Proua juhataja! Head kolleegid! Mulle meeldib Heimar Lengi esinemine siin puldis alati, sest see on selline emotsionaalne, südantvalutav. Ütleme nii, et tema puhul on tegemist väga julge poliitikuga, sest mina ei julge alati selliseid tõdesid välja öelda. Võib-olla sellepärast, et tõe väljaütlemine nõuab suurt sisemist julgust. Seetõttu oleksin oma kõnes mõnevõrra vaoshoitum – noh, nii ja naa. Aga selge on see, et kõikide eelkõnelejatega, kes täna on opositsiooni poole pealt sõna võtnud, tuleb teatud osas nõustuda küll. Seda hullem on tegelikkuses see, et tuleb nõustuda ka koalitsioonipoliitikutega, eelkõige Eesti Vabariigi majandusministriga, kes on ühes eilses intervjuus välja öelnud, et maksudega jukerdamine kõige targem ei ole.
Mina valutan täna juba siiralt südant reaalse olukorra pärast Eestis, mis ei näita kuidagiviisi stabiliseerimise märke. Ühel hetkel muutub elu meie jaoks poliitikaüleseks ja just täpselt sellepärast, et ega ei ole ju võimalik enam poliitikatki teha, kui asjad ümberringi ikka päris korralikult kärisema hakkavad. Rääkisin täna kuluaarides ka kolleegidega, kes täiendavad praegu koalitsiooni ridasid, ja tegelikult mõistlikud inimesed saavad aru, et need pealesunnitud sammud on tehtud väga närviliselt.
Räägime lihtsatest asjadest, räägime sellestsamast kütuseaktsiisist tervikuna. Headel poliitikutel ei ole ilmselt teada, et Eesti turul liigub juba pikemat aega päris palju kütust – ma julgesin selle kohta küsida ka ettekandjalt –, mis on siia sattunud naaberriigist ja mis on selgelt konkurentsieelisega kütus sellel lihtsal põhjusel, et tema maksud on ilmselt jäetud Läti Vabariigis maksmata. Niisiis sõidab tema suures Euroopa ühiskodus üle mõttelise Eesti-Läti piiri ja on siin turul saada üsna mitme krooni võrra odavamalt – ja saada väga suurtes kogustes –, kui ta tegelikult maksma peaks. Noh, maksude mittemaksmine selleks ju võimaluse annab! Ja meie suures Euroopa ühiskodus on võimalik liigutada seda kütust isegi peaaegu et legaalselt. Sellel lihtsal põhjusel, et kui tolliametnik tuleb ja küsib terminalis suure veoauto juhi käest, et mida sa siin maha kallad, siis on maaletoojal ettevõtjal ette näidata täiesti legaalsed paberid selle kütuse kohta. Ja ega midagi ei olegi teha, Euroopa ühiskodu võimalused on üsna suured.
Seetõttu ma ei ole täna väga kindel selles olukorras, kus kütuse tarbimine näiteks aprillikuus 2009 oli 20% väiksem kui aprillikuus 2008 – just mahuliselt. Need andmed olen ma saanud üsna suurte eestimaiste kütusemüüjate käest, mis suures osas baseeruvad ka Eesti kapitalil. Eks see number on ju muret tekitav. Kindlasti on tarbimise vähenemise üks põhjus see, et maailmaturul oli hind pööraselt kõrge, aga siit me saame kätte ka selle järelduse, et kütuse hind reaalselt siiski mõjutab tarbimist. Kuna majanduses on depressioon, inimestel ei ole tööd, siis tarbimine vähenebki selle tõttu, et hind on kõrge ja et lihtsalt enam ei sõideta. Seetõttu orienteeruda oma riigieelarve täitmisel sellistele maksudele – ühest küljest on see ju vajalik, võiks öelda, aga teisest küljest ma ei ole väga veendunud, et see raha tõepoolest laekub. See ongi kurb, sest me jõuame taas kord tagasi algusesse. Me jõuame tagasi sinna, et me unistame, et saaksime oma eelarve täita, aga tegelikult meil seda teha ei õnnestu.
