Tere päevast, austatud Riigikogu, Vabariigi President, ministrid, ekstsellentsid, külalised!
Lugupeetud Riigikogu! Seoses Riigikogu liikme Taavi Veskimäe tagasiastumisega asus tänasest Riigikogu liikmeks asendusliige Elle Kull. Järgnevalt on meil võimalus ära kuulata Riigikogu liikme Elle Kulli ametivanne.

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid! Lugupeetud külalised! Meid tervitab Vanalinna Segakoor dirigent Lauri Aava juhatamisel. (Laulab koor.)

Austatud Vabariigi President, Riigikogu liikmed, peaminister, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad! Soovin kõigile head parlamendiaasta algust!
Paljud Eesti inimesed on praegu raskes olukorras. Majanduse jahtumine on pannud ettevõtluse püksirihma pingutama, töökohti koondama, väga paljudel on vähenenud sissetulekud. Täna on enamik Eesti ekspordipartnereid ikka veel madalseisus. Ehitus- ja kinnisvaramull on leidnud oma loogilise lõpu. Inimeste mure on kasvanud ning nad vaatavad poliitikute poole, kelle kätte on nad usaldanud meie riigi tulevikku kujundavate otsuste tegemise. Kõik see nõuab meilt tõsiseid rahanduspoliitilisi otsuseid, et viia riigi kulu ja tulu tasakaalu. Aasta 2010 ootab ees. Kahe nädala pärast jõuab riigi järgmise aasta eelarve siia, Riigikogu saali.
Headel aegadel on riigieelarve menetlemine meeldiv ja seda on eri aegadel nautinud viis praegust parlamendierakonda. Loodan Riigikogus esindatud erakondade arukusele mitte tegelda 2010. aasta riigieelarve menetlemisel populismiga ja seda vaatamata peatselt toimuvatele valimistele. Reaalsus on selline, et me ei saa kulutada seda, mida meil ei ole. Kui me seda siiski teeme, siis peame tunnistama, et see tuleb riigi usaldusväärsuse ja tulevikuvõimaluste vähendamise arvel.
Head kolleegid! Mõnikord on kasulik pöörata oma pilk looduses kehtivate seaduste poole. Termodünaamikas rakendatakse Le Chatelier' printsiipi. Härra peaminister endise keemikuna peaks seda printsiipi väga hästi mäletama. Vastavalt Le Chatelier' printsiibile, kui mingi tasakaalus oleva süsteemi välistingimused muutuvad, võrreldes tingimustega, mis eksisteerisid siis, kui süsteem oli tasakaalus, on uue tasakaalu saabumisel kogu süsteemis toimunud sellised muutused, mis vähendavad uute välistingimuste mõju. Tuletan meelde, need on muutused, mis peavad toimuma kogu süsteemis.
Samamoodi võime vaadelda ka olukorda meie riigis. Heades välistingimustes läks elu kiiresti paremaks. Paraku näitab praktika – see areng ei olnud jätkusuutlik. Selleks, et uutes tingimustes jõuda tagasi püsivalt tasakaalulisse olekusse, on vaja, et kogu süsteemis – mitte ainult mõningates tema osades – toimuksid väliskeskkonda arvestavad muutused. On võimatu saavutada tasakaalu, muutes süsteemi üksikuid parameetreid. Toome näiteks hüppelise tulumaksu tõusu. Tänases olukorras teeks selline maksutõus meie tööturu elavdamise hoopis raskemaks – töökoha maksumuse kasv raskendab olukorda nii vanade kui uute ettevõtete jaoks. Meie kohustus on vähendada riigis tööpuudust. Kui tööandjaid ei ole, siis ei ole ka töörahvast, on vaid rahvas, kellel ei ole tööd. Rasketel aegadel tuleb toetada, mitte kammitseda täiendava koormusega inimesi, kes on valmis võtma enda peale riski luua töökohti ja edendada ettevõtlust.
Lugupeetud kuulajad! Küsime endalt ausalt, kas me tahame jõuda oma ambitsioonika eesmärgini – täita euro kriteeriumid aastaks 2011. Kas me soovime vältida Rahvusvahelise Valuutafondi sekkumist Eesti otsustesse? Euro kriteeriumi "valitsussektori eelarve puudujääk peab olema väiksem 3% SKT-st" täitmine on tõsine väljakutse ja seda mitte ainult tegutsemisel eurotsooni pääsemise nimel, vaid ka seetõttu, et Eesti rahalised tagavarad ei ole lõpmatud. Kui vajalikke otsuseid ei tee meie, siis on suur tõenäosus, et seda teeb meie eest IMF.
Peaminister on kinnitanud, et Eesti liitub eurotsooniga 2011. aastaks. Kui see eesmärk jääb saavutamata, pole tegemist mitte ainult peaministri isikliku vastutusega, vaid tagasilöögiga meile kõigile. Seetõttu kutsun ma kõiki erakondi üles mitte üksnes kritiseerima, vaid pakkuma ja toetama lahendusi, kuidas täita Maastrichti kriteeriume. Ettevõtjad on poliitikutele ettepanekud esitanud, poliitikutel on aeg neile vastata.
Hea Riigikogu! Tahan pöörata teie tähelepanu kahele seaduseelnõule, mida Riigikogu menetleb. Esimene neist on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. On selge, et tugeva majanduspoliitika aluseks on hea hariduspoliitika. Minu suur soov ja palve on, et nii kultuurikomisjonis kui ka siin saalis toimuks sisuline arutelu, kuidas saavutada seda, et meie põhikooli lõpetanud saaksid sellisel hulgal teadmisi, et need oleksid kogu järgneva elu vundamendiks. Ja teiseks. Sellel sügisel alustame kauaoodatud ja Eesti ühiskonna jaoks suure tähtsusega avaliku teenistuse seaduse menetlemist. See seadus vajab samuti väga tõsist arutelu Riigikogus, et korrastada riigi ja tema teenistujate suhted. Üks on selge: avalik teenistus ei saa olla lihtsalt fassaad ilma tegeliku sisuta, vaid peab kätkema endas euroopaliku riigiteenistuse põhimõtteid.
Hea Riigikogu! Enne valimisi tahaksin meile kõikidele soovida: lubagem vähem, tehkem rohkem! Jõudu meile kõigile! Kuulutan parlamendiaasta avatuks! Aitäh! (Aplaus.)

Härra president! Ma palun teid Riigikogu kõnetooli!

