud näiteks Ruhnu saare ja sealse tervishoiu temaatika. Meil on seal olemas piirivalvur, kusagil on olemas kutselised pritsumehed, kes võiksid osutada seda esmast tervishoiuteenust, et inimene saarelt mandrile saata, et talle seal haiglaabi anda. Tuleb analüüsida, kas on sellist valdkonda, kus niikuinii kohal olevad ametnikud saaksid aidata, ja kui on, siis kuidas seda teha. Nii et otsa vaadata ikka saab sellele teemale.

Palun, kolleeg Mart Jüssi, esimene täpsustav küsimus!

See täpsustav küsimus puudutabki kohalike omavalitsuste valdkonda. Minu poole on pöördutud ja öeldud, et kohalike omavalitsuste keskkonnanõunikel-ametnikel puudub õigus teha kiireid järelepärimisi riiklikest registritest, näiteks autoregistrist, juhul kui neil tekib näiteks metsas põhjendatud kahtlus, et sinna on oma autodega sõitnud mitte just õigeid asju ajavad inimesed. Kas teil on põhimõtteliselt kavas arutada, kas mitte anda kohaliku omavalitsuse töötajatele õigus vajadusel operatiivselt nendest registritest järelepärimisi teha?

Ma arvan, et kui kolleeg Lang ka pääseb siia püünele küsimustele vastama, siis ta võib, kui aeg lubab, ehk anda asjalikku teavet registritele juurdepääsu kohta. Tegu on ühe osaga järelevalveõiguse üleandmisest ja seda tuleb arutada. Minul täna paremat vastust anda ei ole.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Kalvi Kõva!

Hea minister! Kui hakati looma Politsei- ja Piirivalveametit, siis oli mõnevõrra jutuks isegi siin saalis, et selle ameti juures võiks olla ka Keskkonnainspektsioon. Samuti oli see teema jutuks siis, kui loodi Keskkonnaametit. Kuna mu põhiküsimus tuleb hiljem ja puudutab eelarvet, milleni me täna ei jõua, siis küsin praegu järgmist. Kui toonane Keskkonnainspektsioon oleks pandud selle ameti juurde, oleks riigieelarvesse tõenäoliselt jäänud mingisugunegi hunnik raha. Vahest oleks seda raha olnud just nii palju, et me ei peaks praegu hirmuga mõtlema, et ehk peab meie elupäästjaid ja meie turvalisuse eest vastutajaid Politsei- ja Piirivalveametist koondama hakkama. Kuidas teie haldusalas tänasel päeval eelarveseis on?

Eesti Vabariigi sisejulgeolek hingab samas rütmis Eesti üldise eluga. See tähendab seda, et 2010. aastal on meil avalikku raha vähem kasutada kui 2009. aastal n-ö viimase eelarve kontekstis. Iseenesestmõistetavalt tähendab see raskeid valikuid. Kui majapidamine oleks suurem ja seal oleks mingisuguseid lisaülesandeid ning raha liiguks nendega kaasa, siis neid lisaülesandeid puudutaksid rahakärped täpselt samamoodi. Nii et katsume teha mõistlikke, oma spetsialistide ekspertiisist lähtuvaid otsuseid, et selle rahaga, mis meil on, hakkama saada.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Austatud siseminister! Suurepärase keskkonnaspetsialistina öelge, palun, kas te väljaspool oma praegust valitsemisala näete võimalust laiendada keskkonnajärelevalvet ka Riigimetsa Majandamise Keskusele ja Keskkonnaametile? Olen rääkinud.

Ma katsun kõigepealt nende rehkendustega hakkama saada, mis puudutavad sisejulgeoleku valdkonda. On täiesti eraldi arutelu teema, kas keskkonna järelevalve Keskkonnaministeeriumi haldusalas peaks olema kuidagi laiem, kui on praegu Keskkonnainspektsiooni käes. Kuidas printsiip "ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome" ikkagi rakendub, et pooled lubade väljaandmisest lahus oleksid? Nii et väga detailselt tuleks küsimusele otsa vaadata. Ma arvan, et seda peab oma palga eest praegu tegema kolleeg Tamkivi.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Valdur Lahtvee!