Teine näide. Mitte keegi ei taha täna selge küsimuse peale rääkida meile sellest – konkreetsetest asjadest rääkida on alati lihtne –, mis siis juhtus näiteks autode erisoodustusmaksu tõstmisega 100%. Kui palju teda siis sellel aastal laekunud on? Mina tean väga täpselt, olen usin sõidupäeviku täitja ja olen usin sõidupäeviku täitja üsna mitme autoga. Ehk üksikult üldisele minnes väidan, et mul lihtsalt ei ole seda raha, et riigile erisoodustusmaksu maksta. Sellel lihtsal põhjusel ma olengi nüüd usin sõidupäeviku täitja. Ja mis seal salata, ostsin ka isikliku sõiduauto. Sellepärast, et kui maksuametnik tuleb ja küsib, kuidas sul olukord on, siis mul on hea öelda, et nüüd ma sõidangi oma isiklikud sõidud isikliku sõiduautoga, sest mina olen jumala abiga see õnnelik inimene, kes täna Eesti riigis palka saab. Ja neid inimesi, kes täna palka ei saa, on Eestis hästi-hästi palju.
Või käibemaks. Käibemaksu osakaal oli riigieelarves veel mõned head aastad tagasi poole lähedal, üle 40% päris kindlasti. Kui ma viimati küsisin selle kohta, milline on käibemaksu osakaal riigieelarves, siis oli see tiba peale 20%, 24% kandis. Mis see tänaseks on, ei oska ma väga täpselt öelda, sest eks see suurus ju muutub. Küsimus on selles, et käibemaks kipub ettevõtjate jaoks üsna paljus tasaarvelduma ehk selles mõttes ta ettevõtlust väga palju mõjutada ei saa – no mõnevõrra. Kes on teenuse osutamisele orienteeritud ja võib-olla näiteks rendib mingisuguseid büroopindu, siis ega tal nii palju kulusid ei ole, kui ta tegelikult rendi pealt peaks riigile käibemaksu maksma. Kindlasti puudutab see aga eraisikuid ehk puudutab neid tarbijaid, kes selle käibemaksu lõpptarbijana kinni maksavad. Kas see tänases olukorras on kõige targem – ma ei ole väga kindel. Samas jällegi tuleb möönda, et vaja ju oleks.
Ma tulen taas kord tagasi selle juurde, mida ma olen siit puldist ka mõned korrad varem julgenud öelda: mina arvan, et nüüd oleks poliitikaüleselt aeg küps vaadata kriitilise pilguga otsa Eesti Vabariigi maksusüsteemile ja tuleks ära lõpetada see tõmblemine igasuguste lisaeelarvete menetlemise käigus. Me oleme piisavalt palju saanud jälgida Eestit headel aegadel, jälgida Eestit halbadel aegadel ja ma arvan, et tuleks moodustada see tarkade klubi, kes mõtleks meile välja adekvaatse maksusüsteemi. Lihtne asi – praegu kardetakse nagu põrgut näiteks astmelist tulumaksu. Ma kinnitan teile, et kui ma olin eraettevõtluses, oli mul mõistlik maksta endale dividende ja mitte mingil juhul maksta endale kõrget palka. Kõrget palka maksavad spetsialistidele tublid välisettevõtted – pangad, igasugused riigifirmad, igasugused suured ja võimsad ettevõtted. See on väga kasulik Eesti riigile, sest see tulumaks tuleb kindlalt koju. Minusugune ettevõtja ei suuda endale elu sees 100 000 palka maksta. Sellel lihtsal põhjusel ma parem võtan natuke dividende, maksan riigile kenasti tulumaksu ära, maksan ära ka mingi mõistliku osa sotsiaalmaksu, mida ma enda ravimiseks vajan. Poliitikutel oleks ükskord aeg aru saada, mis elus nagu tegelikult toimub! Ja vaat sellele tegelikule elule baseerudes oleks mõistlik hakata maksumäärasid kehtestama. Me võime tõepoolest tõsta neid keskkonnatasusid ja mida iganes – see ei ole lahendus.
Ma pean siit puldist ära minema raske südamega. Aitäh!