Lugupeetav Riigikogu esimees! Austatavad Eesti parlamendi liikmed, peaminister, valitsuse liikmed, mu daamid ja härrad! Tõsiseid ja sügavaid muremõtteid on siit kõnepuldist ka headel aegadel nii palju kõlanud, et täna on mul raske valida õigeid sõnu. Sõnu, mis ühtaegu innustaksid ja koos sellega tõrjuksid majanduse olukorrast tingitud muresid, kuid samas ometi teadvustaksid meile karmi hetkeseisu, mille sarnast me oma riik pole enam ammu kogenud. Seepärast kannab ka mu tänast kõnet sügav mure Eesti demokraatia, selle toimimise ja hetkeseisu pärast. Teisalt aga kannab seda usk, et keerulisel ajal suudame end kokku võtta ja alustada justkui puhtalt lehelt. Hooga, kirega, ennastsalgavalt ja, mis peaasi, lootusrikkalt.
Head Riigikogu liikmed, ministrid, ametnikud, kodanikud! Presidendil poleks raske parlamenti ja valitsust kurjalt kritiseerida. Kahtlemata suurendaks see riigipea populaarsust. Kindlasti pole aga populaarsus see, mida raskel ajal jahtida. Vastupidi, populaarsuse jahtimisest populismini on raskel ajal väike, liiga lühike vahemaa. Ma palun teil olla üle hetkehuvidest ning samas mitte lasta end ängistada meie majanduse olukorrast. Oludele vastav, mõistlik tegevuskava ja soovunelmatest loobumine on üks asi. See on hädavajalik. Lootusetu käegalöömine on aga teine asi ja täiesti lubamatu.
Oma riik, iseseisev demokraatlik Eesti on meie ühine väärtus. Eesti riik on parim vahend ja kõige õigem viis langetada Eesti rahvale kõige kasulikumaid otsuseid. Nii heal kui halval ajal. Seetõttu tehkem ka praegu kõik võimalik, et Eestis oleks turvaline, kindel ja hea elada. Kasvada, õppida ja töötada. Noor olla ja vanaks saada. Seda aitab kindlustada vaid vaba ja demokraatliku ühiskonna kestmine ning igaühe pingutus Eesti paremaks tegemise nimel.
Austatavad Riigikogu liikmed! Jätkuvalt on ühiskonnas üsnagi levinud arvamus, et just Riigikogu ja laiemalt meie parlamentaarne riigivalitsemise kord ongi pea kõigi tänaste Eesti probleemide allikas. See on ohtlik tendents, sest meie endi poolt aastate eest valitud ja minu hinnangul paljude hulgast parimal riigikorral pole siin mingit süüd. Kui vaatame ajalukku või teisi riike, siis näeme, milliseid riske kätkeb endas parlamentarismi kahtluse alla seadmine.
Ent nii mulle kui ka paljudele teistele näib, et Riigikogu pole piisavalt pingutanud oma puhta maine ja uueneva rolli mõtestamise nimel. Ma ei taha kõnelda kuluhüvitistest või tšekkidest ja liisingutest. Sellesse puutuv on vist sõnadetagi selge. Probleem on põhimõttelist laadi. Kui riigieelarve lähtub soovmõtlemisest ja ammu iganenud valimislubadustest, aga mitte reaalsusest, siis pole see üksnes valitsuse, vaid ka Riigikogu halvasti tehtud töö. On põhimõtteline ja ränk viga lubada väära prognoosi alusel hüvesid, mille katteks juba mõne aasta pärast raha ei ole. Seda viga on tehtud aastaid. Nii on inimesi kehutatud elama üle võimete. Just parlamendile on põhiseadus pannud kohustuse kontrollida valitsuse tööd. See vastutus laieneb täielikult ka nendele parlamendiliikmetele, kelle toetusega valitsus arvestab oma otsuseid tehes. Ma ei mõista, kuidas saab hääletada seaduse poolt ja ühtaegu toetada presidendi otsust jätta see välja kuulutamata. Riigikogu liige, kes vajutab hääletusnupule, vastutab Eesti rahva ees. Majanduslik turbulents on paisanud valitsuse ja parlamendi, aga ka presidendi justkui sõjaolukorda, kus pikk vaikus asendub üleöö tihedate löökidega korraga kõigis rindelõikudes. Teisiti pole võimalik nimetada olukorda, kus paari nädalaga muudetakse seadusi, maksumäärasid ja toetuste süsteeme, mille väljatöötamiseks ja tasakaalustamiseks on kulunud aastaid. Kui tegemist ei ole tegeliku sõja- või hädaolukorraga, vaid pigem varasemast erineva olukorraga majanduslikus mõttes, ei saa Riigikogu seesugust tormamist lubada. Arvestades seadusloome kahe suvekuu pikkust seisakut, on kiirustamine, ja veelgi enam, seaduste madala kvaliteedi õigustamine kiiruse vajadusega võrdne oma rahva ees võetud kohustuste täitmata jätmisega.
Peagi hakkab Riigikogu menetlema 2010. aasta riigieelarvet. Riigieelarve pole pelk summade kogum, mille valitsus läkitab Riigikokku kas palve või käsuga see kiiresti ära menetleda. Riigieelarve raha on ühishuvi eesmärgil kogutav ja ümber jagatav maksumaksjate raha. See raha ei kuulu ühelegi erakonnale või ministeeriumile ega kohalikule omavalitsusele. Rahanumbrite taga on inimeste elu – julgeolek, haridus, tervishoid, sotsiaalne turvalisus, kultuur.
Austatud Riigikogu! Virisemine ja süüdlaste otsimine meile paremat riigivalitsemist ei anna. Selle asemel tuleb tegelda vigade parandamisega, jäädes seejuures põhiseadusega kehtestatud normide ja meie ühiskonna aluseks olevate väärtuste raamidesse. Palju on kõneldud õiguspärase ootuse põhimõttest. Mitte kellelgi ei saa olla mõistlikku ootust kõikide palkade, toetuste, hüvitiste ja muude rahaeraldiste lõpmatule kestmisele või nende pidevale kasvule. Kui riigi tulud vähenevad, on riik sunnitud ka kulusid vähendama või leidma võimalusi tulude suurendamiseks. See on loomulik ja igaühel tuleb õppida paratamatusega arvestama. Ent iga õigusi kahandavat või kohustusi suurendavat seadust peavad toestama läbimõeldud rakendussätted. Kui neid pole, siis kerkib kohe ka probleem seaduse vastavusest põhiseadusele, nagu kinnitab värske kogemus käibemaksumäära tõstmisega.
Mu daamid ja härrad! Olen sügava murega jälginud eelarveväitluse kohati eksitavat ja populistlikku olemust. Nii väidavad mõned, et meie eelarve puudujääki saaks katta ja euro kasutusele võtmise teed sillutada nii, kui vähendada drastiliselt riigiametnike arvu ja nende töötasu. Fiktiivsed ja ebaotstarbekad ametikohad tuleb loomulikult kaotada. See töö on suurel määral nüüdseks ka tehtud. Mõistagi tuleb avalikus sektoris paaril varasemal aastal pärmitaignana kerkinud palku ja majandamiskulusid kahandada nii, nagu seda teeb erasektor. Ka seda on tehtud. Kui langus jätkub, tuleb kahandada veelgi. Lisaks muule on sellel ka ühiskonna õiglustunnet austava žesti tähendus. Aga üks on samuti selge: riigiaparaadi kahandamisel on piir. Kui riigimasinast lahkuvad lisaks rahale ka ajud, on tagasilöök paratamatu just neis valdkondades, mille pärast me täna põhjusega muretseme – sotsiaalhoolekanne, tervishoid, haridus ja turvalisus. Kannatab ka meie seaduste kvaliteet.
Mu daamid ja härrad! Ma tunnustan parlamenti kõikide kõrgemate riigiametnike palga ühetaolise vähendamise eest. Paraku pean lubamatult aeglaseks parlamendi töötempot nondesamade kõrgemate riigiametnike, sealhulgas ka presidendi palga määra lahtisidumisel nn keskmisest palgast. See kord on ebaõiglane ja oma aja ära elanud. Möödunud aasta 16. oktoobril algatati Riigikogu liikmete, presidendi, valitsuse, kohtunike ja teiste põhiseaduslike institutsioonide ametnike palkade muutmise eelnõu. Just nii ja ainult nii saabki põhiseaduses ettenähtud viisil muuta parlamendiliikmete töötasu. Paraku ei ole see eelnõu peaaegu aasta jooksul jõudnud siia saali arutamiseks. Samas tempos jätkates jääb Riigikogu liikme palga küsimus ka järgmise parlamendikoosseisu jaoks lahendamata. Meenutan: põhiseaduse kohaselt saab Riigikogu liikmete töötasu suurust muuta vaid järgmise Riigikogu koosseisu jaoks. Ma ei arva, et peaksite kulutama olulise osa oma tööajast iseenda palgaga tegelemisele. Samas kahandab leigus selles küsimuses parlamendi moraalset õigust otsustada sadade tuhandete kaasmaalaste palkade ja teiste sissetulekute üle.
Austatavad Riigikogu liikmed! Riigikogu üks keskseid kohustusi on toimida puhvrina mitmesuguste õiguslikul tasandil elluviidavate ümberkorralduste ja avalikkuse vahel. Teie ülesanne on muutuste avalik läbiarutamine, mille käigus peab kõlama ekspertide hääl, aga eriti nende inimeste oma, kelle eluolu nood muudatused otseselt mõjutama hakkavad. Vaid siis saab parlament enne otsustamist läbi kaaluda, mida uus seadus või norm kaasa toob. Seadust on vaja muuta siis, kui rakenduspraktika analüüs seda nõuab. Kui leitakse, et seadus on ebaõiglane, või kui seaduses on nn auk. Aga hoogtöö korras uusi suuri seadustekste menetleda ei ole tark. Iseenesest kõlbliku seaduse muutmine või asendamine tuleb alati sügavalt läbi mõelda. Nii on tunnustatud õigusteadlased juhtinud tähelepanu näiteks pärimisseaduse põhjendamatule väljavahetamisele. Õigusloomeplaane jälgides võib karta, et uusi seadusi, mida on tehtud pelgalt uue seaduse tegemise rõõmust, tuleb veelgi. Samas on näiteks ülivajaliku korrakaitseseaduse menetlus toppama jäänud. Seadus ei ole ometi asi iseeneses. Kui valitsus seda tõsiasja ei arvesta, peab pidurile vajutama Riigikogu. Selle asemel et üha uusi seadustekste kehtestada, oleks aeg lasta Eesti õiguskorral stabiliseeruda ja keskenduda olemasolevate seaduste analüüsile. Just seda võikski Riigikogu valitsuselt nõuda. Ja koos sellega uurida ametnike tööd ja kohtuotsuseid ning rahvaga rääkida. Vaid siis saab selgeks, mis on valesti ja kus on puudused. Alles siis tasub vanu seadusi parandama või uusi kirjutama hakata. Lähtugem inimesest, kel tuleb mõista ja teadvustada oma tegude tagajärgi muutunud õigusruumis. Vaadakem, kas ja mil määral toob see kaasa vajaduse koolitada ümber riigi- ja kohaliku võimu ametnikke. Sageli muudavad uued seadused kasutuks kogu varasema sellealase kohtupraktika.
Mu daamid ja härrad! Õigusselgus ja õiguskindlus on kaalukad ja hinnalised väärtused. Õiguskorra püsivus on üks majandusedu eeldus. Rõhutan, et aeg, mil oli vaja kiiresti üles ehitada Eesti Vabariigi õiguskord ning seejärel Euroopa Liiduga ühinemiseks menetleda tohutu hulk seadusi, on ammu möödas. Muu hulgas on aeg teha lõpp ühe vana ja – loodan, et nõustute minuga – halva kombega. Omavahel vaid kaudselt või üldsegi mitte seotud seadusmuudatuste sidumine ühte pakki ei saa olla hea tava. Pealegi pole sel mingit sisulist põhjendust. Jääb mulje, et kümnete seaduste ühtesidumise taga on küüniline arvestus ja soov vältida küsimusi ja vastuhääli. Miks tekitab valitsus ja seejärel Riigikogu olukorra, kus üks terviku seisukohalt vähetähtis, kuid vigaselt vormistatud seadusepügal kergitab kahtlusevarju riigi seisukohalt ülivajaliku eelnõu õiguspärasuse kohale? Põhiseaduse mõttega ei ole kooskõlas ka praktika, kui vahetult enne lõpphääletust lisatakse eelnõusse põhimõttelist laadi, sageli ka hoopis muud valdkonda puudutavaid muudatusettepanekuid. Kuidas puutub kohaliku volikogu valimine soolisesse võrdõiguslikkusesse? Miks võetakse parlamendilt võimalus arutada neid muudatusi, nagu kord ette näeb, kolmel lugemisel? Riigipeal tuleb selliste juhtumite korral hoolega kaaluda, kas kuulutada seadus välja või mitte.
Presidendi põhiseaduslike kohustuste täitmist riivab ka olukord, kus vastuvõetud seadus jõuab Kadriorgu ajal, mil seaduse kavandatud jõustumiseni on jäänud vähem kui põhiseaduses väljakuulutamiseks ette nähtud 14 päeva. Nii juhtus viimati negatiivse lisaeelarve kehtestamisega kaasneva seadusmuudatuste paketiga. Põhiseadus annab riigipeale seaduse väljakuulutamiseks kaks nädalat aega selleks, et kõik need, keda muutunud õigusnorm nende endi hinnangul riivab, saaksid sellest presidendile märku anda. Ehk otsesemalt: need 14 päeva pole mitte presidendi privileeg, vaid rahva õigus veel kord oma sõna sekka öelda. Järelikult ei riiva seadusega sätestatud tähtaja eiramine mitte presidendi, vaid Eesti üldsuse õigusi.
Kõiki eelmainitud samme olen viimase aasta vältel murega jälginud ja kogenud. Ei kiirus, mugavus ega oponentidele koha kättenäitamise soov ei saa olla tugevam põhiseaduse mõttest. Ühena põhiseaduslikkuse järelevalvet teostavatest institutsioonidest lasub mul õigus ja kohustus seesugust praktikat nii sõna kui teoga taunida.
Mu daamid ja härrad! Austatav Riigikogu! Nagu keerulistele aegadele omane, seisab Eesti ka praegu valiku ees, kas lasta raskustel end tugevamaks kasvatada või laiutada käsi ja anda alla. Meil on võimalus pöörata majanduslangus enda kasuks, kui oskame ümber korraldada oma majanduse, kohendada eelarve-, maksu- ja sotsiaalpoliitikat. Siis tuleme kriisist välja varasemast tugevamana ja kogemuse võrra rikkamana. Aga meil on ka risk takerduda üksikprobleemidesse, vastuoludesse ja isiklikku mugavusse. Me võime lüüa käega, sest raha ei jätku. Me võime end alati peita väite taha, et mõnes teises riigis kehtib nii- või naasugune regulatsioon. Kui me alati leiame halva, tarbetu või mõttetu tegevuse õigustuseks pretsedendi mõnest Euroopa Liidu riigist, siis muutume peagi halvimate tavade kogumiks. Eesti ei pea olema teistega võrdne vigade poolest. Eesti peab olema parem, Eesti saab olla parem. Eesti võiks olla riik, kus rumala bürokratiseerimise asemel tegeldakse ainult sellega, milleks ametkonnad on ellu kutsutud: teha elu Eesti rahvale elamisväärsemaks, kujundada ettevõtluskeskkond kindlamaks ja õiglasemaks. Eesti on piisavalt väike ja inimesed targad, et teha kõike kõige paremal viisil. Kõike. Ka parimaid seadusi ja õiglasemat poliitikat. Selleks te oletegi siia valitud. Just selleks on teil rahva mandaat. Aeg on kokku hoida, kokku hoida igas mõttes: ühte hoida rahvana, säästa aega, loodust ja raha. Hoida üksteise närve ja koostegutsemise tahet. Sellega koos ei vangu ka usk paremasse homsesse. Ma tänan teid tähelepanu eest! (Aplaus.)