Hea minister! Raha napib, aga siseturvalisust on kindlasti aidanud parandada abipolitseinikud, kes palka ei nõua, aga vabatahtlikult omast vabast ajast kiiduväärset tööd teevad, abistades riigistruktuure korra ja turvalisuse tagamisel. Praeguse valitsuse programmis või koalitsioonileppes on selgelt kirjas, et niisugune abiinspektori staatus taastatakse ka keskkonnavaldkonnas. Kas valitsuses on see teema arutusel olnud ja kui kaugel valitsusliidu programmi selle punkti täitmisega ollakse? Raha see ju ei nõua.

Ma ei ole üldse kindel, et valitsusel on praegu selline programm olemas, aga me töötame ikka sihipäraselt parema Eesti nimel. Minu valitsuses oleku aeg algas 4. juunil s.a koos kolleeg Ligiga ja sellest ajast alates tänase päevani valitsus seda teemat arutanud ei ole.

Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Indrek Saare küsimus justiitsminister Rein Langile. Palun!

Lugupeetud minister! Valitsus teeb praegu tohutuid jõupingutusi, et me täidaksime Maastrichti kriteeriume, et jõuda euroni, millest on suur osa ühiskonnast pikka aega unistanud. Samal ajal on selgunud, et kohtutäiturid on riigieelarvesse tekitanud poolteise miljardi kroonise augu. See on teie vastutusala ja kas te oskate seletada, kuidas on võimalik, et nii suure rahakoguse mittelaekumine riigieelarvesse selgub alles nüüd, kui aasta hakkab lõppema? Miks ei ole midagi siiamaani ette võetud?

Väide, et kohtutäiturid on tekitanud riigieelarvesse poolteise miljardi kroonise augu, on muidugi pehmelt öeldes voluntaristlik. Aga seda ma pean küll möönma, et kohtutäiturite tegevuses on suuri puudujääke. Ja siin võime näpuga näidata eelkõige 2001. aastal vastuvõetud ja jõustatud kohtutäituri seadusele, mis on ajale jalgu jäänud ja mille uue versiooni on valitsus Riigikogule esitanud. Seda ma hakkan eelnõu esimese lugemise käigus teile täna siinsamas saalis ka tutvustama. Sissepääs on tasuta, tere tulemast! Nii et probleemil on tõepoolest suures osas seadusandlik tagamaa. Ega Justiitsministeerium ei saa kohtutäiturite peale näpuga näidata ja kohustada neid ühte või teist toimingut tegema. Vale oleks ka arvata, et üksnes kohtutäiturite tegevus või tegevusetus on põhjustanud pideva riigi nõuete suurenemise, selle jäägi suurenemise. Minu arvates on meil suur probleem ka see, et meie asutused tõstatavad neid nõudeid, samas teades, et neid summasid mitte kunagi ei maksta. Selle kohta on üks hea eesti rahva vanasõna: surm ei võta ka sealt, kust midagi võtta ei ole.

Palun, kolleeg Indrek Saar, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh vastuse eest! Ometigi, Rein Lang, te olete olnud justiitsminister juba mitu aastat ja kõik valitsuses kinnitatavad eelarved käivad ju teie valvsa pilgu alt läbi. Kuidas on võimalik, et te ei ole seda probleemi varem märganud. Me räägime ikkagi poolteisest miljardist kroonist.

