Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma pean teile tunnistama, et pärast luhtunud läbirääkimisi valitsuskõnelustel olen ma hakanud vaatama riigieelarve asju pisut teisiti ja palju suurema murega, kui ma oskasin seda teha selle päevani või nende nädalateni. Opositsiooni kuuluvatel rahvasaadikutel on alati kasutada märksa vähem informatsiooni, kui olukord ise tegelikult peegeldab, aga mina sain aru, et meil on asi riigieelarve ja raha laekumisega naljast kaugel. Ja ma julgen mõelda seda, et meie riigi rahanduslik seis vajab küll väga üksmeelset suhtumist siin saalis, et kriis kuidagiviisi ületada.
Luhtunud läbirääkimiste järel tekkis kõige viletsam olukord riigis, mis üldse tekkida sai: see oli vähemusvalitsus. Ja minagi pean kahjuks ütlema, et nüüd vähemusvalitsusele appi tulnud hääled pigem komplitseerivad valitsuse tegevust kui aitavad kriisi ületada. Ma olen palju mõelnud meie majanduspoliitilistele valikutele praegusel ajal. Eesmärk on kõigil üks: kriis kiiresti ületada. Valitsus on seadnud sihiks kiire eurole ülemineku, mis iseenesest tingib vajaduse mahtuda Maastrichti nõutud 3% sisse. See on valik, mis tagab euro kui kaubamärgi ja loob võimalused võimalikele uutele investoritele. Ka annaks see rahvale kindluse, et devalveerimist ei tule. Need on täiesti mõistlikud lahendused.
Samas tähendab see lähenemine lõputuid kärpeid, mida valitsus on lootusetult püüdnud teha. Kärped viisidki suures osas valitsuse lagunemisele. Aga eesmärk on üllas: valitsussektori tasakaal, mida tuleb iga hinna eest hoida. Ka maksudega tuleb ettevaatlikult ümber käia, et mitte väljuda 3% raamest. Raskeks teeb asja see, et ka võimalikud laenud peavad mahtuma 3% sisse, ja see tähendab tõsiasja, et laenusid saab võtta piiratud mahus.
Kuidas sellises olukorras saaks majandus uue hoo sisse? Selge on, et majandusse on vaja suunata investeeringuid ja panna raha liikuma. Teisalt võib öelda, et iga kärbe süvendab kriisi – see on ka kõigile selge. Raske valik, millega seotud küsimustele ei saa üheselt vastata, aga üheskoos tuleks leida vastus, mis on meie kriisis vaevlevale riigile siiski kõige parem. Ja ongi kaks varianti: kas ehitada kõik üles sellele, et minna kiiresti eurole üle ja seeläbi kannatada või elavdada kiirete laenude ja muude täiendavate vahendite abil majandust ning hakata uuesti riigieelarvet täitma. See aga seab kindlasti ohtu Maastrichti nõutud 3%. Euroopas on praegu, mul on peaministri jutust meeles, kolm või seitse riiki, kes suudavad 3% sees olla. Ma ei ole kusagilt kuulnud ega lugenud – võib-olla on see rumal väide –, et kellelgi on palutud oma riigi valuuta uuesti kasutusele võtta. Nii et kas see kõik on nii absoluutne? Ma ei ole pädev sellest rääkima, aga teised riigid ei ole seda suutnud ja kas meie praegu elu hinnaga peame selle nimel ikka punnitama?
Ohud on olemas kindlasti mõlema variandi puhul. Kiire euro nimel tegutsemine võib anda majandusele mõnes valdkonnas surmamatsu ja esile kutsuda ka sotsiaalse kriisi, mida me kõige vähem vajame. Laenudele üleminek lisab majandusele uut hoogu, suurendab riigi tulusid ja võimaldab probleeme lahendada. Ma tuletan meelde, et Soome alles hiljaaegu laenas 1,53 miljardit eurot ja suunas selle väga töömahukatele objektidele, mille abil riigikassa hakkab kiiresti täituma. Nemad ei arvesta 3%-ga.