Aitäh, härra president! (Lauldakse hümni.)

Head kolleegid! Kas soovite üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Kõigepealt kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna üheksa seaduseelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe denonsseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Teiseks, Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise Balti ühistransiidi protseduuri kokkuleppe ratifitseerimise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kolmandaks, karistusseadustiku, väärteomenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, karistusregistri seaduse ning kriminaalhooldusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Neljandaks, lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Viiendaks, isikuandmete kaitse seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kuuendaks, ekspordi riikliku tagamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Seitsmendaks, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastase konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kaheksandaks, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Üheksandaks, riigivaraseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Aitäh!

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Praegu on meil päevakorras eelnõude üleandmine ja selleks ma siia tulin. Minu poolt oleks äärmiselt sobimatu, kui ma kasutaksin seda aega poliitiliseks avalduseks, mis sobib parem eelarvedebatti. Täpsemalt sama sobimatu on selline avaldus ka Riigikogu esimehe avakõnes hooaja algamise puhul. Seetõttu mina sellist sobimatut avaldust ei tee ja esitan otsuse eelnõu Kalvi Kõva nimetamise kohta julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni liikmeks. Aitäh!

Palun, kolleeg Jüri Tamm!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul üle anda arupärimine riigikontrolör Mihkel Oviirile. Arupärimise sisu puudutab riigivara võõrandamist avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele nendele seatud ülesannete täitmiseks, konkreetselt mõningaid fakte pluss põhimõttelisi küsimusi. Näiteks selline küsimus, et juhul kui avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel ei ole seda vara vaja eesmärkide täitmiseks ja vara realiseeritakse, kuhu siis laekub müügist saadud raha, kas riigieelarvesse või jääb see avalik-õiguslike juriidiliste isikute endi kasutada. Aitäh teile!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kümme seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärmine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan ta adressaadile otsekohe.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 31. augustil esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu.  Juhtivkomisjon on majanduskomisjon, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 15. september kell 18. Teiseks, rahanduskomisjoni s.a 1. septembril esitatud Riigikogu otsuse "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse" eelnõu. Juhtivkomisjon on rahanduskomisjon, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 14. september kell 18. Kolmandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 1. septembril algatatud sotsiaalmaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse poolt s.a 10. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu raamotsuse "Õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses" eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse andmise tähtajaks on s.a 24. september kell 16.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Taavi Veskimäe lahkumise Euroopa Liidu asjade komisjonist ja Riigikogu liikme Mart Nuti asumise Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmeks.
Olen edastanud kolme Riigikogu liikme arupärimise siseminister Marko Pomerantsile, kuue Riigikogu liikme arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, seitsme Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, kuue Riigikogu liikme arupärimise haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele, 11 Riigikogu liikme arupärimise peaminister Andrus Ansipile ning Riigikogu liikme Hannes Rummu arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed võtsid tagasi majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile esitatud arupärimise nr 294 Saaremaa rannamaantee kohta ning seetõttu jääb ära ka tänaseks planeeritud sellele arupärimisele vastamine.
Kolmapäeval, 16. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: justiitsminister Rein Lang, rahandusminister Jürgen Ligi ja siseminister Marko Pomerants.
Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Lugupeetud kolleegid! Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie ees laudadel.
Head kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame esimese arupärimisega, mis on Riigikogu liikmete Indrek Saare, Ain Seppiku ja Karel Rüütli 31. augustil 2009 esitatud arupärimine politseiametnike kandideerimisvabaduse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Indrek Saare!