Kuidas ei ole märganud? Ega siis seaduseelnõud, sealjuures uus kohtutäituri seaduse versioon, ei sünni niimoodi, et eelmisel nädalal märkasime ja sel nädalal esitame Riigikogule eelnõu. Niisuguseid seadusi kirjutatakse üksjagu kaua. Selles uues eelnõus sisaldub muuseas ka pankrotihaldurite ja kohtutäiturite ühtse koja loomise idee ja see on üks asi, mille üle on ka väga tuliselt ja väga pikalt vaieldud. See, et riigi nõuded pidevalt kasvavad, ei ole ju kellelegi mingisugune üllatus. Seda on viimased kolm aastat olnud võimalik vaadata Justiitsministeeriumi koduleheküljelt sõna otseses mõttes reaalajas. Ja Siseministeeriumiga on ka pidevalt vaieldud, mida ette võtta, et nõutavad summad ikkagi ka ära makstaks.
Kordan veel üks kord, sest kordamine on tarkuse ema: ei ole mõtet panna püsti nõudeid isikute suhtes, kelle puhul me teame, et neid nõudeid ei täideta ja et need asjad lõpevad teinekord asenduskaristustega ehk kohtunik asendab rahalise trahvi näiteks kümnepäevase kinnipidamisega arestimajas, seejuures koos sellest tuleneva kolm korda päevas sooja toiduga. Niisugustel asjadel lihtsalt ei ole mingisugust mõtet ja see on väga otseselt seaduste probleem. Ning uue seaduse eelnõu on Justiitsministeerium teile ka esitanud. Ma väga loodan, et kohtutäituri seadus saab ära menetletud. Valitsus esitas selle Riigikogule juba, kui ma õigesti mäletan, aprillikuu alguses. Nüüd on septembri lõpp ja me oleme jõudnud esimese lugemiseni. Mind isiklikult selline tempo Eestis oluliste küsimuste lahendamisel ei rahulda.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine täpsustav küsimus!

Aitäh taas vastuse eest! Õiguskomisjoni liikmena ma tean, et jäme ots õiguskomisjonis on koalitsiooni käes. Ma ei oska öelda, miks koalitsioon on seda eelnõu nii kaua sahtlis hoidnud. Teiselt poolt tean ma ka seda, et Justiitsministeerium on tuntud oma väga kiire eelnõude ettevalmistamise poolest, kuigi alati ei peegelda see väga kõrget sisulist kvaliteeti. Aga oleks ju võinud ka palju varem selle eelnõuga tegelda. Ent minu küsimus kõlab nii. Teie erakonnakaaslane Signe Kivi astus kunagi tagasi 8 miljoni krooni pärast. Tol hetkel ei olnud riigieelarve sellises hädas nagu täna ja ei olnud ilmselt ka küsimust eurole üleminekust. Kas te olete kaalunud tagasiastumist?

Ei ole.

Palun nüüd kohapealt küsimus, kolleeg Jaan Kundla!

Lugupeetud minister! Kohtutäiturite tegevus on väga tihedalt seotud kohtunike tegevusega ja siit ka minu küsimus. Meie riigis nimetatakse vastavalt põhiseadusele kõigi astmete kohtunikud ametisse eluaegsetena, et tagada nende sõltumatus. On üsna loomulik, et inimeste eesmärgid, ideaalid, töövõime ja motivatsioon aastakümnete jooksul muutuvad, mis tähendab seda, et pensionieelikust inimene pole enam selliste isikuomadustega, kui ta oli kohtunikuks nimetamise hetkel. Kas teie nõustute sellise arvamusega, et kohtunik võib ühel päeval hakata tegema ebaadekvaatseid otsuseid? Ehk peaks ikkagi kehtestama ajalise piirangu kohtunikuks nimetamise kohta, võib-olla tehes erandi ainult Riigikohtu kohtunikele?