Mis mind sellise mõtteni on viinud? See on olukord, mis meil valitseb euroraha kasutamisel. Tahame seda tunnistada või mitte, aga esimese kvartali seisuga oli 53 miljardist kasutatud vaid 6,3%. Asi ei lähe hästi! See on raha, mis sisuliselt vedeleb maas ja mida riik ei suuda kasutusele võtta, kuigi selle saaks kiiresti ettevõtlusse suunata. Riigieelarve kontrolli komisjonis töötades olen ma selgeks saanud, et bürokraatlikud mehhanismid on vahel liiga vinged. Mina ei arva, et kõik need regulatsioonid, mille tõttu meie ametnikud vaevlevad, on loodud Brüsselis. Igatahes on tee rahani kohutavalt pikk. Kõige hullem minu praktikasse jõudnud näide on see, et vallavanemad panevad selleks, et kasutada euroraha, tagatisena mängu isikliku vara. Ma ei julge öelda, et see on Brüsselis sündinud regulatsioon. Need asjad tuleks kiiresti korrastada, et kõik lihtsamaks muutuks. Tegu on ju rahaga, mis oleks meil võtta ilma igasuguste tingimusteta, mis tuleks lihtsalt ära kasutada.
Teiseks olen ma seisukohal, et riigihanke seadus ei kaitse piisavalt riigi huvisid. Selle loogika aluseks on pigem seisukoht, et ametnikud on pätid ja neid tuleb ohjata. Aga me teame, et eelmise perioodi raha takerdus just nimelt selle seaduse taha. Õnneks saame seni kasutamata raha nüüd käiku lasta. Need asjad vajavad kiiret reguleerimist ja muutmist, see on meie majanduse elavdamiseks ja ka eelarve täitmiseks praegu kõige suurem reserv.
Ent põhiprobleem on tegelikult omafinantseerimine. Väga halvas olukorras on eeskätt vallad, kes ei suuda omafinantseeringuid enam tagada. Kes küll oleks see tark, kes ütleks, milline valik nüüd teha? Aga otsustada on vaja ja sellest ei saa kõrval olla ka see saal ehk siin saalis istuvad 101 tarka. See valik tuleb teha ja see on raske valik, aga võimalik on need variandid optimeerida ja mõistliku ajaga siiski mõlemad hoovad ära kasutada. See on reaalne lahendus, mis hakkaks kiiresti toimima.
Ja mul tekkis üks patumõte veel. Spiiker ei istu kahjuks saalis, aga spiikri juures sündis üks kuulus kokkulepe. Kui kuluhüvitised olid ühiskonnas häbiplekiks, siis lepiti Riigikogu esimehe juures kokku. Miks ei võiks spiikri juures rääkida niisuguste probleemide üle ja otsida konsensust maksu- ja üldse majanduspoliitika küsimustes? Ma arvan, et riigis on aeg selleks ammu küps.
Täna vastuvõetav eelarve kõiki küsimusi ei lahenda. Värske rahandusministri avaldusest olen ma välja lugenud, et tema ei välista uuesti kärbete juurde minekut. Liiatigi tean ma rahanduskomisjoni liikmena, et eesmärk 6,1 miljardit – praegu on sealt puudu ligi pool miljardit. Need on eilsest minu käsutuses olevad andmed, võib-olla tänaseks on olukord paranenud. Aga igal juhul eesmärki pole veel saavutatud.
Aga ma ei hakka praegu üksikasjadel peatuma, vaid ütlen, mis mind veel häirib. Ka meie käisime läbirääkimistel. Kui eelarve on pingeline, siis tuleb seda täita korrektselt. Meie häältel ei olnud sellist hinda, nagu on praegu tekkinud meie kolleegide häältel. Väga traditsioonitu on opositsioonil opositsiooni kritiseerida, kuid 86 miljonit, mille Nestor arvutas juba 14 miljoniks per capita, suunatakse objektidele, mida praegu ei teata. Programmi veel ei ole, nagu tunnistati rahanduskomisjonis. Minister Parts hakkab seda programmi alles tegema. See ei ole kuigi korrektne suhtumine. Ma tänan tähelepanu eest!