Austatud härra Teder! Lugupeetud kolleegid! Tänavu 18. oktoobril toimuvate kohaliku volikogu valimiste eel on politseipeadirektor Raivo Küüt saatnud alluvatele ringkirja, et üle korrata politseinike õigused valimistel kandideerida. Ringkirjas seisab selge sõnaga: "Arutasime seda küsimust politsei juhtgrupis ning leidsime, et politseiniku kohalikel valimistel osalemine on iseenesest positiivne, kuid aktsepteerime seda vaid üksikkandidaadina kandideerides." Samuti taunib politseipeadirektor selles kirjas erakorda kuulumata erakonna nimekirjas või valimisliidus kandideerimist.
Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et õigus valitud saada on demokraatia aluspõhimõte ning kandideerimisõiguse piiramine takistab isikute osalemist valimistel. Samuti on Riigikohus jõudnud järeldusele, et valimisteooria, mida kinnitab Eesti senine valimispraktika, tõestab, et üksikkandidaadid pole valimisnimekirjadega konkurentsivõimelised.
Pidades aktsepteeritavaks üksnes politseiametniku üksikkandidaadina kandideerimist kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, üritab politseipeadirektor piirata politseiametniku kandideerimisvabadust ning kahandab võimalust olla valitud. Sellega välistab politseipeadirektor paljude politseis oma igapäevast leiba teenivate nutikate inimeste osalemise kohaliku elu korraldamisel seeläbi, et saada võimalus olla valitud volikokku. Paljud volikogud jäävad nii ilma kompetentsist siseturvalisuse alal, mis on ühiskonna seisukohalt pehmelt öeldes rumal tegu. Sellest tulenevalt oleme kolleegide Ain Seppiku ja Karel Rüütliga esitanud õiguskantslerile kaks küsimust: "Kas politseipeadirektoril on teie hinnangul kohane saata oma alluvatele suuniseid, millega üritatakse piirata nende seadusest tulenevat kandideerimisvabadust? Kas administratiivsete meetodite kasutamine kodanike valimisõiguse kasutamise mõjutamiseks on kohane demokraatlikele ühiskondadele?" Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Indrek Saar! Palun vastamiseks kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna minu hinnangul need kaks küsimust sisuliselt kattuvad, siis ma vastan neile koos.
Politseipeadirektor härra Raivo Küüt edastas 20. augustil politsei siseveebis politseiametnikele politsei juhtgrupi seisukoha, mille kohaselt politseiametniku kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalemine on küll iseenesest positiivne, kuid politsei juhtgrupp aktsepteerib seda vaid üksikkandidaadina kandideerimise korral. Seega tauniti erakonda kuulumata erakonna nimekirjas või valimisliidus kandideerimist, sest see seadvat kahtluse alla politseiniku ning sellega kogu politsei erapooletuse ja sõltumatuse. Seisukohta põhjendati lisaks politsei apoliitilisusega ning politseiametniku erakonda kuulumise keeluga politseiteenistuse seadusest tulenevalt.
28. augustil järgnenud avalduses pidas politseipeadirektor vajalikuks korrata, et politsei juhtkonnal on hea meel, kui politseinikud kodanikena tahavad osaleda kohaliku elu edendamisel ja oma kandidatuuri üles seavad. Politseipeadirektor leidis samuti, et politsei ei piira ühegi politseiametniku kui kodaniku põhiõigust olla valitud, kuid samas ta ei soosi kandideerimist erakonna või valimisliidu nimekirjas. Seetõttu soovitaski politsei juhtgrupp politseiametnikel kandideerida üksikkandidaatidena. Politseipeadirektor lisas, et kui politseiametnik ikkagi otsustab erakonna või valimisliidu nimekirjas kandideerida, siis on see tema põhiseaduslik õigus ja selle soovituse mittejärgimine ei too tema jaoks kaasa mingeid teenistuslikke tagajärgi. Samas rõhutas ta, et politsei ei peaks mitte ainult olema, vaid ka näima sõltumatu kõigis oma tegevustes. Politseipeadirektor leidis, et ainult nii suudab politsei täita oma rolli ühiskonnas ja pakkuda turvatunnet kõigile inimestele.
Esmalt märgin, et ma ei näe midagi põhimõtteliselt taunitavat selles, kui üks avalik teenistuja tuletab meelde avaliku teenistuse eetikast tuleneva käitumise kohustust, sealhulgas poliitilise erapooletuse nõuet. Samas on käesolev olukord eriline. Seisukoht on esitatud juhtkonnalt alluvatele ning seetõttu võisid teenistujad tajuda seda otsese teenistuskorraldusena. Ka politseipeadirektori esimese avalduse järel minu poole pöördunud Eesti Politsei Kutseühing märkis, et politseiametnikud võtavad avaldust otsese keeluna. Lisaks sellele ei ole avaldused vahetult seotud tööülesannete täitmisega ning puudutavad teenistujate põhiõigusi, eelkõige passiivset valimisõigust.
Eetika- ehk kõlblusnormid ei ole paraku üldjuhul kirjalikult fikseeritud. See tähendab, et eetikanormide sisu on keeruline määratleda. Siin jääb palju ruumi subjektiivseteks hinnanguteks, mis ei pruugi hiljem kinnitust leida. Seetõttu leian, et kui alluvussuhtes ning eriti põhiõigusi puudutavas küsimuses eetilistele põhimõtetele viidata, tuleb pöördumise toon valida selliselt, et sellest ei jää teenistuskorralduse muljet. Seetõttu pean heaks lahenduseks, et politseipeadirektor hiljem rõhutas, et varasema pöördumise näol oli tegemist soovitusega ning et selle mittejärgimine ei too politseiametniku jaoks kaasa mingeid teenistuslikke tagajärgi. Sellest järeldan, et politsei juhtkonna eesmärk ei olnud politseiametnikel erakonna või valimisliidu nimekirjas kandideerimine keelata. Seega ei pea ma ka politseipeadirektori avaldusi õigusvastaseks.
Olles vastanud arupärimise küsimustele, tahan aga järgnevalt jagada teiega mõningaid tähelepanekuid, mis on tehtud politseipeadirektori avalduse taustal oleva õigusliku regulatsiooni pinnalt. Nimetan alljärgnevalt vaid politseiametnikke, kuid analoogilisest regulatsioonist tulenevalt kehtib põhimõtteliselt sama ka piirivalveametnike, prokuröride ning õiguskantsleri ja tema nõunike suhtes.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest ehk lühidalt valimisseadusest ei tulene politseiametnikule keeldu kandideerida volikogu valimisel, sealhulgas erakonna nimekirjas samal ajal erakonna liikmeks olemata või siis valimisliidus. Valimisseadus keelab ametikohast lähtuvalt kandideerida vaid kaadrikaitseväelastel. Politseiteenistuse seadus keelab küll politseiametnikul erakonna liikmeks olemise, kuid seda ei saa samastada kandideerimiskeelu või volikogusse kuulumise keeluga, sest seadusandja on neid õiguskorras järjekindlalt eristanud. Näiteks Riigikontrolli seaduse kohaselt ei tohi riigikontrolör ametisoleku ajal kuuluda volikogusse ega osaleda erakonna tegevuses. Kohtute seaduse kohaselt ei või kohtunik olla ei volikogu ega erakonna liige. Siinkohal osundan, et mõiste "erakonna liikmeks olemine", mis on keelatud näiteks kohtunikel, ning mõiste "erakonna töös osalemine", mis on keelatud näiteks riigikontrolöril, ei ole vähemalt tavatähenduses kattuvad. Erakonna töös osalemise keeld välistab ilmselgelt ka erakonna nimekirjas kandideerimise. Kaitseväeteenistuse seadus keelab aga lausa paralleelselt erakondliku tegevuse, erakonda kuulumise, erakonna tööst osavõtmise ning käsu‑ ja distsiplinaarvõimu kasutamise erakondlikes huvides.
Samas võib kahelda, kas seadusandja on tõepoolest soovinud erineva mõistekasutusega eriteenistusi, näiteks kohtunikku ja riigikontrolöri eristada või on tegemist lihtsalt eriteenistusi reguleerivate normide ebasüstemaatilise muutmise tagajärjega. Volikogu valimistel kandideerimise keeldu ei saa tuletada ka avaliku teenistuse eetikakoodeksist, mille kohaselt ametnik peab olema oma tegevuses poliitiliselt erapooletu ning hoiduma ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Avaliku teenistuse seadusest, mille lisana avaliku teenistuse eetikakoodeks kehtestati, nähtub nimelt selgelt, et üldises avalikus teenistuses ei ole erakonda kuulumine keelatud. Kui juba erakonda kuuluda võib, ei saa ka volikogu valimistel kandideerimist lubamatuks pidada väitel, et see rikub avaliku teenistuse eetikakoodeksist tulenevat poliitilise erapooletuse nõuet. Vastupidine järeldus tähendaks sisuliselt seisukoha võtmist, et kandideerimine samal ajal erakonda kuulumata tekitab enam kahtlusi poliitilises erapooletuses kui erakonna liikmeks olemine.
Seda enam ei tulene kandideerimiskeeldu ka politseivandest ega politsei põhiväärtustest, mis on selles küsimuses veelgi üldisema iseloomuga, nimetades võimu erapooletut rakendamist ning objektiivsust. Seega ei tulene ei õigusnormidest ega politsei põhiväärtustest keeldu volikogu valimistel kandideerida.
Teiselt poolt on raske mitte nõustuda politseipeadirektori seisukohaga, et kui keegi kandideerib küll erakonda kuulumata siiski mõne erakonna nimekirjas, võib jääda mulje tema seotusest vastava erakonnaga. Siinkohal saab rääkida poliitilisest erapooletusest abstraktselt ja konkreetselt. Märkisin juba eelnevalt, et avaliku teenistuse eetikakoodeksis nõuab seadusandja ametnikult poliitilist erapooletust. Samal ajal ei ole aga üldises avalikus teenistuses keelatud erakonda kuuluda. Sellest tuleneb ilmselt järeldus, et seadusandja on üldises avalikus teenistuses pidanud silmas poliitilist erapooletust konkreetse tööülesande täitmisel. Sama lähenemist kasutades nõuavad ka politseiametnike suhtes kohalduvad haldusmenetluse seadus ja korruptsioonivastane seadus huvide konflikti korral asjaomase isiku taandamist, see tähendab konkreetse otsuse tegemises mitte osalemist. Politseiametnikul on aga lisaks sellele keelatud kuuluda erakonda. See viitab seadusandja soovile tagada politseiametniku poliitiline erapooletus ka abstraktselt, see tähendab ka väljaspool konkreetse tööülesande täitmist.
Üldisest avalikust teenistusest ulatuslikuma piirangu seadmine lähtub ilmselt politsei erilisest pädevusest. Politseiprefektuur on mitmete valimisõiguse rikkumiste kohtuväline menetleja ning tegeleb ka mitmete volikoguliikmete tegevusega seonduda võivate õigusrikkumiste menetlemisega. Kui seadusandja on aga tõepoolest soovinud politseiametnike puhul tagada nende erapooletuse ka abstraktselt, tekib paratamatult küsimus, miks seadusandja ei ole neil keelanud ühtlasi volikogu valimistel kandideerimast või volikogusse kuulumast. Leian, et sellele küsimusele on kõige kohasem vastata seadusandjal endal.
Eeltoodust tulenevalt ning arvestades ka ebaühtlast mõistekasutust eriteenistusi puudutavates seadustes, leian, et seadusandja võiks peale volikogu valimisi võtta kandideerimispiirangud põhjaliku ja süstemaatilise vaatluse alla ning kaaluda nende muutmise või täiendamise vajadust. Kõik kandideerimispiirangud peaksid põhiseaduse kohaselt tulenema valimisseadusest kui konstitutsionaalsest seadusest. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud esineja! Ma tean Lõuna-Eestist valimiste ettevalmistuse perioodil mitut juhtumit, kui politseinikud ei julgenud valimisliitu astuda ja kandideerisid üksikkandidaadina, sest nad pidasid seda politseijuhi avaldust või pöördumist siiski ametialaseks korralduseks. Siit minu küsimus: mis te arvate, miks politseijuht üldse teeb selliseid avaldusi, kus ta soovitab üht sammu mitte astuda, kuid samas kinnitab, et selle sammu astumine ei ole vale, see on lubatud ega too kaasa mingisuguseid karistusi? Milleks üldse niisugust avaldust siis teha?