Üsna filosoofiline küsimus. Uus kohtute seadus on valmimas. Ja kui me loeme Eesti põhiseadust täpselt, siis me võime sealt välja lugeda võimude lahususe printsiibi. Seega täitevvõim ei peaks kohtuvõimu enesekorraldusse üldse sekkuma. Sellest tulenevalt on ka initsiatiiv uue kohtute seaduse sünniks tulnud Riigikohtust. Ma ei saa ütelda, et ma ei ole olnud selle protsessi juures, aga jäme ots on siin olnud selgelt Riigikohtu töörühma käes. Eesti kohtunikkond on pidanud maha lausa kohtute üldkogu, kus on seda uut seadust väga põhjalikult käsitletud ja erinevaid muudatusettepanekuid lausa hääletatud. See eelnõu jõuab õige varsti Riigikokku ja siis tuleb ka see teie tõstatatud küsimus siin saalis läbi vaielda.
Ma ei ole väga kindel, et seades mingi konkreetse eapiiri kohtunikuks olemisele, me tegelikult lahendame probleemi, sest inimesed on erinevad. Küll aga peaks kohtute seaduses läbi mõtlema selle, millised on ikkagi sotsiaalsed tagatised kohtunikele ja kas eluaegne amet iseenesest on piisav tagatis ka õiglaseks kohtumõistmiseks. Või me ühel või teisel ajalooetapil loome sinna juurde kõikvõimalikke materiaalseid hüvesid, kõrgemaid pensione ja staaže, et motiveerida kohtunikke pidama õiglast kohut. Ja see on tegelikult ka poliitiliste valikute, mitte üksnes õiguslike valikute küsimus.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Laanet!

Hea kolleeg Rein! Otsustades Indrekule antud viimase vastuse järgi, astud sa edasi, mitte tagasi, ja siit minu küsimus. Sa kommenteerisid kohtutäiturite seaduse eelnõu. See oleks justkui võluvits, mis paneb trahviraha laekuma. Lugesin seda seaduseelnõu. Ma ei ole päris sama optimistlik, aga see selleks. Eelmisel nädalal oli meedias diskussioon, mis puudutas siseministri ettepanekut trahvivõlglaste õiguste piiramise kohta. Sinu Postimehe veergudel ilmunud kommentaar sellele oli suhteliselt skeptiline. Võib-olla sa siin saalis natukene tutvustad oma seisukohti?

Hakkame siis sellest Postimehe kommentaarist peale. Ma ütlesin, et kõik need Marko esitatud ettepanekud väärivad arutelu, mitte ühtegi ei saa prügikasti visata. Milles ma olen natukene skeptiline, on see, et nendega saaks edasi liikuda umbes nii, et täna välja käidud, homme tehtud. Igal ettepanekul on siiski oma negatiivsed küljed ka ja need kõik tuleb läbi kaaluda. Aga mina ei ole ütelnud, et need on midagi täiesti põhimõtteliselt valet.
Hea Kalle, sa ju mäletad väga hästi, et kui sa siseminister olid, siis me vaidlesime tükk aega politsei määratud väärteotrahvide suuruse ja nende sissenõutavuse üle. Minu meelest on praegu väga suur probleem see, et politsei määrab trahve, teades juba ette, et need on nii suured, et neid ei hakata sisse nõudma ja need lõppevad asenduskaristustega. See on ka kindlasti üks põhjus, mispärast riigi nõuete hulk on nii suur ja puudu olevad summad on nii suured. Ma arvan, et kõik karistused, mis inimestele määratakse, peavad olema mingil moel proportsionaalsed. Need peavad olema tegelikud ja trahvisummad sissenõutavad.
Selles osas ma kindlasti ühinen sinu arvamusega, et ega kohtutäituri seadus iseenesest ei saa olema mitte mingisugune võluvits. Riigiaparaat peab toimima selliselt, et vaatamata diskretsionaarsele õigusele määrata karme karistusi peab konkreetne ametnik ikkagi lähtuma tegelikust olukorrast. Ta ei tohi repressioonidega liiale minna ja öelda, et mina olen oma töö siis teinud, kui ma olen määranud ühele või teisele isikule 18 000 krooni trahvi, samal ajal kui tolle isiku sissetulek võib-olla koosneb ainult toimetulekutoetusest ja tema ainuke vara on näiteks vana Moskvitš, mille müügist ei ole kunagi võimalik seda 18 000 saada ja ükski kohtutäitur sellega tegelema ei hakka. Nii et asjal on väga mitu tahku, tegu on täitevvõimu enesekorraldusõigusega ja kindlasti ka seadusandja problemaatikaga.

Aitäh! Head kolleegid! Meie aeg on läbi. Tänan küsimuste esitamise eest, lugupeetud Riigikogu liikmed! Aitäh vastuste eest, lugupeetud valitsusliikmed! Infotund on lõppenud.