Nagu ma juba selgitasin: põhimõtteliselt nendes kahes käsitletud-analüüsitud avalduses õigusrikkumist ei olnud. Sellise soovituse tegemine ei ole ju välistatud ja minu meelest, nagu ma ka ütlesin, teises avalduses politseipeadirektor selgitas, et tegu on soovitusega. See ei ole politseiametnikele siduv. Ma selgitasin ka seda, et selline soovitus ei tohi jätta muljet, et see on inimestele kohustuslik, et see on inimestele suunav ja konkreetset tegevust nõudev juhis. Tänan küsimuse eest!

Ain Seppik, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Mina muidugi teiega ei nõustu, sest minu meelest politseipeadirektor asus küll, nagu te ka hiljem pika selgituse tagajärjel lõpuks ütlesite, ikkagi seadusandja asemele. Muuseas, politseis ei ole päris nii, et kui peadirektor midagi ütleb, siis on see ainult soovitus. Ta võib pärast seda mida tahes rääkida, aga järgmisel atesteerimisel on näha, kuidas asi tegelikult kulgeb. See on subordinaarne süsteem ja üldse mitte lihtne. Minu küsimus on nüüd järgmine. Läheme siit edasi: inimene kandideerib üksikkandidaadina, satub volikokku ja ohoh-hoo – on koalitsioonis mingi partei nimekirjaga! Mis me siis selle politseiametnikuga teeme?

See on väga hea küsimus ja seda ma käsitlesin oma analüüsi teises pooles. Ma tõstatasin küsimuse, kas ei oleks austatud seadusandjal mõttekas neid piiranguid analüüsida ja arvestada politsei erilist staatust: ta peaks olema kõrvalseisev hindaja, teatud juhul ka kohtueelne menetleja. See regulatsioon peaks ehk olema valimisseaduse tasandil kehtestatud.

Indrek Saar, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Ma pean paraku teid nagu Heimar Lenk kurvastama infoga, et politseipeadirektori kiri on mõjunud ähvardusena ja väga paljud inimesed, kes kandideerida kavatsesid, jätsid selle tegemata. Loomulikult, kui asutuse juht on andnud selge signaali, siis kuigi pärast on avalikkuse survel seda natuke mahendatud, on ähvardus teoks tehtud. Me võime muidugi mõelda, mis tulevikus saama hakkab ja mis seadusandja ette peaks võtma, aga praegu näeb karistusseadustiku § 162 ette isiku takistamise eest vabalt teostamast oma õigust olla valitud valimistel, kui sealjuures on kasutatud ähvardust või isiku teenistuslikku, majanduslikku või muud sõltuvust süüteo toimepanijast, rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Politseipeadirektori esimene avaldus oli väga selge ähvardus ja teenistuslik sõltuvus on täiesti selgelt olemas. Sellele faktile te tähelepanu ei pööranud. Miks?

Nagu ma juba ütlesin, ei saa jätta arvestamata ka teist avaldust, milles politseipeadirektor selgitas, mida ta mõtles. Ma analüüsisin neid mõlemaid avaldusi koos ja jõudsin järeldusele, et ei ole õigusrikkumist.

Kalvi Kõva, palun!

Väärteomenetlusi menetlevad peale politseinike ühes kohalikus omavalitsuses ka isikud, kelle kohalik omavalitsus on sinna määranud – on paarkümmend õigusakti, mille alusel kohalik omavalitsus määrab menetleja. Valdavalt on väikeses omavalitsuses selleks menetlejaks abivallavanem, kes enamasti on kandideerinud volikokku poliitilise taustaga. Kas teile on teada mõni selline juhtum või kas teie poole on pöördutud niisuguse probleemiga, et kohalike omavalitsuste enda määratud väärteomenetlejad on olnud oma otsustes kallutatud ja teinud otsuseid sellele parteile soodsamalt, kuhu nad kuuluvad?

Kõigepealt märgin, et politseinikud on ikkagi seadusest tulenevalt teatud erisubjektid, neil on erakonda kuulumise keeld. Nagu ma juba osundasin, tegu on nagu teatud abstraktse sooviga kehtestada abstraktne piirang ja sellest tulenevalt ma jõudsingi sellisele järeldusele, nagu ma ütlesin. Aga selliseid avaldusi, millest te rääkisite, mulle praegu küll ei meenu.

Kalle Laanet, palun!

Hea õiguskantsler! Meediast on läbi jooksnud mitmeid arvamusavaldusi, et kõigi eelduste kohaselt ootab politseis ees suur koondamine. Palgaraha on vähe ja selleks, et säilitada mõistlik palgatase, on vaja politseiametnikke koondada. Kui niisuguse sisuga märgukiri, millest meil täna siin juttu on olnud, saadetakse organisatsioonile laiali, siis tõenäoliselt väga paljud, kes kavatsesid kandideerida kas üksikkandidaadina või mingis nimekirjas, mõtlesid ringi, sest nad kartsid või kardavad ka tänasel päeval mingil põhjusel sattuda sinna võimalikku koondatavate nimekirja. Mis te sellest arvate?

Ma vastasin kahele konkreetsele küsimusele selle materjali alusel, mis mul oli. Mul oli kaks avaldust ja neid avaldusi analüüsides jõudsin ma nendele analüütilistele järeldustele, mis ma teile ette kandsin. Rohkem, nagu laiendavalt ma seda tõlgendada ei taha ega saa.

Marek Strandberg, palun!

Hea õiguskantsler! Ähvarduse käsitlus saab ju olla kahetine. Saab olla analüütiline, nii nagu teie seda tegite: te analüüsisite teksti, mille politseipeadirektor oli välja saatnud. Kuid kas annab seadus mingisuguse piirangu, et ähvardust ei saa hinnata või kaaluda sellest lähtuvalt, kuidas vastuvõtja ehk konkreetne adressaat sellele tekstile reageeris? Kas on mingit õiguslikku vahet sellel, kas teksti analüüsitakse kui teksti või teksti analüüsitakse selles kontekstis, mis tunde ta adressaadis tekitab?

Pärast politseipeadirektori esimest avaldust pöördus minu poole Eesti Politsei Kutseühing, kellel oli selline mulje, et tegu on otsese keeluga. See probleem aga sai lahenduse teise avaldusega, kus politseipeadirektor selgitas, et tegu ei ole keeluga ja soovituse mittejärgimisel ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi.

Hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun Riigikogu kõnetooli Indrek Saare!

Aitäh vastuse eest, austatud õiguskantsler! Ebakindlatel ja segastel aegadel kasvav ihalus kõva käe järele on küll inimlikult mõistetav, aga kui me tahame edasi kesta demokraatliku riigina, ei tohi me sellele mingil juhul järele anda. Võib ju ennast lohutades öelda, et me räägime vaid ühest inimesest, politseipeadirektor Raivo Küüdist. Ja nagu me õiguskantslerilt kuulsime, tegemist on jokk-olukorraga: ähvardust nagu ei olnudki. Me räägime vaid ühe inimese, politseipeadirektor Raivo Küüdi kirjast oma alluvatele, kuid see on märgiline akt – akt, mille sooritas väga kõrgel ühiskondlikul positsioonil olev inimene ja juhtis sellega tähelepanu, et midagi hakkab ühiskonnas lootusetult kiiva kiskuma. Politseipeadirektor peaks siiski suutma ühiskonda näha ka veidi laiemalt kui vaid oma allasutuse piires ja saama aru, mis on demokraatlikule riigile kohane ja mis mitte. Aga Raivo Küüt ei ole paraku sugugi ainus, kelle arusaamad demokraatia aluspõhimõtetest on pehmelt öeldes kummalised.
Niisamuti tegeleme me sel nädalal uuesti karistusseadustiku muutmisega, mille kevadel algatasid Riigikogu liikmed Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu ning mille eesmärk on muu hulgas teisitimõtlejate hirmutamine. Vabariigi President jättis selle seaduse välja kuulutamata, kuna see oli põhiseadusega vastuolus – ja vastuolus sisuliselt samadel põhjustel.
Veelgi hullem on see, mis toimub paljudes kohtades üle Eesti peatsete kohalike omavalitsuste valimiste eel. Vallajuhid, linnapead, nii avaliku kui erasektori asutuste juhid annavad neist ühel või teisel moel sõltuvatele inimestele suuniseid, kuidas ja kas üldse nad võivad kandideerida kohalikku volikokku. See on jõhker demokraatia aluspõhimõtete rikkumine, aga seda tehakse ja millegipärast on see avalik saladus. Me kõik oleme kuulnud ja teame, et sellised asjad toimuvad, aga avalikus ruumis valitseb vaikus.
Kui me tahame edasi kesta vaba ja demokraatliku riigina, peab see vaikus lõppema ja ühiskond selgelt ning kategooriliselt inimeste jõupositsioonilt hirmutamise hukka mõistma. Raskel ajal ei tohi hüljata demokraatia aluspõhimõtteid! Mul on väga kurb, et täna tegi seda õiguskantsler. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised, esimesele arupärimisele on vastatud.

Läheme teise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lembit Kaljuvee, Vladimir Velman, Evelyn Sepp, Mailis Reps, Valeri Korb, Toomas Varek, Tiit Kuusmik, Eldar Efendijev ja Kadri Simson. See on esitatud 11. juunil 2009. aastal ja see on arupärimine keskkonnatasude kohta, millele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Härra minister! Te olete ministriametis jätnud mulle kui väga pikaaegsele ettevõttejuhile suhteliselt ettevõtjasõbraliku mehe mulje. Võib tuua näiteid selle kohta, et te olete tahtnud ettevõtjate ja meie ekspordi toeks suured fondid luua, ja mina olen tõesti uskunud, et teil on siiras soov seda teha. Ning ma usun seda täna ka. Aga näiteks härra Lang segab teid, toob esile juriidilisi aspekte ja teie head plaanid lähevad untsu.
Kui me kevadel kiirkorras järgmist lisaeelarvet menetlesime, siis olime mina ja paljud Riigikogu liikmed suures kimbatuses ja segaduses, kui kuulsime, mis hakkab toimuma keskkonnatasude ja ressursimaksudega. Tõesti, see arupärimine sai tehtud kolm kuud tagasi. Täna oli Postimehes artikkel selle kohta, et kaevandusettevõtjad muretsevad nende küsimuste pärast. Täna mul õnnestus saada valitsuse eelnõu, millised keskkonnatasud tahetakse järgmiseks viieks aastaks kehtestada. Ma pean ütlema, et need ettevõtjaid kindlasti ei rõõmusta. Ma ei tea, kui palju te nende asjadega kursis olete, aga valitsus näeb ette viie aasta jooksul ressursimaksude kordades tõusmist. Arvestades olukorda, mis meie riigis praegu on, seda, mis toimub ettevõtluses, puudutab see arupärimine paljusid ettevõtteid, eriti aga neid, mis tegelevad loodusressursside ümbertöötamisega, seega nii energeetika-, keemia- kui ka ehitusmaterjalitööstuse ettevõtteid.
Ma ei hakka seda arupärimist ette lugema – need küsimused sai ette loetud juba kolm kuud tagasi ja kindlasti teie aparaat ja teie ise olete nende kallal tööd teinud. Ma käisin eelmisel reedel paepäeval ja mulle kingiti seal niisugune asi nagu üks paero. See on Eesti Paeliidu raha, uus raha. Nad soovitasid Riigikogule, et kui te euro vastuvõtmisega hakkama ei saa, siis võiks paero peale üle minna. Nad võtsid eurost üle nii palju, et number 1 on täpselt selline, nagu 1-eurolise peal on. Väikestes kogustes pidi paero olema konverteeritav, see maksab 10 eurot ja seda on praegu võimalik muretseda. Ma mõtlesin, et mina kingin selle teile esimesel pidulikul istungil, kui Riigikogu alustab oma uut tööaastat. Võib-olla saab see koha teie laual ja te mõtlete kogu aeg, et Eesti ettevõtlus vajab abi. Aga sellised seadused teda kindlasti ei aita. Te võiksite võidelda selle eest, et Eesti ettevõtlus ellu jääks ja et me saaksime euro ega peaks mitte üleriigiliselt seda paerot kasutusele võtma. Ma kingin selle teile.

Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et arupärimisele vastata!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Aitäh Lembit Kaljuveele! Ma kuulsin, et see on üks pae, aga tuleb välja, et on üks paero. Ent miks ta ei ole üks pa-euro? Aga küllap seda teavad selle raha emiteerijad.
Ma mõtlesin, kas ma hakkan praegu kõikidele nendele küsimustele vastama. Küsija neid ette ei lugenud, järelikult talle vastused vist väga huvi ei paku. Aga ma siiski vastan neile. Kuna tegemist oli ka teatud personaalse puudutusega, siis sissejuhatuseks niipalju, et me kõik teame: see teema, mida Riigikogu arutas siin juunikuus, too keskkonnatasude muutmine tõusetus Riigikogu initsiatiivil. Et aga olla kristalselt korrektne ja jagada teile täielikku informatsiooni, annan teada, et keskkonnatasude temaatikat perspektiivis viis kuni kümme aastat arutas ka valitsuskabinet. Oli olemas keskkonnatasude kontseptsioon. Valitsuskabineti arutelu tulemus oli – kas see mitte 2008. aasta septembris polnud, aga ma võin ka eksida –, et selle teemaga ei ole mõtet tegelda, ja just nendel kaalutlustel, et igasugune tasude-maksude suurendamine, mis ennekõike mõjutab üht või teist ettevõtlussektorit, mitte ei ole üldist laadi – me teame ju ka käibemaksu problemaatikat –, on tegelikult hästi ohtlik.
Kui nüüd tulla küsimuste juurde, siis ma laias laastus ütlen, et olgem ausad: keskkonnatasude mõju ei ole praegu märkimisväärne. Need koosnevad kahest komponendist: kaevandamistasu ja saastetasu. Ning me peame vaatama, kui palju üks või teine komponent tegelikult mõjutab mingisugust lõpphinda, kui suurt osakaalu ta mõjutab, kui ränk see tõus tegelikult on. Ja kui me mõtleme, et keskkonnatasude tõstmisel on siiski üllas eesmärk saavutada puhtam keskkond, kui me kaalume neid nii erinevaid asju, siis ma ei pea seda otsust väga dramaatiliseks.
Õige on ka see, mis härra Kaljuvee ütles, et kaevandamistasude osas, mis puudutavad eri maavarasid, kinnitas Riigikogu alam- ja ülemmäärad. Keskkonnaminister on tasusid puudutava eelnõu esitanud arvamuste avaldamiseks ja ka teie saate arvamust avaldada, millised võiksid kaevandamistasude määrad lähemal viiel aastal olla. Ma vaatasin seda eelnõu enne, kui ma siia teie juurde tulin, ja julgen öelda, et enamikul positsioonidel ja eriti veel nendel positsioonidel, mille mõju ühele või teisele Eesti majandussektorile on suurem, on keskkonnaministri ettepanek pigem alammäära lähedane. Teisisõnu: see ränk tõus, millest juunikuus ajalehed, Keskerakond ja kindlasti härra Seppik rääkisid, kurtes, et saabunud on peaaegu et maailmalõpp, jääb tulemata. Me oskame hirmutada! Samas oli arutelu, mis tekkis pärast seda, kui rahanduskomisjon oli selle initsiatiiviga välja tulnud, vahest mingil hetkel ka kasulik. Me suutsime väga suured, kümnekordsed tõusud, millest siin räägiti, siiski ära hoida. Selles mõttes on saadud tulemus minu arvates, kui ma nüüd tagantjärele hindan, mõistlik kompromiss, arvestades nende valijate erinevaid soove, keda te siin esindate. Aga jah, see oli puhas teie seadusandlik initsiatiiv – siin ei ole midagi teha.
Nüüd konkreetsete küsimuste juurde, siis me saame oma dialoogi jätkata. Teil oli kokku kuus küsimust.
Esiteks: "Kui paljusid ettevõtteid plaanitavad muudatused ressursimaksude, keskkonnatasude ja kütuseaktsiiside tõstmisel mõjutavad ja milline on nende muudatuste mõju nii ettevõtetele kui tarbijatele?" Peamisi keskkonnatasude maksjaid on Eestis umbes 400. Suur osa neist kuulub nn suletud sektorisse, kus kulude kasv kantakse edasi hindadesse. Kulude kasv võib olla suurem probleem avatud turul opereerivate tööstusettevõtete jaoks. Suurema osa kuludest ja müügitulust moodustavad keskkonnatasud näiteks maavarade kaevandamisel, millest osa eksporditakse. Tasude tõstmine võib mõningate ettevõtete jaoks problemaatiliseks osutuda juhul, kui toote müügihind sõltub maailmaturu hindadest ning need peaksid oluliselt kukkuma või jääma näiteks nafta puhul pikemaks ajaks tasemele, mis valitses aasta alguses.
Me teame, et ühed suuremad keskkonnatasude maksjad on Eestis õlitootjad, nii et paljuski on jutt sellest. Neile tähendaks keskkonnatasude tõus juhul, kui me kehtestaksime ka nende kaevandamistasude puhul maksimaalmäärale lähedase määra, järgmisel aastal kulude suurendamist ca 20 krooni ühe tonni kohta. Aga ma juhin tähelepanu, et keskkonnaministri ettepanek valitsusele on kehtestada pigem minimaalmäärale lähedasem määr. Samas on viimastel aastatel kasum ühe õlitonni kohta olnud keskmiselt 1000 krooni. Kui me räägime õlitootjatest ja vaatame täna nafta hinda ning võrdleme seda omahinda, siis plaanitud tõusud ei ole tõesti märkimisväärsed. Me ei saa väita, et see tähendab ettevõtte jaoks kaotatud töökohti ja kõike muud taolist. Selline kriitika, sellisele ohule viitamine ei ole korrektne. Jah, kui nafta hind oleks alla läinud nii, nagu ta vahepeal kukkus, kui see langus oleks veel edasi läinud, oleks hoopis teine olukord. Aga praegusel juhul keskkonnatasude osakaal tegelikult ettevõtte jätkusuutlikkuse seisukohast väga suurt rolli ei mängi.
Teie küsimus puudutas ka tõusnud kütuseaktsiisi. Kütuseaktsiisi mõjutatavaid ettevõtteid on lugematu arv – see mõjutab kaudselt vaata et kõiki ettevõtteid. Kui me aga vaatame praegu tegelikke hulgi- ja jaehindade muutusi, siis need 72 või 73 senti – ei saa öelda, et nende otsese mõju tõttu kulud kasvavad, ettevõtte konkurentsivõime väheneb jne. Palju suurem mõju on maailmaturul toimuvatel muutustel.
Keskkonnatasudest põhiosa moodustavad saastetasud. Nende laekumine on 2009. aastal märksa suurenenud ning ületab esialgseid prognoose. Ma loen teile ette mõned numbrid, mis on suhteliselt olulised. Rahandusministeeriumi suvine prognoos ennustab saastetasude laekumiseks 672 miljonit krooni. 2008. aastal laekus saastetasusid kokku 633 miljonit krooni. Perioodil jaanuar kuni juuli on saastetasusid laekunud eelmise aastaga võrreldes 108 miljonit krooni enam, sellest juuli laekumine oli eelmise aasta omast 85 miljoni krooni võrra suurem. Kusjuures see muudatus, millest jutt, toimus peale juulit. Väga tähelepanuväärsed numbrid!
Esialgsetel andmetel võib öelda, et majanduslikult keerukal ajal on ettevõtte kulud kasvanud, teisalt toetab vähemalt õlitootjaid läbi suve suhteliselt kõrgel püsinud nafta hind maailmaturul, mis on kergitanud ka põlevkivi hinda. Samas on praegu veel seadusmuudatuse mõju raske lõplikult hinnata. Positiivne on kindlasti see, et loodetavasti selles osas on keskkonnatasude temaatika ajalises perspektiivis kuni kuus aastat paika pandud. Minu arvates on see tähtis, sest me ei saa unustada asjaolu, mille ka paljud ettevõtjad tõstatasid. Meil oli ju keskkonnatasude osas seadusandlik kokkulepe kuni aastani 2012. Nüüd see suhteliselt väike tõus ja teatud stabiilsus mõned aastad rohkem – minu arvates tegelikult see tasakaalustab seda sammu.
Teine küsimus oli: "Kuidas mõjutavad antud otsused Maastrichti inflatsioonikriteeriumi nõuete täitmist?" Vastavalt Rahandusministeeriumi viimasele prognoosile – see on augustiprognoos – tõuseb harmoneeritud tarbijahinnaindeks nii 2009. kui ka 2010. aastal 0,2%. See on kogu tarbijahinnaindeksi tõus. Seega Maastrichti inflatsioonikriteeriumi nõuete täitmisele me ohtu ei näe. Kui arvestada arvestuslikult eraldi keskkonnatasude ja saastetasude tõuse ja võtta keskkonnatasude maksimummäärad, mis on seaduses – aga kordan, valitsuses ei ole plaani rakendada maksimummäärasid –, ning kui see keskkonnatasu tõus otseselt lisatakse hinnale ja ettevõte ei arvestaks muid võimalusi olla efektiivsed, arvestades turuhinda, siis otsene tõus oleks 0,2%. Aga arvestades, et osal juhtudel ei lähe me kindlasti kaevandamistasude maksimummäära lähedalegi, ja vaadates kogu seda tarbijahinnaindeksit, siis ei maksa selles mõjus minu meelest otsest probleemi näha.
Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutavad antud otsused elektritootmist ja elektrienergia hinda?" Ma ei tea, kas te panite tähele, et Eesti Energia langetas elektri hinda. (Hõige saalist: "Ei pannud!")

Head ametikaaslased! Austatud minister! Tegutseme siin saalis vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Kui meil on arupärimisele vastamine, siis teie vastate arupärimisele ja küsimustevoor tuleb pärast seda. Palun!

Aitäh selle märkuse eest! Aga ma loodan, et Riigikogu kodukorras ei ole muudatusi tehtud ja ettekandes on lubatud ka küsimuste esitamine saalile.
Aga tõepoolest: jäätmete ladestamise keskkonnatasude rakendamise põhimõtete muutmise tulemusena langetas Eesti Energia 1. augustil elektri hinda 6,4%. Kui vaadata praeguse seaduse muudatusi, siis nende tulemusena langeb keskkonnatasude osa elektri hinnas 2010. aastal 3,15 senti kilovatt-tunni kohta ning järgmistel aastatel tõuseb sellises tempos, et jõuaks praegusele tasemele alles aastal 2015. Tuleb arvestada, et järgmistel aastatel avaldavad elektri hinnale mõju ka teised tegurid: elektrituru avamine, mahukad investeeringud elektri tootmisse, Euroopa Liidu kliimapaketiga kaasnevad muudatused. Võrreldes keskkonnatasudega mängivad need tegurid märksa suuremat rolli.
Neljas küsimus: "Millistel analüüsidel põhinedes on antud muudatused koostatud?" Seda peaks küsima loomulikult Riigikogust, sest see initsiatiiv tuli Riigikogust. Aga lõpptulemus kattub suures plaanis valitsuskabinetis arutatud keskkonnatasude kontseptsiooniga, mille valitsus teadmiseks võttis. Ka Riigikogu arutelu käigus püüdis majandusministeerium plaanitud tempost kinni hoida ja me pakkusime mitmesuguseid arvestusi, millised on ühe või teise tasu konkreetne mõju konkreetsele sektorile. Need peaksid keskkonna- ja rahanduskomisjonis olemas olema.
Viies küsimus: "Millist mõju omavad antud muudatused Ida-Virumaa tööhõivele ja elanike sotsiaalsele olukorrale?" Meie analüüsi põhjal Ida-Viru tööhõivele see muudatus eriti ei mõju. Piirkonna suurematel tööandjatel, keda muudatused puudutavad, moodustavad keskkonnatasud käibest alla 1%, mistõttu keskmiselt 20% tasude kasv ei tohiks ettevõtte kasumlikkusele kuigivõrd mõjuda. Ida-Virumaa elanike sotsiaalset olukorda mõjutavad samad tegurid, mis ülejäänud elanikke. Veidi paraneb majandusseis tänu elektriarvete vähenemisele.
Kuues küsimus: "Kuidas mõjutab kütuseaktsiisi tõstmine ühistranspordi kättesaadavust ja kohalike omavalitsuste eelarvet?" Kütuseaktsiisi tõstmine suurendab ühistranspordiettevõtete kulusid. Kui arvestada maailmaturu hindade viimase aja kõikumist, ei tohiks kütuseaktsiisi tõus 72–73 senti liitri kohta kohaliku omavalitsuse eelarvet siiski väga palju mõjutada. Samuti olid kütuse hinnad pärast aktsiiside kasvu siiski circa 20% madalamad kui 2008. aasta suvel. Ka ühistranspordi rahastamise puhul on potentsiaalne suurem probleem üldine maksude laekumise vähenemine, aktsiisi mõju on sellega võrreldes tagasihoidlik. Aitäh teile!

Teile on ka küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Tõesti, kui ma vaatan seda Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu projekti, siis teatud leevendusi ettevõtjate ja ettevõtete jaoks on siin näha. Aga ma tahan meelde tuletada: see lubadus, mis valitsus kolm aastat tagasi välja käis, et enne 2012. aastat neid asju muutma ei hakata, pidas ainult kolm aastat. Mis annab ettevõtjale kindluse, et kahe aasta pärast me ei võta neid asju jälle üles ega hakka muutma? Küsimus ja ettepanek on selline: kas te toetaksite, kui me võtaksime keskkonnatasude seaduse uuesti käsile ja paneksime sinna sellised normaalsed numbrid? Sellepärast et seaduses on numbrid olemas ...

Hea küsija, aeg!

Aitäh! Ma neid sissejuhatavaid märkusi ei kommenteeriks. Kui te mingi ettepanekuga välja tulete, siis me peaksime, nii nagu Toots ütles, õunte pealt vaatama. Oleneb, mis suunas te liigute. Eks valitsus peab arvestama kõiki, kogu inimelu tervikuna, kõiki komponente. Loomulikult, täna tuleks prioriteediks seada majandus, ettevõtluse ergastamine, konkurentsivõime. Aga tulge ettepanekutega välja, siis me kindlasti arutame neid väga põhjalikult.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Mul on nii kahju, et teie juristitalent praegu osaliselt kaotsi läheb, aga mõnes mõttes on teil keskkonnatasude tõstmise suhtes õigus. Eks see initsiatiiv meilt tuli ja üks peainitsiaator asub kohe pärast mind küsima. Minule jäi juunikuus mulje, et see keskkonnatasude ootamatu tõus tuli ikka seetõttu, et te tahtsite oma põhiseadusvastasele käibemaksu tõstmise eelnõule roheliste hääli saada. Kas ma sain millestki valesti aru või oli see ikka tegelikult niimoodi?

Te küsite valel aadressil ja ma usun, Ain, et selles on törtsuke pahatahtlikkust. On selge, et parlamentaarses demokraatias on vajalik Riigikogu toetus, ja mul on hea meel, et Riigikogu toetas seda seadust. Selle tõttu on siiski kõige hullem, et me ei otsusta mitte midagi, vaidleme, tirime tekki, mitte midagi ei juhtu. Ma arvan, kaugemas perspektiivis me anname endale kõik aru, et me peame loodusressurssidega säästlikult ringi käima, tunduvalt efektiivsemalt ringi käima. Kui me mõtleme kas või oma põlevkivi peale – me oleme palju rääkinud ka teie põlevkiviinimestega –, siis kui palju on meil tegelikult võimalik lisaväärtust juurde andes põlevkivi kasutada jne. Keskerakond on siin aeg-ajalt olnud ju rohelise mõttesuuna esindaja, miks te olete siis puhta keskkonna vastu? Sõnumina ei ole see tegelikult sugugi paha.

Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Täna kuulsime siin arengufondist ja neljapäeval kuuleme ilmselt ka fondi esindaja esinemisest väga selget tõsiasja. Nimelt seda, et me oleme maha maganud ühe olulise muutuse, mida meie põhjanaabrid on teinud: nad on pöördunud selgelt keskkonnasõbralike investeeringute, loodushoidlike investeeringute poole. Soome on neid praegu riiklikult väga jõuliselt toetamas, vähendamas kõikvõimalike kavadega oma tööstuse keskkonnamahukust ja eksportides samal ajal neidsamu kontseptsioone ja tehnoloogiaid. Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult paneb ju keskkonnatasude tõus ka ettevõtjaid mõtlema oma kapitali paigutamisele mujale, niikaua kui seda veel on paigutada, mitte pelgalt loodusvarade lihtsasse ümbertöötamisse? Kas mitte see ei ole sellesama ressursitasu suurendamise mõte?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma loodan, et nii lähebki. Selles mõttes on ka keskkonnatasude suurendamine, mida Riigikogu, nagu me vaatasime, tegi õigupoolest üpris ettevaatlikult, tegi suhteliselt väikse sammu, signaalina kindlasti hea ja toetab meie üldist majanduse ümberstruktureerimist.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Austatud Riigikogu! Nüüd oleme jõudnud vaba mikrofonini. Kõigil, kellel on soov sõna võtta, palun end pärast haamrilööki registreerida. Rein Ratas, palun Riigikogu kõnetooli!

Tänan, juhataja! Elu areneb ja meie keelendid arenevad ka. Ammuks see oli, kui sündis rahva tark sõna: mõisa köis, las lohiseb. Meie päevil on selle sisu jäänud samaks, küll aga on oluliselt muutunud sõnastus: riik on halb peremees. Usinasti levis see sõnum 20 aastat tagasi, mil riigile kuulus nii Eesti Merelaevandus kui ka Harju uulitsas olev juuksuriäri ja Tallinna linnapea töölaud. Kui palju see "riik on halb peremees" ideoloogia aitas riigi vara laiali pilduda ja panna aluse uusmiljardäride seltskonnale, on omaette küsimus, millele me ammendavat vastust mitte kunagi ei saa.
Miks aga riik on a priori halb peremees? See on pigem fiktsioon, mida tuleb analüüsida ja vastata vähemalt kahele küsimusele. Kas viletsa omaniku tunnus on riigile absoluutselt omane või on siin ka mingid nišipiirid ja üleminekualad? Teiseks: miks siis riik ikkagi on halb omanik? Kas tuleks maha müüa nii meie infrastruktuuri tipp, oma 23 miljardi kroonise turuväärtusega Eesti Energia kui ka OÜ Tartu Keskkonnauuringud oma 4 miljoni kroonise turuväärtusega või on siin mängus kaalud, millega tuleb arvestada?
Nädal tagasi ütles oma seisukoha välja endine pankur Olari Taal: päris kindlalt on riik halb omanik. Mitte küll kõik, kuid enamik riigi osalusega ettevõtete nõukogudes olevaid poliitikuid on selleks tööks ebakompetentsed. 2001. aastal küsis Riigikogu liige Ülo Tootsen Riigikogu istungil, kui arutati kaitstavate loodusobjektide maa vahetuse otsustusõiguse üleminekut Vabariigi Valitsuselt keskkonnaministrile, ettekandjalt Neinar Selilt: "Aga me oleme ju harjunud ütlema, et riik on halb peremees?" Neinar Seli vastus: "Ma usun, et siin on vastupidi."
Kes on siis halb peremees? Ilmselt see, kelle juhitav üksus teenib vähe omanikutulu või toodab hoopis kahjumiga. Ka see on halb peremees, kelle juhtimisel ei suudeta tagada üldrahvalike huvide kaitset. Ma ei saa mitte kuidagi aru, miks peavad riigile kuuluva ettevõtte nõukogus olema mittepädevad inimesed, olgu nad poliitikud või muud asjamehed, ja siis järsku hakkavad mahamüüdud ettevõtet juhtima helged pead, kelle targal juhtimisel saab kahjumist hoopis soliidne kasum. Miks Soome hoiab kiivalt Alkot oma embuses? Kas Statoil toodab Norra riigile kahjumit? Kas Nestet doteerib Soome valitsus? Soome riik oma osalusega kontrollib kõiki oma suuremaid energiafirmasid, ka neid, kes Eesti Energia kõrval tegutsevad Eestis.
Võimalik, et me tunnistame oma mannetust ja leiame, et võõrriigi kontroll meie maal tegutsevates ettevõtetes on parem kui Eesti riigi oma. Kas riigi kui halva peremehe asemel tekkisid riigi vara müügi järel head peremehed, kui meenutame Oru turbatööstuse, Pärnu linakombinaadi ja Eesti Tubaka kurba saatust? Euroopas on teada kaks katset müüa raudtee erakätesse: Ühendkuningriigis ja Eestis. Üsna pea olid mõlema riigi valitsused sunnitud tunnistama, et kasumijahil erafirmad ei tahtnud või ei suutnud piisavalt investeerida raudtee ohutusse ja infrastruktuuri arendamisse. Mõlemad katse-eksituse meetodi valinud riigid ostsid raudtee tagasi.
Head ametikaaslased! Eesti riik ei ole halb peremees. Ta on hea peremees, kui ta vaid tahab seda olla. On üksnes oht ja võimalus omada halbu eri tasandil olevaid valitsejaid. Olen rääkinud.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen vaba mikrofoni. Austatud Riigikogu, tänane istung on lõppenud. Tänan teid ja jõudu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 16.44.